SELLES NUMBRIS: THAVET ATLAS RUNNI AIMAR TOPELTMÄNG KAUR RIISMAA

POOGNA KRATT APRILL 2012

Poogna Kratt

Toimkond Peatoimetaja: KamskiV Toimetajad: Katariina Tolmukas Aurum Tilia Rattus Koostaja ja kujundaja: Aurum Tilia Kontakt: Kratt@poogen.ee

Aprill 2012

Sisukord: Lk:4 Eessõnamine Lk:5 Thavet Atlas Lk:15 Junnumaapoeg Lk:36 Topeltmäng Lk:48 Kaur Riismaa: kust sa mujalt ikka õpid, kui mitte meistritelt

Kratt norsatab ninast jääpurikad välja ja vaatab oma tööpõldu. See on suur ja lai. Uusi tegusid tärkab kui oavarrest, nägusid lugedes lähevad näpud sassi. Aga sellega on tegemist, et katsu sa, öövarjuline, taipu saada, kus tungaltera, kus toitvam tegu!? Kratt on tasahilju järgi uurinud, et asjadel on hinnasildid kenasti küljes küll. See on hea. Ometi peremees pragab, et neid ärgu Kratt mitte vaadata võtku, et küll on need numbrid ülemäära suureks puhutud, küll jälle ebaõiglaselt pisikeseks kortsitud. Ja see on jälle halb. Peab siis tema, va kratiline, kogu saagi hamba vahelt läbi liristama, et selge sott saada? Hakka või streikima! Teisalt jälle on siis Kratil lõbu laialt, kui naabrimehed üksteist vaimuviha ja võllavemmaldega loopima kukuvad. Siis võtab Kratt endale päris vaba päeva, sellise kinopäeva. Tuul tõuseb tormiks, aga Kratil on varbad vannis. Mullivannis. Ja Kratt itistab vaikselt, kui mullid ta varbaid kõdistavad. Ta kohe ei kujuta ettegi, et peaks vaikses konnatiigis elama, Poognas on ikka palju põnevam. Ükskord sai Krati mõistus otsa. "Otsa, siis otsa," mõlgutas Kratt. "Hea, et sellegi sai, muidu oleks malk majas." "Malk majas... palk pajas..." lobisesid mullid. Aga sel ajal saame meie järele vaadata, mis Kratt kokku kandis. Tarvis ju mõõta, kumba rohkem - malka või palka?

Peatoimetaja

EESSÕNAMINE

4 Poogna Kratt

Kõned kõrbes, Tartu 2007 Raamideta Maalide Galerii, Tartu 2011 Kuna need kaks raamatukest mulle nii sõbralikult sülle kukkusid, siis tärkas tahe nendest ka teistele kõneleda. Veini ja lumesaju kõrvale ühel jaanuarikuu õhtul, kui pere magas, võtsingi need lugeda. Mõlemad raamatud on välja antud Tartus, kirjastus Sulemees. Mõlemad on mõnusalt pisikeses taskuformaadis ja väheintensiivse kujundusega. Mis mulle meeldib. Aga sisu? Inimesed armastavad asju võrrelda, erinevatele kaugustele seada, kaaluda... ja mida veel. Paraku ei saa ma seda teha, s.t võrrelda Thavet Atlast kellegi teisega. Olgu ta ise omaenda mõõdupuu! Ma ütleks vaid, et mulle tema luulekogumikud üldiselt sümpatiseerisid. Selles mõttes, et ma ei pidanud pettuma. Kuna ma pole enne kunagi kellegi luuleraamatut arvustanud, siis katsun lahendada asja enda moodi. Kirjutan siia need (korduvad, markantsemad) märksõnad, mis mulle Thaveti luuletustest silma jäid. Kuna taust ei ole minu seletada, siis jätan vaid lahke soovituse ise üle kaeda. Kõned kõrbes: armastus/ seksuaalsus/ vihkamine/ igatsus, sõda, haigus/ surm, lahutus/ isadus/ lapsed, kodumaa, jumal ja paradiis vs põrgu, mõistus vs hullumeelsus, ema/ poeg, suurmehed/ kuningad/ ajalugu/ valitsus ja võim, alkoholism, saksakeelsed väljendid, päiksemärk Sõnn. Sellest luulekogust on mu lemmikluuletus Isadepäevaks iseendale. Meeleolu meenutas ühte mu lemmiklaulu (Marillioni Sugar Mice), aga see selleks. Viimane salm: Isa veel yhte lipsu tahab Yhte köit

THAVET ATLAS

5 Aprill 2012

ymber kaela Seda omaenese verega seotut kõige kõige lähemalt Sellist millega väikesed käed suruvad sel päeval ymber issi väsinud kaela Mjah. Teine raamatuke oli mul pihus veidi kauem, sest see oli eksperimentaalsem (Thavet ise ütles seda ka) ja laiahaardelisem. Osa märksõnu korduvad, muutusin tähelepanelikumaks ka. Raamideta Maalide Galerii: maalimine, aeg = mürk, tõde ja vale, keha vs vaim, südametunnistus, inglid, venekeelsed sõnakõlksud, ropp ja veidi vihane, iha, kassid ja koerad, võro kiil või tarto murrak?, isamaa = kõrb, kartus/ nostalgia/ haigus, paradiis vs põrgu, sõda/ surm/ kirstud/ ristimotiiv, alfaisane, igatsus isa järele, psühholoogia/ hullus/ geniaalsus/ ümbervalamine, luuletused naistele ja lastele, UFO-d/ planeet Mina, libahunt vs kiisu, luuletused Ulakale ja Rattusele (Poognast), nõrkus vs tugevus, inimlik/ mälutu/ kurt, naine nagu klaver, saatuslik Tüürimees, kuulsused (Napoleon, Kristus, Lenin, Juudas, Narkissos, Romeo jne), pohmell, tiibadeta ratsu, invaliidid/ eluheidikud/ libud, tants, tsirkus (direktor kui narr), pühendused Juliale, Valeriale, Mikeikale jne, valu sissepoole, kõrvas on pisar ja silmad kuulevad, puur kahele... Sellest luulekogust on mu lemmik Südame postkast (nii Kaur!), mis sobib siin välja tuua: Kurbus on ajakiri igakuine üksluine Üksindus ajaleht muutumatu sisu tekstiga millega harjub Maandub igal hommikul mu südame postkasti see varjub Järgmisel päeval peale raamatukeste läbilugemist kuulasin end üle, et milline on järelheli. Minu peas kõlas veidi häälest

6 Poogna Kratt

ära klaver kummastavate viisidega, mis kõnetaksid õiges toonis pigem Suuremaid, Targemaid ja Vanemaid lugejaid. Minule jäi järellainetuseks aga kerge paanika, et ei, peab üle lugema... Oma traktaadi siinkohal lõpetan. Mainin ära, et olen ka Thaveti proosat maitsnud, seda soovitan. Proosas saab ta end kogu oma pikkuses ja laiuses, mehelikus suuruses lahti laotada; luule on vaid tipud meres, - mahub siis neile terve Sõnn?! Ometi on need raamatukesed nagu väikestviisi lubadus, et kunagi saab küpseks ka romaan. Lugege, tundke ära meie viimane rüütliromaanide romantik, ja nautige talve!

(Katariina) Thavet - üks kummaline mees Kes Sa oled? Naljaga - A nagu Atlas! Tegelikult ei oska ma ennast kastitada. Väga vasturääkiv. Otsija. Elu mitmust näinud isik. Põlgan küünistavat künismi ja alatust. Kuigi pole ingel. tahan ma lennata! Kirjutamine on mu vereringe, läbides vaheldumisi nii mõistust kui südant. Kogenud sõprust, armastust ja nende reetlikkust… Läbi lugenud vist kõik klassikud. Sina ja sinu pere? Minu pere ja muud kodu- ja metsloomad? Tõsisemalt. Mu ema on elupäevad olnud vaheldumisi nii

7 Aprill 2012

raamatukogu juhataja kui ka pedagoog. Siin pikka piilumist pole, miks algul raamatu-, hiljem kirjutamishuvi tekkis. Sina ja vene keel? Minu sünnidaatumiga ajastu inimestel on/oli vene keele oskus primaarse tähsusega, eriti meestel - sõjavägi, lisaks terve Venemaa avarused valla + need väga erinevate kultuuridega liitriigid. Püüa nüüd Kamšatka loodust imetlemas käia! Või süüa lambasilma Usbekistanis. Olen niivõrd palju ja ligidalt näinud labasust, et seda väljendan loomingus riivamisi. Ei leia ropendamises mingit naudingut. Ammuks ei taha ma lugejat sellega otsesõnaliselt šokeerida – see niigi juba ammu ülekeeratud kell. Julmusega on teised lood. Poognasse eriliti selliseid tekste üles pole pannud. Mul on sõpru, kes enamiku oma elust vanglas viibinud. Mul on tuttavaid, kes Afganistanis aega teenisid. Samuti tuttavaid, kes on praegu „lugupeetud ärimehed“ - aga kuidas nad alustasid, 90 -ndate alguses…? Paras must huumor. Ja terve kotitäis filolooge. Sina ja Su avaldatud teosed - kuidas Sisuliselt ja tehniliselt? Alustasin varakult, olin vist 12, kui esimene luuletus paberile sai. Kahekümneselt aitasid teed leida Lehte Hainsalu ja Lembe Hiedel. Küll sai nendega pikki jutte maha peetud! Noorpõlves oli meil oma selts: 7 - 8 inimest, kellest osa manala teele ammu ära astunud, mõni hoopis kultuurikauge elukutse valinud. Aga siis ühendasid meid dissidentlikud suunitlused ja muidugi igasugune kultuur... ja milline vaidlusklubi! Mitmeid aastaid magasin loomingulist talveund, mul oli kiire elamisega - äri ja selle juurde kuuluv butafooria - kiired autod; aeglased, surnult sündinud suhted ja nii trafaretne abielu, kahepoolne mõrvamine. Kahte jumalat ei saa korraga teenida, kui üldse jumalaid…

8 Poogna Kratt

Aga mul oli/on kaks 200 liitrist musta kilekotti, neisse poetasin aeg-ajalt mõttevälgatusi. Ja siis hüpe ilma langevarjuta, langemine haiglasse. Kaks aastat ravi. 2003 - 2005. Väljusin sealt kaks kätt taskus - otseses mõttes. Aeg oli mõelda: mis edasi? Ja aega ju oli, palju kohe. Vist üleliiagi. Avaldatud on mind mitmeti - nii paberkandjal kui ka netiruumis. Moskvas toimub juba mitu aastat üks tõlkevõistlus, seda saidil http://itrex.ru/konkurs2 Ühe megasuure tõlkebüroo algatusel ja koordineerimisel. Minu teoseid tõlkiv B. Balajsnõi on eesti keelest vene keelde tõlkinud üle 20 teose. Ka vastupidi: nt viimati „Vene muinasjutud.” Tema tegi mulle ettepaneku sellel konkursil osaleda aastal 2010. See oli omamoodi väljakutse, osalevaid töid eelvoorus ca 7000. Ja milliste maailmanimedaga pidi võistlema - irw. Kuigi see oli tõlkijate ja tõlkimise võistlus – ometi, kui palju neid eesti keele oskajaid, eks publik hindas ikka luuletusi, võrdlusvõimalus algtekstiga oli imeväike. Minu parim luuletus oli hinnatud esimese 200 algusesse. Aga valikkokku (30 luuletust) see millegipärast siiski valiti, kuigi minu enda meelest on tegemist ühe minu kehvima tööga. Olen konservatiiv, vist Sõnnidele omaselt - laiskusest. Imelik tundub, et Poognas pole ühtki teost spordist, see on muidugi raske temaatika. Siin mängib vist ka ajastu rolli, nn pehme mehe kuvand. Ma ei seedi isegi varjatud garneeringuga eksponeeritud nihilismi. Eriti eluvaatelist. Mis tegelikult tahtmatult kandub loomingusse. Minu esimest luuleraamatut “Kõned kõrbes” ilmestab „Rändaja udumere kohal.” Publikule kommentaariks, et miks ma selle valisin? Elu on täis kummalisust, esikkogu maksumuse põhiosa finantseeris Soome talvesõja veteran, kes sõja käigus suhtles meie soomepoistega, õppis ära eesti keele ja võttis huviks eesti meele ja meie kultuuri surmani jälgimise, lugedes. Tema siis ütleski, näinud mõnda mu luuletust: saada kõik! Ja lisas: Mina selle raha annan! Rahvuslastele. Eelmise sajandi kahekümnendatel oleks küsitud samasuguse alatooniga: miks abiellusid sakslannaga?

9 Aprill 2012

Looming? Selle sünd? See on sinu sees ja tahab välja. Mõnikord koputades ja vahel häbitult, üldsegi luba küsimata, mind klaveriklahve piinama sundides monitorile keksutades. Millisesse vormi sa suudad ta/ selle valada, sõltub oskusest vallata seda väge. Vahel tundub ta/see juhitamatuna. Seega: kas kulutulena paberile teed leides või müüriladumise visadust nõudes. See viimane kehtib (minu jaoks) eriti pikema proosa puhul. Karkass on kerge sündima, sellele lihasmassi kasvatamine ajab vahel esijalgadega lauaplaati taguma. Siis kui tunned, et toodad - NB! trafaretset, lugejapoolset sõrmealust lehitsuslehekeeret. Looma peaks nii, et higi pressib autoril igast poorist, aga lugeja tunneks vaid looja loodud aroomi. Teos higilõhnata. Ma imestan vahel, kuidas mõni autor suudab lugejale ette sööta eelinfot, raasukesi poetades nagu Hans ja Grete. Lugeja suunatakse idee poole, mille teeviidad on poolläbipaistvusesse looritatud. Ja kui lugeja hakkab looja loodud isikuga ühes taktis mõtlema, käike ette aimates – siis autor annab lugejale võimaluse ennast tunda autorist targemana – irw. Vahel väga lavastuslikult. Samas kindlustades autorile kindlat ostuboonust. Ma ei salli raame, ahistavad. Riimluulega, olgu. Sonett? Matemaatiline tehe. Pärg? Kvantmehaanika. Valemid tekitavad etteaimatavuse. Haiku ja tanka? Lühiduse salapära. Mõjudes ühelöögiliselt sisselöödud naelana. Vahel on luuletust võimalik lugeda mitmeti, jätan mitu lahendust, sageli tahtmatult. Olen püüdnud mõnikord lahti selgitada mõnda luuletust ja hopsti! kohene apelleering: Mees, oleks sa selle proosas kirjutanud, ma oleksin mõistnud! Praegu kirjutan lühijuttudest õudukate kogumikku. Tahaksin veidi selle žanri raamistikku avardada. Ettekujutusvõime on minu arust tähtsam ja vabam kui kopeerimine, see elult otse maha kirjutamine. Üks 300 lk romaan on tagavararööpail käsipõsakil mind ootamas, nõudes kosmeetilist paitust. Räägib 90ndate ärist ja elust. Meil ja mujal. Eestlased Euroopat ja kapitalismi avastamas. Krattides seadusandluse tolleaegset hõredust.

10 Poogna Kratt

Üks 160 lk romaan on teostatud - 1,5 kuuga. Millest, ei saa kahjuks praegu avaldada - asjaolud. Üks näidend koormab ajurakke. Üks romaan on tellingutes. Rännud? Näinud silti - 6900 km Moskvani. Venemaad üksi ja mitmekesi. Usbekistan ja Kasahstan. Karpaatia. Balkaari-Karabahhi ANSV. Elbrust näinud hommikuses pilvevöös, võimas vaatepilt! Euroopa? Paraku vaid kiirturistina. Pikemalt vaid Skandinaavias. Joonud lätlasest räppariga - Janis - kolm päeva koos õlut. Millegipärast olid tema laulud saksakeelsed. Põrkasime kesklinnas mingi saksa turistide grupi otsa. Neile väga meeldis. Janis ja tema looming muidugi. Poogen? Juba nimi ütleb - pole tervik. Rebitus. Aga see vististi hea, lõpliku tõe pähesurumine on vaid ajutine, grupipoolne. Poogen on mulle kui loomingu filter. Ei meeldi kirjeldav, monotoonne looming, mis ebapärlitega ehitud. Enesekummarduslikkus. Samas olen märganud enda juures vahel üht häirivat, nüüd tekkinud poolust - kirjutamine publikule. Vastutulek maitsele. Olen eneselõas romantik. Mida varjan. Vahel on mul Poognas luuletusi, mille all vaid üksik hinne. Kui sedagi. Sellest küsimus: kas kirjutan liiga raskelt, peaksin end kirjutama kergeks? Liblikatunne… Ühepäevaliblika. Või nagu mulle on ikka ja jälle öeldud: sa oled üks paras ristsõnastik. Sedasi on lausutud läbi terve mu elu. Räägi inimestest. Kes on olnud ja kes on Sinu ümber. Kes on, keda usaldad ja miks? Kes olnud, kes läinud... Inimestest minu ümber. Palju neide ja naisi

11 Aprill 2012

Öiseid kehi Hommikusi hingi Ja krääksatusi Kui uks langes kinni Või pimedas öös kohatud neid Ja tuba üürikas Ma ei seletanud eriti hästi ta nägu Konjak käeulatuses oli tuttavam Jaanuari hommik Esiku läbipõlenud pirn Pime minemine Nimi mällu jäi kinni Ja lubadus uuesti tulla Mida muidugi unustasin Nagu paljudki Aeg selline Või mina ise *** Nagu Kaugver kunagi märkis: Too selliseid, kellega peale viit minutit keppi millestki rääkida oleks! Või: Post coitum animals trieste est. Kuigi Kaugver pole kaugeltki mu lemmik Siiski. Kasvõi see pealkiri - „Jumalat ei ole kodus“ - väärib rohkemat kui mõne teise terve romaan. Või „Nelikümmend küünalt“. Raamat, mis vahepeal keelatud. Julgust rääkida siis, kui laulurevolutsionääridest veel paljud mähkmetes või sündimata. *** Mehi Sõpru ja vaenlasi Õhkõhuke piir Nagu ikka eestastel *** Köiel kõnnitakse üksi Väga palju neid usaldusisikuid pole kellele räägin mis kavas Ma vist oma suure suhtlemisvajaduse täitnud

12 Poogna Kratt

Üksi, nagu see luuletus: Üksik olen Üksik olen ka massides marssides otsides kaaslast Leides ta lõpuks enese seest Pihtida tahan vaid paberile valgele lehele ei tema taga räägi ei lobise 2005 „Kõned Kõrbes“ Mu ümber on olnud ja on minu lapsed Ema Isa…, õrn teema Sõbrad, kadunud surma ja välismaale *** Usaldus on kalliskaup-mõru muie Mitu korda selle müügitehingu käigus põrunud Nii omal süül kui teiste - kuigi kedagi ei süüdista Üksindus algas Haiglas Ja jätkub vabatahtlikult Mida usaldamise all üldse silmas pidada? Mõnd inimest vaid Pigem erandlik Kartus haiget saada Ise künnan enese vagu Sotid Surmaga Kui selged need on… Ei teagi Pigem sõlmes Aga Eks ma teda lähedalt näinud Haaranud siilust Ja katsunud tunnet Et teada Elu hinda Veel nürinemata

13 Aprill 2012

Samas hapralt kui liigterav pliiats Vean jooni ja jonni Sõnnilik jäikus Või elutahe? Kes teab Mis maha must jääb? Valus küsimus Kui piitsahoop Kas ma neid vähe veel saanud? Kui minek See viimane Mul sest luuletus Naine Kaks last Kaks luulekogu Vist alustasin hõikamist Liighilja Et näha lõikamist Tulu Kulun aeglaselt Või kiirelt Kõike mõõdab kinnitatud arvamus See petupeegelpilt Ajupitsatist tempel Nagu kunagi munadel Nii ammu Kurb tõsiasi Mul pole kellegagi rääkida No peaaegu Mis neist räimehindadest ikka seletada Iga päev Tund Minut Et tekib iiveldus Ei oska vaimustuda klantsivaist saadetest teleris Ma niigi lähedalt näinud Omanud Kiiskavaid autosid Naisi Nad nii õõnsad See paljukorrutatud tarkus

14 Poogna Kratt

Kuigi summa Igaühel erinev Nimi Thavet Atlas Sündis poolunes Ei ilmsi Pole mõelnud mida see võiks tähendada teistele Öelda Nägemata mind Nime taga Või ees Kuradi raske on olla paljunäinud mees

(Küsitles: Rattus)

Öeldakse, et heal lapsel on palju nimesid. Niipalju kui mu kõrv on kinni püüdnud selle lapse kohta käivatest nimedest, siis oleks hea ära märkida need ka siia, meie loo juurde, sissejuhatavaks osaks järgnevale, kuhu me kohe kulgeme… Laulu- ja pullimiis. Mees, kellel on oma mõõt ja pill ja laulud. Vokaalmees. Sündinud lavamees. Meie Kotkas! Päike… …kodu ja heinamaa, ei saa ma päikesele lisamata jätta. Junnumaa poja päike paistab heledalt, tema heinamaad on rohelised ja kuldsed ning tema kodu on muinaslugu muinasloos! On tunda ääretult peent maailmatunnetust nii

15 Aprill 2012

JUNNUMAA POEG

siin, maapealsel tasandil kui ka mujal, kus see inimhing teinekord viibib, ütlemata meile päris täpselt - kus või miks. Iseloomulik loojale, mida tajuda võib, et aru saada millestki, millel ei ole nime. Vokaalmees jalutab üksinda metsades ja niitudel, kuulates maailma hääli, mille ta hiljem, kui m aa peale naaseb, nootidesse seab. Need on maailma noodid ehk looduse muusika, kuhu mahub ära tema iga samm ja hingetõmme. Ükskord ammu saatis Aimar mulle postkasti kirja, kus ta jutustas, kuidas ta oma järjekordsel jalutuskäigul “üksinda looduses” kuulis järsku kusagilt üht imepärast viisi, hakates endalegi märkamatult kaasa ümisema… ja kui ta mulle hiljem lingi saatis, et seda kuulaksin, siis oli sel meloodial mõnusalt roheline sambla maitse ja lõhn, mida oma ninasõõrmeis ja ihukarvades tundsin. Uskumatu, kuidas inimene suudab oma sõnade, muusika ja piltidega edastada seda, mida ta oma keha ja vaimuga adub, hoomab! Ise nimetaksin Poogna nime järgi tuntuks saanud Runni Aimarit looduse lapseks - isepäi ringi tuterdavaks tüübiks, kes oma sisemise silma ja kõrvaga teda ümbritsevat maailma, milles ta parasjagu viibib, endasse voolata laseb. Jäin hilja peale tuhm tapjasirp raba kohal raagus kase ladvas Uduvine lauka ääres ankrus

16 Poogna Kratt

laudtee nagisedes ohutuna kannaks koduni, ent jääma kutsub virvatule valgus rabasortsid vongerdavad jalgadele ligi keegi nagu puudutaks selga katab... ära siit, jah ära siit ei jalad kuula sõna ärkan, higipisarais veel õudu läbi elan Ma ei saa jätta ka ütlemata, et olen Aimariga koos soola neelanud rohkem kui ühe puuda… Need on kohad, kus ma oskan eriti “hästi” ta teoste (asja täpsustuseks võin öelda, et mitte teoste endi, vaid kaashäälikuteühendite ja vokaalide) kallal vinguda, tutistada tukast ja riielda kurjalt kui vaja, vitsa

17 Aprill 2012

viibutada, ja lõpuks natuke kiita ka muidugi. Tegelikult kiidan teda mõnikord kahe suu poolega, sest see, mida ta teeb, on super! Vahel olen kartnud, et äkki ta solvub mu kiuksumise peale? Aga ei, ta ei solvu, vahel väsib ta lihtsalt ära, ja siis ta võtab õlled ja läheb sauna. Paari päeva pärast suhtleme jälle, kuni sool neelatud saab. Poogna alguspäevil, kui Runni Aimar kirjapildis mulle silma jäi, siis ei osanud ma tema teostest midagi arvata, luuletused olid, ja nagu ei olnud ka. Mõnikord ei saanud ma aru, misasja ta oma sõnadega öelda tahab. Surematuks luuleks ühtki tema teost ma lugeda ei osanud, halvad või kasutamiskõlbmatud need ka ei olnud. Sees hakkas närima tema või kellegi teise vihje (kusagil arvustuses) muusikale, millega ta tegeleb. Okei, alustasin uut lugemistiiru… Siis tabasin ära – see tüüp kirjutab ju laule! Edasi hakkasin oma silmanuppu veeretama sõnade rütmis ja taktis, - ja põlv tatsus laua all kaasa… Kohtumine tundmatuga. Kui ma ei eksi, toimus see Suigus? Pead ma ei anna, aga tähtis oli ometi, kui nägin pärispildis, missugusel moel ja näol meie pilli- ja laulumees lavale astus! Wäääuuuu! Saalis tekkis vaikus ja sahin, kõikide silmad astusid samme, mida astus Runni, kõikide hingamine muutus sama vaikseks, kui hingas Runni, sest… et nüüd hakkas ta laulma. Jah, aga – stop! -, mitte veel. Ootusärevas vaikuses seisis ta keset lava ja vaatas patseeriva pilguga üle saali ringi. Mõne hetke pärast Runni naeratas. Rahvas naeratas kaasa. Sellega oli kontakt loodud, soe ja kodune. Edasi võttis ta oma truu kaaslase sülle ja istus, patseeris veel mõnda aega silmadega, nagu tahaks nendega midagi öelda, aga muigas hoopis, andes sellega märku, et ei ütle, veel. Paar minutit on aeg, mille sisse mahub ära jutt, mida loed kauem, kui ühte pilku ära mahub… Ta küsis oma mahedal hääletämbril: “Kas teil kodus sokke on?” Vaikus. Et mis mõttes sokke?! Imelik ju, kui ei oleks... Ta kordas oma küsimust nagu isa, kes pojalt aru pärib, et kus sa oma ühe soki küll panid? “No kes tunnistab üles, kas tal on sokke või ei ole?” Nüüd said esimesed julged oma suud lahti ja jutujärjele looduselapsega, kellel nagu sokke ei olekski? Ega ma ei tea, kas tal kingades need parasjagu olidki…

18 Poogna Kratt

“No heakene küll, kui te kõik siin sokkides ei ole, mis ei tähenda, et te täna kõik siia paljajalu tulite, siis ma võin teile öelda, et ka minul kaob mõnikord mõni sokk ära…” Taas kontakt loodud, millega kaasnesid naerupahvatused. Esimesed duurid ja noodid hakkasid helisema kitarril, mis süles hoidmisest vist juba kuum oli. Sokikoll jälle kadus lemmik soki hõbelõngad sees kus ta on mu nupp ei noki olen mures mees enne pesu alles oli mäletan ma selgelt mälupiltki ette tuli sokikesest valgest R: sokikoll, sokikoll sokikoll on ühe jalaga pesumasinate sees tavaliselt elab ta sokikoll sokikoll sokikoll on ilgelt kaval ta loodan siiski kunagi ehk kinni püüan ta üksikuid ja kurbi sokke kapi sahtel täis tihti ma neid sokileski lohutamas käin mures ma ja mures pere paarilised kaovad sokisuhtest lahkudes kui maa alla vaovad R: sokikoll.... pesumasinale seadsin ümber püünisraudu hommikul sealt valla päästsin ämma käsikaudu

19 Aprill 2012

näost näkku sokikolli veel pole näinud ma ise käin nüüd paljajalu ehk nälga kärvab ta Runni Aimar 21.05.2009 Autor kommenteerib oma laulu nõnda: “See ei ole lastelaul! Mul on mure selle üldlevinud paranormaalse nähtuse suhtes. Panin pesumasina juurde rotilõksu ja rebaserauad, senini peale ämma kedagi pole tabanud, kuid ma ei kaota lootust. Kahtlustan tõsiselt ühejalgse sokikolli olemasolu.” Järgmiseks looks valib laulja Paskaak sel päeval jumal oma kodust laskis jalga kui võtsin ette siia ilma sündida ei vastutust ta tahtnud võtta kanda nii korraks otsustaski lihtsalt kaduda ma esimesed päevad olin vagur vaid mõne väikse viiksu kuuldavale tõin kuid juba varsti valla päästetud sai pasun ja üle hoovimaja hõljus minu vaim mu ema hooramisest elatise teenis ka vahel isa kohta tahtsin pärida mu andis jumal talle ristiks kõiki veenis ses asjas rohkem polnud miskit küsida läks veidi aastaid peale eelpool mainit sündi ma juba üürimaja hoovis korda loin ei nähtud iial mind kui taevaisa andi mu väikseid tegemisi saatis räige sõim siis mõne aja olin põgusalt ma koolis seal kohas kaua polnud mõtet virelda nii palju emakene asjast siiski hoolis et ostis esimeseks päevaks ranitsa

20 Poogna Kratt

jah elu ise mulle õppetunde andis nii olin varsti valmis veendunud paskaak ka saatus tihtipeale saaki ette kandis sest oli isaks mul ju siiski taevataat läks viimaks elurajal miskit ikka nihu sain hulga aastaid ranget türmi armuta nüüd läbi roostetanud trelli pistan pihu oh tuleks isa mind või kordki vaatama Ja inimesed saalis olid langenud Junnumaa poja käte vahele, mõnedel naerul suu, mõnedel pisar silmanurgas. Eks ole ju luuletuste ja laulude lugemise-kuulamisega ikka nii, et igaühele on kusagil midagi. Iga kirjutaja aga kirjutab läbi iseenda ja puudutab elu, mida elame päriselt. Me kõik.

Keeran käru R: ostuhallis keeran käru keeran käru keeran käru päevad läbi keeran käru riiulid on kõrged ostuhallis keeran käru seda kuradima käru palk on väike ülem näru elu pole kerge tütrekene esikaanel kaunis riidepuu ta väljapaistev isiksus kui punane on suu R: ostuhallis… poja unelmate amet olla bemmi roolis selle tarvis mitu aastat tuupis autokoolis

21 Aprill 2012

R: ostuhallis… elukaasal uued küüned säravad ja kaunid minu hooleks jätab köögis potid pannid kausid kitarrisoolo… tegijate hulgas olin kinnisvaraäris enne seda taksojuht ja sealgi mitte päris vahetasin ostsin müüsin saatanale hinge sarviline keeras käru saatus tegi ringe R: ostuhallis... http://www.youtube.com/watch?v=QTdLqD2Yuog Siit kulgeme edasi vestlusse, mis on minu ja Aimar Roometsa vahel kestnud üle kahe kuu. On ju nii, et igakord ei ole aega, ei ole meeleolu, ei ole vaimu, ja ei ole teab mida veel. Paras ja lugupidav on anda aega nii iseendale kui teistele. Ka lugemiseks, mõtlemiseks, seedimiseks… Ent ometi on mul tunne, et seda inimest ei seedi ma kunagi läbi. Mida rohkem ma küsin, seda rohkem ma küsida tahaks. Ega vist ilmaaegu ei ole olemas vanasõna, mis niisugust uudishimu kinnitaks: “Süües kasvab isu!” Tahaks ju kõigega kursis olla, onju!? Nüüd püüangi välja tuua olulisema ja paberit kannatava kirjapildi, mida uudishimulikud silmapaarid juba ammugi ootavad… Oo jaa, ma tean, kõik ootavad ju alati midagi enamat! See on ju täpselt sama, et ükskõik kui palju me raha saame, on saadust alati vähe, alati jääb mingi jupike kusagilt puudu. Tunnistan ausalt üles, et iga mu avaldatud persooni juures on midagi, mis jääb puutumatuks, mis on pühamatest püham. Ent läheme nüüd ja saame osa Sündinud Lavamehe tegemistest, igapäeva toimetamistest ja sellest, millest ta meile ei räägi…

22 Poogna Kratt

Mida ütleb sulle sõna "kratt"? Tänaseks on sõna "kratt" tähendus minu jaoks jäädavalt kallutatud ühte suunda - Poogna suunda. Sest kuidas ma saaksingi mööda vaadata sellest, millega nii eluliselt kokku puutunud olen, mille sünnile kaasa elanud ja pöialt hoidnud, ning põgusalt isegi ässitajate ridadesse kuulunud. Eks kratt ole läbi aegade üks hea ja parema kokkutassija olnud. Nii ka siin räägitud kujul, Poogna mahukas viljasalves mütates, üritab ta oma peremeestele ikka rammusamaid palasid ette vedada. Ehkki krati töö on olnud korralik ja hea, on peremeeste ahnus piiritu ja meie kõigi rõõmuks saadetakse teda ikka ja jälle oma korjereisile. Praegu ma lausa füüsiliselt tunnetan teda enese viljasalves krõpitsemas, ega oska aimatagi, mida ta sealt kokku kraabib.

Kui palju on Sinus "kratti"? Mõõtsin just krattmeetril ära, täpselt 0,5 promilli kratilisust minus leiduski. Ega seda nüüd palju pole, sest loomult olen selline ajutine inimene, mitte eriline pesahoidja tüüp. Kogumiskirge erilist pole ja nii ma seiklen uute muljete otsinguil. Materiaalse poole pealt ka kuigi nõudlik ei ole, kõike peab olema nii, et otseselt puudust ei tunne ja väga silma ei riiva, liikumised "naabrist parem" ja "kellel on surres rohkem asju" ei leia minus eriti kajastust. Küll aga "tahan kõike teada" ja loomupärane uudishimu on need, mis mu tegevusi ajendavadki. Et siis - igast anumast veidikene mekin. Tean, et paljude käest oma pealiskaudsuse tõttu sakkida saan, kuid väidan vastu, et ka minusuguseid pinnallibisejaid peab olema, kuidas siis muidu uutele jahimaadele jõutakse, kui kõik vaid tugevalt ankrus oleksid ja sügavkündi teeksid. Ja nii ma libisengi rõõmsal meelel ühelt tegevuselt teisele. Võiksin isegi öelda, et kratin muljeid, aga ma ei ütle. Muideks, isamees olen ka olnud: näälu pulma jäi too tegelane ootamatult tulemata ja pulmalised polevat arugi saanud, et päris isameest polnud. Jõudsin ämmagi nutma saada, saavutus missugune! Siis olen ma üks kord Snegurotska olnud, tänavu esimest korda ka Jõuluvana.

23 Aprill 2012

Aegade alguses olen diskori ametit proovinud, vennapoeg tegi minu riistadega algust ja – amet hakkas külge . Minul on aga kõik mööduv, nagu ma juba rääkisin… Sina aga ära lase end sellest ajalooliset tõest häirida, ajakirjanik ajab ikka oma joru. (Tõehetk!) Sinu saavutused elus? Silmas pidades su pinnapealsust ja ülelibisemisi võiks pakkuda, et ehk on need omadused hoopiski ehk edasiviivaks jõuks? Selline üdini tänapäevane küsimus, et saavutused on vaja kindlasti välja uurida ja vaekausile asetada!? Eks siis peab. Kuigi, nagu juba eelnevalt mõista püüdsin anda, eelistan ma järjest enam olemist omamisele. Ning täna siin, ajas tagasi vaadates, mõtlen üheks olulisimaks saavutuseks, et olen saanud juba üle poole sajandi oma saavutustele kaasa elada ja ma plaanin aina jätkata seda tegevust. (Kas te saite aru, mida ta vastas, mina küll ei saanud…) Et mul on olnud õnn tunnetada seda sõnulseletamatut energiavoogu, mis saalisolijailt lavale tulvab. Et olen näinud kuulajaid naeru lagistamas, olen näinud ka ehtsaid pisaraid. Neil hetkedel olen küll siiralt kahetsenud, et mu kasinad oskused ei luba väljendada ja vastu anda kõiki tundenüansse, kogu seda heliderikkust, mis minus pulbitseb ja mida see energiatulv veelgi lisab. (Ta alahindab oma oskusi.) Et olen saanud tegeleda mulle mingil ajahetkel oluliste ja põnevate asjadega. Ja et enne "edasi libisemist" olen ma enamasti küllaltki pühendunud ning suutnud niiviisi luua enesele üsnagi selge ettekujutuse maailma toimimisest inimkonna praeguste teadmiste valguses. (Väga diplomaatiline lähenemine.) Et mul on neli lapselast, kellele ma, kui võimalust, muinasjutte vestan ja laule laulan, ning kes on ka mu siiraim publik. Uskuge mind, nemad ongi ainus ja tõeline elu eesmärk, saavutus, mille poole püüelda! See teadmine lihtsalt tekib teataval ajal. Ning küsimuse teisele osale arvan jaatava vastuse piisavalt tõelähedase olema. Milline poiss olid sa lapsena? Kuna vanasõna ütleb, et kes vana asja meelde tuletab… Kuid

24 Poogna Kratt

kuuldavasti poisslaps jah olingi olnud, ja ilmsesti õpetajate lemmik, sest nad tavaliselt ikka juba kooliaasta algul mind tagaridadest esipinki oma silme alla istuma nõudsid, ning nõnda mu tähelepanuvajadusi rammusalt väetasid. Kelle rammusalt väetatud lemmik oled sa nüüd? On sinus sedasama “lemmikut poissi” veel ja jätkuvasti? „Lemmikuks poisiks“ olemise koha pealt on muidugi meeldiv tõdeda, et maailm pole mind unustanud. Paljud mainekad firmad pöörduvad igakuiselt kirjakestega, kus ilusad numbrid peal. Ja kui ma siis vahel nendest nagu väljagi ei tee, ei unustata nad mind ikkagi, vaid saadavad aina uusi ja uusi kirjakesi, küsimusega: “Millal maksad?” Teate, südame teeb soojaks selline tähelepanu jätkuvasti. Aga muis asjus ei julge eriline otsustaja olla, - et kelle ja kui palju lemmik. Eks see peaks rohkem välisvaatlejale silma hakkama. Samas - toetavaid küünarnukke on tunda olnud küll ja tuleb tunnistada, et ma oma ülesastumistes nende poole ikka püüdlen ka. Sest iga looming, olgu see kuitahes hää või kehvakene, nõuab publiku tähelepanu. Ja ega saa nuriseda, olen seda saanud vaatamata sellele, et kui ma ei pea end elus kuigi enesekeskseks inimeseks, siis omas loomingus olen küll väga egoistlik ja loomeprotsessis vaid omaenese naudingule keskendunud. Võin kinnitada, et loodu kvaliteet - üldtunnustatud tõekspidamistest lähtuvalt - ei vähenda ega suurenda loomisest kui protsessist tulvavat rõõmu kuigivõrd. Arusaamine ja kahtlused saabuvad hiljem ning siis kuhjuvad sahtliread. Omas loomistuhinas, kui see saabub, olen looduslähedane nagu mahetootja põllumajanduses, teadmisteväetisega rammutamata. Ega see nüüd mingi uhkeldamise koht pole, aga selline ma olen. Kaasasündinud rütmitunne, mis nagu väike mootor mu sees tuksub, on see, mis tagant sunnib, mõnikord suisa käigu pealt riimis rääkima. Seepärast ongi luule minu jaoks eelkõige sõnademängu võlu, riimi ja rütmi tulevärk. Lauluviis on aga loomulikuks jätkuks sinna juurde. Sügavat mõtet, no mis suurt ja sügavat mõtet (ehkki vastavaid süüdistusi on mulle esitatud) ühel keskmisel eesti mehel ikka olla saab! Ja miks peabki kõik nii sügavamõtteline

25 Aprill 2012

olema, võib ju ka pelgalt riimimise lustist mõne vemmalvärsi välja võluda? Eelkõige eelistan naerulohke põskedesse saada, mitte mõttekurde otsaette tekitada. Kuid, - pange tähele! -, ma ei halvusta sügavkünni tegijaid, nagu nemad tihtipeale pinnavirvenduste kujundajatega teevad, vaid arvan, et kõik vähegiviitsijad siin päikese all teretulnud on. Pääasi, et tegijal enesel nauding tekib, ja kui seda ka pole, vot siis oleks küll targem asi sinnapaika jätta. Sinu tagasilöögid elus ja loomingus? Oled sa mõnikord visanud mõne oma asja nurka ja jätnud sinnapaika? Ah need viskamised, jätmised? Alles hiljuti viskasin haamri nurka, kui näpu pihta virutasin ja sinna ta jäigi, ja paras talle! Ning eks ole muidki tegevusi sinnapaika jäetud (tuleb tunnistada), kuigi enamasti nad ootavad lihtsalt oma järge, pikalt ootavad. Mõni on jõudnud äragi oodata. Ning muidugi on elus kaotusi olnud, on ka võitusid, on sõpruse ülevust ja reetmise kibedust ette tulnud. Elu ei saa ju kogu aeg ülesmäge minna ja kes pole kaotusvalu tundnud, ei oska ka võitja olla. Kahjuks meie saavutuskeskne ühiskond ei oska seda hinnata, ei oska hinnata kaotuse kainestavat kogemust, mis edasiliikumise vääramatuks tingimuseks on. Loomingus aga? Kuna ta mul nõndaviisi isepäiselt ja iseenese rõõmuks sünnib, siis pole seda mõõdetavat alusplatvormi, mille pinnalt tagasilööke arvestada. Loksun siis temaga koos aina edasi - tõus, mõõn, tõus, mõõn… Jah, praegu on küll mõõn selles loomingus, mida KRATT minult oodata võiks. Kuid ega ma laiskle. Klaviatuuriklõbin on mu alatine kaaslane, kuid tulemus teistsugune - projektimaiguline, rahalõhnaline. Õnneks on ka see loominguline ja rahuldust pakkuv tegevus, mis mind hetkel üsna jäägitult endasse haaranud on. Poognaski olen harv külaline. Aga usun ja loodan, et ühel kenal päeval jälle platsis olen, nägu muigel ees. Millise loomingulise (rahamaiguse) projektiga siis tegeled? „Projekt“ on üks kaasaja võtmesõnu ja selleks võib pidada nii raha viivaid kui toovaid tegevusi. Näiteks kui naabrimehega

26 Poogna Kratt

mõni kauamängiv artikkel läbi arutada, on see naisele ettekannet tehes juba projekt mis projekt, pealegi koos projektijuhtimise ja sellele kulunud nädalavahetusega. Mina küll nii karmides tingimustes ei tööta, vaid pehmemate väärtustega. Ütleme - kui küla kiigeplatsile on uut ilmet vaja, siis ega seda tänapäeval ju kirjatööta saa. Püüangi abiks olla ja päästan oma loomevaimu projektile valla, ja raha tuleb. Nii ma siin toimetan iseenda ja kogukonna rõõmuks. Tean, et töötad Virtsus ühe suurema projekti kallal. Ega sa ju ei taha meile avaldada, mis see on? Oma tööasjadest ma eriti rääkida ei taha küll. Ei meeldi mulle vahetpidamata tööst vatrajad, nagu muud elu polekski. Ja see Virtsu projekt on ka nii toores alles, et.... Kuid kes siis ei tahaks elada ilusas ja kaunis aktiivse eluviisiga inimasunduses? Tavaliselt selline paik leitakse, aga mina olen minekuks liig laisik. Nõnda siis koha peal kogukonna nimel tegutsengi ja mitte üksi, - on terve hulk inimesi, kes on otsustanud oma elu-olu veidi laiema pilguga vaadelda ja õla alla panna, kus võimalik ja otstarbekas. Meie arvamust viiekümne aasta vältel tulemuslikult kujundanud võim on jätnud ühistööst ettekujutuse, kui millestki naeruväärsest ja sunniviisilisest, loonud paljudes visalt püsiva ettekujutuse iseolemise, -otsustamise, -tegemise mõttetusest. Püüan seda arvamust muuta. See ongi "Virtsu projekti" sisu minu vaatevinklist ja muidugi sellega kaasnevad praktilised väljundid, millest veel vara rääkida, kuid mis, ma usun, kindlasti teoks saavad. Kumb tuleb enne sinu juurde, kas muusika või sõnad? Nii ja naa. Minu peas ringleb alalõpmata igasugu lause- ja viisikatkeid, mis üksteisega põimudes mõnikord suuremaid saarekesi moodustavad, tekitades loometuhina. Ja loon ma siis, kui miski helin mu peas nii meeldivaks saab, et selle kusagile jäädvustama pean. Seejärel tuleb leida helidega sobiv sõnamuster. Kui leian, saab laulu. Kuid enamasti on küll mingi luuletus või riimijupike see, mis enesele viisimustrit kõrvale otsib ja siis, kui hästi läheb, saab samuti laulu. Väga harva, kui olen mõnd luuletust-laulu

27 Aprill 2012

sihiteadlikult „treinud“ ja selline teadlikult tehtu ei anna spontaanselt tekkinuga võrreldavat loomenaudingut ja ka hiljem tundub enese jaoks sisutühjana. Kaaskodanike arvamuse eest siinkohal ma ei vastuta. Küll on aga teiste inimeste luuletustega selline asi, et mõni neist omaks nagu nähtamatut noodikirja ridade vahel. Ei jõua veel lõpuni lugedagi, kui kaasa ümisen ja niiviisi on tekkinud mitmeid väga südamelähedasi lahendusi. Ning neil juhtudel jääb küll üle vaid sügavalt kahetseda, et mu elutee muusikaõpingutega pole ristunud ja tehnilised oskused sellest südamelähedusest vaid murdosa edastada lubavad. Oled sa päevade või ööde laps? Loomult olen ööinimene, õhtune tegutseja. Kuid võin julgelt öelda, et olen kõike proovinud: unetuid öid ja poole päevani magamisi. Kõige rumalam tegu tagantjärgi tarkusena oli mu aastaid kestnud 24/7 eluviis, mis meil ju nii populaarne - olla kõigile vajalik ja kättesaadav. Enda elu elamine sai asendatud mõttetu sagimisega, tulemuseks krooniline rahulolematus. No ei soovita, enam mitte! Praeguseks, maharahunenuna, saan nautida hommikust varajast ärkamist ja enne voodi hülgamist pikki mõtisklusi maailma toimimismehhanismide üle. Ring tehtud. Naised sinu elus? Kuule, väike väänik, kuhu sa tüürid? Kuid ma pean ju ikkagi vastama, onju. Näis, kas wäänlen wälja. Oo jaaa…, ning nägu kisub laiale naerule. Naised mu elus? Nad on mind alati ümbritsenud, moodustanud selle turvalise kaitsekihi, ilma milleta karm ümbritsev maailm juba üsna alghetkeil mu kaduvikku uhtunuks. Esmalt oli naine, kes oli minu jaoks kõik, kes oligi minu maailm. Siis avastasin ka teisi, olgugi esmamainitust väiksemaid, määratult rumalamaid ja tüütumaid, kuid tasapisi hakkas neist kiirgama mmm…, milliseid unistusi, nad kasvasid ja nende tähtsus kasvas, kuni hakkasid varjutama ka seda kõige targemat ja turvalisemat. Siis eraldus neist üks, võttis kätte ja andis mu elule ühtäkki mõtte. Andis vaikselt eneseimetluse kilbil olesklemise

28 Poogna Kratt

ja igavikku lahustumise asemel võimaluse edasi kesta, andis uue maailma. Ometigi jäid ka naised paralleelmaailmadest, naised täis magusaid unistusi lootuste teel. Kuid sellest me ju, mõistagi, ei räägi. Sina ja alkohol? Alkoholiga me nagu kaks kanget, pole tema minust ega mina temast jagu saanud. Eks ma, sarnaselt paljude muude tegevustega, hakkasin kunagi küll raginaga pihta, aga varsti suurem huvi kadus ja nüüd püüan viinavõtmise juures rohkem viilida kui tegutseda. Küllap saaks ka päris ilma, kuid pole enesele sellist eesmärki seadnud, õlleklaasi kõrval kuidagi harjumuspärasem sõpradega sumiseda. Kes aga ilma hakkama saavad, - minu lugupidamine. Kas usud kõrgemasse dimensiooni? Milliseid mõtteid selle „kõrgema“ puhul heietada? Kas vaatleme moodsat, lisadimensioone lubavat, stringiteooriast lähtuvat? See alles mõneti toores ja katseliselt tõestamata, seega pole veel uskumisküps, kuigi jah, teema on ääretult huvipakkuv ja lootustandev. Või pidada silmas müütilist vaimolendite elupaika, kuhu meil nagu asja ei peaks olema, või kui, siis peale oma surma juhul, kui oleme hästi käitunud. Seda me, ekslikena loodud, paratamatult pole. No ei suuda siin eriline uskuja olla: usuturul on küll pakkuda jumalaid igale maitsele, ometi on neil kõigil üks puudus. Kuigi väidetavalt kõikvõimsad, on nad oma maapealse sihtgrupiga suhtlemisel saamatud. Sellisel umbkaudsete märkide tasandil alles, et vajavad terveid horde vahetalitajaid. Need maaletoojad aga oma intriigitsemiste, kasuahnuse ja vasturääkivustega mulle teps mitte ei istu, seega ei suuda ka nende väidetavatesse peremeestesse tõsiselt suhtuda. Selgeltnägijate testi sooritaja auhind, miljon dollarit, pole ka veel omanikku leidnud. Kuid posijad, teadagi - rikas rahvas, neid lihtsa rahaga ei peibuta. Inimesed on erinevad, minul lõppes soovunelmatesse uskumine lapsepõlvega, mõnel on see elukestev, kuidas kellelgi. Seega vastus kahjuks eitav. Teadusajakirjas „Poogen“ on mul ilmunud ka

29 Aprill 2012

vastavateemaline uurimusartikkel: „Kusagil Paralleeluniversumis:“ http://poogen.ee/?SubID=8&ArID=51976 Kui astud lavale, kas sinu jaoks on oluline, kui palju rahvast saalis istub, või ei ole see määrav, ja pead oluliseks midagi muud? Millist nippi kasutad, et leida publikumiga esimene kontakt, side? Eks suurem rahvahulk ikka kõrvust tõstab küll, ei saa salata, kuid ega ma suurtesse saalidesse pole sattunud ka. Ikkagi selline hobinokitseja ju. Kuid esineda mõnele inimesele on nagu isiklikum tunne ja vastutus suurem, hulga ees loodad, et ehk kõik ei pane tähele, kui miski viltu läheb. Tähelepanu püüdmiseks ma midagi eriskummalist küll ette pole võtnud. Lihtsalt olen teinud seda, mis enesele on meeldinud, ja kui seda meeldivust veenvalt välja elada, tullakse ka kaasa. Ning energiatulv, mis sel juhul kuulajailt vallandub - pole sõnu, juhtugu seda või kord elus - ka selle nimel tasuks pingutada. Mõnikord, kui nagu pole see õige päev, et laulust rõkkaks rind, ja ei suuda oma käsilolevasse tegevusse sisse elada ja sinna kogu hinge panna, siis pole ka mingisugust vastastikust keemiat tekkinud. Asi on küll tükitööna ära aetud, kuid rõõm tehtust jääb olemata. Mida muudaksid oma elus? Eks jah, nii mõnigi asi hingel kripeldab, et võinuks ju teisiti olla, kui oli. Üldkokkuvõttes aga pole mul häbeneda ega kahetseda midagi, olen saanud kogeda paljugi huvitavat ja midagi hullu ka korda saatnud pole. Seega ei hakka asjakohaseid ametkondi oma elu muutmisega koormama. Sina ja sinu teine mina? Ei-no, päris isiksuse kahestumist ma ei tunneta, aga miski tegelane mul siin sees ikka istub. Ega ta küll ütle, on ta mina, sina, või tema, aga mõttetalguid korraldab, ja tänu temale saab nii mõnigi segane asi selgeks. Kõige hullem, et viimasel ajal on ta varajase ärkamisega ja siis ei lase ta mul ka

30 Poogna Kratt

magada, muudkui aga heietab, vahel juba poolest ööst, ja enamasti on sellega ju huvitav kaasa minna. Teemade ring on lai ja ettearvamatu - mõnikord päevakajaline, mõnikord aga suisa ootamatust suunast, suigatushetkede unenäoklipid vahel. Päris põnev on temaga, kutsuksin teidki osa saama ja eks te saategi, sest küllap osad mu laulud-luuletusedki temalt pärit, kes muu neid ikka ette söödab. Süüdlane leitud. Sa oled tulnud Junnumaalt. Räägi meile oma maast! Junnumaa on võrdväärne teiste võimsate - Mulgimaa, Virumaa, Järvamaa ja muud maad - ridades. Praeguseks nimetuseks on Koonga vald. Kohale jõuab Pärnust Lihulasse sõites, või vastupidi. Ega mind selle maaga rohkem seogi kui geenid, mille ema mulle kaasa pakkis, ja neist tulenev juurtetunnetus. Lisateabeks pean, nagu teiegi, märksõnaga „junnumaa“ google'i-poiste poole pöörduma. Ka junnu keelest ei tule hoobilt rohkem meelde, kui et Veskitalu, kus mu tädi elab, seda kutsutakse Müldre („l“ kangelt hääldatud). Kuna nüüd vanem tütar taas junlaste keskel elab, siis on kontaktid päritolupaigaga tihenenud. Olen palju ringi kolanud sealsetes soodes ja rabades. Tundnud imelist rahu ja suursugusust põlises Mihkli tammikus, nautinud vaadet kõrgel ja kunagi väga võimsana seisnud Soontagana linnamäel ning jalutanud Kurase küla paeste jäänuste vahel. Soovitan teilegi, tulla ja tutvuda selle visa ja vabadust armastava rahvakillu järeltulijate ning nende elukohaga. Kuidas sattusid Poognasse? Miks “runni aimar”? Ikka soovitustega sattusin, pärast seda, kui mõttekaaslaste otsingul Pärnu Luuletaeva Laterna rahval ühe õhtupooliku oma laulude-lugemistega hakkama olin pannud. Nemad panid pahaks, et miks ma veel Poognas ei vigureeri (sõnast vigur). Nii ma oma lorilugudega Poognasse purjetasin. Tunnistan, et selle ajani luuleraamatud minu näppu puutunud eriti ei olnud. Ma ju lugemuselt säänne tugitooliteadlase tüüpi, ehk teisisõnu - mitteaktiivne nohik. Kindlasti väga kirjanduskauge tegelane, kes näiteks Käsmus, teaduse suvekoolis, end väga koduselt tundis.

31 Aprill 2012

See kirjutav maailm, mille Poogen mulle avas, on olnud põnev ja kaasakiskuv ning inimesed, kellega olen tutvunud, on lausa kuldaväärt ja tasapisi sigines minugi „sõnavõttudesse“ tõsisemaid noote. Oli aeg, kui ma selles portaalis lausa elasin, praegu on küll mõtted rohkem mujal, kuid kindlasti mitte jäädavalt. Küllap olen oma „Poogen puhkuseks!“ mõtteviisiga nii mõnelgi karjäärihimulisel ja arenemisvõimelisel harja punaseks ajanud. Aga palun mõistvat suhtumist, minul tõesti ei ole kusagile kiirustada ja võin rahulikult nautida Poogna toredat seltskonda ja seda, et mind on omaks võetud. Ning kallid kaaspoogendajad, suurimaks auhinnaks mulle on naerukurrud teie suunurkades ja sära silmades. Olen seda kogeda saanud. Aitäh! Alias “runni aimar” sattus aga seetõttu, et interaktiivne kirjanduslik portaal tol hetkel muud nime ei tunnistanud, kuid ma olen rahul selle juhusega, sest Runni on mu poisipõlvekodu nimi, ja eks mind küla peal niiviisi ka kutsuti. On sul oma iidol, muusa? Eelistused muidugi on nii muusikas, kirjas kui ka kunstis, aga enesele iidolite tekitamiseks olen liialt tuim inimloom, no ei suuda kellestki ega millestki mõistust võtvalt vaimustuda. Või kui, siis viivuks, et seejärel maailma edasi uurida, tunnetada. Kuid muusa? Ega te ju ometi arva, et muusata võiks heliredelist mõnegi heliseva noodi kätte saada või vaimustatult kirjatähti värsiritta sättida? Hea, kui on, kelle nimel seda teha, siis saab tehtu mõtte ja looja ise rahuolu tunda. Küllap ka muusa. Algab must veedraakoni aasta. Mõnede allikate andmetel on see meie viimane aasta siin planeedil. Kuidas suhtud horoskoopidesse ja ennustustesse sina? Kas oled kergeusklik, ebausklik, umbusklik, või kogunisti hobi-usklik Olen skeptik, raskelt ja ravimatult. No ma ei tea, on 21. sajand, uskuda sellist jura! Mis seal peakestes ikka toimub? Seda oleks huvitav uurida, see teema pakuks küll huvi. Kas

32 Poogna Kratt

keegi teab, mitmes ettekuulutatud maailmalõpp see inimkonnal üle elada on? Seega - olgem rahulikud, kuna need lõppemised nii märkamatud ja tajumatud on olnud, siis igal juhul oleme karastunud lõpuületajad. Majanduskriisi eest ma vastutust ei võta, kuid olen siingi optimist. Horoskoobid, ennustused - vägagi tõenäoline, et kui palju lobiseda, annab tagantjärele midagi ikka täppiläinuks tõlgendada. Ja miks mitte ennustada, kui see leiva lauale toob, olen isegi kaalunud. Kõlaks ju uhkelt - AS Aimari Ennustused, ning kui veel Hiina ja India turule siseneda... mmmm. Teeme siis sinu uuele ettevõttele natuke ka reklaami, loodan, et see on lubatud. Millist tulevikku ennustab "AS Aimari Ennustused" meie, kuidas seda nüüd ilusti öeldagi... kirjanduslikule maastikule, kus Kratt praegu veel (loe: juba) oma esimesi samme astub? Ma ju ütlesin, et wäärt wärk see ennustamise äri! Juba tellimused tulevad, mul alles müügitiim ja soolapuhujad paika panemata. Mis muud, kui ise Solitaire pealt vaatan - klik-klik-klik-klikkk… Paistab, et kirjanduslikul maastikul on täiesti kirjanduslik tulevik. Poogna mahukad riiulid kannavad lisanduva raskuse ka sel aastal välja. Kuid uutel tulijatel soovitan ettevaatlik olla, vanad olijad löövad hambad säärde. Seetõttu muretsege säärekaitsed! Krati vastu ei aita miski. Tema korjelennud muutuvad veelgi nobedamaks ja tulemused sisukamaks. Ta peremehed lausa oigavad kokkuveetud sõnavarakirstudes sobrades. Tulemused aga…, no neid saame me näha.

Ärkasin vara koos jagan sinuga üht sulnist suvehommikut kus kastepiisad pärlendavad rohul veel ööst on jälgi jäänud mälud läbi kammitud ju üksik heinaritsik sirtsub kasetohul

33 Aprill 2012

sulet laugudel on selle suve toon su huuli mõtteis suudlen joobun nagu loom veel viibi hetk ja kinnisilmi lama ma alles asusin sind avastama Tantsi, tüdruk, tangot! See õhtu tantsupeoks nii täieliselt loodud. Orkester pille alles häälestama läeb. Siin keegi salamahti silmadesse joobund. Vist oled pime, seda tõesti kui ei näe. Sees ootusärevus, kas mängitakse tangot. Veel pole täidetud su edev tantsukaart. On mu kokteiliklaasis aimatavalt mangot. Sealt veidi julgestust ning jälle silmavaat. Said pillid üürgama, nüüd õhus tunda lootust, kuid valsse, rumbasid, fokstrotte voogab sealt. Veel seisan kannatlikult, naudin tango-ootust. Siis alles tundma saad, kes täna paneb pealt. Autori kommentaar: ega ma nüüd nii suurt panija poiss polegid, aga unistada ju ikka võib…pealegi, tango mu lemmik tõega, jah, seda paneks küll. Karbuss veel kõhu ümber kinnitasin turvarihma kui juba metsa poole pingsalt tiris tee sirts pilvenarmast tulnud sügisvihma lõi virvendama sopaloigus vee

34 Poogna Kratt

jah oli plaanis pere seenemetsa viia et heastatud saaks selle kuu pohmell nii rasket ohvrit polnud toonud iial ja viivuks mõtlesin et olen ikka loll kuid õnneks mõnisada meetrit saingi sõita mu vana auto tegi törts ja seisma jäi ma välja ronisin et veidi aega võita ning päästev mõttealge ajukääru lõi ma kaasal ütlesin me auto on nüüd kutu ta täitsa kasutu kui vananend kaloss ja uhkelt teatasin siis läbi naise nutu on ilmselt umbe näinud masinal karbuss siis naine lapsed lükkasivad koju ja mul ei läinud korda nende vaev me päevinäinud vana autoroju on õlle jaoks ju loodud pühapäev Need värsiread loovad pildi Al Bandyst ja tema perekonna ühest järjekordsest jobust pühapäeva hommikust… Millegipärast ei tundu ainult mulle nii. Aga eluline on see seebikas sellegi poolest, mille on samuti loonud ju loojad inimesed, kes on ehk samuti oma hinges lihtsad ja avalad looduse lapsed. Aimar on suutnud endalegi tahtmatult puudutada seda kohta, milles end ära tunda võib igaüks, või on niisuguses pühapäevas vähekenegi igast ühest midagi. eelmise sajandi mudel ...jah muidugi tundsin kuidas värises maa ja avanes taevas muidugi tundsin kui`s su varjudest sõrmed tardumist trotsivas tormihoos sõrmisid hinge mu keeli

35 Aprill 2012

kes osanuks loota et mina eelmise sajandi mudel millestki sellisest osa veel saan

Ma tänan sind, Aimar, et nõustusid meie ajakirjale end ava(lda)ma, ja mulle, kes ma sinuga ikka aina torisen ja torisen… Aitäh sulle, naerukurrude looja! P.S. Ütlen teile saladuskatte all, (allo allo!), et selle rahva lemmiku, kellel on oma mõõt ja pillid ja laulud, hääles on midagi väga võssotskilikku…

(Toimetas: tolmukas)

Priit Kaare ja Kevin Poll Selles Kratis on luubi all kaks Kadrina poissi, Priit ja Kevin, kes a n d s i d ä s j a k o o s v ä l j a luulekogumiku Topeltmäng. Kui Priit Kaare on mõningatele pogenistidele tuttav, siis Kevin ei ole veel Poognas aktiivsust näidanud. Et tegemist on Topeltmänguga, esitasin mõlemale ühesugused küsimused, vaatame, kuidas nad nendele vastavad. PRIIT KAARE

Esimene vabatahtlikult kirjutatud teos? Mäletad? Ajend? Esimese luuletuse tegin umbes kahe ja poole aastaselt. See

36 Poogna Kratt

TOPELTMÄNG

oli lühike vemmalvärss jänestest ja kitsedest. Järgmine tõend on 1997. aastast. Tekst kandis pealkirja „Vanapagan“ ning leidis tee kooli almanahhi "Juured ja võrsed 2". Suurem huvi riimikunsti vastu tekkis 1999. aastal. Ajendiks olid sõbrad, muusika ja tolleaegsed lemmikartistid. Kahjuks pole sellest ajast midagi säilinud. Teoste sõnumi tähtsus? Sõnum on minu jaoks teisejärguline. Luulest ma seda ei otsi. Selle jaoks on teised kanalid. Mina naudin eelkõige keelekasutust ja riimi. Samuti pean oluliseks, et tekst oleks sujuv ning teema konkreetne. Minu jaoks on luule pigem meelelahutus kui tõeotsing. Varjatud mõtteid ma oma tekstidesse ei peida. Minu luuletused on enamasti lihtsad ja üheselt mõistetavad. Mõtete sündimise ajend? Millest tekib teos? Teemad tekivad täiesti juhuslikult. Vahel pakub keegi teine teema, vahel tekib teema seoses mõne spontaanselt pähe

(Foto: Kairi Kaare)

37 Aprill 2012

karanud riimijupiga. Ideed kogunevad telefoni või notepad’i. Kui tekib vaba hetk ja tuleb tuhin peale, siis valin sobiva teema, otsin oma märkmed välja ja hakkan kirjutama. Tahtlik, loomulik või sundiv stiil? Enamasti tuleb ennast natuke tagant utsitada. Miski peab motiveerima. Tekstid tulevad mul tegelikult küllaltki raskelt ja mõnikord võib nendega päris kaua minna. Kuna naudin pigem tulemust kui protsessi, siis tavaliselt ma ühtki teksti pooleli ei jäta ja ainult kirjutamise pärast ei kirjuta. Topeltmäng? Miks? Arvasin, et kogumiku nimi võiks viidata sellele, et autoreid on kaks. Lisaks olid esialgses valikus paljud teemad topelt – nii minu kui Kevini sulest. Kadrina kui inspiraator? Pakun, et kaudselt on see koht igat mu teksti mõjutanud – on kujundanud mu suhtumist ja maailmavaadet ning vorminud mu stiili selliseks, nagu see on. Otseselt Kadrinast inspireeritud tekste olen päris palju kirjutanud, kuid enamus neist on mõeldud siseringile. Luuletused MINU MAA See on Ontika pank, Suur ja Väike Taevaskoda Ehalkivi Letipeal ja liigirohked puisniidud see on Seto Kuningriik ja eepos Kalevipojast Vana Tallinna liköör ning olematu rongiliiklus See on Piusa koobastik ja Harju-Viru platoo Nõiakaev Tuhalas ja lõhnaelamused Kehras see on Valaste juga ja Epu-Kakerdi soo Kiviõli tuhamäed ning Alutaguse metsad See on põlevkivitööstus ja Läänemere kilu

38 Poogna Kratt

Nelijärve seitse järve, pääsuke ja rukkilill see on Viljandi Folk, Võsu rand ja laulupidu Kadrioru lossipark ja piiriäärne Narva linn See on Matsalu laht ja Kaali meteoriidikraatrid ainulaadne Kaika kuplistik ja Kasari jõgi see on rahvas, kultuur, ajalugu ning maastik see on sini-must-valge, tammeoks ja kolm lõvi! TUNNIVAATLEJA Ma vaatlen taevast, jälgin tähti ja kuud ühes käes teleskoop, teises sodiaagi joonis ma vaatlen taevast ning kuulan, mida uut mulle räägivad planeetide konstellatsioonid Ma vaatlen tähti, lootes leida vastuseid kas nad ennustavad õudu nagu Edgar Egipte? Ma vaatlen tähti nagu Mang või Galilei kas maailm lõppeb aasta lõpus otsa või mitte? Ma vaatlen taevast, laual Pauksoni kalender uurin korrelatsioone nii, et aju rebeneb ma vaatlen taevast, kuni äkki kõik on selge vastused ei ole taevas, need on sinus eneses! KODUS JA VÕÕRSIL Nad käivad üle lahe ja vahel üle kahe raha teenimas ja uusi võimalusi püüdmas käivad ehitamas, lammutamas ning vahel ka pankasid röövimas ja kukeseeni müümas Nad tulevad reedel, joovad ja naeravad näod on väsind ja seljakotid on suured ja lähevad pühapäeval viimase laevaga kui lahkuvad vaevaga oma perede juurest Nad käivad ja käivad ja vahetavad linna mõned käivad kaugemal ja mõned lähemal igal ühel oma põhjus, et tulla ja minna

39 Aprill 2012

ja meie ei tea, mis see nendele tähendab Nad ütlevad: "Hüvasti!" ja haaravad pagasi lahkuvad, et mõne aja pärast jälle naasta ja kui nad lõpuks kodumaale tulevad tagasi loodan, et siis võtavad ka Galojani kaasa NÄGU ma teen näo nagu ei näinud ja liigun vaikselt edasi ma teen näo nagu peale minu ei oleks olnud siin kedagi sa teed näo nagu nägid, sest sa nägid, et vaatasin ja kui ma oleks piisavalt tugev, siis ma vaataks tagasi ma teen näo nagu poleks näind, mida ma'i oleks tohtind näha nüüd elan aastas kolmsada kuuskend viis päeva miinus täna sa teed näo, mida ma'i näe, sest ma'i vaata tagasi sa teed näo, mida tõenäoliselt oled teinud alati ma teen näo nagu sina, sest mulle ei meeldi olla näotu ma teen näo nagu sina, kuid mina jään maski all ju ikka näotuks sa teed näo nagu hooliks ja ma peaaegu jään uskuma ning su viimase sõnumi oma telefonist kustutan ma teen näo, mida sai näe, sest ma'i vaata sinu poole selle näo teen neile, kes ootavad mult emotsioone sa teed näo nagu mina, sest taipad, kõik on tasakaalus mina naudin kaotatud võitu ja sina võidetud kaotust ma teen näo nagu ei kuulnud ja liigun vaikselt edasi ma teen näo nagu linnamüras ei saanud aru ma sõnastki sa teed näo nagu tegid tookord, et varjata pettumust kui andsin alla, selle asemel, et leida lepitust ma teen näo nagu ei märgand, sest nii on kergem endale ma teen näo nagu olen su'ga aus, kuid tegelt hoian kõik endasse sa teed näo nagu saad aru, kuigi tegelt ei mõista mind nii kiiresti unustada kõik olnu pole lihtsalt võimalik ma teen näo, mida pole, kuna ei suuda harjuda ma teen küll näo, et olen rahulik, a tegelt tahaks karjuda sa teed näo, mida ma'i tea ja mida ma pole varem näinud sest minu õnneks või kahjuks pole me varem nii kaugele läinud ma teen näo, et varjata tõde ja hammustan korraks keelde

40 Poogna Kratt

ma teen näo, et ei mäleta, kui küsid, kas mul on meeles sa teed näo nagu ikka, kuid su nägu jääb kuidagi võõraks avan küll suu, kuid vaikin, sest ma ei usalda võõraid MINU TUBA siin lasen vaimu vabadusse ja võtan aja maha see on minu tuba, sa tule edasi, kui tahad siin on hubane ja mõnus ning ida poole aken nii et päike paistaks hommikuti ruloo vahelt see on minu tuba, siin kehtib minu luba mustad sokid keset tuba mitu päeva juba laual kahvel ja nuga, leivapuru ja taldrik valik erinevaid pliiatseid ja kirjutusmasin see juhtmete ja hiirega, mis teeb häält vahel nagu tahaks kaas ära lennata päält mu joonistused, visandid ja kohvitasski rahakott ja passki, kõik on laual sassis põrandal on kõrb, riidekapis on džungel ja maas mingi juhe mööda põrandat kulgeb paar tühja taarat ja klaas kraaniveega ning vetsupaberirull - see on põhiteema! see on minu tuba, see on mu pelgupaik siin ma laen oma akusid, kui eluvaim hakkab välja voolama nagu ninast nohu ja ma vajan timeouti, et oma m teid koguda siin ma vegeteerin ja lasen leiba luusse ma siin ma põen pohmakat ja oma tekste luuletan siia maandun õhtuti, kui unemati teretab ja kui hommikul ärkan, une peletab telekas see on minu tuba, õujee, sa panid täppi siit toast tuleb õllekat ja muhedat räppi siin on vähe ruumi, a palju polegi vaja sõbrannad mahuvad voodi ja sõbrad voodi alla

41 Aprill 2012

ja kui tahad lisapatja, ära kisama hakka muidu tuleb ema ja annab isaga tappa siin on õhukesed seinad ja kostuvad läbi a teised tahavad magada, teised on ka väsind see on minu tuba, a tunne ennast nagu oleks see ka sinu tuba, tunne ennast nagu poleks ukse taga botaseid, nurgas trussikuid ja tegemata voodi peal riidehunnikuid, sest see on minu tuba, see on mu pelgupaik siin ma laen oma akusid, kui eluvaim hakkab välja voolama nagu ninast nohu ja ma vajan timeouti, et oma mõtteid koguda KEVIN POLL Esimene vabatahtlikult kirjutatud teos? Mäletad? Ajend? Ma arvan, et mu esimesed vabatahtlikult kirjutatud teosed olid räpivormis ja ajendiks oli esiti pigem enese välja elamine kui mingi sõnumi edastamine. Teoste sõnumi tähtsus? Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin sõnumit tähtsustama, ja juba viimased paar aastat olen pidanud just sisu ja sõnumit ühe teksti aluseks. Mõtete sündimise ajend? Millest tekib teos? Minu puhul võib see tulla ükskõik kust, ükskõik millal. Üldiselt kirjutan siis, kui enam emotsioone enda sisse ei mahu ja kuskile on vaja need suunata. Tahtlik, loomulik või sundiv stiil? Ma arvan, et loomulik. Lasen tekstil minna selles suunas, kuhu ta minna tahab.

42 Poogna Kratt

Topeltmäng? Miks? Topeltmäng on tegelikult Priit Kaare idee. Neile, kes ei tea, siis tegemist on Priit Kaare & Kevin Pol l i ühi se luulekoguga. Topel tm ängu koostasim e tegelikult mitmeid aastaid ja ootasime toetust, mille lõpuks ka saime. See on selline vaheldus m uus i k a l e . M i ng i sug un e verstapost, midagi, mis jääb. Priidu initsiatiiv on suuresti see, mis selle asja lõpuni viis ja mille eest olen väga tänulik. Saime mõlemad sellest mingisuguse rahulolu, et midagi on nüüd tehtud, aga samas ka motivatsiooni edaspidiseks. Olen kindel, et viimaseks luulekoguks, kus minu tekste näha saab, see ei jää. Ehk tuleb kunagi ka veel mõni 'topeltmäng'. Kadrina kui inspiraator? Kadrina on minu puhul inspiraator seni, kuni ma kirjutan n.ö läburäpi tekste – lõbusaid tekste külabaaris juhtunust jne. Tegelikult inspireerivad mind mu sõbrad, tuttavad ja teised ümbritsevad inimesed. Kohad mind väga ei inspireeri, ikka pigem mingid konkreetsed juhtumised. Kadrina on paraku üsna väike koht, et väga midagi juhtuks. Praegu resideerun Tallinnas ja ka see koht mind kohana väga ei inspireeri. Isegi vähem kui Kadrina, kuid ümbritsevad inimesed annavad ikka ja jälle mõtteid uusi tekste kirjutada. Luuletused RUUMI ON (VASTUS MART LAARILE) Mul ruumi on, ära pabista, vaid astu ligi, ei Ansip ega ACTA sind karista, vaid vastupidi, kui tulemata jätad ja mu plaani ei poolda, löövad tudengid su risti koos Jaak Aaviksooga,

43 Aprill 2012

reform või asi, mind üldiselt ei huvita poliitika, ruumi on, tahaks lihtsalt koos viibida, õhtul öösse lasta kulgeda, korke avada ja sulgeda külmkapi ust semule, ja küsida ka julgeda, kas ruum on täis või vaja drinke uusi oleks, sest külmik on koht, mis on parim - kui ruumi pole. A kui sul pruuti pole, ära antisotsialiseeru, vaid otsi seltskonda, nagu seda Kroonika veergu, et üksi poleks igav ja koos oleks coolim, et siin oleks siga ja rett poleks kuskile kadunud, enne kui aduma probleemi olin asunud, ruum sai täis ja Galojan oli kadunud päev jäi vahele ja ei mäleta ma kuhu jäime, seega sunniviisiliselt nagu alkomeetrisse ma puhun jälle, nagu Mart puhus jäljed, kuid seda tehes ajas kogemata marru ta vuntsidega mehe, kuid mitte selle, kellest laulis Sal Saller, üks mees, üks fraas ja ongi tõde päevavalgel, aga ära karda, sest kui endiselt sul huvi on, siis tule pardale, endiselt mul ruumi on, aeg ei maksa midagi, ära tühja tilgu, kui sul on tühja ruumi, siis pole tühjad pilgud su poole vaatamas, vaid ahnelt ja kadedalt, nii et jaga lahkelt, sest kaheldav on fakt, et see elu läheb paremaks veel, kui jagad seda postitust oma kümnele sõbrale ja ma jagan samuti, sest ma muud ei oska, teeks veel paar rida, aga ruum sai otsa KODANIK Ma olen kodanik... ...ma vahel joon, kuid nädala sees promillitu kui kontoriloom nagu dekaadijagu päevi seisnud kohvipaks mu tassipõhjas kui töökülm mult varvaste asemel jalast sokid võtab majanduskriis on selge, mitte hetkeline ilming nagu mustvalges filmis, kust rõõmsaid toone taga nillin olen osanik kompaniis, olen kodanik, olen alati siin kulun läbi nädalalõpuks nagu odav jaapani garantii

44 Poogna Kratt

nagu salaviin, mida villin, et nädalavahetusel jalad sirgeks lasta ja diivanil keelt märjukesega kasta Sporti teen nii palju, et kõnnin tööle ja tagasi ülejäänu vaatan telekast, etv ju aitab alati A mul on mu lõunapausid, need pooletunnised hetked mil toidutalongide abil naudin elu delikatesse Mu nädalavahetused, kui võtan kätte ja tripin minema Lõuna-Eestisse, rutiinse suurlinna kõrval on see ju imemaa! ja nii hiljemalt esmaspäeva hommikuks naasen tööle raha pole tegelikult aeg, mida surnuks löön, sest köömes on sekund koidula kõrval, pole kunagi piisavalt sest üks toob leiva lauale, a teine tiksub niisama selle sama väikse riigi piires on jäänud mu lähedusse mu perekond, sõbrad, mu kodu ja lapsepõlvemälestused neli seina, mis mind suunavad, kuulavad ja juurde annavad elupuu maitsvaid marju, mis suus sulavad Ei saa öelda, et olen täitsa rahul, kuid virisema ka ei kipu see pole mitte mingil juhul minu tee tippu Vahel, jah - saadan kõik vittu, rutiin küll eksisteerib kuid kas see ongi see, mis teeb must ketineegri? Sa eksid! Veelgi enam, kui seedin kogu seda kremplit, leian, et see on rohkem hea kui halb, seega edasi ketran! MA OSTAN TANKI Vaatan uudiseid ja enam muud ei kuulegi, kuidas keegi arvas, et on maruvahva näha teed läbi pudeli ning tulemus on kahtlemata. Katki Kui on neli hukkunut ja pooltel neist pole isegi puberteet, siis see meelemürgi ja inimese vastasseis kaldub sõna otseses mõttes teelt. Vastik Teeperved on küünlaid täis ja varsti meenutavad rohkem kalmistuid, kuid süüdistagem puid ja teeolusid plaksti,

45 Aprill 2012

endal promille rohkem kui purunenud luid. Praksti Mul pole juhilube ja kaalutlen tõsiselt selle inimloterii vajadust, sest alkoholimajandus krõbiseb nii et läbi auto esiklaasi vajad peaparandust. Ma ostan tanki! MEIEVAHELINE Sina ja mina, meievaheline nagu miki ja minni või nagu pohmakas ja šokolaad, kui littinud kinni olime möödund õhtu, ja kui silmadega saaks süüa, siis meid vaadates ei saaks iial täissöönuks kõhtu nagu silmaklappe kandev ratsu, armastus on pime, ime, imelik, et nüüd ma mõistan - armastus on imeline, meie esimene tüli, pseudoprobleemist tänaseni ehk on olnud muresid, kuid koos nagu Chalice me pärast nendime: meie koos, meie rõõmud, meie tülid, meie miski uus, meie päev, mille lõpuks - meie ja ei miski muu, meie tulevik ja plaanid, meie mured ning kui saaksime, siis meie tuleviku kraabiks sõrmedega pahtlisse, nagu väikestena pärast tormi, kui ei löönud äikest enam, sai porilombis tantsitud, kuhu välja tulnud päike vedas vikerkaare, me värvidena moodustame terviku, nagu tema, meie ja ei miski muu, meie ja mitte nemad end tundes sitketena nagu ei eales varem ja ärgates iga päev tundega, et täna oleme paremad teineteisega ja kui rutiin lööbki jalust, siis toeks oleme mõlemad, sest kui kummalgi on valus, siis loeb just see, see mis pidi kestma rohkem kui tunde, ent minnes vastuollu antud looga, on see rohkem kui tunne, ühiselt üles ehitame kindluse ja turvatunde loome koos olles, tulles ning minnes lõpuni, jah koos me rõhudes tulevikule, põledes õhtueel kui tuletikud me - armastus ei kustu, kuni ta ei sure pilkudes!

46 Poogna Kratt

RAJALEIDJA Andke mulle fraas, mida seostan enese kingadega, ja saangi idee looks, mille teostan enesekindlalt ega mõtle sellest, mis vastukaja ma hoobilt korjan sest ei kipu tegude eest vastutama nagu krooniorjad Ma ei tee muusikat endale, ma naudin võidujanu sedasi kui näen, et olen läbi kõrisõlme mõjutanud kedagi Vahel ei piisa mustvalgest, vahel vaja on värvi vahest peaksin teid tänama, kui jälle ajate mu närvi sest mu pastakas on valmis, vajan vaid tahet, mis lubaks mu keelel lõigata teravalt nagu paberinuga Võtan avasüli vastu kõik, mis emake loodus annab sest kibe tõde on valus, aga loll lootus halvab et näha suurt pilti - sootuks harva vaatan enese ette vaidle vastu, kui väidan, et oleme kõik enesekesksed igaüks on isemoodi, läbi oma vaatevõlvi mõtleb Ma kohtlen kõiki erinevalt, et kohelda kõiki võrdselt RAUAST LINNUD kui järjekordne reisisoov mu hinge tabab pingeta vingemana kirjeldan, kuis minna tahan ilgelt ma sinna, kus kõik oleks kasvõi veidike ilusam, ma võtaks su kaasa, kuid see pole reisile sinuga, olen liiga kaua kulutanud ennast eesti teedel, aeg on minna, sest kardan, et pole enam eestimeelne, sain ühe korra kauaks mindud, kuid alati leian kodutee, sest mind toovad rauast linnud tagasi, püsin teel, sest pole leidnud oma kohta, hääletan edasi ka siis, kui rebite mult pöidlad otsast, reaalsus pole mu tugevus, seega kunsti eelistan, tervitan sind Ermitaaž kui viinapitsi kergitan, milleks maailmakaart, kui rahu leian ainult öösel, silman iga ilmakaart, kui hommikuti kõnnin tööle, seekord lähen päriseks, pööran tavadele selja, kuni leian oma sadama, mööda avamerd seilan, sest kuskil on ka minu pelgupaik, kus puhata, lihtsalt unustada kõik ja rahus vaikust kuulata ja kui olen jälle piisavalt saand mööda ilma käia, täitun rahuloluga kui maandun Meri lennuväljal

47 Aprill 2012

UMBSÕLMNE Võtke mu luule ja siduge see sõlme, mitte lipsu, vaid umb. Nii on kindlam, nii on õigem, sest silmapilkne saab olla nii armastus kui surm.

(Toimetas: Aurum Tilia)

Ma kaalusin pikka aega Kaurist kirjutamist, sest teadsin - mulle on see suur amps. Siiralt, ongi. Olen Kauri Poognas aastaid jälginud ja tõenäoliselt pole ma ainuke, kes talle veel vaid “hurraa“ julgeb hüüda, sest lihtsalt muud ei oska /ole öelda. Kaur ise ütles: „Eks ma mingit tagasisidet ikka ootan, sest Poognas on ju valdavalt n.ö mustandid, mida ma sageli

48 Poogna Kratt

KAUR RIISMAA: kust sa mujalt õpid, kui mitte meistritelt

KAUR RIISMAA: kust sa mujalt õpid, kui mitte meistritelt

esinemisteks või avaldamiseks ümber teen, vastavalt tagasisidele. Aga seda viimast on väheks jäänud,“ lisab ta malbelt. Küsisin tema Poogna-mineviku kohta ja selgus, et nagu paljud teisedki, sattus ta Poognasse Kloaagist. „Mul oli Kloaagis pseudonüüm - K.R. Murdoc, lavastasin ta surma (autoõnnetus) ja siis tulin ära, otseselt keegi ei meelitanud.“ Tänaseks pole väljaannet, mis temast juba artiklit või vähemalt nuppu kirjutanud poleks. Uurisin Kaurilt msn-is, et mis sest ajast peale muutunud on, kui esikraamat („Me hommikud, me päevad, õhtud ja ööd“ 2011) välja tuli, kas tähelepanu on tõusnud jms, aga ta jäi hirmus tagasihoidlikuks. Pigem ütles ta, et tundis kohe pärast raamatu ilmumist tühjust, sest oodatud vastukaja tuli veidi hiljem. Aga see tuli ometi - tema luulekogu nomineeriti nii kulka kirjanduspreemiale kui ka Betti Alveri debüüdipreemiale. Pinnisin ikka edasi, et kas midagi on muutunud. Ta vastas, et ju ta ise ikka on, uudishimulikumaks ehk. „Ei taha enam nii teha, nagu teinud olen, uusi suundi otsin,“ lausus ta. Kui küsisin, mida ta ikkagi tahab, siis viitas Kaur eluaegsele pensionile, omanimelisele bussipeatusele, kujule Tammsaare pargis, omanimelisele kohvikule ja matmisele Vabaduse väljaku mausoleumi. Ja vähemirooniliselt: „Ei, tegelikult ma ei tea, mis ma tahan, ja see ongi kõige huvitavam... et mis järgmiseks saab? Muidugi on ambitsioonid ja märk ja väljendus ja kõik-kõik seal juures ja sees ja korraga. Eks mingi maailmaparanduslik moment kah...“ Kas ambitsioonikas või tagasihoidlik poiss? Vot - ei teagi. Ma mäletan Kauri esimest korda Tartust, tollal elas ta veel seal. Ühel Poogna kokkutulekul Toomemäel, nende veidrate sildade juures, üks Ingli ja teine Kuradi. Tookord ta hirmutas mu ära. Järgmine kord nägin teda Kodijärvel 2008. Ta näis tsipa lärmakam tüüp kui mina. Ja kolmandat korda nägin Kauri Rattuse raamatu (Aili Raud, Kaev keldris) esitlusel Levikas (2010). Siis oli ta päris tasane ja vedas mind ninapidi. Mulle näib, et kogu talle omase teatraalsuse tagant ei ole ma tegelikult Kauri kunagi näinud. Ja sellest pole midagi.

49 Aprill 2012

Aga teatraalsust peab Kauri puhul kindlasti mainima. Oma 26 eluaasta jooksul on ta teatriga kõvasti kokku puutunud ja ehk nüüdseks oma sõrme sellele andnudki. Nimelt õ p i b t a L a v a k a s dramaturgiat. Pärast kõiki neid aastaid mittetutvumist kuulen lõpuks tema hommikutest, päevadest, õhtutest ja öödest. „Ma ärkan nelja-viie ajal hommikul ja siis mässan kirjutada lõunani. Seejärel võin endale süümepiinadeta lubada klaasi veini või tiba rohkem ja teha lõunauinaku, üheksa ajal kuulata ära unejutu ja magama vajuda. Aga noh, selline on ideaalpäev. Ma olen praegu akadeemilisel puhkusel ja pisitasa elan kirjutamisega ära,“ lisab ta, „see viimane on mulle endalegi üllatus.“ Ma uurisin, et miks üllatus ja ta selgitas: „Draamatekstid ja selline... noh, teatriga jändamine annab mingi teatava sissetuleku, et luulet kirjutada. Suvel peaks kaks etendust tulema ja aprillis-mais kolmas, mille kõige jaoks on kuulu järgi kulka ka raha otsustanud anda... ja Tallinna Ülikoolis annan loovkirjutamist ja tekstianalüüsi. Nii et tegelikult elab täitsa ära kirjutamisega.“ Meie riigis on see vist suur asi tõesti. Uurisin seda, kuidas tal õnnestus raamat välja anda. Kaur viitas kergelt müstilistele asjaoludele. Ütleski lihtsalt: „Mina pole midagi teinud. Ausalt öelda on mul väga palju õnne olnud ja keegi nagu hoiaks ja kaitseks. Mõni otsib aasta aega kirjastajat, minuga on kirjastaja mõlemal korral ise ühendust võtnud ja ma pole ka midagi taotlema pidanud.“ Kõrgemate jõudude heasoovlikkus on ehk kuidagi ka sellega

50 Poogna Kratt

seotud, et Kaur õppis Tartu perioodil 3 aastat teoloogiat. Üks mu usklik sõbranna luges Kauri romaani ja küsis mult imestunult, et kas talle tundus või seal oligi palju viiteid Piiblile. Uurisin seda Kaurilt endalt, kuid ta võtnud teemat pikemalt kommenteerida - „Jumalat usun, aga religioone mitte!“ - ja sinna see jutt jäi, pigem vihjas kokkusattumustele. Teoloogiaõpinguid põhjendas ta hoopis huviga vanade keelte vastu. „Mul viskas semiootika üle ja ma tahtsin keeli õppida. Mujal kui usuteaduskonnas kreeka-ladina-heebrea baasi ei antud. Aga mul oli mingisugune ettekujutus klassikalisest haridusest, mis võimaldaks orienteeruda Euroopa kultuuriloos, ja selle aluseks on klassikalised keeled. Kasuks on ikka tulnud – on kergem lugeda, ka muusikat kuulata.“ See tundus ootamatult loogiline. Küsisin kirjutamisest Kauri moodi ehk kuidas sünnivad tema teosed. Ta vastas: „Ma kirjutan midagi valmis, seejärel loen valju häälega endale ette, lausa mitukümmend korda. Siis parandan ja panen üles. Aga hiljem käin üle lugemas. Üle lugemas selle mõttega, et tekst pole enam armas ja mingid ebaolulised lõigud-seigad, mis on olnud kirjutades olulised, seda enam pole, ja siis saab rahulikult maha võtta või mujal ära kasutada.“ Tema tekstide pikkusele ja rohkusele mõeldes küsisin, et kas ta aastaid hiljem ise endakirjutatud teksti mäletab või ära tunneb, ning Kaur vastas kõhklemata: „Mingid valve-tekstid on peas, teistes lihtsalt orienteerun või aiman, mis lõpus saab. Ilmselt tunnen 20 aasta pärast ka ära ja mitte ainult - mäletan ka situatsiooni, ilma, helisid, lõhnasid, mis kirjutamise ajal olid. Halbade tekstide puhul ilmselt ei tunne - siis pole piisava ehedusega hetkeemotsiooni edasi antud. Võin ju, jah, kellestki teisest kirjutada, kellegi teise mõtteid edasi anda, aga taustaks on ikkagi mingi isiklik tunne või tarvidus.“ Olgu siis nii. Kui isiklike teemade juurde jõudsime, siis muutus ta jälle ebamäärasemaks, samas ka poeetilisemaks. Meil on kahetoaline korter Kahe toa vahel on koridor Koridor on nelja kilomeetri pikkune ja koosneb saiakestepoe lõhnadest, linnulaulust ja trammiloginast Vahest sajab vihma kah

51 Aprill 2012

Kihlumise ja abielu kohta otsis ta kiiresti tsitaadi -Hemingway sõber Malcolm Cowley ütles tema kohta: "Ta on loomult romantik, ja ta armub, otsekui kukuks tohutu mänd, mis ümbritseva madala metsa puruks litsub. Peale selle on temas puritaanlik soon, mis hoiab teda tagasi flirdist kokteiliklaasi taga. Kui ta armub, tahab ta abielluda ja elada abielus, ja abielu lõppu peab ta enda lüüasaamiseks." Mind huvitas veel, kas kuskil on ka koht, kus ta käia armastab. „Selline seltskond, kus... meelelahutus intelligentsusega põimub, lihtsalt meelelahutuseks ei viitsi ma isegi kinno minna. Wiiraltis, Kuku ülemises kohvikus on üks laud, kus on asjad tasakaalus,“ arvas ta. Ja kui ma norisin teda poisikeseks sealses seltskonnas, vastas ta: „Tõsi, olen küll, aga omavanustega pole mul eriti millestki rääkida. Ja veel see ka, et selliseid "poisikesi" on alati olnud ja saab alati ka olema. Ses mõttes et... kust sa mujalt õpid, kui mitte meistritelt.” Kellel nüüd huvi tekkis või kes juba ootamas - Kaurilt on peagi tulemas ka uus raamat. “Materjal on laias laastus koos, aga kompositsiooni pole, aprillis tegelen sellega. Asko Künnap annab välja Näo Kirikus ja teeb kujunduse. Võiks il-muda septembris,” lubas Kaur. Ja seda jään ootama minagi, Proosaluule Lood Helmutist * Mõned mälestuskillud Helmut K’st, kes meie seast veebruari viimastel päevadel lahkus. Helmutit mäletavad ehk paremini need, kes igapäevaselt läbi Balti jaama tööle-kooli käisid. Ja paljud isegi ei tea, et nad Helmutit teavad. Inspiratsiooni puudusel ostsin „pommi“ ja paki punast Nexti ja tegin Balti jaamas tiiru. *

52 Poogna Kratt

Helmut ju läks põlema, ta tegi oma kolmandal juubelil ahju tuld ja kuidagi süttis. Helmut kustutati õllega, muud polnud nii kiiresti võtta. Helmut ütles ikka, et alkohol päästis ta elu. Helmut polnud tänuga kitsi: kümme aastat hiljem läks maksaga hauda. Irooniline. * Helmut oli endisaja mees. Kui istus, ei pannud kunagi kilekotti käest. Kilekott oli püha. [märkuseks noorele lugejale: kilekott oli Nõukogude Eestis kullahinnaline. Kilekotte parandati, neid tuuniti, vinge kilekott andis sulle palju juurde, kilekott näpus tähendas, et sa pole lihtsalt See-ja-See, vaid PhD See-ja-See või Minister-See-ja-See] * Helmut oli noorena kõva naistemees, omal moel. Konservatooriumi päevil vaatas õrnem sugu ikka heldinult tema poole, nii mõnigi süda võpatas tema möödudes. Aga Helmutil oli pohhui, tal oli oma tüdruk, ta polnud nagu mõned on, et mängivad oma välimusega ja saavad kõik naised oma voodisse. Ainus asi, et see tüdruk oli ta juurest ära läinud.

53 Aprill 2012

Ja ega Helmut kedagi teist ka ei tahtnud. Oligi selline. Tänapäeval öeldakse, et homo. Aga ega Helmut mingi säärane polnud. Ta oli lihtsalt ühe armastuse mees. Ja ega tegelikult andis see talle palju juurde. Tema müüdile. Kui ta hõlmade lehvides ja paksud lokid tuules loengusse saabus, ja siis sa teadsid, et ta on selline... kättesaamatu, ega siis oli ikka põnev küll. [Siin tahaksin pöörduda nende poole, kes Helmutit paremini tundsid – mul ei õnnestunud välja pressida, millisest konser-vatooriumist siin jutt on. Keegi saab ja tahab aidata?] * Helmutil oli kõnelev ahi. Ükskord tema juures, ta käskis mind küsida ahjusuhu, et „Ahjuke-ahjuke, kes on kõige kaunim maailmas?“ Ja ahi vastas! Tõepoolest, ahi vastas: „Sina oled kõige kaunim maailmas“. Nali oli selles, et Helmutil oli naabriga ühine korsten, või miskit, ja ta oli naabriga kokku leppinud. Eks see naaber oligi, kes siis vastas. * Ega ta loll ei olnud. Helmut ikka tsiteeris ka, mingeid inimesi, mina ei teadnud neid, ja eks ta mõtles välja ka.

54 Poogna Kratt

Helmut õpetas, et kui sa vastata ei oska, ütle mingi Weissenstahl või Antverpen nimeks. Kõik vaatavad, et näe, mees jagab asja, on probleemi kallal töötanud. * Helmut? Mina ei ütle midagi. [Üks vana naine perrooni lõpust, grill-kana putka juures. Vaatas mulle selliselt silma, nagu filmides vaadatakse. Sel-liselt nagu... „You know him!?“ „No. Yes... no... it’s been a long time...“ (ja päike loojub)] * A mis sa teada tahad? ... Ah et Helmut? Kuule tead, mis sul sellest vanast asjast? Mine kirjuta midagi päris asja, ma mõtlen, sa tahad tolle Triinu kohta teada? Kuule, ja kui sa teada tahad, siis seda ma ütlen küll, ütle neile, et ma tahan oma raha tagasi ikkagi, vittu küll, nii ei saa. * Helmut oli kõige targem inimene, keda ma tean. Tal oli alati mingi nimi või lugu varrukast võtta. Ma isegi tsiteerisin teda oma lõputöös. Oponent kiitis taevani.

55 Aprill 2012

Ma ei julgend ütelda, et enamus mu teadmistest on Balti jaamast. [Olgu siin tehtud märkus ühe Eesti ülikooli kohta: kõik nimed, mida intervjueeritav mulle mainis, olid Helmuti väljamõeldud; kuigi, jah, tsitaadid ise vastavad reaalsetele ja tuntud autoritele] * Helmut? Ei tea... Ta ju üksi oli. Kogu aeg, teistega koos ka. Tal oli mingi armastuselugu olnud, ja siis ta väga nagu naistega tegemist ei teinud. Tal oli üks armastus, terveks eluks, ja rohkem ei jaksanud. * Helmut? Pane põlema ennast värdjas. * Ma nägin teda ükskord unes. Ta tuli minu voodi juurde, ma olin ärkvel, ja ütles: “Palun, palun, ma ei taha siin olla.” Tal olid suured silmad, sellised lapsesilmad, nagu tal olid, sa ju ise ka mäletad, ja siis ta võttis mult käest kinni, ja siis ta pööras pea ära

56 Poogna Kratt

ja ütles: “Olgu peale,” ja: “Ära kellelegi ütle, ma lähen nüüd ära.” Ma küsin, et kuhu sa lähed. Ja ta ütleb: “Ära.” * Helmutil oli mingi sokiasi. Ta ei osanud panna ühte värvi sokke jalga. Nojah, ja siis tuli alles mõni aasta enne surma välja, et ta on värvipime, et ta ei näe värve õigesti. Mul ema ütles, et ta ei suuda eristada valgust pimedusest. Mina ka ei suuda. Ja ma kardan. Tead, ma kardan. * Kaur Riismaa 27.03.2012

(Toimetas: Katariina)

57 Aprill 2012