kurjus sirgub piiritundetust individualismist · filmilavastaja andres maimik, kes osales eesti...
TRANSCRIPT
33HARIDUS 5–6/2007
Margit Tõnson: “Miks Eesti koolisüsteem meenutabrohkem sõjaväge kui loovkeskkonda?”
Kurjus sirgub piiritundetust
individualismist
M a r g i t T õ n s o nEesti Ekspressi kultuuriajakirjanik
Probleemid, mis tekivad, kui b io loogi l is i tä iskasvanuid käsit letakse nagu sõltuvaid lapsi ,kujutavad endast jätkuvalt ühiskondl ike pingete al l ikaid . See toidab noorsookultuur imässul isust n ing võib põhjustada emotsionaalseid p lahvatusi ja isegi v ihkamist .
Aasta 2007 tõi meile filmi „Klass”, mille
sisuks koolivägivald tavalises Eesti koo-
lis, siin ja praegu. Pealkiri on sümbool-
ne, filmi eesmärk ongi näidata väikese
suletud süsteemi sisemist võimuvõitlust,
mis reþissööri ja stsenaristi Ilmar Raagi
tahtmisel lõpeb maailmakogemusest
laenatud dramaatilise finaaliga – taga-
kiusatud poisid lähevad relvastatult
kooli ja lasevad kiusajatest klassikaas-
lased maha.
Raagi eesmärk on panna vaataja kas
või korraks mõtlema oma käitumise üle
vägivalla olukorras. „Kas vägivalla juu-
red võivad olla „ohvrite” käitumises? Mi-
da suurem on kuritegu, seda vähem on
avalikkus valmis omistama kurjategijale
inimlikke motiive. Ent just sellega keel-
dutakse mõistmast, kus asuvad tule-
vaste katastroofide juured. Ka meie film
räägib koledast kuriteost, milleks on
koolis tulistamine, ja esitab küsimuse,
mis ohvrite leinas kipub ununema – kui
palju me oleme ise süüdi kuritegudes?
Kus on eelnevalt olnud see hetk, mil õn-
netust oleks võimalik ära hoida,” selgi-
tab Raag oma blogis (www.ilmarraag.
blogspot.com). „Meie film sunnib vaata-
jatele peale kurjategijate vaatepunkti.
Näitab neid ohvritena, kes ühel hetkel
ületavad hädakaitse piirid” (sealsamas).
Raagi kui populaarse arvamusliidri
puhul on alati esil tema maailmaparan-
dajalik moraalijutlustaja pale. Oma kir-
jutistes koputab ta ikka ühiskonna sü-
dametunnistusele, näitab võimalikke
valukohti, avab silmi. „Klassis” toimuvat
saab hea tahtmise korral laiendada
apaatsetest, oma isiklike muredega üle-
koormatud, empaatiakriisis vaevlevatest
indiviididest kaldu ühiskonnale, kel pole
silmi ega kõrvu teiste probleemide
jaoks. Murdeealiste ettearvamatus käi-
tumises võib leida paralleele murdeeali-
se noore ühiskonna käitumisega. Olen
minagi mõelnud, et kui 1990ndate algu-
ses kenasti pakitult kapitalistlik tarbimis-
ühiskond meile kohale toodi, siis oli pa-
kist puudu kasutamisõpetus. Õigemini
oli ära unustatud hoiatussilt, et edaspidi
on igaühe ellujäämine tema enda mure
ja nõrgemad peavadki välja surema.
Milliseid ohte sisaldab selline maskuliin-
ne, saavutustele orienteeritud, äärmus-
likult individualistlik ühiskond noore ellu-
astuva inimese jaoks, seda alles saame
näha. On fakt, et iga järgmine põlvkond
on agressiivsem ning meie kõigi üles-
andeks saab leida viis agressiivsust oh-
jata ja suunata mujale, enne kui see
suunatakse teise inimese vastu.
I lmar Raagi „Klass” „Klass” on dramaatiliste liialdustega
hoiatus Eesti kontekstis, maailmas aga
on koolitulistamiste ajalugu pikk ning
ohvriterikas. Miks liialdusega hoiatus?
Sest Eestis on „realistlikum” versioon
see, et kiusatav tapab ära enda. Abi
otsimise kohta kirjutab Mare Ainsaar 17.
aprilli Päevalehes: „Õigupoolest on see,
et Eesti noor enamasti abi küsima ei lä-
he, noorteuurijatel teada päris pikka ae-
ga. Näiteks 2004. aastal uurisid Tartu
ülikooli sotsioloogid Eestis ligi 2000
keskkooliealist noort ja vägivalda nende
ümber ning said kindla vastuse, et ena-
masti ei teata noor vägivallast kellelegi.
Peamiselt leitakse, et selleks pole vaja-
dust. Seega vägivalda ikka juhtub, kuid
paljudel juhtudel ei hinnata olukorda nii
kriitiliseks, et kõrgeid abisaamise bar-
jääre purustama hakata. Vahel pole ka
usku abi võimalikkusesse ning ainult
viiel protsendil noortest oleks üldse kel-
legi käest abi küsida.”
Kõrvalepõikena, sel aastal valmis ka
teine madalaeelarveline mängufilm
„Magnus”, mis on äärmuslik näide sel-
lest, kuidas perekondliku struktuuri pu-
runemine, hedonism ja egotsentrism
Eesti ühiskonnas seda nõrgemate välja-
suremist omakorda soodustab. Kuna
Kadri Kõusaare film esindas Eestit maa-
ilma ühel tähtsamal festivalil Cannes’is,
ja „Klass” valiti Karlovy Vary filmifestivali
võistlusprogrammi „East and West”, on
meie tänavune filmivisiitkaart maailmale
küll erakordselt morbiidne. Kuigi Eesti
on suitsiidiriikide edetabeli esikümnest
tänaseks välja kukkunud, ei ole siin veel
midagi rõõmustada. Tapmiste ja liiklus-
õnnetuste arv on ikka keskmisest kõr-
gem. Ja ma ei hakka rääkimagi alkoho-
lismist kui eestlase genotüübi olulisest
nõrgestajast ja eelmainitud surmade
peamisest põhjustajast.
„Klass” on sirgjooneline film. Klassis
on liidrite kamp, keda juhib Anders (Lau-
ri Pedaja), ülejäänud vaatavad pealt,
naeravad kaasa ega avalda selleks, et
mitte ise vaenualuseks sattuda, vähi-
matki protesti ja märki sellest, et nad
võib-olla mõtlevad teisiti. Peksukotiks
on Joosep (Pärt Uusberg), vaikne ja in-
telligentne poiss, kelle isa on vana kooli
militaar-macho elumotoga „kui lüüakse,
löö vastu”. Kaspar (Vallo Kirs) on maa-
koolist äsja linna tulnud ja igati hästi ko-
hanenud, kuni ühel hetkel satub olukor-
da, kust auga välja tulemiseks on vähe
võimalusi. Kaalukausile satub tüdruk-
sõbra heakskiit ja Andersi liidripositsioo-
ni kõigutamine ehk Joosepi kaitsmine.
Mis selle filmi puhul ehk eriti kõnekas –
õpetajad teevad justkui oma parima,
aga muudavad olukorra iga teo (ja tege-
matajätmisega) aina hullemaks. Klassi-
juhataja (Laine Mägi) on klassi kiusaja-
tes pettunud ega taju isikliku solvumise
tagant, mida võib igapäevane vaimne ja
füüsiline alandamine Joosepi (hiljem ka
Kaspari) närvisüsteemile teha. Kooli di-
rektor (samuti naine) laseb endaga ma-
nipuleerida ega näe olukorra lahenda-
miseks muid võtteid kui ähvardused.
Vanemate teavitamisega veeretatakse
vastutus enda õlgadelt ära. (Igavene
vastuolu – kool arvab, et vanemad ei
oska lapsi kasvatada, vanemad usuvad,
et kool rikub nende võsukesed ära.)
„Naerata ometi” , „Õnnel indf lamingo”, „Päkapikudisko”Laste ja noorte agressiivsust ja vägival-
da on Eesti filmis varemgi luubi alla võe-
tud – näiteks Arvo Iho ja Leida Laiuse
„Naerata ometi” (1985), kus internaat-
kooli tüdrukud üksteist klohmivad ja alan-
davad. Milleni võib viia esmapilgul süütu
pullitegemine, näitab Tõnis Kase film
„Õnnelind flamingo” (1986). Siinkohal on
samuti oluline isafiguur, kes sarnaselt
„Klassi” Joosepi isaga õpetab poega en-
da eest seisma. Dokumentaalfilmidest
on koolivägivalda uurinud Jaak Kilmi ja
Andres Maimiku „Päkapikudisko”, kus
jälgiti harilikult kooliseinte vahele jäävat
nn nähtamatut vägivalda ning kahe tule
vahele jäänud õpetajate reaktsioone.
Koolivägivalda puudutav statistika on
karm: küsitluste järgi on 77% tänastest
kooliõpilastest sellega kokku puutunud.
Emotsionaalseid lugusid armastav mas-
simeedia toob tarbijani üha võikamaid
teateid teismeliste vägivallast. Tüdrukud
teevad klassiõele kambaka, poisid pus-
sitavad metsas oma eakaaslase jne.
(Populaarne videoklippide foorum „You-
Tube” kubiseb peksuvideotest ja sõna-
dega alandamisest, purjus tiinekate lä-
bustamisest jne.) Kui lisada veel statisti-
line fakt, et igas teises klassis on õpilane,
kel on juurdepääs relvadele, ei tundu
„Klassi” koolitulistamise liin üldse nii või-
matu kui esmapilgul. Sest me ei ela
enam ammu suletud ühiskonnas, raudse
eesriide taga. Internet ja televisioon hoia-
vad meid kursis kõigega, mis maailmas
sünnib.
Gus Van Sant i „E levant”„Klassi” eelkäijaid on maailmakinos pal-
ju. Mõjuvaimaks pean neist Gus Van
Santi auhinnatud filmi „Elevant” (2003),
mille aluseks on Ameerika üks ohvrite-
Filmi „Klass” peategelased Kaspar (Vallo Kirs, üleval) ja Anders (Lauri Pedaja, all).
NOORED JA KURJUS
rikkamaid koolitulistamisi Columbine’i
keskkoolis 1999. aastal. (Samast juhtu-
mist ajendatuna tegi poliitilise ebakor-
rektsuse maskotiks saanud dokumenta-
list Michael Moore ameeriklaste relva-
hullust kritiseeriva filmi „Relvastatud
Ameerika”, 2002.)
Miks Columbine’i kooli õpilased Eric
Harris ja Dylan Klebold ikkagi Hitleri
sünnipäeval hambuni relvastatuna kooli
läksid ja seal tapatalgud korraldasid
ning ise märtrisurma läksid, seda meile
ei öelda. Vihjatakse küll põgusalt poiste
arvutimängulembusele ja homosek-
suaalsetele kalduvustele. („Pededeks”
sõimatakse „Klassis” ka Joosepit ja
Kasparit). Niisuguses sirgjoonelise põh-
jus-tagajärg-skeemi eiramises on filmi
tugevus. See jätab vaatajale palju roh-
kem võimalusi kaasa mõelda ja ise
põhjust/põhjendust otsida.
Ainuüksi „Elevandi” pealkirjas võib
näha mitmeid vihjeid. Esiteks meenub
mõistujutt sellest, kuidas pimedad me-
hed elevanti kompavad ja igaüks objek-
ti isemoodi kirjeldab – ehk siis, tõde ei
ole, kõik on suhteline, igal vaatajal on
oma „tõde”. Kuid veelgi kaalukam on
viide levinud metafoorile „elevandist elu-
toas” – kõik teavad, et ta seal on, aga
teevad näo, nagu probleemi poleks.
See annab kõige täpsemalt edasi tra-
göödia iseloomu – Van Sant näitab foto-
graafilise täpsuse, kuid täieliku erapoo-
letusega ohu märke ja registreerib tui-
must, ignorantsust ja silmakirjalikkust.
Vastupidiselt kaameraga süüdlasi kir-
bule võtvale Moore’ile ei näita Van Sant
kellegi pihta näpuga. (Muuhulgas on
Van Santi filmis esindatud ka tüdrukute-
probleemid – anoreksia ja buliimia –,
kaamera jälgib kempsus oksendavaid ja
siis jälle huuli võõpavaid kooli peal
poppe tüdrukuid, kes sõid lõunaks vaid
kaks salatilehte, kuid ka seda oli liiga
palju. „Klassi” tüdrukud on karakteritena
pealiskaudsed „ilusad inimesed”.)
Mikael Håfströmi „Kur jus”Kurjuse anatoomiat on väga täpselt
analüüsitud ka Rootsi noortefilmis „Kur-
jus” (2003), mis põhineb Jan Guillou
samanimelisel menuromaanil. Mikael
Håfströmi lavastatud filmi tegevustik
hargneb range reþiimiga internaatkoo-
lis, kuhu Erik Ponti (Andreas Wilson) ta-
vakoolis vägivallatsemise pärast n-ö
meelt parandama saadetakse. Erik ta-
hab kõigest hingest siin probleemideta
hakkama saama, järgib põhimõtet „ära
paista millegagi silma”, kuid jääb ometi
kooli oma võimu all hoidvatele „liidritele”
silma. „Pööra teine põsk ette” taktika põ-
rub: kui tahad ellu jääda, tuleb end lõ-
puks ikkagi rusikate abil maksma panna.
Kurja juurena näeb film just võimu, mis
loomult nõrkade kätes muutub kuritege-
likuks. Internaatkooli juhtkond pigistab
isehakanud Hitlerite tegude suhtes sil-
ma kinni, nii julgustatakse rusikajõuga
hierarhiat kehtestavaid „kangelasi” aga
veelgi julmemaid tegusid tegema. („Pä-
riselus” õnnestus romaani autoril kõne-
alune internaatkool siiski kinni panna.)
Rush W. Doz ier i „Miks me v ihkame?”Miks on noored aina agressiivsemad?
Kus on agressiivsuse tekkepõhjused?
Raamatus „Miks me vihkame” pakutak-
se koolivägivalla ühe põhjusena välja
sundseisu, milles hilises teismeliseeas
noored end koolis leiavad: „Paari viima-
se sajandiga on aga industrialiseeritud
maailma keerukas ja kompleksne kul-
tuur lapsepõlve kunstlikult pikendanud.
Küpsus ja sõltumatus saabuvad tükk
aega pärast puberteeti. Selleks, et teh-
noloogilise kultuuri keskmistes ja kõrge-
mates kihtides hästi hakkama saada, on
vaja aastaid haridust omandada. Kütt-
korilaste lapse puhul polnud see vajalik.
Vaatamata sellele, et lapse küpsuse-
janu tavaliselt kolmeteistkümneselt hari-
punkti saavutab, ei ole tänapäeva noo-
red reeglina valmis ennast ja peret üle-
val pidama enne, kui viimastel teisme-
liseaastatel või kahekümnendate algu-
ses – eriti kui nad soovivad kõrgemat
haridust ja tehnilisi oskusi. See asetab
industriaalriikide lapsevanemad ja õpe-
tajad ebamugavasse olukorda. Nad pea-
vad kontrollima ja harima täiskasvanute
suurusi noori inimesi. Probleemid, mis
tekivad, kui bioloogilisi täiskasvanuid kä-
sitletakse nagu sõltuvaid lapsi, kujutavad
endast jätkuvalt ühiskondlike pingete al-
likaid. See toidab noorsookultuuri mäs-
sulisust ja võib põhjustada emotsionaal-
seid plahvatusi ja isegi vihkamist” („Miks
me vihkame”, Rush W. Dozier, Eesti
Ekspressi raamat, 2004, lk 205).
Filmilavastaja Andres Maimik, kes
osales Eesti Päevalehe korraldatud
Kaadrid Gus Van Santi filmist „Elevant” (üleval) ja Mikael Håfströmi filmist„Kurjus” (kaks alumist fotot).
36 HARIDUS 5–6/2007
koolivägivallateemalises vestlusringis
(ja neid arvamuslugusid ja vestlusringe
oli palju, koolivägivalla tähelepanu kesk-
messe toomine Raagil igal juhul õnnes-
tus), arvas, et oskuslik pedagoog suu-
dab innustada klassi unustama õpilaste-
vahelisi halbu suhteid ning on võimeline
mobiliseerima klassi ühe positiivse ees-
märgi nimel. „Ta muudab klassi õhkkon-
da nii, et suurimad kiusajad jäävad po-
pulaarsusedetabelitest üldse välja ning
respekti teenib hoopis teistsugune või-
mekus. Kuigi koolivägivalda päris ära ei
kaota, on võimalik seda minimeerida
(EPL, 9.04.2007).
Ma kujutan väga hästi ette õpetajate
nõutust sellise soovituse järel – sellise
palgaga veel psühholoogi mängida!?
Niisuguse koormuse juures!? Mida te
veel ei taha!? Aga mis meil üle jääb?
Kodu ei saa r i ik reformidaKodu on „püha”. Kodu ei saa riik refor-
mida. Ühiskonna väärtushinnangute
muutumiseks kulub mitu inimpõlve – ma
mõtlen siinkohal Lääne ühiskonna indi-
vidualistlikku saavutustele orienteeritud
pärast-mind-tulgu-või-veeuputus-men-
taliteeti näiteks – ja ainus lüli agressiiv-
suse kujunemise reas, mida on võimalik
reformida, ongi kool.
Eesti kool sellisel kujul, nagu see
praegu on, meenutab tõesti toru, mille
ühest otsast lähevad sisse loominguli-
sed ja entusiastlikud rõõmsameelsed
lapsed ja teisest otsast sülitatakse välja
lennuvõimetuks muudetud linnud, küü-
nilised ja kompleksides, madala enese-
hinnanguga inimesed. Kooli destruktiiv-
ne mõju isiksusele tuli mul jutuks Tallin-
na Ülikooli professori, psühholoog Alek-
sander Pulveriga.
Küsimus, miks Eesti koolisüsteem
meenutab rohkem sõjaväge kui loov-
keskkonda, ei ole minu vastata. Kuid
tõsiasi, et koolis puudub võrdsetele
alustele rajatud dialoog ja selle asemel
töötab käsuliin ning igasugune enda
peaga mõtlemine ja autoriteedist erine-
va arvamuse väljendamine on vähemalt
ülikooli esimese kursuseni tabu ja karis-
tatav, ei jäta just palju lootust olude
paranemiseks. „Eesti kool kasvatab ini-
mesi, kes vastavad reeglitele, mitte ei
erine. Need, kes on erilised, need lõiga-
takse maha, ja need, kes ei ulatu, neid
aidatakse järele või heidetakse välja.
/- - - / … oleks hea välja visata kõik need,
kes on pätid ja kaabakad. Looduses
kehtib aga suhteliselt ebameeldiv print-
siip. Populatsioonis tekib alati uus seg-
regeerumine. Nende väga väljavalitute,
nunnude seas tekib uus hierarhia, kuni
lõpuks jääb vaid kaks inimest. Ja siis
pole ka rahu majas, üks on ikkagi tei-
sest üle ja teine hakkab vastu, maksab
kätte,” selgitab Pulver, miks eliitkooliski,
nende kõige nunnumate seas, ikka tüli-
sid tõuseb (Eesti Ekspressi kultuurilisa
Areen, 26.04.2007).
Hoiatusf i lmide mõjuLõpetuseks siis küsimus, mis ilmselt
paljude õpetajate hingel: kas vägivald-
sete filmide näitamine (kaasa arvatud
kõnealune „Klass”) suurendab vaataja-
tes agressiivsust? Pulver on ühes oma
varasemas arvamusloos tõdenud, et
efekt on olemas, aga mitte üks-ühene.
Meedia mõju inimesele on korrelatsioo-
nis tema haridustasemega, kõige laie-
malt võttes – mida madalam see on,
seda enam imiteerib inimene seda, mi-
da meedia talle ette annab. Ja vastupi-
di: „Mida enam inimene usub, et ekraa-
nil nähtu, raadios kuuldu ja paberil loetu
eksisteeribki sellisena tema ümber, se-
da ohtlikum ta iseendale ja ümbritseva-
tele on,” arvab Pulver, kelle arvates
meedias näidatav virtuaalne vägivald
täidab Lääne kultuuriruumis olulist ravi-
mi ja psühhoteraapia rolli – ideaalide
hoidmise rolli. „Virtuaalne vägivald ongi
üks nendest viisidest, kuidas individua-
listlikus kultuuris elavad inimesed taas-
tavad oma tasakaalu ja minimaalsegi
usu õiglusesse. On ju ikka õiglane küll,
kui eriti „pahale” tekitatakse rindkeresse
üks 10-sentimeetrine auk selle eest, et
ta on ideaalmaailmas rikkunud ideaal-
seid reegleid. Seepärast sobibki vir-
tuaalne vägivald olema vahendiks ja
teeks, kuidas pahe saab vääramatult ja
igal juhul karistatud.”
Teistpidi vaadates ei ole mitte mingi-
sugust põhjust ega alust arvata, et nn
hoiatusfilm „Klass” muudaks jõhkrutse-
jad vagurateks ja kaastundlikeks inim-
lasteks. Aga usun küll, et mida labase-
maks ja agressiivsemaks ühiskond ter-
vikuna muutub, seda suuremaks muu-
tub ka oht, et kõige vastuvõtlikumatel
isikutel vint üle keeratakse („Miks me
vihkame”, lk 214).
Ei maksa ennast petta sellega, et
suudaksime maailma mõne kunstilise
avaldusega vägivallatumaks muuta.
Vägivald ja agressiivsus on ellujäämis-
instinkti osad, neid kaotada ei ole või-
malik. Aga saame midagi ära teha selles
vallas, et noorel oleks enesehinnang
kõrgem ja enesearmastus suurem – vih-
kamine ja vägivald on haiguse sümpto-
mid, nad tõmbavad depressioonilt ja
ahastuselt tähelepanu eemale. Samm
enesevihkamiselt teiste vihkamiseni on
väga lühike. Kaastunne, empaatia,
mõistmine ja andestus on võlusõnad,
millesse tasub investeerida. Ja need,
mõistagi, on feminiinsed väärtused, mis
tänapäeva ühiskonnas on jäänud vaes-
lapse rolli.
Postimehe nädalalõpulisas Arter
(17.03.2007) vastas Joosepi osatäitja
Pärt Uusberg väga ilusasti raskele kü-
simusele, mis on „Klassi” mõte: „See
film äratab inimeses ürgse tunde, mis
on meis igaühes olemas, nimelt kaas-
tunde.” Andersi osatäitja Lauri Pedaja
on realistina aga veendunud, et vägival-
latsejale nende film inglitiibu ei kasvata.
„Kes on sellise asjaga ise tegelenud,
vaatab filmi ära ja ütleb: õige ju, oligi
värdjas ja pidigi molli saama.”
Praeguseks on selge, et „Klass” saab
järje ETV noortesarjana juba järgmisel
aastal. Sisuks sotsiaalselt (häbi)märgis-
tatud ellujäänute, Kaspari ja Andersi
tagapöördumine ühiskonda, teismelise-
na tehtud hullumeelsed teod varjuna
kummitamas.
***
„Klass”
Reþissöör-stsenarist Ilmar Raag.
Produtsent Riina Sildos.
Operaator Kristjan-Jaak Nuudi.
Montaaþ Tambet Tasuja.
Helireþii Horret Kuus.
Kunstnik Eva-Maria Gramakovski.
Osades Lauri Pedaja, Pärt Uusberg,
Vallo Kirs, Paula Solvak, Riina Ries,
Mikk Mägi, Margus Prangel,
Tiina Rebane, Leila Säälik,
Kaie Mihkelson, Laine Mägi,
Merle Jääger, Marje Metsur jt.