TALLINNA ÜLIKOOL

EESTI KEELE JA KULTUURI INSTITUUT

Aike Sepp

INDREK HARGLA ULMEKIRJANIKUNA

Bakalaureusetöö

Juhendaja: dotsent Anneli Mihkelev

Tallinn 2015

2

Sisukord

Sissejuhatus ....................................................................................................................... 3

1. Indrek Hargla eesti proosas ........................................................................................... 6

2. Ulmekirjanduse üldine käsitlus, mõiste ja kujunemine................................................. 9

2.1 Lugeja käsitlus Umberto Eco järgi ........................................................................ 13

2.2 Fantaasiakirjandus ................................................................................................. 15

2.3 Õudusulme ............................................................................................................. 17

2.4 Teaduslik-fantastika .............................................................................................. 19

2.4.1 „French ja Koulu“ retseptsioon....................................................................... 21

3. Novellid „Minu päevad Liinaga“ ja „Tema päevad Liinaga“ ..................................... 24

3.1 Tegelaskujud, vaatepunkt ja narratiiv ................................................................... 26

3.2 Olustik ja meeleolu ................................................................................................ 30

3.3 Novellid Andrus Oru tüpoloogia järgi ................................................................... 33

4. Lühiromaan „Raudhammas“ ....................................................................................... 36

4.1 Tegelaskujud, vaatepunkt ja narratiiv ................................................................... 38

4.2 Olustik ja meeleolu ................................................................................................ 41

Kokkuvõte ....................................................................................................................... 44

Kasutatud kirjandus ......................................................................................................... 47

Summary ......................................................................................................................... 51

Lisa 1: Indrek Hargla tunnustused .................................................................................. 53

3

Sissejuhatus

Käesoleva bakalaureusetöö teemaks on autor valinud ulmekirjanduse ja käsitlenud selleks

nii ulmekirjanduse tähendust, arengut ja olemust Eestis kui Indrek Harglat

ulmekirjanikuna. Töö ja ainestiku mahtu arvestades ei ole üritatud käsitleda kogu

valdkonda ja loomingut. Edasi on tahetud anda Eesti ulmekirjanduse ühte osa, mis

sisaldab endas peamiselt õudusulmet ja fantaasiakirjandust. Selleks on näitena kasutatud

väikest osa Indrek Hargla loomingust, kuid eeldusel, et need annavad piisavalt materjali

ja kaalukust üldistuste tegemiseks.

Töö laiemaks eesmärgiks on analüüsida Indrek Hargla teoseid ulmekirjanduse žanris ja

uurida, mil viisil on Hargla kasutanud oma loomingus ulmežanri elemente, tunnuseid ja

omadusi. Probleemina näeb käesoleva töö autor ulmekirjanduse vähest tõsiseltvõetavust

ja suhet tavakirjandusega – Eestis on olemas vastav žanr, autorid ning looming, kuid see

kõik on endiselt jäänud tagaplaanile, samuti puudub põhjalik ja ühene käsitlus ulmest kui

žanrist. Tavakirjanduse all on mõeldud ilukirjandust üldiselt. Kitsamaks eesmärgiks on

seejuures tõestada, et Hargla ulmelooming ei ole traditsiooniline ega ootuspärane.

Uurimisküsimusteks on, et milliseid võtteid on Hargla kasutanud lugeja tähelepanu

saamiseks ja hoidmiseks ning kuidas on ta neid võtteid realiseerinud.

Töö on autori arvates aktuaalne, sest ulmežanr on küll raskesti defineeritav, kohati isegi

laialivalguv, kuid ometi on temas kindlapiirilisust ja selgust, originaalseid ideid, tegelasi

ja olustikke ning neid on vähe analüüsitud. Mingil määral nõuab ta isegi kindlat lugejat,

s.t, et ulme ei sobi igaühele, ulmelugejatel on nõudlik suhtumine ja kõrged ootused. Eestis

on ulmekirjandus suhteliselt vähe kaardistatud ala, sest tegelikkuses on ulmežanris

kirjutajaid rohkem, kui arvata võib; nad lihtsalt ei ole laiemale publikule tuntud või ei ole

tavalugejale teada, et konkreetne autor on selles žanris kirjutanud (nt Tammsaare, Gailit,

Tuglas). Varem kaitstud seminaritöö „Indrek Hargla proosa poeetika krimiromaanide

„Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus“ ning „Apteeker Melchior ja timuka tütar“

näitel“ (2014) loogiliseks jätkuks tundus olevat uurida seega just Indrek Harglat kui

ulmekirjanikku. Lisaks on angloameerika science fiction aina laiemalt jõudmas ka eesti

lugejani ning tema lugemisharjumusi mõjutama hakanud, mistõttu on ulme

populaarsemaks muutunud, kuid esile on kerkinud kaasajale omane žanriprobleem.

4

Töös on analüüsitud Indrek Hargla järgmisi teoseid – „Minu päevad Liinaga“ (2008),

„Tema päevad Liinaga“ (2011) ja „Raudhammas“ (2010). Lühidalt on uuritud ka teose

„French ja Koulu“ retseptsiooni. Kaks Liina novelli osutusid valituks oma erilise seotuse

tõttu, mistõttu neid on kõige mõttekam koos analüüsida. Esimene novell avaldati 2008

ning teine alles kolm aastat hiljem, järjeloona, mis seletas lahti esimese novelli. „Minu

päevad Liinaga“ tõi Harglale ka Tuglase novellipreemia ning ulmelugejate poolt välja

antava auhinna Stalkeri. Mõlemad novellid ja lühiromaan „Raudhammas“ on avaldatud

kogumikus „Suudlevad vampiirid“ (2011), mida siinses töös ka kasutatud on. Liina

novellid on huvitavaks analüüsiobjektiks, sest tegemist on omapärase narratiiviga ning

neid võib nimetada isegi algupärasteks õudusulme esindajateks, kuna olemas on

rahvapärimuslikud elemendid, mida algselt kasutati väga palju 19. ja 20.sajandi

õudusulmelistes juttudes.

Lühiromaani „Raudhammas“ (2010) on Ulmekirjanduse Baasi arvustajad pidanud justkui

Hargla viimaseks ulmeliseks teoseks, kust edasi on autor liikunud ajaloolisemate teemade

poole. Tõsi, ka selles teoses on ajaloo motiive, täpsemalt on Hargla otsustanud viia lugeja

Taani viikingite aega, täpseid daatumeid antud pole. Siiski sobib see teos ulmeteose

klassifikatsiooni, kuna puudutab olulist ulme tunnust, milleks on ajarännu motiiv. Valikul

osutus määravaks ka kohamiljöö ja tegelaste sarnasus Liina-novellides.

Töös on rakendatud ülevaate saamiseks Raul Sulbi ja Jüri Kallase retsensioone, kahel

põhjusel leiab keskmisest rohkem viiteid ka Andrus Oru artiklitele. Esiteks tegemist on

Eestis pea ainukese nii staažika ulmeuurijaga ning teiseks siinse töö autor leiab, et tema

käsitlused on seni kõige põhjalikumad ning süsteemsemad. Teoste analüüsimisel on

kasutatud peamiselt teksti- ning lugejakeskset proosateose analüüsi, tuginedes lisaks

Roland Barthes’i artiklile „Autori surm“ (2002) ka Epp Annuse töödele „Proosa

poeetika“, „Kuidas kirjutada aega“ (2002), „Eesti romaani narratiivseid mudeleid“ (1997)

ning Umberto Eco „Lector in fabula“ (2005) käsitlustele. Teoreetilist toetuspinda on

pakkunud ka Marina Grišakova koostatud kogumik „Jutustamise teooriad ja praktikad“

(2010). Teoste autori isikut laiemalt ja pikemalt ei ole käsitletud, kuid kui teoses on

leidunud selgeid vihjeid ka autori isikule, siis on need ka välja toodud. Oma arvamust on

töö autor toetanud teiste lugejate retsensioonidega. Et näha, kuidas ja milliseid

(eba)traditsioonilisi stiilivõtteid on Hargla novellides „Minu päevad Liinaga“ ja „Tema

päevad Liinaga“ kasutanud, on rakendatud ka Andrus Oru ulmekirjanduse tüpoloogiat.

5

Käesoleva töös puutus autor kokku ka žanriproblemaatikaga. Kuigi teoseid on

analüüsitud ulmežanris, tuli mitmel korral tõdeda, et kirjanik on teksti toonud teistegi

žanrite tunnuseid. Tzvetan Todorovi kriminaalromaani tüpoloogia käsitlusest tuleb välja,

et seni on kehtinud vaikiv kokkulepe, mille kohaselt mitmete teoste ühte žanrisse

paigutamine on hoopis nende alavääristamine. Klassitsismiajastu mõtlemine seostus

pigem žanrite kui teostega. Teost peeti halvaks, kui see ei mahtunud žanripiiridesse ning

žanritunnuseid kasutati enne teose kirjutamist, mitte pärast. Romantikud seevastu

keeldusid üldse žanrimõistet tunnustamast. Žanri määramise teeb keerulisemaks ka

asjaolu, et teatud viisil loob iga uus teos oma žanri, astudes üle varem kehtinud reeglitest.

(Todorov 1998) Tuleb nentida, et žanriprobleem on kaasaja kirjanduses eriti tugev, kuid

käesolevas töös on žanriprobleemist kohati üle astutud, et tegeleda pigem analüüsi ning

ebatraditsioonilise lähenemise tõestamisega Hargla teostes.

Töö on jaotatud neljaks peatükiks. Esimene peatükk loob üldise nägemuse Indrek

Harglast kui proosakirjanikust, mis on oluline tema teoste paremaks mõistmiseks. Teine

peatükk käsitleb ulmekirjandust üldiselt, selgitades siinses töös kasutatud mõisteid ja

nende kujunemist Eesti kirjanduses, muuhulgas on ulme tähendust defineerides lähtutud

selle laiemast tähendusväljast. Alapeatükkides on välja toodud ulmekirjanduse laiema

tähendusvälja alaliigid, nende tähendused ja kujunemised. Kolmas ja neljas peatükk on

keskendunud teoste analüüsile vastavalt teoreetilisele osale.

6

1. Indrek Hargla eesti proosas

Indrek Hargla (pseud; kodanikunimega Indrek Sootak) on sündinud 1970.aastal. Ta on

abielus lastekirjanik Heli Illipe-Sootakuga ning neil on 3 tütart. Mees on varem töötanud

pikaaegse juristina Välisministeeriumis ning teinud diplomaaditööd Taanis ja Ungaris.

(Vainküla 2012) Hargla teosed saab laias laastus liigitada fantaasia-, õudus- ja

ulmekirjanduse alla, enamus neist on saadaval ka võrguajakirjas Algernon. Veel

2014.aastal oli Hargla Eesti Kirjanike Liidus, kuid käesoleva aasta alguses lahkus ta sealt

omal soovil, väljendamaks toetust ühele eesti kirjanikule ning mõneti ka oma poliitilise

arvamuse esitamiseks (Alla 2015).

Indrek Hargla on oma isiklikust elust rääkinud vähe, avalikkus teab teda põhiliselt tema

hilisema loomingu järgi. Apteeker Melchiori lood on küll saanud palju meediakajastust,

kuid enamasti ei ole tema varasemad teosed publikule eriti tuntud. Tavalisele

ilukirjanduse lugejale kõige tuntumateks on „French ja Koulu“ romaanid ning Melchiori

viieosaline romaanisari. Hargla on hoidnud oma era- ja kirjanikuelu tugevalt lahus, alles

2012.aastal otsustas ta jätta 19 aastat kestnud juristi- ja diplomaadiameti, et keskenduda

kirjutamisele (Vainküla 2012). Samuti on Hargla nime puhul tegemist pseudonüümiga,

mis näitab veelgi eredamalt tema isikliku ja kirjandusliku mina eraldatust.

Asta Põldmäe, kes oli 2009.aastal Harglale omistatud Tuglase novellipreemia jagamisel

üks žüriiliikmetest, on öelnud, et „mahukate ulmeromaanidega tuntud autor on pikale

praktikale vaatamata saladuslikuks jäänud siiamaani (…). Põldmäe näeb Harglas

kirjanikuna ühiseid jooni Peeter Sauteriga, kellel on samuti omapärane võime esitada

kõige ebaloomulikumad olukorrad enesestmõistetavatena, mis annab kõigele mingi

„erilise õõvasuse“. (Põldmäe 2009) Tõesti, Hargla loomingus kohtab palju sellist

mainitud loomulikku ebaloomulikkust, mis annab nii tema krimiromaanidele, ulme- ja

fantaasiakirjandusele erilise nüansi.

Jüri Kallase meelest on Hargla puhul žanrilisest purismist rääkida liigne luksus, „mees

segab ulme eri liike sellise mõnu ja veendumusega“ (Kallas 1999). Hargla on isegi

öelnud, et talle meeldib ühte formaati kokku tuua väga erinevaid asju, nt Pan Grpowski

on nii kirjutatud (Hargla; Vabar 2002: 1085). Siit koorub välja üks põhjustest, miks

Hargla lood ei tundu kunagi žanripuhtad, vaid neisse on segunenud natuke siit ja sealt.

7

Indrek Hargla kirjanduslik fenomen on äratanud huvi paljudes kirjanduskriitikutes.

Harva, kui üks kirjanik suudab ainest leida niivõrd erinevates žanrides ja vormides, neid

lugejale pakkuda ning mis peamine, inimestele meeldida ja korda minna. On kindlasti ka

neid, kes ei leia Hargla teostes midagi tähelepanuväärset, aga asjaolu, et kirjanik on

hinnatud nii mitmetes sfäärides, arendanud Eestis edasi seni pigem varjul olnud

krimiromaani, alternatiivajaloolisi romaane, õudusulmelisi novelle, teaduslik-fantastilist

kirjandust, näitab tema mitmekülgsust kirjanikuna. Ilmselt on aga kirjanik otsustanud

ulme kui žanri vähemalt praegu selja taha jätta, sest 2015.aasta Stalkeri nominentide seas

oli Hargla esindatud ainult ühes kategoorias, ühe lühijutuga (Kallas 2015).

Lisaks mitmekülgsusele, mille eest Harglat ikka ja jälle kiidetakse, on ta ka põhjalik.

Ulmekirjanikud saavad endale üldiselt lubada väga palju fantaasialende, laias laastus ei

pea miski tõele vastama ning lubatud on välja mõelda täiesti oma maailm, oma reeglid.

Hargla on seda küll teinud, kuid seejuures uurib ta enne väga ulatuslikult taustamaterjale

ja viib end kurssi teoseks vajaminevate faktide ja ajalooga (Hargla; Vabar 2002: 1083).

Seda kõike ainult selleks, et lugejale usutav olla. Usutavuse aspekti eest on teda muidugi

nii kiidetud kui laidetud (vt lisaks Ulmekirjanduse Baasi retsensioone), kuid keskmine

lugeja naudib pigem lugu ennast.

Loominguliselt on Hargla väga viljakas olnud. Tema kirjaniku karjäär sai alguse aastast

1998, mil ta avaldas oma debüütteose „Deja-vu“, mis sai üldise kiitva vastuvõtu osaliseks.

Pärast seda jätkas Hargla ulmežanris ning üsna pea ilmusid järjest lühijutud „Õnnekosk“

(1998), „Gondvana lapsed“ (1998), „Kliendi soov“ (1999), „Spitzbergeri nokturn“ (1999)

jne. (Ulmekirjanduse Baas 2015) Alates 2005.aastast on kirjanikult ilmunud peale

ulmežanriliste teoste ka rohkem ajaloo- ja krimiteemalist loomingut. Muuhulgas on

kirjanik kätt proovinud näidendite ja stsenaariumite kirjutamisega, tema poolt on välja

antud ka esimene eesti õuduslugude antoloogia „Õudne Eesti“ (2005). Mitmetest

loomingulistest auhindadest räägib nii publiku kui kriitikute poolehoid (vt lisa 1).

Käesolevalt ei saa kindlapõhjaliselt väita, et Hargla eristub suurel määral oma eeskäijatest

ja kaasaegsetest, kuid mõningaid erisusi kohtab siiski. Näiteks Veiko Belials vastandub

Harglale. Belialsil ei ole loodud oma sekundaarmaailmasid, ta ei näe erilist vaeva

detailirohkusega ning süžee on ka välja aretatud täpselt nii palju kui parasjagu vaja.

(Hargla 2003: 942-943). Võrreldes Gailiti, Tuglase ja Sepaga ei ole Hargla teosed niivõrd

poeetilised, pigem n-ö „raske käega“ kirja pandud lood, milles on tugevalt tunda tema

8

kirjanduslikku mina. Andrus Org peab Gailiti loomingut pigem fantastilis-romantiliseks

(Org 2013: 15). Võib öelda, et Harglal, nagu klassikutelgi, on ajaga kujunenud oma stiil.

Hargla kandub siinkohal sellise tekstiloome osasse, kus ta üritab luua uut lugejat (Torop

2005: 3-4), kes on segu žanritunnuseid valdavast ning tavalist ilukirjandust nautivast

lugejast.

9

2. Ulmekirjanduse üldine käsitlus, mõiste ja kujunemine

Käesoleva töö paremaks mõistmiseks tuleks kõigepealt selgitada, kuidas on

ulmekirjandust käsitletud. Kuna ulme peidab endas väga palju alaliike ning võimalusi,

definitsioone, mõisteid ning nimetusi, siis ei olegi ühest ja põhjalikku seletust. Ulmet saab

mõista mitmeti, seda saab lugeda erinevalt. Ulmekirjandus Eestis vajaks põhjalikku,

täpset, süsteemset ja üheselt mõistetavat kategoriseeringut, senini on igaüks n-ö „omas

nurgas tegutsenud“. Ulme on defineerimata hulk (Hargla 2005a: 6).Org on näidanud, et

žanriuuringute peatähelepanu tuleks pöörata just poeetika analüüsimisele, sest see „avab

uusi tunnetuslikke horisonte“ ning „toetab lugeja tõlgendusvabadust“ (Org 2010: 248).

Siinses töös on seega teoste analüüsimisel pööratud suur tähelepanu nende poeetikale,

kasutades seejuures žanri tunnuseid ja omadusi, et avada Hargla stiilivõtteid.

Andrus Org on kirjutanud ingliskeelse maailma arusaamast ulme mõistest ja selle

kujunemisest. Nimelt on sealses kultuuriruumis käibel üldine mõiste science fiction

(otsetõlkes teadusulme). Esmakordselt oli sellist fraasi kasutanud William Wilson juba

1851.aastal ilmunud teoses, kus ta rääkis kirjandusest, mis poeetilises vormis toob esile

teadusliku tõe. Seejärel nimetas Herbert G. Wells seda science-fantasy’ks (otsetõlkes

teaduslik-fantaasia). Esile kerkisid ka nimetused scientific romance ja scientifiction, kuid

lugejad eelistasid kasutada mõistet science fiction, lühendina sci-fi, millele Eestis vastab

slängilaadne sõna ’ulmekas’. (Org 2013: 17) Täiesti tavapärane on ka Eesti ulmelugejate

sõnakasutuses välismaine mõiste science fiction, seda kohtab isegi sagedamini kui

’ulmekat’.

Org seletab ka alaliikide jaotust angloameerika kultuuriruumis, kus nii teadusulme

(science fiction), fantaasiaulme (fantasy) kui õudusulme (horror fiction) on

koondnimetuse „spekulatiivne fiktsioon“ (speculative fiction) alla koondunud. Eestis on

need harud liitunud kõik ulmekirjanduse alla, sest nagu Andrus Org Tzvetan Todorovile

viidates kirjutab, siis „mistahes žanri on otstarbekas vaadelda suhtes talle lähedalseisvate

žanridega.“ (Todorov 1975; Org 2008: 423 järgi). Nii on ka selles töös ulmekirjanduse

aluste paremaks mõistmiseks käsitletud teadusulmet, õudusulmet ning

fantaasiakirjandust ühe kirjandusliku komplektina, mida mõistetakse ulmekirjandusena,

kuigi need kolm mõistet on ka eraldi defineeritud. Andrus Org on žanri alajaotuste kohta

koostanud joonise, mis väga hästi näitab piltlikult ulmekirjanduse liigitust.

10

Joonis 1. Ulmežanri kolmetine kooslus laiemas tähendusväljas (Org 2001: 828)

Igal alažanril on veel omakorda alaliigitusi, kuid nendel pikemalt ei peatuta.

Keerulisemaks teeb analüüsimise ka asjaolu, et nii teadus-, õudus- fantaasiaulmel on

mitmeid sarnaseid tunnuseid, mida saab paigutada pea kõikidesse siinkohal kasutatud

teostesse. Varasemalt mainitud teadusulme nimetust on töös kasutatud vähem, pigem on

jäädud nimetuse teaduslik-fantastika juurde, lisaks esineb mõisteid nagu õudusulme ning

fantaasia/fantastika(kirjandus). Mõisteid on vastavalt nende tunnustele käsitletud töös

eraldi. Fantastilise kirjanduse liigitusest on kirjutanud 1975.aastal Tuuli Kruus.

Ulmekirjanduse algusajaks Eestis saab nimetada juba tegelikult 19.sajandit, mil ilmusid

esimesed folkloorsed jutud Kreutzwaldi sulest. Tema ilukirjanduslikud õudusjutud

ilmusid 1866.aastal kogumikus „Eesti rahva ennemuistsed jutud“. (Org 2008: 426) Hargla

ütleb, et Kreutzwaldist järgmiseks omamaise fantastilise kirjanduse teemärgiks võib

pidada „Noor-Eesti“ ja „Siuru“ rühmituse tegevust, eelkõige Tuglase, Gailiti ning Tassa

kirjatöid, mööda ei saa minna ka August Kitzbergist ning Anton Hansen Tammsaarest

(Hargla 2005a: 8-9). Tõsi küll, kui Kitzbergi „Libahunt“ on teada-tuntud õudusulme just

temaatika poolest, siis Tammsaaret üldiselt ei teata kui õudusulme viljelejat. Siiski on nad

Õudusfantastika

Õudusulme

Horror fiction

Teaduslik fantastika

Teadusulme

Science fiction

Fantastika

fantasy

11

alustaladeks Eesti ulmekirjandusele. Esimeseks Eesti ulmefänniks on Raul Sulbi pidanud

keeleuuendajat Johannes Aavikut (Hargla 2005a: 10).

Andrus Org räägib mõiste ulme tekkest. Ta viitab Ain Kaalepile, kes pakkus 60ndatel

välja sõna tulevikukirjandus (Kaalep 1964: 462), kuid Oskar Kruus pidas seda liialt

mitmetähenduslikuks. Muude variantide kõrval pakuti välja ka belletristilist fantastikat

ning ruja, millest kasutusele ei tulnud kumbki. (Org 2013: 16) Henn-Kaarel Hellat pakkus

70ndatel välja mõiste ulme (Hellat 1991b: 224), mis Oru sõnul algselt tähendaski ainult

seda osa kirjandusest, mida liigitati fiktsiooni ning reaalsuse omavahelise suhte

vastanduse alla, alles hiljem omandas sõna sootuks avarama tähenduse (Org 2001: 827).

Oru järgi saab eristada ulme kahte tähendusvälja: kitsas ning laiem. Esimene on

intensiivne väli, milles ulmet mõistetakse ainult teadusliku fantastika ehk teadusulmena.

Sinna alla ei kuulu õudus- ja fantaasiakirjandus. Alles 90ndatel, kui ka fantaasia- ja

õuduskirjanduse tekste hakati käsitlema ulmena, avanes laiem tähendusväli. Selles väljas

võib ulme tähendada kogu fantastilist fiktsiooni, mille ühiseks nimetajaks on fantastiline

element, s.o midagi, mis on mõistuspäraselt ebareaalne, midagi, mida päriselt ei

eksisteeri. (Org 2001: 828)

Org lisab, et ulmekirjandus otsib tulevikuvõimalusi, mis hõlmaks endas midagi tõepärast

ja usutavat, kuid siiski oletuslikku katastroofiohtu. Palju peegeldab ulmekirjanduses just

autorite endi nägemus maailmast, kas siis ajalooliselt, bioloogilisest, tehnoloogilisest või

mõnest muust aspektist. Ulmetekstide loomemeetodit aitab selgitada ekstrapolatsiooni

mõiste – autor justkui lubab lugejale, et kuigi tema teos on fiktsioon, siis kätkeb see endas

teatud seaduspärasusi ning loogilisust „kui kehtib see, siis järelikult kehtib ka too“

põhimõttel. (Org 2001: 832) Indrek Hargla on nentinud, et hea ulme peab olema efektne

ning see on alati taotlenud originaalsust, kuid ka selles žanris on juba välja kujunenud

teemad, motiivid, mida ikka ja jälle kasutatakse. (Hargla 2003: 942-943)

Hargla peab ulmeks tegelikult ka sellist teost, mis ehk kohe ei ütle, et see on ulme. Seda

seepärast, et teosel on juba olemas see salapärane miski, mida seletada ei saa. Vabar

nendib, et Eesti oludes kirjutatud ulme tundubki teistmoodi, kuidagi tõsisem, ilmselt just

Eesti mütoloogia, muistendite, ajaloo tõttu. Eesti ulmelood tunduvad mängivat ka

teistsugustel emotsioonidel kui seda teevad näiteks välismaised žanripuhtad fantasy

teosed. (Hargla; Vabar 2002: 1085) Henn-Kaarel Hellat nentis juba 1991.aastal, et ulme

12

on muutunud palju maalähedasemaks ja psühholoogilisemaks (Hellat 1991a: 88), seega

on alust arvata, et tegemist võib olla just Eesti olude või Eesti ulme omapäraga.

Üheks ulmekirjanduse probleemiks on osutunud suhe muu ilukirjandusega. Küsimuseks

on jäänud, kas ulme peaks liikuma ilukirjandusele lähemale, või vastupidi, kaugemale.

Ulmekirjandus on viimase aastakümneni olnud pigem spetsiifiliste lugejate pärusmaa,

kus lugeja teab ja tunneb nii autorit, tema varasemat „käekirja“ ning ta valdab ka žanri

tunnuseid. Pärast mitmeid angloameerika kultuuriruumist tulnud teoseid (J. R. R.

Tolkieni „Sõrmuste isand“, J. K. Rowlingu „Harry Potter“, Terry Pratchetti Kettamaailma

romaanid), on ka Eestis hakanud ulme liikuma lähemale ilukirjandusele. Sellele

tendentsile on nii kriitikuid kui kiitjaid.

Juhan Habicht peab ulmekirjandust ilukirjandusest küllaltki kaugel olevaks ning

ulmeautoreid tavalugejale ei soovitaks (Habicht 2001: 101). Tõepoolest, lugeja, kes

soovib veenduda, et see maailm, milles ta elab, on ka igal pool mujal sama kindel ja

jätkusuutlik, siis Hargla (ja üldse ulmekirjandus) seda uskumust ei kinnita. Vastupidi,

ulmes kehtivad reeglid ainult tundmatu ja salapärase jaoks, kõik, mis sellest edasi tuleb,

on puhas kirjaniku fantaasia, mis lubab endal lammutada igasugused seni kehtinud tõed

ja uskumused. Kuigi tuleb tõdeda, et lugeja, kes kirjandusest otsib loogilisust,

ratsionaalsust ja fiktiivseid maailmasid, leiab seda just ulmest.

Sven Vabar räägib paralleelidest klassikalise realismi ning ulme vahel. Selleks

puutepunktiks on ratsionaalsuse ja loogilisuse nõue, sest ulmelugejad on selles osas väga

nõudlikud; võib lugeda puhast žanriulmet, kuid kui tekstis puudub siseloogika ning

põhjendatus, siis ei peeta seda väga heaks teoseks. Lisaks nendib Vabar, et kuigi maagilist

realismi ning üldiselt sürreaalsust kujutavad lood on ka ulme, eelistab ulmelugeja sellele

traditsioonilist realismi. (Vabar 2013: 9-10). Urve Eslas on uurinud näiteks

krimikirjanduse populaarsust ning leidnud, et kui kirjanik ei pea kinni loogikareeglitest

ning „teeb sohki“, siis seda märkab kogenud lugeja kergelt, kuid andestab raskelt (Eslas

2006a). Sama tendentsi võib märgata ka ulmekirjanduses.

Hargla meelest seisab Eesti ulmekirjandus teisegi probleemi ees. Mujal, nt angloameerika

kultuuriruumis, aga ka Saksamaal ja Prantsusmaal, on väga tugevad ulmekirjastused ja

13

fandom1. Sealne ulmekirjandus saab vabalt elada oma elu, tavakirjandusse sekkumata,

siis Eestis on nii väike kirjandusmaastik, et ei ole võimalik ära elada ainult žanriulmet

kirjutades (Hargla; Vabar 2002: 1090). Sellest tuleneb asjaolu, et ulme žanri piirid on

väga ähmased ning seetõttu meile tavaprosaistidena tuntud kirjanike loomingus leiab

ulmet ning üldiselt ka vastupidi. Hargla arvates ei katsetata Eestis ulme kirjutamisel eriti

julgelt. Seda just näiteks Eesti tuleviku projitseerimisega, seda võiks rohkem olla (Hargla;

Vabar 2002: 1091).

Ulmekirjanduse teadusliku uurimise vallas on Eestis ühed teenekamad kirjandusinimesed

Andrus Org ja Jaak Tomberg. Erinevaid termineid on üritanud mugavamaks muuta Ain

Kaalep, Oskar Kruus ja Henn-Kaarel Hellat, ulmekriitikud Jüri Kallas, Jaak Urmet, Raul

Sulbi on toonud selle žanri laiemale publikule avastamiseks, lisaks on 90ndate lõpust esile

kerkinud andekad autorid nagu Mehis Heinsaar, Indrek Hargla, Kristjan Sander, Karen

Orlau, Veiko Belials jpt, kes on lugejatele pakkunud mitmeid ulmesugemetega lugusid.

2.1 Lugeja käsitlus Umberto Eco järgi

Lugeja rolli teoses on analüüsinud Umberto Eco. „Lector in fabula“ sissejuhatuses ütleb

professor Peeter Torop Eco käsitluse kohta, et pärast teose valmimist algab dialoog lugeja

ja teksti vahel, kuhu autor enam ei mahu. Teose valmimise ajal on aga tegemist kahe

teistsuguse dialoogiga: see, mis toimub alles loodava ja juba loodud tekstide vahel ning

see, mis toimub autori ja ideaalse lugeja vahel. Toropi sõnul teeb Eco vahet tekstidel,

mille eesmärgiks on kujundada uus lugeja ning nendel tekstidel, mis on loodud publiku

maitse rahuldamiseks. (Torop 2005: 3-4) Siinkohal on ulmekirjandust mõeldud selliste

tekstidena, mis Hargla loomingust lähtuvalt peakski kujundama uue lugeja. Tava- ehk

ilukirjanduseks on arvatud teisi tekste, mis on loodud publiku maitse rahuldamiseks. Jüri

Kallase, Raul Sulbi ning Andrus Oru mõtteid ja arvamusi on käsitletud kui ulmežanri ehk

teadlike lugejate omi. See tähendab, et nad on samuti osa uue lugeja loomisest, adudes

1 N-ö pühendunud lugejaskond. Eestis kujunes fandom 90ndatel, mis on tänapäevani koondanud enese alla nii

entusiastlikke kirjanikke kui hardunud ulmesõpru ja –fänne. (Org 2013: 21) Väljunditeks on nt ulme.ee, ajakirjad

Reaktor ja Algernon, Ulmekirjanduse Baas, Eesti Ulmeühing, Estcon.

14

žanri tunnuseid, kuid olles samal ajal kursis ka tavakirjandusega. Sellise lugeja rolli on

üritanud astuda ka käesoleva töö autor ise.

Umberto Eco (ning ka Roland Barthes’i) arvates on tekst mitmete tähendustega ning

esindab tervet väljendusvõtete ahelat, mille vastuvõtja ehk lugeja peab aktualiseerima

(Tamm 2002: 199). Tekst eristub teistest väljendustüüpidest just oma hõlmavuse tõttu,

mille põhimotiiviks on ka mitte-öeldu sissetoomine. Mitteütlemine tähistab seda, mis

pealispinnal esile ei tule, kuid just see on see, mida lugeja aktualiseerima hakkab. Need

on n-ö „valged laigud“, mida lugeja täitma peab. Seetõttu nõuab tekst lugeja aktiivset ja

teadlikku kaastööd. (Eco 2005: 59) Tähendab, et lugejal, mistahes teksti

aktualiseerimisel, tuleb pidevalt kaasa mõelda, et leida see osa, mille autor on ütlemata

jätnud. Eriti tuleb see välja just ulmekirjanduse (aga ka näiteks krimikirjanduse)

lugemisel, sest autor eeldab juba mingil määral, et lugeja on valmis nägema ka seda, mille

ta ise on tekstis ütlemata jätnud. Õudusulmes on näiteks õuduselemendid nähtavad loos,

kuid tekstis need selgesõnaliselt kirjas ei ole, seega on lugeja tõlgendada, mida ta õudseks

peab. Fantaasiakirjanduses ei pruugi autor otsesõnu öelda, et peategelasel on

üleloomulikud võimed, kuid lugejale ei peaks see ka üllatusena tulema, kui mõnes

stseenis oskab kangelane näiteks lennata, nõiduda või omab ta järsku teadmisi, millest

lugejal alguses aimu polnud. Hargla on mitteütlemise võtet ka paljudes oma teostes

kasutanud.

Eco Mudellugeja on selline lugeja, kes on piisavalt kompetentne avastamaks autori

loodud teost just sel viisil nagu autor seda mõtles. Samas ei tasu autoril automaatselt

eeldada sellise lugeja olemasolu, vaid ta peaks selle ise ka kehtestama, ehitades oma teksti

üles sel viisil, et Mudellugeja tekkida saaks. (Eco 2005: 62-63) Autor võib ju ennustada

oma sihtgruppi ja publikut, kuid ta ei saa selles kunagi päris kindel olla, seega ta peaks

aitama lugejat, et see teksti ja loo lõppedes oleks piisavalt kompetentne.

Rääkides sihtgrupist, eristab Eco tekstide puhul kahte äärmust – avatud ja suletud tekste.

Esimene on selline, kus autor adresseerib teose kindlale sihtgrupile ning teeb kõik endast

oleneva, et tema Mudellugejale oleks iga tekstis esitatud termin või väljend tuttav, et ta

mõistaks autorit ja tema teksti. Teine on selline, kus autor on esitanud oma teose kindlate

teadmistega lugejaskonnale. (Eco 2005: 63-64) Ulmekirjanduse sihtgrupiks on, vähemalt

Eesti piires, traditsiooniliselt olnud teadmistega lugeja, kellele ei pea selgitama

ulmeteoses esinevat üleloomulikku elementi. Olgu selleks siis ajarännu olemus või

15

dirižaablite ja automobiilide põhimõtted. Suletud tekstid eeldavad seega lugejalt rohkem.

Nüüdisajal aga on hakanud hääbuma piirid suletud ja avatud tekstide vahel, sest

ulmekirjandus püüab nüüd vormida uut lugejat, kes ei peagi olema teadlik, sest ta saab

teksti ja lugu nautida ilma nende teadmistetagi.

Eco on jõudnud järeldusele, et lugeja loob esmalt ajutises korras identiteedisuhte lausutu

osundatud maailma ja omaenda kogemusliku maailma vahel. Kui aga edasise

aktualiseerimise käigus tulenevad lahkhelid nende kahe maailma vahel, „alustab lugeja

hõlmavamaid ekstensionaalseid operatsioone“. Ta tunnustab fakti olemasolu, kuid jääb

ootama, kas ilmub ka midagi, mis seda fakti kinnitaks. (Eco 2005: 82-83) Ehk siis, kui

lugeja ei loo suhet tekstis olevate sündmuste ja enda kogemusliku maailma vahel, hakkab

ta tekstist otsima põhjendusi, seletusi, ta tahab teada, mida autor on nende sündmustega

mõelnud.

Lugeja seisukohast on aga oluline meenutada ka Roland Barthes’i mõtet, et lugeja pole

kunagi kõikvõimas ning ei suuda iial teksti ammendada. Ta ei saa kehtestada piiramatut

omavoli ega eirata teksti elementide omavahelisi suhteid ja proportsioone. (Tamm 2002:

198) Seega, mistahes seosed, tähendused ja tõlgendused Hargla tekstidest siinses töös

lugeja seisukohast on välja toodud, on ainult käesoleva töö autori interpreteering ning ei

taotle ainsalt ja üheselt võetavat tõde.

2.2 Fantaasiakirjandus

Märt Väljataga on eristanud imepärase ja fantastilise kirjanduse ning leidnud, et teosed,

milles üleloomulikke sündmusi ei saa n-ö „naturaliseerida“ ehk millegi läbi loomulikuks

tõlgendada, on selgelt imepärased, need aga, mille puhul ei saa otsustada, kas tegevused

toimusid väljamõeldud maailmas tegelikuna või mitte, moodustavad fantastilise

kirjanduse (Väljataga 2010: 47). Fantastilisest kirjandusest kui omaette alažanrist on

pikemalt arutlenud Tzvetan Todorov teoses „The Fantastic: A Structural Approach to a

Literary Genre“ (1975). Andrus Org märgib, et fantastilise kirjanduse poeetiliseks

võtteks on tegelikkuse nihestamine, empiiria teisendamine, moonutamine ja maailmade

alternatiivne kujundamine (Org 2010: 230). Tegelikkuse nihestamist ja moonutamist on

kasutanud Hargla just Liina novellides, maailmade alternatiivset kujutamist aga „Frenchi

ja Koulu“ romaanides ja osaliselt lühiromaanis „Raudhammas“.

16

Org lisab, et kui realistliku kirjanduse fiktsionaalsus väljendub lugeja maailma

duplikaadina, siis fantastiline kirjandus sooritab justkui eksperimenti, kas ta suudab

lugeja talle tuntavast argiümbrusest lahti rebida ning pakkuda asemele tegelikkusest

lahknevaid maailmasid, segada loomulikku ja üleloomulikku. Fantaasiakirjandus sisaldab

endas paljusid alaliike, mis kohati põimuvad ja põrkuvad omavahel, näiteks

linnafantaasia, kõrgfantastika, teadusefantaasia, unenäoline fantaasia, madalfantastika,

fantastiline allegooria jmt. (Org 2010: 230-231) Neid ja veelgi rohkemaid alažanre on

Hargla kasutanud ja omavahel seganud. Tegelikkusest kannavad eemale väga paljud

Hargla teosed, kui mitte öelda, et kõik, ehedaimaks näideteks on „Roos ja lumekristall“

(2006), eksortsist Pan Grpowski lood, „Väendru“ (2001) ja loomulikult Liina novellid.

Edward James ja Farah Mendlesohn The Cambridge Companion to Fantasy Literature

kogumiku sissejuhatuses käsitlevad fantastikat veidi kitsamas ja poeetilisemas

tähenduses. Fantastika on kui ridaelamuboks, mille iga ukse taga peitub omaette maailm.

Nende uste taga peituvad toad, mis küll jagavad ühiseid seinu ja ehitust, kuid ometigi on

igal toal täiesti erinev sisekujundus ning nendes tubades elatud elud on diskreetsed, samas

kõigile teada. Nemadki nendivad, et fantaasiakirjandust on äärmisel keeruline määratleda,

kuid selle ala suuremad teoreetikud Tzvetan Todorov, Rosemary Jackson, Kathryn Hume,

W. R. Irvin ja Colin Manlove nõustuvad kõik, et fantaasiakirjandus on konstruktsioon

võimatust. (James; Mendlesohn 2012: 2)

Fantastilisel kirjandusel on (nagu õudus- ja teaduslik-fantastilisel kirjanduselgi) omad

tunnused ja elemendid. Tuuli Kruusi järgi võivad fantastilised elemendid olla

kirjandusteoses näiteks olukorrad ja sündmused, tegelased ja miljöö, kusjuures võib ainult

osa sellest elemendist olla fantastiline ning sugugi ei pruugi kõik elemendid ühes teoses

olla fantastilised. Eristada saaks ka fantaasiakujundeid, kuid nende puhul jääb küsimus,

kuidas neid eristada, kuidas paigutada žanritesse… (Kruus 1975: 450-451). Ehk siis

fantaasiakujunditeks on raske midagi konkreetset nimetada. See võib olla olukord, kus

peategelane avastab, et tal on üleloomulikud võimed, aga see võib olla lihtne

väljamõeldud putukas, kes evolutsioonteooriasse ei paigutu. Samas kui see putukas

areneb loo käigus näiteks tavaliseks majaprussakaks, kas see tähendab siis fantastilise

elemendi kadumist teoses või kirjaniku fantaasiakäiku? Ilmselgelt ei arene ükski putukas

üleöö prussakaks, siis kas on tegemist hoopis teaduslik-fantastilise elemendiga? Need ja

veel rohkemad küsimused vajavad pikemat arutlust, mida käesolev töö hetkel ei luba.

17

Nimetusest „fantaasiakirjandus“ on arvanud Hargla ise, et „jumala eest ärge kasutage

sellist rõvedat sõna [--]. Fantaasia on see, kui te silmad kinni panete ja asju ette kujutate.

Kirjandusžanr on fantasy.“ (Tänav 2013). Lihtsakoelise ettekujutuse järgi aga autor ju

seda teebki – kujutab ette ja paneb kirja. Kindlasti on igal kirjanikul oma visioon ja

arvamus, kuidas ja mis mõisteid kasutada, näiteks Jaan Kaplinski ei salli sõna ulme, see

peaks tema arvates tähendama ainult Tolkieni-järgset kirjandust, mida praegu

nimetatakse fantasyks (Kaplinski; Vabar 2013: 86). Fantasy ehk fantaasiakirjanduse all

on mõeldud siinses töös seda osa ulmekirjandusest, mis ei ole õudus- ega teaduslik-

fantastiline ulme.

2.3 Õudusulme

Indrek Hargla, keda enamasti peetakse žanriulme esindajaks, on kokku pannud Eesti

esimese õudusjutte sisaldava antoloogia, kus ta peab õudus-, nagu ka ulmekirjandust,

raskesti defineeritavaks. On küll mingid parameetrid, mille järgi määratleda, kuid iga uue

jutuga ilmub jälle uusi tunnuseid, mis muudab õuduskirjanduse hulka suuremaks ja

laiemaks. Õudusžanri algusaastail oli liigitamine lihtsam, sest kasutati klassikalisi võtteid

ja tegelasi, motiive ja tunnuseid. Tänapäeval on õuduskirjandus juba mitmekesisem, kuid

Hargla peab seda pigem heaks nähtuseks. (Hargla 2005a: 7) Klassikaliste tegelaste all

võib näiteks tuua libahundid, kodukäijad, kratid, nõiad; tegevuspaikadeks sood, metsad,

järved; motiivideks libahundiks käimine, vanarahva uskumused või loodususundite

pärimused.

Andrus Org kirjutab õuduskirjandusest ja selle elementidest, motiividest.

Õuduselemendid on imbunud tervesse ühiskonda, nii muusikasse, filmi, kirjandusse kui

kunsti. Üks osa õudust on ka folkloorsel pärandil, mille moodustavad näiteks

linnalegendid, lastehirmutised. Traditsiooniliselt on õuduskirjandust käsitletud žanrina.

Seejuures võib õuduskirjandust mõista ka kui vormi, mis on autorile ja lugejale ette antud.

Autor on varustatud teatud žanritüübistikuga, millest on teadlik ka lugeja ning saab seega

kujundada oma ootusi ja tõlgendusi. Õudusnarratiiv algab tavaliselt rutiinse eluolu

tasandilt, millele järgnevad siis hirmutavad asjaolud, sündmused, emotsioonid.

Klassikalise õudusulme võtteks ongi siduda inimesele tavapärane reaalsus üleloomulike

18

nähtustega, olgu selleks siis kummitused, tondid, luupainajad või seletamatud

surmajuhtumid ja tavapärasest üleloomulikumad nähtused. (Org 2008: 422)

Õudne võib olla miski, mida me ei arvanud kunagi tõeks saavat; midagi, mida

tavainimene oma moraali- ja eetikatunnetuses ei pea õigeks; õudne on siis, kui seni õigeks

peetud maailmapilt järsku muutub, me ei tee vahet enam reaalsusel ja fantastilisel, tõel ja

valel. Õudne võib olla teadmine, et on ebasurnud, kes joovad inimese verd, aga ka lihtsalt

midagi arusaamatut, seletamatut. (Hargla 2005a: 7) Oru sõnul mängib õudusfiktsioon

tihtipeale inimese psühhoanalüütiliste tunnetega, mistõttu ei pruugi õudus avalduda alati

mingis füüsiliselt hirmsas olukorras või nähtuses. Oluline on tuua esile lugejas mingi

alalhoitud emotsioon, põhjustada hirmutunnet tundmatuse pinnalt. Lisaks sellele

tundmatusele peab olukord, nähtus või sündmus olema ka psühholoogiliselt usutav. (Org

2008: 425) Heaks näiteks on siin „Süvahavva: esimene suvi“, mis sarnaneb Liina

novellidega, kuid Hargla on Süvahavva talu loole juurde lisanud palju rohkem huvitavaid

ja õudseid nüansse. Psühholoogiliselt heaks valikuks on juba vana talumaja, kus tegevus

toimub. Usutav kohavalik, tundmatu olukord tegelaste jaoks ja üldine meeleolu tekitavad

emotsioone, mängivad lugeja hirmudel, et vanades talumajades kummitab.

Urve Eslase arvates peaks lugeja olema vähemalt teoreetiliselt valmis uskuma libahunte,

vampiire või muud üleloomulikku, mida ta mõistuse piires teab mitte eksisteerivat. Lisaks

jaotab Eslas eraldiseisvateks hirmukirjanduse ja õuduskirjanduse, tuues välja, et viimane

erineb hirmukirjandusest selle poolest, et sisaldab ulmelisi elemente, hirmukirjandus aga

piirdub realistlike tegelastega. Mida reaalsem on olukord, kus sündmused juhtuma

hakkavad, seda usutavam on ka jutt. (Eslas, 2006b). Üleloomuliku elemendi teadlik ja

realistlik kasutamine eristab õuduskirjandust hirmukirjandusest ka Indrek Hargla meelest

(Hargla, 2005a: 5). Liina novellid ei ole seega ainult õudusulme, vaid kätkevad endas ka

hirmukirjanduse tunnuseid. Tegelased on realistlikud, olukord on reaalne ning lugu

usutav. Samas on Hargla väga teadlikult kasutanud ära Eesti rahvapärimust, Liina on

ühtaegu nii üleloomulik kui ka realistlik element.

Org esitab eesti kirjanduses esinevate õudusulmeliste põhiteemade ja tüüpmotiivide

loendi, mis on muidugi ainult üks võimalikest tüpoloogiatest. Huvitav on ka see, et üheski

nende punktide näites pole esitatud näiteks „Minu päevad Liinaga“ või „Tema päevad

Liinaga“:

Fataalse saatuse, surma või surmahirmu kujutamine

19

Kurjuse või kurjade jõudude esitamine – Tammsaare „Pöialpoiss“, Hargla

„Uskmatuse hind“

Üleloomulike või tundmatute olendite (libahundi, vampiirnaise, katkumehikese,

inimsööja-ämblike või elavate surnute) esitamine

Üleloomulike või tundmatute esemete või nähtuste kujutamine

Õudustäratavate loodusobjektide või paikade kujutamine; soo, järv, koobas,

surnuaed

Veresüü või kättemaksu kujutamine

Nõiduse või müstilise kogemuse kujutamine

Õudusunenägude kujutamine

Isiksuse kahestumise ja moondumise, hulluse ja psühhootilise kogemuse

kujutamine

Õudusrealistlike nähtuste, sündmuste ja isikute kujutamine; Hargla „Vabaduse

kõrgeim määr“ (Org, 2008)

2.4 Teaduslik-fantastika

Andrus Org arvab, et teadusliku fantastika piirjooned, sealhulgas temaatilisus ja kujundid,

pole siingi üheselt määratletavad, sest ajalooline ulatus ja elementide mitmekülgsus ei

luba kogu tekstimassiivile normatiivselt läheneda. Üldiselt võib teaduslikku fantastikat

käsitleda kui žanri, mis kunstiliselt kujutab teadus-tehnilist võimalikkust. Varasem

kriitika on pidanud žanri keskseks osaks teaduse ja tehnikaga seonduvaid asjaolusid, kuid

postmodernistlik kriitika seab kahtluse alla teaduse osa teadusliku fantastika legitiimsuse

saavutamisel. (Org 2010: 232-233)

Harry Õiglane kirjutab Rein Sepa „Viimase üksiklase“ (mis peaks olema eesti kirjanduses

üks esimesi katseid teaduslik-fantastilise jutustuse ette seada ka tõsisemaid eesmärke)

järelsõnas, et kui vaadata ajalooliste romaanide kogemust, siis on selge, et mineviku

toomine kaasaega aitab paremini mõista minevikku ning ka olevikku. Ajaloolise teose

autoril on olemas faktid, üle jääb neid ainult analüüsida ning õigesti esitada. Sama ei saa

aga öelda tulevikuteose kirjutamise kohta. Autor peab välja mõtlema nii faktid kui viisi,

kuidas neid esitada kaasajale. Hea teaduslik-fantastilise teose põhiprobleemiks ei saa olla

tuleviku tehnika saavutused, vaid eelkõige tuleviku inimene kui oma ühiskonna produkt.

20

Moraali, eetika ja esteetika küsimuste käsitlemine tulevases inimühiskonnas annab

tulevikuromaanile tõelise tunnetusliku väärtuse. (Õiglane 1960: 45-46) Õiglase mõtteid

toetab mitukümmend aastat hiljem ka Indrek Hargla, kelle arvates peaks ulmes fookuses

olema inimene, mitte teadus ise (Hargla; Vabar 2002: 1089).

Tehnika on tõesti arenenud meeletu kiirusega juba tänapäevalgi, seega tuleb Õiglasega

nõustuda, sest nii kaua, kui on olemas inimene, jätkub ka tehnika areng. Kirjandus aga ei

peaks sõltuma otseselt tehnika arengust, pigem sellest, kuidas areneb sealjuures hoopis

inimene, sest inimene on see, kelle iseloomu saab analüüsida. Tehnika on loodud käituma

ootuspäraselt, seda saab panna käituma täpselt nii nagu inimene soovib, küll aga ei saa

seda teha inimese endaga. Seega ainest peaks jätkuma ja pidevalt juurde tekkima, et

kirjutada isegi Eestis kõrgtasemelist ja sügava eesmärgiga teadus-fantastikat.

Ain Kaalep on Õiglase järelsõna lugedes kahelnud hoopis terminis endas. Nimelt leiab

Kaalep, et teaduslik-fantastiline on liiga üldistav, et seda võiks kasutada siis juba paljude

teoste žanrimääratlusena ning pakub omalt poolt välja hoopis tulevikukirjanduse termini.

(Kaalep 1964: 642). Lühema versioonina on kehtima jäänud teadusulme, kuid siinses töös

on eelistatud kasutada mõistet teaduslik-fantastiline ulme, sest see sõnapaar tundub kõige

paremini väljendavat žanri eriomadusi.

Õiglane nendib, et pole kahtlustki, et populaarteadusliku ja teaduslik-fantastilise

kirjanduse ühiskondlik positsioon kasvab iga aastakümnega ning see pole sugugi

juhuslik, vaid ilmselt ühiskonna arengu seaduspärase protsessi loomulik järeldus. Ta

soovitab kirjanikel, kirjanduskriitikutel ja –teoreetikutel pöörata suuremat tähelepanu

populaarteaduslikele ning teaduslik-fantastilistele teostele, kuigi nende koht ühiskonnas

on veel nõrk. Õiglane loodab, et teaduslik-fantastilised romaanid ja jutustused leiavad

nõukogude kirjanduses püsiva koha, sest sellel žanril on palju anda ja näidata. (Õiglane

1690: 46-47)

Õiglase lootused läksidki mõneti täide, Andrus Org kirjutab, et kui Nõukogude Liit oli

oma kirjanduspoliitikas fantastika- ja õuduskirjanduse suhtes üllatavalt vaenulik, siis

teaduslikku fantastikat oli võimalik NSVLi teaduslik-tehnilise revolutsiooni jaoks

positiivselt ära kasutada (Org 2013: 17). Uku Masing arvas, et järgnevatel aastakümnetel

on teaduslik-fantastilisel kirjandusel kogu kirjandusloos väga suur roll (Masing 2013:

41). Nii Õiglase kui Masingu lootused näha teaduslik-fantastilist žanri üksi

kirjandusmaailma tipus piirdus kahjuks ainult Nõukogude Liidu ajaga, kuid tuleb

21

tunnistada, et soovitus pöörata suuremat tähelepanu just teaduslik-fantastilisele ulmele

kehtib veel tänapäevalgi. Eesti kirjanduses on ulmežanrist esile kerkinud just õudusulme,

mida leiab nii kõrgkirjandusest kui ka rahvaluules. Põhjus selleks peitub asjaolus, et

õudusulmet on kergem kirjutada, selle jaoks on kergem ainest leida (mütoloogilised

pärimused, folkloor jms), sest fantastika ja teaduslik-fantastika jaoks on vajalik

eksootilisem miljöö või globaalsem haare. (Org 2008: 425)

2.4.1 „French ja Koulu“ retseptsioon

„French ja Koulu“ on oluliseks osaks ulmekirjanduse žanrist ja samuti ka Hargla

loomingust. Käesoleva töö eesmärke silmas pidades tuleb ka sellest teosest rääkida, aga

kuna „French ja Koulu“ väärib juba ainuüksi värvika süžee ja huvitavate tegelastega

omaette põhjalikku analüüsi, siinse töö mahtu jälgides on see aga raskendatud ning töö

autor on keskendunud kontekstile ja retseptsioonile. Ühisosa „Minu päevad Liinaga“,

„Tema päevad Liinaga“ ja „Raudhambaga“ on fantastiline element ja maagia olemasolu.

„Raudhambaga“ seondub „French ja Koulu“ just oma ajaloolise külje poolest, Liina

novellidega seob rohkem kodumaise miljöö kasutamine.

„French ja Koulu“ on Andrus Oru poolt paigutatud aurupungi žanrisse, mis vastandub

küberpungile teatava tehnilise vaimustuse poolest. Esimese töösturevolutsiooni,

peamiselt 19.sajandi, insenerivaimus leiutatud, ent tänapäeva mõistes algeliste ja

absurdsete leiutiste kasutuselevõtt on üks peamisi tunnuseid. Selline tehnoloogia

ebaharilik rakendamine toob teosesse omapärase õhkkonna ning on ühenduses ka teadus-

fantastikaga. Aurupungis ei kohta tehnoloogia arenguga kaasnevat negatiivset ja

katastroofilist muljet, mida võib kohata küberpungis ja teaduslik-fantastilises žanris,

vastupidi, siin on tehnoloogia romantiseeritud. Kuigi kaldub see žanr pigem teaduslik-

fantastilisuse poole, ei ole siin erandlikud ka fantastilised elemendid nagu maagia ja

võlukunst. (Org 2010: 245) „Frenchi ja Koulu“ tekstist leiab just eelmainitud tehnoloogia

romantiseerimist. Liigutakse dirižaablitega, maanteedel liiguvad gasoliiniga sõitvad

autosarnased mobiilid, sõnumeid saadetakse telegraafi või isegi tuvidega.

„French ja Koulu“ on kolmeosaline (2005, 2007, 2009) romaanisari, mis osutus

nullindate üheks populaarseimaks ulmekirjanduslikuks sarjaks. 2008.aastal jäi

ulmeauhinna Stalkeri võidust aga napilt puudu, selle pälvis hoopis Andrus Kivirähk oma

teosega „Mees, kes teadis ussisõnu“ (Sulbi 2008).

22

Andrus Org, kes on analüüsinud „Frenchi ja Koulu“ kirjandusliku narratiivi ja žanri

suhteid, on öelnud, et teos on laiahaardeline ja mitmekülgne ning kõnekas just oma

žanriliste iseärasuste tõttu. Org paigutab teose imeulme ja alternatiivajaloo hübriidiks,

milles esineb vähe trikitamist jutustamisvõtetega ning oma seikluslik-kriminaalse süžee,

tuttava miljöö ja teemadega, humoorika ja parodeeriva laadi, armastuse lüürilise

kujutamise ning traagika ja sünguse puudumisega on võitnud lugeja poolehoiu. (Org

2010: 243-244) Hargla on romaani tegevustikku sidunud mitmeid erinevaid aspekte, mis

lugeja seisukohalt muudavadki romaani hästiloetavaks, arusaadavaks ning põnevaks.

Kuna teose olustik tugineb puhtalt alternatiivajaloolisele paralleelmaailmale, mida

vihjetega romaanist võib vabalt pidada Eestiks, siis suudab lugeja seoseid luua ja

võrrelda. Kaks peategelast, French, kelle silme läbi tegevusi edastatakse, ja Koulu, on

loodud veidi eriskummalise paarina, kus jõuvahekorrad on segamini aetud. French, kes

töötab Maavalla kõige austatuma kodaniku, Koulu, heaks, on enamus ajast hoopis ise

detektiivi rollis, samal ajal kui Koulu veedab palju rohkem aega kas vangistuses viibides

või käske jagades:

„Tema, mu Koulu, oli nüüd tagasi kodus, tagasi sünnimaal, keset tarvaid, põlislaasi, rammujaid,

arbujaid, mugulaid ja maalinnu. Ta sai häbenemata pühenduda kartulisöömisele, saunatamisele

ja kõigile muudele õndsustele, millest koosneb tema rahvuslik identiteet. Aga mina… Siurule

piima ja riided pesumajja, eks ole.“ (Hargla 2005b: 9)

„Sa ei ütlegi midagi, French?“ küsis Koulu ja hammustas bagetti. „Et mida siis?“ pahvatasin ma

lõpuks. „Et aitäh kõige eest ja ma olen loomulikult usinasti abiks, kui Kärn peab nina nuuskama,

ja üleüldse õpetan talle kõiki sinu elushoidmise nippe.“ (Hargla 2005b: 299)

Siit kõlab väike pettumus talle omistatud rolli üle, kuid lugeja näeb, et just French on

tugisammas, kellele kogu tegevus toetub. Frenchi irooniline ja samal ajal naljatlev

suhtumine teeb ta üdini positiivseks tegelaseks, kes vaatamata oma sarkasmile ja

tõrksusele alati päeva päästab, isegi, kui ta vahel pisipettusi korda saadab. Ameerika

kirjanik James N. Frey on järeldusele jõudnud, et lugeja aktsepteerib peategelase

negatiivseid külgi ainult siis, kui too neid parandada püüab (Frey 2012: 29). Kuna French

on välismaalane, burgundialane, siis on ka huvitav jälgida tema imestavat pilku kohaliku

elu üle:

„Nad söövad siin rohelist kapsast, mille nad enne tünnis roiskuma lasevad minna ja siis pipra,

seapeki ja loorberiga pudipehmeks keedavad.“ (Hargla 2005b: 11), „Esiteks nimetavad nad oma

etendusi laulumängudeks. Teiseks on neis võimalikult vähe aariaid - -. Kolmas suur erinevus

23

ooperist on see, et publik ei lähe mitte niivõrd kuulama, kuivõrd kaasa laulma.“ (samas, 91),

„…nad tohivad siin Maavallas minna ju ennustaja juurde ainult nõndaviisi ehitult, seal tuleb alles

läbi teha mingid tobedad vormelid ja leelotada pool tundi regivärssi, enne kui tark su jutule

võtab.“ (samas, 377)

Lugeja saab siinkohal muiates pead noogutada, sest koheselt tuleb silme ette tänapäev,

kus bürokraatia on piltlikult samale tasemele viidud. Naljatlev-sarkastilist suhtumist nii

ühiskonna kui oma kaasmaalaste üle on autor mitmes kohas avaldanud.

Jutustaja rollis, nagu mainitud, on French ise, kui mina-jutustusesse tekib kummaline

paus, kui ühel hetkel ei räägi enam French, vaid Cedric Brock, kes on lihtsalt

maskeerunud burgundialane, kuid kummaline on see siiski, sest lugeja on harjunud

Frenchi mõtetega, järsku pole Frenchi aga olemas ja temast räägitakse kolmandas isikus:

„Selle melu keskel hulkus ka French, pilastatud südametunnistus nööriga räpases rentslis

järel lohisemas. Ma üritasin leida enda käitumisele mingitki rahuldavat seletust, kuid ei

suutnud, ma ei olnud võimeline end sundima ülestunnistusele, sest minu närusem mina

oli salamisi seda mängu nautinud“ (Hargla 2005b: 375). Sellest sisemonoloogist võibki

järeldada, et French on lihtsalt moondunud Brockiks, kuid mõtleb ikka mina-vormis.

Tekib kahepalgeline jutustaja/kogeja. Lugejale on siiski antud tekstis piisavalt vihjeid,

saamaks aru, kumb nüüd jutustajana esineb. „„Teate, aga mina olen ju ka Albionis

õppinud,“ ütles Nell. French teadis seda, Cedric Brock aga mitte, seepärast tegigi ta

suured silmad: „Kas tõesti? Kui huvitav.““ (Hargla 2005b: 364) Cedric on intellektuaal

ja romantik, kõigi naiste südamete võitja, kuid French on sarkastiline ja armastuses

kohmakas: „„Mida sa kooberdad siin, tatilarakas?“ küsisin mina. „Isegi hobusevargad

magavad sellisel ajal, kõlupea.““ (Hargla 2005b: 244). Lisaks Cedric Brockile etendab

French ka Pinerolot ja Francot

Kirjanduskriitik Jaak Urmet arvab, et kuna romaanis on Frenchil ja Koulul kolm seiklust,

siis oleks võinud Hargla iga osa lõpus pinge veel suuremaks keerata, kuid lahendab

olukorra hoopis vastupidiselt, jättes lugeja kõige põnevama koha peal maha ning

alustades uut osa juba tagasivaateliselt, et kuidas kõik lõppes. Urmet on esile toonud just

loodud maailma toreduse, lugeja tunneb rõõmu ainuüksi juba sealviibimisest, seiklused

ja lõpp on pigem teise- ja kolmandajärgulised. (Urmet 2005) Raul Sulbi leiab, et

kompositsiooniliselt võiks Harglale ette heita seda, et ta pole suutnud romaani kolme osa

piisavalt tugevalt siduda (Sulbi 2005).

24

3. Novellid „Minu päevad Liinaga“ ja „Tema päevad Liinaga“

Juhan Habicht näeb fantaasia- ja õuduskirjanduse erinevust selles, et kui fantaasiateose

puhul seletatakse üleloomulike olendite käitumine ja motiivid lugejale ära, siis

õuduskirjanduses ilmub „Suur Tundmatu“ lugejale ainult korraks (Habicht, 2001: 102).

Hargla käesolevad novellid on selles suhtes erandlikud. Kui vaadata ainult „Minu päevad

Liinaga“ tegevusliine, siis Tundmatuks elemendiks jääb nii Liina kui vana mees Aat, keda

mainitakse ainult korra lõpus, seega lugeja ei tea tegelikult midagi, näha on ainult teksti,

kuid kulisside taga on kirjanik veel välja mõelnud ühe teise loo, mis jutustatakse alles

teises novellis. Autor on jätnud õudust tekitava elemendi lugejale nähtamatuks, ta peab

olema Eco järgi piisavalt teadlik lugeja, et tajuda Liinas Suurt Tundmatut. „Tema päevad

Liinaga“ jutustuses saab Suur Tundmatu selgeks ning muutub tuntavaks elemendiks.

Kusjuures, Suur Tundmatu saab selgeks kirjanduslikul tasemel, mitte teaduslikul.

Seetõttu võib seda vaadelda nagu kuju, kellelt on katteloor eemaldatud, kuid mille juurde

jäädakse ikka kahtlevalt vaatama, kas ehk leidub siin veel midagi. Siit tekib küsimus, kas

autor hindas oma Mudellugejat ehk üle või tekitas autor esimese novelliga liiga palju

„valgeid laike“, mida lugejad ei suutnud täita.

Barthes’i järgi on tekst „mitmemõõtmeline ruum, kus omavahel põimuvad ja põrkuvad

eri kirjutised, millest ükski pole algupärane“ ning Autor seejuures vaid vahendaja, kelle

olemasolu polegi väga oluline, sest need paljusused saavad kokku lugeja juures (Barthes

2002: 122). Ka „Minu päevad Liinaga“ ja „Tema päevad Liinaga“ on tekstid, kus

paikneva fiktsionaalse maailma adressaadiks on lugeja ning kus mitmemõõtmelisus

avaldub alles lugejani jõudes. Mõlemad novellid on põimunud, kuid vaatenurga erinedes

hakkavad üksteisega põrkuma. Lugeja on lõpuks see, kes need kaks teksti omavahel

ühendab, loob seoseid ning tõlgendab enda jaoks vajaliku. Autor polegi oluline, sest

eelteadmisteta lugeja ei näe peategelases Autori kuju, tema kohalolu tekstis ja loos kaob

täpselt sel hetkel kui novell algab.

„Minu päevad Liinaga“ on selline õudus, mis ei šokeeri, ei jahmata kohe, vaid võtab

lugeja enda haardesse just selle seletamatu ja kriipiva tundega. Tekib omamoodi uus

reaalsus, miski, mis tekitab tegelastes ja lugejas küsimuse, et kas see, mida nad teadsid ja

arvasid end uskuvat, on ikka õige? Tegelaste maailm on kistud tükkideks ning lugeja

tunnetab seda, ta üritab kaasa tunda, kuid see seletamatu element ei lase seda teha. Kui

25

traditsiooniline õudus eeldab, et lugeja on valmis vähemalt teoreetiliselt uskuma, siin

juhul on autor suutnud tekitada õudse olustiku reaalsel pinnal ning uskumine on viidud

nii kaugele, et suudab panna kahtlema ja küsima. Tavapärane pole ka see, et ta on

kirjutanud õudusulmejutule järje, mis seletab lahti esimeses loos toimunu, muutes „Minu

päevad Liinaga“ ja „Tema päevad Liinaga“ üheks tervikuks, mis koos lugedes mõjubki

nii nagu ta mõjuma peaks – õudselt. Eraldi lugedes aga jääb „Tema päevades Liinaga“

puudu mõistatus, seletamatu miski, mis paneb lugeja kõhedust tundma.

Selle põhjal võib väita, et Hargla on liikunud nende kahe teosega ühest žanrist teise –

„Minu päevad Liinaga „ ja „Tema päevad Liinaga“ koos moodustavad kummalise paari,

mida järjest lugedes võib pidada fantaasiakirjanduseks, kuid palju parema efekti saavutab

„Minu päevad Liinaga“, kus seletamatuks jääb, miks peategelane lõpus karjuma hakkab,

kes on tundmatu vana mees Aat ning miks Liina peategelase üldse jõe äärde tagasi viib?

Märt Väljataga on öelnud, et enamasti jäävad juttude lugemisest meelde tegelased,

sündmused ja meeleolu, kuid tihtipeale ei mäletata isegi seda, kas jutt oli edastatud mina-

või tema-vormis (Väljataga 2010: 31). Hargla on erilist rõhku pannud just meeleolule,

mis jääb pärast lugemist. Järgnevad küsimused, kahtlused ning alles seejärel, esimesest

muljest toibununa, hakkab lugeja mõtlema tegelastele ja sündmustele.

Hargla on justkui katsetanud, kui kaugele lubab lugeja tal žanrisegaduse viia. Ulmelugeja

pahandab, kuid kiidab siiski olustikku ning veenvat kirjapanemisoskust, tavalugejale jääb

aga küsimus – mis juhtus tegelikult meespeategelasega? Kas see oli kõik vaid koletu uni

ja paralleelreaalsus? Siit ka ebatraditsioonilisus – Hargla on suutnud huvi tekitada nii

ulmeseostega (teadlikus) lugejas kui ka tavakirjanduse nautlejas (teadmisteta lugejas),

kasutades osavalt ära ainult teose vaatenurka ning žanri. Ta ei saada oma loodud tegelasi

uutesse olukordadesse, vaid vahetab vaatepunkti. Hargla on ulmelugejatelt mõnevõrra

noomidagi saanud, et tema kirjutatu ei ole traditsiooniline ulme selle kõige

traditsioonilisemas võtmes (Hargla; Vabar 2002: 1085). Aga lugeja, kelle eesmärgiks

pole tarkussõnu lausuda, vaid, kes tahab raamatust mõnu tunda, unustab teise tegelikkuse

olemasolu ning tegelaste väljamõelduse ja siseneb maailma (Annus 2002: 97).

Harglale on ette heidetud liigset ettearvatust, et loo vältel jagab Hargla liiga palju otseseid

vihjed ning lõpp on täpselt sama aimatav alguses kui ta on loo keskel (Belials 2001: 631).

Ehk võis see olla probleemiks ainult Hargla varasema loomingu puhul. Liina lugude

süžee ei tundu kuidagi olevat ettearvatav, pigem vastupidi. Olles lugenud Hargla

26

loomingut, saab öelda, et harglalik ootuspärane lõpp oleks olnud selline, kus Liina leiab

üles kleidivöö, maaliks lõpuni portree ning lummab mehe lõplikult endaga jääma. Ometi

nii ei juhtu. Peaaegu kõik vastused selguvad järjeloos „Tema päevad Liinaga“.

Hargla on autorina teksti jätnud oma jälje. Esiteks vihjab kohanimi „Hargla“ kirjaniku

pseudonüümile, kust Hargla olevat päritki (Hargla; Vabar 2002: 1087). Teiseks,

peategelane Rainar on reaalharidusega kirjanik, nagu Hargla isegi. Teises novellis

kirjeldab Kadrin oma mehe kirjutamisharjumusi: „Ta võis vahest istuda poole ööni,

suitseda, juua teed rummiga ja piinelda mingi paari dialoogilause kallal, ilma, et ta ridagi

kirjutaks.“ (Hargla 2011b: 361). Kui Hargla kirjutab, suitsetab ta kõvasti ning joob teed,

teinekord “surakaga” (Vainküla 2012). Lisaks on kirjeldatud pea terve lehekülje jagu

kirjanikuks olemise taaka, millest võib järeldada, et Hargla on sinna kirjutanud omaenese

mõtted kirjanikuks olemisest. Barthes’i mõte, et autor peab lugeja sünniks olema teosest

kadunud (Barthes 2002: 125), ei kehti siinkohal. Autor võib olla ise tekstis sees, kusjuures

veel sellisel määral, et dikteerib sündmuste käiku, lugejat segamata.

Harglale omistati „Minu päevad Liinaga“ novelli eest Tuglase novellipreemia. Asta

Põldmäe ütles, et kohe pärast Loomingus ilmumist hakkas toimetusse laekuma mitmeid

vaimustunud kõnesid; novell näitas Harglat seni täiesti teadmata küljest ning et autori

oskus kujutada kõike ebaloomulikku nii loomulikult on siin väga hästi esile tulnud.

Jaanus Vaiksoo nentis, et kõige imelikum oli selle novelli puhul see, et loo käigus ei

saanud arugi, millal õudus sisse astus, aga ometigi ta seda tegi. Peeter Helme arutles, et

ehk on aeg sellise novelli kätte jõudnud, „kus kohtab juba avatud või juurdemõeldavat

puänti“. (Põldmäe 2009)

3.1 Tegelaskujud, vaatepunkt ja narratiiv

Hargla alustab „Minu päevad Liinaga“ (2008) täiesti tavaliste, lugejale igapäevaelustki

tuttava olukorraga, ta ei kiirusta looga, kuid tekstis hakkavad sündmused arenema üpris

kiirelt. Jüri Kallas „kiidaks just seda, kuidas tavalise, loiu ja olmelise loona alanud tekst

vaikselt lugeja haardesse võtab ja kohe nõnda võtab, et kui märkad seda haardesse võttu,

et siis ei tee enam muud, kui keerad lehti...“ (Kallas 2008).

27

Urve Eslase arvates on õudusloos oluline, et peategelane ei oleks ebasümpaatne, sest siis

ei tekita see lugejas erilisi emotsioone, mis võib tuleneda ka sellest, et ebameeldiva

tegelasega ei ole kerge samastuda (Eslas 2006b). Kirjanik James N. Frey on vastupidiselt

Eslasele arvanud, et samastumiseks ei pea olema meeldiv tegelane. Ta toob näiteks V.

Nabokovi „Lolita“ tegelase Humbert Humberti, kes saadab korda kohutavaid tegusid –

petab, ahistab, mõrvab – ei ole väga meeldivad omadused. Lugeja suudab temaga siiski

samastuda, sest ta kannatab. Võitleb. Sest ta on inimene ja tema emotsioonid kajavad

teosest vastu. (Frey 2012) „Minu päevad Liinaga“ ei tundu tegelasi tuntavalt positiivseks-

negatiivseks vastandama, pigem hoidub Hargla vastandite loomisest ning keskendub

hoopis usutavusele. Kui üldse tegelaskujusid vastandada, siis võib öelda, et Liina

käitumine teoses ei ärata lugejas just positiivseid tundeid, aga kuna ta ei ole halb ning

kannatab, võitleb oma olemasolu eest, siis võib ta lugejas äratada ka teistsuguseid

tundeid.

Rainar on loos pereisa, kirjanik, kes on kodukandis suhteliselt tuntud. Ta kirjutab, nagu

autorgi, pseudonüümi all ning näeb sellega teinekord kurja vaeva. Ta on pisut tüüpiline

meeskuju, kes vaatamata naise ütlemistele ajab ikka oma rida („Inimene, vaata, kuhu sa

sõidad, me jääme siia kinni! – Pääseb läbi, olin mina hambad ristis vastu pressinud“

(Hargla 2011a: 181)), on veidi hajameelne („Me olime söögita, grillivorstide, salatite ja

kõige muu selliseta, mille Kadrin oli hoolikalt kaasaskantavasse külmikusse pakkinud ja

mille mina – nagu mulle nüüd selgeks tehti – olin garaažinurka unustanud.“, „…ja vaata,

et sa last kuhugi maha ei unusta!“ (Hargla 2011a: 181-182; 191)), kuid siiski mõtleb välja

lahenduse. Ta on rahulik, ei satu paanikasse, haarab olukorral sarvist ning ei karda, kuid

samas on ka veidi naiivne ja kergesti mõjutatav. Rainar asetub n-ö ohvri rolli, ise seda

teadmata. Alguses tundub, et peategelasel puudub sisemine konflikt, sest ta ei taju end

ümbritsevat. Siiski selgub teises novellis, et Rainari konflikt iseendaga väljendub

toimunust ülesaamises. Ta ei suuda mõista, mis on armastus ja miks on Kadrin talle

andestanud.

Kadrini käitumine novellis on ootuspärane. Ta ei heida mehele ette, et too unustas söögi

maha ning on nõus tema pakutava lahendusega. Nagu meeski, jääb ta rahulikuks ning ei

tekita paanikat. Ülejäänud aja on Kadrin tegevusest eemale jäetud, lugejale jääb mulje, et

naise tegelaskuju ei oma rohkem mingit tähtsust. Naise roll teostes selgub alles teises

novellis. Üldiselt on Kadrini ja Keterlyni rolliks teostes olla nõiduse all olevale mehele

meeldetuletuseks, et tegelikkus ei ole see, millena Rainar seda näeb. Kadrini konflikt

28

selgub samuti alles teises loos. Ta peab otsustama, kas ta suudab lõhki käristatud hingega

mehe tagasi võtta ja talle andestada.

Hargla tegelased ei ole erilised ega silmapaistvad ega ka kuigi huvitavad, kuid neis on

siiski midagi, mida lugeja suudab omaks võtta. Autor on loonud tegelased reaalselt

usutavaks, võiks lausa öelda, et ta on toonud novellidesse teatud stereotüübid – isa, ema,

laps, koer, salapärane neiu. Hargla puhul tuleb aga leppida võrdlemisi tuhmide

tegelastega, sest novellide võlu ja omapära peitubki pigem põnevas süžees. Karakterite

igavust on Harglale ennegi ette heidetud. Raul Sulbi on öelnud, et „lugu, faabula, selle

kaasahaarav jutustamine on alati olnud Hargla tugevaim külg - -, kuid ei suuda siiski

varjata karakterite kahvatust“. Sulbi lisab, et päriselus inimesed ei käitu ootuspäraselt,

ettearvamatud olukorrad panevad inimesi ka vastavalt käituma, kuid Hargla teostes seda

märgata pole. Ilmselt on kirjanik oma nõrkusest isegi teadlik, sest ei pretendeerigi sellele,

et tuua välja oma tekstide mõtet ning varjatud ideed tegelaste kaudu, jäädes truuks loo

enda arendamisele. (Sulbi 2004: 781-782) Samasugust tendentsi on Sulbi arvates tunda

ka näiteks „Rataskaevu viirastuses“ ja „Timuka tütres“ (Sulbi 2010; 2011).

Annus kirjutab, et narratoloogia enim uuritud, kuid keerulisim valdkond on nn

vaatepunkti küsimus – kes näeb? ja kes jutustab? (Annus 1997: 11). Tegelaste vaatepunkt

ehk fokuseerimine on novellis „Minu päevad Liinaga“ oluline aspekt, sest üks lugu on

esitatud kahe erineva jutustaja poolt. Annus on teoreetikute Shlomith Rimmon-Kenan ja

Gerard Genette’i seisukohtadele toetudes eristanud välist ja sisemist fokuseerimist. Välise

järgi nähakse lugu väljastpoolt, tegelasi vaadatakse kõrvalt; sisemisel fokuseerimisel

toimub tegevus läbi konkreetse tegelase, ehk tegelane vaatab ümbritsevat oma silmade

läbi. (Annus 1997: 13) Viimast on Liina-novellides ka kasutatud. Lugu on esmalt

jutustatud meespeategelase, Rainari, silmade läbi. Kuna ta teeb seda mina-vormis, siis on

see piiratud vaateväljaga teos. Mina-vormi kasutamine määrab koheselt ära kogu teise

võimalused. Sellega on välistatud otsesed sissevaate teiste tegelaste psüühikasse, nende

tunnetesse ja mõtetesse. (Väljataga 2010: 45) Lugeja näeb ainult seda, mida mina-

tegelane talle näidata tahab. Siin aga kaob ära osa fokuseeritusest – mina-tegelane ei jälgi

ennast ja oma tegevusi, vaid teiste tegelaste omi. Kaob ära objektiivsus, sest meestegelane

ei suuda aduda olukorra absurdsust ning lugeja asetatakse rolli, kus ta näiliselt valib poole.

Kuna lugeja ei tea, kes Liina tegelikult on, siis on ta kas Liina poolt või tema vastu. Lugeja

näeb Liinas head, lahket ja andekat maatüdrukut, sest täpselt nii näeb teda meestegelane.

29

Esimeses novellis ei näe ka teistsugust vaatenurka, seega peab lugeja rahulduma sellega,

mida näitavad talle peategelase mõtted ja tegevused.

Kirjandusteadlane Märt Väljataga, kes analüüsis teoreetikute Dorrit Cohni ja Franz

Stanzeli seisukohti, leidis, et Stanzel on eristanud jutustaja olemuse kolme tüüpi: 1)

jutustaja ja tegelase isik on samad, ometi kuuluvad nad eri maailmadesse, 2) sisemise ja

välimise vaatenurga eristamine ning 3) jutustaja nähtavuse või nähtamatuse eristus.

Stenzeli teooria lähtekohaks on, et igal jutustusel peab olema vahendaja (jutustaja või

kogeja) ning tegelast, kelle kaudu narratiivi edastatakse, nimetatakse peegeldajaks.

(Väljataga 2010: 33) Annus eristab samuti jutustaja vaatenurki. Ta toob välja

heterodiegeetilise jutustaja, kus viimane asub väljaspool lugu; homodiegeetilise jutustaja,

kus jutustaja osaleb loos ning autodiegeetilise jutustaja, kus viimane on peategelase rollis.

(Annus 1997: 13) Esimese novelli vahendajaks ehk peegeldajaks on Rainar ise, tema

jutustav mina kattub kogeja minaga, sündmused on pandud lugeja ette minevikuvormis.

Novell algab ja lõpeb sõnadega: „Ma mäletan nüüd täpselt, kuidas see algas.“ (Hargla

2011a: 181), mis näitab, et jutustaja ei olnud vahepeal teadlik, mis temaga juhtunud on,

ta alustab jutustamist alles siis, kui on selgeks saanud, mis vahepeal toimus. Novellides

on tegemist järelikult autodiegeetilise jutustajaga. Oma osa mängib siin ilmselt ka see, et

autor on teadlikult võtnud alguses meheliku vaatenurga, kogu jutustus tundub sellevõrra

robustsem, detailid, tegelikud tundmused jäävad lugejale varjatuks. Läbi teiste tegelaste

käitumise annab autor aga vaikselt märku, et tegemist ikkagi ei ole päris õige olukorraga.

„Tema päevad Liinaga“ jutustab aga loo teisest, naiselikust vaatepunktist. Pinnale

kerkivad need tunded ja mõtted, mis alguses lugejale peidetuks jäid ning paljastub loo

tegelik traagilisus. Kadrini lugu hirmutab sellega, et näitab esimest novelli hoopis teises

valguses. Lugeja mõistab nüüd, et Liina tegelaskuju on lahendatud teisiti, kui esimeses

novellis on neiu muudetud tavatult tavaliseks, siis selgub, et Liina ei ole mingi femme

fatale, „temas ei olnud kirge, pigem tasakaalukus ja mingi võimukus, üleolek,

perenaisetunne“ (Hargla 2011b: 347). Liina on ühtaegu salapärane ja maine, tema

käitumisest võib välja lugeda ehtsa siiruse ja vabadusetunde. Aat lausub teises novellis,

et „ta [Liina] ei tee seda õelusest, ta teeb seda üksindusest“ (Hargla 2011b: 364). Lugeja

võib Liinale isegi kaasa tunda, sest tekstuaalne autor ei ole Liinast teinud kurja nõida, ta

näib lugejale ainult üksildase noore naisena, kes tahab elada õnnelikult oma majas,

Võrumaa metsade vahel. Seekord on naine aga „läinud üle piiri. Ta läks võtma võõra

vara.“ (Hargla 2011b: 365). Ka selles novellis on kasutanud Hargla sama võtet, asetades

30

mina-jutustaja kogeja rolli, selle erinevusega, et sündmuste peegeldaja on nüüd naine.

Vaatepunkt keskendub sellele, mis meespeategelasega tegelikult juhtus, mitte sellele,

kuidas meestegelane end ümbritsevat näeb.

Tegelaste sisemaailma ei ole novellides otseselt näidatud. Kuigi sündmuste taustal on

lugejal võimalik arvata nende tundeid, näiteks Kadrini reaktsioonist, kui ta näeb oma

meest teise naisega või Keterlyni olekust, kui ta Liinast emale räägib, siis ei ole autor

ikkagi päriselt avanud nende mõttemaailmasid. Kummaski novellis pole ka näidatud

Liina sisemaailma ja mõtteid, mistõttu oleks kolmas vaatepunkt justkui puudu. Kas on

Hargla teadlikult jätnud Liina tunded ja mõtted lugeja enda tõlgendada või ehk oli

kolmanda vaatepunkti lahtiseks jätmine autori võte põnevuse loomiseks.

3.2 Olustik ja meeleolu

Hargla on novellides väga teadlikult ära kasutanud Lõuna-Eesti keskkonda, seda

mõningast isoleeritust, mis kauge maapiirkonnaga kaasas käib ning toonud lugejani

olukorra, mis tegelikult võiks igaühega juhtuda, seega saab lugeja juba kohe alguses end

jutu keskele asetada.

Hirmutunnet loob reaalne olukorra võimalikkus – linnainimesed lähevad loodusesse

puhkama, ootuses veeta koos perega rahulik nädalavahetus, kuid selle asemel kaob

pereisa lootusetult ära ning kummaline noor naine tundub selle põhjuseks olevat. Terav

reaalsus hirmutab teinekord rohkemgi kui grotesksed sündmused ja fantastilised

väljamõeldud olendid. Hirmu- ja õuduskirjanduse puhul on väga oluline saavutada sobiv

atmosfäär (Eslas 2006b), mida Hargla paistab suurepäraselt suutvat. Kaheldav, kas kogu

jutt oleks nii kõhe, kui tegevus toimuks näiteks tänapäeva Tallinna kesklinnas või Paide

bussijaamas. Oma osa selles etnoõudusloos annab suuresti Lõuna-Eesti piiriäärne

maastik, olustik, linnakaugus, asjaolu, et piirilähedase Mõniste valla rahvas on ennegi

üleloomulikku kogenud (vt lisaks „Igal kandil oma lugu“, valimik Võrumaa rahvajutte.

Kui Peeter Torop Umberto Eco käsitlusest rääkides on pidanud dialoogi loodava teksti ja

juba varemvalminud teksti vahel pigem autoripoolseks (Torop 2005: 3), siis siin saab ka

lugeja luua oma seosed. Kui ta on teadlik lugeja, siis ta mõistab, et Hargla on valinud

Mõniste metsad ja inimesed oma teose keskseks punktiks just seetõttu, et seal on varemgi

31

esinenud üleloomulikke nähtusi ja inimesi. Siiski ei ole see teadmine nii oluline, et lugeja

ei suudaks selle tõttu enam kontekstist aru saada.

Hargla on ajaloohuvilisena sisse toonud rahvasuus levinud folkloorilood. Võrumaa-

ainelisi folkloorse sisu ja elementidega jutte on kirjutanud juba varem ka Juhan Jaik,

eelkõige tondijutte (Org 2008: 427). Seega on Võrumaa kaunis ja müstiline loodus heaks

kirjanduslikuks atmosfääriks olnud juba enne Harglat ning täiesti põhjendatud.

Hargla huvi sajanditaguste müütide ja legendide vastu on üks tema loomingu niššidest

(Org 2008: 428). Kuigi „Minu päevad Liinaga“ ei räägi otseselt sajandite tagusest ajast,

on tunda siiski, et autor end mütoloogias väga koduselt tunneb. Omapärane on see, et

„Minu päevad Liinaga“ võiks vabalt ollagi ka sajanditagusest ajast, kui jälgida ainult

süžeeliini. Loomulikult, telefonid ja autotreilerid sinna pilti ei mahu, kuid need välja

võtta, ning tegemist ongi alternatiivajaloolise õudusjutustusega. Miks just

alternatiivajaloo - aga miks mitte? See jutustab lugejale ju loo millestki, mida esmapilgul

keegi ei näe, samahästi võinuks Liina lugu toimuda 100 aastat meie ajast edasi, kus

treilerid ja mobiiltelefonid olid jäänukid vanast ajast ning salapärased nõiad, kes elasid

„kirsipunastes Rootsi-stiilis majades“ (Hargla 2011a: 185; Hargla 2011b: 363) olid meie

praegusest, tuleviku jaoks vanast ajast, perifeerias elavad ühiskonnast välja tõrjutud

vanausulised. Hargla stiili ja ootamatuste juures ei olekski see nii raskesti usutav. Roland

Bartheski on jõudnud järeldusele, et kirjandus on mitmetähenduslik, seega alati

mitterealistlik (Barthes 2002: 10) ja kirjaniku loodud maailmas on kõik võimalik.

Lisaks atmosfäärile on Hargla läbi mõelnud ka esialgu ebaolulisena näivad asjaolud.

Autor on loonud selgituse isegi sellele, miks üks noor naine peab mehi enda külge köitma.

Kirjanik oleks võinud ju lugeja hooleks jätta tõlgendamise, kuid siingi on osa usutavuse

aspektil – lugejale tuli põhjendatult selgitada, miks kogu tegevus üldse toimub. Aat

räägib, et kuna Liina on nõid ning on tugevalt seotud oma maja ja seda ümbritseva

loodusega, ei saa ta lahkuda, ilma, et kaotaks osa endast. Maapiirkonnas on aga raske

leida head ja tugevat meest, kes maale jääda tahab. Liina meeleheitlikkus sunnibki teda

köitma endaga teise naise meest. Liina tahab pere, eeskätt lapsi, kellele oma õpetusi edasi

anda, nii nagu tema vanaema õpetas teda. (Hargla 2011b: 364-365). Tekstis on selgitatud

ka köitmise kulgu. See kõik algab sellest, et ta kutsub sind üle oma läve. Ülimalt tähtis

on see, et mineja läheks vabatahtlikult. Edasi tuleb viis asja: saun, suudlus, portree, mööda

Liina vanaema tallatud rada käimine ning … [tõenäoliselt on siin mõeldud

32

seksuaalvahekorda.] (Hargla 2011b: 362) Esimeses novellis on need sümbolid seletamata

jäetud ning arvestatud on lugeja kompetentsusega, autor eeldas, et lugeja näeb neid viite

asja loos, kuid ilmselt valis autor kindlama tee ning nende tähendusest on teises novellis

eraldi rääkinud peategelase isa. Metsaraja tähendusest räägib Liina ise, enda pilgu läbi,

raja kulgemisest on räägitud mina-jutustaja silme läbi. „Selle raja tallas minu vanaema, -

- see on tema rada, minu rada, sinu ja minu rada. - - See läks läbi samblase alusmetsa ja

siis üle kanarbikulagendi, läbi vana männimetsa, kus ühtegi muud teed silma ei hakanud.“

(Hargla 2011a: 201).

Matthias Johann Eisen, kes on analüüsinud Eesti mütoloogia motiive, kirjutab ka, et

nõidadele on väga oluline omada järglasi, kellele oma tarkusi edasi anda, muidu ei saavat

ta enne surra ning saun on olnud nõidadele samuti tähtis. (Eisen 1995: 11; 17). Mehe enda

külge köitmise rituaalis oli tarvis meest saunas oma vihaga vihelda, võida teda omatehtud

kreemiga. Novellis on sauna tähendust mitmes kohas mainitud:

„Aga äkki tahate sauna?“

„(…) mõtlesin, et iga tunni Lõuna-Eesti sauna eest annaksin ma ära nädala oma

elust.“

„Lähme sauna, tahad, ma vihtlen sind?“

„Meie kandis öeldakse, et pärast sauna oled otsekui uus inimene.“

„Ära muretse, kõik on hästi, väga hea saun oli, hullumeelselt hea saun“

„Ta näis pärast sauna kuidagi väga värske, ta põsed õhetasid, (…). Me olime end

pesnud Liina tehtud nõgesešampooniga.“

„Kuule, sa muidu sauna tahad äkki (…)“ (Hargla 2011a: lk 187; 189; 190-192;

197) (Minu rõhutused. – A.S)

Nõiad teevadki tavaliselt saunas tõbesid (Eisen 1995: 11). Lisaks saunale olid olulised ka

Liina maalid.

Kuigi Eesti mütoloogias kunsti või maalimist kaetamise vahendina ei märgita, kasutab

Liina just maalimist, et vangistada mehe hing ja tahtejõud pildi sisse. Nagu selgub

järjenovellis „Tema päevad Liinaga“, siis oli Aati sõnul Liina tugevuseks tema kleidivöö

ning portree maalimine, ilma kleidivööta ei saanuks naine portreed lõpuni teha (Hargla

2011b: 363). Liina maalid olid lihtsad, selged ja klaarid, helged ja hellad, soojad. Kõik

maalid olid ühe teemaga, ühest objektiivist, keskendunud, mõtlikud ja selge eneseteadliku

33

perspektiiviga, veenvad. Rainerile tundusid need üksiku inimese maalid, nukrad ja

igatsevad. Inimesi neil ei olnud, ainult loodus ja maa. (Hargla 2011a: 185) Maalide kaudu

on ilmselt autor iseloomustanud ka Liinat.

Meeleolu annavad edasi ka novellide algused ja lõpud. Kui „Minu päevad Liinaga“ algab

selgelt suvel, siis „Tema päevad Liinaga“ lõpeb sügisel. Päikeseline ja helge suvi on läbi

saanud ja käes on tormine ja niiske sügis. Mõlema novelli lõpp on ootamatult järsk,

väljendades seda ainult paari lausega: „ Ma vaatasin pisarate jälgi Kadrini näos. Ma

hakkasin karjuma.“ (Hargla 2011a: 227) ja „Hommikul viin ma ta Jämejalga.“ (Hargla

2011b: 368). Annus kirjeldab „mittemidagiütlevat“ narratiivi, kus olemas on tegevus ja

tegelased, kuid lugeja lõpuootuse üle muiatakse. Ta selgitab samas, et

konventsiooniteadliku lugeja jaoks pole aga vaja lõppu nähtavale tuua, sest see on olemas

žanritunnetuses. (Annus 2002: 47) Tähendab, Hargla on arvestanud oma lugeja

teadlikkusega, kuid samas mänginud tema ootustega, lause „Hommikul viin ma ta

Jämejalga“ saab siin tähendada ainult lõpetatust. Sellest ei hargne rohkem midagi,

peategelane on vaimselt lõhutud, ta ei saa enam loos osaleda. Sarnaselt viitab lause „Ma

hakkasin karjuma“ selle konkreetse loo lõppemisele. Polegi oluline, mis edasi saab,

oluline on see, et pinge käesolevas loos on jahtunud, peategelane jõuab tagasi oma naise

juurde. Lõpp on lihtsalt selliselt vormitud. Samahästi oleks autor võinud kirjutada, et

pärast õudset kogemust lahkus seltskond jõe äärest, kuid see ei oleks meeleolul mängides

saavutanud samasugust mõju lugejale.

3.3 Novellid Andrus Oru tüpoloogia järgi

Eelnevalt on töös välja toodud Andrus Oru käsitlus õudusulme tüüpmotiividest. Nende

üheksa punkti järgi on järgnevalt analüüsitud „Minu päevad Liinaga“ ja „Tema päevad

Liinaga“ novelle. Selgub, kas Hargla on lahendanud novelli temaatika traditsiooniliselt

või mitte. Paljuski on tunnused sisuliselt kordava iseloomuga.

Fataalse saatuse, surma või surmahirmu kujutamine – Hargla on kujutanud hirmu, kuid

fataalset saatust või surmahirmu ei ole kummaski novellis tunda. Pigem on see teistmoodi

hirm, mida lugeja tunneb. Reaalne ja tume hirm, et miski ei ole päris nii nagu see eemalt

tundub. Kadrin tundis hirmu oma mehe kaotamise pärast. Keterlyn tundis hirmu, sest isa

oli ta jätnud võõrasse majja, suurde pimedasse tuppa ning laps tundis loomulikku hirmu

34

isa kummalise käitumise ees (Hargla 2011a: 345). Lapse vaatenurgast tundub täiesti

mõistetamatu, miks isa jääb võõra naise juurde nii mitmeks päevaks. Tema lapselik hirm

isa muutumise üle paneb lugeja talle kaasa tundma ja tajuma olukorra absurdsust. Sellist

hirmu ei saa seletada, seda peab tundma. Kirjanik on hirmumotiivi küll kasutanud, kuid

mitte päris ootuspäraselt.

Kurjuse või kurjade jõudude esitamine – Hargla on ka selle punktiga läinud „ümber

nurga“. Novellis on rõhutatud, et Liina ei ole õel ega kuri (Hargla 2011b: 356; 364), kuid

mingi seletamatud kurjuse ilmingud on siiski olemas. Need seostuvad rohkem miljööga:

See on vaene, ääremaa. Mehed joovad, on kogu aeg joonud, tööd eriti ei ole, kes saab, läheb

linna. Naised aga… naised on seal maa sool, naised valitsevad, varjatult ja vaikselt. - - Poodi

peavad naised, apteeki peavad naised, igas talus on naine peremeheks. (Hargla 2011b: 355)

Seega on kurjus võtnud teistsuguse vormi, selle põhjustajaks on maa iseärasused,

seal toimib eluolu teisiti kui mujal.

Üleloomulike või tundmatute olendite (libahundi, vampiirnaise, katkumehikese,

inimsööja-ämblike või elavate surnute) esitamine – kuna järjenovellis selgub, et Liina

näol on tegemist nõiaga, kes köidab mehi enda külge, siis võib öelda, et üleloomulik

element on olemas. Niisamuti Taga-Valga Aat, keda väidetakse tekstis olevat nõid, kuid

meenutab pigem posijameest või tarka, kes inimesi nõia haardest päästab.

Üleloomulike või tundmatute esemete või nähtuste kujutamine - üleloomulikeks

esemeteks on Hargla teinud kleidivöö, sauna, maalid, looduse ja maja. Nad ei ole ise

otseselt üleloomulikud, kuid on selliste omadustega. Nähtuseks võib lugeda kogu

protsessi, mida Liina pidi järgima, et nõidus tööle hakkaks.

Õudustäratavate loodusobjektide või paikade kujutamine; soo, järv, koobas, surnuaed –

elemendid on jällegi olemas, kuid ei saa öelda, et need oleks õudustäratavad. Otseselt ei

ole – jõgi ei tõuse üle kallaste ega uputa inimesi, looduses pole samuti midagi õudset.

Siiski on Hargla need elemendid toonud sisse teksti, et mõjutada loo olustikku. Metsad ja

metsarajad, jõeäärne inimtühi ala – mõjub piltlikult paremini kui seda teeks linnamiljöö.

Lugeja saab siinkohal täita Eco mainitud „valged laigud“ (Eco 2005: 59). Autor ei ole

kuidagi väljendanud tekstis, et tegemist oleks õudse kohaga, kuid kuna lugejal tekib

kujutluspilt ja teadmine, siis näeb lugeja seda, mille Hargla on ütlemata jätnud.

Veresüü või kättemaksu kujutamine – kummaski novellis neid elemente ei leidu.

35

Nõiduse või müstilise kogemuse kujutamine – selle elemendi peale on üles ehitatud

mõlemad novellid. Nõidus saab alguse juba teisel leheküljel ning lõpeb alles viimasel.

Järjeloost selgub, et nõiduse mõju kestis veel pärast seda, kui mees oli Liina kütkeist

päästetud, sellest saab miski, mis hakkab mõjutama kogu nende tegelaste edasist elu.

Naine, kes muidu on metoodiline ja põhjalik inimene (Hargla 2011b: 347), pannakse

uskuma, et kuskil kauges Lõuna-Eesti metsas elavad kummalised naised, kes oma

nõidusega mehi enda külge köidavad. Müstiline kogemus avaldubki siin just naise

vaatepunktist. Mees, kes on olnud päevi nõiduse kütkeis, ei suuda enam igapäevaelus

funktsioneerida, talle on tekitatud mälestused, mida ta ei taha.

Õudusunenägude kujutamine – Kadrin näeb pärast Võrumaalt lahkumist õudusunenägu,

kus on võikalt kirjeldatud õhtusööki, kus toit on verine ning võileibade vahel on toored

keeled ning õhtustajate käed, suud ja näod on verised (Hargla 2011b: 359).

Isiksuse kahestumise ja moondumise, hulluse ja psühhootilise kogemuse kujutamine –

Raineri isiksus kahestub ja moondub sel hetkel, kui ta kohtab Liinat. Ühest küljest on ta

täpselt samasugune nagu enne Liina aiast sisseastumist, ainsa vahega, et nüüd on mehel

teine reaalsustaju, ta näeb asju justkui läbi udu. Ta ei taju, et tema naine on üksi jõe ääres

veetnud kogu öö, et ta tuli koos perega puhkama, sest nüüd on tema mõtted teisenenud:

„Mu mõtetes oli ainult Liina kasemärjas rohus istumas, Liina keel mu suus, meie

kokkupuutuvad hambad ja Liina minu kõrval voodis magamas.“ (Hargla 2011a: 196).

Isiksuse moondumist on kujutatud lausa nii raskelt, et isegi kaua aega hiljem on Rainer

lõhestunud, ta ei suuda enam kirjutada, ta ei suuda üldse elada, sest kui ta mõtleb sellele,

mis on armastus, siis ei mõista ta seda enam (samas, 368). Hargla on siin kujutanud

isiksuse kahestumist ja moondumist, kuid sellisel viisil, et alles teksti lõpus saab lugeja

aru, mida kogu lugu endast kujutas.

Õudusrealistlike nähtuste, sündmuste ja isikute kujutamine – selle punkti alla võib kokku

võtta kõik eelneva.

Hargla on seega tüüpilisi õudusulme elemente kasutanud, kuid nii mõnigi neist on

lahendatud ebatraditsiooniliselt. Tekstuaalne autor on mugandanud mõningaid tunnuseid

loo realistlikkuse säilimiseks. Liina ja tema nõidus ei avaldaks sama efekti, kui juttu oleks

kuhjatud ebareaalsed olendid, verised ja grotesksed olukorrad, nähtused jms. Kuna

detailid on läbi mõeldud ning usutavad, siis õudse atmosfääri jaoks ei olegi palju vaja

ning Hargla on suutnud jääda oma valikuga sellistesse piiridesse, kus need ei häiri.

36

4. Lühiromaan „Raudhammas“

Lühiromaani teemaks on seekord Hargla võtnud Taani ajaloo mõningate ulmeliste

fantaasiapuhangutega. Mis teeb selle teose omapäraseks, on asjaolu, et Hargla on toonud

loo lõpu algusesse, peategelane alustab sisemonoloogiga, mis esialgu viitab, et viimane

hakkab endalt elu võtma. Sellega pälvib autor juba lugeja tähelepanu, sest tekib huvi –

mis on viinud peategelase nii kaugele? Mis lugu siit kooruma hakkab? Kusjuures

enesetapule viitab ainult üks lause: „Kuuenda rituaalieseme riputan ma endale kaela.“

(Hargla 2011c: 229), mis võib tunduda poomisena. Hiljem selgub, et tegelikult ei olnud

enesetapp üldse peategelase mõtteis.

Teose pealkiri „Raudhammas“ tuleb tekstist põhjendatult välja. Ei ole autor teinud

üleliigseid liigutusi selle vormistamiseks, detailidest koorub koheselt välja pealkirja

tähendus, see pole lugejale peidetud. Peategelane oli sattunud venelastega kaklema ning

need löönud välja ühe hamba, mille Kalev asendas odava proteesiga (Hargla 2011c: 231),

mis ilmselt oli kaetud mingi metallilaadse kattega, mis viikingi aja inimestele meenutas

rauda ning sellest tulenevalt ka nimi Raudhammas. 2012.aastal on Hargla muide oma

kodanikunimega asutanud firma nimega Raudhammas OÜ.

Esialgu näis, et Hargla ei ole mänginud faabula-süžee vahekorraga. Ei esine mingeid

vahelejätmisi sündmustikust, ei ole edasi-tagasi hüppamist ühelt sündmuselt või

vaatepunktist teisele. Seejärel aga loo lõppu jõudes sai selgeks, et kogu seni loetu on

olnud tagasivaade peategelase elule. Huvi tekitamiseks on alustatud jutustamist olevikust

ning hüpatud loo alguspunkti, kus peategelane polnud veel oma naisega tuttavaks saanud.

Minevikuseigad toovad lugeja aga tagasi teose algusesse, mis omakorda on nüüd

formuleeritud lõpuna. Raamid on aga kindlalt paigas ja seatud nii, et lugeja ei saa kahelda,

kas näiteks Kalevi ajarännakud toimusid enne või pärast Taani kolimist. Tekst annab

kindlad vihjed selle kohta, et kolimine toimus enne ajarännakuid ning oli mõneti ka

rännakute põhjuseks.

Usutavuse aspektist võib aga lugeja kahelda selles, kuidas on lahendatud ajarände

kohavalik. Hargla on paigutanud ajarändajad just viikingite aega, kus tegelikult võõraid

peeti sissetungijateks ning enamasti nad hukati koheselt. „Raudhamba“ tegelased aga

võetakse vägagi külalislahkelt vastu ning neile ei esitata üldse eriti küsimusi nende

päritolu või perekonna kohta, mis teeb selle veidi kummaliseks. Oru meelest aga peitub

37

žanri võlu üldsegi mitte ajaloolistes faktides või nende korrektsuses, vaid selles, kuidas

lugeja suhtleb selle loodud maailmaga, kuidas tekitab metafoorse seose olevikuga (Org

2006: 528). Lugeja, isegi eelteadmisteta, suudab ette kujutada viikingite elu, seda enam,

et autor ei ole lugejat jätnud täiesti omapäi. Seose saab lugeja luua ühiskonna ja selle

toimimise kaudu.

Lühiromaani teeb huvitavaks ka see, et Hargla on siia sidunud tavapärasest rohkem

autobiograafilisust. Sarnaselt kirjanikule endale, on ka tema peategelane suur

ajaloohuviline. Peategelase kooliaeg, armumine, kolimised – kõik viitavad Hargla

isiklikule elule. Enda Välisministeeriumis töötamise ja Taanis diplomaadi olemise ajad

on ta aga üle kandnud peategelase naise rolli, kes pidi tööasjus pidevalt eemal olema. Siit

ka põhjus, miks Hargla teab palju Taani ajaloost ja ühiskonnast. Kuna peategelase ja tema

naise „lõpp“ on küllaltki õnnetu, siis on Hargla ehk prognoosinud enda võimalikku

tulevikku, kui ta oleks Taanis diplomaadina edasi töötanud. Kusjuures, kirjaniku

ennustamist tuleviku suhtes võib samuti pidada üheks fantaasiakirjanduse tunnuseks.

Siinkohal on seda tehtud lihtsalt väga isiklikul tasandil. Autor on tekstis taasloonud

iseenda, kuid lugeja, kes Harglast kui autorist teadlik pole, ei seosta peategelast Harglaga.

Tema jaoks on Kalev lihtsalt tegelane, kes huvitub ajaloost. Teadlik ehk kompetentne

lugeja aga loobki seose autoriga ja kui see kord juba loodud on, siis ta hakkab tekstist

veel otsima aspekte, omadusi ja iseloomujooni, mis käiks autori kohta. Seda tehes võib ta

ära unustada muidugi loo enese ja selle nautimise.

„Raudhammas“ ei ole otseselt ulmekirjandus, temas puuduvad enamus ulmežanrile

omaseid tunnuseid (üleloomulikud olendid, tulevikukujutlused, psühholoogilised

mängud hirmutundega jms) . Siingi on tegemist omanäolise hübriidteosega, mida ei saagi

esialgu kuskile paigutada. Ehk on tegemist alternatiivajalooga? On ju loodud reaalsesse

tegelaste maailma ka teistsugune reaalsus – mis oleks võinud olla – määratlemata

viikingiaeg, samas võib lugeja loo keskel ainult ennustada, mil viisil see paralleelajalugu

lõppeda võiks. Või on autor tahtnud jääda ikkagi fantaasialoomingu juurde? Ajarännu

motiiv alternatiivajaloolises lühiromaanis ei ole levinud võte, kui üldse. Oma

ebatraditsiooniliste lahenduste hulka võib seega Hargla arvata sellegi teose. Kuna

sügavalt otsides on võimalik sellest loost leida palju autorile endale omast, siis saab

käsitleda seda isegi kui autobiograafilist teost, kuid siinses töös pole seda töö eesmärki

silmas pidades väga põhjalikult tehtud.

38

4.1 Tegelaskujud, vaatepunkt ja narratiiv

„Raudhamba“ tegevusi näeb lugeja seekordki meespeategelase vaatepunktist. Jutustaja

rolli on astunud peategelane ise, näidates lugejale siingi ainult seda, mida ta ise näeb.

Väljataga arvab, et mina-jutustuses võib teinekord kohata ebausaldusväärset jutustajat,

kes ei pruugi olla adekvaatne hinnangut andma teistele tegelastele või olukordadele, tal

ei pruugi olla piisavalt teadmisi ja on võimalik, et jutustaja on üldse valetaja. Lugejal võib

tekkida küsimus, kas mina-jutustaja on esitanud kõike fakte tõepäraselt. (Väljataga 2010:

46) Kuna Liina novellides oli teada, et meespeategelane ei olnud adekvaatne, siis tuleb

see küsimus tõstatada „Raudhamba“ mina-tegelase puhul. Seda enam, et lugu on esitatud

ainult ühest vaatenurgast, lugejal puudub ülevaade, kas teiste tegelaskujude silmade läbi

toimusid tegevused samuti sellises järjekorras nagu seda on esitanud mina-jutustaja.

Tegemist on väga piiratud vaateväljaga teosega ning lugeja on pandud autori poolt

olukorda, kus tal ei jää muud üle kui uskuda Kalevi esitatud lugu. Klaarika Kaldjärv, kes

on analüüsinud Jorge Luis Borgese loomingut, leiab, et fiktsionaalse maailma ülesehitus

ja tõepära sõltub esmalt jutustaja a u t o r i t e e d i s t , kuid mina-jutustuses esineb seda

kõige vähem, sest selles vaatepunktis on raske muuta asjade võimalikku seisu

fiktsionaalselt olemasolevaks (Kaldjärv 2010: 115). (Minu rõhutus. – A.S). Tekstist ja

viisist, kuidas kogeja-mina sündmusi esitab (rahulikult, paanikata, kindlalt), võib väita,

et meespeategelane on lugeja jaoks oma autoriteedi kehtestanud, ei ole ju tegemist mõne

suvalise tüübiga, kes asub sündmusi esitama. Üsna pea võib veenduda, et jutustaja on

siiski usaldusväärne. Loomulikult, alati jääb võimalus, et fiktsionaalne reaalsus teoses on

hoopis midagi muud. Ehk nägi peategelane ajarände unes või langes elumuutusest

tingituna sügavasse depressiooni ja elas end lihtsalt kirjutades välja, aga autor pole seda

kõike lugejale näidanud, tekitades

Oletades siiski, et see fiktsionaalne maailm on tõene, on mina-tegelane Kalev jutustanud

sündmustest alustades olevikust, hetkest, kus ta praegu viibib ning jõudnud läbi mineviku

tagasi loo algusesse. Epp Annusest lähtuvalt näitab jutustaja pidevat aja kulgemist, kõik

sündmused on omavahel seotud. Need kerkivad aegamööda esile, vajudes siis jälle

mineviku hõlma. (Annus 1997: 19) Kuigi siin on tegemist autodiegeetilise jutustajaga, on

jutustaja kasutanud siirdkõne, Annuse järgi on siirdkõne enam levinud heterodiegeetilise

39

jutustajaga teoses (Annus 1997: 22). Mina-jutustaja Kalev on siirdkõnes väljendanud

dialooge kõrvaltegelastega:

Ta nuusutas mind ja ütles: „Sul on jälle lõhnad juures. Sa oled liiga palju jooma hakanud.“

„Ma joon vähe, see on tegelikult igavusest.“

Ta ohkas. „Kuule, aga praegu pean lendama, ole siis hea poiss ja ära liiga palju joo.“ Ma lubasin,

et ei joo liiga palju, sõin jahtunud ravioolisid ja läksin oma kõrtsi tagasi. (Hargla 2011c: 242)

Jutustaja vestleb tegelastega otsekõnes, kuid lugejale määratud mõtted esitab siirdkõnes.

Peategelane on endine maadleja ja ajaloolane, sündmustikust võib välja lugeda, et umbes

hilistes 20ndates (kolimise aegu mainib, et on 24-aastane noor mees ning Karola

lähetusajaks oli öeldud 3 aastat (Hargla 2011c: 234)). Erinevalt Liina novelli

meespeategelase vaatepunktist, tajub lugeja siin emotsioone, mitte küll hulgaliselt, aga

meestegelane on kindlasti varmam jagama oma tundeid ümbritseva maailma suhtes.

Kalevi vaatepunktist näeb lugeja mehe lugu, seda, kuidas ta armus oma tulevasesse

naisesse Karolasse, kuidas loovad koos ühist elu, kuigi ükskõikselt nendib ta aga tagasi

mõeldes, et „võib-olla oli see kõik liiga ideaalne, meie loos ei olnud pisaraid, piina,

kannatusi, armukadedust, petmisi“ (Hargla 2011c: 231). Karola töö on viinud noorpaari

kaasaegsesse Taani, kus naine alustab tööd Eesti saatkonnas Kopenhaagenis, Kalev jääb

esialgu koduseks. Sealt hakkavad hargnema sündmused, mille üle omab kontrolli ainult

autor ise.

Peamiselt igavusest satub mees aina tihedamini kohalikku kõrtsi, kus ta tutvub teiste

omasarnaste ajaloohuvilistega, teadmata, et nende ajaloohuvi ei piirdu ainult müntide

uurimisega. Sellest hetkest saab alguse hoopis teistsugune Kalev, temas on märgata nüüd

mingit omapära, kirge ja tahtmist olla elus. Võib isegi öelda, et alles nüüd saab lugeja

tegelikult aimu, millisesse suunda hakkavad sündmused liikuma. Enne seda hetke oli

avatud mitmeid liine: tegevus oleks võinud liikuda Karola uue eluni, näidata nende suhte

edasist kulgu vms. Uued sõbrad Carol, Arne, Gunnar ja Mikkel näitavad Kalevile hoopis

teistsugust maailma, sellist, millest mees varem ainult unistada oli osanud. Huvitav on

seejuures Caroli nimekuju, autor on võtnud meespeategelase naise nime ning muutnud

selle välismaiseks. Sellest tulenevalt tundub nüüd lugejale, et eestimaine Karola on pigem

asjaajaja tüüpi, tõsine ja töökas, samas, kui Carol kõlab hoopis lõbusamalt, helisevamalt

ja vabamalt (ingl keeles carol – jõululaul).

40

Kalevi tegelaskuju on kirjutatud rahulikuks, kohati isegi tuimaks, eesti meheks, kellele

on loomupärane võime leida asjades alati positiivset. Siiski ei ole temas midagi

tähelepanuväärset, ta on tavaline inimene 21.sajandil, kes naise pärast on nõus uues

elukeskkonnas toime tulema. Sealjuures ei pane ta seda isegi pahaks, ta läheb lihtsalt

vooluga kaasa. Ta on üpris sarnane Rainarile, meespeategelasele „Minu päevad Liinaga“

novellist. Selle erinevusega, et kui Rainar oli üldjoontes muutumatu tegelane, siis Kalevi

puhul jääb mulje, et autor on meelega teinud temast alguses natuke naiivse ja rahuliku

karakteri, et loo lõpus näidata temas hoopis teistsugust külge. Ei midagi drastilist siiski,

Kalev ei tao lõpus vastu rinda ega astu uhkelt kilbi ja mõõgaga lahingusse ning tegemist

ei ole väga sügava tegelaskujuga. See muutus on väga harglalik, vaevutajutav, aga täiesti

omal kohal. Kuna Kalevi lugu jääb tegelikult lahtiseks, siis võib aimata, et suuremad

lahingud ootavad peategelast alles ees, kuid seni kiretult ja voolujooneliselt elus triivinud

mees on loo lõpus leidnud endas armastuse põllutöö vastu, andnud voli läbi mõtlemata

tegudele ning ilmselt esimest korda elus võitles millegi eest. Meespeategelases on seekord

isegi olemas sisemine konflikt. Ta teab, et on abielus ning armastab oma naist väga, kuid

samas armastab ta seda teist naistki, sest too on pakkunud mehele midagi, mida ta oma

naises pole enam kaua näinud. Kas jääda Karola juurde või elada edasi tuhande aasta

tagust aega koos Gundaga? Lõpliku valiku tegemisel hakkab rolli mängima mehe ürgne

tahe olla vajalik, tahetud ning ta otsustab, et Gunda vajab teda rohkem.

Kõrvaltegelased teoses jäävad pigem tahaplaanile, nende omadusi, eripärasid, sisemist

maailma ei näidata lugejale. Karolast saab lugeja ainult õrna aimduse, tema välimust on

alguses pealiskaudselt kirjeldatud; kleenuke keha, helepruunid juuksed, kõhn, aga laiade

puusade ja väikeste rindadega, ei olnud rikkast perest ning tal ei olnud erilisi ambitsioone

ja tulevikuplaane (Hargla 2011c: 229-230). Need tekkisid alles siis, kui ta oli vastu võtnud

töö Kopenhaagenis, nüüdsest oli ta tõsisemaks muutunud, naine luges palju ajalehti ning

rääkis palju tööst (samas, 237-239). Kalev ja Karola on esitatud loos vastanditena,

„Karola oli spetsialiseerumas rahvusvahelisele õigusele - - ja mina leidsin, et peale

keskaja kaubanduse ma muust millestki eriti aru ei saa.“ (Hargla 2011c: 231). Kalevi

iseloom on unistav, ta ei ihale täiuslikkust ega oma suuri eesmärke, Karola seevastu on

realistlikuma maailmavaatega, ta tahab kõike teha süvitsi ning heidab ebaõnnestumist

ainult iseendale ette. Karola tegelaskuju roll on anda teosele juurde tõsiseltvõetavust, olla

tugipunktiks lugejale, kes tahab veenduda, et tegevus toimub ikka päriselt. Kui Karola

oleks samuti ajaloolane ja ajarännakutega kaasas käinud, siis jääks mulje, et tegemist on

41

lihtsalt autori fantaasiatega, mis ei omagi reaalsusega mingeid seoseid. Kuna naine on aga

tõsise ametiga realistlik tegelane, siis mõjub kontrastina.

Kalevi huvi teistsuguse maailma vastu on lugejale põhjendatud, ta ilmselt ei pahanda, et

mees otsustas teise maailma jääda, sest Karola ei vajanud Kalevit enam, küll aga vajas

tuhat aastat tagasi üks naine väikse lapsega. Hargla on üritanud peaaegu alati näidata

tegelaste tegude põhjendatust, ta ei taha eriti kedagi reeta või vastandada positiivseid ja

negatiivseid tegelasi, mistõttu ongi kirjaniku tegelaskujud enamasti igavavõitu, sest neis

puudub intriig ja konflikt.

4.2 Olustik ja meeleolu

Teose algab järgneva lausega: „Ööl, mil meie rõdu alt müristavad mööda sajad Harleyd

ja õhk on paks kastroolivingust, võtan ma vana tammepuust laua tagant välja oma mõõga,

puhastan sellelt õlise lapiga Orfa viimasedki hüübinud verejäljed ja mähin selle hoolikalt

indigoriidesse.“ (Hargla 2011c: 228). Kujutluspilt, kus õhus on tunda mootorrataste

vingu, mina-tegelane seismas akna all ja puhastamas hüübinud verest mõõka, juhatab

lugeja sisse tundmatusse olukorda. Müristavad Harleyd ja vana tammepuust laud, kellegi

veri mõõgal, õline lapp, need justkui ei sobi esmapilgul kokku. Edasiminek on aga

helgem: „See on minu Karola. Ma kummardun ta kohale ja suudlen teda hästi õrnalt

huultele, pigem ainult puudutan neid kergelt ja hingan nendele. Ma ei taha teda äratada.

Ma armastan teda nii väga.“ (Hargla 2011c: 228). Keegi, kes just puhastas õlise lapiga

mõõka, millel oli hüübinud veri, suudleb nüüd õrnalt, vaevutuntavalt kedagi huultele.

Kujutluspilt, mille lugeja saab juba esimeselt leheküljelt, on mõjuv ja ennustab

etteaimamatut, natuke melanhoolne ja raske, kuid kehtestab end.

Lühiromaani tegevus on siingi seotud kohamiljööga, ei ole autor tegutsenud selles osas

ettearvamatult. Peategelase tagasivaade jälgib tegevusi esmalt Eestis – Tartus ja

Tallinnas. Seejärel on autor viinud lugeja tuttavlikust keskkonnast kaugemale, Taani

pealinna Kopenhaagenisse, kus toimub kõik põhiliselt Taani tänapäevas. Põnevuse ja

lugejahuvi nimel ilmselt, on kolmanda tegevuspaigana kasutatud põhjamaist

viikingiajastut.

42

Autor kirjeldab läbi Kalevi silmade ka Taani ühiskonda, siit ilmneb, et see erineb suurel

määral Eesti omast. Taanlased on liberaalne ja vaba rahvas, lõbusad, aga natuke imelikud

ka. Võrreldes eestlastega on nemad väga läbimõeldud rahvas, neil on igaks päevaks ette

nähtud ajakava, inimesed elavad kummalises rütmis. Rahaga saavat nad ka paremini läbi

kui eestlased, „raha oli siin vanem, nad tundsid seda palju varem kui eestlased - -, nad

mõistsid raha paremini“. Taanis diplomaate ei sallitud, nende autodele tehti tihedamini

trahve ja võis juhtuda, et kui oli mäss, siis pandi nende autosid isegi põlema (Hargla

2011c: 236) Võib järeldada, et autor on toonud ajarännu motiivi just siinsesse ühiskonda,

sest taanlased on hoopis erinevad eestlastest, nende ajalugu on juba teistsugune ning

võimaldab paremini tegelasi panna käituma neile omaselt. Eesti oludes jääks sellisel lool

ehk puudu usutavust.

Harglale omane „loomulik ebaloomulikkus“ olustiku ja miljöö loomisel on jutus täiesti

omal kohal. Peategelase jaoks tundub üdini normaalne, et nad rändavad ajas pea tuhat

aastat tagasi, et seal siis põllutööd teha ja sõdu pidada. Kalev ei satu paanikasse isegi siis,

kui ta esimest korda ajarändel otse keset lahinguvälja satub, nähes enda ees vereloigus

lamavat vana naist, kellel kaela juures sügav haav. Ta lihtsalt mõtleb, et „see ongi

suremine“. Lisaks saab ta kohe raskelt haavata, kuid arvab, et „see on loll surm ja küllap

ma olengi nüüd surnud“. (Hargla 2011c: 248-249) Reaalselt hirmutavad olukorrad on

Hargla teinud üheks olustiku osaks, andes lugejale justkui märku, et säilitataks rahu, nii

peabki olema ja selles pole midagi ebaloomulikku.

Olustikus avaneb ka autori vaade tänapäeva ühiskonnale. Ühiskonnakriitilisust näitab

autori kergelt irooniline, isegi sarkastiline suhtumine tänapäeva majandus- ja

poliitikaolukorda. See väljendub peamiselt peategelase mõtetest ja toonist. „Ma ei ole

päris kindel, kui oluline see on, mida ma seal teen“, “umbes samasugust tööd teevad sajad

tuhanded inimesed … “ (Hargla 2011c: 232). Siit tuleneb vihje, et maailmas on sadu

tuhandeid inimesi, kes ei ole päris kindlad selles, mida või miks nad teevad, kas ja kuidas

see üldse kellelegi vajalik on, aga samas seda tööd tehakse ja vist ollakse rahul:

Ma olin kahekümne nelja aastane elujõus ja täie tervise juures meesterahvas, ja ma kolisin

elama välismaale, mille keelt ma ei mõistnud sõnagi, kus mul oli tasuta korter ja tasuta küte

ja muu selline ning mitte tundigi päevas tööd ning selle eest makstakse mulle veel üks kena

kuupalk, palju rohkem, kui ma Tallinnas muuseumis oleksin saanud. Kogu suve jooksul - -

tundus mulle, et see on liiga hea, et tõsi olla. (Hargla 2011c: 234)

43

Siin on tunda küllaltki iroonilist kriitikat, tekstuaalne mina väljendab samas rõõmu ja

uskmatust, et talle on võimaldatud kõik need asjad, kuid tundub, et talle ei paku see erilist

rahulolu. Ta väljendab rahuolematust selle süsteemi üle, et noor ja hea tervisega

meesterahvas, kuid elab ikkagi jõudeelu, tegemata selleks midagi erilist. Siingi tuleb

lugejal suhtumist ja meeleolu tekstist välja lugeda, autor ei maini, et ehk on peategelane

väsinud sellest ühiskonnast ning igatseb midagi muud.

Mina-jutustaja väljendab rahulolematust ka liigse bürokraatia vastu, mis diplomaadi

eluga kaasas käib. „…kõik tahavad lähetuses elada paremates tingimustes kui kodus. - -

Seepärast on saatkondadel ka vastavad summad ette nähtud ja kui keegi on endale ja

abikaasale terve maja üürinud, siis peab ta seal ka vahest õhtusööke korraldama, et

põhjendada kõike seda, mida tuleb põhjendada.“ (Hargla 2011c: 238-239) Autori

vastuseis on siinkohal iga sammu põhjendamisele, on hästi tunda, et autor räägib oma

isiklikust kogemusest, ta on kasutanud selleks teisi tegelasi. Epp Annus on leidnud, et on

väga hea, kui autoril õnnestub vaatlejaks (fokuseerijaks) teha keegi teine (Annus 1997:

17), siinkohal on jutustaja küll endiselt Kalev, kuid sündmusi esitatakse hoopis autojuht

Linnari vaatenurgast, kes ei oma teoses kandvat rolli. Seetõttu on autor toonud mina-

tegelasele abilisi, et vähendada mina-jutustaja raskust.

Teoses on vastandatud kaks erinevat maailma. Üks on selline, kus pole mingiks

probleemiks, et naine töötab tähtsal ametipositsioonil ning mees on kodune, tegeledes

oma hobidega. Teine aga on sootuks vastupidine. Mees kontrollib ühiskonda, naine on

talle ainult kaaslane ja tugi, kes kasvatab lapsed, hoiab kodu. Kui need kaks maailma

kohtuvad inimese sees, siis paratamatult hakkab ta ühe poole hoidma. Loo lõpp näitas, et

peategelane otsustas algelisema, konkreetsema ning mõneti ka lihtsama maailma kasuks.

Kas tegemist oleks ka autori enda isikliku poolehoiu näitamisega, võib ainult oletada.

44

Kokkuvõte

Hargla on olenemata oma valitud kirjanduslikest vormidest või žanridest suutnud

pakkuda lugemisnaudingut. Seda nii põlisele ulmelugejale kui tavalisele ilukirjanduse

eelistajale. Lugejale on naudingut pakkunud eelkõige Hargla oskus luua usutavaid

olustikke, tegelasi (isegi, kui need vahetevahel igavateks kujunevad) ja ootamatuid

süžeepöördeid. Just kirjapanemisoskus, tahtmine ja suutlikkus sõnadega ümber käia

niivõrd peenetundeliselt, on teinud Harglast ootamatuna käituva kirjaniku. Ta süveneb

detailidesse, vahel harva jätab midagi juhuse hooleks. Juhuse hooleks näib ta mõneski

kohas jätvat lugeja tõlgenduse, kuid see ei ole olene enam autorist. Ootamatuna mõjub ka

autori oskus jätta tekstis paljud asjad ütlemata, mistõttu peab lugeja Hargla tekstide

avamiseks pidevalt kohal viibima, jälgima ja kaasa mõtlema.

Ajaloost kirjutamine eeldab selle tundmist. Hargla ei ole usutavasti kirjutanud ühtegi oma

teost ilma, et viiks enne läbi põhjaliku uurimistöö. Seda on tunda nii krimiromaanides,

õudusulmelistes lugudes kui teaduslik-fantastilistes juttudes. Tänu sellele eeltööle suudab

ta ka lugeja viia vastavasse olekusse, ajastusse, suudab lugeja kaasa tõmmata isegi siis,

kui ta veel ei ole valmis sisenema 15.sajandi Tallinnasse või müstilistesse Võrumaa

metsadesse.

Varasematel aegadel oli žanri- ja vormitemaatika kirjanduses oluline aspekt. Head ja

halba kirjandusteost hinnati tema vormi või žanri järgi. Uuemal ajal pole kirjanduses need

aspektid enam esmatähtsad. Olulised on lugeja ja tema ootused, oluline on autor, keda

hinnatakse tema tegelaste ja loomingu järgi. Žanri- ja vormimängud on ainult üksikud

„kiiksud“ Hargla kirjutamisstiilis. See teeb Hargla omapäraseks ja ebatraditsiooniliseks

kirjanikuks. Ootamatusi kohtab igas tema valitud teoses – kas on selleks tavapäratu

lõpplahendus, ettearvamatud süžeepöörded, tegelaste muutumised, olustikud, teemad või

vaatenurgad.

Ulmekirjandus laiemas tähenduses ei ole varasemalt olnud väga populaarne žanr. Seda

lugesid peamiselt teemaga kursis olevad lugejad või asjaarmastajad. Suurema publiku ette

ulmekirjandus ei kippunudki, sest Eestis polnud sellist väljundit. Tundub, et selleks

väljundiks on saanud just Hargla teosed, sest lahendab mõneti tava- ja ulmekirjanduse

suhteprobleemi. Oli kahtlejaid, kes arvasid, et ulmekirjandus peaks jääma ainult

žanripuhtaks ulmeks, aga oli ka neid, kes tundsid, et ulme võiks laieneda ilukirjandusse.

45

Hargla lahendas probleemi üpris delikaatselt, hakates žanreid omavahel segama. Kuldne

kesktee lugeja jaoks, kes armastab fantaasiaolustikulisi kirjutisi, kuid leiab žanripuhta

ulme olevat liiga ulme. Jällegi üks teistsugune lähenemine Hargla poolt.

Käesoleva töö analüüsi tulemustena on leitud, et Hargla on jätnud lugejale väga palju

fantaseerimisruumi, s.t, et kuigi lugu ise on tekstis olemas ning lugeja järgib seda, võib

talle jääda varjatuks väga palju asju, mille autor on üldse enda teada jätnud

Mitmed kriitikud on nentinud, et Hargla parimaks küljeks on jutustamisoskus, see,

millega ta toob lugejani ulmetaustal esineva realistlikkuse, kuidas võtab lugeja oma

haardesse. Seda teeb ta põhiliselt süžee ja olustikuga, jättes tegelaste lihvituse hoopiski

tagaplaanile. Ootamatult see aga ei häirigi lugejat, vastupidi, ta leiab nende harilikkuses

pidepunkti, millele toetuda, kui sündmustik läheb põnevaks.

Žanrite segamine on Hargla puhul loomulik, seda võib leida pea igast tema teosest. Võib

öelda, et ta suudab lausa meisterlikult segada erinevate žanrite omadusi ja motiive,

muutes need enda omaks. Näiteks on romaanis „French ja Koulu“ ühendatud korraga nii

kelmi-, krimi-, alternatiivajalooline kui aurupunkromaan, lisades ka koomilise ja

parodeeriva elemendi. Ometigi ei ole neist lugudes segadust ja keerulisust, sest autor on

kogu loo vältel Frenchi tegelaskujus kohal ja kontrollib asjade kulgu.

Harglale meeldib tuua teksti ja loosse sisse konkreetseid kohti, millega lugeja kergelt

seoseid loob ning ebaloomulike elementide loomulikena kujutamisega loob Hargla

teostes pinget ja meeleolu, võimendades realistlikkust fantastiliste elementide kaudu.

Siinne töö ei ole lõplik ega kogu ulmekirjanduslikku ala hõlmav käsitlus, mistõttu on

jätkuvalt ruumi nii käesoleva töö edasiarendusteks või teistsuguste analüüsimeetodite

kasutamiseks. Uurimistöö ühe väljundina on leitud, et ulmekirjanduse kui žanri poeetika

analüüsimine on tähelepanu ja detailsust nõudev ning teoseid on ulmežanrisse

võrdlemisi lihtne paigutada, aga nõudes siiski eelnevaid teadmisi ja praktikat.

Käesoleva töö autor on kindlasti avardanud oma vaatevälja ja juurde saanud teadmisi,

mis lubab tulevikus ulmekirjandust paremini mõista. Kuna siinses töös on analüüsitud

ainult kolme Hargla teost ning tehtud seda lugejakeskse lähenemise põhjal, siis on

võimalusi edasiarendusteks palju. Juurde saab võtta nii Hargla teoseid, mille alusel Eesti

ulmekirjandusmaastikku kaardistada kui ka keskenduda hoopis autorikesksusele, lisaks

on Eestis teisigi andekaid ulmekirjanikke, kelle loomingut võrrelda ja analüüsida.

46

Peatselt võib Eesti ulmekirjandus tähistada 20 aasta möödumist oma kuldajast, mis

annab omakorda alust võrrelda vanema ja uuema ajastu ulmet.

47

Kasutatud kirjandus

Alla, Hendrik, 2015. Indrek Hargla astus Kirjanike Liidust välja. Postimees, 23.jaan.

Viidatud 22.04.2015. URL: http://kultuur.postimees.ee/3066449/indrek-hargla-astus-

kirjanike-liidust-valja

Annus, Epp 1997. Eesti romaani narratiivseid mudeleid. – Klassika ja narratiivsus.

Tallinn: Tuglase ja Underi Kirjanduskeskus, 11-58

Annus, Epp 2002. Kuidas kirjutada aega. – Oxymora 5. Tallinn: Underi ja Tuglase

Kirjanduskeskus.

Barthes, Roland 2002. Autori surm. – Valik kirjandusteoreetilisi esseesid. Tallinn:

Varrak

Belials, Veiko 2001. Nad tulevad? – Looming, nr 4, 629-631

Eco, Umberto 2005. Lector in fabula. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus

Eesti Ilukirjanduse Andmebaas 2015. Autor: Indrek Hargla. Viidatud 7.05.2015. URL:

http://ilukirjandus.ee/autor/4/hargla-indrek

Eisen, Matthias Johann 1995. Eesti mütoloogia. Tallinn: Mats

Eslas, Urve 2006a. Detektiivkirjanduse saladust avastamas. Postimees, 21.jaanuar.

Viidatud: 20.04.2015) URL: http://www.postimees.ee/1522773/detektiivkirjanduse-

saladust-avastamas

Eslas, Urve. 2006b. Kirjandus: Õudus ja hirm sünnivad piiride varisemisest. Postimees,

3.juuni. Viidatud: 16.04.2015. URL: http://kultuur.postimees.ee/1551287/kirjandus-

oudus-ja-hirm-sunnivad-piiride-varisemisest

Frey, N. James 2012. Kuidas kirjutada neetult head romaani. Tartu: Fantaasia

Habicht, Juhan 2001. Ka ulme on kirjandus. – Vikerkaar, nr 1, 101-103

Hargla, Indrek; Vabar, Sven 2002. Antikristlik kevadekuulutaja Harglast. – Looming,

nr 7, 1081-1091.

Hargla, Indrek 2003. Ulmepoeedi aastakümme. – Looming, nr 6, 942-943

48

Hargla, Indrek 2005a. Sissejuhatuse asemel. – Õudne Eesti. Koost. Indrek Hargla.

Tallinn: Varrak, 5-17

Hargla, Indrek 2005b. French ja Koulu. Tallinn: Varrak

Hargla, Indrek 2011a. Minu päevad Liinaga. – Suudlevad vampiirid. Tartu: Fantaasia,

181-227

Hargla, Indrek 2011b. Tema päevad Liinaga. – Suudlevad vampiirid. Tartu: Fantaasia,

339-368

Hargla, Indrek 2011c. Raudhammas. – Suudlevad vampiirid. Tartu: Fantaasia, 228-268

Hellat, Henn-Kaarel 1991a. Musta päikese hull mõistatus ehk ulme vabadus ja

piiritletus. – Raamatu sisse minek. Tallinn: Eesti Raamat, 85-88

Hellat, Henn-Kaarel 1991b. Olen kirjandusse suhtumises pragmaatik. – Raamatu sisse

minek. Tallinn: Eesti Raamat, 224

James, Edward; Mendlesohn, Farah 2012. Introduction. The Cambridge Companion

to Fantasy Literature. Cambridge: Cambridge University Presspage, 2

Kaalep, Ain 1964. Kolme tulevikufantaasiat üle lugedes. – Keel ja Kirjandus, nr 11. 461-

467

Kaplinski, Jaan; Vabar, Sven 2013. Jaan Kaplinski ja fantastika. Intervjuu. – Katsed

nimetada saart. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 86-95

Kaldjärv, Klaarika 2010. Autor, jutustaja, tegelane: Borgese autofiktsioonid. –

Jutustamise teooriad ja praktikad. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 111-125

Kallas, Jüri, 2008. Minu päevad Liinaga. – Ulmekirjanduse Baas. Viidatud 19.04.2015.

URL: http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=75828

Kallas, Jüri 2015. Stalker 2015 hääletus. Viidatud 22.04.2015. URL:

http://ulmeajakiri.ee/?stalker-2015-haaletu

Kallas, Jüri 1999. Excelsuse konkistadoorid. – Ulmekirjanduse Baas. Viidatud

19.04.2015. URL: http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=17692

Kruus, Tuuli 1975. Fantastika lastekirjanduses. – Keel ja Kirjandus, nr. 8, 449-457

49

Masing, Uku 2013. Rohelise udu vang. Algselt avaldatud 1964. 9.sept. „Rohelise udu

vangistuses“. – Katsed nimetada saart. Lk 39 - 48

Org, Andrus 2001. Ulmežanri piirjooni. – Keel ja Kirjandus, nr 12, 825-839

Org, Andrus 2006. Mis oleks olnud, kui…? Alternatiivajaloolised fiktsioonid eesti

kirjanduses. – Keel ja Kirjandus, nr 7, 521-537

Org, Andrus 2008. Õudusfiktsiooni narratiivsed tehnikad. – Keel ja Kirjandus, nr 6, 421-

440

Org, Andrus 2010. Žanri kütkeis. Ulmekirjanduse žanriruum: teaduslikust fantastikast

aurupungini. – Jutustamise teooriad ja praktikad. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 224-249

Org, Andrus 2013. Pilk Eesti ulmekriitika tulemisse ja olemisse. – Katsed nimetada

saart. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 14-28

Põldmäe, Asta 2009. Nemad kaks. Tuglase novelliauhinna pälvisid paljude põnevate

kandidaatide seast just Jüri Tuulik ja Indrek Hargla. Sirp, 6.märts.

Raag, Ere 2011. Igal kandil oma lugu. Valimik Võrumaa rahvajutte. Toim. Luule

Lairand, Signe Pärnaste. Viidatud 17.04.2015. URL:

http://lib.werro.ee/phocadownload/trykised/igal_kandil_oma_lugu_2011.pdf

Sulbi, Raul 2004. Jeanne D’arc ja rüütel Sinihabe Ameerikat vallutamas. – Looming, nr

5, 781-782

Sulbi, Raul 2005. Alternatiiv-Eesti libahuntide ja automobiilidega. Eesti Päevaleht,

10.juuni. Viidatud 06.05.2015. URL: http://epl.delfi.ee/news/kultuur/raul-sulbi-

alternatiiv-eesti-libahuntide-ja-automobiilidega?id=51012671

Sulbi, Raul 2008. Kivirähk võitis Eesti ulmeauhinna. Postimees, 20.juuli. Viidatud

06.05.2015. URL: http://kultuur.postimees.ee/21760/kivirahk-voitis-eesti-ulmeauhinna

Sulbi, Raul 2010. Šokeerivalt julm, õudne ja hästi kujundatud. Need read. Raul Sulbi

raamaturiiul. Viidatud 21.04.2015. URL:

https://needread.wordpress.com/2010/12/23/sokeerivalt-julm-oudne-ja-hasti-

kujundatud/

50

Sulbi, Raul 2011. Selle suve menuraamat: minevikuta nooruk keset mõrvakaruselli

Tallinnas aastal 1422. Need read. Raul Sulbi raamaturiiul. Viidatud 21.04.2015. URL:

https://needread.wordpress.com/2011/08/06/selle-suve-menuraamat-minevikuta-

nooruk-keset-morvakarusselli-tallinnas-aastal-1422/

Tamm, Marek 2002. Autori surm on lugeja sünd. Roland Barthes’i kirjandusteoorias.

[Järelsõna]. Roland Barthes. Autori surm: valik kirjandusteoreetilisi esseid. Tallinn:

Varrak, 179-203

Todorov, Tzvetan 1975. The Fantastic: A Structural Approach to a Literary Genre. Tõlk.

Richard Howard. Ithaca, New York: Cornell UP

Todorov, Tzvetan 1998. Kriminaalromaani tüpoloogia. Tõlk. Anneli Kevald. Sirp,

30.okt

Torop, Peeter 2005. Lugeja olemine kultuuris. [Eessõna]. Umberto Eco. Lector in

fabula. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 3-8

Tänav, Agur 2013. Intervjuu: Indrek Hargla. – Reaktor. Viidatud 26.04.2015. URL:

http://ulmeajakiri.ee/?intervjuu-indrek-hargla

Ulmekirjanduse Baas 2015. Autor: Indrek Hargla. Viidatud 30.04.2015. URL:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/teosed.asp?Autor=867&krit=Vorm

Urmet, Jaak 2005. Maagiahõnguline utoopia Eestist. Eesti Päevaleht, 5.sept. Viidatud

6.05.2015. URL: http://epl.delfi.ee/news/kultuur/jaak-urmet-maagiahonguline-utoopia-

eestist?id=51018586

Vabar, Sven 2013. Eessõna. Kaks münti. – Katsed nimetada saart. Tartu: Tartu Ülikooli

Kirjastus, 7-12

Vainküla, Kristi 2012. Täiskohaga Indrek Hargla. Eesti Ekspress, 12.aprill

Väljataga, Märt 2010. Jutustamistüübid, jutumaailmad ja kirjanduslugu. – Jutustamise

teooriad ja praktikad. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 31-51

Õiglane, Harry 1960. Rein Sepp. Viimane üksiklane. [Järelsõna]. – Loomingu

Raamatukogu nr 18. Tallinn: Ajalehtede-ajakirjade Kirjastus, 44-47

51

Summary

Indrek Hargla as a Science Fiction writer

Indrek Hargla (born 1970) is Estonian science fiction, fantasy and crime writer. For a

long time he was employed in the Estonian Foreign Ministry as a lawyer and he has also

worked as a diplomat in Denmark and Hungary. Indrek Hargla has been very prolific –

since 1998 he has published over 90 works. Most of these are comprised of short forms

such as short stories and short novels but also represented are anthologies, collected

works, scenarios and plays. In science fiction circles Hargla is known for works such as

„Deja-vu“(1998), „Õnnekosk“ (1998), „Gondvana lapsed“ (1998), „Kliendi soov“(1999),

„Spitzbergeri nokturn“ (1999). These works can be considered as the representatives of

original science fiction genre. From 2005 on the author has mainly focused on writing

novels of historical crime and fantasy genres. His most known publications for

mainstream audience are „French ja Koulu“ trilogy (2005, 2007 and 2009) and a five-part

crime series of pharmacist Melchior, the first of which was published in 2010 and last

part to date was published in May 2014.

The purpose of the study was to elucidate the style elements that Indrek Hargla has used

to attract reader’s interest in combination with using typical characteristics of science

fiction genre and also to show that Indrek Hargla’s works are not usual nor traditional in

neither common nor science fiction sense. Some of the main issues can be considered to

be the credibility of science fiction and also genre-related questions. Main short stories

used for investigation are „Minu päevad Liinaga“ (2008), „Tema päevad Liinaga“ (2011)

and short novel „Raudhammas“ (2010), in addition, novel „French ja Koulu“ (2005) has

been studied shortly for reception and context.

The most complicated part of studying science fiction literature was the determination of

genre characteristics and qualities as it comprises of many different types as well as

common elements between them. It became clear that a science fiction work can also be

a text that does not immediately reveal itself as science fiction. The upmost difference in

comparison with mainstream literature has turned out to be the introduction of

supernatural elements into natural environment. The reader has an important role as well

– to be prepared to believe the impossible at least at the theoretical level.

52

It has been clarified from Hargla’s style that he has left the reader a great deal of space

for fantasy – even though the story itself is present in the text and is being followed by

the reader, the author has kept many aspects to himself and those may therefore remain

unknown to the reader.

Several critics have noted that the best quality of Hargla is his story-telling ability which

he uses to bring the reality of science fiction to the reader in order to capture the reader’s

full attention. For this he mainly uses the plot and the context while leaving the

development of the characters to the backround. Unexpectedly, however, this does not

disturb the reader. On the contrary, the characters’ ordinarity provides support for reading

as the plot evolves.

Mixing genres is very representative for Hargla, it can be found in almost every work by

him. It can be said that he can masterfully mix the qualities of different genres and motifs,

changing them into his own. In „French ja Koulu“ caper story, crime, alternative history

and steampunk novel are united with the addition of comical and ironic elements. In spite

of this the stories do not contain unclarity nor complexity, as the author is present in

French’s character and controls the chain of events.

Hargla likes to bring specific parts into the text for the reader to create connections with

easily. Also by making unnatural elements seem natural, Hargla creates tension and

mood, magnifying the reality through fantastic elements.

This study is not a final viewpoint of science fiction poetics giving deterministic answers.

Due to the variability and wideness of the subject it can be developed in several directions

of research by taking Hargla’s other science fiction works as a basis or by switching the

focus of analysis from reader’s to author’s perspective. An interesting research object

would be for example the narratology of Hargla’s works.

53

Lisa 1: Indrek Hargla tunnustused (Eesti Ilukirjanduse Andmebaas, 2015)

Stalkeri ulmeuhind

2000 – ulmežanri parima lühiromaani ja jutu kategoorias vastavalt „Excelsuse

konkistadoorid“ ja „Spitzbergeni nokturn“

2001 – lühiromaani kategoorias „Sinbadi kaheksas reis“

2002 – kogumiku ja lühiromaani kategoorias vastavalt „Pan Grpowski üheksa

juhtumit“ ja „Väendru“

2003 – lühiromaani ja jutu kategoorias vastavalt „Püha Graal – 1984“ ja „Vend

Rus“

2004 – parim ulmežanri jutt „Vlad“

2006 – parima romaani kategoorias „French ja Koulu“

2007 – parima kogumiku, lühiromaani ja jutu kategoorias, vastavalt „Roos ja

lumekristall“, „Ingellik olevus“ ja „Emajõe ääres“

2009 – lühiromaani kategoorias „Minu päevad Liinaga“

2010 – lühiromaani kategoorias „Doanizarre udulaam“

2012 – parima eesti autori romaani, lühiromaani või jutustuse ning antoloogia või

kogumiku kategoorias vastavalt „Suudlevad vampiirid“, „Jõgeva elavad surnud“

ja „Suudlevad vampiirid“

Teised auhinnad ja preemiad

2008 – Tallinna linna Tammsaare nimeline romaanipreemia viie aasta

romaaniloomingu eest

2009 – Friedebert Tuglase novelliauhind „Minu päevad Liinaga“ eest

2011 – Eesti Kultuurkapitali aastapreemia „Apteeker Melchiori“ romaanisarja ja

jätkuva loomingulise kõrgvormi ja žanrilise mitmekesisuse eest

2012 – Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind „Apteeker Melchior ja timuka

tütar“ eest