KÜLALEHT NR.8

Mai 2008 Suur kevad on tulnud meie õuele, pannud kõik lilled pea-aegu korraga õitsema, muutnud inimesed rõõmsamaks ja pannud nad õues toimetama.

Meie lehe alaline lugeja, 83 a Siina Sepp Orissaarest, kes sai omale mehe Saarekülast Jaani talust, saatis meile kevadise luuletuse „Armas mai“, mille panime kohe esileheküljele. Suur aitäh!

Külavahel on palju liikumist, enamus nägusid on tuttavad. Me ei teagi, et mõned võõrad kuuluvad nüüd meie külarahva hulka. Nii näiteks on uus pererahvas Tohvril (või Reinul). Tore, kui mõni maha-jäetud koht taas elama hakkab.

Pildil vasakult: uus perenaine Helina Metsalu, külavanem Eha, uus peremees Valdur Metsalu, endine omanik Oliver Vana.

Palju liikumist üle terve Eestimaa oli 3. mail, kui ka Saarekülast sai likvideeritud kaks prügimäge. Suur töö sai tehtud, palun ärge enam kusagile prügimäge tekitage! Meie külades on piisavalt prügikaste ja vajadusel saab sõita Maasi, kus on prügi koht.

Nüüd tulevikust. 15.juunil korraldab Laimjala Loodus- sõprade Selts matkapäeva mööda Laimjala valla ajaloolisi kohti: Asva linnus, Viltina viikingisadam, Üüvere kivikalmed. Kaasa on lubanud tulla Külli Rikas Saaremaa Muuseumist ja arheoloog Marika Mägi. Pärast pakutakse kehakinnitust ja meelelahutust Laimjala mõisa pargis.

Varsti on käes jaanipäev. Meie külade jaanituli on Luhinaranna platsil 22. juunil. Jälle võtame toidupoolise ise kodust kaasa, kohapeal müümist ei toimu. Eelmisel jaanitulel mänginud ansamblile hakkas meil meeldima ja nad tulevad uuesti.

Aga enne jaanituld tuleb külaplatsil teha kindlasti üks talgupäev, sellest anname hiljem täpsemalt teada.

Armas mai!

Kuis Sa saabud armas mai, kurjustad või teed Sa pai?

Päikest, vihma, külma, sadu - kevad see, või muidu padu?

Kevad tunda vete vulast,

siis võid näha soome sulast. Ka võid kuulda linnulaulu, mida kuulda polnud jõulu.

Las see Putin tõstab hääle, meie läeme Audla mäele. Mart ja Taavi teevad kära, meil on silmis kevadsära.

Bush Iraagis peab duelli,

koos temaga ei mängiks ulli. Las seal mürtsub sõjakahur, neid ei kuule, tahme rahu.

Kui meil tuleb ööbik väike,

toob meil soojust kevadpäike. Me aga sööme saia, leiba

ega elu üle kaiba!

3.mail Leede metsas prügimäge likvideerimas

Maa tuleb täita lastega Suured ja väikesed ja täita lastelastega… (H. Runnel) juubilarid Gerret Matov 20. märts 2008 14.mai Ivo Saar 40 a ema: Krista Aruvee isa: Sven Matov 19.mai Uudo Vana 45 a vanaisa: Anton Reinart 25.mai Kadri Hautamäki 40 a Gerhart Koch 04. aprill 2008 13.juuni Indrek Mägi 40 a ema: Annela Aruvee isa: Gert Koch vanaema: Anja Aruvee

Külalehte on

toetanud:

Vello Rand Väino Lodi Ivar Ojavee Enn Küng Anu Riis

AITÄH!

RAJA

tervitab ja tänab kõiki, kes teda

sünnipäeval meeles pidasid ja õnnitlesid!

VOLBRIÕHTUST

30. aprilli päev oli imeilus: soe ja päikseline. Mida rohkem õhtu poole, seda pilvisemaks kiskus taevas ning aeg-ajalt poetas pilv mõne pisaragi. See ei takistanud vapramatest vapramail koguneda Saarekülas Maria maaüksusele, et aprill kärtsu ja mürtsuga ära saata. Esimeste seas saabusid väsimatud pillimehed väsimatu Jüri Henno eestvedamisel. Laulud kõlasid viis tundi pea-aegu jutti. Väike paus tekkis siis, kui „nõiad“ kogunesid lõkke ümber, et törts tarka juttu puhuda. Lõkkel podises pada, millest jätkus suppi kõigile ja jäi ülegi. Ühise lõkke ümber mahtusid sõbralikult nii “nõiad” kui lihtsurelikud. Siiski juhtus ka nii, et paar nõid-inimest ei tundnud platsil trallitajaid ära ning põgenesid sündmuskohalt. Neile järele lennata ei õnnestunud. Kultuursem kiht saabus kohale kella kümne ajal õhtul, kui ansambel pillid kokku pani. See-eest olid nemad käinud Orissaares vaatamas, kes aevastas. Aevastajaks olevat osutunud Eino Baskin. On ammutuntud tõde, et volbriööl noored joovad ja mürgeldavad. Kuna meie noored keeldusid mürgeldamisest, leidsime ühe Usbeki, kes politsei kohale meelitas. Vaene mees lihtsalt ajas luua ja auto segi. Luuaga on taeva all ruumi keerelda igatpidi, autole aga võib tee kitsaks jääda. Nii juhtuski. Esimene vastutulev auto hiilis piruette sooritavast masinast kuidagi mööda, järgmine ei osanud lendavat Usbekki maanteel oodata ja nii nad kokku said. Õnnetus oli õnnelik, nii autod kui inimesed jäid liikumisvõimelisteks. Viimased volbriöölased jõudsid koju koos esimeste tõusvate päikse-kiirtega. Platsile jäid oma nõidasid ootama kaks mahajäetud luuda. Ülemnõid võttis luuad oma hoole alla, omanikel on võimalik need korraliku leiutasu eest tagasi saada! Nõiad Jalakalt: Kristi Riis ja Andra Õunapuu

Väljaandja: MTÜ Saarekülade Selts Saaremetsa küla 4-8

KÜLALEHT Trükiarv 70 Laimjala vald Saare maakond Toimetasid Eha Ennemuist ja Tiiu Riis e-post: koplike@hot.ee

Külalehe väljaandmist toetab EAS Kohaliku Omaalgatuse Programm

EHA VALGUSEHA VALGUSEHA VALGUSEHA VALGUS Nii. Esimest korda oli mul lehe jaoks korralik foto olemas, ilusate tulpidega. Siis aga tungis elu peale ja pööras kõik pahupidi. Kaks filmidiivat trügisid minu kõrvale ja jäävad sinna vist surmani. Loodetavasti on kõigil eelmine Laimjala Vallaelu loetud, siis te teate, kuidas Lillemäe Lea ja Tänava Veera koos minuga filmi „Püha Tõnu kiusamine“ sattusid. Et naistel oleks turvalisem võõraste meeste sekka minna, kutsuti Laimjalast Pihla Jaanus ja Laurits Tiit ka kaasa. Meil polnud varem õrna aimu, et Saaremaa nii suur on! Sõitsime tunni, teise ja jupi kolmandastki, meri tuli ja läks, keerutasime mändide vahel. Kui olime mõnda kohta juba kaks korda näinud, jõudsime kohale. Olin üliõnnelik, et tõmbasin hommikul ema kummisaapad jalga, sest viimased meetrid, mis tulid jalgsi läbida, olid sügavalt sopased. Võtte-paigaks osutus vana maja endise Rahuste kooli platsi taga. Miks pidi nii kaugele sõitma, kui vanu majalobudikke on igal pool? Vastus: igas lobudikus ei ole nii suurt kööki, et peielaua kõrvale mahuks raudtee kaamera jaoks. Sõna otseses mõttes raudtee, millel sõidutati suurt kaamerakobakat. Pealegi pidi raudtee olema piinlikult puhas, aeg-ajalt tõmmati see lapiga üle ja sellele astuda ei tohtinud! Kaamera ümber toimetas nii palju inimesi, et meie arvates oli iga vidina jaoks oma mees. Valgust timmiti suurte valgete lapakatega, mis sätiti päikese ette. Üldine suri-muri oli meeletu, aga igaüks selles rahvamassis teadis oma ülesannet. Igaüks peale meie. Meie asusime kõigepealt söögilaua juurde: kiluvõileivad, kohukesed, koogid, puuviljad, kohv, mahl jne. Lasime toidul hea maitsta ja jäime ootele. Kuna läheduses ei tundunud ühtki kemmergut olevat, jätsin targu kohvi joomata. Veera ja Lea suundusid otsingule, kas nad jõudsid naabrite juurde või mõne põõsa taha, mina ei tea. Tutvusin sel ajal Kihelkonna poe tagant kohale toodud näiteseltskonnaga. Jälle tekkis küsimus, miks valiti mehed just Kihelkonna poe tagant, kui selliseid on leida iga poe ümbert? Vastus: sest selliste meestega kaugele ei sõida! Pillimees võttis akordioni ja üritas mingeid lugusid mängida, jupp siit, jupp sealt. Ära jõudsin tunda „Surnuks sind suudleks, mu piiga …“. Kui režissöör palus meestel enne võtteid enam mitte juua, sest muidu jääb filmimine lihtsalt ära, nägin ka viinapudelit. Üks mees kõlgutas seda käes ja kiitis: „Ei joo, pudel ongi juba tühi!“ Meie juurde tuli režissöör jutuga, et üks naistest peab filmis ütlema ühe lause. Näitasin ruttu näpuga Veera peale. See lause kohe sobis talle. Veidi aja pärast ei suutnud me enam lauset meenutada, küsisime Veiko Õunpuult uuesti üle. Kuna ooteaeg oli pikk, saime kolmandatki korda uurida, mis selle päikesega oli. Selleks ajaks oli lause režissöörilgi ununenud. Siis kirjutasime väikese spikri, mille Veera sokutas filmimise ajaks taldrikuserva alla. Peielauas näidati igaühele kätte koht, kuhu ta pidi istuma. Kuna Veera riided olid liiga tumedad, anti minu hele kampsun Veera selga, tema tumeda kampsuni sai Lea ja minult küsiti, ega mul kleidiväel külm ole. Esialgu ei olnud, pealegi kästi mul ainsana müts pähe jätta. Veera sai endale lauanaabriks habemiku, kes pidi enamuse võtteajast aknast välja vaatama. Kuna tegu oli suitsumehega, tõusis ta iga natukese aja tagant püsti, et õue minna. Algul Veera keelas, aga lõpuks sai tal oma naabrist kõrini. Režissööril oli ikka eeslikannatus, terve päev purjus meestega jännata. Kui kõik kukkusid nõu andma, mida teha, ütles ta ainult: „Las ma mõtlen! Muidu ei saa ma ise ka enam aru, mida tegema pean.“ Välja mõtles ja tubli tunniga sai üks lause filmitud! Kuna osa seltskonda oli liiga umbes, ei kutsutudki neid peielauda. Meie sisenesime kööki, kuhu oli laud kae-tud. Mina küsisin kohe: „Kus on kadunukese koht?“ See seati ruttu peaosatäitja vastu. Pikapeale sain aru, et selles filmis pole oluline, et asjad oleksid nii nagu päris. Kummaline tundus seegi, et mahajäetud kolkas mängib matustel puhkpilli-orkester, aga see andis efekti. Ja ega me ju õieti filmi sisu ega mõtet teagi, kuigi lepingus oli kirjas, et oleme stsenaariumiga tutvunud. Peaosatäitja Taavi Eelmaa ütles, et linnamees läheb lolliks. Püha Tõnu pidavat ikka põhja-likult kiusatud saama. Teadsin, et tegu peaks olema must-valge komöödiafilmiga, aga hiljuti räägiti telekas, et tuleb hoopis tragöödia. Eks näis! Paari tunni möödudes hakkas meil vilu. Kui meie viinapitsides oli vesi, siis märkasime, et mõnele mehele valati viina teisest pudelist. Tiit kurtis külma ja küsis külmarohtu. Nii valati lõpuks ka meile ehtsat viina. Võtsin pitsi ja poole teisestki, olemine läks paremaks küll. Lisaks ootas üllatus bussis: esi-istmel oli ennast sisse seadnud Veera lauanaaber! Tundus, et nüüd läheb küll Veera koju koos mehega! Suurest kadedusest kaebasime võõra mehe sissetungi Terjele, meie hoidjale ja kaitsjale, ära. Terje kupatas habemiku bussist välja. Kuna võtteplatsil oli veel sebimist, istusime ja ootasime tükk aega bussis. Selle aja jooksul jõudis Veera unelmate mees veelkord ennast bussi sättida, aga Terje keeldus teda Saarekülla sõidutamast. See jäi selle päeva viimaseks eredaks mälestuseks Sõrvest. Koju jõudsime umbes pool kaheksa õhtul, pisut väsinud, kuid heas tujus. Juuresolev foto on tehtud teise võttepäeva lõpus, kui olime hoopis rohkem väsinud. Tänaseks on Lea ja Veera taastunud ning filmiprojekt saanud esimese rahvusvahelise pea-auhinna. Kes soovib filmivõtetest pikemalt lugeda, võib minult tellida Püha Tõnu eriväljaande. Seniks jõudu tööle tuhlipõllul ja peenarde vahel! P.S. Alates juunikuust võtan jälle vastu prügimaksu!

Albert KõveAlbert KõveAlbert KõveAlbert Kõve 13131313....10101010.19.19.19.1942424242 ––––

09090909....05050505.200.200.200.2008888

Meenutan üht paljudest varahommikustest kalal-käikudest: varahommikune paks udu oli katnud Kolli lahe. Lükanud Matuvana lodja vette, alustasime sõitu tavapärases suunas. Paari aerutõmbega oli kallas silmapiirilt kadunud, alles jäi vaid aerudest tekkiv iseloomulik rütm. Püüdsin mõelda ja aimata, kuid kindlaim viis oli jälgida onu sõnatuid viipeid. Ühel hetkel oli võrgulipp meie ees. Tagasi jõudes ootasid meid kaldal suvitajad - nende jaoks oli see veel suurem eksootika. Meie kalasaaki silmitsedes palusid nad mõne ahvena endale. Mina olin kohe valmis neid müüma, kuid onu lahendas olukorra teisiti. Ta jagas suured ahvenad suvitajatele ja väiksemad viisime koju. Kodus sain oma pettumusele ausa ja tõese vastuse: väike ahven on maitsvam. Kõik olid õnnelikud.

Tarkust jagus onul alati. Väiksena ei osanud ma seda sellisena mõista. Aastaid hiljem käisin onu juures ja viisin jutu teemadele, mis mind huvitasid. Teadsin, et onul on omamoodi iseenese tarkus, mis ei viinud kunagi vaidluseni, vaid kaasamõtlemisele. Mäletan onu Albertist ainult head. Tema juures on möödunud kõige õnnelikumad päevad lapsepõlves. Need hetked on muutnud Saareküla eriliseks. Maailmas ringi rännates võrdlen tihti paiku Saare- külaga. Igal kohal on oma võlu. Kui see hetkeks pimestabki, siis mõne aja möödudes mõistad, et Saareküla ei asenda miski. Eriliseks teevad selle ka inimesed, kes seal elavad.

Onu tundus nii kindla ja vankumatuna. Mõtlen onu viimasele sammule - see oli tema otsus ja sellega tuleb leppida…

Need on mälestused ühest tugevast mehest.

Õepoeg Raul

ana jalakas jutustab…

SAADUMÄE ARTURI MÄLESTUSED 3 (Kirja pandud 1999.a.) Ei taha kuidagi kooli ajast lahkuda, sest on veel mida meenutada. Need olid kas laupäeva või pühapäeva õhtused küla tantsupeod. Selleks olid iga küla vahel vastavad platsid, mõnel pool ka kiik, sinna tulid kokku nii vanad kui noored kohalikud ja pillimehed-lõõtsmoonikud. Meie külas oli selleks kohaks nn. Tupe väravas. Sinna tuli vahest kokku ka punt teisest külast ja samuti käisime ise teistes küla-des – Vältal ja Asval ja Ardlas. Meie küla oli rikas pillimeeste poolest: Värkli Juhan, Türnpuu Vassel, Rebase Tiimi, Keskmetsa Ants. Minu isa ostis ära Keskmetsa Antsu lõõtsmooniku, et õpiksin mängi-ma. Aga minul polnud mingit huvi selle vastu ja isa müüs pilli ära. Seda tegu, et pole pillimängu selgeks õppinud, kahetsen tänase päevani ja edasi ka. Need tantsuõhtud meenuvad kooliajast, kui seal sai käidud huvi pärast ja jätkusid ka siis, kui ise sai kaasa löödud. Ega ma suur tantsulõvi pole olnud, aga valsi ja polka olen ikka selgeks saanud. Mäletan, Ardla küla tantsuõhtult sain pruudiks Välta küla Mõnniku talu teenijatüdruku, keda mitu korda peale tantsu koju saatsin, Asva külast sain aga püsivama pruudi, Matsi Elli, kes oli mul kuni mobilisatsioonini, Laimjala Aavikus tõotasime teineteisele truudust kuni elu lõpuni. Niipalju veel: kuigi magasime koos ühes voodis, ühes toas, kus oli ka Elli ema voodi, ja suvel aidas, kus ei olnud ema voodit, toimus kõik nagu päris, aga moodsat sõna kasutades – ilma seksita. Tänapäeva noorele tundub see võimatuna, aga nii see oli ja ma ei kahetse, et ei jätnud sõja ajaks maha üht lapsega tüdrukut. Luhina rannas oli meil laudadest kokku löö-dud majake. Sees olid narid, kus magasime ja vihma eest varjul olime. Ruumi jätkus ka kalapüünistele, tagavarariietele ja toidu tagavarale. Luhina rand oli väga sobiv koht paatidele - vesi läks järsku sügavaks, paadist sai kaldale kohe kuiva jalaga. Koht oli kõikide meretuulte eest kaitstud, oli korralik tee, mis viis Saare Lastekodu juurest. Sealt rannast käis merel ka teisi kalureid ja Kauniste Ivandil oli seal samasugune majake, aga mina kirjutan oma elust ja oma inimestest, kellega seal koos olime. Olid siis minu isa, tema vennad Vassel ja Juhan, mina, Vasseli poeg Herman. Algul olid ainult sõudepaadid, milledel olid sees nn sumbad,

s.t. üks osa paadist oli väikeste avade kaudu ühen-datud mereveega ja seal hoidsime elusat kala. Peamiselt ogalikku ja viidikat, kes siis pandi elusalt õnge otsa ja lasti merre. See oli nn õngepüük. Igas kastis oli 300 õnge ja kaste oli iga nina peale vähe-malt kaks. Õngega merre laskmine toimus selliselt: üks mees, kes jaksas sõuda, tegi seda paadi ninas, tiirutades laidude vahel ja otsides paremaid kohti, teine, nõrgem mees oli paadipäras, võttis kastis ole-vast korgist õnge, pani selle otsa elusa sööda ja vis-kas üle parda. Õngede vaheline nöör jooksis mööda paadi parrast ise vabalt merre. Nii aerutati läbi mitmed kilomeetrid. Püüti teha nii, et alustati ranna-maja juurest ja lõpetati tagasi tulles teise suunaga jälle sadama juures. Vahest kui oli tarvis teha pikemat sõitu, siis kasutati ka paadil purje. Selline tegevus toimus pea alati õhtul, siis sai rannas vaadatud veel midagi süüa ja siis tuli tuulekohina ja mereõhu saatel hea uni. Hommikune tegevus algas väga vara, koos päikesega. Kui läksid hiljem, siis olid paljud anger-jad vabasurma läinud: olid end nööri sisse ära poo-nud ja selle pundi lahti harutamine võttis väga palju aega. Õngede merest välja toomisel oli jällegi tarvis kahte meest, üks sõudis, see jälgis ja juhtis paati vastavalt sellele, millises suunas jooksis õngenöör. Teine oli paadi päras, korjas seda nööri kasti sisse, kui juhtus angerjas või mõni teine kala, tõmbas selle paati. Kui kala elas, läks sumpa, lõigates ta õngenööri otsast katki, mõnele jäi õng kurku, elas sellega väga kaua, mõni oksendas selle hiljem välja, mõnel sai õnge moka otsast tervelt kätte. Surnud kalad jäid paadi põhja. Mis siis toimus rannas? Õngekastid kanti maale, pandi midagi peale, et nöörid ära ei kuivaks, siis oleks puntide harutamine raskem. Elus angerjad püüti paadi sumbast kinni ja viidi meres vaia küljes olevasse suurde sumpa üle. Surnud kalad läksid aga toiduks kas siinsamas või vahest jätkus ka kodusse. Mäletan, kõige suurem saak, kasutades elussöö-dana ogalikku, oli ühel hommikul 70 kg angerjaid + surnud. Et õhtul jälle võiks õnged merre viia, tuli need rannas ilusasti üle lappida. Nöör hunnikusse ja selle küljes olevad õnged lipsudega korkidesse. Lisada juurde puuduvad õnged, harutada lahti

pundid. Vahepeal käis väljas kivide vahele mon-teeritud tuleasemel angerjate keetmine ja seda söödi siis kas leiva või kartuliga ehk supi sees kas uhhaana või tangusupi sees, siis võeti angerjal nahk maha. Vahepeal tuli ära teha kodused tööd või tuua kodust lisaks toiduaineid, võib-olla remontida paati või aere. Siis oli tarvis õhtuks noodaga uus kogus elav-sööta korjata, vahest riideid kuivatada, nõu pidada, kuhu õhtul õnged lasta. Sai ka laidude pealt käidud linnumune korjamas ja vahest jõudis päeval isegi tunnikese tukkuda. Nii oli see päevane tegevus ja see käis iga päev, nädalate ja kuude kaupa. Ilusa ilmaga oli ikka põnevust ja lusti ka, aga tuulega polnud sugugi mõnus töö. Eriti rasked olid nädalalõpud ja ka algused, siis kippusid silmad kinni minema. Varem püüdis isa vend Sander mõrdadega peamiselt Lehmlaiu rannas, hiljem tuli temagi Luhina randa ja tõi meie kampa juurde oma pojad Juhani ja Heino. Kevadel ja sügisel püüti ka võrkudega, siis käidi rannast kaugel püüdmas räimest ja kilu, hiljem lisandus ka sügisene siiapüük. Rannaäärne rahvas püüdis vanasti kõik kala, iga vähese maa tagant oli oma merel käimise koht. Oli Lehmlaiu, Luhina, Tammelao, Kolli ja igas ran-nas oli oma punt mehi. Püügipiirkond oli peamiselt kahe majaka vahel – Laidunina, mis juba tol ajal ei töötanud ja Kübassaare, mis töötab tänapäevani. Hea angerjapüügi koht oli Udriku laht, aga palju olenes ka tuulest. Angerjaga polnud mingit muret, vahet-pidamata käisid Aeru, Tolli, Toominga jt. sump-laevad kaunis ranna lähedal ja kes rohkem maksis, see kala omale sai, anti isegi peatäis viina. Aeru sumplaeva peal oli poisiks Sarapiku küla poiss Richard Saarkoppel. Angerja hind alla krooni kilo eest ei saanud, aga kuni 1 kr 40 senti oli ka. Sumplaevad omakorda vedasid selle kala Euroopa riikidesse, jõudes nii antvärkide lauale. Ka silgu turustamisega enamasti probleeme ei olnud, saare sisemaalt tuldi hobuvankritega, kas viljakott peal või õlleankur, muidugi ka raha. Hind kõikus olenevalt sellest, kas kala oli palju või vähe. Mäletan minagi üht silgupüügil käimist, siis oli meil juba mootorpaat. Õhtul ilusa ilmaga sai merele mindud sellise arvestusega, et enne pimedat võrgud merre saaks. Seekord olime nn ülal postis, tava oli ju nii, et võrgud sisse, paadil ankur sisse ja samas ööbisime. Koht oli Riia lahes kaunis laevatee lähedal, nii et õhtupimeduses vaatasime täistuledes hästi suurt laeva mööda sõitmas (meist muidugi kül-lalt kaugel). Uni jõudis juba peale tulla, kui paat üha enam kiikuma hakkas. Sügisene pime öö ja tuul muudkui tugevneb, meretuul, lainetus suureneb ja vanemad mehed ennustasid tormi. Ei aidanud muud, kui hakkasime võrke merest välja võtma, kala polnud jõudnud veel kuigi palju võrkudesse minna. Võrgud saime õnnelikult kätte ja hakkasime ranna poole sõitma. Lisaks tuulele hakkas ka vihma sada-

ma. Mehed olid seda teed sõitnud ju kümneid kordi, kõik käis sisetunde ja kella järgi, meil veel kom-passi ei olnud. Kella järgi pidi varsti maa lähedal olema, aga kas ka õige koht. Mootor töötas väikestel tuuridel, tuul aga andis hoogu takka, mõõtsime vee sügavust pidevalt ja õnnelikult maale me jõudsime, aga kuhu? Isa läks maale, et seal min-git pidepunkti leida ja pika otsimise järgi olevatki leidnud heinaküüni, mille uskus ära tundvat. Õngepüügi ajal sai ju paljudes küünides ööbitud, et hommikul kohe õngenöör pihku saada. Olime um-bes kilomeetri kursist kõrvale kaldunud ja randunud Pihlatsis, aga nüüd polnud sadamasse sõitmisega enam mingit vaeva. Meie oma majakeses leidsime kuivad vahetusriided ja pugesime tekkide alla. Torm aga möllas seekord kaks päeva jutti. Nagu me sel ajal noored olime, siis mõtle-sime välja ka igasugu võistlusi. Üks neist oli anger-ja söömise võistlus. Selleks panime söödud angerja rood lauale ritta, kellel tuli kõige pikem rida. Teiseks toimus võistlus, kes lapib kõige kiiremini ära kasti õngi. Mina olin oma arust päris kiire poiss nii ühes kui teises toimingus. Elu läks palju kergemaks, kui isa ja ta vend Vassili ostsid kahe peale mootorpaadi. See oli 6-7m pikk, sees 3-4 hobujõuline Seileri mootor. Nüüd sai tehtud kaugemaid otsi. Suurel paadil väike paat köiega sabas, kohapeal pandi suur paat nagu ema-laev ankrusse, väikse paadiga sai õnged sisse lastud ja ööbida sai suures paadis. Aga teisest küljest läks asi aina halvemaks, angerjas enam ogalikku ei tahtnud, pisut parem oli elussöödana tobijas, mida sai ranna lähedal enam-vähem sileda põhjaga kohas noodaga püüda. Sai proovitud nolgi tükkidega - see on selline väike kala, lutsu taoline, seda käidi Ruhnust püüdmas. Hoiti elusana sumpades ja siis vastavalt vajadusele tükeldati väikesteks tükkideks. Siis, ei tea, kes selle avastas, et ranna lähedal mudases kohas elutsevad nn.kilgid – mingisugused erilise kujuga mereelukad, mis oma heleda kehaga pimedas nagu natuke hiilgasid, õnge otsas olles aga küllalt siplesid. See sööt võttis alguses väga hästi, aga selle kilgi kättesaamine oli raske. Selleks sobis noot, millega tobijast sai püütud, aga teda tuli püüda öösel, päeval see elukas oli mudas. Ja selliseid kohti, kus ta pesit-ses, oli vähe. Noot sai meres laiali tõmmatud, mõlemas otsas olid köied, ja nendest sai siis maal venitama hakatud kuni noot maale jõudis. Nooda keskosas oli selline noodalinast toru, kuhu siis need elukad pidi jõudma. Vahest sai ühe tõmbega 10 tk, vahest 100, aga nad olid seal koos mudaga. Tormilaternatega sai siis valgustatud, et need üks-haaval veenõusse noppida elusna säilitamiseks. Tavaliselt kestis see töö öösel mitu tundi, aga see oli kõik uneajast, seetõttu kõige vastikum. Järgneb