70 kaie hiiesalu printsess ja pühak: püha elisabeth tallinna...

Kaie Hiiesalu70

Printsess ja pühak:Püha ElisabethTallinna altaritelKaie Hiiesalu

Artikkel keskendub Eestis seni vähetuntudnaispühakule Tüüringi Pühale Elisabethile(1207–1231). Keskaegses Euroopas kujunestemast üks populaarsemaid püha-kuid.Arhiivimaterjalidest selgub, et Liivimaal olidElisabethile pühendatud mitmed kirikud jakabelid, samas tema kultuse kohta andmedkahjuks puuduvad. Seega peegeldab Eestikontekstis Püha Elisabethi tähtsust eelkõigetema koht keskaegsetel kunstiteostel –Niguliste ja Püha Vaimu kirikute peaaltaritel.Artiklis on vaatluse all Püha Elisabethikujutised – nikerdatud ja maalitud üksikfiguu-rid ning maalitud stseenid. Pikemalt peatu-takse Püha Vaimu peaaltaril, sest seal oliElisabethil juba märgatavalt tähtsam koht:teda on kujutatud altari kõigis kolmes asendis.

Eestis on siiani vähesed uurijad käsitlenudpühakute kultust ja nende kujutamist kunstis.Kui tähtsamaid meespühakuid on veel uuri-tud, siis naispühakutele on pööratud väga vähetähelepanu.1 Käesolev artikkel üritab pisutseda tühimikku täita, käsitledes küll ainultühte Tallinna altaritel esinevat naispühakut �Tüüringi Püha Elisabethi (1207�1231).2

Püha Elisabeth oli keskaegses Euroopasüks populaarsemaid pühakuid, kelle kultusjõudis Vana-Liivimaale juba 13. sajandil. Ar-hiivimaterjalidest selgub, et Liivimaal olid Eli-sabethile pühendatud mitmed kirikud ja ka-

belid,3 kuid täpsemad andmed tema kultusekohta siiani kahjuks puuduvad. Seega peegel-dabki Püha Elisabethi tähtsust Eesti konteks-tis eelkõige tema koht keskaegsetel kunstiteos-tel. Enne kunstiteoste juurde asumist peaksaga lühidalt vaatlema Elisabethi isikut.

Printsessist pühakuksPüha Elisabethi eluloost teame tänu hagio-graafidele ja kroonikutele päris palju.4 Es-mapilgul ei erinenud tema elu kuigivõrd teis-te tolleaegsete kuninglikust soost naiste elust.

1 Erandiks on Merike Koppel, kes oma magistritöös�Püha hõimkonna altariretaabel. Algsest pildiprog-rammist püha Anna kultuse ja Madalmaadekunstiproduktsiooni taustal� (Tartu Ülikoolikunstiajaloo õppetool, 2006) käsitleb Püha Annat jatema kujutamist. Vt. ka Merike Koppeli artiklitsiinses ajakirjanumbris.2 Artikkel tugineb minu bakalaureusetööle �PühaElisabeth ja Eesti: kultus ja kujutamine kunstis�(Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituut, 2005).3 Lihulas, Kursi kihelkonnas, Kärknas, Otepääl,Viljandis ja Riias. Vt. K. Hiiesalu, Püha Elisabeth jaEesti..., lk. 41�42; M. Mandel, Kas Lihulas olikeskajal tõesti viis kirikut? � Saare-Lääne piiskop-kond. Artiklid Lääne-Eesti keskajast. Toim. Ü. Paras.Haapsalu: Läänemaa Muuseum, 2004, lk. 83�97;A. Mänd, Allikalisi teateid Eesti maakirikute ja-kabelite kaitsepühakutest. Kursusetöö, TartuÜlikooli ajaloo osakond, 1989, lk. 26, 35, 39, 44, 68.4 Püha Elisabethi elulugusid on kirjutanud näitekstsistertslane Heisterbachi Caesarius, frantsisklaneCelano Thomas, dominiiklane Apolda Dietrich,kroonik Johannes Rothe jne. Üheks olulisemaksallikaks võib pidada Jacobus de Voragine kirjutatudpühakute elulugude kogumikku �Legenda Aurea�(u. 1260). Püha Elisabeth on selles ainus kaasaegnenaispühak, teised on kas piiblitegelased või elasidvarakristlikul ajal. Märkimisväärne on, et 1235. aas-tal kanoniseeritud Elisabeth figureeris juba 25 aastathiljem kõrvuti teiste, sajandeid tuntud pühakutega.

71Printsess ja pühak: Püha Elisabeth Tallinna altaritel

Elisabeth sündis 1207. aastal Ungaris.5 Taoli Árpádi soost Ungari kuninga András II(valitses 1205�1235) ja tema abikaasa Gert-rud Andechs-Merani tütar. Nagu oli iseloo-mulik peaaegu kõigile tolleaegsetele print-sessidele, panid vanemad ka Elisabethi elupaika juba sünnimomendist alates. Tavaliselttähendas see kihlumist lapseeas, millele järg-nes elu võõras õukonnas, kodust kaugel. Eli-sabeth lahkus nelja-aastasena Ungarist ningasus elama Tüüringi õukonda, kus ta kihlussealse maakrahvi poja Ludwigiga. Kümmeaastat hiljem järgnes kihlusele abielu ja kol-me lapse sünd. Kahekümneaastaselt jäi Eli-sabeth leseks.6 Selline oli võrdlemisi tüüpi-line keskaja naise elulugu. Ometi erines Eli-sabeth oma eelkäijatest. Juba lapsena järgista jumalakartlikke tavasid, luges palveid ningkaldus enesealanduslikele tegudele. Oma äm-ma Sophie Wittelsbachi eeskujul kasvas print-sessist sügavalt religioosne naisterahvas. Võib-olla oleks tema elu läinud teisiti, kui tal eioleks tekkinud kontakte Tüüringisse saabu-nud frantsisklastega, sest just nende vagadu-seideaalid mõjutasid Elisabethi edasist saa-tust. Samuti oli tema pihiisal Marburgi Kon-radil suur mõjuvõim noore maakrahvinnaüle. Juba krahvinnana pühendus Elisabethhalastustegevusele, ihaldades vaest elu enamkui midagi muud.7 Vaevalt oleks temast saa-nud pühakut, kui ta abikaasa ei oleks sur-nud, sest abielus olnud inimese pühakunaaustamine oli vägagi uudne nähtus. Varase-mad naispühakud olid põhiliselt neitsid. Hi-liskeskajal võis aga pühakuks saada ka abi-elunaine või ema, seega inimene, kellel olipere. Ometi oli naiste eluteel oluliseks tingi-museks see, et mingil hetkel pidid nad omaperest eemalduma või selle lausa hülgama,et pühenduda täielikult jumala teenimisele.8

Pärast mehe surma lahkuski Elisabeth kodustja jättis maha oma lapsed. Ta loobus nii il-malikust elust kui ka maisest rikkusest ning

asus elama haigete ja pidalitõbiste juurde.1228. aastal rajas Elisabeth Marburgi nendejaoks haigla. Kolm aastat hiljem ta suri, ol-les kõigest 24-aastane.9

Rikkalikule allikmaterjalile vaatamata onElisabethi eluloos palju küsitavusi. Näitekson mõned uurijad arvamusel, et Elisabethkihutati Wartburgi lossist minema ning jäetika lesepärandusest ilma, mistõttu ta pidi asu-ma vaeste ja haigete juurde.10 Nii see siiski

5 Mõistetud on tolleaegset Ungari territooriumi.Tänapäeval kuuluvad need alad Slovakkia Vabariigi-le. Elisabethi täpne sünnikoht on teadmata, erinevateallikate järgi oli selleks kas Ko�ice (sks. Kaschau)lähedal asuv Sárospatak või Bratislava, vt. 700 JahreElisabethkirche in Marburg 1283�1983. Die heiligeElisabeth in der Kunst � Abbild, Vorbild, Wunsch-bild. Katalog 2. Austellung im Marburger Universi-tätsmuseum für bildende Kunst. Bearb. B. Rechberg.Marburg: Elwert, 1983, lk. 11; C. Jöckle, Encyclo-pedia of Saints. London: Parkgate, 1997, lk. 139;H. Sachs, E. Badstübner, H. Neumann, ChristlicheIkonographie in Stichworten. Leipzig: Koehler &Amelang, 1973, lk. 113; Lexikon der christlichenIkonographie. Hrsg. E. Kirschbaum. Bd. 6 (edaspidiLCI). Freiburg im Breisgau, Rom: Herder, 1974, lk.133; D. H. Farmer, The Oxford Dictionary of Saints.Oxford: Oxford University Press, 2004, lk. 169.6 G. Klaniczay, Holy Rulers and Blessed Princesses:Dynastic Cults in Medieval Central Europe.Cambridge: Cambridge University Press, 2002,lk. 202; Lexikon des Mittelalters. Bd. 3 (edaspidiLMA). München, Zürich: Artemis, 1986, lk. 1838.7 Encyclopedia of the Middle Ages. Vol. 1.Ed. A. Vauchez. Cambridge: Clarke, 2000, lk. 478;G. Klaniczay, Holy Rulers and Blessed Princesses,lk. 211, 248�250; LMA, lk. 1838.8 Vt. B. Hamilton, Religion in the Medieval West.London: Arnold, 1986, lk. 76�83; G. Klaniczay, HolyRulers and Blessed Princesses, lk. 208�209.9 LMA, lk. 1838�1839; A. Vauchez, Pühak. �Keskaja inimene. L�uomo medievale. Koost. J. LeGoff. Tallinn: Avita, 2002, lk. 333�334.10 J. de Voragine, Legenda Aurea. The GoldenLegend: Readings on the Saints. Vol. 2 (edaspidi LA).Trans. W. G. Ryan. Princeton: Princeton UniversityPress, 1995, lk. 307�308; K. Künstle, Ikonographie derchristlichen Kunst. Bd. 2. Ikonographie der Heiligen.Freiburg im Breisgau: Herder, 1926, lk. 198;D. H. Farmer, The Oxford Dictionary of Saints, lk. 169.

Kaie Hiiesalu72

ei olnud. Pärast abikaasa surma ei nõustu-nud ta uue abieluga ega näinud oma tulevik-ku nunnakloostris ning isa kutsetele vaata-mata ei tahtnud naasta Ungarisse. Elisabethlahkus lossist vabatahtlikult, et järgida frant-siskaanlikku vagaduseideaali.11 Paljudes al-likates räägitakse Elisabethist kui Saksamaaesimesest tertsiaarist. Kas see ka tõele vas-tas, ei saa me võib-olla kunagi teada. Tea-me, et rajanud haigla Marburgi, ei olnud Eli-sabethil ühegi vaimuliku orduga kindlaid si-demeid.12 Ühtlasi teame ka, et tema mehe-vennad toetasid rahaliselt Marburgi haiglarajamist ning olid hiljem Konradi kõrval Eli-sabethi pühakuks kuulutamise eestvedajadning tema kultuse propageerijad.13

Kuuldused Elisabethi halastustegudest japärast tema surma aset leidnud imetegudestlevisid kiiresti üle Euroopa. Kesk-Euroopakuningakodades kujunes Elisabeth pühadu-se võrdkujuks ning hiljem järgisid tema ees-kuju paljud kõrgest soost naised. Arvatavas-ti just tema kultuse mõjul kannavad mitmedEuroopa kuningatütred Elisabethi (ka Isa-bella) nime.14 Püha Elisabethi kultuse popu-laarsust näitavad ka paljud tema eluga seo-tud legendid ning uute legendide sünd Sak-samaal, Itaalias ja Prantsusmaal 13. sajanditeisest poolest alates.15 Elisabethi eluajal toi-munud imetegudes olid olulisel kohal temahalastusteod ning surmajärgsetes oli pühakeelkõige tervendaja.16

Omaette fenomen on ka Elisabethi püha-kuks kuulutamine, mis toimus väga kiiresti.Juba aastal 1232, kõigest aasta pärast Elisa-bethi surma, algatati paavsti kuuria juurestema pühakuks kuulutamise menetlus. Selleraames kuulati üle umbes 700 tunnistajat jaregistreeriti 129 imetegu.17 Protsess jõudislõpule 27. mail 1235. aastal, kui paavst Gre-gorius IX Elisabethi pühakuks kanoniseeris.1236. aastal viidi Elisabethi põrm Püha Fran-ciscuse kabelist üle Marburgi Elisabethi ki-

rikusse, mille ehitamist oli alustatud aastavarem.18 Pühamu oli populaarne palverän-naku paik kuni 1539. aastani, mil luterlasestfanaatik, Hesse maakrahv Philipp selle lik-videeris. Reformatsioonieelne palverännakviis Marburgist Bremeni, edasi Magdeburgija läbi Ungari Aachenisse.19

Pärast Püha Elisabethi kanoniseerimistalgas Elisabethi-kultuse ülikiire levik risti-usumaades. Keskaegses Euroopas kujunestemast üks populaarsemaid pühakuid. Elisa-beth valiti üheks Saksa Ordu peapatrooniksNeitsi Maarja ja Püha Jüri kõrval. Vaimuli-kest ordudest võtsid Elisabethi püha kasutu-sele esmalt tsistertslased 1236. aastal, seejä-rel dominiiklased 1243. aastal ja frantsiskla-sed 1279. aastal.20 Kolmandale ordule sai

11 LCI, lk. 133; C. Jöckle, Encyclopedia of Saints,lk. 139; G. Klaniczay, Holy Rulers and BlessedPrincesses, lk. 242, 368.12 K. Künstle, Ikonographie der christlichen Kunst,lk. 198; LCI, lk. 133; LMA, lk. 1838�1839;C. Jöckle, Encyclopedia of Saints, lk. 139;D. H. Farmer, The Oxford Dictionary of Saints,lk. 169; L. Lehmann, Frantsisklased (konventuaalid,kaputsiinid) ja klarissid. � Kristlike ordudekultuurilugu. Koost. P. Dinzelbacher, J. L. Hogg.Tartu: Johannes Esto Ühing, 2004, lk. 145.13 LMA, lk. 1839�1840; G. Klaniczay, Holy Rulersand Blessed Princesses, lk. 419�421.14 G. Klaniczay, Holy Rulers and Blessed Princesses,lk. 219�220.15 G. Klaniczay, Holy Rulers and Blessed Princesses,lk. 285, 369�374.16 Vt. LA, lk. 302�318.17 G. Klaniczay, Holy Rulers and Blessed Princesses,lk. 419�421; Die heilige Elisabeth in der Kunst, lk. 11;LMA, lk. 1840.18 LMA, lk. 1839.19 C. Jöckle, Encyclopedia of Saints, lk. 141.20 U. Arnold, Elisabeth und Georg als Pfarrpatroneim Deutschordensland Preußen. Zum Selbstverständ-nis des Deutschen Ordens. � Elisabeth, der DeutscheOrden und ihre Kirche. Festschrift zur 700jährigenWiederkehr der Weihe der Elisabethkirche Marburg1983. Hrsg. U. Arnold, H. Liebing. Marburg: Elwert,1983, lk. 163�165.


Elisabethist täiuslikkuse kehastus, samasfrantsiskaani ordus kujunes temast tähtsuseltteine pühak Püha Franciscuse järel.21 Uuttüüpi pühakuna � abielunaise, ema ja tert-siaarina � omandas Elisabeth laialdase po-pulaarsuse ka linnakodanluse seas.

Elisabethi pühad on 19. november, temamatusepäev (totum duplex), ja 1. mai22, tematranslatsioonipäev (semiduplex). Püha Elisa-bethi tähtsamateks kultuspaikadeks on Mar-burg, Ko�ice, Tüüring, Sileesia, HispaaniaMandri-Euroopas, Winchester Inglismaal jaMehhiko.23 Ta oli leskede, pagarite, orbude,kerjuste, halastajaõdede, haigete, pitsikudu-jate ja heategevusühingute kaitsepühak.24

Püha ElisabethkunstisPüha Elisabethi kultus väljendus ka kunstis,mis tuleb vägagi hästi esile kahes Tallinnakirikus. Püha Elisabethi kujutisi võib leidaNiguliste ja Püha Vaimu kiriku peaaltaritel,mis telliti 15. sajandil hansalinnast Lübeckist.Tänaseks kuuluvad mõlemad tähtsamate hi-lisgooti kunstiteoste hulka nii Eesti kui kaLäänemeremaade kontekstis ning neid on uuri-tud enam kui saja aasta jooksul. Põhiliselt ontegeldud aga kunstiteoste autorlusega ningaltaritel kujutatud pühakutele, sealhulgas Eli-sabethile, on tähelepanu pööratud vähe.

Enne kui asuda Tallinna altaritel kujuta-tud Elisabethi juurde, tuleks lühidalt vaadel-da tema kujutamise traditsioone Euroopas.Alates 13. sajandi teisest poolest hakati PühaElisabethi kujutama Saksamaal ja hiljem jubaterves Euroopas nii pilditsüklites kui ka ük-sikfiguurina. Inspiratsiooni selleks ammuta-ti tema eluloost ja legendidest. Kõige sage-damini on Elisabethi kujutatud seoses temahalastustegudega, millest olulisemaks on saa-nud Uuest Testamendist tuntud nn. seitsehalastustegu: näljaste toitmine, januste joot-mine, rändurite võõrustamine, paljaste riie-

tamine, haigete hooldamine, vangide külas-tamine ja surnute matmine. Need Elisabethielust ja legendist tuntud sündmused vasta-vad üldiselt Matteuse evangeeliumile: �Sestmul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul olijanu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutuja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja teriietasite mind, ma olin haige ja te tulite mindvaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juur-de.� (Mt 25: 35�36.) Sajandite jooksul võt-sid Elisabethi halastusteod üle legendideleomaseid jooni, millest tähtsamad on ristiime(tuntud ka voodiimena) ja jalapesustseen.Mõlemat vaatleme edaspidi seoses Püha Vai-mu altari maalingutega.

Elisabethi kujutamisel esines kolm tüüpi:noor krahvinna, abielunaine või lesk ningtertsiaar. Enamasti esines ta lihtsas kleidis jamantlis ning kinnikaetud peaga. Krahvinna-na kujutati teda uhkemas kleidis, mis mõni-kord oli triibuline või lihtsalt mustriline, tert-siaarina aga valdavalt hallis rüüs nöörvöö javalge pearätiga.25

Kui tavaliselt kujutatakse pühakuid au-paistega, siis Elisabethi nii aupaistega kui kailma ja millegipärast ei ole ühtset tava väljakujunenud. Traditsiooniliselt ümbritseb temapead kanooniliste heategude juures aupais-te, mis mittekanooniliste heategude puhullihtsalt puudub.26 Ka Tallinna altaritel esi-neb ta nii aupaistega (nikerdatud üksikfiguu-rid) kui ka ilma (maalingutel).

21 D. H. Farmer, The Oxford Dictionary of Saints,lk. 169; L. Lehmann, Frantsisklased (konventuaalid,kaputsiinid) ja klarissid, lk. 124, 157.22 Udo Arnold on translatsioonipäevana maininud2. maid, miks, sellele kahjuks seletus praegu puudub,ka ei olnud seda kuupäeva mainitud teistes allikates:U. Arnold, Elisabeth und Georg als Pfarrpatrone imDeutschordensland Preußen, lk. 165.23 C. Jöckle, Encyclopedia of Saints, lk. 141.24 C. Jöckle, Encyclopedia of Saints, lk. 139.25 LCI, lk. 133�134.26 Die heilige Elisabeth in der Kunst, lk. 27.

Kaie Hiiesalu74

Püha Elisabethi atribuutidena on erinevaduurijad välja toonud hulga esemeid, mis sajan-dite lõikes kord omandasid, siis jälle kaotasidoma tähtsust: raamat, kirikumakett, kroon, leib,kala, kann (ka karikas), kerjus (ka sant japidalitõbine), viinamarjakobar, liud ja lusi-kas, kamm ning roosid.27 Neid võib liigita-da mitmeti. Näiteks saab välja tuua need,mille põhjal on teda kerge eristada teistestnaispühakutest, ja need, mis esinevad ka teis-tel naispühakutel. Teine võimalus on vaadel-da atribuute sajandite lõikes. Arvatavasti olidraamat ja kirikumakett Püha Elisabethi kõi-ge esimesed atribuudid.28 Varaseimad raid-kujud kujutavad teda kas suletud või avatudraamatuga,29 mis on kristluse kui raamatu-usundi üks põhilisi sümboleid. See on palju-de pühakute, sh. evangelistide, aga ka näiteksPüha Franciscuse üks atribuutidest. Kristlikusikonograafias on raamat eelkõige pühakiri �Jumala sõna, mille kaudu on edasi antud Ju-mala ilmutus. Kirikumakett iseloomustab agaseda hoidvat pühakut kui kiriku kaitsepat-rooni või kui kiriku ehitamise (või paranda-mise) taga seisvat isikut. Elisabethi käes olevmakett kujutab eelkõige temale pühendatudkirikut Marburgis, kus asusid ka tema säil-med.30 Mõlemad nimetatud atribuudid esi-nevad lisaks Pühale Elisabethile ka teiste nais-pühakute tunnustena, sellepärast on ainult nen-de põhjal Püha Elisabethi suhteliselt raske äratunda. Näiteks on raamat Püha Birgitta atri-buut ning kirikumaketiga (torniga) on kuju-tatud nii Püha Gertrudi kui ka Püha Barbarat.See probleem tõuseb esile ka edaspidi, seosesPüha Vaimu peaaltari poolfiguuridega. Siianiei ole selgust, keda seal täpselt on kujutatud.Püha Elisabethi atribuudiks on peetud ka kroo-ni, sest väga paljudel kujutistel kannab ta sedapeas, hoiab käes või on asetanud enda ettemaha. Krooni võib mõista mitmeti, see võibolla individuaalne atribuut, näiteks kuninga-tütre ja krahvinna ilmalik sümbol. Samuti võib

tegemist olla ka üldise atribuudiga � pühakutaevase sümboliga. Enamjaolt märgib kroonsiiski Elisabethi pühadust. Jalgade ette aseta-tud kroon tähistab Elisabethi lahtiütlemist niioma võimutunnustest kui ka maistest rõõmu-dest.31 Krooniga on kujutatud ka teisi nais-pühakuid, näiteks Neitsi Maarjat.

Püha Elisabethi põhiatribuudid on arva-tavasti leib (kala) ja kann (karikas) ning temakõrval põlvitav või seisev kerjus (sant, pida-litõbine, rändur). Nende kolme põhjal on tedateistest naispühakutest kerge eristada. Samutiiseloomustavad need Elisabethi kõige pare-mini, viidates otseselt tema halastustegevu-sele.32 Selline kujutamisviis on küll hilisem(u. 1340), kuid kujunes kunstis kõige popu-laarsemaks.33 Saksamaa rannikualal oli Eli-sabethi atribuudiks tihti taldrik kaladega.Leiva asendamine kalaga toimus arvatavasti15. sajandil, tihti kujutati leiba ja kala kakõrvuti. Arvatavasti oli muutus tingitud eel-kõige geograafilistest oludest, sest rannaala-del oli kala oluline põhitoiduaine.34 Samasoli kala Kristuse sümbol ning varaseim krist-lik sümbol üleüldse. Ka rannaäärse hansa-linna Tallinna Niguliste ja Püha Vaimu kiri-kute peaaltaritel hoiab Püha Elisabeth käeskaladega taldrikut. Mõnikord esineb PühaElisabeth koos leiva ja viinamarjakobaraga.Sellisel juhul märgib leib arvatavasti Kristu-se ihu ja viinamari � nagu armulauaveingi �Kristuse verd.35 Samale viitab pühaku ku-

27 LCI, lk. 134�135.28 LCI, lk. 134; LMA, lk. 1841.29 LCI, lk. 134.30 LCI, lk. 134.31 Die heilige Elisabeth in der Kunst, lk. 109;C. Jöckle, Encyclopedia of Saints, lk. 141.32 LCI, lk. 134; Die heilige Elisabeth in der Kunst,lk. 27.33 Die heilige Elisabeth in der Kunst, lk. 27.34 LCI, lk. 135.35 G. Ferguson, Märgid ja sümbolid kristlikuskunstis. II ptk. � Akadeemia 1990, nr. 12, lk. 2670.


jutamine leiva (kala) ja kannuga. Kannu võibvahel asendada kruus, erandjuhtudel kuld-karikas. Peale eelnimetatute peetakse Püha Eli-sabethi atribuutideks veel liuda ja lusikat, misviitavad haigete toitmisele (need on tuntud kaPüha Marta atribuutidena36). Väga harva esi-neb pühak kammiga, mis osutab tavaliselt pi-dalitõbise peapesu või kammimise stseenile.37

Püha Elisabethi tunnusena on välja too-dud ka põlletäit roose, kuid arvatavasti olidneed pühaku põhiatribuudiks siiski ainultItaalias, Hispaanias ja Prantsusmaal, kustroosiime legend ka pärit on. Mujal Euroo-pas oli pühaku kujutamine roosidega teise-järguline.38

Püha ElisabethNiguliste kiriku peaaltarilTallinna altaritest peaks esmalt vaatlema aja-liselt varem valminud Niguliste peaaltarit,kus Elisabethi on kujutatud puuskulptuuri-na. Peaaltari retaabel telliti Lübeckist Her-men Rode töökojast ja see valmis vahemi-kus 1478�1481. Ülesehituselt on altar kahe-kordsete tiibadega ja predellaga triptühhon,mille keskosa ja sisetiibade sisekülgi kata-vad polükroomsed pühakute puuskulptuuridning sisetiibade väliskülgi ja välistiibu maa-lid stseenidega Püha Viktori ja kiriku nimi-pühaku Püha Nikolause elust ja martüüriu-mist.39 Mainimist väärib, et peaaltaril on nais-pühakute osa meespühakutega võrreldes suh-teliselt väiksem � neid on vähem ja nendeasukoht on kõrvalisem �, kummagi altaritii-va alumises reas paikneb neli naisfiguuri.40

Igal pühakul on või on olnud käes talle oma-ne atribuut.

Püha Elisabethi leiame altari avatud sise-tiibadelt vasaku41 tiiva alumise skulptuurireaäärmise figuurina, seismas kõrvuti kolme nais-pühakuga (ill. 1). Sellel tiival on naispüha-kud vasakult paremale järgmised: MaarjaMagdaleena(?)42, Püha Gertrud kirikuga, Pü-

ha Birgitta raamatuga ja Elisabeth kalataldri-kuga. Asjaolu, et Püha Elisabeth on valitudüheks kujutamist väärivaks naispühakuks, vii-tab tema tähtsusele keskaegses Tallinnas.

Sarnaselt teiste pühakutega seisab Elisabeth(ill. 2) a�uurse gooti baldahhiini all, mille ta-gapõhi on kullatud. Pühakute päid ümbritsebaupaiste, kõigil on pikad saledad figuurid ningrikkalik, nurgeliselt kujundatud voldistikugarõivastus. Naispühakuid iseloomustavad tuge-valt eenduvate kulmukaarte, terava nina, pak-sude punaste põskede ja suhteliselt paksu ala-huulega laiad näod, mis esmapilgul tunduvadsarnased. Lähemal vaatlemisel on aga kõikkujud äärmiselt omanäolised.

Elisabethil on peas valge rätt, seljas mustkuldse mustriga kleit, mida katab kuldne pu-nase voodriga mantel. Paremas käes hoiab ta

36 LCI, lk. 135.37 LCI, lk. 136.38 Vt. Die heilige Elisabeth in der Kunst, lk. 12;G. Klaniczay, Holy Rulers and Blessed Princesses,lk. 369�372; K. Künstle, Ikonographie der christli-chen Kunst, lk. 206.39 M. Lumiste, R. Kangropool, Niguliste kirik.Tallinn: Kunst, 1990, lk. 38. Altari kirjeldust vt. nt.V. Raam, Gooti puuskulptuur Eestis. Tallinn: Kunst,1976, lk. 39�41.40 Altaril on naispühakutest esindatud ka NeitsiMaarja ja Püha Anna. Mõlemad asuvad põhikorpusesja moodustavad seal eraldi kompositsioonilisemotiivi: ülemises reas � Neitsi Maarja troonimineJumal-isa poolt ja alumises reas � Anna Selbtritt.41 Töös on mõisteid vasak ja parem pool kasutatudheraldilises mõttes, s.t. altarist lähtuvalt. Järelikult altarivasak tiib tähendab vaataja seisukohalt paremat tiiba.42 Esimesel figuuril puuduvad käed ja atribuut,seetõttu ei ole teda suudetud kunstiajalooliseskirjanduses siiani identifitseerida. Teda on peetudtundmatuks naispühakuks, vahel ka Hedvigiks(V. Raam, Gooti puuskulptuur Eestis, lk. 41). Kunaiga kuju taha on joonistatud tema atribuut (Í. Ã. Áðåã-ìàí, Ïîäñëîéíûé pèñóíîê â àëòàðå Õåðìåíà Ðîäå.� Õóäîæåñòâåííîå íàñëåäèå 1983, nr. 8 (38), lk. 87�97) ning kõnealusel kujul on selleks salvitoos, siis onväga tõenäoliselt tegu Maarja Magdaleenaga (AnuMänni suulised andmed).

Kaie Hiiesalu76

1.Maarja Magdaleena (?), Püha Gertrud kirikuga, PühaBirgitta raamatuga ja Püha Elisabeth kalagataldrikugaNiguliste kiriku avatud altari vasaku tiiva alumineskulptuurideridaStanislav Stepa�ko foto


2.Püha Elisabethi puuskulptuur Niguliste altarilStanislav Stepa�ko foto

Kaie Hiiesalu78

3.Püha Vaimu kiriku peaaltar avatunaBernt Notke töökoda1483Stanislav Stepa�ko foto


4.Püha Elisabethi puuskulptuur Püha Vaimu altarivasakpoolse tiiva siseküljelStanislav Stepa�ko foto

Kaie Hiiesalu80

5.Maalitud stseenid Püha Elisabethi elust/legendist jaKristuse kannatusloost Püha Vaimu altari avatudvälistiibadelStanislav Stepa�ko foto


6.Püha Elisabeth maalituna Püha Vaimu suletud altarivasakpoolse tiiva välisküljelStanislav Stepa�ko foto

Kaie Hiiesalu82

7.Püha Elisabeth põlvitamas krutsifiksi eesStanislav Stepa�ko foto


8.HaiglastseenStanislav Stepa�ko foto

Kaie Hiiesalu84

9.Püha Elisabethi surmStanislav Stepa�ko foto


10.RistiimeStanislav Stepa�ko foto

Kaie Hiiesalu86

oma atribuuti � taldrikut kalaga. Augud tald-rikul näitavad, et algselt on seal olnud roh-kem kui üks kala, teine või teised on sajandi-te jooksul lihtsalt kaduma läinud. Kuju vasa-ku käe hoiakust ja kleidis olevast august näh-tub, et ta võis algselt midagi käes hoida, mistoetus vastu tema rüüd. Arvatavasti lähtutiTallinnas just rannaaladel levinud kujutamis-traditsioonist, ka Püha Vaimu kiriku peaalta-ril on Püha Elisabethi nikerdatud puuskulp-tuuri kujutatud kannu ja kalataldrikuga. Järe-likult on kõige tõenäolisem, et ka Nigulistealtaril oli pühaku teiseks atribuudiks kann.43

Püha ElisabethPüha Vaimu kiriku peaaltarilKui Niguliste peaaltaril oli Elisabeth ükspaljudest pühakutest, siis Püha Vaimu kiri-ku peaaltari temaatilises programmis oli taljuba keskne koht: teda on kujutatud altarikõigil kolmel asendil. Elisabethi tähtsust se-letab asjaolu, et Püha Vaimu kirik oli seegi-kirik, kuuludes keskaegse, tõenäoliselt juba13. sajandil rajatud Püha Vaimu seegi juur-de ning just Püha Elisabeth oli tuntud kuihaigete ja viletsate eest hoolitseja. Arvata-vasti oli Püha Vaimu seegi asutamine Tallin-nas seotud haigete ja vaeste hooldamiselepühendunud Püha Vaimu vennaskonnaga võiselle tegevuse mõjudega. Juba 1198. aastalpaavst Innocentius III sanktsioneeritud ven-naskond rajas kõikjal Euroopas, eriti Saksa-maal, Püha Vaimu nimelisi seeke ning haig-laid. Seetõttu on täiesti mõistetav, miks Tal-linna raad eesotsas Diderik Hagenbekega jaPüha Vaimu kiriku eestseisus just Elisabethikujutava altarikapi kasuks otsustasid.44

Püha Vaimu peaaltar pärineb teise kuulsaLübecki meistri Bernt Notke töökojast. Al-taril leiduv tekst45 ja ka kirjalikud allikadviitavad sellele, et teos valmis 1483. aastal.46

Tüübilt on see sarnaselt Niguliste peaaltari-le hilisgooti kahekordsete tiibadega triptüh-

hon, mille sügavas keskosas ning sisetiiba-de sisekülgedel paiknevad polükroomsed jakullatud puuskulptuurid ning sisetiibade vä-liskülgedel ja välistiibadel on maalid.

Altari keskgrupp kujutab Püha Vaimu väl-javalamise stseeni (ill. 3). Kabelitaolises ruu-mis istub troonil Neitsi Maarja, ümbritsetudkaheksast püsti seisvast ja neljast põlvitavastapostlist. Keskgrupist vasakul ning paremalasuvad nikerdatud sambakestel miniatuursedPüha Barbara47 ja Püha Katariina kujud. Ter-vet keskpilti piirab alt võrestik, mille otstespõlvitavad inglid hoiavad käes väikest lin-navappi.48 Külgtiibade nikerdatud siseküljedon jaotatud kaheks ja mõlemal tiival on ku-jutatud nelja pühakut oma atribuutidega (kakstäisfiguuri, mille all asetsevad kaks poolfi-guuri). Paremal tiival on Püha Olav (Norrakuningas, suri 1030) ja tema kõrval PühaAnna Neitsi Maarja ja Jeesuslapsega. Pool-figuurideks on tundmatu naispühak kiriku-maketiga, keda on samuti peetud Elisabe-

43 Seda tõendab ka kuju taga olev joonistus, miskujutab kaladega taldrikut ja kannu (Anu Männi suu-lised andmed).44 M. Lumiste, Pühavaimu kirik. Tallinn: EestiRaamat, 1971, lk. 25.45 �Anno domini MCCCCLXXXIII deus relegauitin die penthecostes apostolos confirmauit Sanctumsuum spiritum. (s.o. Issanda aastal 1483 Jumal saatisoma püha vaimu ja kinnitas apostleid).� � TallinnaPüha Vaimu kirik. Ehitus, ajalugu ja kunstivarad.Koost. H. Peets, J. Naha. Tallinn: Tallinna Pühavai-mu kogudus, 1933, lk. 8.46 K. Petermann, Bernt Notke. Arbeitsweise undWerkstattorganisation im späten Mittelalter. Berlin:Reimer, 2000, lk. 95�96.47 Peetud ka Dorotheaks: K. Petermann, BerntNotke, lk. 243.48 Tegemist on Tallinna linnavapiga � valge ristpunasel põhjal �, mis viitab arvatavasti sellele, etaltari tellimisel osales Tallinna raad. Sama vappi võibnäha ka altari poolavatud ja suletud asendil.


thiks49, ja Ristija Johannes. Vasakpoolsel tii-val näeme Püha Elisabethi kannuga ja kala-dega taldrikuga (ill. 4). Tema kõrval seisabPüha Viktor. Poolfiguurideks on Püha Anto-nius ja jällegi naispühak kirikumaketiga, kessiin on tõenäoliselt Püha Gertrud.50 �Kujudon värvitud ja tagapõhi kullatud; täisfiguu-ride juurde on märgitud nende nimed ja la-dinakeelne ora pro nobis (�palveta meieeest�).�51 Ka siin ümbritseb tiibadel asetse-vate pühakute päid aupaiste, mida me maa-lingute (Püha Elisabeth) puhul aga enam einäe, v.a. Kristuse figuuri puhul.

Altari tiibu katavad mõlemalt poolt maa-lingud. Välistiibade (ill. 5) sisekülgedel onkaheksa maalitud pildikompositsiooni: nelistseeni Püha Elisabethi elust ja legendist (vä-limised) ning neli Kristuse kannatusloost (si-semised).

Suletud altaril ehk välistiibade väliskülge-del näeme kahte pilti: vasakpoolsel tiival ku-jutatakse Püha Elisabethi (ill. 6), parempool-sele tiivale on maalitud kannatav Kristus kooskannatusriistadega, taustaks linnavaade.

Püha Vaimu kirikupeaaltari maalingute autoritestSiiani on Püha Vaimu altari uurimise üks olu-lisemaid küsimusi autorlus. Teame, et altarvalmis 1483. aastal Lübeckis Bernt Notke töö-kojas. Kes aga täpselt millise osa altarist ni-kerdas või maalis, on küsitav. Selles küsimu-ses on erineval arvamusel ka Notke uurijad.52

Notke kaasajal, 15. sajandil, valmistatialtareid kas töökojas või siis grupi meistritepoolt. Paljude maalide ja polükroomsete skulp-tuuride kompleks nõudis tööjaotust. Seetõt-tu on üksikute skulptuuride ja maalide (võinende osade) autoreid raske tuvastada, tead-mata konkreetse töökoja meistreid ja seal-seid praktikaid. Tänu uurijate aastatepikku-sele tööle Lübecki ja teiste linnade arhiivi-dokumentidega on osaliselt teada 15. sajan-

di teise poole Lübecki töökodade elu ja te-gevus ning fakte Notke varasemast loomin-gust. Kõik Notke teoste ja töökoja uurijadon märkinud sidet Madalmaade kunstiga, misavaldub eelkõige meistri kompositsioonis.53

Altarit on restaureeritud kolmel korral:1625. ja 1815. aastal muudeti osaliselt skulp-tuuride algset kompositsiooni ja värvkatet,skulptuurid maaliti üle; 1964. aastal alustatialtari täielikku restaureerimist. Siis kasutatika infrapuna-uuringut ning võrreldi esma-kordselt altarimaale polükroomsete skulptuu-ridega.54 Väärtuslikke tulemusi ongi saadudaltari restaureerimiste käigus ja erinevateNotke töökojas valminud kindlalt dokumen-teeritud tööde võrdlemise põhjal. Kõik seeannab ettekujutuse selle perioodi töömeeto-ditest, iseloomulikest võtetest ja materjali-

49 V. Raam, Gooti puuskulptuur Eestis, lk. 51;G. Eimer, Bernt Notke. Das Wirken eines nieder-deutschen Künstlers im Ostseeraum. Bonn: Kultur-stiftung der deutschen Vertriebenen, 1985, lk. 182.See ei ole siiski tõenäoline, sest Elisabethi kujutatak-se reeglina kaetud peaga; kõne all olev naispühakon aga neitsile omaselt lahtiste juuste ja peapaelaga.50 K. Petermann, Bernt Notke, lk. 94. PühaksElisabethiks peab teda Pille Valk (P. Valk, TallinnaPüha Vaimu kiriku altar. Voldik. Tallinn, s.a.).On siiski kahtlane, kas tegemist on Elisabethiga, sestElisabethi kujutatakse teisel tiival täisfiguurina ningon ebatõenäoline, et teda oleks kujutatud topelt.Gerhard Eimeri arvates on hoopis tegu Püha Barba-raga (G. Eimer, Bernt Notke, lk. 182). Kirikumakettoli väga levinud atribuut ja esines seetõttu paljudelnaispühakutel.51 Tallinna Püha Vaimu kirik, lk. 9.52 Vt. nt. W. Paatz, Bernt Notke und sein Kreis.Bd. 1�2. Berlin: Deutscher Verein für Kunstwissen-schaft, 1939; E. Moltke, Bernt Notkes altertavle i År-hus domkirke og Tallinntavlen. Bd. 1�2. København:Gad, 1970; G. Eimer, Bernt Notke; Í. Ã. Áðåãìàí,Ðèñóíîê â Òàëëèíñêîì àëòàðå Áåðíòà Íîòêå. �Õóäîæåñòâåííîå íàñëåäèå 1984, nr. 9 (39), lk. 19�33; K. Petermann, Bernt Notke.53 Í. Ã. Áðåãìàí, Ðèñóíîê â Òàëëèíñêîì àëòàðåÁåðíòà Íîòêå, lk. 23�24.54 K. Petermann, Bernt Notke, lk. 101.

Kaie Hiiesalu88

dest, meistri ja tema abiliste vahelisest töö-jaotusest. Eeldatavasti määras altari kompo-sitsiooni kindlaks siiski Notke ise kui töö-koja peamine meister. Samas ei ole kindlakstehtud, milles ja millises altari maalimisestaadiumis tema suunav (juhtiv) osa esines.Arvatavasti ei andnud Notke ette eskiise jalubas oma abilistel maalida algusest lõpuni.On oletatud, et iseseisvalt töötasid kaks maa-lijat � Kristuse kannatusloo meister ja PühaElisabethi legendi meister �, kes järgisid Not-ke juhtnööre. Mõlemad meistrid on jäänudanonüümseks ja said oma hüüdnime altariteise asendi pildiseeriate järgi.55

Kerstin Petermann on samuti arvanud, etElisabethi legendi ja Kristuse kannatusloojuures töötasid kaks erinevat maalijat, kes te-gid omavahel tihedat koostööd � see oli töö-kodades tol ajal tavaline. Ta toob aga välja kakolmanda maalija, kes on maalinud Elisabe-thi altari välistiiva väliskülje. Varem arvati, etselle maalis kas Elisabethi legendi või Kris-tuse kannatusloo meister. Petermanni arvatesei pea see paika, sest pühaku näoilme, ka pea-rätt ja proportsioonid erinevad märgatavaltvälistiibade sisekülgedel kujutatud Elisabe-thist. Erinev on ka alusjoonise tehnika.56

Elisabethi üksikfiguuridekujutamine Püha Vaimu peaaltarilNikerdatud Elisabethi figuur (ill. 4) sarna-neb Niguliste altari omaga. Mõlema altarifiguure (ill. 2, 4) on kujutatud krahvinnaleomases rõivastuses. Elisabeth seisab gootibaldahhiini all, mille tagapõhi on kullatud.Ka siin on figuur sihvakas ja rõivad voldili-sed, kuid nägu on kujutatud juba märksa loo-mulikumalt. Pühak vaatab alla, tema näostvõib üheaegselt lugeda nii kurbust kui kamõtlikkust. Elisabethil on peas valge rätikja seljas sinikuldne rüü. Paremas käes hoiabta taldrikut kolme kalaga, vasakus kaaneta-tud kannu.

Maalitud üksikfiguurina (ill. 6) on Elisa-bethi kujutatud kui tertsiaari. Sellele viitabeelkõige tema hall rüü, nöörvöö ja valge pea-rätt. Ka siin on tal paremas käes taldrik, kuidkolme kala asemel on nüüd kaks. Miks tald-rikul kujutatud kalade arv erineb? Võib-ollaon siin kalade arvul sümboolne tähendus, sestjust kahe kalaga toitis Jeesus tervet rahva-hulka (Jh 6: 5�13). Elisabethi teine atribuutkann asetseb vaibakesel aknalaual. Jääb mul-je, nagu tahaks pühak vasaku käega tõstakannu ja ulatada seda kellelegi joomiseks.Selle tarvis on arvatavasti ka kannu kaas ava-tud. Ühe legendi järgi jootis Elisabeth omakannust januseid, kusjuures õlu ei lõppenudenne otsa, kui kõik olid joonud. Teise legen-di kohaselt olevat Elisabeth püüdnud haige-le kannuga jõest kala.57 Mõlemad atribuu-did osutavad Elisabethi halastustegevusele:söötmisele ja jootmisele.

Lisaks Elisabethile on pildiväljal kujuta-tud veel aknaga hoonet, arvatavasti kirikut.Ehitise talal istub väike roheline pika saba-ga lind ning tema ees on punane kirss. Krist-liku kunsti algpäevist saadik on linde kasu-tatud �tiivuliste hingede� sümbolina.58 Jaco-bus de Voragine sõnutsi oli väike linnukeElisabethi kaitseingel, kes oli saadetud nai-se juurde tooma sõnumit, et ta lahkub iga-vesse õndsusse. Legendide kohaselt kuulisElisabeth enne surma linnulaulu, mille me-loodiat ta kaasa ümises. See viis oli ühtlasiteateks saatanale, et tal ei ole naise juurdeasja. Samuti kogunes parv väikseid laulvaidlinnukesi pärast Elisabethi surma tema ka-beli katusele.59

55 Í. Ã. Áðåãìàí, Ðèñóíîê â Òàëëèíñêîì àëòàðåÁåðíòà Íîòêå, lk. 24.56 K. Petermann, Bernt Notke, lk. 108�111.57 Die heilige Elisabeth in der Kunst, lk. 27�29.58 G. Ferguson, Märgid ja sümbolid kristlikuskunstis. I ptk. � Akadeemia 1990, nr. 11, lk. 2465.59 LA, lk. 312�313.


Nii see figuur kui ka edaspidi käsitleta-vad pilditsüklid on maalitud alusjoonise pea-le. Tihti annab alusjoonis hoopis teise ette-kujutuse Elisabethi kujust kui pealmine maa-ling. Näiteks välistiivale oli Elisabeth alg-selt kavandatud lahtiste silmadega, ent maa-limise käigus otsustas kunstnik langetatudpilgu kasuks.60

Stseenid Püha Elisabethi legendistPüha Vaimu peaaltarilNagu varem mainitud, on Püha Elisabethi elukujutatud Püha Vaimu altari neljal pildil �mõlemal tiival kaks välimist stseeni (ill. 5).Parema tiiva ülemine pilt kujutab Elisabethipõlvitamas altari ees (ill. 7) ja alumine pü-haku surma (ill. 9). Vasaku tiiva ülemine piltkujutab haiglastseeni (ill. 8) ja alumine risti-imet (ill. 10). Kõigepealt tuleks otsustada,millises järjekorras neid stseene lugeda. Ül-diselt loetakse selliseid pildiseeriaid horison-taalselt tiib tiiva järel, mõnikord võib aga igatiib moodustada omaette terviku. Varem onsellel probleemil peatunud väga vähesed uuri-jad. Eelkõige on Elisabethi stseene vaada-tud terve altari kontekstis ning olulisemakson peetud Kristuse kannatuslugu. Elisabethikujutised on jäänud tagaplaanile, kuigi alta-ri ja ka kiriku kontekstis peaks pühaku täht-sus olema igati põhjendatud. Põhiliselt onpiirdutud mainimisega, et stseenid pärinevadPüha Elisabethi legendist.61 Vahel loetletak-se neid tiibade kaupa, esmalt parema ja siisvasaku tiiva maalingud ning enamasti ei too-da ka siis välja mingit kindlat järgnevust.62

Ka põhjalikumad kirjeldused esinevad vähes-tes uurimustes. Ainsana on Kerstin Peter-mann peatunud pikemalt kahel pildil: haig-la- ja imestseenil, kuid pole kahjuks väljatoonud stseenide järjekorda.63 Viimast onsiiski pidanud oluliseks Erik Moltke, kellearvates ei kehti siin kumbki nimetatud reeg-litest. Samuti ei saa tema arvates jälgida Eli-

sabethi elu kronoloogiat, sest stseenid ei paik-ne sellises järjekorras. Tema arvates tuleksomavahel ära vahetada parema ja vasaku tii-va alumised pildid, s.t. surmastseen ja risti-ime.64 Millises järjekorras neid pilte pärastvahetamist lugeda tuleks, seda Moltke agavälja ei too. Ilmselt peab ta siiski silmas ho-risontaalset järjestust.

Minu arvates saab siiski lähtuda horison-taalsest lugemisviisist, sest nii kulgevad kasisemistel pildiväljadel kujutatud Kristusekannatusloo stseenid. Lugeda tuleks paremalttiivalt vasakule (s.t. vaataja poolt vasakultparemale), kõigepealt kaks ülemist ja siiskaks alumist pildivälja. Ka Elisabethi elulugunäib nii igati loogiline, küsimusi võib teki-tada üksnes ristiime stseeni paiknemine, misjääks viimaseks pildiks. Sellist stseenide jär-jestust pean põhjendatuks seetõttu, et esmalton kunstnik kujutanud sündmusi Elisabethielust ja viimane pilt kujutab üht tähtsamatlegendi. Loomulikult võiks ka ristiimegaalustada, sest kunstis on legendid sageli võrd-sed elusündmustega. Üldiselt kujutati püha-ku elu legendidega põimunult, seega krono-loogiliselt. Kuna aga pildiväljadel on stsee-nid paigutatud nii, et ristiimest alustada eisaa, tuleks selline lugemine välistada.

Esimene pilt (parema tiiva ülemine) ku-jutab püha Elisabethi põlvitamas krutsifiksi

60 Í. Ã. Áðåãìàí, Ðèñóíîê â Òàëëèíñêîì àëòàðåÁåðíòà Íîòêå, lk. 25; K. Petermann, Bernt Notke,lk. 109.61 W. Paatz, Bernt Notke und sein Kreis, lk. 214;M. Lumiste, Pühavaimu kirik, lk. 28.62 Die heilige Elisabeth in der Kunst, lk. 18�19;G. Eimer, Bernt Notke, lk. 183. Kristuse kannatus-lugu on tal samas esitatud sündmuste järjekorras.63 K. Petermann, Bernt Notke, lk. 94�95, 99�101.64 E. Moltke, Bernt Notkes altertavle i Århusdomkirke og Tallinntavlen. Bd. 2, lk. 173�174. HugoPeetsi ja Johann Naha arvates on pildid esitatudsündmuste toimumise järgi: esiteks põlvitamisstseen,sellele järgneb haiglastseen, siis ristiime ja viimakssurmastseen: Tallinna Püha Vaimu kirik, lk. 9.

Kaie Hiiesalu90

ees (ill. 7). Ta on seljast heitnud oma tume-rohelise pealisrüü, mis lebab nüüd põrandal.Pühak kannab seljas uhket kuldkollast käis-teta kleiti, mille alt paistab tertsiaarirüü janöörvöö, peas tertsiaarile omast valget rättija hoiab käes musti palvehelmeid. Elisabe-thi selja taga seisval naisterahval on seljaspunane rüü, mille alt paistab sinine kleit.Kellega on tegemist? Mõlema naise pilgudei ole suunatud mitte altarile, vaid vasakule.Mida nad seal näevad? Valge linaga kaetudaltaril seisab krutsifiks, mille taha on maali-tud Neitsi Maarja Jeesuslapsega. Altari vaa-tajapoolsel küljel on ni��, mis on jaotatudkaheks. Ülemises on raamat ja alumises kaksküünalt. Altariesisel punasel mustriga vaiba-kesel on kujutatud fööniksit ja väikest lõvi.Fööniks võeti kristlikku sümboolikasse ülejuba esimestel sajanditel. Ta on Kristuse üles-tõusmise sümbol ja esineb sageli seoses Kris-tuse ristilöömisega. Samuti sümboliseeribfööniks usku ja igipüsivust.65 Ka lõvi seos-tub Kristuse ülestõusmisega ning tähistabKristust kui Elu Issandat.66 Fööniksit ja lõvion kujutatud ka viimases (ristiime) stseenis.Esimeses stseenis näeme veel kolme kõrvutiasetsevat akent, mis tõenäoliselt viitavad kolm-ainsusele.67 Arvatavasti on tegemist Elisa-bethi elust/legendist tuntud sündmusega, kuskrahvinna tõotab tervest maailmast lahti öel-da, loobudes nii oma lastest, maisest hiilgu-sest kui ka kõigist oma tahtmistest.68 Päri-muse järgi andis krahvinna oma pihiisale,Marburgi Konradile kaks tõotust. 1226. aas-ta kevadel Eisenachi Püha Katariina kloost-ris aset leidnud tseremoonial lubas Elisabethoma õuedaamide ja samas kloostris elavaämma juuresolekul kuuletuda oma hingekar-jasele ja elada tsölibaadis, kui tema abikaa-sat peaks tabama enneaegne surm.69 Pärastabikaasa surma andis noor lesk veel teisegitõotuse: loobuda nüüdsest kõigist maistestrõõmudest ning pühenduda kogu ihu ja hin-

gega abivajajatele.70 Legendi kohaselt ula-tas Konrad tõotuse kinnituseks Elisabethiletertsiaarirõivad.71 Kunstnik on lahendanudselle stseeni väga huvitavalt ning arvatavas-ti kujutanud ühel pildiväljal korraga kahtesündmust, mida esmapilgul tegelikult ei mär-kagi. Elisabeth kannab üheaegselt kahte rüüd� krahvinna ja tertsiaari kleiti �, mis viitabtema staatusele nii krahvinna kui ka tertsiaa-rina. Küsimusi tekitab selles stseenis olev tei-ne naine, keda Petermann on pidanud Elisa-bethi saatjaks.72 Kui mõelda Elisabethi elu-loole ja legendidele, võib tegemist olla niitema naissaatjaga kui ka ämma Sophiega. Kel-lega täpselt, jääb siiski vastuseta.

Teine stseen (vasaku tiiva ülemine) viitabjuba otseselt Elisabethi halastustegudele. Ilm-selt on tegu haiglastseeniga (ill. 8). Elisabe-thi kujutatakse siin tertsiaarina hooldamashaigeid ja pidalitõbiseid. Selles stseenis pe-seb või kammib ta ühe pidalitõbise juukseidja teise jalgu ning teeb haigetele aset. Samalajal palub üks rändur sisselaskmist. Stseenikeskpunkti on nihutatud Elisabeth, kes pe-seb pidalitõbisel paremat jalga. Jalapesu vii-tab halastusele, tolmust maad puudutav jalgon aga kasutusel alandlikkuse ja teenistus-valmiduse sümbolina.73 Elisabeth ei märka-gi, et haige asemel on tegemist Kristuse en-daga, kelle tunneme ära aupaiste järgi. Le-

65 G. Ferguson, Märgid ja sümbolid kristlikus kuns-tis, lk. 2457.66 G. Ferguson, Märgid ja sümbolid kristlikus kuns-tis, lk. 2466.67 P. Valk, Tallinna Püha Vaimu kiriku altar.68 Die heilige Elisabeth in der Kunst, lk. 95; G. Kla-niczay, Holy Rulers and Blessed Princesses, lk. 284.69 G. Klaniczay, Holy Rulers and Blessed Princesses,lk. 284.70 Die heilige Elisabeth in der Kunst, lk. 95; G. Kla-niczay, Holy Rulers and Blessed Princesses, lk. 284.71 Die heilige Elisabeth in der Kunst, lk. 95.72 K. Petermann, Bernt Notke, lk. 95.73 G. Ferguson, Märgid ja sümbolid kristlikus kuns-tis, lk. 2682.


gendi järgi kohtles Elisabeth haigeid sama-moodi kui Kristust, ehk haigetega samaaeg-selt hooldas ta ka Kristust ennast. Kuigi ja-lapesu ei kuulu kanooniliste halastustegudehulka, on Elisabethi ikonograafias haigetepõetamine alati tihedalt seotud jalapesustsee-niga. Seda Prantsuse roosiime legendist pä-rit episoodi kujutatakse sageli ning see esi-neb peaaegu alati kõrvuti teiste kanoonilisteheategudega.74 Dominiiklane Thomas deChartres, kes jutlustas umbes 1273. aastapaiku Auxerre�is, osutas esimesena Elisabe-thi roosiime teisele variandile, kus almustejagamise asemel oli olulisel kohal hoopispühaku kokkupuude pidalitõbisega. Legendräägib heast neitsist, vagast ja tagasihoidli-kust tüdrukust Elisabethist, kes pühendas endhalastustegudele, laskis salaja vaeseid tup-pa, pesi nende jalgu ja pani nad oma voodis-se. Ühel päeval ilmus Elisabethi ukse tahapidalitõbise kuju võtnud Kristus. Tüdruk ter-vitas haiget tema koledale välimusele vaata-mata lahkelt, pesi ta jalgu ning juhatas see-järel oma voodisse puhkama. Elisabethi isa,saanud loost teada, läks vihasena voodi juur-de, et oma silmaga pidalitõbist näha, leidisaga mehe asemel voodist kaunid roosid. Sel-lisel kujul esineb legend siiski harva. Roh-kem on tuntud loo esimene pool, kus Elisa-beth peseb pidalitõbise jalgu, teadmata, ettegemist on Kristuse endaga.75 Just seda stsee-ni kujutatakse kunstis väga palju. Püha Vai-mu peaaltaril on jalapesustseen põimitud kok-ku teiste kanooniliste heategudega.

Jalapesukausi ees seisab imetilluke pruunkoerake. Tagaplaanil on kolm pidalitõbist,Elisabeth peseb või kammib ühel pead (kakamm esines Elisabethi atribuudina). Siin onpidalitõbiseid kujutatud sama suurelt kui Eli-sabethi, samal ajal kui rändurid ja vigasedon väga tillukesed. Traditsiooniliselt kuju-tati Elisabethi põhifiguurina, seega suurema-na. Miks pidalitõbiseid on kujutatud Elisa-

bethiga võrdsetena? On loogiline, et Kristustja Elisabethi kujutati ühesuurustena, aga mikska pidalitõbiseid? Arvatavasti on selline ku-jutamisviis tingitud eelkõige pildi üldkom-positsioonist.

Paremal pool avaneb vaade veel ühte tup-pa. Ukseavast paistab kamin, kus põlevadpuud. Kamina ees on toolike. Toas on nähaElisabethi istumas kahe haige voodi serval.Üks haige on noorem, teine vanem. Elisa-beth paistab murelik ja väsinud. Parema käe-ga kohendab ta rätti oma peas ning vasakuskäes on tal palvehelmed ja veel mingid ese-med, mida aga on pildilt raske tuvastada.Voodi kõrval olevad kann ja tühi taldrik vii-tavad ka siin söötmisele ja jootmisele.

Kolmandal pildil (parema tiiva alumine)on kujutatud Püha Elisabethi surma Marburgihaiglas (ill. 9). Elisabethi surivoodit ümbrit-sevad neli nunna- või tertsiaarirõivas naist.Nuttev tertsiaar või nunn suleb Elisabethisilmi ja paneb talle kätte küünla.76 Tema tagaseisavad veel kaks naist, neist ühe pilk onsuunatud vaataja poole, samal ajal kui teineloeb palveid. Neljas naine pühib vasakuskäes oleva rätiga pisaraid. Voodi all on kas-sike, kes on kätte saanud roti. Rotti murdevkass sümboliseerib kurja ja ebapuhta üle saa-vutatud võitu.77 Akna taga on kujutatud ing-lit, kes kannab kätel paljast lapsukest. Lapsu-ke sümboliseerib Elisabethi hinge, sest kuns-tis kujutati surnu hinge tavaliselt lapsena,keda kannab taevasse ingel.78 Voodi ees sei-sab meesterahvas, kes loeb palveid surnuhingeõnnistuse eest. Käes on tal arvatavasti

74 K. Petermann, Bernt Notke, lk. 94�95.75 G. Klaniczay, Holy Rulers and Blessed Princesses,lk. 371.76 E. Moltke, Bernt Notkes altertavle i Århus dom-kirke og Tallinntavlen. Bd. 1, lk. 233.77 P. Valk, Tallinna Püha Vaimu kiriku altar.78 S. Carr-Gomm, Kunstisümbolid. Illustreeritudteejuht lääne maalikunsti ja skulptuuri maailma. Tal-linn: Ilo, 2002, lk. 95.

Kaie Hiiesalu92

palveraamat. Tegemist võib olla näiteks Eli-sabethi pihiisa Marburgi Konradiga. Sakra-ment, s.t. viimne võidmine on juba toimu-nud, sest Elisabeth on juba surnud ja ta hingon kehast lahkunud.

Seeria viimasel pildil (vasaku tiiva alumi-ne) on kujutatud krutsifiksi voodis (ill. 10).Stseen jutustab pidalitõbise hooldamisest veelenne Elisabethi maistest rõõmudest lahti-ütlemist ja haigla asutamist. Tegemist on Sak-sa aladel esmakordselt 1292. aastal ApoldaDietrichi poolt kirjeldatud legendiga, mis ontuntud kui risti- või voodiime. See pidali-tõbise episood saavutas � küll veidi teisesversioonis � väga suure populaarsuse ja saikunstis üheks enam kujutatud motiiviks.Legend räägib, et kui maakrahv oli ära, koh-tas Elisabeth teel pidalitõbist, võttis ta enda-ga kaasa Wartburgi lossi, vannitas, toitis jajootis teda. Lõpuks laskis ta abivajava haigekanda oma abieluvoodisse. Loomulikult tea-tati maakrahvile, et tema abikaasa hoiab omavoodis võõrast meest. Krahv Ludwig, kesvihasena koju ruttas, leidis voodist pidali-tõbise asemel eest kannataja Kristuse. Sel-les legendis muutub pidalitõbine krutsifik-siks. Ristiime on täiendatud sajandite jook-sul paljude variantidega. Krutsifiksi võivadasendada näiteks ka roosid, samuti võivadesineda krutsifiks ja roosid üheaegselt.79

Pildil on kesksel kohal voodi, kus lebabristil veritsev Kristus. Aseme ees seisab Eli-sabeth, kes kohendab lamaja tekki. Jalutsisnäeme Elisabethi abikaasat, maakrahv Lud-wigit. Peale nende elustavad seda stseeni veelkaks isikut. Voodi taga seisab tertsiaarirõi-vais palvetav naine. Ukselävel piiluv meeson arvatavasti maakrahvi kaaslane, kes osu-tab nimetissõrmega imestseenile. Tegelasterõivad järgivad 15. sajandile omast rõivas-tumisstiili. Maakrahv kannab jalas siniseidliibuvaid pükse ja pika ninaga punaseid kin-gi ning seljas lühikest brokaadist jakikest ja

punast keepi. Peas on tal punane sulgkübar.Vasakus käes hoiab ta mõõka ja parema käe-ga sikutab voodist tekki, et näha, kes seal on.Voodis oleval punasel padjal on esimeseststseenist tuttav fööniks. Kuna ka siin on ku-jutatud ristilöödud Kristust, on fööniksi kujupadjal täiesti mõistetav.

Sellel stseenil on pikemalt peatunud kaKerstin Petermann. Eelkõige on teda huvita-nud maakrahvi riietus ja seda iseloomustavadsümbolid: maakrahv kannab kaelas ketti, milleripatsi moodustavad poolkuu ja lõvi, ningtema pükste muster kujutab valgeid pilvi si-nisel taustal. Pilvedest tulevad välja valgedpiisad ja kiired. Petermanni arvates viitavadnii maakrahvi kett kui ka püksimuster Anto-niuse ja Püha Vaimu vennaskonnale.80

Gerhard Eimeri arvates on selles konteks-tis kujutatud maakrahvi negatiivse figuuri-na, viidates põhjenduseks Ludwigi toretse-vale riietusele.81 Selline väide pole siiskikuigi veenev, sest maakrahvi uhke rõivastusvastab igati tema aadlistaatusele. Arvatavastitugineb Eimer siin sama altari stseenideleKristuse kannatusloost, kus üht negatiivsettegelast on kujutatud samasuguses riietuses.

Miks on Elisabethi legendist valitud justneed stseenid? Üldiselt korduvad Euroopaaltaritel ühed ja samad Elisabethi elust ja le-gendidest tuttavad motiivid, nagu pühakuhalastustegevus (jalapesustseen), põlvitami-ne altari ees, surm, ristiime jne. Sajanditejooksul need eriti ei muutu ja tavaliselt kor-davad, küll väikeste variatsioonidega, ühtekindlat stseenideringi.82 Püha Vaimu kirikualtarimaalingutel on põhitähelepanu pööra-tud maistest rõõmudest lahtiütlemisele ning

79 Die heilige Elisabeth in der Kunst, lk. 12, 22;G. Klaniczay, Holy Rulers and Blessed Princesses,lk. 372.80 K. Petermann, Bernt Notke, lk. 99�100.81 G. Eimer, Bernt Notke, lk. 99.82 Die heilige Elisabeth in der Kunst, lk. 12�13.


haigete hooldamisele, halastustegevusele ül-disemalt. Mõlemad ülemised stseenid sobi-vad väga hästi Püha Vaimu kiriku kui seegikonteksti. Mõned teised episoodid Püha Eli-sabethi elust võinuks siinsele vaatajale võõ-raks jääda.

Püha Vaimu altarile sarnane altariprog-ramm esineb ka Lübeckis (1420) ja Ko�ices(1470. aastad). Sealsed pilditsüklid koosne-vad küll rohkematest stseenidest, ent hõlma-vad ka Tallinnas esinenud motiive (Elisabethaltari ees, pühaku surm ja ristiime). Ainuke-sena ei ole seal kujutatud haiglastseeni, misPüha Vaimu altaril võtab kokku praktiliseltkõik pühaku halastustegevused. Nii Lübeckiskui ka Ko�ices on need aga toodud üksik-stseenidena. Kuna ka Püha Vaimu altar onvalmistatud Lübeckis, siis võiks arvata, etmeister oli tuttav sealse Püha Vaimu seegi-kiriku (Heiliggeistspital) koorirõdu maalin-gutega. Ühel neist on kujutatud Elisabethisarnaselt Tallinna Püha Vaimu altarile kan-nu ja taldrikuga, kuid mitte tertsiaarina, vaidkrahvinnana.

Võrdluseks võiks vaadelda natuke lähe-malt põlvitamisstseene. Lübeckis põlvitabElisabeth krutsifiksi ees ja on oma kroonialtari ette asetanud. Arvatavasti viitab sealkroon maailmast lahti ütlemisele. On veelteinegi stseen, kus on kujutatud naisterahvast� teda on peetud nii Elisabethi ämmaks So-phieks kui ka pühaku kaaslaseks �, kes pei-dab Elisabethi mantli alla tertsiaarirüüd.83

Võiks arvata, et Tallinna Püha Vaimu altarilon need kaks stseeni ühendatud. Ka Tallin-nas põlvitab Elisabeth krutsifiksi ees. Kroo-ni asemel on tal käes palvehelmed ja kuning-liku rüü alt paistab tertsiaarirüü, mida ennevarjas nüüd põrandale heidetud mantel. Eli-sabethi taga seisab naine, kes võib olla niiSophie � Elisabethi ämm � kui ka lihtsaltkaaslane. Võimalik, et kuna piltide arv oliTallinna Püha Vaimu altariretaablil piiratud,

siis taheti võimalikult palju Elisabethi elu-loost jäädvustada, mistõttu kujutati mitutstseeni ühel pildiväljal. Kas see ka tegelikultnii oli, ei selgu kahjuks ühestki allikast. Sa-mas kehtib see ainult ülemiste pildiväljadekohta. Alumistel on kujutatud üksikstseene,mis on Lübeckis samuti olemas.

KokkuvõtteksPüha Elisabeth kui hiliskeskaegse Euroopaüks populaarsemaid naispühakuid oli hästituntud ka Vana-Liivimaal. Seda tõendab muuhulgas tema kujutamine Tallinna Nigulisteja Püha Vaimu kiriku peaaltaritel. Ajaliseltvarem valminud Niguliste altaril (1478�1481)on Püha Elisabethil tagasihoidlikum koht:seal on ta kõigest üks paljudest kujutatudpühakutest. Seevastu Püha Vaimu peaaltari(1483) temaatilises programmis oli Elisabe-thil juba märgatavalt tähtsam roll: teda onkujutatud altari kõigis kolmes asendis. Nagumujal Euroopas, nii oli Elisabeth ka Eestistuntud kui vaeste ja haigete eest hoolitseja.Seetõttu sobis ta Püha Vaimu kui seegikiri-ku altariprogrammi vägagi hästi. Altaril näe-me teda nii üksikfiguurina nikerdatult ja maa-litult kui ka neljast stseenist koosneval pildi-tsüklil. Tallinna altaritel esineb Elisabeth krah-vinna ja/või lesena ning tertsiaarina. Pühakuatribuutideks on siin Saksamaa rannikuala-dele omased taldrik kaladega ja kann. Nigu-liste peaaltaril on küll Püha Elisabethi üksatribuute � kann � kaduma läinud. Arvata-vasti lähtuti Elisabethi kujutamisel Saksa jaKesk-Euroopa (eelkõige Lübecki ja Ko�ice)eeskujudest. See väljendus nii pühaku atri-buutide kui ka Püha Vaimu altari maalitudstseenide valikus.

83 K. Künstle, Ikonographie der christlichen Kunst,lk. 200�201.

Kaie Hiiesalu94

The Princess and the Saint:St. Elisabeth on Tallinn altarsSummary

So far only a few scholars in Estonia havetackled the cult of the saints and their depic-tion in art. Some important male saints havebeen researched, whereas hardly any atten-tion has been paid to female saints. The cur-rent article makes a modest attempt to fillthis void, examining, however, only one fe-male saint on Tallinn�s altars: St. Elisabethof Thuringia (1207�1231).

St. Elisabeth was one of the most popularsaints in medieval Europe. Her life was ex-ceptional even by the standards of her time,and seems even more exciting for people to-day. Thanks to hagiographies and chroni-clers, we know quite a lot about St. Elisa-beth�s life. At first glance it did not differmuch from the lives of other women of royalfamilies. Elisabeth, daughter of the King ofHungary, was born in 1207. At the age offour she settled in the royal court in Thur-ingia, where she became engaged to the sonof a margrave, Ludwig. They were marriedten years later, and she bore her husband threechildren. She was a widow at twenty. This isa typical biography of a medieval wife. How-ever, she greatly differed from her predeces-sors. Like her mother-in-law, Sophie, Elisa-beth became very religious. Her life mighthave turned out quite differently, had she notestablished contacts with the Franciscanswho came to Thuringia. The pious ideals ofthe latter had an impact on Elisabeth�s des-tiny. Besides, her confessor Konrad of Mar-burg enjoyed great influence over the youngmargravine. While still a countess, she de-voted herself to charitable activities, desir-ing a life of poverty more than anything else.She would probably not have become a sainthad her husband not died. After his demise

Elisabeth left home and abandoned her chil-dren. She gave up both the secular life andher wealth and settled amongst the sick andthe lepers. In 1228 Elisabeth founded a hos-pital for them in Marburg. Three years latershe died, being just twenty-four years old.

After St. Elisabeth�s canonisation (1235),her cult quickly spread in Christian countries.She became one of the most popular saintsin medieval Europe. St. Elisabeth was cho-sen to be one of the main patrons of the Teu-tonic Order, along with the Virgin Mary andSt. George. The Cistercians (1236), Domini-cans (1243) and Franciscans (1279) intro-duced her feast day. As a new type of saint �a married woman, mother and tertiary � Elisa-beth also acquired great popularity amongburghers. Her devotion to religion set an ex-ample for many women, and her life gaverise to numerous legends.

Beginning in the second half of the 13thcentury, St. Elisabeth was depicted in Ger-many, and later throughout Europe. In thecourse of centuries, St. Elisabeth has beenshown in cycles of pictures and as a separatefigure. Inspiration was derived from her lifeas well as from the legends. Elisabeth wasmost frequently emphasised because of hercharitable activities. Prominent among themare the �seven charitable deeds� mentionedin the New Testament (feeding the hungry,giving water to the thirsty, offering hospital-ity to travellers, clothing the naked, tendingthe sick, visiting prisoners and burying thedead). The saint�s attributes include a book,a model of a church, a crown, bread, fish, ajug (also a goblet), a beggar (also a crippleand a leper), a bunch of grapes, a platter andspoon, and a comb and roses. Her main at-tributes are probably bread (fish) and a jug(goblet) with a kneeling or standing beggarnearby (a cripple, leper, traveller). These threeattributes make it easy to distinguish St. Elis-


abeth from other women saints. Equally, theycharacterise Elisabeth best of all, directlyreferring to her charitable activities.

The cult of the saint reached Old Livoniain the 13th century. Archival materials re-veal that several Livonian churches and chap-els were dedicated to Elisabeth, but moredetailed information about her cult is, unfor-tunately, lacking. The significance of St. Elis-abeth in Estonia is primarily reflected via herplace in medieval works of art. She is shownon the main altars in St. Nicholas and theHoly Spirit churches. Both altarpieces wereordered from the workshops of the famous15th century Lübeck masters Hermen Rodeand Bernt Notke. On the earlier altar (1478�1481) in St. Nicholas Church, St. Elisabethoccupies a less prominent place, being justone of many saints. In the thematic programmeof the Holy Spirit Church main altar (1483),however, Elisabeth figured more prominent-ly: she is seen in all three positions of thealtar. The Holy Spirit Church was an alm-shouse church, and as Elisabeth was knownin the medieval era as the protector of thepoor and the sick, she suited perfectly. Sheis carved and painted as a single figure, aswell as being painted in a picture cycle. TheTallinn altars have Elisabeth as a countessand/or a widow (ill. 2, 4, 7, 10) and a tertiary(ill. 6, 7, 8). Her attributes are a plate withone or more fish, and a jug. In St. NicholasChurch, St. Elisabeth is missing an attribute(the jug). This manner of depiction probablyoriginates from the coastal areas of Germany.

The Holy Spirit altar shows the saint alonein four painted scenes, made by differentmasters in Notke�s workshop. St. Elisabeth�slife is seen on four altar pictures � two sceneson both wings (ill. 5). The upper picture ofthe right wing shows Elisabeth kneeling atthe altar (ill. 7), and the lower shows thesaint�s death (ill. 9). The upper picture of the

left wing depicts a hospital scene (ill. 8) andthe lower the miracle of the cross (ill. 10).These scenes should be read horizontallyfrom the right wing to the left (i.e., from leftto right from the viewer�s position).

The paintings of the main altar of the HolySpirit Church offer a good overview of thesaint�s life, and describe two well-known leg-ends (the feet-washing scene and the mira-cle of the cross). The scenes emphasise theabandoning of earthly pleasures, looking af-ter the sick and the general importance ofcharitable work. Some other scenes of thesaint�s life might not have been so easilyunderstood by the local people. The sceneswere probably inspired by similar paintingson the singers� choir of the Lübeck Heilig-geistspital. There are considerably fewer ofthem in Tallinn and thus several scenes havebeen squeezed into one painting. In Estonia,Elisabeth was depicted according to Euro-pean (Lübeck and Ko�ice) examples. Thiswas evident in the choice of attributes andthe altar paintings.

Translated by Tiina Randviirproof-read by Richard Adang

70 kaie hiiesalu printsess ja pühak: püha elisabeth tallinna...

Documents