Põllumajandus- ja keskkonnainstituut

Algirdas-Andrus Martsoo

SOOMAA ÜLEUJUTUSED JA NENDE

TÄHTSUS TURISMIS

Bakalaureusetöö loodusturismi erialal

Juhendaja: Arvo Järvet, PhD (geogr)

TÜ geograafia osakonna lektor

Tartu 2011

2

Sisukord

Sisukord......................................................................................................................................2

Sissejuhatus ................................................................................................................................3

1. Soomaa üleujutused ehk „viies aastaaeg“ ..............................................................................5

1.1. Soomaa üldiseloomustus ja mõisted................................................................................5

1.2. Soomaa üleujutusala ........................................................................................................6

2. Materjal ja metoodika...........................................................................................................10

2.1. Üleujutuste andmed .......................................................................................................10

2.2. Külastajate andmed........................................................................................................10

2.3. Metsatrassi planeerimine ...............................................................................................11

2.4. Üleujutuste tagajärjed ....................................................................................................14

2.5. Viienda aastaaja tutvustamine väljaspool üleujutusaega...............................................14

3. Tulemused ja arutelu ............................................................................................................16

3.1. Erineva ulatusega üleujutused .......................................................................................16

3.1.1. „Tõelised“ talved ja kaksiküleujutus ......................................................................23

3.2. Viienda aastaaja külastajad............................................................................................28

3.3. Metsatrassi märkimine ja kasutus..................................................................................33

3.4. Üleujutuste tagajärjed ....................................................................................................37

3.5. Üleujutuste kõrgtasemete tähistamine. ..........................................................................44

3.6. Edaspidiseks uurimiseks................................................................................................51

Kokkuvõte ................................................................................................................................53

Kasutatud kirjandus ..................................................................................................................55

Summary...................................................................................................................................56

Lisa 1. Väljavõtteid „Matkapäevikust“ Soomaa üleujutuste kohta .....................................59

Lisa 2. Praxise Karuskose metsavahi kordoni talgute tulemuse kajastus.............................65

Lisa 3. Küsimus meili teel veetaset tähistavate siltide kohta. .............................................66

Lisa 4. Tagasi saadud küsitluslehed metsatrassi kohta........................................................67

3

„Kõikjale metsa alla olid Raudna ja Tõramaa jõe veed

kokku voolanud, üheks metsaaluseks järveks saanud.

Nagu salajased armastajad kohtuvad need

kaks jõge korra aastas metsa all”

(Tõnis Korts)

Sissejuhatus

Soomaa on eelkõige tuntud oma üleujutuste, kohalikus kõnepruugis viienda aastaja järgi.

Tänu üleujutustele ja nende mõjul kujunenud ainulaadsele loodusele ning kohalike inimeste

eripärasele elulaadile on Soomaa loodusturismi seisukohalt väga atraktiivne.

Üleujutused takistavad rabade arengut ja seetõttu on tekkinud Soomaale Eesti järseimad

rabarinnakud (Kuresoos, Kikepera rabas). Kuresoosse viiv Ingatsi matkarada on toonud

kohalikku kõnepruuki eripärase väljendi ― üles rappa minema. Üleujutustest on tingitud

jõgede lammidel olevate niitude, soode ja metsade areng.

Viies aastaaeg on tinginud ühepuulootsiku ehk haabja säilimise, millega on mugav kodutöid

teha. Haabjaga sõutakse traditsiooniliselt püsti, mis võimaldab paremini madalas

üleujutusvees takistusi näha, haabja sile ja lame põhi aitab neid ka paremini ületada. Järjest

enam kasutavad tänapäeval haabjat matkavahendina ka Soomaa külastajad.

Seoses tiheda vetevõrguga oli siin laialt levinud pukk- ja rippsillaehitus. Soomaa koos

ümbritseva alaga on praegugi Eesti üks rippsillatihedamaid piirkondi.

Kohalikud inimesed on osanud viienda aastaajaga toime tulla ― asjad õuel seoti vee saabudes

puude külge, loomadele ehitati lautades parved alla ning varuti piisavalt toitu.

Tänapäeval elab Soomaal kahe Eesti pealinnaga võrreldaval territooriumil vaid 60 – 70

inimest, mistõttu on tegu ühe hõredamalt asustatud piirkonnaga Eestis. Samas on ala

külastajate arv suur. Huvi on kasvanud ka tänu kahele järjestikusele suureulatuslikule

kevadisele üleujutusele 2010. ja 2011. aastal, mil suurvee pika kestvuse tõttu leidis Soomaa

tavapärasest rohkem meediakajastust.

4

Käesoleva uurimustöö teema tuleneb sellest, et Soomaa üleujutusi ei ole varem turismi

seisukohalt uuritud. Viimane tähtsam uurimus ”Soomaa rahvuspargi veestik ja selle mõju

maastike kujunemisele” on tehtud Margit Karu poolt 1997. aastal.

Nii Soomaal tegutsevad turismiettevõtjad kui ka külastuskorraldajad on külastajate pidevalt

kasvavast huvist suurvee vastu silmitsi olukorraga, kus üleujutusalast ülevaatlikku infot napib.

Turismiettevõtjatel on vajaka infot suurvete ulatuse ja kestuse kohta, et hõlbustada

matkakorraldust. Külastuskorraldajad pole andmete puudumisel osanud arvestada

veetasemetega külastusobjektide ehitamisel, seetõttu on saanud objektid üleujutustega tihti

kahjustada.

Üleujutusala on väga suur ja suurveematkade tarbeks pole tähistatud eraldi radu. Kuna enamik

turismist toimub üleujutusvälisel ajal, on inimestel looduses käies raske ette kujutada, milline

näeb ala välja ujutuste ajal.

Nende eelpoolnimetatud puudujääkide lahendamiseks on uurimuse autor seadnud eesmärgiks

esitada käesoleva tööga järgmist:

1) kirjeldada erineva ulatusega Soomaa üleujutusi;

2) analüüsida üleujutuste mõju külastajate arvule;

3) luua paadirada üleujutusala metsas paikneva osaga tutvumiseks;

4) hinnata üleujutuste tagajärgi;

5) teha üleujutused nähtavaks ka pärast suurvett.

Käesolevas töös on põhiliseks uurimisperioodiks aastad 1998 – 2011, rohkem on puudutatud

aastaid 2010 ja 2011. Allikatena on kasutatud Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi

(EMHI) ja autori enda vaatlusandmeid, samuti kohalike inimeste ülestähendusi.

Vanema aja kohta käivate andmete hankimiseks on autor hinnanud suurepäraseks infoallikaks

Urmas Haua käsikirjalist materjali Soomaa külade – Riisa ja Tõramaa – kohta, mis on

internetis saadaval ning mida pidevalt materjali lisandudes uuendatakse

(http://www.aai.ee/~urmas/riisa.html).

5

1. Soomaa üleujutused ehk „viies aastaaeg“

1.1. Soomaa üldiseloomustus ja mõisted

Soomaa rahvuspark on loodud suurte soode, lamminiitude ja metsade kaitseks Vahe-Eesti

edelaosas. Rahvuspargi pindala on 39 639 km² (seisuga 01.06.2011), millest 4/5 paikneb

Viljandimaal ja 1/5 Pärnumaal. Maastikuliselt liigestuselt paikneb Soomaa rahvuspark Madal-

Eestis, asudes Sakala kõrgustiku läänenõlval ja Pärnu madalikul Navesti, Halliste ja Raudna

jõe valglal. Üldisemalt kuuluvad Soomaa rahvuspargi jõed Pärnu jõgikonda ja Liivi lahe

vesikonda.

Soomaa nimi pärineb professor Teodor Lippmaalt, kelle koostatud Eesti taimegeograafilises

liigestuses on Vahe-Eesti piirkond jagatud kaheks osaks: lõunapoolseks Soomaaks ja

põhjapoolseks Kõrvemaaks. Soomaa rahvuspark hõlmab Soomaast kõige rohkem soostunud

osa.

Soomaa rahvuspargi reljeef on tasane ja absoluutkõrgused jäävad vahemikku 20 – 30 meetrit

üle merepinna. Mineraalmaa osa absoluutkõrgused on vahemikus 20 – 25 meetrit ja neid

ümbritsevate rabamassiivide pealispind ulatub valdavalt 5 – 6 m kõrgemale. Rahvuspargi

idaosas paiknevad luited. Ruunaraipe luidetes paikneb rahvuspargi kõrgeim punkt – 39

meetrit üle merepinna.

Soomaa rahvuspark on PAN Parksi liige. PAN Parks on Euroopa kaitstavate alade

võrgustiku rahvusparkide ühendus, mille peamine töösuund on põlislooduse kaitse ja kohaliku

kogukonnapoolse turismiettevõtluse toetamine. Kui PAN Parksi staatust omavad eelkõige

mägi- ja merealad, siis Soomaa on esimene ühendusse kuuluv rahvuspark rabaalana ja nii

laialdase üleujutusalana.

Üleujutus on nähtus, kus vee poolt ujutatakse üle maismaa osa, mis varem ei olnud vee all.

Üleujutusi saab jagada ajutisteks ja kestvateks. Esimesel juhul on see tingitud näiteks jõe

suurveeaegsest veetaseme tõusust, mille tulemusena vesi valgub jõesängist ümbritsevatele

aladele. Kestvad üleujutused on need, kus näiteks veehoidla rajamisel ujutatakse üle kindel

maismaa-ala, eesmärgiga kogutud vett hiljem kasutada. Üleujutusi võib esineda paljude

veekogude ääres: järvedes, jõgedes, ojades jt. Suuremad üleujutused on maailmas sageli

põhjustatud lühiajaliselt esinevatest loodusnähtustest (orkaanid, tsunamid jt).

6

Suurvesi on ühel ja samal aastaajal korduv veetaseme kõrgseis, millega kaasneb veehulk, mis

jõesängi või tavapärasesse järvenõkku ära ei mahu, ujutades kaldaalad üle. Suurvesi võib

kesta mõnest päevast mitme nädalani. Soomaal on kõige tavalisem kevadine suurvesi, mille

tipp sageli ühtib jääminekuga, mõnikord jääb veidi hilisemaks.

Tulv on jõevee juhuslik ja enamasti lühiajaline kõrgseis, mida võib põhjustada paduvihm,

lume intensiivne sulamine äkilise soojalaine tõttu või kestev vihmasadu ajal, kui suurvett

tavaliselt ei esine. Tulv võib tekkida ka suure veehoidla paisu avarii või täieliku purunemise

korral. Selline tulv on eriti ohtlik, sest ta on ootamatu ning veehoidlast allavoolu kulgev suur

veemass võib hävitustöö põhjustada. Kahjude vältimiseks on raske midagi ette võtta. Eesti

suurematest veehoidlatest on pais ootamatult purunenud Põlva veehoidlal, väiksematest

veehoidlatest Tartumaal Alatskivil ja Rahingel (Mugra ja Sults, 2007).

Viiendaks aastaajaks on Soomaal nimetatud suuremaid üleujutusi, mida siin võib ette tulla

igal aastaajal kas lumesulamise või suure vihma järel. Tavajuhul on see aastaaeg, mis järgneb

talvele ja eelneb kevadele. Mõistel puuduvad küll kindlad piirid, kuid ilmselt Soomaa eri

piirkondades ühe aasta jooksul mitu korda esineda võivat tulva päris viiendaks aastajaks ei saa

nimetada. Käesolevas töös on üleujutus, suurvesi ja viies aastaaeg mõistetena

samatähenduslikud.

Soomaa mõiste all peab autor silmas Soomaa üleujutusala, mis servaaladel ületab kohati

rahvuspargi piire.

1.2. Soomaa üleujutusala

Soomaa üleujutusala on varem nimetatud Riisaküla üleujutusalaks. Peale Soomaa rahvuspargi

loomist 1993. aastal on rohkem kasutatud mõistet Soomaa üleujutusala. Infomaterjalides on

Soomaa üleujutusala märgitud Eesti suurimaks. Keskkonnaregistri veebilehel (seisuga

01.06.2011), seisab Soomaa Rahvuspargi kirjelduses: „Soomaa on tuntud oma ainulaadsete

kevadiste üleujutuste poolest (5. aastaaeg). Riisal on Eesti pindalalt suurim üleujutusala (175

km²)“. Üleujutusala suuruse määratlemisel on erinevad autorid kasutanud hinnanguid, sidudes

veemõõtepostidel fikseeritud veetasemed ja geograafiliste kaartide samakõrgusjooned. Kõige

7

täpsema tulemuse annaks muidugi välisvaatlus, kuid liiga suure töömahu tõttu ei ole seda

lihtne teha.

Soomaa üleujutusi põhjustavateks hüdroloogilis-geograafilisteks põhilisteks teguriteks on:

1) Tasane reljeef ja jõgede alamjooksu väike lang, samal ajal kui kesk- ja ülemjooksu

lang on mitu korda suurem, mistõttu Sakala kõrgustikult kiiresti alla valguvat suurt

veehulka ei jõua jõgede alamjooksud enam läbi lasta (näide joonisel 1).

2) Lehvikukujulised jõgikonnad, kus lisajõed ühinevad lähestikku, ei suuda peajõed kogu

vett nii kiiresti vastu võtta.

3) Setetest ummistunud ja osaliselt kinni kasvavad jõesängid, mis soodustavad suvel ja

sügisel esinevaid üleujutusi.

4) Halliste jõe suudme omapärane veidi vastuvoolu asend Navesti jõe suhtes. Aastaid on

väidetud, et üleujutuse peapõhjus on Halliste jõe suubumine Navestisse vastuvoolu –

suuremõõtkavalist kaarti vaadates selgub, et Halliste jõgi suubub Navestisse 90° –

100° all. Samas on Halliste jõe ”surve” Navestile väga suur, sest Halliste jõe valgala

(1880 km²) on peaaegu kaks korda suurem Navesti omast (1010 km²).

5) Maatõus. Pärnu jõe vasakpoolsete lisajõgede veerežiimi mõjutab maakoore

tektooniline rike, mistõttu loodes kerkib maakoor kiiremini kui kagus. Tõus suureneb

astmeliselt piki paralleelseid kirde-edela-suunalisi murranguid. Üks selline murrang

võib kulgeda piki Halliste jõge, alates kohast, kus jõgi pöörab üsna järsult kirdesse ja

voolab suunaga Navesti jõele vastu. Seega toimub äravool Sakala kõrgustikult vastu

maatõusu. Tagajärjeks on jõgede erosiooni vaibumine loodes, millest annab tunnistust

ka Navesti, Halliste ja Raudna jõgede suudme poole vaibuv profiil (joonis 1). Kuna

äravool on takistatud, tekib nimetatud jõgede alamjooksul sageli üleujutusi (Karu,

1997; Karu ja Järvet, 1999).

8

0

5

10

15

20

25

30

35

40

45

0102030405060

Kaugus jõe suudmest (km)V

eepi

nd (m

)

SAKALA KõRGUSTIK SOOMAA

Uia

oja

Sol

guti

veem

õõdu

post

Lem

mjõ

giKõp

u jõ

gi

Vas

tem

õisa

oja

Rõõ

sa o

ja

Sin

ialli

ku o

ja

L = 25 km L = 33 km

i = 0.64 m/km

h = 16 m

h = 8 mi =0.24 m/km

Joonis 1. Raudna jõe pikiprofiil (koostanud A. Järvet).

2010. aasta üleujutuse ajal täpsustati esmakordselt Eestis üleujutusalade ulatust kaugseire

meetodil. TÜ doktorant Kaupo Voormansik tegi seda koostöös AS-ga Regio, kasutades

üleujutusalade kaardistamisel sünteetilise aparatuuriga radari (SAR) ülesvõtteid. Koostatud

kaartide pealt on näha Eesti suurimad üleujutusalad, eriti suurena on eristatav Alam-Pedja

üleujutusala (joonis 2).

Joonis 2. Eesti üleujutusalad (sinisega). Jooniselt on selgelt näha Alam-Pedja üleujutusala

tunduvalt suurem ulatus võrreldes Soomaaga (Allikas: Regio).

Alam-Pedja (Emajõe)

Soomaa

9

Eelmainitud töögrupp määras Soomaa üleujutusala suuruseks 142 km² ja samas Alam-Pedja

üleujutusala suuruseks Võrtsjärvest Tartuni koguni 244 km² (Voormansik jt 2011). Kuid

Alam-Pedja üleujutusala, mida oleks õigem nimetada Emajõe üleujutusalaks, on jaotatav

erinevateks osadeks ja toodud suurus on mõnevõrra tinglik ühe üleujutusala kohta. Kuid

tuntus aitab Soomaa üleujutusalal suurimaks jääda. Turismis on Soomaa ja üleujutus sisuliselt

sünonüümsed sõnad, teisi Eesti üleujutusalasid nii palju ei tunta. Soomaa on ka atraktiivsem:

siinne pärandkultuur on väga tihedalt üleujutustega seotud. Osa siin elavatest taludest jäävad

üleujutuste ajal veest piiratuks ning mõned hooned otseselt vette.

Ehkki üleujutuste puhul jäävad rabamassiivid veest välja, näitasid radari ülesvõtted Soomaa

kohta, et üleujutuse ajal on rabadeski suured alad lumesulamise tõttu vee all. Samas on

üleujutusala keskel siin-seal kuivemaid ”saari”, kuhu metsloomadel on lisaks rabadele vee

eest võimalik pageda (joonis 3).

Joonis 3. Soomaa üleujutusala 2010. aasta kevadel. Kaardil on kujutatud kõik veega kaetud

alad, mis olid suuremad kui 1 ha. Kaardilt on näha, et väga palju vett on veel jõgede

ülemjooksudel ja isegi rabades (eriti Kuresoos). Veega kaetud ala kogupindala on 142 km2

(Voormansik jt, 2010).

10

2. Materjal ja metoodika

2.1. Üleujutuste andmed

Soomaa üleujutuste kirjeldamiseks on autor kasutanud isiklike vaatluste andmeid ja sidunud

need Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi (EMHI) Riisa veemõõteposti andmetega.

Töö aluseks olev ajaperiood on põhiliselt aastatest 1998 – 2011, mille autor valis enda

kogemuste põhjal samast ajast. 1998. aasta sobib perioodi alguseks ka seetõttu, et sel aastal

avati Kõpu vallas Tipu külas Kõrtsi-Tõramaal Soomaa rahvuspargi külastuskeskus.

Sealtmaalt jagatakse külastajatele regulaarselt teavet Soomaa kohta. Sellest ajast saadik on

kasvanud külastajate arv ning ühes sellega Soomaa üleujutuste tuntus. Autor on kandnud

alates 1998. aastast matkapäevikusse märkmeid matkadest ja tähelepanuväärsematest

loodusnähtustest, eriti tähtsal kohal on andmed Soomaa üleujutuste kohta. Need

ülestähendused sisaldavad muuhulgas teavet, milliseid maanteelõike ja millal vesi on

ujutanud ning kui kaua see on kestnud (lisa 1). Veetasemed on saadud EMHI veebilehelt ja

arhiivist ning need on autori märkmetega kokku pandud Exceli-tabelitesse. Nii on võimalik

selgitada, missuguse veetaseme ja kui pika perioodi jooksul ning milliseid alasid on võimalik

läbida paatidega. Andmeid on saadud töösse ka üleujutusi jälginud Indrek Heinalt ja varemalt

Karuskosel elanud ja praeguseks meie seast lahkunud Aleks Linnikult.

2.2. Külastajate andmed

Autor kasutab külastajate arvu väljaselgitamisel Soomaa rahvuspargi külastuskeskuse

infoletis kirjalikult fikseeritud inimeste arvu. Ehkki külastuskeskust on hallanud erinevad

administratsioonid (Soomaa Rahvuspargi Administratsioon, Looduskaitsekeskuse Pärnu-

Viljandi Regioon, Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi Regioon, Riigimetsade Majandamise

Keskus (RMK)), on külastajate loendamise põhimõte olnud sama – kirja on pandud

külastuskeskuse lahtioleku ajal uksest sisse astunud külastajate arv. Alapeatükis 3.2. on

täpsem kirjeldus sellest, milliseid andmeid konkreetselt võrreldi.

Alates 2009. aastast on RMK loendanud loendurite abil Soomaa matkaradade ja muude

objektide külastust, kuid seda väljaspool viimastel aastatel olnud üleujutuste aega. Üheks

11

võimaluseks võiks olla Eesti Maanteeameti autode seire Soomaale viivatel maanteedel, kuid

seda ei ole sihipäraselt tehtud üleujutuste ajal. Maanteeameti loendamine annaks hea pildi

külastajatest suurte uputuste puhul. Näiteks 2010. aasta kevadise üleujutuse ajal oli võimalik

Soomaad külastada paari nädala jooksul vaid kahest suunast: Kõpu poolt Kõrtsi–Tõramaani ja

Jõesuu poolt Riisani. Kolmas tähtis suund Tõramaa – Kildu ei tulnud sel ajal kõne alla, kuna

tee oli juba Kildu lähedal suletud, sest vesi oli mitmes kohas tee läbi uuristanud.

Peale 2010. ja 2011. aasta suurvett kogus RMK veematku korraldanud ettevõtetelt andmeid

teenindatud külastajate arvu kohta. 2010. aasta andmed laekusid osaliselt, 2011. aasta andmed

aga paremini. RMK-le laekunud andmete puudulikkuse tõttu ei saa antud numbreid

külastustrendide analüüsis kasutada, seega piirdub autor vaid külastuskeskuse kohta käivate

andmetega.

2.3. Metsatrassi planeerimine

Eelmainitud SAR ülesvõtete põhjal on koostatud Soomaa üleujutusala kaart 2010. aasta 4.

aprilli kohta (joonis 4), millelt on näha, et enamiku üleujutusalast hõlmab metsaga kaetud ala

ja väiksema osa üksteisest eraldiseisvad lagedad alad. Viimased kattuvad põhiliselt

luhaaladega. Luhtade võsast puhastamine ja niitmine erinevate luhahooldusprojektide (Life jt)

ning talgute abil on muutnud need alad üleujutuste vaatlemiseks tunduvalt ligimeelitavamaks

ja hõlbustanud suurveematkade läbiviimist.

Lagedatest üleujutusaladest on maanteelt hästi vaadeldavad ja ligipääsetavad kõrgemate

veetasemetega Riisa, Kõrtsi-Tõramaa ja Tipu alad. Madalamate veetasemete korral on

võimalik vaadelda lisaks Oksa, Mulgi heinamaa, Karuskose ja Kuusekäära alasid. Hea vaade

avaneb Halliste luhale selle servas paiknevast Tõramaa puisniidu vaatlustornist, kuid sinna on

ligipääs autoga üleujutuse ajal raskendatud.

Parim viis üleujutusala vaatlemiseks on seda teha paadiga. Talvise või varakevadise

üleujutuse ajal ootab matkajaid paljudes kohtades ees jäätakistus. Lagedamatel luhaaladel on

võimalik laialiujunud jääpankadest mööda sõita, kuid erinevaid lagedaid üleujutatud

luhaalasid omavahel ühendavad jõelõigud kulgevad Soomaal tavapäraselt läbi metsa, kus jää

ei sula nii kiiresti ja selle äraminekut takistab takerdumine kaldaäärsetesse puudesse.

Kkaose

12

Joonis 4. Soomaa üleujutusala 4. aprillil 2010. aastal. Tumesinised alad tähistavad lagedaid

üleujutusalasid (kollase punktiiriga tähistatud alad on veematkadel enamkasutatavad),

helesinised alad on metsaga kaetud üleujutusalad (Kaart: K. Voormansik ja A.–A. Martsoo).

Traditsiooniline on olnud kevadise suurvee ajal sõita paadiga Halliste jõge pidi Tipust (Lätist)

kuni Riisani, kuid sinna vahele jääb jääst mitte nii kiiresti vabanev jõelõik Pääsma laanes.

Halliste jõe avaral suurveega kaetud luhal sõitmine sisaldab ka muid probleeme. Algus- ja

lõpp-punkti vahe on väga pikk (ca 20 km) ja maantee ei ole kogu trassi ulatuses abi saamiseks

kättesaadav. Heaks variandiks oleks alustada veematka eelpool nimetatud Halliste luhal asuva

vaatlustorni juurest, kuhu suurvee ajal on raskendatud pääs selleni nii auto kui paadiga. Väga

pikk on ka marsruut Tohvrilt Riisani mööda Raudna jõge, kuhu jääb samuti vahele hulgaliselt

jääst aeglaselt vabanevaid lõike. Nii on kujunenud populaarsemateks suurveeaegseteks

veematkateedeks Riisa – Karuskose – Riisa ja Kõrtsi-Tõramaa – Karuskose (– Riisa) –

Kõrtsi-Tõramaa. Järgnevalt käsitleme viimase matkatee tekkimist ja seal olevat probleemi.

Kõrtsi-Tõramaal renoveeriti 1998. aastal Soomaa külastuskeskuse ehituse käigus vana

talukoha hooned ja kompleksile ehitati ümber ka aed. Vanu traditsioone järgides jäeti

majapidamisele ka nn suurveevärav (joonis 5). Peale külastuskeskuse valmimist on Kõrtsi-

Tõramaa kujunenud järjest populaarsemaks suurveematkade alguspunktiks.

Riisa

Oksa

Halliste luht

Mulgi heinamaa

Tipu

Kuusekäära Kõrtsi-Tõramaa

Karuskose

13

Joonis 5. Suurveevärav Kõrtsi-Tõramaal Soomaa külastuskeskuse juures 12. aprillil 2010

(vasakul) ja selle kasutus talvel 07. märtsil 2009 (paremal). Fotod: A. – A. Martsoo.

2004. aasta Soomaa kohaliku ajalehe Jõhvikas mainumbri kroonikas on kirjas: ”27. märtsil

anti Soomaa jõgedel kanuutamise avalöök. Soomaa jõgedel startis sadakond kanuumatkajat

tervitama Tõramaa, Raudna ja Halliste jõge. Harukordne võimalus oli aerutada Tõramaa

jõelt otse läbi metsa Raudna jõele”.

Kirjeldatud ”harukordne võimalus” oli käesoleva töö autori esimene katse luua paatidele läbi

metsa minevat rada. Kõrtsi – Tõramaalt saab väiksemaid jäätakistusi läbides sõita Tõramaa

jõge pidi Üleoja talukohani. Ent edasi ootab matkajaid (vähemalt poole üleujutusperioodist)

ees jää nii Tõramaa kui Raudna jõel. Vältimaks riskantset paadivedu mööda jääd, ongi heaks

lahenduseks Üleojalt sõita otsemat teed pidi läbi metsa Karuskosele. Aastatel 2004 – 2010 on

autor matkajatega mõned korrad seda metsalõiku läbinud ja rada on hakatud kutsuma

metsatrassiks. Karuskoselt edasi võib sõita Riisale. Vältimaks jäätunud Raudna jõelõike, tuleb

selleks liikuda mööda Karuskose – Riisa teeäärset kraavi või sõita võimaluse korral tee kohal

(oli võimalik aastatel 1999, 2010, 2011).

Käesoleva uurimustöö raames tekkis autoril idee luua sellest trassist kõigile avatud kanuu-

süstamatkarada (laiemad paadid sinna ei mahu). Metsatrassi loomine toimus mitmes etapis.

Kuna enne 2010-ndat aastat ei olnud trass mõõdistatud, sõitis autor konkreetsema trassi

kujundamiseks 2010. aasta suurvee ajal Tõramaa jõe ja Karuskose lagedate luhaalade vahel

läbi metsa mitmeid kordi ning mõõdistas marsruudi GPS-seadme Garmin SCx 60 abil.

Kasutades vabavaralist programmi Easy Gps, sai GPS-st saadud failid muudetud gpx-failideks

ja programmi GPS utility abil gpx-failid tehtud sobivateks failideks MapInfo programmis

14

kasutamiseks. Nii sai kanda täpse marsruudi kaardile, kuid loodusesse mingeid tähiseid ei

paigaldatud.

Kui 2011. aasta talvel võis eeldada, et tuleb jällegi piisavalt suur uputus, saigi trass ära

tähistatud. See sai sooritatud lihtsate vahenditega – lõigatud kaltsuribade abil ja kasutatades

sama GPS-seadet (kus eelmisel aastal sisse kantud rada veel alles oli). Üleujutuse saabudes

2011. aastal said matkajad ja kanuuettevõtted hakata trassi kasutama. Tagasiside saamiseks

saadeti peale hooaja lõppu Soomaal veematku teinud turismiettevõtetele välja küsitluslehed

paari küsimusega metsatrassi kohta. Raja tähistamisest ja tulemustest on juttu alapeatükis 3.3.

2.4. Üleujutuste tagajärjed

Töös antakse hinnang üleujutuste mõjust Soomaa külastusobjektidele: matkaradadele ja

laagriplatsidele. 2010. ja 2011. aasta suurvee kahjud on hinnatud visuaalsel vaatlusel peale

suurvett, andmed varasematel aastatel põhjustatud kahjustustest pärinevad autori

matkapäevikust. Teave kõikide Soomaa matkaradade ja laagriplatside võimaliku

üleujutusohu kohta on kokku võetud tabelitesse.

Kevadistest üleujutustest on Eesti meedias silmatorkavalt palju juttu. Uurimuses on lühidalt

kajastatud ka teistel aastaaegadel aset leidnud üleujutusi. Töös on kirjeldatud lühidalt ja

lisatud pilte üleujutuste ulatumisest maanteede- ja majadeni.

2.5. Viienda aastaaja tutvustamine väljaspool üleujutusaega.

Soomaa üleujutused on Eestis tuntud ja neid tuleb vaatama palju inimesi. Enamik

külastajatest saabub siiski üleujutusvälisel ajal, mil suurvett on raske ette kujutada.

Külastuskeskuses ja internetilehekülgedel on suurveest saadaval nii foto- kui videomaterjali,

kuid seda on looduses ringi liikudes raske nähtuga kõrvutada. Käesoleva uurimuse üheks

eesmärgiks oligi paigaldada esinenud kõrgemaid veetasemeid tähistavad sildid ja fotod

matkaradadele ning muudele objektidele.

15

Esimese etapina tuli prognoosida võimalik päev, mil vesi jõuab kõrgeimale tasemele. Selleks

oli lihtsaim viis jälgida EMHI veebilehelt Riisa veemõõteposti kohta käivat

veetõusugraafikut. Tavapäraselt veetõus aeglustub enne kõrgtasemele jõudmist ja nii saab

leida ligikaudselt õige päeva. Arvestada tuleb ka, et veetaseme tipp võib saabuda

ülemjooksudele jäävatel aladel varem. Järgmiseks tuli planeeritud ala õigel päeval (kanuuga)

läbi sõita, teha fotod ja/või veetase objektidel fikseerida. Kuna kogu planeeritud ala ei olnud

ajaliselt võimalik läbida, siis ligikaudse vee kõrgseisu märkimiseks sai kasutada puude ümber

ja teistele objektidele kõige kõrgemale kleepunud kuuseokastest triipe. Peale vee lahkumist

sai asuda silte ja samadest kohtadest jäädvustatud fotosid paigaldama. Paar matkarada sai

märgistatud siltidega tervel ringil. Sildid ligikaudse suurusega 5 x 10 cm valmistati paberist,

mis hiljem lamineeriti. Siltidele on trükitud kõrgeimat veetaset tähistav kuupäev ja selgitav

tekst.

Karuskose talu tegutseb turismitaluna alates 2000. aastast. Talu peremehe Aivar Ruukeli

initsiatiivil on alates 2010. aastast sinna paigaldatud viienda aastaja veebikaamera. Koostöös

peremehega sai kaamera jaoks nähtavasse kohta paigaldatud ka veemõõtepost, millele sai

vastavatele kõrgustele monteeritud kõrgemaid veetasemeid tähistavad metalltahvlid. Lisaks

paigaldas autor ühe veemõõteposti Kõrtsi – Tõramaale. Mõlemale mõõtepostile sai fikseeritud

0 – tase ja monteeritud metalljoonlaud veetasemete jälgimiseks ja nende hilisemaks

võrdlemiseks Riisa veemõõteposti andmetega. Täpse kõrgusmärgi saamiseks tuli uutel

veemõõtepostidel ja mujal kasutada laserloodi, mille abil oli võimalik kanda üle lähedal

olevatele hoonetele või muudele objektidele märgistatud varasemaid veetasemeid.

16

3. Tulemused ja arutelu

3.1. Erineva ulatusega üleujutused

Alates 1920-ndatest on Soomaal ja selle lähipiirkonnas töötanud mitmed veemõõtepostid,

mille andmed võimaldavad uurida põhjalikult jõgede veerežiimi ja üleujutuste kulgu.

Praegusel ajal töötavad Soomaal vaid kaks veemõõteposti: Riisa (Halliste jõel) ja Aesoo

(Navesti jõel). 1931. aastal on Riisal fikseeritud siiani kõrgeim veetase 5,53 meetrit üle

graafiku nulli (kokkuleppelise mõõtekõrguse).

Käesolevas peatükis seotakse kokku enda ja EMHI Riisa veemõõteposti andmestikku. Autor

alustab erineva suurusega üleujutuste analüüsimist alates väiksematest. Soomaa on küll tuntud

oma suurte kevadiste suurvete poolest, kuid tegelikult esineb hoopis tihedamini väiksemaid

üleujutusi ja vihmajärgseid tulvasid. Reeglina on vihmaperioodile järgnenud tulvad väiksema

ulatusega, kuid ka paksu lumekihi sulamine kevadel ei pruugi suurt üleujutust põhjustada.

Halliste jõe veetasemete muutumise dünaamikast erineva suurusega üleujutuste puhul annab

ülevaate joonis 6.

0

100

200

300

400

500

600

1 3 5 7 9 11 13 15 17 19 21 23 25 27 29 31 33 35 37 39 41 43 45 47 49 51 53

päevade arv

apr.11

apr.10

apr.09

nov-dets.08 lumetormi järgne

märts.07

aug.08 tugevasaju järgne

okt-nov. 08vihmaperioodijärgne 2008

Joonis 6. Halliste jõe erinevate üleujutustasemete võrdlus (cm) aastail 2007–2011 (Riisa

veemõõtepost).

17

Joonisel 6 on väikseimaks üleujutuseks 2008. aasta kahepäevasele paduvihmale järgnenud

tulv. See on heaks näiteks, kui lihtsasti tekib Soomaal üleujutus. Üleujutus oli siis lokaalse

loomuga – kuna vihma sadas palju Soomaast ida pool ja vähem lõuna pool, oli üleujutus

märkimisväärne ida poolt rahvusparki sisenevate Raudna ja Lemmjõe luhtadel. Lõuna poolt

tulev Halliste jõgi suurt uputust ei tekitanud. Kildu – Tõramaa maantee, mis tuleb Lemmjõe ja

Raudna jõe vahelt, oli üle ujutatud koguni 15-l teelõigul. Käesolev maantee ongi tihti vee all

ka väiksemate üleujutuste ajal. Vaatamata sellele, et üleujutus oli lühiajaline, said seda

nautida kanuusõiduga Lemmjõel ka töö autori kursusekaaslased Maaülikooli loodusturismi

erialalt. See toimus 6. augustil, mil veetase Riisa veemõõtepostil oli vaid 161 cm ja saavutas

9. augustiks kõrgtaseme 188 cm.

Samast aastast on veel näide üleujutusest oktoobris-novembris, kui Soomaa jõgedel ongi

tavapärane sügisene kõrgem veetase. Kuid sama aasta novembris-detsembris oli ka kolmas

erandlik üleujutus. Selle põhjustas paari päevaga maha sadanud ligi 40 cm paksuse lumekihi

sulamine. Veetase paisus üsna kõrgeks, kuna oli niigi kõrge veel eelmisest üleujutusest.

2008. ongi heaks näiteks aastast, mil puudus märkimisväärne kevadine suurvesi, kuid oli

kolm muud tüüpi üleujutust. Käesoleva uurimustöö vaatlusreas aastatest 1998 – 2011 olid

mitme üleujutusega aastad veel 1998, 1999, 2002, 2004 ja 2009.

Joonisel 6 on veel välja toodud kaks kevadist suurvett, mis on võrreldavad ülalpool

kirjeldatud 2008. aasta tulvade-üleujutustega: väiksem 2007. aasta ja suurem 2009. aasta

kevadsuurvesi ning lisaks neile veel kaks väga suure ulatusega – 2010. ja 2011. aasta suurvett.

Järgnevalt võetakse vaatluse alla 2009. – 2011. aasta suurveed.

Analüüsi lihtsustamiseks on otstarbekas lugeda üleujutuste alguseks Riisa mõõtepostis

veetaset 100 cm üle graafiku nulli. Viimast võib pidada õigustatuks, sest sõltumata üleujutuse

suurusest võib täheldada, et alates tasemest 100 cm tõuseb veetase kiiremini, tekitades

ilmselgelt üleujutusi (joonis 6). Nii saab ka lihtsamini määrata üleujutuse kestust.

Eraldi on aastate 2009 – 2011 kevadiste suurvete dünaamika kajastatud joonisel 7.

18

0

50100

150

200

250300

350

400

450500

550

11.m

ärts

14.m

ärts

17.m

ärts

20.m

ärts

23.m

ärts

26.m

ärts

29.m

ärts

1.ap

r.

4.ap

r

7.ap

r

10.a

pr

13.a

pr

16.a

pr

19.a

pr

22.a

pr

25.a

pr

28.a

pr

1.m

ai

4.m

ai

7.m

ai

10.m

ai

2009

2010

2011

Joonis 7. Halliste jõe veetase (cm) üle graafiku nulli ajavahemikul 11. märts – 12. mai

aastatel 2009–2011.

Suurema ulatusega üleujutuste silmnähtavaks indikaatoriks on olukord, kui vee alla jääb

Kõpu-Jõesuu maantee 28-ndal kilomeetril asuv teelõik ehk nn Meiekose lohk. Selleks ajaks

on Soomaa väiksemad teed ja teine põhimaantee Kildu – Tõramaa juba lõiguti uppunud.

Meiekose lohu kaudu saabub aga rahvusparki Tallinna ja Pärnu suunalt enamik külastajatest.

Tavapäraselt jääb käesolev teelõik vee alla 100 – 200 meetri ulatuses ja selline seis kestab

kuni nädala. Veesügavus on tavaliselt maksimaalselt kuni 50 cm. Nii oli 2009. aasta kevadise

üleujutuse ajal vesi sellel teelõigul kuni 20 cm sügav ja kattis teed 4 – 5 päeva. 2009. ja 2010.

aasta suurvesi esines peaaegu samal ajal, 2009. aastal hakkas vesi tõusma hiljem, kuid

langusfaas jäi samasse aega (joonis 7). Aastate 2010 ja 2011 kevadiste suurvete puhul oli tegu

hoopis suuremate üleujutustega ja Meiekose lohk oli vee all tunduvalt kauem ning tee oli

tunduvalt pikemal lõigul üle ujutatud. Täpsed kirjeldused on koondatud tabelitesse 1 ja 2.

Tabel 1. 2010. aasta kevadise suurvee kulg (EMHI Riisa veemõõtepost, A. – A. Martsoo).

Kuupäev

Veetase üle graafiku 0 Riisa vee-mõõtepostil (cm)

Veetõus (cm)

Märkused

01. aprill 336 62 Õhtul valgub vesi teele Meiekose lohus 02. aprill 393 57 Algavad kanuumatkad 03. aprill 442 49 Ingatsi matkaraja käsipuu vee alla kadumas

19

04. aprill 467 25 Ujutatakse üle Meiekose - Kõrtsi-Tõramaa teelõik 05. aprill 483 16 Eesti president matkab hiidhaabjaga 06. aprill 494 10 Vesi kõrgeimas seisus 07. aprill 493 -1 Vesi püsib samal tasemel 08. aprill 486 -7 Meiekose – Tõramaa teelõik väljub osaliselt veest 09. aprill 474 -12 10. aprill 458 -16 11. aprill 440 -18 Lõpeb üleujutus Meiekose - Kõrtsi-Tõramaa teelõigul 12. aprill 420 -20 13 aprill 398 -22 14. aprill 373 -25 15. aprill 344 -29 16. aprill 311 -33 Vesi Meiekose lohust ära läinud

Tabel 2. 2011. aasta kevadise suurvee kulg (EMHI Riisa veemõõtepost, A. – A. Martsoo).

Kuupäev

Veetase üle graafiku 0 Riisa vee-mõõtepostil (cm)

Veetõus (cm)

Märkused

02. aprill 101,2 -0,3 03. aprill 108,4 7,2 Vesi hakkab tõusma 04. aprill 136,1 27,7 Õhtul hakkas vesi nirisema üle Kildu - Tõramaa maantee Härmal

ja Öördi matkaonni eest 05. aprill 187,2 51,1 Härma kandis jookseb vesi mitmes kohas üle tee 06. aprill 244,0 56,8 07. aprill 292,2 48,0 Õhtul hakkas vesi nirisema üle Kildu - Tõramaa maantee Siilaku

lohus 08. aprill 348,6 56,4 Jääminekud toimusid Jõesuus ja Toris; Sindis tekkis õhtul suur

rüsijääsulg; õhtul hakkas vesi jooksma üle Jõesuu - Kõpu maantee Meiekose lohus ja üle Kildu - Tõramaa tee Tõramaa truubil; Oksal hakkas vesi langema peale tippseisu, mis ületas 2010. aasta tippseisu ca 15 cm-ga

09. aprill 391,1 42,5 Veetase tippseisus Tipul (erinevatel hinnangutel 15 - 20 cm kõrgem 2010. aasta tippseisust) - õhtul hakkas langema; Karuskosel ja Riisa Rantšos tungis vesi esimesele korrusele

10. aprill 447,2 56,1 Kuusekääral jõudis vesi tippseisu, mis on ca 1,5 cm madalam kui 2010. aastal; Aesoos purustas jääminek rippsilla kella 17:00 ja 18:00 vahel

11. aprill 472,4 25,2 12. aprill 482,2 9,8 Veetase jõudis tippseisu Tõramaal, Karuskosel ja Riisal - 482,2

cm Riisal kl 24:00 13 aprill 482,2 0 Jätkuvalt Riisal - 482,2 cm kl 1:00 14. aprill 475,4 -4,6 15. aprill 464,4 -11,0 METSATRASSI avasõit 16. aprill 450,0 -14,4 METSATRASSI sõit 17. aprill 433,9 -16,1 METSATRASSI sõit 18. aprill 418,2 -15,7 METSATRASSI sõit (esimene osa Üleoja truubilt alustades oli

madal); Karuskosel ega Riisa Rantšos polnud enam vett toas

20

19. aprill 401,2 -17,0 METSATRASSI sõit (sisenemine trassile võimalik enne sooti olevast kurvist)

20. aprill 382,0 -18,8 METSATRASSI sõit (sisenemine trassile võimalik enne sooti olevast kurvist)

21. aprill 361,1 -20,9 METSATRASSI sõit (kuid sisenemine trassile võimalik alates soodist ja umbes trassi keskosas Karuskose ja soodi vahel oli vähe vett)

22. aprill 337,7 -23,4 Õhtul lõppes veejooks üle Jõesuu - Kõpu maantee Meiekose lohus

23. aprill 311,4 -26,3 Metsatrass ei olnud läbitav, kuid Halliste luhal Raudna suudme juures igal pool piisavalt sügav

24. aprill 278,1 -33,3 Ei olnud enam otse läbitavad Raudna jõe käärud Karuskose ja Meiekose vahel ja Tõramaa jõel suudme ja Soomaa keskuse vahel, ei saanud ka otse metsakraavidest üle Karuskose õue Raudnasse

Tabelitest 1 ja 2 nähtub, et nn Meiekose lohk oli 2010. aastal vee all 15 päeva ja 2011. aastal

16 päeva. Vee alla jäi kõnesolev teelõik, kui Riisa veemõõtepostil oli veetase rohkem kui

ligikaudu 350 cm üle graafiku nulli. Neil aastail pikenes maantee vee all olev osa 5 kilomeetri

pikkuseks, ulatudes Meiekose lohust kuni Kõrtsi – Tõramaani. See juhtus esmakordselt, sest

nimetatud maanteelõik on ehitatud 1970-ndate alguses, kuid sama kõrge veetase oli viimati

1956. aastal (joonis 8).

0

50

100

150

200

250

300

350

400

450

500

550

600

1925

1929

1933

1937

1941

1945

1949

1953

1957

1961

1965

1969

1973

1977

1981

1985

1989

1993

1997

2001

2005

2009

Joonis 8. Aasta kõrgeima veetaseme muutus Halliste jõel Riisa veemõõtepostil aastatel 1925

– 2011. Veetase (cm) on antud üle graafiku nulli (16,39 m ü.m.p).

21

Viimati kirjeldatud 5 - kilomeetrist lõiku kattis vesi mõlemal aastal nädalajagu, samal ajal oli

Riisa mõõtepostis veetase rohkem kui 450 cm üle graafiku nulli. Välja ulatus vaid Raudna

jõel olev Meiekose sild ja üks kõrgem teeosa Meiekose matkaraja parkla lähedal.

Aastate 2010 ja 2011 kevadised kõrgveetasemed olid Riisa veemõõteposti ajaloos vastavalt

4. ja 6. kohal. Lähimad võrreldava tasemega ja samas veel suuremad üleujutused olid aastatel

1951 ja 1956 (joonis 8). 2010 – 2011 aastate n.ö kaksiküleujutust saab võrrelda 1931. ja

1932. aasta analoogse kaksiküleujutusega. Samas legendid ja mälestused vanematest suurtest

uputustest on natuke liialdatud. Näiteks ütleb Maria Riis: „1931. aastal oli vesi Riisa raba all

väljas. Seitse nädalat olime koolimajas – ei saanud koju." (Haud, 2008). Võttes aluseks Riisa

veemõõteposti 100 cm veetaseme, nähtub, et vaatamata kõrgemale küündinud veetasemele ei

kestnud 1931. aasta suurvesi (joonis 9) kauem kui aastatel 2010 ja 2011. Aastal 2010 kestis

suurvesi 33 päeva, 2011. aastal 36 päeva ning aastal 1931 27 päeva. Väiksem suurvesi 2009.

aastal kestis 21 päeva. Tee olemasolu korral olnuks teelohk Meiekosel eeldatavalt 1931.

aastal vee all samuti 15 päeva ja Meiekose – Kõrtsi-Tõramaa teelõik samuti nädala jagu nagu

2010. ja 2011. aastal.

Joonis 9. Halliste ja Navesti jõe veetase ajavahemikul 1. aprill – 31. mai 1931. a. (A. Järvet).

Ülaltoodud kirjelduse alusel võib Soomaa ulatuslikumad üleujutused lihtsustatult jaotada

suurteks – kui veetase Riisa veemõõtepostil alates 350 cm ja väga suurteks – veetase Riisa

veemõõtepostil alates 450 cm üle graafiku nulli. Ülejäänud ujutusi võib nimetada väikesteks

ja keskmisteks (täpsem võimalik jaotus tabel 3). Väga suurte üleujutuste puhul on

kahjustused tunduvalt suuremad, kuna selliste veetasemete puhul on vesi toas ka elumajade

esimestel korrustel (Karuskose ja Karuskose metsavahi talud Raudna ääres, Riisa Rantšo

Halliste jõe ääres, jm). Samuti toob väga suur üleujutus palju lisatööd kohalikele talunikele,

22

kes loomi peavad. Turismiettevõtjatele, kes korraldavad Soomaal veematkasid, on kauem

kestev kõrge veetase seejuures soodsam. Ülaltoodud jaotuse järgi esineb suuri üleujutusi 42

% aastatest ehk iga 2–3 aasta tagant, mille puhul kõrgem veetase püsib kuni poolteist nädalat

ja sinna sisse jääb ainult üks nädalavahetus. Külastajaid saab samas kohale meelitada eelkõige

nädalavahetuseks. Väga suuri üleujutusi esineb vaid 9% aastatest (keskmiselt 8 aasta tagant)

ja samas võivad esineda ka ülipikad „pausid“ (1956 – 2010) (joonis 8). 2010. ja 2011.

aastatel oli tegemist lihtsalt õnneliku juhusega, et esines kaks nii suurt kevadist suurvett ja

õnnestus nii pikalt veematku korraldada. Veematkadeks soodsalt kõrge veetase püsis mõlemal

aastal kolm nädalat ja sellesse aega jäi napilt 3 nädalavahetust. Lisaks oli ühel nädalal kolmest

tegu atraktiivse väga kõrge veetasemega. Järgmises alapeatükis on pikemalt juttu sellest, mis

eelnes nendele kahele suurveele, millised olid neid põhjustanud talved.

Tabel 3. Üleujutuste jaotus Riisa veemõõteposti veetasemete järgi. Üleujutus Kõrgeim veetase

Riisa veemõõtepostil

(cm)

Üleujutuste esinemine

ajaperioodil 1998 - 2011

Näidisindikaator

Puudub alla 150 Väike* 150 - 250 august 2008

november 2008 oktoober 2009

jaanuar 2011

Üleujutatud on maanteelõigud Härmal Kildu - Tõramaa maanteel, Lemmjõe luhad Härmal, Kopraraja madalaim lõik, Halliste jõe luht Lätis (Tipul)

Keskmine* 250 - 350 märts 2002 märts 2007

detsember 2008 aprill 2009

detsember 2009

Üleujutatud on maanteelõigud Oksal, Siilaku lohus ja Tõramaa truubil Kildu - Tõramaa maanteel, üleujutatud on Halliste luht Tõramaa ja Halliste puisniidul, Raudna luht Karuskosel

Suur 350 - 450 jaanuar 1999 aprill 1999

veebruar 2002 märts 2004

jaanuar 2005 aprill 2009

Üleujutatud on Meiekose lohk Kõpu - Jõesuu maanteel, vesi jõuab elumajadesse Karuskosel ja Riisa Rantšos; saab hakata sõitma Metsatrassi, üleujutatud on mitmel lõigul Kuuraniidu rada

Väga suur üle 450 aprill 2010 aprill 2011

Üleujutatud on Meiekose - Soomaa keskuse vaheline teelõik Kõpu - Jõesuu maanteel, samuti Ingatsi ja Kopraraja laudteede käsipuud; üleujutatud on lausaliselt tee Meiekoselt Karuskosele, Meiekose matkarada, Koprarada, üleujutus lõhub Aesoo rippsilda

* Väikesed ja keskmised üleujutused on tabelisse kantud valikuliselt, kuna neid esineb

sagedamini

23

3.1.1. „Tõelised“ talved ja kaksiküleujutus

2009/2010. aasta talv oli väga lumerohke ja pikk, millele järgnes Soomaa ajaloos üleujutus,

millist nähti viimati 54 aastat tagasi. Üllatuseks algas järgnev 2010/2011. aasta talv veelgi

jõulisemalt ja miski ei näidanud, et see tuleb nõrgem eelmisest. Seetõttu tekkis talve jätkudes

paljudel Eestis küsimus – mis saab kevadel? Eriti põnevil olid turismiettevõtjad ja inimesed,

kes eelneval kevadel suurveematkal olid käinud. Oodati veel suuremat uputust. Autor elas

sellele põnevusega kaasa, jälgides talve kulgu, võrreldes seda eelmise ja teiste sama lumiste

talvedega, proovides saabuvat kevadist vett ettegi ennustada. Järgnevalt täpsem kirjeldus.

Varakevad kestab kuni lumikatte kadumiseni. See periood võib kesta mõnel aastal päris kaua

ja aeg “päris” kevadeni võib vinduda isegi kuid. Palju sõltub talve karmusest ja sellest, mil

määral Läänemeri on jääga kaetud. Külmade talvede järel kulub päikesel suur hulk energiat

lume sulatamisele ning maapinna soojendamisele. Jääs meri on ju otsekui suur külmkapp, mis

hoiab õhutemperatuuri madalal. Lumikatte paksust on mõõdetud Eestis alates 1891/1892.

aasta talvest. Lumega päevadeks loetakse päevi, kui ilmajaama ümbrusest on üle poole

lumega kaetud. Vahest kõige pikema lumikattega talveks võib pidada poole sajandi tagust

1955/1956. aasta talve, kui Kolgal Otepää lähedal Pühajärve ääres esines 161 lumega päeva.

Kaua oli maa valge 1995/1996. ja 2002/2003. aasta talvel, kui Tartu-Tõravere mail loeti

kokku 137 ja 104 päeva, mil lumi püsis vaheaegadeta maas. Paks lumevaip hirmutab

üleujutusega. Kardetakse, et kui lumi hakkab kiiresti sulama, pole uputusest pääsu. Kui suur

sula saabub järsku, võib see tõesti tekitada üleujutusi. Kui läheb tasapisi soojemaks, kaob

valge oht silmapiirilt märkamatult. Viimati ennustati uputusi 1996. ja 2005. aasta kevadel, kui

olid paksu lumega pikad talved. Lumi sulas aga tegelikult nii, et jõgedes veetase tõusis väga

vähe. 1999. aasta talv sarnanes lumerohkuselt tänavusega ja siis kippusid sula aegu jõed linnu

uputama (Kallis, 2010).

Peale 2010. aasta suurt üleujutust arvati, et suuremat vett niipea ei tule. Lisaks arvati, et kahel

järjestikusel aastal ei saa tulla nii suurt uputust. Samas ajaloost on juba teada näide kahest

järjestikusest väga suurest üleujutusest aastatel 1931 ja 1932 (vastavalt 5,53 m ja 4,88 m Riisa

veemõõtepostil). Samas 2010/2011. aasta talve kestel sai juba paralleele tõmmata 1931–1932.

aasta kaksikuputusega.

24

1931. aasta algul kaeti kogu Pärnumaa paksu lumevaibaga. 5. jaanuaril ja ööl vastu

kolmekuningapäeva sadas tugeva tuulega tihedat lund ning hanged panid mõnel pool seisma

autoliikluse. 10. ja 11. jaanuaril vuhisesid üle Pärnumaa uued lumepilved koos tuisuga. Nüüd

jäid bussid seisma. Sellel talvel sadas pidevalt lund ja tuiskas. Märtsi alguseks olid tänavatele

kuhjunud sellised lumemäed, mis tõkestasid pea täielikult liikluse. 1931. aasta algas ja lõppes

tuisumölluga. 1931. aasta 15. detsembri õhtul algas tihe lumesadu ja tuul paisus

kümnepalliseks tormiks. Uus, 1932. aastagi polnud vanast targem. Aasta algas 2. jaanuaril

suure, eriti maal teid matnud lumetormi ja -tuisuga (Esna, 2011).

Nii võibki võrrelda 2011. aastat 1931. aastaga. Läks nii, et 2010/2011. aasta talv hakkas väga

lumiselt peale. Talve algul oli Eestis kolm lumetormi, mille põhjustasid tsüklonid Monika,

Scarlett ja Olaf. Kõige rohkem tekitas elevust Monika, mis tõi Eestisse ööpäevaga juurde kuni

38 cm lund! Üks maakoht sai isegi uue nime – Padaorg ristiti rahvasuus Hädaoruks.

Maksimaalne tuule kiirus küündis tormi aegu Dirhamis 26,1, Kundas 25,9 meetrini sekundis.

Tuuleiilid viisid Tallinnas Patarei merekindluselt katuse. Lumetormis sähvisid isegi välgud

(EMHI, Kallis, 2011).

Kui 2009/2010. aasta talv oli stabiilne ja külm ning suladeta, siis 2010/2011. talv oli tunduvalt

heitlikum: jaanuari ja veebruarikuusse jäi kolm sulaperioodi. Tabelites 4, 5 ja 6 on võrdlevad

andmed kahe talve lumepaksuse, lume keskmise tiheduse ja lumeveevaru kohta. 2011. aastast

on andmed alates jaanuarist kuni suurvee-eelse sulamiseni võrdlemaks lumikatte muutumise

dünaamikat. Neile võrdluseks on 2010. aasta suurvee eelsed andmed. Tabelis esitatud 2011.

aasta 20. jaanuari, 31. jaanuari ja 10. veebruari vahele mahuvad sulad perioodidel 8.–11.

jaanuar, 17.–19. jaanuar ja 1.–8. veebruar. Iga sulaga kaasnes vihmasadu, mille tõttu läks

palju vett pinnasesse ja jõgedesse. See väljendus hästi ka jõgede veetaseme tõusuna (joonis

10).

25

60

80

100

120

140

160

180

200

1.ja

an

5.ja

an

9.ja

an

13.ja

an

17.ja

an

21.ja

an

25.ja

an

29.ja

an

2.ve

ebr

6.ve

ebr

10.v

eebr

14.v

eebr

18.v

eebr

22.v

eebr

26.v

eebr

2.m

ärts

6.m

ärts

10.m

ärts

14.m

ärts

18.m

ärts

Joonis 10. Halliste jõe veetase (cm) üle lokaalse 0 Riisa veemõõtepostil 1. jaan.–20. märts,

2011. Graafikult on näha sulaperioodidele 8.–11. jaanuaril, 17.–19. jaanuaril ja 1.–8.

veebruaril järgnenud veetaseme tõus.

Kuid sulaperioodide vahel sadas lund juurde ja kokkuvõttes lumikate akumuleeris vihmavett,

tihenes ja lisanduv lumi kokku suurendasid tunduvalt lume veevaru (tabel 6). Eriti suureks

läks lumeveevaru Väike-Maarjas. Kui 2009/2010. aasta talve Eesti lumepaksuse rekord 78 cm

registreeriti 24. veebruaril Alajõel ning 24. ja 25. veebruaril Jõhvis, siis 2010/2011.

lumepaksuse rekordiks registreeriti 82 cm Jõhvis 12. märtsil 2011 (EMHI veebilehe info).

Tabel 4. Lume paksus Eestis 2010. ja 2011. aastal.

Lume paksus (cm)

2010 2011

Mõõtekoht

20.03. 20.01. 31.01. 10.02. 20.02. 10.03. 15.03. 20.03.

Jõgeva 47 55 53 52 53 55 53 54

Jõhvi 66 51 59 63 61 70 63 66

Kuusiku 42 41 47 46 44 42 42

Lääne-Nigula 34 29 34 30 35 27 29

Massumõisa 44 46 50 41 43 39 36 38

Narva-Jõesuu 61 41 53 58 58 60 54 58

Tartu-Tõravere 37 45 45 40 42 41 38 40

26

Tiirikoja 45 42 46 51 47 43 40 38

Tooma 49 35 46 49 46 45 40

Türi 49 46 48 54 53 51 51 50

Valga 41 40 43 39 40 39 36 39

Viljandi 48 43 46 41 47 44 43 44

Väike-Maarja 52 50 58 62 63 59 59 61

Võru 28 32 39 34 41 35 30 31

Keskmine 46 43 48 47 48 48 44 45

Tabel 5. Lume tihedus Eestis 2010. ja 2011. aastal.

Lume tihedus (g/cm3)

2010 2011

Mõõtekoht

20.03. 20.01. 31.01. 10.02. 20.02. 10.03. 15.03. 20.03.

Jõgeva 0,31 0,26 0,29 0,31 0,31 0,32 0,33 0,33

Jõhvi 0,31 0,28 0,29 0,30 0,30 0,33 0,33 0,34

Kuusiku 0,30 0,28 0,28 0,31 0,32 0,30 0,35

Lääne-Nigula 0,29 0,31 0,32 0,36 0,33 0,38 0,35

Massumõisa 0,29 0,28 0,25 0,29 0,28 0,29 0,31 0,31

Narva-Jõesuu 0,27 0,23 0,26 0,25 0,26 0,31 0,32 0,32

Tartu-Tõravere 0,44 0,26 0,28 0,33 0,32 0,35 0,33 0,40

Tiirikoja 0,22 0,27 0,28 0,27 0,28 0,30 0,39 0,39

Tooma 0,26 0,30 0,23 0,29 0,31 0,27 0,30

Türi 0,28 0,30 0,32 0,33 0,33 0,36 0,36 0,37

Valga 0,26 0,27 0,27 0,29 0,30 0,32 0,33 0,34

Viljandi 0,28 0,27 0,25 0,29 0,27 0,30 0,32 0,31

Väike-Maarja 0,28 0,30 0,32 0,40 0,36 0,34 0,31 0,32

Võru 0,31 0,24 0,29 0,32 0,31 0,33 0,30 0,37

Keskmine 0,29 0,27 0,28 0,31 0,31 0,32 0,33 0,34

27

Tabel 6. 2010. ja 2011. aasta lumeveevaru võrdlus. Tumedas kirjas arvud tähistavad

olukorda, kui 2011. aasta veevaru on ületanud 2011. aasta veevaru.

Veevaru (mm)

2010 2011

Mõõtekoht

20.03. 20.01. 31.01. 10.02. 20.02. 10.03. 15.03. 20.03.

Jõgeva 146 143 154 161 164 176 175 178

Jõhvi 205 143 171 189 183 231 208 224

Kuusiku 126 115 132 143 141 126 147

Lääne-Nigula 99 90 109 108 116 104 102

Massumõisa 128 128 125 119 120 113 112 118

Narva-Jõesuu 165 94 138 145 151 186 173 186

Tartu-

Tõravere 163 117 126 132 134 144 125 160

Tiirikoja 99 113 129 138 132 129 156 148

Tooma 127 105 105 142 143 122 120

Türi 137 137 154 178 175 184 184 185

Valga 107 108 117 113 120 125 119 133

Viljandi 134 116 115 119 127 132 138 136

Väike-Maarja 146 150 186 248 227 201 183 195

Võru 89 77 113 109 127 116 90 115

keskmine 134 117 134 145 147 154 145 153

Pärast 10. märtsi saabunud soojade päikeseliste päevade ajal hakkas lumeveevaru vähenema.

Ajaloost on vähe näiteid, et sellisele lumerohkele talvele ei järgne suur uputust. Nn üle

saapasääre lumi oli ka näiteks talvedel 1986/1987 ja 1995/1996 kui „sujuvad“ kevaded

suutsid lume ilma suurema uputuseta ära kaotada. Samas eelmise sajandi suurimatele

uputustele kevadel 1922, 1924, 1926, 1931, 1932, 1956 eelnesid sarnase kestuse ja lume

hulgaga talved.

TÜ füüsika instituudi vanemteadur Marko Kaasik prognoosis 14. märtsil 2011 oma

koduleheküljel (www. physic.ut.ee/~mkaasik), „Lumikatte veevaru on saavutanud enamikus

Eesti kohtades möödunud aasta maksimumi (Põhja-Eestis 150–250 mm, lõuna pool 100–150

28

mm), kuid märtsis on veel lisa oodata. Kui sulamine peaks toimuma järsult, on Põhja-Eestist

vee saavatel jõgedel oodata rekordilist suurvett. Veebruaris valitsenud kõrgrõhuala taandub

lõunasse ja Põhja-Atlandi madalrõhkkonnad võtavad Skandinaavias võimust. Seetõttu on ilm

Eestis suhteliselt pehme, kuid keskmisest märtsist pilvisem ja sajusem. Suurt sula siiski kuu

esimesel poolel oodata ei ole, lörtsised sulailmad vahelduvad mõõdukate külmalainetega ning

lumikate saab veelgi lisa. Arvatavasti hakkab lumi sulama normaalsel ajal – märtsi viimasel

dekaadil" (Kaasik, 2011).

2010/2011. aasta talvel tekkinud jää ja lumi olid hiljem suureks takistuseks Soomaal

veematkade korraldamisel suurvee ajal. Lumi oli mitmete sulade ja sajuperioodide

vaheldumise tõttu tihenenud. Samas selle kiiremaks sulamiseks oleks vaja olnud rohkem

sooja või vihma kui vähema lumega 2010. aasta varakevadel. Nii tekkiski olukord, et

vaatamata suuremale lume hulgale ei tulnud 2011. aasta üleujutus suurem kui 2010. aastal ja

isegi peale üleujutusvee äraminekut oli kraavides ja metsades näha sulamata lund ja jääd.

3.2. Viienda aastaaja külastajad

Külastustrendide väljatoomiseks on analüüsitud erinevate aastate samu kuid. Vaadeldud on

ajaperioodi 2002 – 2011, kuna sellest perioodist on saadaval külastajate arvud kuude lõikes,

puudu olid vaid andmed 2008. aasta jaanuari, veebruari ja märtsi kohta. Vaadeldaval

ajaperioodil esinesid suurimad üleujutused järgnevatel kuudel (alates suurimast): aprill 2011,

aprill 2010, veebruar 2002, jaanuar 2005, märts (aprill) 2004, aprill 2009 ja detsember 2008.

Seetõttu on võrdluseks võetud kuud – jaanuar, veebruar, märts, aprill ja detsember.

Võtame vaatluse alla aasta esimese kuu jaanuari. Jooniselt 11 võib täheldada, et 2005. aasta

jaanuaris ei ole olnud rohkem külastajaid kui ilma üleujutuseta 2006. ja 2007. aastal. Kuid

samas kuus oli ka kuulus jaanuaritormijärgne üleujutus Pärnus, mis võis Soomaa üleujutusest

suurem tõmbemagnet olla. Lisaks olid paljud kohad Eestis ilma elektrivooluta, teed olid tormi

poolt murtud puid täis – inimestel oli muud muret küllaga. Nii nähtubki jooniselt külastajate

suurem arv aastatel 2006 ja 2007.

29

2002

2003

2005

2006

2007

20092010

20112004

0

50

100

150

200

250

300

350

400

Joonis 11. Soomaa külastuskeskuse külastajate arv jaanuaris aastail 2002–2011 (üleujutus

jaanuaris 2005 – nn jaanuaritormi ajal).

Veebruarikuudest oli suur üleujutus 2002. aastal ja see väljendub ka ilmekalt joonisel 12.

Tavaliselt veebruarikuus palju külastajaid ei ole.

2002

2003

20042005

2006

2007

2009

2010

2011

0

50

100

150

200

250

300

350

400

Joonis 12. Soomaa külastuskeskuse külastajate arv veebruaris aastail 2002–2011 (üleujutus

2002. aastal).

Selgelt tuleb esile külastatavuse tõus tavapärasest varem alanud suurvee korral, nagu juhtus

2004. aasta märtsis, mil külastajate arv tõusis tavapärasega võrreldes neljakordseks (joonis

13).

30

2002 2003 20052006 2007

2009

20102011

2004

0

100

200

300

400

500

600

700

800

900

Joonis 13. Soomaa külastuskeskuse külastajate arv märtsis aastail 2002–2011 (üleujutus

2004. aastal).

Järgnevaks võtame võrdluseks aprilli – kuu, mil esineb suurvesi kõige sagedamini (joonis

14). Siin on eristuv tendents külastajate arvu tõusule ”suuremate” üleujutuste aastatel. 2004.

aasta aprilli suurem külastajate arv tuleneb sellest, et märtsis alanud suurvee periood ulatus

ka aprilli algusesse. Lisaks võib veel järeldada, et mida suurem vesi, seda suurem külastajate

arv (2010, 2011). Suurvesi oli väikese ulatusega aastatel 2002, 2003, 2005 ja 2008.

2002

2003

2004

2005

2006

2007

2008

2009

20102011

0

200

400

600

800

1000

1200

1400

1600

1800

Joonis 14. Soomaa külastuskeskuse külastajate arv aprillis aastatel 2002–2011 (kõrgema

veetasemega suurveed aastatel 2004, 2009, 2010 ja 2011).

31

Suurem üleujutus oli vaadeldaval perioodil 2008. aasta detsembris, mis kajastus ka külastajate

arvu tõusus (joonis 15). 2003. aasta suurt külastatavust ei õnnestunud välja selgitada.

2002

2003

2004

2005 2006

2007

2008

20092010

0

50

100

150

200

250

300

350

Joonis 15. Soomaa külastuskeskuse külastajate arv detsembris aastatel 2002–2010 (üleujutus

2008. aastal – järgnes nn kahepäevasele novembri lumetormile).

Võrreldes üleujutuskuude külastajate arvu (joonised 11 – 15) Soomaa külastuskeskuse

aastase üldkülastajate arvuga (joonis 16) selgub, et mõnel aastal võivad üleujutust vaatama

tulnud inimesed moodustada tähtsa osa aasta külastajatest ja seetõttu on üleujutuste aeg

turismiettevõtetele oluline aastases käibes – eriti kevadise suurvee ajal. Aprillis 2010

moodustas külastajate arv 17% kogu aastasest külastusest. Märkusena peab arvestama, et väga

suurte ujutuste ajal on külastuskeskuseni pääs avatud vaid ühest suunast kolme asemel ja

paljud külastajad jäävad ilmselt nö teisele poole vett. Viimane väide lubab oletada, et

külastajate arv võib-olla 2010. ja 2011. aasta aprillikuu kohta kuni 2 korda suurem (joonis

14).

Ehkki Soomaal esineb erinevaid üleujutusi, tuleb külastaja ikkagi vaatama eelkõige suuri

üleujutusi, mida viiendaks aastaajaks kõlbab nimetada. Lühemaid üleujutusi võib olla aastas

isegi mitu, kuid nende lühiajalisus ei leia nii kiiresti kajastust ja külastajad ei jõua õigeks

ajaks kohale.

32

2002

2003

2005

20062007

2008

2009 2010

2004

0

1000

2000

3000

4000

5000

6000

7000

8000

9000

10000

11000

12000

13000

14000

Joonis 16. Soomaa külastuskeskuse külastajate arv aastatel 2002 – 2010.

Kuna 2010. aasta suur üleujutus äratas palju tähelepanu ja potentsiaalsed kliendid hakkasid

juba jaanuaris suurvee vastu huvi tundma, korraldas Soomaa turismiettevõte soomaa.com

2011. aastal juba mitmendat korda ennustusvõistluse, kus võis pakkuda võimalikult täpset

suurima üleujutuse (kõrgeima veetaseme) kuupäeva ja veekõrguse Riisa veemõõtepostil.

(joonis 17). Ennustajate sekka kirjutasid kommentaare ka professionaalsemad ennustajad:

"Varasemate üleujutuste aegridu uurides osutub, et viimase 85 aasta jooksul on veetase üle 4

meetri küündinud 16 korral. Neist 16 korrast 8 on maksimum olnud ajavahemikus 1.–10.

aprill, 2 korral on maksimum saabunud enne 1. aprilli ja 6 korral pärast 10. aprilli.

Vaadates, kui tõsiselt praegu Läänemeri jääs on, arvaks, et kevad tuleb sel aastal pigem

hiljem, aga ilma ennustamise juures on alati X-faktor – täpset pakkumist on varakult väga

raske teha, seega mine tea:-)" (K. Voormansik).

Üleujutuste eel ja ajal teevad paljud inimesed Soomaale nn pasiivkülastust, jälgides toimuvat

veebikeskkondadest. Seetõttu hakkavad turismiettevõtted veebilehekülgedel juba varakult

edastama teavet ja laadima üles videosid saabuvast üleujutusest.

33

0,00

1,00

2,00

3,00

4,00

5,00

6,00

6.veebr 16.veebr 26.veebr 8.märts 18.märts 28.märts 7.apr 17.apr 27.apr 7.mai

kuupäev

veet

ase

m

soomaa.com ennustusvõistluse pakutud suurvee tipp

Joonis 17. Soomaa.com 2011. aasta suurvee ennustusvõistlus. Keskmise tulemusena

ennustusvõistluse lõppedes pidanuks üleujutuse tipp Riisal saabuma 3. aprillil ja

veekõrguseks olnuks 4,55 meetrit (tegelikult saavutas vesi 12. aprillil taseme 4,82 m).

3.3. Metsatrassi märkimine ja kasutus

Seoses metsatrassi planeerimisega 2010. aastal sai üles märgitud ka ajaperiood, millal selle

kasutamine oleks olnud praktiline. Selleks oli periood 2. aprillist kuni 10. aprillini 2010

(autori matkapäevik) – s.t. kogu selle aja segas jää alates Üleojalt mööda Tõramaa jõge edasi

sõitmist. Samas oli sel perioodil tegu kõige kõrgema veetasemega – vesi oli vähemalt üle 393

cm taseme Riisa veemõõtepostil (tabel 1) ja metsas oli samal ajal piisavalt vett.

Soomaa üleujutusala kaardistamise abil leidis TÜ doktorant Kaupo Voormansik, et suurel

Kõrtsi-Tõramaa – Karuskose – Riisa vahelisel alal on ainult üks kuiv „saar“ (joonis 18).

Metsatrassi planeerides sõitis ning jalutas autor oletatava piirkonna läbi ja radaripildi

õigsusele sai kinnitus leitud. Ilmselt samast kohast on ka juttu Urmas Haua elektroonilises

käsikirjas: „Kord suurvee ajal aetud Karuskose metsavahi loomad kõrgema põnta peale,

umbes kilomeeter kodust. Lüpsjad käinud sinna lootsikuga. Võõra koha ja külma tõttu tulnud

loomad lüpsjatele järele lauda juurde. Nad aetud suveaeda, kuid sealgi vesi. Varsti läinud

loomad omal algatusel põntale tagasi.“ Maksimumveetaseme ajal käis autor 2010. aastal

seda kohta pildistamas.

Joonis 18. Autor Murru talukoha juures 6. aprillil 2010 (vasakul) ja Murru „saare“ asukoht

(paremal punase punktiirjoonega). Foto: A.–A. Martsoo, kaart K. Voormansik.

Metsatrassi tähistamine toimus 2011. aasta märtsikuus. Selleks sai siduda riidest lõigatud

värvilised ribad puutüvedele võimalikult kõrgele, et need pärast suurvee alla ei jääks. Lund oli

metsas 50 – 70 cm. Suurvee saabudes toimus trassil nädalajagu tihe kahesuunaline kanuu- ja

süstaliiklus vahemikus 15. aprill – 21. aprill, põhiliselt kasutasid seda kanuuettevõtted, kelle

matkade alguspunktiks oli Kõrtsi – Tõramaa (autori hinnang). Infot metsatrassi kohta küsisid

ettevõtjad ise autori käest.

Peale suurvee turismihooaja lõppu sai saadetud küsitluslehed metsatrassi kohta 8-le Soomaal

veematku teinud ettevõtetele, millest tagasi saadeti neli (lisa 4).

Aivar Ruukel (Karuskose OÜ-st) kirjutas: „Lühidalt arvati, et väga vinge!“

Indrek Herman (veematkad OÜ-st) vastas: „Nii kaua, kui vett jätkus, me su trassi ka

kasutasime. See oli nii meile endale kui klientidele fantastiline elamus! Saan kasutada ainult

ülivõrdeid. See oli isegi hea, et kohati oli neid lippe üpris keeruline leida. Asi oli sedasi veidi

põnevam. Minu arust tegid valmis ühe paganama hea trassi!“

Vastas ka ettevõtja, kelle kliendid seda rada ei kasutanud: Peeter Lina (Ahjamatkad OÜ-st):

”Oleme metsatrassi kohta palju positiivset kuulnud. Kahjuks meie kliendid ja matkajuhid sel

kevadel metsatrassile ei jõudnud. Ilmselt on see sobilik eelkõige Tõramaalt matka alustanuile.

35

Meie grupid alustasid ja lõpetasid sel aastal Riisal. Kindlasti soovime tutvuda ka könealuse

teekonnaga järgnevatel aastatel.”

Metsatrassi kasutasid juhuslikult ka iseseisvalt matkajad. Üks matkajatest pakkus autorile

oma blogi lugeda: „Õhtul sõitsime ise Karuskosele ja metsa märgitud matkarada on ikka

unustamatu elamus (Algis märkis talvel lumeräätsadelt!). Võib olla ka õhtuse valguse pärast,

aga olemine oli nii ebareaalne, et vahel tundus, et tavaline ajusse programmeeritud ruumitaju

on täitsa sassis. Sest vesi oli tume ja peegeldas, nii et päris-puu lõpust ja peegelduse-puu

algusest ei saanud aru, kui hoolega ei vaadanud, aga kuis sa saad hoolega vaadata, kui igal

pool on nii huvitav ja ilus. Ja siis sõidadki puude vahel, mis ulatuvad üles ja alla, vahepeal

kuusikus - Styxi jõgi võiks selline olla: ilus, vaikne, must ja salapärane -, mis ju alati veel

natuke pimedam kui mujal, vahepeal lagedamal, ja ei saa enam arugi,kus sa just täpselt oled.

Võrratu...“(Kättesaadav: http://urknurk.blogspot.com/2011/04/viies-aastaaeg-soomaal.html,

külastatud 20.04.2011).

Kuna muid tähistatud radu suurveematka tarbeks Soomaal ei olnud, sattus osa inimesi uuele

tähistatud metsatrassile, kuna lindid äratasid tähelepanu. Sellest kirjutas Indrek Haas Jõesuu

Jõematkad OÜ-st: „Sellest trassist olime teadlikud ja sattusime mõnelgi korral neid tähiseid

märkama, aga seda otsa paraku ei sõitnud. Mõned paadid, mis grupil eest ära kihutasid

sattusid paaril korral ilmselt mõne teise seltskonna sabas ka sellele metsamarsruudile, kui

pärast nad üles leidsime, siis oli tagasiside üldiselt positiivne, aga midagi konkreetset ei oska

praegu enam paraku küll esile tuua. Meie enda peamine marsruut suurvee kõrgaja teisel

nädalavahetusel kulges Meiekoselt (sealt teeäärse männi juurest) mööda Raudnat üles

Tõramaa jõeni ja mööda Tõramaa jõe sängi ja luhtasid rahvuspargi külastuskeskuseni

Kõrtsi-Tõramaal ja siis sama teed pidi tagasi Meiekosele.“

Eksimisi tuleb iseseisvalt paadiretke ette võtnutel suurvee ajal tihti ette. Põhjuseks on ilmselt

enamasti kaardi puudumine või kehvasti arusaadav kaart. Kõige hõlpsamini teostatavad ja

arusaadavad on autori arvates ortofoto baasil koostatud kaardid (joonis 19). Nimelt on

ortofotol metsased alad ja lagedad alad hästi eristatavad. Tavalisele maanteekaardile märgitud

teid, jõesänge jm on suurvee ajal keeruline tuvastada. Ortofotol on näha luhaala orienteeruvad

piirid, mida on võimalik kõrvutada vee peal olles ümbritsevaga. Olulisteks orientiirideks on

muidugi majad, sillad, viidad jm, millele võiks matkajale kaasa antaval kaardil osutada.

36

Joonis 19. Kaart kanuumatkadeks Kõrtsi-Tõramaa – Üleoja– Karuskose – Riisa piirkonnas

ajaks, mil jõgedel on veel palju jäätakistusi. Helesinine – trassid kulgevad mööda maanteid,

kraave ja avatud luhaalasid. Punane ja lilla – tähistatud metsatrassi osad minimaalse

veetasemega Riisa veemõõtepostil, millest alates on need läbitavad, sinine katkendjoon –

Tõramaa ja Raudna jõelõigud, mis vabanevad jää alt hiljem.

Ettevõtjatelt ja matkajatelt saadud tagasiside kokkuvõtteks saab öelda, et lisaks sellele, et

metsas tähistatud paadirada aitab jääga kaetud jõelõike vältida, on see ka külastajatele

atraktiivne ja eriline. Peale suurvee taandumist tähistas autor sinise värviga trassil

puutüvedele kinnitunud okkarõngaste kõrgusele ligikaudse maksimumveetaseme. Sama trassi

oleks võimalik muuta ka suviseks matkarajaks, kus saaks käia jalgsi üleujutusvälisel ajal ja

näha, kui kõrgele vesi ulatus.

Kõrtsi-Tõramaa

Karuskose

Riisa (Meiekose)

Üleoja

350 cm Riisa vmp

385 cm Riisa vmp

Raudna jõgi Raudna

jõgi

Tõramaa jõgi

Rippsild

1 km

37

3.4. Üleujutuste tagajärjed

Peale kevadisi üleujutusi kannatab Soomaal turismi infrastruktuur, tavaliselt on vajanud

remonti laialiujunud või lagunenud laudteed. Külastuskeskuse kõrval asub 2 km pikkune

Koprarada, mida matkajad üleujutuste ajal läbida proovivad. Raja madalamaid lõike on

ümberehituste käigus kõrgemaks ehitatud, kuid suuremate üleujutuste ajal on need ikkagi

sügaval vee all (joonis 20). Samas väga suurte üleujutuste ajal on rada peaaegu tervikuna vee

all ja veetase ulatub käsipuuni või üle selle (aastatel 2010, 2011).

Joonis 20. Kopraraja mõned lõigud on tihti üleujutusvee all – Tamme puhkekoht 5. aprillil

2009 (vasakul); matkajad proovivad läbida rada mööda käsipuud 10. aprillil 2009 (paremal).

Kõige rohkem on kannatanud Soomaa matkaradadest Ingatsi matkarada, täpsemalt selle

esimene kilomeeter laudteed. 2001. aastal valminuna on see lõik vajanud remonti ja

ümberehitusi pärast üleujutusi aastatel 2002, 2004, 2005, 2010 ja 2011. Raja tagasi paigaldust

on tehtud ka talgute korras – nii kasutati 2010. aastal Praxise töötajaid ja Paikuse politseikooli

kadette kahjustatud 1 km pikkuse laudteelõigu taastamisel (joonis 21, lisa 2).

2008. aasta renoveerimise käigus kinnitati laudtee meetripikkustele maasse paigaldatud

postidele, et vesi seda ära ei nihutaks. Arvestati aastatel 2002 – 2005 saadud

üleujutuskogemusi, kuid 2010. ja 2011. aasta suurvete tase oli tunduvalt kõrgem ja sai

mõlemal korral uuest konstruktsioonist jagu.

38

Joonis 21. Pärast üleujutust kahjustatud Ingatsi matkarada 18. aprillil 2010 (vasakul, foto: A.–

A. Martsoo) ja seda remontinud Praxise talgulised „Teeme ära 2010“ raames 1. mail 2010.

Soomaal on kokku 12 matkarada ja 22 lõkkekohta, nendest vaid paaril matkarajal (Riisa ja

Hüpassaare) ja kahel lõkkekohal (Ruunaraipe ja Hüpassaare) puudub üleujutusoht (tabel 7 -

8). Tabelite andmed on välja toodud seisuga 01.06.2011.

Tabel 7. Üleujutuse ulatus Soomaa matkaradadel 2010. ja 2011. aasta suurvee ajal.

Matkarada

Üleujutatud lõikude pikkus (km)

Raja pikkus³ (km)

1 Hüpassaare õpperada 0,0 4,0 2 Ingatsi õpperada* 1,6 3,0 3 Koprarada** peaaegu tervikuna 1,6 1,8 4 Kuuraniidu õpperada*** 0,6 0,8 5 Lemmjõe keelemetsa õpperada** tervikuna 6,6 6,6 6 Meiekose õpperada** tervikuna 2,8 2,8 7 Riisa õpperada 0,0 4,8 8 Oksa kõrtsi rada**** tervikuna 0,8 0,8 9 Oksa küüni rada** tervikuna 0,2 0,2

10 Toonoja matkarada¹ juurdepääs üle Toonoja 4,6 11 Tõramaa puisniidu matkarada¹ 1,4 2,2 12 Öördi järve õpperada juurdepääs 0,2 + 0,4 1,3 13 Pauna kultuurilooline matkarada° tervikuna 2,0 2,0 13 Üleoja – Karuskose matkarada ² 1,0 2,0 14 Pääsma laane õpperada ² enamuses 15 Kuresoo matkarada ² osaliselt: ojakohad jm

* Suurveekahjude tõttu osaliselt suletud; ** Suurveekahjud likvideeritud;

*** Suurvee- ja tormikahjude tõttu suletud; **** Suurveekahjude tõttu osa rajast

(laudteelõik) likvideeritud; ° rada hooldab Soomaa Sõprade Selts; ¹ Ei ole praegu RMK

veebilehel radadena kirjas; ² Planeeritavad rajad; ³ Radade pikkused ilma maanteelõikudeta

39

Tabel 8. Soomaa laagriplatside üleujutamine 2010. ja 2011. aasta suurvee ajal.

Peale 2010. aasta üleujutuse kogemust, kui osa Soomaa laagriplatside inventarist kaugele

minema ujus, ankurdas RMK loodushoiuosakond maasse rammitavate V-kujuliste

metallankrutega kogu inventari maa külge ja peale 2011. aasta analoogset uputust jäi kõik

alles. Samamoodi vajaks edaspidi korralikku ankurdamist ka laudteede konstruktsioonid.

Kui tavaliselt kahjustavad kevadised uputused matkaradu, siis aeg-ajalt juhtub seda ka teistel

aastaaegadel. Suviti ujus tihti Oksa kõrtsi raja laudteeosa (tabel 7). Perioodil 2008–2011 olid

suuremad üleujutused suvel aastatel 1998, 2004 ja 2008.

Väga vihmarohke oli 2004. aasta suvi. Üle Eesti esinesid suured üleujutused, põllusaagi

ikaldused ning teetammid olid vee poolt ära uhutud. Kevad oli kuni mai lõpuni kuiv. Juuni

alguses tekkis paiguti põud, mistõttu taimed kolletusid ja närbusid. Alates 8. juunist läks

sajule. Juunis sadas idapoolses Eestis paiguti ligi kolm korda rohkem kui tavaliselt. Juulis

sadas rohkesti kuu alguses ja lõpus ning tekkisid ulatuslikud üleujutused Loode-Eestis, samas

aga sai Kagu-Eesti vihma tavalisest vähem. Koristusperioodil augustis ja septembris oli

samuti sajune [---] ” (EMHI, 2004).

Laagriplats (lõkkekoht) Oli üle ujutatud, jah/ei 1 Hüpassaare ei 2 Karuskose metsavahi jah 3 Kuuraniidu ei, kuid juurdepääs jah 4 Kõrtsi-Tõramaa I jah 5 Kõrtsi-Tõramaa II jah 6 Lemmjõe keelemetsa jah 7 Läti ei, ainult välikäimla 8 Meiekose Tamme jah 9 Meiekose Saarte jah

10-13

Meiekose rajal: Abaja, Üleoja, Muinasküla ja Kalameeste jah

14 Mulgi heinamaa jah 15-18

Oksal: Kõrtsi, Küüni, Silla ja Torni jah, (Torni ei, kuid juurdepääs jah)

19 Ruunaraipe ei, kuid juurdepääs Tohvri poolt jah 20 Toonoja Mardi ei, kuid juurdepääs üle Toonoja oja jah 21 Tõramaa puisniidu jah 22 Öördi jah

40

Sama aasta suvel-sügisel olid Ingatsi matkaraja esimesed paarsada meetrit laudteed korduvalt

vee all. Selle põhjuseks ei olnud tollal mitte jõelt lähtuv üleujutusvesi, vaid Kuresoost ja

rabaäärsest metsast jõe poole valguv ning Karuskose teetammi taha pidama jäänud vesi.

Suvised üleujutused põhjustavad palju muret Soomaal heinatöödel. Näiteks 2008. aasta 6.

augustil kirjutab Merlin Kruuse Eesti Päevalehes: „Riikliku looduskaitsekeskuse Pärnu-

Viljandi regiooni seire- ja teadustöö spetsialist Gunnar Sein rääkis, et üleujutus rikub

heinamaid kapitaalselt. Kas heina annab päästa, sõltub sellest, kui kiiresti vesi pealt ära saab.

”Kui tuleb veel takka, siis võib tänavuse heinateo lõpetatuks lugeda. Kui sademeid juurde ei

tule, siis saab midagi sellest heinaloost ehk taastada. Mõned vast üritavad midagi teha,"

arvas ta. Sein selgitas, et hein tuleb ära koristada niikuinii, kuna seda nõuavad toetusreeglid.

"Seda sõnnikut aga loomadele ette ei pane. Kui hein kuivab nii ära, et see mädanema ei lähe,

siis saab seda ka loomadele anda, kuid see pole nii väärtuslik. Kraavidel on meeletu-meeletu

ujutus, sellistes kohtades, kus ma kunagi pole uputust näinud," lausus Sein.“

Üsna tavalised on Soomaal maanteede kahjustused. Põhimaanteede ehitus viidi lõpule 1970-

ndatel, hiljem on neid uuendatud ja nende pinda on tõstetud. Suurem teelaiendus ja pinna

tõstmine võeti ette 2001. aastal Kildu-Tõramaa teel. Sama aasta sügisel hakkas üleujutus teed

uputama ja kohalik ajalehe ”Sakala” 15. novembri number kirjutas Kuusekäära talu peremehe

Indrek Heina arvamusest teehituse kohta: „Varem sai vesi üle tee voolata, aga nüüd tehti see

nii kõrgeks, et tahavad mind ära uputada.”

Sama tee uppus lausaliselt pikkade lõikude kaupa 2010. aastal. Aivar Aotäht kirjutas 6. aprillil

2010 ajalehes „Sakala“: „Lääne regionaalse maanteeameti ehitusosakonna peaspetsialist Allan

Allik ütles esmaspäeval, et Viljandimaal on suurvee tõttu viis teelõiku liikluseks suletud ja

veel suuremal hulgal teedel on liiklemine raskendatud. Soomaa rahvuspargist läbi viiv

Kildu—Tõramaa tee on seitsmendast kilomeetrist kuni lõpuni kohati vee all. «Tavalise

sõiduautoga sealt läbi ei pääse,» tõdes Allik. «Kui palju tee peal vett on, ma öelda ei oska –

ei ole seda mõõtnud.»

Esimesed veetakistused Kildu–Tõramaa teel esinevad tavaliselt enna Härma silda Lemmjõel

ja neid on mitmeid kuni tee ristumiseni Kõpu – Jõesuu teega Tõramaal. Mõned lõigud on

peale vee alanemist isegi sõidetavad, kohati lõhub vesi aga teed põhjalikumalt (joonis 22).

41

Joonis 22. Vesi viib pikal lõigul ühtlase kihi teematerjali ära, jättes tee pärast üleujutust

mingil määral läbitavaks: Oksa lähistel Kildu–Tõramaa tee 9. km 15. aprillil 2009 (vasakul,

foto: A.–A. Martsoo); vesi lõhub ära teekatte kuni tee mulde alla laotud palkide

paljandumiseni: vesi teel Käära risti lähedal (Kildu–Tõramaa maantee 17. km) 18. aprillil

2010 (paremal, foto: A. Ruukel).

Kõige rohkem lõhub vesi Kildu–Tõramaa maanteed Soomaa keskuse lähistel nn Tõramaa

truubil, kus üleujutav Tõramaa jõgi ei taha teealustesse truupidesse ära mahtuda.

Lisaks teedele jäävad madalamate veetasemetega vette talude mitmed kõrvalhooned, kuid

kõrgemate veetasemete korral tungib vesi elumajade esimesele korrusele. Vee sügavuse

mõttes upuvad tänapäeval Soomaal kõige rohkem Riisa Rantšo ja Karuskose turismitalu

(joonis 23), aga ka Karuskose endine metsavahitalu. Tihti jäävad veest ümbritsetuks Sonni,

Tammearu ja Läti talu (Tipul). Viimasel säilib siiski teedpidi väljapääs. Pauna ja Venesauna

talude ümber oli 2011. aastal ka sügav vesi. Vesi lõikab mõnikord ka juurdepääsu Hoolmiku,

Kasti, Kõlliaru, Kangru, Aru ja Jaagussaare taludeni Riisal. Üleujutuse puhul on tulnud loomi

päästa Kuusekäära talus (Sandral) ja Kangru talus (Riisal). Kuusekäära talu lähedal olevale

sillale üle Raudna jõe viivad kahelt poolt kõrged maanteetammid, kuhu peremees Indrek Hein

2010. aasta kogemust arvestades oma šoti mägiveised 2011. aastal juba varemalt talvel

paigutas. Ülejäänud koduloomad jäid lauta ja nende jaoks tuli suurvee ajal laudapõranda

pinda järjepidevalt tõsta nii 2010. kui 2011. aastal.

Joonis 23. Karuskose talu elumaja 6. aprillil 2010. aastal, vett on toas üle poole meetri,

kahepoolsed tagauksed võimaldavad paadiga koridori siseneda, kust läheb trepp teisele

korrusele (vasakul); Riisa Rantšo 4. aprillil 2010. aastal (paremal).

Looduses esinevaid kahjusid ei ole Soomaal uuritud. Visuaalsel vaatlusel aastatel 2010 ja

2011 oli näha, et isegi paljud koprapesad olid vee all. Koprad tulid oma tavapärastest

liikumisteedest kaugele ja närisid mõnes paigas puid hästi kõrgelt. Kõrgusrekordit väärinuks

ilmselt Ingatsi matkaraja kõrvalt haavapuud langetama asunud kobras (joonis 24).

Joonis 24. Kopra näritud puu Ingatsi matkaraja ääres 30. aprillil 2011. aastal. Foto: S.

Martsoo.

43

Veeimetajatel avanebki suurvee ajal võimalus leida uusi elupaiku, uuendada tutvusi.

Väikesemõõtmelised, mikroskoopilised vee-elanikud kanduvad veevooluga kaasa, kuid

suures veemöllus nii-öelda kaovad üksteisel silmist. Vahepealse suurusega veeloomadest

kasutavad näiteks putukad hoolsalt uusi veevälju, nende paljunemine õnnestub hästi, ka

sääskedel. Vee-ökosüsteemide tugevust (vastupidavust mõjutustele, reostusele) iseloomustab

hulk näitajaid, teiste seas vee hulk. Mida suurem see on, seda tugevam on ökosüsteem. Mida

rohkem vett, seda väiksem tõenäosus veeõitsenguteks, seda ühtlasemalt jaotub toitesoolade

koormus kasvuperioodiks, seda suurem on hapnikuvaru ka eelseisvaks talveks (Ott, 2009).

Kõrgest veetasemest on praktilist kasu olnud lisaks veematkadel ka Soomaa ehitustöödel:

suurvee abil on näiteks transporditud ehitusmaterjali. Kuresoos Toonoja rabasaarel asuva

sauna katuse renoveerimiseks on Soomaa ajaloos sinna kaks korda katuselaaste viidud.

Esimene kord oli seda võimalik teha 1998. aasta suvel-sügisel, kui vihmase suve ja sügise

tõttu oli jõgede veetase kõrge. Sõidetav on oja vaid kõrge veetasemega. Autori enda n.ö

esimene üleujutusmatka kogemus pärinebki 1998. aasta 26. augustist, mil kanuuga rabasaarel

seenel käis. Enne seda oli sama oja pidi Toonojal asuva Mardi talu sauna katuse taastamiseks

uued laastud sinna viinud Ants Soor. Autor ise sai sama tööd korrata 10 aastat hiljem, 1998.

aasta hilissügisel, kui sauna katus vajas uuesti taastamist vahepeal toimunud põlengu tõttu.

Vesi tõusis tookord kõrgele novembrikuu lõpus lumetormiga sadanud lume sulamise tõttu.

Üleujutuste kahjude kohta on Euroopa Liidus välja antud üleujutusdirektiiv (2007/60/EÜ),

mis käsitleb üleujutusriskide hindamist ja maandamist eesmärgiga kaitsta inimesi, vara ning

majandustegevust üleujutustega kaasnevate ohtude eest. Üleujutusdirektiivi nõuete kohaselt

tuleb igal EL liikmesriigil oma inimeste kaitsmiseks viia läbi hiljemalt detsembriks 2011

üleujutusriskide esialgne hindamine, mis peab selgitama kõik piirkonnad, kus üleujutusoht

võib tekkida. Aastaks 2013 peavad kõik riigid avalikustama kaardid üleujutusohtude ja

üleujutusriskide kohta. Kaardid peavad kirjeldama üleujutusohu piirkondi ning võimalikke

riske ja kahjusid. Hiljemalt aastaks 2015 peavad kõik riigid kehtestama üleujutusriskide

maandamise kavad, kus on ette nähtud abinõud riskide ennetamiseks ning valmisoleku

tagamiseks. Üleujutusi peetakse Eestis tavaliseks nähtuseks. Euroopa Liidu uusliikmete ja

Balkani riikide Bulgaaria ja Rumeenia hinnangud üleujutuste ohtlikkusest näitavad, et riigid,

kus 1997–98 ja 2003. aasta üleujutused põhjustasid suuri kahjusid, hindasid üleujutusriske

kõrgemalt, kui riigid, mis on seniste üleujutuste tõttu vähem kannatada saanud. Eriti kõrgeks

hindasid üleujutustega kaasnevaid riske Ungari ja Rumeenia, kellele järgnesid Slovakkia,

44

Tšehhi Vabariik ja Bulgaaria. Kõige vähem nägid üleujutustes ohtu Eesti ja Leedu (Mugra,

Sults, 2010).

Eestis on olulise üleujutusohuga rannikualad – Pärnu lahe äärsed piirkonnad, Haapsalu lahe

rannikualad, Saaremaa lõunarannik, Hiiumaa lääne- ja lõunarannik jt. Soomaad, Alam-Pedjat,

Kasarit jt regulaarselt üleujutatavaid alasid ohtlike potentsiaalsete üleujutusalade hulka ei

loeta. Ehkki üleujutused on Eestis tingitud tavaliselt lume sulamisest või vihmasadudest,

esineb üleujutusi ka tormi tõttu. Eesti suuremad tormi tekitatud üleujutused leidsid aset 9.

jaanuaril 2005. aastal ja 8. augustil 1967. aastal, mil kannatasid eriti Pärnu, Haapsalu ja

Kuressaare. Pärnus, kus veetase tõusis vastavalt 2,9 ja 2,5 meetrit üle graafiku nullpunkti, võis

tänavatel sõita paadiga. 2005. aastast pärinevaid pilte kasutatakse edukalt näiteks Pärnu

reklaamimiseks erinevates majutus- ja toitlustusasutustes. Käesoleva uurimuse autor on

Soomaal giiditööd tehes kohanud fenomeni, et Pärnu majutusasutusest saabunud külastajad

seostavad Pärnu ja Soomaa üleujutusi ühel ja samal põhjusel tekkinud nähtuseks.

3.5. Üleujutuste kõrgtasemete tähistamine. Üleujutuste kõrgtasemete fikseerimiseks paigaldas autor eelnevalt alapeatükis 2.5. kirjeldatud

viisil veetasemesilte. Üksikud sildid olid autori poolt varasemalt paigaldatud 2009. aastal

Kopra- ja Ingatsi rajale. Kopraraja üht laudteelõiku katab ka madalam üleujutus, seetõttu tuli

2009. aastal paigaldada sinna kolm silti, kui oli lisaks kevadisele suurveele kaks sügisest

uputust. 2010. aasta suurveejärgselt märgistas autor veetasemeid matkaradadel kogu nende

ulatuses, et hiljem oleks võimalik näidata, kui erinev võib veetase samas piirkonnas olla.

2011. aasta suurvesi oli eelneva aastaga peaaegu sama kõrge ja 2010. aasta sildid said välja

vahetatud uute, topeltsiltide vastu, kus mõlemad tasemed korraga kõrvuti peal. Sellised

topeltsildid on paigaldatud Meiekose, Lemmjõe keelemetsa, Ingatsi ja Koprarajale (joonis 25,

vasakul), lisaks Karuskose ja Karuskose metsavahi hoonetele.

Riisale Kõpu-Jõesuu maantee äärde, Kõrtsi-Tõramaale ja Ingatsi matkaraja algusesse

paigaldas autor kaugelt nähtavamad suuremad puidust sildid, kuhu on kantud esinenud

suurvee aastaarv (joonis 25, paremal).

Joonis 25. Koprarajal laudtee küljes olevad üleujutuste kõrgtasemeid tähistavad lamineeritud

sildid alates ülevalt: sinine – 2010, oranž – 2011, valged – 3 taset aastast 2009 (vasakul).

Puidust sildid suurvett tähistava aastaarvuga Kõpu – Jõesuu maantee 28-ndal kilomeetril.

Siltide värvijaotus on erinevate aastate puhul järgnev: aasta 2009 – valge, aasta 2010 – sinine,

aasta 2011 – oranž. Kui 2009. aasta siltide paigaldamiseks sai kasutada laudteede puhul

käsipuu konstruktsioone, siis 2010. ja 2011. aastate siltide puhul tuli Koprarajal ja Ingatsi

rajal konstruktsiooni külge kinnitada pikemad lisapostid, kuna neil radadel küündis kõrgeim

veetase üle käsipuude.

Üleujutustasemete mõõtmiseks paigaldas autor ajutised veemõõtepostid Kõrtsi-Tõramaale

Soomaa külastuskeskuse ja Karuskose talu juurde (joonis 26 ja joonis 27). Mõlemad postid

on mõeldud veetaseme mõõtmiseks vaid üleujutuste ajal, sest paiknevad jõest kaugemal.

Soomaa külastuskeskuse juures jälgis veemõõteposti autor, Karuskosel aga Mart Rao.

Karuskose veemõõteposti paigaldas autor veebikaamera alla, et see oleks ka

veebilehekülgedel nähtav. Mõõdupostiks on maasse ankurdatud tugev terastala, mille küljes

on veetasemete fikseerimiseks metalljoonlaud. Posti külge on monteeritud plekktahvlid,

millest kolm kajastavad käesoleva sajandi kõrgeimat ja üks eelmise sajandi oletatavalt

kõrgeimat. 2010. ja 2011. aasta tähistamiseks on kasutatud sama värvikombinatsiooni nagu

eelpool kirjeldatud siltidel. 2002. aasta kõrgeim veetase on üle kantud laserloodi abil sauna

seinal olevalt tähiselt, mille kinnitas sinna Aleks Linnik. 2010. aasta kõrgeim tase on üle

46

kantud kõrvaloleva elumaja seina pealt, kuhu autor kandis selle samal aastal. 1931. aasta

kõrgeim tase on tuletatud Karuskose ja Riisa veemõõteposti veetasemete võrdlusest.

Joonis 26. Karuskose veemõõtepost 19. aprillil (vasakul) ja 26. mail 2011. aastal (paremal).

Joonis 27. Autor Tõramaa veemõõteposti juures 13. aprillil 2011. aastal näitamas, kui palju

jäi kõrgvesi madalamaks eelnevast aastast (vasakpoolne foto A.–A. Martsoo) ja veemõõtepost

30. mail 2011. aastal (parempoolne foto S. Martsoo).

Osa välitöödest hõlmas üleujutusega seotud objektide pildistamine. Fotod Ingatsi matkaraja

erinevatest kohtadest said lamineeritud ja paigaldatud võrdluseks samadesse paikadesse

(joonis 27).

47

Joonis 27. Väikefotod 2010. aasta suurvee kõrgtasemest: Ingatsi matkaraja avastendil

(vasakul) ja Karuskose endise infomaja uksel (paremal). Uksel on näha ka veekõrgust tähistav

oranž silt ja sellest kõrgemal asuv veest tingitud siksakjoon.

Lisaks korraldasid autor ja fotograaf Sandra Urvak 2010. aasta suurveest fotonäituse. Raha

näituse tarbeks taotleti põhiliselt külastajaid teenindanud ettevõtetelt. Näitust on

eksponeeritud Soomaa ja Pärnu külastuskeskuses.

Soomaa looduskeskuse juht (endine Keskkonnaameti loodusharidusspetsialist) Triin Saluste,

kes on läbi viinud hulgaliselt loodushariduslikke ekskursioone õpilastele Soomaa

matkaradadel, arvas paigaldatud siltide kohta: „Kuna igale grupile saab räägitud lugu ka

Soomaa viiendast aastaajast, siis lastel on päris raske saada aru, mida see endast kujutab.

Need värvilised sildid on väga head märgid selleks, et saada aru, kuhu siis vesi ulatus.

Mõnes kohas on võimalik ka mõõta, kuhumaale lapsel endal see vesi oli. Kas silmad oleksid

vee alt välja paistnud või mitte. Õppevahenditeks on need sildid väga head.“ (Küsimus esitati

meili teel – lisa 3).

Üleujutuse kulgemise võrdlemiseks oli hea kasutada Kõrtsi-Tõramaale ja Karuskosele

paigaldatud ajutiste ja EMHI Riisa veemõõteposti andmeid (Joonis 28). Lisaks on joonisele

lisatud Kuusekäära peremehelt Indrek Heinalt saadud veetasemed päevade kohta, kui kõrgvesi

jõudis ligilähedale 2010. aasta tasemele.

48

-160

-140

-120

-100

-80

-60

-40

-20

008.04.11 10.04.11 12.04.11 14.04.11 16.04.11

Kuusekäära

Tõramaa

Karuskose

Riisa

Joonis 28. Veetasemete käik 2011. aasta suurvee ajal Soomaal Kuusekääral (Raudna jõel),

Kõrtsi-Tõramaal (Tõramaa jõel), Karuskosel (Raudna jõel) ja Riisal (Halliste jõel). Joonise x-

teljel on 0 – tasemeks 2010. aasta suurvee kõrgtase samades kohtades.

Jooniselt on näha, et suurvee kõrgtase saabus kõigis neljas kohas (Riisal, Karuskosel,

Kuusekääral, Kõrtsi-Tõramaa) peaaegu üheaegselt, samas on näha, et veetaseme kõikumise

amplituud on väiksem Riisa veemõõtepostilt ülesvoolu jäävatel aladel. Kokkuvõte 2011. aasta

suurveest Soomaa erinevais paigus on tabelis 9.

Tabel 9. Maksimaalse veetaseme vahe 2011. aastal võrreldes 2010. aastaga.

Koht (jõgi, andmeallikas)

2011. a. veetaseme vahe (cm)

võrreldes 2010. aastaga Kuupäev

Tipu (Halliste jõgi, autori hinnang) +20 9.04.2011

Käära talu (Raudna jõgi, Elmo Vendla hinnang) +15 9.04.2011

Kuusekäära talu (Raudna jõgi, Indrek Heina

hinnang) -1,5 12.04.2011

Kõrtsi-Tõramaa (Tõramaa jõgi, autori

veemõõtepost) -6 12.04.2011

Karuskose (Raudna jõgi, autori veemõõtepost) -10 12.04.2011

Riisa (Halliste jõgi, EMHI Riisa veemõõtepost) -11,8 13.04.2011

49

Varem on veetasemeid üles märkinud aastatel 2001 – 2004 Karuskosel Aleks Linnik, kes

fikseeris oma mõõdulatil 0- taseme suvise madalveetaseme ajal. Mõõdulatti enam alles ei ole,

küll on aga alles tema Karuskose sauna seinale märgitud 2002. aasta veebruarikuise

üleujutuse kõrgeim veetase, mis oli 270 cm üle Linniku märgitud 0- taseme. 2002. aasta

veetaseme kandis autor laserloodiga oma uuele Karuskose veemõõtelatile. Lisaks on samale

latile kantud 2010. ja 2011. aastate suurvee kõrgtasemed. Autori ja Aleks Linniku mõõtmisi

kõrvutades saame välja arvutada ligikaudsed veetaseme maksimaalsed amplituudid ja

selgitada varasemad ja tulevased veetasemed Karuskose kohta lähtudes Riisa veemõõtepostil

registreeritud andmetest (tabel 10).

Tabel 10. Autori poolt Karuskosele rajatud ajutise veemõõteposti veetaseme andmete võrdlus

Riisa veemõõteposti andmetega.

KARUSKOSE RIISA

1 2 3 4 5 6 7

Üle-

ujutuse

kõrgei

m

veetase

(cm)

Kuupäev

Veetaseme

vahe (cm)

võrreldes

tasemega

06.04.201

0

Üle-

ujutuse

kõrgeim

veetase

(cm)

Kuupäev

Veetaseme

vahe (cm)

võrreldes

tasemega

06.04.2010

Koefitsient

(veerg 3/

veerg 6)

343 6.04.2010 0 494 6.04.2010 0 0

333 12.04.2011 -10 482 13.04.2011 -12 0,83

270 13.02.2002 -73 388 13.02.2002 -106 0,69

244 6.04.2009 -99 338 6.04.2009 -156 0,63

Kasutades tabeli 10 põhjal arvutatud keskmist koefitsienti ja Riisa veemõõtepostil mõõdetud

kõrgeimat veetaset 1931. aastal, saab arvutada ligikaudse veetaseme maksimaalse amplituudi:

0,72 (keskm. koef.) x 59 cm (553 cm - 494 cm) + 343 cm (6. apr. 2010. a. veetase) = 385 cm.

Viimane number, kui oletatav 1931. aasta veetase on ka kantud Karuskose veemõõtepostile

(joonis 26).

50

Ülaltoodud arvutusskeemi saab rakendada ka Soomaa külastuskeskuse juures oleva Tõramaa

jõe veetasemete ja absoluutse veetaseme amplituudi arvutamiseks. Tabelist 11 saame

arvutada keskmise koefitsendi, mille abil saab tuletada teiste üleujutuste ligikaudsed

veetasemed Kõrtsi-Tõramaa kohta. Analoogselt Aleks Linnikuga fikseeris autor Tõramaa jõel

miinimumtaseme 3. mail 2010. aastal. Kasutades koefitsienti ja Riisa veemõõtepostil

mõõdetud kõrgeimat veetaset 1931. aastal saab arvutada ligikaudse veetaseme maksimaalse

amplituudi: 0,49 (keskm. koef.) x 59 cm (553 cm - 494 cm) + 200 cm (veetase 6.04.2010) =

229 cm.

Tabel 11. Autori poolt Kõrtsi-Tõramaale rajatud ajutise veemõõteposti andmete võrdlus Riisa

veemõõteposti andmetega.

KÕRTSI-TÕRAMAA RIISA

1 2 3 4 5 6 7

Üleujutuse

kõrgeim

veetase

(cm)

Kuupäev

Veetaseme

vahe (cm)

võrreldes

tasemega

06.04.10

Üleujutuse

kõrgeim

veetase

(cm)

Kuupäev

Veetaseme

vahe (cm)

võrreldes

tasemega

06.04.10

Koefitsient

(veerg 3/

veerg 6)

200 6.04.10 0 494 6.04.10 0 x

194 12.04.11 -6 482 13.04.11 -12 0,5

117 6.04.09 -83 338 6.04.09 -156 0,53

93 26.10.09 -107 250 24.10.09 -244 0,43

91 6.12.09 -109 276 8.12.09 -218 0,5

Kokkuvõtteks saab öelda, et ehkki visuaalselt on vett üleujutuste ajal Soomaa eri paigus

justkui ühepalju, on veetaseme amplituud väga erinev (tabel 12). Viimasest saab väga hästi

aru, kui külastada samu kohti jõgede madala veetaseme korral. Oksal Lemmjõe ääres või

Tipul Halliste ääres on tunduvalt lihtsam uskuda paarimeetrist veetõusu kui Karuskose

neljameetrist või Riisa viiemeetrist. Soomaa külastuskeskuse juures olev Tõramaa jõgi aga ei

paista suvel pika rohu seest väljagi. Tõramaa jõge pidi saavadki sõita vaid need, kes

üleujutuse ajal kohale tulevad. Ülejäänud jõed on ka madala veetasemega sõidetavad.

51

Tabel 12. Käesolevas uurimustöös käsitletud kohtade võimalikud maksimaalsed veetasemed

(EMHI, A. – A. Martsoo)

Koht (jõgi)

Veetaseme maksimaalne

amplituud

Vaatlusaastad

Riisa (Halliste) 553 1924 - 2011

Karuskose (Raudna) 385* 1924 – 2011*

Kõrtsi-Tõramaa (Tõramaa) 223* 1924 – 2011*

Tipu (Halliste) 219 1956 - 1978

* oletuslik veetase.

3.6. Edaspidiseks uurimiseks

Soomaa üleujutustega ja turismiga seonduvaid uurimisteemasid on palju ja käesolevas

uurimuses esitatu võiks olla sissejuhatuseks vaid osadele nendest teemadest. Edasise uurimise

jaoks võib välja tuua järgmised teemad.

1) Uurida, mis aastate üleujutused on olnud Soomaal suuremad kui aastatel 2011, 1932, 2010,

1956, 1951 ja 1931. Kuna Soomaal asuvad Riisa ja Aesoo veemõõtepostid rajati alles 1924.

aasta suvel, puuduvad andmed varasemate suuremate üleujutuste kohta. Samas on teada, et

kolmel aastal järjest: 1922.–1924. olid väga suured üleujutused ja nendest aastatest on ka

kõige rohkem ajaloolist fotomaterjali Riisa ja Tõramaa kohta. Selleks tuleb võrrelda varem

töötanud Tipu ja Sandra, samuti teiste veemõõtepostide veetaseme andmeid Riisa omadega.

Kuid veel olulisem on leida seosed näiteks Riisa veetaseme ning Emajõe veetaseme vahel.

Kui seosed on statistiliselt piisava usaldusväärsusega, siis on Emajõe Tartu mõõteposti

andmete alusel võimalik Soomaa üleujutusi selgitada tagasiulatuvalt kuni aastani 1871.

2) Millise veetaseme juures hakkab suurvesi jooksma üleujutusalalt läbi Riisa raba ja

Kikepera raba vahelise ala, nn Pärnmetsa kingu, otse Jõhve ojja ning sealt Pärnu jõkke.

Tõramaa küla tutvustaval veebilehel (www.aai.ee/~urmas/aba/abaja4a.html) leiab sellised

laused: "Üleojal oli vesi viimati toas 1956. aastal. 1975. aastal tõusis ka kuni maja seinani,

52

aga kaugemale ei ulatanud. Tookord jooksnud Halliste vesi Pärnmetsa Vana-Peedi ütlemist

pidi üle Pärnmetsa kingu Jõhve jõkke." Imelik on ainult see, et Riisa veemõõteposti ajaloos

on 1975. a. suurvesi väikseim. Vast on tekstis mingi viga – võib olla on tegemist 1978. aasta

olukorraga.

Autor käis seal 2010. aastal peale üleujutust ja fikseeris eelmise aasta veetaseme okkaringide

järgi. Maaparandusbüroost võttis autor ka üksikasjalikud kaardid. Tõepoolest – kaartidelt on

näha, et üks sügav kraav, mis asub Halliste jõe äärde viiva tee ääres, on väiksemate kraavide

kaudu ühenduses Jõhve ojaga. Kaartidelt selgub, et umbes Pärnmetsa talu põhja-lõuna

suunalisel joonel on kõrgem ala – veelahe, kõik ojad ja kraavid suunduvad kahele poole, kuigi

nende sängid läbivad seda kõrgendikku. Kaupo Voormansiku üleujutuskaarte vaadates võib

järeldada, et isegi 2010. aastal üle Pärnmetsa kingu vesi ei voolanud – järelikult on vaja

kõrgemat vett. Ja siit spekulatsioon – äkki 1931. aasta veetaseme kõrgus 5,53 m üle Riisa

mõõteposti graafiku nulli ongi selline tase, kust ujutus enam „katastroofilisemaks“ minna ei

saa – vesi valgub mujale lihtsalt ära. Selle tõestuseks oleks vaja uurimiseks analoogset

veetaset, nagu oli 1931. aastal.

3) Oluline teema oleks uurida, kuidas paremini tagada suurvee ajal veematkale tulnud

külastajate ohutus. Tavapäraselt toimuvad need matkad tingimustes kus on külm ilm ja väga

külm vesi. Samal ajal võib-olla lähim päästev ”kallas” mitme kilomeetri kaugusel.

Edaspidigi saaks viienda aastaaja uurimisel kasutada Soomaal teistegi praegu elavate ja enne

elanud inimeste ülestähendusi. Karuskosel veetasemeid üles märkinud Aleks Linniku andmed

on veel läbi töötlemata. Kuusekääral elav Indrek Hein on veetaset ja loodusemärke

kauaaegselt jälginud ja nendest ülestähendusi teinud. Analoogselt autori tehtud katsega

uurimuses siduda isiklikud ülestähendused vaatluspostide andmetega, on võimalik selgitada

üleujutuste kulgu teistes Soomaa piirkondades ja mujal üleujutusaladel.

Üleujutusi tuleb kindlasti veel ja need vääriksid edaspidigi ülespildistamist ja kõrgtasemete

fikseerimist. Fotod üleujutustest võiksid suureformaadilistena olla paigutatud infostendidele

vähemalt Soomaa kõige käidavamates kohtades.

53

Kokkuvõte

Antud uurimustöö teema on “Soomaa üleujutused ja nende tähtsus turismis”. Töös on

käsitletud üleujutusi terviklikult alustades nende tekkest kuni nende taandumiseni ja nende

põhjustatud tagajärgedeni. Kõik need etapid on lahutamatult seotud turismiga Soomaal.

Üleujutused mängivad tähtsat osa Soomaa kuvandi kujunemisel külastajate jaoks.

Uurimustöös on viis alateemat: üleujutuste kujunemine, külastatavus üleujutuste ajal,

üleujutusmarsruudi loomine, üleujutuste tagajärjed ja üleujutuste nähtavaks muutmine peale

selle esinemist.

Töö sissejuhatavas osas on juttu üleujutuste tähtsusest Soomaa looduse ja elulaadi

kujunemisele. Esimeses peatükis on lahti seletatud töös kasutatud mõisteid ja kirjeldatud

üldsõnaliselt Soomaa rahvusparki.

Nii nagu üleujutused mängivad tähtsat rolli Soomaa maastike ja looduse kujunemisel, on need

ka tähtsad turismi kujunemisel Soomaal. Suurvesi on tähtis tõmbemagnet külastajate

meelitamiseks Soomaale.

Uurimuses käsitletakse üleujutusi perioodil 1998 – 2011, enam on pööratud tähelepanu 2010.

ja 2011. aasta kevadistele suurvetele.

Suuremad uputused esinevad kevadeti, peamiselt aprillikuus. Veematkade korraldamiseks on

soodsam kevadine suureulatuslikum üleujutus. Suuri üleujutusi esineb Soomaal statistiliselt

igal teisel või kolmandal aastal, mil veematkaperiood kestab kuni poolteist nädalat. Kevadeti,

kuid harva esineb väga suuri üleujutusi, mille korral matkahooaeg kestab kolm nädalat, samas

saavad nii pika perioodi vältel oluliselt kannatada Soomaa maanteed ja matkarajad. 2010. ja

2011. aasta suurvete näitel selgub, et Soomaal on vaid kaks matkarada ja kolm laagriplatsi,

kuhu üleujutus ei ulatu. Soomaa kahest põhimaanteest on teekahjustused tavalisemad Kildu –

Tõramaa teel, mis kattub paiguti veega juba väikeste suurvetega, Kõpu – Jõesuu maanteele

valgub vesi aga suurte üleujutuste korral.

Viimaste, 2010. ja 2011. aasta, üleujutuste ajal oli Soomaal külastajaid tunduvalt rohkem kui

varasemate kevadiste suurvete ajal. Kui suurem üleujutus on olnud ebaharilikul ajal, näiteks

enneaegse lume sulamise tagajärjel, on see samuti tõstnud külastajate arvu – nii oli see 2002.

54

aasta veebruarikuus 2004. aasta märtsikuus. Sarnaselt oli rohkem külastajaid ka 2008. aasta

detsembris, kui tormiga enneaegselt maha sadanud lumi sulas kiiresti.

Kevadise või talvise üleujutuse ajal on matkade läbiviimisel sagedane probleem jäätakistus

metsadevahelistel jõelõikudel, mis on tinginud vajaduse muu raja loomiseks. Selleks tähistas

autor läbi metsa kulgeva paadimatkaraja, mis on kasutatav vaid suurveega. Nn metsatrass on

nüüd lisaks ka heaks võimaluseks näha üleujutatud metsa. Seda uudset matkamarsruuti

kasutasid 2011. aastal paljud kanuu- ja süstamatkajad. Metsatrass oleks mõeldav ka suurvett

tutvustava matkarajana jalgsi käimisel.

Vaatamata Soomaa viiendale aastaaja hooajalisusele on siinses töös kirjeldatud, kuidas

pöörata külastaja tähelepanu sellele aastaringselt. Viienda aastaaja tutvustamiseks väljaspool

suurveeaega on töö autor paigaldanud külastajate tarbeks erinevate aastate suurvete

kõrgseisude ilmestamiseks matkaradadele (Koprarada, Ingatsi õpperada) silte ja fotosid.

Suurvee dünaamika analüüsimiseks paigaldas autor Kõrtsi-Tõramaale ja Karuskosele ajutised

mõõtepostid, et luua parem ettekujutus suurveekõrgustest üleujutusalal.

55

Kasutatud kirjandus

EMHI, 2004. 2004. a. sademete jaotusest ja sademete rekorditest Eestis amatöörilmavaatlus-

punktide ning EMHI vaatlusvõrgu andmetel. Kättesaadav:

http://www.emhi.ee/index.php?ide=26,887,889,923,929 (külastatud 06.02.2011).

EMHI, Kallis A. 2011. Ülevaade 2010. aasta ilmast. Kättesaadav:

http://www.emhi.ee/index.php?ide=29,843,1411,1415 (külastatud 20.03.2011).

Esna, O. 2011. Kuidas Pärnumaal vanasti lumega võideldi. Pärnu Postimees, 12.01.2011,

lk.10.

Haud, U. 2008. Riisa ja Tõramaa. Kättesaadav: http://www.aai.ee/~urmas/riisa.htm

(külastatud 18.01.2011).

Mugra, T., Sults, Ü. 2007. Juhise ning tegevuskava koostamine üleujutusriskide haldamiseks.

Lk. 4-5, 28. Kättesaadav:

http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=203305/JUHIS30012006_1.doc

(külastatud 15.05.2010).

Kaasik, M. 2011. Prognoos kuueks kuuks: märts – august 2011. Kättesaadav:

http://www.rubiin.physic.ut.ee/~mkaasik/pikkilm.htm (külastatud 20.03.2011).

Kallis, A. 2010. Saabuva kevade ilmad pakuvad palju põnevat. Pärnu Postimees, 18.03.2011,

lk.1.

Karu, M., Järvet, A. 1999. Kõik algab jõgedest. Eesti Loodus, 10/1999, lk. 412-413.

Karu, M. 2007. Soomaa Rahvuspargi veestik ja selle mõju maastike kujunemisele.

Bakalaureusetöö Tartu Ülikooli geograafia instituudis loodusgeograafia erialal. Lk. 36 -38.

Ott, I. 2009. Miks on üleujutus hea. http://www.greengate.ee. Mai, 2009, lk. 1.

Voormansik, K., Jagomägi, J., Järvet, A. 2011. Kõnekad satelliitpildid: suurvesi kevadel

2010. Eesti Loodus 3/2011, lk. 27.

56

Summary

The Soomaa National Park (area 39 639 sq. km) was established on the 8th December 1993 to

protect the biggest swamps, flat meadows and waterside forests in Estonia. The name –

Soomaa – was given by professor Teodor Lippmaa in his geobotanical classification in the

1930-s. The upper reashes of local rivers flow in the primeval valleys, and on planes where

the stream is much slower in their lower courses. This together with hydrological condition

causes the special regime with big floods at springtime and smaller ones in other seasons of

year. Local call floods – fifth season. The highest water level in the flood area 5,53 meters

(from measurement zero level) – was registered at Riisa hydrometric station in 1931. These

floods, although troublesome to the local population, who have had to build a special

lowbottomed boat for getting around, add to the distictive character of the protected area.

Soomaa belongs to a network of Pan Parks – large well-managed areas with a special

wilderness are providing a unique experience for visitors and benefits for local communities.

Author acquired data from his „Hiking Blog,“ Estonian Meteorological and Hydrological

Institute (EMHI) and local people. The work has overview of last works on flood area

researches. The aim of this work – „Soomaa floods and their importancy for tourism“ – was

analyze the period of diffirent Soomaa floods from beginning to end in tourism purposes. The

number of floodvisitors increased by the years. Tour operators and visitor managers of area

have little information about flooding and about how it goes. As a result of this search, it

appeared, that after every two or three years there can be some big flood, what lasts about

week or one and half and then it is possible to get lot of visitors, at least for one weekend.

But very big floods are not so often, they can accour on average, after every eight years, while

they even happened twice in a row in 2010 and in 2011. More research is concenrating on

these two years. Revealed that in these two years big spring floods it was possible to do canoe

or kayak trips within three weeks and in april 2011 was apparently the most number of

tourists within one month of the park´s history. This study examine ways how to create a safer

routes on flood area avoiding ice covered parts of rivers. Through field work was created and

marked the new so called Forest Route by author, what connects Üleoja and Karuskose farms

directly throw the forest, when the part of Tõramaa river is still covered with ice. There are

12 hiking trails and 22 camp sites (fire places) in Soomaa. Through field observation in 2010

and 2011 showed that just two trails and three fire places were not flooded. One trail – Ingatsi

57

study trail have been flooded and renewed most often. Second trail, what also flooded often,

is Beaver trail near the visiting centre. Author researched about water levels on the whole ring

when those two trails were flooded and when the water had highest water of the most. After

flooding he stated the trees and constructions of the plank trails by some photos and tags

about flood. Thanks to those, tourists who visit area when it`s not flooded, can imagine fifth

season.

All water level numbers are coming from automatic weather station in Riisa. There was no

information about flood levels and flood processes for most visited places like Karuskose and

Kõrtsi – Tõramaa (place of visiting centre). In order to find out about flood dynamics author

installed two new barrows – one near the Visiting centre of the park and other near the

Karuskose farm. Resulted that amplitude of flood water can be about two meters in Kõrtsi –

Tõramaa and about four meters in Karuskose compare to fife and half meters in Riisa.

58

Tänusõnad

Töö autor tänab juhendajat Arvo Järvetit, Kaupo Voormansikut, Stella Martsood, Sandra

Urvakut, Aivar Ruukelit, Marko Kübarseppa, Mart Raod, Indrek Heina ja Raido Konti.

59

Lisa 1. Väljavõtteid „Matkapäevikust“ Soomaa üleujutuste kohta

1998

Üleujutus augustis

Toonoja Kusti maja saunale uue laastukatuse laastud viis Soor Ants aerupaadiga mööda

Toonoja oja üles.

26. augustil kanuu-seenematk Kõrgoja – Toonoja suue – Kusti maja – Hiiesalu (Toonoja on

paaditatav kõrgvee ajal, aut märkus)

1999

Üleujutus jaanuaris

K 27. jaanuar 1999

Üleujutus Karuskosel, jalgrattaga Jõesuu-Karuskose edasi-tagasi. Karuskose sild toetus jääle!.

Jalgratas vajus maakonnapiiril läbi jää. Suurveel eelnes paarinädalane vihmaperiood, peale

mida saabus tagasi külm talv (-10C).

Üleujutus aprillis

T 30. märts 1999 tuli vesi Põldsaares tee peale

N 1. aprill 1999 Suure neljapäeva matk. Aivar, Annika ja mina – autoga Lätti, kohe tee äärest

kanuuga tädi Linda juurde (Tammearu talu). Lätti sõites polnud nii hull, tagasi sõites kippus

autosse tulema (Ford Sierra)

R 2. aprill 1999 Vesi tõuseb veelgi, käisime Pärna Jüriga kanuusi viimas Pärna talu juurde,

tagasi tulles oli Meiekosel vee seis juba hirmuäratav – tee asukohta oli võimatu määrata

L 3. aprill 1999 Mutionu maja (Vihu saun) jääb vee all (2,5 alumist voodrilauda9

P 4. aprill 1999 vesi tõuseb maksimumi (4.37 Riisal)

8. aprill 1999 Mina ja Kapu, kanuuga Vihi sild – Tohera. Vahetult enne toimusid

meeliülendavad jäämnekud. Navestil olid lõhutud Vanaõue, Toonoja (Saarmakose) ja Märdi

sillad, Kopli Harry suutis oma silla päästa (jääsulu tekkides silla taha pingutas trosse).

L 17. aprill 1999 Läti-Saarisoo. Suur segadus jõe leidmisega – Halliste jõgi ainult üks suur

järv

P 18. aprill 1999 12 in suurvett nautimas Hallistel, Põdramulgus piknik

(Riisa vmp tipp 4.aprill 4,37 m, aut märkus)

60

2000

8. aprill 2000 Läti Vihu, üllatavalt kõrge vesi Põdramulgus

2001

13. aprill 2000 suurvesi Vodil

22. aprill 2000 Läti – Hoolmiku karulaukude korjamine Pääsmas, suurvesi

27. aprill 2000 Läti –Läti Hullumeelne öömatk äikse- ja paduvihmaga. Matk lõppes õige

suuna leidmatuse tõttu samas kohas.

5. mai Läti - Saaarisoo jätkuv suurvesi allpool Halliste puisniidu südamikku

6. mai Läti -Hoolmiku jätkuv suurvesi alllpool Halliste puisniidu südamikku

2002

Üleujutus veebruaris

6. veebruar 2002 Käisin Karuskose rabarinnas, siirdusin läbi rabarinnaku ja üleujutatud

lodukaasiku Lemmjõe suudmesse, juba hulk aega on olnud soe veebruar, Lemmjõe keel kõik

vee all, väljas vaid Lemmjõe tamm, Karuskosele läksin mööda ühlast jäävälja, rippsilla ja jää

vahel siiski vahe (no ei ole veel 1999 aasta jaanuariseisu), aitasin Aleksil tünniga läbi keldri

sõites ujuvad seenetünnid keldri taganurgast ära tuua, Aleks mõõdab vett - veetõus

Karuskosel 1,96m, Riisal 2,5m

8. veebruar 2002 Öö otsa on sadanud, Karuskose teel 3 kohta vee all, bussid lähevad vaevu

läbi.

9. veebruar 2002 Riisal veetõus 3m, käisime lätis tornis üleujutust vaatamas, hilisõhtul

hakkab Meiekosel uputama

10. veebruar 2,49m Karuskosel

11. veebruar Ei julgenud enam männi juures (Meiekosel) läbi sõita (Suzuki Vitara)

K 13. veebruar vesi 2,70 Karuskosel maksimumis

L 16. veebruar Meiekose – Saarisoo tirisime paadid mööda jääd suurelt teelt Meiekose

Tamme laagriplatsi ja sealt vette, peale Meiekose silda jõgi vahepeal jääs

P 17. veebruar tegime sama, mis eelmisel päeval, Meiekoses vesi ikka tee peal

(Riisa vmp tipp 13. veebr. 3,88 m, aut märkus)

61

Üleujutus märtsis

R 14. märts Uue üleujutuse vee maksimum, Aleksi järgi 2,30 Karuskosel (40 cm vähem kui

kuu tagasi)

L 16. märts uut suurvett uudistamas Meiekose teelt - Saarisoo

P 17. märts suurvee matk Kuusekäära-Hoolmiku, piknik püstkojas, kus seekord ei uputanud

(kuu aega tagasi oli püstkoda vees)

2004

Üleujutus märtsis

N 18. märts suurem veetõus alanud, upub Läti

R 20. märts kummikuga pääseb veel Karuskose rippsillani

E 22. märts 2 kohta enne Oksa torni jookseb vesi üle tee

T 23. märts Vesi hakkab jooksma üle tee (Karuskose teel) Karuskosel laudtee otsas,

Metsavahi pool olevas lohus ja maakonnapiiril, samuti hakkas palju vett jooksma üle

Lemmjõe truubi külastuskeskuse juures, samas Oksal ja Lätis vesi langes. Indreku juures.

Kuusekääral hakkas vesi jooksma üle tee Siilaku lohus ja üle talu sissesõidu tee, vesi ka

Karuskose õuel, hobusel pole enam palju ruumi

K 24. märtsil segas jää vägagi liikumist Tõramaa jõel peale Üleojat, sõitsime (soomaa.com

logistiku) Ingaga otse läbi metsa Karuskosele

(see oligi esimene Tõramaa – Karuskose metsatrassi katse, aut.märkus)

R 26. märtsil sõitis minuga esimene turismigrupp minuga metsatrassi

L 27. märtsil sõitis minuga järgmine grupp koos Pärnu Postimehe ajakirjanikega metsatrassi.

Karuskosel jõudis vesi tippu olles tõusnud viimase ööpäevaga 0,5 cm.

P 28. märtsil sõitsin veel kolmas kord grupiga metsatrassi

E 29. ja T 30. märtsil ei käinud kahjuks Soomaal

K 31.märtsil ei saanud enam metsast läbi sõita

(Riisa vmp tipp 27.märts 3,59 m,aut märkus)

Üleujutus juulis

P 4. juulil Ingatsi laudtee vee all (laudteel kohati põlvini vesi!!!)

E 5. juulil sõitsin klientidega Ingatsi raja lodulohu stendini! (vesi oli alanemas)

62

Üleujutus septembris

L 25. septembril Ingasti laudtee ots jälle vees!

P 26. septembril Ingatsi laudtee veel rohkem vees

E 27. septembril saab veel kummikuga Karuskosel üle rippsilla

K 29. septembril Ingatsi laudtee veel upub

R 01. oktoober Ingatsi enam ei upu

Üleujutus novembris

R 21. novembril Lätis ei pääse Sonnini

2005

Üleujutus jaanuaris

6., 7., 8., ja 9. olin Soomaal – veetase tõusmas talvise sula tõttu

E 10. jaanuaril käisin uppunud Kuuraniidu matkarajal, täna hakkas vesi üle jooksma ka Kildu

teest Tõramaa juures (vesi tõusis Riisal 40-50 cm viimasel ööpäeval)

T 11. jaanuaril kl 16:00 hakkas vesi jooksma üle Meiekose lohu männi juures (vesi tõusis veel

ca 15 cm)

K 12. jaanuaril hakkas vesi langema Navestil Viira kooli juures

N 13. jaanuaril oli vesi Riisal tippseisus (3,84)

L 15. jaanuaril sõitsin klientidega läbi metsa Tõramaalt Karuskosele, maanteele Riisal läksime

piki Karuskose tee kraavi

2006

L 8. aprillil soomaa.com rahvamatk Tõramaa truubilt (tee ei olegi vee all) kuni Meiekose

lohuni)

2007

Lumi on märtsi algusest tänaseni ainult sulanud. 12. – 18. märtsil ka vee tõusmine, aga tõus

pole just suur. Näiteks selle aasta jaanuaris oli juba olnud kõrgem veeseis, mis palju jääd

metsa jättis

63

2008

Üleujutus jaanuaris

23. jaanuaril rippsillani Karuskosel ei pääse Üleujutus augustis

N 4. augustil ja ja R 5.augustil sadas maha meeletu kogus (eriti Viljandi kandis, aga mitte

Karksi kandis) ja tõstis Soomaal vee haripunkti nädala lõpuks.

L 6. augustil ja P 7. augustil jooksis vesi üle Kildu tee 15-st kohast

E 8. augustil – K 10. augustil loodusturismi esimese kaugõppekursuse üliõpilased suurvett

nautimas, sõitsime 9. augustil Berdu (360.ee) 10-koh hiidkanuuga lõigul Mulgi heinamaa

Oksa suunale ja tagasi

(Riisa vmp tipp 9,10 aug. 1,88 m,aut märkus)

Üleujutus novembris

L 01. novembril rabamatk Ingatsi kompleksis, vajusime päris sügavale, sest on juba

nädalajagu sadanud, Härmal jookseb vesi üle tee, Lätis juba laialdane veeväli

(Riisa vmp tipp 5.nov. 2,48 m, aut märkus)

Üleujutus detsembris

P 23. novembril ja 24. novembril üle Eesti lumetorm – lõpuks sajab maha ca 40cm lund

T 25. novembril hakkab sadanud lumi kiirelt sulama ja vesi jõgedel tõusma

N 27. novembril läksime Silveri ja Urmasega Toonojale hooldutöid tegema ja hakkasime kahe

kanuuga mööda Toonoja üles murdma. Kuni kõrge 1,2 meetrise kopratammini polnudki nii

hull, kuid ülalpool seda oli kõik jääs ja vedasime kanuusid mööda maad

P 30. novembril ülalkirjeldatud tamm oli täiesti vee alla mattunud, kui Atiga laastukoormaga

kanuuga ülesvoolu sõitsime

E 7. detsember: nädalajagu on vesi tõusnud, käisime iga päev Atiga Karuskose metsavahis

tööl. Lõpuks jäid vee alla Karuskose tee lohud ja Siilaku lohk ja Kildu teele pandi

tupikmärgid välja

(Riisa vmp tipp 5 .dets. 3,28 m, aut märkus)

2009

Üleujutus aprillis

Märtsi viimastel päevadel hakkas vesi tõusma

64

L 4. aprilli hommikul käisime Tartus, õhtul tagasi tulles sai vaadatud kas vesi Tõramaa truubil

juba uputab

P 5. aprilli õhtul hakkas hullult vihma sadama

E 6. aprillil jõudis vesi tippu Tõramaal

(Riisa vmp tipp 9.apr. 3,49 m, aut märkus)

Üleujutus oktoobris

T 20. oktoobrist Koprarada üle ujutatud tihedate vihmade tõttu

L 24. oktoobril Kopraraja madalaim lohk vee all

P 25. oktoobril käisime Stella sünnipäevalistega suure haabja "Aasaga" suurveel ümber

Karuskose rippsilla sõitmas ja sõidutasime haabja jõe äärest haabjakuuri juurde välja

E 26. oktoobril Koprarajal tipp

T 27. oktoobril vesi Koprararajal ikka sama, aga Karuskosel juba 3-4 cm juba langenud, see

eest Lätis, Riisal, Toris mitu päeva juba langenud

R 30. oktoobril veel natuke vett Koprarajal (juba nädal)

(Riisa vmp tipp 24.okt. 2,5 m, aut märkus)

Üleujutus detsembris

P 6. detsembril vesi koprarajal maksimumis

(Riisa vmp tipp 2,76 m, aut märkus)

2011

Üleujutus jaanuaris

Eelmise aasta novembrikuust saadik pole sulailma olnud

P 7. jaanuaril tuli sula, mis kestis kuni 10. jaanuarini

16. – 20. jaanuar jooksis vesi üle Kildu – Tõramaa maantee Härma sillast Kildu poole

(Riisa vmp tipp 2,76 m, aut märkus)

2010. ja 2011. aastate märkmed on koondatud ülalpool töös olevatesse tabelitesse

65

Lisa 2. Praxise Karuskose metsavahi kordoni talgute tulemuse kajastus (külastatud 20.05.2011; http://www.praxis.ee/index.php?id=744)

Teeme (jälle) Ära 2010

1. mail 2010 ärkas Praxise pere juba varakult, ajas autodele hääled sisse ning vuras Soomaa

poole. Täpsemalt oli sihtpunktiks Karuskose metsavahi kordon. Kella 11 kandis kohtuti

kokkusaamiskohas talgujuht Madis Orasega. Hoolimata jahedast, pilvisest ning tuulisest

ilmast, sammuti rõõmsalt Ingatsi matkaraja poole, et suurvee poolt tekitatud kahjustusi

heastada ning laudtee jällegi käidavaks teha. Kuigi naiste osakaal oli talgutel suurem, ei

jäänud ükski jõudunõudev töö tegemata ning paika said ka kõige raskemad ning vettinumad

rajad. Pärast mitmetunnist tööd, ootas meid lõkkel Maigi Loite valmistatud toit ning kuum

soomaa tee. Kui kõhud olid maitsvat mulgiputru ja karaskit täis saanud, ei lastud leiba luusse,

vaid jätkati usinasti talgutööga. Paika sai tõstetud metsavahi kordonit ümbritsev aed, mille

suurvesi endale tahtis tirida.

Aitäh Madisele, Maigile ja kõigile talgulistele tegusa päeva eest!

PS! Pärast praxikute tublit tööd, usaldati ülejäänud Ingatsi matkaraja paika tõstmine

Sõjakooli kadettidele.

66

Lisa 3. Küsimus meili teel veetaset tähistavate siltide kohta.

From: algis martsoo [mailto:algis.martsoo@gmail.com] Sent: Thursday, May 26, 2011 3:14 PM To: Triin Saluste Subject: küsimus Sina, Triin Saluste, oled RMK Soomaa looduskeskuse juhina ja eelnevail aastail Keskkonnameti Viljandi-Pärnu regiooni loodusharidusspetsialistina läbi viinud hulgaliselt loodushariduslikke ekskursioone õpilastele Soomaa matkaradadel. Olen kinnitanud nende äärde jäävatele puudele ja radade konstruktsioonidele hulgaliselt üleujutuste kõrgtaset tähistavaid lamineeritud lipikuid seoses oma bakalaureusetööga „Soomaa üleujutused ja nende tähtsus turismis“. Mis on sinu ja õpilaste arvamus nendest siltidest? Kas nende abil on lihtsam kirjeldada Soomaa üleujutusi? Triin Saluste saajale mina näita detaile 26. mai (4 päeva tagasi) Kuna igale grupile saab räägitud lugu ka Soomaa viiendast aastaajast, siis lastel on päris raske saada aru, mida see endast kujutab. Need värvilised sildid on väga head märgid selleks, et saada aru kuhu siis vesi ulatus. Mõnes kohas on võimalik ka mõõta kuhumaale lapsel endal see vesi oli. Kas silmad oleksid veealt välja paistnud või mitte. Õppevahenditeks on need lipikud väga head. Triin Saluste

67

Lisa 4. Tagasi saadud küsitluslehed metsatrassi kohta.

Küsitlusleht Tere! Kuna teie ettevõte käis suurvee ajal sel aastal Soomaal matka korraldamas, on mul teile kaks küsimust. Nimelt tähistasin ma 2011. aasta talvel seoses oma bakalaureusetööga "Soomaa üleujutused ja nende tähtsus turismis" Üleoja ja Karuskose talu vahel olevasse metsa kaltsuribadega metsatrassi paatidele eksponeerimaks üleujutatud metsa. Kas giidid sattusid oma gruppidega vee peal olles seda metsatrassi sõitma? Kui jah, siis palun kirjeldage lühidalt giidide ja klientide arvamust sellest trassist? Algirdas-Andrus Martsoo Eesti Maaülikooli loodusturismi eriala Vastus: Lühidalt arvati, et väga vinge! Aivar Ruukel Soomaa.com

68

Küsitlusleht Tere! Kuna teie ettevõte käis suurvee ajal sel aastal Soomaal matka korraldamas, on mul teile kaks küsimust. Nimelt tähistasin ma 2011. aasta talvel seoses oma bakalaureusetööga "Soomaa üleujutused ja nende tähtsus turismis" Üleoja ja Karuskose talu vahel olevasse metsa kaltsuribadega metsatrassi paatidele eksponeerimaks üleujutatud metsa. Kas giidid sattusid oma gruppidega vee peal olles seda metsatrassi sõitma? Kui jah, siis palun kirjeldage lühidalt giidide ja klientide arvamust sellest trassist? Algirdas-Andrus Martsoo Eesti Maaülikooli loodusturismi eriala Tere! Oleme metsatrassi kohta palju positiivset kuulnud. Kahjuks meie kliendid ja matkajuhid sel kevadel metsatrassile ei jõudnud. Ilmselt on see sobilik eelkõige Tõramaalt matka alustanuile. Meie grupid alustasid ja lõpetasid sel aastal Riisal. Kindlasti soovime tutvuda ka könealuse teekonnaga järgnevatel aastatel. Tervitades, Peeter Lina Ahja Matkad OÜ

69

Küsitlusleht Tere! Kuna teie ettevõte käis suurvee ajal sel aastal Soomaal matka korraldamas, on mul teile kaks küsimust. Nimelt tähistasin ma 2011. aasta talvel seoses oma bakalaureusetööga "Soomaa üleujutused ja nende tähtsus turismis" Üleoja ja Karuskose talu vahel olevasse metsa kaltsuribadega metsatrassi paatidele eksponeerimaks üleujutatud metsa. Kas giidid sattusid oma gruppidega vee peal olles seda metsatrassi sõitma? Kui jah, siis palun kirjeldage lühidalt giidide ja klientide arvamust sellest trassist? Algirdas-Andrus Martsoo Eesti Maaülikooli loodusturismi eriala Tere Algis, sellest trassist olime teadlikud ja sattusime mõnelgi korral neid tähiseid märkama, aga seda otsa paraku ei sõitnud. Mõned paadid, mis grupil eest ära kihutasid sattusid paaril korral ilmselt mõne teise seltskonna sabas ka sellele metsamarsruudile, kui pärast nad üles leidsime, siis oli tagasiside üldiselt positiivne, aga midagi konkreetset ei oska praegu enam paraku küll esile tuua. Meie enda peamine marsruut suurvee kõrgaja teisel nädalavahetusel kulges Meiekoselt (sealt teeäärse männi juurest) mööda Raudnat üles Tõramaa jõeni ja mööda Tõramaa jõe sängi ja luhtasid rahvuspargi külastuskeskuseni Kõrtsi-Tõramaal ja siis sama teed pidi tagasi Meiekosele. Kõike paremat, Indrek Haas indrek@joematkad.ee

70

Küsitlusleht Tere! Kuna teie ettevõte käis suurvee ajal sel aastal Soomaal matka korraldamas, on mul teile kaks küsimust. Nimelt tähistasin ma 2011. aasta talvel seoses oma bakalaureusetööga "Soomaa üleujutused ja nende tähtsus turismis" Üleoja ja Karuskose talu vahel olevasse metsa kaltsuribadega metsatrassi paatidele eksponeerimaks üleujutatud metsa. Kas giidid sattusid oma gruppidega vee peal olles seda metsatrassi sõitma? Kui jah, siis palun kirjeldage lühidalt giidide ja klientide arvamust sellest trassist? Algirdas-Andrus Martsoo Eesti Maaülikooli loodusturismi eriala Vastus: Nii kaua kui vett jätkus me su trassi ka kasutasime. Vastus 2 : See oli nii meile endale kui klientidele fantastiline elamus! Saan kasutada ainult ülivõrdeid. See oli isegi hea, et kohati oli neid lippe üpris keeruline leida. Asi oli sedasi veidi põnevam. Minu arust tegid valmis ühe paganama hea trassi! Tervitades, Indrek Herman

www.veematkad.ee