TurbalehtTALV 2011Eesti Päevalehe teema- ja erilehtede osakond | Narva mnt 11E, Tallinn

Projekti juht: Margit Laasnurm | margit.laasnurm@lehed.ee, tel 680 4629 Toimetaja: Signe Kalberg |signe.kalberg@lehed.ee, tel 680 4408

Turbakaevandamise ohutus paraneb iga aastaga

Keskkonnainvesteeringute kes-kuse ja Eesti turbaliidu toetusel ilmus tänavu novembris raamat, millest leiab enda jaoks huvita-vat lugemist mitt e ainult turba-valdkonna asjatundja, vaid ka loodushuviline gümnasist või ett evõtlusest huvituv inimene, kes on mõelnud energianiidule, loomasöödaks kasutatava päide-roo või maitsvate metsamarjade kasvatusele.

Nüüdisaegse turbakaevanda-mise tulemusena jäävad soodest järele suhteliselt ti heda kraavi-võrgusti kuga, taimkatt eta ning õhema või paksema turbakihiga ehk jääkturbaga tasased alad, mida nimetatakse jääksoodeks. Ülevaate eesmärk on tutvustada erinevate jääksoode kasutamise võimalusi ning maasti kulise kor-rastamise meetodeid.

Praegu kehti vate seaduste jär-gi tuleb kaevandatud alad pärast kaevandamise lõppemist Eesti s rekulti veerida, kuid see ei ole alati nii olnud. Riik on vastava ko-hustuse pannud vaid praegustele turbakaevandajatele, kuigi ne-mad ei saa vastutada riigi maadel paiknevate ning Nõukogude korra ajal või selle lõppedes maha jäe-tud jääksoode korrastamise eest.

Välja antud raamat on abiks nii kunagiste jääksoode kui ka prae-gu tootmises olevate alade kor-rastamise kavandamisel. 20 au-tori arti klist koostatud raamatus tutvustatakse teiste maade sel-lealast prakti kat ning käsitletak-se ka Eesti ti ngimustes end juba õigustanud kogemusi. Meetodite parema mõistmise ning tööde kavandamise huvides esitatakse raamatu esimeses pooles üle-vaade meie looduslikest soodest, nende peamistest omadustest, turbavarudest ja turba kaevanda-misest Eesti s.

Tehnilise järelevalve amet (TJA) korraldas tänavu juunis ja juulis Eesti turbamaardlate järeleval-vekampaania, mille eesmärk oli kontrollida ohutusnõuete jär-gimist maardlates ja tõhustada koostööd kaevandamisett evõ-tetega. Kampaania tulemused näitasid, et ohutusalane olukord turbamaardlates on võrreldes varasemate aastatega paranenud ja kaevandamisega tegelevate et-tevõtete teadlikkus valdkonda re-guleerivatest nõuetest kasvanud.

TJA kemikaali ja mäetööde osakonna peaspetsialist Elen Sõs-tar ütles, et kontrolliti kuue Eesti turbamaardla ühtt eist turbatoot-misala (Peetla, Salla, Simuna, Pii-lasoo, AS Elva E.P.T, Parika, Mää-rastu, Lavassaare, Elbu, Nurme turbatootmisalad ja Sangla küt-teturba tootmisala), millel kae-vandavad üheksa ett evõtet. Kuna turba kaevandamisel on üheks riskifaktoriks tuleoht, siis kaasati

kampaaniasse tuleohutusnõuete järgimise täiendavaks kontrollimi-seks ka päästeamet.

Päästeameti andmetel on sel aastal toimunud 28 turbapõlen-gut, mille põhjuseks on valdavalt kolmandate isikute hooletus, näi-teks suitsetamine, hooletus lahti -se tulega jms. Tuleohutusnõuded olid kampaania käigus kontrolli-tud ett evõtetes üldjoontes täide-tud ja valmidus põlengute opera-ti ivseks likvideerimiseks hea.

Kõikide turbatootmisalade pu-hul kontrolliti üldist ohutusalast olukorda, kohustusliku dokumen-tatsiooni ning pädevate vastu-tavate spetsialisti de olemasolu ja kaevandamistööde vastavust nõuetele.

„Üheksast ett evõtt est viiel ei tuvastatud ühtegi rikkumist, nel-jale ett evõtt ele tehti ett ekirjutu-sed erinevate puuduste kõrval-damiseks,” ütles Sõstar. Sel aastal tuvastati enim puudusi tootmis-

alade üldises seisukorras, näiteks ei olnud kõik turbatootmisalal paiknevad tuletõrje veevõtuko-had korrektselt tähistatud ja hool-datud ning kõik masinad ei olnud varustatud esmaste tulekustutus-vahenditega.

Lisaks tuleohutusnõuete rik-kumisele on TJA avastanud palju puuduseid kohustuslikus doku-mentatsioonis. Kõige suuremaks probleemiks on arengukavade koostamine, ett evõtjad ei ole eriti varmad oma lähituleviku plaane paberile panema. Samuti on vaja-lik projektdokumentatsiooni, seal-hulgas väga vanade projekti de ole-masolu. Kuid paljudel ett evõtjatel on need kadunud või mitmes ko-has laiali, mis omakorda raskendab ülevaate saamist ja teeb võimatuks projekti kohase kaevandamise.

„TJA iga-aastastesse tööplaani-desse lisatakse ligikaudu kümme turbatootmisala, seega järgneva viie aasta jooksul jõuame kont-

rollida ligikaudu 50 turbatootmis-ala, mis on umbes 25% kehti va kaevandamisloaga turbatootmis-aladest,” selgitas Sõstar. Ta lisas, et TJA eesmärk ei ole võimalikult paljude menetluste ja ett ekirju-tuste tegemine, vaid kaevanda-mistööde ohutuse tagamine ja selles on suur osa ennetustööl.

„Selle asemel et kedagi esile tõs-ta, olgu siis hea või halva näitena, tooksin välja pigem selle, et kesk-konnaministeeriumi eestvedami-sel ja säästva arengu põhimõtetest lähtuvalt on hakatud väljastama uusi kaevandamislubasid maha-jäetud turbaaladele, mille varase-mad kaevandajad on eri põhjustel hüljanud enne turbavaru ammen-damist. Sellistel aladel tuleb uuel ett evõtjal suurt tähelepanu pööra-ta kinnikasvanud veevõtukohtade hooldamisele, kraavide puhasta-misele, masinate hoiuplatside ra-jamisele ja turbatootmisala tähis-tamisele,” ütles Sõstar.

Jääksood, nende kasutamine ja korrastamine

Teave** Turbaalad hõlmavad Eesti territooriumist 1 009 101 hekta-rit ehk 22,3% maismaast. ** Turvast võib kaevandada vaid nendest maardlatest, mis on kantud riiklikku maavarade re-gistrisse ja mille kohta on antud kaevandusluba. ** Seisuga 31. detsember 2010 on Eesti Vabariigi turbabilan-sis 279 maardlat, neist kuus on üleriigilise tähtsusega: Ellamaa, Endla, Epu-Kakerdi, Lavassaare, Puhatu ja Sangla.** 2010. aastal kaevandati Eesti s turvast kokku 923 400 tonni, seal-hulgas 524 200 tonni hästi lagune-nud ja 399 200 tonni vähe lagune-nud turvast, mis on 10 protsenti rohkem kui 2009. aastal. ** Turvast kaevandati 63 maard-last.Allikas: maa-ameti koostatud maavaravarude koondbilanss

23. jaanuaril jõustus keskkonnami-nistri määrus nr 7 „Kaevandamise-ga rikutud mahajäetud turbaalade nimekiri”, milles on ühtekokku 14 maardla nime. Nimekirja kehtesta-mine oli vajalik selleks, et Nõukogu-de ajal kaevandada antud turbaala-delt, kus praegu ei toodeta, saaks turbavaru lõpuni kaevandada ning hiljem need alad ka korrastada.

„Ootasime selle määruse vastu-võtmist enam kui viis aastat. Nüüd on mitmed kaevandajad esitanud neile aladele uuringuloa taotlusi, et hinnata ära turba jääkvaru ja

kvaliteet. Uuringu positi ivsete tu-lemuste korral aga võtt a alad taas-kasutusse ja pärast ammendamist korrastada. Teisi alasid, kus juba on ett e teada, et kaevandatavat varu enam ei ole, hakkab riik ise korrastama. Keskkonnaministee-rium on pilootprojekti d selleks käivitanud. Loomulikult võtab see kõik aega, nii lubade saamine kui ka korrastamine, aga vähemalt on protsessiga alustatud,” ütles Erki Niitlaan, Eesti turbaliidu tegevdi-rektor.

Nimekirjas on maakondade

kaupa toodud maardlad ja kaevan-damisalad, milledest turba ammu-tamisel kehti vad teatud erisused. Nii ei kohaldata nendele aladele turba kriiti lise varu suurust ega ka-sutusmäära, mis seavad piiranguid maakondades aastas kaevandada lubatava turva hulgale.

Turbaalad hõlmavad Eesti ter-ritooriumist 1,2 miljonit hektarit ehk üle viiendiku maismaast; ühe protsendi sellest alast katavad ma-hajäetud freesturbaväljad. Need alad on juba kuivendatud ja kui-vendusest mõjutatud.

Eesti on liitunud Ramsari kon-ventsiooniga, millega tunnistatak-se märgalade ökoloogilist tähtsust ja püütakse piirata nende kadu rii-gis olevaid märgalasid säästvalt ja arukalt kasutades. Juba kuivenda-tud turbakaevandamisalasid taas kasutusse andes ja jätt es seega puutumata suure osa looduslikest aladest, saab täita seda rahvusva-helist kokkulepet..

Sama oluline on turvast kae-vandavatele ett evõtetele uute ti ngimuste loomine ett evõtluse jätkamiseks. Turba kaevandami-

ne annab otseselt tööd ligi 1000 inimesele ning seda peamisel maapiirkonnas. Transpordi, lae-vanduse, energeeti ka ja teiste si-dustööstusharude kaudu on aga turbatööstusega seotud tööhõive kordades suurem.

Hiljuti on valminud mitu uut puitu, turvast ja ka jäätmeid kasu-tavat koostootmisjaama. Seega on suurenenud nõudlus turba järele. Kasutuses olnud, kuid mahajäetud aladest paljudel on veel kaevanda-mata just hästi lagunenud turba-kiht, mis sobib eelkõige kütt eks.

Mahajäetud tootmisalad jõuavad taas kasutusse

Eesti Turbatööstus

150

Eesti Turbatööstus 1502 | Turbaleht

Esimesed kirjalikud and-med turba kasutamise kohta Eestis pärinevad juba 17. sajandist, kuid selle laiemast levikust saab rääkida alles 18. sajandi lõpukümnendist alates.

1861. aasta jaanuaris teatati näda-lalehes Das Inland, et suvel alus-tatakse Sindi kroonumõisas, mille maa-alalt on leitud kõrgekvalitee-dilist turvast, selle kaevandamist välismaiste turbakaevandamis-masinate abil. See Eesti ja väide-tavalt ka Euroopa esimene meh-haniseeritud turbatööstus asus AS-ile Wöhrmann ja Poeg kuuluvas turbarabas, kus pressturba toot-miseks kasutati Berliini lähedal asuvas masinatehases valmistatud turbapressi. Ettevalmistustööd ja katsetused sobiva tehnika väl-jatöötamiseks olid alanud juba 1858.–1859. aastal. Vabrik kahe turbapressi, lokomobiili vagonet-tide ja muuga ehitati 1860. aastal. Seega võib Eesti turbatööstuse vanuse lugemist alustada aastast 1860, mitte 1861. Uues turbatöös-tuse ajaloost rääkivas raamatus on seega pressturbatööstuse algus nihutatud aasta jagu varasemaks varem arvatust.

Turba kasutamise algusest maailmasEsimesed teated turba kasutamise kohta pärinevad Rooma entsük-lopedisti Gaius Pliniuse Vanema (elas 23–79 eKr) teosest „Loodus-lugu”, kus ta kirjeldab, kuidas Loo-

de-Saksamaal Põhjamere lähedal elavad germaanlased vormisid käsitsi muda, kuivatasid seda tuu-le ja päikese käes ning põletasid seda hiljem toidu valmistamiseks ja enda soojendamiseks.

Uued ülestähendused ilmuvad 11.–12.sajandil, mil turbatootmi-ne hakkab arenema Madalmaa-des, kust see levis ka teistesse Lää-ne-Euroopa maadesse. Nii leidub Šotimaalt viiteid turbatootmise kohta 13. sajandil, Inglismaalt, Saksamaalt, Rootsist, Iirimaalt ja mujalt 16.–17. sajandil. Turba ka-sutuseletulekut Lääne-Euroopa maades soodustas metsade hävi-tamine ning sellest tulenev kütte-ainete puudus.

1631. aastal õnnestus sakslasel Johann Becheril saada turbast tõr-va ja pigi. Järgnevatel aastaküm-netel leiutati võimalused teistegi turbasaaduste – uttevesi nahapar-kimiseks, immutusõlid, määrded, lambiõli, paber, gaas, äädikas jm – valmistamiseks.

Esimesed katsed turbalõikuse organiseerimiseks Venemaal tehti 17. sajandi lõpul, mil Peeter I pal-kas hollandlasest lüüsimeistri von Armuse tegema katseid turbalõi-kuse korraldamiseks. Ju osutusid katsed edukaks, kuna senati vastav ukaas andis mehele kümneks aas-taks ainuõiguse turbatootmiseks Venemaal.

Siiski ei saanud turbatootmine Venemaal erilist hoogu, kuna kül-luslikult käes olev odav puit tõrjus turba kõrvale. Alles 19. sajandi II poolel, kui Moskva ümbruses asu-va tööstuspiirkonna metsad ära laastati, algas seal laiaulatuslik tur-

batootmine. Esialgu käsitsi, hiljem masinatega.

Sindi turbavabrik – esimene mehhaniseeritudturbatööstus EestisRahvusvahelise Kölni põllumajan-dusnäituse kataloogi järgi töötas 1865. aastal Sindi turbakarjääris nelja lokomobiili jõul neli tur-bamasinat, mis tootsid kokku 150 000–160 000 turbapätsi ehk üle 500 m3 päevas.

Sindi turbatööstus ei jäänud ainsaks omasuguseks, mis hakkas pressturvast kasutama oma küt-tevajaduse rahuldamiseks. Juba 1862. aastal asutas Th. Von Hel-mersen Viljandi lähistele Uue-Või-du mõisamaale Karula turbatöös-tuse. Luunja mõisa turbaraba asus kaks versta mõisast eemal, Kavas-tusse viiva tee ja Emajõe vaheli-sel alal jõe vasakul kaldal. Sealse turbavabriku pressturvas oli kõr-gekvaliteediline küttematerjal ja katsed näitasid, et Luunja turbast oleks saanud ka gaasi toota.

1865. aasta paiku hakati turvast kütteks kasutama ka Meleski klaa-sivabrikus. 1870. aastal toodeti turbamasinaga turvast Ilmatsalu tellisetehase tarbeks. 1908 alustas Kohila paberitööstus labidaturba kasutamist, rajades Eesti suurima labidaturbatööstuse.

Pressturba tootmine oli sisse seatud Järvamaal Päinurme mõi-sas, kus 1873. aastal töötas tur-bapress. Mitu pressturvast tootvat vabrikut on asunud Tartu ümbru-ses, Raadi mõisas, Ihaste mõisas,

Ulila mõisas, Tartu lähedal Raadil Karu talus. Samuti Harjumaal Ohtu mõisas, ka Salutaguse mõisas, kus 35 töölist tegutsesid lokomotiivi jõul töötava turbapressi juures, ja Hagudi mõisas, kus toodeti 500 kuupsülda kütteturvast. See loete-lu pole lõplik.

Edumeelsed mõisnikud huvitusid alusturbast1880. aastate alguses läks kõi-gepealt Saksamaal, aga kohe ka seejärel Eesti uuendusmeelsetes mõisates moodi alusturba kasu-tamine loomakasvatuses. Selleks sobis kõige paremini kõrgsoo-de pinnakihi moodustav vähe lagunenud turvas. Alusturba tootmisele aluse panijaks Eestis peetakse Kunda mõisnikku Hohn Girard de Soucantoni, kes rajas Eesti ja Liivimaa kubermangu esimese alusturbavabriku ja kel-le kogemustest käisid mõisnikud õppimas. Aegviidu raudteejaa-ma lähedale jääv Charlottenhofi alusturba- ja turbamulla vabrik oli teiste samalaadsete seas sil-mapaistev ja erakordne seetõttu, et tegemist oli teadaolevalt ain-sa, turu tarbeks pallidesse pa-kendatud turvast tootva ettevõt-tega Eestis. Vabrikus toodetavat alusturvast ja turbamulda sai ka-sutada teiste saaduste pakenda-miseks, madratsite täiteainena, aianduses, lautades ja tallides aluspanuna. Turbamulda sobis kasutada ka käimlates.

Turvast on pallidesse pakenda-tud lisaks Charlottenhofi turba-vabrikule ka Virumaal Ulvi mõisas.

Turba kasutamine I maailmasõja ajalI maailmasõda tõi endaga kaasa tõsise küttekriisi, seetõttu manit-seti juba 1915. aastal kõiki turba-küttele üle minema. Sõda sundis turbaküttele tagasi pöörduma ka Sindi kalevivabriku, mis vahepeal oli üle läinud odavale Inglise ki-visöele. Oma turbatööstuse otsus-tas 1917. aastal rajada ka Kunda tsemenditehas, kes rentis selleks Kunda mõisalt Kunda-Aru ja Sõ-meru mõisalt Katkutaguse rabad. Mõlemas turbarabas seati sisse turbamasinatega pressturbatoot-mine.

Turbakütet pidi kasutama elekt-ritootmiseks ka Jõgeva rajatavas villakraasimise ja ketramise vabri-kus. Turba hankimiseks ostis vab-riku juhtkond turbaraba. Ka Tal-linna elektrijaam läks 1918. aastal sunnitult üle turbaküttele, kuna kivisüsi lõppes otsa. Turbaküttest loobuti põlevkivi kasuks taas 1923. aastal.

Raudteede valitsus organiseeris Vabadussõja ajal oma küttekriisi leevendamiseks kütteturba toot-mist Ellamaa ja Rakke turbaraba-des. Kuigi raudteel kasutati kütteks puitu, katsetati 1919. aasta suvel Tallinna-Nõmme raudteel vedurite küttekolletes esmakordselt ka tur-bakütet.

Turbatööstus Eesti Vabariigis 1918–1940Kui enne I maailmasõda olid turbarabad suuremalt jaolt era-omanike valduses ning kroonu-rabasid oli suhteliselt vähe, siis

pärast maaseaduse vastuvõtmist 1919. aasta oktoobris võõrandas riik mõisatelt ühes muuga ka ra-baalad, mis hakkasid kuuluma riiklikku maafondi. Sellega lõppes peaaegu kogu seni tegutsenud mõisate turbatootmine.

Vabadussõja ajal eriti teravalt esile kerkinud kütteainete kriisi tingimustes asus ka riik oma jõu-dudega rabadest turvast lõikama, et kriisile leevendust saada. Moo-dustati Kütteainete Keskkomitee ning raudteede valitsuse turba-tööstustest riiklik ettevõte Riigi Turbatööstus, mis 1936. aastal reorganiseeriti aktsiaseltsiks Riigi Turbatööstused. Kütteainete Kesk-komitee lõpetas tegevuse 1922. aastal, tema likvideerimine kestis aga 1925. aasta lõpuni, kuna tema haldusalas olnud turbatööstustes ilmnes kuritarvitamisi, võltsimisi ja vargusi.

Turbatoodang üksikute tootjate järgi 1936. aastal %AS Eesti Turbatööstused 40Tartu linnavalitsuse Ulila turbatööstus

19

Sindi kalevivabriku A.-ü. turbatööstus

18

Vangimajade peavalitsuse Harku turbatööstus

7

Kreenholmi vabriku O.-ü. turbatööstus

6,5

Järvamaa turbaühingu turbatööstus

3,5

Tallinna linnavalitsuse Sõjamäe turbatööstus

3

Muud 3

Turbatööstuse ajalugu ulatub 150 aasta taha

O.-ü. Lehtse turbatööstuse Adolf Rohusaare artelli töölised elevaatorpressi ja seda käitava lokomobiili taustal 1924. aastal.

Tootsis 73 aastat töötanud briketivabrik lõpetas tänavu töö.

Foto: Lehtse muuseumi fotokogu Foto: Erakogu

Eesti Turbatööstus 150 3Turbaleht |

Turbatööstuse ajalugu ulatub 150 aasta tahaKui aastatel 1919–1922 arenes

turbatootmine vaatamata pessi-mistlikule hinnangule üldiselt kiiresti ja turvast peeti veduriks, mis Eesti küttemajanduse kriisist välja veab, siis 1920. aastate keskpaigas toimus järsk muudatus. Selle põhjuseks oli odava Inglise kivisöe sisseveo taas-tumine ja põlevkivi turule ilmumine. Lisaks paisati turule odav küttepuu, mis turba nii kodusest kui ka töös-tuslikust kasutamisest otsustavalt kõrvale tõrjus. Sellistes oludes läksid paljud kütteturba tootjad pankrotti ning lõpetasid tegevuse.

1936. aastast, mil moodustati Rahvuslik Jõukomitee, algas küt-teainete turu riiklik korrastamine. Küttepuidu hind kerkis ja turba-tööstusele paistsid paremad ajad. Turbatootmises olid ohjad turba-ühingute käes, neid oli Eestis 1937. aastal kokku ligi 900. Ühistegevu-ses peitus suur jõud ja ka edu. Pä-rast II maailmasõja puhkemist toi-munud tõusuajal laiendati oluliselt riiklikku kütteturbatööstust, mil-leks avati Lehtse turbatööstus ja Tootsi turbabriketitööstus. Hoog-ne areng katkes taas pärast Eesti Vabariigi okupeerimist Nõukogude Liidu Punaarmee poolt.

Turbaühingute jagunemine maakonniti 1937. aastalTartu 177Viru 123Harju 122Järva 119Võru 86Viljandi 78Pärnu 60Lääne 53Saare 37Petseri 20Valga 19Kokku 894

Turbatööstus 1940–19601940. aastal töötas Ulila turbatöös-tuses 17 turbamasinat, millega toodeti hooajal 39 000 tonni press-turvast. 1939. aastal pani endast märgi maha Tootsi briketitööstus. Freesturvast toodeti juba Tootsi ja Ellamaa turbarabades ning kasuta-ti kütteainena Tootsi turbavabriku katlamajas, Ellamaa elektrijaamas ja Punases Krullis (endine Fr. Krulli masinatehas). Esimene Nõukogude võimu aasta mõjus aga kogu Eesti küttemajandusele, sealhulgas tur-batööstusele halvasti.

II maailmasõja järgse küttekriisi olukorras toimus 1940. aastate tei-sel poolel ja 1950. aastatel turba-tööstuses kiire areng. Sõja suhteli-selt väikeste kahjudega üle elanud turbatööstus pidi kuni põlevkivi-tööstuse taastamiseni lahendama Eesti kütteprobleemi. See vajadus tingis turbatööstuse kiire mehhani-seerimise, mis algas juba 1946. aas-tal ning jõudis kõigi tööprotsesside mehhaniseerimisega lõpule 1950.

aastate teisel poolel. Kasutusele võeti praegu peaaegu ainuvalitse-vaks saanud freesmeetod.

Hoogustus turbamasinate ehi-tus kohapeal. Juurutati freesturba uusi tootmistehnoloogiaid, seal-hulgas pneumaatiline kogumine, ning konstrueeriti ja valmistati selleks otstarbeks mitmesuguseid masinaid. Ühtlasi üritati kasutu-sele võtta uusi turbavarusid. Ühes massilise kolhooside asutamisega pärast 1945. aasta märtsiküüdita-mist lõpetasid järk-järgult oma te-gevuse turbaühingud, mis seni olid andnud olulise osa Eestis toodetud alusturbast. 1950. aastal tootsid alusturvast kolhoosid, sovhoosid, remondi- ja tehnikajaamad ning ainsa suure turbatööstusettevõtte-na Lehtse turbatööstus.

Alusturbatoodang ja tootjad Eesti NSV-s

Alusturba osakaal %

Alusturba kogus

(tuh. m3)Aasta 1955 1958 1955 1958

Kolhoosid 55,1 44,5 599,7 606

Sovhoosid 36,3 48,7 395,8 663,5

Remondi- ja tehni-kajaamad

7,5 4,0 81,5 55,1

Muud tootjad

1,1 2,8 12,4 38,6

Aastad 1961–1970 – käivitus EPT-süsteemVabariikliku koondise Eesti Põllu-majandustehnika (EPT) kohustuste hulka kuulus ka toota põllumajan-duslikku turvast. Ulatuslikult haka-ti rajama pindkihilise freesturba tootmisväljakuid ja kasutusele võeti hulk uusi alusturba tootmis-

alasid. EPT süsteemis hakati toot-miseks valmistama spetsiaalseid masinaid. Töötati välja automati-seeritud turbapress. Algas brike-titootmise buum. Tootsi briketite-hase laiendus ja Oru briketivabriku käikuminek suurendasid oluliselt freeskütteturba tootmist. Tootsi briketivabrikut hakati varustama Lavassaare freesturbaga. Kogu vabariigis hakkas aga vähenema tükkturba tootmine, sest energee-tika põhirõhk suunati elektriener-gia ja vedelkütuste kasutamisele.

Aastad 1971–1980 – algas kasvuturba võidukäik Kuuest riiklikust turbatööstusest moodustati tootmiskoondis Tootsi. Eraldi jäi tegutsema vaid suurima tootmisvõimsusega briketitootja, Oru turbakombinaat. Sangla brike-tivabriku käikuandmine hoogustas freesturba kaevandamist. Lõpetati tükkturba karjääriviisiline kaevan-damine. Kütteturba kasutamine lõppes, sest suurtarbijatest katla-majad läksid üle õli- ja gaasiküt-tele. Tunduvalt laiendati kasvutur-vaste sortimenti väiketarbijatele ja aianditele. Käiku anti mitmed kas-vuturvaste pakendamisvabrikud, mis sisustati importseadmetega. Pakendatud kasvuturvaste ekspor-digeograafia laienes tasapisi.

Aastad 1981–1990 – turbatootmise hiilgeaegAastas toodeti kütte-, alus- ja kas-vuturvast kokku keskmiselt 2,5–3 miljonit tonni.

Käiku läks Lavassaare-Tootsi kit-sarööpmeline raudtee. Sanglasse rajati esimene polderkuivenduse

süsteem. EPT-süsteemi ettevõtted üritasid põllumajandusministee-riumi vahendusel järjest enam turbaga välisturgudele saada. Tur-batööstustele pandi peale kohustus täita toitlustusprogrammi ehk too-ta söötasid, rajada ning majandada kasvuhooneid ja loomafarme. Riik asutas esimesed 28 sookaitseala.

Aastad 1991–2000 – kes läks põhja, kes suutis pinnale jäädaKolhooside ja sovhooside likvi-deerimise tõttu langes nõudlus allapanuturba järele ja põlluma-jandusturba tootmismaht vähenes peaaegu olematuks. Briketi hinna tõustes vähenes järsult ka elanik-konna nõudlus turbabriketi järele. Turba kaevandamismahud vähe-nesid, miinimum saabus 1998. aastal, kui turvast toodeti erakord-selt kehva ilmastiku tõttu vaid 0,3 miljonit tonni. Kütteprobleemide leevendamiseks hakati taas aren-dama tükk-kütteturba tootmist. Vähesel määral hoogustus ka päts- ehk plokkturba tootmine.

Riigile kuuluvatest ettevõtetest moodustati riiklikud aktsiaseltsid. Peamiselt EPT-süsteemi kuulunud turbatootjate erastamine käis suh-teliselt valutult ja kiiresti. Vaid Oru turbakombinaadi erastamine lõp-pes briketitootmise seiskumise, et-tevõtte pankroti ja pankrotihalduri suhtes kriminaalasjaga.

Tugevamad erafirmad hakkasid aktiivsemalt otsima kontakte vä-lisriikide turbatootjatega. Tasapisi kasvas kasvuturvaste ja seejärel ka kütteturvaste eksport. Briketi-tootjad käivitasid ühise briketitar-neprojekti Rootsi.

Turbaettevõtted asutasid eriala-liidu, rahvusvaheline turbaühing avas oma uksed Eestile.

2001– praeguseniTasapisi väheneb kütteturba ja suureneb kasvuturba tootmine. Hoogustub aiandusturba vääris-tamine ehk kasvusubstraatide tootmine. Praeguseks on mitmed Eesti substraaditootjad absoluut-ses maailma tipus oma kvaliteedi poolest, mille tõttu Eesti turvas on laialt nõutud. Tootmisesse võe-takse endiseid, aastaid kasutuna seisnud väljakuid. Eesti vanimas, Tootsi briketivabrikus seisati 2011. aastal masinad ja ainsana on jää-nud briketti tootma AS Sangla.

21. sajandi Eesti turbatööstust iseloomustab suurenenud eksport, tööjõu optimaalsem kasutami-ne ning tootmise suurem automa-tiseeritus. Iga aastaga kasvab lõpp-toodangu maht. Ka kütteturvas on saanud uute kombijaamade käiku-laskmisega uue hingamise.

Turbatootmise ajalugu käsitleva-tel lehekülgedel on kasutatud Väinu Rozentali ja Uno Trummi koostatud käsikirjalist materjali.

Lõviosa toodangust läheb eksporti** Eksport on turbatööstusel aidanud hinge sees hoida viimased 20 aastat, mil Eestist on igal aastal välja veetud üle 60 protsendi toodan-gust.** Taasiseseisvumise algaastatel läks Lääne-Euroopasse peamiselt töötlemata turvast. ** Hiljem on suurenenud töödeldud turbatoodete, näiteks kasvu-muldade ja kasvusubstraatide eksport. ** Nõukogude ajal hakkas esimesena turvast eksportima Võru EPT. Aastal 1971 tootis Põdrasoo turbavälja ääres asuv pakkeliin 300-liit-riseid turbakotte. ** Paide EPT oli teine EPT-süsteemi ettevõte, mis hakkas 1974. aastal eksportima pakendatud turvast.Aastaid hiljem poetasid paokil ekspordiväravast end sisse ka näiteks Tallinna EPT ja Haapsalu EPT.** 1989. moodustasid Märjamaa EPT ja Pärnu EPT koos ühe Austria firmaga ühisettevõtte AS Delta-Torf, mis tegutses 1990-ndate keskpai-gani. ** Eesti turbatootjad on turvast eksportinud enam kui 100 riiki, kusjuures järjest enam n-ö mittetraditsiooniliselt turvast kasutava-tesse riikidesse nagu Iraan ja Pakistan.

**Peamised ekspordimaad on Holland, Belgija ja Saksamaa. Eks-pordi Euroopa osa on 93%, muud maad 7%.

Abitootmine hoidis turbatööstust vee peal** Turbaga mitteseotud tootmistegevusi otsiti selleks, et töötaja-tel jätkuks tööd ka pärast turbahooaega ja et monofunktsionaal-sete asulate elanikud oleksid kindlustatud pideva tööga. ** Kuna kolhoosid-sovhoosid ei suutnud piisavalt tagada põllu-majanduslikku toodangut, tuli 1980. aastatel turbatööstusette-võtetel hakata täitma riiklikku toitlustusprogrammi – toota söö-ta, ehitada kasvuhooneid, rajada ja majandada lambafarme ning sigalaid.** Ühed markantsemad tooted olid Ulilas valmistatud lastekelgud, mida toodeti 1963. aastast 1980. aastate keskpaigani. ** Ulilas toodeti ka paarkümmend aastat ohutusrihmade detaile tootmiskoondisele Norma, tootmisliin käivitus 1975. aastal ja igal kuul valmistati umbes miljon ohutusrihma sõlme. Tootmine seiskus alles 1994. aastal.** Tootsi pidi arendama aiandust. Tootsi-lähedasest riigimetsast eraldati selleks isegi viis hektarit maad, kuhu pidi ehitatama mitu hektarit kasvuhooneid. Asi soikus. Kasvuhooned olid Tootsis ole-mas, umbes 6000 ruutmeetrit, et kasutada ära elektritootmisest järelejäänud jääksooja. Seal kasvatati kurki, tomatit, lilli, isegi šam-pinjone.

Turbatoodete (aiandusturvas, energiaturvas, turbabrikett, turvasväetised) eksport

Tuhat tonni, naturaalkaalus milj eurot1997 445,8 12,31998 590,3 16,71999 411 13,12000 815,2 23,32001 875 24,62002 1018 30,52003 992 32,52008 1000 51,52009 738,9 41,12010 928 55,5Allikas: Eesti statistikaamet

Turbatööstuste abitootmine

** Tootsi TurvasVesiklaas, tehniline hapnik, mööblidetailid, polüetüleentaara, õmb-lustooted, kilekotid kaubandusele, jalatsite pealsed, motokiivrite sisu, ohutusrihmade detailid**Ulila TurbatööstusPesukastid, taarakastid, kiiged, lastekelgud, aia- ja turistitoolid, kile-kotid, kiivrialused, auto ohutusrihmade sõlmed** Oru TurbakombinaatLukusüdamikud, õlifiltrid, võllid ja hammasrattad (eskalaatoritele ja tõstukitele), rootorid (elektrimootoritele), kirjaklambrid, rõhknõelad, juukseklambrid

Turbatööliste puutallaga saapad II maailmasõja ajal.

Foto: SA Virumaa Muuseumid fotokogu

Eesti Turbatööstus 1504 | Turbaleht

Jaanus Paal: Me teame nüüd, milline on mis tahes soo seisund ja väärtus

Kristiina Viiron

Eesti sood on suhteliselt heas olukorras, tõdeb Tartu ülikooli va-nemteadur Jaanus Paal, väljaande „Soode looduskaitseline inventee-rimine” kaasautor. Inventuur val-mis sel aastal.

Mis oli soode looduskaitselise in-venteerimise eesmärk?Jaanus Paal: Praegune projekt on suures osas 1997. aastal läbivii-dud töö jätkuks. Selle peamiseks eesmärgiks oli Eesti soode inven-teerimise lõpuleviimine, et saadud tulemuste alusel toetada soode riikliku kasutamisstrateegia koos-tamist. Töö detailsemad ülesan-ded olid muu hulgas järgmised:

*iseloomustada ja hinnata Eesti soode seisundit nende võimaliku majandamise ja/või kaitse seisu-kohast;

*arendada välja juhised ja esi-

tada soovitused soode võimalikult parimaks majandamiseks;

*suurendada rahva teadlikkust soode kaitse küsimustes jt.

Milliseid soid inventeeriti?Inventeeritud soid, täpsemini tur-baalasid, oli väga palju – 13 901. Tööst võttis osa 110 eksperti ja 42 n-ö abistavat persooni. Lisaks lii-deti koostatud andmebaasi ka va-rasemate inventuuride andmeid. Seega on kogutud andmed peaae-gu kõigi ühest hektarist suuremate Eesti avatud ja puissoode kohta. Inventeerimisega ei hõlmatud soostuvaid niite ja metsi, soomet-si, turbakarjääre ja kuivendusest tugevasti mõjutatud alasid, kus turba ladestumine on ammu juba lõppenud.

Millises olukorras üldiselt sõnas-tatuna Eesti sood on?Kõige üldisemalt võib öelda, et vaatamata soode ulatuslikule kui-vendamisele, nende hõlmamisele põllu- ja metsamajanduslikku ka-sutusse, turbakaevandamisele ja reostusele, on meil õnneks veel

rohkesti päris hästi või väga hästi säilinud soomassiive. Väga reljeef-selt tuleb meie soode suhteliselt hea olukord esile võrreldes neid Euroopa lõuna- ja läänepoolsema-te aladega, kus paljudes maades on sood pea sootumaks hävitatud ja kus nüüd nutetakse neid taga ja kus soolaadsete ökosüsteemide taastamiseks kulutatakse kohati väga suuri summasid. Euroopa Lii-dus looduskaitset korraldava täht-sa dokumendi – loodusdirektiivi (Habitat Directive) – alusel on kogu Euroopa Liidus kõrget looduskait-selist väärtust omavateks aladeks tõstetud isegi juba rikutud, kuid taastumisvõimelised rabad. Loo-duslikus seisundis rabad ja mitmed teised muud tüüpi rabad aga kuu-luvad prioriteetset kaitset nõudva-te alade kategooriasse.

Mida olulist Te inventuuriga järel-dasite?Leidis kinnitamist juba varem mõ-nede sooteadlaste (M. Ilomets jt) esitatud hinnang, et enamiku soo-kasvukohatüüpide pindala on vii-mase 60 aasta jooksul vähenenud,

eriti märgatav on see siirdesoode ja mitmete madalsoo kasvukoha-tüüpide puhul. Soode kogupindala on vähenenud 2,6–2,8 korda ehk 642 000 hektarilt 233 000 – 245 000 hektarini.

Inventuuri väga oluliseks tule-museks on see, et nüüd on olemas objektiivne alus edasiminekuks Eesti soode/turbaalade säästliku kasutamise kontseptsiooniga. Me teame nüüd, milline on mis tahes soo seisund ja väärtus ning see võimaldab teha põhjendatud ot-suseid iga soo järgneva kasutus-viisi kohta: kas jätta või võtta see kaitse alla, või siis võimaldada sel-le kasutamist mingitel lubatavatel majanduslikel eesmärkidel, sh ka turba kaevandamiseks.

Kuidas inimtegevus on meie soid mõjutanud?1980. aastate lõpuks oli Eestis kuivendatud kokku 1 006 300 hektarit, sellest metsamajan-duslikel eesmärkidel 338 400 ja 584 400 hektarit põllumajanduse tarbeks. Kõik need kuivendatud alad ei olnud enne seda muidu-

gi sood; suure osa moodustasid neist õhukese turbalasundiga soostunud alad.

Turvast kaevandati kõige enam 1980. aastatel, maksimaalselt kuni 2,8 miljonit tonni aastas. Alates 1990. aastate algusest pole tur-ba kaevandamise aastane maht ületanud 1,5 miljonit tonni (v.a 2002. a). Viimasel aastakümnel on turvast Eestis kaevandatud enam-vähem miljon tonni aastas. Kae-vandamise jätkumisega suureneb aasta-aastalt ka ammendatud ja korrastamist vajavate turbaväljade pindala. Praegu on see 9400 ha. Järelikult on otseselt turba kae-vandamisega rikutud ja hävitatud ligikaudu 30 000 ha rabasid. Enam-vähem sama palju on kahjustatud kaudselt, turbakaevandamisega kaasneva kuivendamise tagajärjel. Seega võib turbakaevandamise eesmärgil kuivendatud rabade pindala ulatuda Eestis 60 000 hek-tarini.

Põlevkivil lahtise kaevandami-sega on Kirde-Eestis hävitatud ligi 2000 ha turbaalasid, igal aastal li-sandub umbes 100 ha. Ulatuslikul alal on soode looduslik veerežiim rikutud ka põlevkivi maa-aluse kaevandamise piirkonnas.

Mida eestlastel seoses soodega pikas perspektiivis arvestada tu-leks?Tuleks arvestada sellega, et nagu muudegi loodusalade puhul, pea-me paratamatult leppima nendest osa pöördumatu muutmise või isegi hävimisega/hävitamisega. Kui me poleks kunagi raadanud suurt osa meie maal kasvavaid metsi,

poleks meil praegu, kus kasvatada toiduks vajatavat vilja või karjatada kariloomi. Nii on ka soodega. Olen arvamusel – kahtlemata vastupidi-selt naiivsetele marurohelistele –, et ka otseselt rabasid hävitav turba kaevandamine on Eesti tingimus-tes põhjendatud ja õigustatud, eriti kui see turvas läheb kasutusse siseriiklike vajaduste katteks. Meie turbavaru on märkimisväärselt suur ja kui selle kaevandamine jätkub enam-vähem senises ma-hus, jätkub seda veel aastakümm-neteks või isegi aastasadadeks ka siis, kui kaevandamist lubatakse üksnes looduskaitseliselt vähese väärtusega aladel. Loomulikult tuleb iga soo kasutamist hoolega vaagida, sest universaalseid lahen-deid siin ei ole ja iga juhtu tuleb lahendada eraldi.

Teisalt tahaksin rõhutada, et eestlasele pole soo kunagi olnud mingi eriliselt vaenulik või võõras paik. Lood soode ohtlikkusest ja jubedusest on minu arvates levi-nud meile eeskätt Lõuna- ja Kesk-Euroopast, mõneti ka venelastelt, kelle indoeuroopalik mõtteviis nõuab kõige, sh muidugi ka loo-duse alistamist ja kindlat kontrol-limist – muidu on see arusaama-tu, tundmatu, hirmutav. Eestlase seisukohast pole soo parem või halvem kui mets – mõlemasse võib ära eksida ja õnnetuse korral seal hukkagi saada, ent samas pa-kuvad mõlemad häda korral varju ja ka toidulisa. Tänapäeva raha-ahnes ühiskonnas tasuks meelde tuletada sedagi, et sootulukeste nägemise paigas on lootust üles kaevata sinna maetud rahapada...

Eestimaa rikkuseks on unikaalne soo

Meie sood

**Kõigi Eesti turba-alade pindala kokku on 1 009 101 hektarit ehk 22,3% Eesti territooriumist.**Sellest soode kogupindala on 240 000 – 245 000 hektarit ehk 5,5% Eesti territooriumist. **See tähendab, et u 17% Eesti territooriumist on kaetud soostuvate rohumaade ja metsadega, soometsadega, degradeerunud ja kaevan-damisega ammendatud turbaalade ja muude (endiste) turbaaladega. **Kõige rohkem on meil liigivaeseid madalsoid, liigirohkeid madal-soid, rohu-siirdesoid ja lage- ja puisrabasid, vastavalt 19 000, 20 000, 35 000 ja 152 000 hektarit. ** Freesturbavälju on ligikaudu 20 000 ha ning neid kasutab ~35 ette-võtet.Allikas: „Soode looduskaitseline inventeerimine”

Riigimetsa Majandamise Keskus taastab viis raba

RMK on alustanud Eestis viie raba taastamistöödega. Rabad on va-rasemalt rikutud kas kuivendamisega, lootuses muuta see metsa-maaks, või on kahjustuste põhjuseks olnud turbakaevandamine.

Taastamistööd võetakse ette Hara soos ja Viru rabas Lahemaa rah-vuspargis, Rannu rabas Aseri maastikukaitsealal, Endla rabas Endla looduskaitsealal ning Soomaa rahvuspargis asuvas Kuresoo rabas.

RMK loodushoiuosakonna projektijuhi Kaidi Jakobsoni sõnul on taastamistööde märksõnaks kunagiste kuivenduskraavide sulgemine ning puude mahavõtmine, et taastada rabale omane looduslik veere-žiim. Viru rabas on kavas ka turbasambla külv, mis pidi teoks saama sel sügisel, ent töövõtja leidmiseks väljakuulutatud hange ebaõnnestus.

Soomaal ongi juba puulangetustööd käimas, peagi kuulutab RMK välja hanke ka Viru ja Ranna rabasse puudelangetajate leidmiseks. Kevadel kuulutab RMK välja uue hanke leidmaks töövõtjat, kes Viru rabasse turbasammalt külvaks.

Jakobson märgib, et rabade taastamistööd on RMK jaoks suur väl-jakutse, sest Eestis pole niisuguseid töid varem tehtud. Rabasid on taastatud näiteks Hollandis ja Kanadas, nende riikide kogemusele ning kohalikele märgalade ekspertidele RMK taastamistöid tehes ka toetub.

Raba taastumine on pikk protsess ning esimesi tulemusi on võima-lik võib-olla alles viie aasta pärast näha. Taastamise tõhususe hinda-miseks rajatakse taastatavale alale ja sellega piirnevale looduslikule rabaalale seirevõrgustik.

Rabade taastamistöid rahastab Euroopa Regionaalarengu Fond.

Eestis on õnneks rohkesti hästi või väga hästi säilinud soomassiive.

Foto: EPL arhiiv

Eesti Turbatööstus 150 5Turbaleht |

Nüüdisaegsed turbatoot-mismasinad on sedavõrd kalliks läinud, et turba-töösturid eelistavad neid võimaluse korral ise teha.

Signe Kalberg

Nõukogude ajal oli täiesti loomu-lik, et tööstusettevõtted ja majan-did remontisid ise oma seadmeid, hiljem loodi selleks 1961. aastal EPT-süsteem. AS-i Elva E.P.T. ju-hatuse esimehe Aadu Püvi teada olid Eestis tegutsenud EPT-d uute seadmete tootmises neljandal ko-hal Nõukogude Liidus masinate uuendamisega tegelenud organi-satsioonide seas. Enamik turba-tööstusfirmadest jätkab enda tar-beks nokitsemisega, aga mõni on masinaehituse juurde jäänud ka tõsisemalt.

Tootsi mehed said masinate eest preemiaTootsi Briketitööstuses hakati turbatootmisseadmeid ehitama kohe pärast Teist maailmasõda ning tänani on Tootsis välja tööta-tud ja toodetud palju erisuguseid seadmeid. Mitmed 1950.–1960. aastatel Tootsis konstrueeritud ja tootmisse juurutatud masinad olid hiljem prototüüpideks, mille järgi hakati neid tootma NSV Liidu masinatehastes. Tuntuim neist oli freesturba pneumaatiline koguja. Freesturba mehhaniseeritud toot-mistehnoloogia juurutamine tõi Tootsi Briketitööstuse kümneliik-melisele kollektiivile 1950. aastal Stalini preemia.

Tootsi Briketitööstuse masinate

järele oli nõudlus isegi välisturul. Nii tehti näiteks 1960. aastate keskel Soome turbatööstuse eritellimusel laiahaardelisi pöörajaid, roopval-litajaid ja pneumaatilisi vallitajaid. Mõned pneumovallitajad saadeti ka Iirimaale ja Kanadasse.

Vapo kaubamärki kandvate turbatootmismasinate mahukam tootmine läks lahti pärast seda, kui Soome kontsern Vapo omandas 2002. aasta lõpus firmas enamus-osaluse. „Seeriaviisilise tootmise-ga alustasime 2003. aasta sügisel freesturba pöörajate JLK-19M ja freesturba roopvallitajate JVK-9HP valmistamisega koostöös Paide masinatehasega. Esimesel hoo-ajal valmistasime 38 pöörajat ja 25 vallitajat, neist enamik saadeti Soome Vapo OY kontsernile. Et-tevõtte omatarbeks jäi viis pööra-jat ja kolm vallitajat. Oma tarbeks valmistati ka tuletõrjehaagiseid,” ütles Jüri Käsper, AS-i Tootsi Turvas masinaehituse juht.

Endiselt valmistab Tootsi Turvas turbatootmisseadmeid kontserni tarbeks ja kui on tellimusi, müüb neid ka teistele. Tootsis valmista-tud seadmeid on Soomes, Root-sis, Norras, Iirimaal, Lätis, Leedus, Valgevenes ja Venemaal. Masinate tootmisega on seotud 30 töötajat koos abipersonaliga.

Kruviks vallutab maail-ma turbapressidegaEestis on üks puhtalt masinaehi-tusega tegelev firma, OÜ Kruviks, mis on keskendunud just turba-tootmisseadmete valmistamisele. Selleks on neil ka oma konstrueeri-misbüroo viie konstruktori-insene-

riga. Tootmises töötab 20 inimest.Esimesed seadmed olid turba

pressimiseks ja pakkimiseks mõel-dud pressid Big Bale.

15 tegutsemisaasta jooksul on toodetud 38 unikaalset turbapres-si, millest suurem osa on ekspor-ditud üle maailma, viimane press näiteks Indiasse. Analoogseid pres-se toodab maailmas peale Kruviksi veel kaks firmat, üks Kanadas ja tei-ne Hollandis.

Kruviksi omaniku ja juhi Vladi-mir Kozõrevi sõnul on nende pres-sid enamikul Eesti turbafirmadel, mis toodavad suurpalle. „Meie poolt toodetud seadmeid on pai-galdatud ligi 14 riiki, nagu Läti, Leedu, Venemaa, Ukraina, Austria, Belgia, Itaalia, Holland, Prantsus-maa, Hispaania, Valgevene,” ütles ta. Sel aastal lisandus uus ekspor-dimaa India.

Turba separeerimis-, pressimis- ja pakkimisliine toodab OÜ Kruviks alates aastast 2007, enne seda tehti neid KT Arengu firmamärgi all, kes pani sellele tootmisele aluse. Esi-mene press valmis aastal 1996 ja see töötab Mikskaare grupis siiani.

Alates 2008. aastast on sead-meid pidevalt täiendatud, seetõttu erineb praegune toodang oluliselt algsest. OÜ Kruviks toodab tur-batootmistehastele ka teisi sead-meid, nagu sõelumisliinid, segude valmistamise liinid, punkrid, pu-rustajad, eri transportöörid, rull-teed (sealjuures pööratavad), vaa-kum-turbakogujad, mida pidevalt moderniseeritakse tellija nõud-miste järgi. Kozõrevi ütlust mööda on Kruviks ainus ettevõte Eestis, kellel on nii lai valik turbatööstuse-

le toodetavaid seadmeid, ja ta on silmapaistev tootja ka Euroopas.

„Tulevikku vaadates on meil loo-mulikult plaanis pidevalt täienda-da tootmises olevat ja projekteeri-da ka uut toodangut. Käesolevaks ajaks on meil projekteeritud karus-sellpress, mis võimaldab pakenda-da nii segusid kui ka puhast turvast mahuga 100–300 liitrit, ja momen-dil tegeleme selle tootmisse juuru-tamisega,” ütles firma juht.

Masinaehituse kogemus ligi 50 aastatAS Elva E.P.T. on küll asutatud 1991. aastal, kuid turba tootmisega tege-letakse juba alates 1962. aastast, kui firma eelkäija võttis tootmisse esimese 30 ha raba Sangla soos. Turvast ei saa kaevandada ilma masinateta. 1962. aastal hakati Elva EPT-s valmistama freesturba tootmiseks mehaanilisi kogumis-masinaid. AS-i Elva E.P.T. juhatuse esimees Aadu Püvi meenutas, et 1962. aastal valmistati Eesti Põllu-majandustehnika Elva osakonnas (praegune Elva E.P.T.) enda tarbeks kaks pneumaatilist turbakogujat Leningradi turbainstituudist saa-dud jooniste järgi.

Masinaehituse kõrgaastatel, mis jäid 1970-ndatesse, oli selle-ga seotud ligi poolsada inimest. Elvas on valmistatud näiteks kogu vabariigi põllumajanduse jaoks ti-gutransportööre, veokette ja koppi paljukopalistele ekskavaatoritele, lõpuks veel kartulisorteerijaid.

„Vabariigis töötas üle 700 ühe- ja paljukopalise ekskavaatori, veo-kette vajasid need kilomeetrite kaupa,” meenutas Püvi.

Peamiselt põllumajandusele suunatud masinaehitus moodus-tas 40 aastat tagasi käibest vähe-malt poole, praegu on see kaha-nenud 25 protsendile, kuid nüüd valmistatakse ainult turbatoot-miseks vajalikke masinaid. Kuus aastat tagasi alustasid Elva E.P.T. mehed pneumaatiliste kogujate tootmist, need on kõige nõutu-mad masinad nii Eestis kui ka Lätis ja Leedus. Turbatootmismasinaid on aga Elvas valmistatud ligi küm-me aastat, praeguseks on nimekiri kasvanud tosina nimetuseni. Elva E.P.T.-s on masinaehitusega seotud 15 töötajat.

„Meil valmistatud pneumaati-liste ja mehaaniliste turbakogu-mismasinatega on kaetud kogu tootmistsükkel. Puudu on vaid turbaaunataja ja osa turbaraba ehituses kasutatavaid masinaid,” märkis Püvi. Ta lisas, et praegu val-mistab firma kolme tüüpi pneumo-kogujaid ja ühte tüüpi mehaani-lisi kogujaid, pinna- ja kaldfreese, pöörajaid, kraavipuhastajaid. Kõi-ge uuem masin on pneumaatiline koguja, mille imurid on ehitatud vana kogumismasina PPF-6 ees-kujul. Nad kopeerivad maapinna reljeefi ega karda seepärast kände. Sellega saavutatakse koguja parem täitumus turbaga.

Rakvere mehed juurutavad edukalt uusi masinaidAastast 2006 on turbamasinate ehitajate nimekirjas OÜ Rakvere Põllumajandustehnika. Ettevõtte põhilised tegevusalad on turba-tootmine ja maaparandus. Tur-

batootmine moodustab kontserni käibest 30 protsenti. Selleks vaja-like seadmete tegemise sai hoog-sama alguse majanduslangusega.

„Kui metallitööde välistellimu-sed kahanesid ja töömahud sa-muti, oli vaja leida töömeestele rakendust ja ka turbatootmine va-jas samas seadmeid ja masinaid. Nii saigi kaks asja ühendatud. Meil on metallitoodete tootmis-haru, kus alustasime lihtsamate seadmete arendamisega. Nüüd oleme sealmaal, et suudame praktiliselt kõik peale traktorite ise endale ehitada,” selgitas fir-ma turbajaoskonna juhataja Tiit Kuusmik. Ta lisas, et kuna firmal on võimalik metallitöid teha, siis on igal juhul soodsam turbatoot-miseks masinaid ise valmistada. Talvel pole turbatootjatele tööd pakkuda, nii leiavad mehed masi-nate tootmisel rakenduse. Sellega on seotud umbes kaheksa meest, aastas valmistatakse kuus-seitse eri liiki masinat ligi 40 tükki. Ja kuna turbatootmise hooaeg on suhteliselt lühike, on hea, kui teh-nika hoolduseks ja remondiks on olemas vajaliku teadmiste pagasi-ga meeskond.

Peamiselt tehakse turbatoot-mismasinaid ja -seadmeid enda vajaduste katteks, mõned on läi-nud ka müügiks. „Praegu on veel paar uut masinat juurutamisel. Kui need õigustavad ennast ja saa-vad ootuspärase rakenduse ning teised turbatootjad leiavad, et ka neile oleks neid vaja, siis kindlasti plaanime tootmist müügitellimus-te täitmiseks laiendada,” ütles Kuusmik.

Suvel müttavad mehed rabas, talvel aga töökojasTootsis on turbatootmises vajalike masinate tootmisega seotud 30 töötajat koos abipersonaliga. 15 tegutsemisaasta jooksul on OÜ Kruviks tootnud 38 unikaalset turbapressi.

Foto: Erakogu Foto: Erakogu

Turvas ja turbamasinad meilt. Tule ja tutvu!

AS Elva E.P.T. • Kirde põik 6, 61506 ElvaTel. +372 356 386 • Mob. +372 515 2586 • Fax +372 356 537

e-post: elva.ept@elvaept.eeTehnika 8, 72213 TÜRItel 384 6671, faks 384 6670

Tartu mnt 56, ÜLENURMEtel 736 7720, faks 735 2222

valt

ra.fi

va

ltra

.co

m

MÜÜK

HOOLDUS

VARUOSAD

Eesti Turbatööstus 1506 | Turbaleht

Tartu ülikoolis keemikuks õppinud Kai Mäeleht si-dus oma elu ja karjääri 38 aastaks Tootsi turbatöös-tusega, alustas laborijuha-taja kohast ja jõudis välja juhitoolile.

Signe Kalberg

Igal inimesel on mingid oma unis-tused, mille täitumise poole ta püüdleb. Kelleks te lapsepõlves saada tahtsite?Mul oli täiesti kindel soov saada au-tobaasi direktoriks. Isa töötas au-tojuhina ja reisihuvi olengi saanud temalt, kuna ta võttis mind kaug-sõitudele kaasa. Aga isal oli auto alatihti katki, üks remont tuli teise otsa ja muidugi pidin siis kodus istu-ma. Nii ma unistasingi autobaasi di-rektori ametist, et saaksin anda isa-le uue auto ja temaga kaasa sõita.

Tegelikkuses läks veidi teisiti. Mis või kes mõjutas teie valikut minna hoopiski õppima keemiat?Olen sündinud Pärnus ja õppisin Ly-dia Koidula nimelises Pärnu 2. kesk-koolis, mille lõpetasin 1968. aastal. Minu abikaasa Jüri õppis klass ees-pool ja meile õpetas keemiat tol-leaegne legendaarne õpetaja Eha Ruven. Ta on olnud nii minu kui ka paljude teiste keemiahuviliste õpi-laste elu mõjutaja.

Õpetaja Ruven valis välja tub-limad õpilased ja valmistas neid ette olümpiaadideks. Seega oli en-dastmõistetav, et pärast keskkooli lõpetamist oli loogiline haridusteed jätkata Tartus, kuhu aasta varem oli juba keemiat õppima läinud ka Jüri. Keemia oli tol ajal populaarne eriala, sinna oli korralik konkurss. Kuna lõpetasin keskkooli kuldme-daliga, polnud vaja rohkem eksa-meid teha kui vaid keemias hindele viis. Nii et mu keemiaõpetaja aitas leida nii eriala kui ka abikaasa, kel-lega oleme abielus olnud 42 aastat.

Kuhu teid pärast lõpetamist tööle suunati?Ega mul polnud keemiat õppima asudes suurt aimu, mida ma pä-rast kooli lõpetamist tegema hak-kan. Saime õpetust keemia teo-reetilises harus. Mina pidin jääma tööle ülikooli, Jüri suunati põllu-majandusakadeemia juurde. Olin edukuse pingereas teisel kohal, esimeseks olnud noormees võeti aga sõjaväkke ja ma sain esime-sena töökoha valida, kuid ühtegi tööpakkumist, kus oleks ka korte-rivõimalus, ei olnud.

Kõrgkooli lõpetamise ajaks oli meie vanem tütar juba kolmene ja noorem kolmekuune. Elasime siis neljakesi 16-ruutmeetrises toakeses Tartus Karlova linnaosas Salme täna-va puumajas. Hoolimata kitsastest elamistingimustest olen tundnud sellest korterist elus kõige rohkem rõõmu. Ja mis on lausa naljakas, et

me mõlemad tütred, kes on ka lõpe-tanud Tartu ülikooli, üks keemiku ja teine proviisorina, elasid õpingute ajal samuti selles majas.

Kuidas te Tootsi sattusite?Et saaksime tööle minna, lubas Jüri vanaema tulla meie nooremat tüt-rekest hoidma, teda aga me poleks enam kuidagi oma Salme tänava toakesse mahutanud.

Abikaasa kauged sugulased ela-sid ja töötasid Tootsis ning nemad soovitasid meil tulla maad kuula-ma. Oli aasta 1973. Mina sain kol-meks kuuks tööd kesklaos, abikaasa aga oli ligi poolteist aastat varustu-se peal. Laost lahkudes sai minust 19 aastaks laborijuhataja, kes oli ühtlasi ka firma kvaliteedidirektor ehk tehnilise kontrolli osakonna (TKO) juhataja. Kuna Ulilas alustati abitootmisena ohutusrihmade de-tailide tootmist ja rajati galvaanika-liin, oli sinna vaja tehnoloogi, nii sai ka Jüri erialasele tööle.

Mis ameteid olete veel pidanud?1992. aasta sügisest kuni 1993. aasta maini tegelesin müügiga. 2005. aasta sügiseni töötasin ette-võtte peadirektori ehk tegevjuhi-na. Viimased kuus aastat olin aga administratsiooni juht ja minu vas-tutada oli personal, finantsid, raa-matupidamine ja IT ehk ettevõtte pehmem pool.

Kas teil polnud kahju juhiametit teisele loovutada? Olin 12,5 aastat firma tegevjuht.

Sellesse aega jäi nii Tootsi turbatöös-tuse erastamine kui ka müük Soome kontsernile Vapo. Lõpuks hakkasin tundma väsimust ja tüdimust. Mulle ei meeldinud ka see, et omanikfirma Vapo juhtpositsioonidel olevad me-hed arvasid, et teavad ja mõistavad kohalikke olusid meist paremini. Ma pole kunagi tuimalt käskusid täit-nud, mul on endal ka pea otsas, et otsustada ja mõelda.

Kas nii mehisel alal nagu turba-tööstus oli raske olla naisjuht?Kui sul on hea meeskond, siis mit-te. Minul on olnud parim mees-kond, keda eales võiks soovida. Saime rahulikult arutada kõiki probleeme, mehed olid huvitatud ettevõtte arengust.

Milline aeg oli teie jaoks kõige raskem ja ka huvitavam?Kindlasti oli selleks RAS-i Tootsi Turvas erastamise aeg aastatel 1995–1996. Oru turbakombinaadi luhtunud erastamine ja pankrot oli hoiatuseks silme ees. Seisime selle vastu, et erastamine toi-muks enne suve, sest suvel on turbatootmise aeg ja raha poolest vägagi ebasoodne. Kui Vene riigi valitsemise ajal oli riigipangal tur-batootmise jaoks erifond, kust anti enne hooaega kütuse ostmiseks ja tootmistegevuseks laenu, siis Eesti Vabariigi taasiseseisvumisel pidid turbatootjad ise oma jõududega toime tulema. Et turbavarumise hooajaga toime tulla, pidi pangas varuks olema vähemalt 40 miljonit

krooni. Kui endal sellist summat polnud, tuli see pangast laenata.

Erastamise ajal oli hirm, et meie pakkumise ületavad teised eras-tamishuvilised. Tundsid ju Tootsi turba- ja briketitootmise vastu huvi sellisedki investorid, kes oleksid et-tevõtet veidi aega enda käes hoid-nud ja siis maha müünud. Meie huvi oli aga säilitada tootmine ja töö inimestele.

Mis on meelde jäänud suures NSV Liidus olemise ajast?Tootsi 1400 elanikuga alevile ja ka mitmesaja töötajaga turbaettevõt-tele oli see väga hea aeg. Meil oli oma aiand, kus kasvatasime värs-ket kurki, tomatit, lilli. Meil oli le-gendaarne Riisi Mart, kes kaupluse juhatajana käis kaks korda nädalal Pärnu lihakombinaadist lihakraami ja vorsti toomas.

Kohaliku tööstuse ministeerium nägi aga ette, et turbatootmise kõr-valt peab toimima ka abitööstus. Turba tootmine moodustas siis meie ettevõtte käibest alla poole. Oleme teinud näiteks vesiklaasi, tehnilist hapnikku, mööblidetaile, polüetüle-entaarat, õmblustooteid, kilekotte kaubandusele. Samuti Salvole mo-tokiivrite sisu, Kommunaarile jalat-site pealseid ja muidugi Normale ohutusrihmade detaile. Palk oli hea, inimestel olid mugavustega korterid ja nad jõudsid ka poest süüa osta. Abitootmine lõppes ka NSV Liidu lagunemisega. Enne krooni tulekut raha ei liikunud, kõik olid kõigile võlgu. Pangas võis küll arvel raha

olla, kuid sealt ei saanud reaalset rahatähte, mida inimestele palgaks kätte anda. Ega me palga maksmi-sega eriti hilinenud, kuigi palgad jäid rublaaja lõpus kiiresti kerkivate hindadega võrreldes väga väikeseks.

1995. aastast kuulus AS-i Tootsi Turvas enamusosalus AS-ile Lato, mille omanikud olid 13 ettevõtte juhtivtöötajat. Mis oli teie või-dutrump? Läbisime edukalt kolm erastamis-vooru ja meil õnnestus võita see-pärast, et lubasime tagada töö 420 inimesele ja ka selle aja mõistes suuri investeeringuid, 17 miljonit krooni. Tol ajal majandusministrina töötanud Liina Tõnisson ütles pä-rast seda meie kohta, et pakkusime end lõhki ja meid ootab pankrot.

Ometi jäite ellu. Kuidas?Ellujäämise seisukohalt oli Tootsi Turba jaoks oluline briketiekspor-di leping Rootsiga, mille saime 1994. aastal. Rootsi riigil oli vist mingi programm, mis toetas Bal-ti riikidest alternatiivkütte tootja otsimist. See leping aitas meid väga palju, kuna pärast Eesti taas-iseseisvumist kadus ju ära riiklik toetus ja briketi eest tuli tarbijal maksta varasemaga võrreldes kõr-gemat hinda. Nõudlus briketi järe-le vähenes, sest paljud inimesed said tagasi oma metsa ja hakkasid tegema ise küttepuid.

Väga suure tähtsusega oli ka uute kasvuturba eksporditurgude leidmi-ne ja tükkturba tootmise alustami-

ne, mille tootmismahu suurendasi-me kiiresti 120 000 tonnini aastas.

Tagantjärele võib öelda, et me ei jäänud ainult ellu, vaid olime ka edukad. Ettevõte töötas kasumli-kult, töötajate palk oli üle vabariigi keskmise. Korduvalt olime Pärnu maakonna edukate ettevõtete edetabelis, neljal korral ka vabarii-gi ettevõtete TOP-50 hulgas. 2002.aasta majandustulemuste põhjal tunnistati AS Tootsi Turvas vabarii-gi parimaks naisjuhiga ettevõtteks.

Miks oli vaja ligi poolesaja tööta-jaga briketitehas sulgeda? Et see juhtub, oli ammu teada. Vapo teatas juba 2008. aastal, et ot-sib küll võimalusi vabriku töö jätka-miseks, aga välistatud pole ka selle sulgemine. 1939. aastast briketti valmistanud vabrik vajas nimelt meeletuid investeeringuid, aga ebastabiilses turuolukorras, kus briketi tarbimine oli iga aastaga vä-henenud, ei pidanud Vapo seda tu-levikku silmas pidades tulutoovaks. Väljavahetamist oleks vajanud toot-mise aluseks olnud suur katel, kus toodeti soojusenergiat turba kui-vatamiseks. Uue katla ehitus oleks nõudnud palju raha. Seepärast oli mõistetav, et firma juhid ei pida-nud mõttekaks sellist kulutust teha. Seda enam, et Soomes töötavad alakoormusega kontserni puidu- ja turbapelleteid tootvad tehased.

Mis sai sellest tulusast Rootsi le-pingust, mis teid kunagi hävingust päästis?Sangla mehed said selle endale. Nemad toodavad nüüd Eestis ain-sana briketti.

Miks te müüsite firma 2002. aas-tal just Vapole?Vapo kontsern kuulub ju Soome riigile ja see lisas neile usaldusväär-sust. Tegime juba varemgi Vapo-ga koostööd ja lootsime, et suure kontserni kaudu on Tootsi Turbal oma toodanguga lihtsam turul läbi lüüa. Tootsi Turba käive moodustas Vapo käibest sel ajal 1,5%.

Üks põhjus oli ka see, et osa alles jäänud 11 omanikust olid üsna ea-kad. Me polnud kunagi dividende välja võtnud, vaid jätsime teenitud kasumi ettevõttesse. Oli õiglane, et vanaduspäevil saaksid inimesed tunda ka oma elutöö vilju.

Mõjuv põhjus olid ka väga suu-red investeeringud, mida Vapo oli valmis Tootsi ettevõttesse tegema.

Kuidas viie lapselapsega vanaema oma pensionipõlve naudib? Naudin vabadust teha asju siis, kui mulle meeldib, selle asemel et teha neid siis, kui aega on. Kuna meil on väga kokkuhoidev pere-kond, siis püüan olla võimalikult palju koos laste ja lastelastega. Ka rännukirg ei ole mind maha jät-nud. Novembris käisime abikaasa-ga loodusreisil Tansaanias.

Kai Mäeleht: Eestis on naisel kerge juht olla siis, kui tal on hea meeskond

See punane puuhobune on ainus, kes teab kõiki Kai Mäelehe isiklikke ja firmasaladusi. 1996. aastal kinkisid selle hobuse talle rootslased, kes ehitasid briketi jaoks laohoo-net. Nüüd hoiab suksu silma peal oma perenaise pensionipõlvel.

Foto: Signe Kalberg

Eesti Turbatööstus 150 7Turbaleht |

Metsamarjade kasvata-mine koduaias pole üldse keeruline, kui neile luua väetiseta freesturba abil sobivad kasvutingimused.

Signe Kalberg

Kultuurmustikat on kasvatatud maailmas juba üle saja aasta, näiteks Kanada vanim ahtalehise mustika istandik on pärit 1880. aastate algusest. Eestis on selle maitsva ja tervisele kasuliku met-samarja kasvatamise kogemusi paarikümne aasta jagu, kuigi esi-mesed katsed metsamarju kasva-tada tehti Tooma Soojaamas juba enne II maailmasõda.

Metsa talu perenaise Maret Roosvaldi sõnul on vanim kultuur-mustikate istandik peaaegu 20-aas-tane. Enne kui talu hakkas 1990. aastatel metsamarjataimi kasva-tama ja ka marju müüma, proovis pererahvas maasikate ja mustade sõstarde kasvatamist, rääkima-ta kartulist-porgandist. Kui mõte läks metsamarjade kasvatamise-le, pöörduti maaülikooli teadlaste poole. Selgus, et idee teostamine on täiesti mõeldav, ja teaduse poo-lelt tuli Metsa talule kohe esimese-na appi Taimi Paal, mõne aja pärast ka Kadri Karp ja Marge Starast.

„Mustikas pole ainus metsama-ri, mida koduaias edukalt kasva-tada saab. Harilik jõhvikas, suure-viljaline jõhvikas ja pohl kasvavad hea hoolitsusega koduaias hästi ning rõõmustavad ka saagiga. Aia-kujunduselemendina sobivad väi-kesed kogumikud koos teiste tai-medega rododendronite juurde, isegi kiviktaimlasse või madalate lillede peenrasse,” ütles Eesti maa-ülikooli dotsent Taimi Paal.

Ta lisas, et pohl sobib suurepä-raselt kiviktaimlasse ja liivastesse kuivadesse lillepeenardesse. Kuna

paljud meie surnuaiad on liivased ja väheviljaka mullaga, siis võiks pohla kasvatada igihalja taimena ka hauaplatsidel. Taim kannatab häs-ti ka pügamist. „Sort „Koralle” on küllaltki kõrge, temast saab madala heki. Surnuaial pole oluline, et pohl hästi viljuks, nii võib teda istutada ka varjukamatele hauaplatsidele,” sõnas Paal. Hauaplatsidel ja liiva-kail muldadel on siiski hea kasutada väetiseta freesturvast ja taimi lisaks väetada.

Metsamari tahab ettevalmistatud muldaNüüdseks on Metsa talu Kambja vallas Tartumaal juba üle 15 aasta müünud ja kasvatanud kultuur-mustikate, -pohlade, -jõhvikate, mesimurakate ja rododendronite istikuid. Pererahvas müüb just neid taimi, mida ka ise põllul kasvatab, ja nii teavad nad täpselt, mis Ees-ti kliimas kenasti kasvab. Metsa-marjade kasvatamiseks koduaias või põllul on vaja aga teada paari nippi, ilma milleta need taimed ei kasva. Metsa talu peretütar Piret Paabusk ütles, et kõige lihtsam on istutada kultuurmustikaid, -pohli ja -jõhvikaid olemasolevasse rodo-dendronipeenrasse. Seega tuleks arvestada vaid taimede hinnaga. Kuid päris nullist alustades on vaja osta aianduspoest labidas ja hap-pelist turvast ning soetada ka meie kliimasse sobivad taimed.

Mustikaliste perekonna taimed vajavad happelist kasvukeskkonda, seepärast on maa ettevalmistami-ne vältimatu.

„Kuna meie aiamullad on ena-masti kas neutraalsed või isegi aluselised, siis on kõige lihtsam ka-sutada kasvusubstraadina puhast freesturvast. Kasvukohaks tuleb valida päikeseline koht,” soovitas Paabusk.

Kõige sagedamini tehtavad vead on üsna lihtsalt välditavad, kinni-tas ta. Nimelt ostetakse koduaeda mustikate istutamiseks n-ö vale tur-vas. Kultuurmustikate jaoks on vaja osta happeline, ilma lubjata ja väe-tisteta ning enamasti hinna poolest kõige odavam turvas, sest ühe mus-tika istutamiseks on vaja vähemalt paar pangetäit tavalist turvast.

„Kaevake auk lillepeenrasse, pan-ge turvast täis ja istutage taim sinna sisse. Kastke pisut ning ongi valmis. Aga väetamiseks ei tohi mingil juhul kasutada sõnnikut ega muud sel-lesarnast. Väetist võib panna kuni jaanipäevani, hiljem enam ei soovi-ta panna, sest võrsed ei jõua enam puituda ning kipuvad talvel ära külmuma,” selgitas Paabusk. Parim väetamise viis on väetiselahusega kastmine, sest kuiva ilma puhul jääb väetis sulamata ja lämmastik lihtsalt aurub. Esimene kord väetatakse metsamarju siis, kui pungad hakka-vad näitama esimest leheotsa. Teist korda antakse väetist juuni keskel. Tavaline kogus on noortele taime-dele üks teelusikatäis väetist kümne liitri vee kohta igal väetamiskorral. Vanematele taimedele pannakse kümne liitri vee sisse üks dessertlu-sikatäis väetist igal kastmiskorral. La-hust antakse nii palju, et turvas oleks väetisega läbi imbunud.

Kuue-seitsme aasta vanuseid mustikapõõsaid tuleb hakata lõi-kama nagu sõstrapõõsaid. Kui va-nad oksad enam eriti ei õitse ega kanna marju ning varrel olev koor hakkab narmendama, siis on vaja need oksad hilissügisel või vara-kevadel maapinnast umbes nelja kuni kuue sentimeetri kõrguselt ära lõigata. Mustikas taastub tüü-kal olevatest uinuvatest punga-dest. Niimoodi hooldades kestab istandik aastakümneid.

Kolmeliikmeline pere jaoks soo-vitas Piret Paabusk istutada aeda

Perenaine nopib turbaaiastmoosimarju

Turbaaia tegemisel omad nipidKultuurmustika koduaeda istutamiseks on vaja võtta arvesse järgmist:** kuni üks taim ühele ruutmeetrile, ** pohla- ja jõhvikataimi istutatakse ruutmeetrile tihedamalt (kuus kuni kümme taime),** potis kasvatatud taimi võib aeda istutada kevadest sügiseni, ** istutamiseks kaevata umbes veepangesuurune auk, täita see väetisevaba freesturbaga ja istutada taim,** kui istutatakse peenrana, siis tuleks teha vagu, mis täita turbaga. Selline metoodika sobib mustikale, aga ei ole hea jõhvikale.Allikas: www.taimed.ee

seitse-kaheksa mustikataime. Sama palju võib olla pohli või jõh-vikaid. Taimede hulk oleneb mar-jaisu suurusest ja ka sügavkülma mahutavusest ning moosikeetmi-se harjumusest.

Olenevalt sordist annab üks kul-tuurmustika taim juba kolmandal-neljandal aastal esimesed marjad. Seitsme-kaheksa-aastane taim võib anda juba märkimisväärset saaki – üle ühe kilo taime kohta. Unustada ei saa aga ka seda, et kultuurmustikad on väga dekora-tiivsed just sügisel, sest külmad ilmad värvivad lehed erkpuna-seks. Seega annab mustikas nii maitseelamusi kui ka silmailu.

Jõhvikad koduaias – vitamiinid käeulatuses Kes tahab oma aeda eksootikat, see proovigu kasvatada Põhja-

Ameerikast pärinevat suureviljalist jõhvikat, mille kirsisuurused mar-jad valmivad hilissügisel. Kasvata-da saab seda vaid koduaias ja sel-leks tuleks valida mõni varajasem sort, näiteks „Early Black”. Mõnda varajast sorti pakub ka Metsa talu. Soojas ja valgusrikkas aias võib saada suureviljaliselt jõhvikalt ar-vestatavat saaki.

Esimese jõhvikakasvatustalu ra-jas Võrtsjärve lähedal Rannu val-las Marjasoo talu omanik Toomas Jaadla 1988. aastal. Praegu kas-vatab Jaadla Valguta rabas kahel hektaril eestimaiseid Henn Vilbas-te selekteeritud hariliku jõhvika sorte ja 12 hektaril mitmesuguseid mustikasorte. Omad nipid ja soovi-tused on temalgi.

„Lubjase pinnasega saartel ja kohati isegi Lääne-Eestis mõist-lik inimene turbataimi ei kasva-

ta – isegi kastmisvesi tuleb seal taevast koguda. Istutusauku tuleb turvast panna minimaalselt 60 liit-rit taimele. Aias peaks paari sordi põõsaid olema, risttolmlemine an-nab suuremad marjad,” soovitas Jaadla.

Turvast tuleb iga paari aasta tagant põõsa ümber juurde ripu-tada umbes 10–15 sentimeetrit. Saaki saab paar kilo põõsa kohta ja nii võib iga pere arvestada, mitu põõsast istutada. „Rajamiskulud olenevad suuresti tegijast, kuna maastikuarhitektilt tellitud töö ja ise nokitsetud peenar on ikka väga erineva maksumusega. Võiks aga arvestada, et taime hind algab viiest eurost. 300-liitrine turba-pakk maksab 15 eurot ja sellest piisab vähemalt kümnele taime-le,” sõnas Jaadla.

Fotod: Erakogu

Mustikad tahavad kasvada päikeselises kohas.Pohl sobib suurepäraselt ka madalate lillede peenrasse.

Metsa talu turbaaed pakub ka silmailu.

www.asbgreenworld.com

Kasvusubstraadidasjatundjalt asjatundjale

ASB Greenworld Eesti OÜ, tellimine: 445 9530ASB Greenworld Eesti OÜ, tellimine: 445 9530

◆ Peenkännu koguja KPK-3◆ Freeser JTJ-9◆ Passiiv freeser JPJ-9◆ Pööraja JLK-19◆ ja palju turbatootmiseks vajalikke seadmeid.

Tootmistehnika turba tootmiseks:

AS Tootsi TurvasPapiniidu 5, Ärimaja 1, PärnuE-post: udo.talur@tootsiturvas.eeTelefon: +372 503 9234

Eesti Turbatööstus 1508 | Turbaleht

Raba oma erilise maastiku ja vaikuse ning rahustava keskkonnaga on loodus-huviliste poolt armasta-tud paik.

Kristiina Viiron

Kuigi rappa minekut on seostatud millegi untsuminekuga, tasub siiski otseses mõttes julgelt rappa min-na, sest raba pakub loodusest hu-vituvale inimesele meeldivat aja-veetmisvõimalust, olles samal ajal ka tänuväärseks õppematerjaliks. Miks mitte alustada Eesti taimerii-gi tundmaõppimisega just nimelt sootaimedest. Tüüpilised sootai-med on üsna iseloomuliku välimu-sega ning jäävad hästi meelde.

Pealegi toetavad taimedega tut-vumist tihtipeale läbi soode kulge-vatele õpperadadele paigaldatud infotahvlid, mis jagavad teavet nii soode tekkimise, taimede, lindude kui ka loomade kohta.

„Raba on looduselamuse otsijale väga tänuväärne paik,” tõdeb Riigi-metsa Majandamise Keskuse loo-dushoiu osakonna juhataja Marge Rammo. „Rappa tulevad tavaliselt need, kes otsivad looduselamust, kes tahavad midagi tundma õppida. Raba oma erilise maastiku ja vaiku-se ning rahustava keskkonnaga on loodushuviliste poolt armastatud paik. Raba on Eestis ka see koht, mis pakub elamust Kesk-Euroopast tulnuile.”

Aasta-aastalt on rabamatka ka ühe hõlpsam ette võtta. Seda ühelt poolt seetõttu, et läbi soode kulgeb arvukalt laudadega kaetud õppe- ja matkaradu, teisalt aga seetõttu, et alati on võimalik lii-tuda mõne rabamatku korraldava ettevõtte retkega ning teha raba-

matk läbi giidi juhendamisel. Üsna popiks matkatarvikuks on muu-tunud räätsad, mis võimaldavad matkata ka märjemates paikades ning lumega, unustamata siinkohal muidugi ettevaatlikkust ja seda, et soopinnas vajab trampimise eest kaitset. See on muide ka üks põh-jus, miks matkaja peaks laudrajal käies kindlasti rajal püsima.

Niisiis – mingem rappa ja seda on võimalik teha kõikjal Eestis, sest pole maakonda, kus ei leiduks lapikest sood. Järgnevalt valik mat-kamisvõimalustest meie soodes.

HiiumaaNeljateeristi matkarada (6,4 km) Kõpu poolsaare põhjapoolsel kül-jel. Rada kulgeb 8000 aasta vanuse rannaastangu ja nüüdisranna va-helistes metsades ning läbi Möi-rasoo, mis on väike rannaastangu-alune lubjarikas allikasoo.

Leemeti-Õngu matkarada (11 km). Raja vaatamisväärusteks on vanad metsaga kaetud luited, loop-sud (lohud paepealsel alal) ja soo-kailulõhnaga rabamännikud. Imet-leda saab Hiiumaa suurimat (raba)järve – Tihu Suujärve, kus elab ha-ruldane kirju- ehk apteegikaan.

SaaremaaKoigi matkarada (4,8 km) kulgeb läbi Koigi raba, mis on Saaremaal ainuke laugaste ja älvestega raba. Rabas on neli rabajärve: Koigi järv, Pikkjärv, Ümmargune järv ja Nais-tejärv. Legend pajatab, et Pikk-järvest on nähtud näkki hobuse kujul välja tulemas ja matkajatega kõnelemas, Koigi järves aga elab vetevaim, kel on iseäralik komme järvekaldal olijaid vette tõmmata.

Koigi raba on omapärane seetõt-tu, et siin esinevad piiratud alal kõik

soode liigid. NB! Koigi matkarada on praegu halvas seisukorras ning paremini läbitav kuival ajal. Aastal 2012 rada rekonstrueeritakse.

Viieristi matkarada (1 km) kul-geb ajaloolise Sõrve postimaantee ääres ning siit avaneb ka vaade rannaastangule, mille all on liigi-rikas looduskaitsealune allikasoo.

LäänemaaMarimetsa matkarada (10,5 km) Marimetsa soos on koostatud nii, et laudrada läbiks kõiki rabatüüpe kuni laugastikeni ja oleks mitmeke-sine. Marimetsa rabas on loenda-tud 120 linnuliiki, siin pesitseb eriti palju kurvitsalisi. Laudtee parem-poolne haru on praegu remondis ja liikumiseks suletud.

Tuhu matkarada (1,1 km) läbib soo arengu erinevaid etappe. Vaik-ne ja pisut nukrameelne soomaas-tik pakub lähemal vaatlusel hulga-liselt üllatusi.

PärnumaaNigula raba õpperaja (6,8 km) vaa-tamisväärsuseks on rabajärv, raba, puisraba, älved, laukad, siirdesoo, lodumets, põlismets. Osa rajast on amortiseerunud. NB! Väljaspool õpperada ei tohi liikuda!

Rannametsa-Tolkuse loodusõp-perajal (2,2 km) saab tutvust teha omapärase Tolkuse rabaga, mis on tekkinud rannavallide vahel olnud laguuni soostumise tulemusena. Rada läheb mööda ka raba suu-rimast laukast, kus kasvavad ve-siroos, ubaleht ja väike vesikupp. Tornimäe tipust näeb selge ilmaga isegi Kihnu saart.

Riisa õpperada (4,8 km) kulgeb ringina läbi maalilise Riisa raba ja Navesti jõeäärsete kõrgete kalda-metsade.

Sandra matkarada kulgeb Rongu rabas. Vaatamisväärusteks soo-maastik koos sinna kuuluvate tai-mede, lindude ja loomadega, avar vaade rabale vaatetornist.

HarjumaaHarku metsa loodusrada (8 km) tutvustab Harku luitestikku, eri-nevaid metsa- ja sootüüpe ning Harku mõisa koos liigirikka mõisa-pargiga.

Majakivi-Pikanõmme õpperada (7 km) Juminda poolsaarel. Kunagis-te rannavallide ja liivaluidete, met-sa- ja sooribade põimumine loob ainulaadse vaheldusrikka maastiku.

Sõõriksoo loodusrada (1,5 km) Aegviidu looduskeskuse vahetus läheduses. Näha saab muuhulgas turbaraba vanade turbaaukudega.

Valgejärve loodusrada (6,5 km) Ellamaa küla lähistel. Vaatamisväär-sused: Valgejärve järv ja soo, looma-de söödakohad, hundi aed, jahikant-sel, allikad, tõrvapõletuse ahi.

Paunküla rabarajad. Paunküla mägedes asub neli märgistatud matkarada, näiteks Rõõsa järv – Suur Kaksjärv (1,2 km).

JärvamaaKakerdaja loodusrada (8 km). Oma pruuniveeliste laukasilmade ja nen-de kallastel kasvavate männijändri-kega pakub raba maalilist pilti.

Tammsaare – Järva-Madise loo-dusrada (5 km) läbib Kodru raba ning viib romaaniga „Tõde ja õi-gus” seotud paikadesse.

RaplamaaLoosalu-Paluküla õpperada (8 km). Meeldiv poolepäevane matk mit-mekesises maastikus viib Loosalu soosaarelt Paluküla mäestikku.

Mukre raba rada kulgeb läbi

laugastega täistipitud Mukre raba. Raja äärde jääb ka Mukre järv, kus suvel õitseb rohkelt vesiroose.

Lääne-VirumaaSeljamäe õppematkarada (5 km) teeb ringi ümber Punasoo lõuna-osa. Vaatetornist saab ülevaate kogu Punasoost.

Ida-VirumaaSelisoo matkarada (4,8 km) tutvus-tab erinevaid sootüüpe (siirdesoo, lageraba, puistraba), rikkalikku taimestikku ja rohkelt erineva suurusega älveid ja laukaid, mis paiknevad rühmiti, moodustades maalilisi älvestikke ja laugastikke.

Kotka matkarada kulgeb laud-teega mööda Õpetaja sood, sealt edasi kulgeb rada mööda kõrgeid liivaseljandikke ja lõpeb laudteega Rüütli rabas Alliku küla ääres. 8 km pikkusest rajast võib läbida ka lü-hemat lõiku Rüütli rabas (1,5 km).

ViljandimaaHüpassaare õpperada (5 km). Hü-passaarest helilooja Mart Saare isatalu juurest saab alguse ringiku-juline rada, mis tutvustab väikest osa Soomaa suurimast soomassii-vist – Kuresoost. Raba kaunima-teks eheteks on laukad.

Ingatsi õpperada (3,6 km) algab Karuskoselt ja kulgeb Kuresoo rappa.

Teringi õpperada (4,5 km) läbib erinevate metsakooslustega raba-saari, kidurate mändidega kaetud raba ja Alatsi laukajärve.

JõgevamaaMännikjärve raba õpperada (7,3 km). Rada algab ja lõpeb ajalooli-ses Tooma külas, kust juba 1910.

aastal sai alguse Eesti soode uu-rimine. Aastast 1950 kuni siiani viiakse siinmail läbi ilmavaatlusi ja jälgitakse ka vee liikumist rabas. NB! Rada on vananenud ning plaa-nis on see korrastada.

TartumaaSelli-Sillaotsa õpperada (4,7 km). Mõ-nus paaritunnine matk Laeva rabas.

PõlvamaaValgesoo õpperada (2 km). Rajal on vaadeldavad rabataimestik, va-nad metsakultuurid ja metsakukla-serikas metsaserv.

Meenikunno matkarada (5.8 km). Matkarada on ringikujuline ning koosneb 2,4 km pikkusest laudteest ja 3,4 km pikkusest met-sarajast. Rabatüüpidest esineb siin puis- lage- ja älveraba.

Penijärve raba matkarada (5,5 km). Kaunis Penijärve raba, pruu-niveeline Penijärv, vahelduv reljeef.

VõrumaaLuhasoo õpperada (4,5 km). Luha-soo on Võrumaa soodest ainuke, mis jäänud inimtegevusest puutu-mata. Huvipakkuvad on soos esi-nevad 15 mineraalmaasaart.

Kirikumäe matkarajad (3,2–3,8 km). Rabajärved, metsa- ja niidu-kooslused, maaliline vaade liiges-tatud kuppelmaastikule.

ValgamaaRubina soo eri osades saab näha nii madalsood ja raba kui ka nende vahepealset siirdesood.

Allikas: Riigimetsa Majandamise Keskus,

Martin Suuroja „Eesti soorajad”

Läheks õige omadega rappa

Vaade Mukre raba matkarajale vaatetornist

Foto: Ville Viiron