häire 112 - 2/2014

Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2014

Veepääste vabatahtlikus komandos

Termokaamera päästjale abiks

Päev pommigrupis

Sündmuskoht kui asitõend

Päästeameti uued väärtused

Eluohtlik vingugaas | Veeohutusfi lm | Päästeõpe keskkoolis

KODUD TULEOHUTUKS

MUUTA

Kodukülastajad aitavad

2

20. mail alustas Eesti üheksaliikmeline päästemeeskond Balti riikide ühismeeskonna BaltFloodCombat (BFC) koosseisus teekonda Bosnia ja Hertsegoviinasse, et aidata riigil üleujutustest tingitud olukorda likvideerida. Meeskond jõudis kohale 22. mail ning alustas koheselt tööd.

BFC tegutses Orašje linna lähistel Ugljara, Donja-Mahala ja Tolisa külades ning 22. maist kuni 7. juunini jõuti 12-s paigas pumbata ära ligi pool miljonit kuupmeetrit vett. Päästeameti uuemaid kiirsekkumis-tulekustutusautosid Scania, mille suur paak mahutab 9500 liitrit vett, läheks sellise veekoguse mahutamiseks vaja 51000 tükki!

Eesti päästemeeskonna koosseisus osalesid missioonil Jaanis Otsla, Riho Linnas ja Vaiko Vatsfeld Lääne päästekeskusest, Heiki Pokbinder ja Andres Smirnov Lõuna päästekeskusest, Jaak Janno Ida päästekeskusest, Marko Mürk Põhja päästekeskusest, Jaana Palusaar Tallinna Kiirabist ning Enok Sein. Lisaks neile sõitis 28. mail Bosnia ja Hertsegovinnasse ka Eesti Päästemeeskonna ekspert Gert Teder, et aidata riigil hinnata üleujutustest tingitud olukorda ning nõustada valitsust abivajaduste järjestamisel.

Päästemeeskond jõudis koju tagasi ööl vastu 13. juunit. Järgnevad pildid näitavad ilmekalt, millega paari nädala jooksul hakkama saadi. n

EnnE ja pärast: BaltFloodCombati töötulemus Bosnia ja Hertsegoviinas15. mail kuulutati Bosnia ja Hertsegovii-nas välja eriolukord, kuna tugevate vih-made tõttu oli enam kui kolmandik riigi territooriumist üle-ujutatud. Üle kallaste tõusnud jõed jätsid vee alla mitmed teed ja majapidamised ning põllumajandus-rajatised.

Ugljara enne (22. mai) Ugljara pärast (7. juuni)

Donja Mahala enne (29. mai) Donja Mahala pärast (7. juuni)

Tolisa enne (23. mai) Tolisa pärast (7. juuni)

Tolisa enne (23. mai) Tolisa pärast (7. juuni)

Tolisa enne (4. juuni) Tolisa pärast (7. juuni)

FOTOREPORTAAŽ

JUHTKIRI 3

kaks korda aastas ilmuv päästeteenistuse ajakiri | nr 2 / 2014

ToimeTus

PeaToimeTaja: martin eekKeeleToimeTamiNe, KüljeNdus ja maKeTT:

ajakirjade kirjastus asTrüKK: uniprint

Tiraaž: 2100

VäljaaNdja

päästeamet raua 2, tallinna 10124

Küsimused ja Tagasiside: [email protected]

4 Lühidalt

6 Komando: Kodukülastajad aitavad kodud tuleohutuks muuta

9 Organisatsioon: Päästeameti uued väärtused

10 Rõngu vabatahtlikud päästavad veelt ja maalt

12 Päästetöö: Vajalik abimees – termokaamera

14 Päev pommigrupis

16 Probleem: CO tapab vaikselt

19 Tuleohutus: Sündmuskoht kui asitõend / Ekspertide vahetuse programm

25 Ennetus: Veeohutusfilm / Pommi- ja päästepäev

30 Mida teeb staabisekretär?

32 Päästeõpe keskkoolis

35 Mõte: Droonid metsatulekahjul / Vabatahtlikud merepäästjad

39 Tunnustus: Aumärgid ja elupäästjad

43 Inimene: Vabatahtlikust päästjast korstnapühkijaks

44 Uued tuuled tuletõrjespordis

SisukordJuhtkiri

Hea lugeja!

Organiseeritud tuletõrje asutamisest möödub tänavu septembris 95 aastat. Kui esimene Eesti Tuletõrje Kongress 1919. aasta 6. septembril Estonia kontserdisaalis kokku sai, ei osanud üle Eesti kokku tulnud tuletõrje-

organisatsioonide esindajad ilmselt ette näha, milliseks kujuneb organiseeritud inimeste päästmine aastal 2014. Ja ometi peeti juba toona järgmisel päeval “Üle-riiklise vabatahtlike tuletõrjujate seltside liidu” asutamiskoosolek, sest juba siis uskusid pritsimehed, et ühises tegevuses peitub jõud. Nad uskusid, et tervik on suurem, kui pelgalt osade summa ja koostöös saab asju teha paremini.

Vahepealsetel aastatel muutus riigikord ja varem iga kogukonna kohuseks olnud turvalisuse tagamisest sai riiklik monopol, mis võõrandas inimesed ise-enda ohutuse tagamisest. Taasiseseisvumisest alates pole ohtude ennetamine ja nendega võitlemine enam ammu ainult riigi pärusmaa. Täna on selge, et ainult riigile panustamine on lühinägelik. Ühest küljest on see kallis, teisalt ei ole see ka parima tulemuse saavutamiseks kõige otstarbekam.

Päästeamet on võtnud sihiks viia Eesti kõigi elanike kaasabil aastaks 2025 õn-netuste arvult ja kahjude poolest Põhjamaade tasemele. Täna õpimegi neilt rii-kidelt, kus saab õnnetustes hukka 100 000 elaniku kohta oluliselt vähem inimesi kui meil. Kui tahame jõuda nende riikidega samale tasemele, peame kaasama ohutuse tagamisse oluliselt rohkem inimesi. Lisaks kutselistele ja vabatahtlikele päästjatele peame kaasama kohalikke elanikke ja kogukondi. Me ei taha, et ini-mesed õpiksid olema abitud ja lootma ainult teistele. Me tahame, et nad võtaks enda ohtuse tagamiseks midagi ka ise ette.

Selleks saab Päästeamet poolele teele vastu tulla. Seekordses Häires kirjutame kodukülastustest, kuhu kaasati esmakordselt kõigi päästekomandode meeskon-nad ja hulk vabatahtlikke. Tänavu loodame kutseliste ja vabatahtlike päästjate abiga tuleohutuse-alast nõu anda 8500-s kodus, mida on pea sama palju, kui eel-neva kuue aasta jooksul kokku. Kui inimesed mõistavad, mida nad valesti teevad ja teavad, kuidas saaks paremini, oleme teinud suure töö. Kui sellele järgneb ka käitumismustrite muutumine, oleme üheskoos astunud pika sammu ohutuma elukeskkonna suunas. Usun, et pritsimehed aastast 1919 oleks kindlasti uhked. n

Eesti organiseeritud tuletõrje 95. sünnipäeva puhul toimuvad septembris mitmed juubeliaastale pühendatud sündmused:

8.-14.09 Päästealane näitus (Viru keskuse aatrium)

9.09 Kõrghoone Kuningas (Viru hotell)

9.09 Tehnika näitus ja teavituspäev (Tammsaare park)

10.09 Strateegiakonverents (Tallinna Ülikooli konverentsikeskus)

11.09 Aumärkide üleandmine (Lillepaviljon)

11.09 Aastapäeva pidulik vastuvõtt (Viktoria keskus, kutsetega)

12.-14.09 Komandode avatud uste päevad (päästekomandod)

4

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2014

LÜHIDALT

7.-8. juunil Leisis peetud Priitahtlike Pritsimeeste foo-rumil anti üle vabatahtliku päästeala edendaja rändau-hind “Pritsumeeste Pasun”, mille pälvis tänavu MTÜ Rõuge Priitahtlikud Pritsimehed.

Auhinna võttis vastu Rõuge vabatahtlik päästja Kalvi Kõva, kelle sõnul on Rõuge pritsimehed oma kogukonda kaitsnud alates 1905. aastast. „Aegu on ol-nud erinevaid, kuid päästemasina paagis on alati vesi sees olnud. Seda tänu kogukonnast hoolivatele Rõuge meestele,“ rääkis Kõva. ”Saadud tunnustus annab mei-le juurde teotahet ja usku, et ajame õiget asja. Piltlikult öeldes lööb pump täistuuridel,” oli Kõva seltsi tuleviku suhtes optimistlik.

Rõuge vabatahtlike kandidatuuri esitanud Lõuna päästekeskuse juhi Margo Klaose sõnul on Rõuge Prii-tahtlikud Pritsimehed aktiivsed nii kogukonna sees kui ka väljaspool, ja seda nii päästetöödel kui ka ennetu-ses. Nende algatatud on ka nn „säästu-pottsepa“ idee ja teostus ning nad korraldavad iga-aastaseid Kärajaid, kuhu kaasavad teisi vabatahtlikke.

“Tegemist on vabatahtlike päästjatega, kes on väga aktiivsed ja silmatorkavad. Rõugekad osalevad erine-vatel laatadel, kodukandipäevadel, lastelaagrites. Rõu-ge Priitahtlike Pritsimeeste seltskonnast ei ole põhjen-datud mõne üksiku liikme esiletõstmine, sest nende hulgas on palju tegusaid liikmeid,” põhjendas Klaos.

Aasta vabatahtlik päästeala edendaja valitakse Priitahtlike Pritsimeeste Foorumi raames juba küm-nendat korda.

Vabatahtliku päästeala edendaja rändauhinna võttis vastu Rõuge Priitahtlike Pritsimeeste ühingu

liige Kalvi Kõva

Vabatahtliku päästeala edendaja rändauhinna sai MTÜ Rõuge Priitahtlikud Pritsimehed

Suurürituste korraldajad panustavad veeohutusseEesti suurürituste korraldajad allkirjastasid veeohutusfilmi „Peata oma sõbrad“ esilinastusel hea tava koos-tööleppe Päästeametiga. Sellega lepiti kokku tegevustes, mis ei ole ürituste korralduses seadusega nõutud, kuid aitavad külastajate turvalisust tõsta ja õnnetusi ennetada.Näiteks lubasid leppega liitunud korraldajad võimaldada oma üritustel soovijatele tasuta alkomeetri kasuta-mist, korraldada vetelpäästeteenust ning hoiduda alkoholi müümisest tugevas joobes inimestele.Hea tava leppega ühinesid Pühajärve Jaanituli, Viru Folk, The Watergate Water Festival, Surfilaager, Tallinna Merepäevad, Saaremaa Rannapidu, Mändjala Jaanituli, Summerjam Festival ja Kloogaranna Festival.

96%Turu-uuringute ASi läbi viidud uuringust „Institutsioonide usaldusväärsus“ selgus, et Päästeametit peetakse jätkuvalt kõige usaldusväärsemaks vaadeldud 26 institutsiooni hulgas – meid usaldab (täiesti ja pigem) kokku 96% elanikkonnast.

Teisele kohale asetus esmakordselt uuringusse kaasatud Häirekeskus, mida usaldab kokku 88% inimestest ning kolmandale kohale 86%-ga Politsei- ja Piirivalveamet. Institutsioonide usaldus tervikuna on tõusnud viimase paari aasta kõrgeimale tasemele, olles keskmiselt 62%. Uuring viidi läbi käesoleva aasta 18. veebruarist 5. märtsini.


LÜHIDALT 5

24. aprillil anti Eesti Sõjamuuseumis pidu-likult üle demineerimisvaldkonna teenis-tujate kutsekvalifikatsiooni tunnistused. Tegemist oli erakordse hetkega, esimest korda väljastati Eestis rahvusvahelistele standarditele põhinevad Kutsekoja kut-setunnistused demineerimisvaldkonnas. Tunnistuse sai 14 instruktorit, 14 pommi-tehnikut, 28 demineerijat EOD3, 16 demi-neerijat EOD2 ja 7 demineerijat EOD1 üle Eesti.

Päästeameti peadirektor Kuno Tamme-aru rääkis pidulikul tseremoonial, et kõige tähtsam on demineerimisvaldkonna juures

inimfaktor. “Olete läbi aastate teinud väga tõsist tööd ja ka see, et te täna rahvusvahe-lise kvalifikatsiooni saate, on teie enda töö tulemus. Tänan teid kõiki selle pingutuse eest!” ütles peadirektor.

Demineerijate kutsestandardid, mis on aluseks demineerijate elukutse kirjeldami-sel ja rahvusvahelisel tunnustamisel, kin-nitati esmakordselt 3. septembril 2012. De-mineerija kvalifikatsiooni saamiseks peab läbima demineerimisalase koolituse, mis vastab demineerija kutsekvalifikatsiooni nõuetele. Õppekava lähtub Euroopa Stan-dardikomitee demineerija kompetentsus-

standardist (EOD Competency Standards) ja ÜRO IMAS (International Mine Action Standards) standarditest.

Päästeameti demineerijate esimene väl-jakutse toimus 25. mail 1992. aastal. Sellest ajast saati on demineerimisvaldkond sta-biilselt arenenud ja demineerimiskeskus muutunud väga professionaalseks üksu-seks nii Eesti kui Euroopa mastaabis. Meie demineerijad on osalenud rahvusvahelistel missioonidel Afganistanis, Gruusias, Ma-lis, Kongos ja Lõuna-Sudaanis. Välismis-sioonidel on saavutatud kõrge rahvusvahe-line tunnustus. n

Demineerijad said esmakordselt kutsetunnistused

SKAs hakatakse süvendatult

kriisireguleerimist õpetama

2014. aasta sügisest saab Sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku magistriõppes omandada süvendatud teadmisi kriisireguleerimisest. Uues õppekavas on eraldi kriisireguleerimise valikainete blokk, milles on viis 3 EAP mahuga ainet: riskihaldus, hädaolukorraks valmistumine, kriisijuhtimine, julgeolek ja rahvusvaheline kriisireguleerimine ning kriisikommunikatsioon.Kriisireguleerimise aineid loevad Sisekaitseakadeemia õppejõud ja valdkonna praktikud mitmetest valitsusasutustest. Läbirääkimised käivad ka välisõppejõudude kaasamiseks.

6


KOMANDO

Väravale tuleb vastu perenaine, kes kodu küttesüsteemide, elektri-juhtmete ning suitsuanduri kont-

rollimise jutu peale suured silmad teeb ja räägib kohe loo, kuidas tema lähedastel läks hoopis andur puidust laes kärssama. „Andur oli Tamrexist ostetud ja puha. Aga sestpeale mina kardan selliseid asju,“ reh-

mab ta käega, kuid lubab sellele vaatamata päästjad lahkelt tuppa. Ketikoer kargab kuudi ümber vihaselt, kuid lahti ei pää-se. „Kui ta ringi jookseb, siis ta ei ole nii kuri,“ kinnitab perenaine.

Päästemasinat roolinud päästja Rain Kaljurand asub toas ringi vaatama, küsi-musi esitama ning tuleohutusalase nõus-

tamise ankeeti täitma. Perenaine vastab pärimisele heal meelel. Teine päästja Kaa-rel Kase pakib lahti tööriistakohvrit ning asub varustust välja võtma. Köögilaua nurgal torkab silma pakendis suitsuandur. „See mul on jah, aga üles ei ole pannud,“ selgitab perenaine, viidates anduri kärssa-mise loole. Päästjate selgitustöö peale lei-

Kodukülastajaid ootasid lahke pererahvas, kurjad koerad ja peoga pisikesi sulelisiPärnumaal asuva Tõstamaa komando päästja keerab suure masina taluhoovi värava ette. Autost väljudes võtab meid vastu suure ketikoera kuri lõrin, kuigi kodude tuleohutust kontrollivaid päästjaid pole vaja karta koduloomadel ega pererahval.

Foto

d:

Eve

lin T

rin

k

Evelin Trink, Lääne päästekeskuse pressiesindaja

1

2

3

4


KOMANDO 7

takse magamistubade ees olev ruum, mille laes on kipsplaat ning päästjad saavad an-duri kiirelt lakke. Väike kontroll – andur töötab! Proua tutvustab küttesüsteeme ning näitab ette koduses majapidamises oleva tulekustuti. „Kas seda kasutada ka oskate?“ pärib Rain. Perenaine noogutab rõõmsalt ja lisab, et tuld tema kardab, see-tõttu on ta kustuti ka soetanud.

Andur lakke paigaldatud, ankeet täide-tud ja ruumid kontrollitud, sätime mine-kule. Väraval tuleb perenaisele meelde, et tegelikult tahtis ta küsida, kui kaugele võib gaasipliidi puuküttepliidist panna. Rain keerab otsa ringi ja läheb perenaisega asja

uuesti kaema. „Siin on nüüd kõik korras,“ kinnitab ta tagasi tulles.

Andurit “testitakse” lausa ülepäevaJärgmises talus jalutab hoovil vastu pesa-kond kasse, rõõmsameelne mõnekuune suurt kasvu koerakutsikas ning ridamisi kukkesid, kanu, hanesid ja nende pisike-si järeltulijaid. Kutsikalikku vallatust täis koer meid hammastega ei takista, kuid keerutab kui värten ümber ühe ja teise. Rain ja Kaarel ei tee sest väga välja ja sea-vad sammu majaukse poole, kuhu pere-naine külalistele vastu on tulnud.

1 Punane päästeauto ja vaheriideis päästjad tekitasid sedavõrd usaldust, et inimestel ei tulnud ametitõendi küsimine meeldegi.

2 Kui enamikes kohtades võtsid meid vastu lõrisevad penid, siis see koerapoiss oli külaliste üle sabaliputamiseni rõõmus.

3 Koertele lisaks oli igas taluhoovis muidki loomi, ühes jalutas noor parditibude seltskond.

4 Kaarel Kase ja Rain Kaljurand seavad sammud esimesse majapidamisse.

5 Tõstamaa päästekomando päästja Kaarel Kase uurib komandos nõustamise ankeeti, kohe-kohe läheb kodanike küsitlemiseks.

6 Ühes kodus oli suitsuandur küll olemas, aga seisis lauanurgal, seegi kodu sai päästjate abil kohustusliku anduri lakke.

7 Kodukülastuste stardikomplektis on nii trell, suitsuandurid kui sinised kilesussid, viimased nii igaks juhuks.

PeA meeleS:n Päästemeeskonnad teavitavad

külastatavaid inimesi kõikidest plaanilistest kodukülastustest ette kas telefoni või teavituslehe vahendusel.

n Kõik kodukülastuste läbiviijad peavad kodukülastusel esitama töötõendi või vabatahtliku päästja tunnistuse. Tunnistuse või töötõendi numbri abil saab päästeala infotelefonilt 1524 kontrollida dokumendi õigsust.

n Kui külastatav ise ei soovi teisiti, siis ei viida kodukülastusi läbi peale kell 19.00.

65

7

8


Tiina Laube, ennetustöö osakonna ekspert

Päästeamet soovib aastaks 2025 vä-hendada tuleõnnetustes hukkunute arvu Põhjamaade tasemele. Ambit-

sioonika eesmärgi täitmiseks ei piisa sel-lest, et käime tulekahjusid kustutamas ehk tegeleme tagajärgedega. Inimelude sääst-miseks tuleb meil minna ka põhjuste juur-de – muuta eluasemeid tuleohutumaks ja vähendada nõnda tulekahjude hulka inimeste kodudes. Siin kehtib lihtne ma-temaatika: mida vähem tulekahjusid elu-hoonetes, seda vähem tules hukkunuid.

Kõige enam tuleõnnetusi juhtubki ini-meste kodudes. Tihtipeale saavad need alguse teadmatusest või hooletusest. Ini-mesed lihtsalt ei märka oma kodus varit-sevaid ohte ja seetõttu ei osata ka oma elu-paika tuleohutumaks muuta. Päästeamet saab koostöös vabatahtlike päästjatega nõu ja jõuga appi tulla. Kuid abi saamiseks on vaja see ka vastu võtta.

Valdavalt levib ühiskonnas arusaam, et tuleõnnetuste ennetamine ning turvatun-de loomine on riigi ülesanne. Kodukülas-tuste käigus inimestega rääkides saavad nad aga aru, et riik üksi seda teha ei saa. Tulekahju areneb väga kiiresti ning lähim päästekomando võib reageerida 15 minuti kauguselt, seega on oluline õnnetusi enne-tada. Selleks peab inimene riigiga koos-tööd tegema.

Inimeste ja Päästeameti koostöös sai juba 2007. aastal alguse „Kodu Tuleohu-tuks“. Selleks, et inimesed käituksid ohte ennetavalt, on neile vaja anda teadmisi. Arvestada tuleks sellega, mida tuleohu-tusest juba teatakse, ning juurde on vaja anda just neid teadmisi, mille vastu ini-mene huvi tunneb. Kodude külastamine pakub selleks hea võimaluse.

Kodukülastuse käigus vaadatakse üle kodu tuleohutualane olukord, pööratakse tähelepanu probleemidele ning selgita-takse inimesele, kuidas tuleohutusnõude

täitmine on seotud tema ohutuse ja tur-valisusega. Samuti saab selgeks, kuidas nõuete mittetäitmine seab ohtu tema ja ta lähedaste elu ning vara. Eelkõige on aga oluline, et inimene teaks oma kodu tuleohutusalast olukorda, võtaks endale vastutuse ning teeks kõik endast oleneva tuleõnnetuste ennetamiseks.

Vahetu nõustamisega on kuue aasta jooksul jõutud üle 10 000 majapidamise-ni. Et jõuda veel suurema hulga inimesteni – ja hoida ära veelgi rohkem tuleõnnetusi – kaasati tänavu kodukülastustesse kõigi päästekomandode meeskonnad. Päästjate abiga loodame aasta lõpuks nõu anda lau-sa 8500-s kodus. Usaldus päästjate suhtes on oma kogukonnas väga kõrge. Nende paktilised kogemused on kodukülastuste läbiviimisel väga väärtuslikud. Et pääste-meeskonnad ja kodusid külastavad pääs-teametnikud saaksid oma tööd võima-likult hästi teha, läbivad kodukülastajad täiendkoolitused, kuhu on kaasatud nii nõustajad, elektrikud kui ka korstnapüh-kijad. Täiendkoolituse läbivad ka koman-dopealikud, piirkonnajuhid, ennetajad ning meeskonnavanemad, kelle ülesan-deks jääb omandatud teadmiste edasiand-mine päästjatele.

Võrreldes esimeste, 2007. aastal läbi viidud kodukülastustega, ei ole meie ees-märk lihtsalt suitsuandurite paigaldami-ne. Täna eeldame juba, et enamikus ko-dudest on suitsuandur olemas. Seekord pööratakse aina enam tähelepanu inimese enda ohtlikele käitumisharjumustele, suit-suanduri ja küttekollete töökorrasolekule ning elektriseadmete ja lahtise tule kasu-tamisele. Vajadusel märkame ja juhime tä-helepanu ka muudele ohtudele, nagu vee-kogud koduümbruses, evakuatsiooniteed ja esmane käitumine tulekahju korral.

Inimesed ei peaks kodukülastuste läbi-viijaid kindlasti kartma, vaid võtma neid kui partnereid, kes tulid kohale, et anda nõu ja soovitusi, et õnnetused ei juhtuks.

Tagasiside ja ettepanekud kodukü-lastuste läbiviimise kohta on jooksvalt oodatud ennetustöö büroodele. Alates septembrist ootame kõikide tegevuses osalenute tagasisidet ka küsimustike alu-sel. Aasta lõpus analüüsime külastatud kodude tuleohutusalast olukorda, et selle info najal järgmiste aastate tegevusi pla-neerida. n

Kodukülastusi tehes aitame kodud tuleohutuks muuta

„Me oleme Tõstamaa komandost ning tulime teie kodu tuleohutust vaatama,“ selgitab Rain. Kaarel hoiab taas tööriista-kasti. Perenaine kutsub edasi ja Rain vaa-tab kodu üle. Suitsuandur on selles talus kenasti laes, kuid kõrgel ja testima keegi seda ei ulatu. Perenaine kinnitab, et andur töötab kohe kindlasti, sest peremees pidi toda üle päeva proovile panema. „Eks ta putru keedab üle, siis läheb andur kohe tööle,“ selgitab naerusuine perenaine. Lõ-puks annab perenaine šašlõkivarda, mille käepidemega saab kontrollnupu kenasti kätte. Andur teeb korralikud piiksud ära. See õnneks ei ehmata teisi piiksujaid – kastiga toas soojas olnud kanatibusid.

Selles majapidamises on küttekoldega lugu kehv, samuti tõmmatakse toas siga-rette. Perenaine kinnitab, et kui remont valmis, siis ta peremeest enam tuppa ki-muma ei luba. Samal ajal piilub toaukse vahelt sisse noor peni, perenaine hurjutab koera õue, kuid koer on ära jaganud, et külaliste juuresolekul on ka tema võima-lused veidi laiemad ning ta tuleb õue alles siis, kui meid on vaja ära saata. Rain ronib veel pööningule sealset olukorda vaata-ma. Lahkudes paneb Rain kirja, et sellesse taluperre on vaja kindlasti järelkontroll teha, sest küttekolded ja elektrijuhtmed on kehvas seisus.

Päästeauto tekitab usaldustJärgmise majapidamise teeotsas ootab meid lukustatud tõkkepuu ja esiotsa tun-dub, et siin ei olegi kedagi kodus. Ka ee-mal asuv majaümbrus on vaikne. Krunt on kenasti korrastatud, muru niidetud, puud laotud. Rain koputab uksele ning korraga algab kahehäälne haukumine ja urin ning Rain vajutab targu varbad vastu alumist ukseserva, juhuks, kui koerad peaksid uk-sest välja murda püüdma.

Eeskoja aknale ilmub peremees, kes korraldab meid eemale puukuuri juurde. „Katsuda koeri ei või, siis nad ei hammus-ta,“ lohutab peremees. Silme ees jookse-vad korraga pildid, kuidas lõukoerad vale liigutuse korral hambad säärde vajutavad. Avatud uksest kargab välja kaks korra-likku peni, kes suure kisaga meile tormi jooksevad, sabas keelav peremees. Koerad hauguvad ja urisevad, kuid hammustama siiski ei kuku. Nende paitamine ei tule au-salt öeldes mõttessegi.

Külarahva usaldus punase päästeauto (kuigi eemale teeserva jäetuna) ja vahe-riietes meeste vastu on suur. Rain läheb üksi peremehega tuppa kaasa, mind ja Kaarlit valvab kord üks, kord teine peni. Rain väljub majast rahuloleva näoga, suit-suandur on, küttekolded korras, elektri-süsteem osaliselt välja vahetatud. Pere-mees saadab meid koos koertega väravani, ikka valju haukumise saatel. n

KOMANDO


ORgANIsATsIOON 9

sõnaühendi aju taga on aga päästeameti uued ühiselt kokkulepitud väärtused – abivalmidus, julgus, usaldus. uurisime päästeameti arendus-

osakonna juhatajalt tarvi ojalalt, milleks meile aju ja kuidas see töötab.

Tarvi, miks peaks üks organisatsioon üleüldse ühtsetes väärtustes kokku leppima?organisatsioonid paistavad väljastpoolt esmapilgul üsna sarnased – kõigis neis on töötajad, kes teevad tööd ja loovad midagi. lähemalt vaadates saame aga aru, et organisatsioonid on tegelikult väga erinevad. neil on erinevad eesmärgid ja erinevad viisid, kuidas eesmärkide poole püüelda. samuti lähtuvad erineva-tes organisatsioonides töötavad inimesed erinevatest väärtustest. just väärtused näitavad, millised inime-sed organisatsioonis töötavad ja kellega ühist ülesan-net ehk missiooni täidetakse.

päästeameti väärtused – abivalmidus, julgus ja usaldus – on organisatsiooni mootoriks, need ühen-davad inimesi ja kannavad tugevat sõnumit ka väl-japoole. nad on kui lubadus avalikkusele, millest me avalike teenuste osutamisel juhindume. väärtused on abiks valikute tegemisel keerukates olukordades ja need on vajalikud kõigile – nii juhtidele, personali-töötajatele kui ka kõikidele teistele teenistujatele. meil on organisatsioonina oluliselt lihtsam jõuda ühise eesmärgini, kui meil on ühine missioon ja me lähtume ühistest väärtustest.

meil ju olid väärtused – kas need enam ei sobinud?aga kas sina tead, mis need väärtused olid? selgus, et keegi spikerdamata neid eriti ei teadnud. päästeameti senised väärtused olid sõnastatud selle sajandi algu-ses. sarnaselt paljude euroopa tuletõrje- ja päästeor-ganisatsioonidega olid need seotud traditsioonilise sümboolikaga – kaheksatipulise tähega. igale tähe nurgale vastas väärtus, mõnel juhul ka mitu.

probleem oli selles, et väärtuseid oli meeldejätmi-seks ja rakendamiseks liiga palju. sellisel juhul kaotab nende kirja panemine sügavama mõtte. väärtused olid pigem omaette deklaratsioon, mitte ühine kokku-

väärtuste väljatöötamise ajal olid pikka aega prae-guse kolme väärtuse kõrval reas ka „pühendumus“ ja „avatus“. kahtlemata on need samuti olulised, kuid neid ei tõsteta päästeameti väärtustena esile, kuna need on eelduseks nii abivalmidusele kui usaldusele. ka „ausus“, mis varem oli päästeameti väärtuste hul-gas, on meile endiselt väga oluline. see on üks avaliku teenistuse põhiväärtusi, aga me ei pidanud oluliseks teda enam eraldi välja tuua, kuna see sisaldub ka usal-dusväärsuses, mis on oma olemuselt laiem väärtus. et olla usaldusväärne, pead sa nii või teisiti ka aus olema.

on loomulikult veel mitmeid väärtuseid, millest ei saa meie tegevustes üle ega ümber – näiteks ees-märgipärasus, hoolivus, õiglus ja eeskuju. mitmed neist on omased kogu avalikule sektorile ja osa neist on nii tihedalt teistega seotud, et puudub vajadus mõtet korrata.

nende kolme väärtuse – abivalmiduse, julguse ja usalduse – puhul on leitud tänast keskkonda ja valikuid arvestav tasakaal üldise ja üksiku vahel ning need on sobivad kogu organisatsioonile.

Kuidas mina saaksin neid väärtuseid oma igapäevatöös kasutada? Üks ja sama väärtus väljendub pisut erinevalt orga-nisatsiooni sees ja sellest väljas. näiteks usaldus tähendab nii seda, et me usaldame üksteist igapäe-vases töös, toimime meeskonnana, milles igaühel on oma roll. kuid see tähendab ka seda, et oleksime usaldusväärsed oma koostööpartnerite silmis ning et me ka ise oleksime valmis usaldama oma koostöö-partnereid. erinevused on ka meie teenuste lõikes ja erinevatel juhtimistasanditel. näiteks päästetöö puhul tähendab julgus otsuste vastuvõtmist piiratud aja ja informatsiooni tingimustes. kuid mõnes niinimetatud kontori-olukorras võib see tähendada julgust teatada tähtaja pikendamise vajadusest, kuna olulise doku-mendi koostamiseks pole veel piisavalt informatsioo-ni. samuti on julgus oluline uute ideede esitamisel. kui me ei julge end uuendada ja edasi viia, siis jääme kinni vanadesse stampidesse, mis ei pruugi pidavalt muutu-vas keskkonnas enam parimat tulemust anda.

väga oluline on kasutada väärtuseid värbamisel, sealhulgas sisekaitseakadeemiasse õpilaste vastu-võtul. end meiega siduvatel inimesel peab väärtuste kaudu olema võimalik hinnata, kas see töökoht on kooskõlas tema tõekspidamistega.

neid väärtusi rakendades ja tõlgendades tuleb aga meeles pidada, et kõike tuleb teha mõistusega ja äärmustesse laskumata. näiteks abistamise nimel ei saa jätta täitmata oma tööülesandeid, ei saa olla hulljulge ega tohi kõike pimesi usaldada. seda mõis-tuspärast tegutsemist sümboliseeribki väärtuste esitähtedest moodustuv aju. n

n Missioon selgitab kõigile osapooltele milleks on päästeamet loodud ning mis on tema roll eesti ühiskonnas. päästeameti missioon: Ennetame õnnetusi, päästame elu, vara ja keskkonda.

n Väärtused on ühised eetilised põhimõtted, mille järgi organisatsioon ja tema liikmed joonduvad ja otsuseid teevad. päästeameti väärtused:• Abivalmidus – märkame ja abistame abivajajat• Julgus – julgeme otsustada, tegutseda

ja vastutada • Usaldus – usaldame ja meid usaldatakse

n Visiooniga kirjeldab organisatsioon tuleviku olukorda, milleni oma tegevuse abil soovitakse jõuda. päästeameti visioon: Aastaks 2025 on igaühe kaasabil vähenenud õnnetuste arv ja kahju Eestis Põhjamaade tasemele.

Milleks meile AJU?Aju on meie kõige tähtsam organ. Aju suunab iga meie liigutust ja juhib meid ka siis, kui me seda ise ei adu. Ilma ajuta ei saaks me funktsioneerida. Aju on asendamatu. Ka organisatsioon vajab aju. Päästeameti „aju“ on kõik meie töötajad. Et aju hästi töötaks, on vaja head koostööd, ühtseid põhimõtteid, head keskkonda ja palju muud.

Kuidas on omavahel seotud missioon, visioon ja väärtused?

lepe. varasemate väärtuste rakendamisel ei uuritud põhjalikult, kas me tegelikult ka oleme sellised, nagu neis sõnades väljendame, või on see ainult ideaal pa-beri peal. väärtused ei tohiks olla ainult ideaal, need tuleks tugevalt tegeliku eluga siduda.

teiseks, päästeamet on kahe aastakümne jooksul üsna palju muutunud ja hakanud rohkem tähelepanu pöörama ennetustööle. kui väärtused on kogu organi-satsioonile ühised, siis me ei tohiks ühtegi valdkonda ega töötajat välja jätta lihtsalt selle pärast, et tegemist on uute ülesannete ja uute inimestega. uued väärtu-sed peavad meid kõiki kõnetama.

Kuidas uued väärtused välja töötati?väärtused on üheks aluseks eesmärkide saavuta-miseks strateegiliste valikute tegemisel. 2013. aasta juunis alustati päästeameti kümne aasta strateegia väljatöötamist ning selle protsessi raames oli loomu-lik, et vaadatakse üle ja vajadusel uuendatakse ka missiooni ja väärtuste sõnastused. esimene rühma-töö väärtuste teemal ja nende arutelu toimus juba aasta tagasi strateegia avaseminaril, kus said kogu organisatsioonile sobivate väärtuste leidmisel kaasa rääkida kõigi struktuuriüksuste esindajad. väärtused olid enne tänase kuju võtmist arutlusel veel kolmel strateegiaseminaril. vahepealsel ajal koguti arvamusi valdkondlikel koosolekutel ja muudes suhtluskanali-tes. lisaks saadi väärtuslikku infot päästeameti töö-tajate sisekommunikatsiooni- ja rahulolu uuringust, mis kinnitas, et töötajad peavad oma töös oluliseks samu väärtuseid, mis olid varem töögruppides esile tõusnud.

miks jäid sõelale just abivalmidus, julgus ja usaldus?need sõnad väljendavad kõige paremini päästeameti missiooni täitmiseks vajalikke omadusi. neid on piisa-valt vähe, et neid meelde jätta ja nad katavad ära kogu meie tegevusvaldkonna. nende sõnade juures on olu-line, et need on teistest avaliku sektori asutustest vei-dike eristuvad. vähetähtis ei olnud ka akronüüm aju, et soodustada väärtuste meeldejätmist ja kasutamist.

MISSIoon Mida me siin teeme?

VääRTUSeDKuidas ja kellega me missiooni täidame?

VISIoonKuhu me koos jõuda tahame?

10


VAbATAHTLIKUD

Vabatahtlikud elupäästjadEnnastsalgava ja kiire tegutsemise eest noore naise tulesurmast päästmisel pälvisid Kalle ja Aadi möödunud aastal elupäästja medalid. Trepikoda oli paksult suitsu täis ning tule-lõksu jäänud naine omal käel majast enam välja ei pääsenud. Esimesena sündmusko-hale jõudnud Kalle ja Aadi tõid naise akna kaudu majast välja.

Mehed ise on elupäästmisest rääkides tagasihoidlikud ning medal tuli neilegi ülla-tusena. Kangelase tunnet see tegu meestes ei tekitanud. Nad leidsid, et teised oleks nende asemel sama teinud, aga nemad juhtusid liht-salt esimesena kohal olema. Küll aga leidus meestel kiidusõnu päästetud naisele. Ta oli kõik vahepealsed uksed sulgenud ja abi oo-tama jäänud, tänu millele neil naine päästa õnnestuski.

Kohalikku seltsielu komando ei edendaAadi ja Kalle rõhutavad üksmeelselt, et selt-sielu edendamisega nemad Rõngus ei tegele, selleks on teised asutused. Nende missiooniks on kustutamine ning nüüdsest ka veepääste.

Siiski võib Rõngu rahvas vabatahtlikele omal moel tänulik olla ka seltsielu edenda-mise eest, kuna kohalikul rahvamajal on tänu vabatahtlikele nüüd kaks sünnipäeva. Pääst-jatel õnnestus mõned aastad tagasi kustutada

Rõngu vabatahtlikud päästavad veelt ja maaltKevadel said Rõngu vabatahtlikud veepäästevõimekuse. Nad on esimene ja siiani üks vähestest vabatahtlikest päästekomandodest, kellel selline võimekus on. Vabatahtlikud ise sellest suurt numbrit ei tee, nende jaoks on päästmine vastutus kogukonna ees. Kui päästa on vaja ka veekogult, siis tuleb see võimekus endale luua.

Ulla Kaur, kommunikatsiooniosakonna peaspetsialist

Vaatamata sellele, et Rõngu vabataht-lik päästekomando asub nurgatagu-ses garaažiboksis, tekib sisse astudes

hubane tunne. Imestada pole siin midagi, sest raske on leida päeva, mil komando sei-saks inimtühjana – aktiivne tegevus käib seal pidevalt.

Esimesed jäljed kohalikust tuletõrjest pä-rinevad 1936. aastast, aga seitsmekümnenda-test aastatest alates on see tõusude ja mõõna-dega tegutsenud siiani. Hetkel paistab Rõngu vabatahtlike pritsimeeste tulevik helge, sest seltskond aktiivseid päästehuvilisi on võtnud komando toimimise oma südameasjaks.

Rõngu Vabatahtliku Päästeseltsi asutajad ja vabatahtlikud Kalle Raja ja Aadi Vihm kii-davad, et kogu seltskond on tubli ning hak-kajatest vabatahtlikest puudus ei ole. „Meil on seltskonnas 29 meest ja üks naine ning kui vaja, siis läheb ka tema kustutama. Praegu te-geleb ta rohkem siiski raamatupidamisega,“ ütlevad mehed.

Tuletõrjumine on hobiKui teistele on hobiks laulmine või rahva-tants, siis need mehed sisustavad oma vaba aega põhitöö kõrvalt tuletõrjumisega. Aadi on Rõngus tuletõrjujana tegutsenud juba li-gikaudu 40 aastat ning Kalle viimased küm-me aastat.

Pikk tegevusstaaž motiveerib mehi tegut-sema – kuna Rõngus on tuletõrje olnud pika ajalooga, oleks meeste hinnangul veider seda lõpetada. „Sellist tunnet pole küll olnud, et tahaks nüüd lõpetada, alati tuleb minna kui on vaja,“ ütleb Aadi.

Samuti paneb vabatahtlikke tegutsema kohusetunne kogukonna ees. See on meeste sõnul ainuke asi, mida nad ümberkaudsete inimeste jaoks teha saavad.

Kalle ja Aadi arvates on roobasid alati parem ära võtta kui selga panna, kuid ometi elavnevad mehed silmnähtavalt, kui jutt lä-heb adrenaliinile. Aadil tulevad meelde tule-tõrjujatöö algusaastad: „Esimestel kustutus-töödel olin alles koolipoiss ja adrenaliinitase oli ikka kõrgel. Aga nii on see jäänud tänase päevani. Ükski tuletõrjuja pole ükskõikne ja kunagi ei tea, mis sind sündmuskohal ootab.“

Rõngu vabatahtlikud Kalle Raja ja Aadi Vihm.

Rõngu vabatahtlikud. Vasakult paremale tagareas: Terri Kruuda, Tõnis Tatar, Hillar Viksi, Kaari Lehis, Mihkel Luht, Kalle Viilu, Taivo Jukk, Aadi Vihm, Toomas Klein, Hellat Mõttus. esireas: Kalle Raja, Krister Kõks, Vaido Uibo, Janar Väljaots, Rivo Retsnik, Janis Mardi.

Foto

: R

aivo

Ko

rk


VAbATAHTLIKUD 11

vana kuuri põleng, mis ohustas ka rahvamaja. Aadi ja Kalle peavad seda ka kõige meel-

dejäävamaks sündmuseks. „Ma arvan, et see on sündmus, kus on kõige rohkem meie abi vaja läinud,“ leiab Kalle. Suurest tänutundest kinkisid kohaliku naisseltsi liikmed vaba-tahtlikele villased sokid, mis aitavad meestel külmadel talvepäevadel varbad soojas hoida.

Vana rasva pealt liugu ei laseVäljasõite on Rõngu vabatahtlikel aastas umbes 40, kuid üksnes sellega nende tege-vused ei piirdu. Iga paari kuu tagant võetak-se kõik päästeseltsi liikmed kokku ja aetak-se autod garaažist välja, et meelde tuletada, kus miski asub.

Õppustest vabatahtlikel puudus ei ole, neid korraldatakse ise ning suuremad toi-muvad koostöös Päästeametiga. Kevadest sai päästekomando tänu vabatahtliku seltsi-liikme Toomas Kleini eestvedamisele vee-päästevõimekuse, mis on vabatahtlikele märkimisväärt saavutus. Nüüd keskenduvad rõngukad veepäästeoskuste arendamisele, sest päästepaat Võrtsjärvel juba ootab hakka-jaid vabatahtlikke.

Suureks abiks oma teadmiste ja oskustega on kutselised päästjad, keda on seltskonnas kokku viis. Nemad räägivad oma igapäevas-test kogemustest ja jagavad õpetussõnu noo-rematele meestele.

Aktiivseid noori leiab Rõngust küll, kes vabatahtlikega liituda tahaks, kuid ainsaks probleemiks on Aadi ja Kalle sõnul, et noor-tel pole C-kategooria juhtimisõigust. Kui riik juhilubade soetamist omalt poolt toetaks, oleks vabatahtlikel jälle natuke lihtsam tegut-seda.

Kasvatavad järelkasvuJuhuse hooleks rõngukad midagi ei jäta, tegutsetakse ikka maksimumi nimel. Kal-le veab kohalikku päästeringi just seetõttu,

et oleks neid, kellele tulevikus teatepulk üle anda.

Päästeala noorteringist rääkides Kalle nägu särab ja meel on entusiastlik. See näi-tab, et mees tegutseb õige koha peal ja noo-red on heades kätes.

Kalle suur unistus on ühel päeval noorte-ringis ka tuletõrjespordiga tegelema hakata, sest just läbi tuletõrjespordi leidsid mehed ise tee vabatahtlike päästjateni. Koos laste-ga käiakse võistlusi vaatamas ja kastavatak-se noortes huvi tuletõrjespordi vastu. „Kui noortel huvi peaks tekkima, küll siis leiame ka võimalused tuletõrjespordiga tegelemi-seks,“ on Kalle optimistlik.

Tuletõrjumine Rõngus välja ei sureKalle ja Aadi on kindlad, et tänu MTÜ loo-misele Rõngu Vabatahtlik Päästeselts välja ei sure. MTÜ loomine andis vabatahtlikele või-maluse ise projekte kirjutada ning sellega on viimastel aastatel ka aktiivselt tegeletud.

Tänu PRIAsse kirjutatud projektile said Rõngu vabatahtlikud päästjad toetust oma ruumide renoveerimiseks. Möödunud aasta novembris avati ruumid pidulikult, kohal oli Rõngu rahvas, koostööpartnerid, sponsorid ja kolleegid teistest vabatahtlikest päästeko-mandodest. Külalisi oli palju, sest vabatahtli-kud on Rõngus populaarsed.

Rõngu Vabatahtlikul Päästeseltsil on head suhted koostööparterite ja sponsoritega. Eri-ti tänulikud on mehed vallavalitsusele, kelle toetus on läbi tegevusaastate olnud väga suur. „Alates 1999. aastast, kui vallavanemaks oli Uno Parm, on meie tegevus läinud ülesmäge. Vallavanem oli toona suur vabatahtlikkuse toetaja ja sealtmaalt on see ka nii jäänud,“ kiitis kohalikku omavalitsust Aadi.

Täna on Rõngu vabatahtlik komando täies hoos – vajalik varustus, ruumid ja visa meeskond on meeste sõnul olemas ja tuleb vaid tegutseda. n

Usaldus vabatahtlike päästjate vastu on kõrge

Siseministeeriumis tutvustati 27. mail uuringut „Eesti elanikud siseturvalisust toetavast vaba-tahtlikust tegevusest: teadlikkus ja usaldus 2013/2014“. Uuringuga selgitati, milline on Eesti elanike usaldus vabatahtlike päästjate, abipolitseinike ja Naabrivalve vastu, kas ela-nikud oleks ise nõus vabatahtlikus tegevuses osalema ning kuidas tajutakse vabatahtliku te-gevuse seost kodukandi turvalisusega. Varem ei ole elanikkonna teadlikkust, huvi ja usaldust siseturvalisust toetava vabatahtliku tegevuse vastu uuritud.

Muuhulgas tuuakse uuringus välja, et va-batahtlikest organisatsioonidest usaldati kõige enam vabatahtlikke päästjaid (77%). Abipolit-seinike, Naabrivalve, Kaitseliidu ja vabatahtliku merepääste usaldajate osakaal oli üsna sama-väärne – 63-69%. Samuti selgus uuringust, et kõige suurem on elanikkonna valmidus osale-da naabruskonnas süttinud elamu kustutus-töödel (80%), madalaim aga valmisolek osale-da merereostuste likvideerimisel (45%).

Siseministeeriumis uuringu läbiviimist koordineerinud pääste- ja kriisireguleerimis-poliitika osakonna nõunik Marko Põld ütles, et uuringu tulemused aitavad alustada sihipärast ja pidevat teavitustegevust inimeste informee-rituse suurendamiseks vabatahtliku tegevuse võimalustest siseturvalisuse valdkonnas ning selgitada välja tegurid, mis osalemist vabataht-likus tegevuses soodustavad või takistavad. Uuringu tulemused on heaks tööriistaks vaba-tahtliku pääste kommunikatsiooni ja vabataht-like kaasamisega tegelevatele ametnikele.

Uuringu viis läbi Turu Uuringute AS. Uuringu tulemustega saab tutvuda aadressil www.siseministeerium.ee/et/uuringud.

Rõngu vabatahtlike pinnaltpäästeõppus.

noorteringi lapsed pinnaltpäästeõppust

jälgimas.

U U R I N G

12


PääsTETöö

Indrek Hirs, Põhja päästekeskuse pressiesindaja

Telliskivi tänava põlengule esimesena jõudnud Lilleküla päästekomando päästjaid ootas ees mahajäetud väik-

semat sorti tööstushoone, mille kõik uksed ja aknad olid kinni müüritud. Vaid maa-pinnast kahe meetri kõrgusel oli avaus, kust inimene oleks võinud läbi mahtuda. Läbi sellesama seinas oleva ava tegi meeskonna-vanem Eduard Kuiv meeskonna käsutuses

olnud termokaamera abil kindlaks ruumis viibiva inimese täpse asukoha. Eduardi ju-histe järgi upitasid suitsusukeldusvarustu-ses päästjad Imre Soilts ja Pentti Lina end läbi avause hoonesse ja leidsid kiiresti kan-natanu. „Ruumis oli kõrge kuumus ja palju sodi, samuti oli nähtavus null. Tänu termo-kaamera „lisasilmadele“ õnnestus päästa kõige olulisem – inimelu,“ meenutab Kuiv.

Kuni kümme korda kiiremPäästetöö osakonna valmisoleku talituse ekspert Rasmus Laari sõnul annab termo-

Päästjate vajalik abimees – termokaameraEelmise aasta 15. veebruaril päästeti tänu termokaamerale Tallin-nas Telliskivi tänaval asuvast tööstushoonest inimene. See ei olnud kindlasti esimene ega viimane kord, kui termokaamera meie päästjaid aitas. Kuigi täna puudub täpne statistika termokaamera kasutamisest päästetöödel, on selge, et see seadeldis muudab päästjate raske töö sageli lihtsamaks ja kiiremaks.

kaamera olulise võidu ennekõike suitsu-sukeldumisel, aidates kaasa elupäästeahela olulisele lühenemisele. „Katsed on näida-nud, et suitsusukeldumisel on termokaame-ra tegutsemiskiirus ligemale kümnekordne ilma termokaamerata suitsusukeldumisest. Päästjal on suitsusukeldumisel nii-öelda tunduvalt paremad lisasilmad olemas,“ märkis Laar.

Laari sõnul kiirendab termokaamera tu-lekahju korral oluliselt ka inimeste otsimist ja leidmist. “Suitsu täis põlevas korteris on nähtavus väga halb ja teed tuleb sageli leida käsikaudu. See võtab aga väga palju aega olukorras, kus tegelikult iga minut on kal-lis,” nendib Laar. Termokaamera aitab aga ruumi kiiresti üle kontrollida, ilma et peaks kõik käsikaudu läbi otsima.

Mitte ainult suitsuläbistajaKuid termokaamera kasu ei piirdu läbi suitsu vaatamisega. „Lisaks aitab kaamera avastada tulekoldeid ning annab päästja-

Ras

mu

s Ju

rkat

am


PääsTETöö 13

tele tulekahju kohta palju infot. Enne põ-levasse hoonesse sisenemist saab päästja tulekahju arengu kohta informatsiooni. Kui kaugele on põleng arenenud, kas põ-lemisgaasid on süttimisväljas ja muud va-jalikku,“ ütleb Laar. Kuigi päästjad teavad väga hästi, et kustutada tuleb kollet, mitte leeke, ei ole see vaenulikus tulemöllus alati nii lihtne. “Termokaamera abil saab kiirelt kindlaks teha kõige kuumemad punk-tid, et suunata oma kustutusrünnak just sinna,” räägib Laar. Kõige kuumematele kohtadele keskendumine aitab tulekahju levikule kiiremini piiri panna ja seejuures vähem vett kulutada.

Tulekollete avastamine tuleb kasuks ka siis, kui suuremad leegid juba maha suru-tud ja inimesed majast päästetud. “Puit-majades, aga ka uuemates karpides, kus tulel on pahatihti vaba voli ehituskonst-ruktsioonide vahel edasi liikuda, tuleb sageli vaadata ka seina sisse,” räägib Laar. Termokaamera abil saab päris hea pil-di sellest, mis toimub kipsplaadi taga või katusesarikate vahel ja nii ei pea päästjad kogu seina või katust lahti lammutama, et tule levikule piir panna.

Termokaamera on abiks ka päästjate ohutuse tagamisel. Tulekustutusriided ehk roobad on küll mingil määral tulekindlad, kuid põlevas ruumis pikemalt viibimine ei ole päästjale kuigi tervislik. “Esiteks kao-tab inimese organism kuumas keskkonnas kiiresti vett ja võib üle kuumeneda. Tei-seks on hingamisaparaatides kaasas ainult paarikümne minuti jagu suruõhku. Kui kannatanute ja tulekollete leidmiseks ku-lub kaua aega, peab päästja vahepeal välja puhkama ja hapnikuvarusid täiendama tulema. Sellised vahetused võtavad aga aega ning pikendavad päästetöid. Väsinud päästjal on aga suurem võimalus eksida ja end ohtu seada,” selgitab Laar.

Lisasilmadest on kasu ka väljasPeidetud tulekolded ei ole probleemiks ainult hoonetulekahjudel. Ka metsa- ja ra-bapõlengutel on tavaline, et tuli poeb peitu ja kuigi pealiskaudsel vaatlemisel tundub, et leegid on maas ja olukord lahendatud, võib sambla all hõõguma jäänud kuum pinnas tulekahju taas lõkkele lüüa.

“Termokaamera kiirendab oluliselt sel-liste peidetud tulekollete leidmist ja aitab päästjatel varem õhtule saada,” räägib Laar. “Ka viimasel suuremal rabapõlengul, kui Klooga rabas põles ligi 150 hektarit pin-nast, aitasid termokaamerad kanarbiku all hõõguvaid tulekoldeid leida ja põlengule kiiremini piiri panna,” toob Laar näite.

Lisaks suitsusukeldumisele ja tulekolle-te leidmisele hõlbustab termokaamera pi-medal maastikul inimese otsimist. “Eestis selliseid näiteid küll väga palju pole, kus päästjad oma käsikaameraga metsas kadu-

eesti päästjate kasutuses on üle saja termokaameran 72-st kutselisest päästekomandost on

termokaamera kasutuses 69-s. Erandina ei kasutata termokaameraid kolmes väikese isikukoosseisuga abikauges komandos Kihnul, Ruhnul ja Vormsil.

n Suurema väljasõitude arvuga komandodes on ühe põhiauto peal kasutuses isegi kaks kaamerat.

n 2012. aastal soetas Päästeamet 24 Bul-lard Eclipse LD 320 tüüpi termokaamerat.

n 2013. aastal soetati 90 Flir K50 tüüpi kaa-merat, mis on tänu kohalikule päritolule soodsamad kui mujal maailmas toodetud võrreldavate parameetritega analoogid.

n Lisaks komandodele said termokaamerad enda käsutusse päästekooli lektorid ning õpilased.

nud inimesi otsiksid. Lennusalga kopteril paiknev võimsam soojuskaamera on siiski metsast välja toonud nii mõnegi eksinud seenelise,” teab Laar rääkida. Termokaa-merat võib kasutada ka öise liiklusavarii korral, kui auto on üle katuse rullunud ja lennanud lagendikule. Kannatanu võib olla autost kümnete meetrite kaugusel, sellisel juhul on termokaamerast palju kasu.

Kasutaja on kaamerast olulisemgiTermokaamera on üldiselt üsna tugev apa-raat. Päästjate sõber on nii kuuma-, põru-tuse- kui ka pritsmekindel. Siiski on ka temal nõrkusi, mida aitab vältida teadlik ja oskuslik kasutamine – kindlasti ei tohi termokaamerat suunata otse päikesesse. Seda sellepärast, et selline teguviis põle-tab kindlasti läbi kaamera ekraanis olevad pikslid. Hoidkem oma vajalikku sõpra!

Laari sõnul ei saagi ükski tehniline abivahend olla parem, kui selle kasutaja. Seetõttu on kõik päästjad, kelle varustus-se termokaamera kuulub, läbinud vastava koolituse, mis annab ka esmase praktilise kasutuskogemuse. „Termokaamera peab olema lahutamatu vahend suitsusukeldu-misel. Selle õppused ja koolitused on juba sama elementaarsed nagu näiteks nööride ja sõlmede omad,“ märkis Laar.

Elupäästevõimekuse tõstmine on Pääs-teameti üks suuremaid prioriteete ning termokaamera laiem ja oskuslikum kasu-tamine aitab sellele kahtlemata kaasa. Kui enne 2012. aastat olid Eestis termokaame-rad ainult Tallinna Kesklinna, Lilleküla ja Nõmme päästekomandodel, Tartu pääs-tekomandol ning päästekoolil, siis täna kasutavad päästjad “lisasilmi” pea kõikjal üle Eesti. Turvalisus on tähtis kõikidele kodanikele, selle loomist peab toetama ka päästeametile eraldatud tehnika. Teadmi-ne, et suitsu täis hoones hõlbustab ohtu sattunud inimese leidmist lisaks päästjate silmapaaridele ka termokaamera, peaks tõstma kõigi turvatunnet. n

Ind

rek

Hir

s

1 Termokaamerad Flir K50 ja Bullard eclipse LD320.

2 Termokaamera aitab inimest muust keskkonnast eristada ka kottpimedas ja suitsu täis ruumis.

1

2

14


DEMINEERIMINE

Viktor Saaremets, Lääne päästekeskuse kommunikatsioonijuht

Ilm on läinud just jahedaks ja osalt see-tõttu on vähenenud väljakutsete arv ka Lääne demineerijate peamisse lahin-

gumoona leiukohta Saaremaale. Optimist-likumaks ei muuda ka eelmise valvemees-konna kommentaar, et juba paar päeva on väljakutsetega kitsas olnud. Sellevõrra on rohkem tegeletud ennetustööga ning pom-miohutuspunktid on väljas olnud erine-vates ohutuslaagrites ja üritustel. Õnneks teatavad minu selle päeva töökaaslased Tiit ja Ave, et varasemast on lokaliseeritud eri-nevat lahingumoona, mida saame minna hävituskohta kahjutuks tegema – vähemalt pildi saan kätte.

Kolm tundi hiljem hävituskohas pean siiski tõdema, et pildi mõistes ei vea – täp-selt sel hetkel kui lahingumoona hävitama pidav plahvatus leegi üles viskab, teeb fo-toaparaat sarivõttesse pausi. Suitsusammas ja ports rehvitükke jääb seekordset töö-lõiku siiski meenutama. Ja muidugi kõige tähtsam – lahingumoon sai hävitatud. Selle tükke lähiümbruskonnast meie silmad iga-tahes ei tuvastanud. Pakime asjad kokku ning võtame suuna lõunale, et pärast seda juba kogu sündmus, kulunud vahendid ja hävitatud lahingumoon kirja panna.

Majja tagasi jõudes on plaan minna vaa-tama hommikul suurelt välja reklaamitud kohalikku vaatamisväärsust. Lindu, kes demineerijaid juba mitu aastat hämmasta-nud, tehes pesa kord postkasti, kord seina najal seisvate mürsukestade sisse. Tiivulist seekord kodus ei olnud, vaid tühi pesa pi-

„Ära sa maha vaata, muidu jäämegi siia metsa!“Kolmapäeva hommik. Astun kell 8 sisse Lääne-Eesti pommigrupi uksest, eesmärgiga päeva jooksul tutvuda demineerijate tegevusega ja saada lähemat aimu, milline nende tavaline päev välja näeb.

medas ja põhjatuna tunduvas mürsukestas. Miks lind omale sellise pesakoha on vali-nud, jääb mõistatuseks. Ju sobib sõbralik ümbruskond, sest oma kolleege ja selts-konda hindavad demineerijad parimatest parimateks.

Kuna väljakutseid meie regiooni endi-selt ei ole (telefon piiksus korduvalt, kuid kutsed tulid Lõuna ja Ida-Eesti pommi-gruppidele), siis otsustasime koos varase-mad pildid läbi vaadata. Vaevalt sain ennast arvuti taha maha toetada, kui kõrvalttoast teatas Tiit, et minek – Audru vallas Val-geranna külas on rannalt leitud kolm-neli lennukipommi. Esmane info võtab ka 13 aastase staažiga mehe kukalt kratsima, sest helistaja sõnul ei pääse sinna kuidagi ligi ja kirjelduse põhjal võib eeldada, et tegu on fosforit sisaldavate pommidega (näiteks valge fosfor süttib õhuga kokkupuutel). Kohale jõudes ootab meid ees leidja, kes on pommid kõik kenasti lippude ja toi-gastega märgistanud. Kiire pilk leidudele ja ümbritsevale ning esimene „sõjaplaan“ on demineerijate peades paigas. Kuna lä-hedal elumaju ega elusolendeid ei olnud, transpordivahendiga ligi ei pääsenud ja

1 Foto

: Lä

äne

-Ee

sti P

om

mig

rup

p

DEMINEERIMINE


15

leiud olid sõiduteest üsna kaugel, otsusta-takse ohtlikud rauamürakad hävitada kahe lasuga kohapeal. Ka kardetud fosforist ei ole jälge, värviline sisu lagunenud pommis osutus hoopis roosteveeks. Välised vaatlu-sed ja ohutusinstruktaaž ning plaan tehtud, jätame Tiidu lõhkamist ette valmistama ning seejärel varjume ohutusse kaugusesse.

Esimene pauk peletab juba sel hetkel piisavalt eemal olnud luiged veel paar-kolm korda kaugemale ning muidu vaikne rannajoon tundub pärast seda veelgi vaik-sem. Kogunemiskohta tagasi minnes saan kaaslaste kommentaaridest teada, et mu näost peegeldub rahulolu. Eks ole põhjust ka, seekord sai lõhkamishetk kenasti pildi-le. Sündmuskohal selgub, et ka lõhkamine oli edukas, tervest pommist jäi järgi vaid ninaosa ja paar tükki metalli. Ninaosa rän-dab teiste pommide juurde uuele katsele ja metallitükid võtame rannast kaasa. Ka tei-ne lõhkamine on edukas ning pärast pik-ka edasi-tagasi astumist on meie saagiks hunnik vanarauda, mille rannast kaasa võ-tame, et teravad ääred rannas jalutajatele vigastusi ei tekitaks. Asjad kokku ja algab taas sõit koju ning kirjutustöö ja varustuse hooldus.

Vaevalt saame saapad ja kotid autost maha, kui heliseb valvetelefon ning teade on küllaltki tavapärane – Saare maakon-nas Salme vallas on metsast leitud umbes 40-50 sentimeetri pikkune lõhkekeha. Kuna see ei asu käidavas kohas, keegi ligi ei pääse ning ei kujuta otsest ohtu ümbrit-

sevale, lastakse leiukoht märgistada. Seda leidu minnakse hävitama järgnevatel päe-vadel. Üks põhjus selliseks otsuseks on ka kellaajas, nimelt jõutaks Saaremaale liiga hilja, et järjekordset leidu veel samal päe-val hävitada. Pimedal ajal aga hävitamist ei teostata.

Lahingumoonarikas SaaremaaSaaremaa ongi üks põhilisi kohti, kus Lää-ne demineerijad väljas käivad. Lausa nii tihti, et pidavat silmaga näha olema, kui-das puud teede ääres millimeetrite kaupa pikkust viskavad ja lehed iga päevaga suu-remaks ja rohelisemaks lähevad. Mis ühest küljest on hea, sest toaseinte vahel istumise asemel näeb aastaaegade ilu täies hiilguses. Teisest küljest tüütab iga valve ajal ühte kohta sõit ilmselt lõpuks ära. Paraku ei ole Saaremaast demineerijatel kuidagi pääsu, ka kõige pessimistlikumate hinnangute järgi jagub sinna väljakutseid aastaküm-neteks.

Üks põnevamaid kohti on demineerija-te jaoks Sõrve. Kui sealsest metsast mida-gi leitakse ja hävitama minnakse, on üsna tavaline, et lähiümbrusest leitakse veel mitmest kohast lahingumoona. Aga mitte ainult pinnasest. Ühel järjekordsel välja-kutsel Sõrve metsadesse sõnas üks demi-neerija teisele, et „ära sa maha vaata, mui-du me jäämegi siia metsa mitmeks päevaks leitud lõhkekehi hävitama“. Kui teine mees oma pilgu puude latvadele tõstis, tabas see kohe järjekordset lahingumoona leidu, mis

oli puu sisse kasvanud ja koos puuga kõr-gustesse sirgunud. Ja see ei ole nalja pärast välja mõeldud jutt.

Ka lahingumoona hävitamine võib põh-justada uue väljakutse. Näiteks Saaremaal lõhkekeha hävitades võib ümbruskonnas kuulda olev plahvatuse heli põhjustada li-saväljakutseid, milles inimesed teatavad leidudest. Et kui nad juba saarel on, tulgu siit ka läbi.

Lennukipomme ei tule hävitada iga päev. Ja kevadest sügiseni, kui väljakutseid Saaremaale on palju, nii vara majja tagasi ei jõuta. Aga demineerijate tegemised on kindlasti piisavalt põnevad, et neist järg-mistes Häiretes pikemalt kirjutada. Lõpe-tuseks tänusõnad lahketele võõrustajatele Tiidule ja Avele. n

1 Demineerijad õpivad iga päev midagi uut – seda nii vanemate olijate juhendamisel kui ka sündmustel kogemusi omandades.

2 Leiud mõõdetakse, pildistatakse, määratakse nende asukoht ja joonistatakse paberile.

3 Lõhkekeha hävitatakse lõhkamise teel, nii on kõige kindlam see ohutuks muuta.

4 5 Pärast hävitamist jääb lõhkekehast järele vaid auk ja vanametall, mis jalust minema viiakse.

6 Hävituskohad on märgistatud ja võõrastel sinna asja ei ole.

2 3

4 5

6

Foto

: Lä

äne

-Ee

sti P

om

mig

rup

p

16


PRObLEEM

Marek Kiik, Lõuna päästekeskuse kommunikatsioonijuht

Kergemal juhul pääsetakse kehva enesetunde, iivelduse ja oksenda-misega. Alates 2010. aastast kasu-

tavad Tartu kiirabi ekipaažid kaasaskan-tavaid vinguandureid ja nende kogemus viitab, et vingumürgistuste probleem on laiem kui arvata osati. Süsinikmonooksii-di ehk süsinikoksiidi ohtudest ja kiirabi-töötajate kogemustest rääkisid Sihtasutus Tartu Kiirabi juhatuse liige Aire Veber ja koolitusjuht Andras Laugamets.

Mis asi on vingugaas?aire: Vingugaas, ehk süsinikoksiid või

süsinikmon(o)oksiid on lõhnatu ja värvi-tu gaas ning inimene seda oma meeltega seetõttu ei tunne. Nii ei osata ohtu märga-ta. Vingugaas tekib orgaanilise aine mitte-

täielikul põlemisel, mis võib tulekahjudel toimuda, kui hapniku juurdepääs põlevas-se ruumi on takistatud, aga seda tekib ka gaasiahjude ja -soojendite ning grillahjude kasutamisel. Samuti leidub seda lõhke-ainete plahvatusgaasides, mootorsõiduki heitgaasides ja gaasi imbub ruumidesse pärast kütmist liiga vara suletud ahjusiibri tõttu. Süsinikoksiidi leidub ka sigaretisuit-sus.

Kus vingumürgistusi ette tuleb?andras: Vingumürgistuste tuvastamise-

ga seoses on ette tulnud ootamatuid lugu-sid. Väljakutsele sõitnud kiirabitöötajatele räägib jalaluu murdnud mees, et kukkusin. Samal ajal küsimusega: „Aga kuidas kuk-kusid?“ hakkas meie kaasaskantav vingu-andur häiret andma ning selgus, et õhus on korralik kogus vingu, mille tõttu mees trepil ilmselt minestas. Talviti on meie töötajad kokku puutunud ka juhtumitega, kus patsiendiks oli inimene, kes hakkas

Süsinikoksiid tapab vaikselt ja märkamatult

Süsinikmonooksiid ehk rahvakeeli vingugaas või suitsuving on nähtamatu ja kui seda on sissehingatavas õhus rohkem kui vaja, siis lõpeb see halvemal juhul inimese surmaga.

SA Tartu Kiirabi juhatuse liige Aire Veber


PRObLEEM 17

Vingumürgistuse sümptomid:• Peavalu• Iiveldus ja oksendamine • Õhupuudus • Valu rinnus • Rütmist väljas süda• Kõhuvalu, loidus, jõuetus• Kaebused võivad ka puududa

Mida võeti Tartu kiirabis ette, et oma töötajate tervist säästa ning vingumür-gistusi efektiivsemalt diagnoosida ning kuidas see on mõjunud?

aire: Kaasaskantava vinguanduri võtsi-me kasutusele 2010. aasta 15. novembrist, mille järel vingumürgistuse diagnoosi-mine patsientide hulgas kolmekordistus! Tartu kiirabis kasutusel olev ToxiPro on mõeldud potentsiaalselt ohtliku vingugaa-si avastamiseks ümbritsevas keskkonnas.

andras: Nii mõnigi mees on vingumür-gistuse alkoholi tarbimise jääknähtude ehk pohmakaga segi ajanud. Mõtleb, et võtsin küll ju ainult paar õlut, ja ei saa aru, et äärmiselt kehv enesetunne on seotud hoo-pis vinguga. Kuigi teatakse, et klassikalise sümptomina peaks vingumürgistuse saa-nud inimese nahk olema kirsipunane, siis tegelikult on selliselt välja nägev patsient juba surnud. Enamasti on mürgistuse saa-nud inimene hoopis kahvatu.

Kuidas mürgistust ravida?aire: Kergemate nähtude puhul on vaja

lihtsalt värske õhu kätte minna ja ruumid, kus mürgistus saadi, kindlasti korralikult tuulutada. Tõsisemate juhtumite puhul ai-tab hapnikuravi 100% hapnikuga ja vere-proovi läbi selgitatavale mürgistusastmele vastav baroteraapia. Baroteraapia on tõsi-sema mürgistuse korral ainus efektiivne ravimeetod, seeläbi manustatakse hapnik-ku tavalisest kõrgema rõhu all. Baroteraa-pia eesmärgiks on suurendada kehavede-likes lahustuva hapniku hulka. Vingugaasi poolestusaeg on tavalise õhu hingamisel normaalse õhurõhu juures viiest kaheksa tunnini. Kogu selle aja on organism hap-nikuvaeguses. Barokamber kiirendab mür-gistusest taastumist oluliselt. Meie kiirabi on kord haiglasse viinud vingumürgistuse tagajärjel koomasse langenud patsiendi, kes pärast raviseanssi samal päeval omal jalal koju läks.

SA Tartu Kiirabi koolitusjuht Andras Laugamets

SA Tartu Kiirabi vingumürgistuste diagnooside arv pärast süsinikoksiidi detektori kasutuselevõttu

hõõguva söega täidetud panniga keldrit soojendama, et juurviljad ära ei külmuks ja selle juures kokku kukkus. Ühel sellisel väljakutsel sai tõsise teadvusekaotuseni viinud mürgistuse ka meie töötaja, kes mi-nestanut keldrisse abistama läks.

aire: Enne seda, kui SA Tartu Kiirabi vingudetektorid soetas, oli kindlasti juhtu-meid, kus me ei aimanudki, et põhikaebus-te taga on vingumürgistus. Ka meie kiira-bitöötajad on visiidil patsiendile abi andes saanud vingumürgistuse, ise teadmata, et patsiendi kaebuste põhjuseks võis olla vingumürgistus. Nõnda on kiirabitöötajad pidanud vingumürgistuse raviks lausa ba-roteraapias käima.

Kuidas vingumürgistust ära tunda?aire: Sümptomite põhjuseks on organis-

mis tekkiv hapnikupuudus, mis tekib see-tõttu, et vingugaasi sissehingamisel kaotab veri võime transportida hapnikku. Oleme Tartu kiirabis vingumürgistuste efektiivse-maks diagnoosimiseks täpsemalt uurinud levinumaid põhikaebusi – näiteks peavalu, iiveldus ja oksendamine, õhupuudus, valu rinnus. Samuti võib inimene tunda kõhu-valu, loidust või jõuetust, või seda, et süda on rütmist väljas. Mõnikord võivad kaebu-sed sarnaneda ka näiteks algavale viirus-haigusele. Samas on olnud juhtumeid, kus kaebused sootuks puuduvad.

18


V ingumürgistus on ohtlik probleem, seni on meil sellele vähe tähelepanu pööratud. Osalesin veebruaris Euroo-

pa Parlamendis toimunud ümarlaual, mis oli pühendatud CO-mürgistuste ennetamisele. Sihtasutuse Tartu Kiirabi kogemuste ja Eesti Tervisearengu Instituudi statistika põhjal tut-vustasin probleemi eeldatavat ulatust Eestis. Ühtlasi rääkisin Päästeameti senistest hea-dest tulemustest suitsuandurite kohustus-likuks muutmisel, mida saab kasutada ka vinguandurite propageerimisel. Ümarlauas esitleti erinevate riikide olukorda ja lahendusi ning tõstatati vinguandurite kohta ühtse stan-dardi loomise vajadus (andurite tundlikkus, kestvus, töökindlus, reageerimisaeg, eluea lõpu indikaator, paigaldamise tingimused jms). Samuti arutati olulise teemana vinguan-durite kohustuslikuks muutmist, kui hoones kasutatakse lahtise tule allikat (ahi, kamin, gaasiboiler jmt). Näiteks Ungaris on CO-andur kohustuslik koolides, lasteaedades ja teistel taolistel avalikel objektidel, kui seal kasuta-takse lahtist tuld.

Saksamaa tutvustas laboris tehtud kat-seid süsinikmono-oksiidi ruumis levimise kohta. Mõneti üllatuslikult selgus, et vingu-gaasi tase lae all ja põlemisseadme juures ei erinenud. See tähendab, et mürgitav gaas hajub ruumis küllaltki ühtlaselt.

Vingumürgistuste kasvava probleemi üheks põhjuseks on hoonete soojapüsivuse tõstmine ilma ventilatsiooni parandamata. Lahtise tule kasutamisel tekib mittetäielik põ-lemine ja eraldub vingugaas, aga akende va-hetused ja hoone soojustamine vähendavad ruumi õhuvahetust. Poolas, kus vannitubades kasutatakse palju gaasiboilereid, on puuduli-ku ventilatsiooni tõttu tekkinud vingumürgis-tused tõsiseks probleemiks, seda nimetatak-se „last shower“ sündroomiks (viimane duši all käik).

Tulekahjudes hukkunud surevad enamas-ti vingumürgistuse tagajärjel. Tartu kiirabi töö-tajate intervjuu lugemise järel peaks iga meie päästja mõtlema, kas tema enesetunne on mõne tulekahju kustutamise järel olnud halb ning kas see on väsimusest või hoopis mür-gistusest. Vingugaasi tekib ka tulekahju selli-ses faasis, kus meie töötajad enam hingamis-aparaadi kasutamist vajalikuks ei pea. Kuid selle tõttu võib saada väiksema või suurema vingumürgistuse. Päästes tuleks kaaluda kaa-saskantavate vinguandurite juurde hankimist, et iga päästetöö juht saaks vajadusel hinnata päästjate töökeskkonna ohutust. Tõenäoli-selt annaks seade täpsema info, mille alusel otsustada, kui kaua on vaja sündmuskohal töötada hingamisaparaatides. Lisaks saaks andureid kaasas kanda kodude nõustamisel, kus kütteperioodil puututakse samuti vingu-gaasiga kokku.

Lõuna päästekeskuse juhi Margo Klaose kommentaar

Kas on veel nö „häid“ vingumürgistus-tega seotud näiteid Tartu kiirabitöötaja-te praktikast?

andras: 2009. aasta talvisel varahom-mikul tuli meile väljakutse Peipsi äärde kalurimajja, kus Lätist pärit kalameestel oli väga kehv hakanud. Üks nendest kae-bas peavalu ja teine valu rinnus. Mehed selgitasid, et eelmisel õhtul olid poest viina ostnud, mille eelmisel õhtul ära jõid, kuid halb hakkas hommikul pärast sööki. Üks mees nägi lausa topelt, sõrmed olid tun-detud ja kippus teadvust kaotama. Kohe tekkisid küsimused: kas meestel on poh-makas, on nad külma saanud, kas ühel neist on südamepuudulikkus? Lõppes asi sellega, et diagnoositi vingumürgistused ja nii patsiendid kui kogu kiirabi brigaad vajas baroteraapiat.

Meil on väljakutseid olnud ka suitsii-didega seostatavatele juhtumitele, kus ini-mene on garaažis enesetapu eesmärgil au-tomootori käima jätnud. Ka sellisel puhul aitab vinguandur selgeks teha, kui ohtlik või ohutu keskkonda sisenemine kiirabi-töötajale on või kas sinna üldse saab min-na. Ja kui rääkida probleemi tõsidusest, siis meie statistikas kajastuvad ainult need diagnoosid, mis on kindlaks tehtud haig-lasse transporditud inimeste vereproovi kaudu. Ja selle selgeks tegemiseks ei piisa ainult veeniverest, vaid proovi peab võtma

arterist, mis on mõnevõrra keerulisem. Kergemad mürgistused saavad lahendu-se kohapeal ja enamasti inimesed lihtsalt kehva enesetunde pärast kiirabi kohale ei kutsugi. Paraku pole vinguandur kiirabi-brigaadide varustuses kohustuslik, kuigi meie kogemus näitab, et peaks olema.

Miks see probleem teie arust Eestis nii tõsine on ja kuidas vingumürgistustest hoiduda?

andras: Eks see vinguteema on suurelt jaolt seotud meie geograafiaga ning selle-ga, et kasutame sooja saamiseks talvel eri-nevaid kütteseadmeid ja ahjusid. Kindlasti oleks abiks nö kütmiskultuuri paranda-mine ning inimeste hulgas ka vinguandu-ri laiem kasutuselevõtt. Ahju ei tasu liiga vara kinni panna, tuleb lasta lõpuni põleda ja kui kütad, siis peab tõmme korralik ole-ma. Ja see ei ole ainult talvine probleem. Linnainimesed lähevad suvel suvilasse ja kütavad seal sauna ja kaminat ja ei saa sageli arugi, et tegelikult koguneb tuppa vingugaasi. Nii et ettevaatlik peaks olema aastaringselt.

Vinguandur aitab nähtamatust gaasist õhus varakult teada saada ja tuba saab siis kohe tuulutada. Ise kasutan ka kodus vin-guandurit ning pärast kütmist on kasulik ruume kasvõi lühiajaliselt tuulutada, et ka väike kogus vingu, mis ahjust välja on im-bunud, toast minema saaks. n

Tartu Ülikooli Kliinikumi barokambrid

Vingugaasi detektor. Süsinikmonooksiidi mõõtühikuks on osakest miljoni kohta ehk ppm-i

PRObLEEMFo

to:

Tart

u Ü

liko

oli

Klii

nik

um


TULEOHUTUs 19

Liina Reinsaar, riskikommunikatsiooni ekspert

Tulekahjul on oma algus ja lõpp ja kui just hoone täielikult maha ei põle, on võimalik tule leviku teekond

kaardistada, see annab võimaluse määrata tulekahju oletatav tekkepõhjus. Tulekahju-de tekkepõhjused aitavad meid kõiki, tuues välja põhjuse, seose ja tagajärje, millest tu-leb õppida.

Esmalt tuleb koguda infot„Meie menetlustöö algab siis, kui häire-keskusest tuleb esimene teade tulekahju

kohta,“ juhatab Põhja päästekeskuse me-netlusbüroo peainspektor Indrek Teras sisse tulekahjude põhjuste väljaselgita-mise protsessi. Täpsed juhised, milliste sündmuste peale tuleb reageerida kohe-selt ja millistele mitte, sisalduvad küll menetlusbüroo väljasõidukorras, kuid infot sellest, millise tuleõnnetusega on tegemist, tuleb peas analüüsida koheselt. Menetlusbüroo inspektorite eesmärk on üritada teada saada oletatav tulekahju tekkepõhjus ning võimalusel veel ajal, kui päästjad sündmuspaigal oma varustust kokku pakivad. Nii nagu tark ei torma, ei torma ka inspektorid kohe sündmus-paigale. Töö eesmärgi suunas algab enne

sündmuspaigale jõudmist läbi erinevate andmesidekanalite, kogudes kokku nii esmased teated sündmuspaigal olevatelt päästjatelt (läbi raadioside) kui ka and-mebaasidest.

Terase sõnul on lisaks andmetekogumi-sele nende jaoks väärtuslik iga sündmus-paiga läheduses olev inimene, kes tulekahju algusest midagi teada võib. Näiteks elanik, kes viibis korteris või kohapeal olevad naabrid. Palju infot saab ka inimestelt, kes tulekahju avastasid. Kogutud materjaliga saab tõstatada tulekahju tekkepõhjuse hü-poteesi. Hiljem sündmuspaika uurides tu-leb inimeste juttu kontrollida ja leida faktid, mis seda toetavad või ümber lükkavad.

Sündmuskoht

kui asitõendTuli jätab alati jälje. Pole olemas tulekahju, mis seda ei teeks. Väiksemate või suuremate kahjustustega, kuid kindel on see, et kuskilt ja millestki on see alguse saanud. Üha enam liigub Päästeamet õnnetuste ennetamise suunas, jagades inimestele juhiseid, nõuandeid ja soovitusi, kuidas nad saavad endid ja oma lähedasi halvimast säästa. Seda kõike saab teha tänu sellele, et meil on ülevaade juhtunud tuleõnnetuste tekkepõhjustest.

Kui väljakutse tuleb liiga hilja, võib tulekahju põhjus jääda kindlaks tegemata.

Foto

: Sa

nd

er

Ilve

st /

Saa

rte

Hää

l

20


TULEOHUTUs

1 Pärast päästetööde lõppu võib sündmuskoht olla väga erinev. Sageli tuleb sündmuspaigas koldepiirkonna tuvastamiseks puhastada ehk kaevata.

2 Kaevamise eesmärk on leida täpne tulekahju koldekoht, kust tuli alguse sai ja edasi levis.

3 Sageli muudab tuli meie jaoks täiesti iga-päevaseid asju tundmatuseni. Menetleja on tuvastanud siin pistikupesa ja vaatleb seda seestpoolt. Kuna antud juhtumi puhul rääkis elanik, et ta eemaldas enne tulekahju algust elektriseadme elektrivõrgust, tuleb seda juttu ka kontrollida.

4 Koldepiirkonna läheduses asunud rösteri pis-tik on küll tuleohtlikult isoleeritud, kuid kuna väline isolatsioon ei ole hävinud, siis saab välistada, et tulekahju sai alguse rösterist.

Foto jäädvustab sageli rohkem kui esmapilgul tundubSageli ei ole päästetööde ajal veel võimalik sündmuspaiga põhjalikku vaatlust teosta-da, kuna kõrge temperatuur ja kustutusve-si ei võimalda kõike olulist koheselt näha. Siiski tulevad võimalusel appi ka sündmus-kohal töötavad päästemeeskondade juhid, kelle esmased fotojäädvustused hilisemate fotodega võrreldes näitavad kätte oluli-si juhtlõngasid, milline oli olukord enne kustutustööde lõppu. Põhja päästekesku-se menetlusbüroo vaneminspektor Vello Teinemaa toob fotode positiivse aspekti-na välja näiteks selle, et sa ei pruugi kohe märgata seda detaili, mida sa hiljem pildilt näed. On olnud ka juhtumeid, kus inime-sed püüavad tulekahju tegelike põhjuste

varjamiseks tagajärgi hoolikalt likvidee-rida, kuid esmased fotod näitavad sageli seda, mis tegelikult oli.

Põhjus võib selguda minutite, aga ka päevadegaTulekahju osas on vaatluse eesmärk kind-laks määrata koldekoht, tuginedes reeglile, et uurida tuleb väljastpoolt sissepoole lii-kudes. Võttes arvesse, et tuli hävitab ja ka päästetööde käigus hävib palju, võib sünd-muspaik pärast tulekahju olla täielikult kattunud erinevate esemete, ruumi osade, mööblitükkide ja muu säärase alla. Teine-maa sõnul võib suuremate tuleõnnetuste puhul minna koldekoha väljakaevamisele mitu päeva. Näiteks 2011. aasta Haapsalu lastekodu põlengus kaevati tulekahju tek-

kepõhjuste väljaselgitamiseks pool nädalat. Täpsemalt tähendab kaevamine seda, et kui on võimalik määrata koldekoht, alus-tatakse asjade eemaldamisega, vaadatakse jälgi põrandal ja seintel, uuritakse, kuidas need ühtivad, et saada aru, mis täpsemalt juhtuda võis. Võimalusel taastatakse mõ-ned kapid ja riiulid, nagu nad enne seal olid. Kui hoone on ühtlaselt ära põlenud, siis on koldekohta väga raske määrata.

Sündmuspaigale kuluv aeg on väga suh-teline, mõnel juhul pannakse andmed kirja ja põhjus on kohe selge. Teinemaa sõnul ei pruugi ka hukkunute arv iseenesest tähen-da pikemat tööprotsessi. Ühe näitena tõi ta juhtumi Tallinnast, kus nelja hukkunuga sündmuskoha uurimine kaua aega ei võt-nud. Oli selgemast selgem, et tegemist on

1

2

3

4


21

süütamisega, kuna hoones oli näha mit-mes erinevas kohas süttimiskoldeid, mis ei olnud omavahel kokku põlenud. Samas võib olla sündmuspaiku, mis vajavad pi-kemat uurimist, kaevamist ja olukorra re-konstrueerimist, et leida näiteks eeldatav tulekahju põhjustanud veekannu küttee-lement. Indrek Teras lisab: „Peab olema kindel eesmärk, miks sündmuskohal kaua olla. Kas tuleb uut infot või ollakse polit-seile abiks.“

Kuriteotunnustest algab kriminaalmenetlusKui päästel on kahtlus, et tegemist võib olla kuriteoga, siis selgitab politsei juba koha-peal, kas alustada kriminaalmenetlust. Kui tulekahju asjaolude väljaselgitamine jätkub

kriminaalmenetluses, siis meie inspektorid on seaduse mõistes asjatundjad ja tulekah-ju tekkepõhjuste väljaselgitamisega tegeleb politsei. Politsei kuulab meie inimesed üle kui spetsialistid. Kuid alati ei ole asi krimi-naalne.

Kui tulekahjul ilmnevad hoopis kerge-mad süüteotunnused – näiteks saab tule-kahju alguse hooletusest tuletöödel – siis selliseid kergemaid süütegusid menetlevad meie inspektorid väärteomenetluse korras. Sellisel juhul tuleb inspektoritel lisaks tule-kahju tekkepõhjusele teha kindlaks ka isik, kes olukorra eest vastutab. Samuti viivad inspektorid läbi haldusmenetlusi. Näiteks kui kohapeal tuvastatakse tuleohutusnõue-te rikkumine, mida ei saa koheselt kõrval-dada ja mis võib põhjustada uue tulekah-

ju, tuleb koostada omanikule ettekirjutus puuduste kõrvaldamiseks või seadme töö peatamiseks.

Kahte täpselt samasugust tulekahju olemas ei oleOma tööd hinnates tunnistavad Teras ja Teinemaa, et tulekahjude oletatava põhju-se väljaselgitamine ei ole kunagi igav, sest iga juhtum on erinev. Selles töös ei ulatata tulemust kandikul kätte, juba sündmuse käivitudes tuleb välistada palju versioone ja pidevalt analüüsida olemasolevat ma-terjali. Mehed teevad oma tööd südamega, parima töötulemuse saamiseks küsitakse üksteiselt abi. „Hea on kuulata ka kolleegi arvamust. Nii ei jää ükski detail kahe silma vahele,“ tõdevad mõlemad. n

TULEOHUTUs

5 6 7

8 9

5 Kustutustööde käigus üldjuhul eemaldatak-se põlevast ruumist põlev sisustus. Antud olukorras oli selleks kapp, mis on päästetöö-de käigus õue veetud ja tagurpidi asendisse jäetud, et mööblitüki alumises osas paiknevat põlengut kustutada. elaniku sõnul saigi tule-kahju alguse kapil paiknevast veekeedukan-nust. Tõe välja selgitamiseks tuleb kõrvutada elaniku juttu eeldatava tulekahju põhjuse tekitaja asukoha ja reaalse vaatepildiga, mis kappi vaadates näha on.

6 Tulekahju tekkepõhjuse täielikuks mõistmi-seks ja tuvastamiseks tuleb sageli tule-kahjule eelnenud olukord rekonstrueerida. Termiliste kahjustuste ühtimisel selgineb ka pilt, kuidas täpselt tuli liikus.

7 Tulekahjus kannatada saanud maja elaniku sõnul sai tuli alguse veekeedukannust. Ins-pektori ülesanne oli kaevamise ehk puhasta-mise käigus leida ka veekeetja kütteelement ning kontrollida elaniku juttu leitud elemendil olevate tundemärkidega. Küttekehal on näha viiteid sellele, et see on olnud töös ilma veeta. Majaelaniku juttu ja sündmuskoha põlengu kahjustusi uurides võib tulekahju oletatavaks põhjuseks pidada riket veekeetjas.

8 Menetlusbüroo inspektorid Indrek Teras ja Vello Teinemaa.

9 See tuhakotist alguse saanud põleng avastati aegsasti

22


TULEOHUTUs

Küsis Ulla Kaur, kommunikatsiooniosakonna peaspetsialist

Käesoleval kevadel käisid kaheksa päästeametnikku tutvumas tule-kahjude uurimisega Tšehhis, Sak-

samaal ja Hollandis. Oma kogemusi Tšehhi visiidist jagab Lääne päästekeskuse menet-lusbüroo juhtivinspektor Villu Ilves.

Kuidas sul tekkis võimalus projektis osaleda?

See oli tegelikult väga lihtne. Büroojuht ütles, et on võimalus Tšehhi minna. Eriti pikalt siin midagi mõelda ei olnud – jah sõna tuli päris kiiresti.

Miks just Tšehhi?Tšehhid ise olid huvitatud projektis osa-

lemisest ning meie süsteem on nendega omaga sarnane, seega on hea neid omava-hel võrrelda. Majanduslikult oleme samuti

Tšehhiga samal tasemel ja see soosis ka ilm-selt valikut.

Kui kaua see vahetusprogramm kestis?See kestis täpselt nädala, oli palju ettekan-

deid ning nädala jooksul külastasime palju huvitavaid kohti, muuhulgas ka Tšehhi kõige uuemat tuletõrjekomandot, mis oli suur ja ilus. Nende mastaabid on küll suuremad ja mehi on rohkem, aga me ei jää häbisse. Tege-likult on neil ühishooned nagu meilgi – seal-gi oli komando häirekeskusega ühes majas.

Tšehhis sukelduvad tulekahju-uurijad põlevasse majjaJuba kümme aastat on päästeameti teenistujatel olnud võimalus osaleda ekspertide vahetusprogrammis, mille raames saab tutvuda Euroopa Liidu liikmesriikide parimate kogemustega elanikkonnakaitse erinevates valdkondades. Kokku on alates programmi avamistest osalenud 54 Päästeameti ja Siseministeeriumi ametnikku.

1


23

Milliseid teadmisi see programm sulle andis?

Ma nägin, kui põhjalikult on võimalik tulekahjusid uurida. Tulekahjude uurimine on seal osa tuleohutusjärelevalvest, seega on seal süsteem väga sarnane meie omale. Huvitav on see, et neil ei saa enne tulekah-ju uurijaks, kui oled kolm aastat süsteemis töötanud. Tšehhis tuleb läbida spetsiaal-sed menetlejatele suunatud kursused, mis sisaldavad teooriat ja praktilisi harjutusi. Eestis seevastu õpetatakse menetlejad välja töö käigus.

Tšehhis on ka väga palju vabatahtlikke päästjaid – umbes 73 400, ning kutselisi seejuures kuskil 9000. Ressursse on neil kõ-vasti rohkem ning seetõttu on neil võima-lus ka teistele valdkondadele rohkem rõhku panna. Näiteks Eestis on põhirõhk pandud hoonete tulekahjudele, aga Tšehhis pan-nakse sama suur rõhk ka mootorsõidukite tulekahjude uurimisele.

Kas oli veel erinevusi sealse menetleja ja sinu töös?

Erinev on veel see, et Tšehhis on me-netlejatel suitsusukeldumise võimekus ja varustus. Kui on näiteks kortermaja tule-kahju, kus on palju mööblit sees, siis vis-kavad päästjad mööbli aknast välja. Pärast kustutamistöid on üldjuhul väga keeruline sündmuskohal pilti taastada. Sellepärast Tšehhi kolleegid kasutavad võimalust ning panevad hingamisaparaadi selga, lähevad päästetööde juhi juurde ning paluvad kus-tutamise poole pealt minuti pausi, et fiksee-rida sündmuskoht.

Mis sa arvad, kas menetlejate suitsusu-keldumise võimekus võiks olla eeskujuks Eestile?

Kui suitsusukeldust teha, siis see tähen-dab ka füüsilisi katseid – suitsusukeldu-mine on koormav ja tuleb olla kindel, et inimesed peavad nendes tingimustes vastu. See tähendaks seda, et menetlejatel on igal aastal füüsilised katsed. Kuid kas suitsusu-keldumine annaks ka nii palju lisainformat-siooni, et see ära tasuks, ma ei oska öelda. Tšehhis on kümme korda rohkem inimesi kui Eestis ning ka hooned on suuremad ja seal see süsteem toimib. Aga ma arvan, et

2

3

4

TULEOHUTUs

Mis on Euroopa Liidu elanikkonnakaitse ekspertide vahetuse programm?Jevgeni Jutkevitš, väliskoostöö nõunik

Euroopa Liidu ekspertide vahetuse programm on osa elanikkonnakaitse alasest koolitusprogram-mist, mis võimaldab jagada kogemust erinevates elanikkonnakaitse valdkondades.

Ekspertide vahetus toimub välisriigi külastuse või väliseksperdi kutsumise kaudu. See annab võimaluse detailselt uurida konkreetseid valdkondi, kohtuda teise riigi spetsialistidega, luua kon-takte ja tõhustada koostööd. Programmi osalejatel on võimalik saada just oma tööks vajalikku in-formatsiooni, suheldes oma valdkonna kolleegidega välismaalt. Ekspertide vahetuse programmi peamine väärtus on inimeste motiveerimine uut kogemust omandama ja uusi koostööpartnereid leidma.

ELi ekspertide vahetuses osaleda soovijad peavad ennekõike pöörduma rahvusliku koolitus-koordinaatori poole, Päästeametis olen mina see koordinaator.

Rohkem infot EL ekspertide vahetusest leiate programmi koduleheküljelt http://www.exchan-geofexperts.eu või saate selle rahvuslikult koolituskoordinaatorilt.

1 Gaasipõletiga rünnaku konteiner. Meie päästeametnikud käisid samuti konteineris ja proovisid kustutustöid

2 näidistulekahju uurimine Kaznejovi treeningalal.

3 Zbirohi treeningkeskuses vaadeldi Tšehhi menetlejate praktilist harjutust.

4 Modrany komando tuukrite auto, mille varustusse kuulub ka ülerõhukamber.

24


Kristel Mahon, tuleohutus-järelevalve osakonna ekspert

Külastasin ekspertide vahetuse programmi raames Saksamaad ning mul tekkis võima-lus veeta üks päev ka Hollandis. Sarnaselt Villule tõdesime ka meie oma väliskülas-tuste käigus, et süsteemid on tegelikult olemuselt suhteliselt sarnased, kuid on võimalik välja tuua ka mõned erinevused.

Tulekahjude uurimisega tegelevad Sak-samaal kindlustusfirmad, kuna inimestel on kohustus oma kodusid kindlustada ning seega on ka kindlustusega tegelevad ette-võtted huvitatud osapooled. Kriminaalasja-de uurimisega tegeleb neil samuti politsei, selle koha pealt on süsteem meie omale sarnane.

Hollandis on menetlejatel pigem enne-tav roll. Nad ei karista inimesi, vaid tegele-vad pigem ennetavate sõnumite levitami-sega nagu meie ennetustöötajad. Huvitav oli näha, et see süsteem neil selliselt toi-mib, sest tulekahjusid on seal elanike arvu suhtes vähe ning inimesed nii Saksamaal kui ka Hollandis tõesti hoolivad oma ohu-tusest ning tunnevad selles osas suurt vastutust.

Samuti suhtusid ettevõtjad tuleohutus-se tõsiselt, kuna sarnaselt Tšehhiga olid ka Saksamaal suurtel ettevõtetel oma pääste-komandod, et tagada võimalikult kiire abi kättesaadavus ning oma töötajate ohutus.

5 Vasakult: Jakub Škoda, Kaido Voor, Zdenek Zrubek, Villu Ilves, Petr Holub, Kristina Külaots, Martin Podjuki.

6 Praha ühe vanima tuletõrjekomando menetlejate auto ja varustus.

Ko M M E N TA A R

5

6

meie olukorras oleks suitsusukeldumiste arv nii väike, et see ei tasuks ära.

Kas tšehhidel oleks ka meilt midagi õppida?

Ma ei tea, kas õppida, aga Tšehhi järe-levalve-ametnikud ei tohi isegi koputada eramaja uksele ja tavapäraseid reide teha. Raske öelda, kas see on hea või halb asi, aga neil on see täiesti keelatud. Tänu sellele panevad nad palju suuremat rõhku uute-le majadele ja renoveeritavatele majadele, kuna seal on neil ehituse käigus tuleohutust lihtsam kontrollida.

Mida te veel programmi raames nägite ning tegite?

Külastasime Tuleohutuse Tehnilist Insti-tuuti, kus meile näidati laboriruume ja nen-

de tulekahju-uurijate varustust. Laborist jäi mulle meelde 3D-elektronmikroskoop, mis on tegelikult ka Eestis olemas, seda kasu-takse ekspertiisis detailide vaatamiseks.

Osalesime ka erinevates praktilistes har-jutustes, näiteks oli treeningkeskuses meie jaoks maha põletatud üks ruum, kus saime oma oskusi rakendada ja uurida, millest tu-lekahju alguse sai. Samal ajal näidati meile, kuidas neil tulekahjude uurimise protsess koostöös politseiga käib.

Põnev oli see, et suurematel ettevõtetel oli täiesti enda tuletõrjekomando. Käisime ekskursioonil Tšehhi kõige suuremas õlle-tehases ning Praha kindluses ning mõlemal oli oma tuletõrjekomando.

Ma arvan, et see Praha kindlus oligi kõige meeldejäävam kogemus kogu prog-

rammi jooksul. Meile tehti spetsiaalne eks-kursioon ruumides, kuhu inimesed muidu ei pääse. Minu jaoks oli veel huvipakkuv see, et vanades hoonetes oli tuleohutus la-hendatud väga kaasaegselt. Automaatne tulekustutus-süsteem oli hoonesse nii hästi ära peidetud, et seda polnud nähagi. Väga maitsekad lahendused on leitud.

Mida sa soovitad neile päästeameti töötajatele, kes mõtlevad programmis osalemise peale?

Seal ei ole midagi kõhelda. Saab avarda-da oma silmaringi ja näha, kuidas ümber-ringi asjad toimivad. Tekib võimalus eri-nevate maade süsteeme omavahel võrrelda ning teistelt õppida. Vaheldus on hea, mui-du olemegi enda süsteemis liigselt kinni. n

TULEOHUTUs


25

Liina Reinsaar,riskikommunikatsiooni ekspert

Alates 2010. aastast on suvistes kam-paaniates põhiliselt tähelepanu pööratud alkoholijoobes ujumise

riskidele. Teema sügavamaks avamiseks pole alati telereklaamis ja muudes tradit-sioonilistes kampaania-formaatides piisa-valt võimalusi. Hoiakute muutmiseks va-javad inimesed ka detailsemat teavet. Film võimaldab kõik tähtsamad suvise veeo-hutuse teemad üheks tervikuks põimida. See on suur eelis võrreldes näiteks mee-diakampaaniatega, milles keskendutakse korraga ühele sõnumile. Kõige parem on aga, kui säärased laia levikuga formaadid üksteist sisuliselt täiendavad. Filmi kasuta-takse ka veeohutuskoolitustel ning see ai-tab Päästeametil erinevaid teenuseid oma-vahel paremini integreerida. Kaasaegseid

visuaalmeetodeid kasutades on võimalik näitlikustada erinevaid olukordi – näiteks alkoholi mõju organismile, inimese veel-püsimise põhitõed, lülisamba vigastused ja paadiõnnetused – mida tavapärases õppe-filmis nii tõetruult taasluua ei õnnestu.

Noortele vanuses 16-26 ja väikeste las-tega peredele suunatud õppefilm räägib peamistest vee ääres varitsevatest ohtudest ja toob vaatajateni kolme seltskonna lood. Igal suvel juhtub õnnetusi nii alkoholijoo-bes vette sattunud inimestega, päästevesti-ta paadisõitjatega kui ka lastega. Tõsiseid vigastusi ja surma saadakse ka vettehüpe-tel. Film näitab, et õigel ajal ohte ära tundes ja kindlalt tegutsedes saame pea kõiki vee-õnnetusi kerge vaevaga ennetada.

Mängufilmilikkust aitavad luua tuntud näitlejad Margus Prangel, Evelin Võige-mast, Aksel Ojari, Priit Loog, Helmi Holm, Viljandi Kultuuriakadeemia noored näit-lejad ja paljud teised. Filmi tegemisel on kaasatud noori ja andekaid tegijaid. Re-

žissöör on Kaur kokk, stsenarist Martti Helde, kunstnik-lavastaja Jaagup Roomet, helilooja Kaspar Kadastik, eriefektide looja Jan Viljus ja animaator Ed Labetski. Filmi tootis Nafta Film.

Päästeameti õppefilmide kvaliteedist annab tunnistust asjaolu, et filmid on jõud-nud Eesti telekanalite kavadesse. Kvalitee-di kindlustamiseks teevad kanalid eelneva kvaliteedikontrolli ning materjalile esita-takse konkreetsed kvalifikatsiooninõuded. „Teoreem tulest“ (2010, dokumentaalfilm) kandideeris MEDEA Awards 2010 (alga-tus, mis on suunatud audio, video, graafika ja animatsiooni kasutamise edendamisele õppevahendina) finalistina parima õppe-filmi tiitlile.

Õigete ja valede otsuste näitlikustami-seks on vaja siduvat narratiivi, head näitle-jatööd, emotsioone ja ka pisut teaduslikke fakte. Oma hinnangu õppefilmidele, sh filmile „Peata oma sõbrad“, annab filmik-riitik Tristan Priimägi.

„Peata oma sõbrad“ täidab lünga õppefilmide maastikul

Eelmise aasta lõpus valmis Päästeameti tellimusel esimene veeohutuse õppefilm „Peata oma sõbrad“, mis esilinastus tänavu maikuus. Mängufilmilikult eluliste stseenidega ning õpetlike animatsioonide ja intervjuudega vahelduv õppefilm on üks esimesi omasuguseid Eestis. Varasematel aastatel on tuleohutuse teemade näitlikustamiseks loodud kaks õppefilmi – „Miks see just meiega juhtuma pidi“ ja „Teoreem tulest“, kuid veeohutuse valdkonnas taoline materjal puudus.

n Filmi „Peata oma sõbrad“ saad vaadata Starmani digilaenutuses, SEBE ja Lux Expressi täistunni-ekspressides, DELFI TV-s ja Ki-nobussi kavas. Samuti võid filmi igal ajal sõpradega jagada Pääs-teameti Youtube’i kanalilt:

ära jäta lapsi kunagi veekogu ääres järelevalveta!

ENNETUs

26


ENNETUs

Tristan Priimägi, filmikriitik

See ütlus meenub mulle aeg-ajalt seoses Eesti režissööridega, kes filmitegijate-na näevadki oma „armastatut” korra

aastas mingi lühikese perioodi jooksul, kui filmi tehakse. Kuidas aga siis seda armasta-mise kunsti mitte ära unustada? Tuleb lei-da asendustegevus, milleks audiovisuaalses sektoris tundub enamasti olevat reklaam. Filmitegijad rakendavad end jaburate tu-rundussõnumite orjavankri ette, pettes end illusiooniga, et tegemist on millegi enama kui prostitutsiooniga, et see kõik on kuida-gipidi „äge”. Reklaam on läbinisti küüniline oma püüus olla moodne ja noortepärane, promosõnumitega pommitamine on aga pehme kuritegevuse vorm inimmõistuse kallal. Banksy on öelnud: „Asi, mida ma reklaaminduse puhul kõige rohkem vih-kan, on see, et sinna meelitatakse kõik te-rased, loovad ja ambitsioonikad noored inimesed ning kunsti tegema jäävad ainult aeglase taibuga tüübid või egomaniakid.”1. Kas filmikunstiga on sama lugu? Mida

teha, kui pole võimalik alati filme teha?Sellesse kahtlasse asendustegevuse laht-

risse õppefilmi pakkumine tekitab vägagi erinevaid reaktsioone, mis on valdavalt siiski pigem negatiivsed. Põhjusi on ilm-selt mitmeid. Nõukogude ajal oli õppefilm vaieldamatult ideoloogilise loomuga (nagu ka ülejäänud elu) ja seetõttu nähakse õp-pefilmis ilmselt tihti mingit platvormilist ajupesu. Lisaks sellele on eluterve eestlase loomulik reaktsioon õpetussõnadele trots: ma tean ise, mida ma teen ja kuidas.

Neil ja ehk ka teistel põhjustel on õp-pefilm olnud uue vabariigi ajal avalikkuses väljasurnud formaat. Vaid viimastel aastatel on näha olnud paari õppefilmi, mille puhul saab tõepoolest rääkida õppefilmist ehk mil-lestki, kus kasutatakse sõnumi edastamisel filmikeelt, teatud kujundlikkust. Õppefilmi, populaarteadusliku filmi ja dokfilmi piirid võivad kohati olla üsna hägused. Dokfilmi puhul saab ideaalis rääkida siiski autori tun-tavast kohalolekust, reaalsuse subjektiivsest painutamisest kunstilise seisukoha edasta-misel. Õnnestunud õppefilmis ühendatak-

se edukalt need kaks reaalsust ehk illust-reeriv filmifantaasia ja hariduslik alltekst. Esimese sellise näitena viimastest aastatest meenub Jan-Erik Nõgisto splatter-õudu-ka võtmes tehtud suitsetamisvastane film „Suits” (2009), mis esilinastus õigustatult Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festi-vali programmis. Filmis tegutseb dr Suits (Jan Uuspõld), kes tükeldab suitsetamise kahjulikke mõjusid selgitades oma patsiente operatsioonilaual. Film on selgelt mõeldud kooliõpilastele ja on YouTube’is üle saja tu-hande ulatuva vaatajaskonnaga jõudnud ka kriitilise massini.

Kui suitsetamise temaatikat võiks kä-sitleda kui inimõiguste kallale kippumist – „Suitsu” arvustuses kirjutab Peep Pedman-son: „Sellised „õppefilmid” loovad pigem viljaka pinnase selleks, et kui meile järgmi-ne kord astub ligi mõni dr Suitsu avarama haardega kolleeg: dr Pangalaen, dr E-hääle-tus, dr Lissaboni Lepe vms, portfell kõlise-mas ja kittel verine, siis teame, mis järgneb. Ja miks. Ikka suurest armastusest kodaniku vastu”2 –, siis raske on vaielda veeohutuse

1 AdBusters, Vol 13, No 5, Issue 61: Art Fart, september-oktoober 2005. 2 Peep Pedmanson, Suits, kes tapab. – Sirp, 8. IV 2009.

Uppuva filmitegija õlekõrsÕppefilmidest Kaur Koka ja päästeameti uue filmi „Peata oma sõbrad” ainetelPrantsuse sõnameistrist režissöör Jean-Luc Godard on öelnud midagi sellist, et kaameraga on umbes sama lugu nagu naisega: kui teda üle pika aja kohtad, siis ei hüppa ju kohe voodisse, vaid üritad teda ikka kõigepealt taas tasapisi tundma õppida. Ka kaameraga tuleb uuesti tutvuda, enne kui filmi tegema hakkad.

ära hüppa tundmatus kohas vette! oht viga saada või uppuda on eriti suur, kui oled

alkoholi tarvitanud.


ENNETUs 27

temaatika aktuaalsusega nüüd, enne suve. Päästeameti initsiatiivil on valminud uus

film „Peata oma sõbrad”, mille puhul saab rääkida mingist filmilikkusest õppefilmi formaadis. Filmi režissöör Kaur Kokk ja stsenarist Martti Helde on mõlemad noo-red ja lootustandvad filmitegijad – Helde esimene täispikk mängufilm „Risttuules” linastus sel aastal ja tekitas elavat vastu-kaja, Kaur Koka täispikka debüüti on ehk oodata paari lähima aasta jooksul. Kahe peale on nad kokku pannud filmi, kus on kasutatud 1970ndate stilistikat ja koloriiti – Koka sõnul vaatas ta enne inspiratsiooniks Rob Zombie’ filmi „Saatana tõrjutud” („The Devil’s Rejects”, 2005) –, õudus- ja muude žanrifilmide kõhedust tekitavat heli ja eri-efekte, ning räägib kolme paralleelselt are-neva loo raames sellest, kui lihtne on eksida esmaste veeohutusreeglite vastu ja kui traa-giliselt sellised eksimused lõppeda võivad.

Omasoodu arenevate lühilugude vahel tullakse korraks filmireaalsusest välja ja seletatakse animatsiooni appi võttes kõi-ke vajalikku, näiteks milline väärkäitumi-ne põhjustab milliseid vigastusi, ja kuidas probleemide puhul toimida. Filmi pikas versioonis saavad sõna ka mitmed inimesed nii Päästeameti, matkareisiproffide kui õn-netuse ohvrite poolelt.

Näidata, mitte rääkidaKas autoritel ei tekkinud tõrget õppefilmi kui mitmes mõttes ebapopulaarse formaadi vastu? „Näpuvibutamine ja moraliseerimi-ne mõjuvad kehvasti, ükskõik mis kastmes-se need uputada,” kinnitab filmi režissöör Kaur Kokk. „Mul on puhtprofessionaalses mõttes endiselt tõrge „klassikaliste” õppefil-mide vastu, mis edastavad vaatajale lihtsalt teatud informatsiooni mingisuguste graafi-kute või intervjuude või õõnsa pealeloetud teksti abil.” Ta lisab: „Mängufilmis tuleb näi-data, mitte rääkida, tuua soovitud sõnum

vaatajateni tegevusega. Üritasin teha nii, et draama oleks esmane ja propaganda kas-vaks sellest sujuvalt välja, ilma liialt suurte „kääride” ja võõristuseta.” Stsenarist Martti Helde on veidi leebem: „Film on minu sil-mis laiatarbemeedium oma eri vormides ning propaganda vormis õppefilm on üks n-ö kasulikumaid vorme. Teatud ratsionaal-setes piirides on õppefilmi žanr vajalik.”

Kui vaadata Eesti filmiajalugu, siis pole õppefilmide tegemine ühelgi perioodil suurtele filmitegijate päris võõras olnud. Theodor Luts tegi 1931. aastal õppefilmi „Gaas! Gaas! Gaas!” gaasirünnakutest ja sel-lest, kuidas nende puhul toimida, Peep Puks on aga kinnitanud, et tema üks tuntumaid filme „Juhan Liivi lugu” (1975) oli alguses samuti õppefilmiks mõeldud ja sellena ka teostatud.3 Ülejäänud materjalist saaks ilm-selt kokku panna paar edukat eriseanssi. Laiemale avalikkusele on kadunud olnud sellised filmid nagu „Gonorröa iseravimise ohtlikkus” (Reet Kasesalu, 1986) või „Luu-murdude metallosteosüntees Arnold Seppo süsteemi reponaatorfiksaatorite abil” (Va-leria Anderson, 1980). Puksi film ja miks mitte nüüd ka „Peata oma sõbrad” on näide, et didaktikat saab ühendada filmilikkusega ja pakkuda meelelahutuse või fiktsiooni vor-mis olulist sõnumit. Sama asja ekspluateeris ju üliedukalt kas või Al Gore’i valimisvankri ette rakendatud globaalse soojenemise dokk „Ebamugav tõde” („An Inconvenient Truth”, Davis Guggenheim, 2006), mis on ju tegeli-kult liikuva powerpoint-presentatsiooniga il-lustreeritud loeng. Suurbritannias on terved põlvkonnad lapsi üles kasvanud nn edutain-ment-saadete ja filmide peal, mille tähelend lõppes 1980. aastatel, kui Margaret Thatcher oma vihavaenlase BBC eelarve lõpuks ära suutis lammutada.

Õppefilmide laiemaks levikuks on aeg ja võimalused praegu sama head, kui need olid varem. Kui nõukogude ajal toetas õppefilmi-

de levikut lai koolide ja tehaste kinovõrk (igas suuremas asutuses oli oma filminäitamise koht), siis praegu on kanalite valik lai. Seda kinnitab ka Päästeameti ennetustöö osakonna ekspert Janek Innos: „Filmi sai mais vaadata viies Eesti telekanalis, suvel näeb seda maa-liinibussides, videolaenutuses ja Kinobussi programmis, lisaks korraldab Kinobuss las-tele veeohutuseteemalisi töötubasid.“

Kraana ja helikopterKoka filmi „Peata oma sõbrad” näitel tun-dub, et kui ühelt poolt oleks võimalik murda noorte filmitegijate sisemine vastumeelsus „moraali lugevate” õppefilmide vastu (kes ikka viitsib otse koolist tulles taas koolitee-madega tegelema hakata) ja teiselt poolt näi-data Päästeameti eeskujul ka teistele insti-tutsioonidele, et oma sõnumi saab filmikeelt appi võttes märksa huvitavamalt serveerida kui lihtsalt kuivalt seda maha lugedes, võiks ju õppefilm tõusta lühiformaadis käeharju-tuste kategoorias edukalt reklaami kõrvale. „Tähtis on vähemasti mingil ajal teha või-malikult palju erinevaid asju, olgu need siis „kunstilised” või mitte,” kommenteerib Kaur Kokk. „Olen tunnetuslikult alati oma filme tehes vältinud keerukaid tehnilisi lahendusi nagu kraanad või helikopterid, nüüd oli aga teatav suurejoonelisus juba riigihankesse sisse kirjutatud ja sellest polnud pääsu. Võt-sin vastu otsuse, et see ongi minu võimalus need asjad ära proovida.”

Teha hea õppefilm peaks olema privileeg, mitte häbiväärne haltuura, millena seda täna tundub kohati võetavat. Kui juhud, mil reklaam ühiskonda mingil muul moel kui majanduslikult edasi aitab, piirduvad sotsiaalreklaamidega, siis õnnestunud õppe-film võib antud näite põhjal ehk ka mõne elu päästa. n

Artikkel ilmus käesoleva aasta 25. mail kultuurilehes Sirp.

3 Aljona Šuržikova, Dokumentalistika on rahvuse südametunnistus. – Sirp 20. II 2014.

Veesõidukiga veekogule minnes kanna alati

päästevesti!

28


Astra Pintson-Käo, Lõuna päästekeskuse pressiesindaja

2014. aastal tekkis teadus-keskusel soov tuua „turule“ midagi uut.

Kaarel Sild AHHAA keskusest, Erki Rem-melkoor Lõuna päästekeskusest ja Lõuna-Eesti pommigrupi juhataja Kalvar Tammi-ne panid pead kokku ja sündis idee hakata korraldama ühiseid pommi- ja päästepäevi. Iga kuu ühel laupäeval näitavad päästjad, kuidas aidatakse välja avariilisesse autosse kinni jäänud inimesi ning demineerijad demonstreerivad tegevusi pommikahtluse korral. Kui varem peeti samal päeval ka ohutusalane loeng, siis praeguseks on see asendatud teadusteatri etendusega „Ette-vaatust, plahvatus!“ või „Päästeteater“, kus näidatakse muu hulgas, milline õnnetus võib juhtuda, kui pannikookide küpseta-misel hooletu olla.

Pommi- ja päästepäeva tarbeks on tea-duskeskus eelnevalt kohale toonud avarii-lise või kasutuskõlbmatu auto ja piiranud ala, kus päästjad ja demineerijad tegut-sevad. Kõigepealt näitavad demineerijad, kuidas pommikoer aitab otsida autosse pei-detud lõhkekeha ning seejärel tehakse leid kahjutuks. Tartu või Tõrvandi komando meeskond imiteerib reageerimist liiklus-õnnetusele, kus üks inimene vajab avarii-lisest autost päästmist. Demonstratsiooni modereerivad ja reageerijate selgitusi tege-vuste kohta küsivad AHHAA giidid Kaarel Sild ja Jorven Viilik. Kui publiku hulgas on välisgruppe, tõlgitakse toimuv vajalikku võõrkeelde.

Pommi- ja päästepäeval juhitakse kes-kuse külastajate tähelepanu kahele väga olulisele küsimusele. Mida tuleks teha, kui leiad lõhkekeha? Mida peaks tegema, kui satud liiklusõnnetusse? Mõlemal juhul on kriitilise tähtsusega mõelda sellele, mida rääkida abi kutsudes. Näitlike hädaabikut-sete tegemisel kuulevad vaatajad teaduskes-

AHHAA pommi- ja päästepäevadel actionist puudust ei oleAHHAA teaduskeskus Tartus on päästeametile kiiduväärt koostööpartner, kes juba aastaid on aidanud oma külastajatele ohutussõnumeid edastada. AHHAA on kasutanud selleks päästeameti erinevate projektikonkursside võimalusi, aga ka väljaspool projekte tehakse tihedat koostööd Lõuna päästekeskuse ja Lõuna-Eesti pommigrupiga.

kuse valjuhäälditest häirekeskuse töötaja ja helistaja suhtlust. Nii on võimalik saada et-tekujutus, mis hakkab juhtuma siis, kui häi-rekeskus saab kõne õnnetusest. Külastajad kuulevad, kuidas päästekorraldaja häire-keskuses selgitab välja, millise õnnetusega on tegu, kus see juhtus, kui palju on kanna-tanuid ning kuidas tehakse otsus, millised jõud on vaja sündmuskohale saata.

Tartu päästekomando meeskonnava-nema Rommi Neemsalu sõnul ei ole oma oskuste näitamine demopäeval lihtsalt va-heldus, kus saab oma esinemisvajadust ra-huldada. „Pigem võib seda võtta kui rasket harjutust, sest teaduskeskuses autot lahti lõigata on mitmes mõttes raskemgi kui seda hoovi peal või ka sündmuskohal teha,“ üt-leb Neemsalu, kes on oma ligi kümne-aas-tase päästekarjääri jooksul päästnud liik-lusavariides kägarasse sõidetud autodest kindlasti üle kümne inimese. „Publiku ees esinedes on alati väike esinemisärevus ja ruumis sees on päästevarustuses väga palav rassida,“ lisab ta. Siiski leiab Neemsalu, et päästepäeval rahva ees tegutsemine on ka-sulik – tihti koguneb “publik” ka reaalsele sündmuskohale, kuid kui sellega on demo-päeval harjutud, siis ei sega pealtvaatajate kohalolu töö tegemist.

Pommipäeva demonstratsiooni läbi vii-nud Lõuna-Eesti Pommigrupi demineerija Veikko Allik leiab, et etendus tõstab oluli-selt inimeste teadlikkust pommiohutusest. „Inimesed ja eriti lapsed ei mõtle sellistele

1 2

ENNETUs


29

asjadele just iga päev, ja nad ei pruugi ka aru saada, millist ohtu üks või teine tund-matu ese endast kujutada võib,“ ütleb ta. „Meie etendus paneb inimesi sellele vald-konnale mõtlema ja lisaks saab rahvas AH-HAAs näha meie üksuste professionaalsust igapäevases töös,“ lisab Allik.

Pommi- ja päästepäevad toimuvad kord kuus aasta lõpuniOhutuspäeval saavad külastajad osaleda AHHAA teaduskeskuse piletiga, esinevate päästjate ning demineerijate peredele on sissepääs tasuta. Külastajate arv on jäänud tavaliselt 200 ja 500 vahele.

Pommi- ja päästepäeva tegevuste ajakava:12.00 Pommikoer otsib üles autosse pei-

detud näidispommi ning see tehak-se kahjutuks.

13.00 Päästjad selgitavad, kuidas avarii-olukorras toimida – mida teha või mitte teha ning näitavad, kuidas lõigatakse lahti sõiduauto ja pääste-takse “ohver”.

13.30 AHHAA efektne teadusteatri eten-dus “Ettevaatust, plahvatus!” või „Päästeteater“, kus näidatakse ohu-tutes tingimustes, kui ohtlikud ja ettearvamatud lõhkekehad olla või-vad ning kuidas valmistuda võima-likeks ohuolukordadeks.

Täpsemat infot pommi- ja päästepäevade kohta leiad Teaduskeskus AHHAA kodulehelt sündmuste kalendrist – vaata www.ahhaa.ee n

1 Tartu päästekomando I rühma mehed valmistuvad demoetenduseks. Rühmapealik Aare Saks selgitab korraldajale olukorda.

2 Laste lemmikatraktsioon Ahhaas – sireenide, vilkurite ja imiteeritud raadioside heliga varustatud päästeauto makett!

3 Liiklusõnnetuse lahendamisel – nagu ka teistel päästetöödel – on väga tähtis tegutseda meeskonnana.

4 Avarii teinud auto uksed on sageli kinni kiilunud, pealegi pole kannatada saanud inimese päästmine kitsa ukseava kaudu vahel üldse võimalik. Seetõttu tuleb päästjatel lahti lõigata auto katus, et kannatanu võimalikult ohutult välja päästa.

5 Täiendavate vigastuste vältimiseks minimeeritakse lisaohud ning seatakse kannatanu autost väljatõstmiseks kanderaamile.

Foto

d:

Tead

usk

esk

us

AH

HA

A

3

4

5

ENNETUs

30


Merit Kaljus, Ida päästekeskuse pressiesindaja

Selja taga on kuiv kevad ja on selge, et metsatulekahju kustutamine võtab aega ja vajab täiendavat ressurssi. Kaasata

tuleb nii inimesi kui tehnikat, teisiti olukor-da lahendada ei saa. Päästetöö juht on vastu võtnud otsuse – moodustada sündmuskoha-le staap.

Õnneks ei põle turbaväljad päriselt – seekord on tegemist õppusega. Ida pääste-keskuse valmisolekubüroo pealiku Marek Martinsoni sõnul oli just Varudi metsatule-kahju õppus see koht, kus saadi viimane tõu-ge staabisekretäride koolituse ettevalmista-miseks. Martinsoni sõnul on staabisekretäri roll äärmiselt oluline – koolitatud sekretär pakub vajalikku tuge päästetöö juhile sünd-muse lahendamisel. „Staabisekretär kuulub

raske õppustel, kerge lahingus Ida päästekeskus alustas staabisekretäride koolitamisega9. mai, kaks aastat tagasi. Lääne-Virumaale Varudi turbaraba servale on kogunenud hulgaliselt päästetehnikat – paakautod, bandwagenid, ATVd, erinevad konteinerid. Õhk on kuumusest kirbe ja ärev. Ja on ka põhjust: häirekeskus on varahommikul saanud teate maastikutulekahjust, mis on levinud rohkem kui 50-le hektarile.

staabi põhikoosseisu ning võib öelda, et on päästetöö juhi parem käsi,“ märgib Martin-son.

Varasemad kogemused suuremate õn-netuste ja õppustega näitavad, et pääste-sündmuste lahendamisele on palju lihtsam kaasata erineva valdkonna koolituse läbinud spetsialiste, kellel on vajalikud teadmised ja praktilised oskused juba olemas, et täita ette-tulevaid ülesandeid. Koolitust mitte läbinud spetsialistile peab sündmuse lahendamisega samaaegselt hakkama seletama tema üles-andeid, tutvustama erinevaid töövahendeid, selgitama juhtimisstruktuure ja informat-siooni liikumise korda, mis on ajakulukas ning ei soodusta sujuvat tööprotsessi.

„Mõte hakata staabisekretäre välja õpe-tama tekkis vajaduspõhiselt. Sisendid tulid erinevatelt koolitustelt, õppustelt saadud tagasisidest ja muidugi sündmuskoha staabi töökorraldusjuhendist,“ räägib Martinson.

„Oli selge, et päästetöö juht vajab pädevat ja koolitatud staabisekretäri ning selles suunas on täna ka edasi liigutud. Sisekaitseakadee-mia Politsei- ja piirivalvekolledžis Murastes alustati staabitöö baaskursustega, kus mõt-tetalgute tulemusena pandi idanema idee jätkata valdkonnapõhiste koolitustega ning lisaks logistikale ja luureplaneerimisele võtta ette ka staabisekretäride koolitamine,“ võtab Martinson teema kokku.

Just staabisekretäri üliolulise rolli tõttu alustati Ida päästekeskuses tänavu aprillis staabisekretäri baaskoolitusega. Tegemist on pilootprojektiga, mille peaeesmärk on anda tugivaldkondade töötajatele vajalik väljaõpe ning kaasata koolitatud lisaressurss päästesündmuse lahendamisse olukorras, kus päästetöö juht on otsustanud sündmuse ulatusest ja keerukusest tulenevalt täiendada juhtimisstruktuuri ja kokku kutsuda sünd-muskoha staabi.

Varudi metsatulekahju kustutamise õppusel oli staabisekretär rollis nelet Verbin, kes on personali ja asjaajamise osakonna koolituse talituse peaspetsialist.

Staabisekretäri koolituse läbiviija Marek Martinson.

KOOLITUs


31

Mida staabisekretär koolitusel õpib?Ühepäevase koolituse kogumaht hõlmab kaheksat akadeemilist tundi, millest kuus on kontaktõpe ja kaks tundi on praktilisi rühmaharjutusi. Tegemist on aktiivse loen-guvormiga, oma koht on nii aruteludel kui ka grupitööl. Koolitusel käiakse läbi näiteks sündmuskoha staabi töökorraldusjuhend, hädaolukorra lahendamise regionaalne plaan, staabitöö dokumendihaldus ning praktilised harjutused internetipõhises logikeskkonnas ja Siseministeeriumi Teabeseireosakonna rapor-tikeskkonnas (SitRep). Staabisekretäri baas-koolituse läbimise tulemusel oskab koolitatu määratleda oma koha päästetöö juhtimisst-ruktuuris, omab ülevaadet oma ülesannetest, samuti oskab kasutada erinevaid andmebaase ja veebikeskkondi ning staabikeskkonna kon-toritehnikat.

Esimesed pääsukesed staabisekretäride baaskoolituselt on välja lennanud Ida pääs-tekeskuse enda ridadest. Koolituse korralda-jateks ja koolitajateks on Ida päästekeskuse inimesed Eve Ojala (kriisireguleerimise bü-roo peaspetsialist), Marek Martinson ja Jaak Kirsipuu (Lääne-Virumaa päästepiirkonna juhataja). Rakvere päästekomando õuealal paiknevas staabikonteineris on läbi viidud kolm väljaõppe päeva, mille käigus on staa-bisekretäri baaskoolituse läbinud 19 inimest. Kõik koolitatud on Ida päästekeskuse eri-nevate valdkondade töötajad, kes on soovi avaldanud vabatahtlikult osaleda suurematel päästesündmustel staabisekretärina.

Eve Ojala sõnul tähendas koolituse ette-valmistamine ja läbiviimine muuhulgas ka mitu nädalat kestvat koostööd Siseministee-riumi Teabeseireosakonnaga, mis oli kasu-lik mõlemale osapoolele – ühelt poolt andis SitRep keskkonna testimine hea praktilise kogemuse suuremale hulgale inimestele ning teiselt poolt sai ministeerium häid ettepane-kuid keskkonna täiustamiseks ja paranda-miseks. „Reaalsel suursündmusel on täiesti kasutatav ka Päästeameti uus veebipõhine logikeskkond, mille rakendamine on eeldu-seks ka sündmuse sisekommunikatsiooni paremale toimimisele,“ rääkis Ojala.

Koolitusele kaasati ka vaatlejaid teistest keskustest ning saadud tagasiside on olnud igati positiivne. Nii vaatlejad kui ka kooli-tatud on teinud konstruktiivseid ettepane-kuid koolituse tõhustamiseks, mida edaspidi kindlasti arvestatakse.

„Hetkel on lõplik kokkuvõte valmimisel, esmase hinnanguna võib öelda, et vajatakse rohkem praktilisi harjutusi. Kindlasti tuleb eelnevalt läbi viia sissejuhatav koolituspäev, kus käsitletakse juhtimiskeskkondi ja neis olevate seadmete kasutamist, hädaolukorda-de lahendusplaanide andmebaase, interne-tipõhiseid logi- ja blogi-keskkondi, samuti päästesündmustel kasutatavat terminoloo-giat,“ täpsustab Martinson.

Lähitulevikus on plaanis staabisekretäri-de baaskoolitust laiendada ka teistesse kes-kustesse. n

Sündmuskoha staap on päästetöö juhi või demineerimistöö juhi poolt päästesündmuse lahendamiseks moodustatud ajutine juhtimisstruktuur oma töökeskkonna, koosseisu ja tööprotsessidega. Staabi kokkukutsumise otsustamisel lähtub päästetöö juht sündmuse iseloomust, ulatusest ja lahendamise keerukusest. Päästesündmuse lahendamisele kaasatakse vajadusel erinevad ametkonnad ja koostööpartnerid.

mida sekretär staabis teeb?• AbistabStaabikoosseisuasjaajami-

ses.• Haldabüldteavet(raadio-jatelefon-

side ning e-post).• KoostabStaabilogi.• Koostabnõupidamisteprotokollidja

memod.• Koostabsündmusegaseotud

asutuste ja isikute kontaktandmete nimekirja.

• Koostabsündmuseolukorrarapor-teid, mille kooskõlastab Päästetöö juhiga ja edastab Siseministeeriumi Teabeseireosakonnale.

• Haldabülddokumentatsiooni.

1 Mõned hetked staabiskretäri baaskoolituselt Rakveres.

2 Staabisekretär Signe Sikk tööhoos.

3 Staabikonteiner Rakvere päästekomando õuealal.

1

2

3

Sündmuskoha staabi tegevusvaldkond

STAABISEKRETäR

EVAKUATSIOONI- VALDKOND

evakuatsiooni juht

kogubemispunkti juht

evakuatsioonikoha juht

PLANEERIMISVALDKOND

planeerimise juht

luuraja

plaanide koostaja

spetsialistid

OPERATSIOONIDEVALDKOND

sündmuskoha juht

sektori juht

töölõigu juht

spetsialistid

LOGISTIKAVALDKOND

logistika juht

isikkooseisu logistik

toitlustuse logistik

kütuse logistik

tehnika ja varustuse logistik

transpordi logistik

side + ikt tehnik

baaslaagri logistik

TEAVITUSVALDKOND

pressiesindaja

päästetööjuht

KOOLITUs

32


Lili Lillepea, Ida päästekeskuse kommunikatsioonijuht

Vahetunnis vestlen kolme entusiast-likku noorega. „Tere! Minu nimi on Maksim Juškov ja tema nimi on ka

Maksim Juškov,“ tutvustab üks noortest nii ennast kui oma kaaslast. Naerupahvak ruu-mis. „Me oleme nimekaimud, aga õpime erinevates koolides ja me pole isegi sugu-lased.“ Et mitte lugejat eksitada, siis nime-tame poisse edaspidi Maksim 1 ja Maksim 2. Maksim 1 õpib eestikeelses Järve güm-naasiumis ja Maksim 2 Kohtla-Järve vene gümnaasiumis. Minu kolmas vestluskaasla-ne on Kristina, kes õpib Maksim 1-ga koos Järve gümnaasiumis.

Saan noortega kokku, kuna neil on põ-nev huvi – nad valisid koolis sisekaitse eelõppe suuna. See ei ole mingi lihtne tilu-lilu, mida noored füüsika või matemaatika vältimiseks valivad, vaid päris tõsine õppe-programm. Sisekaitseakadeemia pakub üle riigi erinevates koolides sisekaitse eelõpet, mis peaks aitama kasvatada õpilastes huvi sisejulgeoleku erinevate valdkondade vas-tu ja leida nende seast tulevikuks sisekaitse asutustesse töötajad. Samuti abipolitseinik-ke ja vabatahtlikke päästjaid.

Noorte huvi sisekaitse vastu kasvabKuigi kumbki Maksim ega ka Kristina ei tea veel täpselt, kelleks nad tulevikus saa-da tahavad, võib huvi sisekaitse valdkon-na vastu nende silmist välja lugeda küll.

Kohtla-Järve Järve gümnaasiumis on just käimas sisekaitse eelõppe päästealane tund 10. klassile. Koputan ja vabandan hilinemise pärast ning loodan suurema tähelepanuta tagumisse pinki istuma minna, et tundi kuulata. Tänase tunni teemaks on sõidukite ehitus ja pääste tegevused liiklusõnnetuse korral. Noored on tunnis elavad ja paistab, et teema on huvitav. Sellele aitavad kaasa õpetaja Tarmo Antoni hoolikalt valitud pildid ja naljakad vahepalad.

„Mulle tundus selline eelõpe huvitav ja tahaksin tulevikus minna Sisekaitseaka-deemiasse ja saada kas päästjaks või polit-seinikuks. Ma pole veel otsustanud,“ rää-gib Maksim 1. „Mulle pakub samuti see valdkond huvi,“ on Maksim 2 veendunud. Kristina täiendab, et eelmisel aastal pääste kursuse läbinud õpilaste sõnul oli pääste väga huvitav.

Kohtla-Järvel on sisekaitse eelõpet pa-kutud kahel aastal, kuid Orissaare Güm-naasiumis on juba esimene lend kolmeaas-tase programmiga lõpetanud. Projektiga on tänaseks liitunud veel mitmed koolid – näiteks Pärnu Hansagümnaasium, Ta-basalu Ühisgümnaasium, Põlva Gümnaa-sium, Kohtla-Järve Järve vene gümnaa-sium ja Kohtla-Järve Järve gümnaasium ning Narvast on koguni kolm kooli – Nar-va Soldino gümnaasium, 6. kool ja Vana-linna Riigikool. Taotluse õppega liituda on teinud veel mitmed koolid, mis näitab nii lapsevanemate, koolijuhtide kui ka laste huvi Eesti sisekaitse vastu.

Projekti eestvedaja, Sisekaitseakadee-mia nõuniku Priit Männiku sõnul on tege-mist väga hea algatusega ja huvi on kahe-poolne. „Üks õpilane ütles mulle, et seda, mida nemad siin õpivad, peaksid küll kõik inimesed teadma,“ viitab Männik, kellega rääkisin enne õpilastega kohtumist.

„Seda, mida nemad siinõpivad, peaksid küll kõik

inimesed teadma!“

1 2

HARIDUs


33

1 Sisekaitse eelõppes saavad gümnasistid proovida samu tegevusi, millega päästjatel igapäevaselt kokku tuleb puutuda. Avariili-se auto lõikamine on keeruline – enne kui tegutsema hakkad, tuleb ka läbi mõelda, kuidas ja mida lõigata.

2 Pärast liiklusavarii harjutust pole sõidukist suurt midagi enam järel, küll aga on noored kogemuse võrra rikkamad.

3 Kohe näha, et õpetaja on sümpaatne. Õpetaja Tarmoga on pildil Jaanus Vähk ja Kristina orgmäe.

4 esimesel kursusel said noored ka meditsii-niõpet ja praktilise tööna tuli kaasõpilasel peahaav kinni siduda.

Mis on sisekaitse eelõpe?Sisekaitse eelõppe üheks eesmärgiks on tõsta noorte teadmisi ohutusest ja anda neile ka oskusi ohuolukordades toimetu-lekuks. Sellega kasvatame noori käituma ohuteadlikumalt. Noored aga viivad tead-misi ka oma lähedastele ning tänu sellele saame Eestit turvalisemaks muuta.

Projekti läbiviijad on enamasti Pääste-ameti ning Politsei- ja piirivalveameti re-gionaalse tasandi spetsialistid – näiteks Kohtla-Järve koolide päästeala tunde viib läbi Ida päästekeskuse Ida-Virumaa pääs-tepiirkonna juht Tarmo Anton ning Orissaa-re koolis jagab pääste-alaseid teadmisi Saaremaa päästepiirkonna juht Margus Lindmäe.

Õpe koosneb kolmest moodulist: 10. klassis alustatakse päästeerialaga, teisel gümnaasiumiaastal on politsei- ja kolman-dal piirivalvealased tunnid. Iga õppeaasta lõpeb arvestuse ning laagriga, kus kõike aasta jooksul õpitut kontrollitakse ja prak-tikas järele proovitakse.

Sisekaitse eelõpe toimub igal pool ees-ti keeles ning Ida-Virumaal on projekti kaa-satud ka Haridusministeerium, kelle abiga toimub enne sisulist õpet eriala keeleõpe, millele järgneb n-ö keelelaager. Laagrid on toimunud nii Pärnus kui ka Väike-Maarjas ja seal on eelkõige rõhk kõnelemisel. Lap-sed peavad näiteks küsima teed, et kok-kulepitud kohta jõuda, annavad ohuhin-nanguid ja mängivad läbi hädaabikõnede vastuvõtmist.

Mida rohkem tead, seda põnevam onKa minu vestluskaaslased peavad õpet elus vajalikuks. Kõige olulisemaks peavad nad muidugi käitumisjuhiseid, kuidas õnnetuse korral toimida. Maksim 2-e sõnul on tähtis teada elustamisvõtteid ja seda, kuidas aida-ta šokiseisundis inimest. Noored polnud varem päästega kokku puutunud ja praegu õpitav tundub väga huvitav. „Teadsin ainult, et nad sõidavad tulekahjule ja lihtsalt kus-tutavad, nüüd teame rohkem ja see on põ-nev,“ on Maksim 2 oma valikuga rahul. Ka teiste sõnul on päästespetsiifika tundmine palju juurde andnud. „Varem me ei osanud päästjate tööd väärtustada, nüüd on parem ettekujutus nende tööst,“ kinnitab Kristina.

Uurisin õpilaste käest, mida nad siis täpsemalt on nende tundide jooksul teada saanud. Lisaks eeltoodud meditsiinilistele teadmistele tõid noored esile sõlmede te-gemist, päästevarustuse tundmist ja tuleo-hutusnõuded. Äsja toimunud tunnil räägiti sõidukite omadustest ja päästetegevusest liiklusõnnetuse korral.

„Olen ka kodus õpitust rääkinud ja mõn-da asja ema ei teadnud varem,“ on Kristina

uhke oma teadmiste üle. Maksim 1 lisab: „Mina selgitasin emale, et kui pannil läheb rasv põlema, siis ei tohi sellele vett peale vi-sata, vaid tuli tuleb summutada näiteks kus-tutustekiga. Ja siis järgmisel nädalal oli meile koju tulekustutustekk ilmunud.“ Selle peale uurin loomulikult noortelt ka suitsuandu-ri kohta, millele kõik kolm justkui ühest suust vastavad, et on kodudes olemas ja juba ammu!

Venekeelne ja eestikeelne kool saavad kokkuÕppeaasta lõpetab erialane laager Sisekait-seakadeemia Päästekolledži Päästekoolis Väike-Maarjas. Kahel päeval rakendavad noored õpitut praktikasse – annavad esma-abi liiklusõnnetuses viga saanud kannata-nutele, menetlevad hädaabikõnesid, kont-rollivad oma teadmisi testiga ning läbivad loomulikult sportlikud päästealased teate-võistlused. Lisaks saavad noored harjutada suitsusukeldumist, pinnaltpäästmist, õpi-vad kasutama esmaseid tulekustutusvahen-deid ning saavad proovida päästevahendeid autode lõikamisel ja tulekustutamisel.

„Me oleme saanud lapsi viia erinevatesse Eesti kohtadesse ja seda suuresti tänu kohali-ke omavalitsuste toele,“ kiidab Priit Männik omavalituste osalust. Ta peab oluliseks, et näiteks Narva lapsed saaksid käia Paikusel politseikoolis, kus neil toimub laager, sest see annab neile avarama maailmapildi. „30-st Narva õpilasest tõstis viis käe, kui küsisin kui paljud on käinud Pärnus, ja kardan, et Tallin-na koolis Narva kohta sama küsides ei tõuse ka viit kätt,“ nendib Männik.

Tema hinnangul on selline loominguline integratsioon tõhus ja kasulik. Lapsed ei ole sunnitud teistega suhtlema, kuid neil on see võimalus. Läbi võistlusmomendi tekib eri-nevate koolide õpilaste vahel side, mis pole tehislikult tekitatud. Laagrites kohtuvad venekeelne ja eestikeelne kool, et toetada keeleõpet, kodumaa tundmist ja erinevatest Eestimaa paikadest pärit laste omavahelist suhtlust.

„Näiteks Väike-Maarjas käisid lapsed poes vaatamas, millised ohud seal on ja milliseid nõudeid täidetakse, mille peale üks müüjatest oli jahmunud ja oli kindel, et tuldi tuleohu-tuskontrolli tegema,“ muigab Männik. n

3

4

HARIDUs


MõTE 35

Merkurjevi hinnangul on droone ehk mehitamata õhusõidukeid võimalik kasutada luure- ja vaat-

luslendudeks väga erinevate päästesünd-muste puhul – näiteks pinnaltpäästel, üle-ujutustel, keemiaõnnetustel, varingutel, nafta- ja kütuseterminali põlengutel ning metsatulekahjudel. Oma lõputöös kesken-dub autor droonide kasutusvõimaluste uuri-misele just metsatulekahjude luurel.

Töös kirjutab Merkurjev viimaste suurte Eestis toimunud metsatulekahjude analüü-

sidele tuginedes, et operatiivkorrapidajatel on sellistel sündmustel ülevaate saamine tulekahju ulatusest keeruline. Ta nendib, et kuna metsatulekahjude puhul on maastiku läbitavus sageli raskendatud ja õhuseire in-fot põlengu algfaasis reeglina ei ole, siis tuleb operatiivkorrapidajal otsuseid vastu võtta väga piiratud andmete põhjal.

“Metsatulekahjude kustutamine viibib just aeglase luure tõttu, kuna luure ajal tu-lekahju areneb ja levib, seetõttu toob viivi-tamine kaasa lisakulusid ja kontsentreerib

Uurimus: Eestis võiks metsatulekahjude luurel droone kasutadaJuuni keskel kaitses Muuga päästekomando vanempäästja Vitali Merkurjev Sisekaitseakadeemia rakenduskõrgharidusõppes lõputöö teemal “Droonide kasutamisest metsatulekahjude luurel”.

Merkurjevi sõnul peetakse üldiseks vaatluslennuks sobivaimaks suletud ringi marsruuti (joonisel vasukul), mille eeliseks on luure kiirus, suur katvusala, vaatlus läbistamata maastikul ja suhteliselt lihtne lennuplaan. Joonise parempoolne osa illustreerib detailset vaatluslennumudelit, kus kasutatakse paralleelseid marsruute ning tehakse maastikust fotosid. Marsruudi koostamisel arvestatakse kaamera vaatevälja laiust; vaatevälja kattuvus kõrvalolevatel marsruutidel peab olema 15%-20%. Pildil on lipuga märgistatud juhtimispunkt, ringid on pööramispunktid.

Droon Threod Systems KX8

Tauno Suurkivi, Päästeameti peadirektori asetäitja päästetöö alal

Olen ise juhtinud mitme suure metsatulekahju kustutustöid ja kinnitan, et õhuseire and-med aitavad sellistel sündmustel efektiivsemalt tegutseda. Täna on Päästeametil võima-lus kaasata metsatulekahjude õhuseireks partnerasutuse helikopterit, kuid see on väga kallis lõbu. Seetõttu oleks droonid kindlasti üks samm edasi.

Samas on selge, et ka droonipargi loomine, selle kasutama õppimine ja võimekuse pi-devas valmisolekus hoidmine on väga kulukas. Geoinfosüsteemide ja termokaameratega varustatud droonide kasutamine on hulga keerulisem kui tavalise mänguasja lennutamine. Seetõttu oleks mõistlik võimekuse koondamine ühte kohta, et tagada operaatorite vilumus. Iga asutuse juurde ei ole kindlasti otstarbekas sellist võimekust eraldi luua.Kui droonid sisejulgeolekualale tulevad, siis tõenäoliselt kõigepealt Politsei- ja Piirivalve-ametisse ning hiljem on võimalik, et ka Päästeametisse. Samas ei ole täna droonivõimeku-se loomise aega ega suurust ja spetsifikatsiooni kokku lepitud. Tegelik droonipargi loomise aeg sõltub raha olemasolust.

Ko M M E N TA A R

Uurimistöös toob autor ühe Eesti tingimustesse sobiva droonisüstee-mina välja Eestis toodetud mikrodrooni Threod Systems KX8, mis suu-dab sündmuskohast otsepilti edastada kuni 5 kilomeetri kauguselt ja 500 meetri kõrguselt. Drooni lennukiirus on kuni 45 km/t ning tööiga üle 30 minuti. Droon kannab stabiliseeritud kaamerat ja termokaame-ra moodulit. Nii kaameraid kui drooni ennast juhitakse tahvel- või sü-learvutiga. Lisaks kaamerale on droonisüsteemi üks väärtuslikumaid komponente kaardirakendus koos dünaamilise lennuplaani muutmi-se tarkvara, GPS-andurite ja navigeerimissüsteemiga.

Droonisüsteemi puuduseks on selle väga kõrge hind.

n Vitali Merkurjevi lõputööga “Droonide kasutamisest met-satulekahjude luurel” saad tutvuda Sisekaitseakadeemia raamatukogus ning Sisejulgeoleku valdkonna raamatuko-gude infosüsteemis (http://riksweb.sisekaitse.ee)

regiooni päästeressursid ühte kohta,” kir-jutab Merkurjev. Droone kasutades on aga Merkurjevi arvates võimalik vähendada luu-reks kuluvat aega, mis omakorda vähendab tulekahju levikuvõimalust ja ka tekkivaid kulusid.

Töö peamine eesmärk on uurida, milliste-le kriteeriumidele peab vastama Päästeameti metsatulekahju luureks kasutatav droon. Sellele küsimustele vastamiseks annab Mer-kurjev oma lõputöös ülevaate metsatulekah-judest, kirjeldab teiste riikide kogemust droo-nide kasutamisel ning analüüsib pikaaegsete kogemusega operatiivtöötajatega läbiviidud fookusgrupi intervjuusid.

Eesti päästesüsteemi jaoks peab Merkur-jev kõige sobilikumaks mikrotüüpi droo-nisüsteemi, mille tööraadius oleks kuni 10 kilomeetrit, lennukõrgus kuni 300 meetrit ning tööiga 45-60 minutit. Droon peaks olema elektrimootoriga ning multirootori-ga, et võimaldada vertikaalset õhkutõusu. Drooni peaks saama juhtida nii käsitsi kui automaatrežiimil, selle tarkvara peaks tagama pildi sidumise kaardiga ja võimaldama mää-rata ning salvestada GPS-koordinaate. Droo-nisüsteem peaks olema kättesaadav ühe tunni jooksul alates teavitamisest. n

36


MõTE

Küsis Martin Eek, sisekommunikatsiooni ekspert

Üks vabatahtlikest merepäästjatest, Jako Vernik, kaitses juuni alguses Sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku

magistriõppes magistritöö teemal „Vaba-tahtlike osalemine eesti merepäästesüstee-mis“. Päästeameti arendusosakonna nõu-nikuna Jako oma päevatöös merepäästega kokku ei puutu, kuid vabadel hetkedel võib teda Viimsi poolsaare tipus lainete ja tuule käes õõtsumas näha küll. Uurisime Jakolt, kuidas vabatahtlikud merepäästjad end tänases süsteemis tunnevad ja mida saaks teha, et vabatahtlikke paremini kaasata.

Jako, Sa oled vabatahtlikus merepäästes kaasa löönud juba üle nelja aasta. Kuidas see algas?

See algas enne 2010. aastat sukeldumis-tegevustest, mida me partneritega, tänaste merepäästjatega, tegime. Käisime nende paatidega sukeldumas ja mingil hetkel me-repäästest rääkides jõudsime järeldusele, et tegelikult mere peal inimesed ikka helista-vad ja paluvad abi, kui sul on korralik alus. Otsustasime luua endi hobi- ja äritegevusest eraldiseisva merepäästeühingu, et asi oleks selge ja saaksime merel abi pakkuda.

2010. aastal moodustasimegi Viimsis-se Vabatahtliku Merepäästeühingu. 2011. aastal liitusime vabatahtlikke mere- ja järvepäästeühinguid esindava katusorga-nisatsiooniga Eesti Vabatahtlik Mere- ja Järvepääste (VAMEP), millel oli pakkuda võimalus Soomes merepäästekoolitus läbi teha. Tänaseks on VAMEPi liikmeks juba 16 merepäästeühingut. Oleme suutnud oma ühingu liikmeid usinasti koolitada ja meil on lisaks rohkele praktilisele kogemusele ka

teoreetiline teadmine. Teine oluline boonus katusorganisatsiooni liikmeks olemisel on omavaheline suhtlus ja kogemuste vahe-tamine, seda ka rahvusvahelisel tasandil. Meil on hea suur pere. Ise olen osalenud Eesti Vabatahtlike Mere- ja Järvepääste koolitusprogrammi väljatöötamisel ja osa-len ka koolitajana selle programmi elluvii-misel. Samuti osalesin Politsei- ja piirivalve seaduse vabatahtliku merepääste peatüki koostamisel ja mitmete sisuliste asjade ning loogikate mõtestamisel. Veel olen püüdnud vabatahtlikku ja üldse merepäästet selgitada merelkäijatele mõeldud ajakirjas Paat.

Mis ajendas Sind vabatahtlikest mere-päästjatest magistritööd kirjutama?

Eelkõige huvi selle valdkonna vastu. Ja seda laiemas võtmes kui ainult igapäevane tegevus. Teemat pole Eestis vabatahtlikku-se seisukohalt enne uuritud. Mind huvitas,

Iga meremees teab, et ohutuse tagamine on merel ennekõike igaühe enda asi ja aluse kapteni vastutada. Siiski võib vahel ka parima tahtmise juures viltu vedada, nii et läheb tarvis mõne teise aluse abi. Eestis vastutab merel hättasattunute abistamise eest Politsei- ja Piirivalveamet. Meie väikese riigi rannajoone pikkus on aga koos saartega ligi 3800 kilomeetrit ja riik ei jõua igale poole nii kiiresti kui sooviks. Seetõttu kaasab Politsei- ja Piirivalveamet selle vastutusrikka ülesande täitmisesse ka vabatahtlikke merepäästeühinguid.

Vabatahtlikud merepäästjad aitavad tagada kogukonna turvalisust

Jako Vernik on Vabatahtliku Merepäästeühingu asutajaliige. Tal on väikelaevajuhi tunnistus alates 2008. aastast ning ta on läbinud merepääste ja veeohutuse koolitusi eestis ja Soomes. Jako tegeleb täna ka teiste merepäästjate koolitamisega.


37

kuidas saaks vabatahtlikke paremini mere-päästetööle kaasata. Ja seda mitte igapäeva-se reageerimise mõttes, vaid rohkem korral-duslikust aspektist vaadelduna. 2012. aasta 1. septembril jõustus Politsei ja piirivalve seaduses vabatahtliku merepäästja peatükk, mille järgi riik saab vabatahtlikke tunnusta-da ja merepäästetöödesse kaasata. Seaduses on näidatud, millistele tingimustele vaba-tahtlik merepäästja vastama peab, milline peab olema tema koolitus, isikuomadused, tervislik seisund. Et ka riigil tekiks kindlus-tunne inimeste osas, et keda ta kaasab. Sa-muti on seaduses vabatahtlikele merepääst-jatele antud õigused ja kohustused ja lõpuks ka sotsiaalsed tagatised – kui vabatahtliku-ga peaks päästesündmusel midagi juhtuma, siis on tal alus hüvitist saada. On tekkinud ka võimalused hüvitada teatud kulusid, mis selle tegevusega seotud on. Seda on seadus meile andnud.

Küll aga ei pane seadus paika süsteemi. Vabatahtlike kaasamise puhul on oluline, et oleks selge korralduslik alus – kuidas me seda teeme. Seadus ütleb, kellega teeme, millisel viisil saame kaasata, aga seadus ei pane paika, kuidas valdkonda arendada. Selline kontseptuaalne alus on vaja ilmselt teistsugustes dokumentides kirja panna ja ühistööna läbi mõelda.

Mind huvitaski, et kuidas vabatahtlik-ke senisest paremini kaasata. Kui vaatame erinevaid siseturvalisuse strateegiadoku-mentide aruandeid, siis mereõnnetuste arv just väikelaevadega kasvab kogu aeg. Vaba-tahtlikud merepääste organisatsioonid on olemas, merepäästjad on olemas, riigil on merepäästes juhtiv roll. Küsimus on nüüd selles, kuidas neid paremini koos tööle pan-na. Täna on neid inimesi, keda vabatahtli-kuna tunnustada, kordades rohkem kui te-gelikult on tunnustatud. Ma ei uurinud oma töös seda, kuidas vabatahtlikke sadamast vee peale ja appi saata, vaid just laiemast korralduslikust aspektist lähtuvalt – kuidas vabatahtlike ja merepääste korraldus üldse võiks välja näha, et vabatahtlikud oleks pa-remini kaasatud merepäästetöödele.

Millised on Su uurimuse järeldused?Intervjuudest vabatahtlike merepäästjate

ning Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) esin-dajatega selgus, et merepäästele oleks vaja arengukava, mis ütleks, kuhu me tahame jõuda. Siis saame hakata mõtlema, kuidas seda saavutada. Täna on meil seadusest tu-lenev võimalus vabatahtlikke merepäästesse kaasata ja on ka umbes 30 ühingut üle Eesti, keda kaasata. Katvus on päris hea.

Teine järeldus on see, et vaja oleks roh-kem sisulist diskussiooni kodanikuühiskon-na algatusest tekkinud vabatahtlike ja riigi vahel. Riigipoolseks kaasavaks asutuseks on PPA. Jääb mulje, et täna on riik merepääste tegevusse vabatahtlike suunal panustanud

vähem kui ta vastu ootab. Riik on andnud vahendeid, laevu, mis on kasutusest maha võetud, mõningaid kaatreid, varustust. Ei saa öelda, et riik vabatahtlikke ei toetaks. Aga ikkagi tegutseb suur osa merepääste-ühingutest merel täna enda vahendite eest soetatud paatidega või lausa inimeste isik-like alustega. Kuidagi peaks need vajadused ja võimekused kokku viia.

Sa ilmselt juba alustad seda diskussiooni oma tööga? Mida saaks lisaks arengukava koostamisele teha, et vabatahtlikke pare-mini merepäästesse integreerida?

Üks parema kaasamise aluseid on kind-lasti motivatsiooni hoidmine. Vabatahtli-kega intervjuusid läbi viies rääkisid nad, et tegelevad merepäästega, kuna on elu jook-sul olnud ka ise abivajaja rollis või mõelnud,

kuidas abi saaksid, kui merel hätta jääksid. Viimsi poolsaare ümber, kus ka meie me-repäästeühing tegutseb, on ilmselt kõige tihedam väikelaevaliiklus Eestis. Seetõttu on siin ka PPA kaatrid lähedalt võtta. Aga riik ei jõua kogu mitme tuhande kilomeet-rist rannajoont niimoodi katta, et igal pool oleks kaatrid mõne minutiga välja sõitmas. See lihtsalt ei ole rahaliselt võimalik nii väi-kese elanike arvuga riigis. Kui oodata riigi abi enda väikese külasadama lähedale, siis see võib võtta kaua aega.

Siin tulebki mängu kogukond. Kogu-kond saab meie käest abi kohapeal. Ja see ongi vabatahtlike üks motivaatoreid – olla oma kogukonna turvalisuse tagaja. Sellest lähtub ettepanek, et vabatahtlik merepääs-teühing peaks olema oma piirkonna esma-

Kõigil eesti Vabatahtliku Mere- ja Järvepääste liikmetel on ühine embleem – erineb vaid ühingu nimi embleemil.

Viimsi poolsaare tipus paiknev eesti Merepäästeühing kasutab merepäästetöödeks partneri RIB-kaatreid, millega pakutakse igapäevaselt meelelahutust merel, olgu selleks siis meresafarid või saarte külastus. Päästma minnes komplekteeritakse alused kiiresti just selle varustusega, mida sündmusel vaja läheb – kui on tarvis pukseerida, võetakse kaasa pukseerimisotsad, kui on vaja veest päästa, riietutakse pinnaltpääste ülikondadesse.

MõTE

38


reageerijaks. Vabatahtlikel merepäästjatel on ka praegu oma tegutsemispiirkonnad, nagu on vabatahtlikel päästjatel maa peal. Ehk, sul on kindel tegevusraadius oma kodusadamast ja sa ei pea muretsema, et pead sõitma Viimsist Narva-Jõesuusse sündmusele. Samas ei ole see otseselt ku-sagil kirjeldatud.

Sellega jõuame tegelikult ka teise oluli-se küsimuseni, milleks on kulude katmine. Minu magistritöös läbiviidud uuringus ei olnud vastajate arvamuse kohaselt riigi-poolne rahastamine otseselt põhiliseks väljatoodud vajaduseks. Samas väljendati arvamust, et merepääste toimimiseks on vaja head väljaõpet, varustust ja aluseid. Seda toodi välja ka motivaatoritena. Kõiki neid võib siiski pidada ka rahastamist va-javateks. Teame ju, et vabatahtliku ühingu väljaminekud ei koosne ainult väljasõi-dule tehtavast kulust. Ka oma varustus ja paadid vajavad hooldust ja hoidmist, see kõik nõuab raha. Koolituskuludeks PPA praegu juba raha eraldab.

Kuidas need küsimused on n-ö maa-pealsete vabatahtlikega lahendatud?

Vabatahtlike päästekomandodega on ühtepidi hea, et neil on riigi eestvedamisel

koostatud arengukava olemas ja selles on ette nähtud ka eelarve kasv. Täna oleme päästeameti arenguseminaridel rääkinud, et tahame riigi poolt näha vabatahtlike päästjate kulu protsendina Päästeameti eelarvest või selle osast. See on positiivne lähenemine vabatahtlike jaoks, sest neil tekib mingi kindlus oma tuleviku osas. Täna räägime ja reaalselt ka panustame üle miljoni euro vabatahtlikku päästesse, kuna vabatahtlik pääste on väga selgelt osa õnnetustele reageerimise ahelast.

Teiseks näeb Päästeamet vabatahtlik-ke päästjaid abikauges piirkonnas esma-reageerijana ja suure süsteemi osana ja seda on ka väga selgelt välja öeldud. See tekitab ühelt poolt Päästeametile kohus-tuse hoida süsteemi üleval, aga teisalt ka vabatahtlikele kindluse. Vabatahtlikud ei ole kutseliste päästjate konkurendid, vaid võrdväärsed partnerid. Oleme loonud ühiskonnas lisavõimaluse reageerida oma kogukonnas ise. Õnnetused ikka juhtu-vad ja kui õnnetus juhtub, siis ma ootan inimesena riigilt reageerimist. Kui riik suudab selleks kaasata oma kodanikke ja neisse ka järjepidevalt panustab ning seda tegevust tunnustab, siis minul ühiskonna liikmena on selle üle ainult hea meel. n

550 hobujõudu viivad Viimsi vabatahtlikud kiiresti kohale ka väga kehva ilmaga.

Elupäästj ad ja päästeala arendajad on Kodan ikud suure tähega19. veebruaril andsid Päästeameti peadirektor Kuno Tammearu ja siseminister Ken-Marti Vaher üle päästeteenistuse aumärgid. Pidulikul tseremoonial tunnustati ühtekokku 79 inimest, kes on üles näidanud erakordset vaprust inimelude päästmisel või panustanud päästeala arengusse.

Fotod: Päästeamet

Päästeameti peadirektor Kuno Tam-mearu nentis pidulikul tseremoonial, et kui tahame jõuda ohutuskultuurilt

Põhjamaade tasemele, siis peame suutma ohutuse tagamisse kaasata oluliselt rohkem inimesi, kui seda täna suudame. „Lisaks kutselistele ja vabatahtlikele päästjatele tu-leb meil kaasata kodanikke ja kogukondi. Me ei taha, et inimesed õpiksid olema abi-tud ja lootma ainult riigile. Me tahame, et inimesed saaksid loota ka iseendale ja seega igaühele,“ ütles Tammearu.

Samas tõdes ta, et lisaks kutselistele päästeala arendajatele ja päästjatele on meie hulgas üha enam neid, kes tõttavad ligime-sele appi täiesti vabast tahtest ning kes on oma kodukohas teistele ohutuse küsimus-tes eeskujuks. „Need on Kodanikud suure tähega, kes ei oota, et keegi teine neile abi pakuks,“ tunnustas Tammearu ning lisas, et ka oma tööd tehes saab olla Kodanik suure tähega.

„Täna annetatakse Päästeteenistuse me-dalid inimestele, kes on oma süsteemse ja järjepideva töö ning entusiastliku suhtumi-sega läinud kaugemale oma tööülesanne-test, olnud Kodanikud. Nad on muutnud päästesüsteemi, teinud seda paremaks, säästnud inimelusid ja vara,“ kiitis Tam-mearu päästeala arengusse panustanud inimesi.

n Vabatahtlik Merepäästeühing tegutseb Tallinna ja Muuga lahe piirkonnas ning baseerub Ro-huneeme sadamas. Ühing asutati ametlikult 2010. aasta novembris. Merepäästeks kasutatakse veespordi, mereturismi ja logistikaga tegeleva partneri Watersport RIB-kaatreid, mis navigatsiooni-hooajal pidevalt merel toimetavad. Paadikaptenitel on korralik mere- ja päästekogemus ning mere-päästja väljaõpe. Põhitegevuse kõrvalt on päästetegevustega merel tegeletud juba aastast 2006.

Eestis on vabatahtlike merepäästjate „katuseks“ 2010. aastal asutatud MTÜ Eesti Vabataht-lik Mere- ja Järvepääste (VAMEP). Ühingu eesmärk on ühendada vabatahtlikke merepäästeühin-guid, mille sooviks on abistada veekogudel hätta jäänud inimesi – nii puhkajaid, paadiomanikke, kalamehi, sportlasi kui ka turiste. Organisatsiooniga on tänaseks liitunud 16 vabatahtlikku ühingut, mille huvisid VAMEP esindab. VAMEP pakub abi ka info hankimisel, suhtlemisel riigiga, koolituste korraldamisel ja vahendite soetamisel. VAMEP on koolitanud 133 vabatahtlikku merepäästjat ja 33 koolitajat. VAMEP ühingud teenindasid 2013 aastal 41 päästesündmust. Vabatahtlike päästjate ka-tusorganisatsiooni Päästeliidu liikmetest on 17 vabatahtliku päästekomando juures tegutsemas merepääste meeskonnad.

Merel või piiriveekogul hättasattumise korral saab abi PPA Pääste- ja koordinatsioonikeskuselt (JRCC) telefonil 6 191 224 või VHF kanalil 16.

MõTE


TUNNUsTUs 39

Elupäästj ad ja päästeala arendajad on Kodan ikud suure tähega

TANEL LIIVAT, Tartu päästekomando juhtivpäästjaElupäästja II klassi medal

Tartu

8. augustil 2013. aastal kell 1.11 teatati häirekeskusele, et tartus võidu silla juures on uppumisohus emajõkke hüpanud inimene. kohale sõitnud päästjad nägid, et keset emajõge hulpiv naisterahvas vajus korduvalt vee alla ja tõmbas endale appi karjudes vett sisse. tanel liivat hüppas vette ja jõudis viimasel hetkel haarata kannatanust kinni. tanel vedas tütarlapse kaldale ning päästjad toimetasid ta kiirabiauto juurde.20. augustil 2013. aastal kell 4.34 teatati häirekeskuse-le, et tartu linnas kaarsilla ja võidu silla vahel atlantise juures on uppumisohus emajõkke hüpanud inimene. kohale jõudes oli näha, et kaldast umbes 15–20 meetri kaugusel püsib tütarlaps vaevu vee peal. ta karjus appi ja vajus aeg-ajalt vee alla. tanel hüppas vette ja ujus abivajajani. ta haaras neiust kinni, vedas kannatanu kalda äärde ja sikutas redelit mööda üles. jõekaldal ol-nud päästjad toimetasid tütarlapse kiirabiautosse.

TOOMAS EHANURM, Lilleküla päästekomando vanempäästja

ALEKSANDR STEPUŠIN, Lilleküla päästekomando juhtivpäästjaElupäästja II klassi medal

Tallinn

möödunud aasta 10. juulil sai lilleküla päästekomando valvekoosseis väljakutse tallinnas loode tänavale, kus

kahekordse puumaja ühest aknast oli näha tulekuma ja akna vahelt immitses suitsu. teataja sõnul võis korteris olla kaks inimest.päästjad aleksandr stepušin ja toomas ehanurm püs-titasid saabudes redeli ja sisenesid põleva maja teise korruse aknast suitsu täis korterisse. põlevast ruumist leiti kannatanu, kes toodi kiiresti hoonest välja. alek-sandr ja toomas sisenesid uuesti põlevasse ruumi, kustutasid tulekahju ja leidsid tulest puutumata kõrval-toast ka teise kannatanu ning toimetasid temagi turva-liselt hoonest välja. tänu aleksandri ja toomase kiirele ja otsustavale tegut-semisele said kaks inimest uue võimaluse elule.

ALEXANDER BEREZKO, Kohtla-Järve päästekomando vanempäästjaElupäästja II klassi medal

SERGEI BERNIKOV, Kohtla-Järve päästekomando juhtivpäästjaElupäästja III klassi medal

Kohtla-Järve

möödunud aasta 25. septembril kell 01.41 teatati tule-kahjust kohtla-järve linnas aadressil uus 2a. esialgse info kohaselt töötas esimese korruse korteris signali-satsioon ning korteris oli mees ja laps. sündmuskohal selgus, et uks on suletud ja ei avane väljastpoolt võt-mega, akende ees on trellid, korteris töötab andur ning korteris on meesterahvas ja laps. kohtla-järve pääs-tekomando päästjad avasid ukse kangi ja haamri abil

Elupäästjate loodning koheselt alustasid juhtivpäästja sergei Bernikov ning vanempäästja alexander Berezko suitsusukeldu-misega. korter oli täidetud suitsuga, mis, nagu hiljem selgus, tekkis toidu kõrbemisest. teadvusetult voodis lebanud kannatanud leiti kiiresti ning anti üle kiirabile.oskusliku ja kiire tegutsemisega päästsid alexander ja sergei suitsus teadvuse kaotanud inimesed, kellel oli raskendatud iseseisev pääsemine, kuna korter oli täitunud suitsuga, aknad olid trellitatud ja rauduks oli lukus.

Tartu päästekomando juhtivpäästja Tanel Liivat päästis kaks inimest uppumissurmast.

40


TUNNUsTUs

teta kannatanu hoone teiselt korruselt suletud uksega suitsu täis ruumist. kannatanu anti üle kuressaare päästekomando meeskonnakaaslastele. tänu kiirele inimese leidmisele suutsid Heiki sink ja jüri saar kaasa aidata noore inimese elu päästmisele.

TIMUR LUKATS, Kuressaare päästekomando meekonnavanemElupäästja III klassi medal

Kuressaare, Saaremaa

eelmise aasta 28. detsembri varahommikul kell 06.56 said päästjad teate, et kuressaare linnas uus-roomas-saare tänaval põleb kahekordne eluhoone ja põlevas majas võis olla inimene. meeskonnavanemana juhtis timur lukats kohapeal päästeöid ja saatis sündmusko-hale saabudes koheselt suitsusukelduslüli hoones ole-vat inimest otsima. olles ise ka suitsusukeldusjuhiks, võttis ta suitsusukeldujatelt vastu elutunnusteta kan-natanu ja elustas teda kuni kiirabibrigaadi saabumiseni. mõne aja möödudes saadi tänu timur lukatsi alustatud elustamisele kannatanu südametöö ja hingamine taga-si. Õigete otsuste ja kiire tegutsemisega päästis timur lukats noore inimese elu.

KAJA JUGALA, eraisikSiseministeeriumi tänukiri

VADIM KURMÕSHOV, eraisik Elupäästja III klassi medal

Pärnu, Pärnumaa

15. septembril 2013 kell 16.20 said pärnu päästeko-mando päästjad väljakutse aadressile pärnu linn, tähe 5, kus häirekeskusesse helistaja oli korterelamu kol-manda korruse aknast näinud tõusmas suitsu. pääst-jatele tuli sündmuskohal vastu sama maja elanik kaja jugala, kes oli tulekahju avastades proovinud põlevas korteris olnud inimest uksele prõmmides äratada, kuid uks oli kinni. seejärel teatas kaja naabritele, et kolman-da korruse korteris on tulekahju ning inimene on samuti

sees, mispeale naaber vadim kurmõshov murdis ukse maha ning tõi vingumürgituse saanud mehe korterist välja. kaja teavitas tulekahjust ka häirekeskust ning suunas päästjad kiirelt õige korteri ukse taha. antud sündmusel näitasid majaelanikud üles väga head koos-tööd, õigete otsuste vastuvõtmist piiratud aja jooksul ja ennastsalgavat tegevust, tänu millele päästeti inimelu.

TIIT AASMA, eraisikElupäästja III klassi medal

Vändra alev

12. jaanuaril 2014 kell 07.32 kutsuti päästjad vändra alevisse vanale tänavale, kus helistaja teatel põles kortermaja leegiga ning hoones võis olla inimesi. tule-kahju märkas varahommikust jalutuskäiku teinud tiit aasmaa, kes kohaliku elanikuna teadis, et selles majas elab kaks inimest (mees ja naine), ning tormas majja. selgus, et põles meesterahva korter. kuna kuumus oli kõrge ning ruum suitsu täis, läks tiit aasmaa kummar-gil läbi kahe korteri vahel olnud ühiskoridori ning tõi korteri esikus maas lamanud meesterahva põlevast ruumist välja. päästekeskuse menetleja hinnangul oli inimese elu päästmine tol hetkel sõna otseses mõttes minutite küsimus. kiire tegutsemisega päästis tiit aasmaa inimese elu, pannes end suitsus ja kuumuses ohtu.

ARMIN LILLEÕIS, Kärdla päästekomando vanempäästja Elupäästja III klassi medal

TIIT PIHT, Kärdla päästekomando vanempäästjaElupäästja III klassi medal

Kärdla, Hiiumaa

möödunud aasta 12. juulil kell 7:55 teatati häirekesku-sele tulekahjust kärdla linnas aia tänav 6. teate koha-selt põles kahekordne elumaja, hoones viibis esimesel korrusel üks inimene ja teisel korrusel kaks inimest, kes olid jäänud tulelõksu.

elupäästja III klassi medali saanud Lihula Gümnaasiumi direktor Janar Sõber.

JANAR SÕBER, Lihula Gümnaasiumi direktorElupäästja III klassi medal

Kirbla küla, Läänemaa

7. septembril 2013 tuli teade liiklusõnnetusest lääne maakonnas lihula vallas kirbla külas, kus virtsu poolt risti suunas liikunud opel omega kaotas teadmata põh-jusel juhitavuse ning paiskus üle tee kraavi. kraavisõidu tagajärjel sõiduk süttis. Õnnetuspaigast mööda sõitnud lihula Gümnaasiumi direktor janar sõber peatus põlevat autot märgates, helistas hädaabisse, võttis autost kustuti ja suundus põlevat autot kustutama. märganud põlevas ja suitsu täis autos inimest, õnnestus janar sõbral auto uks avada, ta tõmbas autos olnud raivo välja ja talutas ta teepervele. tänu janar sõbra kiirele tegutsemisele õn-nestus päästa inimelu.

HEIKI SINK, Kuressaare päästekomando vanempäästja Elupäästja III klassi medal

JÜRI SAAR, Kuressaare päästekomando juhtivpäästjaElupäästja III klassi medal

Kuressaare, Saaremaa

28. detsembril 2013 varahommikul kell 06.56 said päästjad teate, et kuressaare linnas uus-roomassaa-re tänaval põleb kahekordne eluhoone. teates olnud informatsiooni järgi võis põlevas majas olla inimene ja juba teel olles valmistus kuressaare päästekomando vanempäästja Heiki sink koos paarilise juhtivpäästja jüri saarega suitsusukelduseks.kohale jõudes alustati kiirelt suitsusukeldusega, mille eesmärk oli leida kannatanu. kasutades soojuskaame-rat ning õiget otsimistehnikat, leiti kiiresti elutunnus-

Mehed Kuressaare päästekomandost pälvisid elupäästja III klassi medali. Paremal Timur Lukats, vasakul Heiki Sink.


41

kärdla operatiivkorrapidaja korraldusel said kärdla päästekomando vanempäästjad armin lilleõis ja tiit piht korralduse päästa teiselt korruselt paksus suit-sus olevad inimesed. paigaldades tõmberedeli ja olles akendest väljuva suitsusamba sees, aidati kaks kanna-tanut hoonest välja. mõlemad kannatanud anti üle kiir-abile, kellest üks vajas kehal olevate põletushaavade tõttu koheselt haiglaravi.päästetud inimeste käest said armin lilleõis ja tiit piht täpsemat infot selle kohta, kus paikneb esimesel korrusel olev liikumispuudega inimene. koheselt alus-tasid armin lilleõis ja tiit piht päästmist, kui esimese korruse aknad paiknesid maapinnast kõrgel, siis tuli paigalda akna alla keppredel, mille pealt murti lahti toa aken, kus võis viibida kannatanu. akna avamisel pais-kus välja tugev suitsusammas, mis muutis päästetööd raskeks. tänu armin lilleõie ja tiit pihti oskuslikule tegutsemi-sele ja isiklikule initsiatiivile leidsid nad raskes olukor-ras kiire lahenduse, mis tagas kolme inimese päästmi-se põlevast majast 12 minuti jooksul.

JOOSEP HIOB, koolipoissElupäästja III klassi medal

Hargla küla, Valgamaa

25. juulil 2013. aastal otsustasid kaks poissi Harglas külas oleva mustjõe ujumiskohta ujuma minna. Üks neist otsustas paadisillalt vette hüpata, sest eeldas, et pika põuaperioodi tõttu on vesi endiselt madal. vesi oli viimastel päevadel seoses vihmadega palju tõusnud ning poiss ei osanud ette näha, et olud on muutunud. ta sattus sügavas vees paanikasse ning karjus appi. kuna mustjõgi on kiireloomuline, ei saanud ta jõest iseseis-valt välja. juhuslikult oli samal ajal jõe äärde jõudnud ka Hargla kooli 6. klassi õpilane joosep Hiob, kes läks viivitamata poisile appi ja jõudis ta tükk maad allavoolu kaldale tõmmata.

MAREK TISLER, MTÜ Iisaku Priitahtlik Pääste, vabatahtlik päästjaElupäästja III klassi medal

Ruskavere, Jõgevamaa

15. detsembril 2013. aastal kella 11.40 paiku sõitis ma-rek tisler oma sõiduautoga jõhvi-tartu maanteel tartu suunas. saare vallas ruskavere külas lähedal märkas marek teeäärses metsas põlevat sõiduautot. parema-

le küljele kaldunud ja tugevalt deformeerunud autost paistis turvavööga kinnitatud autojuht, kes põlevast sõidukist välja ei pääsenud. juhipoolse akna ja esiklaa-si vahel oleva väikese avause kaudu lõikas marek kipsi-noaga läbi turvavöö, kuid kuna kannatanu jalg oli kinni jäänud, siis marek teda kätte ei saanud. appi tulid kaks mööda sõitvat veoautojuhti. Ühiselt õnnestus vabasta-da kannatanu jalg ja ta põlevast autost läbi akna välja tõmmata. marek proovis põlengut kustutada mitme pulberkustutiga, kuid põleng ei kustunud. päästjate ko-hale jõudes oli sõiduauto lausleekides. kiirabi saabudes aitas marek kannatanu kiirabiautosse viia. Haava, mis tal turvavööd lõigates käele tekkis, sidusid meedikud kinni.

RALF KASK, eraisikElupäästja III klassi medal

Jõgeva

16. oktoobril 2013. aastal kella 20.10 paiku hakkas ralf kask koos oma abikaasaga poodi minema. Õue jõudes kuulis ta imelikke hääli, nagu keegi hüüaks maja taga õrna häälega appi. ralf läks maja taha ja nägi, et kor-termaja rõdul on keegi ja hüüab appi. kuna ralf elas samas majas, siis ta teadis, et selles korteris elab pere kolme väikese lapsega. läbi klaaside oli korterist näha tulekuma, kuid aru saada ei olnud, kes appi hüüab. ralf jooksis trepikotta. korteri ukse avanedes tuli sealt pak-su suitsu ja näha ei olnud midagi. ta hakkas lapsi kutsu-ma ja liikus kummardades läbi suitsu nende poole. ta haaras kõik kolm last sülle ja viis nad põlevast korterist õue. pärast seda helistas ralf kohe häirekeskusesse. ta proovis uuesti põlevasse korterisse siseneda, kuid see osutus võimatuks, sest leegid olid korteri uksest juba väljas.

TAIMAR SAAR, turvatöötajaElupäästja III klassi medal

Otepää

2013. aasta 21. detsembri öösel veidi peale kella kol-me helistas G4s-i otepää patrullekipaažile tuttav ning rääkis, et kuuleb piiri tänaval asuva vana tiigi juurest appikarjeid. taimar saar, kellel parasjagu ei olnud ühte-gi väljakutset, suundus kohe piiri tänavale ning jõudis osaliselt kinnikasvanud tiigi juurde, kus soisest kaldast umbes 3-4 meetri kaugusel hulpis vees noormees. taimar helistas kohe häirekeskusesse ja asus auto pa-

noorima elupäästjana pälvis elupäästja III klassi medali Valgamaa koolipoiss Joosep Hiob.

gasiruumist otsima mõnda päästevahendit. ta haaras pagasiruumist piirdelindi ja jooksis tiigi juurde. taimaril õnnestus noormees veest välja tõmmata.

TOOMAS SALUMÄE, Viljandi päästekomando juhtivpäästjaElupäästja III klassi medal

Viljandi

19. septembril 2013 kell 1.14 teatati elumaja tulekah-just viljandi linnas tartu tänaval. anti teada, et inimesed on hoones tulelõksus ja iseseisvalt välja ei saa. pääst-jate sündmuskohale jõudes põles mitme korteriga ela-mu katus ja osaliselt teine korrus lausleegiga. päästjad märkasid teise korruse aknal tulelõksus olevaid inime-si. katus akna kohal ja katuseräästas põles ning tuli oli aknast sisse tungimas. kiiresti püstitati redel akna juurde. toomas salumäe sisenes redeli kaudu korteris-se, mis oli mürgist suitsu täis. korteris viibinud kaks täiskasvanut ja kaks last (7-aastane ja 10-aastane) olid šokis, peaaegu liikumisvõimetud ja teadvust kao-tamas. toomas andis kannatanud akna juures redelil olnud päästjatele, kes viisid nad maapinnale. kolmeke-si päästeti korterist akna kaudu neli inimest ja anti üle kiirabibrigaadile.

IGOR TORGAŠOV, Kesklinna Päästekomando päästja

DMITRI ŽIGADLO, Kesklinna Päästekomando vanempäästjaElupäästja III klassi medal

Tallinn

möödunud aasta 30. oktoobri keskpäeval põles tallin-nas lastekodu tänaval kortermaja ühes korteris lahti-se leegiga tuba. kesklinna komando päästemeeskond saabus sündmuskohale ning päästjad dmitri Žigadlo ja igor torgašov sisenesid majja, et leida ning päästa seal viibivad inimesed. dmitri ja igor lammutasid suletud ukse ning sisenesid korterisse, otsingu ajal toimus kor-teris plahvatus. dmitri ja igor leidsid põlevas toas abitus seisundis kannatanu, kelle tõid hoonest välja ja andsid meedikute hoole alla.tänu suitsusukeldumispaari dmitri ja igori ennastsal-gavale ja kiirele tegutsemisele päästeti inimene tule-surmast.

ALEKSANDR STRASSOV, eraisikElupäästja III klassi medal

Harjumaa

1. oktoobril 2013 kell 02.00 öösel süttis Harjumaal rae vallas peetri külas ridaelamu 1. korruse köögis nõu-depesumasin, suitsuga oli täitunud kogu 1. korrus. 2. korrusel magasid ema ja lapsed vanuses 6 ja 13 aastat, neid äratas õhupuudus. naine helistas kodust eemal viibivale abikaasale, kes omakorda kutsus appi pääst-jad ning lähedal elava sõbra aleksandri. kohale jõudes nägi aleksandr 2. korruse avatud aknast paksu suitsu tulemas ning aknal naisterahvast ja lapsi. aleksandr aitas varikatust mööda naise ja lapsed maapinnale ning viis nad oma koju sooja. selle aja jooksul jõudis kohale ka pereisa, kes koos aleksandriga äratas kõrval elavad naabrid, lülitas välja elektri ja alustas kustuta-mist. päästemeeskondade kohale jõudes oli tulekahju lokaliseeritud. otsustava tegutsemise eest omistatakse aleksandrile elupäästja iii klassi medal.

TUNNUsTUs

42


Päästeteenistuse Hõberist

1. jaak jaanso Päästeameti Lääne päästekeskuse tuleohutuskontrolli büroo juhataja2. riho Kuppart Siseministeeriumi varade asekantsler3. marika Kuusik Häirekeskuse Põhja keskuse valvevahetuse juht4. lauri Tabur Sisekaitseakadeemia rektor

Päästeteenistuse medal

1. Tatjana žuravljova Häirekeskuse Põhja keskuse päästekorraldaja2. Vahur Tamuri Põhja prefektuur, Lääne-Harju politseijaoskonna juht3. Heino Berggren Sisekaitseakadeemia päästekolledži päästekooli päästetööde õppetooli juhataja4. Kristel mahon Päästeameti tuleohutusjärelevalve osakonna ekspert5. Tauno sigur Põhja-Eesti pommigrupi vanemdemineerija6. Vladimir Zabellevitš Põhja-Eesti Pommigrupi juhtivdemineerija7. oliver Ventsel Põhja-Eesti Pommigrupi juhtivdemineerija8. Tuuli räim Siseministeeriumi Pääste- ja kriisireguleerimispoliitika osakonna nõunik9. Tarmo Hiiesalu Lilleküla päästekomando rühmapealik10. raul aarma Raplamaa päästepiirkonna juhataja11. ivo Piir Paide korrapidamisgrupi operatiivkorrapidaja12. Õie Kopli Päästeameti Lääne päästekeskuse ennetustöö büroo juhtivspetsialist13. üllar Kütt Politsei ja piirivalveameti Paide politseijaoskonna juht14. Vaiko Vatsfeld Päästeameti Lääne päästekeskuse valmisolekubüroo pealik15. aleksander ivask Kehtna VPK, vabatahtlik päästja16. gehrt Kompus Valga korrapidamisgrupi vanemoperatiivkorrapidaja17. Kalev liloson Võru päästekomando meeskonnavanem18. Koit Kärssin Päästeameti Lõuna päästekeskuse valmisolekubüroo peaspetsialist19. rando lehes Vastseliina päästekomando meeskonnavanem20. Carmen Kond Päästeameti Ida päästekeskuse tuleohutuskontrolli büroo juhataja21. aile Kaasik Rakvere haigla Erakorralise meditsiini osakonna juhataja22. olavi Hänninen Tiutisen Vapaaehtoinen Palokunta juhatuse liige, Soome23. Hardi Nõlvak Jõhvi päästekomando meeskonnavanem24. livar liblik Rakvere korrapidamisgrupi operatiivkorrapidaja25. alar Tetting Päästeameti Ida päästekeskuse menetlusbüroo juhtivinspektor26. Taimar lossmann MTÜ Kõue päästeselts, juhatuse liige; Ardu VPK, vabatahtlik päästja27. Peeter Böckler MTÜ Rae Tuletõrje- ja Päästeselts, juhatuse liige ja vabatahtlik päästja28. Tiit Käit Nõmme päästekomando rühmapealik29. Vjatšeslav Bortnik Muuga päästekomando komandopealik30. Kalle sleng pikaaegne vabatahtlik ja kutseline päästja, instruktor ja koolitaja, Eesti päästemeeskonna liige31. Tarmo Klooster Lilleküla päästekomando rühmapealik32. rene rannamägi Lilleküla päästekomando juhtivpäästja33. Kait Talve Lilleküla päästekomando meeskonnavanem

Siseministeeriumi tänukiri

1. jukka ruuskanen Kymenlaakson Pelastuslaitos, Soome2. matti Hänninen Tiutisen Vapaaehtoinen Palokunta, komandopealik, Soome3. raimo Hynninen Karhulan Vapaaehtoinen Palokunta, juhatuse liige, Soome4. Tarmo rand Tõstamaa päästekomando vanempäästja5. Kristo Kiik Paide päästekomando meeskonnavanem6. Kaja jugala eraisik7. ando Piirsoo Lõuna-Eesti Pommigrupi peademineerija8. Pille letjuka SA Narva haigla, Erakorralise meditsiini kliiniku juhataja9. sa Teaduskeskus aHHaa

Missioonimedal

1. margus Kurvits Demineerimiskeskuse planeerimise ja keemia talituse instruktor; Humanitaardemineerimismissioon, Mali2. janek sõnum Lääne-Eesti pommigrupi juhataja; Humanitaardemineerimismissioon, Mali3. enn eberg SA Pärnu Haigla riskijuht; IHP missioon, Filipiini Vabariik4. mart Käit Nõmme päästekomando rühmapealiK; IHP missioon, Filipiini Vabariik

Päästeameti peadirektori tänukiri

1. lii Kaljuvee Päästeameti Ida päästekeskuse tuleohutuskontrolli büroo vaneminspektor2. Valeri morozov Lilleküla päästekomando juhtivpäästja3. Kuido Tammemäe Lilleküla päästekomando vanempäästja

MARTIN PEIKEN, endine Lilleküla päästekomando juhtivpäästja

VILLU AEDMÄE, Lilleküla päästekomando vanempäästjaElupäästja III klassi medal

Tallinn

14. septembril 2013 sai lilleküla päästemeeskond tallinnas sünd-muselt komandosse sõites uue väljakutse tildri tänavale, kus juhus-lik möödakäija nägi aknast suitsu tulemas. sündmuskohale jõudes oli näha, et lahtise rõduukse vahelt tõesti tuleb suitsu. meeskonnavanema korraldusel murdsid päästjad martin peiken ja villu aedmäe maha lukus oleva korteriukse ja sisenesid tuppa, kust leidsid teadvuseta 14-aastase noormehe. poiss oli jäänud vesipiipu suitsetades diivanile magama, piip kukkus ümber ja süütas diivani. teadvuseta kannatanu anti kiiresti meedikutele üle, kes toimetasid poisi haigla reanimatsiooniosakonda, kus ta mõne aja pärast toibus.tänu martini ja villu oskuslikule ja kiirele tegutsemisele suudeti päästa noore poisi elu.

EDUARD KUIV, Lilleküla päästekomando meeskonnavanem

PENTTI LINA, Lilleküla päästekomando päästja

IMRE SOILTS, Lilleküla päästekomando juhtivpäästjaElupäästja III klassi medal

Tallinn

15. veebruaril 2013 teatati, et tallinnas telliskivi tänaval tuleb töös-tushoone katuselt suitsu. lilleküla komando päästjad tegid sünd-muskohal kindlaks, et põlevas hoones, mille kõik uksed ja aknad on kinni müüritud, viibib inimene. läbi pisikese seinas oleva ava tegi eduard kuiv termokaamera abil kindlaks ruumis viibiva inimese täpse asukoha. eduardi juhiste järgi sisenesid suitsusukeldusvarus-tuses imre soilts ja pentti lina läbi sellesama väikese ava hoonesse ja leidsid kiiresti kannatanu. päästetöö muutis keerukaks see, et hoone ainus sisse- ja väljapääs oli väike ning asus maapinnast um-bes kahe meetri kõrgusel, ruumis oli kõrge kuumus, nullilähedane nähtavus ning suur hulk sodi. imre ja pentti tõstsid kannatanu peade kohale ja aitasid ta hoonest välja. tänu eduardi, imre ja pentti oskuslikule tegutsemisele ja heale füüsi-lisele vormile õnnestus päästa inimese elu. n

Mali humanitaardemineerimismissiooni eest missioonimedali saanud Janek Sõnum.

Juhtivpäästjad Imre Soilts ja Martin Peiken pälvisid elupäästja III klassi medali.

TUNNUsTUs


INIMENE 43

Kristel Kaljuvee, kommunikatsiooniosakonna praktikant Ida päästekeskuses

Kandidaatide valimisel lähtuti mit-metest eeldustest, muu hulgas ka valmisolekust aktiivselt Pääste-

ameti teavitusüritustel osaleda. Lisaks on värsketel kutsetunnistustega korstnapüh-kijatel lepingus punkt, mille kohaselt neil tuleb kahe aasta jooksul teostada kümme kodukülastust kütteseadmete ohutuse tut-vustamiseks ning viis tasuta küttesüstee-mide puhastamist.

Üks koolituse läbijatest, Avinurmes elav Aare Kaldma, on mees nagu orkester – pühib korstnaid, on vabatahtlik päästja, teeb ehitustöid, laulab ning mängib veel kahte puhkpilligi. Korstnate pühkimi-sega alustas ta juba 25 aastat tagasi oma isa kõrvalt, kes samuti mööda katusehar-ju käis. Kutsetunnistust ei olnud Aarel vahendite puudumise tõttu aga tänini. Päästeameti abiga sai mees kvalifikatsioo-ni omandatud ning on juba teostanud ka oma esimese tasuta puhastuse.

Aare maine käib temast eespool, see-

tõttu on ta nõutud töömees nii Avinurmes kui kaugemal. Üheks tähtsaimaks osaks korstnapühkija tööst peab ta inimeste usalduse võitmist. „Korstnapühkija peab olema avatud ja suhtlemisaldis, igaüks sellist tööd teha ei saa. Inimesed ei taha võõrast koju lasta,“ arvab mees. Aarel on aga aastatega tekkinud lojaalne klien-tuur, kes aastast aastasse mehe tähelepanu nõuab. Ta räägib lõbusalt naisterahvast, kes iga kord pärast korstna puhastamist teda kohvi ja küpsistega kostitab. Aare teab, et selle püsikliendi juurde minekuks tuleb tal alati aega varuda, et kõik jutud

räägitud jõuaks. Nii tuleb korstnapühkijal mõnikord ka hingehoidja rolli täita.

Aare jaoks on oluline, et inimesed olek-sid küttesüsteemide ohutust kasutamisest teadlikud ning nende kodud turvalised. Nüüdseks on Aarest saanud koolitatava asemel koolitaja. Mees jagab oma teadmisi päästjatega, et nood vajadusel ka ise küt-tekollete ohutust hinnata oskaksid. Lisaks osaleb ta aktiivselt Päästeameti teavitustöös ning annab koduvisiitidel inimestele tuleo-hutusalast nõu. Kuigi mehel on juba praegu tegemist palju, plaanib ta tulevikus veel ka pottsepa kutseoskuse omandada. n

Päästeameti abiga professionaalseks korstnapühkijaks

Päästeamet koolitas koostöös MTÜ Kütte- ja Ventilatsiooni Teabekeskusega kaheksa vabatahtlikku päästjat korstnapühkijateks ning toetas neid kutsetunnistuse omandamisel. Projekt sai alguse teatud piirkondade vajadusest kvalifitseeritud korstnapühkimisteenuse järele – mõnes Eestimaa paigas puudusid kutsetunnistusega korstnapühkijad üldse või ei suutnud nad suurele nõudlusele vastu tulla.

44


TULETõRJEsPORT

Martin Eek, sisekommunikatsiooni ekspert

Traditsioonilistele tuletõrjespordi-aladele kõige sarnasemad alad on uues sarjas 70 meetri takistusjooks

ja 2x100 meetri teatejooks. Programmis oli ka nn kahe mehe teatejooks ehk baas-teadmiste joonejooks, kus lisaks kiiretele jalgadele tuli näidata päästetöö põhioskusi – vedada ja ühendada voolikuid, sõlmida nööre ja tassida tulekustuteid. Kahe võist-luspäeva jooksul võttis võistlustest osa 45 võistlejat.

Võistluste ühe korraldaja, Päästeame-ti Põhja päästekeskuse reageerimisbüroo peaspetsialisti Mario Pajustiku sõnul ai-tab uus võistlussari kaasa nii kutseliste

päästjate professionaalsete oskuste eden-damisele kui ka n-ö süsteemiväliste tule-tõrjesportlaste ettevalmistamisele. “Kuna esimest korda Eesti tuletõrjespordi aja-loos loodi ideaalsed tingimused, et alus-tada võistlusaastat kaks kuud tavapärasest varem ja tagasiside oli igati positiivne, siis oleme tänavustele võistlustele seadnud üsna kõrged ootused,” räägib Pajustik.

Tuletõrjepsort massidesse!2014. aasta lõpuks valmivad Tallinnas-se, Tartusse ja Võrru ronimistornid, mis aitavad sportlastel kodule lähemal har-jutada ja tuletõrjesporti asjast huvitatu-tele kättesaadavaks teha. “Eesmärk ei ole kindlasti kitsa “sportlaseliidi” loomine – hoopis olulisem on uute võistlusalade ja harjutuspaikade abil tuletõrjespordi

Uued tuuled tuletõrjespordisTänavu viidi 22. märtsil Tartus ja 25. aprillil Võrus esmakordselt Baltimaades läbi tuletõrjespordi kombineeritud sisevõistluste sari. Kahe-etapilises sarjas võeti mõõtu kolmel uuel võistlusalal ning kolmes erinevas võistlusklassis. Tänu heale ilmale sai teisel etapil võistelda küll juba välitingimustes, kuid alad olid sealgi uuenduslikud.


TULETõRJEsPORT 45

juurde uusi liikmeid meelitada,” selgitab Pajustik uuenduste tagamaid. Tema hin-nangul on esimene linnuke edukalt lendu lastud, kuna tänu uuele võistlussarjale on tänaseks koostööd alustatud erinevate noorteühendustega ning vabatahtlike tu-letõrjekomandodega üle Eesti.

Koos Eesti Tuletõrjespordi liiduga loo-detakse kaks uut võistlusala viia järgmisel aastal populaarse “Pritsu karika” võist-lussarja koosseisu. “Uued võistlusalad ei ole nii tehnilised ja keerulised, kui tra-ditsioonilised tuletõrjespordi harjutused. See aitab ka nn „tänavalt tulijatel“ tule-tõrjespordis käe valgeks saada, kutseliste päästjate tegevusega tutvuda ning sõltu-vust tekitava alaga nakatuda,” on Pajustik optimistlik.

Milleks üldse tuletõrjesport?Pajustiku sõnul innustas teda tuletõrjes-porti uuendama soov õnnetusi ära hoi-da. “Ma ei oska täna täpselt öelda, kuidas õnnetussurmad nulli viia. Küll aga võin oma kogemuse najal väita, et jõudes või-malikult paljude inimesteni, tehes huvita-vaid ja elamusrohkeid tegevusi ja kaasates

oma eriala spetsialiste, on võimalik jõuda kindlasti suurematesse massidesse sõnu-miga, mis aitab inimestel hoiduda üle-üldse õnnetustesse sattumast,” on Pajustik lootusrikas.

Tema arvates on pika ajalooga tuletõr-jesport selleks suurepärane vahend. “See on ala, mis on toonud päästesüsteemi pi-devalt uusi, suure entusiasmi ja töötahte-ga inimesi, kes on saanud Väike-Maarja päästekoolis ja Sisekaitseakadeemias suu-repärase hariduse. Miks mitte seda hüp-pelauda edasi arendada?” küsib Pajustik.

Uued alad on uks EuroopassePajustiku sõnul viiakse analoogseid võist-lusi läbi ka Euroopas CTIFi (International Association of Fire and Rescue Services) erinevatel päästealastel võistlustel ning seetõttu soovivad võistluste korraldajad võtta omaks sealseid tuletõrjespordi ala-sid. “Meie sportlased näitasid märtsi ja aprilli võistluspäevadel väga häid aegu, mis annab kinnitust, et tasub panusta-da juulikuus toimuvatele tuletõrjespordi noormeeste ja naiste maailmameistri-võistlustele,” on Pajustik optimistlik. n

VAATA KA UUenDUSLIKe VÕISTLUSALADe näIDISVIDeoSID:

Kes sisevõistlusi korraldavad?Tuletõrjespordi kombineeritud sisevõistlusi korraldab Võrumaal loodud mittetulundus-ühing ELamUsKOOL koostöös Eesti Tuletõrjes-pordi liidu ja Päästeametiga.

ELamUsKOOLi eesmärk on läbi elamuste-rohke tegevuse pakkuda kõigile huvitatutele võimalust osa võtta erinevatest virgestava-test, sh ohutusalastest tegevustest. Võistlus-sarja paremaks õnnestumiseks ja tuletõrjes-pordi populariseerimiseks tehakse koostööd Eesti Tuletõrjespordi Liidu ja ennetustöö bü-roo töötajatega, et ühiselt jõuda koolidesse ning kaasata ametkondi, kellel on huvi oma valdkonna tegevusi ohutussõnumitega val-gustada.

Võistlussarjaga on soov tõsta tuletõrjes-pordi populaarsust, rõhutada igapäevaselt õigesti ja kaalutletult käituma ning seejuures propageerida teadmisi, mis lõppkokkuvõttes võivad meie kõigi elu muuta.

46


19. aprillil toimusid Paides E-piima spordihallis viiendad lahtised võistlused „Paide Torn 2014“ konksredeliga ronimises. Võistlused avasid pidulikult Paide Linnapea Alo Aasma ja Päästeameti Lääne päästekeskuse juht Ivar Kaldasaun. Võistlustel osalesid Eesti ja Läti tuletõrjesportlased erinevates vanusegruppides.

Tuletõrjespordi võistlused 2014

22.03 Kombineeritud sisevõistluse I etapp, Tartu

19.04 Paide Torn, Paide25.04 Kombineeritud sisevõistluse

II etapp, Võru13.06 Pritsu Karika I etapp,

Pärnu-Jaagupi27.06 Pritsu Karika II etapp, Türi

(torn läheb EMV arvestusse)10.-11.07 EMV ja Eliitkomando, Kures-

saare, Saaremaa 25.07 Pritsu Karika III etapp, Rakvere 13.-20.07 Noormeeste ja tütarlaste MM

Tšehhis31.07-03.08 EuregioCup 2014, Saksamaal06.-08.08 Balti Matš, Telšiai, Leedu

Vabariik15.08 Pritsu Karika IV etapp, Jõgeva29.08 Pritsu Karika V etapp, Viljandi04.-09.09 Meeste ja Naiste MM, Almatõ11.09 Koolinoorte tuletõrjespordi

mängud, Türi

Margo Tammepõld, Eesti Tuletõrjespordi liit

Võistluste käigus püstitati kaks uut torni rekordit: Tüdrukute klassis tegi Krete Kaasik uueks rekordiks

10,09 ning noormeste D-vanusegrupis seadis tippmargi 8,87-le lätlane Dmitrijs Mickevics. Erinevate vanusegruppide pa-remusjärjestus selgitati finaaljooksudega. Vanusegruppide kolme parimat autasutati võistluste karikaga ja diplomiga.

Kõige noorem osaleja oli 4-aastane ja vanim 42-aastane. Võistlustel osales kokku 60 tuletõrjesportlast kaheksast maakon-nast. Paide Vabatahtliku Tuletõrje Seltsist 17, Võrumaalt 7, Valgamaalt 8, Pärnu Jaa-gupist 5, Ida Päästekeskusest 1, Jõgevamaalt 3, Kihnust 2 ja Lätist 17 tuletõrjesportlast.

Väikese juubeli puhul pakuti kõigile osa-lejatele juubelikringlit ja võistlusest valmis videokokkuvõte. Võistluste sujuvale kor-raldusele aitasid kaasa Paide linnavalitsus, Eesti Tuletõrjepordi Liit, Päästeamet, Paide Vabatahtliku Tuletõrje Selts, ergutustüdru-kud tantsutrupist Exit ja Kaspar Pokk. n

Võistluse tulemuste ja pildigaleriiga saab tutvuda Päästeameti kodulehel www.rescue.ee/tuletorjesport-2014

VAATA KA PAIDe ToRnIL VALMInUD

VIDeoT:

Paide Tornil tehti kaks uut rekordit

Pole kahtlustki, et kiire tõus torni viimasele korrusele nõuab tugevat keskendumist.

Tantsutrupi exit ergutustüdrukud.

Paide Torni noorim võistleja oli 4-aastane Mariete Tammepõld.

TULETõRJEsPORT


47

UUDISKIRJANDUS SISEKAITSEAKADEEMIA RAAMATUKOGUDES

SISEKAITSEAKADEEMIA ToIMETISED: Lisa 2014 (12)

Peatoimetaja Lauri TaburTegevtoimetaja Annika Talmar-Pere.Tallinn: Sisekaitseakadeemia, 2014

asukoht: ska raamatukogu, ska ppk raamatukogu, ska ppk paikuse kooli raama-tukogu, ska päästekolledži päästekooli raamatukogu. toi-metiste lisa number sisaldab nii akadeemilisi käsitlusi kui ka mõttearendusi sisejulgeoleku-valdkonnaga seotud teemadel ehk uuringumärkmeid. mainida tuleks inimkapitali ja tööprot-sesside temaatikat, virtuaal-raha Bitcoini käibeletuleku artiklit ning tõendite kogumise ja haldusorganite kaalutlusõi-guse temaatikat.

Sisekaitseakadeemia raamatukogu• kodulehekülgjae-raamatud–www.sisekaitse.ee/raamatukogu

• müügilolevadtrükised–www.sisekaitse.ee/muugil-olevad-trukised

Vaata uudiskirjandust:

„Eliitkomando 2014“ ja Eesti meistrivõistlused tuletõrjespordis 10.-11. juulil Kuressaare staadionil„Eliitkomando 2014“ on päästjate kutsemeisterlikkuse võistlus, kus osalevad elukutselised päästjad kuni 16-st parimast päästekomandost üle riigi. Võistlustel kasutatakse kaasaegset päästevarustust ning võistlusalade aluseks on päästetöö valdkonna kontrollharjutused. Eliitkomando võistluste võitja saab endale aastaks parima päästekomando tiitli - Eliitkoman-do 2014. Tiitlit kaitsevad kohalikud mehed Kuressaare päästekomandost.

Tuletõrjespordi meistrivõistlustel osalejad puutuvad kokku vee ja tulega, ületavad takis-tusi ja moodustavad aja peale mitmesuguseid voolikuühendusi. Kuressaares võisteldakse kokku kolmel alal: 100 meetri takistusriba läbimine, võistlushargnemine mootorpumbaga ja 4x100 meetri tuletõrje teatejooks.

Kaasaelajad on oodatud ja meelelahutus garanteeritud! n

Püssa, Tõnu

PRINCIPLES oF FooD ToXICoLoGYBoca Raton [etc.]: CRC Press, c2014

asukoht: ska raamatukogu.raamat integreerib toksikoloogia üldpõhimõtted kõige olulisemate toidutekkeliste toksikantide iseloomustamisega. võimaldab toksikoloogidel ennast kurssi viia kaasajastatud teabega toidu-

ohutuse alaste probleemide lahendamiseks, mida tingivad taimsete ja loomsete mürkide pikaajalised ja raskesti diagnoositavad mõjud.

Govindjee, SanjayENGINEERING MECHANICS oF DEFoRMABLE SoLIDS: a presentation with exercises

oxford: oxford University Press, 2013

asukoht: ska raamatukogu.praktiline raamat materjaliõpetusest, kir-jeldatakse materjalide tehnilisi omadusi ja

vastupidavust töötlemisele, pingele, survele, paindumisele. samuti tutvustatakse programmide abil objektide loomist.

Vainjärv, Ando PÄÄSTEJUHISED VEEPÄÄSTETÖÖDELTallinn: Sisekaitseakadeemia, 2013

asukoht: ska raamatukogu, ska ppk raama-tukogu, ska ppk paikuse kooli raamatukogu, ska päästekolledži päästekooli raamatukogu.

raamat on mõeldud pinnaltpäästjatele professionaalsuse tõstmi-seks. autor on põhjalikult lahti seletanud kogu veepääste teenuse, alates operatsiooni juhtimisest, varustusest kuni seisuveekogudest, voolavast veest ning jäält päästmiseni.

TULEoHUTUD PUITMAJAD 3: Põhja- ja Baltimaade teadmisi koondav juhendmaterjal

Tehniline toimetaja Alar Just. Tallinn : eT Infokeskus, 2014

asukoht: ska raamatukogu.käsiraamat sisaldab kõike, mida on vaja teada puitkonstruktsioonide tulepüsivusest ja nõue-

test puidust ehitamisel. raamat annab ülevaate viimase kümnendi edusammudest euroopas ehitustoodete standardite ja nõuetele vastavuse tõendamise meetodite ühtlustamises.

häire 112 - 2/2014

Documents