Tallinna Pedagoogikaülikool

Kultuuriteaduskond

Georg Albert Karm

Proseminaritöö

Koostaja: Jürgo Ots

Juhendaja: prof. Kaalu Kirme

2002

2

Sisukord

• Sissejuhatus ………………………………………………………… 3 • Elulugu ……………………………………………………………... 4 • Kunstnikutee ……………………………………………………….. 6 • 60 aastat puulõiget …………………………………………………. 10 • Eesti rahvapärasest puutöökunstist ………………………………… 12 • Jooni Eesti rahvakunstist ……………………………………………15 • Georg Karmi loomingu võrdlus Pärnu puunikerdaja J.Jõgi ja Amandus Adamsoniga ……………………………………………...17 • Kokkuvõte …………………………………………………………. 20 • Georg Karmi tööde loetelu ………………………………………... 21 • Kadunud tööd ……………………………………………………… 23 • Kasutatud kirjandus ……………………………………………….. 24 • Lisad ……………………………………………………………….. 25 • Eluloolised fotod …………………………………………………... 36 • Teoste reproduktsioonid …………………………………………… 41

3

Sissejuhatus Minu kursusetöö teemaks on isetegevusliku kunstniku

Georg Karmi elulugu ja looming. Otsustasin seda uurida seepärast, et ta on

minu vana-vanaisa. Seega teema valik aitab esivanemate lugu säilitada

tulevastele põlvedele.

Mind huvitab, kuidas sai alguse tema kunstnikutee ja millised

sündmused seda teed mõjutasid. Huvi pakub, millega tegelesid

isetegevuslikud kunstnikud. Milline suhtumine valitses nende endi poolt

oma tegevusse ja milline arvustajate poolt?

Kuna uuritav ei ole enam elavate kirjas, siis tuli kasutada

materjali kogumiseks arhiivimaterjale ja intervjueerides tema tuttavaid,

sugulasi. Lisamaterjalina olen kasutanud ajaleheartikleid, kus on käsitletud

tema ja isetegevuslaste tegemistega seotud teemasid. Olen kasutanud

perekonna fotokogu, leidmaks fotosid, mis iseloomustavad teda ja tema

loomingut kõige paremini. Tema teadaolevad säilinud tööd olen

jäädvustanud fotodele.

Oma uurimustöös võrdlen Georg Karmi töid tema ajastu teiste

isetegevuslaste ja kunstnike töödega. Kes ja mis on teda mõjutanud tema

loomingus?

Uurimuse käigus on tulnud välja esinemised näitustel ja sealt

võidetud auhinnad.

4

Elulugu

Georg Albert Karm sündis 3.oktoobril 1889.aastal Tartumaal,

Kaareperas, Kassivere külas, Madise talus.

Isa Gustav Karm on sündinud Madise talus, Kassivere külas,

29.juulil 1863.aastal talupidaja perekonnas. Gustav Karmi isa oli Kaarel

Karm (vt.lisa lk 36). Isa Gustav oli taluperemees ja aktiivne rahvamees, oli

Eesti Kirjameeste Seltsi liige, “Oma Maa” kaastööline. (1)

Gustav oli abielus Miinaga (sünd. Weltbach)(vt.lisa lk 37). Neil

oli peres seitse last, pojad: Georg, Osvald, Johannes, Villu ja tütred: Anni,

Emilie ja Marie.

Georg Albert Karm lõpetas Kaarepere 6-klassilise algkooli.

Peale kooli lõpetamist sattus ta tihti Peterburgi, kus avanes tal võimalus

tutvuda Vene kunstnike töödega, mis avaldasid tema hilisema perioodi

töödes mõjutust.(2)

Georg teenis Tsaari armees 96-das Omski jalaväe polgus.

(vt.lisa lk 26) 1913.aastal oli tal juba noorem allohvitseri aukraad. (vt. lisa lk

27, 28) Sõjaväelase tee jätkus ka Eesti Vabadussõjas, kus osalesid ka tema

vennad Johannes ja Osvald Karm. (3)

--------------------------------------------------------------------------------------------

1- “Maa Hääl” 15.03.1938 nr.31.5.6 “Kuldpulma pühitsemine”

2- Aino Kuuse meenutusi 15.11.2001

3- Mati Strauss, Jaak Pihlak, Ain Krillo jt. 1998 “Eesti Vabadusristi

kavalerid” lk 40, Tallinn

5

Osvald sai Vabadussõja teenete eest asunikutalu Harjumaale, Põllkülla.

Tema elu lõppes traagiliselt, tuues uut jahuveskit loomadele, läks koorem

ümber ja tal ei õnnestunud koorma alt eluga pääseda.

1920.aastal Georg Karm abiellus Helene Jaagundiga

(1900-1927). (vt.lisa lk 38) Neil sündis kaks tütart Aino (24.06.1921) ja

Helju (29.06.1924).

1928.aastal Georg Karm abiellus Emilie Tiidoriga. Neil sündis

kaks tütart Tiiu ja Maie.

1936.aastal andis isa Gustav talupidamise üle kahele pojale,

Georgile ja Johannesele. Talupidamine Madise-Vanakubja talus toimis kuni

II Maailmasõja lõpuni. Seejärel talu võeti kolhoosi ja Georg perega asus

elama Tallinna. Georg töötas Koplis 36. tehases ja elas Paljassaares. Peale

töötamist 7. tehases asus ta tööle Paljassaarde, veetorn-pumbajaama.

1965.aastal istus Georg oma töökohas Paljassaare veetornis

liiga elektripliidi lähedal, tema seljas olnud kummimantel süttis põlema.

Selle tagajärjel tekkisid tal tugevad põletushaavad kätele ja jalgadele. Georg

sattus Tallinna Keskhaiglasse, kuna haigla oli ülerahvastatud paigutati tema

haigevoodi esikusse. Halbade ravi- ja olmetingimuste tõttu suri ta

kopsupõletikku 26. novembril 1965.aastal. (1)

Georg Karm on maetud Jõgevamaale Palamusele, Palamuse

vanasse surnuaeda, perekonnaplatsile.

------------------------------------------------------------------------------------------------------- 1- Helju Lillepuu meenutusi 10.12.2001

6

Kunstnikutee

Karmide perekonnas on põlvest põlve kantud edasi puutöö-

oskusi. Talus elades tuli valmistada kõik ise, lusikast kuni majani välja.

Taluperemees oli universaalne töömees.

Georg Karmi esimene kunstitöö sai alguse koolipingis. Ta

nikerdas taskunoaga puutükist välja õpetaja, kes pidas jutlust kantslis. Kuna

see kukkus nii tõetruu välja, et õpetajahärra enese ära tundis, sai ta selle eest

paraja palga - kepiga vastu näppe.(1) Tulised näpud vaata, et tõstsid, mitte

ei kahandanud huvi puu nikerdamise vastu.

Peale algkooli lõpetamist Kaareperes, sattus Georg Karm sageli

Venemaale, kus tal oli kokkupuuteid seal elavate eestlastega. Peterburis

avanes tal võimalus näha vene kunstnike töid, maale ja skulptuure.

Abistades isa Gustavit talutöödes ja talus tehtavates puutöödes,

omandas ta oskusi valmistada puidust toidunõusid, toole, laudu jt.

majapidamisriistu. Georgi töid enne nekrutiks värbamist 1911.aastani, pole

säilinud. Teenistuse ajal Tsaariarmees ja võitluses I Maailmasõjas ja

Vabadussõjas unistas mees rahust, valmistades hulgaliselt nikerdustega

piipe. Tehes neid nii endale, kui ka kaasvõitlejaile, neid on tänasenigi

säilinud.(vt.teoste reproduktsioonid nr. 1 ja 21)

Piibule karude ja karupoegadega motiivi on ta saanud

Venemaalt, kus selline motiiv oli laialt levinud Venemaa kunstnike hulgas,

nii maalis kui ka skulptuuris. Piibu tegemisel oli ka sümboolne tähendus -

lootus rahule, need olid justkui rahupiibud. -------------------------------------------------------------------------------------------------------

1- Aino Kuuse mälestused 15.11.2001

7

Peale Vabadussõda asus Georg Karm tagasi isatallu, kus ta

tegeles aktiivselt põllumajandusega. Talutöödest vaba aja sisustas ta

puunikerduste tegemisele. Läbielatud sõjaaastad ja pikaldane eemal

viibimine kodust ja unistused kodumaast, seda tunneb ära tema hilisematest

töödest. Ehedamateks näideteks on puust nikerdatud karp, kus on kujutatud

põtra metsaserval ja eemal paistvat Äksi kirikut Tartumaal.(vt.

reproduktsioon nr. 3) Rahust laulavad ka linnukesed oksal, tema nikerdatud

albumikaanel. (vt. reproduktsioon nr. 4)

Kodumaa ja rahuarmastust iseloomustavad ka tema maalid. Seal

on kujutatud Eestile omast loodust ja talukohti.( vt. reproduktsioon nr. 5, 6,

7, 8, 14) Kõik tema maalid on hästi hoolikalt vormistatud ja õlivärvitehnikas

maalitud.

Georgi tööd ei jäänud ainult oma perekonna imetlemise

objektiks, kuuldused tema käteosavusest ja heast vormitunnetusest levisid ka

kodukülas. Eestis korraldati tol ajal palju põllumajandusnäitusi, igas

maakonnas aasta jooksul vähemalt korra. 22-23.augustil 1936.aastal

toimunud põllumajandus näituse kohta on säilinud Jõgeva Põllumeeste Seltsi

näituse nimekiri tema osavõtu kohta.(1) Georg Albert Karmile anti diplom

nikerdatud kannude kogu eest.(vt. lisa lk.29 ) Samal aastal oli ka Eesti

Põllumeeste Seltsi näitus Tallinnas 31.augustil 1936, millest Georg Albert

Karm võttis osa ja sai Teise auhinna, väikese hõbeauraha puunikerdustööde

eest (vt. lisa lk.30)

------------------------------------------------------------------------------------------------------- 1- Jõgeva Põllumeeste Selts, Jõgeva Näituse nimekiri III, 22-23.august 1936

8

Georg Karmil valmis 1937 aastal paekivist kaminakell (vt.

teoste reproduktsioonid nr. 28 ja 29). Kell oli paigutatud väljaraiutud

skulptuuri sisse. Skulptuuril kujutatakse kella kõrval istuvat põrguinglit, kes

ootab hetke, millal Eeva õuna puult võtab. Seda hetke fikseerivad ka madu,

jumal ja öökull.

23. veebruaril 1939 aastal kinkis Georg Karm kaminakella Eesti

Vabariigi presidendile Konstantin Pätsile.

Tänutäheks saadud kingituse eest saatis Konstantin Päts

preemiaraha ja enda nahkraamis pildi (1).

II Maailmasõja keerises läks see kell kaduma. 1997 aastal

kinkis Talvi Kummets Pärnust kaminakella Konstantin Pätsi Muuseumile.

Kella ostsid Talvi Kummetsa vanemad Pärnu turult, antiigikaupmehe

käest(2).Käesoleval hetkel asub kaminakell MTÜ Konstantin Pätsi

Muuseumis (3).

Georg Karmi tehtud nikerdatud jalutuskepp, mida kaunistavad

ahv ja tammelehed, kingiti Tartu Ülikooli rektorile Ants Kruusile juubeli

puhul.

Georg Karm on ka teostanud skulptuure “Vanaisa Kaarel”

(vaata reproduktsioon nr. 24), “Mustlaspoiss” ja “Naisakt”, need valmisid

tal perioodil 1936-1938 aastatel Tartu Kunstikoolis “Pallas” (4).

-------------------------------------------------------------------------------------------------------

1- Maie Vilbaste erakogus 2- Elle Leesi meenutused 05.03.2002 3- MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum, Pirita tee 56, Tallinn 4- Aino Kuuse meenutused 15.11.2001

9

Peale Teist Maailmasõda maalis ta põhiliselt looduspilte ja tegi

puunikerdusi, millega ta sai tuntuks oma töökaaslaste hulgas, töötades

36.tehases, 7.tehases ja Paljassaare veetornis.

1949.aasta jaanuaris osales Georg Karm Üleliidulise

Isetegevuslike Kunstnike näitusel Moskvas (vt. lisa lk. 31) Selle kohta ilmus

samal aastal ajalehes “Sovetskaja Estonja” artikkel (vt. lisa lk. 35)

Kõik oma tööst vabad hetked pühendas ta oma hobile - puunikerduste tegemisele.

10

60 aastat puulõiget

“Ühes Georg Karmi lauasahtlis on hoolega hoitud paberileht, millel

seisab: „Kunstikomisjon ENSV ministrite nõukogu juures ja Üleliiduline N.

Krupskaja nimeline Rahvakunstimaja autasustavad G. Karmi saavutuste eest

rahvakunsti ja kunstilise isetegevuse alal.“

Tänukirjade ja autasudega on olnud ära märgitud kogu G. Karmi elu,

millest kuuskümmend aastat on ta pühendanud puulõikele ja

puuskulptuuridele,

kujukestele. Kui palju aega ja tööd on Georg Karm nendesse põnevatesse

puukujukestesse pannud! Siin on näiteks üks karupoeg, kes mängib tšellot ja

veel üks flööti mängiv põrsas. Siin aga võidunud jalutuskepp, mis

kaunistatud kunstilise puulõikega. Aga siin terve hulk erinevaid laekaid ja

karbikesi, mis kohe kutsuvad end katsuma ja kätte võtma – niivõrd

ligitõmbavad on nad.

Tähtsaimad maailmas toimunud sündmused on samuti Georg Karmi

poolt puusse jäädvustatud. Kümned kujud kaunistavad tema tagasihoidlikku

elamist. Tema fantaasial ja töökusel ei ole piire.

G. Karm on peagi kaheksakümne aastane, ent tema peas on sündimas üha

uued ja uued plaanid. Rahu eest võitlemise teema on kätketud naise ja lapse

kujusse. Naine on ühe käega surunud lapse rinnale, teise aga tõstnud pea

kohale kutsudes sõjaohtu igaveseks kaotama.

Sel päeval aga kui tema juurde tulin, näitas mu vana sõber mulle oma

viimast tööd. “Metsatukk”, märkmeraamatu kohale kummardudes istub

Lenin ja kirjutab midagi. Tema jalgade juures on jahipüss ja paar põldpüüd.

Veidi eemal istub jahikoer ja vaatab usalduslikult ma peremeest.

„Lenin jahil“ – sellise nime on oma uuele teosele andnud G. Karm.

11

See teema on vana kunstnikku juba ammu köitnud. Ta on Lenini kuju,

olemust otsinud pikka aega. Nende otsingute teekonda märgivad

rohkearvulised plastiliinikujud.

Vaatlen „Lenin jahil“ kompositsiooni tähelepanelikult ja ei suuda

varjata oma vaimustust. Kunstnik muheleb tagasihoidlikult. Ta on rahul kui

tema töö on suutnud kellelegi rõõmuhetke pakkuda. Ta ütleb: „Mul on veel

üks salajane mõte. Tahan oma järgmise töö pühendada meie suurepärastele

noortele. Sellise nime panengi: “Noorus”. Mind köidab kaasaegse noore

inimese olemus – tema tung kõige uue, veel avastamata poole, tema töökus

ja kangekaelsus teaduse vallutamisel.

Kunstniku töölaud on täis kipskujukesi ja puust inimfiguure. Ühel

neist on näha värskeid lõikeid. Tunnen huvi, mis töö see on. Georg Karm

naeratab kelmikalt – see on minu lapselaps, hullab...

Meeri õpib kuuendas klassis ja armastab väga joonistada ning puust

erinevaid kujukesi vesta. Kogu oma vaba aja veedab ta vanaisaga koos

töölaua ääres. Ja mitte asjatult. Kujuke, mis minu huvi äratas, kannab nime

„Kolhoosi karjus“. Kui Meeri poleks mulle aga öelnud, mis selle nimi on,

oleksin vist ise ära arvanud – niivõrd lihtne ja loomulik on see kuju.

„Kas soovite minu naise loomingule pilku heita?“, küsib kunstnik

vaikselt. Loomulikult. „Ainult tasakesi, et ta ei kuuleks, ta ei armasta, kui

seda tehakse“. Georg tõmbas vaikselt lahti kapisahtli ja võttis sealt välja

mitu täistikitud lõuendit, mis osava näputöömeistri käte all valminud. See on

„Eesti pulm“, see aga „Tuljak“... Kõik lõbusalt värvikad ja laitmatult

teostatud. Jätsin Georg ja Emilie Karmiga hüvasti väga sooja tundega. Kui

meeldiv oli nendega veeta need paar tundi!”(1)

--------------------------------------------------------------------------------------------

1- Umerenkov A. “Sovetskaja Estonija” 30.01.1949. “60 aastat puulõiget”

12

Eesti rahvapärasest puutöökunstist

Kui rääkida meeste osast Vana-Eesti käsitöötehnikas ja

seejuures silmas pidada ka töö kunstilist külge, siis langeb tähelepanu

paratamatult puutööle. Eestlane on küll ka alati olnud tubli sepp, kuid

rauatagumisega pole ta kaugeltki suutnud jätta järelmaailmale nii jäädavaid

jälgi kui puunikerdamise ja -kirjamisega. Puud oli säärasel asjaarmastajal

meistril nagu talupojal kergem vormida kui rauda ja puuriistad moodustavad

ka suurema osa talupoja tarbevarast.

Talupoja puutöötehnika oma sisult väga laiapiiriline ja seetõttu

muutuks selle käsitlemine lühikeses kirjutuses isegi peajoones väga

küsitavaks. Kui aga vaatlust piirata ainult käsitöö selle osaga, mille juures

kunstiline külg enam või vähem küsimusse tuleb, siis muutub ülesanne juba

lihtsamaks. Lihtsamaks kõigepealt ses mõttes, et neid esemeliike, mida

ilustati, ei ole väga palju, ja teiseks on ka ilustuste motiivid nende liikide

piires sageli korduvad.

Ilustamise vääriliseks on peetud eeskätt neid riistu, mis

tarvitamisele tulid avalikkuses, võõraste silma ees, peamiselt seega pühadel

ja pidupuhkudel. Sellesse rühma võib lugeda kõigepealt õllekannusid,

rangipuid ja sadulaid. On päris huvitav tähele panna, et igapäev tarvitatavad

taarikannud jäeti ilustamata, kuna kirjamise osaliseks said ainult pulmades ja

muudel pidustustel tarvitatavad õllekannud. Samasugune vahe ilmneb

rangipuude ja härjaikete juures: rangipuud kui pidusõitude juurde kuuluvad

esemed on kirjatud ja harjustest ilusasti nikerdatud. Härjaikked aga, mida

tarvitati ainult argipäeva oludes, on väga harva ja tagasihoidlikult

kaunistatud.

13

Teise esemete rühma võib lugeda esemeid, mille ilustamiseks

on tõuget andnud romantilised põhjused, sest neid on kingitud noormeeste

poolt neidudele, peigmehe poolt mõrsjale või mehelt noorikule. Siia

kuuluvad veimevakad, igasugused ehtekarbikesed ja käsitööriistad, nagu

vöö- ja linamõõgad, pesukurikad ning koonlalauad. Ilustatud korjadega

toolid on valmistatud enamasti pulmadeks, nimelt noorpaari auistmeteks.

Rahvakunst nagu iga kunst ja mood on ühiskondlik nähtus, mis

ei ole tekkinud ainult meistri loomingulõbuks, vaid see peab rahuldama ka

neid nõudmisi, mis kaasaegne ühiskond sellele asetab.

Eesti etnograafiliste puuesemete kirjad on nagu tekstiilidelgi

algupäraselt rangelt geomeetrilised. Taimemotiive küll leidub, kuid väga

harva ja loomakujutused esinevad peamiselt ainult kannukõrva ja

rangiharjuste nikerdustes. Kui jätta kõrvale äsjanimetatud nikerdused ja

pöörata tähelepanu ainult pinnailustustele, siis võib siin tehniliselt eraldada

kolme ilustamisviisi. Need on kirjade lõikamine, põletamine ja erivärvi

puuosade kõrvutamine. Kui küsida, missugune neist ilustamisviisidest on

meie puutöötehnikas kõige vanem, siis tuleb praegu teadaolevate tõsiasjade

põhjal otsustada lõikekirja kasuks. See kirjamisviis on nähtavasti niisama

vana kui puunikerdamine terariistaga üldse ja seetõttu leidub ka lõikekirjade

hulgas palju ürgvanu rahvusvahelisi elemente või nende kombinatsioone.

Kõige sagedamini võib meie puuesemete kirjades leida sõõri

kujutusi, mille pinna jagamise teel on moodustatud ratas, jooksev-ratas või

rosett. Neid kujutusi võib leida eriti kurikailt ja vaalikurikailt, aga samuti

kannukaanelt ja veimevakkadelt.

Muudest lõikekirjadest ja meie vanemas puuornamentikas

olnud väga populaarne väike, noaotsaga lõigatud süvend-kolmnurk.

Mainitud kolmnurkadest on kombineeritud väga mitmekesiseid kujundeid,

14

eriti armastatud aga on nendest moodustatud hambulised rattakesed ja

esemete ääri servavad murdejooned. Lõikekirjade efektsust on mõnel juhul

püütud tõsta sel teel, et kirjad uuristati maalitud puupinda või et uuristused

ise tehti kriidiga valgeks, kuna muu puupind jäeti värvimata.

Eriti rikkalikuks ja omapäraseks on kujunenud meie

põletuskirjad, mis puupinda on kõrvetatud kas vastava kirjarauaga vajutades

või tulise oraga joonistades. Nõndaviisi on kirjatud suurem osa õllekanne,

veimevakku ja kirste, kuid sageli võis põletuskirju leida ka mitmesuguseilt

vähemailt puunõudelt. Kuigi kirjapõletamise oskuski on vana, teataval

määral rahvusvaheline, näib ometi, et see meil õitsele on löönud alles

möödunud sajandi jooksul.

Nikerduskunsti seisukohalt väärivad tähelepanu meie

hobupeakujulised kannukõrva otsad ja rangiharjased. Samuti pakuvad

rikkalikku uurimisainet kannu kõrva kannuga liituvad mitmekujulised rattad

oma ornamentaalsete lisailustustega.(1)

-------------------------------------------------------------------------------------------------------

1- Ränk G. “Kodutööstus” nr.4 21.12.1938 “Eesti rahvapärasest

puutöökunstist”

15

Jooni Eesti rahvakunstist.

Rohkem kui miski muu, annab kunst ilme rahvaomasele

kultuurile. Nimetame harilikult kehvaks niisugust etnograafilist kultuuri,

milles kunst on nõrgalt esindatud. Eesti rahvakunsti on ülistatud maast

taevani. Teiselt poolt on aga seda täitsa ignoreeritud. Mis on siis õigus? Õige

vastuse annab meie rahvakunsti soetiste erapooletu objektiivne vaatlemine ja

võrdlemine naabrirahvaste kunstiga.

Kui peatuda vaimustusest, mis kergesti viib liialdusteni,

nimetaksime eesti rahvakunsti igatahes tähelepandavaks ja oleksime nõus

hea meelega möönma, et eesti rahvaomases kunstis leidub tooteid, mis

rahuldavad nõudmisi, mida rahvakunstile üldse võib seada.

Olen teisal juhtinud tähelepanu sellele, et eesti rahvakunst on

päritolu poolest suuremalt jaolt feminiinne. Naiste osa eesti etnograafilises

kunstis on tingimata tähelepandavam kui meeste, kes on jäänud nagu poole

teeni, jõudmata lõplikult välja arendada neid paljutõotavaid andeid, mis neil

keelamata on olnud. Ja kui veel võiksime vaadata aega saja või paarisaja

aasta eest, siis kujuneks see pilt, mida pakub meeste ja naiste käsitööde

võrdlemine, naistele veelgi suuremaks kasuks. Rahvakunst on ju

arenemisvõimeline ja näib, nagu oleksid meeste tööd alles19-dal aastasajal

oma kunstilises arengus erilist hoogu võtnud, kuna muistsest ajast võib

näidata läbi ja läbi väljamõeldud ja viimistletud tooteid. Vähemalt on

kannudes, mis eesti meeste kunstis on väga iseloomuandvad, selgesti

märgata, et kõige ilusamad nendest on pikema arenemise tulemus, ja kui

võiksime tõesti pilgu heita varemasse aega, siis vististi ei leiaks nii ilusaid

kannusid, nagu paremad nendest, mis nüüd aset leiavad Tartu ja Tallinna

16

muuseumite kogudes ja tagavararuumides. Meie toredamad kannud on

nähtavasti alles 18-aastasaja lõpu- ja 19-aastasaja alguspool sündinud.

Nagu eel öeldud, võõrastas eesti rahvakunst loodusest võetud

naturalistlikke aineid. Nii olid puulõigetel taime, looma ja inimese kujutused

haruldased, valitses seevastu ürgvanad vähenõudlikud õnar-, kriips- ja

täkeornamendid. Algelised elementaarmotiivid, need lihtsad kriipsud, õnarad

ja täkked on eesti rahvaomases puulõikuses kõige valitsevamad ja

iseloomustavamad. Need on ka kõige vanemad, need on ürgvanad. Seda

kõige vanema puulõikekunsti karmi maapinda ei ole ka väline kultuurmõju

suutnud palju väetada. Suured kultuurstiilid, milledest soodsamates oludes

elavad naabrirahvad, on ammutanud oma rahvakunstisse värskust ja

mitmekesidust, ei ole eesti puulõikekunsti kuigi palju mõjutanud.

Võrdluste pärast peatagem veel lühikest aega naabrirahvaste

puulõigetes. Norra talupoegade puulõigetes on juba romaani stiil olnud õige

mõõduandev, pärast on järgnevad stiilivoolud, gooti ja renesansstiilist

rokokooni sügavalt mõjutanud norra rahvaomast puulõikekunsti, mis kõige

selle mitmekesise mõju tagajärjel on arenenud võib olla kõige rikkamaks

terves Euroopas. Ka Rootsis ja Lääne-Soomes on suurte kultuuristiilide

mõju rahvaomastes puutöödes tunda. Eriti viljakalt on mõjunud Soomes

rokokoo, jälgi on jätnud ka barokk. Vene talupojad on ka saanud rohkem

välismõjusid vastu võtta oma kunstisse kui eesti rahvas. Pealegi ei ole orjus

Venemaal nii raskelt halvanud talupoja kunstilist näputööstust kui siin.

Katsusid ju vene mõisnikud teadlikult kodutööstust edendada, nähes selles

enesele head sissetulekuallikat.(1)

--------------------------------------------------------------------------------------------

1- Manninen J. “Tõusmed” nr.4 1926 “Jooni Eesti rahvakunstis”

17

Georg Karmi loomingu võrdlus Pärnu puunikerdaja Jakob

Jõgi ja Amandus Adamsoniga.

Georg Karmi ja Jakob Jõgi loometee aeg langeb ühte perioodi.

Jakob Jõgi tehnika juures tuleb välja see, et ta eelistab peaaegu eranditult

luua reljeef-skulptuurseid suuremõõtmelisi pilte. Temagi ei karda tehnilisi

raskusi ja aeganõudvat pisitööd, näitab asjaolu, et enamikus need pildid on

tihedalt elu ja liikumist täis. Suured inimrühmad, kus iga indiviidi näojooned

ühtlase armastusega kuni viimaste peensusteni on välja töötatud, kihutavad

hobused, ruttavad sõdalased - see on enamikus ta ainestik (1).

Vastupidiselt Jakob Jõgi ainestikule on Georg Karmi

puureljeefid rahvusromantilisemad, puudutades küla eluolu. Erinevus on neil

ka selles, et Georg Karm kaunistas tarbeesemeid : õllekannud, piibud,

sulepead, tindipoti alused, peegliraam, pildiraamid, albumid ja ehtekarbid.

Kuid Jakob Jõgi peamised tööd olid pildid.

Eriline armastus on Jakob Jõgil ajalooliste teemade vastu.

Tuntud on ta ajaloolised tööd, mis kujutavad Põhjasõda, sellele järgnenud

kannatusi ja veelgi hilisemat aega. Ta kujutab eesti kodu, talutare, kus naine

voki juurse istub ja ketrab, kuhu tuuakse suure rõõmuga esimene lamp kui

kultuuri sümbol ja kus siis elu areneb juba moodsamas olukorras. Terve sari

ta töid kujutab rootsi aega Eestis, Karl XII külaskäiku Pärnu, ta talvitamist

Laiusel, viibimist eesti pulmas, joomas eesti kaevul ja istutamas tamme Eesti

pinnale.

--------------------------------------------------------------------------------------------

1- “Eesti Sõna” 09.10.1942 lk. 6 “Eesti ajalugu puureljeefis”

18

Jakob Jõgi suurejoonelisemaks saavutuseks on 58 eri tööst

koosnev Eesti kultuuriajalooline puulõigete kogu. See algab Põhjasõjaga ja

lõpeb iseseisvusajaga. Kahjuks on sellest kogust ainult üksikud eksemplarid

kodumaale jäänud (1).

Georg Karmi töid iseloomustab ka see, et ta on teinud oma tööd

üldsusele tähelepandamatult aastakümneid. See oli harrastuskorras,

talupidamise kõrvalt.

Kunstnikule on antud võime näha kõiki eluavaldusi, ka sõjaga

kaasuvaid nähtusi läbi kunstnikusilma perspektiivi. Nii mõnigi pilt sellest

vaatenurgast vaadatuna muudab oma nägu tundmatuseni ja nii mõneski

pildis, milles nägime vaid koledat ja ei midagi kaunist, märkame äkki palju

uut ja ilusat . Jakob Jõgi, kes on lihtsast mööblinikerdajast arenenud küpseks

kunstnikuks, kes oskab väljendada oma elamusi lihtsate piltide abil ja

vormida surnud puutüki hingestatud kunstiteoseks(2).

Puunikerdustes paistab silma Georg Karmi oskus

kompositsiooni ülevaatlikult liigendada, figuure vabalt paigutada ja elavalt

modelleerida. Tähelepanuväärne on nikerduste peenus ja detailide puhtus,

mis tõendavad Georgi häid võimeid puunikerdustehnikas. Georg Karmi

töödes võib ära tunda teemade tõlgendust akadeemilise kunsti eeskujul

üldtuntud allegooriate abil: teadus – raamatud ja öökull, koduarmastus –

talud ja metsad, rahu – piibud ja linnud. Hästi annab Georg edasi puidus,

kivis ja lõuendil erinevaid materjale ja meeleolusid.

-------------------------------------------------------------------------------------------------------

1- “Eesti Sõna” 09.10.1942. lk.6 “Eesti ajalugu puureljeefis”

2- “Eesti Sõna” 11.04.1944. lk.4 “Surnud puu saab elavaks”

19

Tema töid iseloomustab naiivsus, unistamine kodust, rahust ja

rahvusromantiliste motiivide kasutamine.

Võrreldes Amandus Adamsoniga, jäävad Georgi tööd väikse

gabariidilisteks. Amandus Adamsoni käsitletav teemade ring oli tunduvalt

laiem. Amandus käsitles antiikmütoloogiliste teemade kõrval ka allegoorilist

ja olustikulist ainestikku. Amandus Adamson teostas palju tellimustöid,

Georg Karm seevastu tegi oma loomingut oma lõbuks, müümata ühtegi

tööd.

Amandus Adamsoni tööd üllatavad oma virtuoosliku tehnikaga,

imastamisväärilise vormidest arusaamisega ja liikumise graatsiaga. Talle oli

südamelähedasem mere teema. Ta kasutas palju marmorit, pirnipuud ja

pronksi. Amandus Adamsoni loomingus jäi kõlama eelmise sajandi

romantika noote. Formalistlikud ja modernistlikud kunstivoolud ei suutnud

talle mingit mõju avaldada . Adamson arendas ja kindlustas Weizenbergi

poolt rajatud realistlikke traditsioone Eesti rahvuslikus skulptuuris (1).

Georg Karmi looming ei olnud nii realistlik, kaldudes pigem

naivistliku kunsti poole.

--------------------------------------------------------------------------------------------

1- Nurk Tiina “Amandus Adamson” 1960 lk. 76,77 Tallinn

20

Kokkuvõte

Minu kursusetöö eesmärgiks oli uurida Georg Albert Karmi

elulugu ja loomingut.

Uurides kahekümnenda sajandi alguse sündmusi, kogudes

kokku Georgile välja antud tunnistused, aukirjad ja ajaleheartiklid, mis

puudutasid ta elu ja tegevust. Intervjueerides inimesi kes teda tundsid, kõik

see kokku andis võimaluse taastada minevikupildi tolle aja taluperemehe

töödest, tegemistest. Tähelepanuväärne on see, et Georg Karmil oli aega ja

tahtmist tegeleda suure talu majandamise kõrvalt ka kunstiga. Otsesed

osavõtud I Maailmasõjast, Eesti Vabadussõjast ja kodukaotus II

Maailmasõja päevil, see kõik oli tõukeks kujundamaks temas romantilise

suuna harrastajat. Varasemal perioodil ei ole talupojakultuuris täheldatud

sellist tarbeesemete kaunistamist, domineeris stililiseerimine, ornamentide

kujutamine tarbeesemetel. Georg Karmi tööd on andnud panuse

kodukaunistamisele, tarbeesemete kaunistamisele ja temal ja ta töödel on

kindel koht isetegevuslike kunstnike hulgas.

See uurimus andis minule väljakutse uurida tulevikus

põhjalikumalt tema noorusaega, sõjasündmustest osavõttu. See annaks

veelgi parema ettekujutuse tema kujunemisest.

Käesolev uurimus jääb üheks ajalooliseks ürikuks minu

suguvõsas, mida praegustel ja tulevastel põlvedel on huvitav lugeda ja mis

on abiks edasises uurimuses.

21

Georg Karmi tööde loetelu

• Ingel, puit 65 x 135 cm (1922.a), algselt vasakus käes Eesti Vabariigi

vapp ja paremas käes sabaga täht. Helju Lillepuu erakogus. Lisa lk.45-

9,10

• Pildialbum, õunapuu 26,5 x 16 cm, Helju Lillepuu erakogus. Lisa lk.42-4

• Öökull, õunapuu 12 x 20 cm , Helju Lillepuu erakogus. Lisa lk.46-11, 12

• Karu, lõpetamata, puit 15 x11 cm, Helju Lillepuu erakogus. Lisa lk.46-12

• Pildiraam ema pildiga (Helene Karm-Jaagund), puit 21,5 x 30 cm, Helju

Lillepuu erakogus. Lisa lk.47-13

• “Kiek in de kök” Puulõige 20,5 x 27,5 cm, Helju Lillepuu erakogus. Lisa

lk.41-2

• Peegliraam öökullidega, puit 50 x 30 cm, Aino Kuuse erakogus. Lisa

lk.48-15

• Nikerdatud pildiraam koos maaliga, puit, õli, 48 x 24 cm, Helju Lillepuu

erakogus. Lisa lk.47-14

• Maal “Hirved” õli, 59 x 37 cm, Helju Lillepuu erakogus. Lisa lk.43-5

• Maal “Talvine maastik” õli (1953.a) 52 x 79 cm, Helju Lillepuu

erakogus. Lisa lk.44-7

• Maal “Maastik” õli, 80 x 104 cm, Helju Lillepuu erakogus. Lisa lk.44-8

• Maal “Talu kuuvalgel” õli (1951.a) 60 x 85 cm, Aino Kuuse erakogus.

Lisa lk.43-6

• Fotokarp 27 x 17 cm, puunikerdus, Aino Kuuse erakogus. Lisa lk.41-1,

42-3

• Tuhatoos lõviga, puunikerdus, 35 x 15 cm, Aino Kuuse erakogus. Lisa

lk.49-17

22

• Kirjutuslaua garnituur “Jahimees kitse ja koeraga”, puunikerdus,

20 x 30 cm, Aino Kuuse erakogus. Lisa lk.49-18

• Õllekann “Kõrtsis”, puit 35 x 17 cm, Aino Kuuse erakogus. Lisa

lk.50-19, 20

• Piip, tammelehtedega, puit, Aino Kuuse erakogus. Lisa lk.41-1, 51-21

• Piip, mehe peaga, puit, Aino Kuuse erakogus. Lisa lk.41-1

• Piip, karu poegadega, puit, Aino Kuuse erakogus. Lisa 41-1, 51-21

• Sulepead, tammelehed ja oravad, puit, Aino Kuuse erakogus. Lisa lk.41-1

• Sekretär-puhvet, tammest, 110 x 157 cm, Helju Lillepuu erakogus.

Lisa lk.51-22

• “Postiljon rebane”, puunikerdus 10 x 12 cm, Aino Kuuse erakogus. Lisa

lk.48-16

• “Muhviga varblane”, puunikerdus 12 x 7 cm, Aino Kuuse erakogus. Lisa

lk.48-16

• Püst “Kaarel Karm”, kips, 40 x 55 cm, Aino Kuuse erakogus. Lisa

lk.52-24

• Rahakassa “Seenemajal kärbsega kündja”, puit, Mari Otsa erakogus. Lisa

lk.54-26, 27

• Joonistus kodutalust, pliiats, erakogus. Lisa lk.52-23

• “Puunikerdusi fotol”, erakogus. Lisa lk.53-25

• Kaminakell, paekivi, 28x50 cm, MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum. Lisa

lk.55-28, 29

23

Kadunud tööd

• “Mustlaspoiss ja tüdruk”, kips 140 x 50 cm

• “Lohe odamehega” , puit, 30 x 30 cm

• Jalutuskepp, nikerdustega.

• Istuv akt, puit

• Seisev tüdruk lüüraga, puit

• Karud tsellot mängimas, puit

• Inglid, puit

24

Kasutatud kirjandus

• Ränk G. “Kodutööstus” nr.4 21.dets.1938 “Eesti rahvuspärasest

puutöökunstist”

• Jürgenstein “Suur Ilmasõda 1914-1915”, Tartu 1915

• “Jõgeva Põllumeeste Seltsi näitus” 22-23.08.1936, “Nädal Pildis” nr.20

1936

• “Jõgeva põllumajandus ja tööstus näitus”, “Postimees” 08.09.1923

• Jõgeva Põllumeeste Selts, Jõgeva Näituse nimekiri III, 22-23.aug.1936

• “Kuldpulma pühitsemine”, “Maa Hääl” 15.03.1938 nr.31.5.6

• “Eesti ajalugu puureljeefis”, “Eesti Sõna” 09.10.1942 lk.6 nr.233

• “Surnud puu saab elavaks”, “Eesti Sõna” 11.04.1944 lk.4 nr.83

• Strauss M., Pihlak J., Krillo A. jt. 1998 lk.40 “Eesti Vabadusristi

kavalerid” register, Tallinn

• Umerenkov A. “Sovetskaja Estonija” 30.01.1949 “60 aastat puulõiget”

• Gens Leo “Jaan Koort” 1964, Tallinn

• Kuuse Aino küsitlused 15.11.2001

• Lillepuu Helju küsitlused 10.12.2001

• Lees Elle küsitlused 05.03.2002

• Manninen J. “Tõusmed” 1926 nr.4 “Jooni Eesti rahvakunstis”

• Nurk T. “Amandus Adamson” 1960 Tallinn

25

Lisad • 96-da Omski jalaväepolgu tunnistus, 18.11.1911 ………………… 26

• 96-da Omski jalaväepolgu tunnistus, 30.11.1913 ………………… 27

• Tsaariarmee noorem allohvitser, foto …………………………….. 28

• Jõgeva Põllumeeste Seltsi tunnistus, 23.08.1936 ………………… 29

• Tallinna Eesti Põllumeeste Seltsi tunnistus, 31.08.1936 …………. 30

• Aukiri, 1949 ………………………………………………………. 31

• Aukiri, 03.10.1959 …………………………………………………32

• Aukiri, 05.11.1953 …………………………………………………33

• Aukiri, 03.10.1959 …………………………………………………34

• Ajalehe artikkel, “Sovetskaja Estonija” ……………………………35

• Kaarel Karm ………………………………………………………..36

• Gustav ja Miina Karm ……………………………………………...37

• Georg ja Helene Karm ……………………………………………..38

• Georg Karm ………………………………………………………..39

• Puunikerdused ja Georg Karm …………………………………….40

• Teoste reproduktsioonid ………………………………………..41-55

26

27