Esmaspäev, 28. jaanuar 2019 Tsooru kandi rahva teabeleht

nr 135

Tsooru mõis, Litsmetsa, Luhametsa, Piisi, Roosiku, Savilöövi, Kikkaoja, Viirapalu

Ilo JaIk-RIedbeRgI mälestused ässast

„Juhan Jaik sündis tsaariajal väga ilusal ajal -1. jaanuaril 1899. Hiljem muudeti kalendrit ja nüüdloetakse tema sünniajaks 13. jaanuari.” Nõnda alustas17. jaanuaril 85aastaseks saav Ilo Jaik-Riedberg omameenutusi isast, keda nad kutsusid „ässaks”. JuhanJaigi lapsed ei öelnud kunagi ei „issi”ega „isa”, vaid äss. Miks nii, seda Iloei osanud selgitada. Kohtumine Ilo Jaigi ja tema abi-kaasa Claussiga toimus 9. jaanuaril,mil tähistati Tsooru raamatukoguasutamise 110. aastapäeva.

Ilo Jaik-Riedberg

„Milline oli siis Juhan Jaik?” Just sellise küsimuseesitas Ilo Jaik ja samas andis ta ka ise vastuse.„Isa nägi kena välja. Tal olid sinised silmad nagu nel-jal õelgi ja paljudel meist. Juuksed aga olid vastupidi

õdede heledatele juustele pruunikad, tihedad janatuke lainelised. Hiljem, pärast peaaju operatsioonija kii-ritusi, oli tal pool pead juustest paljas. Äss oli178 cm pikk, mis tolle aja kohta küllaltki pikkakasvu. Kehalt talupojale kohaselt jässakas, laiaõlgne,tugevate käte ja jalgadega. Aga paks ta ei olnud. Ässtegeles meie-ga palju. Käisime Kadriorus jalutamas,mängisime malet ja teisi mänge. Külalistega mängisÄss bridži ja siis oli paks suitsupilv üle peade. Ässarmastas palju suitsetada. Ka igasugu tantse õpetas ta

meile. Mäletan, et üks tema endaväljamõeldud tantsudest oli karupolka, misväga sarnanes tavalise polkaga. Igatahesmaru trall ja möll käis. Ässal oli pehme hääl. Ta jutustas paljuloodusest, tundis taimi, marju ja seeni.Need teadmised osutusid eriti vajalikuks,kui olime pagenduses Stockholmist 200kilomeetrit lõuna pool. Seal kasvas paljujõhvikaid. Kohalikud arvasid, et need onmürgised ja ei korjanud. Terve palukate

väli oli meie päralt. Tassisime neid soost ämbritekaupa välja. Samuti korjati seal ainult kukeseeni japuravikke. Meie aga teadsime seeni, mis kupatami-sega muutuvad söödavaks. Seega oli meie toidulaud

rikkalik jõhvikatest ja seentest, millega saime kätteoma vitamiinivajadused täiesti tasuta. Äss rääkis paljulugusid tontidest. Mõnikord me isegi kartsime. Vahelaga niisama seletas, et näe, seal on kasetont või siisnõgesenõid. Otsisime ja kartsime neid, kuid ei leid-nud. Loomalugudest mäletan koer Nähvitsat ja kassKräud, kes alati olid mõtetes meiega kaasas.Kuulsime igasugu lugusid huntidest ja karudest. Ässõpetas, kuidas tuleb käituda, kui karu vastu tuleb. Seeloom pidi juba kaugelt vahet tegema, kas on hea võipaha inimene. Kas see nii ka on, ei tea, aga me usku-sime kõike, mida Äss rääkis.

Juhan ja Ilo Jaik

Kui algas esimene okupatsioon, pidime Tallinnastkolima maapakku. Selle aja veetsime Munamäe ja-lamil Ala-Suhka talus, kus elas isa õde Lilli Udrasoma perega. Seal veedetud aastatest on helged mäles-tused Lilli abikaasa vend Kandle-Kota ja tema õest,keda kutsuti Tsirguks. Nemad olid meie jaoks ühedtoredad inimesed. Viibisime ka Luhametsas ja Tsoorus. Rahvamajaston meeles suur saal ja lava. Äss pidas seal rahva eesoma maheda häälega kõnet temale kombeks ühelt ja-lalt teisele tatsudes. Meid see ei huvitanud. Olime la-va taga ruumis, kus palju maske, kipskujusid ja pille.Nende keskel olles puges põue väike hirm. Suuremaosa ajast aga mängisime õues rahvamaja ees asuvasväikeses metsatukas. Tegime kividest ja käbidest ma-ju, okstest lehmi. Kord leidsime metsa alt väikesedümarad saepurupallikesed, millega oli hea mängida.Näitasime ka ässale oma leidu ja kui isa meile äraselgitas nende tekkimisloo, tundsime natuke häbi.Kust võisid linnalapsed teada, et need ilusad väikesedpallikesed on jäneste tehtud. Ässa kõne oli lopsakas,tarvitades moodsaid sõnu ningtuues sisse võrdlusi. Nii näiteksoli päike aparaat, mis regis-treerib pattu või siis kirikut võrd-les suure loomaga, kel pikk kaelja terav nina.

Ilo ema Wilhelmine Jaik

Meil on olnud ka vend Peep, kes sündis 1930. aas-tal ja suri kolmeaastaselt sarlakitesse. Et saada hinge-valule kergendust, õppis ema selgeks pärsia vaibakudumise tehnika. Ligi kahe aasta jooksul 2x3 meet-rise päikesevaiba kudumine viis mõtted eemale pojasurmast. 30. augustil 1935 avati Tartus näitus, kusüks väljapanekutest äratas erilist tähelepanu. See olihiigelvaip, millel kujutatud Juhan Jaiki „Kaie juttu-dest” terve hulk üksikuid stseen-pilte. Miinu (Wilhel-mine hellitusnimi) vaip tunnistati esimese auhinnavääriliseks, mille eest sai diplomi suure hõberahaga.Samal aastal kirjanduslike auhinnasaajate hulgas olika Juhan Jaik maaelu käsitleva noorsooraamatuteeest. Päikesevaip kaunistas lastetoa seina kuni 1944.aastani, mil põgeneti Tallinna kodust. Meil oli kahjulahkuda vaibast, kuid nii suurt perekonnaväärtustkaasa võtta isegi ei kaalutud. Niisugust elevanti eisaanud ikka jalgsi sadamasse tirida. 1991. aastal alus-tasin vaiba otsinguidajalehtede ja raadio va-hendusel. Lõpuks õn-nestuski vaip ülesleida. Lasin selle kordateha ning paigaldasintaas kodus seinale.2013. aastal kinkisimeselle vaiba EestiRahvamuuseumile,mida saab nüüd vaa-data vaipade osakon-nas. Wilhelmine Jaigivalmistatud pärsia vaip

Saksa võimu ajal aastani 1944 töötas Äss VõrumaaTeatajas. Sügisesse Austriasse jõudsime läbi Saksa-maa. Elasime viiekesi ühes toas, kus oli kolm vooditja laud. Oli ka ahi, kus käbidega küttes tegime süüaja saime sooja. Äss koondas seal kokku sadakondEesti põgenikku. Millegipärast pidid kõik nad meieväikesest toast läbi käima. Pidasin tol korral päevi-kut, kuhu olen kirja pannud: „... Jälle need eeeest-lased.” Nii paljude „e”dega sõna väljendas minutolleaegseid tundeid ja läbielamisi. Sagedased peavalud tegid Ässa tigedaks. Peavähiopereerimine ei õnnestunud. Haiglast naastes rääkisÄss ikka oma Võrumaast, kuhu igatses tagasi sõita janäha Munamäge. Saime teada, et Rootsis on üks heakirurg. Lootuses teha uus peaoperatsioon, põgenesi-me Pariisi kaudu Rootsi. Pariisis peatusime põgenikeaedikus. Kuna olime aedikus vabatahtlikena, saimelinna peal jalutamas käia. Ässal oli väga hea meel, etõnnestus viibida kuulsa kirjaniku Viktor Hugo puies-teel ja näha Eiffeli torni. Rootsi saabusime 1946. aastal. Äss õppis kiirestirootsi keele ära, hiljem ka meie. Saime inimestega

suhelda. Ässal oli oskus suhelda kõigi inimestega.Läks lihtsalt juurde ja hakkas rääkima, olenemata, kastundis inimest või mitte. Äss oli väga heatahtlik. Näiteks Rootsis, kus elasime,meeldis naabritüdrukule meid kiusata oma jutuga, etEesti on väga mahajäänud riik. Meie muidugi väitsi-me, et enne sõda oli hoopis Rootsi Eestist mahajää-num. Polnud siin ei elektrit ega midagi. Kaebasimeässale naabritüdruku peale, millepeale Äss vastas: „Taon ju nii pai”. Ta ei saanud kuidagi pahaks panna, ettüdruk nõnda arvab. Kahjuks 1948. aastal siiski Juhan Jaik suri. Algulhoidsime tuhka haigla koridori ühes kapis. Aga kuilõpetasin ülikooli ja teenima asusin, ostsime Stock-holmi Metsakalmistule maatüki, kus teisigi eestlasimaetud ja sängitasime urni sinna mulda. Tunne, etsee pole see kõige õigem koht jäi südamesse kripel-dama. 1990. aastalõnnestuski urn üm-ber matta TallinnaRahumäele haua-platsile, kuhu mae-tud mu vend Peep.Oleme saanud pal-ju kolida, Äss isegipeale surma. Arva-me, et ta on sellekohaga rahul ningvõib rahus puhata.

Juhan Jaigi hauaplatsTallinna Rahumäel.

Ilo Jaik-Riedberg Tsoorus rääkimas oma isast.

Kõiki meie rännakuid ühest elukohast teise ei saanimetada kolimiseks. Mis kolimine see on, kui oledsunnitud kogu oma majapidamisest kaasa võtma paarkohvrit ning minema vastu teadmatusse. Pagulase elupolnud selline, et ostad pileti ja sõidad. 1944. aastalasusime Tallinnast Saksamaa poole, käeotsas kolm

kohvrit. Kohvrisse olid pakitud fotoalbumid, Ässaraamatud, hõbelusikad, vanaema kootud vestid, minuroheline ja õe roosa tekk. Üks kohvritest õe teki jaosade raamatutega varastati Kopenhaagenis ära. Hõ-belusikad vahetati toidu vastu. Austrias päästsid meieelu õunad. Oli sügisene aeg ning kõik teeäärsed õu-napuud olid õunu täis. Ka Rootsis rikastasid meietoidulauda õunad, mida saime tasuta või siis väikesetasu eest kastide viisi. Eestist lahkudes kaasavõetudkohvreid enam alles ei ole. On küll alles üks kauss,millel juba tol korral olid emailitükikesed väljas.Miks ema selle kaasa võttis, ei teagi.

80aastane ring on täis. Ilo Jaik on taas Tsoorus. Selkorral ei mängi ta rahvamaja ees metsatukas, vaidesineb kuulajaskonnale, nagu tol korral tema Äss.Kuulajate hulgas ka ema õepoeg Alvar, kellest lapse-põlveaegsed mälestused.

Ilo Jaigi meenutustest tegi kokkuvõtte

Kalle Nurk

alvaR kõlleR meenutablapsepõlveaega, mIsseotud Juhan JaIgIga

Lapsepõlvetuttavad Alvar Kõller ja Ilo Jaik-Riedberg koos abikaasa Claussiga. Foto: Kalle Nurk

......Vaar sõitis parem läbi Võrusee sõit tõi väga väikest palkavaar sõitis edasi ValkaValk paistis väga kallinavaar sõitis ära Tallinnaja et Tallinn oli nõnda laiasiis vaar vaatas kuidas parem koju sai.

Meie vestlust 9. jaanuaril alustas Alvar KõllerJuhan Jaigi luulereaga, mis viieaastasele poisile pähejäi ning pole ununenud ka pärast 80 aasta möödu-mist.

Alvar-Gustav Kõller sündis 1934. aastal VõrumaalUrvastes talupoja perekonnas. Alates 1960. aastasttöötas Võru lähistel S. M. Kirovi nimelises kolhoosisagronoomina ja alates 1970. aastast peaagronoomina.Pensionipõlve saadab ta mööda taas Urvaste kandis.Alvari isa Ernst Kõlleri vend Artur Keller (1898) õp-pis Tartu ülkoolis, kus sõbrunes Juhan Jaigiga. Tartuskohtusid nad õdede Elo ja Wilhelmine Kanarikuga,kellest said ka nende abikaasad. Artur abiellus Eloga1927. aastal ja neil sündis tütar Juta-Erika. Kellerite jaJaikide pered asusid elama Tallinna, kuhu ostsid kahe-peale Kunderi tänavale maja. Nii nagu Juhan Jaik,osales ka Artur Keller Vabadussõjas ja töötas riigi-ametnikuna. 1944. aastal suundus viimase põgenike-laevaga Rootsi, kus suri 19. septembril 1974. Alvar Kõlleri lell käis ikka suviti neil Urvastes kü-las. Paaril korral oli kaasas ka Juhan Jaik oma perega.Nõnda kohtus kuueaastane Alvar esmakordselt Iloga.Alvaril on meeles, kui Juhan Jaik temale külakostinatõi trükist tulnud raamatu „Hunt”, mille ta siis nõndapalju kordi läbi luges, et pähe jäi. Alvar Kõller meenutab 1940. aastal kohtumistJuhan Jaigiga: „Ma olin lapsest saadik suur hobustearmastaja. 1940 oli segane aasta. Eestis tuli võimulekommunistide valitsus. Nii lell, kui ka Jaik, kes töö-tasid Haridusministeeriumis, põgenesid Tallinnast. Isarääkis, et meil tuleb üks suur reis ära teha. Kaks ho-bust rakendati vankri ette. Ühel hobusel isa, minateise hobuvankriga tema taga. Isa julgustas, et kartapole midagi, minu hobune tuleb teisel taga, tarvisainult ohje hoida. Ja ka autosid oli tol korral vähe.Õhtuks jõudsime kusagile Tartu raudteejaama lähis-tele, kus vankritele pandi majakraam. Õhtul asusimekohe tagasiteele, sest hommikuks pidime tagasi ole-ma. Sõitsime terve öö. Jõudsime Tsooru mõisa. Rah-vamaja tagauksest mindi sisse ja koormad laaditi ma-ha Tsooru rahvamaja lavale. Oli hämar. Saali polnudnäha, sest eesriie oli ees. Juhan Jaik võttis kauba vas-tu. Hästi on meeles, kuidas Jaik isale lava näitas jaselgitas, et see on pöördlava, milletaolisi Eestis ainultkolm. Mina sellest aru ei saanud ja kas isalgi ettekuju-tust oli. Juhan näitas käega, et kuidas see ringi käib. Ilo ja tema kaksikutest vend Koiduga ja õde Sädegakohtusin saksaajal Urvastes. Mina veel koolis ei käi-nud. Ilost olen aasta vanem. Nende ema ma näinud eiole. Tol korral oli laste hoidjana kaasas nende emaõde Elo. Lihtsa maapoisina tegin igasugu lollusi, mil-le peale linnalapsed itsitasid. Teist korda kohtusinIloga 50 aastat hiljem, kui 1990. aastal toimus JuhanJaigi ümbermatmine Tallinna Rahumäe kalmistule.Tänane kohtumine on siis kolmas.

Kalle Nurk

lauRI sommeResItles Raamatut „tundmata palu”

Tsooru raamatukogu 110 asusatmisjuu-beli tähistamise päeval esitles LauriSommer 2018. aasta detsembris ilmunudraamatut ”Tundmata palu”.

Foto: Kalle Nurk

Juhan Jaigi lugudest koosneva raamatu kokkupani-ja Lauri Sommer ütles oma esitluskõnes, et vanaJuhan ühendab tütar Ilo kaudu eesti -, nõukogude- japraegust aega. Lauri Sommeri vanaisa elas Tsooruvallas Sänna lähistel Räetu talus. Novellis „Prohvethaamriga” on juttu Viru küla elanikest, sealjuures äramainitud Räertu Tamm. Aastatel 2006-2011 uurisLauri põhjalikult Viru küla ja selle übruskonna aja-lugu, külastas arhiive ja vestles inimestega. Palju abioli Juhan Jaigi loomingut sirvides. 2012 aastal ilmus„Räestu raamat”, kus Lauri Sommer põimis kogutudmaterjalid romaaniks. On paratamatu, et aastategamuutus Jaigi looming talle väga lähedaseks. Lauri rääkis, kuidas tajub, et Juhan on nagu sõber,kes juhatab oma isikuga paikkonna hinge. Juhan Jaigiteoste trükkimine peatus nõukogude tulekuga. 1948-1949 korjati ära tema raamatud raamatukogudest.Kuni 1980. aastani ei olnud liikvel tema raamatuid.Need olid kas erifondides või inimeste käes. Nii tuli-gi soov anda Juhan Jaigile uus elu. Kirjanik on siiselus, kui teda loetakse. Saatuse tahtel tutvus ta Luha-metsa külla Kurgja tallu elama asunud Henri Otsin-guga, kel samuti soov Juhan Jaik meie keskele tagasituua. Enam kui 100 aastat tagasi elas Kurgja talusJuhan Jaigi vanaisa. Ring on justkui täis saanud. Rää-kisime Henriga Jaigist ja temale pühendatavast mat-karajast Luhametsast Lepistuni. Mõned nädalad hil-jem mõtlesin: „Pagan, mul on palju Jaigi paljundatudmaterjale, mis arhiividest leitud. Äkki teeks ka raa-matu selle juurde.” Saime Juhan Jaigi tütar Ilolt loa.Tulemas oli ka juubel. Kuigi asju ei mõõdeta külljuubelitega, aga ometi oli põhjust tegutseda. Sedamaterjali on üsna palju. Raamatu „Tundmata palu”kokkupanemiseks tuli teha üsna tihe valik. ÜksVõrumaa jutt „Mustjõel” tuli isegi välja alles pärastraamatu koostamist. Jaigi loomingu juures on palju videvikujutte. Too-kord puudus massimeedia. Kino asendasid jutud. Jaseda oskust oli Jaigil, mida ta õppinud kohalikelt ju-tuvestjatelt. Tihti pani Jaik oma juttudele juurdeVõrumaa jutu.

Lauri Sommeri ettekannet kuulati huviga. Pärast olivõimalus endale osta raamat ja soovi korral lasta sin-na sisse kirjutada pühendus. Eks seegi olnud oma-moodi ajalooline hetk, kui saad koju viia raamatu,milles raamatuga seotud kolme inimese pühendused.

Kalle Nurk

Juhan Jaik 120 juubelipidustusel raamatute koostajad, millesjuttu ka Tsooru kandi elust. Fotol vasakult: Henri Otsing,Clauss Riedberg, Ilo Jaik- Riedberg, Lauri Sommer ja KalleNurk.

Foto: Sirle Nurk

tsooRu RaamatukogulepandI alus

110 aastat tagasI

9. jaanuaril tähistati Tsooru rahvamajas piirkonnaraamatukogu asutamise 110. aastapäeva. Raamatu-kogu direktor Ene Sõmer, kellel 1. augustil 2018täitus 45 aastat raamatute hoidjana töötamisest, tegilühiülevaate teadaolevast raamatukogu ajaloost.

Vallavanem Avo Kirsbaum annab Tsooru raamatukogudirektorile Ene Sõmerale üle tänukirja kauaaegse jakohusetundliku raamatute hoidmise eest. Foto: Kalle Nurk

1909. aastal asutas Võrumaa Rahvahariduse Seltsi Tsooru haru- ja kultuuriselts Tsooru raamatukogu.

Kuni 1925. aastani asusid need ruumid Lepistukoolimajas. Vahepealsete aastate, kuni aastani 1947,raa-matukogu tegevuse kohta andmed puuduvad.Küll on teada, et 1948. aastal oli kirjas 148 lugejat jaaasta hiljem töötas raamatukogus Linda Pill. Raamatukogutöötaja üheks ülesandeks oli põlluma-jandusliku kirjanduse propageerimine, soovituskirja-de kirjutamine, plakatite ja loosungite valmistamine.Korraldati kirjanduskonverentse ja raamatunäitusi.Tööd ja tegemist jagus. Nii näiteks Tasuja kolhoosisseati sisse rändkogu, Helge Tee kolhoosis tutvustatipõllumajanduskirjandust, vesteldi elanikega, laenu-tati raamatuid ning koguti uudiskirjanduse tellimistesoovi. Tolleaegse rahvamajade ja raamatukogude ins-pekteerimisel tuvastati, et ruumide olukord on halb,puudu on inventarist ja töövahenditest. Napilt olipuid ruumide kütmiseks ning elektrivalgus nõndanõrk, et lugemislaua kasutamine praktiliselt võimatu.Raamatukartoteeg oli vihikulehtedest isetehtud. 1950. aastal kasutati raamatukogu ruume valimiste-eelse agitatsioonipunktina. Selleks oli välja pandudvalimiseelne kirjandus. Korraldati isegi peoõhtuidning ajalookroonikas on ära märgitud raamatunäitus„Valmistume kevadkülviks”. 1950. aastatel koos rahvamaja põlenguga sai kan-natada tulekahjus ka raamatukogu. Uue rahvamajavalmimisega kolis raamatukogu kultuurihoone ühtetiiba teisele korrusele. Raamatukogude juurde moo-dustati agitbrigaadid, käidi esinemas külvi-, heina- javiljakoristustööde lõpetustel kolhoosikeskustes jaühismajade juures. Aastatel 1970-1980 viisid raama-tukogutöötajad talvel läbi loomade- ja suvel vilja-puude-põõsaste loendamist. 1993. aastal lõppes kolhooside ajastu. 1976. aastalvalminud uus Tsooru kolhoosi (J. M. Sverdlovi nim.kolhoos) kontorihoone jäi pooltühjaks ning raamatu-kogu kolis rahvamajast sellesse hoonesse. 1995. aastal loodi raamatukogu juurde TsooruMaanaiste Selts, mis tegutses peaaegu 20 aastat. Kuigi ruumi oli nüüd palju, mõjus sealne niiske õhkja vett läbilaskev katus raamatute tervisele halvasti. 1998. aastaks ehitati rahvamaja jalutussaal ümberraamatukoguks ning samal aastal koliti ka ümber. 2006. aastast on raamatukogus kasutusel elek-trooniline laenutus „Riks”. 2007. aastast käib korra kuus raamatukogus kooseakate seltsing „Elulõng”. Suureks teejuhiks raamatukogu tegevuses on olnudVõrumaa Keskraamatukogu, kus juhatajad koos käi-vad ja mille kaudu toimub uute raamatutega varusta-mine. 2000. aastal, Eesti raamatuaastal, tähistati Tsoorusraamatupäeva koos maakonna raamatukoguhoidjate-ga. Samal aastal käivitus Eestis ka õpiring „Loeme jaarutame”. Üheskoos teiste raamatukogujuhatajatega hakatitähistama raamatukogude juubeleid. Nõnda tähistati

ka 2009. aastal „Tsooru raamatukogu 100”. Samalaastal tutvusid raamatukogu juhataja Ene Sõmer jaLuhametsa külas noorusaastad veetnud kirjanikuJuhan Jaigi tütar Ilo Jaik-Riedberg. Ilo oli liigutatudteadmisest, et tsoorulaste mälestustes on alles isaJuhan Jaik. Ene Sõmer on alati olnud tema külalistehulgas iga-aastasel pidulikul vastuvõtul Tallinnas. Raamatukogu juubelit on tähistatud ka 2014. aastal janüüd 2019. aastal. Nendel tähistuspäevadel on alatisüüdatud küünal Juhan Jaigi endises kodus Möldri-ojal. Oma loomingut on raamatukogus esitlenud VirveOsila, Jaan Ellen, Peeter Lasting, Kalle Nurk, MaireAunaste, Ursula Zimmermann ja Inga Raitar.Tsooru raamatukogu on nimetatud:1910-1921 Tsooru haridusseltsi raamatukogu, 1921-1941 Tsooru vallaraamatukogu,1941-Tsooru raamatukogu.

Ettekandest Tsooru raamatukogu 110 tegi kokkuvõtte Kalle Nurk

voldemaR kuslap äRatas üles mälestusI

Voldemar KuslapFotod: Kalle Nurk

12. jaanuari keskpäeval tõinostalgia inimesed Tsoorurahvamajja, kui V-Klubi kutseloli esinema tulnud Voldemar

Kuslap. Kontserdiga jäädi igati rahule. Meeldivatõhkkonda aitas tõsta ka tore vastuvõtt: laudlinadegakaetud laudadel küünal, kommid, kohv ja tee.Voldemar Kuslapi laulud ja lõbusad vahelood olidvalitud möödunud aegadest.

Voldemar Kuslap 12. jaanuaril 2019 Tsooru rahvamajas esinemas.

Kuigi oma kontserdi alguses Voldemar Kuslap väi-tis, et pole varasematel aegadel Tsooru rahvamajasesinenud, küll aga Lepistus, on meie keskel veel ini-mesi teistsuguste teadmistega. Asta Kalanüp meenutab, kuidas ta aitas organisee-rida 1974. aastal J. M. Sverdlovi nim kolhoosi 25.sünnipäeva. Oli talvine aeg. Mõned aastad tagasi(1971) olid ühinenud Haabsaare ja J. M. Sverdlovinim kolhoos. Seega oli peol rahvast palju. Tsoorurahvamaja saal, lava, rõdu ja jalutussaal (praeguneraamatukoguruum) oli täis söögilaudu. Lavale, söö-gilaudade taha, paigutati istuma tähtsamad külalised.Nii oli täidetud ka sellele ajale kombeks olnud pre-siidiumilaua komme.

J.M.Sverdlovi nim kolhoosi 25. juubelipidustus toimus 1974. aastal Tsooru rahvamajas. Foto: Helju Raag

Kas ka tantsiti ja kus, seda Asta ei mäleta. Inimesiüle kolhoosi oli kohal ligikaudu 400. Selleks päevaksoli kontsertosa kutsutud sisustama just VoldemarKuslap. Lauljal olid oma nõudmised – tema saatjaksoli tarvis leida inimene, kes oskab pilli mängida.Kontsertmeistriks valiti endine Lepistu kooli direktorAksel Koppel. Voldemar Kuslap kiitis valiku igatiheaks.

Väike suveniirvokk, mille Roosikuküla elanik Alfred Tuvikene1970ndatel mõnedkümned valmis-tas. Suveniirvokki saab vaadata kaTsooru rahvamajas asuvas muuse-umis.

Foto: Kalle Nurk

Pärast jaanuarikuist kontserti vestlesin põgusalt kaVoldemar Kuslapiga, kes meenutas seda siinkandiskäimist heade sõnadega ja kiitis muusikut, kes tedasaatis. Samuti on tal alles veel tollest ajast väike su-veniirvokk (Alfred Tuvikese kätetöö), mis talle kin-giti. Algul olevat ta hoidnud seda auto tagaaknal, agasiis soovitatud sealt ära panna. Arvati, et see võibmõnele meeldima hakata ja nii võib keegi autol aknaära lõhkuda.

Kalle Nurk

RoosIku küla on esItatud 2018 aasta tegusa küla

nomInendIks

Antsla Vallavalitsus ootab 10. veebruarini 2019.aettepanekuid Antsla valla kodanike, organisatsioonideja ettevõtete tunnustamiseks järgmistes kategooriates:

kohaliku elu edendaja, silmapaistev noor, edukas ette-võtja, parim sportlane või võistkond, aasta hariduseluedendaja, aasta pere, tegus küla ja Antsla valla AastaTegu 2018.

23. veebruaril kell 18 toimub Antsla vallas Vabariigiaastapäeva tähistamine ja tunnustuste üleandmine.

Antsla vallas pärast ühinemist on 38 küla, kaksalevikku (Kobela ja Vana-Antsla) ja üks vallasisenelinn. Aasta tagasi järgnesid elanikkonna arvukusepoolest Antsla linnale (1342), Kobela alevik (323),Tsooru (220) ja Uue-Antsla (204). Roosiku küla onoma 60 elanikuga on 20. kohal.

Mis on siis 2018. aastal Roosiku külas nii erilisttoimunud, et teda on märgatud?

Roosiku külal on nüüd jäätmesorteerimiseks oma paken-dikonteiner. Külarahvas tänab valla vastutulelikkust.Hoiame seda ja kasutame otstarbekalt vastavalt juhisele.

Fotod: Kalle Nurk

Roosiku külaelanikuna on mul võimalus olnud osa-leda „Teeme ära!” talgutel Vabaduspargis, kus talgu-liste arv küündis üle poolesaja, meeldejäävaks kuju-nes samas pargis kahepäevane kesksuvine Südame-muusikafestival. Pool aastat koostati külale arengu-kava, mis võeti vastu oktoobrikuu külakoosolekul,viidi läbi uue külavanema valimised. Augustis ko-gunesid külaelanikud Rehepapi tallu ühislaulmisele.Üheskoos on aetud asju, et külla saaks kiire internetja pakendikonteiner. Käsil on tuletõrje veevõtukoharajamise idee elluviimine. Koos lume saabumisegaavati Rehepapi mäele snowtubi rada. Loetleda võibveel nii mõndagi. Need on suuremad saavutused, mises-mapilgul mälusopist esile kerkivad. Külaelanikudon justkui üksteist taas leidnud!

Kalle Nurk,

Roosiku küla elanik

mäha talu Jätkab võItude kuRsIl

27. jaanuaril toimunud neljandal Tsooru mälumängu-turniiril oli Mäha talu võistkond taas teistest parem.Enne kahte viimast mängu on välja pandud eriauhindsellele, kes katkestab Mäha talu käesoleva hooajavõitude seeria. Järgmine mäng toimub 17. veebruarilning 17. märtsil selgub „Tsooru mälumängur 2019”üldvõitja.

KL

10. veebruaril kell 14 Tsooru rahvamajas

lauatennIse võIstlused

Ootame kõiki huvilisi mängima!

õnnItleme sünnIpäevalapsI

mälestame

16. veebruarilTsooru paisjärvel

tsooRu Jää 2019

16. veebruaril kell 19Tsooru rahvamajas

puhkeõhtu ansambliga

tänatehtu

Tsooru kandi rahva teabeleht

Väljaandja ja toimetaja: Kalle Nurk tel: 5193 0084Kuulutused ja kaastööd: nurgake@hot.ee

Külaleht Internetis: http:/tsoorukant.planet.ee

95 MUST HILDA 04.02 1924 Savilöövi80 RAIDMA HILI 08.02.1939 Tsooru75 PÜTSEP HILLI 19.02.1944 Roosiku 74 PÜTSEP KALJU 19.02.1945 Roosiku 73 TAMM AILI 06.02.1946 Tsooru71 KALDA UNO 11.02.1948 Piisi 71 SISAS ESTA 15.02.1948 Tsooru67 SAAREMÄGI HELGE 12.02. 1952 Savilöövi66 KEEROV LAINE 02.02. 1953 Savilöövi66 PÄRN TAIVO 17.02.1953 Tsooru63 ILVES MATI 22.02.1956 Kikkaoja63 JALAK JAAN 20.02.1956 Roosiku 61 KROONMÄE HEINO 21.02.1958 Tsooru60 PALM HERENE 24.02.1959 Tsooru60 TALJA MART 04.02.1959 Tsooru55 JÄRVPÕLD ANDRES 17.02.1964 Roosiku

93 BERGMANN KOIDU 02.01.1926 Tsooru86 KASAK LEONHARD 05.01.1933 Luhametsa83 THEALANE JOHANNA 20.01.1936 Roosiku 83 VÄITS ELSA 07.01.1936 Tsooru82 TAMMEMÄGI MARIA 15.01.1937 Roosiku 81 REILJAN ÜLO 21.01.1938 Litsmetsa80 PALM HELI 10.01.1939 Tsooru79 KUZMIN ANATOLI 15.01.1940 Roosiku 73 TIGANE KALJU 06.01.1946 Kikkaoja 70 TARNASTE MARJE 22.01.1949 Luhametsa70 KÖÖTS AINU 26.01.1949 Roosiku 70 JÜRISOO VELLO 28.01. 1949 Savilöövi küla68 SÕMER ENE 14.01.1951 Tsooru66 VELLAK TOOMAS 26.01.1953 Luhametsa61 VÄITS HELDUR 31.01.1958 Kikkaoja 60 VIIMNE URMAS 21.01.1959 Tsooru59 SISASK ALBERT 12.01.1960 Tsooru57 HORG URMAS 06.01.1962 Tsooru56 NEEDO ANU 13.01.1963 Roosiku 55 VÄITS HEINAR 26.01.1964 Tsooru54 SIBUL PRIIT 11.01.1965 Tsooru