maapõue kasutamist käsitlevate normatiivaktide maavarade ... · 6. tellijaga kooskõlastatult ja...

Väljaandja: KeskkonnaministerAkti liik: määrusTeksti liik: terviktekstRedaktsiooni jõustumise kp: 01.06.2002Redaktsiooni kehtivuse lõpp: 31.03.2005Avaldamismärge:

Maapõue kasutamist käsitlevate normatiivaktidekinnitamine Maavara geoloogilise uuringu läbiviimise

ja maavaravarude kinnitamise kord Lisa 1. Maavaradeuuringu korra rakendamise juhend põlevkivile Lisa 2.Maavarade uuringu rakendamise juhend fosforiidileLisa 3. Maavara uuringu korra rakendamise juhendkarbonaatkivimitele Lisa 4. Maavara uuringu korrarakendamise juhend kristalliinsele ehituskivile Lisa

5. Maavara uuringu korra rakendamise juhendliivale ja kruusale Lisa 6. Maavara uuringu korra

rakendamise juhend savile Lisa 7. Maavara uuringurakendamise juhend turbale Lisa 8. Maavara uuringu

korra rakendamise juhend järve- ja meremudaleLisa 9. Välitöödeks kasutatud maa-ala korrastamine

Vastu võetud 22.06.1995 nr 29RTL 1995, 51, 0

jõustumine 09.08.1995

Maapõue kasutamist käsitlevate normatiivaktide kinnitamineMuudetud järgmiste määrustega (kuupäev, number, avaldamine Riigi Teatajas, jõustumise aeg):

02.07.1997/53 (RTL 1997, 107, 640) 17.07.1997

17.03.1998/26 (RTL 1998, 143/144, 542) 25.04.1998

20.03.2000 /21 (RTL 2000, 37, 516) 01.04.2000

Vastavalt maapõueseaduse (RT I 1994, 86/87, 1488) paragrahvile 19 määran:

Kinnitada juurdelisatud "Maavara geoloogilise uuringu läbiviimise ja maavaravarude kinnitamise kord" kooslisadega 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8 ja 9.

Kinnitatudkeskkonnaministri22. juuni 1995. a.määrusega nr. 29

Maapõue kasutamist käsitlevate normatiivaktide kinnitamine Maavara geoloogili... Leht 1 / 45

https://www.riigiteataja.ee/akt/27986./31727./87757./81943

Maavara geoloogilise uuringu läbiviimise ja maavaravarude kinnitamise kord

I. ÜLDSÄTTED

1. Maavara geoloogilise uuringu läbiviimise ja maavaravarude kinnitamise korra (edaspidi maavarauuringu kord) kehtestamise aluseks on maapõueseaduse paragrahv 19. Kord sätestab maavara geoloogiliseuuringu (edaspidi uuring) läbiviimise, maavaravarude arvutamise ja kinnitamise ühtsed alused ningmaardlate kasutuselevõtuks ettevalmistatuse nõuded. Maa-ainese uuringule rakendatakse käesolevat kordamaapõueseaduse paragrahvi 61 2. lõikes nimetatud juhtudel.

2. Käesoleva korra rakendamine konkreetsete maavaraliikide uuringuks toimub vastavalt lisades 1, 2, 3, 4, 5, 6,7 ja 8 toodud juhenditele.

3. Uuringu läbiviimise aluseks on geoloogilise uuringu luba (edaspidi uuringuluba).

4. Uuringu läbiviijaks võib olla Riigi Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni poolt väljaantud kehtivat geoloogilistetööde litsentsi omav füüsiline või juriidiline isik. Uuringuga kaasnevaid geodeetilisi ja kartograafilisi töid võibteha Riigi Maa-ameti poolt väljaantud kehtivat litsentsi omav isik.

[RTL 1997, 107, 640- jõust.17.07.1997]

II. MAAVARA, MAAVARAVARU JA MAARDLA

5. Maavarana võetakse arvele maapõueseaduse paragrahvi 4 2. lõikes loetletud kivimite ja setendite lasundid,mis vastavad järgmistele põhinõuetele:

5.1. Dolomiit - karbonaatkivim MgO sisaldusega vähemalt 14%, lisandite (SiO2 + R2O3) sisaldusega kuni 17%ning kivimi survetugevusega vähemalt 200 kg/cm2.

5.2. Fosforiit - kivim kihipaksusega vähemalt 1,0 m ja keskmise P2O5 sisaldusega vähemalt 6%.

5.3. Järvelubi (järvekriit) - karbonaatne pude setend kihipaksusega vähemalt 0,5 m ja CaO sisaldusega vähemalt40% kuivainest.

5.4. Järvemuda - orgaanilist ainest vähemalt 35% kuivainest sisaldav setend kihipaksusega vähemalt 0,5 m.

5.5. Kristalliinne ehituskivi - aluskorra kivim survetugevusega vähemalt 1200 kg/cm2.

5.6. Kruus - tsementeerumata purdsetend, mis sisaldab osakesi diameetriga üle 5 mm vähemalt 35% ning savi-ja tolmuosakesi (diameetriga alla 0,05 mm) kuni 20%.

5.7. Liiv - purdsetend peensusmooduliga vähemalt 1,3, mis sisaldab savi- ja tolmuosakesi kuni 10% ningosakesi diameetriga üle 5 mm alla 35%.

5.8. Lubjakivi - valdavalt kaltsiidist koosnev karbonaatkivim kivimi survetugevusega vähemalt 200 kg/cm2,külmakindlusega vähemalt 15 tsüklit, mille MgO sisaldus on alla 14% ja lisandite (SiO2 + R2O3) sisaldus kuni17%.

5.9. Meremuda - raviomadustega üle 0,3 m kihipaksusega merelise tekkega setend, mis vastab VabariigiValitsuse 21. veebruari 1995. a. määrusega nr. 78 (RT I 1995, 20, 303) kehtestatud nõuetele.

5.10. Põlevkivi - orgaanilist ainest sisaldav kivim mäemassi kütteväärtusega vähemalt 6,1 MJ/kg (1450 kcal/kg)ning kihipaksusega vähemalt 0,5 m katendi paksusel kuni 10 m ja vähemalt 1,4 m katendi paksusel üle 10 m.

5.11. Savi - valdavalt savimineraalidest koosnev setend, mille plastsusarv on vähemalt 7 ja kihipaksus vähemalt1,0 m.

5.12. Turvas - kõrgemate taimede jäänustest koosnev orgaaniline setend kihipaksusega vähemalt 0,9 m, kusmineraalainete sisaldus ei ületa 35% kuivainest.

6. Tellijaga kooskõlastatult ja Eesti Maavarade Komisjoni nõusolekul võivad maavaradele esitatavadpõhinõuded olla madalamad käesoleva korra punktis 5 toodutest.

7. Kasutusalade järgi jaotatakse maavarad:- dolomiit tehnoloogiliseks dolomiidiks, viimistlusdolomiidiks ja ehitusdolomiidiks;- järvemuda väetisena, lisasöödana ja raviotstarbeks kasutatavaks;- liiv tehnoloogiliseks liivaks, keraamikatööstuse liivaks ja ehitusliivaks;

Leht 2 / 45 Maapõue kasutamist käsitlevate normatiivaktide kinnitamine Maavara geoloogili...

./31727

- lubjakivi tsemendilubjakiviks, tehnoloogiliseks lubjakiviks ja ehituslubjakiviks;- savi tsemendisaviks, raskeltsulavaks saviks, keraamiliseks saviks ja keramsiidisaviks;- turvas hästilagunenud turbaks ja vähelagunenud turbaks.

Fosforiidi, järvelubja (järvekriidi), kristalliinse ehituskivi, kruusa, meremuda ja põlevkivi varusid kasutusaladejärgi ei jaotata.

8. Maavaravarud, olenevalt nende uurituse detailsusest, jagunevad tarbevarudeks (T), reservvarudeks (R) japrognoosvarudeks (P).

9. Tarbevaru määratakse uuringuga. Uuring peab olema tehtud mahus, mis võimaldab saada vajalikud andmedmaavara kaevandamiseks ja kasutamiseks.

10. Reservvaru määratakse geoloogiliste otsingute või uuringutega. Reservvaru on maavara kasutamiseperspektiivide hindamise ja uuringute suunamise aluseks. Tarbevaruga piirnev või vahetult tarbevaru all paiknevreservvaru võib olla kaevandamiskõlblik varu, kui maavaravaru kinnitav Keskkonnaministeeriumi otsus annabselleks nõusoleku.

11. Prognoosvaru määratakse geoloogilise kaardistamisega või maavara otsinguga. Prognoosvaru eraldataksemaardlaga piirneval alal väljaspool tarbe- ja reservvaru kontuuri või piirkonnas, kus maavarailminguteesinemise põhjal võib eeldada uue maardla olemasolu. Prognoosvaru võimaldab hinnata maardla varusuurendamise või uue maardla kindlakstegemise võimalust ning on aluseks maavarade otsingute ja uuringutesuunamisel.

12. Maavara tarbevaru ja reservvaru nende kasutamisvõimalikkuse ja majandusliku tähtsuse alusel jaotataksekahte gruppi:- aktiivseks tarbevaruks (Ta) ja aktiivseks reservvaruks (Ra);- passiivseks tarbevaruks (Tp) ja passiivseks reservvaruks (Rp).

13. Maavaravaru on aktiivne, kui:- selle kaevandamisel, rikastamisel ja esmasel töötlemisel kasutatav või kasutuselevõetav tehnoloogia jatehnika tagavad maapõue ratsionaalse kasutamise, keskkonnakaitse nõuete täitmise ning varu kasutamine onmajanduslikult otstarbekas ja kasulik;- kui maavara kaevandaja taotleb maapõue ratsionaalset kasutamist ning keskkonnakaitse nõudeid tagadesmajanduslikult ebarentaabli maardla kasutuselevõttu.

14. Maavaravaru on passiivne, kui selle kasutamine ei ole käesoleval hetkel keskkonnakaitseliselt võimalik võipuudub vastav kasutustehnoloogia, kuid mis tulevikus võib osutuda kasutuskõlblikuks varuks.

15. Prognoosvaru gruppideks ei jaotata.

16. Maardla moodustatakse geoloogiliste töödega (maavarade otsingud ja uuringud) uuritud ja piiritletudmaavara tarbevaru ja reservvaru plokkide kogumina. Prognoosvaruga maavaralasund maardla hulka ei kuulu.

17. Maardla koosneb ühest ühtse kontuuriga maavaralasundist. Erandjuhtudel võivad maardla moodustada kaksvõi rohkem üksteise läheduses asuvat eraldi kontuuritud maavaralasundit.

18. Geoloogilises läbilõikes vahetult üksteise peal või läheduses asuvad erinevate maavaraliikide lasundidloetakse kompleksmaardlaks, kus suurema majandusliku tähtsusega või suurema levikuga maavara onpõhimaavaraks, teised väiksema levikuga või vähemtähtsad maavarad kaasnevateks maavaradeks. Kaasnevateksmaavaradeks loetakse ka maavarad, mis põhimaavara kaevandamisel võivad muutuda kasutamiskõlbmatuks.Põhimaavara uuringul kaasnevad maavarad uuritakse sama detailselt kui põhimaavara.

III. UURINGU LÄBIVIIMINE

19. Uuring on lubatud uuringu teostaja (edaspidi uurija) poolt koostatud ja uuringu tellijaga (uuringuloavaldajaga) kooskõlastatud projekti olemasolul. Uuringu projekt peab vastama uuringuloaga kehtestatud nõueteleja tingimustele ning käesolevas korras sätestatule.

20. Uuringuloa valdaja on kohustatud enne uuringu välitööde algust nende läbiviimise aja ja kohakooskõlastama kohaliku omavalitsuse, kinnisasja omaniku (valdaja), samuti side- ja elektri-, õhu- jakaabelliinide ning maa-aluste torustike (soojuse, gaasi, vee, kanalisatsiooni ja kütuse) omaniku või haldajaga.Vastavalt uuringuloa valdaja ja uurija vahelisele kokkuleppele võib nimetatud kooskõlastused teha viimane.


21. Uuringu läbiviimine peab vastama maapõueseaduses ja maapõueseaduse alusel kehtestatud õigusaktidessätestatule, uuringu projektile ning käesoleva korra punktis 20 loetletud kooskõlastuste nõuetele.

22. Uuringut takistavate puude maharaiumine on lubatud ainult kehtivas korras vormistatud raieloa alusel.

23. Uuringul on lubatud kasutada ainult kontrollitud ja metroloogilistele nõuetele vastavalt taadeldudmõõtevahendeid.

24. Uuringu hulka kuuluvad järgmised välitööd:- uuringupiirkonna rekognostseerimine;- geoloogilised marsruudid;- paljandite ja karjääride geoloogiliste läbilõigete kirjeldamine ning proovimine;- geodeetilised ja kartograafilised tööd;- puurtööd, puursüdamike kirjeldamine ja proovimine;- kaevetööd, kaeveõõnte kirjeldamine ja proovimine;- geofüüsikalised tööd;- hüdrogeoloogilised katsetööd;- hüdroloogilised tööd;- muud uuringu tarbeks tehtavad mõõtmised ja vaatlused.

Vajalik välitööde nomenklatuur ning mahud määratakse uuringu projektiga vastavalt lisadega 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7 ja8 sätestatud nõuetele.

25. Uuringu puuraukude ja kaeveõõnte õigeaegse ja kvaliteetse likvideerimise ning uuringuks kasutatud maa-alakorrastamise eest vastutab uuringuloa valdaja.

26. Uuringu puuraukude ja kaeveõõnte likvideerimine ning välitöödeks kasutatud maa-ala korrastamine toimubvastavalt käesoleva korra lisale 9.

IV. GEODEETILISED JA KARTOGRAAFILISED TÖÖD

27. Käesoleva korra nõudeid geodeetilistele ja kartograafilistele töödele (edaspidi topotööd) rakendatakseuuringu läbiviimisel ja uuringuaruande vormistamisel.

28. Uuringu läbiviimisel tuleb sõltuvalt maardla suurusest kasutada topoplaani mõõtkavas 1:500 - 1:10 000.Põlevkivi, fosforiidi ja üle 1000 ha pindalaga turbamaardla uuringul võib kasutada topoplaani mõõtkavas mitteväiksemana kui 1:25 000.

29. Alusplaanidena uuringute läbiviimisel ja maavaravarude arvutamisel võib kasutada:1) mõõdistamise alusel valmistatud topoplaani, mis vastab Eestis kehtivale topograafiliste plaanide koostamisejuhendile (Tallinn, REI, GKINP-79, 1982. a.) ja Vabariigi Valitsuse 14. aprilli 1994. a. määrusega nr. 138 (RT I1994, 30, 471) kehtestatud korrale;2) vastavamõõdulist olemasolevat topoplaani või maksimaalselt 2,5-kordset topoplaani (kaardi) suurendust.

30. Puuraukude ja kaeveõõnte ning turba ja järvemuda uuringusihtide pikettide asukohad ja kõrgusedtuleb määrata instrumentaalselt. Mereakvatooriumi puhul on koordinaatide määramisel lubatud kasutadasatelliitnavigatsiooni seadmeid.

31. Kui topoplaan on koostatud suvalises koordinaatide süsteemis, siis tuleb rajada vähemalt 3mõõdistamisaluse kindlustatud punkti (soovitav ringpiiripunkti), mis võimaldavad plaani siduda kohaliku võiriikliku geodeetilise võrguga.

32. Kui uuritaval alal puuduvad riikliku kõrgusvõrgu punktid (reeperid või märgid) ja lähima riiklikukõrgusvõrgu punkt asub kaugemal kui 5 km, võib kasutada suhtelist kõrgussüsteemi. Sellisel juhul tulebtehnilise nivelleerimisega paigaldada uuritava ala piires vähemalt kaks tehnilist reeperit või kasutada selleksmõõdistamisaluse kindlustatud (ringpiiri) punkte.

33. Uurija paigaldatud kindlustatud punktid ja tehnilised reeperid tuleb uuringu tellijale üle anda. Üleandmiseakt lisatakse uuringu aruandele.

34. Uuringuala ja selle lähiümbruse (mäetööde ohutsoon, kuid mitte vähem kui 40 m) topoplaanile kantakse:1) puuraukude ja uuringukaeveõõnte asukohad (suudme kõrgus, katendi ja kihi paksus);2) maavara lamami samakõrgusjooned lõikepindade vahega kuni 1 m;3) varu plokkide kontuurid;4) maavalduste piirid;5) mäeeraldiste piirid;6) mäeeraldiste teenindusmaa piirid;7) kaitstavad objektid ja nende kaitsetsoonide piirid;


8) olemasolevad ehitised;9) kohaliku ja riikliku geodeetilise võrgu punktid;10) koordinaatide võrk;11) veekogude (jõgi, järv, tiik, karjäär) veepinna kõrgus koos määramise kuupäevaga.

Plaani pealkirjas märgitakse maardla ja uuringuala nimetus, mõõtkava ja plaani otstarve.

Plaani vabale osale kantakse:1) põhja-lõuna suund;2) maardla asukoha skeem Eesti baaskaardi mõõtkavas 1:50000 nomenklatuuri äramärkimisega;3) mäeeraldise piiripunktide koordinaatide tabel (juhul kui mäeeraldis on vormistatud);4) viide kasutatud koordinaatide ja kõrguste süsteemile;5) lähtereeperite kirjeldus ja mõõdistamisaluse kindlustatud punktide koordinaadid;6) plaani valmistamise alus (mõõdistamine, topokaart, topokaardi vähendus või suurendus);7) plaani valmistamise aeg;8) plaani koostanud ettevõtte nimetus ja töö tegija nimi, kvalifikatsioon, geodeetiliste tööde litsentsi number,allkiri.

35. Varu arvutamise plaani aluseks on topoplaan. Võib kasutada nn. hõrendatud topoplaani, millele varuarvutamiseks mittevajalikku topograafilist infot ei kanta. Varu arvutamise plaani mõõtkava peab olema sama kuiuuringuala topoplaanil.

36. Topotööde seletuskirjas esitatakse:1) mõõdistamise aluspunktide koordinaatide kataloog;2) puuraukude ja uuringukaeveõõnte (kaevandite) koordinaatide ja kõrguste kataloog;3) reeperite kirjeldus (asukoht) ja kõrgused;4) alusvõrgu rajamise viis ja täpsuse analüüs;5) kasutatud lähteandmete ja materjalide loetelu;6) arhiivi antud materjalide loetelu. Näidata arhiivi nimetus ja asukoht.

V. MAAVARAVARUDE ARVUTAMINE

37. Varu arvutatakse eraldi iga maavara kohta ning vajaduse korral ka eraldi maavara erimite võikasutussuundade järgi.

38. Maavarade kompleksmaardlates arvutatakse nii põhimaavara varu kui ka kaasnevate maavarade varud.Maavara koostises esinevate kaasnevate komponentide (keemilised elemendid või nende ühendid) varudarvutatakse juhul, kui nende eraldamise ja kasutamise võimalikkus ning otstarbekus on tõestatud.

39. Maavarade varude arvutamine toimub nende maapõues esinevates kogustes.

40. Maavarade varud arvutatakse ning nende riiklikku arvestust peetakse ühikutes, mis on toodud käesolevakorra rakendamise juhendites.

41. Maavarade varud maardlate või nende osade (väljade) piirides arvutatakse plokkidena. Varude plokkideksjaotamise aluseks võib olla:- tarbe- ja reservvaru eraldamise vajadus;- varude jaotamine nende kvaliteedi, kasutussuundade või maavara-erimite järgi;- varude kaevandamis- või kasutustehnoloogia erinevus;- kaitsetervikute eraldamine kasutuskõlblikest varudest;- varude mäenduslike tingimuste erinevus;- uuringu tellija nõuete arvestamine.

VI. UURINGUARUANDE KOOSTAMINE

42. Maavara uuringu tulemused fikseeritakse uuringuaruandes. Aruandes esitatud järeldused ja üldistusedpeavad olema kontrollitavad, varude arvutamiseks vajalik materjal peab sisaldama andmestikku mahus, misvõimaldab kontrollida arvutuse õigsust.

43. Uuringuaruanne koosneb tekstist, tekstilisadest ja graafilistest lisadest.


44. Aruande tekstis peavad olema järgmised osad:1) sissejuhatus;2) uuringupiirkonna ja -ala (maardla) üldiseloomustus ning viimase uuritus;3) uuringuala ja selle ümbruskonna geoloogilise ehituse iseloomustus;4) tehtud tööde metoodika ja mahud ning saadud tulemuste (andmestiku) usaldusväärsuse analüüs;5) põhimaavara ja kaasnevate maavarade kvaliteet ning tehnoloogilised omadused;6) uuringuala ja selle ümbruskonna hüdrogeoloogilised ning hüdroloogilised tingimused;7) uuringuala mäenduslikud tingimused;8) maavara(de) kaevandamisel tekkivate keskkonnamuutuste iseloom ja ulatuse prognoos, negatiivsete muutusteminimiseerimise ja maakasutuse taastamise võimalused;9) põhimaavara ja kaasnevate maavarade varude arvutus;10) kokkuvõte koos soovituste ja ettepanekutega;11) kasutatud trükiste ja käsikirjaliste materjalide loetelu.

45. Tekstilisades antakse järgmised materjalid:1) puuraukude ja kaeveõõnte kataloog (nende asukoha koordinaadid, puuraukude sügavused,lademete või kihtide paksused, võetud proovide numeratsioon);2) läbilõigete (puuraukude suure arvu puhul - tugiläbilõigete) kirjeldused;3) prooviþurnaalid;4) põhimaavara ja kaasnevate maavarade kvaliteeti ning tehnoloogilisi omadusi iseloomustavateanalüüside ja katsetuste tulemused;5) laboratoorsete määrangute sise- ja väliskontrolli tulemused;6) põhimaavara ja kaasnevate maavarade lasundite keskmiste paksuste, neis esinevate komponentide keskmistesisalduste ja tehnoloogiliste omaduste keskmiste näitajate arvutuse tabelid;7) plokkide pindala ja maavara(de) koguse arvutuse tabelid;8) koondtabelid maavarade varude kohta;9) hüdrogeoloogiliste, hüdroloogiliste ja insenergeoloogiliste uurimistööde tulemused;10) topotööde seletuskiri;11) geoloogilise uuringu loa koopia;12) maardla registrikaardi projekt;13) õiend (akt) originaalmaterjali hoiustamisele andmise kohta;14) uuringupuuraukude ja -kaeveõõnte likvideerimise koondakti koopia ning õiend uuringuala korrastamisekohta.

Uuringuaruandele võib vastavalt vajadusele lisada teisi tekstilisi lisasid.

46. Graafiliste lisadena antakse järgmised materjalid:1) uuringupiirkonna ülevaatekaart mõõtkavas 1:100 000 - 1:50 000;2) uuringuala topograafiline ja selle lähiümbruse kaart või plaan, mis peab vastama käesoleva korra IV peatükinõuetele;3) uuringuala geoloogiline kaart (aluspõhja või kvaternaari geoloogiline kaart);4) geoloogilised läbilõiked, vajaduse korral antakse täiendavalt keerulise siseehitusega maavara (põlevkivi jafosforiidi) tootsa kihindi struktuurtulbad vertikaalses mõõtkavas 1:50 - 1:100;5) faktilise materjali plaan hõrendatud topoalusel, kuhu on kantud kõik uuringu- ja hüdrogeoloogilisedpuuraugud, kaeveõõned, geofüüsikaliste tööde profiilid ning proovimise punktid;6) tootsa kihindi paksuse ja põhiliste kvaliteedinäitajate jaotuse plaanid;7) tootsa kihindi katendi samapaksuste plaan;8) varu arvutuse plaan koos tootsa kihindi lamami samakõrgusjoonte, kihindi üldpaksuse ja kvaliteedinäitajateäratoomisega ning varuplokkide piiridega;9) plaanid ja läbilõiked hüdrogeoloogiliste ja geofüüsikaliste tööde tulemustega.

Vajaduse korral lisatakse geoloogiliste läbilõigete tulbad, joonised paljandite või kaeveõõnte läbilõigetekirjelduste juurde, karotaaþi diagrammid jms.

47. Aruande vormistamisel tuleb täita käsikirjade vormistamise nõudeid, kusjuures:1) aruande tiitellehel peab olema näidatud uuringu tegija juriidilise või füüsilise isiku nimi, aruande jauuringuala (maardla) täielik nimetus ning varude arvutuse (seisu) kuupäev ning uuringu tegija allkiri koospitsatijäljendiga;2) tiitellehele järgneb annotatsioon ja sisukord, milles on peale põhiteksti alajaotuste toodud ka kõikide lisadeloetelu;3) aruande põhitekst ja varu(de) arvutuse tabelid peavad olema koostaja(te) poolt alla kirjutatud;4) igal tekstilisal peab olema järjekorranumber ja nimetus;5) igal graafilisel lisal peab olema järjekorranumber, nimetus, arv- ja joonmõõtkava, orienteeritus ilmakaartejärgi, uuringut teostava organisatsiooni nimetus, koostaja ja joonestaja (kopeerija) nimi ning allkiri; topoplaanvormistatakse käesoleva korra IV peatüki nõuetele vastavalt;6) aruande põhitekst ja tekstilisad peavad olema köidetud, graafilised lisad mapis või vastavas taskus;7) igale aruande köitele ja mapile lisatakse selle sisukord või materjalide loend.

48. Uuringuaruanne koostatakse vähemalt kolmes identses eksemplaris.


VII. MAAVARAVARUDE KINNITAMINE

49. Eesti Maavarade Komisjonile esitab uuringuloa valdaja läbivaatamiseks kaks uuringuaruande eksemplarikoos kirjaliku arvamusega tehtud tööde täielikkuse ning saadud andmestiku kasutatavuse kohta.

50. Eesti Maavarade Komisjon võtab vastu materjale, mis on koostatud eesti keeles või vastavalt kokkuleppeleuuringuloa valdajaga ka mõnes muus keeles koos eestikeelse tõlkega.

51. Aruande vastuvõtmisel sõlmib Keskkonnaministeerium uuringuloa valdajaga lepingu, milles määrataksekindlaks materjalide läbivaatamise tähtaeg ja tasumine komisjoni tööga seotud kulude eest.

52. Eesti Maavarade Komisjoni ettepanekul kinnitab maavaravarud Keskkonnaministeerium. Eesti MaavaradeKomisjoni ettepanek vormistatake protokollina, erialaspetsialistide eksperthinnangud lisatakse protokollile.

53. Eesti Maavarade Komisjon tagastab uuringuaruande ühe eksemplari uuringuloa valdajale esitamiseks EestiGeoloogiakeskuse fondi, teise eksemplari saadab uuringuala asukohajärgsele maakonna keskkonnateenistusele.Mõlemale eksemplarile lisatakse maavaravarusid kinnitav otsus. Uuringuloa valdajale väljastataksemaavaravarude kinnitamise otsus pärast uuringuaruande üleandmise registreerimist Eesti Geoloogiakeskusefondis.

[RTL 2000, 37, 516- jõust.01.04.2000]

54. Juhul kui Eesti Maavarade Komisjon keeldub materjalide kinnitamisele esitamisest võiKeskkonnaministeerium nende kinnitamisest, tagastatakse materjalid koos Eesti Maavarade Komisjoniprotokolli ja eksperthinnanguga.

55. Kinnitatud maavaravaru kuulub ümberhindamisele ja uuesti kinnitamisele, kui:1) on saadud geoloogilist informatsiooni, mis oluliselt muudab maavara kasutamisvõimalusi ja maardla või selleosa aktiivse varu hulka;2) muutub maavara rikastamise või kasutamise tehnoloogia, mis kutsub esile maavara kvaliteedile võitehnoloogilistele omadustele esitatavate nõuete muutuse;3) on tekkinud vajadus aktiivse varu üleviimiseks passiivseks või vastupidi;4) maardla kasutamine kutsub piirkonnas esile lubamatuid ökoloogilisi muutusi, mida mäetööstusettevõte ei olenüüdistehnoloogia ja -tehnika kasutamisel suuteline ära hoidma.

VIII. UURITUD MAARDLATE ETTEVALMISTATUS KASUTAMISEKS

56. Uuritud maardlad või nende osad (väljad) loetakse mäetööstuse rajamiseks ja maavara kaevandamiseksettevalmistatuks järgmistel tingimustel:1) Eesti Maavarade Komisjoni ettepanekul on Keskkonnaministeerium kinnitanud maardla või selle osapõhimaavara aktiivse tarbevaru ja kaasnevate maavarade varu;2) maavara koostis ja tehnoloogilised omadused on selgitatud detailsusega, mis võimaldab saada piisavaltlähteandmeid maavara kaevandamiseks, rikastamiseks ja kasutamiseks;3) maardla või selle osa hüdrogeoloogilised, geotehnilised ja muud tingimused on selgitatud detailsusega, misvõimaldab maavara keskkonnakaitseliselt vastuvõetava kaevandamise ja kasutamise;4) on selgitatud ja antud soovitused maavara kaevandamisel, rikastamisel ja kasutamisel tekkivate jäätmetemaksimaalseks kasutamiseks või keskkonnaohutuks ladustamiseks;5) on selgitatud võimalused rajatava ettevõtte joogivee ja tehnilise veega varustamiseks;6) juhul kui maavara kaevandamine kutsub esile piirkonna veevarustuse halvenemise, peavad olema selgitatudvõimalused ümbritseva piirkonna veetarbe rahuldamiseks.

IX. TÄITMISE KONTROLL JA VAIDLUSTE LAHENDAMINE

57. [Kehtetu]

58. Käesoleva korra rakendamisel tekkinud vaidlused ning eriarvamused lahendab Keskkonnaministeerium.


./81943

[RTL 2000, 37, 516- jõust.01.04.2000]

Lisa 1keskkonnaministri22. juuni 1995. a.

määruse nr. 29 juurde

Maavarade uuringu korra rakendamise juhend põlevkivile

I. ÜLDANDMED

1. Põlevkivi on peeneteraline orgaanilise ja mineraalainerikas kivim, mille lähtematerjal on settinud veekogudes.Orgaanilise aine moodustumise lähtematerjaliks loetakse algelisi vetikaid, füto- ja zooplanktoni esindajaid ningbaktereid. Põlevkivis võib orgaanilise aine (kerogeeni) sisaldus kõikuda 10 kuni 60%-ni, harva ka enam.

2. Põlevkivi mineraalaine koosneb põhiosas karbonaatidest ja savimineraalidest. Lisaks neile esineb püriiti,kvartsi, kipsi ja teisi aineid.

3. Eesti territooriumil asub Balti põlevkivibasseini läänepoolne osa, kus välja on eraldatud kakspõlevkivimaardlat - Eesti ja Tapa. Eesti maardlast kaevandatakse põlevkivi alates 1916. aastast.

4. Arvestades maailma tööstuslikku kogemust on põlevkivi kasutamissuunad järgmised:1) otsene põletamine katelseadmetes soojusenergia saamiseks;2) poolkoksistamine põlevkiviõli tootmiseks;3) kõrgtemperatuuriline töötlemine, mille tulemuseks on põlevkivigaas ja lisandina vedeladpõlevkiviõlisaadused;4) põletamine elektrienergia tootmiseks;5) kerogeenikontsentraadi ning sellest saadavate ainete tootmine;6) põlevkivi rikastamise, põletamise ja ümbertöötlemise jääkainete kasutamine tsemendi jt. ehitusmaterjalidetootmiseks, põllumajanduses, teedeehitusel.

Eesti põlevkivi kasutatakse põhiliselt kütusena energeetikatööstuses, vähemal määral utmiseks keemiatööstuses.Põlevkivi põletamisel tekkivat lendtuhka kasutatakse põllumajanduses põldude lupjamiseks ningehitusmaterjalitööstuses portlandtsemendi tootmiseks ja tuhkbetoonplokkide valmistamiseks.

5. Põlevkivi kasutamisvõimaluste hindamisel on tähtsamateks kvaliteedinäitajateks kütteväärtus, õli koostis jasaagis, väävli sisaldus, niiskus ja tuha koostis.

Käesolevas juhendis käsitletakse põlevkivi maavarana, kui ta mäemassi kütteväärtus on vähemalt 6,1 MJ/kg (1450 kcal/kg) ning kihindi paksus vähemalt 0,5 m katendi paksusel kuni 10 m ja vähemalt 1,4 m katendipaksusel üle 10 m.

II. PÕLEVKIVI UURINGU METOODIKA

6. Geoloogiline uuring võib toimuda ühe- või mitmeetapilisena. Võimalik on eelnevalt uurida kogu uuringuväljaning seejärel teha täiendav (detailsem) uuring konkreetses väljaosas. Täiendav või järeluuring võib toimudamäetööstusettevõtte projekteerimise eel või käigus ja ka kaevandamise käigus kaevanduse või karjäärimäeeralduse piires.

7. Uuringu ülesandeks on ala geoloogilise ehituse, maavarade hulga, kvaliteedi, hüdrogeoloogiliste, mäenduslikeja ökoloogiliste tingimuste selgitamine detailsusega, mis võimaldaks kaevandamiseks ja maavara kasutamisekssaada piisavalt lähteandmeid. Uuring peab olema optimaalne, kompleksne ning keskkonda säästev.

8. Uuring sisaldab puurtöid, geofüüsikalisi, hüdrogeoloogilisi, insener-geoloogilisi ja topograafilisi töid ninglaboratoorseid määranguid. Kirjeldatakse ja dokumenteeritakse uuritaval alal ning selle vahetus lähedusesolevate looduslike paljandite, karjääride või kaevanduste läbilõikeid.

9. Maardla geoloogiline ehitus ja põlevkivi monoklinaalne lasuvus eeldavad vertikaalsete puuraukude rajamist.Arvestades leiukoha lääne-idasuunalist väljavenitatust ning kihindi paksuse, kvaliteedi ja sügavuse suurematpõhja-lõunasuunalist muutlikkust, on otstarbekas uuringuprofiilid rajada samuti põhja-lõunasuunalistena.Profiilide maksimaalne vahekaugus oleks 2-4 km, puuraukude vahekaugus profiilil 1-2 km. Uuringuvõrgutihendamine ja täisnurkse võrgu rajamine on vajalik kihi(ndi) väljakiildumisjoone, tektooniliste rikete, lokaalsetestruktuuride ja mattunud ürgorgude piiride täpsustamiseks. Kasutatakse südamikpuurimist. Põlevkivikihindi


./81943

läbimine peab toimuma geoloogi juuresolekul, kes jälgib puursüdamiku paigutamist kasti, kontrollib kihindisügavuse mõõtmist ning koostab puuraugu detailkirjelduse.

10. Proovimise peamiseks eesmärgiks uuringu käigus on saada teavet põlevkivi kvaliteedi kohta. Proovevõetakse kõikide puuraukude puursüdamikest, välja arvatud eriülesannet täitvad puuraugud.

10.1. Puursüdamike proovimismeetodiks on kihtdiferentsiaalne proovimine, mille järgi proove võetaksekõikidest põlevkivi- ja lubjakivikihtidest. Proovitava kihi minimaalseks paksuseks on 5 cm. Õhemaid lubjakivivahekihte vaadeldakse kui põlevkivikihi koostisosi ning iseseisvalt neid ei proovita.

Puursüdamiku proovimisel võetakse prooviks kogu materjal. Lihtsa ehitusega (ilma lubjakivisuletisteta)põlevkivikihist puursüdamiku väljatulek puurimisel peab olema vähemalt 80%, keerulise ehituse korralvähemalt 90%. Mitteesinduslik puursüdamik jäetakse proovimata. Puurimisel toimub puursüdamiku valikulinekadu põlevkivi kui pehmema materjali arvel, mistõttu põlevkivikihi paksus ja kvaliteet saadakse süstemaatiliseltväiksem faktilisest. Seega vajavad lähteandmed selekteerimist - arvutuses tuleb maksimaalselt kasutadaekspluatatsiooni käigus ja karotaaþil saadud andmeid, jättes välja ebatõepärased andmed.

10.2. Peamiseks põlevkivikihi proovivõtumeetodiks kaeveõõntes on vaoline proovimine. See seisnebkihtdiferentsiaalsete proovide võtmises raiutud vaost, igast põlev- ja lubjakivikihist kogu tootsa kihindi ulatuses.Vao mõõtmed peavad olema vähemalt 20*3 cm. Kõik proovivõtukohad dokumenteeritakse.

10.3. Tellija soovil võib kasutada tehnoloogilist koguproovimist põlevkivi rikastatavuse ja tehnoloogilisteomaduste selgitamiseks tingimustes, mis on lähedased tööstuslikele. Tehnoloogilisi proove võib võttakaevanditest, suure läbimõõduga puuraukudest või puuraukude grupist. Proovid võivad olla kihtidest,kihikompleksidest või kogu kihindist. Proovide mass ja proovimismetoodika kooskõlastatakse katseid läbi viivalaboriga.

Töötlemisel saadava proovi koostis peab vastama lähteproovi omale. Proovi töötlemine toimub kindla skeemijärgi. Proovi peenendamise ja vähendamise üldjuhu annab valem

Q = kd2

kus Q - proovi algmass, kg;k - kordaja, põlevkivi puhul 0,1;d - suurimate terade läbimõõt purustatud proovis, mm.

Esialgse kihtdiferentsiaalse proovi mass sõltub proovitava kihi paksusest, puursüdamiku diameetsist või raiutavavao suurusest ning varieerub tavaliselt 0,5-15,0 kg piires. Laboratoorsed proovid peenestatakse kuni 3 mm-ni,analüütilised - kuni 0,2 mm-ni. Viimase mass on 100-200 g. Analüütilise proovi dublikaadid säilitatakse.

11. Geofüüsikalisi töid kasutatakse puurtööde mahu vähendamiseks ning puuraukudest saadud andmeteusaldusväärsuse suurendamiseks. Maapealseteks geofüüsikalisteks töödeks on elektro- ja gravimeetriliseduuringud, puuraukudes karotaaz ja vooluhulga mõõtmine.

11.1. Elektromeetrilisi uurimistöid kasutatakse kivimite kõrgenenud lõhelisuse, karstivööndite ning mattunudürgorgude avastamiseks. Kõige ökonoomsemaks ning efektiivsemaks meetodiks peetakse dipoolsetprofileerimist. Geofüüsikaliste profiilide soovitatav vahekaugus on 250-500 m, punktide vaheline kaugusprofiilil 10-25 meetrit. Profiilid peavad olema orienteeritud risti põhiliste karstitsoonide levikuga. Anomaalsetevööndite geoelektrilise läbilõike uurimiseks ja mattunud ürgorgude kaardistamiseks kasutatakse vertikaalsetelektrilist sondeerimist.

Gravimeetrilist uuringut koos elektromeetrilise uuringu ja puurtöödega kasutatakse mattunud ürgorgude ehituseuurimiseks: kvaternaarisetete paksuse määramiseks ja aluspõhja kivimite reljeefi selgitamiseks. Uuringuidtehakse instrumentaalselt rajatud profiilidel, mis on risti ürgorgude levikuga. Sõltuvalt oru laiusest ja läbilõikekujust on vaatluspunktide vaheliseks kauguseks 10-50 meetrit.

Geofüüsikaliste andmete õigeks interpreteerimiseks kasutatakse kogu olemasolevat geoloogilist materjali.Geofüüsikaliste anomaaliate usaldusväärsuse kontrolliks tehakse täiendavaid kontrollpuurimisi. Maapealsedgeofüüsikalised tööd peavad eelnema puurimisele, et põhjendada uuringupuuraukude paigutust.

11.2. Karotaaþi abil korrastatakse ning täpsustatakse puurimisel saadud geoloogilisi andmeidpuuraukudes, mille puursüdamiku väljatulek on väike. Karotaaþi andmed võimaldavadläbilõiget litoloogiliselt liigestada, eraldada markeerivaid tasemeid ja korreleeridaläbilõikeid. Tööde kompleksi kuulub tiheduse gamma-gamma- ja gammakarotaaþ, libisevate


kontaktide meetod ning kavernomeetria. Mõõtmised toimuvad mõõtkavas 1:20. Diagrammidjoonistatakse mõõtkavas 1:200.

12. Hüdrogeoloogiliste tööde eesmärgiks on põlevkivimaardla hüdrogeoloogiliste tingimuste prognooskaevandamise tarbeks.

Tööde ülesandeks on põhja- ja pinnavee hüdrodünaamilise ja -keemilise reþiimiuurimine ja prognoos ning selle eeldatavate muutuste ulatuse hindamine mäetööde mõjul,veekaitseabinõude valik, võimalike joogi- ja tehnilise veevarustuse allikate hindamine.

Uurimisobjektideks on põhjaveekihid, pinnavesi ja veekogud, sh. tehisveekogud,soomassiivid, vettandvate kivimite looduslikud ja tehispaljandid, puuraugud ja kaeveõõned,veehaarded, drenaaþ- ja hüdrotehnilised süsteemid; töötavad põlevkivikaevandused ja -karjäärid, mis võiksid olla analoogideks projekteeritavale kaevandusele või karjäärile; pinna-ja põhjavee reostusallikad.

12.1. Väli- ja kameraaltööd:- olemasoleva hüdrogeoloogilise, meteoroloogilise, hüdroloogilise, orohüdrograafilise,piirkonna veevarustust ja veebilanssi käsitleva fondi- ja kirjandusliku materjali analüüs;- olemasolevate puuraukude ja kaeveõõnte andmestiku analüüs;- hüdrogeoloogilised vaatlused geoloogiliste puuraukude puurimise käigus;- hüdrogeoloogiliste katse- ja vaatluspuuraukude puurimine;- hüdrogeoloogiliste puuraukude katse- ja proovipumpamised;- hüdrogeoloogiliste puuraukude vooluhulga karotaaþ;- detailsed hüdrogeoloogilised marsruudid;- veemõõtepunktide sisseseadmine vooluvees ja veekogudes;- hüdromeetrilised tööd;- põhja- ja pinnavee hüdrokeemiliste ja bakterioloogiliste proovide võtmine;- regulaarsed veetaseme, keemilise koostise ja kvaliteedi reþiimivaatlused katse- javaatluspuuraukudes;- laboratoorsed tööd;- saadud tulemuste töötlemine, hüdrogeoloogiliste tingimuste hindamine ja prognoospõlevkivi kaevandamisel.

Põhjaveereþiimi prognoosiks on soovitav kasutada kõige universaalsemat hüdrodünaamilistmeetodit. Selle kasutamine on võimalik kahes variandis: lõplike analüütiliste sõltuvustebaasil ja filtratsiooni diferentsiaalvõrrandite lahendamisel arvulistel meetoditel. Teiseljuhul kasutatakse arvuteid või elektrilisi mudeleid. Analoogmeetodite kasutamine onvõimalik vastava statistilise andmestiku olemasolul ja bilansimeetodi kasutamine siis, kui onküllaldaselt andmeid põhja- ja pinnavee vooluhulga ja põhjavee toiteallikate kohta.

Töö käigus saadud info peab täielikult iseloomustama uuritava territooriumi veerohkust;määrama võimaliku vooluhulga kaeveõõntesse lasundi avamisel ja 3-5 aasta jooksul; väljatooma eriti veerohked piirkonnad; andma hinnangu veeressurssidele ja nende muutumiselepõlevkivikaevandamise käigus; määrama majandusjoogivee ja tehnilise veevarustuse allikad.

12.2. Laboratoorsed tööd kätkevad endas vee füüsikaliste omaduste määramist, keemilisttäisanalüüsi; naftasaaduste, fenoolide jt. kahjulike ainete määramist; süsihappeliseagressiivsuse ja lahustunud hapniku (agressiivse hapniku) määramist; sanitaar-bakterioloogiliste näitajate - koli-indeksi (koli-tiitri) ja mikroobide arvu määramist.

13. Peamiseks laboratoorse uuringu liigiks põlevkivi puhul on nn. tehniline analüüs,mis koosneb niiskuse (W), tuhasuse (A), karbonaatide süsinikdioksiidi (CO2) sisalduse,erikütteväärtuse (Q), poolkoksistamisel saadava õlisaagise (T) ning väävli (S) sisaldusemääramisest analüütilisel teel. Põlevkivi tehnilise analüüsi ja orgaanilise aine keemiliseanalüüsi tulemusi väljendatakse analüütilise (a), kuivaine (d), tarbekütuse (r) või põlevaine(daf) kohta, mida tähistatakse sümboli ülemise indeksina (Wa, Ad,Qr,Sdaf). Lisakspõhinäitajatele kasutatakse veel täiendavaid näitajaid, mida tähistatakse sümboli alumiseindeksina (näiteks Qt,s,I; t - üldkütteväärtus; s - ülemine, i - alumine kütteväärtus).

Uuringu käigus on kasutusel ühikud kcal/kg ja MJ/kg. Üleminekukoefitsiendid ühelt ühikultteisele on: 1 kcal = 0,004187 MJ; 1 MJ = 238,8 kcal.


Uuringu käigus hinnatakse põlevkivi energeetilist potentsiaali kuivaine kütteväärtuse järgi:

100Qd =Qax ---------

100 - Wa

Praktilisel eesmärgil on oluline sellise niiskuse ja tuhasusega põlevkivi kütteväärtus,millisena teda kasutatakse, nn. alumine põlemissoojus (Qir). Seda on võimalik määratajärgmise valemi järgi:

0,941 ( 100- Wrt) Qd

0,188 ( 100- Wtr)

Qr= ------------------------- - ---------------------- - 0,025 Wrt,MJ/kg

100 100

või

0,941 ( 100- Wrt) Qd

45 ( 100 - Wrt)

Qr= -------------------------- - -------------------- - 6 Wrt, kcal/kg 100 100

Põlevkivi keemilis-tehnoloogilist potentsiaali hinnatakse poolkoksistamise saaduste koostiseja hulga järgi. Meetod seisneb põlevkivi kuumutamises Fischeri retordis õhu juurdepääsutatemperatuuril 520 oC ning järgnevas õli, poolkoksi ja gaasi koguse mõõtmises. Peaminenäitaja - õlisaagis (Td) on selges korrelatiivses sõltuvuses põlevkivi orgaanilise aine hulgastja kütteväärtusest. Otstarbekas on õlisaagist hinnata arvutuslikult kütteväärtuse alusel (tabel1).

Tabel 1

Põlevkiviõli saagise määramine kütteväärtuse järgi

Qd,kcal/kg

0 100 200 300 400 500 600 700 800 900

0 0 0,8 1,5 2,2 3,0 3,7 4,5 5,2 6,0 6,71000 7,5 8,2 8,9 9,7 10,4 11,2 11,9 12,7 13,4 14,22000 14,9 15,6 16,4 17,1 17,9 18,6 19,4 20,1 20,9 21,63000 22,4 23,1 23,8 24,6 25,3 26,1 26,8 27,6 28,3 29,14000 29,8 30,6 31,3 32,0 32,8 33,5 34,3 35,0 35,8 36,55000 37,3 38,0 38,8 39,5 40,2 41,0 41,7 42,5 43,2 44,0

Tabel 2

Kuiva põlevkivi mahukaalu määramine kütteväärtuse järgi


Q, kcal/kg

0 100 200 300 400 500 600 700 800 900

0 2,41 2,36 2,32 2,27 2,23 2,18 2,14 2,11 2,07 2,041000 2,00 1,97 1,94 1,92 1,89 1,86 1,84 1,81 1,79 1,762000 1,74 1,72 1,70 1,67 1,65 1,63 1,61 1,59 1,58 1,563000 1,54 1,52 1,51 1,49 1,48 1,46 1,45 1,44 1,42 1,414000 1,40 1,39 1,38 1,37 1,36 1,35 1,34 1,33 1,32 1,315000 1,30 1,29 1,28 1,28 1,27 1,26 1,25 1,24 1,24 1,236000 1,22 1,21 1,20 1,20 1,19 1,18 1,17 1,16 1,16 1,15

Väävel on kütuses ja keemilises toormes kahjulikuks lisandiks. Suure arvu analüütiliste proovide põhjal onkindlaks tehtud põlevkivi väävlisisaldus - 1-2%, keskmiselt 1,5%. Täiendavad uuringud viiakse läbi tellijanõudmisel.

Põlevkivi mahukaal ja kütteväärtus on pöördvõrdelises sõltuvuses. See võimaldab mahukaalu määrata vastavaseose järgi (tabel 2).

Tellija soovil võib uurida ka pinnakatte ja kattekivimite agrokeemilisi omadusi; selgitada ümbriskivimitekoostist ja omadusi nende kasutamise seisukohast, põlevkivi rikastamist jne.

14. Laboratoorsete analüüside tulemusi kontrollitakse juhuslike ja süstemaatiliste vigade avastamiseks. Sellekstehakse sise- ja väliskontrollanalüüse.

Sisekontroll juhuslike vigade avastamiseks tehakse samas laboris, kus tehti põhianalüüsid. Kontrolliksanalüüsitakse 5-10% proovidest (kuid mitte vähem kui statistiliseks töötluseks vajalik) ðifreerituddublikaatproovidena.

Väliskontrolli ülesandeks on süstemaatiliste vigade avastamine ja kõrvaldamine, selleks kasutatakse 3-5%proovidest (kuid mitte vähem kui statistiliseks töötluseks vajalik). Väliskontrolli proovid peavad eelnevaltläbima sisekontrolli. Põhiliselt tuleb kontrollida kütteväärtuse määranguid. Reaanalüüsi erinevus sisekontrolliproovi tulemusest võib olla +-30 kcal/kg (+-0,13 MJ/kg) ning väliskontrolli puhul +-50 kcal/kg (+-0,21 MJ/kg).

Kuna põlevkivi kütteväärtus (Q) on selges võrdelises sõltuvuses põlevkivi tingliku orgaanilise massi (OM)sisaldusest (OM = 100 - Ad - CO2), siis põlevkivikihi kütteväärtuse määrangute õigsust on soovitav kontrollidatingliku orgaanilise massi sisalduse järgi, kasutades selleks valemit

Q = 97,1 x OM - 204 (kcal/kg)

III. NÕUDED VARU ARVUTAMISEL

15. Põlevkivi varu arvutatakse ja võetakse arvele põlevkivikihtide summana tuhandetes tonnides. Varuarvutamisel on näitajateks põlevkivi leviku pindala, kihindi põlevkivikihtide summaarne paksus, põlevkivikvaliteet (kütteväärtus) ja mahukaal.

16. Varu arvutatakse plokkide kaupa. Ploki optimaalne pindala on 15-25 km2. Uuringuvälja plokkideksjagamisel tuleb arvestada ala geoloogilist ehitust, uuringu detailsust, kihindi paksuse ja kvaliteedi muutlikkust,piiravaid tegureid.

Ploki pindala määratakse analüütiliselt ploki kontuuri nurgapunktide koordinaatide järgi. Tarbevaru arvutamiselpeavad ploki piirid olema puuraukudega kontuuritud, reservvaru arvutamisel võib kasutada ka ekstrapoleerimist.

Põlevkivi mahukaal määratakse kütteväärtuse ja mahukaalu vahelise sõltuvuse alusel ploki keskmisena.

17. Põlevkivikihtide väljapeetud paksus ja kvaliteet võimaldavad lihtsa ehitusega aladel, kus puuduvadtektoonilised rikked, lokaalsed struktuurid ja kihtide väljakiildumine, kasutada tarbevaru arvutamiseluuringuvõrku tihedusega 2*1 km. Reservvaru arvutusel peaks uuringuvõrk olema vähemalt 4*2 km.

18. Lineaalsete tektooniliste rikkevööndite ja lokaalsete struktuuride piires, kus geoloogilise uuringu käiguspole geofüüsikaliste ja puurtöödega võimalik selgitada piisava detailsusega mäenduslikke tingimusi ning ei olevõimalik määrata kaevandamiskõlblike varude kontuuri, antakse varu aktiivse reservvaruna. Piire täpsustataksesel juhul ekspluatatsiooni käigus ning vastav varu viiakse üle kas aktiivseks või passiivseks tarbevaruks.Uuringu käigus avastatud üksikuid karstunud vööndeid varu arvutusel ei arvestata.




Maavarade uuringu korra rakendamise juhend fosforiidile

I. ÜLDANDMED

1. Eestis loetakse fosfaatseks kivimiks sellist kivimit, milles on vähemalt 3% fosforaanhüdriiti (P2O5).Aluspõhjas on erinevaid fosfaatseid kivimeid, peamiseks neist on nn. oobolusliivakivi, kvartsliivakivi, missisaldab suurtes hulkades brahhiopoodide (perekonnad Obolus, Schmidtites jt.) kodade poolmeid ning nendetükke. Brahhiopoodide kojad koosnevad fluorapatiidist (frankoliit), mille P2O5 sisaldus on 33-37%. Pealemainitud biogeense tekkega fosfaadi on kivimites leitud kemogeenset fosfaati, see aga ei oma praktilist tähtsust.

2. Käesolevas juhendis käsitletakse maavarana - fosforiidina sellist fosfaatset kivimit, mille kihipaksus onvähemalt 1,0 m ja P2O5 sisaldus vähemalt 6%.

3. Eestis on seni uuritud Maardu, Tsitre, Toolse, Aseri ja Rakvere (osaliselt) fosforiidimaardla. Peale nende onesialgselt kontuuritud Kehra, Raasiku jt. perspektiivsed alad. Varasematel aastatel uuritud Iru ja Narva leiukohavaru on praeguseks erinevatel põhjustel bilansist maha kantud.

II. KASUTUSALAD JA KVALITEET

4. Fosforiiti kasutatakse fosforhappe, vaba fosfori, fosforkompleksväetiste ning söödafosfaatide tootmiseks.Eesti fosforiidid on kasutatavad ainult rikastatult kontsentraadina.

5. Üldtunnustatud nõudeid kontsentraadis oleva kasuliku komponendi (P2O5) minimaalse ja kahjulikekomponentide lubatavate maksimaalsete sisalduste kohta kehtestatud ei ole.

Minimaalseks P2O5 sisalduseks kontsentraadis loetakse 28% (endises N. Liidus), eelistatumaks aga 32-33%(Läänes).

6. Kahjulikeks komponentideks on magneesiumi, raua ja alumiiniumi oksiid, rauasulfiid (püriit), samutikaltsiumi ning magneesiumi karbonaat. Nende olemasolu kivimis raskendab rikastamist ning kontsentraadissuurendab väetiste tootmisel happe kulu ja P2O5 kadu. Kloori ja SiO2 sisaldus toormes kiirendab vastavaltseadmete korrosiooni ja kulumist. Kloori lubatavaks piirsisalduseks kontsentraadis loetakse 200-300 g/t. Kaadmium, flour, strontsium, uraan ja leelismetallid kõrgendatud kontsentratsioonides on ohtlikudelusorganismidele. Kahjulike komponentide piirsisaldused kehtestatakse uuringu käigus tehnoloogilistekatsetuste andmetega.

III. UURINGU METOODIKA

7. Põhiliseks meetodiks fosforiidi ja temaga kaasnevate maavarade uurimisel on südamikpuurimine. Võimalusekorral kasutatakse ka ðurfe, paljandeid ja olemasolevate kaevanduste või karjääride andmeid.

8. Uuringul peavad puuraugud ja kaeveääred olema paigutatud võrgu järgi, milles nende omavaheline kaugus ontarbevaru uurimisel 200-800 m.

9. Uuringuvõrku võidakse vastavalt vajadusele tihendada või hõrendada. Uuringuvõrgu tihendamist võib tingidatektooniliste rikete või mattunud orgude olemasolu, toormetüüpide kontuurimise vajadus jne.

10. Südamikpuurimist teostatakse fosfaatse kihindi läbimisel ilma puurimislahust või vett kasutamata.Fosfaatses kihindis on puursüdamiku soovitatavaks diameetriks 93-108 mm. Saadava puursüdamiku väljatulek


peab olema nii iga kihi kui kogu läbilõike piires vähemalt 80%. Nõuet mitterahuldavad puuraugud tulebprakeerida ja uuesti puurida. Fosfaatne kihind läbitakse puurimisel selliselt, et puurauk ulatuks vähemalt 0,5-1,0m ulatuses kihindi lamamisse.

11. Fosfaatse kihindi puurimine peab toimuma geoloogi (tehnik-geoloogi) juuresolekul, kes jälgibpuursüdamiku õiget paigutamist kastidesse, teeb vähemalt 1-2 sügavuste kontrollmõõtmist, teostab proovimist jadokumenteerimist.

12. Peale uuringupuuraukude puuritakse mitmesuguseid eriotstarbega puurauke: hüdrogeoloogilisteksuurimisteks, tehnoloogiliste proovide võtmiseks, kontrolliks jne. Nende pindalaline paigutus sõltub uuritavaala (leiukoha) geoloogilis-hüdrogeoloogilisest ehitusest, uuringu ja maavara kavandatava kaevandamisevajadustest. Kontrollpuuraukude diameeter fosfaatses kihindis peab olema vähemalt 152 mm. Kihindi väikselasumissügavuse (alla 10 m) korral tuleb kontrolliks kasutada ðurfe.

13. Puursüdamike dokumenteerimine ja proovimine tehakse kohapeal. Tavalistesse, nn. reaproovidesse võetaksepool puursüdamikust, säilitades teise poole täiendavateks proovideks (täiskeemiliste, mineraloogiliste, lõimisemahukaalu jm. määrangute ning analüüside tarvis).

14. Kõik proovid võetakse kihiti (kihi minimaalseks paksuseks loetakse 10 cm); paksematest kihtidest võetaksemitu proovi, arvestusega, et proovi pikkus ei oleks üle 2 m.

15. Proovid, mida vajatakse laboratoorseteks tehnoloogilisteks katseteks, võetakse eriotstarbeliste puuraukudepuursüdamikust, kusjuures proovitakse kogu materjal varem kindlaks tehtud tootsa kihi piires.

16. Kaeveõõnte ja paljandite proovimisel tuleb kasutada reaproovide võtmiseks vaoproovimist, kusjuures vaoristlõike soovitatavateks mõõtmeteks on 10*5 cm. Proovide pikkus on sama, mis puursüdamiku proovimisel.

17. Proovimise õigsust kontrollitakse teiste meetoditega, kasutades suure läbimõõdugakontrollpuuraukudest saadud südamikku, põhikomponentide sisalduse määramist gamma- võineutronkarotaaþi abil.

18. Puursüdamike lausproovimise asemel võib kasutada geofüüsikalisi meetodeid (gamma- janeutronkarotaaþ), mille abil määratakse põhikomponentide sisaldus 90% puuraukudes.

Ülejäänud 10% puuraukude (tugipuuraugud) puursüdamik proovitakse keemilise analüüsi, samutimineraloogiliste, lõimise, mahukaalu ja muude määrangute jaoks.

19. Reaproovide töötlemine ja vähendamine peab toimuma vastavalt valemi Q= kd2baasil koostatud skeemile.Tähistused on järgmised:Q - proovi kaal, milleni seda võib antud terasuuruse puhul vähendada;k - koefitsient, mille suurus sõltub kivimi eripärast (homogeensusest); fosforiidi puhul on see tavaliselt 0,3;d - terade diameeter, mm.

Proovide töötlemise kvaliteeti kontrollitakse süstemaatiliselt. Selleks töödeldakse samasid proove erinevateskeemide järgi, võttes K väärtuseks 0,1-0,3. Tulemusi töödeldakse ja võrreldakse.

20. Mineraloogiliste ja lõimise määranguteks võetavate proovide pikkus määratakse vastavalt konkreetselevajadusele. Neid proove ei töödelda ega vähendata.

21. Täiskeemiliseks analüüsiks kasutatakse materjali, mis on järele jäänud pärast mineraalse koostise ja lõimisemääramist. Töödeldakse analoogiliselt punktis 19 kirjeldatule.

22. Fosfaatsete kivimite mahukaalu määramiseks võetakse väikesed proovid (ca 5*5*5 cm) laboratoorseteksmääranguteks. Kõigis proovides määratakse vähemalt P2O5 sisaldus, mis hiljem annab võimaluse konstrueeridamahukaalu ja P2O5 sisalduse vahelise sõltuvuse diagrammi. Laboratoorsete määrangute tulemusi kontrollitaksetervikutes (igaüks mahuga 1-3 m3), mida võetakse kaeveõõntest või paljanditest.

23. Laboratooriumis tuleb määrata kõikides võetud reaproovides P2O5, lahustumatu jäägi (edaspidi l.j.), MgO,Fe2O3(üldine), püriitse Fe2O3(üldine), FeS2ja CaO sisaldus.

Täiskeemilisel analüüsil tuleb määrata P2O5, l.j., SiO2, MgO, Fe2O3(üldine), püriitse Fe2O3(üldine), FeS2, FeO,Al2O3, MnO, CaO, CO2, SO3, Na2O, K2O, S (üldine), F, Cl, k.k. (kuumutuskadu) sisaldus.

Kõigist rea- ja täiskeemilise analüüsi proovidest tehakse spektraalanalüüs (42 elementi), vajadusel määrataksemõne elemendi sisaldus (U, Cd, Sr, Pb jt.) täpsemate meetodite abil.

24. Keemilise analüüsi tulemusi kontrollitakse pidevalt. Juhuslike vigade avastamiseks antakse kuni 5% proovelaborisse dubleeritult ja ðifreeritult (igas proovipartiis peab olema vähemalt 20 kontrollproovi) komponentidesisalduse määramiseks. Kontrollproovidest võetakse dublikaadid (kuni 5% koguarvust) süstemaatilise veaavastamiseks väliskontrollis. Need proovid analüüsitakse mõnes teises laboris. Proovianalüüside töötlemisel


tuleb need jagada vastavalt komponentide sisaldusele gruppidesse (klassidesse), mida võrreldakse eraldi.Määrangute täpsuse kohta järelduste tegemisel võib aluseks võtta järgmised näitajad:

Lubatud kõrvalekaldedkontrollproovide

tulemustest (abs. %)P2O5 - Sisaldus alla 15% 0,3 - Sisaldus üle 15% 0,5Fe2O3 - Sisaldus alla 5% 0,4 - Sisaldus üle 5% 0,5l.j. - Olenemata sisaldusest 2,0

Kui väliskontrolli tulemusel avastatakse märgatav süstemaatiline viga, antakse proovid analüüsimiseksarbitraaþilaborisse. Seejärel võib tulemustesse viia paranduskoefitsiendi.

25. Tehnoloogilistest proovidest tehakse fosforiidi rikastamiskatsed, algul laboratoorsete proovidega, vajadusekorral pooltööstuslike proovidega. Iga toorme tüüp või sort peab olema katsetatud. Rikastamiskatsetel saadudkontsentraatidest tehakse nende töötlemise katsed sobivaima ja parima lõpp-produkti saamise võimalusteselgitamiseks.

26. Fosforiidile, kontsentraatidele ja nendest saadud toodetele tuleb anda radiatsioonilis-hügieeniline hinnang.

27. Hüdrogeoloogiliste, hüdroloogiliste ja insenergeoloogiliste tööde abil tuleb välja selgitada:1) uuringuala ja seda ümbritseva piirkonna hüdrogeoloogilised tingimused ja kivimite (tootus kiht, lamam jalasum) veeandlus;2) põhja- ja pinnavee kvaliteet (koostis);3) võimalik põhjavee sissevool kavandatavatesse karjääridesse või kaevandustesse;4) tehnilise ja majandusjoogivee vajalik kogus tulevase kaevanduse (karjääri) ning asula tarvis ja selle saamisevõimalused;5) kõigi kivimite füüsikalis-mehaanilised omadused;6) maavara kaevandamise eeldatav mõju uuritava ala ning selle ümbruse pinna- ja põhjaveele, samutikeskkonnale.

IV. VARU ARVUTAMINE

28. Fosforiidivaru arvutamiseks kasutatakse geoloogiliste plokkide meetodit ja selle aluseks on järgmisedpõhinäitajad: fosforiidi levikuala pindala, tootsa kihi paksus, P2O5 sisaldus kihis ja mahukaal.

29. Varu arvutatakse plokkide kaupa. Plokkide paigutus peab olema selline, et see võimaldaks iga toormetüübivõi sordi varu eraldi arvutada. Plokkide pindalad määratakse nende nurgapunktide koordinaatide järgi võiplanimeetriga varu arvutamise plaanil. Viimasel juhul mõõdetakse iga ploki pindala vähemalt kolm korda, võttesneist keskmise.

30. Kihi keskmine paksus plokis leitakse kõigi varu arvutuseks võetavate läbilõigete kihipaksuste aritmeetilisekeskmisena. Komponentide (P2O5, MgO, Fe2O3 jt.) sisaldus plokis leitakse kõigi varu arvutusse võetavateläbilõigete vastavate komponentide kaalutud või aritmeetilise keskmisena.

31. Plokis olev fosforiidivaru saadakse selle pindala, keskmise kihipaksuse ja keskmise mahukaalu korrutisena.

Ploki lõplik varu antakse P2O5varuna ja selle mõõtühikuks on tuhat tonni.

Uuringuala (või maardla) P2O5 varu antakse plokkides oleva varu summana.



Maavara uuringu korra rakendamise juhend karbonaatkivimitele


I. ÜLDANDMED

1. Karbonaatkivimiteks loetakse valdavalt karbonaatsetest mineraalidest koosnevaid kivimeid: paasi (lubjakivi,dolomiit, mergel) ja järvelupja (järvekriit).

Karbonaatkivimid esinevad Eestis ordoviitsiumi, siluri, devoni ja kvaternaari kihtides, millest praktiliseltkasutatakse lubjakivi, dolomiiti ja järvelupja.

2. Käesolevas juhendis käsitletakse maavarana:1) lubjakivi, mis koosneb valdavalt kaltsiidist ning sisaldab MgO alla 14% ja lisandeid (SiO2 + R2O3) kuni17%; kivimi survetugevus peab olema vähemalt 200 kg/cm2 ja külmakindlus vähemalt 15 tsüklit.

2) dolomiiti, mis sisaldab MgO vähemalt 14%, lisandeid (SiO2 + R2O3) kuni 17%; kivimi survetugevus peabolema vähemalt 200 kg/cm2 ja külmakindlus vähemalt 15 tsüklit.

3) järvelupja, mille kihi paksus on vähemalt 0,5 m rohkem ja CaO sisaldus setendis on vähemalt 40%kuivainest.

II. KASUTUSALAD JA KVALITEEDINÕUDED

3. Karbonaatkivimeid kasutatakse ehitusmaterjalide tööstuses, metallurgias, keemia- ja toiduainetööstuses ningmujal.

3.1. Viimistluskivi kasutatakse plokkide, dekoratiiv- ja ehitusdetailide tootmiseks või mitmesugusepinnafaktuuriga plaatidena ehitiste sise- ja välisseinte ning põrandate katteks.

Keskmise survetugevusega ja pehmetest kivimitest valmistatakse põhiliselt materjale ehitiste siseviimistluseks,samuti trepiastmete valmistamiseks ja põrandate katmiseks väiksema koormusega kohtades.

Põhilised nõuded plokikividele on järgmised:- survetugevus vähemalt 200 kg/cm2;- külmakindlus vähemalt 25 tsüklit;- pehmenemistegur vähemalt 0,7.

3.2. Seinakivi kasutatakse põhiliselt seinte ja vundamentide ladumiseks, kusjuures kivi võib olla kas lõigatud võimurtud.

Seinakividele esitatakse järgmised nõuded:- kivimi survetugevuse mark vähemalt "400";- veeimavus kuni 10%;- külmakindlus vähemalt 15 tsüklit;- pehmenemistegur vähemalt 0,6.

Eristatakse veel täidisekivi, mida toodetakse tihedast kivimist ja kasutatakse vundamentide ladumiseks,kallakute kindlustamiseks, tee-ehitusel ja täitematerjalina vundamentide valamisel. Täidisekivi tükid peavadolema läbimõõduga üle 70 mm ja ei tohi sisaldada savi ja mergli vahekihte. Külmakindlus peab olema vähemalt25 tsüklit, survetugevus - vähemalt 200 kg/cm2.

3.3. Killustikku toodetakse kivimitest nende purustamise teel ja kasutatakse ehitustöödel (betoonidevalmistamiseks, raudtee ballastkillustikuna, autoteede ehitamiseks jne.).

Killustik jaotatakse fraktsioonideks: 5-10, 10-20, 20-40 ja 40-70 mm. Kokkuleppel tellijaga võib killustikkuväljastada mainitud fraktsioonide seguna, samuti üle 70 mm fraktsiooni lisandiga.

Killustikule esitatakse järgmisi nõudeid:- mark vähemalt "400";- külmakindlus vähemalt 25 tsükli;- kuluvus trumlis (kao %) kuni 60;- savi- ja tolmuosakeste sisaldus kuni 3%.

3.4. Mustas metallurgias kasutatakse lubjakivi räbustina. Kivimi keemiline koostis peab olema järgmine: CaOüle 52%, Al2O3 + Fe2O3 kuni 3%, SO3 kuni 0,25%, P kuni 0,06%, SiO2 kuni 2%; tükkide suurus peab jääma25-120 mm piiresse.

Malmi tootmisel kasutatakse lubjakivi, milles CaO on vähemalt 49%, MgO kuni 3%, lahustumatut jääki kuni5%; tihedus vähemalt 2,6 g/cm3; survetugevus vähemalt 400 kg/cm2; tükkide suurus 25-100 mm.


3.5. Värvilises metallurgias kasutatakse lubjakivi räbustina ja tehnoloogilise toorainena: lubjakivist saadudlubjaga floteeritakse maaki. Tooraine keemiline koostis peab olema järgmine: CaO vähemalt 52%, MgO kuni1,5%, SiO2 kuni 3%, Fe2O3 kuni 0,6%. Tükkide suurus ei tohi ületada 300 mm.

3.6. Portlandtsemendi toorainena kasutatakse lubjakivi järgmise keemilise koostisega: CaO vähemalt 45%, MgOkuni 4%, SO3 kuni 1,2%, P2O5 kuni 0,4%, Na2O + K2O kuni 1%; SiO2, Al2O3 ja Fe2O3 sisaldus peab tagamanõutava küllastusteguri ning silikaadi- ja alumiiniumimoodulite jäämise nõutavatesse piiridesse.

Nõuded tooraine kohta esitab tellija, olenevalt teiste kasutatavate komponentide keemilisest koostisest.

Tabel 1

Sisaldus %Karbonaatsetekivimite klassid CaCO3vähemalt MgCO3kuni SiO2+ Al2O3+ Fe2O3kuni

A 92 5 3B 86 6 8C 77 20 3D 72 20 8E 72 8 20F 52 45 3G 47 45 8

Kivimite klassidesse määramisel võib kasutada CaCO3 ja MgCO3 asemel vastavalt CaO ning MgO, kasutadesümberarvutusteks kordajaid (CaCO3 CaO-ks - 0,56; MgCO3 MgO-ks - 0,48).

Vajalik kivimi survetugevus on 200-500 kg/cm2. Tükkide suurus peab olema 40-150 mm piires.

3.8. Klaasi tootmisel kasutatavas lubjakivis normeeritakse kahjulike ühendite Fe2O3, TiO2, Mn3O4, Cr2O3 jalisandite MgO, SiO2, Al2O3 sisaldust. CaO sisaldus peab olema vähemalt 51%, Fe2O3 kuni 0,3%, MgO kuni2,5%, SiO2 kuni 2,5%, Al2O3 kuni 1,5%. Tükkide suurus peab olema 20-300 mm piires.

Klaasi tootmisel kasutatavas dolomiidis ei tohi CaO sisaldus ületada 34%, MgO sisaldus ei tohi olla alla 18%.

3.9. Põllumajanduses kasutatakse lubjakivi, järvelupja ja dolomiiti happeliste muldade neutraliseerimiseks(CaCO3 + MgCO3 peab olema üle 85%).

Samuti kasutatakse lubjakivi ja järvelupja mineraallisandina loomade ja lindude söötmisel. Mineraalseslisasöödas on limiteeritud fluori (kuni 0,15%), arseeni (kuni 0,012%), plii (kuni 0,008%) ja CaCO3 (vähemalt85%) sisaldus. Kahjutute lisandite (MgCO3, Fe2O3, Al2O3) sisalduste summa peab olema alla 5%.

3.10. Tulekindlate materjalide valmistamiseks kasutatakse dolomiiti, milles peab olema MgO vähemalt 19%,CaO kuni 33%, SiO2 kuni 1% ja R2O3 kuni 2%.

3.11. Mustas metallurgias kasutatakse dolomiiti räbustina (flüssina), mille peab olema MgO vähemalt 17%,SiO2 kuni 5%, Al2O3 + Fe2O3 + Mn3O4 kuni 4%, P2O5 kuni 2% ja SO3 kuni 2%.

3.12. Dolomiidist valmistatakse abrasiive, klaasi, nikli, vase, pärlmutri ja teiste materjalide poleerimiseks, kusdolomiidi koostises peab olema CaO kuni 32,5%, MgO vähemalt 19,5%, lahustumatut jääki kuni 2% ningtükkide suurus - 20-300 mm.

3.13. Lubjakivi kasutatakse suhkrutööstuses, tselluloosi, kaltsineeritud sooda ja kaltsiumkarbonaadi tootmisel.Uuringutel nende kasutusalade tarbeks arvestatakse uuringu tellija poolt toorainele esitatavaid nõudeid.Karbonaatseid kivimeid kasutada heitvee puhastamiseks, suitsugaaside desulfeerimiseks, mineraalvatitootmiseks, kõrge valgesusega täitematerjalide valmistamiseks; nõuded nendele kasutusaladele puuduvad.

III. GEOLOOGILISE UURINGU METOODIKA

4. Kasutatav uuringuvõrk sõltub lasundi kujust, selle lasuvustingimustest, aga ka lasundi siseehitusekeerukusest.


Kui maavara lasund on isomeetriline, valitakse uuringupunktide (puuraukude) võrk ruudukujuline. Kuilasund on piklik, uuritakse teda pikiteljega ristuvate profiilidega. Soovitav on uuringupunktide (puuraukude)vahekauguseks tarbevaru määramisel võtta 50-400 m. Reservvaru määramiseks piisab kaks korda suuremavahekaugusega punktide võrgust.

5. Maardla geoloogiline ehitus peab olema selgitatud detailsusega, mis annab ettekujutuse maavara lasundikujust, suurusest, siseehitusest, karsti ja kivimi muude sekundaarsete muutuste levikust, lõhelisusest jatektoonilistest riketest.

Peab olema määratud katendi (sealhulgas eraldi mullakihi) ja selles esinevate kaasnevate maavarade koostis japaksus.

Uuringusügavuse määramisel võiks ühe kriteeriumina arvestada Eesti tänapäevaste paemurdude sügavust, mis eiületa 20 m.

Karbonaatkivimite maardlate uuringul kasutatakse geofüüsikalisi meetodeid kivimi füüsikalis-mehaanilisteomaduste uurimisel. Maapealsetest meetoditest on Eestis seni kasutatud vertikaalset elektrilist sondeerimist(VES) ja dipoolset elektrilist profileerimist (DEP).

Karotaa-i kasutatakse geoloogiliste läbilõigete interpreteerimisel, puuraugu sügavuse määramisel, kivimiradioaktiivsuse hindamisel jne.

6. Karbonaatkivimite maardlaid uuritakse vertikaalsete puuraukudega. Kasutatakse mehaanilistsammaspuurimist kõvasulamist lõiketeradega, mille krooni diameeter on 91, 112, 131 mm, erandjuhtudel 151mm. Puursüdamiku väljatulek peab olema vähemalt 80% kasuliku kihi paksusest puuraugus. Viimistlus- jaseinakivi uurimisel peab see nõue olema täidetud iga reisi (tõste) kohta.

Puursüdamikust peab olema tervete (pikkusega vähemalt 7 cm) tulpadena vähemalt 25% kasulikust kihistpuuraugus, viimistlus- ja seinakivide uuringul - vähemalt 50%.

Uuringupuuraugud peavad läbima kasuliku kihi täielikult või ettenähtud tasemeni.

7. Kõiki puursüdamikke, paemurdusid ja looduslikke paljandeid kirjeldatakse ja proovitakse.

Geoloogiline kirjeldus peab andma võimaluse objektiivselt hinnata kivimi kõiki nähtavaid omadusi, võimaldamarööbistada kihte eri puuraukudes ja andma aluse maavaratüüpide eristamiseks.

Tabelis 2 esitatakse põhiliste karbonaatsete maavarade analüüside ja katsete loetelu.

Tabel 2

Kivimikasutusala

Mineraal.Petrogr.analüüs

Füüs.-meh. katsed

kivimist

Füüs.-meh. Katsedkillustikust

Keemilineüldanalüüs

Kahjulikelisanditeanalüüs

Tehnol.Katsed

Seinakivi + ++ + + - -Viimistluskivi ++ ++ + + - -Killustikutootmine

++ ++ ++ + + [+]

Lubja tootmine + + - ++ - ++Portlandtsemenditootmine

+ + - ++ + ++

Klaasitööstus + + - ++ + -Suhkrutööstus + + - ++ ++ -Mustmetallurgia+ + - ++ - -Värvilinemetallurgia

+ + - ++ - -

Tselluloosi- japaberitööstus

+ + - ++ + [+]

Kaltsineeritudsooda tootmine

+ + - ++ - [+]

Kaltsiumkarbiiditootmine

+ + - ++ + [+]

Põllumajandus(söödalisand)

+ + - ++ ++ -

Tulekindla kivitootmine

++ + - ++ - -


Abrasiividetootmine

++ + - ++ - -

Märkused: ++ põhilised analüüsid ja katsed+ täiendavad analüüsid ja katsed[+] erijuhtudel vajalikud- ei tehta

8. Kivimi ja sellest valmistatava killustiku füüsikalis-mehaanilised katsed sisaldavad määranguid, mille loeteluon toodud tabelis 3.

Tabel 3

Katsetused Lühendanalüüs TäisanalüüsKivim: Mahumass + +Tihedus + -Veeimavus + +Poorsus + -Katsekehade survetugevus: Kuivalt + [+]veega küllastatult + -pärast külmutamist [+] -pehmenemise tegur + -külmakindluse tegur + -Kuluvuskindlus [+] -Killustik: Mahumass + +Veeimavus + +survetugevus silindris + +Külmakindlus + [+]kuluvuskindlus riiultrumlis + -löögikindlus rammil [+] -Puistemahumass + -fraktsioonide väljatulek + -plaatjate ja nõeljate terade sisaldus + -nõrkade (alla 200 kg/cm2) teradesisaldus

+ -

savi- ja tolmuosakeste sisaldus + -

Märkused: + põhilised analüüsid[+] täiendavad analüüsid- ei tehta

9. Proovide võtmise metoodika määratakse maardla ehituse ja maavara kvaliteedi püsivuse või muutlikkusealusel, samuti maavara kasutamise suundasid ja vajadusi arvestades.

Proove võetakse kihiti kogu puuraugu südamikust (paemurru, kaevandi või paljandi seinast) katkestusteta.Proovitakse kihiti. Kui läbilõikes on suure paksusega ühtlasi kihte, võetakse kihist kaks või enam proovi.Proovi pikkus võib üldjuhul küündida 4 m-ni. Kui uuringu käigus selgub uuritava kihi suur püsivus, võibprooviintervalli suurendada, kuid mitte üle poole projekteeritava paemurru astme kõrguse.

Maavara lasundi sees olevad "tühja" kivimi kihid, mille eraldi väljamine ei ole otstarbekas, tuleb võtta proovidekoosseisu.

Proovid tuleb võtta kõigist puuraukudest, paemurdudest ja looduslikest paljanditest.

10. Kivimi täielikuks füüsikalis-mehaaniliseks analüüsiks (vt. tabel 3) võetakse puursüdamikust minimaalselt15 tulpa pikkusega vähemalt 7 cm, millest saetud survekatseteks kuubikud või silindrid lihvitakse. Tulpade


numbrid ja asend fikseeritakse kirjelduses. Viimistluskivi uuringul on kohustuslik koostada proovitulpadepaigutuse joonis mõõtkavas 1:50 või foto.

11. Killustiku katsetamiseks täieliku programmi järgi on soovitav võtta proove samast punktist, kust onvõetud proovid lähtekivimi täielikuks füüsikalis-mehaaniliseks katsetuseks. Kuna killustiku valmistamiseks jakatsetamiseks on vaja suuri proove (90-160 kg), puuritakse duubelpuuraugud.

Uue maardla tarbevaru uuringul betooni täitekillustikuks võetakse täiendavalt 2-3 killustikuproovi massiga100-150 kg, millest valmistatakse betoonist katsekehad.

12. Plokikivi (seina- ja viimistluskivi) füüsikalis-mehaanilisi katseid tehakse lisaks puursüdamikust valmistatudkatsekehadele ka murru seinast võetud monoliitidel. Survekatseiks murrust võetud proovidest saetakse kuubikudküljepikkusega 20 cm (või sama kõrged silindrid). Kui katsed on tehtud väiksematel kuubikutel ja silindritel,kasutatakse vähendavaid kordajaid.

13. Viimistlus- ja seinakivi uuringul määratakse plokkide väljatulek olemasoleva murru andmetel. Kui seepuudub, rajatakse katsemurd. Plokkide väljatulek määratakse erinevate mõõdugruppide kaupa.

Katsemurru rajamise kohas peab kivim olema esinduslik kogu maardla kohta.

Uute viimistluskivimaardlate uuringul tuleb hinnata kivimi dekoratiivsust ja poleeritavust ning kahjulikemineraalide sisaldust.

14. Betoonikillustiku puhul on kahjulikeks järgmised komponendid: amorfsed ränierimid (kaltsedon, opaaljt.), sulfiidid (püriit, markasiit jt.), sulfaadid (kips, anhüdriit jt.), kihtsilikaadid (vilgud, hüdrovilk, kloriit jt.),rauaoksiidid, fosfaadid, põlevkivi.

Kahjulike lisanditega kivimitest valmistatud killustikku võib betoonis kasutada pärast spetsiaalsete katsetetegemist. Spetsiaalseid betoonikatseid ei ole vaja, kui:- lahustuva SiO2 sisaldus ei ületa 50 mmol/l;- väävli, sulfiidide ja sulfaatide summaarne sisaldus ümberarvutatult SO3-le ei ületa 0,5%;- kihtsilikaatide ja rauaoksiidide sisaldus ei ületa mahuliselt 15% ja nad paiknevad kivimis ühtlaselt.

15. Ehitus- ja viimistluskivi uurimisel koostatakse proov keemiliseks analüüsiks survekatseteks tehtud kuupidevõi silindrite väljasaagimise jääkidest. Kui juba olemasolevad andmed lubavad järeldada, et maardlal ei oleperspektiivi muuks kui ehituskiviks, piirdutakse lühendatud keemilise analüüsiga, mille puhul määratakse CaO,MgO, CO2 ja 10% soolhappes lahustumatu jääk.

Kui uuritava maardla kivimi kvaliteedi oluliseks näitajaks on keemiline koostis, proovitakse keemiliseksanalüüsiks kõigi puuraukude südamik.

Proovimiseks puursüdamik poolitatakse, kusjuures üks pool südamikust läheb proovi, teine säilitataksedublikaadina. Kuna puurimisel võib esineda pehmemate vahekihtide ärauhtumist või kulutamist, kontrollitaksetulemusi kaevandite seintest võetavate proovidega. Viimased võetakse vaomeetodil (vao ristlõige tavaliselt 5*3või 10*5 cm).

Keemilisteks analüüsideks määratud proovide ümbertöötamiseks ja vähendamiseks koostatakse igal maardlalkonkreetne skeem eksperimentaalselt või kasutatakse varem uuritud analoogse maardla proovitöötlemiseskeemi.

Proovi peenendamise ja vähendamise üldjuhu annab valem

Q = kd2

kus Q - proovi algmass, kg;k - kordaja, mis sõltub kivimi ühtlusest ja muutub vahemikus 0,05 (ühtlane kivim) - 0,1 (ebaühtlane kivim);d - suurimate terade läbimõõt purustatud proovis, mm.

Proovid vähendatakse ca 10 grammini, sama palju materjali võetakse duubelprooviks, mida kasutataksekoondproovi moodustamiseks.

Kõigis reaproovides määratakse CaO, MgO ja lahustumatu jääk.

Hõrendatud võrguga, kuid mitte vähem kui kolmest punktist (puurauk, karjääri sein vms.), võetakse proovidtäisanalüüsiks, millega määratakse CaO, MgO, SiO2, Al2O3, Fe2O3 + FeO, S üldine SO3-na, P2O5, CO2.

Koondproovid koostatakse pärast reaproovide tulemuste saamist. Koondproovid peavad iseloomustamakivimitüüpe või -sorte. Reaproovid, millest koostatakse koondproov, peavad olema ühtmoodi töödeldud,kusjuures nende koondproovi võetav mass peab olema proportsionaalne reaproovi pikkusega.


Analüüsiandmete õigsust kontrollitakse sise- ja väliskontrolli abil. Sisekontrolliks võetakse 5-10% reaproovidestja väliskontrolliks 5%.

Arbitraaþkontroll tehakse süstemaatiliste erinevuste puhul põhi- ja kontroll-labori tulemustevahel. Arbitraaþi saadetakse proovide dublikaadid, mille kohta on olemas väliskontrolliandmed.

16. Uuritaval karbonaatkivimi maardlal tuleb välja eraldada looduslikud erimid ja tööstuslikud tüübid (sordid).Selle eraldamise aluseks on mineraloogilis-petrograafilised, füüsikalised, keemilised ja muud uuringud.Kivimierimite väljaselgitamisel pööratakse erilist tähelepanu kahjulike komponentide leviku ja koondumiseseaduspärasustele. Maavara tehnoloogilised tüübid eraldatakse välja tavaliselt laboratoorsete, harvempooltööstuslike katsete alusel.

17. Laboratoorseid tehnoloogilisi proove võetakse vähemalt 1-2 igast maavara erimist. Proovi masslaboratoorseks tehnoloogiliseks katseks sõltub maavara liigist ja on keskmiselt 100-300 kg.

18. Karbonaatkivimitele tuleb anda kiirgus-hügieeniline hinnang.

19. Mahumass määratakse igal kivierimil. Seda tehakse laboratoorsel teel parafineeritud puursüdamikust võikivimitükkide järgi tervikute (0,25-1,0 m3) väljavõtmise teel. Mahumassi andmetele peab olema lisatud, milliseniiskuse juures need on määratud.

20. Hüdrogeoloogiliste töödega tuleb uurida kõiki veekihte, mis mõjutavad maardlaveereþiimi, ning välja selgitada alad ja kihid, millega on seotud suuremad vee sissevooludkarjääri. Iga veekihi puhul tuleb määrata selle paksus, kivimi iseloom, kollektori tüüp,toitumistingimused, reþiim, seos teiste kihtide ja pinnaveega, põhjavee taseme kõrgusedning teised parameetrid, mis on tarvilikud karjääri voolava põhjavee hulga arvutamiseks,samuti vee hüdrokeemilised omadused. Tarvilik on prognoosida karjäärivee keemilistkoostist, bakterioloogilist seisundit, agressiivsust betooni suhtes, kahjulike lisandite sisaldustning vee majanduses kasutamise võimalusi. Hüdrogeoloogiliste uuringute alusel tulebselgitada karjääri tööst tulenev mõju ümbruskonnale, eeskätt veeressurssidele: prognoosidadepressioonilehtri levik ajas ja ruumis, põhjavee kvaliteedi võimalikke muutusi, madalatekaevude kuivaksjäämist ja nende asendamise vajadust.

Tuleb selgitada projekteeritava ettevõtte tehnilise ja joogiveega varustamise allikad.

21. Kui karbonaatkivimi maardla uuringu käigus selgub, et kivim on parema kvaliteedigakui tellija püstitatud eesmärk nõuab ning kõlbab mõne väärtuslikuma toote valmistamiseks(näiteks tavalise ehituskivi uuringul selgub kivi kõlblikkus klaasi-, toiduaine-, metallurgiavm. tööstusele), on uuringut tegev organisatsioon kohustatud sellest teatama uuringuloaväljaandjale, kes otsustab, kas uuringut jätkata samal eesmärgil ja sama metoodikaga, nõuabuuringu metoodika täiendamist või peatab tööd ja korraldab materjalide üleandmise selleksvolitatud riiklikule organisatsioonile otsustamiseks, mida on kõige otstarbekam maardlagaette võtta.

IV. VARU ARVUTAMISE NÕUDED

22. Varu arvutatakse geoloogiliste plokkide meetodil. Karbonaatkivimi varu massiivis arvutatakse täpsusega1000 m3.

23. Geoloogilise uuringuga määratakse alljärgnevad varu arvutuse parameetrid:- maavara lasundi leviku pindala geoloogilistes plokkides;- maavara ja kattekihi (sh. eraldi mulla) keskmised paksused plokkides arvutatakse kõigi plokke iseloomustavatekaeviste ja puuraukude paksuste keskmisena;- maavara kvaliteedinäitajad keskmistena varu arvutuses osalevate erimite kaupa igas puuraugus, plokis ja kogumaardlal.

24. Maardla kontuur määratakse tugipunktide (kaeveõõned, puuraugud, paljandid) alusel. Vajaduse korralvõib kasutada graafiliste (läbilõigetelt võetud) või arvutuslike (interpoleerimise) punktide andmeid, misasuvad tugipunktide vahel. Tugipunktidena kasutatavad kaeveõõned, puuraugud ja paljandid peavad


olema lausproovitud kogu kasuliku kihi ulatuses ning looduses instrumentaalselt seotud. Tarbevaru peabpaiknema tugipunktidele rajatud kontuuri sees; reservvaru võib arvutada ka kontuuris, mis ühelt poolt piirnebtugipunktidele toetuva varuga ja teiselt poolt geoloogiliselt põhjendatud ekstrapoleerimispunktidega.

25. Karbonaatkivi varu arvutatakse eraldi litoloogiliste erimite ja tehnoloogiliste tüüpide kaupa.



Maavara uuringu korra rakendamise juhend kristalliinsele ehituskivile

I. ÜLDANDMED

1. Kristalse aluskorra tardkivimid on ehitusmaterjaliks teedeehituses, betoonitäitena, ehitus- ja viimistluskivina.

2. Enamlevinud kivimitüübiks on graniitse koostisega kivimid - graniidid ja granodioriidid, mille erimiteks onnii rabakivi kui ka apliiditaolised soonkivimid. Käesolevas juhendis käsitletakse neid kristalliinse ehituskivina,millel maavarana peab olema survetugevus vähemalt 1200 kg/cm2. Ehituskivina kasutamiseks on sobivamadpeeneteralised erimid, mis ilmastikutingimustele on vastupidavamad.

II. UURINGU METOODIKA

3. Uuringu metoodiliseks aluseks on uuringuvõrgu väljatöötamine, kuna maavaravaru sõltub lasundikujust, sellelasumistingimustest ja siseehituse keerukusest ning hüdrogeoloogilistest tingimustest. Kui maavara lasund onisomeetriline, valitakse uuringuvõrk ruudukujuline, pikliku või tektooniliste riketega tükeldatud lasundi korralrajatakse uuringupunktid lasundi pikiteljega ristuvate profiilidena.

4. Tarbevaru määramisel on soovitav uuringupunktide (puuraukude) vahekauguseks võtta 200-600 m;reservvaru määramisel piisab kaks korda suurema vahekaugusega punktide võrgust. Puuraugud peavad läbimalasundi töö tellija poolt soovitud tasemeni.

Kasutatakse mehaanilist sammaspuurimist kõvasulamist või teemantist lõiketeradega; krooni diameeter olenebnõutavast puursüdamiku läbimõõdust.

5. Puursüdamiku väljatulek peab olema vähemalt 90% lasundi paksusest puuraugus. 25% lasundist väljatudpuursüdamikust peab olema vähemalt 7 cm pikkuste tulpadena. Tarbekivi (sokli-, viimistluskivi jm.) korral peabsee näitaja olema vähemalt 50%.

Kristalliinse ehituskivi uuringul tuleb kasutada geofüüsikalisi meetodeid (puuraugu karotaaþ).

6. Hüdrogeoloogiliste töödega tuleb uurida kõiki veekihte, millega võib olla seotud vee sissevool tulevassekaevandusse. Iga veekihi puhul tuleb määrata selle paksus, kivimi iseloom, kollektori tüüp,toitumistingimused, reþiim, seosed teiste kihtidega, põhjavee taseme kõrgused ning muudparameetrid, mis on tarvilikud kaevandusse voolava põhjavee hulga arvutamiseks ja veehüdrokeemiliste omaduste selgitamiseks. Uuringute alusel tuleb selgitada kaevanduse mõju veeressurssidele,samuti ümbruskonnale.

Tuleb selgitada projekteeritava ettevõtte tehnilise ja joogiveega varustamise allikad.

7. Proovide võtmise metoodika määratakse maardla ehituse ja maavara kvaliteedi püsivuse või muutlikkusealusel, samuti maavara kasutamise suundasid ja vajadusi arvestades. Proovitakse kivimi erimite kaupa. Kuiläbilõikes on suure paksusega ühtlast kivimit, jaotatakse see mitmeks prooviks, proovi pikkus võib küündida 4m-ni. Proovid tuleb võtta kõigist puuraukudest.

8. Kivimi täielikuks füüsikalis-mehaaniliseks katsetuseks võetakse puursüdamikust minimaalselt 15 tulpa,igaüks pikkusega vähemalt 7 cm, millest võetakse kuubikud või silindrid survekatseteks. Tulpade numbrid jaasend fikseeritakse kirjelduses.

9. Killustiku katsetamiseks on soovitav võtta proove samast punktist, kust on võetud lähtekivimi proovidtäielikuks füüsikalis-mehaanilisteks katsetuseks.


10. Viimistluskivi uuringul hinnatakse ka kivimi dekoratiivsust ja poleeritavust.

11. Mahumass määratakse igal kivimierimil. Seda tehakse laboratoorsel teel.

12. Kivimile tuleb anda ka kiirgus-hügieeniline hinnang.

III. VARU ARVUTAMINE

13. Varu arvutatakse geoloogiliste plokkide meetodil. Varu massiivis (maardlal) arvutatakse täpsusega 1000 m3.

14. Geoloogilise uuringuga määratakse alljärgnevad varu arvutuse parameetrid:- maavara lasundi leviku pindala geoloogilistes plokkides;- maavara ja kattekihi keskmised paksused plokkides;- maavara kvaliteedinäitajad keskmistena varu arvutustes osalevate erimite kaupa igas puuraugus, plokis jamaardlal.

15. Maardla kontuur määratakse tugipunktide (puuraugud) alusel, mis peavad olema lausproovitud kogukasuliku kihi ulatuses.

Tarbevaru peab paiknema tugipunktidele rajatud kontuuri sees, reservvaru võib arvutada ka kontuuris, misüheltpoolt piirneb tugipunktidele toetuva varuga ja teiselt interpoleerimise punktide andmetel.



Maavara uuringu korra rakendamise juhend liivale ja kruusale

I. ÜLDANDMED

1. Käesolev juhend annab liiva- ja kruusamaardlate geneetilise klassifikatsiooni, liiva ja kruusa kvaliteedileesitatavad nõuded, uuringu ja varu arvutamise metoodika.

2. Liiv koosneb valdavalt mineraalide, harvem kivimite teradest.

Käesolevas juhendis käsitletakse liiva maavarana, kui see vastab järgmistele põhinõuetele: peensusmoodulvähemalt 1,3, savi- ja tolmusisaldus kuni 10% ja üle 5 mm läbimõõduga osakeste sisaldus alla 35%. Liiva üheerimina käsitletakse tehnoloogilist liiva, mis peab vastama järgmistele põhinõuetele: SiO2 sisaldus vähemalt95%, Fe2O3 kuni 0,5% ja Al2O3 kuni 2,5%.

Tabel 1

Liiva terasuuruse klassifikatsioon

Liiva grupp Peensusmoodul M Täisjääk sõelal nr. 063 massi %Ülijäme üle 3,0 üle 65Jäme 2,5-3,0 45-65Keskmine 2,0-2,5 30-45Peen 1,5-2,0 10-30Väga peen 1,0-1,5 kuni 10Ülipeen kuni 1,0


Märkused.1.

(A2,5 + A1,25 + A063 + A0315 + A016)M = --------------------------------------------------

100

kus An on täisjäägid vastavate avadega sõeltel.

2. Peensusmooduli määramisel ei arvestata kruusaosakeste (d > 5 mm) sisaldust, ülejäänud osa võrdsustatakse100%.

3. Kui peensusmooduli ja täisjäägi järgi saadakse erinevad tulemused, on liivagrupi määramisel otsustavpeensusmoodul.

Mineraalselt koostiselt eristatakse monomiktilist (koosnevad ühe mineraali teradest), oligomiktilist (2-3mineraali ja (või) kivimi terad, millest üks on valdav) ja polümiktilist (mitmest mineraalist ja kivimist terad)liiva. Eestis on enam levinud kvartsi ja kvarts-päevakivi koostisega liivad.

3. Kruus koosneb valdavalt kivimite, harvem mineraalide osakestest, mis on enam või vähem ümardunud.Käesolevas juhendis käsitletakse kruusa maavarana kui tsementeerimata purdsetendit, mis sisaldab osakesiläbimõõduga üle 5 mm vähemalt 35% ning savi- ja tolmuosakesi kuni 20%. Kruusa hulka on loetud tinglikult kaveerised, munakad ja rahnud.

Kruus koosneb mitmesuguste kivimite purdosakestest nagu graniidid, dolomiidid, lubjakivid, liivakivid jt. Eestisvaldab karbonaatse koostisega kruus.

4. Looduslik liiv ja kruus on ühel või teisel määral mitmekomponendilised süsteemid. Tavalise lisandinaesinevad savi- ja tolmuosakesed.

Peale terasuuruse iseloomustatakse liiva ja kruusa ka terakuju (ümmargused, nurgelised), terade kulumisastme(kulunud, poolkulunud ja teravanurgelised või kulumata) ja terapinna iseloomu (siledad, ebatasased jakrobelised) järgi.

5. Eesti liiva- ja kruusamaardlad on seotud kvaternaarisetetega, s.t. on levinud pinnakattes.

Tekke järgi eristatakse liustikujõetekkelisi (fluvioglatsiaalseid), liustikujärvetekkelisi (limnoglatsiaalseid),jõesettelisi (alluviaalseid), tuuletekkelisi (eoolseid) jt. (eluviaalseid, proluviaalseid, deluviaalseid),meretekkelisi, järvetekkelisi liiva- ja kruusamaardlaid.

Valdavaks on liustikujõetekkelised (fluvioglatsiaalsed) maardlad, mis moodustavad 70-80% teadaolevatestmaardlatest. Nad paiknevad peamiselt kõrgustikel või nende nõlvadel ja on seotud spetsiifilisteliustikujõetekkeliste (fluvioglatsiaalsete) kuhjevormidega: vallseljakud e. oosid, mõhnad, sandurid,fluvioglatsiaalsed deltad (tasandikud). Need maardlad on tavaliselt kihilise siseehitusega ning iseloomustavadpurdmaterjali vähese sorteerituse ning ka väikese kulumisastmega.

6. Liiva- ja kruusamaardlad jagunevad oma geoloogilise ehituse keerukuse ning materjali kvaliteedi muutlikkuseastmelt kolmeks tüübiks:1) maardlad, kus maavara moodustab püsiva paksuse ning kvaliteediga kihikujulise lasundi. Sellesse tüüpikuuluvad maardlad, mis on seotud fluvioglatsiaalsete deltade ja sanduritega;2) läätsjad maardlad, kus maavara moodustab suhteliselt piiratud, ovaalse kujuga lasundi ning materjali kvaliteeton sageli muutlik. Sellesse tüüpi kuuluvad maardlad, mis on seotud vanade voolusängidega ning vanade jakaasaegsete rannamoodustistega;3) maardlad, mis on seotud positiivsete pinnavormidega ja kus maavara lasund on vallseljandike ningküngasseljandike kujuline. Sellesse tüüpi kuuluvad liustikusetenditega seotud liiva- ja kruusalasundid oosides,fluviomõhnades ning otsamoreenides. Samuti kuuluvad sellesse tüüpi rannavallide ja luidetega seotudliivamaardlad.

II. LIIVA JA KRUUSA KASUTUSALAD

7. Liiv ja kruus on mitmesugustel eesmärkidel laialdaselt kasutatav maavara (tabel 2). Erinevatelkasutamisaladel esitatakse liiva ja kruusa kvaliteedile erinevaid nõudeid, mis on määratud vastavate standarditevõi muude normatiiv-tehniliste dokumentidega. Need nõuded kehtivad nii loodusliku liiva ja kruusa kui kanendest väljasõelutud fraktsioonide suhtes.


Tabel 2

Liiva ja kruusa peamised kasutusalad

Liiv Kruus1. Betooni täitematerjal + +2. Asfaltbetooni ja

bituummineraalsete segudetäitematerjal

+ +

3. Ehitusliiv + 4. Teedeehitus + +5. Raudtee ballastkiht +6. Silikaatehitusmaterjalid +7. Klaasiliiv + 8. Vormiliiv + 9. Keraamikatööstuse liiv +

8. Betooni, asfaltbetooni ja bituummineraalasete segude täitematerjalina liiva ja kruusa kvaliteedi põhinäitajadon:1) liiva, kruusa ja munakate-rahnude sisaldus;2) kruusaterade, veeriste ja munakate maksimaalsed mõõtmed;3) mineraalne-kivimiline koostis, sh. kahjulike komponentide (sulfiidid, sulfaadid, rauaoksiidid, vilgud jt.)sisaldus;4) põhikoostisosade (liiv, kruus, munakad) lõimis, sh. savi- ja tolmuosakeste sisaldus;5) terade kuju ja pinna iseloom;6) kruusaterade (ka kruusast valmistatud killustiku) füüsikalis-mehaanilised omadused, sh. nõrkade teradesisaldus;7) orgaaniliste lisandite sisaldus.

Sideainetega töödeldavatele materjalidele esitatavad nõuded on toodud tabelites 3, 4 ja 5.

Tabel 3

Betooni liivatäitele esitatavad nõuded

Betoon AsfaltbetoonKvaliteedinäitajadGOST-

id 8736-8510268-80

Praktikas kasutatakse GOST-id8736-85 9128-84

Praktikaskasutatakse

1 2 3 4 5Lõimis: teri üle 5 mm, % kuni 10 kuni 10 kuni 5 kuni 10sh. Teri üle 10mm, %

kuni 0,5 0 0 kuni 5

Täisjäägidsõeltel, %

2,5 mm 0-20 0-20 0-32 0-351,25 mm 5-45 5-45 0-55 0-550,63 mm 20-70 20-75 12-72 12-750,315 mm 35-95 35-90 57-82 55-850,16 mm 90-100 80-100 55-90 55-1000,16 mm 0-10 10-20 10-45 kuni 45Peensusmoodul 1,5-3,25 1,0-3,5 1,5-3,5 1,0-3,5


Savi- jatolmuosakestesisaldus, %

=5 =7 =5 =20

Orgaanikasisaldus

heledam kui etalon heledam ei normeerita

SO3 sisaldus, % =1 =1 ei normeerita Ei normeerita

Tabel 4

Betooni kruusatäitele esitatavad nõuded

Betoon AsfaltbetoonKvaliteedinäitajadGOST-id 8268-8210260-82 10268-80


GOST-id8268-82 9128-84


Lõimis: täisjäägid sõeltel, % dmin 90-100 80-100 oleneb segu tüübist0,5(dmin+Dmax) 30-80 30-80 oleneb segu tüübistDmax kuni 10 kuni 20 oleneb segu tüübist1,25Dmax 0,5 kuni 1,0 oleneb segu tüübistTerade purunevussilindris,markvähemalt

16 24 24 24

Terade kuluvusemark vähemalt

IV IV IV IV

Nõrkade teradesisaldus, %

kuni 10 kuni 10 kuni 15 Kuni 20

Lestjate, plaatjateja nõeljate teradesisaldus, %

kuni 35 kuni 25 kuni 35 Kuni 35

Külmakindlus, markvähemalt

25 25 25 15

Savi- jatolmuosakestesisaldus, kuni

3% 7% 2% 7%

Orgaaniliste lisanditesisaldus

heledam kui etalon ei normeerita

SO3 sisaldus, % kuni 0,5 kuni 1 ei normeerita

Tabel 5

Asfaltbetooni kruusa- ja liivatäitele esitatavad nõuded

Kvaliteedinäitaja GOST-ide 23735-79ja 9128-84 nõuded

Praktikas kasutatakse

Lõimis: kruusa (üle 5 mm) sisaldus,%

10-95 5-95

Dmax 10-70 mm 5-150 mmtäisjääk sõelal, %: Dmax 0-15 0-202 Dmax 0 0-10Savi- ja tolmuosakeste sisaldus, % =5 =15osakesi 0,16 (0,14), % =20 =30


9. Ehitussegudes kasutatakse liiva väga peeneteralisest kuni keskteraliseni peensusmooduliga 1,0-2,2.Limiteeritavad kvaliteedi põhinäitajad on:1) kruusaterade (�

maapõue kasutamist käsitlevate normatiivaktide maavarade ... · 6. tellijaga kooskõlastatult ja...

Documents