vabariigi valitsuse määruse puhtu-laelatu looduskaitseala ...epifüütseid samblaid ja samblikke,...
TRANSCRIPT
Vabariigi Valitsuse määruse
„Puhtu-Laelatu looduskaitseala kaitse-eeskiri” eelnõu
SELETUSKIRI
1. Sissejuhatus
Looduskaitseseaduse § 10 lõike 1 alusel on Vabariigi Valitsusel õigus võtta ala kaitse alla ja
kehtestada ala kaitsekord. Eelnõukohase määrusega muudetakse olemasoleva looduskaitseala
kaitse-eesmärke ja kaitsekorda ning laiendatakse kaitstavat ala.
Kaitseala paikneb Pärnu maakonna põhjaosas Lääneranna vallas Virtsu alevikus ning Hanila,
Rame ja Pivarootsi külas.
Puhtu-Laelatu looduskaitseala on olnud osaliselt kaitse all alates 11. juulist 1957. aastast, kui
ENSV Ministrite Nõukogu määrusega nr 242 „Abinõudest looduskaitse organiseerimiseks
Eesti NSV-s” võeti kaitse alla Virtsu-Laelatu-Puhtu botaanilis-zooloogiline kaitseala. Selle
põhjal moodustati Vabariigi Valitsuse 21. jaanuari 2003. a määrusega nr 18 „Puhtu-Laelatu
looduskaitseala kaitse-eeskiri” Puhtu-Laelatu looduskaitseala.
Vastavalt looduskaitseseaduse § 91 lõikele 1 kehtivad enne selle seaduse jõustumist kaitse alla
võetud kaitsealade ja kaitstavate looduse üksikobjektide kaitseks kehtestatud kaitse-eeskirjad
ja kaitsekord seni, kuni looduskaitseseaduse alusel kehtestatakse uued kaitse-eeskirjad. Seega
ei võeta määrusega kaitse alla uut ala, vaid kinnitatakse kaitse all olevale alale kehtivate
õigusaktide kohane kaitsekord.
Eelnõukohase määrusega muudetakse looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) § 13 lõike 1 alusel
olemasoleva looduskaitseala kaitse-eesmärke ja kaitsekorda ning laiendatakse kaitseala.
Muudatuse on tinginud vajadus tagada rahvusvahelise tähtsusega rannikulindude pesitsus- ja
rändepeatuspaikade ning ranniku- ja niiduelupaikade kaitse. Kaitsealaga liidetakse Vabariigi
Valitsuse 18. mai 2007. a määrusega nr 155 „Vabariigi Valitsuse 28. veebruari 2006. a määruse
nr 59 „Hoiualade kaitse alla võtmine Lääne maakonnas” muutmine” moodustatud Rame
hoiuala ning kaitsealaga piirnev Väinamere hoiuala rannikuala, kuna puudub vajadus sarnast
kaitsekorda nõudvate kõrvuti asetsevate kaitstavate alade olemasoluks ja hoiuala kaitserežiim
pole sealsete loodusväärtuste kaitseks piisav. Moodustatav kaitseala hõlmab osaliselt
Natura 2000 võrgustikku kuuluvad Väinamere linnu- ja loodusala.
Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu on koostanud Keskkonnaameti Hiiu-Lääne-Saare regiooni
kaitse planeerimise spetsialistid Elle Puurmann (tel 472 9430, e-post
[email protected]), eelnõu kaitsekorra otstarbekust on kontrollinud
Keskkonnaameti kaitse planeerimise peaspetsialist Riina Kotter (tel 325 8404, e-post
[email protected]). Eelnõu õigusekspertiisi on teinud Keskkonnaameti
üldosakonna peajurist Lüüli Junti (tel 680 7435, e-post [email protected]) ja
Margit Halopi Õigusbüroo OÜ jurist Margit Halop (tel 517 9278, e-post
[email protected]), eksperdiarvamuse on andnud Tsipe Aavik Pärandkoosluste Kaitse
Ühingust ning Piret Kiristaja ja Uudo Timm OÜ-st Elusloodus, keeleliselt toimetanud Siiri
Soidro (tel 640 9308, e-post [email protected]).
2 (62)
2. Eelnõu sisu, piirangute ja kaitse alla võtmise põhjendus
2.1. Kaitse-eesmärkide vastavus kaitse alla võtmise eeldustele
Kaitseala kaitse-eesmärk on kaitsta, taastada ja säilitada eluslooduse mitmekesisust,
looduslikke ja poollooduslikke kooslusi, kaitsealuseid liike ja nende elupaiku, rahvusvahelise
tähtsusega veelindude rändepeatuspaiku, vee- ja rannikulinnustiku pesitsus-, sulgimis- ja
toitumisalasid.
Alal kaitstakse elupaigatüüpe, mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning
loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50; edaspidi
loodusdirektiiv) nimetab I lisas. Need elupaigatüübid on liivased ja mudased
pagurannad (1140 – sulgudes on siin ja edaspidi kaitstava elupaigatüübi koodinumber vastavalt
loodusdirektiivi I lisale; tärniga (*) on tähistatud esmatähtsad elupaigatüübid), rannikulõukad
(1150*), laiad madalad lahed (1160), karid (1170), esmased rannavallid (1210), püsitaimestuga
kivirannad (1220), väikesaared ja laiud (1620), rannaniidud (1630*), jõed ja ojad (3260),
kadastikud (5130), kuivad niidud lubjarikkal mullal (6210*), liigirikkad niidud lubjavaesel
mullal (6270*), lood (alvarid) (6280*), niiskuslembesed kõrgrohustud (6430), aas-rebasesaba
ja ürt-punanupuga niidud (6510), puisniidud (6530*), allikad ja allikasood (7160), lubjarikkad
madalsood lääne-mõõkrohuga (7210*), liigirikkad madalsood (7230), vanad laialehised metsad
(9020*), puiskarjamaad (9070) ning soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*).
Alal kaitstakse liike, keda Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku
linnustiku kaitse kohta (ELT L 20, 26.01.2010, lk 7–25; edaspidi linnudirektiiv) nimetab I lisas,
ja nende elupaiku. Need liigid on hüüp (Botaurus stellaris), valgepõsk-lagle (Branta leucopsis),
roo-loorkull (Circus aeruginosus), välja-loorkull (Circus cyaneus), soo-loorkull (Circus
pygargus), väikeluik (Cygnus columbianus), laululuik (Cygnus cygnus), valgeselg-kirjurähn
(Dendrocopos leucotos), väike-kärbsenäpp (Ficedula parva), sookurg (Grus grus), merikotkas
(Haliaeetus albicilla), punaselg-õgija (Lanius collurio), nõmmelõoke (Lullula arborea), luha-
sinirind (Luscinia svecica cyanecula), väikekoskel (Mergus albellus), tutkas (Philomachus
pugnax), täpikhuik (Porzana porzana), väiketiir (Sterna albifrons), jõgitiir (Sterna hirundo),
tutt-tiir (Sterna sandvicensis), randtiir (Sterna paradisaea), händkakk (Strix uralensis) ja vööt-
põõsalind (Sylvia nisoria).
Alal kaitstakse loodusdirektiivi II lisas nimetatud liike ja nende elupaiku. Need liigid on
emaputk (Angelica palustris), kaunis kuldking (Cypripedium calceolus), soohiilakas (Liparis
loeselii), vasakkeermene pisitigu (Vertigo angustior), väike pisitigu (Vertigo genesii) ja luha-
pisitigu (Vertigo geyeri).
Kaitsealustest haruldastest ja ohustatud taimeliikidest kaitstakse ja säilitatakse kaitsealal
randtarna (Carex extensa), valget tolmpead (Cephalanthera longifolia), punast tolmpead
(Cephalanthera rubra), rohekat õõskeelt (Coeloglossum viride), Ruthe sõrmkäppa
(Dactylorhiza ruthei), harilikku muguljuurt (Herminium monorchis), vahelmist näkirohtu
(Najas marina subsp. Intermedia), kärbesõit (Ophrys insectifera), tõmmu käppa (Orchis
ustulata), liht-randpunga (Samolus valerandii) ja kõrget kannikest (Viola elatior) ning nende
elupaiku.
Kaitsealustest haruldastest ja ohustatud loomaliikidest kaitstakse alal järgmisi linnuliike:
merivarti (Aythya marila haudeasurkond), niidurüdi (Calidris alpina schinzii), liivatülli
(Charadrius hiaticula), õõnetuvi (Columba oenas), väike-kirjurähni (Dendrocopos minor),
3 (62)
väänkaela (Jynx torquilla), mustsaba-viglet (Limosa limosa), tõmmuvaerast (Melanitta fusca),
hänilast (Motacilla flava), suurkoovitajat (Numenius arquata), rooruika (Rallus aquaticus),
kodukakku (Strix aluco), ristparti (Tadorna tadorna) ja punajalg-tildrit (Tringa totanus).
Kaitstakse kahepaikset rabakonna (Rana arvalis) ja käsitiivalisi põhja-nahkhiirt (Eptesicus
nilssonii), tiigilendlast (Myotis dasycneme), veelendlast (Myotis daubentoni), pargi-nahkhiirt
(Pipistrellus nathusii) ja suurkõrva (Plecotus auritus) ning nende elupaiku.
Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 7 on kaitseala kaitse alla võtmise eelduseks ohustatus,
haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest
lepingust tulenev kohustus. Puhtu-Laelatu looduskaitseala kaitse alla võtmise eelduseks on
ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline ja esteetiline väärtus ning
rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus.
Kaitsealal kaitstakse ohustatud ja haruldasi vee-, ranniku-, niidu- soo- ja metsakooslusi, mis on
määratud loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüüpideks.
Madalaveelised rannikuelupaigad on tüüpilised Lääne-Eesti laugetele rannaaladele ja Eesti
põhjarannikul leidub neid piiratud aladel. Need elupaigatüübid kujunevad veetaseme kõikumise
tagajärjel ning on oma rikka põhjaloomastikuga veelindudele ja kurvitsalistele toitumisalaks
olevad liivased ja mudased pagurannad (1140), madalad veel ajuti merega ühenduses olevad
või sellest hiljuti maakerke tagajärjel eraldunud rannikulõukad (1150*) ning lainetuse eest
hästi kaitstud mitmekesise elustikuga laiad madalad lahed (1160). Karid (1170) on
rahnuderikkad või aluspõhjakivimeist merepõhjakõrgendikud, mis võivad paguvee ajal üle
merepinna ulatuda ning mida iseloomustab mitmekesine elustik. Karisid leidub Eesti põhja- ja
läänerannikul. Nende rannikuelupaigatüüpide ohustatus sõltub Läänemere seisundist või selle
halvenemisest. Rannikulõukad on haruldaste ja ohustatutena lisatud loodusdirektiivi I lisasse
ning märgitud seal esmatähtsate elupaikadena, mille kaitse tagamisel on Euroopa Liidul ja selle
liikmesriikidel eriline vastutus.
Elupaigatüüp jõed ja ojad (3260) on ohustatud, kuna looduslikke ja looduslähedases seisundis
vooluveekogusid on nii Euroopas kui ka Eestis järjest vähemaks jäänud. Peamine ohutegur on
reostus, voolusängi muutmine ja voolu tõkestamine. Looduslikud jõed ja ojad on elupaigaks
haruldastele ja ohustatud loomaliikidele ning oluliseks kudemispaigaks kaladele.
Esmaseid rannavalle (1210) on peaaegu kõikjal Eesti rannikualadel. Veepiiril paiknevad
mereheidise alla jäävad esmased rannavallid muutuvad lainetuse tõttu pidevalt ja seetõttu on
elupaigaks peamiselt üheaastastele taimedele. Püsitaimestuga kivirannad (1220) hõlmavad
kruusast ja veeristikust rannavalle ning kiviseid moreenrandu, kuhu tormilaine tavaliselt ei
ulatu.
Eestis leidub üle 300 ühe kuni kümne hektari suuruse saare ja üle tuhande väikesaare.
Elupaigatüüp väikesaared ning laiud (1620) on oluline lindude pesitsus- ja puhkepaik ning
hüljeste lesila.
Madalakasvuliste niidutaimedega soontaimede poolest liigirikkad looduslikud või
poollooduslikud rohumaad rannaniidud (1630*) on Eestis kõige ulatuslikumad Lääne-Eesti
mandriosas ja saartel. Madalmurused rannaniidud on paljude lindude, eeskätt kurvitsaliste
olulised pesitsus- ja toitumispaigad. Nende koosluste taimkatte kujunemist mõjutab ühelt poolt
maakerge ning teiselt poolt inimene koduloomi karjatades ja heina niites. Hoolduse lakkamisel
kasvavad need pilliroogu või võsastuvad. Rannaniidud on Eestis ohustatud, kuna nende
4 (62)
püsimine sõltub traditsioonilise niitmise ja karjatamise jätkumisest.
Kadastikud (5130) on poollooduslikud kooslused, kus kadakas katab vähemalt kolmandiku
alast. Kadastikud on levinud peamiselt looaladel (Saaremaal, Loode- ja Põhja-Eesti
paepealsetel) ning vähemal määral sisemaa nõmmedel. Kuivad niidud lubjarikkal mullal
(6210*) levivad Lääne-Eesti madalikul ja läänesaartel, samuti Põhja-Eesti lavamaal. Need on
olulised käpaliste kasvualad. Liigirikkad niidud lubjavaesel mullal (6270*) on levinud üle
Eesti lubjavaeste liiv- ja liivsavimuldadega aladel. Lood ehk alvarid (6280*) on tüüpilised
väga õhukese mullakihiga ja tasase pinnamoega paepealsetele aladele. Taimestik on looaladel
liigirikas: valitsevad kuiva taluvad ja lubjalembesed liigid. Looniite leidub ordoviitsiumi ja
siluri lubjakivi avamusaladel Lääne- ja Pärnumaal, saartel ning Põhja-Eesti lavamaal. Euroopas
leidub ulatuslikumaid looniite veel vaid Rootsis Ölandi ja Gotlandi saarel. Elupaigatüüp
niiskuslembesed kõrgrohustud (6430) hõlmab kõrgemakasvuliste soontaimedega rohustuid,
mis palistavad kitsa ribana veekogude kaldaid, kuid ka metsaservi ning moodustavad
väärtuslikuma tuumala ümber puhverala. Õistaimede poolest liigirikkad aas-rebasesaba ja
ürt-punanupuga niidud (6510) on levinud kogu Eestis. Sellesse elupaigatüüpi arvatakse
vähesel määral väetatud rohumaad ja rohkem kui kümme aastat tagasi sööti jäänud põllumaad,
millel looduslik taimkate on taastunud.
Nii Euroopas kui ka Eestis on kõik niiduelupaigad ohustatud, kuna elupaikade säilimiseks on
vajalik pidev hooldamine, et vältida võsastumist ja metsastumist.
Puisniidud (6530*) on Eesti liigirikkaimad kooslused. Neid leidub mitmesuguste looduslike
tingimustega aladel, need on kujunenud võsa ja puude osalise raiumise, niitmise ja karjatamise
koosmõjul. Puisniitudel kasvab haruldasi ja ohustatud niiduliike, sh käpalisi, ning palju
epifüütseid samblaid ja samblikke, loomastik (putukad ja linnud) on liigirikas. Väga haruldane
on kaitsealale jääv Laelatu puisniit oma liigirikkusega: enam kui 400 soontaime ja 30
samblaliiki, sh palju kaitstavaid taimeliike, ning üle poole (praegu 18 liiki, varem registreeritud
veel 5 liiki) Eestis kasvavatest käpaliseliikidest. Sealses koosluses kasvab üle 60 soontaimeliigi
ruutmeetril ja tegemist on Eesti kõige liigirikkama taimekooslusega (maksimaalselt 76
soontaimeliiki ruutmeetril). Tegu on teadaolevalt Euroopa praegusaja suurima liigitihedusega
kooslusega (Sammul, Kukk 2013; Puhtu-Laelatu looduskaitseala ja Rame hoiuala
kaitsekorralduskava 2016–2025 eelnõu, koost. Pärandkoosluste Kaitse Ühing).
Nii Euroopas kui ka Eestis on puisniidud jäänud järjest haruldasemaks eelkõige vanade
puisniitude hooldamise lakkamise tõttu: koosluse ilme ja liigirikkus püsivad vaid siis, kui neid
järjepidevalt niidetakse. Kõige rohkem on Eestis puisniite säilinud ja viimasel kümnendil
taastatud läänesaartel, Lääne- ja Pärnumaal.
Puiskarjamaad (9070) on elupaigatüüp, mille ilme on kujunenud pikaajalise karjatamise mõjul
ja püsib vaid juhul, kui jätkub tavapärane kasutus. Puiskarjamaid leidub rohkem Lääne-Eestis
ja sealsetel saartel.
Poollooduslike ehk pärandkoosluste säilitamine on Eesti looduskaitse üks olulisimaid
vastutusvaldkondi (Looduskaitse arengukava aastani 2020). Kõik pärandkooslused on
Euroopas väga ohustatuks muutunud ja Eesti on üks põhilisi nende elupaigatüüpide asukohti.
Rannaniidud (1630*), kuivad niidud lubjarikkal mullal (6210* olulised orhideede kasvualad),
lood (6280*), liigirikkad niidud lubjavaesel mullal (6270*) ja puisniidud (6530*) on haruldaste
ja ohustatutena lisatud loodusdirektiivi I lisasse ning märgitud seal esmatähtsate
elupaigatüüpidena, mille kaitse tagamisel on Euroopa Liidul ja selle liikmesriikidel eriline
5 (62)
vastutus ning nende elupaigatüüpide seisundi parandamisele tuleb senisest rohkem tähelepanu
pöörata. Kadastikud (5130), aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud (6510) ja puiskarjamaad
(9070) on tüüpilised kooslused Lääne-Eesti rannikualadel ning niiskuslembesed kõrgrohustud
(6430) on tähtsad elupaikade mitmekesisuse säilitamise seisukohast. Väljaspool kaitseala ei ole
võimalik kõrge loodusväärtusega elupaigatüüpide kaitset tagada.
Elupaigatüüpide rannaniidud (1630*), kuivad niidud lubjarikkal mullal (6210*) ja lood (6280*)
puhul on tegemist esmatähtsate elupaigatüüpidega
Kaitse-eesmärgiks on seatud kaitsealal leiduvad sookooslused. Allikad ja allikasood (7160)
on iseloomulikud aladele, kus põhjavesi on maapinna lähedal. Hapniku- ja mineraaliderikas
vesi loob tingimused allikasoo väga liigirikkale erilisele taimestikule, sh haruldastele liikidele.
Eestis leidub teadaolevalt umbes 3000 allikat, eelkõige Pandivere ja Sakala kõrgustiku
äärealadel ning Saaremaal. Eestimaa Looduse Fondi (edaspidi ELF) tehtud soode inventuuri
(Eesti soode seisund ja kaitstus 2013; koost. J. Paal ja E. Leibak) andmetel on Eestis
elupaigatüübi allikad ja allikasood (7160) pindala alla 800 ha ning lubjarikkad madalsood
lääne-mõõkrohuga (7210*) ligi 2200 ha; koos vähese looduskaitselise väärtusega kooslustega
võiks elupaigatüüpi liigirikkad madalsood (7230) kuuluvate alade kogupindala Eestis
küündida 35 000 ha-ni. Inventuuri tulemusel antud hinnangul on elupaigatüüpidesse allikad ja
allikasood ning liigirikkad madalsood kuuluvad elupaigad Eestis sooaladest kõige
ohustatumad. Hüdroloogilisest seisukohast on enam-vähem looduslikus seisundis säilinud
vähem kui 25% allikasoodest ja alla 10% liigirikastest madalsoodest (Ilomets 1994) ning
väljaspool Natura 2000 võrgustikku ei ole nende soodsa looduskaitselise seisundi säilimine
tagatud. Inventuuri tulemustes esitatud hinnangul kuuluvad vähemalt boreaalse regiooni
ulatuses Eesti vastutuskoosluste hulka allikasood ja lubjarikkad madalsood. Lääne-mõõkrohu
koosluste, mis 2/3 Eestis puuduvad, kogupindala poolest on Eesti Euroopas Rootsi ja
Prantsusmaa järel kolmandal kohal.
Peamine oht sooelupaigatüüpidele on kuivendamine ja veerežiimi muutmine, soostuvate
niidukoosluste puhul ka võsastumine, metsastumine ja traditsioonilise põllumajandusliku
kasutuse lõppemine. Viimastel aastatel on lisandunud ohutegurina mõnel pool ka rekreatsiooni
mõju (liigne tallamine). Kaitsekorra jätkudes luuakse eeldused nende seisundi paranemiseks.
Vanad laialehised metsad (9020*) on Eestis haruldane elupaigatüüp, kuna on jäänukid
aastatuhandetetagusest soojemast kliimaperioodist. Need kasvavad lainjatel moreentasandikel,
oosidel, voortel, paekõvikutel jt kõrgendikel, kus muld on toitaineterikas ja kogu aasta veega
hästi varustatud. Rohkem leidub selliseid metsi Pandivere ja Otepää kõrgustikul, Harju-, Rapla
ja Läänemaal, Pärnumaa loodeosas ning Saaremaal. Kaitsealal asuv Puhtu laialehine mets on
ilmekas laialehelise salumetsa näide Eestis. See on 19. sajandil olnud pargiks kujundatud, kuid
on praeguseks oma loodusliku ilme täiesti taastanud ja on Eesti kontekstis üsna unikaalne.
Soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*) on tüüpilised aladele, kus põhjavesi on maapinna
lähedal ja põhjaveetase on kõikuv. Elupaigatüüpi ohustab metsaraie ja kuivendamine.
Natura 2007.–2012. aasta aruande (http://bd.eionet.europa.eu) kohaselt on Eestis vanu
laialehiseid metsi 7600 ha (alla 0,1%) ning soostuvaid ja soo-lehtmetsi on 40 000 ha. Vanade
laialehiste metsade (9020*) seisund on hinnatud ebasoodsaks ning seetõttu vajavad need
lisakaitsemeetmeid.
6 (62)
Kaitse-eesmärgiks seatud looduslikud metsakooslused, elupaigatüübid vanad laialehised
metsad (9020*) ning soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*) on haruldaste ja ohustatutena lisatud
loodusdirektiivi I lisasse ning märgitud seal esmatähtsate elupaikadena, mille kaitse tagamisel
on Euroopa Liidul ja selle liikmesriikidel eriline vastutus.
Puhtu-Laelatu looduskaitseala kaitse-eesmärgiks on seatud 61 haruldase, ohustatud või
tüüpilise liigi kaitse. Ülevaade nende liikide looduskaitseseaduse alusel kehtestatud
kaitsekategooriatest, Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) kategooriatest ja kaitse
alla võtmise eeldustest on esitatud tabelis 1.
Tabel 1. Puhtu-Laelatu looduskaitseala kaitse-eesmärgiks seatud liigid
Liik Kaitse-
kategooria Eesti ohustatud
liikide punase
nimestiku kategooria
Kaitse alla võtmise
eeldus
niidurüdi e niidurisla (Calidris
alpina schinzii), I ohustatud (5) haruldane, ohustatud
merikotkas (Haliaeetus
albicilla) I ohulähedane (7) Ohustatud
tutkas (Philomachus pugnax) I ohualdis (6) Ohustatud hüüp (Botaurus stellaris) II ohulähedane (7) Tüüpiline väikeluik (Cygnus columbianus
bewickii) II ohualdis (6) ohustatud, tüüpiline
läbirändel laululuik (Cygnus cygnus) II ohuväline (8) tüüpiline läbirändel valgeselg-kirjurähn
(Dendrocopos leucotos) II ohuväline (8) Haruldane
luha-sinirind (Luscinia svecica
cyanecula), II ohustatud (5) haruldane, ohustatud
väikekoskel (Mergus albellus), II mittehinnatav (10) tüüpiline läbirändel tutt-tiir (Sterna sandvicensis) II ohuväline (8) Haruldane valgepõsk-lagle (Branta
leucopsis) III Tüüpiline
roo-loorkull (Circus
aeruginosus) III ohuväline (8) Tüüpiline
välja-loorkull (Circus cyaneus) III ohulähedane (7) Haruldane soo-loorkull (Circus pygargus) III ohulähedane (7) Tüüpiline väike-kärbsenäpp (Ficedula
parva) III ohuväline (8) Tüüpiline
sookurg (Grus grus) III ohuväline (8) Tüüpiline nõmmelõoke (Lullula arborea) III ohuväline (8) Tüüpiline punaselg-õgija (Lanius collurio) III ohuväline (8) Tüüpiline täpikhuik (Porzana porzana), III ohuväline (8) Tüüpiline väiketiir (Sterna albifrons) III ohulähedane (7) Haruldane jõgitiir (Sterna hirundo), III ohuväline (8) Tüüpiline randtiir (Sterna paradisaea) III ohuväline (8) Tüüpiline händkakk (Strix uralensis) III ohuväline (8) Haruldane vööt-põõsalind (Sylvia nisoria) III ohuväline (8) Tüüpiline merivart (Aythya marila) II äärmiselt ohustatud (4) haruldane, ohustatud mustsaba-vigle (Limosa limosa) II ohulähedane (7) Ohustatud liivatüll (Charadrius hiaticula) III ohulähedane (7) Tüüpiline õõnetuvi (Columba oenas) III ohulähedane (7) Tüüpiline väike-kirjurähn (Dendrocopos
minor) III ohuväline (8) Tüüpiline
väänkael (Jynx torquilla) III ohuväline (8) Tüüpiline
7 (62)
tõmmuvaeras (Melanitta fusca) III ohuväline (8) Haruldane hänilane (Motacilla flava) III ohuväline (8) Tüüpiline suurkoovitaja (Numenius
arquata) III ohuväline (8) Tüüpiline
rooruik (Rallus aquaticus) III ohuväline (8) Tüüpiline kodukakk (Strix aluco) III ohuväline (8) Tüüpiline ristpart (Tadorna tadorna) III ohuväline (8) Tüüpiline punajalg-tilder (Tringa totanus) III ohuväline (8) ohustatud vasakkeermene pisitigu (Vertigo
angustior) III puuduliku
andmestikuga (9) ohustatud
väike pisitigu (Vertigo genesii) III - väga haruldane luha-pisitigu (Vertigo geyeri) III - väga haruldane rabakonn (Rana arvalis) III ohuväline (8) Tüüpiline põhja-nahkhiir (Eptesicus
nilssonii) II ohuväline (8) rahvusvahelisest
lepingust tulenev
kohustus tiigilendlane (Myotis
dasycneme) II ohulähedane (7) haruldane, ohustatud
veelendlane (Myotis
daubentoni) II ohulähedane (7) rahvusvahelisest
lepingust tulenev
kohustus pargi-nahkhiir (Pipistrellus
nathusii) II ohuväline (8) rahvusvahelisest
lepingust tulenev
kohustus suurkõrv (Plecotus auritus) II ohuväline (8) rahvusvahelisest
lepingust tulenev
kohustus kaunis kuldking (Cypripedium
calceolus) II ohulähedane (7) ohustatud
soohiilakas (Liparis loeselii) II ohualdis (6) ohustatud emaputk (Angelica palustris) II ohulähedane (7) Tüüpiline Ruthe sõrmkäpp (Dactylorhiza
ruthei) I äärmiselt ohustatud (4) väga haruldane,
ohustatud randtarn (Carex extensa) II ohulähedane (7) Tüüpiline valge tolmpea (Cephalanthera
longifolia) II ohulähedane (7) ohustatud
punane tolmpea (Cephalanthera
rubra) rohekas õõskeel (Coeloglossum
viride)
II I
ohualdis (6) äärmiselt ohustatud (4)
ohustatud väga haruldane,
ohustatud harilik muguljuur (Herminium
monorchis) II ohulähedane (7) ohustatud
vahelmine näkirohi (Najas
marina subsp. Intermedia) II ohualdis (6) ohustatud
kärbesõis (Ophrys insectifera) II ohulähedane (7) ohustatud tõmmu käpp (Orchis ustulata), II ohustatud (5) ohustatud liht-randpung (Samolus
valerandi) II ohustatud (5) ohustatud
kõrge kannike (Viola elatior) II ohualdis (6) ohustatud
Niidurüdi on soorüdi alamliik. Eestis pesitsevad niidurüdid kuuluvad väikesesse ja
geneetiliselt suhteliselt eraldiseisvasse Läänemere niidurüdi biogeograafilisse populatsiooni,
mille arvukus on kriitiliselt langenud. 20. sajandi alguses hinnati Läänemere asurkonna
suuruseks 100 000 – 200 000 paari, tänapäeval kuni 500 paari. Niidurüdi liigi kaitse
8 (62)
tegevuskava (Niidurüdi Calidris alpina schinzii kaitse tegevuskava 2009–2013, koost. M. Erit
et al. 2008) andmetel asuvad suurimad populatsioonid Taanis ja Eestis. Kui 1960. aasta paiku
pesitses Eestis S. Onno (1966) hinnangul 1500 haudepaari niidurüdisid, siis 2010. aastaks oli
liigi arvukus vähenenud riikliku seire andmetel ligikaudu 150 paarini. Niidurüdi põhilised
ohutegurid on elupaikade (rannaniitude) kadumine või ebapiisav hooldus, elupaikade
killustumine, samuti röövloomade mõju. Rannaniitude efektiivne hooldamine on niidurüdi
arvukuse stabiliseerimiseks ning trendi tõusule pööramiseks kõige olulisem kaitsemeede.
Seejuures on esmatähtis hooldada niidurüdi praeguseid ja ka kunagisi pesitsusalasid, sest tegu
on väga pesapaigatruu linnuga, kes oma pesitsusalasid enamasti ei vaheta. Oluline on
liikumispiirangu kehtestamine pesitsusajal piirkondades, kus on teada aktiivne külastushuvi.
Merikotkas on Eesti rannikualadel ning suurte siseveekogude ja jõgede lähedal levinud
haudelind, kelle arvukus on viimastel kümnenditel taastunud, kuid ajaloolist arvukuse taset ei
ole seni saavutatud. Hinnanguliselt elab Eestis 220–250 paari merikotkaid (Merikotka
Haliaeetus albicilla kaitse tegevuskava, koost. R. Nellis 2013). Merikotka populatsiooni
ohutegurid on jätkuv keskkonnamürkide oht (sh pliihaavlite kasutamine), sobivate pesapuude
nappus ja pesapaikade hävimine, pesitsusaegne häirimine, toitumisalade kvaliteedi langus,
hukkumine elektriliinides, teedel ja tuuleparkides ning vähesel määral lindude tahtlik tapmine.
Tutkas on rahvusvahelise punase nimestiku andmetel langeva arvukusega liik. Eestis on ta
väga haruldane luhtade ja rannaniitude haudelind, keda esineb peamiselt Kasari luhal ja Matsalu
lahe ümbruses. Kui veel 1980. aasta paiku võis Eestis pesitseda kuni 2000 tutkapaari (Lilleleht
et al 1994), siis 2008. aastaks oli liigi arvukus kriitiliselt vähenenud ja jõudnud 20–50 paarini
ning käesoleval ajal on haudeasurkonna suuruseks vaid 10–30 paari (Tutka kaitse tegevuskava,
koost. E. Mägi, H. Pehlak 2008; Mägi et al 2012). Samuti on täheldatud rändel peatuvate
tutkaste arvukuse vähenemist. Näiteks Matsalu rahvuspargis on kahanenud rändel peatuvate
tutkaste arvukus 1970. aasta 100 000 isendilt 1990. aastate lõpuks 10 000 isendile (Mägi 2002).
Praegu arvatakse, et liigi rändeaegne arvukus on vähenenud veel 2–3 korda (E. Mägi suul.).
Peamine ohutegur on liigile elupaigaks sobiva suurusega hooldatud niiduelupaikade kadumine,
kuid mitme potentsiaalselt kriitilise või suure tähtsusega teguri mõju on teadmata.
Hüüp on Eestis väikesearvuline haudelind, kelle levik on seotud suuremate rooaladega.
Seetõttu on hüübi tähtsaimad pesitsusalad eeskätt Lääne-Eesti madalate merelahtede ja
rannikujärvede roostikes. Hüübid on pesitsuspaiga osas küllaltki nõudlikud ja eelistavad
pesitsuspaikadena suuri vabaveelaikudega roomassiive. Hüübi pesitsusaegseks arvukuseks
Eestis on hinnatud 300–500 haudepaari ja arvukuse trendi stabiilseks (Elts et al. 2013). Liiki
ohustavad roostike liiga intensiivne majandamine ja roostikes asuvate veesilmade kadumine.
Seetõttu tuleb peamise kaitsemeetmena hüübi tähtsamates pesitsuskohtades reguleerida talvist
roolõikust. Hüüp on katusliigiks sellistele liikidele nagu roo-loorkull, rooruik, hallhani ja rästas-
roolind (Roostike strateegia Väinamere piirkonnas 2008–2018). Väinamere ümbrus on üks
Eesti roostikerikkamaid piirkondi, mistõttu on seal eriti oluline pöörata tähelepanu tüüpiliste
roostikuliikide kaitsele.
Läbirändavatest liikidest, kes on kaitsealuse liigina eraldi välja toodud kaitseala kaitse-
eesmärkide hulgas, peatub kaitsealal väikeluik. Eestiga on seotud väikeluige alamliik Cygnus
columbianus bewickii, kellel on kolm eraldiseisvat asurkonda. Eestist rändab läbi väikeluige
Loode-Euroopa asurkond. Enamik eelmainitud populatsioonist teeb Eestis nii kevadel kui ka
sügisel rändepeatuse, mistõttu on tegu Eestile olulise vastutusliigiga (Luigujõe 2013).
Väikeluige Loode-Euroopa asurkond hakkas kahanema alates 1990. aastate keskpaigast, kui
29 000 isendini kasvanud asurkond vähenes 2005. aastaks 21 500 linnuni. Käesoleval ajal on
9 (62)
väikeluige Loode-Euroopa asurkonna suurus vähenenud tõenäoliselt juba alla 20 000 isendi
(Wetland International 2006). Tulenevalt Loode-Euroopa asurkonna talvitusaladest, mis asuvad
arenenud põllumajandusriikides, on väikeluik väga tundlik maakasutuse muutuste, keemilise
saaste ja sellest tulenevate haiguste suhtes. Maakasutuse muutused rändeteedel mängivad üha
suuremat rolli, sh Eestis. Rändepeatustel viibib väikeluik nii rannikul kui ka sisemaa põldudel
ja märgaladel. Kevadrändel peatuvate väikeluikede häirimine mõjutab otseselt Arktikas
pesitsevate väikeluikede pesitsusedukust.
Laululuik on Eestis harilik läbirändaja, kes peatub madalatel merelahtedel, järvedel ja
üleujutatud luhtadel. Liik on Eestis harv talvituja, talvitujate arvukus sõltub jääoludest.
Viimastel aastatel on laululuik olnud Eestis haruldane haudelind.
Valgeselg-kirjurähni arvukus on Eestis olnud viimasel kümnendil stabiilne ja liigi arvukuseks
on hinnatud ligikaudu 3000–6000 paari (Elts et al. 2013). Valgeselg-kirjurähn elutseb enamasti
vanades leht- ja segametsades, seetõttu on suurim liigile mõjuv ohutegur metsaraie. Enamasti
metsamajandusest tingitud metsade kadumise ja fragmenteerumise tõttu on enamiku
rähniliikide arvukus viimase poolesaja aasta jooksul kogu Euroopas vähenenud (IUCN
ohustatud liikide punane nimestik).
Luha-sinirind on sinirinna alamliik, kes on Eestis hajusa levikuga haruldane haudelind. Ta
pesitseb luhapajustikes, sooservades jms kohtades. Sinirinna arvukuseks on hinnatud 10–50
paari ja see on arvatavalt stabiilne (Elts et al. 2013).
Väikekoskel on Eestis vähearvukas, aga tavaline läbirändaja. Pehmetel talvedel võib ta jäävaba
mere korral Eestisse ka pidama jääda. Talvituvaid väikekosklaid on Eestis 1000–4000 ja nende
arvukus on viimastel aastatel suurenenud (Elts et al. 2013; Jonsson 2000).
Kaitse-eesmärgiks on tutt-tiir, väiketiir, jõgitiir ja randtiir. Tiirud on koloniaalsed liigid, kes
pesitsevad peamiselt Lääne-Eesti laidudel ja rannikul, harvem sisemaa veekogude ääres. Praegu
on hinnatud väiketiiru arvukuseks 150–300 haudepaari ning tema arvukus arvatavalt väheneb.
Jõgitiiru arvukuseks on 6000–9000 paari ja arvukustrend on stabiilne; randtiiru arvukuseks on
8000–12 000 haudepaari ning arvukus mõõdukalt suurenev (Elts et al. 2013). Rahvusvahelisel
tasandil on IUCN ohustatud liikide punase nimestiku alusel jõgitiir ja randtiir väheneva
arvukusega liigid. Tiirude soodsa seisundi tagamine on väga oluline enamiku meresaartel
pesitsevate lindude kaitse seisukohast, kuna agressiivse koloniaalse liigina pakub ta kaitset
teistele laidudel pesitsevatele linnuliikidele pesarüüste eest. Üks suurim tiire ohustav tegur on
pesitsusaegne häirimine ja pesade tallamine. Lisaks häirimisele on tiirudele suureks ohuks
röövloomad.
Valgepõsk-lagle arvukus on IUCN andmetel suureneb. Eestis pesitseb 80–110 paari valgepõsk-
laglesid, kuid arvukus on viimasel kümnendil kahanenud (Elts et al. 2013).
Roo-loorkull, kelle arvukuseks Eestis hinnatakse 800–1300 haudepaari ja kelle arvukus
suureneb (Elts et al. 2013), on Lääne-Eestis väikesearvuline, mujal Eestis harv haudelind. Kuigi
liigi arvukus on suureneb ka rahvusvahelisel tasandil, on liik ohustatuna lisatud linnudirektiivi
I lisasse. Eriti arvukas on liik suurtel järvedel ja madalatel lahtedel, kus on ulatuslikke
roostikke; jahti peavad linnud ka luhtade ja rannaniitude kohal. Peamine ohutegur on
elupaikade kadumine.
Välja-loorkull on Eestis ebaühtlase levikuga (peamiselt Ida-Eestis) harv haudelind ja
10 (62)
läbirändaja, üksikud isendid ka talvituvad. Liigi pesitsusaegne arvukus on 100–200 haudepaari
ja arvukus väheneb (Elts et al. 2013). Liigi arvukus väheneb IUCN ohustatud liikide punase
nimestiku andmetel ka rahvusvahelisel tasandil. Välja-loorkull pesitseb luhtadel, madal- ja
siirdesoodes ning soistel raiesmikel, lääne pool ka nõmmrabadel. Rändel ja talvel peatuvad nad
mitmesugusel avamaastikul: põldudel, rannaniitudel, jõelammidel. Peamised ohutegurid on
soode kuivendamine ja turbavõtmine, niitude, karjamaade jm avamaade võsastumine niitmise
või/ja karjatamise katkemisel ning lindude häirimine.
Soo-loorkulli arvukus Eestis on 500–800 haudepaari ja arvukus on olnud stabiilne
(Elts et al. 2013). Samas on rahvusvahelisel tasandil liigi arvukus IUCN ohustatud liikide
punase nimestiku andmetel kahanev. Elupaigaks on põõsastike ja madalate metsaribadega
läbistatud sood ja jõeluhad.
Väike-kärbsenäpp on Ida-Eestis harilik ja Lääne-Eestis väikesearvuline haudelind, kes
pesitseb suuremates lopsaka taimestikuga leht- ja segametsades ning vanades kuusikutes.
Peamine ohutegur on elupaikade hävimine metsamajandusliku tegevuse tõttu.
Sookurg on Eestis üldlevinud väikesearvuline haudelind, kes pesitseb hõredalt lage- ja
põõsassoodel, lamminiitudel ning kohati ka roostikes ja raiesmikel. Eestis on sookure arvukus
viimastel aastakümnetel suurenenud üle 20 korra. Sookurgi pesitseb Eestis 7000–8000 paari ja
liigi arvukus suureneb (Elts et al. 2013). Rändel teevad sookured vahepeatusi kultuur- ja
avamaastikel, nõmmedel ja rannaniitudel. Eestis peatub igal sügisel 45 000–60 000 sookurge
(Leito et al. 2008). Eestis pesitseb ligi 8% ja sügisrändel peatub siin 10% Euroopa
sookurgedest. Peamised ohutegurid on pesitsusala maastiku muutmine, maaparandustööd,
karjatamine, küttimine ja häirimine pesitsusajal. Väga oluline on kaitsta sookurgede
ööbimiskogumeid häirimise eest.
Nõmmelõoke on Eestis nõmme- ja loometsades, loopealsetel ja raiesmikel pesitsev üldlevinud,
kuid väikesearvuline haudelind. Peamine ohutegur on elupaikade hävimine maakasutuse
muutuse tõttu.
Punaselg-õgija on Eestis üldlevinud harilik haudelind, kes pesitseb poolavamaastikul:
põõsasniitudel ja -soodes, lookadastikes, võsades, raiesmikel, metsaservades ja parkides. Liigi
arvukus on viimastel aastatel pärast mõningast langusperioodi taas kasvanud. Aastatel
1998–2002 hinnati tema arvukuseks 20 000–35 000 haudepaari, nüüd 40 000–60 000
haudepaari. Praegu kahaneb liigi arvukus Eestis mõõdukalt (Elts et al. 2013) ja liik on väheneva
arvukusega ka rahvusvahelisel tasandil (IUCN ohustatud liikide punane nimestik). Liiki
ohustab väikekiskjate suur arvukus.
Täpikhuik, kelle arvukuseks Eestis hinnatakse 2000–10 000 paari ja arvukus on stabiilne
(Elts et al. 2013), on soostuvatel rannaniitudel ja servaroostikes pesitsev liik. Ohustatud ja
haruldasena on ta lisatud linnudirektiivi I lisasse.
Händkakk on Eestis võrdlemisi üldlevinud väikesearvuline haudelind, kes pesitseb suuremates
okas- ja segametsamassiivides ning vajab pesitsemiseks puutüügaste ja õõnsustega puude
olemasolu. Eestis varem haruldase händkaku arvukus hakkas suurenema 1970. aastatel.
Händkakk pesitseb Eestis 1000–1500 paarina ning tema arvukus on viimasel kümnendil
kahanenud (Elts et al. 2013). Peamised ohutegurid on suuremate metsamassiivide kadumine ja
metsade vanuse muutumine metsaraiete tõttu, liiki ohustab ka suur väikekiskjate arvukus.
11 (62)
Vööt-põõsalind elutseb Läänemere maades rannikul ja saartel, Lääne-Eestis on ta harilik, mujal
harv kuni väikesearvuline haudelind. Liigi arvukus kahaneb (Elts et al. 2013). Pesitsemiseks
eelistab vööt-põõsalind madalaid viirpuu-, kadaka- ja kibuvitsapõõsaid, pesitseb lookadastikes,
kuivadel põõsasniitudel ja võsades. Peamised ohutegurid on häirimine ja väikekiskjate suur
arvukus.
Merivart on Eestis haruldane haudelind, kes pesitseb vaid väikestel meresaartel. Ta on
tugevasti väheneva arvukusega liik, kelle iga-aastaste pesitsuste arvu on meil hinnatud
1–5 paarile (Elts et al. 2013). Merivart on maas pesitsev liik, mistõttu ohustab liiki pesarüüste
ja pesitsusaegne häirimine.
Mustsaba-vigle on kahlaja, kes asustab Eestis kaht tüüpi elupaiku: rabasid ja rannaniite. Kui
rabades on mustsaba-vigle arvukus stabiilne või kohati koguni suurenenud, siis rannaniitudel
on mustsaba-viglede arvukus drastiliselt vähenenud. Rannaniitude seire andmetel on viimase
12 aasta jooksul mustsaba-vigle arvukus haudelinnuna rannaniitudel kahanenud koguni 85%
(Pehlak 2012). Liigi arvukuseks hinnatakse 400–700 haudepaari (Elts et al. 2013). Ka
rahvusvaheliselt on tegemist IUCN ohustatud liikide punase nimestiku alusel ohulähedase
liigiga. Liigi pesitsusedukuse tagamiseks on vajalikud eeskätt suured, vähemalt 50 ha pindalaga
hooldatud rannaniidud.
Liivatüll on niitudel ja liivikutel pesitsev rannikulind, kelle arvukuseks on hinnatud
1000–2000 paari. Liivatülli arvukus on viimasel ajal olnud kahanev (Elts et al. 2003; Elts et al.
2013). IUCN ohustatud liikide punase nimestiku alusel on liik ka rahvusvahelisel tasandil
väheneva arvukusega.
Õõnetuvi on Eestis ebaühtlaselt (peamiselt loodusmaastikulaamades ja Lääne-Eestis) levinud
harv haudelind. Hõreda leviku põhjuseks on sõltumine sobivate pesaõõnsuste leidumisest.
Sobivad elupaigad on vanad leht- ja segametsad ning puisniidud, Lääne-Euroopas leidub liiki
ka kultuurmaastikel. Liigi arvukust Eestis hinnatakse 500–1000 haudepaarile ning arvukus on
stabiilne (Elts et al. 2013). Peamised ohutegurid on elupaikade hävimine ja põllumajanduses
kasutatavad keemilised tõrjevahendid.
Väike-kirjurähn on Eestis üldlevinud väikesearvuline haudelind, kes elutseb leht- ja
segametsades, eriti veekogudeäärsetes sanglepikutes, aga ka parkides ja suuremates aedades.
Väike-kirjurähn on paigalind, kes vajab pesitsemiseks vanu pehkinud tüvega puid. Liigi
arvukus Eestis kahaneb (hinnanguliselt 4000–7000 paari; Elts et al. 2013). Ohutegur on
metsade intensiivne majandamine.
Väänkael on Eestis üldlevinud väikesearvuline haudelind. Väänkaelte arvukus on viimasel
kümnendil olnud stabiilne (5000–10 000 paari; Elts et al. 2013). Väänkael pesitseb hõredates
leht- ja segametsades, parkides ja aedades, pesitsuseks vajab liik vanu õõnsustega puid.
Otseseid looduslikke vaenlasi väänkaelal pole, liiki võib ohustada intensiivne
metsamajanduslik tegevus.
Tõmmuvaeras on Eesti rannikul harvaks jäänud haudelind, harilik läbirändaja ja talvituja. Liigi
pesitsusaegseks arvukuseks Eestis on 150–300 paari ja arvukus kahaneb kiiresti
(Elts et al. 2013). Vaenlasteks on suuremad röövlinnud ja väikekiskjad.
Hänilane pesitseb kõrgema rohustuga rannaniitudel. Liik on väheneva arvukusega nii Eestis
(Elts et al. 2013) kui ka rahvusvahelisel tasandil (IUCN ohustatud liikide punane nimestik).
12 (62)
Suurkoovitaja on üle Eesti hajusalt levinud haudelind, kes vajab pesitsemiseks ulatuslikke
rohumaid ja suurt pesitsusterritooriumi. Ta asustab mitmesuguseid avamaastikke (jõeluhad,
rannaniidud, põllumajandusmaastik, aga ka lagerabad ja sood) ning puudub vaid piirkondadest,
kus on valdavad suured metsamassiivid. Suurkoovitaja arvukus vähenes Eestis tõenäoliselt
aastatel 1971−1990. Perioodil 1991−2008 liigi arvukus algul kahanes, kuid perioodi teises
pooles taastus. Viimase arvukushinnangu kohaselt on liigi arvukuseks 2000–4000 haudepaari
(mis moodustab umbes 7% Euroopa asurkonnast) ja see väheneb (Elts et al. 2013). Liik on
kahaneva arvukusega ka rahvusvahelisel tasandil (IUCN ohustatud liikide punane nimestik).
Eesti tingimustes on peamised ohutegurid elupaikade hävimine ja nende kvaliteedi langus, mis
on otseselt seotud põllumajandusliku tootmise intensiivistumisega. Kiskjad, häirimine ja
keskkonnamürgid on väikese tähtsusega ohutegurid.
Rooruik on liik, kelle arvukuseks Eestis hinnatakse 1000–2000 paari ja arvukus on olnud
viimasel kümnendil stabiilne (Elts et al. 2013). Liik on väheneva arvukusega ka rahvusvahelisel
tasandil (IUCN ohustatud liikide punane nimestik).
Kodukakk on liik, kelle arvukuseks Eestis hinnatakse 1000–1500 haudepaari ja arvukus on
stabiilne (Elts et al. 2013).
Ristpart on Eestis väheneva arvukusega haudelind (400–800 paari; Elts et al. 2013), keda võib
kohata peamiselt Lääne-Eesti rannikul ja saartel, harvem põhjarannikul.
Punajalg-tilder on Eesti rannikualadel harilik, sisemaal väikesearvuline haudelind, kes
pesitseb niisketel niitudel (eriti rannakarjamaadel), luhtadel, soodes ja kultuurrohumaadel.
Läbirändel ja talvel peatub ta igat tüüpi madalatel randadel, kohati ka sisemaa märgaladel.
Vaatamata rannaniitude hooldusele on punajalg-tildri arvukus Eestis kahanenud, sh
olulisematel taastavatel rannaniitudel viimase 15 aasta jooksul umbes veerandi võrra. Liigi
pesitsusaegseks arvukuseks hinnatakse 3000–6000 paari (Elts et al. 2013). Punajalg-tildrile
pole vaja liigispetsiifilisi kaitsemeetmeid rakendada, kuna katusliikide (mustsaba-vigle,
niidurüdi, tutkas) kaitsemeetmed on soodsad ka veidi laiema ökoloogilise elupaiganõudlusega
punajalg-tildrile.
Kaitse-eesmärgiks seatud liikidest on merivart, õõnetuvi, mustsaba-vigle, tõmmuvaeras,
suurkoovitaja ja punajalg-tilder nimetatud linnudirektiivi II lisas.
Selgrootutest loomadest on kaitse-eesmärgiks seatud rahvusvaheliselt ohustatud liigid
vasakkeermene pisitigu, väike pisitigu ja luha-pisitigu. Väike pisitigu ja luha-pisitigu elavad
peamiselt lubjarikastel niisketel niitudel, sageli jõgede-järvede kaldapiirkonnas. Luha-pisitigu
ja väikest pisitigu on Eestis viimasel ajal leitud vaid paarist kohast Lääne-Eesti mandriosas ja
Saaremaal, tegemist on praegu teadaolevatel andmetel väga haruldaste ja ohustatud liikidega.
Vasakkeermene pisitigu elab peamiselt niisketel niitudel, sealhulgas luhaniitudel, sageli ka
metsades. Vasakkeermene pisitigu on samuti haruldane, kuid levinud laiemalt kui teised kaks
pisiteo liiki. Vasakkeermest pisitigu võib Eestis leida hajusalt, teda on leitud Põhja- ja
Lääne-Eestist, Saaremaalt ning Võrtsjärve ümbrusest.
Kõige suuremaks ohuks pisitigudele on nende elupaikade kuivendamine ja muud veerežiimi
muutvad tegevused. Vasakkeermesele ja väikesele pisiteole on ohtlikud ka nende elupaikades
tehtavad metsahooldustööd, eelkõige ulatuslikud raied. Nendele liikidele on ohtlik ka
kulupõletamine, väetamine ning pestitsiidide ja herbitsiidide kasutamine (Vilbaste 2005).
13 (62)
Alal kaitstakse kahepaikset rabakonna. Ohustatutena rahvusvahelisel tasandil on liik lisatud
loodusdirektiivi IV lisasse. Liigi kaitse tagatakse elupaikade – märgalade – kaitsega.
Käsitiivalistest, keda alal kaitstakse, on tiigilendlane Eestis paiguti levinud ning suhteliselt
vähearvukas liik (hinnanguliselt 5000–20 000 isendit), veelendlane ja pargi-nahkhiir on laialt
levinud ning suhteliselt arvukad (hinnanguliselt 20 000–50 000), põhja-nahkhiir on laialt
levinud ja arvukas (hinnanguliselt 100 000–300 000 isendit), suurkõrv on üldlevinud
(hinnanguliselt 20 000–50 000), kuid kõikjal väikese arvukusega liik. Nahkhiirte elupaigad on
suvised päevased varjepaigad, talvituspaigad, üleminekuvarjepaigad ja lennupaigad. Nende
toitumisalad on avatud puistud ja puudega ääristatud veekogude kaldad. Nahkhiired on
muutunud oluliselt sõltuvaks inimtekkelistest elupaikadest, eriti talvituskohtadest, mis on
tinginud vajaduse nahkhiirte aktiivseks kaitseks. Nahkhiiri ohustab häirimine ja sobivate
elupaikade, eriti talvitumispaikade kadumine (Nahkhiirte kaitse tegevuskava 2005–2009).
Nende ohustatusele viitavad ja kaitse vajadust rõhutavad mitu rahvusvahelist lepet, sh Berni
konventsioon, Bonni konventsioon ja selle raames sõlmitud Euroopa nahkhiirte kaitse leping
(EUROBATS). Kõik nahkhiired on kantud loodusdirektiivi IV lisasse, tiigilendlane ka II
lisasse.
Kaunis kuldking on levinud hajusalt üle Eesti, vähem Lõuna-Eestis ja Ida-Virumaal. Liik on
Eestis põhiliselt metsataim, kuid kasvab ka niitudel, puisniitudel ja kadastikes. Liigi kaitse
tegevuskava andmetel on viimasel ajal täheldatud kauni kuldkinga arvukuse vähenemist:
2007. aastal tehtud üleriigilise kauni kuldkinga inventuuri käigus ei leitud liigi isendeid
ligikaudu veerandis varem registreeritud leiukohtades. Peamine ohutegur on kasvukohtade
muutused ja hävimine metsade lageraiete (eelkõige sellised raieviisid, millega rikutakse
mullapinda) ning kuivendus- ja ehitustegevuse tagajärjel kas otseselt kasvukohtades või nende
naabruses. Niitudel kasvavaid taimi ohustab enim võsastumine (Kull, Tuulik 2002; Kauni
kuldkinga kaitse tegevuskava 2001–2005; Kauni kuldkinga kaitse tegevuskava, eelnõu). Liik
kuulub loodusdirektiivi II ja IV lisasse.
Soohiilakas kuulub ohustatuna loodusdirektiivi II ja IV lisas nimetatud liikide hulka. Eestis on
soohiilakas levinud paiguti, peamiselt Lääne-Eestis. Eestit läbib soohiilaka levila põhjapiir ja
viimastel aastatel on liigi arvukus meil vähenenud. Soohiilakas on madalsoode ja soostuvate
rannaniitude taim, mille peamine ohutegur on märgalade kuivendamine ja võsastumine (Kull,
Tuulik 2002).
Emaputk on Eestis lääneranniku ja saarte niisketel niitudel ning Tartu ümbruse luhaniitudel
kasvav taim. Läänerannikul ja saartel on populatsioonid väikesed ja hajusad, kuid neid leidub
üsna sagedasti. Liigi arvukus Eestis väheneb. 2013. aastal valminud liigi kaitse tegevuskava
(eelnõu) kohaselt ohustab emaputke kuivendus, maakasutuse muutused (nt ehitustegevus),
samuti võsastumine.
Ruthe sõrmkäpp on ülemaailmses mastaabis väga haruldane: lisaks Eesti leiukohale kaitsealal
on seda leitud vaid Saksamaa kirde- ja Poola loodeosas. Viimaste aastate uuringud näitavad, et
kõigis kolmes leiukohas on tegemist lokaalsete hübriididega (M. Mürk, T. Pikner, M. Hedren
käsikiri, Lundi Ülikool); Eestis kasvavale taksonile on antud teaduslik nimetus Dactylorhiza
vironii (Kreutz) ehk puhtu sõrmkäpp (kinnitatud nimi eestikeelsete taimenimede andmebaasis).
Rannaniidutaimena ohustab liiki elupaiga kinnikasvamine. Kuivõrd on tegemist üliharuldase
käpalisega, on ohuks ka leiukoha liigse tuntusega kaasnev tallamine ja taimede potentsiaalne
kahjustamine (nt taime korjamine). Peale eeltoodu ohustab liiki sõrmkäpa perekonnale
14 (62)
iseloomulik taksonitevaheline hübridiseerumine, mis on paratamatu looduslik protsess (Kull,
Tuulik 2002; Puhtu-Laelatu looduskaitseala ja Rame hoiuala kaitsekorralduskava 2016–2025,
eelnõu koost. Pärandkoosluste Kaitse Ühing, edaspidi PKÜ).
Rohekas õõskeel on väga haruldane väheneva arvukusega lühiealine käpaline, mida on Eestis
leitud peamiselt Hiiumaal, Lääne-Eesti mandriosas ja Kagu-Eestis, üksikuid leiukohti on olnud
ka mandri põhjaosas. Roheka õõskeele ainsad sobivad kasvukohad Eestis ja naabermaades on
järjekindlalt karjatatavad poollooduslikud rohumaad, enamasti ranna- ja looniidud. Taimeliigi
neljast säilinud leiukohast, kus liiki on registreeritud pärast 2010. aastat, asuvad kaks Lääne-
Eestis. Liigi säilitamiseks Eesti flooras vajavad need kasvukohad pidevat inimese hoolt –
järjekindlat karjatamist või niitmist (Kull, Tuulik 2002).
Randtarn on rannaniitude taimeliik, mis kasvab paiguti Lääne-Eestis. Liik on küll stabiilse
arvukusega, kuid ohustatud rannaniitude kinnikasvamise tõttu karjatamise katkemise tagajärjel
(eElurikkus).
Valge tolmpea on hõredate metsade, puisniitude ja looniitude taim, mis kasvab vaid
Lääne-Eesti saartel ja Virtsu ümbruses. Valge tolmpea levila põhja-kirdepiir läbib Põhja-
Vormsi ja Põhja-Hiiumaa ning Ahvenamaa (Kull, Tuulik 2002). Liik on väheneva arvukusega,
peamine ohutegur on kasvukohamuutused (nt võsastumine) ja hävimine metsaraiete
(nt pinnasekahjustused) tõttu.
Punane tolmpea on Eestis oma levila põhjapiiril ja Lõuna-Soomes kuulub see juba väga
haruldaste liikide hulka. Lubjalembese liigina kohtab seda peamiselt Lääne-Eestis, eelkõige
saartel, ning väiksemate populatsioonidena Harjumaa ja Raplamaa looaladel ning Pandivere
kõrgustikul. Liik eelistab kasvada hõredates loometsades, aga ka puisniitudel ja põõsastikes.
Liigi arvukus väheneb. Peamine oht on metsamajandus. Taimed eelistavad poolvarju, seetõttu
ohustab punast tolmpead metsa järelkasvu või teise rinde tihenemine, puisniitudel kasvavaid
taimi aga võsastumine (Kull, Tuulik 2002).
Harilik muguljuur on tavaline Eesti saarte ja lääneranniku valgusküllastel, parasniisketel või
niisketel lubjarikka mullaga madala taimestikuga kasvukohtadel, ranna- ja sooniitudel ning ka
kadastikes ja madalsoodes mätastel, sisemaal kuulub see haruldaste liikide hulka. Liik on Eestis
oma levila põhjapiiril (Kull, Tuulik 2002). Harilik muguljuur on ohustatud elupaikade, avatud
niiskete niidualade kinnikasvamise tõttu ning seda ohustab ka märgalade kuivendamine ja
muutused kasvukohtade veerežiimis.
Vahelmine näkirohi on meri-näkirohu alamliik, riimvees, harva magevees kasvav taim.
Tegemist on Eestis harva esineva taimega ja liigi leiukohad jäävad enamasti
Lääne-Eesti rannikule (Eesti taimede levikuatlas 2005). Suurim oht on kasvukohaks oleva
veekogu reostumine (eElurikkus). Liigi seisund on otseselt seotud veekogude soodsa
seisundiga, sest rohke veetaimestiku vohamine ei sobi vahelmisele näkirohule.
Kärbesõis on lubjarikaste niiskete (puis)niitude, lookadastike, allika- ja madalsoode taim. Liiki
kohtab Eestis paiguti Lääne- ja Loode-Eestis ning saartel. Liik kasvab Eestis oma levila
kirdepiiril, mistõttu on mujal Eestis tegemist haruldase liigiga (Kull, Tuulik 2002). Kärbesõis
on ohustatud elupaikade, avatud niiskete niidualade kinnikasvamise tõttu ning seda ohustab ka
märgalade kuivendamine ja muutused kasvukohtade veerežiimis.
15 (62)
Tõmmu käpp esineb peamiselt Lääne-Eestis. Liik on kuivade lubjarikaste niitude, puisniitude
ja hõredate metsade taim. Liiki ohustab niitude võsastumine.
Liht-randpung kasvab soolase vee mõjupiirkonnas, rannaniitudel ja hõredas roostikus hõredalt
taimestunud pinnasel, samuti merre suubuvate ojade ääres. Liht-randpunga leidub haruldase
liigina Saaremaal, Hiiumaal ja mandri lääneosas. Liiki ohustab tallamine ja elupaikade
kinnikasvamine (eElurikkus).
Kõrge kannike kasvab niisketel niitudel, puisniitudel, loometsades ja sarapikes. Eestis leidub
seda harva esineva taimena peamiselt läänesaartel ja mandri lääneosas (Eesti taimede
levikuatlas 2005). Metsataimena ohustavad liiki kõige enam metsahooldustööd, samuti on liigi
jaoks oluline avatud ja valgusrikka elupaiga säilimine (eElurikkus).
Tüüpilisus. Looduslikult paikneb ala rannikul merekerke piirkonnas, mis oli suures osas veel
mõni sajand tagasi rohkearvuliste laidude piirkond. Kaitsealal on Lääne-Eesti rannikualale
iseloomulikud looduslikus seisundis madalad hääbuvad merelahed, rannikulõukad ja järved,
mis on kujunenud endistest merelahtedest, koos linnurohkete laidudega; rikkaliku elustikuga
rannaniidud, mis lähevad rannikust eemal üle loodude, kadastike ja soiste niitude
mitmekesiseks kompleksiks; ning laialehiste puudega metsaalad (saarikud). Laiu madalaid
lahtesid leidub eelkõige Lääne-Eestis.
Teaduslik väärtus. Ala uuritust on toetanud Puhtu (asutatud 1946) ja Laelatu (asutatud 1985)
bioloogiajaam, mis on olnud tihedalt seotud Tartu Ülikooli ning viimasel ajal ka Eesti
Maaülikooli õppe- ja teadustööga. Seal toimuvad üliõpilaste suvepraktikumid ja seminarid.
Laelatu on olnud eksperimentaalse geobotaanika peamine baas Eestis. 1961. aastal
Laelatu puisniidul Kaljo Porgi rajatud niidukoosluse suktsessiooni uurimise katse on kõige
pikaajalisem botaaniline püsiuurimisala Eestis. See koosneb 12 püsilapist (igaüks suurusega
300 ruutmeetrit). Peale puisniidu koosluste uurimise on Laelatu jaam olnud piirkonna
pärandkoosluste uurimise keskuseks laiemalt. Olulisimad teadustööd, mis on Laelatul tehtud ja
ka niitude kaitse seisukohast tähtsad, on niidukoosluste taastamise katsed, niidutaimestiku
kujunemise ja seda mõjutavate tegurite uuringud (nt Kull, Zobel 1991, Aavik jt 2008) ning
taimeliikide kooseksisteerimise uuringud. Laelatul asuv Tartu Ülikooli eksperimentaalbaas
toimib Eesti Keskkonnaobservatooriumi võrgustiku osana, mille eesmärk on ökoloogiliste ja
keskkonnakaitseliste uuringute arendamine ja tegemine.
Huvi on pälvinud kaitseala mitmekesine linnustik. Eerik Kumari eestvedamisel kujunes Puhtu
bioloogiajaam alates 1953. aastast ornitoloogiajaamaks. Teadusuuringutest väärivad esile
tõstmist Puhtus juba 1950. aastatest tehtud lindude rände uuringud (Jõgi, 1970) ja eriti
1970. aastatel Jüri Keskpaiga juhtimisel toimunud lindude ökofüsioloogilised uuringud.
Ajaloolis-kultuuriline väärtus tuleneb peamiselt poollooduslike koosluste traditsioonilisest
majandamisest, mis on võimaldanud aastasadade jooksul kujuneda mitmekesisel elustikul, mis
on kohanenud elama hooldatud niitudel ja karjamaadel.
Ala looduskaitse ajalugu ulatub 1939. aastasse, kui Adralaid ja Puhtulaid kaitse alla võeti.
Lisaks salumetsale on Puhtulaid kultuuriliselt huvitava ajalooga paik. 18.–19. sajandil oli seal
kujundatud Hollandi stiilis parkmets. Ajaloolis-kultuuriloolise väärtusega on 1929. aastal
ehitatud, bioloog Jakob von Uexküllile kuulunud hoone Puhtus, mis võeti pärast
II maailmasõda kasutusele bioloogiajaamana, Puhtulaiu sissesõidutee ääres asuv 1852. aasta
16 (62)
paiku ehitatud põllukividest vahi- ehk kutsarimaja koos talli-tõllakuuriga ning Puhtus asuv
mälestusmärk Schillerile (varasema koopia).
Esteetiline väärtus seisneb peamiselt rannaalal väikejärvedele, madalatele lahtedele ja
laidudele avanevates vaadetes ning maastike ja koosluste mitmekesisuses.
Kaitseala aitab lisaks rahvuslikele loodusväärtustele kaitsta ka üleeuroopalisi loodusväärtusi
ning toetab sellega Eesti riigi rahvusvahelise kohustuse täitmist. Eesti riigil on kohustus kaitsta
Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta I ja
II lisas nimetatud ning I lisas nimetamata rändlinnuliike ning EÜ nõukogu direktiivi
92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse kohta I lisas
nimetatud elupaigatüüpe ja II lisas nimetatud liike. Kaitsealal esindatud liigid ja elupaigatüübid
on määratud kaitseala eesmärkideks.
Kaitseala on rahvusvahelise tähtsusega märgalade, eriti veelindude elupaikade konventsiooni
artikli 2 lõike 1 kohaselt rahvusvahelise tähtsusega märgala (Ramsari ala).
Lisaks eespool nimetatud loodusväärtustele on Puhtu-Laelatu looduskaitseala kaitse all
hoidmine oluline teistegi haruldaste ja ohustatud taime- ja loomaliikide kaitseks. Samas pole
nende kaitse-eesmärgiks seadmine vajalik, kuna nende kaitse on tagatud katusliikide ja
elupaigatüüpide kaitse kaudu. See tähendab, et kaitsekorra väljatöötamisel on lähtutud kaitse-
eesmärgina loetletud liikide ja koosluste ökoloogilistest nõudlustest. Seeläbi tagatakse kaitse
kõikidele liikidele, kelle elupaigaks on kaitse-eesmärgiks olev kooslus, või ka neile liikidele,
kelle elupaigalised eelistused sarnanevad eesmärgina loetletud katusliikide omadega. Kaitseala
kaitse-eesmärgiks on seatud need kooslused ja kaitsealused liigid, kelle kaitse jaoks on tegemist
esindusliku ja soodsa seisundi säilitamiseks olulise esinemisalaga. Kaitse-eesmärgiks on seatud
ka need liigid, kelle kaitse sellel alal on loodus- või linnudirektiivist tulenev rahvusvaheline
kohustus või kelle soodsa seisundi säilimiseks pikaajaliselt (säilimiseks pikas perspektiivis) ei
piisa ainult isendikaitsest. Teisi kaitsealuseid liike ei ole kaitsekorra määramisel aluseks võetud,
kuid nende puhul on arvestatud, et eesmärgiks seatavate katusliikide ja koosluste alusel
kehtestatav kaitsekord tagab ka nende kaitse. Kaitse-eeskirjas sätestatud kaalutlusõiguse
teostamisel saavutatakse nende liikide kaitse-eesmärk (LKS § 14 lõige 2) LKS §-s 55 sätestatud
isendikaitse kaudu. Teiste sõnadega tuleb nende liikide puhul kaitseala valitseja nõusolekul
lubatud tegevusteks ja kaitseala valitseja nõusolekuta keelatud tegevusteks nõusolekut andes
arvestada, et kavandatud tegevus ei oleks vastuolus LKS §-s 55 sätestatud isendikaitse
põhimõtetega. Isendikaitse väldib konkreetsete isendite surmamist, kahjustamist ja hävitamist,
kuid ei taga nende liikide elupaikade säilimist sellises mahus, et oleks tagatud nende liikide
püsiv pikaajaline säilimine nende levikualal.
Kaitseala jääb II kaitsekategooria liigi järvekauri (Gavia arctica) ja III kaitsekategooria liigi
punakurk-kauri (Gavia stellata) rändeteele. Mõlemad liigid on rahvusvahelisel tasandil
haruldaste ja ohustatutena lisatud linnudirektiivi I lisasse ning on IUCN andmetel väheneva
arvukusega. Kauride olulisim rändeaegne peatuskoht jääb Liivi lahe piirkonda. Kaitsealal
järvekauri ja punakurk-kauri eraldi eesmärgiks ei seata, läbirändavate linnuliikide kaitse on
seatud kaitseala üldiseks kaitse-eesmärgiks.
Ännikse lahel on varem registreeritud II kaitsekategooria linnuliik sarvikpütt (Podiceps auritus)
ja Kasse lahel III kaitsekategooria linnuliik mustviires (Chlidonias niger). Mõlemad liigid on
Eesti ohustatud liikide punase nimestiku alusel ohulähedases seisus ning IUCN ohustatud
liikide punase nimestiku alusel kahaneb nende arvukus rahvusvahelisel tasandil. Kavandatav
17 (62)
kaitsekord tagab neile liikidele sobivate elupaikade säilimise. Kaitsealal on registreeritud III
kaitsekategooria linnuliigid rukkirääk (Crex crex), värbkakk (Glaucidium passerinum),
suitsupääsuke (Hirundo rustica), hallpea-rähn (Picus canus), teder (Tetrao tetrix) ja hoburästas
(Turdus viscivorus), keda ei ole eesmärgiks seatud, kuna ala ei ole nende liikide jaoks esinduslik
või pole nende jaoks tüüpilisi elupaiku. Ka nende liikide kaitse tagatakse elupaikade säilimise
kaudu.
Kaitsealal on registreeritud III kaitsekategooria kahepaiksed harilik kärnkonn (Bufo bufo) ja
rohukonn (Rana temporaria), roomajatest kohtab kaitsealal nastikut (Natrix natrix), rästikut
(Vipera berus), arusisalikku (Lacerta vivipara) ja vaskussi (Anguis fragilis) (Jõgi 1970; Ernits,
Timm 1991). Nende liikide säilimine on tagatud elupaikade kaitsega.
Ekspertiisi kohaselt oli kaitse-eesmärgiks seatud ka kõre (Bufo calamita), kes on Eesti
ohustatud liikide punase nimestiku alusel ohustatud liik, looduskaitseseaduse alusel haruldase
ja ohustatuna arvatud I kategooria kaitsealuste liikide hulka ning on ühtlasi loodusdirektiivi
IV lisas nimetatud liik. Viimased kindlad teated kõre püsivast asurkonnast kaitsealal on
1970. aastatest, kui Puhtu mereäärsetel aladel oli kõre kohati sage. Keskkonnaregistri andmetel
pärinevad viimased kõre vaatlused 2001. aastast ja seetõttu ei ole kõre kaitseala kaitse-
eesmärgiks seatud. Kavandatav kaitsekord tagab kõrele sobivate elupaikade säilimise.
II kaitsekategooria taimeliikidest on kaitsealal registreeritud täpiline sõrmkäpp (Dactylorhiza
cruenta; Dactylorhiza incarnata subsp. cruenta) ja jumalakäpp (Orchis masculata), mille levik
alal vajab täpsustamist. III kaitsekategooria taimeliikidest on kaitsealal esindatud elujõulise
populatsiooniga karulauk (Allium ursinum), lääne-mõõkrohi (Cladium mariscus), Balti
sõrmkäpp (Dactylorhiza baltica), vööthuul-sõrmkäpp (Dactylorhiza fuchsii), kahkjaspunane
sõrmkäpp (Dactylorhiza incarnata), laialehine neiuvaip (Epipactis helleborine), soo-neiuvaip
(Epipactis palustris), harilik käoraamat (Gymnadenia conopsea), suur käopõll (Listera ovata),
pruunikas pesajuur (Neottia nidus-avis), hall käpp (Orchis militaris), kahelehine käokeel
(Platanthera bifolia), rohekas käokeel (Platanthera chlorantha), värv-paskhein (Serratula
tinctoria), niidu-asparhernes (Tetragonolobus maritimus), lood-angervars (Vincetoxicum
hirundinaria) (Kukk 2010; Kukk, Elvisto 2013). Virtsu ümbruse leiukohad on ainukesed
teadaolevad lood-angervarre leiukohad Eesti mandriosas. Kaitsealal on registreeritud III
kaitsekategooria taimeliigid veripunane koldrohi (Anthyllis coccinea), tumepunane neiuvaip
(Epipactis atrorubens) ja mets-õunapuu (Malus sylvestris). Nende liikide kaitse on tagatud
elupaikade kaitsega.
Kaitsealal on registreeritud III kaitsekategooria samblaliik longus rippsammal (Antitrichia
curtipendula), mille kaitse on tagatud Laelatu puisniidu hooldusega, ning kaitsealune seeneliik
kadakatarjak (Chaetoporus philadelphi).
2.2. Kaitse alla võtmise otstarbekus
Puhtu-Laelatu looduskaitseala on olnud kaitse all alates 11. juulist 1957. aastast
Virtsu-Laelatu-Puhtu botaanilis-zooloogilise kaitsealana. Puhtu-Laelatu looduskaitseala osad
Adralaid ja Puhtulaid võeti kaitse alla juba 1939. aastal (RT 1939, 9). 2003. aastal moodustati
Puhtu-Laelatu looduskaitseala, mille eesmärk on looduslike ja poollooduslike koosluste ning
sealse vee- ja rannikulinnustiku elupaikade kaitse. Keskkonnastrateegia 2030 eesmärk on
bioloogilise mitmekesisuse vallas elustiku liikide elujõuliste populatsioonide säilitamiseks
vajalike elupaikade ja koosluste olemasolu tagamine.
18 (62)
Puhtu-Laelatu looduskaitseala on erakordselt liigirikas ning kaitseala põhilised väärtused on
seotud elustiku mitmekesisuse, täpsemalt erinevate elupaikade ja elurikaste kooslustega.
Suhteliselt suured maapinna kõrguste vahed (varem laidude kõrgemad keskosad ja madalamad
merelahed ning lõukad laidude vahel) liigendavad kaitseala maastikku omakorda ja
suurendavad elupaikade mitmekesisust.
Kaitseala ulatuslik maastikukompleks, kus madal rannikumeri, rannikulõukad, niidud ja
metsaalad moodustavad ulatusliku katkematu elupaikade kompleksi piki mererannikut, on
sobiv paljunemis- ja levimistingimustega ala rannikualadele iseloomulikele ohustatud liikidele.
Nende niitude taastamine ja hooldamine tagab peaaegu katkematu elupaiga alates Virtsu
poolsaarelt, jätkudes Rame ja Pivarootsi lahe rannikul.
Kokku on kaitsealal esindatud ja eesmärgiks seatud loodusdirektiivi 22 elupaigatüüpi, neist 9
on esmatähtsad ning kõige ulatuslikumalt on levinud rannikulõukad, laiad madalad lahed ja
mitmesugused poollooduslikud kooslused (Mesipuu 2009, 2010; Palo 2010; Talvis 2012).
Rohkem või vähem ohustatud on kõik kaitse-eesmärgina nimetatud elupaigatüübid. Elupaikade
mitmekesisus loob soodsad tingimused mitme nii Eestis kui ka Euroopas haruldase ja ohustatud
liigi esinemiseks. Kokku on ala kaitse-eesmärgiks seatud 37 linnu-, kolm selgrootu looma-, üks
kahepaikse-, viis käsitiivalise- ning 14 ohustatud ja haruldast taimeliiki.
Olulise osa kaitsealast moodustavad vee-elupaigad. Liivased ja mudased pagurannad (1140)
on kujunenud ulatuslikul alal piki Rame lahe rannikut, ulatuslikum ala jääb Puhtulaiu kirdeossa
(üle 6 ha). Rannikulõukaid (1150*) on kaitsealal kolm: Kasse laht (69 ha), Mõisalaht (73 ha) ja
Ännikse laht (7 ha). Kaitseala merealast hõlmavad valdava osa laiad madalad lahed (1160),
millest kõige ulatuslikumad on Rame laht (560 ha) ja Pivarootsi laht (160 ha). Koosluse jõed ja
ojad (3260) tunnustele vastab Hanila oja, mis voolab ligikaudu 700 m pikkusel lõigul kaitseala
põhjaosas.
Looduslikus seisundis vee-elupaikade kaitsega tagatakse mitmekesise vee-elustiku ja
rannikulinnustiku kaitse. Kaitseala madalad lahed ja rannikulõukad on II kaitsekategooria
taimeliigi vahelmise näkirohu kasvuala (Mõisalaht, Rame lahe raudteetammi lähedane osa ja
Kasse lahe loodeosa) ning nahkhiirte toitumisala.
Rannikuelupaigatüüpidest, mis väärivad kaitset eelkõige rikkaliku rannikulinnustiku, sh
kaitsealuste ja linnudirektiivi I lisas nimetatud liikide, kaitse seisukohalt, on kaitsealal esindatud
karid (1170). Kariderikkaim piirkond kaitsealal on Kõbaja laidude ümbrus. Kaitsealale jääb
arvukalt väikesaari ja laide (1620): Kõbaja, Uuluti ja Ruilaiu laidude rühmad ning Mõisalahe
laiud. Rannaga seotud elupaigatüübid esmased rannavallid (1210) ja püsitaimestuga kivirannad
(1220) moodustavad kompleksi veepiirist kaugemal asuvate niidukooslustega Rame lahe ääres
(ligi 20 ha).
Kaitseala veealad – laiad madalad lahed, rannikulõukad ja järved – on olulised nii iseseisva
väärtusena kui ka rändel peatuvate ja pesitsevate lindude jaoks. Kuna lahed on madalad, on
piirkonnal suur tähtsus palearktiliste veelindude rändeteel. Kaitseala, eelkõige Mõisalahe
ümbrus, on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) alusel äärmiselt ohustatud linnuliigi
tutka rändepetusala. Kunagi on tutkas olnud kaitseala piirides arvukam liik. Näiteks 1967–1968
on kirjeldatud Puhtu ornitoloogiajaama ümbruses pesitsenud viie tutkapesa käitumist ja
tutkapoegade termoregulatoorsete mehhanismide väljakujunemist (Keskpaik et al. 1978).
Teadaolevalt ei ole tutkas viimased 20 aastat Puhtus pesitsenud (Mägi, Pehlak 2008).
19 (62)
Kaitseala rannabiotoope kasutab peatuspaigana läbirändel väikeluik. Väikekoskel on
vähearvukas, aga tavaline läbirändaja. Puhtu-Laelatu piirkonnas on väikekosklate talvitumine
viimati registreeritud 2008. aastal, kui Suures väinas loendati viit talvituvat isendit. Kaitseala
on sügisene rändepeatuspaik sookurele.
Laiud ja neid ümbritsevad madalmerealad on olulised pesitsevate rannikulindude elupaigad
ning tähtsad kurvitsaliste toitumisalad. Ruilaiul ja ümbritsevatel väikesaartel registreeriti
2007. aasta loenduse käigus 6 paari punajalg-tildreid, jõgitiir, väiketiir, randtiir, liivatüll,
punaselg-õgija, vööt-põõsalind. 2013. aasta väikesaarte haudelinnustiku seire käigus
registreeriti Ruilaiul, Ahesäärel ja Kilbisäärel kokku 441 haudepaari, sh ristpart, 2 paari
punajalg-tildreid, 2 paari liivatülle, 6 paari jõgitiire, 150 paari randtiire, väiketiir. Uuluti laiul
registreeriti 2007. aasta loenduse käigus I kategooria kaitsealune liik niidurüdi, 4 paari
randtiirusid, jõgitiir, liivatüll, 5 paari punajalg-tildreid, 1 paar sookurge, ristpart, mustsaba-
vigle, punaselg-õgija, 12 paari vööt-põõsalinde. Väikestel madalatel laidudel Uuluti ja mandri
vahel pesitses 20 randtiirupaari ja punajalg-tilder. Varem kulustunud ja roostunud laidu on
viimastel aastatel hooldama hakatud ning seeläbi on seal loodud soodsad tingimused eri
rannikuliikide, sh kahlajate, elupaikade tekkeks. 2013. aasta väikesaarte haudelinnustiku seire
käigus registreeriti Uuluti laiul 218 haudepaari, sh randtiir, jõgitiir, 4 paari liivatülle, 3 paari
punajalg-tildreid, roo-loorkull, 2 paari ristparte, mustsaba-vigle, suurkoovitaja, punaselg-õgija,
8 paari vööt-põõsalinde. 2009. aasta loendusel registreeriti Kõbaja laidudel kokku 962
haudepaari, sh 62 paari hahka ja 7 paari hallhane. Kõbaja laidudel on registreeritud valgepõsk-
lagle ja merivardi pesitsemine. Arvukalt pesitseb laidudel tiirusid. 2011. aastal loendati Kõbaja
laidudel 59 paari jõgitiire ja 158 paari randtiire. Väiketiir ja tutt-tiir pesitsevad Kõbajatel
üksikute paaridena ebajärjekindlalt. Kuivõrd Eestis on nende kahe liigi puhul tegemist
väikesearvuliste haudelindudega, näitab ka üksikute paaride pesitsemine, et Kõbajad on väike-
ja tutt-tiiru jaoks olulised pesitsuspaigad. Oluline pesitsusala on Kõbajad tõmmuvaerale
(2005. aastal loendati üle 30 paari) ja liivatüllile (kokku on kaitsealal 2005.–2010. aastal
kirjeldatud kümmekond liivatülli pesitsust). Kahlajatele on madalad pagurannad oluliseks
toitumisalaks.
Valitud elupaikade haudelinnustiku riikliku seire andmetel on pidevalt vähenenud näiteks
enamiku kurvitsaliste pesitsusaegne arvukus, mistõttu vajavad nad tõhusamaid kaitsemeetmeid.
Mitmel alal leiduva kaitsealuse liigi (niidurüdi, tiirud jt laidudel pesitsevad linnud)
pesitsusedukuse tagamiseks on nende elupaigas vaja kehtestada inimestele viibimispiirangud.
Väljaspool kaitseala ei ole võimalik tagada kaitsealuste liikide pesitsusalade kaitset, samuti ei
ole võimalik tagada lindude häirimatust nende pesitsus-, peatus- ja sulgimispaikades hoiuala
kaitsekorraga.
Kaitsealal levib roostikke ligikaudu 250 ha suurusel alal, neist suurimad on Mõisalahe ja Kasse
lahe roostikud. Kaitseala rannikulõugaste ja varjatud lahesoppide vabaveelaikudega rooalad on
sobiv elupaik roostikulindudele. Ohustatud ja haruldasele linnuliigile hüübile leidub sobivaid
elupaiku eelkõige Kasse lahe roostikes, kus 2003. ja 2010. aastal on kokku registreeritud
vähemalt kolme paari pesitsemine. Hüübi tähtsamates pesitsuskohtades tuleb peamise
kaitsemeetmena reguleerida talvist roolõikust.
Tüüpilised pesitsejad on rooruik, keda leidub kaitsealal hajutatult väheste paaridena suuremate
roostikualade servades, eelkõige Vanaluubi ja Kasse lahe ümber, täpikhuik, kes pesitseb Rame
soostuvatel rannaniitudel ja Kasse lahe servaroostikes, ning roo-loorkull, kes pesitseb
Mõisalahe ja Kõbajalaiu rannaroostikus. Kaitseala roostikud on tüüpiline pesitsuskoht ka
20 (62)
sookurele. Sookurgede peamised pesitsuskohad asuvad Kasse lahe roostikus, kuid liik on
pesitsenud ka Heinlahe, Rame lahe ranniku, Ännikse lahe ja Mõisalahe roostikus ning
Puhtulaiu rannikul.
Kaitsealal on ohustud II kaitsekategooria liigi luha-sinirinna jaoks sobilikud elupaigad
Kasse lahe ümber, kus 2007. aastal registreeriti kahe paari pesitsemine.
Kaitseala väärtuseks on poollooduslikud ehk pärandkooslused, mis on kujunenud
inimtegevuse – karjatamise ja niitmise – tulemusel. Kokku jääb kaitsealale ligikaudu 470 ha
pärandkooslusi, eelkõige rannaniite, loodusid ja puisniite.
Kaitseala rohkem kui 34 km pikkuse rannajoonega mandriosal on peaaegu katkematu alana üle
210 ha rannaniite (1630*). Ligi 140 ha kõigist rannaniitudest on väga kõrge ja kõrge
looduskaitselise väärtusega, ülejäänud rannaniidud on arvestatava väärtusega. Ligi 140 ha
rannaniitude esinduslikkus on hea või väga hea.
Kaitseala rannaniidud on olulised nii kaitseala linnustiku kui ka taimestiku elurikkuse säilimise
seisukohast. Kaitseala rannaniidud on olulised rannikulinnustiku pesitsus- ja kurvitsaliste
toitumisalad. Kaitseala on oluline pesitsusala punajalg-tildri jaoks, kellele sobiv elupaik on seal
laialdaselt levinud. Rame lahe idarannikul leiti 2010. aasta loenduse käigus ligi 30 paari
punajalg-tildrit ning kokku on liigi kohta alates 2005. aastast kaitseala rannikult ja laidudelt
registreeritud üle poolesaja vaatluse. Rannik on pesitsusalaks haruldasele liigile tõmmuvaerale.
Tüüpiline liik on hänilane, kes pesitseb kaitsealal üsna arvukalt Mõisalahe-äärsetel
rannaniitudel. Pivarootsi lahe rannikul on registreeritud liivatüll, Ännikse lahe rannikul jõgitiir
ning Pivarootsi, Rame ja Puhtulaiu rannikul randtiir.
Puhtu rannaniidul paikneb üks kolmest kindlast haruldase ja ohustatud I kaitsekategooria
taimeliigi Ruthe sõrmkäpa kasvukohast maailmas. Ruthe sõrmkäpa arvukus
Puhtu-Laelatu looduskaitsealal on aastati kõikunud kuuest kuni kolmekümne isendini. Liiki
ohustab elupaiga kinnikasvamine ja ka leiukoha liigse tuntusega kaasnev tallamine, ohuks
võivad olla ka valed hooldusvõtted, liiga varane niitmine. Puhtulaiu avatud kliburandadel ning
Rame lahe ja Mõisalahe-äärsetel rannaniitudel kasvab randtarn. Puhtulaiu läänerannikul kasvab
liht-randpung. Rannaniidud on ka loodusdirektiivi II lisa liigi soohiilaka kasvualaks.
Rannaniitude tüüpiliseks liigiks on loodusdirektiivi II lisas nimetatud liik emaputk. Kaitsealal
on liik levinud hajusalt Rame lahe ning Puhtulaiu rannaniitudel, kõige ohtramalt leidub
emaputke Mõisalahe kaldal, kus see kasvab peaaegu kogu rannikut ümbritseval rannaniidul.
Suur osa rannaniitudest on praegu hooldamata või taastamisjärgus ning oht nende kiireks
taasroostumiseks on majandamise katkemisel väga suur. Samas on juba praegu tegu liigirikaste
paikadega.
Väärtuslikumad kadastikud, kuivad niidud lubjarikkal mullal ja liigirikkamad loopealsed on
kaitsealal levinud Pivarootsi ja Rame küla maadel ning Ännikse lahe kaldal, Peedu- ja Jürilaiul.
Kaitsealal on kadastikke (5130) ligikaudu 70 ha suurusel alal. Ligikaudu 45 ha kõigist
kadastikest on kõrge ja väga kõrge looduskaitselise väärtusega, ligikaudu 37 ha kadastikest on
kõrge ja väga kõrge esinduslikkusega. Kuivasid niite lubjarikkal mullal (6210* ja 6210) leidub
ligikaudu 10 ha-l, kusjuures neist 7 ha on olulised käpaliste kasvualad. Kuivadest niitudest
lubjarikkal mullal on üle 6 ha kõrge ja väga kõrge ning ülejäänud arvestatava looduskaitselise
väärtusega; ligikaudu 5 ha niitudest on kõrge ja väga kõrge esinduslikkusega. Elupaigatüüp on
21 (62)
levinud väikeste niidualadena üle kaitseala. Ulatuslikul alal on kaitsealal loodusid (6280*) –
ligi 64 ha, millest valdav osa (ligi 61 ha) on kõrge ja väga kõrge looduskaitselise väärtusega,
ülejäänud loodude looduskaitselist väärtust on hinnatud arvestatavaks. Ligikaudu 58 ha kõigist
loodudest on kõrge ja väga kõrge esinduslikkusega. Lood on enim levinud kaitseala idaosas
Rame külas ning Pivarootsis, neid leidub ka Ännikse lahe ääres.
Liigirikkaid niite lubjavaesel mullal (6270*) leidub kaitsealal ligi 6,4 ha-l, millest 4 ha on kõrge
ja väga kõrge looduskaitselise väärtusega. Elupaigatüüp on levinud Pivarootsi küla idaosas.
Aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niite (6510) on kaitsealal Rame küla maadel ligikaudu 3 ha
suurusel alal ning nende looduskaitselist väärtust on hinnatud kõrgeks; elupaigatüübist pool on
kõrge esinduslikkusega.
Enamik niidualasid ja kadastikke vajab harvendamist. Niitude taastamine ja hooldamine on
oluline mitme kaitsealuse liigi, sh käpaliste kaitse seisukohast. Loodude hooldamisega
tagatakse sobivad kasvualad ka äärmiselt ohustatud I kaitsekategooria liigile rohekale
õõskeelele ning ohustatud II kaitsekategooria liigile tõmmule käpale. Kaitseala hõredad
kadastikud on tüüpiliseks pesitsuspaigaks linnudirektiivi I lisa liikidele punaselg-õgijale ja
vööt-põõsalinnule.
Niiskuslembesed kõrgrohustud (6430) levivad Kasse lahe kirderannikul (ligikaudu 29 ha) ja
Rame-Tamme madalsoos (ligikaudu 3 ha). Koosluste looduskaitselist väärtust on hinnatud
arvestatavaks kuni kõrgeks. Kuigi koosluste esinduslikkus ei ole kõrge, on nad tähtsad
elupaikade dünaamika ja mitmekesisuse säilitamise seisukohalt.
Kaitsealal on kokku ligikaudu 30 ha puisniite (6530*), millest kõige ulatuslikum on
Laelatu puisniit koos seda ümbritsevate taastatavate niidualadega. Valdav osa (ligi 23 ha)
puisniitudest on kõrge ja väga kõrge looduskaitselise väärtusega, ülejäänud osa väärtus on
hinnatud arvestatavaks. Väga esinduslik ja liigirikas Laelatu puisniit on kaitseala praegu
ainuke säilinud hooldatav puisniit. Alal kasvab mitu kaitstavat taimeliiki ning üle poole Eestis
kasvavatest käpaliseliikidest, sh kaunis kuldking (liigi arvukus on viimasel ajal seoses puisniidu
servaalade võsastumisega vähenenud), valge tolmpea, punane tolmpea. Praegu hooldatakse
Laelatu puisniitu (peamiselt niidetakse, aga väikesel osal ka karjatatakse) igal aastal umbes
10–15 ha suurusel alal. Kokku on juba hooldatava ja suhteliselt vähese tööjõukuluga
puisniiduna taastatava ala pindala ligikaudu 40 ha. On teada, et puisniidu suuruse ja selle
liigirikkuse vahel on positiivne seos. Praegu on Laelatu puisniidu ökoloogiline seisund
stabiilselt väga hea ja tegu on puisniiduga, mida võib Eestis positiivseks näiteks tuua
(Puhtu-Laelatu looduskaitseala ja Rame hoiuala kaitsekorralduskava 2016–2025, eelnõu koost.
PKÜ). Kaitseala puisniitudest on väga hea ja hea esinduslikkusega 23 ha.
Sookooslusi jääb kaitsealale ligikaudu 83 ha, neist kõige enam on levinud lubjarikkad
madalsood lääne-mõõkrohuga (7210*). Lääne-mõõkrohu soid leidub kaitsealal Heinlahe
piirkonnas ligikaudu 47 ha ja nende looduskaitselist väärtust on hinnatud kõrgeks.
Rame-Saariko madalsoos on lääne-mõõkrohu soid ligi 7 ha ning nendest 5 ha looduskaitselist
väärtust on hinnatud väga kõrgeks. Liigirikkaid madalsoid (7230) leidub hajusalt üle kaitseala
ligikaudu 25 ha suurusel alal, neist ligikaudu 12 ha on kõrge ja väga kõrge looduskaitselise
väärtusega, ülejäänud madalsoode looduskaitselist väärtust on hinnatud arvestatavaks. Allikad
ja allikasood (7160) on kaitsealal levinud Rame külas ligi 4 ha suurusel alal, kogu soo on kõrge
looduskaitselise väärtusega.
22 (62)
Soostuvate niitude ja sookoosluste kaitsega tagatakse ka kaitsealuste käpaliste, sh
loodusdirektiivi II lisa liigi soohiilaka (esinduslik kasvukoht Heinlahe põhjaosas), hariliku
muguljuure (esinduslik kasvukoht Mõisalahe põhjakaldal, kus 2008. aastal loendati ligi 10 ha
suurusel alal mitusada taime) ja kärbesõie (Pivarootsis) kasvukohtade kaitse.
Kaitsealal leiduvatest metsakooslustest ligikaudu 137 ha on vanad laialehised metsad (9020*),
millest valdav osa (ligi 110 ha) on kõrge ja väga kõrge looduskaitselise väärtusega ning nende
esinduslikkus on hea ja väga hea. Soostuvaid ja soolehtmetsi (9080*) on kaitsealal ligikaudu
0,7 ha, mille looduskaitselist väärtust on hinnatud arvestatavaks.
Laialehised metsad on alale kujunenud mahajäetud puisniitude kinnikasvamise tõttu. Kuigi
tegemist pole suurte metsamassiivide, vaid väikeste lahustükkidega, on need kaitsealal olulised
eelkõige elupaikade mitmekesisuse alalhoidmiseks ning kaitsealuste liikide elupaikadena.
Valdavas osas on tegemist saarikutega.
Kaitseala suurim väärtus on 31 ha Puhtulaiu laialehine salumets, mis on ilmekamaid
laialehelise salumetsa näiteid Eestis. Puhtu mets ei ole valdavas osas olnud raietest ega muust
metsa kujundavatest teguritest mõjutatud ning praeguseks on tegu üsna ürgse ilmega
loodusmetsaga. Puistu vanuseks on hinnatud 130 aastat (Metsaruum 2012), kuid esimese rinde
dominantide järgi võib metsa vanuseks lugeda üle 200 aasta. Sealsetest puudest tuntuimad on
Puhtu mänd ja Puhtu tamm. Puhtu mets on väga heas ökoloogilises seisundis. Metsa
looduslikule väärtusele lisanduvad ajaloost tulenev kultuuriline väärtus ja teiselt poolt
metsadünaamika uurimise headest võimalustest tulenev teaduslik väärtus
(Puhtu-Laelatu looduskaitseala ja Rame hoiuala kaitsekorralduskava 2016–2024, eelnõu koost.
PKÜ).
Kogu Puhtulaid on haruldaselt liigirikas piirkond. Kokku on Puhtulaiul registreeritud enam
kui 550 soontaimeliiki, neist rohkem kui 390 on nüüdisajal ka leitud. Kaitsealustest liikidest
kasvab Puhtulaiul muu hulgas kaunis kuldking, punane tolmpea ja Ruthe sõrmkäpp, mis on
seatud ala kaitse-eesmärgiks. Puhtulaiult on leitud kokku 47 liiki tigusid, neist 44 ka praegusajal,
liblikaid 1095 liiki. Pesitsevaid linde on Puhtus 1990. aastal registreeritud 41 liiki.
Kaitseala metsad on elupaigaks haruldastele ja ohustatud linnuliikidele.
Puhtu-Laelatu looduskaitsealal pesitseb kolm paari merikotkaid. Merikotkale soodsa seisundi
tagamiseks on oluline jätta sihtkaitsevööndites olevad metsaalad raiumata, et seeläbi oleks
tagatud liigile sobilike pesapuude ja pesitsusaegse rahu olemasolu.
Vanade lehtpuudega kooslused (laialehised metsad ja puisniidud) on äärmiselt olulised
pesitsuskohad paljudele kaitsealustele liikidele. Tüüpilised liigid on õõnetuvi, väike-kirjurähn
ja väänkael. Viimase kümnendi jooksul kogutud andmete põhjal on kaitsealal nende liikide
tüüpiline esinemiskoht Puhtulaiu laialehine mets ning Laelatu puisniit ja selle lähiümbrus.
Kaitsealustest imetajaliikidest on kaitsealal esindatud II kaitsekategooria käsitiivalised,
Kaitsealal on nahkhiired seotud eelkõige vee-elupaikadega ja hõredate puistutega, aga ka
vanade paekivist keldritega, mis sobivad neile talvitumiseks.
Kaitsealustest selgrootutest on kaitsealal esindatud teod. Kaitsealal on vasakkeermene pisitigu
arvukalt levinud Laelatu puisniidu hooldatud osades, Kasse lahe liigirikkas madalsoos ja
lodumetsas ning Puhtulaiul (Talvi, Talvi 2013). Kaitseala tervikuna võib pidada vasakkeermese
pisiteo üheks kõige olulisemaks leiukohaks Eestis (esindus- ja vastutusala). Luha-pisitigu on
23 (62)
kaitsealal leitud Laelatu puisniidu niiskematest majandatud osadest. Nii luha-pisiteole kui ka
vasakkeermesele pisiteole on oluline Laelatu puisniidu järjekindel hooldamine ja puisniidu
laiendamine. Väikest pisitigu on leitud Puhtu mereäärselt puisniidult.
Lisaks eespool kirjas olevale on Puhtu-Laelatu looduskaitseala kaitse all hoidmine põhjendatud
ka asjaoluga, et tegemist on juba praegu valdavas osas Väinamere loodus- ja linnuala koosseisus
Natura 2000 võrgustikku kuuluva alaga. Natura 2000 aladel tuleb tagada kaitstavate liikide ja
elupaikade soodne seisund. Senine kaitsekord ei ole linnu- ja loodusdirektiivi täitmiseks piisav.
Väinamere loodusala kaitse-eesmärgiks olevate ranniku- ja metsaelupaikade soodsat seisundit
ei ole võimalik tagada piiranguvööndis. Kaitseala laiendused on vajalikud, et kaitsta ja säilitada
kaitsealaga külgnevaid rahvusvahelise tähtsusega rannikulindude pesitsus- ja rändepeatuspaiku
ning looduskaitseliselt väärtuslikke ranniku- ja niidukooslusi. Kaitsealaga liidetakse piirnev
püsielupaik, piirnev hoiuala ning Väinamere hoiuala piirnev maismaaosa, kuna sarnast
kaitsekorda nõudvate ja kõrvuti asetsevate alade kaitse on ühe alana otstarbekam. Väinamere
loodus- ja linnuala piir viiakse vastavusse Puhtu-Laelatu looduskaitseala piiriga.
Kaitseala jääb rahvusvahelise tähtsusega märgalale (Ramsari alale) Puhtu-Laelatu-Nehatu.
Kaitseala aitab lisaks rahvuslikele loodusväärtustele kaitsta üleeuroopalisi loodusväärtusi ja
toetab sellega Eesti riigi rahvusvahelise kohustuse täitmist.
2.3. Kaitstava loodusobjekti tüübi valik
Alates 2003. aastast on ala kaitse all looduskaitsealana. LKS § 27 kohaselt on looduskaitseala
kaitseala looduse säilitamiseks, kaitsmiseks, taastamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks. Kuna
kaitsealal on peamiseks kaitse-eesmärgiks elupaikade kaitse ja kujundamine kaitstavate liikide
vajadustest lähtuvalt, siis rakendatakse kaitstava loodusobjektina jätkuvalt looduskaitseala.
Hoiuala kaitsekord ei võimalda rakendada mitut vajalikku piirangut (nt jahi- ja kalapüügi
reguleerimine, ajaline liikumispiirang), mis on alal kaitse-eesmärkide saavutamiseks vajalikud.
Tulenevalt LKS § 30 lõike 2 punktist 4 saab sihtkaitsevööndis kaitse-eeskirjaga seada
kaitsealuste liikide elupaigas, kasvukohas ja rändlindude koondumispaigas inimeste viibimisele
teatud piiranguid, mis on vajalikud mitme alal leiduva kaitsealuse liigi (merikotkas, samuti
niidurüdi, tiirud jt laidudel pesitsevad linnud) pesitsusedukuse tagamiseks. Seega tuleb nende
liikide elupaigad määrata kaitseala sihtkaitsevööndisse. Linnujahi pidamine häirib oluliselt
rändel peatuvaid linde. Samasugust häirimist põhjustab inimeste liikumine veealal, sh
kalapüügi eesmärgil. Liikumis- ja linnujahipiirangu seadmine ei ole võimalik hoiuala
kaitsekorraga.
Eeltoodu tõttu on põhjendatud kaitsealaga piirneva hoiuala, teise hoiuala maismaaosaja
püsielupaikade liitmine Puhtu-Laelatu looduskaitsealaga. Lisaks on sarnast kaitsekorda
nõudvate ja kõrvuti asetsevate alade kaitse ühe alana otstarbekam.
Püsielupaigana kaitstakse ainult konkreetse liigi elupaika, mitte erinevate väärtustega
looduskompleksi.
2.4. Kaitstava loodusobjekti välis- ja vööndite piir
Kaitseala piiritlemisel on lähtutud põhimõttest, et kaitsealasse on hõlmatud kaitset vajavad
24 (62)
loodusväärtused ja loodusväätustele vajalik puhver ning ala piirid peavad olema looduses
selgelt tuvastatavad ja üheselt mõistetavad. Seetõttu on piiritlemisel kasutatud selgepiirilisi ja
ajas vähe muutuvaid ning Eesti põhikaardile kantud maastikuobjekte, nagu rannajoon, teed,
elektriliinid, veekogude, sh kraavide kaldad, kiviaiad, kõlvikupiirid. Kohtades, kus
maastikulised alused puuduvad, on kasutatud piiritlemisel maakatastri andmeid ja looduses
tuvastatavate punktide vahelisi mõttelisi sirgeid. Kaitseala piir on kantud kaardile, kasutades
alusena Eesti 2015. aasta põhikaarti (mõõtkava 1 : 10 000) ja maakatastri andmeid.
Kaitseala koosneb kahest lahustükist. Merel on kaitseala välispiiriks kindlaid punkte ühendavad
mõttelised sirged, ning kaitseala piirneb kogu ulatuses Väinamere hoiualaga. Maismaal kulgeb
kaitseala piir piki teede, elektriliinialuste ja kuivenduskraavide serva või mööda kiviaedu ja
looduses selgelt jälgitavaid (metsa ja põllu) kõlvikupiire ning mööda kinnistupiire ja kindlaid
punkte ühendavaid mõttelisi sirgeid. Kaitseala piiril olevad teed on jäetud kaitsealalt välja, kuna
nende kasutamisest tulenevad häiringud pole ala kaitse-eesmärkide seisukohast olulised.
Kaitseala mandriosa jääb Risti−Virtsu maanteest lõunasse ning idapiiriks on olulises osas
Hanila−Hõbesalu maantee.
Kavandatavates piirides on kaitseala kogupindala ligikaudu 3058 ha, sellest on
sihtkaitsevööndis ligikaudu 1405 ha ja piiranguvööndis 1653 ha. Kaitseala pindalast moodustab
riigimaa ligikaudu 625 ha, reformimata riigimaad on ligikaudu 6 ha, eramaad moodustavad 501
ha, avalik-õiguslikku maad on 70 ha ning munitsipaalmaad 5 ha. Kaitseala veeala on ligikaudu
1980 ha (sellest madalad rannikujärved 150 ha ja mereala 1830 ha).
Vabariigi Valitsuse 21. jaanuari 2003. a määruse nr 18 „Puhtu-Laelatu looduskaitseala kaitse-
eeskiri” kehtestatud kaitse-eeskirja järgi on Puhtu-Laelatu looduskaitseala pindala 2773 ha, sh
sihtkaitsevööndite pindala 523 ha ja piiranguvööndi pindala 2250 ha. Võrreldes kehtiva kaitse-
eeskirjaga on kaitseala laiendatud, liidetud on piirnev Rame hoiuala (152 ha), piirnev
Väinamere hoiuala osa (118 ha) ning seni kaitseta ala kaitseala piiril (ulatuslikumad laiendused
Mõisalahe läänerannikul ligi 6 ha, Pivarootsi külas ligikaudu 7 ha, valdav osa on seotud piiri
korrigeerimisega). Kaitseala pindala suureneb umbes 285 ha võrra, sellest 270 ha oli varem
hoiualal ja 11 ha (6 ha sellest oli samal ajal ka hoiuala) moodustas püsielupaik. Uut kaitstavat
ala lisandub ligikaudu 17 ha, sellest on riigimaad ligi 0,5 ha, ja eramaad 16 ha; 0,5 ha
lisandumine on seotud piiri korrigeerimisega vastavalt uuele põhikaardile ja maakatastri
andmetele. Seni kaitse alt väljas olnud alast on valdav osa niidualad, mis moodustavad ühtse
terviku praegu kaitse all olevate kooslustega. Seni kaitse all olnud alast jääb kaitse alt välja
ligikaudu 21 ha kaitseala piiril, kus loodusväärtusi ei ole, osaliselt on põhjuseks piiri
korrigeerimine vastavalt uuele põhikaardile. Kaitse alt välja arvataval alal loodusväärtusi ei asu
ja kaitse-eesmärkide saavutamist see ei ohusta. Kaitseala piirimuudatuse tõttu viiakse
Väinamere loodus- ja linnuala piir kaitseala piiriga vastavusse.
Eelnõukohane määrus sätestab kaitseala piiride laienemise. Kaitsealaga liidetakse piirnev
Rame hoiuala ja Väinamere hoiuala piirnev rannikuala, mis muudab nende alade
kaitsekorralduse tõhusamaks. Valdavas osas ei too hoiuala arvamine kaitseala koosseisu kaasa
olulisi lisapiiranguid, kuid võimaldab kaitse-eeskirjaga lubatud ja keelatud tegevusi täpsustada.
Kaitsealaga liidetakse piirnev Rame merikotka püsielupaik.
Kaitseala ja ühtlasi kaitstava ala laiendused on vajalikud, et kaitsta ja säilitada kaitsealaga
külgnevaid looduskaitseliselt väärtuslikke niidu- ja rannikukooslusi ning ornitoloogilisest
seisukohast kõrge looduskaitselise väärtusega alasid. Puhtu-Laelatu looduskaitsealaga
piirnevad kõrge loodusväärtusega niidu- ja rannikuelupaigad moodustavad ühtse terviku juba
25 (62)
kaitse all olevate niidu- ja rannikualadega ning loodusväärtuste tervikliku kaitse tagamiseks on
kaitseala laiendamine vajalik. Samuti on kaitseala laiendus vajalik linnudirektiivi liikide, sh I
kaitsekategooria liigi tutka ning mitme II ja III kaitsekategooria linnuliigi, ning nende
elupaikade kaitseks. Väljaspool kaitseala ei ole võimalik tagada seal leiduvate kõrge
loodusväärtusega elupaigatüüpide ning kaitsealuste liikide pesitsusalade kaitset.
Pindalalised muutused eramaade osas on järgmised: Hoiualalt ja olemasolevast püsielupaigast
arvatakse eramaad sihtkaitsevööndisse 23 ha ja piiranguvööndisse 152 ha. Lisanduvast seni
kaitseta eramaast läheb sihtkaitsevööndisse 7 ha ja piiranguvööndisse 9 ha. Valdav osa
lisanduvast alast on niidualad, mis moodustavad ühtse terviku praegu kaitse all olevate
kooslustega, kusjuures sihtkaitsevööndiga liidetakse alad, et tagada elupaigatüübi rannaniidud
ja tutka ning merikotka elupaikade terviklik kaitse. Piiranguvööndiga liidetakse alad, et tagada
niiduelupaigatüüpide (looniidud, rannaniidud) terviklik kaitse. Kaitse alt arvatakse välja 5 ha
piiranguvööndis olevat eramaad, Rame merikotka püsielupaiga sihtkaitsevööndist 7 ha,
Väinamere ja Rame hoiualast kokku 7,5 ha, mille looduskaitselised väärtused ei ole säilinud,
osaliselt on põhjuseks piiri korrigeerimine vastavalt uuele põhikaardile.
Vastavalt eelnõukohasele kaitse-eeskirjale koosneb kaitseala tulenevalt kaitse-eesmärgist,
kaitsekorra eripärast ja majandustegevuse piiramise astmest kuuest sihtkaitsevööndist (Kasse,
Kõbaja laidude, Laelatu, Puhtu, Rame, Rame lahe laidude) ja kahest piiranguvööndist
(Puhtu-Laelatu, Pivarootsi). Võrreldes OÜ Elusloodus koostatud ekspertiisi kohase piiriga on
kaitseala ja sihtkaitsevööndite piiri enne eelnõu dokumentide avalikku väljapanekut osaliselt
muudetud, lähtudes eelkõige loodusväärtuste inventuuri uusimatest andmetest. Liidetud on
ekspertiisikohased Mõisalahe ja Laelatu sihtkaitsevöönd üheks Laelatu sihtkaitsevööndiks ning
Puhtu metsa ja Ännikse sihtkaitsevöönd Puhtu sihtkaitsevööndiks. Need vööndid paiknevad
kõrvuti ning nende kaitse-eesmärk ja kaitsekord on sarnane, mistõttu puudub vajadus erinevate
sihtkaitsevööndite olemasoluks.
Sihtkaitsevööndite eesmärk on looduslike ja poollooduslike koosluste, kaitstavate liikide
elupaikade ning lindude rändepeatuspaikade säilitamine. Elupaikade säilitamise kaudu hoitakse
tüüpilist maastikuilmet ja kaitstakse kogu looduse mitmekesisust. Sihtkaitsevöönditesse on
arvatud kõrgeima looduskaitselise väärtusega piirkonnad, kus asuvad I ja II kaitsekategooria
ning linnudirektiivi I lisa liigid ning väärtuslikud loodusdirektiivi elupaigatüübid.
Eelnõukohase määrusega on muudetud kehtivat tsoneeringut. Arvestades viimaste aastate
survet rannikuäärsetele elupaikadele seoses ehitus- ja arendustegevusega, on ekspert
Tsipe Aaviku hinnangul uute sihtkaitsevööndite lisamine ning olemasolevate
sihtkaitsevööndite laiendamine loodusväärtuste säilitamise seisukohalt hädavajalik. Senine
kaitsekord ei ole loodusala eesmärkide täitmiseks piisav, sest kaitse-eesmärgiks olevate metsa-
ja sooelupaikade soodsat seisundit ei ole võimalik tagada piiranguvööndis, kus asub osa
senistest kaitsealal leiduvatest metsa- ja sooelupaikadest. Loodusdirektiivi kõrge
loodusväärtusega ranniku-, soo- ja metsaelupaigatüübid on arvatud sihtkaitsevööndisse, sest
sihtkaitsevööndi kaitsekord võimaldab muu hulgas seada piiranguid kõikidele raieliikidele ja
kuivendussüsteemide hooldusele, mis on vajalikud nende elupaikade soodsa seisundi
tagamiseks.
Kaitsealuste linnuliikide pesitsusalad ja rahvusvahelise tähtsusega olulised rändeaegsed
peatuspaigad on arvatud sihtkaitsevööndisse, sest sealne kaitsekord võimaldab seada ajalisi
liikumispiiranguid, mis on oluline pesitsusedukuse ja rändeaegse rahu tagamiseks, välistada
majandustegevuse ja seada rangeid piiranguid muudele tegevustele, mis võivad ohustada
26 (62)
kaitsealuste liikide elupaikade soodsa seisundi säilimist või taastamist, sh metsaraiele,
ehitustegevusele, maaparandussüsteemide hooldustöödele ja pilliroo varumisele.
Sihtkaitsevööndi pindala on oluliselt suurenenud (varem 523 ha looduskaitsealal ja 11 ha
püsielupaik). Varem piiranguvööndis olnud kõrge ornitoloogilise väärtusega Kõbaja laidude,
rannikulõugaste, piirneva rannaala ja loodusdirektiivi metsaelupaigatüüpide kaitseks on vajalik
sihtkaitsevööndi kaitsekord; sihtkaitsevööndisse on arvatud Rame lahe laiud ning Uuluti ja
Ruilaiu laiduderühma laide 100 m ulatuses ümbritsev Rame lahe mereala, sest sihtkaitsevööndi
kaitsekord võimaldab seada vajalikke ajalisi liikumispiiranguid. Seni piiranguvööndis olnud
alast arvatakse sihtkaitsevööndisse 840 ha (sellest on ligi 181 ha era-, 477 ha riigi-, 63 avalik-
õiguslik ja 2 ha munitsipaalomand, 4 ha reformimata riigimaa ja ligi 110 ha mereala).
Kaitsealaga liidetav I kaitsekategooria linnuliigi püsielupaik ning varasema hoiuala osad, kus
asuvad kõrge väärtusega loodusdirektiivi metsa- ja sooelupaigatüübid, on arvatud
sihtkaitsevööndisse. Seni hoiualana kaitse all olnud alast arvatakse sihtkaitsevööndisse
ligikaudu 30 ha (sellest on era- 18 ha ja riigiomand 12 ha). Seni kaitseta alast arvatakse
sihtkaitsevööndisse ligikaudu 7 ha (valdavalt eraomand, 0,2 ha riigiomand).
Piiranguvöönd hõlmab majanduslikult kasutatavaid alasid, kus on hooldust vajavad
poollooduslikud kooslused, mille kaitse on tagatud ka piiranguvööndi kaitsekorraga.
Piiranguvöönd hõlmab ka alasid, kus on hoonestus ja muud rajatised, põllumaad,
väljakujunemata ja looduskaitse seisukohalt vähemväärtuslikud elupaigad, mis on siiski
olulised koosluste tervikliku kaitse tagamiseks. Piiranguvöönd toimib sihtkaitsevööndi
puhveralana.
Vööndite piiride määramisel on lähtutud kaitseväärtuste olemasolust ja kaitsekorrast tulenevast
ohutegurite vältimise võimalusest ning sellest, et piir oleks üheselt arusaadav ja looduses
tuvastatav. Piir kulgeb mööda teede, radade ja elektriliinialuste serva, rannajoont, kraavikaldaid
ning kõlvikupiire ja kiviaedu. Kohtades, kus looduses puuduvad selged piirid, kasutati looduses
tuvastatavate punktide vahelisi mõttelisi sirgeid või kinnistupiire.
Kasse lahe, Mõisalahe ja ümbritsevate rannikuelupaikade, Laelatu niidukoosluste, puisniitude
ja metsaelupaikade, kinnikasvanud Heinlahe kohale kujunenud soo- ja piirnevate
metsakoosluste ning Rame Tamme madalsoo kaitseks on moodustatud
Laelatu sihtkaitsevöönd (659 ha), mis võtab enda alla varasema Mõisa lahe laidude
sihtkaitsevööndi, niidu- ja roostikualad endisest Kasse sihtkaitsevööndist, rannikulõukad ja
piirneva rannaala varasemast Puhtu-Laelatu piiranguvööndist ning kõrge väärtusega soo- ja
metsakooslused varasemast Rame hoiualast.
Madalaveelised rannikulõukad ning piirnevad rannikualad on pesitsusalaks arvukale
linnustikule. Seal on registreeritud hüüp (2010. aasta loendusandmetel 2 paari), luha-sinirind,
rooruik, roo-loorkull, sookurg, punajalg-tilder (2010. aasta loendusandmetel 3 paari), hänilane,
sinirind, punaselg-õgija, väänkael, vööt-põõsalind ning läbirändel peatub tutkas (I kategooria
kaitsealune liik). Jäävabadel talvedel on rannikulõukad oluliseks peatuskohaks talvituvatele
veelindudele. Lahtede rannikul on inventeeritud elupaigatüübid rannaniidud (1630*) ja
laialehised metsad (9020), mille esinduslikkus on hinnatud kõrgeks (OÜ Metsaruum, ekspert
M. Talvis 2012).
Vööndisse jääb väga kõrge loodusväärtusega Laelatu puisniit (6530*) ning laialehine mets
(9020*, saarik), mille esinduslikkus on hinnatud kõrgeks ja väga kõrgeks (OÜ Metsaruum,
ekspert M. Talvis 2012). Seal pesitsevad kaitsealustest liikidest väike-kirjurähn, valgeselg-
27 (62)
kirjurähn, händkakk, väänkael ja sookurg. Vööndisse jääb kinnikasvav Heinlaht ulatusliku
roostikualaga ja piirneva saarikuga. Seal paiknevad loodusdirektiivi elupaigatüübid lubjarikkad
madalsood lääne-mõõkrohuga (7210*) ja niiskuslembesed kõrgrohustud (6430; ELF, eksperdid
H. Öövel ja M. Tiido 2010), mille looduskaitseline väärtus on hinnatud kõrgeks ja esinduslikkus
arvestatavaks, ning laialehised metsad (9020*, OÜ Metsaruum, ekspert M. Talvis 2012).
Kaitseala on laiendatud piirneval rannaniidualal Virtsu alevikus Allika (19502:003:0124), Maia
(19502:003:0032), Kase (19502:003:0138) ja Möldre (19502:003:0036) maaüksusel piiri
korrigeerimise käigus. Laelatu sihtkaitsevööndi piir ja ühtlasi kaitseala välispiir kulgeb
Mõisalahe kaldast kuni 250 m kaugusel, järgides roostiku ja põllu vahelist kõlvikupiiri;
kohtades, kus kõlvikupiir on tugevalt liigendunud või ebaselge, on piiri parema jälgitavuse
huvides kasutatud ligilähedaselt samal kaugusel kulgevaid mõttelisi sirgeid, mille otsapunktide
koordinaadid on X 473 327,268 Y 6 494 543,041; X 473 357,001 Y 6 494 509,968;
X 473 389,937 Y 6 494 395,935; X 473 403,011 Y 6 494 365,979; ja X 473 437,933
Y 6 494 304,081.
Laelatu sihtkaitsevööndi piiriks ja ühtlasi kaitseala välispiiriks Mõisalahe ja Kasse lahe
põhjarannikul on Risti-Virtsu-Kuivastu-Kuressaare maantee teemaa serv ja elektriliinialune:
piir kulgeb valdavalt mööda kinnistupiire ja 8 m kaugusel elektriliinist nii, et elektriliin jääb
kaitsealast välja. Katastritunnusega 19502:001:0460 maaüksusel on piiri nurgapunkti
koordinaadid X 474 083,829 Y 6 495 146,877. Kasse lahe idarannikul ulatub vöönd ja ühtlasi
kaitseala Hanila küla põldudeni ja piiriks on kõlvikupiir, pinnastee serv või kiviaed. Heinlahe
põhjaosas ulatub Laelatu sihtkaitsevööndi piir vana raudteetammini, idaosas kuni
Hanila–Hõbesalu maanteeni. Vööndi ja ühtlasi kaitseala välispiir kulgeb mööda kinnistupiire.
Heinlahest lõunas ulatub vöönd Hanila-Hõbesalu maanteeni, kusjuures piir kulgeb mööda
teemaaüksuse piiri, ning metsaserva Laelatu tee ääres olevate Rame küla põldudeni; piiriks on
kõlviku- ja kinnistupiirid (piir piiranguvööndiga). Laelatu sihtkaitsevööndisse jääb Rame lahe
rannikuala vanast raudteetammist ja Laelatu teest lõunas. Laelatu sihtkaitsevööndi lõunapiiriks
on kinnistupiirid ja Rame lahe rannajoon, väiksemates lõikudes tee või kraavi serv (piir
Puhtu-Laelatu piiranguvööndiga); piiri nurgapunktide koordinaadid on X 475 679,294
Y 6 493 893,212; X 475 717,060 Y 6 493 872,623; X 475 711,137 Y 6 493 857,357;
X 475 741,856 Y 6 493 842,281. Laelatu maaüksus (19502:001:0150), kus asub Laelatu
bioloogiajaam, on arvatud Puhtu-Laelatu piiranguvööndisse.
Laelatu sihtkaitsevööndisse on arvatud lahustükina osa varasemast Rame hoiualast Laelatu
teest lõunas: Rame Tamme madalsoo koos ümbritsevate metsakooslustega. Seal asuvad
loodusdirektiivi elupaigatüübid liigirikkad madalsood (7230), allikad ja allikasood (7160),
soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*) ning laialehised metsad (9020*; OÜ Metsaruum, ekspert
M. Talvis 2012). Sihtkaitsevööndi lahustüki piir piiranguvööndiga kulgeb mööda kinnistupiire
ja neid ühendavaid mõttelisi sirgeid, mille otsapunktide koordinaadid on X 476 320,067
Y 6 493 407,848; X 476 498,746 Y 6 493 487,784; X 476 821,739 Y 6 493 300,875;
X 476 688,724 Y 6 493 206,658 ja X 476 612,168 Y 6 493 166,838; X 476 532,430
Y 6 493 007,830; vööndi lõunapiiriks on metsaserv ning läänepiiriks ja ühtlasi kaitseala
välispiiriks kinnistupiirid.
Kasse sihtkaitsevöönd on moodustatud I kaitsekategooria liigi merikotka kaitseks. Võrreldes
kehtiva kaitse-eeskirjaga on eelnõukohaselt Kasse sihtkaitsevööndi piire oluliselt vähendatud.
Vööndisse jääb vaid ala, kus on vajalik ajaline liikumispiirang, mis peab tagama
I kaitsekategooria liigi merikotka häirimatuse pesitsusajal. Valdavalt jääb 27 ha pindalaga
vöönd riigimaale ja reformimata riigimaale. Kasse sihtkaitsevöönd piirneb kogu ulatuses
28 (62)
Laelatu sihtkaitsevööndiga: Kasse lahe rannikul on piiriks kinnistupiirid ja nende nurgapunkte
ühendavad mõttelised sirged, põhja-, ida-, ja lõunakaares on piiriks kraavi serv, kusjuures kraav
jääb Kasse sihtkaitsevööndist välja.
Puhtu laialehise metsa (9020*; OÜ Metsaruum, ekspert M. Talvis 2012), Puhtulaiul ja
Virtsu poolsaare lõunarannikul asuvate poolloodulike niidukoosluste ja rannikuelupaikade ning
I kaitsekategooria liigi merikotka kaitseks on moodustatud Puhtu sihtkaitsevöönd (varem oli
see Puhtu-Laelatu piiranguvöönd). Sihtkaitsevööndi kaitsekord on vajalik, sest see võimaldab
seada metsaelupaiga, sh merikotka pesapuu ümbruse metsa kaitseks vajalikke raiepiiranguid.
Eraldi sihtkaitsevööndit, kus oleks merikotka pesitsusajal liikumispiirang, ei ole moodustatud,
sest poolsaare ajaline sulgemine liikumiseks oleks ebaproportsionaalne võrreldes saavutatava
efektiga. Metsa serva kitsa väikesepindalalise sihtkaitsevööndi moodustamine ei ole mõistlik,
sest see on raskesti piiritletav, ja tõenäoliselt ei ole ka vajalik.
Ala on määratud sihtkaitsevööndiks, sest seal asuvad esmatähtsad ja kõrge loodusväärtusega
elupaigatüübid rannaniidud ja lood (1630* ja 6280*), väiksemal pindalal ka puisniidud (6530*)
ja kuivad niidud lubjarikkal mullal (6210*; PKÜ, ekspert M. Mesipuu 2009, 2010; OÜ
Metsaruum, ekspert M. Talvis 2012). Rannikualad ja madalaveeline Ännikse laht on olulised
rannikulinnustiku pesitsus- ja kurvitsaliste toitumisalad ning jäävabadel talvedel oluline
peatuskoht talvituvatele veelindudele. Puhtu sihtkaitsevööndisse on arvatud ka Puhtulaiust itta
jäävad Adralaid, Kõverlaid ja nimeta laiud nende ümber ning Puhtulaiust lõunasse jääv
Laususäär.
Kaitsealast arvatakse välja Virtsu alevikus maaüksus Rahu tn 11 (19502:003:0084), osaliselt
maaüksused Oti (19502:003:0118) ning maaüksused katastritunnusega 19502:003:0040 ja
19502:003:0152, valdavalt pinnastee ja põhja pool asuva elektriliini vahele jääv ala.
Sihtkaitsevööndi ja ühtlasi kaitseala välispiir kulgeb mööda tee serva nii, et tee jääb välja,
kusjuures maaüksus Rahu tn 11 jääb tervikuna välja. Sellel kaitseala piirile jääval alal
kaitseväärtusi registreeritud ei ole (noor männik; OÜ Metsaruum, ekspert M. Talvis 2012), piir
muutub paremini jälgitavaks ning ala väljaarvamine ei ohusta kaitse-eesmärgi saavutamist.
Ligikaudu 146 ha pindalaga vööndi piir kulgeb valdavas osas mööda Rame lahe ja Väinamere
rannajoont (piir Puhtu-Laelatu piiranguvööndiga), maismaal kulgeb põhjapiir (ühtlasi kaitseala
piir) piki niidualale lähima tee ja elektriliinialuse serva, kinnistupiiri ning mööda kraavi kallast,
kusjuures kraav jääb kaitsealale, sest see võimaldab seada kraavi hooldusele tingimusi, mis on
vajalikud märgalakoosluste säilitamiseks. Kaitseala piiril olev tee jääb kaitsealast välja.
Rame lahe põhjarannikul kulgeb piir mööda kindlaid punkte ühendavaid mõttelisi sirgeid nii,
et kaitset vääriv niiduala jääb kaitsealale. Mõtteliste sirgete nurgapunktide koordinaadid on
X 471 592,663 Y 6 491 668,946; X 471 705,669 Y 6 491 693,506; X 471 714,426
Y 6 491 747,314; X 471 796,611 Y 6 491 767,264; X 472 141,572 Y 6 491 822,384;
X 472 148,950 Y 6 491 853,090; X 472 335,851 Y 6 491 898,206; X 473 683,852
Y 6 492 165,873; X 473 692,928 Y 6 492 159,247; X 472 795,921 Y 6 491 882,969;
X 472 782,040 Y 6 491 804,970 ja X 472 753,077 Y 6 491 876,965.
Puhtu tee 13 // Puhtu ornitoloogiajaama maaüksusel (19502:003:0143) olevad õuealad ja
hoonete lähiümbrus jäävad Puhtu-Laelatu piiranguvööndisse. Vööndite piir kulgeb mööda
kõlvikupiiri ja tee serva (piirnev tee jääb piiranguvööndisse) ning mööda mõttelisi sirgeid, mille
otsapunktide koordinaadid on X 474 031,256 Y 6 491 847,936; X 474 042,022
Y 6 491 823,010; X 474 029,941 Y 6 491 818,045; X 474 021,003 Y 6 491 837,078;
29 (62)
X 474 026,962 Y 6 491 840,057; ja X 474 024,573 Y 6 491 845,692.
Võrreldes ekspertiisikohase kaitse-eeskirjaga on sihtkaitsevööndi piiri osaliselt muudetud
Uuetoa (19502:001:0146) ja Merepõhja (19502:001:0237) maaüksusel ning maaüksusel
katastritunnusega 19502:001:0147, kus asuvad elupaigatüübid ja endine taluõuekoht on arvatud
piirnevasse piiranguvööndisse.
Rame merikotka pesapaiga ning kõrge looduskaitseväärtusega Rame Saariko soo, kus asub
väga kõrge esinduslikkusega elupaigatüüp lubjarikkad madalsood lääne-mõõkrohuga (7210*;
OÜ Metsaruum, ekspert M. Talvis 2012), kaitseks on moodustatud Rame sihtkaitsevöönd
(varasem Rame hoiuala ja püsielupaik). Kaitstava ala piire on laiendatud
Saariko (19502:001:0521) maaüksusel, et piir oleks selgelt jälgitav. Kuna tegemist on valdavas
osas praegugi püsielupaiga sihtkaitsevööndiga, siis olulisi lisapiiranguid piirneva ala
kaitsealaga liitmine ei sätesta. Ala liitmine kaitsealaga on vajalik, et tagada elupaiga
terviklikkus.
Ligi 20 ha pindalaga Rame sihtkaitsevööndi läänepiiriks ja ühtlasi kaitseala piiriks on metsa
servas olev kiviaed, piirnev põlluala jääb kaitsealast välja. Vööndi lõunapiir ja ühtlasi kaitseala
piir kulgeb mööda elektriliinialuse serva, põhjapiir mööda kinnistupiiri piki Rame tee serva.
Vööndi idapiiriks Puhtu-Laelatu piiranguvööndiga on olemasolev looduses jälgitav kiviaed,
katastripiir ning kindlaid punkte ühendav mõtteline sirge, mille otsapunktide koordinaadid on
X 476 203,276 Y 6 492 367,151 ja X 476 194,475 Y 6 492 192,071. Piiritlemisel on lähtutud
sellest, et kaitsealuse liigi pesapaikade ümber jääb 200 m raadiuses metsaala ja kõrge
loodusväärtusega sooala jääb tervikuna sihtkaitsevööndisse.
Rame lahe laiud (varasem Rame lahe laidude, Ulluta ja Ruilaiu sihtkaitsevöönd) ja piirnev
madalaveeline mereala ligikaudu 100 m raadiuses Uuluti ja Ruilaiu laiduderühma ümber on
määratud Rame lahe laidude sihtkaitsevööndisse. Laiud ja neid ümbritsevad madalad
merealad on olulised pesitsevate rannikulindude elupaigad ning olulised kurvitsaliste
toitumisalad. Ruilaiul ja ümbritsevatel väikesaartel registreeriti 2007. aasta loenduse käigus
6 paari punajalg-tildreid, jõgitiir, väiketiir, randtiir, liivatüll, punaselg-õgija ja vööt-põõsalind.
2013. aasta väikesaarte haudelinnustiku seire käigus registreeriti Ruilaiul, Ahesäärel ja
Kilbisäärel kokku 441 haudepaari, sh ristpart, 2 paari punajalg-tildreid, 2 paari liivatülle, 6 paari
jõgitiire, 150 paari randtiire ja väiketiir. Uuluti laiul registreeriti 2007. aasta loenduse käigus
I kaitsekategooria liik niidurüdi, 4 paari randtiirusid, jõgitiir, liivatüll, 5 paari punajalg-tildreid,
1 sookurepaar, ristpart, mustsaba-vigle, punaselg-õgija ja 12 paari vööt-põõsalinde.
Väiksematel madalatel laidudel Uuluti ja mandri vahel pesitseb randtiir (2010. aasta
loendusandmetel 20 paari) ja punajalg-tilder, kellele on madalad pagurannad oluliseks
toitumisalaks. 2013. aasta väikesaarte haudelinnustiku seire käigus registreeriti Uuluti laiul
218 haudepaari, sh randtiir, jõgitiir, 4 paari liivatülle, 3 paari punajalg-tildreid, roo-loorkull,
2 paari ristparte, mustsaba-vigle, suurkoovitaja, punaselg-õgija ja 8 paari vööt-põõsalinde.
Linnustiku häirimatuse ja kaitse tagamiseks on laidudel ja neid ümbritseval madalal merealal
vajalik ajaline liikumispiirang.
166 ha pindalaga Rame lahe laidude sihtkaitsevööndi piir kulgeb Uuluti ja Ruilaiu
laiduderühma ümber veealal nii, et moodustub 100 m puhverala laidude rannajoonest ning
teistel Rame lahe laidudel on vööndi piiriks laidude rannajoon.
Kaitseala lahustükina on moodustatud Kõbaja laidude ja seal pesitseva linnustiku kaitseks
Kõbaja laidude sihtkaitsevöönd. Eelnõukohase määrusega on laiendatud Kõbaja laidude
30 (62)
sihtkaitsevööndit. Võrreldes kehtiva kaitsekorraga on sihtkaitsevööndisse arvatud varem
piiranguvööndisse kuulunud Maielaid ja Kingissepalaid, kuna need on olulised lindude
pesitsusalad. 2009. aasta loendusel registreeriti Kõbaja laidudel kokku 962 haudepaari, sh
62 paari hahkasid ja 7 paari hallhanesid (ekspert E. Mägi). Laidudel on registreeritud
II kaitsekategooria liigid merivart ja tutt-tiir, III kaitsekategooria liigid randtiir, jõgitiir,
väiketiir, liivatüll, punajalg-tilder. Kõbajad on väike- ja tutt-tiiru jaoks olulised pesitsuspaigad.
Oluline pesitsusala on Kõbajad tõmmuvaerale ja liivatüllile.
Lindude pesitsusedukuse tagamiseks on vajalik ajaline liikumispiirang. 386 ha vöönd hõlmab
laiud ja neid ümbritseva hulknurkse kujuga mereala 300–500 m laidude rannajoonest, mille
nurgapunktide koordinaadid on X 470 480,9 Y 6 496 288,3; X 471 916 Y 6 495 518,5; X
472 030,7 Y 6 494 782,4; X 470 781,4 Y 6 493 671,5 ja X 469 363,2 Y 6 495 521,9. Laidudel
on valdavalt riigimaa.
Puhtu-Laelatu piiranguvööndisse on arvatud Rame lahe idarannikul ja Pivarootsi rannikul
asuvate poollooduslike koosluste esinemisala (varasem Puhtu-Laelatu piiranguvöönd ja
Rame hoiuala ja Väinamere hoiuala) Hanila-Hõbesalu maanteest läänes. Seal asuvad
esmatähtsad ja kõrge loodusväärtusega elupaigatüübid rannaniidud ja lood (1630* ja 6280*),
väiksemal pindalal ka puisniidud (6530*) ja kuivad niidud lubjarikkal mullal (6210*; PKÜ,
ekspert M. Mesipuu 2009, 2010; OÜ Metsaruum, ekspert M. Talvis 2012). Rannikualad on
olulised rannikulinnustiku pesitsus- ja kurvitsaliste toitumisalad. Rame lahe idarannikul on
2010. aasta loenduse käigus registreeritud ligi 30 paari punajalg-tildrit, sookurg,
punaselg-õgija, vööt-põõsalind ja valgeselg-kirjurähn.
Pivarootsi külas Uus-Meremäe (19502:001:0800) maaüksusel on kaitstava ala piiri muudetud.
Kaitsealale ei ole arvatud maaüksusele jäävat kaitseala piiril olevat õueala, kus kaitstavaid
elupaigatüüpe ei ole (varem Rame hoiuala). Piiranguvööndi ja ühtlasi kaitseala välispiir kulgeb
piki õueala piiril oleva tee serva nii, et tee jääb kaitsealast välja, piki kraavi kallast nii, et kraav
jääb kaitsealale, piki kiviaeda ja mööda kindlaid punkte ühendavaid mõttelisi sirgeid, mille
otsapunktide koordinaadid on X 475 937,103 Y 6 490 147,394; X 475 946,032
Y 6 490 116,663; X 475 983,145 Y 6 490 101,717; X 475 992,186 Y 6 490 075,723;
X 476 051,797 Y 6 490 036,755 ja X 476 051,651 Y 6 490 016,884.
Rätsepa (19502:001:0234) maaüksuse lõunaosas ei ole kaitsealasse arvatud ala, kus on rajatud
tiik ja kaitstavaid elupaigatüüpe ei ole. Piiranguvööndi ja ühtlasi kaitseala välispiir kulgeb
mööda tee serva nii, et tee jääb kaitsealast välja, mööda metsa piiri ning mõttelisi sirgeid, mille
otsapunktide koordinaadid on X 476 060,013 Y 6 490 471,008; X 475 988,018
Y 6 490 471,008 ja X 475 987,957 Y 6 490 394,370.
Puhtu-Laelatu piiranguvööndiga on liidetud vööndi kagupiiril asuv Väinamere hoiuala osa, kus
asuvad looduskaitse seisukohalt väärtuslikud rannikuelupaigad ja poollooduslikud kooslused:
rannaniidud (1630*), kuivad niidud lubjarikkal mullal (6210*), kadastikud (5130) ja liigirikkad
madalsood (7230; TÜ GI, ekspert A. Palo 2010) ning Täiksi laiust idas olevas lahes asuvatel
laidudel olevad maaüksused katastritunnusega 19502:001:0214, 19502:001:0215 ja
19502:001:0216.
Kaitstavat ala on laiendatud Pivarootsi külas Piiva (19502:001:0190) maaüksusel ja kaitsealaga
on liidetud osaliselt Pivasauna (19502:001:0311) maaüksus Pivarootsi külas.
Puhtu-Laelatu piiranguvööndisse on arvatud varem Väinamere hoiualaga ja kaitsealaga
piirnenud 7 ha suurune looniiduala – väga esinduslik esmatähtis loodusdirektiivi elupaigatüüp
31 (62)
lood (6280*). Konkreetse looala kaitsealaga liitmise ettepanek on esitatud ka Tartu Ülikooli
geograafia osakonna ekspertide koostatud Väinamere hoiuala elupaikade inventuuri aruandes
(2010). Põhjaosas on piiranguvööndi ja ühtlasi kaitseala välispiiriks kiviaed, idas maanteeserv
ja kinnistupiir.
Kadakapõllu maaüksusel (19502:001:0303; varem Väinamere hoiualal) ida poole pinnasteed
jääv 0,5 ha ala ei ole kaitseala koosseisu liidetud. Kuna kaitse alt välja arvataval alal
looduskaitseliselt väärtuslikke elupaiku ei ole, ei ohusta see loodusala kaitse-eesmärkide
saavutamist, kuid kaitseala piir muutub selgemaks.
Puhtu-Laelatu piiranguvööndisse on arvatud ka alad, kus asuvad elupaigad ei ole inventuuri
tulemusel määratud kõrge loodusväärtusega elupaigatüüpideks (metsa- ja niidualad) ja kus
toimub arendustegevus (osaliselt varasem Puhtu-Laelatu piiranguvöönd, Rame hoiuala ja
Väinamere hoiuala osa). Piiranguvööndis asuvad õue- ja puhkealad, kultuurrohumaad,
majandusmetsad, looduskaitseliselt vähemväärtuslikud poollooduslikud kooslused, mis on
olulised puhvrina kõrge väärtusega ranniku-, niidu- ja metsakooslustele ning linnuliikide
elupaikadele, ja potentsiaalselt sobivad kaitstavate liikide esinemisalad. Piiranguvöönd aitab
säilitada maastiku terviklikkust ja leevendada negatiivset mõju sihtkaitsevööndis olevatele
kooslustele (eelkõige ehituslike, metsanduslike ja maaparanduslike tegevuste tulemusel
veerežiimi muutmist ja väärtuslike koosluste hävimist).
Puhtu-Laelatu piiranguvööndi ja ühtlasi kaitseala välispiiriks kasutatud mõtteliste sirgete
otsapunktide koordinaadid on X 475 704,820 Y 6 492 862,990; X 475 656,930
Y 6 492 768,330; X 475 664,803 Y 6 492 714,139; X 474 805,468 Y 6 491 568,614;
X 474 853,646 Y 6 491 563,504; X 476 256,464 Y 6 489 990,952; X 476 404,923
Y 6 490 019,017; X 476 420,447 Y 6 490 012,060; X 476 684,370 Y 6 490 009,770 ja punkt
katastritunnusega 19502:001:0543 maaüksuse edelanurgas.
Puhtu-Laelatu piiranguvööndisse on arvatud ka Rame lahe mereala, mis ei jää Rame lahe
laidude sihtkaitsevööndisse. Maismaa pool on piiranguvööndi ja ühtlasi kaitseala välispiiriks
rannajoon, mere poolt on piiranguvöönd ja ühtlasi kaitseala piiritletud järgmiseid kindlaid
punkte ühendavate mõtteliste sirgetega põhimõttel, et poolsaari eraldavad varjulised lahed ja
laiduderikas madalam meri jääb kaitsealale: X 471 453,114 Y 6 491 196,412; X 471 525,038
Y 6 489 730,047; X 475 809,380,4 Y 6 487 650,240 ja X 476 776,277 Y 6 488 155,699.
Puhtu-Laelatu piiranguvööndi pindala on 1618 ha ning see koosneb lahustükkidest.
Piiranguvööndi piir ühtib sihtkaitsevööndi piiridega ja kaitseala välispiiriga.
Kaitseala lõunaosas on moodustatud Pivarootsi piiranguvöönd (35 ha, varasem Väinamere
hoiuala), kus erinevalt ülejäänud kaitseala osast on linnujaht lubatud. Täiksi laiust lõunasse jääv
ala on Massu jahiseltsi ainuke linnujahi piirkond. Puhtu-Laelatu ja Pivaroorsi piiranguvööndi
vaheline piir kulgeb mööda kinnistupiire, merealal on piiriks mõttelised sirged otsapunkti
koordinaatidega X 477 229,464 Y 6 488 392,609; X 476 776,277 Y 6 488 155,699;
X 476 776,682 Y 6 488 435,278. Pivarootsi piiranguvööndi ida- ja ühtlasi kaitseala välispiir
kulgeb mööda lastelaagrini viiva tee serva nii, et tee jääb kaitsealast välja, ja mööda
kinnistupiire.
2.5. Kaitsekord
32 (62)
2.5.1. Kaitsekorra kavandamine
Kaitseala kaitsekorra väljatöötamisel on arvestatud kaitsealal leiduvaid loodusväärtusi ning
kaitse-eeskirja, kaitseala tsoneeringu ja kaitseala kaitsekorra kohta koostatud eksperdiarvamust
(Pärandkoosluste Kaitse Ühing, ekspert T. Aavik 2008; Elusloodus OÜ eksperdid U. Timm ja
P. Kiristaja 2013). Muudetud on T. Aaviku koostatud ekspertiisijärgse määruse eelnõu
mõningaid sätteid, kuna need ei olnud kooskõlas looduskaitseseadusega.
Haudelinnustiku kohta pärinevad andmed 2008., 2009. ja 2010. aastal tehtud linnuloenduse
tulemustest (ornitoloogid Eve Mägi, Triin Paakspuu ja Olavi Vainu). Lisaks asuvad
Puhtu-Laelatu looduskaitsealal meresaarte haudelinnustiku riiklikud seirealad, kus seiratakse
haudelinde perioodiliselt, viimati 2013. aastal. Loodusdirektiivi elupaigatüübid on
inventeerinud 2012. aastal OÜ Metsaruum (ekspert Marje Talvis „Puhtu-Laelatu
looduskaitseala ja Rame hoiuala (osa Väinamere loodus- ja linnualast) metsa- ja
niiduelupaigatüüpide inventuuri taastamis- ja hooldamisjuhend”), mille käigus registreeriti ka
kaitstavad taimeliigid. Lisaandmed kaitstavate taimeliikide kohta on registreerinud Toomas
Kukk (2008–2010; Puhtu taimeliikide loend ja Laelatu taimeliikide loend), MTÜ Käoraamat
(2015) ja Arno Peksar. Kaitse-eesmärgiks olevad I ja II kaitsekategooria liigid on kantud
keskkonnaregistrisse, laidudel pesitsevad ja rändlinnuliigid on dokumenteeritud
seirearuannetes.
Niiduelupaigatüübid on inventeerinud 2009. ja 2010. aastal Pärandkoosluste Kaitse Ühing
(ekspert Meeli Mesipuu, valitud niidualadel tehtud poollooduslike koosluste inventuur).
2010. aastal tegi elupaigatüüpide inventuuri, sh andis kaitsekorralduslikud soovitused kaitseala
laiendusele Väinamere hoiuala piires, Tartu Ülikooli geograafiaosakond (ekspert Anneli Palo,
„Läänemaal, k.a Vormsi saarel, ja Pärnumaal paikneva Väinamere hoiuala loodusdirektiivi
elupaikade inventeerimise ja kaitsekorralduslike soovituste andmise aruanne”). Parandusi ja
täiendusi niiduelupaigatüüpide inventuurides on tehtud koosluste taastamis- ja hooldustööde
kooskõlastuse ja kontrolli käigus. Poollooduslikud kooslused on kantud keskkonnaregistrisse
ja need andmed on aluseks poollooduslike koosluste hooldustoetuste taotlemisel. Sooelupaiku
on inventeeritud Eestimaa Looduse Fondi koordineeritud üle-eestilise soode inventuuri käigus
(2010, projekt „Eesti soode looduskaitseline hindamine”). Mõisalahe ja Kasse lahe
veetaimestikku on uurinud Eesti Maaülikooli teadlased (Karus ja Feldmann 2012).
Kaitse-eeskirjaga kehtestatavad piirangud on sätestatud ulatuses, mis tagab kaitsealal esinevate
liikide ja looduslike elupaikade soodsa seisundi ning on proportsionaalne saavutatavale efektile.
Leebem kaitserežiim seaks ohtu kaitseala kaitse-eesmärkide saavutamise ja kaitseväärtuste
säilimise. Puhtu-Laelatu looduskaitsealal vastab valdav osa niidualadest loodusdirektiivi
niiduelupaigatüüpide kriteeriumitele, sookooslused on looduslikus seisundis ning
metsakooslused inimtegevusest vähe mõjutatud. Kaitseala vee- ja rannikuala asustavad
väheneva arvukusega linnuliigid.
Kaitseala kaitse-eeskiri seab kitsendused omandiõigusele (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32,
edaspidi PS). Keskkonda mõjutava tegevuse õigusliku regulatsiooni aluseks on
PS §-st 5 tulenev loodusvarade ja loodusressursside kui rahvusliku rikkuse säästva kasutamise
põhimõte. Elu- ja looduskeskkonna säästmise ja sellele tekitatud kahju hüvitamise kohustus
tuleneb PS §-st 53. Tulenevalt PS §-dest 5, 32 ja 53 ning keskkonnaseadustiku üldosa seaduse
ja looduskaitseseaduse alusel võib omandiõigust piirata. Omandiõiguse põhiolemuse
säilimiseks peavad seadusest tulenevad piirangud olema proportsionaalsed ehk piirangu
33 (62)
eesmärgi saavutamiseks sobivad, vajalikud ja mõõdukad. Kaitse-eeskirjaga piirangute
seadmise eesmärk on alal leiduvate loodusväärtuste säilimine. Ühtlasi täidetakse loodus- ja
linnudirektiivist riigile tulenev kohustus tagada loodusväärtuste kaitse Natura 2000 võrgustiku
alal. Neid eesmärke saab lugeda õiguspäraseks, kuna abinõud, mis soodustavad eesmärgi
saavutamist, on õiguslikult sobivad: kaitseala moodustamine ja loodusväärtusi kahjustavate
tegevustele piirangute seadmine aitab kaasa kaitseala eesmärkide täitmisele. Abinõu on vajalik,
kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise isikut vähem koormava abinõuga, mis on
vähemalt sama efektiivne. Kaitse-eeskirja regulatsiooni eesmärgi (loodusväärtuste säilimine)
täitmiseks ei ole muid vähemalt sama efektiivseid, kuid isikuid vähem koormavaid meetmeid.
Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt isikutele antud õigusesse
sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Eesti ja Euroopa
loodusväärtuste säilimine on oluline eesmärk. Alale kaitse tagamisega ja tegevustele piirangute
seadmisega ala loodusväärtused säilivad, loodusväärtusi kahjustavate tegevuste elluviimisel
need hävivad.
Metsamajanduse, kalapüügi ja jahindusega seotud ettevõtluse korral on teada risk, et tegevust
ei saa võimaldada juhul, kui see kahjustab loodust või elukeskkonda. Ettevõtlusvabadus ei anna
isikule õigust nõuda rahvusliku rikkuse ega riigi vara kasutamist oma ettevõtluse huvides.
Omandiõigus ja ettevõtlusvabadus ei ole piiramatud õigused. Kaitse-eeskirjaga alale seatud
eesmärk kaalub üles omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riive.
Vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele on kaitseala tsoneeritud
kuueks sihtkaitsevööndiks ja kaheks piiranguvööndiks. Võrreldes kehtiva kaitse-eeskirjaga,
muutub kaitseala tsoneering ja kaitsekord. Puhtu-Laelatu looduskaitseala, Rame hoiuala ja
Väinamere hoiuala on arvatud Natura 2000 võrgustikku Väinamere loodus- ja linnuala
koosseisus. Natura 2000 aladel tuleb tagada kaitstavate liikide ja elupaikade soodne seisund.
Senine kaitsekord ei ole loodusdirektiivi täitmiseks piisav, sest kaitse-eesmärgiks olevate
niidu-, soo- ja metsaelupaikade soodsat seisundit ei ole võimalik piiranguvööndis tagada.
Puhtu-Laelatu looduskaitseala kaitse-eeskirja kehtestamise tõttu tunnistatakse kehtetuks
Vabariigi Valitsuse 21. jaanuari 2003. a määrus nr 18 „Puhtu-Laelatu looduskaitseala kaitse-
eeskiri”, millega on kehtestatud Puhtu-Laelatu looduskaitseala seni kehtinud piir ja kaitsekord.
Ühtlasi muudetakse Vabariigi Valitsuse 28. veebruari 2006. a määrust nr 59 „Hoiualade kaitse
alla võtmine Lääne maakonnas” (edaspidi hoiualade määrus): kehtetuks tunnistatakse § 1 lõike
1 punkt 23, millega on võetud kaitse alla Rame hoiuala ja muudetakse § 1 lõike 1 punkti 28
alusel kaitse alla võetud Väinamere hoiuala piiri. Hoiualade määruse lisas esitatud kaart
„Rame” tunnistatakse kehtetuks ning Väinamere hoiuala kaart „Väinameri 6” asendatakse
käesoleva eelnõu lisas esitatud kaardiga. Hoiualade määruse muutmisega ei kaasne
kaitseväärtustega alade kaitse alt välja arvamist, muutub vaid kaitstava loodusobjekti tüüp ja
kaitsekord ning täpsustatud on kaitstava ala välispiiri vastavalt põhikaardile.
Rame hoiuala liidetakse Puhtu-Laelatu looduskaitsealaga, et kehtestada loodusväärtuste
kaitseks piisavad kitsendused ja täpsustada lubatud tegevusi ning tagada elupaigatüüpide,
kaitstavate liikide kasvukohtade ja elupaikade piisav kaitse. 13 ha Rame hoiualast määratakse
Puhtu-Laelatu looduskaitseala Rame sihtkaitsevööndisse. Alal asub I kaitsekategooria liigi
püsielupaik ning sihtkaitsevööndi kaitsekord on vajalik liigi pesitsusedukuse tagamiseks. 17 ha
Rame hoiualast arvatakse Puhtu-Laelatu looduskaitseala Laelatu sihtkaitsevööndi koosseisu, et
tagada metsa- ja sookoosluste soodne seisund. Puhtu-Laelatu piiranguvööndisse on määratud
need varasemad Rame hoiuala osad (121 ha), kus asuvad poollooduslikud kooslused,
34 (62)
metsakooslused, mis ei ole inventuuri tulemusel määratud kõrge loodusväärtusega
elupaikadeks, põllualad või kus toimub arendustegevus. Piiranguvööndi kaitsekord on piisav
seal asuvate loodusväärtuste kaitseks. Kaitse alt arvatakse välja Pivarootsi külas 7 ha ala
kaitseala piiril, kus kaitstavaid elupaigatüüpe ei esine.
Väinamere hoiuala piiri muudetakse vastavalt Puhtu-Laelatu looduskaitseala kavandatavatele
piiridele, põhikaardile ja maakatastri andmetele. 83 ha Väinamere hoiualast liidetakse Puhtu-
Laelatu looduskaitseala Puhtu-Laelatu piiranguvööndiga ning 34 ha Pivarootsi
piiranguvööndiga, et tagada kogu rannikuala kaitse ja rannikuelupaikade soodne seisund.
Piiranguvööndi kaitsekord on piisav sealsete poollooduslike ja rannikuelupaikade soodsa
seisundi tagamiseks. Kaitse alt arvatakse välja Pivarootsi külas 0,5 ha ala kaitseala piiril, kus
kaitstavaid elupaigatüüpe ei ole. Kaitse alt avatakse välja Virtsu alevikus Virtsu praamisadama
kaubakai ja kahe kai vaheline mereala (8 ha).
Lääne maakonnas asuva Väinamere hoiuala muudatuste-eelne pindala on 66 312 ha. Pärast
rannikualade liitmist Puhtu-Laelatu looduskaitsealaga, piiride üldist korrigeerimist ja määruse
kehtestamist on Lääne maakonnas asuva Väinamere hoiuala pindala 66 201 ha (siinkohal on
arvestatud enne 2017. a haldusreformi kehtinud maakondade vahelise piiriga).
Piirnevate hoiualade liitmine Puhtu-Laelatu looduskaitsealaga on igati põhjendatud, kuna need
moodustavad tervikliku looduskompleksi.
2.5.2. Kaitsekorra üldpõhimõtted
Inimestel on lubatud viibida, korjata marju, seeni ja muid metsa kõrvalsaadusi kogu kaitsealal,
välja arvatud määrusega sätestatud juhtudel sihtkaitsevööndis. Inimeste viibimine on keelatud
Kasse ja Rame sihtkaitsevööndis 1. veebruarist 31. juulini, Kõbaja laidude sihtkaitsevööndis
ning Rame lahe laidude sihtkaitsevööndis 15. märtsist või püsiva jääkatte olemasolul jääkatte
lagunemisest 15. juulini (määruse § 12 lõige 2). Need alad on ohustatud linnuliikide, sealhulgas
I ja II kaitsekategooria ning linnudirektiivi liikide olulised pesitsusalad. Pesitsusedukuse
tagamiseks on kehtestatud pesitsusajal liikumispiirang, sest inimeste viibimine häirib linde,
põhjustades pesapaikade hülgamist ning munade või pesapoegade tallamist. Kui
maaspesitsevad linnud lendu aetakse, rüüstavad nende pesad kajakad, vareslased, röövlinnud
või kiskjad. Samuti häirib aktiivne veekogudel liiklemine munade haudumist, pesapoegade
toitmist ja pesakondade toitumist veekogudel ning on ohtlik lennuvõimetutele poegadele.
Liikumispiirang ei laiene järelevalve- ja päästetöödele ning kaitseala valitsemise ja kaitse
korraldamisega seotud tegevusele, koosluste hooldamistöödele ja kaitseala valitseja nõusolekul
teostatavale teadustegevusele.
Ekspertide nõuande kohaselt oleks ujuvvahendiga liikumise keeluala ja kalapüügikeeluala
pidanud haarama 200 m laiuse vööndi laidude ümber. Eelnõukohases määruses on
liikumispiirang kehtestatud laidudel ning 100 m ulatuses Uuluti ja Ruilaiu laiduderühma
laidude rannajoonest, mis on piisav lindude häirimise vältimiseks ega takista samas liikumist
merealal. Väiksematel üksikuna paiknevatel laidudel ei ole pesitsustihedus nii suur ning
liikumispiirangu kehtestamine ümbritseval veealal ei ole vajalik.
Selleks et mitte kahjustada kaitsealal asuvaid kõrge väärtusega metsa- ja niidukooslusi, on suure
kohapealse mõjuga telkimine ja lõkke tegemine lubatud kohas, mis on kaitseala valitseja
nõusolekul selleks ette valmistatud ja tähistatud. Telkimine selleks ettevalmistamata ja
35 (62)
tähistamata kohas on lubatud piiranguvööndis ja kaitseala valitseja nõusolekul
sihtkaitsevööndis. Telkimine piiranguvööndis eramaal toimub omaniku loal vastavalt
keskkonnaseadustiku üldosa seadusele. Lõket on lubatud teha ka koosluste hooldustööde käigus
kaitseala valitsejaga kooskõlastatud kohas. Kuna kaitsealal puudub piisavalt telkimiseks
ettevalmistatud kohti, on kuni nende rajamiseni võimalik lubada telkimist ka selleks
ettevalmistamata kohas, kui see ei ohusta loodusväärtuste säilimist. Piiranguvööndis ei asu
selliseid kõrge väärtusega loodusväärtusi, mida telkimine võiks kahjustada.
Kaitseala teedel on lubatud sõidukiga ja maastikusõidukiga sõitmine ning jalgratastega
sõitmine on lubatud ka radadel. Sõidukitega sõitmine väljaspool teid ning maastikusõidukitega
sõitmine on lubatud järelevalve- ja päästetöödel, liinirajatiste hooldustöödel rajatiste trassidel,
kaitseala valitsemisega ja kaitse korraldamisega seotud tegevusel, kaitse-eeskirja kohaste
vajalike tööde tegemisel, kaitse-eeskirjaga lubatud töödel, nagu näiteks põllumajandus-,
metsandus- ja roovarumisega seotud tööd, ja kaitseala valitseja nõusolekul teostataval
teadustegevusel. Tee mõiste tuleneb ehitusseadustikust. Tallamisõrnu ja aeglaselt taastuvaid
kooslusi (loopealseid, märgalasid) võib sõidukiga sõitmine oluliselt kahjustada.
Maastikusõidukiga sõitmine teedel on lubatud vastavalt liiklusseaduse § 154 lõikes 1 toodud
erisustele, mille alusel on maastikusõidukiga teedel sõitmine lubatud jõgede, teede ja muude
takistuste ületamiskohtades ning lumega kaetud teel, mis ei ole mootorsõidukitele ajutiselt
läbitav, ning teel, kus seda lubab sellekohane liikluskorraldusvahend.
Kavandatavad liikumispiirangute leevendused on kooskõlas looduskaitseseadusega ja nende
tõttu ei seata ohtu looduskaitseala kaitse-eesmärkide saavutamist.
Kaitseala merealal on lubatud sõita ujuvvahendiga, välja arvatud jetiga ning sihtkaitsevööndis
määrusega sätestatud ajaliste liikumispiirangute kehtimisel. Ujuvvahendiga sõitmise piirangud
on seatud, et linde ei häiritaks pesitsus-, sulgimis- ja rändeperioodil. Mereala pagurannad on
olulised kurvitsaliste toitumisalad. Ujuvvahendiga sõitmise piiranguaeg ühtib liikumispiirangu
ajaga veealal ning on vajalik pesitsevate, sulgivate ja peatuvate lindude häirimise
vähendamiseks. Kaitsealal on keelatud jetidega sõitmine, et vältida selle mootorist paiskuva
tugeva veejoa kahjulikku mõju kaitseala madalaveeliste lahtede põhjasetetele ja sealsele
elustikule. Lisaks on mitme uuringu kohaselt linnud jetide tekitatud häiringute (müra, suur
kiirus jne) suhtes oluliselt tundlikumad kui tavapäraste mootorpaatide suhtes, mistõttu on
oluline kaitsta linnustiku jaoks tundlikke alasid jetidega liiklemisest tulenevate häiringute eest.
Ujuvvahendiga sõitmine on keelatud Laelatu sihtkaitsevööndis Mõisalahel ja Kasse lahel ning
Puhtu sihtkaitsevööndis Ännikse lahel. Ujuvvahendiga sõitmine pole kaitseala väikestel
kinnikasvavatel veekogudel vajalik ega põhjendatud, kuna see häirib linde pesitsus-, sulgimis-
ja rändeajal. Vaba vee olemasolul on need madalad lahed detsembrist märtsi keskpaigani, kui
algab aktiivne rändeperiood, peatuskohaks talvituvatele lindudele, eelkõige luikedele (vaata
selgitust kalapüügipiirangu juures).
Piirangud ujuvvahendiga sõitmiseks ei laiene järelevalve- ja päästetöödele, kaitseala
valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tegevusele ning kaitseala valitseja nõusolekul
teostatavale teadustegevusele. Kavandatavad liikumispiirangute leevendused on kooskõlas
looduskaitseseadusega ja nende tõttu ei seata ohtu looduskaitseala kaitse-eesmärkide
saavutamist.
Jahipidamine kaitsealal on lubatud 1. septembrist 14. märtsini. Arvestada tuleb ajalise
liikumispiiranguga Kasse ja Rame sihtkaitsevööndis. Linnujaht on aasta läbi keelatud, välja
36 (62)
arvatud Pivarootsi piiranguvööndis 20. augustist 30. novembrini. Puhtu-Laelatu
looduskaitseala eesmärk on vee- ja rannikulinnustiku pesitsus-, sulgimis- ja toitumisalade ning
rahvusvahelise tähtsusega veelindude rändepeatuspaikade kaitse. Jahipidamise üldpiirang on
kehtestatud eelkõige niitudel ja metsas pesitsevate liikide häirimatu pesitsemise tagamiseks
ning rändeaegse häirimise vältimiseks. Siselahed ja rannikualad on olulised rändlindude
koondumiskohad nii kevad- kui ka sügisrändel. Sügisel peatuvad madalatel lahtedel
läbirändavad linnud, hiliseid läbirändajaid võib kohata veel novembris. Vaba vee olemasolul
on need madalad lahed detsembrist märtsi keskpaigani, kui algab aktiivne rändeperiood,
peatuskohaks talvituvatele lindudele, eelkõige luikedele. Kaitstav ala on suhteliselt väike ning
linnujahi keeld alal on vajalik rändlindude rändeaegse rahu tagamiseks. Alal peatub
rändeperioodil arvestataval hulgal vee- ja rannikulinde, kes sõltuvalt konkreetse aasta ja hetke
ilmaoludest peatuvad kaitseala eri osades. Virtsu ümbruse liigendatud rannajoon ja madalad
lahed tagavad, et just sügisrände ajal sagedaste tuuliste ilmadega on kusagil varjatum veeala,
kus toituda ja edasiseks rändeks energiat koguda. Mööda rannikut põhja poole liikudes enne
Matsalu rahvuspargi lahtesid samaväärsed tingimused peaaegu puuduvad: rannik on avatud ja
linnujaht lubatud. Ka Pärnumaa poolt piirneb Puhtu-Laelatu looduskaitseala tuultele avatud ja
sügavama merega, kus lindudel on vähem toitumis- ja varjevõimalusi. Seega tuleb arvestada
asjaoluga, et vähegi intensiivsema linnujahi korral kaitsealal tuleks lindudel sobiliku
peatuskoha leidmiseks läbida küllalt suured vahemaad ning linnujahi eest pakuvad
ümbruskonnas rahu vaid Matsalu rahvuspargi veealad. Seega on peatuvate rändekogumite
kaitse kaitsealal samaväärselt oluline kui pesitsevate lindude kaitse. Ajaliselt kestab lindude
sügisränne kaitsealal jääkatte moodustumiseni. Septembris-oktoobris on küll veelindude rände
tippaeg, kuid paljud rändlinnud, eeskätt luiged peatuvad alal arvukalt kuni jää
tulekuni. Pehmematel talvedel, kui kaitseala veealal leidub kas või paiguti vaba vett, võib ka
talvisel ajal seal peatumas kohata kümneid kuni sadu luiki, väikekosklaid ja teisi veelinde.
Kaitsealal ja lähiümbruses pesitseb teadaolevalt kolm paari merikotkaid. Kõigi kolme paari
toitumisretked on seotud kaitsealaga. Talvel lisandub merikotkaid teistest (näiteks
põhjapoolsematest) piirkondadest ja kaitsealal võib korraga peatumas näha kuni kuut isendit.
Pehmematel talvedel alustavad kohalikud merikotkad pesa kordaseadmist varakult ja
arvestades ka siinset Eesti oludes tihedat talvist asustust, pole kaitsealal sel ajal mõistlik
linnujahti pidada. Kaitsealal, mille oluline eesmärk on kaitsta linde, ei ole linnujaht
põhjendatud. Kehtiv kaitsekord peab Puhtu-Laelatu looduskaitsealal tagama võimalikult
turvalise keskkonna seal pesitsevatele, toituvatele ja peatuvatele lindudele. Puhtu-Laelatu on
pikaajalise traditsiooniga linnukaitseala, kus linnujaht on olnud keelatud. Ühtlasi on Puhtu-
Laelatu looduskaitseala tulenevalt Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615
„Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 1
alapunktist 66 osa Natura 2000 kaitsealade võrgustikku jäävast Väinamere linnualast ja
rahvusvahelise tähtsusega märgalade, eriti veelindude elupaikade konventsiooni artikli 2
lõike 1 kohaselt rahvusvahelise tähtsusega märgala (Ramsari ala). Erandina on kaitse-
eeskirjaga lubatud linnujaht Pivarootsi sihtkaitsevööndis 20. augustist 30. novembrini. Täiksi
laiust lõuna poole jääv ala on Vatla jahiseltsi ainuke linnujahiala (varasem hoiuala kaitsekord
lubab linnujahti), ala olulisus läbirändavate lindude peatuskohana on väiksem kui põhja poole
jäävatel siselahtedel ning linnujahi täielik keelamine ei oleks proportsionaalne linnustiku kaitse
seisukohalt. Ajavahemik 20. august kuni 30. november ühtib jahieeskirjajärgse
veelinnujahiajaga.
Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud jaht väikekiskjate arvukuse reguleerimiseks
15. märtsist 31. augustini (varem oli see lubatud 1. aprillist 15. maini). See võimaldab vajaduse
korral küttida laidudele lindude pesitsusajaks jäänud väikekiskjaid, kes jää sulamise järel
laidudelt enam ise minema ei pääse ja nurjavad seal täielikult lindude pesitsemise. Lisaks
37 (62)
võimaldab see regulatsioon küttida väikekiskjaid kogu rannikualal, et vähendada nende
tegevusest tulenevaid häiringuid sulgivate ja läbirändavate lindude peatumisel. Kaalutlusotsuse
tegemisel lähtub kaitseala valitseja asjaolust, et jahipidamisega kaasnev häiring või tekitatav
kahju kaitstavatele linnuliikidele on minimaalne või väiksem võrreldes väikekiskjate tekitatava
kahjuga ning vaid olulise vajaduse korral seab konkreetses asukohas ajalisi või ruumilisi
piiranguid väikekiskjate jahile. Erandkorras võib kaitseala valitseja igakordsel nõusolekul
lubada korraldusliku tegevusena jahti väikekiskjate arvukuse reguleerimiseks Kõbaja laidude
sihtkaitsevööndi ning Rame lahe laidude sihtkaitsevööndi laidudel ka liikumispiirangu ajal 15.
märtsist 15. juulini.
Kaitsealal on lubatud kalapüük. Arvestada tuleb määruses sätestatud piirangutega
sihtkaitsevööndis. Kalapüük on aasta läbi keelatud Puhtu sihtkaitsevööndis Ännikse lahel ning
Laelatu sihtkaitsevööndis Kasse lahel ja Mõisalahel, välja arvatud harrastuspüük käsiõngega
vanalt raudteetammilt ja raudteetammi tee servast 25 m ulatuses ning jää pealt. Juulis-augustis
lisanduvad veekogudel liikuvatele lennuvõimetutele poegadele sulgivad vanalinnud, kes samuti
ei suuda lennata. Sügisel peatuvad madalatel lahtedel läbirändavad linnud, hiliseid
läbirändajaid võib kohata veel novembris. Piirangud kalapüügile on seatud, et linde ei häiritaks
eelkõige pesitsus-, sulgimis- ja rändeajal. Vaba vee olemasolul on need madalad lahed
detsembrist märtsi keskpaigani, kui algab aktiivne rändeperiood, peatuskohaks talvituvatele
lindudele, eelkõige luikedele. Lindude häirimine on vastuolus ala kaitse-
eesmärkidega. Kalapüük neil lahtedel on lubatud püsiva jääkatte olemasolul jää pealt.
Kaitseala merealal on kalapüük lubatud. Kõbaja laidude sihtkaitsevööndis ning Rame lahe
laidude sihtkaitsevööndis kehtib lindude pesitsusedukuse tagamiseks ajaline liikumispiirang
15. märtsist 15. juulini, kui neil aladel pole lubatud ka kalapüük. Kalapüük kogu merealal on
lubatud pärast pesitsus- ja sulgimisperioodi lõppu, kui ei ole piirangut laidudel ja laidude ümber
viibimisele. Puhtu-Laelatu piiranguvööndisse jäävas Rõõmu silmas on kalapüük keelatud
lahvanduse tekkimisest jääkatte lagunemiseni, kuna see on oluline talvituvate veelindude
kogunemisala. Lahvandus on jää sulades veekogudel tekkiv suur ja püsiv vaba vee väli,
harilikult kinnisjääs või selle piiril.
2.5.3. Vajalik tegevus
Poollooduslike koosluste esinemisaladel on vajalik nende ilmet ja liigikoosseisu tagav tegevus,
nagu niitmine, loomade karjatamine ning puu- ja põõsarinde kujundamine ja harvendamine või
raadamine. Poollooduslike koosluste hooldamine on vajalik tegevus, kuna hooldamata
kooslused (eri niidutüübid) võsastuvad või kasvavad täis pilliroogu ning poollooduslikke
kooslusi hooldamata pole võimalik tagada kaitse-eesmärgiks nimetatud elupaigatüüpide
soodsat seisundit. Vastavalt looduskaitseseadusele on kinnisasja valdajal õigus poolloodusliku
koosluse säilimiseks vajaliku töö tegemiseks taotleda poolloodusliku koosluse hooldamise
toetust vastavalt maaeluministri 22. aprilli 2015 a määrusele nr 38 „Poolloodusliku koosluse
hooldamise toetus”.
Puhtu-Laelatu looduskaitsealal asuvate keskkonnaregistrisse kantud poollooduslike koosluste
pindala on ligikaudu 470 ha, sh puisniite ligi 30 ha. Tegevuste täpsemad mahud kavandatakse
Puhtu-Laelatu looduskaitseala kaitsekorralduskavaga. Kuna erinevad poollooduslikud
kooslused on Puhtu-Laelatu looduskaitseala kaitse-eesmärgiks, siis on nende hooldamine ja
taastamine I ja II prioriteediga tegevus.
38 (62)
2.5.4. Tegevuste kooskõlastamine kaitseala valitsejaga
Tegevus, mis on keelatud, kui selleks ei ole kaitseala valitseja nõusolekut, on määratud
vastavalt looduskaitseseaduse § 14 lõikele 1. Kaitseala valitseja nõusolekuta on kaitsealal
keelatud muuta katastriüksuse kõlvikute piire ja sihtotstarvet; koostada maakorralduskava ja
teha maakorraldustoimingud; kehtestada detail- ja üldplaneeringut; lubada ehitada ehitusteatise
kohustusega või ehitusloakohustuslikku ehitist, sealhulgas lubada püstitada või laiendada lautrit
või paadisilda; anda projekteerimistingimusi; anda ehitusluba; rajada uut veekogu, mille
pindala on suurem kui viis ruutmeetrit, kui selleks ei ole vaja anda vee erikasutusluba,
ehitusluba ega esitada ehitisteatist; ning jahiulukeid lisasööta.
Kaitseala valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab kaitseala valitseja
nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala
seisundit. Kui tegevust ei ole kaitseala valitsejaga kooskõlastatud või tegevuses ei ole
arvestatud kaitseala valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta
kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit, ei teki isikul, kelle huvides
nimetatud tegevus on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise tegevuse
õiguspärasuse osas.
Praktikas on tingimuste esitamine kõige enam kasutatav võte, millega välditakse kaitsealadel
majandustegevuse kahjustavat mõju. Enamasti ei keelata tegevust, mis on kaitse-eeskirjas
lubatud kaitseala valitseja nõusolekul, vaid püütakse kaalutlusõiguse kaudu leida lahendusi, kus
tegevus loodusväärtusi ei kahjusta, ühitades looduskaitse ja arendushuvid.
2.5.5. Sihtkaitsevöönd
2.5.5.1. Sihtkaitsevööndi eesmärgid
Sihtkaitsevöönd on kaitseala osa seal väljakujunenud või kujundatavate looduslike ja
poollooduslike koosluste säilitamiseks. Kaitsealuste linnuliikide pesitsusalad on arvatud
sihtkaitsevööndisse, sest sealne kaitsekord võimaldab seada ajalisi liikumispiiranguid, mis on
olulised merikotka ja merelinnustiku pesitsusedukuse, samuti rändlindude rändeaegse rahu
tagamiseks, välistada majandustegevuse ja seada rangeid piiranguid muudele tegevustele, mis
võivad ohustada kaitsealuste liikide elupaikade soodsa seisundi säilimist või taastamist, sh
metsaraiele, ehitustegevusele, maaparandussüsteemide hooldustöödele ja pilliroo varumisele.
Loodusdirektiivi kõrge loodusväärtusega ranniku-, niidu-, soo- ja metsaelupaigatüübid on
arvatud sihtkaitsevööndisse. Sihtkaitsevööndi kaitsekord võimaldab muu hulgas reguleerida
metsaraiet ja kuivendussüsteemide hooldust, mis on vajalik nende elupaikade soodsa seisundi
tagamiseks.
Kaitsealal on kuus sihtkaitsevööndit. Kasse ja Rame sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on
kaitsealuste ja ohustatud liikide ning nende elupaikade kaitse. Kasse ja Rame sihtkaitsevööndis
pesitseb I kategooria kaitsealune linnuliik merikotkas, kelle pesitsusaegse häirimatuse
tagamiseks on vajalik pesapaiga läheduses ajaline liikumispiirang 1. veebruarist 31. juulini.
Kasse sihtkaitsevööndis paiknevad vanad laialehised metsad (9020*), mille esinduslikkus on
hinnatud kõrgeks (OÜ Metsaruum, ekspert M. Talvis 2012) ning mille soodsa seisundi
säilimiseks on vajalik sihtkaitsevööndi kaitsekord, mis seab vajalikud piirangud metsaraiele.
Kasse sihtkaitsevööndis asuva soostunud niidu (7230) esinduslikkus ei ole hinnatud kõrgeks,
39 (62)
kuna seda on mõjutanud kuivendus (OÜ Metsaruum, ekspert M. Talvis 2012). Sihtkaitsevööndi
kaitsekord loob eelduse elupaigatüübi seisundi paranemiseks, kuna võimaldab seada vajalikke
piiranguid maaparandussüsteemide hooldusele.
Rame sihtkaitsevööndis paikneb kõrge looduskaitseväärtusega Rame-Saariko soo, kus asub
väga kõrge esinduslikkusega elupaigatüüp lubjarikkad madalsood lääne-mõõkrohuga (7210*;
OÜ Metsaruum, ekspert M. Talvis 2012).
Kõbaja laidude ja Rame lahe laidude sihtkaitsevööndis kaitstakse rannikulindude
mitmekesisust ning nende elupaiku: laide, karisid ja ulatuslike paguveerandadega madalat
rannikumerd ja lahtesid.
Kõbajate sihtkaitsevööndi väikesaared ja laiud (1620) ning arvukad karid (1170) on oluline
pesitsuspaik II kaitsekategooria liigile tutt-tiirule, III kaitsekategooria liikidele tõmmuvaerale,
liivatüllile ja väiketiirule. Alal pesitseb II kategooria kaitsealune liik merivart ning
III kaitsekategooria liigid valgepõsk-lagle, punajalg-tilder ja randtiir.
Rame lahe laidude sihtkaitsevööndisse jäävad Rame lahe laiud ning piirnev madalaveeline
mereala 100 m ulatuses Uuluti ja Ruilaiu laiduderühma laidude ümber (elupaigatüüp
väikesaared ja laiud – 1620 ja laiad madalad lahed – 1160). Suurematel laidudel on kujunenud
rannaniidud (1630*) ja looniidud (6280*), mille esinduslikkus on hinnatud kõrgeks (PKÜ,
ekspert M. Mesipuu 2008). Laidudel on registreeritud II kaitsekategooria liigid mustsaba-vigle,
merivart, III kaitsekategooria liigid tõmmuvaeras, punajalg-tilder, randtiir, jõgitiir, liivatüll,
ristpart, punaselg-õgija ja vööt-põõsalind. Ulatuslikul alal Rame lahe rannikul on kujunenud
liivased ja mudased pagurannad (1140). Madalaveeline varjuline laht on toitumisalaks II
kaitsekategooria nahkhiire liikidele.
Laiud ja neid ümbritsevad madalmerealad on pesitsevate rannikulindude olulised elupaigad
ning kurvitsaliste olulised toitumisalad (täpsemini on loendusandmed esitatud seletuskirja
peatükis 2.4 „Kaitstava loodusobjekti välis- ja vööndite piir”). Linnustiku häirimatuse ja
pesitsusedukuse tagamiseks on laidudel ja nende lähiümbruses vajalik ajaline liikumispiirang.
Laelatu sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on elustiku mitmekesisuse ja maastikuilme
säilitamine, kaitsealuste liikide elupaikade kaitse, ranniku ja veelinnustiku kaitse, Mõisalahe,
Kasse lahe ja kinnikasvanud Heinlahe, Rame Tamme madalsoo ning neid ümbritsevate
poollooduslike ja metsakoosluste soodsa seisundi tagamine ning Laelatu puisniidu kaitse.
Vööndisse jäävate Mõisalahe ja Kasse lahe puhul on tegemist loodusdirektiivi esmatähtsa
elupaigatüübiga rannikulõukad (1150*), kus paikneb mitu laidu (1620). Mõisalahe rannikul on
kujunenud rannaniidud (1630*), mille esinduslikkus on hinnatud kõrgeks (OÜ Metsaruum,
ekspert M. Talvis 2012).
Madalaveelised rannikulõukad ja piirnevad rannikualad on pesitsusalaks arvukale linnustikule.
Seal on registreeritud hüüp, luha-sinirind, rooruik, roo-loorkull, sookurg, punajalg-tilder,
hänilane, sinirind, punaselg-õgija, väänkael ja vööt-põõsalind. Roostikulindude, eelkõige II
kaitsekategooria ja ohustatud liikide punase nimestiku (2008) alusel ohustatud linnuliigi hüübi
tähtsaimates pesitsuskohtades tuleb peamise kaitsemeetmena reguleerida talvist roolõikust.
Kuna lahed on madalad, on piirkonnal suur tähtsus palearktiliste veelindude rändeteel.
Mõisalahe ümbrus on I kaitsekategooria ja Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008)
40 (62)
alusel äärmiselt ohustatud linnuliigi tutka rändepetusala. Vaba vee olemasolul on need madalad
lahed detsembrist märtsi keskpaigani, kui algab aktiivne rändeperiood, oluline peatuskoht
talvituvatele veelindudele.
Rannikulõukad on II kategooria kaitsealuse taimeliigi vahelmise näkirohu kasvuala (Mõisalaht
ja Kasse lahe loodeosa) ning nahkhiirte toitumisala.
Laelatu sihtkaitsevööndis asuvad Mõisalahte ümbritsevad rannaniidud on kaitsealuste
taimeliikide, sh loodusdirektiivi II lisa liikide soohiilaka ja emaputke kasvualaks.
Laelatu rannaniidul paikneb üks kolmest kindlast haruldase ja ohustatud I kaitsekategooria
taimeliigi Ruthe sõrmkäpa kasvukohast maailmas. Hooldatav väga kõrge loodusväärtusega
Laelatu puisniit (6530*) on väga liigirikas. Alal kasvab mitu kaitstavat taimeliiki ja üle poole
Eestis kasvavatest käpaliseliikidest, sh kaunis kuldking, valge tolmpea ja punane tolmpea.
Kinnikasvanud Heinlahe piirkonnas paiknevad lubjarikkad madalsood lääne-mõõkrohuga
(7210*) ja niiskuslembesed kõrgrohustud (6430), mille looduskaitselist väärtust on hinnatud
kõrgeks (ELF, eksperdid H. Öövel ja M. Tiido 2010). Alale jääb Rame Tamme madalsoo
elupaigatüüpidega liigirikkad madalsood (7230) ning allikad ja allikasood (7160;
OÜ Metsaruum, ekspert M. Talvis 2012).
Märgalakoosluste säilitamiseks on vajalik maaparandussüsteemide hooldusele tingimusi seada,
mida võimaldab sihtkaitsevööndi kaitsekord.
Laelatu sihtkaitsevööndi metsakooslustes on ulatuslikult esindatud laialehine mets (9020*,
saarik), mille esinduslikkust on hinnatud kõrgeks ja väga kõrgeks, väiksemal määral on
soostuvaid ja soo-lehtmetsi (9080*; OÜ Metsaruum, ekspert M. Talvis 2012). Seal pesitsevad
II kaitsekategooria linnuliik valgeselg-kirjurähn ning III kaitsekategooria liigid väike-
kirjurähn, händkakk ja väänkael. Sihtkaitsevööndi kaitsekord võimaldab seada metsaraietele
tingimusi, mis on vajalik elupaigatüübi soodsa seisuni säilitamiseks.
Puhtu sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on Virtsu poolsaare ja Puhtulaiu ranniku
poollooduslike koosluste soodsa seisundi tagamine, Puhtu laialehise metsa ning kaitsealuste ja
ohustatud liikide ning nende elupaikade kaitse.
31 ha Puhtu laialehine mets (9020*) on väga kõrge loodusväärtusega (OÜ Metsaruum, ekspert
M. Talvis 2012). Puhtu mets ei ole suures osas olnud raietest ega muust metsa kujundavatest
teguritest mõjutatud ning praeguseks on tegu üsna ürgse ilmega loodusmetsaga. Laialehine
mets on elupaigaks kaitsealustele linnuliikidele väike-kärbsenäpile, väike-kirjurähnile,
väänkaelale ja õõnetuvile. Kaitsealustest ja kaitse-eesmärgiks olevatest liikidest kasvab
Puhtulaiul kaunis kuldking, punane tolmpea ja jumalakäpp. Sihtkaitsevööndi kaitsekord
võimaldab seada metsaelupaigatüübi kaitseks vajalikke raiepiiranguid. Samas võimaldab see
seada tingimusi raietele, mis on vajalikud metsakoosluste kujundamiseks.
Alal asuvad piki rannikut esmatähtsad ja kõrge loodusväärtusega poollooduslikud kooslused
elupaigatüübid rannaniidud ja lood (1630* ja 6280*), väiksemal pindalal ka puisniidud (6530*)
ja kuivad niidud lubjarikkal mullal (6210*; PKÜ, ekspert M. Mesipuu 2009, 2010; OÜ
Metsaruum, ekspert M. Talvis 2012).
Madalaveeline Ännikse laht (loodusdirektiivi esmatähtis elupaigatüüp rannikulõukad – 1150*)
ja selle rannikualad on rannikulinnustiku oluline pesitsus- ja kurvitsaliste toitumisala, Ännikse
41 (62)
laht on elupaigaks kaitsealustele liikidele jõgitiirule ja punajalg-tildrile. Jäävabadel talvedel on
see oluline peatuskoht talvituvatele veelindudele.
2.5.5.2. Lubatud tegevused sihtkaitsevööndis
Sihtkaitsevööndis on lubatud kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine kaitseala valitseja
nõusolekul selleks ettevalmistatud kohas. Rohkem kui 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine
ja rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata kohas on lubatud ainult kaitseala
valitseja nõusolekul. Kõrge väärtusega elupaikade seisundi säilitamiseks on oluline, et suurt
lokaalset mõju omada võiv tegevus, nagu rahvaüritus, toimuks vaid selleks ette nähtud kohas.
Erandeid võib kaitseala valitseja lubada oma kaalutlusotsusega, suunates rahvast vähem
tallamis- ja häirimistundlikesse piirkondadesse ning välistades kaitstavaid liike või
elupaigatüüpe kahjustavaid üritusi. Rahvaürituse korraldamine väljaspool selleks
ettevalmistatud kohta pole üldjuhul lubatud, et vältida juhuslikes kohtades elustiku häirimist.
Täpsemalt on arutatud kaitseala külastuskorraldus läbi Puhtu-Laelatu looduskaitseala
kaitsekorralduskava koostamise käigus.
Kaitseala valitseja nõusolekul on sihtkaitsevööndis lubatud kaitsealuste liikide elutingimuste
säilitamiseks ning poollooduslike koosluste ilme ja liigikoosseisu tagamiseks vajalik tegevus,
nagu niitmine ja loomade karjatamine, puu- ja põõsarinde harvendamine ja raadamine, samuti
näiteks kuni ühe meetri sügavuse kahepaiksete kudemisveekogu rajamine, ning koosluste
kujundamine vastavalt kaitse-eesmärgile. Koosluste hooldamiseks võib lubada metsa
hooldamist ja koosluste kujundamist vastavalt kaitse-eesmärgile: teha kujundusraiet, raiuda
sisse häilusid, raiuda lahti vanade, varem lagedal kasvanud puude ümbrust. Täpsemini
kirjutatakse eri metsatüüpides metsakoosluste kujundamiseks vajalik raietegevus lahti
Puhtu-Laelatu looduskaitseala kaitsekorralduskavas. Nõuete esitamisel lähtutakse
inventeeritud metsaelupaigatüübist. Kooskõlastuse andmisel saab seada tingimusi tööde
tegemise ajale ja lubada metsakoosluse kujundamist väljaspool lindude pesitsusperioodi.
Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud raied vaadete avamiseks, märgalakoosluste
taastamiseks vajalik tegevus, nagu võsa ja roo mehaaniline tõrje ning kanalite või kraavide
alaline või ajutine sulgemine. Kraavide sulgemine aitab taastada ja säilitada liigirikkaid
madalsoid jt liigniiskeid elupaigatüüpe. Vajalikuks võib osutuda sulgeda üksnes neid kraave,
millel on lokaalne mõju, ning eesvoolusid jm kraave, mis mõjutavad väljaspool kaitseala
asuvate maade, sh naaberkinnistutel olevate majandusmetsade ja elamumaade veerežiimi, ei
suleta. See, millised kraavid suletakse, millised jäetakse looduslikule sulgumisele ja millistes
kohtades peab olema tagatud vee voolamine, määratakse Puhtu-Laelatu looduskaitseala
kaitsekorralduskavaga.
Sihtkaitsevööndis on kaitseala valitseja nõusolekul lubatud tootmistarbeta ehitise püstitamine
kaitseala tarbeks, kusjuures kaitse-eesmärgist lähtuvalt on lubatud ehitisi püstitada ka
ehituskeeluvööndis (kooskõlas LKS § 38 lg 7), olemasolevate ehitiste hooldustööd,
olemasolevate maaparandussüsteemide hoiutööd ja loodusliku veerežiimi taastamine, tee ja
tehnovõrgu rajatise püstitamine kaitseala paikneva kinnistu või kaitseala tarbeks.
Planeeritavates sihtkaitsevööndites on olemasolevateks ehitisteks pinnasteed ning kõrg- ja
keskpingeliinid, mille hooldus on vajalik, samuti vajavad hooldust kaitseala tarbeks rajatavad
ehitised. Kaitseala valitseja nõusoleku nõue võimaldab seada tingimusi tööde tegemisele ja
ajale lähtuvalt kaitstavate elupaigatüüpide ja liikide vajadustest. Väljaspool kaitseala Puhtu
sihtkaitsevööndi põhjapiirile on rajatud elektrituulikud, mille hooldustöödeks vajalik 50 m
tsoon ulatub osaliselt sihtkaitsevööndisse ning mille hooldustöö on samuti vajalik ja lubatud.
42 (62)
Suuremahulised hooldustööd, mille puhul on vajalik kaitseala valitseja nõusolek, võivad
osutuda vajalikuks Nelja Energia AS-i hinnangul paar korda 20–30 aasta jooksul.
Kaitseala sihtkaitsevööndisse uute ehitiste püstitamine ei ole üldjuhul lubatud, kuna see
kahjustab looduslikke ja poollooduslikke kooslusi ning liikide elupaiku, mille kaitseks kaitseala
on moodustatud. Lubatud on kaitseala valitseja kaalutlusotsuse alusel uute ehitiste püstitamine
üksnes kaitseala tarbeks. Lubatud ehitise alla kuuluvad eelkõige varjualused ja muud kaitseala
poollooduslikel kooslustel karjatatavate kariloomade tarbeks vajalikud ehitised, hooldustehnika
liikumiseks vajalikud rajatised (sh teed), koosluste ja liikide elupaikade taastamiseks vajalikud
rajatised ning loodushariduse ja külastuskorralduse edendamiseks vajalikud rajatised ja
väikehooned (sh katusealused, pingid, matkarajad, teabetahvlid, vaatlustornid, kuivkäimlad,
varjeonnid). Kaitseala tarbeks vajalikke ehitisi (nt linnuvaatlustorne) on vajaduse korral lubatud
püstitada ka ehituskeeluvööndisse. Teid on lubatud rajada, kui selle tulemusel ei kahjustata
kaitsealuste liikide elupaiku või kaitstavate elupaigatüüpide seisundit. Uute
maaparandussüsteemide rajamine ei ole lubatud, sest võib märgalakooslusi ja seal asuvaid
elupaiku oluliselt kahjustada. Täpsemalt on arutatud kaitseala külastuskorraldus läbi Puhtu-
Laelatu looduskaitseala kaitsekorralduskavas.
Kaitseala valitseja nõusolekul on sihtkaitsevööndis lubatud adru ning pilliroo varumine. Pilliroo
varumine jäält ja külmunud pinnaselt ei kahjusta sealseid elupaiku, samuti on adru varumine
kaitsealal võimalik loodusväärtusi kahjustamata. Kaitseala valitseja nõusolek võimaldab seada
adru ja roo varumisele tingimusi, mis välistavad kaitseväärtuste kahjustamise. Külmumata
pinnaselt on roogu üldjuhul lubatud varuda käsitsi ning kaitseala valitseja võib lubada
külmumata pinnaselt roogu varuda ka kerge, laiade ratastega masinaga, mis ei kahjusta pinnast.
Kaitseala valitsejale jääb õigus määrata roovarumise koht ja tingimused, arvestades, et
roovarumine ei mõjutaks roostikus pesitsevate kaitstavate linnuliikide soodsaid
pesitsemistingimusi. Pilliroo varumisel saab kaitseala valitseja lähtuda kooskõlastuse andmisel
teadaolevatest kaitstavate roostikuliikide (linnuliikide) elupaikade asukohtadest ning
võimaldada roovarumist sellises paigas ja ajal, et see ei mõjutaks negatiivselt kaitsealuste
liikide seisundit. Oluline on alles jätta suuri ja sidusaid roostikumassiive, kuna kaitsealused
liigid ei pesitse kohtades, kus on talvel pilliroogu lõigatud.
2.5.5.3. Keelatud tegevused sihtkaitsevööndis
Sihtkaitsevööndis on keelatud, arvestades määrusega sätestatud erisustega (näiteks seente ja
marjade korjamine), majandustegevus ja loodusvarade kasutamine. Vastavalt
majandustegevuse seadustiku üldosa seadusele on majandustegevus iga iseseisvalt teostatav,
tulu saamise eesmärgiga püsiv tegevus, mis ei ole seadusest tulenevalt keelatud. Tegevus, mille
suhtes on kehtestatud teatamis- või loakohustus, loetakse samuti majandustegevuseks ka juhul,
kui selle eesmärk ei ole tulu saamine. Seega kõik kaitse-eeskirja kaitsekorra üldpõhimõtete
peatükis või sihtkaitsevööndite peatükis reguleeritud tegevused, mis on määrusega lubatud ja
mida tehakse tulu saamise eesmärgiga, ning tegevused, mis on lubatud kaitseala valitseja
nõusolekul ja millega kaasneb teatamis- või loakohustus, on kaitsealal lubatud
majandustegevus. Kaitse-eeskirjaga lubatakse sihtkaitsevööndis majandustegevust, mis ei
kahjusta kaitseala kaitse-eesmärki või seisundit.
Inimeste viibimine on keelatud Kasse ja Rame sihtkaitsevööndis 1. veebruarist 31. juulini,
Kõbaja laidude sihtkaitsevööndis ning Rame lahe laidude sihtkaitsevööndis 15. märtsist või
püsiva jääkatte olemasolul jääkatte lagunemisest 15. juulini (määruse § 12 lõige 2). Piirangud
43 (62)
liikumisele ei laiene järelevalve- ja päästetöödele, kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega
seotud tegevustele, koosluste hooldamistöödele ning kaitseala valitseja nõusolekul teostatavale
teadustegevusele. Kaitsekorraldusliku tööna võib osutuda vajalikuks jaht väikekiskjate
arvukuse reguleerimiseks, milleks on vajalik kaitseala valitseja igakordne nõusolek.
Kalapüük on aasta läbi keelatud Puhtu sihtkaitsevööndis Ännikse lahel ning Laelatu
sihtkaitsevööndis Kasse lahel ja Mõisalahel, välja arvatud harrastuspüük käsiõngega vanalt
raudteetammilt ja raudteetammi tee servast 25 m ulatuses ning jää pealt. Põhjendused nende
piirangute seadmisele on esitatud seletuskirja peatükis 2.5.2 „Kaitsekorra üldpõhimõtted”.
2.5.6. Piiranguvöönd
2.5.6.1. Piiranguvööndi eesmärgid
Piiranguvöönd on kaitseala majandatav osa, mis ei kuulu sihtkaitsevööndisse. Kaitsealal on
kaks piiranguvööndit: Pivarootsi ja Puhtu-Laelatu piiranguvöönd. Piiranguvööndi eesmärk on
ala elustiku ja maastiku mitmekesisuse säilitamine, kaitsealuste liikide kaitse ning
niiduelupaigatüüpide soodsa seisundi tagamine. Piiranguvööndis asuvad Rame lahe idaranniku
Pivarootsi ja Rame küla maadel asuvad poollooduslikud kooslused, mille kaitse tagab maa
sihtotstarbeline kasutamine poollooduslike koosluste hooldamisel niitmise ja karjatamise teel.
Rame lahe veeala, kus ei ole vajalik ajaline liikumispiirang, on arvatud piiranguvööndisse.
Piiranguvööndisse on arvatud ka õue- ja puhkealad, kultuurrohumaad, majandusmetsad,
looduskaitseliselt vähemväärtuslikud poollooduslikud kooslused, mis on olulised puhvrina
kõrge väärtusega ranniku-, niidu- ja metsakooslustele ning linnuliikide elupaikadele, ja
potentsiaalselt sobivad kaitstavate liikide esinemisalad. Piiranguvöönd aitab säilitada maastiku
terviklikkust ja leevendada negatiivset mõju sihtkaitsevööndis olevatele kooslustele (eelkõige
ehituslike, metsanduslike ja maaparanduslike tegevuste tulemusel veerežiimi muutmist ja
väärtuslike koosluste hävimist).
2.5.6.2. Lubatud tegevused piiranguvööndis
Piiranguvööndis on lubatud majandustegevus, arvestades määrusega sätestatud erisustega,
kusjuures metsa majandamisel tuleb säilitada koosluse looduslik tasakaal ning liikide ja vanuse
mitmekesisus. Metsa majandamist täpsustav säte on vajalik, et anda kaitseala valitsejale
võimalus seada tingimusi väärtuslike üksikpuude või puugruppide säilitamiseks. Sageli on see
vajalik, et tagada kaitsealuste liikide elupaikade ning liikumiskoridoride säilimine. Peamiselt
säilitatakse väärtuslikke laialehiseid puuliike. Vanad õõnsuste ja paksu korbaga lehtpuud on
elupaigaks lindudele, nahkhiirtele, samblikele ja sammaldele, sageli leiab neilt kaitsealuseid
liike. Samuti tuleb jälgida, et pärast raiet oleks tagatud liigiliselt mitmekesise puistu taastumine.
Hooldusraiete käigus on vajalik jälgida eri puuliikide järelkasvu olemasolu. Hooldusraie
tegemisel saab taastuva puistu liigilist koosseisu reguleerida, kasvama jäetakse ja
kasvutingimusi parandatakse okaspuudel ning väärtuslikel laialehistel puuliikidel. Oluline on,
et pärast uuendusraiet taastuks kasvukohale omane ja ümbritsevate elupaikadega sarnane
puistu. Tingimuste seadmise põhimõtted antakse koosluse tüüpide või alade kaupa
kaitsekorralduskavas, kus muuhulgas tuuakse välja kaitsealal esinevate kaitsealuste liikide
põhilised ohutegurid ja kavandatakse meetmed. Kaitsekorralduskava koostamisel lähtutakse
liigikaitseks vajalike meetmete kavandamisel liigi kaitseks koostatavatest tegevuskavadest.
Täpsemad raietingimused, sh allesjäetavad puud ja lamapuidu osakaal määratakse raieloa
44 (62)
igakordsel menetlemisel.
Piiranguvööndis on lubatud kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks
ettevalmistamata ja kaitseala valitseja nõusolekul tähistamata kohas. Rohkem kui 50 osalejaga
rahvaüritus on ettevalmistamata ja tähistamata kohas lubatud ainult kaitseala valitseja
nõusolekul. Õuemaal on rahvaürituse korraldamine lubatud maaomaniku loal. Piiranguvööndis
ei paikne selliseid loodusväärtusi, et rahvaürituse korraldamine väljaspool ettevalmistatud
kohta peaks olema keelatud või lubatud üksnes kaitseala valitseja nõusolekul. Piiranguvöönd
on sobiv koht loodusharidusürituse korraldamiseks ka väljaspool ettevalmistatud matkaradasid.
Rahvarohke (üle 50 osalejaga) üritus on lubatud vaid kaitseala valitseja nõusolekul, et valitseja
saaks seada tingimusi looduse kahjustamise vältimiseks.
Kaitseala valitseja nõusolekul on piiranguvööndis lubatud ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise
püstitamine. Kaitseala tarbeks on lubatud ehitisi püstitada ka ehituskeeluvööndis. Kaitseala
valitseja nõusolekul on lubatud rajada teid ja tehnovõrgu rajatisi. Ehitamiseks nõusoleku
andmisel lähtub kaitseala valitseja alal leiduvate loodusväärtuste paiknemisest, mille kaitseks
on looduskaitseala moodustatud. Kaalutlusotsuse tegemisel arvestab kaitseala valitseja, et
tegevus ei mõjutaks negatiivselt kaitstava elupaigatüübi ega kaitsealuse liigi elupaiga seisundit.
Kaitseala tarbeks võib osutuda vajalikuks mõne ehitise (vaatetorni, infotahvli) paigaldamine
ehituskeeluvööndisse, mistõttu eeskirjaga seda lubatakse.
Lisaks roo varumisele külmunud pinnaselt on kaitseala valitseja nõusolekul lubatud roo
varumine külmumata pinnaselt. Roo varumine külmumata pinnaselt võib oluliselt kahjustada
tallamistundlikke niiskeid kooslusi, pinnast ja taimestikku, mille taastumine on väga aeglane.
Kui pilliroo varumine toimub käsitsi või pinnast mittekahjustavate masinatega, on võimalik
lubada pilliroo varumist ka külmumata pinnasel väljaspool lindude pesitsus- ja rändeperioodi.
Kaitseala valitseja nõusolekul on piiranguvööndis lubatud turberaie langi pindalaga kuni kaks
hektarit ning lageraie hall-lepikutes langi pindalaga kuni üks hektar. Piirangud raiele tulenevad
elustiku mitmekesisuse, sh kaitstavate liikide säilimise vajadusest. Metsade majandamine
turberaietega tagab säästva majanduse ja arvestab ajalooliselt väljakujunenud traditsioone.
Oluline on alles jätta piisaval hulgal vanu surnud puid, mis aitab kaasa elustiku mitmekesisuse
säilimisele ning suurendab kaitsealuste liikide toidubaasi, varje- ja pesitsusvõimalusi.
Piiranguvööndis leidub hall-lepikuid, mille majandamine on otstarbekas lageraie kaudu ning
kaitse-eeskiri võimaldab seda. Piiranguvööndis kuusikuid pole, seega puudub vajadus teha
lageraie puhul erisust kuusikute majandamiseks. Võrreldes kehtiva kaitse-eeskirjaga ei sea uus
kaitse-eeskiri piiranguvööndis raietele lisapiiranguid, täpsustatakse vaid raietingimusi.
2.5.6.3. Keelatud tegevused piiranguvööndis
Piiranguvööndis on keelatud uue maaparandussüsteemi rajamine, välja arvatud üksikkraavi
rajamine kaitseala valitseja nõusolekul. Maaparandussüsteemide rajamine on mõeldav
liigniisketes kohtades, kuid sealsete koosluste, sh loodusdirektiivi elupaigatüüpide
säilitamiseks ei või veerežiimi muuta. Keelatud on veekogude veetaseme ja kaldajoone
muutmine, maavara kaevandamine, biotsiidi, väetise ja taimekaitsevahendi kasutamine, välja
arvatud õue- ja põllumaal, puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine. Sellise
tegevuse lubamine pole võimalik, ilma et kahjustataks kaitsealal leiduvaid ja kaitse-
eesmärkides nimetatud elupaigatüüpe ning kaitsealuste liikide elupaiku ja kasvukohtasid, kuna
need põhjustavad muutusi koosluste liigikoosseisus.
45 (62)
Kaitsealal asuvad veekogud on valdavalt looduslikud ja määratud loodusdirektiivi
elupaigatüüpideks, mistõttu pole nende veetaset või kaldajoont võimalik muuta ilma
elupaigatüüpide soodsat seisundit kahjustamata. Samuti on looduslik ja elupaigatüüpidega
kaetud rannajoon. Maavara kaevandamine ning biotsiidi, väetise või taimekaitsevahendi
kasutamine kahjustab otseselt looduslikke elupaiku ja poollooduslikke kooslusi ning nende
soodsat seisundit, põhjustades muutusi liigilises koosseisus. Energia- või puhtpuistute
kujundamine vähendab eluslooduse mitmekesisust ja on vastuolus ala kaitse-eesmärgiga.
Puidu kokku- ja väljavedu võib toimuda vaid külmunud pinnaselt, välja arvatud kaitseala
valitseja nõusolekul, kui pinnas seda võimaldab. Metsamaterjali kokku- ja väljavedu külmunud
pinnaselt ning erandkorras kaitseala valitseja loal külmumata pinnaselt, kui pinnas seda
võimaldab, ei kahjusta tallamistundlikku pinnast ja taimestikku, mis taastub väga aeglaselt.
3. Menetluse kirjeldus
Kaitse-eeskirja dokumentide avalik väljapanek toimus 04.01.–01.02.2016 Keskkonnaameti
Haapsalu kontoris. Lisaks sai samal ajal kaitse-eeskirja määruse eelnõu dokumentidega tutvuda
ka tolleaegse Hanila valla vallamajas ning dokumendid olid allalaaditavad Keskkonnaameti
kodulehel http://www.keskkonnaamet.ee/uudised-ja-artiklid/. Täiendav avalik väljapanek
Omniva poolt Keskkonnaametile 13 tähitud kirja tagastamise ja 8 tähitud kirja kättesaamise
kinnituse puudumise tõttu kestis Keskkonnaameti Haapsalu kontoris ja Hanila vallamajas kuni
16.02.2016. Avaliku väljapaneku, kaitse-eeskirja eelnõu tutvustava teabepäeva ja avaliku
arutelu toimumisajast teatati 28.12.2016 ja 01.02.2016 üleriigilise levikuga ajalehes Eesti
Postimees, 29.12.2016 kohalikus ajalehes Lääne Elu ning 23.01.2016 ja 29.01.2016 Ametlikes
Teadaannetes. 14.01.2016 toimus Penijõe looduskeskuses kaitse-eeskirja tutvustav teabepäev,
kus osales 45 maaomanikku, omavalitsuse, huvigruppide ja Keskkonnaameti esindajat.
21.01.2016 toimus Virtsu seltsimajas kalapüügi ja jahi teemaline arutelukoosolek, kus osales
42 huvigruppide (sh Läänemaa Rannakalanduse Selts, Vatla jahiselts, Massu jahiselts),
omavalitsuse ja Keskkonnaameti esindajat.
Looduskaitseseaduse §-s 9 sätestatud kaitse alla võtmise menetluse käigus saadeti 104-le
kaitsealal paikneva kinnisasja omanikule ja kaasomanikule tähtkirjaga ning Riigimetsa
Majandamise Keskusele (RMK), tolleaegsele Hanila Vallavalitsusele ja Lääne Maavalitsusele
ametliku kirjaga teade kaitse-eeskirja eelnõu avalikustamise, sh avaliku väljapaneku, tutvustava
teabepäeva ja avaliku arutelu toimumise kohta. Kirjad sisaldasid teavet, et kui vastuväiteid või
parandusettepanekuid ei esitata, loetakse, et tähtkirja saanud isik (kinnisasja omanik või kohalik
omavalitsus) on kaitse-eeskirjaga nõus.
Avaliku väljapaneku ajal laekus 25 vastuskirja maaomanikelt ning kolm kalurite ja jahimeeste
(sh Vatla jahiselts) esindajatelt küsimuste, vastuväidete ja ettepanekutega, arvamuse
Puhtu-Laelatu looduskaitseala määruse eelnõu kohta esitasid Hanila Vallavolikogu (28.01.2016
nr 72), Lääne Maavalitsus (01.02.2016 nr 13-4/16/1561-2) ja RMK (27.01.2016
nr 3-1.12/1837) ning MTÜ Käoraamat ja MTÜ Virtsu Arenguselts, kellele koostati ja saadeti
vastuskirjad. 25.02.2016 toimus Kõmsi rahvamajas eelnõu avalik arutelu, kus tutvustati
laekunud ettepanekuid ja Keskkonnaameti vastuseid ettepanekutele ning kus osales
33 maaomanikku, omavalitsuse, huvigruppide ja Keskkonnaameti esindajat. Avalikul arutelul
ei tehtud lisaks kirja teel laekunutele lisaettepanekuid kaitse-eeskirja muutmiseks.
46 (62)
Pärast kaitse-eeskirja avalikustamist muudetud ja täiendatud dokumentide avalik väljapanek
toimus 09.05.–23.05.2016 Keskkonnaameti Haapsalu kontoris. Lisaks sai samal ajal kaitse-
eeskirja määruse eelnõu dokumentidega tutvuda ka tolleaegse Hanila valla vallamajas ning
dokumendid olid allalaaditavad Keskkonnaameti kodulehel
http://www.keskkonnaamet.ee/uudised-ja-artiklid/. Avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu
toimumisajast teatati 29.04.2016 üleriigilise levikuga ajalehes Eesti Postimees, 30.04.2016
kohalikus ajalehes Lääne Elu ning 02.05.2016 Ametlikes Teadaannetes.
Menetluse käigus saadeti tähtkirjaga 46-le ja elektroonilise kirjaga 29-le kaitsealal paikneva
kinnisasja omanikule, MTÜ-le Läänemaa Rannakalanduse Selts, Massu ja Vatla jahiseltsile,
Riigimetsa Majandamise Keskusele, tolleaegsele Hanila Vallavalitsusele ja Lääne
Maavalitsusele teade muudetud kaitse-eeskirja eelnõu avalikustamise, sh avaliku väljapaneku
ja avaliku arutelu toimumise kohta. Kirjad sisaldasid teavet, et kui vastuväiteid või
parandusettepanekuid ei esitata, loetakse, et tähtkirja saanud isik (kinnisasja omanik või kohalik
omavalitsus) on kaitse-eeskirjaga nõus.
Avaliku väljapaneku ajal laekus neli vastuskirja maaomanikelt küsimuste, vastuväidete ja
ettepanekutega, neile koostati ja saadeti vastuskirjad.
02.06.2016 toimus Laelatu bioloogiajaamas eelnõu avalik arutelu, kus tutvustati laekunud
ettepanekuid ja Keskkonnaameti vastuseid ettepanekutele ning kus osales 23 maaomanikku,
omavalitsuse, huvigruppide ja Keskkonnaameti esindajat. Avalikul arutelul ei tehtud lisaks
kirja teel laekunutele lisaettepanekuid kaitse-eeskirja muutmiseks.
Arvamuse
esitaja nimi ja
seos eelnõuga
Arvamuse kokkuvõte Menetleja otsus
Linnamäe maaüksuse
(19502:001:0670)
omanik
Ei ole nõus Linnamäe maaüksuse
arvamisega tervikuna
sihtkaitsevööndisse, sest soovib ala
majandada metsamaana.
Ettepanekuga ei ole arvestatud. Keskkonnaamet
on seisukohal, et maaüksuse 2003. a kehtestatud
eeskirja kohaselt piiranguvööndis oleva osa
sihtkaitsevööndisse arvamine on seal leiduvatest
erakordsetest loodusväärtustest lähtuvalt
põhjendatud. Maaüksusele jääv Laelatu puisniit
on Eesti kõige esinduslikum oma liigirikkuse ja
kaitsealuste taimeliikide, sh II kaitsekategooria
liigi kauni kuldkinga, valge ja punase tolmpea
tõttu. Maaüksusel saab jätkata puisniidu
hooldamist, mis on sihtkaitsevööndis lubatud
majandustegevus.
Maaüksuse põhjaosa, mis asub 2003. a eeskirja
alusel Kasse sihtkaitsevööndis, on samuti
arvatud Laelatu sihtkaitsevööndisse ning sellega
seoses maaüksusel kehtinud liikumispiirang
kaotatakse ja kaitsekord leeveneb.
Ännikse maaüksuse
(19502:003:0078)
omanikud
Ei ole nõus kaitseala laiendusega
Ännikse maaüksusel ning kaitse all
oleva osa arvamisega
sihtkaitsevööndisse, kuna omaniku
hinnangul ei ole sellest tulenevalt
piirkonnas majandustegevus edaspidi
võimalik.
Ettepanekuga on arvestatud osaliselt. Muudetud
on avalikul väljapanekul olnud eelnõu kohast
kaitseala piiri. Kaitseala ei laiendata Ännikse
lahe põhjakaldal, kuhu jääb osaliselt ka Ännikse
maaüksus. Otsuse tegemisel kaaluti veel kord,
kuivõrd oluliselt parandab rannikuala liitmine
kaitsealaga selle eesmärkide saavutamist, ning
leiti, et saavutatav efekt ei kaalu üles
maaomaniku soovi vastaselt omandiõigusele
seatud piirangut. Kavandatud laiendus ei jää
47 (62)
Natura 2000 võrgustiku alale ning loodude
(6080*) täiendav kaitse alla võtmine ei ole
rahvusvahelistest kohustustest tulenevalt
vajalik.
Juba kaitse all oleva Ännikse lahe ja selle
põhjakalda arvamine sihtkaitsevööndisse
(2003. a eeskirja järgi piiranguvöönd) on
põhjendatud ala kõrge loodusväärtuse tõttu.
Ännikse laht on oluline linnustiku pesitsus- ja
rändeaegne peatuskoht ning jäävabal talvel
peatuskoht talvituvatele veelindudele,
madalaveeline rannikuala on oluline toitumisala
kurvitsalistele. Rannikul on inventeeritud
lausaliselt poollooduslike koosluste esmatähtsad
elupaigatüübid lood (6280*) ja rannaniidud
(1630*). Veeala ja niidud moodustavad
katkematu elupaikade kompleksi ja levikuala
rannikuga seotud liikidele. Ala arvamisega
sihtkaitsevööndisse on maa sihtotstarbeline
kasutamine poollooduslike koosluste
hooldamisel oluliselt piiratud ja sellest tulenev
majandustegevus ei ole keelatud.
Karina
(19502:003:0079)
maaüksuse omanik
Omanik ei ole nõus kaitseala
laiendusega Karina maaüksusel ning
praeguse piiranguvööndi arvamisega
sihtkaitsevööndisse, sest maaomaniku
hinnangul on sellest tulenevat
piirkonnas majandustegevus edaspidi
keelatud.
Omanik ei nõustu ujuvvahendiga
sõitmise keeluga Ännikse lahel ning
kalapüügikeeluga Ännikse, Kasse ja
Mõisalahel.
Ettepanekuga on arvestatud osaliselt. Kaitseala
ei laiendata Ännikse lahe põhjakaldal, juba
kaitse all olev osa arvatakse eelnõu kohaselt
sihtkaitsevööndisse (vt selgitus Ännikse
maaüksuse omanike ettepanekule).
Piirangud kalapüügile on seatud, et linde ei
häiritaks eelkõige pesitsus-, sulgimis- ja
rändeajal. Ka 2003. a kaitse-eeskirja kohaselt on
kalapüük Ännikse ja Mõisalahel keelatud, Kasse
lahel on lubatud kaitseala valitseja nõusolekul.
Eelnõu kohaselt lubatakse kalapüüki jää pealt ja
vanalt raudteetammilt. Ujuvvahendiga sõitmine
pole kaitseala väikestel kinnikasvavatel
veekogudel vajalik ega põhjendatud, kuna see
häirib linde pesitsus-, sulgimis- ja rändeajal
(2003. a eeskirja kohaselt on keelatud
vesijalgrattaga sõitmine). Ujuvvahendiga
sõitmine on lubatud Rame lahel.
Hanila Tuulepargid
OÜ (Nelja Energia
AS) opereerib
Lääneranna valda
Virtsu alevikku
püstitatud
elektrituulikuid OÜ-
le Roheline Ring
Tuulepargid
kuuluvatel Linnamäe
(19502:003:0330),
Tuulemaa
(19502:003:0055),
Sulevi
(19502:003:0241) ja
Tuuliku
(19502:003:0243)
Hanila tuulepargid OÜ ei nõustu Sulevi
(19502:003:0241), Tuulemaa
(19502:003:0055) ja Urtsiku
(19502:003:0873) maaüksusel kaitseala
laiendusega ja arvamisega Puhtu
sihtkaitsevööndisse (varem
piiranguvöönd) ning Linnamäe
(19502:003:0330) maaüksuse
arvamisega Puhtu-Laelatu
piiranguvööndisse (praegu Väinamere
hoiuala), ei nõustu ka sihtkaitsevööndi
piiri rajamisega väljaspool kaitseala
paiknevatele tuulikutele nii lähedale,
kuna nende hinnangul on
sihtkaitsevööndis majandustegevus
üldjuhul keelatud ja tuulikute hooldus
piiratud, mis tekitab neile
Ettepanekuga on arvestatud osaliselt. Muudetud
eelnõu kohaselt ei liideta kaitsealaga Mõniste
lahe rannikuala, sh Linnamäe maaüksust, mis
jääb jätkuvalt Väinamere hoiualale. Muudetud
eelnõu kohaselt ei laiendata kaitseala Ännikse
lahe põhjakaldal, sh Tuulemaa ja Urtsiku
maaüksustel, Sulevi ja Tuuliku maaüksus jäävad
kaitsealast tervikuna välja. Juba praegu
kaitsealal oleva Tuulemaa ja Urtsiku maaüksuse
osa arvamine Puhtu sihtkaitsevööndisse on
põhjendatud seal asuvate loodusväärtuste,
poollooduslike koosluste esmatähtsate
elupaigatüüpide lood (6280*) ja rannaniidud
(1630*) tõttu. Madalaveeline Ännikse laht ja
niidud moodustavad katkematu elupaikade
kompleksi ja levikuala rannikuga seotud
liikidele, sh väheneva arvukusega linnuliikidele
48 (62)
maaüksusel.
majanduslikku kahju, ning soovib
muuta sihtkaitsevööndi piiri nii, et
tuulikute ümber jääks 50 m
kaitsetsoon.
OÜ Hanila Tuulepargid teeb
ettepaneku lisada määrusesse säte
Sihtkaitsevööndis on lubatud
olemasolevate elektrituulikute
opereerimine ja hooldamine või
alternatiivina jätta Tuulemaa ja Urtsiku
maaüksustel kaitse all olev osa
jätkuvalt piiranguvööndisse.
(vt selgitus Ännikse maaüksuse omaniku
ettepanekule).
Kaitseala välispiiri maaüksustel on täpsustatud
nii, et olemasolev tee jääb tervikuna kaitsealast
välja. KeA ei pea põhjendatuks kaitsealast
väljas asuvate elektrituulikute opereerimise ja
hooldamise lubamist kui erandi väljatoomist
määruses, kuna see on hõlmatud olemasolevate
ehitiste hooldustöö lubamisega. Eelnõu kohaselt
on sihtkaitsevööndis olemasolevate ehitiste
hooldustööd kaitseala valitseja nõusolekul
lubatud, liikumispiirangut alal ei ole ja tuulikute
hoolduse käigus ei ole tehnikute liikumine
sihtkaitsevööndis keelatud. Takistatud ei ole
kaitsealast välja jääva tee hooldamine, sealt
lumetõrje ja tee pervelt võsaraie ning niitmine.
Kaitseala valitseja nõusolek olemasolevate
ehitiste hooldustööks sihtkaitsevööndis annab
võimaluse seada hooldustöödele tingimusi, mis
on vajalikud ala kaitseväärtuste säilitamiseks, nt
kaitsealustel elupaigatüüpidel
pinnasekahjustuste vältimiseks või lähtudes
lindude pesitsus- ja rändeajast. Seisukoha
kujundamisel on KeA lähtunud ka Virtsu III
tuulepargi ehitamise ja kasutamise
keskkonnamõju strateegilise hindamise
aruandest, mis näeb muu hulgas ette tuulepargi
negatiivse mõju leevendamiseks meetmed. Kui
tuulegeneraatorite hooldustööd on
suuremahulised, võib kaitseala valitseja seada
põhjendatud vajadusel analoogseid piiranguid.
Hanila Tuulepargid OÜ selgituste kohaselt võib
suuremõõtmeliste detailide vahetamine osutuda
vajalikuks eeldatavalt kord kümne aasta jooksul,
seega on vastavat kooskõlastust vaja taotleda
väga harva. Eraldi ligikaudu 20 m laiusega
piiranguvööndi moodustamine alal, kus on
esinduslik lookooslus, ei ole põhjendatud.
Seletuskirja on lisatud sihtkaitsevööndi osas
näitena olemasoleva ehitise hooldustööst
tuulepargi hooldusega seotud tegevus.
Maaüksuse
katastritunnusega
19502:003:0033
omanik
Omanik ei nõustu maaüksuse
arvamisega sihtkaitsevööndisse, kuna
soovib alale püstitada ehitist.
Vastuväitega ei ole arvestatud. Maaüksus on
arvatud sihtkaitsevööndisse, sest alal on kõrge
esinduslikkusega elupaigatüübid lood (6080*) ja
rannaniidud (1630*) ning see on osa Puhtulaiu
ja Virtsu poolsaare lõunarannikule jäävast kõrge
väärtusega looduskompleksist, kus on vajalik
sihtkaitsevööndi kaitsekord, mis võimaldab muu
hulgas seada piiranguid kraavide hooldusele ja
roovarumisele, mis on vajalik sealsete
rannikumärgalakoosluste kaitseks.
Sihtkaitsevööndisse arvamisega maaüksusel
ehitamise osas lisapiiranguid ei kaasne, sest
inventuuri andmetel on ala tervikuna kaitstavate
elupaigatüüpidega kaetud ja ka piiranguvööndis
ei saa kaalutlusotsuse alusel ehitamist lubada.
Rätsepa
(19502:001:0234) ja
Omanik teeb ettepaneku arvata
kaitseala piiranguvööndist välja
Ettepanekut ei ole arvestatud ning juba kaitse all
olevat ning kavandatava kaitseala keskele jäävat
49 (62)
Kadastiku
(19502:001:0235)
maaüksuse omanik
Rätsepa maaüksusel paiknev õuemaa ja
põllud, mida kasutatakse loodusliku
karjamaana.
õuemaad ja põllumaad, kus osaliselt on
kujunenud kaitseala eesmärgiks olev
poollooduslik kooslus loodusdirektiivi
elupaigatüüp aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga
niidud (6510), ei ole kaitse alt välja arvatud. Ala
on Natura 2000 loodusala. Õuemaa kasutamine
ning ala sihtotstarbeline kasutamine
poollooduslike koosluste hooldamise eesmärgil
ja põlluala kasutamine karjamaana ei ole
kaitsealal keelatud. Avalikustamise käigus
laekunud ettepanekute kaalumise tulemusel on
kaitse alt välja arvatud Rätsepa maaüksuse
kaguosas teega piirnev ala, kuhu on rajatud tiik
ja kus kaitstavaid elupaigatüüpe ei ole.
Simo
(19502:001:0420) ja
Uus-Meremäe
(19502:001:0800)
maaomaniku esindaja
Omaniku esindaja teeb ettepaneku jätta
Uus-Meremäe ja Simo maaüksuse
kavandatavast Puhtu-Laelatu
looduskaitsealast täielikult välja.
Maaomaniku esindaja hinnangul
piiratakse Puhtu-Laelatu
looduskaitseala kaitse-eeskirja
muutmisega Kodiaros OÜ omandi
kasutamist ja käsutamist oluliselt ning
eelnõuga kavandatav Pivarootsi
sihtkaitsevöönd ja/või Puhtu-Laelatu
piiranguvöönd ei ole Uus-Meremäe ja
Simo kinnistu osas põhjendatud.
Omaniku esindaja teeb
kompromissettepaneku arvata kaitse alt
välja Uus-Meremäe maaüksusel
täiendavalt u 2,9 ha ala, kus on
inventeeritud elupaigatüüp
puiskarjamaad.
Ettepanekuga on arvestatud osaliselt. Muudetud
eelnõu kohaselt arvatakse Rame lahe
idarannikule jääv poollooduslike koosluste
esinemisala (varasem Puhtu-Laelatu
piiranguvöönd ja kaitsealaga liidetav Rame
hoiuala osa, eelnõu avalikul väljapanekul
tutvustatud versiooni kohaselt kavandatud
Pivarootsi sihtkaitsevöönd), kuhu jäävad ka
Uus-Meremäe ja Simo maaüksus, Puhtu-Laelatu
piiranguvööndisse. Maaüksustel on
inventeeritud Puhtu-Laelatu looduskaitsealal
kaitstavad loodusdirektiivi elupaigatüübid
rannaniidud (1630*), kadastikud (5130), lood
(6280*) ja puiskarjamaad (9070). Uus-Meremäe
maaüksusel on muudetud kavandatavat kaitseala
välispiiri. Kaitse alt arvatakse välja Uus-
Meremäe maaüksuse kirdeosas (kehtiva
kaitsekorra alusel Rame hoiualal) olev
hoonestatud õueala, kuhu on rajatud tiik ja kus
ei ole kaitstavaid elupaigatüüpe. Kaitse alt ei
arvata välja alasid, mis on juba kaitse all ja kus
on kaitstava ala kaitse-eesmärgiks seatud liikide
elupaigad, kooslused ja/või loodusdirektiivi
elupaigatüübid.
Kompromissettepanekus esitatud 2,9 ha ala on
praegu kaitse all Rame hoiualana ning ühtlasi
Natura 2000 võrgustiku ala Väinamere loodus-
ja linnualana, alal on loodusdirektiivi I lisa
elupaigatüüp puiskarjamaad (9070), mille
esinduslikkus ja looduskaitseline väärtus on
kõrge (OÜ Metsaruum, ekspert Marje Talvis
2012) ning mis on Puhtu-Laelatu
looduskaitseala ja Väinamere loodusala kaitse-
eesmärgiks. Alal olev puiskarjamaa on
poollooduslike koosluste tegevuskavas esitatud
eesmärkide hulgas. Looduskaitseseaduse alusel
on piiranguvööndis majandustegevus üldjuhul
lubatud, mistõttu piiranguvööndi kaitsekord ei
piira oluliselt maatulundusmaa sihtotstarbega
Uus-Meremäe ja elamumaa sihtotstarbega Simo
maaüksuse sihtotstarbelist kasutamist, kuid
tagab seal asuvate loodusväärtuste säilimise.
Poollooduslike koosluste säilitamiseks on
vajalikud traditsioonilised majanduslikud
tegevused: niitmine ja karjatamine. Uus-
50 (62)
Meremäe maaüksusel kaitse all oleval ja
kaitsealale kavandatud alal on poollooduslikke
kooslusi nõuetekohaselt hooldatud ja 16,75 ha
ala puhul on hooldaja Cura OÜ saanud ka PRIA
poollooduslike koosluste hooldamise toetust.
Lähtudes maaüksustel olevatest
loodusväärtustest ei ole põhjendatud
maaüksuste täielik väljajätmine kavandatavast
Puhtu-Laelatu looduskaitsealast. Piirangute
kehtestamisega täidetakse ühtlasi linnu- ja
loodusdirektiivist riigile tulenev kohustus
tagada loodusväärtuste kaitse Natura 2000
võrgustiku alal.
Merepõhja
(19502:001:0237)
maaüksuse omanik
Omanik teeb ettepaneku muuta
Merepõhja maaüksusel sihtkaitse- ja
piiranguvööndi vahelist piiri nii, et
piiranguvööndisse jääks ulatuslikum
ala.
Ettepanekuga on arvestatud ning sihtkaitse- ja
piiranguvööndi vahelist piiri on nihutatud lääne
poole nii, et valdav osa metsaalast, kus
kaitstavat elupaigatüüpi ei ole, jääb
piiranguvööndisse ja esinduslikum osa
allikasoost sihtkaitsevööndisse.
Marguse
(19502:001:0274)
maaüksuse omanikud
Omanik teeb ettepaneku muuta
Marguse maaüksusel Rame
sihtkaitsevööndi ja piiranguvööndi
vahelist piiri ida poole nii, et see
kulgeks mööda maaüksusel olevat
kiviaeda.
Ettepanekuga on arvestatud ja Marguse
maaüksusel on muudetud Rame
sihtkaitsevööndi ja piiranguvööndi vahelist piiri
ida poole nii, et see kulgeb mööda maaüksusel
olevat kiviaeda. Ajalise liikumispiiranguga ala
piir muutub looduses selgemini jälgitavaks.
MTÜ Käoraamat MTÜ Käoraamat teeb ettepaneku
nimetada kaitseala eesmärgiks rohekas-
õõskeel, mitte arvata eesmärgiks
jumalakäppa, täpilist sõrmkäppa ja
harilikku muguljuurt ning täiendada
seletuskirja käpaliste leviku uusimate
andmetega.
Ettepanekuga on arvestatud. Kaitseala
eesmärkidesse on lisatud rohekas õõskeel
(I kaitsekategooria liik, kaitsealal püsikasvuala),
kaitse-eesmärkideks ei ole arvatud jumalakäppa
ja täpilist sõrmkäppa, kuna nende liikide
leidumine alal vajab täpsustamist. Harilik
muguljuur on eelnõu kohaselt arvatud kaitseala
eesmärgiks, kuna 2015. a andmete alusel on liik
kaitsealal oluliselt esindatud.
Metsamarguse
(19502:001:0275) ja
Meremarguse
(19502:001:0276)
maaüksuse omanikud
Omanikud ei ole nõus Metsamarguse ja
Meremarguse maaüksuse arvamisega
sihtkaitsevööndisse (avalikul
väljapanekul olnud eelnõu kohaselt
osaliselt sihtkaitse-, osaliselt
piiranguvöönd).
Ettepanekuga on arvestatud. Meremarguse ja
Metsamarguse maaüksus on arvatud tervikuna
piiranguvööndisse. Maaüksustel asuvate
poollooduslikke koosluste looniitude (6280*)
kaitset on võimalik tagada maatulundusmaa
sihtotstarbelise kasutusega poollooduslike
koosluste hooldamisel ning loodusväärtuste
kaitse maaüksustel tagab ka piiranguvööndi
kaitsekord.
Tartu Ülikool Laelatu
(19502:001:0150)
maaüksuse omanik
Omanik teeb ettepaneku lisada kaitse-
eeskirja sihtkaitsevööndis ja
piiranguvööndis lubatud tegevuste
loetelusse teadusliku(d) uurimistöö(d).
Ettepanekuga ei ole arvestatud. Tulenevalt
LKS-ist ei ole üldjuhul kaitsealal teadustöö
keelatud. LKS § 30 lõikest 3 tulenevalt on
kaitse-eeskirjaga sätestatud kaitseala valitseja
nõusolekul teostavale teadustegevusele erisused
sõidukiga sõitmisel väljaspool teid ning
maastikusõidukiga sõitmisel ja liikumisel
liikumispiirangutega aladel sihtkaitsevööndis.
Teadustöö eraldi nimetamine määruses lubatud
tegevuste loetelus ei ole vajalik. Täiendatud on
seletuskirja ja nimetatud välibaasis tehtavad
uurimissuunad.
51 (62)
Kadakarahu
(19502:001:0261)
maaüksuse omanik
Omanik ei ole nõus kaitse all oleva ala
osalise arvamisega sihtkaitsevööndisse.
Ettepanekuga on arvestatud. Rame lahe
idarannikule jääv poollooduslike koosluste
esinemisala (avalikustamisel olnud eelnõu
kohaselt kavandatud Pivarootsi
sihtkaitsevöönd), kuhu jääb osaliselt ka
Kadakarahu maaüksus, on arvatud Puhtu-
Laelatu piiranguvööndisse. Alal asuvate
rannaniitude (1630*), loodude (6280*) ja
kadastike (5130) kaitse on tagatud
maatulundusmaa sihtotstarbelise kasutamisega
poollooduslike koosluste hooldamisel ning
väärtuste kaitse tagab ka piiranguvööndi
kaitsekord. Maaüksusel on kaitseala põhjapiiri
korrigeeritud nii, et kaitsealale jääb vaid
poollooduslike koosluste esinemisala. Idapiiriks
on kiviaed ning hobuste varjualune jääb
jätkuvalt kaitsealale.
Kadaka
(19502:001:0226) ja
Karjamaa
19502:001:0225)
maaüksuse omanik
Omanik ei ole nõus Kadaka ja
Karjamaa maaüksuse osalise
arvamisega sihtkaitsevööndisse (varem
piiranguvöönd).
Omaniku hinnangul ei ole
avalikustatud eelnõu kohane kaitseala
laiendamine seni kaitseta aladele ning
kaitsekorra karmistamine põhjendatud,
kuna riivab tugevalt eramaaomanike
õigusi.
Ettepanekuga on arvestatud. Rame lahe
idarannikul olev poollooduslike koosluste
esinemisala, kuhu jäävad ka Kadaka ja
Karjamaa maaüksus, on muudetud eelnõu
kohaselt arvatud jätkuvalt Puhtu-Laelatu
piiranguvööndisse. Alal asuvate poollooduslike
koosluste kaitse tagab ka piiranguvööndi
kaitsekord.
Eelnõu avalikustamise ajal on maaomanikel ja
huvigruppidel olnud võimalus teha eelnõu kohta
ettepanekuid ja esitada vastuväiteid. Tehtud
ettepanekuid on kaalutud. Kavandatud kaitseala
piiri ja tsoneeringut ning kavandatud
kaitsekorda on oluliselt muudetud.
Tammi tee 14
(19502:003:1082)
maaüksuse omanik
Omanik teeb ettepaneku mitte
laiendada kaitseala Rame lahe
läänerannikul ja on vastu Tammi tee 14
maaüksuse osalisele arvamisele
piiranguvööndisse.
Omanik teeb ettepaneku mitte
laiendada kaitseala seni kaitseta
aladele.
Omanik teeb ettepaneku lubada
kaitseala merealal nii harrastus- kui ka
kutselist kalapüüki ja saagi
majanduslikku käitlemist.
Ettepanekuga on arvestatud. Muudetud eelnõu
kohaselt ei laiendata kaitstavat ala Rame lahe
läänerannikul, kuhu jääb ka Tammi tee 14
maaüksus. Ala ei ole Natura 2000 alal, seal
leiduvate elupaigatüüpide esinduslikkus ei ole
kõrge ning rannikukoosluste kaitse on tagatud
LKS-st tuleneva ranna piirangu- ja
ehituskeeluvööndiga. Kaitseala välispiiriks
kavandatakse põhikaardile kantud Rame lahe
rannajoon.
Ettepanekuga on arvestatud. Muudetud eelnõu
kohaselt ei kavandata kaitseala laiendusi
Ännikse lahe põhjakaldal ning Rame lahe ida- ja
läänerannikul (vt selgitus tolleaegse Hanila
Vallavolikogu ettepanekule).
Ettepanekuga on arvestatud.
Kalapüügiregulatsiooni on muudetud vastavalt
21.01.2016 kalandusteemalisel
arutelukoosolekul kokkulepitule nii, et nii
harrastus- kui ka kutseline kalapüük kaitseala
merealal on lubatud, välja arvatud kaitse-
eeskirjaga kehtestatud liikumispiirangutega alal
ja ajal sihtkaitsevööndis. Püütud kala
majanduslik käitlemine on lubatud.
Maaüksuse Omanik on vastu kaitseala laiendusele Vastuväitega on arvestatud. Muudetud eelnõu
52 (62)
katastritunnusega
19502:003:0872
omanik
maaüksusel. kohaselt ei laiendata kaitseala Rame lahe
läänerannikul, kuhu jääb ka maaüksus
katastritunnusega 19502:003:0872 (vt selgitust
Tammi tee 14 maaüksuse omaniku
vastuväitele).
Kalurihüti
(19502:001:0301)
maaüksuse omanik
Omanik ei ole nõus kaitseala
laiendusega ja maaüksuse osalise
arvamisega Pivarootsi
sihtkaitsevööndisse, kuna kavandatud
kaitseala laiendusele jääb
juurdepääsutee kinnistul asetsevale
hoonele ning Rame ujumis- ja
lautrikoht.
Vastuväitega on arvestatud. Alal on rannaniidud
(1630*) ja kaitstava liigi emaputke kasvuala.
Muudetud eelnõu kohaselt ei kavandata
kaitseala laiendust Rame lahe idakaldale. Otsuse
tegemisel kaaluti veel kord, kuivõrd oluliselt
parandab rannikuala liitmine kaitsealaga
kaitseala eesmärkide saavutamist, ning leiti, et
saavutatav efekt ei kaalu üles maaomaniku
soovi vastaselt omandiõigusele seatud piirangut.
Kaitsealaga liita kavandatud ala ei jää Natura
2000 võrgustiku alale, alal asuvate rannaniitude
(1630*) kaitseks ei ole vaja rahvusvahelisest
kohustusest tulenevalt lisaalasid kaitse alla
võtta. Emaputke kaitse tagatakse LKS § 48
tuleneva isendikaitsega.
Ohusaare
(19502:001:0299)
maaüksuse omanikud
Omanikud ei ole nõus Ohusaare
maaüksuse osalise arvamisega
sihtkaitsevööndisse.
Omanikud ei ole nõus Rame lahe
arvamisega sihtkaitsevööndisse, sest
nende hinnangul takistab see vaba
merele pääsu.
Vastuväitega on arvestatud ning muudetud
eelnõu kohaselt ei laiendata kaitseala Rame lahe
idakaldal, kuhu jääb ka Ohusaare maaüksus (vt
selgitust Kalurihüti maaüksuse omaniku
ettepaneku juures).
Kaitseala tsoneeringut Rame lahe veealal on
oluliselt muudetud ja Rame lahe veeala on
arvatud valdavalt piiranguvööndisse (vt selgitust
tolleaegse Hanila VV ettepanekule). Ohusaare
maaüksusel asuvad ajaloolised lautrikohad ei jää
muudetud tsoneeringu kohaselt
sihtkaitsevööndisse ning nendest merele pääs ei
ole ajaliselt piiratud.
Kübareste
(19502:001:0282) ja
Kübarametsa
(19502:001:0752)
maaüksuse omanik
Omanik ei ole nõus kaitseala
laiendusega Kübareste maaüksusel ja
osalise arvamisega sihtkaitsevööndisse
ning Kübarametsa maaüksuse
arvamisega sihtkaitsevööndisse
(varasem piiranguvöönd), kuna
kavandatavad piirangud tekitavad
majanduslikku kahju, mida makstavad
toetused ei korva.
Vastuväitega on arvestatud osaliselt. Muudetud
eelnõu kohaselt ei laiendata kaitseala Rame lahe
idarannikul, kuhu jääb ka Kübareste maaüksuse
rannikuala (vt selgitus Kalurihüti maaüksuse
omaniku vastuväite juures). Kübareste
maaüksuse kirdeosa, kus asub I kaitsekategooria
liigi merikotka pesapaik, on arvatud jätkuvalt
sihtkaitsevööndisse (varasem Rame merikotka
püsielupaik).
Kübarametsa maaüksusel on inventeeritud
kaitstavad loodusdirektiivi elupaigatüübid vanad
laialehised metsad (9020*) ning lubjarikkad
madalsood lääne-mõõkrohuga (7210*) ja
niiskuslembesed kõrgrohustud (6430), mille
kaitseks on vajalik sihtkaitsevööndi kaitsekord.
Väikesel osal maaüksuse metsaalal on
keskealised ja küpsed esimese põlvkonna hall-
lepikud. Sihtkaitsevööndi kaitsekord ei välista
täielikult metsanduslikku tegevust maaüksusel.
Kaitseala valitseja nõusolekul on
sihtkaitsevööndis lubatud koosluste
kujundamine ja hooldamine vastavalt kaitse-
eesmärgile.
53 (62)
Saariko kinnistu
omanik Omanik ei ole nõus kaitstava ala
laienemisega maaüksusel
katastritunnusega 19502:001:0521
(varem Rame merikotka püsielupaik)
ning maaüksuste katastritunnusega
19502:001:0522 ja 19502:001:0523
arvamisega sihtkaitsevööndisse (varem
piiranguvöönd), kuna omaniku
hinnangul piiravad kavandatavad
piirangud Saariko maaüksustel
majandustegevust ja vähendavad
maaüksuste majanduslikku väärtust.
Vastuväitega on arvestatud osaliselt.
Maaüksusel katastritunnusega 19502:001:0522
on poollooduslikud kooslused rannaniidud
(1630*) ja lood (6280*). Muudetud eelnõu
kohaselt on Rame lahe idarannikul olev
poollooduslike koosluste esinemisala arvatud
jätkuvalt Puhtu-Laelatu piiranguvööndisse.
Maaüksusel 19502:001:0523 on inventeeritud
Puhtu-Laelatu looduskaitseala kaitse-
eesmärgiks olevad loodusdirektiivi
elupaigatüübid vanad laialehised metsad
(9020*), lubjarikkad madalsood lääne-
mõõkrohuga (7210*) ja niiskuslembesed
kõrgrohustud (6430), mille kaitseks on vajalik
sihtkaitsevööndi kaitsekord, mis võimaldab
seada muu hulgas piiranguid raietele ja
maaparandussüsteemide hooldusele.
Maaüksusel 19502:001:0521 kaitsealale arvatav
ala on nii varasema (Rame merikotka
püsielupaiga sihtkaitsevöönd) kui ka
eelnõukohase kaitsekorra alusel
sihtkaitsevööndis ning kaitsealale arvamisega
jääb kaitsekord üldjoontes samaks kui kehtivas
püsielupaigas. Rame sihtkaitsevööndi
moodustamisega lisandub Saariko maaüksusel
kaitsealale 0,5 ha metsaala, mis jääb merikotka
pesapuust lähemale kui 300 m ning kus
metsanduslik tegevus väljaspool lindude
pesitsusaega ei ole täielikult välistatud.
Muudetud eelnõu kohaselt jäävad maaüksused
katastritunnusega 19502:001:0521 ja
19502:001:0523 sihtkaitsevööndisse.
Sepamardi
(19501:002:0289)
maaüksuse omanik
Omanik ei nõustu Sepamardi
maaüksuse arvamisega
sihtkaitsevööndisse (varem
piiranguvöönd).
Vastuväitega ei ole arvestatud. Sepamardi
maaüksusel on inventeeritud Puhtu-Laelatu
looduskaitsealal kaitse-eesmärgiks olevad
loodusdirektiivi elupaigatüübid vanad
laialehised metsad (9020*) ja liigirikkad
madalsood (7230), rannikuala on elupaigaks
II kaitsekategooria linnuliigile mustsaba-viglele
ja III kaitsekategooria linnuliigile rooruigule.
Metsa- ja märgalaelupaigatüüpide kaitseks on
vajalik sihtkaitsevööndi kaitsekord.
Sihtkaitsevööndisse arvamisega ei ole
maaüksusel metsanduslik tegevus täielikult
välistatud, kaitseala valitseja nõusolekul on
sihtkaitsevööndis lubatud koosluste
kujundamine ja hooldamine vastavalt kaitse-
eesmärgile.
Laine
(19501:002:1970)
maaüksuse omanik
Omanik soovib jätkuvalt maaüksusel
sihtkaitsevööndisse arvataval alal oma
tarbeks küttepuid võtta.
Sihtkaitsevööndisse arvatav metsaala on osa
Mõisalaheäärsest kõrge väärtusega
looduskompleksist, kus on kujunenud
liigirikkad madalsood (7230) ja laialehised
metsad (9020*). Sihtkaitsevööndi kaitsekord ei
välista täielikult metsanduslikku tegevust.
Kaitseala valitseja nõusolekul on
sihtkaitsevööndis lubatud metsakoosluste
kujundamine. Puhtu-Laelatu looduskaitseala
kaitsekorralduskavaga nähakse ette
54 (62)
kujundusraiet hall-lepikutes, mis on üldjuhul
madala looduskaitselise väärtusega, soodustades
nii häilude teket metsakooslustes.
Urtsiku
(19502:001:0055)
maaüksuse omanik
Omanik on vastu sihtkaitsevööndi ja
piiranguvööndi moodustamisele
maaüksusel (varasem Väinamere
hoiuala).
Ettepanekuga on arvestatud osaliselt.
Maaüksusel on inventeeritud elupaigatüübid
rannaniidud (1630*), kadastikud (5130) ja
liigirikkad niidud lubjavaesel mullal (6270*).
Rame lahe idarannikule jääv poollooduslike
koosluste esinemisala (varasem Puhtu-Laelatu
piiranguvöönd ja kaitsealaga liidetav Väinamere
hoiuala osa) on arvatud piiranguvööndisse
(avalikustamisaegse eelnõu kohaselt osaliselt
sihtkaitsevöönd). Poollooduslike koosluste
kaitse maaüksusel on tagatud ka piiranguvööndi
kaitsekorraga. Kaitstavate elupaigatüüpide
esinemisala kaitse alt väljaarvamine ei ole
põhjendatud.
Kadaka
(19502:001:0571)
maaüksuse omanik
Maaomanik soovib, et pärast uue
eeskirja kehtestamist oleks Kadaka
maaüksusel kavandatud tegevused
(elamu ehituse ja juurdepääsutee
rajamine) jätkuvalt võimalikud.
Eelnõu kohaselt jääb kavandatud elamuala
Puhtu-Laelatu piiranguvööndisse, kus kaitseala
valitseja nõusolekul on lubatud ehitise
püstitamine ning rajada teid. Kaalutlusotsuse
tegemisel arvestab kaitseala valitseja, et tegevus
ei mõjutaks negatiivselt kaitstava elupaigatüübi
ega kaitsealuse liigi elupaiga seisundit.
Keskkonnaameti 25.10.2012 kirjaga nr HLS14-
4/12/24145-2 antud nõusolek elamumaa
moodustamiseks ja elamu püstitamiseks ning
juurdepääsutee kavandamine mööda Kadaka
katastriüksuse idapiiri ei ole vastuolus eelnõus
sätestatuga ega sea ohtu kavandatava
Puhtu-Laelatu looduskaitseala kaitse-
eesmärkide saavutamist ning on jätkuvalt
võimalik.
Karjamaa-Jüri
(19502:001:0240)
maaüksuse omanik
Omanik on vastu maaüksuse
arvamisele sihtkaitsevööndisse.
Eelnõu kohaselt jääb maaüksusel kaitsealaga
liidetav ala Puhtu-Laelatu piiranguvööndisse.
Jaani kinnistu
(19502:001:0922,
19502:001:0924,
119502:001:0925)
omanik
Maaomanik ei ole vastu maaüksuse
jätkuvale arvamisele
piiranguvööndisse, kuid tunneb muret
ja soovib leida lahendust laidude
edasise hoolduse osas.
Keskkonnaamet selgitas maaomanikule
poollooduslike koosluste taastamise ja
hooldamise korraldamise ja toetuse saamise
võimalusi.
RMK RMK on seisukohal, et jahipiirang
(avalikustamisaegses eelnõus jaht
lubatud 1. september –31. jaanuar)
oleks põhjendatud, kui samal ajal
kehtiks ka üldine liikumispiirang.
RMK teeb ettepaneku kehtestada
erandid jahipidamisviiside (nt püük
raudadega, vibujaht) osas, millega ei
kaasne üldisest inimeste liikumisest
suuremat häiringut. RMK on
seisukohal, et ajujahi lubamisel vaid
kaitseala valitseja nõusolekul tuleks
kaitseala jahipiirkonna koosseisust
välja arvata.
Ettepanekuid on arvestatud osaliselt. Eelnõus on
jahiregulatsiooni oluliselt muudetud: pikendatud
on jahipidamisaega (jahipidamine on lubatud
1. septembrist 15. märtsini, kaitseala valitseja
nõusolekul on lubatud jaht ulukite arvukuse
reguleerimiseks 16. märtsist 31. augustini);
kaitseala lõunaosas on moodustatud eraldi
piiranguvöönd, kus on lubatud linnujaht
20. augustist–30. novembrini, kaitse-eeskirjaga
ei seata ajujahile lisapiirangut. Keskkonnaamet
ei pea põhjendatuks kaitse-eeskirjaga lisaks
erandite kehtestamist jahipidamisviiside osas.
Muudatuste tegemisel on arvestatud jahiseltside
poolt jahipiirkondade tegeliku kasutamise kohta
55 (62)
edastatud teavet ning 21.01.2016 jahiteemalise
arutelukoosoleku tulemusi.
Vatla jahiseltsi Jahiselts teeb ettepaneku lubada
kaitsealal jahipidamist, välja arvatud
linnujahti veelindudele, vastavalt
jahieeskirjas kehtestatud jahiaegadele
ja jahipidamise viisidele ning ajujahti
1. oktoobrist kuni 15. märtsini.
Jahiselts teeb ettepaneku jätta
kaitsealast välja Täiksilaid ja sellest
lõuna poole jääv rannikuala maakonna
piirini või lubada kaitse-eeskirjaga
nimetatud alal linnujahti. Täiksilaiu
idarannik ja sellest lõuna poole jääv
laht on Vatla jahiseltsi ainuke
linnujahipiirkond.
Ettepanek lubada kaitsealal Rame ja
Pivarootsi lahel ja ümbritseval avamere
osal kalapüüki kutseliste
kalapüügivahenditega.
Ettepanekut on arvestatud valdavas osas.
Lubatud jahiaega kaitsealal on pikendatud
15. märtsini, kui algab lindude rändeperiood.
Jahipidamise üldpiirang on kehtestatud eelkõige
niitudel ja metsas pesitsevate liikide häirimatu
pesitsemise tagamiseks ning kevadrändeaegse
häirimise vältimiseks. Kaitse-eeskirjaga ei seata
ajujahile lisapiirangut. 16. märtsist 31. augustini
on lubatud jaht ulukite arvukuse reguleerimiseks
kaitseala valitseja nõusolekul.
Ettepanekuga on arvestatud ning on
moodustatud eraldi Pivarootsi piiranguvöönd,
kus on linnujaht 20. augustist –30. novembrini
lubatud. Kahe piiranguvööndi vaheline piir
kulgeb mööda kinnistupiire, Rannaääre
maaüksus jääb Puhtu-Laelatu
piiranguvööndisse, sest maaomanik on vastu
linnujahi lubamisele tema maaüksusel.
Ettepanekuga on arvestatud ning muudetud
eelnõu kohaselt on lubatud kaitseala merealal
kutseline ja harrastuspüük.
Urmas Kivisalu
kutseline kalur
Ettepanek lubada kaitsealal kalapüüki
ainult kutselise kalapüügi õiguse alusel.
Muudetud eelnõu kohaselt on kaitsealal lubatud
nii kutseline kui ka harrastuspüük. Lähtutud on
võrdse kohtlemise printsiibist.
Kalapüügiregulatsioon lepiti kokku 21.01.2016
toimunud piirkonna kalurite, MTÜ Läänemaa
Rannakalanduse Selts ja Keskkonnaameti
esindajate kalapüügiteemalisel
arutelukoosolekul.
Enn Soop
kutseline kalur
Vastuväite esitaja hinnangul paneks
avalikustamisaegse kaitse-eeskirja
eelnõu seisma igasuguse kalapüügi ja
ettevõtluse piirkonnas.
Menetluse käigus on oluliselt muudetud
kalapüügiregulatsiooni kaitsealal vastavalt
21.01.2016 toimunud arutelukoosolekul
kokkulepitule ning piirkonna jahiseltsidelt
laekunud ettepanekute alusel. Muudetud eelnõu
kohaselt on kaitsealal lubatud nii harrastus- kui
ka kutseline kalapüük.
Virtsu arenguselts Virtsu arenguselts on vastu
avalikustamiseaegse eelnõuga
kavandatud sihtkaitsevööndi olulisele
laienemisele kaitsealal ja piirangute
suurenemisele ning teeb ettepaneku, et
sihtkaitsevöönd jääks Puhtu-Laelatu
looduskaitseala 2003. a kaitse-
eeskirjaga kehtestatud piiridesse.
Vastuväitega on arvestatud osaliselt. Kaitseala
piire ja tsoneeringut ning kalapüügi- ja
jahiregulatsiooni on, lähtudes maaomanikelt,
tolleaegselt Hanila Vallavolikogult ja
huvigruppidelt laekunud ettepanekutest,
oluliselt muudetud: kaitsealale ei kavandata
laiendusi Rame lahe ida- ja läänekaldal,
Ännikse lahe põhjarannikul, Rame lahe
idarannikule jääv poollooduslike koosluste
esinemisala arvatakse piiranguvööndisse (varem
piiranguvöönd ja hoiuala), piiranguvööndisse on
jätkuvalt arvatud ka Rame lahe mereosa, kus
ajalised liikumispiirangud ei ole vajalikud.
Muudetud eelnõu kohaselt arvatakse jätkuvalt
sihtkaitsevööndisse Puhtu-Laelatu
looduskaitseala kõrge loodusväärtusega
madalad rannikulõukad Mõisalaht, Kasse laht ja
56 (62)
Ännikse laht, mille puhul on tegemist
loodusdirektiivi esmatähtsa elupaigatüübiga
rannikulõukad (1150*), ning piirnev rannikuala,
kus on esinduslikud esmatähtsad elupaigatüübid
rannaniidud (1630*) ja lood (6280*). Madalad
lahed ja rannikuala on olulised
rannikulinnustiku pesitsusalad ja kurvitsaliste
toitumisalad. Kuna lahed on madalad, on
piirkonnal suur tähtsus palearktiliste veelindude
rändeteel ning vaba vee olemasolul on need
olulised peatuskohad talvituvatele veelindudele.
Väga liigirikas Puhtulaid ning Eesti
esinduslikuim Laelatu puisniit on samuti
arvatud sihtkaitsevööndisse. Sihtkaitsevööndi
kaitsekord on vajalik ka Kasse lahe rannikul ja
kinnikasvava Heinlahe ümber kujunenud soo- ja
metsakoosluste lääne-mõõkrohuga lubjarikkad
madalsoode (7210*) ning laialehiste metsade
(9020*) kaitseks. Ka sihtkaitsevööndis on ei ole
majandustegevus täielikult keelatud (nt lubatud
ja vajalik tegevus on karjatamine,
poollooduslike koosluste hooldamisel, lubatud
on kaitseala valitseja nõusolekul roovarumine).
Mõniste maaüksuse
omanik
Omanik esitas lisaettepanekud
ja -küsimused kaitse-eeskirja eelnõu
avalikustamise ja menetluse kohta ning
ettepaneku korraldada Virtsus
kokkusaamine, et arutleda looduskaitse
teemadel.
Küsimustele vastati kirjalikult. 21.01.2016
toimus piirkonna huvigruppide ja
Keskkonnaameti esindajatega jahi ja
kalapüügiteemaline arutelukoosolek.
Tolleaegne Hanila
vallavolikogu (VV)
VV nõustub, et piirnevate hoiualade
liitmine kaitsealaga on otstarbekas,
kuid on seisukohal, et nende alade
arvamine sihtkaitsevööndisse, eelkõige
Rame ja Pivarootsi külas, ei ole
põhjendatud, sest arendustegevuse
negatiivse mõju eest kaitseb kaitseala
valitsejaga kooskõlastamise kohustus.
VV teeb ettepaneku arvata avalikul
väljapanekul olnud eelnõu kohane
Pivarootsi sihtkaitsevöönd
piiranguvööndisse.
Ettepanekuga on arvestatud osaliselt. Muudetud
eelnõu kohaselt on piiranguvööndisse arvatud
Rame lahe rannikuala Rame ja Pivarootsi külas
(sh valdav osa kavandatud Pivarootsi
sihtkaitsevööndist), kus asuvad poollooduslikud
kooslused, mille kaitset on võimalik tagada
maatulundusmaa sihtotstarbelise kasutamisega
poollooduslike koosluste hooldamisel.
Sihtkaitsevööndisse arvatakse jätkuvalt
varasema Rame hoiuala osad ning osaliselt
Puhtu-Laelatu piiranguvöönd (osaliselt
kavandatud Pivarootsi sihtkaitsevööndi
põhjaosa), kus on märgala- ja metsakooslused,
mille kaitseks on vajalik sihtkaitsevööndi
kaitsekord. Sihtkaitsevööndisse arvataval alal on
inventeeritud loodusdirektiivi elupaigatüübid
rannaniidud (1630*), allikad ja allikasood
(7160), liigirikkad madalsood (7230) ja vanad
laialehised metsad (9020*) ning
sihtkaitsevööndi kaitsekorraga saab seada
piiranguid metsaraiele ja kuivendussüsteemide
hooldusele, mis on vajalik nende koosluste
säilitamiseks. Sihtkaitsevööndisse arvatav ala
liidetakse Laelatu sihtkaitsevööndiga.
VV teeb ettepaneku säilitada merealal
kehtivate vööndite piirid, kusjuures
sihtkaitsevööndisse kuuluksid siselahed
ja laidude ümbrus.
Ettepanekuga on arvestatud. Muudetud eelnõu
tsoneeringu kohaselt on arvatud Rame lahe
veeala, kus liikumis- ja ka kalapüügipiiranguid
kavandatud ei ole, valdavalt piiranguvööndisse.
Moodustatavasse Rame lahe laidude
57 (62)
sihtkaitsevööndisse, kus linnustiku
pesitsusedukuse tagamiseks on vajalik ajaline
liikumispiirang 15. märtsist (või püsiva jääkatte
olemasolul jääkatte lagunemisest) 15. juulini,
kavandatakse jätta vaid Rame lahe laiud (mis on
ka kehtiva kaitsekorra alusel sihtkaitsevööndis).
Sihtkaitsevööndisse arvatakse ka kõrge
loodusväärtusega siselahed: Ännikse laht,
Mõisalaht ja Kasse laht piirneva rannikualaga
ning laidude rannajoonest 100 m veeala vaid
Uuluti laidude ja Ruilaiu laiduderühma ümber.
VV on seisukohal, et eelnõukohane
kaitseala laiendus 45 ha ei ole
põhjendatud, kuna
looduskaitseseadusest tulenevad ranna
ja kalda kaitse piiranguvöönd ja
ehituskeeluvööd tagab piisava kaitse.
Ettepanekuga on arvestatud. Muudetud eelnõu
kohaselt ei kavandata kaitseala laiendust
poollooduslike koosluste esinemisaladele
Ännikse lahe põhjakaldale, Rame lahe
idarannikule ning Rame lahe läänerannikule
Otsuse tegemisel kaaluti veel kord, kuivõrd
oluliselt parandab rannikuala liitmine
kaitsealaga kaitseala eesmärkide saavutamist,
ning leiti, et saavutatav efekt ei kaalu üles
maaomanike soovi vastaselt omandiõigusele
seatud piirangut. Kaitsealaga liita kavandatud
alad ei jää Natura 2000 võrgustiku alale. Neil
aladel asuvate liikide kaitse tagatakse
looduskaitseseaduse §-st 55 tuleneva
isendikaitsega.
VV teeb ettepaneku arvata
olemasolevad lautrikohad
piiranguvööndisse või kaitsealast välja.
VV teeb ettepaneku arvata AS-i Saarte
Liinidele kuuluv Virtsu praamisadama
kaubakai Väinamere hoiualast välja.
Ettepanekuga on arvestatud. Muudetud eelnõu
kohaselt arvatakse Rame lahe idarannik
piiranguvööndisse ning piiranguvööndisse
jäävad ka Arani säärel vallale kuuluv Pivarootsi
lautrikoht ja lautrikoht Rame külas Karjamaa
maaüksusel, kus on kehtestatud
detailplaneering. Kaitseala ei laiendata Rame
lahe läänerannikul, kuhu jääb Vanaluubi
maaüksus ning Rame ja Pivarootsi küla
lautrikohad jäävad jätkuvalt piiranguvööndisse.
Väinamere hoiuala piiri on korrigeeritud nii, et
AS-i Saarte Liinidele kuuluv Virtsu
praamisadama kaubakai arvatakse Väinamere
hoiualast välja.
VV teeb ettepaneku lubada kaitseala
merealal kalapüüki nii harrastus- kui ka
kutseliste kalapüügivahenditega (v.a
sihtkaitsevööndis kehtestatud
piirangutega alal ja ajal) ning täiendada
eelnõu nii, et kalapüük oleks võimalik
Rame lahel kuni 100 m kaugusel
laidude rannajoonest püsiva jääkatte
olemasolul ka jääkatte lagunemiseni.
Ettepanekuga on arvestatud. Muudetud eelnõu
kohaselt on merealal lubatud nii harrastus- kui
ka kutseline kalapüük. Liikumispiirangu
algusajaks Rame lahe laidude sihtkaitsevööndis
on sätestatud 15. märts või püsiva jääkatte
lagunemine.
VV teeb ettepaneku lubada jahti
15. märtsini ja püsiva jääkatte
olemasolul kaitseala valitseja
nõusolekul 31. märtsini. VV teeb
ettepaneku mitte sätestada kaitseala
valitsejaga ajujahi kooskõlastamise
nõuet või kirjutada eeskirja sisse täpne
ajujahi kooskõlastamise regulatsioon.
Ettepanekuga on arvestatud osaliselt. Muudetud
eelnõu kohaselt on jaht kaitsealal lubatud kuni
15. märtsini (v.a Kasse ja Rame
sihtkaitsevööndis liikumispiiranguga ajal), kui
algab lindude rändeperiood. Kaaludes ajujahi
piiramise vajadust linnustiku kaitse seisukohast
ning arvestades Massu ja Vatla jahiseltsi
selgitusi piirkonnas peetava ajujahi kohta, on
nõustutud ettepanekuga ajujahi kooskõlastamise
mittevajalikkuse osas üldisel lubatud jahiajal.
Eraldi ei ole peetud vajalikuks reguleerida jahti
58 (62)
jääkatte olemasolul, sest eelnõu kohaselt on
lubatud väljaspool üldist jahiaega, 16. märtsist
31. augustini, kaitseala valitseja nõusolekul jaht
ulukite arvukuse reguleerimiseks.
VV teeb ettepaneku lubada linnujahti
Täiksi laiul ja sellest lõuna poole jääval
lahel, mis on Vatla jahiseltsi ainuke
linnujahipiirkond, ning võimaldada
Massu jahiseltsil pardijahti Mõniste
lahel. VV juhib tähelepanu asjaolule, et
tulevikus võib osutuda vajalikuks
linnujahiturismi keelustamine
kaitsealal.
Ettepanekuga on arvestatud. Täiksi laiust lõuna
poole jääval alal on kavandatud eraldi
Pivarootsi piiranguvöönd, kus linnujaht on
lubatud 20. augustist 30. novembrini vastavalt
jahieeskirjale. See annab võimaluse pidada lahel
ja selle rannikul veelinnujahti.
Mõniste laht ja selle rannikuala kavandatakse
jätkuvalt Väinamere hoiualale, kus linnujaht on
lubatud. Kuna ala on traditsiooniliselt Massu
jahiseltsi poolt kasutusel linnujahi alana ning
linnujaht alal ei ole intensiivne, ei ole
proportsionaalne linnustiku kaitse seisukohalt
linnujahi keelamine alal. Mõniste laht ja selle
rannik paikneb kaitsealast lahus ning elupaikade
kaitse on alal tagatud ka hoiuala kaitsekorraga.
Aladel, kus linnujaht on lubatud, ei saa kaitse-
eeskirjaga linnujahiturismi keelata.
Tolleaegne Hanila
Vallavolikogu /
Lääne Maavalitsus
VV ja Lääne Maavalitsus juhivad
tähelepanu asjaolule, et kaitseala
tsoneering ja kaasnevad piirangud tuleb
kehtestada ulatuses, mis ei ole
vastuolus Hanila valla
üldplaneeringuga ega kehtestatud
detailplaneeringutega.
Tsoneeringu kavandamisel on arvestatud
kehtestatud planeeringutega. Kuna ala on varem
kaitse all looduskaitseala või hoiualana, on
planeeringutele kooskõlastuste andmisel
lähtutud asjaolust, et kavandatav tegevus ei
kahjustaks alal leiduvaid loodusväärtusi. Alad,
kus on kavandatud arendustegevus, õue- ja
puhkealad on kavandatud piiranguvööndisse.
VV ja Lääne Maavalitsus teevad
ettepaneku tuua kaitse-eeskirjas välja
majandustegevuse puhul lubatud ja
lubamatud tegevused.
Kaitse eeskirja sõnastamisel on lähtutud
majandustegevuse seadustiku üldosa seadusest.
Seega, kõik kaitse-eeskirja kaitsekorra
üldpõhimõtete peatükis või sihtkaitsevööndite
peatükis reguleeritud tegevused, mis on
määrusega lubatud ja mida tehakse tulu saamise
eesmärgiga, ning tegevused, mis on lubatud
kaitseala valitseja nõusolekul ja millega kaasneb
teatamis- või loakohustus, on kaitsealal lubatud
majandustegevus. Kaitse-eeskirjaga lubatakse
sihtkaitsevööndis majandustegevust, mis ei
kahjusta kaitseala kaitse-eesmärki või seisundit.
4. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu koostamisel on arvestatud järgmiste EL õigusaktidega:
1. EÜ Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja
loomastiku kaitsest (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50);
2. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta
(ELT L 20, 26.1.2010, lk 7–25).
EÜ Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ ehk loodusdirektiivi artikli 2 lõike 1 kohaselt on nimetatud
direktiivi eesmärk looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmisega
kaasa aidata bioloogilise mitmekesisuse säilimisele EL liikmesriikide territooriumil.
Loodusdirektiivi artikli 3 lõigete 1 ja 2 kohaselt luuakse Euroopa ökoloogiline võrgustik
Natura 2000, mille loomisse annab panuse iga liikmesriik võrdeliselt sellega, millisel määral
leidub tema territooriumil loodusdirektiivis nimetatud looduslikke elupaigatüüpe ja liikide
59 (62)
elupaiku. Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile
esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 2 alapunktiga 517 on Natura 2000
võrgustiku loodusalaks esitatud Väinamere loodusala, mis hõlmab
Puhtu-Laelatu looduskaitseala ning Rame ja Väinamere hoiuala. Seetõttu tuleb
Puhtu-Laelatu looduskaitsealal tegevuse kavandamisel hinnata selle mõju kaitse-eesmärkidele,
arvestades Natura 2000 võrgustiku alade kohta käivaid erisusi.
Väinamere loodusala on kinnitatud Natura 2000 võrgustiku alaks Euroopa Komisjoni
12. novembri 2007. a otsusega 2008/24/EÜ, millega võeti vastavalt nõukogu direktiivile
92/43/EMÜ vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade
esimene ajakohastatud loetelu (teatavaks tehtud numbri K(2007) 5402 all). Viimati ajakohastati
boreaalse biogeograafilise piirkonna loodusalade nimekirja Euroopa Komisjoni 26. novembri
2015. a rakendusotsusega (EL) 2015/2371, millega võeti vastu boreaalses biogeograafilises
piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade loetelu üheksas uuendatud versioon (teatavaks
tehtud numbri C(2015) 8214 all, ELT L 338, 23.12.2015, lk 436−676). Väinamere loodusala
kaitse-eesmärkideks on kõik Puhtu-Laelatu looduskaitsealal kaitstavad elupaigatüübid.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ ehk linnudirektiivi artikli 1 kohaselt
käsitleb nimetatud direktiiv kõikide looduslikult leiduvate linnuliikide, kaasa arvatud nende
munade, pesade ja elupaikade kaitset EL liikmesriikides. See hõlmab nende liikide kaitset,
hoidmist ja kontrolli ning kasutamist. Linnudirektiivi artiklite 2 ja 3 kohaselt võtavad
liikmesriigid vajalikud meetmed, sealhulgas kaitsealade loomine, eelnimetatud linnuliikide
arvukuse hoidmiseks tasemel, mis vastab eelkõige ökoloogilistele, teaduslikele ja kultuurilistele
nõuetele, arvestades samal ajal majanduslikke ja puhkeaja veetmisega seotud vajadusi.
Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav
Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 1 alapunkti 66 kohaselt jääb
Puhtu-Laelatu looduskaitseala ning Rame ja Väinamere hoiuala Väinamere linnualale.
Puhtu-Laelatu looduskaitsealal on olulisteks kaitse-eesmärkideks mitme linnudirektiivi I lisas
nimetatud linnuliigi kaitse.
Pärast määruse jõustumist tehakse Euroopa Komisjonile ettepanek muuta Vabariigi Valitsuse
5. augusti 2004. a korraldusega nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku
alade nimekiri” sätestatud Väinamere linnu- ja loodusala piire. Kaitseala piiri muutmisel tuleb
Väinamere linnu- ja loodusala piirid viia vastavusse kaitseala piiriga.
Puhtu-Laelatu looduskaitseala kavandatakse arvata Natura 2000 võrgustikku esitatavate alade
hulka kogu ulatuses (seni kaitse all olnud alad juba kuuluvad Natura 2000 võrgustikku).
Väinamere loodusala piiride muutmisel lisanduvad Natura 2000 võrgustiku alade hulka
osaliselt järgmised katastriüksused: katastritunnusega 19502:001:0521, 19502:001:0282 ja
19502:001:0311.
Loodusalast jäävad välja järgmised katastriüksused: katastritunnusega 19502:003:0084,
19501:002:0386, 19502:003:0241, 19502:001:0240, 19502:004:0026 ja 19502:001:0222.
Loodusala osakaal suureneb järgmistel katastriüksustel: katastritunnusega 19502:001:0610,
19502:003:0036, 19502:003:0138, 19502:003:0032, 19502:003:0124 ja 19502:001:0190.
Looduala osakaal väheneb järgmistel katastriüksusel: katastritunnusega 19502:003:0040,
19502:003:0480, 19502:003:0068, 19502:003:0118, 19502:003:0152, 19502:003:0207,
19502:003:0046, 19502:003:1253, 19502:001:0115, 19502:001:0010, 19501:002:1751,
60 (62)
19501:002:1970, 19502:001:0662, 19502:001:0620, 19502:001:0234, 19502:001:0800,
19502:001:0261, 19502:001:0303 ja 19502:001:0302.
5. Määruse mõju ja rakendamiseks vajalikud kulutused
Määruse mõju on positiivne loodus- ja elukeskkonnale, aidates looduskeskkonna säilitamisega
kaasa inimeste põhivajaduste ja elukvaliteedi tagamisele. Kaitseala laiendamine kõrge
loodusväärtusega metsa- ja sooaladele aitab kaasa väärtuslike metsa- ja sooelupaikade
säilitamisele ja nende soodsa seisundi saavutamisele. Kehtestatav kaitsekord arvestab ala
eesmärgiks olevate väärtuste kaitse vajadusi ja selle rakendamine tagab nende säilimise.
Uue kaitse-eeskirja kehtestamine aitab kaasa rahvusvaheliste kohustuste täitmisele, seega on
mõju välissuhetele positiivne. Looduse mitmekesisuse ehk elurikkuse säilitamise ja
suurendamise vajaduse sätestavad nii Euroopa 2020 kui ka Ressursitõhusa Euroopa
tegevuskava. Sellest tulenevalt on elurikkuse vähenemise peatamiseks ja taastamiseks
kinnitatud EL elurikkuse strateegia aastani 2020 (KOM(2011)2441), mis seab liikmesriigile
konkreetsed ja mõõdetavad eesmärgid elurikkuse (liikide ja elupaikade seisundi)
parandamiseks aastaks 2020. Kinnitatav õigusakt toetab otseselt nende eesmärkide saavutamist.
Puhtu-Laelatu looduskaitseala on juba riikliku kaitse all, mistõttu puudub määruse jõustumisel
oluline mõju sotsiaalvaldkonnale, riiklikule julgeolekule, majandusele, regionaalarengule ning
riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele.
Planeeringud tuleb kooskõlla viia kehtestatud õigusaktidega. Seega mõjutab määruse
kehtestamine ka kehtestatud planeeringuid. Teadaolevalt ei ole vastuolusid kehtivate
planeeringutega, mistõttu oluline mõju selles küsimuses puudub. Tsoneeringu kavandamisel on
arvestatud kehtestatud planeeringutega. Kuna ala on varem kaitse all looduskaitseala või
hoiualana, on planeeringutele kooskõlastuste andmisel lähtutud asjaolust, et kavandatav
tegevus ei kahjustaks alal leiduvaid loodusväärtusi. Looduskaitseseaduse § 9 lõike 71 punktide
3 ja 4 järgi on avalikustamise üks eesmärk saada menetlusosalistelt neile teadaolevaid andmeid,
mis on seotud eelnõuga. Eelnõu avalikustamise käigus saadeti kohalikele omavalitsustele ja
maaomanikele arvamuse avaldamiseks eelnõu materjalid. Selle käigus ei esitatud vastuväiteid,
et määruse jõustumine takistaks kehtivate planeeringute teostamist. Tolleaegne Hanila
Vallavolikogu ja Lääne Maavalitsus juhtisid tähelepanu asjaolule, et kaitseala tsoneering ja
kaasnevad piirangud tuleb kehtestada ulatuses, mis ei ole vastuolus Hanila valla
üldplaneeringuga ega kehtestatud detailplaneeringutega. Kadaka ja Karjamaa maaüksuse
detailplaneeringuga kavandatud tee ja lautrikoha rajamine piiranguvööndis ei ole takistatud
ning Vanaluubi maaüksus, kuhu on kavandatud detailplaneeringuga lautrikoht, jääb kaitsealast
välja.
Vastavalt maamaksuseaduse §-le 4 kaasneb määruse jõustumisega kohaliku omavalitsuse
maamaksutulude mõningane vähenemine. Maamaksuseaduse § 4 lõike 3 kohaselt hakkab
maamaksusoodustus kehtima kaitse-eeskirja jõustumisele järgneva aasta 1. jaanuaril.
Maamaksuseaduse § 4 lõike 1 punkti 11 kohaselt kaitsealade sihtkaitsevööndi maalt maamaksu
ei maksta ja § 4 lõike 2 kohaselt looduskaitseseaduse §-s 31 sätestatud piiranguvööndi maalt
makstakse maamaksu 50% maamaksumäärast. Määruse jõustumisest tingitud Lääneranna
vallale laekuva maamaksusumma vähenemine on esialgsel hinnangul 990 eurot aastas.
Määruse jõustumine ei too kaasa organisatsioonilisi muudatusi.
61 (62)
Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 20 võib riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada
kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kinnisaja väärtusele
vastava tasu eest. Maa-ameti andmetel on metsamaa hind piirkonnas 854 kuni 1982 eurot/ha
(keskmine 1526 eurot/ha; Maa-amet, tehingute andmebaas; aluseks on võetud 2015. aasta
kinnisasja tehingute metsamaa hind tolleaegses Hanila vallas). Võrreldes kehtiva kaitse-
eeskirjaga suureneb kaitseala sihtkaitsevööndis oleva erametsamaa, mille sihtotstarbelist
kasutust ala kaitsekord oluliselt piirab, pindala ligikaudu 61 ha võrra. Kaitseala piiranguvööndis
paiknevate eramaade sihtotstarbeline kasutamine oluliselt piiratud ei ole. Arvestades seni
esitatud maade omandamise taotluste hulka, on huvi maade riigile müümise vastu eeldatavalt
tagasihoidlik ja määruse jõustumine ei avalda olulist mõju juba võetud kohustustele. Vajalike
vahendite lisataotlust menetletakse üldises korras järjeriigieelarve koostamise protsessis
kooskõlas riigi eelarvestrateegiaga ja arvestades eelarvelisi võimalusi.
Erametsaomanikud saavad taotleda toetust Natura 2000 võrgustiku alal asuvale metsamaale.
Tegemist on Eesti maaelu arengukava 2014−2020 meetmega 12.2. Toetuse eesmärk on
kompenseerida metsaomanikele osaliselt looduse kaitsmise tõttu metsast saamata jäävat tulu.
Toetuse suurus on piiranguvööndis ja hoiualadel ning projekteeritavatel aladel 60 eurot hektari
kohta aastas ning sihtkaitsevööndis 110 eurot hektari kohta aastas. Toetust makstakse Maaelu
Arengu Euroopa Põllumajandusfondist. Püsielupaiga liitmisega ja kaitstava ala laiendamisega
suureneb Puhtu-Laelatu looduskaitsealal toetusõigusliku erametsamaa pindala ligikaudu 4 ha
sihtkaitsevööndis, kaitse alt väljaarvamisega väheneb toetusõigusliku metsamaa pindala
piiranguvööndis ligi 2 ha. Lisaks arvatakse varem piiranguvööndis või hoiualal olnud
metsamaast sihtkaitsevööndisse ligi 60 ha. Tsoneeringumuudatuste tulemusena suureneb
Natura 2000 erametsatoetuste võimalik kulu maksimaalselt 3230 euro võrra. Metsatoetuse
taotlejate arv on viimastel aastatel jäänud umbes 70% juurde võimalikust taotlejate arvust.
Seega võib prognoosida tegelikuks lisakuluks umbes 2584 eurot aastas.
Avalik-õiguslikus omandis olev varem piiranguvööndis olnud 33 ha metsamaad arvatakse
sihtkaitsevööndisse. Riigi omandis oleva metsamaa pindalast arvatakse piiranguvööndist
sihtkaitsevööndisse ligi 108 ha. Range kaitse vähendab Läänemaal puidukasutuse tulu
keskmiselt 52 eurot hektari kohta aastas. Piiranguvööndi metsade majandamine oli varem
kitsendatud. Vastavalt RMK arvutustele on majanduspiirangutega metsade kavandatavaks
raiemahuks ligikaudu 1/10 majandusmetsa lankide keskmisest. Seega väheneb iga-aastane
puidutulu Puhtu-Laelatu looduskaitseala kaitse-eeskirja muutmisega keskmiselt 561,6 euro
võrra aastas.
Kaitstava ala laienemisega suureneb poollooduslike koosluste pindala ligikaudu 10 ha.
Vastavalt looduskaitseseadusele on kinnisasja valdajal õigus poolloodusliku koosluse
säilimiseks vajaliku töö tegemiseks taotleda poolloodusliku koosluse hooldamise toetust
vastavalt maaeluministri 27. aprilli 2015. a määrusele nr 38 „Poolloodusliku koosluse
hooldamise toetus”. Kehtivad toetusmäärad poollooduslike koosluste hooldamiseks on
85–250 eurot hektari kohta aastas. Poollooduslike koosluste taastamiseks saab taotleda toetust
vastavalt keskkonnaministri 1. juuni 2004. a määrusele nr 62 „Loodushoiutoetuse taotlemise,
taotluse läbivaatamise ja toetuse maksmise kord, nõuded toetuse maksmiseks ja toetuse
määrad”. Kehtivad taastamise toetusmäärad on vahemikus 160–590 eurot ha kohta, sõltuvalt
kooslusel tõrjutavast materjalist (roog või võsa), pinnast (tasane või mätastunud) ning võsa
kõrgusest ja tihedusest.
Samuti saab taotleda toetust Natura 2000 võrgustiku alal asuval põllumajandusmaal
62 (62)
looduskaitseliste piirangute järgimise eest lähtuvalt maaeluministri 22. aprilli 2015. a määrusest
nr 42 „Natura 2000 alal asuva põllumajandusmaa kohta antav toetus”.
6. Määruse jõustumine
Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.
7. Vaidlustamine
Määruse üldkorraldusele ehk haldusakti tunnustele vastavat osa on võimalik vaidlustada,
esitades halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras kaebuse halduskohtusse.
Määruses on üldkorralduse regulatsioon suunatud asja (kinnistu) avalik-õigusliku seisundi
muutmisele, hõlmates eelkõige asja kasutamist ja käsutamist reguleerivaid sätteid. Seega
vastavad määruses üldkorralduse tunnustele sätted, millest tulenevad kinnisasja omanikule või
valdajale õigused ja kohustused on konkreetse kinnisasjaga tihedalt seotud ning puudutavad
kinnisasja kasutamist või käsutamist. Halduskohtumenetluse seadustiku § 46 lõike 1 kohaselt
võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest
arvates ja sama paragrahvi lõike 5 kohaselt kaebuse haldusakti õigusvastasuse
kindlakstegemiseks kolme aasta jooksul haldusakti andmisest arvates.
8. Eelnõu kooskõlastamine
Eelnõu on kooskõlastatatud teiste ministeeriumidega eelnõude infosüsteemi EIS kaudu.
Maaeluministeerium on eelnõu kooskõlastanud kahe märkusega arvestamisel. Soovitud
täpsustused on seletuskirja lisatud. Ülejäänud ministeeriumid on kooskõlastanud eelnõu
vaikimisi. Vabariigi Valitsuse reglemendi § 7 lõike 4 kohaselt, kui kooskõlastaja ei ole sama
paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatud tähtaja jooksul eelnõu kooskõlastanud või jätnud seda
põhjendatult kooskõlastamata, loetakse eelnõu kooskõlastatuks.