1

EESTI VABAÕHUMUUSEUMI EKSPOSITSIOON

KÖSTRIASEME TALUÕU

19. saj II pool

Köstriaseme talu rehemaja pärineb Hageri kihelkonnast Kiriklakülast (talu nimetus arvatakse

pärinevat ajast, mil seal elasid Hageri kiriku köstrid, kes tasusid renti kirikumõisale) ja esindab

tüüpilist Lääne-Eesti renditalu 19. saj II poolest. Võrreldes Sassi-Jaani taluga on möödunud

peaaegu sada aastat, muutunud on ühiskondlikud ja majanduslikud tingimused ning kuigi põhilised

töö- ja tarberiistad on jäänud samaks, on olustikku ilmunud ka palju uusi jooni.

1816, 1819. a. kaotati Eesti alal pärisorjus (s.o varem kui Venemaal – 1861), kuid märgatav

üleminek teoorjuselt uuele kapitalistlikule tootmisviisile toimus alles 19. saj II poolel. Nagu

Venemaal, nii ka Eestis vabastati talupojad ilma maata, mistõttu neist said kas rentnikud või maata

saunikud. Et üleminek kaubalis-rahalistele suhetele oli üsna aeglane, siis valitses esialgu teorent,

alles 1860.-ndaist aastaist peale hakatakse üle minema raharendile. Selle kõrval püsis üsna kaua

ka teorent, seda eriti Lääne- ja Põhja-Eestis. Ka mõisates hakati vähetootliku teotöö asemel rohkem

kasutama palgatööjöudu. Nii kadus raharendile üleläinud taludes vajadus saata teomehi mõisatööle

ning taluperemehed võisid oma sulaste ja vaimude arvu vähendada. Köstriaseme talus kõikus pere

suurus 8-12 inimese piires.

Köstriaseme talu on väiksemate mõõdetega kui Sassi-Jaani. Talul oli 26,5 tiinu maad, sellest põldu

4 1 /4 tiinu (1 tiin = ~1 ha). Õuehoonete ehitamisel on kirve kõrval kasutatud juba saagi.

Korrapäratu plaaniga õuel asuvad rehemaja, 2 aita, laut ja suveköök. Õue piirab roigastest

püstandaed. Tihe varbaed jagab õue kaheks, nii et kambrite pool kujuneb nn. puhas õu, kuhu sel

ajal hakati istutama juba viljapuid ja -põõsaid, samuti lilli (viimaseid eriti 1 9 . s a j lõpust peale),

rehealusepoolses otsas aga lauda ja suve köögiga karjaõu (majapidamisõu). Kahe õue keskosas

paikneb vinnaga kaev.

REHEMAJA koosneb rehetoast, selle ühes otsas asuvast kahest kambrist, kojast rehetoa ees,

rehealusest ning laost teises otsas.

Rehetoa mõõtmed on tunduvalt vähenenud, kuna ka selle tähtsus eluruumina on vähenenud

(kambrid on muudetud elamiskõlbulikuks), pealegi on kahanenud ka pere liikmete arv. Rehetuba on

endiselt suitsutuba, ilma korstnata (veel 1881 oli Läänemaa rehemajadest vaid 12,9 % korstnaga).

Rehetoa nurgas on Lääne-Eestile iseloomulik nurgaposti ja lahtise kerisega ahi. Rehetoas toimus

endiselt viljakuivatamine, siin valmistati ka ahju ees koldel toitu. Otsapidi akna all seisab söögilaud,

toidukapp, nurgas voodi. Magamisruumina, kasutas rehetuba aga ainult mõni vanem inimene.

Pikkadel talveõhtutel tehti siin endiselt ka käsitööd, kuid nüüd mitte enam peerutule paistel, vaid

ahjuposti külge kinnitatud petrooleumilambi valgel (need hakkasid levima 19. saj. 60-ndail aastail).

2

Rehetuba kasutati Lääne-Eestis endiselt ka saunaruumina.

Eriti suure muutuse on läbi teinud kambrid, mis nüüd on saanud põhilisteks eluruumideks.

Erinevalt Sassi-Jaani kambrist on need laudpõrandatega ja suurte (6-ruudulised) kittvaltsidega

akendega. Kambrite seinad on üle tõmmatud savipiimaga. Kambrisse ulatus üks ahju külg, kuid

põhiline ruumide soojendamine toimus lahtiste uste kaudu rehetoast.

Eeskamber oli kogu pere elu- ja tööruumiks. Siin seisavad vokk, kangasteljed, kerilauad, samuti

mitmesugused majapidamistarbed, toolid, kaks voodit. Viimased asendasid varasemaid

seinapalkide külge kinnitatud magamislavasid.

Tagakamber oli rohkem perenaise-peremehe elu- ja magamisruumiks. Siin asub lahtitõmmatav

kõrgete otste ja puulõigetega kaunistatud tumepruun puuvoodi. Voodis ei magatud enam lahtistel

õlgedel, vaid on tehtud voodikotid ja padjad. Nii ees- kui tagakambris magatakse mitte enam

ülerõivaste, vaid vooditekkide all. Viimased olid 1 9 . saj. teisel poolel Läänemaal eriti

eredatoonilised. Endiselt kodusel teel või külakangrute poolt valmistatud vooditekid on täiesti uute

mustritega: kirivöötidega vaipu on asendanud pindpõimelised vöödilised või keerulise kontsentrilise

kompositsiooniga vaibad. Poest ostetud eredate aniliinvärvide kasutamise tõttu on vaibad äärmiselt

rõõmsailmelised ja dekoratiivsed, kusjuures Lääne-Eesti julges värvikäsitluses torkab silma

erkpunase värvi domineerimine. Samasugused, kuid veelgi eredamad olid sõidutekid. 19. saj. lõpul

levis madalpistes fantaasiarikaste lillimustritega vaipade tikkimine.

Akna all seisab väike laud, katteks sajandi lõpus moodi läinud pitsikoeline valge puuvillane

heegellina. Kirstude kõrval on uudse riiete panipaigana kasutusele võetud riidekapp. Pruunivärviline

riidekapp seisis enamasti tagakambris, kuid ka aidas. Tagakambris seisis ka lapsehäll. Vanimad

hällid on vibuhällid. 19. saj II poolel tulevad kasutusele jalashällid. Köstriaseme tagakambris

seisabki siniseks värvitud jalashäll.

Kambri ahjutaguses nurgas ripub seinal väike tööriistade kapike. Kuigi enamasti magati kambrites,

läks noorpere suveti ikka veel magama aitadesse.

Rehealune ulatus toa taha aganikuna. Rehealune, kui viljapeksu ja tuulamise koht säilitas oma

tähtsuse ka hobusetallina. Rehealuse seintel rippusid väiksemad tööriistad ja hobuseriistad.

Rehealuse otsas on väike, loomuliku maapindpõrandaga, ilma laeta ladu.

Põllutööriistades ja põlluharimise võtetes püsis suhteline arhailisus. Suuremad muutused hakkavad

toimuma alles 19. saj viimasel veerandil.

19. saj II poolel külvati vili käsitsi, rukis lõigati sirbiga, sajandi lõpust peale vikatiga. (Viljalõikus

vikatiga hakkas aga levima juba 18.–19. saj vahetusel). Lääne-Eesti ja saarte kiviklibusel pinnal

kasutati kündmisel vannasatra. Läänemaal oli levinud ka nn. tuutader, rukkipõllule vesivagude

ajamiseks.

Äestamiseks kasutati puu- ja hiljem pakkäket.

3

Vilja peksmiseks kasutati veel 19.saj. lõpul

1) kõveraid vartu (120–170 cm pikkune, kõveraks kasvanud või painutatud puust viljapeksunui, koodi eelkäija)

ja

2) tahulise nuiaga koote (ehk pint = pika varrega ja selle külge liikuvalt kinnitatud nuiaga – kolgiga –

viljapeksuriist).

AIT

Köstriaseme õuel on kaks aita. Väike üheruumiline ait, mis muuseumi on toodud Nissi khk. Aude k.

Juhani t., pärineb 1 9 . saj I poolest. Kaunite proportsioonidega, väike poolkelpkatusega ait on

ehitatud maapinnast kõrgemale, nurkade alla asetatud suurtele raudkividele, et tuul saaks alt läbi

puhuda ja ait oleks kuiv. Aida puust trepi kohal kerkib lai ulualune, ukse ees puust riivlukk. Seda

üheruumilist laudpõrandaga aita kasutati riideaidana. Siin hoiti kogu talupere rõivaid, tekke kangaid,

villa, lina jpm., selleks seisid aidas riidekirstud, õlgedest mitmesuguse kujuga villavakad. Peale

kaunistamata riidekirstude ja naiste käsitöövahendite oli igal abiellumisealisel tütarlapsel talus oma

veimekirst (kaunistustega), kus hoiti kaasavara, mis pulmade ajal viidi pidulikult peigmehe tallu.

Kuna tüdrukud kasutasid aita suvise magamiskohana, on siin lihtne puuvoodi. Padjapüüri otsapitsi

on heegeldatud soov „Maga hästi!“. Aidas magavad leeritatud neiud (seega täisealiseks ja

abieluküpseks tunnistatud) panid külanoormeeste südamed kiiremini põksuma. Sestap käisid nad

neljapäeva ja laupäeva õhtuti nende juurest seltsi otsimas, et nõnda endale ka elukaaslast valida.

Sellist kommet nimetati ehalkäimiseks. Vanemate suhtumine sellesse oli, kui mitte pooldav, siis

vähemasti leppiv.

Väike kaheruumiline ait, mis on muuseumisse toodud Kirbla khk. Kelu küla Mõisaääre-Jaagu talust,

pärineb 1870. aastaist. Seda kelpkatuse ja laia ulualusega peenematest palkidest ehitatud aita

iseloomustab eriline proportsiooniilu. Aida ühes ruumis hoiti toiduaineid (tünnid, vitsikud, karbid

jmt.), teises vilja (tünnid, ummikud).

SUVEKÖÖK

Suveköök on ehitatud 1880. aastail Keedelaugu talus Ahtma külas Risti kihelkonnas. Muuseumis

koopia 1977. aastast. Kõrvuti kergete ja väikeste püstkodadega (nagu näha muuseumis Sassi-Jaani

talus) ehitati suurema ja tugevama konstruktsiooniga nelinurkseid – palkidest (nt. Köstriaseme

talus) või paekivist suvekööke (nt. Pulga talus). Need viilkatusega kojad kaeti tuleohutuse

kindlustamiseks kisulaudade või kuusekoorega, samuti õle- ja sasiseguse varbpunutisega. Laeta,

väikese pajaaknaga suveköögis asetses kolle kas lihtsalt muldpõrandal ühes nurgas või ümbritseti

see kivimüüriga. Kiviehitistel taolist kaitset polnud. Sädemete vastu asetses kolde kohal veel eraldi

paeplaat. Mõnikord kaeti kolle pealt saviga ülemääritud punutisega. Uuemal ajal ehitati juba võlvitud

kummiga koldeid.

Suveköögis valmistati varakevadest hilissügiseni toitu taluperele, sööki loomadele, pidude ajal tehti

õlut. Suveköögis pesti ka pesu, keedeti seepi, võeti tapetud loomadelt karvu ja tehti igasuguseid

muid majapidamistöid. Suvekööke kasutati 19. saj. lõpuni, pliidiga köögiruumide väljakujunemiseni.

Kuid ka hiljem, et mitte asjatult elamut kütta, eelistati suvel toitu valmistada suveköögis. Mõnikord

4

asusid samas suveköögi läheduses ka pingid ja laud ning söödi sealsamas.

LAUT mis pärineb Kullamaa khk. Luiste k. Mäe t., on ehitatud 1870-ndail aastail. See koosneb

neljast ruumist: paremal on loomalaut, vasakul lambalaut, nende ees ulualune, mille kummalgi küljel

on väiksemad sealaudad. Oma kõrge kelpkatuse ja laia ulualusega on see tüüpiline Lääne-Eesti

laudahoone.

NUKI SAUNIKUÕU

19. saj lõpust – 20. saj algusest

Mõisnike ja talurahva põlise vastuseisu kõrval süvenesid sel perioodil kapitalismi ilmingutega

kaasnevad klassivastuolud. Majapidamiste üldarvust moodustasid kehvikud (hobuseta ja ühe

hobusega majapidamised) 1888. a ligi 70% ja 1900. a ligi 75%.

Saunikute kohtade suurused ja renditingimused olid eri mõisates üsna erinevad. Põllumaa suurus

kõikus 0,5-1 ha-ni, kuid oli ka küllalt saunikukohti, kelle kasutada oli ainult õuealune maa. Saunikule

anti kasutada ühiskarjamaa ja mõnel pool ka heinamaa. Põhilise osa rendist moodustas teotöö

mõisa põllul, mis 19. sajandi lõpul hakkas asenduma kohati raharendiga. Kehvikute kasutamiseks

olid reeglina halvemad ääremaad. Kasvatati vähesel määral teravilja, kartuleid ja muid aedvilju;

veidi suuremates saunikute majapidamistes peeti ühte hobust, üht lehma, üht siga, mõnda lammast

ja kanu, väiksemates oli loomi vähem (eeskätt puudus hobune) või ei peetud neid üldse.

Et sellised väikesed majapidamised ei kindlustanud perekondadele äraelamist, siis oli üldine, et

saunikud pidid lisasissetulekut hankima mitmesuguste kõrvaltöödega. Kõige sagedamini töötati

päevilistena mõisates ja taludes. Käidi ehitustöödel, metsatööl, kraave kaevamas, naised ketrasid ja

kudusid. Oli küllalt ka neid saunikuid, kes oma põhielatise saidki käsitööst.

Saunikud ehk popsid olid kas riigi- või eramõisate saunikud või talumaadel asuvad saunikud.

Viimaseid pidasid need, kellel talud olid päriseks ostetud. Saunik tasus maa ja muude teenete eest

(oma loomade pidamine talu karjamaal, suuremate tööriistade laenutamine jms.) peremehele

tööpäevadega kõige kibedamal tööajal. Saunik oli peremeestele kõige odavamaks tööjõuks.

Kolmest saunikute-popside kihist olid kõige paremas olukorras raharenti tasuvad riigimaa popsid,

kõige raskemas talumaa saunikud, kes olid seotud töörendiga.

Valdav osa külakehvikutest elas alalises puuduses, nende töö- ja tarbevaras püsisid kaua arhailised

jooned. Neil puudus sularaha, mistõttu ostukaupu saadi muretseda vähe. Kehviktalurahva elu-olu

erines nii keskmiktalupoja omast kui ka maatute sulaste omast, kellel oli käepärast sularaha.

Sauniku õuel oli peale elamu kas 1-2 väikest kõrvalhoonet või puudusid need üldse.

Sauniku elamute juures esineb 2 tüüpi ehitisi:

1) rehielamu

5

2) suitsumaja.

Rehemaja oli nii traditsiooniliseks kujunenud, et selle ehitasid ka vähese maaga või maatud

kehvikud, ehkki neil polnud erilist viljakuivatamise vajadust. Ainult nende mõõtmed olid talude

rehemajadest märksa väiksemad.

Suitsumaja (hiljem korstnaga) põhiplaan erineb rehemaja omast. Kesksed ruumid on ühelaiused ja

ühekõrgused tuba ja kamber, kusjuures toas asub reheahju tüüpi ahi, kuid puuduvad parred. Maja

ühes otsas on laut, mis on tunduvalt väiksem rehealusest ja millel on uks ainult esiseinas. Maja ees

või otsas on esik ja sageli sahver. Nii erineb suitsumaja rehemajast nii konstruktsiooni kui ka

ruumide funktsiooni poolest.

Muuseumis eksponeeritud sauniku majapidamine pärineb Lääne-Nigula khk. Saunja küla Nuki

saunikukohalt ning on ehitatud 1890-ndatel aastatel. Õu koosneb ainult suitsumajast, mida kasutati

sellisena kuni 1970. aastani.

Selle elanikud elatusid mõisas tööl käimisest, käsitööst (naised käisid taludes linu tegemas, ka

kangaid kudumas), käisid lambakarjas. Elamu ise esindab muuseumis üht vähelevinud ja vähe

säilinud elamutüüpi, suitsumaja. Selle sisustus on eksponeeritud täpselt sellisel kujul nagu see oli

säilinud 19.–20. sajandi vahetusest kuni muuseumi ületoomiseni. (Kuni selle ajani elas seal oma

mõisatöölisest isa poolt ehitatud majas 1882 sündinud Helene Notton). Siin näeme tüüpilisi 19.-20.

sajandi vahetuse mööbliesemeid – lihtsaid punakaspruuniks värvitud kappe, triibuliste tekkidega

(saunarahvas ei jõudnud endale muretseda uusi erksavärvilisi moekohaseid tekke!) kaetud voodeid,

väikesemõõdulisi laudu, toole, pinke ja mitmesuguseid hädavajalikke tarbeesemeid. Kõik siin räägib

kisendavast vaesusest ja viletsusest,

VANASAUNA (NÄTSI) TUULIK

Vanimad veskid on olnud VESIVESKID, millest Eestis pärinevad esimesed teated 13. sajandi

keskelt. (Vesiveski algseks nimetuseks oli "vesikivi", analoogiline vanemale jahvatamisvahendile

"käsikivile" ning arvatakse, et soome ugri rahvaste hulgas levis see nimetus merjalaste vahendusel).

Tuulikud on vesiveskist mõnevõrra hilisemad. Millal eestlased nad kasutusele võtsid, pole täpselt

teada. Esimesed ajaloolised teated pärinevad neist Lääne-Euroopas 12. sajandil, kuid alates 1 3 .

sajandist on nad juba laiemalt levinud (esinevad juba ka Taanis ja Rootsis). Esimene teade

tuulikutest Liivimaal on pärit 1330. a.

Pukktuuliku kogu ehitust kannab keskel tugev sammas, mille ümber on teda võimalik "tuulde"

pöörata. Selle levikuala on peamiselt Lääne-Euroopa, Põhjamaad ja balti alad.

Saarte ja Lääne-Eesti jõgedevaesel alal olid juba kauges minevikus levinud kogu kerega samba

otsas pöörlevad pukktuulikud. 18. sajandil on saared ja Lääne-Eesti olnud Eestis peamiseks

pukktuulikute levikualaks. Väikesed "pukid" oma kiiresti vehkivate tiibadega olid minevikus

iseloomulikud saarte ja Läänemaa kadakaterikkale maastikupildile. Merelähedastel tuulistel aladel

6

täitis see väike tuulik hästi oma otstarbe ja jahvatas paljudele sugupõlvedele leivavilja. Varasematel

sajanditel esinesid pukktuulikud arvatavasti ülemaaliselt, kuid tõrjuti varakult suuremate ja

võimsamate hollandi tuulikute poolt välja.

Hollandi tuulikutel on pööratav ainult ülemine pea, "müts".

Vanemad tänapäevani säilinud tuulikud on lihtsama konstruktsiooniga, väikesemõõtmelised,

madala sambaga ja laiade, laudluukidega varustatud tiibadega. Niisuguste tuulikute hulka kuulub ka

muuseumi saarte tsoonis Tuulikute mäel eksponeeritud Noarootsist Sutlepa külast pärit 1748.

aastal ehitatud pukktuulik. Hilisemad tuulikud on suuremamõõtmelised, arenenuma

jahvatusmehhanismiga ja tuuliku all kõrge nürikoonuse kujulise kivist tuulikujalaga. Neid tuulikuid

hakati ulatuslikumalt ehitama 19. saj lõpul ja 20. saj alguses. Eriti suured tuulikud tulevad ette

Läänemaa lõunaosas, nagu näiteks muuseumis eksponeeritud Lihulast Nätsi külast Vanasauna

talust pärinev tuulik. Üldse hakati 1 9 . saj II poolel seoses talude päriseksostmisega ulatuslikumalt

uusi pukktuulikuid ehitama. Peaaegu iga suurem talu ehitanud nüüd oma tuuliku. (Teoajal polevat

mõisnikud sageli lubanud taludel päris uusi tuulikuid ehitada, vanade ümbertegemiseks keeldu

polnud, mistõttu ümberehitamisel säilitati sageli vanad osad).

19. saj II poolest pärinev Vanasauna tuulik (Mihkli, Nätsi k., Vanasauna t.) on tunduvalt suurem

tavalistest pukktuulikutest. Seda kasutati nii oma, kui ka ümberkaudsete talude vilja jahvatamiseks.

See oli nn mativeski – s.t ümbruskonna talunikele jahvatati vilja kindla tasu, mati, eest. Nii näiteks

võttis mölder 9 puuda (1 puud = 16,4 kg) rukki või 8 puuda odra jahvatamise pealt 6 toopi (1 tallinna

toop = 1,1 l) endale. Päevas jahvatati ligi tonn vilja. Tuulik seisab lubjamördiga ühendatud pae- ja

raudkividest kivisambal (veski varel). Vare sisse kinnitub tugev jäme sammas, nn. emapuu, millele

toetub kogu kere. Emapuu ülemisele otsale toetub horisontaalne vabalt telje ümber pöörlev palk,

pöörpakk, millega on ühendatud kogu kahekorruseline nelinurkse põhiplaaniga veskikorpus.

Alumisele korrusele viib uks, milleni on maapinnast paari sammu võrra kõrgemale ehitatud trepp, et

see ei takistaks nn. sabapuu abil tuuliku tuuldekeeramist. Tuuliku alumisel korrusel lae all asub

pillpakk veskikivide reguleerimiseks ja jahukirst. Ülemisel korrusel asuvad veskikivid, veskitiibade

võll suure hammasrattaga ja sellega ühendatud veski mehhanism. Alumisel korrusel oleva

pressisamba abil liigutatakse pressi, et sulgeda või vabastada ülemisel korrusel olevat

hammasratast. Tiibade pöörlemine kanti võlli ja hammasratta kaudu üle veskikivile. Ülemine

veskikivi liikus, alumine toetus veskilaele ja oli paigal. Veskikividest veidi kõrgemal on puust kolu,

millest terad langevad kividele. Kivide vahelt valgub jahu puust jahutoru mööda jahukasti. Tuuliku

tiibadele kinnitati töötamise ajaks purjed tuule püüdmiseks.

SUTLEPA KABEL

Sutlepa külast Noarootsi khk. Muuseumisse üle toodud 1970.

Teatavasti erinevad sakraalehitised oma arhitektuurilt ja ehituslaadilt oluliselt talurahvaarhitektuurist.

7

Muuseumis säilitatakse ja eksponeeritakse sakraalehitistest neid, mis peegeldavad talurahva

ehitustraditsioone. Nendeks on puukirikud, milliseid Eesti aladel on säilinud kaks: muuseumisse

ületoodud Sutlepa kabel ja Ruhnu saarel asuv kirik (dat. 1644).

Sutlepa kabeli ehituslugu on keeruline, hoone ukse juures on kaks aastaarvu – "1699" ja "1837".

Kabel ise on üks kolmest Noarootsi Püha Katariina kiriku (ehit. umbes 1500) abikirikutest (need olid

Sutlepa, Rooslepa, Osmussaare), mis kõik on mainitud ajaloolistes dokumentides 17. saj I poolel.

1834 on Sutlepa kabel ümber ehitatud. Ehituseks kasutati endise Rooslepa puukabeli materjali,

kuna samal ajal ehitati sinna kivikirik.

Noarootsi kihelkonnas elunesid sel ajal peamiselt rootsi talupojad. Eestlasi oli suhteliselt vähe

(eestlasi oli nii talurahva kui ka mõisateenijate hulgas), neile peeti igal 3. või 4. pühapäeval pärast

rootsikeelse jutluse lõppu eestikeelne jumalateenistus. Kabeli juurde kuulus ka kivitaraga piiratud

surnuaed, kuhu maeti tõenäoliselt vaesemaid inimesi. 19. saj on Sutlepa (nagu ka Rooslepa)

abikirikus ristitud lapsi ja seal on toimunud ka üksikud laulatused. Talupoegadel olid 19. saj alguses

küllaltki suured kohustused nii Noarootsi emakiriku kui ka abikirikute vastu. Iga talu andis aastas 5

jalamehepäeva (heinateo ja rukkilõikuse ajal), tuli parandada pastoraadihoonete katused, teravilja

(rukist ja otra) tuli anda kindlas koguses (4 säilitist kumbagi aastas + abikirikute osa) heinu,

katuseroikaid, aiateibaid, soolatud kala, võid, igal kolmandal aastal pastorile korvvanker.

Sutlepa puukirik asus kohapeal mõnisada sammu rannast eemal, looduslikul kõrgendikul

põlispuudega kalmistu keskel, piiratuna maakividest laotud taraga. Põhiplaanilt on kabel nelinurkne

hoone pikihoonega läänes ja kitsama kooriosaga (altariruum) idas. (Ristiusukirikud on üldjuhul

ehitatud ida-lääne suunas; altar idas, sissekäik läänes). Talurahvaarhitektuuriga sarnaseks teeb

seda rõhtpalksein ja ristnurk ning rooga kaetud ja harimalkadega varustatud katus. Katus on

kaheastmeline: pikihoone osas kõrgem kui kooriosas. Lääneküljel on ukse kohal neljatahuline

puitkiivriga kellatorn, sissekäigu ees kahele puitpostile toetuv varikatus, torni tipu lõpetuseks

puitmuna ja raudrist. Uks on massiivne, lameda kaarega, profileeritud ukselauad moodustavad

rombikujulise pinnamustri.

Kabelil olid veel osaliselt säilinud vanad väikesed tinaraamidega aknad, mis taastati muuseumis

täielikult. Idaseinas, s.o altariseinas on akendel sees värvilised (roheline ja kollane) klaasid. Kõrgel

asuvad väikesed aknad viitavad baroki mõjule.

Kabeli sisemuses on kahel pool sissekäiku lihtsad pingid, mis toetuvad ühe otsaga seina ja teisega

otsasamba külge. Naised istusid kirikus vasakul, mehed paremal. Huvitav on viis, kuidas seinad on

valgendatud ja palkide vahed lubjaga täidetud, -- selleks on seina taotud väikesi puupulki. Selline

"krohvimisviis" on omane 17. sajandi lõpukümnendeil ehitatud hoonetele, mis tõendab, et Rooslepa

vana kabel pärines tõesti 1699. aastast ja selle palkide ületoomine Sutleppa tingis veel 1837. a.

(s.o. 135 a. hiljem) sellise arhailise ehitusviisi säilitamise, mis erandlike olude tõttu püsis omakorda

meie päevini.

8

Kabeli interjööri märkimisväärsemaks osaks on hästi säilinud KANTSEL, mis koos altarilaua ning -

võrega (dateeritud "1810") moodustab sisemuses värvika aktsendi. Kantsel on lihtsa külatisleri

JOHANNES KLINGBERGI (1784-1855) töö aastast 1837. Töö annab tunnistust barokkstiili

valitsemise ajal (juurdunud skeemi lihtsustatud käsitlemisest 19.sajandil.

Barokkstiil valitses 16. saj. lõpust kuni 18. saj. keskpaigani, Eestis levis 17. saj. keskpaigast alates, kusjuures

kainema ja klassitsistilkuma ilmega.

Sutlepa kabeli kantsel jäljendab Tobias Heintze (1589-1635) töid (Keila, Niguliste, Jõelähtme, Risti jt. kirikute

kantslid). T.H. oli Eesti renessansist barokki ülemineku perioodi silmapaistev meister, alates 1622 kuni

surmani Tallinna juhtiv tisler ja kujur.

Säilinud on ka lihtne oktagoonne (kaheksanurkne) kõrgel jalal seisev RISTIMISNÕU ALUS

aastaarvuga "1802"; ukse kõrval rautatud rahapakk; kerjakepp e. tukukott, dateeritud "1837 M.R."

annetuste kogumiseks koguduse liikmetelt.

Valgustitest on kabelis kasutusel kaks vitsrauast, mõningal määral talupoeglikus ampiirstiilis

laelühtrit (ekspositsioonis neist koopiad, originaal fondides), puust treitud seinaküünlajalad ja

küünlajalad sammaste küljes, kaks vaskplekist kattega puusüdamikuga küünlajalga altaril. Altaril

seisis krutsifiks, seintel mõned trükitud pühapildid (altariseinas keskel rippuv Kristuse pilt on märkega "ges.

am 25 December 1831. von C.v.Taube". Taube oli Riguldi ja Sutlepa mõisa omanik. Noarootsi kiriku eesistuja) ja

plekkpärjad, mis pandi kirikutesse merel hukkunute mälestuseks. Altariseinas rippus ka

laulunumbrite tahvel.

Kokkuvõttes tuleb rõhutada, et puukirikud Eestis (ja ka meiega ajalooliselt sarnastes tingimustes

olnud Läti alal) on oma arhitektuuriliselt ilmelt ajalooliste kunstistiilide (antud juhul barokk) ja

rahvalike ehitustraditsioonide ühendus. Kunstistiilidele omased elemendid on külakirikute puhul

lihtsustunud ja rahvakunsti vaimus ümber töötatud. Sutlepa kabel on Ruhnu kiriku kõrval

ainulaadselt huvitav nähtus meie napilt säilinud vanas puitsakraalarhitektuuris. Olles ületoodud

materjali tõttu Rooslepa vana kabeli kordamine, kuulub ta välimus suures osas 17. saj lõppu,

sisemus aga 19. saj I poolde.

Kabel taaspühitseti 23. juunil 1988 õpetaja Toomas Pauli poolt.

9

PÕHJA-EESTI

PULGA TALUÕU

19. sajandi keskpaigast

Pulga talu kujutab tüüpilist Põhja-Eesti renditalu 1 9 . saj keskelt. Nõrgalt arenenud

rahamajanduse ja suhteliselt kõrge mõisarendi tõttu püsisid siin nii ehitistes kui ka elu-olus veel

vanad jooned. Talus oli maad umbes 26,5 tiinu, sellest 4 , 5 tiinu põldu, loomadest aga 2

künnihärga, hobune, 3 lehma, mullikad, paar lammast, 3 siga. Härgi kasutati sel ajal veel

künnitöödel, hobuseid aga mitmesugustel vedudel, tõuvilja peksmisel ja kirikusõidul. Selles

keskmise suurusega talus oli vähe inimesi: peremees, perenaine, viimase vend, kes abistas

töötegemisel seni, kui lapsed olid väikesed. Kiirete suviste tööde ajal võeti appi ka päeviline. Loomi

karjatas naabritega kahe peale võetud karjane.

Avara, kuid sopilise, vana tava kohaselt taradega mitmeks jagatud õue ümber on koondunud hulk

hooneid: rehemaja, 2 aita, laut, sepikoda, 2 heinaladu, saun-suveköök ja madal kaev. Õue

ümbritseb omapärane paeplaatidest tara. Õuel asub ka väike juurviljaaed.

REHEMAJA, mis pärineb Kuusalu khk. Uuri k. Pulga t., on ehitatud 1860, nagu näitab rehealuse

seina rehetoa-poolsesse nurka müüritud kivi. Sellest veidi allpool on raudrõngas (kosilase rõngas),

kuhu kinnitati hobused. Ühise katuse alla koondatud elu- ja majapidamisruumidega rehemaja

koosneb kesksest rehetoast, vasakule jäävad 2 kambrit, paremale paekivist rehealune koos selle

taga asuva aganikuga. Rehetoa ja kambrite seinad on ehitatud kirvega töödeldud ümarpalkidest,

mis on ühendatud järsknurgaga ja varustatud soojatapiga. Rehetoa ette jääb lahtine paeplaatidest

põrandaga ulualune, kuhu avanevad kambri ja rehetoa uksed.

Rehetoa kambritepoolses nurgas asub õhukestest paeplaatidest eest lahtise kerisega ahi. Rehetoal

on kahekordne uks nn. sanguks. Suitsu väljalaskmiseks avati sisemine uks, suits pääses välja

välimise ukse ülaosas olevast avast. Sel viisil ei tulnud tuppa eriti palju külma õhku.

Toiduvalmistamine toimus endiselt rehetoas, kus esiakna all paiknes pere söögilaud laia lauataguse

seinapingiga, millel pereisa oma lõunauinakut tegi ja kus ka öömajaline võis küljealust leida.

Rehetoa ahjutaguses nurgas oli traditsiooni kohaselt talvel kanatool, kus kukelaul perele õiget

ärkamisaega kuulutas. Ahjutagust nurka nimetati „penska“. Siin seisis seasöögi toober, ämbrid jm.

mustemad nõud ning koli. Ahju vastas seinal oli riiul toidunõudega. Rehetoa tagaseina akna all

seisab höövelpink, millel mehed tegid mitmesuguseid puutöid, valmistasid tünne, toobreid, vanne,

regesid, -- lihtsamate puunõude valmistamine kuulus meeste igapäevaoskuste hulka. Kuid

valmistati ka kunstipäraselt kujundatud kurikaid, koonlalaudu, linutamistoole jm. esemeid

pulmakingiks mõrsjale või muudeks pidulikeks puhkudeks.

Köetava rehetoa kõrval on kasutatud ka saelaudadest põranda ja savitatud seintega kambreid

pidevaks elamiseks ja neid on soojendatud reheahju kerisest müüris oleva ava kaudu. Tagakamber

on olnud elu- ja magamisruumiks pererahvale (voodid, kirst, lapsetool, laud), eeskamber perele.

10

Omapärased on selles piirkonnas peergudest punutud uksega kapid. Nurgas on voodid, akna all

laud. Eriti tähelepanuväärsed on selles ruumis mahedavärvilise triibustikuga vooditekid. Need

hambuliste kirjatriipudega vaibad on kootud taimevärvidega värvitud lõngadest - ainuke ostuvärv on

olnud potisinine (indigo + uriin). Eriti kaunilt ja oskuslikult on värve kombineeritud Põhja-Eestis, see

ilmneb ka triibulistes naisteseelikutes. Taoliste triibuliste voodi- ja sõidutekkide kõrval on Põhja-

Eestis 19. saj I poolel ja keskel levinud veel nn. naastulised ehk pealenopitud kirjadega vaibad.

Taolised vaibad, mis Euroopas levisid 18.sajandi lõpul prantsuse pealenopitud kirjadega siidide

eeskujul, sattusid meil Eestis maale kutseliste kangrute kätte linnade vahendusel. Põhja-Eestis ongi

kogu rahvakunsti, eriti tekstiile, tugevasti mõjutanud linnade professionaalne käsitöökunst

(triibulised seelikud, lopsakas baroki-rokokooperioodi lilltikand, pottmütsid, ülirõivaste lõiked jne).

Paekiviseintega rehealusel ja aganikul on looduslik muldpõrand. Rehealuse lagi on valmistatud

ümarlattidest, rehetoa ukse kohal on avaus lakka pääsemiseks. Rehealuse esi- ja tagaväravate

piidad on müüri välispinnaga ühel joonel. Piitade alumised otsad toetuvad seina sisse müüritud

palgijuppidele. Ülemised otsad toetuvad vastu laetalade otsi. Esimesed väravad on püstlaudadest

põõnadele kinnitatud sagaruksed. Tagumine värav on ühe poolega lükatav. Rehealuse tagumine

müür ei ulatu rehetoa seinani, sinna jääb avaus aganikku pääsemiseks. Praegu on Pulga rehealune

kasutusel näituseruumina.

Rehetoa kambripoolse otsa kohale jäävad AIDAD.

Kaheruumiline vahelikuga ait, mis pärineb Kuusalu khk. Pudisoo k. Sepa t., on ehitatud 1840. Võib

oletada, et kumbki aidaruum on varem olnud iseseisev ait, vahelik on kujunenud hiljem aitade

tagumiste külgede ühendamisel ümarpalkidega. Aitade räästaalune toetub kolmest palgist

moodustatud kandenurgale, mis on allapoole libamisi lühemaks tahutud ja ilustatud 3 sälguga.

Peentest palkidest laed moodustavad vaheliku kohal avause lakkapääsemiseks, Üks aitadest on

vilja- ja toiduait, teine riide- ja magamisait, vahelikku on peremees kasutanud põllutöö- ja

veoriistade panipaigana.

Teine, kahekorruseline ait on omapärane põhjarannikul levinud soome tüüpi ait, mis on

muuseumisse toodud Kuusalu khk. Suurekõrve k. Jaani t. Alumisel korrusel on viljaait, ülemisel,

kuhu ulualuselt viib trepp, riide- ja magamisait.

LAUT, mis pärineb Kuusalu khk. Uuri k. Mardi t., on veidi hilisem ehitis (19. saj lõpp). See koosneb

kolmest ruumist: kõige avaramast lehmalaudast, sellest vasakule jäävad väike lamba- ja sealaut,

paremale aga agerik heinte jaoks. Lauda palkseinad on ehitatud umbes 1 m kõrgusele paekivist

vundamendile, mis kaitseb seinu mädanemise eest. Loomalauda vaheseintes on müüri ülemisse

äärde müüritud puupakud, millesse kinnitati loomade kütked. Laudaruumide laed on erineval

kõrgusel, kusjuures laepalgid toetuvad ülemistele seinapalkidele. Agerikul puudub lagi. Lauda

kõrvale on eraldatud väike seaaed.

HEINAKÜÜNID, mis pärinevad Kuusalu khk. Kursi k. Kangru t. ja Uuri k. Inga t., on muuseumis

nagu oma endisaegses asupaigaski püstitatud üks lauda lähedusse, teine eemale koplisse. Küünid

11

kujutavad endast väikesi õlgkatusega hooneid, mille koerakaelanurgaga seotud seinapalgid on

laotud hästi hõredalt, et tuul hästi läbi käiks ja hein mädanema ei läheks. Küünide nurkade all on

suuremad, seinaalusel väiksemad raudkivid, põrandaks aga suured haod. Seda tüüpi heinaküüne

ehitati eriti rohkesti Harjumaal ja Rakvere ümbruses.

SEPIKODA, mis pärineb Kuusalu khk. Kabala k. Oluva t., on ehitatud 18. saj algul ning see oli

kasutusel kuni muuseumi ületoomiseni 1964. Rahvapärimuse järgi olevat selles sepikojas, mis

asus Peterburi-Tallinna maantee ääres, Peeter I hobust lastud rautada. Kolga krahv olevat Oluva

talu kinkinud oma sepale Olavile hea teenistuse eest, siit ka talu nimetus. Arvatavasti on ka sepikoja

ehitanud tema. Väike neljakandiline hoone on paekivist sideaineta laotud seintega, ainult seespool

on pragude vahele tuule kaitseks loobitud savi. Lame viilkatus, mille sarikas toetub seinamüürile, on

alates räästast laotud suurtest paeplaatidest. Valgus tuli sepikotta ukse kaudu. Ukse vastas

parempoolses nurgas on ääs. Korsten on ülespoole kitsenev, ulatudes veidi katusele välja. Lõõts

asub ääsi vasakpoolses küljes, otsaga läbi ääsi müüri. Ruumi keskel on alasi. Sepikoja põrand on

paeplaatidest, müüri siseküljel on terve rida väikesi seinakappe väikeesemete jaoks.

Taolised väikesed sepikojad olid Eestis laialt levinud, eriti arvukalt oli neid saartel, kuid ka Lääne-

Eestis. Ainult Lõuna-Eestis oli talusepikodasid vähem, siin olid suured külasepikojad, sest siin

tegelesid sepatööga peamiselt sepad-käsitöölised.

SAUN. Saunal oli talupoja elus tähtis koht. See võidi ehitada eraldi hoonena, kuid ka suveköögiga

kokku, nagu näha Pulga talu õuel (Lauri t, Kahala k, Kuusalu khk). Saun oli salapärane ja püha

koht, kus naised sünnitasid, kus raviti haigeid ja kuhu pesema tulles tuli täita kindlaid rituaalseid

reegleid. Saunas käidi alati vaid valgel ajal, sisenedes tuli ruumi viisakalt tervitada, nii vihtlejat kui

head leili andnud kerisahju tänada jms.

AARTE KALURIÕU

19. sajandi lõpust

Kaluriõu esindab muuseumis omanäolist piirkonda Põhja-Eesti rannikualal – endise Kuusalu

kihelkonna poolsaarte, nn neemede (Juminda ja Pärispea) rahvaarhitektuuri ja olustikku.

Eksponeeritava õue põhihooned (elamu, ait, laut) pärinevad Juminda poolsaare idakaldalt Hara

lahe äärest Virve külast Aarte talust.

Nimetatud ala oli 1.06.1971 alates omaaegse Nõukogude Liidu esimese rahvuspargi – Lahemaa

Rahvuspargi territoorium. Rahvuspargi üheks põhieesmärgaiks on säilitada ja kaitsta

kultuurmaastikke koos ajaloo- ja kultuurimälestistega ning etnograafilise ja arhitektuuriajaloolise

väärtusega hooneid ja rajatisi.

Kuusalu neemede õhukese mullaga ja pinnalähedase paega maapinnast tingituna on see ala

12

tüüpiline n-ö merelise majandusega piirkond, kus "meri toitis rannarahvast rohkem kui põld". Kuid

põllundusega tegeldi ka rannakülades, ehkki vähemal määral. Nn päristaludes (kus levinumaks talu

suuruseks oli 12 ha, loomadest 1 hobune, 2 lehma, siga, lambad) saadi toiduained siiski omast

käest. Väiketaludes, kus maad 3-4 ha, hobust ei peetud ja loomadest oli ainult 1 lehm, 2-3 lammast

ja siga (selliste hulka kuulus ka eksponeeritav Aarte talu) – kasvatati oma maalapil ainult kartulit,

vilja vahetati kalade vastu. Väiketalud pidid hobust laenama nii soolasilgu sisemaale viimiseks, kui

ka oma maalapi harimiseks. Iga hobusepäeva eest tuli teha üks tööpäev kõige kibedamal tööajal.

Väiksemates rannataludes hakati vilja kasvatama alles 1920. aastatel. 1920. aasta statistika põhjal

oli Virve külas kalastus peategevusalaks 54%-le elanikest.

Rannakülades valitses üldiselt nn segamajandus – kalapüügi ja vähese põllumajanduse kõrval

tegeldi mitmesuguste hooajatöödega, millest tähtsamad olid meresõit, veod, salakaubandus. Ka

käsitöö oli rannakülades hästi arenenud, eelkõige puutöö ja kodune sepis.

Eesti põhjarandlaste põliseks kalapüügikohaks olid oma rannavete kõrval Soome ranniku veed ja

saarte ümbruskond. Vana kogukondliku ühistöö traditsioonid püsisid 19. sajandi viimasel veerandil

veel ainult rändpüügiretkedel. Valitsevad olid 4-5 liikmelised paatkonnad, paadivägi, ka

soomepäraselt paadiseura. Ühisomand püsis kauem kehvemate kalurite juures, kellel polnud

jõukohane suuri ja kalleid püüniseid või paate hankida. Võrgud olid tavaliselt ka kõige vaesematel

kaluritel omad. 19.-20. sajandi vahetusel kujunesid välja uued töökorraldusvormid, mis kajastasid

randlaste sotsiaalset kihistumist; ilmusid elukutselised kalurid ja kapitalistlik ettevõtlus.

Kuusalu neemekülades hakati rannasõidulaevu, aluseid, muretsema 19. sajandi viimastel

kümnenditel: ühemastilised jahid ja kahemastilised jaalad (nimetati ka kartuli veopaatideks).

Suuremad purjekad, kaljased, ilmusid alles kodanliku Eesti päevil. Mootorpaadid hakkasid levima

samuti alles 1920. aastatest alates. Selle ajani sõideti ikka "purjuga" või sõudepaadiga. Virve külas

olid 19. sajandi lõpul peamised kahe mastiga jaalad.

Põhjaranniku rannalaevanduse juhtivaks komponendiks oli 19. sajandi viimastel kümnenditel (alates

1870) ja 20. sajandi alguskümnenditel kartulivedu Peterburi ja Soome (viimased olid naabruses

asuvateks ulatuslike vajadustega turgudeks). Kartulilaevad suundusid Eestist Soome kahel

aastaajal – kevadel ja sügisel. Peale kartulite veeti välja rukkijahu, rukist, mune, võid, põrsaid,

aedvilja (kapsas ja kaalikas), aga ka salapiiritust. Soome viidi esmajoones oma majapidamise

saadusi, seepärast kasvatasid paljud randlased oma maal ainult kartulit. Et rannameeste maatükid

olid väikesed, tuli lõviosa Soomes turustatavast kartulist maameestelt kokku osta, seda lähema

ümbruse talunikelt. Teenistus Soome kartulimüügist oli tavaliselt üsna hea.

Meresõidud Soome muutsid soomepärasemaks ka Eesti põhjaranniku külade materiaalse kultuuri.

Rannarahvas ostis kuni I maailmasõjani peaaegu kõik tarbeasjad Soomest. Kõige enam toodi

kaasa kohvi ja tikke. Levinumad kaubad olid paremad ülerõivad, kaluritele vajalikud vihmakuued

(elikuued), soome meremehe mütsid ja lambanahksed mütsid, soome sussid, puuvillane riie (rootsi

riie), perenaised lasid Soomes laudlinu ja pearätikuid kirjaliseks trükkida. Soomest on kaasa toodud

13

vasksed kohvikatlad; 20. sajandi alguses toodi esimesed tõukekelgud, mida hakati toodute eeskujul

hiljem ka ise valmistama. Rannakülade elamusisutusele nii iseloomulike kiiktoolide näidised tulid

samuti Soomest ning alles hiljem hakkasid neid ka oma tislerid valmistama. Rannakülades on üldse

tisleritöö tooted levinud märksa varem (s.o 19. sajandi I poolel) kui mujal Eestis ja seda just Soome

tisleritöö mõjul.

Soome mõjutused ei piirdunud ainult talurahva igapäevase tarbevaraga, põhilisemaks tuleb pidada

mõjusid, mida soome keel on avaldanud rannamurdele ja soome rahvaarhitektuur Eesti

põhjaranniku elamu kujunemisele. Nende mõjutuste üks põhjustajaid on ka asjaolu, et 18. sajandil

oli meie rannakülades rohkesti Soome asukaid, kes paari põlve jooksul sulasid eestlaste hulka.

Rannapiirkondades oli soomlasi 5-8% maarahvastikust.

Aarte õuel on elumaja, kaheruumiline ait ja laut (lisaks põhihooneile on plaanis jääkelder ja

kalasuitsetamise ahi). Sellisena on Aarte talu tüüpiline ranniku väiketalu. Saun, kui see olemas

oli, ei etendanud erilist osa, see ehitati tavaliselt õuehooneist kaugemale. Et vilja kasvatati vähe, on

seda harilikult saunas kuivatatud. Ka suitsuahju ei olnud igal perel, sageli käis terve paatkond ühe

talu ahju kasutamas. Eksponeeritavat kaluriõue täiendavad all rannas kaks võrgukuuri: rooga

kaetud viilkatusega kuur Vergi rannast ja pilpakattega kelpkatusega kuur Eisma rannast.

Aarte talu elamu kujutab endast kitsal alal (Juminda ja Pärispea poolsaarel, edasi idapoolsel

rannikul) levinud omapärast elamutüüpi, mis ühendab endas eesti ja soome ehitustraditsioone.

Pealiskaudsel vaatlemisel torkab silma hoone väiksus ja katuse lamedus, sügavam erinevus eesti

rehielamust peitub aga põhiplaanis. Põhja-Eesti rehielamu, mis mõnel juhul üsna algelisel kujul on

kõige kauem püsinud just Kuusalu kihelkonna mandriosas, on kujunenud rehetüübist, millel tuba

asetses algupäraselt suure rehealuse sees. Hilisemal arengul on tuba osaliselt rehealuse

varjavatest seintest vabanenud, nii et ette ja taha on jäänud külgruumid või tühi rehealune.

Muuseumis esindab sellist tüüpi Pulga talu. Rannikuelamu erinevus sellest rehetüübist on ilmne.

Mandri rehealusele vastaks rannikuelamu koda, olles ainult palju väiksem ja puupõrandaga. Kui

tuba on partega ja seda on kasutatud rehetoana, siis on ka koda täitnud rehealuse funktsioone.

Seega on seletatav asjaolu, et koda on alati läbikäidav ruum (uks ees- ja tagaseinas).

Rannikuelamu tuba ja koda on aga erinevalt mandri rehemajast alati ühelaiused. Rannikuelamu

eraldab mandri omast lõplikult see, et koja otsas on veel kamber, nn. kodakamber. Eesti alal levinud

rehemajade eri variantide puhul ei ole kusagil sellist näidet, et rehealuse otsas oleks veel

elukamber. Selline elamutüüp on printsipiaalselt nn kahepoolne elamu, mis levinud Põhja- ja Ida-

Euroopas, mitte aga Eesti alal (erandiks on vene kultuurimõjutuste ala, Setumaa). Soome kuulub

aga nende maade hulka, kus kahepoolne elamu on rahvapärane kultuurinähtus. Et Kuusalu

rannikuelamu on oma proportsioonidelt ja ka siseehituselt Soome vastetest mitmeti erinev

(kujutades mahajäänumat elamuvormi), siis võib öelda, et meie rannikuelamu on kohapeal

kujunenud Soome eeskujul, mitte selle koopia.

Kokkuvõtlikult soomepärased jooned:

14

1. elamu kahepoolsus (s.o kodakambri olemasolu),

2. toa ahi asetseb pikipidiselt (parred samuti, kus need on),

3. lame katus.

Muuseumis eksponeeritav elamu on väiketalu hoone, kus viljakasvatust ei olnud. Seetõttu pole toas

parsi ja hoonet pole viljakuivatamiseks ning -peksmiseks kasutatud. Kodakamber on rohkem aida

(panipaiga) funktsioonidega kui eluruumi omadega; suvel on sellises ruumis siiski magatud. Talvel

pole see ruum küttekolde puudumise tõttu elamiseks kasutatav. Elamu eluruumide välisseinte ääres

on külma kaitseks nn muldpink – väga vana ehitustehnilise võtte näide.

ELAMU on ehitatud 1870. aastail, muuseumisse üle toodud 1966. Hoone on 4-ruumiline: tuba ja

tubakamber, koda ja kodakamber. Elamise pool rannamajas koosneb põhiliselt kahest ruumist:

ahjuga tuba (nim ka eestuba) ja tubakamber (tagumine kamber), viimane mõõtmetelt toast isegi

suurem. Lühidalt on mõlema ruumi osatähtsus järgmine: "esimeses keedeti ja tehti tööd, teises olid

voodid ja magati". Toa esiseina ääres on pikipidise asetusega kerisahi (kereks). Ahju ees oleval

tuleasemel, leel, on leepuu küljes rippuvates kateldes keedetud. 20. sajandi alguses hakati lee

asemele ehitama pliite, piis; selline ahjusuu ees olev pliit oli hiljem ka selles majas. Ahju küljel oleva

ukse kaudu lasti sooja tuppa ja puhastati vajaduse korral kerisekive. Lee toapoolses osas avaneb

leekummi peale korsten. Ahjuesine ja vastasolev nurk on traditsiooniliselt kööginurk (pink veeämbri

ja kätepesuvanniga, selle all kanatool, häkk (om. hägi, soome termin), seinal kirvevarn, ahju ees

raiepakk jms). Toas on tingimata seinariiul nõude jaoks, pinke, vajaduse korral ka üks ase.

Kohvibrenner (prennal, prenn) sigurite kõrvetamiseks ja kohviveski seisavad ahju peal.

Kohviga seoses peab märkima, et see jook oli randlaste seas üldtuntud juba 19. sajandi lõpus,

andmeid kohvi kasutamisest on aga juba 19. sajandi 20-ndatest aastatest. Puuduvad teated, et

kohvi ei osatud kasutada nagu see oli alguses tavaline mujal Eesti aladel (kohvi "söömine" kausist

puulusikaga!). Kui sisemaal oli kohv pühapäevane jook, siis kaluritel oli see igahommikune jook

(mitte alati puhas oakohv, tavaliselt siguri-viljakohv, millele lisati praetud rukist, otra ja isegi

herneid). Siinkohal sobib nimetada rannakülades levinud kõva auguleiba. mida hakati põhjanaabrite

eeskujul tegema.

Soomes on kõva auguleib (reikaleipä) kasutusel läänepoolsel alal. Sellist leiba oli väga praktiline

kaasa võtta siis, kui mindi pikkadele mere- ja metsatöödele. Leib säilis kuid, öeldakse, et isegi

aastaid! Suuremates peredes tehti leiba suurtes kogustes (kuni 100 leiba) kaks korda aastas:

kevadel ja sügisel, väiksemates peredes vähe ja tihedamini. Leib vormiti paraja suurusega kakust

lamedaks kettaks, selle keskele tehti auk varem sarvega, hiljem spetsiaalse plekist, sangaga

toruga. Leiva pind täkiti naeltega auguliseks, et leib küpseks ühtlaseks. Kuumad leivad jahutati laua

peal või spetsiaalse puust resti (leipahäkki) peal, siis pandi ahju juurde õrrele kuivama. Kui oli väga

suur kogus leiba, siis peale seda, kui enam hallituse ohtu polnud, viidi leivad aita hoiule. Söömisel

murti kõva leib põlve peal tükkideks, kasteti piima või hapupiima sisse, et läheks pehmeks. Seda

leiba söödi toidu kõrvale, mitte kohvi või teega! Soomes kutsuti leiva augurauda humoorikalt

"Väinamöise palitu nööp".

15

Tubakamber oli sisustatud voodite, söögilaua ja kapiga; ema voodi ees seisis lapse häll, kätki.

Rannakülades oli Soome eeskujul moes kiiktool. 19. sajandi 80-ndatel aastatel hakati kuduma

"kaltsudest" põrandatekke.

Põranda katmine tihedalt kõrvuti asetatud triibuliste tekkidega on soomepärane kultuurimõjutus.

Kambriakendele hakati kardinaid ette riputama umbes samast perioodist. Selleks otstarbeks

kasutati kirjut sitsiriiet, ka Soomest toodud nn rootsiruudulist. (Aarte talust saadud andmetel neil

kardinad puudusid). 19. sajandi viimasel veerandil hakkasid laialdasemalt levima pindpõimelised

vaibad, kõige varem just Põhja-Eesti rannikukihelkondades.

19. sajandi lõpul olid ranna-aladel väga levinud punase-musta(harvem punase-sinise)-ruudulised

vaibad. Omapäraseks moeasjaks said 19. sajandi lõpus lapilised vatitekid, mis õmmeldi kokku

olemasolevatest uutest sitsiriiete tükkidest, õhuke kord vatti all. Sellised tekid olid "suvetekid", talvel

kasutati villaseid kootud vaipu. 20. sajandi alguses tulid hallipõhjalised otsatriipudega vaibad.

Koda Aarte elumajas on kitsas, nii ees- kui tagaseinas ainult ühepoolne uks, kuna siinses majas

pole vilja kuivatatud ega koda ka rehealusena kasutatud. Seintel nagis rõivad, tööriistad, köied,

võrgud jms.

Kodakamber on samuti eeskätt panipaik, kus suvel mõnikord tüdrukud magasid. Ruumis seisis

toidukapp, riiul pidevas kasutuses mitteolevate nõudega, jahukirst, leivaastja (asti), lihatünn, seinal

riiul leibade hoidmiseks jms. Põhjaraniku rannarahva elamukultuuri juures tuleb rõhutada puhtust ja

korda, mis on silmapaistev (nagu muhulastelgi) Eesti üldises kodukultuuri pildis.

AIT (nagu elamugi) on ehitatud 1870. aastatel ja muuseumisse üle toodud 1966. Hoone koosneb

kahest ruumist: vasakul toidu- e. silgukamber ja paremal riide- e. õuekamber. Nimetus õuekamber

viitab sellele, et aita on kasutatud ka suvise magamiskohana. Riideid hoiti 19. sajandi lõpus rautatud

kastides, kohvrites. Need olid moes umbes 1880—1900, peale seda hakkasid pesu hoiukohana

levima kummutid. Silguaidas on hoitud silgutünne, soolatõrt, samuti kalastusvahendeid (ankrud,

võrgud, kalakorvid, köied).

LAUT on ehitatud 20. sajandi alguses ja muuseumisse üle toodud 1979. Hoone on põhjaranniku

väiksematele taludele tüüpiline kaheruumiline ehitis, kus üks on laudaruum ja sellega liidetud

heinaladu. Laudas peeti majapidamise kõiki loomi koos: lehma, mullikat, 2-3 lammast ja siga.

Laudas olevat kahest-kolmest latist veiselatrit nim. hingal (om. hingalu, soome termin); sea, lamba,

vasika puust tara nii laudas kui väljas nim. kärsin (om. karsna, soome termin).

/Juta Saron/

KOLU KÕRTS (Kose khk.)

Hoone on muuseumisse toodud Tallinn-Tartu maantee äärest. See pärineb 1 9 . sajandi keskelt ja

16

kuulub ühe talliga maanteekõrtside tüüpi. Kõrts oli talurahvale tavaliseks joomise ja kooskäimise

kohaks, kuid ka mõisa-vooriliste ja teoliste ööbimispaigaks. Kõrge roogkatuse, laia sammastega

ulualuse ja kivitalliga kõrtsihoone on esiküljega pööratud maantee poole. Kõrtsiosa esiseina

sissekäigu vastas on mantelkorsten (kiviseintega tulekindel köögiruum), sellest paremal paiknevad

suure ahjuga kõrtsituba ja letiruum, vasakul - saksakamber ning kõrtsmiku elu- ja kõrvalruumid.

Viimaste all oli võlvitud kelder õlle- ja viinavaatide hoidmiseks. Avara kõrtsitoa esiseinas paikneb

pikkade pinkidega kõrtsilaud, mille ümber kõrtsilised letiluugi juurest ostetud viinatoopide ja

õllekappadega istusid. Öösel aga magasid teelised siinsamas pinkidel või põrandal õlgedel.

Saksakambri ja kõrtsmiku eluruumide sisustuseks on tavaline talukambri sisustus laudade, pinkide,

toolide, voodite ja kappidega. Kõrtsiruumidest paremal on etteulatuva esiseinaga avar tall, kuhu

pääses peale välisväravate ka kõrtsitoast, öömajaliste hobuste sidumiseks on talli seina müüritud

raudrõngaga pakud. Läbisõitvad kõrtsikülastajad võisid aga oma hobused siduda kõrtsi ees oleva

lasipuu külge.

KAHALA VESIVESKI (Kuusalu khk.)

Vesiveski pärineb 19. saj II poolest ja kuulub altjooksu vesirattaga veskite tüüpi, kus vesi paneb

tööratta tiirlema oma kiire vooluga, kulgedes viimase all kunstlikku renni mööda. Paekivist

veskihoone on kahekorruseline. Alumisel korrusel jõepoolses otsas on suure vertikaalse vesirattaga

ruum, selle kõrval jahvatusmehhanismiga veskiruum. Ülemisel korrusel, vesirattaruumi lael on

vesiluugi reguleerimisseadeIdis ja veskiruumi peal kotilagi terakottide hoidmiseks. Veidi madalamal,

kahe eelnimetatud lae vahel, asub kitsas ühe paari veskikividega lagi. Taolised väikesed vesiveskid,

mis kevadiste ja sügiseste tulvavete ajal jahvatades rahuldasid kohalike elanike jahvatusvajadusi,

olid levinud peamiselt väikestel jõgedel ja ojadel.

Töötav makett 2000. a suvest.

SAARTE EKSPOSITSIOON annab ülevaate omapärase materiaalse kultuuri ja elu-oluga

saarte talurahva eri kihtide elutingimustest 18. saj lõpust kuni 20. saj alguseni. Siin eksponeeritakse

neljast talust koosnevat sumbküla, rändpüügimaja, rida pukktuulikuid ja võrgukuure.

Tänu oma erilisele asendile ja sellest tulenevatele sotsiaalmajanduslikele oludele, samuti tihedatele

sidemetele Skandinaaviamaadega ning rahva ajalooliselt kujunenud eripärasele vaimumaailmale

(kombestik, harjumuslikud tavad, vastuvõtlikkus uuele, ilumõiste) on siin kujunenud iselaadne

materiaalne kultuur, milles arhailistele joontele vastandub äärmiselt rikas ja mitmekesine

rahvakunst.

Neli taluõue on paigutatud nii, nagu näeb välja tüüpiline saarte sumbküla tuumik külaväljaku ja

külakaevuga. Saartel on kõige paremini säilinud nn. klassikaline sumbküla tüüp, kus õued asuvad

tihedas kobaras külaväljaku ümber. Suuremates külades võib niisuguseid kobaraid olla mitu.

17

Sumbküla tuumiku ümber asuvad õued hajusalt. Üldiselt on saarte küladele iseloomulik, et tee

kulgeb külast läbi ja õued koonduvad tee ümber. Sumbküla tuumikus asuvatel taludel puuduvad

õue juures koplid, avamaad (viljapuuaiad, juurviljamaad) on üsna väikesed. Küla välisserval

asuvatel õuedel on avamaad avaramad ja tihti on õue kõrval ka koppel.

Saaremaa ja Muhu külade kõige sagedasem talude arv on 10-15, esineb aga ka üksikuid suuri

sumbkülasid 30-50 taluga (Muhus Igaküla, Saaremaal Pamma, Võhma ja Leedri). Eriti tihedad

sumbkülad asuvad Saare idaosas (koos Muhuga), hõredamad sumbkülad läänepool.

Saaremaa külade iseloomulikuks jooneks on küla ühiskaevude, külakaevude, karjakaevude

esinemine. Kivise pinnase tõttu oli kaevude ehitamine raske töö, see tingis küla ühiskaevude

ehitamise.

Saarte küladele annavad eripärase ilme eriti kõrged kivitarad ja kivitarade rohkus, milledega piirati

mitte ainult õuesid, vaid ka karjamaid, heinamaid ja põldusid. Saaremaa ja Muhu kiviaedade võrk oli

välja kujunenud juba 17. saj lõpuks. Selleks ajaks oli põldudelt koristatud hulgaliselt kive ja tehtud

suur aeganõudev töö. Kiviaiad andsid Saaremaa maakasutusele ja asustusele püsivamad raamid ja

suurema konservatiivsuse. Tarade tähtsus oli vanasti väga suur. Saaremaal levinud ilma

järelvalveta loomade karjatamise tõttu tuli taraga piirata ühispõllud ja heinamaad, et vilja-heina

loomade eest kaitsta. Saaremaa kivitarasid võib vaadata kui omapärast monumenti saarlaste tööle.

Muuseumi kõrged kiviaiad on toodud Saaremaalt.

Muuseumis moodustavad taluõuedega ühise ansambli rannas asuvad vabeaedadega

(võrgukuivatamise aiad) võrgukuurid ja kõrgemal künkal rida tuulikuid (Leedri, Kotlandi, Sutlepa).

Saaremaal asusid küla tuulikud tavaliselt kas küla serval reas või talu lähedal lagedamal kohal.

Väikeseid pukktuulikuid on vanasti olnud külades rohkesti, pea iga suurema talu juurde kuulus ka

tuulik. Kuni hilise ajani ehitati tuulikuid ka mitme talu peale kokku. Tuuliku osanikeks olid ainult

talupidajad, popsidel selleks õigust polnud. Vabadikud jahvatasid talu tuulikus ja tasusid selle eest

tööga (Lääne-Saaremaal aastase jahvatamise eest kaks tööpäeva). Suuremate talude isiklikes

tuulikutes jahvatamise eest võeti "matti". Saarte talude koduseks tarbeks kasutatud tuulikud on

omapärane nähtus. Mõisate veskid on olnud, tavaliselt vesiveskid.

Võrgumajad (Nasva, Toomalõuka) koondusid randa ühise paatide randumispaiga juurde kokku.

Niiviisi kujunesid mere rannale otsekui arvuka hoonestusega tihedasti asustatud külad.

Võrgumajade vahel asusid vabeaiad – võrkude kuivatusplatsid. Võrgumajade koondumist põhjustas

ka kollektiivne töö kalastuses. Alates 19. saj lõpust hakkasid rannatalupojad arvukamalt talusid

päriseks ostma, siis ehitati ka võrgumajad oma talu lähedale. Nii muutus endine rannahoonete

paiknemine hajusamaks. Lääne-Eestis ja saartel kuulusid võrgumajad ühisele paatkonnale, s.o 5-7

kalurile. On teateid, et üks võrgumaja võis kuuluda ka tervele külale.

Võrgumajade asendiplaanid olid paikkonniti erinevad. Võrgumajad võivad olla pikkade ridadena ühe

katuse all või eraldi – iga hoone omaette. Viimane nähtus oli Lääne-Saaremaale iseloomulik.

Võrgumajade sisustus on kohandatud mitmesuguste püügivahendite hoidmiseks, samuti

18

kuivatamiseks.

ROOSTA TALUÕU

18. saj II poolest ja 19. saj algusest

Roosta on Lääne-Saaremaa pärisorjast renditalupidaja (Saaremaal puumaamees)

naturaalmajanduslik majapidamine 18. saj lõpust – 19. saj algusest.

Sel ajal oli talukohtade suurus Lääne-Saaremaal 45 ha ümber, sellest aga tavaliselt enamus

heinamaad, metsa ja "kõlbmata maad", nii et põllumaad oli tavaliselt ainult 5 ha ümber.

Rannakülades oli põllumaad veelgi vähem. Seega iseloomustab Saaremaa põllumajanduslikku

maakasutust see, et põllumaa hulk oli võrreldes taludel üldiselt kasutada olnud maaga väike. (Ida-

Saaremaal oli põllumaa hulk tavaliselt suurem, kuni 10 ha, ka oli idapoolne saare osa viljakama

pinnasega). Saaremaa põllutööde üheks iseloomulikuks jooneks oli see, et peamine töötegija

põllul oli naine. Ainult külvamist peeti meeste tööks. Mehed tegelesid kalapüügiga, 19. saj

keskpaigast alates käisid mehed mandril tööl, kodus aga parandasid aedu, tegid puutööd, käisid

veskil. Saaremaal kasvatati 18. saj peamiselt rukist, otra ja kaera. Nisu kasvatati peamiselt

idapoolses osas, Lääne-Saaremaa kõrged nõmmepõllud polnud nisu kasvatamiseks soodsad.

Teraviljade kõrval kasvatati tatart, läätse, uba, kanepit, kapsast, naerist, 18. saj lõpul – 19. saj algul

levis mõisate kaudu ristiku ja kartuli kasvatamine. Kartulit kasvatasid talupojad algul aiaviljana

(arhiiviandmeid on 1830-ndatest aastatest), põllule ei julgenud panna, kardeti, et "rikub põllu ära".

Saaremaa kõnekeeles on kartul – tuhlid, kaalikas – leiges, tubakas -- pakid, humalad – tapud.

Põllunduse kõrval oli saarlastele peamiseks kõrvalteenistuseks kalapüük. Kalastamas ei käinud

mitte ainult rannarahvas, isegi saare sisekülade elanikud käisid hooaegadel püügiretketel. Et aga

igas peres polnud püimeest, oli kalade vahetamine vilja vastu Saaremaa kalurite juures igapäevane

nähe.

Saaremaa talu naturaalmajanduslik ilme püsis peaaegu kuni 19. saj lõpuni. Põllundus, karjandus ja

osalt isegi kalastus andis toitu ainult oma lauale. Rendiraha ja hiljem talude päriseksostu raha tuli

teenida mitmesuguste kõrvaltöödega enamasti väljaspool kodusaart.

Roosta taluõuel on järgmised hooned: rehemaja, ait, laut, sepikoda-paargu, saun. Õue kõrval asub

vennastekoguduse palvemaja (ehitusetüübilt roovialusega hoone).

Õu on jagatud puutaradega osadeks, lauda ees on karjaaed. Talu sissesõiduvärav on kõrgete

sammastega ja rõhtsa pealispuuga. Varem olid niisuguse konstruktsiooniga väravad saartel väga

levinud. Rõhtne pealispuu ei ole lihtsalt arhitektuuriline võte, vaid paesest maapinnast tingitud

vajadus. Sambaid ülevalt ühendav ristpuu annab sammastele tugevust ja takistab nende

väljavajurnist.

REHEMAJA, mis pärineb Kihelkonna khk Leedri k. Roosta t. on ehitatud 18. saj II poolel. Lääne-

Saaremaal esineb kaks rehemaja tüüpi:

19

• põhja pool lõuna-eestiline rehemaja, kus rehetuba ja rehealune on ühekõrgused ja

ühelaiused ning

• lõuna pool vähelevinud plaaniga rehemaja, kus rehetoa ette või taha jääb kitsas rehekamber,

ahi asetseb piki hoone telge, sellest tulenevalt paiknevad parred piki hoonet.

Viimast tüüpi esindabki Roosta rehemaja. Akende ees on luugid, nende kasutamine oli väga levinud

just rannaäärsetel aladel, kus puhusid sageli külmad ja vinged tuuled.

Rehemajal ja ka kõigil teistel hoonetel (peale paargu) on katusel unkaaugu ääristuseks unkalauad.

Uhkaaugu tähtsus seisnes selles, et sealt väljus suits, kuid ta oli ühtlasi vajalik ka valgustus- ja

õhuavana. Unkaaugu laudadesse lõigati mitmesuguseid märke (ristid, kettad, kolmnurgad jms.),

millel oli nii praktiline kui ka maagiline otstarve. Unkalaudadel (unkaaugu ülaservadele ristamisi

löödud lauad) on ehituse seisukohalt puhtpraktiline otstarve – hoida õlgkatuse otsi tuule lõhkumise

eest. Unkalaudade otstele hobusepea, linnupea jms. kujutiste lõikamise põhjus peitub aga vanades

uskumustes (hobuse ja veise pealuid on asetatud maagilistel põhjustel ka unkaaugu ette).

REHEMAJA (Saaremaal nimetus elu, toa elu) keskseks ruumiks oli rehetuba, mis täitis nii peamise

eluruumi kui ka viljakuivatuse ruumi ülesandeid. Lääne-Saaremaal olid rehetubadel paeplaatidest

laotud põrandad, kivipõrandad. (Ida-Saaremaal ja Sõrve poolsaarel olid valdavas ülekaalus savi-,

hiljem kruusa-lubjasegu põrandad).

Talu eluruumide sisseseade oli 18.-19. saj jooksul väga ühtlane ja lihtne. Sisustust nim. asjad, toa

värk, maja kaam. Sõna "mööbel" oli talurahva maja sisseseade tähenduses tundmatu. Saarlased

ütlesid, et "polnud siin mööblit ei ühti. Mööblit nägi mõisas sakste toa ukse vahelt vahest kogemata".

Sagedane mõisniku poolt pealesunnitud rendikoha vahetamine ei võimaldanudki "palju värki"

koguda.

Talu tarbevara valmistati pea kuni 19. saj viimase kümnendini täielikult kodus. Rehetoa sisustus oli

peamiste tarbeesemete osas üle kogu Saaremaa väga ühtlane: suur söögilaud (sööma rend,

rennikapi), pingid, istmed, koigas magamiseks (seina külge ehitatud lai lavats), toidukapp. Peamisel

tarbevaral oli rehetoas kujunenud oma traditsiooniline koht. Aegade jooksul on igale mööbliesemele

leitud kõige praktilisem asukoht lähtudes ahju ja akende asendist rehetoas. Söögilaud asub

reeglipäraselt reheahjuga diagonaalses nurgas, sest see toaosa oli kõige valgem ja ruumikam.

Küllalt suur reheahi ja ahjuesine majapidamise nurk võttis enda alla peaaegu poole rehetoa teisest

osast. Koos söögilauaga oli kindel koht ka ristuvatel seinapinkidel, nn. rennitagune pink, suurpink.

Seda pinki kasutati ka magamiseks suurema pere või ajutiste öömajaliste puhul. Kõige

sagedasemaks magamisasemete kohaks oli rehetoa tagaseina rehealuse poolne osa (ja

ahjutagune, kui see olemas oli) – pimedam ja kõrvalisem ruumi osa. Taluperede arvukuse tõttu (18.

saj lõpul ja 19. saj I poolel valitsesid koos majandavad ja koos tarbivad suurpered, kus liikmete arv

oli 10-20. Arhiiviandmetel oli 1820. a Roosta talus 11 inimest) ei saanudki rehetuba mahutada

kõigile eraldi magamisaset ja üldine oli vanemal ajal ka ahjul ja partel magamine, „kasukatükk külje

all". Saaremaalt on teateid, et suvel on magatud kambris isegi regede peal.

Toitu keedeti reheahju koldel ja suviti suveköögis. Majapidamisnurgas seisis leivaküna, selle kaant

20

kasutati mitmesuguste sööginõude hoiukohana. Saaremaa rehetubadele on iseloomulik poolest

saadik maa sisse lastud paekivist seasöögi hapendamise nõu, kives, soatann. Seakivesesse koguti

toidujäätmeid ja hautati aganaid. Nõu oli kaetud puust kaanega ja seda kasutati veeämbrite,

kätepesuvanni jm anumate pingina. Kindel koht rehetoas oli ka valguseallikal – peerutulel, mis

seisis alati reheahju toapoolses nurgas, valgustades nii koldeesist kui ka toa keskosa.

Omapärase konstruktsiooniga on vanemad Saaremaa söögilauad: alumiseks osaks oli postjalgade

vahele tapitud kast, selle peale käis lahtine lauaplaat. Rennikappi pandi kausse ja lusikaid, kuid

selleks tuli lauaplaat kõrvale lükata. Hiljem hakati lauda täiustama: lauaplaat kinnitati jalgade külge

ja kapi kerele tehti sisse nahkhingedel liikuv uks, kapi sisemusse riiulid. Niisuguste tavaliste pere

söögilaudad kõrval olid taludes veel nn. pulmalauad, joodulauad. Need koosnesid ristjalgadest ja

lahtiselt peal käivast pikast plaadist. Pulmalaudu igas peres ei olnud, vajaduse korral laenati seda

külast.

Rehemaja teisel eluruumil, kambril, puudub rehetoale omane traditsiooniline ruumijaotus. Kamber

oli külm ruum, mida aastaringseks elamiseks kasutada ei saanud. Kõige levinum mööbliese külmas

kambris oli toidukapp, leiva kapi, piimakapi. Külmas kambris seisis üsna sageli käsikivi, jahvekivi.

Traditsiooniliseks käsikivi asukohaks kamber aga polnud, enamasti asus käsikivi sauna kojas, aida

vahelikus, uluall või mujal kuivas kohas. Kambris hoiti "aasta ümber" ka riidekirstu, ehkki kirstude

hoiukoht on ait. Talvel, kui kamber oli rohkem panipaigaks, hoiti seal viljakirste, taaritõrt, õllenõusid,

humalaid jms.

Rehetoa kui põhilise eluruumi otseses naabruses asub rehealune, mis täitis majapidamises mitmeid

tähtsaid ülesandeid. Sügiseti oli rehealune viljapeksu koht, talvel peeti seal hobuseid, suvel oli

rehealune kõige tühjem ja puhtam. Sageli toodi suveks söögilaud rehealla, seina ääres rippuval

riiulil hoiti leibu, reheall seisid taari- ja õlle nõud.

AIT (Kihelkonna khk. Leedri k. Lausa t.) on ehitatud 1766 ja koosneb kolmest ruumist: riide-, vilja- ja

toiduait. Aida üldnimetusena on Saaremaal tuntud hoone, hoone elu.

Riideait oli talu kõrvalruumidest kõige puhtam nurk. Suitsumaja ajal, kui veel korstnaid polnud, oli

see kohaks, kus hoiti kõiki paremaid üleriideid, kasutusel mitteolevaid vaipu, kangaid jms. Riideaita

kasutasid tüdrukud sageli suvise magamiskohana, sellest ka riideaida sagedane nimetus

õuekamber. Aidas on kolm kirstu, vakad, tanukarbid, lõngakorvid, seinal ripuvad sokkide vormimise

lauad (kapetalauad).

Viljaaidas hoiti nii leiva- kui ka loomajahu, väiksemates kastides hoiti herneid ja ube, mattides lina-

ja kanepiseemneid, tangu, toiduaidas seisid pütid, õllenõud, piipkannud. Saaremaa talurahva

tarbevara paistab silma oma rikkalikuma kaunistusega, sagedasema peremärkide sisselõikamise ja

dateeringutega. Mandriga erinev on ka Saaremaa puunõude vitsutamine: vitsad asetatakse siin

tihedalt üksteise kõrvale, nii et madalamate nõude (piimapütid) puhul on pea kogu pind vitstega

kaetud.

Eesti meeste igapäevaste käsitöötoodete suhtelise tagasihoidlikkuse juures paistavad silma

tähtpäevadega seotud rikkalikult kaunistatud õllekannud. Eriti rikkalikult kaunistati pulmakombestikus

tähtsat pruutkannu. Õllekannude puhul on rakendatud mitmesuguseid kaunistustehnikaid: lõikamist,

21

põletamist ja intarsiat. Lääne-Saaremaa kannude iseloomustavaks tunnuseks on mahukas, isegi

kohmakas kere, astmeline kaane pind ja sagedane lehe- ja oksakirja kasutamine.

SEPIKODA-PAARGU (Kihelkonna khk. Karala k. Annuse t.) on ehitatud 19. saj keskel. Sepikoja

rahvapärane

nimetus Saaremaal on paja. Kui sepikoda on ühise katuse all suveköögiga, aga seda kasutatakse

sagedamini kui sepikoda, siis kannab hoone enamkasutatava ruumi nimetust – Lääne-Saaremaal

on suveköögi nimetuseks paargu. Sepikoja ehitusmaterjal, paekivi, on metsavaestel aladel

ainuvalitsev, sealhulgas ka Lääne-Saaremaal. Lääne-Saaremaal on peaaegu ainuvalitsevad ka

laudadest viilkatused. Saaremaa sepikodades asub lõõts ääsist vasakul pool (Muhus paremal pool).

Paargu vasak pool on suveköök, mille keedukolde kohal asub pööratav katlavinn. See oli suvine

söögi ja loomatoidu valmistamise koht. Siin tehti mitmesuguseid majapidamistöid (pesti pesu jms.).

Paargus seisis nii pesuküna kui ka küürimold puunõude pesemiseks. Paargus valmistati õlut, seal

seisid õllevaadid (õllekehad). Kui õlu oli valmis, viidi täis kehad aita.

LAUT (Mustjala khk. Kooru k. Mardi t.) on ehitatud 19. saj I poolel. Saarte loomapidamishoonete

kõige iseloomulikumaks jooneks on kujunenud tava teha iga loomaliigi jaoks oma laudaruum. Kui

Eestis oli varematel aegadel üldine talvisel ajal veiste ja hobuste reheall hoidmine, siis Lääne-

Saaremaal hoiti veiseid talvel elamust eraldi laudahoones. Saaremaa lääneosa (koos Hiiumaa ja

Ida- ja Kagu-Eestiga) on põline rehemajast eraldi ehitatud veiselaudaga ala. Hobuseid hoiti aga kuni

19. saj II pooleni ka Saaremaal rehealuses. Saartel oli

lambakasvatus rohkem arenenud, seetõttu oli ka laudahoonete kompleksis lambalaudal tähtis koht.

Loomade hooldamisele ja toitmisele erilist rõhku ei pandud. Erandiks olid vaid hobused ja härjad kui

tööloomad. (Härgi peeti Saaremaal kuni I maailmasõjani.) Suvel karjatati loomi karjamaadel,

hilissuvel kõrrepõllul ja kesal. Suvel jäeti ka sead "oma toidule". Saaremaal levinud ilma järelvalveta

loomade karjatamise tõttu ei nähtud mullikaid, sõnni või sälgu vahel pikka aega, kuni sügisepoole

algas nende otsimine (põllud ja heinamaad olid taradega loomade eest kaitstud). Loomatoidu

nappus andis end talvel alati tunda. Sageli söödeti kevadeti "katused pealt ära".

SAUN (Mustjala khk. Kugalepa k. Matsi t.) on ehitatud 19. saj keskel. Lääne-Saaremaal on

vanemaks nähteks sauna ja paargu eraldi ehitamine (hiljem on saun ehitatud sageli paargu otsa).

Üheks põhjuseks oli see, et saunas arstiti, sünnitati – sellised toimingud nõudsid eraldatust.

"Saunast hakkas elu peale" – ütleb vanarahvas. Talukoha asutamisel oli saun pea alati esimene

hoone, mis valmis ehitati, sellele järgnesid alles rehemaja ja kõrvalhooned. Et saun oli "tulemaja",

ehitati ta võimaluse korral teistest õuehoonetest kaugemale. Kui talul oli oma kaev, ehitati saun

kaevule lähemale. Sel ajal aga, kui olid ainult külakaevud, kaevu asend sauna ehitamisel arvesse ei

tulnud. Saun püüti ehitada kuivemale nukile, sest vesise koha peal tuli suitsune saun.

Saun on vanade eestlaste juures olnud pühaks paigaks (paganausu aegadel oli kaks pühadust: hiis

ja saun). Saunas kehtis rohkem kui kusagil mujal igasuguseid keelde. Seal ei tohtinud tülitseda ega

vanduda, vilistada ega laulda. Eestlased armastavad kanget leili ja suurt kuumust laval. Rahvasuu

ütleb, et "leil on saksale surm, omarahvale arstirohi". Saun oli vanade eestlaste arst ja abimees ning

22

vihtlemine ühes leiliga arstim igale tõvele.

PALVEMAJA (Mustjala khk. Tuiu k. Paka t.) on ehitatud 1780-ndail aastail. Ajalooliste tingimuste

tõttu avaldus talurahva pärisorjuse vastane võitlus 18. saj väliselt sageli religioosse liikumise vormis,

milleks oli ka hernhuutlik ehk vennastekoguduse liikumine.

Hernhuutluse kui luteri kiriku äärmiselt pietistliku suuna rajajaks oli 1720. aastate algul Saksamaal

krahv N. L. von Zinzendorf. 1729. aastaks jõudis liikumine ka Liivimaale. 1740. aastatel oli Eestis

vennastekogudustesse hõlmatud ligi 12 000 inimest, olulisim keskus oli Saaremaa. Vennaste

põhiideeks oli seesmine vagadus, alandatud ja ristilöödud Kristuse ning tema vereohvri kultus.

Sisuliselt oli tegemist varakristlike võrdsuse ja vendluse ideedega.

Rõhutud eesti talurahvas heitis kõrvale ühe hernhuutliku ideoloogia põhimõtte - võimudele mitte

vastu hakata. See liikumine kujunes ühiskondlik-poliitiliseks liikumiseks, mis väljendas avalikult oma

vaenu mõisnike ja valitseva ristiusu kiriku vastu. Vennastekoguduse jutlustajad võrsusid lihtrahva

hulgast, nendeks olid talupojad, käsitöölised, väga sageli teenijatüdrukud. Rahvarohketel

kooskäimistel arutati pärisorise talurahva eluküsimusi ja kuulutati mõisnikud ja pastorid "kuraditeks",

kellele pole vaja alluda. Vennastekogudused nõudsid "võrdsuse“ tunnustamist ilmalikus ühiskonnas.

Balti mõisnike taotlusel oli liikumine 1743-1764 keelatud, kuid summutada seda ei suudetud.

Vennastekoguduse liikmed võtsid osa 1784 suurtest talurahvarahutustest. Talurahva kultuurilises

elus oli selle liikumise tähtsus vastuoluline. Ühelt poolt propageeriti lugemise ja kirjutamise õppimist,

korraldati lastetunde, mis mõnel juhul olid aluseks järgnevale koolitööle, teiselt poolt suhtusid

hernhuutlased aga vaenulikult rahvausundisse, lõbustustesse, värvikatesse rahvarõivastesse.

Ehituse tüübilt kujutab palvemaja endast nn. roovialusega hoonet. Roovialuseks nimetab rahvas

süttimise vastu kindlustatud köögiruumi, kus asub kolle ja kuhu avaneb ahjusuu. Roovialused

jagunevad a) tasapinnalise ja b) võlvitud laega roovialusteks, neist tasapinnalise laega on

üleminekuvorm hariliku esikust köetava elamu köögiruumi ja võlvitud roovialuse vahel.

Eksponeeritava palvemaja roovialune on üks väheesinevatest tasapinnalise laega roovialustest.

Selle ruumi kolm seina on palkidest ja ainult tagumine, mille ääres asetsevad tulekolded, kivist.

Roovialuse lagi on kahest varbadest punutud tarjast, mis mõlemalt poolt savitatud. Sellise algelise

konstruktsiooniga laes on nelinurkne ava, mille kohal peentest palgilõhandikest ehitatud korsten.

Selle pikkus küünib ainult poolde katusealusesse ruumi, kust suits leiab edasist väljapääsu katuse

unkaaukude kaudu.

Sõna “roovialune“ on tuttav üle kogu Saaremaa, kuid peamiselt endiste mõisate, kõrtsimajade ja

kõrtside vastavate ehitiste kaudu. Taluhoonete juures esineb roovialuseid ainult Lääne- ja Põhja-

Saaremaal, eriti kindlailmeliseks rahvaarhitektuuri osaks on need saanud Kihelkonna kandis (kust

pärineb ka eksponeeritav Roosta taluõu).

Roovialuste levikut Saaremaa läänerannikul tuleb seostada selle ehitisetüübi laia levikuga

Saaremaa lõunanaabruses Lätis, eriti Lääne-Kuramaal (v.a Liivi rannik).

Franki kütmissüsteem (s.o esikust köetav elamu) on laia levikualaga Lääne-Alpidest Karpaatideni

ja põhjas Lõuna-Rootsini. Roovialused, kui eriliselt kindlustatud ja korstnaga varustanud

kolderuumid on selle kütmissüsteemi kaasnähtus. Läti ühes Lääne-Saaremaaga on selle ehitise

23

tüübi kõige põhjapoolsem tipp Läänemere idarannikul (Eesti mandriosas esikust köetavat

taluelamut ei esine).

Muuseumis eksponeeritaval hoonel on keskel eeskoda ja roovialune, paremal olev suurem tuba on

kuulunud palvetundide pidamiseks, vasakpoolset väiksemat ruumi on kaugemalt saabunud rahvas

kasutanud ööbimisruumiks. Väga pikka aega, kuni muuseumisse ületoomiseni, kasutati hoonet

suveköögina ja majandushoonena (panipaigana).

HIIDLASTE RÄNDPÜÜGIMAJA AUDRU RANNAST

Rändpüük – pikem püügiretk, mis on seotud kalurite kestvama kodurannast eemalviibimisega.

Põhjuseks kala vähene esinemine või halvad püügitingimused kodulähedastes vetes. Juba

vanadest aegadest on teada mõned kala kudemispiirkonnad, kuhu kogunes hulgaliselt kalureid.

Sellised püügipaigad olid Pärnu laht ja Soome lahe põhjaosa skäärid. 19. saj lõpust, kui olulist osa

hakkas etendama turustamisküsimus, läks juhtiv osa rändpüügis elukutseliste kalameeste kätte.

Hiidlaste traditsiooniliseks rändpüügipaigaks oli Pärnu laht. Kirjalikke teateid sellest on juba 18. saj

keskpaigast. Pärnu lahes käisid kevadisel räimekudemise ajal kalastamas hooajakalurid, kelle

peategevusalaks oli põlluharimine. Hiidlased tulid Pärnu randa aprillis peale jääminekut ja püüdsid

seal kala umbes jaanipäevani. 18. saj ja 19. saj II poolelgi käisid hiidlased võrkudega püüdmas, 19.

saj viimastel aastakümnetel hakati aga räime võrkude asemel kasutama suurt mõrda. Rändpüügilt

saadi aastane soolakalavaru ja ka rahalist lisatulu. Hiidlased ise ütlesid, et Pärnu lahte mindi

"rahakotti raskeks ja suud soolaseks tegema". Pärnu randa sõitsid vanasti hiidlasi korraga üle 300

mehe s.o 40 laeva ümber. 19. saj II poolel olid Pärnu randa püügile sõites paatkonnad küllalt

suurearvulised - 6-10 inimest, kõige sagedamini 8 meest paadis.

Kohalike elanikega oli hiidlastel väga hea läbisaamine. Kunagi pole olnud tülisid ei püügikohtade

ega muude asjade pärast. Vastupidi, hiidlaste saabumine oli Pärnu randlasteale pidupäevaks – tulid

nad ju alati suure hulga kange õllega. Hiidlastesse suhtuti kui pooleldi oma küla inimestesse, väga

sagedased olid ühised koosviibimised ja vastastikused külaskäigud.

Võõras rannas kalapüüdmise eest tuli kohalikule mõisnikule renti maksta. Suure arvu kalastajate

puhul oli see mõisale heaks sissetulekuks ja mõisnikud püüdsid hiidlaste kalapüüki oma rannas

soodustada. Mõis andis rändpüügil käijatele metsamaterjali majakeste püstitamiseks ja on isegi

neile maju ehitanud. Mõis andis ka küttepuud ja luba raiuda mõisa metsast mõrravaiu. Hiidlased

tasusid mõisale nii rahas kui ka värske kalaga.

Viimase ajani Audru rannas seisnud hiidlaste elumajad on ehitatud mõisa poolt 19. saj lõpus.

Põhiplaanilt on need olnud kõik ühesugused. Muuseumisse toodud maja pärineb Audru rannast

Sarvi külast. Hoone koosneb kahest sümmeetrilisest poolest, kummalgi pool koda ja eluruum.

Vanemal ajal elas igas majas 3-4 paatkonda, hiljem (sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal) kummaski maja

24

pooles üks paatkond s.o 4-5 meest. Eeskoda täitis sahvri ülesandeid, siin hoidsid kalurid oma

toidutagavara: kaljaastjad, liha- ja kalatünnid, suitsusingid. Võrgud hoiti lakas. Püügi vaheajal

tõmmati esikusse ka lodi.

Eluruume eraldab teineteisest soemüür, kummaski ruumis pliit. Ruumi tagaseinas on suur nari

magamiseks, soemüüri ääres naiskoka ase. Nari kohal seinas väike avaus, et oleks hea hommikul

ärgates kohe merd jälgida. Kõik esemed ruumis on valmistatud erilise viimistluseta, kuna olid ainult

ajutiseks kasutamiseks.

Toiduvalmistamine oli ühe majapoole elanikele ühine. Ainult võipütt, suitsusink ja soolaliha oli igal

mehel oma ja seisis lauaalusel riiulil vastavalt omaniku kindlakskujunenud kohale laua ääres.

Peamised toiduained (leib, jahu, kartulid, liha, või) võeti kodust kaasa. Hiidlased oskasid nii hästi

räime soolata, nii et Pärnu lahe ümbruse talupojadki ostsid soolaräime hiidlastelt, mitte kohalikelt

kaluritelt.

Eesti Vabariigi ajal hakkas hiidlaste rändpüük Pärnu lahes tunduvalt vähenema. Põhjuseks oli see,

et 20. saj esimeseks aastakümneks oli Hiiumaal juba suur osa talusid päriseks ostetud (enam

polnud vaja korjata kalapüügiga raha) ja saare elanikud hakkasid intensiivsemalt tegelema

põllundusega.

Muuseumis on hiidlaste rändpüügimaja praegu külastajatele suletud.

JAAGU KEHVIKUÕU

19. saj – 20. saj vahetuselt

19. saj viimasel veerandil hakati Muhu saarel talurahvale riigimõisatest jagama väikekohti. Seda

talurahva kihti nimetati platsimeesteks. Väikemajapidajate kohad asusid nii suurte külade servades

kui ka tervete iseseisvate küladena (viimasest on Muhus tuntud Leeskopa ja Ridasi). Põllumaad oli

platsimeestel paar hektarit, loomadest hobune, lehm, siga ja mõned lambad.

Väikekohtade meespere tegeles põhiliselt mitmesuguste hooajatöödega mandril. Mandril

töölkäimine algas saarlastel laialdasemalt 1860-test aastatest, seoses üleminekuga teorendilt

raharendile. Viletsa põllumaa ja turu puudumise tõttu ei andnud oma majapidamine vajalikku

rendiraha, nii et suurem osa vajaminevast rahast saadi mandril tööl käies. Eriti massiliseks läks

mandril töölkäimine 1880-tel aastatel.

Saarlased teenisid mandril kraavitöölistena (kraavihallidena), turbarabades, metsalõikajatena, kivide

koristamisel ja muudel töödel. Eriti hinnatud olid saarlased (läänepoolsetest kihelkondadest) ja

muhulased ehitustöölistena, nii puu- kui müüritöödel. Muhu platsimeeste kohtade pidajad olid tuntud

just kiviehitusmeistritena, kes ehitasid 19.-20. sajandi vahetusel raudkivihooneid peale kodusaare

Läänemaal, Viljandimaal ja paljudes mandri mõisates, samutit töötati Tallinna ja Riia ehitustel. Ehkki

25

töö otsimine Eesti mandriosas ja kaugemalgi oli tingitud puudusest ning teenimisvõimaluste

piiratusest kodusaarel, kujunes see traditsiooniliseks ja isegi „auasjaks“. Levinud oli seisukoht, et

see, kes pole mandril käinud, polegi täismees. Mandri mõisates on töötanud ka Muhu naised,

peamiselt tüdrukud. Külakehvistu naispere teenis talviti lisa sissetulekut mitmesuguse käsitööga:

kangrutena, õmblejatena, silmkudujatena ja tikkijatena. Sajandivahetusel töötasid paljud Muhu

naised elukutseliste tikkijatena, silmapaistvamad meistrid on oma lähema ümbruse külade kõrval

tikkinud kogu saarele, mõned isegi mandrile. Vähese maaga käsitöömeistreid on kõige sagedamini

töö eest võtnud naturaaltasu – vilja, mitmesuguseid muid toiduaineid.

Väikekohtade õued erinevalt tunduvalt täistalude õuedest. Hooned ise oma põhiplaanilt ja

ehituslikelt võtetelt ei erine täistalude vastavatest hoonetest, erinevus on ainult hoonete suuruses ja

arvus taluõuel. Nii on väikekohtadel reeglina hooneid ainult 2-3, nendest üks rehemaja ja

kõrvalhoonena kindlasti 1-3 ruumiline väike ait. Kolmanda hoonena võis olla küün, kelder, köök.

Tingituna väikekohtade väikesest õue pindalast ja hoonete arvust olid ka nende õueplaanid

üksteisega sarnased: olemasolevad kõrvalhooned paiknesid rehielamu esikülje vastas, nii, et

vahele jäi kitsas õueriba.

Jaagu õuel on rehemaja, ait ja küün.

REHEMAJA pärineb Jaagu talust Leeskopa külast. See toodi muuseumisse 1968. Hoone on

ehitatud 1890. aastatel.

Muhu rehemajade tüübi puhul on rehetoa ees ulualune ja taga kamber. Rehemaja koosneb

rehetoast (tuba), esikambrist, tagakambrist ja ahjutagusest pisikesest kambrist ning väikesest

käsikivi kambrist. Hoone parempoolses osas on rehealune (rehala, rihalne).

Rehetoas asetseb ahi kambrite poolses küljes risti hoone telge. 19. saj viimasel veerandil ehitati

ahju kõrvale pliit ja ahjusuitsu kõrvalejuhtimiseks korsten, mis oli taluelamu juures suurimaks

uuenduseks. Rehetoa põrandad tehti sajandivahetusest alates lubja ja kruusa segust (endiste

paeplaatide asemel) ja nimetati kivipõrand. Kambrites saavad 19. saj viimasel aastakümnel

laudpõrandad üldiseks (endiste muld- ja paeplaatidest põrandate asemel).

Erinevalt mandrist, kus talvel kogu pere asus köetavas rehetoas, magati Muhus talvel kambrites

isegi siis, kui need olid veel kütmata ruumid.

Esikamber, mille kaudu oli sissekäik rehetuppa, täitis rohkem majapidamisruumi kui otsese eluruumi

ülesandeid. (Hilisem areng ongi selline, et esikamber jagati pooleks – kojaks ja otsakambriks).

Külma kambrina oli see rohkem sahvriks, siin hoiti reeglina taaritõrt, leivalõime, toidukappi, seinal

laudil leibu jms. Kui esikambris magati, siis tegid seda tüdrukud.

Tagakamber oli pere liikmete magamisruum, mille sisseseadeks asemed nn. ooted, akna all laud ja

istmed.

Pisike kamber oli peremehe-perenaise magamisruum, kus peale aseme oli ahju ääres pink, seinal

väike kapp rohupudelite jaoks. 19. saj II poolel siirdus valdav enamik muhulasi (umbes 80%)

majanduslikel kaalutlustel õigeusku (õigeusklikele jagati tasuta maad). Usk pole nende kodust

eluolu aga mõjutanud, nii, et pühasekapp koos ikoonidega pole seal kunagi kodunenud.

Rehetuba oli ka sajandivahetusel Muhus peamine elu- ja tööruum, ühtlasi oli see ka köök. Peale

26

rehtesid puhastati seinad tolmust puhtaks ja altpoolt parsi seinad ning ahjukülg tõmmati lubjaveega

üle. Ahju ja pliidiga diagonaalnurgas, s.o rehealusepoolses esinurgas asetses traditsiooniliselt

söögilaud, otsaga vastu akent. Laua taga oli pink, teepoolsel küljel istmed. Teiste akende all seisid

talvisel tööperioodil vokid ja võrguhargid, kevadepoole kangaspuud. Rehetoa tagaseina ääres olid

asemed, siin kui kõige soojemas ruumis magasid vanad ja väikesed lapsed.

Meeste ja naiste käsitöötehnika täiustamine tõi 19.-20. sajandi vahetusel elamusisustusse

suuremaid muudatusi. Omapärase ilme andis muhu talutoale nüüdsest peale maatislerite poolt

valmistatud treitud osadega mööbel. Endisele põhivarale lisandusid riidekapp ja kummut. Lihtsa

mööbli seas paistavad oma vormirikkusega silma eriti toolid. Rida Muhu andekaid toolimeistreid on

andnud kõrge kunstiväärtusega loomingut, mis kuulub meie rahvakultuuripärandi paremate näidiste

hulka. Rikkalikult kaunistatud ja sageli dateeritud toolid kujunesid Muhus traditsiooniliseks

pulmakingiks.

19. saj lõpul hakati mööblit värvima. Nagu toasisustuse, nii ka kirstude juures on kõige enam

eelistatud punakaspruuni tooni, mõnikord on kasutatud ka sinist või rohelist värvi.

Muhu elamusisustust ilmestavad tekstiilid s.o voodivaibad, mis möödunud sajandivahetusest ja eriti

20. sajandi algusest olid väga erksad ja omanäolised. Sel perioodil olid kasutusel nii sõbad

(suureruudulised valge-lambapruuni või punase-lambapruuni kirjaga) kui ka 19. saj lõpul moodi

tulnud kiuttekid, oranžipõhjalised ristitriibulised tekid. Viimastele tehti triipudessse ka ristpistes või

madalpistes tikandit. 20. saj esimestel aastakümnetel tulid lapilised ristpistes, veidi hiljem

lillkirjalised täitepistes nn. roositud tekid.

19.-20. saj vahetusel levisid Läänemaal ja eriti Muhus kohalike meistrite poolt loovalt ümbertöötatud

lillmustrid. Selle tulemusena kujunes siin täiesti omalaadne uus lilltikand.

Muhus on alati suurt rõhku pandud elamu korrastusele. 20. saj alguskümnetel äratas Muhu naise

puhtuse- ja iluarmastus ka vanavarakogujate tähelepanu ja on leidnud äramärkimist vastavates

materjalides. Selline hoolikus elamu korrastamisel on silmapaistev tänapäevani.

AIT pärineb Tõnu talust Ridasi külast ja toodi muuseumisse 1975. Hoone on ehitatud 19.-20.

sajandi vahetusel. Koosneb kolmest ruumist (vasakult): viljaait, liha-kalaait, ja riideait. Hoone on

ehitatud väga ühtlaselt hööveldatud hästi varatud ümarpalkidest, palkide vahel puudub sammal.

Hoone esiküljel on kolm ühesugust profileeritud laudadest must-valge ruudulist ust. Värviti

linaseemne värnitsa ja musta värvipulbri seguga, mis andis väga ilmastikukindla ja vastupidava

värvi. Aidauste (nagu ka aida ulualuse sammaste) värvimine on sajandivahetusel, eriti 20. saj

alguses levinud nähtus. Eestis esineb hoone detailide kunstipärast värvimist suhteliselt vähe,

seetõttu on eriti silmatorkav uste ja sammaste värvimine Muhu ehitistel. Samal ajal hakati Muhus ka

mööblit (sealhulgas kirste) värvima. Uste ja sammaste värvimisel on kasutatud peale enamesineva

must-valge ka punakas-pruuni, kollast, tume- ja helesinist värvi.

Aida nimetusena on Muhus kasutusel sõna „laut“ (magamislaut, riidelaut, kalalaut, kirvelaut –

tööriistade ruum). Eraldi aidaruum on kindlasti vilja hoidmiseks. Varasemad vilja jm teralise

27

toiduaine hoiukohad olid kõrged vaadid, 19. saj lõpuveerandil olid aitadesse sisse ehitatud salved

juba üldised. Vilja, mida oli vähe (näiteks nisu) hoiti endiselt tõrres. Salvede ees seisid kaantega

astjad ubade, tangude, herneste, jahuga. Viljaaidas laudul on hoitud leibu.

Muhus on laialt levinud eri ruumid kala hoidmiseks. Kala ja liha hoiti tündrites, võrke kirstus.

RIIDEAIT ehk kirstude laut oli Muhus peamiselt riidekraami hoiukoht, kuid neis peredes, kus puudus

eraldi magamisait, on riideaidas suviti ka magatud (eraldi magamisaitadel olid ka aknad ja nende

sisustus sarnanes kõige enam kambri omale). Riidekirstud olid paremate nn. kirikuriiete hoiukohaks,

kuhu need asetati korralikult kokku panduna, valged linad vahel. Riiulitel hoiti triigitud pesu,

kappides rippusid ülerõivad. Väikesel laudul (riiulil) seisid „käigu jalanõud“. Riideaidas hoiti töö

vaheajal kangaspuid, käärpuid, sugasid, niisi, linalabasid.

Kirste hakati Muhus koduse käsitööna valmistama alles 20. sajandi alguses. Varem saadi need

hiidlastelt vilja vastu vahetades. Kirstud olid värvimata, kaunistuseks lihtsad sooned ja peitliga

löödud kumertäkete e küüskirjaread. Sajandivahetusel hakkavad Eesti alal kirste asendama

kaantega kastid, nn. kohvrid. Samal ajal hakatakse Muhus kirste kodus valmistama, kuusepuu

vähesuse tõttu tehakse neid sageli saarest. Muhus valmistatud kirstud erinevad hiidlaste

toodangust. Oluliseks uueks võtteks on kirstu esiküljele tapitud süvenditahvlid, nn. peeglid. Suur

osa kirste on värvitud siniseks, punakaspruuniks, roheliseks. Kaunistuseks on kirstu esiküljele

maalitud silmusnelinurki, lilli, südamemotiive, nimetähti jms. Värvimine oli oskust nõudev töö ja seda

tegi sageli meister.

KÜÜN (nimetatakse raagjas), mis asub taluõuel, oli kütte hoiukoht. Puude vähesuse tõttu köeti

saarel turba, ka kadakatega. Turvast kui põhilist küttematerjali saadi nii Muhu rabast kui ka

Saaremaalt. Suviti valmislõigatud turvas veeti talvel regedega koju. Turvast ja puid hoiti küünis

lahtiselt maa peal.

Muhu taluõuel on küüni asukoht väga sageli õuevärava kõrval. Kui küün asub vahetult õue

ümbritseva kivitara ääres, siis on tema külg ühtlasi kivitara jätkuks, nagu see on üldse iseloomulik

Saare- ja Muhumaa kivihoonete puhul. Küünide arhitektuurne ilme on üsna ühtlane – kuni 60 cm

laiune paest (kas kuivalt või sideainega laotud) sein, mille peal mõned palgikorrad, millele toetub

õlgedest viilkatus, viiluotsad enamasti püstlaudadega või pilbastega kaetud, aga ka varbpunutistest

viiluotsi (nagu muuseumis oleval ehitisel).

JÜRI–JAAGU

ostutalu 20. sajandi algusest

See talu annab pildi Muhu täistalust 20. sajandi alguses, selle mitmekesisest ja värvikast

hoonestusest, muhulastest kiviehitusmeistrite tööst, äratuntavalt omanäolisest kodukultuurist, mis

püsinud järjepidevalt käesoleva ajani. Muuseumis talule nime andnud Jüri-Jaagu talu rehemaja

asus Muhu ühes suurematest sumbküladest – Mõega külas. Talu oli Muhu oludes keskmise

suurusega: 20. saj algul 34 ha, lehmi 7-8. Sel ajal elas talus 11 inimest suurperena – vanemad 4

pojaga, kellest kahel olid pered. 1942 ametlike andmete järgi oli maa üldsuurus ligi 43 ha (mis asus

neljas eraldi tükis) ja põllumaad oli sellest umbes 6 ha. Loomadest oli neil aastail: 2 hobust ja 2

28

lüpsilehma.

Maavalduse kogukondlik jaotus (lapi- ja nöörimaa) kadus koos kruntimisega, mis oli väga

pikaajaline protsess, algas kiiremini Lõuna-Eestis (peale 1849 Liivimaa talurahvaseadust), 1880.

aastatel oli suures osas läbi viidud Põhja-Eestis ja oli kõige hilisem Saaremaal – 1890. aastatel ja

20. saj alguses. Talumaade krunti ajamine ja nende müük talupojale pärisomanduseks sulasid

kokku üheks suureks murranguliseks sündmuseks kapitalistlikule majandamisele üleminekul.

Saaremaal (ka Muhus) sai see hakata toimuma peale 1865 kehtestatud talurahvaseadust.

Muuseumis on Jüri-Jaagu taluõuel 5 hoonet: rehemaja, ait, laut, suveköök-saun-kelder ja eraldi

väike suveköök. Õueplaani üldkuju aimab järgi väga mitmeid konkreetseid õuesid Muhus. Muhu

metsavaesuse tunnuseks on üleni kivitaradega õu ja huvitavad kivist väravapostid, mis seal väga

levinud. Kivitarad annavad õuele väga kestva jaotuse.

REHEMAJA (rahvapäraselt elu) on ehitatud 1890. aastate algul (samaaegselt platsimehe talu

Jaagu rehemajaga) ja kohapeal kasutati seda elamiseks 1973-ni, s.o umbes 80 a. Põhiplaanilt on

mõlemad muuseumi rehemajad ühesugused (erandiks suurus), Jüri-Jaagu rehemaja sisemine

ruumijaotus on aga iseloomulik 20. saj algusele, olles seega tüüpilise 19. saj rehemaja edasiarengu

näide.

Pärineb nagu öeldud Jüri-Jaagu talust Mõega külast ja toodi muuseumisse üle 1985. Hoone

koosneb: rehetoast (tuba); esikambrist, millest 20. saj algul (I maailmasõja ajal) eraldati väike

nurgakamber magamisruumina ja esikambri 4 uksega osa jäi lihtsalt läbikäidavaks kojaks (vanema

variandi puhul, kui esikamber oli tervikruum, oli see majapidamisruum sahvri ülesannetes – nagu

näha väikekoha Jaagu rehemajas). Suurim kambritest on endiselt tagakamber. Rehetoa tagune

endine piklik kitsas nn. pisike kamber on jaotatud kaheks ja ühendatud ukse abil ka rehetoaga

(vanema variandi puhul pisikese kambri ja rehetoa vahel ust ei olnud – nagu näha Jaagul). Siinses

rehemajas on vahepeal pliit olnud parempoolses pisikeses kambris, mistõttu selle nimetuseks jäi

oma inimestel ka köögikamber. Poole rehemaja pikkusest võtab enda alla rehealune, rihalne. Väike

kivist (paeplokkidest) sealaut ja palkidest aganik on rehealuse otsa lisatud juurdeehitised, väljaspool

hoone põhikonstruktsioone.

Rehetuba on lubja-kruusasegust põrandaga, ahjuesine ebakorrapärastest paeplaatidest. Lae all 16

parrepuud (partele mahtus 3 koormat rukist, 125 vihku koormas). Risti hoone telge on kerisega

reheahi, suuga esiseina poole, sellega külgneb pliit (piis). Rehetoa tagaseinaks soemüür (ruup)

laotud tellistest, savitatud savi-lubja seguga ja lubjatud valgeks (valgendati pühadeks ja

tähtpäevadeks, oli kogu aeg kena valge). Soemüüris 4 suurt kumera laega ja erineval kõrgusel

nišši, ruubiauku. Perenaine seletas, et "pliita lõõrid olid väga pika vedamisega, nii pikka vedamist

pole siin külas kellelgi". Rehetuba oli siin majapidamisruum ja pere söögilaud asetses rehealuse

poolse akna all. Magamisasemeid sajandi algul selles ruumis ei olnud.

Tagakamber on siin majas paeplaatidest põrandaga, magamiskambrid aga laudpõrandaga. Pere

suurim kamber oli nii magamisruum kui ka peremehe töötuba, kus akna all seisis puutööpink.

Tagaaken tehtigi umbes 1920 suuremaks, et oleks valgem tööd teha. Ahjukülg ning soemüür on

ruumi üheks krohvitud ja lubjaga valgendatud seinaks. Selles ruumis on ka raiutud paeplokkidest

29

korstnajalg. Suviti oli tagakamber pere söögiruumiks.

Rehetoa tagused ja nurgakamber on ainult magamisruumid, mis mahutasid kaks voodit ja väikese

laua. Nurgakamber on üleni krohvitud ja valgendatud, see oli nagu parem ja esinduslikum kamber.

Kui majja tuli noorik, oli nurgakamber tavaliselt nn. nooriku kamber (noorpaari kamber). Muhu

elamusisustust ilmestavad tekstiilid, s.o. voodivaibad, mis möödunud sajandivahetusest ja eriti 20.

sajandi algusest olid väga erksad. Sel perioodil olid kasutusel nii endisaegsed sõbad

(suureruudulised valge-lambapruuni või punase-lambapruuni kirjaga) kui ka 19. saj lõpul moodi

tulnud kiuttekid, s.o oranzipõhjalised ristitriibulised tekid. Viimastele tehti triipudesse ka ristpistes või

madalpistes tikandit. 20. saj esimestel aastakümnetel tulid lapilised ristpistes tekid, veidi hiljem

lillkirjalised täitepistes nn. roositud tekid, millel 1930. aastatel oli põhjaks valitsevalt tume (must,

pruun, tumepunane) labane villane riie.

Lihtsa omavalmistatud mööbli kõrvale tuli sajandivahetusest kasutusele maatislerite treitud

osadega mööbel (riidekapid, kummutid), kuid see oli ikka esialgu rohkem "uhkuse asi" ja seda

polnud kaugeltki mitte kõigis taludes. Muhu omapäraks on aga värvitud kirstud, väikesed

seinakapid, ka hällid, voodid. Moekaks oli neid "saksa kombel" tumesiniseks värvida. Muhus on

sarnaselt mööbliesemetele värvitud siniseks isegi kambriuksi! Rehe all näeme aga siniseks

värvitud, lõikeliste küljelaudadega vankrit ja sinise-hõbeda värvikirja saani. Lihtsa mööbli seas

paistavad oma vormirikkusega silma eriti toolid. Rikkalikult kaunistatud (ažuurses või reljeefses

lõiketehnikas, sagedasemateks motiivideks süda, sirklirosett, päikeseketas) ja sageli dateeritud

toolid kujunesid Muhus traditsiooniliseks pulmakingiks. Ka selle talu peremees Ivan Maas (s. 1885)

oli puutöömees (mida märgib ka tagakambri juba nimetatud erandliku kujuga suur aken alaliselt

kambris seisva puutööpingi kohal).

Rehealuses peeti hobuseid ja lehmi, talvel ka sigu. 20. sajandi algul oli talus 3 hobust, umbes 6

lüpsilehma, kevadeti 2-3 vasikat, 10 lammast. Lehmad olid toapoolses osas, hobused "väljapool"

("kaks jagu ruumist oli lehmade jaoks, üks jagu hobuste jaoks").

AIT on rekonstruktsioon 19. saj lõpuaastatel Salu-Andruse t. Rootsivere külas ehitatud hoonest.

Pilkupüüdev ehitis õuel, mis ühendab erineva otstarbega ruume, erinevaid ehitusmaterjale ja

maksimaalset dekoratiivsust (seda ka muhulaste keskmisest suurema värvi- ja dekooriarmastuse

juures). Hoone on 5-ruumiline, vasakult: kivist kalalaut, riiete laut, magamise laut, viljaait, magamise

laut ja uluall veel väike piimakamber. Kalalaut on alati kivist, siinsel on esikülg raudkivist, paekivist

nurkade ja ava piiretega, ots ja tagakülg paekivist, seest kivipõrandaga ja savitatud ning

valgendatud seintega. Magamislaudad on akendega ruumid, kuna need olid suvised eluruumid ja

sisustatud nagu kambridki. Suure pere puhul olid need suureks ruumi lisaks, aitades magasid

vallalised tüdrukud. See on seotud ehalkäimise kombega, mis nõudis, et tüdrukud aidas magades

ust ei lukustaks. (Ema tõreleb tütardega, kes aidaukse sulgenud: "Kas olevat keegi kunagi kuulnud,

et kuskil oleks magamisaida uks poiste eest pulka, s.t kinni, pandud. Ja veel omaküla poiste eest")

Muhu kirstude kohta on tähtis teada järgmist: koduse käsitööna hakati Muhus kirste valmistama

alles 20. saj alguses. Varem saadi need hiidlastelt vilja vastu vahetades ja need olid lihtsad peitliga

30

löödud kumertäketega (küüskirjaga) kirstud. Muhulaste endi töö erineb oluliselt hiidlaste omast:

kirstu esikülg kujundati süvendtahviitega (nn. peeglid), kirstud värviti siniseks, punakaspruuniks või

roheliseks, esikülge kaunistati maalitud silmusnelinurkade, lillede, südamemotiividega, nimetähtede

jms.-ga.

Arhitektuurse lahenduse poolest tavalist aita ilmestab silmatorkav dekoratiivsus – värvitud uksed ja

sambad. Viis ust on kolmes eri värvivariandis kalasabamustriga, ühe ruumi (riiete laut kiviaida

kõrval) uks on konstruktsioonilt vanemamoeline ja kaunistatud sirklirosettidega (mustal põhjal 5

valget ja üks tumepunane rosett). Ratas "kodaratega" e. sirklirosett on muistse päritoluga motiiv,

esineb paljude teistegi rahvaste juures ja selles on nähtud päikese sümbolit. Praegu

puhtdekoratiivsena näivatel motiividel on olnud algselt kindlasti maagiline (kaitse) tähendus. Aidal

on lihtsa vormiga sambad ja needki on kaunistatud kollaste-mustade vöötidega.

Muhu hoonete juures on kasutatud palju kivi. Kaks õuehoonet on üleni kivist: 1873. a.-ga dateeritud

väike paekivist traditsiooniline kiviehitus köök ja 30 a hiljem ehitatud köök-saun-kelder (keldril

dateering "1906"). Viimane esindab Muhus umbes 50 a jooksul (1890-1940) püstitatud omapärast

raud- ja paekivi ehitusstiili, mis on meie rahvapäraste kiviehitiste kõige värvikam osa. Selliseid

dekoratiivse ilmega kivihooneid on vähemalt pooltes Muhu külades, nendeks on just kõrvalhooned

(kelder, köök sepikoda, küün). Raudkivist hooned on alati ehitatud koos kohaliku dolomiidiga ja see

ongi, mis eraldab Muhu raudkivist ehitisi mandri omadest. Dolomiit on Muhus peaaegu valge,

raudkivi mida kasutati aga väga tume, peaaegu mustjas, nim. sinine kivi. Sinine kivi oli lisaks

dekoratiivsusele ka kõige sobivam ehituskiviks, kuna andis end hästi lõhkuda. Muhu meistrid

pidasid sinise kivi järel omaduste poolest paremaks halli kivi, kõige raskemini lõhutav on punane

kivi. Lõhutud raudkivi litakad sobitati seina välispinnaks ainult serviti kas nurkmüürina

(ebakorrapärase kujuga kivid) või kordmüürina (neljakandilised kivid). Dolomiidist laoti nurgad, uste

ja akende raamistus. Väga suur töö oli täpsete dolomiitplokkide välja raiumine (peale lihtsate

nurgakivide tehti mõne hoone jaoks erikujulisi raiddetaile). Töödeldud raud- ja paekivid on Muhu

kiviehitistel ainult välimiseks pinnaks. Müüri sisemine pool tehti õhematest ebakorrapärastest

paetükkidest ja paeklibust, need asetati kõik lapiti (rõhtsalt). Sideaineks oli sajandi algul lubi,

sisekülg laoti siiski saviseguga. Tsementi sideainena hakati kasutama alles 1920.-30. aastatel.

Suurt rõhku pandi kivide hele-tumeda kontrasti säilimisele – määrdunud kivid pesti töö lõpus

soolhappega üle. Ka on hallikamaid paenurki ja piirdeid valgendatud (lubjatud). Hoone

väljanägemise, õieti ilu huvides on hädaabinõuna kasutatud isegi raudkivi värvimist. Värviti sama

värviga, millega aitade ukselaudu ja sambaidki (tahma ja värnitsa segu, nn. kiinros). Sageli oli

dekoratiivne must-valge kiviladu ainult esiküljeks, otsad ja selg laoti aga paest. Meie kiviehitisel on

nii ots kui tagakülg ühtlaselt raudkivist. Nende kiviehitiste omapära, hea ehituskvaliteet ja parimate

näidete esinemine ainult Muhu saarel lubavad rääkida n-ö Muhu stiilist. Muhu kiviehitusmeistrid on

püstitanud rohkesti raudkiviehitisi ka mandrile, kuid erinevus põhimaterjali värvitoonis (mandril

polnud nii tumedat kivi) ja dolomiidi puudumine ei võimaldanud seal samaväärseid püstitada.

Samas stiilis on Muhu saarel ehitatud tuntud ehitised: Pädaste mõisa majandushooned 19. saj

lõpukümnenditel, valla magasiait (hilisem seltsimaja) Piiril ("1896"), Muhu luteriusu kalmistu

31

peavärav ("1910").

Arutlemata pikemalt sellise dekoratiivse kiviehituse moe üle Muhu saarele tuleb öelda järgmist:

hambuline piire ja värvikontrast oli Põhja-Euroopa renessanss- ja barokkarhitektuurile omane, ehkki

seal oli see tellisarhitektuuri pinnakujunduse võte. Historitsismi perioodil jäljendati just renessansi ja

barokiperioodi ehitisi. Muhu ehitusmehed liikusid palju välistöödel, ka väljaspool Eestit (vedasid 19.

saj Il p oma laevadega ehituskive Läänemere linnadesse) ja said nii tutvuda Euroopa arhitektuuriga.

Muhulaste 20. saj alguse kiviehituskunsti võib pidada sulamiks sajanditepikkusest kiviraiumise

kogemusest, kohalikust materjalist, ajalooliste kunstistiilide kaudsest jäljendamisest ja

ehitusmeistrite endi ilumeelest. Kõik ehitusmeistrid (kellega muuseumitöötajad on kohtunud) on ikka

rõhutanud, et "Muhus aeti mustrit taga". Muuseumi toodud kivihoone kohta öeldi kohapeal, et "see

oli meite küla kõige ilusam maja!"

Seljaga külaväljaku poole on LAUT (Mihkli t. Lepiku k), kõrge paekivist vundamendiga. Ehitatud

umbes 1910. Saarte loomapidamishoonete kõige iseloomulikumaks jooneks on tava teha iga

loomaliigi jaoks oma laudaruum. Veiseid ja hobuseid hoiti reheall (v.a Lääne-Saaremaal, kus veised

ka talvel eraldi laudas – nagu nt. muuseumis Roosta talu laut). Jüri-Jaagu talu laut on suhteliselt

väike hoone, kus on eraldi ruumid lammastele, vasikatele, sigadele.

Saarlane Gustav Ränk kirjutas: muhulasi tunti kui nõukaid ja sõbralikke mehi, kellel ei puudunud

aga ka oma peen huumorisoon.

Kirikuõpetaja on muhulast noominud:"Paranda oma elu!" (s.t. mehel oli viinaviga küljes). Muhulane

vastas: "Parandaks küll, aga pole ju neid va tompa mitte!" (elu - muhulastele rehemaja, tombid -

palgid).

Õde kirjutas Suurel-maal (s.o. mandril) tööl olevale vennale:"Tule ruttu koju, isa tegi elule järsu otsa

peale!" (s.t tegi rehemaja kelbaga katuse otsa ümberehituse käigus viiluga otsaks).

MÕNED MÕTTED MUHUST

Muhulaste värvikirevuse põhjendus on rahva seas praegu selline (lihtne!)

"Muhus aeti ikka mustrit taga"

"Muhulased on suuremad ilu armastajad kui saarlased"

"Kord ja puhlus suuremad kui saarlastel

Seda on märkinud ka 20.saj alguse vanavara kogujad (ERM-is päevikud).

Juta Saron (1996)

KOLGA TALU (Hiiumaa)

Hiiumaa REHEMAJA kuulub lõuna–eesti tüübi hulka (iseloomustavad jooned: 1) rehetuba ja -alune

32

on ühekõrgused ja -laiused; 2) rehetoa esiküljel puudub välisuks, sisse pääseb kas rehealuse või

kambri ette ehitatud esiku kaudu; 3) rehetoas on valdavas enamuses keriseta umbahi.)

Rehemaja (elu) oli varem kolmeosaline: kõige vanem osa rehetuba, millele ühelt poolt oli liidetud

rehealune (rehekoda, suurkoda) ning teiselt – külm kütmata ruum oone. 19. saj viimaseks

veerandiks oli korstnata elumaja (suitsumaja, -tuba) põhiliselt kadunud. Nimelt on 1881 andmeil

Hiiumaal korstnaga elamute suhtarv kõrgeim kogu Eesti alal.

Korstnate tulekuga toimus talumaja ruumijaotuses muudatus – senine külm oone kas kadus hoopis

või muutus (sinna pliidi ehitamisega) köögiks. Hoone poole ehitati juurde kambrite osa, tuba,

põhiline hilisem eluruum. Rehetuba säilis nüüd vaid viljakuivatamise funktsioonis. Et Hiiumaal

säilisid kaua suurpered (10-15-20 inimest), siis tingis pereliikmete rohkus ka hulgaliselt

magamiskambreid, mida ehitati vajaduse korral järjest juurde, küll maja taga-, külg-, või isegi

esiseina. Nende kambrite erinevus seisnes vaid selles, kas pääses sinna rehemajast või ainult

õuest. Viimasel juhul on neid nimetatuti õue- ehk välikamber. Tavaline oli mõlema variandi kambrite

olemasolu.

1890-ndaist aastaist hakati ehitama ka eraldi elumaja (elamise maja, elu). Esimesed neist ehitati

Emmaste piirkonnas laevaomanike või jõukamate talunike poolt.

Et anda ülevaade hiiu taluelamu interjöörist eri aegadel toimunud muudatustest, on muuseumis

rehetuba sisustatud 19. saj lõpuni valitsenud traditsiooni kohaselt, elutoa interjööris aga saavad

mõõduandvaks 20. saj algukümnendite sisustuselemendid.

REHETUBA. Keriseta umbahi asetseb rehealusepoolses tagumises nurgas. Ahju kohal ruumiga

risti asetsevad 2 piiru-alupaari, millel kuivatati peerge. Rehetoa seina raiutud paja-aknad on

suletavad nii seest- kui väljastpoolt lükandluukidega. Laudadest põrand on rehetoas ammu

üldlevinud nähtus.

Sajandite väitel täitis rehetuba kaht peaülesannet — oli viljakuivatusruumiks ja igapäevaste tööde-

toimetustega seotuna nii elu- kui tööruumiks. Külmal ajal oli rehetuba peamine magamiskoht.

Asemete nappuse tõttu pidid lapsed ja vanemad inimesed sageli ahjul ja partel või seinapinkidel

magama. Põhiliseks magamispaigaks olid seinaasemed. Seinaase (ase) asetses rehetoa

tagaseinas otsapidi nurgas. Algelisele lavataolisele alusele on hiljem lisandunud äärelaud (parras,

parraslaud), kui toeks pandi post, tulp. Hiljem paigutati ase keset seina. Sel juhul esiküljel said toeks

pukitaolised jalad või loomukasvanud oksad. Hiiumaa seinaaset võib ilmselt pidada Eesti

omataoliste hulgas üheks algelisemaks ja ühtlasi ka üheks vanimaks. Seinaasemeid kasutati kuni

19. saj viimase veerandini. Asemel olid lahtised õled (õljed). Neile asetati peale takune või linane

alusriie (palak, palakas). 19. saj viimasel veerandil hakkas kodunema aluskott. (Esimesed olid

ühevärvilised, hiljem triibulised — punane-sinine-valge) .

Pea alla pandi padi (pea aluskott), mis täiskasvanuil oli sängi laiune, esialgu ühevärviline linane,

33

hiljem ka ruuduline sinine-valge). Padjakoti sisuks oli vanemal ajal hein, õled, pilliroohelbed, hiljem

takk, riidetükid, ehmed ja klutid (kalevi ja tekkide pealt kraasitud villakord). Alates sajandivahetusest

võib rääkida kahest linast, ka on kohati padjapüüridel pitsid.

Kuni 19. saj lõpuni oli kasutusel kattena ruudulised sõbad, mis tavaliselt oli valge-

lambapruuniruudulised. 1890. aastatel hakkasid levima ka tekid. Sõba veel ei kadunud, küll aga

kasutati teda rohkem vankri- või reesõidul. Tekid on Hiiumaal väga tagasihoidlikud: tavaliselt

ühevärvilised (must, hall) lihtsate tumedate otsatriipudega. Päris üldiseks nähtuseks tekid ei

muutunudki. Kohati ilmus sõbale järgnevalt kohe vatitekk. Sajandivahetusel pidi mehelemineval

neiul olema sitsitekk, mis oli ühevärviline, hiljem tehti need ka lappidest.

Täiesti omalaadne oli narmastekk (rüü, nukkudest tekk), mille ühevärvilisele villasele riidele, hiljem

ka sõbale õmmeldi peale värvilistest riideribadest või lõngast narmad (nukud). Seda sooja rasket

tekki kasutati väljas magamiseks või kalastusretkedel. Sellist katet mäletatakse veel 1850-ndatel –

1870-ndatel aastatel. Levinud oli see arvatavasti üle kogu saare, viimased teated on veel Kõpust.

Rehetoas ahju diagonaalses vastasnurgas asus nn. sööginurk. Söömalaud (rend, ka renni) oli

1870-80—ndail aastail ristjalgadega. Umbes samal ajal ilmus ka sammasjalgade vahele tapitud

umbse kastiga laud rennikapp, mida hiljem kastlauaks nimetatud. Viimasel olid kastiosal külguksed.

Pidude ajal kasutati ristjalgadega joodulauda, mis igapäevasest lauast erines vaid suurema (3—4

m) pikkuse tõttu. Söögilaua ümber asetsesid pingid.

Lauatagune seinapink (lauaäärne, päris pink, laua-, rennitagune pink), mis asus rehetoa ahju vastas

pikiseinas või ulatus kahe akna keskkohani, oli valmistatud paksemast lauast või palgilõhikust.

Külgseinaäärset seinapinki. nimetati küljepink. Rehetoa keskkoha pool oli lahtine lühem ja kitsam 2

või 4 jalaga pink. 1890. aastaist saavad üldiseks lahtised pingid. Söögilauas istuti

kindlakskujunenud korra järgi: otsas peremees, pereema toa pool, et oleks parem toimetada.

Mehed istusid rennitagusel pingil. Lapsed sõid enamasti püsti. Pulmade ajal oli reegliks kas eraldi

meeste ja naiste laud või meeste-naiste lauapool.

Toidunõusid oli vähe ja need olid äärmiselt lihtsad. Osa toitu oli laual lahtiselt (kalad, kartul). Söödi

ühest puukausist (vaage), hiljem olid kausid ka savist, plekist. Madal taldrikutaoline lepa- vöi

kasepuust treitud laugene oli kasutusel esialgu vaid pidudel. Igapäevane jooginõu – taari või

õllekapp seisis alati laual. Need olid peamiselt küütkapad. Õllekanne tuntakse Hiiumaal vähe.

Pärast sööki asetati leivakannikas ja silgunõu rennikappi, nõud viidi tavaliselt hoonesse. Lusikad,

koostad asetati kausiga rennikappi, rehetoas riiulile või renni taga olevasse koostavarna.

Toiduaineid on enamasti hoones hoitud.

Vanemal ajal valmistati söök nii suvel kui talvel paargus. Hiljem toimus talvine söögi valmistamine

kas köögis või toas pliidil.

19. saj viimasel veerandil oli peerutuli Hiiumaal veel küllalt levinud. Peerg kinnitati pilakusse

(Pühalepas pirru Jaak, Kõpus – Tule-Elts). Pilak omakorda asetati tulejalale (tuli-jaak, piirujaak, -

34

jalg). Tähtpäevadel ja pühade ajal põletati tavaliselt lambarasvast küünlaid. Küünlaid pandi kas

rippuvatesse lühtritesse või küünla-ahelatesse, ka asetati lauale küünlajalaga. Pajaahelaid

meenutavad metallist tellitavate küünlaahelate levikualaks peetakse just Hiiu- ja Saaremaad ning

Lääne-Eestit.

Sügisel peale rehepeksu võeti ette suurem puhastus: pühiti seinad, kohati pesti üle, mõnes peres

lubjati ahju. Iganädalane korrashoid oli aga väga tagasihoidlik – sageli ei pestud põrandatki, harva

pühadeks. Nädalalõpuks okste põrandale raputamise komme püsis kaua, kohati veel 1910-20.

aastateni.

HOONE. Sageli puudus ruumil esialgu aken, põrand oli savist või mullast. Ruumi kasutati nn.

sahvriruumina. Siin oli riiul toiduainete ja -nõude tarvis (laudi, laudupuu). Nurgas seisis toidu-,

söögikapp, millel oli sageli pulkadest (pulgeline) uks. Suvel magasid siin vanemad pereliikmed.

Rehepeksu ajal koondus talupere argielu siia.

TUBA. Kindel ruumijaotus säilis esialgu ka siin: ahi, tegelikult kommiga pliit (ahi) asus ikka hoone

keskseina pool.

Eraldi asetsev pliit oli sageli ühendatud ümber toa jooksvate soojalõõridega. Ahju diagonaalnurgas

oli kas lahtiste või seinapinkidega nn sööginurk. Söögilauaks oli sahtliga neljajalgne treitud laud.

Sajandivahetusest alates hakati pulmadeks lauda katma linaga. Igapäevase lauakattena tuleb

vahariie (vakstu) kasutusse 1920-ndail aastail.

Toidunõud jäid kehvaks veel 20. saj algusekski. Tarvitusel olid vaid savist kausid, kruusid,

puulusikad. Nuga oli meestel taskus, kahvleid pandi lauale külaliste puhul.

Iseloomulikuks mööbliesemeks toas oli nelja jalaga seljatoega pink (korjuga pink, sohva), mis

hakkas levima sajandivahetusest peale, laiemalt aga 1920. aastaist. Uuemal ajal seisis see pink

seinapingi asemel.

Teiseks omapäraseks ja Hiiumaale iseloomulikuks istemööbliks oli kaarekujuliste jalgadega kiiktool,

mis kodunes alles 20. saj. Neid valmistati tavaliselt meistrite-tislerite poolt. Sugugi haruldane polnud

kiiktool kahele.

Talupere igapäevased riided rippusid toas varnas. Hoiuriided olid aidas kirstus või kapis. 19. saj

lõpuaastail oli jõukamates taluperedes riidekapp. 20. saj 20-ndaist aastaist peale on taluperedesse

riidekapp ilmunud just seoses pulmadega – see osteti linnast või telliti meistrilt kaasavaraks.

Üldiseks ei saanud see mööbliese kunagi.

Väiksemate esemete tarvis kasutati nn. pesukappi. Seinakapis hoiti pisiasju ja rohupudeleid.

Riidekapiga üheaegselt hakkab levima kummut. See väljapoole koduse käsitöö raame jääv

mööbliese oli kättesaadav pruudi kaasavarana vaid jõukamatele. 1920-ndaist alates on kummut

laiemalt levinud, kuid nagu riidekappki, ei saa kummut üldiseks ja on viimasest ka vähem levinud.

35

Ostukaupadest oli taluperedes veel kell ja peegel. Kell on esialgu levinud Kassaris 1850-ndail

aastail, mujal sai laie¬ma leviku osaliseks alles 1870-80. aastail. Varaseim teade kellast kuulub

1829, Saaremaal on varaseim teade alles 1852, kuid laiema leviku on kell saanud 1860-ndaist

aastaist.

Mõnevõrra hiljem, 1890-ndaist aastaist ilmus taluperesse peegel. Esialgu väike peegel asetses

laual või kummutil. Sajandivahetusest alates saab peegel üsna tavaliseks. Suurem seinapeegel oli

juba jõukuse tunnuseks.

Esimesed teated aknakardinatest on 19. saj lõpust, üldisemalt levivad kardinad 19.-20. saj

vahetusest alates, pea-miselt seoses uute avaramate akende ehitamisega. Esimesed kardinad olid

odavast valgest pesuriidest, ka sitsist. 1910-1920-tel saab õhuke poeriidest (kalingor või marli)

kardin üldiseks. Samal ajal tulevad kasutusele ka nn. ahju- ja kapikardinad.

Põrandakatted, -tekid on esijoones kasutusele tulnud Reigis 19. saj lõpus. Üldiselt võib nende

levikut seostada uute avarate puhaste kambrite ehitamisega. 20. saj algukümnel on nende levik

üsna lai, 1920.-30.-ndail aastatel on rohkete põrandariiete kasutamine nii elutoas kui köögis saanud

üheks hiiu talu omapäraks. Seinavaibad on seevastu Hiiumaal vähe levinud, ainult mõnel on

meresõitudelt kaasa toodud piltvaibad vöi plüüsvaibad. Voodi ja saanitekkide seinale panemine on

vähe levinud.

19.-20. saj vahetusel hakati kohati elutuba lilledega kaunistama. Toodi esimesi kevadlilli

kruusidesse, tassidesse, vaase esines vähestel. I maailmasõja eel levisid ka potililled: vuksid

(fuksiad), pillergonid (pelargoonium), vanapoiss-vanatüdruk (begoonia), mirdid, palsamerid

(palsam), juudihabe (tradeskuntsia). Üldiseks aga ei saanud ei lõike- ega potililled.

Toavalgustus oli rehetoa-aegsest elust tunduvalt parem. 1870-ndatest aastatest levisid väikesed

lambid nn tattninad, sajandi lõpu poole asendusid need valgusrikkamate laua-ja laelampidega.

Ehkki elutoas säilis esialgu traditsiooniline rehetoa-aegne paigutus, toimus aja jooksul rida

muudatusi, nii et 1920-1930-ndeks aastateks oli välja kujunenud lihtne hiiu interjöör, millele

omapära lisasid korjuga sohva, kiiktool, rohked põrandariided.

KAMBER. Kambrid olid kasutusel peamiselt magamiseks. Välikambris on kohati tüdrukud isegi

talvel maganud, eriti siis kui pere suuruse tõttu ei jätkunud kõigile magamisaset. Funktsioonile

vastav on ka kambrite sisustus – peamine siin on lihtne voodi, vanemal ajal ka seinavoodi. Akna all

on väike lauake, seinal nagi.

REHEALUNE. Hiiumaal nimetatud rehe- ehk suurkoda, Pühalepas ka rehats. Sügisel tuli rehealusel

täita oma põhiülesannet: siin peksid mehed varpadega (vartadega) rehte. Hiiumaal rehealuses

tavaliselt loomi ei peetud, selleks oli piisavalt laudaruumi. Talvel kasutati seda sageli

puutööruumina, siia asetati treipink. Rehealune on sageli olnud vaid panipaigaks, kuhu toodi

36

väiksemad tarbeasjad – leivalabidas, loomasöödanõu, veepanged (raand). Mõnes peres on nurgas

käsikivi seisnud. Harva on rehealust kasutatud nn. vankrikuurina, sest viimased on eri ruumina laialt

levinud.

AIT

Hiiu taluõuel on tavaliselt 1-2 mitmeruumilist aidahoonet, mis asuvad kas eraldi ehitusena või

külgnevad laudaga. Eri ruumid on neis vilja tarvis (vilja ait). Talupere riided asuvad riideaidas

suurtes kirstudes, n.ö. seljariided ripuvad sageli nagis. Vähem on esinenud kalaaita. Neis on peale

kalaastjate ja –püttide, milles aastane soolavaru hoiul, ka liha hoitud. Üksikutes taludes on mõrra-,

võrguait, kus hoiti pikematel püügivaheaegadel (talvel) püüniseid. Kui taoline ait puudus, hoiti

kalapüügivahendeid kalaaidas või mõnes teises hoones (ka varjualuses). Aidaga on sageli

külgnenud ka tüdrukute ehk magamise ait, mida kasutati peamiselt soojal ajal. Enamasti on sellisel

aidaruumil ka aken .

LAUT. Traditsiooni kohaselt on Hiiumaal igal loomaliigil oma laudaruum. Loomade hulga kasvades

on laudaruume tulnud sageli juurde ehitada. Ridamisi üksteise kõrvale ehitamisega kujunes

omapärane pikk hoone. Mõnikord ehitati laudaruumid üksteise lähedale enam-vähem paralleelselt.

Hoopis rohkem on levinud tava, et uus hoone ehitati risti olemasolevaga (täisnurkne) – nn. vinklis

hoone. Arvukalt on Hiiumaal hoonekomplekse, kus eri osade ühendamisel on kujunenud nürinurk –

nn. pöördusega, pööruga hoone.

Lautade esine eraldati muust õuest kõrge palktaraga, mis pidi kaitset andma külmade tuulte ja

lumetuiskude puhul. Karjaaia keskele (auku) visati laudast sõnnik, sinna kogunes virts. Kevadel-

sügisel veeti ka meremuda lisaks. Seda sõnniku-virtsa-auku on nimetatud treski (nähtus on levinud

just Eesti rannarootsi aladel, põhjust oleks otsida paralleele mujalt rootslastega asustatud aladelt.

Seni on samasuguseid hooneid ka Lätist leitud).

Hiiumaal oli tavaks, et loomad käisid laudast väljas kaevul joomas ka talvel. Ohutuks liikumiseks oli

lautade esiseina äärde maakividest umbes 1 m laiune tee rajatud. Vanemal ajal olid sarvloomad

pannaga kinnitatud lauda nurkadesse. Loomadele visati söök (põhud, hein) põrandale maha. Hiljem

kinnitati redelitaoline pulkadest sööde (mitm. söötmed) seina külge. Sigadele oli laudas küna. Kaua

aega oli tavaks, et sead otsisid väljas endale ise vabalt toidust.

SUVEKÖÖK, ka õueköök. Vanemad olid hirtest (lattidest) laotud või paadipoolikutest kokku seatud

püstkojad, hernepaargud, lahtise koldega keskel. Nelinurkse põhiplaaniga suveköögid on sageli

saunaga ühe katuse all, viimase eesruumina. Pühalepas on suveköök enamasti paekividest laotud

seinte ja kaminakujulise korstnaks koonduva keedukoldega. Kiviköögil on tavaliselt punastest S-

kividest katus. Mujal levinud rõhtpalkidest suveköögid on laudkatusega, enamasti lahtise

tulekoldega ühes nurgas või ka keskel.

Kogu talupere söök valmistati ka talvel suveköögis. Alles eluruumidesse pliidi ehitamisega kadus

suveköögis talvine toiduvalmistamine. Veelgi hiljem kasutati suvekööki vaid pesupesemisel,

37

õlletegemisel jne. Pada rippus koldel katlaahela (raudkett, raudahel) või puust katlakoogu otsas.

SEPIKODA, ka sepi(a)pada, kuulus Hiiumaal üsna tihti talu õuehoonete hulka. Just Hiiumaal oli

ulatuslikult levinud kodune sepatöö, nii et talule vajalik sepatöö tehti oma pere jõududega. Seetõttu

esines sepp iseseisva ametimehena harva. Kui muidu oli aladel, kus levis kodusepis, sepikoda

ehitatud ühe katuse alla suveköögi või saunaga, siis eraldi sepikoja ehitamise traditsioon on eriti

järjekindlalt püsinud Hiiumaal.

SAUN. Traditsiooniliselt asub saartel saunaahi kõrvalnurgas suuga ukse poole. Vanem lahtise

kerisega maakividest ahi on aja jooksul ümber ehitatud. Reeglina asub ahju ja otsaseina vahel lava.

Saunal on alati olnud laudpõrand, sageli otse maapinnale asetatult.

KELDER. 19. saj viimasest veerandist peale on hakatud kartuleid ja muud juurvilja hoidma

spetsiaalselt selleks otstarbeks ehitatud hoones – keldris. Saare lääneosas on levinud rohkem kitsa

eesruumiga üleni paekivist laotud nn. koobas -kelder. Mujal on ülekaalus kelder, mille paksude

kivimüüridega keldriruumi ees on rõhtpalkidest eesruum, mistõttu esikülg meenutab välisilmelt

rohkem aidahoonet.

/Juta Holst/