tlÜ üliõpilaste 2012/2013. õppeaasta parimad teadustööd

1

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2012/2013. ÕPPEAASTA

PARIMAD TEADUSTÖÖD

Artiklite kogumik

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2012/2013. ÕPPEAASTA

PARIMAD TEADUSTÖÖD

Artiklite kogumik

Tallinn 2014

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2012/2013. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖDArtiklite kogumik

Kogumik on pühendatud Tallinna Ülikooli üliõpilaste 2012/2013. õppeaasta teadustööde üleülikoolilise konkursi võidutöödele. Toimetaja on tänulik keeletoimetajale Triinu Lehtojale artiklite trükiks ettevalmistamise eest.

Koostaja ja vastutav toimetaja Merilyn RannatToimetajad Ly Malk, Leelo Ansaar, Helen Haab, Kaido-Allan Lainurm, Heleriin Jõesalu, Ingrid VarovKüljendaja Karl-Kristjan VidevikKaanekujundaja Karl-Kristjan VidevikAutoriõigus Merilyn Rannat (koostaja ja vastutav toimetaja) ja artiklite autorid, 2014Autoriõigus Tallinna Ülikool, 2014

ISSN 1736-9649

Tallinna ÜlikoolNarva mnt 2510120 Tallinnwww.tlu.ee

S I S U KO R D

E E S S Õ N A

Katrin Niglas 9

HARIDUSTEADUSED

KAASAVA HARIDUSE PÕHIMÕTETE RAKENDAMINE JUHI TEGEVUSES N-LINNAOSA KOOLIJUHTIDE NÄITELTHE PRINCIPLES OF INCLUSIVE EDUCATION IN THE PRACTICES OF LEADERS ON THE EXAMPLE OF N-DISTRICTS SCHOOL LEADERSKaarel RunduII koht magistritööde kategoorias 11

FILMI KASUTAMISE VÕIMALUSI GÜMNAASIUMI KIRJANDUSTUNDIDESUSING FILM TO ENRICH LITERATURE CLASSROOM IN GYMNASIUMKadri KoppelI koht magistritööde kategoorias 15

LASTEAIAÕPETAJATE TÖÖSTRESS ERA- JA MUNITSIPAALLASTEAIA VÕRDLUSESA STUDY OF JOB STRESS COMPARING PRIVATE AND PUBLIC KINDERGARTEN TEACHERSKerli TiigimäeIII koht magistritööde kategoorias 19

HUUMOR KUI FENOMEN PEDAGOOGILISE TÖÖRIISTANA ÕPETAJATE TEADVUSES JA IGAPÄEVATÖÖSHUMOUR AS A PHENOMENON AS A TEACHER’S EDUCATIONAL TOOL IN EVERYDAY WORKMargus AbelIII koht magistritööde kategoorias 24

HUMANITAARTEADUSED

PAIDE ORDULINNUS KESKAJALTHE ORDER CASTLE PAIDE IN THE MIDDLE AGESArtur AlajaanII koht bakalaureusetööde kategoorias 28

VÄRVIDEGA SEOTUD ASSOTSIATSIOONID JA EMOTSIOONID KAHE PÕLVKONNA NÄITELCOLOUR ASSOCIATIONS AND EMOTIONS ON THE EXAMPLE OF TWO GENERATIONSKadrin KarnerIII koht magistritööde kategoorias 31

GAPS-TESTI KASUTAMISEST EESTI LASTE KEELELISE ARENGU MÕÕTMISEKSUSING THE GAPS-TEST TO MEASURE THE LINGUISTIC DEVELOPMENT OF ESTONIAN CHILDRENKairi LehisI koht bakalaureusetööde kategoorias 34

THE TREATMENT OF LEXICAL COLLOCATIONS IN EFL COURSEBOOKSKOLLOKATSIOONIDE KÄSITLEMINE INGLISE KEELE KUI VÕÕRKEELE ÕPIKUTESLiina VassiljevII koht magistritööde kategoorias 37

AJALISI JA RUUMILISI SUHTEID VÄLJENDAVAD EESSÕNAD HISPAANIA KEELES JA NENDE VASTED EESTI KEELESSPATIAL AND TEMPORAL PREPOSITIONS IN SPANISH AND CORRESPONDING CASES IN ESTONIANMartin GarbuzIII koht bakalaureusetööde kategoorias 42

HULLUSE KUJUTAMINE OLLE LAULI, JÜRI EHLVESTI JA HELGA NÕU ROMAANIDE NÄITELDEPICTION OF MADNESS ON THE EXAMPLE OF THE NOVELS OF OLLE LAULI, JÜRI EHLVEST AND HELGA NÕUTiina VihmarI koht magistritööde kategoorias 45

LOODUSTEADUSED

KANAKULLI (ACCIPITER GENTILIS L.) EESTI ASURKONNA KAITSE TEGEVUSKAVA ETTEPANEKPROPOSED ACTION PLAN FOR THE CONSERVATION OF THE GOSHAWK (ACCIPITER GENTILIS L.)Aarne TuuleI koht magistritööde kategoorias 49

ALGEBRA INDIA VEEDADESVEDIC ALGEBRA Agne SeliIII koht bakalaureusetööde kategoorias 52

GLOIOPELTIS VETIKAPEREKONNA LIIKIDE POLÜSAHHARIIDID: ERALDAMINE, STRUKTUUR JA OMADUSEDPOLYSACCHARIDES FROM THE RED ALGAE SPECIES OF THE GENUS GLOIOPELTIS: ISOLATION, STRUCTURE AND PROPERTIESKadri SaluriI koht bakalaureusetööde kategoorias 55

STOHHASTILINE RESONANTS HARMOONILISES JA MURRULISE TULETISEGA OSTSILLAATORISSTOCHASTIC RESONANCE IN HARMONIC AND FRACTIONAL OSCILLATORSKatrin LaasI koht doktoritööde kategoorias 59

SAMBLAKOOSLUSTE MIKROTOPOGRAAFILINE JAOTUS JA KASV NÕRGLUBJA-ALLIKASOOSTHE GROWTH AND MICROTOPOGRAPHIC DISTRIBUTION OF BRYOPHYTE COMMUNITIES IN A TUFA-FORMING SPRING FENMartin KüttimII koht magistritööde kategoorias 65

LOKAALSETE KESKKONNAMUUTUSTE REKONSTRUEERIMINE HOLOTSEENIS METSAHÄILU DIATOMEEANALÜÜSI PÕHJAL (HAANJA KÕRGUSTIKU UURIMISALA NÄITEL)LOCAL ECOSYSTEMS CHANGES IN HOLOCENE AROUND A FOREST HOLLOW AT HAANJA HEIGHTS IN SOUTH-EAST ESTONIA DIATOM BASED RECONSTRUCTIONSLiisa UmblejaIII koht magistritööde kategoorias 69

HARULDASTE LIIKIDE VISUAALSE LOENDAMISE MODELLEERIMINE MÄRGISTATUD ISENDITE KAUDUTHE MODELLING OF VISUAL COUNTING OF RARE SPECIES BY MARKED INDIVIDUALSSirle SootsII koht bakalaureusetööde kategoorias 73

SOTSIAALTEADUSED

UURIDES LÄHEDUSSUHTEID: ARMASTUSE TÜPOLOOGIAD JA EMOTSIONAALNE SEOTUSRESEARCHING ROMANTIC RELATIONSHIPS: LOVE TYPOLOGIES AND ATTACHMENTIris VahtraI koht magistritööde kategoorias 78

RESPONDENT JA KÜSITLEJA SÜNDMUSLOOLISE KÜSITLUSANDMESTIKU KVALITEEDIMÕJURITENARESPONDENT AND INTERVIEWER’S INFLUENCE ON THE QUALITY OF EVENT HISTORY SURVEY DATAKelli Arusaar-TammingIII koht magistritööde kategoorias 84

EAKATE TERVISEKONTROLLIKESE JA SELLE SEOS ELUGA RAHULOLU, TAJUTUD STRESSI JA ENESEHINNANGUGAPERCEIVED HEALTH LOCUS OF CONTROL AND ITS RELATIONS TO LIFE SATISFACTION, PERCEIVED STRESS AND SELF ESTEEM AMONG ELDERLYKristina UdrasIII koht magistritööde kategoorias 89

KOHALIKU OMAVALITSUSE VÕIMALUSED ETTEVÕTLUSE ARENDAMISELLOCAL GOVERNMENT’S OPPORTUNITIES TO PROMOTE ENTREPRENEURSHIPLona PärtelII koht bakalaureusetööde kategoorias 92

NOORTE IDENTITEEDIKONSTRUKTSIOONID TAASISESEISVUMISJÄRGSES EESTIS: VABA PÕLVKONNA RAHVUSIDENTITEEDID NING NENDE TAGAMAADYOUTH’S IDENTITY CONSTRUCTIONS IN POST-SOVIET ESTONIA: NATIONAL-ETHNIC IDENTITIES AND THEIR BACKGROUNDS AMONG THE FREE GENERATIONPille UbakiviI koht bakalaureusetööde kategoorias 95

TOITUMISHÄIRETEGA BLOGIJATE „MINAD“, „TEISED“ JA „HAIGUSED”: POSITSIONEERIMISTEOORIA„ME“ AND „OTHERS“ IN BLOGS ABOUT EATING DISORDERS: POSITIONING THEORYRamona-Riin DremljugaIII koht bakalaureusetööde kategoorias 103

MUUSIKAÕPPEKIRJANDUS JA LAULMISÕPETUS SAKSA ÕPPEKEELEGA KOOLIDES EESTIS AASTATEL 1860−1914THE MUSIC EDUCATION LITERATURE AND THE TEACHING OF SINGING AT SCHOOLS WITH GERMAN AS THE LANGUAGE OF INSTRUCTION IN ESTONIA 1860–1914Tiiu ErnitsI koht doktoritööde kategoorias 106

PROTESTI STRUKTURATSIOON EESTIS: TEGEVUSREPERTUAAR, RESSURSID JA POLIITILISTE VÕIMALUSTE STRUKTUUR NELJA 2012. AASTA PROTESTIAKTSIOONI NÄITELSTRUCTURATION OF PROTEST IN ESTONIA: REPERTOIRE, RESOURCES AND POLITICAL OPPORTUNITY STRUCTUREIN FOUR PROTEST EVENTSTriin UrvisteII koht magistritööde kategoorias 110

TERVISETEADUSED

PAIGALT LÄBIMURDE TEHNIKA ANALÜÜS KORVPALLISON SPOT DIRECT DRIVE TECHNIQUE ANALYSIS IN BASKETBALL GAMEAllar-Laur AntsonIII koht bakalaureusetööde kategoorias 115

SVERTPAADIL PURJETAVATE ROOLIMEESTE KALLUTUSASENDI BIOMEHHAANILINE ANALÜÜS KOLMEMINUTILISEL MAKSIMAALSEL KALLUTAMISELBIOMECHANIC ANALYSIS OF THREE MINUTE MAXIMAL HIKING PERFORMANCE AMONG DINGHY SKIPPERSAnne-Mari LuikI koht bakalaureusetööde kategoorias 120

KVALITATIIVNE PILOOTUURIMUS – EESTI MAAPIIRKONNA TAVAKOOLI NOORTE LOOVTANTSU KOGEMUSQUALITATIVE PILOT STUDY – CREATIVE DANCE EXPERIENCE OF ESTONIAN RURAL AREA MAINSTREAM SCHOOL YOUTHKaija TammII koht bakalaureusetööde kategoorias 127

ENESEOBJEKTIVISEERIMISE, SOTSIAALSE KEHAKUJU ÄREVUSE JA TREENINGHARJUMUSTE VAHELISED SEOSED NAISSOOST AEROOBIKA HARRASTAJATE JA TREENERITE SEASRELATIONSHIPS AMONG SELF-OBJECTIFICATION, SOCIAL PHYSIQUE ANXIETY AND EXERCISE BEHAVIOUR IN FEMALE AEROBIC EXERCISERS AND INSTRUCTORSKärt JalajasI koht magistritööde kategoorias 132

SCLEROSIS MULTIPLEX JA MEELEOLUHÄIRED ÄGENEMISE AJAL JA SELLE JÄRGSEL PERIOODILMULTIPLE SCLEROSIS AND MOOD DISORDERS DURING AND AFTER RELAPSEMari PromannIII koht magistritööde kategoorias 136

SAVITÖÖ KASUTUSVÕIMALUSED EAKATE KLIENTIDEGA. HEURISTILINE VAATENURKAPPLICATIONS OF CLAYWORK WITH OLDER CLIENTS. A HEURISTIC PERSPECTIVESigne Krikmann II koht magistritööde kategoorias 139

9

Hea Lugeja,Hoiad käes erinevatest elu- ja teadusvaldkondadest põimitud põnevaid uusi vaatenurki ja tead-misi pakkuvat kogumikku, kuhu on koondatud Tallinna Ülikooli 2012/2013. õppeaasta üliõpilaste teadustööde konkursi võidutööde põhjal kirjutatud artiklid.

Üliõpilaste üleülikooliline teadustööde konkurss on traditsioon, millega soovime ergutada ja väärtustada üliõpilaste teadustegevust ning avaldada tunnustust nii parimatele üliõpilastele kui nende juhendajatele. Konkursil võistlevad erinevates kategooriates bakalaureuse-, magistri- ja doktoritööd ning teaduspublikatsioonid viiest Tallinna Ülikoolile olulisest valdkonnast: humani-taarteadused, sotsiaalteadused, loodus- ja täppisteadused, haridusteadused ja terviseteadused.

Paljude autorite jaoks on siinavaldatu näol tegemist esimese teaduslikku laadi artikliga. Ärgem siis lugejatena ületähtsusta artiklite vastavust või mittevastavust meile endile omaks saanud tea-dusvaldkonna formaalsetele formaatidele ja tehnilistele parameetritele, vaid hinnakem ja nau-tigem noorte autorite südikust, analüütilist võimekust ja ka julgust käsitleda selliseid suuri ja interdistsiplinaarseid teemasid nagu armastus, hullus, huumor, loovtantsu kogemus või stress ja meeleoluhäired ning valida uurimuse alusmaterjaliks India veedad, keskaegsed ürikud või nõrg-lubja-allikasood.

Soovin põnevat lugemist ja palju lennukaid ideid uuteks teadusprojektideks nii käesoleva kogu-miku artiklite autoritele kui kõigile, keda teadus kütkestab ja inspireerib!

Katrin NiglasTeadusprorektor

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2012/2013. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / ARTIKLITE KOGUMIK

9

«

HARIDUSTEADUSED

1111

KAASAVA HARIDUSE PÕHIMÕTETE RAKENDAMINE JUHI TEGEVUSES N-LINNAOSA KOOLIJUHTIDE NÄITELTHE PRINCIPLES OF INCLUSIVE EDUCATION IN THE PRACTICES OF LEADERS ON THE EXAMPLE OF N-DISTRICTS SCHOOL LEADERS

Kaarel Rundu

II koht magistritööde kategoorias

SissejuhatusKaasav haridus on nii rahvusvahelises kui Eesti Vabariigi hariduspoliitikas päevakorraline teema, mis on erinevatel tasanditel sätestatud dokumentatsiooni kaudu võetud strateegiliseks eesmär-giks. Koolijuhti peetakse nii olulisimaks lüliks poliitika ja igapäevase koolitöö vahel kui ka tõhusate õppetingimuste loojaks (Pont, Nusche, Moormann 2009: 32), kuna võtab koolisiseselt vastu hari-duslike erivajadustega (HEV) õpilasi puudutavaid otsuseid ja vastutab nende otsuste elluviimise eest (Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus 2010). Koolijuhi tegevused kaasava hariduse põhimõtete rakendamisel koolis on visiooni loomine ja arengusuundade seadmine, inimeste mõistmine ja aren-damine, organisatsiooni ümberkorraldamine ja õppetöö korraldamine (Leithwood, Day, Sammons, Harris, Hopkins 2006: 6). Eestis on 24 000 HEV õpilast, kuid nad ei saa piisavalt vajalikku tuge, mis-tõttu spetsiifilisi tugiteenuseid vajavate HEV õpilaste kaasatus tavakoolis on võrreldes Euroopa ja Põhjamaadega madal (Kontseptsioon hariduslike erivajadustega õpilaste õppekorraldusest 2012). See viitab võimalikule probleemile, et kaasava hariduse põhimõtteid ei rakendata koolides vajalikul määral.

Autori magistritöö fookusesse võeti koolijuhtide tegevused ning probleemist tulenevalt kesken-duti uurimisküsimusele: milliseid kaasava hariduse põhimõtetest lähtuvaid tegevusi rakendavad koolijuhid koolis? Magistritöö eesmärgiks oli analüüsiv ülevaade kaasava hariduse põhimõtete rakendamisest koolijuhtide tegevustes (N-linnaosa näitel). Magistritöös kasutati uurimisküsimu-sest ja eesmärgist tulenevalt kvalitatiivset uurimisviisi, kus empiirilisi andmeid koguti poolstruktu-reeritud intervjuu kaudu.

ValimTulenevalt uurimisküsimusest kuulusid valimisse Tallinna N-linnaosa munitsipaalkoolide juhid. Tallinn on Eesti suurim omavalitsus, kus rahvastikuregistri andmetel elab 1. mai 2013 seisuga 425 974 inimest ning kus elanike arvust tulenevalt õpetatakse kaheksa linnaosa 32 munitsipaalkoolis kokku 39 485 õpilast (Tallinna munitsipaalüldhariduskoolide võrgu korrastamise kava 2013–2021, 2012). Tallinn vastutab munitsipaalkoolide pidamise ja koolijuhtide töölevõtmise eest ning seeläbi õpilaste õpetamise eest, kelle seas on rohkem kui 5000 HEV õpilast. Tallinna munitsipaalkoolijuhte iseloomustavad sarnased tunnused: positsioon, tööandja, seadusandlik raamistik ning sarnased tööülesanded, ressursid ja töökeskkond. Sellest tulenevalt saab ühe linnaosa koolijuhtide põhjal koostatud valimit pidada esinduslikuks.

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2012/2013. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / ARTIKLITE KOGUMIK HARIDUSTEADUSED «

1212

TulemusedEmpiirilise uuringu tulemused näitasid, et koolijuhtide tegevused on kooskõlas varasemate uuringute tulemustega, mis aitavad kaasava hariduse põhimõtete rakendamisele koolis kaasa. Nendeks tegevusteks on tugipersonali tagamine, järelevalve teostamine, koostööle orienteeritud meeskonnatöö soodustamine, õppetöö korraldamine vastavalt individuaalsetele erivajadustele, õpetajatele ja lapsevanematele suunatud selgitustöö korraldamine, õpetajatele ja lapsevanematele suunatud koolitustegevuse võimaldamine ja õpetajate motiveerimine. Probleemseteks valdkondadeks, mis on seotud koolijuhi tegevustega, peavad koolijuhid finantse, õpetajate ettevalmistust, õpetajate ja lapsevanemate arusaamu ja hoiakuid, hariduspoliitikat, koostööd lapsevanematega ja õpetajate lisakoormust.

Järelduvalt sellest, et kõigil koolijuhtidel oli välja tuua positiivseid kogemusi ja hea praktika näiteid seoses kaasava haridusega, saab öelda, et teatud tingimustes on võimalik kaasavat haridust Eesti koolides edukalt rakendada. Koolijuhtide mõtted ja ettepanekud seoses kaasava hariduse parendamisega olid seotud avastusõppe ja huvitegevusega, millele on viidanud ka Angelides (2011: 32) ja mis aitab kaasa võrdsete õppevõimaluste tagamisele kõigile õpilastele. Ka ühe koolijuhi esitatud mõte, et koolide jagamine eliit- ja tavakoolideks tuleks lõpetada, et soodustada võrdsust ja sallivust, on kooskõlas Preceyga (2011: 37), kes peab kaasavat haridust moraalselt õigeks, kuna kaasav haridus aitab ühiskonnas edendada võrdõiguslikkust ja erinevustega arvestamist. Osa koolijuhte teadvustasid endale ka kaasava hariduse riske ja ohte.

Joonis. Mudel kaasava hariduse põhimõtete rakendamisest koolijuhi tegevustes

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2012/2013. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / ARTIKLITE KOGUMIK HARIDUSTEADUSED

1313

Mudel kaasava hariduse põhimõtete rakendamisest koolijuhtide tegevustes Tulemuste põhjal tehtud järeldused, mis puudutavad kaasava hariduse põhimõtete rakendamist koolijuhtide tegevuses, on esitatud mudelina (vt Joonis). Mudel on mõeldud illustreeriva materjalina üldistamaks tulemusi. Mudelis on välja toodud ka koolijuhi tegevusi mõjutavad tegurid, mida koolijuhid näevad soodustavate või takistavate teguritena kaasava hariduse põhimõtete rakendamisel koolis.

AruteluJärgnevalt on esitatud teoreetilise ja empiirilise osa seostamise tulemusena tulemuste arutelu. Arutelu eesmärgiks on analüüsiva ülevaate koostamine kaasava hariduse põhimõtetest lähtuvatest tegevustest, mida koolijuhid rakendavad. Ülevaate aluseks on võetud Leithwoodi jt (2006) kategooriad, mille järgi kaasava hariduse põhimõtetest lähtuvad juhi tegevused on jaotatud nelja kategooriasse ning mille alusel on esitatud N-linnaosa koolijuhtide tegevused (vt Tabel). Sama kategoriseerimise põhimõtet on kasutatud kaasava hariduse põhimõtete rakendamisega seotud probleemidest ülevaate andmisel, mis on esitatud samas tabelis seetõttu, et koolijuhtide poolt välja toodud tegevused on seotud probleemidega kaasava hariduse põhimõtete rakendamisel.

Tabel. Ülevaade N-linnaosa koolijuhtide tegevustest ja kaasava hariduse põhimõtete rakendamisega seotud probleemidest vastavalt Leithwoodi jt (2006) kategooriatele.

Kategooria (Leithwood, Day, Sammons, Harris, Hopkins 2006)

N-linnaosa koolijuhtide tegevused kaasava hariduse põhimõtete rakendamisel

Kaasava hariduse põhimõtete rakendamisega seotud probleemid

Visiooni loomine ja arengusuundade seadmine

- Õpetajatele ja lapsevanematele suunatud selgitustöö läbiviimine

- Õpetajate motiveerimine

- Õpetajate ja lapsevanemate arusaamad ja hoiakud

Inimeste mõistmine ja arendamine

- Õpetajatele ja lapsevanematele suunatud koolitustegevuse võimaldamine

- Õpetajate ettevalmistus

Organisatsiooni ümberkorraldamine

- Koostööle orienteeritud meeskonnatöö

- Koostöö lapsevanematega

Õppetöö korraldamine

- Õppe- ja kasvatustöö korraldamine vastavalt individuaalsetele erivajadustele

- Tugipersonali tagamine

- Järelevalve teostamine

- Õpetajate lisakoormus

- Finantsid

- Hariduspoliitika

Autori magistritöö tulemused on olulised, kuna näitavad, et koolijuhid rakendavad oma tegevustes kaasava hariduse põhimõtteid ning HEV õpilaste vähene kaasamine tavakoolides ei tulene koolijuhi tegevustest. Tulemused viitavad, et kaasava hariduse põhimõtete rakendamist koolijuhi tegevustes takistavad välised tegurid. Nendeks on finantsid, hariduspoliitika ja õpetajate lisakoormus seoses HEV õpilaste õpetamisega.

Magistritöö praktiline väärtus seisneb selles, et analüüsivat ülevaadet kaasava hariduse põhimõ-tete rakendamisest koolijuhtide tegevuses pole Eesti kontekstis varem uuritud. Uurimuses kogutud andmed esitavad reaalset olukorda koolijuhtide vaatenurgast. Andmete analüüsi põhjal koosta-tud ülevaade annab aimu kaasava hariduse põhimõtete rakendamisest koolijuhi tegevuses, mis on kaasava hariduse kui strateegilise eesmärgi saavutamisel tähtis asjaolu. Andmete põhjal valminud mudel kaasava hariduse põhimõtete rakendamisest koolijuhi tegevustes asetab uurimisküsimuse


14

laiemasse konteksti ja aitab selgitada seoseid koolijuhtide tegevuste ja väliste asjaolude vahel, mis toetavad või takistavad kaasava hariduse põhimõtete rakendamist. Magistritöö tulemusi on võima-lik kasutada koolijuhtide juhtimistegevustega seotud koolituste väljatöötamisel, organisatsiooni-kultuuri arenguprotsessi kujundamisel, personaliküsimuste lahendamisel, uute õppimisvõimaluste loomisel kogukonnale ning ülevaate saamiseks hariduselu kitsaskohtadest ja soodustavatest tegu-ritest, mis puudutavad kaasavat haridust.

Tulenevalt magistritöö tulemustest püstitub ka uurimisküsimus, mis puudutab probleemvaldkondi, mis takistavad koolijuhil kaasava hariduse põhimõtete rakendamist koolis, vaatamata sellele, et kaasav haridus on võetud strateegiliseks eesmärgiks: miks ei ole koolijuhtidele võimaldatud piisavalt ressursse, et rakendada oma tegevustes kaasava hariduse põhimõtteid? See võiks olla aines edasisteks uurimusteks selles valdkonnas.

Kasutatud kirjandusAngelides, P. (2011). Forms of Leadership that Promote Inclusive Education in Cypriot Schools. – Educational Management Administration & Leadership, 40(I), 21−36.

Leithwood, K., Day, C., Sammons, P., Harris, A., Hopkins, D. (2006). Seven string claims about suc-cessful schoolleadership. Nottingham, National College for School Leadership.Precey, R. (2011). Inclusive leadership for inclusive education – the Utopia worth working towards. – Contemporary Management Quarterly, 2, 35−43.

Pont, B., Nusche, D., Moormann, H. (2009). Koolijuhtimise täiustamine: 1. osa: Poliitika ja praktika. Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus.Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. (2010). Tallinn: Riigikogu.https://www.riigiteataja.ee/akt/13332410?leiaKehtiv, 13.01.2013.


15

SissejuhatusMagistritöö „Filmi kasutamise võimalusi gümnaasiumi kirjandustundides“ tegeleb filmide ja kirjan-duse lõimimis- ja käsitlemisvõimalustega Eesti üldhariduskooli gümnaasiumiastme kirjandusõpe-tuse tundides.Kuigi filmiõpetus liideti Eesti üldhariduskoolides kirjandusõpetuse juurde juba 1975/76. õppeaas-tal, ei olnud ka 10 aastat hiljem ilmunud metoodilisi materjale (Nahkur 1986). Praegu on peamis-teks metoodilisteks materjalideks Anne Nahkuri 1986. aastal ilmunud „Teatri- ja filmiõpetusest V–VI klassis“ ning Diana Joassoone ja Ene Petersoni „Video ja televisioon lõimitud keele- ja aineõppe toetajana“ (2011).

Magistritöö arendab filmiõpetuse didaktikat kirjandusõpetuse osana. Töös on analüüsitud riiklikke õppekavasid filmi kasutamise aspektist ning põhjendatud filmi kasutamise tulemuslikkust õppeprotsessis. Samuti on vahendatud filmikunsti väljendusvahendite mõistmiseks olulist võõrkeelset kirjandust ja koondatud vajalikku terminoloogiat. Töös on seostatud filmi ja kirjandust gümnaasiumi kirjandusõpetuse aspektist ja loodud 35 näidisülesannet, mis moodustavad töö rakendusliku osa. Ülesannete koostamisel on materjalina kasutatud Albert Kivika romaani „Nimed marmortahvlil“ (ilm. 1936) ning samanimelist ekraniseeringut 2002. aastast, režissööriks Elmo Nüganen.

Film riiklikes õppekavadesAlates 2010. aastast kehtib õppekava nii põhikoolile (PRÕK) kui ka gümnaasiumile (GRÕK). Mõlemas õppekavas nähakse filmi peamiselt kui näitlikku materjali õppetegevuse mitmekesistamiseks. Nii loodetakse õpilastes arendada kultuurierinevuste märkamist ja väärtustamist, kriitilise analüüsi oskusi ning eneseväljendusoskusi arvamusavaldustes. Kui põhikooli lõpetavalt õpilaselt eeldatakse, et tal on teadmised lihtsamatest filmikunsti väljendusvahenditest ja terminitest, siis gümnaasiumilõpetajal peaks olema tekkinud täielik filmialane pädevus (GRÕK lisa 1; PRÕK lisa 1). Gümnaasiumi valikkursus „Kirjandus ja film“ on loodud õpilastes filmialase pädevuse kujundamiseks. Õppesisu on jagatud nelja suurema alateema vahel: filmi loominguline meeskond ja valmimiskäik; filmipoeetika ja -esteetika; tänapäeva filmikunsti jooni ja suundi; film kui kirjandusteose tõlgendus. Nagu kursuse lühikirjelduseski kirjas, on põhirõhk filmikeele õpetamisel, sest see on vajalik filmi kui kirjandusteose tõlgenduse analüüsimisel. Selle kursuse läbimisel peaks õpilasel olema ülevaade filmi olemusest, alustades sellest, kuidas film valmib, lõpetades filmikeele mitmekülgse analüüsimisega, mis on vajalik filmi kriitiliseks vastuvõtuks. (GRÕK lisa 1)

FILMI KASUTAMISE VÕIMALUSI GÜMNAASIUMI KIRJANDUSTUNDIDESUSING FILM TO ENRICH LITERATURE CLASSROOM IN GYMNASIUM

Kadri Koppel

I koht magistritööde kategoorias

«TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2012/2013. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / ARTIKLITE KOGUMIK HARIDUSTEADUSED

16

Filmi kasulikkusest õppeprotsessisFilmi kasutamise poolt eri õppeainetes räägib mitu tegurit: võimalus lõiminguks ja õpitava näitlikustamiseks, vahelduse pakkumine, õppetöö aktiviseerimine, õpilaste motiveerimine ning kriitilise mõtlemise ja analüüsioskuse arendamine (Joassoone, Peterson 2011: 4, 9). Filmide kasutamine sobib oma visuaalse iseloomu tõttu hästi õpiraskustega lastele ja erinevate õpistiilidega õpilastele (Golden 2001; Pritchard 2009: 45-46).

Lõiming tähendab koolikontekstis ainetevaheliste seoste sidumist ja õpetuse terviklikkust (Kuusk 2010: 7, 13). Filmiteemalise lõimingu on lahti kirjutanud Andrus Org (2010). Lõiming võib tugine-da filmi tootmisega seotud aspektidele, filmi väljendusvahenditele, funktsioonidele, temaatikale, sündmustele jne. Filmi saab lõimida kirjanduse, kunsti, teatri, muusika, ühiskonnaõpetuse, loodu-sõpetuse, geograafia, ajaloo ja füüsikaga. Näiteks kui õpilased räägivad gümnaasiumi ajalootun-dides Vabadussõjast, käsitletakse kirjanduses Albert Kivikase romaani „Nimed marmortahvlil“ ja samanimelist ekraniseeringut.

Filmide kasutamine aitab õpiraskustega õpilaste jaoks muuta õppimist kergemaks. Filmid haaravad kaasa õpiraskustega õpilasi ja ka selliseid õpilasi, kellel on õppimise suhtes mingil põhjusel tekkinud tõrge, kuna filmi puhul pole vaja info visuaalseks kujutamiseks pingutada. Filmide vaatamine ei saa küll asendada lugemist ja kirjutamist, kuid filme saab kasutada kuulamise, kirjutamise, rääkimise ning ka tähelepanuvõime arendamiseks (Golden 2001; Joassoone, Peterson 2011: 9; Muller 2006: 38; Smilanich, Lafreniere 2010: 604; Vetrie 2004: 42).

Filmi ja kirjanduse suhtedKirjandusel ja filmikunstil on mitmeid kokkupuutepunkte. Esmane seos kirjandusteoste ja filmide vahel on üksteisele ainese andmine. Filmid võivad põhineda kirjandusteostel ja vastupidi (Baetens 2010: 226–238; Desmond, Hawkes 2006: 1–2). Kirjandusteoste põhjal valminud filme nimetatakse ekraniseeringuteks (Desmond, Hawkes 2006: 1–2; EKSS). Filme ja kirjandust seovad ka vastastikku tehtavad viited, vihjed ja allusioonid, kui näiteks filmides on näha tegelasi, kes loevad raamatuid, kui filmitegelane jagab nime kuulsa kirjanduskangelasega vmt.

Kirjandust ja filmikunsti seob ka narratiivsus, lugude jutustamine (Rowe, Welles 2003: 78). Narra-tiiv kui sündmuste ajalisest järgnevusest lähtuv subjektiivne esitus on eri teostes erinev. Kõiki nar-ratiive ühendab aga toimumine kindlas ajas ja ruumis, põhjuslikkuse rõhutamine, tegelaste vastu huvi ärgitamine ning struktuur, mille moodustavad algus, lõpp ja vahepealsed sündmused. (Lothe 2008: 8; Phillips 2000: 23–34) Kuna filmindus on kirjanduselt laenanud jutustamisstrateegiaid, on filminarratiivi analüüs tihedalt seotud kirjandusteoste narratiivi analüüsiga ja mõlema puhul kasu-tatakse samu mõisteid, näiteks vaatepunkt, fokalisatsioon, jutustaja jne. (Rowe, Welles 2003: 78–83)

Kuigi narratiivsus on omane nii filmikunstile kui kirjandusele, ei saa kirjandus- ja filmikunstiteoseid käsitleda üks ühele. Selle põhjus peitub narratsioonis ehk selles, milliste vahenditega lugusid jutustatakse, kuidas on sündmused edastatud (Baker, Toland 2007: 38; Lothe 2000: 6; Torop 1999: 128–129). Kirjanduses on narratsioonivahendid keelelised. Filmikunsti kasutuses on peale verbaalse keele ka audiovisuaalsed vahendid, näiteks heli, valgus, montaaž jne (Monaco 2000: 44–48; Rowe, Welles 2003: 83).

Seega mõlemad meediumid jutustavad lugusid, aga seda tehakse erinevalt. Olulised mõisted, mida saab nii kirjandusteose kui ka filmi analüüsimisel kasutada, on kompositsioon, faabula, süžee, tegelased, konflikt, motiiv, metafoor, allegooria, sümbol, vaatepunkt, jutustaja, fokuseerimine, ellips, ettevaade, tagasivaade jne. Filmide abil saab neid kirjanduslikke võtteid ja kujutamistehnikaid õpilastele õpetada.

FilmikeelFilmikeel on kinematograafia ehk filmikunsti väljendusvahendite süsteem (EKSS). Filmikeele kui süsteemi tundmine on igasuguse filmikäsitluse baasiks, olgu selleks siis kirjandusliku ja filmilise narratiivi võrdlus, tervikliku filmi analüüs vmt. Magistritöös on käsitletud järgmisi filmikeele elemente: kaader, fookus, rakurss, kaamera liikumine, montaaž, valgus ja heli. Iga elemendi puhul tuleb jälgida esitust ja mõelda selle võimaliku tähenduse peale. Näiteks rakursi puhul soovitakse


17

ülaltvaates filmitud objektide tähtsust vähendada, altvaates filmitud objekti tähtsust aga suurendatakse (Giannetti 2005: 13–18; Golden 2001: 8–12).

Tundes filmikeele elemente ning nende võimalikke kasutusvõimalusi, on võimalik analüüsida tähendusi, mis tekivad pildilise, helilise ja verbaalse keele koosmõjul. Selleks tuleb võtta arvesse kõiki filmikeele elemente. Lõplik tähendus sünnib kõigi elementide koosmõjus. Magistritööst võib leida nimetatud elementide täpsemad seletused, võimalikud variandid ja tähendusvihjed.

Praktilised soovitused filmide kasutamiseks kirjandustundidesEnne filmide kasutamist tundides tuleb õpetajal teha põhjalikku eeltööd. Esmalt tuleb tundma õppida tehnikat ja programme. Seejärel planeerida tegevused vaatamise kolmeks etapiks: vaatamiseelseks, -aegseks ja -järgseks etapiks. Samuti tuleks õpetajal läbi mõelda see, kui pikka katkendit kasutada, et kõik tegevused mahuks koolitundi. (Golden 2001: 96–153; Joassoone, Peterson 2011; Peterson 2000: 7–8)

Põhilisi metoodilisi võtteid, mida filmide, videote vmt näitamisel kasutada, on viis: vaatamine heli ja pildiga, helita pilt, pildita heli, stoppkaader ning mosaiik. Kõikide võtete puhul on kasulik näidata katkendit kaks korda. (Rice 1993, viidatud Joassoone, Peterson 2011: 26–29 ja Peterson 2000: 17–22 järgi)

Töös on koostatud 35 näidisülesannet, mis keskenduvad võimalikele viisidele, kuidas kasutada filme gümnaasiumiastme kirjandusõpetuse tundides. Ülesannete koostamisel on materjalina kasutatud Albert Kivika ajaloolist romaani „Nimed marmortahvlil“ ning Elmo Nüganeni samanimelist ekraniseeringut. Suur rõhk on asetatud filmikeele õpetamisele, kuna see loob aluse kogu edasiseks tööks filmi(katkendite)ga. Leidub selliseid ülesandeid, mis nõuavad õpilaselt nii kirjandusteose lugemist kui ka filmi vaatamist, samuti selliseid ülesandeid, mille täitmiseks ei pea õpilasel olema mingisugust kokkupuudet Albert Kivika romaaniga. Iga ülesande puhul on esitatud eesmärk, materjal, tegevused kolmeks etapiks (enne vaatamist, vaatamise ajal ja pärast vaatamist) ning vajadusel kommentaarid. 22 ülesande puhul on magistritööst leitav ka lisamaterjal töölehtede, tabelite vmt näol.

KokkuvõteFilmide kasutamine õppeprotsessis annab võimaluse paljudeks positiivseteks teguriteks: õppijate motiveerituse, lõiminguvõimalused teiste ainetega, õpiraskustega õpilaste kaasatuse jne. Kuigi filmiõpetus on Eesti üldhariduskoolide õppekavades olnud juba üle 30 aasta, on eestikeelseid metoodilisi materjale vähe. Magistritöös arendatakse filmiõpetust kirjandusõpetuse osana, antakse ülevaade filmikunsti väljendusvahenditest ja vajalikust terminoloogiast, selgitatakse kirjanduse ja filmikunsti seoseid, esitatakse näidisülesandeid filmide kasutamiseks. Suur rõhk on asetatud filmikeele õpetamisele, kuna see loob aluse kogu edasiseks tööks filmi(katkendite)ga. Jääb üle loota, et edaspidi töötatakse välja rohkem toetavaid materjale filmide kasutamise kohta ainetundides.

Kasutatud kirjandusBaetens, J. (2010). From Screen to Text: Novelization, the Hidden Continent. – The Cambridge Companion to Literature on Screen. Ed. Deborah Cartmell, Imelda Whelehan. Cambridge University Press, 226–238.Desmond, J. M., Hawkes, P. (2006). Adaptation: Studying Film and Literature. New York: McGraw-Hill.EKSS = Eesti keele seletav sõnaraamat. (2009). 2. trükk. Toim. M. Langemets, M. Tiits, T. Valdre, L. Veskis, Ü. Viks, P. Voll. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi, 10.04.2013.Giannetti, L. (2005). Understanding Movies. New Jersey: Pearson Prentice Hall.Golden, J. (2001). Reading in the Dark: Using Film as a Tool in the English Classroom. Urbana: National Council of Teachers of English.


18

http://www.mvla.net/teachers/HectorP/SoPol/Documents/Film%20Analysis/Reading%20in%20the%20Dark.pdf>, 25.03.2013.GRÕK = Gümnaasiumi riiklik õppekava. – Elektrooniline Riigi Teataja. Vastu võetud 06.01.2011, nr 2. https://www.riigiteataja.ee/akt/114012011002, 25.03.2013.Joassoone, D., Peterson, E. (2011). Video ja televisioon lõimitud keele- ja aineõppe toetajana. Tartu: Atlex.Kivikas, A. (1991). Nimed marmortahvlil. 4. trükk. Tallinn: Eesti Raamat.Kuusk, T. (2010). Õppeainete seostamisest õppekava lõimingu kontekstis. – Lõiming. Lõimingu võimalusi põhikooli õppekavas. Koost. J. Jaani, L. Aru. Tartu: Tartu Ülikooli haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskus, 6–62.h t t p : / / w w w. u t . e e /c u r r i c u l u m /o r b . a w /c l a s s = f i l e /a c t i o n = p re v i e w / i d = 7 7 2 2 1 2 /l%F5imingukogumik_08+03+10.pdf, 23.03.2013.Lothe, J. (2000). Narrative in Fiction and Film. New York: Oxford University Press.Monaco, J. (2000). How to Read a Film. Oxford: Oxford University Press.Muller, V. (2006). Film as Film: Using Movies to Help Students Vizualize Literary Theory. – The English Journal, Vol 95, No 3, 32–38.http://www.jstor.org. ezproxy.tlu.ee/stable/pdfplus/30047041.pdf?acceptTC=true,19.03.2013.Nahkur, A. (1986). Teatri- ja filmiõpetusest V–VI klassis: õppemetoodiline vahend. Tallinn: Eesti NSV Haridusministeerium.Org, A. (2010). Kirjandusõpetuse lõimingud põhikoolis. – Lõiming. Lõimingu võimalusi põhikooli õppekavas. Koost. J. Jaani, L. Aru. Tartu: Tartu Ülikooli haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskus, 102–127.h t t p : / / w w w. u t . e e /c u r r i c u l u m /o r b . a w /c l a s s = f i l e /a c t i o n = p re v i e w / i d = 7 7 2 2 1 2 /l%F5imingukogumik_08+03+10.pdf, 23.03.2013.Peterson, E. (2000). Video võõrkeeletunnis. Tallinn: TEA Kirjastus.Phillips, P. (2000). Understanding Film Texts. London: British Film Institute. PRÕK = Põhikooli riiklik õppekava. – Elektrooniline Riigi Teataja. Vastu võetud 06.01.2011, nr 1. https://www.riigiteataja.ee/akt/114012011001, 25.03.2013.Rowe, A., Welles, P. (2003). Film Form and Narrative. – An Introduction to Film Studies. Ed. J. Nelmes. London, New York: Routledge, 53–90.Smilanich, B., Lafreniere, N. (2010). Reel Teaching = Real Learning: Motivating Reluctant Students Through Film Studies. – Journal of Adolescent & Adult Literacy, Vol 53, No 7, 604–606;http://search.ebscohost.com/login.aspx?direct=true&db=trh&AN=48996476&site=ehost-live, 19.03.2013. Torop, P. (1999). Kirjandus ja film. – Kultuurimärgid. Tartu: Ilmamaa, 124–139.Vetrie, M. (2004). Using Film to Incease Literacy Skills. – The English Journal, Vol 93, No 3, 39–45.http://www.jstor.org.ezproxy.tlu.ee/stable/pdfplus/4128807.pdf? acceptTC=true,26.03.2013.


19


LASTEAIAÕPETAJATE TÖÖSTRESS ERA- JA MUNITSIPAALLASTEAIA VÕRDLUSESA STUDY OF JOB STRESS COMPARING PRIVATE AND PUBLIC KINDERGARTEN TEACHERS

Kerli Tiigimäe


SissejuhatusKäesolevas artiklis antakse ülevaade era- ja munitsipaallasteaia õpetajatele tööstressi põhjustavatest teguritest ja suhtumisest töösse ning esitatakse peamised erinevused nende vahel. Huvi käsitletava teema vastu oli tingitud isiklikust kogemusest, kuna töötan igapäevaselt lasteaiaõpetajana. Olen töötanud kolmes erinevas eralasteaias ning näinud kõrvalt, kuidas mõjus viis aastat tagasi toimunud omandivormi muutus organisatsioonile. See muutus ajendaski mind teemat uurima.

Artikli aluseks oleva bakalaureusetöö probleem seisnes õpetajatele aina suurenevates nõuetes (Tsai jt 2006), väheses väärtustamises ühiskonna poolt ja töötasu osas (Taavet, Merisalu 2006). Töö mitteväärtustamine on potentsiaalne stressiallikas õpetajale ja ohuks õpetaja töö kvaliteedile. Eelnevad uuringud (Merisalu, Taavet 2006, Tropp, Liblik 2010) on näidanud, et õpetajatel on palju pingeid ja stressoreid, mis neid igapäevatöös mõjutavad. Artikli aktuaalsus seisneb selles, et puuduvad varasemad uuringud, mis võrdleks era- ja munitsipaallasteaia õpetajate tööstressi. Sellest lähtuvalt tulenes töö eesmärk võrrelda era- ja munitsipaallasteaia õpetajate tööstressi tekitavaid faktoreid õpetajate hinnangute alusel. Töös püstitati hüpotees, et eralasteaedades töötavatel õpetajatel esineb vähem tööstressi, kuna nende töötingimused ning materiaalsed võimalused on paremad kui munitsipaallasteaia õpetajatel.

Teoreetiline taustStress on elusorganismi üldine kohanemisreaktsioon: positiivne pinge või negatiivne stress (Selye 1978). Hans Selye (1978) stressitõlgendused keskendusid keha füüsilistele reaktsioonidele ärritaja suhtes, kuid märgati ka psüühika osa otsuste langetamisel. Stress on sisuliselt kulumise määr kehas (Selye 1978). Stressi võivad tekitada erinevad põhjused. Näiteks Harjo (2007) on välja toonud üheksa stressi üldist tekkepõhjust: sotsiaalmajanduslikud stressitegurid, elukeskkond, tööstress, perestress, seksuaalsuhted, koolistress, muudatused elus, sisemised stressiallikad ning haigused.

Tänapäeval seostatakse stressi aina rohkem töösuhetega. Üldiselt on teada, et liigne vastutus, pidev ajapuudus, kõrge suhtlemispinge, koostöö puudumine, suur töömaht, vähesed vilumused ja kiire elutempo põhjustavad kõrget sisepinget. Stressi ei saa pidada ainult negatiivseks nähtuseks. Seda peetakse organismi üheks loomulikuks ja healoomulikuks võimeks kohaneda keskkonnaga

Stress on valmisolek füüsiliseks tegutsemiseks (Murdvee 2002). Tööstress, nagu töötahegi, väljendub inimese ning organisatsiooni vaheliste suhete muutumises. Mõlemal juhul on tegemist

«

20


pinge ning pingutusega. Esimesel juhul see pidurdab töötaja ja organisatsiooni suhet, teisel juhul viib see edasi. Kui töösuhe ei klapi, on tavaliselt üks või mõlemad osapooled oma ootused liialt kõrgele püstitanud (Rüütel 2002).

Õpetajad tajuvad stressi ja pettumust seoses tööga rohkem, kui neid ümbritseb ebasoodne ja mittetoetav töökeskkond (Ramzan jt 2012). Habermani (2004) uuringud selles valdkonnas näitavad, et stressi tase õpetajate ja koolijuhtide hulgas maailma eri riikides on pidevalt tõusnud. Läbipõlemine on tõsine probleem igal õpetamise tasandil ja statistika näitab, et pooled noortest õpetajatest katkestavad oma töö esimese viie aasta jooksul (Haberman 2004). Peamisteks tööga seotud stressoriteks on pidev ajapuudus, kiire tempo, mitu asja korraga käsil, rühma suurus, palju paberitööd ning ebapiisav ettevalmistusaeg. See kõik vähendab ka õpetajate motivatsiooni töötada (Tsai jt 2006).

Meetod ja valimTööks vajalike andmete kogumiseks kasutati kirjalikku küsitlust. Küsimustik põhines Eha Rüütli poolt tõlgitud Christina Maslach´i (1998) ankeedil. Küsimustikus oli viis olulist töökeskkonna valdkonda, mis näitavad töö ja isiku sobivust. Tööalaseid pingeid hõlmav osa tugines osaliselt Teichmanni (1996) tööstressi puudutavale küsimustikule. Väiteid kohandati arvestades lasteaia töökeskkonda. Küsimustik koosnes kuuest valdkonnast. Ankeetküsimustik koostati GoogleDocs`is. Kogutud andmeid analüüsiti Microsoft Excelis (2010). Andmete kirjeldamisel kasutati aritmeetilisi keskmisi, üldandmete kirjeldamisel protsentjaotust, võrdlust ning valimite keskväärtuste erinevuste leidmisel T-testi ja standardhälvet. Uuringu valimi moodustasid 102 lasteaiaõpetajat, kellest 60% töötasid munitsipaallasteaias ja 40% eralasteaedades. Enamik uurimuses osalenutest olid Tallinna ja Harjumaa lasteaiaõpetajad, väiksema osa valimist moodustasid Tartu linna õpetajad.

Tulemused ja aruteluTulemustest selgus, et nii era- kui munitsipaallasteaia õpetajad tundsid rõõmu tööalaste saavutuste üle ning hindasid tööga hakkama saamist heaks. Munitsipaallasteaia õpetajad tundsid end sagedamini kurnatuna kui eralasteaia õpetajad. Samas ei mõjutanud pikem pedagoogina töötatud aeg õpetajate huvi töö vastu. Just lühema tööstaažiga eralasteaia õpetajad tundsid enda töö vastu vähem huvi. Kokkuvõtvalt võib öelda, et töösse suhtumine oli nii era- kui munitsipaallasteaia õpetajatel sarnane.

Töökoormust uurides ilmnes, et hinnangud oma koormuse osas olid õpetajatel sarnased. Õpetajate töökoormus ei olnud nende endi arvates liialt suur ja enamik õpetajatest leidsid aega ka isiklike hobidega tegelemiseks. Suurimad erinevused esinesid materiaalsetes võimalustes. Eralasteaia õpetajad ei pidanud muretsema tööks vajalike vahendite saamise pärast nii tihti kui munitsipaallasteaia õpetajad. Eralasteaia õpetajatel oli ka suurem tööalane otsustamisõigus kui munitsipaallasteaia õpetajatel.

Tasustamist ja väärtustamist uurides selgus, et munitsipaallasteaia õpetajad hindasid kõrgemalt ühiskonna kriitilisust ja nende töö mitteväärtustamist kui eralasteaia õpetajad. Eralasteaedades töötavatel õpetajatel oli kõrgem töötasu kui munitsipaallasteaia õpetajatel. Rahulolematus palgaga oli eriti suur just munitsipaallasteaia õpetajate hulgas, kuigi rahul ei olnud palgaga ka eralasteaia õpetajad. Madal töötasu mõjutab õpetajate elatustaset, rahulolu töö ja elukvaliteediga. Taaveti (2006) uurimusest selgus, et õpetajate peamisteks tööstressi põhjusteks olid madal palk ja töö vähene väärtustamine ühiskonnas. Raha kaotab motiveeriva jõu siis, kui elatustase ja elukvaliteet vastab enam-vähem töötaja vajadustele. Kuni see nii ei ole, on raha töö tulemuslikkuse tõstmisel väga oluliseks motivaatoriks (Teichmann, Randmann 2011).

Meeskonnatööd ja avatud suhtlemist hindasid kõrgelt just eralasteaia õpetajad. Munitsipaallasteaia õpetajatele oli probleemiks avatud ja aus omavaheline suhtlus. Munitsipaallasteaia õpetajad

21


hindasid ressursside jagamist kohati ebaõiglaseks. Seevastu eralasteaia õpetajate hinnangute põhjal võib väita, et nende vahel on ressursid jaotatud õiglaselt. Õpetajad tunnetasid enamasti juhtkonnapoolset õiglast kohtlemist.

Organisatsioonis toimunud muudatusi uurides selgus, et tööalased muudatused olid nii era- kui munitsipaallasteaia õpetajatel sarnased. Suurima muudatusena toodi välja vastutuse suurenemine ühiskonna ees. Munitsipaallasteaia õpetajad hindasid teiseks muudatuseks suurenenud välist survet (meedia, ühiskond). Kolmandana toodi välja töömahu suurenemist ja arvuti kasutamise tähtsust tööülesannete täitmisel.

Pingeallikaid uurides selgus, et munitsipaallasteaia õpetajad ei ole rahul töötajate omavahelise kommunikatsiooniga, tihti esines suhtluses puudujääke ja probleeme. Merisalu (2000, 2006) ja Taavet (2006) tõid välja ühe olulisema pingeallikana tööpingete koju kaasaviimist. Eralasteaia õpetajad pidasid seda samuti oluliseks pingeallikaks.

Rühma tasandil hinnati suurimaks pingeallikaks eralasteaia õpetajate poolt käitumisraskustega lapsi ja munitsipaallasteaia õpetajate poolt suurt laste arvu rühmas. Tropp ja Liblik (2010) tõid välja ühe suurima stressorina õpetajate töös just õpilaste halva käitumise. Kuigi nende uurimus viidi läbi koolis, võib väita, et käitumisraskustega laste osakaal suureneb ka eelkooliealiste laste hulgas. Pingeallikate analüüsist saab järeldada, et suhted lapsevanematega on olulisel kohal nii era- kui munitsipaallasteaia õpetajatel. Eralasteaedades on vähem lapsi rühmas kui munitsipaallasteaia rühmades. Samas on eralasteaedade ruumid väiksemad kui munitsipaallasteaedade omad.

Omavahelist suhtlust hinnates selgus, et munitsipaallasteaia õpetajad on juhtkonnapoolse suhtlusega vähem rahul kui eralasteaia õpetajad. Juhendamist ja suhtlemist analüüsides tuli taaskord välja, et munitsipaallasteaia õpetajatel on väiksem otsustusõigus, halvemad suhted juhtkonnaga ja rohkem pingeid omavahelistes suhetes. See näitab, et munitsipaallasteaia õpetajad on rohkem ohustatud stressi tekitavate tegurite poolt. Munitsipaallasteaia õpetajaid julgustatakse koolitustel osalema, aga neile ei ole loodud nii häid tingimusi koolitustel osalemiseks (tööandja poolt) kui eralasteaia õpetajatel. Statistilised erinevused esinesid 13 väite puhul. Erinevused on välja toodud tabelis 1.

Tabel 1. Statistilised erinevused era- ja munitsipaallasteaia õpetajate keskmistes

Väide Kokku Era Munits. t p

1. Ma saan mõjutada asutuse juhtkonda, et saada oma tööks vajalikud vahendid

keskmine 4,13 4,37 3,9 2,704 0,004

st. hälve 0,91 0,77 0,96

2. Ma saan oma töö ja panuse eestväärilist tasu

keskmine 2,06 2,39 1,72 2,935 0,002

st. hälve 1,11 1,24 0,93

3. Minu meeskonna liikmed suhtlevad üksteisega avatult

keskmine 3,97 4,15 3,8 1,87 0,032

st. hälve 1,01 0,85 1,08

4. Ressursid on jagatud meil õiglaselt

keskmine 3,52 3,71 3,33 1,987 0,024

st. hälve 0,99 0,87 1,04

5. Meeskonnatöö rühmas

keskmine 2,39 2,2 2,59 -1,688 0,047

st. hälve 1,21 1,08 1,27

6. Liigne lärm rühmaruumis

keskmine 3,56 3,34 3,79 -1,828 0,04

st. hälve 1,2 1,26 1,13

22


Väide Kokku Era Munits. t p

7. Suur laste arv rühmas

keskmine 4 3,71 4,3 -2,259 0,013

st. hälve 1,26 1,4 1,1

8. Arvan, et minu töökohas antaksetöötajatele piisavalt otsustusõigust

keskmine 3,8 4 3,59 1,975 0,026

st. hälve 1,07 0,97 1,1

9. Arvan, et minu töökoha julgustatakseProbleeme välja tooma ja lahendusi otsima

keskmine 3,8 4 3,59 1,975 0,026

st. hälve 1,07 0,97 1,1

10. Arvan, et minu töökohas konsulteeritakseallüksuse töötajatega

keskmine 3,78 4,07 3,49 3,197 0,001

st. hälve 0,98 0,82 1,01

11. lahenduste põhjal tekkinud kogemusijagatakse kolleegidega

keskmine 4,14 4,32 3,97 1,987 0,025

st. hälve 0,66 0,64 0,67

12. Mulle võimaldatakse uute töökohustustega toimetulekuks vajalikku koolitust

keskmine 4,2 4,39 4 2,212 0,015

st. hälve 0,91 0,83 0,93

13. Minu allüksuses on tugevkokkukuuluvustunne

keskmine 3,71 3,93 3,49 1,914 0,029

st. hälve 1,13 1,15 1,09

Töös püstitatud hüpotees leidis kinnitust vaid osaliselt. Hüpotees leidis kinnitust töökeskkonda, töökoormust ja juhtimisprotsesse puudutavate väidete osas. Erinevused esinesid õpetajate poolt nimetatud pingeallikate osas ja juhtimisprotsesse puudutavates väidetes. Hüpotees ei leidnud kinnitust õpetajate töösse suhtumises ja muudatuste osas. Etteantud pingete puhul olid õpetajate hinnangud samuti sarnased.

KokkuvõteUurimistulemused näitasid, et õpetajad väärtustavad oma tööd ja sellega hakkamasaamist kõrgelt. Eralasteaia õpetajatel on enamasti paremad materiaalsed võimalused, vähem lapsi rühmas, kõrgemad palgad, ausam ja avatum omavaheline suhtlus. Tööstaaž ei mõjutanud õpetajate huvi töö vastu, huvi puudust toodi välja just lühema tööstaažiga õpetajate poolt. Töösse suhtumine oli nii era- kui munitsipaallasteaia õpetajatel sarnane. Munitsipaallasteaia õpetajatele oli kõige suuremaks stressiallikaks laste suur arv rühmas. Seda mainiti isegi rohkem kui madalat palganumbrit. Eralasteaia õpetajatele oli suurimaks stressi tekitavaks teguriks suhted lapsevanematega. Olulisel kohal oli nii era- kui munitsipaallasteaia õpetajate hinnangul käitumisraskustega laste rohkus rühmas. Võrreldes teiste uuringutega võib välja tuua uue stressiallikana meedia ja ühiskonna aina suureneva tähelepanu.

Kasutatud kirjandusHaberman, M. (2004). Teachers Burnout in Black and White.

http://www.habermanfoundation.org/Articles/PDF/Teacher%20Burnout%20in%20Black%20and%20White.pdf

Harjo, A. (2007). Tervist ja heaolu toetav juhtimine ja meeskonnatöö asutuses. Psühhosotsiaalse keskkonna juhendmaterjal koolieelsetele lasteasutustele. − A. Harjo, L. Varava (koost). Psühhosotsiaalse keskkonna juhendmaterjal koolieelsetele lasteasutustele. Tallinn: Tervise Arengu Instituut, 12−15.

23


Merisalu, E., Taavet, T. (2007). Tartu lasteaiaõpetajad on väsinud ja stressis. – Postimees, 27. november.

Merisalu, E. (1999). Eesti õpetajate tööstress ja tervis. Tartu: Elmatar.

Murdvee, M. (2002). Praktilised meetodid stressiga toimetulekuks. − Eesti Töötervishoid 3, 13−15.

Ramzan, M., Bano, Y., Sultana, B., Bano, F., Cuyjar, A., Igbal, J. (2012). A Study on Understanding the Factors Contributing To Teachers’ Professional Stress in the Private Schools of Gilgit-Baltistan. – Language in India, Vol. 12, EBSCOhost, ISSUE 2, 344−353, 10p.

Rüütel, E. (2002). Tööstressi mudelid. − Eesti Töötervishoid 3, 8−10.

Selye, H. (1978). The stress of life. New York: McGraw–Hill.

Shamsher, S. (2013). Comperision of job Satisfaction among Physical Education Teachers at Government, Private and C.B.S.E Senior Secondary Schools level servin in the state Himachal Pradesh. – Indian Streams Research Journal. EBSCOhost.

Taavet, T. (2007). Lasteaiaõpetajate tööstress ja halb tervis. − Õpetajate Leht, 7. detsember.

Taavet, T., Merisalu, E. (2006). Tartu linna ja maakonna lasteaiaõpetajate tööstress ja peamised tervisevaevused. − Eesti töötervishoid 4, 38−41.

Teichmann, M., Randmann, L. (2011). 6 müüti inimeste juhtimisest. − Director 10, 56−58.

Tropp, K., Liblik, K. (2010). Perceived Stress, Work-Related Stressors and Coping Activities Among Estonian Teachers. − J. Mikk, M. Veisson, P. Luik (koost). Teacher`s Personality and Professionalism. Frankfurt am Main: Peter Lang GmbH, 175−187.

Tsai, E., Fung, L., Chow, L. (2006). Sources and Manifestations of Stress in Female Kindergarten Teachers. –International Education Journal, 7(3), 364−370. EBSCOhost.

24


HUUMOR KUI FENOMEN PEDAGOOGILISE TÖÖRIISTANA ÕPETAJATE TEADVUSES JA IGAPÄEVATÖÖSHUMOUR AS A PHENOMENON AS A TEACHER’S EDUCATIONAL TOOL IN EVERYDAY WORK

Margus Abel

III koht magistritööde kategoorias

Teoreetiline taustPedagoogikas kui teadusdistsipliinis nähakse huumoris midagi meelelahutuslikku, seostamata seda inimese sotsiaalsete oskuste ja kognitiivse arenguga. Ei pedagoogilise protsessi muutmisel ega õpilaste individuaalsete võimete ja oskuste arendamisel nähta võimaliku tööriistana huumori kasutamist. Eestis puuduvad uurimused huumori kasutamisest õppeprotsessis. Selliseid uurimusi on tehtud teistes riikides. Paraku ei saa teise kultuuriruumi uurimistulemustest üheselt juhinduda, sest nendes reprodutseeritud teoreetilised tõekspidamised ei arvesta kultuurilisi eripärasid. Huumori mõistmine ja kasutamine tugineb aga alati kultuurile, mis on inimesele omane ja mõistetav (Bergson 2009; Freud 2008).

Pedagoogikas puuduvad teaduslikud meetodid huumori kasutamiseks, mida õpetataks tulevastele õpetajatele oskuste arendamiseks huumori kasutamisel ainetunnis (Якушева, Сапожникова 2010). Põhjuseks on pedagoogide polaarne suhtumine huumori kasutamisse. Ühed on veendunud, et õpetaja ülesanne ei ole õpilaste meelt lahutada ning et meelelahutuslik haridus jätab õpilastele mulje vähenõudlikust õppimisest. Teised väidavad, et huumori kasutamine ainetunnis tõstab õpimotivatsiooni ning mõjutab teabe paremat omandamist (Huss 2008).

Pedagoogikas ei tähtsustata huumori unikaalsust, sest „ideaalse“ õpetaja võrdkujuks on akadeemiline õpetaja, kellel kohustus järgida didaktilisi juhendeid, mis välistaks justkui õpetaja õiguse naerda koos õpilastega (Якушева, Сапожникова 2010). Lisaks nähakse huumori kaudu negatiivsete emotsioonide tekitamise võimalust. Eesti kultuuriruumis on aga lisaks huumorile kasutusel mõiste „satiir”, mis oma olemuselt on pahatahtlik, seega huumori vastand. Lisaks nimetatakse õpetaja agressiivseks käitumiseks iroonia kasutamist ainetunnis, samastades seda põlgusega, ähvardamisega, kurjustamisega (Krips jt 2012). Eesti sõnaseletus mõistele „iroonia” aga ei toeta eelnevat tõlgendust.

Huumori kasutamise tähtsust toetavad uurimused õpilaste ja õpetajate kogemustest ja hoiakutest. Selgub, et õpilaste austuse allikaks on õpetaja suhtlemisoskus, kus hinnatud huumorimeele olemasolu, mis tõstab õpetaja usaldusväärsust, aktiveerides õpilasi ainetunnis produktiivselt osalema (Huss 2008; Skinner 2010). Õpetajad usuvad huumori mõjusse soodsama õpikeskkonna loomisel, näiteks distsipliiniprobleemide ennetamisel ainetunnis. Enamiku rikkumisi põhjustavad igavlevad ja vähenenud tähelepanuvõimega õpilased. Uuringud näitavad, et huumori kasutamine tõhustab õpilaste tähelepanuvõime säilimist ainetunnis (Skinner 2010).

Huumor mõjutab õpilaste kognitiivset arengut läbi mõttetegevuse, arendades loovmõtlemist (Муньиз 1996). Huumori kasutamine juhib tähelepanu veidrustele, ebaloogilisusele, absurdile,

«

25

andes võimaluse inimlike nõrkuste ja eksimuste mõistmiseks ning läbi heatahtliku naermise andestamiseks. Seda mitte ainult naerdes teiste, vaid ka enda üle koos teistega (Якушева, Сапожникова 2010). See on kriitilise mõtlemise arendamine (Муньиз 1996). Seega on huumori kasutamine mõjus pedagoogiline tööriist.

Läbiviidud fenomenograafilise uurimuse eesmärk oli: 1) uurida, missugused on Eesti õpetajate arusaamad ja teadmised huumorist ja selle mõjust õppeprotsessile; 2) uurida, kuivõrd õpetajad igapäevatöös reaalselt ainetundides huumorit kasutavad ja missugused on nende oskused selleks. Empiirika kogumiseks kasutasin intervjuumeetodit, milles toetusin poolstruktureeritud küsitluskavale. Valimisse kuulusid põhikooli II ja III astme üheksa õpetajat neljast erineva Eesti omavalitsuse haridusasutusest vanuses 24–67 eluaastat.

Tulemused Kui teistes kultuuriruumides läbiviidud uuringutes tuuakse huumori kasutamisega seoses esile võimalus selle kaudu kedagi rünnata või alavääristada, siis käesolevas uurimuses ei leia see kinnitust. Erisuse põhjuseks on teistes uuringutes mõistele „huumor“ omistatav üldistav sisu, mis koondab enda alla eesti kultuuriruumis kasutusel oleva eraldi mõiste „satiir“. Kõik intervjueeritavad iseloomustasid huumorit ainult kui heatahtlikku, pingeid maandavat, heatujulisust tekitavat positiivset emotsiooni. Samas omistatakse negatiivne sisu, nagu alavääristav, tahtlikult kritiseeriv ja ründav ning solvav, mõistetele „satiir”, lisaks „iroonia” ja „sarkasm”. Seega, väliskirjanduses leiduv kartus just huumori kaudu kedagi pahatahtlikult rünnata ja kritiseerida ning seeläbi solvata ei ole eesti kultuuriruumis argumenteeritud ega leidnud kinnitust.

Õpetajate huumorimeele olemasolu või naljategemise oskust ei pea enamik (77,8%) vastanutest oluliseks. Tähtsustatakse ainealaseid teadmisi ning aine edastamise metoodikate tundmist ja järgimist. Kuna aga ühelgi õpetajate täienduskoolitusel ei ole käsitletud naljategemise ja huumori kasutamise tehnikaid ehk metoodikaid, on huumori kasutamine ainetunnis õpetajate hulgas vähetähtsustatud ning eelistatakse üldtunnustatud ainega seotud metoodikate kasutamist. Iseenesest aga ei välistaks see teadlikult huumori kasutamist teiste metoodikate osana.

Uuringust selgub, et ainetunnis õpetajad üldjuhul nalja ei tee ja ei kasuta ka huumorit teadlikult. Nad on passiivsed kõrvalseisjad, kes reageerivad vaid õpilaste poolt esile kutsutud naljale või koomilisele situatsioonile. Teadlikult huumori kasutamist aineteema näitlikustamiseks ja elavdamiseks praktiseeritakse üksikutel juhtudel. Kuigi osa intervjueeritavatest osutasid teemakäsitluste ajal puhkepauside vajalikkusele, oldi veendunud, et tõhusamaks meetodiks õpilaste elavdamisel on töömeetodi vahetamine, näiteks individuaalselt töölt üleminek rühmatööle. Osutati ka võimalusele naljakate jutukeste või anekdootide abil tuua õpilased tagasi aineteema käsitlemise juurde, kuid ühtegi sellekohast näidet ei osatud tuua. Seega võib pidada seda esialgu vaid arvamuseks, mitte praktikas kasutamise kinnituseks.

Õpetajad on teadlikud huumori üldtunnustatud tähtsusest ja mõjust inimestevahelises suhtluses, kuid väheteadlikud huumori kasutamise tähtsusest õpilaste sotsiaalsete oskuste ja kognitiivsete võimete stimuleerimisel ning huumori kasutamise võimalustest õppeprotsessi efektiivsemaks muutmisel. Pigem peetakse huumori kasutamist ja naljategemist meelelahutuseks ning nähakse selles ohtu ainetunni distsipliini lagunemisele, mitte kui tõhusat vahendit distsipliiniprobleeme ennetavaks tegevuseks.

Kuigi kõik õpetajad peavad irooniat ründavaks ja isikuomadusi halvustavaks, kasutavad pooled uuritud õpetajatest irooniat ainetunnis distsiplineeriva vahendina. Isegi huumori kasutamise kohta palutud näideteks oli sageli iroonia. Siiski tuleb tõdeda, et tegemist on varjatud irooniaga, mis avaldab mõju kasvatusvahendina ning mille eesmärgiks ei ole õpilase isikuomaduste ründamine, vaid tema käitumisharjumuste muutmine.

KokkuvõteKokkuvõtlikult saab öelda, et õpetajate teadlikkus huumori kasutamise tähtsusest ja mõjust õpetaja-õpilase vahelises interaktsioonis ei rakendu praktikas. Igapäevatöös peetakse piisavaks õpetajakoolitustel saadud teadmisi erinevate ainemetoodikate kasutamiseks. Seega tuleb nõustuda Kentucky Ülikooli professori John A. Huss´iga (2008), et seni, kui õpetaja pädevust hinnatakse vaid


26

õigete metoodikate tundmise põhjal ning ei tähtsustata õpetaja suhtlusoskust, on vähe tõenäoline, et hakataks tähtsustama õpetaja võimeid ja oskusi õpilaste õpimotivatsiooni tõstmiseks läbi naeru.

Kasutatud kirjandusBergson, H. (2009). Naer: essee koomika tähendusest. Tartu: Ilmamaa.Freud, S. (2008). Nali ja selle seos teadvustamatusega. Tallinn: Tänapäev.Huss, J. A. (2008). Getting serious about humor: attitudes of secondary teachers toward the use of humor as a teaching strategy. − Journal of Ethnographic & Qualitative Research, Vol. 3, Issue 1, 28−36.http://web.ebscohost.com/ehost/pdfviewer/pdfviewer?sid=e94546d6-cd9b-44ee-a866-e33c89a0ff31%40sessionmgr115&vid=8&hid=110, 15.11.2012.Krips, H., Siivelt, P., Rajasalu, A. (2012). Suhtlemine probleemsete õpilastega. Tartu: Atlex.Skinner, M. E., Fowler, R. E. (2010). ALL JOKING ASIDE: Five Reasons to Use Humor in the Classroom. – Education Digest, Vol. 76, Issue 2, 19−21. http://web.ebscohost.com/ehost/detail?sid=e94546d6-cd9b-44ee-a866-e33c89a0ff31%40sessionmgr115&vid=8&hid=110&bdata=JnNpdGU9ZWhvc3QtbGl2ZQ%3d%3d#db=a9h&AN=53775666, 15.11.2012.Муньиз, Л. (1996). Проблемаюмора в образовании. − Социологическиеисследования, 11, 79−84. http://ecsocman.hse.ru/data/260/911/1217/11_Muniz.pdf, 21.12.2012.Якушева, С. Д., Сапожникова, В. В. (2010). Юмор в воспитании и обучениисовре-менногоподростка. Материалы между на родной за очной на учно-практической конференции «тенденции развития педагогической науки», 23 октября 2010 г.http://sibac.info/files/2010_10_23_Pedagogika/Yakysheva_Sapojnikova.pdf, 24.10.2012.


HUMANITAARTEADUSED

28

PAIDE ORDULINNUS KESKAJALTHE ORDER CASTLE PAIDE IN THE MIDDLE AGES

Artur Alajaan

II koht bakalaureusetööde kategoorias

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2012/2013. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / ARTIKLITE KOGUMIK HUMANITAARTEADUSED

SissejuhatusPaide linna sümboliks on Paide ordulinnuse kõrgustesse pürgiv massiivne nn Vallitorn. Paide linnusevaremete uurimislugu ulatub tagasi 19. sajandi lõppu, mil kujunes ka ajakohane romantiline arusaam 13. sajandil rajatud tornlinnusest. Eesti esimesel iseseisvusperioodil ning nõukogude ajalookirjutuses omistati Paidele märksa hämaram alatoon, mille kohaselt oli tegemist sakslaste rõhumise tõttu ülestõusnud eestlaste tapmispaigaga 1343. aasta Jüriöö sündmuste käigus. 1941. aastal lasti Vallitorn taganevate nõukogude vägede poolt õhku. Alles 1993. aastal, Jüriöö sündmuste 650. aastapäeva puhul, rekonstrueeriti ja taastati Paide Vallitorn uuesti.

Võrreldes mitmete teiste linnuste uurimisega on Paide ordulinnusele Eesti ajalooteaduses vähem tähelepanu pööratud, mille üheks põhjuseks võib pidada tagasihoidlikku ning fragmentaarset allikmaterjali. Viimase paarikümne aasta uuringud kirjalikes allikates ja säilinud visuaalses ning materiaalses aineses on aga senist käsitlust Paidest märgatavalt muutnud.

Käesoleva artikli aluseks oleva bakalaureusetöö eesmärk oli analüüsida ning luua ühtlustatud tervikpilt keskaegse Paide ordulinnuse kujunemis- ja arenguloost kirjalike, visuaalsete ja materiaalsete allikate kaudu, võttes abiks muinas- ja keskaegse teedevõrgu ning geoloogilised uuringud.

Paide asukoht – arheoloogia, teedevõrk, geoloogiaKeskaegsete kirjalike allikate ja Kesk-Eesti loodusgeograafiliste piiride põhjal on teada, et läbi keskaja ei kuulunud Paide Järva maakonna koosseisu, vaid ordulinnus rajati maakonna piiri „ette“ (vordaßlandt, daßdaJerwen ist genant – LVR 7523-7523). Põhjus, miks Paide ordulinnust ei tohtinud rajada Saksa Ordule kuuluvasse, ent formaalselt demilitariseeritud Järva maakonda, tulenes 1238. aastal Stensbys sõlmitud Taani-Saksa vaherahu tingimustest (LUB I, CLX). Ordulinnuse asukohavalikut on sageli põhjendatud varasema eestlaste puitlinnuse olemasoluga, mida ei kinnita aga arheoloogilised tõendid (Kaljundi 1984: 5) ega ka Kesk-Eesti regiooni muinasaja lõpu vähene sõjaline kindlustatus (Lavi 2002: 265).

Uusaegse kaardimaterjali alusel on Paide osas arvatud, et see võis muinasaja lõpul ning keskajal olla kasutusel eeskätt Tallinn-Viljandi aastaringse tee kõrvalharuna. (Raid 2005: 222). Mõned uurijad on aga väitnud, et Paide soosaart pidid keskajal ületama nii Tallinn-Tartu talvine otseühendus kui ka Ida- ja Lääne-Eesti vaheline peamine aastaringne ühendustee (Johansen 1933: 241; Praust 2012: 95). Vahetult ordulinnuse kõrvalt voolanud Pärnu/Paide jõge pidi oli Paide ordulinnus ümberkaudsete aladega ka veeteid pidi hästi ühendatud.

Keskaegsete (kaitse)ehitiste asukoha valikul oli määrava tähtsusega eeltingimuseks ehitusmaterjali hõlbus kättesaadavus, millest lähtuvalt jaguneb ka Vana-Liivimaa arhitektuur kaheks tsooniks: Põhja-

«

29

Eestis paekivi, Lõuna-Eesti ning Läti aladel (mõne erandiga) põletatud telliskivi. Paide ordulinnuse ja linna keskaegne nimetus Weißenstein/Wittensteen („valge kivi“) tuleneb paekivist. Sõna „paas“ omastavast käändest „paede“ on tuletatud ka eestikeelne nimi Paide (Sokk 1993: 4). Viimaste aastakümnete geoloogilised uuringud on näidanud, et Paide tüüpi ehitusdolomiit leidis Paide ordulinnuse kõrval laialdast kasutamist ka teistel 13. sajandi Saksa Ordu rajatistel (nt Viljandi ja Põltsamaa ordulinnuste ning Türi Martini kiriku vanimates raidtöödes). Kuni 14. sajandi keskpaigani asus arvatavasti Paides ka Eesti orduala üks tähtsamaid paemurde, nn Kureküla paemurd (Perens 2004: 121).

Ehitusajalugu19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses kujunes baltisaksa uurijate töödes välja Paide ordulinnuse kui romantilise tornlinnuse kontseptsioon (Neumann 1887: 30). Ka tänapäeval on levinud (nt Jähning 2011: 64) arusaam, et Paides valmis 1265. aastal esmaehitisena enam kui kolmekümne meetri kõrgune kivitorn. Järgneva ehitusetapina rajati Armin Tuulse hinnangul 14. sajandi alguses nelinurkne siselinnus ehk konvendihoone, millele lisandus omakorda 15. sajandil (seoses tulirelvade ning regulaargarnisonide kasutusele tulekuga) ringmüür ehk „laager-kastell“ (Tuulse 1942: 179). Tuleb aga silmas pidada, et Eesti esimesel iseseisvusperioodil ning II maailmasõja ajal olid võimalused arheoloogilisi välitöid läbi viia äärmiselt piiratud, mistõttu polnud A. Tuulsel sajandi alguse üksikute väljakaevamistulemuste ning jooniste kõrvalt õieti millelegi tugineda.

1970-1980. aastate arheoloogilised kaevamised Vallimäel kinnitasid, et Paides pole kunagi olnud eraldiseisvat tornlinnust, vaid nii torn kui siselinnus valmisid samas ehitusjärgus, kõige varem 14. sajandi alguses (Alttoa et al. 1987: 391−398). Kuna kõik linnuse kiviehitised peale ringmüüri on aga dateeritavad alates 14. sajandist, on jõutud järeldusele, et 1265. aastal valmis Paides kõigepealt Saksa Ordu kivikastell – Weißenstein (Alttoa 1993: 119-120). Paidega samal aastal asutatud Miitavi (Jelgava) ordulinnust Lätis on seni peetud esialgselt puitlinnuseks, ent nagu nähtub allikate analüüsist, oli Miitavi puhul tõenäoliselt algupäraselt samuti tegemist kivikastelliga. Paide peatorn valmis seevastu Preisimaa kindlusarhitektuuri eeskujul siselinnuse ehk konvendihoone nurgatornina ordulinnuse teises ehitusetapis 14. sajandi esimesel poolel. Väravaehitised – Läänevärav ja Veevärav – rekonstrueeriti 15. sajandil ning 16. sajandi viimasel veerandil valmisid suurtükitule eest kaitsvad muldvallid ehk nn Vallimägi (Kaljundi 1984: 26). 16. sajandi lõpu ja 17. sajandi alguse sõjategevuses purustati ordulinnus sellisel määral, et 1636. aastal kanti Paide maha Rootsi kuningriigi linnuste nimekirjast.

Kirjalikud allikadPaidet puudutavates ajalookirjutistes on ordulinnuse asutamist tavaliselt vaadeldud kui Taani ja Saksa Ordu vahelise rivaliteedi ilmingut (Johansen 1937: 202). Erinevalt senisest seisukohast viis kirjalike allikate analüüs aga järeldusele, et Paide ordulinnuse asutamine oli hoopis tihedamalt seotud 13. sajandi keskpaiga Liivimaa sisepoliitiliste pingete ning ida ja lõuna suunast ähvardavate ohtudega. Teisisõnu polnud linnust Paidesse vaja niivõrd Taani alade vastu, kuivõrd Põhja-Eesti üldise julgeoleku tagamiseks.

Alles hiljuti on mõned ajaloolased juhtinud tähelepanu ka Paide ordulinnuse kõrgele tähtsusele Liivimaa sisepoliitikas (Eesti Ajalugu II 2012: 99), mida oli seni peetud teisejärguliseks. Kirjalikest allikatest peegeldub tegelikult nii ordulinnuse jõukus kui ka Järva foogti kõrgelt autonoomne ning ihaldatud positsioon Liivimaa isandate hierarhias. Väärib märkimist, et 1451. aasta ordulinnuste revisjoni kohaselt kujutas Paide endast isikkoosseisu poolest Viljandi ja Riia järel suisa Liivimaa suuruselt kolmandat konventi (LUB 11, CLX).

Paide sõjalisest osatähtsusest kõnelevad aga nii Järva kohaliku maarahva kõrge sõjaline integreeritus Põhja-Eesti maakaitsesse kui ka ordulinnuse kasutamine vägede koondamise kohana. Eriliselt on Paide ordulinnus end aga ajalukku jäädvustanud läbi Liivimaa sõja algusaastate sündmuste, milles Paide kujutas endast Tallinna kõrval ainsat kindlustatud tugipunkti, mida Ivan IV vägedel ei õnnestunud vallutada tervelt 15 aastat.


30

KokkuvõteVisuaalsete, materiaalsete ja kirjalike allikate kombineerimisest lähtuvad interpretatsioonid toetavad üksteist ning töö analüüsist nähtub, et Paide ordulinnusel oli Liivimaa ajaloos seniarvatust märksa olulisem roll täita.

Kokkuvõtvalt võib arvata, et Paides pole kunagi eksisteerinud kauaspekuleeritud tornlinnust, vaid 13. sajandil valmis arvatavasti seni tühjale kohale Saksa Ordu kivikastell. Massiivne nurgatorn – Pikk Herrmann – valmis aga Preisi kindlusarhitektuurist ajendatuna siselinnuse nurgatornina alles järgneval sajandil. Teedevõrgu ja geoloogia alased uuringud näitavad, et Paides võis olla muinasaja lõpul ja keskajal oluline maismaa- ja veeteede ristumiskoht, kus paiknes ühtlasi ka Saksa Ordu jaoks strateegiliselt tähtis paemurd. Kirjalikud allikad kõnelevad Paide ordulinnuse olulisest positsioonist nii keskaegse Liivimaa sisepoliitikas kui ka sõjanduses.

Kasutatud kirjandusAlttoa, K., Aus, T., Lange, K., Tamm, J. (1987). Neue Angaben zur Baugeschichte der Burgenin Rakvere, Paide und Narva. ENSV Teaduste Akadeemia toimetised. Ühiskonnateadused. Nr 36.Alttoa, K. (1993). Das Konventshaus in Estland. – Castella Maris Baltici 1, Stockholm.Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg. (2012). Koost. A. Selart. Tartu: Tartu ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut.Jähning, B. (2011). Verfassung und Verwaltung des Deutschen Ordens und seiner Herrschaft in Livland. Schriftender Baltischen Historischen Kommission. Berlin: LIT Verlag.Johansen, P. (1933). Die Estlandliste der Liber Census Daniae. Kopenhagen-Reval: Wassermann.Kaljundi, J. (1984). Paide ordulinnuse ajalooline õiend, A-1220, ERA.T-76.1.11469.Lavi, A. (2002). Kesk-Eesti idaosa linnamägedest. – Keskus-Tagamaa-Ääreala. Uurimusi asustushierarhia ja võimukeskuste kujunemisest Eestis. Muinasaja teadus 11, Tallinn-Tartu.LUB 1 = Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuchnebst Regesten. (1853). Bd. I. Hrsg. von Friedrich Georg vonBunge. Reval: Kluge und Ströhm.LUB 11 = Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuchnebst Regesten. (1905). Bd. 11. Hrsg. Heinrich Hildebrand, Philip Schwartz, Leonid Arbusow. Riga, Moskau: J. Deubner.LVR = Liivimaa vanem riimkroonika. (2003). Tõlk. U. Eelmäe. Tallinn: Argo.Neumann, W. (1887). Grundrisseiner Geschichte der bilden den Künste und des Kunstgewerbesin Liv-, Est- und Kurlandvom Ende des 12. bis zum Ausgangdes 18. Jahrhunderts. Reval: Franz Kluge.Perens, H. (2004). Paekivi Eesti ehitistes II: Harju, Rapla ja Järva maakond. Tallinn: Eesti Geoloogia-keskus.Praust, V. (2012). Eesti teedevõrk muinas- ja keskajal. Eesti Maanteemuuseumi aastaraamat 2011. Eesti Maanteemuuseum.Raid, T. (2005). Eesti teedevõrgu kujunemine. Tallinn: Greif.Sokk, H. (1993). Paide: linna ajaloost. Viljandi: Kiir.Tuulse, A. (1942). Die Burgen in Estland und Lettland. Tartu: Õpetatud Eesti Selts.


31


VÄRVIDEGA SEOTUD ASSOTSIATSIOONID JA EMOTSIOONID KAHE PÕLVKONNA NÄITELCOLOUR ASSOCIATIONS AND EMOTIONS ON THE EXAMPLE OF TWO GENERATIONS

Kadrin Karner


«

Artikkel uurib värvidega seotud assotsiatsioone ja emotsioone inimestevahelises kommunikatsioo-nis, võrreldes omavahel eesti keelt emakeelena kõnelevaid kahe vanuserühma esindajaid. Valimi moodustas 15 erineva vanuse ja elukohaga inimest. Uurimuse peamiseks eesmärgiks oli näidata, kuidas on värvidega seotud assotsiatsioonide ja emotsioonide valdkonnas omavahel seotud kul-tuurierinevused ja assotsiatsioonide ning emotsioonide tajumine ja edastamine. Analüüs näitas, et on värve, mille puhul on kultuuri mõju väga selgesti näha. Värvidega seotud emotsioonide nimeta-misel jäid põlvkonnad napisõnaliseks. Uuritavad nimetasid emotsioonide asemel assotsiatsioone, teadvustamata, et nimetasid palutu asemel muud. Enim assotsiatsioone kutsusid esile Berlin´i ja Kay (1969) järgi keeles esimesena leksikaliseeruvad värvinimed, nagu valge ja must vanemal põlv-konnal ning must ja punane nooremal põlvkonnal.

SissejuhatusVärvide, assotsiatsioonide ja emotsioonide vahelisi seoseid on uuritud paljudes keeltes ja kultuurides, kuid selliselt ei ole neid eesti keeles uuritud juba aastaid. Eestis on varem läbi viidud üks värviassotsiatsioone käsitlev uurimus, milles küsitleti Tallinna Tehnikakõrgkooli ja Tallinna Tehnikaülikooli üliõpilasi (Tammert 2002: 112).

Aastatel 1995−1998 läbi viidud uurimuses (Tammert 2002: 112) paluti vastajatel siduda 15 erineva värvinimega tekkinud assotsiatsioonid. Uurimuse tulemused sarnanevad paljuski käesoleva uurimuse tulemustega.

Eestlaste emotsioone ja emotsioonisõnavara on uurinud E. Vainik (2002: 322–341, 2006: 169–189) ja H. Pajupuu (2012: 629–643). Kultuuri ja vanuse mõju emotsioonide tajumisele on uurinud R. Altrov ja H. Pajupuu (2010), kes leidsid, et nooremad eestlased tajuvad emotsioone erinevamalt kui vanemad.

Värvidega seotud emotsioone on uuritud nt USAs (Kaya, Epps 2004), kus leiti, et enim positiivseid emotsioone tekitasid põhivärvid (punane, kollane, sinine), roheline ja lilla. Vähem positiivseid emotsioone tekitasid kollakaspunane ja rohekaskollane ning kõige vähem positiivseid emotsioone tekitasid akromaatilised ehk värvuseta värvid valge, hall ja must. Roheline äratas uuritavates enim positiivseid emotsioone, kuna värvi seostati loodusega (Kaya, Epps 2004).

32


MeetodValimi moodustasid Eesti eri paikades elavad, eesti keelt emakeelena kõnelevad kahe põlvkonna esindajad. Uuritavate noorema rühma moodustasid seitse 18–21-aastast inimest Tallinnast, Tartust, Pärnust ja Koselt. Uuritavate vanema vanuserühma moodustasid kaheksa üle 60-aastast inimest Tallinnast, Pärnust, Koselt, Tabasalust ja Vääna-Jõesuult. Selline vanuseline jaotus tagas, et nooremad uuritavad on sündinud taasiseseisvunud Eesti Vabariigis ning vanem vanusegrupp on oma teadliku elu jooksul kogenud erinevaid riigikordasid.Uurimuses otsiti vastuseid järgmistele uurimisküsimustele: »» milliseid assotsiatsioone ja emotsioone värvid tekitavad; »» millised värvid tekitavad positiivseid, millised negatiivseid emotsioone;»» millistest kultuuritausta teguritest on värvidega seotud assotsiatsioonid ja emotsioonid tingi-

tud; »» kas ja kuidas tajuvad uuritavad meedia mõju värvidega seotud assotsiatsioonidele ja emotsioo-

nidele?

Uurimuses lähtuti eeldusest, et erinevasse vanusegruppi kuuluvaid uuritavaid mõjutavad erinevad kultuuritausta tegurid ning nad tajuvad seetõttu ka värvidega seotud assotsiatsioone ja emotsioo-ne erinevalt. Uurimuse eeldused leidsid uurimuse käigus kinnitust. Uurimuses kasutati meetodina poolstruktureeritud intervjuud. Intervjueeritavatele esitati Brent Berlini ja Paul Kay (1969) teoorial põhinevad ja Urmas Sutropi (1995: 797–809, 2000: 143–168) kindlaks tehtud eesti keele kõneleja mentaalsesse leksikoni kuuluvad 11 (põhi)värvinime. Kõik intervjuud salvestati ning transkribeeriti seejärel täies mahus. Kogutud empiirilisi andmeid töödeldi nii kvalitatiivsete (fenomenograafiline lähenemine) kui ka kvantitatiivsete (sagedusloetelud) analüüsimeetoditega.

TulemusedTulemuste analüüs näitas, et eesti keele 11 põhivärvinime kohta nimetasid vastajad kokku 662 assotsiatsiooni. Kõige enam assotsiatsioone nimetati musta (80) ja punase (79) värviga seoses, veidi vähem roosa (69), valge (67) ja halliga (65) seoses. Noorem põlvkond nimetas enim assotsiatsioone seoses musta värviga (40), vanem põlvkond valgega (42). Esile kerkinud assotsiatsioonide arvu poolest teiseks kujunes mõlemal põlvkonnal punane. Uuringu tulemuste põhjal võib järeldada, et esimesena keeles leksikaliseeruvad värvinimed tekitavad rohkem assotsiatsioone kui hiljem leksikaliseeruvad värvinimed.

Vastajad nimetasid enim emotsioone seoses kollase värviga (12), järgnesid sinine (9), valge (8), must (8), punane (8), roheline (6) ja roosa (6). Vastajad jäid värvidega seotud emotsioonide nimetamisel napisõnaliseks ning korduvalt esines olukordi, kus emotsiooni asemel nimetati assotsiatsioone. Põlvkondadevahelisest võrdlusest võib järeldada, et noorem põlvkond on vanemast emotsionaalsem, teades rohkem emotsioonisõnu ning ka kasutades neid rohkem.

Kõige positiivsemateks värvideks osutusid analüüsi põhjal valge ja kollane, mida pidasid positiivseks kõik 15 vastajat. Järgnesid roosa, sinine, punane ja oranž. Rohkem hinnati värve positiivseks kui negatiivseks. Uurimuse tulemused kinnitasid Boyatzise ja Varghese (1994) lastega läbi viidud katse tulemusi, kust nähtus, et positiivseks peetakse heledaid ja kirkaid värve.

Artikli sekundaarne eesmärk oli võrrelda kahe põlvkonna kultuurierinevusi, mis võivad põlvkon-dadevahelist suhtlemist mõjutada. Uurimuse tulemusena leiti, et kultuuritausta mõjud avaldusid tugevalt nii nooremal kui vanemal põlvkonnal seoses musta ning vähesel määral valge värviga. Punase värvi osas läksid põlvkondade arvamused ning kultuuritaust lahku. Kui noorem põlvkond nimetas punase värviga seoses selliseid assotsiatsioone nagu armastus, sõbrapäev, süda, roosid, veri, kirg, siis vanema põlvkonna kaheksast vastajast viiele assotsieerusid punase värviga punalipp ja Nõukogude Liit ning alles seejärel veri, elu ja lilled. Vähesel määral assotsieerus Nõukogude Liit vanema põlvkonna vastajatele ka sinise värviga. Nooremast põlvkonnast ei assotsieerunud sinise värviga Nõukogude Liidu teema mitte ühelegi vastajale. Punase värviga assotsieerus punalipp ühe-le noormehele.

33


Artikli teine sekundaarne eesmärk oli uurida, kas lisaks kultuurile võib värvidega seotud assotsiat-sioone ja emotsioone mõjutada ka meedia kõige üldisemas tähenduses. Analüüs näitas, et meedia pigem ei mõjuta värvidega seotud assotsiatsioone ja emotsioone. Meedia mõju tajumist värvidega seotud assotsiatsioonidele ja emotsioonidele tunnistab noorem põlvkond. Vanem põlvkond mee-dia mõju pigem ei tunnista või ei taju.

Edaspidi võiks sarnasel teemal tehtavatesse uurimustesse kaasata rohkem uuritavaid, et selgita-da välja, kas sellel on mõju analüüsi tulemustele.

Magistritöö peamine eesmärk oli näidata ühe valdkonna ehk värvidega seotud assotsiatsioonide ja emotsioonide piires, kuidas on omavahel seotud kultuurierinevused ja assotsiatsioonide ning emotsioonide tajumine ja edastamine. Kogutud materjali analüüs näitas, et on värve, mille puhul on kultuuri mõju väga selgesti näha.

Kasutatud kirjandusAltrov, R., Pajupuu, H. (2010). Estonian Emotional Speech Corpus: Culture and Age in Selecting

Corpus Testers. − Skadiņa, Vasiļjevs (Eds). Human Language Technologies – The Baltic Pers-pective. Proceedings of the Fourth International Conference Baltic HLT 2010. Amsterdam: IOS Press, 25−32.

Berlin, B., Paul, K. (1969). Basic color terms: Their universality and evolution. University of California Press: Berkeley, CA.

Boyatzis, C. J., Varghese, R. (1994). Children’s Emotional Associations With Colors. – The Journal of Genetic Psychology: Research and Theory on Human Development, 155 (1), 77–85.

Kaya, N., Epps, H. H. (2004). Relationship between Color and Emotion: A Study of College Students. − College Student Journal, 38(3), 396–405.

Pajupuu, H. (2012). Emotsioonid – kõnetehnoloogia olevik ja tulevik. − Keel ja Kirjandus, 8-9, 629–643.

Sutrop, U. (1995). Eesti keele põhivärvinimed. − Keel ja Kirjandus, 12, 797–809. Sutrop, U. (2000). The Basic Colour Terms of Estonian. − Trames: Journal of the Humanities and

Social Sciences, 4(1), 143–168.Tammert, M. (2002). Värviõpetus teoorias: õppematerjal. Tallinn: Tallinna Tehnikakõrgkool.Vainik, E. (2002). Emotions, emotion terms and emotion concepts in an Estonian folk model. − Tra-

mes: Journal of the Humanities and Social Sciences, 6(4), 322–341.Vainik, E. (2006). Intracultural variation of semantic and episodic emotion knowledge in Estonian.

− Trames: Journal of the Humanities and Social Sciences, 10(2), 169–189.

34


GAPS-TESTI KASUTAMISEST EESTI LASTE KEELELISE ARENGU MÕÕTMISEKSUSING THE GAPS-TEST TO MEASURE THE LINGUISTIC DEVELOPMENT OF ESTONIAN CHILDREN

Kairi Lehis

I koht bakalaureusetööde kategoorias

SissejuhatusEestis on logopeedide väitel üha rohkem kõnehäiretega lapsi ja seetõttu on muutunud aktuaalsemaks ka kõne arengu häirete kindlakstegemine. Laurence B. Leon (1998: 25) esitab oma töös „Children with Specific Language Impairments” spetsiifilise kõnearengupuudega (ingl SLI) laste osakaaluks 7% kõikidest lastest.

Kui mujal maailmas kasutavad logopeedid mitmeid meetodeid, mille abil laste keelelist arengut hinnata ja vajaduse korral diagnoos määrata, siis Eestis logopeedidel sellised võimalused peaaegu puuduvad. Seejuures on probleem, et teiste keelte tarbeks koostatud testid peegeldavad tugevalt oma lähtekeelt ja neid ei ole mõtet üks-üheselt eesti keelde tõlkida, vaid neid tuleb eesti keele jaoks sobivaks mugandada. Praeguseks on eesti keelde mugandatud paar välismaist testi, nt Soome päritolu HYKSi sõnavaratest (HYKSin sanavarastotesti), Reynelli kõne arengu skaalad ja MacArthuri test, mis vähemalt osaliselt sobivad ka siinsete laste uurimiseks.

Palju kasutust on leidnud ja oma tõhusust on tõestanud näiteks lapsevanematel päeviku täitmine, reaktsioonikiiruse mõõtmine, imiteerimine, järeletegemine, pildivalikukatse, loomis- ja mõistmistest. Üks varasemaid katsetüüpe on juba 19. sajandi keskpaigas kasutusele võetud reaktsioonikiiruse test (Kosinski 2010: 80–82). Lingvistilistel uurimiseesmärkidel eelistatakse selle katsetüübi kõrval ka tegevuse jäljendamist ja pildivalikukatset (Goodluck jt 1995: 142, 147). Keelelise arengu mahajäämuse kindlakstegemisel on see-eest eelistatud imiteerimisülesanne ning mõistmis- ja loomisülesanne (Goodluck jt 1995: 55, 67–72, 211). Lapsevanemate päeviku täitmisel põhineb näiteks MacArthuri suhtlemise arengu test. Samuti on teste, kus kombineeritakse mitut katsetüüpi, näiteks Reynelli kõne arengu skaalade puhul on kasutatud nii mõistmis- kui ka loomistesti (Haynes jt 2008: 111–116; Ireton 1992: 5).

Eestis on peale Reynelli kõne arengu skaalade edukalt mugandatud ja kasutatud Soome päritolu HYKSi testi laste sõnavara hindamiseks. Samuti on mugandatud GAPS-test (ingl Grammal and Phonology Screening Test) laste grammatiliste ja olulisimate lugemiseelsete (fonoloogiliste) oskuste väljaselgitamiseks. Tartus on hiljuti valminud esimene eesti algupärane ja mahukam 5–6aastaste laste kõne arengu hindamise test1.

1 Test on välja antud 2013. aastal Tartus (Aid jt 2013).

«

35

MetoodikaBakalaureusetöö eesmärk oli anda ülevaade peamistest keelelise arengu mõõtmise vahenditest ning teha kindlaks, kas Heather van der Lely loodud GAPS-testi on võimalik eesti keelde kohanda ja kui hästi kohandatud variant eesti keele omandamise probleemidega lapsi teistest eristab. Katse koosnes kahest poolest: esimeses pooles öeldi lapsele ette ja paluti järgi korrata 14 lauset ja teises pooles 8 väljamõeldud sõna2. Samal ajal näidati lapsele ka toetavat pildikomplekti. Katse ülesehitusest tulenevalt vaadeldi kõigepealt grammatikaoskuste mõõtmise tulemusi ja siis fonoloogiaoskuste mõõtmise tulemusi vanusegrupiti. Seejärel analüüsiti poiste ja tüdrukute tulemusi võrdlevalt.

Heather van der Lely loodud GAPS-test viidi läbi Tallinna Luha tänava lasteaia kahes rühmas eesti keelt kõnelevate nelja- kuni viieaastaste lastega. Kokku osales katses 34 last: 14 tüdrukut ja 20 poissi. Iga lapsega tehti katse individuaalselt, ühe lapse peale kulus aega 5−10 minutit. Katse käigus tutvustati lapsele papile kleebitud tulnukat Bik. Katsesituatsiooni seisukohalt oli oluline, et Bik ei mõistnud täiskasvanute keelt ja seetõttu pidi laps talle kuuldut kordama.

TulemusedKatse ülesehitus ja selleks kuluv aeg olid laste jaoks sobivad. Pildikomplekt tekitas lastes huvi, laused ja sõnad olid lühikesed, neid ei olnud ülearu palju ning lapsed ei jõudnud ära tüdineda. Keerulisem oli laste jaoks katse esimene pool – noorema vanusegrupi keskmine tulemus oli 81% õigesti korratud keelüksuseid ja vanema grupi tulemus 69% (katse teises pooles olid samad tulemused vastavalt 81% ja 86%). Negatiivselt sooritas katse 6% lastest, mis kattub enam-vähem Laurence Leonardi väitega, et 7% lastel on keelelise arengu probleeme.

Esimeses katsepooles osutusid laste jaoks keerulisimateks laused „Mida kass jooma hakkab?” ja „Koera lakutakse”. Esimese lause puhul öeldi lause järele näiteks „Mida kass jooma hattab?”. Teise puhul eksiti mitmes asjas. Näiteks öeldi „Koera lakutakse” asemel „Koera latutatse” ja „Koera latusasssesee”. Hakkama-vormi puhul võib öelda, et selles vanuses lastele on see vorm veel keeruline. Võimalik, et põhjuseks on ka sõnavormi fonoloogilised omadused. Tegemist on kolmandavältelise sõnaga, kus on ülipikk klusiil, mida võib olla lastel raske hääldada. Teise näite puhul võib oletada, et umbisikulist tegumoodi ei osata veel hästi kasutada ja seetõttu jääb see tunnus järele hääldamisel ähmaseks.

Teises katsepooles kordasid lapsed katseüksuseid edukamalt kui esimeses. Seda ilmselt seetõttu, et lastel tuli terve lause asemel meelde jätta ja korrata vaid üks sõna. Peamiselt eksisid lapsed selles katsepooles sõnaga klomper (34 lapsest 11 kordas seda valesti, kasutades sõnakujusid klompel, kromper, kompel). Raskusi valmistas lastele sõna esimese kaashäälikuühendi kasutamine, mille puhul konsonant l üldse ära jäeti. Samuti asendati sõna lõpus olev r konsonandiga l.

Paljude laste puhul tekitas katses kasutatud tulnukas küsimusi, sest sageli oli lastele öeldud, et tulnukaid pole olemas. Sellise kõhkluse vältimiseks võiks katses edaspidi jätta lihtsalt ütlemata, et see on tulnukas ja selle asemel öelda, et tegu on ühe naljaka loomaga. Teisalt tekitas küsimusi see, et tulnukal puudusid kõrvad, mistõttu ta ei saa laste öeldut kuulda. Sel puhul piisaks ehk ka, kui tulnukale lihtsalt kõrvad juurde joonistada.

KokkuvõteKokkuvõtvalt võib öelda, et katse täitis oma eesmärki sõeluuringuna. Võib väita, et üldiselt sobib see eesti laste testimiseks. Lastele valmistasid raskusi testis just need struktuurid, mis seniste uuringute põhjal omandataksegi hiljem (nt hakkama-tulevik).

Kuigi GAPS-testil oli eesti keelde mugandamisel ka teatud miinuseid, on see väikeste muudatuste korral pigem tõhus võimalus kõnehäiretega laste väljasõelumiseks. Testi eeliseks on kindlasti see, et seda saavad kasutada ka mitteprofessionaalid, nt lapsevanemad, lasteaiaõpetajad jt, ning samas ka selle lühidus, sest katse läbiviimiseks kulub ainult 5–10 minutit.

2 Laused ja sõnad mugandas eesti keelde Reili Argus.


36

Kasutatud kirjandusAid, M., Hallap, M., Mäll, R., Padrik, M. (2013). 5–6-aastaste laste kõne test. Tartu: Studium.Haynes, O. W., Pindzola, R. H. (2008). Diagnosis and Evaluation in Speech Pathology.Ireton, H. (1992). Child Develpoment Inventory Manual. USA: Harald Ireton.Kosinski, J. R. (2010). A Literature Review on Reaction Time. Clemson University.Leonard, B. L. (1998). Children with Specific Language Impairment. USA: MIT Press. A Bradford Book.Tammemäe, T. (2008). Kahe- ja kolmeaastaste eesti laste kõne arengu tase Reynelli ja HYKS testi põhjal ning selle seosed koduse kasvukeskkonna teguritega. Doktoriväitekiri Tallinna Ülikooli Kasvatusteaduste Instituudis.


37

THE TREATMENT OF LEXICAL COLLOCATIONS IN EFL COURSEBOOKSOLLOKATSIOONIDE KÄSITLEMINE INGLISE KEELE KUI VÕÕRKEELE ÕPIKUTES

Liina Vassiljev


IntroductionThe MA thesis that is the basis for this article seeks to analyse the amount and usefulness of lexical collocations found in three English coursebooks for form 12: Upstream Advanced Student’s Book (UA), Advanced Expert CAE Coursebook (AE) and Mission 1 Coursebook (M1). The analysis gives insight into the coursebook designers’ attitude towards the notion of lexical collocations.

In order to exemplify the notion of lexical collocation, the noun ’thesis’ can be used. A thesis can be done but not made, submitted but not rendered, defended but not protected. The latter word combinations could be used but they do not sound native-like nor help to successfully communicate the speaker’s ideas. The ultimate aim of foreign language learning should, however, be the successful native-like communication of one’s ideas. Collocational knowledge plays a significant role in achieving this aim and thus their amount and selection in EFL coursebooks is worth attention.

Theoretical BackgroundEffective communication requires a vast repertoire of lexical knowledge (Lewis 1993; Widdowson 1989). Lexical knowledge does not simply refer to the broad knowledge of single words but to the company that these words keep (Firth 1968). As research into corpora1 in corpus linguistics2 has indicated, the mental lexicon of a native speaker consists to a large extent of recurrent prefabricated multi-word items, i.e. words and their company, (e.g. phrases, collocations, sayings, idioms, etc) that are stored in and retrieved from the mental lexicon as single choices (Sinclair 1997; O’Keeffe 2007; Nesselhauf 2005). Language output is much more patterned and prefabricated than has been previously conceived (Sinclair 2004; Altenberg 1998).

Although defining recurrent word-combinations has proved to be a complicated matter (Bahns 1993; Nesselhauf 2005; Wray 2005), collocations are one type of such word-combinations. In this particular thesis, a view of collocation as a statistical phenomenon involving corpus analysis and frequency counts is adopted. Collocation is understood as “the occurrence of two or more words within a short space of each other in a text” (Sinclair 1997). Lexical collocations typically consist of nouns, adjectives, verbs, and adverbs – for instance, to hold a meeting, a rough estimate, virtually impossible, a court case.

1 corpora – large systematic computerized spoken and written text collections that can be used for linguistic research (Nesselhauf 2013)2 Corpus linguistics – the computer-aided analysis of language data on a large scale (McEnery, Hardie 2011)

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2012/2013. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / ARTIKLITE KOGUMIK HUMANITAARTEADUSED «

38

Lexical collocations are pedagogically relevant – they can enhance language processing (comprehension and production) with the result of native-like fluency because “collocation allows us to think more quickly and communicate more efficiently” (Hill 2000). The findings of a considerable amount of studies on non-native speakers’ command of collocations show, however, that collocations are problematic for language learners and need special attention in the language classroom (Howarth 1998; Siyanova, Schmitt 2008; Laufer, Waldman 2011).

The pedagogical relevance of lexical collocations depends on the selection of the collocations since “far too much teaching time is wasted on words and phrases that are not even worth bringing to learners’ attention for receptive purposes, let alone for productive purposes” (Granger 2009). Thus, EFL coursebooks should be analysed in terms of their amount and selection of lexical collocations.

MethodologyA small-scale online survey was undertaken among English teachers from 22 Tallinn secondary schools to select the coursebooks to be analysed. The selection was based on the number of schools utilizing a particular coursebook, the number of respondents and the coursebook’s accessibility.The overall numbers of vocabulary related exercises (VRE), collocation exercises (CE), lexical items and lexical collocations in these exercises (VRE and CE), as well as the proportions of different types of lexical collocations have been counted and compared among the coursebooks. The term ’collocation’ has been expected to be included in the title or in the instruction of a collocation exercise. Oxford Collocations Dictionary for Students of English has been resorted to in order to categorise a lexical item as a lexical collocation.

For the analysis of the usefulness of the lexical collocations found in the coursebooks, an adapted analysis model provided by Koprowski (2005) has been adopted according to which the frequency and range3 of the lexical collocations occurring in an online corpus – Collins Wordbanks Online – have been measured using the t-score4. Four sub-corpora of the Collins Wordbanks Online corpus including British and American books, the news, magazines, and spoken language and consisting of over 300 million words have been created to analyse the range of lexical collocations.

Usefulness scores5 have been calculated for all lexical collocations found in both CE and VRE in the three coursebooks. The scores have been compared.

Findings and DiscussionThe research has shown that, in general, lexical collocations have been regarded as a quite negligible aspect of foreign language learning by the designers of UA, AE and M1 in terms of the amount and the selection of the items. CE comprise only a minor part of the vocabulary practice in all of the selected coursebooks, whereas no mention of the notion of collocation is made in M1 (Table 1). A comparative overview of the total number of lexical items in VRE (including CE), lexical collocations in the CE and VRE is given in Table 2.

3 frequency and range - “The useful words for the learner are those words which a) are frequent and b) have a fairly wide range, that is those which appear across a wide variety of texts” (McCarthy 1990) 4 t-score – a reliable measurement of statistical significance provided by the online corpus5 usefulness scores – the arithmetic means of the t-scores of the lexical collocations in the four sub-corpora (Korpowski 2005)


39

Table 1. The total amount of vocabulary-related exercises (including collocation exercises) and collocation exercises in the selected coursebooks

Table 2. A comparison of the total number of lexical items in the vocabulary-related exercises (incl. collocation exercises), the number of lexical collocations in the collocation exercises and the number of the lexical collocations in the other vocabulary-related exercises

The selection of lexical collocations into the three coursebooks has not been careful and a considerable amount of lexical collocations found in both CE and VRE have a low usefulness score. An example of the comparison between ‘adjective + noun’ collocations in UA and AE is provided in Table 3. The selection of lexical collocations in M1 can be considered the best in terms of having the lowest amount of lexical items with a low usefulness score and the highest amount of lexical collocations with higher usefulness scores. Nevertheless, it must be remembered that the term ’collocation’ is not mentioned in M1 at all. Some examples of lexical collocations with different usefulness scores included in the coursebooks are presented in Table 4.


40

Table 3. A comparison of ’adjective + noun’ collocations in CE in UA and AE according to the usefulness scores. The number in the parenthesis indicates the number of ’adjective + noun’ collocations.

Table 4. Some examples of lexical collocations with different usefulness scores drawn from the coursebooks

Usefulness score Examples of lexical collocations

0 trick photography, school-leaving certificate, bitter squabble0.001-5.000 work bench, advertising standards, government endorsements5.001-10.000 management problems, basic facts, a golden opportunity10.001-15.000 job market, virtually impossible, to miss a chance15.001-20.000 to hold talks, to make an appointment, a major concern20.001 ...- to make arrangements, to face a problem, a close relationship

ConclusionMuch of linguistic output consists of recurrent prefabricated multi-word items; lexical collocations are one type of such items. As effective communication is the ultimate goal of foreign language learning, the significance of collocational knowledge must be recognized in the foreign language classroom and the coursebook implemented in the classroom is expected to support this view. The findings of the analysis of Upstream Advanced Student’s Book, Advanced Expert CAE Coursebook and Mission 1 Coursebook have shown, however, that the treatment of lexical collocations is quite superficial and limited, in general.

ReferencesAltenberg, B. (1998). On the Phraseology of Spoken English: The Evidence of Recurrent Word-Combinations. – Cowie, A. P. (Ed). Phraseology: Theory, Analysis, and Applications. Oxford: Oxford UP, 101-122.

Bahns, Jens. (1993). Lexical Collocations: A Contrastive View. – ELT Journal, 47(1), 56-63.

Bell, J. et al. (2005). Advanced Expert CAE Coursebook. Harlow: Pearson Education Lmt.

Evans, V., Dooley, J. (1996). Mission 1. Berkshire: Express Publishing.

Evans, V., Edwards, L. (2003). Upstream Advanced. Student’s Book. Berkshire: Express Publishing.


41

Firth, J. R. (1968). A Synopsis of a Linguistic Theory. 1930-1955. – Palmer, F. R. (Ed). Selected Papers of J. R. Firth 1952-1959. London: Oxford UP.

Granger, S. (2009). From Phraseology to Pedagogy: Challenges and Prospects. – Herbst, et al. (Eds). The Phraseological View of Language: A Tribute to John Sinclair. Berlin/Boston: Walter de Gruyter, 123-146.

Hill, J. (2000). Revising Priorities: From Grammatical Failure to Collocational Success. –

Lewis, M. (Ed). (1993). Teaching Collocation: Further Developments in the Lexical Approach. Boston: Thomson/Heinle. 47-67.

Howarth, P. (1998). The Phraseology of Learners’ Academic Writing.– Cowie, A. P. (Ed). Phraseology: Theory, Analysis, and Applications. Oxford: Oxford UP, 161-186.

Koprowski, M. (2005). Investigating the Usefulness of Lexical Phrases in Contemporary Coursebooks. – ELT Journal, 59(4), 322-332. [Online]. Academic Search Premier. EBSCO, 13.03.2013.

Laufer, B., Waldman T. (2011). Verb-Noun Collocations in Second Language Writing: A Corpus Analysis of Learners’ English. – Language Learning, 61(2), 647-672. [Online]. Wiley Online Library, 24.02.2013.

Lewis, M. (1993). The Lexical Approach. The State of ELT and a Way Forward. Boston: Thomson.

McCarthy, M (1990). Vocabulary. Oxford: Oxford UP.

McEnery, T., Hardie, A. (2011). Corpus Linguistics: Method, Theory and Practice. New York: Cambridge UP.

Nesselhauf, N. (2005). Collocations in a Learner Corpus. Amsterdam: John Benjamins.

Nesselhauf, N. (2013). Corpus Linguistics: A Practical Introduction. Uni-Heidelberg.

http://www.as.uniheidelberg.de/personen/Nesselhauf/files/Corpus%20Linguistics%20Practical%20Introduction.pdf , 02.04.2013.

O’Keeffe, A. et al. (2007). From Corpus to Classroom: Language Use and Language Teaching. Cambridge: Cambridge UP.

Sinclair, J. McH. (1997). Corpus Evidence in Language Description. – Wichmann, A. et al. (Eds). Teaching and Language Corpora. London: Longman, 27-39.

Sinclair, J. et al. (2004). English Collocation Studies: The OSTI Report. Ramesh Krishnamurthy. (Ed). London: Continuum.

Siyanova, A., Schmitt N. (2008). L2 Learner Production and Processing of Collocation: A Multi-Study Perspective. – The Canadian Modern Language Review, 64(3), 429-458. . [Online]. Project Muse, 11.03.2013.

Widdowson, H. G. (1989). Knowledge of Language and Ability for Use. – Applied Linguistics, 10(2), 128-137.

Wray, A. (2005). Formulaic Language and Lexicon. Cambridge: Cambridge UP.


42


AJALISI JA RUUMILISI SUHTEID VÄLJENDAVAD EESSÕNAD HISPAANIA KEELES JA NENDE VASTED EESTI KEELESSPATIAL AND TEMPORAL PREPOSITIONS IN SPANISH AND CORRESPONDING CASES IN ESTONIAN

Martin Garbuz

III koht bakalaureusetööde kategoorias

SissejuhatusAeg ja ruum on inimtaju üks põhilisi kognitiivseid valdkondi. Orienteerumaks meid ümbritsevas maailmas, ei saa me üle ega ümber ruumist ja ajast. Siin tuleb ka mängu loomulik keel, mille abil me nimetatud valdkonnad süstematiseerime ja mis võimaldab meil omavahel ruumiliste ja ajaliste suhete kohta informatsiooni vahetada. Kognitiivse lingvistika järgi on keel kui süsteem seotud inimese mõistuse ja kogemusega. George Lakoff´i ja Mark Johnson´i (1980) väitel kasutavad inimesed metafoore, et teatud valdkonda mingi teise valdkonna kaudu paremini mõista. Nii kantakse ruumi mõisted, mis on inimesele otsesemalt tajutavad, üle ajale. Seni ei ole eesti keele kohakäändeid antud aspektist süstemaatilisemalt eriti palju käsitletud. Nimetada võiks eelkõige Ene Vainiku (1995) uurimust eesti keele väliskohakäänete kohta. Hispaania keele eessõnu on uuritud rohkem: viimasest ajast võib tuua näiteks Anton Granviku (2012) uurimuse hispaania eessõnast de.

Käesolev artikkel vaatleb hispaania keele ajalisi ja ruumilisi suhteid väljendavaid eessõnu ning vastavaid eesti keele käändeid. Artikli eesmärgiks on mõningate näidete toel selgitada, kuidas kahes erinevas keeles, mis kuuluvad ka erinevatesse keelkondadesse, mõtestatakse ja organiseeritakse lingvistiliselt ruumi ja aja valdkondi.

Teoreetiline taustEesti keeles on ruumi ja ajaga seotud konkreetsetest käänetest kohakäänded (illatiiv, inessiiv, elatiiv, allatiiv, adessiiv, ablatiiv), translatiiv, terminatiiv ja komitatiiv. Eesti keele konkreetsete käänete hulgast eristub kuueliikmeline kohakäänete grupp, mis jaguneb referentobjekti põhjal kaheks sarjaks: sisekoha- ja väliskohakääneteks ja need omakorda kolmeks: latiivseks, lokatiivseks ning separatiivseks käändeks (Erelt 1995: 50). Nende funktsiooniks on väljendada liikumist või olekut ruumis või ajas.

Lokalismi teooria järgi on kohakäänete primaarne funktsioon väljendada ruumilisi suhteid. Metafoorse kontseptualiseerimise abil laiendatakse ruumilised suhted keeles ka aja valdkonnale: aeg kontseptualiseeritakse esmalt objektiks ning seejärel kas mahutiks või pinnaks, mille tulemusena on võimalik asetada teatud sündmused kindlale punktile aja kui objekti sees või selle peal.

Kui proovida kohandada eesti keele käänete kahte põhilist kategooriat, latiivsust-lokatiivsust-separatiivsust ja mahuti-pinna eristust, hispaania keele eessõnadele, selgub kaks põhilist erinevust.

43


Hispaania keele eessõnade tähendusspekter on laiem kui eesti keele käänetel, kuna hispaania keeles on ruumi süstematiseerimisel kasutusel rohkem dimensioone, nt ülal-all (sobre ja bajo) opositsioon, mida eesti keele käänetes pole, samuti ees-taga (ante ja tras) opositsioon. Samas ei ole hispaania keele eessõnasüsteemis nii rangelt piiritletud liikumisdünaamika aspektid nagu latiivsus-lokatiivsus-separatiivsus, kuna mitmed eessõnad ei paigutu vaid ühte nendest kategooriatest, vaid võivad sõltuvalt kontekstist täita erinevaid funktsioone. Sama kehtib ka referentobjekti parameetrite kohta: hispaania keele eessõnasüsteem ei pööra nii palju tähelepanu sellele, kas referentobjekt kujutab endast pigem mahutit või pinda. Kuigi mõlemas keeles kasutatakse ruumi ja aja väljendamiseks põhimõtteliselt sarnaseid vahendeid, on ruumi ja aja mõtestamises nendes keeltes siiski olulisi erinevusi.

Meetodid ja valimKontrollimaks eelnevat teoreetilist keelte võrdlust empiiriliste andmetega, analüüsisin konkreetset teksti, milleks oli osa (esimesed 50 lehekülge) Emil Tode teosest „Piiririik“. Kõrvutasin selle eestikeelset originaali hispaaniakeelse tõlkega ning võrdlesin originaalis ruumi ja aja väljendamiseks kasutatud käändeid vastavate hispaaniakeelsete eessõnadega tõlkes.

Analüüsisin iga käände esinemist nii ruumilises kui ajalises kontekstis ja vastavalt samas kontekstis esinevaid hispaaniakeelseid tõlkevasteid. Kokku analüüsisin 385 juhtumit, millest enamiku (nagu võiks ka lokalismi teooriale tuginedes oletada, kuna selle järgi on ruumi tähendus primaarne) ehk umbes 82% moodustasid ruumiga seotud juhtumid.

TulemusedIgale käändele vastas hispaaniakeelses tekstis 2-7 erinevat eessõna (nt terminatiivil 2 ja elatiivil 7). Reeglina oli käändel eessõnadest kaks põhilist vastet, mis moodustasid kahepeale kokku üle 60% vastetest (nt illatiivi puhul a ja en). Kõige sagedamini esinevad eessõnad olid vastavuses keelte teoreetilise võrdlusega (nt elatiivi puhul de ja desde, mis väljendavad mõlemad samuti separatiivsust). Samas oli ka mõnevõrra üllatavaid näiteid, kus kääne ja sellele vastav eessõna ei läinud eelneva teoreetilise võrdlusega kokku (nt elatiivi vastena en).

Seega võib öelda, et üldjoontes mõtestatakse ruumi, aega ja liikumist eesti ja hispaania keeles sarnaselt, kuna enamik käänete vastetest väljendas sama dünaamilist aspekti, latiivsele käändele vastas latiivne eessõna, lokatiivsele lokatiivne jne.

Samas tuleb tõdeda, et nende kahe keele aega ja ruumi väljendavate eessõnade ja käänete süsteemis on ka olulisi erinevusi. On mitmeid tegevusi, mille liikumisdünaamikat mõtestatakse eesti keeles ja hispaania keeles erinevalt. Näiteks vastab vahel ablatiivile, mis on separatiivne kääne, lokatiivne eessõna en (eesti keeles: „[...] kes on endale Saint-Micheli bulvarilt mingid jubedused selga ostnud [...]“, hispaania keeles: „[...] que se han comprado cosas feísimas en el bulevar St-Michel [...]“). Tõlkes on võrreldes originaaliga toimunud nihe separatiivsuselt lokatiivsusele; sellal kui eesti keel rõhutab antud juhtumites separatiivsust ehk millegi päritolu, tõuseb hispaania keeles esile pigem lokatiivsus, mis täpsustab tegevuse toimumise kohta.

Inessiivile, mis on lokatiivne kääne, vastab aga vahel separatiivne eessõna desde. Nt lauses „[...] pöialpoiss ja kes imepeene häälega alati tsiitsitab kuuskedes [...]“ on hispaaniakeelses tõlkes inessiiv „kuuskedes“ asendatud eessõnaga desde: [...] pulgarcito, que no para de cantar, con voz muy tenue, desde las ramas de los árboles [...]. Seega on lokatiivsus asendunud separatiivsusega. Kui originaal kirjeldab linnulaulu ja täpsustab selle toimumispaika, siis tõlkes kirjeldatakse sama situatsiooni nii, et linnulaul kostab kuuskedest, muutunud on natuke n-ö „vaatleja“ asukoht.

Seega mõtestatakse eesti keeles teatud tegevusi dünaamilisena, hispaania keeles aga staatilisena (ja vastupidi). Keelelised süsteemid vaatlevad sama nähtust erinevast perspektiivist.Esines ka juhtumeid, kus erinevates keeltes kasutati sama mõtte väljendamiseks erinevaid sõnaliike, mistõttu käänetele ei vastanud mitte eessõnad, vaid teised konstruktsioonid. Taolisi juhtumeid esines

44


oluliselt rohkem just ajaga seotud väljendites. Kui ruumisuhete puhul on tegemist konkreetsete suhetega, siis aja puhul on tegu metafoorse kujutamisega ning seda tehakse erinevates keeltes erinevalt, alati ei kanta üle just ruumilisi termineid ja seetõttu ei esine alati ka eessõnad.

Aega kontseptualiseeriti eesti keeles üldjuhul pinnana, hispaania keeles aga mahutina, ent oli ka juhtumeid, kus eesti keeles kontseptualiseeriti aega mahutina, aga hispaania keeles kasutati kvantiteedimetafoori, mistõttu eessõna ei esinenud.

Nagu selgus korpuse analüüsist, on ruumi ja aja mõtestamises eesti ja hispaania keeles tõepoolest olulisi erinevusi. Ent selleks, et teha laiemaid üldistusi, tasuks antud teemat uurida ka mahukama korpuse baasil.

Kasutatud kirjandusErelt, M. (peatoim) jt. (1995). Eesti keele grammatika 1. Morfoloogia sõnamoodustus. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut.

Granvik, A. (2012). De de. Estudio histórico-comparativo de los usos y la semántica de la preposición de en español. Helsinki: Société Néophilologique.

Lakoff, G., Johnson, M. (2011) [1980]. Metafoorid, mille järgi me elame. Tallinn: TLÜ kirjastus.

Vainik, E. (1995). Eesti keele väliskohakäänete semantika kognitiivse grammatika vaatenurgast. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut.

45


HULLUSE KUJUTAMINE OLLE LAULI, JÜRI EHLVESTI JA HELGA NÕU ROMAANIDE NÄITELDEPICTION OF MADNESS ON THE EXAMPLE OF THE NOVELS OF OLLE LAULI, JÜRI EHLVEST AND HELGA NÕU

Tiina Vihmar


SissejuhatusIdee uurida hulluse kujutamist eesti uuema proosa näitel tõukus asjaolust, et hulluse manifesteerumist ei ole nendes romaanides ega eesti proosakirjanduses üldisemalt seni veel põhjalikumalt uuritud. Eesti kultuuriloos on hullust siiani seostatud pigem teatud kirjanike elulooga (nt Juhan Liiv, Jaan Oks, Marie Heiberg), mitte niivõrd iseseisva tekstikeskse uurimisteemana. Leidub küll üksikuid hulluse temaatikat käsitlevaid arvustusi (vt Adamson 2004, Adamson 2006), kuid minule teadaolevalt ei ole põhjalikumaid ja teedrajavamaid uurimusi kodumaises kirjandusteaduses seni ilmunud. Kuna mujal maailmas on hulluse aspekt moodsat kirjandust ja selle uurimist väga huvitanud, oli magistritöö üldisemaks eesmärgiks anda panus hulluse kujutamise uurimisse eesti uuema kirjanduse näitel.

Täpsemalt uurisin sellist hullusekujutust, kus hullus ilmneb sissepoole suunatusena ehk teisiti öeldes tavapäratu olemisviisina, mis on konventsionaalsest normist „teistsugune” ja „erinev”. Hulluse mõistet ei ole kasutatud hinnangulisena (halvustavas tähenduses), vaid selle abil on viidatud pigem eriskummalisele olemisviisile, mille analüüsimine võimaldas implitsiitsel tasandil arutleda üldisemalt inimeseks olemise eri viiside ja võimaluste üle.

Taust ja metoodikaHulluse küsimus on temaatilisel tasandil tihedalt seotud küsimusega inimese subjektistumisest ehk ühtse minapildi ning kindla identiteediga inimeseks kujunemisest. Seega ühendab magistritöös analüüsitud romaane sellise peategelase olemasolu, kes püüab omal moel toime tulla oma elu ja identiteediprobleemidega. Kõne all olevates teostes ei kulge tegelaste subjektistumine sujuvalt ega liigu mööda tavapäraseid radasid, seetõttu on töö kontseptuaalse raamistiku loomisel tuginetud psühhoanalüütilise koolkonna esindajate, täpsemalt Sigmund Freudi ja Jacques Lacani mõttemudelitele (vt IDP 2005), mis kirjeldavad mina kujunemist ja isiksuse arengut. Kuna töö fookus on siiski hullus kui tekstuaalne probleem, ei saanud peategelaste identiteediprobleemide kõrval tähelepanuta jätta ka jutustamissituatsiooni ning tekstuaalseid võtteid, mis analüüsitavates romaanides ilmnevad.

Hullumine viitab kõige otsesemalt samasuse/identiteedi saavutamatusele, ühtsuse ja terviklikkuse illusoorsusele, seega on iga hullusest rääkiv lugu ühekorraga nii eriline (eksplitsiitsel tasandil) kui ka teiste omalaadsete lugude sarnane (implitsiitsel tasandil). Oleks olnud viljatu keskenduda kõne all olevate romaanide hulluse kujutamise üksikasjalikule võrdlemisele eksplitsiitsel tasandil, sest nii nagu iga inimene on erinev, kõneleb ka iga indiviidi hullus eri keelt. Oluline on näha teksti tasandist

46


kaugemale, sest nagu ütleb Shoshanna Felman, kõigutab iga hulluse küsimusega tegelev kirjanduslik tekst piirjoont selle vahel, mis on „sees” ja mis „väljas” (vt Felman 2003: 4). Nii küsib iga hullusest rääkiv lugu, millised on need inimeseks olemise viisid, mida me aktsepteerime, ja vastupidi.

Ekskurss mõistuse ja hulluse vastandpaarideks kujunemise mõttelukku näitab üheselt, et arusaam inimesest ja inimsusest on ajas muutuv nähtus, mis on võrreldes sajanditetaguse ajaga nüüdseks oluliselt avardunud. Kuid oluline on, et moodne käsitus inimesest ja inimlikkusest asetub siiski hulluse taustale, sest Michel Foucault’ järgi põlvneb psühholoogiline inimene otse mõistuse kaotanud inimesest (vt Foucault 2003: 790). Teisi sõnu on igal hullusel oma mõistus, mis tema üle otsustab, ning igal mõistusel on oma hullus, millelt ta saab oma aluse.

Kirjanduslikus fiktsioonis saab rääkida hulluse kujutamisest (manifesteerumisest) teatud teostes, sest nii nagu ka Foucault ja Leo Luks (vt Luks 2009), olen seisukohal, et fiktsioonis ei saa kõlada hulluse enda hääl – seal, kus on looming, seal ei ole hullust (vt Foucault 2003: 802j). Niisiis on kirjanduslik hullus fiktsioon, mis on loodud keele vahendusel ehk teisi sõnu mõistuse poolt. Seetõttu ei ole minu arvates adekvaatne rääkida hullusest autori tasandil, nagu on nt „Palverännaku” arvustamisel vihjatud (vt Mutt 2006).

Küll aga võib hullus olla kirjandusteoses esil metafoorselt, nagu seda kirjeldab Felmani „kirjandusliku asja” (la chose littèraire’) mõiste – see on miski, mis meid tekstis puudutab ja mis teeb tekstist sellise teksti, mis käib meie kohta. Just hulluse kaudu võib seda kirjanduse mõõdet tunda, sest nagu hulluski puikleb „kirjanduslik asi” ratsionaalsest tõlgenduspüüdest kõrvale. „Kirjanduslikku asja” võibki kõige paremini tajuda hulluse kaudu, mis ei tähenda niivõrd teksti taipamist, vaid pigem kellegi mõtete protsessi võimsa mõju tundmist.

Seega ei ole kirjanduses manifesteeruva hulluse puhul mõttekas võrrelda põhjusi, miks üks või teine tegelaskuju hulluks läheb, vaid oluline on mõtestada, millele tegelaste hullumine üldisemalt viitab või mida see sümboliseerib. Hulluse erinevate avaldumisvormide puhul võib jälgida kahte aspekti: teatud käitumisele ja tunnetusele omaseks peetavast normist kõrvalekaldumist (radikaliseerumist) ning hullust kui üldisemalt performatiivsust või retoorilist figuuri, mis hõlmab keele ja käitumise ala laiemalt (vt Bernaerts jt 2009: 284). Need kaks määratlust haakuvad ka Jaanus Adamsoni kirjeldatud hulluse tematiseeriva ja dramatiseeriva tasandiga, millele uurimuse näidisanalüüsid suuresti toetuvad (vt Adamson 2004).

Selgitades, kas teoses domineerib tematiseeriv või dramatiseeriv tasand, on võimalik ankurdada hullusest kõnelevad ja sageli keerulise tekstikoega romaanid teatud toetuspunktide külge, mida saab analüüsimisel silmas pidada. Tematiseeriva tasandi analüüsi puhul ehk teisisõnu tegelaskujude mõtte- ja käitumismustrite tõlgendamisel on olnud abi psühhoanalüütilisest lähenemisest, sest kõigis analüüsitavates romaanides (eelkõige „Hundi silmas” ja „Kodutuses”, vähem „Palverännakus”) on esil peategelase subjektistumise küsimus, mis ei kulge sujuvalt ega liigu mööda konventsionaalseid radasid. Seevastu dramatiseeriva tasandi ehk loo esituse analüüsis on olnud toeks narratoloogilised ja hermeneutilised põhimõtted.

NäidisanalüüsidestOlle Lauli „Kodutuse” puhul on esiplaanil hulluse tematiseerimine, sest ”Kodutus” käsitleb ajatut problemaatikat – konflikti „erilise” inimese ja ühiskonna vahel. „Kodutuse” peategelase Marko (Merko) võib asetada ühte rivvi selliste kirjanduslike sugulashingedega, kelle arhetüüpseks esin-dajaks peetakse Don Quijote’i. See on narri-tüüpi tegelaskuju, kellega võrreldakse naeruväärseid ja hullumeelseid karaktereid, aga kes ometi väljendavad olulisi tõdesid. Teisalt võib Marko kirjan-duslikuks sugulushingeks pidada ka Dostojevski „Idioodi” peategelast vürst Mõškinit, sest mõlemas mehes on kohal seletamatu headuse alge, mida ümbritsevad kipuvad aga hulluse või idiootsusena tõlgendama. Seega võimendab Marko tegelaskuju, aga samuti tema nime ümber toimuv segadus, mõtet identiteedi haprusest ja tervikliku minasuse illusoorsusest.

„Palverännaku” puhul tõuseb esile hulluse dramatiseerimine, sest romaanis on tegu lõhenenud jutustajaga, kes mõjutab otseselt teose narratiivi ehk loo esitlust. „Palverännaku” narratiivse tasandi analüüsis on võimalik teost avada postmodernset ühiskonda iseloomustavate joonte abil, nagu näiteks veider suhe ajaga ning usu katkemine normaalkeele või lingvistilise normi olemasolusse. Seega manifesteerub „Palverännakus” selline hullusekujutus, kus hullus hõlmab keele ja käitumise

47


ala laiemalt. Hulluse „efekti” saavutamiseks ei ole olnud rõhk niivõrd „Palverännaku” peategelase vaimse seisundi tõlgendamisel, vaid hullust võib teoses mõista üldisema performatiivsuse või retoorilise figuurina.

„Hundi silmas” on selle poolest tähelepanuväärne romaan, et hullus avaldub teoses nii temati-seerival kui ka dramatiseerival tasandil. Esimesele määratlusele viitab peategelase Tiina kujutelm endast kui libahundist, huntnaisest, mis on ühtlasi teatud tunnetusele ja käitumisele omasest normist kõrvalekaldumise radikaliseerumise näiteks. Tiina suutmatus eristada tegelikkust väljamõeldisest hakkab varjutama tema elu kulgu juba varajasest noorusest alates. Hulluse dramatiseerimine avaldub romaani jutustajapositsiooni ümber toimuvas segaduses ning küsimuses, kellele kuulub Tiina loo jutustajahääl. Kuna ebausaldusväärne jutustaja on üks stiililine võte, mille abil hullus võib teoses manifesteeruda, pakkusin Lacani peegliteooria ja iha käsitlusele tuginedes (vt Krull 1998; Krull 2000) omapoolse tõlgenduse, mille järgi tema-vormi kasutav jutustajahääl kuulub tegelikult Tiinale, ehk teisi sõnu romaani jutustaja ongi Tiina. Seega on „Hundi silmas” hulluse kujutamise puhul kõige huvitavam just küsimus, kuidas jutustaja projektsioonid hakkavad mõjutama romaani narratiivi.

Nagu näitavad kõne all olevate romaanide tekstianalüüsid, läheb hulluse ja mõistuse vaheline piir tegelaste seest. Õigupoolest ei ole ükski tegelane läbinisti hull ega ka läbivalt mõistuslik. Küsimus on, kuidas balansseerida sellel piiril, et mõni mõte või tunne ei vormuks teoks, mis annaks tunnistust hägustunud reaalsustajust ning psüühilisest häirest, mille tõttu on muutunud eristamatuks tegelikkuse ja fantaasia piir. See on ajatu küsimus, mis on olnud kirjanduslikule hullusekujutusele ammendamatuks inspiratsiooniallikaks. Nii aitab erinevate aegade jooksul kirjanduses manifesteeruv hullusekujutus meil näha, kust me oleme inimestena tulnud ja kuhu oleme teel.

Kasutatud kirjandusAdamson, J. (2004). Kirjandus ja hullus: Lauri Pilteri romaani „Lohejas pilv” põhjal. – Sirp, 24. september, 7. Adamson, J. (2006). Hulluse õppetund eesti uuemas kirjanduses. – Postimees, 23. veebruar, 20.Bernaerts jt = Bernaerts, L., Herman, L., Vervaeck, B. (2009). Narrative Threads of Madness. – Style, Vol. 43, 3, 283−290. Felman, S. (2003). Writing and madness: (literature/ philosophy/ psychoanalysis). Stanford University Press. Foucault, M. (2003). Hullus ja arutus. Hullumeelsuse ajalugu klassikalisel ajastul. Tlk M. Lepikult. Tartu: Ilmamaa.IDP = International Dictionary of Psychoanalysis. (2005). Editor in Chief A. de Mijolla. Volume I-III. Macmillian Reference USA. Thomson Gale.Krull, H. (1998). Psühhoanalüütilised mõisted ja nende tõlkeprobleemid. Lacanlik vaatepunkt. – Keel ja Kirjandus, 10, 674−679.Krull, H. (2000). Millimallikas. Tallinn: Vagabund.Luks, L. (2009). Eimiski-kunst. Nihilistlikust loomest eesti luule näitel. – Studia Philosophica, Vol 2.1, 85−111.Mutt, M. (2006). Kirjanik suurpihtija verekargamine. – Looming, 4, 611−615.

L O O D U S T E A D U S E D

49

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2012/2013. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / ARTIKLITE KOGUMIK LOODUSTEADUSED «

KANAKULLI (ACCIPITER GENTILIS L.) EESTI ASURKONNA KAITSE TEGEVUSKAVA ETTEPANEKPROPOSED ACTION PLAN FOR THE CONSERVATION OF THE GOSHAWK (ACCIPITER GENTILIS L.)

Aarne Tuule


SissejuhatusKanakull (Accipiter gentilis Linnaeus, 1758) on maailmas üks kõige laiaulatuslikumalt levinud haugas, kelle arvukus on käesoleval ajal stabiilne. Eestis on ta hajusalt levinud haudelind, kelle arvukuses (praegu ligi 300−500 paari) on viimase paarikümne aasta jooksul toimunud kahekordne langus, mistõttu kuulub kanakull II kaitsekategooriasse. Sarnaselt teiste ohustatud liikidega on ka kanakulli kaitse korraldamiseks vajalik tegevuskava koostamine.

BioloogiaKanakull pesitseb nii loodusmaastikus kui ka metsatukkadega vahelduvas kultuurmaastikus, üksi-kud paarid elavad ka linnapuistutes, kusjuures viimast on Tallinnas täheldatud üha rohkem (Tuule, Tuule 2014).

Pesapaigana on eelistatud suured (500 m raadiuses pesast on metsamaad keskmiselt 70%) okas-metsad, pesapuuks on kõige sagedamini mänd. Kanakulli pesapuistu vanus on Eestis keskmiselt 80 aastat (n=117 pesa), selgelt välditakse alla 60-aastast puistut. Väga pesapaigatruu liigina kasutatak-se ühte pesapaika mitme põlvkonna jooksul. Pesapaigas leidub enamasti mitmeid varupesi, mida kasutatakse vaheldumisi (Randla 1976; Kenward 2006; Tuule et al. 2007).

Kanakull asub pesitsema märtsi alguses, pojad iseseisvuvad lõplikult alles augusti keskpaigas (Kenward 2006). Eestis on seitsmekümnendatel täiskurna keskmiseks suuruseks saadud 3,35 muna (n=31) (Randla 1976), edaspidi hakkas kurna suurus vähenema − aastatel 1994−1999 3,19 muna (n=18) ja vahemikul 2000−2011 3,0 muna (n=16) (Lõhmus, Nellis 2011).

Ajavahemikul 1990−2011 oli pesakonna keskmine suurus 2,46 poega (n=279) ja trend on kaha-nev, samas lennuvõimeliste poegade arv asustatud pesade kohta ehk produktiivsus oli nimetatud perioodil keskmiselt 1,76 ja trend on stabiilne (Väli, Tuule 2014).

1441 saakobjekti määramisel selgus, et viimastel aastakümnetel on loodusmaastiku saakobjekti-de ehk kanaliste ja imetajate osatähtsus kanakulli menüüs madalam kui möödunud sajandi kolman-dal veerandil, seevastu on järjest tõusnud kultuurmaastiku liikide − vareslaste ja tuviliste − osakaal (Väli et al. 2014a). See viitab otseselt loodusmaastiku saakobjektide arvukuse ja kättesaadavuse langusele. Samuti on märkimisväärne nii menüü mitmekesistumine kui teiste röövlindude murdmi-ne, mis võib olla samuti üheks indikaatoriks kanakulli toidupuudusest (Rutz et al. 2006).

816 Eestis rõngastatud kanakullist on taasleitud 59 lindu, neist väljaspool Eestit 14 lindu. Leiukohad näitavad selgelt, et pesakohast kaugele rändavad vaid noored mittepesitsejad ja liigutakse Eestist

50

lõuna poole. Kanakulli keskmine eluiga on 7 aastat, suremus on suurim esimesel eluaastal (65% poegadest). Peamised surma põhjused on nälgimine (35−37% surmadest) ja kokkupõrgetest põhjustatud traumad (25−33%) (Tornberg et al. 2006).

OhuteguridKanakulli Eesti asurkonda mõjutab peamiselt kuus ohutegurit, mille olulisust hinnati Eestis ja Euroopas varem kasutatud skaala järgi (Väli, Lõhmus 2000). Pesapaikade ebapiisava kaitstuse ja kanakullile sobivate metsade raiemahtude suurenemise tõttu hinnati pesapaikade hävinemine suure tähtsusega ohuteguriks. Nii loetletud põhjustel kui ka saakobjektide arvukuse ja kättesaadavuse kahanemise tõttu väheneb kanakulli toidubaas ja see on asurkonna jaoks samuti suure tähtsusega ohutegur. Pesitsusaegne häirimine on keskmise tähtsusega ohutegur, kuna häirimine ei pruugi alati pesitsust nurjata, samas on häirimise eest kaitseta enamik elupaiku. Nii tahtlik tapmine kui keskkonnamürkide mõju on ajalooliselt olnud kanakulli asurkonda oluliselt mõjutavad asjaolud, kuid tänapäeval on mõlemad kahanenud väikese mõjuga teguriteks. Kanakulli hukkumist kokkupõrgetes ehitiste, elektriliinide ja sõidukitega saab olemasolevate väheste andmete põhjal hinnata väikese tähtsusega teguriks, kuigi see valdkond vajab täpsema hinnangu andmiseks edaspidist uurimist.

Senise kaitse tõhususe analüüs ja edaspidise kaitse eesmärgidKanakulli staatus IUCN nimekirjas on “soodsas seisundis” (Least Concern LC) (International Union ... 2013), Eestis kuulub ta II kaitsekategooriasse (Looduskaitseseadus). Lisaks isendikaitsele on elupaikade kaitseks moodustatud spetsiaalseid kanakulli püsielupaiku, kus kehtib sihtkaitsevööndi kaitserežiim. Keskkonnaregistrisse on neist kantud 48, projekteeritavas staatuses on veel 27 püsielupaika (Keskkonnaagentuur 2012b). Keskkonnaregistris on 373 kanakulli leiukohta, millest piisavat kaitset tagavatel reservaadi või sihtkaitsevööndi režiimiga aladel asub 40%. Käesoleva analüüsi jaoks arvutatud kontrollvalimi põhjal on ühelt pesitsusterritooriumilt registrisse kantud keskmiselt 2,1 pesa, seega on keskkonnaregistrisse kantud tegelike pesapaikade arv ligi 170. Võttes arvesse 1) keskkonnaregistrisse kantud kaitstavatel aladel asuvate (205 objekti, ligi 55%) ja kaitsmata

objektide (168, ligi 45%) suhet, 2) asjaolu, et kõik keskkonnaregistrisse kantud pesapaigad ei ole asustatud (2010. aastal kontrolliti

üle Eesti 105 territooriumil 199 pesa, asustatud oli neist vaid 46) (Evestus 2010), 3) osa pesi on aja jooksul hävinud, võib öelda, et Eestis on kaitstud ligi 35% teadaolevatest

pesapaikadest ehk ligi 60 paari teadaolevad pesad. Teisisõnu – nõuetekohaselt on kaitstud vaid 12−20% Eesti asurkonnast.

Kanakulli asurkonna soodsaks seisundiks võib pidada arvukuse järsu languse eelset arvukust (600−1000 paari). Kanakulli kaitse lühiajaline (viie aasta) kaitse-eesmärk on stabiilne arvukus ja 50% asurkonna nõuetekohane kaitse. Kanakulli kaitse pikaajaline (15 aasta) kaitse-eesmärk on asurkonna soodne seisund arvukuse järsu languse eelsel tasemel (600−1000 paari).

Soodsa seisundi saavutamiseks vajalikud meetmed ja tegevusedVastavalt liigi kaitse tegevuskava koostamise juhendile eristatakse kolme erineva prioriteetsusega meetmeid ja tegevusi, millest 1. grupis on hädavajalikud meetmed ja tegevused, milleta kaitse-eesmärgi saavutamine on võimatu. Kanakulli puhul on tähtsaimaks meetmeks liigi kaitsealade kaitse kaudu, mille käigus tuleb kontrollida ja täiendada keskkonnaregistri andmeid, kehtestada kanakulli pesapaiga pindalalise kaardistamise põhimõtted, moodustada täiendavaid püsielupaiku ja viia kaitsealade kaitsekorrad võimalusel vastavusse kanakulli kaitse vajadustega. Samuti on oluline jätkata teadaolevate pesapaikade kontrolli ja uute pesade otsimist ning viia ellu telemeetriauuring elupaigakasutuse, hajumise ja suremuse selgitamiseks. Esimesse prioriteeti kuuluvad veel üldiste strateegiate kaudu rakendatavad liigikaitselised meetmed, nagu raierahu vastavusse viimine kanakulli kaitse vajadustega (praegu 15.04−15.06, vaja 01.03−15.08), püsimetsamajanduse

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2012/2013. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / ARTIKLITE KOGUMIK LOODUSTEADUSED

51

soosimine, säilikpuude jätmine raie käigus ja rangelt kaitstava metsa osakaalu tõstmine vähemalt 10 protsendini. Kaitse-eesmärgi saavutamiseks on hädavajalik ka kanakulli kaitse kotkaste ja must-toonekure ning metsakanaliste kaitse kaudu. 2. prioriteedi ehk väärtuste taastamisele ja potentsiaalsete ohutegurite kõrvaldamisele suunatud tegevustena on vaja ellu viia kanakulli vaenamise ja hukkumispõhjuste uuring. 3. eelistuse ehk kaudselt väärtuste säilimisele ja taastamisele ning ohutegurite kõrvaldamisele kaasa aitavateks tegevusteks on kanakulli ja tema kaitse tutvustamine, rahvusvaheline koostöö ja tegevuskava uuendamine.

Materjal ja metoodikaKanakulli Eesti asurkonna bioloogia ja seisundi kirjeldamiseks töötati läbi kõik viimase 20 aasta jooksul avaldatud Eesti kanakulli asurkonda puudutanud uuringud ja olulisemad välisallikad. Viimastest eelistati Fennoskandia, eriti Soome töid, kuna Põhja-Ameerika, Kesk-Euroopa ja isegi geograafiliselt lähedase Rootsi valdava kultuurmaastiku ja ulatuslike mäestikumetsade kanakullide uuringu tulemusi ei saa Eesti oludele üle kanda. Osaliselt just sel põhjusel tekkis vajadus Eesti asurkonda iseloomustavad näitajad käesoleva töö käigus kokku koondada ja analüüsida. Selleks loodi geoinfoandmekiht kõikide Eestis alates 1990. aastast teadaolevate kanakullipesade asukoha, iga-aastase asustatuse ja/või pesitsustulemuste ning muu olemasoleva infoga.

Pesapaiga kirjeldamiseks analüüsiti pesade kaugust põhikaardiobjektidest (metsaservad, teed, asulad jne), inventeeritud metsades asuvate pesade puhul sai analüüsida pesapuuliikide osakaalu, pesametsa vanust, kasvukohatüüpi jne. Kuna iga pesa on varustatud pesitsusterritooriumi nimega, sai kalkuleerida ka varupesade arvu pesakohas, varupesade omavahelisi kauguseid ja ka paaride erinevaid pesitsusjuhte sama territooriumi pesades erinevatel aastatel. Kanakulli toitumisanalüüsis kasutati Eestis kanakulli pesade alt ja pesadest kogutud saagijäänuste määramisel saadud andmeid.

Kasutatud kirjandusEvestus, T. (2010). Kanakulli inventuur. 2010. aasta. Otepää 2010. Tartu: Eesti Ornitoloogiaühing.International Union for Conservation of Nature and Natural Resources. (2013). The IUCN Red List of Threatened Species. Accipitergentilis (Eurasian Goshawk, Goshawk, Northern Goshawk). <http://www.iucnredlist.org/apps/redlist/details/106003466/0.>, 01.01.2013.Kenward, R. (2006). The Goshawk. London: T & AD Poyser.Keskkonnaagentuur. (2012b). Päring keskkonnaregistrist 06.09.2012.Looduskaitseseadus. (2004). Riigi Teataja I, 38, 258.Lõhmus, A., Nellis, R. (2011). Kanakulli pesitsusökoloogilisi andmeid 1994−2011. Tartu: Eesti Ornitoloogiaühingu röövlinnutöögrupi arhiiv.Randla, T. (1976). Eesti röövlinnud. Tallinn: Valgus.Rutz, C., Bijlsma, R. G., Marquiss, M., Kenward, R. E. (2006). Population limitation in the Northern Goshawk in Europe: a review with case studies. − Stud. Avian Biol. 31, 158–197.Tornberg, R., Korpimäki, E., Byholm, P. (2006). Ecology of the northern goshawk in Fennoscandia. − Stud. Avian Biol. 31, 141−157.Tuule, E., Tuule, A., Lõhmus, A. (2007). Röövlindude pesitsusökoloogiast Saue ümbruses 1959−2006. − Hirundo 20, 1, 14−36.Tuule, E., Tuule, A. (2014). Kanakulli pesitsemine Tallinnas. Koostamisel.Väli, Ü., Lõhmus, A. (2000). Suur-konnakotkas ja tema kaitse Eestis. – Hirundo Supplementum 3.Väli, Ü., Lauk, K., Melsas, R., Nellis, R., Nellis, R., Tuule, A. (2014a). Dietchanges in the Estonian Goshawk population. Koostamisel.Väli, Ü., Tuule, A. (2014). Kanakulli sigimisedukuse dünaamika Eestis. Koostamisel.


52

«

ALGEBRA INDIA VEEDADESVEDIC ALGEBRA

Agne Seli


SissejuhatusArtikli aluseks oleva bakalaureusetöö eesmärk oli uurida algebrat India veedades ning panna kirja skeeme, mille abil jõutakse samade lahendusteni nagu algebra põhikursustes. Vaadeldi veedade matemaatikat, mis põhineb kuueteistkümnel suutral, mida loetakse valemiteks ning mis on kirja pandud sõnadega. Töö põhirõhk oli suunatud polünoomidele ja täpsemalt sellele, kuidas leida veedade meetodite abil polünoomide jagatist, korrutist ning suurimat ühistegurit. Töö originaalne osa seisnes üldskeemide ja nende täpsete kirjelduste kirjapanekus, mida tehti näidetest lähtuvalt. Samuti käsitleti kahte erinevat meetodit arvude korrutamiseks, millest ühte saab edukalt rakendada ka polünoomide juurimisel ja determinandi väärtuse leidmisel. Üldiselt on veedade matemaatika põhimõte muuta keerukad arvutuskäigud lihtsamateks. Eestis on seda teemat vähe uuritud ja puudub ka vastav eestikeelne kirjandus. Käesolevas artiklis on ära toodud arvutuseeskiri kahe arvu korrutamiseks, mida nimetatakse Gelosia algoritmiks, ning samuti on vaatluse all polünoomide jagamine, rakendades vastavat suutrat.

Meetodid ja tulemusedGelosia algoritmGelosia algoritm on efektiivne viis, mida saab väga hõlpsasti rakendada kahe arvu korrutamiseks. Nimetatud meetodi tutvustamine põhikoolis ning gümnaasiumis võib olla huvitavaks ning täiendavaks lisamaterjaliks. Ajalooliselt on seda kasutanud mitmed erinevad kultuurid. Euroopale tutvustas nimetatud meetodit aastal 1202 Fibonacci oma teoses „LiberAbaci“. Järgnevalt on toodud ära Gelosia algoritmi kirjeldus.

Joonestatakse ruudustik, kus iga ruut tehakse diagonaalselt pooleks (vt Joonis 1). Korrutises esinev esimene arv kirjutatakse ruudustiku kohale ja teine arv ruudustikust paremale poole, mõlemad kellaosuti liikumise suunas. Ruudustiku suurus sõltub sellest, mitu kohta antud arvudes on, st ruudustikus on ridade arv võrdne teises teguris olevate numbrite arvuga ning veergude arv on vastavalt võrdne numbrite arvuga esimeses teguris. Igasse kasti kirjutatakse kahe arvu korrutis, mis on alati kahekohaline. Kui tekkinud korrutises kümnendkoht puudub, siis kirjutatakse kümnendkoha asemele 0. Kui kõik ruudustikus olevad kastid on täidetud, siis arvud, mis asuvad diagonaalselt, liidetakse kokku, kusjuures liitmist alustatakse kasti paremast alt servast ja liigutakse edasi vasakule poole ning liitmisel saadud tulemus kirjutatakse vastavalt ruudustiku alla või vasakule küljele. Kui summa sisaldab endas rohkem kui ühte numbrit, siis kümneliste kohal olev väärtus viiakse üle


53

järgmisesse diagonaali (ülespoole). Vastus koosneb tekkinud numbritest (vt Joonis 1, kus vastus on märgitud noolega).

Näide 1. Leiame arvude 123 ja 4567 korrutise Gelosia algoritmi abil.Joonis 1.

Lühidalt polünoomidestNimetatud bakalaureusetöö raames kasutati polünoomide jaoks kirjapilti kujul

f(x) = anxn + an-1x

n-1 + an-2xn-2 + ... + a1x + a0,

kus korrutisi aixi nimetatakse polünoomi liikmeteks ja liiget anx

n nimetatakse polünoomi pealiikmeks. Arvu n nimetatakse polünoomi astmeks ja kirjutatakse n = degf(x). Arvu a0 nimetatakse vabaliikmeks, x-i nimetatakse muutujaks ning iga ai-d nimetatakse polünoomi kordajaks (i = 0, 1, 2, ..., n).

Teoreem 1. (Teoreem jäägiga jagamisest) Iga kahe polünoomi f(x) ja g(x) jaoks leiduvad ja on üheselt määratud polünoomid q(x) ja r(x), nii et

f(x) = q(x) ∙ g(x) + r(x)ja degr(x) <degg(x).

Polünoomi q(x) nimetatakse mittetäielikuks jagatiseks ja polünoomi r(x) nimetatakse jäägiks.

Polünoomide jagamine veedade meetodilPolünoomide jagamiseks suutrate abil on mitmeid erinevaid meetodeid. Töös on käsitletud küll kahte erinevat veedade matemaatikas kasutatavat meetodit, kuid siinkohal tutvustaks neist ühte. Polünoomide jagamisel on oma kindel skeem ehk algoritm, millest lähtudes jõutakse samade lahendusteni nagu algebra põhikursustes. Järgneva meetodi korral kasutatakse suutrat „vaheta kohti ja rakenda“, mida kirjanduses tuntakse ka „sünteetilise jagamise“ all. Polünoomide jagamist veedade meetodil kasutatakse, kui polünoomide kordajate seas on suuri arve ja/või polünoomide astmed on suuremad kui 2. Idee tutvustamiseks vaatleme antud artikli raames esimese astme polünoome f(x) = a1x + a0jag(x) = b1x + b0.

(i) Jagajaks oleva polünoomi g(x) kordajad kirjutatakse vasakule ning jagatava polünoomi f(x) kordajad paremale.

(ii) Polünoom g(x) tuleb asendada uue polünoomiga, nii et kõrgeima x-i astme kordaja uues polünoomis oleks 1. Antud juhul tuleb x-i kordaja b1 asemele saada 1. Seega jagame polünoomi g(x) kordajaga b1 ning saame uueks polünoomiks

g*(x) = x + b0/ b1, millega saame ära täita tabeli teise rea.

(iii) Saadud teise rea liikmed, välja arvatud arv 1, kirjutatakse vastandmärgiga järgmisesse ritta.


54

(iv) Järgnevalt tuuakse alla kordaja a1. Seejärel korrutatakse omavahel -b0/b1 ja a1 ning saadud korrutis kirjutatakse kordaja a0 alla.

(v) Edasi liidetakse omavahel kordaja a0 ja eelmises sammus (iv) saadud korrutis a1/(b0/b1 ). Saadud summa kirjutatakse liidetavate alla.

(vi) Saame tabeli

x x0 x x0

b1 b0 a1 a0

1 b0/b1

-b0/b1 - a1(b0/b1 )a1 a0-a1(b0/b1 )a1/b1 a0-a1(b0/b1 )

Viimasest reast saame välja kirjutada, et q(x) = a1/b1 ja r(x) = a0 – a1(b0/b1 ).

Märkus. Jagatis q(x) jagatakse x-i astme suurima kordajaga läbi, aga jääki r(x) ei jagata.

Näide 2. Olgu jagatav f(x) = 5x + 7 ja jagaja g(x) = 4x + 9. Leiame jagatise q(x) ja jäägi r(x).Veedade meetodit rakendades jõutakse järgmise skeemini

x x0 x x0

4 9 5 71 9/4

-9/4 5∙(-9/4)5 7-5∙(9/4)5/4 7-5∙(9/4)

Viimasest reast saame välja kirjutada, et q(x) = 5/4x ja r(x) = -17/4.

KokkuvõteVeedade matemaatika suutrate puhul on huvitav tõsiasi, et need sõnalised valemid on kergelt meeldejäävad ning neid on lihtne rakendada. Veedade matemaatikat võib täitsa edukalt käsitleda ka põhikoolis ning gümnaasiumis lisakursusena. See muudab arvutuskäigud lihtsamateks ning säästab aega. Veedade süsteemi on hakanud kasutama paljud matemaatikaõpetajad üle maailma.

TänuavaldusAutor tänab siinkohal oma juhendajat professor Mart Abelit huvitava teema väljapakkumise ning nõustamise eest. Samuti on autor tänulik Tallinna Ülikoolile bakalaureusetöö tunnustamise eest.

Kasutatud kirjandus Kangro, G. (1962). Kõrgem algebra. Ptk 6 § 20, 194−206.

Ramasubban, T. A. (2008). WelcometoVedic algebra. Ptk 3, 21−37.

Seli, A. (2013). Algebra India veedades. [Bakalaureusetöö]. Tallinn.

Gelosia korrutamine. (2013).

http://en.wikipedia.org/wiki/Lattice_multiplication, 25.03.2013.

http://inthefootstepsofmath.blogspot.com/2011/12/history-method-of-gelosia.html, 04.02.2013.


55


GLOIOPELTIS VETIKAPEREKONNA LIIKIDE POLÜSAHHARIIDID: ERALDAMINE, STRUKTUUR JA OMADUSEDPOLYSACCHARIDES FROM THE RED ALGAE SPECIES OF THE GENUS GLOIOPELTIS: ISOLATION, STRUCTURE AND PROPERTIES

Kadri Saluri


SissejuhatusErinevad punavetikate (Rhodophycae) liigid sisaldavad looduslikke polüsahhariide (peamiselt ga-laktaane), mis täidavad taime tselluloosistruktuuris leiduvaid vahemikke (Imeson 2000). Galaktaa-nid on struktuurilt lineaarsed ahelad, kus vahelduvad 3-seotud β-galaktopüranoosi ning 4-seotud α-galaktopüranoosi jäägid (Stortz 2005). Galaktoosi jäägis on β-konfiguratsioon alati D-vormis, kuid α-galaktoosi jääk võib olla nii D- kui ka L-vormis, kusjuures agarites on viimane L-vormis (Stortz 2005; Yu jt 2010; Jiao jt 2011). Esinevad ka sulfaaditud hemiester- ja pürovaatatsetaalirühmad ning 3,6-anhüdrogalaktoos mõnes või kõigis α-galaktoosi jääkides, samuti hüdroksüülrühmade ja kõrva-lahelate metoksüleeritus. Looduslikud polüsahhariidid on harva regulaarselt korduva struktuuriga, tavaliselt on ühe molekuli ulatuses mitmeid erinevaid iseseisvaid seaduspärasusi (Stortz 2005).

Vaikse ookeani rannikumeres esineva Gloiopeltis punavetikaperekonna liikides sisalduvad agaroidsed polüsahhariidid – funoraanid. Funoraanide struktuurne korduslüli sarnaneb agarobioosi ideaalstruktuuriga, kus vahelduvad 3-seotud β-D-galaktopüranoos (G ühik) ja 4-seotud 3,6-anhüdro-α-L-galaktopüranoos (LA ühik), kuid funoraanides on nende monosahhariidijääkide 2. ja 6. süsiniku juures asuvad hüdroksüülrühmad asendatud sulfaat- või metoksürühmadega, seejuures on eelistatud 3-seotud β-D-galaktoosi 6. süsiniku sulfateeritus (Delattre jt 2011; Swinder, Smith 2005). Gloiopeltis vetikate funoraanide erinevused on liigiti kirjeldatavad anhüdrogalaktoosi sisalduse ja sulfateerituse astme abil (Swinder, Smith 2005).

Käesolevas töös uuriti võrdlevalt Gloiopeltis perekonna kolme vetikaliigi viit eri proovi. Töö eesmärgiks oli välja selgitada iga ekstraktsioonietapi järgselt preparaadi polüsahhariidne struktuur ja ligikaudne molekulmass.

MetoodikaUuriti G. complanata, G. furcata ja G. tenax polüsahhariide, lisaks korjatud proovidele analüüsiti liikide G. furcata ja G. tenax puhul ka kommertsiaalseid vetikapreparaate (tabel 1).

Vetikabiomassi ekstraheeriti metanooliga töötlemise järel kolmel korral fosfaatpuhvris (20 mM, pH=9,0; fraktsioonid tähistega 1, 2 ja 3), millest viimased kaks olid kuumekstraktsioonid (95°C). Iga ekstraktsioonietapiga saadi kaks polüsahhariidset fraktsiooni, millest üks sadestus etanoolis (A-fraktsioon), teine NaCl lisamisega (B-fraktsioon).

56


Proov Tähis Päritolu Aeg

G. furcataKorjatud FY Jaapan (Taneichi, Iwate prf) märts 2012

Kommertsiaalne FX Ken Shell Co. Ltd. (Ito, Shizuoka prf, Jaapan) mai 2012

G. tenaxKorjatud TY Jaapan (Funasakigo, Kamigoto-machi, Nagasaki

prf) juuni 1997*

Kommertsiaalne TX Funoran Ltd. (Hiroshima, Hiroshima prf, Jaapan) mai 2012

G. complanata Korjatud CY Jaapan (Miyagi, Banda, Tateyama-shi, Chiba prf) juuni 2012

Tabel 1. Polüsahhariidide uuringuteks kasutatud vetikapreparaadid. * - hoiustati kasutamiseni -20°C juures.

Molekulmassi määramiseks kasutatud kõrgsurvevedelikkromatograafi (HPLC) süsteem koosnes PerkinElmer Series 200 pumbast, Shodex Ohpak SB-G (6,0x50mm) eelkolonnist, kahest järjestikku ühendatud Shodex Ohpak SB-806M HQ (300x8mm) kolonnist, Knauer Smartline kolonnitermostaadist ja refraktomeetrilisest detektorist Knauer Smartline 2300. Analüüsi vältel oli kolonnide temperatuur 60°C. Eluendina kasutati 0,1 M NaNO3 vesilahust. Sisestatud proovi ruumala oli 100 μl, eluendi voolukiirus 0,8 ml/min ning analüüsiaeg 35 minutit. Sisestandardina kasutati etüleenglükooli, mille alusel hiljem täpsustati retentsiooniruumalasid (etüleenglükoolil 23,04 ml). Kromatogrammide lugemiseks kasutati Kromex32 4.6.0 (AKROM-EX Inc.) tarkvara, spektreid töödeldi programmiga OriginPro 9.

Tuumamagnetresonantsspektroskoopiaks (TMR) valmistati lüofiliseeritud polüsahhariidifrakt-sioonist 1H-TMR analüüsiks 0,5%-line dideuteeriumoksiidilahus, 13C-TMR analüüsiks 8%-line dideu-teeriumoksiidilahus. Kasutati 800 MHz Bruker Avance III tuumamagnetresonantsspektroskoopi. Analüüside läbiviimisel oli temperatuur 65°C. 13C-TMR analüüsi parameetrid olid järgnevad: ns = 12 000 ... 34 000, d1 = 1,0 sek; 1H-TMR analüüsi puhul järgnevad: ns = 64, d1 = 5,0 sek. 2D HSQC spektrite puhul kasutati 8% lahuseid, analüüsi parameetrid olid järgnevad: F2 = 2048, F1 = 512, ns = 24...32, d1 = 1,0 sek, pulprog = „hsqcetgpsi2“. Kõigi spektrite nihkeväärtused on esitatud standardi DSS suhtes (δ = 0,000 ppm). Spektreid koguti programmiga Bruker TopSpin 3.0 ja töödeldi Adobe Illustrator CS6-ga.

Tulemused ja aruteluAntud töö käigus ektraheeritud polüsahhariidid osutusid oodatult kõrgelt polümeriseerituiks, kuid pullulaanistandardi madala polümeriseerituse tõttu (üldiselt suurema molekulmassiga standardeid ei valmistatagi) ei olnud võimalik enamikul fraktsioonidel molekulmassi täpselt määrata ning tulemusi võrreldi retentsiooniruumalade põhjal. Väikseim molekulmass oli fraktsioonil FY1B (uurimistöös joonis 13; RV = 16,24 ml; Mp = 245 kDa), võrdlemisi väiksed väärtused avaldusid ka fraktsioonidel FX1B, FX2B ning FX2B (vastavalt RV = 14,60, 14,22, 14,31 ml; vastavalt Mp = 1916, 4209, 3428 kDa). Ilmnes, et NaCl-iga sadestatud fraktsioonidel on väiksemad molekulmassid, mis tähendab, et etanooliga sadestusid kõrgema polümerisatsiooniastmega molekulid eelistatult. Samas madalama molekulmassiga fraktsioonid eraldusid kuuma ekstraktsiooni järgselt ja veel enam peale esimest kuuma ekstraktsiooni, mistõttu võib oletada, et kõrgemate molekulmassidega polüsahhariidid eralduvad paremini külmal ekstraheerimisel, kuigi võib põhjus peituda ka polüsahhariidi struktuuris ning seeläbi füsikokeemilistes omadustes ning samuti võib antud seaduspära põhjuseks olla ka molekulide lagunemine kuumas vees.

Uuritud fragmentide spektritelt tuvastati süsinike keemilised nihked kirjanduse andmetega võr-reldes. Kasutati tabeleid, mille on avaldanud Takano ja kolleegid (1995). Funoraanides esinev G6S-LA disahhariidne lüli avaldus kõigi uuritud proovide (FX2B, FY2A, FY2B, TX2B ja TY2B) spektrites. Joonisel 1 olevatel süsinikspektritel on kõikide proovide puhul näha ka G6S-LA2M lülid, mistõttu kõigis proovides esines mingil määral metoksürühmi. Kõige suurema LA2M ühiku (OMe ~60,98

57


ppm) osakaaluga olid G. tenax proovide fraktsioonid, madalamad sisaldused avaldusid proovi FY fraktsioonides, madalaim sisaldus aga fraktsioonis FX2B. Proovide FX ja FY fraktsioonides on näha selgeid signaale G6M metoksürühma asukohas (~61,20 ppm), mis tõestab disahhariidsete G6M-LA lülide olemasolu, kuid proovis FX2B on mainitud signaal oluliselt väiksema intensiivsusega kui proovi FY fraktsioonides. Selgus teatav seaduspära – polüsahhariidid, kus esines üpris suurel mää-ral metoksürühmi (nii G6M kui ka LA2M lülide olemasolu tõttu), sadestusid halvemini, sest on struktuurilt hüdrofoobsemad ning lahustuvad mõnevõrra paremini hüdrofoobsemates solventides. Vesinikspektritel olevate signaalide nihkeväärtused saadi 2D HSQC spektritelt konkreetsete süsinike kohta. Spektritelt väljendusid huvitavad tähelepanekud O-atsetüülrühmade esinemise osas – ena-masti kuuma ekstraktsiooni järgselt naatriumkloriidiga sadestatud fraktsioonidel oli mainitud asen-dusrühmi teistest fraktsioonidest oluliselt vähem. Arvestades asjaolu, et kõiki fraktsioone ei uuri-tud (s.o teise kuuma ekstraktsiooni järgselt sadenenud fraktsioone), võis uurimata fraktsioonides esineda mainitud asendusrühmi veelgi vähem.

Joonis 1. 13C-TMR spektrid ja süsiniku aatomitele vastavate signaalide nihkeväärtused. Tärniga on väljendatud kattuvad signaalid. Sinisega on tähistatud G6S-LA, rohekaga G6S-LA2M ja pruuniga G6M-LA lülidele vastavate süsinike nihked.

Joonis 2. Uuritud funoraanide molekulaarstruktuur. a) G6S-LA ehk 3-seotud β-D-galaktopüranoos-6-sulfaat-4-seotud 3,6-anhüdro-α-L-galatopüranoos; b) G6S-LA2M ehk 3-seotud β-D-galaktopüranoos-6-sulfaat-4-seotud 2-O-metüül-3,6-anhüdro-α-L-galaktopüranoos, kui R1 on SO3

- ja R2 on CH3; G6M-LA ehk 3-seotud 6-O-metüül-β-D-galaktopüranoos-4-seotud 3,6-anhüdro-α-L-galatopüranoos, kui R1 on CH3 ja R2 on H.

ppm 100 90 80 70

FY2B

FX2B

TY2B

TX2B

G1*

G1’*

A1*

A1’’*

G3*

G3’*

A3*

A3’’*

A4

A5*

A5’’*

G5*

G5’*

A2*

A2’’*

A6*

A6’’*

G4’

G6

FY2AA2’ A4’’

A5’ G5’’ G6’

A6’* G4’’

A3’A1’

G2*

G2’*G2’’*

G3’’

G1’’

A4’

G6’

G4

G6’’-OMeA2’-OMe

A2’-OMe

A2’-OMe

G6S3 LA

n

H

H

O

O

O

O

OO

O

O

OH

OS1

2

LAG

n

OR

H

H

RO

O

O

O

OO

O

O

58


KokkuvõteAntud tööst järeldub, et Gloiopeltis vetikaperekonna polüsahhariidide struktuur on liigispetsiifiline ning selle perekonna esindajad võivad anda erinevate keemiliste omadustega galaktaanpreparaate. Fraktsioonide molekulmassid osutusid võrdlemisi suurteks. Üldiselt ilmnes, et naatriumkloriidiga sadestunud fraktsioonidel olid väiksemad molekulmassid ning etanooliga sadestunud fraktsioonidel suuremad. Samuti olid üldiselt kuumtöötluse järgsed fraktsioonid väiksemate molekulmassidega kui külmtöötluse järgsed. Resonantsspektritelt võis järeldada, et G. tenax proovides ei esine G6M-LA disahhariidset lüli, kuid kõigis uuritud proovides on suurel määral esinev G6S-LA lüli ning minoorse komponendina ka G6S-LA2M.

Kasutatud kirjandusDelattre, C., Fenoradosoa, T. A., Michaud, P. (2011). Brazilian Arch. Bio. and Tech., 54, 1075−1092.

Imeson, A. (2000). Carrageenan. − Phillips, G. O., Williams P. A. (Eds). Handbook of hydrocolloids. Cambridge: Woodhead Publishing Limited, 87−102.

Jiao, G., Yu, G., Zhang, J., Ewart, H. S. (2011). Chemical Structures and Bioactivities of Sulfated Polysaccharides from Marine Algae. − Mar. Drugs, 9, 196−223. [e-journal]

http://www.mdpi.com/1660-3397/9/2/196, 5.10.2012.

Stortz, C. A. (2005). Carrageenans: Structural and Conformational Studies. − Yarema, K. J. (Ed). Handbook of Carbohydrate Engineering. CRC Press, Boca Raton, 211−245.

Swinder, J. R., Smith, M. (2005). J. Am. Inst. Conserv., 44, 2, 117−126.Takano, R., Hayashi, K., Hara, S., Hirase, S. (1995). Funoran from the red seaweed, Gloiopeltis complanata: polysaccharides with sulphated agarose structure and their precursor structure. Carbohyd. Polym., 27, 305−311.

Yu, G., Hu, Y., Yang, B., Zhao, X., Wang, P., Ji, G., Wu, J., Guan, H. (2010). Extraction, Isolation and Structural Characterization of Polysaccharides from a Red Alga Gloiopeltis furcata. J. − Ocean Univ. China (Eng. Ed.), 9, 193−197. [Online] SpringerLink, 4.10.2012.

59


STOHHASTILINE RESONANTS HARMOONILISES JA MURRULISE TULETISEGA OSTSILLAATORISSTOCHASTIC RESONANCE IN HARMONIC AND FRACTIONAL OSCILLATORS

Katrin Laas

I koht doktoritööde kategoorias

SissejuhatusKäesolev artikkel võtab kokku samanimelise doktoritöö põhieesmärgid ja tulemused. Uurimistöö oli pühendatud viimase aastakümne üha aktualiseeruvale teemale – müra indutseeritud nähtustele võnkuvas süsteemis. Üheks müra indutseeritud nähtuseks paljude teiste hulgas on stohhastiline re-sonants, mille ilmnemiskriteeriumites ja definitsioonis ei ole siiani ühtset selgust ja kokkulepet. Kui kitsas tähenduses võib see tähendada perioodilise signaali võimendumist müra toimel, siis käes-oleval juhul on stohhastilisel resonantsil hoopis laiem tähendus, mille all mõeldakse väljundsignaali (spektraalse võimendumise, dispersiooni, signaali müra suhte vms) mittemonotoonset sõltuvust müraparameetritest (müra sagedus, müra amplituud jms).

Kuivõrd ostsillaatorite käitumist kirjeldav matemaatika on universaalne, siis võib sellist tüüpi võrrandeid vastavalt vajadusele muuta ja täiendada. Seetõttu on eri tüüpi ostsillaatorite rakendamine väga populaarne erinevatel aladel – näiteks füüsikas, keemias, inseneriteaduses jm (Feynmann et al. 2006). Võib üsna lihtsalt genereerida ka stohhastilist ostsillaatorit, lisades deterministlikule (ilma mürata) ostsillaatorile värvilist või valget müra (lahendamine on muidugi teine küsimus). Esimesena formuleeris ja lahendas 1943. aastal taolise valge müraga modelleeritud stohhastilise ostsillaatori mudeli Langevini ja Fokker-Plancki võrranditega india-ameerika astrofüüsik Subrahmanyan Chandrasekhar (1943). Uurimistöös käsitletav stohhastilise ostsillaatori võrrand on veelgi üldisem: ostsillaatori hõõrdeliige γX(t) (Stokesi hõõrdejõud) on asendatud üldistatud hõõrdeliikmega, mille mälutuum on modelleeritud Mittag-Leffleri funktsiooniga. Selle funktsiooni sissetoomise suureks eeliseks on see, et teatavate parameetrite valikul taandub Mittag-Leffleri funktsiooniga modelleeritud mälutuum astmeseaduse tüüpi mälutuumaks või tagasi tavaliseks Stokesi hõõrdeks.Põhieesmärk oli uurida müra-indutseeritud resonantsefekte üldistatud Langevini võrrandis, mis sobivate parameetrite valikul võib taanduda murrulise tuletisega ostsillaatoriks või tavaliseks Stokesi hõõrdejõu liikmega harmooniliseks ostsillaatoriks.

Mudel ja meetodidKäesolevas töös on uuritud üldistatud Langevini võrrandit (ühes valitud suunas), kus osakesel harmooniliselt võnkuvas potentsiaaliaugus

U (X , t)=−[ω2+c Z2(t )]X 2

2

60


on ühikmass (m=1). Ostsillaatorite süsteemi kirjeldab järgmine mälutuumaga η(t) stohhastiliselt häiritud üldistatud Langevini võrrand

X +γ[1+b Z 1(t)]∫0

tη( t− t ') X ( t ')dt '+[ω2+c Z 2(t)] X =A0 sin(Ω t )+ϵξ(t ) , (1)

kus X =dX /dt , X(t) on osakese hälve, A0 ja Ω on vastavalt sundiva jõu amplituud ja sagedus, ω on omavõnkesagedus ning γ on sumbuvustegur. Suurused b, c ja ϵ on konstandid. Z1(t) on Markovi dihhotoomne müra, Z2(t) on Markovi trihhotoomne müra või selle erijuht – Gaussi valge müra. Trihhotoomsel müral on järgmised omadused: 1) müra kolm olekut z1=a, z2=0 ja z3=-a (kui a>0),

realiseeruvad statsionaarsete tõenäosustega ps(a)= ps(−a)=q ja ps(0)=1−2q , kus 0<q≤1 /2 ; 2) trihhotoomse müra hüpped kolme oleku vahel toimuvad ajas Poissoni protsessi kohaselt; 3) müra

keskväärtus ja korrelatsioonifunktsioon on vastavalt ⟨Z (t)⟩=0 ja ⟨Z (t)Z (t ')⟩=2 q a2 e−ν∣t−t '∣ , kus suurus ν on trihhotoomse müra sagedus ning see on võrdne müra korrelatsiooniaja pöördväärtusega ν=1 /τcor (Mankin et al. 1999). Dihhotoomne müra on trihhotoomse müra erijuht, mille puhul

on müral ainult kaks olekut z1=a ja z2= -a ning müra parameeter q=1/2. Suurus ξ(t) on sise- või välismüra, mille keskväärtus on ⟨ξ⟩=0 . Sisemüra korral allub müra korrelatsioonifunktsioon C(t-t’) Kubo teisele dissipatsiooni-fluktuatsiooni seadusele (Kubo 1966)C (t−t ' )=⟨ξ1(t )ξ1(t ' )⟩=k B T γη( t−t ') , (2)

kus T on soojusreservuaari absoluutne temperatuur ja kB on Bolzmanni konstant. Seega sisemüra puhul on korrelatsioonifunktsioon C(t-t’) seotud võrrandi (1) mälutuumaga η(t). Välismüra korral on müra korrelatsioonifunktsioon delta-korreleeritud

⟨ξ2(t )ξ2(t ' )⟩=2 D1δ(t−t ' ) , ⟨ξ2⟩=0, (3)

kus suurus D1 tähistab müra intensiivsust ja müra korrelatsioonifunktsioonil seos mälutuumaga η(t) puudub. Uurimistöö mudelites on eeldatud, et juhuslik jõud ξ(t) on kahe mittekorreleeritud müra – sisemüra ξ1(t) ja välismüra ξ2(t) summaξ( t)=ξ1(t)+ξ2(t).

(4)

Kõik mürad võrrandis (1) on eeldatavasti üksteisest statistiliselt sõltumatud.Mäluefektide modelleerimiseks on sisse toodud mälutuum η(t)

η(∣t−t '∣)=C (∣t−t '∣)k B T γ

=1τcα Eα[−(∣t−t '∣

τc )α] , (5)

kus τc on karakteristlik mäluaeg, 0<α⩽1 on mälu parameeter ja Eα( y ) tähistab üheparameetrilist Mittag-Leffleri funktsiooni (Mittag-Leffler 1905). Uurimistöös on uuritud võrrandi (1) kolme erijuhtu.

Mudel AStohhastiline harmooniline ostsillaator, kus C (t−t ' )=k B T γ δ(t−t ' ) (vt võrrand (2)), mudelis (1) b=0 ja c=ϵ=1. Käesoleval juhul reprodutseerib korrelatsioonifunktsioon sisemise valge müra piiridel τc→0 ja α→1 ja mälutuum η(t) taandub võrrandis (5) Diraci deltafunktsiooniks δ(t ) ning saame

tavalise esimest järku tuletisega hõõrdeliikmega γ X ( t) ehk Stokesi hõõrdejõuga stohhastilise harmoonilise ostsillaatori. Kõne all olevas mudelis eeldame, et kõikide trihhotoomse müra Z2(t) olekute korral on ostsillaatori omavõnkesagedus positiivne

a<ω2 . (6)

Mudel BÜldistatud Langevini võrrand multiplikatiivse valge Gaussi müraga Z2(t) ja aditiivse müraga ξ(t), kus b=0 ja c=ϵ=1 . Mälutuum on modelleeritud Mittag-Leffleri funktsiooni (5) abil või astmeseaduse

61


tüüpi funktsiooniga, mis saadakse Mittag-Leffleri funktsioonist piiril τc→0

η(∣t−t '∣)=C (∣t−t '∣)k B T γ

= 1Γ(1−α)∣t− t '∣α

. (7)

Astmeseaduse tüüpi mälutuumaga üldistatud Langevini võrrandit nimetatakse ka stohhastiliseks murrulise tuletisega ostsillaatoriks.

Mudel CMudel C on oma olemuselt fluktueeruva hõõrdeteguriga stohhastiline murrulise tuletisega ostsillaator, millel on astmeseaduse tüüpi mälutuum η(t) (vt võrrand (7)). Mudelis (1) on konstandid c=0 ja b=ϵ=1 . Hõõrdeteguri fluktuatsioone on modelleeritud multiplikatiivse dihhotoomse müra Z1(t) abil.Et leida ostsillaatori hälbe X esimest ja teist järku statistilisi momente, on kasutatud Shapiro-Loginovi valemit (Shapiro, Loginov 1978). Leitud on näiteks spektraalse võimendumise, kompleksvastuvõtlikkuse, autokorrelatsioonifunktsiooni, dispersiooni jt täpsed analüütilised avaldised. Kuivõrd avaldised on väga keerukad ja mahukad, siis on võimalik nendega tutvuda artiklite Mankin et al. 2008; Laas et al. 2009; Laas, Mankin 2010a; 2010b; Mankin et al. 2011 ja Laas, Mankin 2011 vahendusel.

Olulisemad tulemusedMudeli A raames on uuritud peale energeetilise ebastabiilsuse ka stohhastilist resonantsi. Stohhastilise resonantsi korral käituvad väljundsignaali karakteristikud (näiteks spektraalne võimendumine jms) mittemonotoonselt. Toome siinkohal ühe näite stohhastilise resonantsi kohta, mida intuitiivselt on kergem mõista. Joonisel 1 on toodud spektraalse võimendumise sõltuvus sumbuvustegurist γ, kus on näha, et sumbuvusteguri kasvades kasvab ka ostsillaatori amplituudi ruut teatava väärtuseni ja hakkab siis kahanema (vt joonis 1a). Kõnealune tulemus on üllatav, kuna vastavates deterministlikes mudelites, kus müra puudub, kahaneb sumbuvusteguri kasvades ostsilleeruva süsteemi amplituud monotoonselt (vt joonis 1b), st mida suurem sumbuvus (takistus), seda väiksem võnkeamplituud. Siin aga kasvab tänu müra toimele keskkonna takistuse kasvades ka ostsillaatori võnkeamplituud maksimaalse väärtuseni ja hakkab siis taas kahanema.

Joonis 1. Ostsillaatori spektraalne võimendumine (A2) vs sumbuvustegur γ erinevate müra amplituudi väärtuste a korral. Kõik suurused on dimensioonitud, kus A0 = ω = 1. Paneel (a): stohhastiline ostsillaator – pidev joon (3): a = 0,19; katkendjoon (1), a = 0,13; punktiirjoon (2), a = 0,16. Teised parameetrite väärtused: ν = 0;01; q = 0,2;Ω = 0,95. Katkend-punktiirjoon (4): ν = 10−3; q = 0,5; Ω = 1,02, a = 0,14. Paneel (b): deterministlik (mürata) ostsillaator – parameetrite väärtused: q = 0, a = 0; ν = 0;01; Ω = 0,95.

Sumbuvusteguri-indutseeritud resonantsnähtuse eelis on see, et erinevates eksperimentides ja tehnoloogilistes rakendustes on kontrollparameetrit, milleks on sumbuvustegur γ, väga lihtne muuta. Nii võib näiteks muuta üsnagi lihtsalt takistust erinevates võnkeringides. Stohhastilist harmoonilist ostsillaatorit on edukalt rakendatud ka erinevate füüsikaliste protsesside modelleerimiseks looduses (Feynmann et al. 2006) ja inseneriteadustes (Ibrahim 2006). Seetõttu võimaldavad saadud tulemused planeerida erinevaid eksperimente stohhastilise resonantsi valdkonnas.

Stohhastiline resonants ilmneb ka mudeli C puhul, mille raames on uuritud fluktueeruva sumbuvusteguriga murrulise tuletisega ostsillaatorit; seejuures on keskendutud spektraalses

62


võimendumises ilmnevale stohhastilisele resonantsile ja selle ilmnemistingimustele. Näiteks joonisel 2 on toodud amplituudi ruudu (spektraalne võimendumine) sõltuvus müra amplituudist a. Joonisel 2a on stohhastiline süsteem resonantsrežiimis ja joonisel 2b enam resonantsefekti ei ilmne. On näha, et selline resonantsefekt sõltub olulisel määral erinevatest süsteemi parameetritest.

Joonis 2. Väljundsignaali spektraalne võimendumine vs müra amplituud a erinevate müra sageduste ν korral. Kõik suurused on dimensioonitud, kus A0 = ω = 1. Parameetrite väärtused mõlemal paneelil: α = 0,2; γ = 2,3. Paneel (a) – stohhastilise resonantsi režiimil. Pidev joon: ν = 0,8; Ω = 1,1; katkendjoon: ν = 1,1; Ω = 1,1. Paneel (b) – stohhastiline resonants puudub. Pidev joon: ν = 0,9; Ω = 1,8; katkendjoon: ν = 0,5; Ω = 1,8.

On palju probleeme, kus osakese dünaamikat on modelleeritud fluktueeruva sumbuvusteguriga harmoonilise ostsillaatori abil (Gitterman 2004). Sinna hulka kuuluvad näiteks avatud vedeliku voolamised (Chomaz, Couarion 1999), dendriitne kasvamine (Heslot, Libchaber 1985), keeriste liikumine (Gitterman et al. 2002) jpm probleemid. Seetõttu võib arvata, et sumbuvusteguri värviliste fluktuatsioonidega stohhastiline murrulise tuletisega ostsillaator on hea üldistus selleks, et kirjeldada anomaalselt aeglase difusiooniga protsesse looduses. Näiteks sellise anomaalse difusiooniga süsteemideks on ülijahtunud vedelikud (Götze, Sjögren 1992), klaasid (Hilfer 2002), kolloidsed suspensioonid ja geelid (Warlus, Ponton 2009), viskoelastsed keskkonnad (Tolić-Nørrelykke et al. 2004), amorfsed pooljuhid (Goychuk 2007) jm.

Mudeli B puhul on uuritud väljundsignaali ruutkeskmist hälvet, autokorrelatsioonifunktsiooni sõltuvust viiteajast ja stohhastilise resonantsi ilmnemise tingimusi spektraalses võimendumises ja signaali müra suhtes.

Käesolevas artiklis keskendume tulemusele, kus väljundsignaali normaliseeritud autokorrelat-sioonifunktsioon vs viiteaeg sõltub oluliselt aditiivse müra füüsikalisest loomusest. Sisemüra korral normaliseeritud autokorrelatsioonifunktsioon on tundlik välise harmoonilise sundiva jõu sagedus-te erinevatele väärtustele, kuid välismüra korral selline tundlikkus täielikult puudub. Sellise efek-ti abil on võimalik mikroreoloogia eksperimentides määrata, kas süsteemi dünaamikat mõjutab multiplikatiivne müra või mitte. Veelgi enam, aditiivse välise müra korral on normaliseeritud au-tokorrelatsioonifunktsioon vs viiteaeg sõltumatu välisest perioodilisest sundivast jõust, samas kui sisemüra korral on vastav sõltuvus välisest perioodilisest sundivast jõust märkimisväärne. Seetõttu on leitud kaks eksperimentaalselt olulist ja otstarbekat kriteeriumi, mille abil on võimalik tuvastada multiplikatiivse müra olemasolu süsteemis, mida on kirjeldatud võrrandiga (1), ja eristada süsteemi dünaamikale mõjuvaid sisemüra ja välismüra mõjusid.

Mudeli rakendused hõlmavad nii aktiivseid kui ka passiivseid mikroreoloogia eksperimente, raku-sisese keskkonna mehaaniliste omaduste uurimist kui ka võnkeringe, mille elemendid on fraktsio-naalset tüüpi (Podlubny 1999). Saadud tulemused võiksid olla kasulikud eksperimentide läbiviimisel näiteks biopolümeeride, molekulide siirdedünaamika ja kolloidklaaside valdkonnas, kus ülitähtsaks võivad osutuda nii mälu kui ka multiplikatiivse müra olemasolu süsteemis (Metzler, Klafter 2000; Kou, Xie 2004; Tolić-Nørrelykke et al. 2004).Lõpetuseks loodame, et uurimistöö tulemused ei paku huvi mitte ainult loodus- ja inseneriteaduste valdkonnas, vaid ka teistes valdkondades, kus üldistatud Langevini võrrand on oluline, et modelleerida süsteemi: näiteks aju-uuringutes (Cooke et al. 2009), sotsiaalsetes süsteemides (Hapca et al. 2009), majanduses (Laskin 2000) jne.

63


Kasutatud kirjandusChandrasekhar, S. (1943). Stochastic problems in physics and astronomy. − Rev. Mod. Phys., 15, 1–89.Chomaz, J.-M., Couairon, A. (1999). Against the wind. − Phys. Fluids, 11, 2977−2983.Cooke, J. M., Kalmykov, Y. P., Coffey, W., Kerskens, C. M. (2009). Langevin equation approach to diffusion magnetic resonance imaging. − Phys. Rev. E, 80, 061102(1)–(12).Feynmann, R. P., Leighton, R. B., Sands, M. (2006). The Feynmann lectures in physics. Addison-Wesley, San Francisco.Gitterman, M., Shapiro, B. YA., Shapiro, I. (2002). Phase transitions in vortex matter driven by bias current. − Phys. Rev. B, 65, 174510(1)–(5).Gitterman, M. (2004). Harmonic oscillator with fluctuating damping parameter. − Phys. Rev. E, 69, 041101(1)–(4).Goychuk, I. (2007). Anomalous relaxation and dielectric response. − Phys. Rev. E, 76, 040102(1)–(4).Götze, W., Sjögren, L. (1992). Relaxation processes in supercooled liquids. − Rep. Prog. Phys., 55, 241–376.Hapca, S., Crawford, J. W., Young, I. M. (2009). Anomalous diffusion of heterogeneous populations characterized by normal diffusion at the individual level. − J. R. Soc. Interface, 6, 111–122.Heslot, F., Libchaber, A. (1985). Unidirectional crystal growth and crystal anisotropy. − Phys. Scr., 32, 126–129.Hilfer, R. (2002). Experimental evidence for fractional time evolution in glass forming materials. − Chem. Phys., 284, 309–408.Ibrahim, R. A. (2006). Excitation-induced stability and phase transition: A review. − J. Vib. Control, 12, 1093–1170.Kou, S. C., Xie, X. S. (2004). Generalized Langevin equation with fractional Gaussian noise: Subdiffusion within a single protein molecule. − Phys. Rev. Lett., 93, 180603(1)–(4).Laskin, N. (2000). Fractional market dynamics. − Physica A, 287, 482–492.Kubo, R. (1966). The fluctuation-dissipation theorem. − Rep. Prog. Phys, 29, 255–284.Laas, K., Mankin, R., Rekker, A. (2009). Constructive influence of noise flatness and friction on the resonant behavior of a harmonic oscillator with fluctuating frequency. − Phys. Rev. E, 79, 051128(1)–(7).Laas K., Mankin, R. (2010a). Friction-induced resonance of a stochastic oscillator. − 1st International Conference on Applications of Mathematics in Technical and Natural Sciences: 1st International Conference - AMiTaNS - 09; Sozopol, Bulgaria; 22−27 June 2009. M. D. Todorov, C. I. Christov (Eds). Melville, New York, USA: American Institute of Physics (Book Series: AIP Conference Proceedings; 1186), 421–429.Laas, K., Mankin, R. (2010b). Friction-induced resonance in a noisy fractional oscillator. − Application of Mathematics in Technical and Natural Sciences: Proceedings of the 2nd International Conference: 2nd International Conference - AMiTaNS - 10; Sozopol, Bulgaria; 21−26 June 2010. M. D. Todorov, C. I. Christov (Eds). Melville, New York, USA: American Institute of Physics (Book Series: AIP Conference Proceedings; 1301), 205–214.Laas, K., Mankin, R. (2011). Resonant behavior of a fractional oscillator with random damping. − Application of Mathematics in Technical and Natural Sciences: Proceedings of the 3rd International Conference: 3rd International Conference - AMiTaNS - 11; Albena, Bulgaria; 20−25 June 2011. M. D. Todorov, C. I. Christov (Eds). Melville, New York, USA: American Institute of Physics (Book Series: AIP Conference Proceedings; 1404), 131–138.

64


Mankin, R., Ainsaar, A., Reiter, E. (1999). Trichotomous noise-induced transitions. − Phys. Rev. E, 60, 1374–1380.Mankin, R., Laas, K., Laas, T., Reiter, E. (2008). Stochastic multiresonance and correlation-time-controlled stability for a harmonic oscillator with fluctuating frequency. − Phys. Rev. E, 78, 031120(1)–(11).Mankin, R., Laas, K., Sauga, A. (2011). Generalized Langevin equation with multiplicative noise: Temporal behavior of the autocorrelation functions. − Phys. Rev. E, 83, 061131(1)–(10).Mittag-Leffler, G. M. (1905). Sur la representation analytique d’une branche uniforme d’une fonction monogene. − Acta Math., 29, 101–181.Metzler, R., Klafter, J. (2000). The random walk’s guide to anomalous diffusion: a fractional dynamics approach. − Phys. Rep., 339, 1–77.Podlubny, I. (1999). Fractional differential equations. Academic Press, Slovakia.Shapiro, V. E., Loginov, V. M. (1978). “Formulae of differentiation” and their use for solving stochastic equations. − Physica A, 91, 563–574.Tolić-Nørrelykke, I. M., Munteanu, E.-L., Thon, G., Oddershede, L., Berg-Sørensen, K. (2004). Anomalous diffusion in living yeast cells. − Phys. Rev. Lett, 93, 078102(1)–(4).Warlus, S., Ponton, A. (2009). A new interpretation for the dynamic behavior of complex fluids at the sol-gel transition using the fractional calculus. − Rheol. Acta., 48, 51–58.

65


SAMBLAKOOSLUSTE MIKROTOPOGRAAFILINE JAOTUS JA KASV NÕRGLUBJA-ALLIKASOOSTHE GROWTH AND MICROTOPOGRAPHIC DISTRIBUTION OF BRYOPHYTE COMMUNITIES IN A TUFA-FORMING SPRING FEN

Martin Küttim


Sissejuhatus Eestis tsirkuleerib põhjavesi enne avanemist valdavalt karbonaatsetes lubjakivilõhedes, seejuures neid lahustades ja karbonaate endaga edasi kandes, mis soosse jõudes vahel nõrglubjana ladestuvad. Sel juhul on tegemist omapärase kasvukoha, nõrglubja-allikasooga, mis on üks maailma haruldasematest märgalatüüpidest. Keskkonda aluselisemaks muutev nõrglubi ja kõrge veetase loovad seal eeldused rikkaliku samblarinde väljakujunemiseks.

Artikli aluseks olev uurimus viidi läbi Paraspõllu nõrglubja-allikasoos. Nõrglubja mõju selgitamiseks taimekooslustele valiti võrreldavaks uurimisalaks Suure-Aru allikasoo, mille taimekooslus on Paraspõllule väga sarnane ja vesi kaltsiumirikas, kuid nõrglubjasadenemist ei toimu. Uurimuse eesmärkideks oli selgitada: 1) kaltsiumirikaste allikasoode taimestiku mikrotopograafilist jaotust ja levikut; 2) nõrglubja mõju taimkatte liigirikkusele ja koosseisule; 3) kasvukoha suhtelise kõrguse ja sammaldele ladestunud lubjakoguse seost täht-kuldsambla (Campyliumstellatum) ja hariliku skorpionsambla (Scorpidiumscorpioides) kasvuga nõrglubja-allikasoo kasvukohas. Materjal ja metoodika Taimkatte liigilise koosseisu ja liikide osakaalu selgitamiseks sõltuvalt soopinna mikrotopograafiast rajati 2012. aasta suvel Paraspõllu ja Suure-Aru soodes kümnemeetrised transektid (n=4), millest igaüks koosnes sajast 10x10 cm taimkatteanalüüsi ruudust. Lisaks liigilisele koosseisule ja liikide katvusele määrati iga prooviruudu keskmine kõrgus veetasemest. Kahe põhilise samblaliigi, täht-kuldsambla (Campyliumstellatum) ja hariliku skorpionsambla (Scorpidiumscorpioides) pikkuskasvu mõõtmiseks kasutati Paraspõllu soos nii värvimist (Ilomets 1974) kui ka biomarkerina varrekõverust. Samast koguti ka sammalde mahuproovid. Samblaproovide kuivkaal leiti neid laboris 65°C kuivatades. Lubjasisalduse saamiseks töödeldi proove 2% soolhappega, lahustades nõnda sammaldele ladestunud lubja: CaCO3 + 2HCl → CaCl2 + CO2 + H2O. Sammalde pikkuskasvu, biomassi juurdekasvu ja harunemise seostamiseks keskkonnaparameetritega mõõdeti igast soolhappega töödeldud samblaproovist kümne juhuslikult valitud isendi mass, varre ja okste pikkus ning okste arv. Samuti loeti kokku isendite üldarv proovides. Pikkuskasvu ja isendite keskmise pikkusühiku massi põhjal arvutati välja ka sammalde aastane biomassi juurdekasv.

66


Tulemused Paraspõllu uurimisala soovee keskmiseks pH-ks mõõdeti 7,6 ning Suure-Arus 7,0. Erielektrijuhtivus oli mõlemal alal ligikaudu 200 μS∙cm-1. Mikrotopograafiline amplituud kõigi transektide ulatuses oli 22 cm ehk ±11 cm veetaseme suhtes. Suurel osal transektide pinnast võis eristada platoojaid madalaid mättaid ning sügavamaid, osaliselt lahtise veega taimestumata mättavahesid. Neljalt taimkatteanalüüside transektilt Paraspõllu ja Suure-Aru soodes leiti kokku 16 soontaime- ja 8 samblaliiki. 44% transektide pinnast katsid samblad ja 36% soontaimed. Joonisel 1 on esitatud kõigi esinenud samblaliikide suhtelised kasvukõrgused. Samblarinde arvukaimad liigid – täht-kuldsammal ja harilik skorpionsammal – moodustasid samblarinde katvusest koguni üle 96%, kusjuures Paraspõllus oli suurema katvusega täht-kuldsammal, Suure-Arus skorpionsammal. Nende kasvuparameetrid on esitatud tabelis 1. Rohurindes domineerisid tarnad (Carex) ja pruun sepsikas (Schoenusferrugineus), moodustades Paraspõllus kokku umbes 30% ja Suure-Arus 17% transektide taimkattest.

Tabel 1. Täht-kuldsambla (Campyliumstellatum) ja hariliku skorpionsambla (Scorpidiumscorpioides) proovide (n=30) keskväärtused

Campyliumstellatum Scorpidiumscorpioides

Katvus Paraspõllus (%) 23 7Katvus Suure-Arus (%) 22 33Kuivaine sisaldus (%) 4,3 3,8Lubjaprotsent proovis (%) 51,9 60,1Kasvupinna keskmine kõrgus veetasemest (cm) 2,4 -0,9Pikkuskasv varrekõveruse järgi (mm∙a-1) 10,0 10,3Pikkuskasv värvimise järgi (mm∙a-1) 10,4 10,3Varre kaal pikkusühiku kohta (μg∙cm-1) 7,4 14,4Biomassi produktsioon isendi kohta varrekõveruse järgi (μg∙a-1) 7,4 14,8

Biomassi produktsioon isendi kohta värvimise järgi (μg∙a-1) 7,7 14,7Biomassi produktsioon pindalaühiku kohta varrekõveruse järgi (mg∙a-1∙100 cm-2) 13,6 7,4

Biomassi produktsioon pindalaühiku kohta värvimise järgi (mg∙a-1∙100 cm-2) 14,2 7,5

Isendeid 100 cm2 kohta (tk) 1839 515Oksi taime kohta (tk) 6,6 4,2

67


Joonis 1. Samblaliikide leviku sõltuvus kasvukoha suhtelisest kõrgusest veetaseme suhtes (kõigi transektide keskmine) Arutelu ja järeldused Samblarinde liigiline koosseis ja liikide omavahelised suhted on oluliselt seotud soopinna mikrotopograafiaga. Täht-kuldsammal ja harilik skorpionsammal asustavad erineva kõrgusega kasvukohti ning koos kasvavad harva. Lohkude üleminekul mättaiks asenduvad skorpionsambla kogumikud täht-kuldsambla vaibaga, nendevaheline üleminek on enamasti järsk. Tegemist on veetaseme, ladestuva lubja ja omastatavate toitainete koguse koosmõjuga. Kui Mälsoni ja Rydini (2007) katse näitas, et kuni 5 cm veetaseme muutus täht-kuldsambla kasvu oluliselt ei mõjuta, siis käesoleva töö tulemused viitavad vastupidisele.

Nõrglubja koguse suur varieeruvus Paraspõllus, mis on tugevalt seotud veetaseme kõrgusega, võimaldab hästi hinnata selle mõju sammalde kasvule. Kui ladestunud nõrglubja mass ületab sammalde enda massi, võib nõrglubi skorpionsammalde biomassi juurdekasvu piirata. Täht-kuldsammal kui tugevalt kaltsifiilne liik vajab oma kudedes suurt kogust kaltsiumi-ioone ning seetõttu on lubjal tema kasvu toetav roll. Koos nõrglubjasadenemisega võib fosfor taimedele kättesaamatumaks muutuda. See tuleneb sellest, et veeökosüsteemides kuhjuvad kaltsiidid seovad fosforit (Boyer, Wheeler 1989). Fosfor on aga olulisim hariliku skorpionsambla kasvu piirav toitaine (Sepp et al. 2012), mistõttu võib kaltsiumi sisaldus oluliselt mõjutada hariliku skorpionsambla kasvu ja levikut. Need tulemused viitavad kahe samblaliigi kasvunõudluste erinevustele. Kuigi Mälson ja Rydin (2007) leidsid eksperimentaalselt, et lubja lisamisega suureneb nii täht-kuldsambla kui hariliku skorpionsambla taimede ellujäämus ja ruumiline levik, viitavad käesoleva uurimuse tulemused nõrglubja negatiivsele mõjule hariliku skorpionsambla kasvule. Kokkuvõttes pärsib täht-kuldsambla bioproduktsiooni liiga väike ladestunud nõrglubja kogus; hariliku skorpionsambla kasvu, vastupidi, üleliigne lubi.

68


Kasutatud kirjandusBoyer, M. L. H., Wheeler, B. D. (1989). Vegetation patterns in spring-fed calcareous fens: calcite precipitation and constraints on fertility. − J. Ecol., 77, 597–609.

Ilomets, M. (1974). Some aspects of measuring the growth of Sphagnum. − E. Kumari (Ed). Estonian Wetlands and Their Life. Est. Contr No 7. Tallinn: IBP, Valgus, 191−203.

Mälson, K., Rydin, H. (2007). The regeneration capabilities of bryophytes for rich fen restoration. − Biol. Cons., 135, 435−442. Sepp, K., Ilomets, M., Pajula, R., Truus, L., Küttim, M. (2012). Effects of N and P on the re- establishment and growth of Campyliumstellatum and Scorpidiumscorpidioides on calcareous sprint fen. − The International Peat Congress “Peatlands in Balance”. Stockholm, Sweden, June 3−8 2012 Proceedings. IPC, Stockholm.

69


LOKAALSETE KESKKONNAMUUTUSTE REKONSTRUEERIMINE HOLOTSEENIS METSAHÄILU DIATOMEEANALÜÜSI PÕHJAL (HAANJA KÕRGUSTIKU UURIMISALA NÄITEL)LOCAL ECOSYSTEMS CHANGES IN HOLOCENE AROUND A FOREST HOLLOW AT HAANJA HEIGHTS IN SOUTH-EAST ESTONIA DIATOM BASED RECONSTRUCTIONS

Liisa Umbleja


Sissejuhatus Diatomeed ehk ränivetikad (Bacillariophyceae) on mikroskoopilised vetikad, keda võib leida peaaegu kõikidest niisketest keskkondadest (Stoermer, Smol 2010), seega ka väikestest metsaga ümbritsetud soistest lohkudest ehk metsahäiludest. Metsahäiludes püsib sealne orgaanikarohke sete pidevalt niiskena, mistõttu on neis mikro- ja makrofossiilide säilivus enamasti hea. Häiludest leitavad bioloogilised indikaatorid iseloomustavad häilude ümber kümnete meetrite ulatuses toimuvaid keskkonnamuutusi. Nendeks võivad olla muutused hüdroloogilistes tingimustes, läheduses toimunud tulekahjud ja tormid, aga ka metsa suktsessioon, inimtegevus, muutused ümbritseva ala taimestiku struktuuris ja selle avatuses. Seetõttu sisaldavad metsahäilude setted väga olulist informatsiooni Holotseenis toimunud keskkonnamuutuste ning seda vahetult ümbritseva ala arengu kohta (Sugita 1994; Calcote 1995; 1998). Seni ei ole metsahäilude diatomeekooslusi Eestis uuritud. Parem arusaamine tänapäevaste metsahäilude diatomeekoosluste muutumisest seoses keskkonnanäitajatega on aluseks diatomeeanalüüsi edasiseks rakendamiseks paleo-uuringutes. Saadud tulemused aitavad saada uusi teadmisi lokaalsete keskkonnamuutuste uurimiseks. Antud töö annab ainulaadse panuse edasisteks paikseteks paleoökoloogilisteks rekonstruktsioonideks.

Käesoleva artikli aluseks olev uurimus koosnes kahest osast – piloot- ja paleo-uuringust. Pilootuuringu eesmärk oli uurida tänapäevaste metsahäilude diatomeekooslusi ning selgitada, millised keskkonnanäitajad neid mõjutavad. Paleo-uuringu eesmärk oli kindlaks teha, millised hüdroloogilised ja elupaiga muutused on Holotseeni jooksul Haanja kõrgustiku uurimisalal aset leidnud.

Metoodika Pilootuuringuks koguti 2012. aasta augustis Haanja kõrgustikult üheksast metsahäilust kahte erinevat tüüpi proove: pinnase- ja pinnaveeproove. Välitööde käigus kirjeldati metsahäile ümbritsevat taimkatet ning häilude veesügavusi. Pilootuuringu proovide pH määrati laboris.

Paleo-uuringuks võeti 2010. aasta septembris Haanja kõrgustikult Ihatsi küla läheduses asuvalt proovialalt 211 cm pikkune setteläbilõige. Saamaks täiendavat informatsiooni antud alal toimunud keskkonnamuutustest, võrreldi saadud diatomeeandmeid teiste, samast setteläbilõikest pärit paleomarkerite tulemustega. Teised kasutatud meetodid olid putukate ja taimede makrojäänuste analüüs, radiosüsiniku dateeringud ja andmete töötlemisel rakendati statistilist analüüsi (PCA).

70


Proovide ettevalmistamisel diatomeeanalüüsiks kasutati standardmeetodit (Batterbee et al. 2001). Valmistatud püsipreparaate vaadeldi 600- või 1000-kordse suurendusega (mikroskoobid Olympus BX41 või Olympus BX51). Optiliste omaduste parandamiseks kasutati immersioonõli (nd=1,516) või vett. Loendatud diatomeed määrati madalaima võimaliku taksonoomilise tasemeni, kasutades Krammerí ja Lange-Bertalotí (1988–1991 ja 1999–2004) määrajaid. Eunotia perekonna määramiseks kasutati Lange-Bertalotí jt (2011) määrajat. Eraldi rakuks loendati isendid, millest oli säilinud rohkem kui pool.

Tulemused Pilootuuringu käigus mõõdetud pinnaveeproovide pH väärtused olid vahemikus 6,8–8,2 ning pinnaseproovidel 4,3–4,7. Diatomeede liigirikkus oli suurim pinnaveeproovides. Kokku loendati proovidest 228 diatomeeliiki, mis kuulusid 20 erinevasse perekonda. Kõige enam levinud perekonnad olid Eunotia (24,3% kõigist loetletud diatomeedest), Achnanthes (19,0%) ja Stauroneis (13,1%). Liigiliselt oli kõige arvukam happelises keskkonnas elav Eunotiabilunaris, millele järgnesid Stauroneiskriegerii, Gomphonemaparvulum ja Achnantheshungarica. Pinnaseproovidest loeti kokku 136 erinevat liiki diatomeesid 18 perekonnast. Nagu pinnaveeproovidestki, leiti ka siit kõige enam Eunotia (37,5%) perekonna esindajaid. Mõnevõrra vähem esines Gomphonema (18,7%), Stauroneis (11,5%) ja Pinnularia (11,3%) perekondade esindajaid. Sarnaselt pinnaveeproovidega oli ka siin kõige levinum liik E. bilunaris (20,7%). Järgnesid G. parvulum (14,5%) ja S. kriegerii (10,9%).Ihatsi metsahäilu setteläbilõikest loendati kokku 180 erinevat liiki diatomeesid, mis kuulusid 27 perekonda. Üldiselt on Ihatsi metsahäilust võetud setteläbilõikele omane diatomeekestade kehv säilimine. Vaid üksikutel sügavustel loendati rohkem kui 200 rakku, sellest enamik läbilõike nooremates kihtides. Diatomeekoosluses oli domineeriv perekond Eunotia, mis moodustas 77,8% kõikidest loendatud diatomeedest. Veel olid levinud perekonnad Aulacoseira (7,5%) ja Pinnularia (4,8%). Ülekaalukalt levinuim liik oli turbasammaldega koos esinev rabadele iseloomulik Eunotiapaludosa, millele järgnesid Eunotiafallax, Aulacoseiraambigua, Eunotiaglacialis ja Eunotianymanniana.

Joonis 1. Valik diatomeeliike paleo-uuringust. A – Aulacoseiraambigua, B – Aulacoseiragranulata, C – Stephanodiscushantzschii, D – Eunotiafallax, E – Eunotiapaludosa, F – Eunotiaexigua.

(Fotode autor: L. Umbleja)

71


Arutelu Pilootuuringus kasutati lisaks diatomeeanalüüsile ka peakomponentanalüüsi (PCA). Selle põhjal leiti seosed häilude diatomeekoosluste ning mitmete keskkonnaparameetrite vahel. PCA tulemused näitasid, et nii veekvaliteet kui ka sealne veesügavus omasid teatavat mõju metsahäiludes esinevatele tänapäevastele kooslustele. Kui aga võrrelda pinnase- ja pinnaveeproove, siis vaba vett eelistavate liikide esinemises selgeid erinevusi ei täheldatud. Pilootuuring näitas, et metsahäiludes ei ole pH peamine diatomeekooslusi mõjutav keskkonnategur. Samas täheldati, et valgustingimused, toitainete hulk ning inimmõjust tingitud häiringud mõjutavad häilude diatomeekooslusi. Seega saab käesoleva uurimuse põhjal öelda, et diatomeed on küllaltki head metsahäilude keskkonnaseisundi indikaatorid.

Paleo-uuringus kasutatud Ihatsi metsahäilu setteläbilõike diatomeekoosluste andmed Holotseeni alguses (umbes 11 500 a tagasi) on jääajajärgsele perioodile tüüpilised. Sealne kooslus näitab, et antud alal oli pärast mandrijää taandumist selle sulavetest moodustunud järv. Vara-Holotseenis muutus diatomeekooslus märksa mitmekesisemaks ning seal oli nii järvelisi kui ka soodele omaseid liike. Sellised kooslused viitavad küllaltki kõrge, kuid kõikuva veetasemega soisele alale. Selle perioodi alguses võis uurimisala olla õõtsiksoo, mis asus kinnikasvanud või kinnikasvava veekogu vahetus läheduses. Edasises arengus muutus ala aina toitainevaesemaks ning kuivemaks. Diatomeekoosluste muutused näitavad, et veetaseme alanemine ei toimunud ühtlaselt, vaid selles ajavahemikus toimusid mitmed veetaseme kõikumised. Kesk- ja Hilis-Holotseenis on toimunud järveliste liikide osakaalu vähenemine ning suurenenud soodele (eriti rabadele) omaste liikide tähtsus. Samuti on sellel perioodil diatomeekestade säilivus halb. Võimalik, et see on seotud sellega, et antud ajal oli Lõuna-Eesti järvede veetase väga madal, mistõttu muutusid ka järvi ümbritsevad alad kuivemaks (Saarse 1987). Seetõttu võib eelnevalt kujunenud soo pind ära kuivada ning seeläbi tuua kaasa setete pealmise kihi oksüdeerumise. Seega on tõenäolisem, et diatomeede vähene esinemine setetes on seotud ala kuivalejäämisega. Viimase 200 aasta jooksul on sette diatomeekooslustes palju koos sammaldega esinevaid liike, mis eelistavad rabadele iseloomulikke happelisi ja väheste toitainetega tingimusi. Tänapäeval on metsahäilu diatomeekoosluse liigiline mitmekesisus väga madal – ülekaalukalt esineb rabadele iseloomulik liik E. paludosa. Viimase 200 aastaga on ala muutunud oluliselt kuivemaks ning välja on kujunenud kooslus, kus on rohkelt koos sammaldega elavaid liike. Samuti näitab tänapäevane kooslus, et veetase on suhteliselt ühtlane ning perioodilised üleujutused omavad metsahäilule vähest mõju.

Uuringu tulemused näitavad, et diatomeeanalüüs pakub täiendavat informatsiooni metsahäilude arenguloo uurimisel. Mitmeid paleomarkereid koos kasutades on võimalik saada oluliselt detailsemat informatsiooni minevikus toimunud paiksete keskkonnamuutuste kohta. Sellegipoolest tuleb edaspidi sarnaste uurimuste metoodikat täiendada. Kindlasti tuleks tänapäevaste metsahäilude uurimisel kasutada rohkem erinevaid keskkonnaparameetreid. Samuti tuleks uurida erinevate veetasemetega perioodide mõju sealsetele diatomeekooslustele, aga ka metsahäilude piires erinevates kasvukohtades esinevaid diatomeekooslusi.

Kasutatud kirjandusBattarbee, R. W., Jones, V. J., Flower, R. J., Cameron, N. G., Bennion, H. (2001). Diatoms. – Birks, H. J. B., Last, W. M., Smol, J. P. (Eds). Tracking Environmental Changes Using Lake Sediments. Volume: Terrestial, Algal, and Siliceous Indicators. Kluwer Academic Publishers, Dordecht, 155–168.Calcote, R. (1995). Pollen source area and pollen productivity: evidence from forest hollows. −Journal of Ecology, 8, 591–602. Calcote, R. (1998). Identifying forest stend types using pollen from forest hollows. – The Holocene, 8, 4, 423–432. Heire, O., Lotter, A. F., Lemcke, M. J. (2001). Loss on ignition as a method for estimating organic and carbonate content in sediments: reproducibility and comparability of results. − J. Paleolimnol., 25, 101–110.

72


Krammer, K., Lange-Bertalot, H. (1988–1991). Bacillariophyceae. − Ettl, H., Gerloff, J., Heynig, H., Mollenhauer, D. (Eds). Süsswasserflora von Mitteleuropa, Vol 2 (2–4), Gustav Fischer Verlag, Stuttgart/Jena. Krammer, K., Lange-Bertalot, H. (1999–2004). Bacillariophyceae. − Ettl, H., Gerloff, J., Heynig, H., Mollenhauer, D. (Eds). Süsswasserflora von Mitteleuropa, Vol 2 (1; 3–4), Spektrum Akademischer Verlag, Heidelberg/Berlin. Lange-Bertalot, H., Bąk, M., Witkowski, A. (2011). Eunotia and somerelatedgenera. − Lange-Bertalot, H. (Ed). Diatoms of Europe: Diatoms of the European Inland Waters and Comparable habitats, Vol 6, A.R.G. GentnerVerlag K.G., Ruggell.Saarse, L. (1987). Lithostratigraphy and lake-level changes in small Estonian lakes. – Kabailiene, M. (Ed). Methods for the investigation of lake deposits: Palaeoecological and palaeoclimatical aspects. Vilnius University, 129–142.Stoermer, E. F., Smol, J. P. (1999). Applications and uses of diatoms: prologue. − Stoermer, E. F., Smol, J. P. (Eds). The Diatoms: Applications for the Environmental and Earth Sciences. Gambridge University Press, Gambridge. Sugita, S. (1994). Pollen representation of vegetation in Quaternary sediments: theory and method in patchy vegetation. − Journal of Ecology, 82, 881–897.

73


HARULDASTE LIIKIDE VISUAALSE LOENDAMISE MODELLEERIMINE MÄRGISTATUD ISENDITE KAUDUTHE MODELLING OF VISUAL COUNTING OF RARE SPECIES BY MARKED INDIVIDUALS

Sirle Soots


SissejuhatusLooduses elavate lindude ja loomade arvukus on pidevalt muutuv. Inimestele pakub see teadmine huvi, kuna meil on võimalik populatsioonide suurusi oma tegevusega suunata. Kui teatud liiki isendeid on liiga palju, saab hakata nende arvukust piirama näiteks küttimise teel. Kui aga arvukus on vähenenud, tuleb kasutusele võtta meetmeid, et see jälle tõuseks, näiteks liikide või nende elupaikade kaitse alla võtmisega. Selleks et teada, kas ja millal on vaja inimesel nendesse looduslikesse protsessidesse sekkuda, viiakse läbi loendusi. Loendus on loomaliigi isendite arvu tuvastamine mingil ajal ja kindla metoodika alusel.

Haruldaste liikide arvukuse hinnangud on liikide kaitsmise ja säilitamise seisukohalt väga olulised, mistõttu vajatakse usaldusväärseid loendustulemusi. Saadav loendusandmete täpsus on aga sõltuv paljudest faktoritest ja tingimustest, nagu valitud meetod, valimi suurus, otsingustrateegia, looduslikud tingimused, loendaja enda võimekus jms.

Loomade või lindude visuaalse loendamise läbiviimine võib olla aga keeruline ülesanne: varjatud maastikul pole meil alati võimalik saada täpset ülevaadet isendite arvukusest, me ei pruugi tuvastada kord nähtud looma teistest, liigid võivad olla varjuva eluviisiga või madala asustustihedusega, mis teeb nende avastamise veelgi raskemaks. Lisaks sõltub palju loendaja enda oskustest ja neid faktoreid on veelgi, mis visuaalse loendusprotsessi edukust ning selle tulemust võivad mõjutada.

Bakalaureusetöö „Haruldaste liikide visuaalse loendamise modelleerimine märgistatud isendite kaudu“ kajastab haruldaste liikide loendamise matemaatilist modelleerimist märgistatud isendite abil, et välja selgitada, kuidas mõjutab indikaatorliigi märgitud indiviidi(de) kasutamine loenduse tõhusust ja tulemust. Töös uuriti, kuidas avaldab loenduspolügooni kuju ja suurus, otsija nägemisraadius, liikumiskiirus ning otsingustrateegia omakorda mõju märgistatud isenditega loendamisel. Loendamise arvutuslikul mudelil viidi läbi tuhandeid eksperimente kaheksa erineva olukorra suhtes ning analüüsiti saadud andmeid.

Bakalaureusetöö eesmärgiks oli loenduse arvutil imiteerimise abil välja uurida, milliste raskustega puutub kokku loomade või lindude loendaja oma töös ning kas ja kuidas erinevad tegurid või tingimused loendustulemust mõjutavad. Seda oli võimalik välja selgitada, kasutades märgistatud isendeid loendusprotsessi simuleerimisel, mis võimaldas võrrelda, kui tihti me näeme märgistatud indiviidi või indiviide teiste liigikaaslaste hulgas ning seeläbi teha järeldusi populatsiooni koguarvukuse kohta. Lisaks saime informatsiooni selle kohta, millistel juhtudel on loendus tõhusaim.

74


Peamised uurimisküsimused olid järgmised: kuidas mõjutab märgistatud isendi või isendite kasutamine loomade arvukuse leidmisel arvutisimulatsioonil saadud loendustulemust?; milline on saadav loendustulemus erinevate otsingustrateegiate korral, nagu näiteks juhuslik liikumine või varitsemine?; kuidas avaldab loendustulemuse täpsusele mõju otsingupiirkonna suurus ja kuju, püüderaadiuse suurus ning loomade ja loendaja liikumiskiirus loendusel?

Lisaks anti töös teoreetiline ülevaade erinevatest loendusmeetoditest, matemaatiliste mudelite kasutamisest arvukuse leidmisel ning varem tehtud uuringutest.

MetoodikaPõhilise metoodikavahendina kasutati uurimuses matemaatilist modelleerimist, mille kaudu sai kujutada otsija (loendaja) ja otsitava (lind või loom) ekslemist kinnisel polügoonil. Leidmaks, kas ja kuidas mõjutab indikaatorliigi märgistatud isendi(te) kasutamine loendusprotsessis saadavat loendustulemust ning selle täpsust, viisime läbi korduvaid eksperimente juhuotsingu arvutuslikul mudelil. Lisaks selgitasime välja, kuidas mõjutavad loenduse täpsust loenduspiirkonna suurus, kuju, erinevad otsingustrateegiad, püüderaadiuse suurus ja kiiremini liikuvad loomad.

Arvutusliku mudeli realisatsiooniks loodi programm Leia_m!xls (T. Lukki), mis on kirjutatud Microsoft Excelis rakendatavas Visual Basic for Applications (VBA) programmikeeles. Andes prog-rammile käsu töö alustamiseks, võtab programm sisendist vajalikud andmed, teeb vajaminevad arvutused ning kirjutab tulemused väljundisse. Sisendandmetena kasutati otsija samme ja loo-made samme, püüderaadiust, loenduspolügooni kuju ja suuruse parameetreid. Loendus kestis programmis seni, kuni kokku loendati 100 looma. Märgistatud oli loomadest üks „ilves“ kümnest. Järjestikuseid loenduskatseid viidi läbi 1000 korda. Eksperimente tehti kaheksa erineva olukorra suhtes: standardolukord, otsija paigal (varitsemine), piklik mets/loendusala, väike püüderaadius, kiiresti liikuvad loomad, väike mets/loendusala, kaks märgitud ilvest, kolm märgitud ilvest. Saadud eksperimentide tulemustele rakendati juhuslik valik 3, 5, 10, 15, 20 või 25 eksperimendi kaupa (valim). Nende valimisse sattunud vaatluste tulemuste põhjal leiti lõppväljundisse kõikide ilveste ja märgitud isendite andmete statistilised näitajad: miinimum, maksimum, keskmine, mood, mediaan ja vastavad standardhälbed. Vajalikud näitajad koondati andmetabelitesse ning nende põhjal koostati sõltuvusgraafikud. Graafikud väljendasid märgiga loomade keskmise arvu standardhälbe sõltuvust vaatluste arvust, ilveste keskmise arvu standardhälbe sõltuvust vaatluste arvust, ilveste miinimumarvu sõltuvust vaatluste arvust ja ilveste maksimumarvu sõltuvust vaatluste arvust. Lisati ka graafikutele lähenduskõvera ehk trendijoone ja korrelatsiooniteguri ruut (R2) ning sõltuvust väl-jendav võrrand.

Koostatud graafikutelt saadud andmed (võrrandi kordaja ja aste) kanti koondtabelitesse eesmärgiga leida iga kaheksa olukorra kohta, kui palju metsaskäike tuleb teha, et märgitud ilveste arvu standardhälve oleks 0,33, ning kui suur kõrvalekalle tekib nähtud ilveste minimaalse ja maksimaalse arvu osas, kui eksimise tõenäosust võimaldada ± 2 piires. Saamaks põhjalikumat ülevaadet erinevate juhtumite loendustulemustest, tuli välja selgitada ka kõigi kaheksa olukorra loendustulemuste jaotused. Täpsema tulemuse leidmiseks viidi iga uuritava sündmuse kohta läbi omakorda 10 000 eksperimenti. Minimaalse, maksimaalse ja keskmise ilveste, märgitud isendite ja tehtud sammude arvud ning nende standardhälbed kirjutas programm vaheväljundisse. Modelleeritud 10 000 loenduskatse kohta koostati omakorda sagedustabelid ning jaotuste graafikud. Jaotuse andmete põhjal arvutasime välja metsaskäikude arvu ning loendusel tehtud sammude arvu. Jaotuste andmete põhjal leitud metsaskäikude arv langes ligikaudu kokku sõltuvusgraafikute abil leitud andmetega. Täpset kattumist ei saanud oodata, sest tegu oli ebasümmeetrilise jaotusega.

Tulemused ja kokkuvõteLoendamine annab uurijatele ülevaate liikide arvukuse kohta. Haruldaste liikide kaitse jaoks on see info vajalik ja oluline. Loenduse õnnestumine ja usaldusväärsete tulemuste saamine on aga sõltuv

75


paljudest erinevatest faktoritest, nagu valitud meetod, valimi suurus, looduslikud tingimused, liigi eripärad (varjuv eluviis) jpm. Antud töö eesmärk oli uurida, kas ja kuidas mõjutab märgitud isendi(te) kasutamine loendusprotsessis leitavat tulemust ning millest arvukuse andmete täpsus veel sõltub. Loendamise arvutuslikul mudelil läbiviidud korduvate eksperimentide analüüsiga leidsime nendele küsimustele vastused.

Tulemused näitasid, et mitme märgitud isendi kasutamine loendusprotsessis muudab tulemust ebatäpsemaks, seda just isendite eristamatuse tõttu. Otsingustrateegiate puhul oli juhuslik otsing efektiivsem kui varitsemine. Pikliku kujuga ja suuremad loenduspolügoonid eeldasid rohkemaid metsaskäike ja pikemaid loendussessioone kui väiksema suurusega loendusalad või ruudukujuline polügoon. Väike püüderaadius pikendas loenduse läbiviimise aega kuni kaks korda, sest otsitavate märkamine oli keerulisem. Kiiresti liikuvate loomadega kohtumise tõenäosus metsas oli suurem, seetõttu sai vajalikud loendusandmed lühemate ja vähemate loenduskordadega leitud. Antud tulemused on kasulikud nii haruldaste kui ka mitteharuldaste liikide loenduse edukamaks planeerimiseks ja läbiviimiseks looduses, võimaldades seeläbi täpsemate andmete kogumist.

Selgus, et kasutades loendusel uuritava liigi märgistatud isendeid, tuleb mitme isendi puhul loendajal tunduvalt rohkem vaeva näha kui ühe märgitud indiviidiga loenduse läbiviimisel. Seda just märgitud loomade eristamatuse tõttu. Otsingustrateegiatest oli tõhusaim juhuslik liikumine, mitte otsitavate varitsemine. Märkimisväärset mõju loenduskordade arvule ja kestvusele avaldasid nii loenduspolügooni kuju ja suurus kui ka loomade liikumiskiirus.

Kasutatud kirjandusArandjelovic, M., Head, J., Kühl, H., Boesch, C., Robbins, M. M., Maisels, F., Vigilant, L. (2010). Effective non-invasive genetic monitoring of multiple wild western gorilla groups. − Biol. Conservation, 143, 1780−1791.

Bibby, C., Jones, M., Marsden S. (1998). Bird Surveys. Expedition Advisory Centre, London.

Boyce, M. S. (1993). Population viability analysis: Adaptive Management for Threatened and Endangered Species. Wildlife Management Institute, Laramie.

Delaney, D. G., Leung, B. (2010). An empirical probability model of detecting species at low densities. − Ecol Appl., 20, 4, 1162−1172.

Fonnesbeck, C. J., Conroy, M. J. (2004). Application of integrated Bayesian modeling and Markov chain Monte Carlo methods to the conservation of a harvested species. − Anim. Biod. and Consev., 27, 1, 267−281.

Gervasi, V., Ciucci, P., Boulanger, J., Randi, E., Boitani, L. (2012). A multiple data source approach to improve abundance estimates of small populations: The brown bear in the Apennines, Italy. − Biol. Conservation, 152, 10−20.

Goodman, L. A., Anderson, T. W. (1957). Statistical Inference about Markov Chains. − Ann. Math. Statist. 28, 1, 89−110.

Gotelli, N. J., Colwell, R. K. (2010). Estimating species richness. − Magurran, A. E., McGill, B. J. (Eds). Biological Diversity: Fron-tiers In Measurement And Assessment. Oxford: Oxford University Press, 39−54.

Guschanski, K., Vigilant, L., McNeilage, A., Gray, M., Kagoda, E., Robbins, M. M. (2009). Counting elusive animals: Comparing field and genetic census of the entire mountain gorilla population of Bwindi Impenetrable National Park, Uganda. − Biol. Conservation, 142, 290−300.

Hallam, T. G., Raghavan, H., Kolli, H., Dimitrov, D. T., Federico, P., Qi, H., McCraken, G. F., Betke, M., Westbrook, J. K., Kennard, K., Kunz, K. H. (2010). Dense and sparse aggregations in complex motion: Video coupled withsimulation modeling. − Eco. Compl. 7, 69−75.

76


Hedges, S., Johnson, A., Ahlering, M., Tyson, M., Eggert, S. L. (2013). Accuracy, precision, and cost-effectiveness of conventional dung density and fecal DNA based survey methods to estimate Asian elephant (Elephas maximus) population size and structure. − Biol. Conservation, 159, 101−108.

Hoyle, S. D., Maunder, M. N. (2004). A Bayesian integrated population dynamics model to analyze data for protected species. − Anim. Biodivers. And Consev., 27, 1, 247−266.

Kiitam, A. (2010). Rakendusstatistika: Monte-Carlo meetod. <http://www.tud.ttu.ee/~t0 94266/3.semester/Rakendusstatistika/MHT0031_infomaterjal_2010_osa_4-1.pdf, 08.12.2013.

Kroese, D. P., Rubinstein, R. Y. (2007). Monte Carlo Methods.

http://www.mat-hs.uq.edu.au/~ kroese/ps/montecarlo.pdf, 15.05.2013.

Lauzeral, C., Grenouillet, G., Brosse, S. (2012). Dealing with Noisy Absences to Optimize Species Distribution Models: An Iterative Ensemble Modelling Approach. − Plos One, 7, 11, e 495 08.

Lay, G. L., Engler, R., Franc, E., Guisan, A. (2010). Prospective sampling based on model ensembles improves the detection of rare species. − Ecog., 33, 6, 1015−1026.

Mattsson, B. J., Mordecai, R. S., Conroy, M. J., Peterson, J. T., Cooper, R. J., Christensen, H. (2008). Evaluating the small population paradigm for rare large-bodied woodpeckers, with implications for the Ivory-billed Woodpecker.

http://www.ace-eco.org/vol3/iss2/ art5/, 08.12.2013.

McGowan, C. P., Ryan, M. R. (2010). Arguments for Using Population Models in Incidental Take Assessments for Endangered Species. − Jour. of Fish and Wildl. Managem. 1, 2, 183−188.

Newman, K. B., Fernandez, C., Thomas, L., Buckland, S. T. (2009). Monte Carlo Inference for State–Space Models of Wild Animal Populations. − Biomet., 65, 572−583.

Pošlin, L. (2008a). Haruldaste liikide visuaalse loendamise metoodilistest probleemidest keskkonnakorralduses. Tallinn.

Pošlin, L. (2008b). Suletud maa-alal asuva haruldase liikuva objekti avastamise optimaalse strateegia leidmisest kasutades modelleerimist arvutil. Tallinn.

Rowcliffe, J. M., Field, J., Turvey, S. T., Carbone, C. (2008). Estimating animal density using camera traps without the need for individual recognition. − Journ. of Appl. Ecol. 45, 1228−1236.

Schwarz, C. J. (2012). The Jolly-Seber model: more than just abundance. − Journal of Agric. Biol. and Envir. Stat., 6, 2, 195−205.

Solberg, K. H., Bellemain, E., Drageset, O., Taberlet, P., Swenson, J. E. (2006). An evaluation of field and non-invasive genetic methods to estimate brown bear (Ursus arctos) population size. − Biol. Conservation, 128, 158−168.

Sullivan, B. L., Wood, C. L., Iliff, M. J., Bonney, R. E., Fink, D., Kelling, S. (2009). eBird: A citizen-based bird observation network in the biological sciences. − Biol. Conservation, 142, 2282−2292.

Treves, A., Mwima, P., Plumptre, A. J., Isoke, S. (2010). Camera-trapping forest–woodland wildlife of western Uganda reveals how gregariousness biases estimates of relative abundance and distribution. − Biol. Conservation, 143, 521−528.

Williams-Tripp, M., D’Amico, F. J., Pagé, C., Bertrand, A., Némoz, M., Brown, J. A. (2010). Modeling Rare Species Distribution at the Edge: The Case forthe Vulnerable Endemic Pyre-nean Desmanin France. − Scient. World Journ. doi: 10.1100/2012/612965.

World Wildlife Fund. (2000). Counting Wildlife Manual. Action, Harare.

S O T S I A A LT E A D U S E D

78

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2012/2013. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / ARTIKLITE KOGUMIK SOTSIAALTEADUSED «

UURIDES LÄHEDUSSUHTEID: ARMASTUSE TÜPOLOOGIAD JA EMOTSIONAALNE SEOTUSRESEARCHING ROMANTIC RELATIONSHIPS: LOVE TYPOLOGIES AND ATTACHMENT

Iris Vahtra


Uurimus käsitles Lee (1988) armastusstiile, Sternbergi (1986) armastuse komponente ning Brennani, Clarki ja Shaveri (1998) seotuse kahedimensioonilist mudelit. Eesmärgiks oli leida vastavused armastuse tüpoloogiate vahel ning uurida seoseid seotusega. Valimi moodustasid 296 inimest vanuses 15−64 aastat. Leiti, et Sternbergi armastuse komponendid omavad kokkulangevust peamiselt Lee stiili Erosega. Lisaks leiti, et erinevad armastuse vormid on kirjeldatavad Tõrjuvuse ja Ärevuse kombinatsioonidena, kus näiteks Ludust iseloomustab kõrge Tõrjuvuse ning madal Ärevuse tase.

SissejuhatusArmastus ja lähedussuhted on uurimisteema teaduses, mis kogus hoogu 20. sajandi teisel poolel. 21. sajandil on keskendutud pigem koostatud läheduskäsitluste mõõtmisele, kontrollimisele, kombineerimisele ja võrdlemisele. Välja on pakutud mitmeid lähenemisi, mis kõik kirjeldavad lähedussuhteid, kuid mida on raske sisuliselt võrrelda. Käesoleva töö eesmärgiks oli uurida kahe armastuse tüpoloogia omavahelist vastavust ning nende seotust kolmanda teooriaga ehk seotuse stiilidega, et lihtsustada armastuse käsitlustest arusaamist erinevate mudelite võrgustikes.

Käesolevalt keskendutakse järgmistele lähedussuhete teooriatele. Lee (1988) oma armastusstiilide käsitluses tõi välja kuus armastusstiili, milleks on Eros (armastus esimesest silmapilgust, kirglik ja füüsilise meeldivuse armastus), Ludus (mänguline, madala emotsionaalse osalusega armastus, kus partnereid vahetatakse sageli), Storge (armastuse ja sõpruse segu, kus ei väljendata ülemäära emotsioone), Mania (omastav ja sõltuv armastus, kus eeldatakse vastuolulisi omadusi ning tihti väljendatakse ekstreemselt armukadedust), Pragma (praktiline ja loogiline armastus, kus partner on ihaldatav õnnelikuks eluks, kuid mitte hädavajalik) ja Agape (ennastunustav, kõikeandev armastus või ka kohustus armastamiseks).

Sternberg (1986) keskendus armastuse struktuurile ja pakkus välja kolmnurkse armastuse teooria. Sternberg (1986) eristas kolme armastuse komponenti: Intiimsus, Kirg ja Pühendumine, kus intiimsus viitab läheduse ja soojuse tunnetele armastussuhtes, Kirg viitab omadustele, mille aluseks on romantika, füüsiline atraktiivsus, seksuaalne täiuslikkus ja meeldivuse kogemine lähedussuhetes, ning Pühendumise komponent koosneb kahest aspektist, kus lühiajaline aspekt on otsus, et kedagi armastatakse, ja pikaajaline aspekt on kohustus armastuse säilitamiseks.

Shaver, Hazan ja Bradshaw (1988) leidsid, et romantiline lähedussuhe on emotsionaalse seotuse kujundamise protsess, millel on olulised sarnasused lapse ja tema hooldaja seotuse tekkimisel.

79

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2012/2013. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / ARTIKLITE KOGUMIK SOTSIAALTEADUSED

Brennan, Clark ja Shaver (1998) koondasid varasemaid seotuse teooriaid ning koostasid käsitluse, mis kirjeldab seotuse mustreid kahedimensiooniliselt: Tõrjuvus (väljendub ebamugavuses läheduse ja sõltuvusega) ja Ärevus (tähendab ebakindlust hülgamise suhtes).

Töös püstitati järgmised uurimisküsimused.

Uurimisküsimus 1. Kuidas on vastavuses Sternbergi ja Lee armastuse tüübid?Varasematest uurimustest leitud korrelatsioonide põhjal võib väita, et vastavuses on positiivselt seotud tüübid. Seega, kui Sternbergi dimensioon Kirg oli positiivselt seotud Lee stiili Erosega (Aron, Westbay 1996; Hendrick, Hendrick 1989; Levy, Davis 1988), Sternbergi dimensioon Intiimsus oli positiivselt seotud Lee stiili Storgega (Aron, Westbay 1996; Hendrick, Hendrick 1989) ning Sternbergi dimensioon Pühendumine oli positiivselt seotud Lee stiili Agapega (Aron, Westbay 1996; Levy, Davis 1988), võib eeldada, et vastavad Lee stiilid on omavahel vastavuses.

Uurimisküsimus 2. Kuidas on seotuse dimensioonid ja armastuse tüpoloogiad omavahel seotud?Varasemates uurimustes leitu põhjal, kus Seotuse Tõrjuvuse dimensioon oli negatiivselt seotud Agapega (Collins, Read, 1990) ja Erosega (Hendrick, Hendrick 1989) ning positiivselt Ludusega (Collins, Read 1990; Feeney, Noller 1990), seotuse Tõrjuvuse dimensioon oli negatiivselt seotud kõigi Sternbergi komponentidega (Hendrick, Hendrick 1989) ja seotuse Ärevuse dimensioon oli positiivselt seotud Maniaga (Collins, Read 1990; Feeney, Noller 1990; Heaven et al. 2004) ja negatiivselt Erosega (Heaven et al. 2004), võib eeldada, et seoste tendentsid on sarnased kirjeldatuga. Lisaks uuritakse, kuidas on kolm nimetatud teooriat vastavusse seatavad.

MeetodValimi kirjeldusValimi moodustasid 296 inimest (26% mehed, 74% naised). Vastajate keskmine vanus oli 29,5 aastat (SD=9,4). Mehed ja naised vanuse aspektist ei erinenud (t(294)=0,689, p=0,49). Haridustaseme poolest jagunesid vastajad 39% bakalaureusekraadiga, 23% lõpetamata kõrgharidusega, 18% keskharidusega, 15% magistrikraadiga, 3,7% põhiharidusega, 1% doktorikraadiga ja 0,3% algharidusega. Perekonnaseisu järgi jagunes valim järgmiselt: 41% vastanutest olid vabaabielus, 19% abielus, 19% vallalised, 18% püsisuhtes (kuid ei ela koos) ja 3% lesed või lahutatud ja abikaasast lahus elavad. Küsimustikule vastamise aluseks võeti lähedussuhted, mis jagunesid vastanute seas 82% praegusteks, 12% olnud ja 6% kujuteldavateks suheteks. Vastanute suhted kestsid või olid kestnud keskmiselt 80 kuud (SD=93,4).

MõõtmisvahendidLee armastusstiilide mõõtmiseks kasutati eestikeelset Armastuse Stiilide Skaalat (LAS) (Vahtra 2011). Ingliskeelne originaal LAS (Love Attitudes Scale) test mõõdab Lee (1988) kuut armastusstiili (Hendrick, Hendrick 1986). Sternbergi Armastuse Stiilide Skaala (SAS), mis konstrueeriti Reiljani (1999) poolt, on koostatud Sternbergi kolmekomponendilise mudeli järgi (Sternberg 1997). Seotuse stiilide mõõtmiseks kasutati eestikeelset Brennani, Clarki ja Shaveri (1998) lähisuhete küsimustikku (ECL) (Reiljan 1999).

TulemusedSisemise homogeensuse näidud alaskaalades varieerusid LASi puhul α=0,60 (Mania) kuni α=0,89 (Storge); SASi puhul α=0,83 (Pühendumus) kuni α=0,91 (Armastus) ning ECLi puhul olid näitajad α=0,86 (Ärevus) ja α=0,88 (Tõrjuvus).Tabelist 1 võib näha korrelatsioonanalüüsi tulemusi Sternbergi komponentide ja Lee stiilide vahel, kus märkimisväärne positiivne seos esineb Erose ja kõigi Sternbergi armastuse komponentide

80


ning ka üldise armastuse vahel (p<0,01), kuid Sternbergi komponendid ja Lee armastusstiilid ei ole üksüheses vastavuses.

Tabel 1. Korrelatsioonid Armastuse Stiilide Skaala (LAS) ja Sternbergi Armastuse Stiilide Skaala (SAS) alaskaalade ning summeeritud skoori vahel

Pühendumus Kirg IntiimsusSternbergi

summaarskoor: Armastus

Storge ,079 -,009 ,098 ,072Ludus -,168** -,317** -,372** -,334**

Eros ,454** ,529** ,699** ,666**

Agape ,565** ,274** ,326** ,479**

Pragma ,135* ,014 ,035 ,080Mania ,225** ,318** ,156** ,273**

Märkus: **p<0,01, *p<0,05

Tabelist 2 võib näha korrelatsioonanalüüsi tulemusi Sternbergi ja Lee alaskaalade ja seotuse dimensioonide vahel, kus Ärevuse dimensiooniga esineb märkimisväärne positiivne seos vaid Lee armastuse stiilil Manial (r=0,43, p<0,01). Tõrjuvuse dimensioonil esineb negatiivne seos Sternbergi komponentide Kire (r= -0,45, p<0,01), Intiimsuse (r= -0,59, p<0,01) ja üldise armastusega (r= -0,57, p<0,01) ning Lee armastuse stiili Erosega (r= -0,48, p<0,01). Tõrjuvuse dimensiooni ning Luduse vahel esineb positiivne seos (r=0,31, p<0,01).

Tabel 2. Korrelatsioonid seotuse dimensioonide ja Sternbergi ning Lee armastusstiilide vahel

Pühendumus Kirg Intiimsus Armastus Storge Ludus Eros Agape Pragma Mania

Ärevus ,069 ,038 -,076 ,014 ,058 -,047 -,032 ,187** ,195** ,432**

Tõrjuvus -,393** -,451** -,585** -,566** ,063 ,314** -,479** -,231** ,005 -,035

Märkus: **p<0,01, *p<0,05

Vastavuste leidmiseks armastuse tüpoloogiate ja seotuse vahel teostati faktoranalüüs. Omaväärtuste graafik viitas 2-3 faktorilisele lahendusele. Kahefaktoriline lahend seletas ära 48,8% koguvariatiivsusest. Algfaktorite moodustamiseks kasutati peakomponentide meetodit koos sellele järgneva Varimax telgede pööramisega. Faktoranalüüsi tulemusena koostati faktorruumi joonis (Joonis 1). Jooniselt 1 võib näha, et kahte telge ehk faktorit esindavad seotuse dimensioonid Ärevus ja Tõrjuvus. Joonise põhjal võib väita, et kõik armastuse vormid on kirjeldatavad kui Ärevuse ja Tõrjuvuse kombinatsioonid.

81


Joonis 1. Sternbergi armastuse komponentide, Lee armastuse stiilide ja seotuse dimensioonide asetus kahefaktorilises ruumisJoonisel tähistatud: Lee armastusstiilid Ludus, Pragma, Storge, Mania, Agape, Eros; Sternbergi armastuse komponendid PAS – kirg, COM – pühendumus, INT – intiimsus; AVO – Seotuse dimensioon: Tõrjuvus, ANX – Seotuse dimensioon: Ärevus.

AruteluMagistritöö raames uuriti armastuse tüpoloogiate vahelisi vastavusi ja nende seoseid seotusega. Esimese uurimisküsimuse juures uuriti Lee ja Sternbergi armastuse tüpoloogiate vastavusi. Korrelatsioonanalüüsi põhjal leiti, et Lee stiilid ja Sternbergi komponendid ei ole omavahel üksüheses vastavuses, kuna Sternbergi komponendid olid seoses mitme erineva Lee stiiliga. Sternberg (1986) on öelnud, et Lee teooria ei sarnane tema omaga sisult, mida võib ka uurimuse põhjal tõdeda. Leiti ka varasemalt kinnitatud seoseid erinevate stiilide ja komponentide vahel, kus näiteks Kirg oli positiivselt seotud Erosega, nagu on varem leidnud Aron ja Westbay (1996), Hendrick ja Hendrick (1989) ning Levy ja Davis (1988). Viimased on ka leidnud Erose ja Sternbergi kõigi kolme komponendi vahel tugevad positiivsed seosed, mida kinnitab käesolevgi uurimus ning näitab, et Erose stiil langeb suuresti kokku Sternbergi armastuse käsitlusega.

Teise uurimisküsimuse juures uuriti seotuse kahe dimensiooni, Tõrjuvuse ja Ärevuse ning armastuse tüpoloogiate omavahelist seotust ja vastavust. Korrelatsioonide uurimisel leiti mitmeid seoseid, mida on näidanud ka varasemad uurimused, kus näiteks Sternbergi komponendid olid negatiivselt seotud Tõrjuvuse dimensiooniga (Hendrick, Hendrick 1989); Agape (Collins, Read 1990) ja Eros (Hendrick, Hendrick 1989) olid negatiivselt seotud Tõrjuvusega; Ludus oli Tõrjuvusega positiivselt seotud (Hendrick, Hendrick 1989); Mania oli positiivselt seotud Ärevuse dimensiooniga (Collins, Read 1990; Feeney, Noller 1990). Samal ajal ei leidnud kinnitust Heaveni ja kolleegide (2004) leitu, mis väitis, et Eros on negatiivselt seotud Ärevusega. Nii saab öelda, et Eesti kultuurikeskkond ning ka arvestatav ajaline distants ei ole oluliselt muutnud lähedussuhete iseloomu käsitletavate tüpoloogiate raamistikke arvestades.

Faktoranalüüsist ilmnes, et kõik käsitletavad armastuse vormid on vaadeldavad kui Ärevuse ja Tõrjuvuse kombinatsioonid, mida kinnitab Feeney ja Nolleri (1990) leid, et seotuse stiilid väljendavad väga püsivat mõju indiviidide intiimsetele suhetele.

82


Tulemuste põhjal võib väita, et armastuse stiilid ja komponendid erinevad üksteisest suurel määral Tõrjuvuse poolest. Ludus väljendab kõige enam Tõrjuvust ehk ebamugavust läheduse ja sõltuvusega. Kõrge tõrjuvusega lähedussuhe kõlab vastuoluliselt ning see võib olla ka põhjus, miks Sternberg (1986) Ludust armastuseks ei pidanud. Luduseliste armastajate jaoks on olulisimad suhete kvantiteet ja lõbu (Lee 1988), mis võivad hülgamise teha tavapäraseks osaks suhte juures ning võimalik, et just seeläbi iseloomustab Ludust madal Ärevus, nagu käesolevas uurimuses leiti.

Tõrjuvuse puudust (neutraalsust) iseloomustavad Storge ja Pragma, kus viimase Ärevuse tase on kõrgem kui esimesel. Pragma ehk loogiline lähedussuhe on madala emotsionaalsusega (Lee 1988), mis võib eeldada tõrjuvus-läheduse neutraalsust. Kuna pragmaatilised armastajad valivad endale partneri teatud ootuste põhjal (Lee 1988), siis Ärevus võib kaasneda just ebakindlusega, kas pla-neeritud eesmärgid täidetakse. Collins ja Read (1990) on leidnud, et kõrgema lähedusega armasta-jatel oli madalam tase Storge ja ka Pragma näitajates. Tulemuste põhjal võib spekuleerida, et lisaks Pragmale on ka Storge nii-öelda loogiline valik armastuseks, mis ei eelda sügavat lähedustunnet. Storgiliste armastajate eelduseks on sõpruse käigus kujunenud usaldus (Lee 1988), mis võib olla põhjus, miks tuntakse madalamat ärevustaset kui pragmaatilised armastajad.

Faktoranalüüsi joonise põhjal esindavad ülejäänud armastusstiilid Tõrjuvuse vastandit ehk lähedust. Lee armastusstiilidest väljendab Mania enim Ärevust ning Eros enim lähedust. Sternbergi komponendid kirjeldavad Erose-taolist armastust ehk kirjeldavad kõrget lähedust ja madalat Ärevust (kus Pühendumine kirjeldab enim Ärevust). Need tulemused on kooskõlas varasemalt leitud seostega ning annavad parema arusaama armastuse tüüpide iseloomust. Võib väita, et Lee Erosel on ainukesena kokkulangevust Sternbergi komponentidega, kuid ülejäänud Lee armastusstiilid kirjeldavad teist laadi armastuse vorme kui Sternbergi komponendid.

Lisaks võib tähele panna, et ükski armastuse vorm ei esinda ärevuse vastandit, mille võiks nimetada näiteks stoilisuseks. Sellest saab järeldada, et lähedussuhe eeldab mingil määral ärevust või on näitaja seotud valimi omapäraga, mida võis mõjutada suur naiste osakaal.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et uurimuse põhjal sai selgema arusaama kahe armastuse tüpoloogia vastavusest, kui neid käsitleti seotuse dimensioonide raamistikus.

Kasutatud kirjandusAron, A., Westbay, L. (1996). Dimensions of the prototype of love. − Journal of Personality and Social Psychology, 70(3), 535−551.Brennan, K. A., Clark, C. L., Shaver, P. R. (1998). Self-report measurement of adult attachment: An integrative overview. − J. A. Simpson, W. S. Rholes (Eds). Attachment theory and close relationships. London: Guilford Press, 46–76.Collins, N., Read, S. (1990). Adult attachment, working models, and relationship quality in dating couples. − Journal of Personality and Social Psychology, 58, 644−663.Feeney, J. A., Noller, P. (1990). Attachment style as a predictor of adult romantic relatsionships. − Journal of Personality and Social Psychology, 58(2), 281−291.Heaven, P.C.L., Da Silva, T., Carey, C., Holen, J. (2004). Loving styles: relationships with personality and attachment styles. − European Journal of Personality 18, 103−113.Hendrick, C., Hendrick, S. (1986). A theory and method of love. − Journal of Personality and Social Psychology, 50(2), 392−402.Hendrick, C., Hendrick, S. S. (1989). Reasearch on love: does it measure up? − Journal of Personality and Social Psychology, 56(5), 784−794.Lee, J. A. (1988). Love-styles. − Sternberg, R. J., Barnes, M. L. The psychology of love. New Haven and London: Yale University Press, 38−67.

83


Levy, M. B., Davis, K. E. (1988). Lovestyles and attachment styles compared: their relations to each other and to various relationship characteristics. − Journal of Social and Personal Relations, 5(4), 439−471.Reiljan, H. (1999). Vanemlikud stiilid ja seotuse kontseptsioon. Magistritöö. Tartu Ülikool.Shaver, P., Hazan, C., Bradshaw, D. (1988). Love as attachment. The integration of three behavioral systems. − Sternberg, R. J., Barnes, M. L. The Psychology of Love. New Haven and London: Yale University Press, 68−99.Sternberg, R. J. (1986). A triangular theory of love. − Psychological Review, 93(2), 119–135.Sternberg, R. J. (1997). Construct validation of a triangular love scale. − European Journal of Social Psychology, 27, 313−335.Vahtra, I. (2011). Isiksuse omaduste seosed lähisuhete armastusstiilidega. Seminaritöö. Tallinna Ülikool.

84

«

RESPONDENT JA KÜSITLEJA SÜNDMUSLOOLISE KÜSITLUSANDMESTIKU KVALITEEDIMÕJURITENARESPONDENT AND INTERVIEWER’S INFLUENCE ON THE QUALITY OF EVENT HISTORY SURVEY DATA

Kelli Arusaar-Tamming



SissejuhatusEestis on seni respondendi ja küsitleja tunnustele kui küsitlusandmestiku kvaliteedimõjuritele vähe tähelepanu pööratud – küsitluse osapoolte mõju küsitluskaole ja vastuskaole pole seni ilmunud töödes põhjalikumalt analüüsitud. Ka avaldatud küsitlusuuringute kvaliteedianalüüsides pole nimetatud seoseid süvitsi käsitletud. Samas on küsitlusuuringute kontekstis tegemist olulise küsimusega, täpsem teadmine võimaldab ennetada mõningate rahvastikurühmade alakaetusest tulenevaid ebatäpsusi uuringu tulemustes ja vähendada küsitluskadu küsitlejate valiku ning koolituse abil. Vastavad välisriikides ilmunud käsitlused ei kompenseeri täielikult kohalike uurimuste puudumist, kuivõrd ei saa välistada eripärade olemasolu.

Artikli aluseks oleva magistritöö eesmärk oli uurida respondendi ja küsitleja tunnuste mõju sünd-musloolise küsitlusandmestiku kvaliteedile. Töös käsitleti respondendi soo, vanuse, põlisuse, hari-dustaseme, majandusliku aktiivsuse, perekonnaseisu ja elukoha tüübi ning küsitleja soo, vanuse, haridustaseme, küsitluskogemuse ja keelesobimuse mõju küsitluskaole. Analüüsis kasutati Eesti Pere- ja Sündimusuuringu teise uuringuringi andmeid. Respondendi ja küsitleja tunnuste mõju väl-jalangevusele analüüsiti logistilise regressiooni mudeli abil, kasutades andmetöötluspaketti SPSS.

Teoreetiline taustMitmed välisriikides tehtud uurimused on kinnitanud, et respondendi ja küsitleja tunnused oma-vad märkimisväärset mõju andmekvaliteedile. Respondendi tunnustest on väljalangevuse tõenäo-susega suuremat seost omavate teguritena välja toodud vanuse, soo, haridustaseme, hõivatuse, sotsiaalse staatuse ja elupaiga tüübi mõju (Benson et al. 1951; Brehm 1993; Champion et al. 1969; Cohen et al. 2002; DeMaio 1980; Goudy 1976; Goyder 1982; Grotzinger et al. 1994; Groves et al. 1998; Hawkins 1975; Herzog et al. 1988; Hoyemans et al. 1998; Lovelock et al. 1976; Mayer et al. 1966; Mercer et al. 1967; Singer 2000; Smith 1983; Steeh1981; Wilcox 1977).

Küsitleja tunnuste hulgast on seni avaldatud uurimustes keskendutud enam senise küsitluskoge-musega seonduvale (Bailar et al. 1977; Hox et al. 2002; Singer et al. 1983), muude tunnuste mõjule on vähem tähelepanu pööratud (Singer et al. 1983). Eesti kontekstis on küsitleja erinevate tegurite mõju veidi analüüsitud EPSU esimese ringi kvaliteedianalüüsi raames, kus on tähelepanu pööratud ka respondendi ja küsitleja emakeele kokkulangevuse küsitluskao riski vähendavale mõjule (Eesti Pere- ja Sündimusuuring 1999).

85


Metoodika ja valimAvaldatud käsitlustele tuginedes püstitati töös 13 hüpoteesi respondendi ja küsitleja tunnuste mõju kohta, mille kehtivust kontrolliti.1. Meessoost respondentidel on suurem väljalangevuse tõenäosus.2. Noorematel respondentidel on suurem väljalangevuse tõenäosus, samas vanemate

respondentide hulgas on suurem tõenäosus väljalangevuseks vastamisvõimetuse tõttu.3. Välispäritolu rahvastikul on väljalangevuse tõenäosus suurem.4. Kõrgema haridustasemega inimestel on kõrgem väljalangevuse tõenäosus, madalama haridus-

tasemega inimestel kõrgem keeldumuse tõenäosus.5. Suurema töökoormusega inimestel on kõrgem väljalangevuse tõenäosus.6. Kooselus respondentide väljalangevuse tõenäosus on väiksem.7. Linnaelanike väljalangevuse tõenäosus on suurem.8. Nooremate küsitlejate küsitlusjuhtumitel on väljalangevuse tõenäosus suurem.9. Meessoost küsitlejate küsitlusjuhtumitel on väljalangevuse tõenäosus suurem.10. Madalama haridustasemega küsitlejate küsitlusjuhtumitel on väljalangevuse tõenäosus

suurem.11. Suurema üldise küsitluskogemusega küsitlejate küsitlusjuhtumites on väljalangevuse tõenäosus

suurem.12. Suurema uuringuspetsiifilise küsitluskogemusega küsitlejate küsitlusjuhtumites on väljalange-

vuse tõenäosus suurem.13. Küsitlusjuhtumid, kus küsitleja emakeel ei lange kokku küsitletava emakeelega, on kõrgema

väljalangevuse tõenäosusega.Töös tehtud analüüsis kasutati ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni koordineeritud uuringusarja rahvusliku osaprojekti, Eesti Pere- ja Sündimusuuringu (EPSU) teise uuringuringi andmestikku. Teave valimisse kaasatud isikute tunnuste kohta pärines 2000. aasta rahvaloenduse andmestikust. Küsitleja tunnuste andmed pärinesid küsitlejate täidetud ankeetküsimustikust, mis täideti pärast töösuhte lõppu uuringukorraldajaga. EPSU valimisse oli kaasatud 11 192 inimest, kellest 3337 isikut jäi erinevatel põhjustel küsitlemata ehk loeti küsitluskao juhtude hulka. Suurima osatähtsusega kaopõhjuseks EPSU teise ringi küsitluses oli keeldumine, mis hõlmas üle poole kõigist väljalangemistest. Osakaalult teisele kohale jäi mitteleidmine, mille tõttu väljalangenud moodustasid 35,1% kõigist küsitluskao juhtudest. Vastamisvõimetuse juhtumite osakaal ulatus 6,9%-ni ning muude juhtude osakaal 4,5%-ni. Töös analüüsiti nimetatud kaojuhtude esinemise sagedust ja tõenäosust erinevate tunnustega respondentide ja küsitlejate puhul ning küsitleja ja respondendi erinevate tunnuste koostoimet. Analüüs tehti logistilise regressiooni mudeli abil, kasutades andmetöötluspaketti SPSS.

TulemusedAnalüüsi tulemusena osutusid kehtivateks 1., 2., 6., 7., 8., 9. ja 13. hüpotees, detailsema ülevaate tulemustest annab tabel nr 1. Seega leidsid respondendi tunnuste ja küsitluskao seoste kohta püstitatud hüpoteesidest kinnitust vastaja vanuse, soo, elupaiga tüübi ja perekonnaseisu mõju käsitlevad väited. Respondendi põlisuse, haridustaseme ja majandusliku aktiivsuse ja küsitluskao kohta püstitatud hüpoteesid kinnitust ei leidnud. Küsitleja tunnuste mõju kohta püstitatud hüpoteesid leidsid kinnitust küsitleja vanuse, soo ja keelesobimuse ning küsitluskao seose puhul. Samas ei kinnitanud analüüs küsitleja haridustaseme, üldise ega uuringu-spetsiifilise küsitluskogemuse ning küsitluskao seose kohta püstitatud hüpoteese.

86


Tabel 1. Respondendi ja küsitleja mõju küsitluskaole kaoliikide kaupa

Sõltumatud tunnusedLogistilise regressiooni kordajad

Keeldumine Mitteleidmine Vastamis-võimetus

Küsitluskadu kokku

Respondendi sugu (ref=naised) 0,285*** 0,706*** 0,485*** 0,436***Respondendi vanus(ref =1954-63)1924-33 sündinud -0,575*** -1,142*** 0,917*** -0,448***1934-43 sündinud -0,558*** -0,975*** 0,328 -0,574***1944-53 sündinud -0,189** -0,374*** 0,216 -0,205***1964-73 sündinud -0,271*** 0,475*** -2,568*** -0,0481974-83 sündinud -0,190** 0,370*** -0,544 0,000Respondendi haridustase (ref= keskharidus)Kõrgharidus -0,104 -0,007 -0,493* -0,083Põhiharidus -0,172** -0,027 0,299* -0,060Respondendi hõivatus (ref=hõivatud) -0,072 0,275*** 1,221*** 0,103**

Respondendi põlisus (ref=põlisrahvastik) -0,323*** -0,325*** -0,680*** -0,361***

Respondendi perekonnaseis (ref=kooselus)Vallaline 0,182** 0,324*** 1,157*** 0,290***Lahus 0,181* 0,717*** 0,509*** 0,353***Lesk 0,075 0,636*** 0,741*** 0,356***Respondendi elukoha tüüp (ref=linnaelanikud) -0,368*** -0,743*** -0,471*** -0,462***

Küsitleja sugu (ref=naised) 0,150 0,210* 0,280 0,182**Küsitleja vanus(ref=40-59aastased)20-39aastased 0,495*** 0,184* 0,106 0,359***60aastased ja

vanemad0,064 -0,282*** -0,351* -0,104*

Küsitluskogemus (ref=5-9 aastase küsitluskogemusega)0-4 aastatküsitluskogemust

0,036 0,034 0,234 0,094

10 ja enam aastat küsitluskogemust -0,055 0,231** 0,203 0,092

Sündmuslooline küsitluskogemus (ref=1-2 sl uuringu kogemusega)Ilma sl kogemuseta -0,041 0,224** 0,221 0,0593-5 sl uuringu kogemusega -0,182** -0,394*** -0,295 -0,263***Küsitleja haridustase (ref=kõrgharidus) -0,057 -0,136* 0,070 -0,079

Küsitleja keelesobimus (ref= r ja k emakeele kokkulangevus) 0,139 0,563*** 0,514** 0,369***

Konstant -1,137*** -2,312*** -4,862 -0,857***Olulisustõenäosus: *** p ‹ 0,01; **p ‹ 0,05, p ›= 0,01; * p ›=0,05 p ‹ 0,1Allikas: Eesti Pere- ja Sündimusuuringu teise ringi andmed, autori arvutused

87


KokkuvõteKokkuvõtteks võib öelda, et Eesti kontekstis on küsitluskao tekkes oluline roll nii respondendil kui küsitlejal. Respondendi tunnustest on olulisemad sugu, vanus, elukoha tüüp, aga ka perekonnaseis ja põlisus. Küsitleja tunnustest on tähelepanuväärseim erikeelsuse mõju, olulised on ka varasem uuringuspetsiifiline töökogemus ning küsitleja vanus. Teostatud analüüsist järeldus, et respondendi tunnustes tõstavad küsitluskao riski meessugu, kuulumine nooremasse eagruppi, mittetöötami-ne, partneri puudumine ning elukoht linnalises asulas. Samuti ilmnes kõrgem väljalangevus põlis-rahvastiku hulgas. Küsitleja tunnustest tõstsid küsitluskao riski meessugu, kuulumine nooremasse eagruppi, uuringuspetsiifilise kogemuse puudumine ning respondendiga erinev emakeel.

Kasutatud kirjandusBailar, B., Bailey, L., Stevens, J. (1977). Measures of Interviewer Bias and Variance. − Journal of Marketing Research, Vol. 14, No. 3, Special Issue: Recent Developments in Survey Research, 337−343.Benson, S., Boomen, W., Clark, K. (1951). A Study of Interviewer Refusals. − Journal of Applied Psychology, Vol. 35, No. 2, 116−119.Brehm, J. (1993). The Phantom Respondets. Opinion Surves and Political Representation. Ann Arbor.Champion, D., Sear, A. (1969). Questionnaire Response Rate: A Methodological Analysis. – Social Forces, Vol. 47, No. 3, 335−339.Cohen, G., Duffy, J. (2002). Are Nonrespondents to Health Surveys Less Healthy Than Respondents. − Journal of Official Statistics, Vol. 18, No. 1, 13−23.DeMaio, T. (1980). Refusals: Who, Where and Why. – The Public Opinion Quarterly, Vol. 44, No. 2, 223−233.Eesti Pere- ja Sündimusuuring. Meesküsitluse metodoloogiaülevaade. (1999). Koostanud K. Katus, E. Pungas, A. Puur, L. Sakkeus. Tallinn.Goudy, W. (1976). Nonresponse Effects on Relationships Between Variables. – Public Opinion Quarterly, Vol. 40, 360−369.Goyder, J. (1982). Evidence on Factors Affecting Response Rates to Mailed Questionnaires. – American Sociological Review, Vol. 47, No. 4, 550−553.Grotzinger, K., Stuart, B., Ahern, F. (1994). Assessment and Control of Nonresponse Bias in a Survey of Medcine Use by the Elderly. – Medical Care, Vol. 32, 989−1003.Groves, R., Couper, M. (1998). Nonresponse in Household Interview Surveys. New York.Hawkins, D. (1975). Estimation of Nonresponse Bias. – Sociological Methods and Research, Vol. 3, No. 4, 461−488.Herzog, R., Rodgers, W. (1988). Age and response rates to interviewer sample surves. − Journal of Gerontology: Social Sciences, Vol. 43, No. 6, 200−205. Hoeymans, N., Feskens, E., van den Bos, G., Kromhout, D. (1998). Nonresponse Bie as in a Study of Cardiovascular Diseases, Functional Status and Self-rated Health Among Elderly Men. – Age and Ageing, Vol. 27, 35−50.Hox, J., de Leeuw, E. (2002). The Influence of Interviewers’ Attitude and Behaviour on Household Survey Nonresponse: An International Comparison. – Survey Nonresponse. Ed by R. Groves, D. Dillman, J. Eltinge, R. Little. New York, 103−120.Lovelock, C., Stiff, R., Cullwick, D., Kaufman, I. (1976). An Evaluation of the Effectiveness of Drop-Off Quesitonnaire Delivery. − Journal of Marketing Research, Vol. 13, No. 4, 358−364.Mayer, C., Pratt, R. (1966). A Note on Nonresponse in a Mail Survey. – The Public Opinion Quarterly, Vol. 30, No. 4, 637−646.

88


Mercer, J., Butler, E. (1967). Disengagement of the Aged Population and Response Differentials in Survey Research. – Social Forces, Vol. 46, No. 1, 89−96.Singer, E., Frankel, M., Glassman, M. (1983). The Effect of Interviewer Characteristics and Expectations on Response. – The Public Opinion Quarterly, Vol. 47, No. 1, 68−83.Singer, M. (2000). Who Are the Non-Respondents? A Deterministic Approach to Modeling Non-Response in ExitPolls.http://www.duke.edu/~mms16/non_response2000.pdf, 30.09.2008.Smith, T. (1983). The Hidden 25 Percent: An Analysis of Nonresponse on the 1980 General Social Survey. – The Public Opinion Quarterly, Vol. 47, No. 3, 386−404.Steeh, C. (1981). Trends in Nonresponse Rates 1952-1979. – Public Opinion Quarterly, Vol. 45, 40−57.Wilcox, J. (1977). The Interaction of Refusal and Non-at-HomeSources of Nonresponse Bias. − Journal of Marketing Research, Vol. 14, No. 4, 592−597.

89


EAKATE TERVISEKONTROLLIKESE JA SELLE SEOS ELUGA RAHULOLU, TAJUTUD STRESSI JA ENESEHINNANGUGAPERCEIVED HEALTH LOCUS OF CONTROL AND ITS RELATIONS TO LIFE SATISFACTION, PERCEIVED STRESS AND SELF ESTEEM AMONG ELDERLY

Kristina Udras


SissejuhatusEesti rahvastik vananeb, mistõttu on eakate uurimused päevakohased ja vajalikud. Magistritöö eesmärgiks oli uurida Eestis elavate eakate tervisekontrollikeset ning selle seost tajutud stressi, eluga rahulolu ja enesehinnanguga.

Varasemates täiskasvanute uuringutes on leitud, et kõrgem enesehinnang seostub kõrgema inter-naalse tervisekontrollikeskme ning madalamate eksternaalsete tervisekontrollikeskmetega (Laidre 2011). Samuti on leitud seoseid kõrgema tajutud stressi ja kõrgema eksternaalse kontrollikeskme vahel (Roddenberry, Renki 2010) ning kõrgema internaalse tervisekontrollikeskme ja kõrgema elu-ga rahulolu vahel (Pucheu, Consoli, D’Auzac, Francais, Issad 2004).

Lähtudes varasematest empiirilistest uurimustest, püstitati järgmised hüpoteesid. 1. Tervisekontrollikeskme alaskaalad on seotud enesehinnanguga. 2. Tervisekontrollikeskme alaskaalad on seotud tajutud stressiga. 3. Tervisekontrollikeskme alaskaalad on seotud eluga rahuloluga.

Lisaks esitati järgmised uurimisküsimused. 1. Kas ja milliseid seoseid esineb vanuse ja tervisekontrollikeskme alaskaalade vahel?2. Kuidas seostub tervislikule seisundile antav hinnang tervisekontrollikeskme alaskaaladega?3. Kas rahulolu laste ja lastelaste külastusega korreleerub mõjuvõimsate teistega seotud ekster-

naalse tervisekontrollikeskme alaskaalaga?

MeetodValimUurimuses osales 212 üle 65-aastast eesti keelt kõnelevat eakat, kellest 69 olid mehed ja 143 naised. Noorim eakas oli 65-aastane ning vanim 96-aastane, uurimuses osalenute keskmine vanus oli 76,8 aastat (SD=6,47). 44 eakat elas hooldekodus, 163 eakat oma kodus, 5 eakat kellegi juures.

MõõtmisvahendidMõõtmisvahendina kasutati struktureeritud küsimustikku, mis sisaldas 18-väitelist Wallstoni, Wal-lstoni ja DeVellise (1978) multidimensionaalset tervisekontrollikeskme skaalat, 10-väitelist Coheni ja Williamsoni (1988) tajutud stressi skaalat,10-väitelist Rosenbergi (1965) enesehinnangu skaalat

90


ja 5-väitelist Dieneri ja kolleegide (1985) eluga rahulolu skaalat. Lisaks olid küsimustikus küsimused eakate tervisehinnangute ning demograafiliste andmete kohta.

ProtseduurTöös kasutati mugavusvalimit, mis moodustus huviringides mitteosalevatest kodustest eakatest, päevakeskustes tegutsevatest eakatest ning hooldekodudes elavatest eakatest. Hooldekodudes elavad eakad vastasid küsimustikule eranditult poolstruktureeritud küsitluse käigus, kodused ja päevakeskustes tegutsevad eakad vastasid enamasti kirjalikult. Andmekogumismeetod valiti vasta-valt inimese võimetele ja soovile. Kokku täitis155 inimest küsimustiku ankeedid ise, 57 eakaga viidi läbi suuline küsitlus.

TulemusedHüpoteeside kontrollimiseks ja seoste uurimiseks viidi läbi korrelatsioonianalüüs kolme tervisekontrollikeskme alaskaala, enesehinnangu, tajutud stressi ja eluga rahulolu skaaladega.

Töös leiti positiivne seos internaalse tervisekontrollikeskme ja enesehinnangu vahel (r=0,30; p<0,01) ning negatiivne seos juhusega seotud eksternaalse tervisekontrollikeskme ja enesehinnan-gu vahel (r=-0,18; p<0,01), negatiivne seos internaalse tervisekontrollikeskme ja tajutud stressi ta-seme vahel (r=-0,43; p<0,01) ning positiivne seos internaalse tervisekontrollikeskme ja eluga rahul-olu vahel (r=0,35; p<0,01). Lisaks leiti, et vanus oli negatiivselt seotud internaalse tervisekontrolli-keskmega (r=-0,19; p<0,01) ja positiivselt juhusega seotud eksternaalse tervisekontrollikeskmega (r=0,25; p<0,01). Eakate hinnangud oma tervislikule seisundile olid positiivses seoses internaalse tervisekontrollikeskmega (r=0,34; p<0,01) ning negatiivses seoses mõjuvõimsate teistega seotud eksternaalse tervisekontrollikeskmega (r=-0,17; p<0,05). Rahulolu laste külastusega oli positiivses seoses mõjuvõimsate teiste eksternaalse tervisekontrollikeskme (r=0,22; p>0,01) ja juhusega seo-tud eksternaalse tervisekontrollikeskme skaaladega (r=0,17; p>0,05).

AruteluEsimese hüpoteesi kontrollimisest leitud seoste põhjal võis järeldada, et internaalsema tervise-kontrollikeskmega eakatel oli kõrgem enesehinnang ja juhusega seotud eksternaalsema tervise-kontrollikeskmega eakatel oli madalam enesehinnang. Teise hüpoteesi korrelatsioonanalüüsi tule-mustest sai järeldada, et kõrgema internaalse tervisekontrollikeskme skooriga eakatel olid madala-mad tajutud stressi skaala skoorid. Samuti leidis kinnitust, et eluga rahulolu oli seotud internaalse tervisekontrollikeskmega.

Luszczynska ja Schwarzer (2005) on kirjutanud, et multidimensionaalse tervisekontrollikeskme skaalad on tundlikud kultuuriliste taustategurite ja vanuseliste eripärade suhtes. Masters ja Walls-ton (2005) tõid välja, et tervisekontrollikeskme seosed sõltuvad väärtustest, nagu mõtestatus, õnn, tervis, sotsiaalne tunnustus, saavutused jne. Seetõttu võib arvata, et hüpoteesid enesehinnangu ja juhusega seotud eksternaalse tervisekontrollikeskme, tajutud stressi ja mõlema eksternaalse tervi-sekontrollikeskme skaala ning eluga rahulolu ja mõlema eksternaalse tervisekontrollikeskme skaala seoste kohta ei leidnud kinnitust magistritöös valimi eripärade tõttu.

Korrelatsioonanalüüside tulemuste põhjal võis järeldada, et noorematel eakatel oli kõrgem kesk-mine internaalse tervisekontrollikeskme ning madalam keskmine eksternaalse tervisekontrollikesk-me alaskaala skoor kui vanematel eakatel.

Uurimuse tulemused näitasid, et internaalsema tervisekontrollikeskmega inimesed hindavad oma tervist paremaks ning kõrgema mõjuvõimsate teiste tervisekontrollikeskme skaala skooriga eakad hindavad oma tervist halvemaks. Chipperfield, Campbell ja Perry (2004) väitsid, et kõrge kontrolli tunnetamine aitab hoida tervist heana, see on aga vanemaealiste seas väga oluline.

Otsides seoseid laste ja lastelaste külastusega rahulolu ning tervisekontrollikeskme alaskaalade va-hel, leiti positiivne seos laste külastusega rahulolu ja mõjuvõimsate teiste eksternaalse tervisekontrol-likeskme ning juhusega seotud eksternaalse tervisekontrollikeskme alaskaalade vahel.

Magistritöö piiranguks on mugavusvalimi piirangud ja valimi suurus, mis ei võimalda teha pai-kapidavaid järeldusi kõikide Eestis elavate eakate kohta. Siiski on uurimistöö tulemusi võimalik rakendada mõtteaine saamiseks eakate nõustamisteenuse korraldamisel või hooldekodude ja päe-vakeskuste tugiteenuste pakkumisel.

91


Kasutatud kirjandusChipperfield, J. G., Campbell, D. W., Perry, R. P. (2004). Stability in perceived control: implications for health among very old community-dwelling adults. − Journal of Aging Health 16 (1), 116–147.Cohen, S., Williamson, G. (1988). Psychological stress in a probability sample of the United States. − S. Spacapan, S. Oskamp (Eds). The social psychology of health: Claremont symposium on applied social psychology. Newbury Park, CA: Sage, 31–67.Diener, E., Emmons, R. A., Larsen, R. J., Griffin, S. (1985). The Satisfaction with Life Scale. − Journal of Personality Assessment, 49 (1), 71−75. Laidre, H. (2011). Täiskasvanute tervisekontrolli kese ja selle seos tunnetatud võimekuse, enesehinnangu ja tajutud stressiga. Tallinn: Tallinna Ülikool. [Magistritöö].Luszczynska, A., Schwarzer, R. (2005). Multidimensional health locus of control: comments on the construct and its measurement. − Journal of Health Psychology,10 (5), 633−642.Masters, K. S., Wallston K. A. (2005). Canonical correlation reveals important relations between health locus of control, coping, affect and values. − Journal of Health Psychology, 10 (5), 719−731. Pucheu, S., Consoli, S. M., D’Auzac, C., Francais, P., Issad, B. (2004). Do health casual attributions and coping strategies act as moderators of quality of life in peritoneal dialysis patients? − Journal of Psychosomatic Research, 56 (3), 317–322.Roddenberry, A., Renk, K. (2010). Locus of control and self-efficacy: potential mediators of stress, illness, and utilization of health services in college students. − Child Psychiatry and Human Development, 41 (4), 353−370. Rosenberg, M. (1965). Society and the adolescent self-image. Princeton, New Jersey: Princeton University Press.Wallston, K. A., Wallston, B. S., DeVellis, R. (1978). Development of the multidimensional health locus of control (MHLC) scales. − Healt Education Monograph, 6 (2), 160−170.

92


KOHALIKU OMAVALITSUSE VÕIMALUSED ETTEVÕTLUSE ARENDAMISELLOCAL GOVERNMENT’S OPPORTUNITIES TO PROMOTE ENTREPRENEURSHIPA

Lona Pärtel


SissejuhatusEttevõtluse areng on üheks peamiseks majanduslikuks jõuks, mis tagab kohalikele töökohad ning piir-kondliku õitsengu. Samas on selge, et väikeomavalitsuste ning maapiirkondade elanike arv väheneb linnaregioonide arvelt, kuhu koondub ka arvestatav osa piirkondlikust ettevõtlusest. Piirkondlikule arengule aitab kaasa era- ja avaliku sektori vaheliste koostöövormide loomine, mis kujundab kohalike omavalitsuste režiimi ning ettevõtluse arengupoliitikad.

Uurimistöö eesmärk on analüüsida ning suhestada kohaliku omavalitsuse režiimitüüpe ettevõt-luse arendamise poliitikate ja instrumentidega. Seeläbi annab autor hinnangu, kuivõrd kohalikud omavalitsused suudavad ettevõtluse arendamise instrumente enda arengupoliitikatesse integree-rida ning milline on tõmbekeskuse kui piirkondliku ettevõtluse arendaja roll. Uuringu hüpotees on kujundatud väitele, et ettevõtluse arendamise instrumentide rakendamine eeldab suuremat mastaapi ning põhinemist piirkondlikel arengupoliitikatel. Uurimistöö põhineb teadustekstide teo-reetilisel analüüsil erinevate tunnustatud autorite käsitlustest.

Analüüs ja järeldusedKohaliku omavalitsuse režiim kujuneb huvikoalitsioonide loomisest, mis koosnevad äri- ning muude huvigruppide esindajatest ning kuhu kuuluvad ka omavalitsuse tähtsamad ametnikud või professionaalid (Dowding 2001: 8). Stone (1989) defineerib vastavalt koalitsioonikorraldusele ning agendale neli erinevat režiimitüüpi. Hoidja ehk säilitaja režiim keskendub status quo säilitamisele, teenusepakkumise rutiinile ja madalatele maksudele (Clark 2001: 15). Arengurežiim püüab elavdada majanduskasvu ning ennetada majanduslangust: kohaliku omavalitsuse ja ettevõtete vahel on allianss (Clark 2001). Keskklassi progressiivne režiim on suunatud keskkonna- ja ajalooliste väärtuste kaitsele, hüvede ümberjagamisel osalevad lisaks avalikele ning eraeliitidele ka erinevad kogukonnagrupid (ibid. 25). Madalama klassi võimaluste laiendamise režiim mobiliseerib ressursse, et parendada madala sissetulekuga kogukonna tingimusi läbi sotsiaalsete investeeringute ja töökohtade ning omanditele suurema kättesaadavuse võimaldamise (ibid. 26).

Igale eelnimetatud režiimile on omased erinevad ettevõtluse arendamise poliitikad ja instrumendid. Selliste instrumentide valik on mitmekesine, seega on need parema ülevaate tagamiseks jagatud viide ülemkategooriasse. Järgnevalt on esitatud kokkuvõtlikult instrumentide analüüsitulemused.

93


1. Finantsilised meetmed − kinnisvaramaksude soodustused, krediidi pakkumine, madala intres-siga finantseeringud ja vaba munitsipaalmaa või hoonete rentimine (Bartik 2007), otseste toe-tuste, laenude või laenugarantiide pakkumine (Capkova 2005; McQuaid 2002). Rakendatakse pigem arengu ja progressiivsete režiimide puhul, kuid tulemuste tajumine võib olla pikaajaline protsess.

2. Teadmised ja oskused − äriinfrastruktuuri arendamine: teadmiste levik, aga ka erasektorile vaja-like tugispetsialistide (revidendid, finantseerijad, patendi agendid jne) mobiilsuse edendamine, koolituste, informatsiooni ning nõu pakkumine (McQuaid 2002). Peamiselt on iseloomulik prog-ressiivsele režiimile, kohaturunduse puhul ka arengurežiimile. Sellised meetmed eeldavad kohali-ku ametniku aktiivsust, teadlikkust ja tähendavad koordineerimisest tingitud suurenenud ajakulu.

3. Innovatsioon − ülikoolide või teiste uuringuasutuste ning tööstus- ja väikeettevõtete vahel seo-tuse loomine (ibid. 232), samas ka uute tehnoloogiate, ettevõtete infotehnoloogiliste võima-luste arendamine ning e-teenuste kättesaadavuse toetamine (McQuaid 2002). Innovatsioon on iseloomulik progressiivsele ja arengurežiimile, küll aga nõuavad sellised meetmed spetsiifilisi teadmisi, suuremaid finantsressursse ja põhjalikku eelhindamist.

4. Hoonestus- ja kommunikatsiooniprojektid − infrastruktuuri parendamine, mis koosneb nii pii-savast olemasolevast hoonestusest ning vabadest maa-aladest kui ka ühistranspordi toimimi-sest ja taristute korrashoiust, lisaks ka linnade munitsipaalmaade ja hoonestatud piirkondade turupakkumise stimuleerimisest. (Hnat jt 2005) Peamiselt kasutatakse arengurežiimides, har-vem progressiivse režiimi puhul. Meetmed on pikaajalised ning omavalitsusele kulukad, kuid samas on tulemused hästi tajutavad.

5. Institutsioonilised uuendused või muudatused − asjaajamise piisava kiiruse tagamine on ise-loomulik kõikidele kohaliku omavalitsuse režiimidele, samas ettevõtlusinkubaatorite ja aren-duskeskuste loomine ning turundusspetsialistide värbamine toimub pigem arengu- ja progres-siivse režiimi puhul. Sellised uuendused on pikaajalised ja eeldavad spetsiifiliste teadmistega personali, kuid samas pakub see häid võimalusi terviklikku ettevõtluspiirkonda arendada.

Analüüsist selgus, et väikeomavalitsustel on limiteeritud suutlikkus kujundada efektiivseid majan-dusarengu- ja ettevõtluspoliitikaid ning toetutakse pigem piirkondlikule keskusele. Leevendamaks funktsionaalsuse geograafilist lõhet, tuleb kujundada tõmbekeskuse juhtimisel arengustrateegiaid, mis käsitlevad terviklikku majanduspiirkonda. Piirkondlikul tõmbekeskusel on võimalik luua naa-beromavalitsuste ning väiksemate linnadega koostöövõrgustik, mis realiseerub läbi ühiste teenu-sekorralduste ning nii mahukamate pakkumispoolsete poliitikate (infrastruktuur, tööstuspargid) kui nõudlusele suunatud poliitikate (ettevõtluskeskused, ettevõtlus- ja teadusinkubaatorid) projektide.

Analüüsi tulemusena selgusid funktsionaalse tõmbekeskuse eelised ettevõtluse arendamisel.»» Inimkapitali olemasolu tööjõu ning ametnikkonna näol (oskustööjõud, kvalifitseeritud spetsi-

alistid, talendid, välisspetsialistid).»» Ettevõtluskeskkond on mitmekesine ning olemasolevad suurettevõtted soovivad piirkon-

na edasi arenemist, et ka neid toetav ettevõtlus (logistika, kaubandus ja teenindus, turism) edeneks.

»» Infrastruktuurilised lahendused, mis soosivad kohalike suurettevõtete toodangu eksportimist. Tervikliku transpordikorralduse toimimine, mis muudab kvalifitseeritud tööjõu ettevõtetele kättesaadavaks ning toetab piirkondlikku pendelrännet.

»» Funktsionaalne keskus kui loov teadmusregioon (Lassur jt 2009), mis toetab elanike kultuurie-lu, loomemajandust ning mitmekesise linnakeskkonna kujundamist.

»» Juba toimivad ettevõtluse arendamise mehhanismid ning koostöövormid.

94


KokkuvõteEfektiivsete majandusarengu poliitikate kujundamine on linnaregioonile suureks katsumuseks ning on selge, et väikeomavalitsused ei ole suure tõenäosusega suutlikud looma toimivaid ning pikaajalisi ettevõtlusstrateegiaid. Kuna kõik režiimitüübid nõuavad teatud fiskaalset tugevust ning majanduslikku jätkusuutlikkust, siis võib järeldada, et režiimide kujunemine piiratud tulubaasiga väikeomavalitsustes on limiteeritud. Seega osutus autori püstitatud hüpotees, mis väitis, et ettevõtluspoliitikate rakendamine eeldab suuremat mastaapi ning põhinemist piirkondlikel arengupoliitikatel, tõeseks. Tõmbekeskuses kujunenud režiimi arengupoliitikate sekundaarsed mõjud maapiirkondades ei loo piisavaid tingimusi majanduskasvuks, mistõttu on oluline, et tõmbekeskuse strateegiatesse on kaasatud ka tagamaa probleemide lahendamine. Piirkondlik tõmbekeskus omab kõrgharidusega ning spetsiifiliste teadmistega ametnikke ja tööjõudu, kõrgemat kompetentsi ressursijuhtimisel ning võimekust, et luua ettevõtetele vastuvõtlik keskkond.

Kasutatud kirjandusBartik, T. (2007). Solving the Problems of Economic Development Incentives. A. Markusen (Ed). Reining in the Competition for Capital. Kalamanzoo MI: Upjohn Institute for Employment Research, 103−140.

Capkova, S. (2005). Local Government and Economic Development. S. Capkova (Ed). Local Government and Economic Development. Budapest: Open Society Institute, 3−19.

Clark, J. (2001). Six Urban Regime Types: The Effects of State Laws and Citizen Participation on the Development of Alternative Regimes. Public Administration Quaterly, 25(1), 3−48.

Dowding, K. (2001). Explaining Urban Regimes. International Journal of Urban and Regional Research, 25(1), 7−19.

Hnat, V., Liapina, K., Navruzov, Y., Nikitin V., Remiga, O. (2005). The Role of Local Government in Local Economic Development: Ukraine. S. Capkova (Ed). Local Government and Economic Development. Budapest: Open Society Institute, 135−169.

Lassur, S., Tafel-Viia, K., Terk, E. (2009). Linnad kui arengumootorid. E. Terk (toim). Eesti inimarengu aruanne 2008. Tallinn: Eesti Koostöö Kogu.

McQuaid, R. (2002). Entrepreneurship and ICT Industries: Support from Regional and Local Policies. Regional Studies, 36(8), 909−919.

Stone, C. N. (1989). Regime Politics: Governing Atlanta, 1946−1988. Lawrence: University Press of Kansas.

95


NOORTE IDENTITEEDIKONSTRUKTSIOONID TAASISESEISVUMISJÄRGSES EESTIS: VABA PÕLVKONNA RAHVUSIDENTITEEDID NING NENDE TAGAMAAD*YOUTH’S IDENTITY CONSTRUCTIONS IN POST-SOVIET ESTONIA: NATIONAL-ETHNIC IDENTITIES AND THEIR BACKGROUNDS AMONG THE FREE GENERATION

Pille Ubakivi


Huvi rahvusidentiteedi uurimise vastu on globaliseeruva maailma kontekstis üha kasvamas. Tead-lasi paeluvad küsimused sellest, milliseks kujunevad rahvused ja rahvusriigid tulevikus, milline on rahvusidentiteedi roll ühiskonnas üldiselt ning kas mõne rahvuse hulka kuulumine on ainuoma-ne igale inimesele või on see hoopis kollektiivselt konstrueeritud illusioon. Niisama olulised on rahvusküsimused taasiseseisvumisjärgses Eestis. Milliseks on kujunenud meie noorema põlvkonna rahvusidentiteet? Millisest kontekstist on vaba põlvkonna rahvuslikkus välja kasvanud ning milliseid valikuid pakub sellega seoses erinevatele noortele kiirelt muutuv Eesti ühiskond? Neile küsimustele vastamiseks lähtub antud uurimistöö bourdieu’likust teoreetilisest raamistikust ning kvalitatiivsest uurimismetodoloogiast, mis kannavad ühist eesmärki: mõista paremini Eesti noorema põlvkonna rahvuslikkuse representatsioone, rakendada seejuures mitmekülgset lähenemist, mis suudaks ee-malduda uurija poolt peale surutud rahvusidentiteeti iseloomustavatest kategooriatest, ning kes-kenduda vabas Eestis kasvanute endi poolt lahtimõtestatud tundmustele ja praktikatele.

SissejuhatusRahvusidentiteedi kujunemise, olemuse ja rolli üle on arutletud palju nii teaduslikus kirjanduses kui ka avalikes meediadebattides. Vahest kõige teravamalt on antud temaatika üles kerkinud globali-seerumisprotsesside oletatavate tagajärgede üle diskuteerides ja vähemusrahvuste ning immigran-tide integratsiooni temaatikat analüüsides. Just nimetatud üleilmastumise peamiste tagajärgedena nähakse noorte kogemusruumi laienemist ja sellega seoses ka identiteetide üha suuremat am-bivalentsust (Beck, Beck-Gernsheim 2009). Seejuures viidatakse rahvusriigi ning rahvuskuuluvuse olulisuse vähenemisele ning transnatsionaalse identiteedi tekkele, millega on tugevalt seotud tihe elukohavahetus ja migratsioon (Colic-Peisker 2010; Sigad, Eisikovits 2010). Teiselt poolt leidub neid, kes globaliseerumise ulatuslikke mõjusid eitavad ning peavad ühest rahvusest lähtuvat identiteedi-formatsiooni vägagi aktuaalseks ka tänapäeva maailmas (Pries 2005; Khazanov 2005). Niisamuti on uurimistulemused näidanud, et rahvusidentiteedi ja sealhulgas rahvusliku uhkuse nõrgenemist ei ole märgata (Antonsich 2009).

Eestis on samateemalised uuringud keskendunud eelkõige integratsioonile ning eestlaste ja siinse suurima vähemusrahvuse identiteetide analüüsile. Vihalemm ja Kalmus on võrrelnud vanema ja noo-rema nii eesti kui vene põlvkonna mentaalseid struktuure. Tulemustest järeldub, et koos põlvkondade

96


vahetumisega on indiviidide mentaalsed struktuurid märgatavalt muutunud, mistõttu noored on va-nematega võrreldes enam mõjutatud kosmopoliitsete ja individualistlike väärtuste poolt (Vihalemm, Kalmus 2008; Kalmus, Vihalemm 2007). Seevastu on Valki, Karu-Kletteri ja Drozdova poolt uuritud kultuurilise ja etnilise identiteedi eristamine Eesti elanikkonnas viinud järelduseni, et etniliste eestlas-te kodakondsuslik ja etniline identiteedikonstruktsioon on omavahel tugevalt segunenud, mistõttu on välja kujunenud monokultuurne rahvusidentiteet. Seega tuleks küsida, kas antud väide peab paika ka noorema elanikkonna puhul või on taolised tendentsid koos põlvkondade vahetumisega muutumas.

Artikli aluseks oleva töö eesmärgiks on uurida täpsemalt eesti rahvusest noorte rahvusidentitee-tide konstrueerimist ja nende taustsüsteeme globaliseerumise ja põlvkondade vahetumise kon-tekstis, keskendudes kindlale earühmale ning kogudes fokusseeritud ja mitmekülgseid andmeid põhjalikuma ning sügavuti mineva analüüsi teostamiseks. Seejuures on uurimisprobleemile lähe-netud kvalitatiivselt, püüdes mõista autori poolt läbiviidud intervjuude respondentide rahvusiden-titeedi konstruktsiooni, analüüsides noorte meeste ja naiste representatsioone oma rahvuslikku-sest. Uurimus keskendub Eesti taasiseseisvumisajal sündinutele, kes on kasvanud üles vabas riigis, kuid kelle vanemate lapsepõlv ja noorusiga möödusid Nõukogude Liidus ja totalitaarse režiimi kon-tekstis. Uurimismeetodiks on poolstruktureeritud süvaintervjuud ning respondentideks neli mees- ja viis naissoost noort. Peamise analüüsimeetodina on kasutusel diskursuseanalüüs, kuid andmete kogumisel ja analüüsimisel on eelkõige lähtutud Pierre Bourdieu` poolt välja töötatud osavõtliku objektifikatsiooni (l’objectivation participante) põhimõttest.

Pierre Bourdieu´ ideed indiviidide ja ühiskonna toimimise kohta on eeskujuks võetud ka teoreeti-lise perspektiivi ülesehitamisel. Habituse, välja ja kapitalide taustsüsteemi rakendamine võimaldab uurida rahvusidentiteeti uues valguses. Just Pierre Bourdieu´ subjekti ja objekti dihhotoomia ületa-mise püüd ning relatsionaalne maailmapilt annavad võimaluse eemalduda essentsialistlikust rah-vuskäsitlusest ning ühendada sotsiaalpsühholoogilised, etnilisel kuuluvusel ja rahvusriiklusel põhi-nevad suunad. Töö eesmärgiks on tabada, kuidas suhestuvad erinevatel väljadel tegutsevad ning erinevate dispositsioonidega noored rahvuslikkusega ning kuidas konstrueerivad nad sellega seo-ses oma rahvusidentiteeti. Seejuures keskendub uurimus eelkõige küsimusele, kuidas toimub rah-vusidentiteedi olulisuse mõtestamine erineva taustaga noorte poolt kogu nende identiteedikonst-ruktsiooni kontekstis. Millistel väljadel tegutsejad, millise kapitali omajad ning millise habitusega noored keskenduvad sarnase rahvusidentiteedi konstrueerimisele? Millised need rahvusidentitee-did on? Kuidas noored rahvusidentiteeti mõistavad ning kuidas mõtestavad nad rahvuslikkusest lähtuvalt oma käitumist? Neile küsimustele vastuse leidmine aitaks kaasa nii rahvusidentiteetide uurimise teoreetiliste käsitluste arendamisele kui ka Eesti uue põlvkonna mina-pildi ja käitumise mõistmisele.

Teoreetiline perspektiivErinevaid teoreetilisi lähenemisi identiteedi uurimisele võiks klassifitseerida mitmeti, kuid vahest on kõige üldisemaks viisiks jagada need „tugevateks“ ja „nõrkadeks“ identiteedikäsitlusteks (Cur-ticapean 2007). Curticapean’i järgi on tugevale või essentsialistlikule lähenemisele omane eeldus, et „identiteet on midagi, mis on olemas või peaks olemas olema kõigil indiviididel või gruppidel, ning midagi, mida nad kõik otsivad“ (Curticapean 2007). Sellest järeldub omakorda, et identiteet võib eksisteerida grupi enda teadmata, mistõttu on seda võimalik uurija poolt avastada või iden-titeedi kandjate endi poolt valesti mõista. Samas käsitlevad paljud teadlased identiteedi loomist pigem kui protsessi, mis on nii poliitilise ja sotsiaalse tegutsemise tulemiks kui ka selle tegevuse aluseks. Nii-öelda „nõrk“ identiteedikäsitlus peab oluliseks identiteetide mitmesust, ebastabiilsust ja fragmenteeritust (Curticapean 2007).

Näiteks peab McNay oluliseks tõsta esile Bourdieu´ käsitlust olukordades, mil indiviidi refleksiiv-sus on aktiviseerunud ning tema identiteet ei ole vaid ühiskonna struktuursete positsioonide must-risse paigutumise tagajärg (McNay 1999). Nimelt leidub Bourdieu´ teoreetilises raamistikus antud

97


uurimistöö seisukohalt märkimisväärne olukord, kus toimub kriis. Selle tulemusena ei sobi habituse praktikad ja välja ootused enam omavahel kokku, misläbi avaldub sotsiaalse „mängu“ iseenesest-mõistetav olemus (Bourdieu 1972/2011).

Kriisiks võivad seega kujuneda järsud muutused väljal või ootamatud liikumised väljade vahel (Adams 2006). Selle põhjuseks on institutsionaalne refleksiivsus, suurenenud individuaalne mobiil-sus, väljade vaheliste piiride ähmastumine või vastupidi – nendevaheliste erinevuste kasv (McNay 1999). McNay peab aga kirjeldatud kriise palju tavapärasemalt ühiskonda tabavateks kui Bourdieu, kuna, ja siinkohal tuleb võtta arvesse ajaloolisi iseärasusi, indiviidide liikumine erinevate väljade vahel on hilismodernsuses tihenenud (Adams 2006). Sel põhjusel on tema arvates sagenenud ka refleksiivsust lubavad momendid indiviidide identiteedikonstruktsioonis, mistõttu peaks neid iden-titeete uurides enam arvesse võtma. Sweetmani sõnul kujuneb pidevalt rakendatavast refleksiivsu-sest koguni habituse osa (Sweetman 2003).

Teoreetilise perspektiivi ülesehitamisel on niisamuti eeskujuks võetud Pierre Bourdieu´ ideed in-diviidide ja ühiskonna toimimise kohta. Habituse, välja ja kapitalide taustsüsteemi rakendamine võimaldab uurida rahvusidentiteeti uues valguses. Just Pierre Bourdieu´ subjekti ja objekti dihho-toomia ületamise püüd ning relatsionaalne maailmavaade annavad võimaluse eemalduda essent-sialistlikust rahvuskäsitlusest ning ühendada sotsiaalpsühholoogilised, etnilisel kuuluvusel ja rah-vusriiklusel põhinevad suunad. Töö eesmärgiks on tabada, kuidas suhestuvad erinevatel väljadel tegutsevad ning erinevate dispositsioonidega noored rahvuslikkusega ning kuidas konstrueerivad nad sellega seoses oma rahvusidentiteeti.

Andmed ja metodoloogiaAndmete kogumisel on järgitud poolstruktureeritud süvaintervjuu põhimõtet, millest lähtuvalt püütud jõuda respondentide vaadete ja kogemuste tavapärasest refleksiivsema kujutamiseni (Mar-vasti 2004). On oluline, et intervjueeritavate mõtisklused omaksid tähendust nii respondentide endi kui ka uurija jaoks. Seejuures ei eeldatud refleksioonide absoluutsust või objektiivsust, vaid hinnati neid teoreetilisest perspektiivist lähtuvalt relatsionaalsetena ning teistesse refleksioonides-se suhestuvatena. Refleksiivsuse käigus, kuigi individualiseeritult, reflekteerib habitus nimelt alati kindlat kultuurilist ja väljalist konteksti (Adams 2006). Nii leiab iga noore identiteediloos väljenduse side kahe näilise dihhotoomia – indiviidi ning ühiskonna vahel. Peamise lähenemisena on rakenda-tud Pierre Bourdieu´ poolt arendatud nn l’objectivation participante’i ehk osavõtliku objektifikat-siooni põhimõtet. Osavõtlik objektifikatsioon sedastab, et intervjueeritava mõistmiseks on esmalt hädavajalik mõista iseend nii teadlase kui ka inimesena, kes ühelt poolt jagab teatud (dis)positsioo-ne ning kogemusi intervjueeritavatega, kuid teiselt poolt eristub neist.

Antud uurimistöös kasutatavad empiirilised andmed koguti 2012. aasta oktoobris ning 2013. aasta veebruaris ja märtsis. Andmekogumise käigus intervjueeriti kuut nais- ja nelja meessoost eesti noort vanuses 22-23 eluaastat. Kõigi valitud respondentide sünniaastaks oli kas 1990 või 1989, üksikul erandjuhul ka 1991. Eesmärgiks oli tagada intervjueeritavate ühtne esimesse klassi astumise aasta ning sellest lähtuvalt ühine elutee algus. Seejuures on oluline, et tegemist on täielikult vabas Eestis kasvanud põlvkonna esindajatega, kes on sirgunud pidevalt muutuva siirdeühiskonna kontekstis. Respondentide täpsemal valikul lähtuti uurimistöö teoreetilistest alustest, püüdes uurimusse kaasata võimalikult erinevatel alaväljadel vähem või rohkem edukalt tegutsevaid noori, kelle puhul võiks leida erisusi habituses ning habituse ja välja koostöös. Niisamuti peeti oluliseks kaasata noori, kelle kapitalikogumite rõhuasetus oleks suunatud erinevat liiki kapitalidele, et võimaldada võimalikult erinevate ühiskondlike dispositsioonide ja positsioonidega seotud rahvuslike identiteetide lahtimõtestamist. Käesolevas uurimistöös on andmeanalüüsi meetodina kasutusele võetud diskursuseanalüüs.

98


TulemusedA. Identiteedikonstruktsiooni erinevad tahudLäbiviidud intervjuudes joonistusid välja noorte erinevad elustrateegiad, tegevusväljad, kapitalide kogumid, positsioneerumine üldisel jõudude väljal ehk Eesti ühiskonnas ning sellega seoses ka eri-sugused viisid rahvusidentiteetide kujunemiseks ja kujundamiseks. Nimelt võib kogutud materjali põhjal päris kindlalt väita, et küsitletud noorte hulgas leidub varieeruvust elukogemuse, ühiskond-liku positsiooni, ühiskondlike oludega kohanemise edukuse ning kapitalide hulga ja omapäraga seoses. Nimetatud kategooriatega seostub aga noorte representatsioon oma rahvuslikkusest, mis konstrueeritakse vähem või rohkem refleksiivselt sõltuvalt sellest, millisena nad oma elu ja posit-siooni ning seda mõjutavaid ühiskondlikke tegureid tajuvad. Need rahvusidentiteedi representat-sioonid ja ühiskondliku olukorra ning iseenda positsiooni tajumine ehk habituse ja välja koos- või ebakõla kinnitavad omakorda kujunenud situatsiooni ning annavad positiivse hinnangu toimuvale või asetavad noore pigem ebakindlasse seisu, kus lõhed rahvusliku identiteedi ja Eesti ühiskonna korralduse vahel ei anna võimalust oma kuuluvuse väljendamiseks. Rahulolematus võib väljenduda erineval kujul, kuid ühendavaks jooneks saab konfliktsuse tunnetamine, mis ei seostu aga rahvuslik-kuse, vaid ühiskonnaga üldiselt. Järgnevalt vaatlemegi erinevaid rahvusidentiteedi konstrueerimise viise ja nende tagamaid sõltuvalt intervjueeritavate tegutsemisväljadest ning nendega seostuvatest rahvusidentiteedi konstruktsioonidest.B. Kooskõla Eesti ühiskonnaga, selgepiiriline ja harmooniline rahvusidentiteedi konstrueerimine

ning nõrgema väljapositsiooni tähtsusetusKäsitlegem esmalt kolme läbiviidud intervjuud, mida iseloomustab ja ühendab intervjueeritavate koherentne maailmapilt. Selle põhiliseks tunnusjooneks on suutlikkus edukalt representeerida oma rahvuslikku kuuluvust kui väga patriootlikku ning samas olla mõõdukalt kriitiline teatud Eesti ühiskonna aspektide suhtes, integreerides siiski vähesed kirjeldatud probleemid edukalt ühtsesse rahulolevasse kuvandisse eestlaseks olemisest. Seejuures ei ole antud intervjueeritavate eludes toimunud suuri sotsiaalmajandusliku iseloomuga muutusi, millega oleks võinud kaasneda habituse ja tegutsemisvälja ebakõla. On ülioluline, et nad ei võrdle end kriitiliselt, vaid pigem vastandlikult teiste ühiskondlike gruppidega, sulgudes võrdlemisi tugevalt iseenda tegutsemisväljaga seotud te-gemistesse ning olles rahul oma kohaga ühiskonnas, mis ei ole nende arvates suuri muudatusi läbinud. Kui mõningad muutused halvemuse poole on ka toimunud, nähakse nende olulise põh-jusena pigem indiviidi suutmatust iseendaga toime tulla. Nii jäädakse suletuks ühiskonnas ja teis-te inimgruppide seas laialt levinud probleemidele ning tekib olukord, kus respondendi enda rah-vusidentiteedi konstruktsiooni läbib selgelt rahulolu ja uhkus Eesti riigi ja rahvuse üle ning siiras armastus oma kodukoha vastu, kuid samas ei kaasne sellega taolise ühtsuse poole püüdlemist, mis ületaks teatud ühiskonna väljade ja positsioonide barjäärid. Iseendale lootmisest saab parim ellujäämisstrateegia, mis läheb sobivalt kokku ühiskonnas üldlevinud väärtustega ning tekitab see-ga olukorra, kus indiviid mõistab, mis temalt oodatakse ning käitub sellele vastavalt. Madalamat positsiooni majanduslikul väljal ei tajuta problemaatilisena.C. Edukas väljapositsioon Eestis, ambivalentne rahvusidentiteedi konstruktsioon ja tagaplaanile

tõugatud rahvuslikkusJärgnevalt analüüsime kahe respondendi rahvusidentiteedi konstruktsiooni ning selle tausta, mis erineb tunduvalt esimeste intervjueeritavate omast. Tegemist on noortega, kes on peamiselt te-gevad majanduse väljal ning kelle kõrgharidus on alles lõpetamisel. Sellest hoolimata on nad palju enam orienteeritud kasumlikule (äri)tegevusele ning professionaalsele arengule, millega käib kaa-sas tasustatud töö ning kõrge positsioon suurel jõudude väljal. Seejuures ühendab neid eelmise grupiga rahulolu Eesti riikliku korralduse üle ning sellest tulenevalt teatud isiksuslik kooskõla väl-ja ja habituse vahel. Ometi on rahvusidentiteedi konstrueerimine nende jaoks teisejärguline ning rahvuslikkuses nähakse kohati nii üldist kui ka isiklikku arengut pärssivaid omadusi. On huvitav, kuidas taoline rahvuslikkusesse suhtumine võib olla seotud intervjueeritavate väljapositsiooniga,

99


mille juurde ei kuulu näiteks eesti kultuuri rõhutamine, vaid pigem äriline kalkuleerimine. Sellest hoolimata kerkivad rahvuslikud tundmused teatud kontekstides esile ning nii tuntakse muret Eesti käekäigu pärast oma positsioonidelt lähtudes, mis ei ole võib-olla traditsiooniliselt rahvuslikud, kuid ometi intervjueeritavate jaoks seotud eestlaseks olemisega.

D. Kriitiline ühiskonnavaade, ebakindlam väljapositsioon ning väärtustatud rahvuslik kuuluvusKolmandat intervjueeritavate gruppi iseloomustab võrreldes teise rühmaga ebakindlam väljaposit-sioon, kriitiline suhtumine Eesti ühiskonna korraldusse ning samas ka rahvusliku identiteedi mitme-külgne konstrueerimine ja rahvuslikkuse tugevam väärtustamine. Esimesest grupist eristab antud respondente just teatud ebakõla välja ning habituse vahel, milles puudub rahulolu kehtiva sotsiaal-majandusliku või poliitilis-organisatoorse süsteemiga. Seejuures on nad pigem orienteeritud kas akadeemilisele või kultuurilisele väljale. Majandusliku kapitali poolest ei ole antud rühma liikmed kuigi rikkad ning peamiselt keskenduvad nad läbilöömisele ülikooliõpingute sfääris. Suurel jõudude väljal on nad kohati jäänud pigem kaotajate kui võitjate positsiooni ning tunnetavad väljamuutus-test tulenevalt nii iseenda kui ka neid ümbritsevate inimeste ebakindlust. Taoline tunnetus saab võimalikuks just tänu sellele, et nad ei ole sarnases olukorras olevatest ühiskondlikest gruppidest eraldatud, jagades viimastega oma väljapositsioone, habitust ning kapitale. Rahvuslikkus avaldub antud rühma puhul eriti selgelt, võimaldades neil väljendada habitusse integreeritud sättumusi olukorras, kus habitus ei ole täielikus kooskõlas väljaga ning võimalused tegutsemiseks suurest refleksiivsusest hoolimata on piiratud.

D. Edukas ja harmooniline kohanemine Eesti ühiskonnas, rahvuslikkuse vastandumiseta väärtusta-mine ning kõrgema majandusliku kapitaliga väljapositsioon

Neljandasse gruppi paigutub intervjueeritud noorte hulgast vaid üks respondentidest, kelles kok-kupuuted välismaaga ei ole tekitanud hinnanguid andvat vastandumisvajadust Eestis elavate vä-hemusrahvuste või teiste kultuuride suhtes. Samas on ta ka ühiskondlikult edukas ning eelmise grupiga võrreldes kõrgemal, majanduslikku kapitali väärtustaval positsioonil. Lisaks hindab ta oma subjektipositsioonist lähtuvalt Eesti ühiskondlikku korraldust väga heaks, kuid samas suudab pal-judest välismaal viibimise kogemustest lähtuvalt säilitada refleksiivseid momente, mis tulenevad sagedasest habituse ja välja vastastikuse kohandamise vajadusest. Tema on ainus intervjueeritava-test, kes suudab edukalt tegutseda majanduslikul väljal, reflekteerida nii positiivsetes kui negatiiv-setes toonides Eestis elamise erinevaid külgi ning jääda seejuures patriootlikult meelestatuks, kuid sedagi mitte äärmuslikus võtmes. Nimelt ei teki antud respondendi habituses vastuolu rahvuslike ja muude elementide vahel isegi peale seda, kui erinevatel väljadel liikumine oli sagenenud. Taolise kohanemisvõime kindlustab intervjueeritavale tema habitus, millesse on integreeritud mitmeke-sised arusaamad rahvuslikkusest ning vajalikud oskused erinevatel väljadel toimetulekuks. Lisaks toetab teda juba saavutatud tugev positsioon Eesti majanduslikul väljal, mis ei pärsi samas rahvusi-dentiteedi konstrueerimise esilekerkimist.

AruteluEelnevalt nägime, kuidas välja ja habituse mõisted aitavad kaasa Eesti noorte rahvusidentiteedi mitmekülgsemale uurimisele. Rahvusidentiteedi konstrueerimise mõistmine ei saa olla täielik, kui sealt puuduvad nii indiviidi iseloomustavad objektiivsed kui ka subjektiivsed tegurid. Rahvusidenti-teet ei ole kõigest noore personaalse ning ratsionaalse mõtlemise vili ega ka vaid väliste ühiskondli-ke väärtuste või pealesurutud kasvatustöö ning patriootliku ideoloogia arendamise tulem. Nii ei ole tema konstruktsioon piiratud ühelt poolt globaliseerumistendentside ja individualistliku maailma-pildi juurutamise või teiselt poolt konservatiivsete väärtuste esiletoomisega. Selliste dihhotoomiate tekitamine ei ole kohane, kuna pigem põimusid need kaks poolust respondentide maailmavaates üheks. Seejuures võis märgata, kuidas erisuguste väljapositsioonide ning habitustega noored erine-sid üksteisest ka rahvusidentiteedi olemuse poolest. Rahvuslikkust ning eestlaseks olemist mõisteti

100

erinevalt ning neile omistati varieeruvaid tähendusi sõltuvalt sellest, millisele respondentide silmis vähem või rohkem olulisele teemale keskenduti. Nimelt selgus, et rahvusidentiteeti käsitleti eelkõi-ge just lähtudes selle välja perspektiivist, millel oldi tegevad. Võib öelda, et mõningad tegutsemis-väljad, nagu majanduslik väli, ei andnud intervjueeritavatele piisavalt alust eestlaseks olemist teiste identifitseerimiskategooriate kõrval nii oluliseks pidada kui kultuurilisel väljal tegutsejatele. Selline tulemus on kooskõlas varasemate uuringutega, mille käigus on leitud, et kui kultuurilisele väljale on omane materialismi hukkamõist ning teistsuguste väärtuste poole püüdlemine, siis majandusväljal ei mängi tunded mingit rolli ehk „äri on äri“ (Wacquant 1989).

Lisaks on olulisteks teguriteks rahvusidentiteedi kujunemisel ning kujundamisel välja ja habituse koos- või ebakõla. Veelgi enam, erinevate koos- või ebakõlade iseloom on seotud noore rahvusi-dentiteedi konstrueerimise viisiga ning sellega, kuivõrd tähtsat rolli mängib rahvuslik kategooria nii indiviidi mõtlemises kui ka tegudes. Rahvusidentiteet on osaks noore habitusest, mistõttu on oluline vaadelda, millises täpsemas kooskõlas asetsevad väli ja habitus. Ebakõla korral võib välja ku-juneda olukord, kus rahvuslikkuse väljendamine või mitteväljendamine on seotud välja ootustega ning sellega, kuidas indiviid nendega kohaneb või mitte. Noor võib tunnetada välja ootusi erinevalt sõltuvalt sellest, millise väljapositsiooni missugusel väljal ta on saavutanud ning milliseks on ku-junenud tema habitus ebakõla tekkimise ajaks. Seejärel seostub rahvuslikkuse avaldumine noore identiteedikonstruktsioonis tema poolt tajutud ootustega ning nende realiseerimisvõimalustega. Kui ebakõla tulenes rahvusliku sentimendi vähesusest, mida toetas majanduslik tegevusväli, pa-nustati enam individuaalsele arengule ning püüti seeläbi leida osalistki kooskõla ühiskondliku süs-teemiga. Rahvuslikkus muutus seejuures segavaks või ebavajalikuks. Kui ebakõla allikaks olid aga habituse teised, noore sotsiaalmajanduslikku staatust mõjutavad ning Eesti riigis kehtiva väärtus-süsteemiga seotud osad, keskenduti pigem sellele, mille abiga oldi võimelised väljaga suhestuma, ehk rahvuslikkusele. Sellist suhestumise moodust toetas tegutsemine kultuurilisel-akadeemilisel väljal, kus majandusliku kapitali kogumine ei ole esmatähtis. Nii kerkisid välja ja habituse ebakõlast esile refleksiivsed momendid, mille erinevatel positsioonidel ja väljadel ning erineva habitusega noored lahendasid omal moel. Sellest võib järeldada relatsioonilise rahvusidentiteedi uurimisviisi suurt eelist noorte kui homogeense grupi uurimise ees.

Tegutsemisvälja tüübi olulisus kerkib esile ka nende noorte puhul, kes ei ole ebakõla poolt lõhes-tatud. Nimelt võivad teatud väljadel tegutsejad vältida välja ja habituse konflikti, kui neil õnnes-tub juba eos ebakõla tekkimist vältida. Selline vältimine saab võimalikuks vaid tänu ettemääratud struktuursete tegurite ehk ühiskondliku positsiooni ning indiviidide endi habitustesse integreeritud sättumuste sobivale koostoimele. Taoline koostoime ei ole alati teostatav, mistõttu areneb välja eespool kirjeldatud ebakõla olukord. Välja ja habituse kooskõlas elavate noorte rahvusidentiteet oli aga stabiilne ning seostus võrreldes teiste gruppidega keskmise rahvuslikkusega. Rahvuslik maa-ilmapilt oli kooskõlas ülejäänud habituse osadega ning välja muutused ei olnud andnud mingit põhjust sellise tasakaalu rikkumiseks. Ühel käsitletud juhtudest tekkis ka olukord, kus refleksiivseid momente välja ja habituse vahel ei püütudki vältida, kuid need lahenesid sellest hoolimata habi-tusse integreeritud mitmekesiste arusaamade ning juba eelnevalt saavutatud kõrgemat majandus-likku kapitali kogunud väljapositsiooni abiga. Selline respondent osutus pidevaks kohanejaks, kelle ühiskondlik positsioon toetas koos väljaga refleksiivsuse arengut või isegi julgustas seda. Neid, kelle majandusliku kapitali hulk ei olnud suur, toetas tegutsemine kultuurilisel väljal. Isegi kui kultuurili-se välja üle domineerib majanduslik väli, puudub seal võimalus vaid majandusliku kapitaliga oma positsiooni säilitada või parandada. Seega valitses kooskõla välja ootuste ning respondentide või-maluste vahel.

Varasemates uuringutes tehtud üldistused eesti noorte rahvusidentiteedi analüüsimisel on antud uurimuse seisukohalt vaadatuna ennatlikud, kuna on päris selge, et noorte identiteedikonstrukt-sioonide olemus on väga kompleksne. Erinevatel positsioonidel, väljadel ja erisuguste habituste ning dispositsioonidega noored mõistavad rahvusidentiteeti erinevalt, mistõttu kvantifitseeritava-


101

te ja universaalsete mõistekategooriate rakendamine on raskendatud ning võimalik, et viib väga ühekülgsete tulemusteni. Veelgi enam – rahvuslikkuse sarnane mõtestamine ei vii veel indiviidide sarnaste käitumismustriteni. Eestlusel on noorte jaoks palju erinevaid väljendusi, mille mitmeke-sisus ei viita aga sugugi rahvuslikkuse väiksemale väärtustamisele või individualismi kasvule per se. Pigem võib uuringu tulemustele tuginedes öelda, et noored on eelkõige diferentseeritud oma positsioonide poolest väljadel ning seega ka suurel jõudude väljal ehk Eesti ühiskonnas. Niisamuti on sellega seoses varieeruvad nende habitused ehk dispositsioonid ning sealhulgas ka rahvuslik identiteet. Seega kujunevad välja ka diferentseeritud vormid rahvuslikkuse avaldumisele ning selle mõtestamisele. Põlvkondlikud erisused vaba Eesti ning nõukogude Eesti vahel muutuvad seejuures eriti oluliseks. Nimelt ei olnud nõukogude ühiskonna diferentseeritus võrreldav tänapäeva ühis-konna lõhede ja eristumistega. Samuti oli oluliselt pärsitud teatud väljadel, nagu näiteks majan-duslikul väljal tegutsemine. Muutused ühiskonna struktuurides on aga kujundanud Eesti ühiskon-da suurema varieerumise suunas, millega on seotud ka märgatavad eristumised rahvusidentiteedi konstrueerimisel. Kahtlemata oleks vajalik sellest lähtuvalt kujundada ka tulevikus teostatavaid identiteediuurimusi, kuna nii traditsiooniliste rahvussümbolite mõtestamine, rahvuslike tundmus-te väljendamine kui ka rahvusidentiteedi konstrueerimine üldiselt on taolise diferentseerumisega seotud. Samas ei kaasne sellega automaatselt rahvusliku meelestatuse kadumine, vaid hoopis mit-mekesisem varieerumine.

Kahtlemata ei luba käesoleva uuringu tulemused tuua välja eesti noorte positsioonide, väljade, habituste ja rahvusidentiteedi konstruktsioonide olemuste varieeruvust oma terves ulatuses. See-ga tuleks piirata tulemuste üldistamist kõigile vabas põlvkonnas või peale 1990. aastat sündinuile, kuna respondentide hulka kuulusid vaid Eesti taasiseseisvumise kahel algusaastal sündinud noored. Samas täitis töö oma eesmärgi, uurides mitmekülgselt ning dihhotoomiaid ületavalt intervjueeri-tavate rahvusidentiteeti, kaasates analüüsi mitmeid respondente iseloomustavaid ühiskondlik-sot-siaalseid tegureid ning suurendades sellega uurimistulemuste usaldusväärsust. Niisamuti aitasid uurimise käigus rakendatud metodoloogilised lähenemised igakülgselt kaasa materjali kogumisele ja analüüsimisele. Teooriavaliku mõju antud tööle on seejuures kahtlemata suur. Pierre Bourdieu´ lähenemise kasuks otsustamine on loodetavasti võimaldanud näha rahvusidentiteedi formatsiooni uues valguses ning lisanud analüüsile väärtust, aidates ületada tavapäraselt identiteediuuringutes esile kerkivaid vastuolusid.

Käesoleva töö panuseks võiks olla kaasarääkimine ning seisukohavõtt mitmekülgses rahvusiden-titeeti puudutavas akadeemilises diskussioonis. Antud uurimuse tulemused rõhutavad seejuures globaliseerumise ja lokaliseerumise dihhotoomiate vältimise olulisust rahvusidentiteetide analüü-simisel. Nad sedastavad, et nimetatud protsesse tuleks näha üheskoos toimivatena, läbipõimu-nutena ja lähtuda uurimisel konkreetse riigi või piirkonna ajaloost ning ühiskondlikest kujunemis-protsessidest. Niisamuti on antud töö kantud soovist lisada uusi vaatenurki rahvusidentiteetide uurimisse Eestis ning seda just pärast taasiseseisvumist sündinute kogemustest ja representatsioo-nidest lähtuvalt. Kogutud andmed võiksid panna aluse sarnastele uuringutele tulevikus ning aidata seeläbi analüüsida rahvusidentiteedi arengut läbi aastate. Representatsioonid sellest, kes me ole-me ning kust me tuleme, on aluseks paljudele Eesti ühiskonnas toimuvatele protsessidele. Väikegi teadmiskild antud valdkonnas viib meid mõistmisele lähemale.

Kasutatud kirjandusAdams, M. (2006). Hybridizing Habitus and Reflexivity: Towards an Understanding of Contempo-rary Identity? Sociology, 40(3), 511−528.

Adams, M. (2006). Hybridizing Habitus and Reflexivity: Towards an Understanding of Contempo-rary Identity? Sociology, 40(3), 518.


102



Antonsich, M. (2009). National identities in the age of globalisation: The case of Western Europe. National Identities, 11(3), 281−299.

Beck, U., Beck-Gernsheim, E. (2009). Global Generations and the Trap of Methodological Natio-nalism. For a Cosmopolitan Turn in the Sociology of Youth and Generation. European Sociological Review, 25, 25−36.

Bourdieu, P. (1972/2011). Outline of a Theory of Practice, 168-169. Cambridge: Cambridge Univer-sity Press.

Colic-Peisker, V. (2010). Free floating in the cosmopolis? Exploring the identity-belonging of trans-national knowledge workers. Global Networks, 10(4), 467−488.

Curticapean, A. (2007). „Are you Hungarian or Romanian?” On the Study of National and Ethnic Identity in Central and Eastern Europe. Nationalities Papers, 35(3), 411−427.

Kalmus, V., Vihalemm, T. (2007). Changes in Young People’s Self-Identification and Value Structures in Transitional Estonia. M. Muukkonen, T. Sotkasiira (Eds). Young People at the Crossroads. Joen-suu: Joensuun Yliopisto, 45−55.

Khazanov, A. M. (2005). Ethnic and National Conflicts in the Age of Globalisation: Withering Away, Persisting, or Domesticated? Totalitarian Movements and Political Religions, 6(2), 271–286.

Marvasti, A. B. (2004). Qualitative Research in Sociology. London, Thousand Oaks, New Delhi: Sage Publications.

McNay, L. (1999). Gender, Habitus and the Field: Pierre Bourdieu and the Limits of Reflexivity. Theory, Culture and Society, 16(1), 95−117.

McNay, L. (1999). Gender, Habitus and the Field: Pierre Bourdieu and the Limits of Reflexivity. Theory, Culture and Society, 16(1), 106−107.

Pries, L. (2005). Configurations of geographic and societal spaces: a sociological proposal between ‘methodological nationalism’ and the ‘spaces of flows’. Global Networks, 5(2), 167–190.

Sigad, L. I., Eisikovits, R. A. (2010). ‘You Can’t Exactly Act American Here In Israel!’: Identity Nego-tiations of Transnational North AmericanIsraeli Children and Youth. Journal of Ethnic and Migration Studies, 36(7), 1013−1031.

Sweetman, P. (2003). Twenty-first Century Dis-ease? Habitual Reflexivity or the Reflexive Habitus? Sociological Review, 51(4), 528−549.

Wacquant, Loic J. D. (1989). Towards a Reflexive Sociology: A Workshop with Pierre Bourdieu. Sociological Theory, 7(1), 26−63.

Vihalemm, T., Kalmus, V. (2008). Mental Structures in Transition Culture. Differentiating Patterns of Identities and Values in Estonia. East European Politics and Societies, 22, 901−927.


103

«

TOITUMISHÄIRETEGA BLOGIJATE „MINAD“, „TEISED“ JA „HAIGUSED”: POSITSIONEERIMISTEOORIA„ME“ AND „OTHERS“ IN BLOGS ABOUT EATING DISORDERS: POSITIONING THEORY

Ramona-Riin Dremljuga


SissejuhatusMaailmas on söömishäirete valdkonna uurimisega tegeletud päris palju (nt Kaplan, Woodside 1987; Wolf 1991; Talbot 2010), muu hulgas on uuritud ka veebikeskkondades ilmunud materjale (nt Peebles et al. 2010). Eestis on sotsiaalteadlased seda temaatikat käsitlenud alates sellest aas-tatuhandest, uurides valdavalt meditsiinilisi näitajaid, söömishäirete riskigruppi (Akkermann 2010) ja riskifaktoreid (Rootsmäe 2012) ning haigust põhjustavaid rahulolematuse mõjutegureid (Piirsalu 2008).

Käesolev uurimus näitab söömishäiretest blogivate Eesti naiste taju endast, teistest ja haigustest. Töö põhineb üheksa avatud sisuga eestikeelse blogi postitustel, mis peegeldavad söömishäirete käes vaevelnud naiste kogemust. Uurimuse eesmärk oli tuvastada positsioone, millesse blogijad ennast, oma lähedasi ja haigust asetavad, ning analüüsida nende positsioonide vahelisi interaktsioone.

Töö käigus selgus, kui olulise, tegusa ja võimukana kujutatakse iseennast, haigust ja lähedasi seoses toitumishäirete, nende tekkimise ja jätkumisega. See näitas blogitekstides loodud võimusuhteid, mis aitavad mõnel määral seletada haige mõttemaailma ja selle parandamise võimalusi.

Tekstilise sisu analüüsimisel on kasutatud Davies’e ja Harré (1990) positsioneerimisteooriat (positioning theory), mille tugevuseks on asjaolu, et see näitab, kuidas „mina“, „teised“ ja „haigus“ ning nende vahekorrad tekstis konstrueeritakse. Paralleelselt rakendati ka Fredricksoni ja Robertsi (1997) objektistamise teooriat (objectification theory), mis mõtestab haiglast tähelepanu noorte naiste kehadele ja aitab kirjeldada ühiskonnas levinud saledusihaluse seost toitumishäiretest blogijatega.

Tulemused Analüüsi esimese osa tulemusena tõusis esile neli olulisimat positsiooni, millele blogijad iseend asetavad: paranemisele motiveeritud „võitleja“, haigusele alistuv „allaandja“, kõikuval positsioonil „libastuja“ ning haigusest eemal seisev „naine nagu iga teine“. Teiste positsioneerimisel võis mär-gata kolme põhilist positsiooni, milleks olid paranemist toetav „abistaja“, negatiivse mõjuga „pro-votseerija“ ning nendest äärmuslikest ja jõulistest positsioonidest eemalseisev „kaaskannataja“. Ka haigusele omistati kolm erinevat positsiooni: positiivsena kujutatud „jumalus“, südamepõhjani vihatud võimukas „kiusaja“ ja neutraalsem, kuid samuti hingestatud ja agentne „vaikne kaaslane õlal“.


104

Samad blogijad võisid erinevates postitustes asetada nii ennast, teisi kui ka haigust erinevalt: vastavalt meeleolule vahetati positsioone, milles ennast ja teisi kujutati. See näitab positsioneerimise dünaamilisust ja voolavust ajas ja kontekstis. Blogides esinenud suhted peegeldasid kohati kujuteldud, kuid reaalsete tagajärgedega suhteid ja võimuvahekordi, mis võivad haiguse seljatamist toetada või ka raskendada.

Analüüsi teine pool ehk leitud positsioonide interaktsioonivõimaluste kirjeldus jagunes kolmeks alampeatükiks lähtuvalt haiguse üle kontrolli saavutamisest, säilitamisest või kaotamisest kolme faasi: „vastuvoolu“, „paigal“ ja „pärivoolu“. Nende liikumisfaaside alla liigitus kümme peamist positsioonide kooseksisteerimise mustrit, mis blogijate tekstides enim kordusid. Nende vastandlike faaside vahele jääb paigalseis, mil blogija viitab oma postitustes enda suhtelisele kontrollile isikustatud söömishäire üle, mis on aga kerge kaduma negatiivsete impulsside tekkel. See näitab, millised „minade“, „teiste“ ja „haiguste“ kombinatsioonid on ühele või teisele haiguse faasile blogipostitustes kõige iseloomulikumad.

AruteluKuigi globaalseks probleemiks on kujunenud ületoitumine ja inimeste rasvumine, jõuab söömishäirete kohta internetist infot otsides siiski just haiguse vähem tähelepanu pälvinud poole ehk kõhnuseihalejate mõttemaailmani. Siit võiks järeldada, et kui üldsuse jaoks on suur ja teadvustamist vajav probleem just inimeste ülekaal ning sellest hoidumine, siis online-keskkonnas valitseb pigem probleemi teine aspekt.

Käesolev töö on innovaatiline, kuna Eestis pole varem online-meetodite abil toitumishäiretega inimeste mõttemaailma positsioneerimisteooriast lähtuvalt uuritud. Inimesed aga veedavad üha enam aega internetis ning veebiotsingud on mugavaim moodus oma küsimustele vastuseid leida. Seetõttu on oluline märgata ja mõista internetis, sealhulgas ka blogides leiduvat materjali ning selle võimalikku mõju lugejatele.

Uurimuse tähtsus seisneb lisaks internetis tegutseva söömishäirete teemalise kogukonna tähista-misele ka ühiskonna jätkusuutlikkuse küsimuses. Ühiskonna toimimise aluseks on terved inimesed. Söömishäiretega inimesed on aga psüühiliselt kallutatud tajuga ning seisavad igapäevaselt silmitsi võitlusega oma haiguse ja seeläbi ka iseenda vastu. Kui ühiskond koosneb ebaselgete motiivide ning ennasthävitavate teguviisidega liikmetest, ei saa ka üldine aparaat hästi toimida. Seetõttu on tähtis mõista nende destruktiivse olemusega indiviidide mõttemaailma, et suureneks teadmine, kuidas tagada nende toimimine oluliste ühiskonna liikmetena.

Võimalikke edasisi viise söömishäirete teemalisi blogisid uurida on väga palju. Käesolevat uurimust tasuks kindlasti arendada selleni, et võtta ühendust analüüsitud blogide autoritega ning saada rohkem teada nende blogipidamise motiividest ja tulemuslikkusest ehk kuidas see neid tegelikkuses aidanud on. Omaette eesmärk oleks teada saada, miks viimaste aastate jooksul on nii paljud söömishäiretest rääkivad blogid kustutatud või privaatseks tehtud. Üks võimalik kitsaskoht käesoleva töö juures on see, et hetkel oli võimalik analüüsida ainult avatud blogide sisu. Intervjuude läbiviimisel tekkinud arutelu käigus võiks jõuda usaldussuhteni, mis tagaks ligipääsu ka nendele blogidele, mis hetkel tavavaatleja silmadele suletuks jäävad.

Kasutatud kirjandusAkkermann, K. (2010). Serotonin-related biomarkers and symptoms of eating disorders. [Doktoritöö.] Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Davies, B., Harré, R. (1990). Positioning: The discursive production of selves. Journal for the Theory of Social Behaviour, 20(1), lk 44−63.


105

Eespere, K. (2002). Söömishäirete olemus ja tekkepõhjused erinevate vaatenurkade ristteel: tütarlaste ning arstide nägemused. [Bakalaureusetöö.] Tartu Ülikool: Sotsiaal- ja haridusteaduskond, Sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituut.

Fredrickson, B. L., Roberts, T.-A. (1997). Objectification theory: Toward understanding women’s lived experiences and mental health risks. Psychology of Women Quarterly, 21, 173−206.

Kaplan, A. S., Woodside, D. B. (1987). Biological aspects of anorexia and bulimia nervosa. Journal of Consulting and Clinical Psychology, 55(5).

Peebles, R., Wilson, J. L., Schenk, S., Borzekowski, D. L. G. (2010). E-ana and e-mia: A content analysis of pro-eating disorder web sites. Americal Journal of Public Health, 100(8), lk 1526−1534.

Piirsalu, T. (2008). Tajutud sotsiaalse surve, sotsiaalse toetuse ja kehaga rahulolematuse vahelist seost mõjutavad tegurid. Magistriprojekt kliinilises psühholoogias. Tartu Ülikool: Sotsiaalteaduskond, Psühholoogia instituut.

Rootsmäe, T. (2012). Noorte naiste söömishäireid ja ülekaalulisust ennustavad psühholoogilised ning käitumuslikud riskifaktorid. [Magistritöö.] Tartu Ülikool: Psühholoogia instituut.

Talbot, S. (2010). The effects of viewing pro-eating disorder websites: A systematic review. West Indian Medical Journal, 59(6), lk 686−697.

Wolf, N. (1991). The Beauty Myth. Toronto: A Division of Random House.


106

«

MUUSIKAÕPPEKIRJANDUS JA LAULMISÕPETUS SAKSA ÕPPEKEELEGA KOOLIDES EESTIS AASTATEL 1860−1914THE MUSIC EDUCATION LITERATURE AND THE TEACHING OF SINGING AT SCHOOLS WITH GERMAN AS THE LANGUAGE OF INSTRUCTION IN ESTONIA 1860–1914

Tiiu Ernits

I koht doktoritööde kategoorias


SissejuhatusSaksa õppekeelega koolides oli koos nii Saksa kui Eesti kultuur, neis kasutatav õppekirjandus oli arengukeskkonnaks polüetnilisele õpilaskonnale. Saksa õppekeelega koolide muusikaõppekirjandus ja laulmisõpetus on senini olnud uurimata valdkonnaks. Töö lähtus uurimisprobleemist: missugust arengukeskkonda pakkus õppekirjanduse põhjal saksa õppekeelega koolide muusikakasvatus. Probleemist kasvas välja eesmärk: uurida saksa õppekeelega koolide muusikaõppekirjandust ja laulmisõpetust aastatel 1860–1914 mitmest perspektiivist, keskendudes sealjuures järgmistele küsimustele: 1) milliseid laulikuid ja muusikaõpikuid (ka kasvatusalaseid käsiraamatuid) kasutati?; 2) missugused olid nende kesksed tunnused, kui neid analüüsida ja võrrelda omavahel päritolumaade lõikes?; 3) kuidas mõjutas ajastuspetsiifiline sotsiaalkultuuriline tegelikkus lauluvara valikut ja laulmisõpetust?; 4) missuguseid impulsse saadi Saksamaa muusikakasvatusest?; 5) missuguseid tänapäeva kasvatusteaduses oluliseks peetavaid ideid, kontseptsioone ja käsitusi võib leida saksa õppekeelega koolide laulmisõpetusest ja muusikaõppekirjandusest? Kas saab täheldada teatud mõtlemiskultuuri jätkuvust läbi aegade?

Uurimus põhineb 2013. aastal valminud viiest peatükist koosneval interdistsiplinaarsel doktoritööl, milles on seotud ajalooteaduse, kasvatusteaduste, muusikateaduse ja -pedagoogika suunad ning sotsioloogiline lähenemisviis. Arvukate teemavaldkondade ja -hargnemiste tõttu pole võimalik neid kõiki käesolevas artiklis käsitleda, mistõttu keskendutakse laulmise õppeaines kasutatud laulikute ja muusikaõpikute (ja hariduse) sisule ning kasvatusväärtustele.

MetoodikaKogu uurimust läbiv metodoloogiline mõtlemisviis on sotsiokultuuriline, kusjuures lähtutakse eel-dusest, et vastastikku seostatud mõjuväljades eksisteerivad nii kasvatustegelikkuse eksplitsiitne kui implitsiitne aspekt. Sotsiokultuuriline mõtlemine on ühtaegu semiootiline mõtlemine. Nii kooliõpik kui ka vastav kultuurilis-ajalooline ruumaeg on vaadeldavad märgiliste fenomenidena – osas (an-tud juhul kooliõpik) peegeldub teatud sümbolite kaudu terviklik ruumaeg ja vastupidi. Nimetatud üldmetodoloogiline mõtlemine sai teoreetiliseks aluseks autori poolt sünteesitud õppekirjanduse analüüsimise teoreetilisele mudelile, milles vaadeldi kasvatustegelikkuse eksplitsiitsetest aspekti-dest õppeaine (ehk hariduse) sisu, ainedidaktilist aspekti ja kasvatusväärtusi. Andmeid üldistades

107


ja tõlgendades püüti jõuda implitsiitselt domineeriva teadmis- ja õppimiskäsituseni ning lauluteks-tides verbaalselt väljendatud kasvatusväärtuste kaudu omakorda ajastule iseloomuliku implitsiitse inimesekäsituseni.

Kooliõpikute eksplitsiitse aspekti uurimisel toetuti eelkõige Saksamaa teadlaste loodud teadus-like dimensioonide (suhte)raamistikele (Jünger 2006; Weinbrenner 1992) ning kasvatusväärtuste eristamisel rahvusvahelise Soome-Eesti-Vene uurijaterühma klassifikatsioonile (Hämäläinen, Kraav, Bizaeva 2002), mida autor ise modifitseeris, arvestades ajastuspetsiifilist ruumaega. Usaldusväär-suse tagamiseks küsiti ekspertanalüüse kümne laulu õppesisu kasvatuslike väärtuste kohta.

Üheks põhiliseks uurimismeetodiks oli dokumendianalüüs – arhiividest (läbitöötatud 166 säilikut) ning Eesti ja Saksamaa raamatukogudest aastatel 2007–2012 kogutud allikmaterjalid. Analüüsitud õpikuteooriatele tuginedes konstrueeriti viiedimensiooniline analüüsi- ja tõlgendusmall: 1. biblio-graafilised andmed; 2. kujundus; 3. õppeaine (ja hariduse) sisu ning valitsev teadmiskäsitus; 4. õppeaine sisu vahendamine ehk didaktiline kultuur ja õppimiskäsitus; 5. lauluvara ning kasvatus-väärtused laulutekstides. Lauluvara (2330 laulu) analüüsiti SPSS 14.0 abil, sõnasageduse ja -kon-tekstiotsingud (1008 laulust) teostati NVivo9 abil.

TulemusedSüsteemse uurimistöö tagajärjel moodustus analüüsitav optimaalne kompromissvalim – 27 trükist. Selgus, et 2/3 muusikaõppekirjandusest pärines Saksamaalt. Valdavalt olid laulikud ja muusikaõpi-kud väikeseformaadilised, gooti kirjas, kujunduselt must-valged, 2/3-l puudusid igasugused kujun-duselemendid. Vaid kolmandikul paiknes esikaanel mittefiguraalne ornament ning vaid kahel õpi-kul leidus tekstis didaktilise suunitlusega heliastmeid visualiseeriv illustratsioon (Widmann 1868; Jimmerthal 1890).

Uurimusest selgus, et balti kubermangude laulmisõpetus rajanes preisi/saksa muusikakasvatusel, milles oli väärtustatud kõrge tase a) esteetilisuses – tunnete ja muusikalise maitse rafineerimine; b) kõlbelisuses – tahtejõu ja karakteri tugevdamine, laulmise vastu lusti ja armastuse kasvatamine; c) sotsiaalsuses – kindla lauluvara omandamine parimatest saksa (rahva)lauludest, osalemaks kiri-kukoguduses ja ilmalikus koorilauluühingus. Saksa kasvatuse põhiliinideks oli jumalakartlikkuse, kuulekuse ja isamaa-armastuse kasvatamine. Kooli ülesanne oli kasvatada kombeline kristlane, kes tuleb toime viies praktilises elukeskkonnas: kirikus, perekonnas, ametis, vallas ja riigis (Bormann 1869: 116–119). Muusikaõpetuse hariduslik sisu oli vaadeldud ajavahemikul suhteliselt püsiv, sest 1) õpikuis püsivad baasfaktid, alusteadmised, seega ka kindlad laulud ja noodiõppe tekstid; 2) Saksamaa hariduspoliitika eesmärk oli luua ühine laulupagas kogu rahvale, mistõttu laulikute koostajad järgisid korraldustes ilmunud kohustuslike laulude nimekirju; 3) laulikud pidid olema uni-versaalsed, mitmeaastase kasutusperspektiiviga; 4) baltisakslasi iseloomustas uuendusi ja reforme vältiv konservatiivne hoiak; 5) laulmisõpetuse positsioon oli madal, mistõttu õpikuid ei arendatud ega uuendatud. Selgus, et 19. sajandil valitses koolilaulmises kaks mõttesuunda: 1) kõrgetaseme-line kunstlaul; 2) koolilik kooslaul – kõlbelise ja sotsiaalse kasvatuse oluline osa, mitte aga kui kunst.

Teadmiskäsitus muusikaõpikuis oli ainekeskset mõtlemist toetav, mida võib pidada tollase muusi-kalise kasvatustegelikkuse üheks implitsiitseks põhikomponendiks. Valdavalt oli õppimine suunatud tekstide reproduktiivsele mehaanilisele äraõppimisele. Oma taotlustelt erinesid tollasest peavoo-lust – kõrva järgi laulude õppimisest –, mida rõhutati Saksamaalt lähtunud õppeplaanides kui lap-sele sobivaimat, vähesed väljaanded (Oettel 1862;Widmann 1868). Aastatel 1887–1905 hakkas muusikaõppekirjandus ilmuma konvoluutidena, milles esimeseks alligaadiks oli paigutatud vene, teiseks saksakeelne laulik. Need mitmikköited edastasid teavet pedagoogilisest mõtlemisest ja olid kaudselt esemestunud peegeldused kujunenud keerulistest ühiskondlikest ja sotsiaalkultuurilistest suhetest.

Lauluvara uurimisel keskendus autor muusika- ja sõnaautoreile, selgitamaks laulikute muusi-kaajalooliselt silmaringi avardavat keskkonda. Domineerisid väljaspool Saksamaad vähemtuntud,

108


kuid saksa keeleruumis tunnustatud muusikaõpetajate laulud, keskkoolide lauluvaras aga Felix Mendelssohn-Bartholdy looming. Ambitus, meetrum, helistik, seade, helilaad, temaatika ja elusi-tuatsioonid laulutekstides peegeldasid õpilastele didaktiliselt loodud arengukeskkonda ja näitasid konkreetsete kasvatustegelikkuse ilmingutena lapse huvide ja võimalustega arvestamise määra, seostudes üldväärtuste ja sotsiaalkultuurilise tegelikkusega. Uurimisel selgus, et muusikakasvatu-ses üldiselt lapse iseärasustega ei arvestatud. Laulikute ja õpikute temaatika ja elusituatsioonid vastasid peamiselt romantismi kui 19. sajandil domineeriva kultuurisuundumuse hoiakutele, nen-de ampluaa ületas aga sageli õpilase eluringi (nt sõjasangarlus, leinalaulud), need jäid abstraktseks ja üheplaaniliseks. Lapse eluringi kuuluv oli vähe esindatud. Seega andsid muusikakasvatusliku te-gelikkuse eksplitsiitsed ilmingud tunnistust tollases sotsiaalkultuurilises tegelikkuses implitsiitselt peituvast inimkäsitusest: laps kui inimene ja isiksus polnud ühiskonnas väärtustatud.

Uurimistöö tulemusel selgines väärtusjärjestus, mis iseloomustas kogu spetsiifilises ruumajas valit-senud kasvatuskultuuri ning ühiskonnas käibivat mõtteviisi, mille juures ilmnes ka implitsiitselt inime-sekäsitus, mis on pedagoogilise teadvuse oluliseks komponendiks. Selgus, et esteetiliste ja religioos-sete väärtusvaldkondade reljeefne ja mastaapne domineerimine järgis tollaseid ühiskonnas ja kooli eesmärkides heakskiidetud väärtusi, vastas normidele ja hoiakutele, iseloomulikule mentaliteedile, kuid ei aidanud ilmselt kaasa isiksuse terviklikule arengule, mis peaks toetuma võimalikult erinevate-le kasvatusväärtustele. Selgus, et religioossed kasvatusväärtused olid pöördvõrdelises, aga absoluut-väärtuste poolest valdavalt tugevuselt keskmises korrelatiivses seoses mitmete väärtustunnustega, mis kuulusid eelkõige esteetiliste, aga ka sotsiaalsete, vitaalsete, hedonistlike väärtuste valdkonda.

Domineerivaid väärtusvaldkondi esindavate üksiktunnuste vaheliste pöördvõrdeliste seoste tõttu võib eelnevale toetudes järeldada, et õpilasele oli õpikutes ja laulikutes pakutav arengukeskkond küllaltki ühekülgne ja samas vastuoluline.

Faktoranalüüs kasvatusväärtustunnustest tõi esile kolmefaktorilise mudeli kirjeldusvõimega 69,2%, mille faktoriteks olid 1) jumalakartus, 2) ilu, 3) täiuslikkus, ideaalsus. Mudeli esimesed kaks faktorit sobitusid hästi tollaste kasvatuseesmärkidega. Kolmas faktor iseloomustas püüdlust täius-liku inimese suunas.

Teksti- ja faktoranalüüsi põhjal võib järeldada, et vaadeldaval perioodil valitses normatiivne, lau-sa dogmaatiline inimesekäsitus. Lisaks selgus, et inimesekäsituse vaatepunktist valitses keskaegse ja uusaegse mõtlemise vaheline pingeväli. Summeeriv kvalitatiivne sisuanalüüs kinnitas kvantita-tiivse empiirilise uuringu valiidsust. Ilmnes, et domineerivaid väärtuskategooriaid esindavad kõige reljeefsemalt märksõnad ilus ja Jumal. Sõnal ilus oli tüüpilisim viiteseos looduse ja kodumaa, sõnal Jumal aga kaitsja ja tervitaja kontekstis.

Uurimus tõi esile, et 19. sajandit iseloomustav moderniseerumisprotsess põhjustas pingevälju, mis kajastus ka laulmisõpetuse ja muusikaõppekirjanduse sisus, tõi Saksamaa, seeläbi aga kogu läänepoolse Euroopa kasvatustegelikkuse Balti kubermangudesse, sealjuures nii uuenduslike, tra-ditsiooniliste kui arengut takistavate tendentsidena.

Kasutatud kirjandusBormann, K. (1869). Schulkunde für evangelische Volksschullehrer auf Grund der Preussischen Regulative vom 1., 2. und 3. Oktober 1854 über Einrichtung des evangelischen Seminar-, Präparanden- und Elementarschul-Unterrichts. 15. verb. Aufl. Berlin: Wiegandt und Grieben.

Hämäläinen, J., Kraav, I., Bizaeva, A. (2002). Kotikasvatuksen arvot Suomessa, Venäjällä ja Virossa. Kuopio: Sosiaalitieteiden laitos, Kuopion yliopisto.

Jimmerthal, H. (1890). Gesanglehre und Liederbuch Volks- und Bürgerschulen. In vier Heften. 1. Heft nebst einem Vorwort. Lübeck: F. W. Kaibel.

Jünger, H. (2006). Schulbücher im Musikunterricht?: Quantitativ-qualitative Untersuchungen zur

109


Verwendung von Musiklehrbüchern an allgemein bildenden Schulen. Unipress Hochschulschriften Bd. 153. Hamburg: LIT VERLAG.

Oettel, C. (1862). Practischer Cursus der Chevé’schen Elementar-Gesang-Methode: Zunächst für Elementar- und Kreisschulen, nebst einem kurzen Vorworte für Lehrer. Von Dr. Carl Oettel, Dorpatschem Kreis-Schul-Inspector. 1. Theil. Ziffernschrift. Dorpat: H. Laakmann.

Weinbrenner, P. (1992). Grundlagen und Methodenprobleme sozialwissenschaftlicher Schulbuchforschung. − K. P. Fritzsche (Hrsg.). Schulbücher auf dem Prüfstand. Studien zur internationalen Schulbuchforschung. Bd. 75. Frankfurt am Main: M. Diesterweg, 33–54.

Widmann, B. (1868). Elementar-Cursus der Gesanglehre nach einer rationellen Methode: Für Volks- und Bürgerschulen. Leipzig: C. Merseburger.

110


PROTESTI STRUKTURATSIOON EESTIS: TEGEVUSREPERTUAAR, RESSURSID JA POLIITILISTE VÕIMALUSTE STRUKTUUR NELJA 2012. AASTA PROTESTIAKTSIOONI NÄITELSTRUCTURATION OF PROTEST IN ESTONIA: REPERTOIRE, RESOURCES AND POLITICALOPPORTUNITYSTRUCTUREINFOUR PROTEST EVENTS

Triin Urviste


SissejuhatusElujõulise kodanikuühiskonna üheks vormiks on selle tegevusväljas toimivate organisatsioonide osalemine poliitiliste nõudmiste esitajana. Kodanikuühiskonna elujõulisus on aga paraku üheks aspektiks, millega nii Eesti kui ka mitmed teised Kesk- ja Ida-Euroopa riigid kiidelda ei saa.

Põhjusi sellele saab tuua nii riigipoolsest suhtumisest kui ka kodanike ja organisatsioonide endi tagasihoidlikust valmisolekust. Praeguses kodanikuühiskonna arengut puudutavas debatis on ühe peamise probleemina nähtud kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasatuse formaalsust (Kübar 2010), mis ei võimalda sisulist arutelu ja süsteemset probleemide lahendamist. Lisaks välistele teguritele võib organisatsioonide võimekus olla piiratud ka nende valduses olevate ressursside hulgaga, mille olemasolu ja mitmekülgsus on oluline nii organisatsioonide igapäevastes tegevustes kui ka poliitiliste nõudmiste esitamisel efektiivsete tegevusstrateegiate rakendamiseks ja toetuse mobiliseerimiseks. Olukorda mõjutavaks aspektiks on ka Eestis välja kujunenud protestikultuur, mida iseloomustavad rahumeelsus ja passiivsus, mõjutades nii kodanikualgatuse võimet rakendada sanktsioone kui ka mobiliseerida avalikkust oma aktsioonidesse.

Samas on protestiaktsioonid üheks oluliseks poliitiliste nõudmiste esitamise vormiks ja siinkohal võib Eestis 2012. aastal korraldatud aktsioone (Eesti Üliõpilaskonna Liidu meeleavaldus, MTÜ Eesti Interneti Kogukonna ACTA-vastane meeleavaldus, Eesti Haridustöötajate Liidu streik, Eesti Arstide Liidu streik, kodanikuliikumine “Aitab Valelikust Poliitikast” ja kodanikualgatuslik pöördumine “Harta 12”) tervikuna pidada fenomeniks, mida Sidney Tarrow (2011: 199) nimetab protestitsükliks ja mis tähistab ajutist kõrgendatud konflikti faasi ühiskonnas.

Taolise intensiivsuse ja kestvusega protestitsükkel on Eesti kontekstis harva esinev fenomen, viidates tervet sotsiaalset süsteemi hõlmava (nt avaliku võimu ja kodanikuühiskonna organisat-sioonide vahelise) konflikti ägenemisele ja ühtlasi ka kogu kodanikualgatusliku keskkonna tunnuste intensiivistumisele, mis võib endaga kaasa tuua olulisi muutusi nii kodanikualgatuslikku konteksti raamistavates võimalustes kui piirangutes.

Eelnevast tulenevalt on uurimuse eesmärk analüüsida protesti strukturatsiooni Eestis läbi koda-nikuühiskonna organisatsioonide poliitiliste nõudmiste esitamise tegevusrepertuaari, võimaluste struktuuri ning ressursside dimensiooni. Lisaks sellele analüüsitakse organisatsioonide võrdluses

111


ilmnenud sarnasusi ja erisusi ning tegevusrepertuaaride, ressursside ja võimaluste struktuuri vahe-lisi seoseid, et vastata analüütilisemalt uurimisprobleemile protesti strukturatsioonist.

Teoreetiline raamistikKodanikuühiskonna organisatsioonide ja nende poolt läbiviidavate poliitiliste nõudmiste eristamise eri dimensioonide käsitlemiseks loodud teoreetiline raamistik hõlmab nii huvirühmade kui ka sot-siaalsete liikumiste teooriaid, mida on vajadusel kohandatud ja viidud vastavusse Eesti ühiskond-liku ja poliitilise kontekstiga. Huvirühmade ja sotsiaalsete liikumiste teooriate kaudu on käsitletud kodanikuühiskonna toimijate, poliitiliste nõudmiste esitamise ja seda mõjutavate ressursside ning poliitiliste võimaluste struktuuri dimensioone.

Protesti strukturatsiooni analüüsimisel on tuginetud Anthony Giddensi strukturatsiooni teooria-le, mille kohaselt tuleks sotsiaalsete praktikate uurimisel ja analüüsimisel lähtuda toimijate ja struk-tuuride vastastikuse sõltuvuse printsiibist, kuna toimijate poolt läbiviidavad sotsiaalsed praktikad on kujundatud struktuuride poolt ja needsamad praktikad omakorda kujundavad või taastoodavad struktuure (Sewell 2005: 127).

MetoodikaMetodoloogiliselt on uurimus kvalitatiivne ning selle läbiviimisel on tuginetud meetodite triangu-latsioonile. Andmekogumise protsessi esimeses osas on tehtud rekonstruktiivne vaatlus, mille ees-märk oli koguda taustinformatsiooni organisatsioonide tegevusrepertuaari, ressursside ja poliitilis-te võimaluste struktuuri kohta. Andmekogumise protsessi teises osas on rakendatud pool-struktu-reeritud intervjuumeetodit. Andmeanalüüsi meetodiks on kvalitatiivne kontentanalüüs.

Valimi moodustamisel on kombineeritud sihiteadlikku ning lumepalli valimit. Valimisse kuuluvateks organisatsioonideks on Eesti Arstide Liit, Eesti Üliõpilaskondade Liit, Eesti Haridustöötajate Liit ning MTÜ Eesti Interneti Kogukond.

TulemusedUurimuse tulemused viitavad sellele, et Eesti kodanikuühiskonna tegevusväljas toimivad organi-satsioonid on ühelt poolt teatud ulatuses mõjutatud nii nende valduses olevatest ressurssidest ja nende poolt tajutud poliitiliste võimaluste struktuurist kui ka ühiskonnas kehtivatest normidest. Teiselt poolt võib eeldada, et organisatsioonide tegevusstrateegiline käitumine tekitas ka struktuu-ris endas teatavaid muutusi.

Toimijate ja ressursside vastastikune mõju omab nii positiivset kui ka negatiivset väärtust ehk teisisõnu, strukturatsiooni printsiibi kohaselt omavad ressursid nii võimaldavat kui ka piiravat mõju. Ressursside võimaldav mõju avaldus kõige selgemini ühiskondliku toetuse olemasolus, mille kaudu organisatsioonid muutsid oma nõudmised kuuldavamaks nii avalikus kui ka poliitilises debatis. Posi-tiivseks aspektiks oli ka väliste organisatsioonide sümpaatsus- ja solidaarsustoetus ning Eesti Arsti-de Liidu ja Eesti Haridustöötajate Liidu puhul oskusteabe küsimine ja kogemuste vahetamine teiste Euroopa riikide vastava valdkonna organisatsioonidega. Tähelepanu väärib ka organisatsioonide võrdlemisi hea varustatus rahaliste ressurssidega (v.a MTÜ Eesti Interneti Kogukond) ja inimres-sursside aspektis selgelt välja kujunenud eestkõnelejate ja võtmeisikute olemasolu.

Seevastu ressursside piiravale mõjule viitas nii ressursside suhteline nappus kui ka osaline oska-matus kommunikeerida oma sõnumit. Peamiseks puudujäägiks ressursside osas võib pidada orga-nisatsioonide poolset passiivsust ekspertide kaasamisel. Kuigi organisatsioonide valduses olevate ressursside hulgas oli teatud puudujääke, olid need piisavad, et võimaldada protestiaktsioonide korraldamist, vähemalt osaliste tulemuste saavutamist ja anda seeläbi tõuge struktuuri muutumi-seks.

112


Toimijate ja võimaluste struktuuri vastastikune mõju avaldus kõige tugevamini avaliku võimu suh-telises suletuses reageerida organisatsioonide nõudmistele, mille tulemusena nägid organisatsioo-nid, et üksnes konventsionaalsete vormide rakendamise abil ei ole võimalik tulemusi saavutada, tingides vajaduse rakendada järk-järgult survestavamaid tegevusstrateegiaid. Organisatsioonide hinnangud avaliku võimu avatusele olid võrdlemisi sarnased, avaldudes koostöövalmiduse mitte tajumises ja konfliktide tekkimist soodustavas tegutsemises. Seejuures tajusid oma võimalusi saa-vutada püstitatud eesmärke positiivsemalt need organisatsioonid, kes omasid tulenevalt oma tege-vusvaldkonnast paremaid võimalusi survestamiseks (Eesti Arstide Liit ja Eesti Haridustöötajate Liit). Eesti Arstide Liidu sõnul esines avaliku võimu poolses tegevusrepertuaaris avaliku arvamuse mani-puleerimisele kalduvat käitumist, valetamist ja demagoogiavõtete kasutamist. Konfrontatsioonilis-tele tegevusstrateegiatele üleminekuga, mis kohati oli äärmiselt ulatuslik, muudeti vähemalt aju-tiselt kehtivaid struktuure, mida iseloomustavateks karakteristikuteks on olnud kodanikualgatuse passiivsus ja terava vastandumise vältimine.

Struktuuri muutumisele andis tõuke ka poliitilisi nõudmisi esitavate organisatsioonide mitme-kesistumine. Kui varasemalt on konfrontatsiooniliste vormide rakendamine olnud ametiühingute katusorganisatsioonide pärusmaaks, siis MTÜ Eesti Interneti Kogukonna näol sisenes siia ringi ka sotsiaalse liikumise tunnustega organisatsioon, kes suutis näidata end tõsiselt võetava ühiskondli-ku jõuna. See, kas antud struktuuri muutus on püsiv, sõltub sellest, kas avalik võim oskab hinnata taoliste organisatsioonide potentsiaali ning kaasata neid edaspidi poliitika kujundamise protsessi konsultatiivorganisatsioonina.

Toimijate ja struktuuride vastastikuse mõju üheks avaldumisvormiks on ka kehtivate normide jär-gimine ja seeläbi nende taastootmine. Uurimuses analüüsitud organisatsioonid lähtusid poliitiliste nõudmiste esitamisel rahumeelsuse printsiibist, seeläbi taastoodeti Eesti protestikultuurile omast vaoshoitust ja mittevägivaldsust.

Lisaks poliitiliste nõudmiste esitamise erinevate dimensioonide vastastikusele mõjule on võimalik hinnata ka antud protestiaktsioonide tähendust Eesti kodanikuühiskonna arengu kontekstis. Võttes aluseks kodanikuühiskonna arengu perspektiivi, on üheks positiivseks aspektiks organisatsioonide teadlikkus protestiaktsioonide põhjaliku ettevalmistamise olulisusest, oskus kriitiliselt hinnata teis-te kodanikuühiskonna tegevusväljas toimivate organisatsioonide poliitiliste nõudmiste esitamise strateegiaid ja võimekus õppida nii-öelda teiste vigadest.

Kodanikuühiskonna senise arengu debatis on korduvalt viidatud institutsionaliseeritud organisat-sioonide suuremale võimekusele väiksemate organisatsioonide ees, kes on mõjutatud nii ressurs-side kui ka koostöösuhete nappusest (Kübar 2010). Uurimuse tulemused viitavad aga analüüsitud organisatsioonide puhul teatavale arengule, mis avaldus ka vähem institutsionaliseeritud organi-satsioonide võimekuses mobiliseerida kasulikke koostöösuhteid ja saavutada püstitatud eesmärke, ehkki püsivaks probleemiks on stabiilsete rahastamisallikate puudumine, mis piirab vähem institut-sionaliseeritud organisatsioonide võimalusi tegeleda aktiivselt arendustegevusega ja olla konsul-teerivaks partneriks.

Märkimisväärselt suurem osakaal on aga nendel aspektidel, mis viitavad Eesti kodanikuühiskonna arengu seisakule. Siinkohal on üheks probleemiks protestiaktsioonide korraldamise varasemate ko-gemuste vähesus, mis viitab sellele, et protestikäitumuslik habitus (strukturatsiooni teoorias tavad ja reeglid) on alles välja kujunemas. See selgitab ka organisatsioonide passiivsust ekspertide kaasa-misel ning kogemuste vahetamisel teiste organisatsioonidega.

Jätkuvalt on väga suureks murekohaks avaliku võimu suhteline suletus kodanikuühiskonna orga-nisatsioonide nõudmistele, mis takistab dialoogi tekkimise võimalust ja probleemide lahendamist rahumeelsel viisil. Mitmed organisatsioonid viitasid lausa võimaluste struktuuri halvenemisele vii-mastel aastatel. Läbirääkimistele suletud hoiak konflikti esimestes etappides ja demagoogiavõtete kasutamine nõrgestab kodanikuühiskonna arengut toetavate väärtuste juurdumist.

113


Kodanikuühiskonda edendavate väärtuste üheks piiravaks teguriks on ka avaliku võimu poolse kaa-samispraktika formaalsus. Nii organisatsioonide kaasamise otsus kui ka kaasamisprotsessi kujune-mine ja selle erinevad etapid on määratud avaliku võimu poolt. Seejuures ei soosi praegune kaasa-mispraktika organisatsioonide poolsete nõudmiste ärakuulamist.

Eespool öeldut kokku võttes on võimalik viidata mitmetele olulistele tendentsidele. Esmalt sel-gus, et protesti strukturatsiooni Eestis iseloomustas 2012. aastal poliitiliste nõudmiste esitamise erinevate dimensioonide, eriti tegevusstrateegiate ja poliitiliste võimaluste struktuuri vastastiku-ne mõju. See tähendab, et protest on suuresti struktureerumas ühelt poolt tänu avaliku võimu soovimatusele teha kodanikuühiskonna organisatsioonidega koostööd ja teiselt poolt osaliselt ka organisatsioonide ressursside võimaldavale mõjule. Rakendatud tegevusstrateegiatega andsid or-ganisatsioonid tõuke nii protesti struktuuri muutumisele kui ka tüüpiliste poliitilisi nõudmisi esi-tavate organisatsioonide mitmekesistumisele. Sellele, kas antud tõuked struktuuri muutumiseks olid piisavad ja tagavad struktuuri püsiva muutumise, annavad vastuse lähituleviku arengud ja neid käsitlevad uurimused.

Kasutatud kirjandusKübar, U. (2010). Kodanikuühiskonna areng ja hetkeseis Eestis 2010. aastal. − Inimõigused Eestis 2010. Inimõiguste aruanne. Inimõiguste Keskus.

Sewell, W. H. Jr. (2005). Logics of History: Social Theory and Social Transformation. Chicago: University of Chicago Press.

Tarrow, S. G. (2011). Power in Movement: Social Movements and Contentious Politics. Cambridge: Cambridge University Press.

T E R V I S E T E A D U S E D

115

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2012/2013. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / ARTIKLITE KOGUMIK TERVISETEADUSED «

PAIGALT LÄBIMURDE TEHNIKA ANALÜÜS KORVPALLISON SPOT DIRECT DRIVE TECHNIQUE ANALYSIS IN BASKETBALL GAME

Allar-Raul Antson


SissejuhatusErinevatest erialastest kirjandusallikatest võib leida paigalt läbimurde ning läbimurdele järgnevate viskevariantide (visked korvi alt) kirjeldust (Brock, Koik 2006). Arne Laose (2001) ja Ilmar Kullami (1975) raamatutes on põhjalikult kajastatud viskeid liikumiselt, mille põhirõhk on sammudelt viske kirjeldusel. Sarnase tehnikaelemendi kirjeldust leiab ka ingliskeelses kirjanduses (Oliver 2004; Wissel 1994), täpsemalt defineeritud kui lay-up, mis iseloomustab sammudelt viset. Biomehhaanika-alased teaduslikud uuringud (Barkha, Sandeep 2011; Cesario-Ketchum jt 2012) keskenduvad sammudelt viske erinevate seoste leidmisele kehaosade ja liikumisaparaadi terviktegevuse vahel. Samuti on teadustöödes uuritud lay-up´i rakendamise osakaalu ründemängus erinevate liigade näitel (Dettmann jt 2010; Liu jt 2010). Küll aga ei leia kindlatest pedagoogilise kinesioloogia printsiipidest lähtuvat paigalt läbimurde terviktegevuse analüüsi, mis kirjeldaks ajalisi parameetreid ning annaks faaskoosseisu põhjal ülevaate olulisematest elementidest ja nende variatiivsusest. Sellest tulenevalt seati artikli aluseks oleva uurimistöö eesmärgiks selgitada välja paigalt läbimurde tehnika koosseis ja variatiivsus. Eesmärgi täitmiseks tuli määrata tehnika piirmomendid ja elementide koosseis ning selgitada välja faaside ja terviktegevuse variatiivsuse näitajad.

Andmete kogumise ja töötlemise metoodika Läbimurde tehnikamudeli koostamisel võeti aluseks meessoost tippkorvpallurite sooritused. Klubi-korvpalli mängudest vaadeldi hooaja 2012/2013 NBA, Euroliiga ja 2012. aasta Euroliiga finaalturnii-ri mänge. Rahvusmeeskonna tasandil analüüsiti Londoni OM´i korvpalliturniiri mängijaid, kes esin-dasid meeskondi, nagu USA, Leedu, Argentiina, Venemaa, Hispaania ja Nigeeria. Ulatusliku valimi saamiseks vaadeldi ka Ameerika üliõpilasliiga NCAA finaalturniiri „NCAA March Maddness 2013“, kus mängivad potentsiaalsed NBA mängumehed, nagu Nerlens Noel, Ben McLemore ja Anthony Bennett. Tuntumad mängijad Euroopast on Šarūnas Jasikevičius, Nicholas Batum, Pau Gasol ja Juan Carlos Navarro, väljastpoolt Euroopat aga LeBron James, Luis Scola, Kobe Bryant, Kevin Durant ja Emanuel Ginóbili.

Töö esimeses etapis salvestati mängud teleülekannete formaadis ning töödeldi arvutiprogrammiga Kinovea personaalarvutis. Vajalik videolõik mängust lõigati välja ning analüüsiti hiljem eraldi.Teises etapis jagati läbimurre faasideks ja mõõdeti ajalised parameetrid. Kvantitatiivne andmetöötlus viidi läbi Microsoft Exceli keskkonnas. Iga analüüsitava parameetri kirjeldamiseks arvutati faaside aritmeetiline keskmine (Avr), standardhälve (SD), minimaalne (Min) ja maksimaalne väärtus

116

(Max). Variatiivsuse iseloomustamiseks kasutati variatiivsuskoefitsienti (valemina (standard hälve/keskmine)*100). Kvalitatiivne analüüs põhineb korvpalliõpikutel ja videovaatluse alusel.

Faaside moodustamine ja mõõdetavad parameetridPaigalt läbimurde faaskoosseisu määramisel võeti aluseks järgmised pedagoogilise kinesioloogia põhimõtted (Bazanov 2001; Gross 1991; Haljand, Tamp 2007) − liigutusi vaadeldakse kui ajalise kestusega osadest, faasidest koosnevat liigutussüsteemi; igal faasil on kindel eesmärk (muutub faas, muutub eesmärk); liigutuste faasi vaadeldakse kui tervikut (iga faas haarab keha tegevust tervikuna, mitte eraldi ainult kere, käsi, jalg jne); faasi algused ja lõpud on kindlalt määratletud kinemaatiliste tunnustega (käe kõverduse algus, jala sirutuse lõpp jne); faasist faasi ülemineku või faasi alguse või lõpu moment on keha asend, poos liigutustegevuse kooskõlastuse iseloomustamiseks.Pedagoogilise kinesioloogia printsiipidest lähtuvalt jagati paigalt läbimurre kaheksaks faasiks, selgitati välja iga faasi piirmomendid ning mõõdeti ajaline kestus sekundites. Mõõtmise täpsus oli 0.02–0.04 sekundit. Kokku fikseeriti 56 paigalt läbimurret 34 mängust, mis parema ülevaate saamiseks liigitati kaheks – lühike ja pikk läbimurre. Lühikese läbimurde puhul sooritab mängija enne (sammudelt) viskele minekut ühe põrgatuse, erinevalt pikast läbimurdest, kus mängija sooritab kaks põrgatust. Kõik fikseeritud läbimurded on resultatiivsed, sooritatud kahe sammu viskelt ning alustatud paigalt. Mängija asukoht väljakul läbimurde alguses ei ole kindlalt määratletud, peamiseks orientiiriks on kolmepunkti joon.

Tulemused ja arutelu

Periood FaasI

Ettevalmistav tegevus

1. Lähteasendi võtmine2. Palli põrkesse viimine

II

Korvile minek3. Põrgatus4. Esimene samm5. Teine samm

III

Realiseerimine6. Hüpe7. Vise8. Saatmine

Joonisel 1 on paigalt läbimurde faasiline koosseis, mis on jagatud kolmeks perioodiks. Vastavalt perioodile on ründaja eesmärgid järgmised: I − kaitse ülemängimine petteliigutuse ja kiire stardi sammuga; II − olukorra hindamine ja korvile lähenemine; III − täpne vise ning pärast viset võimalikult kiire enese mobiliseerimine mängu jätkamiseks.

Läbimurde variatiivsuse kvalitatiivne analüüsLähteasend läbimurdeks on väga varieeruv. Seda mõjutab palli püüdmise asend, petteliigutuse efektiivsus, mängija individuaalne oskus ning eelkõige kaitsemängija tegevus. Videovaatlusel on pika läbimurde puhul märgata põrgatuse sageduse ja tempo ühtlust ehk rütmilist liikumist. Lühi-kese läbimurde põrgatus on variatiivsem, kasutatakse nii madalat kui ka kõrget põrgatust. Pikal läbimurdel esines sammude sooritamisel tunduvalt rohkem variatiivsust. Kasutati nii põikesamme

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2012/2013. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / ARTIKLITE KOGUMIK TERVISETEADUSED

117

kui ka samme kohapeal, mis eelist kaitsest möödumiseks ei andnud. Mängija vajalik hüppe kõrgus sõltub tema pikkusest, käte ulatusest, kaitsetegevusest ja individuaalsest võimekusest. Hüpe võib toimuda ka astumisena, mil mängija tõukab pika sammuga ennast horisontaalselt edasi ja vise toimub madalalt kaitse käe alt (scoop lay-up). Hüppe ajal esineb ka palli asendi korrigeerimist, eri-nevaid petteid kasutades, vastavalt kaitsele.

Viske sooritus ei pruugi toimuda hüppe maksimaalsel kõrgusel. Vise võib toimuda alles mängija kerkimisel hüppe haripunkti või juba maandumisel. Tavaliselt sooritatakse klassikaline ühekäe alt- või ülaltvise, aga olenevalt mängija füüsilisest võimest, kaitsetegevusest ja erialasest oskusest on resultatiivse viske sooritamiseks mitmeid erinevaid võimalusi. Viset on võimalik sooritada ka tagasihüppelt (fadeaway shot), millele eelneb hüpe tahasuunas. Klassikaliselt sooritatakse vise vastaskäsi-vastasjalg põhimõttel, kuid olenevalt olukorrast ja mängija oskusest tehakse hüppe ajal käe vahetus ja minnakse viskele, kasutades sama kehapoolt.

„Saatmise“ faasi peamiseks mõjutajaks on kaitsemängijate tegevus, mis määrab hüppe kõrguse ja ründaja asendi viske sooritusel. Positsiooni rünnakul on üldjuhul kontakt (vastutuleva) kaitsega vältimatu või teisest küljest tegutseb ründaja eesmärgiga kaitset vältida.

Läbimurde tehnika elementide kestuse variatiivsuse kvantitatiivne analüüsTerviktegevust iseloomustades on näha, et see on stabiilne sõltumata eelnevate faaside variatiivsuse ulatusest. Esimene periood „Ettevalmistav tegevus“ on kõige variatiivsem nii järgnevate faaside kui ka perioodide võrdluses (Joonis 2). 1. ja 2. faasi kokkuvõtteks arvab autor, et ettevalmistav tegevus sõltub väga paljuski kaitsetegevusest, mis on ka sportmängudele omane. Isegi tipptasemel kaitse eksib, kuid nüüd ongi oluline roll ründemängija oskustel ja võimetel kaitse eksimus ära kasutada ja meeskonnale punktid tuua.

Joonis 2. Terviktegevuse variatiivsuskoefitsiendi võrdlus


118

Teise perioodi analüüsi põhjal on esile tulnud „Põrgatuse“ ja sammu faaside mõningane rütmi muster. Nimelt on pikal läbimurdel stabiilsem põrgatusfaas (11,6%), kuid variatiivsemad sammude faasid (28,6% ja 23,5%). Lühikese läbimurde puhul on mängija tegevus vastupidine, sammu faasid on stabiilsemad (20,4% ja 17,6%) ning põrgatuse faas on variatiivsem (25,8%). Antud tähelepanekuid saab toetada järgneva kvalitatiivse analüüsiga. Lühike läbimurre on konkreetsem, kuna mängija, hetkeolukorrale kiirelt reageerides, on suuteline korvile minema ilma, et kaitse suudaks tema tegevust efektiivselt takistada. Ühe põrgatusega läbimurre vastab ka klassikalisele tehnika kirjeldusele, nimelt on keskmise väärtuse põhjal esimene samm ajaliselt pikem (0,44 s) ning teine samm kiirem (0,34 s). Seda kinnitab ka stabiilsus sammu faasides. Pika läbimurde puhul on mõneti üllatav asjaolu, et mõlemad sammud on keskmise väärtuse poolest pea võrdse kestusega (0,35 ja 0,34 s). Ühes küljest vaadatuna, jõudes kahe põrgatusega korvile lähemale, ei ole ründajal vajadust hoogu kontrollida, sooritades mõlemad sammud ühtlase tempoga. Teisest küljest vaadatuna on kaks põrgatust ajaliselt piisavalt pikk aeg, mille jooksul abistav kaitse jõuab reageerida ning vastavalt sellele tegutseb ka ründaja, tehes kaks ühtlast sammu viskele minekuks.

Kolmanda perioodi peamiseks pika ja lühikese läbimurde erinevuseks on tegevus „Viske“ faasis, mis kajastub variatiivsuskoefitsiendi võrdlusel (vastavalt 20% vs 38,4%). Samas ajalise kestuse poolest on vahe minimaalne (0,25 ja 0,26 s). Kuna pika läbimurdega (2 põrgatust) jõutakse korvile lähemale, on igati mõistetav, et mängijal väga palju vabadust tegutseda pole ning viske sooritus on üsnagi ühtlane mängijate võrdlusel. Lühikese läbimurde puhul võivad enim esile tulla mängija füüsilised võimed ja oskused korvi realiseerimisel. Sellest lähtuvalt saab selgitada ka lühikese läbimurde pikemat ajalist kestust „Hüppe“ faasis (0,30 vs 0,27 s), mil ühte põrgatust kasutades on mängijal rohkem aega ennast viskeks ette valmistada. „Saatmise“ faas on keskmise väärtuse näitel ajaliselt pea võrdne (0,39 vs 0,38 s) ning väga palju ei erine ka variatiivsus (35,9% vs 31,6%), mis iseloomustab mängija valmidust mängu jätkamiseks olenemata mitmetest mõjutavatest teguritest (kaitsetegevus, hüppe kõrgus, viske kvaliteet jne).

Antud uuring kasutas atsüklilise tehnikaelemendi koostamisel pedagoogilise kinesioloogia printsiipe, mida üldjuhul rakendatakse tsükliliste alade puhul (ujumine, jooksmine, suusatamine jne). Sellest võib järeldada, et pedagoogilise kinesioloogia põhimõtteid on võimalik kasutada ka sportmängude valdkonnas sportlase tehnilise soorituse analüüsil ja arendamisel. Sellest lähtuvalt peaks tulevased uuringud keskenduma ka kiiruse parameetrile, selle mõõtmisele ja võimalikele korrigeerivatele tähelepanekutele, et arendada sportlase erialast oskust ja võimekust.

JäreldusedKõige variatiivsemad on 1. ja 2. faas ehk ettevalmistav tegevus. Pika ja lühikese läbimurde erinevuse peamised tunnused on järgmised: „Viske“ ja „Põrgatuse“ faas on stabiilsem pikal läbimurdel; faasid „Esimene samm“ ja „Teine samm“ on stabiilsemad ning kindlarütmilisemad lühikesel läbimurdel; lühikese läbimurde „Hüppe“ faas on ajaliselt pikema kestusega.

Antud uurimus kinnitab korvpalliõpikutes kirjeldatavat tehnika õpetust just lühikese läbimurde näitel, millel esimene samm on pikem (aeglasem) ja teine samm lühem (kiirem). Veel saab käesoleva töö põhjal konstateerida sporditeooriast lähtuvalt fakti, et erinevate sportlaste näitel on kindla tehnikaelemendi kõige variatiivsem osa ettevalmistav tegevus.

Kasutatud kirjandusBarkha, B., Sandeep, K. (2011). Relationship among Selected Biomechanical Variables With Lay Up Shot performance Of Basketball Players. − VSRD Technical & Non-Technical Journal, 2 (5), 229−233.

Bazanov, B. (2001). Hüppeviske tehnika elementide struktuuri analüüs ja optimeerimine korvpallis. [Magistritöö.] Tallinna Pedagoogikaülikool.


119

Brock, C., Koik, H. (2006). Korvpallitreenerite kutsekoolituse õpik. Tallinn: Sunprint Invest.

Cesario-Ketchum, P., Chang, J., Hsieh, C. (2012). The effects of fatigue during the take-off phase of a basketball lay-up. − 30th Annual Conference of Biomechanics in Sports, Melbourne, 417−420.

Dettmann, H., Fay, T., Häyrinen, M., Lehto, H., Tammivaara, A. (2010). Technical and tactical game analysis of elite basketball in three different levels. KIHU’s publication series.

Gross, H. (1991). Pedagoogilise kinesioloogia kujunemine ja areng Eestis. Tallinn: E. Vilde nim. Tallinna Pedagoogiline Instituut.

Haljand, R., Tamp, T. (2007). Täiuslik ujumine. Tehnika ja taktika. Tallinn: swim.ee.

Kullam, I. (1975). Korvpall I Ründemängu tehnika analüüs, õpetamise metoodika ja harjutusvara. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool.

Laos, A. (2001). Korvpalli õpik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Liu, W., Moffit, J., Wang. J. (2010). What skills and tactics are needed to play adult pick-up basketball. − The International Council of Health, Physical Education, Recreation, Sport, and Dance Journal of Research (5), 41−47.

Oliver, J. (2004). Basketball Funddamentals. Human Kinetics.

Wissel, H. (1994). Basketball: steps to success. Champaign: Human Kinetics. 44


120


SVERTPAADIL PURJETAVATE ROOLIMEESTE KALLUTUSASENDI BIOMEHHAANILINE ANALÜÜS KOLMEMINUTILISEL MAKSIMAALSEL KALLUTAMISELBIOMECHANIC ANALYSIS OF THREE MINUTE MAXIMAL HIKING PERFORMANCE AMONG DINGHY SKIPPERS

Anne-Mari Luik


Artikli aluseks oleva uurimistöö eesmärk oli analüüsida svertpaadil purjetavate roolimeeste kallutusasendi biomehhaanilisi tunnuseid väsimuse kujunemisel kolmeminutilise maksimaalse kallutamise ajal ning seostada neid kallutamise resultatiivsusega. Vaadeldi kallutusasendi dünaamilisi, kinemaatilisi ja lihasväsimuse tunnuseid ning analüüsiti nende omavahelisi seoseid. Uuringu läbiviimiseks asetati olümpiaklassiga Laser sarnanev kallutuspink Kistleri jõuplatvormile, registreerimaks jõumomenti ning sportlaste lihastele paigaldati BTC free EMG 300 elektroodid lihasaktiivsuse vaatlemiseks kõikidel katsetel. Katsetel osales 8 Eesti svertpaadil purjetavat roolimeest vanuses 16−27 kehakaaluga 82.6±7.5kg ja pikkusega 1.87±0,04m. Esimese katse käigus fikseeriti Humac Norm isokineetilisel dünamomeetril sportlase kerepainutaja ja põlvesirutaja lihaste maksimaalsed isomeetrilised näitajad. Järgnevaks katseks oli maksimaalne kallutamine kolme minuti jooksul. Katse salvestati Sony videokaameraga, mille järel toimus kinemaatiliste parameetrite analüüs Kinovea 0.8.19 programmil. Kallutamisel tekitatud jõumoment arvutati välja, korrutades jõuõlg ning sportlase poolt produtseeritud jõud, mille registreeris jõuplatvorm.

Katsetest saadud tulemuste alusel arvutas töö autor välja parameetrite variatiivsuse koefitsiendi selleks, et teada saada, mitu protsenti antud näitajad kõikusid kindlatel ajaperioodidel. Kallutusmomendi säilitamise hindamiseks kallutuse alguse ja lõpu vahel arvutas töö autor väsimusindeksi. Indeks kirjeldab, kui palju erineb sportlase poolt kallutades produtseeritud jõumoment protsentuaalselt viimasel ja esimesel minutil. Lisaks hinnatakse uurimistöös lihasväsimust EMG sagedusspektris toimuvate muutuste kaudu, kasutades selleks mediaansageduse väärtuste võrdlemist. Analüüsi tulemusena saab väita, et kolmeminutilise kallutamistesti jooksul väheneb järk-järgult tekitatud jõumoment õlavöötme kauguse ja puusaliigese nurga vähenemise arvelt. Samuti suureneb jõumomendi varieerumine kallutamise vältel. Kolmeminutilise kallutamise tulemusena ilmnesid olulised väsimuse tunnused kõhu- ning reiesirglihases, kusjuures märkimisväärselt enam väsis kõhusirglihas, mille väsimus on seda suurem, mida raskem on sportlane ning mida vähem puusanurka varieeritakse. Uurimistööst ei ilmnenud usaldusväärset seost maksimaalsete isomeetriliste jõunäitajate ja keskmise absoluutse ning suhtelise kallutusmomendi vahel. Absoluutne kallutusmoment sõltub peamiselt sportlase kaalust ning suhteline kallutusmoment on seotud sportlase vanuse, pikkuse ja võimega õlavöödet paadi keskteljest eemale viia.

121


Teoreetiline taustPurjetamine on tegevusala, mis viib harrastaja lähikontakti loodusega, nõuab temalt paljudel aladel sügavaid teadmisi ja nende rakendamise praktilisi oskusi, kuid pakub omalt poolt vastu palju rõõmu ning rahuldust pikkade aastate jooksul (Lind 2007). Üks praktilisi oskusi ning sügavaid teadmisi nõudev aspekt purjetamises on kindlasti kallutamine. Kallutamine tähendab sportlase kogukaalu ümberpaiknemist pikitelje suhtes, et tasakaalustada tuule poolt tekitatud jõudu purjele (Mackie jt 1999). Eelnevad autorid on märkinud ka, et vastutuule otsadel veedavad purjetajad keskmiselt 94% aega kallutades, mis viitab kallutamise optimaalse tehnika olulisusele. Just tehniliste võtete tagamaade väljaselgitamine ning nende optimaalsuse väljatöötamine oli üheks uurimuse põhjuseks. Lisaks sellele on purjetamine Eesti spordi- ja teadusmaastikul väga vähe uuritud ala.

On määratud, kui kaua svertpaadi purjetajad suudavad hoida efektiivset kallutusasendit. Edukas kallutamine nõuab suurte lihasgruppide (reied, kere) staatilist pingutust, mis isegi kõige väiksemal määral võib põhjustada veresoonte pitsitust. Viimane omakorda põhjustab lihasväsimuse teket, sest piiratud on vere ja ühtlasi ka hapniku juurdevool lihastesse. Kallutamine on seotud mitme-te faktoritega. Enamik produtseeritavast paati püstitavast jõust on määratud purjetaja kehakaalu (koos purjetamisriietega), pikkuse, reienelipealihase tugevuse ja vastupidavuse ning kallutusrihma pikkusega (Blackburn 2001). Varasemalt on pingul ja lõdva kallutusrihma asendist tingitud kallutu-sasendeid uurinud Raivo Randmäe (2010), kelle tööst selgus, et pingul kallutusrihmaga kallutades on reiesirglihase pingutus madalam ning kallutamise efektiivsuse koefitsient suurem, mis tähen-dab, et pingul kallutusrihmaga on võimalik kõige efektiivsemalt õlavööde viia paadist võimalikult kaugele.

Varasemad samalaadsed uuringud svertpaadil kallutamisest (Blackburn 2001; Vangelakoudi jt 2007, 1995; Mackie jt 1999) on jõudnud järelduseni, et kallutamine on poolisomeetriline lihastege-vus. Kallutamine nõuab enamjaolt staatilist aktiivsust reielihastes ning nii dünaamilist kui staatilist aktiivsust puusapainutaja lihastes ning kõhulihastes (Mackie jt 1999). Poolisomeetriline on tegevus ka seetõttu, et kindlat staatilist kallutusasendit on purjetaja võimeline hoidma mitte rohkem kui 20 sekundit, mis seejärel vaheldub positsiooni muutumisega vastavalt oludele – paadi serval istumi-ne vaiksema tuulega, paadis kergemal määral kallutamine keskmise tuulega ning paadis täielikult kallutamine kõvema tuulega (Sekulic jt 2006). Lisaks eespool mainitule kasutatakse mõistet „poo-lisomeetriline” ka seetõttu, et kallutamisel on oma dünaamiline pool, mis on põhjustatud lainetel keha liikumisest ning tuulemuutustest, millele purjetaja peab reageerima, et mitte kaotada kiirust (Vogiatzi jt 2007).

Erinevate lihasgruppide aktiivsust kallutusasendis on varasemalt uurinud Sekulic jt (2006) Zagrebi Ülikoolis Horvaatias. Läbiviidud uurimuse tulemustest selgus, et kõige suurema suhtelise koormuse (kuni 109%) all tugeva tuulega kallutades on reienelipealihased ning kõhulihased. Teisalt väidavad Aagard jt (1998) oma uurimuses, et kallutamise sooritusaste on osaliselt positiivselt korreleerunud maksimaalse isomeetrilise-ekstsentrilise põlve sirutaja jõuga ning maksimaalse kontsentrilise kere painutaja/sirutaja jõuga.

Meetodid ja uurimuse läbiviimineUuritav kontingentUurimuses osales kaheksa vaatlusalust. Kõik nad on Eesti svertpaadi võistluspurjetajad nii vabariiklikul kui ka rahvusvahelisel tasemel. Kontingendi moodustasid vaid meessoost purjetajad, kelle keskmine kehakaal (±SD) oli 82.6±7.5 kg, pikkus 1.87±0,04 m ja vanus 21.6±4.2 a.

Eksperimentaalosa kirjeldusTöö autor tegi vaatlusalusega kaks katset.»» Maksimaalse tahtelise isomeetrilise kontraktsiooni määramine põlvesirutaja lihastes ning kere-

painutaja lihastes isokineetilisel dünamomeetril Humac Norm. Põlvesirutaja lihaste testimisel

122


oli põlvenurgaks 65° ning maksimaalset tahtelist pingutust pidi sooritama 10 sekundit. Kere-painutaja lihaste testimisel oli puusanurgaks 165° ning maksimaalne tahteline pingutus kestis 20 sekundit. Kõigi lihasrühmade puhul fikseeriti edaspidiseks analüüsiks maksimaalne näitaja.

»» Kallutamise imiteerimine kallutuspingil (joonis 1), mis oma mõõtmetelt vastab kõige lähedasemalt olümpiaklassile Laser. Kallutuspink oli asetatud Kistleri jõuplatvormile, et registreerida sportlase poolt tekitatud jõu dünaamika kallutamisel erinevatel ajahetkedel. Katseisikul tuli maksimaalset kallutusasendit hoida kolm minutit, sealjuures oli lubatud asendi korrigeerimine ning mugavdamine, vähendamaks ebameeldivust ning samastamaks olukorraga merel.

Selleks et määrata lihasaktiivsuse näitajad ning hinnata nende kaudu lokaalse lihasväsimuse kuju-nemist, kasutas autor BTC free EMG 300 aparatuuri. Näitude registreerimiseks paigaldas töö autor vaatlusaluste uuritavatele lihasgruppidele elektroodid vaid domineerivale keha poolele. Vaadel-davateks lihasteks olid reienelipealihaste gruppi kuuluvad keskmine pakslihas (vastus medialis) ja reiesirglihas (rectus femoris), kõhusirglihas (rectusabdominis) ning lülisambasirgestaja (erector spi-nae). Elektroode eraldas tsentrist tsentrisse umbes 2 cm.

Joonis 1. Kallutamise imiteerimine kallutuspingil

Mõõdetavad parameetrid ja andmete töötlusLisaks jõuplatvormilt saadud näitudele analüüsis töö autor videoklippide alusel vaatlusaluste kallutusasendeid, mõõtes põlvenurga, puusanurga ning õlavöötme kauguse erinevatel ajahetkedel. Selleks kasutas autor videotöötlusprogrammi Kinovea 0.8.19. Selleks et leida kallutamise jõumoment, mõõtis töö autor pingi jõuõla (113 cm) ning seejärel oli võimalik leida jõumoment, korrutades jõuõlg ning sportlase poolt produtseeritud jõud, mille registreeris jõuplatvorm. Saadud jõumoment toodi välja nii absoluutväärtuse (N∙m) kui ka suhtelise väärtusena kehakaalu kohta (Nm/kg).

Nii kallutusmomendi kui ka kinemaatiliste parameetrite analüüsimiseks arvutas töö autor välja ka n-ö variatiivsuse koefitsiendi (Var). Selleks et teada saada, mitu protsenti antud näitajad kõikusid kindlatel ajaperioodidel, jagas töö autor ajaperioodil näidatud tulemuste standardhälve näitaja aritmeetilise keskmisega ning korrutas sajaga. Nii oli võimalik hinnata iga parameetri protsentuaalset kõikumist ajaperioodi jooksul.

123


Kallutusmomendi säilitamise hindamiseks kallutuse alguse ja lõpu vahel arvutati väsimusindeks (VI). Indeks kirjeldab, kui palju erineb sportlase poolt kallutades produtseeritud jõumoment protsentuaalselt viimasel ja esimesel minutil. Mida suurem on indeks, seda vähem on kallutamise resultatiivsus langenud.

Enne EMG signaalide analüüsimist tuli saadud andmeid töödelda programmiga BTS EMGAnalyzer 1.0.0. Uurimistöös hinnatakse lihasväsimust EMG sagedusspektris toimuvate muutuste kaudu, ka-sutades selleks mediaansageduse väärtuste võrdlemist. Võrdlemaks lihasväsimuse teket kalluta-misel, võrreldi kallutamise esimese ja viimase 30 sekundi EMG sagedusspektri mediaansagedusi. EMG signaalide töötlemisel arvutati iga vaadeldava lihase sagedusspekter kallutamise esimesel ja viimasel 30 sekundil ning määrati vastavate ajaperioodide sagedusspektri mediaansagedus. Väsi-muse suuruse hindamiseks arvutati esimese ja viimase 30 sekundi mediaansageduste vahe (Hz) – mida suurem vahe, seda suurem väsimus. Erinevuste olulisust kahe perioodi mediaansagedustes ning erinevate lihasrühmade mediaansageduste muutustes hinnati Studenti T-testiga usaldusväär-suse nivool 95% (p<0,05).

Andmeid töödeldi statistiliselt programmis Microsoft Excel, kasutades paketti „DataAnalysis“. Kõigi mõõdetud parameetrite kohta tehti kirjeldav statistika. Kallutusasendi jooksul mõõdetud pa-rameetrite osas arvutati jõumomendi ja kinemaatiliste tunnuste keskmised ja variatiivsuse tunnu-sed 15-sekundiliste perioodide kaupa. Tulemuste keskmiste väärtuste erinevuse selgitamiseks ka-sutati Studenti T-testi olulisuse nivooga 95%. Uuritud näitajate vaheliste seoste leidmiseks kasutati korrelatsioonianalüüsi. Kuna vaatlusaluseid sportlasi oli 8, siis vaadeldi seoseid olulisuse nivoodel 95% (p<0,05;-0,71>r>0,71) ja 90% (p<0,1; -0,61>r>0,61).

TulemusedIsomeetriliste jõunäitajate statistikaIsokineetilisel dünamomeetril saavutatud maksimaalsetest jõunäitajatest annab ülevaate alljärgnev tabel 1. Ühtlasi annab tabel ülevaate ka maksimaalsest isomeetrilisest jõust kehakaalu suhtes (Nm/kg).

Tabel 1. Kerepainutajate ja põlvesirutajate maksimaalsed isomeetrilised jõunäitajad

Kerepainutajate jõumoment (Nm)

Suhteline kerepainutajate

jõumoment (Nm/kg)Põlvesirutajate

jõumoment (Nm)

Suhteline põlvesirutajate

jõumoment (Nm/kg)Keskmine 228.8 2.77 347.3 4.2St. hälve 55.8 0.63 67.9 0.8

Maksimum 296 3.57 437.0 5.8Miinimum 129 1.65 275.0 3.4Variatiivsus 24.4 22.8 19.5 18.7

Absoluutse jõumomendi dünaamika ja variatiivsus kallutamise vältelAbsoluutne jõumoment kallutamisel saavutas oma maksimumi (834Nm) teisel ajahetkel, s.o 15−30 sekundil, ning seejärel hakkas järk-järgult vähenema miinimumini (795Nm) 10. ajahetkel, s.o 140−145 sekundil. Jõumomendi variatiivsus suurenes vastavalt sellele, et mida kauem on kallutatud, seda rohkem hakkab sportlane otsima n-ö mugavamat asendit ning vaheldama pingutust puhkusega – kere hakatakse tooma üha enam horisontaalsest vertikaalsesse. Vastupidiselt kallutusmomendi vähenemisele testi jooksul suurenes jõumomendi variatiivsuse kõikumine stabiilselt terve katse vältel.

124


Kinemaatiliste parameetrite muutumine kallutadesKatse jooksul selgus, et kõige vähem (3%) kõikus kallutamise vältel nurk põlves ning kõige rohkem (kuni 16%) nurk puusas, mida mõjutas õlavöötme kauguse muutumine (9%) ehk kere asendi muutmine horisontaalsest vertikaalsesse. Vaadeldavate parameetrite kõikumine suurenes aja vältel, et vähendada ebamugavustunnet, mis oli tingitud väsimisest kallutusasendis.

Lihasaktiivsuse mediaansageduste näitajadLülisambasirgestaja ja keskmise pakslihase puhul vaadeldud perioodide sagedusspektrite mediaansageduste vahel usaldusväärseid erinevusi ei tekkinud (vastavalt p=0,26 ja p=0,21) ning seega ei saa nende lihaste puhul välja tuua märkimisväärse ehk sooritust limiteeriva väsimuse teket. Usaldusväärne erinevus (p<0.05) väsimuse tekkes esines kõhu- ja reiesirglihases ehk antud lihaste töös tekib kolmeminutilise kallutuse järel oluline lihasväsimus, mis hakkab soorituse resultatiivsust vähendama.

Joonis 2. Esimese ja viimase kolmekümne sekundi mediaansageduse võrdlus vaadeldavates lihastes. *p<0.05

AruteluUurimistöö autor jõudis oma töös järelduseni, et kallutusmomendi võimsust mõjutas enim (r=0.93) õlavöötme kaugus paadi pikiteljest. Sarnase tulemuseni on jõudnud ka Randmäe (2010). Erinevalt nimetatud autorist ei saa käesoleva uurimistöö autor üheselt väita, et mida raskem on valimi sportlane, seda suurem on kallutusmoment. Küll esines kallutusmomendi ja kehakaalu vahel tugev seos (r=0.86). Veelgi tugevama sõltuvuseni (r=0,95 kui p<0.01) kehakaalu ja kallutusmomendi vahel on varem jõudnud ka Tan jt (2006). Sarnaselt eespool nimetatud autoritega selgus ka käesolevast uurimistööst mõneti üllatuslikult tõsiasi, et sportlase kehakaal oli tugevam mõjutaja kui pikkus. Seda võib selgitada tõdemus, et pikemad sportlased ei suuda ära kasutada oma n-ö pikemaid liikumiselundkonna kangsüsteeme seetõttu, et need avaldavad suuremat koormust lihastele. Nii on neil raskem viia ülakeha paadi keskteljest eemale (Tan jt 2006). Küll aga usub uurimistöö autor tõdemusse, et sportlane, kes on võimeline oma treenitusega tagama pikkuse ärakasutamise, on võimeline avaldama suuremat kallutusmomenti.

Eelnevalt on Tan jt (2006) ning Aagard jt (1998) jõudnud järelduseni, et kallutusmomendi ning põlvesirutaja lihaste maksimaalse isomeetrilise jõu vahel esineb tugev seos (vastavalt autoritele r=0.81 kui p<0.05 ning r=0.67 kui p<0.05). Vastupidiselt eespool nimetatud autoritele jõudsid Vangelakoudi jt (2007) järelduseni, et kallutamise ja isomeetrilise jõu vahel märkimisväärne

125


korrelatsioon puudub. Sarnaselt viimase autoriga jõudis ka käesoleva töö autor tõdemuseni, et isomeetriliste jõunäitajate ja kallutusmomendi vahel usaldusväärne seos puudus. Seega võib kallutamist pidada tööks, mis toimub poolisomeetrilisel lihaskontraktsiooni režiimil, mida on varasemalt kinnitanud ka Sekulic jt (2006).

Sekulic jt (2006) on jõudnud järelduseni, et kallutamisel on kõige suurema suhtelise koormuse all reie- ning kõhulihased. Mackie jt (1999) on väitnud, et kallutamine pikemal perioodil põhjus-tab lihase väsimist. Käesoleva uurimistöö autor jõudis oma töös tõdemuseni, et kolmeminutilise kallutamise vältel ilmnesid olulised väsimuse tunnused kõhu- ja reiesirglihases, kusjuures nende omavahelises võrdluses väsis kõhusirglihas märkimisväärselt enam. Kõhusirglihas väsis seda enam, mida raskem oli sportlane ning mida vähem sportlane varieeris nurka puusaliigeses. Eespool mai-nituga on välja toodud kõhulihaste treenituse olulisus, mida kinnitavad ka Sekulic jt (2006). Nad väidavad, et nõrkade kõhulihaste tõttu on suurem võimalus kannatada kujunevate alaseljavalude käes. Käesolevast uurimistööst selgus ka tõsiasi, et mida väiksem on lülisambasirgestaja väsimine, seda suurem on põlveliigese nurga varieerumine, mis võib viidata sellele, et seljalihaste asemel väsivad puusapainutaja lihased, mille ülesandeks on nii kere üleval hoidmine kui ka põlveliigeses nurga säilitamine. See võib kinnitada ka Blackburni (2001) väljatoodud niude-nimmelihase olulisust õiges kallutusasendis.

Enoka ja Duchateau (2008) on väitnud, et kui ülesanne kätkeb endas maksimaalse kontraktsiooni säilitamist, siis väsimuse teke suureneb paralleelselt soorituse kvaliteedi langusega. Nii kinnitas ka uurimistöö, kus kolmeminutilise kallutamise vältel vähenes kallutamisel tekitatud jõumoment paralleelselt kinemaatiliste parameetrite näitajatega. Kogu vaadeldava kontingendi keskmine (±SD) õlavöötme kaugus oli 133.8±8.0 cm, nurk põlveliigeses 141±7° ja nurk puusaliigeses 115±7°. Sarna-selt uurimistöö autoriga jõudsid Mackie jt (1999) oma vaatluses merel samaväärsete tulemusteni. Nimelt paadiklassis Laser kõvemates tuuleoludes said nad keskmiseks (±SD) nurgaks põlveliigeses 147±5° ning keskmiseks puusanurgaks 125±10°. Väsimuse tõttu tekkis põlveliigeses üha suurem kõverdumine, sportlane liikus paadi keskteljele lähemale ning nii vähenes kallutamise jõumoment.

JäreldusedUurimistöö tulemuste põhjal saab teha järgnevad järeldused.1. Kolmeminutilise kallutamistesti jooksul väheneb järk-järgult kallutamisel tekitatud jõumoment

õlavöötme kauguse vähenemise arvelt, mis omakorda tuleneb peamiselt puusaliigese nurga vähenemisest. Samuti suureneb jõumomendi varieerumine, mis tuleneb peamiselt puusaliigese nurga ja õlavöötme kauguse üha suurenevast varieerumisest.

2. Kolmeminutilise kallutamise tulemusena ilmnesid olulised väsimuse tunnused kõhu- ning reiesirglihases, kusjuures märkimisväärselt enam väsis kõhusirglihas, mille väsimus on seda suurem, mida raskem on sportlane ning mida vähem kallutamise ajal puusanurka varieeritakse.

3. Lülisambasirgestaja ja reienelipealihase gruppi kuuluva keskmise pakslihase puhul statistiliselt olulisi väsimuse tunnuseid ei ilmnenud.

4. Svertpaadi purjetajate poolt kolme minuti jooksul produtseeritud keskmise absoluutse ja suhtelise kallutusmomendi puhul ei leitud usaldusväärset seost sportlaste põlvesirutaja lihaste ning kerepainutaja lihaste maksimaalse tahtelise isomeetrilise jõuga.

5. Absoluutne kallutusmoment sõltub peamiselt sportlase kaalust ning suhteline kallutusmoment on seotud sportlase pikkuse ja vanuse ning võimega õlavöödet paadikeskmest võimalikult kaugel hoida, seejuures puusanurka aeg-ajalt varieerides.

126


Kasutatud kirjandusAagard, P., Beyer, N., Simonsen, E. B., Larsson, B., Magnusson, S. P., Kjaer, M. (1998). Isokinetic muscle strength and hiking performance in elite sailors. − Scandinavian Journal of Medicine&Sience in sports, 8, 138−144.

Bartlett, R. (1999). Sports biomechanics: reducing injury and improving performance. London: E&FN Spon.

Blackburn, M. (2001). Sail fitter: sailing fitness and training. Austraalia: Southwood Press.

Enoka, R. M., Duchateau, J. (2008). Muscle fatigue: what, why and how it influences muscle function. − The Journal of Physiology, 586(1), 11−23.

Goodison, P. (2008). Laser handbook. Suurbritannia: The Royal Yachting Association.

Katakura, M., Duffell, L. D., Strutton, P. H., Mcgregor, A. H. (2011). Effects of 60second maximum voluntary isometric contraction on torque production and EMG output of thequadriceps muscle group. − Isokinetics and Exercise Science, 19, 13−22.

Konrad, P. (2005). The ABC of EMG. A practical introduction to kinesiological electromyography.

http://bme2.aut.ac.ir/~towhidkhah/MotorControl/Resources/EMG.pdf, 18.10.2012.

Lind, H. (2007). Treenerite tasemekoolitus I tase – purjetamine.

http://puri.ee/web/data/files/purjetamistreeneri_ipik_I.pdf, 18.12.2012.

Mackie, H., Sanders, R., Legg, S. (1999). The physical demands of Olympic yacht racing. Journal of Science and Medicine in Sport, 2(4), 375−388.

Pärnat, J. (1997). Lihastegevuse füsioloogia alused. Tallinn: OÜ C.I.C.

Pääsuke, M. (1996). Inimese liikumisaparaadi biomehaanika. Tartu: AS Atlex.

Randmäe, R. (2010). Laser Paadiklassi purjetaja kallutusasendi seosest paadile mõjuvate

jõududega. [Magistritöö.] Tallinna Ülikool.

Sekulic, D., Medved, V., Rausavljevi, N., Medved, V. (2006). EMG analysis of muscle load during simulation of characteristic postures in dinghy sailing. The Journal of SportsMedicine and Physical Fitness, 46(1), 20−27.

Slater, P. (1995). Optimist racing. Suurbritannia: Fernhurst Books.

Tan, B., Aziz, R. A., Spurway, N. C., Toh, C., Mackie, H., Xie, W., Wong, J., Fuss, F. K., Teh, K. C. (2006). Indicators of maximal hiking performance in Laser sailors. European Journal of Applied Physiology, 98, 169−176.

Vangelakoudi, A., Vogiatzis, I., Geladas, N. (2007). Anaerobic capacity, isometric endurance, and Laser sailing performance. Journal of Sports Sciences, 25(10), 1095−1100.

Vogiatzis, I., Spurway, N. C., Jennett, S., Wilson, J., Sinclair, J. (1996). Changes inventilation related to changes in electromyograph activity during repetitive bouts of isometric exercise in simulated sailing. European Journal of Applied Physiology, 72, 195−203.

127


KVALITATIIVNE PILOOTUURIMUS – EESTI MAAPIIRKONNA TAVAKOOLI NOORTE LOOVTANTSU KOGEMUSQUALITATIVE PILOT STUDY – CREATIVE DANCE EXPERIENCE OF ESTONIAN RURAL AREA MAINSTREAM SCHOOL YOUTH

Kaija Tamm


21. sajandil väärtustatakse tantsu kui olulist noorte arengu toetajat ning tantsuline liikumine on alates 2012. aastast kehalise kasvatuse ainekavas kohustuslik (Eesti Tantsuhariduse Liit 2012). Küll aga ei ole Eestis teadaolevalt eelnevalt uuritud, kuidas teooria väljendub praktikas ehk millise ko-gemuse annab tantsutund Eesti maapiirkonna tavakooli noortele ning kas sellega kaasnevad ka ter-visele kasulikud tegurid. Seda püüdiski bakalaureusetöö „Loovtantsu kogemus Eesti maapiirkonna tavakooli keskkonnas“ uurida. Tulemused viitasid loovtantsu kasulikkusele nii hariduslikus (kogni-tiivne arendav protsess, piisav liikumine) kui ka tervise kontekstis (psühholoogilised ja sotsiaalsed arengud).

SissejuhatusAlates varajastest tsivilisatsioonidest on tantsulistele tegevustele omistatud tervendav (healing) potentsiaal (H`Doubler 1998). Ka tänapäeval võib osutada tantsule kui võimsale loova eneseväl-jenduse ja sotsialiseerumise vahendile (Halprin 2002), mida just maakooli keskkonnas oleks vajalik rõhutada, et noored saaksid liikumisest holistilise ja tervisliku kogemuse (H`Doubler 1998). Kuna Eestis ei ole eelnevalt uuritud, kas tantsuline liikumine on noortele väärtuslik, siis oli autori arvates oluline esimese sammuna mõtestada noorte tantsust saadud kogemus.

Uuringutes on leitud, et teismeeas, eriti tüdrukute seas, füüsiline aktiivsus langeb või ei ole tervi-se seisukohalt piisav (Biddle, Gorely, Stensel 2004). Vastuoluliselt on sellisel üleminekute perioodil liikumine väga kasulik, et ei tekiks probleeme näiteks vaimse tasakaalu, enda tunnetamise ja väär-tustamisega (Burgess, Grogan, Burwitz 2006). Seega on tegemist arenguetapiga, mille ajal on olu-line rõhutada kehalisuse tähtsust, et noortel tekiks kontakt oma kehaga ning seeläbi oleks tagatud ka psühholoogiline ja füüsiline heaolu.

Noorukieas võivad olla eriti väärtuslikud loovat, võistlusvaba panustamist ning ohutut emotsioo-nide ja sotsiaalsete probleemide avastamist lubavad liikumisviisid. Just selliseid võimalusi pakub loovtants, mille peamiseks alusepanijaks võib nimetada Rudolf Labanit (1879-1958), kes nähes ke-halist eneseväljendust kui loovat õppimise ja arengu protsessi, hakkas liikumisharjutusi kujunda-ma õpilastel (Hodgson, Preston-Dunlop 1995). Palju praktiseeritud Labani liikumissüsteemi (Laban Movement System) korrapärasus annab tugeva aluspõhja nii loovtantsu uurimiseks, analüüsimi-seks kui ka praktiseerimiseks (Laban 1988).

128


Seost tantsu ja tervise vahel (kehaline, vaimne ja sotsiaalne tervis/heaolu) aitab mõista tantsu- ja liikumisteraapia. „Tantsu- ja liikumisteraapia (edaspidi ka tantsuteraapia) on liikumise ja tantsu psühhoteraapiline kasutamine, mille kaudu persoon saab loovalt tegutseda emotsionaalse, kog-nitiivse, füüsilise ja sotsiaalse integratsiooni edendamise protsessis“ (autori tõlge, Association for Dance Movement Psychotherapy UK, 2003). Nii loovtants kui ka tantsuteraapia võivad anda võima-luse kogeda enda psühholoogilisi ning käitumuslikke mustreid (Laban 1988). Kogetu võib tõsta läbi võimalike arengute ja muutuste indiviidi elukvaliteeti ning toetada tervist. Holistilise nägemusega tantsuõpetajad ja -terapeudid tahavad saavutada ühte ja sedasama – noore inimese paranenud elukvaliteeti. Seega võib järeldada, et loovtantsul on oma roll tervise toetajana ning seda ilmesta-vad ka mitmed uuringud, millest on pikemalt juttu bakalaureusetöös.

Näiteks „NRG2 Noorte tants ja tervis“ (NRG2 Youth dance & health) on uuring, mis püüab üksik-asjalikult hinnata just loovtantsu mõju noore (vanuses 11−13) inimese tervisele ja heaolule (Blazy, Amstell 2010). Uuring tugineb eelnevalt leitud tõenditele, et tantsimine loob füsioloogilist ja psüh-holoogilist kasu (vt viiteid Blazy et al. 2010). Peale kümmet loovtantsu tundi (ja samal ajal kontrol-lgruppide kehalist kasvatust) selgus, et liikumistundides osalenud tüdrukud tundsid end rohkem pädevatena ning kaaslastega ühendatumana (ibid).

MeetodLähtudes eespool kirjeldatud eesmärkidest, sobis uuringu teoreetiliseks lähtekohaks fenomeno-loogia, mille rajaja Edmund Husserl väidab, et teadmine põhineb kogemusel ja selle kaudu on või-malik tegelikku maailma uurida (Laherand 2008).

ValimValimi moodustasid Lõuna-Eesti maapiirkonna kahe tavakooli õpilased vanuses 10−16, keskmise vanusega 13 aastat. Kokku võtsid loovtantsu tundidest osa 25 õpilast, kellest kaks olid noormehed ja 23 neiud. 28% osalejatest olid keskastme, 72% põhikooli astme õpilased. Valimile ei olnud min-geid kriteeriume ning eelnev tantsukogemus ei olnud samuti vajalik.

AndmekogumismeetodidSelleks et uuritavate seisukohad ja „hääl“ oleks võimalikult subjektiivsed ja pääseks esile (Hirsjärvi, Remes, Sajavaara 2005), rakendati kirjalikke andmekogumismeetodeid − poolstruktureeritud küsi-mustikku ning avatud narratiivi.

ProtseduurKõik noored osalesid uurimistöös vabatahtlikult, olles informeeritud toimuvast. Õpilaste konfident-siaalsus oli tagatud. Esimesel kohtumisel õpilastega räägiti lahti loovtantsu olemus ja toimumiskord koolis, samuti täideti kirjalik poolstruktureeritud küsimustik. Seejärel viis uurija läbi 10 tantsutundi (45−60 minutit kord), lähtudes loovtantsu põhimõtetest ning Labani liikumissüsteemist. Iga tund algas sissejuhatava soojendusega (vastavalt Labani sisemise impulsi (effort) kategooriale), millele järgnes improviseeriv või tehniline liikumiskvaliteedi avastamine. Edasine komponeerimine toimus individuaalselt või grupis ning valminud koreograafia esitati kaaslastele. Tantsutunni lõpetas ver-baalne või kehaline tagasiside tehtule ning venitus- ja hingamisharjutused. Pärast loovtantsu tun-de, kaheteistkümnendal kohtumisel, paluti õpilastel kirjutada täiesti vabas vormis kogetust lugu.

AndmetöötlusmeetodidPoolstruktureeritud küsimustikud ja avatud narratiivid transkribeeriti ning vastused läbisid narra-tiivide temaatilise analüüsi. Antud meetod võimaldas jõuda küsitletavate kogemuste olulisimate võtmesõnadeni (teemadeni), et mõista, mida tähtsustavad õpilased oma kogemustes.

129

TulemusedUuringu käigus ilmnes, et tantsuga tegelemist mõjutavad võrdselt negatiivselt nii aja puudus, for-maalne koolitöö, võimaluste nappus kui ka vähene huvi. Küsimusele „Mida tähendab tants sinu jaoks?“ vastati väga erinevalt, kuid eelkõige seostus tantsu tähendus meelelahutusliku liikumisega. Tantsu roll varieerus noortele käsust kuni sisemise vajaduseni.Joonis 1 näitlikustab lõpunarratiividest selgunud võtmeteemasid, millest igaüks väljendab loov-tantsu kogemuse mingit tahku. Lisaks on eristatud neli teemat üheksast, mis on otseselt tervisele kasulikud faktorid ning võimaldavad näha loovtantsu tervist toetavat potentsiaali.

Joonis 1. Loovtantsu kogemusest ilmnenud teemad

AruteluSaadud tulemused toetavad riikliku õppekava tantsulise liikumise ainekava olulisust. Sellele vaa-tamata viitab läbiviidud uuringu algküsimustike, et tantsuga tegelemine takistab õpilaste arvates õppetegevust ning tantsu roll on maakoolides pigem meelelahutuslik. Olenemata riikliku õppeka-va soovist tantsu integreerida tundub reaalsus olevat teistsugune. Seega tuleks enam tähelepanu pöörata praktikas toimuvale ja uurida tantsu praegust rakendamist maakooli keskkonnas (koostöös Eesti Tantsuhariduse Liiduga).

Uurimuses osalenud noored olid loovtantsu suhtes alguses skeptilised ja ei teadnud, mida loov-tants endast kujutab. Kõik, kes olid kahtleval seisukohal, märkisid oma kogemuses, et pärast paari korda hakkas neile loovtants meeldima ja neil tekkis huvi selle vastu. Väga oluliseks ning vajalikuks osutus grupitegevus, lähendades õpilasi ja soodustades koostööd. Sellest järeldub, et mitmekülgne ning grupiaktsiooni lubav loovtants tekitab noortes huvi ja muudab suhtumist tantsu positiivse-maks.

Sarnaselt tantsu, psühholoogia ja hariduse taustaga Miriam Giguere (2011) uurimusele kinnitas ka käsitletav uurimus, et liikumise abil mõjutatakse kognitiivset arengut, mis omakorda parandab õpilaste akadeemilist võimekust ja suutlikkust õppetööle keskenduda. Eraldi toodi esile, et tundi-des oli alati turvaline tegutseda ja sellega kaasnes hea enesetunne. Lisaks loovtantsu metoodikale võimaldab analoogset tulemust saavutada „kesktee“ (midway) mudeli kasutamine, mis loob noor-tele ja õpetajale stressivabama töökeskkonna (Smith-Autard 2002).

Noorte kogetus ilmnesid mitmed psühholoogilise heaoluga seotud tegurid, mis on üldjoontes sarnased NRG2 (Blazy et al. 2010) poolt leituga. Noored kogesid emotsioone, arendasid oskust


LOOVTANTShuvi tekitav lähenemine;

mitmekülgne õppimise protsess;positiivselt mõjuv õpetamise

stiil (meetod);turvaline ja hea enesetunne tunnis;

kognitiivselt arendav protsess

Oskus toime tulla emotsioonidega,neid väljendada

Enesehinnangu rikastumine jaloovuse avastamine endas

Sotsiaalne aktsioon ja empaatia areng

Sotsiaalne ja isiklik eduelamus

130


nendega toime tulla ning emotsioone tervislikul viisil väljendada. Loovtantsu tundide ajal avastati iseenda loovus ja märgati võimalust ise luua tantse. Seesugune tegutsemine toob kaasa enesehin-nangu tõusu. Ennast väärtustavatest ning loovalt väljenduda julgevatest noortest kasvavad tervikli-kult ja tervelt funktsioneerivad täiskasvanud. Loovtantsuga kaasnevate sotsiaalsete kasuteguritena tõstsid noored esile sotsiaalse aktsiooni, empaatia arengu ning sotsiaalse ja isikliku eduelamuse. Uurimistöö näitas, et koolikeskkonnas omab loovtants tervendavat potentsiaali ning tähelepanu suunamine loovtantsu tervisele kasulikele teguritele nii uuringutes kui ka praktikas on otstarbekas.Uuringu tulemused samastuvad Vicki Faden Millari mõttega: „Noored ja loov väljendus läbi tantsu ei ole huvitaval kombel vastandid ega ka mitte vaenlased. Tegelikkuses on nad unikaalne ja paeluv kombinatsioon“ (Millar 2011: 15).

PerspektiivPilootuuringu käigus ilmnenud noorukite kogemus ning uurimuses leitud tervisele kasulikud tegurid aitavad mõista, et Eesti maakoolide loovtantsu edasine uurimine on oluline teema, kuna loovtants on noortele hariduslikus, emotsionaalses, sotsiaalses ja tervislikus mõttes positiivne kogemus. Uurimusest saadud teadmiste põhjal võiks jätkata loovtantsu kui ühe võimaliku tervisele kasuliku lähenemise uurimist ning kasutamist maakooli keskkonnas.

Kasutatud kirjandusAssociation for Dance Movement Psychotherapy UK (2003). What is dance movement psychothe-rapy? [Online].

http://www.admt.org.uk/whatis.html, 30.03.2013.

Biddle, S., Gorely, T., Stensel, D. (2004). Health-enhancing physical activity and sedentary behaviour in children and adolescents. Journal of Sports Sciences, 22, 679−701.

Blazy, L., Amstell, S. (2010). NRG2 youth dance & health. [Online].

http://www.hampshiredance.org.uk/documents/NRG2YouthDanceHealthReport2010.pdf, 3.04.2013.

Burgess, G., Grogan, S., Burwitz, L. (2006). Effects of a 6-week aerobic dance intervention on body image and physical self-perceptions in adolescent girls. Body Image, 3, 57–66.

Eesti Tantsuhariduse Liit (2012). Materjalid.

http://tantsuharidus.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=70&Itemid=83&lan-g=et, 18.05.2013.

Giguere, M. (2011). Dancing thoughts: an examination of children’s cognition and creative process in dance. Research in Dance Education, 12(1), 5−28.

Halprin, D. (2002). The Expressive Body in Life, Art, and Therapy: Working with Movement, Metap-hor and Meaning. London: JessicaKingsley.

H`Doubler, M. N. (1998). Dance: A Creative Art Experience (3rd ed). Madison, Wisconsin; London: The University of Wisconsin Press.

Hirsjärvi, S., Remes, P., Sajavaara, P. (2005). Kraav, I., Kuurme, T., Kala, U., Laherand, M., Maansoo, V., Orn, J. (tõlge). Uuri ja kirjuta. Tallinn: Medicina. (Original work published 2004).

Hodgson, J., Preston-Dunlop, V. (1995). Part One: Laban`s Work and Influence. Hodgson, J., Pres-ton-Dunlop, V. Rudolf Laban: an introduction to his work & influence. Plymouth: Northcote House, 11−62.

131


Laban, R. (1988). Modern educational dance (3rd ed). Plymouth: Northcote House. (Original work published 1948).

Laherand, M. (2008). Kvalitatiivne uurimisviis. Tallinn: OÜ Infotrükk.

Millar, V. F. (2011). Dance in Secondary Education: A Creative and Cultural Experience. Active & Healthy Magazine, 18(2), 15−18.

Smith-Autard, J. M. (2002). The art of dance in education. London: A & C Black.

132


ENESEOBJEKTIVISEERIMISE, SOTSIAALSE KEHAKUJU ÄREVUSE JA TREENINGHARJUMUSTE VAHELISED SEOSED NAISSOOST AEROOBIKA HARRASTAJATE JA TREENERITE SEASRELATIONSHIPS AMONG SELF-OBJECTIFICATION, SOCIAL PHYSIQUE ANXIETY AND EXERCISE BEHAVIOUR IN FEMALE AEROBIC EXERCISERS AND INSTRUCTORS

Kärt Jalajas


SissejuhatusInimese isiksust, tema subjektiivseid kogemusi ja suhet sotsiaalse maailmaga on võimalik mõjutada mitmeti. Naise elu kujundamisel mängib üllatavalt suurt rolli ümbritsev ühiskond. Nüüdisaegne sotsiaalkultuuriline miljöö on loonud naistele eeskujuks ideaalse naise kuvandi, mis rõhutab sa-ledust, trimmis lihaseid ning head füüsilist vormi. Objektiviseerimise teooria kohaselt on naine objektiviseeritud, kui teda on käsitletud objektina, üksnes kehana, mis on teistele kasutamiseks ja naudinguteks (Fredrickson, Roberts 1997; Moradi, Huang 2008). Väliste vaatlejate hinnangute ning seisukohtade omaksvõtmine ja nende tunnistamine enda omadena toob kaasa eneseobjektivisee-rimise (Fredrickson jt 1998), mille tulemusena võib kujuneda sotsiaalne kehakuju ärevus, mis on tunne, mida inimesed kogevad vastusena teiste hinnangutele nende füüsise osas ning justnimelt siis, kui kogetakse, et ei vastata sotsiaalkultuurilistele ootustele (Hart jt 1989). Eneseobjektiviseeri-mine ja sotsiaalne kehakuju ärevus on omakorda leitud olevat seotud treeningharjumustega (Krane jt 2001; Walton, Finkenberg 2002; Greenleaf 2005; Prichard, Tiggemann 2005; Greenleaf, McGreer 2006; Chu jt 2008).

Eelnimetatud uuringutele tuginedes oli uurimistöö eesmärgiks leida eneseobjektiviseerimise, sotsiaalse kehakuju ärevuse ja treeningharjumuste vahelised seosed naissoost aeroobika harrastajate ja treenerite seas. Lähtuvalt eesmärgist ning tuginedes teoreetilistele seisukohtadele ja varasematele uurimustele, püstitati töös järgmised hüpoteesid.

1:H Eneseobjektiviseerimine korreleerub mõõdukalt kuni tugevalt sotsiaalse kehakuju ärevusega.2:H Aeroobika harrastajate ja treenerite gruppide vahel on eneseobjektiviseerimise ja sotsiaalse

kehakuju ärevuse osas olulised erinevused.3:H Treeningsagedus ja treeningriietuse valik on seotud eneseobjektiviseerimise ja sotsiaalse

kehakuju ärevusega.4:H Kõrgema eneseobjektiviseerimise tasemega naistel on kõrgem objektiviseeritud keha tead-

likkuse ja sotsiaalse kehakuju ärevuse tase.5:H Kõrgema sotsiaalse kehakuju ärevuse tasemega naistel on kõrgem eneseobjektiviseerimise ja

objektiviseeritud keha teadlikkuse tase.6:H Võrreldes vanemaealiste naistega on eneseobjektiviseerimine ja sotsiaalne kehakuju ärevus

kõrgem nooremaealistel naistel.

133


MetoodikaAndmete kogumiseks kasutati küsimustikku, mis koosnes kolmest skaalast. Eneseobjektivisee-rimist mõõdeti kahe skaalaga: eneseobjektiviseerimise (Fredrickson jt 1998) ja objektiviseeritud keha teadlikkuse skaala (McKinley, Hyde 1996). Välimusega seotud ärevuse taseme mõõtmiseks sotsiaalsetes situatsioonides võeti kasutusele sotsiaalse kehakuju ärevuse skaala (Hart jt 1989). Lisaks paluti uuringus osalejatel vastata küsimustele treeningkäitumise ja -harjumuste kohta. Vali-mi moodustas 141 aeroobikatreeningutel osalevat (harrastajad ja treenerid) naist vanuses 15−76 (34,6±12,2) aastat. Ankeetküsitlus toimus veebipõhises küsitluskeskkonnas eFormular 2012. aasta novembrist detsembrini.

TulemusedTulemused eneseobjektiviseerimise skaalal näitasid, et vastanud naised kalduvad oma keha näge-ma pigem kompetentsuse tunnuste põhjal. Objektiviseeritud keha teadlikkuse alamskaalade osas ilmnes, et vastanud naised pigem teostavad keha seiret ja keha kontrolli, kuid pigem ei koge keha häbi. Sotsiaalse kehakuju ärevuse skaala tulemused näitasid, et ka sotsiaalset kehakuju ärevust vastanud naised pigem ei koge. Võrreldes harrastajatega vaatavad treenerid oluliselt enam oma keha kompetentsusel põhinevate tunnuste alusel ehk objektiviseerivad end vähem, teostavad veidi enam keha kontrolli, kuid kogevad oluliselt vähem sotsiaalset kehakuju ärevust.

Eneseobjektiviseerimise ja sotsiaalse kehakuju ärevuse osas statistiliselt olulisi erinevusi aeroobika harrastajate kahe erineva treeningsageduse grupi võrdluses ei ilmnenud. ANOVA põhjal ilmnes statistiliselt oluline erinevus treeningriietuse gruppide vahel objektiviseeritud keha teadlikkuse skaala keha kontrolli alamskaalal (F(2,124) = 3.134, p=0,047) ja sotsiaalse kehakuju ärevuse (F(2,136) = 3,079, p=0,049) skaalal. Tukey järeltest näitas, et figuuri varjavaid treeningriideid kandvatel naistel on keha kontrolli keskmine statistiliselt oluliselt väiksem kui figuuri mõõdukalt esiletoovaid/varjavaid (p=0,40) ja figuuri esiletoovaid treeningriideid (p=0,49) kandvatel naistel. Sotsiaalse kehakuju ärevuse skaalal oli Tukey järeltesti põhjal figuuri varjavaid treeningriideid kandvatel naistel keskmine kõrgem kui figuuri esiletoovaid treeningriideid kandvatel naistel (p=0,47).

Võrreldes madalama eneseobjektiviseerimise tasemega naistega on kõrgema eneseobjektivisee-rimise tasemega naistel keha seire (t(51) = 4,95, p=0,000), keha häbi (t(51) = 3,259, p=0,002) ja sotsiaalse kehakuju ärevuse (t(51) = 2,462, p=0,017) skaala keskmine kõrgem. Võrreldes madala sotsiaalse kehakuju ärevusega naistega on kõrgema sotsiaalse kehakuju ärevusega naistel keha sei-re (t(47) = 3,989, p=0,000) ja keha häbi (t(47) = 6,620, p=0,000) skaala keskmine kõrgem ja keha kontrolli (t(42) = 2,785, p=0,008) skaala keskmine madalam. Leidmaks, kas eneseobjektiviseerimise ja sotsiaalse kehakuju ärevuse osas eksisteerivad vanuselised erinevused, teostati kolme vanuseg-rupi vahel ANOVA. Statistiliselt oluline erinevus (p<0,05) vanusegruppide vahel ilmnes kõigil kol-mel objektiviseeritud keha teadlikkuse skaalal: keha seire (F(2,128) = 8,126, p=0,000), keha häbi (F(2,128) = 6,866, p=0,001) ja keha kontrolli (F(2,116) = 6,505, p=0,002) ning sotsiaalse kehakuju ärevuse (F(2,128) = 10,181, p=0,000) skaalal.

Arutelu ja järeldusedAntud tulemused viitavad selgelt meid ümbritsevas objektiviseerivas ühiskonnas naiste ülemäära-sele muretsemisele oma välimuse pärast. Viidates asjaolule, et vastanud treenerid omavad vähemalt aeroobikatreeneri I taseme kutsekvalifikatsiooni, millest johtuvalt ollakse läbinud kursused mõistlikust ja teadlikustatud treeningkäitumisest, on õigustatud uuringu tulemustes selgunud treenerite madalam eneseobjektiviseerimise tase. Tänu asjaolule, et ollakse otsese teiste inimeste jälgimise all ning tuntakse ennast ideaalse ja saleda figuuri eeskujudena (Olson jt 1996), on õigustatud seegi tulemus, et treenerid teostavad veidi enam keha kontrolli. Tulemus, et sotsiaalne kehakuju ärevus oli figuuri varjavaid treeningriideid kandvatel naistel oluliselt kõrgem kui figuuri esiletoovaid

134


treeningriideid kandvatel naistel, näitab, et riietuse abil figuuri varjamine on uuringus kaasatud aeroobikatreeningutel osalejatele vahend enda kaitsmiseks negatiivsete hinnangute ja kriitika eest, vähendades seeläbi oluliselt ebameeldivus- ja ärevustunde kogemist. Eneseobjektiviseerimise ja sotsiaalse kehakuju ärevuse vahel ilmnenud seosed ühtivad mitmete varasemate uurimustega (Hart jt 1989; Fredrickson jt 1998; Strelan jt 2003; Prichard, Tiggemann 2005), mis on leidnud, et naised, kellel täheldati kõrge eneseobjektiviseerimise tase, omasid kõrgemat rahulolematust oma keha suhtes. Vanuselisi erinevusi skaaladel võib tõlgendada mitmeti. Kuigi Tiggemann ja Lynch (2001) väidavad, et keha rahulolematus püsib ühtmoodi muutumatuna terve elu jooksul, täheldavad ka Szymanski ja Henning (2007), et rahulolematusest tulenev eneseobjektiviseerimine väheneb oluliselt vanuse kasvades.

Uurimistöös püstitatud hüpoteesid leidsid suures osas kinnitust ning saadud tulemused on olulised, mõistmaks aeroobikatreeningutel osalejate treeningkäitumist, mõttemaailma ja oma kehasse suhtumist. Täiendavad uuringud eneseobjektiviseerimise ja sotsiaalse kehakuju ärevuse valdkonnas on aga väga vajalikud. Uurimistöö põhjal saab aeroobikatreeningutel osalevate naiste kohta teha järgnevad järeldused.1. Välimusel põhinevate tunnuste tähtsustamises, keha seires ja keha häbis väljenduv eneseob-

jektiviseerimine on seotud sotsiaalse kehakuju ärevusega. Oma keha seiratakse ja ärevust ning häbi tuntakse eelkõige kehakaalu ja keha mõõtudega seotult.

2. Võrreldes harrastajatega vaatavad treenerid oluliselt enam oma keha kompetentsusel põhine-vate tunnuste alusel ja kogevad oluliselt vähem sotsiaalset kehakuju ärevust.

3. Treeningriietuse valiku osas on figuuri varjavaid riideid kandvatel naistel kõrgem sotsiaalne kehakuju ärevus, kuid samas teostavad nad vähem keha kontrolli.

4. Mida kõrgem on eneseobjektiviseerimise tase, seda enam kogetakse sotsiaalset kehakuju ärevust ja vastupidi.

5. Objektiviseeritud keha teadlikkuse ja sotsiaalse kehakuju ärevuse tase on võrreldes vanemaealiste naistega kõrgem nooremaealistel naistel.

Kasutatud kirjandusChu, H., Bushman, B. A., Woodard, R. J. (2008). Social physique anxiety, obligation to exercise and exercise choises among college students. Journal of American College Health, 1, 7−13.

Fredrickson, B. L., Roberts, T. A. (1997). Objectification theory: Toward understanding women’s lived experiences and mental health risks. Psychology of Women Quarterly, 21, 173−206.

Fredrickson, B. L., Noll, S. M., Roberts, T., Quinn, D. M., Twenge, J. M. (1998). That swimsuit becomes you: Sex differences in self-objectification, restrained eating and math performance. Journal of Personality and Social Psychology, 75, 269−284.

Greenleaf, C. (2005). Self-objectification among physically active women. Sex roles, 52, 21−62.

Greenleaf, C., McGreer, R. (2006). Disordered eating attitudes and self-objectification among physically active and sedentary female college students. The Journal of Psychology, 140(3), 187−198.

Hart, E. A., Leary, M. R., Rejeski, W. J. (1989). The measurement of social physique anxiety. Journal of Sport & Exercise Psychology, 11, 94−104.

Krane, V., Waldron, J., Stiles-Shipley, J. A., Michalenok, J. (2001). Relationships among body satisfaction, social physique anxiety and eating behaviors in female athletes and exercisers. Journal of Sport Behavior, 24, 247−265.

McKinley, N. M., Hyde, J. S. (1996). The objectified body conciousness scale: Development and validation. Psychology of Women Quarterly, 20, 181−215.

135


Moradi, B., Huang, Y.-P. (2008). Objectification theory and psychology of women: A decade of advances and future directions. Psychology of Women Quarterly, 32, 377−398.

Olson, M. S., Williford, H. N., Richards, L. A., Brown, J. A., Pugh, S. (1996). Self-reports on the eating disorder inventory by female aerobic instructor. Perceptual and Motor Skills, 82, 1051−1058.

Prichard, I., Tiggemann, M. (2005). Objectification in fitness centers: Self-objectification, body dissatisfaction and disordered eating in aerobic instructors and aerobic participants. Sex roles, 53, 19−28.

Strelan, P., Mehaffey, S. J., Tiggemann, M. (2003). Self-objectification and esteem in young women: The mediating role of reasons for exercise. Sex Roles, 48, 89−95.

Szymanski, M. D., Henning, S. M. (2007). The Role of Self-objectification in Women’s Depression: A Test of Objectification Theory. Sex Roles, 56, 45–53.

Tiggemann, M., Lynch, J. E. (2001). Body image across life span in adult women: The role of self-objectification. Developmental Psychology, 37, 243−253.

Walton, V. R., Finkenberg, M. E. (2002). Women’s anxiety about social and exercise settings. Perceptual and Motor Skills, 94,700−702.

136


SCLEROSIS MULTIPLEX JA MEELEOLUHÄIRED ÄGENEMISE AJAL JA SELLE JÄRGSEL PERIOODILMULTIPLE SCLEROSIS AND MOOD DISORDERS DURING AND AFTER RELAPSE

Mari Promann


SissejuhatusSclerosis multiplex (SM) on füüsilist puuet põhjustav neuroloogiline haigus, mille sümptomid võivad olla tundlikkuse kadu näos, jäsemetes või kogu kehas, häiritud nägemine või jäsemete nõrkus. SM-i tekkepõhjused pole täpselt teada, Eestis on haigus diagnoositud umbes 1500 inimesel. (Gross-Paju, Sorro, Kannel 2009)

Sclerosis multiplex ja meeleoluhäiredLevinuim psüühikahäire selle diagnoosiga inimestel on depressioon (Wallin jt 2006). Patsientidel esineb depressiooni sagedamini kui sarnaseid füüsilisi ja psühhosotsiaalseid stressoreid põhjustava reumatoidartriidi patsientidel (Holden, Isaac 2011).

Elu jooksul kogeb 18,6% SM haigetest üldistunud ärevushäiret, 10% paanikahäiret, riskigrupis on naised (Korostil, Feinstein 2007). 2008. aastal leiti, et ägenemisfaasis esines patsientidel paanikahäire oluliselt sagedamini kui remissiooni ajal (Uguz jt 2008).

SM diagnoosiga inimestel esineb tihti kurnatust, mis võib viia elukvaliteedi languseni (Lobentanz jt 2004). Tavapopulatsioonist sagedamini esineb uneprobleeme, insomnia ja depressioon ilmnevad tihti koos. Paljudel juhtudel säilib insomnia peale depressiooni taandumist ja ärevuse sümptomite vähenemist (Baron jt 2011).

On leitud, et kui depressiooni sümptomid on ägenemise ajal olulisel määral ilmnenud, jäävad need ka hiljem kindlalt püsima (Moore jt 2012). Kas SM patsientide meeleoluhäired seostuvad ägenemisega ja hiljem taanduvad, kipub siiski jääma ebaselgeks.

MeetodidValimiks olid AS Lääne-Tallinna Keskhaigla sclerosis multiplex’i keskuse SM diagnoosiga patsiendid, kes täitsid emotsionaalse enesetunde küsimustiku (EEK-2) (Aluoja jt 1999). Antud töö oli osa SM ägenemise uuringust, selleks saadi luba Tallinna Meditsiiniuuringute Eetikakomiteelt. Kontrollgrupp koosnes neuroloogiliste häireteta inimestest. Katsegruppide sotsiodemograafilised andmed on esitatud tabelis 1.

137


Tabel 1. Katsegruppide sotsiodemograafilised andmed

SM grupp SM grupp longituud Kontrollgrupp Kontrollgrupp longituud

Naine 47 18 127 21Mees 25 7 52 9Keskmine vanus (aastat) 40,66 38,76 40,44 35,20Keskmise vanuse SD 11,73 10,55 12,75 12,56Põhiharidus 3 1 8 1Keskharidus 19 1 36 6Keskeriharidus 22 10 28 0Kõrgharidus 32 13 107 23

Märkused: SM grupp – ägenemise ajal vastanud SM diagnoosiga osalejad; SM grupp longituud – ägenemise ajal, 1 ja 3 kuud peale ägenemist vastanud SM diagnoosiga osalejad; kontrollgrupp – üks kord küsimustiku täitnud terved osalejad; kontrollgrupp longituud – 3-kuulise vahega kaks korda küsimustiku täitnud terved osalejad; SD – standardhälve

Andmete analüüsis kasutati kirjeldavat statistikat, keskmiste võrdlust, t-testi, korduvmõõtmistega ANOVA-t, korrelatsioonanalüüsi ning mitteparameetrilist Wilcoxon Signed-ranks testi. Otsused analüüsi raames võeti vastu usalduspiiridega p < 0,05; p < 0,01 ja p < 0.001.

Tulemused ja aruteluUurimuses kasutatud küsimustik (EEK-2) leiab praktikas rakendust sõeltestina, seega ei räägita antud uurimuses häirete diagnoosidest, vaid häirete esinemise võimalikkusest.

Uurimuses leidis kinnitust hüpotees, mille kohaselt SM patsientide seas esineb haiguse ägenemise ajal meeleoluhäireid enam kui kontrollgrupis. Patsientidel olid kontrollgrupist kõrgemad keskmised skoorid agorafoobia ja paanikahäire (p = 0,000), asteenia (p = 0,002) ning insomnia (p = 0,032) alaskaalades. SM patsiente ravides on lisaks depressioonile oluline pöörata tähelepanu ka muudele meeleolu- ja ärevushäiretele.

Kurnatuse kõrgem tase patsientide seas kinnitas varasemaid sarnaseid tulemusi (Bakshi jt 2000) ning kuna patsiendid on kurnatust pidanud üheks enim elu mõjutavaks teguriks (Paparrigopoulos 2010), on oluline sellega arvestada ning vajadusel abi ja tuge pakkuda.

Depressiooni, ärevuse ja kurnatuse vaheliste seoste sedastamine on abiks häirete ravi planee-rimises. Uurimuses leidis kinnitust hüpotees, et depressiooni sümptomite ilmnemisel on patsien-tidel olulisel määral ilmnenud ka ärevuse ja kurnatuse sümptomid. Leiti seosed depressiooni ja üldise ärevuse (r = 0,73), depressiooni ja asteenia (r = 0,71) ning üldise ärevuse ja asteenia (r = 0,68) alaskaalade vahel. Kuna unehäirete sümptomite olemasolul esines uuritavatel (patsientidel r = 0,62 ja kontrollgrupis r = 0,52) ka depressiooni sümptomaatika, võisid insomnia sümptomid patsientidel tuleneda nii SM-ist kui ka muudest faktoritest, näiteks valust või depressioonist.

Uurimuse tulemusena leiti, et naispatsiendid andsid meestest sagedamini teada üldise ärevuse ning agorafoobia ja paanikahäire sümptomitest.

Ägenemise ajal ei ilmnenud SM patsientidel suuremat meeleoluhäirete osakaalu (võrrelduna ägenemise järgse ajaga), tulemus ei olnud kooskõlas varasema uurimusega (Uguz jt 2008). See võis tuleneda liiga väiksest valimist, erinevast testimismeetodist või muudest faktoritest, mis käesolevas uurimuses vaatluse alt väljas olid.

Muu hulgas leiti, et äralõikepunkti ületanud patsientidel langes testitulemus ägenemise järgselt ühe kuu jooksul äralõikepunktist allapoole. Seega näitavad meie tulemused, et SM-i diagnoos või ägenemine võis omada olulist mõju depressiooni kulule.

138


Erinevate haridustasemetega patsientidel olulisi erinevusi ei ilmnenud, madalama haridustaseme-ga kontrollgrupi liikmetel olid keskmised testiskoorid kõrgemad. Erinevused võisid tuleneda osa-kaaludelt erinevast hariduslikust jaotusest – kontrollgrupis oli enam kõrgharidusega osalejaid kui patsientide grupis.

Uurimuse puuduseks oli longituud-uurimuse valimi väiksus ja katsegruppide hariduslikult eba-võrdne jaotus, meeleoluhäirete üheks riskiteguriks on madalam haridustase (Aluoja jt 2004). Edasi-sed, suurema valimiga uurimused on vajalikud, et välja selgitada, kas ja mil määral SM patsientidel haiguse ägenemise ajal ning sellele järgneval perioodil meeleoluhäired esinevad ja ajas muutuvad.

Kasutatud kirjandusAluoja, A., Leinsalu, M., Shlik, J., Vasar, V., Luuk, K. (2004). Symptoms of depression in the Estonian population: prevalence, sociodemographic correlates and social adjustment. Journal of Affective Disorders, 78(1), 27−35.

Aluoja, A., Shlik, J., Vasar, V., Luuk, K., Leinsalu, M. (1999). Development and psychometric properties of the emotional state questionnaire, a self-report questionnaire for depression and anxiety. Nordic Journal of Psychiatry, 53 (6), 443–449.

Bakshi, R., Shaikh, Z. A., Miletich, R. S., Czarnecki, D., Dmochowski, J., Henschel, K., Janardhan, V., Dubey, N., Kinkel, P. R. (2000). Fatigue in multiple sclerosis and its relationship to depression and neurologic disability. Multiple Sclerosis, 6(3), 181−185.

Baron, K. G., Corden, M., Jin, L., Mohr, D. C. (2011). Impact of psychotherapy on insomnia symptoms in patients with depression and multiple sclerosis. Journal of Behavioral Medicine, 34(2), 92−101.

Gross-Paju, K., Sorro, U., Kannel, K. (2009). Sclerosis multiplex’i tänapäevane ravi. Eesti Arst, 88(2), 117−124.

Holden, K., Isaac, C. L. (2011). Depression in multiple sclerosis: Reactive or endogenous? The Clinical Neuropsychologist, 25(4), 624−639.

Korostil M., Feinstein A. (2007). Anxiety disorders and their clinical correlates in multiple sclerosis patients. Multiple Sclerosis, 13(1), 67−72.

Lobentanz, I. S., Asenbaum, S., Vass, K., Sauter, C., Klösch, G., Kollegger, H., Kristoferitsch, W., Zeitlhofer, J. (2004). Factors influencing quality of life in multiple sclerosis patients: disability, depressive mood, fatigue and sleep quality. Acta Neurologica Scandinavica (110), 6–13.

Moore, P., Hirst, C., Harding, K. E., Clarkson, H., Pickersgill, T. P., Robertson, N. P. (2012). Multiple sclerosis relapses and depression. Journal of Psychosomatic Research, 73(4), 272−276.

Paparrigopoulos, T., Ferentinos, P., Kouzoupis, A., Koutsis, G., Papadimitriou, G. N. (2010). The neuropsychiatry of multiple sclerosis: Focus on disorders of mood, affect and behaviour. International Review of Psychiatry, 22(1), 14−21.

Uguz, F., Akpinar, Z., Ozkan, I., Tokgoz, S. (2008). Mood and anxiety disorders in patients with multiple sclerosis. International Journal of Psychiatry in Clinical Practice, 12(1), 19−24.

Wallin, M. T., Wilken, J. A., Turner, A. P., Williams, R. M., Kane, R. (2006). Depression and multiple sclerosis: Review of a lethal combination. Journal of Rehabilitation Research & Development, 43(1), 45−62.

139


SAVITÖÖ KASUTUSVÕIMALUSED EAKATE KLIENTIDEGA. HEURISTILINE VAATENURKAPPLICATIONS OF CLAYWORK WITH OLDER CLIENTS. A HEURISTIC PERSPECTIVE

Signe Krikmann


SissejuhatusEakate inimeste osakaal ühiskonnas suureneb pidevalt: 2012–2013. aasta inimarenguaruande järgi suurenes eakate osatähtsus Eesti kogurahvastikus aastatel 1990–2011 poole võrra, 11,6%-lt 17,7%-ni (Eesti inimarengu ... 2013). Seejuures ületab uuringute kohaselt Eestis halva tervisega inimeste arv hea tervisega inimeste arvu juba enne 65. eluaastat (Saks 2009). Lisaks tuleks arvestada asjaoluga, et mitmeid kroonilise ja pöördumatu kuluga haigusi, mh ka Alzheimeri tõbe, diagnoositakse järjest varasemas eas.

Hooliva ühiskonna mõõdupuuks on eakatele suunatud ja nende erivajadusi arvestava hoolekan-de- ja tervishoiusüsteemi loomine (Tulva, Viiralt-Nummela 2008). Eakate puhul kiputakse üldist eluga rahulolu sageli samastama terviseseisundist sõltuva elukvaliteediga, ometi ei asenda see elukvalitee-dikäsitlust laiemalt. Eakate inimeste psühholoogilised ja sotsiaalsed vajadused jäävad tihti tagaplaa-nile, samas kui psühhoteraapiline sekkumine aitaks eakatel säilitada vaimset tervist ja kognitiivseid oskusi. Üks võimalusi nende teemadega tegeleda on rakendada kunstiteraapial põhinevaid sekkumi-si. Kunstivahendeid kasutades saab eakas inimene loomingulise tegevuse kaudu tunnetada oma po-tentsiaali ja ressursse ning selle abil parandada oma psühhosotsiaalset funktsioneerimist. Lähtuvalt kliendi vajadustest ja tervislikust seisundist ning teraapia eesmärkidest on kunstiteraapias võimalik valida sekkumise tasand – kas psühhoteraapiline, funktsionaalne, palliatiivne või rekreatiivne tasand (Rüütel 2012).

Artikli aluseks oleva magistritöö eesmärk oli välja selgitada savitöö kasutusvõimalused eakate hooldusasutuses ning savitöö mõju hooldusasutuses elavate (sh dementsusega) eakate heaolule. Lisaks koostati eakatele sobiv savitöö harjutustik. Uurimust kavandades püstitati järgmised uurimisküsimused: 1) Millised on savitööl põhineva kunstiteraapia võimalused toetada eakate heaolu hooldusasutuses? 2) Kuidas kogevad hooldusasutuse kliendid savitööd? 3) Kuidas hindavad hooldusasutuse kliendid ja töötajad savitöö kasulikkust?

Teoreetiline taustSavi kasutamisel kunstiterapeutilise meediumina võib eakate klientide puhul välja tuua terapeutili-se sekkumise kolm põhilist aspekti: spirituaalne, taktiilne ja käemotoorikat stimuleeriv. Sholt ja Gar-von (2006) on leidnud, et savi on läbi ajaloo olnud paljudes kultuurides vahendiks, mille kaudu on väljendatud inimelu spirituaalset traditsiooni, inimese sidet vaimse ja materiaalse maailma vahel ning et samasugune side on kesksel kohal ka kunstiteraapias, kus kunstivahenditega representeeri-takse inimese sisemaailma. Savi kui materjali taktiilsusest rääkides on uurijad rõhutanud savitööst

140


saadavat intensiivset puudutuskogemust (Elbrecht 2013; Šicková-Fabrici 2010). Sageli kannatavad puudutuse defitsiidi all just eakad üksi elavad inimesed, aga ka hooldusasutuste kliendid (Hunter, Struve 1998; Duffy 2002). Savitöö on hea võimalus kompenseerida puudutuse defitsiiti, mis võib põhjustada emotsionaalset võõrandumist ning viia depressioonini (Šicková-Fabrici 2010).

Vananedes muutuvad käte liigutused aeglasemaks, haardejõud väheneb. Igapäevaelu toimingu-tega hakkama saamine oleneb aga suuresti käte kasutamisest. Geriaatrilise rehabilitatsiooni pat-sientide uuring näitas, et käeline tegevus ning mõlema käe kasutamine stimuleerib ajupoolkerade tööd, toetab kognitiivseid võimeid, parandab silma-käe koordinatsiooni ja ruumitaju (Yaretsky, Le-vinson 1996). Savitöö võimaldab sõrmeotste töö ja väikeste objektidega manipuleerimise kaudu treenida peenmotoorikat ning leevendada haigusega seotud sümptomeid, näiteks Parkinsoni tõve puhul võib regulaarne savitöö vähendada värinaid ja lihasjäikust (Elkis-Abuhoff, Goldblatt, Gaydos, Corrato 2008). Savitöö võimaldab ka vähendada ärevust, negatiivseid emotsioone ja stressi (Gol-dblatt, Elkis-Abuhhoff, Gaydos, Napoli 2010; Doric-Henry 2004) ning tõsta enesehinnangut (Do-ric-Henry 2004). Abrahami (2005) järgi leiab dementsusega klientidel aset kehapiiride hägustumine ning terapeudi üheks ülesandeks on muu hulgas ka nende piiride selgitamine. Savitöö võib oma taktiilse iseloomu tõttu olla abiks kehapiiride tunnetamisel.

Meetod ja uurimuse läbiviimineArtikli aluseks oleva magistritöö puhul oli tegemist kvalitatiivsel meetodil sekkumise tulemuslikkust ja osalejate kogemust kirjeldava uurimusega, millele lisandus uurijapoolne heuristiline vaatenurk. Sekkumise tulemuse uurimine keskendus klientide reflektsioonidele savitöös osalemise kogemusest. Lisaks toodi välja hooldusasutuse töötajate tagasiside asutuses läbiviidud kunstiteraapiaprojektile.Uurimus viidi läbi kahes hooldusasutuses (edaspidi märgitud kui hooldusasutus A ja hooldusasutus B). Esmalt viidi klientidega läbi savitööl põhinev kunstiteraapiaprojekt ning seejärel intervjueeriti asutuse töötajaid ja projektis osalenud kliente. Hooldusasutuses A intervjueeriti 9 klienti (vanuses 69–89 aastat) ja 12 töötajat. Hooldusasutuses B osales savitöös 6 klienti (vanuses 63–95 aastat). Klientide terviseseisundi tõttu nendega intervjuusid läbi ei viidud, intervjueeriti 14 töötajat. Andmete kogumisel kasutati avatud intervjuud.

Tulemused ja aruteluKlientide kirjeldustest nende igapäevaelu kohta hooldusasutuses moodustus kolm kategooriat: rahulolu, enesetunne ja vajadused.

Gothóni (2008) defineerib rahulolu kui rahuldatud vajaduste ja kogetud vajaduste suhet. Rahul-datud vajadusena tõid intervjueeritavad peamiselt välja peavarju ja toidu olemasolu. Enesetunde kirjeldamisel tõi suur osa kliente välja üksindustunde. Ka Routasalo ja Pitkala (2003) on oma uu-rimuses juhtinud tähelepanu asjaolule, et kuigi hooldusasutuses on klient pidevalt ümbritsetud paljudest teistest inimestest, võib ta tunda väga sügavat üksindust. Üksindus omakorda võib viia isolatsioonitunde tekkimiseni, mis võib väljenduda mitte ainult üha suurema enesessetõmbumise-na, vaid ka negatiivsete emotsioonidena. Nii ühel kui ka teisel puhul võib juhtuda, et ümbritsevad inimesed käsitlevad sellist käitumist iseloomuomaduste ilminguna – inimest peetakse kas kinniseks või siis negatiivsete emotsioonide väljendamisel konfliktseks. Landgarten (1981) on juhtinud tähe-lepanu asjaolule, et sõltuvustunne võib eakates inimestes tekitada negatiivseid tundeid nende ini-meste vastu, kellest nad sõltuvad. Ta rõhutab, et eaka inimese jaoks on suur kergendus, kui ta saab oma emotsioone väljendada „sotsiaalselt aktsepteeritaval moel“ – kunstiteraapiavahendite kaudu.

Rahuldamata vajadustena nimetasid kliendid vajadust omaette olemise järele ja vajadust tegevuse järele. Samuti tundsid kliendid puudust töötajate selgitustest tegevuste korral, mis klienti kas otseselt või kaudselt puudutavad. Eespool nimetatud teemad ilmnesid ka klientide savitöödes. Savitööst saadud kogemusest rääkides tõid kliendid välja positiivse kogemuse materjalist, grupis valitsenud õhkkonnast, grupiliikmete omavahelisest interaktsioonist. Enesetunnet savitöö tegemise ajal kirjeldati mõnusa tundena kogu kehas ja surinana peas. Lisaks enesetunde paranemisele andsid kliendid tagasisidet ka eneseväärtuse suurenemise kohta, väljendades rahulolu oma kätega tehtu üle. Kirjeldades savitöö ajal grupis valitsenud õhkkonda, tõid kliendid välja aktsepteerimise ning rõõmsa ja heatahtliku meeleolu. Grupiliikmete vahelist suhtlemist kirjeldades viidati selle stimuleerivale toimele.

141


Lisaks klientidele viidi uurimistöö käigus läbi intervjuud ka hooldusasutuste töötajatega, kelle vastustest moodustus kaks kategooriat: savitöö kasulikkus klientidele ning savitöö järel klientides märgatud muutused. Savitöö kasulikkust nähti klientide psüühikale, meeleolule, eneseväärtusele ja kehale. Intervjueeritavad leidsid, et savitöö köidab klientide tähelepanu, ergastab meeli, toob välja nende loovuse. Lisaks leiti, et kunstitegemine on abiks meeldivate minevikumälestusega kontakti saamisel. Meeleolumuutustest nimetati kunstitegemise rahustavat toimet ning isetegemisega kaasnevat meeleolu tõusu. Märgiti, et parem meeleolu avaldab mõju ka klientide terviseseisundile. Intervjueeritavad leidsid, et klientide eneseväärtusele avaldab mõju nii õnnestunud kunstitöö kui ka terapeudipoolne tähelepanu. Samuti leidsid intervjueeritavad, et savitöö avaldab positiivset toimet klientide füüsilisele seisundile, stimuleerides vereringet ja toetades käemotoorikat. Nimetati ka käelise tegevuse kasulikkust ajutegevusele. Seega võib väita, et üldjoontes langes töötajate arvamus savitööst saadava kasu aspektidest kokku klientide arvamusega. Ainsaks erandiks oli grupitöö kasulikkus, mida töötajad eraldi välja ei toonud. Võimalik, et ülerahvastatud ja alafinantseeritud hooldusasutuses, kus väga vähestel klientidel on võimalik saada endale omaette tuba, ei teadvusta töötajad klientide üksindust ega sellega seotud probleeme.

KokkuvõteUuringu tulemused näitasid, et kunstiteraapilise sekkumise abil on võimalik toetada eakate heaolu hooldusasutuses, eelkõige pakkudes klientidele turvalist terapeutilist ruumi, kus neil on võimalik tegeleda enda jaoks oluliste küsimustega sellel eluetapil. Kunstivahendeid kasutades saab eakas inimene loomingulise tegevuse kaudu tunnetada oma potentsiaali ja ressursse ning selle abil parandada oma psühhosotsiaalset funktsioneerimist. Uurimistulemused kinnitasid, et savi on sobiv materjal töös eakatega (sh dementsusega eakatega), sest hõlmab mitmeid eakate vajadusi. Savi käsitsemine võimaldab treenida käemotoorikat, aidates kaasa toimetulekuvõime säilimisele. Käeline tegevus stimuleerib mõlema ajupoolkera tegevust, parandab silma-käe koostööd ja toetab kognitiivseid võimeid. Lisaks võimaldab savitöö kliendil väljendada emotsioone aktsepteerivas õhkkonnas. Dementsusega eakate puhul võib savitööl olla samasugune diagnostiline väärtus nagu joonistustelgi. Savitöö protsessi analüüsi tulemusena jõuti uurimuses järeldusele, et praeguses olukorras, kus meie hooldusasutustes ei tööta väljaõppinud terapeute, kes pikaajalise terapeutilise protsessi käigus aitaksid eakatel klientidel tulla toime elu jooksul lahendamata jäänud küsimustega (lahendamata konfliktid, kaotused, süütunne jms) ning hooldusasutuses kohanemisega, saab lühiajalise kunstiteraapilise sekkumisega pakkuda kliendile võimaluse tegeleda talle praeguses hetkes oluliste küsimustega ning selle kaudu toetada eaka inimese heaolu hooldusasutuses.

Kasutatud kirjandusAbraham, R. (2005). When words have lost their meaning. Alzheimer’s patients communicate through art. London: Preager.Doric-Henry, L. (2004). Pottery making on wheel with older adult nursing home resident. R. C. Perry Magniant (Ed). Art therapy with older adults. A sourcebook. Springfield: Charles C. Thomas, 5–34.Duffy, M. (2002). Strategies for working with women with dementia. F. K. Trotman, C. M. Brody (Eds). Psychotherapy and counseling with older women. NY: Springer, 175–194.Elbrecht, C. (2013). Trauma healing at the clay field. London: Jessica Kingsley.Elkis-Abuhoff, D., Goldblatt, R. B., Gaydos, M., Corrato, S. (2008). Effects of clay manipulation on somatic dysfunction and emotional distress in patients with Parkinson’s disease. Art Therapy: Journal of the American Art Therapy Association, 25(3), 122–128. http://www.eric.ed.gov/PDFS/EJ811584.pdf, 2.09.2012.Eesti Inimarenguaruanne 2012/2013. Eesti maailmas (2013).http://www.kogu.ee/wp-content/uploads/2013/05/EIA20122013.pdf, 22.05.2013.Goldblatt, R., Elkis-Abuhoff, D., Gaydos, M., Napoli, A. (2010). Understanding clinical benefits of modeling clay exploration with patients with Parkinson’s disease. Arts & Health, 2(2), 140–148.

142


http://www.eric.ed.gov/PDFS/EJ811584.pdf, 18.10.2010.Gothóni, R. (2008). Vana ja väärikana. T. Tulva (Toim). Eakate vananemise kogemused Soomes ja Eestis. Tallinn: TLÜ kirjastus.Hunter, M., Struve, J. (1998). The ethical use of touch in psychotherapy. London: SAGE Publications.Landgarten, H. B. (1981). Clinical art therapy. A comprehensive guide. NY: Routledge.Routasalo, P., Pitkala, K. H. (2003). Loneliness among older people. Reviews in Clinical Gerontology, 13, 303–311.Rüütel, E. (2012). Kunstiteraapiad: sekkumise tasanditest. Tallinna Ülikool, avaldamata loengumaterjal.Saks, K. (2009). Eakate elukvaliteet. Eesti inimarengu aruanne 2008. http://www.kogu.ee/public/EIA08_est.pdf, 31.05.2009.Sholt, M., Gavron, T. (2011). Therapeutic qualities of Claywork in art therapy and psychotherapy: A review. Art Therapy: Journal of the American Art Therapy Association, 23(2), 66–72. http://dx.doi.org/10.1080/07421656.2006.10129647, 20.02.2012.Šicková-Fabrici (2010). Basic art therapy. Bratislava: Terra therapeutica.Tulva, T., Viiralt-Nummela, I. (2008). Vananemine kui sooline fenomen: Eesti üksielavate eakate toimetulek ja selle toetamine. − T. Tulva (Toim). Eakate vananemise kogemused Eestis ja Soomes. Tallinn: Tallinna Ülikooli kirjastus, 73–84.Yaretzky, A., Levinson, M. (1996). Clay as therapeutic tool in group processing with the elderly. American Journal of Art Therapy, 34 (5).http://ehis.ebscohost.com.ezproxy.tlu.ee/ehost/detail?vid=16&sid=15ae2e1f-cba5-4a56-bbc2-852bf436044e%40sessionmgr104&hid=4&bdata=JnNpdGU9ZWhvc3QtbGl2ZQ%3d%3d>, 04.03.2012.

143

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2012/2013. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / ARTIKLITE KOGUMIK

PARIMAD TEADUSTÖÖD sarjas varem ilmunud kogumikud.

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2007/2008 ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD. ISBN 978-9985-58-634-1



TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2010/2011 ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD. ISSN 1736-9649

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012 ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD. ISSN 1736-9649

«