24

Konjak pole jook, vaid eluviis See lause ütleb konjakiaustajate sõnul nende kohta kõik, kuid milline on siiski see eluviis, kus konjak on nii suure au sees? Eestis tegutseb kaks konjakiklubi ning nende jaoks on konjak eluviisina tõesti midagi palju enamat kui lihtsalt «inglite joogi» mekkimine.

Tekst Riina Luik

Eesti Konjakiklubi kõik seni ilmavalgust näinud klubikonjakid: väljalasked aastatest 2004, 2006 ja 2012. Foto Lauri Laan

Konjakiklubid on Eesti Konjakiklubi presidendi Silver Kuusi sõnul pigem Põhjamaade ning jaheda kliimaga piirkondade fenomen. Näiteks meile lähim klubi asub külmas ja jäises Norras. Eesti Konjakiklubi tähistab 2015. aasta veebruaris juba oma 15. sünnipäeva ning Eesti Naiste Konjakiklubi jõuab

esimese juubelini täpselt samal aastal. Väärt konjaki kui meistritöö populariseerimine on praegu aktuaalne teema ning kuigi viimastel aastatel on märgata konjaki menukuse tõusu, on konjakist lugupidav põlvkond kõikjal pigem ikka kesk- ja vanemaealised. Just seetõttu on nii Eesti Konjakiklubi kui ka Eesti Naiste Konjakiklubi oma noorte liikmete, aktiivse kooskäimise ja tegevuste poolest suureks erandiks. Veelgi enam, Eesti Naiste Konjakiklubi on ainus omataoline kogu maailmas.

Kirg ja huvi ühendavadÜhel sügisõhtul kogunevad ühte Tallinna vanalinna restorani kaksteist klubipintsakut kandvat härrasmeest, revääri nööpaugus väike konjakiklaasikujuline kullast rinnamärk. Kord kuus ajavad nad kusagil õdusas paigas oma konjakiasja, mekivad haruldusi, arutavad maailma asjade üle ja saavad millegi võrra targemaks. Seekordne õhtu on mõnevõrra eriline, sest klubi liige Priit Põldar on lubanud kostitada klubivendasid Hine konjakimaja suurepärase tipptootega Hine Triumphe. Põhjus on lihtne: tema juhitud

ettevõte Kühne + Nagel AS nimetati 2013. aasta välisinvestoriks ja ettevõtluse peaauhinna võitjaks. Põhjus, miks eri taustaga ja erinevatel elualadel tegutsevad mehed ligi viisteist aastat tagasi konjakiklubiga liitusid, on põhimõtteliselt üks: suur huvi konjaki vastu. Klubi asutajate seas olnud Tarmo Reineberg tõdeb, et tema asutajate sekka sattumine oli juhus ning konjakist ei teadnud ta tollal suurt midagi, kuid seda põnevam see tundus. Huvitaval kombel leidis Tarmo konjakiklubi asutamiskoosoleku kutse klubi kodulehelt internetis. Nüüd peab ta klubis väga lugupeetud laekuri ametit. Praegune klubi president Silver Kuus ütleb aga, et tema jaoks on klubi tähtis osa eluviisist ja suurepärane seltskond mängib siin samuti olulist rolli. Klubivendade juttu kuulama jäädes lisab klubimeister Peeter Miller muiates, et talle sai saatuslikuks esimene väga positiivne kogemus tädimehe baarikapist leitud Corvoisier’ga ning et ka klubiga seovad teda ainult meeldivad kogemused ja emotsioonid. Nüüd on klubimeistri vastutusrikkaks ülesandeks hoolitseda klubi konjakivarude ja nende degusteerimispaneelide eest kõigil klubiüritustel. Aasta pärast klubi asutamist liitunud Peep Piiber märgib, et asjata ei nimetata konjakit eluveeks – eau de vie – ju selles ikka iva on. Tema on suutnud isegi oma arstist abikaasa konjakiusku pöörata. «Kui võtta eeskujuks Maslow vajaduste püramiid, siis tõesti – kui on rahuldamata inimese esmased vajadused, siis jätab

25

konjak külmaks, või seda tarbitakse klaasiga. Kui aga jõutakse juba poole peale, siis tekib vajadus naudingute järele, piisakese hea konjakiga võid istuda õhtu läbi,» võtab Peep konjaki ja nautimise vahekorra kokku. Klubiliige Ando Mellikov leidis tee klubisse sigarite kaudu, sest need sobisid konjakiga suurepäraselt kokku. «Klubist leidsin eest aga eelkõige väga toredad inimesed, paljud neist, kes isegi enam klubis ei ole, kuuluvad jätkuvalt mu lähedaste sõprade ja äripartnerite ringi.» Ando on hea näide sellest, kuidas sada sõna kahvatavad ühe asjakohase teo ees: aastaid on tema sõprade kingitused ja ärikingid olnud seotud klubi väljalastud klubikonjakitega ja Pineau’dega. «Ma arvan, et olen pannud väga paljusid inimesi konjakile vaatama mitte kui alkoholile, vaid kui osale elustiilist. Pean silmas seda, et alkohol ei ole selleks, et end purju juua ning konjakisõbra maitse areneb ainult ühes suunas – väärikuse suunas.» Ando lisab, et konjak on eelkõige väga väärikas jook ning et seda nautida, peab inimene ka ise igas mõttes väärikas olema. «Kui maitsed konjakit, mis on saja-aastane, mõtled tahes-tahtmata sellele tööle ja pühendumisele, millega meistrid selleni on jõudnud.» Ando mäletab hästi seda õnnetunnet, kui esimestel pimetestimistel viiest konjakist kasvõi ühe ära arvas. Viimasel aastal on ta võitnud mõlemad traditsioonilised klubi pimedegustatsiooni võistlused. Maitsemeel areneb ikka ainult usinalt harjutades. Klubi president Silver Kuus liitus klubiga viis kuud pärast selle asutamist ning tõdeb, et kui võtta klassikalise arusaama kohaselt, et konjakiklubisse kuuluvad hallipäised soliidsed härrad, oli ta tõesti väga noor – 24-aastane. «Sõber kutsus ja mind huvitas see teema ning ka seltskond oli äärmiselt põnev. Eks see elus nii olegi, et vajad erinevaid sootsiume ja inimesi, kellega läbi käia ning klubiseltskond ja -sõbrad on suur vaheldus.» Silver lisab, et maitsvad söögid ja head joogid on vaid asja üks tahk, teine aga klubis toimuv eneseharimine. «Me ei käi siin niisama juttu veeretamas, vaid iga kord saame ka teadmiste võrra rikkamaks. Algul oli vaja end harida väga konkreetselt konjakimaailmas ja end sellega kurssi viia: rääkisime nii keemikute kui ka toidutehnoloogidega, lauakommete asjatundjate ja konjakite maaletoojatega – ühesõnaga kõigiga, kes konjakist midagigi teadsid. Esimestel aastatel käisime tihedasti ka Prantsusmaal Cognaci piirkonnas tootjaid külastamas.» Kui omandati tugev konjaki valdkonna teadmistepõhi, oli aega asjale natuke laiemalt vaadata ning teemaderingi laiendati kõigele, mis tundus huvitav ja millest rohkem teada taheti. Mehed pole oodanud vaid külalisi enda juurde, vaid on ka ise külas käinud: korduvalt Cognaci piirkonnas maitsereisidel, Eesti alkoholitootjate ja importijate juures, Eesti presidendi vastuvõtul ning valitsuse ja parlamenditööga tutvumas. Nad ei piirdu uute maitsete tundmaõppimisel üksnes konjakiga, vaid huvituvad ka konjaki n-ö noorematest vendadest-õdedest ja lähisugulastest, nagu veinid, šampanjad, muud brändid, armanjakid ja kalvadosed. Neid kui asjatundjaid kutsutakse sageli žüriidesse ja sissetoojad peavad meestega nõu oma portfellide täiendamise üle. Nii mõnedki kaubamärgid on Eestisse jõudnud just Eesti Konjakiklubi liikmete ühisel soovitusel.

Konjakikultuuri edendamise nimelKlubi president märgib, et klubil on oma kindel missioon ühiskonnas: edendada kohalikku konjakikultuuri. «Et konjak muutuks Eestis teadlikult ja mõõdutundlikult nauditavaks joogiks. Ning viimastel aastatel on seda ka juba märgata. Eesti on konjaki tarbimiselt Euroopas per capita viiendal kohal. Norra on konjakitarbimise liider ja Põhjamaades tervikuna on konjakitarbimine keskmisest kõrgem,» loob ta seose karmi kliima ja konjakitarbimise vahel. Silver Kuus täpsustab, et mitmed Cognacis tegutsevad lugupeetud konjakimajad pole alguse saanud mitte prantslastest, vaid iirlastest (nt Richard Hennessy) ja inglastest (nt Thomas Hine) ning kolmandad tegijad ongi norrakad – Braastad ja Larsen näiteks, kes on andnud põhjaliku panuse konjaki ajalukku. Maailma konjakimajade probleemiks on väikeste ja unikaalseid konjakeid valmistavate konjakimajade ellujäämine. Kuigi heal konjakimajal on laovarusid keskeltläbi kümne kuni kahekümne aasta jagu ja sellest võikski elada seni, kuni midagi müüa on, ei suuda mitmendat põlve oma konjakimaju pidanud pered seda teed minna – see oleks emotsionaalselt liiga valus ja majanduslikult enesetapp. «Perefirmade jaoks on olulised kaks asja: kas hoiad oma traditsioonidest ja väärtustest kinni või lähed kaasa ahnusega,» selgitab Ando. «Olgem ausad, praegu on konjakil tänu Aasia regiooni põhjatule turunõudlusele väga head ajad ning kiusatus suure tulu järele on suur. Toimub põlvkondade vahetus, väärtused on muutunud – on oht, et tulevikus muutub alkoholi tootmine pigem laborite tööks, kui et saad tunda pikkade traditsioonidega konjakimaja tõelise keldrimeistri puudutust,» tõdeb Ando. «Kui mõelda väärtusliku konjaki peale, siis polegi ühtegi teist toodet, mille valmistamisprotsess oleks nii pikk: kõrgekvaliteedilise konjaki vanus on viiskümmend aastat! Missugune teine toode on saanud nii pikka paitamist, milline energeetika sellel on, mõelgem sellele,» täiendab Silver klubikaaslast. Klubil on olemas ka päris oma segukonjakid (blend’id) aastatest 2004 (koostöös konjakimajaga Frapin), 2006 (Maxime Trijol) ja 2012 (A. E. Dor). Tänavu suvel saadi valmis

klubi esimene Pineau Des Charentes (koostöös pineau’ mõisaga Domaine des Gatinauds) – suviselt värske konjakijook, mis koosneb konjakist ja värskest viinamarjamahlast. Loomulikult pannakse oma konjakivaadid laagerduma vaid neis konjakimajades, millest ise enim lugu peetakse. Mehed möönavad, et kuna neil on olemas väga pikaajaline kogemus, siis ütlevad nad ise, millist konjakit soovivad ning neid maju, kellega tihedalt läbi käiakse, on Cognacis mitmeid – nelja reisi jooksul on lähemalt tutvutud umbes kolmekümnega. «Suhtleme paljude majadega, kuid eriti huvitavad meid väiksemad, perekondadele kuuluvad ettevõtmised. Oma segukonjaki tootmisel ütleme, millist piirkonda eelistame, mis marja, kui palju võiks selles olla erinevaid destillaate, ligikaudse vanuse, kas eelistame niiskes või kuivas keldris laagerdunud märjukest,» räägib klubimeister Peeter, kuidas klubikonjak sünnib. Viieteistkümne mehe peale toodetakse klubikonjakit umbes viissada pudelit ja nii saavad kodused konjakikeldrid väärikat täiendust. Silver kinnitab, et enamikul klubiliikmetel on oma varud ning on äraütlemata uhke tunne kinkida kellelegi oma konjakit või panna see järeltulevatele põlvedele tallele. «Need konjakid on meistriteosed igas mõttes ja väärivad seda.» Eredatest elamustest seoses konjakiga meestel juba puudust ei tule! Ühel õhtusöögil Frapini konjakimajas Château Fontpinot’s näiteks kohtuti kuulsa Cointreau apelsinilikööri looja Max Cointreau’ga, kes on Frapini maja pärija ja praeguse loovjuhi Geneviève Frapini abikaasa. Kuid sellega üllatused veel ei lõppenud, üks fantastilisemaid keldrimeistreid, keda nad oma reisidel on kohanud – Olivier Paultes – kutsus nad Paradiisi (prantsuse keeles Paradis, nõnda nimetatakse kõige haruldasemate konjakite keldrit või hoiupaika). Meister läks ühe klaaspudeli juurde ja ammutas sealt peenikese klaaskolviga puhast destillaati aastast 1870 ehk Euroopa viinamarjakatku (Phylloxera) eelsest ajast.

Juurdunud mõttekäike murdmasKohv ja konjak – meil nõukaajal sissejuurutatud kombinatsiooni ei pea konjakiklubi mehed õigeks, sest kohv tapab konjaki maitse ära, pigem soovitavad nad eelistada teed ja vett. Niisamuti ei vaja konjak, erinevalt veinist, eelnevalt hapnikku – seda pole vaja klaasis loksutada, pigem on oluline konjaki loksutamine suus, et tunda kogu maitsepaletti. «Konjaki puhul on väga oluline maitse komplekssus ja järelmaitse ning ega nende nüanssideni muidu ei jõuagi, kui ikka maitstes ja veel kord maitstes ning selle üle tarkade inimestega arutledes,» muheleb Silver. Mehed selgitavad ka konjaki pimetesti olemust: see ei tähenda kaetud silmadega märjukese mekkimist, vaid avasilmi hinnatakse klaasidesse valatud tundmatu konjaki kolme omadust – värvi, viskoossust, aroome – ja lõpuks maitstakse. Tähtis olevat aru saada, kuidas ühe või teise konjakimaja meister mõtleb, ning kuigi igal konjakimajal on oma käekiri, muutub see alati veidi uue keldrimeistri tulekuga, sest eks kõik taha ju endale ausammast püstitada.Konjakikultuuri edendamise nimel on paljud klubiliikmed teinud tasuta koolitusi ning

Eesti Konjakiklubi president Silver Kuus demonstreerib uhkusega sel suvel Cognacis spetsiaalselt klubile valmistatud 15 aastast Pineau Des Charentes´i. Foto Marina Pushkar

Algul tegutseti üsna väikselt ja vaikselt, ent kui viis aastat tagasi kasvas klubi arvuliselt peaaegu poole võrra, tingis see ka juba palju konkreetsemad tegevusplaanid. Nii nagu meeste konjakiklubi esindab ka naisteklubi väga erinevaid elualasid: arst, advokaat, kunstnikud, pagaripoepidaja, turundusinimene, kooridirigent jne. Kuid kõik on omavahel head sõbrad-tuttavad, nagu klubides ikka tavaks. Katrin on veendunud, et ainult mõttekaaslus, ühised huvid ja kirg viivad klubielu edasi. Kuna naisi ühendab lisaks konjakihuvile ka sügavam huvi Prantsusmaa ja prantsuse kultuuri vastu, on klubiüritustel konjakite degusteerimisega võrdselt tähtsal kohal mõne uue teema või elamuse pakkumine. «Ega konjak pole jook, vaid eluviis,» ütleb klubi president Birjo Kiik. «Üks meie klubi liige näiteks ei tarvitanud poolteist aastat tilkagi alkoholi, kuid käis truult kohal ning seda teravamaks tema lõhnaaistingud ja maitsemeeled muutusid. Kõige olulisem on seltskond ja ühiselt veedetud kvaliteetaeg.» Naised, põhjalikud ja tublid nagu eesti naised ikka, alustasid esmalt iseenda koolitamisega. Appi kutsuti Eesti Baarmenide Assotsiatsiooni kuuluv asjatundja Mati Timmermann. «Peale selle, et konjak tuleb Cognaci maakonnast, ei teadnud me siis

mitmel neist on sommeljee tunnistus taskus. Üks muutus konjakimaailmas on see, et üha enam hakatakse loobuma balloonklaasist ja eelistatakse kõrget tulbikujulist klaasi. Kuna konjak on kange alkohoolne jook, hakkab ta ajapikku pudelis «korki sööma», seepärast tuleb konjakit hoida alati püstises asendis ning soovitavalt pimedas kohas. Konjaki minimaalne kanguse piir on 40 kraadi (on üksikuid erandeid, konjakimaju, kellel on lubatud müüa väga vanu konjakeid, mille kangus on langenud loomuliku piirituse aurustumise protsessi käigus alla 40 kraadi). Konjaki kangus langeb vaadis ajapikku ise (seda alkoholi aurustumist nimetataksegi «inglite juurde minekuks» ja õhku haihtunud konjakit ennast «inglite osaks», angels share), kuid kiirema tulemuse nimel timmitakse see parajaks kas destilleeritud vee või vee-konjaki seguga. Igal majal on oma meetod ning kui suurtootjad ei kõhkle vett lisamast, on perefirmad kannatlikud, kasutavad kas esimest või viimast varianti. Teine saladus on karamelli ja suhkrusiirupi lisamine, sest tarbijale meeldib tumedama värvusega ja mahedam konjak, mida peetakse ka väärikamaks. Kuid heledaid konjakeid ei maksa peljata, kuldne värv on tõenduseks, et konjakile pole midagi lisatud. Küsimusele, kuidas tõeliselt head konjakit ära tunda, on esimene vastus: maitsta, maitsta, maitsta. Sellest tekib võrdlusmoment, ütleb Peeter ning lohutab, et nii nagu bridžimänguski, on ainult esimesed kakskümmend aastat rasked. Loomulikult leiab väga noorele konjakile või ebakvaliteetsele segukonjakile omaseid tunnuseid ka konjaki aroomist. Üheks üsna kindlaks indikaatoriks peetakse hinda: head konjakit ei ole võimalik lihtsalt odavalt müüa. Ning üks nõuanne veel: mida kauem konjakipiisa maitset oma suus tunnete, seda suurem on tõenäosus, et tegu on vana ja väärika märjukesega.

Võlutud kunstist ja ajaloost Eesti Naiste Konjakiklubisse (ENKK) kuulub samuti viisteist liiget – noort, veetlevat ja ettevõtlikku naist. ENKKi asutasid 2005. aasta 12. oktoobril Tallinnas kolm omavahel tihedalt läbi käinud sõbrannat. Siret, Anne ja Katrin nautisid ja naudivad ka praegu konjakit ning peavad lugu prantsuse kultuurist. Eelkõige sündis konjakiklubi soovist oma konjakihuvi ja -usku laiema ringiga jagada. «Mõtlesime kokku kutsuda toreda seltskonna ning mitte ainult maitsta maailma parimaid konjakeid, vaid ka harida end, et selles, meie jaoks toona veel väga tundmatus maailmas, paremini orienteeruda,» ütleb klubi asutajaliige Katrin Karu. Klubi eesmärgid on luua võimalusi konjaki ja konjakikultuuri tundmaõppimiseks, arendada sidemeid ja koostööd konjakiklubide ja konjakitootjatega Prantsusmaal, tutvustada klubi liikmetele prantsuse ning oma külalistele eesti kultuuri.

Eesti Naiste Konjakiklubi oma konjaki timmimine Montifaud’ konjakimajas. Foto Katrin Karu

Eesti Naiste Konjakiklubi. Foto Erik Riikoja

26

28

Ainus omataoline maailmasHuvi konjaki ja Prantsusmaa vastu on andnud suuna ka naiste reisisihtidele – pole vist vaja väga arvata, kuhu need on viinud: ikka Cognaci, loomulikult! Tänavu tehti sinnakanti juba kolmas reis. Iga kord on eesmärk külastada uusi kohti, sel sügisel käidi Godet’, Tesseroni, Martelli, Château de Montifaud’, Boutinet’ ja Maxime Trijoli konjakimajades. Vastu võetakse naisi Cognacis nende endi sõnul alati väga hästi, seda enam, et ainult naisi ühendav konjakiklubi on täiesti unikaalne – isegi Prantsusmaal pole sellist! Nüüd olevat siiski Norras mehed ka naistele oma klubiuksed avanud. «Mis seal salata, eks meiegi puhul vaadati algul, et mis see nüüd küll on: ilusad noored naised kõrgetel kontsadel, mis konjakiasjatundjad need ka on! Ent kui me juba küsima hakkasime ja asjatundlikkust üles näitasime, oldi väga meeldivalt üllatunud,» toob Katrin lõbusa näite sellest, kuidas nende konjakiretked algul välja nägid. Nüüd on aga konjakidaamidel Cognacis juba kaks sõprusmaja: Maxime Trijol, kus ollakse käinud juba kolm korda ning kus Birjo ja Katrini sõnul nende klubi väga soojalt nagu pereliikmeid vastu võetakse. Birjo lisab, et selles mängib kindlasti suurt rolli ka asjaolu, et Maxime Trijoli esindab juba üle kümne aasta peaaegu kogu maailmas eestlane Kaido Laanet. Loomulikult liigub härra Laanet ka Eestis ning naisteklubi edasistele kontaktidele saigi määravaks siin tema tehtud koolitus. Mis seal salata, tõdevad naised – Maxime Trijolil on ka väga head konjakid. Kuid on veel teinegi konjakimaja, kus eestlannadest konjakiaustajaid avasüli vastu võetakse – Château de Montifaud. Sümpaatia on vastastikune, sest just selle konjakimaja jook oli see, mis klubi asutajaliikmed konjakiusku pööras. Birjo ütleb, et määravaks sai Château de Montifaud VSOP, mis tundus väga naiselik ja tasakaalus olev konjak. Ning pole kaugeltki juhus, et just selles konjakimajas kui klubi loomise inspiratsiooniallika juures on oma õiget aega ootamas ja küpsemas koostöö

kroonijuveel – naisteklubi oma konjak. «Juttu sellest tegime juba esimese reisi ajal, vahepeal mõte küpses ja poolteist aastat tagasi pandi meie päris oma konjak vaati,» ütleb Birjo uhkusega. Maja praegune «keldrinina», perepoeg Laurent Vallet, valis välja viis eau de vie’d, vanim neist pärines 1985. aastast ja põhikomponent aastast 1995. Apteegimensuuris segatud komponendid pandi täpselt kirja, mekiti ja nuusutati hoolega, kuni leiti parim destillaatide vahekord ning selle blend’iga (destillaatide segu) täideti sajaliitrine konjakivaat. Vananemisprotsessi ajal tuleb konjakit aeg-ajalt maitsta, vajaduse korral lisatakse sellele destilleeritud vett. 2015. aasta kevadel lähevad naised konjakit pudelitesse villima ja sisse õnnistama, et tähistada sellega klubi esimest juubelit. Teine vaat ootab neid aga Maxime Trijolis, mis pandi käima samal ajal. See on aga väga eriline konjak, sest tegu on värske destillatsiooni eau de vie’ vintage’iga ehk ühe aastakäigu konjakiga. «Käisime seda nüüd esimest korda maitsmas ja kuigi selle valmimiseni on jäänud «vaid» kaheksateist ja pool aastat, on see juba nüüd suurepärane!» on naised rahul. Pudelid valitakse oma konjakitele välja erinevate näidiste seast, etikett ja karp lastakse kujundada Eestis. Konjakidaamid ütlevad, et on vale arvamus, nagu tegutseksid Cognacis ainult uhked konjakimõisad, kus kõik on äraütlemata peen. See pole kaugeltki nii. Tänavu külastasid nad näiteks üht väikest konjakitalu Boutinet’, kus toimetas vaid üks vanahärra. Härra Bernard Boutinet pakkus oma joogikunsti lihtsas tallihoones, mis elamuslikult ei jäänud kuidagi alla uhketele mõisatele. Erinevalt meeste konjakiklubist, kus õhus on tunda rohkem hasarti ja võistluslikkust, ei pea naised pimetestide veatut läbimist omaette eesmärgiks. Küll aga on nad kindlad selles, et suurte majade, piirkondade ning suurepäraste, heade ja keskpäraste konjakite vahet on nad kaheksa tegevusaasta jooksul küll tegema õppinud. «Me ei pürgi eksperdi staatusesse, meie eesmärk on tasa ja targu seda maailma tundma õppida ning selle kõrval ka palju muud huvitavat teha,» selgitab Birjo. Katrin lisab, et konjaki tundmaõppimine on nagu keeleõppimine. «Tunnen, et ma natuke juba oskan «konjaki keelt». Üks oluline tarkus paljude konkreetsete teadmiste kõrval on aga kindlasti see, et konjakimaailmas mõeldakse ja tegutsetakse väga kaugele ette vaadates. Ning kui sa kiidad mõnd konjakit, maitstes selle hääd mekki, siis ütleb keldrimeister sulle: «See pole minu teene, selle eest tuleb tänada minu eelkäijaid. Need väärtused sünnivad sellest, et põlvkond põlvkonna järel kõik panustavad ja pühenduvad sellele, mida nad teevad.»

Hinnalisem kui kuld. Eau de vie’d Tesseroni konjakimaja Paradis’s. Foto Katrin Karu

Eesti mees Cognacis: Kaido Laanet ja Maxime Trijoli omanik Jean-Jaques Trijol.Foto Katrin Karu

suurt midagi, aga huvi oli suur,» naerab Katrin. «Et Cognacis on kuus eri piirkonda, igal neist oma nüansid, oma väärtus ja protsess, kuidas eau de vie’dest lõpuks konjak saab – sellest kõigest alustasimegi. See polnud niivõrd nauding, kuivõrd toidutehnoloogiline enesetäiendamine, ent äärmiselt kasulik ja vajalik,» meenutab Birjo. Seejärel istuti ühiselt laua taha ja pandi poolaasta kaupa kirja klubi töö- ja tegevusplaan. Sarnaselt meeste konjakiklubiga peab naisteklubis samuti igal üritusel olema esindatud kas üks konjakimaja, mingist kindlast piirkonnast erinevad konjakimajad või siis tehakse valik konjakite vanuse järgi – ikka selleks, et tekiks võrdlusmoment. Lisaks naudingule, mida väärika konjaki mekkimine kahtlemata pakub, on iga klubiõhtu programmis ka midagi Prantsusmaa kultuurist, ajaloost või mõnest muust haakuvast valdkonnast. Ning last but not least – oluline on ka konjaki sobitamine hõrgu kokakunstiga. Nii on naised käinud ühiselt trühvleid tegemas ja konjakileiba küpsetamas. Eelmisel aastal loodi sidemed Eesti Prantsuse Kultuuriinstituudiga ja Prantsuse saatkonnaga. «Me ei ole siiani pannud suurt rõhku klubi panusele ja eksponeerimisele väljaspool, vaid eelkõige eneseharimisele. Kuigi ei puudu ka üks tore kultuuriprojekt, mis oli suunatud laiemale avalikkusele. Nimelt toetas klubi prantsuse kunstniku Anne Peultier’ ja poeedi Bernard Noëli ühisnäitust kajastava kataloogi valmimist,» toob Birjo näite.