KÜLALEHT NR.15

Juuli 2009

Kui tore on ilusal suvisel ajal kirjutada headest asjadest! Alustame näiteks

maasikauputusest Luhina metsas. Kõik, kes on sel suvel seal marjul käinud, ütlevad, et nii palju

maasikaid pole nad varem näinud. Ja marjulisi voorib suisa kümnete kaupa. Kuigi mõni aeg tagasi

Nuki karjamaal tehtud lageraie tekitas üksjagu probleeme, on tagajärgedes siiski ka midagi

positiivset. Raiesmik punetab maasikatest, õiget astumisruumi napib! Kui sead tuhlipõllul palju

pahandust teevad, siis vähemalt moosi saame sel aastal piisavalt süüa.

Saare mõisas on viimasel ajal märgata liikumist. Esimesena hakati toimetama kloostri

kiriku ehk kuivati kallal, eesmärgiks peatada hoone edasine lagunemine.

Nüüdseks olevat riiud mõisa ümber riieldud, maad ja majad omanike vahel jagatud.

Kokkulepped on esialgu suusõnalised, paberid loodetakse korda saada augustis.

Suusõnaline ettepanek on tehtud ka külaseltsile: meil lubatakse kasutada endist väikeste

rühma verandat. Samuti on poisid juba alustanud lastekodu saali kordategemist.

Kes on külaseltsi tegemistest või Saare mõisa tulevikust huvitatud, on oodatud

lastekodusse 25. juulil kell 16.00. Arutame üheskoos, mis saab edasi.

KÜLA KÕLA

Meie Maa kirjutas, et 9. juuli

tormi ajal käis Päästeamet

Saaremetsa külas teele lange-

nud puud koristamas. Vares Puu Otsas küll ei

näinud, kus see juhtus. Kes teab, rääkigu meile ka!

Vares nägi, et Kopli Eha saagis ja lohistas Kopli

tänavalt ära sinna kukkunud puu. Murdunud kaski

leidub Luhina metsa raiesmikul, sest üksinda on

raske tuule vastu võidelda. Mõisa õuel ja poe taga

on puud maas jne.

Metsa-all jäid tormi ajal ahvid järelvalveta

ja nad võtsid mitmes peres voolu ära. Kupjal tegid

sellist nalja, et mõnes toas oli elekter, mõnes

polnud, köök oli suisa poolitatud.

Metsa-all on üldse huvitav elu. Vares Puu

Otsas nägi, kui Pärna Tiit viis oma koera põllu

äärde metssigu valvama. Seepeale marssisid sead

lihtsalt järgmisele põllule ja pistsid nahka Nurga

pere tuhlid.

Varesel on ka Saareküla kohta paar

küsimust. Mis sebimine toimub Saareküla poes ja

selle ümbruses? Naised Puu All rääkisid midagi

uuest omanikust??? Mis värk on?

Õnnitleme koolilõpetajaid! * Priit Riis * Artur Saar – Kahtla Lasteaed-Põhikool * Sander Väli – Muhu Põhikool * Reele Reinart * Oliver Riis * Marii Ennemuist – Kuressaare Ametikool * Liisa Reinart – Kuressaare Gümnaasium * Maari Talvist Tallinna Ühisgümnaasium * Laura Vana - Tallinna 21. Kool

Suured ja väikesed juubilarid Kersti Vana 22.juuli 40 Herman Saar 27.juuli 20 Enno Saarkoppel 05.august 30

EHA VALGUS

Selle suve võrratu elamus oli laulu- ja tantsupidu Tallinnas. Kuigi teleülekannetele on palju etteheiteid tehtud, saab õige tunde nagunii kätte ainult ise laulukaare all või tantsuplatsil olles. Pidu telekast vaadates otsustasin, et järgmisest peost lihtsalt peab osa võtma! Nuputasime juba selle peo eel, kuidas Saarekülas koor luua. Asi jäi pidama juhendaja taha. Lillemäe Tiiu oli nii tubli, et kui meist asja ei saanud, smugeldas ennast Eesti Kaitseväe Segakoori. Tema tütar Maari laulis Tallinna Ühisgümnaasiumi lipu all. Meile teadaolevalt osalesid laulupeol meie kandist veel Eve Pählapuu, trummar Joann Vana, nii pilli- kui laulutüdrukud Andra Õunapuu ja Kristi Riis. Tantsuplatsil keerutas jalga Aira Riis. Antsu talu juurtega Merle Olesk jõudis nii tantsima kui laulma. Ja Angelica Õunapuu pakkus kõigile head-ja-paremat söögipoolist. Söögipool

Väljaandja: MTÜ Saarekülade Selts Saaremetsa küla 4-8

KÜLALEHT Trükiarv 70 Laimjala vald Saare maakond Toimetasid Eha Ennemuist ja Tiiu Riis e-post: koplike@hot.ee

Külalehe väljaandmist toetab EAS Kohaliku Omaalgatuse Programm

Soovin osta humalaid Toomas Vana 51 59 131

Nüüd tuleb meilgi asi tõsiselt käsile võtta. Seega kuulutan välja konkursi

maailma parima Saarekülade Seltsi Segakoori juhendaja kohale!!! Ootan teie pakkumisi pikisilmi!!! Samuti on oodatud kõik laulusõbrad. Sissekirjutust ei nõuta, piisab sellest, kui oled Saarekülade rahva hea sõber. Suure peoni on meil piisavalt aega, kuid esimene esinemine tuleb juba oktoobris, kui küladevahelisel võistlusel tuleb esitada üks vana laul ja omatehtud külalaul. Üks tähtsam ülesastumine tuleb loomulikult 2011. a Saarekülade kokkutulekul.

Tegelikult on meil oma väikesed laulupeod käinud juba mõnda aega, tavaliselt oleme kokku trehvanud Lillemäel. Neid õhtuid ei ole keegi ette valmistanud, kuid hea tuju on kõiki nakatanud. Ääri-veeri olen teisele külaotsale mõista andnud, et neilgi on palju ruumi ja lauluhimulised inimesed. Ega nad vastu punninud olegi, nii et jääme ootama kutset Värava laulupäevale või –õhtule!

Kui oled laulmisest huvitatud, võta meiega ühendust!

Pildil Joann Vana laulupeo rongkäigus

Küladevahelisel võistlusel on meie võistkond tõusnud neljandale kohale, kuid Jurna on meist maas ainult ühe

punktiga. 18. juulil peetakse mitmed võistlused: tänavakorvpall ja õhupüssist laskmine + noolevise. Kes on nõus osa

võtma tänavakorvpalli võistlusest? Osavõtjaid peab olema 3 + 1 varumängija, lisaks peab kaasas olema kohtunik. Samal ajal on Leisis õlletoober, seepärast on iga pakkumine väga oodatud. Laskma ja noolt viskama võivad minna kõik soovijad, arvesse lähevad kolme parema naise ja kolme parema mehe tulemused. Võistlused algavad Laimjalas kell 11.

Vahepeal on toimunud veel mõned võistlused, meie külasid on esindanud: � petanque – 8p – Egon Ennemuist, Mario Ennemuist, Artur Saar, Gustav Saar, Lehar Saar, Andi Tuulik � võrkpall - 5p – Egon Ennemuist, Oliver Riis, Artur Saar, Gustav Saar � kunsti ja käsitöö näitus – 10p kõigile küladele osavõtu eest – Kalev Koel ja tema tütar Teele Koel, Anu

Riis ja tema lapselaps Andra Õunapuu, Kristjan Sarri.

Kõige rohkem elevust tekitas näitusel Kalevi maal seitsmekümnendate rannakaluritest.

Meilgi oli huvitav nuputada, kelle Luhina kaluritest ära tunneme.

Luhinaranna Jaanituli 2009

ana jalakas jutustab…

SAADUMÄE ARTURI MÄLESTUSED 10 (Kirja pandud 1999.a.)

Nüüd võib tööraamatu sahtlisse panna ja rääkida, kuidas minu tegelik elu edasi läks. Vahepeal on elus toimunud väga kurvad sünd-mused. Marta ema elas meie juures (mulle meenuvad alati tema keedetud supid, hästi läbi keedetud ja maitsvad). Tema põdes aga väga tugevat veresoonte lupjumistõbe, esinesid tasakaaluhäired ja ta kasutas pidevalt rohtusid. Ise oli ta väga vagur inimene. Luges palju, kudus sokke ja kindaid. Kuulmine oli tal nõrgavõitu. Haige eriti kaua ei olnud, vast nädala. Mina magasin köögis, et olla lähemal, kui midagi vaja. Suri rahulikult omas voodis. Marta oli sel ajal juba väga haige, temal oli oma haigusega tegemist ja ega ta tahtnudki näha ema viimaseid tunde. Marta ema suri minu nähes 1979.a. Marta ise põdes väga kaua bronhiaal-astmat. Nagu selgitati: röga sadestus kopsutorudesse ja Marta ei suutnud seda välja köhida. Ta köhis väga sagedasti, kasutas rohtusid, hingamise leevendamiseks kasutas nn piipu. Käis ka ravil, oli Kuressaare haiglas ja Sõmeral. Korraks oli parem, aga väga lühikest aega. Nüüd lisandus sellele veel ema surm ja matuste ettevalmistamine. Viimasel ajal käis ta lastekodus kasvatajaid asendamas, tahtis olla inimeste seltsis. Tal oli plaanis asendamine lõpetada ja ennast tõsiselt ravima hakata, aga jäi hiljaks. Tema, võib ütelda, suri tööpostil. Oli öelnud Lindale, et läheb korraks kõrval-ruumi, et köhida. Mina olin Saareküla kaupluses, sinna Linda helistas, et Martal hakkas halb. Tulin sealt kohe ära, aga selgus, et Marta oli lämbunud. Kas see on õige sõna, ei tea, aga surnud kindlasti. Marta oli väga kõhnaks jäänud, võtsin ta sülle kui väikese lapse, panin autosse, viisin koju. Kodus valmistasin ette matmiseks (pesin ja riietasin), aga dr. Lopato ei kirjutanud välja surmatunnistust, tuli viia lahkamisele. Panin Marta jälle autosse ja sõitsin linna, seal said ka lapsed teada. Koos nendega viisime ta lahkamisele, tulemused saime teada 2-3 päeva pärast. Lahkamisarst ei leidnud surma põhjust ja küsis minu käest, milliseid haigusi ta põdes. Kõik sai lõpuks korda, toimusid matused ja Marta on maetud Tornimäe kalmistule oma ema kõrvale, see oli 1979.a. Sellega aga ei olnud veel kõik. Ükskord lastekodust tulles leidsin oma ema surnuna. Ta põdes langetõbe ja selle järjekordne hoog oli surma põhjustanud. Surm oli tabanud teda ketramise ajal, vokk oli ümber kukkunud. Kuna ema oli linnas elades hakanud käima metodisti kirikus õpetaja Mäemetsa juures, toimus matus

Kuressaares Maie majas. Peale lähedaste olid ka mõned usuõed, matuse viis läbi õp.Mäemets ja ta maeti Kudjape kalmistule oma mehe Hermanni kõrvale. See oli veebruar 1980. Kas seda valu ja viletsust oli vähe või palju, aga üheksa kuu jooksul matta kolm lähedast inimest, ega see kerge ei olnud. Töötamise Luhina ranna valvurina lõpetas see, et kodus töötades kukkusin katuselt alla (juba teine kord) ja vigastasin oma selja. Olin kaua aega haiglas kaunis viletsas olukorras. Soovitati magamist jäiga põhjaga voodis, kohutavalt tehti süste, anti tablette, käisin tegemas võimlemisharjutusi. Võimelda soovitati ka kodus, kui haiglast välja sain. Kaua aega tundsin seljas valu ja töölepingu Saare Kaluriga lõpetasin. Et haiglast soovitati võimelda, siis mõtlesin: ega see töögi muud ole kui võimlemine ja alustasin kaunis ränkrasket tööd; vahel oli vesi silmas ja piss püksis. Töö leevendas ka kaotusevalu ja leina. Kuurile panin uue eterniitkatuse endise katuse peale. Iga üksiku tahvli tarvis tulin alla, sidusin tahvlile paela ümber, läksin üles, kus oli roovitus tehtud ja tõmbasin tahvli üles. Panin selle paika ja nii kõik tahvlid. Ka küüni välisseinad katsin eterniidiga. Ehitasin ümber oma kasvuhoone. Järgmisel suvel tegin uue katuse elumajaga koos ehitatud laudale. Kolhoosi ajal olid meil hobused, 4-5 tükki ja ema oli nende hooldaja. Sõnnikuving aga mõjus nii, et tuul tõi sarikad alla, kõik oli pehkinud. Kunagi tegin sellele osale lamp-katuse, nüüd otsustasin lauda

taastada endisel kujul. Selleks sain metsavaht Vellolt loa maha võtta mõned männid uute sarikate jaoks. Ostsin ka narva tuhaplokke, sest lauda tagaseinad olid ka poolest saati puidust ja ära varisenud. Tungrauaga tõstsin paari otsad üles, panin lisapaare juurde ja ladusin plokkidest seina üles. Edasi murispuud, toolvärk, mille peal ma sarikad poolitasin, siis edasi laudkatus ja eterniit samuti kui küüni katuse puhul. Kõik üksi, ainult uued sarikapuud sai metsast abiga ära toodud. Ühest asjast aga veel. Kõrgemal pool oli otsustatud, et sõjast osavõtnud saavad poest kauba eelisjärjekorras. See oli ainuke hüvitus sõjakannatuste eest, seda aga ei saanud need, kes sõdisid saksa poolel. Meil Saarekülas oli 4 sõjaveterani: Tänava Vassa, Värkli Richard, mina ja Vaike Sander. Et kaupa oli peale sõda vähe, siis see eelisjärjekord tekitas paksu pahandust ja veteranide kohta tehti värsike – kiliseb, koliseb, lonkab ja möliseb. Nüüd on asi muutunud: need, kes sõdisid vene poolel, olid nagu valel poolel sõdinud, need, kes saksa poolel ja metsavennad, on need õiged Eesti mehed. Pole viga, kannatame ära, küll surm selle vahe kaotab, praegu läheb aga elu edasi. Olen aru saanud ja viimasel ajal üha rohkem kahetsenud, et nii vähe sai kodu ja perekonna heaks ära tehtud. Kogu elu on olnud rajatud töö tegemisele ja raha teenimisele. Muidugi olid võimalused tänapäevaga võrreldes palju väiksemad, aga kes keelas kasutamast

headust, õrnust, lille kinkimist, suudlust, tunnustavat sõna. Kui hea ja ilus sa oled, miks seda nii vähe sai tehtud. Kuigi pole olnud joodik ega petis, pole suitsuga mürgitanud enda ega oma lähedaste tervist, oleks ikkagi tulnud rohkem kasutada head sõna ja ühiselt veedetud vaba aega. Isegi lähedaste surm on tulnud nii ootamatult, et kas või surivoodil lähedase kätt hoides pole saanud mõnda head sõna öelda. Õnnelikud on inimesed, kes saavad kaua koos elada ja pensionipõlve pidada, siis on üksteise jaoks rohkem aega, väiksemad mured töö ja laste pärast. Seoses taasiseseisvumisega on hoogustunud külade kokkutulekud, oma juurte otsimised, sugupuude kirjapanekud, kahjuks mitte igas külas. Kui pakkusin oma märkmeid küla kroonika koostamiseks noorematele, siis see ei leidnud toetust ja algmaterjal hävib koos minuga. Kui kellelgi ükskord peaks huvi tekkima, siis oleme jälle hiljaks jäänud. Kogu selle jutu võiks lõpetada ühe lausega – mida sa urgitsed minevikus, kui olevik on täis nii palju materjali kirja panemiseks. Minu meelest on minevikus sorimine väga tähtis ja vajalik selleks, et vastu seista virisejatele, kes kurdavad, et praegune elu elamiseks on nii raske, et halva majandusliku olukorra tõttu pole võimalik lapsi sünnitada, kodu rajada, rõõmu tunda, haridust saada. Minu vanused ja vanemad võivad kinnitada, et on olnud väga palju viletsamaid aegu, kus ka sünnitati ja tunti elust rõõmu. Lõpp

Artur suri 30. augustil 2002 ja on maetud Tornimäe kalmistule. Teda ära saatma tulid sugulased, koduküla rahvas ja pensionäride ühenduse „Juured“ esindus Laimjalast. Kodukoht Saadumäe sai uued omanikud. Praegu on Arturi kodu heas seisus, Petri hoolitseb majapidamise eest hästi ja on sisse elanud kohalikku külaellu.

Heikki Kalle, Eduard Varvas ja Artur Saadumäel Aktiivne pensionär tantsitas naisi nii kodus Arturi 80. juubelil kui võõrsil, sellel pildil Põltsamaal 1996.a.