kaitse kodu! nr 7-8 2011

Meie MIIDI. Rapla naiste raudvara

KAITSELIIDU AJAKIRI

KAITSEKODU!

NR 7–8/2011 (107–108/553–554)

VENEMAA RELVAJÕUDUDE ENIMLEVINUD SOOMUSMASINATE IDENTIFITSEERIMINE X

Kaitseliit RÕKkab

KAITSELIIDU UURINGUTEST: KAS BÜROKRATISEERITUD RESERV VÕI TEGELIK JÕUD?

1% 5%

41%

41%

12%

KAITSELIIDUST STRATEEGILISELT

3

Sisu

kord

Kaitse Kodu! 7–8/2011

NR 7–8/2011 (107–108/553–554)

Meie MIIDI. Rapla naiste raudvara

KAITSELIIDU AJAKIRI

KAITSEKODU!

NR 7–8/2011 (107–108/553–554)

VENEMAA RELVAJÕUDUDE ENIMLEVINUD SOOMUSMASINATE IDENTIFITSEERIMINE X

Kaitseliit RÕKkab

KAITSELIIDUUURINGUTEST: KAS BÜROKRATISEERITUD RESERV VÕI TEGELIK JÕUD?

1% 5%

41%

41%

12%

KAITSELIIDUST STRATEEGILISELT

06 Teenetemedalite andmine Kaitseliidu 93. aastapäeval

11 Doktor Mäe unistus

12 Kaitseliit – kas potentsiaalne jõud või bürokratiseeritud reservarmee?

16 Usaldus Kaitseliidu vastu on kasvanud kümne aastaga kaks korda

17 Kaitseliidu reservõppekogunemised

29 Kaitseliidust strateegiliselt

26 Viru maleva pealik kapten Luhaväli:

Teenistuskohuseid tuleb täita nii, et poleks häbi peeglisse vaadata

28 Riigikaitse tööstusliku komponendi loomine

32 Tänapäeva sõjapidamine võib muuta puudused eelisteks

36 Kaitseliidu kütusepakkuja on sõbralik ka vabatahtlike suhtes

41 Sõjapidamine XIV

48 Põhjakonna kolmas lend

51 Kaitseliidu korrespondentsvõistlus laskmises

52 Kaitseliidu puhkpillimuusika alguspäevist Eestis ja Soomes

55 Tallinna maleva orkester käis Soomes kontserdireisil

56 Eesti üleelamisõpe vaatab igatsevalt NATO poole

60 Elus! Ja elulgi on uus maik

62 Meie Miidi

64 Rapla naiskodukaitsjad viisid 69 inimest rabasse

66 Võistlus õpetas tülikaid küsimusi viisakalt pareerima

67 Naiskodukaitsjad tõid lastele rõõmu

68 Võrukeste patrullvõistlus „Käve üle küngastõ“

69 Valga lapsevanemad õppisid võsukestelt elutarkusi

NAISKODUKAITSE

NOORTEORGANISATSIOONID

VAHEVIHIK

Venemaa relvajõudude enimlevinud soomusmasinate identifi tseerimine X

KAANEFOTO: LIIVI REINHOLD

48 52

17

4

Peat

oim

etaj

a ve

erg


Kaitseliit Internetis:www.kaitseliit.eewww.naiskodukaitse.eewww.nooredkotkad.eewww.kodutytar.eekool.kaitseliit.eewww.alutaguse.eeharju.kaitseliit.eewww.jogevamalev.eejarva.kaitseliit.eewww.laane.edicypages.comrenek.planet.ee/Kaitseliit_Polva_Malevrapla.kaitseliit.eemalev.saaremaa.eesakala.kaitseliit.eetallinn.kaitseliit.eetartu.kaitseliit.eevoru.kaitseliit.eevalgamaa.kaitseliit.eewww.virumalev.ee

Kaitseliitlane! Kaitse kodu!

Ega olegi nii lihtne moodsal ajal kaitseliitlane olla. Esiteks seab omad piirid Kaitseliidu 19. sajandi lõpust pärit algidee: taluperemees koostöös ja kokkuleppel oma küla ning valla teiste peremeestega võtab tarvidusel püssi ja peksab võõrast vara himustavad pätid minema. Selline korraldus pädes keiserliku

Saksamaa okupatsiooni ajal ja sobis ka enamlaste piiri taha peletamiseks Vabadussõjas. Ning ka detsembri-putšikatse järel taastatud Kaitseliidus oli peamine tegija kaitseliitlasest taluperemees koos pereliikmete ning teiste majulistega, ilma igasugu sookvootide ja eurodirektiivideta.

Teistkordselt taastatud Kaitseliit tuli sootuks uutesse oludesse. Taluperemehed olid jäänud Siberisse, pere-pojad ja majulised vindusid kolhoosidejärgses kitsikuses maal või olid kadunud anonüümsetena linnadesse. Kodutanuma, mille kaitsmiseks ühistegevuses sõjaväestatud jõudu panustada, asemel oli paljudel pelgalt elamispind. Abiks polnud ka ühe väga suure linna väga tähtis linnapea, kes avalikult nimetas ebatarkadeks neid, kes polnud ennast sisse kirjutanud Eesti rahvastiku enamuse juurde sellesse suurimasse valda. Samuti mõtlesid poliitikud ja suured sõjapealikud Kaitseliidule välja üha uusi ja algsest selgest kodu kaitsmise ideest sootuks erinevaid ülesandeid, mille täitmiseks sageli nappis raha, arusaamist ja õppinud juhte. Me suutsime küll kiidelda arvukate uusliikmetega, kuid vanade olijate mõistliku rakendamisega jäime jänni.

Siiski – oponentide kiuste, omade rõõmuks – näib Kaitseliidu algne idee – kaitsta oma kodu – hoolimata kõigest olevat nii elujõuline ja arusaadav, et n-ö päeva lõpuks oleme jõudmas taas ringiga alguspunkti. Nüüd räägime taas vajadusest kokku harjutada väikesi, hoomatava suurusega üksusi, kus kõik tunnevad kõiki. On tekkimas ülesandepüstitus ja väljaõppekorraldus, mis peavad aitama kait-seliitlastel olla valmis tagama oma kodukandis normaalse elu jätkamine ka maa-ilmas aina hoogu koguvate moodsate mittekonventsionaalsete kriiside siiakanti sattudes. Ühistunne, mis aitab alal hoida eestlust ja ajada eesti asja ka kodust kaugel, hoolimata sellest, et meid koos kõigi teistega kokku on nüüd juba enam kui seitse miljardit.

Kaitseliidul on käes mõttelaadi uuendamise aeg. Väliseks märgiks sellest olgu kas või Kaitseliidu kodulehekülje ja oma ajakirja moodsamaks muutmine ja rohkem nooremate tegijate nägu minek ning loomulikult põhjalikum panustamine rist-meedia tootmise tuules ka muude moodsa aja räägi-inimestega-võimaluste kasutamisele. Seega, et tunneli lõpus on tulukest nähtud, on kõikide hingelt kaitseliitlaste ja muidu tublide Eesti inimeste selge kohus hoida kodupaigale ligemale ja kõigile omadele lihtsalt käsk kätte anda: kaitse kodu!

IVAR JÕESAAR, kapten

Trükitud ASi Printall trükikojas

Toimetus kaastöid ei retsenseeri ega tagasta.

Toimetuse kõnetund esmaspäeviti kell 13–15 Tallinnas Toompea 8, tel 717 9106

Kaastööde saatmise tähtaeg 16. jaanuar 2012

Kaitseliidu ajakiri Kaitse Kodu!Asutatud 11. septembril 1925

Väljaandja KaitseliitIlmub kaheksa korda aastas.

Peatoimetaja: kpt Ivar Jõesaar

Tegevtoimetaja: Liivi Reinhold

Keele- ja stiilitoimetaja: Viire Villandi

Makett ja küljendus: Matis Karu

Reklaam ja levi: [email protected]

Toimetus: Riia 12, Tartu 51013Telefon 717 9155Faks 717 9150

Toimetuse e-mail: [email protected]

Kaitseliit

Naiskodukaitse

Noored Kotkad

Kodutütred

5

Uud

ised


Hiiumaa kaitseliitlased edendasid Soomes pärandkultuuri

URMAS SELIRAND

Hakkajad Hiiumaa kaitseliitlased käisid Soomes, kus 17. septembril rajati Turu magistraadi toel Euroopa kultuuripea-linna 2011 ettevõtmisena üle linna kõrguvale Luolavuorile kümnest tonnist kividest koosnev kivilabürint. Aastapikkust ettevalmistööd nõudnud rajatise püstitamise algatas Turu õlleselts, kutsudes osalema ka oma põhikirjas kohaliku pärandkultuuri ühe osa, muistse rannarahva kivilabürintide traditsiooni jätkamine sätestanud Hiiumaa Õllenautlejate

Seltsi, mille seitsmest liikmest viis on ka aktiivsed kaitseliit-lased. Kaitseliit, mis on lisaks riigikaitselisele ka seltskondlik organisatsioon, on Hiiumaalgi toimetanud pärandkultuuri säilitajana, seda eelkõige sõjaajalooga seotud valdkonnas. Samal ajal on edendatud koostööd Soome vabatahtliku maakaitse liikmetega, kes on käinud korduvalt hiidlasi õpeta-mas. Seekord sai koostöö hõimuveljedega aga erilise vormil. Lisaks kivilabürindile laoti Loalavuori tippu veel indiaanikul-tuurist pärinev elukaar, milles kaitseliitlik mõtlemine üritas näha hoopis laskepositsiooni varjet.

Kaitseliidu liikmemaks kehtestati 2005. aastal Kaitseliidu keskkogu otsusega ja see on 7,68 eurot (120 krooni) aastas. Alates käesolevast aastast sisseastumismaksu enam ei ole.

Liikmemaksu saab tasuda ülekandega Kaitseliidu arveldusarvele nr 10022002422007, lisada tuleb oma kodumalevat eristav viitenumber. Selgitusse tuleb kirjutada: liikmemaks 2011 ja oma malevkonna (või kompanii) nimi. Kui tasutakse teise või mitme inimese eest, tuleks selgitusse kirjutada ka nende inimeste nimed, kelle eest ülekanne on tehtud. Liikmemaksudest saadava tulu kasutamise otsustab maleva juhatus.

Liikmemaksust on vabastatud noorliikmed ja auliikmed. Rahaliste ras-kuste korral (näiteks üliõpilased, kellel sissetulek puudub) saab maleva juhatusele esitada liikmemaksust vabastamise taotluse.

NÄIDEMakse saaja: Kaitseliit

Saaja konto: 10022002422007

Viitenumber: 62020100067

Selgitus: Jüri Juurikas, liikmemaks 2011, Risti malevkond

Viitenumbrid

Alutaguse 62020100025

Harju 62020100038

Jõgeva 62020100041

Järva 62020100054

Lääne 62020100067

Põlva 62020100070

Pärnumaa 62020100083

Rapla 62020100096

Saaremaa 62020100106

Sakala 62020100119

Tallinn 62020100122

Tartu 62020100135

Valgamaa 62020100148

Viru 62020100151

Võrumaa 62020100164

Aasta lõpp käes: kas liikmemaks tasutud?

6

Kaits

etah

e


Kaitseliidu seaduse § 11 lg 7 p 8, lg 8 alusel: 1. Avaldan Kaitseliidu keskjuhatuse 24. oktoobri 2011 otsuse nr K-0.1-1/17118PR medalite andmi-se kohta

1.1 Valgeristi I klassi kavaler1.1.1. kindral Ants LAANEOTS nr 8

1.2. Valgeristi II klassi kavaleride nimekiriViru malev1.2.1. Rain SEPPING nr 837Jõgeva malev1.2.2. Ülo PÄRN nr 838Rapla malev1.2.3. Leino LUKS nr 839

1.3 Valgeristi III klassi kavaleride nimekiri1.3.1. kaptenmajor Jüri SASKA nr 840Tartu malev1.3.2. Ain TEDER nr 841Alutaguse malev1.3.3. Tarmo ANTON nr 8421.3.4. Aare KARP nr 843Järva malev1.3.5. seersant Janis BARANIN nr 844Rapla malev1.3.6. vanemseersant Villu SUSI nr 8451.3.7. Elari HIIS nr 8461.3.8. Heino JUUR nr 847Tallinna malev1.3.9. Holger HALJAND nr 848

1.4. Teenetemedali I klassi kavaleride nimekiriTartu malev1.4.1. kolonelleitnant Riho ÜHTEGI nr 301Tallinna malev1.4.2. Ülo MÜÜRSEPP nr 302 1.4.3. Olaf MERISALU nr 303 1.4.4. Tiit KIVIKAS nr 3041.4.5. veebel Tõnu MÄRSS nr 305 Alutaguse malev1.4.6. Aivar KARU nr 3061.4.7. Indrek STRAUCH nr 3071.4.8. Raivo KALAMEES nr 3081.4.9. Tõnu KIIVER nr 30914.10. Ülo JÕGISOO nr 310Lääne malev1.4.11. Hardi REHKALT nr 311Põlva malev1.4.12. Peeter KALVE nr 312Viru malev1.4.13. vanemveebel Ago SAAVER nr 313Järva malev1.4.14. Erich JÄTSA nr 3141.4.15. Leo LILLEMETS nr 3151.4.16. Jaanus NOORVELI nr 3161.4.17. Enn JALAK nr 317Pärnumaa malev1.4.18. Hillar PULK nr 3181.4.19. Jaan TEINBURK nr 3111.4.20. Ahto KUKK nr 320

Jõgeva malev1.4.21. Henn KOLL nr 3211.4.22. Enn ROSENTAU nr 3221.4.23. Enno OTTIS nr 3231.4.24. Mati VESIKO nr 3241.4.25. Anne TROPP nr 325

1.5. Teenetemedali II klassi kavaleride nimekiriTartu malev1.5.1. kapten Ivar JÕESAAR nr 12531.5.2. Rein KIVASTE nr 12541.5.3. Peeter TULVISTE nr 1255Tallinna malev1.5.4. Eiki PÄRTEL nr 12561.5.5. Alf-Theophil PUSKAI nr 12571.5.6. Karel BRANDT nr 12581.5.7. Aleksandr MATEI nr 12591.5.8. Jaak KARLIS nr 12601.5.9. seersant Sven LIIVAR nr 12611.5.10. Raivo TAMMEORG nr 1262Alutaguse malev1.5.11. Tõnu MAALMA nr 12631.5.12. Taavo PILLESAAR nr 12611.5.13. Mati SALLA nr 12651.5.14. Leino TAMMANN nr 12661.5.15. Ülo JALAST nr 12671.5.16. Ain KALAUS nr 12681.5.17. Heinard KIIK nr 12691.5.18. Auleid VÄLJA nr 1270Lääne malev1.5.19. Ado MARTIN nr 12711.5.20. Andre SAKS nr 12721.5.21. Edgar VEERSALU nr 12731.5.22. Hannes MAASEL nr 1274Valgamaa malev1.5.23. Vello JASKA nr 12751.5.24. nooremveebel Igor KOROLJOV nr 12761.5.25. Rein PUUDERSELL nr 1277Põlva malev1.5.26. Raigo TALV nr 12781.5.27. Janek TREIER nr 1279Viru malev1.5.28. Villu SIPRIA nr 12801.5.29. vanemseersant Rando MÄNNIK nr 12811.5.30. Urve ROSENBERG nr 12821.5.31. Maire LAHT nr 1283Harju malev1.5.32. Heiki TIIKOJA nr 1284Järva malev1.5.33. Urmas KÕONURM nr 12851.5.34. Janno RODENDAU nr 1286Jõgeva malev1.5.35. Hardi PERK nr 12871.5.36. Tõnis METJER nr 12881.5.37. Küllike SAAR nr 12891.5.38. Olav MÄGI nr 12901.5.39. Tiina REINESBERG nr 1291Rapla malev1.5.40. Andres KUKMANN nr 12921.5.41. Aare PÕLMA nr 1293

Kaitseliidu ülema kolonelleitnant Raivo Lumiste 7. novembri 2011 käskkiri nr K-1.1-1/17897P

Teenetemedalite andmine Kaitseliidu 93. aastapäeval

7

Kaits

etah

e


1.6. Teenetemedali III klassi kavaleride nimekiriTartu malev1.6.1. Silver REIVART nr 34141.6.2. Arvo SAGUR nr 34151.6.3. Tõnis SEESMA nr 3416Tallinna malev1.6.4. Andres VEEL nr 34171.6.5. Kert MEIDRA nr 34181.6.6. Rainer RALLMANN nr 34191.6.7. Margus KALDA nr 34201.6.8. Oliver KUKS nr 3421Alutaguse malev1.6.9. Anti POLLUKS nr 34221.6.10. Kristjan NURGAMAA nr 34231.6.11. Ilmar VÄLJA nr 34241.6.12. Lemmit TOOMRA nr 34251.6.13. Lembit ALAMETS nr 34261.6.14. Ivar TALLERMANN nr 34271.6.15. Henry TAMMANN nr 34281.6.16. Olga ŠUSTROVA nr 34291.6.17. Tanel KADAI nr 34301.6.18. Teodor PÕDER nr 34311.6.19. Iive ROHTLA nr 34321.6.20. Virve KALDMA nr 3433Lääne malev1.6.21. Rein RAUDNE nr 3434Valgamaa malev1.6.22. Marko TIIRMAA nr 34351.6.23. Aili POPP nr 3436Põlva malev1.6.24. Kristjan EESMAA nr 34371.6.25. Helar KALLASTU nr 34381.6.26. Rudolf TIGASING nr 3439Viru malev1.6.27. Andres LEPIK nr 34401.6.28. Avo PEKRI nr 3441Pärnumaa malev1.6.29. Pille PERNER nr 34421.6.30. Ingemar RANDVIIR nr 34431.6.31. Madis LOHU nr 3444Jõgeva malev1.6.32. Alar ÕUNAPUU nr 34451.6.33. Mati KÄRMAS nr 34461.6.34. Tiina MIŠKO nr 3447

Järva malev1.6.35. Gunnar VOOREMÄE nr 34481.6.36. Karin KONT nr 34491.6.37. Aivar PIIRSALU nr 34501.6.38. Romet RUSE nr 34511.6.39. Lauri KIVISTIK nr 34521.6.40. Jaanus TAMME nr 34531.6.41. Kirsika ILMJÄRV nr 3454Harju malev1.6.42. Ülo VINNI nr 34551.6.43. Ingrid KUNINGAS nr 3456Rapla malev1.6.44. Endel KAASIKU nr 34571.6.45. Sulev PAESALU nr 34581.6.46. Kristel KAASIKU nr 34591.6.47. Priit TAMMIS nr 3460

1.7. Teenetemedali eriklassi kavaleride nimekiriViru malev1.7.1. Aarne LAAS nr 7001.7.2. Aarne MÄE nr 7011.7.3. Ago KOLDITS nr 7021.7.4. Hannu Henrik PENTTILÄ nr 703Pärnumaa malev1.7.5. Jukka ESKOLA nr 7041.7.6. Juhani PULKKINEN nr 705Rapla malev1.7.7. Argo NÄKK nr 7061.7.8. Arvo VARDJA nr 7071.7.9. Harro AITAI nr 7081.7.10. Marti MAGNUS nr 709 1.7.11. Tiit TENG nr 7101.7.12. Raul ADLAS nr 7111.7.13. Erkki LAANEMETS nr 7121.7.14. Juha Olavi KORHONEN nr 713

2. Avaldan Kaitseliidu keskjuhatuse 3. novembri 2011 otsuse nr K-0.1-1/17784PR medali andmise kohta

2.1. Valgeristi III klassi kavalerJõgeva malev2.1.1. Olavi LAHT

8 Kaitse Kodu! 7–8/2011

In m

emor

iam

Seersant KALLE PORN 18.06.1963–19.11.2011

Kaitseliidu Lääne malev teatab sügava kurbusega, et meie hulgast on igavikuteedele lahkunud maleva juhatuse liige, hea sõber ja tõeline kamraad seersant Kalle Porn.

Kalle Porn ühines Kaitseliiduga 1992. aastal ja võttis kogu pika liik-meksoleku jooksul aktiivselt osa kõikidest Lääne maleva ja eriorga-nisatsioonide ettevõtmistest. Kolm valimisaega järjest oli Kalle Porn maleva juhatuse liige. Kaitseliidu tegemiste kõrval leidis ta aega panustada avaliku korra tagamisse, olles pikka aega abipolitseinik.

Kohusetundliku ja pühendunud teenistuse eest on Kalle Porni tunnustatud Kaitseliidu Valgeristi III klassi, Kaitseliidu teeneteme-dali I,II ja III klassi, Võidutule medali, Naiskodukaitse Hõberisti ja Kaitseliidu Lääne maleva teenetemärgiga.

Kaitseliidu Lääne malev jääb Kalle Porni mäletama kui isamaalist, pühendunud ja algatusvõimelist kaitseliitlast, kes andis oma sihi-pärase ja väsimatu teenistusega hindamatu panuse Lääne maleva arengusse. Langetame leinas pea. Sügav kaastunne omastele.

Nooremveebel RAIVO HARAK 15.09.1964–09.10.2011

Kaitseliidu Tartu malev teatab sügava kurbusega, et pärast rasket haigust on meie hulgast lahkunud hea sõber ja kaasvõitleja noorem-veebel Raivo Harak.

Raivo Harak alustas oma teenistust kaitseliitlasena Tartu malevas 1992. aastal. Tema esimene ametikoht malevas oli palgaline valve-töötaja. Järgnes teenistus operatiivkorrapidajana ning 2005. aastal määrati Raivo Harak Tartu maleva nooreminstruktori ametikohale.

Kaasvõitlejad jäävad mäletama Raivo Harakut sõdurina, kellele sai loota ning kellele ausus, tahe ja otsusekindlus ei olnud mitte teenis-tusest tulenev kohustus, vaid tema enda olemise viis. Langetame leinas pea. Sügav kaastunne omastele.

Vanemseersant MARTIN TALVING 18.02.1983–30.09.2011

Kaitseliidu Lääne malevat on tabanud raske kaotus. 30. septembril hukkus traagiliselt kauaaegne maleva tegevliige vanemseersant Martin Talving.

Martin Talving ühines Kaitseliiduga koolipoisina 2002. aastal. Ta võttis aktiivselt osa Lääne maleva ja eriorganisatsioonide tege-vusest. Pärast ajateenistuse läbimist ja tegevteenistusse astu-mist andis ta suure panuse koolitajana. Ta oli alati esimene, kui inimesed vajasid abi. 2005. aastal Haapsalut tabanud jaanuaritormi ja üleujutuse ajal paistis Martin Talving päästeoperatsioonil silma isikliku vapruse ja initsiatiiviga, mille eest teda autasustati Kaitse-liidu eriteenete medaliga. Samuti oli ta esimeste abiliste seas, kui Haapsalus puhkes traagiline lastekodupõleng. Iraagi missioonil oli Talving kõrgelt hinnatud allohvitser – sellest räägib teiste autasude kõrval kaitseväe teenetemärk mõõkadega.

Lääne maleva pere jääb Martin Talvingut mäletama vastutuleliku, optimistliku ja otsekohese kamraadi ja sõbrana. Langetagem leinas pea. Sügav kaastunne omastele.

9

Uud

ised


Lokotari mälestusvõistlusel olid parimad põlvalasedKRISTEL KITSING, Viru maleva teavituspealik

Kaitseliidu Viru malev korraldas 2. oktoobril Kirde kaitseringkonna Tapa lasketiirus kolmanda Gustav Lokotari mälestusvõistluse lahingurelva-dest laskmises. Lasti 30 lasku lamades 300 m distantsilt sõjapüssist. Kaitseliidu malevate esindusvõistkondadest osutus parimaks Põlva (828 tabamust) Rapla (802 tabamust) ja Lääne maleva (770 tabamust) ees. Individuaalarvestuses tuli 239 silmaga võitjaks Toomas Juksaar Pärnu malevast. Teise koha saavutas 229 tabamusega Henryt Tombak Rapla malevast ning kõigest ühe tabamusega jäi talle alla kolmandaks tulnud Viru maleva kaitseliitlane Kaido Metus.

Lokotari auks võeti mõõtu ka Viru maleva kompaniide arvestuses. Parima tulemuse lasi välja Kadrina, kogudes 752 silma. Teiseks tuli staabi esin-dusvõistkond 610 tabamusega ja kolmanda koha lasi välja Rakvere kompanii (546 silma).

Viru maleva korraldatava Gustav Lokotari mälestusvõistluse eesmärgiks on aktiviseerida laskealast tegevust Kaitse-liidu malevates, elavdada omavahelisi suhteid, ergutada laskemeisterlikkuse arendamist täpsuslaskurite ja snaiprite ettevalmistamisel ning austada 12 maailmameistrivõistluste kuldmedali omaniku Gustav Lokotari (12.10.1899–12.10.1969) mälestust ja tähistada tema sünniaastapäeva.

KALVI KIVIMÄEIisaku rühma ülem

Alutaguse malev korraldas 2011. aasta Avinurme lahingu mälestusretke ja Metsavenna retke 16. ja 17. septembril Iisaku ja Avinurme valla territooriu-mil. Patrullvõistluse eesmärgiks oli kaitseliitlaste militaarteadmiste ja füüsiliste võimete kontroll.

Tänavuse retke trass kulges läbi Alutaguse ürg-metsade ja soode ning üle liivaküngaste. Maastik oli raskesti läbitav, sest vihm oli soodes ja jõgedes veetaset märgatavalt tõstnud.

16. septembri hilistel õhtutundidel asus starti kümme neljaliikmelist võistkonda. Raskel maastikul ja ööpimeduses oli vaja varjatult liikudes vältida vastutegijaid, kelle ülesandeks oli häirida luure-gruppide tegevust. Vahelejäämise korral tuli võistkonnal või võistlejal anda ära trahvitalong.

Võistluse esimene pool pani proovile võistkonnasisese koostöövõime. Osa kontrollpunkte ja postkaste võis läbida ja sealse ülesande täita vaid osa võistkonnast, sellega sai kiirendada võistlus trassi läbimist. Omakorda nõudis see aga kõigi võistlejate head orienteerumisoskust, sest teatud punktides pidi võistkond jälle täies koosseisus ülesannet täitma. Võistluse esimene pool lõppes luureülesandega.

Võistkondade esindajad püstitasid baaslaagris telgid ja kütsid need soojaks, nii said kiiremad võistkonnad pärast luureülesannet mõne tunni puhata ja vettinud riideid kui-vatada. Võistkondade ülematel tuli koostada luureraport.

Järgmisel hommikul asusid võistlejad autodele. Sõidu siht-punkt oli Vadi, kus anti start võistlus trassi teisele poolele. Iga kontrollpunkti läbimine viis võistlejad lähemale fi nišile,

mis asus Avinurme kooli staadionil. Lõppjooks, mis nõuab niigi väsinud võistlejatelt suurt eneseületust, pani proovile nende füüsilise vormi ja tahtejõu ning lõpetas kahepäeva-se raske võistluse.

Kümnest alustanud võistkonnast suutis võistluse lõpetada kaheksa. Esikoha eest käis pidev võitlus Iisaku II ja Kohtla-Nõmme võistkonna vahel. Võitjaks tuli Lüganuse malev-konna Kohtla-Nõmme võistkond koosseisus Marko Rooden, Siim Linnard, Maido Rooden ja Madis Linnard, kes edestas Iisaku rühma II võistkonda 19 punktiga. III koha saavutas Iisaku I võistkond. Võitjaid autasustas võistluste peakoh-tunik, Kaitseliidu Alutaguse maleva staabiülem major Ain Krondel.

Võistluse ettevalmistamisel ja ladusal läbiviimisel tegi suure töö vanemseersant Sander Sabolotni, kes pani paika kontrollpunktide koordinaadid ja koostas ülesanded võist-kondadele. Võistluse eduka korraldamise nimel nägi vaeva Avinurme malevkond.

Alutaguse patrullvõistlus pani proovile koostöövõime

Avinurme lahingu mälestusretke ja Metsavenna retke tulemusedKoht Võistkond Võistlejad

I Kohtla-Nõmme Marko Rooden, Siim Linnard, Maido Rooden ja Madis Linnard

II Iisaku II Robert ja Andreas Nagel, Rainer Treilmann ja Krister Paas

III Iisaku I noorkotkad Kristjan Seli, Ahto Altoja ja Aivo Jääger, võistkonna ülem kaitseliitlane Kristjan Nurgamaa

Esikoha võitnud Põlva maleva meeskond

10

Uud

ised


Bänneriala: Bännerialal va-helduvad Kaitseliitu puudu-tavate ürituste, kampaaniate ja oluliste teadete reklaamid. Siin on alati Kaitse Kodu! kõige uuema numbri ja Kait-seliiduga liitumiseks vajaliku info viit.

Kaitseliit: Siia on koonda-tud üldine info Kaitseliidu kohta, nagu ajalugu, juhtimine ja sümbooli-ka. Lisaks leiab siit ka erinevad infomaterjale, tööpakkumisi, palgaand-meid jm. Suur osa varem esilehel asunud menüü-punktidest ongi tõstetud just siia.

Kaitseliidu Kool: Kaitseliidu Kooli koduleht asub nüüdsest Kaitselii-du kodulehel. Sisu jaotus on sarnane varasemaga.

Kontakt: Keskjuha-tuse, keskrevisjoni-komisjoni, vanema-tekogu, peastaabi, kooli, malevate ja eriorganisatsioonide kontaktandmed.

Nädala pilt: Möödunud nädala sündmusi kõige pare-mini iseloomustav pilt. Head pildid äsjastest Kaitseliiduga seotud üritustest on oodatud aadressil [email protected]. Juurde palume märkida foto autori, pildistatud olukorra kirjelduse ning võimaluse korral ka pildistatud inimeste nimed ja auastmed. Nädala pildiks valitud foto autor saab kingiks Kaitseliidu meene.

Kaitseliidu muu-seum: Teave Kaitse-liidu muuseumi kohta on tõstetud esilehele kasulike viidete alla. Siin on praegu avatud ja varasemate näituste kokkuvõtted. Lisaks on pandud pdf-vormingus failina üles ka mõned Kaitseliidu ajalugu käsitlevad raamatud.

Kaitse Kodu!: Ajakirja Kaitse Kodu! arhiiv.

Kaitseliidu ülem: Lisaks praeguse Kait-seliidu ülema kolonel-leitnant Raivo Lumiste eluloole leiab siit teavet ka kõigi eelmiste Kaitseliidu ülemate kohta.

Küberkaitse üksus: Küber-kaitse üksuse eesmärgid, ülesanded ja ajalugu.

Malevad, Naiskodukaitse, Noored Kotkad, Kodu-tütred: Lingid malevate ja eriorganisatsioonide kodulehtedele.

Press ja info: Siit leiab uudiste, sündmuste, pildi- ja tulevikus ka video-arhiivi.

Kaitseliidu uus kodulehtwww.kaitseliit.ee

11

Maa

ilmap

ilk


Doktor Mäe unistusDoktor Hjalmar Mäe, saksaaegse Eesti Omavalitsuse juht, armastas pidada hoogsaid kõne-

sid. Üks neist oli pühendet eesti rahva ajaloolisele missioonile ja selle tuum oli kätketud ühte lausesse: „Eesti rahva suur ajalooline mission on ehitada koos suure saksa rahvaga

üles uus Euroopa.“ Kaitse Kodu! tänavuses avanumbris rääkisime valge mehe ängidest. Sündmu-sed on arenenud kiiremini, kui oskasime jaanuaris arvata. Kui kümmekonna aasta eest otsustati Euroopa Liidu suur laiendamine, mille tuuris ka Eesti sisse pääses, ei pööratud rõõmutuhinas kuigi palju tähelepanu hoiatustele. Nii ilmutas ameeriklaste CIA juba toona analüüsi, mis en-nustas sellisel kujul Euroopa Liidu lagu aastaks 2014. Põhjusena nimetati rahvuslikest huvidest lähtuvate riikide suutmatust leida poliitiline ühismeel.

Tuntud Saksa ühiskonnateadlane Meinhard Miegel ennustas kaks suve tagasi Euroopale fun-damentaalseid muutusi aastaks 2015. Siis saabuvat ka hetk, mil saab lõpu totaalne kasvuideo-loogia kui seletus ühiskonna kõigile rõõmudele ja valudele. Lääs hakkab leppima arusaamaga, et temagi elu sõltub tema enda tegelikest võimetest. Aga enne tuleb Miegeli hinnangul läbida mitmed raputused, milles ei kuku enam üksnes fi rmad ja pangad, vaid terved riigid. Peenemas keelepruugis seisab ees katarsis. See sõna muide on pärit kreeka keelest. Nagu ka Euroopa müüt: see oli vanakreeka peajumal Zeus, kes Foiniikia kuninga tütre Europe röövis ja Kreeta saa-rele tõi. Kaunitari lummus andis nime tervele kontinendile. Uhkes alguses oli niisiis rööv. Mitte enam nii uhkes lõpus aga – laristamine. Saksamaalt kostab koguni hääli, et priiskamisest kuhju-nud võlgade katteks peaksid kreeklased Kreeta saare maha müüma. Rääkimata üha valjenevast nõudmisest Kreeka eurotsoonist üldse välja visata. Selleks, et päästa Euroopa…

Rahasummad, mida avalikkusele viimastel nädalatel on kirjeldatud, väljuvad oma gigantsuses tavakodaniku kujutlusvõime piiridest. Finantstehnilised mõisted, millega opereeritakse, on oma spetsiifi kas mõistetavad üksnes asjatundjatele. Keskendumine vaid euro päästmisele on aga varju jätnud mõned mõõtuandvad poliitilised muutused, mis Euroopa Liidu toimimist edaspidi mõjutama hakkavad. Tippkohtumiste suminast olulisemgi on tõsiasi, et paljuräägitud „kahekii-ruseline Euroopa“ on saanud tegelikkuseks. Eurotsoon pole enam vaid üleeuroopalise integrat-siooni kese, vaid omandab iseseisva institutsionaalse kaalu. On juhtunud täpselt see, mida juba 1990ndate keskel ennustas Saksamaa juhtivaid poliitikuid, tänane rahandusminister Wolfgang Schäuble ja mida ülejäänud eurooplased, Eesti eestkõnelejad kaasa arvatud, mitte kuidagi tun-nistada ei tahtnud.

Rahvusriigid maksavad selle kõige eest mitte üksnes raha, vaid ka poliitiliste muutustega. Par-lamentaarsed süsteemid pole valmis kiireteks otsusteks, mis ühiskonna silmis on pealegi eba-populaarsed. Kreekas ja Itaalias kukkusid valitsused ilma valimisteta. Iirimaal ja Portugalis tõid kärpeprogrammid neile kaasa valimiskaotuse. Hispaanias, kus oldi sunnitud valimised ettepoo-le tooma, ootab valitsust ilmselt sama saatus. Slovakkias lagunes valitsuskoalitsioon. Euroopa „keskvalitsuse“ liidrid Herman Van Rompuy ja José Manuel Barroso on selles teatritükis jäetud kõrvalrollidesse. Esinduslike isandate etteasted Brüsseli parketil on pigem koreograafi lise väär-tusega. Kogu päästeaktsiooni emalaevadeks on olnud Saksamaa ja Prantsusmaa, kes aeg-ajalt pole varjanudki, et Euroopa Komisjon neid oma surkimisega segab. Väiksematel riikidel pole si-sulist sõnaõigust isegi seal, kus ühisreeglid eeldavad konsensust. Ja vähemalt oluliste otsuste puhul saab selgeks, et Euroopa Liidu kujul on tegemist pigem suurte liikmesriikide käepikenduse kui iseseisva organisatsiooniga, kus „kõik on võrdsed“. Lõppeks otsustavad need, kes kõige roh-kem maksavad.

Vaadates president Nicolas Sarkozy aina ebaveenvamaks muutuvat kaalu Prantsusmaal, jääb fookusesse tegelikult vaid üks riik – Saksamaa. Mõistagi ei tarvitse see meeldida. Mõned torisevad vaikselt, mõned valjemini. Mõni viitab ajaloole, teisi kannustab rahvuslik uhkus. Mõni on lihtsalt mugav ja arvab, et küll läheb üle. Ei lähe. Tänane Euroopa Liit, iseäranis selle eu-rotsoon kannab Saksa templit. Hoob, millega see on saavutatud, on kir-jeldatav lihtsalt ja üsna arusaadavalt: kes tahab nautida Saksamaaga võr-reldavat heaolu, peab omandama needsamad meetodid ja vahendid, millega sakslased on taganud oma heaolu ja edengu.

Tänases Euroopa Liidus pole sakslastele lähemat liitlast kui eestlased. Meie viimased lahkarvamused Saksamaaga on jäänud Nordstreami voogudesse. Me toetame Frau Angela Merkelit kõi-gis tema ettevõtmistes. Ja nõnda ongi doktor Mäe 70 aasta tagu-sest unistusest saanud reaalsus.

TIIT MATSULEVITŠ, suursaadikKaitseliidu Tallinna maleva Toompea malevkonna liige

12

Kaits

eliid

u m

aine


HANNES TOOMSALU, erukolonelKaitseliidu peastaabi planeerimisjaoskonna juhataja

Millalgi 1980. aastate lõpul ja 1990ndate alguses, kui me Kaitseliitu erinevates Ees-timaa nurkades taastasime, teadsime kõik

selgelt, mis meid ühendab – see oli vabadus. Selle ühtse eesmärgi nimel ühinesid Kaitseliiduga ini-mesed paljudes külades, alevites ja linnades. Otsiti välja isade ja esiisade õiget aega ootama pandud Esimese ja Teise maalimasõja aegsed tulerauad. Toidulaualt näpistati viimased sendid, et mõni vormitükk selga osta, käeside saada ja ehk natuke laskemoonagi hankida. Nende esiisadeaegsete rel-vadega ja mitut sorti vormides marsiti 1991. aasta detsembris Pärnu ülevaatusel peaminister Edgar Savisaare ees, veenmaks teda, et Kaitseliit on tõsi-seltvõetav jõud, mis peab olema riiklikult fi nant-seeritav riigikaitse osa ja on vaesel ajal riigikaitse oluline komponent. Paraadil osalesid kolme maleva kaitseliitlased, kes hiljem said küll ülejäänute käest kõva peapesu Savisaarega semutsemise eest. Pea-ministri lahkudes muretses tollane kaitsejõudude peastaabi ülem Ants Laaneots: „Tegime valesti. Sa oleksid pidanud ette kandma peaministrile, mitte

Kaitseliit – kas potentsiaalne jõud või bürokratiseeritud reservarmee?Organisatsiooni sisekliima paremaks tundmaõppimiseks on Kaitseliidus viimastel aastatel läbi viidud mitmeid küsitlusi, neist olulisimad olid Kaitseliidu enda korraldatud vabatahtlike pealikute rahulolu uuring ja malevkonnapealikute küsitlus ning Turu-uuringute ASi kaitseliitlaste riigikaitseliste seisukohtade uuring.

mulle. Ta on ju julgeolekukomisjoni esimees.“ Läks, kuidas läks, aga õnneks läks – Kaitseliitu tunnus-tati riiklikult ja vähehaaval tuli ka riiklik toetus relvade ja eelarve kujul. Mehed ja naised, mõned aktiivsemalt kui teised, osalesid piiri valvamisel, tele- ja raadiomaja kaitsel, õppustel, valvetes, kurikaelte püüdmisel, objektide kaitsel jms. Ilma palgata, kuigi aeg oli vaene. Kõik tundsid, et nende panus on vajalik ja oluline. Tööpuudus oli ehk samas suurusjärgus kui praegu, sissetulekud täna-sega võrreldes olematud, nii nagu ka hinnad. Aga tahe oli tugev, eesmärk oli ühine ja rahvas ühtne.

Kaitseliitlasi ühendab tahe

Tänaseks on Kaitseliidu taastamisest möödunud rohkem kui kakskümmend aastat. Organisatsiooni tegevus on rahastatud, varustust ja relvastust on rohkem kui kunagi varem Kaitseliidu taastamisest alates, palgalist kaadrit, kes peaksid vabatahtlikke toetama ja juhendama, on aastatetaguse ajaga võrreldes jalaga segada. Kaitseliidu taastamise 20. aastapäeval iseloomustas Ene Ergma meie orga-nisatsiooni järgmiselt: „Kaitseliit on läbinud pika arengu ja pälvinud rahvalt kõrge usalduse. Vabale tahtele ja omaalgatusele toetudes on Kaitseliit suurendanud rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust. Kaitseliitlaste valmisolek riigile raskel ajal appi tulla oli nähtav ka mõned aastad tagasi aprillis. Kaitseliit on väärtustega liit, mis seob liikmeskonnaks väga erinevaid inimesi erinevatelt elualadelt. Neid inimesi seob üks tahe ja eesmärk – kaitsta Eestit. Kaitseliit on kaitsev võrgustik, mis katab meie maad ja on taimelava ka kaitseväele.“

Avaliku arvamuse uuringute järgi on ühiskonna suh-tumine Kaitseliitu iga aastaga paranenud. Abistatud on elanikkonda ja sisekaitse eest vastutavaid ameteid erinevata hädaolukordade lahendamisel ja suudetud demonstreerida organisatsiooni sõjalist valmisole-kut. Võib ju igati rahule jääda? Kuid kas võib?

Nagu iga organisatsioon, pole ka Kaitseliit vaba probleemidest ja kindlasti saab kõike seda teha veel paremini. Organisatsiooni sisekliima paremaks tundmaõppimiseks on Kaitseliidus viimastel aas-tatel viidud läbi mitmeid küsitlusi. Viimase kahe aasta olulisimad on Kaitseliidu enda korraldatud vabatahtlike pealikute rahulolu uuring ja malevkon-napealikute küsitlus ning Turu-uuringute ASi poolt koostöös Kaitseliiduga teostatud kaitseliitlaste

Joonis 1. Kui Eestile tungitaks kallale, kas oleksite valmis kaitseliitlasena oma või-mete ja oskuste kohaselt kaitsetegevuses osalema? (Kõik vastajad n=990)

Jah, kindlasti

Tõenäoliselt küll

Tõenäoliselt mitte

Kindlasti mitte

0% 1%

17%

82%

Allikas: Turu-uuringute AS

13

Kaits

eliid

u m

aine


riigikaitseliste seisukohtade uuring. Esimesed kaks uuringut olid läbi viidud selguse saamiseks male-vasisesest töökorraldusest ning malevate palgalise koosseisu ja vabatahtlike suhestusest. 2010. aasta uuringus hinnati ka kaitseliitlaste suhtelist rahulolu malevate tegevusega.

Vaatlen lähemalt, mida kaitseliitlased riigikaitsest, sh Kaitseliidust, arvavad ja milliseid õpetussõnu nad jagavad.

Väljatoodud sõnadega on üks kaitseliitlane ise-loomustanud Kaitseliitu. Kindlasti on sõpruskon-nad olulised, seda eriti Kait-seliidu liikmeks astumisel. Kaitseliit taastatigi külade ning sõprus- ja tutvusring-kondade baasil. Kuid ajad on muutunud, eestlased ei ole nii paiksed kui varem ja paraku ei ole ka sõprussuh-ted enam kõige suuremaks kaitseliitlasi ühendavaks faktoriks, jäädes tähtsuselt teisele kohal. Peamiseks kaitseliitlasi ühendavaks jõuks ja tugevuseks on nimetatud kaitsetahet ja vabatahtlikkust. Need on Kaitseliidu tugevuse allikad ja organisatsiooni efektiivsuse parenda-mist silmas pidades tuleb eelkõige keskenduda kaitsetahte hoidmisele ja vabatahtlike initsiatiivi paremale rakendamisele.

Kaitseliitlaste kaitsetahe on täna kõrge. 99% Turu-uuringute ASi uuringus küsitletutest on valmis kaitsetegevuses osalema või tõenäoliselt osalema vastavalt oma võimetele ja oskustele. Mis on aga võimetele ja oskustele kohane, tuleb mõistatada. Eeldades, et kaitseliitlaste arusaa-mine oma organisatsiooni rollist vastab ka nende oma rollile riigikaitses, võib väita, et umbes pooled kaitseliitlastest osaleksid kindlasti otseses sõjalises riigikaitses ning teine pool oleks valmis panustama kaitseväe toetamisele ja muude riigi-kaitseliste ülesannete täitmisele. Üldiselt vastab see protsent liikmeskonna analüüsidest ilmne-nule ja selle näitaja kõrvalekalle erinevates ana-lüüsides jääb 5% piiresse.

On tarvis paremat varustust

Kaitsetahte oluliseks komponendiks on usk. Usk sel-lesse, et riiki on võimalik kaitsta. Seda usku on 82% kaitseliitlastest. Kolme suurima julgeolekugarandina näevad kaitseliitlased vastavalt prioriteetsusele iseseisva kaitsevõime arendamist, elanikkonna kait-setahet ja valmisolekut üldrahvalikuks vastupanuks ning NATO kollektiivkaitset. Kuigi kolmandal kohal, arvavad kaitseliitlased, et NATO vajadusel sekkub. 79% on kindlad, et sõjalise kallaletungi korral toetab NATO sõjaliselt, poliitiliselt ja diplomaatiliselt.

Kaitseliitlased on veendunud, et riigikaitse üles-ehitamisel on võimalik asju paremini korraldada. Rohkem kui pooled leiavad, et fi nantseerimine on ebapiisav, kuid ka seda, et olemasolevaid ressursse saab mõistlikumalt kasutada. Üksnes 13% usub, et iga sent on läinud asja ette. Arvatakse, et on han-gitud kasutuid süsteeme (miinitõrjelaevad ja osalus transpordilennukite C-17 programmis) ning ajast maha jäänud relvastust ega ole panustatud piisavalt relvastuse ja tehnika varuosadele, remondile ning hooldusele. Nii riigikaitses tervikuna kui ka Kait-seliidus näevad kaitseliitlased prioriteetseimana investeeringut paremasse relvastusse ja varustusse.

Kõikides küsitlustes on kaitseliitlastel olnud ka võimalus osutada vaba tekstiga sisulistele problee-midele ning soovitada, millele peaks tähelepanu pöö-

Arvamus: „Kait-seliit – see on sõpruskonda-

de ja ühekülameeste ühendus, et riigi kaitseks midagi ära teha.“

Joonis 2. Milline peaks olema Kaitseliidu põhiline roll Eesti riigikaitses tervikuna? (Kõik vastajad n=990)

Sõjaline riigikaitse, sh kaitseväe toetamine

Elanikkonna riigikaitseliste oskuste ja kaitsetahte suurendamine

Keskendumine sisekaitseliste ülesannete täitmisele (toetus politseile jne)

Sõjalis-sportlikud tegevused ja isamaalised üritused

Sobivate üksuste ettevalmistamine rahvusvahelisteks missioonideks

Ei oska öelda

0 20 40 60 80 100

49

39

6

3

2

1

%


Joonis 3. Kas võõrriigi relvastatud kallale-tungi korral oleks võimalik Eestit kaitsta? (Kõik vastajad n=990)

Jah, kindlasti

Tõenäoliselt küll

Tõenäoliselt mitte

Kindlasti mitte

Ei oska öelda

1% 5%

41%41%


12%

14

Kaits

eliid

u m

aine


rama ja mida parandama. Kaitseliidu olemust, seda, mis on kestnud peaaegu sajandi, keegi kahtluse

alla ei sea. Hinnatakse eelkõige Kaitseliitu kui potentsiaali, mis riiki ja rahvast häda korral aidata suudab. Kaitseliitlastele ei meeldi olla punniks augu ees – kaitseväe kannupoisteks, politsei musta töö tegijaks, par-dipesijaks või lumekoristajaks Tallinna tänavatel. Nad tulevad appi siis, kui riiki ja rahvast on ähvardamas tõeline häda. Riikli-kest struktuuridest vahetevahel

leviv segadus on ka kaitseliitlased segadusse ajanud. Igaüks ei ole enam kindel, mida ta peaks tegema

siis, kui „viis punast vilet“ ta riiki kaitsma kutsuvad. Salastatuse jõudmine tasemele, kus naabrid ühes üksuses ei tunne teineteist või ühekülamehed ei tea midagi üksteise tegemistest Kaitseliidus, on tragi-koomiline. Sellega kaasneb ja sellele lisandub büro-kraatia, mis võtab isu väljaõppel käia. Bürokraatia hirmutab vabatahtlikke pealikuid pealikuks olemast ja kulutab vabatahtlike väärtuslikku väljaõppeaega hoopis paberite täitmisele. Suuresti usutakse, et see tuleneb kellegi soovist kujutada Kaitseliitu reserv-väena, mis aga tähendaks selle organisatsiooni ole-muse muutumist.

Kaitsliitlasele oma karjäärimudel

Peale kaitseväelise juhtimissegaduse ja bürokraatia jätab vahetevahel soovida ka väljaõppe kvaliteet. Leidub instruktoreid, kelle „best before“ on ammu möödas ning kaitseliitlaste teadmised ja oskused ületavad kaugelt instruktori omi.

Väljaõppeks vajaliku varustuse nappus sunnib mõne õppuse läbiviimiseks korjama varustust kokku üle Kaitseliidu või välistab väljaõppe üldse. Kui kaitse-väge nähakse muidu sunni ja bürokraatia allikana, siis väljaõppe osas eelistatakse kaitseväe instrukto-reid siiski rohkem kui Kaitseliidu enda omi. Ilmselt unustab kaitsevägigi tegevväelase niipea, kui see on kaitseväest väljapoole teenistusse saadetud, ja täiendõpet talle selleks ajal ei planeerita. Tihti teki-tatakse terves organisatsioonis bürokraatiat, millel puudub ratsionaalne alus, ja instruktorid tegelevad väljaõppe asemel paberimajandusega. Võib-olla peaks siin kaaluma süsteemi muutmist selliselt, et instruktorid tulevadki kaitseväest ja Kaitseliidul endal instruktoreid palgal ei ole? Täna täidavad instruktorid malevates ka muid ülesandeid, mille maht on väljaõppe mahust palju suurem. Seega tuleb esmalt leida võimalused malevate bürokraa-

Joonis 5. Mis on Kaitseliidu suurimad tugevused? (Vabade vastuste põhjal)

Kaitsetahe, motiveeritus, vaba tahe

Inimressurss, koostöö, suhted

Hajutatus, üle-eestiline paiknemine

Oskused, väljaõpe

Arvukus

Aatelisus, patriotism

Maine

Juhid

Määramatus

Reageerimiskiirus, organiseeritus

Muu

0 20 40 60 80 100

39

18

6

6

5

3

%

Arvamus: „Kait-sevägi võiks ka lõpuks aru saa-

da, et me ei ole mingi kaitseväe umbjätke, vaid organisatsioon, mis koosneb VABA-TAHTLIKEST.“

Joonis 4. Mis on teie arvates Eesti riigile suurim julgeoleku tagaja? Märkige tähtsuselt esimene, teine ja kolmas. (Kõik vastajad n=990)

0 20 40 60 80 100

35

%

Eesti iseseisva kaitsevõime arendamine

Eesti inimeste kõrge kaitsetahe

NATO kollektiivkaitse

Kaitsealane koostöö naaberriikidega

Heanaaberlikud suhted Venemaaga

Eesti kaitseväelaste osalemine rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel

Head suhted Ameerika Ühendriikidega

Midagi muud

Vastamata

79

72

63

40

9

12

8

5

12

Esimene

Teine

Kolmas

33 10

34 22 16

20 17 26

4 14 22

2

1

1

1

2

2

4

3

1

4 6

3

5

7

6


1

1

1

1

10


15

Kaits

eliid

u m

aine


Arvamus: „Täna-se Kaitseliidu tugevus on

kindlasti vabatahtliku-te tahe ja soov tegel-da riigikaitsega.“

tia vähendamiseks, mis siis omakorda lubaks teha ümberkorraldusi väljaõppes.

Ühest teemast veel, mis ei ole otseselt välja tulnud ühestki küsitlusest, kuid on seotud väljaõppega. Nõuded reservohvitseridele ja Kaitseliidu vabataht-likele pealikutele on peaaegu sama kõrged kui tegev-väelasele. Reservohvitserides tekitas eelmisel aastal pahameelt see, et isegi kui nõuded olid täidetud, oli reservohvitseri auastmevanuseks ette nähtud kaks korda pikem aeg kui tegevväelasel. Kindlasti tuleks teenistus reservis terviklikult üle vaadata juhul, kui meie kaitselahend tugineb reservarmeele. Reservväelastel ja Kaitseliidu pealikutel peab olema oma karjäärisüsteem, mis arvestab ka seda, et need inimesed panustavad riigikaitsesse oma vaba aega. Hirm, et reservohvitserid hakkavad hulgaliselt tegevteenistusse tulema, kuigi nende ettevalmistus selleks on puudulik, on pareeritav sisenemiskur-suste abil, mida Kaitseväe Ühendatud Õppeasutu-sed peaksid juba korraldama.

Vabatahtlik on kõige tähtsam

Väljaõppe planeerimise raskus on suuresti üle kandunud vabatahtlikelt palgalistele. Mitmed kaitseliitlased on kurtnud: palgalised ei saa aru, et nad on vabatahtlike jaoks, mitte vastupidi. Kuid eks see vastastikune suhe ole ju suuresti vabataht-like kätes. On täiesti arusaadav, et konkurents kaitseliitlase vabale ajale on läinud pingelisemaks ning vabatahtlikul pealikul ei ole võimalik kõigega tegelda ja informeeritud olla.

Kuid ka väljaõpet saab planeerida vabatahtliku aja-ressursiga kooskõlastatumalt ja tema soove arvesta-des. Lihtsalt kaitseliitlastel endil tuleb olla aktiivsem, tegelda ise oma malevkonna, kompanii või rühma väl-jaõppe- ja tegevusplaanide koostamisega ning nõuda malevate staapidelt enda kaasamist, informeerimist ja endaga plaanide kooskõlastamist. Juhatused ju selleks ongi, et palgaline kaader endale mugavat

äraolekut ei korraldaks ega paberimajandusse upuks. Paraku näitab malevkondade juhatuste protokollide uurimine, et juhatused tegelevad enamalt jaolt liik-mete vastuvõtuga, kuid haruharva väljaõppeliste küsimustega. Seega, härrad ja prouad kaitseliitlased, ohjad on ju tegelikult teie kätes! Ärge seda ära unustage ja kasutage neid!

Soovin, et meil kõigil oleks pii-savalt tarkust kasutada õigesti seda potentsiaali, mis on meil tänu vabatahtlikule Kaitseliidule olemas. Et meil oleks vääramatu jõud, mis tõelise kriisi või hädaolukorra korral suudaks kiiresti riigistruktuuridele appi tulla, kui viimaste jaks hakkab lõppema. Või mis suudaks reageerida kiiremini kui riigistruktuurid seda teevad. Kaitseliidu kaitsetahe ja motiveeritus on kõrge ja selliseks peab see jääma.

Tänan kaitseliitlasi, kes te võtsite vaevaks ja osalesite läbiviidud uuringutes. Loodan, et teete seda ka tule-vikus. Saadud informatsioon on suureks abiks orga-nisatsiooni tuleviku planeerimisel ja kavandamisel.

Lõpetuseks jätan kaitseliitlastele ühe pähkli pureda: küsimusele, milline on teie arvates tuleviku Kaitseliit, saate vastata üksnes teie. Saatke e-kiri oma arvamu-sega aadressil [email protected].

Joonis 6. Kas teie arvates on Eesti kaitse-eelarve... (Kõik vastajad n=990)

...ebapiisav ja vajab suurendamist

...piisav

...liiga suur, seal on kindlasti kokku-hoiuruumi

Ei oska öelda

2%

29%13%

56%


Joonis 7. Millesse peaks Eesti tervikuna investeerima rohkem riigikaitseks mõeldud ressursse? (Kõik vastajad n=990)

0 20 40 60 80 100

94

%

Paremasse relvastusse ja varustusse

Kaitsealase taristu (lasketiirud, harjutusalad, väljaõppekeskused, kasarmud jms) arendamisse

Iga üksiku kaitseväelase ja kaitseliitlase väljaõppesse

Riigikaitse heaks töötavate inimeste palkade tõstmisse

Ajateenijate arvu suurendamisse

Osalemisse NATO operatsioonidel

Kaitseväe elukutselise isikkoosseisu suurendamisse

33

89 5 6

5 6

17 26


89 5 6

57

50

48

40

31 19

30 22

2238

Jah Ei Ei oska öelda

16

Kaits

eliid

u m

aine


NEEME BRUS, majorKaitseväe peastaabi protokolliteenistuse ülem

Turu-uuringute ASi arvamusküsitlustes hinna-takse mh 22 institutsiooni usaldusväärsust Eesti elanike silmis. Kaitseliit jagab selliste

institutsioonide nagu president, õiguskantsler, Rahvusringhääling, Riigikontroll ja NATO seas teist aastat 7.–9. kohta. Uuringufi rma pikema perioodi analüüsist selgub aga meile veelgi rõõmustavam fakt: viimase kümne aastaga on Kaitseliidu usaldus-väärsus tõusnud kaks korda. Eestlaste hinnangutes on usaldajate protsent kasvanud 39-lt 80-le, mitte-eestlaste vastavad numbrid on 20 ja 42.

Meie kõigi ühine töö

Organisatsiooni usaldusväärsus on suhtekorraldajate töö mõõdik. Selle hoidmise ja suurendamise nimel pingutavad nii pressiesindajad, koostöö korraldajad

kui ka protokollitöötajad. Kui meid teatakse, tuntakse ning usaldatakse, on Kaitseliidul hea ja tugev posit-sioon Eesti ühiskonnas. Sealt oma-korda tulevad uued liikmed, omava-litsuste positiivne hoiak ja kõik muu – kuni vabatahtlikku riigikaitset arendavate otsusteni Riigikogus.

Oleks ju uhke väita, et Kaitseliidu usaldusväärsuse kiire kasv ja meie tugev positsioon vastavas edetabe-

lis on peastaabi avalikke suhteid juhtiva osakonna ja vabatahtlike teavituspealikute töövõit. Tegelikult on see nii ainult osaliselt. Kaitseliit ise on viimase kümne aastaga muutunud nooremaks ja haritu-maks; distsipliin toimib, juhtimis- ja kontrollisüs-teemid kõigil tasanditel töötavad. Relvaintsidente, mis tõid Kaitseliidule taasloomise algusaastatel sageli halba kuulsust, tuleb ette äärmiselt harva. Nn must kolmnurk (alkohol, sõidukid, relvad) on pildilt peaaegu kadunud. Kaitseliidu ohvitserid ja ametnikud tunnevad meediasuhtluse aluseid ja täidavad selleks kehtestatud reegleid. Kaitseliidu usaldusväärsus on seega meie kõigi töö tulemus. Nii nagu igal Kaitseliidu tegevussuunal, annavad ka meediasuhtluses ja mainekujunduses oma innuka

Usaldus Kaitseliidu vastu on kasvanud kümne aastaga kaks kordaNumbrite taga on inimesed

vabatahtliku panuse malevate teavituspealikud. Tublid ja meestele taas kord eeskuju näitavad on selles vallas Naiskodukaitse ringkonnad.

Saavutatut tuleb hoida

Aga ega puhkama tohi jääda ja eneseimetlemisega ei maksa tegelda. Hea maine hoidmine pole kerge: piisab mõnest negatiivsest kirjatükist, raadio- või telesaatest, halbade kommentaaride voost veebi-portaalides ja võimegi olla tagasi väikese usaldus-protsendi juures. Organisatsiooni maine hoidmi-seks on vaja omada suhtekorralduse ja meediatöö haritud, usaldusväärset, proaktiivset, positiivsele tulemile orienteeritud, kuid samas negatiivseks valmis olevat struktuuri. See on Kaitseliidus praegu olemas ja koosneb jällegi inimestest, nii palgalis-test kui ka vabatahtlikest. Nemad aga vajavad oma töö tulemuslikkuse suurendamiseks meie kõigi toetust. Suhtekorralduse ja meediatöö olulisust Kaitseliidus juba mõistetakse, seda nii peastaabis kui ka malevate staapides. Organisatsiooni juhid on muu hulgas ka meie näo kujundajad, kõneisi-kud ja positiivse sõnumi kandjad. Kui arusaamine avaliku suhtluse olulisusest on olemas, siis selleks vajalikke oskusi annab omandada ja lihvida.

Arvamust kujundab nii meil kui ka mujal peamiselt ajakirjandus selle erinevates avaldumisvormides. Meedia levitab meie positiivseid sõnumeid juhul, kui me oskame need avaldamiseks huvitavana välja pakkuda. Teisalt tuleb meeles pidada ka habe-mega ütlemist, et ajalehega saab tappa nii kärbest kui ka direktorit. Meediatöötajatega tuleb käituda just niisama hästi, kui me soovime, et nemad suh-tuksid Kaitseliitu. Ka neid oskusi saab omandada ja treenida; meediasuhtluse kõige erinevamad aspektid ongi juba aastaid olnud vabatahtlike tea-vituspealikute koolituste teemad.

Soovin kõigile tarkust, positiivset hoiakut, jõudu ja kannatust Kaitseliidu usaldusväärsuse hoidmisel ja suurendamisel. Sellest sõltub palju rohkem kui me igapäevakiiruses arvata oskame.

Major Neeme Brus juhtis Kaitseliidu peastaabi avalike suhete osakonda aastail 2001– 2011. Praegu jätkab ta teenistust kaitseväe peastaabi protokolliülemana.

Kui arusaami-ne avaliku suhtluse

olulisusest on olemas, siis selleks vajalikke oskusi annab omandada ja lihvida.

17

Relv

asta

tud

rahv

as


Sel sügisel põrutas üle Kaitseliidu reservõppekogunemiste (RÕK) laine. Oktoobri alguses võitlusgruppide lahingulaagrid Harju, Tallinna ja Rapla malevas, novembri lõpul ettevalmistavad õppekogunemised „Kevadtormil“ osalejatele Alutaguse, Järva ja Viru malevas. Koguni seitsmes – Pärnumaa, Lääne, Tartu, Võru, Harju, Tallinna ja Jõgeva – malevas kogunesid õppima sisekaitsekompaniid. Ehkki objektikaitsele keskendunud reservõppekogunemistel oli ühesugune nii kestus kui ka Kaiseliidu Koolis koostatud õppekava, oli iga RÕK ise nägu.

Kaitseliidu reservõppekogunemised

RÕK Tartus. Vastab Tartu maleva väljaõppeülem major AIVO KAPTEN:

1. Milline oli osalusprotsent? 73%.

2. Milline ja miks oli Kaitseliitlaste ja üldreservi suhe re-servõppekogunemisele kutsutute hulgas?Kolmandik oli kaitseliitlasi, kaks kolmandikku üldreservist. Kutsusime õppekogunemisele sisekaitsekompanii, mille ametikohad ei ole täies mahus kaitseliitlastega mehitatud. Vabad kohad täideti üldreservist ja ka need inimesed kut-suti reservõppekogunemisele.

3. Millise eesmärgi õppekogunemisele püstitasite?Eesmärk oli saavutada objekti jälgimise ülesandes õppeka-vas etteantud tase. Sellega kaasnes rida kõrvalülesandeid: oskus kasutada isiklikku relva ja individuaalset varustust, tunda seadusi ja allüksuste funktsioone.

4. Kas eesmärk õnnestus saavutada?Hindan õppuse kordaläinuks. Eriti arvestades, et koguni kaks kolmandikku osalejatest oli väljastpoolt Kaitseliitu ja väga kireva taustaga, siis eesmärk õnnestus täita.

5. Mis oli teie arvates selle RÕKi õppetund?Hoolimata erinevast taustast ja asjaolust, et üksus oli varem kokku harjutamata, tekkis juba kolme päevaga tugev üksu-setunnetus. Ka hindasid reservistid kolmepäevast õppeko-gunemist märksa mugavamaks kui kahenädalast.

4 X

IVA

R JÕ

ESA

AR

18

Relv

asta

tud

rahv

as


RÕK Võrus. Vastavad Võrumaa maleva väljaõppeülem leitnant Aivo Hütsi ja staabiülem major URMAS VAHTER:


2. Milline ja miks oli Kaitseliitlaste ja üldreservi suhe re-servõppekogunemisele kutsutute hulgas?Kolmandik üldreservist, kaks kolmandikku kaitseliitlasi. Kaitseliidu ja üldreservi suhe kujuneb koostöös kaitsering-konnaga. Malev teeb ettepanekud kaitseliitlaste määrami-seks üksustesse ja kaitseringkonna kohustus on täita tühjad kohad. Tulenevalt eeltoodust kujunebki välja üldreservi osa. See on malevate kaupa kindlasti erinev, sest sõltub maleva suurusest ja reservikõlblike kaitseliitlaste arvust.

3. Millise eesmärgi õppekogunemisele püstitasite?Sisekaitsekompanii ülesandepõhine rühma tasandi kokku-harjutamine. Kõigi tasandite ülemad alates kompaniiüle-mast kuni jaoülemateni said praktiliselt harjutada, vastu-tada ja käigus hoida oma vastutuse piires objektide reaalset julgestamist, tegutsemist erinevate olukordade lahendami-sel ja rutiinide käigushoidmist. Õppuste eesmärgiks oli anda sisekaitseüksustele võimalikult tõetruu pilt olukorrast, mis võib neid ees oodata objekti julgestamisel rahuajal.

4. Kas eesmärk õnnestus saavutada?Jah, hindan õppuse kordaläinuks ja eesmärgi saavutatuks.

5. Mis oli teie arvates selle RÕKi õppetund?Üllatavalt kõrge motivatsioon. Kaitseliitlastel loomulikult, aga ka üldreservi meestel. Kaks rühmaülemat tuli üldre-servist, nad haarasid kõike lennult, hakkasid kohe kaasa mängima ja said väga hästi hakkama. Kolmepäevane õppus sobis kõigile väga hästi, motivatsioon oli kõrge ja isegi need, kes tervislikel põhjustel vabastati, läksid ära kahjutundega – oleksid tahtnud korraks metsa minna.

4 X

VÕ

RU

MA

A M

ALE

V

19

Relv

asta

tud

rahv

as


RÕK Pärnus. Vastab Pärnumaa maleva väljaõppeülem major LAURI LARM:


2. Milline ja miks oli Kaitseliitlaste ja üldreservi suhe re-servõppekogunemisele kutsutute hulgas? 100% kaitseliitlasi, selline oli staabiülema major Marek Laanisto tahe. Reservinõuetele vastanud kaitseliitlased said kutse kaitseringkonnast. Kaitseliitlasi, kes reservisti nõuetele ei vasta, kaitseringkond kutsuda ei saa, nemad said kutse malevapealikult. Üldreservi ei läinud mitte ühtegi kutset.

3. Millise eesmärgi õppekogunemisele püstitasite?Vastavalt Kaitseliidu Koolis kokku pandud õppekavale ja ülema tahtele. Meie RÕKi eripära oli see, et kokkuharju-tamise faasi ei olnud, see tuleb tagantjärele suurõppusel „Orkaan“.

4. Kas eesmärk õnnestus saavutada?Absoluutselt, ma arvan, et hindele 3+ kuni 4–. Üle nelja ei saa hinnet panna sellepärast, et väga palju oli selliseid mehi, kes tuli oma relva ja varustusega alles tuttavaks teha.

5. Mis oli teie arvates selle RÕKi õppetund?Taas tuletas ennast meelde eesmärgi sõnastamise peen kunst. See pidi vastama nii Kaitseliidu Kooli õppekavale kui ka ülema tahtele. Siin oli võimalik areneda.

RÕK Jõgeval. Vastab Jõgeva maleva väljaõppeülem leitnant KALLE KALME:


2. Milline ja miks oli Kaitseliitlaste ja üldreservi suhe reservõppekogunemisele kutsutute hulgas?Veidi alla poole oli üldreservist. Põhjus on väga lihtne: meie poolt on sisekaitsekompaniisse paigutatud väga palju vanemaid mehi ja neid, kes reservisti nõuetele ei vasta. Kaitseringkond asendab need mehed siis ametlikus struk-tuuris üldreserviga.

3. Millise eesmärgi õppekogunemisele püstitasite?Võtsime teadlikult madalamad eesmärgid, sest kolme päe-vaga palju ära ei tee, õppe läbiviimiseks oli sisuliselt ainult üks ööpäev. Võtsime eesmärgiks kompanii isikkoosseisu esmaste oskuste andmise ja juhtidele spetsiifi lise sisekaitse juhiõppe andmise.

4. Kas eesmärk õnnestus saavutada?Jah, need pisendatud eesmärgid, mis me endale püstita-sime, õnnestus ka täita.

5. Mis oli teie arvates selle RÕKi õppetund?Positiivse üllatuse tegid üldreservi mehed – need olid väga meeldivad inimesed, kellega oli väga hea õpet läbi viia ja kellega ei olnud mitte mingeid probleeme, ei alkoholi, dist-sipliini ega muuga. See oli kõige positiivsem üllatus.

2 X

PÄ

RN

UM

AA

MA

LEV

3 X

JÕGE

VA M

ALE

V

20

Para

bel

lum


Kaitseliidust strateegiliseltKaitseliit peab libarollidest loobuma ja jääma iseendaks

ERIK REINHOLD, reservkapten

Nagu autor märkis, oli kirjutise eesmärgiks ergutada mõttevahetust Kaitseliidu stra-teegilise arengu suundade üle. Eesmärk on

kahtlemata üllas. Mõelgem siis üheskoos Kaitselii-dust strateegiliselt.

Maailm on elamiseks ohtlik paik

Oma ohuanalüüsis keskendub Raivo Tamm endise Nõukogude Liidu äärealadel vinduvatele nn kül-mutatud konfl iktidele. Olgu jutt Tšetšeeniast, Mägi-Karabahhist, Transnistriast või Abhaasiast, tuleb tõdeda, et teatud sarnane muster on nende konfl iktide vaatlemisel tuvastatav.

Kas ka Baltikumi ja Eesti panemine samasse patta, nii nagu Tamm seda teeb, on faktiliselt põhjen-datav, on juba iseküsimus. Kindlasti oli sarnase

1 Raivo Tamm. Kaitseliit kui eestlaste tuumaheidutus. Kaitse Kodu! 3/2011, lk 22–31.

Kaitse Kodu! tänavuses kolmandas numbris kirjutas Tallinna maleva asutajaliige Raivo Tamm Kaitseliidust kui eestlaste tuumaheidutusest ja esitas endapoolse strateegilis-operatsioonilis-taktikalise tulevärgiga kaunistatud visiooni meie organisatsiooni minevikust, olevikust ja tulevikust.1

konfl iktikolde tekitamise püüe Eestisse meie taas-iseseisvumise murrangulistel algaastatel tajutav. Ida-Virumaale etnilisel pinnal autonoomse polii-tilise enklaavi moodustamise kavad olid selgelt nähtavad, kuid erinevatel põhjustel need ei reali-seerunud. Mälestuse ja ohumärgina nendest aega-dest leiame me veel tänagi kehtivast erakorralise seisukorra seadusest (EKSS) viite Eesti Vabariigi mõne piirkonna vägivaldsele isoleerimisele kui ühele Eesti põhiseaduslikku korda ohustavale stse-naariumile (EKSS § 3 p 5).

Loomulikult on Tamme poolt vaadeldavad ohumär-gid, nagu venekeelsete isikute arusaamatu sihiga relvastumine ja sotsiaalsete võrgustike kontrolli-matu avarusega suhtluskeskkondade potentsiaal olla ära kasutatud Eesti-vastaste rünnete korral-damisel, muret tekitavad. Samas ei saa ignoreerida tõsiasja, et faktiliselt ei ole sedalaadi ohud viimasel 15 aastal mitte mingil tõsiseltvõetaval moel ilm-nenud. Sellise võimsa propagandasümboli nagu pronkssõduri teisaldamise poliitiline ekspluatee-rimine piirdus faktiliselt tänavarahutustega, mille mastaap oli meile küll enneolematu, kuid laiemas plaanis marginaalne. Olukorraga tuldi toime ilma erakorralist seisukorda välja kuulutamata, mis vähemalt formaalselt tähendab ju seda, et valitsus ei pidanud neid sündmusi ohuks Eesti põhiseadus-likule korrale.

Paraadrivi: kas üksusepõ-

hine format-sioon või

konkreetse ülesande täit-miseks loodud

sihtjõud? KAIT

SELI

IT

21

Para

bel

lum


Ei saa ignoree-rida tõsiasja, et faktiliselt ei

ole sedalaadi ohud viimasel 15 aastal mitte mingil tõsi-seltvõetaval moel ilmnenud.

Kas Eesti põhiseaduslikku korda ohustavad või poliitilist situatsiooni radikaalselt muutvad vägivaldsed aktsioonid olid kusagil kellegi poolt kavandatud või ei, jääb lõpuks ikka spekulatsioo-nide objektiks. Fakt on see, et isegi kui need olid kavandatud, ei suudetud olemasolevates tingi-mustes neid kavasid ellu viia. Jutte Eestis eksisteerivast hambuni relvastatud ja kohe-ses aktiveerumisvalmiduses olevast viiendast kolonnist, mis ainult ootab soodsat hetke meile kõrri kargami-seks, räägiti aastaid enne nn pronksiööd. Siiski ei näinud me reaalselt kedagi ega midagi sellesarnast tegutsemas, kui hetk selleks oleks kõigi teo-reetiliste parameetrite järgi olnud just õige. Siit võib teha muidugi eriilmelisi järeldusi: kas meie endi poolt seinale joonistatud tont on saanud liiga suur ja kole või on meie silme all toimetav salajane vaenuvägi hoopis erakordselt pikalt ja kavalalt omi samme ette plaaniv ja peatselt saabuvaks veel õige-maks hetkeks jõudu koguv? Õige vastus on: me ei tea.

Uued tegelased ohupildil

Kui tänase päeva eriilmelisi ohtusid saab üldse mingi ühe nimetaja alla kokku viia, on selleks nimetajaks äraarvamatus. Suurele julgeoleku malelauale on pärast külma sõja lõppu ilmunud palju uusi fi guure, vanad mängureeglid ei kehti ja juurde on joonistatud ka uusi ruute. Need, kes püüavad ühel lauanurgal omaette ikka veel vana head lipugambiiti toksida, jäävad kaotajaks, tihti ilma seda ise märkamatagi.

Püüd mahutada Eesti ohupilt Vene äärealade kül-mutatud konfl iktide konteksti ja hakata sealt järel-dama võimalikke stsenaariume, on liiga ühekülgne ja strateegilise mõtte seisukohalt arengut pärssiv. Mitte, et neid ohte tuleks ignoreerida – vastupidi, mõelda võiks avaramalt.

Näiteks on majandusanalüütik Hardo Pajula kor-duvalt viidanud sellele, et Euroopa heaoluriikides viimastel aastakümnetel valitsenud sotsiaalne, religioosne ja etniline kodurahu on suuresti puhta maksu- ja laenuraha eest ostetud ning majan-dusolude drastilise halvenemise korral võivad aastasadadevanused haavad ootamatult taas lahti käriseda. Kindlustunne, et meie selja taga seisab stabiilne, igirahulik, jõukas ja meie suhtes alati positiivselt meelestatud Euroopa, võib halbade asjaolude kokkulangemisel osutuda illusiooniks.

Peame tõdema, et me ei ole astunud 1980. aasta NATOsse ega sattunud õnnekombel lihtsalt „õigele poole raudset eesriiet“, kuhu oleme arvanud end läbi kogu okupatsiooniaja kuuluvat. Me oleme

tänase, hoopis teistsuguse kaitsealliansi liikmed ja see allianss tegutseb hoopis teistsugusel julge-olekumaastikul, kui seda oli bipolaarne vastasseis Teise maailmasõja järgses maailmas.

Olles Lääne julgeolekustruktuuri osa, ei jaga me mitte ainult ühist jõukust ja julgeolekut, vaid ka ühiseid ohte. Lootus, et külm ilm ja viletsad trans-pordiühendused meid nende eest kaitsevad, ei pruugi täituda. Ohupildile on ilmunud uuelaadsed tegelased, mitteriiklikud, paramilitaarsed, reli-gioosse, poliitilise või majandusliku taustaga gru-peeringud. Martin van Creveld märgib, et valdavas enamikus viimase 20 aasta sõjalistes konfl iktides on ainult üheks sõdivaks pooleks riik. Teisel pool tegutseb mingi teistlaadi moodustis. Riigid on sel-liste moodustiste vastu sõtta astudes raskuste ees, sest nende sõjandusfi losoofi a, strateegia ja taktika on rajatud riikide ja armeede, mitte organisatsioo-nide, võrgustike, liikumiste jms vastu võitlemisele. Kõik on erinev alates taktikalistest ja tehnilistest nüanssidest lõpetades sellega, kuidas määratleda sellise sõja strateegilisi eesmärke või seda, kas, millisel hetkel ja kuidas selgub üldse sellise sõja võitja.

Kuid palju ohtusid lähtub ka meist endist. Meie jätkuv linnastumine, võrgustumine, individuali-seerumine, spetsialiseerumine ja üleilmastumine muudavad koos vabaduste ja mugavustega meie elu ka ohtlikumaks.

„Mina“ või „meie“?

Meie sõltuvus taristu, tehnovõrkude, sideühen-duste ja pideva varustusvoo olemasolust kasvab iga päevaga. Unelmates võime taristusõltlastest linlased häda korral evakueerida toekatesse maa-piirkondadesse, puudega köetavatesse ja õlilampidega valgustatud mõnusatesse Eesti taredesse, kuid vaadates otsa rahvastikugeograafi lis-tele reaalsustele, avastame, et maal ei ela enam suurt kedagi ja ligi 70% linnarahvast on 30% maainimestel üsna keeruline enda juurde vastu võtta. (Eesti elanikkonnast elab 69% linnades. Estonica.org)

Nii haridus- ja tööelus kui ka avalike ja äriorgani-satsioonide arengus saame ikka enam ja enam spet-sialistideks. Spetsialist on uhke olla, kuid medalil on ka teine külg. Mida rohkem spetsiaalsust, seda vähem universaalsust, st protsessi, kus üha rohkem inimesi ja organisatsioone oskavad teha üha vähem erinevaid asju, kuigi tõsi, seda vähest tehakse hästi. Ohuks kujuneb selline areng siis, kui ühiskonna tavapärane tööjaotus mingi kriisi poolt segamini paisatakse ning ootamatult ja lühi-

Allianss tegut-seb hoopis teistsugusel

julgeolekumaastikul, kui seda oli bipolaa-rne vastasseis Teise maailmasõja järgses maailmas.

22

Para

bel

lum


kese aja jooksul tuleb paljudel olla valmis tegema midagi, mida nad pole õppinud. Möönan, et täna-ses Eestis ei ole seesugune spetsialiseerumine veel akuutse ohuna käsitletav, kuid trend on olemas ja selle koosmõjus heaoluühiskonnaga kaasas käiva teise nuhtluse, õpitud abitusega, võib üsna kiiresti ilmneda vägagi murettekitavaid arenguid.

Meie emotsionaalne ja asine suhe oma riigiga muutub üha kaudsemaks. Riigid kui sellised muutuvad nõrgemaks kogu moodsas maailmas, delegeerides oma väljakujunenud võimu, privi-leege ja monopole üha enam nii eraisikutele kui ka kõikvõimalikele riikideülestele, riikidevahelistele ja mitteriiklikele institutsioonidele.

Nii identifi tseerib ka iga indiviid end üha enam kel-legi muu kui oma riigi kodanikuna ja mina muutub ikka olulisemaks kui meie. Me võime ju väita, et riigikaitse võrdub lõpuks ikka enesekaitsega, kuid üksikisiku tasandil ei pruugi enesekaitse enam riigikaitsega samastuda. Need on aga asjaolud, mis panevad muretsema meie psühholoogilise haava-tavuse, kaitsetahte ja võitlusmotivatsiooni pärast.

Niisiis iseloomustab strateegia tasandilt vaada-tuna Eesti julgeolekuriskide arengut kaks meie seisukohalt vääramatult liikuvat trendi: julgeole-kuohtude mitmekesistumine (sh väljumine „Vene

ohu“ ainuvõimalikkuse paradigmast) ja ühiskonna haavatavuse kasv.

Kuidas mõelda strateegiliselt?

Raivo Tammega saab kindlasti nõustuda selles, et Kaitseliidu sobitamine Eesti sõjalise kaitse mude-lisse on selle eri arenguetappidel olnud vastuolu-line, põhjustanud segadust ja lõpuks röövinud ka rahulikuks arenguks hädavajalikku aega ja res-sursse.

Muidugi on köitev mõte, et kolme-nelja selge stra-teegilise eesmärgi sõnastamise ja nende järgimises kokkuleppimise kaudu ongi võimalik saavutada pikaajaline, stabiilne ja sihikindel areng. Stra-teegilisi eesmärke saab jagada osaeesmärkideks, neid omakorda konkreetseteks programmideks ja meetmeteks. Selline lineaarne ja, ma ütleksin, mehhanistlik lähenemine on lihtne ja esmapilgul ka otstarbekas. Samas julgeksin väita, et just nii-sugune mõtteviis ja käitumine on Eesti riigikaitse planeerijatele ja otsustajatele alati omane olnud ja just sellist mõtteviisi rakendades oleme me jõud-nud olukorda, kus taas kord sooviksime sellesama protsessiga – nüüd siis muidugi õigesti! – otsast pihta hakata.

Meie tehnokraatliku plaanimisideoloogia prob-leemiks näib olevat vajadus lähtuda ammenda-vatest loeteludest ja lihtsatest seostest süsteemi elementide vahel, olgu jutt siis ohtudest, üles-

SXC

Taani mänguasjameistrid on materialiseerinud kujutluse ühe-taolistest elementidest, mille tarvilikul viisil ühendamine viib kõige erinevamate tulemusteni

23

Para

bel

lum


annetest, võimetest või ressurssidest. Asju peab saama kirjeldada kaheteljelises tabelis! Ja asju, mida kaheteljelises tabelis väljendada ei saa, tuleb ignoreerida, sest need ei allu analüüsile, neil pole arvulist väärtust või nende mõistmisel hakkab teadmine segunema uskumisega. Mehhanistlik organisatsioonikäsitlus on tänaseks juba head 150 aastat vana ja kujunenud klassikaliseks, paljudele ainuvõimalikuks viisiks organisatsioone näha. Samas on viimase 50 aasta arengud organisatsioo-niteooriates lähtunud just sellise lähenemise puu-duste tajumisest, pöörates erilist tähelepanu sealt tulenevale paindumatusele ja inimestega seotud aspektide eiramisele.

Endine kaitseminister Jaak Aaviksoo sõnastas ühes oma sõnavõtus teravamõtteliselt Eesti riigi-kaitse kaks keskset küsimust, mis on kodanikele kõige olulisemad. Kas me peame vastu? Kas meile tullakse appi? Mõlemale küsimusele on ratsionaal-selt võimatu üheselt vastata, sest nad sisaldavad endas määramatu hulga edasisi küsimusi. Enamgi veel, osalt peamegi tunnistama, et me ei saa toe-tuda teadmistele, vaid intuitsioonile, emotsioonile ja uskumisele. Aga need küsimused ei kao kuhugi ja vastused, mis meie inimeste peades nendele küsimustele antakse, kujunevad lõpuks võimaliku sõja käiku määravaks, sest just niisugused mõtted mõjutavad meie kodanike otsustuskäitumist krii-tilisel hetkel. Seda kusjuures sõltumata sellest, millistesse lahtritesse on õndsal rahuajal avaliku arvamuse uuringusse linnukesi joonistatud.

Tänane maailm oma kiireneva arengu- ja muutus-tedünaamikaga ei anna meile enam võimalust tore-date Schlieff eni-aegses stiilis kindralstaabiplaanide sepistamiseks. Vastust ohtude mitmekesistumi-sele tuleb otsida universaalsuses ja paindlikkuses, mitte ettekonstruitud peente ja põhjalike plaanide realiseerumise lootuses. Vastust ühiskonna haava-tavuse kasvule tuleb otsida vaadeldavate ja prog-noositavate sotsiaalsete protsessidega arvestami-ses ja võimaluste loomises nende ärakasutamiseks, mitte vihaselt vastuvoolu ujumises.

Kui lisame pildile veel veendumuse, et ka sõjalise riigikaitse ainus kaugem eesmärk on eesti rahva, keele ja kultuuri säilitamine, ja arusaama, et taktikaline või operatsiooniline edu on väärtusli-kud ainult siis, kui need on eduks pööratavad ka strateegia ja julgeolekupoliitika tasandil, saamegi kokku Eesti tänapäeva sobiliku strateegilise mõt-lemise raamistiku. Meie osalus üleilmses julgeole-kumehhanismis peab samuti nendesse raamidesse mahtuma, ja mahubki.

Kaitseliidu rollist rahvuslikus riigikaitses

Meie vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon ei ole sündinud tehnokraatliku, ratsionaalselt plaanitud otsuse tulemusena. See on rahva poolt omaalga-tuse korras taasloodud kodanikeühendus, mida

riigikaitse kujundajad on koos kõigi oma tahku-dega pidanud loodavasse, ülesehitatavasse riigi-kaitsearhitektuuri sobitama.

Väidan, et Kaitseliidu kasvuraskuste ja arenguliste tagasilöökide keskmes on Kaitseliidu ja riigi vahe-lise usalduse küsimus.

Riik ei ole midagi abstraktset – riik käitub nii nagu tema kodanikud, sealhulgas poliitikud ja ametni-kud. Viimased on just need, kellele tavakodanik mõtleb, kui ta ütleb midagi riigi heaks või veaks olevat.

Avalikus retoorikas jagub meil Kaitseliidu aadressil vaid kii-dusõnu. Samas oleme seadusi kirjutades defensiivsed, püüdes riiki kaitseliitlaste eest kaitsta. Miks nad tulevad vabatahtlikult? Kas peamine motiiv on riigi raha eest kvaliteetselt ja seikluslikult vaba aega sisustada? Oma hobisid harrastada? Ja milleks neile veel relvad – kas see pole mitte ohtlik? Aga kas nad ikka tulevad kohale ja täidavad käsku, kui pole võimalust käsu mitte-täitmist kriminaalkorras karistada? Kas on kindel, et nad ei tule kohale, kui pole kästud? Kas nad ei varasta hinnalist varustust kohe laiali? Kas kõik on ikka piisavalt dokumenteeritud, planeeritud, ates-teeritud, protokollitud ja kontrollitud? Selliseid küsimusi ei esitata täna avalikult ja kõva häälega, kuid vastused neile on tihti kirjutatud seadustesse, määrustesse ja käskkirjadesse.

See on ilmselt üks osa Eesti kodanikuühiskonna kujunemisest ja võitlusest postsovetliku men-taalse pärandiga. Nii nagu paljudel kodanikel on keeruline loobuda riigilt enda elu ärakorraldamise nõudmisest, on poliitikul või ametnikul tihti võõ-ristav leppida sellega, et paljud kodanikud soovi-vad ise korraldada nii iseenda kui ühiskonna elu, muu hulgas ka riigikaitset, ja et seda võib ja peab neile usaldama.

Nii olemegi olukorras, kus poliitiline retoorika marsib ühes ja igapäevaelu reaalsus mõnevõrra teises suunas. Muidugi on Kaitseliit saanud aegade jooksul ikka rohkem ressursse ja tähelepanu, konk-reetsete võimete arendus, juhtide ja spetsialistide väljaõpe ning raudkappidesse peidetud sõjaplaa-nide paksus on selges kasvutrendis. Aga missuguse hinnaga? Neljatunnise harjutuse korraldamiseks teeme 14 tundi paberitööd. Täna sündinud idee realiseerime ülejärgmisel aastal, sest plaanimis-rütm on jäik ja kõik juba paigas. Hallipäisele või piimahabemes kaitseliitlasele vaatame otsa hin-dava pilguga: ei tea, kuidas ta, selline kahtlane, kaitseringkonna staabi tähtsatesse plaanidesse sobib?

Kaitseliidu roll riigikaitses on sõnastatud mitmes dokumendis ja mitmel moel. Seadusandja räägib

Ligi 70% lin-narahvast on 30% maaini-

mestel üsna kee-ruline enda juurde vastu võtta.

24

Para

bel

lum


Kaitseliidu ülesandest suurendada rahva valmis-olekut Eesti riigi kaitseks. Mitte iseenda, kaitseväe või politsei ja tuletõrje, vaid rahva. See kipub iga-päevasaginas tihti meelest minema, et Kaitseliit ei ole mitte pelk armee komplekteerimise abimootor, nagu seda paraku kaitseväes sageli tajutakse, vaid Eesti põhjamaise kaitsekultuuri pärisosa. Rahvast ja riigikaitset siduv ühenduslüli.

Määratlematusele vastatakse paindlikkusega

Kaitseliidus oleme ise sõnastanud oma organisat-siooni missiooniks organiseeritud jõu kohaloleku tagamise kogu riigi territooriumil, igasuguse kriisi, sealhulgas sõja korral. Nii on mitmeotstarbelisus, universaalsus ja paindlikkus kinnitatud meie orga-nisatsiooni arengu sihiks juba 2003. aastal. (Kait-seliidu arengukava perioodiks 2003–2008)

Väidan, et püüd suruda Kaitseliitu strateegia tasandil mingitesse kitsamatesse ja konkreetse-matesse raamidesse, on eelkirjeldatud asjaolusid arvestades ebamõistlik. Raivo Tamm viitab küll kii-duväärselt vajadusele arendada Kaitseliitu mitme-külgselt ja räägib isegi „piiratud kontrollimatusest“ kui ühest olulisest edufaktorist. Samas viib järgnev käsitlus meid ikka kitsapiiriliste ja ühesuunaliste operatsioonitasandi struktuuripõhiste lahenduste suunas. Soovitused keskenduda tegevustele enne tegeliku sõjategevuse algust või isegi enne ilm-selgete ohumärkide teket ning samas mittekon-ventsionaalsele võitlusviisile ja sissisõjale vastase poolt hõivatud territooriumil, annavad justkui selge suuna, kuhu oleks õige liikuda. Võiksime ju sealt edasi minna ja küsida, kas ja kuidas toime-tame siis madala intensiivsusega konfl iktis, meie vastu peetavas sissisõjas, taristusõjas, maavägede kaasamiseta õhusõjas, loodus-, tehno- või sotsiaal-katastroofi tingimustes jne. Ammendavat loetelu ei ole, seega peaksime hoiduma sellise ammendava loetelu loomisest ka ülesannete, struktuuride ja väljaõppe-eesmärkide sõnastamisel. Kuid see pole lihtne.

Mõttearenduse kokkuvõttele lähenemiseks piisab vast tõdemusest, et meil on täna Eestis olemas vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon, millel on olemas tugev potentsiaal reageerida kiiresti, paindlikult, mitmeotstarbeliselt ja tõhusalt. Seda potentsiaali on tarvis alal hoida, sellega seotud inimesi tuleb õppida usaldama ja organisatsiooni peame püüdma arendada nii, et tema tugevused ei muutuks tema nõrkusteks.

Üksusepõhisuselt sihtjõupõhisusele

Selleks, et jõuda teoreetilisest heietusest prakti-liste soovitusteni, maksaks tähelepanelikult vaa-delda meie modus operendi’t nii, nagu see reaalsete operatsioonide läbiviimisel on rakendunud.

Minu isiklikud kogemused Pärnu 2005. aasta jaa-nuaritormi päästeoperatsiooni juhtimisel näitasid, et kiiresti eskaleeruvas kriisis suudame me väga tõhusalt konstrueerida ad hoc ajutisi, konkreetsele ülesandele suunitletud struktuuri- ja juhtimisla-hendeid. Me koostame konkreetselt kättesaadava-test (mitte kavandatavatest või imaginaarsetest) ressurssidest kiiresti just sellised allüksused ja üksused, nagu olukord nõuab. Rahuajal paikajoo-nistatud struktuurilahendid tuleb kohe kõrvale heita, sest esiteks ei vasta need tihti reaalse olu-korra nõuetele ja teiseks pole nende realiseerimi-seks lihtsalt aega.

Samalaadseid kogemusi saadi ka 2007. aasta april-lisündmuste ajal, samuti teiste, väiksemamastaa-biliste operatsioonide läbiviimisel.

Sellise toimeviisi edukuse esmasteks eeldusteks on kaitse-liitlaste organiseerumisvõime, distsiplineeritus, motiveeritus ja sõjalised baasoskused. Teine oluline eeldus on kõigi tasandite juhtide võime avatult mõelda, kujunenud olukorraga kiiresti kohaneda ning sõjalise juhti-mise võtteid tehniliselt vallata ja rakendada.

Üksusepõhine lähenemine on administratiivselt tõhus rahuaegsete väljaõppeprotsesside kavan-damiseks ja juhtimiseks. Samas tuleb tõdeda, et rakenduslikust aspektist, võimalike ülesannete ammendava loetelu puudumist arvestades, kuju-neb tervet organisatsiooni ülalt alla hõlmav ja selgepiirilisele ülesannete loetelule rajanev ning vastavat spetsialiseerumist toetav hierarhiline struktuur pigem reageerimis- ja teovõimet pärssi-vaks kui soodustavaks mehhanismiks.

Tänapäeva nõuetele vastavat Kaitseliitu võiksime endale pigem ette kujutada kui suurt karbitäit legoklotse, mis on eri suuruse ja kujuga, kuid samas disainitud nii, et neid on võimalik eri viisidel üks-teisega ühendada. Nii saame eriilmelistest klotsi-dest vajadusel koostada just selliseid kujundeid, nagu olukord meilt nõuab – täna tuletõrjeauto ja homme tanki.

Nii koosnekski Kaitseliit teatud hulgast eri suu-ruse ja võimetega võimeosistest, mis ei pruugi olla suuremad kui rühmad. Meie „legoklotside“ valikus peaksid olema nii lahingu-, lahingutoetuse kui teenindustoetuse osised. Selles kontekstis on õige koht rääkida ka mittekonventsionaalse võitlusviisi kasutamiseks tarvilike oskuste ja varustuse aren-damisest, mis kahtlemata on üks punkt võimalike ülesannete pikas reas. Aga väita, et see oleks mingil moel eelistatum või isegi peamine tervest reast muudest valdkondadest, näib strateegilise üldpildi võtmes ebamõistlik.

Osalt pea-megi tun-nistama, et

me ei saa toetuda teadmistele, vaid intuitsioonile, emotsioonile ja uskumisele.

25

Para

bel

lum


Peame defi neerima sõjalised ja muud baasoskused ja varustuse, mida on tarvis iga konkreetse võime-osise loomiseks ja alalhoidmiseks. Samas õpetame oma kõigi tasandite juhte nii selliseid osiseid looma ja arendama kui ka nendest ülesandepõhiseid siht-jõude koostama ja neid juhtima. Need sihtjõud võivad olla jao-, rühma-, kompanii- või pataljoni-suurused, valmis rakendamiseks Kaitseliidu, kait-seväe või siseministeeriumi üldjuhtimise all.

Kaitseliit on formaalsuste kiuste jäänud iseendaks

Nagu öeldud, võib üksusepõhist organisatsiooni jätkuvalt alal hoida, kuid sellel on mõtet ainult siis, kui suudame mõelda ka sammu edasi ehk kuidas üksusepõhises ettevalmistusüsteemis loodud võimed modulaarsete sihtjõududena täpselt õigel ajal, kohas ja viisil võitlusse paisatakse.

Väljaõppesüsteemi ei ole tarvis lisada lehekülgede kaupa teemakirjeldusi, mida kõike me veel võik-sime õppida ja osata, vaid juurida süsteemist välja arutu bürokraatia ja ülejuhtimine, andes organi-satsioonile paindlikkust ja kohanemisvõimet avali silmi maailmas ringi vaadates kiiresti uusi võitlus-viise, tehnikaid ja muid oskusi omandada.

Kõige selle juures ei tohi hetkekski unustada Kaitseliidu peamist olemust – see on kodanike-ühendus, millega inimesed liituvad vabatahtlikult, et seekaudu realiseerida neile elus olulisi ees-märke. Üksuste sisemine side, isamaalisus, vabatahtlikkus, kogukonna- ja perekesksus, omaalgatus ja enesearendamine on väärtu-sed, mille eest hoolitsemise unarusse jät-mine nurjab igasugused kõrgelennulised strateegiad.

Mis kõige huvitavam: eespool kirjelda-tud organisatsioonilahendi loomine ja rakendamine ei ole väga keerukas ja aeganõudev protsess, sest oma süga-val sisimas, reaalsetes ohuolukorda-des tegutsedes ja igapäevast vaba-tahtlikku riigikaitsetööd tehes ongi Kaitseliit just niisugune. Seda vaatamata korduvatele ja visadele katsetele teda millekski muuks transformeerida, struktu-reerida ja administreerida. Sund võtta regulaararmee reservük-susele sarnane kuju, sobituda vabatahtlikkuse põhimõtetega risti vastukäivalt üldise kait-sekohustuse realiseerimise aparaadi rolli ja püüdlik forma-liseerumine kõiges ja kõikjal on meile peale surutud libarollid, millest loobumine tuleks kasuks nii Kaitseliidule kui kogu Eesti riigikaitsele. Tänaseks ei ole

nende libarollide täitmine minu hinnangul veel otsustaval määral murendanud Kaitseliidu sise-mist toimekindlust. Niisiis võib ainult kunstlike segavate faktorite kõrvaldamise teel anda Kaitse-

liidule arenguimpulsi, mille varal edenetakse aastaid.

Kaitseminister Mart Laar väljen-das ühes oma hiljutises sõnavõ-tus muret, et Eesti laiapõhjalises riigikaitses näib Kaitseliit olevat vastus liiga paljudele küsimus-tele. Jagan seda muret, kuid samas ei jaga ma ministri opti-mismi, et seda olukorda õnnes-tub otsustaval määral muuta. Väikese ja vaese riigi valik ei ole paraku spetsialiseerumine ja

lihtsate, selgepiiriliste ülesannete jagamine selleks parima ettevalmistuse saanud inimestele. Meil tuleb lihtsalt õppida meid ümbritseva ebamugava reaalsusega elama. Selleks on tarvis nii analüütilist ja külma mõistust kui ka palavaid emotsioone, usku ja usaldust. Kaitseliidu organisatsiooni taju-mine pelga tehnilise masinavärgina, mille juhtimi-seks piisab kindlapiiriliste tehniliste protsesside kirjeldamisest, on tänaseks selgelt ajale jalgu jäänud ja me vajame edasiseks arenguks muutust mõtteviisis. Toolide ümbertõstmisest tubades ja rahasummade liigutamisest eelarveridade vahel üksi enam ei piisa.

Niisiis võib ainult kunstlike

segavate fakto-rite kõrvaldamise teel anda Kait-seliidule aren-guimpulsi, mille varal edenetakse aastaid.

Tihti kulub õppusega seotud pa-beritööle rohkem aega ja energiat kui õppusele endale

SXC

26

Pers

oon


KRISTEL KITSINGViru maleva teavituspealik

Kapten Rein Luhaväli on varem teeninud Viru üksik-jalaväepataljonis erinevatel ametikoh-tadel, suurtükiväegrupi ülemana ja maaväe

staabis vanemstaabiohvitserina. Aastal 2004 asus ta teenima Kaitseliidu Järva maleva vanem-instruktorina ning 2005. aastal Valgamaa maleva

pealikuna.

Millal ja kuidas sattusite Kaitseliitu?Viru üksik-jalaväepataljonis teenides astusin 1997. aastal Kaitseliidu liikmeks eesmärgiga muuta paremaks ja lihtsamaks kaitseväe ja Kaitseliidu koostöö. Palju liht-sam on inimestega tegevustes ja toetustes kokku leppida, kui eelnevalt on võimalik nägu ja nimi kokku panna ning asjad tele-foni teel selgeks rääkida ja saata seejärel ametlik kiri.

Miks teenistus Kaitseliidus?Ei tea – võib-olla olemasolevate võimaluste ammen-dumine ja uute otsing. Omaette ülesanne oli juba see, et tuli teha samu asju mida kaitseväes, aga kordades väiksema eelarve ja inimressursiga, ning tegelda isikkoosseisuga, kes ei ole kogu ööpäeva kasarmus valmis vastuvaidlematult ülema käsku

Viru maleva pealik kapten Luhaväli: Teenistuskohuseid tuleb täita nii, et poleks häbi peeglisse vaadata1. septembril asus Kaitseliidu Viru maleva pealiku ametisse endine Valgamaa maleva pealik kapten Rein Luhaväli.

täitma, vaid tuleb välja siis, kui eesmärk selge ja tegevus motiveeritud.

Olete olnud tegevteenistuses üsna pikalt. Mis on see, mis hoiab kinni ja motiveerib?Jaanuaris 2012 saab 19 aastat – see teeb peaaegu pool minu teadlikust elust ning kogu pere loomise ja laste kasvatamise aja ehk siis parimad aastad. Kinni hoiab teatud rutiin ja teadmine õige asja tegemisest. Rutiin on kuuluda vormikandjate hulka, suhelda kamraadidega, saades abi ja toeta-des jõudumööda teisi. Õige asja mõtte saab kätte kaitseväelase ja kaitseliitlase truudustõotusest.

Kuidas hindate Kaitseliidu arengut seniajani?Areng on ilmne, kuid tundub, et tegelik arusaam Kaitseliidu kohast ja mõttest ühiskonnas on jõudnud kohale alles viimaste aastate jooksul. Ise saanuks rohkem panustades asjasse põhjalikumalt süveneda ning endale ja teistele organisatsiooni mõtet selgi-tada: teha iga päev tööd ja näha vaeva.

Milline on teie enda roll selles arengus?Teha oma tööd nii, et ei oleks piinlik inimestele silma vaadata. Minule on oluline staabi ja all-üksuste koostöö ehk ühise eesmärgi leidmine ja jõupingutuste seadmine mis iganes ülesannetes: sõjaline väljaõpe, kriisireguleerimine, ajaloo väär-tustamine, noorte juhendamine. Tähtis on ka koostöö kogukonnaga: omavalitsused, kodaniku-ühendused, asutused ja ettevõtted. Selleks, et luua eeldused määratud ülesannete täitmiseks ning tekitada suurem pilt ja omavahelised seosed.

Palju lihtsam on inimeste-ga tegevus-

tes ja toetustes kokku leppida, kui eelnevalt on või-malik nägu ja nimi kokku panna.

2 X

VEL

LO JA

SKA

27

Pers

oon


Milline peaks teie arvates olema naiste panus riigikaitsesse?See peaks olema mitte rohkem kui lahinguteenin-dustoetuse tagamine. Naine kui ema ja uue elu looja ei ole minu arvates mõeldud osalema lahingukon-taktis. Läbi ajaloo on mehed teinud raskemat ja ohtlikumat tööd ning naised on hoolitsenud kodu-kolde eest ja praktika näitab, et see jaotus töötab hästi – inimkond on alles ja areneb.

Julgen väita, et Eesti kaitseliitlane on palju karmim sõdur kui britt ning on võimeline ilma varustuseta tegema asju, mida Briti mehed ei suuda. Kunagi ütles ka Viru maleva eelmi-ne pealik kapten Rudolf Jeeser, et igal kaitse-liitlasel peab olema oma relv, vorm ja sõjaaja ametikoht. Milline on teie arvamus ja millega üritate malevas vabatahtlike motivatsiooni kõrgel hoida?Ma ei tea täpselt, milleks on võimelised Briti mehed, aga mulle tundub, et sõdida nad oskavad. Mis aga puudutab üleelamist ja hakkamasaamist, siis siin on vaja pigem kainet mõistust kui karmi olekut. Toetan eelmise pealiku seisukohta: igal sõduril peab olema mõistlik ja täidetav ülesanne. Vabatahtlike motivatsiooni saab ülal hoida nende enda mõtestatud tegevuse ja teadmisega, et kõik, mida mehed ja naised õpivad või teevad, tuleb kasuks neile ja kogukonnale.

Ilmselt olete nõus arusaamaga, et kõik algab juhtidest. On aga olukordi, et isegi kui juhid on ametikohale määratud, ei tegutse nad alati juh-tidena või on juhtimistase väga nadi. Milliseid lahendusi siin näete?On üks kulunud väljend, et kaadrid otsustavad kõik, ja nii see ongi. Peame jõudma nii kaugele, et kõik pealikud, kes on ametikohale määratud, tahavad ja oskavad teha oma tööd ning teiste asi on seda igati toetada ja luua soodsad tingimused.

Lööte pealikuna kaasa maleva metsaõppustel, patrullvõist-lustel, laskepäevadel jne, mis pole päris tavaline. Millest see tuleb ja miks see teie arvates hea on?See tuleb sellest, et mulle on oluline näha ja tunda, mida teeb ja mõtleb kaitseliitlane „põllu“ peal. Ja hea on see selleks, et saab vahepeal arvuti tagant ja kabinetivaikusest välja. Värske õhk ja tublid inimesed – mida siis veel vaja on?

Olete öelnud, et üritate oma teenistuskohu-seid täita nii hästi ja põhjalikult kui vägi ja vaim seda võimaldavad, et hiljem ei oleks piin-lik peeglisse vaadata. Mis pilguga vaatate täna peeglisse?Ega see pilt iga kord ilus ole, nii et teha ja mõelda on veel rohkem kui küll.

Mida on senine teenistus teile õpetanud?Hoia oma meeskonda ja ära jäta „haavatuid lahin-guväljale“. Ning luurele mine õigete meestega.

Milline on hea malevapealik?See, kes teeb oma tööd hästi, ja seda mitte enda arust, vaid kaaslaste hinnangul.

Tänavune, 2011. aasta on Euroopa Liidu va-batahtliku tegevuse aasta. Mis on teie arvates vabatahtliku tegevuse olulisimateks märksõna-deks?Mõtestatud vabatahtlikkus, millest on tulu ümb-ruskonnale.

Millega te vabal ajal tegelete?Vaba aeg on minu pere.

Omaette ülesanne oli juba

see, et tuli teha samu asju mida kaitseväes, aga kordades väik-sema eelarve ja inimressursiga.

Mis tunne on kodus tagasi olla?Hea tunne on ja natuke keeruline ka – tuttavaid on palju. Kui kuskil puusse panen, antakse kohe märku.

Milline on Viru malev teie juhituna viie aasta pärast? Milline ettekujutus teil on ja millistele valdkondadele panete enim rõhku ja pöörate tähelepanu?Viie aasta pärast on kaks kolmandikku isikkoos-seisust aktiivsed liikmed ning mehi, naisi ja noori on poole võrra juurde tulnud. Kolmandik noorkot-kastest ja kodutütardest jätkavad oma tegevust täiskasvanute organisatsioonide ridades. Igas allüksuses on olemas kõikide tasemete pealikud, ülemad või noortejuhid ning rohkem tegevusi planeeritakse alt üles. Kõik see juhtub ainult siis, kui kõik see mees ja naine teeb oma tööd parimal viisil.

Millist eeskuju annate lastele või millises vai-mus neid kasvatate?Pere on kõige tähtsam, mis inimesel on. Üksteist tuleb austada ja toetada. Tööd ei tohi karta ja aus peab olema.

Valga linnapea Kalev Härk tänab kapten Rein Luhavälja tulemusliku teenistuse eest Kaitseliidu Val-gamaa maleva pealikuna ja soovib talle edu Viru malevat juhtides.

28

Sõja

raud


Riigikaitse tööstusliku komponendi loomine

Eesti on liiga kauge tooraineallikatest ja turgudest, et siin kaitsetööstust rajada. Samas ei ole üksi riik maailmas liiga kaugel, et sealt ei sobiks Eestil osta… 1

Eesti riigikaitse muljetavaldav areng on saanud viimased edukad pintslitõmbed pikaajaliste arengukavade kinnitamisega. Kaitsevägi

on lõpetanud ettevalmistused, mis on vajalikud mobilisatsiooni teostamiseks kriitilises olukorras. Riigikaitse on leidnud toimiva mudeli, mis tagab usutava kaitse, ja seda ka majanduslikult keerulisel ajal. On loodud võimalused liikumise alustamiseks järgmiste arengueesmärkide suunas. Peamised on kaks suunda: riigi majanduse valmisolek riigi-kaitselisteks ülesanneteks ja Eesti jõupingutused kaitsevõime tehnilise poole loomisel.

Riigikaitse oluliseks komponendiks on majan-duse ja eriti tööstuse valmidus täita riigikaitselisi

ülesandeid. Riigi oluliste majanduslike funktsioo-nide toimimine tuleb tagada ka võimaliku kriisi kõikidel etappidel. Poole sajandi pikkuse okupat-siooni tõttu katkes Eesti kaitsetööstuse areng ja koos sellega jäi Eesti ilma võimalustest osaleda sõjaliste võimte tehnilise poole arendamisel. Sar-naselt Eesti kaitseväelastega peab ka meie töös-tus saama võrdseks partneriks kaitsetööstuse rahvusvahelisel areenil.

Heidame põgusa pilgu nendele võimalikele aren-gusuundadele ja sellega seoses ka Eesti ettevõtete asutatud Eesti Kaitsetööstuse Liidu seisukohta-dele.

NEINAR SELI, reservkaptenEesti Kaitsetööstuse Liidu juhatuse liige

Aeg majandusmobilisatsiooni ettevalmistamiseks on küps. Kaitseväe pikaajalised arengueesmärgid on paigas: „Sõjalise kaitse arengukava 2009–2018“ vastuvõtmise ja rahuaja riigikaitse seaduse muut-mise seadusega 2008. aasta lõpul korrastati Eestis kaitseplaneerimise protsess ning tagati senisest suurem ühtsus NATO kaitseplaneerimisega.

Kaitsevägi on lõpetanud mobilisatsioonivalmi-duse ettevalmistused, mis võimaldab vajaduse tekkides mobilisatsiooni välja kuulutada ja ka läbi viia. Niisiis on sõjaliseks kaitseks mobilisatsiooni korral kaasatavate ressursside vajadused selged ja sellega loodud ka valmisolek riikliku majanduse ettevalmistamiseks sõjaaja vajaduste tagamiseks. Majanduse suutlikkust on välja selgitamas kaitse-ministeeriumi haldusalas tegutsev kaitseressurs-side amet (KRA). Selle ülesande täitmiseks on KRA sõlminud koostööleppe ka Eesti Kaitsetööstuse Liiduga (EKTL).

Vastavalt rahuaja riigikaitse seaduse 10. paragrahvi 12. punktile on ettevõtete ettevalmistamine sõja-

Majandusmobilisatsioonaja ülesanneteks kaitseministeeriumi pädevuses.2 Tegemist on meetmega majanduse ettevalmista-miseks kriisi ja sõjaaja vajadusteks. Laiapõhjalise riigikaitse mõiste ja totaalkaitse mudel on meile kõigile tuttavad.

„Sõjalise kaitse aren-gukava 2009–2018“ on detailne sõjaliste võimekuste osas. Samasugust põhjalik-kust vajame riigikaitse majandusliku vald-konna planeerimisel. Arendades riigikaitseks vajalikke tööstuslikke võimsusi rahuaegses majanduses, ehitame

vundamenti sõjaaegsetele. Sellega tagame olu-liste ettevõtete toimimise kogu konfliktiskaala ulatuses. Lisaks anname ettevõtjale ka rahuajal tegutsemiskindluse. Oluline on mõista, et riigi julgeolekule kriitiliste funktsioonide toimimine kogu konfliktiskaala ulatuses on sõltuvuses kohapealse baasi tähtsusest tarnejulgeoleku taga-misel.

1 Internetiavarustest leitud anonüümse kommentaatori tähelepanek.

2 „[...] 12) suunab kaitsetööstuse arendamist ja korraldab sõjaajal ministeeriumi valdusse antavate ettevõtete ettevalmistamist tegutsemiseks sõjaajal; [...]“ (Rahuaja riigikaitse seadus, jõustunud 1. jaanuaril 2008. Riigi Teataja I 2007, 16, 77; https://www.riigiteataja.ee/akt/695946).

Eesti kaitseväele on uue seadusega vormistatud selged

korralduslikud alused ja uus sõjalise riigikaitse arengukava seab selged perspektiivid pikaajali-seks arenguks.

29

Sõja

raud


Konfl iktiskaala arvestamisest majandusmobilisatsioonis

Majandusmobilisatsiooni ettevalmistamisel on otstarbekas siduda kriitiliste funktsioonide toi-mingud kriisi eri etappide korral. Ainult sund-koormiste rakendamise efektiivsusele lootmine ei pruugi anda soovitud tulemusi. Kuid soovitud tulemuse tagab rahuaegne ettevalmistus. Selleks on võimaluste väljaselgitamise ja ettevõtete per-sonali koolitamise kõrval majanduse rakendamine riigikaitselisteks vajadusteks juba rahuajal. Näi-teks võib tuua kaitseväe vajaduste tagamise toit-lustamisel.

Praegu jääb mulje, et kaitseväe vajadusi tagab rahuajal üks varustusmehhanism ja kriisi tingi-mustes rakendub teine. Sujuvam oleks lahendus, mille puhul samad ettevõtted osalevad teatava funktsiooni toimimises nii rahuajal kui ka kriisi tingimustes. Nii väldime võimalikke segadusi üle-mineku korraldamisel ja kahandame ettevalmista-miseks kuluvate tööde mahtu. Lahenduseks oleks hanketingimuste täiendamine. Rahuaegse funkt-siooni või teenuse toimimise tagamiseks tuleks valida ettevõtted, millel on potentsiaali riigikaitse-liste vajaduste tagamiseks ka kriisi tingimustes.

Siit ilmneb järgmine seos: kriitilisi funktsioone tagavail ettevõtteil peab olema tugev kohapealne toimimisbaas, kus on nii vajalikud ressursid, per-sonal kui ka taristu. Impordile rajatud funktsioo-nid ei ole tõenäoliselt piisavalt teovõimelised, olgu siis ühendusteede võimaliku häirituse tõttu vas-tase poolt või ka seoses liitlasjõudude saabumisega kaasneva transporditaristu ülekoormusega. Lisa-riskiks on kriisi tingimustes strateegiliste kaupade kallinemine ja sellega kaasnev hindade tõus või

välismaise tarnija puhul ka kaupade suunamine Eesti asemel soodsamat hinda pakkuvatesse piir-kondadesse.

Peaksime mõtlema näiteks praegusele lahendusele laskemoona osas, mida Eesti impordib. Kas meie varustamine laskemoonaga kriisi tingimustes on tagatud, arvestades vahemaid ja piiranguid sõjalise kauba saatmisel kriisipiirkondadesse? Loetelusse võib praeguse kogemuse põhjal lisada ka stratee-giliste kaupade hoolduse, remondi ja varuosadega varustamine.

Üheks takistuseks kodumaiste lahenduste eelistamisel on nimetatud kohapealsete too-dete ja teenuste kallidust võr-reldes näiteks imporditavaga. Siiski ei vasta see alati tõele, kuigi klimaatilistest tingimus-test tulenevaid objektiivseid faktoreid ei saa eitada. Samas ei saa kriisi korral eitada ka sellist määravat tegurit nagu teenuse kättesaadavus. Lisaks kindlustunne, mida pakub kodumaise res-sursi olemasolu ning kodumaise tootmise kaudne mõju majandusele (maksubaasi arvestades) ja sisetarbimisele (ringlevat rahahulka silmas pida-des), rääkimata töökohtade loomisega kaasnevast sotsiaalsest efektist.

Riigikaitse majanduslike aspektide mobilisatsioo-niks ettevalmistamise planeerimisel peame olema sama detailsed nagu sõjaliste võimete puhul. Seda tehes tuleb arvestada seotust üldise majandusruu-miga ning kaasnevat pikaajalist mõju majandusele ja ühiskonna teistele sektoritele laiemalt. EKTL on selles töös riigile aktiivne partner.

Sarnaselt Eesti kaitseväelas-tega peab ka

meie tööstus saama võrdseks partneriks kaitsetööstuse rah-vusvahelisel areenil.

Riigikaitse ja riigi kaitsetööstus 20 aasta pärastJÜRI KÄO, Eesti Kaitsetööstuse Liidu juhatuse liige

Eesti Nokia leidmiseni on mõistlik teha palju väikseid samme õigetes valdkondades ja õiges suunas.

Riigikaitse ja majandushuvide kooskõla

On aeg küsida, milline on 20 aasta pärast meie rii-gikaitse ja selle materiaalne pool, milline on riigi-kaitsega seotud kaitsetööstus. Ja millised on need sammud, mida peame praegu astuma olukorra muutmiseks?

Sõjalise riigikaitse esmased olulised funktsioonid on välja arendatud. Oleme tõestanud oma tõsiselt-

võetavust rahvusvahelises sõjalises koostöös. Eesti kaitseväele on uue seadusega vormistatud selged korralduslikud alused ja uus sõjalise riigikaitse arengukava seab selged perspektiivid pikaajaliseks arenguks.

Samas on oluline hinnata seniseid lahendusi uute vajaduste aspektist. Üheks selliseks aspektiks on kodumaise kaitsetööstuse arendamine. Vaatleme seda lühidalt kaitseotstarbeliste hangete seisu-kohalt. Vajadus saavutada kiiresti arvestatav tase kõigis peamistes sõjalistes funktsioonides sundis riiki senises hankepoliitikas toetuma kiirkorras kättesaadavale, tihti ka kasutatud tehnikale ja rel-vastusele. Kasutatud tehnikat hangiti seepärast,3

et puudusid ressursid soetada tänapäevast kõigis

3 Riik ostab Hollandist 300 miljoni krooni eest soomukeid (http://uudised.err.ee/index.php?06213123).

30

Sõja

raud


valdkondades korraga. Selle tagajärjel on varustus kirju, näitena võib tuua jalaväe kergerelvade olu-korra: seal on kasutusel mitu eri kaliibriga relva-süsteemi.

Seniste hangetega ei ole kaasnenud hooldusbaasi loomist Eestis, rääkimata kaitsetööstuse raja-misest. Kujunenud olukord on viinud selleni, et väidetavalt suundub ligi 70% riigikaitsehangetele

kulutatavast ressursist Eestist välja. Olulistes valdkondades sõltume välismaisest eksper-tiisist ja kohapealsetest juhus-likest võimalustest. Seda nii hangete kui ka varustuse kasu-tusaja hooldustsükli korralduse osas. Lisaks tekitab varustuse ja teenuste paiknemine välismaal küsimusi teenuse kättesaada-vusest kriisi korral või sõjaajal.4 Eelnevat arvestades on või-

malik, et rida riigikaitsele üliolulisi funktsioone toimib kriisi või sõja tingimustes allpool vajalikku taset.

Oleme oma arenguga jõudnud olukorda, kus Eestis on üheaegselt tekkinud valmisolek ja vajadus siduda kaitsealaste hangete läbiviimine tiheda-malt riigi majanduspoliitiliste huvidega, tegemata seejuures järeleandmisi kvaliteedi osas. Peame siduma kaitsepoliitika ja majanduspoliitika. Hanked peavad otseste vajaduste tagamise kõrval toetama riigi majanduspoliitilisi eesmärke ja aren-dama pikas perspektiivis kaitsetööstusalast kom-petentsi. Meile võiks olla eeskujuks teiste riikide, näiteks Iisraeli kaitsevõime muljetavaldav tehni-line areng riigi loomise algaastatest tänapäevani.

Oluliseks vahendiks kaitsetööstuse arendamisel on riigikaitse tagamiseks teostatavate hangete läbi-viimise kord. Praegusi hankeprotsesse jälgides on torganud silma eelkõige kaks asjaolu. Üks on see, et liialt kiiresti kipume hangetealastes otsustes

minema küsimuse juurde, millisest allikast han-gime. Teise asjaoluna äratab tähelepanu, et meie otsuseid valitseb eelarvekeskne, mitte majanduslik ega jätkusuutlik mõtlemine.5

Majandusliku loogika alusel ja jätkusuutlikkusele mõeldes peaksime olulist relvastust või tehnikat hankides küsima hoopis nii: kuidas see hangitav võimekus Eestis luuakse? Kas seda tagav tehniline lahendus ehitatakse täies mahus siin, koostatakse osaliselt siin, ostetakse täies mahus sisse või on olemas mõni muu lahendus? Otsuse keskmes peaks olema riiklik mõtlemine.

Esimese sammuna peaks rajama Eestis hangitava tehnika ja materjali hooldusbaasi. See tagaks vaja-like pädevuste tekkimise ja oleks aluseks edasisele arengule ning vabastaks sõltuvusest välistarnija-test. Edasisteks sammudeks võiks olla toote koos-teprotsessis osalemine, komponentide tootmine oma turule tarnitavale toodetele ning tootmine ja turustamine rahvusvahelisele turule iseseisvalt või koos välispartneriga. Tootmine ei peaks hõlmama ainult Eestisse tarnitavat tehnikat ja varustust, vaid ka teisi rahvusvahelise tarnija nimekirjas ole-vaid tooteid.

Selle lähenemise vajalikkusest ja võimalikkusest räägivad mitmed asjaolud. Esiteks, rahuaja riigi-kaitse seaduse § 10 nõuab, et kaitseministeeriumi alluvusse määratavad ettevõtted tuleb selleks ette valmistada. Tegemist oleks ühe meetmega majan-duse ettevalmistamiseks kriisi ja sõjaaja vaja-dusteks. Arendades meile vajalikke tööstuslikke võimsusi rahuaegses majanduses, ehitame ka vundamendi sõjaaaja vajaduste tööstusele. Sellega tagame ettevõtete toimimise kogu konfl iktiskaala ulatuses ja anname ettevõtjatele lisakindluse.

Teiseks, riigikaitsevarustuse hooldusele kuluvad summad on märkimisväärsed. Selle raha toomine rahvuslikku majandusse aitaks olulisel määral kaasa Eesti majanduse arengule.

Rahvuslik kait-setööstus aitab tootmise

arendamisega Eestis luua lisavõimalusi tööhõive tagamiseks, sealjuures ka endiste-le kaitseväelastele.

4 Kas kriisi korral meie regioonis jätkub näiteks laskemoona sissevedu Eestisse? Või toimib muutumatuna toiduainete import, kui transporditeed on tõkestatud? Kas üliolulist funktsiooni täitva tehnika remonti teostav personal on kättesaadav?

5 Eeskuju võib pakkuda mõnede riikide lahendus näiteks hävituslennukite ostmisel.

Kaitsetööstuse Liidu külaskäik Tapale möödu-

nud sügisel KAIT

SEVÄ

GI

31

Sõja

raud


Kolmandaks, rahvusvahelisele kaitsetööstuse seisukohalt on Eestil aeg kasvada hankija ja ostja rollist partneriks. Meil on majanduses näiteid väga edukatest ettevõtetest, mis on teinud endale nime rahvusvahelisel turul. Miks peaksime olema vähemvõimekad kaitsetööstuses?

Neljandaks, meie usaldusväärne käitumine rah-vusvahelise partnerina annab aluse viia koostöö kaitsepoliitilisest ja sõjalisest valdkonnast kaitse-tööstusesse ja leida selleks partnereid.

Viiendaks, kinnitatud kaitseväe arengukavad annavad hea orientiiri vajalike kaitsetööstusvald-kondade määramiseks.

Kuuendaks on sotsiaalne aspekt. Rahvuslik kait-setööstus aitab tootmise arendamisega Eestis luua lisavõimalusi tööhõive tagamiseks, sealjuures ka endistele kaitseväelastele.

Ja seitsmes, viimane, kuid mitte vähemtähtis aspekt on see, et Eesti on pelgamata osalenud kõige tõsisemate rahvusvaheliste kohustuste täit-misel, nimetagem eelkõige Iraagi ja Afganistani operatsioone. Meie senine käitumine tõsiseltvõe-tava ja kohusetundliku partnerina annab aluse eeldada meiega arvestamist mitte ainult sõjaliste kohustuste täitmisel, vaid ka teistes meile olulistes valdkondades, sh majanduses.6

Kokkuvõttes toetun Albert Einsteini mõttele: „Mõõdetav ei ole alati oluline ja olulist ei osata tihti mõõta.“ See kehtib ka oma kaitsetööstuse suhtes. On raske leida mõõtühikuid selleks, et tõestada, kui tähtis on oma riigi võime valmistada tänapäe-vast sõjalist toodangut.

EKTL ehitamas riigikaitse ja majandustegevuse ühisosa

Eesti kaitsetööstuse eesmärk on kaasata rahvus-vahelist kapitali ja kaitsetööstusalast kompetentsi ning aidata selle kaudu kaasa Eesti kaitseväe varustamisele tänapäevase tehnika, relvastuse ja varustusega. Eesti riigikaitse osas laiemalt on sihiks tagada sõjalist valmisolekut toetav tehnilise pädevus ning funktsioonide täitmine ja varude kättesaadavus.

Eesti Kaitsetööstuse Liit on aktiivne osaleja Eesti majanduse ja tööstuse arendamisel riigikaitse vajaduste rahuldamiseks. EKTL moodustati 2009. aastal ja see ühendab enam kui 70 Eesti ettevõtet. EKTLis esindatud tööstussektoritest on suurimad masinaehitus ja infotehnoloogia. EKTLi kuuluvad ettevõtted on tööandjateks ligi 20 000 inimesele. Meil on sõlmitud ametlikud koostöölepped pea-miste riiklikku julgeolekut tagavate struktuuri-dega. Esmajärjekorras nimetan järgmisi olulisi

partnereid: kaitseministeerium, siseministeerium, kaitseressursside amet, Kaitseliit. Koostööpartne-rite ring laieneb. Tõsine sisuline koostöö on alanud Eesti kaitseväega. EKTLi juhatuse töös osaleb kaitseväe juhataja määratud esindajana kaitseväe peastaabi logistikaosakonna (J4) ülem.

Headeks koostöönäideteks on kaitseväe hooldus-vajadustele lahenduste otsimine, Kirde kaitsering-konnas korraldatud infopäev ja tööalane infovahe-tus kaitseväe logistikakeskusega.

Läinud aasta juunis osales EKTL esmakordselt rah-vusvahelisel kaitsetööstusmessil Eurosatory 2010, mis korraldati Pariisis. Ühise riikliku stendiga olid Eestit esindamas 12 EKTLi kuuluvat ettevõtet. Mainimist väärib ka EKTLi ja kaitseministeeriumi koostöö kaitsetööstuse kontseptsiooni arendami-seks.

Kaitsetööstuse arendamise integreerimine kaitseplaneerimisse

Eelmainitud suundadele lisaks on oluline teha tööd võrdse kohtlemise põhimõtete rakenda-mise nimel kaitsetööstuses. Võrdne kohtlemine on võimalik ainult võrdsete vahel. Eesti kaitse-tööstuse puhul tähendab see, et kõigepealt tuleb meil jõuda võrdsele tasemele oma liitlaste kait-setööstusega.

Me ei tohi unustada asjaolu, et pool sajandit okupatsiooni on põhjustanud kodumaise sõjatööstuse mahajäämuse. Arvestades kaitsetööstuse tähtsust riigikaitsele, on pikas perspektiivis oluline kavan-dada riiklikke meetmeid täna-päevase sõjapidamise nõuetele vastavale tasemele jõudmiseks. Üheks selliseks vahendiks on pikaajalise kaitseplaneeri-mise sidumine kaitsetööstuse arendamise meetmetega. Kuigi kaitsetööstuse arendamine on seadusandlusega sätestatult üks riigikaitselistest ülesannetest, puudub praeguses kümneaastast perioodi kirjeldavas arengukavas riikliku kaitsetööstuse arendamise tegevusplaan. Samas on töötasandil peetud arutelude alusel põh-just optimismiks. Selge tegevusplaan annaks hea võimaluse ka riigikaitselise teadus- ja arendustege-vuse paremaks korraldamiseks.

EKTLi koondunud ettevõtted on leidnud kait-setööstuse arendamiseks riiklike ülesannete ja majandustegevuse vahel rea ühiseid eesmärke ning on valmis koos partneritega andma oma panuse Eesti kaitsetööstuse tänapäevasele tasemele viimi-seks.

Rahuaegse funktsiooni või teenuse

toimimise tagamiseks tuleks valida ettevõt-ted, millel on potent-siaali riigikaitseliste vajaduste tagamiseks ka kriisi tingimustes.

6 Kaaluda tuleks ka meie võimalusi ja huve abi andmiseks kriisipiirkondadele konfl iktijärgses ülesehitustöös.

32

Har

itud

sõdu

r


RIHO ÜHTEGI, kolonelleitnant

Eelmises Kaitse Kodu! numbris ilmus väikese segaduse tõttu mu alustatud ja aasta eest pooleli jäänud mõttemõlgutus uue põlvkonna

sõjapidamisest. Mõte jäi pooleli seal, kus tõdesin, et tänaseks pole välja mõeldud head väikeüksuste varustamise süsteemi, mistõttu varustuskonvoid on vastasele heaks sihtmärgiks.

Hajutatud logistika

Kuidas varustada näiteks vastase tagalasse jäänud Kaitseliidu võitlusgruppe? Toitu, laskemoona ja kütust ei jätku neil igavesti ja ma ei tea, et selline olukord (vaenulikul territooriumil asuva võitlus-grupi logistiline tagamine) oleks läbi mängitud. Grusiinid on mulle öelnud, et viiepäevane sõda oli liialt lühike, et hinnata logistika nõrkust. Samas on nad teinud sõjast järelduse, et õhutõrjet logis-tikakolonnide kaitseks ei jätkunud. Fakt on ka see,

Tänapäeva sõjapidamine võib muuta puudused eelisteks

et laskemoon ei jõudnud suurtükkideni ega kütus tankideni. Meie võitlusgruppidel pole tanke, küll aga autod, mis vajavad samamoodi kütust. Seega võib saabuda hetk, kui need enam ei sõida. Mis saab siis üksusest, mille osa funktsioone on üles ehitatud transpordi kasutamisele? See laguneb laiali ja sellest moodustuvad ilmselt mingisugused

väiksemad eluvõimelised grupid. Kas meil on vaja, et selline ajutist segadust tekitav „evolutsioon“ toimuks niigi raskes sõjaolukor-ras või teeksime selle siiski enne ära?

Aga tagasi põhiküsimuse juurde: kuidas lahendada üksuse varus-tamine toidu, laskemoona ja kütusega? Igasuguse guerilla-ope-

ratsiooni võtme elemendiks on jääda maastikul või-malikult nähtamatuks. Afgaanide vastupanuvõitle-jad kannavad samu riideid mis talupojad, peidavad oma relvi ja varustust vastasele võimalikult lähe-

(Järg artiklile „Uut moodi sõjapidamise võtmeküsimus on väikeüksuste varustamine“, Kaitse Kodu! 6, lk 26–27)

Kuidas varustada näiteks

vastase tagalas-se jäänud Kait-seliidu võitlus-gruppe?

Õhutõrjet ei jagunud kolonnide

kaitseks

33

Har

itud

sõdu

r


dastesse peidikutesse ning liiguvad hajutatult ja võimalikult vähese tehnikaga. Iseene-sest ei midagi uut, ka meie metsavennad ja vastupanuliikumised paljudes maades on kasutanud samalaad-seid võtteid. Kui aga rakendada peidikute kasutamist süsteem-selt, on see omal maal võideldes üks efektiiv-seimaid varustusprobleemi lahendusi. Juba konf-likti eel loodud peidikud ja salalaod on kaitsva riigi eelis mitte ainult sissisõja seisukohalt, vaid need lihtsustaksid oluliselt ka n-ö rindeüksuste varus-tamist. Samas kaasneb peidikutega oht, et vastane need avastab, hävitab või üle võtab. Seetõttu peab peidikuid olema palju ja need peavad olema väikesed ja hästi peidetud, soovitavalt ette val-mistatud üksuse poolt, kes neid sõjaajal kasutama peaks.

Teine võimalus on endiselt varustust laiali vedada, kuid sel juhul tuleb totaalselt muuta laialivedamise kontseptsiooni, kus varustuse toimetamine sihtpunkti on iseenesest täismahuline lahingu-operatsioon. Ka siin tekib sama dilemma, nagu lahinguüksuste kasutamiselgi: kas sõdida suure üksusega, olles seeläbi kergemini haavatav vastase õhu- ja kaudtulerelvadest, või kasutada väikeük-suste taktikat. Viimast pole senini veel arendama hakatud, kuid see võiks anda väga häid tulemusi, sest väikeste logistiliste üksustega opereerimine võimaldab neid maastikul paremini varjata ja nende hävitamise korral ei kaota me väga suuri ressursse.

Igatahes on see valdkond, mille kallal tasuks põh-jalikult vaeva näha. Logistilist tagamist lihtsustaks veelgi, kui meie lahinguüksused oleksid väikesed ja vähenõudlikud. Kui näiteks lahingugrupis oleks vähem mehi (poleks näiteks suurt juhtimis- ja tagamiselementi) ning minimaalselt tehnikat (ja see oleks ökonoomne), väheneks oluliselt logis-tilise toetuse maht. Poleks vaja kohale toimetada suurt kogust kütust ja remondiosi, kokku saaks hoida toidu ja muu varustuse pealt. Põhivajadus oleks sel puhul laskemoon. Enamiku vedudest saaks teha kergetranspordiga ja hulga väiksemate konvoidega.

Kombineeritud luure

Samasugused ülesanded seisavad teiste teenis-tuste ees. Kõige enam on olukord muutunud neis valdkondades, mida varem nimetati lahingutoe-tuseks. Need komponendid on nüüdseks oman-danud sõjalise edu saavutamiseks üliolulise rolli. Informatsioon, side, logistika dikteerivad lahin-guoperatsiooni kulgu tihti rohkem kui taktikalised põhimõtted. Midagi uut pole enam mõistes „luure-lahing“, kus operatsiooni eesmärgiks on koguda vastase kohta informatsiooni. Sellises operatsioo-nis ei toeta mitte luure lahinguelementi, vaid vas-tupidi. Lahinguruumis, kus pole omade ja vastase üksuste vahel selgelt eristatavat rindejoont, vaid üksused on paisatud maastikule läbisegi, on luure-infot valdav ülem privilegeeritumas seisus kui see, kellel on küll rohkem tulejõudu, kuid vähe infot vastasest.

Luure puhul laiemalt seisame jälle raske dilemma ees. Kas kasutada võimsaid, kuid samas vastasele näh-tavaid luurevahendeid või väikese võimsusega portatiivseid vahen-deid, mida sel juhul tuleb vastasele lähemale või koguni vastase alale kohale toimetada? Kokkuvõttes laieneb kogu luurespekter, kuid hinda tõuseb taas inimfaktor, kes neid vahendeid kohale viib ja kasutab. Eriti kehtib see Eesti-suguse väikeriigi kohta, kellel pole oma luuresatelliite, kuid see kehtib ka suurriikide kohta, sest nad peavad arvestama võimalusega, et ka nende luuresatelliidid ühel hetkel ei tööta.

Luuresensori viimine väljale, sellega opereerimine, info vahetu analüüs ja jaotamine neile, kes seda vajavad – kõik need luuretsükli osad on tänapäeval liikunud aina lähemale lahinguväljale. Sel eesmärgil ongi loodud näiteks ISTAR-süsteem (luure, seire, sihtmärgi kinnistamise ja kohaluure süsteem), mis

Igasuguse guerilla-operat-siooni võtme-

elemendiks on jääda maastikul võimalikult nähta-matuks.

Logistilist tagamist lihtsustaks

veelgi, kui meie lahinguüksused oleksid väikesed ja vähenõudlikud.

Side dikteerib sageli ope-ratsiooni ülesehituse

34

Har

itud

sõdu

r


peaks tagama lahingujuhile vajaliku vahetu info, seda nii „toorelt“ kui ka analüüsitud kujul.

Aga siingi on veel palju teha. Kui pikka aega hoiti luure eri valdkonnad lahus, siis nüüd on võetud üha selgemalt kurss nende kokkusulatamisele. Miks ei võiks kaugluuraja teha vaatlust, paigaldada sensorit ja juhtida näiteks mehitamata õhukit (UAV)? Kui arvutada, milline on käestlastava portatiivse UAV ja näiteks keskmise tegevusraa-diusega UAV hinnavahe, tundub tõesti, et teatud puhkudel saaks Predatori asendada Raveniga ja see oleks odavam isegi siis, kui meil tuleb Raven seljas vastase tagalasse viia.

Kõige tähtsam on side

Väikeüksuste kasutamine maastikule hajutatuna eeldab äärmiselt head üksustevahelist koordinee-rimist. Sidest on juba palju kordi kirjutatud ja ka mina olen seda mitmel korral teinud. Ei hakka end

kordama, seetõttu ei hakka siinko-hal kirjutama erinevatest sideva-henditest, mida tuleks kasutada, vaid keskendun hoopis väitele, et side dikteerib tihti operatsiooni ülesehituse.

Ma ei julge seda lausa sidelahinguks nimetada, kuid side tagamisel peab igasuguse tegevuse planeerimisel olema keskne roll. Ühelt poolt sõl-

tume sidevahenditest (ultralühilaine raadiojaama-dega pole lootustki saada sidet 60–70 km kaugusel tegutsevate võitlusgruppidega) ja teiselt poolt sellest, kui nähtavad söandame vastase luureva-henditele olla (mida võimsam raadiojaam, seda

Miks ei võiks kaugluuraja teha vaat-

lust, paigaldada sensorit ja juhtida näiteks mehitamata õhukit?

Arvutus- ja sidetehnikat kasutades

oleks põhimõtteli-selt võimalik jõuda ka suurtükiväe hajutamiseni.

Kolonel Ühtegi arvates võiks tänapäeva side- ja arvutustehnika võlusid ära kasutades mõelda ka hajutatud suurtükiväe kasutamisele

KAIT

SEVÄ

GI

rohkem kiirgab). Kõige lihtsam vahend probleemi lahendamiseks on kaabelside, kuid kui meil seda pole, tuleb luua repiitervõrgustik, mis võtab vastu väikese võimsusega raadiosignaale ja saadab neid

edasi.

Kui meie kasutada on napid vahendid, peab repiitrit asen-dama mees raadiojaamaga, kes võtab teate vastu ja saadab selle edasi. Kaugluure puhul võib see tähendada aga mitut vahelüli. Riigid, kes suudavad soetada automatiseeritud sidesüsteemid, on suutnud

parandada ka erinevate tasandi otsustajate (üle-mate) informeeritust. Näiteks venelased kiitsid paari aasta eest oma uut võrgupõhist juhtimis-süsteemi, mis sisult tähendab seda, et otsustaja (ülem, piloot, laevakapten jne) näeb lisaks sellele, mida tema sensorid koguvad, ka seda, mida tema naabrite sensorid koguvad. Seega näeb ta laienda-tud lahingupilti, kus on markeeritud nii omad kui ka vastased.

Nutikas tuletoetus

Üha paremad side- ja arvutusvahendid võimalda-vad palju muudki. Ma trügin praegu ehk võhikuna valdkonda, milles ma väga palju kaasa rääkida ei tohiks, kuid toon näite suurtükiväe kasutamisest. Suurtükiväe efekt seisneb tema tulelöökides, kus patareidena üles rivistatud torudest antakse vas-tase pihta koondatud tulelööke. Suurimaks prob-leemiks on sealjuures asjaolu, et vastane suudab oma radaritega avastada meie suurtükkide posit-sioonid ja avab suure tõenäosusega kohe vastutule. Seetõttu peab suurtükipatarei pärast iga tulelööki positsiooni vahetama, vastasel juhul jääb ta vas-tutule alla. Lisaks on suurtükid ja neid vedavad veokid suured ja üksus suhteliselt heaks sihtmär-

35

Har

itud

sõdu

r


giks õhuründevahenditele, seda isegi siis, kui kõik on maskeeritud.

Selline suurtükkide rittaseadmine on pärit aegade hämarusest. Selle peamine põhjus on üksuse tuleala väljaarvutamisega kaas-nevad probleemid, sest vanasti arvutati kõike käsitsi (venelased tegid seda veel hiljuti lükatiga). Tänapäeval aga teeb arvutus-töö ära arvuti, mis tähendab, et arvutus- ja sidetehnikat kasutades oleks põhimõtteliselt võimalik jõuda ka suurtükiväe hajutamiseni, kuid anda sellega ikka koondatud ja sünkronisee-ritud tulelööke.

Kujutage nüüd ette, kui vas-tase suurtükiradar fi kseerib meie tulelöögi korral kaheksa laskepositsiooni. Milline valida sihtmär-giks? Millises järjekorras meie positsioone hävi-tama hakata? Igal juhul võidame aega või säästame suurema osa oma suurtükkidest. Ka vastase lenda-vatel üksustel on meid palju raskem leida.

Tegelikult oleme juba sellist tulepatarei laialipaigu-tamist kasutanud, näiteks Afganistanis. Briti juht-konnale ei meeldinud algul sugugi Estcoy-10 idee patarei erinevate tugipunktide vahel ära jagada. Ometigi võimaldas see toetada piiratud laskekau-gusega relvadega erinevaid piirkondi ka Eesti kom-panii naabrite juures, kuhu relvad muidu poleks

laskma ulatunud. Ning omal vastutusalal oli või-malik tuld koondada peaaegu igasse punkti. Efekt oli täiesti arvestatav, sellest aru saades loobusid britid nurisemisest (let them act their own way).

Kokkuvõtteks

Elame muutuste ajal ja peame suutma vaadata „karbist välja“ ning otsima uusi lahendusi, et kom-penseerida puudusi, mis on tingitud sellest, et oleme väikesed ja meie ressursid on piiratud.

Samas võivad needsamad puudused muutuda ka eelisteks, sest väikest armeed reformida on palju lihtsam kui suurt. Kui eestlasele võib ette heita igasuguseid puudusi, siis uusi ideid oleme me meelsasti rakendusse võtnud. Tuletame meelde kas või Vabadussõda, mida peeti ju suure, kaevikusõjaks või positsioonisõjaks nimetatud rindesõja (Esimene maailmasõda) lõpul, kui soo-musrongide dessandid olid lahinguväljal midagi täiesti uut.

Praegu on taas sõjapidamise põlvkondade vahetu-mise aeg ja meil on võimalus olla siin novaatoriks. Kõik on kinni aga inimestes. Haritud ja oma ala armastavatel kaitseväelastel ja kaitseliitlastel on selles vallas suur töö ära teha. Eks ju ka need artik-lid, mis Kaitse Kodu! „Haritud sõduri“ rubriigis ilmuvad, ole kantud mõttest tutvustada muutusi ja ärgitada kaasa mõtlema. Sest kes muu meid refor-mib, kui me ise seda ei tee.

Ma ei julge seda lausa sidela-

hinguks nime-tada, kuid side tagamisel peab igasuguse tege-vuse planeerimisel olema keskne roll.

Eesti ja Amee-rika Ühendrii-kide sõdurid Iraagis peidiku-test avastatud laskemoonaga

36

Kaits

eliid

u sõ

brad


Kaitseliidu kütusepakkuja on sõbralik ka vabatahtlike suhtesAS Alexela Oil väljastab Kaitseliidu töötajatele, nende pereliikmetele ja vabatahtlikele kaitseliitlastele tasuta sooduskaardi Alexela VIP.

Kaitseliidu poolt korraldatud mootorikütuste riigihanke võitnud AS Alexela Oil pakub kütuse ostmist soodushinnaga ka kõigile vabatahtlikele kaitseliitlastele. VIP-sooduskaart annab panga-kaardiga või sularahas tankides soodustuse 2 euro-senti liitrilt. Kaart kehtib kolm aastat, soodustus on püsiv ega sõltu ostetava kütuse hulgast. Alexela VIP-sooduskaardiga saab lisaks kütusele tankla-keti kauplustes autokaupadelt 3% hinnaalandust, majapidamisgaasi osta ja haagiseid rentida saab koguni 5% odavamalt.

Tasuta sooduskaardi saamiseks tuleb Alexela kodu-lehel www.alexela.ee täita vastav taotlus, lisades „lisainfo“ lahtrisse sõna „KAITSELIIT“. Kaardid valmivad mõne päeva jooksul ja postitatakse see-järel taotluses märgitud aadressil.

Alexela kütused pärinevad Soomest Porvoo rafi -neerimistehasest. Eestis on Alexelal 57 tanklat.

VEEL SOODUSTUSI KAITSELIITLASEST AUTOOMANIKULE:

Aimaro OÜ: autopesu, autorent, autoremont, bussirent koos juhiga, transporditeenused, autoremont Läänemaal. Kaitseliitlastele allahindlus 10%. Kontakt Aivar Rohilaid, tel +372 557 6740.

OÜ Autoleegion: autoremont, autopesu, hooldus ja varuosad Tallinnas. Kontakt Rene Kalme, e-post [email protected], tel +372 5373 3984.

OÜ Karla Auto O.K.: diiselmootoriga sõidukite remont ja hooldus Tartus, Tallinnas ja Jõhvis. Oleme Boschi, Denso, Delphy ja Stanadyne’i toodete volitatud esindaja ning meil on üks parimaid tehnilisi võimalusi kõrgsurvepumpade ja pihustite kontrollimiseks ning remontimiseks, samuti muude diiselmootoriga seotud remondittööde teostamiseks. Pakume kaitseliitlastele 10%-list soodustust kõikidelt meie teenustelt ja toodetelt, tellimuse mahust lähtudes on võimalik veelgi suurem allahindlus. Meie tööde vastuvõtjad aitavad teid: (Tallinnas) Laur Ojaver, e-post: [email protected], tel +372 5615 4314; Mikk Aus, e-post: [email protected], tel +372 5645 5040; üldmeil [email protected]; koduleht www.karla.ee.

SXC

41

Har

itud

sõdu

r


Sõjapidamine XIVGruusia sõja õppetunnidKas nõrgemal poolel on võimalust lüüa sõjas tugevamat?

Patriotismi ei saa õpetada, seda on võimalik ainult äratada.

Dimitri Kipiani,Gruusia patrioot, meie kaasaegne

RIHO ÜHTEGI, kolonelleitnantkaitseatašee Gruusias

Gruusia alustas 2008. aasta 8. augusti varahommikul sõjalist operatsiooni, et saavutada kontroll Lõuna-Osseetia territooriumi üle, mis venelaste toetusel oli kuulutanud end iseseisvaks. Keskööl suruti elektroonilise võitluse üksus-tega maha Lõuna-Osseetia piiri kontrollivate separatistide ja Vene rahuvalvajate side ning siseneti kahe jalaväebri-gaadiga lääne ja ida pool Tshinvalit Lõuna-Osseetia aladele. Eesmärgiks oli haarata võimalikult lühikese ajaga enda kontrolli alla Tshinvali linna ümbritsevad alad, jõuda Gupta sillani ja võtta kontrolli alla sealne teederistmik.

Põhiliselt grusiinidega asustatud aladel edenes operatsioon hästi, umbes pool viis hommikul oli läbitud enamik gru-siinide külasid kahel pool Didi Liakhvi jõge Tshinvalist idas ja läänes. Kuid aega nappis, sest juba mõne tunni eest oli luureteenistuselt saabunud teade, et Põhja-Osseetiasse Roki tunneli piirkonda koondunud Vene väed alustasid edasiliikumist Lõuna-Osseetiasse. Kuigi Gruusia juhtkond oli lootnud kuni viimase hetkeni, et Venemaa ei julge as-tuda Gruusiaga sõjalisse konfl ikti, tuli käiku lasta varuplaan. Roki tunnel, mille mõlemat otsa venelased kontrollisid, tuli rivist välja viia. Selleks viidi läbi spetsiaalne operatsioon, kus Gruusia õhuvägi andis kontsentreeritud löögi Roki tunneli Lõuna-Osseetia-poolse otsa pihta, juhitavaid rakette sihitasid aga juba mõni päev varem alale imbunud Gruu-sia eriüksuse võitlejad. Tulemuseks oli Roki tunneli blokeerimine neljaks tunniks. Lõuna-Osseetia vägedega, mis koosnesid põhiliselt kergetest võitlussalkadest, polnud seni suuremaid kontakte olnud, sest need olid koondatud Tshinvalisse, mida Gruusia väejuhatus esilagu ei puutunud.

Roki tunneli purustamisega võidetud aja jooksul suutsid edasiliikuvad Gruusia 3. ja 4. jalaväebrigaad jõuda eesmär-gile ja liitusid Gupta piirkonnas. Kuna selleks hetkeks oli täiesti selge, et Venemaa on otsustanud astuda Gruusiaga sõtta, sai 4. jalaväebrigaad ülesandeks asuda Java-Gupta piirkonnas kaitsele ja peatada vastase üksuste edasiliiku-mine lõuna suunas.

Vene väed olid selleks ajaks Roki tunnelist läbi murdnud ja alustasid liikumist Java suunas, takistuseks Gruusia mägi-laskurite gruppide pidevad rünnakud. Pioneerid lõhkasid kurudes mägesid, tekitades teedel varinguid, täpsusrelvad, kergemiinipildujad ja tankitõrjesüsteemid tekitasid Vene üksustele hulgaliselt kahju. Kuigi oli valgeks läinud ja Vene pool oli saanud lõpuks hakata kasutama ka oma õhuväge (suurtükivägi polnud veel Roki tunnelist läbi jõudnud), osu-tus see väheefektiivseks, sest väikesearvulisi mägiküttide üksusi oli raske avastada ja veel raskem hävitada.

Gruusia pool, kes oli oma lähtealalt mitukümmend kilomeetrit edasi liikunud, korraldas haaratud alade julgestamist rahvuskaardi üksustega. Gruusia väejuhatus oli toonud veel enne suure valge saabumist peaüksustele järele suur-tükiväe ning korraldanud logistiliste varude paigutamise jaotuspunktidesse, mis asusid rindele suhteliselt lähedal Dzari, Kurta ja Brotsleti piirkonnas. Seetõttu olid Gruusia väed hommikul kella üheksaks valmis alustama operat-siooni teist etappi. 4. jalaväebrigaad ja mägiküttide üksused pidid peatama Vene vägede edasiliikumise Guptai-Kitsina-Kemereti kolmnurgas, milleks olid väga head tingimused, sest tegu oli jõeorgudest moodustunud looduslike takistustega ning piirkonnas oli vähe teid ja alasid, kus saab efektiivselt kasutada näiteks soomustehnikat. Lisaks sellele oli suurtükivägi paigutatud positsioonidele niimoodi, et suutis tulega katta enamikku vastase koondumiseks kasutatavaid alasid.

3. jalaväebrigaad pidi toetama 2. brigaadi operatsioone ning olema suures osas reservis. 2. brigaad ehk siseminis-teeriumi brigaad, mis seni oli vaid liikunud Tshinvali alla, pidi alustama operatsiooni linna hõivamiseks. Enne seda tehti Vene rahuvalvajatele ettepanek linnast lahkuda ja neile lubati vaba läbipääs Venemaale. Rahuvalvajad küsisid järelemõtlemisaega, mida neile ka anti. Selle aja jooksul oli Gruusia eriüksuste poolt juhitud suurtükitulest ja mägi-küttide rünnakutest kõvasti rappida saanud Vene 58. armee avangard jõudnud Javani ja kohanud seal hästi kaitsesse paigutunud Gruusia 4. jalaväebrigaadi üksusi.

Seis oli venelaste seisukohalt keeruline. Kuigi hommikul, kui selgus, et Roki tunnel on suletud, oli kaalutud ka võima-lust alustada rünnakut mõnelt teiselt Gruusia piirilt, poleks see tundunud poliitiliselt korrektsena ega andnud vajalik-ku kiiret sõjalist edu. Vene pool oli kaotanud initsiatiivi, seda peamiselt mägiküttide ja Gruusia suurtükiväe efektiivse tegevuse tõttu. Õhuvägi ei aidanud olukorda parandada, sest Gruusia kasutas hajutatud kergeüksuste taktikat ning oli õhutõrje paigutanud oma suurtükiväe ja logistiliste sõlmede kaitseks. Gruusia ise oli Vene õhuväe kohalejõud-misel täielikult loobunud oma õhujõudude kasutamisest, aktiviseerides kogu oma õhtutõrje. Õhuväge kompenseeris

42

Har

itud

sõdu

r


suurtükivägi. Lisaks suhteliselt kesise laskekaugusega D-30-tele oli Gruusia soetanud ka märksa suurema laskekaugu-sega 155-millimeetriseid suurtükke, aga relvastanud kergete miinipildujate ja tankitõrjesüsteemidega ka oma jalaväe ja mägiküttide üksused. Viimased suutsid Vene üksusi hävitada ja nende edasiliikumist pidurdada mitu tundi ilma ise märkimisväärseid kaotusi kandmata. Liikudes põhiliselt jala, aga ka mootorratastel, väikestel maasturitel ja hobustel, olid nad suutelised pääsema aladele, kuhu suuremate sõidukitega ligi ei saanud. Nende väljaõpe oli seisnenud peami-selt teetõkete rajamise ja varitsuste korraldamise harjutamises. Ka pärast Vene vägede avangardi möödumist jätkasid nad teise ešeloni ja logistika ründamist ning tehnika hävitamist.

Suured kaotused ja võimaluste puudumine kiire edu saavutamiseks viis Vene sõjalise juhtkonna otsuseni teha valitsu-sele ettepanek lubada rahuvalvajatel Tshinvalist lahkuda ja kaaluda sõjalise operatsiooni lõpetamist Lõuna-Osseetias. Kell 14 langetas Venemaa president oma otsuse...

Selline oleks võinud olla 2008. aasta Gruu-sia-Vene sõja esimene päev. Edasine oleks sõltunud juba poliitikute otsustest. Paraku

nii aga ei juhtunud. Kuigi grusiinidel oli hulgaliselt ajakohast relvastust, millest osa oli modernisee-ritud Iisraeli fi rmade poolt, polnud sellest kasu. Kasu polnud ka sellest, et sõja esimestel päevadel ületas Gruusia vägede suurus Vene vägesid märki-misväärselt. Peamine lüüasaamise põhjus seisnes selles, et polnud valmistutud sõdima Venemaaga.

Käesolevas kirjutises ei keskendu ma poliitilistele ämbritele ega rahvusvahelise koostöö temaatikale. Mis juhtus, on niigi selgelt näha, ja sellest on ka pii-savalt kirjutatud. Alljärgnevalt mõlgutan Gruusia negatiivse näite varal mõtteid hoopis selle üle, mil-listele alustele saab rajada eduka kaitsesüsteemi.

Kaitsetahe on riigikaitse vundament

Kui rääkida riigikaitsest, siis algab kõik kahtlemata motivatsioonist. Motiveeritud sõdur on kordades parem sõdur kui see, keda riigikaitses osalemine ei

huvita. Kõige motiveeritum aga on vabatahtlik, seepärast ongi Kaitse-liit meie riigikaitse võti. Grusiinidel on olemas rahvuskaart, mis aga polnud sõjaajal ega ole ka praegu kaugeltki võrreldav meie Kaitse-liiduga. Sõjaajal oli tema ülesanne Gruusia armeereservi korralda-mine, seega koosnes rahvuskaart põhiliselt vähemotiveeritud võitle-

jatest, kes üldises segaduses ja juhtimise puudumi-ses kodudesse tagasi läksid.

Motiveerida saab inimest mitmeti, kuid tugevaim motivaator on kahtlemata isamaa-armastus ehk patriotism. Asjata ei valinud ma käesoleva kirju-tise motoks seda ühe mu tuttava grusiini öeldud mõtet. Me rääkisime Abhaasia sõjast läbi käinud sõjaväearsti Dimitriga sõjast, kui ta ütleski välja selle, minu arvates absoluutse dogma: „Patrotismi ei saa õpetada, seda on võimalik ainult äratada.“

Gruusia tänavatel lehvib palju rahvuslippe ja grusii-nid kannavad meeleldi rahvussümboolikat. Kuid see pilt on petlik. Kui küsida grusiinilt, kas ta Gruusia kaitseks relva kätte võtaks, hakkab ta rääkima hal-vast valitsusest, raskest elust ja kõigest muust, mis

takistab teda riigikaitses osalemast. Gruusia armeel pole küll probleemi inimeste saamisega kaitseväe-teenistusse, tung on suurem kui võtta suudetakse, kuid seda valedel põhjustel – nii leevendadatakse tööpuudust või sotsiaalprobleeme. Aga kuhu jääb motivatsioon?

Ideoloogiline kasvatustöö tundub Nõukogude aja mälestuste tõttu olevat selline surmapatt, et sellest ei julgeta mõeldagi. Kuid tasub meelde tuletada, et punane propagandamasin oli vägagi efektiivne – suur osa tolle aja inimesi tundis kas või mõningast viha „roiskuva kapitalismi“ vastu, mis tahab alla nee-lata ka „õitsvat sotsialismileeri“. Vahest tuleks siit õppida ja pakkuda ideoloogilist kasvatustööd näiteks reserv õppekogunemistel jõude seisvatele üksustele? Olen seda omadest kogemustest näinud, kui vähe on tegelikult vaja selleks, et meeskond tunneks end motiveeritu ja protsessis osalevana. Piisab tõesti vaid sellest, kui nendega rääkida.

Sõnade kaudu tekib usaldus juhtkonna vastu. Kui aga juhtkonda pidevalt vahetatakse ja kui seda tehakse veel sõja eelõhtul või selle käigus, pannes asemele täiesti tundmatud ülemad, võib seegi tuua endaga kaasa soovimatu moraalilanguse. Et uus juhtkond usalduse võidaks, on vaja aega ja muidugi tahet. Gruusia sõja ajal jõudsid sõjategevust juh-tida piltlikult öeldes peaaegu kõik, kes seda soovi-sid, seda nii sõjaväelased kui ka tsiviilisikud. Selle tagasilööke saadi tunda muidugi lahinguväljal.

Ei tohi loobuda traditsioonilistest võitlusvormidest

Iga riik asub unikaalses keskkonnas, seda nii geo-poliitilises, etnilises kui ka mentaalses mõttes, ning see kõik mängib olulist rolli ka sõjapidamis-viiside kujunemisel. Afganistanis seisneb koha-like võitlejate edu peamiselt just selles, et nad on suutnud tänapäevaseid sõjapidamisviise kokku miksida nende traditsioonidega, mille järgi on nad tegutsenud aastasadu ja mis on välja kujunenud piirkonna iseärasusi arvestades. Meil, eestlastel, on seda natuke raske mõista, kuid me mõistame seda ilmselt paremini kui enamik lääne inimesi.

Venemaal arenevad paljud protsessid siiani vanade kommete järgi. Peaksime seda veel mäletama. Ma ei püüa öelda, et minnes päevapealt üle näiteks

Peamine lüüa-saamise põh-jus seisnes

selles, et polnud valmistutud sõdi-ma Venemaaga.

43

Har

itud

sõdu

r


USA sõjalisele doktriinile ning loobudes sajandite jooksul välja kujunenud kohalikest tavadest ja põhimõtetest, hävitame oma kaitsevõime. USA sõjaline doktriin on kahtlemata üks parimaid maa-ilmas, kuid see on mõeldud riigile, mis pole oma territooriumil sada viiskümmend aastat sõdinud ega kavatse seda ilmselt teha ka järgmise saja viie-kümne aasta jooksul.

Kui USA sõjaline doktriin on meile meie lääneliku kultuuriruumi tõttu veel vastuvõetav, siis näiteks Afganistani taliibide võitlusdokt-riin mitte, sest paljud nende põhi-mõtted pole meile eetiliselt akt-septeeritavad ja paljudest seostest ei saa me lihtsalt aru. Sellepärast olengi alati öelnud, et meil pole taliibidelt eriti midagi õppida. Samas aga ei eita ma vajadust tunda kohalikke kombeid, tradit-sioone ja tavasid, sest just kohalike põhimõtete järgi käitumine võib olla see asümmeetriline võti, mis aitab konfl iktis edu saavutada. Seejuures ei tähenda see ainult vajadust tunda vastast võõrsil. Oma koduse kaitse-võime parandamiseks peaksime meelde tuletama ka seda, mis on meie enda omapära. Tuleb vaid osata analüüsida, mis on aidanud võita minevikus.

Gruusial on ajaloos väga pikad sõdimise tradit-sioonid, sest riik on olnud sajandeid kristlaste pii-rikantsiks moslemitega. Grusiinidel on olnud väga hästi organiseeritud territoriaalkaitsesüsteemid, oskus kiiresti mobiliseerida rahvavägi, hea teavi-tussüsteem jne. Hollandlased ei pea paljuks hoida töökorras oma tuuleveskeid, et kui nende pumba-jaamad peaksid mingi kriisi korral seisma jääma, saaks veskeid kasutada allpool merepinda oleva maa kuivana hoidmiseks. Just see on strateegiline

mõtlemine, kui vana ei hävitata, vaid võetakse üle. Grusiinid olid sõja eelõhtuks oma sõjapidamistra-ditsioonid täiesti kõrvale heitnud ja ehitasid üles väikest USA sõjaväge.

Tõsi, traditsioonide hävitamisele on Gruusias kaasa aidanud ka meie omast tunduvalt pikem Nõukogude okupatsiooni periood, kuid rahva mälu on ju ikkagi alles.

Meil on mälu osas rohkem vedanud. Kaitseliit kannab ajaloolist järjepidevust. Võitlusgrupid on kahtlemata meie varasema sõjalise kogemuse vili. Samas on siingi veel palju teha: võitlusgrupid on suured, jäljendades kompanii struktuuri ja see-tõttu väiksema efektiivsusega kui nad olla võik-sid. Aga grusiinidel pole sedagi: rõhku on pandud moodsa tehnika hankimisele ja unustatud, et see tehnika on mägedes kasutu. Keegi esitas sellest olukorrast rääkides tabava küsimuse: „Kas kaamel on hea veoloom?“ Vastus oli muidugi jaatav. Kuid kas vastus jääb samaks, kui küsida: „Kas kaamel on hea veoloom ka džunglis?“

Unustatud on, mille poolest džigitid kunagi kuulsad olid, ja see, et hobuste ja muuladega on võimalik liikuda ka seal, kuhu auto ega soomuk ligi ei pääse. Mägikütid, kellele on antud snaipri-, tankitõrje- ja pioneerioskused, oleksid Gruusia mägisel maas-tikul vastasele tõsiseks probleemiks. Nad oleksid nagu meie Kaitseliidu võitlusgrupid, kahtlemata omamoodi eliitüksused, oma ala fanaatikud ja laia silmaringiga oskan-kõike-teha-mehed, kes tunnevad hästi mägesid ja teavad, kuidas nendel liikuda ning mida neilt oodata. Mitte special forces (SF), millele alati kehtestatakse tohutus koguses Lääne standardeid ja ettekirjutusi (nii et ka meie ei peaks oma võitlusgruppe püüdma SFiks teha). SF-üksused võivad ka olla, nt luure- ja sihitamis-ülesannetega, süvaoperatsioonide teostamiseks ja

Grusiinid olid sõja eelõh-tuks oma

sõjapidamistra-ditsioonid täiesti kõrvale heitnud ja ehitasid üles väikest USA sõja-väge.

MIL

ITA

RYPH

OTO

S.N

ET Ehkki USA sõjaline doktriin on üks parimaid maailmas, on see loodud riigile, mis pole 150 aastat oma territooriumil sõdinud

44

Har

itud

sõdu

r


kõigeks muuks, milleks SF ette on nähtud. Mägi-kütid oleksid aga selgelt tõelised džigitid, keda on õpetatud sõdima kergerelvastusega rasketehnika vastu ja sealjuures ka ellu jääma.

Sõjategevus peab olema koordineeritud

Tugev sõjaline doktriin on see, mis näeb ette kõigi kohalike võimaluste kasutamist riigikaitse nimel. Grusiinid, kes õppisid usinasti ameeriklaste käe all, omandasid palju oskusi, kuid kõik need olid nišivõimekused. Enamik neist olid vajalikud Iraagi ja Afganistani operatsioonidel, mitte aga Venemaa vastu võideldes. Missioonidel tagab Gruusia enam kui tuhandemehelist kontingenti täielikult USA väejuhatus, mistõttu Gruusia kontingendil puudub

logistikakomponent. Logistika lonkas kahte jalga ka sõjaajal. Suur hulk tehnikat jäi kütusepuudusel seisma või ei saadud kasutada relvi, sest laskemoona polnud. Grusiinid ise ütlevad, et viiepäe-vases sõjas ei saa logistika nõrkust hinnata, kuid fakt on see, et vene-laste kätte sattus palju tehnikat, laskemoona ja relvastust, mida sõjas üldse ei kasutatud. Samas on lahingutes osalenud kurtnud, et neil nappis kõike. Kuigi laske-moon oli olemas, ei jõudnud see

üksustesse kohale. Osaliselt oli selles süüdi muidugi Vene õhuvägi, mis ründas teedel liikuvaid kolonne, millele polnud korraldatud mingisugust õhutõrjeka-tet, kuigi õhutõrjevahendeid Gruusial oli. Sellisteks asjadeks puudus lihtsalt kogemus.

Üksikvõitleja tasandil ei saa grusiinidele midagi ette heita, kuid kui asi puudutab eri väe- või relvaliikide koostööd, on seda üldse raske koostööks nimetada. Tankid ei teinud koostööd jalaväega, jalavägi ei teinud koostööd suur-tükiväega. Õhuvägi loobus sõja teisel päeval üldse lendamisest, sest venelased olid hõivanud õhu-ruumi. Mehi veeti rindele kollaste liinibussidega, mis liikusid päeva-sel ajal katmata kolonnides. Luure ei andnud infot allüksustele, mistõttu enamik lahinguid olid üllatuskokkupõrked mõlemale poolele (sest ka venelaste luure lonkas). Suurtükivägi ei liikunud peajõududele järele, mistõttu ei suutnud mingist hetkest alates enam tuletoetust anda, jne. Gru-siinide vabandus on, et nende ettevalmistus oli piirdunud kuni

kompanii taseme väljaõppega. Kompanii ja pataljoni tasand, eri relvaliikide kokkuharjutamine on keeru-line protsess ja võtab aega, enne kui ülemad saavad aru, mis lisavõimekused neile juurde annavad.

See, et grusiinidel oli ette valmistatud rida niši-võimekusi, kuid puudus oskus koostegutsemiseks, oli vaid üks pool probleemist. Teine pool on kinni juhtimises. Ilmselt oli Gruusia relvajõududel detai-lideni läbi mõeldud plaan, kuidas viia läbi sõja-line operatsioon Tshinvali hõivamiseks. Aga neil puudus varuplaan tegutsemiseks olukorras, kus venelased otsustavad 58. armeega Lõuna-Ossee-tiasse sisse marssida. Paraku plaanidega on kord nii, et head plaanid reaalsuses tavaliselt ei tööta. Nüüd, jäänud vastase tule alla ja üldises lahingust-ressis, ei suutnud sõjaliste kogemusteta juhtkond enam mobiliseeruda, et töötada välja plaan, kuidas edasi tegutseda. Veelgi hullem, ei suudetud käigult juhtida ja koordineerida ka oma üksuste tegevust. Lahinguplaanide väljatöötamine ja nende muut-mine on vaja põhjalikult üle vaadata ka meil. Algse plaani koostamiseks võib aega olla, kuid jätkuplaa-nide tegemiseks seda tavaliselt ei ole. Venelased on suutelised käigult otsuseid muutma ja vahetama järsult näiteks liikumissuunda, kui lahingutempo ülalhoidmine seda nõuab. Kas meie oskaksime sel-lele sama järsult vastata?

Ühe korra, 9. augusti hommikul püüdis Gruusia väe-juhatus olukorda oma kontrolli alla saada, kui tehti teine katse vallutada Tshinvali, kuid ka see plaan kukkus läbi, sest ei kasutatud luureinformatsiooni ega olukorraanalüüsi võtteid. Pärast seda tegeldi põhiliselt üksuste tagasitõmbamisega, kui sellegagi.

Info liikumisega oli üldse suuri probleeme. Ühelt poolt oli see tingitud asjaolust, et venelased surusid maha Gruusia armee side, teiselt poolt seetõttu, et

Venelased, kes ei surunud maha mobiil-

sidet, saatsid mo-biilivõrkude kaudu laiali moraali alla kiskuvaid valetea-teid perekondadest ja olukorrast.

Kolonel Ühtegi fantaseerib, mis oleks võinud neis piirkondades juh-

tuda, kui kõik oleks läinud teisiti

45

Har

itud

sõdu

r


infot lihtsalt ei jagatud. Nii osutusidki põhilisteks infoandjateks mobiiltelefonid ja meediakanalid. Mis sealt aga tuli, ei tekitanud kuigivõrd võitlus-tahet. Venelased, kes ei surunud maha mobiilsidet, saatsid mobiilivõrkude kaudu laiali moraali alla kiskuvaid valeteateid perekondadest ja olukorrast. Õigeaegne ja õige info edastamine näib olevat suu-reks probleemiks ka meil. Lahingutegevust juhti-vatele eri astme ülematele tundub, et neil on nii palju muudki teha, et nad lükkavad info andmise edasi. Sellest aga võib sõltuda teiste üksuste saatus ja selle all kannatab isikkoosseisu lahingutahe.

Oludesse sobiv relvastus ja tehnika

Andmed Gruusia relvastuse ja tehnika kaotuste kohta on vasturääkivad. Kuid kui võtta mingi keskmine, siis kaotatud enam kui 70 tanki ja 140 soomukit kõnelevad juba sellest, kui kasutuks sedasorti tehnika sõjas osutus. Gruusia maastik on valdavalt mägine, surudes sõdivad pooled enamasti kitsastesse mägedevahelistesse korido-ridesse, mis muudab olematuks manöövertehnika eelised. Tahtmatult tuleb meelde eespool jutusta-tud kaameli ja džungli lugu. Tankid on tänapäeva sõjas nagunii minetanud oma varasema tähtsuse, mägiteedel on nende kasutegur veelgi väiksem.

Sama käib muu soomustehnika kohta. Soomus pakub kaitset küll suurtükitule vastu, kuid muudab soomukis olevad jalaväelased ka kergemini haava-tavaks. Ega asjata Nõukogude Afganistani-kam-paania ajal soomustransportööre vennashaudadeks (братская могила) kutsutud. Seetõttu eelistab jala-vägi nagunii pigem soomuki peal kui selle sees olla.

Kõige suurem ühekordne kaotus kogu Vene-Gruu-sia sõja ajal leidiski aset siis, kui tank hävitati ja kogu selle meeskond hukkus. Muide, enamik soo-mustehnikat, mis lahingute ajal hävines, hävitati jalaväelaste, mitte aga teiste soomusmasinate poolt. Seega on vaja alati soomustehnikat soetades kaaluda, milline see peaks olema ja mis otstarvet ta täitma hakkab. Lihtsalt vanarauaks pataljonide kaupa tanke soetada pole mõtet. Pigem tuleks panustada tankitõrjerelvadele.

Põhiliseks lahingutüübiks oli 2008. aasta sõjas kohtumislahing ja selle edukas pidamine eeldab hea luurevõime olemasolu. Mehitamata õhukitest (UAV) on Gruusial kindlasti palju kasu, kuid elekt-roonilise sõja vahenditega on neid lihtne rivist välja viia. Jällegi on ainult inimene asendamatu. Mäed võimaldavad kasutada suurepäraseid vaat-lusposte. Kui need postid ka tuld juhtida oskavad, võib suurtükiväe tegevus olla vägagi efektiivne. Seda veel olukorras, kus õhuväge vastase massilise ülekaalu tõttu kasutada ei saa. Et oma üksusi ja suurtükiväge õhust tuleva ohu vastu kaitsta, tuleb neid aga hajutada ja kaitsta õhutõrjevahenditega.

Seega peaks teatud tingimustes mõtlema ka täiesti uute kontseptsioonide peale suurtükiväe kasuta-misel, kui patareisid on vaja veelgi väiksemateks gruppideks (rühmadeks) jagada. Suurtükivägi ise peaks olema vähemalt vastasega võrdse laskevõi-mega. Välihaubitsad D-30, mida grusiinid põhiliselt kasutasid ja mida oleme ka meie soetanud, on liiga väikese tegevusulatusega, näiteks Vene maaväge-des võetakse neid relvastusest maha. Kui laske-kaugust napib, tuleb suurtükke eesliinile lähemale

nihutada, mis on küll risk, kuid teisiti tuleulatust ei suurenda. Igal juhul tasub põhjalikult läbi töötada kogu suurtükiväe kasu-tamise kontseptsioon ja leida moodsaid lahendusi. Suurtükk ise on aga endiselt odav ja efek-tiivne, kui võrrelda teda kas või tankiga.

Snaiprirelvade ja vaatlusteh-nika osas oli Gruusia Venemaast peajagu üle, kuid vaatlustehnikast polnud abi, sest sidevahendid suruti maha. Samas on side valdkond, kus tuleks jätkuvalt mõelda alternatiivsete võimaluste peale. Kõige lihtsam alternatiiv on traatside. Tulevikule mõtlev riik kaevab kaabli maha ammu enne sõda. Riik, kellel seda teha ei õnnestu, peab olema valmis paigaldama väga kiiresti kümneid kilomeetreid kaablit.

Vastasel ei tohi lasta dikteerida

Vene doktriin põhineb initsiatiivi haaramisel. See on ennekõike lahingutaktika küsimus, mille pooled valivad. Vene taktika on alati agressiivne ja passiiv-sete võtetega sellele vastu ei saa. No võib-olla saaks, kui oleks võimalik lasta vastasel liikuda tuhat kilo-meetrit oma ala sügavusse, kurnates teda sel moel sedavõrd, et ta ise lihtsalt hääbub. Paraku väikerii-kidel seda maad ei ole ja aktiivset vastupanu tuleb alustada kohe piiril. Gruusias oleks see pidanud algama juba Roki tunnelis, kuid algas alles Gupta piirkonnas. Teisisõnu lasti vastasel suhteliselt vabalt läbida enamik keerulisest maastikust ja asuti temaga lahingusse alles Tshinvali külje all. Mõlemad

Ega asjata Nõukogude Afganista-

ni-kampaania ajal soomustranspor-tööre vennashau-dadeks kutsutud.

Pildike Gruusia sõja ajast

46

Har

itud

sõdu

r


sõdinud pooled on rääkinud sellest, et grusiinid püüdsid Roki tunnelini jõuda, kuid mulle näib, et isegi kui seda püüti teha, juhtus see liiga hilja.

Mulle ei meeldi taktikalise termini „viivitus“ kasu-tamine meie tegevusplaanides, sest viivitus eeldab tegelikult enam-vähem võrdsete poolte olemas-olu, kus maad vahetatakse aja vastu vaid selleks, et luua soodsaid tingimusi vastase hävitamiseks. Samal ajal püütakse kaotada nii vähe oma jõude kui võimalik. Milline on aga meie viivitus? See on tegelikult vastase edasiliikumise pidurdamine kait-sesõlmede abil ja suure tõenäosusega ei saa nende

üksustega, kes kaitsesõlmi mehitasid, edaspidi enam arvestada. Enne Eesti okupeerimist Venemaa poolt 1939. aastal ei näinud ükski kaitseplaan ette viivitust, räägiti ainult kaitseliinidest. Esimene oli Narva jõel, mis on ka tõsiseim veetakistus Tallinna ja Jaa-nilinna (Ivangorod) vahelisel lõigul.

Grusiinid läksid sõtta taktikaga, mida oli neile õpetatud. See polnud üles ehitatud varitsustele, kohtumislahin-

gutele, üllatusrünnakutele ja kaitsesõlmede raja-misele. See oli tavaline USA jalaväemäärustikust õpitud taktika, mis mõeldud kasutamiseks võib-olla „Kõrbetormi“ ajal või lahinguteks Afganistanis. See polnud isegi eliitvägedele mõeldud väikeük-suste taktika. Paraku ei töötanud omandatu kuigi efektiivselt, sest vastane suutis käituda tavapära-tult. Kuidas teisiti saab nimetada olukorda, kus sisuliselt üks Vene rood seob endaga terve Gruusia jalaväebrigaadi, võimaldades sel moel ülejäänud üksustel teha korraliku tiibamise. Tulemuseks oli Gruusia jalaväebrigaadi piiramisohtu sattumine ja nii ei jäänud grusiinidel muud üle, kui tõmmata brigaad 9. augustil Lõuna-Osseetia aladelt välja.

Tshinvali hõivamise seadmine operatiiv-taktika-liseks põhieesmärgiks oli samuti viga. Kogu väär-tuslik aeg 8. augustil kulutati linna vallutamisele, samas kui oleks pidanud valmistuma kaitseks Vene vägede sissetungi vastu. Oleks võinud lasta Lõuna-Osseetia sõjarditel ja Vene rahuvalvajatel Tshin-valis küpseda, samal ajal ümbruskonda kontrolli

alla võttes ja häid positsioone valides. Vene pool grusiinidega sarnast viga ei teinud, linna siseneti alles 9. augustil ja seda ka selleks, et tuua sealt ära Vene rahuvalvajad. Pärast seda jäeti linn jälle maha. Oluline oli haarata maa-ala ja hoida enda käes initsiatiivi.

Meiegi peaksime sellest õppima, et vastane ei hakka raiskama tunde näiteks Põlva vallutamisele, kui seda on võimalik teha ka hiljem, mil peamine operatiiveesmärk on saavutatud. Linnad, külad, asulad ei pruugi olla taktikalisteks eesmärkideks, kui neis pole midagi sellist, mis on vastasele olu-line, näiteks tähtsad teeristid või raudteesõlmed. Raudtee tähtsust kipume me üldse alahindama, ehkki see on kiireim ja mugavaim viis üksuste eda-sitoimetamiseks. Mitte õhk, vaid ikka maapind on see, mida mööda eelistatult kohale tullakse.

Kõik algab inimestest

Mida ma tahan eelneva jutuga öelda? Riigi kaits-mise planeerimine ja juhtimine eeldab mitte liht-salt välismaiste teadmiste sisseostmist ja suure hulga sõjatehnika soetamist, vaid väga põhjalikku oma keskkonna ja võimaliku vastase analüüsi, mille tulemusena saab luua vaid oma riigi jaoks unikaalse kaitsesüsteemi ja -doktriini. Meil pole võimalik rakendada Vene mobilisatsioonisüsteemi, sest Eestil pole sellist tagala sügavust, nagu on Venemaal Siber, kuhu ükski relvasüsteem ei ulatu ja kus seetõttu on võimalik rahulikult vägesid mobiliseerida. Meie mobilisatsioonisüsteem peab olema selline, mis tagab spontaanse mobilisat-siooni ja kiire üksuse formeerimise, seda vähemalt kompanii tasandil, sest tänapäeva sõdades sõdivad kompaniid, mitte enam diviisid.

Siis tuleb teha plaan, kuidas asi toimima hakkab ja mida on vaja teha selleks, et me vastasest kogu aeg sammukese ees oleksime. See tähendab jälle vastase analüüsimist, sedapuhku tema taktika, tehnika ja relvastuse põhjalikku tundmaõppimist ja nuputamist selle kallal, mida ühe või teise või-mekuse vastu annab ette võtta. Üks selline vald-kond on side, sellest oli juba eespool ka juttu. Et side toimiks, on vaja alternatiive. Vajaduse korral tuleb minna vanade lahenduste juurde tagasi. Pean silmas sidekaablit. Miks me ei võiks rahuajal rajada kaabelsidevõrgu, mida saaks sõjaajal kasutada?

Nüüd tuleks veel mõelda, milline peaks olema meie juhtimismudel ja struktuur. Lähtuma peab taas sellestsamast vastase analüüsist ja tegelikest vajadustest, mitte aga NATO standardist. NATO standardid ei muutu, kui riigid neid ei muuda. Seega peavad riikide standardid olema kogu aeg sammu võrra NATO omadest ees. See aga tähen-dab, et üksuste mudelid, mida pole välismaistes doktriinides ja õpikutes, saavad olla vaid tervita-

Just kohalike põhimõtete järgi käitumi-

ne võib olla see asümmeetriline võti, mis aitab konfl iktis edu saavutada.

Mägikindlus mägisel maal

47

Har

itud

sõdu

r


RENE TOOMSE

Kaks aastat on Kaitse Kodu! avaldanud kirjutiste sarja „Sõjapidamine“. See sari on olnud pidevas muutumi-ses koos kirjutajate ja maailma arengutega. Võib-olla just sellise „elusa“ arengu tõttu ei ole artiklid ilmunud alati loogilises järjekorras ega edastanud vaid üheseid seisukohti. Igas loos on olnud oma fookus ja mõtteterad ning eelmine lugu on kujundanud järgmist. Samas ei ole ükski autor püüdnud väita, et tema kirjutatu on ainuõige või absoluutne tõde. Sarja peamine eesmärk on olnud sõjalise mõtlemise elavdamine ja harjumuspäraste veen-dumuste raputamine, sest tegelikus sõjapidamises ei toimi miski raamatute ega reeglite järgi. Nimelt ei toimi. See peaks panema mõtlema ka iga juhti ja sõdurit, kuidas oleks vaja ise toimetada. Lõppeesmärk on ju alati võita vastast, olla temast edukam. Just see eesmärk, mitte üksnes kirjapandud reeglid ja juhised, peab suunama tak-tikalisi ja logistilisi lahendusi. Õpikud ja käsiraamatud on head teeotsa kättenäitajad, kuid neis ei ole ega saagi olla lõplikku lahendust ühelegi olukorrale, mis päris lahingus ette tuleb.

Nagu palju kordi eelnenud lugudes mainitud, nõuab just manööversõjapidamine igas olukorras unikaalset lahendust, mis asetab rõhu juhtimise ja planeerimise kunstilisele aspektile enam kui teaduslikule. Tegelikus manööversõjapidamises ei saa olla ühegi olukorra tarbeks varem valmis kirjutatud vastust, sest iga lahing on nagu maal, omanäoline ja kordumatu. Saksa kindral Hermann Black on öelnud: „Keegi ju ei arva, et suureks maalikunst-nikuks saamiseks tuleb vaid Michelangelot imiteerida. Samamoodi ei saa keegi saada ka suureks juhiks üksnes kellegi jäljendamise abil. See peab tulema iseenda seest. Sõjaline juhtimine on kunst: üks suudab seda, kuid paljud ei õpi seda kunagi selgeks. Paraku ei ole maailmas palju Raff aele.“1 Vaatamata niivõrd karmile seisukohale ei vabasta see ühegi tasandi juhti oma peaga mõtlemise

kohustusest ka juhul, kui ta endas kohe suurt kunstnikku ära ei tunne. Igas juhis peab see osake Raff aeli olema ja reeglina see alge ka on. Kui seda annet üldse ei ole, siis tuleb valida teine amet.

Nagu Gerhard Scharnhorst asutas 19. sajandi algul Viinis sõjalise mõtlemise mõttekoja (Militärische Gesellschaft),2 olen ma püüdnud algatada Kaitse Kodu! veergudel aru-telusid. Tänapäevaste infolevikuvõimalustega peaks see haarama tunduvalt suurema auditooriumi. Kas sellised arutelud on õiged Kaitse Kodu! või Sõduri lehekülgedel, on omaette küsimus. Olen seisukohal, et kuna meil ei ole eraldi ajakirja argumenteeritud arutlusteks sõjali-se mõtlemise ja taktikate üle, on Kaitse Kodu! (aga ka Sõduri) veerud selleks parim võimalus. Neid arutelusid on vaja. Usk ja lootus, et vaid peastaabi kõige kõrgemad ohvitserid või kaitseministeeriumi ametnikud teavad, mis on parimad lahendused, ei ole paraku õige. Vaatamata praegusele kultuurile, mis peab sellist küsimist taunita-vaks, tuleb igal pühendunud sõduril ja kaitseliitlasel siiski vaadata kriitilise meelega ka kõige kõrgemaid otsuseid. Esimene küsimus peaks olema: kuidas aitavad need otsu-sed iga ülesannet paremini täita? Kui ilmneb vastuolu või kogemused annavad paremaid lahendusi, on iga võitleja ja juhi kohustus anda sellest teada ka kõrgemale otsus-tajale. Kui see ei aita, tuleks probleemist kirjutada ja pakkuda igal juhul ka endapoolne põhjendatud lahendus. Alati on eesmärk meie riigikaitse tugevamaks ja toimiva-maks muuta.

Kuigi kirjutistesari „Sõjapidamine“ saab siinkohal lõpu, loodan et samalaadsed arutelud Kaitse Kodu! veergudel mitte ainult ei jätku, vaid täidavad rohkem lehekülgi kui siiani. Edukas sõjapidamine tähendab nutikaid ja unikaalseid lahendusi ning mida rohkem ideid nendeks, seda suurem on võimalus, et suudame olla üle igast võimalikust vastasest. Edu sõjalisel mõtlemisel ja sellest kirjutamisel!

Sarja „Sõjapidamine“ kokkuvõtteks

1 Lind, S. William 1985. Maneuver Warfare Handbook. London: Westview Press, lk 8, 79.2 Jaeski, Aivar 2010. Valgustatud kindral Gerhard Johann David von Scharnhorst. Horisont 4 (http://www.horisont.ee/node/1455).

tavad, kui need sobivad kohalikesse oludesse. Siin, nagu eespool öeldud, võib olla suur abi minevikku vaatamisest.

Eelnev tähendab ka põhjalikku mõttetööd selle kallal, milliseid relvasüsteeme soetada. Ei saa olla nii, et kuna merevägi sai laevad, peab õhuvägi tingimata saama kopterid ja maavägi tankid ning seda kõike ilma selgete põhjendusteta, mis kasu neist sõja korral on. Ennekõike on vaja väga hästi relvastada jalavägi. Seda relvadega, millega on võimalik vastast lüüa enne, kui tema suudab lüüa meid. Olen kahe käega selle poolt, et suurtükke on vaja. Aga kas just tanke? Tankid võiksid olla, olen ise tunda saanud, kui võimas ja liikuv tank maasti-kul on. Aga tank on ikkagi juba luksasjake, mis jääb tahes või tahtmata vastase lennuki sihikule. Ja kui meil pole tankile juurde anda õhukaitset, siis me ta ka esimeses lahingus kaotame. Taktikaliselt ei paku tank Eesti maasikul aga erilist lahinguedu. Meil pole küll Gruusia mägesid, kuid maastik on siingi piisavalt keeruline. Seega, kui raha kunagi üle jääb,

võib ju osta, aga sel juhul kõige moodsamad, mis suudavad ise ka õhuobjektide vastu võidelda.

Kõige tähtsam on inimressurss. Kuidas saame kiiresti relvile väe, millega vastasele vastu astuda? Et tagada jätkusuutlikkust, on meil vaja relvastatud rahvast. Seega on ajateenistusel oma koht riigikaitses jätkuvalt olemas. Et aga tagada kohest vastupanuvõimet, vajame elukutselisi üksusi ja/või väga hästi organiseeritud Kaitseliitu, kelle ülesanded või organisatsioon peaksid sel puhul olema ilmselt pisut teistsugused kui täna.

Lõpuks, kui on olemas võimekus, mida vastasele vastandada, saab hakata rääkima taktika välja-kujundamisest. See taktika, mis põhineb vastase analüüsil ning oma üksuste ja relvade võimekusel, ongi rahvuslik taktika, mis on omane ainult meile. Kui on tehtud õiged arvestused, on ka nõrgemal poolel võimalik tugevamat poolt lüüa. Aga kõik see on tühine, kui rahval puudub kaitsetahe ja isamaa-armastus. Patriotismi pole aga paraku võimalik õpetada, seda on võimalik vaid äratada.

48

Sõja

väes

port


KRISTEL KITSINGViru maleva teavituspealik

Kaitseväe Tapa polügoonil korraldati 29. ja 30. oktoobril taktikaõppus, kus Viru maleva võitlejad kehastasid ründajaid. Juba kol-

mandat aastat läbiviidav ühisõppus „Põhjakonn“ sai sel korral teoks vaid Viru ja Järva maleva kaitse-liitlaste duellina, kuigi varem on sellel osalenud ka tallinlased. Õppusel osales mõlemal poolel kokku

umbes 90 võitlejat, lisaks vahekohtu-nikud, kokad ja miinipildurid. Järvalasi juhtis kompaniiülem nooremleitnant Jaanus Noorveli, Virus kamandas väge-sid kompaniiülem nooremleitnant Villu Jõemets.

Õppusel „Põhjakonn“ kokkulepitud stsenaariumi ega tulemust ei ole. Kogu

mängu kujundavad kohtunike hinnangud olu-korrale ja vaid selle alusel sünnib lõpptulemus. Tegemist on kahepoolse (rünnak ja kaitse) lõpp-harjutusega.

Õppusel kasutatakse vaid reaalselt olemasole-vaid jõude, virtuaalsust on minimaalselt. Näiteks kasutatakse reaalselt olemasolevaid vahendeid ja laskemoona: valang-valang ei hüüta ja kilelindiga miinivälju maha ei panda. Kasutatakse reaalselt ole-masolevat relvastust reaalselt olemasolevas kogu-ses: ükski tankitõrjerelv ei lase rohkem moona, kui tal on, st ühekordsed lasevad vaid korra, võimsam

Põhjakonna kolmas lend Osalejad polnud sellist madinat veel õppustel näinudLuksushotell MAN: voodiks okastraat ja padjaks maamiin. Kas saab veel olla paremat nädalavahetust? Ikka saab.

snaiprirelv mõjub kaugemalt, miinipildujalaengute lahingukomplektid on piiratud jne.

Rünnaku ja kaitse suhe 3:1

Reede öösel asusid positsioonidele snaiprite vaat-luspunktid. Öö läbi liikus ka võitlusgrupi luurepat-rull, mis ärritas teadlikult vale suunda, et vastane arvaks, nagu plaanitaks rünnata vasakult. Laupäeva hommikul tehti veoautodega pettetegevust samuti valesse kohta, imiteerides meeste transporti vas-tase vasakule tiivale metsa. Unimogid imiteerisid soomukeid ja nendega tehti laupäeva hommikul luurerünnak positsioonide ette. Samal ajal kaardis-tasid tulejuhid vastase tegevust ja asetust.

Pearünnak algas kell kaks: frontaalpositsioonile juhiti petteks võimas miinipildujatuli koos ohtra suitsuga. Selle varjus manööverdasid soomukid ja väike grupp Viru lahingukompaniist koos pioneeridega. Samal ajal tiibasid võitlusgrupp ja lahingukompanii vas-tast tema paremalt tiivalt ja hõivasid käigult vastase positsiooni taga asuva kõrgendiku, mis oli hinnatav võtmemaastik, ning hävitasid kohe vastase kaks reservis olnud soomukit ja pisut jalaväge. Võtme-positsioon käes, olid virulased vastase seljataguse ära võtnud. Initsiatiivi enda käes hoidmiseks jätkas lahingukompanii kohe ümberpiiramist eesmärgiga jõuda kaarega vastase selja tagant eesliini kaeviku küljele, et alustada lähivõitlust ja kaeviku rullimist.

Võitlusgrupp moodustas kõrgendikule võimsa kattegrupi, mis surus vastast alla ja lasi lahin-gukompaniil manöövrit teostada. Võitlusgrupp tulistas vastase mahasurumiseks välja üle saja Carl-Gustavi laengu ja tegi käsirelvade koondtu-

Õppusel „Põhjakonn“ kokkulepitud

stsenaariumi ega tulemust ei ole.

49

Sõja

väes

port


lena tuhandeid laske. Need koormad veeti kõik seljas kohale enne lahin-gut ca 1 km läbi soo ja moodustati läbimurdekohta reservladu. Mitte ühtegi vaba selga ei tohtinud lähene-mise käigus olla, v.a luurajad. Kõik pidid varusid raamide ja kottide abil seljas kandma. Lahingu ajal hoiti vastast pideva miinipildujatule all, et mahasurumine oleks veelgi tõhu-sam. Üksused suhtlesid omavahel, juhtides toetustuld raketipüstolite signaalrakettidega ja kasutades mar-keerimiseks värvilist suitsu.

Lahingukompaniil tiibamismanöö-ver ei õnnestunud, sest ta hargnes ahelikku liiga vara ja liiga lagedal alal ning üksus lasti järvalaste poolt maha enne kaevikuteni jõudmist. Ka juhtus, et mingi osa lahingu-kompaniist oli lähenemise käigus soosse ära eksinud ja jõudis alasse liiga hilja ning jäi seega oma üksuse manöövrist kõrvale. Mahajäänud julgestasid hiljem võitlusgrupi paremat tiiba, hoides ära vastase vasturünnaku tiibamiskatsed. Hiljem osaleti võitlusgrupi katte-grupi koosseisus.

Võitlusgrupp pidi ise rünnakut jätkama. Selle esi-mene jagu jõudis kaevikutesse ja rullis poolt kogu positsiooni pikkusest. Siis hinnati pooled mehed langenuks, aga kohe võttis rullimise üle jaoülem nooremseersant Kirsimäe oma jaoga, ja pusis mis ta pusis, lõpuks oli kaevik vastasest tühi. Järvalasi oli selleks ajaks alles vaid kolm võitlejat, kes paik-nesid kuskil metsa all. Kirsimäe rünnak sai toeta-tud ka järelveetud laskemoonavarudega.

FOTO

D: V

IRU

MA

LEV

Järgmistel aastatel loodavad asjaosa-lised lisada „Põhjakonna“ põhiolukor-rale (kaitse ja rünnak) näiteks luure, tulejuhtimise, tagala ja muid teemasid

Võitlusgrupp tulistas vastase mahasurumi-seks välja üle saja Carl-Gustavi laengu ja tegi käsirelvade koondtulena tuhandeid

laske. Need koormad veeti kõik seljas kohale.

Kirsimäe juhitaval rünnakul ei markeerinud rullijad piisavalt oma asukohta ja jäid oma kattegrupi tule alla, mille eest määrati kaotuseid – nn sõbralik tuli. „Sõbralikku tuld“ esines virulastel ka siis, kui lahin-

50

Sõja

väes

port


gukompanii eksinud osa soost välja võitlusgrupi tiivale jõudis ja võitlusgrupp ei märganud nende lahingutunnusele vastata. Kogu selle tegevuse ajal jätkasid ka soomukid, et siduda vasturündava vastase jõude. Soomukiüksus lõhkas reaalsete piki-laengutega kolm korda miinivälja ja murdis lõpuks korra läbi, jõudes Viru kattegrupini. See võimaldas virulastel moonavarusid täiendada. Miiniväljadel kaotati üks soomuk ja ühe soomuki läbimurde rii-vistasid kaitsjad nii, et tagasi see enam ei saanud.

600 m positsioonidest eespool olid kaevunud Viru snaiprid. Ühel snaipripaaril (Sako TRG-42) õnnes-tus kohe lahingu alguses lasta maha vastase kom-

paniiülem. Snaiper pidi kirjel-dama vahekohtunikele veenvalt sihtmärki ja tegema selle pihta kaks reaalset lasku, paljastades oma asukoha. Snaiprid olid samal positsioonil kokku üle 24 tunni, tehes muu hulgas ka vaatlust ja olles valmis vajadusel tuld juh-tima. Ühe snaipripaari avastas vastase patrull ja see langes tege-vusest välja.

Ümber kottihaaratud Järva

Kogu tegevus kees kottihaaratud Järva ümber ja kohal ning seega said nad kogu ettevalmistatu enda kaela. Nende kaevikute ümber raksus kogu aeg miinipildujatuli, nende kõrval õhiti kolm suurt pikilaengut, seal tiirutasid soomukid ja ümberpii-rav üksus lasi nende pihta ära kogu olemasoleva lahingukomplekti. Võrdsus saabus kaevikurulli-misel, sest lähivõitluses arvuline ülekaal enam ei loe. Ka karmilt õiglased kohtunikud õgvendasid pidevalt nii Järva kui ka Viru võitlejate ridasid.

Probleem oli selles, et Järva malevlasi oli vähem, kuigi rünnaku ja kaitse suhe peabki olema vähe-malt 3:1, st ründama peab vähemalt kolmekordse ülekaaluga.

Nooremleitnant Noorveli ütlusel olid järvala-sed valmis tõrjuma igast suunast. Mahasuruva tulelöögi ajal teatas luure kompaniiülemale, et tõenäoliselt tiivatakse paremalt. See oli Noor-veli ütlusel kaitstud miiniväljaga ja osa jõude paigutati külgkaitse positsioonile. Viru tiibas liiga sügavalt ja möödus nii miiniväljadest kui ka külgkaitsest. Ka liiguti kiirelt ja ootamatult. „Seljataguse kõrgendiku hõivamine Viru poolt oli mõneti üllatus,“ rääkis Noorveli. Oma piiratud jõude pidi Järva pidevalt ümber paigutama, sest pearünnak tuli nüüd selja tagant, läks sealt üle tiibamiseks ja lähivõitluseks kaevikutes. Järva ridu vähendas ka pidev Viru kattetule all olek ja vahekohtunikud määrasid pidevalt kaotusi. Kokkulepe oli, et enne lahinguetapi lõppu lange-nuteks määratud uuesti ei formeeru. Nii saidki Järval lõpuks mehed otsa.

Avam

used

Viru maleva võitlusgrupi ülem nooremleitnant SVEN NEUDORF:Õppus on arenenud. Vahekohtunikud olid pädevad ja tegid koostööd. Kahjuks kohtunike side ummistus pidevalt. Entusiastlikke osavõtjaid on järjest rohkem. Enam ei kahtle keegi selles õppuses ja ei karda pet-tuda. Viru maleva pioneeritegevus on tasemel.

Kui Viru otsustas 50 inimest soo kaudu tiibama saa-ta, olin mures, kuidas nad suurte koormatega läbi põlvini vee saavad. Minu üllatuseks ei juhtunud mi-dagi, lahingu lõpuks olid kõigil juba saapadki kuivaks joostud. Hämmastav oli ka see, kui vaikselt ja näh-tamatult suutis see inimhulk liikuda. Viru oli ammu enne lahingu algust soos lähtejoonel peidus ja vas-tase postid ei avastanud meid.

Järva maleva kompaniiülem nooremleitnant JAANUS NOORVELI:Üksi poleks üks malev nii sisukat õppust võimeline ette valmistama. Meie meestele meeldis. Mõni lausa kommenteeris pärast õppust, et pole sellist vihast madinat mitte kunagi näinud. Kavatseme ka järgmi-sel aastal osaleda ja võimalusel suurema üksusega, sest „Põhjakonn“ on ennast tõestanud ja populaar-sust kogunud.

Viru maleva pealik kapten REIN LUHAVÄLI:Üldiselt läks õppus korda, sellepärast et:1) määratud isikkoosseisu kriitiline mass oli kohal ja

kõigi osalejate motivatsioon kõrge;2) ei tehtud ühtegi ohututehnilist viga, mis oleks

lõppenud inimese vigastuse või varustuse puru-nemise/kadumisega;

3) koostöö naaberüksusega (Järva malev) sujus häs-ti ja lepiti kokku ettevõtmise jätkamises ka järg-misel aastal.

Mõned õppetunnid ja arenemissuunad:1) sõduri ja ülema tasemel rutiinsed tegevused (nt

moondamine, liikumine lahinguväljal, julgeoleku tagamine, ettevalmistused tegevuseks, käsu andmine jne);

2) rühmast suurema üksuse lahingu planeerimine, ettevalmistamine ja juhtimine.

Teisedki ma-levad võiksid ühisõppusest

osa võtta, et maksi-maalset ära kasuta-da loodud lahingusi-tuatsiooni.

Järva M-14 TP2 relvastatud snaiprid ei olnud rahul: nad ei saanud mitte ühtegi tabamust fi ksee-rida, sest kohtunike kanal oli pidevalt umbes.

Tulevikus ootatakse teisigi malevaid

Teisedki malevad võiksid ühisõppusest osa võtta, et maksimaalset ära kasutada loodud lahingusi-tuatsiooni. Võimalik on põimida põhiolukorrale (rünnak ja kaitse) juurde kaasnevaid teemasid (nt luure, tulejuhtimine, tagala, toitlustamine, snaip-rid, pioneerid, meditsiin jne), mille raames saaks iga eriala oma harjutust läbi viia. Seetõttu on võimalik tulevaste „Põhjakonnadega“ liituda ükskõik kellel ja ükskõik kui suure või väikse üksusega. Kokkuleppel saab alati liita neid legendi ja kaasata tegevusse.

Tõenäoliselt korraldatakse neljas „Põhjakonn“ 2012. aasta septembris.

51

Sõja

väes

port


MART PUUSEPP

Kui Kaitseliidu laskespordiklubi MäLK keva-disel üldkoosolekul laskespordi arenguprob-leeme arutas, tekkis üsna üheselt arvamus,

et on aeg esiisade tegemistest eeskuju võtta ja malevatevaheline korrespondentsvõistlus teenis-tusrelvadest laskmises ellu äratada.

Samas mõistsime, et võime ämbrisse astuda, sest on ju malevate tegevuskavad juba eelmise aasta lõpul paika pandud ja kõigil ei ole võimalik neid muuta. Lootus oli, et ehk pooled malevad ikka võtavad asja tõsiselt ja tulevad kaasa.

Pärast malevapealikule ettevõtmise tutvustamist valmiski juhend ja jäime ootele. Nüüd, kui koondta-bel on valmis, on aeg teha järeldusi. Osales üheksa malevat ja need malevad, kes ei osalenud, põhjen-dasid seda erinevalt: puudub laskeväli, laskeväli sel ajal remondis, pealikute vahetus, personalipuudus laskmiste läbiviimiseks jne. Kuid sõnum, mis jäi kõlama, oli: kui võistlus 2012. aastal kalender-plaani panna, siis osaleme kindlasti.

Väga kindlalt juhivad laskeedetabelit Tallinna, Harju ja Viru malev. Meeldiva üllatuse valmistas Lääne malev, mis aastaid ei ole osa võtnud Kait-seliidu meistri- ja karikavõistlustest, kuid saavutas korrespondentsvõistluses kindla 5. koha ega kao-tanud tugevale Tartu malevale kuigi palju.

Kui võtta aluseks meisterlikkus, näidati esiküti järgu väärilisi tulemusi järgmiselt: Tallinn 20, Harju 12, Viru 8, Valgamaa 7, Tartu 4, Rapla ja Põlva 2, Sakala ja Lääne 1. Edetabeli 25, st maleva 25 laskuri tulemus: Tallinn 251, Harju 243, Viru 212, Lääne 194, Tartu 192, Sakala 184, Põlva 136, Valgamaa 132 (18 võistleja tulemus) ja Rapla 78 (22 võistleja tulemus). Kaks viimast ei saanud küll tulejoonele 25 laskurit, kuid võtsid siiski üritusest osa.

Tallinna ja Harju maleval on pidevalt võimalik kasutada Tallinna maleva Männiku lasketiiru ja see on ka nende malevate liikmete paremate tulemuste saavutamise põhjuseks. Sellest järel-dub, et igale malevale on vaja harjutuspaika, kas laskevälja või tiiru, mis võimaldab lasketulemusi parandada.

Et laskesport pole surnud, näitas ka oktoobrikuu viimane nädalavahetus. Eesti Laskurliidu 80. aas-

Kaitseliidu korrespondentsvõistlus laskmises

tapäeva lahtiste uste päevadel viidi laskmist läbi 20 lasketiirus. Osalejad oli üle 800, neist üle 150 laskehuvilise käis laskmas Männiku tiirus. Eks see ole loomulik, sest oli ju 1931. aastal laskurliidu loomise eestvedaja just Kaitseliit.

Malevateva-heliselaskmi-se korrespon-dentvõistluse võitjad said auhinnad kät-te Kaitseliidu peastaabi miinisaalis

Kaitseliidu ülem kolonelleitnant Raivo Lumiste andis kauaaegsele Kaitseliidu lasketegevuse eestvedajale

major Mart Puusepale üle nimelise mälestusrelva SKY

52

Kaits

eliid

u or

kest

er


MARIS AMON

Puhkpillimuusikat vajasid 20. sajandil Eestis ja Soomes moodustatud kaitseliidud nii igapäevaselt kui ka pidulikel sündmustel.

Kuigi kaitseliitlikes organisatsioonides oli pearõhk sõjalis-sportlikul tegevusel, oli arvestatav koht ka orkestrimuusikal, mis oli välja kujunenud nende riikide sõjaväemuusika traditsioone järgides. Muu-sika oli kaitseliitlike organisatsioonide algaastail suures osas suunatud propagandategevusele ees-märgiga suurendada liikmeskonda.

Sõjaväeorkestri väikesed vennad

Kaitseliit oli noores Eesti Vabariigis uus organisat-sioon, mis järgis algusest peale rangelt poliitilise erapooletuse printsiipi ning liikmeskonna suu-rendamisel olid peale kõnepidamiste abiks laulu ja pillimänguga meelelahutusüritused, mis mõnikord kestsid kuni 12 tundi. Paaril esimesel tegevusaastal kaasati sinna muusikat tegema palgalisi orkestreid väljaspoolt Kaitseliitu, kuid 1927. aastast tuldi pidude korraldamisel toime juba oma jõududega.

Suurimad pidulikud sündmused Soome Kaitseliidu malevate elus, loomulikult puhkpilliorkestrite osavõtul, olid suvepidustused, kuhu kuulusid spor-divõistlused ja meelelahutuslikud ettekanded. Et tegu oli oma liikmeskonnale lisaks ka avalikkusele suunatud üritusega, kaasati väljapaistavaid sport-lasi, lauljaid ja pillimehi ning kutsuti kõnet pidama tuntud seltskonnategelasi.

Kaitseliidu puhkpillimuusika alguspäevist Eestis ja Soomes

Kaitseliit vabatahtliku poolsõjaväelise organisat-sioonina kasutas kaitseväe eeskujul igapäevaselt puhkpillimuusikat nii õppetegevuses, võistlustel kui ka manöövritel, seega oli üksustel puhkpilli-orkestri kujul oluline peoõhtute kava täitja. 1928. aastaks tegutses Soomes 18 sõjaväeorkestrit, Eestis neli. Rahuaegne sõjaväemuusika allus kind-lale reglemendile, mis muude kohustuste kõrval võimaldas pakkuda meelelahutuslikku muusikat

publikule ning osaleda võima-lusel kohalikus ühiskonna- ja seltsielus. Profi kollektiivi-dena olid sõjaväeorkestrid harrastusorkestritele (Kait-seliidu, pritsimeeste jm seltside orkestrid) eeskujuks mängutaseme, distsipliini ja esitatava repertuaari poolest.

Tänu annetustele eraisikutelt ja äriühingutelt sai võima-

likuks Kaitseliidu puhkpilliorkestrite asutamine, tegevuse toetamine ja pillimeestele järelkasvu välja-õpetamine. Malevates moodustati malevaorkestrid ja hiljem, majandusliku olukorra tugevnedes tekki-sid puhkpilliorkestrid ka väiksemates üksustes.

Kuidas saadi pillid ja vormirõivad?

Kaitseliidu puhkpilliorkestrid tekkisid kahel viisil. Esiteks mõne kohaliku varem eksisteerinud orkestri baasil – seda eelkõige organisatsiooni tegevuse algaastail, kui oli vaja kiiresti korralikku

Tallinna maleva orkester Friedrich Tammari juhatusel aastal 1935

Kaitseliidu liikmeskonna suurendamisel

olid peale kõnepida-miste abiks laulu ja pillimänguga meele-lahutusüritused.

53

Kaits

eliid

u or

kest

er


mänguvõimelist orkestrit. Varem tegutsenud orkestrite ümberformeerimise või üleminemine-kuga Kaitseliidu alluvusse tekkisid mõnikord prob-leemid. Enamasti ei tahtnud dirigent või mängijad minna Kaitseliidu alluvusse seetõttu, et kardeti liiga suurt tasuta mängude koormust, mis teistes tolleaegsetes seltsiorkestrites puudus. Lisaks soo-visid paljud pillimehed traditsiooni järgides män-gida edasi oma seltsi orkestris, mitte minna uude, tundmatu põhikirjaga, pealegi poolsõjaväelisse kollektiivi.

Teiseks asutati orkestrid kohaliku Kaitseliidu üksuse algatusel. Sel juhul moodustus täiesti uus koosseis, kuhu võimalusel püüti värvata lisaks täis-kasvanutele ka noori pilliõpilasi. Paljudel juhtudel tuli seega alustada orkestri loomist otsast peale: leida dirigent, mängijad, pillid ja noodimaterjal.

Muusikainstrumendid olid tol ajal kallid, raha nappis ja tihti tuli Kaitseliidu orkestreil kasutada laenatud või renditud pille. Mõnel mängijal oli isik-lik pill, kuid paljudel juhtudel koguti üksusele raha peoõhtute korraldamisega, mille sissetulekust saadud tulu kasu-tati orkestrile pillide ostmiseks. Soome orkestrid said sealse Kait-seliidu peastaabilt rahalist toetust vaskpilliseptetti kuuluvate pillide ostmiseks. 1927. aastal tegutses Soome Kaitseliidu malevates 144 puhkpilliorkestrit. Eestis oli sõdadevahelisel perioodil kuni 55 Kaitseliidu puhkpilliorkestrit, kuid pillide ja nootide ostmiseks Eesti Kaitseliidu peastaap raha ei eraldanud. Instrumente muretse-sid mängijad ise, samuti vormirõivaid ja noodima-terjali.

Puhkpillimuusikaga lisati organisatsiooni üri-tustele meeleolu ja pidulikkust. Võimekamad Kaitseliidu orkestrid – tavaliselt malevaorkestrid – osalesid aktiivselt kohalikus muusikaelus, maa-kondlikel laulupäevadel või koguni üldlaulupidudel ja Kaitseliidu aastapäeva üleriigilistel pidustustel. Kaitseliidu orkestrid enamasti välisturneedel ei käinud, sest neil kui harras-tusorkestritel puudus vastav esinemistase ja sobiv reper-tuaar. Erandiks olid Tallinna maleva ja Kalevi malevkonna puhkpilliorkestrid, kes käisid kontsertreisidel Soomes.

Orkestrite koosseis ei olnud Eestis nii rangelt vaskpilli-septetipõhine kui Soomes, mängijate olemasolul kasutati

ka puupille ja väikest trummi. Orkestrid olid tava-liselt 14-liikmelised, kuid oli ka suuremaid – sel juhul saadi mängida nõudlikumat repertuaari.

Orkestri esinemistase ja valitud repertuaar sõl-tusid paljuski dirigendi muusikalisest maitsest ja erialasest võimekusest ning seetõttu oli pädevate dirigentide leidmine ja koolitamine ülitähtis. Soomes oli dirigentide koolitamise süsteem sisse seatud alates 1923. aastast, kuid Eestis käis diri-gentide õpetamine kuni 1932. aastani paaripäe-vastel kursustel enne üldlaulupidusid. 1931. aasta lõpul asutatud Eesti Lauljate Liidu puhkpillimuu-sika sektsioon hakkas dirigentide väljaõpetami-sega süstemaatiliselt tegelema, kuid diplomeeritud Kaitseliidu puhkpillidirigendi staatuse omistami-seni Eestis ei jõutudki.

Orkester raadio asemel

Soome Kaitseliidu puhkpilliorkestrite kohustuslik tavarepertuaar, mis koosnes peamiselt koraali-dest ja marssidest, oli peastaabi poolt kindlaks määratud, mängitavad palad maleva kasvatustöö-pealikute kaudu dirigentidele laiali saadetud ja neid muusikapalu tuli kõigil Kaitseliiduga seotud üritustel esitada. Kui oli tegemist suurema avaliku kontsertettekandega, esitati mõistagi nõudliku-mat kontsertrepertuaari. Eelisolukorras olid need orkestrid, mille põhituumiku moodustasid endised sõjaväemuusikud – see võimaldas kavasse võtta tehniliselt keerukamat repertuaari.

Eestis polnud sellist ühtselt kehtestatud kohus-tuslikku puhkpillirepertuaari kindlaks määratud. Palad valis dirigent, lähtudes eelkõige kodumaise muusika esitamise nõudest. Kodumaise muusikap-roduktsiooni lisandudes võidi loobuda järk-järgult välismaise repertuaari kasutamisest, kuid popu-laarsed välisautorite marsid kõlasid Kaitseliidu muusikaüritustel siiski aastakümneid.

Mingit erilist, ainult Kaitseliidule omast reper-tuaari Eestis ei mängitud – seda polnud välja kuju-nenud. Sõltuvalt paikkonnast võisid juba rohkem

Viiburi maleva orkester Vilho Aalto juhatusel aastal 1935

Orkestrite koosseis ei olnud

Eestis nii rangelt vaskpillisep-tetipõhine kui Soomes.

54

Kaits

eliid

u or

kest

er


MATI PÕDRA,dirigent ja muusikapedagoog

Maris Amon-Merilaini Helsinki Ülikoolis kaitstud doktoritöö, milles autor kä-sitleb sarnasusi ja erinevusi Soome ja Eesti Kaitseliidu orkestriteenis-tustes enne Teist maailmasõda, on põhjalik ajaloouurimus, kuid kaugeltki mitte ainult seda. Nii mõnigi kord ei ole Amon-Meri-lain peljanud oma töös väljuda tavapärase akadeemilisuse raa-midest ja käsitleda orkestrite igapäevaeluga seotud teemasid esseistlikult. Selline „kõrvalekalle“ aitab aga kindlasti raamatu lugejas-konda suurendada.

Teise maailmasõja sündmused viisid kahe naaberriigi üsna sarnastel alustel alustanud mili-taarmuusika täiesti erinevatele teedele. Eestis likvideeri-ti Kaitseliit organisatsioonina täielikult. Ainuüksi sellesse kuulumine iseseisvusajal võis olla piisav põhjus selleks, et inimene oli sunnitud veetma märkimisväärse osa oma edasisest elust „suure kodumaa“ kaugetes paikades. Säi-litada sellistes tingimustes kas või osaliselt mõne Kaitse-liidu orkestri kunagise tegevuse materjale oli riskantne, kõige paremini õnnestus see Tallinna maleva orkestril, mille järjepidevus on jälgitav ka dokumentatsiooni põh-jal.

Kiirpilk Kaitseliidu orkestriteenistuse tänasele seisule on enamjaolt rõõmustav. Kuidas mitte ollagi rahul, kui alates 2008. aasta võidupüha paraadist on Kaitseliidu orkestrid olnud stabiilselt esindatud, üldjuhul võimekad andma ka kontserte ja edukalt selgeks õppinud esimesed kontsep-tuaalselt terviklikud kavad ühendorkestrina? Abiks on

siinkohal olnud Soomega võrreldes efektiivselt te-gutsev Eesti muusikakoolide süsteem, mis

koosmõjus entusiastlike puhkpillimuusi-ka eestvedajatega on toonud orkest-

ritesse palju verevärskendust. See kõik annab kindlustunnet, et Kait-

seliidu orkestriteenistus on igati jätkusuutlik ka Eestis.

Loomulikult annab kõike teha veel paremini. Geograafi lises mõttes vajaksime tugipunkti ka Virumaa kandis, puhkpillimuu-sikaga vähegi kursis olevatele

inimestele pole saladus, et selles piirkonnas on ridamisi häid orkest-

reid ja pillimehi. Alustada tuleks kokkulepetest mõne tsiviilorkestriga

Kaitseliidu ettevõtmiste muusikaliseks teenindamiseks, orkestri üleminek Kaitselii-

du alla on juba tulevikuvisioon.

Orkestrite muusikalise juhtkonna harimine ei jookseks samuti kellelgi mööda külgi maha. Mida oodati Soome Kaitseliidu muusikaohvitseridelt ja kuidas selle ametini jõuti, on Amon-Merilaini raamatus kirjeldatud ülipõhja-likult. Vähemalt muusikaohvitseri ameti sisu silmas pi-dades on igasugune jalgratta leiutamine Eestis tarbetu – mõelda tuleks ehk ainult sellele, milline olemasoleva-test struktuuridest annab tulevasele täiuslike paberitega militaardirigendile millise osaoskuse.

Amon-Merilaini raamat on kohustuslik kirjandus kõikide-le, kes kas juba tegutsevad Kaitseliidus dirigendina või mõtlevad seda tegema hakata. Kasulik on see raamat aga läbi lugeda igal sellisel malevapealikul, kes kas või kor-ragi elus on mõelnud, et oma orkester võiks olla temagi malevas.

SOOMES KAITSTUD DOKTORITÖÖ VÕRDLES EESTI JA SOOME KAITSELIIDU ORKESTRITE TÖÖD

koos harjutanud ja rahuldava esinemistaseme saavutanud orkestrid lubada endale tasulisi esine-misi pidudel või muudel tähtpäevadel, sest tol ajal polnud raadio veel kuigi levinud ja elav muusika tundus harjumuspärasem või ka huvitavam, sest esinesid ju kohalikud pillimängijad. Mõistagi män-giti seal korraldaja tellitud muusikat.

Mis puudutab laulupidude repertuaari, siis kum-maski riigis ei esitatud seal Kaitseliiduga seotud muusikapalu, vaid korraldustoimkonna poolt kõi-gile orkestritele kättesaadavat kodumaist puhkpil-lirepertuaari.

Marsimuusika oli ainuke muusikaliik, milles sai tinglikult võrrelda nii marsiloojate populaarsust kui ka tattoo-vormis võistlustel orkestrite tehnilist taset ja esitust. Võistumängimisi Kaitseliidu orkestrid Eestis ei korraldanud, kuid Soomes olid laulupidude kavas ka orkestrite võistumängimised.

Ilus vorm ja sirge samm

Soomes kinnitati 1920. aastal kaitseväe peadiri-gendi Aleksei Apostoli poolt igale malevale pidu-likud marsid, mille ettekandmine oli enesestmõis-

tetav igal pidulikul organisatsioonisisesel üritusel. Lõuna-Pohjanmaa maleva pidulikel suurüritustel kõlasid alates 1928. aastast kohustuslikult nii „Porilaste marss“ kui ka „Vilppulan urhojen muis-tolle“.

Eestis polnud Kaitseliidu peastaap malevatele pidulikke marsse kindlaks määranud. Teada on, et mõned dirigendid komponeerisid oma üksusele marsi, mida kohalikel tähtpäevadel mängiti. 1928. aastal kirjutatud „Kaitseliidu kotkamarss“ ei jõud-nud veel kinnistuda orkestrite aktiivirepertuaari, kui Kaitseliidule kirjutati 1935. aastal uus marss „Kodumaa kaitsjad“, mis saavutas suurema popu-laarsuse.

Eriti kõrgelt tuleb hinnata tolleaegsete kaitseliit-lastest harrastuspillimeeste entusiasmi koguneda põhitöö kõrvalt harjutustele, manöövritele, suve-laagritesse jne, et oma pillimänguoskust täien-dada ja harjutada mõnigi kord üsna üle jõu käivat repertuaari. Võib-olla viimase tõsiasja tõttu oli Kaitseliidu orkestrite osa üldlaulupidude osale-jaskonnas märkimisväärselt väike. Ometi paistsid nad suurüritustel silma hea esinemise, korraliku vormirõivastuse ja parema marssimisoskusega kui teised tolleaegsed harrastusorkestrid.

55

Kaits

eliid

u or

kest

er


ALF-THEOPHIL PUSKAIKaitseliidu Tallinna maleva orkestri pealiku abi

Korraldajate soovil tuli Kaitseliidu Tallinna maleva orkestril esineda festivalil kolmel korral: esimesel päeval kanti ette ca 45-

minutiline ajaviitemuusikakava ning teisel päeval astuti umbes 20-minutilise kavaga üles orkestrite pidulikul ühiskontserdil. Lisaks mängis Eesti orkester tantsuks festivali tutvumisõhtul.

Pilvedele järgnes päike

Aeg enne Tallinna maleva orkestri esimest välisreisi oli pingeline. Ehkki kavade kokkupanekuga polnud raskusi, tekitas tõelist peavalu sõidu korralduslik pool. Ilma Kaitseliidu peastaabi ülema kolonel Kajari Klettenbergi sekkumiseta oleks sõit võib-olla äragi jäänud – ja sellest olnuks kahju, sest meie tule-kust oli Soome sõjaväemuusikute infoleht Piipari juba teatada jõudnud. Olgu mainitud, et käesoleva aasta suvel Tallinnas korraldatud rahvusvaheline sõjaväeorkestrite festival „Est-Tattoo“ sai Piiparis positiivset vastukaja, mis näitab, et orkestrite tege-vust jälgitakse tähelepanelukult ka teisel pool lahte.

Kui olime Lahtisse jõudnud, tuli aga päike igas mõttes välja: ilm oli ilus ja korraldus sujuv, kuula-

Tallinna maleva orkester käis Soomes kontserdireisilSoome kaitseväe vabatahtlike orkestrite ülevaatusfestivalile Lahtis 8. ja 9. oktoobril kutsuti ka üks Rootsi ja üks Eesti orkester. Rootsit esindas Uppsala orkester, Eestit Kaitseliidu Tallinna maleva orkester.

jate vastuvõtt meie esimesele esinemisele kauban-duskeskuses ülimalt soe. Piduliku ühiskontserdi andsime väga hea akustikaga ja publikust tulvil Felix Krohni saalis. Alustas Uppsala orkester, mis on väga hästi komplekteeritud ja peaaegu profes-sionaalsel tasemel. Nende hästi koostatud ja esita-tud kava sai publikult sooja vastuvõtu.

„Saaremaa valsi“ menu

Tallinna maleva orkestri kava oli pealik-dirigent Kalev Kütaru koostanud vaid eesti heliloojate loo-mingust. Eriti meeldis publikule viimane pala: Kalev Kütaru esitas koos oma poegade Karli ja Gert-Heikoga orkestri saatel soome keeles Raimond Valgre „Saaremaa valsi“. Peaaegu kogu publik ühines lauluga, järgnesid marulised ovat-sioonid. Mida kaunimat võib ühelt kontserdilt oodata! Kontserdi teises pooles esines ühendorkes-ter, mis koosnes põhiliselt Soome orkestrantidest, kellele lisandusid Uppsala ja Tallinna orkestri löök-pillimängijad. Esitada tuli üsna keerukas kava, kuid kapten Sami Hannula juhtimisel tuli ühen-dorkester ülesandega toime.

Õnnestunud kontsertreisi krooniks võib pidada kuluaarivestlustes avaldatud valmisolekut kahe aasta pärast taas uueks kohtumiseks kutse saata. Orkester tänab kontsertreisi kordaminekuks oma panuse andnud kaitseväe orkestri peadirigenti kolonelleitnant Peeter Saani.

Eriti meeldis publikule viimane pala:

Kalev Kütaru esitas koos poegadega orkestri saatel soo-me keeles Valgre „Saaremaa valsi“ .

56

Ellu

jääm

ine


ERKI VAIKREKaitseliidu Kooli instruktor

Üldjoontes on NATO liikmesriikide sõja-lise ettevalmistuse raames sõdurioskuste baasosana ette nähtud nn personnel resque

(PR) tasandi väljaõpe. Lihtsustatult tähendab see isikkoosseisu erinevatest hädaolukordadest naastamise kahepoolset võimekust. See hõlmab ka kontrollimata alale või vajadusel ka rindejoone taha vastase tagalasse suunatud tegevust ning sel-leks vajalikke ettevalmistusi. Kahepoolne on see väljaõpe seeläbi, et ühelt poolt valmistatakse ette kompanii ja pataljoni tasandi juhte, teiselt poolt reakoosseisu, sõltuvalt nende üksuste eripärast. Ettevalmistused on seotud üksuste või isikkoos-seisu võimaliku planeerimata/tahtmatu sattumi-sega isoleeritud keskkonda väljaspool oma üksuste kontrollitavat ala. Vastav väljaõpe on korraldatud NATO liikmesriikides erinevate standardiseeritud regulatsioonide järgi. Sellised regulatsioonid on olemas ka Eestis, kuid seni on need jäänud tähe-lepanuta.

Eesti üleelamisõpe vaatab igatsevalt NATO pooleÜleelamisõppe väljundite ja rakendamise olukord erineb aastakümne-paari tagusest sootumaks. Et saada aru, mida vajame meie siin Eestis, on mõistlik vaadata, kuidas on seda valdkonda arendanud naabrid, kes meist nii võimalustelt kui ka perspektiivitajult mõneti eespool.

Üksuse juhtkonna väljaõpe lähtub vajadusest viia oma jõududega läbi isikkoosseisu (üksikud või grupid) naasteoperatsioone, sõltumatult olukorrast ja keskkonnast ning lähtuvalt üksuse võimekusest ja koostööst. Üleelamisväljaõppes ei ole esikohal mitte õhu- ja merevõimekus, vaid just jalaväe vahenditega operatsioonide läbiviimine, tihti ilma soomustatud või üldse igasuguse transpordita.

Teiselt poolt on samavõrd olulisel kohal märksa töömahukam osa, milleks on isikkoosseisu (või-

malike päästetavate) ettevalmistamine. Väl-jaõppe peamine osa on NATOs vormistatud SERE (survival, evasion, rescue, escape) koolitus-mudeliks, mis on üldises plaanis võrdne Eestis kasutatava üleelamis-õppe mudeliga. Õppe eesmärk on anda võit-

lejatele lisaks päästeoperatsioonile kaasaaitamise võimekusele ka oskused rahuldada isolatsioonis olles üksuse minimaalseid põhivajadusi.

Ellujäämise kolm taset

Lühidalt on PR ja SERE (üleelamisõppe erinevate tasandite) õppe läbiviimise eesmärk võitlejate või üksuste ressursi säästmine ja lahingutegevus-võime säilitamine osalise või täieliku isolatsiooni tingimustes ning isikkoosseisu naastevõimekuse loomine.

Koolitused on jagatud A-, B- ja C-tasandiks, millele lisandub planeerimis- ja juhtimisõppe (PR tactical planning) tasand. A-tasand on isikkoosseisu SERE-koolitused (üleelamisõppe baasmoodul) kõikide üksuste liikmetele sõltumata nende tegevusvald-konnast ja -piirkonnast ning teenistussuhtest (ka kõik Rootsi kodukaitse vabatahtlikud üksused). B-taseme koolitused on ette nähtud võõrale ter-ritooriumile lahinguülesannet täitma siirduvatele üksustele ja isikutele. Sellest tuleneb ka nende intensiivsus ja sisuline ülesehitus, kuid eelduseks on A-taseme koolituse läbimine. C-taseme koolitused on suunatud eriüksustele ja üksustele, kes tegut-sevad hajutatult. See tasand kätkeb endas talvist üleelamisõpet ning vangistus- ja põgenemisõpet.

PR tactical planning on ette nähtud üksuste juht-kondadele ning sisaldab teise poole koolitusi ehk

Teadupärast on üleelamis-õpe kaitse-

väe ja Kaitseliidu väljaõppekavadest aastate eest eemaldatud.

Erki Vaikre ellujää-misinstruktorite koolitusel Kaug-Põhja tundras

57

Ellu

jääm

ine


PR-operatsioonide läbiviimist ja planeerimist. Selle tasandi koolitused on planeerimisharjutused ja -koolitused alates kompanii tasandist ülespoole peamise raskuspunktiga pataljoni tasandil.

Väljaõppe korraldamine ja arendamine on NATO riikides enamasti koondatud ühe kompetentsi-keskuse juurde. Näiteks on Rootsi relvajõududes on selleks otstarbeks ellu kutsutud üleelamiskool (Swedish Armed Forces SERE School), mille perso-nal viib läbi B-, C- ja PR tactical planning’i tasandi koolitusi kõikidele sihtrühmadele nii relvajõudu-des kui ka kodukaitses. A-tasandi koolitusi tuleb korraldada liialt palju, et neid kooli 11-liikmelise instruktorkoosseisuga läbi viia. Samas on A-tasand suhteliselt lihtne (erinevates liikmesmaades kestab selle tasandi väljaõpe keskmiselt kolm päeva) ning probleem on lahendatud regionaalsete, nn A-tasandi instruktorite koolitamisega üleelamis-koolis. See tagab vajaliku kompetentsi kohalolu väeosades. Koolitused viiakse läbi üleelamiskooli egiidi ja pistelise kontrolli all.

Eesti üleelamisõpe unest ärkamas

Üleelamisõppe valdkonna üldine olukord Eestis on täielikult erinev NATO liikmesriikide üldisest praktikast ja olukorrast. Teadupärast on üleela-misõpe kaitseväe ja Kaitseliidu väljaõppekavadest aastate eest eemaldatud, kuid ka siis, kui see veel väljaõppekavasse kuulus, puudusid sisulised alused ja organisatsioon sihipärase ning eesmärgi-põhise väljaõppe läbiviimiseks. Erinevatel aegadel on mitmed kaitseväe ja Kaitseliidu ohvitserid üri-tanud vastavat võimekust Eestis tekitada ning viia NATO liikmesmaades praktiseeritavale tasandile. On püütud luua vajalikku struktuuri ja aluseid,

kuid kõik pingutused on põrganud administra-tiivse bürokraatia vastu ning nurjunud. Seetõttu on Eestis laiemalt ja Kaitseliidus kitsamalt vas-tavas valdkonnas olukord, et oleme NATO üldise praktikaga võrreldes alles varases arengufaasis.

Kaitseliidus on üleelamisõppe läbiviimine välja saamas varjusurmast eelkõige tänu instruktorkoos-seisu initsiatiivile ja malevate taktikalise tasandi eesmärgikindlusele. Kuigi Kaitseliidus spontaanselt läbiviidav väljaõpe ei vasta veel NATO nõuetele, on see aastatel 2010–2011 oluliselt elavnenud.

Tean, et praegu on olukord malevati erinev objektiivsetel põhjustel, näi-teks valdkonna instruktorkoosseisu ebaühtlase jaotuse tõttu. Viimase kahe aasta põhjal võib öelda, et kõige aktiivsem on Jõgeva malev, kus võitlusgrupi üleelamisõpet viiakse läbi igal aastal. Baasväljaõp-pega on alustanud ka Tallinna, Viru ja Võrumaa malev. Alutaguse malev alustas tänavu võitlusgrupile ja luurerühmale suunatud kombinee-ritud õppega, kus baasõpe on seotud kõrgemate tasemete elementidega ja õppetöö jagatud kahele nädalavahetusele. Aastatel 2011–2012 plaanivad üleelamisõpet läbi viia Lääne, Alutaguse, Harju ja Tallinna malev.

Õpetajaid peab õpetama

Erialase kompetentsi ehk instruktorkoosseisu aktiveerimine Kaitseliidus on olnud Kaitseliidu Kooli poolt vaadates üleelamisõppe arendamise prioriteet. Kuidas saakski hakata õpet aktiivselt läbi viima, kui puudub õpetaja? See on õnnestunud aga vaid osaliselt. Kui aastatel 1996–2004 omandas Eestis (Kaitseliit, kaitsevägi, piirivalve) üleelamis-

Seega on instruktor-koosseisu

olukord sarnane läbiviidava väl-jaõppega – see on malevati väga ebaühtlane.

FOTO

D: E

RA

KOGU

6 X

ER

AKO

GU

Rapla ellujäämisinstruktor vanemveebel Toomas Tõnissoo

Kitsenahad ootavad parkimist

58

Ellu

jääm

ine


õppe instruktori kvalifi katsiooni minu andmetel üle 70 inimese, siis erinevatel põhjustel on neist aktiivsete praktiseerivate instruktoritena arvesta-tavad vaid umbes 25. Kõrvalejäämise põhjusteks on peamiselt motivatsiooni kadumine erialase tegevuse väljundite kadumise tõttu viimasel aastaküm-nel ja teenistusliku karjääri edenemine tasandile, mis ei paku võimalusi väliharjutuste läbiviimiseks. Lisaks on vähe-mal määral domineerivad ka isiklikud põhjused (perekond, siirdumine välisriiki jms). Nimetatud aktiivsetest inst-ruktoritest ei ole mitte kõik ka Kaitseliidu liikmed.

Seega on instruktorkoosseisu olukord sarnane läbiviidava väljaõppega – see on malevati väga ebaühtlane. Kui osas malevatest (Sakala, Alutaguse, Viru, Pärnumaa, Jõgeva, Võru-

Erialase kom-petentsi ehk instruktorkoos-

seisu aktiveerimine Kaitseliidus on olnud Kaitseliidu Kooli poolt vaadates üle-elamisõppe arenda-mise prioriteet.

maa) on aktiivseid instruktoreid rohkem kui üks, siis paljudes malevates (Lääne, Valgamaa, Saaremaa, Harju, Järva, Põlva) puuduvad vastava väljaõppega instruktorid üldse. Mõnes male-vas on vaid üks aktiivne inst-ruktor (Tartu, Tallinn). Ka on ebaühtlased nimetatud aktiivsete instruktorite praktikavõimalu-sed ja kvalifi katsioon. Esimene asjaolu on viinud olukorrani, kus instruktorid viivad mingisugu-segi kvalifi katsiooni säilimiseks koolitusi läbi tsiviilsfääris (koolid, ühiskondlikud organisatsioonid jms), selliste võimaluste puudu-misel on aga sunnitud laskma oma kvalifi katsioonil tasapisi hääbuda.

Samas puudub Eestis vajalik res-surss (ja osalt ka kompetents) instruktorite kvalifi katsiooni tõstmiseks NATO regulatsiooni-des kehtestatud ning Kaitseliidu ülesannetest lähtuva taseme saa-vutamiseks. Seetõttu on Kaitse-liidu Kool koostöös põhjamaade vastava kompetentsiga suunanud instruktoreid regulaarselt taaste- ja täiendõppele välisriikidesse. Kuid see on vaid osaline lahendus. Vaja on luua kompetentsikeskus ja instruktorkoosseisu koolita-mise või täiendamise võimalused siin.

Arendustööga üleelamisõppe standardiseeritud läbiviimise ja instruktorkoosseisu kvalifi kat-

siooni ühtlustamise suunas alustas Kaitseliidu Kool 2008. aastal. Üleelamisõppe arendamine eesmärgiga alustada üksuste sellealast väljaõpet lahinguvõime suurendamiseks toimib täna siseriiklikust sisendist ja rahvusvahelisest kogemusest lähtudes. Üleelamis-õppe arendustöö aluseks on Kaitseliidu ülema tahe koos vastavate suunistega 18. märtsist 2008. Paraku on see valdkond olnud koolis kõrvalsuund. Seda on saanud arendada ikka muude valdkondade kõrvalt ja tuginedes pigem entusiasmile kui süsteemsusele. Põhjuseks on ressursi koormatus ja nappus.

Uuel aastal uue hooga

Ressursi piiratuse tõttu ei ole õnnestunud kõiki Kaitseliidu ülema poolt püstitatud ülesandeid veel täies ulatuses täita. Suures osas on aga see õnnestunud teenistusvälise panuse ja vabatahtliku initsiatiivi abil. Kaitseliidu Kool on keskendunud järgmistele ülesannetele: instruktorkoosseisu koondamine ja selle lülitamine väljaõppe aren-

Kuumal kivil küpseb üle-

elamisleib ja katelokikaanes tõmbab metsa-

tee

59

Ellu

jääm

ine


Lisaks orga-nisatsioo-nisisesele

arendustegevusele on Kaitseliidu Kool arendanud vasta-vasisulist rahvus-vahelist koostööd.

damisse, väljaõppevajaduste väljaselgitamine, rahvusvahelise koostöö arendamine ja selle kompetentsi kaasamine arendustöösse, erialase kompetentsi sisekommunikatsiooni tekitamine, täiendõppe organiseerimine ja läbiviimine ning vähemal määral ka õppematerjalide koostamine.

Lisaks organisatsioonisisesele arendustegevusele on Kaitse-liidu Kool arendanud vastavasi-sulist rahvusvahelist koostööd kahel eesmärgil: rahvusvahelise kompetentsi kaasamiseks orga-nisatsioonisisese arendustöö läbiviimisse ning laiema rahvus-vahelise koostöö arendamiseks vastava kompetentsi vahe-tamiseks ja väljaõppekulude mitmepoolseks vähendamiseks. Olulisemateks saavutusteks selles valdkonnas on koostöö alustamine Soome ja Rootsi nii sõjaväe-liste kui ka ühiskondlike üleelamisõppe kompe-tentsikeskustega ning mitmepoolse rahvusvahelise koostöö juurutamine.

Viimane tegevus päädis sellega, et aastal 2010 kutsus Kaitseliidu Kool esmakordselt ajaloos kokku rahvusvahelise üleelamisinstruktorite seminari, kus osalesid meie pikaajalised partnerid Rootsist ja Soomest. Loodud väärtuslikud kontak-tid on taganud järjest laialdasema koostöö vastava kompetentsi vahetamisel ning parandanud oluli-

selt Eesti ja Kaitseliidu kui vastava tegevuse ühe juhtija mainet.

Alustatud traditsioon on hoitud jätkusuutlik ees-märgiga koostööd laiendada. Tänavu korraldati Rootsis II rahvusvaheline üleelamisinstruktorite kokkutulek, kus koostöös osalevate maade ring laienes Hollandi võrra. Järgmine, III kokkutulek on kavas 2012. aastal Soomes ning selleks etapiks kaasatakse koostööringi ka Taani ja Norra.

Lisaks sellele kavandab Kaitseliidu Kool 2012. aastaks Läänemere maade üleelamisinstruktorite koostöö raames esmakordset erialast täiendkoo-litust vähemalt nelja Läänemere riigi ühisel läbi-viimisel ja osalusel. 2012. aasta suveks on planee-ritud Kaitseliidu ja Rootsi tsiviilkaitseliidu ühine interaktiivne üleelamisteemaline näitus koos õpi-tubadega Põrgupõhja retke raames.

Selline on siis olukord Kaitseliidu üleelamisõppe ning selle tagamaadega. Olles teadlik üleelamis-õppe läbiviimise praktikast naabrite juures, on meil olemas ka võrdlus. Kuid see teadmine, kuidas on lood NATOs ja meil, on vaid pool muna. Märksa olulisem on mõelda, kuidas minna edasi, kuidas teadmisi ja oskusi rakendada.

Iga maastik paneb tööle erinevad lihased: kui esmapilgul näib tundramaastik rabaga sarnane, siis väsisid eestlased miski-pärast tundras hirmus ruttu, soomlastega juhtus sama eesti rabades.

60

Nai

skod

ukai

tse


KÄTLIN RIDAL, JANIKA LÄÄNESAAR ja LIINA LAURIKAINEN,Naiskodukaitse Jõgeva ringkond

Ilusal septembriõhtul kogunesime Kaitseliidu Jõgeva maleva staapi, kus instruktor tutvustas eesootavat laagrit, ohutusnõudeid ja reegleid, sh

loeti veel kord üle isikliku varustuse nimekiri ning üleliigsed asjad tuli jätta staapi pühapäeva ootama. Paljudel jäi maha hambahari, mobiiltelefon, mõnel ka soolakotike või sääsemürk. Ärevus oli suur, sest alles nüüd saime teada, kuhu meid viiakse.

Autokastis tundus tee pikk ja väga auklik. Hakkas juba hämaraks minema ja järjest rohkem oli meie ümber metsa. Lõpuks auto peatus ja me ronisime kastist välja. Kahel pool teed laius kuusik. Inst-ruktor seletas nüüd kiirelt üle, kuidas terariistu käsitseda ja milleks on mingi tööriist tarvilik. See-järel vaatasime üle ühe instruktorite varjualuse, et kuidas ja millest see tehtud on, sest pidime ju enda

tarvis midagi samasugust valmistama.

Lõpuks jaotati meid kahte rühma, ühte kuus ja teise viis naist. Jagati kätte noad, katelokid (veega), kirved, saed, kiinid, valguspulgad, tule-pulgad. Seejärel juhatati meid laagriplatsile. Rühma liikumisraadiuseks ümber oma onni jäi 300 m ning kaks rühma omavahel kokku saada ja mokalaata pidama hakata ei tohtinud.

Kõige tähtsam on lõke

Laagriplatsil pidime pimedas valima hoolikalt onni asukoha ja varuma ehitamiseks materjali. Seda oli vaja üsna palju. Kaevasime ka augu ihuvajaduste rahuldamiseks. Kõige tähtsam oli lõke ning sel-leks metsakuiva puidu varumine, sest lõke andis sooja ja valgust ning peletas metsloomi. Vahepeal tutvustasid instruktorid meile erinevaid kalaküp-setusviise, üks neist – suitsutamine – oli neil ka käsile võetud. Esimesel õhtul oli kõigil palju tööd, kõhud jäid järjest tühjemaks ja kõik ootasid meeste käes küpsevat suitsukala.

Kuulates lõuna poole lendavaid haneparvesid, unistasime piisava laskeulatusega ragulkast või vibust. Hanede kurblike hõigete saatel arutlesime, mida kõike me ühest mõnusast metshanest vaari-taksime. Ja kui rammusad nad veel on... Aga tühi kõht aina korises. Öösel saime paar pakki teed sooja joogi keetmiseks.

Elus! Ja elulgi on uus maikValvekordi oli raske jaotada, sest meie viieliikme-lises rühmas polnud kellelgi kella. Aga meeskond oli meil suurepärane ja jõudsime ühisele otsusele: kui valvekorra pidaja enam sugugi ärkvel püsida ei suuda, ajab lihtsalt järgmise vahetuse üles ja see jätkab, kuni uni tedagi vägisi piinama hakkab. Kõik toimis ja keegi ei arvanud, et tal liiga vähe magada lasti.

Ööseks anti meeskonna peale kaks telkmantlit onni katusele panekuks ja kaks magamiskotti. Öö oli väga jahe, aga kel hea uni, ei teinud sellest väl-jagi, et küljealune kõva ja tekikest jagus peale vaid jaopärast. Üks siinkirjutajaist ei saanud esimesel ööl küll sõba silmale, sest oli ametis värisemisega. Hommikul vara enne päiksetõusu võis kuulda kirve toksimist ja saagimist, sest mõnelgi oli lõkkema-terjal otsa saanud, samas andis füüsiline tegevus ka sooja.

Hommikuks saime kauaoodatud suitsukala, kuid õnnetuseks oli kala pooltoores ja see tuli panna lõkkele järelküpsema. Õnneks olid instruktorid sellele mõelnud ning meile anti ka kartuli ja hakk-lihakastme konserv. Söömiseks pidid kõik tegema endale puidust söögiriista. Igaühel tuli see isemoodi välja, aga keegi ainult näppudega sööma ei pidanud.

Sel päeval jagati meile välja ka toored toiduained: kartulid, kaalikad, herned, porgandid, tangud ja sibulad ning natuke soola ja sidrunimahla. Saime ka küüslauku, et ära hoida külmetust. Veel toodi meile rühma kohta üks terve kana.

Päeva põhitegevuseks oli eesootavaks ööks lõk-kematerjali kogumine. Rühmas polnud kellelgi isegi lõuna ajal aega süüa. Tegime vennalikult ühe porgandi viieks ning närisime lõunaks seda. Siis panime kana koos köögiviljadega fooliumisse (foo-liumi saime instruktorilt), kaevasime lõkke alla augu, panime sinna kuumad kivid ja kana, kivid peale ja äravõetud lõkkematerjali ka peale. Tegime kõva tule üles ning siis suundusime Põltsamaa jõe äärde kalale.

Pilliroog annab hästi sooja

Igaüks lõikas endale võsast ridva. Sellele mõõdeti jõhv peale ning asjalik instruktor näitas, kuidas kinnitada kork ja konks. Valmis! Saime nüüd kala-õnne proovida. Kõik olid õhinas, sest kalalootust ju oli. Aga mida otsa ei hakanud, oli kala. Kõigil meie rühma liikmetel korises kõht üsna kõvasti. Ainult unistus lõkke all olevast kanast hoidis meeled ärksana. Kui jõe ääres sai juba piisavalt istutud, tuli instruktor, palus meil õnged lahti monteerida ja pilliroogu koguma hakata (mul oli juba varem

Laagriplat-sil pidime pimedas

valima hoolikalt onni asukoha ja varuma ehitami-seks materjali.

Jõgeva ringkonna naiskodukaitsjatel oli 30. septembrist kuni 2. oktoobrini võimalus võtta kohaliku Kaitseliidu maleva instruktorite käe all osa üleelamislaagrist.

61

Nai

skod

ukai

tse


mõte, et võiks sületäie roogu onni vedada – oleks soe magada.)

Niisiis jäime sel päeval saagita, kuid see meid ei heidutanud, sest lõkkes ootas ees ju maitsev kana-praad. Suud olid kõigil vesised, kui kana välja kae-vasime. Kui seda avama hakkasime, viis juba lõhn keele alla. Nii maitsvaid köögivilju ja kana polnud keegi varem saanud, kuigi mõni meie hulgast muidu hautatud juurikaid ei söö. Selleks ajaks, kui instruktorid tulid uudistama, kuidas kana maitseb, hakkas see juba otsa saama ja neile jagamiseks ei jätkunudki.

Aga laisklemist ei võinud olla, v.a meist ühe umbes viieminutine uinak soojas magamiskotis. See oli vist kõige parem hetk üldse seal laagris: täis kõht, soe külje-alune, praksuv lõkketuli. Meie kõhud lõid õhtul nurru, kõik oli nii hea. Aga teisel rühmal nii hästi ei läinud. Nende praad oli nähtavasti liiga kaua lõkkes ja priskest kanast oli avamise hetkeks saanud kuivanud tuvi.

Aeg oli sealmaal, et rühmad kutsuti kokku ja tut-vustati, milleks pilliroog hea on. Paari toika ja mõne nööri abil näidati, kuidas saab endale hõlpsasti sooja küljealuse kududa. Tagasi laagriplatsil, hakkas osa matte punuma, teised tegid puid. Roomati otsus-tasime teha ettenähtust laiema, sest tahtsime, et nii pea kui ka jalad mahuksid peale, kavatsesime ju selle külje alla panna. See õnnestus meil hästi. Vahe-peal toodi meile värske latikas, sest me ise jäime ju päeval kalasaagita. Panime kala soola ja sidrunimah-laga fooliumisse ja küpsema, et oleks ka hommikul midagi süüa. Juba varakult plekkpurki ligunema pandud tangud ja herned rändasid samuti lõkkele, et õhtul ja öösel sooja kõjutäidet saada.

Instruktor vaatas pilliroomati üle, jagas kiidusõnu ja ütles, et see sobib ka talviseks laag-riks hästi ning ta paneb selle pärast laagrit hoiule. Meie rõõmuks anti igaühele üks lut-sukomm, nii sai suur süsive-sikupuudus veidi leevendust, sest vahepeal tekkis meil juba kahtlus, kas mõistus on ikka terve. Mõni meist ajas tähti sõnades segamini ja üks otsis taga oma pealampi, mis põles ta enda otsmikul. Nalja sai

meie rühmas palju, nii hoidsime ka üksteisel tuju rõõmsana.

Kõigil kommid suus, võis esimene paar valvesse jääda ja teised said lõpuks ometi tuttu. Veel läbi une külge keerates lutustasime oma kommi nagu väikelapsed lutti. Nii magus maitses see karamell. Tol õhtul oli lõkkevalvamine paras katsumus, olime ju kõik rampväsinud ning püüdsime kuidagi silmi lahti hoida. Ootasime pikisilmi instruktoreid, kes eelmisel ööl meid kindlate ajavahemike järel kont-rollimas käisid. Ühel hetkel nägimegi kaugusest tulukest lähenemas. Rõõmustasime juba, et saame ka kellaaja teada, kuid järsku kustus valgus puude vahel ja kostis hirmus metssea häälitsus. Meile tegi see palju nalja, sest teadsime, et see ei ole siga, vaid üks meestest. Mõnel puges siiski öösel üksi lõket valvates kõhedustunne külje alla.

Vesi ja soe polegi endastmõistetavad

Hommikuäratus oli kell seitse, sõime ära oma toi-dujäägid, koristasime laagriplatsi, tagastasime väl-jajagatud varustuse ja lootsime, et saame hakata kodu poole sõitma. Aga selleks tuli meil veel 7–8 km kõndida. Need kilomeetrid ei olnud kellelegi kerged, sest mõnelgi olid juba varem villid kanda-del ja joogivett meile teele kaasa ei antud. Päike lõõskas ja kurk kuivas. Ainult metsavaheteed olid natuke varjulisemad.

Küll oli see külm vesi hea ja jahutav, mida lõpuks saime, kui auto juurde jõudsime. Kõigi näos oli näha väsimust ja samas ka rõõmu, et oleme millegi väge-vaga hakkama saanud. Selline laager annab tükiks ajaks elule uue maigu ning õpetab hindama ja väär-tustama lihtsaid, kuid olulisi asju, mida aeg-ajalt unustama kipume: vesi, soojus, soe kõhutäis, üks-meel, sõbra õlatunne ja usaldus. Me jäime ellu!

Üks siinkir-jutajaist ei saanud

esimesel ööl küll sõba silmale, sest oli ametis värisemisega.

Õised valvekorrad jagati ilma kellata, südametunnistuse järgi: kui enam üleval olla ei jaksa, tuli järgmine valvaja üles ajada

62

Nai

skod

ukai

tse


AIVE KÜÜNARPUUNaiskodukaitse Rapla ringkond

Kõigepealt saab nii öelda Kaiu valla rahvas. Saatus tõi Miidi 1997. aastal siia abikaasa, pika staažiga Kaitseliidu Rapla maleva

aktiivse liikme Endel Kaasiku juurde elama. Ta asus esiti tööle kohalikus õmblusettevõttes, kus leidis alati abivalmis, sõbraliku ja humoorika ini-mesena palju sõpru.

2001. aastal kutsus abikaasa ta tegutsema Nais-kodukaitse Rapla ringkonda. Sel ajal oli Raplamaa naiskodukaistjate tegevus soiku jäänud, kuid Miidi tulekuga sai elu uue hoo sisse. Miidi, kes väitis, et ei teadnud kuni selle ajani peaaegu midagi meie organisatsioonist, sukeldus ringkonna ja ka maleva tegevusse mitmel rindel. Kõigepealt lõi ta Kaius Naiskodukaitse jaoskonna, nende naiskodukaits-jate tütardest ja tütarde sõpradest aga Kaiu kodu-tütarde rühma. Alati kõigest uuest innustatuna oli ja on ta ikka olnud eestvedajaks, jaoskonna ja ringkonna ürituste korraldajaks. Nende ürituste

Meie MiidiRapla naiste raudvara

sisuks on olnud naiste ja noorte eesmärgipärane harimine, et neist saaksid üha enam oma kodu-kanti, kodumaad armastavad ja tugevad ning elus hästi hakkama saavad isiksused.

Toon mõned näited üritustest, mis on teoks saanud Miidi algatusel. Näiteks jaoskonna algusaastatel (2002–2004) korraldas ta temaatilisi õhtuid (ter-vislikud ja rahvuslikud toidud, vana aja kombed jm), kuhu ta kutsus ka teisi ringkonna liikmeid.

Miidi abikaasa õlul on Kaiu lasketiiru juhtimine, ta on aidanud korraldada, et naiste laskmisoskus üha paraneks. Ka on lasketiir kujunenud paljude ring-konna õppepäevade ja koosviibimiste kohaks.

Liigutab mägesid armastusega

Tänu Miidile on Rapla ringkonnaga ühinenud mitmed naised, kellest on kasvanud välja teiste jaoskondade esinaised ja juhatuste liikmed ning üks ringkonna esinaine, kelle eestvedamisel aastatel 2004–2007 sai erilise hoo juurde meie naiste mit-mekülgne harimine paljude õppuste abil: peolaua katmine, ellujäämiskursused, kriisiabikursus, esi-mesed sisukad baasväljaõpped jne. Miidi oli kas ise aktiivselt korraldamise juures või vähemalt osales.

Ise õppides ja teisi õpetades kasvas tema oskuste ja teadmiste hulk niivõrd, et isegi Kaitseliidu sõduri baaskursuse edukas läbimine ei olnud talle mingi probleem, vaid järjekordne uus katsumus, mis avas võimaluse asuda tööle Tallinnas paiknevasse side-pataljoni. Tema valvas kuju hoiab aeg-ajalt silma peal sealsel elul, et kõik kulgeks kenasti rahulikus, ettenähtud rütmis. Eeskujuliku ja kohusetundliku töö eest on ta saanud palju tänukirju ja meeneid ka Kaitseliidu Tallinna malevalt.

Kui küsida Miidilt, kuidas ta nii palju jõuab, on vastus: „Aega tuleb planeerida!“ Ja seda ta oskab. Lisaks sellele annavad talle jõudu kodujaoskonna naised, kes lähevad temaga kaasa, kuhu iganes vaja. Koos oma tublide naistega on ta moodustanud ring-konna meditsiinigrupi tuumiku, kes on alati väljas üritustel, kus on vajalik valmisolek esmaabi anda.

Kõigi oma tegemiste juures on Miidi alati naera-tav ja heatahtlik ümbritseva looduse ja kaaslaste suhtes. Ise ta rõhutab, et teisti polegi võimalik, sest kõik, nii hea kui ka halb, tuleb ju endale tagasi.

Naiskodukaitse Rapla ringkonnas on juba peaaegu kümme aastat aktiivselt tegutsenud Miidi Pindus, kellest allpool lähemalt. Kindlasti tunnevad teda juba paljud ja nad saavad koos minuga öelda: „Meie Miidi.“

Oma jaoskonna naised tulevad Miidiga kaasa, läbi paksust ja

vedelast

PIR

KO P

ETER

SON

63

Nai

skod

ukai

tse


Seepärast ei näegi ta mõtet olla kunagi vaenulik, hoopis armastusega liigutab ta mägesid paigast.

Pärjatud vanaema

Lisaks jõuab Miidi tegelda ka oma kuue lapselap-sega. Sellest, et ta on tubli ja innustav lapsevanem ja vanaema, räägib tema suhtumine kõigesse, mida ta teinud on ja veel teeb laste heaks. Ta ütles, et kui lähed midagi lastele õpetama, pead endale teema hästi selgeks tegema, sest lastele valetada ei tohi. Krooniks sellele kannab Miidi ka üht austavat tiit-lit: 2007. aasta Raplamaa missis vanaema.

Kui paluda jaoskonnakaaslastel Miidit iseloomus-tada, peavad nad teda eelkõige äärmiselt posi-tiivseks inimeseks, kellele endale meeldib palju looduses viibida, seda tundma õppida ja sellest lõputult rääkida ning kes alati võtab ka kõik oma sõbrad sinna kaasa. Nad peavad teda läbi ja lõhki looduseinimeseks, aga looduseinimene ei saagi teisti elada, kui olles enda ja ümbritseva suhtes heatahtlikult siiras.

Ja muidugi on Miidil hulk naiselikke hobisid. Talle meeldib käsitööd teha ja kodutütardelegi seda õpetades on ta läbi teinud suure hulga erinevaid käsitööliike. Isetegemine on ju loome- ja loodu-seinimese loomulik olek ja kui lisandub võimalus kellelegi omatehtuga rõõmu valmistada, on seegi ju heategu endale ja ümbritsevale.

Lõpuks mõni sõna ühest Miidi meelistegevusest: talle meeldib tantsida. Kõrvaltvaatajale jätabki ta mulje rõõmsameelsusest pakatavast inimesest, kes justkui tantsibki keereldes läbi elu, haarates ümbritseva oma rütmi. Kõik, kellel on olnud õnn temaga koos olla ja kes veel saavad temaga koos olla, võivad ikka rõõmsalt tõdeda: „Meie Miidi.“

Temast jäi palju kirjutamata, aga oma elust oskab Miidi ka ise suurepäraselt jutustada. Seepärast, kui kohtad teda ja on aega keskuselu pidada, on tal ikka varrukast võtta põnevaid ja vahvaid jutte kodukandi loodusest, Naiskodukaitsest jm. Kohtu-miseni, meie Miidi!

Miidi Pindus oma ametipostil

Kõik sõbrad peavad Miidit läbi ja lõhki looduseinime-seks

PIR

KO P

ETER

SON

Männiku formeerimisüksus sai käe valgeksAasta esimesel poolel loodud Männiku formeerimisüksus sai esimest korda kätt proovida reaalsel formeerimisel. Kahel nädalavahetusel on üksusel olnud kibekiired päevad, sest 8. ja 9. ning 15. ja 16. oktoobril tuli reservõppekogunemiste raames formeerida lennubaasi üksused. Männiku formeerimis-punkti meeskonda kuulub 34 Naiskodukaitse Harju ringkonna Männiku, Keila, Saue, Rävala ja Kose jaoskonna naist. Õppusel osales kaitseliitlasi ja naiskodukaitsjaid kokku ligi viiskümmend. Formeerimispunti erinevaid gruppe juhivad naiskodukaitsjad. Suure eeltöö tegid üksuse liikmed ära juba enne reservväelaste õppekogunemist, läbides formeerimispunkti meeskonna teoo-riakursuse ja praktilise harjutuse ning relvaõppe.

Päästeõppepäev VastseliinasVõru ja Põlva naised õppisid otsima ja päästma, koolitajateks Vastseliina valla praegune ja endine konstaabel, politsei- ja piirivalveameti koerajuht koos koeraga ning Vastseliina valla perearst. Maastikul prooviti koos koeraga läbi kadunud inimese otsing, seejärel korrati perearsti ja Naiskodukaitse esmaabi-instruktori Inge Järvepõllu käe all üle elupäästva esmaabi tõed. „Päev oli tõhus ja õpetlik. Osalejad jäid rahule korralduse ja inst-ruktoritega, samuti õppuse koha valikuga, eriti meeldis teooria kinnitamine praktilise õppega maastikul,“ kirjutab Naiskodukait-se instruktor Anu Jõgeva Võru ringkonna kodulehel.

64

Nai

skod

ukai

tse


NELE SARRAPIKNaiskodukaitse Rapla ringkond

Mainitud rabaskäik oli esimene Naiskodu-kaitse Rapla ringkonna enda korraldatud avalikkusele suunatud üritus. Lisaks nais-

kodukaitsjatele olid üritusele kutsutud ka organi-satsiooni mittekuuluvad naised.

Loosalu raba: laudtee ja sobilik asukoht

Et Rapla ringkonna suunitlus on viimastel aastatel olnud eelkõige sportlik ja tervistedendav, tundus igati sobilik inimesed just matkale kutsuda. Ja kuna Raplamaa on meeldivalt soine kant, siis kuhu veel inimesi kutsuda, kui mitte rabasse. Sest oleks ju igav külalised mõnda kinnisesse ruumi kohvi jooma ja küpsist sööma meelitada. Nais-kodukaitsjate valik langes Loosalu rabale, kus on võimalik teha mõõduka pikkusega matk mööda laudteed. See laudtee on asja juures üsna oluline, sest sügisel on raba märg ja oma võimetes võivad naiskodukaitsjad ju kindlad olla, aga teisi inimesi, kes on heas usus matkale tulevad, ei tahetud vööni laukasse sattumisega ehmatada. Mitte vähem oluliseks kriteeriumiks oli see, et Loosalu raba asub matka põhikorraldajate ehk Kaiu jaoskonna maadel.

Ühe peakorraldaja, Rapla ringkonna aseesinaise Kristel Kaasiku sõnul ei olnud ürituse ettevalmis-tamise ajal mingit hirmu, kõik lihtsalt pidi hästi

Rapla naiskodukaitsjad viisid 69 inimest rabasse

sujuma. Eks tehti ju tublisti eeltööd ja korraldusse oli kaasatud üsna suur hulk ringkonna liikmeid. Lisaks põhikorraldajatele Kaiu jaoskonnast lõid kaasa mitmed erialagrupid. Avalike suhete grupp pani kokku avalikkusele suunatud info: tegi üri-tuse kodulehe, levitas teavet plakatitel, valdade kodulehtedel ja maakonnalehes. Ka rabamatka tagantjärele kajastamine oli avalike suhete grupi töö. Lisaks mõeldi läbi Naiskodukaitse tutvusta-mine matka käigus ja koostati ringkonna teabe-voldikud, mida oli hea Naiskodukaitse üldvoldiku vahele pista ja osalejatele jagada.

Hulgaliselt ettevalmistustöid

Toitlustusgrupi ülesanne oli mõistagi tegelda kõige vajalikuga selleks, et väsinud matkalised pärast matka ka kõhu täis saaksid. Et osalejatele jääks toredast päevast mingi mälestusese, hee-geldasid kultuurigrupi naised kõigile kingituseks

ilusa sügisese lilleõie. Nagu arvata, kasvas kultuurigrupi tööhulk iga päevaga vastavalt sellele, kuidas suurenes Naiskodukaitsega rappa tulla soovijate arv.

Loomulikult oli ürituse korraldamisse kaasatud ringkonna instruktor Küllike Kaljend, kes

organiseeris ja koordineeris, mida parajasti vaja oli. Kogu seda ettevalmistust hoidis ohjes ja tegi ise ehk kõige suurema töö ära Kaiu jaoskonna juha-tus. Kristel Kaasiku tõigi õppemomendina ürituse korraldamisest välja, et järgmisel korral peaks aeg-ajalt kogu korraldusnaiskonnaga kokku saama,

Naiskodu-kaitsjate valik langes

Loosalu rabale, kus on võimalik teha mõõduka pikku-sega matk mööda laudteed.

Ka matkaks vajalik laudtee sai tänu

rabamatkale värs-kenduskuuri

Raplamaal Loosalu rabas võis 8. oktoobril näha üsna eriskummalist pilti: peaaegu 70 inimest, seejuures valdavalt naisterahvad, ühel ajal, ühekorraga ja üheskoos looduses. See üritus kandis nime „Naiskodukaitsega rappa!“.

RIT

A M

EREK

IVI

Rabarõõmud

NEL

E SA

RR

API

K

65

Nai

skod

ukai

tse


et igaüks saaks aru anda, kuhu ta mingi ülesande täitmisega jõudnud on – siis oleks kõigil asjast n-ö suur pilt. Sel korral saadi kokku väikeste gruppi-dena, igaüks tegutses omaette ning üsna palju asju aeti meilitsi ja telefonitsi.

Kaiu naised tegid matkaeelselt ära ka suure töö, mille eest on ilmselt veel pikka aega tänulikud kõik Loosallu sattujad. Nimelt nägi jaoskonna liige Kaja Heinsaar matkale eelneval nädalal tublisti vaeva, parandades koos abikaasaga Loosalu raba laudteed nii, et seda mööda oleks võimalik käia põlvini vette sattumata.

Sügisese raba lummas

Mida lähemale jõudis 8. oktoober, seda kindlamalt lubas ilmateade just selleks päevaks nädala kõige hullemat vihmasadu. Mõned huvilised tegid eel-luuret, et kas vihmaga jääb matk ära. Naiskodu-kaitsele kohaselt vastati mui-dugi, et matkale minnakse iga ilmaga, tuleb ainult sobivad riided selga panna. Uskumatu üllatusena (ilmselt ka ilmajaa-male) oli matkapäeval viimase aja kõige kaunim sügisilm: päike sillerdas ja vihmast ega tuulest polnud kuni matka lõpuni kippu ega kõppu.

Lisaks ilmale oli teiseks meel-divaks üllatuseks Loosalu rabaväravasse kogunenud matkajate arv – 69. Selle suure numbri hulgas oli ka 16 naiskodukaitsjat, paar meest ja paar last. Kaht kaasas olnud koera siiski sekka ei loetud. Mööda lagedat raba kaugusse kulgev matkajate rivi pakkus võimsat vaatepilti. Sügisene raba oli hingematvalt kaunis. Nii mõnigi matkaja õhkas: „Miks ma siin küll varem käinud pole?“ Selgus tõsiasi, et mitmed Raplamaa naised, sealhulgas ka kohalikud Kaiu elanikud ei olnudki varem Loosalu rabasse sattunud.

Sügisese raba olemusest ja võludest rääkis põline Raplamaa elanik ja loodusemees Olev Kalmus. Kaitseliidu inimesed tunnevad teda Kaitseliidu Kooli aedniku ja Rapla maleva liikmena. Ta rääkis Loosalu raba tekkest, arengust ja eripäradest. Eesti suurima rabajärve ääres peatudes puhati jalga ning räägiti lisaks rabale ka Naiskodukaitsest ja kohali-kust pärimusest. Kes pildistas, kes korjas mätastel punavaid jõhvikaid.

Midagi teistsugust ja põnevat

Peaaegu kolm tundi väldanud lirtsuv, ent mee-leolukas matk lõppes, nagu arvata võib, tossava supikatla ääres, kus kõik näljased matkalised said kõhu naiskodukaitsjate keedetud supist täis. Keegi

Järgmisel korral peaks aeg-ajalt kogu korraldus-

naiskonnaga kokku saama, et igaüks saaks aru anda, kuhu ta mingi ülesande täitmisega jõudnud on.

hea inimene (kes hiljem osutus kohalikuks vallava-nemaks) oli pannkooke teinud ja jagamiseks kaasa võtnud. Oldi rõõmsad ja enesega rahul. Tänati vastastikku nii osalejaid kui ka korraldajaid, jagati naiskodukaitsjate heegeldatud lilli. Ja läbi ta sel-leks korraks oligi.

Ringkonna aseesinaise Kristel Kaasiku kokkuvõt-tev sõnum teistele ringkondadele ja malevatele on see, et inimestes huvi tekitamiseks tuleb kor-raldada midagi teistsugust ja põnevat ning orga-nisatsiooni tutvustamist mitte väga peale suruda, vaid see muusse tegevusse sulandada. Tema sõnul on Rapla ringkonnal järgmisel aastal kavas inime-sed taas rabasse kutsuda, sedapuhku ühte teise rabasse, ning üritus korraldatakse koos noorkot-kaste ja kodutütardega. Sellest viimasest tuleb siis järeldada, et matkale ei kutsuta üksnes naisi, nagu sel korral, vaid terveid peresid.

Sügisese raba võlusid tutvustas põline Raplamaa elanik ja loodusemees, Kaitseliidu Rapla maleva liige Olev Kalmus

RIT

A M

EREK

IVI

Vaevalt et sedavõrd suur huvi oleks tabanud ka slaidisõudega varustatud küpsiseõhtut nelja seina vahel

RIT

A M

EREK

IVI

66

Nai

skod

ukai

tse


MARILIN PRANTSNaiskodukaitse koosseisuväline spetsialist

Tallinnas Kalamaja põhikooli ruumes korral-dati 4.–6. novembrini Naiskodukaitse ava-like suhete ja ajaloo erialavõistlus. Võistlejad

pandi proovile seitsmes ülesandes, mis nõudsid tõsist ajuragistamist. 6. novembril selgus, et üld-arvestuses oli parim Tartu ringkonna võistkond, kellele järgnesid võrdselt teist ja kolmandat kohta jagama jäänud Jõgeva ning Sakala. Lisaks anti välja kaheksa diplomit neile, kes olid parimad erineva-tes ülesannetes.

Ülesannete valikul lähtuti Naiskodukaitse avalike suhete kursusel õpitavatest ainetest. Kohtunikena andsid teiste hulgas oma eksperthinnangu võistle-

Võistlus õpetas tülikaid küsimusi viisakalt pareerima

jate tulemusele Naiskodukaitse esinaine Airi Neve, Viru ringkonna liige ajakirjanik Katri Lindau, Kait-seliidu peastaabi teavitusjaoskonna ülem major

Tanel Rütman ja Kaitseliidu Tallinna maleva liige leitnant Madis Milling.

„Fotolavastused ja kodutööna valminud fi lmiklipid Naisko-dukaitsest valmistasid meel-diva üllatuse ja tõestasid, et ka piiratud võimalustega saab luua midagi suurepärast. Vaja on vaid loovust ja head mees-

konda,“ rõõmustas ülesannete eduka lahendamise üle korraldusmeeskonna liige Eveli Sammelselg.

Palju stressi, elevust ja kõneainet tekitas messi-boksi ülesanne, kus võistkonnale esitas ebameel-divaid küsimusi tülikas ja uuriv messikülaline. Viimase osa täitis suurepäraselt rolli sisse elanud leitnant Madis Milling. Eesmärk oli treenida nais-kodukaitsjaid viisakalt pareerima küsimusi stiilis: kui naised metsas on, kes siis lapsi kasvatab?

Naiskodukaitse Tallinna ringkonna avalike suhete grupi vanema Esti Meieri kokkuvõte võistlusest oli: planeerida, planeerida, planeerida. „Ilmsiks tuli, et ükskõik kui palju sa ka ei planeeri, elu viskab alati sisse vimkasid, millega sa ei ole arvestanud,“ tõdes Meier.

Mõnusat vaatamist pakkus laupäevaks jäetud fi l-miõhtu, kus tulid näitamisele võistlejate kodutööd. Ülesandeks oli luua lihtsate vahenditega Naisko-dukaitset tutvustav esitlusfi lm, mille sihtrühmaks on noored. Nii mõnigi töö pani muigama ja tausta-muusikale kaasa ümisema. Peatselt laetakse need kõik internetti avalikkusele vaatamiseks. Väsitava ja sisutiheda nädalalõpu tulemusel said võistlejad kogemusi ka meediaplaani koostamisel, intrigee-

riva foto pildistamisel, ringkonna infolehe loomi-sel ja paljus muus.

Naiskodukaitse avalike suhete ja ajaloo eriala-võistlus korraldati teist korda. 2009. aastal korral-das võistluse Tartu ring-kond, järgmine võistlus on kavas 2013. aastal.

Ülesandeks oli luua lihtsate vahenditega

Naiskodukaitset tutvustav esitlus-fi lm, mille sihtrüh-maks on noored.

Naiskodukaitsjad õppisid psühholoogilist kriisiabiÜhe inimese meelest on kriis, kui teismeline turtsub, teise arvates see, kui ei jõua autot ülal pidada, kolmandale, kui kaasa on teinud kõr-valhüppe, neljas tajub kriisina lähedase kaotust, viies sõda. Mis tahes haiguse põdemine ja sünnitus on samuti kriisiolukorrad. Sellest kõi-gest rääkis Tallinna ringkonna naiskodukaitsjatele 22. ja 23. oktoobril psühholoogilise kriisiabi koolitusel psühholoog Tiiu Meres.

Kriisiabi ehk kriisisekkumine on inimese seisundi parandamine, sh nii vatiteki ja jalavarjude andmine kui ka hingelise seisundi ravimine. Abistaja seisukohast on oluline nii rääkimis- kui ka vaikimisoskus. Koolitusel anti näpunäiteid, mida on millalgi kohane lausuda, kuidas ärevust vähendada, kuidas halbade tunnetega tegelda.

Lääne jaoskonna naiskodukaitsja Margot Mars ütles pärast koolitust: „Esiteks tegime järeldused, et iseendaga hästi hakkama saamiseks tuleb õppida, õppida, õppida, järgida tervislikke eluviise, soetada palju lapsi ning luua ja hoida sõprussidemeid.“ Kui iga naiskodukaitsja suu-dab häda- või kriisiolukorras ise hakkama saada ja seejuures ka teisi aidata, on täidetud üks Naiskodukaitse olulisim eesmärk: turvalisema elukeskkonna loomine.

Loe lisa Naiskodukaitse kodulehelt (http://www.naiskodukaitse.ee).

67

Nai

skod

ukai

tse


LEANA LEMMING, TIINA OTT Naiskodukaitse Sakala ringkond

Lastele läksid külla hoopis põrsas, teletups, jänes, karu, kajakas, hiired ja mitmed teised loomariigi asukad. Viimasena tuli väärikal

sammul lõvi Leo. Temal kui politseinikul ei passi-nud keksida.

Sära silma ja kilked õuele

Viljandi lasteabi- ja sotsiaalkeskuses ootasid sära-silmsed lapsed ning palju tegusaid lapsevanemaid, vanavanemaid ja töötajaid, kes tavapäevadel kor-raga kokku ei saa. Septembri viimasel kolmapäeval oli kõigil võimalus lasteabikeskuse õuel heatege-vuslikul üritusel „Sära silma“ mõnusalt aega veeta. Sellel päeval oli hoov lapsi ja rõõmukilkeid täis. Kuulda ja näha oli äratundmisrõõmu, kõik vanad sõbrad kallistasid.

Naiskodukaitse Sakala ringkonna eestvedamisel ja Viljandi lasteabi- ja sotsiaalkeskuse töötajate, noor-kotkaste ning politsei naisühenduse toel korraldati lasteabikeskuse aias rohkem ja vähem sportlikke ettevõtmisi. Võluväel tekkis õuealale üüratu batuut ja kusagilt ilmus ka suitseva korstnaga katel. Üles olid seatud takistusriba ja vigursõidurada. Batuudil said mõnuledes vetruda ka need lapsed, kes muidu liiguvad ratastoolis, ja tuleb välja, et ka ratastooliga on lahe vigursõitu teha.

Suur pannkoogisööming

Otsida sai militaarseid esemeid ning kõik soovijad jõudsid anda panuse päeva meenutava kunstiteose valmimisse. Lapsed said koos vanemate või kas-vatajatega joosta, hüpata ja rõõmsalt ringi sebida ning lasta endale lõbusaid näomaalinguid teha. Ürituse oodatud osaks kujunes suur pannkoo-gisööming. Mina ei tea ühtegi last, kellele ei mait-seks pannkoogid. Hõrk ja võrratu pannkoogilõhn tegi ka sellel korral oma töö.

Raha selle ürituse korraldamiseks kogusime maa-kaitsepäeval Karksi-Nuias heategevuslikul loteriil. Heategevuslikule üritusele aitasid annetusi tehes

Naiskodukaitsjadtõid lastele rõõmuOli pärastlõunane aeg, sügis tundis end Viljandis koduselt ja eputas kirju kostüümiga. Viljandi lasteabi- ja sotsiaalkeskuse parklas peatus tavapärasest rohkem autosid, kuid nendest ei väljunud inimesed.

Hiiumaal võistlesid side- ja staabitöö eriala naiskodukaitsjadOktoobri lõpul võistlesid Hiiumaal Kuri koolimajas side- ja staabitöö eriala naiskodukaitsjad. Nendel erialavõistlusel jagus jõukatsumisi nii tuppa, maja taha, telki kui ka õue. Võistluste käigus tuli määrata Eesti maaväe auastmed õlakute järgi, tunda üksuste tingmärke, seada töökorda raadiojaam ICOM ning dešifreerida ja edastada etteantud kanalil sõnum. Veel tuli luua traatsideühendus oma võistkonna liikmetega, seada töökorda raadiojaam SEM 70 ja teha sidekontroll.

Võitis Sakala ringkonna emade ja tütarde võistkond koosseisus Leili ja Jane Särg ning Tairi ja Evelin Lappalaine, teise koha saa-vutas Jõgeva võistkond koosseisus Ede Pähn, Heili Saage, Maris Mäeots ja Kaie Rohtla ning kolmanda Lääne ringkond, keda esindasid Anu Saue, Eda Tamme, Pille Rool ja Evelin Ojasoo.

Naiskodukaitse arengukava uuenebOktoobri keskel kogunes töögrupp, et seada sihte Naiskodukaitse arengukava uuen-damiseks aasta-teks 2012–2015. Esimesel kokku-saamisel kes-kenduti riskide hindamisele ja strateegiliste arengu eesmär-kide analüüsile. Seminaril osalesid Riina Nemvalts, Nele Sarrapik, Leane Morits, Ivika Raudsepp, Liivi Turk, Marilin Prants, Kati Ojaver-Heidemann ja Airi Neve. Järgmistel etappidel on aga soovinud kaasa lüüa veel mitmed Naiskodukaitse juhid ja eestkõnelejad, kel sel korral osaleda ei õnnestunud.

kaasa AS Anttila, MTÜ Viljandi Rattaklubi, Peet-rimõisa Villa Spa Hotell, UÜ Vika Villavabrik, OÜ Armina Women, Olustvere Mõis, FIE Eve Hinri-kuse ilusalong, OÜ Gift Line, OÜ Arturi Juures, MTÜ Eesti Pärimusmuusika Keskus, OÜ Gerdetta, OÜ Vabamees, Tervise- ja Ilukabinet, FIE Harry Kare, AS Rahva Raamat jpt.

68

Noo

red


LAURA KAIVKääpa rühma kodutütar

Kaitseliidu Võrumaa maleva patrullvõistlu-sest „Käve üle küngastõ“, mis sai teoks 1. ja 2. oktoobril, võtsid osa ka Kääpa rühma

kodutütred Laura Kaiv, Helena Kõivsaar ja Eilika Bendi. Et võistkond pidi olema neljaliikmeline, võistles meie tiimis ka Antsla rühma noorkotkas Urmo Hinn. Algselt pidi meie võistkonna neljas liige olema noorkotkast klassivend Risto, kuid et tema jalg pandi nädal enne võistlust kipsi, moo-dustasimegi sellise kirju seltskonna.

30 km Haanja mägesid

Ligi 30 km pikkune rada kulges Karula rahvus-pargis mööda Haanja kõrgustikku. Kogu trassi ulatuses kimbutas vastutegevus ja seetõttu pidime liikuma varjatult. Kontrollpunktides tuli osalejatel näidata mitmesuguseid teadmisi ja oskusi. Ülesan-neteks olid püstoli USP lahti- ja kokkupanek, lask-mine õhkrelvadest, kauguste määramine ja ette-antud objektide leidmine, loodusliku takistusraja läbimine koos militaarsete esemete otsimisega, vibulaskmine, granaadivise ja side võtmine. Vii-mane ülesanne tähendas, et etteantud asimuudil tuli liikuda umbes 50 m, leida seal välikaabli ots, ühendada välitelefon ja edastada etteantud sõna kaitseväes kehtiva kuuldekoodi abil.

Ka tuli võistlusrajal näidata esmaabioskust: pidime tegema käepärastest vahenditest kanderaami ja

Võru-lähedaste rühmade laager AIGE ULJASSõmerpalu noorkotkaste ja kodutütarde rühmajuht

Oktoobri kolmandal nädalavahetusel olid Osula põhikoolis laagris Võru linna lähedal tegutsevate Osula, Sõmerpalu, Haanja, Kääpa ja Pikakannu rühma kodutütred ja noorkotkad. Õpiti liikumisvii-se, vilesignaale ning kateloki töökorda seadmist ja kasutamist. Looduspunktis õpiti tundma seeni ja taimi. Käelise tegevuse harjutamiseks meisterdati karpe. Õhtul külastas noori kaitseliitlasest jahimees Toomas Kaun. Teise päeva matkamängu esimeses punktis õpiti hümni. Hümnisõnadest oli tehtud pusle, kus sõnad tuli õigesse järjekorda seada. Järgmises punktis räägiti Eesti lipust ja vapist, kolmandas Kaitseliidust ning Noorte Kotkaste ja Kodutütarde organisatsioonist. Kavas oli ka riviõpe, visati täpsust, õpiti abi kutsumist, mängiti Kimi mängu ja saadi tuttavaks naaberriikide lippudega. Päeva teises pooles said lapsed lasta õhkrelvast, proovida vibu ja visata tennisepallidega täpsust. Õpiti tundma kuivaineid. Looduspunktis otsisid lapsed taimerindeid. Tähtpäevade punktis tutvus-tati tähtpäevi. Ravimtaimepunktis pidi ära tundma 11 ravimtaime. Viimases punktis tuli järjestada lipupäevad. Lõpurivistusel kiideti tublimaid ja iga laps sai koduteele kaasa šokolaadi.

Võrukeste patrullvõistlus „Käve üle küngastõ“

transportima kannatanut. Olid ka mitmed ülla-tusülesanded, nagu taimede ja seente tundmine, tankitõrjemiini paigaldamine ja värvikuulimäng.

Tõsiste meestega võidu

Omapäraseim ülesanne oli võrukeelsete mõista-tuste lahendamine, see läks meie võistkonnal ka kõige paremini. Esimene päev möödus üldse hästi, kuigi õhtuks olime väsinud. Et jõudsime ööbimis-kohta üpris hilja, jäi ka uneaeg lühikeseks (magada saime umbes kolm tundi), ilmselt just seetõttu meil järgmisel päeval enam nii hästi ei läinud. Pealegi hakkasid jalgadele tekkima villid. Kõige tähtsam oli meile läbida trass ja saada uusi kogemusi. Selle ülesande ka täitsime ja oleme selle üle uhked.

Patrullvõistluse taset näitab seegi, et võitjaks tuli Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste kõrgema sõja-kooli võistkond, kuhu kuulusid 14. põhikursuse kadett seersandid Janari Jaanso ja Priit Lillemets ning kadetid Alain-Edward Urm ja Mart Voolaid.

Võistlus lõpetati pidulikult Antslas Vabadussõja monumendi juures.

Matkalised

VÕ

RU

MA

LEV

69

Noo

red


EGLE KÕVASKnaiskodukaitsja ja vabatahtlik noortejuht

Valga noorkotkad ja kodutütred olid 21.–23. oktoobrini Karula vallas Lüllemäel sügis-laagris. Laagri avaõhtul võeti noorteorgani-

satsioonidesse vastu 29 uut liiget.

Tantsutrenn ja relvaõpe

Teisel laagripäeval said noored end proovile panna peotantse õppides, relvi käsitsedes, käsitöös, mee-dias, esmaabis, kompassi tundmises ja mitmetel pingutust nõudvatel radadel. „Tantsimine oli väsi-tav, kuid hea kogemus. Kõige enam meeldis rumba, kus sain partneriga, kelleks oli tüdruk, kuna poisse ei jagunud, ainult naerda. Tantsisin poisi osa, vahel ei saanud sammudest küll aru,“ kirjeldas Kätlin Kupits. Cärol Mõtsari meelest oli põnev relvatund: „Sain AK-47 kohta huvitavat teada, näiteks seda, et see relv on sakslaste loodud, kuid venelased peavad seda enda leiutiseks. Seletati, kuidas kuul relvast välja tuleb. Soovi korral saime relva ise lahti võtta ja kokku panna,“ sõnas ta.

Eekstreemseimaks osutus 15-aastaste ja vanemate noorte x-faktori ülesanne. „Terve rühm seoti jalga-dest nööriga kinni ja nii pidime mäest alla minema. Karjudes ja piineldes saime alla. Edasi oleksime pidanud kinniseotuna liikuma ringis sillani, aga sellega me hakkama ei saanud, seetõttu tehti meist kolmesed rühmad – nii oli lihtsam. Siis pidid kõik rühmas olijad püssist laskma. Pärast laskmist tuli kinniseotuna mäest üles ronida, kus ootasid käärid, et nöör katki lõigata. Edasi tuli minna läbi mudase ja vesise soo ning lõpuks taas kord mäest üles, kuid seda nn käruna, ning samamoodi ka alla,“ selgitas Cärol Mõtsar.

Üks kõigi, kõik ühe eest

Viimane päev oli sisustatud noortele koostöös lastevanematega. Kõigepealt läbiti oravarajaks nimetatud seiklusrada, millest mõni noor isu täis ei saanudki. „Oleksin tahtnud seda mitu korda läbida, aga kõik said vaid korra. Pidime mööda trosse ronima, liikudes ühest pesast teise,“ rääkis Marten Jesse.

Valga lapsevanemad õppisid võsukestelt elutarkusiKolmepäevane noorte sügislaagerlaager tipnes matkamänguga, kus noored lapsevanemate suureks üllatuseks hoopis neile õpetajateks olid.

Seejärel oligi käes aeg matkamänguks koos lap-sevanematega. Perekondade koostöö sujus hästi ning vanematel tuli tõdeda, et lapsed olid neile osavateks juhendajateks ja nõuandjateks nii kan-natanu abistamisel, relva tundmises kui ka maasti-kul orienteerumises.

„Nendeta poleks me mõningaid asju üldse teha osanud. Meile tundus, et lapsed õpetasid meid rohkem kui meie neid. Meeskon-nana tulime hästi toime, mõned ülesanded palusime kohe lastel ära teha. Kui ühes punktis oli vaja kannatanule abi anda, lükkasime ülesande täitmise täielikult lastele, sest peale helistamise ei tulnud lapsevanematele midagi pähe, ent lapsed said suurepäraselt hak-kama,“ jutustas lapsevanem Tiina Lall. „Metsas orienteerumine oli väsitav, aga lõbus, tee peal sai räägitud naljakaid lugusid. Nägime, millega lapsed laagris tegelevad. Esmaabi andmine ja orienteerumine on eluks kasulikud oskused. Juhtus ka viperusi: keegi kukkus porri pikali ja keegi astus lehmakoogi sisse,“ lisas Lall.

Kui ühes punk-tis oli vaja kannatanule

abi anda, lükkasime ülesande täitmise täielikult lastele, sest peale helis-tamise ei tulnud lapsevanematele midagi pähe.

EGLE

KÕ

VASK

Oravarada

70

Noo

red


Viru noortel oli fotojahiaegKARMEN POSTVäike-Maarja kodutütar

Viru noorkotkad ja kodutütred olid 21.–23. oktoobrini sügislaagris Rakveres Kaitseliidu Viru maleva staabihoones. Laagri oli 44 noort. Pärast külaskäiku Rakvere teatri rekvisiitide lattu ja lava taha ning linnakodaniku majamuuseumi, omaloomingulise lavateose „Minu kodukant“ ettekandmist ja suurt tõrude kogumist Tallinna loomaaiale pidasime keset Rakvere linna fotojahti. Fotosid tehti Rakvere vaata-misväärsuste juures, nagu Okaskroon, Vabadussõja mälestussammas, F. R. Kreutz waldi kuju jms. Pildid olid kõigil oma arusaamise järgi tehtud, ükski polnud teisega sarnane. Kõige huvitavam hetk oli ühel sillal, kus tuli moodustada ka inimsild. Pärast tehti fotodest näitus ja kõik osalised said valida oma lemmiku.

Põlva kodutütred võitsid matkamänguAILE VALSKaitseliidu Põlva maleva noorteinstruktor

Oktoobri esimesel nädalavahetusel korraldati Pärnumaal Paikusel üle-riigiline Kodutütarde matkamäng. Kümnekilomeetrisele matkarajale asus 14 võistkonda, mille liikmeskonda kuulusid 8–13-aastased tüdrukud üle kogu Eesti. Rajal pidid võistlejad täitma kaheteistkümnes kontrollpunk-tis mitmeid organisatsioonipõhiseid ülesandeid, näiteks laulma kodutütar-de laulu, teadma Kaitseliidu malevaid, andma kannatanutele esmaabi, leidma loodusesse mittekuuluvaid esemeid jne. Põnevaimateks ülesanneteks pida-sid tüdrukud kaasas olnud nööri sisse täpselt õigesse kaugusesse sõlmede tegemist, mis tundus esmapilgul raske ettevõtmisena. Selle ülesande täitmise juures tuli kasuks täpne silmamõõt või kavalus. Raja läbimise tegid kergemaks kaardi kasutamise oskus, sportlik ette-valmistus, nutikus, osavus, tähelepa-nelikkus ja teadmised.

Põlvamaa ringkonna võistkond, keda esindasid Orava rühma kodutütred Greta Suurmann, Kirke Laanemaa, Kelli Ilm ja Liis Kerge, saavutasid esiko-ha. Teiseks tulid Järva tüdrukud ja kolmanda koha sai Tallinna ringkonna võistkond.

HELI MAASLIEBVõru 1. põhikooli rühma juht

Võrumaa noorkotkaste ja kodutütarde maakondlik rühmadevaheline suundorien-teerumine sai teoks 28. oktoobril koostöös Võru orienteerumisklubiga, mille eestveda-ja on paljukordne Eesti meister Sixten Sild. Võistlusest võttis osa üheksa rühma. Neiud ja noormehed võistlesid erineva pikkusega radadel. Selgitati parimad üksikvõistlejad, kuid selgusid ka tublimad rühmad. Selleks liideti rühma kahe parima noorkotka ja kodutütre kohapunktid. Ülekaalukalt võitis tütarlaste arvestuses Marianne Haug Sõ-merpalu rühmast, teiseks tuli Kristiina Him-ma Haanja ja kolmandaks Kaisa Kängsep Osula rühmast. Noormeestest võitis Anti Sõukand Kreutzwaldi rühmast, teiseks tuli Kevin Koskinen Võru 1. põhikooli rühmast ja kolmanda koha sai Madis Perli Haanja rühmast. Rühmade arvestuses võitis Võru 1. põhikool koosseisus Ülla Viimsalu, Kristin Jõgi, Kevin Koskinen ja Kaspar Kaasla. Nemad kaitsesid oma kohta juba kolman-dat aastat. Teiseks jäi Haanja ja kolmas oli Krabi rühm.

Võrumaa kaitseliitlike noorte orienteerumisvõistlused

71

Noo

red


Harju sügislaagris sai kokku ligi 140 noortHarju noorkotkad ja kodutütred toime-tasid koolivaheaja viimastel päevadel Keila-Joa mõisapargis ja Meremõisas Rii-gimetsa Majandamise Keskuse hallata-val alal. Kohale oli tulnud ligi 140 noort koos juhendajatega ligi 17 rühmast üle kogu Harjumaa.

Õppetunnid viidi läbi Keila-Joa inter-naatkoolis. Õpiti salakirjade lahenda-mist, kanti ette isetegevuskavad ja tutvuti lähiajalooga, mh ka fi lmi „Laulev revolutsioon“ vaadates. Võeti ette suur ühislaulmine ja tantsiti diskoõhtul eesti muusika järgi. Õppepunktides püüti üht-lustada rühmade teadmisi meditsiinist, matkatarkustest, seljakoti pakkimisest, sõlmedest, ajalehe tegemisest ja kodu-maa tundmisest. Lisaks oli õppepunkt, kus rühmad pidid Noorte Kotkaste ja Kaitseliidu seaduste põhjal kirjutama oma sõnadega jutukese. Ka matkamäng ja öine orienteerumine andsid võimaluse meeskonnatööks. „Ma poleks kunagi ar-vanud, et koolivaheajal laagrisse tulekut ja oma rühma isetegevuskava nii väga ootan,“ ütles Keila rühma kodutütar Mari Teppan.

Tallinna noorkotkad püüdsid päästja erialaHENRI LEY, nooremleitnantNoorte Kotkaste Tallinna maleva pealik

Noorte Kotkaste Tallinna malev korraldas 1. ja 2. oktoobril Männiku harjutusalal päästja erialalaagri. Laagris osalesid noorkotkad viiest rühmast. Neid juhendasid kolm noortejuhti ning Naiskodukaitse Tallinna ringkonna ja päästeameti instruktorid. Kahe päeva jooksul õpiti kasutama käepäraseid tulekustutusvahendeid ja ühendama tuletõrjevoolikuid, saadi teada, kuidas tuleb käituda, kui kodus hakkab tööle suitsuandur, kuidas tegutseda metsa- ja kulupõlengute korral ning päästa inimest jääaugust ja uppumissurmast. Rõhku pandi ka meditsiiniõppele. Kõigil osalejatel tuli läbi teha nii teoreetilisi kui ka praktilisi teste ning edukamatele antakse ka päästja erialamärk. Laagris osalenud Kaupo Kormiku sõnul meeldiski talle kõige rohkem päästja erikatseks õppimine.

HEN

RI L

EY

Noorte Kotkaste Tallinna malev asutas teeneteristiNoorte Kotkaste Tallinna malev asutas malevapealik nooremleitnant Henri Ley ettepanekul Noorte Kotkaste Tallinna maleva staabi 80. aastapäevaks oma teenete-risti. Noorte Kotkaste Tallinna maleva teeneteristiga võib maleva juhatus autasustada tulemusliku koostöö eest nii noortejuhte, toetajaid kui ka noorkotkaid. Märk antakse üldjuhul üle Eesti Vabariigi aasta-päeva pidulikul koondusel. Teeneteristi kavandas Mikk Tarraste.

Teeneteristi alus kujutab endast skandinaavia püha Jüri risti. Rist on kaetud tumepunase emailiga, mida ääristab must rant. Risti peal selle horisontaalsete harude keskel asetseb Noorte Kotkaste embleem. Märki kantakse muareesiidist lindi küljes. Lindi keskmine osa on risti värvi tume-punane. Mõlemal pool tumepunast triipu on must triip. Lindilõige on medalilindi laiune ja samade värvidega. Noorte Kotkaste Tallinna malev hakkab oma teeneteristi kasutama ka erinevatel trükistel, meenetel ja muudel esemetel malevat märkiva elemendina.

72

Kas

sa te

adsi

d?


Kaitseliidu ja tema eriorganisatsioonide ajalooga seotud fakte, dokumente, fotosid, mälestusesemeid ja muud kogub ja talletab Kaitseliidu museoloog Tanel Lään (tel 717 9109 [email protected]).

August Balder, 1930. aastast Kaitseliidu peastaabi õppe- ja spordiosakonna pealik ning 1940. aastal peastaabi ülem, täitis aastatel 1934–1939 ka Tallinna maleva Põhja malevkonna pealiku kohuseid. Kaitseliidu Vabadussõja-aegsest I ja VI jaoskonnast loodud Tallinna maleva malevkonnad ühendati 1929. aastal Põhja malevkonnaks, mille esimeseks pealikuks sai Friedrich Uibopuu. Malevkonna juhatuses olid 1934. aastal kolonelleitnant August Balder (pildil), Jaan Zimmermann, Johannes Tusti, Eduard Tõnisson ja Eugen Reinson. Kolm viimast suutsid tuntud äritegelastena hoida malevkonda heal majanduslikul järjel: peamiseks tuluallikaks olid heategevusüritused (loteriid, kontserdid jms) ning nn seltskondlik toetus (tänapäeva mõistes sponsorlus). Sõjaline väljaõpe pälvis erilist tähelepanu ja laskeasjandus (laskurklubi pealik Konstantin Kroonberg) oli malevkonna tähtsamaks tegevusalaks. Laskurid Endel Rikand ja Karl Jürgens võtsid 1939. aastal osa Luzerni maailmameistrivõistlustest, pesapallimeeskond oli paaril aastal Eesti meister, tugevad oldi veel nii võrk- kui ka korvpallis ja suusatamises. Maleva suurepärane võimla võimaldas aasta läbi treeninguid korraldada. Malevkonna juures tegutses ka 81-liikmeline naisjaoskond. Tallinna maleva Noorte Kotkaste üksustes oli koos vanakotkas August Balderiga ca 1600 poissi.

Igal ajal paistavad silma ettevõtlikud inimesed, kelle peas sünnivad uued ideed ja kes oskavad neid ka edukalt ellu viia. Kui 1933. aastal oleks Eestis korraldatud ettevõtluskonkurss, nagu tänapäeval on „Ajujaht“, oleks Kaitseliidu peastaabi relvatehnik Nikolai Mirt jõudnud kindlasti fi nalistide hulka. Vajadusest kergendada lahinguolukorras raskekuulipildujate vedamist konstrueeris Mirt jalgrattakaariku (pildil). Seni kasutusel olnud hobuveokitel said kuulipildujad transpordil vigastada ja põrutada, ka hobusemoon maksis midagi. Uus järelveok oli kaalult kerge ja kogult väike ning suurte kummiratastega, mis võimaldasid kerge vaevaga liikuda auklikul ja künklikul maastikul.

Headel teedel ja ohupiirkonnast väljaspool vedasid haagist aga kaks jalgratturit. Peale kuulipilduja mahtusid kaarikusse veel tagavaraosade ja tööriistakastid, veenõu, kaheksa lindikasti ja 2000 lahingupadrunit. Kuulipildujat kaarikult maha võtmata sai selle kiiresti seada laskeasendisse. Kaitseliidu uut leiutist demonstreeriti esmakordselt 1933. aastal Antsla sügismanöövrite ajal. Nikolai Mirdi saatuse kohta andmed puuduvad, ainult nii palju on teada, et 1938. aastal autasustati teda Kotkaristi teenetemärgi V klassiga.

Uute sidevahenditena võeti 1930. aastate alguses Kaitseliidu Pärnu malevas kasutusele helk- ehk valgusmorsejaamad, mis edastasid sõnumit suunatud valguskiire plinkimisega. Nende töötamise raadiuses (4–5 km) tagati vajalik sidepidamine üle ligipääsmatute kohtade ja veekogude (pildil). Antsla manöövritel kasutati esimest korda edukalt raadiojaamu, mille olid konstrueerinud ja ehitatud maleva üksik-siderühma liikmed. Raadiojaam oli paigutatud kasti, mille pikkus oli 57 cm, laius 35 cm ja kõrgus 30 cm. Samasse kasti mahutusid veel katoodkütteaku, kuular, mikrofon, antenn ja kirjutusvahendid. Suurema saatevõimsuse saamiseks kasutati raadiosaatja lõppvõimendis paralleelselt kaht raadiolampi Philips B 406 (9 V, 0,4 A). Vastuvõtjaks oli regeneratiivvastuvõtja madalsagedusastme induktiivsidestusega kahe transformaatori abil. Anoodvooluallikaks oli taskulambipatareidest koostatud 180-voldine patarei. Aparaat kaalus koos kõigi osadega 21 kg. Raadiojaama meeskonnas oli 3–4 malevlast. Katsetati ka 10 kg kaaluvat kaheliikmelise meeskonnaga saatjat, mille tegevusraadius oli 10 km. Pärnus oli üks jaam üles seatud maleva staapi ja teine linna servale malevlaste kogunemispunkti.

73Kaitse Kodu! 7–8/2011

74

Varia


Sum

mar

y

Mat

ka-a

abits Vesi ja vedelikukaotus

TÕNU JÜRGENSONKaitseliidu Tartu maleva Tamme malevkonna instruktor-matkajuht ja koolitaja ([email protected])

Kui seljakotiga tuleb läbida pikki vahemaid, hakkab inimene kiiresti higistama. Kuuma ilmaga juhtub seda vahel niisamagi. Higistamisega kaasneb paraku vedelikukaotus, mis lühiajali-selt ja ilma kurnava tegevuseta polegi teab kui ohtlik, aga kui see kestab koos aktiivse tegevusega päevi, võib tagajärjeks olla insult, nagu juhtus Eesti esialpinisti Alar Sikuga 2010. aastal Himaalajas. Olen oma organismi treeninud taluma vedelikupuudust ja õppinud janutundega hakkama saama, seda suudavad paljud matkajad. Ühelt poolt hea suuta oma keha vajadusi ohjata, teisalt ei õpi me iial ära nende piiride tunnetamist.

Optimaalseks veekoguseks, mida peaksime tarbima suvisel ajal looduses füüsiliselt aktiivsena, on sõltuvalt inimese kehakaalust 4–5 liitrit. Kogu vesi ei pea meie organismi sattuma alati joogiveena, vaid ka toidu hulgas ja näiteks kohvi või teena.

Selge on, et vajalikku kogust vett me endaga kaasa vedada ei suuda, kui peame olema päevade kaupa

kusagil metsas ja seda veel pidevas liikumises. Lahenduseks on vee hankimine loodusest. Kui

leiame allika, on selle vesi üldjuhul puhas ja seda võib muretult juua. Piirkonniti on Eesti põhjavesi küll erinev, Lõuna-Eestis kohakuti suure rauasisaldusega, mis pikemal tarbimi-sel avaldab mõju hammastele, Põhja-Ees-tis, eriti mõnel väikesaarel (Pakri saared, Prangli) võib aga vees leiduda tulareemia-tekitajaid.

Et allikaid kõikjal pole, tuleb vett võtta mõnest ojast, jõest või järvest. Kuna ma ise olen käinud paaril ellujäämiskoolitu-sel, viskan kõigepealt kaks kivi mõnede koolitajate kapsaaeda. Ühel koolitusel näitas instruktor, kuidas ta kruusiga otse Pedja jõest joob, ja käskis ka osalejatel eneseületamise eesmärgil sama teha. Ellujäämise seisukohalt on selline joomine õigustatud, aga kui ei ole tegemist äärmusliku hädaolukor-raga, tuleb seda vältida. Põhjus on lihtne. Kus on kopral peldik ja kuhu ta oma kadunukesed matab? Eks ikka sinna, kust meie niiviisi joome. Kõik veekogud on täis kellegi, eriti kobraste ekskremente. Jõed on täis jääkaane ületamisel hukku-nud loomi. Need korjused lagune-vad seal. Minu isiklik laibaloenda-misrekord kevadisel kanuumatkal on 11 laipa seitsme tunni jooksul:

põdrad, kitsed, metssead jne. Korjuste lagunemise tõttu vohab vesi

bakteritest ja pisikutest, mis mõne lonksu järel ei pruugi olla meie organismile ohtlikud, aga kui joome sellist vett pidevalt, on meil kindlasti asja arsti juurde.

Kui aga muud võimalust joogivett saada pole, tuleks jõe-, järve- või ojavett keeta ja hoida keevana 10–15 minutit. Sellise keetmise käigus õnnestub enam-vähem kõik vees elavad bakterid hävitada. Ainult korraks keema ajamisest ei pruugi kuigivõrd abi olla, sest paljud mikroorganismid on väga vastu-pidavad ja taluvad äärmuslikke temperatuure.

KAITSELIIT – POTENTIAL POWER OR BUREAUCRATIC RESERVE ARMY?

Hannes Toomsalu, head of the plan-ning department of the headquar-ters gives a review of the gallups carried out in Kaitseliit in recent years. What do the members think about the national defence, includ-ing Kaitseliit? The basic powers join-ing the members were found to be the will of defence and voluntarism. One of the positive results was that 99% of the members are prepared or probably prepared to participate in the defence activity according to their capacity and skills. 82% of the members believe that Estonia can be defended. However, halves of them fi nd that fi nancing is insuf-fi cient and the quality of training is not really the best. Pp. 12–15.

LESSONS OF THE GEORGIAN WAR

Lieutenant Colonel Riho Ühtegi discusses on the basis of the nega-tive example of the Georgian War in 2008 how can a successful de-fence system be created. The mo-tivation is the basis for the whole defence system. The strongest motivator is patriotism. In order to make the team feel motivated and participating in process it is some-times enough of talking to people. The words build up the confi dence in the leaders. Traditional warfare must not be abandoned. To improve the defence capacity we must re-member what is our speciality and what has helped us to win in the past. Georgians had abandoned their warfare traditions and they were building up a small army of the US. This analysis can contribute to the unique defence system and doctrine. Pp. 41–47.

ESTONIAN SURVIVAL TRAINING IS LOOKING FORWARD TO NATO

Erki Vaikre, instructor of the De-fence League School, introduces the manner how our neighbours have developed the survival train-ing. The personnel rescue is provid-ed as the basic part of soldier skills in the frame of the military prepara-tion of the member states of NATO. On the other hand, the personnel (potential persons to be rescued) is also important. The basic part of the training is formed as SERE (sur-vival, evasion, rescue, escape) train-ing model by NATO. Pp. 56–59.

Translated by Maarja Villandi

Läbiviija

Relv

Relva nr

Laskeharjutus

Laskekoht

Kuupäev Kell

Ilmastik/märkused

Sihiku nr

Tabamused

Püsti Pikali Põlvel

25/50/100/200/300/...

10

9

8

7

6

5

4

3

2

1

0

Summa

TulemusTähis

Tabamused


25/50/100/200/300/...

10

9

8

7

6

5

4

3

2

1

0

Summa

TulemusTähis

Tabamused


25/50/100/200/300/...

10

9

8

7

6

5

4

3

2

1

0

Summa

TulemusTähis

Tabamused


25/50/100/200/300/...

10

9

8

7

6

5

4

3

2

1

0

Summa

TulemusTähis

Tabamused


25/50/100/200/300/...

10

9

8

7

6

5

4

3

2

1

0

Summa

TulemusTähis

9

8

7

6

5

4

3

2

1

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

www.military.ee

LASKEPÄEVIK

Nimi

Malev

Üksus

Tel

Alustatud

Lõpetatud

www.military.ee

Läbiviija

Relv

Relva nr

Laskeharjutus

Laskekoht

Kuupäev Kell

Ilmastik/märkused

Sihiku nr

Tabamused


25/50/100/200/300/...

10

9

8

7

6

5

4

3

2

1

0

Summa

TulemusTähis

Tabamused


25/50/100/200/300/...

10

9

8

7

6

5

4

3

2

1

0

Summa

TulemusTähis

Tabamused


25/50/100/200/300/...

10

9

8

7

6

5

4

3

2

1

0

Summa

TulemusTähis

Tabamused


25/50/100/200/300/...

10

9

8

7

6

5

4

3

2

1

0

Summa

TulemusTähis

Tabamused


25/50/100/200/300/...

10

9

8

7

6

5

4

3

2

1

0

Summa

TulemusTähis

5

6

7

8

9

10

www.military.ee

kaitse kodu! nr 7-8 2011

Documents