koer - aarmakatlin.files.wordpress.com€¦ · web viewkoer on üks vanemaid koduloomi. ta...
TRANSCRIPT
Tallinna Ülikool
Informaatika Instituut
Kätlin Aarma
KOER JA LINNUD
Referaat
Juhendaja: xxx
Tallinn 2015
Kätlin Aarma
Sisukord
Sissejuhatus.................................................................................................................................3
1 Koer.....................................................................................................................................4
1.1 Koera põlvnemine........................................................................................................5
1.2 Hurda- ja hagijalaadsed koerad (Vana-Egiptus)..........................................................5
1.3 Koera anatoomia ja füsioloogia....................................................................................6
1.3.1 Üldandmed............................................................................................................6
1.3.2 Koera kehaehituse tüübid......................................................................................7
1.3.3 Karvkate................................................................................................................8
1.4 Koera pidamine............................................................................................................9
1.4.1 Koeratõud ja tõuaretus........................................................................................10
1.4.2 Koeratõud............................................................................................................10
1.4.3 Tõuaretus.............................................................................................................12
1.4.4 Tõugude klassifitseerimine.................................................................................13
1.4.5 Tõustandard.........................................................................................................17
1.5 Koerteühendused........................................................................................................17
1.5.1 Maailm................................................................................................................17
1.5.2 Eesti.....................................................................................................................18
1.6 Kennelharrastused......................................................................................................20
2 Linnud...............................................................................................................................22
1
Kätlin Aarma
2.1.1 Üldist...................................................................................................................25
2.1.2 Skelett.................................................................................................................25
2.1.3 Lihaskond............................................................................................................26
2.1.4 Närvisüsteem ja meeleelundid............................................................................26
2.1.5 Neuroendokriintelg.............................................................................................27
2.1.6 Seedeelundkond..................................................................................................28
2.1.7 Hingamiselundkond............................................................................................28
2.2..........................................................................................................................................29
2.2.1 Vereringe.............................................................................................................29
2.3 Lümfisüsteem.............................................................................................................30
2.3.1 Erituselundkond..................................................................................................30
2.3.2 Sigimine..............................................................................................................30
2.3.3 Füsioloogilised eripärad......................................................................................31
2.4 Eluviis.........................................................................................................................32
2.5 Ökoloogia...................................................................................................................32
2.6 Linnud ja inimene.......................................................................................................33
Kokkuvõte.................................................................................................................................34
Kasutatud kirjandus..................................................................................................................35
2
Kätlin Aarma
Sissejuhatus
Töö eesmärk on saavutada teadmisi ja kiireid nippe, et teha erinevaid ülikooli kodutöid õieti ja mugavalt.
3
Kätlin Aarma
1 Koer
Koer ehk kodukoer on hundi alamliik (Canis lupus familiaris) või koera perekonna liik (Canis
familiaris), mis on inimeste poolt kodustatud.
Koer on üks vanemaid koduloomi. Ta kujunes 8000[viide?] (mõnedel andmetel 10
000[viide?]) aastat eKr tõenäoliselt halli hundi ja mõne teise koeraperekonna liigi
kodustamise, ristamise, sihipärase valiku, suunava kasvatuse ja taltsutamise tulemusena.
Paleoliitikumi inimest ajendas koera kodustama toidu- (liha-, vere-, luu-) vajadus, arvatavasti
hoopis hiljem hakati koeri kasutama jahikoertena ning kande- ja veoloomadena,
karjakasvatuse arenedes karjahoidjana. Koera kui liigi bioloogiline plastilisus on võimaldanud
aegade jooksul aretada üle 500 kehaehituselt ja värvuselt erineva tõu.
Koer on sotsiaalselt intelligentne loom ja kutsikast alates inimesega koos kasvanud koer õpib
inimese liigutusi ja häält tõlgendama. Ka inimesed võivad õppida koerte suhtlemist mõistma.
Koerad suhtlevad omavahel peamiselt kehaasendite, liigutuste, ilmete ja häälega. Koertele on
omane ka oma territooriumi kaitsmine ja märgistamine uriini ja väljaheidetega.
Otstarbe järgi liigitatakse koeratõuge jahi-, töö- ja seltsikoerteks. Koera rakendamist nii
paljudel elualadel võimaldavad tema kiindumus inimesse, hea haistmine, kuulmine,
nägemine, vastupidavus, kaitse- ja jahiinstinkt ning hõlbus dresseeritavus.[2]
Inimesed, kes on tõukoertest huvitatud ja neisse pühendunud, koonduvad
kennelorganisatsioonidesse (Eestis Eesti Kennelliit jt).
4
Kätlin Aarma
1.1 Koera põlvnemine
Alles viimase paarisaja aasta kestel on paljud loodusteadlased (G. Buffon, P. S. Pallas, Carl
von Linné jpt) uurinud koera põlvnemist. Tugevaks tõukeks koera eelajalooliste vormide
uurimisele oli koera jäänuste leidmine 1861. aastal Šveitsis ja Trioolis avastatud kiviaegsete
inimasulate väljakaevamisel. Leitud koer nimetati sookoeraks ehk turbakoeraks (Canis
familiaris palustris).[3]
Esimene teadaolev koeralaadne loom on Cynodictis (kassitaoline loom). [4][5] Arvatavalt
põlvnevad kõik kodukoerte liigid aasia hundist. Üheks väikesekasvuliste aasia huntide
kodustamise eelduseks võib pidada fakti, et nad on raipesööjad. Samas suurekasvulised
Euroopa ja Põhja-Ameerika hundid püüavad ja tapavad suuri saakloomi.[6]
1.2 Hurda- ja hagijalaadsed koerad (Vana-Egiptus)
Geneetilised uuringud kinnitavad, et esimesed huntkoerad ilmusid Aasiasse 40000 – 100000
aastat tagasi. Umbes 20000 aastat tagasi liikusid mööda „Beringia“ maismaasilda inimene ja
koer Põhja-Ameerikasse.[7] Eelajalooline koopamaaling Tšaadis Ennedi platool kujutab koera
varases inimühiskonnas, arvatavasti suurulukite küttimisel abiks olles.[8]
Uurimus näitab, et kõik tõud (uuriti 85 koeratõugu) kuuluvad ühte neljast erinevast omavahel
suguluses olevast tõugrupeeringusse. Enamus kaasaegsetest koeratõugudest on kõigest
viimase 300 aasta valikulise aretuse tulemus.[9]
Vanimad koeraluud pärinevad Eesti seni teadaolevalt vanimast, Pulli asulast Sindi jõe kaldal
9000.–8550. aastast eKr. Sealsed koerad olid turjakõrgusega 55–65 cm ja kehaehituselt
5
Kätlin Aarma
tõenäoliselt tänapäevaste laikade sarnased. Selle aja koerad olid peamiselt jahikoerad, ehkki
ilmselt neid nälja korral ka söödi.[10]
Koerte põlvnemislugu (skeem) : Генеалогия собак (древо), The genealogy of the dog
1.3 Koera anatoomia ja füsioloogia
Koera välimik.Joonis 1. Koer 1.üleminek otsmikult koonule, 2. koon (ninapeegel ja mokad
(huuled)), 3. kaelaesine (-alune), 4. õlavars, 5. eesrind, 6. kämmal, 7. nimme e. lanne, 8. reis,
9. kand, 10. pöid, 11. turi (koera turja kõrgust mõõdetakse siit), 12. põlv, 13. jalad ja käpad,
14. saba.
Erinevused koera ja tema hundist eellase ülesehituse vahel on minimaalsed. Kuigi koera
suurus ja välimus varieerub enam kui ühegi teise imetaja puhul, on tema ehitus alati sama.[11]
Joonis 1. Koer
1.3.1 Üldandmed
(Sulgudes inimese näidud)
Kehatemperatuur 37,5–39,0°C (36,2–37,4°C), pulsisagedus 100–130 (60–80) lööki minutis
6
Kätlin Aarma
Vererõhk 110 (120/80) mm Hg, mõõtmiskoht reiearter (kodarluu arter)
Peaaju mass 100 (1400) grammi, peaaju massi % keha massist 0,22 (2–2,5)
Organismi keharakkude diploidne kromosoomiarv (2n) 78 (46)
Nägemine Pilgu vaateulatus 250–290° (210°)
Kuulmise ülempiir 100 000 (20 000) Hz
Keskmine eluiga 10–12 (70–84) aastat, pikim eluiga 34 (üle 200) aastat. Test : Sinu vanus
koera aastates.
Tiinuse kestvus 2,5 kuud, korraga sündinud poegade arv 2–10 [12][13]
Erinevaid rekordeid ja fakte laiast maailmast.[14][15]
1.3.2 Koera kehaehituse tüübid
Koera kehaehitus peab olema sobiv tema kasutusalaga (urukoerad, karjatavad või püüdvad
koerad). Koera kehaehituse tüübiõpetusele pani aluse Norra künoloog Olaf Roig, mida
arendas edasi soomlane Riitta Aho. Koerad jaotakse tüüpidesse vastavalt liikumisviisi ja
temperamendi järgi.
7
Kätlin Aarma
1. Traavija – pikema keha ja heade nurkadega, liikuvad koerad. Kestval liikumisel on need
koerad vastupidavad (näiteks saksa lambakoer, pikakarvaline collie, dalmaatsia koer, soome
hagijas – ehk karja ajavad ning osad jahikoerad)
2. Galopeerija – nelinurkse kehaplaaniga, kõrgejalgsed, mitte nii hästi nurgistunud kui
traavijatüüpsed koerad. Lühemaajalisel liikumisel väga kiired koerad (dobermann, hurdad,
soome püstkõrv – tõud, kellelt nõutakse kiirust)
3. Jõutüüp – ümara kehakujuga, tugevad ja jõulised nn. võitluskoerad (inglise bulldog – neilt
nõutakse ainult jõudu)
Nende kolme põhitüübi vahel võib ära jagada kõik koeratõud. Loomulikult on olemas ka
segatüüpe: jõud ja kiirus (norra hall põdrakoer, bouvier), jõud ja vastupidavus (Kesk-Euroopa
valve- ja karjakoerad).[16]
1.3.3 Karvkate
Koertel on topeltkasukas, mis koosneb pehmest aluskarvast ja pikemast kaitsvast
pealiskarvast. Koerad ajavad regulaarselt karva ning uuendavad karvkatet. Kõige aktiivsem
karvavahetus leiab aset kevadel, mil paksu talvekasukat enam ei vajata.Sügisel toimub samuti
karvavahetus, siis vahetatakse õhem suvine karvkate välja pikema ja tihedama talverüü vastu.
[17] Karvkatte struktuur on koeratõugudel erinev. Näiteks basenji on kohanenud soojema
kliimaga ja kaotanud aluskarva, milleks enam vajadust ei ole.[18]
Sagedamini esinevad karvastiku tüübid : Karm k. – tugev ja kare kattekarv, sageli koos hea
aluskarvaga (foksterjer, šoti hirvekoer); Kähar k. – väikesed ja kõvade või suurte ja õhuliste
8
Kätlin Aarma
kihatatega karvastik (bichon (bichon frisé)); Lühike/sile k. – lühike ja tiheda kattekarvaga
k.,koos aluskarvaga või ilma; Pikk k. – küllalt pikk, mitmesuguse struktuuriga esinev
kattekarv, koos aluskarvaga ja ilma.[19]
Paljusid tõuge esineb mitmes värvivariandis. Mõne tõu puhul on värvilaikudel praktiline
tähendus ning paljudel juhtudel teeb just see väikese eripära tõust tõu.[20][21]
1.4 Koera pidamine
Koer on suure kohanemis- ja aklimatiseerumisvõimega ega ole eriti nõudlik
pidamistingimuste suhtes. Eestis reguleerib seda seadus "Lemmikloomade pidamise nõuded".
Kõikides koerateemalistes raamatutes saab ohtralt juhiseid kuidas koera pidada ja millega
arvestada.
Peamine reegel aga oleks – koera peab sotsialiseerima, tuleb koolitada (mõnda vähem, teist
rohkem), peab kasvatama, et temast saaks normaalne ühiskonnaliige. Kui teie pereliikmeks on
koer, ei ole te enam oma aja peremees. [22]
Koerte haiguste nimekiri (ingl.)
Koeraliha Hanois.
Koreas, Vietnamis ja mõnedes Hiina piirkondades kasvatatakse koeri lihaloomana. Paljudes
riikides on koeraliha söömine tabu ja selle müük seadusega keelatud.
9
Kätlin Aarma
Koera nahka kasutavad eriti Põhja-Aasia rahvad karusnahana riietuses. Brasiilias kasutatakse
koeranahka cuíca-trummide valmistamiseks. 2009. aastast on Euroopa Liidus koeranahkade
import ja nendega kauplemine keelatud.[23]
Seksuaalset kiindumust koertesse nimetatakse kanidefiiliaks.
1.4.1 Koeratõud ja tõuaretus
1.4.2 Koeratõud
Kuigi maailmas on ametlikult üle 400 koeratõu, moodustavad 20 populaarsemat peaaegu pool
kõigist tõukoertest ning 50 populaarsemat enam kui 90% kõigist koertest.[24]
2007. a. kanti Eesti Kennelliidu registrisse 4243 koera 158-st erinevast tõust. Enim
registreeriti (sulgudes koerte arv)
1. saksa lambakoer 376
2. kuldne retriiver 205
3. labradori retriiver 158
4. taks, pikakarvaline 145
5. lääne-siberi laika 133
6. do-khyi (tiibeti mastif) 120
7. bernhardiin, pikakarvaline 117
8. berni alpi karjakoer 108
9. chow chow 100
10
Kätlin Aarma
10. alaska malamuut 98[25]
Kui kennelklubid klassifitseerivad koeri endiselt nüüd juba ajaloolisele 19. sajandi keskpaiga
funktsionaalsusele toetudes, siis enamus koeraomanikke peab tänapäeval koera
lemmikloomana. Tulevasele koeraomanikule on reeglina kõige tähtsam argument looma
suurus.[26]
Pomeranian e. kääbusspits
Szpic miniaturowy 54.jpg
Väikesed koerad :
Kaaluvahemik alla 10 kg, turja kõrguse vahemik 15–40 cm Inglise kokerspanjel
EnglishCockerSpaniel wb.jpg
Keskmised koerad :
Kaaluvahemik 10–20 kg, turja kõrguse vahemik 25–70 cm. Saksa lambakoer
Schaeferhundruede.jpg
Suured koerad :
Kaaluvahemik 20–40 kg, turja kõrguse vahemik 40–80 cm. Bernhardiin
Bernhardiner07.jpg
Ülisuured koerad :
Kaaluvahemik üle 40 kg, turja kõrguse vahemik 50–90 cm.
1.4.2.1 Eesti rahvuslikud tõukoerad
Esimene teadaolev regionaalne aretus jääb 18.-19. sajandisse, kus kohalikest linnukoertest
olevat Baltimail kasutatud Liivimaa linnukoera (Livländischer Vorsteher). Need olnud suured
11
Kätlin Aarma
lõhestatud ninaga, tüübilt üsna ühtlased loomad. Vanade asjatundjate oletusel sisaldanud need
koerad rohkesti pointeri verd. Nad olnud puhtad seisukoerad ega pole aporteerinud.[27]
1930. aastatel ostsid paljud talupidajad karjakoeri sisse Taanist, Hollandist, Saksamaalt ja
Inglismaalt. Kohati aeti läbi põhjamaade "laikadega" ning Venemaa "ovtsarkadega". Kahjuks
toimus import üksikute eksemplaridena, ilma kindla kavata ja sissetoodud loomad segunesid
varsti valikuta igasuguste karjakrantsidega. Eesti Lambakasvatajate Selts võttis suuna aretada
välja Eesti omamaine tõukoer Eesti talukoer kahe alaliigiga :
Valve- ja õuekoer Muri. Punane kuni pruunikas, mitte just väga suur, rõngassabaga, öösel
väga erk. Verd värskendati Lapi koera ja Ungari kuwassiga.
Karjakoer Krants. Must kuni pruunikas, valge kaeluse ja valge sabaotsaga, elav. Uuteks
liinideks Šoti lambakoeri.[28][29] Aretus jäi peale sõda soiku.
Ainus päris (koos standardiga, kuid mitte FCI-i poolt tunnustatud) oma koeratõug on ajukoer
– Eesti hagijas. Tõu aretamine sai Eestis hoo sisse 1930. aastatel, mil meil keelati
jahipidamises 45 sentimeetrist kõrgemate koerte kasutamine. Nõnda tekkis vajadus
madalakasvulise kodumaise hagijatõu järele, kes oleks Eesti oludes töötamiseks piisavalt
tugev. Aastatel 1947. kuni 1954. vaadati üle ja hinnati Eestis 2460 hagijat (tõugudest inglise
madalajalgne hagijas (beagle), inglise rebasehagijas (foxhound), šveitsi hagijas
(Gewöhnlicher Schweizer Laufhund), lutzerni hagijas (Luzernen laufhund) ja berni hagijas
(Dreifarbiger Berner Laufhund)), kellest valiti tõu aretamiseks kõlbulikud koerad. Korraldati
näitusi, ülevaatusi ja peeti tõuraamatut. Kuni 1954.a. jõuti tõustandardi kinnitamiseni.[30][31]
Kaasaegne kehtiv tõustandard kinnitati Eesti Kenelliidu poolt 08. novembril 2007.[32]
1.4.3 Tõuaretus
Koeratõud tekivad teadliku tegevuse tulemusena ning tõu loomine nõuab sageli pikaajalist
aretustööd ja valikut niihästi funktsiooni kui ka välimuse osas. Tõug on seega tüübilt nii
stabiilne, et ühe tõu esindajate paaritumisel tulevad ilmale ainult sama tõu isendid.
12
Kätlin Aarma
Aastasadade jooksul toimuvad igal juhul aeglased muutused ka tõu siseselt. Siin on
mõjuteguriteks ühiskonna nõudmised koerte ja nende funktsioonide suhtes ning keskkond
(ühed rõhutavad koera tööoskusi, teised näituseomadusi, nt. karvkate).[33] Hea näide on
puudel. 16. sajandi Prantsusmaa jämedakoelisest ja mitte just suursugusest jahikoerast on
kujunenud praeguseks elegantseks ja äärmiselt dekoratiivseks seltsikoeraks.[34]
Algselt aretati koeri mingiks konkreetseks otstarbeks (kodu kaitsmine, karja valvamine,
jahtimine). Inimesed tegid valikuid, lähtudes põhimõttest, et tulemuseks oleks parim töökoer.
Kroonitud pead aga lisasid koera aretusesse uue suundumuse, mis pidas silmas enam koera
kuju ja temperamenti.[35] Tekkis uus rühm koeratõuge – dekoratiivkoerad, keda inimene
pidas esteetiliste ja teiste vaimsete vajaduste rahuldamiseks.[36] 19. sajandi keskpaigaks oli
välimuse järgi aretatud koerte omamine kogu Euroopa jõukamale rahvale juba tavaline.[37]
Samase aega jääb ka kennelklubide tekkimine, tõugude klassifikatsioonisüsteemi loomine ja
esimesed tõustandardid.
Eestis reguleerib tõuaretust Eesti Kennelliidu tõuraamatumäärus. Kõik tõukoerad on kantud
Eesti Kennelliidu tõuraamaturegistrisse.
1.4.4 Tõugude klassifitseerimine
Sedavõrd, kuidas koerte erinevaid füüsilisi omadusi aretamise käigus rõhutati, võimaldamaks
neil oma tööga paremini toime tulla, arenesid välja selgesti eristatavad koerte "tüübid", mis
klassifitseeriti nende võimete järgi. Esimene Kennelklubi ((British) Kennel Club) loodi
Suurbritannias ja nende väljavalitud tõutüübid klassifitseeriti praktilisel alusel : jälje- (Hound
g.), linnu- (Gundog g.), töökoerad (Working g.) ja terjerid (Terrier g.). Klassifikatsioon jätab
suure hulga koeri välja, see tõttu on Kennelklubil veel kaks kategooriat : kääbuskoerad (Toys)
– kriteeriumiks suurus, mitte rakendus – ning tarbekoerad (Utility g.), valik suurepäraseid
tõuge, enamus võõramaise päritoluga, kelle üksmeelse kategoriseerimisega oli valiku tegijatel
ilmselgelt raskusi. Ameerika Kennelklubis (American Kennel Club) kehtiv klassifikatsioon
peegeldab teatud ulatuses Suurbritannia jaotust. Mandri-Euroopas asutatud Rahvusvaheline
13
Kätlin Aarma
Künoloogiline Föderatsioon (Federation Cynologique Internationale) jagab koerad
põhjalikemasse kategooriatesse, mis annab selgema ülevaate nende praktilistest
rakendusaladest:[38][39]
FCI rühm 1 Lamba- ja karjakoerad
Alarühm 1 Lambakoerad
Alarühm 2 Karjakoerad
FCI rühm 2 Mastifid, molossid, pinšerid, šnautserid, šveitsi mägi- ja karjakoerad
Alarühm 1 Pintšerid ja šnautserid
Alarühm 2 Molossid
Alarühm 3 Šveitsi alpi karjakoerad
Alarühm 4 Ameerika akita
FCI rühm 3 Terjerid
Alarühm 1 Kőrgejalgsed terjerid
Alarühm 2 Madalajalgsed terjerid
Alarühm 3 Bull-tüüpi terjerid
Alarühm 4 Kääbusterjerid
FCI rühm 4 Taksid
FCI rühm 5 Špitsid, algupärased tõud,
Alarühm 1 Pőhjamaised kelgukoerad
Alarühm 2 Pőhjamaised jahikoerad
Alarühm 3 Pőhjamaised valve- ja karjakoerad
14
Kätlin Aarma
Alarühm 4 Euroopa špitsid
Alarühm 5 Aasia špitsid ja sugulastőud
Alarühm 6 Algupärased koerad
Alarühm 7 Algupärased jahikoerad
Alarühm 8 Algupärased hariselgsed jahikoerad
FCI rühm 6 Hagijad, jäljekoerad ja nende sugulased
Alarühm 1 Hagijad
1.1 Suured hagijad
1.2 Keskmised hagijad
1.3 Väikesed hagijad
Alarühm 2 Verejäljekoerad
Alarühm 3 Sugulastőud
FCI rühm 7 Seisukoerad
Alarühm 1 Kontinentaalsed seisukoerad
1.1 Kontinentaalsed linnukoerad
1.2 Spanjeli tüüpi
1.3 Grifooni tüüpi
Alarühm 2 Briti ja Iiri seisukoerad
FCI rühm 8 Retriiverid, linde lenduajavad koerad ja veekoerad
Alarühm 1 Retriiverid
Alarühm 2 Linde lenduajavad koerad
15
Kätlin Aarma
Alarühm 3 Veekoerad
FCI rühm 9 Seltsi- ja kääbuskoerad (kaaslased ja sülekoerad ?)
Alarühm 1 Bichonid ja sugulastőud
1.1.Bichonid
1.2 Coton de Tuléar
1.3 Lővikoerake
Alarühm 2 Puudlid
Alarühm 3 Belgia kääbustőud
3.1 Grifoonid
3.2 Väike brabandi grifoon
Alarühm 4 Karvutud koerad
Alarühm 5 Tiibeti tőud
Alarühm 6 Chihuahua
Alarühm 7 Inglise kääbusspanjelid
Alarühm 8 Jaapani spanjel ja Pekingi koer
Alarühm 9 Kontinentaalsed kääbusspanjelid
Alarühm 10 Kromfrohlandi koer
Alarühm 11 Kääbusmolossid
FCI rühm 10 Nägemise abil jahti pidavad hurdad.
Alarühm 1 Pikakarvalised hurdad
Alarühm 2 Karmikarvalised hurdad
16
Kätlin Aarma
Alarühm 3 Lühikarvalised hurdad
Kui see loetelu ongi põhjalikum ja kirjeldab koerte erinevaid rakendusi, siis ei kajasta ta
ikkagi koerte rollide tõelist eripalgelisust.[40][41]
1.4.5 Tõustandard
Kogu tänapäevane künoloogiline töö põhineb tõukirjeldustel ehk tõustandarditel. See on
koerakasvatajale ja kõigi kohtunikele kohustuslik, mille sisu respekteeritakse ning sihte ja
pürgimusi järgitakse.[42] Tõustandard kirjeldab detailselt, milline peab koer välja nägema, et
olla tõu ideaalne eksemplar. FCI-s on kokku lepitud, et iga koeratõu päritoluriigis on
kennelorganisatsioon, millel on őigus koostada tõustandardit.[43] Eesti on kirjutanud eesti
hagijale.
Isegi kui tõustandardid näivad süütutena, võib nende loomise ja kohandamise taga peituda
varjatud eesmärk. Kui Nõukogude Liit 20. sajandi keskpaigas enamuse Soome Karjala alast
anastas, sai ta kodumaaks sadadele karjala karukoertele, keda hiljem nimetati ümber vene-
euroopa laikadeks.[44]
1.5 Koerteühendused
1.5.1 Maailm
19. sajandi lõpu poole hakkas välja kujunema see, mida me praegu nimetame nüüdisaegseks
koeraharrastuseks. Juba varem olid aretajad hakanud koonduma klubidesse, et tõuge kaitsta ja
säilitad. Ajapikku jõuti arusaamisele, et üleriigilistest organisatsioonidest võiks kasu olla ning
asuti moodustama rahvuslikke kennelliite.
Rahvuslikest kenneliitudest on vanim The Kennel Club ehk Suurbritannia Kennelklubi. See
asutati juba 1873. aastal ning on oma tegutsemisaja jooksul avaldanud äärmiselt suurt mõju
17
Kätlin Aarma
rahvusvahelisele künoloogilisele tegevusele. 19. sajandi lõpuks lisandusid USAs American
Kennel Club, Prantsusmaal Société Centrale Canine ja Belgias Société Royale Saint-Hubert,
Hollandis Raad van Beheer op Kynologisch Gebied in Nederland, Saksamaal Kartell für das
Deutsche Hundewesen en und Die Delegierten Kommission ja Austrias Österreichischer
Kynologenverband. Põhjamaades alustasid koos Soome Finska Kennelklubben / Suomen
Kennelklubin ja Rootsi Svenska kennelklubben 1889. Enne II maailmasõda oli pea kõigis
Euroopa riikides oma künoloogiline keskorganisatsioon.
1912. aastal loodi Rahvusvaheline Künoloogiline Föderatsioon Fédération Cynologique
Internationale (FCI), millesse kuulusid esmajoones Euroopa riigid. FCI kordineerib rahvuslike
organisatsioonide tööd.[45]
1.5.2 Eesti
Järjekindlalt ning ratsionaalset tõukoerte (peamiselt jahikoerte) importi ja aretust hakati
siinsete suurmaapidajate poolt harrastama 19. sajandi lõpu poole. Jahikoeri imporditi
Inglismaalt, Venemaalt, Prantsusmaalt ja Saksamaalt. Imporditud tõugudest on teada hurdad,
hagijad e. brakid (siin tunti neid jänesekoerte nime all). Rebase ja mägra urgudesse kasutati
mägrikud e. taksikoeri ja basseekoeri.[46]
Kuna põhilise osa tõukoertest moodustasid jahikoerad toimus tõukoertega seotud
organiseeritud tegevus esialgu Eestimaa Jahisõprade Seltsis (Estländischen Verein von
Liebhabern der Jagd), mille 1891. aasta põhikirjasid oli sees punkt nii jahimeetodite kui ka
jahiks vajalike koeratõugude parandamisest.
1897. aasta märtsis toimunud Eestimaa Jahisõprade Seltsi peakoosolekul koostati ametlik
programm 20.—22. mail Riias toimuvaks esimeseks Balti kõigi koeratõugude (v.a.
taskukoerad) näituseks. Selle näituse ajal tuldi mõttele ellu kutsuda Balti Puhtatõuliste Koerte
18
Kätlin Aarma
Kasvatajate Selts (Baltischen Verein von Lieberhaben reinblütiger Hunde). Seltsitöö
tõuaretuses oli põhirõhk suunatud jahi – ja valvekoertele.[47][48]
Teiste maade eeskujul asutati 23. juulil 1929. aastal Eesti Kennelklubi (EKK). Esimene
koertenäitus toimus 24. ja 25. mail Tallinnas, Gonsiori tänava maneezis. Selliseid tõukoerte
näitusi korraldati Tallinnas igal kevadel ning kaks korda 1935 ja 1937 aastal, ka Tartus.
Kohe oma loomisest hakkas Eesti KennelKlubi koostama "Koerte tõuraamatut" (I osa Nr. 1-
200 koeraga (1934. a.) ja II osa Nr. 201-400 koeraga (1939. a.)). Tõuraamatusse registreeriti
18 koeratõugu, kuid tegelikult oli neid rohkem.
30.-aastate lõpuks oli EKK rahvusvahelise organisatsioonina tunnustatud ning sai kutseid
kõikidele rahvusvahelistele künoloogide kongressidele; vahetas paljude välismaa klubidega
auhindasi, tõuraamatuid, reegleid jne. EKK võeti vastu ka Saksamaa Künoloogiliste Ühingute
Liitu (viimases oli liitunud üle 300 ühingu ). Hea läbikäimine oli Soome, Läti, Prantsusmaa,
Austria, Rumeenia, Itaalia, Hispaania jt analoogsete klubidega.[49][50]
Peale Teist Maailmasõda üritasid endised Eesti KennelKlubi liikmed oma tegevust
aktiviseerida ja asutasid Eesti Tõukoerte Kasvatajate Ühingu. Tegutsedes aastatel 1944–1955
ning ühingu aktivasse võib kanda Eesti ainukese omamaise koeratõu – eesti hagija lõpliku
formeerimise.[51]
Nõukogude perioodil jagunes koerakasvatusalane töö kahe organisatsiooni vahel. Jahikoerte
kasvatust ja tõuaretust suunati Eesti NSV Künoloogide Nõukogust, mis asus Eesti NSV
Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumi alluvuses. Teenistus – ja dekoratiivkoerte
tööd juhtis Eesti Vabariiklik ALMAVÜ[52] Teenistuskoerte Kasvatajate Klubi.[53]
19
Kätlin Aarma
1982. a. mais asutati Tallinna Koerakasvatajate Klubi ja Eesti Kennelklubi. Paljud endised
almavülased läksid uutesse klubidesse üle. Eesti koeraharrastuses algas konkurentsi ajastu.
[54]
Eesti koerakasvatajate sidemed Lääne riikide koerakasvatajatega tihenesid 80-ndatel. Need
sidemed tähendasid enamasti aretusmaterjali ja tõualase informatsiooni hankimist.
Aretusisendeid saadi vahetuskaubana, enamasti pakuti vastu Eestis sündinud kutsikaid.
1989. aasta juulis toimus Tallinna Merepäevade raames koertenäitus Pirita jõekäärus, mille
korraldasid aktivistid erinevates Eesti koerakasvatajate organisatsioonidest. Näitus päädis
koosviibimisega, millest võtsid osa Soome Kennelliidu esindajad Kari Järvinen ja Hans
Lehtinen, kes informeerisid, et FCI on teinud Soome Kennelliidule ülesande anda hinnang
1989 augustiks tõukoerte alal tehtavast tööst NSVL-is. Hinnang sisaldas palju negatiivset.
Peamine takistus oli ühtse keskorganisatsiooni puudumine, keda võiks usaldada
koostööpartnerina. Näitust korraldanud aktiiv võttis endale eesmärgi ellu kutsuda Eesti
Kennelliit (EKL). Asutamiskongress toimus 09. detsembril 1989. Esimene rahvusvaheline
näitus (CACIB) korraldati 1993. aasta mais. Alates 1999. aastast on Eesti FCI täisliige. [55]
1.6 Kennelharrastused
Leidub hulk koerte tegevusalasid, millest koer rõõmu tunneb ja mille juures sinul on võimalus
kohata teisi samasuguste huvidega inimesi.
1. Eesti rahvuslikud koolitusalad
Kuulekuskoolitus (KK)
Põllujälje katse (PJK)
20
Kätlin Aarma
2. Rahvusvahelised töökatsed, eksamid ja võistlused
Rahvusvaheline teenistuskoerte eksam.
Internationale Prüfungsordnung (IPO)
Schutzhunddienzt (SchH) / Vielseitigkeitsprüfung (VPG)
Jäljekoerte eksam / Fährtenhunde (FH)
Sõnakuulelikkus (SK)
Ühiskonnakõlblikkuse test / Begleitungshund (BH)
Vastupidavusekatse / Ausdauerprüfung (AD)
Agility, takistusriba läbimine
Koertenäitus
Hurtade maastikujooks
(wikipedia, 2015)
21
Kätlin Aarma
2 Linnud
Linnud (Aves) on keelikloomade klass selgroogsete alamhõimkonnast, kellele on iseloomulik
võime aktiivselt lennata, nende keha on kaetud sulgedega ja esijäsemed on moondunud
tiibadeks.Joonis 2. Linnud Lindude ninamik on arenenud nokaks, neil puuduvad hambad,
hingamine toimub kopsudega, esineb parempoolne aordikaar ja neljakambriline süda,
paljunemine toimub koorega munade abil. Linnud on valdavalt püsisoojased.
Linde uurivat teadust nimetatakse ornitoloogiaks.
Joonis 2. Linnud
Süstemaatika ja evolutsioon
Lindude eellased eraldusid Keskaegkonna esimesel poolel diapsiidide hulka kuulunud
roomajatest. Millisest diapsiidide rühmast ja millal linnud täpsemalt alguse said, pole selge,
kuigi uusi fossiile pidevalt leitakse. Pikka aega valitsev seisukoht on olnud lindude
pärinemine Dromeasauridae hulka kuulunud dinosaurustest. Viimasel ajal on toetust kogunud
ka alternatiivne hüpotees lindude ja dinosauruste pärinemisest ühtsest eellasest (varastest
diapsiididest). Viimase kasuks räägivad eriti lindude ja sisalvaagnaliste esijäsemete (ja
oletatavasti hingamiselundite) ehituse erinevused ning teooria, et suled olid diapsiidide
primaarseks katteks ja soomused nende derivaadid. Esimeseks selgelt kaasaegsete lindude
tunnustega (ning ka paljude roomajalike tunnustega, nagu hambad ja sõrmedega esijäsemed)
fossiiliks on arheopterüks ajast umbes 160 miljonit aastat tagasi (on ka teada palju talle
lähedasi vorme, nagu Rahona, Confuciornis). Arheopterüksist vanemaid lindude fossiile pole
teada (Triiasest pärineva väga halvasti säilinud nn Texase linnu rekonstruktsiooni peetakse
22
Kätlin Aarma
enamasti ebakorrektseks), küll aga pärineb hilisemast ajast mitu huvitavat leidu, kes
meenutavad arheopterüksi ja dinosauruste vahevorme (tegemist võib niisiis olla reliktidega, nt
Unenlagia, Sinosauropteryx). Juba väga lähedane kaasaegsetele lindudele oli vaid veidi
hilisem (~140 milj. a tagasi) Liaoningornis. Nende leidude põhjal on varased linnud jagatud
kaheks rühmaks, Ornithurae (Liaoningornis, läänelinnulised, kalalinnulised ja kaasaegsed
linnud Neornithes) ja Sauriae (arheopterüks, Confuciornis, Enanornithes, Patagopteryx jt).
Kaasaegsed lindude seltsid tekkisid ilmselt juba Kriidi ajastul, (paljude
molekulaarbioloogiliste andmete põhjal isegi varem) ja elasid Kriidi lõpu väljasuremise hästi
üle.
Archaeopteryx
Järgnev lindude süsteem ei sisalda segase süstemaatilise kuuluvusega ja halvasti tuntud
väljasurnud lindude rühmi:
Selts: Enanornithes – välja surnud
Selts: läänelinnulised (Hesperornithes) – välja surnud
Selts: kalalinnulised (Ichthyornithiformes) – välja surnud
Alamklass: pärislinnud (Neornithes)
Selts: jaanalinnulised (Struthioniformes)
Selts: tinamulised (Tinamiformes)
Selts: kanalised (Galliformes)
Selts: hanelised (Anseriformes)
23
Kätlin Aarma
Selts: värvulised (Passeriformes)
Selts: rähnilised (Piciformes)
Selts: siniraalised (Coraciiformes)
Selts: järanokalised (Trogoniformes)
Selts: hiirlinnulised (Coliiformes)
Kurgkotkas
Selts: piiritajalised (Apodiformes)
Selts: öösorrilised (Caprimulgiformes)
Selts: kakulised (Strigiformes)
Selts: käolised (Cuculiformes)
Selts: papagoilised (Psittaciformes)
Selts: kurelised (Gruiformes)
Selts: kurvitsalised (Charadriiformes)
Selts: tuvilised (Columbiformes)
Selts: pistrikulised (Falconiformes)
Selts: toonekurelised (Ciconiformes)
Selts: pelikanilised (Pelecaniformes)
Selts: tormilinnulised (Procellariiformes)
Selts: pütilised (Podicipediformes)
Selts: pingviinilised (Sphenischiformes)
24
Kätlin Aarma
Selts: kaurilised (Gaviiformes)
Maailmas on 2012. aasta seisuga kirjeldatud 10 064 kaasaegset linnuliiki.[1]
Anatoomia ja füsioloogia
2.1.1 Üldist
Linnu välisehitus (põldlõoke)
Lindude kehaehitus on nende sarnase kohastumuse tõttu lendamiseks (mõned on selle võime
sekundaarselt ka kaotanud) ja monofüleetilise päritolu tõttu suhteliselt ühetaoline.
Esijäsemetest on arenenud tiivad, keha on kaetud sulgedega ja on voolujooneline. Suled ei
paikne mitte kogu kehal, vaid lähtuvad konkreetsetest naha piirkondadest (sulisväljakud),
sulestik vahetub enamasti regulaarselt (sulgimine). Ala- ja ülalõuga katab sarvainest nokk,
tänapäeva lindudel hambad puuduvad. Kulgemiseks maapinnal, puudel või mujal kasutatakse
vaid tagajäsemeid. Varbaid on enamasti neli (kinnituvad jooksme külge), neist viimane on
tavaliselt suunatud taha. Varvaste otstes on küünised.
2.1.2 Skelett
Lindude skeletile on iseloomulik kergus ja jäikus. Luud on enamasti õõnsad (sisaldavad
õhuruume). Selgroolülid on sadullülid, üksikutel liikidel ka tagalohksed. Kaelalülisid on 11–
25, rinnalülisid 3–10 (osalt kokku kasvanud). Nimmelülid (mõnikord ka viimased rinnalülid)
koos ristluulülidega ja esimeste sabalülidega on kokku kasvanud ühtseks liitristluuks.
Sabalülid on lõpus liitunud päranipuks. Kolju on esimese kaelalüliga (kandelüli) ühendatud
ühe kuklapõnda abil. Kolju sarnaneb mitmeti roomajate koljuga: puudub silmakoobaste
luuline vahesein, esineb osaliselt liikuv ruutluu, alalõualuu koosneb mitmest osast. Lindude
koljud jaotatakse ehituse alusel kuude tüüpi: iidislõugne, lõhislõugne, sidelõugne, harklõugne,
lõhissõõrmene ja ümarsõõrmene kolju. Roietel esinevad nn konksjätked mis lisavad
rinnakorvile jäikust. Abaluu on piklik, kaarnaluu suhteliselt suur ja ühendatud rinnaluuga.
25
Kätlin Aarma
Rinnaluul on kõigile lennuvõimelistele liikidele iseloomulik suure rinnakiilu esinemine.
Rangluud on kokku kasvanud ühtseks harkluuks. Tiiva põhiraskust kannavad tugevad ja
kerged õlavarreluu, küünarluu ja kodarluu. Kahe viimase sõrme luud on kadunud, randme
luud on osaliselt liitunud randme-kämblaluuks. vaagnavöötmes paiknevad tugevad puusaluud,
mis on kokku kasvanud liitristluuga. Niudeluudele kinnituvad poolliikuvalt süleluud (pole alt
omavahel ühendatud) ja päraluud. Reieluud on suhteliselt keha sisemuses ja osalevad
kõndimisel vähe. Sääreluu ja pindluu on kokku kasvanud sääre-kannaluuks. Kanna ja
pöialuud liituvad samuti omavahel, andes ühtse jooksmeluu. Kannaliiges paikneb alles
jooksmeluu ja varbaluude vahel.
2.1.3 Lihaskond
Lindude lihaseid jaotatakse mõnikord punasteks (sarkoplasmarikkad, aeglaselt töötavad) ja
valgeteks (sarkoplasmavaesed, kiiresti töötavad) lihasteks.
Võimsaimad lihased enamiku lindude kehas on lendamisega seotud suur rinnalihas (tõmbab
tiiba alla ja taha, suurem) ning rangluulihas (tõmbab tiiba ette ja üles, väiksem). Koos
moodustavad need lihased kuni 20% linnu keha massist. Selja lihased on vähe arenenud.
Keerulises hingamissüsteemis talitlevad roietevahelised lihased ja roiete tõsturlihased
(suurendavad rinnakorvi mahtu) ning kõhu põiklihased (vähendavad rinnakorvi mahtu).
Seoses lendamisvõimega on lindudel sageli tarvis istuda kõrgetel ja kitsastel kohtadel (näiteks
puude okstel), selleks on jala lihastel arenenud omapärane kohastumus. Jalas paikneb
kaarlihas, mis allpool põlve läheb üle varbapainutaja-lihaseks. Istudes paindub jalg,
varbapainutaja-lihas tõmbub pingule ja tõmbab varbad konksu, ilma et lind peaks selleks
energiat kulutama. Samasugust funktsiooni täidab värvulistel varbapainutaja-lihas üksinda,
mis surutakse oma kareda pinnaga istumisel vastu kõõlustupe karedat pinda, fikseerides nii
varvaste haarde.
2.1.4 Närvisüsteem ja meeleelundid
26
Kätlin Aarma
Linnud on head lendajad
Lindude närvisüsteemi talitluses mängivad olulist rolli tingitud refleksid, kuid instinktiivne
käitumine on enamasti siiski valitsev.
Seljaajus esinevad laiad kaela- ja nimmepaisumus nagu roomajatelgi. Suurim peaaju osa on
otsaju, milles paiknevad suured juttkehad (instinktiivse käitumise keskused). Ajumantel on
õhuke ja ülaosas tihedas ühenduses juttkehaga. Haistesagarad on väikesed (lindude
haistmismeel on nõrk). Vaheaju paikneb otsaju all ning sisaldab hästi arenenud taalamust ja
hüpofüüsi (viimase hormoonid on samuti olulised käitumise mõjutajad). Kõrgelt on arenenud
ka keskaju. Seal paiknevad suured nägemissagarad, samuti on keskaju tähtis liigutuste
koordineerija ning võtab vastu ka kuulmisaistinguid. Nägemine on enamikul lindudest
ümbritseva tajumisel juhtivaks meeleks. Paljud (eriti röövlinnud) on erakordselt terava
nägemisega või kohastunud nägema pimedas. Lindude silmi kaitsevad silmalaud, millest
liikuv on tavaliselt alumine, samuti silma siseküljelt algav pilkkile. Ka kuulmine on enamasti
hea, kuigi tajutavate helide sagedusvahemik pole lai. Teojuha keskkõrvas on suhteliselt pikk,
ja talle annab helivõnked trummikilelt edasi kuulmetulbake.
Väga suur on lindude väikeaju, mis on tasakaalu ja liigutuste koordinatsiooni keskus (seega
tähtis lendamisel). Piklikust ajust algab 12 paari peaajunärve.
2.1.5 Neuroendokriintelg
Lindudel on endokriinsüsteemi kaudu olemas kõik näärmed, mis roomajatel, maolistel,
inimestel jpt, näiteks:[2]
kilpnääre
kõrvalkilpnäärmed
27
Kätlin Aarma
pankreasesaared
neerupealised
sugunäärmed,
päranipunäärmed,
hüpofüüs (ees ja tagasagar)
käbikeha
Fabriciuse paun jpt.
2.1.6 Seedeelundkond
Tänapäeva lindudel asendab hambaid nokk, millega toitu kinni hoitakse või toidu küljest
tükke nokitakse. Süljenäärmed on üldiselt hästi arenenud, välja arvatud veelindudel. Keel on
liikuv ja otsa poole sarvestunud. Söögitoru alaosas paikneb paljudel lindudel pugu. Pugus
toimub toidu eelseedimine, või kogunevad sinna seedimatud jäägid (röövlindudel), mis hiljem
väljutatakse räppetompudena.
Magu jaguneb eespoolseks näärmemaoks ja tagapoolsemaks lihasmaoks. Näärmemaos toimub
toidu pehmemate osade seedimine seedemahlade toimel. Lihasmagu on paksude ja lihaseliste
seintega, ning kokkutõmbumisvõimeline, seal peenestatakse toidu kõvemad osad. Paljud
linnud neelavad ka kivikesi ja liivaterasid, mis lihasmaos toidu purustamisele kaasa aitavad.
Röövlindude lihasmagu on nõrgalt arenenud. Soolestik jaotub peen- ja jämesooleks, nende
vahel asub veel üks kuni kaks umbsoolt. Peensool on suhteliselt pikk, eriti taimtoidulistel
liikidel. Jämesool on võrdlemisi lühike ja teda tühjendatakse sageli (vajalik võimalikult
väikese kehakaalu säilitamiseks). Jämesool avaneb kloaaki.
28
Kätlin Aarma
2.1.7 Hingamiselundkond
Lindude hingamiselundkond on efektiivseim selgroogsete seas. Hingetoru on pikk ja
tugevdatud kõhreliste rõngastega. Kopsud on suhteliselt väikesed, kuid suure pinnaga.
Mõlema kopsuga on ühendatud kuus õhukotti. Need on kaela-õhukott, rangluu-õhukott,
eesmine ja tagumine rinna-õhukott ning kõhu-õhukott. Rangluu-õhukotid on omavahel
ühendatud. Tagumised õhukotid on otse ühendatud läbi kopsu kulgeva hingetoru haruga
(peabronhiga). Sissehingamisel satub õhk kõigepealt tagumisse rinna-õhukotti ja kõhu-
õhukotti, õhk kopsudest aga eesmistesse õhukottidesse. Väljahingamisel väljub kasutatud õhk
eesmistest õhukottidest peabronhi kaudu, kopsudesse aga satub värske õhk tagumistest
õhukottidest.
Enamikule lindudest on omane võime häälitseda. Kohas, kus hingetoru kopsude suunas
kaheks jaguneb, paikneb lindudel nn laulukõri. See koosneb kolmest häälekilest, mille asendit
kontrollivad häälelihased. Eriti keeruliseks on laulukõri arenenud n-ö laulvatel lindudel.
2.2
2.2.1 Vereringe
Lindude väike-vereringe (toimub südame ja kopsude vahel) ja suur vereringe (toimub
ülejäänud keha ja südame vahel) on teineteisest täielikult eraldatud, arteriaalse ja venoosse
vere segunemist ei toimu. Süda on suur, ja vere ringlus on suhteliselt kiire. Süda koosneb
vasakust kojast, paremast kojast, vasakust ja paremast vatsakesest. Roomajate kahest
aordikaarest on säilinud vaid parempoolne. See saab alguse vasakust südame vatsakesest,
temast hargnevad enne paremale pöördumist veel unearterid, mis varustavad verega pead ja
esijäsemetesse suunduvad rangluuarterid. Aordikaar suundub ise aordina tahapoole, ning
hargneb paljudeks keha varustavateks arteriteks. Venoosne veri keha eesosast saabub kahe
eesmise õõnesveeni kaudu paremasse südame kotta. Sinna suubub ka tagantpoolt tulev paaritu
tagumine õõnesveen. Tagumine õõnesveen saab verd neerude kaudu keha tagaosast ja
reieveeni kaudu jalgadest. Neerudesse satub veri kahest neeru värativeenist, mis algavad
kaudaalsest õõnesveenist. Paremasse kotta saabunud veri liigub edasi paremasse vatsakesse,
29
Kätlin Aarma
kust ta pumbatakse kopsuarterite kaudu kopsudesse. Kopsudest liigub veri kopsuveenide
kaudu tagasi vasakusse kotta.
Punased verelibled on väikesed, tuumaga ja piklikud.
2.3 Lümfisüsteem
Ehituselt, arengult ning kulgemiselt meenutab lindude immuunsüsteem paljuski roomajate (ka
maoliste) teiste imetajate (ka [[inimese) immuunsüsteemi.
Lindude lümfisüsteem koosneb põrnast, Fabriciuse paunast, lümfisoontest ning vastavatest
kudedest, rakkudest ja hormoonidest. Suured veresooned on pea kõikjal ümbritsetud
lümfoidkoega, kuid lümfiklapid leiduvad peamiselt suuremate veenide suudmetes.
Lümfisõlmede asemel on pulseerivad lümfisüdamed ehk lümfiklapid. Fabriciuse paun (Bursa
cloacalis), mis paikneb kloaagi piirkonnas naha all, imetajatel teadaolevalt puudub.[3][4][5]
[6][7]
2.3.1 Erituselundkond
Lindude neerud on suhteliselt suured (eriti veelindudel) ja lamedad, harilikult
kolmesagaralised. Tüübilt on nad järelneerud. Looteeas esinevad veel keskneerud, millest
kujunevad täiskasvanute neerud ja isaste raiamanused. Kusejuhad väljuvad otse kloaaki,
kusepõis puudub. Neerud talitlevad väga efektiivselt, ja vesi imetakse uriinist peaaegu
täielikult tagasi. Uriin on hulgaliselt kusihapet sisaldav valge püdel mass.
2.3.2 Sigimine
30
Kätlin Aarma
Linnupojad arenevad munas
Lindude sigimine toimub kõva (kaltsiumkarbonaadist) koorega munade abil.
Isase suguaparaat koosneb kahest kõhuõõnes neerude juures paiknevast raiast, mis
sigimisperioodil oluliselt suurenevad. Raigades valminud seemnerakud liiguvad
seemnejuhades kloaagini. Hanelistel ja jaanalindudel paikneb kloaagis veel väljasopistatav
suguti, enamikul lindudest see aga puudub või peaaegu puudub.
Emaste sugurakke toodab (samuti kõhuõõnes paiknev) munasari. Enamikul lindudel esineb
vaid üks (vasakpoolne) munasari, papagoilistel ja pistrikulistel aga kaks. Valmivad
munarakud liiguvad munasarjast munajuhasse, mille esimeses pooles eritatakse munaraku
ümber valguline kest – munavalge. Järgnevas kitsamas munajuha osas tekib munavalgele
ümber nahkkest. Munajuha viimases osas (seda nimetatakse ka emakaks) moodustatakse
munale mineraalne koor ja (sageli) pigmenteeritakse see pinnalt. Munajuha avaneb kloaaki.
Muna ehituse ja lindude lootelise arengu kohta täpsemalt vt muna ja linnu areng.
2.3.3 Füsioloogilised eripärad
Lindude füsioloogilised eripärad on paljuski seotud nende lennuvõime ja püsiva kehatemperatuuriga. Püsiva kehatemperatuuri hoidmiseks on vajalik intensiivne ainevahetus. Ka tõuseb lennates seoses suure energiakuluga lindude ainevahetuse kiirus mitukümmend korda. Ka lindude südametegevus on kiire (eriti väiksematel liikidel), rahuldamaks keha suurt hapniku ja toitainetetarvidust. Keha temperatuur on üldiselt kõrge, tavaliselt 39–45 °C (emastel enamasti veidi kõrgem kui isastel). Püsivat kehatemperatuuri aitab säilitada halva soojusjuhtivusega sulestik, liigsest soojusest vabaneda aitab peamiselt soojusvahetus hingamisel. Mõned linnud võivad alajahtumisel ajutiselt letargiasse langeda (koolibrid ja pääsukesed), sel juhul võrdsustub kehatemperatuur välistemperatuuriga.
31
Kätlin Aarma
Lindude lämmastiku ainevahetuse lõppsaadus on vees lahustumatu kusihape. Kuna munas
viibival linnu lootel puudub võimalus jääkaineid keskkonda eritada, saavad nad nii ohutult
koguneda.
2.4 Eluviis
Enamik linde on päevase eluviisiga, kuid mõned (öösorrilised, kakulised) on ka öise
eluviisiga.
2.5 Ökoloogia
Uusmeremaa tuvi
Linnud on levinud väga erinevates ökoloogilistes tingimustes. Tänu oma lennuvõimele,
kõrgelt arenenud füsioloogiale ja närvisüsteemile, pole lindude levikut piiravateks peamisteks
teguriteks mitte madalad või kõrged temperatuurid, veekogud, ega suured kõrgused, vaid
toidu kättesaadavus. Kokku arvatakse linde olevat ligikaudu 100 miljardit isendit.
Lindude erinevate rühmade toitumine on mitmekesine: kõige rohkem esineb taimtoidulisi
linde, kakulised ja pistrikulised (vanem nimetus kullilised) on aga valdavalt röövtoidulised.
Lindude käitumine võib olla üsna keeruline. Sageli esinevad linnud väiksemate seltsingute või
suuremate parvedena. Lindude omavahelises kommunikatsioonis on põhiroll häälitsusel, kuid
ka visuaalsetel märkidel.
Sigimisel (pesitsemine) moodustavad linnud sageli püsivaid paare. Munade kaitseks
ehitatakse enamasti pesa. Munadele arenemiseks vajaliku püsivalt kõrge temperatuuri
tagamiseks soojendavad linnud neid oma kehaga – hauvad. Suur osa liike hoolitseb poegade
eest ka pärast nende koorumist kauem (nn pesahoidjad linnud) või vähemat aega (nn
pesahülgajad linnud).
32
Kätlin Aarma
Enamus parasvöötme ja külmemate alade linde võtavad ebasoodsa aastaaja üleelamiseks ette
pikemaid või lühemaid rändeid (nn rändlinnud; mitte rändavaid linde nimetatakse
paigalindudeks), põhjalikumalt vt lindude ränne.
Paljud linnud aitavad kaasa taimede levimisele, kandes laiali nende seemneid.
2.6 Linnud ja inimene
Inimene on ammustest aegadest tegelnud lindude küttimisega, tarvitamaks nende liha toiduks
või sulgi ehetena ja soojust hoidvate voodritena. Palju lindude liike on kodustatud. Toiduks
tarvitatakse ka lindude mune. Mitu linnuliiki on muutunud inimkaaslejateks (nt kodutuvi,
koduvarblane), mõnesid peetakse nende kauni välimuse tõttu puurilindudena. Tänu oma
põllumajanduslikule tähtsusele on kodukana valitud üheks molekulaarbioloogia
mudelorganismiks, mugavaks uurimisobjektiks on ta ka embrüoloogidele.
Inimesele on veel kasulik merelindude väljaheide – guaano, mida kasutatakse väetisena.
(wikipedia, linnud, 2015)
33
Kätlin Aarma
Kokkuvõte
Sain antud kodutööga erinevaid teadmisi arvutialaselt tasemel, mida igapäevaselt ei ole
harjunud kasutanud.
34
Kätlin Aarma
Kasutatud kirjandus
wikipedia. (15. 02 2015. a.). koer. Allikas: wikipedia: http://et.wikipedia.org/wiki/Koer
wikipedia. (15. 02 2015. a.). linnud. Allikas: wikipedia: http://et.wikipedia.org/wiki/Linnud
35