KroonlehtInfoleht 2016Kroonlehe väljaandja on Keskkonnaamet, lehe kujundas ja trükkis Ekspress Meedia AS.

Meie hirmus ilus loodusTõnu Talvi, keskkonnaameti loo-duskaitse peaspetsialist

Käsikäes linnastumisega polariseeruvad üha enam ka inimese ja looduse suhted. Kuidas kõrvuti elada nii, et vältida teenimatut hirmu ning alal hoida vajalik ettevaatus ja austus üksteise suhtes?

Eesti loodus on väga rikas. Meie maa paikneb erinevate suurte loodusregioo-nide kokkupuutealal. Siin saavad veel hakkama paljud põhjapoolse levilaga taime- ja loomaliigid, kes sõltuvad aas-taaegade selgest vaheldumisest, kül-mast talvest ja okasmetsadest. Samas on koos lehtmetsade ja kliimamuutus-tega meile jõudnud ja üha enam li-sandumas paljud Kesk-Euroopa liigid. Selline mitmekesisus ja maastike mo-saiiksus teeb Eesti looduse erakord-seks. Temast peavad lugu nii mõnedki oma inimesed ja imetlevad külalised.

Kuid iga sagedane ja argine suhe on alati palju eripalgelisem, sisaldades hoolimise ja imetlemise kõrval sageli ka võõritust ning kohati isegi hirmu. Inime-se suhestumist looduse erinevate vor-mide ja nähtustega mõjutavad mitmed tegurid. Eelkõige on oluline lapsepõlves kogetu, kindlasti on tähtsad ka hiljem koolides ja elukogemusega lisandunud ning keskkonna vormitud väärtushin-nangud. Tänapäeval on hoiakute kujun-damisel üha suurem roll ka meedial.

Teenimatu kartus ja vihaKoos maailmas jõudsalt laieneva linnastumisega polariseeruvad üha enam ka inimese ja looduse suhted. Paljud oskusliku vahendamise käigus pehmete ja armsatena eksponeeritud liigid omandavad sageli kultusliku ja täiuslikult positiivse kuvandi. Vaata-mata sellele, et nad oma igapäevases ökosüsteemis toimivad valimatute ja suure mõjuga röövloomadena.

Selliste liikidena võib meie loomas-tikus viidata näiteks valge-toonekure või orava poole. Nad täidavad oma normaalset rolli looduses. Samal ajal, ja eriti just viimastel aastakümnetel, on mitmed loomaliigid pälvinud palju-de inimeste silmis negatiivse kuvandi, millega sageli kaasneb ka hirm ja var-jatud või avalik vaenamine.

On ju trafaretne arvamus, et puuk on jõle ja rebane võluv. Ning seda vaata-mata selgele teadmisele, et nii võsa-puugi levitatav borrelioos kui ka reba-se levitatavad paelussid on inimesele ühtmoodi väga ohtlikud. Ka rahulik majaämblik koridorinurgas on selgelt efektiivsem ja tervisesõbralikum kärb-setõrjuja kui liimpaber ja putukamürk.

Omistades mõningatele eluvormidele negatiivse ja hirmsa kuvandi, on inimesel oma elu keerdkäikudest justkui kergem läbi tulla ja meedial lihtsam end müüa.

Rebane on imeilus, temaga levivad haigused võivad olla aga hirmsad.

Andres Onemar, keskkonnaameti peadirektor

Head tervist!

Head tervist soovime üksteisele sa-geli. Head keskkonda me niimoodi soovima pole harjunud. Aga täna-päeva ühiskonnas võib-olla peaks.

Tervisel ja keskkonnal on üks olu-line ühine omadus – mõlemast rää-gime alles siis, kui lood on sellega kehvad. Kui tervise halvenemist ta-jume vahetult ja kiiremini, siis kesk-konnamuutuste mõju saab selgeks salamisi, ent see-eest võivad sel olla pikaajalised tagajärjed.

Teame, et tervise või keskkonna hea seisundi tagab õige mõtlemine ja käitumine. Seisundi halvenemine viitab tehtud vigadele. Sageli ei tee me vigu teadlikult, vaid pigem ikka seetõttu, et valime mugavama, liht-sama tee. Kes siis ikka oma tervist meelega rikub või tervist kahjusta-vat keskkonda koju ja aeda loob.

Tervise- ja keskkonnasõbraliku tegutsemise eeldus on piisav tead-likkus teo või selle tegemata jätmi-se tagajärgedest ja mõjudest. Kõik algab sisemisest veendumusest ja soovist teha kõik tarvilik, et saavu-tada tervise ja elukeskkonna hea kvaliteet.

Käesoleva Kroonlehe ülesanne ongi ärgitada meid teadmisi kogu-ma ja teadlikult õigeid valikuid te-gema. Ikka selleks, et kaks inimese käitumist kõige enam mõjutavat emotsiooni, armastus ja hirm, saaksid tundeks, mis aitab õigeid valikuid teha. Seda, mida tunned, pole ju põhjust põhjendamatult karta. Ja armastada meie senini head ja mitmekesist keskkonda, õppides sellest iga päev midagi uut, on mõistlik.

Foto: Silver Raidla

Foto: Mati Martinson

Kroonlehe digileht: http://digileht.epl.delfi.ee/kroonleht2016 Kroonlehe toimetaja: Sille Ader, keskkonnaameti pressiesindajaTagasiside: sille.ader@keskkonnaamet.eeLisainfo: www.keskkonnaamet.ee või www.facebook.com/keskkon-naamet

Nii peavadki meie mitmed ühe-kahe-nel-ja-kuue-kaheksajalgsed naabrid lisaks oma elukäigus ette tulevatele võitlustele tajuma ka inimese vaenamist. Seda vaa-tamata tõsiasjale, et inimlooma poolt tahtlikult tekitatud vigastuste, haiguste või õnnetuste läbi hukkub Eestis aastas sadu kordi rohkem kaaskodanikke kui kärbseseente, rästikute, puukide, ämbli-ke, vareste, huntide ja veel paljude teiste “hirmsate” elusorganismidega kohtumi-se tulemusel.

Looduses ei ole häid ja halbu, ilusaid ja inetuid, kasulikke ja kahjulikke liike. Kõik need hinnangud eksisteerivad ini-mese teadvuses ning on seal kergesti manipuleeritavad. Kuidas kõrvuti edasi elada nii, et vältida teenimatut vaenu ja viha ning alal hoida vajalik ettevaatus ja austus üksteise suhtes?

Hoitakse ja mõistetakse tuttavatInimese ja looduse vaheliste suhete korraldamisel on alati võtmetähtsus looduse tundmisel. Igakülgne loodus-haridus, alates kodust, süvenedes koolis ja jätkudes hiljem läbi elu, tut-vustab ja lähendab loodust. Hoida ja mõista saab vaid seda, keda tuntakse. Võõras tekitab alati võõristust. Oluline on nii võimalikult paljude üksikvormi-de tundmine kui ka looduses toimuva süsteemne nägemus. Siis ei ole enam omade hoidmise ja võõra pelgamise vahel ületamatut kuristikku ja hirmu suured silmad muutuvad huvilisel uurivaks pilguks. Loojangujärgsest metsast kostva hirmsa röökimise põh-justajaks osutub hommikul heinamaal sööv imeliste sarvedega hirvepull.

Kõrvuti teadliku loodusõppega lä-hendab ja normaliseerib inimese-loo-

duse suhteid igakülgne ja -päevane loodusega suhtlemine ja loodushar-rastus. Selle põhimõtte edukuse näide on sajandeid püsinud jätkusuutliku maarahva igapäevatarkused ja osku-sed. Loodusega arvestati ja võideldi, loodust kasutati oma tarbeks ära ja temast otsiti tuge.

Loomulikult ei saa me tänapäeval eeldada suure osa inimeste tagasipöör-dumist looduse keskele igapäevase maaelu juurde. Kuid erinevate harras-tuste (fotograafia, sportimine, seenel-käik jne), elukoha ja -stiili teadliku ku-jundamise kaudu taastub või säilib ka normaalne arusaam looduses toimuva fenoloogiast, sealsetest eluvormidest ja nähtustest, millega peab arvestama. Juba see, kui igal kevadel oodatakse südamepõksumisega esimest pilkude-

vahetust suvekodu aianurga komposti-hunnikul end soojendava nastikuga, on suur samm metsaliste poole. Naaber saab tuttavamaks ning ta ei tundugi enam nii erinev ja hirmutav.

Lisaks sagedasele looduses viibimi-sele lähendab inimese ja looduse va-helisi suhteid ning üksteisemõistmist otsene eluslooduse majandamine. Veel väga suur osa meie sissetulekutest on otseselt loodusega seotud. Kõigi öko-süsteemi teenuste tarbimisel, alates metsamajandusest ja lõpetades puh-kuse, marjakorjamise või ilu jäädvusta-misega, suheldakse loodusega ja mär-gistatakse nähtamatu piir. Regulaarse ja otsese (sageli majandusliku) suhte käigus õpitakse üksteist paremini tund-ma. Virtuaalset ja umbisikulist võõris-tust, kartust või koguni hirmu asendab vastastikune otsene tutvus ja austus.

Looduses majandaja arvestab üha enam loodusega ning looduslikud lii-gid võtavad omakorda arvesse inimese antud signaale ja piirimärke. Metsas ja looduses rändaja liigub turvalistel rada-del ja vaatab hoolikalt ette, kuhu astub või puhkekoha valib. Võõrastel radadel tasub alati kanda korralikke jalavarje. Roomajad hoiavad eemale õuealast, kui keegi teine seal sageli ringi trambib, ning puugid ei saa hästi levida aladel, kus võsa on raiutud ja hein niidetud.

Tavaline võib kaduda, võõras muutub omaksLooduses ei püsi miski paigal, seal toi-muvad pidevad muutused. Sadakond aastat tagasi oli põder Eestis väga haruldane loom, metssiga ja hirv puu-dusid meie metsades hoopis. Metsa-mehed pelgasid siis tõsiselt, et põdra arvukuse kasv üle paarisaja isendi hävitab Eesti metsad. Sõraliste suured arvukuse kõikumised on ajaloos olnud tingitud nii kliima kõikumisest, suur-kiskjate rohkusest kui küttimissurvest. Erinevalt Põhjamaadest ei ole Eestis kunagi suurkiskjad (hunt, pruunkaru, ilves) loodusest täiesti hävitatud.

Seetõttu on ka meie karjakasvata-jatel ja jahimeestel püsinud oskused ja traditsioonid elada ning majandada kõrvuti nende võimsate ja saladuslike loomadega. Skandinaavias ja Soo-mes on hundi vahepealne hävitamine ja viimastel aastakümnetel toimunud tagasitulek põhjustanud elanikkonnas põhjendamatut viha ja hirmu.

Eesti looduses toimuvad jätkuvalt muutused, mida on kasulik tunda. Veel pool sajandit tagasi eksootiline kobras on nüüd levinud üle kogu maa. Mõistlik on võõra liigiga tuttavaks saada ja tema naabrusega kohaneda. Hirm või viha ei aita meid nendes tegevustes eriti kaasa.

Tervikliku ja mitmekesise looduse keskel oleme ka ise terved ja rikkad. Et meie suhteid tasakaalukalt ja mõist-likult hoida, on tark loodust tunda ja temaga arvestada. Siis tundub loodus meile jätkuvalt vaid hirmus ilus.

On ju trafaretne arvamus, et puuk on jõle ja rebane võluv. Ning seda vaatamata selgele

teadmisele, et nii võsapuugi levitatav borrelioos kui ka rebase levitatavad paelussid

on inimesele ühtmoodi väga ohtlikud.

KROONLEHT 2

Foto: Roland Müür

Foto: Roland Müür

Liikumis- ja avastamis-

rõõm loodusesRoland Müür, keskkonnaameti looduskaitse nõunik ja matkajuht

Igaüks meist tahab kogeda erakordseid hetki – meeldejäävaid üllatusi, uusi avastusi, põnevaid seiklusi. Elu on liiga lühike, et öelda sellele ei. Kõige lihtsam ja kiirem on kogeda seda kõike siinsamas Eestis, kui oskad vaid leida huvitavaid võimalusi.

Puhkuse-eelne viimane töönädal on lõppenud. Nagu ikka tähendas see veel pikemaid õhtuid ja tavalisest hilisemat koju saabumist. Üritamist kõikvõimalikud asjad ette ära teha lootuses osastki töömõtetest paariks nädalaks priiks saada. Selline spurt ja teadmine eesootavast annab mõnusa vabadusetunde.

Kui plaane tehtud pole, võib las-ta puhkusel lihtsalt kulgeda – hiline hommikukohv pannkookidega, luge-mist ootavad raamatud ja õhtused üritused. Lasta ajal mõnusalt libise-da. Ka sellist olemist on vaja. Samas olete ehk kuulnud, et aeg hakkab vanuse kasvades kiiremini kulgema? Jah, nii see on. Tavaliselt. Ja seda just seetõttu, et elus jääb sündmusi vähemaks.

Me loobume uudishimust ja avas-tamisest. Laseme elul kulgeda. Selle reeglipära murdmiseks tuleb teha vahel midagi teisiti. Saada üle oma harjumustest ja mugavusest. Teisiti tegemise võimalusi on maailm täis ning ka Eestis on kohti, mis üllatavad ja pakuvad avastusrõõmu. Kuidas neid leida?

Hea puhkuse veetmise koht on loodus. Eestis on võrreldes Lõuna- ja Kesk-Euroopaga säilinud üpris palju loodusväärtusi. Meie parimaid alasid

hoitakse kaitsealadena, kus kehtivad loodusväärtuste säilitamiseks erine-va rangusega piirangud. Eesti mais-maast ligi 18% hõlmava kaitsealade võrgustiku eesmärgid on mitmeke-sised – me kaitseme inimpelglike kotkaste elupaiku, säilitame põliseid metsamassiive ning ka liigirikkaid karja- ja heinamaid. Samas on nende alade üheks lahutamatuks osaks ka inimesed, kes oskavad hinnata neid väärtusi.

Õppe- ja matkarajadLooduses käimise lihtsaim viis on et-tevalmistatud rajad. Eestis on kaitse-aladele rajatud sadu õppe- ja matka-radu, mille pikkust saab mõõta tuhan-detes kilomeetrites. Ehitatud on vaa-tetorne ning koostatud huvitavamate piirkondade infomaterjale. Parim või-malus endale sobiv marsruut välja va-lida on külastada lehekülgi www.puh-kaeestis.ee või www.loodusegakoos.ee. Mõlemalt lehelt saab lihtsa otsin-guga leida omale sobivas piirkonnas meelepärase matka- või rattaraja, loo-duskeskuse või telkimiskoha. Valik on lai ja avastamist väärivad kõik kohad. Pakun välja oma lemmikud Eesti lää-ne-, põhja-, ida- ja lõunapoolsematest radadest.

Üks läänepoolseimaid on Harilaiu

matkarada Saaremaal. Vilsandi rah-vuspargis asuv Harilaid on kunagine meresaar, mis nüüdseks on Saare-maaga kokku kasvanud. Suviti on siin suhteliselt rahvarohke, kui käiakse uudistamas kuulsat meres asuvat tu-letorni. Harilaid on Eesti kiireima ran-najoone muutusega piirkond. Sage-dased tuulised ilmad ja avatus Lääne-mere tormilainetele söövad ühelt pool randa ning kuhjavad liiva kaugemale tagasi. Seetõttu ongi kunagi veepiirist 25 meetri kaugusele ehitatud tuletorn nüüd jalgupidi vees.

Põhjapoolsetest radadest tasuvad avastamist Tallinna külje all asuva Naissaare looduspargi matkarajad. Naissaare looduspark on tinglikult meie looduskaitse häll – siin ning lä-hikonna saartel (Aegnal ja praegusel Paljassaare poolsaarel) keelas Taani kuningas juba 1297. aastal metsaraie. Naissaare rikas ajalugu on lasknud siia sobitada kolm temaatilist rada: looduse tutvustamisele suunatud keskraja (11 km), militaarset ajalugu tutvustava põhjaraja (7 km) ja lõuna-poolse kultuuriraja (12 km).

Idapoolseimaks valikuks võiks olla 5 km pikkune Puhatu looduskaitseala Poruni matkarada. Kitsas teekond ju-hatab külastajad riigipiiri lähedal, Po-runi jõe ääres läbi tõeliselt eestimaise ürgmetsa.

Lõunapoolseim rada jõuabki välja Eesti lõunapoolseimasse punkti. Ees-timaa lõunatipu looduse õpperada al-gab Naha talu suure tamme alt ning suunab Läti riigipiiriks oleva Peetri jõe lähedastesse metsadesse.

Spordihuvilistel tasub oma võimalu-si uurida ka mõnest teisest portaalist. Metsajooksuks, rattasõiduks, suusa-tamiseks või kepikõnniks ette valmis-tatud radade infot leiab terviseradade kodulehelt (www.terviserajad.ee).

Viimastel aastatel on populaarsust kogunud discgolf ehk kettagolf. Po-pulaarsetel radadel (eelkõige Tallin-

nas) ületab mänguhuvi juba looduse taluvuse piire, kuid paljudes kohtades on see siiski mõnus ja loodussõbralik väljas liikumise viis. Mänguradade ja visketehnikate kohta leiab huviline in-fot lehelt www.discsport.ee.

Uudseks võimaluseks loodust avastada on kasutada äsja loodud ning arenevat Avastusraja rakendust (www.avastusrada.ee), mis pakub nutiseadme abil valikut virtuaalsetest

matkaradadest, kus saab rännata ning oma piirkonnaga seotud teadmisi tes-tida. Õppevahend võimaldab kombi-neerida uusi tehnoloogilisi lahendusi õuesõppe, elamus- ja avastusõppe meetodiga, olles õppijatele huvitav nii oma tehnilise lahenduse kui ka selle rakendatavuse poolest looduses.

Lisaks võib võtta endale eesmär-gi leida Eestimaalt üles mõni huvi-tav punkt. Sellist võimalust pakub Geopeituse keskkond (www.Geopei-tus.ee). Tegu on värskes õhus mängi-tava aardeotsimise mänguga, milles osalejad kasutavad GPS-i või täpseid kaarte, et peita ja otsida aardeid. Män-gu mängitakse vähemalt 184 riigis, ka Eestis suureneb mängu populaarsus ja aarete arv pidevalt vastavalt mängi-jate lisandumisele.

Millega arvestada looduses rännates?Omal käel looduses liikudes tuleb jär-gida vanu tuntud ja praeguseks sea-dustesse kirja pandud põhimõtteid. Arvestama peab igaüheõigusega, kuid teisest küljest tuleb austada ka maa-omanike omandiõigust. Eesti igaühe-

õigus annab looduses toimetamiseks suhteliselt vabad käed – liikuda võib kõigi avalike veekogude kaldaaladel 4 m ning laevatatavatel veekogudel 10 m ulatuses veepiirist. Kallasrajast kaugemal on lubatud jalgsi ja jalg-rattaga liikuda kõikjal, kaasa arvatud eramaadel, kui maaomanik pole kee-lustanud oma maal viibimist (näiteks rajanud aeda, paigaldanud maatüki piirile keelava sildi vms).

Mootor- ja maastikusõidukitega väl-jaspool avalikke teid liiklemiseks peab taskus olema maaomaniku kirjalik luba. Eramaal on lubatud lühiajaliselt (st kuni üks ööpäev) ka telkida, kui maaomanik pole seda otseselt keela-nud, küll aga tasub laagripaika valides arvestada kohalike elanike kodurahu-ga, hoidudes elumajadest vähemalt 150 m kaugusele.

Lõket võib teha nii era- kui ka riigi-maadel selleks ettevalmistatud koh-tades. Kõige olulisem on meeles pi-dada, et loodust tuleb hoida puhta ja ilusana.

Omal käel ja väljaspool radu lii-kudes tutvu eelnevalt ka erinevate kaitsealade piirangutega. Vaata maa-ameti geoportaalist (http://geopor-taal.maaamet.ee/) või loodusvaat-luste andmebaasi kaardilt (http://loodus.keskkonnainfo.ee/lva_kaart/), kas ja millised kaitsealad jäävad sinu plaanitud rajale ning vajadusel tutvu Riigi Teataja kaudu alade kaitsekorra-ga. Kindlasti leiab kaitsealade kohta lisainfot ka keskkonnaameti veebile-helt (www.keskkonnaamet.ee) ja meie kaitse planeerimise spetsialistidelt.

Looduses liikudes peab arvestama igaühe- õigusega, kuid teisest küljest tuleb

austada ka maaomanike omandiõigust.

Naissaarel leidub põnevaid matkaradasid nii looduse-, ajaloo- kui ka kultuurihuvilistele.

Discgolf on hasarti tekitav sportmäng, kus mängijad peavad võimalikult väheste visete arvuga viskama lendava taldriku discgolf’i korvi.

KROONLEHT3

Foto: Shutterstock

Foto: Sille Ader

Kuidas kaitsta end puugirünnete eest?

Kuidas mõjub

liikumine tervisele?

Kuulo Kutsar, terviseameti epidemioloogianõunik

Kristina Aidla-Bauvald,terviseameti keskkonnatervise riskihindamise büroo peaspetsialist

Looduses puugirohketes kohtades liikudes tuleb olla hoolas. Mida täpsemalt võiks jälgida?

Tervise hoidmiseks ja haiguste ennetamiseks tuleks liikuda mõõduka intensiivsusega vähemalt 30 minutit päevas ja nii pea iga päev.

Eestis kestab puugirünnete hooaeg sõltuvalt ilmastiku varieerumisest aprillist oktoobri lõpuni. Eriti agaralt ründavad inimesi kevadel ja varasuvel puugi nümfid – noored, pisikesed ja näljased sööta otsivad puugiisendid.

Kuna Eestis levinud võsa- ja laane-puugid kannavad edasi mitmete ohtli-ke nakkushaiguste tekitajaid, eeskätt puukentsefaliidi viirusi ja puukborre-lioosi baktereid, peaksime puugiründe hooaja jooksul kaitsma nii ennast kui oma lähedasi puukide eest.

Muutunud kliima ei ole peamine te-gur, mis on soodustanud puukide arvu-kuse suurenemist Eestis. Sageli on ka inimese enda käitumine looduses kuju-nenud puugihaigustesse nakatumise peamiseks ohuteguriks – mida sage-damini ja hooletumalt me end loodu-ses puukidele välja pakume, seda suu-remasse nakatumise ohtu end seame.

Puukentsefaliit on ainus puugihai-gus, mille vastu on võimalik inimest

Tänapäeva tehniliselt kiirelt arenevas ja üha mugavamaks muutuvas maa-ilmas jääb kahjuks kehalist liikumist järjest vähemaks. Kipume unustama, et liikumine on inimese üks esmaseid eluvajadusi, mis on oluline igas vanu-ses, et ennetada haigusi, tõsta keha töövõimet ja enesetunnet.

Need, kes on harjunud iga päev pii-savalt liikuma, on vähem ohustatud südame isheemiatõvest, kõrgvererõhk-tõvest, suhkruhaigusest, jämesoolevä-hist, luuhõrenemisest ning ülekaalu-lisusest ja rasvumisest. Regulaarselt liikumist harrastavad inimesed on haigustele vastupidavamad, rõõmsa-meelsemad ning tulevad oma eluga paremini toime.

Üldine soovitus on liikuda mõõduka intensiivsusega vähemalt 30 minutit päevas ja seda võimalusel enamikul päevadel nädalas. Tervislik on liikuda 30 minutit järjest või vähemalt 10-mi-nutiliste osade kaupa. Kehakaalu kontrollimiseks peaks liikumist ole-ma rohkem. Samuti on laste ja noorte jaoks soovitused teised. Nemad peak-sid igapäevaselt tegelema mõõduka intensiivsusega kehalise tegevusega vähemalt 60 minutit.

Selleks, et lastel areneks terve luustik ja lihaskond, peaksid nad li-saks vähemalt kaks korda nädalas tegelema harjutustega, mis tugev-davad kõiki lihaseid ja suurendavad painduvust.

Regulaarne liikumine parandab ja

säilitab südame töövõimet. Mõõduka intensiivsusega koormus tõstab sü-dame löögimahtu ja maksimaalset mi-nutimahtu. Seega on liikumisel palju häid toimeid elundsüsteemidele, kuid samas on liikumine ka üks peamisi abinõusid vananemise ja mitteaktiiv-susega kaasneva osteoporoosi ning sellest tingitud luumurdude enneta-miseks.

Looduses liikumine toob kasu ka vaimsele terviseleVabal ajal tasub kindlasti kasuta-da võimalust minna õue jalutama, jooksma, ujuma, jalgratta või paadiga sõitma, koeraga kõndima või lihtsalt loodusest rõõmu tundma. Looduses liikumine on kasulik nii meie füüsilise-le kui ka vaimsele tervisele. Harvardi ülikooli evolutsioonibioloog E. O. Wil-son on välja tulnud “biofiilia” hüpo-teesiga, mille kohaselt on inimestel psühholoogiline vajadus roheluse jä-rele, kuna inimliik on algselt sellises keskkonnas välja arenenud. Seetõttu on looduskeskkonnast eemaldumine meie vaimsele tervisele kahjulik – kontakt loodusega on inimloomuse põhivajadus.

See võib omakorda selgitada, miks on urbaniseerunud keskkondades nii palju depressiooni ja ärevushäireid.

Inimese jõuvarude ja energia taas-tamiseks on sportlik puhkus vabas õhus parim valik. Terves kehas on ter-ve vaim!

Puukentsefaliit on ainus puugihaigus, mille vastu on võimalik inimest vaktsineerida.

Rattasõit maalilistes paikades pakub lõõgastust nii kehale kui vaimule.

vaktsineerida ja seda juba alates esi-mesest eluaastast. Vaktsineerimist on otstarbekas alustada enne puugihoo-aja algust märtsis, kusjuures arves-tada tuleb, et pärast vaktsineerimist kujuneb immuunsus keskmiselt kahe nädala pärast. Samas pole hilja vaktsi-neerimisega alustada ka augustis, kui põhiline seenehooaeg seisab alles ees.

Püsiva immuunsuse kujundami-seks tuleb inimesele manustada vaktsiini kolm annust, teine annus hiljemalt kuu aja möödudes ja kolmas aasta pärast. Seejärel tuleb vaktsinee-rida kolme aasta pärast ning edaspi-di juba iga viie aasta järel (üle 50 a. vanused inimesed iga kolme aasta järel). Muude puuginakkuste (puuk-borrelioos, ehrlihioos, babesioos jm) vastu vaktsiine ei ole.

Soovitused puugirünnete vältimiseksLooduses puugirohketes kohtades lii-kudes kandke heledaid riideid, millelt on kergem avastada tumedaid puuke ja neid sealt eemaldada. Särk või jope peaks olema pikkade varrukatega, püksid pikkade säärtega, sääred sok-kide või kummikute sisse topitud.

Heitke aeg-ajalt pilk nii enda ja oma laste riietele või lemmiklooma karv-kattele. Kui avastate puugi, eemalda-ge see esimesel võimalusel.

Teatud puugipeletamise efektiiv-sust omavad putukatõrjevahendid, millega võib katta nii avatud vigastus-teta nahapinnad kui ka väliriided. Pu-tukatõrjevahendite kasutamisel lastel tuleb olla ettevaatlik ning järgida ka-sutamisjuhist.

Koju jõudes eemaldage väliriided ja jalanõud enne eluruumidesse sise-nemist, raputage või kloppige need hoolikalt läbi. Seejärel paigutage need eraldi igapäevariietest, nt eraldi hoiuruumi.

Pesemisruumis või vannitoas kont-rollige üle enda ja oma laste keha, või-malusel käige duši all.

Kontrollige regulaarselt üle vabalt väljas jooksvad koerad ja kassid või veel parem – kammige nende karvka-te läbi puukide eemaldamiseks mõel-dud kammiga. Koerte või kasside kar-vadelt maha langenud puugid võivad rünnata inimesi ka toas.

Metsa, lagendiku või puisniiduga piirnevatele puhkealadele, -kohtade-le või eluhoonetele tõkestab puukide juurdepääsu nende vahele rajatud kruusa- või killustikuvöönd.

Kui olete puugi juba saanud, tuleb see võimalikult kiiresti nahalt eemal-dada, sest haigustekitajate ülemine-kuks puugi süljest inimese organismi kulub 17–48 tundi.

KROONLEHT 4

Vesi meie ümber

Elina Leiner, keskkonnaameti veemajanduse koordinaator

Aune Annus, terviseameti keskkon-natervise osakonna peaspetsialist

Ükskõik, mis suunas me lii-gume, jõuame peagi mõne veekoguni. Vesi on meie üm-ber ja sees, ilma veeta ei püsi me elus. Kuidas tagada, et ka aastakümnete pärast oleks meil piisavas koguses puhast vett? Milline on meie veeko-gude ja suplusvee kvaliteet?

Me kasutame vett toidu tegemisel, pesemisel, kastmisel, ujumisel, paa-disõidul jm. Veekogud on osa meie kaunist maastikust. Kui me ei mõjuta veekogu ehitiste või tehnovahendite-ga, piisab säästlikust ja heapereme-helikust käitumisest.

See tähendab, et hambapesu ajal keerame kraani kinni, autot ei pese veekogu ääres, majapidamises tekki-vat reovett ei juhi veekogusse, kemi-kaale ei vala kraanikausist alla ning veematkal ei viska prahti vette. Sel viisil jätkub puhast vett veel pikaks ajaks ning me ei pea kodu, suvilat või reisisihti valides pinna- ja põhjavee kvaliteediga arvestama.

Veekogude seisundit mõjutavad teguridVeekogude seisundit hinnatakse vee-kogumite kaupa ühtsetel alustel me-rede, jõgede ja järvede lõikes. Meie arvukatest veekogudest on üldjuhul suurema tähelepanu all üle 10 km2 valgalaga jõed ja vähemalt 50 ha suuruse veepeegliga järved. Kokku on Eestis 750 pinnaveekogumit. Põh-javee seisundit hinnatakse 39 põhja-veekogumi kaupa.

Veekogumi seisund annab eelkõige ülevaate veekogu tervisest. Enamasti on seisund hea, kui sellel puudub inim-tekkeline muutus või see muutus on minimaalne. Eesti järvedest on hea või väga hea seisundiga 68% ning jõgedest

60%. Rannikuveekogumite seisundit on Eestis hinnatud kesiseks, halvaks ja ühes merekogumis lausa väga halvaks. Põhjavee puhul on heas seisundis ligi 80% põhjaveekogumitest.

Veekogude kesist ja halba seisundit põhjustavad peamiselt vette sattunud liigsed toitained ja ohtlikud ained, sa-muti kalastiku rändetõkked ehk pai-sud. Liigsete toitainete üks allikas on põllumajanduslik hajukoormus, kus tuleb olukorra parandamiseks tähele-panu pöörata taimekaitsevahendite, sõnniku ja väetiste kasutamise kesk-konnanõuetest kinnipidamisele. Põl-lumajanduslik hajukoormus ohustab ka maapinnalähedaste põhjaveehaa-

rete vee kvaliteeti ning seda eriti kaits-mata põhjaveega aladel. Kindlasti on oma osa ka inimeste teadmatusel ja hoolimatusel. Vahel ei olegi teada, mis põhjustab veekogu halba seisun-

dit – sel juhul on vaja täiendavaid uuringuid, et põh-juseid selgitada.

Veekogude sei-sundit on hinnatud alates 2010. a ning seiretulemused on

avaldatud keskkonnaagentuuri kodu-lehel.

Millal ja miks on vaja veeluba taotleda?Keskkonnalubasid väljastades selgi-tame eelnevalt välja, kas ja millised mõjud on tegevusel veekogumile ning kas ja millised meetmeid oleks vaja ra-kendada mõju leevendamiseks. Kõige olulisem on see, et plaanitav tegevus ei halvendaks veekogumi seisundit.

Seadused sätestavad mitmeid te-gevusi, mille jaoks on vaja keskkon-naluba, et vältida võimalikku kahju keskkonnale ning vajadusel mää-rata keskkonnakaitse tagamiseks vajalikud tingimused. Veeseaduse järgi vajavad vee erikasutusluba ehk veeluba suuremas koguses pinna-vee ja põhjavee võtmine, heitvee või saasteainete juhtimine suublasse ja põhjavette (sh kalakasvatuse ja kaevandamisega seotud tegevused), paisutamine ning hüdroenergia kasu-tamine. Need on vaid levinumad näi-ted. Keskkonnaloa vajaduse täpsus-tamiseks ja hilisemate probleemide vältimiseks tuleks alati nõu küsida keskkonnaametist.

Kuigi vahel võib loa taotlemine tun-duda tülikas, pole keskkonnaameti eesmärk kedagi piirata, vaid tagada, et leiaksime heas koostöös taotleja-tega parimad lahendused veekogude keskkonnasõbralikuks kasutamiseks. Kõige olulisem on tagada piisavas ko-

Supluskohtade klassid 2015. a

Väga hea kvaliteediga

Hea kvaliteediga

Piisava kvaliteediga

Halva kvaliteediga

Uus supluskoht

Suletud supluskoht

Proovivõtu sagedus mittevastav

Ei saa klassifitseerida, osa proove puudu

guses puhast vett nii meile kui ka meie järeltulijatele.

Eesti suplusvee kvaliteet on heaSuplemine on avalik veekogu kasu-tamine ja selleks pole loomulikult veeluba vaja. Küll aga tasub ujujatel ar-vestada suplusvee kvaliteediga, mida jälgitakse kõigis Eestis avalikes sup-luskohtades (2016. a on selliseid kohti 53) ning ka mõnedes mitteametlikes randades.

Suplusvee kvaliteeti hinnatakse kahe mikrobioloogilise näitaja ja veepinna visuaalse kontrolli alusel. Peamised võimalikud suplusvee reos-tusallikad on reovesi ning põlluma-jandusettevõtetest ja põllumaalt pä-rinevad saasteained, millega võivad suplusvette sattuda ka inimesele pa-togeensed mikroorganismid, mis või-vad põhjustada seedetrakti haiguseid (kõhulahtisust ja oksendamist).

Kui suplusvee mikrobioloogiline proov ületab normi, juhitakse sellele ujujate tähelepanu ning ettevaatlikud peavad olema eelkõige lapsed, nõrge-ma immuunsüsteemiga inimesed ja vanemaealised. Suplusvee reostuse korral tuleb eelkõige vältida vee alla neelamist.

Eestis on kõigi supluskohtade vesi hea kvaliteediga – enamik supluskoh-ti (35) on hinnatud “väga heaks”, 8 “heaks” ja 6 “piisavaks”.

Tähelepanelik tasub olla ka veeõit-sengute puhul, mida põhjustavad si-nivetikad ehk tsüanobakterid, millest mõned eritavad lagunedes või elute-gevuse jooksul mürkaineid – tsüano-toksiine. Mürgituse võib sinivetikatest saada suu kaudu, neelates alla suu-remas koguses sinivetikarikast vett. Läbi naha mürk ei tungi, kuid tundlikel inimestel võib see tekitada nahaärri-tusi. Sinivetikamürgid ei lagune ka vee keetmisel, sellise veega ei soovitata visata leili ega kasta aedvilju.

Vee puhtust on võimalik määrata ka vaatluse abil. Kui vesi on läbipaist-matu, ebatavalist värvi või kummalise lõhnaga, näha on hulk mistahes ma-terjalist hõljuvaid esemeid või õlikile, tasub kindlasti tervisehädade enneta-miseks suplust vältida.

Foto: Elina Leiner

Kõige olulisem on tagada piisavas koguses puhast vett nii meile kui

ka meie järeltulijatele.

KROONLEHT5

Põhjavesi kui joogivesiKadri Haamer, keskkonnaameti vee peaspetsialist

86% Eesti elanikest saab oma igapäevase joogivee ühis-veevärgi kaudu, mis tähendab, et nende vesi vastab üldju-hul joogiveele esitatavatele nõuetele. 14% Eesti elanikest ehk ligikaudu 182 000 inimest vajavad aga alternatiivseid lahendusi saamaks kvaliteetset põhjavett. Üks selline või-malus on oma majapidamise juurde salv- või puurkaevu rajamine.

Kaevude rajamine on alates 2015. a maist viidud ehitusseadustiku alla. Uuendusena on lisandunud nõuded salvkaevu konstruktsiooni ja and-mete esitamise kohta keskkonna-registrisse, kust need on avalikult kättesaadavad kõigile huvitatud osa-pooltele, nt kaevu projekteerijatele, planeeringute koostajatele, ametni-kele, naabritele jt.

Samast registrist on kättesaada-vad ka puurkaevude andmed, sh info puurkaevu konstruktsiooni ja veeana-lüüside kohta. Seega on võimalik uue veehaarde kavandamisel tutvuda piir-konnas olemasolevate kaevude and-metega ja saada aimu, milline võiks olla kavandatava kaevu ligikaudne sügavus ja vee kvaliteet.

Lisaks keskkonnaregistrile peetak-se kaevude kohta arvestust ka ehitis-registris, kuhu saab esitada kaevude ehitusloa taotlusi ja dokumente elekt-roonilise menetluskeskkonna kaudu.

Ettevõtetel, kes tegelevad puurkae-vude projekteerimisega ja hiljem ka rajamisega, peab olema hüdrogeo-loogiliste tööde tegevusluba, et taga-da põhjavee kaitse nõuete täitmine, tegijate pädevus ning kasutatavate tehnoloogiate ja seadmete vastavus keskkonnanõuetele.

Kaevu kavandades ja hiljem ette-võtjatega lepinguid sõlmides on olu-line kontrollida asjakohaste tegevus-lubade olemasolu. Praegusel ajal on Eestis hüdrogeoloogiliste tööde te-gevusloaga 49 ettevõtet, kelle nime-kiri on leitav keskkonnaministeeriumi kodulehelt või majandustegevuse re-gistrist. Projekteerija ülesanne on pii-sava veekoguse ja kvaliteediga vee-kihi ning kaevu konstruktsiooni vali-mine, arvestades tellija veevajadust. Kui puurkaevu rajamiseks on vajalik saada ehitisluba kohalikult omavalit-

suselt, siis salvkaevude puhul piisab vaid ehitisteatise esitamisest.

Vee kvaliteedi säilimise ja kaevu kaitse eesmärgil tuleb selle projek-teerimisel ja rajamisel järgida vee-haarderajatise rajamise korda ning veehaarde ümbruses rakendada ette-vaatusabinõusid.

Kaevu asukoht peab olema omapu-hastist, kanalisatsioonitorudest, kuiv-käimlast, sõnniku- ja väetisehoidlast,

Knut Tamm, terviseameti keskkonnatervise osakonna peaspetsialist

kütusemahutitest või muudest reos-tusohtlikest objektidest põhjavee voo-lu suunas ülesvoolu ning krundi piires neist võimalikult kaugel (mitte lähe-mal kui 10 meetrit). Majapidamises kasutusel olnud heitvee pinnasesse immutamisel tuleb jälgida, et kaevu ja immutuse omavaheline kaugus oleks 50 meetrit hooldusala või sanitaar-kaitseala välispiirist.

Kumb on parem – puur- või salvkaev?Üldjuhul soovitame rajada puurkaevu, kuna selle veeandvus on aasta ringi stabiilne. Viimastel aastatel on just kuivadel suveperioodidel nappinud vett salvkaevudes. Kaevude veetase ja kuivaksjäämine sõltub kõige enam sademete hulgast ja selle aastasest jaotusest. Ainsaks soovituseks kuiva-perioodil on salvkaevu puhastamine ja süvendamine või sügavama puur-kaevu rajamine.

Puurkaevu eelis salvkaevu ees on ka võimalus isoleerida reostunud maapinnalähedased veekihid ja saa-da vaatamata võimalikule maapinna reostusele puhast joogivett. Madala-te salvkaevude üks miinus on sage-dane mikrobioloogiline reostus, mis viitab kaevu halvale tehnilisele seisu-korrale või lähedal asuvale reostusal-likale.

Puurkaevude rajamist toetab Eesti riik hajaasustuse programmi kaudu, mille eesmärk on hajaasustusega maapiirkondades elavatele peredele heade elutingimuste tagamine ja ela-nike arvu püsimisele kaasaaitamine. Maksimaalne toetus riigi ja omavalit-suse poolt ühe majapidamise kohta kokku on 6500 eurot. Viimasel paaril aastal on keskkonnaregistri andme-tel rajatud ligi 2000 olmevee puur-kaevu.

Kui vesi on mikrobioloogiliselt reostunud, tuleb joomiseks ja kõiki-deks köögis toidu ja nõudega teh-tavateks toiminguteks kasutatavat vett kas keeta või muul viisil töödel-da. Kuivõrd kaevu ja selle ümbruse sanitaarse seisundi korrasoleku eest vastutab kaevu omanik (valda-ja), tuleks ka kaevu omanikul aeg-ajalt kaevu vee mikrobioloogilisi näi-tajaid analüüsida.

Joogivee kvaliteedinäitajadKuigi joogiveekvaliteet on reguleeritud üksnes ühisveevärkides, võiksid kae-vuomanikud need piirtasemed võtta eesmärgiks, kuna normid on eelkõige kehtestatud lähtudes terviseohutusest ning Maailma Terviseorganisatsiooni soovituslikest piirnormidest. Ühisvee-värkides on kvaliteedinäitajad jaotatud kolmeks: mikrobioloogilised näitajad, keemilised näitajad ja indikaatornäita-jad.

Kui esimesed kaks kategooriat on tervisele potentsiaalselt ohtlikud, siis kolmas näitajate grupp aitab hinnata vee üldist seisundit. Indikaatornäita-jad võivad põhjustada koduseadmete rikkeid ja pesu määrdumist, kuid pole otseselt ohtlikud tervisele.

Kaevuomanikele on kõige oluli-semad mikrobioloogilised näitajad, milleks analüüsitakse joogivees Esc-herichia coli ja enterokokkide olemas-olu. Mõlemad näitajad viitavad vee fekaalsele reostusele ning on selgeks märgiks, et kaevuvesi on saastunud.

Taoliste näitajate olemasolu korral võib juba kruusitäis vett põhjustada haigestumise. Seetõttu on soovitatav oma kaevuvee mikrobioloogilisi näita-jaid uurida kord aastas.

Mikrobioloogilise reostuse avasta-mise puhul tuleb söögiks ja joogiks tarvitatavat vett keeta kuni kaevu pu-hastamiseni/vee töötlemiseni ning saasteallika likvideerimiseni.

Keemilised näitajad üldjuhul nii kii-ret haigestumist ei tekita, kuid igapäe-vasel ja pikaajalisel tarbimisel võivad põhjustada siiski tervisele kahju.

Eriti valvas tuleks olla lähedalasuva-te põllumaade väetamisel vette sattu-vate keemiliste elementide puhul, mis võivad pinnaseveega sattuda salvkae-vudesse või imbuda pinnapealsema-tesse põhjaveekihtidesse. Lämmas-tikväetiste kasutamise tulemusena võivad vette sattuda nitraadid, mille tulemusena võib tekkida sinise beebi sündroom, kuna lapse keha ei suuda enam hapnikku endise efektiivsusega laiali kanda. Keemiliste näitajate puhul

on soovitatav vett analüüsida üks kord kolme aasta jooksul – näitajate valikul on võimalik konsultatsiooniks pöördu-da kohaliku terviseameti talituse poole.

Lisaks inimtekkelisele reostusele võib vesi sisaldada ka looduslikku pä-ritolu ühendeid, mille liigne sisaldus vees võib mõjuda tervisele negatiiv-selt. Lääne-Eestis on väga tavaline kõrgenenud fluoriidide tase põhja-vees, mis võib põhjustada hamba-emaili fluoroosi ning on eriti ohtlik just hambumiseas lastele ja rasedatele.

Kui kaevuvees on fluoriidi tase kõr-ge, võib mõningatel juhtudel aidata muudest allikatest saadava fluori omastamise vähendamine, näiteks fluoriidivaba hambapasta kasutami-ne. Keemiliste näitajate normidega vastavusse viimiseks on peamine la-hendus filtrite paigaldamine ja nende regulaarne hooldamine, sest hoolda-mata filter võib soodustada mikroobi-de kasvu ning olla seeläbi suuremaks ohuks kui veest eemaldatavad keemi-lised näitajad.

Kaevu asukoht peab olema omapuhastist, kuivkäimlast, kanalisatsioonitorudest või

muudest reostusohtlikest objektidest põhjavee voolu suunas ülesvoolu ning krundi piires

neist võimalikult kaugel.

Foto: Kadri HaamerVana salvkaev Kihnus.

KROONLEHT 6

Jäätmete põletamine lõkkes ja koduahjus mürgitab tervist

Reet Siilaberg, keskkonnaameti jäätmete peaspetsialist

Vahel kurdavad inimesed, et prügi sortimine on liiga tüli-kas, mistõttu nad eelistavad selle põletamist lõkkes või koduahjus. Peale keskkonna-kahju tekitab selline teguviis negatiivset mõju ka inimese tervisele.

Keskmiselt tekitab iga eestlane ligi-kaudu 300 kg prügi aastas. Sellest 35% suudetakse uuesti ringlusesse suunata ning taaskasutusse võtta. Ülejäänud jäätmed põletatakse jäät-mepõletustehases, osa jõuab jäät-mekütusena tsemenditehasesse ning väga väike osa ladestatakse prügila-tesse. Statistikas ei kajastu ebasea-duslikult käideldav prügi, mis jõuab metsa alla, koduahju või lõkkesse.

Prügi ehk segaolmejäätmed ei pruugi olla oma olemuselt otseselt ohtlikud. Küll aga võivad nad põhjus-tada otsest kahju keskkonnale ning ka inimese tervisele, kui neid valesti käidelda. Seetõttu on näiteks jäätme-te põletamisele ning prügilasse lades-tamisele kehtestatud ranged nõuded. Samal põhjusel ei ole lubatud ka prügi põletamine oma koduahjus ega lõk-kes.

Samuti on kehtestatud erinõuded vanaõli, elektri- ja elektroonikajäätme-te, patareide ja akude ning romusõi-dukite käitlemiseks. Kõik selleks, et hoida ära keskkonnaoht ning seeläbi kaitsta inimese tervist.

Miks on kodune prügipõletus keelatud?Kodune prügipõletus on keelatud eesmärgiga kaitsta meid ümbritsevat keskkonda ja inimese tervist. Nimelt tekitab ühe perekonna tekitatud jäät-mete põletamine koduahjus hinnan-guliselt sama palju ohtlike ühendeid kui umbes 200 tonni prügi põletamine jäätmepõletustehases.

Kahetsusväärselt on endiselt veel levinud harjumus põletada jäätmeid lõkkes. Pahatihti leiavad maitules või jaanilõkkes oma lõpu vana mööbel, immutatud või värvitud puit (nt vanad elektripostid), vanarehvid või kulunud riided, mille põletamisel tekivad õhku tervisele ohtlikud ained.

Kodustes lõketes tohib põletada vaid immutamata puitu või kiletama-ta pappi ja paberit. Viimastki soovi-tatakse pigem tulehakatuseks, sest söestunud ja lenduvad paberitükid ummistavad ahjulõõre, seetõttu oleks mõistlik kuiv ja mittemäärdunud pa-ber võtta uuesti ringlusesse.

Kodusel prügipõletusel tekkiv suits võib tekitada tervisehäireid selle otse-sel sissehingamisel. Eriti mõjutab see

Hedi Harzia, terviseameti keskkonna-tervise riskihindamise büroo juhataja

Illustratsioon: Keskkonnaministeerium

Kõikide jäätmete elutee ei lõppe prügilas. Siit on näha liigiti kogutud jäätmete teekonnad.

Kuhu viia? Mis neist edasi saab?

OHTLIKUD JÄÄTMED

PAKENDI- JÄÄTMED

ELEKTROONIKA- SEADMED

SUURJÄÄTMED (NT VALAMU, MÖÖBEL JMS)

BIOLAGUNEVAD JÄÄTMED KÖÖGIST JA AIAST

VANAPABER JA PAPP (RAAMATUD, AJALEHED JMS PUHTAD PABERID)

EHITUS- JA LAMMUTUSPRAHT

PATAREID, AKUDLAMMUTAMISEL ERALDATAKSE ERINEVAD MATERJALID, MIS

SUUNATAKSE UUESTI TOOTMISSE.

PÕLETATAKSE ENERGIA SAAMISEKS SPETSIAALSES PÕLETUSTEHASES.

KLAASPAKEND LÄHEB UUESTI TÄITMISELE. MUU MATERJAL

TAASKASUTATAKSE AUTOTÖÖSTUSES, EHITUSMATERJALIDES (VILL,

TEEMÄRGISVÄRV), RÕIVATÖÖSTUSES (FLIIS), PLASTITÖÖSTUSES.

APTEEK, JÄÄTMEJAAM VÕI OHTLIKE JÄÄTMETE KOGUMISPUNKT

OHTLIKE JÄÄTMETE KOGUMISPUNKT VÕI JÄÄTMEJAAM

PAKENDIKONTEINER VÕI JÄÄTMEJAAM

JÄÄTMEJAAM VÕI VANAPABERI KONTEINER

JÄÄTMEJAAM

SÕLTUVALT MATERJALI KVALITEEDIST TOODETAKSE UUESTI PABERIT, KASU-TATAKSE EHITUSMATERJALIDES VÕI PÕLETATAKSE ENERGIA SAAMISEKS.

IMMUTATUD PUIT PÕLETATAKSE SPETSIAALSES TEHASES ENERGIA

SAAMISEKS, BETOONIPRAHT PURUSTATAKSE PINNASETÄITEKS.

PAKENDI TAGASTUSAUTOMAAT

RAVIMID

KODUKEEMIA

METALL-, KLAAS-, PLAST-, PAPP- JA TETRAPAKENDID

PANDIPAKEND

HÕÕG-, HALOGEENLAMBID SEGAJÄÄTMETE KONTEINER LADESTATAKSE PRÜGILASSE.

KAUPLUS VÕI JÄÄTMEJAAM

JÄÄTMEJAAM

KOMPOSTER, JÄÄTMEJAAM, BIO- LAGUNEVATE JÄÄTMETE KONTEINER

KOMPOSTITAKSE, TEKIB KOMPOSTMULD.

KASUTUSKÕLBLIKUD ASJAD VÕE-TAKSE TAAS KASUTUSSE, KÕLBMATU PÕLETATAKSE ENERGIA SAAMISEKS

VÕI PANNAKSE VANAMETALLI SEKKA.

ERALDATAKSE ERINEVAD MATERJALID, MIS SUUNATAKSE

UUESTI TOOTMISSE.

LED-, SÄÄSTU- VÕI PÄEVAVALGUSLAMBID

KODUELEKTROONIKA (NT KELL, KÜLMIK,

TELER, LAMBIKUPPEL JMS)

KAUPLUS, JÄÄTMEJAAM VÕI OHTLIKE JÄÄTMETE KOGUMISPUNKT

KROONLEHT7

inimesi, kellel on tundlik hingamissüs-teem, samuti lapsi ja vanureid. Lühi-ajaline suitsu sees viibimine võib põh-justada peavalu, iiveldust ja löövet.

Tekkinud suits ja selles olevad saas-teained ei mõjuta mitte ainult prügipõ-letajat, vaid ka tema pereliikmeid ning kõiki inimesi ja muud elusloodust, kes võivad tekkinud saasteainetega kok-ku puutuda nii saasteainete tekkeko-has kui ka saastunud aiasaaduseid tarbides. Kuna enamjaolt tegeletakse jäätmete põletamisega maapiirkon-dades, on ka maal elavad inimesed ohustatuimad. Näiteks tunnistas 94% Lääne-Virumaal küsitletutest, et on kodus jäätmeid põletanud.

Miks on vaja jäätmeid sortida, kui neid on võimalik põletada jäätmepõletustehases?Jäätmehierarhia kohaselt tohib põ-letada vaid selliseid jäätmeid, mida ei ole enam võimalik uuesti kasuta-da ega uueks tooteks vormida. Seetõttu tuleb tekkinud jäätmetest välja sortida materjalid, mida on võimalik veel kasuta-da või millest on võimalik toota uusi tooteid. Seega tuleb segaolmejäätmete konteinerisse ehk prügi hulka, mis suundub edasi jäätmepõ-letustehasesse, visata vaid selline prügi, mida pole võimalik uuesti kasu-tada.

2014. aastal suudeti olmejäätme-test võtta ringlusesse 35%. 2020. aas-

KUHU VIIA SORDITUD JÄÄTMED?

PANE TÄHELE!

Sorditud jäätmete äraandmine peab olema elanikule piisavalt mugav. Tihti ei teata, et paljusid jäätmeid on võimalik ära anda täiesti tasuta. Nii on keskkonnateadlikul inimesel või-malik ilma kulutusi tegemata vaba-neda legaalsel viisil jäätmetest ilma keskkonda ja ümbritsevaid inimesi ohtu seadmata.

Üha enam on tekkinud avalikke pakendikonteinereid, kuhu saab kõik pakendid tasuta ära anda. Paljud korteriühistud on tellinud oma maja juurde pakendikontei-neri, et lihtsustada jäätmete sorti-mist. Lisaks pakutakse pakendikoti teenust, mis võimaldab eramaja-de elanikel mugavalt pakenditest vabaneda. Seega pole põhjust pakendeid lõkkes ega koduahjus põletada ning sellega ohtu sea-da enda ja oma lähedaste tervist. Infot konteinerite asukoha kohta saab kohalikust omavalitsusest ja taaskasutusorganisatsioonist ning aadressilt www.kuhuviia.ee.

Tagatisrahaga pakendid saab viia taaraautomaati, mis asuvad enami-ke suuremate poodide juures. Lähi-ma tagastuskoha leiab aadressilt www.eestipandipakend.ee

Ohtlikud jäätmed (vanad värvid jms) tuleb viia ohtlike jäätmete kogu-mispunkti, jäätmejaama või küsida kohalikust omavalitsusest kogumis-ringi toimumise kohta.

Vanad ravimid saab tasuta ära anda apteeki või ohtlike jäätmete ko-gumispunkti.

Paber ja papp tuleb panna oma maja juurde tellitud papi- ja paberi-konteinerisse või tasuta avalikku pa-beri- ja papijäätmete konteinerisse.

Aia- ja haljastusjäätmed ehk par-

gijäätmed tuleb kompostida võima-lusel oma aias, viia jäätmejaama või küsida kohalikust omavalitsusest kogumisringi toimumise kohta.

Biolagunevad köögi- ja söökla-jäätmed tuleb samuti kompostida võimalusel aias või küsida kohali-kust omavalitsusest muid võima-lusi.

Probleemtoodete jäätmed:• patareid ja akud saab tasuta ta-

gastada müügikohta või lähimas-se kogumiskohta: www.eesring-lus.ee, www.elektroonikaromu.ee

• elektri- ja elektroonikajäätmed ta-gastatakse tasuta lähimasse ko-gumiskohta: www.elektroonikaro-mu.ee, www.eesringlus.ee

• lambijäätmed tagastatakse tasuta kogumiskohta: http://www.eko-gaisma.ee/kogumiskohad;

• rehvid saab tasuta ära anda lähi-masse kogumiskohta: www.rehvi-ringlus.ee, www.rehviliit.ee;

• põllumajandusplast – müügiko-hast antakse teada, kuhu saab ta-suta tagastada.

Suurjäätmed tuleb viia jäätmejaa-ma, tellida kolatakso (www.kolatak-so.ee) või uurida kohalikult omava-litsuselt tagastusvõimalusi, kasuta-miskõlblik mööbel võiks leida koha taaskasutuskeskuses.

Tekstiilijäätmed saab viia tasuta lähimasse riidekonteinerisse (htt-ps://www.prugi.ee/portal/riidekon-teinerid/) või jäätmejaama, terved ja puhtad riided taaskasutuskesku-sesse.

Ehitus- ja lammutusjäätmed tuleb viia jäätmejaama või tellida jäätme-käitlejalt jäätmekonteiner.

Tekkinud suits võib sisaldada hul-ganisti saasteaineid. Olenevalt põ-letatavast materjalist ning põlemis-temperatuurist võib õhku paiskuda järgmiseid aineid:• dioksiinid• furaanid• arseen• elavhõbe• PCB• plii• CO• NOX• väävelhape

Suurimaid probleeme tervisele teki-tavad eelkõige dioksiinid ja furaanid, mis tekivad teatud liiki plasti (nt PVC) põletamisel. Silmale nähtamatud dioksiinid on looduses äärmiselt pü-sivad saasteained ning nende tervi-semõju ei avaldu kohe. Saasteained langevad maapinnale ning vette, kust need omakorda liiguvad edasi meie toidulauale, kui sööme sealsamas kasvatatud aiasaaduseid või veeko-gudest püütud kalu. Üle 90% päeva-sest dioksiini annusest tulebki tarbi-tud toidu, eriti liha ja piimasaaduste, vähem kala kaudu. Mida rohkem sel-liseid toiduaineid tarbida, seda roh-kem ohtlikke ühendeid inimese keha talletab ja see võib omakorda edasi kanduda veel sündimata lapsele või rinnapiimaga imikutele. Kuna suits väljub koduahjude puhul madalatest

korstnatest, ei haju suur osa saastest kuigi kaugele, vaid langeb maha seal-samas piirkonnas, kus see tekkis.

Väikeste dioksiini kogustega kok-kupuutel võivad tekkida põletav tunne silmades, ninas ja kurgus, pea-valu, pearinglus, väsimus, nägemis- häireid, kuseelundite häireid, lihase- ja liigesevalu, lihaskoordinatsiooni puudulikkus, iiveldus ja oksendami-ne. Suures koguses dioksiinidega kokkupuude võib põhjustada erine-vaid sigimis- ja arengukahjustusi, mõjutada immuunsüsteemi tööd ja hormoonide taset, suurendada sü-damehaiguste või diabeedi tekke-riski. Dioksiinidest kõige mürgisem – TCDD – on kantserogeenne ehk põhjustab vähki, eriti kopsuvähki ja mitte-Hodgkini lümfoomi.

Nii nagu dioksiinid, mõjuvad ka furaanid inimese tervisele ebasood-salt, tekitades nahakahjustusi, mõ-jutades maksafunktsioone ja im-muunsüsteemi, endokriinsüsteemi ja paljunemist.

Kanadas on leitud, et jäätmete kodune põletamine toodab rohkem dioksiine ja furaane kui kogu töös-tuslik tegevus kokku.

Siinkohal tasub silmas pidada, et isegi papist pakendid võivad sisal-dada plasti, kemikaale ja värve, mille põlemisel tekkinud toksilised ühendid on keskkonnale ja inimesele ohtlikud.

Eestis võetakse olmejäätmetest ringlusesse ligikaudu 34%.

taks peab see number olema 50% ehk pool tekkinud jäätmetest tuleb uuesti ringlusse suunata.

Millised jäätmed tuleb eraldi sortida ning kuidas seda õigesti teha?Kodumajapidamises tekkivatest jäät-metest suurema osa moodustavad pakendid, toidujäätmed ja vanapaber. Liigiti tuleb koguda:• paber ja kartong,• pakendid,• ohtlikud jäätmed,• biolagunevad aia- ja haljastusjäät-

med,• biolagunevad köögi- ja sööklajäät-

med,• probleemtoodete jäätmed (elekt-

roonika, patareid, akud),• puit,• plastid,• suurjäätmed (nt mööbel)• metallid.

Eelmisest aastast lisandusid veel ka klaas, tekstiilijäätmed ning bio-loogiliselt mittelagunevad aia- ja haljastusjäätmed. 2013. aastal teh-tud sortimisuuringu kohaselt on kõiki neid jäätmeid olmejäätmete

seas endiselt märkimisväärses ko-guses. Kõige suurem väljakutse on kahtlemata biolagunevate jäätmete (köögi- ja sööklajäätmete ning aia- ja pargijäätmete) liigiti kogumise edendamine, kuna olmejäätmed si-saldavad keskmiselt 32% biolagune-vaid jäätmeid.

Mis saab liigiti kogutud jäätmetest edasi?Eestis võetakse olmejäätmetest ring-lusesse ligikaudu 34%. Sinna sisse on arvestatud nii liigiti kogutud pakendi-jäätmed kui ka muud kodumajapida-mises tekkinud ja liigiti kogutud paber-, papp-, metall-, plast-, klaas-, puit-, teks-tiil- ning biojäätmed. Tööstuslik areng on taaskasutuse põhimõtte tähtsust vähendanud, kuid keskkonnateadliku maailmavaate arenedes tulevad need taas aina enam esile. Ilmselt ei ole too-dangut, mille puhul taaskasutus oleks võimatu: aina enam pakutakse välja

nutikaid ideid ja ootamatuid lahendusi. Näiteks saab plastpudelist aiamööbel või uus kilekott ning kasutatud toiduõlist biodiisel. Mida rohkem jäätmeid liigiti ko-guda ehk sortida, seda roh-kem on võimalik neid uues tootmisprotsessis kasuta-

da. Seetõttu on äärmiselt oluline mitte segada kõiki jäätmeid omavahel kok-ku, kuna seeläbi vähenevad materjali kvaliteet ning ringlussevõtu võimalu-sed. Lisaks on liigiti kogutud jäätmete äraandmine soodsam.

Foto: Evelyn Tõnurist

Foto: Görel Grauding

Kodusel prügipõletusel tekkiv suits võib tekitada tervisehäireid selle otsesel sisse hingamisel, mistõttu prügi ei tohiks lõkkes põle-tada.

Prügi metsa viimisega saastatakse keskkonda – jäätmete lagunemine looduses võtab väga kaua aega.

KROONLEHT 8

Merekultuuriaasta kangelased

Lia Rosenberg, keskkonnaameti biosfääriala spetsialist

Lääne-Eesti saarte biosfääri programmiala haarab enda alla 1/10 Eesti pindalast, hõlmates Saare-, Hiiu- ja Muhumaad, Vormsit ja Ruhnut. 75% biosfäärialast moodustab aga saari ja mandrit ümbritsev meri, mistõttu käesoleval merekultuuri-aastal väärib esiletõstmist just maailma mastaabis haruldane UNESCO poolt tunnustatud Eesti biosfääriala.

26 aastat tagasi andis UNESCO (Ühi-nenud Rahvaste Hariduse-, Teaduse- ja Kultuuri Organisatsioon) Eestile ser-tifikaadi, millega kinnitati Lääne-Eesti saarestik “Inimene ja biosfäär” (Man and Biosphere) programmialaks ning tunnustati meie saarte loodus- ja kul-tuuripärandi unikaalsust. Programmi-ala eesmärk on pakkuda Lääne-Eesti saarte elanikele võimalusi majandada tundlikus looduskeskkonnas nõnda, et neil oleks huvi saartele elama jääda ning seal säästva arengu põhimõtete alusel keskkonda hoides tegutseda. Saadud sertifikaat on kvaliteedimärk, mis annab alale võimaluse eristuda oma traditsioonilise elulaadi ja erilise liigirikkusega teistest piirkondadest. Selle saamiseks tuleb iga kümne aasta järel tõendada, et piirkonna elurikku-sed on säilinud ja tegevused säästliku majandusarengu vallas jätkusuutlikud.

Läänemere seisundi jätkuva halve-

nemise ja kalavarude vähenemise tõt-tu on biosfääriala tegevuste prioritee-diks tagada säästlik mere ja sellega seotud ressursside kasutus. Program-mialale jäävad mitmed kaitsealused mereveega üleujutatud liivamadalad, rannikulõukad, laiad madalad aba-jad ja lahed. Läänemerd kahjustava reostumise ja eutrofeerumise ning lä-heduses kulgeva nafta mereveo tõttu on sealne vee-elustik ohustatud. Aeg-ajalt randadesse uhtunud naftakogu-sed ohustavad paljude linnuliikide tal-vituvaid populatsioone. Kadumisohus on mitme piirkonna traditsioonilise

kalaliigi koelmud. Erinevate tegurite koosmõjul on kalavarude seisund hal-venenud ja väljapüügid vähenenud, mistõttu traditsioonilist rannapüüki ähvardab hääbumine.

Traditsioone elushoidvad rannakaluridMerekultuuriaasta kangelasteks saar-tel on kahtlemata rannakalurid. Ne-mad kannavad põlvest põlve edasi kalanduse traditsioonilisi teadmisi ja oskusi, mida koolis ei õpetata, vaid saab omandada kogenud kaluriga kala nõudmas käies ja iga päev mere-ga silmitsi seistes.

Meri on aastasadu rannarahvale olnud üheks oluliseks elatusallikaks, ent ainuüksi kalapüügist ära ei ela, rannapüük on alati olnud pigem elu-laad. Siiski leidub ka praegu naisi ja mehi, kes traditsioonilist rannakalan-dust ehk kastmõrra-, mõrra- ja võr-

gupüüki harrastavad, hoides seeläbi elus osakest meie saarte merekultuu-rist.

Eesti rannakalurid tunnevad merd ja on pigem optimistlikud hindama kalavarusid. Aastad pole vennad ja nii juhtubki, et mõni liik on ühel aastal madal- ja teisel kõrgseisus. Kohalike kalurite hinnangul pole päris kadu-nud veel ükski kalaliik. Soodsatel tin-gimustel, kui on olemas piisav toidu-baas ja head kudemistingimused, on kalapopulatsioonide taastumisvõi-mekus suur.

Siiski on üks tõsisemaid probleeme

kalakoelmute halb olukord, mille tu-lemusel väheneb ja vaesub kalastiku liigiline koosseis ja arvukus. Suurte majandite kadumise ja maareformi tõttu on jõesuudmed puhastamata, võsastunud ja kinnikasvanud. See omakorda takistab kalade liikumist sobivatesse kudemis-, toitumis- ja elupaikadesse. Sestap ongi kalurid väga huvitatud koostööst riigiasutus-te ja teiste osapooltega, et hädavaja-likud tööd koelmute taastamiseks ja kalavarude hoidmiseks saaks kiiresti korraldatud.

Kalurite rõõmuks saab järgmisest Euroopa Kalandusfondi perioodi meetmest taotleda toetust jõesuud-mete avamiseks, mis aitab tõsta ka-lade populatsiooni. Sama fondi toel on saarte kalurkond saanud teadli-kumaks säästlikust majandamisest kalanduse vallas ja muutunud tugeva-maks ühisjõuks.

Jõudsasti on edenenud uute kala-toodete väljatöötamine – julgemad on võtnud kasutusele ammu tuntud kalaliigid, mida seni pole toiduvalmis-tamiseks kasutatud ning väärindanud neid gurmeeroogadeks. Näiteks saab kiisast maitsvat kalapuljongit, fileed ja marja. Tervislikud kalatoidud on taas populaarsemaks muutunud ja leidnud koha eestlase toidulaual.

Kalurid tutvustavad merekultuuri-aastal oma tööd ja korraldavad mit-meid üritusi, mille raames saab minna

merele kalastama või niisama värsket meretuult nuusutama, vanu lugusid kuulama ja kaluritarkusi omandama. Selliste ürituste pearoogadeks on ikka kalatoidud ja parimad kokad võtavad üksteiselt mõõtu. Nii on tulemas ka tänavu Lestafest ja kaluritepäevad, kus meretraditsioonid aukohal.

Lisaks toimuvad merekultuuriaas-tal mitmed rannaretked Eesti rannakü-ladesse tutvumaks tänapäeva rand-lastega – kohalike rannakalurite, loo-dusetundjate ja turismi edendajatega. Retkedel saab omandada kohalikke oskusi paadiehitusest kala suitsuta-miseni. See kõik aitab kaasa ka mere-kultuuri traditsioonide püsimisele.

Mereturism kui kasvav trend saartelRannikul elavate inimeste oluliseks elatusallikaks on saanud turism. Lää-ne-Eesti saarestik peidab endas ime-list kultuuri- ja looduspärandit, mis ahvatleb turiste piirkonda avastama. Lääne-Eesti rannaalad olid 50 aastat suletud nii kohalikele kui ka saarte kü-lastajatele. Piiritsooni staatus tõi en-

INFOKS

• Merekultuuriaasta sündmustest saab lugeda aadressil www.merekultuur.ee• Lääne-Eesti biosfääri programmiala kohta saab infot keskkonnaameti vee-

bist www.keskkonnaamet.ee/organistatsioon/unesco/

daga kaasa kala- ja jahisadamate hää-bumise, kasutusse jäid vaid suured kaubasadamad. See omakorda põh-justas meretraditsioonide katkemise ja merega seotud tegevuste kadumi-se. Nüüdseks on paljud saarte sada-mad taastatud ja mereturismiteenus-te arendamine hoogsalt käivitatud. Aasta-aastalt võtavad meie sadamad vastu üha enam merelt saabuvaid tu-riste ja see on oluliselt elavdanud ka saarte majanduselu.

Biosfääri programmiala tegevuste-ga aitame kaasa majandustegevuste ümberstruktureerimisele, nt loodustu-rismi edendamise kaudu. Kuigi Lääne-Eesti saarestikul ei ole massiturismi, peame jälgima ka siin, et turism ei ohustaks meie hinnalist kultuuri- ja looduspärandit, millele ta tugineb. Biosfäärialal majandavad inimesed tegutsevad säästva rohemajanduse väärtusi silmas pidades ja oskavad hoida piirkonna rikkust. Pole ju mõtet saagida oksa, millel ise istud.

Kohalike kogukondade ja asutus-te omavahelise koostöö kõrval on biosfääri rannaalade kaitsmiseks ja arendamiseks vajalik ka laiem ühis-kondlik arusaam väärtustest, mida me soovime hoida, et meie mereriik püsiks. Lääne-Eesti saarte program-miala eesmärk on tihedas koostöös omavalitsuste, arendajate ja elanike-ga hoida ning eksponeerida saarte kultuuripärandit kestva rohemajandu-se kaudu.

Saarte elanikud vaatavad alati näo-ga mere poole, teisiti see olla ei saa-gi. Meri on mõjutanud paljuski saarte kultuuripärandit, sest just meritsi on saartele jõudnud erinevate rahvaste ja kultuuride sugemeid, mis on siin-se kultuuri palju mitmekülgsemaks muutnud. Meri on meid toitnud ja ins-pireerinud, rikastanud ja lohutanud. Merekultuuriaastal ootab Lääne-Eesti biosfääriala kõiki huvilisi avastama meie saarte kaunist loodust, merd ja kultuuri.

Kalurite rõõmuks saab järgmisest Euroopa Kalandusfondi perioodi meetmest taotleda toetust jõesuudmete avamiseks, mis aitab

tõsta kalade arvukust.

Foto: Lia RosenbergKastmõrraga tuulehaugi püük.

Foto: Andres MillerSaarnaki laiu talukompleks.

KROONLEHT9

Oleme ja olgem

eeskujuks

Bert Holm, keskkonnaameti projektijuht

Rainis Uiga, keskkonnaametikeskkonna- ja kvaliteedijuht

Pärnu linnalehmade hoolda-tavaid haruldasi ja liigirikkaid rannaniite leidub lisaks Eesti-le mujal maailmas vaid Põh-jamaades ning sealgi märksa vähem kui meil. Selleks, et neid unikaalseid ja silmailu pakkuvaid niitusid hoida, tu-leb alasid pidevalt hooldada.

Avalikul sektoril on kesk-konnajuhtimisesüsteemi edendamisel oluline roll.

Rannaniidud ehk rannakarjamaad on lagedad mereäärsed niidud, mida kõrgvesi korrapäraselt üle ujutab. Need on ühed vanemad poolloodus-likud kooslused: alad, mis on kujune-nud ja säilinud looduslike protsesside ja mõõduka inimtegevuse – karjata-mise ja niitmise – koosmõjul. Neid alasid pole kunagi üles küntud, sinna pole midagi külvatud ega niitude toot-likkust muul moel kunstlikult suuren-datud. Heas seisus rannaniit on ma-dalakasvulise niidutaimestikuga kae-tud avamaastik, mille püsimise tagab regulaarne loomadega karjatamine.

Need alad on elupaigaks paljudele ohustatud liikidele, näiteks mitmetele orhideedele ja kurvitsalistele, samuti on need oluliseks peatus-, toitumis- ja puhkepaigaks rändlindudele.

Rannaniidud on väga haruldased kooslused, mida leidub peale Eesti vä-hesel määral vaid Põhjamaades ja Bal-tikumis. Linna piires asuv karjatatav rannaniit on veelgi suurem haruldus, selliseid leidub veel vaid paaris kohas maailmas, näiteks Kopenhaagenis.

Ettevalmistused rannaniitude taastamiseksLigikaudu 220 hektarit rannakarja-maid, mis jäävad Pärnu rannaniidu looduskaitsealale, ääristavad Pärnu linna merepoolset külge. Enamik Pär-nu rannaniitudest koos nende juurde kuuluvate rannikulõugaste ehk son-nidega jääb Pärnu rannast lõunasse, väiksem osa asub Pärnu jõe paremal kaldal Vana-Pärnus. Nendel aladel on ajalooliselt karjatatud sadu kariloomi, nii veiseid, hobuseid kui ka lambaid.

Keskkonnaamet on juurutanud sääst-vat keskkonnajuhtimissüsteemi ala-tes 2011. aastast. Esmane keskkon-najuhtimis- ja auditeerimissüsteemi EMASi registreering anti ametile 2013. aastal ning selle aasta veeb-ruaris uuendati seda. Registreering tõestab, et keskkonnaametil on toimiv keskkonnajuhtimissüsteem – amet kohustub vähendama oma tegevu-sega kaasnevat negatiivset keskkon-namõju ja pidevalt parendama oma keskkonnategevuse tulemuslikkust.

EMASi 20. aastapäeva konverentsil 13. novembril 2015 Frankfurdis tun-nustas Euroopa Komisjon keskkon-naametit keskkonnajuhtimissüstee-mi juurutamise eest, millega ollakse heaks eeskujuks ka teistele organi-satsioonidele. Konverentsil tõdeti, et avalikul sektoril on keskkonnajuhtimi-sesüsteemi edendamisel oluline roll.

Keskkonnaameti missioon on luua ja hoida head elukeskkonda, mistõttu peame olema heaks eeskujuks kõigi-le. Loodame, et ka teised asutused võ-tavad eeskuju ja annavad oma panuse keskkonnaeesmärkide täitmisel.

Keskkonnaameti keskkonnaees-märkide ja tulemustega keskkonna-juhtimises on võimalik tutvuda kesk-konnaaruandes 2015, mis on kätte-saadav keskkonnaameti kodulehelt (www.keskkonnaamet.ee).

1960.−1970. aastatel hakati karjata-mist esteetilistel kaalutlustel keelus-tama, karjatamine hääbus ka põllu-majanduse muutuste ja põlvkondade vaheldumise tõttu.

Nii lõppes kariloomade pidamine Pärnu rannaniitudel 1980. aastate tei-sel poolel sootuks. Seejärel hakkasid Pärnu rannakarjamaad ja lõukad kiiresti pilliroogu kinni kasvama. Aastaks 2012 olid Pärnu rannanii-dud kattunud 2−4 meetri kõrguse pilliroomassii-viga ja pajupõõsastega. Ala liigiline mitmekesisus hakkas järsult vähenema. Mõned tundlikumad liigid, näiteks kõre, tutkas ja niidurüdi, kadusid alalt täiesti, vastupidavamate liikide arvu-kus vähenes oluliselt. Niidud muutu-sid läbimatuks isegi inimestele.

Kaitseala kehvast seisundist ajen-datuna käivitus 2012. aasta algul Euroopa Komisjoni ja SA KIK kaas-rahastatav LIFE+ projekt Urbancows ehk linnalehmad. Projekti veab kesk-konnaamet, koostööpartnerid on Pär-nu linnavalitsus ja TÜ Pärnu kolledž. Selle põhieesmärk on taastada Pärnu rannakarjamaadel traditsiooniline inimtegevus ehk järjepidev karjatami-ne ning seeläbi luua rannaniidu liikide-le taas sobivad elutingimused.

Teine suurem eesmärk on kaitse-ala tutvustamine linna elanikele ja külalistele, mistõttu ehitatakse välja

Pärnu rannaniite taastavad usinad bioniidukid – Pärnu linnalehmad

atraktiivne turismitaristu ja korralda-takse ala väärtusi tutvustavaid tea-beüritusi.

Esimese tööna raiuti rannakarja-maalt põõsad, mida kasutati hakkpui-du tootmiseks. Puitunud ja kolletanud pilliroog purustati masinatega, juures-tikust tärganud värsked rootõusmed

lähevad söögiks veistele. Nii asendub roostik aegamisi rannakarjamaadele omase madala tiheda taimestikuga.

Usinate veiste töötulemused on juba nähaEsimesed 96 veist naasid Pärnu ran-naniidule pärast mitmekümneaastast pausi juba projekti algusaastal, 2012. aasta suvel. Sellest ajast saadik on rannakarjamaal tegutsevate kariloo-made arv järk-järgult suurenenud. 2015. aasta suvel nosis Pärnu ran-naniitudel rohtu juba 220 veist. 2016. aasta kevadel kasvas Pärnusse too-dud veiste arv veelgi.

Lihaveiste tubli karjatamistöö tu-lemusena on tänaseks Pärnu ranna-niidud kaetud mitme meetrise pilliroo asemel taas karjamaale omase madala

Fotod: Bert HolmPärnu linnalehmad, linn ja turistid.

Loomad saavad oma joogivee lõugastest, samuti meeldib neile pikutada lõugaste kõrgematel kallastel.

rohttaimestikuga ning ala on omanda-nud selle ajaloolise avatud maastikuil-me. Ligikaudu 70 hektari lõugaste ser-vad puhastati sinna kasvanud poolu-juvast pilliroost 2016. aasta talvel, mis parandas nii ala looduskaitselist kui ka rekreatiivset seisundit veelgi. Pilliroost puhastatud veekogude servi saavad

veised ise edaspidi avatuna hoida, sest ei pea kartma uju-vast risoomist läbi vajumist.

Kaitseala väärtuste tut-vustamiseks ja maastiku paremaks eksponeerimi-seks on rajatud kaitseala turismitaristu: esmalt püs-

titati kaitseala tutvustavad infostendid ning 2014. aastal ehitati Papiniidu elamurajooni naabrusesse ja Raekülla 8 m kõrgused vaatetornid. 2015. aasta suve algul valmis Pärnu ranna kõrval kaitseala väärtusi tut-vustav laudtee-õpperada. Vaatetor-nidest ja laudteelt saavad matkajad suveperioodil kaasa haarata voldi-ku, mis tutvustab Pärnu rannaniidu väärtusi neljas keeles, samuti saab lugeda teavet rannaniidu linnustiku kohta stendidelt. Nelja aasta jooksul on korraldatud ka ca 20 ekskursiooni, talgupäeva ja mitu muud teabeüritust nii lastele kui täiskasvanutele.

Paralleelselt niitude taastamise ja karjatamise taasalustamisega on ak-tiivselt tegeletud ka erinevate ranna-niidu elustikurühmade seirega ning sõnnikust lähtuva võimaliku reostus-riski hindamisega. Tulemused on ol-nud positiivsed. Pärnu rannaniitudele naasevad tänu elutingimuste para-nemisele kooslusele omased tavapä-rasemad ja ka haruldasemad liigid. Veiste tegevusest lähtuvat reostusoh-tu Pärnu suplusveele pole täheldatud.

Pärnu linnalehmade projekt kestab 2016. aasta lõpuni, kuid seejärel kar-jatatakse veiseid Pärnu rannaniitudel edasi – vastasel juhul kasvaksid taas-tatud alad uuesti kinni ja senitehtul poleks mõtet. Edaspidi rahastatakse karjatamist kaitsealadele makstava PRIA poollooduslike koosluste hool-damise toetuse kaudu, et tagada uni-kaalsete alade hooldamine ja püsimi-ne ka tulevikus.

Pärnu rannaniitudele naasevad tänu koosluse elutingimuste

paranemisele sellele omased ja ka haruldasemad liigid, nt orhideed.

KROONLEHT 10

Kliimamuutuste mõju meie tervisele

Maailma keskmine õhutem-peratuur on industrialiseeri-miseelsest perioodist alates kasvanud 0,8 kraadi. Kliima soojenemise tõttu tuleb para-tamatult ka eestlastel arves-tada tulevikus aset leidvate ilmastikumuutustega. Kuidas see mõjutab meie ilma ja tervist, kui kliimamuutused jätkuvad samas tempos?

Temperatuuritõusuga kaasneb Ees-tis eeldatavasti tulevikus nii jää- ja lumikatte vähenemine kui ka kuuma-, põua- ja ekstreemsete vihmaperioodi-de tihedam esinemine suvel. Oodata on ka sademete hulga kasvu talvepe-rioodil ning üleujutuste ja tormide sa-genemist.

Kliimamuutused mõjutavad palju-sid eluvaldkondi, seejuures on neil oluline mõju inimtervisele, kuna ilm ja kliima omavad olulist rolli inimese terviseseisundi kujunemisel. Kõige otsesemalt mõjutavad tervist õhu-temperatuuri tõus ja kuumalainete sagenemine, mille tõttu palava ilmaga seotud haigestumiste ning surmade arv suureneb.

Temperatuuritõus võib mõjutada ka õhukvaliteeti – õhusaaste hajumistin-gimused võivad halveneda, metsatu-lekahjude risk suureneda ning maa-pinnalähedase osooni teke kuumalai-nete ajal intensiivistuda.

Tähelepanu tuleb pöörata ka õietol-mule – Eestisse levivate uute taimeliiki-de õietolmust lisandub uusi allergeene ja seeläbi allergiaid. Õietolmu hooaeg algab soojemate talvede tõttu varem, mistõttu pikeneb ka allergikute haigus-nähtude periood, samuti võivad ägene-da krooniliste hingamisteede haigused. Positiivne on aga see, et soojematel talvedel köetakse vähem ning väheneb kütmisel tekkiv õhusaaste.

Suviste kuumalainete ajal tõuseb veetemperatuur, millega võib kaasne-da intensiivsem vetikate kasvamine, mis põhjustab omakorda veeõitsen-guid. Osa vetikaliike võib tekitada ve-tikatoksiine, mis põhjustavad ujujatel naha ja limaskestade ärritust ning allergiasarnaseid nähte. Omaette mu-

Kadri Sipp, keskkonnaameti kliima peaspetsialistKaili Tuulik, terviseameti keskkonnatervise riskihindamise büroo peaspetsialist

rekoht on ka erinevate nakkushaigus-te, sealhulgas meil siiani vähe levinud tõbede sagenemine.

Töö käib kasvuhoonegaaside heite vähendamise suunasSelleks, et tagada meie valmisolek ja võimekus kliimamuutuste mõju-dega kohanemiseks, on koostamisel kliimamuutuste mõjuga kohanemise arengukava aastani 2030. Vältimaks kliimamuutustega kaasnevaid nega-tiivseid mõjusid ja kasutamaks ära positiivseid, on kogu ühiskonnal vaja kliimamuutusi teadvustada, muutus-tega kaasnevaid riske hinnata ja neile asjakohaselt reageerida.

Lisaks uute oludega kohanemisele tuleb rakendada meetmeid ka kliima-muutuste leevendamiseks ehk vä-hendada kasvuhoonegaaside heidet. Keskkonnaameti üks ülesanne on siin-kohal aidata kaasa inimtekkeliste kas-vuhoonegaaside heite vähendamisele.

Sellisteks aineteks on osoonikih-ti kahandavad ained (mis sisalda-vad kloori või broomi) ning nende 1990ndatel populaarseks muutunud asendusained – fluoritud kasvuhoo-negaasid. Neid aineid kasutatakse peamiselt külmaainena külma- ja klii-

maseadmetes ning soojuspumpades, kuid ka tulekustutites, kahjuritõrjes, propellandina aerosoolides, vahtude tootmisel, lahustina elektroonikatöös-tuses ja keemiliste analüüside tege-misel.

Nii fluoritud kasvuhoonegaasid kui ka paljud osoonikihti kahandavad ained on olulise kliimat soojendava mõjuga, olles võrreldes süsinikdioksii-diga tuhandeid kordi kõrgema soojen-damise potentsiaaliga.

Osoonikihti kahandavaid aineid ei tohi enam kasutadaOsoonikihi väärtus on hindamatu – toimides filtrina, kaitseb see õrn kiht meid päikeselt tuleva kahjuliku ultra-violettkiirguse eest, mis kahjustaks elusorganismide tervist, põhjustades inimestel mittemelanoomset naha-vähki ning suurendades silmakah-justuste arvu. Ülemäärane kiirgus mõjuks negatiivselt ka veeökosüs-teemidele ning vähendaks mitmete taimeliikide ja põllumajandustoodan-gu saagikust.

Osoonikihti kahandavate ainete ka-sutamine Eestis on enamjaolt lõpeta-tud. 2015. aastal jõustus ainete kasu-tamise lõplik keeld, mis tähendab, et

aineid ei tohi olemasolevatesse sead-metesse juurde lisada.

Osoonikihti kahandavaid aineid võib leiduda peamiselt veel tööstus-likes külmutusseadmetes (nt piima-jahutid) ja kliimaseadmetes või ma-hutitesse ladustatuna. Oluline on, et kõik osoonikihti kahandavaid aineid sisaldavad seadmed, mida enam ei

kasutata, ning mahutites olev aine an-takse üle jäätmekäitlejatele, kellel on vastav luba neid vastu võtta. Ainete kogumine aitab vältida suurt keskkon-nakahju, sest atmosfääri pääsemisel jõuaksid need ained stratosfääri, kus nad võivad pidevalt osoonimolekule lagundades püsida lausa 100 aastat.

Valdavalt on osoonikihti kahanda-vad ained Eestis asendatud fluoritud kasvuhoonegaasidega, mille ühine nimetaja on see, et nad sisaldavad fluori. Osoonikihile on need ained kah-jutud, kuid omadustelt on nad samuti

Keskkonnaamet aitab kaasa fluoritud kas-vuhoonegaaside ja osoonikihti kahandavate

ainete heitkoguste vähendamisele.

tugeva mõjuga kasvuhoonegaasid.Alates üheksakümnendatest on

fluoritud kasvuhoonegaaside heit-kogused Eestis kasvanud üle kümne korra, mis on seotud nii osoonikihti kahandavate ainete asendamisega kui ka kliimaseadmete laialdasema kasutuselevõtmisega.

Fluoritud kasvuhoonegaaside heit-kogused kasvavad jõudsalt mitte ainult Eestis, vaid üle kogu maailma. Sellega seoses on Euroopa Liit võtnud eesmärgiks heitmeid piirata ning keh-testanud erinevaid meetmeid – näi-teks tuleb enimkasutatavate fluoritud kasvuhoonegaaside turulelaskmist aastaks 2030 vähendada 79% võrrel-des 2015. aastaga. Antud piirangu tõttu töötatakse välja alternatiivseid, keskkonnasõbralikumaid tehnoloo-giaid.

Vastavate seadmete korrasolekut tuleb regulaarselt kontrollidaEnamik fluoritud gaaside heitkogu-seid pärineb külmutus- ja kliimasead-metest ning soojuspumpadest – ai-ned eralduvad seadmete loomuliku kasutuse, kuid ka ebaõige hoolduse käigus. Seetõttu võivad fluoritud gaa-se sisaldavaid seadmeid paigaldada ja hooldada vaid keskkonnaameti väljastatud käitlemisluba omavad või mõnes muus ELi liikmesriigis vastava sertifikaadi omandanud ettevõtted. Seadme omanik peab veenduma, et teenindustöid teostaval ettevõttel on vastav luba olemas, mida saab kont-rollida keskkonnaameti veebilehel.

Suuremas koguses osoonikihti kahandavaid aineid või fluoritud kas-vuhoonegaase sisaldavad seadmed,

mille korrasolekut tuleb regulaarselt kontrollida, peab registreerima kesk-konnaameti hallatavas registris, kust leiab infot kasutatavate seadmete ja nendega seonduvate hooldusprot-sesside üle. Seeläbi näeme, kas sead-mete ja gaasidega seotud vajalikke kontrolltoiminguid ja jäätmekäitlus-nõudeid täidetakse.

Vähendades osoonikihti kahanda-vate ainete ja fluoritud kasvuhoone-gaaside heitkoguseid anname oma panuse ka kliimamuutuste leevenda-misele.

Foto: Eesti Keskkonnauuringute Keskus OÜ Riiklikus osoonikihti kahandavate ainete ja fluoritud gaaside käitluskeskuses paiknevad mahutid, milles ladustatakse hävitamisele kuuluvaid gaasijäätmeid.

Kaunis talvine vaade võib tulevikus muutuda haruldaseks – 21. sajandi lõpuks prognoositakse olulist lumikatte kahanemist ning talved võivad muutuda üha sombusemaks. Foto: Riina Kotter

KROONLEHT11

Pingutused puhta välisõhu nimel

Välisõhk on keeruline ja dünaamiline nähtus, mis pidevalt ringi liikudes levitab õhus leiduvaid saasteaineid. Kvaliteetse välisõhu nimel peame ühiselt pingutama, sest puhas õhk on elu alus.

Välisõhuna peame silmas hoonevälist õhku, sealjuures eelkõige maapinnalä-hedast õhukihti, ent välisõhust oleneb suuresti ka see, missugust õhku me hingame kodus. Tänases globaalselt arenenud ühiskonnas on järjest kee-rulisem hoida head välisõhu kvalitee-ti, kuna seda mõjutavaid tegureid on palju ja sageli on need üksteisega ti-hedalt seotud.

Õhukvaliteediga seotud negatiivsed tegurid võivad olla erinevad keemilised ühendid, tolm, müra ja lõhnahäiring. Peamised õhukvaliteedi halvenemist põhjustavad saasteallikad on sõidukid, ahiküte, katlamajad ja tööstusettevõt-ted. Autotransporti peab silmas pida-ma kui linnaõhu suurimat saastajat.

Ahiküte mõjutab välisõhku eelkõige lokaalsel tasandil, tiheasustusaladel, kus on levinud ahjude kütmine üksik-majapidamistes.

Õhusaasteainete mõju inimese terviseleKehv õhukvaliteet võib avaldada mõju meie tervisele ja keskkonnale. Inimes-te tervist ohustavad peened osakesed ja osoon, mis mõjutavad meie elukva-liteeti ja lühendavad keskmist eluiga. Õhusaaste võib põhjustada hingamis-

Arthur Kivi, keskkonnaameti välisõhu peaspetsialistKaili Tuulik, terviseameti keskkonna-tervise riskihindamise büroo spetsialist

Mida väiksemad on saasteosakesed, seda sügavamale hingamisteedesse

need võivad sattuda.

Foto: Muuga sadamMuuga sadam

teede haigusi, kahjustada metsi, ha-pestada muldi ja vett, vähendada põl-dude saagikust ning põhjustada ehitis-te korrosiooni. On ka ilmne, et paljud õhusaasteained süvendavad kliima-muutust, mis toob omakorda kaasa uusi tervise- ja keskkonnahädasid.

Olenevalt individuaalsest eripärast, mida mõjutavad eeskätt varem põe-tud haigused ja vanus, võib õhusaas-test tulenev risk olla inimese tervisele erinev. Kõige tundlikum riskigrupp on lapsed, vanurid, südame ja veresoon-konna haigusi ning astmat põdevad inimesed. Sageli on haiguste tekke-põhjus mitme teguri kompleksne pi-kaajaline koosmõju.

Viimase kümne aasta jooksul Eestis läbiviidud õhusaaste tervisemõjude alased uuringud on suures osas kes-kendunud peente osakeste õhusaas-tele, mis põhjustab kõige olulisemat tervisemõju. Välisõhus aerosoolidena esinevate peenosakeste suurus va-rieerub nanomeetritest kuni kümnete mikromeetriteni.

Saasteosakeste suurus on otseses seoses nende potentsiaaliga kutsuda esile negatiivset tervisemõju – on tea-da, et mida väiksemad on saasteosa-kesed, seda sügavamale hingamistee-desse need võivad sattuda.

Kergemad õhusaaste sümptomid on ebamugavustunne rinnus, köha ja aevastamine. Tõsisemad õhusaaste tagajärjel tekkivad terviseprobleemid on kopsuhaigused ning südame ja ve-resoonkonna haigused.

Terviseameti läbiviidud projekti raames, kus uuriti eestlaste tervist ja selle seost õhukvaliteediga, leiti, et liikluse heitgaaside ja tänavatolmuga rohkem kokku puutuvatel inimestel on oluliselt rohkem südame ja vererõhu probleeme ning uinumisraskuseid.

Põlevkivisektori tervisemõjude uurin-gu järgi on negatiivne roll tervisele ka

tööstussaastel, sest Ida-Virumaa lastel oli astma, köha ja allergilise nohu levi-mus oluliselt kõrgem kui Tartu lastel.

Abinõud võitluses saastatusegaVälisõhu kvaliteeti halvendavaid prot-sesse reguleeritakse juba 1970nda-test rahvusvaheliste konventsioonide abil, piirates ja vähendades inimtege-vuse mõju ja seeläbi ohtlike saasteai-nete välisõhku paiskamist. Selle aja jooksul on Euroopa Liit kehtestanud õhusaasteainete heitkoguste vähen-damiseks mitmeid meetmeid, millest kesksed on välisõhu kvaliteedi ja heit-koguste riiklike ülemmäärade direktii-vid, mis keskenduvad konkreetsetele majandussektoritele, protsessidele, kütustele ja saasteainetele.

Abinõude rakendamine on viimastel kümnenditel parandanud oluliselt Eu-roopa õhukvaliteeti, mistõttu on vähe-

nenud ka õhusaastatusest põhjusta-tud tervisekahjustused. Samas ei ole probleem Euroopast kuhugi kadunud, kuna tehnoloogiad arenevad rutemini, kui seadusandlus jõuab reageerida. Seetõttu kerkivad pidevalt päevakor-da uued ohtlikud saasteained, mille õhku paiskamist tuleb reguleerida.

Eestis on välisõhu kaitseks kehtes-tatud mitmeid õigusakte, neist oluli-sim on välisõhu kaitse seadus, mis on omakorda aluseks teiste dokumentide koostamisel. Lisaks sätestatud heitko-guste piirnormidele reguleeritakse Ees-tis saasteainete välisõhku paiskamist tootmistehnoloogia range kontrolli ning

keskkonnalubade süsteemiga. Sundabi-nõude hulka kuulub ka saasteainete ko-guste riigipoolne maksustamine saaste-tasude näol, mis motiveerib ettevõtjaid keskkonnasäästlikumalt tegutsema.

Eesti on üks puhtamaõhuga riike maailmasMeie õhukvaliteedi säilimisele ja para-nemisele on kaasa aidanud nii piirnor-mide seadmine tööstustele, karmimad nõuded automootoritele ja kütustele kui ka tööstuste poolt keskkonnasõbraliku-mate tehnoloogiate rakendamine. Tänu nendele jõupingutustele saab Eesti vä-lisõhu kvaliteeti pidada nii Euroopa kui ka maailma mastaabis heaks.

Seda, et Eestis on esmatähtsate saasteainete, sealhulgas vääveldiok-siidi ja lämmastiku oksiidide, peente osakeste ja raskmetallide osas välis-õhu seisund hea, kinnitab ka Euroo-pa Keskkonnaagentuuri 2015. aasta

aruanne Euroopa riikide õhukvaliteedi kohta. Eesti välisõhu kvaliteeti saab iga inimene reaalajas jälgida Eesti õhukvaliteedi juhtimissüsteemi kodu-lehel http://www.õhuseire.ee/.

Sellegipoolest, loorberitele puhka-ma jääda ei tasu, kuna näiteks linna-keskkonnas igapäevaselt õhusaaste-ainetega kokkupuutumine tähendab ohtu inimese tervisele. Eesti puhul tuleb eelkõige silmas pidada peente osakeste piirväärtuste ületamisi, mille põhjustajateks on autotransport (heit-gaasid, teekatte ja rehvide kulumisel tekkivad peened osakesed), olmeküt-mine (eeskätt ahiküte), suured kesk-

kütte katlamajad ja erinevate tööstus-ettevõtete tegevus.

Siinjuures ongi keskkonnaametil vastutusrikas ülesanne säilitada meie head välisõhu kvaliteeti ning vähenda-da eelkõige peentest osakestest tule-nevat saastet.

Oluline osa meie tööst on seotud välisõhu saastelubade ja keskkonna-komplekslubade väljastamisega, mille eesmärk on ennetada saasteainetest tulenevat kahjulikku mõju inimesele ning keskkonnale. Lubadega seatud tingimused, nt välisõhku eralduvate saasteainete lubatud heitkogused, pa-rima võimaliku tehnika rakendamise meetmed, saasteainete heitkoguste ja välisõhu kvaliteedi seiretingimused, loovad aluse välisõhu nõutava kvali-teedi tagamiseks ja selle muutuste jälgimiseks.

Uudsed lahendused haisu- probleemide leevendamiselLisaks eeltoodule tegeleb keskkon-naamet inimtegevusest põhjustatud ebameeldiva või ärritava lõhnaaine ehk inimkeeli haisu välisõhku eral-dumise korral saasteallika valdaja koostatud lõhnaaine vähendamise tegevuskava kinnitamisega. Kavaga määratud abinõud peavad tagama ebameeldiva lõhnaaine tekke ja levi-mise vähenemise ning ennetamise.

Üks uuenduslikke meetmeid on Muuga-Maardu piirkonda paigutatud innovaatilised lõhnasensorid ehk e-ninad, mille abil saab õhu keemilist koostist pidevalt jälgida ning lõhna-häiringu esinemisel annavad e-ninad sellest kohe teada, võimaldades võtta kiiresti tarvitusele vajalikud meetmed. Analoogne süsteem toimib Hollandis Rotterdami sadamas juba 8 aastat ning selle aja jooksul on inimeste kae-bused ebameeldiva lõhna pärast dras-tiliselt vähenenud.

KROONLEHT 12

Mürgised taimed Eesti looduses

Eesti loodus on väga rikas taimede poolest, mis kanna-vad isuäratavaid marjataolisi vilju. Paraku ei ole kõik neist söödavad ja paljud on isegi fataalselt mürgised. Mürgiste marjade eest hoiatati meid juba lapsepõlves, et vältida õnnetuste juhtumist. Enne loodusesse minekut ei tee halba meelde tuletada, mil-liseid mürgiseid taimi ei tohi toiduks tarvitada.

Kaja Lotman, keskkonnaameti Hiiu-Lääne-Saare regiooni juhataja

Enne taimede korjamist ja söömist tu-leb uurida täpsemalt nende välimust ja toimeid tervisele.

Kauneid maikellukesi ehk piibelehti võib leida varjulistest lehtmetsadest, parkidest ja ka mujalt. Maikellukeste valgete õite lõhn on iseäranis hurmav kevadsuvel.

Rahvasuu on seda taime hellitavalt nimetanud ka karjakellaks, kitsekõr-vaks, libeleheks, piibuleheks ja öökel-lukeseks, pöörates tähelepanu mai- kellukese läikivatele lehtedele või kellu- kesetaolisele õiele. Suve teisel poolel leiame aga tema oranžid marjad, mis on väga mürgised, sisaldades südant mõjutavaid ja diureetilise toimega glü-kosiide, näiteks konvallariini ja konval-lamariini. Tegelikult on mürgine kogu taim ja on andmeid, et ka maikellukes-te vaasis olnud vee joomine võib olla tervisele kahjulik. Viie kuni kuue vilja söömine on aga suisa eluohtlik.

Varjukate metsade rüpes võib haju-salt üle Eesti kohata ka kaunist valgete õiekobarate, õrnade laiuvate lehtede ja läikivate tumedate marjadega salu-siumarja. Vanarahvas on taime nime-tanud ka ussimarjaks – seda ilmselt seetõttu, et taim on üdini mürgine ja tema mõju on võrreldav rästiku ham-mustusega. Viljade söömisel võib tek-kida kõhuvalu ja kõrvetustunne suus. Ka värske ussimarja mahla sattumine

nahale võib põhjustada punetust või isegi vesiville. Eriti tundlikud on selle taime suhtes lapsed.

Varjulises ja niiskes lehtmetsas võib näha ka harilikku ussilakka, mis on ker-gesti äratuntav oma lehtede tõttu, mis asetsevad neljatisena taime varre tipul ristasendis. Lehtede kohtumiskohas moodustub suve teiseks pooleks ilus suur sinakasmust mari.

Siinjuures on oluline teada, et sel-le neljatise lehekobara keskel asuvat tumesinist marja süüa ei tohi. Taim si-saldab mürgiseid saponiine, mis muu hulgas hävitavad vererakke ning põh-justavad krampe ja halvatust. Ussilakas leidub ka paristüfiini ja paridiini, mis kahjustavad südant, närvisüsteemi ja mao limaskesta ning võivad põhjustada südame- või hingamislihaste krampide

korral surma. Seega andis vanarahvas põhjusega taimele hädaohtu ennusta-vaid nimesid – kihvtimari ja surmamari.

Harilik leseleht on sagedane leid meie laane- ja palumetsades. Taime võib ära tunda kahe lühirootsulise sü-damekujulise lehe järgi. Noortel taime-del on vaid üks leht, õitsema hakkava-tel taimedel ilmub ka teine leht varre alumisele osale. Taim on üsna väike

kasvades vaid 25 cm kõrguseks. Varre tipus asub väikeste valgete õitega ko-barõisik, kus pärast õitsemist moodus-tuvad punakad viljad. Viljad ja ka lehed sisaldavad südametööd mõjutavaid glükosiide ning seetõttu on tegemist eluohtlikult mürgise taimega.

Hariliku kuutõverohu tunneb ära selle järgi, et tema lehed asuvad varrel vaid ühekülgselt. Maikuus näeme varre

Leseleht Kuldvihm

Piibelehe marjad KuutõverohiSalu-siumari

Fotod: Anne-Ly Feršel

Foto: wikimedia.org

KROONLEHT13

Karuputke võõrliikide kolooniate kogupindala väheneb tänu püsivale tõrjele

Sosnovski ja hiid-karuputke on tõrjutud riiklikul tasemel juba aastast 2005. Pärast aastate-pikkusi jõupingutusi võib tänavu esimest korda öelda, et karuputke kolooniate kogupindala on möödunud aastaga võrreldes vähenenud.

Sel aastal on tõrjutavate karuputke-kolooniate kogupindala 2183 ha, mis on 45 ha vähem kui mullu. Järgmise aasta pindalad selguvad pärast tõrje-tööde ja kolooniate ülevaatuse lõppu sügisel, kuid tõrjutavate kolooniate hulga ja pindala vähenemist on ooda-ta ka aastaks 2017. Kokku on täieli-kult hävinud või hääbumas (koloonias on hajusalt üksikud taimed) ligikaudu 600 kolooniat ehk 300 ha.

Samas ei maksa veel rõõmust hõi-sata. Asjaolu, et leidub veel üksikuid tõrjes olevaid kolooniaid, mida on järjepanu tõrjutud lausa 11–12 aas-tat, viitab sellele, et karuputke seem-nepank on jätkuvalt mullas. Seetõttu on oluline hoolitseda selle eest, et karuputkedel uusi seemneid ei valmiks ja taim neid levitada ei saaks.

Karuputke võõrlii-kide levik on kooskõ-las nende kunagise Eestisse toomise ees-märgiga – kuna put-ke kasvatati silo- ja meetaimena, on nad levinud eelkõige endistes ja praegustes põllumajan-duspiirkondades. Lisaks võib karuput-ke leida kasvamas tööstusmaastikel ning erinevate rikutud ja tugevama inimhäiringuga aladel, näiteks prügi-mägedel, varemetel ja laoplatsidel. Liivastes, soistes ja metsastes pai-kades on karuputkede levik oluliselt piiratum.

Karuputke võõrliikide levikult on Eestis esirinnas Harju ja Viljandi maa-konnad, neile järgnevad Jõgeva- ja Tartumaa. Rõõmustava uudisena on varasematel aastatel teist-kolmandat kohta hoidnud Saaremaal tänavu tõr-jetööde vajadus oluliselt väiksem kui eelmistel aastatel ning Hiiumaa võib lähiaastail tõenäoliselt päris putkeva-baks saada.

Madli Linder, keskkonnaameti liigikaitse peaspetsialist

ESMAABI ÄGEDATE MÜRGISTUSTE KORRAL

KARUPUTKE TÕRJE

• Kui oled midagi mürgist söönud, loputa kohe suu.• Joo väikeste lonksude kaupa vett.• Tee kindlaks taime, marja või seene täpne nimetus ja hinda selle võimalik-

ku alla neelatud kogust!• Helista mürgistusinfoliinile 16 662 ja uuri, kas tegemist on mürgise taime-

ga ning kas söödud kogus võib olla tervisele ohtlik.• Varu koju aktiivsütt, mis võib paljude mürgituste korral olla elupäästvaks

vahendiks. Sütt peaks olema 0,25grammiste tablettide puhul arvul, mis võrdub inimese neljakordse kehakaaluga. Näiteks kümnekilose lapse pu-hul 40 tabletti. Kindlasti ei tohi sellises koguses aktiivsütt anda lapsele ilma spetsialistiga konsulteerimiseta, kuna ka aktiivsöel on kõrvaltoimed ja see ei aita absoluutselt kõigi mürgistuste puhul.

• Karuputke võõrliikide tõrjet on aastatel 2005–2009 ja 2016 ra-hastanud SA Keskkonnainves-teeringute Keskus ning aastatel 2010–2015 Euroopa Regionaal-arengu Fond. Kokku on tõrjeks kulunud üle 3 miljoni euro.

otsas rippumas valgeid õisi, mille tipud on sageli veidi rohekad. Õied meenu-tavad veidi maikellukest, kuid on pike-mad ja peenikesemad nagu putked. Selline võluv rohttaim on levinud sega- ja okasmetsade asukas, kuid võib kas-vada ka mujal. Arvatakse, et kunagi raviti kuutõverohuga kuutõbiseid, ent tegelikult on kuutõverohi mürgine, eri-ti tema suve teises pooles valmivad sinakasmustad marjad. Marjade söö-misest tekkiv mürgistus on sarnane maikellukese tarbimisest põhjustatud vaevustega, kuid mõnevõrra leebem. Sageli vaevleb kannatanu tugevas kõ-huvalus koos iivelduse ja krampidega, tema pulss muutub väga kiireks ja

süda klopib, nagu tahaks rinnust välja hüpata. Sarnaselt hariliku kuutõvero-huga on mürgine ka vahel harva meie metsadest leitav mitmeõieline kuu- tõverohi.

Tõsisemate mürgistuste allikaks võivad muutuda ka koduaias kauni välimuse pärast kasvatatavad taimed: kuldvihm, sõrmkübarad ja käokingad. Terviseameti andmetel saab mürgis-tusliin 16 662 igasuviselt mitmeid kõ-nesid väikeste lastega toimunud mür-gistustest, mille põhjustajaks on just dekoratiivse välimusega kuldvihma põõsas. Lapsed kipuvad taime pilku-püüdvaid õisikuid imema, mis seem-nete valmimisajal on eriti ohtlik, kuna juba 2–3 seemet võivad tekitada tõsi-seid mürgistuse sümptomeid, näiteks iiveldust, suurenenud süljevoolu, süda-mepekslemist, unisust, peavalu jne.

Karuputke võõrliikide kasvatamine ja levitamine on keelatudKeskkonnaameti koordineerimisel on tõrjutud Sosnovski ja hiid-karuputke, sest mõlemad liigid on ühtviisi ohtlikud nii inimese tervisele kui ka looduslikele kooslustele. Tõrje toimub peamiselt glüfosaadil põhinevate herbitsiidide-ga, kuid tulenevalt taimekaitsevahen-dite ohtlikkusest rakendatakse järjest enam ka teisi tõrjemeetodeid – eelkõi-ge putketaimede väljakaevamist.

Neis paikades, kus herbitsiidi kasu-tamine ega kaevamine pole võimalik või putked juba õitsevad, lõigatakse taimedel õisikuid, mis maetakse või põletatakse.

Tõrjet võib teha ka iga maaomanik ise, kuid sellisel juhul võiks sellest keskkonnaametile teada anda. Put-kede likvideerimisel tuleb kindlasti kasutada isikukaitsevahendeid enda kaitsmiseks nii herbitsiidi kui ka na-hakahjustusi tekitava mürgise taime-mahla eest.

Eestis levinum Sosnovski karuputk on kantud ka Euroopa Liidu tähtsuse-ga võõrliikide nimekirja, mis tähendab, et taime kasvatamine ning tema leviku võimaldamine on keelatud ja karistatav.

Igasugust liigi paljunemise võimal-damist (sh tõrje põhjendamatut takis-tamist) loetakse rikkumiseks ning selle eest võib oodata kopsakas rahatrahv. Nimekirjas nimetatud taimi ei tohi kas-vatada ka hariduslikel eesmärkidel, sh botaanikaaias.

Looduses liikudes kätte sattunud taimede ja marjade söömisest tingitud mürgistuste tõttu on mürgistusinfolii-ni kõnede hulgas esirinnas piibelehed (õied, marjad), tulikalised, ussilaka marjad ja erinevad seened. Ussilaka mari on õnneks mõru ja lapsed seda palju ei söö, kuid ohtlikuks võib osutu-da juba kolme marja söömine.

Kuigi enamasti ei ole mürgise tai-me maitsmine ja paari mürgise marja söömine tervisele ohtlik (v.a ussilakk), võivad isegi paljud ohutuna tuntud taimed valesti tarvitatuna osutuda mürgisteks. Näiteks muidu söödava rabarberi puhul on esinenud laste sur-majuhtumeid rabarberi lehtede suures

koguses söömisest, põhjuseks taimes si-salduv oksaalhape, mis tekitab organismis nor-maalse ainevahetuse häireid. Samal põhjusel võivad tervist ohustada ka suures koguses ha-

puoblikate ja jänesekapsa söömine.

Abi saab terviseameti mürgistuse infoliiniltKui tekib kahtlus, et on mürgist mar-ja söödud, tasub viivitamata helista-da terviseameti mürgistuse infoliini numbril 16 662, kus mürgistustega seotud infot ja soovitusi esmaabiks jagatakse ööpäev läbi.

Mürgistusinfoliinile tehtavatest kõne-dest suurem osa on seotud kuni 3-aas-taste lastega juhtunud õnnetustega. Lapsed õpivad esimestel eluaastatel maailma tundma sageli maitstes. Para-ku leiavad sel eluperioodil tee lapse suhu ka vähemal või rohkemal määral ohtli-kud ained, sealhulgas mürgised taimed ja marjad. Heal juhul lõppeb selline maa-ilma avastamine ehmatusega, rängemal juhul eluaegse terviseprobleemiga.

Eestis leidub teisigi mürgiseid putkiPutk on rahvapärane nimetus paljudele sarikaliste sugukonda kuuluvatele tai-medele. Lisaks võõrliikide hulka kuulu-vatele karuputkedele on selles sugukon-nas kodumaine ohutu siberi karuputk ja naat, suurekasvulised taimed heinputk ja rand-kikkaputk, aga nt ka tavalised toi-dutaimed aedtill, seller ja porgand.Eesti kodumaised taimeliigid täpiline surmaputk ja mürkputk on inimesele ja kariloomadele ohtlikud söömisel, nende söömine võib lõppeda surmaga. Kuna mürgised putked võivad tunduda sarnased söödavate taimedega, näi-teks peterselli, pastinaagi ja selleriga, võib esineda ka mürgistusjuhtumeid

sagedamini.Toksilisi furanokumariine

sisaldab sarnaselt Sosnovski ja hiid-karuputkega Eesti ko-dumaise tavalise sarikalise moorputke aedades toidu-taimena kasvatatav sugula-ne aed-moorputk, mis võib samuti põhjustada nahapõ-letusi.

Kui nahk on juba mürgiste putkede mahlaga kokku puutunud, tuleks puute-kohta koheselt pesta ja mürgistusnähtu-de ilmnemisel – põletusega sarnanevad sümptomid nahal – püsida päikeseliste ilmadega mõnda aega siseruumides. Va-jadusel saab nõu ja infot ka terviseameti mürgistusliinilt numbril 16 662, mis vas-tab telefonikõnedele ööpäev ringi.

Eestis levinum Sosnovski karuputk on kantud ka Euroopa Liidu tähtsusega

võõrliikide nimekirja, mis tähendab, et taime kasvatamine ning tema leviku

võimaldamine on keelatud ja karistatav.

Terviseameti mürgistusliin 16 662 annab nõu ja infot

ööpäev ringi.

Foto: Kalev Tihkan

Sosnovski ja hiid-karuputk kasvavad pahatihti otse koduõuel, ohustades lisaks loodusele ka pahaaimamatuid inimesi.

Ussilakk

KROONLEHT 14

Kaevandamistegevuse mõjud meie elule

Maavarade kaevandamine on üks keskkonnakasutuse viise, mille puhul võib esmapilgul tunduda, et enamik elanikest sellega otseselt kokku ei puutu. Tegelikkuses sõltume oma elus maavarade kaevan-damisel saadud materjalidest olulisel määral – ilma nende-ta poleks meil eluaset, infra-struktuuri ega igapäevaseid tarbeesemeid.

Maavarade kaevandamine on Eestis oluline tööstusharu, moodustades osa tööhõivest ja energeetilisest julgeole-kust. Enam huvipakkuvamad maavarad Eestis on põlevkivi, dolokivi, lubjakivi, turvas, kruus, liiv ja ka savi. Selleks et maavaradest saadavaid hüvesid kasu-tada, tuleb toormaterjal esmalt maa-põuest väljata.

Selleks on Eestis kasutusel nii all-maakaevandamine kui ka pealmaakae-vandamine ehk karjääriviisiline kaevan-damine. Eestis kasutatakse allmaakae-vandamist põlevkivi väljamiseks ja karjääriviisilist kõigil teistel juhtudel. Mõlema kaevandamise liigi puhul võib aga kaasneda ümbruskonnale mitmeid häiringuid.

Kaevandamistegevuse mõju keskkonnale ja inimese terviseleMaavarade kaevandamisel on ümbrus-konda mõjutavaid tegureid erinevaid, näiteks müra, tolm, vibratsioon, veeta-seme ja -kvaliteedi muutus, maastiku-pildi visuaalne muutus ja palju muud. Tavapärase karjääriviisilise kaevanda-mise tulemusena muutub maastiku olukord mäeeraldise piires täielikult. Karjääriviisilisel kaevandamisel võib peamiselt eeldada tolmu ja müra esi-nemist, mis tekivad peamiselt kahest allikast: transport ja kaevandamisma-sinate töötamine.

Samuti esineb hetkelist müra ning tolmu teket lõhkamisel. Tolmu ja müra esinemine on perioodiline ning esineb

Maria Karus, keskkonnaameti maavarade peaspetsialistKristina Aidla-Bauvald, terviseameti keskkonnatervise riskihindamise büroo peaspetsialist

vaid aktiivse kaevandamisperioodi ajal. Allmaakaevandamisel võib eelda-da veetaseme ja -kvaliteedi muutuste esinemist, mis on peamiselt tingitud vee väljapumpamisest.

Samuti väliterritooriumil leviva vib-ratsiooni esinemist, mille allikaks on maapõues tehtavad lõhketööd. Kae-vandamisega kaasnevate häiringu-te esinemise kestus on määratletud kaevandamisloa kehtivusajaga, pärast kaevandamistööde lõppu taastub en-dine olukord.

Võimalike mõjude kaasnemine sõl-tub ennekõike konkreetse kaevanda-miskoha keskkonnatingimustest ning tegevuse iseloomust. Valdav osa ela-nikkonnast kaevandamistegevusest igapäevaselt otseselt mõjutatud ei ole, kuid esineb neid, kelle elupaik jääb mõne mäetööstusala mõjualasse.

Terviseamet viis koostöös Tartu Üli-kooliga 2014.–2015. a Virumaal läbi põlevkivisektori tervisemõjude uurin-gu, mille eesmärk oli välja selgitada põlevkivi kaevandamise ja kasutami-sega kaasnevad mõjud elanikkonna tervisele. Tulemused näitasid, et Ida-Virumaa elanike tervislik seisund on mitmete näitajate poolest halvem kui mujal Eestis ja selle üheks põhjuseks peetakse põlevkivisektorist lähtuvat

keskkonna saastatust. Samas on vaadeldud piirkonnas tegemist komp-lekssete probleemidega, sh tööstus- ja pärandreostuse, keerulise sotsiaal-majandusliku olukorra, riskikäitumise ja muuga, mis avaldavad samuti mõju elanike tervisele. Kuigi aastate jook-sul on Ida-Virumaa keskkonnaseisund oluliselt paranenud, näitavad statis-tikaameti andmed, et Ida-Virumaal sündinud lapse oodatav eluiga on en-diselt peaaegu viis aastat väiksem kui Tartus või Tallinnas sündinud lapsel.

Niisamuti diagnoositakse Ida-Vi-rumaa lastel enam hingamiselundite haigusi ning suremus vereringeelun-dite haigustesse on Ida-Virumaal kõr-gem kui mujal Eestis. Oluliselt suurem on suremus ka õnnetusjuhtumite, mürgistuste ning traumade tõttu, mis viitab elanike kõrgele riskikäitumisele.

Põlevkivisektor avaldab mõju põhjavee kvaliteedileAntud uuring kinnitas Ida-Virumaa elanikkonna muret oma keskkonna ja tervise pärast. Täiskasvanute seas läbiviidud küsitlusest (3000 isikut Viru-maalt ja võrdlusgrupp Tartust) ilmnes, et enam kui 10% Ida-Virumaa elanikest peab õhusaastet talumatult häirivaks.

Lisaks on kindlaks tehtud, et põlev-

kivisektor avaldab mõju põhjavee kva-liteedile ja vee kogusele, nt on madala-mate veehorisontide põhjaveest leitud reostusained, mis võivad olla seotud põlevkivitööstusega.

Arvestades Ida-Virumaa põhjavee seire andmeid, on elanikkonna pa-remaks varustamiseks kvaliteetse

ühisveevärgi joogiveega kasutusele võetud paremini kaitstud sügavamad põhjaveekihid. Madalamate reostatud põhjaveekihtide kasutamisel rakenda-takse kvaliteetse joogivee tagamiseks veetöötlust ja eri kihtide vee segamist.

Võrreldes ühisveevärgi veega on era-veevärkide (salvkaevud, puurkaevud) vee kvaliteet halvem, kuna olemasole-vate andmete kohaselt toitub suur osa neist madalamatest põhjaveekihtidest, mis on reostuse eest kaitsmata. Samal ajal võib suurema ohuna välja tuua in-dividuaalsete erakaevude mikrobioloo-gilise reostuse, mis ei ole seotud põlev-kivitööstusega.

Põlevkivisektor on oluline tööstus-haru Ida-Virumaal, kuid meil tuleb seni-sest enam pöörata tähelepanu sealsele keskkonnaseisundile ja elanike tervise-le ning rakendada meetmeid negatiivse väliskeskkonna mõju leevendamiseks.

Keskkonnasäästlik maavarade kaevandamineEestis reguleerib maavarade kaevan-damist ja kasutamist peamiselt maa-põueseadus, mille eesmärk on tagada otstarbekas ning keskkonnasäästlik maavarade kaevandamine. Selle ees-märgi täitmiseks peab maavarade kaevandamiseks olema kehtiv kaevan-

damisluba. Keskkonnaameti stratee-giline eesmärk on tagada maavarade keskkonnasõbralik ning efektiivne kae-vandamine ja kasutamine minimaalse kao ning minimaalsete jäätmetega, jälgides, et antavad kaevandamisload on aja- ning asjakohased ja vastavad ettenähtud normidele.

Kõigist Eestis kehtivatest kaevan-damislubadest ligi 79% on ehitusmaa-varade (kruus, liiv, lubja- ja dolokivi) kaevandamiseks antud load. Kuigi piirkonniti esineb teatavaid erisusi ehitusmaavarade karjääride paikne-mises, toimub nende kaevandamine kõigis Eesti maakondades. Turbaala-del tegutsemiseks on väljastatud 119 kaevandamisluba ning ligikaudu 44% neist aladest jäävad Harju-, Pärnu- ja Viljandimaale. Põlevkivi kaevandami-seks on antud 17 kaevandamisluba ning erinevalt teistest maavaradest toimub põlevkivi kaevandamine pea-miselt vaid Ida-Virumaa territooriumil.

Selleks, et välja selgitada, milliseid häiringuid taotletava mäeeraldise avamisega võib kaasneda, annab keskkonnaamet hinnangu tegevusega kaasneva keskkonnamõju olulisuse kohta. Selle käigus hinnatakse, kas võimalikud häiringud ületavad ette-määratud piirnorme ning kui suur on eeldatav mõjuala. Vastavalt hindamise tulemustele määratletakse vajalikud leevendusmeetmed, mille rakendami-sel minimaliseeritakse negatiivseid keskkonnamõjusid.

Keskkonnaametnikel on võimalus

kehtestada kaevandajale väljastata-vasse loasse nõuded, mis seatakse maapõue kaitse ja maavaravarude ratsionaalse kasutamise tagamiseks ning inimese tervisele, varale ja kesk-konnale tuleneva kahjuliku mõju vä-hendamiseks.

Lubadest võib leida hulgaliselt täiendavaid tingimusi, mis sätesta-vad kaevandamisega kaasneva müra ja tolmuleviku piirangud, samuti lõh-kamistöödeks lubatud tööaja ja palju muudki. Kõik kaevandamisload oma tingimustega ja erisustega on avali-kult kättesaadavad keskkonnalubade infosüsteemist.

Kui loa omanik ei täida talle seatud kohustusi ja nõudeid, on riiklikku järele-valvet teostaval keskkonnainspektsioo-nil võimalik rakendada vajalikke sankt-sioone, nt trahve. Peamiselt esitatakse keskkonnainspektsioonile kaebusi ebaseadusliku kaevandamise kahtluse, kaevandamisest tekkiva tolmu, müra ja veereostuse kahtlusega, kuid on ka kae-buseid, mis seostuvad väljaspool luba-tud tööaega toimuva kaevandamistege-vusega, mis häirib kohalikke elanikke.

Kõigist võimalikest keskkonnarik-kumistest ja -õnnetustest saab teada anda keskkonnainspektsiooni valve-numbril 1313.

Kuigi aastate jooksul on Ida-Virumaa keskkonnaseisund oluliselt paranenud,

näitavad statistikaameti andmed, et Ida-Viru-maal sündinud lapse oodatav eluiga on endiselt

peaaegu viis aastat väiksem kui Tartus või Tallinnas sündinud lapsel.

Estonia kaevanduses toimuvad maa-alused tööd põlevkivi väljamiseks.

Metsaniidu liivakarjääris kaevandatakse täiteliiva.

Foto: Martin Nurme

Foto: Jelena Ello

KROONLEHT15

Keskkonnateadlikud inimesed loovad puhtama elukeskkonna

Keskkonda ja tervist säästva tegutsemise eelduseks on piisav teadlikkus teoga kaas-nevatest mõjudest ja taga- järgedest.

Terviseameti andmetel mõjutab ini-mese tervist enim tema eluviis (50%), keskkond ja pärilikkus mõjutavad kumbki 20% ning arstiabi 10% ulatu-ses. Me ei saa muuta oma geneetilist koodi ehk pärilikkusega seotud tervi-seriske, küll aga eluviisi ja ümbritse-vat keskkonda, tegutsedes teadlikult ja mõistlikult. Seetõttu ongi äärmiselt oluline jagada teadmisi, mis aitaksid langetada õigeid otsuseid.

Keskkonnaameti keskkonnahariduse spetsialistid jagavad õppeprogrammi-de ja mängude kaudu teadmisi juba väi-kestele lastele, et nad õpiksid tundma, kuidas keskkond meie ümber toimib. Mürgiste taimede tundmine ja loodu-ses ellujäämise oskuste omandamine on elutähtsad teadmised, mida jagame nii igas vanuses õppuritele kui ka põhja-likumalt noortele looduskaitsjatele, kes meie kursustel osalevad.

Lisaks korraldame loodus- ja kesk-konnateemalisi infopäevi kõikjal üle Eesti, et jagada värsket infot ka täis-kasvanutele ning koostöös omava-litsuste, ettevõtjate ja elanikega luua eeldused parima keskkonna loomi-seks.

Piret Valge ja Maris Sepp, keskkonnaameti keskkonnahariduse spetsialistid

Vilsandi noored looduskaitsjad õppisid, kuidas teha saunavihta.

Karula rahvuspargis paigaldasid noored kaku pesakasti.

Foto: Maris Sepp

Foto: Helen Kivisild

Keskkonnaameti infopäevadel saab targemaks igaüksSageli saavad ka täiskasvanud info-päevade kaudu teadlikumaks, miks on vajalik oma ettevõtmisi teostada kesk-konnasõbralikult ja kuidas roheline et-tevõtlus aitab kaasa ka inimese tervise hoidmisele. Kui ettevõte kulutab mini-maalselt loodusressursse ja saastab tootmisel võimalikult vähe keskkon-da, aitab see hoida ökosüsteemi ta-sakaalu, mis omakorda on eelduseks tervisliku elukeskkonna olemasoluks. Kuigi roheline tootmine võib tunduda esmapilgul kulukas, tuleb arvestada, et pikemas plaanis maksame keskkon-nasäästlikke tehnoloogiaid kasutades võimaluse eest elada tervislikus ja puhtas keskkonnas.

Infopäevade esinejad on peamiselt keskkonnaameti ja keskkonnaminis-teeriumi spetsialistid ning vajadusel

ka oma ala eksperdid ülikoolidest ning teistest teadusasutustest. Lisaks kaasame erinevaid osapooli ja eks-perte ühiseks aruteluks. Infopäevade teemade valik sõltub vajadusest, mis on hetkel aktuaalne ja uudne või vajab põhjalikumat selgitamist ja läbirääki-mist. Sageli on seadusest tulenevad nõuded keerulised ja vajavad selgi-tamist inimlikult arusaadavas keeles – nii täidetakse ka seadusandlusega reguleeritud nõudeid paremini.

2016. aastal juba toimunud info-päevadel on käsitletud väga erilaad-seid teemasid, mis seostuvad näiteks vee kasutamise, jäätmete sortimise, võõr- ja probleemliikide, linnalooduse, taimemürkide kasutamise, planeerin-gute ja ruumilise arengu, kaitsealade regulatsiooni, rahvusparkide koostöö-kogude ja palju muuga. 2016. a juuni seisuga on toimunud 15 infopäeva.

Sügisel on oodata uute kaitse-eeskir-jade tutvustamise, veekaitse, jäätme-valdkonna, ehitus- ja arendustegevu-se ning koostöökogude teabepäevi.

Infopäevade sisu vajalikkust oska-vad kõige paremini hinnata osalejad ise. Julgustav ja innustav on saada ta-gasisidet, et selliseid üritusi oleks jät-kuvalt vajalik korraldada ning huvita-vaid ja silmaringi arendavaid lektoreid võiks teinekordki kuulama tulla. Sageli õpime ka ise üht-teist nii oma ala eks-pertide ettekannetest kui ka osalejate väljaütlemistest. Mida aktiivsemalt inimesed meiega suhtlevad, tagasisi-det ja oma eelistusi väljendavad, seda paremini oskame neile ka vajalikku ja huvipakkuvat infot jagada.

Noore looduskaitsja kursus jagab praktilisi oskusi noortele loodusesõpradeleEesti kuulub Euroopa Kaitsealade ühendusse EUROPARC, mille üks ees-märk on toetada loodushuviliste noor-te teadmiste ja oskuste arendamist looduskaitses praktiliste tegevuste kaudu. Eestis korraldati esimene noore looduskaitsja Junior Rangeri kursus juba 2004. a Lahemaa rahvus-pargis ning alates 2012. a on igal järg-neval aastal liitunud keskkonnaameti korraldatava koolitusprogrammiga ka teised rahvuspargid – Vilsandi, Mat-salu, Karula ja Soomaa.

Koolitusprogrammi on kaasatud aktiivsed 13–17aastased noored, kes tahavad kaasa aidata elurikkuse hoid-misele, loodushoidlike väärtushinnan-gute levimisele ja rahvusparkide iden-titeedi tugevdamisele. Valime noored

kursustele motivatsioonikirjade alu-sel, kus kandidaadid tutvustavad oma seotust loodusega ja põhjendavad oma osalemise soovi.

Koolitusprogramm on kokku pandud nõnda, et noortel oleks võimalus erine-vates tegevustes ise käed külge pan-na. Näiteks osalevad noored haruldas-te linnu- ja taimeliikide seiretel, talgutel ja tutvuvad piirkonna matkaradade ja pärandkultuuriga. Tähtsal kohal on ka looduses hakkamasaamise õppimine, nt lõkke tegemise, vee puhastamise ja ravimtaimede äratundmise oskuste omandamine. See kõik rikastab noor-te maailmapilti, jagab neile tervise ja keskkonna hoidmiseks vajalikke tead-misi ning võib anda edaspidisele elu-kutse valikule selgema suuna.

Läbi aastate on kursustel ja jätku-seminaridel osalenud ligi 600 noort, keda on juhendanud eriala spetsialis-tid, sh keskkonnaameti, keskkonna-inspektsiooni, keskkonnaagentuuri ja RMK töötajad. Noored looduskaitsjad on olnud kaasatud ka erinevate sünd-muste läbiviimisel, kus nende panus on olnud märgatav. Näiteks aitasid Vilsandi rahvuspargi looduskaitsjad läbi viia Viidumäe looduskeskuste avatud uste päeva, saades häid koge-musi ka avaliku ürituse korraldamisel.

Võimalus osaleda rahvusvahelisel noore looduskaitsja kursuselEesti noored on alates 2012. a osale-nud ka rahvusvahelisel noore loodus-kaitsja kursusel, mis toimub mõnes Euroopa rahvuspargis. Osalejad va-litakse välja kõigi rahvusparkide kur-suslaste hulgast, mis motiveerib noori koolitusel tegus ja tubli olema.

Kuigi kursustel osalejate arv ei ole väga suur, usume, et nad on saanud vahetuid ja uudseid kogemusi loodu-ses õppides ja liikudes. Kindlasti on meie kodumaa loodus saanud nei-le lähedasemaks kui varem – mida tunned, seda oskad ka hoida. Väga oluline on ka uus sõpruskond, kellega suheldakse edasi Facebooki gruppi-des. Kursuslaste hulgast on aastate jooksul välja kasvanud mitmeid tegu-said inimesi, kes on pälvinud keskkon-naministeeriumilt noore looduskaitsja märgi oma silmatorkavate tegemiste ja saavutuste eest nii kohalikul kui ka üleriigilisel tasandil. Võime loota, et need tuleviku otsustajad kannavad endas just selliseid väärtushinnan-guid, mis aitavad säilitada ja hoida Eesti puutumata, puhast loodust.

Kursusi korraldab keskkonnaamet ja toetab SA Keskkonnainvesteeringu-te Keskus, lisaks 2016. aastal ka OÜ MV Turvas Saaremaalt ning OÜ Palm-se Mehaanikakoda Lääne-Virumaalt.

KOMMENTAAR

JUNIOR RANGERI PROGRAMMIS OSALENUD ANNELY KASELA:

“On kerge sütitada leeki seal, kus säde juba olemas on. Just see võis juhtuda paljude noortega, kes Junior Rangeri kursusel on käinud – huvi looduse vastu suurenes iga looduses veedetud tunniga ning uute infokildudega. Need laagrid pole ainus koht, kus olen looduse ja keskkonna kohta õppinud ning kuigi tulevikuplaanid mind ilmselt vabast loodusest kaugemale vii-vad, ei saa keegi seal õpitud tarku-si minult ära võtta.”

KROONLEHT 16

Linnud on suurepärased looduse indikaatorid ning nendega toimuvad muutused võiks olla inimesele kergesti tajutavad ja arusaadavad, kui jätkuks meil vaid mõistust ja tahet kuulata nende keelt.

Erinevaid linnuliike elab mingis kind-las geograafilises piirkonnas piisavalt suur hulk, et asustada võimalikult eri-nevaid elupaiku ning iseloomustada nendes kohtades toimuvaid muutusi. Siiski ei ole linnuliike ülemäära palju, mis piiraks nende tundmist ja jälgi-mist. Linnud on silmapaistva ja sageli üksteisest kergesti eristatava välimu-se, hääle ja käitumisega.

See võimaldab elukutseliste orni-toloogide kõrval tulemuslikult linde uurida ja jälgida ka harrastustead-lastel ning lihtsalt loodusesõpradel. Rahvateadusel on ornitoloogias, eriti aga lindude seires olnud läbi aegade suur roll. Näiteid linnuharrastuse abil kogutud esmase ja olulise keskkonna-informatsiooni kohta leiab küllalt ka Eestist.

Ohud maal ja merelNiigi juba väga reostatud Läänemerel kasvab jõudsalt erineva laevaliikluse, õli-gaasitranspordi ja rannikualadel paisuva inimtegevuse tõttu üha suu-remate keskkonnakatast-roofide oht. Eesti rannikule on viimastel aastakümnetel jõudnud mitmed märkimis-väärsed ebaselge päritolu-ga õlireostused.

Avamerel toimunud õli-lekke kohta toovad märgata tahtjale kõige kiiremini sõnumi kohale merelinnud. Ühelgi mereriigil ei ole nii rikkalikult ressursse, et kogu oma ran-nikumere ala kõrgtehnoloogilise seire-ga pidevalt jälgida.

Ilmselt ei muutu sellelaadne mere-seire ka lähitulevikus süsteemseks ja ulatuslikuks. Mere- ja rannikulinde tunneb ja vaatleb regulaarselt aga suur hulk linnuhuvilisi, kes aulide-vae-

Tõnu Talvi, keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist

püsivate loodusliku ilmega metsade vahel laiendavad end raiesmikud, mille asemele rajatakse sageli ühevanuseli-sed ja -liigilised ning lühiealiselt ma-jandatavad puupõllud. Väikesed lau-lulinnud panevad metsatukad kevaditi endiselt oma lauluga kajama. Kas see laulukoor on sama vali ja arvukas kui varem või on ka meie laululindudest mõni juba vaikselt vajunud väljasure-misvõlga, seda looduseuurijad ei tea. Puudub korrektne ja pikemaajalisem võrdlusvõimalus.

Ilmselgelt püsib samas visalt ka meil tavatõdemus, et väikelinde on alati kõikjal ja palju olnud, neid ei ohusta suurt miski ja nad ei saa kunagi otsa. Kind-lasti peavad linnuvaatlejad jätkama ja laiendama tavaliste väikelindude seiret.

Suurematest ja silmapaistva-matest metsalindudest, kes seetõttu ka ornitoloogidele enam tuntud, on küll mitmed liigid hääbumas. Hästi seira-tud rähnid ja kakud on tavametsadest taandumas kaitsealade metsareser-vaatidesse, must-toonekurg ja kassi-kakk ei saa enam tuge ka rangetest kaitsemeetmetest. Ning kuhu on met-sast kolida metsisel ja tedrel?

Linnustikuga toimuvaid muutusi

saab oma elukohas jälgida ja nende tähenduse üle mõtiskleda ka ilma iga-suguse erialase ettevalmistuseta lin-nainimene. Kas haljasaladel ja aedlin-nades muutub laululindude arvukus, miks ei sobi linn enam isegi koduvarb-lasele, kuidas soodustab inimtegevus vareste-hakkide-kajakate invasiooni linna?

Nende küsimuste üle on sobilik mõ-tiskleda ja vastuseid otsida igal linna-elanikul ja selle keskkonna korralda-jal. Ja seda enne, kui meie linnapar-kide põlispuude võrades seavad end sisse kaeluspapagoid ja haljasalade muruplatsid võetakse üle eksootiliste laglede poolt. Naabermaade linnades on nad juba oma koha sisse võtnud.

Usalda loodustUudishimu ja umbusk on kaks väga inimlikku omadust. Inimese ja looduse suhetes ilmnevad need kaks omadust sageli väga ilmekalt. Loodusteadlased on sajandite vältel teadlikult tegutse-des kirjeldanud juba üsna pisukese osa eluslooduse mitmekesisusest ning aru saanud nii mõnestki loodusseadusest. Ja samad teadlased püüavad koos paljude loodusesõpradega viia oma teadmisi, tähelepanekuid ja hoiatusi ka ülejäänud osani inimühiskonnast.

Veenmaks meid selles, et loodusli-kud ressursid ei ole lõpmatud, et loo-duse mõjutamine jõuab väiksema või suurema kaarega alati tegijani tagasi ning et vaatamata unistusele ei tõuse inimene siiski kunagi looduse valitse-jaks. Kas loodushoidjad aga leiavad kuulajaid ja mõistjaid? Sageli mitte. Inimlik umbusk on vahel. Kahtleme teadlaste esitatud loendusandmetes ja muigame mudelipõhiste prognoo-side üle. Usaldame pigem seda, kes meile peeglist vastu vaatab või meie majanduslikku seisu kosutab.

Kui me ei usalda teadmistele tugi-nevate inimeste öeldut, siis ehk on abi ise looduses toimuva vaatlemisest ja mõtestamisest. Loomulikult ei asen-da see teaduspõhist haridust ja süs-teemseid uuringuid. Kuid valides en-dale meeldiva ja jõukohase vaatlusob-jekti, saab iga huviline veidigi pikema aja jooksul talletatud kogemuse põh-jal teha looduses ja inimese-looduse suhetes toimuva kohta oma lihtsaid järeldusi.

Loodusega tutvumisel sobivad esi-meseks vaatlusobjektiks väga häs-ti linnud. Lindudel on keskkonnas toimuva kohta meile mõnigi signaal edastada. Jätkuks vaid mõistust ja tahet kuulata nende keelt.

raste-kajakate-luikede üles korjatud sünge sõnumi registreerivad ja huvi korral keskkonnakaitsjatele edasta-vad. Oleks vaid selle sõnumi mõist-jaid.

Põllumajandusmaastike ja nende lindudega toimuvaid muudatusi ta-jub iga vähegi tähelepanelik ja vaat-lusteks aega ohverdav inimene. Kui autoaknast vaadates ilmneb lihtsalt meie maale varem väga iseloomuliku mosaiikse maastikupildi kärbumine, siis maal vanaema juures või suveta-lus pikemalt viibides ilmneb ka mõne varasema olulise tegelase kadumine.

Mitmed tavalised ja hästi tuntud põllulinnud, nagu näiteks põldlõoke-sed ja nurmkanad, samuti talumaas-tikule omased suitsupääsukesed ja kuldnokad, on taandumas. Ühe ilmeka asendajana märkab ka vähekogenud linnuvaatleja näiteks valge-toonekure leviku ja asustustiheduse kasvu. Hiig-laslikuks laienevaid monotoonseid ja monokultuurseid agrotööstusvälju võtavad samas hästi omaks kevad- ja

sügisrändel seal puhke- ja toitumis-peatusi tegevad hane- ja lagleparved. Looduses ei püsi ükski nišš tühjana ja igale ressursile leidub tarbija. Seda tõ-devad ka linnutundjad.

Kuhu on linnul kolida?Monotoonsuse suunas ei lähe aren-gud mitte ainult põllumaadel. Suure-mad metsamassiivid killustuvad, veel

Lindudel oleks palju öelda, kui me vaid kuulaks neid

Loodusega tutvumisel sobivad esimeseks vaatlus- objektiks väga hästi linnud.

Õlireostuse sõnumi randa toonud aul 2008. aastal Sõrves.

Eesti rahvuslinnu suitsupää-sukese asurkonna seisund

peegeldab meie traditsioonili-ses talumaastikus toimuvaid

muutusi.Fotod: Mati Martinson