sisukord - varrak€¦ · monument läänemere titanicule 154 74. monument hiidlasest hiiglasele...
TRANSCRIPT
SISUKORD
Saateks 8
1. Eesti esimesed monumendid 10
2. Kas meie lohukivid on monumendid? 12
3. Trapetskivid – monumendid kellele? 14
4. Eesti vanim teadaolev figuraalne monument 16
5. Keskaegne memoriaal pühakutele 18
6. Terrakotamonument ristisurmale 20
7. Kenotaaf keskaja metseenile 22
8. Esimene hauatähis konkreetse nimega eestlasele? 24
9. Jeruusalemma mäe lahingu mälestusmärk 26
10. Monument Toompea vallutamise auks 28
11. Monument vaprale vene bojaarile 30
12. Monument Eestimaa vabastajale moskoviitidest 32
13. Monument Sitakoti Matsile 34
14. Eestimaa põhjapoolseim monument 36
15. Ajas muutuv monument 38
16. Esimene riigimonument eestikeelsete kirjadega 40
17. Esimene Schillerile pühendatud ausammas maailmas 42
18. Monument hobusele 44
19. Monument kuulsaimale eestimaalasele 46
20. Hauatähis keisri hullule 48
21. Kivipostike Eestis, mis on UNESCO kaitse all 50
22. Monument monumendile 52
23. Esimene eestlase modelleeritud monument 54
24. Monument Eestist pärit kuulsaimale teadlasele 56
25. Monument perverdile, sadistile ja ülijulmale timukale 58
26. Monument meie esimesele Titanicule 60
27. Monument Kalevipojale või Kuradile? 62
28. Monument eesti rahvusliku maalikunsti rajajale 64
29. Esimene monument Eesti vabadusele 66
30. Monumente nagu seeni pärast vihma 68
31. Vabaduse märk, mis jäi püsima ka nõukaajal 70
32. Hauatähis, mille säilimine nõukaajal oli ime 72
33. Suurim Vabadussõja monument 74
34. Esimene taastatud Vabadussõja sammas ENSV-s 76
35. Monument lauluisale 78
36. Monument Linnutajale 80
37. Monument või mälestusehitis? 82
38. Pronksist kuningas Tartus 84
39. Monument Koidulaulikule 86
40. Monument eesti sümfonismi rajajale 88
41. Monument sinimustvalgele 90
42. Eesti esimene monument elus olevale isikule 92
43. Monument tööle ja ilule 94
44. Monument elus olevale riigipeale 96
45. Kivipink maailmakuulsale heliloojale 98
46. Monument Aljošale 100
47. Monument ajaloolisele valele 102
48. Obelisk põgenevatele punastele 104
49. Memoriaal ühes verises lahingus langenute mälestuseks 106
50. Monument meie eepose esimesele kujundajale 108
51. Monument Sakalamaa kaitsjatele 110
52. Monument okupatsiooni ülistuseks 112
53. Monument arvule 100 000 114
54. Monument Eesti rängimale lennuõnnetusele 116
55. Monument Hüpassaare laulikule 118
56. Monument maarahva laulikule 120
57. Monument Puuaiasõja Raudmehele 122
58. Monumendid Buddha õpetusele 124
59. Nabakivi Eestimaa südames 126
60. Monument seto lauluemale 128
61. Monument eesti kirjanduse paavstile 130
62. Monument Arno, Tootsi, Teele ja Kiire „isale” 132
63. Monument rahvaluule suurkogumise algatajale 134
64. Monument julgetele inimestele 136
65. Monument esimesele eestikeelsele Piiblile 138
66. Monument Balti ketile ehk Balti teele 140
67. Monument kõikidele teisitimõtlejatele 142
68. Monument üliandekale poeedile 144
69. Monument igavesele teisele 146
70. Monument eestlaste esimesele ühisele suurpeole 148
71. Monument tuntuimale eestlasest kunstnikule 150
72. Monument kuulsaimale eestlasest rammumehele 152
73. Monument Läänemere Titanicule 154
74. Monument hiidlasest hiiglasele 156
75. Memoriaal Eesti ajaloo suurimal lahingutandril 158
76. Monument koolipapa Maurusele 160
77. Kivipink nimekaimudele 162
78. Monument Koodi-Jaanile 164
79. Monument ühe linna muinasnime auks 166
80. Monument teadmata kadunud suurmehele 168
81. Monument truule koerale 170
82. Monument Põhjamaa kaunile jumalannale 172
83. Monument ajale? 174
84. Monument üliandekale heliloojale, kes otsis sinilindu 176
85. Monument vägede ülemjuhatajale 178
86. Monument kaduvikule 180
87. Monument tuntuimale tartlasele maailmas 182
88. Monument Eesti esimesele kitsarööpmelisele raudteele 184
89. Monument Suka Antonile 186
90. Monument Academia Gustaviana asutajale 188
91. Iseseisvuse alguspäeva monument 190
92. Kadakavai Euroopa keskpunktis 192
93. Vabadussõja võidusammas 194
94. Jalgrattaga noormees, kellest sai suurmees 196
95. Monument Põhjamaade ristilipu sünnipaigas 198
96. Monument ühe küla nime auks 200
97. Monument Eesti diplomaatia suurvaimule 202
98. Ainuke monument Eestis arhitektile 204
99. Monument Suurele Saarlasele 206
100. Monument Eesti riigikeele loojale 208
101. Monument Haapsalu legendile 210
Nimeregister 212
Fotode ja jooniste allikad 221
Saateks
Provotseerin veidi. Millal püstitati Eestis esimene monument?
Esimesed asukad saabusid Eesti aladele jää taandumise järel arvatavasti u 9000
eKr. Kas surnud maeti või jäeti metsloomadele järada? Põletati? Kas noil kaugetel
esivanematel üldse oli surnutekultust? Kas nad leinasid oma lähedasi? Osa loomigi
ju leinab, seda teevad isegi linnud. Arvan, et mingigi tähis lahkunu surnukeha kõr-
vale jäeti. Oli see siis maasse torgatud toigas või mingi kivimürakas. Need olidki
esimesed monumendid. Muidugi pole neist ükski säilinud meie ajani. Umbes 2000
aastat hiljem (7000 eKr) on matmiskombestik juba olemas. Mesoliitilisi kalmistuid
pole leitud küll Eestist, kuid suur sellesarnane on avastatud Lätis.
Möödus veel mitu tuhat aastat. Surnuid maeti küll erinevate kombestikega,
kuid ei jälgegi hauatähistest. Kas need olid puidust? Eesti esimesed teadaolevad
monumendid on meie kivikirstkalmed – omalaadsed „hauakambrid”, mille ehitamine
algas u 1000 eKr. Kõik muu tuli hiljem.
See raamat ei ole monumentaalskulptuuridest, vaid monumentidest, s.o mingi-
test tähistest, mis on rajatud kellelegi või millelegi. Ehkki skulptor või arhitekt on
monumendi-mälestusmärgi kujundamisel väga tähtis, on selles raamatus kesken-
dutud eeskätt vastavale isikule või sündmusele, kellele või millele on monument
püstitatud. Eelistuseks võtsin, et igal monumendil peab olema rääkida oma lugu.
Kunstiväärtusest ei räägi. Milleks? Las igaüks otsustab ise, mis on kunst ja mis
mitte. Tähtis on, et see sündmus või isik oleks südamelähedane eesti rahvale ja
peegeldaks meie ajalugu.
Monumendid on raamatus toodud küll ajaloopõhisena, kuid järjestatud nende
valmimisaasta järgi. Väikelinna Haapsalu poisina ja maaelu patrioodina-austajana
püüdsin sisse tuua võimalikult palju monumente väljaspool suuremaid linnu. Selge
see, et Tallinnas ja Tartus on monumente kõige rohkem ja nendega võiks kogu
raamatu sisustada.
Väga raske oli Eesti tuhandete mälestusmärkide seast vaid 101 välja valida. Mõnele
suurkujule on püstitatud ju mitmeid mälestusmärke. Tegin südame kõvaks ja ei
valinud neid ei paremuse või mulle meeldiva ilu pärast. Pea kõikjal on eelistatud
just esimesena vastavale isikule püstitatud taiest. Siiski andsin endale loa kajastada
ka muid ausambaid erinevates paikades, mis antud isiku või südmusega seotud
on. Seega kasvas monumentide arv 101-st mitmesajaliseks, aga reegleid rikutud
ei ole. 101 sekka läheb leheküljel vaid põhiline, kõik muud selle juurde on lisad. Eks
igaüks otsustagu, tegin ma õigesti või valesti. Aga uskuge, ülesanne oli väga raske!
Huvitav on teada, millised on Eesti monumentide geograafilised äärmused. Kõige põhjapoolsem – Vaindloo
saare monument – on raamatus toodud (vt nr 14). Lõunapoolseim on metallsilt mõrvaragendi tapetud met-
savenna Enn Luhtmaa nime ja kuupäevaga 14. juuli 1954. See asub Karisöödi külas, vaid umbes 4,5 km Eesti
lõunapunktist põhja pool (N 57°33’04”; E 26°33’26”). Läänepoolseim on tahvlike Vilsandi ilmajaama seinal ja
pühendatud nn Vilsandi linnukuningale Artur Toomile (1884–1942). See asub umbes 3 km Eestimaa läänepunktist
ida pool (N 58°22’57,5’’; E 21°48’50”). Idapoolseim on 2008. aastal Narva sõudebaasi seinale paigaldatud mäles-
tustahvel siin asunud kunagises Nõukogude koonduslaagris (1945–1955) hukkunutele. Tahvel asub umbes 200 m
Eesti idapoolseimast punktist lääne pool (N 59°22’56”; E 28°12’22”).
Kes on tuntuimad eestlased ja eestimaalased maailmas? Kas neile kõigile on ka monumendid püstitatud?
Paraku mitte. Tahvlikesi ja hauatähiseid jätkub, kuid suuremat monumenti avalikus ruumis mitte kõigile. Ka
ootab aega hulk ausambaid, mida on vaja püstitada möödunud sajandil valitud „sajandi 100 Eesti suurkujule”.
Nimekirju eestimaalastest maailmakuulsustest on tehtud mitmeid. Üks selline lüheldane on antud ka selles
raamatus (vt nr 24). Muidugi on kõik maailmas subjektiivne ja sellest nimekirjast võib ju kellegi välja jätta või
siis hoopis lisada. Kahjuks on Eestimaal läinud nii, et kõige tuntumale Eestist pärit inimesele me monumenti
kunagi püstitada ei saagi. Tallinnas sündinud Alfred Rosenberg (1893–1946) oli hariduselt arhitekt, kuid maail-
matuntuse sai ta kui natsismi ideoloog.
Raul Vaiksoo
Raul
Vaiks
oo 1.
12.20
17
101 EESTI MONUMENTI
1 Jõelähtme
Muuksi
2 Assaku
Ohessaare
3 Hanila Karuse
Kihelkonna
Pöide
4 Ridala
Kaarma
5 Karja kirik
RAKVERE 8, 79, 86, 94
11 Kõrkküla
13 Kullamaa
14 Vaindloo saar
15 RistimägiReigi
17 Puhtulaid
18 Mõdriku
19 Jõgeveste
20 Võisiku
21 Simuna
22 Kumna
Helme
Piibe25 Mäo
Neeruti
Avinurme
28 Suure-Jaani
Kuusalu29, 100
Valkla
31 Risti
Vormsi
Kolga-JaaniPilistvere
Paju
33 Kadrina
34 Lalsi
Vigala
35 Võru
Kaarli
36 Kurgja
39, 88, 91, 98 PÄRNU
Vändra
41 Otepää
42 Järva-Madise
44 Tahkuranna
HAAPSALU 40, 45, 101
49 Tehumardi
51 Lõhavere
Risti kabel
30, 32 Narva
Valga tank
Elva
Sindi-Lodja
54 MoeÄmari
Hüpassaare
57 Räpina
Rõuge
58 Tuuru
Muraste
Matsirand
Veltsa59 AdavereMeosaare
Obinitsa60, 96
AhjaUderna
Laiusevälja
Palamuse
63 Põlva
Himmaste
65 Jüri
Käru
66 Särevere
LilliUngurini
67 Viru-Nigula
68 Koguva
71 Ühtri
Väike-MaarjaTahkuna
Ninase
74 KassariTorma
75 Sinimäe
Alensi
Kose
81 Rutja
Kõpu
82 SaarekülaKaaliTori
85 Viljandi
Kallaste
Mõisaküla
89 Kunda
92 Mõnnuste
Turba
Paide
Paldiski
Haljala
Kadila
99 Kuressaare
Lavassaare
TARTU 6, 16, 24, 32, 38, 47,53, 56, 61, 62, 70, 76, 77, 78, 87, 90
TALLINN 7, 9, 10, 12, 23, 26, 27, 37, 43,46, 48, 50, 55, 64, 69, 72, 73, 80, 93, 94, 97
0 50 km
Vilsandi
Karisöödi
16–21 mälestusmärki3–4 mälestusmärkiüksikmonumentraamatus kirjeldatud muudmälestuskivid või -sambad
Nooremal pronksiajal hakati Eestis maahaudadesse
matmise asemel rajama esimesi spetsiaalseid
„hauakambreid” – kivikirstkalmeid. Need ongi siis
meie esimesed teadaolevad monumendid.
Hoogustus nende ehitamine pronksiaja lõpus
(800–500 eKr) ja eriti varase (eelrooma) rauaaja alul
(500–300 eKr), mil sagenesid ka põletusmatused
kalmetes. Kivikirstkalmete põhielementideks on
suurematest kividest 3–10 m läbimõõduga ring ja
selle keskele laotud kirst, kuhu asetati lahkunu. Kirst
kaeti suuremate paeplaatidega ja kogu konstrukt-
siooni peale kuhjati umbes 1 m kõrgune kiviküngas.
Eelrooma rauaaja keskjärgus kivikirstkalmete
ehitamine soikus (ilmusid varased tarandkalmed),
kuid järelmatused jätkusid veel 1. sajandini pKr ja
tõenäoliselt hiljemgi. Praeguseks on Eestis teada üle
1000 enam-vähem kindlat kivikirstkalmet. Sarnaseid
kalmeid on teada ka Soomes ja Skandinaavias.
Kes kalmetesse maeti? Eks ikka ülikud. Elanike arv
oli aga Eestis ju tunduvalt suurem. Kuhu lihtrahvas
maeti? Võib-olla maapealsetesse puitkirstudesse,
nagu paljudel soomeugri rahvastel veel praegugi
kombeks. Neist pole jälgegi järel.
Egiptuse esimesed püramiidid ehitati u 2000 aastat
varem, sumerite templid veelgi varem. Lääne-Euroopa
varased megaliitkalmed on samuti vähemalt 2500
aastat varasemast ajast.
1u 1000–300 eKr
10
EESTI ESIMESED
MONUMENDID
Jõelähtme kivikirstkalmed
N 59°26'23"; E 25°08'05"
Mustjala
LoonaPidula
SõrveLülle
Türju
Kaseküla
Audru?Kaarma
SAAREMAA >100
0 5025 75 100 km
Burtnieki jv
Peipsi jv
Võrtsjärv
LüganuseNapa
Vaivara
Mõnnaste
VehendiRemsi
Moe
Võhma
Bullumuiža
KõpuHirmuste
Jõelähtme jm
Adila
RannamõisaMuraste
Kehtna
Kurese
Uugla
Nava
Tirma
Rebala,Kahala, Loo,
Lehmja-Loo jm
Valkla,Muuksi,Uuri
Jäbara
VILJANDIMAA <10
VALGAMAA 0
VÕRUMAA 0
PÕLVAMAA 0
TARTUMAA >10
JÕGEVAMAA <5
JÄRVAMAA <5?HIIUMAA
<15
IDA-VIRUMAA <50LÄÄNE-VIRUMAA
>50RAPLAMAA <5?
HARJUMAA >500
Väo, Lagedi,
de
sal
mo
os
ere
me
nä
äl-
adI
PÄRNUMAA <5
LÄÄNEMAA <25
LÄTIMAAKURAMAA
Tihedalt kalmetega kaetud alad
6–10 (ja rohkem) kalmet
2–5 kalmet
üksikkalmed
HILISPRONKSIAEG 800–500 eKrEELROOMA RAUAAEG 500 eKr–50 pKr
©
Ra
ul
Va
ikso
o
20
09
N
0 2m
Peterburi maantee 23. kilomeetril ühtib vana maantee
uuega. Jõelähtme bensiinijaama juures teisel pool
teed paikneb Jõelähtme muinaskalmistu vanimate
teadaolevate kivikirstkalmetega Eestis (~1000 eKr).
Hilised kirstud pärinevad varasest rauaajast (viima-
sed arvatavalt 400/300 eKr). Igas kirstus olid ühe
surnu põletamata luud. Kalmistus puuduvad
kivikalmetele tavaliselt omased järelmatused hili-
semast ajast.
Kalmed avastati 1982. aastal maantee laiendamise
käigus (kokku 36 kalmet, kuid neid võis olla
rohkemgi). Praegused eksponeeritavad kalmed ei ole
oma algsel kohal. Need asusid praeguse kiirtee all.
1985–1987 kalmed demonteeriti ja laoti u 20 m lõuna
pool taas üles. Praegu ongi see kõige atraktiivsem
kalmeväli Eestis ja on ka pideva hoolduse all.
Teine välja kaevatud ja vaadeldav kalmeväli on
Hundikangrud N 59°29'50"; E 25°30'41". Need asuvad
Muuksi linnamäe lähedal, kuid kahjuks võsastuvad
aasta-aastalt. Samas, need seal on originaalid!
Lüganuse
Tark-Jaagu
kivikirstkalme plaan
u 600/400 eKr
©
Ra
ul
Va
ikso
o
20
09
Nooremal pronksiajal hakati Eestis maahaudadesse
matmise asemel rajama esimesi spetsiaalseid
„hauakambreid” – kivikirstkalmeid. Need ongi siis
meie esimesed teadaolevad monumendid.
Hoogustus nende ehitamine pronksiaja lõpus
(800–500 eKr) ja eriti varase (eelrooma) rauaaja alul
(500–300 eKr), mil sagenesid ka põletusmatused
kalmetes. Kivikirstkalmete põhielementideks on
suurematest kividest 3–10 m läbimõõduga ring ja
selle keskele laotud kirst, kuhu asetati lahkunu. Kirst
kaeti suuremate paeplaatidega ja kogu konstrukt-
siooni peale kuhjati umbes 1 m kõrgune kiviküngas.
Eelrooma rauaaja keskjärgus kivikirstkalmete
ehitamine soikus (ilmusid varased tarandkalmed),
kuid järelmatused jätkusid veel 1. sajandini pKr ja
tõenäoliselt hiljemgi. Praeguseks on Eestis teada üle
1000 enam-vähem kindlat kivikirstkalmet. Sarnaseid
kalmeid on teada ka Soomes ja Skandinaavias.
Kes kalmetesse maeti? Eks ikka ülikud. Elanike arv
oli aga Eestis ju tunduvalt suurem. Kuhu lihtrahvas
maeti? Võib-olla maapealsetesse puitkirstudesse,
nagu paljudel soomeugri rahvastel veel praegugi
kombeks. Neist pole jälgegi järel.
Egiptuse esimesed püramiidid ehitati u 2000 aastat
varem, sumerite templid veelgi varem. Lääne-Euroopa
varased megaliitkalmed on samuti vähemalt 2500
aastat varasemast ajast.
1u 1000–300 eKr
10
EESTI ESIMESED
MONUMENDID
Jõelähtme kivikirstkalmed
N 59°26'23"; E 25°08'05"
Mustjala
LoonaPidula
SõrveLülle
Türju
Kaseküla
Audru?Kaarma
SAAREMAA >100
0 5025 75 100 km
Burtnieki jv
Peipsi jv
Võrtsjärv
LüganuseNapa
Vaivara
Mõnnaste
VehendiRemsi
Moe
Võhma
Bullumuiža
KõpuHirmuste
Jõelähtme jm
Adila
RannamõisaMuraste
Kehtna
Kurese
Uugla
Nava
Tirma
Rebala,Kahala, Loo,
Lehmja-Loo jm
Valkla,Muuksi,Uuri
Jäbara
VILJANDIMAA <10
VALGAMAA 0
VÕRUMAA 0
PÕLVAMAA 0
TARTUMAA >10
JÕGEVAMAA <5
JÄRVAMAA <5?HIIUMAA
<15
IDA-VIRUMAA <50LÄÄNE-VIRUMAA
>50RAPLAMAA <5?
HARJUMAA >500
Väo, Lagedi,
de
sal
mo
os
ere
me
nä
äl-
adI
PÄRNUMAA <5
LÄÄNEMAA <25
LÄTIMAAKURAMAA
Tihedalt kalmetega kaetud alad
6–10 (ja rohkem) kalmet
2–5 kalmet
üksikkalmed
HILISPRONKSIAEG 800–500 eKrEELROOMA RAUAAEG 500 eKr–50 pKr
©
Ra
ul V
aik
soo
2
00
9
N
0 2m
Peterburi maantee 23. kilomeetril ühtib vana maantee
uuega. Jõelähtme bensiinijaama juures teisel pool
teed paikneb Jõelähtme muinaskalmistu vanimate
teadaolevate kivikirstkalmetega Eestis (~1000 eKr).
Hilised kirstud pärinevad varasest rauaajast (viima-
sed arvatavalt 400/300 eKr). Igas kirstus olid ühe
surnu põletamata luud. Kalmistus puuduvad
kivikalmetele tavaliselt omased järelmatused hili-
semast ajast.
Kalmed avastati 1982. aastal maantee laiendamise
käigus (kokku 36 kalmet, kuid neid võis olla
rohkemgi). Praegused eksponeeritavad kalmed ei ole
oma algsel kohal. Need asusid praeguse kiirtee all.
1985–1987 kalmed demonteeriti ja laoti u 20 m lõuna
pool taas üles. Praegu ongi see kõige atraktiivsem
kalmeväli Eestis ja on ka pideva hoolduse all.
Teine välja kaevatud ja vaadeldav kalmeväli on
Hundikangrud N 59°29'50"; E 25°30'41". Need asuvad
Muuksi linnamäe lähedal, kuid kahjuks võsastuvad
aasta-aastalt. Samas, need seal on originaalid!
Lüganuse
Tark-Jaagu
kivikirstkalme plaan
u 600/400 eKr
©
Ra
ul V
aik
so
o
20
09
Vabadussõja ühe legendaarsema vähejuhi Julius Kuperjanovi
hauast kujunes nõukogude ajal vaikse vastupanu sümbol, kuhu
viidi salaja lilli ja küünlaid. Miks seda nõukaajal ei hävitatud?
Siin on versioone palju. Usutavaim on neist vennapoeg Ants
Kuperjanovi oma: „Mind kutsuti korduvalt KGB-sse, aga mina
raiusin: „See pole Vabadussõja monument, vaid hauamonument!””
On ka versioone, et kuna hauamonument asub teiste
tavahaudade vahel, siis selle õhkimine hävitanuks ka ümbrus-
konna hauad. Monumendi äraviimine oli raskuse tõttu liialt suur
ning tülikas ettevõtmine (küll kõrvaldati sellelt kangelase
nimeplaat). Pealegi olevat KGB arvates monument seotud
vedrumehhanismil lõhkeseadeldisega ja seda ei julgetud puudu-
tada. No, taevas, appi, Vene võim nüüd sellest hoolinuks! Riik,
kellel oli aatomipomm ja, mis veel hirmsam, – Stalin, ei julge käsku
eirates lõhata mingit väikest ausammast. Siin oli asi vist ikkagi
muus.
Arvan, et see oligi võimude välja mõeldud „kärbselint”, kus sai
teisitimõtlejaid kinni nabida. Vene võim oli küll vastik limukas,
aga päris loll ta polnud.
Tollal, minu Nõo Keskkooli ja TRÜ õpingute ajal 1970ndatel, sai
haua juures ikka käidud. Aga mäletan, et kõhedus hinges oli. Hirm
polnud tollal enam otseselt KGB kui institutsiooni ees, vaid me
kartsime koolist väljaviskamist. Nii arg ma ka olin, et ei käinud seal
kordagi ei jõulude ajal ega vabariigi aastapäeval, mil paljud tollal
hauatähisele küünlaid viinud teisitimõtlejad arreteeriti, vahel
rühmade kaupa, ja ülikoolist eksmatrikuleeriti. Nuhid-informaa-
torid olid ju kõikjal, ka meie endi seas. Tunnen uhkust kõigi nende
tollaste uljaspeade üle, kes eesti vaimu üleval hoidsid. Ise ma nii
kõva mees ei olnud.
Paju lahingu mälestussammas Valga lähedalPaju lahingus 31.01.1919 sai surmavalt haavata Julius
Kuperjanov. Nurgakivi sellele kolossaalsele ausambale pani
Laidoner 1938. Muldkeha valmis 1940, kuid seoses Nõukogude
okupatsiooniga sammas künka otsas ei valminudki. See avati
alles Paju lahingu 75. aastapäeva eelõhtul 30.01.1994.
Kui esimeselt ettejuhtuvalt
eestlaselt küsida mõne Vabadussõja sangari nime,
siis, kui üldse kedagi nimetada osatakse, on see suure
tõenäosusega Julius Kuperjanov. Aga rohkem kui teda ennast,
teatakse tema hauatähist Tartus Raadi kalmistul. Kas see on
lihtsalt hauatähis või on ka Vabadussõja monument?
Ristna tipp
72
N 58°23'46"; E 26°43'33"
32 1925
HAUATÄHIS,MILLE SÄILIMINE
NÕUKAAJALOLI IME
Julius Kuperjanov (1894–2.02.1919)
Eesti Vabadussõja väejuht ja kangelane. Sünni-
talu nimi Pihkva all olevat olnud Kupper, mille
järgi Kupperi Jaan tsaarisõjaväes Kuperjanoviks
saanud. Rahvuselt setoeestlane. Pere kolis 1903
Lõuna-Eestisse. I maailmasõja ajal 1915 mobili-
seeriti sõjaväkke. Sai sõja ajal 7 aumärki.
24.11.1918 algas Vabadussõda. Kuu hiljem,
jõululaupäeval 1918 lõi Kuperjanov Puurmani
mõisas Tartumaa partisanide pataljoni, nn
Kuperjanovi „kuradid”, millest kujunes üks
kuulsusrikkamaid vabatahtlikest koosnevaid
löögiüksusi Vabadussõjas. Vaid ühe kuuga teenis
ta kolm Vabadusristi. 31.01.1919 sai ta surmavalt
haavata Paju lahingus Valga all ja suri Tartus 2.
veebruaril. Julius Kuperjanov kuulub Eesti 20.
sajandi suurkujude hulka.
Kuperjanovi haud
Paju lahingu monument N 57°49'39"; E 26°06'49"
Jaan Koort (1883–1935)
Eesti skulptor, Kuperjanovi
hauatähise looja (1925). Paljude
eestlastele teatud kujude autor.
Tuntuim neist muidugi
„Metskits” Tallinnas Nunne
tänaval.
Kasutatud on ajalehe Sirp artiklit „Julius Kuperjanov – Eesti iseseisvuse märter?”. Mart Laar 2009.
Mäletan hästi kuperjanovlaste surnupealuuga lippu
ärkamisajal 1989. Nimelt organiseeris meie tollase
Tõru klubi president Trivimi Velliste tõeliselt vägeva
retke nn soomusrongiga läbi Eesti Lätimaale Võnnu
võidulahingu paika. Veduri ees kummalgi pool lehvis
kaks lippu – üks sinimustvalge, teine mustvalge
pealuulipp.
Lätlased võtsid meid Cēsises vastu kui „vabas-
tajaid”. Toimus miiting ja meeleolu oli tõesti ülev.
Kuna oli jaanilaupäev, siis võidupäeva pidu lätlastega
lõkete ääres kitarri saatel lauldes kestis hommikuni.
Lätlaste jaanipeod on, kus pagan, vägevamad kui
meie omad!
Paju lahingu 100. aastapäeva puhul välja antud postmark 2009
Kuperjanovi
Partisanide
Rügemendi lipp
kellel oli aatomipomm ja, mis veel hirmsam, Stalin, ei julge käsku
28. 11. 2018 algas Vabadussõda. Kuu hiljem, jõulu-
laupäeval 1918 lõi Kuperjanov Puurmani mõisas
Tartumaa partisanide pataljoni, nn Kuperjanovi
„kuradid”, millest kujunes üks kuulsusrikkamaid
vabatahtlikest koosnevaid löögiüksusi Vabadus-
sõjas. Vaid ühe kuuga teenis ta kolm Vabadusristi.
31. 01. 2019 sai ta surmavalt haavata Paju lahingus
Valga all ja suri Tartus 2. veebruaril. Julius Kuper-
janov kuulub Eesti 20. sajandi suurkujude hulka.
Vabadussõja ühe legendaarsema vähejuhi Julius Kuperjanovi
hauast kujunes nõukogude ajal vaikse vastupanu sümbol, kuhu
viidi salaja lilli ja küünlaid. Miks seda nõukaajal ei hävitatud?
Siin on versioone palju. Usutavaim on neist vennapoeg Ants
Kuperjanovi oma: „Mind kutsuti korduvalt KGB-sse, aga mina
raiusin: „See pole Vabadussõja monument, vaid hauamonument!””
On ka versioone, et kuna hauamonument asub teiste
tavahaudade vahel, siis selle õhkimine hävitanuks ka ümbrus-
konna hauad. Monumendi äraviimine oli raskuse tõttu liialt suur
ning tülikas ettevõtmine (küll kõrvaldati sellelt kangelase
nimeplaat). Pealegi olevat KGB arvates monument seotud
vedrumehhanismil lõhkeseadeldisega ja seda ei julgetud puudu-
tada. No, taevas, appi, Vene võim nüüd sellest hoolinuks! Riik,
kellel oli aatomipomm ja, mis veel hirmsam, – Stalin, ei julge käsku
eirates lõhata mingit väikest ausammast. Siin oli asi vist ikkagi
muus.
Arvan, et see oligi võimude välja mõeldud „kärbselint”, kus sai
teisitimõtlejaid kinni nabida. Vene võim oli küll vastik limukas,
aga päris loll ta polnud.
Tollal, minu Nõo Keskkooli ja TRÜ õpingute ajal 1970ndatel, sai
haua juures ikka käidud. Aga mäletan, et kõhedus hinges oli. Hirm
polnud tollal enam otseselt KGB kui institutsiooni ees, vaid me
kartsime koolist väljaviskamist. Nii arg ma ka olin, et ei käinud seal
kordagi ei jõulude ajal ega vabariigi aastapäeval, mil paljud tollal
hauatähisele küünlaid viinud teisitimõtlejad arreteeriti, vahel
rühmade kaupa, ja ülikoolist eksmatrikuleeriti. Nuhid-informaa-
torid olid ju kõikjal, ka meie endi seas. Tunnen uhkust kõigi nende
tollaste uljaspeade üle, kes eesti vaimu üleval hoidsid. Ise ma nii
kõva mees ei olnud.
Paju lahingu mälestussammas Valga lähedalPaju lahingus 31.01.1919 sai surmavalt haavata Julius
Kuperjanov. Nurgakivi sellele kolossaalsele ausambale pani
Laidoner 1938. Muldkeha valmis 1940, kuid seoses Nõukogude
okupatsiooniga sammas künka otsas ei valminudki. See avati
alles Paju lahingu 75. aastapäeva eelõhtul 30.01.1994.
Kui esimeselt ettejuhtuvalt
eestlaselt küsida mõne Vabadussõja sangari nime,
siis, kui üldse kedagi nimetada osatakse, on see suure
tõenäosusega Julius Kuperjanov. Aga rohkem kui teda ennast,
teatakse tema hauatähist Tartus Raadi kalmistul. Kas see on
lihtsalt hauatähis või on ka Vabadussõja monument?
Ristna tipp
72
N 58°23'46"; E 26°43'33"
32 1925
HAUATÄHIS,MILLE SÄILIMINE
NÕUKAAJALOLI IME
Julius Kuperjanov (1894–2.02.1919)
Eesti Vabadussõja väejuht ja kangelane. Sünni-
talu nimi Pihkva all olevat olnud Kupper, mille
järgi Kupperi Jaan tsaarisõjaväes Kuperjanoviks
saanud. Rahvuselt setoeestlane. Pere kolis 1903
Lõuna-Eestisse. I maailmasõja ajal 1915 mobili-
seeriti sõjaväkke. Sai sõja ajal 7 aumärki.
24.11.1918 algas Vabadussõda. Kuu hiljem,
jõululaupäeval 1918 lõi Kuperjanov Puurmani
mõisas Tartumaa partisanide pataljoni, nn
Kuperjanovi „kuradid”, millest kujunes üks
kuulsusrikkamaid vabatahtlikest koosnevaid
löögiüksusi Vabadussõjas. Vaid ühe kuuga teenis
ta kolm Vabadusristi. 31.01.1919 sai ta surmavalt
haavata Paju lahingus Valga all ja suri Tartus 2.
veebruaril. Julius Kuperjanov kuulub Eesti 20.
sajandi suurkujude hulka.
Kuperjanovi haud
Paju lahingu monument N 57°49'39"; E 26°06'49"
Jaan Koort (1883–1935)
Eesti skulptor, Kuperjanovi
hauatähise looja (1925). Paljude
eestlastele teatud kujude autor.
Tuntuim neist muidugi
„Metskits” Tallinnas Nunne
tänaval.
Kasutatud on ajalehe Sirp artiklit „Julius Kuperjanov – Eesti iseseisvuse märter?”. Mart Laar 2009.
Mäletan hästi kuperjanovlaste surnupealuuga lippu
ärkamisajal 1989. Nimelt organiseeris meie tollase
Tõru klubi president Trivimi Velliste tõeliselt vägeva
retke nn soomusrongiga läbi Eesti Lätimaale Võnnu
võidulahingu paika. Veduri ees kummalgi pool lehvis
kaks lippu – üks sinimustvalge, teine mustvalge
pealuulipp.
Lätlased võtsid meid Cēsises vastu kui „vabas-
tajaid”. Toimus miiting ja meeleolu oli tõesti ülev.
Kuna oli jaanilaupäev, siis võidupäeva pidu lätlastega
lõkete ääres kitarri saatel lauldes kestis hommikuni.
Lätlaste jaanipeod on, kus pagan, vägevamad kui
meie omad!
Paju lahingu 100. aastapäeva puhul välja antud postmark 2009
Kuperjanovi
Partisanide
Rügemendi lipp
Ristna tipp
74 75
Kadrina monument N 59°20'36"; E 26°07'40"
33 19261990
Ligi 10 m kõrge Kadrina mälestuskalju.
Mitte ühelgi teisel Eesti Vabariigis püstitatud
monumendil ei olnud nii palju pühenduskirjasid.
Lisaks ka veel graniitpingid Koidule ja Hämarikule!
Seda mälestusmärki vahele jätta ma kohe kuidagi ei saa.
Liiga naljakas oli sellega seotud see ammune lugu 1988.
SUURIMVABADUSSÕJA
MONUMENT
Kui jätame Vabadussõja mälestusmärkide loetelust
välja kõik hooned, väravad, kirikutornid jms, siis oma
haardelt oli kõige suurem Kadrina Vabadussõja
memoriaal ehk rahva seas tuntud kui mälestuskalju.
See ei hiilga mitte ainult oma kõrgusega, vaid ka
laiahaardelisusega kirikuesisel platsil.
Kunstiväärtuses tuleb muidugi kahelda. Siin on
näide sellest, kuidas üks mees kunstnikke-arhitekte
ei usaldanud ja otsustas teha monumendi ise.
Kuningas ärgu trügigu kingsepaks. Ta ei oska seda
tööd. Vaid õige kunstnik jagab ära, et palju on alati
palju, aga ka õige vähe võib palju olla!
No see ausammas seda nüüd tõesti on! Punased
olevat juunis 1941 mitu päeva põmmutanud, et seda
vaid poole kõrguseni õhkida. Üks aktivistidest olla
lausa rikošetikillust surma saanud.
Oli laulev revolutsioon 1988. Eestimaal alustati
Vabadussõja mälestussammaste taaspüstitamist.
See oli imeline aasta. Sõitsin tollal pidevalt Eesti ühest
otsast teise, et olla sündmuste keskpunktis. Sain
mitu kutset mälestusmärkide taaspüstitamiseks.
Suvel 1988 olin äsja Kadrina kirikuõpetajaks
saanud sõbra Illar Hallaste (1959–2012) kutsel
Kadrinas. Illar näitas mulle samba avamise päeval
1926 tehtud protokolli ja monumendi kirjeldust. No
mida seal kõike ei olnud! Eriti „muljetavaldav” oli
pronksbareljeefi kirjeldus, mis pidi alles valmima.
Tegin osaliselt protokollist ja eriti valmivast
bareljeefist käsitsi kiire ärakirja ja siin see on...
Tulevase bareljeefi kirjeldus 1926:
„Keskpaigas ratsa ülemsõjaväejuht; tema ees kaovad
wiimased waenlased; tema taga sammuvad Eesti
sõdurid, nende järel Poska rahulepinguga. Sõjajuhi
pea kohal kaks pilve. Ühest vaatab välja püha Kadri –
Kadrina kaitsepühak. Teisest astub wälja lauluisa
Kreutzwald kannel käes. Pildi raamiks soomusrong.”
Naersime pastoriga laginal. Hallaste tsurkas veel
juurde Šveijki-raamatust Otto Katzi välialtari kirjel-
duse, kus on öeldud, et eemalt vaadates sulas kogu
Kolmainsus ühte ja jättis mulje, nagu sõidaks rong
jaama. Ehkki Illar ütles mulle, et seda tahvlit ei pea ma
ju tegema, loobusin siiski kategooriliselt ja andsin
selle töö oma kolleegile. Alles hiljem selgus, et sellist
bareljeefi omal ajal siiski sellisena ei tehtudki. See oli
vaid Beermanni mõtetes. Kahju, oleks olnud, mida
vaadata.
Gustav Johannes Beermann
(1870–1945)
Vaimulik. Viru praost 1935–1941,
Kadrina pastor 1919–1941.
Põneva elusaatusega mees ja
suur Eesti patrioot. Muide,
Beermann oli minu ema sugu-
seltsi kaudu minu kauge sugu-
lane (küll mingit naisliini pidi).
Tema isa oli kirikute ehitaja, kes
ehitas nt Tallinna Kaarli kiriku
(1870), Tartu Peetri kiriku (1884),
Narva Peetri kiriku (1886) jm.
Eks seetõttu otsustas Beermann
ka ise arhitektiks hakata ja tegi
Kadrina monumendi omapäi.
Eesti Vabadussõjas langenute
mälestuse jäädvustamisel oli
Beermann üks esimesi, kes seda
liikumist Eestis algatas.
Ausamba kavand valmis 1923.
Ehitati see kihelkonna küladest
kogutud sobivatest looduslikest
kividest. Peale langenute nimede
on sellel kujutatud veel Eesti,
sealhulgas Kadrina lähiste
ajaloosündmusi ning
mütoloogiat. Töid juhatas pastor
ise.
Kompleks avati augustis 1926.
1941 lasksid kohalikud
kommunistid ausamba õhku.
Taastatud samba pidulik taas-
avamine toimus 23. juunil 1990.
Kadrina ausammas on taas püsti. Sammas taasavati pidulikult võidupäeval, 23. juunil 1990.
See foto on tehtud üsna ammu, aastal 2006, seega 12 aastat tagasi. Pildil on minu poeg Raul
Markus, näitleja Üllar Saaremäe tütar Marii Ingriin ja meie koer Rudolf. Taastatud
mälestuskalju on tänaseks püsti juba ligi 28 aastat. Esimesel iseseisvusajal oli selle iga vaid
14 aastat. Mõelgem, kui õnnelikud me oleme, keegi ei suuda allutada Eesti väge!
Sügav kummardus praost Beermanni ees, kes ausamba kunagi püstitas, ehkki see minu
silmis nüüd maailma kunstitasemeni ei küüni. Aga mis tähtsust sel on, me oleme vabad!
Ristna tipp
74 75
Kadrina monument N 59°20'36"; E 26°07'40"
33 19261990
Ligi 10 m kõrge Kadrina mälestuskalju.
Mitte ühelgi teisel Eesti Vabariigis püstitatud
monumendil ei olnud nii palju pühenduskirjasid.
Lisaks ka veel graniitpingid Koidule ja Hämarikule!
Seda mälestusmärki vahele jätta ma kohe kuidagi ei saa.
Liiga naljakas oli sellega seotud see ammune lugu 1988.
SUURIMVABADUSSÕJA
MONUMENT
Kui jätame Vabadussõja mälestusmärkide loetelust
välja kõik hooned, väravad, kirikutornid jms, siis oma
haardelt oli kõige suurem Kadrina Vabadussõja
memoriaal ehk rahva seas tuntud kui mälestuskalju.
See ei hiilga mitte ainult oma kõrgusega, vaid ka
laiahaardelisusega kirikuesisel platsil.
Kunstiväärtuses tuleb muidugi kahelda. Siin on
näide sellest, kuidas üks mees kunstnikke-arhitekte
ei usaldanud ja otsustas teha monumendi ise.
Kuningas ärgu trügigu kingsepaks. Ta ei oska seda
tööd. Vaid õige kunstnik jagab ära, et palju on alati
palju, aga ka õige vähe võib palju olla!
No see ausammas seda nüüd tõesti on! Punased
olevat juunis 1941 mitu päeva põmmutanud, et seda
vaid poole kõrguseni õhkida. Üks aktivistidest olla
lausa rikošetikillust surma saanud.
Oli laulev revolutsioon 1988. Eestimaal alustati
Vabadussõja mälestussammaste taaspüstitamist.
See oli imeline aasta. Sõitsin tollal pidevalt Eesti ühest
otsast teise, et olla sündmuste keskpunktis. Sain
mitu kutset mälestusmärkide taaspüstitamiseks.
Suvel 1988 olin äsja Kadrina kirikuõpetajaks
saanud sõbra Illar Hallaste (1959–2012) kutsel
Kadrinas. Illar näitas mulle samba avamise päeval
1926 tehtud protokolli ja monumendi kirjeldust. No
mida seal kõike ei olnud! Eriti „muljetavaldav” oli
pronksbareljeefi kirjeldus, mis pidi alles valmima.
Tegin osaliselt protokollist ja eriti valmivast
bareljeefist käsitsi kiire ärakirja ja siin see on...
Tulevase bareljeefi kirjeldus 1926:
„Keskpaigas ratsa ülemsõjaväejuht; tema ees kaovad
wiimased waenlased; tema taga sammuvad Eesti
sõdurid, nende järel Poska rahulepinguga. Sõjajuhi
pea kohal kaks pilve. Ühest vaatab välja püha Kadri –
Kadrina kaitsepühak. Teisest astub wälja lauluisa
Kreutzwald kannel käes. Pildi raamiks soomusrong.”
Naersime pastoriga laginal. Hallaste tsurkas veel
juurde Šveijki-raamatust Otto Katzi välialtari kirjel-
duse, kus on öeldud, et eemalt vaadates sulas kogu
Kolmainsus ühte ja jättis mulje, nagu sõidaks rong
jaama. Ehkki Illar ütles mulle, et seda tahvlit ei pea ma
ju tegema, loobusin siiski kategooriliselt ja andsin
selle töö oma kolleegile. Alles hiljem selgus, et sellist
bareljeefi omal ajal siiski sellisena ei tehtudki. See oli
vaid Beermanni mõtetes. Kahju, oleks olnud, mida
vaadata.
Gustav Johannes Beermann
(1870–1945)
Vaimulik. Viru praost 1935–1941,
Kadrina pastor 1919–1941.
Põneva elusaatusega mees ja
suur Eesti patrioot. Muide,
Beermann oli minu ema sugu-
seltsi kaudu minu kauge sugu-
lane (küll mingit naisliini pidi).
Tema isa oli kirikute ehitaja, kes
ehitas nt Tallinna Kaarli kiriku
(1870), Tartu Peetri kiriku (1884),
Narva Peetri kiriku (1886) jm.
Eks seetõttu otsustas Beermann
ka ise arhitektiks hakata ja tegi
Kadrina monumendi omapäi.
Eesti Vabadussõjas langenute
mälestuse jäädvustamisel oli
Beermann üks esimesi, kes seda
liikumist Eestis algatas.
Ausamba kavand valmis 1923.
Ehitati see kihelkonna küladest
kogutud sobivatest looduslikest
kividest. Peale langenute nimede
on sellel kujutatud veel Eesti,
sealhulgas Kadrina lähiste
ajaloosündmusi ning
mütoloogiat. Töid juhatas pastor
ise.
Kompleks avati augustis 1926.
1941 lasksid kohalikud
kommunistid ausamba õhku.
Taastatud samba pidulik taas-
avamine toimus 23. juunil 1990.
Kadrina ausammas on taas püsti. Sammas taasavati pidulikult võidupäeval, 23. juunil 1990.
See foto on tehtud üsna ammu, aastal 2006, seega 12 aastat tagasi. Pildil on minu poeg Raul
Markus, näitleja Üllar Saaremäe tütar Marii Ingriin ja meie koer Rudolf. Taastatud
mälestuskalju on tänaseks püsti juba ligi 28 aastat. Esimesel iseseisvusajal oli selle iga vaid
14 aastat. Mõelgem, kui õnnelikud me oleme, keegi ei suuda allutada Eesti väge!
Sügav kummardus praost Beermanni ees, kes ausamba kunagi püstitas, ehkki see minu
silmis nüüd maailma kunstitasemeni ei küüni. Aga mis tähtsust sel on, me oleme vabad!
Monumente meie lauluisale on püstitatud tõesti palju.
Esimene neist valmis 1926. aastal Võrus ja selle autoriks oli
skulptor Amandus Adamson.
1933 avati puidust monument kirjaniku arvatavas
sünnikohas Ristimetsa külas. See asendati kirjaniku
bareljeefiga graniitsambaga 1953.
Kolmas tagasihoidlik sambake püstitati Rakvere
linnamäe esisele 1937. Skulptor Aleksander Eller.
Neljas monument, üsna sarnane eelmisega, paigal-
dati 1952 Tartusse Emajõe äärde mahavõetud Vabadussõja
mälestusmärgi asukohale. Skulptorid Johannes Hirv ja
Martin Saks. 2003 nihutati Tartu Kreutzwaldi kuju u 80 m
lõuna poole, et taastatud Vabadussõja sammas –
Kalevipoeg – saaks tagasi endisele kohale.
Viies monument püstitati 1958 Tallinnasse Kadrioru
Luigetiigi äärde. Skulptorid Endel Taniloo ja Martin Saks.
See on taas monumentaalne ja veidi sarnane esimesega
Võrus püstitatuga.
Kuues – kroon Kreutzwaldi Kaarli kroonikivil – avati
1984. Algne pronkskroon varastati 1996. Uus kroon tehti
betoonist ja avati 2003.
Väiksemaid tahvlikesi ja büstikesi, mis suurmehe
auks paigaldatud, ei jõua keegi üles lugeda.
Taarausulised soovisid oma algusaastatel kasutusele
võtta kolmainsuse printsiibi, kus Isa oleks Friedrich
Reinhold Kreutzwald, Poeg Carl Robert Jakobson ja Püha
Vaim ehk Neitsi Maarja Lydia Koidula. Nojah, eks nalja
peab ka saama. Aga kuhu siis Hurt jääb?
Ristna tipp
Kummaline, et Kreutzwaldit ei
kujutatud meie rahatähel. Ta on
ju meie eepose „Kalevipoeg” autor.
Samas on just Kreutzwaldile Eestis kõige
rohkem monumente püstitatud. Aga veel.
Adamsoni modelleeritud Kreutzwaldi kuju Võrus on esimene
eestlasele püstitatud monument avalikus ruumis. Teine oli
Koidula Pärnus ja kolmas Tobias Haapsalus. Kõik varasemad
monumendid asusid hauatähistena surnuaedades.
78
Kreutzwaldi kuju Võrus N 57°50'42"; E 26°59'23"
rändrahn
35 1926
MONUMENTLAULUISALE
Kreutzwaldi kuju Tallinnas
Kreutzwaldi kuju Tartus N 58°22'55"; E 26°43'29"
N 59°26'15"; E 24°47'14"Kreutzwaldi kroon Kaarlis
N 59°21'26"; E 26°27'59"
Kroonikivi Kaarli külas 1984 Skulptor Renaldo Veeber (vtnr 51).
Rändrahn, millel legendi järgi tavatses Kreutzwald poisikesena
karjas olles istuda. Siinses Kaarli mõisas möödus tulevase
lauluisa lapsepõlv. Aastail 1804–1817 pidas tema isa siin
aidamehe ametit. Kaarli mõisas elas Kreutzwald mõnekuusest
imikust kuni 13-aastaseni. Siit käis ta Rakvere linnakoolis ja
kreiskoolis.
Nii mõisahoonestu kui ka tema lapsepõlvetalu on hävinud.
1984. aastal avati kirjaniku mälestuseks kivil suur pronksist
„karjasekroon”. Kahjuks langes see 1996. aastal metallivaraste
saagiks. Ligi meetrise läbimõõduga kroon kivil taasavati 2003.
aastal, kuid sedapuhku oli see valmistatud betoonist.
Esimene monument Kreutzwaldile Võrus 1926Skulptor Amandus Adamson (vt nr 26). Monumendi esiküljel
paikneval reljeefil on kujutatud Kalevipoja võitlust sarvikuga.
Monumendi küljel väikeses õõnsuses on üsna naljaks väike
mehike, kes peaks vist olema Vanemuine.
Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803–1882)
41-aastasena.
Hueberi õlimaal
1844.
Viies monument lauluisale Tallinnas 1958Skulptorid Endel Taniloo ja Martin
Saks (1902–1962).
Monument asub Kadriorus
Luigetiigi ääres ja selle alusel on
bareljeefid: ees „Vanemuise laul”,
lõuna pool „Sõda raudmeestega”,
taga „Sõit maailma otsa” ja põhja
pool „Linna ehitamine”.
Eesti kirjanik ja Võru linnaarst. Austavalt nime-
tatud ka lauluisaks ja Viru laulikuks. Tema pea-
teoseks on meie rahvuseepos „Kalevipoeg"
(1857–1861, rahvaväljaanne 1862).
Sündis Jõepere mõisa Ristimetsa vabadiku-
talus Kadrina kihelkonnas. Siin ta elas vaid mõne
kuu, kuna pere kolis Rakvere lähedal asuvasse
Kaarlisse, kus möödus tulevase kirjaniku lapse-
põlv.
Esialgu oli poisi perenimi Reinholdsohn.
Perekonnanime Kreutzwald mainitakse esma-
kordselt alles tema Rakvere kooliajal 1817. See on
siis otsene saksakeelne tõlge tema sünnitalu
nimest (ristmetsa = sks kreutzwald). Pole senini
selge, kuidas see nimi tekkis, kas tõesti sünnitalu
järgi? „Vidri Reinupoeg Ristmets”. Tegelikult on
see legend. Pole teada, et Kreutzwald ise oleks
sellist nime tunnistanud.
Endel Taniloo (*1923)
Viljakas eesti skulptor,
Kreutzwaldi Tallinna
monumendi looja.
See on taas monumentaalne ja veidi sarnane esimese,
Võrus püstitatuga.
Monumente meie lauluisale on püstitatud tõesti palju.
Esimene neist valmis 1926. aastal Võrus ja selle autoriks oli
skulptor Amandus Adamson.
1933 avati puidust monument kirjaniku arvatavas
sünnikohas Ristimetsa külas. See asendati kirjaniku
bareljeefiga graniitsambaga 1953.
Kolmas tagasihoidlik sambake püstitati Rakvere
linnamäe esisele 1937. Skulptor Aleksander Eller.
Neljas monument, üsna sarnane eelmisega, paigal-
dati 1952 Tartusse Emajõe äärde mahavõetud Vabadussõja
mälestusmärgi asukohale. Skulptorid Johannes Hirv ja
Martin Saks. 2003 nihutati Tartu Kreutzwaldi kuju u 80 m
lõuna poole, et taastatud Vabadussõja sammas –
Kalevipoeg – saaks tagasi endisele kohale.
Viies monument püstitati 1958 Tallinnasse Kadrioru
Luigetiigi äärde. Skulptorid Endel Taniloo ja Martin Saks.
See on taas monumentaalne ja veidi sarnane esimesega
Võrus püstitatuga.
Kuues – kroon Kreutzwaldi Kaarli kroonikivil – avati
1984. Algne pronkskroon varastati 1996. Uus kroon tehti
betoonist ja avati 2003.
Väiksemaid tahvlikesi ja büstikesi, mis suurmehe
auks paigaldatud, ei jõua keegi üles lugeda.
Taarausulised soovisid oma algusaastatel kasutusele
võtta kolmainsuse printsiibi, kus Isa oleks Friedrich
Reinhold Kreutzwald, Poeg Carl Robert Jakobson ja Püha
Vaim ehk Neitsi Maarja Lydia Koidula. Nojah, eks nalja
peab ka saama. Aga kuhu siis Hurt jääb?
Ristna tipp
Kummaline, et Kreutzwaldit ei
kujutatud meie rahatähel. Ta on
ju meie eepose „Kalevipoeg” autor.
Samas on just Kreutzwaldile Eestis kõige
rohkem monumente püstitatud. Aga veel.
Adamsoni modelleeritud Kreutzwaldi kuju Võrus on esimene
eestlasele püstitatud monument avalikus ruumis. Teine oli
Koidula Pärnus ja kolmas Tobias Haapsalus. Kõik varasemad
monumendid asusid hauatähistena surnuaedades.
78
Kreutzwaldi kuju Võrus N 57°50'42"; E 26°59'23"
rändrahn
35 1926
MONUMENTLAULUISALE
Kreutzwaldi kuju Tallinnas
Kreutzwaldi kuju Tartus N 58°22'55"; E 26°43'29"
N 59°26'15"; E 24°47'14"Kreutzwaldi kroon Kaarlis
N 59°21'26"; E 26°27'59"
Kroonikivi Kaarli külas 1984 Skulptor Renaldo Veeber (vtnr 51).
Rändrahn, millel legendi järgi tavatses Kreutzwald poisikesena
karjas olles istuda. Siinses Kaarli mõisas möödus tulevase
lauluisa lapsepõlv. Aastail 1804–1817 pidas tema isa siin
aidamehe ametit. Kaarli mõisas elas Kreutzwald mõnekuusest
imikust kuni 13-aastaseni. Siit käis ta Rakvere linnakoolis ja
kreiskoolis.
Nii mõisahoonestu kui ka tema lapsepõlvetalu on hävinud.
1984. aastal avati kirjaniku mälestuseks kivil suur pronksist
„karjasekroon”. Kahjuks langes see 1996. aastal metallivaraste
saagiks. Ligi meetrise läbimõõduga kroon kivil taasavati 2003.
aastal, kuid sedapuhku oli see valmistatud betoonist.
Esimene monument Kreutzwaldile Võrus 1926Skulptor Amandus Adamson (vt nr 26). Monumendi esiküljel
paikneval reljeefil on kujutatud Kalevipoja võitlust sarvikuga.
Monumendi küljel väikeses õõnsuses on üsna naljaks väike
mehike, kes peaks vist olema Vanemuine.
Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803–1882)
41-aastasena.
Hueberi õlimaal
1844.
Viies monument lauluisale Tallinnas 1958Skulptorid Endel Taniloo ja Martin
Saks (1902–1962).
Monument asub Kadriorus
Luigetiigi ääres ja selle alusel on
bareljeefid: ees „Vanemuise laul”,
lõuna pool „Sõda raudmeestega”,
taga „Sõit maailma otsa” ja põhja
pool „Linna ehitamine”.
Eesti kirjanik ja Võru linnaarst. Austavalt nime-
tatud ka lauluisaks ja Viru laulikuks. Tema pea-
teoseks on meie rahvuseepos „Kalevipoeg"
(1857–1861, rahvaväljaanne 1862).
Sündis Jõepere mõisa Ristimetsa vabadiku-
talus Kadrina kihelkonnas. Siin ta elas vaid mõne
kuu, kuna pere kolis Rakvere lähedal asuvasse
Kaarlisse, kus möödus tulevase kirjaniku lapse-
põlv.
Esialgu oli poisi perenimi Reinholdsohn.
Perekonnanime Kreutzwald mainitakse esma-
kordselt alles tema Rakvere kooliajal 1817. See on
siis otsene saksakeelne tõlge tema sünnitalu
nimest (ristmetsa = sks kreutzwald). Pole senini
selge, kuidas see nimi tekkis, kas tõesti sünnitalu
järgi? „Vidri Reinupoeg Ristmets”. Tegelikult on
see legend. Pole teada, et Kreutzwald ise oleks
sellist nime tunnistanud.
Endel Taniloo (*1923)
Viljakas eesti skulptor,
Kreutzwaldi Tallinna
monumendi looja.
(vt nr 51).
Ristna tipp
80
Kurgja talu kalmistu Torma
Viljandi
N 58°40'02"; E 25°14'41"
58°21'53" N; 25°36'00" E
58°49'11" N; 26°42'51" E
36 1927
19. sajandi rahvusliku ärkamise üks liider
Carl Robert Jakobson (pseudonüüm Linnutaja) jõudis oma
lühikese elu jooksul teha palju.
Suri vaid 40-aastasena ja maeti oma Kurgja talu surnuaiale
Pärnumaal.
MONUMENTLINNUTAJALE
Linnutaja monument Viljandis 1998Skulptor Mati Karmin (vt nr 64), arhitekt Tiit
Trummal (vt nr 64).
See on järjekorras kolmas monument, mis on
püstitatud Jakobsonile avalikku ruumi.
Arvult teine monument Jakobsonile oli
paigaldatud pika saaga järel Torma kooli
juurde 1957. Too büst pole eriti atraktiivne, on
üsna sarnane Kurgja omaga, kuid veidi
väiksem ja alussammas on sihvakam.
Tegelikult sattus Jakobson 500-kroonisele täiesti
juhuslikult, olles ka väiksematelt kupüüridelt
vahepeal üldse eemaldatud. Pärast kujundus-
konkurssi ja sellele järgnenud edasisi pikki vaidlusi
kinnitas nõukogu aprillis 1990 kupüüride nimi-
väärtused ja tegelaste portreed:
1 kr – Raud (algselt oli rahatähel Jaan Poska)
2 kr – Baer (ainuke mitte-eestlane rahatähel)
5 kr – Keres
10 kr – Hurt
25 kr – Tammsaare (algselt oli rahatähel Jakobson)
100 kr – Koidula
Seega oli Jakobson kupüüridelt eemaldatud. Siis
aga „Jakobsonil” vedas. Inflatsioon tekitas tarviduse
kasutusele võtta ka 500-kroonine. Et uut rahatähte
polnud aega kavandada, lasti kahekümneviieselt
eemaldatud Jakobsoni portree meie suurimal raha-
tähel käiku. Hiljem lisandus 50-kroonisel ka Tobias.
Meie kroonid olid ikka ilusad küll. Euro-lepalehed ei
pääse lähedalegi.
Carl Robert Jakobson (1841–1882).
Eesti ühiskonnategelane, publitsist, kirjanik ja
pedagoog. Päris noorukina 1859–1862 oli ta juba Torma
kooliõpetaja. Torma lähedal asuva Linnutaja mäe
nimest pärineb tema luuletajanimi Linnutaja. 1868 ja
1870 pidas Jakobson Vanemuise seltsis kolm
isamaakõnet, mis 1870 ilmusid raamatuna. 1874 ostis
Jakobson Vändra lähedal Kurgja talu, millest ta
kavatses teha näidismajapidamise. Ta õpetas
esimesena talupoegadele teaduslikku talupidamist.
1878. aastal asutas Viljandis ajalehe Sakala, milles
kritiseeris kirikut ja nõudis viimase eristamist
rahvakoolist. See tõi kaasa vastasseisu eestlastest
kirikuõpetajatega. Eriti teravaks kujunes vastuolu
varasema sõbra Jakob Hurdaga. Kaks suurt olid
vastakuti. Rahvuslik liikumine lõhenes. Kogu austuse
juures Jakobsoni vastu kaldun mina ikkagi Hurda
leeri. Ei meeldi mulle usuvastasus ja venemeelsus.
Jakobsoni oli kujutatud aastatel 1992–2010
käibinud Eesti suurimal, 500-kroonisel rahatähel. See
on üsna groteskne, sest ta oli alailma võlgades.
Uue raha kujunduskonkurss toimus 1989. aasta
lõpus. Tingimustes oli kirjas, et rahatähtede põhi-
motiivina kujutatakse Eesti kultuuri suurmeeste ja
-naiste portreed. Konkursi võitis ülekaalukalt
Vladimir Taiger, kes kujundaski suured kupüürid. 1- ja
2-krooni-sed kujundas Urmas Ploomipuu. Suurt rolli
suur-meeste valikul olevat mänginud ka Jaan Eilart.
Kasutatud on Vikipeedia artiklit „Kurgja talu kalmistu”. 2015.Robert TreufeldtOsaliselt on kasutatud Delfi artiklit „Carl Robert Jakobson – kroonilisest võlglasest krooni kangelaseks”. Andres Laasik 2011
Üsna ootamatu foto. Selline nägi välja
noor Jakobson u 20-aastasena.
Kalmistu rajati 1875. aastal, kui 1874.
aastal talu ostnud Carl Robert Jakobson
soovis oma kolmenädalaseks elanud
esimese lapse Olga matta ise oma talu
maadele. Järgmisel aastal surid taas
imikuna tema kaksikud tütred ja nad
maeti samale kalmistule.
Jakobson haigestus 1882. aasta kevad-
talvel kopsupõletikku ja suri (eestlased
kahtlustasid tapmist sakslasest arsti
poolt). Seega maeti suurmees neljanda
isikuna perekonnakalmistule, mille ta
ise mõni aasta tagasi oli rajanud.
Jakobsoni sünnipäeval 14. juulil 1882
paigutati rahva ühisjõul tema kalmule
talu maadelt Pärnu jõest väljatõmma-
tud kivi, mis kavandati hauakabeli
nurgakivina. Kabelit pole aga ehitatud.
Linda selts paigaldas samal aastal
hauale mälestustahvli (nüüd kinnita-
tud müürile).
Kalmistu planeeringu ja Jakobsoni mälestussamba kavandas 1926. aastal kujur Jaan Koort (vt nr 32). Kavandatu
lõpetas kujur Ferdi Sannamees.
Monument avati pidulikult 14.08.1927.
Kalmistule on maetud 13 inimest,
viimane matus oli 1957. aastal. 1948
avati Kurgjal Jakobsoni tegemiste
jäädvustamiseks muuseum.
KURGJA TALU KALMISTU
2-kroonised kujundas Urmas Ploomipuu. Suurt rolli
suurmeeste valikul olevat mänginud ka Jaan Eilart.
.
Ristna tipp
80
Kurgja talu kalmistu Torma
Viljandi
N 58°40'02"; E 25°14'41"
58°21'53" N; 25°36'00" E
58°49'11" N; 26°42'51" E
36 1927
19. sajandi rahvusliku ärkamise üks liider
Carl Robert Jakobson (pseudonüüm Linnutaja) jõudis oma
lühikese elu jooksul teha palju.
Suri vaid 40-aastasena ja maeti oma Kurgja talu surnuaiale
Pärnumaal.
MONUMENTLINNUTAJALE
Linnutaja monument Viljandis 1998Skulptor Mati Karmin (vt nr 64), arhitekt Tiit
Trummal (vt nr 64).
See on järjekorras kolmas monument, mis on
püstitatud Jakobsonile avalikku ruumi.
Arvult teine monument Jakobsonile oli
paigaldatud pika saaga järel Torma kooli
juurde 1957. Too büst pole eriti atraktiivne, on
üsna sarnane Kurgja omaga, kuid veidi
väiksem ja alussammas on sihvakam.
Tegelikult sattus Jakobson 500-kroonisele täiesti
juhuslikult, olles ka väiksematelt kupüüridelt
vahepeal üldse eemaldatud. Pärast kujundus-
konkurssi ja sellele järgnenud edasisi pikki vaidlusi
kinnitas nõukogu aprillis 1990 kupüüride nimi-
väärtused ja tegelaste portreed:
1 kr – Raud (algselt oli rahatähel Jaan Poska)
2 kr – Baer (ainuke mitte-eestlane rahatähel)
5 kr – Keres
10 kr – Hurt
25 kr – Tammsaare (algselt oli rahatähel Jakobson)
100 kr – Koidula
Seega oli Jakobson kupüüridelt eemaldatud. Siis
aga „Jakobsonil” vedas. Inflatsioon tekitas tarviduse
kasutusele võtta ka 500-kroonine. Et uut rahatähte
polnud aega kavandada, lasti kahekümneviieselt
eemaldatud Jakobsoni portree meie suurimal raha-
tähel käiku. Hiljem lisandus 50-kroonisel ka Tobias.
Meie kroonid olid ikka ilusad küll. Euro-lepalehed ei
pääse lähedalegi.
Carl Robert Jakobson (1841–1882).
Eesti ühiskonnategelane, publitsist, kirjanik ja
pedagoog. Päris noorukina 1859–1862 oli ta juba Torma
kooliõpetaja. Torma lähedal asuva Linnutaja mäe
nimest pärineb tema luuletajanimi Linnutaja. 1868 ja
1870 pidas Jakobson Vanemuise seltsis kolm
isamaakõnet, mis 1870 ilmusid raamatuna. 1874 ostis
Jakobson Vändra lähedal Kurgja talu, millest ta
kavatses teha näidismajapidamise. Ta õpetas
esimesena talupoegadele teaduslikku talupidamist.
1878. aastal asutas Viljandis ajalehe Sakala, milles
kritiseeris kirikut ja nõudis viimase eristamist
rahvakoolist. See tõi kaasa vastasseisu eestlastest
kirikuõpetajatega. Eriti teravaks kujunes vastuolu
varasema sõbra Jakob Hurdaga. Kaks suurt olid
vastakuti. Rahvuslik liikumine lõhenes. Kogu austuse
juures Jakobsoni vastu kaldun mina ikkagi Hurda
leeri. Ei meeldi mulle usuvastasus ja venemeelsus.
Jakobsoni oli kujutatud aastatel 1992–2010
käibinud Eesti suurimal, 500-kroonisel rahatähel. See
on üsna groteskne, sest ta oli alailma võlgades.
Uue raha kujunduskonkurss toimus 1989. aasta
lõpus. Tingimustes oli kirjas, et rahatähtede põhi-
motiivina kujutatakse Eesti kultuuri suurmeeste ja
-naiste portreed. Konkursi võitis ülekaalukalt
Vladimir Taiger, kes kujundaski suured kupüürid. 1- ja
2-krooni-sed kujundas Urmas Ploomipuu. Suurt rolli
suur-meeste valikul olevat mänginud ka Jaan Eilart.
Kasutatud on Vikipeedia artiklit „Kurgja talu kalmistu”. 2015.Robert TreufeldtOsaliselt on kasutatud Delfi artiklit „Carl Robert Jakobson – kroonilisest võlglasest krooni kangelaseks”. Andres Laasik 2011
Üsna ootamatu foto. Selline nägi välja
noor Jakobson u 20-aastasena.
Kalmistu rajati 1875. aastal, kui 1874.
aastal talu ostnud Carl Robert Jakobson
soovis oma kolmenädalaseks elanud
esimese lapse Olga matta ise oma talu
maadele. Järgmisel aastal surid taas
imikuna tema kaksikud tütred ja nad
maeti samale kalmistule.
Jakobson haigestus 1882. aasta kevad-
talvel kopsupõletikku ja suri (eestlased
kahtlustasid tapmist sakslasest arsti
poolt). Seega maeti suurmees neljanda
isikuna perekonnakalmistule, mille ta
ise mõni aasta tagasi oli rajanud.
Jakobsoni sünnipäeval 14. juulil 1882
paigutati rahva ühisjõul tema kalmule
talu maadelt Pärnu jõest väljatõmma-
tud kivi, mis kavandati hauakabeli
nurgakivina. Kabelit pole aga ehitatud.
Linda selts paigaldas samal aastal
hauale mälestustahvli (nüüd kinnita-
tud müürile).
Kalmistu planeeringu ja Jakobsoni mälestussamba kavandas 1926. aastal kujur Jaan Koort (vt nr 32). Kavandatu
lõpetas kujur Ferdi Sannamees.
Monument avati pidulikult 14.08.1927.
Kalmistule on maetud 13 inimest,
viimane matus oli 1957. aastal. 1948
avati Kurgjal Jakobsoni tegemiste
jäädvustamiseks muuseum.
KURGJA TALU KALMISTU