taim ja aednik

12 TAIM JA AEDNIK 13Puuviljakultuurid (puuvilja- ja marjakultuurid)

1.1. Mis on puuviljandus?Puuviljad ja marjad on ühed iidsemad ja loomulikumad toiduained. Paljud neist kõlbavad süüa kohe pärast taimelt noppimist. Enamik puuvilju sisal-dab palju sahhariide (süsivesikuid), vitamiine ja kergesti omastatavaid mine-raalaineid. Puuviljadest toituda on eetiline ja loomulik. Süüakse taime poolt sööjale määratud osa ja levitatakse vastutasuks viljades olevaid seemneid.

Meie kauged esivanemad kasutasid loodusest korjatud vilju. Praegugi varutakse suur osa marjadest (jõhvikad, mustikad) looduslikelt kasvualadelt: soodest ja metsadest. Looduslike taimede kultuuristamise käigus kujunes kaasaegne taimekasvatus oma harudega: metsanduse, rohumaaviljeluse, põl-lunduse ja aiandusega (joonis 1.1). Aiandust iseloomustab:

§ kasvatatavate liikide ja sortide rohkus,§ maa intensiivne kasutamine, § toodetu kasutamine inimese poolt ilma loomakasvatuse vahenduseta.

Joonis 1.1. Aianduse mõiste

12 TAIM JA AEDNIK 13Puuviljakultuurid (puuvilja- ja marjakultuurid)

Traditsiooniliselt jagatakse aiandus köögiviljanduseks, puuviljanduseks ja iluaianduseks. Iga aiandusharu tegeleb eri kultuuridega. Viljapuid kasuta-takse ka iluaedade kujundamisel, mõnest ilupõõsast on saanud marjakultuur. Seepärast pole kindlat piiri puuvilja- ja ilutaimede vahel. Puuvilja- ja köögi-viljataimede vahel on piir selgem, ometi mitte alati ühesugune. Mõnikord peetakse maasikat köögiviljaks, teinekord melonit või isegi rabarbrit puuvil-jaks. Kahtluse korral võime rääkida aedviljadest (puu- ja köögiviljad). Selles raamatus piiritleme puuviljataime (täpsemalt puuvilja- ja marjataime) kahe tunnusega, nagu on kombeks Eestis:

§ teda kultiveeritakse mitmeaastasena,

§ toiduks kasutatakse tema vilju (enamasti eelneva töötlemisetagi).

Seda teades püüame mõne piiripealse taime suhtes otsusele jõuda (tabel 1.1).

Tabel 1.1. Puuvili või köögivili?

Sõnu puuviljakultuur ja puuviljataim kasutatakse tänapäeval kitsamas (ainult viljapuud) või laiemas (viljapuud ja marjakultuurid) tähenduses. Kaasajal kasvab aedades selliseid taimi (astelpaju, ebaküdoonia), mille pai-gutamine nii viljapuude kui marjakultuuride hulka tekitab küsitavusi. Samuti on mitmekesistunud taimede kasvatusviisid. Niitelistes õunaistandikes ei kasva puid, puuviljad korjatakse pigem võsana kasvavatelt õunapuutaime-delt. Koduaedades kasvatatakse karusmarju ja sõstraid jälle nn tüvipõõsas-tena. Seepärast ei maksa üllatuda, et üha sagedamini nimetatakse ka kõiki marjataimi, isegi maasikaid, puuviljataimedeks.

Tuleb eristada taime (kultuuri) ja tema vilju. Kirsipuu kannab kirsse ja viinapuu viinamarju. Paljudel juhtudel kasutatakse taime, kultuuri ja tema vilja tähistamiseks sama sõna (maasikas, astelpaju).

1.2. Puuviljakultuuride liigitaminePuuviljaaedniku lõppeesmärgiks on puuviljade ja marjade tootmine. Seda

tehakse nii koduaedades kui ka ärilistes istandikes. Istandik tähistab mit-meaastase kultuuri kasvuala. Sellega sarnanev „istandus” on monokul-tuuri kasvatav ettevõte (talu), milliseid meil harva ette tuleb. Kasutagem kahtluse korral sõna „istandik”.

Melon, tomat Maasikas Rabarber

Kasvatatakse aias üheaastasena mitmeaastasena

Süüakse vilju lehevarsi

Puu- või köögivili

24 TAIM JA AEDNIK 252. Taimede ehitus ja arenemine

2.1. Vili ja seeme

2.1.1. Vilja ehitus (joonis 2.1)

Kui õunast eemaldada seemned, jääb alles viljakest. Õuna viljakest koos-neb kolmest kihist: lihakast vahekestast ning mõnikord söömist häirivatest välis- ja sisekestast. Õuna tipuosas olevad õie tupplehtede jäänused moodus-tavad karika. Karikas asub karikaõõnes (õieõõnes), karikalehtede alla jääb karikaalune õõs.

Viljakesta üht osa, väliskesta (eksokarpi) võib ju ka viljakooreks, aga mitte viljakestaks nimetada.

Joonis 2.1. Õuna ehitus

2.1.2. Seemne ehitus (joonis 2.2)

Õunapuu kuulub kaheiduleheliste klassi. Selle seemnel on kaks idulehte. Õunaseemet koorides märkame kahte seemnekesta. Pealmine neist on tumepruun, alumine aga valge, tumedama laiguga seemne laiemas otsas. Enne seemnekestade eemaldamist peaks kuivi seemneid vähemalt ööpäev vees leotama. Leotatud või äsja õunast saadud seeme võetakse teravat otsa pidi sõrmede vahele. Seemne laiemast otsast lõigatakse pöidlaküünega seemnekestad läbi ja tõmmatakse need seemnelt maha. Pärast mõlema seemnekesta kõrvaldamist saab idulehti teineteisest eemale lükata. Kui üks iduleht murda, võib märgata idulehtede vahele jäävat pisikest idupunga.


2.1.3. Seemne sügavpuhkusHerne- ja rediseseemned hakkavad sooja ja niiskuse mõjul mõne päeva möö-dudes idanema. Eluvõimelised õunaseemned ei hakka niipea idanema. Neis on kasvu takistavaid aineid, mis põhjustavad seemnete sügavpuhkuse. Need ained lagunevad niiskes ja õhurikkas keskkonnas temperatuuril 0–7 ºC 3–4 kuu jooksul. Ploomi- ja kirsipuudel erineb sügavpuhkuse kestvus aastati. Mõnikord võib neil selleks kuluda isegi 5–6 kuud. Alles pärast sügavpuh-kuse läbimist hakkavad seemned soodsates tingimustes idanema. Looduses läbivad seemned sügavpuhkuse vilja sees või mullas. Aednikud kihitavad (stratifitseerivad) seemneid enne külvi – segavad neid vett ja õhku sisaldava materjaliga (liivaga) ning hoiavad nõutud aja vajalikes tingimustes.

2.2. Esimene kasvuaasta

2.2.1. Seemne idanemine (joonis 2.3)

Sügavpuhkuse läbinud õunaseemnel pakatavad seemnekestad selle terava-mas otsas. Paisuv idujuur hakkab kasvama – seeme idaneb. Idujuurest saab peajuur, mis algul ei harune. Õunapuul tulevad idulehed mullast välja ja heidavad endalt seemnekestad. Avanevate idulehtede vahel olevast idupun-gast areneb võrse. Seemnest kasvanud taime nimetatakse seemikuks. Selle ümberistutamine idulehtede faasis on pikeerimine (pikkimine). Pikeerimise ajal pintseeritakse peajuure tipp, et juur harunema hakkaks. Pintseerimine on juure, aga ka võrse rohtse tipu eemaldamine – murdmine või ära näpis-tamine.

Joonis 2.2. Õunaseemne ehitus


Joonis 2.16 a. Pikad viljaoksad


Joonis 2.16 b. Lühikeste viljaokste erinevused õunviljalistel ja luuviljalistel

Joonis 2.16 c. Viljaoksad viljapaunadel


sigimikuga õis. Sellisest õiest areneb rüüsvili, mille välimine osa kujuneb õiepõhjast. Luuviljaliste ülemise sigimikuga õiest areneb paljasvili, mille tekkes õiepõhi ei osale.

Joonis 2.18. Õie arenemine viljaks

Õunapuu õiepungast areneb sarikõisik (joonis 2.22), mille keskmised õienupud puhkevad esimesena. Õitsemise ajal toimub tolmlemine – õie-tolmu kandumine tolmukatelt emakasuudmetele. Viljapuid tolmeldavad peamiselt mesilased, jahedate ilmadega ka kimalased. Emakasuudmetele sattunud tolmuterad hakkavad idanema ja tungivad sigimikuni, kus võib toimuda viljastumine. Pärast kroonlehtede varisemist sulguvad viljastunud õunapuuõiel tupplehed (neist tekib karikas) ning õiepõhjast ümbritsetud sigimikust hakkab arenema vili. Seda kasvavat ja arenevat tillukest vilja nimetame viljahakatiseks.


Viljastumata õied varisevad kohe pärast õitsemist. Viljahakatised kon-kureerivad toitainete pärast ja paljud neist varisevad paar nädalat hiljem. Viljadeks areneb õunapuu õitest vaevalt kümnendik. Viljahakatiste vari-semist nimetavad aednikud juunivarisemiseks. Allesjäänud viljahakatised hakkavad kiiresti kasvama ja seejärel valmima. Viljadel eristatakse kolme küpsusastet:

ü koristusküpsus – vili on lõpliku suuruse ja kujuga;

ü tarbimisküpsus – vili saavutab iseloomuliku põhivärvuse ja parima maitse;

ü bioloogiline küpsus – seemned pruunistunud.

Suviõunad koristatakse tarbimisküpsuses, mis saabub neil enne seem-nete pruunistumist. Taliõuntel näitab seemnete pruunistumine õiget koris-tusaega, tarbimisküpsus saabub alles hoidlas.

Seemned arenevad õie sigimikus olevatest seemnealgmetest. Bioloogili-selt küps seeme on uue taime alge.

Järgnev arengujärk on algmetena olemas eelnevas – võrse kasvupungas, õied õiepungas. Viljaalget tuleb otsida õiest. Pärast õitsemist moodustunud tillukest vilja nimetame viljahakatiseks.

Sõna „viljaalge” kasutatakse sageli, enamasti paraku viljahakatise tähenduses. Eelistage viljahakatist ja unustage viljaalge.

2.6.3. Õite liigitus soo järgi

• Kahesoolistel (mõlemasoolistel) õitel on nii tolmukad kui ka emakad. Enamik puuviljakultuure on kahesooliste õitega.

• Ühesoolistel õitel on ainult ühed suguelundid – isasõitel tolmukad, emasõitel emakad. Ühesoolised õied on astelpajul ja sarapuul. Ühe-sooliste õitega taimi liigitatakse ühe- ja kahekojalisteks.

ü Ühekojalistel taimedel (sarapuu, pähklipuu) paiknevad emas- ja isasõied ühel taimel.

ü Kahekojalistel taimedel (astelpaju) on emas- ja isasõied eri taimedel. Korraliku saagi saamiseks peab neil emastaimede (C) naabruses ole-ma ka isastaimi (X).

• Funktsionaalsed emas- ja isasõied. Neil on taandarenenud või muundu-nud kas tolmukad või emakad ja nad toimivad ühesooliste õitena. Ploo-misortidel ‘Liivi Kollane’ ja ‘Kadri’ (osa tolmukaid muutunud kroonleh-tedeks), mõnedel viinapuu- ja maasikasortidel (tolmukad taandarenenud) on funktsionaalsed emasõied.

90 TAIM JA AEDNIK 914. Taime suhted keskkonnaga (ökoloogia)

pidevalt (ka valguse puudumisel) kõik elusolendid. Hapnik pole hingamiseks möödapääsmatult vajalik. Tuntakse kahesugust hingamist.

§ Anaeroobne (hapnikuta) hingamine. Selle näiteks on pärmiseente alko-holikäärimine.

C6H12O6 à 2C6H5OH + 2CO2 á + 25 kcal

Selles reaktsioonis vabaneb energiat vähe, pealegi tekib organismidele mürgiseid ühendeid (etanool). Anaeroobne hingamine esineb vaid mada-lamatel organismidel.

§ Aeroobsel hingamisel laguneb orgaaniline aine hapniku osavõtul ohu-tuteks ja lihtsateks ühenditeks: süsinikdioksiidiks ning veeks. See on vastupidine protsess fotosünteesile, vabastades samal hulgal energiat.

C6H12O6 + 6O2 à 6CO2 á + 6H2O + 674 kcal

4.4.3. Õhurežiimi reguleerimine

§ Taimejuured vajavad hingamiseks hapnikku. Mulla kobestamine paran-dab õhuhapniku pääsu juurteni.

§ Fotosünteesi saab intensiivistada CO2 sisalduse suurendamisega õhus. Orgaanilise aine lagunemisel tekib süsinikdioksiid. Väetamine orgaani-liste väetistega ja maapinna katmine laguneva multšiga suurendab CO2 sisaldust maapinnalähedases õhukihis. Kasvuhoonetes on õhu CO2 sisal-dust tõstetud kuni 0,3%-ni, kuid see on juba inimesele ohtlik.

§ Veelgi kõrgema CO2 sisaldusega õhku kasutatakse aiasaaduste kestval säilitamisel.

4.5. Vesi4.5.1. Vee tähtsus taimedele

§ Taimede peamine koostisosa. Viljapuu okstes ja juurtes on kuni 75% vaba vett, viljades võib olla vett üle 85%.

§ Lähteaine fotosünteesil. Selleks otstarbeks kasutatakse küll ainult 0,15–0,2% taime poolt omastatud veest, ometigi on fotosüntees igasuguse elu alus.

§ Lahusti. Vees lahustunult (taimemahlana) liiguvad taimes toitained.

§ Transpiratsioon ehk vee auramine lehtede pinnalt tekitab taimes toitainete tõusva voolu ja reguleerib taime temperatuuri. Vee üleminekul gaasilisse olekusse neeldub soojus, mis jahutab taimelehti.

90 TAIM JA AEDNIK 914. Taime suhted keskkonnaga (ökoloogia)

§ Turgor tekib rakkude täitumisel veega. Selle tõttu avanevad lehtede õhulõhed ja saab võimalikuks gaasivahetus. Veepuudusel turgor kaob (taim närbub) ja fotosüntees katkeb CO2 puuduse tõttu.

4.5.2. Mulla- ja õhuvesi§ Mullaniiskus. Põhilise osa vajalikust veest saab taim mullast. Soodsaim

mulla veesisaldus on 70-80% mulla täielikust veemahutavusest. Ülejää-nud osa mullapooridest sisaldagu õhku.

§ Õhuniiskus. Taimedele soodne suhteline õhuniiskus on 60-70%. Kui-vemas õhus on auramine intensiivsem ja taimede veevajadus suurem. Õhuniiskus mõjutab otseselt taimede tolmlemist ja viljastumist, sest kui-vas õhus eritub vähe nektarit ja tolmutorude kasv on takistatud. Liigne õhuniiskus soodustab paljude taimehaiguste levikut.

4.5.3. Sademete hulk ja jaotusTaimede veevarustus sõltub mulla veesisaldusest ja sademetest. Sademed jaotuvad aastati ja paikkonniti väga erinevalt. Igal taimel on kindel veeva-jadus. See pole aga kasvuperioodi vältel ühtlane. Taimed vajavad rohkem vett kevadsuvel, kui neil kasvavad uued võrsed ja viljad. Veepuudus sel ajal pidurdab kasvu ja alandab saagikust enam kui muul ajal. Eestis tuleb üldiselt tegutseda kahel eri viisil.§ Suve esimene pool on meil sageli sademetevaene (joonis 4.5). Sel ajal

tuleb hooldustöödega vähendada veekadu mullast ja vajadusel täiendavalt kasta.

§ Suve teisel poolel on sageli sademeid ülearu. Siis peaks agrotehnikaga soodustama liigse vee aurumist mullast. Aedade reavahedes kasvav heintaimestik või üheaastased umbrohud lastakse vihmasel suvel suure-maks kasvada, et need oma elutegevuses kasutaksid liigset mullavett.

4.6. MineraalainedTaimede koostises on peaaegu kõiki looduses esinevaid keemilisi ele-mente.§ Makroelemente (H, O, C, N, P, K, Ca, Mg, S, Fe) sisaldub taimedes

suuremas koguses. § Mikroelemente (B, Cu, Mn, Zn jt) on neis vähe, kuid nimetatud neljast

elemendist võib puuviljataimedel teinekord puudus tekkida.

Kasvavas taimes kõige enam esinevaid makroelemente (vesinikku, hapnikku ja süsinikku) saadakse veest ja õhust, ülejäänud võetakse

128 TAIM JA AEDNIK 1297. Aiatöö võtteid

• Välkkõblas on efektiivne tööriist paari sentimeetri kõrguse umbrohu hävi-tamiseks peenra ja ribaskülvide kitsastest reavahedest. Kõplaja seisab küljega taimerea poole. Kõblast hoitakse küljel nagu reha, alumine käsi varre peal, ülemine käsi toetab kõplavarre ülemist otsa altpoolt. Kõp-lavars suunatakse taimereaga rööpseks. Selleks tuleb kõplavarre ülemine ots endast eemale suunata. Töötamisel liigutakse piki rida ilma kõblast mullast välja tõstmata, seda järskude lühikeste nõksakutega edasi tõmma-tes. Selle võttega lõigatakse läbi umbrohujuured ja lõhutakse mullakoori-kut. Kõblata tuleb võimalikult maapinna lähedalt. Tagasiteel kõblatakse sama võttega teine reakülg.

Joonis 7.6a. Kõplamine

Joonis 7.6b. Kõplamine

128 TAIM JA AEDNIK 1297. Aiatöö võtteid

Joonis 7.7 Sõlmed

Nüüd jääb käsitsi kitkumiseks paari sentimeetri laiune reakoht. Mida täpsemalt kõblatud, seda vähem kitkumist. Käsitsi kitkutakse mõlema käega, nagu tuleb püüda teha ka kõiki teisi aiatöid. Jälgige umbrohu käsitsi kitkujaid. Neid ei ole palju, kellel mõlemad käed teineteisest sõltumatult rohtu kitkuvad.

• Pikkerkõblas (liigendkõblas) sarnaneb välkkõplaga, kuid kinnitub varre-le teistsuguse nurga all. Töötatakse enda eest hoitavat kõblast varre otsast hoides ja edasi-tagasi liigutades. Kõplatera on putkega ühendatud liigendi abil, mille tõttu lükkel ja tõmbel tera nurk maapinna suhtes muutub nii, et ta umbrohud paremini läbi lõikab. Keeruka ehituse tõttu kohtame pikker-kõblast harva, kuid sama töövõttega töötatakse ka piikobestiga. Sagedase kasutamise korral võimaldab see tööriist suurt tööviljakust.

7.3. Aianööri kasutamineAianööri on vaja taimede istutamiseks sirgete ridadena. Tänapäeval kasuta-takse sünteetilisest materjalist nööre, mis peavad kaua vastu. Nöör keritakse ümmarguse ristlõikega pulkadele. Nööri võib pulgale kinnitada seasõraga, nööre jätkatakse kalurisõlmega (joonis 7.7). Need on lihtsad ja tugevad sõlmed, mida saab kasutada mujalgi. Näiteks seotakse taimed tugedele samuti nööri otsi kalurisõlmega kinnitades. Nöör keritakse pulgale 8-kuju-liselt nii, et iga järgmine nöörikord läheks põiki (x-kujuliselt) üle eelmise (joonis 7.8). Selleks et x-kujulised ristid jaotuksid nöörivihile ühtlaselt, tuleb pulka kerimise ajal pikkamööda keerata vastu kerimise suunda. Siis pingu-tub nöör tugevasti vihile. Kerimise lõpul pannakse nöörivihile kaks jooksvat aasa, et keritud nöör lahti ei hargneks.

taim ja aednik

Documents