Rein Perens

Tambet Kikas

MUHU SAARE PÕHJAVEE KAITSTUSE DIGITAALSE KAARDI

KOOSTAMINE

Dokument on koostatud Euroopa Liidu Kesk- Läänemere Interreg VI A programmi 2007-2013 projekti " Green Islands" raames

KOOSTAMINE

Kuressaare, 2013

1

SISUKORD

SISUKORD ............................................................................................................................................ 1

SISSEJUHATUS ................................................................................................................................... 3

1. ÜLDANDMED .............................................................................................................................. 4

2. KLIIMA ......................................................................................................................................... 4

3. GEOLOOGILINE EHITUS....................................................................................................... 6

3.1 ALUSPÕHI ...................................................................................................................................... 6 3.2 PINNAMOOD .................................................................................................................................. 9 3.3 PINNAKATE .................................................................................................................................. 13

4. MUHU SAARE HÜDROGEOLOOGILISED TINGIMUSED ....... ........................................... 16

4.1 VEEKIHTIDE ISELOOMUSTUS ....................................................................................................... 16 4.2. MUHU SAARE PÕHJAVEE KVALITEET ......................................................................................... 18

4.2.1 Põhjavee kvaliteedi kujunemine .......................................................................................... 18 4.2.2. Inimmõju põhjavee kvaliteedile ......................................................................................... 20 4.2.3. Joogivee ja joogiveeallikana kasutada kavatsetava põhjavee kvaliteedinõuded................ 22 4.2.4. Põhjavee kvaliteediprobleemid saare erinevates piirkondades .......................................... 23

5. MUHU SAARE PÕHJAVEE REOSTUSKAITSTUS ................................................................. 28

5.1. PÕHJAVEE REOSTUSKAITSTUSE HINDAMISE KRITEERIUMID. ..................................................... 28 5.2. PINNASE FILTRATSIOONIPARAMEETRID .................................................................................... 29 5.3. MUHU SAARE PÕHJAVEE REOSTUSKAITSTUS ............................................................................ 32

5.3.1. Kaitsmata (väga reostusohtkikud e. väga reostustundlikud) alad ...................................... 32 5.3.2. Nõrgalt kaitstud (reostusohtlikud) alad .............................................................................. 32 5.3.3. Keskmiselt kaitstud (mõõdukalt reostusohtlikud) alad ....................................................... 32

6. SOOVITUSED SOBIVATE PUHASTUSSEADMETE PAIGALDAMIS EKS ......................... 34

6.1. SEADUSANDLUSEST TULENEVAD NÕUDED HAJAASUSTUSE ÜKSIKMAJAPIDAMISTE REOVEE

KÄITLEMISELE . .................................................................................................................................. 34 6.1.1. Veeseadus ........................................................................................................................... 34 6.1.2. Reovee puhastamise ning heit- ja sademevee suublasse juhtimise kohta esitatavad nõuded, heit- ja sademevee reostusnäitajate piirmäärad ning nende nõuete täitmise kontrollimise meetmed ........................................................................................................................................ 36 6.1.3. Kanalisatsiooniehitiste veekaitsenõuded ............................................................................ 37

6.2. REOVEE PUHASTUSMEETODID .................................................................................................... 38 6.2.1. Mehaaniline puhastus ......................................................................................................... 38 6.2.2. Bioloogiline puhastus ......................................................................................................... 38 6.2.3. Biotiigid .............................................................................................................................. 39 6.2.4. Pinnaspuhastid ................................................................................................................... 39

6.3. OMAKANALISATSIOON ............................................................................................................... 40 6.3.1. Omapuhastid ....................................................................................................................... 40 6.3.2. Pinnaspuhastid ................................................................................................................... 42

6.3.2.1. Septik .......................................................................................................................... 42 6.3.2.2 Imbsüsteemid ............................................................................................................... 43 6.3.2.3. Pinnasfiltrid ................................................................................................................. 45

2

6.4 REOVEEKÄITLUSVIISI VALIK ERINEVA PÕHJAVEE KAITSTUSEGA ALADEL ................................. 46 6.4.1. Kaitsmata põhjaveega alad ................................................................................................ 46

6.4.1.1. Roe kompostitakse ning olmereovesi (hallvesi) transporditakse autodega ühiskanalisatsiooni reoveepuhastisse ....................................................................................... 46 6.4.1.2. Reovee mehaanilis-bioloogiline puhastamine koos hallvee suunamisega omapuhastisse........................................................................................................................... 48

6.4.2. Nõrgalt kaitstud põhjaveega alad ....................................................................................... 50 6.4.2.1. Roe kompostitakse ja hallvesi transporditakse ühiskanalisatsiooni reoveepuhastisse 50

6.4.3 Keskmiselt kaitstud alad ...................................................................................................... 52 6.5. Omapuhasti asukoha valik ................................................................................................ 55

6.5.1. Kaugus veekogudest, hoonetest, teedest ja krundi piirist ............................................... 55 6.5.2. Pinnas ja aluspõhi .............................................................................................................. 55 6.5.3 Immutussügavus ................................................................................................................... 56 6.5.4. Maapinna reljeef ................................................................................................................. 56

KOKKUVÕTE .................................................................................................................................... 60

KASUTATUD KIRJANDUS .............................................................................................................. 62

TRÜKITÖÖD ....................................................................................................................................... 62 KÄSIKIRJALISED ARUANDED ............................................................................................................. 63

LISA 1................................................................................................................................................... 64

MUHU SAARE PÕHJAVEE KAITSTUSE KAARDI DIGITAALSETE KIHTIDE LOETELU JA SELETUS .......... 64

Graafiline lisa - Muhu saare põhjavee kaitstuse kaart paberkandjal

CD - MUHU SAARE PÕHJAVEE KAITSTUSE DIGITAALNE KAAR T MÕÕTKAVAS 1: 10 000 (ELEKTROONILISED KAARDIKIHID JA ANDMEBAASID)

3

SISSEJUHATUS

Seoses Veepoliitika raamdirektiivi (2000/60/EÜ) rakendamisega on põhjaveevarude säästev kasutamine ja põhjavee kaitsemeetmete tõhustamine saanud Eesti riikliku keskkonnaalase tegevuse põhieesmärkideks. Sellest tulenevalt on vajadus detailsete põhjavee kaitstuse kaartide järele suur. Kõige paremini vastaksid planeerijate ja arengukavade koostajate vajadustele kaardid mõõtkavas 1:10 000, kuid käesoleval ajal on vastava detailsusega kaardid puuduvad. Üldiseks tsoneerimiseks ning vesikondade veemajanduskavade koostamiseks on digitaalsel alusel valminud Eesti põhjavee kaitstuse kaart mõõtkavas 1:400 000. Saare maakonna kohta on koostatud ka digitaalne põhjavee kaitstuse kaart mõõtkavas 1: 50 000 (Perens jt. 2004).

Metoodilise juhendina ja Muhu põhjavee kaitstuse kaardi legendi alusena on kasutatud Rahvusvahelise Hüdrogeoloogide Assotsiatsiooni poolt väljaantud juhendeid ja standardlegende (Vrba & Zaporozec, 1994; Struckmeier & Margat, 1995). Arvestatud on ka "Eesti põhjavee kaitstuse ja antropogeense koormuse kaardi" (mõõtkavas 1:50 000) legendi (Savitskaja, 1992).

Põhirõhk on asetatud esimese aluspõhjalise veekompleksi põhjavee loodusliku kaitstuse hindamisele. Geoloogilise ülevaate, kliima, pinnamoe ja geoloogilise iseloomustuse kohta on lisaks Eesti Geoloogiakeskuse poolt koostatud Saaremaa geoloogilise ja hüdrogeoloogilise kaardistamise aruannetele ( Perens jt. 1989, Perens, jt.1993 ) kasutatud Saaremaa biosfääri kaitseala tuumalade keskkonnageoloogiliste kaartide koostamise aruannet ( Perens, R., Perens, H. 1994) ja aruannet Suure väina tunneli rajamiseks tehtud geoloogilistest uuringutest (Perens, R., Perens, H. 1998). Kasutatud on ka Ago Rullingo poolt koostatud ja Eesti Entsüklopeediakirjastuse poolt kirjastatud koguteost "Muhumaa" (2001), mille geoloogilist ehitust ja põhjavett käsitlevate peatükkide trükiks ettevalmistamisel ka ise osalesin.

Põhjavee kaitstuse käsitlemisel on kasutatud ka Eesti Maaehitusprojekti poolt koostatud Muhu keskkonnakaitse aruannet (Metsur, M., Kupits, T. 1990). Põhjavee filtratsiooniparameetrite iseloomustamisel on kasutatud raamatu „Põhjavee kasutamine ja kaitse“ 2004, mille koostamisest ühe autorina ka ise osa võtsin. Reoveekäitlusviiside ja omapuhastite rajamise soovitused on võetud raamatutest „Omaveevärk ja omakanalisatsioon“ 2001 ja Arno Ilvese poolt koostatud raamatust „Teejuht üksikmajapidamise reoveekäitlusviisi valimiseks hajaasustusalal“ 2011.

Põhjavee kaitstuse kaart tugineb 1: 10 000 mõõtkavas koostatud mullastiku kaartide interpreteerimisel, mis annab varasemate kaartidega võrreldes oluliselt suurema täpsuse.

Aruande teksti on kirjutanud Rein Perens, põhjavee kaitstuse kaardi koostas ja vormistas Tambet Kikas kasutades GIS arvutiprogramme MapInfo Professional ja Discover.

4

1. ÜLDANDMED

Muhu on suuruselt kolmas saar Eestis, mille pindala koos ümbritsevate laidudega on 206 km2, rannajoone pikkus 109 km. Mandrist on saar eraldatud keskmiselt 7 km laiuse Suure väinaga. Saaremaast lahutab teda umbes 3 km laiune Väike väin. Muhumaad ja Saaremaad ühendab 1896. Aastal valminud 3,6 km pikkune tammtee.

Muhu on ümbritsetusd arvukate väikesaarte ja laidudega, millest suuremad on Kesselaid, Viirelaid, Võilaid, Suurlaid ja Kõinastu. Saare madalaveeline lõunarannik on tugevasti liigestatud, põhja- ja kirdeosa rannajoonel avaneb katkendlikult pankrannik. Muhu saare kõrgeim punkt on Sepa mägi Päelda küla lähedal – 25,1 m merepinnast.

2000. aastal oli Muhus 2161 elanikku, viimase rahvaloenduse järgi seisuga 01.01.2013 a. – 1908 elanikku. Saare halduskeskus on Liival (203 elanikku), kus peale vallakeskuse asub veel sidesõlm, Muhu põhikool, lastepäevakodu, ambulatoorium, apteek ning Muhu kirik. Liiva kõrval on tähtsamateks keskusteks Hellamaa, Nõmmküla, Piiri ja Kuivastu. Viimases asuv sadam on Muhu ja Saaremaa suurim merevärav.

Muhus on 40 riikliku kaitse alust arheoloogia-, 7 arhitektuuri-, 19 kunsti- ja 8 ajaloomälestist, millistest tähtsamad on Muhu Linnuse ja Päelda maalinn, Mäla küla kivikalme, Muhu kirik, Kuivastu kõrtsihoone, Pädaste mõis ja Koguva küla. Loodusobjekte on 9, neist tuntumad on Üügu ja Tupenurme pank ning Rannaniidi pangastik.

2. KLIIMA

Klimaatiliselt kuulub Eesti parasvöötme atlantilis-kontinentaalse valdkonna segametsade allvaldkonda, mida iseloomustab soe suvi ja mõõdukalt pehme talv. Ilmastiku põhijooned määrab Eesti asend Euraasia mandri loodeosas Põhja-Atlandi naabruses, seega tsüklonaalselt aktiivses piirkonnas. Muhu saare kliimaerinevused johtuvad eelkõige tema kuuluvusest Läänemere vahetu mõju valdkonda.

Õhutemperatuur on Muhus geograafilise laiuse keskmisest suvel mõnevõrra madalam, talvel oluliselt kõrgem; aasta keskmine temperatuur on osutunud laiuse keskmisest kõrgemaks. Talvel avaldab Läänemeri tugevat soojendavat toimet ning rannikuala temperatuuri erinevus sisemaa omast on suurem kui teistel aastaaegadel. Muhu madalaim temperatuur, -33 ℃, on Mandri-Eesti miinimumtemperatuurist (-43,5℃ Jõgeval) märgatavalt väiksem.

Sula on talvele iseloomulik, kuid võib olla ka püsivat külma. Suvel kõrgeneb õhutemperatuur mõnevõrra hiljem kui Mandri-Eestis. Maksimaalne õhutemperatuur 34 ℃ on registreeritud juunis ja augustis. Vegetatsiooniperiood (keskmine temperatuur üle 5 ℃) kestab valdavalt 180 - 185 päeva,olles kuni 10 päeva pikem kui Eesti mandriosas. Aktiivse taimekasvu periood (keskmine temperatuur üle 10 ℃) kestab keskmiselt ligi 130 päeva Öökülmadeta aeg kestab Muhus keskmiselt üle 170 päeva (Põhja-Eestis 115-120 päeva).

5

Sagedaim tuul on Muhus edelatuul (19 %), seejärel lõuna- (16 %) ja läänetuul (12 %). Trombid ja tugevad rajud on haruldased, kuid 1967.a. tormis tõusis Suure Väina veetase 150 cm.

Õhu suhtelise niiskus on Muhus suurem kui Mandri-Eestis, ulatudes 80% lähedale (Sise-Eestis 70-72%).

Sademeid tuleb aastas keskmiselt 550 mm, ( Eestis keskmiselt 550-650 mm, kõrgustikel ligi 700 mm, saartel paiguti alla 500 mm). Sajupäevade arv aastas on Muhus keskmiselt 160 päeva ümber. Lumikate jääb püsima harilikult jaanuari algul. Kõige paksem lumi on veebruari lõpus või märtsi alguses: keskmiselt kuni 20 cm. Erakordselt pehmetel talvedel ei moodustu püsivat lumikatet üldse.

Kuna sademed on põhjavee toitumise esmane allikas, siis on nende keemiline koostis ka põhjavee koostise formeerumisel esmajärgulise tähtsusega. Põhjavee toitumine toimub sesoonselt: kevadel lumesulamise käigus ja sügisel suurte sadudega. Eesti vihma- ja lumevee keemiline tüüp on valdavalt HCO3-Cl-Na või HCO3-Cl-Na-Ca, lahustunud mineraalainete keskmise sisaldusega 18,2-23,0 mg/l (Karise, 1965)

Maapinnale langenud sademete maasse imbunud osa täiendab põhjaveevaru. Et kevad– ja sügisperioodil ülejääv vesi saaks kiiresti maasse valguda, peab põhjaveetase olema piisavalt sügaval ja maapind hea imamisvõimega. Põhjavesi liigub raskusjõu mõjul kõrgematelt aladelt madalamatele, jõudes filtratsiooni-vooluna allikatesse, pinnaveekogudesse või merre. Sademetevaesel ajal toimub põhjavee väljavool pinnaveekogudesse kõrgemate alade põhjaveetaseme alanemise arvel. Ilma põhjavee juurdevooluta jõed ja ojad kuivavad või muutuvad suvel veevaeseks Põhjavee toitumine. Sademete keskmisest aastasummast – 600–800 mm, moodustab pinnavee äravool 260 mm ehk 39 %. Sademete hulk on suurem kõrgustikel. Eesti alale langevatest sademetest läheb põhjavee toiteks keskmiselt 70 mm aastas ehk 10 %. Infiltreeruva vee arvel kujuneb põhjaveevaru.

Intensiivne infiltratsioon põhjavette toimub kevadel, sügisvihmade ja talviste sulade ajal, enim kui külmunud pinnas sulab ning lumesulavesi imbub läbi pinnakatte ning jõuab maapinnalähedase põhjaveeni. Hiliskevadel–suvel ning talvel võib hoolimata sademetest põhjavee toitumine olla väike. Enamik sademeveest suveperioodil aurub, talvel aga jääb lumena külmunud pinnasele.

6

3. GEOLOOGILINE EHITUS

3.1 Aluspõhi Aluspõhja pealiskorra moodustavad Muhu piirkonnas vanaaegkonna (paleosoikumi) settekivimid, mille alumises pooles on valdavad liivakivid ja liivakad savid, ülemises aga lubjakivid, merglid ja dolomiidid. Pealiskorra kivimid lasuvad kihiti väikese lõunasuunalise kallakusega, mis on puuraukudes selgesti märgatav ka Muhu suurusel saarel. Ligikaudu 400 meetri sügavuses asuvat kristalset aluskorda katavad Muhu piirkonnas Alam-Kambriumi umbes 110-130 meetri paksused settekihid. Alam-Kambriumis levinud merelises veekogus kuhjunud setted moodustavad aleuroliitsavide vahekihtidega liivakividest ja aleuroliitidest koosnevaid kihistuid. Maapinnalt lähtuva reostuse eest kindlalt kaitstud Kambriumi liivakivid on oluline põhjavete reservuaar, sisaldades kvaliteetset joogivett. Selle kasu¬ tamine on suure sügavuse tõttu siiski raskendatud.

Ordoviitsiumi kihtide paksus on Muhus ligikaudu 140 meetri ümber (Kapi puuraugus 139, 4 meetrit).

Kivimiliselt palju mitmekesisem ja muutlikum on Ordoviitsiumile järgnev Siluri ladestu. Siluri kivimid määravad suures osas nii Muhu saare praeguse reljeefi põhjavee kasutuse, mullastiku koostise kui ka taimkatte koosluste omapära.

Siluri ladestu settekivimid on kujunenud Paleobalti basseinis, mis Ordoviitsiumi lõpul aset leidnud regressiooni tulemusel kujutas endast lahekujulist madalat ääremerd.

Tänapäevane Siluri settekivimite levila Muhus, Saaremaal ja Lääne¬ Eestis vastab selle omaaegse basseini põhjapoolsele rannikupiirkonnale. Sel ajal kujunema hakanud karbonaatsed settekivimid moodustavad Muhus ja Saaremaal pealiskorra kõige ülemise ladestu, mida siin esindavad lubjakivid, merglid, domeriidid ja dolomiidid.

Siluri kihtide kogupaksus Muhu alal on 130-160 meetrit (Kapi puur¬augus 140,9 meetrit). Siluri lademete ja kihtide avamused kulgevad Saaremaal ja Muhus üldjoontes enam-vähem ida-lääne suunaliste vöönditena, kusjuures vanemad kihid avanevad saarte põhjarannikul, lõuna pool aga järjest nooremad (joonis 1).

Muhus avanevad kümnest Siluri lademest vaid kaks - Alam-Siluri ladestiku Wenlocki ladejärku kuuluvad Jaani ja Jaagarahu lade. Neist alumised jäävad nii Muhus kui Saaremaal sügavamale ega paljandu, nooremad aga Muhusse ei ulatu või on silurijärgse aja jooksul eelkõige mandrijää poolt ära kulutatud. Täielikult on Siluri kihid Muhus läbitud ainult Kapi puuraugus (paksus 140,9 meetrit).

Jaani lademe kivimid avanevad Muhu saare põhjapoolses osas. (joonis 2). Jaani lademe avamusalad paiknevad lõunapool Igaküla, Paenase, Külasema, Põitse, Kapi, Tupenurme, Lepiku, Soonda, Hellamaa ja Võlla külade joont, lademe kihid avanevad veel Rootsivere ümbruses ning Koguva-Igaküla poolsaare lääne- ja põhja¬osas. Jaani ladet iseloomustavad eelkõige dolomiidistunud merglid ehk domeriidid, vähemal määral savi- ja lubimerglid, leidub rikkalikult käsijalgsete ja trilobiitide kivistisi. Lademe ülaosa on enam dolomiidistunud. Lademe alumise osa moodustavad 10-14 meetri paksused Mustjala kihistiku

7

savimerglid ja savidomeriidid. Muhu ulatuses Mustjala kihid aga ei avane. Kõinastus esinevad nad rändpangastena.

Vanima Muhus avaneva aluspõhjakihi moodustab Jaani lademe Paramaja kihistiku domeriidikompleks, kus savidomeriitide kõrval on ulatuslikult esindatud neist tugevamad dolomiit-domeriidid. Paramaja kihistiku domeriidid paljanduvad saare kirderanniku pankadel (Kautliku, Püssina, ka Kesselaid) ja on hästi jälgitavad. Mujal oma avamusalal jäävad nad aga paksemate settekihtide alla. Paramaja avamusalad asuvad Paenase, Tamse, Pallasmaa, Nõmmküla ja Üügu joonest loodes asuval rannikulähedasel alal ja Muhu soos, ulatudes kitsama vööndina Tupenurme panga alla ja sealt Põitse külani läänes. Paramaja domeriidid esinevad Mustjala omadest paksemate ja ühtlasemate kihtidena. Hüdrogeoloogias käsitletakse Jaani lademe saviosakestelt rikkaid paekivierimeid kui veepidet. Kihistiku ülaosas on valdavad tugevamad paksukihilised dolomiit-domeriidid (umbes 6 meetrit), sisaldades käsijalgsete ja trilobiitide kivistisi. Paramaja kihistiku täispaksus Muhus on 16-24 meetri piires. Paljandid on hästi jälgitavad saare kirderanniku pankadel: Püssina (avaneb 2,9 meetri ulatuses), Kautliku (2,1 meetrit) ja ka Kesselaiu pangal (4,5 meetrit). Nii Kautliku kui Püssina pangal avanevad sinakashallid püriidikirjalised savidomeriidi kihid, mille ülaosas esineb rohkesti püriidistunud käsijalgsete ja triboliitide fossiile.

Jaani lademe Paramaja kihistiku dolomiit¬ domeriitidel lasuvad Jaagarahu lademe plaatdolomiidid. Jaagarahu lademe kivimites avaldub Muhu aluspõhja pae omapära -erinevalt läänepoolsest Saaremaast koosnevad Muhu aluspõhja paeerimid täielikult sekundaarsetest dolomiitidest. Need on siin kujunenud lubjakivide hilismuutusel magneesiumirikaste lahuste toimel. Lade moodustub Muhus Kesselaiu, Vilsandi ja Maasi kihtide settelistest plaatjatest dolomiitidest ning biohermsest dolomiidist ehk rahkjast paest. Jaagarahu lademe avamusala hõlmab Muhu kesk- ja lõunaosa ning osaliselt saare põhjaosagi (joonis 1).

Jaagarahu lademele on eriti iseloomulikud Eesti siluriaja suurimad fossilised rifimoodustised - biohermid, millel on olnud määrav osa ka saare reljeefi kujunemisel. Jaagarahu lademe alumises osas paiknevate biohermide ehk rahkja pae puhul on tegemist neid ümbritsevatest Kesselaiu ja Vilsandi kihtide dolomiidist tekkelt ja koostiselt tunduvalt erineva ja märksa tugevama kivimiga. Kõikjal esineb see korrapäratu kihilisusega: poorne, kuid väga kõva kivim mitte pideva lasundina, vaid massiivsete kivimkehade ahelikuna. Kihiliste ümbriskivimite seas tõusevad nad esile kühmjate aluspõhjakõvikutena, silekaljudena jne., moodustades omalaadse Muhu saare tuuma, mis on pidanud hästi vastu hilisematele mandrijää ja mere kulutustele. Rahkjas paas kujutab endast omaaegses Paleobalti meres tekkinud korallrifilaadsete moodustiste kivistunud jäänuseid.

Saare lõunapoolses osas rahkja pae kühmud puuduvad. Stratigraa¬filiselt kuulub rahkjas paas Jaagarahu lademe alumisse ossa-Kesselaiu ja Vilsandi kihtidesse. Jaagarahu lademe rahkjas paas teda ümbritseva plaatja dolomiidiga avaneb sageli Muhu pankade ja kühmude ülemises osas.

Otse Jaani lademe dolomiit-domeriitidel paiknevad horisontaalse lasundina Kesselaiu kihid, mille avamusala kulgeb suhteliselt kitsa vööndina umber saare põhjapoolse osa. Kesselaiu kihid avanevad Rootsivere, Vahtna ja Koguva piirkonnas. Piirnedes lõunas Muhu soos avaneva Paramaja avamusega, kulgeb avamusala edasi piki põhja-, kirde- ja idarannikut Võlla

8

Joonis 1. Muhu aluspõhja geoloogiline kaart (H.Perensi järgi, A. Rullingo rmt Muhumaa, 2001)

Joonis 2. Muhu aluspõhja läbilõige Nõmmküla – Suuremõisa suunal (H.Perensi järgi, A. Rullingo rmt Muhumaa, 2001).

9

külani. Oma avamusalal esinevad Kesselaiu plaatjad dolomiidid sageli biohermse dolomiidi ümbriskivimina (Muhu põhjarannik, Lõetsa¬ Lalli küla ümbrus), olles vähemal või suure¬mal määral mandrijää liustike poolt kulutatud. Kesselaiu savikatel kihtidel lasuvad tihedad ja kõvad peene- ja mikrokristallilised keskmisekihilised Vilsandi kihtide dolomiidid, mille täispaksus saare lõunaosa puuraukudes on 7-12 meetrit Vilsandi kihtide avamusala hõlmab saare keskosa. Muhu lääneosas avanevad kihid Koguva-Igaküla kõrgendikul. Lõunas piirneb Vilsandi kihtide avamusala Leeskopa-Liiva-Mõega¬-Tusti joonel Maasi kihtide avamusalaga. Vilsandi kihtide avamusala põhjapoolsemates osades esinevad plaatjad dolomiidid sageli kõrvuti biohermse kivimiga. Ulatuslikumad rahkja pae ja Vilsandi kihtide plaatja dolomiidi avamusalad jäävad saare keskosasse Külasema, Põitse, Tupenurme, Lepiku, Liiva ja Viira vahelisele alale, Pärase-Hellamaa ümbrusse ja Koguva-Rootsivere-Igaküla kõrgendikule, samuti Kesselaiule.

Saare keskosas väheneb rahkja pae osatähtsus ja suureneb plaatja dolomiidi osa, mis muutub valdavaks saare lõunaosas. Leeskopa, Liiva, Mäla, Mõega, Tusti külade joonest lõuna pool avanevad ainult Jaagarahu lademe ülemised Maasi kihid, mis Muhu territooriumil enam oma täispaksuses ei esine. Saare põhjapoolses osas avanevad nad veel väiksemal alal Päelda küla ümbruses. Muhu lõunaosa puuraukude joonel (joonis 3) rnoodustavad Maasi kihid umbes 8-9 meetri paksuse lainja, õhukese- kuni keskmisekihilise dolomiidilasundi (maksimaalne paksus Võiküla puuraugus -15,1 meetrit).

3.2 Pinnamood Muhu saare pinnamoe peamine moodustaja on paealusp6hi. Suhtelisclt õhukese pinnakatte tõttu on saare aluspõhja reljeef üsna sarnane praegusele pinnareljeefile. Aluspõhjakivimite erineva kulumiskindluse ja kallakuse tõttu lõunasse, vähem maakerkest põhjustatuna, on aluspõhi saare põhjapoolses osas järsk ja kõrge, 1õunaosas aga madaldub laugjalt. Määrav osa saare pinnamoe kujunemisel on olnud mandrijää kulutusel ja hiljem merelainete murrutusel ning aluspõhjakivimite vastupidavusel. Suures osas kujutab Muhu saar endast viimase mandrijää liustike kulutava tegevusega lihvitud paealuspõhjalist liitlavakõrgondikku, mis kaetud suhteliselt õhukese liustiku tekkelise moreeni, vähem hilisjääaja jääpajärvede savide ja mereliste kruusade-liiv a dega. Mandrijää ja mere tegevus avaldub Muhu pinnamoes eelkõige kulutaval, vähemal määral kuhjaval toimel kujunenud pinnavormides nagu kaljuvoorelised alus- põhjakõvikud, sealhulgas nende silekaljulised vormid, pangajärsakud, murrutuskulpad, jääkriimud, pinnakatte setetesse murrutatud astangud, rannavallid. Sellele lisanduvad hilisemad pinna- ja põhjavete ning aluspõhja kivimite ühistoimel tekkinud karstinähtused, nagu neid lõhelisuse ja karstilehtrite näol esineb Muhu keskosa loopealsetel. Liustikutekkelise aluspõhja pinnamoe kujunemine on sõltunud oluliselt aluspõhjakivimite erinevast kulumiskindlusest. Määrav osa on siin olnud saare põhjapoolset osa läbival biohermkehade ahelikul ja selle vastupidavusel mandrijää liustike kulutavale tegevusele ning hilisemale meremurrutusele. Pehmemad settekivimid allusid mandrijää kulutusele kergemini ning kulutati rahkja pae ümbert suurel määral ära. Aluspõhja kõrgemates osades säilisid need vaid seal, kus olid rahkja pae poolt kaitstud. Nii kujunesid liustike lihvimistegevuse tagajärjel ulatuslikumad biohermse tuumaga aluspõhjakõvikud. Pinnavormides väljenduvad

10

Joonis 3. Muhu aluspõhja geoloogiline läbilõige suunal Suuremõisa – Viirelaid ((H.Perensi järgi, A. Rullingo rmt Muhumaa, 2001).

need pankade ja astanguliste nõlvadega piirnevate kaljuvooreliste kühmjate v6i korrapäratu reljeefiga paeseljandikena.

Neil kõrgendikel on pinnakate tavaliselt väga õhuke ja esineb loopealseid (alvarid), kus sageli levivad vaid kidura alustaimestikuga kadakaarud (joonis 4). Seal, kus aluspõhjalisi kõrgendikke on hiljem murrutanud meri, leidub nende nõlvadel astanguid ja pangajärsakuid nii praegustes kui endistes randades. Mõned Muhumaa nn. hääbunud pangad (Tupenurme, Üügu, Rannaniidi) asuvad endistel randadel, mõnda aga murrutab siiani meri (Kautliku, Püssina, Kesselaiu). Mere murrutustegevuse tulemusena on pankade pudedamatesse kivimitesse sageli moodustunud murrutuskulpad, millest suuremad leiduvad Üügu pangal.

Muhu aluspõhjalised vormid avalduvad selgesti saare üldiselt tasandikulises pinnamoes. Kogu saart moodustava paelava keskosas kerkib esile põhja-1õunasuunaline ebamäärase piirjoonega, kuid paiguti üsna selgesti väljakujunenud nõlvadega ulatuslik kõrgem ala, mis põhjapoolses osas piirneb kohati astangute ja pangajärsakutega.

11

Saare nüüdisreljeefis tähistab seda kõrgemat ala 8-10 meetri samakõrgusjoon. Muhu loodeosas märgib seda aluspõhjalist kõrgendikku Korja astang Pallasmaa küla juures, põhjaosas piirneb see Üügu ja Peedu pangaga ning madaldub Raugi küla suunas. Katkestatuna madalamast alast, avaldub kõrgendik uuesti Tupenurme ja Korista pangal, kust Soonda oja sängi jälgidcs suundub lõunasse.

Raegma-Nurme jooncst põhja pool jätkub maapind samal, umbes 9-10 meetri samakõrgusjoonel, kuid nüüd oma kõrgemas osas pinnakattesetetest moodustatuna. Peaaegu kõikjal kordab kõnesoleva kõrgendiku äärekontuur aluspõhja 5-10 meetri samakõrgusjoont, mis nüüdisreljeefi omast erineb peamiselt vaid ida- ja lõunapoolsemas osas. Eranditult kõikjal sellel alal avanevad ainult Jaagarahu lademe dolomiidid.

Vaadeldud aluspõhjakõrgendiku piirkonnas tõusevad reljeefselt esile sellest väljaulatuvad kõrgemad alad, kus aluspõhjas domineerib kulutusele hästi vastu pidanud Jaagarahu lademe biohermne dolomiit ehk rahkjas paas. Nende kõrgendike piirjooni Muhu kesk- ja põhjaosas tähistab ligilähedaselt 17,5 meetri samakõrgusjoon. Muhu põhjaosas on niisuguseks Mõisaküla, Pallasmaa, Nõmmküla ja Üügu panga ning Kallaste piirkonda jääv ala, mis põhja pool piirneb Nõmmkülast Üügu pangani ulatuva biohermkehade ahelikuga. Aluspõhja absoluutkõrgused ulatuvad siin kohati 20 meetrini merepinnast ega erine oluliselt nüüdisreljeefi omadest. Kõrgeim tipp selles piirkonnas on 23,4 meetrit merepinnast.

Ulatuslikuma ja üsna iseseisva kõrgendiku moodustab olulises osas rahkjast paest koosnev aluspõhjakõvik Koguva, Igaküla ja Rootsivere piirkonnas, mis Igakülast põhja poole jäävas osas ulatub 20,9 meetrini üle merepinna (Ekumägi). Kõrgendiku loode- ja lääneosas esineb 8-20 meetri absoluutkõrguste tasemel varasemate merede poolt kujundatud rannavalle.

Lisaks eelpool vaadeldutele leiame Muhu idaosast veel mõned eraldi asetsevad väiksemad aluspõhjakõvikud: ühe Lõetsa¬ Vahtraste, teise Lehtmetsa-Pärase (Kivimulgu mägi) ja kolmanda Võlla-Mõega küla ümbrusest. Oma ulatuselt on need väikesed, ka absoluutkõrgused ei ulatu siin oluliselt üle 10 meetri merepinnast. Kõik eelnimetatud kõrgendike alad on õhukese või väga õhukese pinnakattega, sageli on neil levinud loopealsed ehk alvarid. Saare põhjapoolses osas on need ulatuslikumad Pallasmaa-Nõmmküla-Mõisaküla, Külasema-Tupenurme ja Viira¬ Levalõpme-Liiva vahelistel aladel, kirde¬ osas Vahtraste-Lõetsa-Lalli-Lehtmetsa-Pärase küla joonel ning lääneosas Koguva-Rootsivere-Igaküla piirkonnas. Saare keskosa kõrgematel aladel asuvad loopealsed on kohati karstunud.

Muhu lõunapoolne osa on eriti madala ja tasase pinnamoega ning vastupidiselt põhjarannikule tugevasti liigestatud. Ka aluspõhi paljandub siin harvem kui põhja pool. Kui saare põhjaosas ulatuvad aluspõhja absoluutkõrgused 24 meetrini üle merepinna, jääb lõunaranna lähedal aluspõhi kuni 3 meetri samasügavusjoone tasemele. Siiski võib ka saare lõunaosas küllaltki sageli kohata paepealseid1 nagu Kuivastu rannas, Võlla ja Võiküla juures ning nende vahel, Soonda ja Mäla küla ümbruses. Need paepealsed on siin ühtlasi kõrgemad alad1 kuid väga väikeste absoluutsete ja suhteliste kõrgustega. Kõrgeim koht lõunapoolses Muhus on Kalma mäel Raegma küla juures (13,4 meetrit) ja see kujutab endast kruusast mäeseljandikku.

Saare nõgusatest aladest tuleb nimetada eelkõige Tupenurme, Vahtraste, Lõetsa, Pärase ja Levalõpme küla vahel asuvat Muhu (Lõetsa) soo piirkonda. Selle harudena esineb mitmel

12

pool väiksemaid kõrgendikke lahutavaid lohke, nagu Sõõrupealne Kallaste ja Tupenurme vahel, samuti Raugi ja Vahtraste ning Lõetsa ja Lehtmetsa vahel, suurim neist aga kulgeb kitsa keelena piki endist Soonda jõge ning läbib loode-kagu suunas peaaegu kogu saare

Joonis 4. Muhu saare pinnamoe kaart. Koostatud Eesti Geoloogiakeskuse andmetel.

Joonis 5. Muhu saare pinnakatte kaart. Koostatud Eesti Geoloogiakeskuse andmetel.

13

idapoolse osa. Kõigi nende alade puhul on tegemist mandrijääpoolse aluspõhja kulutusega, mis Muhu soo ja sellega piirnevatel aladel ulatub Paramaja domeriitideni. Märgatavam on see Muhu soo alal, kus aluspõhjaline vagumus ulatub kohati alla 10 meetri samasügavusjoone taseme (joonis 6). Hiljem on nõgu täitunud paksude jääajajärgsete setetega. Lõuna suunas jätkuv kitsas aluspõhjaline vagumus kaob Soonda küla juures. Allapoole merepinda ulatub vagumus ka põhjaranniku pankade ja Tupenurme panga vahelisel alal. Saare pinnamoe lõplikul kujunemisel on oma osa nii jääaegsetel kui jääajajärgsetel pinnakatet kujundavatel protsessidel.

3.3 Pinnakate Muhu aluspõhja kivimeid kattev pinnakate koosneb peamiselt purdsetetest (liiv, kruus, veerised, moreen jms.), vähemal määral biogeenseist (turvas Muhu soo alal) setetest. (joonis 5). Valdavad on Pleistotseeni ehk jääaja setted. Holotseeni ehk pärastjääaja setted katavad viimaseid vaid katkendliku ja õhukese kihina. Esimeste seas on omakorda ülekaalus liustikutekkelised setted -moreenid.

Pinnakatte paksuse ja paiknemise Muhus on määranud nii aluspõhja reljeef kui merelainete hilisem kuhjav ja ümberpaigutav tegevus.

Pinnakate on saarel õhuke, alates mõnekümnest sentimeetrist, enamasti 1-2, harvem kuni 5 meetri paksune. Paksem on see Muhu soo kohal üle 10 meetri (kohati ligi 15 meetrit).

5-10 meetri paksuse pinnakattega on soo äärealad ulatudes kitsa ribana piki Soonda oja Mäla külani lõunas ja Rebaski-Põitse külade jooneni läänes. Esineb alasid, kus pinnakate pea täielikult puudub. Eriti õhukese pinnakattega aladel, kus paasaluspõhi ulatub maapinna lähedale, on levinud loopealsed (alvarid). Pinnamoes moodustavad pinnakattesetted kivide¬ rohkeid moreen- ja kuhjetasandikke, kuhu meri oma erinevatel arengujärkudel on mõnikord murrutanud astanguid ja kuhjanud rannavalle.

Aluspõhja kivimeid katab valdavalt liustikutekkeline jämepurdu sisaldav põhimoreen. Moreen puudub ainult kulutustasandike piires, mujal on selle paksus enamasti 1 - 2, harvem üle 4 meetri. Enamik saare pinnast on kaetud karbonaatse kollakas- v6i valkjashalli liivsavi- või saviliivmoreeniga, millesse on segunenud rohkesti kulutamata paekivimurendit, nn. rähka. Karbonaatne moreen on ka valdava enamiku Muhu muldade lähtekivimiks. Peale kohalike karbonaatsete aluspõhja kivimite ja nende peenese sisaldab siinne moreen rohkesti Skandinaaviast liustikuga kaasa toodud, peamiselt graniitset materjali, mille osa moreenis ei ületa tavaliselt 20 %. Liustikujääs või -lõhedes on kohale kandunud nii massiivsed rändrahnud kui kõikjal rohkesti esinevad maakivid. Kohati esineb saarel kivikülvi (Muhu kiriku ja Rannaniidi pankade juures, Pallasmaa küla lähedal jm.). Moreen on Muhus enamasti savika koostisega, seda eelkõige saare madalamatel aladel. Jääajajärgsetel aegadel on moreentasandikud allunud mere murrutavale tegevusele, mille tulemusena näeme endistes ja praegustes randades moodustunud madalaid astanguid, kus mõnikord moreen ka paljandub. Paemurendirikast kollakasvalget saviliivmoreeni selles leiduvate paetükkide ja rohkete suurte raudkividega võib näha Koguva küla juures Suurna ja Pallasmaa rannas Kiigari astangul. Ulatuslikel saare aladel pinnakate suures osas piirdubki paealuspõhjale settinud moreeniga.

14

Hilisjääaja moodustistest katavad moreeni jääjärvetekkelised viirsavid, harvem liustikujõesetted, mida esindavad peen ja keskmine liiv või kruus. Jääjärvesettelised viirsavid, mis tekkisid õhukeste settekihtidena mandrijää taandumisel jääserva ees paiknenud jääpaisjärvedes, on levinud vaid madalamais piirkonnis, kus katavad moreeni. Pinnase lähedale ilmuvad viirsavid Lõpemere ääres Paenase rannas ja Koguva¬ Igaküla poolsaare põhjaosas, Väikese väina ääres Rootsivere lähedal, Lalli-Võlla rannas, Soonda-Mõega küla vahel, Muhu soo servadel ja paiguti mujalgi. Nende levik on mõnevõrra laialdasem, kuid nad on kaetud hilisemate setetega, enamikus liivadega. Paksemate kihtidena esineb viirsavi Muhu soo ja Soonda oja alal ning Muhu ranniku lähedases meres. Soos asuva viirsavi paksuseks on mõõdetud kuni 11,6 meetrit.(joonis 6).

Joonis 6. Muhu soo piirkonna geoloogiline kaart ja läbilõige Lõetsa ja Levalõpme küla vahelisel lõigul (H.Perensi järgi, A. Rullingo rmt Muhumaa, 2001) Meretekkelised setted moodustavad geoloogilise läbilõike kõige ülemise osa ja on enamasti esindatud peen- kuni jämeteralise liiva, kruusa ja veeristega. Muhus esinevad liivased pinnased ongi valdavalt seotud omaaegsete merede (Antsülusjärv, Litoriinameri ja Limneameri) liiva- ja kruusasetetega. Ülalpool 17,5-19 meetri samakõrgusjoont esinevad Antsülusjärve rannaliivad on enamasti puhtad peene- kuni jämedateralised kvartsliivad, milles on peene kruusa vahekihte. Niisugusest peenest liivast ja kruusast on moodustunud ka

15

Muhu saare kõrgeim ala Sepamäe ümbruses, mis kujutab endast Antsülusjärves kujunenud rannavalli. Litoriinamere setted esinevad absoluutkõrgustel 9-11 meetrit. Enamasti on nad esindatud karbonaatse kruusa ja veeristikuga, mille allosas esineb kohati klibu ja suuremaid paetükke. Kruusakihi paksus ei ulatu keskmiselt üle 1,5 meetri. Limneamere setted ulatuvad praegusest rannajoonest 9-11 meetri absoluutkõrgusteni. Kuna nende lähtematerjaliks on olnud kohalikud karbonaatkivimid, on nad litoloogiliselt koostiselt sarnased Litoriinamere omadega. Laialdaselt on levinud murrutuse ja ümbersettimise tulemusel kujunenud kruusased ja klibused rannavallid, mida praegustes randades võib kohata eriti loode- ja kirderannikul.

Tuiskliivasid esineb saarel ainult paaris kohas Kapi ja Viira küla juures ning Igaküla ja Kiku vahelisel luitealal. Muhu soo kohal on levinud kuni 3 meetri paksused viirsavi katvad soosetted.

16

4. MUHU SAARE HÜDROGEOLOOGILISED TINGIMUSED

4.1 Veekihtide iseloomustus Muhu saare põhjavee esinemine on seotud eelkõige aluspõhjakivimitega. Kvaternaarisetted on siin suhteliselt õhukesed ja koosnevad suuremas osas nõrgalt vettandvatest liustikulistest setetest ning omavad põhjavee seisukohalt teisejärgulist tähendust. Muhu tänapäevase veevarustuse allikas on Siluri põhjaveekompleks. Ordoviitsiumi-Kambriumi ja Kambriumi-Vendi veekompleksid ei oma suure sügavuse tõttu saare veekasutuses tähtsust. Kivimitekompleks, milles levib Muhus tarbitav vesi, ulatub maapinnast kuni 160 meetri sügavuseni (Liiva puurkaev), enamasti saadakse vesi märksa madalamalt, põhjavee pindmisest veekihist. Saare talude veevarustus põhineb valdavalt kuni 20 meetri sügavustel salv- ja puurkaevudel.

Muhu veevarustuse aluseks olevas Siluri veekompleksis toimib põhjavee looduslik režiim. Põhjavesi toitub kogu saare ulatuses sademetest ja lumesulamisvetest. Muhule on iseloomulik põhjavee toitumine ka soojadel talvedel. Selle põhiline toiteala on saare keskosas Põitse, Tupenurme, Kantsi ja Viira küla vahelist ala hõlmav loopealsetega paealuspõhjaline kõrgendik, absoluutkõrgustega 20 meetri piires. Põhjavee looduslik äravool toimub radiaalselt ranniku suunas. Kohalik põhjavesi formeerub ka suhteliselt isoleeritud Koguva-Igaküla kõrgendikul. Kuigi põhjavee vabapind jälgib üld- joontes maapinna reljeefi, on veepind sügavamal saare aluspõhja kõrgendikel jäädes seal maapinnast 5-10 meetri sügavusele.

Kuna saare põhjavesi toitub eranditult sademetest, on põhjavee tasemes täheldatavad kevadine ja sügisene maksimum ning suvine miinimum. Kõige ebasoodsam põhjavee seisukohalt on lumevaene talv, millele järgneb varajane kevad. Suveperioodi vähesed sademed ei jõua suure aurumise tõttu põhjaveeni. Suuremad veetaseme kõikumised esinevad kõrgematel aladel ulatudes 3-5 meetrini, kuna madalamatel aladel on kõikumised 1 meetri ümber.

Muhu aluspõhja karbonaatkivimite veeandvuse hulga ja leviku määrab kivimite lõhelisuse (tektoonilised, murenemislõhed, kihilisuslõhed) ja karstumuse aste. Aluspõhjakivimite lõhelisus ja seega veeandvus on omakorda tingitud kivimite erinevast litoloogilisest koostisest, samas on murenemiskihilisus reeglina suurem karbonaatkivimite maapinnalähedasemates kihtides. Aluspõhja ülaosas (kuni 10 meetrit) esineb vett sisaldavaid lõhesid kõigis stratigraafilistes üksustes ja litoloogilistes erimites. Põhjavee liikumisel toitealalt väljavoolualale on määrav osa horisontaalsetel kihtidevahelistel 1-2 mm paksustel kihilisuslõhedel (veesoontel). Pinnasevee infiltratsioon põhjaveekihtidesse ja erinevatel sügavustel paiknevate veesoonte omavaheline ühendus toimub aga vertikaalsete lõhede ja tektooniliste rikkevööndite kaudu.

Kuigi Siluri veekompleks koosneb Muhus täielikult karbonaatsetest kivimitest, on nende litoloogiline koostis ja filtratsiooniomadused üsna mitmekesised. Erineva struktuuriga lubjakivid ja dolomiidid vahelduvad vertikaalses läbilõikes savikamate erimite ja merglitega. Sellise muutliku tekkelise koostisega kivimite esinemise, samuti erinevates sügavustes lasuvate veekihtide keemilise koostise ja veetasemete erinevuste põhjal on hüdrogeoloogid eraldanud Siluri veekompleksis üksikuid veekihte ja veepidemeid. Muhu tarbevee

17

põhiallikaks on kõige maapinnalähedasemates aluspõhja paekihtides leviv Jaagarahu veekiht, mis hõlmab nii Kesselaiu kui Vilsandi kihtide kivimid. Veekihi paksus saare lõunaosas on 28-32 meetrit, põhjaosas kuni 20 meetrit. Kihtide ülaosas on dolomiit sageli poorne ja kavernoosne,, avamusaladel on kivimid tugevasti lõhenenud. Jaagarahu veekihi all lasuvaid Paramaja ja Mustjala kihte on nimetatud Jaani sporaadilise levikuga vettandvaks kihiks. Võrreldes Jaagarahu veekihiga, ilm- neb Jaani lademe savikates domeriitides veeandvuse hüppeline langus. Sügavuse suurenedes väheneb kivimite veeandvus veelgi. Üksikult esineb veesooni eelkõige Jaani ja Jaagarahu lademe piirikihtides ja Jaani lademe sees Mustjala ja Paramaja kihistiku piiril. Jaani lademe Paramaja kihtide domeriidid on juba praktiliselt vettpidavad ning moodustavad ka Mustjala kihistikku hõlmava veepideme. Adavere lade sarnaneb oma litoloogilise koostise (savimergel, savidomeriit) poolest temal lasuva Jaani lademega ja peetakse tõenäoliseks, et suurema lasuvussügavuse tõttu selle savikates mergli- ja domeriidikihtides ei esine üldse veesooni. Neid kihte käsitletakse Adavere vett väheläbilaskva veepidemena. Järgmine veerikas, ligikaudu 30 meetri paksune lubjakivides paiknev veekiht jääb Siluri-Ordoviitsiumi kontakti piirile 120-160 meetri sügavusele, kust saavad vett •saare mõned kõige sügavamad puurkaevud.

Litoloogilistest erinevustest tingitud tegurite kõrval sõltub põhjavee paiknemine Muhu saare karbonaatsetes aluspõhjakivimites oluliselt sügavusest. Aluspõhja ülemises osas on siin kivimid tugevasti lõhenenud, dolomiit sageli poorne ja kavernoosne. Tingituna murenemislõhede rohkusest aluspõhja ülaosas koondub suurem hulk põhjavett just nendesse kihtidesse. Aluspõhja ülaosas (kuni 10 meetrit) esineb vett sisaldavaid lõhesid kõigis stratigraafilistes üksustes ja litoloogilistes erimites. Sügavuse suunas vähenevad kivimite lõhelisus ja seega ka üldine veeandvus kiiresti. Muhu puuraukudes tehtud vooluhulga karotaaž näitas, et üle 90 % põhjavee juurdevoolust toimub puuraugu ülaosast kuni 20 meetri sügavuselt. Kõige veerikkam kiht jääb aluspõhjas 5 - 10 meetri sügavusele. Muhu põhjapoolses osas ei ole needki veekihid kuigi veerikkad. Pindmises põhjaveekihis esinevad vaid üksikud veesooned sügavamal kui 32 meetrit, seda saare lõunaosas, põhjaosas on see sügavus maapinnale veelgi lähemal.

Muhu saare Siluri veekompleksi avavate puurkaevude erideebitid on enamasti 0,1- 0,5 l/s piires ja veekompleksi veejuhtivus 20- 50 m2/ööpaevas (joonis 7). Tingituna kivimite fitratsiooniomaduste muutlikkusest ja tektooniliste rikkevööndite ebaühtlasest levikust on puurkaevude veeandvus piirkonniti väga erinev. Tektooniliste rikete hüdrogeoloogiline tähendus väljendub rikkevööndi suuremas veeandvuses. Muhu kõige veerikkam piirkond on seotud saare keskosa läbiva ida- läänesuunalise rikkevööndiga, kus puuraukude erideebitid ületavad 2 l/s. Suhteliselt hea veeandvusega on ka saare lõunaosa, kus erideebitid ulatuvad üle 1 l/s ja veejuhtivus 100-300 m2/ööpäevas (joonis 7). Siin tuleb • märkida, et nimetatud alade kaevud saavad suures osas vee just kõige veerikkamast Jaagarahu veekihist. Märgatavalt väheneb veeandvus saare põhjapoolses osas Mõisaküla-Kapi-Hellamaa joonest põhja pool, kus puuraukude erideebitid on valdavalt alla 0,1 l/s ja veejuhtivus 20-50 m2/ööpäevas (joonis 7). Kogu eelnimetatud ala ühtib suures osas Jaani lademe sporaadiliselt vettandva kihi avamusalaga, milles veesoonte esinemine on piiratum.

Kvaternaarisetete pinnasevesi levib Muhus valdavalt soos (liivas ja turbas). Alumise vettpidava kihi moodustab siin liivsavi. Veekihi paksus soos on kuni 4m. Sporaadilise

18

levikuga vett sisaldab saviliivmoreen. Kruusast ja liivast koosnevate meresetete vesi lokaalse leviku ja setete vähese paksuse tõttu veevarustuse seisukohalt tähtsust ei oma.

4.2. Muhu saare põhjavee kvaliteet

4.2.1 Põhjavee kvaliteedi kujunemine

Põhjavee keemilisele koostisele on määrav nii paiknemine maapõues kui põhjaveekihi avatus pindmisele toitumisele. Aluspõhja dolomiitide murenemise ja leostumise tulemusel on siinses pinnakattes ja põhjaveekompleksi ülemises osas kujunenud valdavalt vesinikkarbonaatne magneesiumilis-kaltsiumiline või kaltsiumilis-magneesiumiline vesi. Vastavalt sügavusele ja mere lähedusele muutub ka põhjavee keemiline tüüp - põhjavesi muutub algul kloriid-vesinikkarbonaatseks, suuremas sügavuses või mere vahetus läheduses aga vesinikkarbonaat-kloriidseks või isegi kloriid-naatriumiliseks (joonis 8). Kloori ja naatriumi suurenenud sisaldus muudab põhjavee lõpuks soolakaks.

Muhu põhjavesi on mõjutatud mereveest. Põhjavee soolsuse määrab mere lähedus ja veekihtide paiknemine sügavuti. Mere ääres võib vesi olla soolaka maitsega juba paarikümne meetri sügavuses puurkaevus, saare keskosas aga esineb magedat vett ka tunduvalt sügavamates puurkaevudes. Nii vertikaalse kui horisontaalse hüdrogeoloogilise vööndilisuse kujunemisel on suur tähtsus olnud Muhumaad üle ujutanud Holotseeni merelistel veekogudel. Ligi kolme aastatuhande kestel oli valdav osa saarest üle ujutatud Litoriinamerest, mille soolsus (8-15 promilli) ületas ligi kahekordselt praeguse. Soolane merevesi tungis vettandvatesse alusp6hjakivimitesse ja muutis ka põhjavee soolakaks. Merest vabanenud aladel algas sademete ja pinnavee infiltreerumise tulemusel ka põhjavee magestumine. Sügavamates aluspõhjakihtides on aga soolakas vesi säilinud, mistõttu sügavamal asuv põhjavesigi on soolakas. Muhu saare veevarud on piiratud, mida näitab veetaseme langus kaevudes ja ojade kuivamine suvel. Saare looduslikeks veevarudeks on hinnatud 0,5 l/s km2 kohta, mis annab maksimaalseks teoreetiliselt kasutatavaks veehulgaks saarel 100 l/s ehk 8660 m3 /ööpäevas.

19

Joonis 7. Siluri veekompleksi veejuhtivus.

Joonis 8. Põhjavee hüdrogeokeemilised tüübid

20

4.2.2. Inimmõju põhjavee kvaliteedile Inimtegevus on avaldanud mõju põhjavee kvaliteedile läbi aegade. Üldlevinud seisukoha järgi mõistetakse põhjavee reostuse all ainete inimtegevusest mõjustatud otsest või kaudset väljutamist vette või pinnasesse nii, et see võib ohustada inimese tervist või keskkonda.

Põhilisteks reostusaineteks Muhu saarel on olnud põllumajanduslikud heitmed ja jäätmed. Potentsiaalseteks reostusallikateks on farmide sõnniku- ja vedelkütuse ning väetise- ja silohoidlad.

Reostusallikatest satuvad kahjulikud komponendid sula- ja vihmaveega kraavidesse ja jõgedesse, suur hulk reoaineid infiltreerub maapinnalt otse põhjavette. Kolhoosikorra ajal ei olnud haruldane ka hüdroisolatsioonita või hoopiski ilma põrandata sõnniku- ja silohoidlate esinemine. Samuti on vanadest lagunenud väetiseladudest varasematel aastatel väetisejääke vihmaveega infiltreerunud põhjavette ja pinnasesse, kust lämmastikuühendite väljaleostumine võib kesta veel aastakümneid. Ebaõnnestunuks tuleb lugeda kunagise Muhu kolhoosi kapitaalse Soonda väetisehoidla asukohta, kuna see ehitati alvarile,kus pinnakate praktiliselt puudub ja kus igasugune reostus satub praktiliselt kohe põhjavette.

Orgaanilise reostuse seisukohalt on ohtlikud ka silohoidlad ja laudad, eriti sigalad. 1980-ndatel aastatel on sealäga reostanud Mõega küla kaeve. Kuna mitmed laudad paiknevad aladel, kus pinnakate praktiliselt puudub, tuleks sõnnikuhoidlatele, lisaks vettpidavale põrandale, ehitada katused.

Õlireostuse seisukohalt on ohtlikud töökojad ja kütusetanklad. Viimase näiteks on arendaja taotlus rajada tankla kaitsmata põhjaveega ja kõrge põhjaveetasemega kohta Viira külas, mis tänu kohalike elanike aktiivsele sekkumisele jääb loodetavasti siiski ehitamata.

Kuna Muhumaa tingimustes infiltreerub 50–100 mm sademeid aastas, siis sõltub põhjavee kvaliteet otseselt maapinnalt infiltreeruva vee kvaliteedist. Kõige levinumateks ja ohtlikumateks reostuskomponentideks on mitmesugused lämmastikühendid (NH4, NO2, NO3 jt). Olles geneetiliselt omavahel seotud, võivad nad keskkonnatingimustest sõltuvalt üksteisega asenduda.

Otsene risk inimeste tervisele on värskes sõnnikus esinevad tõvestavad mikro- organismid, mis levivad koos reostunud veega ja võivad veekeskkonnas säilida kaua. Kõige ohtlikum on värske vedelsõnniku laotamine reostustundlikele aladele (karstialad ja alvarid, kaevude ümbrus). Tõvestavate mikroorganismide esinemise korral sõnnikus tuleb olla eriti ettevaatlik. Värske sõnniku laotamisel kaitsmata põhjaveega aladel võib laotamisele järgnev vihmasadu mikroobid kiiresti kaevudesse ja veekogudesse uhta.

Kõige kergemini on reostatavad põhjavee ülemistest kihtidest toituvad üksiktarbijate salvkaevud ja madalad puurkaevud. Viimaste sügavus ei ületa tavaliselt 20 m ja nad on varasematel aastatel puuritud tihti vajalikke sanitaarnõudeid arvestamata. Asutuste, ettevõtete ja endised ühismajandi kaevud on enamasti 20–60 m sügavused. Erinevalt üksiktarbijate kaevudest asuvad need pumbamajades ja on puuritud sanitaarkaitsealadele esitatavaid nõudeid arvestades. Siiski on ka nende hulgas lahtise manteltoruotsaga ja puuduliku hüdroisolatsiooniga kaeve.

21

Põhjavee kvaliteedi hoidmise seisukohalt on oluline „Veeseadusega“ kehtestatud veehaarde (puurkaevu) sanitaarkaitseala nõuetest kinnipidamine.

Veehaarde sanitaarkaitseala on joogivee võtmise kohta ümbritsev maa- ja veeala, kus veeomaduste halvenemise vältimiseks ning veehaarderajatiste kaitsmiseks kitsendatakse tegevust ja piiratakse liikumist. Veehaarde sanitaarkaitseala ulatus on üldjuhul 50 m puurkaevust, kui vett võetakse põhjaveekihist ühe puurkaevuga. Sanitaarkaitseala ei moodustata, kui vett võetakse põhjaveekihist alla 10 m3 ööpäevas ühe kinnisasja vajaduseks. Sellise veevõtukoha põhjavee kaitseks on keskkonnaminister kehtestanud hooldusnõuded. Oluline on vältida reostusohtlike objektide (omapuhastid, kuivkäimlad, sõnnikuhunnikud jm.) paiknemist kaevu hooldusalal. Oluline on tagada, et puurkaevu manteltoru kaudu ei satuks kaevu pinnavett.

Keskkonnaamet võib määrata veehaarde sanitaarkaitseala ulatuseks:

1) 10 meetrit puurkaevust, kui vett võetakse põhjaveekihist alla 10 kuupmeetri ööpäevas ja kasutatakse kuni 50 inimese vajaduseks;

2) 30 meetrit puurkaevust, kui vett võetakse põhjaveekihist üle 10 kuupmeetri ööpäevas ja põhjaveekiht on hästi kaitstud.

Põhjaveekihi intensiivse kasutamisega kaasneb tema loodusliku seisundi muutus. Veehaarde toitealal, mille ulatus puurkaevudel kõigub mõnekümnest meetrist poole kilomeetrini võib muutuda põhjavee liikumise suund ja toitumise tingimused veekihtides. Selline toitetingimuste muutumine võib kaasa tuua ka vee keemilise koostise muutuse. Põhjavee omaduste muutumist veevõtu käigus märgatakse enamasti selle halvenemisel. Vee kvaliteedi ebasoovitavad muutused võivad kaasneda nii veetaseme alanemise kui ka tõusuga. Reeglina on muutused aeglasemad sügavates veekihtides.Maapinnalähedaste veekihtide puhul on ebasoovitavad muutused seotud eelkõige toitealal toimunud reostusjuhtudega või maakasutuse intensiivsuse muudatustega.

Põhjavee kasutamise vähenemisega võib kaevu poolt kasutatava veekihi põhjavesi muutuda anaeroobseks, millega võib kaasneda raua–, mangaani– ja väävelvesiniku sisalduse tõus.

Mereäärsetes piirkondades võib intensiivne põhjavee väljapumpamine kaasa tuua soolase merevee sissetungimise põhjavette. Sellise ohuga peaks arvestama ka Kuivastus, Nõmmkülas ja teistes mereäärsetes külades.

Reostusprobleemid olid Muhus teravalt päevakorral 1980. aastate lõpul. Suurpõllumajandusega kaasnenud üleväetamisest, väetiste halvast ladustamisest, töötlemata sõnniku (läga ja virts) põllulelaotamisest ja puhastamata reovete pinnasesse juhtimisest tulenenud lämmastikuhenditega reostatus muutis mitmete külade talukaevude vee joogikõlbmatuks. Põllumajandusliku tootmise järsu vähenemise ja puhastusseadmete rakendamise t6ttu on joogivee kvaliteet enamasti jäänud siiski kehtestatud standardite piiresse.

Riskide vähendamiseks on olulised põhjaveevaru detailsed uurimistööd, sihipärane seire ja sanitaarkaitsealal ning veehaarde toitealal vajaliku režiimi tagamine.

22

4.2.3. Joogivee ja joogiveeallikana kasutada kavatsetava põhjavee kvaliteedinõuded

Joogivee kvaliteedi nõuded on kehtestatud sotsiaalministri 31. Juuli 2001. a. määrusega nr. 82 ja joogiveeallikana kasutada kavatsetava põhjavee kvaliteedi nõuded on kehtestatud sotsiaalministri 2. Jaanuari 2003. a. määrusega. Nimetatud määruste eesmärgiks on kaitsta inimeste tervist joogivee saastumise kahjulike mõjude eest, mida peab arvestama ka Muhu saare veemajanduse planeerimisel.

1. Mikrobioloogilised näitajad

Näitaja Ühik Lubatud piirsisaldus Sots.min.31.07.2001.a määrus nr.82 järgi

Lubatud piirsisaldusSots.min.02.01.2003.a määrus nr.1 järgi(III kl)

Coli-laadsed bakterid PMÜ/100 ml 0 <10 Escherichia coli PMÜ/100 ml 0 <10 Enterokokid PMÜ/100 ml 0 <10 Kolooniate arv 22 0C PMÜ/1 ml 100 <300

2. Keemilised näitajad

Näitaja Ühik Lubatud piirsisaldus Sots.min.31.07.2001.a määrus nr.82 järgi

Lubatud piirsisaldus Sots.min.02.01.2003.a määrus nr.1 järgi(III klass)

Antimon µg/l 5,0 5,0 Arseen µg/l 10 10 Benseen µg/l 1,0 1,0 Benso(a)püreen µg/l 0,010 0,010 Boor mg/l 1,0 2,0 1,2-dikloroetaan µg/l 3,0 Elavhõbe µg/l 1,0 1,0 Fluoriidid mg/l 1,5 >1,5-<4,0 Kaadmium µg/l 5,0 5,0 Kroom µg/l 50 50 Nikkel µg/l 20 20 Nitraadid mg/l 50 50 Nitritid mg/l 0,50 <1,0 Plii µg/l 10 10 Polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud µg/l 0,10 Seleen µg/l 10 10 Tetrakloroeteen ja trikloroeteen (summa) µg/l 10

23

Trihalometaanide summa µg/l 150 Tsüaniidid µg/l 50 50 Vask mg/l 2,0 2,0 Vinüülkloriid µg/l 0,5 0

3. Indikaatorid

Näitaja Ühik Lubatud piirsisaldus Sots.min.31.07.2001.a määrus nr.82 järgi

Lubatud piirsisaldus Sots.min.02.01.2003.a määrus nr.1 järgi(III kl)

Alumiinium µg/l 200 Ammoonium mg/l 0,50 2,0 Elektrijuhtivus (25 0C juures) µS cm-1 2500 2500 Kloriidid mg/l 250 350 Mangaan µg/l 50 200 Naatrium mg/l 200 350 Oksüdeeritavus (PHT) mg/l 5,0 5,0 Raud mg/l 0,20 10,0 Sulfaadid mg/l 250 350 pH pH ühik ≥6,5 ja ≤9,5 ≥6,5 ja ≤9,5 Hägusus NTU Ebatavaliste muutusteta Maitse Palli Ebatavaliste muutusteta Lõhn Palli Ebatavaliste muutusteta Värvus mg/l Ebatavaliste muutusteta

4. Radioloogilised näitajad

Näitaja Ühik Lubatud piirsisaldus Sots.min.31.07.2001.a määrus nr.82 järgi

Lubatud piirsisaldus Sots.min.02.01.20nr.1 järgi(III kl)

Triitium Bq/l 100 100 Efektiivdoos mSv/aastas0,10 0,10

4.2.4. Põhjavee kvaliteediprobleemid saare erinevates piirkondades

4.2.4.1. Põhjavee vertikaalne ja horisontaalne hüdrokeemiline tsonaalsus

Põhjavee kvaliteedi iseloomustamiseks on kasutatud Eesti keskkonnaregistris registreeritud tarbepuurkaevudest ja hüdrogeoloogilise kaardistamise käigus võetud veeanalüüse. Kuna põhjavee keemiline koostis sõltub konkreetse puurkaevu sügavusest ja konstruktsioonist, võivad kõrvuti paikneda vägagi erineva vee keemilise koostisega puurkaevud.

Probleemiks on eelkõige kvaliteetse mageda põhjavee ebaühtlane jaotus. Valdav enamus põhjavee juurdevoolust toimub põhjavee pindmistes kihtides, aluspõhjakihtide ülaosast kuni 20 meetri sügavuselt. Sealt saab joogivee ka enamik saare talukaevudest. Järgnevates kihtides

24

on veeandvus väike. Veelgi sügavamatest veekihtidest (80-160 meetrit) saavad saarel vett üksikud puurkaevud. Olles küll enam kaitstud pindmise peamiselt lämmastikuhendite reostuse eest, on nende sügavamatest veekihtidest toituvate kaevude oluliseks puuduseks sügavuti suurenev kloori- ja fluorisisaldus. Seetõttu on saarel eriline tähtsus õhukese pindmise põhjaveekihi puhtuse hoidmisel.

Saare kõrgemas keskosas on mineraalainete sisaldus vees 0,3-0,5 g/l. Veekihtide lasuvussügavuse suurenemisega vee toitumistingimused halvenevad. Mida sügavamal ja merele lähemal lasuvad veekihid, seda suurem on neis mineraalainete ja muude keemiliste komponentide sisaldus. Muhu rannaäärsetes piirkondades on mineraalainete sisaldus tihti üle 0,5 g/l, veel kõrgem on see aga saare põhjaosas, Nõmmküla ja Lõetsa ja Lalli küla vahel ulatudes üle 1,0 g/l. 1989. aastal võetud proovide tulemusel saadi Muhu sügavate (90-160 meetrit) kaevude mineraalainete sisalduseks 0,55-1,85 g/l, madalatel (kuni 25 meetrit) 0,37-0,78 g/l.

Kuna Muhu veekasutus põhineb enamasti ülemistel avatud põhjaveekihtidel, ei ole Muhu alal vaja enamasti siiski vee soolasust karta. Vesi on mage ka keset Suurt väina asuval Kesselaiul, samuti väga vähese kohaliku toitega Kõinastu laiul. 1989. aastal Muhu puurkaevudest võetud proovide analüüs andis keskmiseks Cl-iooni sisalduseks vaid 32 mg/l, mis on lähedane Kesk- Eestis saadud tulemustele. Salvkaevude vee kloriidide sisaldus oli veelgi väiksem (keskmiselt 19 mg/l). Rannikuvööndis suureneb põhjavee soolsus mere mõjul siiski. Mere lähedusest mõjutatud kloriididerikast soolakat põhjavett esineb rannaäärsetel aladel saare põhjaosasosas (Lõetsa, Raugi, Nõmmküla), aga ka mujal. See soolaka maitsega vesi sisaldab tavalisest juba tunduvalt suuremal hulgal kloriide (kloriidide sisaldus 500-800 mg/l, joonis 9). Mereäärsetel aladel on vee soolsuse muutlikkusel määrav osa vertikaalsel tsonaalsusel. Nii on Nõmmküla 150 meetri sügavuses puurkaevus Cl-iooni sisalduseks määratud 964 mg/l ja Na-iooni sisalduseks 525 mg/l. Sügavuse suurenedes on märgatav ka vee fluorisisalduse suurenemine. Sügavamate (60 - 90 m) puurkaevude põhjavee analüüsides on fluorisisaldus 4,3 - 6,0 mg/l , mis ületab tunduvalt tervist kahjustavalt mõjuvat piirkontsentratsiooni ( 1,5 mg/l). Madalamate kaevude (kuni 25 meetrit) analüüsides on fluorisisaldus samal ajal 0,4-1,74 mg/l. 4.2.4.2. Probleemsed komponendid Muhu põhjavees

Põhjavee kvaliteedi iseloomustamiseks on kasutatud Eesti keskkonnaregistris registreeritud tarbepuurkaevudest ja hüdrogeoloogilise kaardistamise käigus võetud veeanalüüse. Kuna põhjavee keemiline koostis sõltub konkreetse puurkaevu sügavusest ja konstruktsioonist, võivad kõrvuti paikneda vägagi erineva vee keemilise koostisega puurkaevud.

Tavaliselt mõistetakse vee põhiliste makrokomponentide all Cl--, SO42--, HCO3

--, Na+-, Mg2+-, Ca2+- ja K+-ioone, mis moodustavad ühtlasi maakoore mineraalse koostise põhiosa. Mikrokomponentide sisaldus on vees tunduvalt väiksem ja need komponendid ei määra vee hüdrogeokeemilist tüüpi. Rida vees lahustunud komponente on makro- ja mikrokomponentide vahepealsed. Siia kuuluvad H+, NH4

+, NO3-, Feüld ja orgaaniline aine. Põhiliste

makrokomponentide sisaldus oleneb vee üldisest mineraalsusest.

Makrokomponentide pindalalise leviku osas on kõige olulisem kloriidide sisaldus, mis otseselt sõltub mere kaugusest, veekihtide avatusest, põhjavee hüdraulilisest gradiendist ja kohalike toitealade esinemisest.

25

Kloriididel on suur migratsioonivõime. Kuna nii naatriumi, magneesiumi kui kaltsiumi kloriidid on väga hea lahustuvusega, leiame märkimisväärsel hulgal Cl- praktiliselt igas põhjavee analüüsis. Algselt on Cl- sattunud vette kivimite murenemise teel. Eesti tingimustes on oluline koht paleogeograafilisel faktoril, mis on läbi geoloogiliste protsesside kujundanud põhjavee keemilist koostist. Tähtsamaks Cl--sisaldust mõjustanud geoloogilise arengu etapiks on olnud Balti mere arengustaadiumide mõju Siluri veekompleksi veele. Käesoleval ajal peame arvestama ka merevee võimaliku intrusiooniohuga põhjavee intensiivse tarbimise piirkondades (Kuivastu, Nõmmküla, Pädaste jm.). Keerulisest geoloogilisest arengust tingituna on ka Cl- levik põhjavees väga muutlik, olles valdavalt 10 - 100 mg/l. (joonis 9). 252 analüüsi mediaaniline keskmine sisaldus oli 22,0 mg/l, mis on lähedane Kesk-Eesti puurkaevude kloriidide sisaldusele. Samas peab märkima, et 32 puurkaevus ehk 13% oli kloriidide sisaldus üle 250 mg/l, mis ületab joogiveele kehtestatud piirsisaldust (250 mg/l). Mere lähedusest mõjutatud kõrge kloriididesisaldusega põhjavett esineb rannaäärsetel aladel saare lõunarannas ja kirdeosas Lõetsa, Raugi külades (joonis 9). See soolaka maitsega vesi sisaldab tavalisest juba tunduvalt suuremal hulgal kloriide (500 - 1200 mg/l). Mereäärsetel aladel on vee soolsuse ja kloriidide sisalduse muutlikkusel määrav osa vertikaalsel tsonaalsusel. Nii on Nõmmküla 150 meetri sügavuses puurkaevus Cl-iooni sisalduseks määratud 964 mg/l ja Na-iooni sisalduseks 525 mg/l.

Sulfaatioonid omavad samuti head liikumisvõimet ning jäävad selles suhtes alla ainult kloriididele. Sulfaatide sisaldus on valdavalt 20-120 mg/l (mediaaniline keskmine 58 mg/l). Joogivee lubatud piirsisalduse (250 mg/l) ületamist on määratud 5 puurkaevu (2%) vees.

Naatriumioonid on põhjavee koostise üks tähtsamaid komponente. Kuna naatriumi soolad paistavad silma kõrge lahustuvusega, on ka nende migratsioonivõime võrdlemisi suur. Suurem osa Na+-ioonidest on tasakaalustatud Cl--ioonidega. EL normidega lubatud piirsisaldust (200 mg/l) ületab Siluri veekompleksi vesi 16% puurkaevudes. Valdav sisaldus on 30 - 100 mg/l (mediaaniline keskmine 46%).

Vesinikioonide kontsentratsioon (pH) on loodusliku vee kõige iseloomulikum näitaja, kuna see mõjutab paljusid hüdrogeokeemilisi protsesse. Sotsiaalministri määtusega on lubatud kasutada vett pH väärtustega vahemikus 6.5 - 9.5. Muhumaa põhjavee pH on väga stabiilne, kõikudes enamasti vahemikus 7.0 - 8.0, ega sõltu ka vettandvate kivimite koostisest.

Üldkaredus on olmevee tähtis näitaja, mis sõltub eelkõige vees lahustunud Ca2+- ja Mg2+-ioonidest. Valdav osa Muhu põhjaveest on suhteliselt kare. Üle poole puurkaeve annavad vett mille karedus on üle 7 mg·ekv/l.

Raud on litosfääri üks levinumaid elemente. Põhjavees esineb ta kahevalentse Fe2+- või kolmevalentse Fe3+-ioonina. Vaba hapniku olemasolu korral läheb Fe2+ kergesti üle suhteliselt väheliikuvasse Fe3+ olekusse. Olmevees on raud üks tülikamaid komponente, ummistades filtreid ja kraane ning määrides ämbreid ja isegi pesu. Kuigi üldraua sisaldus on enamiku puurkaevude vees kuni 0.5 mg/l, ei ole haruldased puurkaevud, kus tema sisaldus on üle 1 mg/l

26

Joonis 9. Põhjavee kloriidide sisaldus, mg/l.

Joonis 10. Põhjavee nitraatide sisaldus, mg/l.

27

(10% kaevude arvust). Väärib märkimist, et kui Cl- ja mitme teise komponendi levikus saab täheldada teatud seaduspärasusi, siis rauasisaldus võib olla väga erinev juba naaberkaevude vees. Võrreldes muu Eestiga on rauasisaldus Muhu puurkaevude vees suhteliselt väike. Keskmine mediaamiline sisaldus on 0,29 mg/l ja 41% puurkaevude vesi vastab ka looduslikult joogivee kehtestatud piirsisaldusele – 0,2 mg/l.

Lämmastikühendid esinevad põhjavees NH4+-, NO2

-- ja NO3--ioonidena, mis omavahel on

geneetiliselt seotud ja võivad minna üksteiseks üle.

NH4+-sisaldust mõõdetakse Muhumaal tavaliselt sajandike ja kümnendike milligrammidega

liitris (mediaaniline sisaldus – 0,06 mg/l). Tema ülenormatiivne esinemine maapinnalähedases põhjavees (>0,5 mg/l) annab tunnistust värskest reostusest. Lubatud piirsisaldust ületab 5% puurkaevude vesi.

NO2--sisaldus ei ületa tavaliselt mõnd sajandikku milligrammi liitris (mediaaniline sisaldus

<0,004 mg/l). Nagu NH4+, viitab ka NO2

- esinemine põhjavee suhteliselt värskele reostusele. Kuna ta on suhteliselt ebapüsiv komponent, siis ka tema lubatud piirsisaldust (0,5 mg/l) ületav esinemine põhjavees on juhuslikku laadi (1%).

NO3- on põhjavee lämmastikühenditest reostuse lõpp-produkt. Protsess kulgeb järgmise

skeemi järgi:

Vaatamata heale lahustuvusele ei ole NO3- liikuvus kuigi suur, kuna teda omastatakse ka

taimede poolt ja taandavas keskkonnas võib aset leida denitrifikatsioon kuni vaba lämmastiku eraldumiseni.

Kui enamikus EL riikides kujutab nitraatide kõrge sisaldus (üle 50 mg/l) põhjavees suurt probleemi, siis Muhumaal pole seda laadi põhjavee reostus, tänu väetiste kasutamise vähenemisele pärast sotsialistliku põllumajanduse lagunemist, suureks probleemiks olnud. Nitraatide mediaaniline sisaldus on 0,6 mg/l, Lubatud piirsisaldusest- 50 mg/l suuremat sisaldust on määratud 3 puurkaevu (ca 1%) vees (joonis 10).

Siinjuures väärib märkimist, et 1989. a. tehtud uuringute järgi oli Koguva küla 9 kaevu keskmine NO3

- sisaldus 22,0 mg/l ja 15 Suuremõisa küla kaevu NO3- keskmine sisaldus 20,2

mg/l. (Metsur jt.1990).

Orgaaniline aine esineb suuremal või vähemal määral peaaegu alati looduslikus vees.

Orgaaniliste ainete keemiline koostis on äärmiselt mitmekesine ja sõltub nende tekkeviisist.

Suurem osa orgaanilisest ainest on vees kolloidses olekus, tema sisaldust on hinnatud

oksüdeeritavusega, s.o. hapniku hulgaga (mgO2/l), mis kulub tema hapendamiseks

(permanganaatne hapnikutarve, PHT). Põhjavette satub orgaaniline aine tavaliselt pinnavee

infiltratsiooniga läbi huumusainetest rikka mullakihi või otse läbi paelõhede. Lubatud

piirväärtust – 5 mgO2 /l on ületanud 10% puurkaevude vesi, mediaan – 2,4 mgO2 /l.

−−−+ →+→+→+ 3222224 2222 NOONOOHNOONH

OHHNHCONOOCH 22332 22545 ++↑+→+ +−−

28

5. MUHU SAARE PÕHJAVEE REOSTUSKAITSTUS

5.1. Põhjavee reostuskaitstuse hindamise kriteeriumid. Põhjavee kaitstuse all mõistetakse veekihi kaetust nõrgalt vett läbilaskva kihiga, mis takistab maapinnal oleva reoaine imbumist põhjavette. Põhjavee kaitstus sõltub teguritest, mida saab jagada kolme gruppi: looduslikud, tehnogeensed ja füüsikalis-keemilised. Looduslikest teguritest on olulisemad põhjaveekihti katvate setete paksus, selle litoloogiline koostis ja filtratsiooniomadused, aeratsioonivöö paksus ning viimase sorptsioonivõime. Tehnogeensete tegurite hulka kuulub reoaine sattumise viis põhjavette – kas heitvee hoidlatest tulenevate avariide tõttu või infiltratsiooniväljakutelt läbiimbumise tulemusel. Füüsikalis-keemiliste tegurite hulka kuuluvad reoaine eriomadused – migratsioonivõime, keemiline püsivus ja lagunemise aeg, koostoime "reoaine–kivim–põhjavesi".

Samas on täiesti ilmne, et mida paksem ja vettpidavam on kattekiht, see tähendab, mida paremad on looduslikud põhjavee kaitstuse tingimused, seda kindlam on ka põhjavee kvaliteedi kaitstus igat liiki reoaine suhtes, olenemata nende pinnasesse sattumise viisist. Järelikult, põhjavee kaitstuse hindamisel tuleb lähtuda eelkõige looduslikest teguritest, millest olulisim on vett mitteläbilaskvate kihtide olemasolu ja nende omadused kattekihis. Sellest lähtuvalt tuleb põhjavee kaitstuse hindamisel oluliseks parameetriks pidada ka aeratsioonivöös esineva veepideme paksust ja selle filtratsiooniomadusi.

Sõltuvalt saasteainete esinemisest maapinnal ja filtratsioonitingimustest teel põhjavette on reostuskaitstus pindalaliselt erinev. Seepärast on ka põhjavee reostuskaitstus küllaltki tinglik ja nõuab kõigi kolme teguritegrupi arvestamist. On selge, et mida paremini on aluspõhja veekihid kaetud vett nõrgalt läbilaskvate pinnakatte setetega, mida suurem on nende paksus, mida väiksemad on kvaternaarisetete filtratsiooninäitajad, seda pikem on saasteainete infiltratsiooniaeg aluspõhja veekihti ja seda suurem on põhjavee kaitstuse tõenäosus.

Piirkondlikeks hinnanguteks on olulised ka pinnamood ja aluspõhja reljeef, tektoonilised rikked ning karstinähtused. Hüdrogeoloogilistest tingimustest on olulisim põhjavee toitumise intensiivsus ehk infiltratsiooniaeg.

Aladel, kus vettandvad lõhelise lubjakivi või dolomiidi kihid avanevad otse maapinnal või õhukese pinnakatte all, pääseb reostus kiiresti põhjavette – need on kaitsmata põhjaveega alad (reostustundlikud alad). Samas võib paksu savipinnase kihiga kaetud põhjaveekihist saada puhast põhjavett ka reostuskolde kõrvalt – need on kaitstud põhjaveega alad.

Kaitstud ja kaitsmata põhjaveega aladel tuleb põhjaveekihi kaitse vajadusest ning majanduslikest kaalutlustest lähtudes rakendada erineva rangusega kaitse nõudeid.

Reostuse leviku ulatuse määravad reoaine keemiline püsivus või lagunemisaeg koostoimes “reoaine – mikroorganismid – pinnas”. Siiski, mida paksem ja savikam (vettpidavam) on kattekiht, seda kindlam on põhjavee kaitstus igat liiki reoaine puhul.

Reoaine liikumine pinnases ülevalt alla toimub koos infiltreeruva sademe- veega raskusjõu mõjul või reoaine hajumise teel. Põhjavee kaitstus suureneb kui survelise põhjavee tase ulatub savikasse kattekihti.

29

Põhjavee kaitstuse kaartide koostamisel arvestatakse piirkonna geoloogilise ehituse paljude iseärasustega nagu pinnase poorsus ja niiskus, aeratsioonivööndi paksus ja filtratsioonikoefitsient.

Käesoleval ajal on „Veeseaduse“ kohaselt põhjaveekihi kaitstus jagatud viieks kategooriaks: kaitsmata, nõrgalt kaitstud, keskmiselt kaitstud, suhteliselt kaitstud ning kaitstud alad. Põhjavee kaitstuse kaart annab vähem või rohkem objektiivse ülevaate pinnase põhjavett kaitsvatest omadustest, lähtudes eelkõige mõjust põhjavee kvaliteedile. Kaardi peamiseks eesmärgiks on eristada piirkonnad, näidates nende erinevat tundlikkust reostuse suhtes.

Koostatav Muhu saare põhjavee kaitstuse kaart põhineb Muhu saare kohta olemasoleval geoloogilisel ja hüdrogeoloogilisel andmestikul ja varasematel aastatel koostatud kaartidel. Digitaalset kaarti on lihtne pidevalt täiendada uute andmetega, mis kajastavad põhjavee reostuskaitstust ja võimalikke reostusallikaid. Kaart annab kasutajale informatsiooni inimtegevuse võimalikust mõjust aluspõhja ülemise veekihi põhjavee kvaliteedile ning näitab võrdlevalt selle mõju erinevates piirkondades ning on aluseks sobivate puhastusseadmete valikuks ühes või teises saare piirkonnas. Hinnangu aluseks on pinnaste filtratsioonikoefitsiendid ja sellele vastavad reoaine infiltratsiooniajad läbi Kvaternaari setete erinevate litoloogiliste erimite. Kaardi koostamisel on lähtutud Vabariigi Valitsuse määrusest „Reovee puhastamise ning heit- ja sademevee suublasse juhtimise kohta esitatavad nõuded, heit- ja sademevee reostusnäitajate piirmäärad ning nende nõuete täitmise kontrollimise meetmed“, kus antakse ka kaitsmata ja nõrgalt kaitstud põhjaveega alade määratlused.

5.2. Pinnase filtratsiooniparameetrid Kivimite erinevast veejuhtivusest tingituna on maapõues hulk vaheldumisi lasuvaid vettandvaid ja vettpidavaid kihte.

Põhjaveekihi moodustab enam–vähem ühtlase litoloogilise ilmega poorsetes kivimites või pinnastes (näit. lubjakivi, liivpinnased) ulatuslikul alal leviv põhjavesi.

Veeand. Veeküllastunud kihi veeand oleneb vett sisaldavate pinnaste poorsusest ja selle iseloomust. Pinnas võib küll sisaldada palju vett, kuid põhjaveekihi puhul huvitab meid vee kogus, mis liigub raskusjõu mõjul (veeand). Näiteks turvas ja savi võivad palju vett sisaldada, kuid vesi sealt välja ei valgu. Puhta kruusa ja jämeliiva veeand on kuni 0,3 mahuosa (survetus vees sama kui efektiivpoorsus), tolmliival ja savikal liival (samuti madalsooturbal) 0,05–0,1, saviliival ja liivsavil 0,02–0,05, savi ja rabaturba veeand on nullilähedane. Lubjakivide veeand on sõltuvalt lõhelisusest 0,001–0,02 mahuosa. ( Eesti põhjavee…2004).

Põhjavesi liigub kõrgema veetasemega toitealadelt madalamatele, järgides veepinna kallet, mida nimetatakse ka gradiendiks. Põhjavee poorses keskkonnas liikumise põhiprintsiibid sõnastas 19. sajandi keskel prantsuse hüdraulik H. Darcy (1803–1858), kes võttis kasutusele mõiste filtratsioonikoefitsient. Darcy seadus kõlab järgmiselt:

põhjavee kogus (Q), mis läbib ajaühikus kivimit, on võrdeline rõhu langusega (h) ning veevoolu ristlõike pindalaga (A) ja pöördvõrdeline vee liikumise tee pikkusega

30

Vabapinnalise põhjavee liikumine (Eesti põhjavee…..2004)

Savikates pinnastes on vee liikuma hakkamiseks vajalik ületada pinnaseomadustest sõltuv alggradient.

Filtratsioonikiirus pole tegelik vee voolukiirus kivimikihi poorides ja tühikutes. Selline oleks voolukiirus, kui veevool hõlmaks tervet ristlõiget. Tegelik vee voolukiirus on filtratsioonikiirus jagatud vett sisaldava kihi efektiivpoorsusega (suhtarvuna väljendatud).

Seega võib tegelik vee liikumiskiirus sama gradiendi juures kordades erineda võrdse filtratsioonikoefitsiendiga pinnastes.

Vee tegelik liikumiskiirus sõltub vett sisaldava pinnase poorsusest (Eesti põhjavee….2004).

Põhjavee tegeliku liikumise kiirust on vaja teada reostuse liikumise kiiruse hindamiseks. Veepinna levinumad looduslikud kalded Eestis on 0,01–0,001 ja ligikaudne vee tegelik liikumiskiirus erinevates pinnastes on:

tolmliivas 5 m/aastas;

peenliivas 20 m/aastas;

keskliivas 70 m/aastas;

kruusliivas 250 m/aastas;

31

puhtas kruusas 5 m/päevas;

karstunud lubjakivis üle 100 m/päevas.

Hüdrogeoloogiliste arvutuste (veehaarete mõju, saadavad veekogused jne.) juures iseloomustab põhjaveekihi omadusi enim põhjaveekihi veejuhtivus (km), mis on vettandva pinnase filtratsioonikoefitsiendi (k) ja veekihi paksuse (m) korrutis.

Põhjavee hulk, liikumiskiirus ja kvaliteet sõltuvad kivimite teatud omadustest, mida nimetatakse pinnaste füüsikalis-mehhaanilisteks ja veelisteks omadusteks. Vee hulk ja liikumiskiirus sõltub:

pinnase poorsusest, mis on pooride ja tühimike olemasolu pinnases. Poorsust iseloomustab poorsustegur , mis on pooride mahu suhe pinnase kogumahtu protsentides:

• Poorsus on pinnase füüsikalis-mehhaaniline tegur;

• Veemahtuvusest, mis on pinnase võime mahutada teatud hulka vett;

• veeläbilaskvus, mis on pinnase omadus lasta enesest vett läbi. Näiteks lasevad hästi vett läbi jämedateralised setted ning monoliitsed kivimid, kui nad on läbitud lõhedest.

Veemahtuvus ja veeläbilaskvus on pinnase veelised omadused, mis on tähtsad heitvee immutamisel ja omapuhastite rajamisel. Järgnevalt esitame tabelina Muhu mullastikukaartide põhjal väljaeraldatud pinnaste veeläbilaskvust iseloomustavad filtratsioonikoefitsiendid (m/d).

Pinnase nimetus Filtratsioonikoefitsient

klibu >5

kruus >5

kruusane liivsavi (moreen) 0,01-0,5

kruusane saviliiv (moreen) 0,01-0,5

kruusliiv >5

liiv 1-5

liivsavi 0,0001-0,005

peenliiv 0,5- 1,0

rähk >5

rähkne liivsavi (moreen) 0,01-0,5

rähkne savi (moreen) 0,01-0,5

rähkne saviliiv (moreen) 0,01-0,5

savi alla 0,0001

saviliiv 0,005-0,01

turvas 0,01-1,0

lubjakivi 1-15

32

5.3. Muhu saare põhjavee reostuskaitstus Valdaval osal Muhumaast on aluspõhi kaetud väga õhukese pinnakatte kihiga. Enamasti lasub aluspõhjal basaalse kihina moreen, mis puudub ainult kulutustasandikel alvarite piires. Kuigi pinnakatte paksus on üsna muutlik (mõnest sentimeetrist alvaritel kuni 10 – 20 meetrini Muhu soos), ei ole selle keskmine tüsedus kuigi suur ja kõigub enamasti mõne meetri piires.

5.3.1. Kaitsmata (väga reostusohtkikud e. väga reostustundlikud) alad

Põhjavesi on kaitsmata nii orgaaniliste kui mineraalsete reoainete suhtes. Pinnakatte paksus on kuni 2 m. Suuremõõtkavalisel geoloogilisel kaardistamisel mõõtkavas 1: 50 000 on kaitsmata alad jagatud omakorda kaheks alarajooniks:

1) alvarid ehk loopealsed, kust pinnavesi pääseb vaba veevooluga põhjavette;

2) piirkonnad, kus moreeni paksus on 1-2 m. (k = 0,01–0,5 m/d);

Eesti Geoloogiakeskuse suuremõõtkavalise kaardistamise tugilegendis vastab kaitsmata aladele saasteainete infiltratsiooniaeg, mille kestel jõuab reostus maapinnalt põhjavette, kuni 30 ööpäeva. Kaitsmata alade hulka kuuluvad põhimõtteliselt ka karsti levikualad, eriti kurisute valgalad. Muhu saarel kuulub kaitsmata põhjaveega alade hulka suurem osa põhjarannikust, saare kirdeosa Pärase-Lehtmetsa-Lalli külade ümbruses, saare keskosas Tupenurme kõrgendikult üle Viire, Soonda, Kantsi ja Mäla külade ümbruse Suuremõisa ja Pädaste vahelisele alale lõunas. Kaitsmata põhjaveega alad on ka Koguva-Igaküla, Võiküla ja Kuivastu ümbruses.

5.3.2. Nõrgalt kaitstud (reostusohtlikud) alad

Saviliivmoreenist pinnakatte (k = 0,01–0,5 m/d) paksus on 2 - 10 m ning savi või liivsavi (k = 0,0001–0,005 m/d) paksus on <= 2 m. Orgaanilise reostuse võib küllalt edukalt kinni pidada ka 5m paksune saviliiva (moreeni) kiht. Reoainete infiltreerumise aeg ehk reostuse imbumine põhjavette on arvutuslikult 30-200 ööpäeva, mis tähendab, et potensiaalselt reostusohtlikke objekte, ilma põhjalike eelnevate uuringuteta,nõrgalt kaitstud põhjaveega aladele ei tohiks rajada. Ka nõrgalt kaitstud alad on suurema mõõtkava puhul otstarbekas jagada alarajoonideks moreeni paksusega 2-5 m ja 5-10 m.Suuremad nõrgalt kaitstud alad ümbritsevad Muhu sood ning levivad piki Muhu saare lõunarannikut, Suurlaiul ja Võilaiul.

5.3.3. Keskmiselt kaitstud (mõõdukalt reostusohtlikud) alad

Saviliivmoreenist pinnakatte (k = 0,01–0,5 m/d) paksus on valdavalt 10–20 meetrit ning savi või liivsavi (k = 0,0001–0,005 m/d) paksus on vahemikus 2–5 meetrit. Survelise põhjavee esinemise korral peaks survepind püsivalt jääma maapinna lähedale ja ulatuma vähemalt 2 m põhjaveekihist kõrgemale savipinnase sisse. Sellisel puhul väheneb reoaine infiltratsiooni kiirus põhjavette, tekib hapnikubarjäär pinnases. Reoainete arvutuslik infiltratsiooniaeg on 200-400 ööpäeva. Sellistele tingimustele vastab enamus Muhu soost. Väiksemad keskmiselt kaitstud alad ühtivad jääjärvetekkeliste savide levikualadega. Nii levib Võlla külast põhja pool piki mereranda üsna ulatuslik liustikujärve tasandik, kus moreeni katab jääjärvesetteline viirsavi. Viimase filtratsioonikoefitsient 0,0001 m/d on kordades väiksem kruusase-rähkse liivsavimoreeni filtratsioonikoefitsiendist 0,01-0,5 m/d mistõttu savi

33

paksus põhjavee kaitstuse tagamisel võib olla oluliselt väiksem. Savide esinemisega on keskmiselt kaitstud alade esinemine seotud ka Paenase rannas ja Nautse- linnuse külade vahel. Suhteliselt kaitstud ja kaitstud põhjaveega alad Muhu saare kaardipildis puuduvad. Küll on aga põhjavesi kaitstud regionaalse veepidemega kaetud rohkem kui 280 meetri sügavusel lasuvates Kambriumi liivakivides paiknevates põhjaveekihtides. Puhastite planeerimisel tuleb kindlasti arvestada asjaoluga, et pinnakatte koostis ja pinnakatte tüsedus on Muhu saarel enamasti väga varieeruv. Situatsioon võib kiiresti muutuda ka väga väikestel pindadel (kaasa arvatud üks katastriüksus). Seetõttu on otstarbekas puhasti paigutusotsuse tegemisel tutuvuda lisaks kaardimaterjalile keskkonatingimustega ka planneringukohas välitööde käigus.

34

6. SOOVITUSED SOBIVATE PUHASTUSSEADMETE PAIGALDAMISEKS

6.1. Seadusandlusest tulenevad nõuded hajaasustuse üksikmajapidamiste reovee käitlemisele. Põhjavee kaitse üldine eesmärk on säilitada põhjavee hea (koguseline ja keemiline) seisund, tagada põhjavee säästlik kasutamine ning kaitse. Seda eesmärki aitab saavutada Veeseadus, mis kohustab kõiki isikuid vältima vee reostamist ja liigvähendamist, veekogude ja kaevude risustamist ning veeelustiku kahjustamist. Põhjavee hea seisundi tagamiseks on vastu võetud hulk õigusakte, eestkätt vee seisundit negatiivselt mõjutavate tegevuste ohjamiseks nii tööstuse kui ka põllumajanduse valdkonnas. On kehtestatud keskkonnanõuded ohtlikele tegevustele ja objektidele. Põhjavee kaitseks rakendatakse vett mõjutavate tegevuste eelneva kooskõlastuse nõuet (erinevad keskkonnaload, keskkonnamõju hindamine ja keskkonnaaudit).

Tähtsaimad printsiibid põhjavee hea seisundi saavutamiseks, on põhjavee säästlik kasutamine (veemajanduskavad, põhjaveevaru uuringud, vee erikasutusload) ja reostuse ärahoidmine. Põhjavee säästliku kasutamise meetmed esitatakse veemajanduskavades. Suuremate veehaarete (tootlikus üle 500 m3/ööpäevas) rajamisele peavad eelnema põhjaveevaru uuringud. Veevõtuks üle 5 m3 /ööpäevas on vaja taotleda keskkonnaametist vee erikasutusluba.

Reostuse ärahoidmiseks on kehtestatud nõuded heidetele, põhjavett mõjutavatele tegevustele ja keskkonnaohtlikele objektidele. Põhjavee hea seisundi tagamise eesmärgil piiratakse saasteainete emissioone. Selliste piirangute näiteks on Vabariigi Valitsuse määrus „Reovee puhastamise ning heit- ja sademevee suublasse juhtimise kohta esitatavad nõuded, heit- ja sademevee reostusnäitajate piirmäärad ning nende nõuete täitmise kontrollimise meetmed“, mis kehtestab heitvee reostusnäitajate ja ohtlike ainete sisalduse piirväärtused ning üldised nõuded heitvee käitlemisele, mida peab arvestama ka Muhu saare reoveesüsteemide rajamisel, sealhulgas ka elanike omapuhastite paigaldamisel.

6.1.1. Veeseadus

Vastu võetud 11.05.1994

§ 32. Vee kasutamise ja kaitse kavandamise ning korraldamise alused

5) Kohalik omavalitsus oma halduspiirkonnas:

1) annab nõusoleku vee erikasutuseks;

5) kehtestab reovee kohtkäitluse ja äraveo eeskirja;

§ 23. Veekaitsealased kohustused

(1) Kõik isikud on kohustatud vältima vee reostamist ja liigvähendamist ning veekogude ja kaevude risustamist ning vee- elustiku kahjustamist

§ 24. Vee kaitsmine reo- ja heitveega reostamise eest

(1) Reovee põhjavette ning reo- ja heitvee külmunud pinnasele juhtimine on keelatud.

35

(2) Reovee puhastamise ning heit- ja sademevee suublasse juhtimise nõuded ja piirmäärad ning nende nõuete täitmise kontrollimise meetmed kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Kehtestatud nõuded sõltuvad reoveekogumisalal tekkivast reostuskoormusest ning veekogu seisundiklassist. Kui reoveekogumisala käesoleva seaduse tähenduses puudub, sõltuvad nõuded reoveepuhasti reostuskoormusest ning veekogu seisundiklassist.

(3) Reovesi tuleb enne suublasse juhtimist puhastada käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud määrusega kehtestatud piirmääradeni või puhastusastmeteni kohapeal või vedada või juhtida reoveepuhastisse.

(3) Heitvett suublasse juhtiv vee erikasutaja rakendab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud määrusega kehtestatud meetmeid omal kulul.

§ 241. Veekaitsenõuded reoveekogumisalal

(1) Reoveekogumisalade määramise kriteeriumid kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega, arvestades põhja- ja pinnavee kaitstust ning sotsiaal-majanduslikke aspekte.

(2) Reoveekogumisalad kinnitab keskkonnaminister käskkirjaga.

(3) Keskkonnaministri käskkirjaga kinnitatud reoveekogumisalade piirid kannab kohalik omavalitsus kuue kuu jooksul pärast nende kinnitamist üldplaneeringule koos perspektiivis ühiskanalisatsiooniga kaetava alaga, mis ei ole määratud reoveekogumisalaks.

(4) Kohalik omavalitsus peab põhjavee kaitseks reoveekogumisalal tagama ühiskanalisatsiooni olemasolu reovee juhtimiseks reoveepuhastisse ning heitvee juhtimiseks suublasse, välja arvatud reoveekogumisalal reostuskoormusega alla 2000 ie ning käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud juhul.

(5) Kui reoveekogumisalal ühiskanalisatsiooni rajamine toob kaasa põhjendamatult suuri kulutusi, võib reoveekogumisalal reostuskoormusega 2000 ie või rohkem kasutada lekkekindlaid kogumismahuteid.

(6) Reoveekogumisalal reostuskoormusega alla 2000 ie ei ole ühiskanalisatsiooni väljaehitamine kohustuslik, kuid ühiskanalisatsiooni ja reoveepuhasti olemasolu korral tuleb need hoida tehniliselt heas korras, et tagada reovee nõuetekohane käitlemine.

(7) Reoveekogumisala piirkonnas, kus puudub ühiskanalisatsioon, peab reovee tekitaja koguma reovee lekkekindlasse kogumismahutisse ning korraldama selle veo kohaliku omavalitsuse ühisveevärgi ja - kanalisatsiooni arendamise kavas määratud purgimissõlme.

(8) Reoveekogumisalal reostuskoormusega alla 2000 ie, kus puudub ühiskanalisatsioon, võib lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatule nõuetekohaselt immutada pinnasesse vähemalt bioloogiliselt puhastatud reovett.

36

6.1.2. Reovee puhastamise ning heit- ja sademevee suublasse juhtimise kohta esitatavad nõuded, heit- ja sademevee reostusnäitajate piirmäärad ning nende nõuete täitmise kontrollimise meetmed Vabariigi Valitsuse 29.11.2012 määrus number 99 § 6.Nõuded heit- ja sademevee pinnasesse juhtimise kohta

(1) Heit- ja sademevee pinnasesse juhtimine on käesoleva määruse tähenduses heit- ja sademevee hajutatult pinnasesse immutamine.

(2) Sademevee reostusnäitajad ei tohi pinnasesse juhtimisel ületada lisas 1 esitatud reostusnäitajate piirväärtusi, mis on kehtestatud reoveekogumisala kohta, mille reostuskoormus on 2000–9999 ie, välja arvatud heljuvaine sisaldus, mis ei tohi ületada 40 mg/l. Naftasaaduste sisaldus sademevees ei tohi ületada 5 mg/l.

(3) Sademevee juhtimine pinnasesse peab vastama § 5 lõigetes 3, 4 ja 6–8 esitatud nõuetele ning olema kooskõlas §-s 7 sätestatud erisustega.

(4) Heit- ja sademevee immutussügavus peab olema aasta ringi vähemalt 1,2 m ülalpool põhjavee kõrgeimat taset ning jääma 1,2 m kõrgemale aluspõhja kivimitest.

(5) Kui heitvee juhtimine kaugel asuvasse veekogusse ei ole majanduslikult põhjendatud ning põhjavee seisundi halvenemise ohtu ei ole, võib heitvett juhtida pinnasesse, arvestades veeseaduse § 241 lõigetes 8 ja 9 sätestatud erisusi, järgmistes kogustes:

1) kuni 50 m3 ööpäevas kaitstud, suhteliselt kaitstud ja keskmiselt kaitstud põhjaveega aladel pärast reovee bioloogilist puhastamist;

2) kuni 5 m3 ööpäevas kaitstud, suhteliselt kaitstud ja keskmiselt kaitstud põhjaveega aladel, kasutades vähemalt reovee mehaanilist puhastamist;

3) kuni 5 m3 ööpäevas nõrgalt kaitstud põhjaveega aladel pärast reovee mehaanilist puhastamist juhul, kui puhastatakse ainult olmereovett, välja arvatud vesikäimlast pärit reovesi;

4) kuni 10 m3 ööpäevas kaitsmata ja nõrgalt kaitstud põhjaveega aladel pärast reovee bioloogilist puhastamist;

§ 7. Heit- ja sademevee pinnasesse juhtimine veehaarde läheduses

(1) Heit- ja sademevee pinnasesse juhtimine ei ole lubatud veehaarde sanitaarkaitsealal või hooldusalal ja lähemal kui 50 m sanitaarkaitseala või hooldusala välispiirist ning lähemal kui 50 m veehaardest, millel puudub sanitaarkaitseala või hooldusala, või joogivee tarbeks kasutatavast salvkaevust.

(2) Omapuhastiks oleva imbsüsteemi ja joogiveesalvkaevu vaheline kaugus ja selle määramise kriteeriumid on sätestatud Vabariigi Valitsuse 16. mai 2001. a määruse nr 171 «Kanalisatsiooniehitiste veekaitsenõuded» §-s 7.

37

6.1.3. Kanalisatsiooniehitiste veekaitsenõuded

Vabariigi Valitsuse määrus nr.171. Vastu võetud 16.05.2001 nr 171 § 2. Reoveepuhastid

(1) Reoveepuhastis kõrvaldatakse reoained ja ebasoovitavad organismid reoveest mehaaniliste, bioloogiliste või füüsikalis-keemiliste võtetega.

(2) Reoveepuhastid jagunevad:

1) suurteks reoveepuhastiteks ehk suurpuhastiteks, mille projekteeritud reostuskoormus on 2000 inimekvivalenti (edaspidi ie) või enam;

2) väikesteks reoveepuhastiteks ehk väikepuhastiteks, mille projekteeritud reostuskoormus on 50–2000 ie;

3) omapuhastiteks ehk kohtpuhastiteks, mille projekteeritud reostuskoormus on kuni 50 ie;

4) eelpuhastiteks, milleks on muda-, liiva-, rasva- ja õlipüünised ning nende kombinatsioonid ja muud reovee osalise puhastamise tehnoloogilised seadmed, mille läbimise järel reovesi juhitakse ühiskanalisatsiooni;

§ 6. Omapuhasti rajamisel arvestatavad nõuded

(1) Omapuhasti rajamisel peab arvestama, et:

1) selle kuja on vähemalt 10 m, välja arvatud septiku või muu pealt kinnise omapuhasti korral;

2) septiku või muu pealt kinnise omapuhasti kuja on vähemalt 5 m;

3) omapuhastit tohib ehitada alla 2000 ie reostuskoormusega reoveekogumisalale, kus puudub ühiskanalisatsioon, ning väljapoole reoveekogumisala;

4) see peab paiknema joogiveekaevude suhtes allanõlva ning põhjavee liikumissuuna suhtes allavoolu.

(2) Septik on pealt kinnine setiti, millesse sadestunud, läbivoolava reoveega kokku puutuva sette orgaaniline aine laguneb anaeroobselt.

§ 7. Omapuhasti kuja

Omapuhastiks oleva imbsüsteemi ja joogiveesalvkaevu vaheline kaugus sõltub suublaks olevast pinnasest ja selle omadustest, maapinna langusest ning ei tohi olla väiksem kujast:

Maapinna lang, %

Kuja (meetrites)

Suublaks olev pinnas ja selle omadused Keskliivast peenem liiv ja muu

peenterine pinnas, mille d101 < 0,1

mm

Peenliivast jämedam liiv ja muu keskterine pinnas, mille d10

1 > 0,1 mm

Moreen

< 5 30 50 30

5-15 20 30 20

38

§ 14. Proovivõtmine reoveepuhastitest

(1) Reoveepuhastitest, välja arvatud süsteemid, mida kasutatakse alla 5 m3 heitvee immutamiseks ööpäevas, peab olema võimalik võtta proove nii juurdevoolavast reoveest kui ka väljuvast heitveest.

(2) Süsteemist, mida kasutatakse alla 5 m3 heitvee immutamiseks ööpäevas, peab olema võimalik võtta proove juurdevoolavast reoveest.

6.2. Reovee puhastusmeetodid Käesolev alapeatükk põhineb raamatus „Omaveevärk ja omakanalisatsioon“ toodud seisukohtadele ja näidetele.

Reoveepuhastuseks nimetatakse reoainete kõrvaldamist reoveest mehaaniliste, bioloogiliste või füüsikalis-keemiliste võtetega. Puhastusmeetodid jagunevad tehnilisteks ja looduslähedasteks, neid rakendatakse koos või omaette.

Kui heitvesi juhitakse veekogusse, mille rikastamine taimetoitainetega võib põhjustada eutrofeerumist, on peale mehaanilise ja bioloogilise puhastuse vaja ka keemilist fosforiärastust või fosfori ja lämmastiku bioloogilist ärastust.

6.2.1. Mehaaniline puhastus

Mehaanilise puhastuse ülesanne on lahustumatute võõriste (ujuprahi, liiva, heljuvaine) eemaldamine reoveest füüsikaliste võtetega (kurnamine, sõelumine, setitamine). Mehaaniline puhastus jaguneb algpuhastuseks ja eelselituseks. Ujupraht jääb pidama võrele või sõeltele, mineraalsed võõrised liivapüünisesse ja orgaaniline heljuvaine eelsetitisse.

6.2.2. Bioloogiline puhastus

Biopuhastusega eemaldatakse orgaaniline aine reoveest mikroorganismide abil. Mikroorganis- mid kasutavad lahustunud orgaanilised ained oma elutegevuses ning nendest moodustuv bio- mass seob kolloidse heljuvaine. Biomass eral- datakse puhastatud veest järelsetitis. Ideaalolu- des laguneb orgaaniline aine süsihappegaasiks ja veeks. Biopuhastus võib olla aeroobne või anaeroobne. Mõnikord rakendatakse mõlemat vaheldumisi.Biopuhastid jagunevad tehnilisteks ja looduslä- hedasteks, esimesed omakorda aktiivmudapu- hastiteks, biokilereaktoriteks ja täidisega aktiiv- mudapuhastiteks. Reovee bioloogilisi puhastus- meetodeid on orgaanilistc reoainete lagundami- seks rakendatud aastakümneid, toitesoolade bio- loogiline ärastamine aktiivmudaprotsessis on aga üsna uus meetod.

39

6.2.3. Biotiigid

Eestis on looduslähedastest puhastusmeetoditest laialdaselt kasutatud biotiike nii iseseisva reoveepuhastina kui ka põhipuhasti järel järelpuhastustiikidena. Biotiigis puhastub reovesi nii nagu looduslikus veekoguski- bakterite ja vetikate kooselu tulemusena. Bakterid lagundavad orgaanilise aine ning vetikad kasutavad vabanevaid mineraalaineid ja süsihappegaasi oma kudede ehitamiseks. Päikesevalguse toimel eraldavad vetikad vette hapnikku (fotosüntees), mille varal elavad aeroobsed bakterid.

Päikeseenergia

Biotiigis toimuvad protsessid / „Omaveevärk …“ Biotiigi põhja ja põhjavee kõrgeima taseme vahe peab olema vähemalt 1,2 m. Kaitsmata põhjaveega kohta on biotiiki üsna kulukas rajada, sest ta peab olema veetihe. Pinnase veejuhtivus ei tohi olla üle 5 mm/h. Selle saavutamiseks tuleb tiigi põhi ja seinad vooderdada savi või tehismaterjali -geomembraaniga.

6.2.4. Pinnaspuhastid

Piisavalt ohustatud pinnas ja eriti muld on hea sorbent ning suurepärane elukeskkond orgaanilist ainet lagundavatele mikroorganismidele. Pinnase eripind võib olla väga suur, näiteks 1 m3 liiva oma üle 3000 m2. Mida suurem eripind ja tõhusam ohustus, seda parem puhastus. Pinnases toimivad füüsikalised, keemilised ja biokeemilised protsessid. Liivaosakeste ümber kasvab biokile.

Puhastustehnoloogia on lihtne: septikus mehaaniliselt puhastatud reovesi immutatakse maasse või juhitakse läbi pinnasfiltri. Filtrit läbinud vesi lastakse kraavi, dreeni või otse veekogusse. Milline skeem valida, oleneb reovee hulgast, krundi reljeefist, hoonete ja veek ogude lähedusest, suublast, pinnase veeläbilaskvusest ja põhjavee sügavusest.

Pinnaspuhasti hakkab projektikohasel koormamisel tõhusalt toimima teisel-kolmandal aastal. Tööeaks loetakse umbes 15 aastat, pärast seda tuleb immutus- või filterkiht uuendada. Alakoormatud puhastid toimivad kuni kaks korda kauem.

40

Saunavesi immutatakse imbkaevu kaudu oma krundi pinnasesse või puhastatakse filterkaevus. WC-vett ei teki, sest kasutatakse kuivkäimlat. Selline skeem on lihtsaim võimalikest. Ehkki ta võib toimida aasta läbi, on ta levinud peamiselt suvilates.

Hallvesi kogutakse kogumiskaevu ja veetakse lähima asula purgimissõlme, WC-d asendab kuiv-või kompostkäimla.

Mustvesi kogutakse kogumiskaevu ja veetakse lähima asula purgimissõlme, hallvesi puhastatakse septikus ja immutatakse maasse. Ruumi saab kokku hoida, kui kogumismahuti ja septik on ühises kaheosalises mahutis - ühtepoolde koguneb mustvesi; teine pool on hallvett mehaaniliselt puhastav septik.

6.3. Omakanalisatsioon Kui eramut või talu ühiskanalisatsiooniga ühendada ei saa, tuleb rajada omakanalisatsioon ning reovesi puhastada omal krundil, s.o omapuhastis. Lähestikku asuvatele majadele võib ka ühise omapuhasti rajada: Skandinaavia maades loetakse omapuhastiks üht kuni viit peret teenindavat seadet. Reoveepuhasti valitakse seatava eesmärgi, piirangute, majanduslike võirnaluste, maatüki suuruse ning geoloogiliste ja hüdrogeoloogiliste olude järgi. Valik võib oleneda isegi sellest, kui kiiresti on puhastit vaja.

6.3.1. Omapuhastid

Omapuhastilahendusi on mitmesuguseid:

Olmereovesi kogutakse kogumiskaevu ja veetakse lähima asula purgimissõlme. Süsteemi saab kasutada aasta ringi. Lahenduse muudab ebamugavaks see, et kogumiskaevu on vaja tihti tühjendada.

41

Must- ja hallvesi juhitakse kokku, puhastatakse mehaaniliselt ja immutatakse maasse. Et heljuvainet on siis rohkem, peab septik olema kolmekambriline.

Kui põhjavee tase on liiga kõrge võib teha maapealse imbpeenra. Siis on septiku taga pumpla. Pumplat on vaja ka siis, kui hooneväljund on liiga sügaval võ kui pinnaspuhasti jaoks valitud ala on kõrgemal

Pinnasfilter rajatakse siis, kui reovett ei tohi või ei saa hüdrogeoloogiliste tingimuste tõttu maasse immutada. Filtri drenaaživesi juhitakse aavi, kuivendusdreeni või otse veekogusse. Kui põhjavee tase on kõrge, võib teha maapealse filterpeenra ning siis on vaja pumplat. Septikule järgnevat pumplat on tarvis ka siis, kui hoonel on kelder, mis sunnib rajama sügava septiku, pinnasfilter on aga kõrgemal. Võib juhtuda ka nii, et suubla veetase on pinnasfiltri drenaažist kõrgemal ning heitvesi tule väljavoolukaevust suublasse pumbata

Rõhtpinnasfiltri rajamissügavus on väiksem. Vesi liigub jaotustorustikust läbi filterpinnase kogumistorustikku. Selline süsteem on otstarbekas näiteks siis, kui põhjavesi on liiga kõrgel, aga maapealset filterpeenart teha ei soovita

42

Reovesi puhastatakse mehaaniliselt septikus ja bioloogiliselt kompaktpuhastis: ketas- või nõrg- biofiltris, aktiivmudapuhastis või täidisega aerotankis. Kompaktpuhastis saab reovesi nii puhtaks, et selle võib otse suublasse juhtida. Üksikmajapidamisele võib kompaktpuhasti olla liiga kallis, elamurühmale aga sobivaks osutuda

Reovesi puhastatakse mehaaniliselt septikus ning seejärel looduslähedases puhastis: biotiigis, tehismärgalal või taimestikpuhastis. Selline lahendus sobib eriti suviseks kasutamiseks, nt suvilatele

6.3.2. Pinnaspuhastid

Pinnaspuhasti, nii imbsüsteemi kui ka pinnasfiltri, koostisosad on peaaegu ühesugused: mõlemal on septik jaotuskaev ja jaotustorustik, filtril aga peale nende drenaaž ja väljavoolukaev. Pinnaspu hasti olelusiga on 15-20 aastat, selle ajaga lähevad pinnase või filtritäidise poorid umbe. Sademe- ega põhjavesi septikusse, pumplasse ega pinnaspuhastisse pääseda ei tohi.

6.3.2.1. Septik

Olgu omapuhasti milline tahes, igal juhul peab reovee immutamiseks selle ees olema septik. Septik on pealt kinnine setiti, mille põhja ladestunud settes sisalduv orgaaniline aine laguneb anaeroobsete bakterite toimel. Enamik heljuvainest vajub septiku põhja, osa (rasvad, õlid, vaht, kääriv põhjasete) aga tõuseb pinnale.

Septiku ja maja vaheline toru peaks olema vähemalt 5 m, kuid ummistuste vältimiseks siiski nii lühike kui võimalik. Toru lang septiku poole on l-2 cm/m. Kui septik pannakse majast eemale, on torustikule vaja kontrollkaeve.

Septik peab olema veetihe ja ventileeritav. Tuulutustoru viiakse läbi septiku kaane välja või ühendatakse elamu ventilatsioonilõõriga.

Septiku maht oleneb reovee hulgast ja sellest, kas elamus on vesiklosett või mitte. Septik jaguneb kaheks või kolmeks kambriks, suvilas võib kõne alla tulla ka ühekambriline septik.

Reovee soovitatav viibeaeg septikus on kaks ja pool kuni kolm päeva, mitte aga alla ühe ööpäeva. Mida rohkem koguneb septikusse setet, seda lühemaks jääb viibeaeg.

43

6.3.2.2 Imbsüsteemid

Septikus eelpuhastatud reovett saab maasse immutada imbkaevu, imbaugu, imbkraavi või kraavistiku ning maaaluse või maapealse imbpeenra kaudu.

Suvise kasutamise korral võib rajada madala imbsüsteemi, kus osa veest aurub ja osa omastavad pinnase pindmises kihis taimed. Õigesti projekteeritud ja ehitatud puhasti immutuskihis lagunevad orgaaniline aine ja heljuvaine hästi. Põhjavee kõrgeim tase peab jääma immutustasandist vähemalt 1,2 m sügavamale. Tavaliselt laguneb kogu orgaaniline aine 1 m paksuses pinnasekihis. Fosforigi suhtes on puhastus hea (60-80%). Kui arvesse võtta järelpuhastust põhjaveega küllastunud pinnases, võib fosforiärastust pidada täielikuks. Lämmastikku jääb pidama vähem - 20-40%. Reovees sisalduv ammoonium muutub mikrobioloogilise protsessi tulemusena suuremalt jaolt nitraatideks, mis on põhjavees püsiv ja kergesti liikuv ühend. Väga tõhusalt väheneb ka immutatava vee bakterisisaldus (kuni 99%). Soolad (kloriidid ja su1faadid) jõuavad peaaegu kõik põhjavette.

Eestis on paiku, kus põhjavesi on halvasti kaitstud ja pindmine äravooluvõrk puudub. Sellistel juhtumitel võib teha maapealse imbpeenra (vt .allpool).

Imbauk

Imbkaev kõlbab ainult hallvee puhastamiseks. Imbauk , mis on kaevust lihtsam, sest kore immutuspinnas pannakse lihtsalt maasse kaevatud auku, sobib suvila saunavee puhastamiseks.

44

Imbkaev tehakse raudbetoonist kaevurõngastest läbimooduga 1 (liivas) kuni 2 (saviliivas) meetrit, sügavus on kuni 2,5 m. Alumine augustatud rõngas täidetakse koreda filtermaterjaliga (killustik, kruus või räbu terasuurusega 30-50 mm). Samast materjalist 20-25 cm paksune kiht pannakse augustatud seina taha ja kaevu alla. Et kaevusisene ja -alune täidis oleks aeroobne, peab kaevul olema põhja alla ja 50 cm üle maapinna ulatuv tuulutustoru (nt 100-mm plasttoru). Filterkihi pealmist osa tuleb aegajalt vahetada. Imbkaevu vastuvõtuvõime oleneb läbimõõdust ja pinnasest:

Raudbetoonist Imbkaev

lmbkraavi või -kraavistikku kasutatakse nii kuiv- kui ka vesikäimlaga elamute ja suvilate reovee immutamiseks liiv- või saviliivpinnasesse. Imbkraav võib o1la kuni 20 m pikk. Kui tihest kraavist ei piisa, rajatakse neid mitu (imbkraavistik). Imbkraavid on enamasti rööpsed, aga võivad ka erisuunalised olla. Kraavistik soovitatakse rajada elamutest vähemalt 15 m kaugusele. Imbkraavi koormus sõltub pinnasest ja sademete h ulgast.

Imbkraav

45

Imbkraavi põhja pannakse killustikust võii kerg- kruusast immutuskiht ning selle sisse mulgus- tatud jaotustorustik. Immutuskihi ülesanne on kogu jaotustorust tulnud reovesi kiiresti vastu võtta ja tihtlaselt jaotada kogu kihti, milles reo- vesi mikroorganismide abil puhtaks saab.

Kergkruus on savi paisumisel pöördahju kõrgkuumuses saadud ehitus- ja täitematerjali üldnimetus. Kergkruus on sõmer, loodus- likust savist neli korda kergem, tugev ja poorne materjal. Kruusagraanulid ei karda niiskust ega kemikaale, ei meeldi närilistele ega putukatele ning sobivad seetõttu väga hästi immutuskihi materjaliks. Kergkruusa on käsitsi lihtsam laiali ajada kui kruusa. See võib olla kaalukas argu- ment kergkruusa kasuks, sest omapuhasti raja- misel tehakse osa tööd käsitsi.

Imbkraavistik

6.3.2.3. Pinnasfiltrid

Pinnasfiltrid (filterkaev, -kraav(istik) või -peenar) rajatakse siis, kui imbsüsteemi teha ei saa või ei tohi. Läbi filtri imbunud vesi koguneb drenaaži kaudu väljavoolukaevu ning voolab sealt suublasse. Kui sobivat suublat ei ole, ei saa pin- nasfiltrit teha.

Kui põhjavee tase on kõrge ja fi1tritud vesi ei tohi maasse pääseda, vooderdatakse kogu filtri- keha vettpidava materjali - geomembraaniga, kui aga filtritud vesi põhjavett ei ohusta, võib osa veest lasta maasse imbuda. On hea, kui vesi satub enne ojja või jõkke jõudmist ohtra taimestikuga kraavi või lodusse, kus filtrist läbi pääsenud taimetoitained võivad pidama jääda. Põhjavee tase peab aasta ringi või suvila kasu- tusaja kestel jääma 25 cm allapoole filtrikaeviku põhja. Kaugus elamust olgu vähemalt 10 meet- rit, soovitatav koormuspiir on 15 m3/d. Pinnasfiltrite filtermaterjalina kasutatakse tavaliselt liiva. Pinnasfiltrid hakkavad normaalselt toimima 1,5-2 kuuga. Hea tulemuse huvides tuleb suurem osa tööst teha käsitsi.

46

Pinnasfilter

a) puhastatud veest imbub osa maasse ning osa juhitakse drenaazi kaudu suublasse;

b) kogu puhastatud vesi juhitakse suublasse.

6.4 Reoveekäitlusviisi valik erineva põhjavee kaitstusega aladel

6.4.1. Kaitsmata põhjaveega alad

6.4.1.1. Roe kompostitakse ning olmereovesi (hallvesi) transporditakse autodega ühiskanalisatsiooni reoveepuhastisse

Joonis 11. Rooja kompostimine ja uriini ning hallvee äravedu ühiskanalisatsiooni. A.Ilvese järgi – „Teejuht üksikmajapidamise reokäitlusviisi valimiseks hajaasustusalal“ 2011.

47

Joonis 12. Must- ja hallvee äravedu ühiskanalisatsiooni. A.Ilvese järgi – „Teejuht üksikmajapidamise reokäitlusviisi valimiseks hajaasustusalal“ 2011.

48

6.4.1.2. Reovee mehaanilis-bioloogiline puhastamine koos hallvee suunamisega omapuhastisse

Joonis 13. Reovee mehaanilis-bioloogiline puhastus järgneva hajusimmutussüsteemiga. A.Ilvese järgi – „Teejuht üksikmajapidamise reokäitlusviisi valimiseks hajaasustusalal“ 2011.

49

Joonis 14. Reovee mehaanilis-bioloogiline puhastus maapealse imbpeenraga. A.Ilvese järgi – „Teejuht üksikmajapidamise reokäitlusviisi valimiseks hajaasustusalal“ 2011.

50

Joonis 15. Mehaanilis-bioloogiline minikompaktpuhasti. A.Ilvese järgi – „Teejuht üksikmajapidamise reokäitlusviisi valimiseks hajaasustusalal“ 2011.

6.4.2. Nõrgalt kaitstud põhjaveega alad

6.4.2.1. Roe kompostitakse ja hallvesi transporditakse ühiskanalisatsiooni reoveepuhastisse

Joonis 16. Kuivkäimla klassikalise lampkastiga ja hallvee ärajuhtimine omapuhastisse.. A.Ilvese järgi – „Teejuht üksikmajapidamise reokäitlusviisi valimiseks hajaasustusalal“ 2011.

51

Joonis 17.Uriinilahutuspott roojakogumisämbriga ja hallvee ärajuhtimine omapuhastisse. A.Ilvese järgi – „Teejuht üksikmajapidamise reokäitlusviisi valimiseks hajaasustusalal“ 2011.

Joonis 18. Rooja ja lahjendatud uriini kasutamine väetisena ning hallvee ärajuhtimine oma-puhastisse. A.Ilvese järgi – „Teejuht üksikmajapidamise reokäitlusviisi valimiseks hajaasustusalal“ 2011.

52

Joonis 19. WC vettsäästva kahesüsteemse loputuspotiga ja hallvee juhtimine omapuhastisse. A.Ilvese järgi – „Teejuht üksikmajapidamise reokäitlusviisi valimiseks hajaasustusalal“ 2011.

6.4.3 Keskmiselt kaitstud alad

Joonis 20. Reovee juhtimine septikusse ja sellele järgnev pinnafilter või veekogu. A.Ilvese järgi – „Teejuht üksikmajapidamise reokäitlusviisi valimiseks hajaasustusalal“ 2011.

53

Joonis 21. Reovee juhtimine septikusse ja sellele järgnev maapealne filterpeenar ja veekogu. A.Ilvese järgi – „Teejuht üksikmajapidamise reokäitlusviisi valimiseks hajaasustusalal“ 2011.

54

Joonis 22. Reovee mehaaniline puhastus koos imbsüsteemiga. A.Ilvese järgi – „Teejuht üksikmajapidamise reokäitlusviisi valimiseks hajaasustusalal“ 2011.

55

6.5. Omapuhasti asukoha valik

6.5.1. Kaugus veekogudest, hoonetest, teedest ja krundi piirist

Omapuhasti asukoha valikul tuleb kõigepealt teha selgeks seadusaktidega kehtestatud piirangud. Miinimumkaugus teest, jalgrajast või krundi piirist on 5 m. Kraavist peab pinnasfilter jääma 3-10 m kaugusele. Septikust võib tulla haisu, seetõttu peaks ta kaugus elamust või krundi piirist olema 5-10 meetrit.

Joonis 23. Omapuhasti asukohavaliku ülevaatlik skeem.

6.5.2. Pinnas ja aluspõhi

Omapuhasti rajamiseks on tähtis tunda valitud asukoha hüdrogeoloogilisi omadusi. Pinnase omadustest sõltub, kas valitud paik sobib omapuhasti jaoks. Imbsüsteemi puhul tuleb selgitada, kui suur on pinnase veevastuvõime ja millises suunas vesi selles liigub. Reovett ei saa maasse immutada, kui vee imbumiskiirus on alla 2m/d (0,0023cm/s).

56

Joonis 24. Pinnakatte kaart tuletatuna Mullakaardi lõimisest, lisatud õhukese pinnakattega alade piirid.

6.5.3 Immutussügavus

Immutussügavus peab olema aasta ringi vähemalt 1,2 m ülalpool põhjavee kõrgeimat taset. Kui põhjavesi on liiga kõrgel, tuleb teha maapealne pinnaspuhasti. Kui põhjavee tase on lubatust kõrgem , saab seda alandada kohtkuivendusega – drenaaži või kraavitusega. Põhjavee kaitstuse kaardil on kujutatud maapinnalähedase põhjavee hüdroisohüpsid (veetaseme samakõrgusjooned) vahedega 1m. Lisaks põhjavee liikumise suunale annab see võimaluse hinnata igas konkreetses punktis võrdlemisi suure täpsusega veetaseme eeldatavat sügavust, mis sisuliselt võrdub maapinna reljeefi kõrguse ja veetaseme absoluutkõrguse vahega.

6.5.4. Maapinna reljeef

Muhu saarele on genereeritud LIDAR andmetest (2008 ülelend) 3D reljeefimudel. Reljeefimudel võimaldab puhastite paigutust oluliselt täpsustada. Juba visuaalsel vaatlusel on maastikul puhastile sobivama asukoha valik tunduvalt lihtsam ja objektiivsem. Pinnaspuhasti rajamiseks ei sobi alad, kus põhjavesi välja kiildub. Sobimatud on ka üleujutatavad alad. Vältida tuleb sulglohkusid,s.o. piirkondi, kust pinnavesi ei saa ära valguda.

57

Joonis 25. Muhu saare reljeefimudel Tervele Muhu saarele genereeriti 3D reljeefimudelilt väiksepinnaliste alamvalglate ja pinnavee voolujoonte võrgustik, mis aitab puhastite paigutusotsuste tegemisel. Suurem kasutegur avaldub eelkõige nendes piirkondades kus kõrguste erinevused on väikesed ja maapinna kallakus on maastikul väga raskesti hoomatav. Mikrovalglate automaatne genereerimine arvestab ka olemasolevat vooluveekogude võrgustikku.

58

Joonis 26. Näide Muhu saare loodepoolsest osast Mõisaküla-Nõmmküla piirkond. Reljeefi ja hüdroloogiline mudel toob selgelt välja lokaalsed veelahkmed. Nõmmküla veelahe jagab pinnavee voolusuuna selliselt, et enamus selle piirkonna pinnaveest voolab hoopis lõuna-kagu ja ida suunas, jõudes osaliselt mereni alles saare lõunaosas.

Joonis 27. Pinnavee voolusuuna lokaalne veelahe Muhu saare põhjaosas.

59

Reljeefimudelilt on leitavad ka nõlvakalded. Alloleval joonisel on välja toodud kalded alates 15%-ist. Eristuvad nii looduslikud järsema kaldega nõlvad, kui ka "mürana" inimtekkelised teetammid ja magistraalkraavid. Tähtis on jaotustorude paiknemine nõlval. Immutatav reovesi ei tohi nõlval välja kiilduda ega põhjustada maapinna soostumist.

Joonis 28. Reljeefimudelilt leitud nõlvakalded >15%.

Joonis 29. Põhjavee hüdroisohüpsid kõrgusmudelina

60

KOKKUVÕTE Seoses Euroopa Liidu veealaste normide rakendamisega Eestis ja veekaitse üleviimisega valgalade printsiibile on suurenenud vajadus põhjavee säästvaks kasutamiseks ja tema efektiivse kaitse organiseerimiseks. Tegevusplaanid põhjavee paremaks kasutamiseks ja kaitseks saavad tugineda vaid tänapäeva tehnilistele võimalustele vastava hüdrogeoloogilise andmestiku üldistatud kasutamisele. Põhjendatud majanduskavade väljatöötamiseks on eriti oluline omada üldistatud taustinformatsiooni mingi piirkonna põhjavee seisundi ja loodusliku kaitstuse (reostusohtlikkuse) kohta.

Muhu saare põhjavee kaitstuse kaardi koostamisel on kasutatud ära aastakümnete jooksul erinevates mõõtkavades tehtud geoloogilise ja hüdrogeoloogilise kaardistamise materjalid. Kuna faktiline materjal puuraukude ja puurkaevude näol pidevalt täieneb, siis on kaardi ja seletuskirja koostamisel läbi töötatud ka rohkem kui 200 puurkaevust koosnev andmebaas, millega oluliselt täpsustati pinnakatte paksust ühes või teises piirkonnas, aga samuti lämmastikühendite ja kloriidide sisaldust põhjavees.

Töö põhirõhk on suunatud põhjavee loodusliku kaitstuse ja vee kvaliteedi vaheliste seoste selgitamisele. Uute potentsiaalsete reostusobjektide planeerimisel tuleb läbi viia täiendav uuring, et täpsustada konkreetse ala geoloogilisi ja hüdrogeoloogilisi tingimusi.

Kuigi maapinnalähedase põhjavee kvaliteet on viimastel aastatel paranenud, esineb siiski piirkondi, kus põhjavesi on reostatud ja joogiks kõlbmatu. Kiireim lahendus parema vee saamiseks on kehvas tehnilises seisundis kaevu asendamine uuega. Käesoleva aruandega saadud tulemused kinnitavad, et nõuetekohaselt puuritud ja sanitaarkaitsetsoone arvestavad puurkaevud annavad suure tõenäosusega kvaliteetset joogivett.

Põhjavee kaitse üldine eesmärk on säilitada põhjavee hea (koguseline ja keemiline) seisund, tagada põhjavee säästlik kasutamine ning kaitse. Seda eesmärki aitab saavutada Veeseadus, mis kohustab kõiki isikuid vältima vee reostamist ja liigvähendamist, veekogude ja kaevude risustamist ning vee–elustiku kahjustamist. Põhjavee hea seisundi tagamiseks on vastu võetud hulk õigusakte, eestkätt vee seisundit negatiivselt mõjutavate tegevuste ohjamiseks nii tööstuse kui ka põllumajanduse valdkonnas. On kehtestatud keskkonnanõuded ohtlikele tegevustele ja objektidele. Põhjavee kaitseks rakendatakse vett mõjutavate tegevuste eelneva kooskõlastuse nõuet (erinevad keskkonnaload, keskkonnamõju hindamine ja keskkonnaaudit).

Tähtsaimad printsiibid põhjavee hea seisundi saavutamiseks, on põhjavee säästlik kasutamine (veemajanduskavad, põhjaveevaru uuringud, vee erikasutusload) ja reostuse ärahoidmine. Põhjavee säästliku kasutamise meetmed esitatakse veemajanduskavades. Veevõtuks üle 5 m3 /ööpäevas on vaja taotleda keskkonnaametist vee erikasutusluba.

Reostuse ärahoidmiseks on kehtestatud nõuded heidetele, põhjavett mõjutavatele tegevustele ja keskkonnaohtlikele objektidele. Põhjavee hea seisundi tagamise eesmärgil piiratakse saasteainete emissioone. Selliste piirangute näiteks on Vabariigi Valitsuse 29.11.2012 määrus number 99

„ Reovee puhastamise ning heit- ja sademevee suublasse juhtimise kohta esitatavad nõuded, heit- ja sademevee reostusnäitajate piirmäärad ning nende nõuete täitmise kontrollimise meetmed“, mis kehtestab heitvee reostusnäitajate ja ohtlike ainete sisalduse piirväärtused

61

ning üldised nõuded heitvee käitlemisele, mida peab arvestama ka Muhu saare reoveesüsteemide rajamisel, sealhulgas ka elanike omapuhastite paigaldamisel.

Kui heitvee juhtimine kaugel asuvasse veekogusse ei ole majanduslikult põhjendatud ning ei ole põhjavee seisundi halvenemise ohtu, v.a veehaarde sanitaarkaitsealale lähemal kui 50 m selle välispiirist, ja mitte lähemal kui 80 m joogivee tarbeks kasutatavast salvkaevust, v.a omapuhasti olemasolu korral, võib heitvett immutada pinnasesse järgmistes kogustes:

1) 5–50 m3 ööpäevas pärast reovee bioloogilist puhastamist;

2) kuni 5 m3 ööpäevas, kasutades reovee mehaanilist puhastamist;

Üle 5 m3 ööpäevas heitvee immutamiseks pinnasesse on vaja veeerikasutusluba, mille kohaselt heitveele määratavad reostusaine piirkontsentratsioonid või reovee puhastusastmed peavad vastama kehtestatud piirväärtustele või puhastusastmetele.

Kaitsmata ja nõrgalt kaitstud põhjaveega aladel võib pinnasesse immutada kuni 10 m3 vähemalt bioloogiliselt puhastatud heitvett ööpäevas. Heitvee immutussügavus peab olema aasta ringi vähemalt 1,2 m ülalpool põhjavee kõrgeimat taset. Heitvee pinnasesse juhtimise nõuded täpsustatakse vee erikasutusloas.

Põhjavesi on heas koguselises seisundis (ei toimu põhjavee liigvähendamist), kui põhjavee kasutamine on väiksem uuritud põhjaveevarust või põhjaveekogumi looduslikust ressursist.

Muhu saare hõredalt asustatud looduslikes ja poollooduslikes piirkondades on põhjavesi üldiselt heas seisundis. Õhukese pinnakattega ja intensiivse põllumajandusega aladel võib suuremate punktreostusallikate (farmid, sõnnikuhoidlad, sõnnikulaamad põldudel, silohoidlad) ümbruses põhjavesi ka Muhu saarel kergesti sattuda reostusohtu, mistõttu reostuse ärahoidmine nõuab nii vallaametnikelt kui elanikelt rohkem teadmisi saare erinevate piirkondade põhjavee reostusohtlikkusest.

Põhjavee hea seisundi tagamine on otseselt või kaudselt seotud ka rahaliste võimalustega. Kehtiv Veeseadus nõuab reostunud põhjavee seisundi parandamist reostaja või, kui reostajat pole võimalik kindlaks teha, siis riigi kulul. Igal juhul on reostuse ennetamisele tehtud kulutused oluliselt otstarbekamad kui kulutused põhjavee puhastamisele. Seda eesmärki täidab ka käesolev aruanne.

Töö kartograafiliseks ja digitaalseks kokkuvõtteks on mõõtkavas 1:10 000 esitatud põhjavee kaitstuse kaart, mis peaks saama üheks aluseks uute planeeringute tegemisel ja heitvee omapuhastite rajamisel.

62

KASUTATUD KIRJANDUS

Trükitööd Eesti põhjavee kasutamine ja kaitse. Vello Karise, Madis Metsur, Rein Perens, Lehte

Savitskaja, Indrek Tamm. Tallinn 2004. 80 lk.

Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu Direktiivi 2000/60/EÜ Veepoliitika

raamdirektiiv.

Ilves, A., 2011. Teejuht üksikmajapidamise reoveekäitlusviisi valimiseks hajaasustusalal.

Kuressaare - Tartu – 2011, 30 lk.

Joogivee tootmiseks kasutatava või kasutada kavatsetava pinna- ja põhjavee kvaliteedi- ja

kontrollinõuded. Sotsiaalministri 02.01.2003 määrus nr. 1.

Kanalisatsiooniehitiste veekaitsenõuded. Vabariigi Valitsuse 16.06.2001 määrus nr 171.

Omaveevärk ja omakanalisatsioon. Kalle Alasi, Ülo Heinsaar, Mait Kriipsalu, Aare Kuusik,

Madis Metsur. „Ehitame“ kirjastus, Tallinn 2001. 147 lk.

Perens, R., 2002. Põhjavesi: Saaremaa. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn. Lk. 87–94.

Perens, R., 2001. Eesti põhjavee kaitstuse kaart. Mõõtkava 1:400 000. Eesti Geoloogiakeskus,

Tallinn.

Perens, R., 1991. Saaremaa hüdrogeokeemiast. Eesti Geoloogide Selts. Tallinn, lk. 87–89.

Rullingo, A., 2001. Muhumaa. Eesti Entsüklopeediakirjastus. 663lk.

Reovee puhastamise ning heit- ja sademevee suublasse juhtimise kohta esitatavad nõuded,

heit- ja sademevee reostusnäitajate piirmäärad ning nende nõuete täitmise kontrollimise

meetmed. Vabariigi Valitsuse 29.11.2012 määrus number 99.

Saare maakonna hajaasustuse üksikmajapidamiste reovee käitlemisviiside määraja. OÜ Tukat.

Kuressaare 2011. 38 lk.

Struckmeier, W.F. & Margat, J., 1995. Hydrogeological Maps. A Guide and a Standard

Legend. International Association of Hydrogeologists. Hannover, 177 lk.

Veeseadus. Riigikogu seadus. Vastu võetud 11.05.1994.

Vrba, J. & Zaporozec, A., 1994. Guidebook on Mapping Groundwater Vulnerability.

International Contributions to Hydrogeologiy, Volume 16/1994, 130 lk.

63

Käsikirjalised aruanded Metsur, M., Kupits, T., 1990. Muhu keskkonnakaitse skeem. Riiklik projekteerimis- ja

uurimisinstituut Eesti Maaparandusprojekt.

Perens, R. jt., 1989. Kompleksne geoloogilis – hüdrogeoloogiline melioratiivne

kaardistamise mõõtkavas 1:50 000 Saaremaal (idaosa) EGF.

Perens, R., Perens, H., Lelgus, M., 1993. Saaremaa kompleksse geoloogilise kaardistamise

mõõtkavas 1:50 000 Saaremaal . EGF.

Perens, R., Perens, H., Lelgus, M., 1994. Aruanne Saaremaa biosfääri kaitseala tuumalade

keskkonnageoloogiliste kaartide koostamisest mõõtkavas 1: 10 000. EGF.

Perens, R., Perens, H., 1998. Geoloogilised uuringud Suure väina tunneli rajamise

tasuvusuuringute tegemiseks. EGF.

Savitskaja, L., 1992. Eesti põhjavee kaitstuse ja antropogeense koormuse kaardi (mõõtkava

1:50 000) tugilegend. EGF.

64

LISA 1

Muhu saare põhjavee kaitstuse kaardi digitaalsete kihtide loetelu ja seletus Muhu saare digitaalne põhjavee kaitstuse kaart on koostatud programmis MapInfo Professional ja Discover. Paberkandjal kaart on ülevaatlikkuse huvides välja trükitud mõõtkavas 1: 40 000.

Muhu saare põhjavee kaitstuse digitaalne kaart koosneb järgnevatest kihtidest:

1. Maapinnalt esimese aluspõhjalise veekompleksi looduslik kaitstus pindmise reostuse eest (aladena, kirjeldusega)

2. Põhjavesi, rajatised, allikad:

– Maapinnalt esimese aluspõhjalise veekompleksi hüdroisohüpsid koos absoluutse kõrgusega

– Põhjavee liikumise suund

– Allikad

– Põhjavee mineraliseerumise samaväärtuse jooned

– Soolaka põhjavee leviku piirkond Cl>250 mg/l

– Vee erikasutusega puurkaevud vahemikus 5-100 m3/d

– Reoveepuhastid

– Suletud prügila

– Karjäär

3. Muud kaardiobjektid

– Teedevõrk

– Vooluveekogud

– Seisuveekogud

– Märgalad

– Hooned

– Järsakud

– Karst

– Üleujutusriskiga ala piir (1,5 m samakõrgusjoon)

– Pinnareljeefi samakõrgusjooned 2m sammuga

– Leppemärgid ja kaardi kujundus (1 kaardikiht).