eesti regionaalsed ja tüpoloogilised maastikuüksusedkaija/maastik tallinna kolledzis/7....
Post on 05-Mar-2021
1 Views
Preview:
TRANSCRIPT
Eesti regionaalsed ja tüpoloogilised maastikuüksused
Maastike üldkursus ja tüpoloogia
Kaija Käärt
Eesti regionaalsete maastikuüksuste teaduslik eristamine
ja käsitlemine algas 1922. a. J. G. Granö uuringutega.
Tema koostas 2, 3, 4 elemendi maastikud, mida
eristasid üleminekualade keskjooned ja maastikulised
piirvööndid.
Eesti ala järgmise üldjoonse maastikulise liigestuse tegi
1929. a. E. Kant, mida täiendas A. Tammekann. Ta
piiritles maastikud üldiselt kaheks (erineva
arengulooga) Kõrg- ja Madal-Eestiks.
Hiljem on need regioonid nimetatud E. Varepi (1961)
poolt maastikuallprovintsideks.
Madal-Eesti
Madal-Eesti
Kõrg-Eesti
Madal-Eesti
• Võtab enda alla madalamad rannikualad – Põhja- ja Lääne-
Eesti madalikud ning suured sisemised nõod – Peipsi ja
Võrtsjärve nõod.
• Madal-Eesti maastikuprovintsina vaadeldakse seda osa Eestist
(~60 %), mis oli viimase mandrijäätumise lõpul ja vahetult
selle järel pika aja jooksul veekogude (jääpaisjärvede või
mere) all. Järelikult kuuluvad siia suured mandrisisesed nõod
ning merevete poolt üleujutatud rannikualad. Merepõhi mõjus
maastikele kulutavalt ja tasandavalt (esineb aluspõhja kivimite
paljandumist nt. paealadel), samas settisid seal ka veekogude
peened setted. Need samad setted (liivad, savid) on
põhjustanud Madal-Eesti halva veeläbilaskvuse, mistõttu on
siin palju soid ja liigniiskeid alasid.
Kõrg-Eesti
• Võtab enda alla kõrgustikud – Pandivere, Haanja, Otepää, Karula ja Sakala. Samuti ka Vooremaa ja Kesk- ja Kagu-Eesti tasandikud.
• Kõrg-Eesti maastikuprovintsina tuntakse seda osa Eesti territooriumist (~40 %), mis pärast viimast mandrijäätumist ei ole olnud püsivalt veekogude all (hilisjääajal katsid jääpaisjärved vaid ajutiselt madalamaid piirkondi). Sellise piirkonna moodustavad ennekõike kõrgustikud ja keskmise kõrgusega tasandikud. Kõrg- Eesti maastikud on seega saanud areneda kauem ja on ühtlasi ka vanemad. Kõrg-Eesti kõrgustikejärvedest ja allikatest saavad enamasti alguse suuremad jõed, samal ajal kui Madal-Eesti paljud jõed lähtuvad soodest. Tänu suurematele kõrgusevahedele on seal head drenaažiolud, muld on viljakam ning paremad metsakasvu tingimused.
Nendel kahel maastikuallprovintsil on olnud erinev
paleogeograafiline areng ning sellest tulenevalt erinevad
nüüdisaja maastikulised tunnused.Võrreldavad näitajad Kõrg-Eesti Madal-Eesti
Absoluutne kõrgus üle 60 m alla 60 m
Reljeefitüübidmoreentasandik, moreenküngastik,
mõhnastik, voorestik
jääjärvetasandik, abradeeritud tasandik,
meretasandik, sootasandik
Niiskusrežiim parasniisked ajutiselt ja alaliselt liigniisked
Mulladleostunud, leetjad, erodeeritud,
deluviaal, gleistunud
glei- ja gleistunud, kamar-
karbonaat, soo- ja rannamullad
Metsa kasvukohatüübidpalumetsad, laanemetsad,
nõmme- ja salumetsad
sooviku-, palu-, rohusoo-,
nõmme- ja loometsad
Looduslikud rohumaad pärisaru- ja palurohumaadsoostunud, ranna- ja loo
rohumaad
Sood madalsood madalsood ja rabad
Haritavate maade
kuivendusalla 30 % üle 60 %
Domineerivad geo-
morfoloogilised
protsessid
erosioon, karstumine
(Pandivere)
soostumine, üleujutused, deflatsioon,
mere geoloogiline tegevus
Erinevate maastike seaduspärane vaheldumine on
aluseks maastike rajoneerimisele. Arvestades nende 2
maastikuallprovintsi suuremaid erinevusi (erinevad
aluspõhjakivimid, pinnakatte koostis ja reljeefi
liigestatus) on E. Varep (1982) eristanud
maastikuallprovintside piires erinevad
maastikurajoonid. Lisaks on siinsel rajoneeringul
arvestatud geobotaanilist rajoneeringut.
E. Varep on seega eristanud maastikuprovintsides 24
maastikurajooni.
2
3
I4
1
513
V9
II
6 14
15
7
8
10
17
VI
2021
19
22
24
23
18
12
IV
II
I11
joonis: 2 Eesti maastikuline rajoneerimine (E. Varepi järgi).
Madal-Eesti: I Põhja-Eesti: 1)Põhja-Eesti rannikumadalik ja Soome lahe saared, 2)Põhja-Eesti lavamaa,
3)Kõrvemaa, 4)Kirde-Eesti lavamaa, 5)Alutaguse; II Lääne-Eesti: 6)Hiiumaa koos ümbritsevate saartega,
7)Saaremaa koos ümbritsevate saartega, 8)Ruhnu, 9)Lääne-Eesti madalik, 10)Pärnu madalik;
III Võrtsjärve nõgu: 11)Võrtsjärve madalik; IV Peipsi nõgu; 12)Peipsi-äärne madalik. Kõrg-Eesti: V
Lahkme-Eesti: 13)Pandivere kõrgustik, 14)Türi voorestik, 15)Kesk-Eesti tasandik, 16)Vooremaa; V Lõuna-
Eesti: 17)Sakala kõrgustik, 18)Kagu-Eesti lavamaa, 19)Otepää kõrgustik, 20)Valga nõgu ja Väikese Emajõe
orund, 21)Karula kõrgustik, 22)Hargla nõgu ja Võru orund, 23)Palumaa, 24)Haanja kõrgustik
maastikurajoonide
piirid
suuremate üksuste
piirid
16
24 maastikurajooni
E. Varep on eristanud maastikuprovintsides järgmised piirkonnad ja maastikurajoonid:
MADAL-EESTI
I Põhja-Eesti:
• Põhja-Eesti rannikumadalik
• Põhja-Eesti lavamaa
• Kõrvemaa
• Kirde-Eesti lavamaa
• Alutaguse
II Lääne-Eesti:
Hiiumaa ümbritsevate saartega
• Saaremaa ümbritsevate saartega
• Ruhnu saar
• Lääne-Eesti madalik
• Pärnu madalik
III Võrtsjärve nõgu:
• Võrtsjärve madalik
IV Peipsi nõgu:
• Peipsi äärne madalik
KÕRG-EESTI
V Lahkme-Eesti:
• Pandivere kõrgustik
• Türi voorestik
• Kesk-Eesti tasandik
• Vooremaa
VI Lõuna-Eesti:
Sakala kõrgustik
• Kagu-Eesti lavamaa
• Otepää kõrgustik
• Valga nõgu ja väike Emajõe orund
• Karula kõrgustik
• Hargla nõgu ja Võru orund
• Palumaa
• Haanja kõrgustik
Maastikurajoonina ehk füüsilis-geograafilise rajoonina mõistetakse omasustekompleksiga suuremat, regionaalset maastikuüksust. Maastikurajoon on geokompleks, millel on ühtne geoloogiline vundament, ülekaalukalt üht tüüpi reljeef (ühesugused erinevused nõlvade, pinnavormistiku jne. vahel), sarnaste joontega (kohalik) kliima, ühesugune hüdrotermaalsete tingimuste, mullatüüpide ja taimekooslus ning morfoloogiline ehitus (struktuur).
Maastikurajoon kuulub alati kindlasse maastikuvööndisse (Eesti maastikurajoonid metsavööndi segametsa allvööndisse), arenedes spetsiifilistes atsonaalsetes tingimustes (nt. paelavamaal või akumulatiivsel kõrgustikul).
I. Aroldi 25 maastikurajooni
Madal- Eesti rajoonid
Põhja- Eesti:
Põhja-Eesti rannikumadalik
Harju ja Viru lavamaa
Kõrvemaa ja Alutaguse
Lääne-Eesti:
Hiiumaa
Saaremaa
Ruhnu
Pärnu lahe madalik ja Liivi lahe saared
Võrtsjärve ja Peipsi madalik
Kõrg-Eesti
Lahkme-Eesti:
• Pandivere
kõrgustik
• Kesk-Eesti
tasandik
• Vooremaa
• Türi voorestik
• Endla nõgu
Lõuna-Eesti:Sakala kõrgustikKagu-Eesti lavamaaOtepää kõrgustikHaanja kõrgustikKarula kõrgustikValga nõguVäike-Emajõe orundHargla nõguVõru orund
Madalamal tasemel olevate üksuste (tüpoloogiliste
üksuste) klassifitseerimisel on olnud aluseks E. Varepi
(1961) poolt tehtud Eesti füüsilis-geograafiline
(maastikuline) rajoneering koos 12 maastikutüübi
loendi ja skeemiga.
Rajoneerimisel on ta lähtunud maastikutüüpide levikust.
Osa E. Varepi poolt maastikutüüpideks peetud üksusi
on oma olemuselt rohkem küll paigastikutüübid (nt.
mõhnastikud ja soomaastikud), osa aga
suuremahulised üksused (nt. paelavamaa, künklik
moreenmaastik jne.).
Maastikutüübid:1. Paelava maastik:
Hõlmab Põhja- ja Kirde-Eesti lavamaad, mille vahele jääb Kõrvemaa. Iseloomulikuks on paekõrgendikud, mis lõppevad lõuna-kagu suunaliste astangutega. Nende vahele jäävad nõod (jõeorud, nt. Pirita). Pinnakate õhuke, esineb karste, domineerivad loopealsed mullad.
2. Pae- ja moreenitasandike maastik:
Hõlmab ulatusliku ala Lääne-Eestis ja Hiiumaa ja Saaremaa idaosad. Pinnakate õhuke, tavalised pinnavormid on rannavallid, luited ja oosid. Madalamatel aladel domineerivad soostunud alad. Muldadest lisandub eelmisele rähkmullad, soolakulised rannamullad.
3. Lainjas moreen(tasandike) maastik:
Hõlmab Pandivere ja Jõhvi ning suure osa Sakala kõrgustikust ning enamuse Kagu-Eesti lavamaast. Eelmisest kõrgem, leidub voorjaid moodustisi. Pinnkatteks on peamiselt saviliiv (põhjaosas) ning savikas moreen (lõunapool).
Põhjaosas Eesti viljakamad mullad – kamar-karbonaatmullad, esineb ka leet-, soo- ja lammimuldi. Suur osa maast põldudeks haritud, metsi (salu- ja laanemetsi) vähe.
4. Künklik moreen(tasandike) maastik:
Hõlmab Eesti suuremaid kõrgustikke: Haanja, Otepää, Karula ja osa Sakalat. Iseloomulik suur pinnakatte paksus, domineerivaks pinnavormiks on moreenkünkad, mille kõrgused algavad 50-st m. Tänu reljeefi vaheldusrikkusele esineb palju järvi ning taimkate on mosaiikne (valdavaks on soo ja segametsad). Muldadest dom. soostunud leet- ja soomullad. Küngaste nõlvadel esineb ka erodeeritud muldi.
5. Vooremaastik:
Hõlmab Vooremaad, Türi voorestikku ning Võrtsjärve ümbrust. Maastik viiruline, positiivsed pinnavormid vahelduvad soo ja järvedega. Pinnakate kruusast ja liivast, muldadest dom. soostunud ja leetjad kamarmullad. Peamiselt põllumaa (head kasvukoha tingimused), metsadest kuuse- ja segametsad.
6. Metsarohkete kõrgustike maastik:
Hõlmab Saaremaa keskosa, Kõpu pls. keskosa, Tõstamaa kõrgustikku ja Sakala kõrgustiku edelaosa. Esineb palju luiteid. Saartel valdavalt leostunud ja leetjad mullad, mandril leedemullad. Põlde esineb vähe, peamised metsad on nõmme- ja palumetsad.
7. Mõhnastike maastik:
Jääjärvetekkelised pinnavormid, esinevad valdavalt Põhja-Eesti Kurtna piirkonnas. Mõhnade vahel palju järvi, valdavaks mullaks kamar-leetmullad, nõgudes ka soomullad. Taimkattest dom. nõmmemetsad, niidud.
8. Sandurimaastik:
Eestis suhteliselt vähe esinev, vaid pika ribana Võrtsjärvest lõunas, Lõuna-Eesti kõrgustike vahel ja Kõrvemaal. Pinnakattes dom. liivad ja kruusad. Markantsemad näited sanduritest on Männikul ja Elvas. Taimkattest valitsevad nõmme- ja palumännikud.
9. Viirsavitasandike maastik:
Esinevad kunagiste jääjärvede levikualal, peamiselt Lääne-Eestis. Reljeef madal ning alad on liigniisked. Jõgedevõrk tihe ning tänu madalale reljeefile esineb tihti üleujutusi. Muldadest dom. soostunud kamar- ja lammimullad. Põllumaad tugevasti kraavitatud. Metsadest valitsevad laane- ja lodumetsad, esineb palju soid.
10. Jääpaisjärvetasandike maastik:
Maastik mandrijää sulavete levikualal, peamiselt Kõrvemaal, Alutagusel, Võrtsjärve ja Peipsi nõos. Reljeef tasane, pinnakatte mood. veekogude setted. Esineb samuti palju üleujutusi, suurem osa antud aladest soode all, seetõttu dom. soostunud mullad. Metsadest: laane-, salu-, madalsoo- ja palumetsad.
11. Mereliivatasandike ja luiteahelike maastik:
Esinevad peamisele rannikul ning küllalt noored maastikud. Tüüpilised on Põhja-Eesti rannikumadalik, Ikla-Pärnu-Tõstamaa rannik, Hiiumaa ja Saaremaa loodeosa. Esineb
deflatsioon (taim- ja muldkate puudub). Pinnakatte mood. sügavamal moreenid, esineb rannajärvi (laguunide kinnikasvamisel) ning nende kinnikasvamisel soid. Muldadest dom. leet-, soo- ja soolakulised rannamullad. Metsadest: nõmmemetsad, aga soostunud metsi. Niitudest puis- ja rannaniite.
12. Soomaastik:
Mood. 20 % Eesti pindalast. Hõlmad suuremaid soostunud alasid: Endla soostik, Soomaa, Alutaguse. Soomaastike alla kuuluvad ka väiksemad ja eriliigilised sood nagu allikasood Viidumäel jne. Pinnakatte mood. järvesetted ja neil lasuvad soosetted (turba paksus kuni 10 m).
Paigastike klassifitseerimisel võetakse aluseks reljeefi kujunemine ja sellega seoses pinnavormide kuju ning ainese koostis. Arvestades morfogeneetilisi reljeefitüüpe on I. Arold eraldanud Eesti territooriumil 19 paigastikke liike.
Paigastike klassifitseerimisel on peetud silmas, mis on määranud nende kujunemise ja sisemise diferentseerumise, s.o. nende aluseks olevate pinnavormistike arengulugu ja koostismaterjalid.
Paigastikud on jaotatud 4 tüüpi:
1. Mirogeense pinnakattega tasandikupaigastikud
2. Organogeense pinnakattega tasandikupaigastikud
3. Astangulise ja orustikulise reljeefiga paigastikud
4. Kõrgendikulis-nõolise reljeefiga paigastikud
Kõikidel paigastikel eristatakse veel erineva pinnakatte koostise ja struktuuriga alltüüpe.
Paigastike tüüpidest dom. Eestis tasandikepaigastikud (85 % Eesti territooriumist). Suuremaid alasid hõlmavad moreentasandiku, abradeeritud moreentasandiku, jääjärvetasandiku, meretasandiku ja sootasandiku paigastikud.
Kõrgendikulis-nõolise reljeefiga paigastikud on seotud kõrgustike ja mandrijää servamoodustiste vöönditega.
II tüübirühm: organogeense pinnakattega tasandikupaigastikud
III tüübirühm: astangulise ja orustikulise reljeefiga paigastikud
IV tüübirühm: kõrgendikulis-nõolise reljeefiga paigastikud
top related