Eesti filmi arengukava • Karlo Funk, Sten Saluveer ja Greta Varts Cannes'ist:Michael Haneke, Thomas Vinterbergi, Alain Resnais', Takashi Miike uued filmid • Andrei Zvjagintsevi "Jelena" • "Vahva sõdur Švejk" • BFM: "Alguses oli sõna"

STANLEY KUBRICK

№ 3 / 2012 (19)

dI

xI

ARENGURUUMIST A R E N G U K A v A d E L on meie riigivalitsemissüstee-mis oluline koht. Omad arengukavad on kõikvõimalikel asutustel ministeeriumitest lasteaedadeni.

Mis on arengukava? Kui uskuda vikipeediat, siis on see eesmärkide saavutamist kavandav dokument, midagi tegevusplaani laadis. Arengukava mahtu pole sätestatud, kuid see peab olema võimalikult konkreetne, lakooniline ning lihtsasti mõistetav, lisab vikipeedia.

Tänavu aprillis jõudis pealkirja all "Eesti filmi arengusuu-nad 2012–2020" avalikkuse ette kauaoodatud eesti filmi arengukava. Kui kaunike see kauatehtu sai, vaatlevad siinsamas kõrval kaks filmitegijat ja üks filmiametnik. Järgnevalt lisan oma vaatenurga kinohuvilisena, keda eesti film ükskõikseks ei jäta ning kes on jälginud kogu kava loomise käiku. Juttu tuleb kolmest aspektist: kava sünnist, vormist ja sisust.

K A v A L o o M I N E käis üle kivide ja kändude. Kasuta-des praeguse kultuuriministri kunagist lemmikväljendit: äärmiselt keskpärane lugu. Igal sammul ilmnesid hädad, millega oleme riigivalitsemises nii reformipartei kui mõnegi teise puhul pikalt harjunud: läbimõtlematus käsi-käes iseenese ilmeksimatuks pidamise ja kõrvalt tulevate ideede tõrjumisega, arrogants, dialoogivõimetus, jokk-demagoogia, bürokraatlik hämamine.

Kava koostamise plaani hõikas välja Kultuuriministeerium. Kui töö lahti läks, teatati, et koostajaiks on Eesti Filmi Siht-asutus (EFSA) ja konsultatsioonifirma Pricewaterhou-seCoopers (PwC). Avalikus arutelus võtsid mingilgi määral sõna vaid EFSA esindajad, ülejäänud kaks jäid valdavalt vaikivaiks osapoolteks, kuid tulemusi vaadates paistab, et just ministeeriumi hääl oli otsustav.

Algselt fanfaaride saatel avalikuna välja kuulutatud aru-telu kadus poole pealt tasakesi kalevi alla, kui korraldajaile justkui üllatuslikult ilmnes, et selle käigus võib muuhulgas kõlada visandlike ja vigadest kubisevate mustandite suh-tes kriitilisi sõnavõtte. Diskussioon sotsiaalvõrgustikes jooksis valdavalt liiva, kuna kava koostamise peamiste eestvedajate puuduv oskus nende võrgustike kasutami-seks ja võrdväärses vestluses osalemiseks tõi kiirelt kaasa nendepoolse pettumuse ja kogu arutelu alavääristamise. Kaasamine pole muud kui õigus olla ära kuulatud, nagu ütleb Jürgen Ligi.

Tagatipuks ei suudetud kava välja lubatud tähtajaks oktoobris valmis saada. Eks tegijail juhtub mõndagi, aga riigiasutustes ei tohiks seejuures siiski ette tulla lapselikku püüdu oma äpardusi maha vaikida. Antud juhul möödus tähtaeg täielikus vaikuses, mis kestis kava avalikustami-seni aprillis (pool aastat lubatust hiljem). Kogu selle aja jooksul ei vaevunud keegi avalikult vabandama ega põh-jendama, miks tähtajast kinni ei peetud. Ei pakutud välja ka uut tähtaega. Päris piinlik.

Ühesõnaga, kogu protsess planeerimisest suhtluseni lon-kas hoolimata kommunikatsioonifirma osalusest kõiki jalgu. Milline dokument siis selle käigus valmis sai?

K A v A v o R M on lõppvariandis võrreldes abitute tööversioonidega tublisti paranenud, otseseid vigu on vähemaks jäänud. Siiski paistab tekst olevat pikast laa-gerdumisperioodist hoolimata üsna hooletult läbi töö-tatud ja toimetatud. Konkreetsusest, lakoonilisusest ning lihtsastimõistetavusest on see kaugemal kui eesti film Kuldsest Palmioksast. Kantseliit, tühisõnalisus ning lahti seletamata segased märksõnad vohavad, mõtte-kadki ideed on tihti esitatud nii ähmaselt ja ümber nurga, et vajaksid eraldi tõlget inimkeelde. End sellest bürokraatlike mantrate padrikust läbi närida on lausa füüsiline pingutus.

Selle kännu taha võib takerduda ka kavas väljendatud loo-tus saada esitatud ettepanekutele avalikkuse positiivset hinnangut. Tõik, et kava valmimisele pole järgnenud min-git avalikku vastukaja, paistab viitavat just sellele, et isegi asjast huvitatud ja filmiteadlikuma auditooriumi hulgas ei

leidu õieti kedagi, kes maldaks tollesse krüpto barokki süveneda ja sellest midagi arvata.

Kohati tundub, et kava pole ka kirjapaneku käigus kuigi põhjalikult loetud. Ainult üks näide: esilinastunud eesti filmide tabelis on veerud valesti kokku liidetud ja selle põhjal väidetud, et filmide koguarv on juba kümme aas-tat "langustrendis", kuigi korrektseid summasid võrreldes võib näha, et tegelikult on viimasel kümnendil tehtud küllalt stabiilselt viiekümne filmi ringis aastas.

K A v A S I S U peegeldab suuresti selle loomise ja vormi segadust. Kava esimeseks strateegiliseks eesmärgiks on "defineerida filmivaldkond selle terviklikkuses". See eesmärk jääb täitmata. Kava ei defineeri ei seda, mis on filmivald-kond, ega ka seda, mida peaks tähendama selle terviklik-kus – mis valdkonda kuulub ja mis mitte.

Teine strateegiline eesmärk on "välja pakkuda loogikad, mille alusel hakatakse vastu võtma otsuseid". Ses osas paku-taksegi üht koma teist, aga silmapaistvalt ebamäärasel kujul. Kava, mis kujutab endast "ettepanekut riigile poliiti-liste otsuste tegemiseks", hoidub konkreetseid ettepane-kuid tegemast. Ja seda mitte ainult ametis oleva valitsuse pimepunkti, maksusoodustuste teemal. Kava ei taha üldse eriti rahast rääkida, jättes mulje, justkui oleks rahamure eesti filmi puhul teisejärguline.

Summasid ei mainita, sest see polevat praeguses majan-duslikus olukorras mõistlik. Kujutan ette, milline kergen-dus ja rõõm on säästupoliitikuist ministreil teada saada, et leidub üks selline mõistlik valdkond, kes selgesõnalise rahaküsimise asemel ainult ääri-veeri nuriseb, et teater saab rohkem ja et "arendustegevuseks pole ressurssi".

Ah arvate, et oleks ikka vaja finantseerimist suurendada? Nojah, saame aru, aga saage meist ka aru. Rasked ajad, kõik peavad piskuga läbi ajama. Ja jooksvad kulud on teil ju kae-tud, nagu te kinnitate? Väga hea, kohtume kümne aasta pärast uuesti. Kasutage seni oma kavas käsitletud võimalusi oma prioriteete täpsustada ja ümber organiseerida ja oma-vahel koostööd teha. Aitäh ja nägemist.

Kava koostamise käigus ilmnenud avalikkuse tõrjumise kõrval torkab silma avaliku huvi ja hüve rõhutamine kava tekstis, eelkõige seoses vaataja ootuste teadvustamise ja analüüsimisega. Kui see avalikkuse sissetoomine pole taas kord pelgalt retooriline võte, siis tasuks edaspidi püüda avalikkust senisest rohkem kaasata ja kuulda võtta.

Mis puutub aga analüüsimisse ja kommunikeerimisse üldse, siis need domineerivad kogu kavas kõige keskse-mate ja olulisemate tegevustena, märksa olulisematena kui näiteks filmitegemine. Praeguse kava kokkukirjutajate jaoks võivad need tõepoolest olla kohad, kust king kõige rohkem pigistab, kuid mida arvavad sellest filmitegijad või avalikkus?

Või sellest, et üks väheseid kavast selgelt välja loetavaid tegevusplaane on EFSA asemele kogu valdkonda koordi-neeriva Eesti Filmi Instituudi loomine? Maakeeli öeldes: rohkem tsentraliseeritust ja administreerivaid ametnikke. Kui see plaan teostub, ilma et valdkonda raha juurde taot-letaks, siis saab see sündida ainult filmiraha arvelt nagu kava isegi.

Must stsenaarium ei pea muidugi käiku minema. Esimene pääsuke lendab ikka aia taha, järgmistega võib paremini minna. Tulemata need ei jää – käesolev kava nimetab end strateegiliseks dokumendiks, millele peavad järgnema iga-aastased konkreetsed tegevuskavad. Ehk läheb nende koostamine juba ladusamalt ja tulemusrikkamalt.

Lootust annab see, et kava loomine on andnud filmitegi-jaile tõuke omavahel rohkem läbi rääkida ning järjest uusi erialaliite luua – dokumentalistidest režissööride ja stse-naristideni. Vast suudavad need üheskoos oma huve pare-mini esindada ja esitada tulevikus omalt poolt riigile konk-reetsemaid, vähem ametnikukeskseid ettepanekuid, mis aitaksid kaasa filmikunsti kui eesti kultuuri osa säilimisele läbi aegade. Areneme edasi. Ruumi on.

JooNAS voN NIINIvE

Toimetaja: Joonas von Niinive. Keel: Pille Sepp. Suur tänu: Indrek Kasela, Eda Koppel, Aivar Laan, Katrin Maimik, Kristina Märtin, Märt Potter, Laura

Nüüd aga võib juba näha ka mõningaid piiranguid ja teha järeldusi õpitust. Alustame miinuspoolelt.

PALJUSõNALINE dEMoKRAATIADokumendi koostamise raames koguti arvamusi väga palju-delt filmiprofessionaalidelt, kel kõigil oli midagi öelda. Paraku olid need arvamused vahel ka üksteisele vastandu-vad ja nii kannab kogu dokument endas kompromisside märki, mis kohati tasalülitab konkreetsema ja selgema plaani. Siin on küll olemas demokraatlik arvamuste paljusus ja paljusõnalisus, aga puudub kindlasuunaline visioon, sest viimane oleks eeldanud üksiku visionääri domineerimist. See võib olla paradoks.

FooKUSE ähMASUSAruteludes osaledes mõistsin, et filmitegijaid kummitas sega-dus dokumendi staatuse osas. Osadele neist näis, et nad osa-levad seaduse kirjutamises ja hiljem lähebki nii nagu nad ette kujutavad. Tegelikkuses oli see aga vormilises mõttes filmite-gijate ettepanek riigile edasise poliitika kujundamiseks, mis sisaldas veidi ka omavahelise kokkuleppe sugemeid.

Probleem on selles, et ühe poliitilise ettepaneku jaoks arves-tas dokumendi retoorika liiga vähe adressaadi huvidega. Läbirääkimiste kuldreegliks on ju arusaamine, et eduks on vajalik teise poole taotluste mõistmine ja seejärel vastastiku kasuliku lahenduse leidmine.

Antud juhul oli kuulda, et istuv minister väldib selle doku-mendiga kokkupuutumist, sest ta ei usalda inimesi, kes olid riigi poolt selle kirjutamisse kaasatud. Kui see on nii, siis jääb filmitsunftile võimalus pöörduda avalikkuse poole, sest võim on ju lõpuks ikkagi rahva käes. Kuid vestluseks avalikkusega jääb selles dokumendis veidi vajaka avalikkuse huvide käsit-lemisest, vähemalt retoorikas.

Põhjus on selles, et filmimeeste tsunftil tegelikult pole süste-maatilist ja representatiivset teadmist avalikkuse ootustest. (Seda möönab ka arengukava ise.)

Klassikaline avaliku poliitika dokument eeldab, et seda koos-tavad võrdsetel alustel nii raha kasutajad (antud juhul filmi-professionaalid), doonorid (riik ja muud rahastajad) ning lõpuks ka need, kellele avalikku hüve pakutakse (vaatajate esindajad, kes ei ole alati võrdsustatavad kriitikutega, sest vii-mased moodustavad omaette tsunfti).

Julgen arvata, et nende miinuste tulemusena jääb arengu-kava poliitikat mõjutava dokumendina marginaalseks.

Kuid kaval on ka positiivseid aspekte.

oMAvAhELINE NäGEMUSTE SELGITAMINEEsimest korda viimase kahekümne aasta jooksul on nii laialda-selt kooskõlastatud nägemusi tuleviku kohta. See on igal juhul koostööpõhise arengu eeltingimuseks. Räägi inime-sega, see aitab alati.

Sellest tulenevalt on ka arengukavas näha tegevusi, mida tsunft võib olemasolevate ressursside raames iseseisvalt teos-tada. Lõppude lõpuks ei ole mingit reeglit, et rahvuslik filmi-valdkond peab olema riigi ripats.

dEMoKRAATIA KooLPluss on seegi, et oleme veidi õppinud reaalset demokraatiat. See, mis toimus, on poliitikategemises tuntud kui ärakuula-mine (hearing). Ehkki demokraatia otsused on väga aeglased, ei ole häid otsuseid võimalik teha ilma asjassepuutuvaid kodanikke ära kuulamata. Igal juhul saavad kõik tuleviku aren-gud toetuma praegu tehtud tööle.

ILMAR RAAGrežissöör

vAJALIK doKUMENT oMAdE PUUdUSTEGAMul on hea meel, et arengukava tehti. Punkt.

Talvet, Moonika Siimets, Aigi Vahing. Kujundus: R&R. Kontakt: kinoleht@gmail.com. Vastutav väljaandja: MTÜ Must Käsi.

K I N o L E h T L A S T R A d A

EE

ST

I F

IL

MI

AR

EN

GU

KA

vA

Esiteks pean tunnistama, et olen üks tüü-pidest, kes on ammu rääkinud, kuidas eesti film hulbib sihitult ja kuidas peaks

ühiselt mingi suuna võtma. Nimetatagu seda kas või arengukavaks. Ei läinud hästi peale see mõte, ei EFSA rahvale ega ka paljudele tegijatele. Häguses vees tundub kala pare-mini näkkavat.

Teiseks pean meenutama, et eelmise (ja seni ainsa laiema) strateegia eestvedaja olin ma ise. See oli aeg, mil EFSAs toimusid suured muutused ja viidi sisse nõndanimetatud peaeksperdi süsteem. Tähendab, saadeti komisjonid laiali ja anti võim ekspertidele. Tollase arengukava üks kindel siht oli teha vähemalt kolm filmi aastas: üks laste- või noortefilm, üks arthouse ja üks nii-öelda rah-vafilm. Oluline rõhk oli noorte meelitamisel kinno ja filmi juurde. Kuni Jaak Lõhmuse aja lõpuni seda plaani jälgitigi ja kindlasti oli sel-lest just noorte toomisel kino juurde kasu. Valmis mitu päris kobedat laste- ja noorte-filmi, Kinobusski on kaudselt sama nägemuse osa – nagu ka "Eesti film eesti koolidesse" ja muud sarnased üritused.

Viimaste aastate mureks on olnud just see, et filmil on lastud omasoodu hul-pida. Eesti filmi juubeliaasta raames on

ajakirjanikud mult tihti küsinud, mis seisus see saja-aastane eesti film siis on. Olen vasta-nud, et eks filmi seis peegelda Eesti Vabariigi seisu ja eks ole teatud stagneerumistunnu-sed mõlemal. Mõlemad hulbivad visioonitult. Ametnike arv kasvab mõlemal pool; nii ühed kui teised ametnikud petavad meid statisti-kaga ja nõnda edasi. Mõlemad tahaksid euro-rahadega midagi ehitada, mida hiljem hallata ei suudeta. Mõlemaid kirutakse, aga ka armastatakse.

Nii et tulevikuvisioon on oluline. Miks ma siis vingun ja valulisi grimasse teen? Põhjusi on mitu.

Esiteks muidugi kava laialivalguvus. Olen aastaid rõhutanud filmitegemise oluli-sust. Arengukavas on tootmine umbes

samaväärse tähtsusega nagu pärandi eest seismine või uute struktuuride loomine. Minu loogika on lihtne: kui Eestis filme ei tehta (või tehakse väga vähe), siis pole mõtet ei filmipä-randiga tegelejail ega kriitikuil, ei teadlastel ega paviljonidel ega millelgi muul. Kui filmide tootmine tõuseks lõpuks ometi üle kriitilise piiri ehk vähemalt viie kinofilmini aastas (loe:

SAPIvALUGA ARENGUKAvASTPiinlesin mitu päeva sapikivide käes. See on jälk valu. Peaaegu sama valuline grimass tuleb mu näole eesti filmi arengukava lugedes. Siiski proovin mitte sappi pritsida, vaid mõned mõtted paberile panna.

SElJA SiRGu lööMiSEKAVAArengukava eesmärk oleks just-

kui olemasolevat süsteemi kinnistada. Olukord, kus ülalt-

poolt muudkui öeldakse, suunatakse ja võimaldatakse, algas tõenäoliselt õige pea pärast Johannes Pääsukest ja murenes hetkeks üheksakümnen-date üldise kaose aastail. Muul ajal on filmitud ikka seda, mida luba-takse ja kui palju lubatakse.

Tänapäevani mõeldakse, et küll ikka teeks, kui vaid lastaks. Üksainus rahastamisallikas ei saagi sünnitada muud kui kadedust. Riigil ehk rahaja-gajal on Meie asemel vastas hulk üks-teist põrnitsevaid Minasid. Teine asi, mis killustatust taastoodab, on kin-nistunud projektipõhine mõtlemine. On minu asjad ja on sinu asjad. Sel-lest lähtuvalt on Eesti film 100 projektijuht Jaak Lõhmus aeg-ajalt küsinud: "Aga kelle asi siis on eesti filmi sünnipäev?"

Ometi on arengukava loomine olnud äärmiselt vajalik protsess

selleks, et valdkond mõistaks iseenda olemasolu, teeks häält ja kuuleks seda. Esimest korda tulid ühiseks aru-teluks kokku nii stsenaristid, kunstni-kud-operaatorid kui ka režissöörid; ühe laua taha istusid kaks konkureeri-vat produtsentide liitu. Alge tõsiselt-võetavate ametigildide tekkeks on loodud.

Eneseteadvuse kasv eeldab ka enese piiritlemist. Kust õieti läheb

filmivaldkonna piir suure audiovi-suaalvaldkonna sees, ei tea praegu keegi. Kas on endiselt tark end tele-maailmale vastandada või oleks aeg hakata otsima ühiseid huve – seda enam, et eesti filmi peavooluks on ammu saanud teleseriaalid? Kas karta telerutiini loovust tapvat iseloomu või katsuda selles midagi muuta? Kas meelitada publikut enda juurde või minna ise publiku juurde? Kõiki neid küsimusi peaksid gildid hakkama endalt ja oma liikmetelt küsima.

Tänaseks peakski juba olema asutatud dokumentalistide gild, kõnelusi pee-takse stsenaristide-režissööride gildi loomiseks. Kui nüüd ka produtsendid suudaks ühises liidus kokkuleppele jõuda, siis oleks meil juba olemas-oleva filmioperaatorite liidu kõrval märkimisväärne hulk tegusaid filmior-ganisatsioone, kes suudavad tagada arengu just oma vajaduste kohaselt tegutsedes.

Ma ei arva, et arengukava teeks filmi-poliitika kujundajate elu lihtsamaks. Esialgu kindlasti mitte, sest jaga-ja-valitse-meetod asendub tõsiste dia-loogidega. Aga see ongi minu mee-lest asi, millest filmivaldkonnas siiani kõige rohkem puudu on olnud.

RAIMo JõERANdEFSA filmiekspert

selle summani selleks aastaks ja et see summa on mõeldud ainult tootmise ja levi toetuseks. Näiteks aastaks 2015 tahavad soomlased jõuda tootmis- ja levitoetustega tasemele 33 miljonit eurot aastas.

Eraldi teema on Eesti Filmi Instituudi loo-mine. Kohati jääb mulje, et kõigepealt oli kellegi peas mõte luua Eesti filmiins-

tituut ning selle teostumiseks oligi vaja teha arengukava. See, kuidas asju on aetud, ei meeldi mulle sugugi. Arengukava ja filmiins-tituut on kuskil koridorides tekkinud ideed. Samades koridorides, kus altpoolt tulevad ideed on aastaid liiva jooksnud. Näiteks oleme me Eesti Filmitootjate Liiduga teinud aastaid erinevatele instantsidele ettepane-kuid muuta EFSA välisosakond toimivaks. Selle peale on küll noogutatud, aga pole midagi tehtud. Tihti laiutatakse ka käsi, küsi-des, kes seda tegema hakkaks.

Sama põhiküsimus jääb, kui luua kõikvõima-likke uusi struktuure. Kes seda teha oskab? Kes oskab teha õigeid otsuseid õigete filmide töössemineku kohta? Kes oskab teha õigeid otsuseid eesti filmi levi kohta? Ja nõnda edasi.

Kõige enam häirivad mind uue struktuuri juu-res sinna juba eos sisse planeeritud ebaoluli-sed töökohad, mille abil on võimalik tõm-mata tähelepanu tootmiselt (mille edu- sammud tekivad raske töö tulemusel) pudi-padile. Näiteks nii nagu EFSA on varasematel aastatel tõmmanud tähelepanu kino Artise tegemistele või digikeskuse loomisele. Niisiis kardan, et igasugu filmikiibitsejate arv võib uue organisatsiooni toel kasvada.

Aga mu sapp hakkab lausa keema, kui kuulen ja loen arengukavast, et uues organisatsioo-nis on oluline koht statistikal. Halloo, inime-sed, tulge mõistusele! Terve vabariik muud ei tee, kui kogub statistikaametile andmeid. Tehtagu siis statistikaameti aruandlus korda, kui sealt tulev info ei ole ülevaatlik. Mul on olnud au olla Eetriüksusega valdkonna kõige suurem aruandja statistikaameti jaoks. Seda ei tahaks vaenlasele ka soovitada.

Ent filmiinstituudi teema on asi, mida tuleks veel põhjalikult arutada. Murelikuks teeb ka asjaolu, et praeguste plaanide järgi hakkaks instituut olema oluliselt suurema võimuga organisatsioon kui sihtasutus praegu. Võtame näiteks sellise lause: "Tootmisosakond tegeleb filmi tootmisega, lisaks on osakonna haldus-alas stsenaariumite ja ideede arendamine. Osakond tegeleb filmide arenduse, ettevalmis-tuse ja järeltootmisega ning vastutab filmide finantsilise, tehnilise ja kunstilise taseme eest."

Nii et nägemist, sõltumatud filmitootmis-firmad, tere tulemast tagasi, Tallinnfilm! Kui me seda tahame, siis andkem tuld. Aga kas ikka tahame?

ARTUR TALvIKprodutsent

viis vähemalt miljonieurose eelarvega filmi), siis areneksid paremini ka järeltöötlus, krii-tika, digitaliseerimine ja kõik muu. Seega oleks kogu arengukava võinud piirduda sel-lega, et me tahame rohkem filmikeeles Eesti lugusid jutustada, andes sellega tööd filmitegijatele.

Teiseks on meil vaja tehtud filme ka näidata. Nii et teine rõhuasetus oleks võinud olla levil. Ehk siis kinosid juurde ja kinode digitaliseeri-mine, aga ka eesti filmi levi piiri taha.

Eesti kui võttekoha tutvustamine on mõttetu, kui kodumaine filmitegemine kiratseb ja rah-vusvahelistele gruppidele pole piisavalt proffe pakkuda. Pealegi on välisgrupid siin kogu aeg käinud.

Aga mida me nendest professionaali-dest koolitame, kui olemasolevatel pole piisavalt tööd? Kui see punn aina

paisub, siis sugenebki palju filmiharidusega inimesi, kes tahavad tegeleda millegagi, mis oleks filmiga seotud. Nii on ühel hetkel filmi-ametnikke kordades rohkem kui tegijaid. Kui filmile eraldatakse raha, siis tervele valdkon-nale, ja poliitikud ega üldsus ei tee vahet, palju sellest läheb tootmisse ja palju ebaoluli-sele pudi-padile.

Just selle igasugu pudi-padi rohkus ja üle-tähtsustamine arengukavas teeb ärevaks. Kui soome filmi arengukavas räägitakse rahast, siis öeldakse konkreetselt, et on vaja jõuda

EESTI FILM 2012: vAATAJAd JA ToETUSEdKinokülastuste arv ning EFSA tootmis-, arendus- ja levitoetused.

vaatajad toetusVasaku jala reede 32 777 4 500 €

Varesesaare venelased 1129 38 347 €

Regilaul 900 38 347 €

Sinine Kõrb 647 0 €

Kaplinski süsteem 587 38 346 €

Tšernobõli samuraid 556 38 400 €

Üksik saar 353 357 000 €

Saarte värvid 257 30 678 €

Baskin 175 21 000 €

Imelaps 103 31 956 €

ALLIKAS: EFSA

"Vasaku jala reede".

CA

NN

ES

hEAd

Thomas vinterbergi "Jaht" on jõuline, kohati oma geniaalses realismis lausa õõvas-tamapanev draama lapsepilastuse süüdis-tuste ohvriks langenud kooliõpetaja läbiela-mistest ning karilejooksvaist suhetest väikeses külakogukonnas. Meisterliku psüh-holoogina paljastab Vinterberg tabavalt, kui kergelt võivad täiskasvanud laste fantaasia-tega kaasa minnes realiseerida omaenese alateadlikke hirme ja paranoiasid. Mads Mik-kelseni peaosa rahvavaenlaseks tembeldatud õpetajana on teenitult parima näitleja palmi-oksa väärt.

Prantsuse alternatiivkino suurmeistri Leos Carax' "Pühad mootorid" ("Holy Motors") oli tänavuse Cannes'i enim räägitud film. Vastu-olulisi tundeid tekitanud ulmespektaakel, mida võib vabalt liigitada nii meistriteoseks kui pre-tensioonikaks kunstiks. Vormilt pisidetailideni viimistletud, publikut üha kaosesse tiriv, viide-test kubisev antitees kommertskinole. Film avaneb nagu mälestus heast veinist – nüansid ning täielik tajumine päevi hiljem. Kahjuks žürii poolt alahinnatud, peaosatäitjad Denis Lavant ning Kylie Minogue väärinuks enamat.

Pärast mullust jahedalt vastu võetud eksperi-menti "Tema saabumise päev" naasis Korea Godard’iks kutsutud hong Sang-soo Cannes'i võistlusprogrammi täiesti värskes tuules ja kuues. "Teisel maal" ("Da-reun na-ra-e-suh" / "In Another Country"), kolmevaa-tuseline tragikomöödia Koreasse eksinud prantsuse naisrežissöörist (Isabelle Huppert) võlub keelebarjäärile rajatud situatsiooni-koomika lihtsusega. Tuld antakse nii filmi-maailma kui piirideüleste armusuhete ning korealaste enese aadressil.

Takashi Miike uut šedöövrit "Armastuse nimel" ("Ai to makoto" / "For Love's Sake")

sobiks ehk kirjeldada märksõnadega kesk-koolimuusikal, tänavakaklused, ultravägivald ning animatsioon, kuid kogupilti sõnades edasi anda on võimatu. Žanripiire ületav, publikule ikka ja jälle vastu vahtimist laksav hoogne yakuza-filmi elementidega muusika-line märul headuse ja armastuse võidust kur-juse üle oli kahe ja poole tunnisest pikkusest hoolimata kindlasti üks tänavuse festivali suurimaid hitte.

Michel Franco "Pärast Luciat" ("Después de Lucía"), kriipiv draama pereema kaotanud isast ning koolikiusamisele alla andvast tüt-rest on vaieldamatult "Vaatenurga" prog-rammi ("Un Certain Regard") peapreemiat väärt. Aeglane, haarav uurimus sellest, kuidas inimhing jõuab hetkeni, mil kaovad viimne lootus ja usk teistesse. Suurepäraseid rolle ning ängi raamib minimalistlik ja puhas operaatoritöö.

SEGASEd

Abbas Kiarostami dekonstrueerib draamas "Nagu armunu" ("Like Someone in Love") taas kord elu. Seekord on luubi all Jaapani ühiskonnas aktuaalne probleem – vanemate härrasmeeste ja noorte neidude makstud intiimsuhted (enjo-kōsai). Algmaterjal ja näit-lejad on intrigeerivad: vanaisalik härrasmees, ennast otsiv üliõpilasneiu, suhteid segaseks pöörav noormees. Kiarostami kaubamärgiks saanud detaili- ja dialoogilembusest hooli-mata ei jõua film siiski "Kinnitatud koopia" ("Copie conforme") katarsiseni. Fännid ei pettu, esmatutvuse saanud lahkuvad vasta-kate tunnetega.

Matteo Garrone "Reaalsus" ("Reality") oli Itaalia suurlootus võistlusprogrammis. Esma-pilgul on siin kõik nagu vaja: kõnetamapanev, tõsilool tuginev süžee "Suure venna"

CANNES'IVõItjAd

Kuldne Palmioks (Palme d'Or) – Michael haneke "Armastus" (Prantsusmaa-Saksamaa-Austria)

Suur auhind (Grand Prix) – Matteo Garrone "Reaalsus" (Itaalia-Prantsusmaa)

Parim režissöör – Carlos Reygadas "valgus pärast pime-dust" ("Post Tenebras Lux", Mehhiko-Prantsusmaa-Holland)

Parim stsenaarium – Cristian Mungiu "Mägede taga" ("După dealuri", Rumeenia-Prantsusmaa-Belgia)

Parim näitlejanna – Cristina Flutur ja Cosmina Stratan Cristian Mungiu filmis "Mägede taga"

Parim näitleja – Mads Mikkelsen Thomas Vinterbergi "Jahis" ("Jagten", Taani)

Žürii eriauhind (Prix du Jury) – Ken Loachi "Inglite osa" ("The Angels' Share", Suurbritannia-Prantsusmaa- Belgia- Itaalia)

"Vaatenurga" (Un Certain Regard) auhind – Michel Franco "Pärast Luciat" ("Después de Lucía ", Mehhiko)

Debüüdiauhind Kuldkaamera (Caméra d'Or) – Benh Zeitlini "Metsiku Lõuna elukad" ("Beasts of the Southern Wild", USA)

hEAd, SEGASEd, vIGANE JA TEISEdTänavuse Cannes’i suurnimedest kubisev võistlus-programm ei vastanud päriselt mu ootustele. Palju oli tehniliselt ja vormiliselt korralikult realiseeritud filme, mille sõnum ja sisuline areng on enam-vähem rahuldavad, kuid jätavad leigeks. Aga võtame järjekorras.

tõsielusaatesse kandideerivast ning seetõttu viimsegi reaalsustaju kaotavast lihtsameel-sest Napoli pereisast; nüansse tabav režii; sot-siaalne sõnum televisiooni võimust masside üle. Ent "Gomorrale" kuulsust toonud neorea-lism jääb siin pinnapealseks, võidutseb nau-ditav vorm. Kinosaalist lahkudes tead seda, mida juba teadsid, kuid oled esteetiliselt rahuldatud.

vIGANE

dario Argento "dracula 3d" – nii kriitikute kui fännide poolt festivali halvimaks filmiks tituleeritud käkk, mis tunnistab õudusžanri kunagise maestro lõplikku kaotust. Bram Sto-keri gooti romaani erootilis-groteskset atmo-sfääri imiteerib suvaline Aadria mere äärne külatänav. Hoolimata semistaaride (Rutger Hauer) kaasatusest on dubleeritud näitlejad piinlikult ontlikud, olematu rekvisiitori- ja kunstnikutöö muudab võikaks ilmetu 3D ning üheksakümnendate alguse kvaliteediga eriefektid. Lõplik mandumine. Oleks veel hal-vem, võiks olla kämp, hetkel pornokas ilma pornota.

JA TEISEd

Märkimist väärivad veel järgmised filmid.

Korealase Im Sang-soo hoogne "Raha maitse" ("Do-nui mat" / "The Taste of Money")  – mulluse hiti "Toatüdruk" oma-moodi järg, lugu Korea kõrgklassist, mida hoolimata võimsast näitlejaansamblist kisub kergelt kiiva konarlik ingliskeelne dialoog.

Klassikaks saavaid nalju ning geniaalseid operaatorilahendusi kasutav Andrew dominiki "Surma nad sulnilt" ("Killing Them Softly"), kus soleerib Brad Pitt, annab uut hoogu USA gangsterikinole, kuid flir-dib liialt tänapäevase Ameerika sisepoliiti-kaga, üritades apelleerida moodsale intellektuaalile.

John hillcoati "Lindpriid" ("Lawless") loob ajastutruu pildi kolmekümnendate aastate puskariärist läbi isehakanud pisipättide ven-naskonna silmade. Tom Hardy ja Shia LaBeouf on võluvad; kuule, armastust ja bluusi jagub, kuid Coenite "Oo, vend, kus oled sa?" on lati liiga kõrgele sättinud, et "Lindpriid" keelusea-duseaegse ajastuga flirtivas kinos midagi kar-dinaalselt uut öelda saaks.

Mullu viis "Poe peitu" ("Take Shelter") Jeff Nicholsi hetkega kuulsusesse. Nüüd teeb Nichols kannapöörde, avades kahe teismelise poisi kasvuloo Ameerika idaranniku ranna-soode ja laugaste vahel. "Muda" ("Mud") pea-osalised Tye Sheridan ja Jacob Lofland hakka-vad kindlasti tulevikus kogu maailmas tüdrukute südameid murdma, Matthew McConaughey veab korralikult välja antihee-rose, aga sarnaselt paljude teistega jääb film pisut alla oma pikkusele. Parim näitleja Mads Mikkelsen Thomas Vinterbergi "Jahis".

Žestina pinku-vanameistrile esilinastus "Vaatenurgas" Kōji Wakamatsu kauaooda-tud eluloofilm "Kell 11.25 päeval, mil Mis-hima valis oma saatuse" ("11.25 jiketsu no hi: Mishima Yukio to wakamono-tachi") skan-daalse jaapani kirjaniku Yukio Mishima traa-gilisest poliitmotiividest kantud harakiri-ene-setapust. Kahtlemata oluline film Jaapani lähiajaloo ühest olulisemast ja piinlikumast sündmusest, kuid Wakamatsule tavapäraselt ei küündi teostus süžee potentsiaalini – fak-tid on reastatud, näitlejad paigas, kuid hittkir-janiku intrigeeriv eraelu ning vastuolulisus jäävad pildist välja. Jaapani kultuuri ja kino austajale kohustuslik, kuid kõrvalseisjale pingsat jälgimist nõudev.

STEN SALUvEER

Takashi Miike.

Isabelle Huppert ("Teisel maal").

CA

NN

ES

KiNOKAlENdER Katusekinos linastub reedel, 15. juunil tänavuse DocPointi publiku-lemmik – spirituaalseks guruks kehas-tunud india päritolu ameerika filmi-looja vikram Gandhi provokatiivne dokumentaal "Kumaré".

Sõpruses jookseb laupäevast, 16. juunist austria kineasti Michael Gla-woggeri mullune prostitutsioonitee-maline dokk "hoorade hiilgus" ("Whores' Glory"). Film lõpetab Gla-woggeri globalisatsiooni-triloogia, mille eelmisteks osadeks olid "Megaci-ties" ja "Töömehe surm".

Esmaspäevast, 18. juunist kolma-päeva, 20. juunini näitab Katusekino kolme kaheksakümnendate holli-vuudi suurmärulit: "Rambo: esimene veri" ("First Blood", 1982, peaosas Syl-vester Stallone), "Barbar Conan" (1982, peaosas Arnold Schwarzeneg-ger) ja "Kiskja" ("Predator", 1987, pea-osas Arnold Schwarzenegger).

Teisipäeval, 19. juunil esilinastuvad Sõpruses Balti Filmi- ja Meediakooli dokumentalistika magistrantide lõputööd. Näha saab Antti Häkli, Robi Uppini, Maria Kiviranna, Heli Tetlovi, Maria Viidalepa ja Anniken Haldna lühidokke. Linastus on tasuta.

Michael Haneke sündis enam-vähem samal ajal kui Alain Resnais läks fil-mikooli montaaži õppima. Korea

režissöör Hong Sang-soo sündis ajal, mil Res-nais tegi oma esimesi mängufilme. Thomas Vinterbergi dogma-film "Perekonnapidu" ("Festen") jõudis ekraanile, kui Resnais oman-das juba Berliini festivalil silmapaistva panuse eest filmikunsti elutöö-Hõbekaru.

Nende lavastajate kohtumine tänavuse Cannes'i võistlusprogrammis oli muidugi juhuslik kokkulangevus. Igal aastal on Cannes'is mõni klassik, kelle ajaülene kuvand tundub isegi kannatavat selle all, et ta endiselt filme teeb. Festivali programm on hoolikalt läbi komponeeritud katse hoida üheaegselt avatuna kõiki filmikunsti võimalusi ja perioode.

TE PoLE vEEL MIdAGI NäINUd!Juuni algul üheksakümnendat juubelit tähis-tanud Alain Resnais kehastas sel aastal Cannes'is 20. sajandi teise poole filmiloo kro-noloogiat. Nagu paljud vanema generat-siooni filmitegijad, on ta eemaldunud oma vormimängudesse. "Te pole veel midagi näinud!" ("Vous n'avez encore rien vu!") läh-tub formaalselt Jean Anouilh' näidendeist. Tuntud prantsuse näitlejad saavad kutse koguneda surnud teatrilavastaja majja pilve-piiril, et saada osa tema viimasest soovist. Ekraani vahendusel palub lavastaja, et nad vaataksid noore avangardse teatritrupi esitu-ses "Eurydiket", mida kõik kutsutud on tema juhendamisel erinevatel aegadel esitanud.

Viimased kolm aastakümmet on Resnais püüdnud kustutada teatri ja filmi erinevust, kasutades selleks filmi meediumi. "Tuttavas laulus" ("On connaît la chanson", 1997) pikki-sid näitlejad sündmustikku sellega suure-päraselt seostuvaid estraadilaule. Sel korral korjavad ekraanilt avangardteatri etendust vaatavad näitlejad üles tuttava dialoogi, kan-navad selle järk-järgult üle realistlikku tege-vusruumi ning loovad paralleelse teatriilma filmi sees.

Kergelt nostalgilise espriiga vormieksperi-ment nõuab käivitumiseks kolmveerand tundi – nagu vanema inimesega vesteldes

KLASSIKUTE TEATER JA NARRI NAASMINE

TEISEL MAAL

hong Sang-soo järjekordne tundekolmnurk "Teisel maal" oli võistlusprogrammis nähtud töödest kergeim. Film kordas mitmesugustes kombinatsioonides süžeed Korea rannapiir-konda saabuvast valgest naisest (Isabelle huppert).

Samal viisil kompas eri rasside ja suhete ste-reotüüpe Ulrich Seidli "Paradiis: armastus" ("Paradies: Liebe"). "Teisel maal" nautis ker-gelt absurdseid situatsioone, kus korea mehed üritavad oma parimatele arusaama-dele vastavalt vaba valge naisega suhelda. Vaheldusena mõjus taoline kaaluka tõepära-suse taotlemata jätmine igati vabastavalt.

JAhT

Pärast viisteist aastat kestnud eksirännakuid või vähemalt katseid teha autorinägemusega žanrifilmi on Thomas vinterberg pöördu-nud tagasi põhjamaiste põhiväärtuste juurde. Mads Mikkelsen esitab "Jahis" ("Jagten") moodsa passiooni ekslikult pedofiilias süü-distatavast lasteaiakasvatajast. Skandaal val-landub fantaasiarikka väikese tüdruku sõna-dest, milles lasteaia juhataja sundmõtteliselt tõde hakkab nägema. Kõik inimlikud tõrje-mehhanismid on täpselt välja joonistatud. Ärakuulamisest keeldumine muutub pime-daks veendumuseks ja kuulata pole enam vaja, sest on teada, et teine valetab.

"Jaht" on jutustatud väga täpselt, mitte just ootuspäraste kõrvalliinide kaudu. Võtmest-seenides korduvad olukorrad, mida taani stsenaristid kasutavad meelsasti juba alates Trieri filmist "Laineid murdes": ausa inimese vastasseis kogukonnaga, kes eksib.

Mikkelseni ikooniline roll "Jahis" päädis teeni-tult parima näitleja preemiaga. Ehk siis eelmi-sel aastal maailma filmikogukonnast süm-boolselt välja visatud taanlase Trieri asemele ilmus paradoksaalselt uus taanlane, kes män-gib kogukonnast välja visatud meest. Hullu printsi kodumaa kuvand müüb mühinal.

KARLo FUNK

tuleb sageli esmalt võtta aeg, et ära kuulata sissejuhatavad mälestused.

Aegamisi hakkavad erinevad elemendid siiski tööle. Kolm näitlejapaari mängivad kolmel tasandil läbi sellised mõisted nagu aeg, pet-tus, improvisatsioon, armastus ning teater kui vorm. Orpheuse ja Eurydike lugu elustub justkui intellektuaalse eksperimendi kiuste, rõhutades näitlemise paradoksaalset ise-loomu – tõepärasuse pettust, ainulaadset võimet jõuda läbi valetamise tõeni.

"Loodan alati jääda truuks André Bretonile, kes keeldus eeldamast, et kujutletav elu pole reaalse elu osa," on Resnais oma hilise loo-mingu kokku võtnud. Need eeldused tuleb enne saali astumist omaks võtta, vastasel kor-ral ootab reaalsuse imitatsioonile keskendu-nud vaatajat kurnav intellektuaalne talgutöö.

ARMASTUS

Michael haneke Kuldse Palmioksa võitnud "Armastus" ("Amour") mediteerib vanane-mise üle. Sündmustik on keskendunud ühte korterisse ning jälgib detailselt füüsilise ja vaimse koostlagunemise protsessi. Hanekele tüüpiliste tegelasnimedega abielupaari Geor-gesi ja Anne'i idüllilise kooselu katkestab insult. Georges otsustab ise naise eest hoolit-seda, taandudes nii aegamisi reaalsusest, muutudes osaks lagunemisest ja välistades elamise. Nagu mõnes Paul Austeri romaanis, tundub jutustaja, kelle vahendusel lugu esi-tati, lõpuks olukorras lahustuvat, jättes meile kõhedust tekitava subjektita jutustuse.

Ent olles harjunud Haneke mõõkhambulise lähenemisega konventsionaalsetele teema-dele, jääb "Armastus" justkui kahvatuks. Vanapaari tugeva kokkukuuluvuse eeldusest loodud atmosfäär haarab ja seob, kuid ei vahenda enam painavalt unenäolist koge-must emotsioonide laos elutsevast tabama-tust närilisest.

Ja viimaks, kas "Armastus" ikka tõuseb selgelt kõrgemale mullu PÖFFil linastunud Rúnar Rúnarssoni "Vulkaanist"? Kui, siis kinemato-graafiliselt keerukuselt ja ambitsioonilt ehk elitarismi kogemuselt, mida Cannes tervi-kuna maailmale müüa proovib.

Anne (Emmanuelle Riva ) Michael Haneke "Armastuses".

FILMITUDENGI SOOVITUSEDRooSTEST JA LUUSTKuldsele Palmioksale kandideerinuist soovitaksin esiteks kindlasti Jacques Audiard’i ("Prohvet") uut teost "RooSTEST JA LUUST" ("De rouille et d’os"). Tõeline meistriteos emotsio-naalsete filmide austajaile. Tundlik kaameratöö ja valguslahendused, esile tõusevad ka suurepärased näitle-jatööd juba Hollywoodiski teada-tun-tud Marion Cotillard’ilt (keda prantsla-sed seetõttu küll reeturiks peavad, aga võiksid nüüd natuke oma sõnu süüa) ja tõusvalt belgia tähelt Matt-hias Schoenaertsilt. Loona armastu-sest läbi karakterite, kes armastusse ei usu, räägib see elurõõmust, raskeist valikuist ja saatusega võitlemisest.

JAhTTeine väga võimas Palmioksa-kandi-daat oli Thomas vinterbergi järje-kordne sotsiaalne draama "JAhT" ("Jagten"), mille punase vaiba linastu-sel seisis publik püsti, kuni Vinterberg hotelli tagasi jõudis. Isegi Mads Mik-kelsenil endal tuli oma fantastilist rolli vaadates pisar silma. Vägev lugu heaoluühiskonnas valitsevaist ohtu-dest sotsiaalse paranoia tasandil. Süü-distused, veerevad valepallid ja suu-rim soov leida süüdlane ükskõik mis hinnaga – "Jahi" teemad on väga aktuaalsed ja Vinterbergi lavastus-meisterlikkus nii haarav, et kuigi filmis pole midagi visuaalselt hirmsat, närib vaataja pingest küüsi või otsib pingi alt oksekotti.

KAKS dEBüTANTITeistest programmidest soovitaksin prantslanna Alice Winocouri ajaloo-list draamat "Augustine". Lisaks vea-tule teostusele on siin uudset lähene-mist ajaloolise draama stilistikale ning uskumatult nutikalt lavastatud misan stseene, mis muudavad välja ütlemata sõnumid selgeiks ja kind-laiks tundeiks.

Väga kaasakiskuv oli ka briti teatrila-vastaja Rufus Norrise esimene täis-pikk mängufilm "Murtud" ("Broken"), mis toob briti sotsiaalrealismi uuele tasemele. Lapsesilmade läbi jutusta-tud lugu on südantsoojendav, õõvas-tav ja õpetlik ühtaegu. Näitlejatööd on terased ja usutavad, alates Tim Rothist ja lõpetades noorukese pea-tegelase Eloise Laurence'iga, kes lau-lis sisse ka kogu Damon Albarni loo-dud heliriba. Terviklik ja mõnus vitamiinipomm.

GRETA vARTS

TAPMINE

"The Killing". USA 1956. Stsenaristid Stanley Kubrick, Jim Thompson. Põhineb Lionel White'i romaanil (1955). Operaator Lucien Ballard. Osades Sterling Hayden, Coleen Gray, Vince Edwards jt.

"Filmitegemine on lihtsam kui arvatakse – selleks on vaja vaid kaamerat, filmi ja kujut-lusvõimet," väitis tuntud perfektsionist Stan-ley Kubrick, kes filmis vähe, kuid kelle kõik filmid osutusid tippudeks väga erinevates žanrites. Ometi tegi ta oma filme suure vaeva ja valuga, valides kaua lahendusi, sest ka heast ideest võib alati parem olla. Kaalutle-mise eeskujuks olnud talle malemäng.

Kubrick eelistas sürrealistlikke lugusid, kuid esitas neid realistlikult. Tema tööd on kantud salapärasest meeleolust, mis on alati looga võrreldes esiplaanil. Sõltumata žanrist on need ikka vabalt voolavad kujutlused – nagu muusika, mille mõju on vahetu ja meeleline.

Juba esimestes filmides torkavad silma väga head näitlejatööd. Räägitakse legende, kui-das Kubrick vältis otsekontakte näitlejatega, andes neile märkusi läbi assistendi. Duubli-tega Kubrick kokku ei hoidnud, lastes näitle-jatel korrata stseeni mitukümmend korda, kuni näitleja enam tekstile ei mõelnud, vaid liikus vabalt oma tegelase aegruumis nagu mitukümmend etendust mänginud näitleja teatris.

„Kvaliteedi jaoks tuleb eraldi aega võtta, igal vabal inimesel on see valik," leidis Kubrick, kelle filmides valitseb alati pinge hollivuud-liku žanriteadlikkuse ja euroopaliku autori-kino vahel. Ka oma elukohaks valis ameerik-lane Kubrick Euroopa.

Kubricku kolmas täispikk mängufilm "Tap-mine" on klassikaline film noir, kuid juba siin on näha arengut Hollywoodi žanrirežissöörist autoriks. Kõigepealt jutustajahääl, kes asja-liku, kuid sõnaohtra tekstiga muidu tõsist kri-mifilmi veidi nihestab. Jutustaja pole neut-raalne, vaid emotsionaalne tegelane, kel on oma iseloom. Kubrickule on omane jahedam huumor, mida doseerides ei reeda ta oma trikke kohe, vaid vähehaaval.

Quentin Tarantino on tunnistanud, et mitteli-neaarse jutustuse ja ühe sündmuse

mitmekordse näitamise erinevate tegelase silmade läbi varastas ta just "Killingust".

Nagu Kubricku filmides tavaks, on ka "Killin-gus" väga head näitlejatööd ja intrigeeriv dia-loog. Lihtsa süžee läbikukkunud röövist muu-davad mitmeplaaniliseks eelkõige detailselt kujutatud karakterid. Nauditav on Kola Kwa-riani kehastatud maadleja – korraga jõhkard ja filosofeeriv vene intelligent, kes arutleb kunstnike ja pättide sarnasuse üle. Film noirile tüüpiliselt kaunistab "Killingut" femme fatale, kelle dialoogid pateetilis-sentimentaalse abi-kaasaga on ühtaegu nii iroonilised kui liigutavad.

"Killing" ei kujuta ainult ühe röövi ebaõnnes-tumist, vaid ebaõnnestumisi ka inimlikul tasandil. Nii saab ka filmi kesksest karakterist ehk kriminaal Johnny Clayst (Sterling Hay-den) eksistentsiaalne ja traagiline kangelane, kellelt on võetud elu mõte. Kubricku inimese-kujutuses on juba aimata pessimistlikku anti-humanismi või vähemalt illusioonitust.

"Killingu" leidlikku, detailirikast maailma ise-loomustab sama musikaalne voolamine, mis on omane Kubricku hilisematele kunstifilmi-dele. Ühtaegu pingeline ja irooniline atmo-sfäär, dramaturgiliselt joonistav kaamera ja valgus pole Kubrickul ainult film noiri stiilihar-jutus, vaid oskuslik mäng emotsioonidega.

Kui Kubricku kujundid ja püüdlused muutu-sid iga filmiga üha julgemaks ja ambitsiooni-kamaks, siis "Killingus" on need veel delikaat-selt sordiini all, ennustades siiski teravaid ja isepäiseid jooni režissööri käekirjas, mis hil-jem hoopis apokalüptilisemad vormid võttis.

RAINER SARNET

KUULSUSE RAJAd

"Paths of Glory". USA 1957. Stsenaristid Stanley Kubrick, Jim Thompson, Calder Willingham. Põhineb Humphrey Cobbi romaanil (1935). Operaator Georg Krause. Osades Kirk Douglas, Ralph Meeker, Adolphe Menjou jt.

Sõjafilmid ja sõjavastased filmid kipuvad ena-masti vaatemängulistesse massistseenidesse lämbuma. Publik tihti ei hooma, et igal sõdu-ril pole üle lahingutandri lendava kotka vaa-det olukorrale, pigem on klassikaline posit-sioonisõda kammerlik kügelemine kaeviku

infosulus. Sõduril on aega maa ja ilm elu üle järele mõelda, kuni tuleb käsk. Ning ühtäkki ei tea ta enam, kas see on mõttetus või ülim ohver kodumaa heaks.

Sõjaväe fraktaalne ülesehitus loob lõputult võimalusi konfliktideks eri tasandite vahel. Kubricku neljas täispikk linateos „Paths of Glory" kirjeldab üht subordinatsiooniahelat ülevalt alla. Nõukaajal uuriti tihti, kes on nõus kellega luurele minema. Retoorilisena kaotab see küsimus mõtte, nii et tasub mõelda konk-reetsest inimesest lähtuvalt. Olen ma nõus luurele minema sõbra, ülemuse, vallava-nema, ministriga? On olukordi, kus sellest vastusest sõltuvad saatused.

Enamik meist veab end läbi elu, ilma et tun-neks iial tungivat vajadust sedasorti küsimus-tele vastata. Kuid demokraatia on samuti fraktaalselt üles ehitatud nagu sõjavägi.

Filmi peategelane, Kirk Douglase mängitud kolonel, tsiteerib filmis inglise XVIII sajandi kirjanikku Samuel Johnsonit: "Patriotism on kaabaka viimne varjupaik." Kui sõda on aas-taid paigal tammunud, nii et kõrgemad ohvitserid saavad balle korraldades lõbusalt uue aukraadi ja riigipensioni poole tiksuda, siis võib kaabakas tulla välja igaühes, kelle isiklik heaolu ohtu satub. Aga pole hullu, kao-tusi tuleb ikka ette, ja pealegi meisterdab kindral üheksa kuuga uued rindemehed nagu naksti valmis. Koloneli jaoks kulub, tõsi küll, veidi enam, aga mitte üle aasta.

LAURI LAANISTo

LoLITA

USA 1962. Stsenaristid Vladimir Nabokov, Stan-ley Kubrick, James Harris. Põhineb Vladimir Nabokovi samanimelisel romaanil (1955). Ope-raator Oswald Morris. Osades James Mason, Shelley Winters, Sue Lyon, Peter Sellers jt.

Jätame Nabokovi praegu kõrvale. Filmi ja raa-matu võrdlemine ei vii kuhugi ja neid võiks käsitleda eraldiseisvate teostena. Ohvri-ära-kasutaja dünaamika on neis selgelt erinev. 12- ja 15-aastasel tüdrukul on suur vahe. Ametlikult on muidugi ka filmis toimuv pedo-fiilia, aga reaalselt – tausta teadmata – oleks see küll üsna friiki, aga mitte mingi enneole-matu hällivarga lugu.

Selline paar nagu Lolita ja Humbert Humbert Kubricku filmist saaks kõõrdpilke, kui nad tänaval käsikäes jalutaksid, aga midagi dra-maatilist vaevalt et juhtuks. Samuti võiks pöörata loo ümber ja panna noore poisi vanema daamiga jalutama – ikka oleks kõigil savi. Seepärast ongi Kubricku "Lolitat" täna-päeval huvitavam teistmoodi vaadata – mitte võtta seda kui pervolugu, vaid kui armastuse lugu. Haige armastuse lugu. Mõlemapoolselt haige.

Muidugi, kui Lolita oleks raamatu-Lolita moodi välja arenemata keha, kondiste põl-vede ja valgete põlvikutega preili, oleks foo-kus pedofiilial, aga Sue Lyon ei ole ju enam nümfett, vaid lihtsalt väga ilus väga noor naine.

Ning kogu film on ilus mustvalge kuhtuvate stseenide jada. Järjest tikke läitva Humberti meenutus. Stseen kestab, kuni tikk põleb, ning kaob siis taas. Kui tikud otsas, kaob ka Humbert ja kogu lugu vajub unustusse. Filmi trikster – Clare Quilty – on surnud, Lolita elab normaalset elu ja Humbert astub kõrvale. Pole ohvreid ega märtreid, vaid traagiline lugu armastusest kui patoloogiast. Hoiatus mitte pedofiilide, vaid obsessioonide eest. Võrratus visuaalses võttes.

KAIRI PRINTS

2001: KoSMoSEodüSSEIA

"2001: A Space Odyssey". USA 1968. Stsenaristid Stanley Kubrick, Arthur C. Clarke. Operaator Geoffrey Unsworth. Osades Keir Dullea, Gary Lockwood, William Sylvester jt.

Ulmefänn Uku Masing kirjutas, et tänapäeva religioosne kirjandus on ennekõike ulmekir-jandus. Mida ta silmas pidas? XX sajandi alguse revolutsioonilisuse ja teise ilmasõja järgse progressivaimustuse laps Masing lei-dis, et ulme suudab meile näidata teid, kuidas saada kõrgemaks, targemaks ja paremaks. Ulme võiks kiirendada inimese arengut, evolutsiooni.

Aga Masing mõtles ka ulme šokiteraapilisele potentsiaalile: see tõmbab taipamisvõimel vaiba alt, jättes meid vastamisi jahmatava, ratsionaalsust tühistava ja subliimsega, mis on mõõtmatult võimsam kui inimene. Mille kõrval inimene on väeti ja loll nagu amööb.

"2001" täidab mõlemad tingimused ning on seega väga religioosne. Aga aeg on edasi läi-nud. Kuuekümnendate progressikultus, reipa lapsukesena kosmose rannavetes sulista-mine on möödanik.

Minu kui postmodernse aja lapse jaoks on huvitav võrrelda filmi "2001" samanimelise raamatuga. Kuigi raamatus lahendab Arthur C. Clarke filmi keskmeks oleva Suure Musta Klotsi ehk monoliidi saladuse, ei suuda ma seda päris tõsiselt võtta. Just lahendamata saladus on minu silmis filmi jätkuva lumma ning kõnekuse võti.

Lisaks lugu, mis algab võitlusvaimust joobu-nud evolutsiooniga ning suubub viirastus-likku, skisoidsesse lähikontakti Klotsiga – mil-legagi, mis on "saladuste saladus, kõigi saladuste uks, kõige ime uks", kui tsiteerida "Daodejingi" esimest salmi Jaan Kaplinski tõlkes.

KL

AS

SI

K

2012: KUBRICKU-odüSSEIAüheksa vaadet kinoajaloo üheks suurimaks ja omanäolisemaks režissööriks peetud STANLEY KUBRICKU (1928–1999) filmidele.

neid rohkem mõistma ning asub viimaks nende poolel võitlema. Loo esimesele poo-lele keskendumine jätab Kubricku eetilise positsiooni mõnevõrra krüptiliseks. Eks tema puhul võib hinnanguist kõrvale põiklemist teisteski filmides tähele panna. Ameerika krii-tikud on pikalt vaielnud, kas "Full Metal Jacket" on rohkem sõjavastane või sõjardlust õhutav film.

MARTIN oJA

SILMAd PäRANI KINNI

"Eyes Wide Shut". USA-Suurbritannia 1999. Stse-naristid Stanley Kubrick, Frederic Raphael. Põhineb Arthur Schnitzleri "Unenäonovellil" (1926, e k 2000). Osades Tom Cruise, Nicole Kid-man, Sydney Pollack jt.

See on hea film, aga hea pole Kubricku pagasit arvesse võttes piisav. Mehe nimi on paratamatult nii hiiglaslik, et varjutab linaloo enese. Paneb otsima seda geniaalsust ja meisterlikkust, mis Kubrickust kinorahva jaoks puusliku on teinud, ning süvendab solvumist, kui mõni stseen pole nii rihtungis kui vaja või montaažilaua alla kuuluvad kaad-rid on jäänud liiga naiivselt vaataja mõtteid ning tundeid suunama, ning lõpuks ei tundu kogu lugu justkui pooljumalale sobiliku jutustamismaterjalina.

Korralikust müstilisest draamast ei piisa, vaja on midagi ennenägematut, meeli plah-vatama panevat ja hinge tühjaks kraapivat – aga ses osas on linalugu tagasihoidlik, võiks öelda, et vaatamata kõmulisele R-reitingule isegi dramaatikat summutavalt konser va-tiivne ning maneerlik.

Algmaterjalile truuks jäämine piirab loomuli-kult kulgemisrütmi, aga see tuleb New Yorgi aristokraatliku eliidi kujutamisel ainult kasuks, võimendades nii tolle jõulist posit-siooni, traditsioonitruudust ja sellest lähtuvat elegantset armulikkust.

Filmi protagonist, uudishimust keskööl met-savälule haldjatantsu piiluma läinud lihtsure-lik, ei suuda aga piisavalt talle avanevale maailmale vastanduda ja seeläbi hägustuvad vaataja jaoks nii ta enese emotsioonid kui lõpuks ka sündmusteahela liikuma pannud suhe abikaasaga.

Tom Cruise on oma tõusikliku olemusega väga hea näitlejavalik ja teoreetiliselt peaks see kenasti põrkuma New Yorgi vana rahaga, kuid siin mängib vingerpussi just filmi läbiv vaoshoitus. Ei näe me salaja Bohemian Grove'i sisenenud Alex Jonesile omast paha-meele-ahhetust ega karakterile sobivat nõus-olevat lipitsust, vaid justkui inertsist kantud ettemääratud rada hoidvat järeljuurdlust. Ja selle raja määrab lavastaja poolt kogu kino-loole peale pandud ekvalaiser, mis ühtviisi tasandab filmi madalkohad ja nüsib maha teravused, jättes alles ühtses toonis kulgeva müsteeriumi.

Mõne debütandi jaoks oleks kindlasti tegu särava filmiga, kuid mehe kohta, kes on elu-aeg tugevalt žanrikeskset kino laiade mas-side jaoks klassikaks vorminud, napib sellel draamal liialt veenvust ja omapära, et seda kinoloo verstapostiks upitada. 

GERT "TRASh" MoSER

Katusekinos linastub 2.–8. juulil Stanley Kubricku retrospektiiv.

Seoses progressi-ideaalide kadumisega on praegune aeg teadagi kibe ja küüniline, aga ma siiski ei väsi imestamast, kui kergesti kipub tänapäeva inimestel (ka mul endal) ununema see "saladuste saladus". Ometi pii-saks vaid pilgust tähistaevasse või põgusast kokkupuutest tänapäeva kvantfüüsika aren-gutega või filmi "2001" vaatamisest ükskõik mitmendat korda.

See on igas mõttes suur film – suurem kui ükski selle arvutuist tõlgendustest ning kaht-lemata suurem kui aeg, milles see sündis.

SvEN vABAR

KELLAväRGIGA APELSIN

A Clockwork Orange. Suurbritannia 1971. Stse-narist Stanley Kubrick. Põhineb Anthony Bur-gessi samanimelisel romaanil (1962). Operaa-tor John Alcott. Osades Malcolm McDowell, Patrick Magee, Adrienne Corri jt.

Kubrick, üks kinoajaloo palavamalt armasta-tud ja kõrgemalt hinnatud visionääre, alustas oma karjääri fotograafina. Tema üheksandas täispikas filmis "Kellavärgiga apelsin" on kompositsiooni, märkide ja kujundite visuaal-ses keeles kõneleva ala mõju seniidis.

Vastuolulist filmi on tõlgendatud nii karakte-riuuringu ja psühholoogilise portreena kui uurimusena võimu olemusest. Peaosatäitja Malcolm McDowell on aga meenutanud, et Kubrickut ei huvitanud kuigivõrd mikrota-sandi psühholoogia ja karakteriarendus. Et film oli mõeldud hoopis visuaalselt terava düstoopilise musta komöödiana. Kuid publik ei naernud ja vaid aasta hiljem – pärast väide-tavalt filmist inspireeritud vägivallalainet noorte seas ja ohtraid tapmisähvardusi lavas-taja perele – korjati teos pea kolmekümneks aastaks Kubricku enda soovil inglise ekraanidelt.

Selle aja jooksul on vaatajaid üha jõhkrama massimeediaga muidugi tugevalt tuimesta-tud, kuid "Apelsin" pole ajale jalgu jäänud. Alexi enesega rahulolev muie tekitab jätku-valt kõhedust. Tema psühhopaatlikkust saab võrrelda vaid üksikute, enamasti märksa vähem eluliste tegelastega nagu Heath Led-geri Jokker "Pimeduse rüütlis" ("The Dark Knight", 2008) või Javier Bardemi sarimõrvar Coenite filmis "Ei ole maad vanadele mees-tele" ("No Country for Old Men", 2007).

Terav erinevus on selles, et Alexi antikange-lase kõrval puudub päriskangelane. Temast endast saab ka vääritimõistetu, ärakasutatu, korraga jälk ja kütkestav. Selline vaatajale positiivset samastumist pakkuva pidepunkti ärajätmine muudab ultravägivaldse – üks Alexi lemmikmõisteid! – filmi veelgi misant-roopsemaks. Ja raskemini unustatavaks.

Aga ennekõike on see visuaalne meistriteos. Kaameranurgad, kasutatud läätsed, avangar-distlikud interjöörid, ikoonilisteks muutunud kaadrid piimabaarist Ludovico tehnikani, saa-teks Beethoveni meeliülendav muusika. Mil-line jõudemonstratsioon! Vaevalt on leidu-nud teist sedavõrd laia haardega filmi lavastajat. Pea igale ametivennale oleks tegu kogu karjääri magnum opusega.

ANdREI LIIMETS

BARRY LYNdoN

(USA 1975). Stsenarist Stanley Kubrick. Põhineb William Makepeace Thackeray romaanil "Barry Lyndoni õnn" (1844). Operaator John Alcott. Osades Ryan O'Neal, Marisa Berenson, Patrick Magee jt.

Esimene Kubricku film, mida nägin. Olin kaheksandas klassis, oli pühapäev ning film tuli telekast. Vaatasin tunnikese – räigelt igav. Tegin ära kõik koolitükid, vahepeal tulid Soome pealt „Simpsonid". Kui "Lyndoni" kanalile tagasi keerasin, jäi filmi lõpuni veel terve igavik kannatust. Vältisin Kubricku filme pikka aega. Ränk viga, mõistagi.

Kubrick on üks neist vähestest valitud meist-reist, kellele Hollywoodi suurstuudiod usal-dasid nii täieliku kunstilise vabaduse kui ka korralikud finantsid. "Barry Lyndoni" puhul on tegu omamoodi antimeelelahutusega, mis demonstreerib Kubricku fenomenaalset visionäärlust ehk võimsamaltki kui ükski teine tema film. See jutustab ühe väikese mehe suure loo sünnist surmani, just nii nagu ta ise seda näeb.

Miks see šedööver siis kaheksanda klassi poi-sile ei meeldinud? Sest ükski tegelane pole siin kuigi sümpaatne, puuduvad headus ja soojus, nii kõrg- kui alamklass käituvad moraalitult. Pole traditsioonilist Kangelast. Ja see kestab kolm tundi.

Kuid kogu too vastik konstruktor on klassika-lise muusika saatel nõnda kokku pandud, et tulemuseks on võrratu XIX sajandi maalidest koosnev ameerika raudtee. (Muide, Kubrick vältis võttepaikades kunstlikku valgustust, nii et näiteks küünlavalgel filmimiseks kasutati revolutsiooniliselt tundlikku optikat avaga 0,7.) Stseenid on täpselt nii pikaks (ja laiaks) mõõdetud, et jõuaks iga sõna, pilgu ja pausi vaataja teadvusesse tätoveerida. Hämmas-tav, kui hästi see töötab. Agressiivne staatika. See on Kubrick. Kaheksandas klassis ma ei teadnud, mis on Kubrick.

SIIM RohTLA

hIILGUS

"The Shining". USA 1980. Stsenaristid Stanley Kubrick ja Diane Johnson. Põhineb Stephen Kingi samanimelisel romaanil. Operaator John Alcott. Osades Jack Nicholson, Shelley Duvall, Danny Lloyd jt.

Mingil põhjusel tõlgiti Stephen Kingi "The Shining" aastal 1994 "Surmahotelliks". Oli sel-les nüüd süüdi tõlkija Matti Piirimaa või mõni kirjastuse Katherine asjapulk, aga minu mee-lest pole see hotell Overlooki suhtes aus. Sur-mahotell on paslik nimi noorele ja rapsivale majutusasutusele. Sellisele, mis ühe õhtuga terve klassitäie teismelisi ära hakib. Kingi sulest sündinud ja Kubricku pedantliku pilgu all end kinoajalukku mänginud Overlook on vähe aupaklikumat kohtlemist väärt. Oleks ju tavaline maja lihtsalt treppe nagistanud ja põrandalaudu kääksutanud. Kuulake aga

ainult, kuidas laulab hotell stseenis, kus väike Danny oma pedaalautos läbi Colorado salongi sõidab.

Sellistest detailidest tunneb suurt lavastajat, kes leiab üles kohad, kus osatäitjad saavad särada. Kubricku puhul muidugi rangelt kont-rollitud tingimustes. Üha uuesti ja uuesti, parimal juhul väidetavalt 100+ korda uuesti. Shelley Duvall ilmselt väga palju näitlema ei pidanud, kui psüühilise kokkuvarisemise piiril trepist üles taganes. Ning nautige ka järgmist trepistseeni, kus ainult harjumuse jõust veel püsti püsivale Shelleyle paistab ülemiselt mademelt kätte kaks rafineeritud perverti.

Muide, Stephen Kingile ükski filmi kasuks rää-kiv argument ei mõjunud. Torises ühe ja teise asja pärast, aga seda, mis teda tegelikult häi-ris, välja öelda ei julgenud. Raamatu põõsa-loomad igatahes filmis ellu ei ärka.

Ma mäletan ka pettumust oma esimesest vaatamiskorrast, kui mõistsin, et Danny ei peagi lõvikujulisteks pügatud põõsaste eest põgenema. Nii et ärge seda stseeni oodake, keskenduge pisiasjadele, näiteks silmadele. Sergio Leone raudselt nuttis, kui nägi, milli-sed suurepärased võimalused detailplaani-deks Stanley kasutamata jättis. Duvalli müsti-liselt suured hirvesilmad, Nicholsoni hullu Jokkeri sünnist aimu andvad, Scatmani vere-soontega kirjatud ja Danny süütud lapsesil-mad. Hinge peegel tõepoolest.

Hiilgav film. KALvER TAMM

FULL METAL JACKET

USA 1987. Stsenaristid Stanley Kubrick, Michael Herr ja Gustav Hasford. Põhineb Gustav Has-fordi romaanil "The Short-Timers" (1979). Ope-raator Douglas Milsome. Osades Matthew Modine, Adam Baldwin, Vincent D'Onofrio jt.

"Full Metal Jacket" on suur film, mida saab nautida mitmel tasandil. Rusuvat, paiguti tumekoomilist sõjalugu jutustades esitab Kubrick vaheda essee süsteemi kohta, mis on igasuguse sõja eelduseks. Küsimus pole Ameerika rämeduses. Võtted ja tehnikad, mil-lega inimesest tehakse sõdur, on universaal-sed. Sõjaväge ja sõda ümbritseb omaette kul-tuur, kus ei kehti argielu reeglid ega hierarhiad.

Filmi algus, kus nekrutid paljaks pöetakse ja läbi sõimatakse, on järgneva võtmeks. Iseloo-mulik on peategelane reamees Jokker, kes Viet nami jõudes kannab kiivril kirja "sündi-nud tapjaks" (born to kill) ja rinnas rahusüm-boliga märki. Tema püüded sedasi "inim-vaimu dualismi" illustreerida jooksevad ummikusse. Tapva või tapetava ümber kao-tab see dualism tähtsuse; kui verevalamisest eluga pääsed, jääb alles ainult üürike orgaa-niline rõõm ja muutunud isiksus.

Võib öelda, et "Full Metal Jacketi" tõeline kan-gelane on retoorika, mida sõdurid ja ohvitse-rid kuuldavale toovad. Meisterlikult loodud dialoogid kannavad filmi tähenduskeset ning paljastavad kõige paremini märgisüsteemi, mida ideoloogia indiviidide ümber punub ja mida need omakorda edasi kannavad.

Kubricku film põhineb Gustav Hasfordi romaanil. Hasford on kirjutanud veel teisegi sama peategelasega Vietnami-raamatu, kus Jokker satub vietkongide kätte vangi, hakkab

KL

AS

SI

K

TR

AA

GI

KA

Jelena (Nadežda Markina).

"Jelena" ("Елена", Venemaa 2011, 109 min). Režissöör Andrei Zvjagintsev. Stsenarist Oleg Negin. Operaator Mihhail Kritšman. Osades Nadežda Markina, Andrei Smirnov, Jelena Lja-dova jt.

Kui 39-aastane Andrei Zvjagintsev 2003. aastal "Tagasitulekuga" debütee-ris, tõttasid kriitikud talle ühel meelel

Tarkovski mantlit selga riputama. Eks oli ka põhjust. Tundub, et see kiidulaul häiris lavas-tajat niivõrd, et otsekohese hoiatussümbo-lina torkas ta oma kolmandasse filmi "Jelena" stseeni valge hobuse laibaga. Aitab jamast, eks ole!

Filmitegemise käekirja, eriti sellist, mis juba debüüdi eest Veneetsiast Kuldlõvi tõi – siin kohe nagu peab jälle Tarkovskiga paralleele tõmbama! –, pole suurt põhjust muuta. Nii vahelduvad kaadrid ka "Jelenas" tuttav-vae-valiselt ning kaameragi on üsna staatiline.

Pärast esimest veerandtundi tekkis küll tunne, et ma ei vaata mitte eelkõige tarkovs-kilikku linateost, vaid Stephen daldry

"Tundide" ("The Hours", 2002) vene uusver-siooni. Siingi on peategelaseks naine – heal järjel, abielus, elatanud, kuid igati tarmukas –, kes ajab tasapisi ning tõsimurelikult oma argiasju, taustaks kusagilt juba kuuldud eri-omase menopausitonaalsusega malbelt tõt-lik muusika (tõepoolest, taas Philip Glass).

Peagi aga hollivuudilik fatamorgaana hajub ning välja hakkab paistma tolle eksitava terenduse vaat et metoodiline

antitees. Zvjagintsev on kliinilise täpsusega lõiganud filmi luudelt pea kogu emotsio-naalse liha ja esitab loo äärmises erapooletu-ses. Kõik peavoolukino lemmiktroobid alates seksist kuni halbu uudiseid toova telefonikõ-neni on "Jelenas" küll olemas, kuid kogu emotsionaalsuse on monteerija neist juba eos eemaldanud. Vaatajat rahustatakse pik-kade passiivsete kaadritega. Stseenid tulevi-kužanrist "liftikino"? Kuid just nende kaadrite abil tuuakse filmi tuum kenasti, vähimatki agressiivsust üles näitamata esile. Vaatajale jäetakse aega täies neutraalsuses ise tege-laste käitumise õigsuse ja põhjendatuse üle otsustada.

Kummastav elamus. Vaatad minut aega staatilist pilti raagus puu ja varesega ning mõtled, et kas tõesti. Ohkad ja

vaatad edasi. Varsti tuleb teine vares ning kaamera liigub õuest tuppa, voodisse, kus mittemidagiütleval moel ärkab mittemidagi-ütleva välimusega naine. Istub peegli ette, ohkab ja kinnitab juuksed klambriga kuklale. Sama liigutust on ta samal kellaajal korranud aastaid ja kordab filmi jooksul üha edasi. Kõik kordavad siin filmis ennast ja üksteist. See on väga kaunilt, liialdusteta välja mängitud kine-matograafiline element.

Teiseks põhivõtteks on pikad kaadrid, kus kaamera oleks nagu unustanud end midagi jälgima. (See nipp pole vaid ühe režissööri omand, aga ikka torkab kohe pähe Kauris-mäki.) Tühjal pilgul nagu televiisorit jõllitav inimene – mõtetega mujal või üldse mõttest väljas. See tühi kaamerapilk on eriti mõjuv, kui tühjale pilgule vastab omakorda tühi pilk, näiteks rongis, millega Jelena kusagile Moskva äärelinna poja juurde sõidab. Korraks toimub elavnemine – poisike karjatab, pilgud pöörduvad aknast välja, kus lamab surnud hobune –, kuid hetk hiljem jätkub mõttetu loksumine, kaamera Jelena tühjades silma-des kinni. Zvjagintsev ütleb selgelt, et ini-mese elu on mõttetu, ja isegi kui tundub, et kusagil on mingi mõte, on seegi juba surnud (hobune). Muidugi rõhutatakse selle filmi

puhul ühiskonnakriitilisust just kaasaja Putini Venemaa suhtes (lumpeni võim), aga kui väga see siis muust maailmast erineb. Kaht-len, kas elusat hobust enam kusagilt leiab.

Tavaliselt on see teadmine taustal ja otse elu ei sega. Õnnelik olla saab peaaegu igasugus-tes tingimustes. Kannatada saab absoluutselt igasugustes tingimustes. "Jelena" kummas-tabki sellega, et inimesed ei tee siin kumbagi. Rutiin lohistab neid nagu surnud hobuseid, kuni nad lõplikult ribadeks kuluvad.

Isegi Jelena rikka mehe Vladimiri hedonist-liku tütre Jekaterina eluviis tundub olevat ennekõike rutiin. Need inimesed on nagu

taustakarakterid, tüüpnäod, kes on alati meie ümber, aga mitte kunagi meie endi peas. Ainus hetk, kus hobune justkui jalule tõuseb, on isa ja tütre kohtumine haiglas. See on filmi kõige huvitavam ja emotsionaalselt kütkesta-vam dialoog. Ülejäänud tegelased ei tekita sümpaatiat ega antipaatiat, vaid teevad rahu-tuks, sest nad on nii selge peegelpilt täna-päeva maailmast: hoolimatud ja kalkuleeri-vad, kuid siiski veidralt ettearvamatud.

Lausa õõva tekitab see, kui peen ja ilus on visuaalia ja meisterlikud näitlejatööd, samas kui lugu on triviaalsuse tipp. Lihtsa loo teist-moodi esitamises ongi "Jelena" väärtus. Tekib küsimus, kas lihtsat lugu ongi olemas. Mis

SURNUd hoBUNE

BARBARId SAABUvAd TäNAAndrei Zvjagintsevi "Jelena" on nagu lutikahammustus – kohe ei tunne, pärast sügeleb mitu nädalat ebamugavalt.

Pelgaks teoreetiliseks mudeldamiseks "Jelena" ei jää. Jelena tolmuvaba urbanist-likku rutiini kipub oma hädadega lõhkuma eelmisest abielust pärit poeg. Eluraskustest kalestunud poja pere elab linnalähedases kolkas – ja kus mujal kui maal seda orgaani-kat jätkuvalt genereeritakse, hoolimata sel-lest, et kunagistel kapsamaadel kõrguvad nüüd soojuselektrijaama jahutustornid.

Külaskäigud poja juurde suunavad loo rada-dele, mis vastavad paremini vene filmile sea-tud ootustele. Siin avanevad üldise allakäigu põlvkondlikud tasandid. Kui Jelena muretseb kõigi lähedaste, isegi nende pärast, kellega tal just parimad suhted pole, siis töötu poeg larbib päevad läbi rõdul õlut, püüdes oma elule võimalikult palju seljaaega anda. Poja-poega ei koti üldse miski, tema keskendub ekraanil siblivate kollide tampimisele, käies õpitut elektrijaama taga võsas ellu rakendamas.

Oma olemise mõtestamisest on ühtviisi loobunud kõik põlvkonnad. Enda sisse vaatamise asemel otsitakse ene-

sepeegeldusi katkematult virvendavailt ekraanidelt. Vaimusuretamise mustrit lõhub üksnes Jelena mehe eelmisest abielust sündi-nud tütar, kelle antikangelaslikkus ilmneb juba ainuüksi seisukohtade omamises. Ta on teiste tegelaste silmis ühtviisi põlu all nii siis, kui vaikib, kui siis, kui suu lahti teeb.

Kehtib hommikutelevisioonidest ja tõsielu-sarjadest läbi imbunud vaimuproletariaadi diktatuur. Zvjagintsevil oligi esialgu plaanis panna filmi pealkirjaks Konstantinos Petrou Kavafise luuletuse, John Maxwell Coetzee romaani ja denys Arcand'i filmi vaimus "Bar-barite sissetung", kuid ta otsustas igineut-raalse "Jelena" kasuks, et filmile mitte liiga reduktsionistlikku pitserit lüüa.

Kui filmikeel järsult muutub ja staatilised kaadrid asenduvad väriseva käsikaameraga, saame aru, et on juhtumas midagi traagilist. Režissöör jääb siiski oma käsitlusviisile truuks ning puändist pääseme veel seegi kord üle noatera. Aga mõte barbareist jääb kuklasse kripeldama.

LAURI LAANISTo

üldse on olemas? On see üldse oluline? Ehk on olulisem hoopis see, kuidas lugu on pildi-liselt liigendatud, kuidas Philip Glassi lihtne motiiv erinevalt esitatuna erinevates kohta-des töötab, kui puhtaid sümboliakorde mängivad kordused.

Filmi esimeses pooles teeb Jelena poeg oma getokodu rõdul suitsu ja sülitab tänavale. Filmi lõpus seisab Jelena uhke

kesklinnakorteri rõdul pojapoeg, sülitab samuti alla ja jälgib sülje teekonda oma isa pilguga. Kõik on erinev: ümbrus, möödujad, inimesed ise, aga samas on kõik täpselt sama, alati sama. Ning selle samasuse vahel on puhta ilu hetked. Hetked, mis avavad maa-ilma korraks tema täiuses. Ma oigan ilu käes, kui Vladimir sõidab garaažist välja, on pime, kaamera on juhiistmel ja autoraadiost kõlab "Kyrie eleison" Bachi missast h-moll. Seletamatu.

"Jelenas" pole lootust, vitaalsust ega kuraasi. See-eest on nii palju ilu ja stiili, et tekib tunne, et võib-olla polegi enam muud vaja. Sirutada elegantselt käsi ja valida riiulist raamat, astuda väljapeetud sammul kööki ja valmis-tada kohvi, asetada kergelt kummardudes asju oma kohale ja hoolida kõigest sama vähe (või sama palju) kui sellest kuradi surnud hobusest.

KAIRI PRINTS

"Jelena" linastub Katusekinos neljapäeval, 21. juunil.

NIMEd MARMoR- TAhvLIL Jajah, see on nüüd siis see lugu, kuidas

Eesti kaitsevägi kodanik Leerist meest teha üritas.

Üheksakümnendate teisel poolel hakkas Eesti kroonust kujunema humaanne elu-koolimaja, kus lisaks kaunile tapmiskuns-tile palju muudki kasulikku õpetati. No kust oleksin ma muidu kuulnud üldpu-hastusainest Comet. Tõhus relv. Raputad pesuruumi põrandale ja poole tunni pärast pole glasuurplaadil glasuuri haisugi.

Kuid nüüd olukorrast lähemalt. Kell on 00.30 ning kapralist kompaniikorrapidaja võtab A-kompanii esimese ja teise rühma kollanokkadest viimast. "Noor Leer, miks vuugivahed pornod on?"

Just nimelt pornod. Porno tähendas, et midagi on valesti. Kui rivi oli sassis, siis

oli rivi porno, kui hümn kehvalt välja tuli, siis oli hümn porno, kui kasarmutoas radiaatori taga oli tolmurull, siis oli tuba porno, kui kukal ajamata, siis oli kukal porno. Loogiline. Aga seda, miks vuugiva-hed pornod on... Kehitasin õlgu ning kandsin ette, et nii uskumatu kui see ka pole, ei võta trepikoja põrandal olevaid saapaviksist mustaks tõmbunud vuuke isegi Comet.

"Ei kurda siin! Sõdur on leidlik," käratas korrapidaja. Kui leidlik, siis leidlik – panime lahingupaarilisega ajud tööle, sebisime ei tea kust kaks naela ning peagi hakkas vuukide vahelt ködi lendama nagu Vändrast Aveleid. Samal ajal ujus välja noor Tamm, kes rääkis võidukalt, kui-das ta duširuumi trapi tülikaist persekar-vadest vabastanud oli.

"Süsteem on lihtne. Tõin päeval sööklast kahvli, sellega hea võtta. Pikad karvad, väiksed karvad, keskmised karvad! Aga ega ma mingi suli pole. Ma viin selle homme kenasti tagasi," jäi noorsõdur här-rasmeheks. Kui Tamm oli oma jutu lõpeta-nud, avastasin, et olen suures tööhoos kahe põrandaplaadi vahele täiesti arves-tatava augu kraapinud. Vuugimaterjal oli lahkunud koos sodiga. Paraku oli tege-mist kõige nähtavama kohaga, mis asus otse päevnikulaua ees.

Kandsin ette. Korrapidaja läks näost valgeks, saatis meid magama ning täi-

tis augu närimiskummi ja saiaga. Paraku otsustasid toiduained juba hommikul oma positsiooni hüljata ning kompanii-ülema tanksaapa külge kinnituda. Korra-pidaja saadeti karistuseks sauna taha prääksuga kükke tegema. Kuid see kõik oli köömes selle kõrval, mis kahvliga õel vuugikapral endale järgmisel päeval lõu-nase prae sisse kühveldas...

Nii see elu meil seal siis veeres. Vara üles, hilja voodi ja nõnda know-how majja toodi. Nüüd võin minagi rusikaga vastu rinda lüüa ja öelda, et kes pole sõjaväes käinud, pole elu näinud. Ja kui keegi meie lugupeetud režissööridest peaks "Nimed marmortahvlil" riimeigi tegema, siis palun teid kõikide reservväelaste nimel: eemal-dage Maximi raua eest kompensaator.

JAAK LEER

Ko

oM

IK

A

"Vahva sõdur Švejk" ("The Good Soldier Shweik", Inglismaa-Ukraina 2009, 77 min). Režissöörid Robert Crombie, Rinat Gazizov.

Olen lugenud Jaroslav hašeki "Vahva sõduri Švejki juhtumisi maa-ilmasõja päevil" kümneid kordi.

Enamasti muidugi mitte otsast lõpuni, vaid raamatut niisama siit-sealt lahti lüües ja lehitsedes. Poisikesena olin "Švejkist" tõesti suures vaimustuses. Mäletan, kuidas ürita-sin emale enda meelest paremaid kohti ette lugeda, aga sellest ei tulnud suurt midagi välja, sest ma lämbusin naerust. Vii-masel ajal ma, tõsi küll, "Švejki" enam kuigi tihti kätte pole võtnud, kuid selleks polegi karjuvat vajadust, sest raamat on mul oht-rast pruukimisest peas.

Seega võib mind kind-lasti pidada Hašeki suurromaa ni fänniks. Ja fänn on alati vastuvõtlik igasugu fänni kaubale, mille hulka kuuluvad ka ekraniseeringud.

"Švejk" kuulub paraku sedasorti kirjandus-teoste sekka, mida teis-tesse žanridesse tõlkida pole just kerge. Mis-tõttu oleks ehk targem ta rahule jätta. Aga ini-mene on kangekaelne elukas ja üritab ikka või-matut. Ukraina-inglise joonisfilm "Vahva sõdur Švejk" on just sedasorti õilis üritus, soov loo-dust ümber kujundada.

INGEL KESAPõLLUL Ja samal ajal kui paljust (ning väga heast) loo-butakse, kirjutatakse palju (ja mitte eriti teravmeelset) ka juurde. Sõjavastane film ei saa piirduda pildikestega sellest, kuidas sol-datid ja ohvitserid rongiga rinde suunas lok-suvad, lõputut plära ajavad, võimaluse korral ohjeldamatult õgivad ja ennast aeg-ajalt täis situvad. Patsifistlik film peab tingimata näi-tama ka lahingutegevust (kriitilises võtmes) ning lõppema kahe leeri lihtsõdurite vennas-tumisega. Švejkist endast saab vaat et kange-lane ja rahvajuht. Hašeki romaani üsna nihi-listlik meeleolu asendub kohatu lüürika ja paatosega.

Muidugi, mu etteheited on fänni ettehei-ted, kes kunagi pole rahul, kui tema pühakirjaga liiga vabalt ümber käiakse. Tänapäeval tuleb aga aina enam juurde selliseid inimesi, kes algmater-jali lugenud pole. Mis pilguga need süütud hingekesed filmi vaadata võiksid, ei oska arvatagi. Lõppude lõpuks, ega see ukrainlaste-inglaste katsetus kõige hullem ka ei ole. Loo esimene pool, kuni sõjaväljale suundumiseni, kulgeb üsna kenasti.

Aga Švejk on siiski palju põnevam persoon kui sellest filmist välja pais-tab. Maailmakirjandusest võrdleksin teda ei kellegi teise kui Dostojevski vürst Mõškiniga. Kaks paberitega idiooti, kaks alati sõbralikku inim-hinge, kelle moraalne puhtus ja iga-vene positiivsus ligimesi ühteaegu ligi tõmbavad ja hulluks ajavad. Kaks inglit kesapõllul.

ANdRUS KIvIRähK

"Vahva sõdur Švejk" linastub Artises ja Plazas.

Aga nii nagu jõed ei lase end tagurpidi pöö-rata ja mais pole Eestis kasvatamiseks sobilik põllukultuur, nii ei anna ka "Švejk" ennast ker-gelt kätte.

Kõigepealt – Hašeki raamat on nagu boa-madu. Kassi või küülikut on kerge sülle võtta, aga kuidas on boamaoga, kelle pea on küll näha, aga sabaots kaob kusagile võsa varju? Õigupoolest tal polegi seda. Hašeki romaanil pole lõppu, kuna autor suri kirjutamise käigus, aga raske olekski ette kujutada, kuidas selline raamat lõppeda võiks. Milline võiks olla Hašeki romaani lõpplahendus, puänt? "Švejk" ongi loomult lõputu, aina jätkuv ja jätkuv rida tota-kaid juhtumusi vaheldumisi veel totakamate meenutustega varasematest totakatest sünd-mustest. On iseloomulik, et raamat, mis peaks kõnelema sõjast, ei jõuagi tegelikult lahingu-tegevuse kujutamiseni. Ainuüksi teekond rin-dele võtab enda alla sadu lehekülgi. Kui Haše-kil õnnestunuks tõepoolest Švejk lahingusse viia, oleks raamat ilmselt meetripaksune.

Filmimehe jaoks tekib siin kohe küsimus – mida võtta ja mida jätta? Raamat võib olla lõputu lohe, filmil peab olema algus ja lõpp. Mingi valik tuleb teha, üüratust tekstimäest tuleb välja sõeluda üksainus kärutäis režis-sööri arvates eriti väärtuslikke kivimeid.

Paraku kaob selle käigus "Švejkile" ainu-omane võlu. Jõest ammutatud ämbritäis vett ei anna kunagi edasi jõe enda majesteetlik-kust. "Švejkist" pole võimalik teha lühikons-pekti ja seda ei saa paari sõnaga ümber jutus-tada. Hašeki romaan, mis on omal kombel muidugi sõjavastane teos, kuid kõneleb selle kõrval Praha joomakommetest ja üldse abso-luutselt kõigest, muutub filmis teravaks patsifismipropagandaks.

EE

ST

I A

SI

BFMi magistrikursuse mängufilmiprog-rammi koondpealkiri "Alguses oli sõna – ja siis sündis film" annab ilmselt

üsna arusaadava vihje linateoste päritolu kohta. Kõik kaheksa tudengifilmi on valmi-nud mõne kirjandusteose alusel ning auto-rite asi on olnud kirjanike sõnad vaatajat ühel või teisel moel kõnetavaks pildikeeleks transformeerida.

Filme on siin mitmesuguseid – on mõtlikke, on tempokaid, on vahepealseid. Leiab ängi, leiab laamendamist. Lugusid on jutustatud nii vihjamisi kui lausa pastakaga ette joonis-tatult. Pea igas kinonovellis on midagi, mis tundub huvitav, või siis mingi tera, mis osu-tub pipraks suhkrus.

Moonika Siimetsa filmis "Aeg ei peatu" on peategelastel läinud vahetusse ema ja tütre rollid. Carita Vaikjärv on range tütar, Ene Jär-vis tema haige kargule toetuv ema. Pirtsaka voodis lebava naise ukse taha ilmub koge-mata lillekimbuga kavaler (Felix Kark). Säde-mest tõuseb leek, kohvilaua taga istumisest tants ning hetk enne lõputiitreid uhab proua juba härra mootorratta külgkorvis Amanda Leari "Enigma" saatel vastu tundmatule tule-vikule. Olemuselt staatilise filmi päästab liig-sest teleteatrist huumor, mis leevendab ka seda, et tegelased on autorile vaid märgid, kelle käitumispsühholoogia paistab loo loo-jatele üsna teisejärguline olevat.

Anton Tšehhovi ainetel valminud "võõrsil" (režissöör hardi Keerutaja) jutustab loo nar-koärika pruudi dilemmast ning Triin Ruu-meti "Teiselpool vikerkaart" mehe ja naise vahelisest rollimängust, mille reeglid jäävad kahjuks vaatajale üsna segaseks. Kuid noo-rima Hendrik Toompere ja Katre Kaselehe näitlejatööd on head. Kuigi jälle on ekraanil need eesti filmile nii omased hüsteerikutest naised ning heitunud mehed...

Ekslevaid mehi näitavad veel kaks filmi: Jaan Penjami "Elu nagu paradiisis" ning Eik

Tammemäe "Mõttetu". Esimene neist on närvilise montaažiga tragikomöödia kunagi-sest muusikaheerosest (Lauri Saatpalu), kes on valmis minema pigem vangi kui Soome laevale sülti mängima. Teise filmi peategelast kehastav Rednar Annus sooritab eksistentsia-listliku ängi paine all kuritöö. Miks, jääb veidi segaseks – ilmselt nihilismist.

Veidi maneerlik Saatpalu on peategelase kehastajaks väärikas valik, aga veel meelde-jäävam on filmiamatöörist kõrvaltegelane, kes tahab kunagisest rahvakunstnikust dok-filmi teha. "Mõttetus" eksponeeritakse oma-korda hiilgavaid kaadrikompositsioone enam kui elavat keskkonda, kuid kes teab, võib-olla oligi see eesmärgiks. Lugu ju jällegi jookseb.

Ringid, ruudud ja muud kompositsioonilised väljendusvahendid on tähtsal kohal ka Kaur Koka Arvo Valtoni lühiloo ekraniseeringus "Last call". Lennujaamas kohtuvad mees ja naine, kes kumbki teise keelt ei oska, ning siit hargneb eksituste jada, kus suureks abiks ja segajaks on salvrätid ning pastapliiats.

Marge Monko "Tähetund" põhineb eesti ühe suurima feministi Mati Undi lühijutul "Unbewusste Ängste". Siin on lõpuks ka üks otsustava moega naistegelane – Näitlejanna. Tema ümber tuterdavad mehed, Kirjanik ja Disainer. Parajalt irooniline lugu inimese argusest kriisisituatsioonis – korraga nii vai-mukas kui melanhoolne ja igatahes värskendav.

Kui aga sellest programmist tuleks leida "kõige filmim film", siis on selleks kahtlemata Ivan Pavljutškovi "valge ruut". Hiilgav ope-raatoritöö, kindel misanstseen ja karismaatili-sed lapsnäitlejad jutustavad vaatajale oma versiooni lapsepõlve muretutest mängudest. See pole küll kahjuks Kalle Blomkvisti terri-toorium, kuid päris kinomaailma hõngu on siin küll.

KRISTIINA dAvIdJANTS

FILMIKS SAANUd SõNAdBalti Filmi- ja Meediakooli filmiosakonna magistrikursuse lühifilmiprogramm "Alguses oli sõna – ja siis sündis film" (Eesti 2012): "Aeg ei peatu", režissöör-stsenarist Moonika Siimets, 22 min; "Võõrsil", režissöör-stsenarist Hardi Keerutaja, 7 min; "Tähetund", režissöör-stsenarist Marge Monko, 14 min; "Elu nagu paradiisis", režissöör Jaan Penjam, 13 min; "Mõttetu", režissöör Eik Tammemäe, 15 min; "Valge ruut", režissöör-stsenarist Ivan Pavljutškov, 17 min; "Teiselpool vikerkaart", režissöör-stsena-rist Triin Ruumet, 18 min; "Last call", režissöör Kaur Kokk, 13 min.

Näitleja Ene Järvis režissöör Moonika Siimetsa lühimängufilmis "Aeg ei peatu".

On uute mõtete aeg. Hyundai. Ametlik partner UEFA EURO 2012.

Arvad, et ainult inimesed võivad mängureegleid muuta?

Hyundai mudelite keskmine kombineeritud kütusekulu 3,5-10,6 l /100 km, CO₂ heitmed 97-199 g/km

Ootame Sind proovisõidule www.hyundai.ee

KUUKAVA 15–30/6

KUUKAVA 15–30/6

VIRU KESKUSE KATUSEL

PÄRNU RANNASRANNAHOONE KÕRVAL

KATUSEKINO.EE

Katusekino

RANNAKINO.EE

RannakinoAvatud juunis iga päev alates 12.00.Tule lõunale või dringile!

KATUSEKOHVIK & BAAR,PÄIKESETERRASSID

PÄIKESETERRASS, BAARID & KOHVIK,

PRIVAATRANNA ATMOSFÄÄR.PILETID EELMÜÜGIST: Piletilevist või katusekino.ee

Osta pilet eelmüügist vihmakindlatele soojendusega terrassidele. KOHAPEAL: pool saalist tuleb müüki alati enne seanssi Katusekinos.

PILETID EELMÜÜGIST: Piletilevist. Osta pilet eelmüügist vihmakindlatele soojendusega terrassidele.

KOHAPEAL: pool saalist tuleb müüki alati enne seanssi.

Seansside algus 15–19/6 orienteeruvalt kell 23.00 ja 20–30/6 orienteeruvalt kell 23.30. Seansid toimuvad iga ilmaga.

Seansside algus 15–19/6 orienteeruvalt kell 23.00 ja 20–30/6 orienteeruvalt kell 23.30. Seansid toimuvad iga ilmaga.

KumaréVikram Gandhi

The King s SpeechTom Hooper

15/6 15/6R RSKANDAALNE KINO

Conan, The BarbarianBad, But Good! Action Special: John Milius

Serge Gainsbourg -huligaani armastusJoann Sfar

19/619/6

TT

Pink FlamingosJohn Waters

MacheteRobert Rodriguez, Ethan Maniquis

16/6 16/6L L

Paris, I Love You22 režissööri, Olivier Assayas, Coenid et al

The Ghost WriterRoman Polanski

17/6 17/6P P

Rambo: First BloodBad, But Good! Action Special: Ted Kotcheff

A SeparationAsghar Farhadi18/6 18/6E E

The PredatorBad, But Good! Action Special: John McTiernan

Elite SquadJose Padilha20/6

20/6K

K

KULTUS & FRIIGIFILM

FILMIPÄRL

VALITUD HUUMOR

VALITUD HUUMOR

VALITUD HUUMOR

SKANDAALNE KINO

JelenaAndrei Zvjagintsev

Elite Squad 2Jose Padilha21/6

21/6N

N

The Greatest Movie Ever SoldMorgan Spurlock

BrünoLarry Charles22/6

22/6R

R

Kino suletud. Mõnusat jaanipäeva!

Kino suletud. Mõnusat jaani!

23/6 23/6L L

The DictatorLarry Charles

Happy-Go-LuckyMike Leigh

24/6 24/6P P

Dr. NoJames Bond Special Terence Young

The WrestlerDarren Aronofsky

25/6 25/6E E

Goldfi ngerJames Bond Special Guy Hamilton

Slumdog MillionaireDanny Boyle

26/6 26/6T T

VÄRSKE FILM

VÄRSKE FILM

VÄRSKE DOKK

VALITUD HUUMOR

VALITUD HUUMOR

KINOKLASSIKA

KINOKLASSIKA

Casino RoyaleJames Bond Special Martin Campbell

Pink FlamingosJohn Waters

28/6 28/6KINOKLASSIKA

N N

ThunderballJames Bond SpecialTerence Young

KumaréDocPoint publiku lemmik: Vikram Gandhi

27/6 27/6K K

Black Cat, White CatEmir Kusturica

Paris, I Love You22 režissööri, Olivier Assayas, Coenid et al

29/629/6

RR

FILMIPÄRL

VÄRSKE DOKKThreeTom Tykwer Weekend

MaradonaEmir Kusturica / EURO2012 Finaalmängu eelõhtu special

30/630/6

LL

KINOKLASSIKA

VALITUD HUUMOR

PartnerKatusekino suurim sõber

Rannakino suurim sõber

Katusekino sõber

Rannakino sõber

VÄRSKE FILM

VALITUD HUUMOR

FILMIPÄRL

VÄRSKE FILM

FILMIPÄRL

VALITUD HUUMOR

FILMIPÄRL

FILMIPÄRL

SKANDAALNE KINO

KULTUS� JA FRIIGIFILM

FILMIPÄRL