42 krista kodres ”lünka täites”. katse analüüsida sten...

Krista Kodres42

”Lünka täites”.Katse analüüsidaSten Karlingikunstiteoreetilisivaateid*

Krista Kodres

Artikkel keskendub Eesti kunstiteaduse ja-kirjutuse ajaloole, võttes vaatluse allaSten Karlingi varasema teadusliku pärandi.Ühelt poolt analüüsitakse seda mõjutanudkunstiteoreetilist ideestikku, teisaltKarlingi tegevust ja tekste kui NõukogudeEesti kunstiteaduse vundamenti.

1933. aasta algul saabusid Tartusse Sten jaKerstin Karling. Sten Karling oli ülikooliäsjavalitud uus kunstiajaloo professor. Kaksaastat tagasi oli ta kaitsnud Göteborgis dok-toritöö teemal �Pargikunsti ajalugu Rootsiskuni Le Nôtre�i stiili läbilöögini� (�Träd-gårdskonstens historia i Sverige intill Le Nôt-re-stilens genombrott�).

Veebruari algul, paar nädalat pärast ko-halejõudmist, kirjutas Karling oma tädile Ka-rin Karlingile Göteborgi: �...oli lõbus möb-leerida maja nii vanade kui uute asjadega ...Esimesel pühapäeval olime visiidil prof. [Gus-tav] Suitsu juures..., koos meiega prof. [Har-ri] Moora. Homme oleme seevastu kodus,sest prof. Haliste1 tuleb vastuvisiidile. Olennüüd hakanud kandma loengutes sooje rii-deid ... Suur osa ajast kulub nende [loengu-te] ettevalmistamiseks, aga millegi muuga

polnudki ma ju alguseks arvestanud. Mul onumbes 15 üliõpilast, enamasti naised ... Olenvälja töötanud uue stuudiumiplaani. Olenisegi saanud kunstiajaloo kabineti juhatajaks� see käib õppetooliga kaasas. Amanuenssmag. Waga on jäänud mu truuks abiliseks,kes tegeleb kõigi praktiliste asjadega, tellibpilte jne. Kabinett on alati väga korras janõuaks väga palju vaeva, kui see ei oleks nii.Pärast kõva külma ... on Tartu osutunud ilu-saks ja meeldivaks linnaks, suurepärase klii-ma, kuljustehelina ja rahva rõõmsa askeldu-sega tänaval....�2

Valdavalt Eestit kiitvad on kõik Tartustkaheksa aasta jooksul Göteborgi läinud kir-jad. On ilmne, et Karlingitele Eestis meeldisja võib olla kindel, et sõja tulekuta poleksperekond Tartust iial tagasi Rootsi lahkunud.Äraminek toimus 1941. aastal, saatuse iroo-nia tahtel kandis Karlingeid Stockholmi poo-le seilanud laev �suure� nõukogude kultuu-ripoliitiku Andrei �danovi nime. Rootsis töö-tas Sten Karling aastail 1947�1972 Stock-holmi ülikooli kunstiajaloo professorina.3 Taoli ka 25 aastat Rootsi tähtsaima kunstitea-dusliku ajakirja �Konsthistorisk Tidskrift�peatoimetaja.

Kaheksa Tartu-aastat jätsid jälje mitte üks-nes siia parimas eas, 27-aastaselt (!), saabu-

* Artikkel valmis ETF-i grandi nr. 6900 toel.1 Prof. Haliste e. P. Bauman oli filoloog, kes lugesülikoolis kunstiajaloolastele antiiki, vt. M. Peil,Kunstiteadlased Tartu Ülikoolis 1919�1940. � TartuÜlikooli ajaloo küsimusi VII. Tartu: Tartu Ülikool,1979, lk. 119.2 Sten Karling Karin Karlingile Tartust, 4. II 1933. �Krister Karling, Brev från Kerstin och Sten Karling iTartu, Estland till gymnastikdir. Karin Karling i Göte-borg jan. 1933 � mars 1941. Mns. Stockholm, 1991�1996, lk. 5�6 (käsikiri on artikli autori valduses).3 Karlingi kõige nimekamad õpilased Erik Forssmann,Gerhard Eimer ja Lars Olof Larsson läksid tööleSaksa ülikoolidesse; nende uurimused kuuluvad20. sajandi Euroopa kunstiajaloo kullafondi.

43�Lünka täites�. Katse analüüsida Sten Karlingi kunstiteoreetilisi vaateid

nud Sten Karlingi ellu, vaid ka Eesti kunsti-teadusele. Nende aastate jooksul jõudis prof.Karling õppetöö kõrvalt üllatavalt palju uuri-da ja kirjutada. Ta jättis maha õpilased japärandi, mis mõlemad osutusid pärast Teisemaailmasõja lõppu määravaks Eesti kunsti-teaduse edasisele kujunemisele.

Selle veendumuse valgusel tekib küsi-mus, missugused olid need kandvad teoree-tilised ideed, millele Sten Karlingi kunsti-ajalookäsitlus toetus. On ju selge, et uurijalon faktide järjestamisel, süstematiseerimi-sel ja lahtikirjutamisel aluseks mingi üldi-sem agenda, mis seda tegevust määratlebja mida omakorda raamib uurija enda kon-tekst: tema õpingud, ümbrus, lugemus jakogemus. Viimased on aga seotud erialaseuurimiskeskkonnaga nii kitsamas kui ka laie-mas rahvusvahelises � mõttes. Nii ongi käes-oleva artikli keskseks huviks selgeks saadaSten Karlingi kunstiteaduslike ideede pärit-olu ja iseloom.

Siinkohal pean etteruttavalt ütlema, et kui-gi Sten Karling jõudis Eestis olles väga pal-ju publitseerida, avaldas ta oma teoreetilisiseisukohti vaid ühes üllitises, monograafias�Holzschnitzerei und Tischlerkunst der Re-naissance und des Barocks in Estland� (1943),mis ilmus juba pärast Karlingi Eestist lahku-mist. On õige tähelepanuväärne, et autor pü-hendas selle raamatu �noortele Eesti kunsti-teadlastele�, otsekui aimates, et tal endal enamtagasipöördumist ei ole.4

Ei saa öelda, et Sten Karlingi rolliga Ees-ti kunstiteaduse arendamisel poleks üldsetegeldud. Teedrajavaks on olnud Mirjam Pei-li5 ja Mart Elleri6 käsitlused. Mart Elleri uuri-muses �Tartu Ülikooli osast eesti kunstitea-duses 1920�1930-ndail aastail� vaadeldak-se arhiividokumentide abiga kunstiajaloo pro-fessuuri täitmise konkurssi, tutvustatakse Kar-lingi koostatud uut õppekava ning antakseülevaade temast kui kunstiajaloo uurijast.

Alates 1996. aastast Eesti Kunstiakadee-mia kunstiteaduse instituudi korraldatavatelnn. Karlingi-konverentsidel on Sten Karlingipärandi probleemistik jätkuvalt tähelepanuall; esimeses konverentsikogumikus avaldatika Karlingi Eesti kunsti teemaliste kirjutiste� monograafiatest kunstikriitika ja kunstni-ke ning kunstiteadlaste nekroloogideni � loend,milles on 106 nimetust.7 Ka Eesti Kunstitead-laste Ühingu käesoleva, 2007. aasta konve-rentsi ambitsiooniga sarnane aastatetaguneüritus, kus tegeldi Eesti kunstiteaduse ja -krii-tikaga 20. sajandil, ei saanud mõistagi StenKarlingi pärandist mööda vaadata.8 Kriitili-selt ja enesekriitiliselt tehtut üle lugedes peabsiiski tunnistama, et Karlingi kunstiteoreeti-

4 Õpetatud Eesti Seltsi publikatsioonide eest vastu-tav dr. A. Raun kirjutas raamatu saatesõnas: �Selleleväljaandele eessõna kirjutamise järel pidi prof. S. Kar-ling kiiresti Tartust lahkuma, nii et ta ei jõudnud käsi-kirja kõiki üksikasju enam üle kontrollida.� (S. Kar-ling, Holzschnitzerei und Tischlerkunst der Renais-sance und des Barocks in Estland. Õpetatud EestiSeltsi toimetused / Verhandlungen der Gelehrten Est-nischen Gesellschaft XXXIV. Dorpat, 1943, lk. xi.)5 M. Peil, Kunstiteadlased Tartu Ülikoolis 1919�1940, lk. 118�126.6 M. Eller, Kunstiajaloo uurimine. � Leninlik etappeesti ajalooteaduses. Koost. ja toim. E. Laul. Tallinn:Eesti Raamat, 1970, lk. 252�256; M. Eller, TartuÜlikooli osast eesti kunstiteaduses 1920�1930-ndailaastail, I. � Kunstiteadus. Kunstikriitika 5. Tallinn:Kunst, 1983, lk. 60�75; M. Eller, Tartu Ülikooli osasteesti kunstiteaduses 1920�1930-ndail aastail, II. �Kunstiteadus. Kunstikriitika 6. Tallinn: Kunst, 1986,lk. 158�173.7 Sten Karlingi Eestiga seotud uurimuste täielik bib-liograafia on avaldatud kogumikus: Sten Karling andBaltic Art History. Eds. K. Kodres, J. Maiste, V. Vabar.Proceedings of the Estonian Academy of Arts 6. Tal-linn, 1999, lk. 246�255. Samas kogumikus esitabHans Lepp põgusa ülevaate ka Karlingi tegevusestRootsis Stockholmi ülikooli kunstiajaloo professorina.8 K. Kodres, 16.�18. sajand Eesti kunstiteadusehuviobjektina. � Eesti kunstiteadus ja -kriitika 20. sa-jandil. Eesti Kunstiakadeemia toimetised 9. Toim.T. Abel, P. Lindpere. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia,2002, lk. 26jj.

Krista Kodres44

lisi vaateid pole seniavaldatus üldse puudu-tatud.

Regionaalne kunstimaastikNagu öeldud, avaldas Sten Karling oma teo-reetilisi seisukohti ainult ühes üllitises, mo-nograafias �Holzschnitzerei und Tischler-kunst der Renaissance und des Barocks inEstland�. Selle eessõna ja sissejuhatuse teo-reetiline osa mahub vaid üheksale lehekül-jele. Uurimuse eesmärkidest kirjutab Karlingjärgmiselt:

�Siinse töö põhieesmärk oli kunstiajalooareng Eestis valitud valdkonnas, seda esin-danud kunstnike tuvastamine ja nende sidu-mine Euroopa kunstiajalooga.

Eelkõige tahtsin ma kirjutada mõningaidpeatükke Eesti kunsti ajaloost, aga mulle oliseejuures selge, et ma täidan ühtaegu lün-ka [minu sõrendus � K.K.] kogu protestant-liku Põhja skulptuuriajaloo tundmises. Meist-rid, kes tegutsesid Eestis lühemat või pike-mat aega, kuuluvad ka Põhja-Saksa, niisiisLübecki, Mecklenburgi, Schleswig-Holstei-ni, Ida-Preisi nagu ka Taani ja Rootsi kuns-tiajalukku.�9

Karlingi sõnastus viitab Euroopa kunsti-ajalooteaduses parajasti aktuaalsele uurimis-problemaatikale. Tuntud rootsi kunstiajaloo-lane, Stockholmi ülikooli kunstiajaloo pro-fessor Johnny Roosval oli juba 1927. aastalavaldanud uurimuse �Das baltisch-nordischeKunstgebiet�.10 Roosval kordas ideed ühtsestBalti-Põhja kunstipiirkonnast 1933. aastalStockholmis peetud rahvusvahelisel kunsti-teadlaste kongressil, millel osales ka StenKarling.11 Kongressi peateemaks oli �Rah-vusstiilide tekkimine kunstis�.

Mitte riiklikust, vaid regionaalsest aspek-tist kirjutatav kunstiajalugu polnud ka Ees-tis päris uus mõte, siiski oli sel varasemaltolnud teine määratlus. Baltisaksa kunstiaja-loolased olid formuleerinud �balti kunsti-

(regiooni)� (Eesti-Läti) kui ühe kunstiajaloo-lise n.-ö. üksuse, rõhutades seejuures �ema-maa� Saksamaa rolli selle kujunemises jakujundamises.12

Rahvuslik-riiklikke kunstiajalugusid olidEuroopa kunstiteadlased kirjutanud kogu 19.sajandi jooksul. Siis algas ka geograafiliseasupaiga kui olulise kunstideterminandi for-muleerimine, 20. sajandi algul võeti kasutu-sele mõisted kunstigeograafia ja kultuurigeo-graafia.13 Regionaalse kunstimaastiku (Kunst-landschaft�i) kui kunstiproduktsiooni mõju-tava teguri teema tõstatas ühena esimestestViini ülikooli Wiener Institut�i juhataja prof.Josef Strzygowski.14 Strzygowski, kes mui-

9 Die Schilderung der kunsthistorischen Enwicklungin Estland auf dem hier gewählten Gebiet, dieKennzeichnung der Künstler, die sie vertraten, undderen Einfügung in den grösseren europäischenZusammenhang, war der Hauptzweck dieser Arbeit.In erster Linie wollte ich einige Kapitel derKunstgeschichte Estlands schreiben, aber es war mirdabei klar, dass ich zugleich eine Lücke in derKenntnis der Plastik des ganzen protestantischenNordens füllte. Die Meister, die kürzere oder längereZeit in Estland tätig waren, gehören zugleich auchder Kunstgeschichte Norddeutschlands, alsoLübecks, Mecklenburgs, Schleswig-Holsteins,Ostpreussens sowie derjenigen Dänemarks oderSchwedens an. (S. Karling, Holzschnitzerei..., lk. ix.)10 J. Roosval, Das baltisch-nordische Kunstgebiet. �Nordelbingen. Beiträge zur Heimatforschung 1927,Bd. 6, lk. 270�290.11 Johnny Roosvaliga olid Karlingil väga headsidemed, Roosval käis ka Eestis loenguid pidamas,vt. Sten Karlingi kiri 28. X 1937. � K. Karling, Brevfrån Kerstin och Sten Karling i Tartu, lk. 135.12 Nt. W. Neumann, Baltische Kunstzustände 1775bis 1825. � Baltische Monatsschrift 1902. Bd. 53, lk.281�299; H. Pirang, Das Baltische Herrenhaus. Teil1. Die älteste Zeit bis um 1750. Riga: Jonck &Poliewsky, 1926.13 Th. DaCosta Kaufmann, Toward a Geography ofArt. Chicago, London: University of Chicago Press,2004, lk. 58jj.14 G. Pochat, Der Epochenbegriff und die Kunst-geschichte. � Kategorien und Methoden derdeutschen Kunstgeschichte 1900�1930. Hrsg. v.L. Dittmann. Stuttgart: Steiner, 1985, lk. 156�158.


de valiti 1922. aastal Tartu Ülikooli esime-seks kunstiajaloo professoriks, kuid kes sel-lele ametikohale iial ei astunud15, sõnastasraamatus �Die Krisis der Geisteswissenschaf-ten�16 kunstiajaloolase ühe põhilise ülesan-dena geograafiliselt defineeritavate kunsti-maastike karakteri määratlemise. Ajalis-ruu-milise komponendi kõrval oli Kunstland-schaft määratletud ka etnilis-demograafili-selt. Regionaalse kunstimaastiku uurimis-meetodiks oli Strzygowski meelest (piirkon-dade kunstiteoseid � Denkmäler) võrdlevmeetod.17

Karlingi soovi näidata Eesti ala kunstiaja-lugu laiemas Euroopa kontekstis mõjutasidtõenäoliselt ka 1930. aastate Eesti kodusedolud. 1925. aastal elluastunud ülikooliseadu-ses oli rõhutatud vajadust �edendada üldistja eriti Eesti elu käsitlevat teadust�.18 Viima-seid teadusi nimetatigi �rahvusteadusteks�ning sellesse ritta kuulusid kirjandus- ja aja-looteaduse kõrval ka etnograafia ja kunsti-ajalugu. Teisalt iseloomustas eesti intellek-tuaale alates 19. sajandist püüe siduda Eestikultuurilist identiteeti Euroopaga. Ühine re-gionaalne kunstiajalugu, mis hõlmaks Lää-nemere-äärseid maid, oli seega igati teretul-nud. Karlingi auks peab ütlema, et esitekssuutis ta oma teesi empiirilise materjaligapõhimõtteliselt veenvalt toestada ning lisassinna baltisaksa uurimustes enamasti igno-reeritud Skandinaavia dimensiooni. Teisalt agaei läinud ta kaasa siinmail 1920.�1930. aas-tail üsna tavapäraseks saanud saksavaenulik-kusega.19 Selles suhtes pidas Karling, nähta-vasti oma auväärse Rootsi kolleegi JohnnyRoosvali eeskujul, silmas eesmärki, millegakunstiajalugu oleks kaasajapoliitikast n.-ö.lahti rakendatud: kunagiste kunstimaastike(Roosval tähistas neid sõnaga artedominien)piirid kulgesid ajaloos erinevalt kui kaasajalja neid kaasaegsete (ei maksa unustada, ettegu on 1930. aastatega, totalitaarre�iimide

kümnendiga � K.K.) rahvuslike identiteeti-de kehutamiseks ära kasutada pole teadusli-kult korrektne.20

Sten Karling polnud tegelikult esimene,kes Eesti kunstiajalugu käsitledes toetus Roos-vali kontseptsioonile. Alfred Vaga kirjutas1932. aastal avaldatud �Eesti kunsti ajaloo�esimeses osas keskaegse arhitektuuri ja kuns-ti kohta sama, mida Karling �Holzschnitze-rei�s...� renessansi ja barokiperioodi analüü-sides: �Tänapäeva kunstiteadus, juure arva-tud ka saksa oma, ei vaatle enam Saksamaastpõhjapool asuvaid maid endise saksa kuns-tiekspansiooni territooriumina, vaid on, ees-kätt teeneterikka rootsi kunstiteadlase J. Roos-val�i uurimuste tulemusena, kogu keskaeg-se Põhja-Euroopa kunstiajalooliselt jaganudkaheks eriilmeliseks kunstiterritoriaalseksühikuks, millel kunstide areng sündis enam-vähem iseseisvalt ning mille loov vaim omalaadi järgi ümber kujundas ka möödapääse-matud välismõjud.�21

Kuidas Sten Karlingi kunstiregiooni ula-tuvust (või kokkukuuluvusi � die Zusam-menhänge) võrdleva uurimismeetodi abil tões-

15 Põhjuseks oli ilmselt see, et 1922. aastal kutsutiStrzygowski pidama loenguid USA-sse (vt. http://www.dictionaryofarthistorians.org/strzygowski.htm).Nagu teada, sai Tartu professuuri lõpuks rootslaneTor Helge Kjellin.16 J. Strzygowski, Die Krisis der Geisteswissen-schaften. Vorgeführt am Beispiele der Forschungüber bildende Kunst. Ein grundsätzlicher Rahmen-versuch. Wien: Schroll, 1923.17 G. Pochat, Der Epochenbegriff und die Kunst-geschichte, lk. 157.18 Ülikooliseadusest, tsit. M. Eller, Tartu Ülikooliosast eesti kunstiteaduses..., I, lk. 73.19 Vrd. näiteks tuntud kultuuri- ja kunstikriitiku Han-no Kompuse rahvuslikult meelestatud seisukohti.20 Vt. L. O. Larsson, Nationalstil und Nationalismusin der Kunstgeschichte. � Kategorien und Methodender deutschen Kunstgeschichte 1900�1930, lk. 172.21 A. Waga, Eesti kunsti ajalugu I. Keskaeg. Tartu:Eesti Kirjanduse Selts, 1932, lk. 281.

Krista Kodres46

tab, demonstreerib järgmine, Kärla kirikualtarit (1591) kirjeldav lõik:

�Kompositsioon seostub selle juhtumi pu-hul madalmaade eeskuju(lehtedega) � mo-tiivi võib kohata juba Rogier van der Wey-denil ja Quinten Matsysel. Pikaksvenitatudfiguurid, pehmed liikmed ja peenelt lõiga-tud voldid on iseloomulikud õukondliku ma-nerismi ideaalile. Õhukesed väljaulatuvadhermipilastrid ja akroteeridena teenivad ur-nid näivad kuuluvat Vredeman de Vriesi re-pertuaari. Kolmnurksesse viilu paigutatudJumal-Isa, kes on õnnistades käed välja si-rutanud, on Madalmaade plastikas tavali-ne motiiv, kuigi algselt Itaaliast üle võetud.�22

Karlingi stiilikäsitlusKarlingi monograafia pealkiri meenutab Hein-rich Wölfflini 1888. aastal ilmunud raamatu�Renaissance und Barock� tiitlit. Kuid ome-ti ei olnud Sten Karlingi arusaam kunstistii-list seotud vaid ega ainult Wölffliniga. Kar-ling kirjutas:

�Samal ajal kui kiviskulptuur � nagu kapronksskulptuur, niipalju, kui seda leidub �esindab oma olemuses õukonnakunsti ningon seetõttu enam seotud renessansi-ideaalija humanismiga, on puuskulptuur oma kal-duvuselt rahvapärasem. Seda kasutasid ena-masti linnaraad ja kodanikkond ja teostasidpikka aega ainult tsunftiga seotud käsitööli-sed-puulõikajad.�23

Kunsti seostamine kindla sotsiaalse gru-piga meenutab hilisemat Arnold Hauseri �Kunstija kirjanduse sotsiaalajalugu�, kus samutieritletakse õukondlikku (höfischer) ja kodan-likku (bürgerlicher) gootikat, renessanssi jabarokki.24 Lähemalt lugedes märkame, et Kar-lingi jaoks pole need aga olulised mitte sot-siaalsete, vaid pigem vaimsete, kunstiteoseolemust määravate kategooriatena. Karlingitarvitatud mõiste Wesen viitab mitmetele kuns-tiajaloolastele, kelle jaoks kunstiteose �ole-

muse� tuvastamine muutus 1920. aastail fe-nomenoloogilise filosoofia mõjul oluliseks.Kunstiteose olemusega tegelesid 1920.�1930.aastatel näiteks nii juba nimetatud Strzygows-ki kui ka Erwin Panofsky, kelle käsitluses oliiga kultuuriline väljendus Wesenssinn�i (ole-musliku tähenduse) representatsioon, mis väl-jendas ajastus ühtseina esinevaid vaimu jatundeid.25

Sten Karlingi jaoks oli kunstiteosel niisiisolemus, mida toodud tsitaadi kohaselt mää-ratles tema tellijaskonna vaimsus. Kunstiteosväljendas �vaimu�, mille olemus võis ollamääratletud õukondliku/pürjelliku kõrval kanäiteks religiooni poolt (�protestantlik reli-gioossus�26). Samas võis vaimsus laotuda kaüle kogu ajastu nagu �gooti vaim�.27 Vaimsus

22 Die Komposition knüpft in diesem Fall an nieder-ländische Vorlagen an, � das Motiv hat sich dortschon mit Rogier van der Weyden und Quinten Mat-sys eingebürgert. Die langgestreckten Gestalten, dieweichen Glieder und die feingeschnittenen, bewegtenFalten sind charakteristisch für das Ideal des höfi-schen Manierismus. Die dünnen, ausgezogenen Her-menpilaster und die als Akroterien dienenden Urnenscheinen dem Repertoire Vredeman de Vries� anzuhö-ren. Der in dem Giebeldreieck eingesetzte Gott Vater,der segnend seine Hände ausstreckt, ist ein in derniederländischen Plastik übliches Motiv, obwohl esursprünglich aus Italien übernommen worden ist.(S. Karling, Holzschnitzerei..., lk. 79.)23 Während die Steinskulptur � ebenso die in Bronze,soweit sie vorkommt � in ihrem Wesen eine höfischeKunst darstellt und daher an das Ideal der Renaissan-ce und des Humanismus mehr gebunden ist, ist dieHolzskulptur in ihrer Tendenz volkstümlicher. Siewurde meistens vom Rat und von der Bürgerschaftder Städte in Anspruch genommen und lange Zeit nurvon zunftgebundenen Handwerkern, den Schnitzern,ausgeführt. (S. Karling, Holzschnitzerei..., lk. 3.)24 A. Hauser, Sozialgeschichte der Kunst undLiteratur (1951, 1958). Bd. 1, 2. Dresden: Verlag derKunst, 1987.25 G. Pochat, Der Epochenbegriff und die Kunst-geschichte, lk. 153.26 Protestantische Religiosität (S. Karling, Holz-schnitzerei..., lk. 2).27 Der Geist der Gotik (S. Karling, Holzschnitze-rei..., lk. 3.)


avaneb ajastustiili � Zeitstil � kaudu.28

Stiil kui ajastu vaimsust või loomust ka-jastav nähtus oli muidugi üks Euroopa kuns-titeaduse aluskontseptsioone, mille ajaloovõib tagasi viia vähemalt Johann JoachimWinckelmannini. Ka 20. sajandi esimeselkolmandikul tegeles stiili mõiste samasuu-nalise mõtestamisega terve rida kunstitead-lasi. Tuntuimad neist olid Alois Riegl ja MaxDvoøák, kelle �häält� on kuulda ka Karlingitekstist:

�Alles [16. � K.K.] sajandi lõpuks, kuikokkusulamisprotsess oli lõppenud, ilmutasend uus, siiani tagasihoitud tung eneseväl-jendusele, vajadus dekoratiivsusest läbi mur-da. See erinevates suundades mõjunud reakt-sioon oli välja kasvanud rahvast endast jatoitis end keskaja pinnasest.�29

Tekstis kasutatud �tung eneseväljenduse-le� viitab selgesti Riegli Kunstwollen-kont-septsiooni aktsepteeringule, mille järgi inim-konnal on kõigil tema arengujärkudel taheja vajadus end kunstiliselt väljendada.30 Ehkveelgi enam on Karlingi tekstis kuulda Riegliõpilast Dvoøákit, eriti tekstiosades, kus takäsitleb renessansi asendumist manerismiga.Uus vaimsus tekitab uue kunstiväljenduse:

�[16. s. lõpul � K.K.] Märkame kõikjaltendentsi lasta ajastustiil õhku, et väljenda-da midagi isiklikumat. Igatsus vaimsema väl-jendusviisi järele ja reaktsioon antikiseerivarenessansipärandi vastu annab sellele kuns-tile enamasti maneristliku iseloomu, mis siis-ki erineb täiesti sensuaalsest õukondlikustmanerismist. Vaimsetest, materiaalsetest japoliitilistest suhetest tingitud pessimism an-nab maad rahutusele, hirmule ja valule, sa-mas ka tuntavale resignatsioonile ja endas-setõmbumisele, isegi trotsile.�31

Karlingi see tekstilõik ei jäta kahtlust, etta oli tuttav Max Dvoøáki artikliga �ÜberGreco und den Manierismus�. Kirjutis 16.sajandi kunstist kui ajastu vaimu kehastajast

ilmus pärast professori surma kokkupandudkogumikus �Kunstgeschichte als Geistes-geschichte� 1924. aastal:

�See pettumus viis skepsisele ja kahtlus-tele mõistuspäraste teooriate ja keelatud ta-vade väärtuses ... Võiks rääkida vaimsestkatastroofist, mis käis poliitilise [katastroofi� K.K.] eel ... Mida me saame jälgida Miche-langelo ja Tintorettoga seotud kunstilisestprobleemiasetusest, oli kogu ajastu kritee-rium....�32

28 Durchgehend macht sich eine Tendenz bemerkbar,den Zeitstil zu sprengen.... (S. Karling, Holzschnitze-rei..., lk. 5.)29 Erst am Ende des Jahrhunderts, als der Verschmel-zungsprozess abgeschlossen war, regte sich ein neuer,bisher zurückgehaltener Drang nach Ausdruck, diedekorative Hülle zu durchbrechen. Diese Reaktion,die sich nach verschiedenen Richtungen auswirkte,war aus dem Volk selbst herausgewachsen und schöpf-te ihre Nahrung aus mittelalterlichen Boden. (S. Kar-ling, Holzschnitzerei..., lk. 4.)30 Esimest korda sõnastas Riegl selle teoses: A. Riegl,Die spätrömische Kunstindustrie nach den Funden inÖsterreich-Ungarn. Wien, 1901.31 Durchgehend macht sich eine Tendenz bemerkbar,den Zeitstil zu sprengen, um etwas Persönliches zumAusdruck zu bringen. Das Ringen um einen geistigenAusdruck und die Reaktion gegen das antikisierendeRenaissanceerbe verleiht dieser Kunst meist einenmanieristischen Charakter, jedoch von ganz andererArt als der sensuelle höfische Manierismus. Ein durchdie geistigen, materiellen und politischen Verhältnis-se bedingter Pessimismus gibt ihr einen Charaktervon Unruhe, Angst und Schmerz, zugleich aber auchvon beschaulicher Resignation und Innigkeit, jasogar Trotz. (S. Karling, Holzschnitzerei..., lk. 5.)32 Diese Enttäuschung führte zur Skepsis und zumZweifel an jedem Wert verstandesmässiger Theorienund verstandesmässiger sittlicher Gebote.... Mankönnte von einer geistigen Katastrophe sprechen, dieder politischer vorausging.... Was wir bei Michelange-lo und Tintoretto aus dem begrenzten Gebiete derkünstlerischen Problemstellung beobachte könnten,war das Kriterium derganzen Zeit... (M. Dvoøák,Über Greco und den Manierismus. � M. Dvoøák,Kunstgeschichte als Geistesgeschichte. Studien zurabendlän-dischen Kunstentwicklung. München:Piper, 1928, lk. 270).

Krista Kodres48

Tuleb märkida, et 1920. aastail kostis kuns-titeadlaste seas juba ka hääli Riegli-Dvoøákiajastu vaimu teooria revideerimise poolt. Ar-gumendina kasutati seejuures tõsiasja, midanäitas empiiriline materjal: et tegelikult onajastutes paralleelselt esinenud enam kui ükskunstistiil � seega pidanuks justkui eksistee-rima ka mitu ajastu vaimu, mille väljendu-seks need mitmed kunstistiilid olid. Stiiliplu-ralismi ja ajastu vaimu vastuolulist problee-mi püüdis sünteesides kokku traageldada Wil-helm Pinderi nn. generatsioonide teooria,mida ta tutvustas 1926. aastal ilmunud raa-matus �Das Problem der Generationen in derKunstgeschichte Europas�.33 Pinderi veendu-muse järgi on stiil midagi dünaamilist ja muu-tuvat, selle muutuse tagavad ühel ajal kooselavad erinevad kunstnikegeneratsioonid, kel-le vaimsuse ja tegevuse määratlevad nende(erinevad) sünnihetked. Iga generatsioon eitoo kaasa radikaalset ajastustiili muutust, seetoimub alles siis, kui aeg on küps ajastu vai-mu muutumisele.

Nii nagu eelmainitud kunstiteadlastegi pu-hul, ei viita Sten Karling otseselt ka Pinderile.Samas esineb mõiste generatsioon �Holz-schnitzerei...� tekstis väga sageli, Pinderiideede tundmisele osutab ka uurimuse struk-tuur. Nimelt ehitas Karling oma raamatu ülesjuhtivate kunstnikupersoonide ja nende stii-liringi kuuluvate meistrite teoste ülevaade-tele. Nagu Pinderilgi on need meistrid, kesloovad stiili, sattudes aega, mis on muutu-seks küps. Näiteks oli Tobias Heintze see,kelle kaudu �murtakse renessansi tradit-sioon�34, ja Christian Ackermann see, kes�vahendab Eestis üleminekut kõrgbarokseleskulptuurile�35.

Kuivõrd stiil oli Sten Karlingi jaoks vor-mikategooria, mis kajastas ajastu vaimu, siison ka loomulik, et üksikuid objekte analüü-sides oli tema tähelepanu eelkõige vormil.Ning kuigi �Holzschnitzerei...� on raamat,

33 W. Pinder, Das Problem der Generation in derKunstgeschichte Europas. Berlin: Frankfurter Verlags-Anstalt, 1926. Vt. eriti autori kokkuvõte lk. 153jj.34 wird die Tradition der Renaissance gebrochen(S. Karling, Holzschnitzerei..., lk. 88.)35 Der Meister, welcher in Estland den Übergangzur Plastik des Hochbarocks vermittelt.... (S. Karling,Holzschnitzerei..., lk. 254.)36 Ikonograafia kui üks kunstiteaduse uurimissuundieksisteeris küll alates 19. sajandi lõpust, kuid saavutaslaiema huvi vaatamata Émile Mâle�i, Aby Warburgija Erwin Panofsky uurimustele alles pärast Teistmaail-masõda.37 H. Wölfflin, Kunstgeschichtliche Grundbegriffe.Das Problem der Stilentwicklung in der neueren Kunst.München: Bruckmann, 1915.

milles tegeldakse valdavalt kirikliku kunsti-ga, pööratakse selles suhteliselt vähe tähele-panu iga üksiku altari või kantsli tähenduse-le, nende ikonograafilisele programmile. Kar-ling küll seletab mõnikord, keda figuuridkujutavad, kuid ei pea ikonograafia36 iseseis-vat käsitlemist vajalikuks: see kõik esindasju nii või teisiti �Põhja protestantismi vai-mu�. Objektide käsitlustes domineeribki see-tõttu vormikirjeldus, milles võib märgata niimõndagi wölfflinlikku. Näiteks lõigus, kusTobias Heintze loodud vorme iseloomusta-takse nende psühholoogilise mõju kaudu, onkasutatud põhimõtteliselt samu mõistekate-gooriaid kui Heinrich Wölfflin oma �Kuns-tiajaloo põhimõistetes�.37 Konkreetsel puhulviitab Karlingi mõiste Anschauligkeit Wölff-lini Einheit�ile:

�Algse pehme modelleeringu asemel onräme, peaaegu hakitud stiil, mis mõjub när-viliselt ja tundlikult. Sellel stiilil puudub veelbaroki hoog ja rütm. [---] ...kõigele ühine onaga võitlus romanismi vastu ja püüe saavu-


1.Sten Karling1933. aastal Tartus

Sten Karlingin 1933, Tartu

Krista Kodres50

2.Elert ThieleNarva Saksa (Maarja) kiriku triumfikrutsifiks (praeguNarva õigeusu Ülestõusmise peakirikus). 1660. aastadFoto Peeter Säre

Triumphal crucifix of the German (St. Mary�s) Church inNarva (today in the Orthodox Church of Assumption inNarva). 1660sPhoto by Peeter Säre


3.Narva Saksa (Maarja) kiriku triumfikrutsifiksDetailFoto Peeter Säre

Triumphal crucifix of the German (St. Mary�s)Church in NarvaDetailPhoto by Peeter Säre

Krista Kodres52

tada suurem kunstiline ülevaatlikkus [s.t. üht-sus � K.K.].�38

Niisiis kandis meistrite looming ajastuvaimu, mis avaldus teatud emotsionaalseltlaetud vormivõtetes. Tuleb rõhutada, et kuns-tiajaloo vaatlemine ajastu vaimuajaloo väl-jundina ning wölfflinlike kategooriate kasu-tamine stiilide iseloomustamisel polnud loo-mulikult omane vaid Sten Karlingile. Dvoøákja Wölfflin olid 1920. aastate lõpul ja 1930.aastail Kesk- ja Ida-Euroopa akadeemilistesringkondades kõige enam respekteeritud kuns-tiajaloolased.39

StiilivahetusStiilivahetuse probleem oli 20. sajandi algu-poolel stiiliprobleemi üks olulisemaid aspek-te, n.-ö. suurte, kogu senist kunstiajaluguhõlmavate süsteemide ehitajad ei saanud sel-lest ei üle ega ümber.40 Sten Karling jagasstiilivahetuse küsimuses eelkõige Dvoøáki jaPinderi arusaamu: nagu äsja näidatud, käsit-les ta kunsti muutumist ajastu (vaimu) muu-tumisega kaasnenud paratamatusena ning tei-salt nägi stiilivahetuse initsiaatorina juhtivapersooni eestvedamisel toimivaid kunstnike-põlvkondi; viimane konstruktsioon võimal-das argumenteerida, miks ühes pikas ajalõi-gus � �ajastus� (Zeitalter) � sai eksisteeridamitu stiilimodifikatsiooni.

Nagu peaks ilmnema juba toodud teksti-lõikudest, käsitleski Sten Karling stiili ja stii-livahetust sageli koos, vastandamine võimal-das seejuures iseloomustada nii vana kui katulevat stiili. Siinkohal maksab pisut pike-malt peatuda Karlingi gooti stiili käsitlusel,sest see demonstreerib veel üht tema arusaa-male omast olulist aspekti. Karling kirjutab:

�Gootika vaim, selle dünaamiline jõudelab käsitööliste kunstis edasi, et end � pä-rast esimest imetlust võõra vastu � iseseis-vate vormidega hilisgootikale sarnase jõu jakirega tõestada. Knorpelbarokk kui hilisgoo-

tika otsene pärand tõuseb esile eelkõige puu-skulptuuris.

Alles pärast visa vastupanu loovutasid puu-nikerdajad oma eripära uuele võimsale rah-vusvahelise akademismi hoovusele, mis 17.sajandi lõpul vallutas kogu Põhja-Euroopa.�41

Ja veel, eespool teises kontekstis juba tsi-teeritud lõigus:

�Alles [16. � K.K.] sajandi lõpuks, kuikokkusulamisprotsess oli lõppenud, ilmutasend uus, siiani tagasihoitud tung väljendus-rikkusele, et ületada [kunstiteose pelgalt �K.K.] dekoratiivset pealispinda [s.t. saadi ülepõhjapoolses Euroopas formaalselt üle võe-tud Lõuna renessansist � K.K.]. See erineva-tes suundades mõjunud reaktsioon oli väljakasvanud rahvast endast ja toitis end kesk-aja pinnasest.�42

38 An die Stelle der ursprünglichen weichen Model-lierung ist ein grubiger, fast zerhackter Stil getreten,der einen nervösen, sensiblen Eindruck macht. DiesemStil fehlt noch der Schwung und der Rhythmus desBarocks. [---] ...allen gemeinsam aber ist die Frontgegen den Romanismus und das Bemühen, grösserekünstlerische Anschaulichkeit zu erreichen. (S. Karling,Holzschnitzerei..., lk. 124.)39 W. E. Kleinbauer, Modern Perspectives in WesternArt History: An Anthology of Twentieth-CenturyWritings on the Visual Arts. Toronto: University ofToronto Press, 1989, lk. 97�98.40 G. Pochat, Der Epochenbegriff und die Kunstge-schichte, lk. 142�164.41 Der Geist der Gotik, ihre dynamische Kraft lebtin der Holzschnitzerei der Handwerker weiter, umsich, nachdem die erste Bewunderung für das Fremdenachgelassen hatte, in selbständigen Formen mitderselben Kraft und Leidenschaft wie in der Spätgotikzu behaupten. Es ist vor allem die Holzplastik, in derdas Knorpelbarock als direkter Erbe der Spätgotikauftritt. Nur nach zähem Widerstand gaben die Män-ner der Holzplastik ihre Eigenart zugunsten der neuenmächtigen Strömung des internationalen Akademis-mus auf, der in der zweiten Hälfte des XVII. Jahrhun-derts Nordeuropa überflütete. (S. Karling, Holzschnit-zerei..., lk. 3.)42 Saksakeelset originaalteksti vt. viitest nr. 29. Kar-ling kirjeldab edaspidi samas võtmes Tallinna Toom-kiriku altariskulptuure 1696. aastast: Zum ersten Malin der Kunstgeschichte Estlands schlägt uns hier einHauch der italienischen Barockkunst in reiner Formentgegen. (S. Karling, Holzschnitzerei..., lk. 302.)


Seejuures oli Karlingi raamatu aineseksolev puunikerduskunst/skulptuur mitte liht-salt �gooti vaimu� kandja, vaid ka Põhja-(maade) enda kunstiarengu parim väljundüldse:

�Paremini kui arhitektuuris, kus uus lisan-dub enne ülevõtmist vanale kõigepealt pisi-asjades, paremini kui ainestikult ühekülgsesja vormiliselt iseseisvusetus maalikunstis onPõhja(maade) enda kultuuriareng äratuntavskulptuuris. Selles vallas ei taganenud gootipärand iial uute vormide ees, siin ei allutudkunagi orjalikult itaalia renessansi eeskuju-dele.�43

Torkab silma, et Karlingi jaoks oli kesk-aeg sümpaatne põhjusel, et see oli justkuidemokraatlikum, �rahva kantud�, samas kuirenessanss oli Põhjamaade jaoks võõras jaelitaarne. Sellises arvamuses väljendub kesk-aega idealiseeriv vaatenurk, mis eksisteerisjuba ammu ning on saksa kultuuriruumis ta-gasiviidav Goethe ja Hegelini. Gooti stiili kuigermaani rahvusliku vaimu kandja ideedtoetasid ka mitmed 20. sajandi alguse kuns-tiajalookirjutajad. Sten Karlingit võis mõju-tada nii Riegli poolt viidatud kui ka Strzy-gowski poolt lahtikirjutatud Lõuna-Põhja kuns-tiregioonide vaimsuse vastandlikkuse idee44,aga ka neist seisukohtadest ilmsesti mõjuta-tud Königsbergi ülikooli privaatdotsendi Karl-Heinz Claseni sõnastatud gootikatõlgendu-sed. Johnny Roosvali juba mainisime � temaBalti-Põhja ühtse artedominium�i mõiste või-maldas senist Põhjamaade (s.t. eelkõige Sak-sa) gootikale omast vaimsust laiendada kaSkandinaaviale.

Riegl kirjutas näiteks, et �hingeline onsaksa kunstitahtes algusest peale kõige tu-gevam. Hingeline on mittemateriaalne, hõl-mamatu, immateriaalne; sealt ka germaan-laste passiivsus hõlmatava, pildilise vastukunstis�.45 Karl-Heinz Clasen kirjutas raama-tus �Die gotische Baukunst�, et �see [gooti-

ka � K.K.] sai stiiliks, mis andis Euroopa lää-ne- ja põhjaosale selle vaimu täiuslikemanähtava kujunduse�.46

Silma torkab seegi, et Karlingil kannabrahvas oma gootilikku vaimsust edasi ka veelpärast keskaja lõppu: 16. sajandi jooksul �su-lasid� keskaeg ja renessanss kokku, siis tõs-tis gooti vaim manerismis � kui dekoratiiv-suse ajastus47 � taas võimsalt pead, et lõpuksmaad anda akademismile. Niisiis toetas StenKarling wölfflinliku ja dvoøákliku stiili üle-ajalisuse ideed: kunstistiilide areng on külltsükliline, s.t. suletud, kuid sama vaimsusvõib uues kontekstis taas tagasi tulla, võttesuues ajastus juba uue vormi. Nii said renes-sanss ja manerism erinevast vormikeelest

43 Besser als die Architektur, in der das Neue sicherst in Kleinigkeiten dem Alten anfügt, bevor es ganzübernommen wird, besser als die in der Stoffwahleinseitige und formell unselbständige Malerei lässtuns die Plastik die eigene Kulturentwicklung desNordens erkennen. Auf diesem Gebiet gab man dasgotische Erbe zugunsten der neuen Formen niemalsauf, hier hat man sich niemals sklavisch den Vorbildernder italienischen Renaissance unterworfen. (S. Karling,Holzschnitzerei..., lk. 2.)44 G. Pochat, Der Epochenbegriff und die Kunstge-schichte, lk. 157.45 Das heisst, das Seelische ist im germanischenKunstwollen von vornherein das Stärkere. Das Seelischeist das Unkörperiche, Unfassbare, Immaterielle; daherdie Passivität der Germanen dem Fassbaren, Bildbarenin der Kunst von Haus aus gegenüber. (A. Riegl, DieEntstehung der Barockkunst in Rom. AkademischeVorlesungen gehalten von Alois Riegl. Hrsg. v. A. Bur-da, M. Dvoøák. Wien: Schroll, 1908, lk. 3.)46 Sie wurde der Stil, der dem Westen und NordenEuropas im Mittelalter die vollkommenste sichtbarePrägung seines Geistes gab. (K.-H. Clasen, Die goti-sche Baukunst. Baukunst des Mittelalters. Wildpark-Potsdam: Athenaion, 1930, lk. 3.)47 Väljendi die Zeitalter des Dekorativen laenas Kar-ling Robert Hedickelt: R. Hedicke, Cornelis Florisund die Florisdekoration. Berlin: Bard, 1913, lk. 3.

Krista Kodres54

olenemata olla gootilikud; viimasest saabkiselles kontekstis pigem omadussõna.48

Rahvaliku �gootika vaimu, selle dünaa-milise jõu�49 kadumine oli Karlingi jaoks igaljuhul negatiivse märgiga protsess, milles läk-sid kaduma hinnalised väärtused. Nagu jubaülal nii mitmestki lõigust ilmnes, nägigi Kar-ling stiilivahetust kui kirgliku kunstistiilide(vormide) vahelise võitluse tulemust. Ka järg-nev Karlingi tõdemus rõhutab seda:

�Kolmekümneaastase sõja järel asendussee meeleolu suurema optimismiga ...

Oma uues barokses vormis jõudis huma-nistlik kultuur nüüd ka pürjelini, kes püüdisvõimalustele vastavalt aristokraatiat imitee-rida. Rikas hollandi kaupmeeskond seisisPõhja-Euroopat võidukalt vallutava klassit-sismi eesotsas. Ta rajas teed kõrgbarokile,kuigi see oli päritolu poolest katoliiklik, vürst-likule absolutismile vastav väljendus. Sellespompöösses, kuid seesmiselt siiski tühjasvormide tulvas uppus Põhja käsitöökunst.�50

Ja lõpuks:�Meie käsitlus puuskulptuurist Eestis 16.

sajandi algusest kuni sügavalt 18. sajandis-se ei ole seepärast mitte eelkõige lõunast päritrepresentatiivsete vormide esiletõusu ja lõp-liku võidu kirjeldus, vaid pigem uurimus sel-lest, kuidas reageeris Põhja käsitöökunst uus-ajale ja kuidas ta kangekaelselt kaitses ise-enda väärtusi [! � K.K.].�51

Toodud tekstilõikude abiga saab ka sel-geks, kuidas Karlingi arvates stiilivahetusreaalselt toimus: see ei olnud kindlasti järsk,vaid pikk �kokkusulamisprotsess�, kus �uuslisandub enne ülevõtmist vanale kõigepealtpisiasjades�. Muutumist näeb ta seega (vä-hemalt kohati) kasvuna, ühe vormi teiseksmuundumisena. Nii iseloomustas Karling näi-teks pahmikstiili teisenemist akantusstiiliks1670. aastatel, kui �knorpel jäi esialgu veelpüsima, kuid muutus pikkamööda, kaotasoma elunärvi ning läks lõpuks üle akantu-

seks�.52 Filosoofilisemalt oli kunsti orgaani-lise kasvu kontseptsiooni püüdnud kokkuvõtta Karl-Heinz Clasen:

�Kunstis ei ole juhuslikku tekkimist, vaidnii üksikvormid kui ka stiilid tulenevad aeg-lasest, sisemistest seadustest tulenevast kas-vust ja muutumisest ... Üksikud selle kasvuja saamise lõigud pole ehk nii tähtsad kuikasv ja saamine ise ning jõud, millest needtulenevad. See toimimisjõud kehtib ka aja-

48 Vt. nt. S. Karling. Holzschnitzerei..., 103. Iseloo-mulik on aga seegi, et �pseudogootika� seda vaim-sust Karlingi arvates enam ei kanna! S. Karling, Holz-schnitzerei..., lk. 421.49 S. Karling, Holzschnitzerei..., lk. 3.50 Nach dem Dreissigjährigen Krieg machte dieseStimmung einer mehr optimistischen GesinnungPlatz.... In ihrer neuen barocken Form durchdrangdie humanistische Kultur auch die Bürgerschaft, dienach Kräften die Aristokratie nachahmte. Die reicheKaufmannschaft Hollands stand an der Spitze einesKlassizismus, welcher siegreich Nordeuropa durch-zog. Er bahnte den Weg für das Hochbarock, das,wenngleich in seinem Ursprung und Wesen katholisch,ein angemessener Ausdruck für den fürstlichen Abso-lutismus war. In dieser Flut von pompösen, doch inner-lich leeren Formen ertrank die nordische Handwerker-kunst. (S. Karling, Holzschnitzerei..., lk. 5.)51 Unsere Darstellung der Holzskulptur in Estlandvom Beginn des XVI. Jahrhunderts bis tief in dasXVIII. Jahrhundert ist daher nicht vornehmlich eineSchilderung des Vordringens und endgültigen Siegesder aus dem Süden stammenden repräsentativenFormen, sondern eher eine Untersuchung über dieReaktion der nordischen Handwerkerkunst auf dasNeuzeitliche und die hartnäckige Verteidigung ihrerWerte. (S. Karling, Holzschnitzerei..., lk. 9.)52 Anfangs bleibt der Knorpel noch bestehen, aberallmählich verändert er sich, verliert seinen Lebens-nerv und geht schliesslich in den Akanthus über.(S. Karling, Holzschnitzerei..., lk. 248.) Konkreetseltjärgis Karling siin Felicitas Rothe käsitlust akantuse�kasvamisest�: F. Rothe, Das deutsche Akanthus-ornament des 17. Jahrhunderts. Berlin: Deutscherverein für kunstwissenschaft, 1938 (Karling viitab karaama-tule �Holzschnitzerei�s...�, lk. 4).


looliselt muutuvate vormide puhul ja on kä-sitletav sisemise printsiibina.�53

Karlingi kirjutuslaudOlles nii pikalt peatunud Sten Karlingi teo-reetilistel vaadetel ning juba viidanud palju-dele teda ilmselt mõjutanud kaasaegsetelekunstiteaduslikele publikatsioonidele, pakubmõistagi huvi, missugused raamatud olid StenKarlingi raamaturiiulis. Kuigi me seda konk-reetselt ei tea, annab 1933. aastal Karlingisisse seatud kunstiajaloo õppekava selge aru-saama sellest, missuguseid raamatuid ta pi-das n i i o lu l i s teks , et neid teha kohustus-likuks ka oma üliõpilastele.54

Niisiis: kunstiajaloo eriala alamastmes olivaja tutvuda �mõnede metodoloogiliste töö-dega, näit. H. Wölfflin, Die klassische Kunstvõi sama autori Kunstgeschichtliche Grund-begriffe�.55 Keskastmes nõuti paari �kunsti-teoreetilist tööd, näit. M. Dvoøák, Kunstge-schichte als Geistesgeschichte, W. Pinder,Problem der Generation, H. Cornell, Karak-teriseringsproblemet i konstvetenskapen�.56

Teoreetiliste tööde kõrval oli õppekava ko-hustusliku kirjanduse nimekirjas muidugi kapalju perioodi/stiili ja kunstimaa/-regioonikäsitlusi. Nende hulgas leidusid Alois Riegli�Die Entstehung der Barockkunst in Rom�(1908) ja Karl-Heinz Claseni �Die gotischeBaukunst�. Niisiis võime kindlad olla, et kir-jeldades Sten Karlingit nimetatud kunstitead-laste ideede rakendajana, me ei eksi. Midame nimekirjast ei leia, on Strzygowski �DieKrisis der Geisteswissenschaften� ning puu-dub ka võimalus järele kontrollida, kas raa-mat oli saadaval Kunstiajaloo kabinetis.57

Kunstiajaloo õppekava raamatunimekir-jas leidus aga veel üks oluline teos, nimeltRobert Hedicke �Methodenlehre der Kunst-geschichte� (1924). Hedicke oli Max Dvoøákiõpilane ning jagas põhimõtteliselt tema sei-sukohta kunstiajaloost kui vaimuajaloost.

Hedicke 300-leheküljeline raamat kunstiaja-loo meetodiõpetusest arendab Dvoøáki suun-da, pretendeerides �teadusliku objektiivsu-se ja üldise kehtivuse kui ideaali saavutami-sele�.58 Ajaloolaste ja kunstiteadlaste ringi,kes olid üliõpilastele mõeldud käsiraamatu(Handbuch) koostamisel olulised, tõi autorvälja eessõnas: see ulatus �WinckelmannistRanke, Burckhardti, Schnaase kaudu kuniJusti, Dehio, Neumanni, Heidrichini ningsealt edasi ü ld ise vaimuaja looni�.59 Ins-pireerijate seas olid vastavalt Wilhelm Dil-they ja Max Weber, aga ka eraldi nimetatudStrzygowski oma raamatuga �Die Krisis derGeisteswissenschaften�, samuti Riegl ningWölfflin.

Hedicke raamatut edasi uurides ei jää mär-kamata, et just selles tekstikorpuses põhjali-

53 Es gibt in der Kunst kein zufälliges Entstehen,sondern Einzelformen sowohl die Stile ergeben sichaus einem langsamen Wachsen und Umbilden nachimmanenten Gesetzen. [---] Die einzelnen Abschnittedieses Wachsens und Werdens sind vielleicht nicht sowichtig wie das Wachsen und Werden selbst und dieKraft, von der es getrieben wird. Diese Triebkraft giltes an den historisch sich verändernden Formen zuerfassen und als immanentes Prinzip aufzuweisen.(K.-H. Clasen, Die gotische Baukunst, lk. 5.) Kunstija arhitektuuri orgaanilise kasvu idee teooria juuredon tagasiviidavad Albertini; romantismiajastul võttisteema uuesti jõuliselt üles J. W. von Goethe. Vt. C. vanEck, Organicism in Nineteenth-Century Architecture:An Inquiry into its Theoretical and PhilosophicalBackground. Amsterdam: Architectura & Natura Press,1994, lk. 103jj.54 E. V. Tartu Ülikooli Filosoofiateaduskonna õppe-ja eksamikord ning eksaminõuded. Tartu, 1939,lk. 37�39.55 E. V. Tartu Ülikooli Filosoofiateaduskonna..., lk. 37.56 E. V. Tartu Ülikooli Filosoofiateaduskonna..., lk. 38.57 Teise maailmasõja eelseid Kunstiajaloo kabinetiraamatukogu nimestikke ei ole alles; praegusel hetkelseda Strzygowski raamatut kabineti kogus ei ole.58 ...aber das Ideal der wissenschaftlichen Objekti-vität und Allgemeingültigkeit ist das höhere Ziel.(R. Hedicke, Methodenlehre der Kunstgeschichte.Strassburg: Heitz, 1924, lk. vii�viii.)59 R. Hedicke, Methodenlehre der Kunstgeschichte,lk. x.

Krista Kodres56

kult lahtikirjutatud seisukohad on leidnudkajastuse Sten Karlingi kirjutistes. Selles, etKarling �Meetodiõpetust� hindas, ei tohikskahelda, nähes, et just Hedicke raamat onteooriaalastest teostest ainsana Tartu Ülikoolikunstiajaloostuudiumi ü lemas tme soovi-tuslikus nimekirjas.60

Jagades üldist kontseptuaalset seisukohtakunstiajaloost kui vaimuajaloost, näib Kar-ling jagavat ka Hedicke arvamust, et �üksi-ku kunstiteose analüüs ja üldised vaimsusedning üldised muutumise ühtivused tuleb tei-neteisest eraldada�.61 Seda näeme ju eriti sel-gelt �Holzschnitzerei...� puhul: teoreetilistlaadi sissejuhatus on raamatu struktuuris oma-ette tervik, edasi tuleb käsitlusviis, mida ise-loomustab (eelkõige) teosekesksus. Hedickeeeskujul (kes ise ilmselt laenas Strzygows-kilt) võib seda nimetada töötamiseks �mä-lestiseajaloolise meetodiga� (denkmalsge-schichtliche Methode).62 Meetodit rakenda-des oli esmatähtis allikas mälestis, kunstiteosise, kirjalikud allikad olid sekundaarsed. Kar-ling kasutas mälestisekeskset meetodit ühen-datuna samuti kunstiajaloo meetodite hulkakuuluva �kujutavkunstilise� � bildkünstle-rische � meetodiga, mille sisu Hedicke sõ-nastas järgnevalt:

�Kuju tavkuns t i l i ne mee tod peabuurima kunstilises kujunduses leiduvat vaim-set/vaimsust ja vajab selleks mõõteriistu. Needmõõteriistad on kujunduse põhimõisted, mison pikaajalise empiirilise kogemuse najalinduktiivselt tuletatud ja mis ilmnevad edas-pidi kujunduse hästikasutatavate mõõtmis-vahenditena. Põhimõistetega analüüsitaksekõigepealt teost ja siis selle paiknemist mä-lestiste [teoste � K.K.] reas, otsides selle kuns-tilise kujunduse sisu. See annab selguse mä-lestise individuaalsest kujundusest, väljen-datuna kujunduse üldmõistetes. Nii teeme mekindlaks mälestise stiili, kuuluvuse mingis-se kunstiteoste ringi ja tema ajastustiili.�63

Siinkirjutaja veendumusel on mälestise-keskse-kujutavkunstilise meetodi rakenda-mine tunnuslik kõigile Sten Karlingi Eestitpuudutavatele kunstiajalootekstidele. Tulebrõhutada, et kirjeldatud meetod polnud eiRobert Hedicke ega ka Sten Karlingi jaokskuidagi �vaimuajaloolisega� subordinatsioo-nis, vaid oli sellega kunstiajaloomeetoditehulgas võrdne. Nagu juba mainitud, ei tegel-nud Karling oma teoreetiliste seisukohtadeväljendamisega muudes uurimustes, peale�Holzschnitzerei...�, eraldi üldse.64

Mälestisekeskse-kujutavkunstiline mee-tod polnud 20. sajandi alguskümnenditel oma-

60 E. V. Tartu Ülikooli Filosoofiateaduskonna..., lk. 39.61 Erstens scheint uns die Behandlung des Einzel-kunstwerks als solchen... eine andere Methode zu habenund zu fordern wie die allgemeinen Geistigkeiten unddie allgemeinen Wandlungszusammenhänge. (R. He-dicke, Methodenlehre der Kunstgeschichte, lk. 25.)62 R. Hedicke, Methodenlehre der Kunstgeschichte,lk. 25jj.63 Die bi ldkünst ler ische Methode soll dasGeistige der künstlerischen Gestaltung erforschenund benötigt hierzu Maßstäbe. Diese Maßstäbe sinddie Grundbegriffe der Gestaltung, welche in langerEmpirie allmählich induktiv aufgebaut worden sindund welche fortwährend neu als brauchbare Messmittelder Gestaltung sich erweisen müssen. Mit diesenGrundbegriffen als Maßstäben wird das Einzelwerkzuerst und dann die Denkmalsreihe analysiert undauf ihren künstlerischen Gestaltungsgehalt untersucht.Das gibt Klarheit über die individuelle Gestaltungdes Denkmals ausgedrückt in Allgemeinbegriffen derGestaltung. So stellen wir Stil des Denkmals, Zugehörig-keit zum Kunstkreis und historischen Stil fest. (R. He-dicke, Methodenlehre der Kunstgeschichte, lk. 27.)64 Muidugi ei tohi unustada, et �Holzschnitzerei...�on monograafia ja see teaduslik formaat eeldab üldis-tavamat eessõna; üksikküsimust käsitlev artikkel, mison Karlingi Eesti-teemalises teaduslikus produktsioo-nis valdav, seda ei nõua. Kuid ka monograafias �Medel-tida träskulptur i Estland� (Stockholm: Kungligavitterhets historie och antikvitets akademien, 1946)puudub teoreetilisele üldistusele pretendeeriv ees-sõna, üksnes teose kokkuvõttes kordab Karling ülilühi-dalt samu mõtteid mida �Holzschnitzerei�s...�, viima-sele ka viidates (lk. 260).


ne loomulikult mitte ainult Karlingi kirjutis-tele. Vaadeldes rahvusvahelist kunstiajaloo-kirjutuse seisu, näeme, et selline lähenemi-ne oligi aastatel 1900�1940 Euroopa kunsti-teaduse mainstream. Wilhelm von Bode �DieMeister der holländischen und flämischenMalerschulen� (1917), Albert Erich Brinck-manni �Barockskulptur� (1917), Erwin Pa-nofsky �Die deutsche Plastik des 11. bis 13.Jahrhunderts� (1924), Adolf Feulneri �Die deut-sche Plastik des siebzehnten Jahrhunderts�(1926), Anton Ulbrichi �Geschichte der Bild-hauerkunst in Ostpreussen� (1926�29) jpt.uurimused, mille leiame Tartu Ülikooli kuns-tiajaloostuudiumi kirjanduse nimestikust, agaka Sten Karlingi enda kirjutistes viidatudteoste seas, on kõik keskendunud mälestis-te/teoste vaatlemisele: tegeldakse nende kohamääratlemisega �teoste reas� nii sünkroon-ses kui diakroonses mõttes (võrdlev-ajaloo-line meetod) ning seejärel nende paigutuse-ga ajastustiili sees.

Teoretiseerimine ei olnud seejuures ilm-tingimata vajalik, sest (nagu Hedicke kirju-tas) kunstiajaloolane ei pidanudki sellegategelema, selleks olid �vaimuloolased�; kaei pidanud tingimata tegelema esteetikaga,mis oli kunstiajaloo �abiteadus� (Hilfswis-senschaft).65 Sestap kannustasidki Karlingitteadlasena eelkõige kunstiajalooline mater-jal ise ja ilmselt ka positsioon, mida ta omauuel kodumaal kandis: Eesti vajas oma rah-vusteadusi � uusi teadmisi oma maa ajalooja kunstiajaloo kohta ning rahvusülikoolikunstiajaloo professoril oli kohustus neidteadmisi pakkuda. Võib ette kujutada, et eru-tav oli seegi, kui palju oli siin teha (siinko-hal peaks vabandama baltisakslaste ees, sestalguses olid ikkagi nemad!). Nii mälestisedkui ka arhiivimaterjal ootasid Eestis valda-valt süütute neitsitena, et keegi nad võtaks,üles nopiks66; ühesõnaga: materjal vajas �vil-jastamist�: kirjeldamist, süstematiseerimist,

ritta seadmist � neid protseduure, mille ko-hustuse positivistlik arusaam teadusliku te-gevuse sisust 20. sajandi algupoolel ühelehumanitaarteadusele seadis. Kuid kas see�teooriavabadus� oli ka tegelikult vabadusteooriast ehk siis, kui palju määratles Karlingimälestisekeskseid kunstiajalootekste raam-teooria, mida ta �Holzschnitzerei...� sisse-juhatuses esitles?

Eespool juba osundatutele lisaks olgu vas-tuse asemel siinkohal ära toodud veel üks lõik�Holzschnitzerei...� raamatust. Jutt käib ElertThiele Narva Saksa Maarja kiriku triumfi-krutsifiksist (ill. 2 ja 3)67:

�Kristuse jõuline keha on lõigatud baro-kile iseloomuliku huviga musklite mänguvastu, samas aga anatoomilise asjalikkuse-ga, mis isoleerib skulptuuri ruumist. Kõvas-ti ja kindlalt on musklid pingutunud luusti-ku ümber. Vaatamata paksule ülemaalingu-le, mis katab algset polükroomiat, avaneb siinmeistri kvaliteet. Ei midagi maneristlikustsaledusest, ei midagi ülepingutatud barokistpole selles teoses, vaid realism, mis on ülesehitunud hilisgooti traditsioonile. Teostus on

65 R. Hedicke, Methodenlehre der Kunstgeschichte,lk. 31.66 Kuidas õnnestus seesugune töömaht realiseerida?Karling kirjutab ise: �Arhiiviuuringud, mis pakkusidkohalikku materjali ja võimaldasid peaaegu iga töösiduda meistri nimega, tehti [= tegin � K.K.] peamiseltTallinna Linnaarhiivis ja Tartus Riiklikus Keskarhii-vis, nende kõrval ka Narva ja Tartu linnaarhiivides jaRiigiarhiivis Riias. Ka kohalikud kirikuarhiivid andsidsageli väärtuslikke teateid. Uurimistöö läbiviimisel,nagu ka Eesti ja Läti reiside jaoks, andsid tuge Õpeta-tud Eesti Selts ja Tartu Ülikool. Võrdlevaks uurimis-tööks ja arhiiviskäikudeks Saksamaal, Taanis, Hollan-dis ja Belgias sain vahendid Rootsi HumanistlikustFondist.� (S. Karling, Holzschnitzerei..., lk. ix�x.)67 Kiriku varemed lammutati 1950. aastatel,krutsifiksi Kristus on praegu Narva Ülestõusmisepeakirikus.

Krista Kodres58

veel täidetud pessimismiga, mis iseloomus-tab maailmavaate kriisiaastaid.�68

Karlingi koolkond?1947. aastal vahetas Sten Karling Stockhol-mi ülikoolis välja Johnny Roosvali ja oli sealprofessor 25 aastat, märksa rohkem, kui tal-le Tartus aega anti. Lars Olaf Larsson, Kar-lingi õpilane ja praegune Kieli ülikooli eme-riitprofessor, raamatu �Kunstiteaduse mee-toditest�69 autor, esitas Sten Karlingi 90. sün-niaastapäeval endale küsimuse: kas saab rää-kida Karlingi koolkonnast Rootsis? Ning vas-tas � jah ja ei. �Oma eeskujuga ja otsesteimpulssidega juhatas Karling paljud nooredõppurid iseenda uurimistemaatika, Rootsi 17.sajandi arhitektuuri juurde. Põhjalikud arhii-viuuringud ja täpne plaanianalüüs on Kar-lingi õpilaste tunnuseks, selles järgivad nadoma õpetajat. Selle kõrval on Karlingi õpi-lased vähem seotud kindlate metoodilisteuskumustega (Glaubenssätze), kui seda olidnäiteks Gregor Paulssoni õpilased. Sten Kar-ling oli avatud kõige erinevamatele metoo-dilistele lähtekohtadele, seda juhul, kui alli-kakriitilises mõttes töötati korrektselt. Mood-satest ekstravagantsustest ei lasknud ta endpimestada.� Larsson lõpetab, tsiteerides Gun-nar Berefeldi: �Me peame ... Sten Karlingisteeskuju võtma eelkõige ühes punktis: teistehead tahet tuleb usaldada.�70

Kui Sten Karling 1941. aastal Eestis lah-kus, koostati Tartu Ülikoolis kokkuvõttev ar-vamus tema õppetegevuse kohta, milles ja-gati tunnustust ka tema õpilaste saavutuste-le: �Nende poolt avaldatud teaduslikud uuri-mused tõendavad, et Eesti kunstiteadust ju-hib prof. S. Karlingi kujundatud koolkond[minu sõrendus � K.K.], mis saab üheks alu-seks olema ka edaspidistele sammudele.�71

Teaduse kõnepruugis tähendab koolkond eel-kõige sarnaseid ideid ja metodoloogiat tun-nustavaid teadlasi.

Mida Sten Karling ise Eesti sõjajärgsestkunstiajalooteadusest arvas, pani ta kirja pal-julubava pealkirjaga artiklis �Kunsthistori-sche Forschung in Estland. Eine Übersicht�,mis ilmus 1988. aastal Lääne-Saksamaal esin-duslikus kogumikus tiitliga �Beiträge zurGeschichte der baltischen Kunst�.72 Kahjukspeab tõdema, et Karling vaid kirjeldab Eestikunstiteadlaste saavutusi: ta loetleb ajalisesjärjekorras üles kõik olulised siinse kunsti-ajaloo uurijad ja nende uurimisteemad � Fried-rich Amelungist ja Gotthard von Hansenistalates ning Rein Zobeli, Teddy Böckleri, Nii-na Raidi ja Kaur Alttoaga lõpetades; ei unustaka väliseestlasi (Ilmar Laaban, Ervin Pütsep,Endel Kõks, Eduard Ole). Näib, et Karlingoli üldiselt kõige Eestis avaldatuga hästi kur-sis, kuid hindama ja arutlema ta kirjutatu üleei kippunud, pigem oli rõõmus, et eriala onEestis �elus� ja tegutseb.

Siinkirjutaja on arvamusel, et Sten Kar-lingi mõju Eesti Teise maailmasõja järgsele

68 Der kraftvolle Körper des Christus ist mit demdas Barock kennzeichnenden Interesse für das Spielder Muskeln geschnitzt, zugleich aber mit eineranatomischen Sachlichkeit, welche die Gestaltstatuarisch in dem Raum isoliert. Hart und fest sinddie Muskeln über den Knochenbau gespannt. Trotzder dicken Übermalung, welche die ursprünglicheFassung verbirgt, offenbart sich hier die Qualität desMeisters. Nichts von manieristischer Schlankheit,nichts von überspanntem Barock kennzeichnet diesesWerk, sondern ein Realismus, der auf spätgotischenTraditionen weiterbaut. Die Auffassung ist nocherfüllt von Pessimismus, welcher die Jahre der Kriseder Weltanschauungen kennzeichnet. (S. Karling,Holzschnitzerei..., lk. 235.)69 L. O. Larsson, Metodelære i kunsthistorie. Oslo:J. W. Cappeles Forlag, 1997.70 L. O. Larsson, Sten Karling 90 Jahre. � Sten Kar-ling and Baltic Art History, lk. 17.71 M. Peil, Kunstiteadlased Tartu Ülikoolis 1919�1940, lk. 124.72 S. Karling, Kunsthistorische Forschung in Estland.Eine Übersicht. � Beiträge zur Geschichte der balti-schen Kunst. Hrsg. v. E. Böckler. Giessen: Schmitz,lk. 13�28.


73 Olen varem kasutanud ka nimetust �TartuÜlikooli kunstiajaloo koolkond�, kuid �Karlingikoolkond� on kindlasti täpsem: K. Kodres, 16.�18.sajand Eesti kunstiteaduse huviobjektina, lk. 26jj.

kunstiajalookirjutusele oli sedavõrd otsustav,et Karlingi koolkonnast on põhjust rääkidaküll.73 Kui suur oli selle mõju ulatus nõuko-gude võimu �viljastavates tingimustes�, kassaab rääkida arendustest, mutatsioonidest,eitusest? Kas �teooriavabadus�, mis iseloo-mustas(b) Eesti kunstiajalookirjutuse põhi-voolu, on Karlingilt päritud? Kas koolkond-likkus kestis edasi järgmistes uurijapõlvkon-dades? Kuidas konkreetselt see realiseerus?Kas selle tagajärjeks olid (on?) kli�eed min-gi perioodi kunsti mõistmises? Siin on nähapalju küsimusi, millega tegelemiseks peaksaeg olema enam kui küps ja vajadus enamkui ilmne. Näib ka, et vastuseid ei saa andailma Karlingita, kelle uurimuste tõhusa lähi-lugemise aegu jään ootama.

42 krista kodres ”lünka täites”. katse analüüsida sten...

Documents