Meetodid. Sissejuhatus.

1. Kirjanduslikule tekstile võib läheneda intuitiivselt, aga ka metoodiliselt. Milliseid

eeliseid võiks pakkuda metoodiline lähenemine?

…

2. Millistesse rühmadesse jagunevad kirjandusteaduslikud meetodid?

a) autorist lähtuvad (nt positivism - teose tõlgendamine autori eluloost lähtudes)

b) lugejast lähtuvad (nt retseptsiooniuuringud st uuritakse kuidas mingisugust teost

on vastuvõetud.)

c) tekstist lähtuvad; (nt struktualism, aluseks on teksti ülesehitus, sisemine struktuur)

d) kultuurilisest kontekstist lähtuvad meetodid, mille puhul kirjanduslikku teksti

vaadeldakse selle loomise hetkel valitsenud kultuuriliste ja ajalooliste protsesside

valguses.

3. Interpreteerides võib liikuda nii „üksikult üldisele“ kui ka „üldiselt üksikule“. Milles

seisneb nende lähenemisviiside peamine erinevus?

a) üksikult üldisele

b) üldiselt üksikule

4. Mis eristab sünkroonilist ja diakroonilist lähenemist?

c) sünkrooniline – teksti vaadeldakse ainult ühe kirjandusliku epohhi kontekstis.

d) diakrooniline – teksti vaadeldakse ajalooliselt kujunenud tunnusjoonte ja konteksti

taustal.

5. Millele keskendub strukturalistlik lähenemine?

f) strukturalistlik – ideelis-formaalsete struktuuride tuvastamine (Korvpalliromaan)

1. osa: Mängu algus

2. osa: Keset mängu

3. osa: Mängu lõpp

Mängu struktuur = spordimehe elu ja karjääri struktuur = raamatu struktuur.

6. Mis võib hinnangulise lähenemise puhul ohtlikuks saada?

g) hinnanguline – kirjanduskriitika: iga kriitik lähtub oma subjektiivsest kogemusest.

7. Kes võib olla „absoluutse tõe“ kuulutaja?

h) absoluutsest tõest lähtuv – marksistlik-leninistlik kirjanduskriitika

Valitseva diktaatorliku korra meelne kirjandus "kriitika"

Lenin Maksim Gorki „Emast“: „See on väga vajalik raamat. Paljud töölised võtsid

revolutsioonilisest liikumisest osa ebateadlikult, stiihiliselt, ja nüüd on Ema lugemine

neile väga kasulik. See on väga õigeaegne raamat.“ (Tsit. Kalju Leht: „Vene

nõukogude kirjandus“. Tallinn, 1971, lk. 28-29)

8. Mis on „tertium comparationis“?

i) komparativistlik e. võrdlev

Vajalik on teatud ühisosa e. võrdlusaluse olemasolu (tertium comparationis) – et oleks

mida võrrelda.

Võrrelda võib näiteks:

ühte žanrisse kuuluvaid tekste: nt sonette;

sarnaseid teemasid ja motiive: nt koduigatsuse motiiv erinevates tekstides;

tekstide erinevaid variante

Võrdlev kirjandusteadus.

1. Millal tekkis ja mida uurib võrdlev kirjandusteadus?

1) ületab rahvuskirjanduse piirid

2) uurib rahvuskirjandust internatsionaalses kontekstis

3) uurib erinevate rahvuskirjanduste omavahelisi suhteid

4) võrdleb erinevaid tekste, kirjanduslikke epohhe või suundumusi, erinevate

kirjanike loomet rahvuskirjanduse piire ületaval tasandil, tuues välja nende

sarnasused, erisused ja nende võimalikud omavahelised mõjutused.

Võrdlev kirjandusteadus tekkis 19. sajandi alguses (ehk romantismi ajastul), kuna

just nimelt sel perioodil sõnastus loova inimhinge vajadus vaadelda kirjandust

universalistlikust perspektiivist (nt Johann Wolfgang von Goethe tarvitas esmakordselt

sõna maailmakirjandus).

Alates 1816. aastast loetakse ülikoolides selleteemalisi spetsiaalkursusi, nt „Cours de

litterature comparée“ Pariisis

19. sajandi lõpus ilmuvad esimesed spetsiaalsed teadusajakirjad.

1900. a. leiab aset esimene võrdleva kirjandusteaduse kongress Pariisis.

2. Püüdke tuua näiteid eesti kirjanduse „rahvusvahelisusest“.

Näide: Eesti kirjandus rahvusvahelises kontekstis - Jaan Oks (1884-1918)

Üheks eesti kirjanduse enfant terrible’ks peetud kirjaniku üsnagi raskesti mõistetav

loome saab selgemaks, kui asetada see laiemasse, rahvusvahelisse konteksti.

Mõned Jaan Oksa stiilinäited:

„Nälga on seal külas, ääretut tungide tõusu ja langemist. Igapäevased elunähtuste

vahetused. Elumõte.”

„Kus kollakas-tõbine rohi heinamaadel soojaga iseennast ära sööb ja ökitavad kõrred

viljapõldudeks nimetatud paikades vantsuvad.”

(Jaan Oks: Otsija metsas. Tartu 2004, lk. 163 ja lk. 149)

3. Mille poolest kvalifitseeruvad kirjandusliku teksti tõlked võrdleva kirjandusteaduse

uurimisobjektina?

Tõlkides kirjandusteost vahendatakse mitte ainult tõlgitava teose sisu, vaid kogu

kultuurikonteksti, milles antud teos on loodud. Tekivad paralleelid kahe

kirjanduskultuuri vahel.

Tõlge võib olla:

tekstilähedane, s.t. sihiks on saavutada originaaltekstile võimalikult lähedane tõlge.

Võetakse üle keelelised iseärasused (nt imiteeritakse originaalis esinevat kõnepruuki).

Võib esmapilgul tunduda võõristav.

sisuline, s.t. põhirõhk on sisu adekvaatsel edastamisel. Originaalteksti iseärasused

kohandatakse tõlkekeele vajadustega (nn vaba tõlge, parafraas).

selgitav, s.t. originaaltekstis esinevad keelelised või kultuurilised iseärasused jäetakse

tõlkimata ja/või tuuakse eraldi esile ja neid selgitatakse ääremärkustes (nt eksootiliste

toitude nimetused, tõlkimatud sõnamängud).

4. Tooge näiteid kirjanduse interdistsiplinaarsusest.

Kirjandus ja kunst

Caspar David Friedrich: Luiged roostikus

Nikolai Baturin:

Caspar David Friedrich, „Luiged roostikus“

(maali kirjanduslik, luulevormis interpreteering):

Vanas ja puhtas pargis

kuu kallistas kujusid.

Oli tiik seal ja

luiged tiigi peal ujusid.

Vaikse vee kohal

vaikne luige kajas.

Otsekui valged gondlid

sõudsid välja luigemajast.

(Kaks luike,

kaks imekaunist.)

Hääletul libinal,

et võimatu kuuldus see.

Kiirsirge jäi

nende järele tee.

Vaatasin neid.

Tibistasin luigetoitu.

Vanast ja puhtast pargist

lahkusin vastu koitu -

(Kaks luike,

kaks imekaunist.)

Näkku mul kukkus

pikki juukseid,

rinnust kiskusin

pikki nuukseid.

Vastu püssi

mu süda tuikas.

Kaenlas mul kõlkus

kaks verist luike.

Vahel kasutab kirjanduslik tekst väga plastilisi, kirjeldavaid võtteid, lähenedes seega

kujutavale kunstile.

Kirjandus ja muusika

Kirjeldamaks tugevaid emotsioone, kasutatakse kirjandusteostes sageli viiteid

muusikateostele.

Tema [Arno] hingesse asus rääkimatu õnnetundmus, talle näis, nagu oleks midagi suurt,

ootamatut sündinud, mis temale ja kõigile teistele palju rõõmu pidi valmistama. (...) Kui

laulud kõlasid ja orel mürisevalt kaasa mängis, vajus tema silmis kõik ühte: inimesed, lühtrid,

küünlad ja jõulupuu altari ees; kõik ühines suureks, jumalat kiitvaks ja austavaks koguks. Ei

olnud seal hulgas ühtegi halba inimest, kõik olid head. Tema ise kadus lõpmatusse ja laulis

kaasa inglite kooris Betlehema väljal, kuna tema ümber paistis imelik valgus...

(Oskar Luts: Kevade. Tallinn, 1968; lk. 124-125)

5. Lugege tähelepanelikult Doris Kareva luuletust „Skertso“. Mille poolest sarnaneb see

tekst muusikapalaga (struktuur, teema arendus jne)? Leidke vähemalt 3 pidepunkti.

Skertso (it. scherzo):

Muusikaline vorm

Enamasti sonaadi või sümfoonia 3. osa

Jaotub 3 osaks: scherzo – trio – scherzo

¾ taktimõõdus

Kiires tempos, mängitakse elavalt ja rõõmsalt (allegro, vivace, presto)

Võib olla nii kerge ja tantsuline kui ka jõuline ja rustikaalne

Loob vahel õrna, vahel melanhoolse, vahel ka pahaendelise meeleolu

Skertso

Su nägu on naer, Su nägu on nael,

Su liikmed on lõhestav juuli.

Nägin Sind laastatud laevalael

ja Sinusse langesin suuli.

Oh, tuuletu lõõsk, oh, õõtsuv õud,

pikk põud vast pidetut merd!

Mu jalus jäljetuks lagunes jõud,

ma jõin nagu palvet Su verd.

Kosk keereldes tõusis, vari ja vaht

ja valgus meid ujutas üle,

ja korraks meid nähti veel, meid

kaht,

läbi jubeda keskpäevatule.

(Doris Kareva: Armuaeg. Tallinn,

1991; lk. 108)

Positivism.

Positivistlik kirjandusteadus põhineb prantsuse filosoofi Auguste Comte’i (1798-1857)

maailmakäsitlusel. Oma teoses Positiivse filosoofia kursus (6 osa) 1830- 1842 toob ta ühe

põhimõttena välja järgmise idee: Kõik teadused piiritletakse ilmingute maailmaga. Sealjuures

on ilming tõeliselt eksisteeriv ja käegakatsutav objekt.

Positivistlik kogemus koosneb seega järgnevatest etappidest:

a) ilmingu vastuvõtmine

b) vastuvõetud ilmingute korrastamine teatud seaduste järgi, seaduspärade tunnetamine

c) tunnetatud seadustest püütakse järeldada tulevasi sündmusi/ilminguid

Seega: vaatlus ja eksperiment avavad erinevate nähtuste omavahelised konstantsed suhted.

Kõiki nähtusi ühendab põhjus-tagajärg suhe.

Kõik vaimset kultuuri puudutav allutatakse loodusteaduslikele seaduspäradele. Vaimne

kultuur sõltub ümbritsevast keskkonnast ja seda uuritakse loodusteadustele omaste vahendite

abil.

Mida tähendab selline lähenemine kirjandusteaduse jaoks?

Kirjandust vaadeldakse kui individuaalsete ja kollektiivsete ilmingute produkti. See tähendab,

et kirjandusteos ei teki iseenesest, vaid on ühiskondlikus ja biograafilises mõttes määratletud.

Kuna positivism tunnustab ainult käegakatsutavaid fakte, siis positivistlik kirjandusteadus

tegeleb autori poolt läbielatu, õpitu ja pärituga, s.o.

a) autori erinevate elamustega,

b) autori haridusteega,

c) autori päritoluga ja tema kaasajaga.

Läbielatu, õpitu ja päritu (põhjus) ning kunstiteose (tagajärg) vahel on otsene seos.

Positivistlik kirjandusteadus uurib eelkõige:

autorite elulugusid,

kirjanduslike tekstide tekkelugusid,

kirjanduslike tekstide võimalikku mõju ümbritsevale keskkonnale.

Positivistlikul, faktipõhisel meetodil läbiviidud kirjandusteadusliku uurimise tulemuseks

võivad olla:

1) Faktirohked kirjanike elulood või teatud eluperioodide käsitlused:

„Samas [Palamuse] kirikus on 1887. aasta jaanuaris ristitud ka pisike Oskar Luts. Kui pastor B.G.

Sielmann piserdas külma veega väikemehe otsaesist, tegi see, nagu meenutavad mõned kaasaegsed, nii

valju häält, et tühi kirik lausa kõlas käes. Vanad naised pidasid poisi kisa tähtsaks tulevikumärgiks,

lõid imestusest käsi kokku ja ennustasid: 'Oi, sellest poisist tuleb alles suur ja tähtis mees!'“(J. Karma,

E. Teder: „Oskar Luts ja Palamuse“. Tallinn, 1968)

2) Biografism: teose tõlgendamine autori eluloost lähtudes:

„Joosep Tootsi, ulja Kentuki Lõvi prototüübiks on Raadivere külast Mäeotsa talust pärinev Voldemar

Tootson. Elavaloomuline ja vallatu Tootson valmistas kihelkonnakooli päevil õpetajaile palju

peamuret. (...) Teistegi koolipoiste (Imelik, Tõnisson) puhul on autor kasutanud üksikuid jooni ühelt

või teiselt koolikaaslaselt, kuid Kevade ühel peategelasel Georg Aadniel Kiirel pole Palamusel olnud

kindlat algkuju. See on koondtüüp omaaegsest kodanlikust antvärgist.“ (J. Karma, E. Teder: „Oskar

Luts ja Palamuse“. Tallinn, 1968)

Märkusena olgu öeldud, et antud lähenemine võib suubuda nähtusesse, mida tähistab sõna

biomütograafia. See tähendab, et biograaf, kirjutades suurmehe elulugu, eelistab teatud faktid

välja valida või neid rõhutada ning teatud faktidest vaikida. Sageli juhtub ka, et väljavalitud

fakte üsnagi vabalt tõlgendatakse. (Nagu ülaltoodud lookeses Oskar Lutsu elust: Luts ise on

väitnud, et see lugu juhtus hoopis tema vennaga.) Seega on toimunud tõlgenduse muutumine

faktiks (faction), mis omakorda annab võimaluse uute tõlgenduste loomiseks.

3) Teoste tekstikriitilised väljaanded (teksti genees):

Georg Büchner: „Leonce ja Lena“. München, 1988, lk. 164.

(1838)

Er läuft fast nackt im Zimmer

PETER. Nun?

Ha,

(1850)

Er läuft im Zimmer

KÖNIG. Nun?

He,

See tähendab, võrreldakse ühe ja sama teksti varasemaid ja hilisemaid variante, tuvastatakse muudatused

ja üritatakse leida nende tekkepõhjusi (antud juhul siis võiks öelda nii, et esimeses variandis on olemas

sõnad „peaaegu alasti” ja teises mitte, mis omakorda võiks olla viide tugevamale tsensuurile).

4) Teoste kommenteeritud väljaanded:

Lev Tolstoi: „Anna Karenina“. Tallinn, 1984; 2.kd., lk. 111.

„Te vist sõidate Pattit kuulama? - Kuulsa itaalia koloratuursoprani Adelina Patti (1843-1919) õde Carlotta Patti

gastroleeris 1872-1875 Venemaal ja esines kirjeldatud ajal „Don Juanis“.

Seega lähtutakse teose interpreteerimisel ka kõige pisemategi detailide puhul autori eluloost ja tema

kaasajast.

Positivistlik lähenemine annab häid tulemusi, kui vaadelda:

a) ühiskondlik-poliitilise surve all valminud tekste.

Näide: Eesti kirjandus nõukogude perioodil Hando Runnel: Keldrikakand

Keldrikakand kena kakand,

keldris söönd ja keldris kakand.

Pole keldrist väljas käinud,

pole välisilma näinud.

Kõik, mis kehtib keldri õhus,

kehtib ka ta peas ja kõhus.

Ta ei ole isehakand,

ta on sünnist saadik kakand.

(Tsit.: Sõnarine. Eesti luule antoloogia. 4. kd., Tallinn, 2005, lk. 191)

Ühelt poolt oleks justkui tegu süütu lasteluuletusega, ent silmas pidades olustikku, milles see tekst loodi,

omandab keldrikakandi kuju hoopis teise iseloomu. Teda võiks võrrelda Eesti NSV kodanikuga, kes on

pidanud elama stagnatsiooni sumbunud õhus, kes pole kunagi „keldrist ära käinud”.

b) poolfiktsionaalseid tekste

Nt. päevik, kiri, autobiograafia, memuaarid, reisikirjad - life writing

„Dublini tramm – Luas – on pikk otsekui angerjas ning umbes sama värvi ja sama külm. Vagun on inimesi täis,

kuid nende enamik tundub telepordi teel siia sattunud Lätist või Leedust või Poolast. Mehed kannavad

kohustuslikku musta nahktagi, rinnakad naised on surmavait ning mitte kusagil pole näha lõbusat näost punetavat

iiri punapead (...).“ (Krister Kivi: „Eesti maja“. Tallinn, 2007. lk. 217)

Antud juhul on tegemist üsna negatiivses toonis edasiantud muljega Iirimaa pealinnast. Nagu tekstist

edaspidi selgub, ajendas autorit reisile minema õnnetu armastus; enne Dublinis viibimist oli tal selle reisi

vältel mitmeid negatiivsed kogemusi (ahistamine USA tollis, arusaamatused Air France’iga). Kogu see

masendus kumuleerub lõpuks ja ei lase Iirimaad positiivsetes värvides näha.

Strukturalism.

Strukturalistlik lähenemine: ideelis-formaalsete struktuuride tuvastamine.

Näide: Mihkel Tiks: Korvpalliromaan. Tln, 1985.

Mängu struktuur (2 poolaega) – inimelu struktuur (enne ja pärast sportlaskarjääri) – teose struktuur

(Mängu algus – Keset mängu – Mängu lõpp).

Strukturalismi põhiidee: kogu inimkogemus allub teatavatele struktureerivatele põhimõtetele ja

reeglitele. St kui autor loob teksti, kasutab ta (alateadlikult või teadlikult) teatud reegleid, mis on seatud

kas teatud institutsioonide või ajastule omaste joonte poolt. Niisamuti alluvad ka kirjandusteosed

kindlatele skeemidele: on ju nt armastusromaanil teatud kindel ülesehitus, nagu ka muinasjutul vms.

Strukturalismi aluseks on Ferdinand de Saussure'i (1857-1913) strukturaalne lingvistika „Üldise

lingvistika kursus“ (1916)

Keele ja kõne eristamine:

Langue – märkidevahelistest erinevustest koosnev süsteem

Parole – konkreetne kõnesündmus, keelesüsteemi praktiline rakendus

„Langue'i võib mõista kui suurt ühiskasutatavat kappi, kus säilitatakse kõiki erinevaid märke, millest võib

ehitada üksikud kõnesündmusi, ehk parole 'i-sündmusi.“

Keelemärk : tähistaja ja tähistatav (nt telefon = ese ja sõna „telefon“)

Tähistaja ja tähistatava seos on kokkuleppeline, meelevaldne

Horisontaalne (sünkrooniline) ja vertikaalne (diakrooniline) telg.

Struktuuri mõiste

Terviklikkus: Elemendid on allutatud tervikule, samas ühe elemendi muutumine toob kaasa kogu

struktuuri muutumise (vt eelmine näide: niipea kui sõna „ema“ vahetati välja sõna „isa“ vastu, läks lause

mõte täiesti teistsuguseks, st struktuur muutus.)

Transformatiivsus: Ühe (all)struktuuri korrastatud üleminek teiseks toimub kindlate reeglite alusel (sõna

„ema“ ei saa asendada ükskõik millise sõnaga, nt ei saa öelda „ema“ asemel „kõrvarõngas“ või

„mõõkvaal“).

Eneseregulatsioon: Süsteemi elementide võime iseseisvalt korrastuda ja omavahel seostuda.

Struktuur on seega: terviku ülesehitus erinevatest elementidest; elementide omavaheline (sõltuvus) -

suhe tervikus.

Strukturalismi puhul laiendatakse lingvistikas kasutusel olevat struktuuri mõistet erinevatele

eluvaldkondadele ja inimtegevuse sfääridele.

Aluseks on arvamus, et keele struktuur on identne mõtlemise struktuuri ja maailmaorganiseerumise

printsiipidega.

Kirjandusliku süsteemi mõiste

Kirjanduslik evolutsioon on süsteemide või sünkroonsete seisundite vaheldumine „Dominant“: süsteemis

domineerivate elementide grupp; dominantide vaheldumine

Roman Jakobson

Keele poeetiline funktsioon

Metafoor ja metonüümia

Selektsioon ja kombinatsioon

Igas kultuuris on täheldatav püüd oma ümbritsevat keskkonda klassifitseerida.

Metsik mõtlemine: omane „primitiivsetele“ kultuuridele: arhailine, maagiline maailmavaade, millel on

lihtsalt teised eesmärgid, kui moodsal linnaühiskonnal.

Binaarsed opositsioonid (vastandlikud paarid nagu üleval-all, avatud-suletud) kui universaalsed

mõtlemismudelid; omased kõigile kultuuridele.

Polaarsed (vastandlikud) MUST-VALGE ja graduaalsed (astmelised) opositsioonid: MUSTHALL-

VALGE

Foneetikas: Helilised/helitud häälikud; sulghäälikud (k, p, t) / hõõrdhäälikud (v, s, h)

Grammatikas: olevik/mitteolevik; minevik-olevik-tulevik

Müütide analüüs: müüt kui mõtteviisi alus. Uurides müüte võib jõuda universaalsete mõttestruktuuride

tuvastamiseni (nt üha korduvad „lood“ nii Põhja- kui Lõuna- Ameerika müütides)

Binaarsed ja ternaarsed struktuurid mütoloogias

Sensoorsed (käegakatsutavad): toores/ keedetud, niiske/ kuiv, pehme/kõva

Abstraktsed, vormide loogikat väljendavad: tühi/täis, oma/võõras, sisemine/väline

Maa/udu/taevas

surm/haigus/elu

Üleval – all (taevas – maa; mägi – org)

Horisontaalne ulatus: vasakul – paremal, kaugel – lähedal, idas – läänes.

Vladimir Propp

„Muinasjutu morfoloogia“ (1928)

Muinasjutu struktuur ja selle elemendid

Draakon röövib võõramaa kuninga tütre.

Nõid röövib võõramaa kuninga tütre.

Nõid röövib talumehe tütre.

Nõid röövib talumehe noore naise.

(s.o. keegi, kes on paha, teeb midagi halba kellelegi, kes on hea, röövides talle kalli inimese)

Muinasjutus on 31 funktsiooni (ühe osalise poolt läbiviidav tegevus, mille tähendus mõjutab muinasjutu

tegevust tervikuna); nt „võitlus kurja vastu“, „kangelase päästmine“; „raske ülesande täitmine“.

7 rolli e. 7 aktanti: Kangelane, kangelase vastaline, ohver (ja tema isa), vale kangelane, võluvahendi

kinkija, abistaja, kangelase teelesaatja.

Konkreetse osalise funktsioon tuleneb tema positsioonist struktuuris.

Kangelane kolmas poeg

Vastaline vanemad vennad; nõid

Ohver kuningatütar (+ isa)

Vale kangelane valelik prints

Võluvahendi kinkija haldjas

Abistaja võõramaa tark

Teelesaatja poegade isa

Kangelane Lumivalgeke

Vastaline kuri võõrasema

Ohver Lumivalgeke + tema isa

Vale kangelane kuri võõrasema (?)

Võluvahendi kinkija prints (?)

Abistaja hea jahimees, pöialpoisid

Teelesaatja hea jahimees (?)

Juri Lotman: „Kunstilise teksti struktuur“

Kirjandusteose käsitlemine tervikliku struktuurina: iga element realiseerub vaid suhtes teistega ja kogu

tekstiga.

Kunstiteos: teatud liiki reaalsus ja on sellisena osadeks liigendatav.

Teksti reaalsuse loob suhete süsteem – tähenduslikud opositsioonid.

Tekst: struktuuri realiseering või interpretatsioon (Hamlet: raamat-lavastus)

Struktuur võib realiseeruda erinevates tekstides (lugu on ikka sama, ainult realisatsioon on erinev).

Iga vaatleja võib struktuuri kirjeldada oma nägemuse kohaselt (iga lugeja/vaataja pöörab tähelepanu

erinevatele asjadele).

Kirjeldav vs. strukturaalne poeetika

Kirjeldav poeetika sarnaneb vaatlejaga, kes üksnes fikseerib teatud elunähtuse.

Strukturaalne poeetika lähtub alati sellest, et vaadeldav fenomen on vaid üks keeruka terviku koostisosi.

Teksti paradigmaatilisus: teatud elementide korduvus e. ekvivalents (sarnasussuhe, võib olla täielik või

mittetäielik) nt. luules rütmikordused. Invariant ja variant.

Variatiivsete elementide väljaselgitamine ja nende semantilise rolli tuvastamine.

Variatiivse elemendi suhe teiste elementidega.

Teksti süntagmaatilisus: elementide ühendamine. Kuidas ühenduvad ühesugused ja kuidas erinevad

struktuurielemendid.

Kummastumise võte: kui on ühendatud elemendid, mida teatud reeglite kohaselt ühendada ei tohi (nt

„kriiskav kollane“). Nende semantiline roll. Nt riimi puudumine võib olla:

a) kunstiliselt mittetähenduslik element

b) mitteriimi kohalolek, miinus-riim

Samas: struktuur kirjutab siinkohal ette piirangud: ühendamise tingimuseks on, et ühendatavatel

elementidel peab olema teatud ühisosa.

Hendrik Sal-Saller: „Käime katuseid mööda“

käime katuseid mööda lähme kolame pööningute peal

nad ei tea mida mõelda need kes pole iial käinud seal

näitab meile suunda vana tuulelipp

siia ülesse kuulda ei ole midagi

käime katuseid mööda tule lähme turnime tornides

lähme katsume pilvi lähme värvime taeva siniseks (poeetiline tekst)

ühed tahavad palju teised rohkem veel

mõned tahavad kõike

nad ei kõnni katustel

me ei näe teisi kihutamas ringi

meil on silmad ainult teineteise jaoks

meil on aega hoida teineteisest kinni

maailm kuhugi ei kao

üksik mees istub kodus joob õlut ja üksinda kurvastab

üksik hooldaja naine vaatab üksinda viimast seebikat

klaasist akende taga neid on rohkem veel

nad on üksinda kodus

nad ei kõnni katustel

(Hendrik Sal-Saller & Smilers. Ainult unustamiseks. Bulldozer Records, 2003)

Peamised opositsioonid:

meie – nemad

kaksindus (meie) – üksindus (nemad); aga samas: meid on ainult kaks, so vähe – neid on palju, aga nad

on üksi

rõõm, rahulolu (meie) – kurbus, igavus, asendusnauding (õlu), st: armastus – armastuse puudumine

liikumine, millegi uue avastamine, elurõõm, põnevus (lähme kõnnime/kolame/turnime...) - paigalseis,

rutiin, (seebikas!), kodusistumine, ei kõnni üleval (katused, pööningud, pilved, taevas – liikumine järjest

kõrgemale) – all (istuvad kodus)

väljas (katustel) – sees (klaasist akende taga)

Seega: päris-elu (meie) – nõme elu (nemad). Armastus teeb elu elamisväärseks; kelle elus pole armastust,

peavad rahulduma asendustegevustega. Nii et inimesed, minge kodust välja ja tehke midagi – get a life!

Kirjandussotsioloogia.

1. Kuidas on võimalik läheneda kirjandusteosele?

Autonoomne lähenemine: huvitutakse objekti sisemistest omadustest (teose- ja tekstikesksed

lähenemised)

Heteronoomne lähenemine: kirjandus kui süsteem, mis omakorda on osa suuremast tervikust.

Kirjanduse sotsioloogia eeldab heteronoomset lähenemist – uurib kirjanduse ja ühiskonna

omavahelisi suhteid.

Kirjandus on sotsiaalne nähtus, tihedalt seotud kõige sellega, mis teda ümbritseb. Kirjandus on

ühiskonna kajastaja ja peegeldaja.

2. Mida uurib kirjandussotsioloogia?

Uurib kirjanduse ja ühiskonna omavahelisi suhteid.

Kirjandussotsioloogia fookuses on kultuuri institutsioonid ja vahendajad nagu riik, kirik,

akadeemia, eliit, metseen, kollektsionäär, kuraator, kriitik, kunsti tootmise-tiražeerimise-

säilitamise ja levitamisega tegelevad asutused, organisatsioonid ja seltsid.

Kirjandussotsioloogia uurimisobjektiks on ka marketing (turustamine)

Tarbijaskonna uuringud: tarbijate liigid, eelistused (demograafiliste, sooliste, hariduslike jt

kriteeriumide järgi), ostustrateegiad, kunsti tutvustamine ja müük

Näide heast reklaamtekstist:

1001 MAALI, MIDA ELU JOOKSUL PEAB NÄGEMA.

Iga kunstiarmastaja jaoks põhjapaneva tähtsusega ning haarav raamat heidab pilgu maailma

parimatele maalidele. Siin on kajastatud kunsti alates Egiptuse seinamaalidest kuni tänapäeva

Lääne lõuenditeni. Siin on esitatud 1001 kõige märkimisväärsemat ja põnevamat, maali, mis

kunagi on loodud. (...) Peale maailma tuntumate kunstigaleriide meistriteoste leiate siit hiljuti

taasavastatud šedöövreid ning

kaasaja kunstnike silmapaistvaid maale. Iga pildi juures on sisukas tekst, mis avab maali ennast ja

tutvustab ka selle loojat.

Näide väga halvast reklaamtekstist:

FLANDRIA PÄEVIK.

Kirjanik Tõnu Õnnepalu veetis 2007. aasta sügisel kuu aega Brüsseli lähedal Flandrias vanas

majas, kus mõned toad olid mõeldud külalistubadeks kirjanikele. Käesolev raamat ongi seal

kirjutatud, kuid Õnnepalu ei kirjuta sugugi ainult Flandriast, kuigi ka sellest maast, selle keelest,

ajaloost ja kirjanike maja lähimast ümbrusest saab nii mõndagi teada. Õnnepalu mõtiskleb

mineviku ja oleviku, maa-ja linnaelu, Eesti ja Euroopa, üksinduse ja suhtlemise, kirjanduse ja elu

üle. Ta vaatab looduse muutumist oma lähemas ümbruses ja kirjeldab seda väga haaravalt. Tõnu

Õnnepalu on üks neid Eesti kirjanikke, kelle mõtisklusi on tõepoolest huvitav lugeda, tema keel

on väga ilus, loomulik ja voolav, ta mõttekäigud on haaravad ja teadmised laialdased. Raamat, mis

pakub tõelist lugemismõnu ja ka ajendit järelemõtlemiseks.

(Miks see on halb reklaamtekst: esiteks faktivead – tegu pole nt mitte suvalise vana majaga, vaid

kirjanike residentsiga, teiseks väljendid nagu 'tõepoolest huvitav lugeda' jne)

3. Nimetage kirjandussotsioloogia 3 põhisuundumust.

tekstisotsioloogia (sotsiolektide, diskursuste analüüs)

institutsiooniline lähenemine (kirjandus kui ühiskondlikult teataval eesmärgil säilitatav ja

reguleeritav institutsioon)

empiiriline kirjandussotsioloogia (kirjanduse loomise, vastuvõtu, vahendamise ja töötlemise

omavaheliste seoste analüüs)

4. Mis on kirjandussüsteem? Millistest aspektidest see koosneb? Kuidas see seostub kirjanduse

loomise protsessi erinevate etappidega?

Keskne mõiste: kirjandussüsteem (ka võrgustik, keskkond vms.);

erinevate osapoolte koostoimimine ja kokkumäng. 4 osapoolt:

1) looja (autor)

2) levitaja (kirjastus, raamatukauplus)

3) vastuvõtja (lugeja)

4) järeltöötleja (filtreerija, kanoniseerija, nt kriitik, kirjandusteadlane, õpikute autor, õpetaja jne.)

Kirjanduse loomise protsess:

1. loomine (idee, rahastamine, kirjutamine, viimistlemine)

2. esmane valik (heakskiit, muudatusettepanekud)

3. toimetamine (vormilised ja sisulised parandused)

4. turustamine enne kirjastamist (teose väljakuulutamine, reklaam)

5. korrektuur, valmistamine (kujundus, küljendus, trükkimine, köitmine)

6. turustamine pärast kirjastamist (näidiseksemplarid, esitlus, otsemüük, postimüük,

kampaaniad)

7. valik ja väärtustamine (sh kanoniseerimine)

8. lühi- ja pikaajaline arhiveerimine (raamatukogu, arhiiv, hoidla, õpikud, kollektiivne mälu)

5. Mida tähendab väide, et teksti eripära on ühiskondlike olude peegeldus?

Kirjandussotsioloogia analüüsib teksti eripära kui ühiskondlike olude peegeldust, st

kirjandust loetakse alati teatud viisidel, aegadel, põhjustel ja kontekstides lähtuda tuleb

empiirilisest (e tunnetuslikust) materjalist.

6. Millist ühiskondlikku konteksti kätkeb endas järgnev tekstikatkend, milliseid ühiskondlikke olusid

see peegeldab?

“Shoppamine maksab. Sellepärast annavad vanemad sulle sinu taskuraha. Loe üle – kui palju raha

sul on? Nüüd võrdle – kui palju raha on sinu õel? Sinu parimal sõbral? Sinu parimal sõbrannal.

(…) Kui sa tahad rohkem shopata, siis peavad sinu vanemad sinu taskuraha suurendama.” Judith

Wilske/André Erlen: Minu esimene shopinguraamat. (Tsit: NO 80. Onu Tomi onnike. Tallinn,

2009, pagineerimata)

Tarbimisühiskonda.

7. Kirjeldage kirjandusvälja.

Kirjandusväli kui ümberpööratud majandusväli: bestselleri kirjutamine ei too veel kaasa

sümboolset võimu: ehk kellest võib saada arvamusliider ja kellest mitte.

8. Kumb tekst kuulub laiaskaalalise tootmise välja? Mis sellele viitab?

Piiritletud ja laiaskaalalise tootmise väli.

Ühelt poolt: kõrge kunst, süvamuusika, tõsine kirjandus. Toodetakse peamiselt sümboolset

kapitali: tuntus, prestiiž jne. Tootmine teiste tootjate jaoks. Plussmärk. Elitaarsus (e eliidile

loodud)

Teiselt poolt: laiatarbekultuur. Tootmine mittetootjate jaoks. Võimalikult suur turg ja kasum.

Miinusmärk. Mass.

Näide: Armin Kõomägi

Niisiis. Meil on riik nimega Eesti ja meil on pank nimega Transapank. Transapanga tagasihoidlikuks

sooviks on võita veerandi hoiustajate ja laenajate südamed.(„Hüpe“. Amatöör. Tallinn, 2006, lk. 224)

Näide: Viivi Luik

Pigistasin silmad kinni, käed rusikasse, toetasin jalad maha ja tahtsin kõigest hingest olla mitte inimene,

vaid raadioaku, must ja kandiline salajane jõuallikas, mis võtab ja teeb kuuldavaks kõik õhus visklevad

kilked ja karjed. (...) Mööda kuuselatvu ja karme lumelagendikke veeres takistamatult tuleviku poole

päikese valge nõiakera. („Seitsmes rahukevad“ Tallinn, 1985, tagakaas)

Semiootika.

1. Kuidas defineerida „märki“? Milliseid märkide tüüpe Te teate?

Märk on iga asi või nähtus, mida võib käsitleda kui tähenduslikult millegi asemel olevat (nt

rahvuslipp kui terve riigi sümbol).

Märkide jaotus

Märke võib jaotada loomulikeks ja kokkuleppelisteks:

Loomulikud kr.k. semeinon (märk, tähendus, tunnus)

Märgid tunnused

näitavad

nt suits = märk sellest, et kuskil põleb tuli, suits kui tule tunnus lisaks kuumusele

Kokkuleppelised (kunstlikud, konventsionaalsed) kr. k. semainon (märk, tähistaja- 1.sõna kõla

2.ettekujutus hinges

3.objekt, millele vastab)

Märgid väljendid

iseloomustavad

Charles S. Peirce: Märgiteooria

Märk on mingi A, mis tähistab mingit fakti või objekti B mingi interpreteeriva mõtte C jaoks.

Märgi moodustavad kolm korrelaati:

1. Esitis

2. Selle objekt

3. Selle interpretant (tõlgend, efekt, mille märk kutsub interpreteerivas subjektis esile)

Peirce’ märgitüpoloogia

1. Ikoon – sarnasus: näib, kõlab, tundub, maitseb, lõhnab samamoodi (diagramm, foto, joonis).

2. Indeks – tähistaja ja tähistatava vahel on otsene füüsiline või põhjus-tagajärg suhe

Looduslikud märgid: suits, jalajälg, kaja, lõhn, maitse. Indeksis sisaldub alati ka ikoon.

3. Sümbol – tähistaja ja tähistatava suhe on arbitraarne või konventsionaalne (numbrid,

liiklusmärgid). Iga sõna, lause või tekst võib olla sümbol.

2. Mis on denotaat ja mis on konnotaat? Kuidas nad seostuvad nn Ogden-Richardsi kolmnurgaga?

Tähenduse maailm: denotatiivne + konnotatiivne

Kui inimene saab mingi teate, lisandub sõnumi denotatiivsele tähendusele ka konnotatiivne.

Denotatsioon on esmane, otsene tähendus. See erineb konnotatsioonist kui teisesest, kaudsest

tähendusest.

Konnotatsioon on teisene, kaudne tähendus. Ta erineb denotatsioonist kui esmasest, otsesest

tähendusest. Konnotatsioon on ühtlasi kultuuripõhine subjektiivne tähendusvarjund, mis lisandub

sõna või fraasi otsesele tähendusele.

Denotatsioon („koer“ määrab ära koerad kui klassi) – konnotatsioon (omaduste hulk, mis koeraga

seostuvad).

Ogden & Richards: Semiootiline kolmnurk

Symbol (märk) – referent (objekt) – reference (märgi poolt subjekti teadvuses esilekutsutud mõte

sellest objektist)

Märki vaadeldakse subjekt-objekt suhete plaanis; tuuakse sisse keeleväline reaalsus.

Ehk siis erinevad objektid/nähtused võivad esile kutsuda erinevaid tundeid, ideid, assotsiatsioone.

Nähes ringijooksvat koera, mõtleme „koer” ja tunneme kas positiivset („nii nunnu kutsu”) või

negatiivset emotsiooni („jäle elukas, tuleb ja hammustab”), st kolmnurga kolmas nurk, reference

ehk idee on inimeseti erinev.

3. Mida mõistetakse semiootikas koodi all?

Saussure: kood=keel (nt dresscode, etikett)

Jakobson: kood=ühine keel (ühine märkide repertuaar, omane nii sõnumi saatjale kui vastuvõtjale,

nt keel, milles toimub suhtlus)

Eco: kood=märgisüsteem; subkoodide ja kombineerimisreeglite võrgustik, mis määratleb nii

kommunikatsiooni kui ka üksikute märkide tähenduse.

Probleem: ühel objektil võib olla mitu tõlgendit, mis kultuuriti erinevad. Nt kui Eestis kutsutakse

keegi külla, on viisakas kinkida lilli – tagamõtet sel puhul ei eeldata, küll aga on Saksamaal lillede

kinkimine viide teatud sorti soovidele)

4. Mis on sekundaarne modelleeriv süsteem?

Primaarsed (loomulik keel) ja sekundaarsed modelleerivad süsteemid (kunstide, religiooni,

müütide, kirjanduse vms. keeled).

[modelleeriv süsteem = elementide ja nende ühendamise reeglite struktuur]

Loomulik keel modelleerib maailma. Kultuuri ja teiste keelte alus. Teiste keelte interpreteerimise,

talletamise ja esilekutsumise vahend.

Kunstide jt. keeled modelleerivad reaalsuse erinevaid aspekte. Sisaldavad endas erinevaid

semiootilisi süsteeme. Sekundaarsete modelleerivate süsteemide semiootika ongi

kultuurisemiootika.

Kultuur = erinevatest keeltest / süsteemidest koosnev struktuur.

5. Mis eristab luulet ja mitte-luulet?

Mitte-luule = Keele kõnetasandi elemendid, mille tähendus tuleneb struktuurist elemendi

formaalne, grammatiline tähendus

Luule = Iga element võib esineda tähenduslikus astmes elemendi semantiline lisatähendus

Poststrukturalism.

1. Mis on poststrukturalismi kui lähenemise aluseks? Nimetage poststrukturalismi olulisemad

suunad.

Poststrukturalismi all mõistetakse üldiselt erinevaid strukturalismile vastanduvaid filosoofilisi ja

kirjanduslikke lähenemisi uurimise objektile (seega ka kirjandusele). Algus 1970-80ndatel

Prantsusmaal (Derrida, Deleuze, Guattari, hilisem Barthes jt.) Seal levis edasi Ameerika

Ühendriikidesse (Bloom, de Man)

Poststrukturalismi põhiobjektiks on mittestruktuur ja nn. struktuuri pahupool, see tähendab, et

näiteks kirjandusliku teksti tähendus ei ole struktuurist tuletatav (nagu seda teeb strukturalistlik

lähenemine), vaid on midagi ootamatut ja ennustamatut. Struktuuri asemel kasutatakse

RISOOMI (Deleuze/Guattari) mõistet: vastandina struktuuri korrastatusele domineerib hargnevus

ja keskpunktita korrastamatus. (Selle kohta allpool veidi rohkem.)

Struktuuri pahupoole aluseks on soovid ja ihad: nendes põrkuvad kõik traditsioonilised ja

sotsiaalsed elukorralduse väljendusvormid. Soov määrab ära kõik mittestruktuurse.

Strukturalism: püüdleb objektiivsuse poole; kõik eluvaldkonnad struktureeritakse

sümboolse korra poolt.

Poststrukturalism: püüdleb subjektiivsuse poole; kuna inimene on struktuurile allutatud, tuleb

struktuuri võim paljastada ning sellele vastu hakata.

Vastandus: Struktuur ja struktuuri pahupool

Struktuuri omadused

staatiline, korrastatud

domineerivad binaarsed opositsioonid

seaduspärasus

aja kulgemine

loogilisus

Struktuuri pahupoole omadused

dünaamiline

dihhotoomse (kahel opositsioonil põhineva) ülesehituse ületamine

juhus, vabadus

hetkelised nähtused

afektid jms. mis pole loogikale allutatavad

Poststrukturalismi kaks olulisemat suunda:

1) tähtsustatakse teksti reaalsust: Derrida - „Väljaspool teksti ei ole midagi.“

2) tähtsustatakse poliitilist reaalsust: Deleuze - „Kõik on lõppkokkuvõttes poliitika.“

2. Mis on dekonstruktsioon? Nimetage dekonstruktsiooni erinevaid tüüpe ja olulisemaid

teoreetikuid.

Dekonstruktivism — termin lähtub Heideggeri filosoofiast ja selle eesmärgiks on välja meelitada

ja üles ärritada konfliktsed jõud ehk tuua välja süsteemivälised elemendid. Iga tekst (nt.

kultuuritekst, raamat jne) elab teiste tekstide keskel ja teiste tekstide jälgede (trace) mõjuväljas

ning see on tähtsam tekstist kui suletud süsteemist.

Dekonstruktsiooni tüübid

1) kriitiline: teose loomisprotsessi uurimine

2) vasakpoolne dekonstruktivism: projekt, mille eesmärgiks oleks hävitada kirjanduse

3) kategooria, selleks tuleb välja tuua üldkultuurilised ja sotsiaalsed diskursused

4) ameerika dekonstruktivism: subjektiivne kirjanduskriitika; tekstid ei ole lõplikud. Nt P. de

Man: tähtsustab teose retoorikat (kõne kujundeid)

Dekonstruktsiooni eesmärgid:

1) välja meelitada ning üles ärritada konfliktsed jõud ehk tuua välja süsteemivälised elemendid.

Iga tekst (nt raamat) elab teiste tekstide keskel ja nende mõjuväljas; see on tähtsam tekstist kui

suletud süsteemist.

2) vabaneda logotsentrismist (filosoofia keskpunkt, mis baseerub keele võimul), millele on

omane arusaam olemisest kui täielikust ja ühtsest kohalolust, mis leiab väljenduse

kuuletumises (nt Jumalale, asjadele, valitsusele, institutsioonidele vms.)

3. Millel põhineb feministlik dekonstruktsioon? „Dekonstrueerige” järgnevad tekstid feministlikust

vaatepunktist:

Eeldused:

Naisliikumise tekkimine 60ndate lõpus-70ndate alguses.

Naise traditsioonilise ühiskondliku rollimudeli lõhkumine.

Nn „struktuuri pahupool“: naiste ebavõrdne kohtlemine töö- ja eraelus.

Eesmärgid:

„Totaliseerivate“ poliitiliste teooriate ja ülirangete organisatsiooniliste vormide

„paljastamine“.

Sellele vastukaaluks oma isikliku „mina“ avastamine.

Binaarse struktuuri dekonstrueerimine?

Feministlik kirjandusteadus

Meheliku alge domineerimise lõhkumine (ka kirjanduses).

Binaarne opositsioon mees-naine on kõige halvaloomulisem ja kõige ebavõrdsem: s.t. kõik

kirjandusteosed on loodud mehelikust seisukohast.

Mis hoiab seda binaarset struktuuri üleval? Ühelt poolt materiaalsed ja psüühilised eelised

(mehe vaatenurgast), teiselt poolt kompleksne moodustis hirmust, ihast, agressioonist,

masohhismist ja majanduslikust sõltuvusest (naise vaatenurgast) – see fenomen ongi

feministliku uurimise objekt.

Luce Irigaray (1930) „Speculum“ (1974). Mõjutatud Lacanist ja Derridast.

Teesid:

1. Keel, s.t. kogu meie mõistmise ja tunnetamise süsteem allub mehelikule ideoloogiale.

2. Selle keele asemele tuleb luua uus keel, mis võimaldaks naisel tunnetada oma seksuaalsust ja

naiseks-olemist positiivselt.

3. Uue keele kasutamine võimaldaks mehe ja naise suhtlemine toimida kui kahe võrdse vahel;

kumbki suhtluspartner oskab asetada end teise olukorda.

Võrdõiguslikkuse küsimus: seab ühtlasi küsimärgi alla võimu ja staatuse kui sellise.

Kultuurikonteksti küsimus? (nt Eesti ja Soome/ Euroopa)

Näide:

Kõik pesu kuivamas õues

tuule käes nööridel vastu madalat päikest

kõik mu elu

(Ly Seppel. Tsit. Sõnarine. Eesti luule antoloogia, 4. kd., lk. 131)

Seda teksti võime interpreteerida kui meeleolupilti või siis hoopis kui naise raske elu

kujutamist (ainult pese pesu ja korista)

a) „Ireen istus baaris, mis kiiskas valgelt nagu operatsioonisaal. Ta pooleldi istus, pooleldi

lebas valges tugitoolis valge laua taga ja tema ees pika jalaga pokaalis sillerdas

apelsinikarva kokteil. Ise ta oli pruun, täiesti šokolaadipruun keset seda läiklevat valget.

Reis oli talle hästi mõjunud. (...) Ireen istus tema [Mattiase] vastas – nii puhanud, nii ilus,

nii ahvatlev, ja mängis paremas käes oleva abielusõrmusega.” (Meelike Saarna: Kahe

südamega tüdruk. Tallinn, 2006, lk. 111)

b) „Daamid ei olnud meeste vaidlust kuigi kaua jälginud. Madam Kröger juhtis siin juttu,

selgitades kõige isuäratavamal kombel parimat moodust karpkalade keetmist

punaveinis...” (Thomas Mann: Buddenbrookid. Ühe perekonna langus. Tlk. Jaan

Kangilaski. Tallinn, 1993, lk. 20)

4. Mis on disseminatsioon?

Dekonstruktsiooni üks põhimõisteid on disseminatsioon: tähenduslike üksuste laiali jagunemine.

Peaks lõhkuma kõik, mida Lacan nimetas sümboolseks korraks.

Derrida eristab: Difference/differance: eesti keelde tõlgitud kui erinevus/erinewus

Saussure'i „erinevus“ = eristav tunnus, mis eraldab märki teistest, iseloomustab seda märki kui

märki, mis loob märgi väärtuse ja ühiku. Derrida „erinewus“ = märgi erinevus edasilükkuvas

liikumises; vt. disseminatsioon.

Derrida tähtsustab järgmisi aspekte:

1) teksti reaalsus

2) traditsiooniliste binaarsete opositsioonide analüüs ja lõhkumine nende relatiivseks kuulutamise

kaudu

3) märgi tähenduse muutumine liikumises

Seega: dekonstruktivistlik lähenemine on eelkõige õigustatud siis, kui meil pole tegemist

traditsiooniliste tekstide või lugudega, vaid tekstidega, mis tavaskeemidele alluda ei taha.

Näide:

Ankruketi lõpp on laulu algus

valguskiire lõpp on tantsu algus

teiselpool vett teiselpool tuld

ootab virmaliste määratu leib

(Ilmar Laaban: „Oma luulet ja võõrast.“ Tallinn, 1990, lk. 11)

Traditsioonilise strukturalistliku lähenemise korral tuleks määrata binaarsed opositsioonid ja

tuletada teksti tähendus selle struktuurist:

lõpp-algus, teisel pool-(siin pool), vesi-tuli, all (ankrukett, vesi) - üleval (valguskiir,

virmalised), valgus-pimedus-valgus, olevik – tulevik.

Ankrukett – laul, valguskiir – tants [alt üles; ülevalt alla]. Seega võiks öelda, et tekst kõneleb

sellest, et millegi lõpp on millegi algus/uuestisünd.

Ent kas nii ikka saab öelda? Ankrukett/valguskiir: võib olla nii „all“ kui „üleval“, s.o.

liikumine alt üles/ülevalt alla ei pruugi siinkohal paika pidada: kui pidepunkt ise liigub, kus on

siis üleval ja kus all? Nii et laul ja tants võivad põhimõtteliselt ükskõik kunas alata.

ootab: võib tähendada tulevikku, aga niisamuti olevikku.

virmalised: nii valgus kui ka pimedus. Vaatlemise lähtepunkt: kus täpselt? (äkki on ka vaatleja

ise „teiselpool“?) Mida tähendab „virmaliste määratu leib”? Võimalik disseminatsioon [eriti

suur leib] / [käegakatsutavad virmalised] / [elusad virmalised, kes leiba söövad]? Seega

söödava/elutu liikumine mittesöödavusse/elavasse ja vastupidi – uue semiootilise dimensiooni

avanemine

Seega on tekst hoopis komplitseeritum ja mitmekihilisem kui binaarsete opositsioonide analüüs

näitab.

5. Mis on risomaatiline mõtlemine?

Deleuze/Guattari: Risoomi idee

Mõiste pärineb botaanikast. Taime juurestik = poststrukturalistlik teadvuse organiseerimise ja

maailma kirjeldamise mudel.

Asendab vana ja hierarhilise, nn puu-struktuuri.

Kõik diktatuurid on üles ehitatud puu-struktuuri järgi, tänapäeva ühiskond sarnaneb

pigem risoomiga.

Risoom – omavahel põimuvate harude süsteem, mis ei allu traditsioonilisele korraldusele; ei

lahustu binaarseteks opositsioonideks risoomi võib suvalisel kohal katkestada, ent teisi harusid

pidi vohab ta ikka edasi ühtsus paljususes

risoomi eri punktid on omavahelises seoses; võivad moodustuda uued keskused ja sõlmpunktid

ehk platood seega: mitte hierarhiline, vaid tasapinnaline struktuur.

Hermeneutika.

Platon: hermeneutike techne; hermeneutiline kunst: abivahend jumalate keele mõistmiseks (Hermes)

Eksegees: tõlgendamine, tähenduste omistamine

kr. hermeneuein; õpetus mõistmisest ja tõlgendamisest

Antiikajastul: murrete uurimine, seaduste tõlgendamine, Homerose tekstide tõlgendamine

Aristotelese teoses Peri hermeneias tähistas hermeneia ütlust kui hinges mõeldu üleminekut välisesse

(täht, hääl)

Ütluse tõlgendamine nõuab samas vastupidist teed: tuleb jõuda tagasi ütluse esialgse, tegeliku põhjuseni

Hermeneutika antiikajal:

vanade ürikute seletamine

kirjandusteoste tõlgendamine

„hämarate kohtade“ tõlgendamine (võivad olla mitmetähenduslikud)

Hermeneutilised etapid

mõtte välja toomine

mõtte seletamine

mõtte rakendamine: tõlkimine/tõlgendamine e. vana üriku mõtte kohandamine uutele oludele (suund

konkreetselt tõlgenduselt abstraktse tõlgenduse poole)

Piibli tõlgendamine keskajal (teoloogiline eksegees):

sensus litteralis (kirjakoha grammatiline tõlgendamine, sõna üksühene tähendus)

sensus allegoricus (kirjakoha sisemise mõtte või tagamõtte väljatoomine)

sensus historicus (kirjakohast lähtuv ajaloo mõismine, kirjakoha tähendus seoses ajalooga)

Teoloogilise eksegeesi 4 astet:

bukvaalne (tähttäheline, ajalooline tähendus)

allegooriline (piltlik tähendus)

tropoloogiline (psühholoogiline, moraalne tähendus)

anagoogiline (ilmutuslik tähendus)

Näide: Kuld, Au

bukvaalne: väärismetall, sära

allegooriline: puhtus, tõde (sõnad kui puhas kuld), hinnalisus, väärtuslikkus (kuldaväärt), jõukus

(kullakoormad), kestvus (kuldpulmad)

tropoloogiline: armastus (mu kullakallis), tungiv soov omada (kuldvasikas)

anagoogiline: [maapealne] paradiis (kuldne lapsepõlv / paradiisi kullatud väravad; Eedeni aed)

Hermeneutika uurib

teksti tervikuna

teksti kultuurilis-ajaloolises kontekstis

tekst on autori ja lugeja dialoog: teksti tõlgendus sõltub uurija/lugeja ajaloolisest vaistust, kogemusest

ja valmidusest autoriga tema teksti kaudu dialoogi astuda

Hermeneutiline ring:

järkjärguline lähenemine teksti tähendusele, autori sõnumile

osa mõtestamine terviku kaudu

terviku mõtestamine osade kaudu

teksti mõistmine süveneb tänu terviku ja osade pidevale ümbermõtestamisele

scopus: kr. „intentsioon“, alus, eesmärk, põhiline idee. Piibli scopus = Kristus

Hermeneutiline ring

1. samm: Eelmõistmine e. oletused, mida võiks tekst sisaldada. Teksti interpreteerimise lähtekohaks on

umbkaudne ettekujutus tema tähendusest.

2. samm: Teksti või selle osa tõlgendamine; eelmõistmise käigus tekkinud oletusi muudetakse või

arendatakse edasi; tõlgendaja peab olema valmis oma ennetavat tähendusekirjeldust revideerima.

Näide 1:

Herman Sergo: Randröövel. Tallinn, 1987, lk 383: „Romaan rahvapärimustes Ungru krahvi nime all tuntud

Hiiumaa mõisnikust parun O.R.L. von Ungern-Sternbergist (1744-1811), kes saadeti karilejooksnud laevade

riisumise ning rootsi kipri tapmise eest Siberisse asumisele.“

Näide 2:

Andrus Kivirähk: Sirli, Siim ja saladused. Tallinn, 1999, tagakaas: „Lüüriline ja südamlik raamat unistustest ja

neile truuks jäämisest. Siim ja Sirli elavad oma isa ja emaga tavalises linnamajas. Igaühel neist on oma unistuste

maailm, mis on neile niisama vajalik nagu igapäevane elugi. Et selle loo autor on Andrus Kivirähk, siis tuleb seal

ette ootamatuid ja naljakaid olukordi ning hulganisti imepäraseid juhtumisi.“

Kontrollküsimus: Mida saame teada neist raamatutest, lugedes sisukokkuvõtteid? Kas need kutsuvad

lugema?

Hermeneutiline ring on tõestamisel või määratlemisel tekkiv ring.

Hermeneutilise ringi vältimatust tõlgendamisel põhjendatakse sellega, et meil on tõlgendatavast alati

olemas eelteadmine või eelarvamus, mille pinnalt me midagi tõlgendama asume. Seda eelarvamust pole

võimalik kõrvale jätta või mõne positiivse määratlusega tühistada, vaid pigem on tõlgendamise protsess

selline, mille käigus uued teadmised põimitakse juba olemasolevate sisse ning selle käigus toimub

eelarvamuste revideerimine. Sestap on loomulikus keeles kirjutatud mitte-formaalsete tekstide, nt

kirjanduse, ajaloo jms tõlgendamisel hermeneutiline ring vältimatu.

Hermeneutiline protsess

Eelstaadium: eelmõistmise olemasolu; teose keele valdamine; ettekujutus teksti loomise ajal valitsenud

oludest.

1. staadium: hermeneutiline visand; esmane tähenduse omistamine.

2. staadium: hermeneutiline kogemus; eelmõistmine võetakse revisjoni alla.

3. staadium: korrigeeritud hermeneutiline visand: sügavam mõistmine, eelmõistmise viimine uuele

tasandile.

Kuni 19. sajandini oli hermeneutika valdavalt kasutusel juriidiliste ja teoloogiliste tekstide tõlgendamisel.

Alates 19. saj. ka keele- ja kirjandusteaduses ning filosoofias.

Hermeneutika on esimene spetsiifiliselt humanitaarteaduslik meetod (vastukaaluks loodusteadustele)

Friedrich Daniel Ernst Schleiermacher (1768-1834) Hermeneutika ja kriitika (1838)

Hermeneutika on võõra individuaalsuse mõistmise viis

Vääritimõistmine on loomulik; algne situatsioon

Grammatiline ja psühholoogiline tõlgendamine: mõistmine sõltub keelest ja kõnelejast.

Wilhelm Dilthey (1833-1911) Sissejuhatus vaimuteadustesse (1883), Hermeneutika tekkimine (1900)

Loodusteadused ja vaimuteadused

Mõjutusseos e. toimeseos uurija ja uurimisobjekti vahel

Kirjanduslik hermeneutika: õpetus märkidest – võõra olemise tajumine ja püüd seda mõista

1. Võõrastele hingeelamustele kaasatundmises. (Nach-Fühlen)

2. Üksiku indiviidi kaasmõistmine (Nachverständnis)

3. Kaasmõistmise objektiviseerimine (Erkennen, zur Objektivität erheben). St. üksik saab üldiseks.

Tõlgendamise aluseks on mõistmine, mis omakorda tuleneb võimest sisse elada antud märgilisse

struktuuri, mis teiseneb “võõraste hingeseisundite läbielamiseks, kaasatundmiseks.”

Kogu ajalooline ja filoloogiline teadmus rajaneb veendumusel, et niisugune järelemõistmine on võimalik.

Objektiviseerumine – võõras kogemus saab minu kogemuseks ja ühtlasi ka üldiseks kogemuseks

Martin Heidegger (1889-1976) Olemine ja aeg (1927), Kunstiteose allikas (1955)

Hermeneutika kui maailmas olemise viis

Keel ja olemine

Kunstiteos: alati sümbol, allegooria. Esemelisus ja kunstilisus

Teose iseolemine

Hans Georg Gadamer (1900-2002) Tõde ja meetod (1960), Mis on kirjandus (1981)

Ajalooline hermeneutika, so. eelneva traditsiooni analüüs.

Isik ja kooskond (haridus, terve mõistus, otsustusvõime, maitse, esteetiline kogemus)

Kunstikäsitlus lähtub kogemusest. Kunst kui mäng. Kunst ja traditsioon.

„Seal korteris ma tõesti unistasin, et ükskord ma põgenen Pariisi, jalutan bulvaritel, istun kohvikutes, naeratan

inimestele ja nemad naeratavad mulle ja keegi ei saa mind sealt kätte, ei vanaema ega õpetajad ega mu oma elu.

Nüüd olen ma siin, selles turiste täis ja ebasõbralikus linnas, vaevlen kuumuse käes, laman poole päevani oma urus

ja ei tea enam, millest unistada. Ei viitsigi enam millestki unistada. Ja ära pääsenud pole ma millestki, see kõik on

minuga kaasas, mu oma elu, vanaema, lapsepõlve umbne korter...“(Emil Tode: Piiririik. Tln, 1993)

Retseptsioon

Hinnang kirjandusteosele

Teose mõistmine on seotud kontekstiga, vastavate ajalooliste olukordadega ja sotsiaalkultuuriliste

taustadega

Retseptsiooniesteetika: sõnakunstiteose tähenduse kujunemine sõltuvalt olukordadest

Retseptsiooniajalugu: teose, žanri vms. vastuvõtt lugeja(te) poolt erinevatel ajalõikudel ja selle

uurimine

Retseptsiooniuurimine

Kas kõik lugemis- ja tõlgendusviisid on ühtviisi head ja õiged või on mõni tõlgendus ainuõige?

Lugeja kaldub lugema pealiskaudselt ja looma tõlgendusi, mida loetud tekst ei toeta.

Absoluutselt õiget tõlgendust pole olemas.

Tõlgendus on protsess, mis pidevalt aktualiseerub: erinevates kontekstides, erinevatel perioodidel,

mitmekordsel lugemisel.

Teose tähenduse / tõlgenduse loomisel mängivad olulist rolli:

o Lugeja

o Konkreetne situatsioon

o Ajastu

Igal ajajärgul on oma sõnakunstist arusaamise viis; retseptsiooniuurimine vaatleb erinevaid

tõlgendusi, püüab mõista ja selgitada teose retseptsioonis toimunud muutusi (vt. võrdlev

kirjandusteadus).

Hans Robert Jauß (1921-1997) Kirjanduslugu kui provokatsioon (1974) Esteetiline kogemus ja

kirjanduslik hermeneutika (1991)

Lugeja dialoog tekstiga erinevatel ajastutel

Uurima peab mitte niivõrd kirjanduslikku pärandit, kuivõrd selle üha uut vastuvõttu erinevatel

ajajärkudel: uus kirjanduslugu

Teoses ilmnevad lugeja ootused, kombed, tavad: küsimused, mille vastuseks oleks antud teos.

Wolfgang Iser (1926-2007) Lugemise akt (1976, e.k. 1990)

Teksti struktuur määratleb lugeja vaimse aktiivsuse: keskendumine teose väljendusviisile

Tekst sisaldab konteksti ([autori] ettekujutust maailmast), millele lugeja lugedes reageerib: loob

tähenduse

Lugemine kui protsess

Etteaimamine ja tagasivaatamine. Lugemine: „hämarate kohtade“ ja „tühikute“ täitmine: esteetilise

kogemuse teke.

Ettekujutus: pilt sellest, mida tekstis ei ole

Lugemine kui teksti taasloomine

Rakendage järgneva teksti interpreteerimisel hermeneutilist ringi:

1. Enne teksti lugemist aktiveerige oma eelmõistmine: mida teate autorist, kas teksti pealkiri on

tuttav, millele see võiks viidata jne. Mihkel Mutt: Kriitiku elu. (Kogumikust „Vana Fabiani

nutulaul“, Tallinn, 1988, lk. 167-205)

2. Lugege järgnevat kolme tekstikatkendit. Pange kirja oma esmane mulje, esimene arusaam tekstist.

Kas see ühtis eelmõistmisega „kriitiku elust“? Milliseid erinevusi tuvastasite?

„Nüüd küürutas Hardi oma töölaua taga, keskmise suurusega kõrge lubjatud laega toas, mida tal tuli

jagada kolme kolleegiga, ning parandas käsikirja. See oli ta enda vaimusünnitis (...)“ (lk. 167)

„Hardi sisenes toidubaari ja jäi ootama, kandik näpus. Ees lookles kenake järjekord ja selja taha lisandus

pidevalt rahvast. Need olid enamikus kesklinna asutuste ametnikud ja raamatupidajad, müüjannad ja

meistrimehed, õppurid ja sissesõitnud, kel aega liialt vähe, et mõnd viisakamat kohta külastada, või kes

neid lihtsalt leidnud polnud.“ (lk. 186)

„Aga praegu – võta või jäta – nägi ta enda vastas tundmatut tütarlast. (...) „Te tahtsite mulle midagi

näidata? Luuletusi?“ julgustas ta tüdrukut. (...) „Astuge tuleval nädalala meie toimetusest läbi. (...) Peale

kella nelja.“ (...) Pärast kella nelja, arutles ta [Hardi] (...) on Urve ja Ilumets tõenäoliselt läinud (...). Aga

see veel puuduks, kui too esseist [Ilumets] juures passib, kui tema hakkab noort poetessi juhendama!“

(lk.192-193)

3. Nüüd lugege tekstikatkendeid uuesti. Püüdke luua seoseid autori, tema kaasajaga vms.

Revideerige oma esmamuljet. Milliseid erinevusi märkate?