Maaspesitsevate lindude 

pesarüüste Pärnu 

rannaniidul 2015

Marko Mägi      

MTÜ Tunne Loodust 

Tartu 2015 

2  

Sisukord  

Sissejuhatus ............................................................................................................................................. 3 

Materjal ja metoodika ............................................................................................................................. 5 

Tulemused ............................................................................................................................................... 7 

Arutelu ................................................................................................................................................... 10 

Kokkuvõte .............................................................................................................................................. 12 

Summary ............................................................................................................................................... 13 

Kirjandus ................................................................................................................................................ 14 

Lisad ....................................................................................................................................................... 15 

 

   

3  

Sissejuhatus  

Rannaniidud on poollooduslikud kooslused, mis püsivad tänu mõõdukale inimtegevusele 

ning pakuvad soodsaid elutingimusi paljudele liikidele. Mitmetele liikidele on rannaniidud 

esmatähtsad elupaigad, ilma milleta ei suuda lokaalsed populatsioonid säilida ja on 

rannaniitude unarusse jäämise tõttu viimastel aastakümnetel kas hävinud või siis oluliselt 

vähenenud (Rannap et al. 2015). Mitmetele linnuliikidele on rannaniidud olulised nii 

pesitsemiseks (nt kiivitaja, punajalg‐tilder) kui peatuspaigaks rändeperioodil (vee‐ ja 

rannikulindudele), sest need pakuvad sobilikku toitu ja varjetingimusi. Seepärast on 

rannaniitude säilitamine ja taastamine oluline tagamaks loodusliku mitmekesisuse säilimist 

rannikul. Kaitsealustest linnuliikidest on rannaniitudega seotud I kaitsekategooriasse kuuluv 

niidurüdi (Calidris alpina schinzii), II katsekategooriasse kuuluvad mustsaba‐vigle (Limosa 

limosa) ja naaskelnokk (Recurvirostra avosetta). 

Rannaniitude taastamiseks kasutatakse niitmist ja karjatamist (või mõlemat meetodit 

kombineerituna). Hooldamata niit kasvab juba mõne aastaga roogu, kõrgemad alad võivad 

võsastuda, mistõttu kaovad mitmetele linnuliikide sobilikud elupaigad. Aastaid hooldamata 

rannaniitude taastamisel võivad linnud niitudel uuesti pesitsema asuda, kuid vahepealne 

muutuste periood võib endise situatsiooni taastumist mõjutada või pärssida seda sootuks. 

Lindudele sobilike pesitsustingimusi taastades ei pruugi pesitsema naasvate lindude 

produktiivsus positiivne olla, sest valesti ajastatud taastusmeetodid võivad oluliselt 

pesitsusedukus vähendada või muuta rannaniidu nö ökoloogiliseks lõksuks – alaks, kus 

näiliselt on lindudele tagatud sobilikud pesitsustingimused, kuid tegelik pesitsusedukus on 

madalam, kui oleks vajalik asurkonna taastumiseks või püsimiseks. Üheks selliseks mõjuriks 

võib olla nt valel ajal teostatud niitmine või vale karjatamise ajastamine ja 

karjatamiskoormus.  

Pärnu rannaniitude aktiivne kasutamine lõppes 1970‐80ndatel, mille järel kasvasid niidualad 

kiiresti roogu ja ajapikku kadusid mitmete maapinnal pesitsevate linnuliikude (eelkõige 

kurvitsaliste) pesitsustingimused. Rannaniitude taastamine algas 2010ndal aastal, sihipärane 

aktiivne taastamine on toimunud aastast 2012. Paari viimase aastaga on taastatud 

rannaniidul asunud pesitsema mitmed rannaniitudele iseloomulikud linnuliigid (nt kiivitaja, 

punajalg‐tilder, tikutaja; Kose 2014). Seni pole teada, kas pesitsevad linnuliigid suudavad 

asurkonda taastoota. On võimalik, et pikka aega hooldamata rannaniidul on vahepealsete 

aastate jooksul keskkonna tingimused muutunud sedavõrd, et linnud küll naasevad 

4  

rannaniitudele pesitsema, kuid nende sigimisedukus on väga madal. Üheks selliseks ajas 

muutunud teguriks võib olla suurenenud kisklusrisk. Nii on võimalik, et varem hooldamata 

alal või selle läheduses on soodsad elutingimused leidnud potentsiaalsed kiskjad (nt kährik 

Nyctereutes procyonoides, rebane Vulpes vulpes, metssiga Sus scrofa), kelle mõju 

linnuasurkonnale võib olla negatiivne. Suur osa Pärnu rannaniidust piirneb vahetult linnaga, 

seepärast võib arvata, et kiskluse mõju rannaniidu lindude sigimisedukusele võib olla 

märkimisväärne. Peale rannaniidu taastamist on seal küll suurenenud madalrohuste 

elupaikade osakaal, mis on pesitsemiseks sobilikud just kahlajatele (ning mitmetele 

värvulistele, nt kuldhänilane; Kose 2014), kuid samas võib roostiku kadumise tõttu 

suureneda kisklus, sest loomade liikumine niidul on lihtsustatud ja pesade leidmine lihtsam. 

Käesoleva uuringu eesmärgiks oli uurida, milline on Pärnu rannaniidu maapinnal pesitsevate 

lindude: 

‐ pesade kisklusriski määr munade haudestaadiumis 

‐ pesade kisklusriski erinevus rannaniidu erinevates osades 

‐ pesarüüstajate liigiline kuuluvus 

   

5  

Materjal ja metoodika  

Uuring viidi läbi Pärnu rannaniidu kahel alal – Vana‐Pärnus (u 55 ha) ja Raekülas (u 50 ha; 

uurimisalade paiknemine on esitatud lisas 1). 9. – 10. mail 2015 otsiti aladelt pesitsema 

asunud lindude pesi. Alasid jälgiti esmalt vaatlustoruga, et teha kindlaks võimalikud 

pesitsuspiirkonnad, hiljem kontrolliti need piirkonnad põhjalikult üle. Vana‐Pärnu 

rannaniidul läbiti pesade otsimise käigus 19,0 km, Raekülas 16,5 km. Leitud pesade puhul 

registreeriti linnu liik ning pesas olnud munade arv. Pesade juures viibiti võimalikult lühikest 

aega, et mitte äratada kiskjate tähelepanu. Ühtegi leitud pesa ei puudutatud. Kõik välitööd 

tehti ühe isiku poolt. 

Rannaniidule paigutati pärispesadega samasse piirkonda tehispesad: 14 pesa nii Vana‐

Pärnusse kui Raekülla. Lisaks paigutati viis pesa Papiniidu linnutorni lähedusse (vt lisa 1), kuid 

neid pesi kasutati vaid kiskjaliikide kindlaks tegemisel, mitte alade võrdlevas analüüsis. 

Tehispesad paiknesid niidul nii, et need asuks pärispesadega samas piirkonnas, samas jälgiti, 

et tehispesad ei asetseks teineteisele liiga lähedal. Tehispesa koosnes kahest põldvuti 

(Coturnix coturnix) ja ühest plastiliinist munast. Plastiliinist muna oli värvitoonilt  

vutimunadest pruunikam (vt. lisa 2). Plastiliinist muna kinnitati maapinnale traadist vardaga, 

et kiskjal oleks seda raskem pesast eemaldada ja suureneks võimalus kiskja tuvastamiseks. 

Tehispesad rajati õhtusel ajal ühe tunni jooksul (alates kella 18:00). Tehispesade rajamiseks 

kasutati ühekordseid kummikindaid, et vähendada võimalike lõhnajälgede jätmist. Nii päris‐ 

kui tehispesadest 3 m kaugusele asetati rohu sisse väike kivi, et pesi oleks hiljem lihtsam 

leida ja pesa kontrollimisele kuluv aeg oleks minimaalne.  

Päris‐ ja tehispesi külastati esimest korda 12h möödudes (järgmisel hommikul vahemikus 

06:00 – 08:00), teist korda 24h möödudes tehispesade rajamisest (järgmise päeva õhtul 

vahemikus 18:00 – 20:00), edaspidi iga kolme päeva tagant. Külastustel registreeriti pesades 

olev munade arv. Pesa loeti rüüstatuks, kui kasvõi üks muna oli pesast kadunud. Lisaks koguti 

rannaniidult kokku välitööde käigus leitud rüüstatud munad (mune leiti nii pesade otsimise, 

kui hilisemate pesade kontrollimise käigus). Kontrollkülastuste käigus tehti nii päris‐ kui 

tehispesade seisukord (rüüstatud või mitte) kindlaks u 1 m kauguselt, et vältida pärispesa 

liigset häirimist ja tehispesadele lõhnajälgede jätmist. Hauduvad vanalinnud põgenesid 

pesalt, kui vaatleja oli 10 – 5 m kaugusel pesast.   

6  

Pesade rüüstamise/hävimise korral registreeriti tehispesades kunstmunal olevad rüüstele 

viitavad märgid. Pärispesade puhul määrati pesa hävimise põhjus maapinnal olevate jälgede 

või munadel olevate märkide järgi (tuvastati vaid lindude, tõenäoliselt hallvarese Corvus 

corone cornix, rüüstele viitavad märgid). Neljast rüüstatud tehispesast olid kadunud ka 

kunstmunad. Selliste pesade puhul määrati rüüstaja liik maapinnal olevate jälgede põhjal.  

Andmeid analüüsiti tarkvaraprogrammiga Statistica 7.0 (StatSoft, Inc. 2005). Aladelt ei leitud 

andmete analüüsimiseks piisaval hulgal pärispesi (vt. tulemused), seepärast võrreldi vaid 

erinevate rannaniidu osade tehispesade kumulatiivset ellujäämust nii Cox’i F‐testiga kui χ2‐

testiga. 

 

   

7  

Tulemused  

Leitud pärispesade arv oli tagasihoidlik (tabel 1) ja pelgalt nende alusel polnud võimalik 

hinnata usaldusväärselt pesade ellujäämust alade vahel. Pesade otsimise käigus leiti kokku 

kaheksa pesa Vana‐Pärnust ja üks pesa Raekülast. Vana‐Pärnu rannaniidult leiti kolm tikutaja 

(Gallinago gallinago) ja kaks hänilase (Motacilla flava) kurna ning üks kiivitaja (Vanellus 

vanellus), punajalg‐tildri (Tringa totanus) ja rääkspardi (Anas strepera) kurn. Tikutaja, 

kiivitaja ja punajalg‐tildri kurnad olid kõik nelja munalised, hänilase kurnad olid kolme ja viie 

munalised, rääkspardi kurnas oli leidmise hetkel 4 muna. Raeküla rannaniidult leitud 

punajalg‐tildri pesas oli 2 muna ja ilmselt oli see juba eelnevalt hallvareste poolt rüüstatud. 

Uuringu lõpuks oli hävinud kõik Raeküla rannaniidu tehispesad, Vana‐Pärnu rannaniidu 

tehispesadest oli hävinud 71,4% (10/14) ja pärispesadest 75,0% (6/8).  

Vana‐Pärnu rannaniidu päris‐ ja tehispesade kumulatiivne ellujäämus ei erinenud oluliselt 

(Cox’s‐test: F8,20=1,36, p=0,27; joonis 1), seega pole alust arvata, et tehispesade andmestikul 

põhinevad analüüsid erineks oluliselt reaalsest olukorrast. Raeküla rannaniidu tehispesade 

kumulatiivne ellujäämus oli oluliselt madalam kui Vana‐Pärnu tehispesadel (Cox’s‐test: F 

28,30=6,23, p<0,0001; joonis 2). 

 

10.mai 12.mai 14.mai 16.mai 18.mai 20.mai 22.mai 24.mai 26.mai 28.mai

0,0

0,1

0,2

0,3

0,4

0,5

0,6

0,7

0,8

0,9

1,0

kum

ulat

iivne

ellu

jääm

us

pärispesad tehispesad

 

Joonis 1. Vana‐Pärnu rannaniidu tehis‐ ja pärispesade kumulatiivne ellujäämus. Punktiirid tähistavad trende.  

 

8  

 

10.mai 12.mai 14.mai 16.mai 18.mai 20.mai 22.mai 24.mai 26.mai 28.mai

0,0

0,1

0,2

0,3

0,4

0,5

0,6

0,7

0,8

0,9

1,0

kum

ulat

iivn

e e

llujä

äm

us

Vana-Pärnu Raeküla

 

Joonis 2. Vana‐Pärnu ja Raeküla rannaniidu tehispesade kumulatiivne ellujäämus. Punktiirid tähistavad trende‐ 

Ka χ2‐ruut test näitas Raeküla rannaniidu oluliselt kiiremat tehispesade hävimist (peale 12h 

möödumist: χ2=18,12, df=1, p<0,0001, joonis 3; peale 36 h möödumist: χ2=14,58, df=1, 

p=0,0001; peale 4,5 päeva möödumist: χ2=21,00, df=1, p<0,00001). 

14

3

0

11

Vana-Pärnu Raeküla0

2

4

6

8

10

12

14

16

teh

isp

esa

de

arv

12

h m

öö

du

de

s

säilinud pesad rüüstatud pesad

 

Joonis 3. Tehispesade rüüste Pärnu rannaniidu kahes osas 12h möödudes peale pesade rajamist. 

Pesade hävimise põhjused on esitatud tabelis 1 ja joonisel 4. Teadmata põhjusel hävinud 

tehispesad rüüstati suure tõenäosusega hallvareste poolt (või mõne teise linnuliigi), sest 

pesade vahetus läheduses ei täheldatud jälgi ega rohu tallamist. Vana‐Pärnu rannaniidult 

leiti lisaks 8 kiivitaja ja üks punajalg‐tildri rüüstatud muna.  

9  

Tabel 1. Pärnu rannaniidu tehispesade hävimise põhjused  tehispesad  pärispesad 

  põhjus hävinud liik pesi hävinud  põhjusVana‐Pärnu         (kokku 14 pesa)  tallamine*  5  tikutaja 3 2  vares, tallamine 

  kährik 3  hänilane 2 2  tallamine  imetaja sp  1  punajalg‐tilder 1 0     teadmata**  1  kiivitaja 1 1  vares       rääkspart 1 1  tallamineRaeküla         (kokku 14 pesa)  kährik  4  punajalg‐tilder 1 1  teadmata  tallamine*  4     torm  2     kärp  1     metssiga  1     teadmata**  3          Papiniidu       (kokku 5 pesa)  vares  2     metssiga  1     teadmata  2   

*tallatud veiste poolt; ** teadmata põhjusel hävinud pesad on suure tõenäosusega hallvareste rüüstatud 

 Joonis 4. Tehis‐ ja pärispesade hävimise põhjused. Summaarsena on esitatud Vana‐Pärnu, Raeküla ja Papiniidu rannaniidu andmed (detailsed andmed on esitatud tabelis 1). 

 

   

vares11%

veis33%

kährik19%

imetaja sp3%

torm6%

metssiga6%

kärp3%

teadmata19%

10  

Arutelu  

Tehispesade rajamine oli vajalik, sest välitööde käigus ei leitud piisaval hulgal lindude 

pärispesi, mis oleks võimaldanud pesitsuse edukust hinnata. Vana‐Pärnu rannaniidult leiti 

siiski piisaval hulgal pärispesi ja nende kumulatiivne ellujäämus ei erinenud oluliselt 

tehispesade ellujäämusest (joonis 1). Seega pole alust arvata, et tehispesade andmestikule 

tuginev analüüs erineks oluliselt tegelikust olukorrast. Tehispesi ei rajatud rannaniidule küll 

palju, kuid sellest hoolimata ilmnes selge erinevus otse linnaga piirneva Raeküla rannaniidu 

ja linnast veidi eemal oleva Vana‐Pärnu rannaniidu tehispesade kumulatiivse ellujäämuse 

vahel.  

Maaspesitsevate lindude pesade hävimine Pärnu‐Rannaniidul 2015 aasta pesitsushooajal oli 

küllaltki suur. Võrreldes Vana‐Pärnuga, oli hävimine oluliselt intensiivsem Raeküla 

rannaniidul. Suur osa pesadest rüüstati hallvareste ja kährikute poolt (kokku 30%); kui 

arvestada, et teadmata põhjustel hävinud pesad olid suure tõenäosusega samuti hallvareste 

rüüstatud (lindude rüüstest ei jää sageli märke, sest munad viiakse peast eemale ja süüakse 

seal), siis võib hallvareste ja kährikute rüüste osakaal olla 49%. Võimalik, et mõningad pesad, 

mis algselt kährikute poolt rüüstatuks loeti, rüüstati tegelikult rebaste poolt (rebaste arvukus 

on viimastel aastatel linnades kasvanud), sest pelgalt kunstmunale jäänud kihvajälgede 

põhjal pole nende kahe liigi eristamine 100 protsenti usaldusväärne. 

 Kolmandik pesadest (33%) tallati rannaniidul karjatatavate veiste poolt (joonis 4). Kui 

vaadata tehispesade hävimise põhjuseid alade lõikes, siis ei erine alad märkimisväärselt 

(tabel 1), kuid oluline erinevus pesade kumulatiivses ellujäämuses kahe ala vahel tuleneb 

suuresti rüüste/tallamise intensiivsusest, mis oli oluliselt kõrgem Raekülas, kus valdav osa 

pesadest oli hävinud juba 12h möödudes. Seega võib käesoleva andmestiku põhjal järeldada, 

et pesitsuse õnnetumise tõenäosus on Raeküla rannaniidul oluliselt madalam kui Vana‐Pärnu 

piirkonnas.  

Raeküla rannaniidul toimus karjatamine juba uuringu algusest peale ja tallamise mõju oli 

täheldatav juba 12 tunni möödudes peale tehispesade rajamist. Vana‐Pärnus alustati 

karjatamisega alles 21. mail, peale mida langes ka Vana‐Pärnu rannaniidul pesade 

kumulatiivne ellujäämus märgatavalt, enne seda rüüstati Vana‐Pärnus vaid neli pesa (joonis 

2). See näitab, et karjatamise ajastamisel on oluline roll lindude pesitsusedukuse mõjutajana. 

Peale poegade koorumist ei kujuta veised kurvitsaliste poegadele enam otsest ohtu, sest 

pojad on võimelised loomade eest põgenema, kuid haudestaadiumis pesad on tallamise 

vastu suhteliselt kaitsetud. Pärispesadest hävis tallamise tõttu Vana‐Pärnus küll ainult üks 

11  

rääkspardi pesa ja kaudselt ka ühe hänilase pesakond, kus ühepäevased pojad hukkusid 

vahetult peale koorumist , sest tallamise tulemusena oli pesale varju pakkunud rohi tallatud, 

pesa oli kergesti leitav ja ilmselt seetõttu hüljatud. Teises hänilase pesas olid kõik kolm 

poega kadunud kolme päeva vanusena (ilmselt hallvarese rüüste tõttu).  

Reaküla rannaniidu halvemale seisukorrale viitab ka see, et sealt leiti vaid üks pärispesa, mis 

oli juba 12h hiljem rüüstatud, samas kui Vana‐Pärnu rannaniidult leiti sama töömahu juures 

kaheksa pärispesa. Ilmselt on põhjus selles, et Raeküla rannaniit piirneb vahetult männikuga, 

kus on soodsad elutingimused nii imetajatele, kes käivad öösiti niidul toitumas, kui ka 

vareslastele ja seepärast on rüüste Raekülas intensiivsem. Vana‐Pärnu rannaniitu lahutab 

aga linnast maantee (potentsiaalne takistus kiskjate liikumisel) ja selle taha jääv suhteliselt 

lage ala, mis ei paku niivõrd soodsaid tingimusi kiskjatele, kui seda on Raekülas. Lisaks 

piirneb Vana‐Pärnu Audru jõe suudmealaga, mis on samuti võimalik takistus maismaal 

liikuvatele kiskjatele.  

Välitööde käigus tehtud tähelepanekud maapinnal pesitsevate kahlajate arvukuse kohta 

viitavad Vana‐Pärnu rannaniidu suuremale pesitsustihedusele, mis ühtib varasemate 

seireandmetega (Kose 2014). Vana‐Pärnus täheldati tööde käigus lisaks leitud pesadele 

vähemalt seitsme kiivitaja paari ja ühe punajalg‐tildri territooriumi; Raekülas oli lisaks leitud 

punajalg‐tildri pesale territoriaalsed vaid kaks paari kiivitajaid. Vana‐Pärnus nähti rannaniidu 

kõrgemas madalrohusel alal kahte sinikael‐pardi (Anas platyrhynchos) pesakonda ja kahte 

kiivitaja poega, mis näitab, et kiivitajate pesitsemine õnnestus vähemasti mingil määral. 

Samas peab olema ettevaatlik pidades Vana‐Pärnu väiksema kisklusriskiga alaks. Seda näitas 

nii tehispesade rüüstamiste võrdlus, mis oli lõpptulemusena siiski alade vahel suhteliselt 

sarnane, kui ka see, et Vana‐Pärnust leiti tööde käigus hallvareste poolt rüüstatud mune 

(enamasti kiivitajate munad). Hallvareseid võis märgata uuringu ajal pidevalt tegutsemas 

Vana‐Pärnu rannaniidu kaldaäärsete puude otsas ja kaldavööndis. Seega on alust arvata, et 

kuigi Vana‐Pärnu taastatud rannaniidul on hetkel pesitsemise õnnestumine tõenäolisem, on 

kahlajate pesitsemine siiski suhteliselt väheproduktiivne ja vajaks edaspidi lähemat 

tähelepanu, seda eelkõige just karjatamise intensiivsuse ja ajastamise osas.   

Alade sobilikkus/ebasobilikkus maapinnal pesitsevatele lindudele võib lisaks 

kisklusele/tallamisele tuleneda ka nende suhtelisest kõrgusest ja avatusest merele. 

Ootamatud kevadised tormid võivad rannaniidu üle ujutada ja hävitada lindude pesad. Üks 

selline torm juhtus olema 13. mail, kui tormituulte tõttu tõusis vesi kõrgele ja ujutas üle pea 

kogu Raeküla rannaniidu. Samas aga ei mõjunud sama torm nii laastavalt Vana‐Pärnus, kas 

siis ala soodsama asendi tõttu konkreetse tormituule suhtes või siis Pärnu sadama muuli 

tõttu, mis vähendab edelasuunaliste tormide mõju.  

12  

Kokkuvõte 

Pärnu rannaniitude aktiivne taastamine on kestnud alates 2012ndast aastast. Selle käigus on 

hooldatud ligi 250 ha, kus on igal aastal niidetud roogu ja heina ning karjatatud kariloomi. 

Hooldustööde tulemusena on niidul suurenenud oluliselt madalrohuse ala pindala, mis võiks 

olla sobilik pesitsemiseks rannikulindudele, kelle pesad asuvad maapinnal (nt kiivitaja, 

tikutaja, punajalg‐tilder). Varasema seireandmete kohaselt on niidu erinevates osades 

pesitsemas mitmeid kahlajaid ja värvulisi, kuid seni puudus info, kuidas on taastatud niidul 

lood lindude pesitsusedukusega. Linna läheduse tõttu oli alust arvata, et munadega pesade 

rüüstamine võib oluliselt mõjutada lindude pesitsusedukust. Käesoleva uuringu eesmärk oli 

uurida maapinnal pesitsevate lindude: (a) haudestaadiumis olevate pesade rüüstamiste 

osakaalu, (b) pesade kisklusriski erinevust rannaniidu erinevates osades ja (c) pesarüüstajate 

liigilist kuuluvust.  

Uuringu teostamiseks rajati tehispesi nii Vana‐Pärnu kui Raeküla rannaniidule, mis koosnesid 

kahest põldvuti ja ühest plastiliinist kunstmunast. Lisaks leiti niidult lindude pärispesi. Pesi 

kontrolliti regulaarselt ja registreeriti nende seisund või pesa hävimise põhjused. 

Analüüsides võrreldi erinevate alade tehispesade kumulatiivset ellujäämust. 

Päris‐ ja tehispesade kumulatiivne ellujäämus ei erinenud (p=0,027). Raeküla rannaniidu 

tehispesade kumulatiivne ellujäämus oli oluliselt madalam kui Vana‐Pärnus (p<0,0001). 

Erinevus tulenes pesade hävimise kiirusest: Raeküla pesadest oli suur osa rüüstatud/hävinud 

juba esimese 12 tunni jooksul, Vana‐Pärnus langes pesade kumulatiivne ellujäämus 

märgatavalt alles 12 päeva peale tehispesade rajamist, mil niidul alustati karjatamist.  

Pesade hävimise põhjused määrati 29 tehis‐ ja seitsmes pärispesas. Rüüstati 61% pesadest, 

veiste tallamine tõttu hävis 33% pesadest ning tormis hävis 6% pesadest. Rüüstajateks olid: 

kährik (19% hävinud pesadest), hallvares (11%), metssiga (6%), kärp (3%), määramata 

imetaja (3%). Rüüstaja liiki polnud võimlaik kindlaks teha 19% juhtudest, kuid arvatavasti oli 

neil juhtudel tegu samuti hallvarese poolt rüüstatud pesadega. 

Kuigi selgus, et maapinnal pesitsevate lindude pesade kumulatiivne ellujäämus on oluliselt 

madalam Raeküla rannaniidul, oli haudeperioodi lõpuks ka suur osa Vana‐Pärnu pesadest 

hävinud. Seega võib uuringu tulemusel öelda, et maapinnal pesitsevate lindude 

pesitsusedukus on rannaniidul madal ja vajaks edaspidi jälgimist ja pesitsusedukust tõstvate 

meetmete rakendamist, nt karjatamise alustamine ajal, mil suur osa kahlajate poegadest on 

juba koorunud. 

   

13  

Nest predation of ground‐nesting birds on Pärnu coastal meadow in 2015 

Summary 

The restoration of Pärnu coastal meadow started in 2012. Maintenance work has resulted in 

a significant increase in the low vegetation area of the meadow, which is suitable 

environment for ground nesting birds as has been shown by a survey of breeding birds. 

However, information about the breeding success of ground‐nesting birds is still missing. It is 

possible that due to the proximity of the city the predation of nests can significantly affect 

the productivity of birds. The aim of the current study was to clarify: (a) the predation rate of 

ground‐nesting bird nests during the incubation period; (b) the predation rate difference 

between two areas of the meadow and (c) to determine the predator species. 

Artificial nests consisting of two quail (Coturnix coturnix) eggs and one plasticine egg were 

established in two sections of coastal meadow (at Raeküla and Vana‐Pärnu). The nests were 

regularly inspected to check the status of nests and to record the causes of the failure. 

Cumulative survival of artificial nests in these two areas was compared in data analysis. 

Cumulative survival did not differ between real and artificial nests (p = 0.27). Cumulative 

survival of artificial nests at Raeküla meadow was significantly lower than at Vana‐Pärnu 

(p<0.0001). The difference between areas was caused by the time that destruction occurred: 

most of artificial nests at Raeküla were destroyed within 12 hours after being established. 

However, cumulative survival of artificial nests at Vana‐Pärnu did not change significantly 

until 12 days after establishment, when grazing began. 

Causes of nesting failure were determined in 29 artificial and in 7 real nests. 61% of nests 

were predated, 33% of nests were trampled by cattle and 6% of the nests were destroyed in 

a storm. 19% of predated nests were predated by raccoon dog (Nyctereutes proctyonoides), 

11% by hooded crow (Corvus corone cornix), 6% by wild boar (Sus scrofa), 3% by stoat 

(Mustela erminea) and 3% by an unidentified mammal. The cause of nest failure was not 

possible determine in 19% of cases, however, it is highly plausible that hooded crows were 

responsible. 

Cumulative survival of artificial nests was much lower at Raeküla coastal meadow than at 

Vana‐Pärnu, yet most of nests were destroyed by the end of the incubation period at Vana‐

Pärnu as well. The results of the current study indicate that the breeding success of ground‐

nesting birds on Pärnu coastal meadow is low. Measures that enhance the breeding success 

of ground‐nesting birds should be undertaken (e.g. timing of grazing after chicks are 

hatched) and the status of birds should be monitored in the future to prevent situations in 

which coastal meadows turn into ecological trap.   

14  

 

Kirjandus  

Kose M. 2014. Pärnu rannaniidu looduskaitseala haudelinnustik 2014. TÜ Pärnu kolledž, 

Pärnu. http://www.keskkonnaamet.ee/public/linnalehmad/Linnustiku_vahearuanne_2014_loplik.pdf 

Rannap R, Sõber V, Tiitsaar A, Kraut A. 2015. Loopealsete ja rannaniitude majandamine ja 

elustiku seisund. Looduskaitse rakendusuuringud (LOORA) keskkonnakaitse ja –tehnoloogia 

teadus‐ ja arendustegevuse programm. Tartu. 

StatSoft, Inc. 2005. STATISTICA (data analysis software system), version 7.1. 

www.statsoft.com. 

 

   

15  

Lisad 

16  

 

Lisa 1. U

urim

isalade paikn

emine p

ärnu ran

naniidul: 1

–Vana‐P

ärnu, 2

‐Raekü

la, 3–P

apiniidu. 

17  

 

Lisa 2. Tehispesad põldvuti ja platiliinist munaga.