150

Põliskultuuride käsitlemisestkirjakultuurisHeno Sarv

Juri Vella maailm. Dokumentaalfilm, 58 min. Filmi algma-terjalid DVCAM Filmi masterkoopia Beta SP (vene ja nee-netsi keeles). Heli: mono. Filmist on koopiad inglis-, vene-,prantsus- ja eestikeelsete subtiitritega. Stsenarist, re•issöör,operaator, helioperaator ja produtsent Liivo Niglas.

Päikeselapsed. Uurimusfilm udmurdi identiteedist. AutoridLiis Ruussaar ja Kristel Kaljund. Võtterühm: Tartu Ülikoo-li üliõpilane Irina Orehhova, fotograaf Thomas Kneißl,operator Priit Palomets. Monteerisid Liis Ruussaar, UrmasSepp, Kristel Kaljund ja Irina Orehhova. Eestikeelsed sub-tiitrid Irina Orehhova, Liis Ruussaar ja Kristel Kaljund,saksakeelsed subtiitrid Kristel Kaljund.

Udmurdid on ilmselt kõige hiljem kristlikule maailmale tuntuks saa-nud Euroopa rahvas, kes oma metsarikkas sisemandrilises eluruu-mis sai areneda kirjutavast maailmast sõltumatult kuni põhjaudmur-tide liitumiseni Vjatka vürstiriigi (mille ajalugu on siiani Venemaahistoriograafias üks keerukamaid küsimusi) koosseisus 1489. aastal(Griškina 1994: 49) Moskvaga. Veelgi hiljem, alles pärast seda, kuilääneeurooplased olid avastanud Ameerika ja venelased vallutanudKaasani – 1558. aastal – tekkis lõunaudmurtidel kontakt kirjutavakristliku maailmaga. Ka pärast venelaste vallutust jäid riigitalupoe-gade seisuses udmurdi traditsioonilised külakogukonnad feodaalseVenemaa pärisorjuslikust süsteemist sõltumatuks (Barta 1998).

Nii võiksime udmurdi kultuuri selle rahumeelsuses vaadeldakui perfektset järjepidevat agraartraditsiooni, mis ei ole tundnudvajadust röövretkede abil hõlprikastumise järele. Sellisena on ud-murdid hea näide kirjakeelsetele, poliitilistele, teaduslikele jne kä-sitlustele allumatust kultuurist, mis ei asu lingvistiliselt ega kageograafiliselt meist, eestlastest, sugugi mitte kättesaamatus kau-guses. Ka arvukuselt on udmurte praegu maailmas umbes samapalju kui oli eestlasi maarahvana enne rahvuslikku ärkamist (vtSarv 2002).

http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr22/tutvustus.pdf

151

Umbes samaealisena filmi Päi-keselapsed autorite Liis Ruussaareja Kristel Kaljundiga, 1977. aastajaanuaris, töötasin filmi Linnuteetuuled etnograafiatoimetajanarežissööri assistendi kohustes.Ühel hommikul helistas režissöörLennart Meri, paludes mul allkir-jastada ja saata folklorist Marga-rita Hruštšovale kiri, milleL. Mere dikteeritud sisuks olimeie loobumine udmurtide jääd-vustamisest kõiki teisi soome-ugrirahvaid hõlmavas kaksikfilmimo-nograafias Veelinnurahvas / Linnu-tee tuuled. Sellest hetkest alatesolen tundnud teadlasele tänuväär-set võlglasetunnet udmurdi kul-tuuri ees, mille ääriveeri kustuta-misele sain asuda juba järgmiselaastal Eesti Rahva MuuseumisAleksei Petersoni (vt Peterson1997) kogutud udmurdi rahvarii-deid kirjeldades. Kolm ja pool aastat hiljem, juulis 1980, olin koosAleksei Petersoni ja Linnutee tuulte operaatori assistendi AadoLintropiga (vt Lintrop 2000) Kuzjebajevo hiies filmimas udmurtideloodususu ohvritalitust. Kuskilt siit sai alguse eestlaste udmurdi-buum, mis filmi Päikeselapsed autorite sõnul otsustas ka nende et-nilise portreefilmi objektivaliku.

Olen Internetis tuhninud arvukail põlisrahvaid kirjeldavatel jakäsitlevatel lehekülgedel, leidmata udmurte maailma põlisrahvastenimekirjas. Neid on selleks alles liiga arvukalt ja nende asuala loo-dustingimused on liiga lähedased enamikku maailma põlisrahvaidhävitanud kolonisaatorrahvaste päritolumaade omadele. Udmurtideetnopoliitiline olukord ei loo võimalusi eksootiliseks Juri Vella maa-ilmaks, mille lihtne story Venemaa presidendile pühendatud põhja-põdrast nopib küll peapreemia Lyoni filmifestivalilt, samas aga onoma kommertslikus ülekordamises muutunud isegi filmi autorinaJuri Vella teenistusse rakendunud Liivo Niglasele sedavõrd tüütuks,et ta eelistab seda oma filmis esitada pika tsitaadina sakslaste teh-

Heno Sarv TUTVUSTUSED

Liivi Niglase filmi nimitegelaneJuri Vella, metsaneenetsi kuulsaimpoeet elab tundras ja kasvatab põh-japõtru (http://home.uninet.ee/~eva/eesti/juri_vella.htm).

152

tud samateemalisest linateosest. Juri Vella maailm on arusaadavEuroopale, sest see on loodud eurooplaste väärtushinnanguid sil-mas pidades. Metsaneenetsi põhjapõdrakarjus ei mõista, miks ontema hõimlast vaja sellisena näidata.

Juri Vella, Jeremei Aipin ja Juvan Šestalov on üksiküritajatenaviinud metsaneenetsi, idahandi ja põhjamansi hääbuvate kultuuri-de üksikosakesi nn maailmakultuuri. Sellega seoses ei loe aga nen-de rahvuskaaslased neid enam enda hulka kuuluvaiks. Udmurteon mõnisada korda enam, seetõttu ei ole nende seast üksikisikulnii lihtne tormata maailmakultuuri, kaenla all mõned oma rahvapõliskultuuri eksootilised riismed. See ei ole aga ka võimatu, sestLennart Meri on veelgi suurema rahva presidendina suutnud sedateha. Võib-olla on samalaadsed saavutused Friedrich ReinholdKreutzwaldi Kalevipoeg ja Elias Lönnroti Kalevala. Siit teen para-doksaalse järelduse, et udmurdi põliskultuur hoiab oma terviklik-kust tugevamini kui metsaneenetsi või eesti kultuur ning udmurti-del on oma põliskultuuri vastu suurem pieteeditunne.

Oma rahvast ja selle kultuuriprobleemidest räägivad filmis müüjaLjudmila Mamontova, kooliõpetaja Jelena Lavrentjeva, käsitööõpe-

TUTVUSTUSED Heno Sarv

Elukutseline udmurdi šamaan Juri Kutšõran tunnistab filmisPäikeselapsed, et on tegelikult õigeusklik (http://www.suri.ee/klu-bi/paike.html).

153

Heno Sarv TUTVUSTUSED

taja Vjatšeslav Lavrentjev, tekstiilikunstnik Aleksander Tšetkarjov,udmurdi lipu kujundaja Juri Lobanov, kirjastuse Udmurtija direk-tor Juri Kuznetsov, juustuvabriku direktor Anatoli Maksimov jaajakirjanik Liidia Orehhova. USA rahvuslipp Anatoli Maksimovitöölaual markeerib udmurdi juustuvabriku sidemeid maailmakul-tuuri lipulaevaga. Kultuurisituatsiooni absurdsust illustreerib emot-sionaalse vahestseenina intervjuudele Udmurdi rahvusteatri balle-tiartistide diskotants Pepsi-Cola reklaami taustal, saatemuusikaksarhailine udmurdi rahvalaul.

Eesti Humanitaarinstituudi magistrant Liis Ruussaar ja Mün-cheni Ülikooli doktorant Kristel Kaljund noorte teadushuntidenakodu lähedalt ei murra. Seetõttu ei ole filmis esitletud teadlastevaateid udmurdi identiteediprobleemidele. Mainiksin siin kaht ud-murdi ja kahte Venemaa etnoloogi.

Filoloogiadoktor Mihhail Atamanov, Iževski Patriarhaadi valit-suse referent ja Udmurdi Riikliku Ülikooli juhtivteadur, on õppi-nud Tartus ja uurinud udmurtide lokaalse identiteedi üht huvita-vaimat ja arhailiseimat avaldumisvormi – traditsioonilise ühiskon-na jagunemist voršud-sugukondlikeks rühmadeks (Atamanov 2001).Praegu tegeleb ta piibli tõlkimisega udmurdi keelde, lähendadesnii maailmakultuuri udmurtidele.

Udmurdi Ülikooli etnograafiaprofessor ajaloodoktor VladimirVladõkin on nagu Juri Vellagi õppinud Moskvas ja kirjutab oma rah-vuskultuurist inspireeritud erakordselt huvitavaid luuletusi. Temaraamatule Udmurtide uskumuslik-mütoloogiline maailmapilt (Vladõkin1994) andis Hamburgi Ülikooli uralistikaprofessor Eugen Helimskihiljuti suusõnaliselt hinnangu, mille järgi on seal udmurdi loodususkliiga kergekäeliselt sobitatud kokku antiikkultuuride panteoni mude-liga. Mul oli seda kuuldes tuttav tunne, sest sedasama heitis OskarLooritsa eesti rahvausu käsitlusele ette Uku Masing (Masing 1989).

Praegune Moskva Ülikooli etnoloogiakateedri juhataja VladimirPimenov on kirjutanud klassikalise etnograafilise uurimuse veps-lastest. Järgnevalt võttis ta käsile udmurdid, kuid see kultuur eiallunud klassikalisele uurimismeetodile ning V. Pimenov juurutas1977. aastal statistilis-etnograafilise uurimismeetodi (Pimenov 1977).See arendas vaieldamatult oluliselt edasi Venemaa teoreetilist et-noloogiat, samal ajal aga välistas peaaegu täielikult võimaluse ud-murdi traditsioonilise kultuuri etnoloogiliseks lahtimõtestamiseks.

Udmurdibuumi Venemaa etnoloogias veab praegu Mikluhho-Maklai Etnoloogia Instituudi asedirektor Mihhail Guboglo (seesa-

154

ma, kelle Mati Hint laulva revolutsiooni aastail venestamistondinaeesti ajakirjanduses kuulsaks kirjutas), toimetades kuueköitelistkollektiivmonograafiat Udmurdimaa fenomen (Guboglo & Smirno-va 2001; 2002). Seega ei kuulu udmurdibuum eestlaste endeemilis-te haiguste hulka.

Kuigi L. Ruussaare ja K. Kaljundi uurimus on oma standardseküsimustiku esitamise poolest võrreldav V. Pimenovi tööga, ei vä-lista vastustena saadud pikad intervjuud udmurtide traditsioonilisemõttemaailma uurimist. Praegu ei julge tõesti öelda, kas ja mil-leks peaks globaliseeruma udmurdi kultuur. Võib-olla vajab maail-makultuur oma püsimiseks just mitteglobaliseeruvaid kultuure?Veelgi enam, udmurdi ja teiste põliskultuuride lahtimõtestamiseraskused kirjakeelses ja digitaalses maailmas osutavad selgelt nendeväljendusvahenditega seotud mõtlemissüsteemide ebatäiuslikkuse-le. Suulise traditsiooniga põliskultuurile on kirjakeel kohmakalttreitud puujalg, mis võetakse kasutusele mitte naabrite soovitusel,vaid ikka siis, kui omal jalal käia pole enam võimalik.

Kirjandus

Atamanov 2001 = Àòàìàíîâ, Ìèõàèë. Ïî ñëeäàì óäìóðòñêèõ âîðøóäîâ.Èæeâñê: Óäìóðòèÿ.

Barta 1998 = Áàðòà, Àíòàë. Ðóññêîå ãîñóäàðñòâî è âîñòî÷íî-ôèíñêèåîáùèíû. Congressus Secundus Historiae Fenno-Ugricae 15.–18. X 1998Tallinn. Panel 4. Finno-Ugric Peoples and Czarist Russia = Ñeêöèÿ 4.Ôèííî-óãîðñêèe íàðîäû è öàðñêàÿ Ðîññèÿ (http://www.suri.ee/hist2/panel4/bartha.html – 4. november 2003).

Griškina 1994 = Ãðèøêèíà, Ìàðãàðèòà. Óäìóðòû: Ýòþäû èç èñòîðèè IX�XIX âeêîâ. Èæeâñê: Óäìóðòèÿ.

Guboglo & Smirnova 2001 = Ãóáîãëî, Ìèõàèë & Ñìèðíîâà, Ñâeòëàíà.Ôeíîìeí Óäìóðòèè 1: Ïàðàäîêñû ýòíîïîëèòè÷eñêîé òðàíñôîðìàöèè íà èñõîäeÕÕ âeêà. Ìîñêâà: Öeíòð ïî èçó÷eíèþ ìeæíàöèîíàëüíûõ îòíîøeíèéÈíñòèòóòà ýòíîëîãèè è àíòðîïîëîãèè èìeíè Í.Í. Ìèêëóõî-ÌàêëàÿÐîññèéñêîé Àêàäeìèè Íàóê.

Guboglo & Smirnova et al. 2002 = Ãóáîãëî, Ìèõàèë & Ñìèðíîâà, Ñâeòëàíà& Âëàäûêèí, Âëàäèìèð & Ïîíîìàðeâà, Ç. Â. & Õðèñòîëþáîâà, Ë. Ñ. et al.Ôeíîìeí Óäìóðòèè 2: Ïîñòèæeíèe ñóâeðeííîñòè: ñòàíîâëeíèe ãîñó-äàðñòâeííîñòè Óäìóðòñêîé Ðeñïóáëèêè 1: Ñôeðà çàêîíîäàòeëüíîé âëàñòè.Ìîñêâà & Èæeâñê: Öeíòð ïî èçó÷eíèþ ìeæíàöèîíàëüíûõ îòíîøeíèé

TUTVUSTUSED Heno Sarv

155

Èíñòèòóòà ýòíîëîãèè è àíòðîïîëîãèè èìeíè Í. Í. Ìèêëóõî-ÌàêëàÿÐîññèéñêîé Àêàäeìèè Íàóê 2002.

Lintrop, Aado 2000. Udmurdi usundi peamised tunnusjooned XIX ja XXsajandil. [Elektrooniline teavik – CD ROM]. Tartu: Eesti Kirjandusmuu-seumi folkloristika osakond (http://www.folklore.ee/~aado/rahvad/udu.htm– 4. november 2003).

Masing, Uku 1989. Taevapõdrarahvaste meelest ehk juttu boreaalsesthoiakust. Akadeemia 1, lk 193–224; 2, lk 419–448; 3, lk 641–673; 4, lk865–897.

Peterson, Aleksei 1997. Udmurdi vana rahvakunst = Earlier Udmurt FolkArt. Tartu: A. Peterson.

Pimenov 1977 = Ïèìeíîâ, Âëàäèìèð. Óäìóðòû: Îïûò êîìïîíeíòíîãîàíàëèçà ýòíîñà. Ëeíèíãðàä: Èçäàòeëüñòâî ÀÍ ÑÑÑÐ.

Sarv, Heno 2002. Indigenous Europeans East of Moscow: Population andMigration Patterns of the Largest Finno-Ugrian Peoples in Russia from the18th to the 20th Centuries. Dissertationes Geographicae UniversitatisTartuensis 17. Tartu: Tartu University Press.

Vladõkin 1994 = Âëàäûêèí, Âëàäèìèð. Ðeëèãèîçíî-ìèôîëîãè÷eñêàÿêàðòèíà ìèðà óäìóðòîâ. Èæeâñê: Óäìóðòèÿ.

Heno Sarv TUTVUSTUSED

156

Uurimus uuematest lauludestMare Kõiva

Ülo Tedre. Eesti mees ja tema sugu: XIX sajandi lõppriimili-ses rahvalaulus. Lisa Ülo Tedre tööde bibliograafia [1951–2002], koostanud Karin Maria Rooleid. Tartu 2003: Eesti Kir-jandusmuuseum.

Ülo Tedre 1950. aastatel kirjutatud 19. sajandi lõppriimilise rahva-laulu käsitlus jätkas 1930. aastatel rahvaluule seminari- ja lõpu-töödega alustatud uuemate laulude uurimist. Tegemist oli mitmetelaulude põhjaliku analüüsiga, mis Soome koolkonna eeskujul põhi-neb kogu kättesaadaval käsikirjalisel ainesel. Siiski on autor loo-bunud kõikide lauluvariantide kõikide värsside kõrvutamisest jaalgkuju rekonstrueerimisest. Esitatud on küll laulutüüpide leviku-kaardid, vähemal määral on analüüsitud värsimõõdu iseärasusi javõrreldud laulude viise. Sellisena on Ülo Tedre käsitlus kokkuvõteuuemate laulude alal 1950. aastateks tehtule, kuid uuenduslik lä-henemisviisilt.

On kahetsusväärne, kui mahukad uurimused ei satu normaalses-se teaduslikku ringlusse ega leia õigeaegselt järelkasvu. Seda enam,et tekstikeskse uurimise kõrval jätkab autor veel 1930. aastate uuri-missuunda, andes ülevaate ajaloolis-majanduslik-õiguslikust olukor-rast Eesti- ja Liivimaal, milleta sedalaadi uuemaid laule on raskemõista.

Eesti mehe ja tema soo kaante vahel avaldatud tekste ja seisu-kohti on mõnel määral vahepeal eksponeeritud kirjandusloos, shFr. R. Kreutzwaldi raamatute ettelugemine, samuti kirjameesteomavahelised arveteõiendamised kirjavahetuse kaudu, kuid ka koos-olekutel ja trükisõnas. Vähem on juttu olnud lauludega poliitikategemisest ja vastaspoole laulu sisse panemisest. Selle poolest hei-dab Ülo Tedre Eesti mees ja tema sugu uut valgust rahvusliku lii-kumise tegelaste isiksusele, kirjanduslikele võimetele ja käitumis-strateegiatele, kuid laulude arvukad ümberkirjutused ja nende le-vik toonasele eestlaste meelsusele. Et suurem osa teadaolevaistlaululoojatest polnud tippluuletajad ja kunstluule isegi oli lapsekin-gades, on see jätnud oma jälje ka laulutekstidele.

Vahepealse enam kui poolesaja aasta jooksul on uuemate laulu-de kohta lisandunud vähe käsitlusi ja teaduslikke väljaandeid. Kä-

157

Mare Kõiva TUTVUSTUSED

sikirja on jäänud Ingrid Rüüt-li peaaegu 1000-leheküljelineuuemate laulude vanema ki-histuse käsitlus ja ilmunudüksnes paar tema artiklit Saa-remaa külalauludest ja laulu-meistritest, samuti käsitlusTürgi sõja lauludest. Revolut-sioonilaulude uurimise käigus– mingis mõttes on see järgÜlo Tedre alustatud klassivõit-luse ja ühiskondlike vastuolu-de teemale, üldse on see te-maatika nii regilaulude kui kauuemate laulude käsitletuimalaliik – ilmus 1970. aastalkogumik Priiusel raiume rada.Tantsu- ja laulupraktikute kä-siraamatuks kujunes IngridRüütli koostatud kaheosaline kommenteeritud antoloogia Eestiuuemad laulumängud (1980; 1983). Mõne aasta eest ilmus EestiKeele Instituudi monograafiate seerias Ülo Tedre uurimus oma-aegse suurima uuemate laulude looja ja kirjastaja Martin Sohbergiloomingust. Rohkem polegi lisada.

Rahvalaulude kogumise kõrgajal 1880. aastatel oli mitmepalge-line uuemate laulude traditsioon muutumas ja on Ü. Tedre käsikir-ja valmimisjärgse poolsajandiga hääbunud. 20. sajandi jooksul ontulnud ja läinud mitmed uuema rahvalaulu alakultuurid ja hiilga-vad meistrid, mis on jäänud folkloristidest kogumata ja käsitlema-ta. Uuema rahvalaulu puhul on kahtlemata ülimalt oluline sotsiaal-kultuuriline taust, üldlaulukultuuri kõrval erinevate rühmitustelaulutraditsioon ja seda käivitavad mehhanismid.

Suuresti vene folkloristika mõjul jäi nõukogude ajal tagaplaani-le kirjaliku rahvaluule analüüsimine, mille vormid enne Teist maa-ilmasõda kuulusid uurimisparadigmasse. Vahepealsete aastaküm-nete taustal tunduvadki Ülo Tedre arutlused rahvalaulude autor-suse ja kirjalikkuse teemadel novaatorlikud. Jääb kahetseda, etneed pikaks ajaks käsikirja jäid ja et neid on kümneid aastaid hil-jem tulnud taasleiutada. Kas uuemate laulude uurimine jätkub sealt,kus see Ülo Tedrel ja Ingrid Rüütlil pooleli jäi, või on põhjust enne

158

seda kirjutada sügavam käsitlus uuendustest, mida tõi kaasa kok-kupuude vene folkloristikaga, millised ja kui ulatuslikud olid sun-nitud või hoopis vabatahtlikud paradigmamuutused, vajab kaalu-mist. Tundes ise puudust eesti folkloristika suundumuste analüü-sist, märgin, et Eesti meest ja tema sugu lugedes ja toimetades ta-jusin 19. sajandi kanget hingust, eestlase mässu ajaloo vastu jaeestlase eest.

TUTVUSTUSED Mare Kõiva

159

Teadusliku diskursuse japärimusteadmiste süntees

Kalmer Kand

Wolfgang Goebel & Michaela Glöckler. Laps: Meditsiinilis-pedagoogiline nõuandja. 1. tr: Tallinn: Eesti WaldorfkoolideÜhendus 1998; 2., täiendatud tr: Tallinn: PreMark 2002.

Antroposoofiliste arstide Wolfgang Goebeli ja Michaela Glöcklerilapsetervishoiu ja kasvatuse käsiraamat (originaalpealkiri Kinder-sprechstunde: Ein medizinisch-pädagogischer Ratgeber) on eestikeel-sena olemas juba viis aastat. Antroposoofiline mõtteviis oli siia agajõudnud varem. Oli entusiaste, kes juba nõukogude ajal RudolfSteineri (1861–1925) vaimset pärandit uurisid ja tõlkisid. Esimenewaldorfkool, praeguse Tartu Waldorfgümnaasiumi eelkäija TartuVabakool avati samuti nõukogude aja lõpul – 1990. aasta 1. septemb-ril. Kool on saanud avalikkuses nii kiita kui ka sakkida, skeptikuidon olnud rohkem kui kaasakiitjaid, asjatundjaid aga veelgi napi-malt.

Ent koolihariduse edendamine – esimene Steiner-kool loodi Stutt-gardis 1919. aastal Waldorf-Astoria tubakavabriku tööliste (sic!) las-tele – oli vaid osa Rudolf Steineri ülemaailsest kultuuri uuendamiseprotsessist, mille aluseid selgitab näiteks ühe Eesti waldorfkooli,Johannese Kooli Rosmal kodulehekülg:

[---] antroposoofiline käsitus inimestest ja tema seosest kos-mosega on leidnud rakendust kõikides inimtegevuse valdkon-dades meditsiinis ja põllumajanduses, kunstis ja majanduses,loodus- ja sotsiaalteadustes – kõikjal püütakse leida inimpä-raseid lahendusi tänapäevastele pakilistele probleemidele(Waldorfkoolide ülemaailmne võrk (http://www.rosma.edu.ee/kool/wkoolid.htm – 1. november 2003)).

Omas ajas, s.t 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul, kui võrdsuse javõrdväärsuse ideed leidsid maailmas kõlapinda nii diktaatorite kuihumanistide peades (kõrvutagem või Rudolf Steineri ja VladimirLenini eluaastaid), oli sellesuunalise mõtteviisi juurutamine kaht-lemata revolutsiooniline, seda enam, et R. Steiner pidas oma suu-

160

reks eellaseks ei kedagi muud kui entsüklopedistlikult avarapilgu-list ja laia tegevusampluaaga saksa valgustusajastu suurvaimu Jo-hann Wolfgang von Goethet.

Antroposoofilise meditsiini põhimõtteid järgivad arstid ei pea endalternatiivmeditsiini esindajateks. Klassikalises mõttes nad sedapolegi – nende CVs on koht biomeditsiinil põhinevatel meditsiini-õpingutel kõrgkoolis, arstidiplomi ja -kutse saamiseks vajalikul prak-tikal ja sageli ka kraadiõpingutel. Nad pole isehakanud nurgatoht-rid, vaid need koolimeditsiini praktikud, kes oma maailmavaate javeendumuste pinnalt on jõudnud antroposoofiliste tõdedeni.

Lisaks sellele, et hulk (või isegi suurem hulk) nende kasutata-vatest ravimitest on valminud spetsiaalsetes, antroposoofilise me-ditsiini vajadusi arvestavates – aga samas kõigile tänapäeva nõue-tele vastavates – ravimifirmades (Wala, Weleda jt) ja loodud loodus-like toimeainete alusel, eristab antroposoofidest arste koolimedit-siini esindajatest (nagu nad ise biomeditsiinile tuginevaid prakti-kuid liigitavad) ka nende arusaam haiguspõhjustest, haiguste tä-hendusest, kasvatusest ja ravist ning nende sünteesist.

Ent see on võrreldes tavaarusaamadega selgelt alternatiivnemõtteviis. Ning selle mõtteviisi kandjaks ongi Wolfgang Goebeli jaMichaela Glöckleri raamat Laps: meditsiinilis-pedagoogiline nõu-andja, mille esimese eestikeelse trüki (1998) kirjastas Eesti Wal-dorfkoolide Ühendus, teise, praegugi kauplustes leiduva samaderingkondadega tihedalt seotud kirjastus PreMark (2002).

Raamatu võlu asjatundmatu lugeja silmis – ja neid peab olema,kui esimene trükk, mis algul pikalt seisis, siiski läbi müüdi ja teinetrükk mingil hetkel isegi raamatute müügitabelis esikolmikussepääses – on tõenäoliselt see, et alustatakse juttu tõsiseimast häda-olukorrast, mis lapsevanemas muret tekitab – haigustest ja nendesümptomitest. Ja eelkõige sellest, mis haigestumise puhul kõige-pealt häirib – valust. (Tavaline lapsetervishoiu käsiraamat peab ennehädade juurde jõudmist vajalikuks kõnelda pikalt anatoomiast ja fü-sioloogiast, mille tundmist võhik endale teadagi vajalikuks ei arva.)

Valust on kirjutatud lihtsalt ja selgelt, haigused, mida käsitle-takse, on tuntud igast tervishoiuaabitsast, seda üllatavam on valu-peatüki viimane alapeatükk “Hingeline valu”. See napp poolteistlehekülge, mis räägib nii endastmõistetavatest hingehädadest nagusüümepiinad, häbitunne, sügav kurbus, lootusetus ja meeleheide,vaatleb hingevalu kui ravi vajavat häda, ehkki raviks on siingi psüh-holoogiline nõustamine, suhtlemine, kohtlemine.

TUTVUSTUSED Kalmer Kand

161

Nüüd pole enam üllatav lei-da alapeatükke, nagu “Palavikantroposoofilise inimõpetuse sei-sukohast”, “Immuunsusreakt-sioon õppeprotsessina” või “Õp-pimisvõime kui tervise profülak-tika”. Nii vaatlevad raamatuautorid (resp. antroposoofilisedarstid) palavikku, aga ka haiges-tumist üleüldse inimese muutu-mise indikaatorina, seostadesseda Mina-mõiste ja Mina kuju-nemisega. Analoogsel alusel onlahti seletatud nn lastehaigustemõte – autorid kasutavad justterminit nn lastehaigused, mit-te lihtsalt laste haigused. Siitkoorub näiteks ka välja kinni-tus käibetõena kinnistunud väi-tesse, et sageli põdevad lapsedon täiskasvanuna terved ja vas-tupidi.

Nii on raamatu (mille sada-del lehekülgedel küll ka üsnagipõhjalik ülevaade valdavastosast lapseea haigusprobleemi-dest) peamine veetlus – ja kapeamine küsitavus – pärimus-liku teadmise ja teadusliku dis-kursuse oskuslik ja osav sün-tees, mida iseloomustab suletudrühma “salateadusele” omaneesoteerilisus ja näilise avatusetaha varjatud nn suletud lõpu-ga arutelud, mis teisitimõtlemi-se või teisiti interpreteerimisekorral oma sisu kaotavad.

Ent ratsionaliseeruva mõtte-mudeliga maailm januneb silma-nähtavalt esoteerilisuse järgi

Kalmer Kand TUTVUSTUSED

162

manähtavalt esoteerilisuse järgi, millele viitavad ka raamatu teisetrüki eelmainitud müügiedu ja näiteks ajakirjanik Anu Jõesaarekirjutatud lapse arengu lood ajakirjas Pere ja Kodu, milles ta toe-tub usutlustele Tartu Waldorfgümnaasiumi ja sellega sama katuseall asuva lasteaia Ploomike arsti Anne Silbaumiga.

Mingil juhul ei saa aga kõnealust raamatut vaadelda esoteerilis-se diskursusesse kuuluvana – selleks on see liialt teadlik ja teadus-lik. Tõsi, kirjeldatavad esmaabivõtted ja kodused raviprotseduuridpõhinevad eelkõige loodusravil ning antibiootikume ja muid kemo-terapeutikume erinevalt meie tavapraktikast soovitatakse kasuta-da vaid tõesti eluohtlike haiguste (näit ajukelmepõletiku) korral.See on aga tegelikult sama jutt, mida arukad meedikud, iseäranispediaatrid tervishoiunõuanneteski rõhutavad.

Mõned raamatu soovitused käivad siiski osaliselt vastu kehtiva-le tervishoiupoliitikale – näiteks skepsis paljude vaktsineerimiste– kuigi mitte kõigi – suhtes. Eelkõige tähendab see eelnimetatudnn lastehaiguste vajalikkuse tunnustamist, seega loobumist näi-teks leetrite ja läkaköha, aga ka gripi vastu vaktsineerimisest.

Eespool sai osutatud, et antroposoofilised põhimõtted said filo-soofilise põhja sajand tagasi, ent mõtteviis pole siiski seiskunud,nagu väidavad selle kõige tormakamad ja vihasemad kriitikud. Niion raamatus vaatluse all ka puhttänapäevased probleemid, nagunarkomaania, teleri ja video mõjud jne. Tunnistust antroposoofilisemeditsiini pidevast arengust annavad ka erinevused eestikeelseväljaande esimese ja teise trüki vahel – kui esimene toetub saksa-keelse originaali 11., ümbertöötatud ja täiendatud trükile, siis tei-se on sisse viidud juba järgmise trüki muudatused ja lisandused.

Wolfgang Goebeli ja Michaela Glöckleri raamatu jõudmine eest-laste emakeelse lugemisvara hulka ei toonud kindlasti kaasa niisuurt hüpet väikelapse kasvatuses ja tema tervise eest hoolitsemi-sel, nagu seda tegi 1970. aastatel Ameerika pediaatri BenjaminSpocki Teie lapse eestindus (teatud määral mõjutas eesti tervis-hoiu-mõtlemist juba raamatu venekeelse väljaande Ðeá¸íîê è óõîäçà íèì jõudmine eesti lugejani).

Ilmselt on huvipakkuv ka tõsiasi, et Michaela Glöckleri neiupõl-venimi von Kügelgen pole juhuslikult tuttav, vaid viitab tõepoolestsidemetele Eestiga. Tema isa Helmut von Kügelgen, kes oli samutiarst, kuid sai kuulsaks kui waldorflasteaedade “isa”, oli sündinudEestis. Niisiis on üks raamatu autoreid pärit siinses kultuurilooseelkõige kunstnikena kuulsust kogunud suguvõsast.

TUTVUSTUSED Kalmer Kand

163

Nord Nytt 86: Ka surm on eluPihla Vuorinen

Artikli eesmärgiks on tutvustada ajakirja Nord Nytt, eelkõige sel-le eelviimast numbrit Döden är också liv (Ka surm on elu). NordNytt on kolm korda aastas ilmuv Põhjamaade teadusajakiri, millesvõtavad sõna peamiselt etnoloogid ja folkloristid, kuid ka antropo-loogid, etnomusikoloogid, kunstiajaloolased, sotsioloogid ja teisteerialade esindajad. Artiklite autorid on eelkõige noored teadlasedning erinevate Põhjamaade ülikoolide ja instituutide vastavate eri-alade üliõpilased. Väljaanne annab noortele võimaluse oma uuri-misteema tutvustamiseks rahvusvahelisele lugejaskonnale. Viimaselajal rõhutatakse varasemast rohkem eelretsensentide kasutamisevajadust ajakirja teadusliku taseme tagamiseks. Üsna palju aval-datakse ka juba doktoriväitekirja kaitsnud uurijate temaatilisi ar-tikleid.

Nord Nytt ilmub alates 1963. aastast ja tähistab käesoleval aas-tal koos NEFAga 40. sünnipäeva.1 Nord Nytti peatoimetus asubTaanis, kohalikud toimetused on kõigis Põhjamaades ja kontakt-isik Baltimaades. Viimasel ajal on ajakirjas ilmunud kõige enamTaani ja Soome teadlaste artikleid, mis tuleneb ilmselt aktiivsetetoimetajate arvukusest nendes riikides.

Nord Nyttis ilmuvad kirjutised peamiselt skandinaavia keeltes,kuigi viimastel aastatel on kasvanud inglise keelsete artiklite hulk.Kui artikkel esitatakse ingliskeeles, tehakse sellele keeleline kor-rektuur, mitte ei hakata seda mõnda skandinaavia keelde tõlkima.Skandinaavia keelte ülekaal säilib Nord Nyttis ilmselt ka tulevi-kus: majanduslikult on soodsam, kui Skandinaavia uurijad saavadartikleid avaldada emakeeles ja seda nõuab ka ajakirja praegunepearahastaja. NEFA ja Nord Nytti keelepoliitikat on viimastel aas-tatel arutatud väga tihti koos NEFA (võimaliku) laienemisega Ees-tisse. Skandinaavia keeled on tihti soomlastelegi rasked, eestlasedaga valdavad neid veel vähem. Arvata on, et NEFA seisab suurtemuutuste lävel. Mitme maa puhul on NEFA tegevus isegi kohali-kul tasandil vaibunud ja ilmselt vajatakse selle elavdamiseks uuen-dusi.

Tavaliselt koosneb iga Nord Nytti number ühte teemat käsitle-vatest kirjutistest, millele lisanduvad mõnikord teemavälised, nn

164

vabad artiklid. Hoolimata aeg-ajalt vaevavast toimetajate puudu-sest, on Nord Nytti teemavalik olnud mitmekülgne. Viimasel ajalon vaatluse all olnud näiteks autentsus, arvutid ja kultuur, rituaa-lid ja tekstuaalsus (beyond texts – ‘tekstide taga’). Viimase numbriteemaks on Otherness (teistsugusus). Lisaks artiklitele on igas numb-ris ruumi raamatuarvustustele ja teaduslikule diskussioonile, mil-les võivad osaleda kõik ajakirja lugejad.

Pealkirja Ka surm on elu kandvas numbris on neli teemaga seon-duvat artiklit, millele lisandub Taani antropoloogi Jens Kofodi hu-vitav kirjutis “Det är ju ikke et måltid”. J. Kofod on varem uurinudsurmarituaale Paapua Uus-Guineas, aga käesolev artikkel haakubtema uue uurimisteemaga ning võrdleb kodus ja vanadekodus ela-vate (valmis)toidu teenindusest sööke tellivate vanurite söömisegaseotud arusaamu. Kui räägitakse toidu kvaliteedist, ei ole küsimusainult kulinaarses kvaliteedis, millele meedias kõige rohkem tähe-lepanu pööratakse, vaid tähtsamad on söögisituatsiooni sotsiaalsedja kultuurilised tähendused. Sotsiaalne ja kultuuriline situatsioonmõjutas ka J. Kofodi intervjueeritud pensionäride hinnanguid toi-du kvaliteedile. Vanadekodus ja oma kodus sama toitu söövad va-nurid hindavad seda täiesti erinevalt. Kultuurilise ideaalmudeli järgipeaksid inimesed sööma koos – juba söögi valmistamine iseeneseston sotsiaalne tegevus. See ehk seletab kodus üksinda elavate vanu-rite isupuudust – söömisel üksindus konkretiseerub ja toit lihtsaltei maitse sama hästi kui koos teistega einestades. Vanadekodudessöömine on sotsiaalne sündmus, kodus sööjatele seevastu tehnili-ne protsess. Oma artikli pealkirjas tsiteerib J. Kofod 77-aastast Kajd,kelle arvates see pole mingi söögiaeg, kui istutakse üksinda ja süüakse.Narratiive kasutatakse selleks, et selgitada, kuidas kodus üksindaelavad pensionärid muudavad mitmesugused söömissituatsioonidtähenduslikeks.

Teemaartiklitest esimene on juba pensionil oleva rootsi etno-graafi Kerstin Eidlitz Kuoljoki artikkel Döden är också liv, millejärgi ka teemanumber oma nime sai. Eidlitz Kuoljok on uurinudetnograafiliste tekstide abil põhjapoolse Euraasia kalastajate, jahi-meeste ja põhjapõdrakasvatajate arusaamu surmast 19. sajandil ja20. sajandi alguses. Nad ei mõista surma elu lõppemisena ja erine-valt euroopalikust arusaamast hingest võib viimane võtta ka mate-riaalse vormi. Surnud jätkavad elu peaaegu samamoodi nagu maapeal ja sõltuvad elavatest sugulastest, kes peavad hoolitsema selleeest, et surnud saaksid kõik eluks vajaliku, sealhulgas jahiriistad,

TUTVUSTUSED Pihla Vuorinen

165

teispoolsusesse kaasa. Elavateja surnute vahel on eriline vas-tastikune kokkulepe – surnudkaitsevad elavaid ja neist sõl-tub ka näiteks jahi- ja kalapüü-giõnn. Kokkulepe kehtib kuniunustuseni, tavaliselt kaheinimpõlve vältel. Surnud või-sid jätkata elu ka karuna võilastele antavate nimede kau-du. On viiteid sellele, et koli-mine ühest paigast teise eikatkesta kokkulepet ja surnudkolivad koos elavate pereliik-metega.

Eidlitz Kuoljok käsitleb omaartiklis ka vanausuliste vene-laste ja tšuktšide seas levinudhalastussurma. Sellega ei kaas-ne süütunnet, pigem on halas-tussurm mõnes mõttes paremja ilusam kui loomulik surm.See ei olnud siiski kohustuslikega ka mitte tavaline suremis-viis. Samas oli parem surra va-batahtlikult, selle asemel et anda viimast jõudu haigust põhjustanudkurjadele vaimudele. Inimene pidi ise otsustama, kas ta soovib ha-lastussurma ja kuidas ta soovib surra, kuid keegi tema tuttav võispetsialist oli abiks selle teostamisel rituaalsel viisil. Lisagem, ethalastussurm ei kuulu üksnes nendesse kultuuridesse, kus ei suu-detud surevate ja haigete inimeste eest hoolitseda.

Eidlitz Kuoljoki järgi ei ole võimalik rääkida mingist erilisestarktilisest surmakultuurist, sest analoogseid tõekspidamisi on tä-heldatud ka mujal maailmas. Autor ei kirjelda kultuure ega nendekombeid süstemaatiliselt ja täpselt, vaid toob näiteid erinevate rüh-made kommetest. Eidlitz Kuoljok arvab, et oleks aeg hakata jälleotsima keele-, kultuuri- ja ajaloolisi piire ületavaid sarnasusi, üld-inimliku lokaalseid väljendusvorme.

Numbri ainus ingliskeelne artikkel, Tartu Ülikooli rahvaluule-doktorandi Tiia Ristolaineni kirjutis käsitleb surmakultuuri muu-

Pihla Vuorinen TUTVUSTUSED

Foto 1. Pilt näituselt Voks – Om drøm-me, gru & håb (Nord Nytt 86). FotoSisse Jarner 2002.

166

tusi Eestis. T. Ristolainenvaatleb artiklis matusekom-mete muutumise kaudu sur-makultuuri arengut koguelulaadi muutumise taustal.Materjaliks on tekstid, mison talletatud Eesti Rahvaluu-le Arhiivi või kogutud rah-valuule välitöödel 1990. aas-tatel. Artiklis käsitletaksematusekombestikku etapili-selt ja jälgitakse eri etappi-del läbi viidavaid siirderiitu-si. Autori järgi on tänapäe-va matusekombestik mitme-plaaniline ja integreerunud,sisaldades detaile erineva-test aegadest, usunditest jakultuuridest. Uutest aspek-tidest eesti surmakultuurismainitakse avaliku ja pri-vaatse küsimust, meditsiinimõju sotsiaalsete lepingutesüsteemile (elu ja surma piirinihutamine) ning kommetemajanduslikke ja pragmaa-

tilisi põhjusi. Samas ei ole Eesti ühiskonnas surmaga seotud tradit-sioonid katkenud. Modernsema pealispinna all võib näha jälgi va-nadest rahvakommetest, kuigi inimesed ei oska tihti anda enamseletust nende kommete uskumusliku tagapõhja kohta. Seoses in-dustrialiseerimise, linnastumise ja meditsiini arenguga on surma-ga seotud toimingud üha enam spetsialistide ülesandeks. Tänapäe-val on uudse nähtusena nt mitmetesse Eesti haiglatesse ja hool-dusasutustesse tööle palgatud professionaalsed hingehooldajad, kesvalmistavad haige surmaks ette. Teise tendentsina võiks mainida,et inimene soovib üha enam kõiki oma elusündmusi, sh ka matu-seid ise suunata. Autor mainib, et nt Rakvere linnas kirjutas üksnaine juba eluajal matusekutsed valmis, jättis vaid kuupäeva mär-kimata. Matusekülaliste nimekirja koostamine on Eestis vanema-te inimeste hulgas tavaline. Surmaks ettevalmistamine on ka oma

TUTVUSTUSED Pihla Vuorinen

Foto 2. Pilt näituselt Voks – Om drømme,gru & håb (Unistustest, hirmudest ja loot-misest) (Nord Nytt 86). Foto Sisse Jarner2002.

167

hauaplatsi ja -samba varem paikapanemine. Tänapäeval raiutakseneile isegi nimi ja sünniaasta peale, ainult surmadaatum jäetakselisamata.

Kopehaageni Ülikooli folklorist Lone Ree Milkær on uurinudvastsündinute surmaga seotud narratiive. Ta on teinud intervjuu-sid inimestega, kelle laps on surnud kas sündides või vahetult ennevõi pärast seda. Artiklis vaadeldakse protsessi, kus narratiivide kau-du luuakse ettekujutus surnud lapsest ja suhtest temaga. L. R. Mil-kær lähtub ideest, et inimesed kujundavad arvamusi tegelikkusestnarratiivse struktuuri abil. Tema intervjueeritavad, nagu ka teisedlapseootel naised, on eeldanud, et nad läbivad täiesti tavalise rase-duse, mis tipneb terve lapse sünniga. Surnud imikute vanemad ela-vad tavalise sünniga seonduva diskursuse sees, kuhu nad peavadennast ka tulevikus paigutama. Surm ei ole osa “normaalsest” ra-sedusnarratiivi repertuaarist, sündi ei ühendata surmaga. Infor-mantide lapse elu ei ole ka ilmtimgimata läinud edasi loomulikkukronoloogiat – sünd enne surma – järgides ja seda püütakse juttu-des korrigeerida.

Lone Ree Milkæri intervjueeritud vanematele on lapse sünd jatema eksistents (mida ei peaks segi ajama identiteediga) väga täht-sad. Eksistentsil on mõningaid kinnituskohti, millest üks on beebifüüsiline keha, millega kaasneb kindlustunne tema olemasolust.Sünd on mitmel moel tihedalt seotud kehalisusega – enamikulL. R. Milkæri informantidest on olnud füüsiline, kuigi lühiajalinekontakt oma lapsega. Märkimisväärne on, et lapse füüsiline ruumei ole nii täpselt piiritletud kui täiskasvanu oma, mistõttu ka sur-nud lapse kehaga on seotud vähem tabusid.

Konkreetsed asjad, nagu näiteks pildid ja juukselokid, onL. R. Milkæri järgi surnud lapsest rääkides tähtsad elemendid –nende kaudu säilib mälestus lapsest elavamana. Tänapäeva visuaal-sust rõhutavas kultuuris on just fotode osatähtsus ülekaalukalt suur.Enda lapsevanemana nägemine on paljudele intervjueeritavateleenesestmõistetav, kuid vanemaidentiteedi säilitamine on sageli kee-ruline, sest see ei realiseeru konkreetsena isa- või emarolli täitmi-se kaudu. Sellest tulenevalt võib ühiskonna heakskiit olla vanemarolli omaksvõtmisel eriliselt tähtis.

Norra folkloristi Ronald Grambo artikleid saab Nord Nyttist lu-geda sageli. Seekord kirjutab ta norra surmaoraaklitest ajaloolisesperspektiivis, alustades tagasivaadet antiikajast ning oraakli ja teisteteemaga seostuvate sõnade etümoloogiast. R. Grambo näeb oraak-

Pihla Vuorinen TUTVUSTUSED

168

TUTVUSTUSED Pihla Vuorinen

leid freudistlikus valguses neid sooritavate inimeste tunnete, ootusteja intellektuaalsete arutluste projektsioonidena. Artiklis toob ta väljaka üksteist faktorit, mille funktsioonina on oraakleid võimalik kä-sitleda. Artikli idee jäi mulle natuke ähmaseks ja loodan, et see,kellele teema rohkem huvi pakub, leiab ise kirjutise üles.

Kommentaar

1 NEFA ehk Nordisk Etnologisk Folkloristisk Arbetsgrupp on Põhjamaaderahvaluule- ja etnoloogiaüliõpilaste ühendus, millel on kohalik rühm kaTartus.