ruaf reform 2008 vol 1.pdf

Analüüs

www.icds.ee

Vene armeereform2008-2012

Kaarel Kaas

Märts 2012

VENE ARMEEREFORM | Kaarel Kaas

2

„Oma geeniusega mõistis Peeter I võõraste asjade ülevõtmisel kindlasti vahet kasuliku ja

kahjuliku vahel; ta armastas Venemaad rohkem kui omaenda poega, kelle ta ohverdas riigi

heaolu eest. Peeter kirjeldas „jäljendamise“ olemust enda sõnadega nii: „Euroopa on meile

endiselt mitmeks aastakümneks vajalik, aga pärast seda pöörame talle selja.“ Ta unistas, „et

me jõuame sellele järele ja läheme mööda.“ Mõnes mõttes nii läkski, isegi kui see sündis ainult

sõjandusvallas!

Kuid siis kordus ajalugu ja Euroopa möödus meist jälle. Ja taas kord võtame kasutusele vana

meetodi; võtame ruttu üle selle, mis on valmis ja mis on parim, täiustame seda kodus ja seejärel

„keerame selja“.“1

Kindralmajor Aleksandr Neznamov (1913)2

1 Walter Pintner, „Vene sõjaline mõtlemine: Lääne eeskuju ja Suvorovi vari“, teoses Nüüdisaegse strateegia

kujundajad Machiavellist tuumaajastuni, Peter Paret (toim), Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2009, 1. kd, lk

436–437. 2 Aleksandr Aleksandrovitš Neznamov (1872–1928) – Vene sõjateoreetik ja -ajaloolane, Vene kindralstaabi

akadeemia taktikaõppejõud ja professor, polkovnik (aastast 1918 kindralmajor), 1919–1925 tööliste ja

talupoegade Punaarmee sõjaväeinseneride akadeemia professor. Tsitaat pärineb Neznamovi 1913. aastal

Sankt-Peterburgis ilmunud teosest „План войны“ (viidatud Pintneri, 2009 järgi).


3

1.0 Sisukord

1.0 Sisukord 3

2.0 Eessõna 4

3.0 Sissejuhatus ja kokkuvõte 5-8

4.0 Ajalooline taust 9-14

4.1 Peeter I reformid ja pärand

4.2 Miljutini reformid

5.0 Vene Föderatsiooni julgeolekukäsitlus 15-23

5.1 julgeolekustrateegia

5.2 sõjaline doktriin

5.3 avaldused, seisukohavõtud, õppused

6.0 2008. aasta armeereform 24-36

6.1 Serdjukov, Augustisõda ja reform

6.2 Struktuur

6.3 Personal

6.4 Juhtimine

7.0 Eelarve ja moderniseerimine 37-39

8.0 Arengud Läänemere piirkonnas 40-46

Lisad

Lisa 1. Vene armeereformi eesmärgid 2008. aasta sügisel 47-48

Lisa 2. Vene maaväe, õhudessantväe, merejalaväe koondised 49-50

Lisa 3. Vene ühendatud strateegilised väejuhatused 51-52

Lisa 4. Vene relvajõudude peamised välismaised baasid 53

Lisa 5. Vene maaväe motolaskurbrigaadi struktuur 54

Lisa 6. Vene maaväe tankibrigaadi struktuur 55

Lisa 7. Motolaskurbrigaadi relvastus ja varustus 56-57

Lisa 8. Tankibrigaadi relvastus ja varustus 58-

Lisa 9. Suurtükiväebrigaadi relvastus ja varustus 59

Lisa 10. Vene õhudessantvägede struktuur 60-61

Lisa 11. Vene õhudessantvägede diviisi struktuur 62-

Lisa 12. Õhudessantdiviisi relvastus ja varustus 63-65

Lisa 13. Vene erivägede (spetsnaz’i) brigaadi struktuur 66

Lisa 14. Vene õhuväe ligikaudne reformijärgne struktuur 67-69

Lisa 15. Relvastuse hankelepingud ja töös olevad arendusprojektid 70-73

Lisa 16. Ajateenijad Vene relvajõududes aastatel 1994–2009 74-75


4

2.0 Eessõna

Käesoleva analüüsi eesmärgiks on anda ülevaade 2008. aastal käivitatud Vene relvajõudude

reformi senisest kulust ning Vene relvajõudude relvastuse ja varustuse moderniseerimisest.

Kirjutise eesmärgiks ei ole käsitleda strateegilisi- ja tuumajõude, autori eesmärgiks on olnud

vaadelda eelkõige konventsionaalseid sõjalisi võimeid ning nedega seonduvat.

Kirjutises on kasutatud avalikke primaarseid ja sekundaarseid allikaid. Tekstis esitatud

seisukohtade ja hinnangute näol on tegemist autori isiklike vaadetega, mis ei esinda Eesti

kaitseministeeriumi, välisministeeriumi, kaitseväe peastaabi või teiste Eesti vabariigi

ametiasutuste vaateid, seisukohti või käsitlusi.

Tekstis esinevate võimalike fakti- ja tõlgendusvigade eest on vastutav käesoleva teksti autor

ainuisikuliselt.


5

3.0 Sissejuhatus ja kokkuvõte

Pärast Külma sõja lõppu ning terrorismivastase sõja algust avastas Vene armee3 ennast

olukorrast, milles ta viimase 300 aasta vältel oli viibinud juba vähemalt kahel korral – põhjalikult

ajast maha jäänud ning stagneerumas.

17. sajandi lõpus ja 18. sajandi alguses tuli Peeter I silmitsi seista reaalsusega, kus tema

suurejooneliste ja suurriiklike plaanide teostamine osutus võimatuks tulenevalt Venemaa

sõjalisest mahajäämusest võrreldes Lääne- ja Põhja-Euroopaga. Küsimus ei olnud seejuures

mitte sedavõrd relvastuses või taktikas, vaid sõjalise jõu genereerimise ning organiseerimise

põhimõttelistes alustes.

Euroopas olid selleks ajaks juba loodud ühtlustamisel, süsteemsusel, bürokraatlikul

efektiivsusel põhinevad relvajõud, tänapäevaste riikide (modern nation state) regulaararmeed

kujul, millel põhineb Lääne arusaam regulaararmee – või üldse sõjaväe – kaasagsest

olemusest ka praegu. Ühtsete eeskirjade järgi tegutsevad, ühtse relvastuse ja vormiriietusega,

kindlaksmääratud struktuuriga üksused, mis alluvad selgele hierarhilisele käsuliinile.

Venemaa sõjaline organisatsioon kujutas enesest 17. sajandi lõpus aga endiselt hiliskeskaegse

Moskoovia perioodil tekkinud kirjut, poolanarhilisele lapitekile sarnanevat anakronismi, millel

puudus potentsiaal võidelda ja võita Lääne moodsa, rügemendipõhise sõjamasinaga

toimuvatest konfliktides. Peeter I surma ajaks oli Venemaal loodud toonaste mõistete kohaselt

igati kaasaaegne ja löögivõimeline, Läänest imporditud oskusteabe kohaselt korraldatud

alalisvägi.

Peeter I militaarreformid olid väldanud veerand sajandit või isegi veidi kauem, kuid nende

ümberkorralduste dividende nautis Venemaa veel kaua. Pärisoriste talupoegade

sundvärbamisel põhinev Vene alalisvägi – põhimõtteliselt orisõdurite armee – sõdis edukalt

Euroopas 18. sajandi keskel puhkenud Seitsmeaastases sõjas, purustas 1812. aastal

Venemaale tunginud Napoleoni väed ja jõudis prantslasi läbi Euroopa jälitades lõpuks Pariisi.

Napoleoni sõjad, 1812. aasta Isamaasõda ning sellele järgnenud sõjategevus Euroopas kuni

Viini kongressini aastal 1815 olid toonase Vene armee lahingukuulsuse apogeeks. Ning ühtlasi

ka Vene relvajõudude lahinguvõimekuse allakäigu eeltingimus. Glorifitseerimise loorberitel

puhkav Vene sõjaline eliit järgis jäigalt suurvõitudeni viinud mudelit samal ajal, kui ülejäänud

Euroopa armeed tegelesid 19. sajandi esimesel poolel üha kasvavas tempos

organisatsiooniliste ja tehnoloogiliste uuenduste juurutamisega.

Fiasko saabus Krimmi sõja ajal 1853-1856, kui Vene armee organisatsiooniline, doktrinaalne ja

tehnoloogiline mahajäämus Läänest sai päevselgeks. Hoolimata massiivsetest pingutustest ei

suutnud Vene väed Krimmi poolsaarelt tõrjuda suhteliselt väikesearvulist ekspeditsioonikorpust,

mitte ükski Vene poliitilise juhtkonna strateegilistest eesmärkidest ei täitunud ning kuulsusrikas

Vene Impeerium, Napoleoni purustaja, pidi leppima alandavate rahutingimustega ning

nõustuma ühepoolse demilitariseerimisega Musta mere piirkonnas.

Kaotus Krimmi sõjas oli katalüsaatoriks mitte ainult sõjalistele, vaid ka poliitilistele ja

sotsiaalstele reformidele Vene ühiskonnas. Krimmi sõja tagajärjel käivitunud militaarreform, nn

Miljutini reformid, lõppesid alles ca 20 aasta pärast, luues Venemaale toonases mõttes

kaasaegse ülesehitusega, üldisele ajateenistuskohustusele ning suurearvulise reservarmee

pidevale tootmisele tuginevad relvajõud.

3 „Armee“ esineb siin tähenduses „relvajõud“, hõlmates nii maväge, õhuväge kui mereväge.


6

Ning selle sama mudeli kohaselt korraldatud relvajõud viisid Teises maailmasõjas võidule

Nõukogude Liidu ja jäid Venemaa sõjalise organisatsiooni korralduslikuks vundamendiks kuni

21. sajandi alguseni. Võit Teises maailmasõjas ühes sellele järgnenud Külma sõjaga mõjus

Nõukogude/Vene sõjalisele mõtlemisele sama stagneerivalt, dogmaatilist jäikust genereerivalt,

nagu 19. sajandil võit Napoleoni üle.

Venemaal on seega – vähemalt militaarvallas – kalduvus langeda omaenese edu ohvriks ning

ignoreerida edu toonud mudelite ümbervaatamist ja uuendamist seni, kuni mahajäämuse

eitamine muutub juba absoluutselt võimatuks ning reformide teostamine on väliskeskkonna

poolt pealesunnitud eluline hädavajadus. Reformide aluseks on viimase 300 aasta jooksul olnud

– ja on ka tänapäeval – pea eranditult Läänes juba kasutusele võetud lahendused, mis

Venemaale „imporditutena“ kohaldatakse vastavaks Vene iseärasustega. Venemaa ei ole ise

sõjaliste uuenduste genereerija, reformid on alati tuginenud Läänest pärinevale oskusteabele ja

tehnoloogiasiirdele. Ning ühe sellise põhimõttelise transformatsioonietapi tunnistajaiks

Venemaa relvajõududes me praegu just olemegi.

Rohkem kui 15 aastat pärast Külma sõja lõppu oli Vene Föderatsiooni relvajõududel ikka veel

samade põhimõtete järgi üles ehitatud struktuur ning samad komplekteerimispõhimõtted,

millega oli mindud Teise maailmasõtta ja seejärel püsinud paljuski kivinenud vormis kogu 20.

sajandi teise poole.

Kui Läänemaailm oli juba ammugi loobunud massimobilisatsioonil põhinevast sõjaaja

relvajõudude mudelist, kohamakatelt divisiidelt ja korpustelt lülitunud ümber alalises valmiduses

brigaadidel põhinevale struktuurile ning juurutanud ühendoperatsioonide ja võrgupõhise sõja

põhimõtted, siis Vene relvajõudude struktuur ja komplekteerimispõhimõtted olid ilmselgelt

arhailised.

Selle aluseks olid arvukad diviisid, neist moodustuvad armeed ja sõjaväeringkonnad (sõja-

aegsed rinnete staabid), mis kujutasid enesest mitmemiljonilise, kõikehõlmava mobilisatsiooni

järel loodava massiarmee sõrestikku; skeletti, millele pidid lihased lisanduma alles suure sõja

eel ning reservväelaste näol. See tähendas suurt arvu 10-50 protsendiliselt komplekteeritud

„fantoomüksuseid“ ning vähest ja ebaefektiivset sõjalist jõudu, mida oleks võimalik rakendada

kohe, ilma kuudepikkuste ettevalmistusteta.

Vene sõjalis-poliitilisele juhtkonnale kõlas kolm äratuskella. Neist esimene oli kehvalt lõppenud

Tšetšeenia sõja esimene vaatus (1994-1996) ja raskelt kulgenud sõjategevus selle sõja teises

pooles (1999 - …). Teiseks oli NATO täppislöökide kampaania Jugoslaavia vastu aastal 1999

ning kolmandaks USA juhitud sissetungid Afganistani (2001) ning Iraaki (2003). Kõik need

seigad demonstreerisid ühest küljest Lääne peadpööritava kiirusega arenenud sõjalist

võimekust ning teisalt Vene relvajõudude üha kasvavat mahajäämust.

Sõjalise võimekuse taastamine on usutavasti alati olnud Vladimir Putini juhitud võimuringkonna

üks eesmärke ning seda juba alates võimu enese kätesse konsolideerimisest vahemikus 1999-

2003. Kuid eduka, kõikehõlmava armeerformi teostamine nõudis esiteks ja kõigepealt piisavalt

kindlat vundamenti, reforomijate endi võimubaasi kindlustamist. Sellele kulusid Putini esimesed

neli-viis ametiaastat. Teiseks nõudis see piisavalt suuret hulka raha, mida Vene riigikassasse

hakkas ohtra joana voolama alles pärast naftahindade piisavalt kõrgele ronimist ühelt poolt ning

kogu Vene nafta- ja gaasitulude jõumeetoditega Kremli kontrolli alla võtmist teiselt poolt. Seega

ei saanud reformi läbisurumiseks vajalikud eeltingimused tekkida enne möödunud kümnendi

teist poolt.


7

Kõikehõlmav armeereform käivitati avalikult 2008. aasta sügisel. Kuigi kõnekeeles on seda

ümberkorralduste seeriat tihti nimetatud Serdjukovi reformiks (tulenevalt Vene kaitseministri

2007-2012 (?) Anatoli Serdjukovi nimest) on see seos samas nii paikapidev, kui ka eksitav.

Paikapidev seetõttu, et Serdjukov toodi kaitseministri ametikohale spetsiifiliselt reformi

ettevalmistamiseks ja läbisurumiseks. Eksitav seetõttu, et Anatoli Serdjukov on reformi

läbiviimisel vaid instrumendi rollis ega kuulu selle väljatöötajate, intellektuaalsete kujundajate

sekka.

Kuigi 2008. Aastal alanud ning 2012. aastal lõppema pidanud armeereformi eesmärkide ja

reformi käigus plaanitud muudatuste nimekiri on pikk (loetelu algsetest reformieesmärkidest vt

lisast nr 1), võib kõige olulisemad tegevused koondada kolme üldise tegevussuuna alla. Need

on relvajõudude struktuuri, personali ja juhtimise ümberkorraldamisega seotud muutused.

Praeguseks on selge, et kuigi kõiki algselt püstitatud reformieesmärke pole esimese nelja aasta

jooksul saavutatud – see oleks ka võimatu – on läbimurre siiski tehtud. Vene relvajõud on

üleviidud uuele, brigaadipõhisele struktuurile. Loodud on uus juhtimis- ja käsuahel, mis põhineb

neljal strateegilisel väejuhatusel. Oluline on siinkohal märkida, et need väejuhatused on oma

kontseptsioonilt ühendväeliikide staabid, samas kui varasemad sõjaväeringkonnad haldasid ja

suunasid ainult maaväeüksuseid.

Ühe kõige olulisema, murrangulist tähtsust omava sammuna on kaotatud on osaliselt

komplekteeritud väeosad ja ümberkujundamisel reservväelaste süsteem. See tähendab

loobumist Miljutini aegadest pärinevale, massimobilisatsioonil põhinevale mitmemiljonilisele

sõja-aja relvajõududele. Ning väiksema, elukutselistest (või elukutseliste ja ajateenijate

kombineerimist kasutava) põhineva alalisväe sündi.

Vene enda sõjalis-poliitilise juhtkonna avaldustesse seoses armeereformiga tasub suhtuda

ettevaatlikult, nagu kõigisse enesekiitusesse kalduvasse ametliku Moskva seisukohtadesse.

Reform pole ka kaugeltki läbi ning vältab tõenäoliselt käesoleva kümnendi lõpuni. Kuid seni

toimunu näol on tegemist täiesti reaalsete muudatustega, millistel on potentsiaal oluliselt tõsta

Vene relvajõudude võitlusvõimet võrreldes eelmise kümnendi algusaastate või keskpaigaga.

Reformi järgmiste faaside keskmes on eelkõige personal ja inimressurssid. Viimases

valdkonnas ülekaalukalt olulisimat rolli omab küsimus, kas ja kui siis kuidas õnnestub Venemaal

värvata 2017. Aastaks praegu eesmärgiks seatud 425 000 kutselist sõdurit ja allohvitseri;

kuidas ja mil määral õnnestub tõsta ohvitseride kvaliteeti ja parendada nende väljaõpet; kuidas

õnnestub või ei õnnestu elukutseliste allohvitseride kaadri värbamine. Personali ja

personalikvaliteedi kõrval on teisteks järgmise etapi olulisteks küsimusteks uue

juhtimissüsteemi praktiline töölerakendamine ja parendamine, väljaõppe ümberkorraldamine,

samuti üksuste struktuuride täpsustamine ning uute lahingmäärustike- ja taktikavõtete

väljatöötamine ning ellurakendamine.

Kõik need ümberkorraldused ühes massiivse relvastusprogrammiga on suunatud kolme üldise

eesmärgi saavutamisele. Esiteks, taastada Venemaa suutlikkus sõjaliselt kontrollida

julgeolekuolukorda omaenese piirides (praeguseks suures plaanis saavutatud). Teiseks, tagada

garanteeritud suutlikkus võidelda ja võita endise Nõukogude Liidu ruumis toimuvates

lokaalsetes ja regionaalsetes sõdades (saavutatakse tõenäoliselt selle kümnendi keskpaigas

või teisel poolel). Kolmandaks, taasluua võimekus sõjalise jõu kui välispoliitilise instrumendi

kasutamiseks globaalsel tasandil kaitsmaks ja toetamaks Vene välispoliitilisi huve

maailmaareenil (alates selle kümnendi lõpust – järgmise kümnendi algusest).


8

Viimatimainitud eesmärgi teenistuses on projektid, mis peaksid Vene relvajõududel looma

suutlikkuse (küll piiratud, kuid siiski) projitseerida sõjalist jõudu strateegilistes ulatuses – seda

peaasjalikult mereväe ja õhuväe kaasabil. Selle eesmärgi teenistuses on suurte dessantlaevade

Mistral soetamine ja Vene enda lennukikandjate ehitamise projektid (viimase puhul on

allkirjastatud riiklik kaitsetellimusleping alustamaks lennukikandjate projekteerimistööd); samuti

strateegiliste pommitajate Tu-160 ning Tu-95 moderniseerimine ja neile kaugulatusega

täppisrelvastuse väljatöötamine.

Tasub märkida, et Eesti on seejuures Vene strateegiliste eesmärkide hindamisel korduvalt

eksinud. Ühe näitena võib mainida Mistralite ostutehingut, mida Eesti peaminister algselt oma

avalikus hinnangus iseloomustas kui bluffi, mille eesmärgiks on vaid tekitada erimeelsusi NATO

liikmesriikide hulgas. Praeguseks on esimese Vene mereväele mõeldud Mistral-klassi aluse

ehitamiseks vajalik metall Prantsuse tehastes juba lõigatud.

Eestile on põhjalik ja adekvaatne Vene armeereformi mõistmine aga eluliselt vajalik, sest

reformi ja ümberrelvastumise tulemusena sündiv uus sõjaline reaalsus omab potentsiaali

mõnevõrra muuta – küll mitte dramaatiliselt, kuid siiski – senist jõudude tasakaalu Läänemere

piirkonnas. Näiteks võib tuua Vene Balti mere laevastiku, mille sõjaline võimekus praeguste

Vene plaanide pädedes tõuseb 2013-2014. aastaks märkimisväärselt võrreldes olukorraga veel

2009-2010. aastal.


9

4.0 Ajalooline taust

Viimase veidi enam kui 300 aasta vältel on Venemaa sõjandusajaloos olnud kaks põhimõttelise

tähendusega sõjaväereformi. Neist esimeseks olid Peeter I reformid 18. sajandi alguses,

millega pandi alus Vene armeele selle sõna läänelikus tähenduses.

Teist, ligikaudu 150 aastat pärast Peeter I surma alanud oluliste ümberkorralduste seeriat juhtis

Dmitri Miljutin, kauaaegne sõjaminister (ametis 1861–1881) ja Vene keisririigi viimane

välimarssal (1898).

Peetri ja Miljutini reformidel oli terve rida sarnasusi, millistest moodustuv ajalooline taust on

kõnekas ka praegu Venemaal toimuvate militaarsete muutuste mõtestamisel.

Mõlemal juhul oli reformide algatajate strateegiliseks eesmärgiks muuta Vene armee ja

laevastik efektiivseteks instrumentideks suurriigi välispoliitika „tööriistakastis“, mitte emamaa

kaitseks mõeldud passiivseks kaitsekilbiks.

Nii Peetri kui Miljutini reformide teostamise aktiivsele faasile eelnes pikaldane välismaalt –

eelkõige Euroopast – pärinevate militaarmõjude evolutsiooniline „sisseimbumine“. Mõlemal

juhul võeti tegelike reformide põhjalik ja jõuline läbiviimine ette alles pärast seda, kui oli üheselt

ja vältimatult päevselge, et Venemaa varasem militaarne korraldus on oma aja ära elanud ning

Läänemaailmast aastakümneid maha jäänud.

Kord juba alanud ümberkorralduste lõpuni viimine oli pikaldane, üle kivide ja kändude kulgev

ning mitu aastakümmet vältav protsess. Kuid reformid viidi lõppeks lõpule. Lõpptulemusena

sündinud sõjalised struktuurid polnud vaatamata Lääne eeskujude ja oskusteabe

rakendamisele Läänega võrreldava tõhususega, kuid nad olid piisavalt tõhusad täitmaks

Venemaa juhtkonna poolt seatud eesmärke – mõjutada vastaseid ja võita sõdu.

Ja nii Peetri kui Miljutini puhul viidi reformid ellu ülemistelt võimutasanditelt lähtunud surve abil,

mis oli hädavajalik inertse ja stagneerunud militaarbürokraatia vastupanu murdmiseks. Nagu ka

tänapäeval, tuginesid ümberkorraldused paljuski ühe persooni ja tema kaaskondlaste kitsa ringi

visioonile ning tahtele, reformijate autoritaarsele võimutäiusele.

4.1 Peeter I reformid ja pärand

Kui Peeter I 1695. aasta suvel oma esimesele sõjakäigule marssis – vallutama Otomanide

Türgilt Aasovi kindlust Doni jõe suudmes, mis, tõsi küll, ebaõnnestus – kujutas Vene tsaaririigi

sõjamasin tervikuna enesest ebaühtlast kokteili erineva ülesehituse, komplekteerimispõhimõtete

ja taktikaga üksustest.

Selle koosseisu kuulusid endiselt 16. sajandi keskel Ivan IV Groznõi poolt loodud streletsite

üksused, aadlikest koosnevad irregulaarsed ratsamalevad ning Lääne-Euroopa eeskujul loodud

„uued polgud“ („Полки нового строя“ või ka „Полки иноземного строя“). Esimesed

moodsate Lääne-Euroopa jalaväerügementide eeskujul loodud „uued polgud“ olid Venemaal

formeeritud juba aastatel 1630–1631; aastaks 1634 oli tsaar Mihhail Romanovi mõjuka isa,

bojaar Filaret Romanovi eestvõttel moodustatud 10 „uut polku“ isikkoosseisuga 17 000 meest.4

4 David R. Stone, A Military History of Russia: From Ivan the Terrible to the War in Chechnya, Praeger,

2006, lk 32–33.


10

Need esimesed „uued polgud“ kujutasid enesest tuhandete Euroopast värvatud lepinguliste

instruktorite ja ohvitseride juhtimisel tegutsevaid elukutselistest sõduritest koosnevaid üksusi,

kelle rivikoosseis oli värvatud peamiselt vabade talupoegade ning käsitööliste seast.5

Euroopas möllanud Kolmekümneaastane sõda (1618–1648) oli enesega ühes toonud

revolutsioonilised muutused sõjaasjanduses ning kui tsaaririik tahtis olla vähegi võrdväärne

vastane oma toonastele peamistele konkurentidele – Rootsile ning Poola-Leedu riigile –, olid

moodsa taktikaga, põhjaliku väljaõppega, asjatundlikku juhtimise all tegutsevad ning ühtset

distsipliini järgivad üksused „uute polkude“ näol möödapääsmatud.

Vene ülikkonna vastuseisu tõttu saadeti „uusi polke“ korduvalt laiali ning seejärel formeeriti

uuesti, püsiva nähtusena juurdusid nad Peeter I isa tsaar Aleksei Mihhailovitš Romanovi (troonil

1645–1676) valitsemisajal. Aleksei Mihhailovitši poja ja Peeter I vanema poolvenna tsaar Fjodor

Aleksejevitši (Fjodor III, troonil 1676–1682) valitsemisajal küündis „uute polkude“ isikkoosseis

juba ligi 100 000 meheni.6

Seega ajaks, kui Peeter I 1696. aastal suveräänse isevalitsejana kogu võimutäiuse sai7, oli

Lääne-Euroopa mõju Vene tsaaririigi sõjanduses evolutsioonilisel moel kanda kinnitanud enam

kui pool sajandit. Samas olid „uued polgud“ oma suhtelisele arvukusele vaatamata vaid

läänelikuks elemendiks tsaaririigi sõjandussüsteemis, mitte selle süsteemi produktiks või

orgaaniliseks koostisosaks.

Peeter I teeneks Vene sõjalises arengus jäi nende varasemate evolutsiooniliste arengute

lõpuleviimine ning tsaaririigi (aastast 1721 Vene keisririigi) sõjaliste jõudude organiseerimine

ühtse, omas ajas moodsa kontseptsiooni kohaselt.

Selleks oli suurearvuline, elukutselistest sõduritest koosnev regulaararmee ehk alalisvägi, mille

üksusteks olid unifitseeritud koosseisu ja väljaõppega rügemendid/polgud (varasemad „uued

polgud“). Erinevalt Lääne-Euroopa eeskujudest ei tuginenud Peeter I loodud armee

komplekteerimissüsteem aga mitte oma teenistuse eest palka saavate sõdurite värbamisele,

vaid pärisorjussüsteemile. Suurearvulise alalisväe mehitamiseks võeti sunniviisiliselt eluks ajaks

(hiljem 25 aastaks) väeteenistusse pärisorised talupojad – ajaloolase Walter M. Pintneri

hinnangul brutaalne, aga tõhus süsteem.8 Et pärisorjadest Vene sõduritele ei makstud pea

midagi, võimaldasid – tänapäevases tähenduses – madalad personalikulud suunata raha armee

arendamise teistesse valdkondadesse; samuti esines Vene sõjaväes võrreldes Läänega

suhteliselt vähe deserteerimisi pärast seda, kui oli läbitud nekrutite värbamise ja

rügementidesse saatmise faas.9

Talupoegade sunniviisilises väeteenistusse värbamises polnud iseenesest midagi innovaatilist –

seda meetodit oli ad hoc korras esmalt kasutanud juba Peeter I isa.10 Peeter I aga

institutsionaliseeris selle praktika. Oma valitsemisaja esimese nekrutiksvõtmise kampaania

organiseeris ta aastal 1699, andes välja korralduse saata väeteenistusse üks sõdur iga 50

pärisorise majapidamise kohta; kokku organiseeris Peeter I oma valitsemisaja vältel 53

5 Ibid. 6 Stone, 2006, lk 35. 7 Aastatel 1682–1696 valitses Peeter I ühena „kaksiktsaaridest“ koos oma poolvenna Ivan Vga. 8 Pintner, 2009, lk 418–419. 9 Ibid. 10 Stone, 2006, lk 47.


11

nekrutite sunniviisilise väeteenistusse võtmise kampaaniat, mis tõid ühtekokku relvade alla ligi

300 000 meest (Venemaa elanikkonna üldarvuks oli toona 15–16 miljonit inimest).11

Teiseks Peeter I kujundatud süsteemi osaks oli Vene aadlike muutmine ohvitseride klassiks. Kui

varasemalt oli maa-aadel moodustanud tsaaririigi sõjaväe keskme, siis Peeter I valitsusaja

lõpuks oli tegemist regulaarväega, mille sõduriteks olid talupojad ning ohvitserideks peamiselt

Vene aadlikud.12

See tulenes Peeter I juurutatud lähenemisest, mille kohaselt kõigil aadlikel lasus kohustus riiki

teenida – kas sõjaväelasena, tsiviilametnikuna või mõnes muus rollis. Ohvitserikorpus jäi samas

avatuks ka mitte-aadlikele ning kõrgestisündinud, kuid sõjaliseks juhiks sobimatud – näiteks

kirjaoskamatud – isikud pidid leppima teenistusega madalamatel ametikohtadel.

Välismaalastest sõjalised nõustajad ja mittevenelastest ohvitserid – eriti baltisakslased –

mängisid armees olulist rolli küll ka pärast Peeter I valitsusaja lõppu. Võit Põhjasõjas ei toonud

Vene krooni alla mitte ainult Eesti- ja Liivimaa kubermangud kui geograafilised üksused, vaid ka

impeeriumi administreerimist ja moderniseerimist silmas pidades väärtusliku inimkapitali arvuka

ning haritud baltisaksa elanikkonna näol.

Kuid sellest hoolimata oli Peetri-aegne ja -järgne Vene armee võrdluses Lääne-Euroopa

analoogidega, mis toona sõltusid paljuski „vabalt turult“ palgatud rahvusülesest „tööjõust“, siiski

vägagi venelik, rahvusküllane.13

Selline armee ühes tema komplekteerimise aluseks oleva pärisorjussüsteemiga teenis

sõjalisest vaatepunktist nähtuna Venemaad pikka aega väga hästi, andes 18. sajandil eeliseid

võrreldes ajateenijate ja palgasõdurite segasüsteemi rakendavate Lääne-Euroopa riikidega.14

Vene väed võitlesid edukalt esimeses Euroopa suurriikide vahel puhkenud globaalsete

mõõtmetega relvastatud konfliktis, Seitsmeaastases sõjas (1756–1763), jõudes Euroopa

südamesse ning vallutades Berliini. Preisimaa, Euroopa tõusva „uue“ jõu päästis selles sõjas

lüüasaamisest peaasjalikult Vene keisrinna Elisabeth Suure ootamatu surm ning tugeva Preisi-

sümpaatiaga Paul III trooniletõus. Järgnes separaatrahu ja Vene vägede lahkumine Preisi

pinnalt.

Vene väed olid edukad ka 18. sajandi teise poole Türgi-vastastes sõdades, Rootsi lõplikul

tasalülitamisel piirkondliku suurjõuna ning Poola tükeldamise käigus peetud sõdades. Vene

relvajõudude ja sõjalise võimsuse apogee saabus 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse

Napoleoni sõdades ning 1812. aasta Isamaasõjas. Saades küll lüüa mitmetel lahinguväljadel

Euroopas ja kodumaal, väljus Vene impeerium sellest konfliktideseeriast võidukalt ning Vene

armee ei jõudnud mitte ainult Berliini, vaid ka Pariisi.

Peeter I sõjalised reformid olid pannud aluse Vene armee edule Euroopa suurriikide vahelises

võitluses. Kogu sõjalise edu vundamendile püstitati aga 19. sajandi esimesel poolel omakorda

ehitis, mida ajaloolane Aleksander Janov nimetab Venemaa „Napoleoni kompleksiks“.

Selle terminiga tähistab Janov 19. sajandi esimese poole Vene poliitilise mõtte peavoolu, mille

kohaselt on rahvusvaheliste suhete alusreegliks vormel „jõud on õigus“ („might is right“) ning

11 Ibid. 12 Ibid. 13 Ibid. 14 Pintner, 2009, lk 419.


12

mis käsitleb Venemaad Euroopa saatust määrava suurriigina – millel samas on Euroopast

põhimõtteliselt erinev väärtussüsteem ning mis pakub Euroopale ideoloogilist alternatiivi.15

4.2 Miljutini reformid

18. sajandi lõpus järkjärgulise arenguna alanud muutused Euroopa sõjanduses kulmineerusid

Napoleoni sõdades ning neist üheks olulisemaks oli üldisel väekohustusel põhineva „kodanike

armee“ kontseptsiooni teke. See tõi kaasa sõdurite arvu tohutu

kasvu, mis võimaldas Prantsuse väejuhtidel korraldada rohkem, agressiivsemaid ja kulukamaid

sõjakäike – millist arengut omakorda toetas kuningriigi lõpuperioodil keerukamaks kujunenud

sõjaväeadministratsiooni kasvanud suutlikkus varustada, välja õpetada ja üleval pidada üha

suuremat armeed.16

Vene armee ja sõjaline mõte tardusid kuni 19. sajandi teise pooleni aga suuresti formatsiooni,

mille nad olid omandanud sajandi alguses napooleonlikes taplustes. Sellel tardumusel oli mitu

põhjust.

Esiteks oli pärisoristest talupoeg-sõduritest koosnev armee ennast lahingutes tõestanud ja

toonud edu Napoleoni vastu peetud sõdades; lisaks puudus ka otsene ja möödapääsmatu

vajadus muudatuste järele. 19. sajandi esimese poole väiksemates sõdades Türgi ja Pärsia

vastu Venemaa lõunapiiridel ning rahvuslike ülestõusude mahasurumisel Poolas ja Ungaris

suutis Peetri-aegse kontseptsiooni kohaselt formeeritud alalisvägi talle seatud ülesanded täita.

Tõsi küll, sundusliku väeteenistuse kestust oli 18. sajandi lõpuaastail vähendatud 25 aastani,

mille läbimise korral vabanes talupoeg ühtlasi ka pärisorja seisusest.

Teiseks piirasid Lääne-Euroopa sõjaliste kontseptsioonide mõjulepääsu Venemaal – kuigi see

kõlab paradoksaalselt – Lääne-Euroopa sotsiaalsed ja poliitilised kontseptsioonid.

Venemaa noorema põlvkonna edumeelsed ohvitserid olid revolutsioonilises Euroopas peetud

lahingutest kaasa toonud küll arusaama üldisel ajateenistusel ja suurearvulisel reservil põhineva

armee vajalikkusest. Kuid koos värske sõjalise mõttega olid nad intellektuaalse pagasina ühes

võtnud ka liberaalsed poliitilised vaated, mis seondusid kodanikuvabaduste ja konstitutsioonilise

monarhiaga. Asjaolu, et need poliitilised vaated leidsid 1825. aasta detsembris väljundi

riigipöördekatses, millega üritati takistada Nikolai I troonile asumist (valitses 1825–1855), võis

oma rolli mängida ka sõjaliste kontseptsioonide üle peetavates aruteludes.17

Nikolai I püüdis säilitada sisepoliitilist status quod – tänapäevast terminoloogiat kasutades

„tagada valitseva režiimi stabiilsust“ – ning osa sellest püüdlusest oli igasuguse dekabristide

riigivastase mõju tasalülitamine.

15 Yury E. Fedorov, „Russia’s Relations with the West“, teoses Strategic Yearbook 2008–2009. Russia on

Our Minds: Russian Security Policy and Northern Europe, Swedish National Defence College, 2010, lk 19–

20. 16 Peter Paret, „Napoleon ja sõjandusrevolutsioon“, teoses Nüüdisaegse strateegia kujundajad Machiavellist

tuumaajastuni, Peter Paret (toim), Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2009, 1. kd, lk 141. 17 Pintner, 2009, lk 421.


13

Ning kolmandaks – ja peamiselt –

eeldas üldisel ajateenistuskohustusel

ja reservarmeel põhineva sõjalise

kontseptsiooni juurutamine

pärisorjussüsteemi põhimõttelist

reformimist, mis omakorda oleks

tähendanud ka Vene sotsiaalse ja

majandusliku süsteemi

ümberkorraldamist.

Dmitri Miljutin. Allikas. Vene kaitseministeerium.

Reformide möödapääsmatus muutus päevselgeks alles pärast Venemaa lüüasaamist Krimmi

sõjas (1853–1856) ning Nikolai I surma.

Krimmi sõja õppetunnid osutasid seigale, et alates 1815. aastast oli sõjaline tasakaal Euroopas

muutunud ning eelistest, mida Venemaa oli kasutanud Peeter I ajast saadik, ei piisanud enam

suurriigi staatuse püsivaks tagamiseks.18

Mahajäämus polnud seotud ainuüksi relvastuse ja tehnikaga, vaid oli sootuks põhimõttelisemat

laadi. Euroopa suurriigid olid arendamas meetodeid mobiliseerimaks sõja korral kogu

ühiskonda, samas kui Vene autokraatia tugines endiselt 18. sajandist pärinevale riigiteenistuse

ja pärisorjuse süsteemile.

Saksamaal, Austrias ja Prantsusmaal oli tänu moodsate haldusvõtete, massihariduse ja

raudteetranspordi kasutuselevõtule võimalik anda sõjaline väljaõpe suurele hulgale

täiskasvanud meessoost elanikele ning saata nendest formeeritud reservüksused sõja korral

lühikese etteteatamistähtajaga rindele.19

Selle lõhe ületamises seisnes Venemaa peamine strateegiline sõjaline väljakutse, millele

vastamine polnud võimalik enne pärisorjuse kaotamist.

Kui pärisorjus 1861. aastal lõpuks kadus, avanes tee ka sõjaväereformile. Reformi läbiviimist

juhtis teenekas Vene kindralstaabi ohvitser ja sõjandusteoreetik Dmitri Miljutin, sõjaminister

aastatel 1861–1881.

’

150. aasta eest – 1862. aasta jaanuaris – esitas Miljutin imperaator Aleksander II ettekande

(vene k tuntud kui „Всеподданнейший доклад“), milles visandas Vene relvajõudude

kõikehõlmava reformikava põhialused.20

18 Pintner, 2009, lk 425. 19 Ibid. 20 150 лет исполняется с начала военных реформ 1860-1870 гг., Vene kaitseministeeriumi

pressiteade, 15.01.2012.


14

Miljutini reformiprogramm tugines kolmele sambale:21

• sõjaväe haldusstruktuuri täiustamine;

• üleminek lühiajalisele ajateenistusele, vähendades alalisväge ja suurendades

reservväge;

• sõjalise hariduse taseme tõstmine eeskätt ohvitseride, aga ka reakoosseisu hulgas.

Reformitud süsteem kehtestas üleüldise, ühiskondlikust seisusest sõltumatu sõjaväekohustuse

põhimõtte. Ajateenistuse kestus oli küll pöördvõrdelises suhtes haridustasemega: ilma

igasuguse hariduseta talupojad teenisid kuus aastat (hiljem viis aastat), iga järgmise

haridustaseme puhul lühendati nõutavat teenistusaega ning ülikooliharidusega kutsealused

pidid ajateenistuses veetma vaid kuus kuud.22

Miljutini reformide elluviimine võttis aega üle kümne aasta ning jõudis lõpule alles 1870ndate

keskpaigas, enne 1877–78 toimunud Vene-Türgi sõda. Nende ümberkorralduste üheks

tulemuseks oli ka Venemaa territooriumi sõjaväeringkondade süsteemi sisseviimine – nende

ülesanne oli vastutada oma haldusalal üksuste väljaõppe ja lahingvalmiduse, reservväelaste

arvestuse ning sõja korral reservüksuste formeerimise eest.

Nende reformide lõpuleviimisel oli Venemaal juurutatud üldisel ajateenistuskohustusel ning sõja

korral mobilisatsiooni läbi formeeritavatel reservüksustel põhineva massiarmee kontseptsioon,

mis jäi Venemaa ning hiljem Nõukogude Liidu relvajõudude aluseks läbi kahe maailma- ning

ühe külma sõja.

21 Pintner, 2009, lk 426–427. 22 Ibid.


15

5.0 Vene Föderatsiooni julgeolekukäsitlus

Venemaa ametliku julgeolekukäsitluse vallas on armeereformi konteksti silmas pidades

kaalukaimad kaks strateegiadokumenti: „Vene Föderatsiooni riiklik julgeolekustrateegia aastani

2020“23 (edaspidi julgeolekustrateegia või strateegia) ning „Vene Föderatsiooni sõjaline

doktriin“24 (edaspidi sõjaline doktriin).

5.1 Julgeolekustrateegia

Julgeolekustrateegia uue redaktsiooni väljatöötamine algas 2004. aastal, jäi seejärel aastateks

toppama ning sai uue hingamise 2008. aasta juunis pärast presidendi asjakohast suunist ning

Nikolai Patruševi määramist julgeolekunõukogu uueks sekretäriks sama aasta mais.25 26

Erinevalt oma eelkäijatest esindab 2009. aasta kevadel kinnitatud julgeolekustrateegia versioon

julgeoleku nn avarat või kõikehõlmavat käsitlust: julgeolekuga seonduvat ei vaadelda enam

kitsalt sõjalisest perspektiivist; valdav osa dokumendi mahust on pühendatud majanduse,

sotsiaalsfääri, kultuuri jms valdkondadega seonduvale.

Dokumendi autorkond määratleb julgeolekustrateegia positsiooni ja rolli kui „sise- ja

välispoliitika ametlikult tunnustatud strateegiliste prioriteetide, eesmärkide ja vahendite

süsteemi“ – tegemist on nn katusdokumendiga, milles sätestatust lähtuvalt kujundatakse

(vähemalt teoreetiliselt) Vene Föderatsiooni ülejäänud, konkreetsemad ja valdkondlikud

strateegiadokumendid.27

Minevik ja tulevik. Lähtekohana Vene julgeolekukäsitluse avamisel sedastab strateegia, et

Venemaa on suutnud üle saada 20. sajandi lõpu (1990ndad aastad – president Boris Jeltsini

võimuperiood) süsteemse sotsiaalmajandusliku kriisi tagajärgedest: peatatud on Vene kodanike

elatustaseme langemine; on suudetud vastu seista natsionalismi, separatismi ja rahvusvahelise

terrorismi survele; on ära hoitud konstitutsioonilise korra diskrediteerimine ning säilitatud

Venemaa suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus; ning lõpuks – on taastatud võimalused

tõstmaks Venemaa konkurentsivõimet rahvusvaheliste suhete „võtmesubjektina“. „Taassündi

23 Стратегия национальной безопасности Российской Федерации до 2020 года, kinnitatud

presidendi ukaasiga 12.05.2009, kättesaadav Vene julgeolekunõukogu veebilehel:

http://www.scrf.gov.ru/documents/1/99.html. Strateegia analüütilistest käsitlustest vt nt Keir Giles, „Russia’s

National Security Strategy to 2020. Review by Keir Giles“, NATO Defence College, juuni 2009. 24 Военная доктрина Российской Федерации, kinnitatud presidendi ukaasiga 05.02.2010, kättesaadav

Vene julgeolekunõukogu veebilehel: http://www.scrf.gov.ru/documents/18/33.html. Sõjalise doktriini

analüütilistest käsitlustest vt nt Keir Giles, „The Military Doctrine of the Russian Federation 2010. Research

Review“, NATO Defence College, veebruar 2010. 25 Patrušev on elukutseline julgeolekuohvitser, kelle karjäär on kulgenud valdavalt KGB/FSB ridades.

Aastatel 1999–2008 juhtis Patrušev peadirektorina Vene Föderaalset Julgeolekuteenistust (FSB), võttes

peadirektori ameti üle peaministriks määratud Vladimir Putinilt. Kuulub Putini lähiringi. Armeekindral

reservis. 26 Giles, 2009. 27 Julgeolekustrateegia, lõige 3.


16

elavad läbi põlised/igiomased (исконно) venelikud ideaalid, [venelik] vaimsus, väärikas

suhtumine ajaloolisesse mälusse.“

Praeguseks on julgeolekustrateegia kohaselt loodud piisavad eeldused kujundamaks Vene

Föderatsioon üheks juhtivatest suurriikidest/jõududest (держава) rahvusvahelises

maailmapoliitikas. Vene riiklik strateegiline prioriteet on muuta Vene Föderatsioon globaalseks

„suurjõuks, kelle tegevus on suunatud strateegilise stabiilsuse ja vastastikku kasulike

partnerlussuhete säilitamisele mitmepooluselise maailma tingimustes.“

Julgeolekukeskkond ja –tegurid. Julgeolekustrateegia kohaselt on globaliseerumisprotsesside

tulemusena praeguseks maailmas suurenenud erinevused riikide arengu- ja heaolutasemes,

mis omakorda on põhjustanud riikidevaheliste vastuolude teravnemist. Uute majanduslike ja

poliitiliste võimukeskuste esilekerkimine on kaasa toonud ka kvalitatiivselt teisenenud

geopoliitilise olukorra, mida iseloomustab suundumus lahendada probleeme ja reageerida

kriisidele ühe või teise regionaalse riikide grupi koostöös ilma „regioonideüleste“ jõudude

osaluseta. „Väärtused ja arengumudelid on muutunud globaalse konkurentsivõitluse objektiks.“

Kliimamuutused, demograafilised probleemid, illegaalsed migratsioonivood jms kujutavad

enesest üha kasvavat probleemi, rahvusvahelise poliitika tähelepanu koondub aga üha enam

energiaressursside valdamisele, seisab strateegias. „Konkurentsivõitluses loodusressursside

pärast pole välistatud tekkinud probleemide lahendamine sõjalise jõuga – selle tulemusena võib

saada rikutud väljakujunenud jõudude tasakaal Vene Föderatsiooni ja tema liitlaste piiride

läheduses.“

Bipolaarse vastasseisu asendumine maailmapoliitikas „mitmevektorilise välispoliitika

põhimõtetega“ on seejuures laiendanud Vene Föderatsiooni võimalusi kasvatada oma mõju

maailmapoliitika areenil – seda ühtlasi tänu Venemaa käsutuses olevale „ressursipotentsiaalile“

ning oskusele seda „pragmaatiliselt“ kasutada.

Praegu eksisteeriva julgeolekuarhitektuuri orienteeritus „ainult Põhja-Atlandi Lepingu

Organisatsioonile, seda eriti euroatlantilises ruumis“, ei ole tegelikkusega enam kooskõlas ning

kujutab enesest üha kasvavat ohtu rahvusvahelisele julgeolekule. Seejuures avaldab võimalik

USA raketikaitsekilbi elementide paigutamine Euroopasse olulist negatiivset mõju globaalse ja

regionaalse julgeoleku väljavaadetele.

Samal ajal mõjutab Venemaa julgeolekuhuve negatiivselt ühepoolse sõjalise jõu kasutamise

muutumine rahvusvaheliste suhete normiks. Rahvusvahelise stabiilse julgeolekukeskkonna

keskse elemendina näeb Venemaa ÜROd ja ÜRO Julgeolekunõukogu.

Suhete arendamine SRÜ liikmesriikidega, samuti SRÜ-sisese integratsiooni ja koordinatsiooni

süvendamine on Venemaa välispoliitika prioriteet. Kollektiivse Julgeoleku Lepingu

Organisatsiooni (KJLO) näeb Venemaa strateegia kohaselt peamise riikidevahelise

instrumendina lahendamaks regionaalseid väljakutseid ning vastamaks sõjalis-poliitilistele ja

sõjalis-strateegiliste ohtudele (угроза).

Šanghai Koostööorganisatsiooni olulisust rõhutatakse sedastusega, mille kohaselt selle

formaadi poliitilise potentsiaali tugevdamisel on Venemaale „eriline tähtsus“.

Euroopa Liidu osas märgib dokument aga, et Venemaa „pooldab igakülgset

koostöömehhanismide tugevdamist“ euroliiduga.

Venemaa ja NATO suhetes jääb strateegia kohaselt määravaks faktoriks asjaolu, et Venemaale

on vastuvõetamatud alliansi „sõjalise infrastruktuuri laiendamine“ Vene piiride äärde ning

„katsed anda talle [NATOle] rahvusvahelise õiguse normidega vastuollu minnes globaalseid

funktsioone.“


17

Venemaa on küll valmis arendama NATOga kahepoolseid suhteid, kuid nende suhete iseloom

ja sügavus sõltuvad üheselt alliansi valmisolekust arvestada oma sõjalis-poliitilises

planeerimises „Venemaa seaduslike huvidega“.

Sõjaline julgeolek. Sõjalisele kaitsele on strateegia 112 lõikest pühendatud kokku üheksa,

reeglina üsna üldsõnaliselt formuleeritud lõiget. Sõjalise kaitse vallas märgitakse peamise

keskpika perspektiivi eesmärgina Vene relvajõudude üleviimist uuele struktuurile (vene k.

новый облик) ning seoses sellega alalises lahingvalmiduses üksuste osakaalu tõstmist,

operatiivplaneerimise ja lahingulise väljaõppe taseme tõstmist ning ühendoperatsioonide

kontseptsiooni juurutamist. Seejuures rõhutatakse eraldi vajadust säilitada strateegiliste

tuumajõudude lahingpotentsiaal.

Sõjaliste ohtudena (угроза) määratletakse rea „juhtivate välisriikide“ poliitika, mille eesmärgiks

on sõjalise domineeriva ülekaalu saavutamine – eelkõige strateegiliste tuumajõudude osas –,

arendades täppisrelvastust ja teisi kõrgtehnoloogilisi relvasüsteeme; töötades välja strateegilist

tavarelvastust; rajades ühepoolses korras globaalset raketitõrjesüsteemi ning militariseerides

kosmost.

5.2 Sõjaline doktriin

Sarnaselt julgeolekustrateegiale venis ka Vene sõjalise doktriini uue redaktsiooni väljatöötamine

aastaid. Doktriini eelmine versioon pärineb aastast 2000, suunis dokumendi uue redaktsiooni

väljatöötamiseks anti Vene julgeolekunõukogule väidetavalt 2005. aastal.28 Pärast aastaid

kestnud teateid dokumendi peatsest valmimisest kinnitas president Dmitri Medvedev Vene

Föderatsiooni uue sõjalise doktriini 5. veebruaril 2010. aastal. Samal ajal kinnitas president

Medvedev ka „Riikliku tuumaheidutuspoliitika alused aastani 2020“29, mille sisu pole avalikult

kättesaadav.

Terminoloogiline raamistik. Sõjalises doktriinis defineeritakse järgmised olulisemad mõisted.

• Sõjaline risk (военная опасность) – siseriiklik olukord või riikidevaheliste suhete

formatsioon, mis võib teatud tingimustel viia sõjalise ohu tekkimiseni.

• Sõjaline oht (военная угроза) – siseriiklik olukord või riikidevaheliste suhete

formatsioon, millega kaasneb reaalne võimalus relvastatud konflikti puhkemiseks

osapoolte vahel (riigid, riikide grupid, separatistlikud ja terroristlikud organisatsioonid).

• Sõjaline konflikt (военный конфликт) – riikidevaheliste või riigisiseste lahkhelide

lahendamine, kasutades sõjalist jõudu.

28

Giles, 2010. 29 Утверждена Военная доктрина Российской Федерации, 05.02.2010, kättesaadav Vene presidendi

veebilehel: http://www.kremlin.ru/news/6799.


18

• Relvastatud konflikt (вооруженный конфликт) – piiratud ulatusega relvastatud

kokkupõrge kas riikide vahel või ühe riigi territooriumil (siseriiklik relvastatud konflikt).

• Lokaalne sõda (локальная война) – sõda kahe või enama riigi vahel, mille puhul

vaenupoolte sõjalis-poliitilised eesmärgid on piiratud ulatusega ja sõjategevus ei välju

sõdivate poolte riigipiiridest.

• Regionaalne sõda (региональная война) – ühe geograafilise regiooni kahe või enama

riigi vaheline sõda, millesse on kaasatud sõdivate osapoolte rahvuslikud väed või ka

rahvusvaheliste koalitsioonide väed.

Kasutatakse nii tavarelvastust kui ka tuumarelvastust. Sõjategevus toimub kogu

geograafilise regiooni ulatuses, kaasa arvatud mered, veekogud ja õhuruum.

Vaenupooled taotlevad tähtsate sõjalis-poliitiliste eesmärkide täitumist.

• Laiaulatuslik sõda (крупномасштабная война) – sõda, mille puhul on vaenupoolteks

kas riikide koalitsioonid või maailma võimsaimad riigid. Vaenupoolte sõjalis-poliitilised

eesmärgid on neile erakordse tähtsusega. Laiaulatuslik sõda võib tekkida relvastatud

konflikti või lokaalse/regionaalse sõja eskaleerumise tagajärjel. Laiaulatuslikku sõtta

kaasatud riigid on sunnitud sõjategevuse käigus mobiliseerima kõik nende käsutuses

olevad materiaalsed ressursid ning kogu hingejõu („потребует мобилизации всех …

духовных сил“).30

Sõjaliste konfliktide iseloom. Doktriini kohaselt iseloomustavad tänapäevasi sõjalisi konflikte

nende tekkimise ootamatus ning kiire kulg; lahingutegevuse alustamiseks vajaliku

ettevalmistusaja lühenemine; oma mõjult tuumarelvadega võrreldavate uute

tavarelvasüsteemide massiline kasutamine; vägede kõrge mobiilsus ja sõjaliste operatsioonide

kõrge operatsioonitempo ning võrgupõhiste juhtimis- ja infosüsteemide kasutamine

lahingutegevuse juhtimiseks; täppisrelvastuse kasvav osakaal; elektromagneetiliste-, laser- ja

infrapunarelvade kasutamine koos mehitamata lennuvahendite kasutamisega; lahinguruumi

laienemine õhu-kosmoseruumi ja õhu-kosmoseruumist lähtuvad tavarelvade löögid.

Korduvalt rõhutatakse doktriinis sõjaliste konfliktidega kaasneva nn infosõja kasvavat rolli,

osundades, et infosõja operatsioonide õigeaegne teostamine võimaldab saavutada poliitilisi

eesmärke ka ilma sõjalist jõudu kasutamata ning tagada sõjalise jõu kasutamise korral

rahvusvahelise kogukonna soodne suhtumine.

Doktriini kohaselt jääb tuumarelv oluliseks heidutusvahendiks, mis aitab ära hoida nii

tuumarelva kasutamisel põhinevaid konflikte kui ka konventsionaalseid sõjalisi konflikte

(laiaulatuslik sõda ja regionaalne sõda).

Doktriinis ei pöörata tänapäevaseid sõjalisi konflikte iseloomustades tähelepanu

asümmeetrilistele konfliktidele või ebakonventsionaalse sõjategevuse laiemale levikule.

30 Sõjaline doktriin, punkt 6, lõige z (з).


19

Sõjalised riskid ja ohud. Peamiste välismaalt lähtuvate sõjaliste riskide loetelus mainib doktriin

esimesena püüdeid anda NATO väestruktuuridele globaalseid ülesandeid, NATO liikmesriikide

poolt sõjalise infrastruktuuri rajamist Venemaa piiride lähedusse ning katseid nihutada NATO

sõjalist infrastruktuuri Venemaa piirideni alliansi laienemise kaudu.

Loetelus järgnevad katsed destabiliseerida olukorda riikides ja piirkondades (täpsustamata,

millistes nimelt) ning õõnestada strateegilist stabiilsust, välisriikide (või riikide grupi)

väekontingentide paigutamine Vene Föderatsiooni või Venemaa liitlaste piiride lähedusse,

samuti selliste väekontingentide tugevdamine. Sõjaliseks riskiks liigitatakse ka territoriaalsed

pretensioonid Venemaale või tema liitlastele ning Vene Föderatsiooni või tema liitlaste

siseasjadesse sekkumine.

Eraldi märgitakse sõjalise riskina ära olemasolevat tuumatasakaalu muutvate strateegiliste

raketikaitsesüsteemide loomine ja positsioonidele paigutamine.

Kokku 11 välispäritolu sõjalise riski hulgas on Lääne käsitluses uute julgeolekuriskide alla

liigituvaid teemasid mainitud kahel korral: loetelus kuuendale kohale on paigutatud

massihävitusrelvade ja raketitehnoloogia levik ning tuumarelva levik, kümnendana mainitakse

rahvusvahelist terrorismi.

Eraldi lühikese alapeatüki (kolm punkti) moodustab loetelu siseriiklikest sõjalistes riskidest.

Sõjaliste ohtude loetelu koosneb viiest punktist, millest esimesena tuuakse ära sõjalis-poliitilise

olukorra järsk teravnemine ning eelduste teke sõjalise jõu kasutamiseks.

Teise punktina nimetab doktriin Vene riigi- ja sõjalise juhtimise süsteemide töö häirimist ning

Vene strateegiliste tuumajõudude ja strateegilise eelhoiatussüsteemi toimimise häirimist.

Edaspidi leiavad mainimist sõjalise jõu provokatiivne demonstratsioon õppuste käigus Venemaa

või tema liitlaste piiride läheduses, samuti Venemaa või tema liitlaste territooriumil

tegutsemiseks mõeldud ebaseaduslike relvaformeeringute loomine ja väljaõpetamine ning

riikide või riikide gruppide relvajõudude aktiviseerumine, sõjalise juhtimise üleviimine

sõjaolukorrarežiimile ning täieliku või osalise mobilisatsiooni teostamine.

Relvajõudude kasutamine. Venemaa loeb õiguspäraseks relvajõudude kasutamise Venemaa

või tema liitlaste vastu suunatud agressiooni tagasilöömiseks; rahutagamisoperatsioonides või

rahule sundimise operatsioonides ÜRO Julgeolekunõukogu või teiste kollektiivsete

julgeolekuorganisatsioonide otsuse alusel; välismaal viibivate Vene kodanike õiguste kaitse

tagamiseks.

Doktriini kohasel käsitleb Venemaa relvastatud kallaletungi või ükskõik millist sõjalise jõu

kasutamist Liitriigi (Venemaa ja Valgevene) osalise suhtes agressiooniaktina ning võtab

kasutusele „vastavad meetmed“.

Relvastatud kallaletungi KJLO liikmesriigile käsitletakse agressioonina kõigi KJLO riikide suhtes

ning sellele vastatakse KJLO raames kokku lepitud meetmetega.

Venemaa või teiste KJLO liikmete suhtes tuumarelva või teiste massihävitusrelvade kasutamise

korral jätab Venemaa doktriini kohaselt enesele õiguse tuumarelva kasutamiseks. Samuti on

tuumarelva kasutamine õigustatud juhul, kui tavarelvastuse kasutamisega Venemaa vastu

suunatud agressiooni käigus on ohtu sattunud Vene Föderatsiooni riiklik eksistents.


20

5.3 Avaldused, seisukohavõtud, õppused.

Vene strateegiadokumentide, kõrgema sõjalis-poliitilise juhtkonna avalike arvamusavalduste

ning sõjalise jõu kasutamiseks tehtavate ettevalmistuste vahel esineb märkimisväärseid

ühtelangevusi.

• Üldine julgeolekukäsitlus

2006. aasta alguses The Wall Street Journalis avaldatud arvamusartiklis kirjutas toonane Vene

kaitseminister ja peaministri asetäitja Sergei Ivanov, et Venemaa kõige olulisem mure on

olukord „ mõningates SRÜ riikides … ja nendega piirnevates regioonides“, lisades, et Venemaa

ja tema relvajõud peavad olema valmis vastu astuma „poliitilisele või sõjalis-poliitilisele

konfliktile või protsessile, mis võib potentsiaalselt kujutada otsest ohtu Venemaa julgeolekule

või muuta geopoliitilist olukorda Vene strateegiliste huvide piirkonnas“.31

2007. aastal veebruaris pidas president Vladimir Putin Müncheni julgeolekukonverentsil

konfrontatsioonilise kõne, teatades, et unipolaarne maailmakord on „vastuvõetamatu“,

süüdistades USAd sõjalise jõu „hüperkasutamises“ ning nimetades NATO laiendamist

Venemaa piirideni tõsiseks provokatsiooniks, mis „ei paranda“ julgeolekusituatsiooni

Euroopas.32

Neli päeva pärast NATO 2008. aasta tippkohtumist Bukarestis (toimus 2.–4. aprillil 2008) teatas

Vene välisminister Sergei Lavrov, et Venemaa teeb „kõik [endast oleneva], et takistada Gruusia

ja Ukraina vastuvõtmist NATOsse“. Veidi hiljem teatasid Vene välisministeeriumi allikad

ajakirjandusele, et „kõige tõsisemaks meetmeks on otsene sõjaline kohalolek“.33

Pärast Gruusia sõda Evianis 2008. aasta oktoobris peetud ettekandes kordas Vene president

Dmitri Medvedev taas, et NATO „sõjalise infrastruktuuri“ nihutamine Venemaa piirideni loob

Euroopas uusi eraldusjooni ning on „ainult loomulik, et me käsitleme seda meie vastu suunatud

tegevusena“.34

2011. aasta novembris nentis Vene relvajõudude ühendatud strateegilist väejuhatust „Lõuna“

külastanud Medvedev Vladikavkazis peetud kõnes, et 2008. aastal Gruusia vastu peetud

sõjakäik oli mõeldud NATO laienemise peatamiseks. „Kui me oleksime 2008. aastal

vääratanud, oleks geopoliitiline olukord täna teine ning rida riike, keda üritati vägisi allianssi

tirida, oleksid praegu NATO liikmed. … Ja mõningatele meie partneritele, kaasa arvatud Põhja-

31 Sergei Ivanov, „Russia Must Be Strong“, The Wall Street Journal, 11.01.2006; Igor Torbakov, „Ivanov

Restates Kremlin’s Monroe Doctrine“, Eurasia Daily Monitor, Jamestown Foundation, 13.01.2006. 32„Transcript. Putin’s Prepared Remarks at 43rd Munich Conference on Security Policy“, The Washington

Post, 12.02.2007. 33 Марина Перевозкина, „Москва ответит НАТО Абхазией. Путин готов подписать указ по

непризнанным республикам“, Независимая газета, 14.04.2010. 34 Fedorov, 2010, lk. 6–7.


21

Atlandi allianss, oli see signaaliks, et enne alliansi laienemist tuleks kõigepealt mõelda

geopoliitilisele stabiilsusele. Need on minu arvates peamised 2008. aasta sündmuste

õppetunnid.“35

Nimekas Vene poliitikaanalüütik Dmitri Trenin on iseloomustanud Kremli Lääne-suunalise

välispoliitika põhialuseid viimastel aastatel kui „nelja ei“ (four no’s) lähenemist: „ei“ NATO

laienemisele SRÜ riikidesse, „ei“ Ameerika sõjaväebaasidele SRÜ riikides, „ei“ Vene-vastaselt

meelestatud režiimide toetamisele SRÜ riikides ning „ei“ raketitõrjesüsteemi elementide

paigutamisele Vene piiride lähistele.36

• Sõjalised riskid ja ohud

Konkreetselt Venemaad ähvardavate sõjaliste riskide iseloomust rääkides lausus Vene maaväe

staabiülem kindralleitnant Sergei Skokov 2009. aasta septembris, et Vene relvajõududel tuleb

silmitsi seista võimalike sõjaliste ohtudega kolmel strateegilisel suunal: lääne-, lõuna- ning

idasuunal.37 Igal strateegilisel suunal tuleb Vene relvajõududel Skokovi hinnangul arvestada

iseloomult erineva võimaliku vastasega. Läänes iseloomustab Vene relvajõudude võimalikku

vastast kõrgtehnoloogiline ja võrgupõhine sõjapidamine ning püüd rajada lahingulist edu

üleolekule olukorrateadlikkuse vallas. Lõunas on vastasteks mässulised ja terroristlikud

rühmitused ning idas massilisele üleolekule tuginev konventsionaalne sõjaline vastane.38

2011. aasta novembris Vene Ühiskondliku Koja istungil esinedes nentis kindralstaabi ülem

armeekindral Nikolai Makarov, et pärast Nõukogude Liidu lagunemist on lokaalsete

relvakonfliktide tekke oht Venemaa piiride lähistel kasvanud.39 Sellised konfliktid võivad

Makarovi sõnutsi teatud tingimustel eskaleeruda laiaulatuslikeks sõdadeks ühes tuumarelva

kasutamisega.

Väidetavalt Makarovi esitluselt pärineval ning ajakirjanduses avaldatud slaidil oli ohuna (угроза)

Venemaa sõjalisele julgeolekule esimesena mainitud Lääne püüdlused kindlustada enda

energiajulgeolek Venemaa poliitiliste ja majanduslike huvide kahjustamise arvel. Teisele kohale

on paigutatud katsed rikkuda strateegilist stabiilsust (raketitõrjesüsteemide arendamise abil)

ning kolmandale USA jätkuv poliitiline ja sõjaline domineerimine maailmapoliitikas.40

Läänesuunal on kindrali ettekande kohaselt kõige tõenäolisemaks relvakonfliktide

tekkepõhjuseks Balti riikide ja Gruusia Vene-vastane poliitika, mis võib kaasa tuua kriisi NATO-

Vene suhetes. Ohtudena Vene sõjalisele julgeolekule mainitakse ka Balti riikide territoriaalseid

pretensioone Venemaale. Ettekandes leidsid meedia allikail relvakonfliktide võimalike

põhjustena mainimist veel Põhja-Korea või Iraani tuumaprogrammist ajendatud konfliktid,

konkurents Arktikas leiduvate maavarade pärast ning „värviliste revolutsioonide tehnoloogia“

kasutamine kas Venemaa või tema liitlasriikide režiimide kukutamiseks.

35 Brian Whitmore, „Medvedev Gets Caught Telling The Truth“, kättesaadav Radio Free Europe/Radio

Liberty veebilehel: http://www.rferl.org/content/medvedev_gets_caught_telling_the_truth/24399004.html,

vaadatud 26.11.2011. 36 Fedorov, 2009, lk 7. 37 Roger McDermott, „Zapad 2009 Rehearses Countering a NATO Attack on Belarus“, Eurasia Daily

Monitor, Jamestown Foundation, 30.09.2010. 38 Ibid. 39 Иван Сафронов, „Генштаб готовится к войне“, Коммерсантъ, 18.11.2011. 40 Ibid.


22

Vene Föderatsiooni kindralstaabi käsitlus sõjaliste st ohtudest - slaid kindralstaabi ülema

armeekindral Nikolai Makarovi briifingust Vene ühis kondlikule palatile 17. novembril 2011. Allikas:

ajaleht Kommersant .

• Tuumarelvade kasutamine

Enne uue Vene sõjalise doktriini heakskiitmist 2010. aasta veebruaris kommenteeris 2009.

aasta oktoobris valmiva dokumendi sisu Vene julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrušev,

lausudes, et uus sõjaline doktriin muudab ka tuumarelvade kasutamise reegleid. Patruševi

sõnade kohaselt jätab valmiv doktriin Venemaale õiguse kasutada tuumarelvi tavarelvadega

teostatud kallaletungi tõrjumiseks nii laiaulatusliku, regionaalse kui ka lokaalse konflikti korral.41

„Kui massihävitusrelvad on olemas, siis peab olema valmis ka nende [tegelikuks]

kasutamiseks,“ ütles Patrušev.

Nagu märgitud, ei leidu sõjalises doktriinis üksikasjalikumaid viiteid tuumarelvade kasutamise

tingimustele. Küll aga on vähemalt kahe suure operatiivstrateegilise õppuse käigus lisaks

tavarelvastusele harjutatud väidetavalt ka taktikaliste tuumarelvade kasutamist.

41 Roger McDermott, „Patrushev Signals a Shift in Russian Nuclear Doctrine“, Eurasia Daily Monitor,

Jamestown Foundation, 27.10.2009.


23

2009. aastal toimunud õppused Zapad-2009 ja Ladoga-2009 viidi läbi Venemaa Euroopa-osas

(Kaliningradi erikaitsepiirkond, Leningradi ja Moskva sõjaväeringkonnad, lisaks Valgevene

territoorium) ning hõlmasid võimalikku reageerimist strateegilisest läänesuunast lähtuvatele

ohtudele.42

Õppuste käigus anti taktikalise tuumarelvaga tinglik löök Varssavile.43 Lisaks korraldati kaks

päeva pärast õppuste Zapad-2009/Ladoga-2009 algust mastaapne õppus Vene strateegilistes

raketivägedes. Selle käigus harjutati toimimist olukorras, kus Venemaa osaleb nii tavarelvastust

kui ka tuumarelvi hõlmavas sõjategevuses.44

2010. aastal toimusid Venemaa Kaug-Ida-osas, Hiina ja Jaapaniga piirneval territooriumil

operatiivstrateegilised õppused Vostok-2010. Õppuste stsenaariumi järgi tuli tagasi lüüa

tavarelvastust kasutava mehhaniseeritud vaenlase massiline väekontingent, oma taganemise

katmiseks õhkasid Vene väed tingliku taktikalise tuumalaengu (nn tuumamiin) vaenlase

pealöögi suunale jääval alal.45

Taktikaliste tuumarelvade kasutamisele reageerimist on lähiminevikus harjutatud ka vähemalt

ühe Vene mereväe suurõppuse käigus.

2010. aasta mais India ookeanil toimunud mereväeõppuse käigus treenisid raske raketiristleja

„Pjotr Veliki“ (Ušakov-klassi tuumakütusel töötav alus) ning ristleja „Moskva“ (Slava-klass)

meeskonnad tegevust tingliku vastase poolt aluste pihta antud taktikalise tuumalöögi korral.46

Sellest saab järeldada, et Vene relvajõud käsitlevad taktikalist tuumarelva mitte nn poliitilise

ja/või hüpoteetilise relvaliigina, vaid reaalseks ja tegelikuks kasutamiseks mõeldud sõjalise

instrumendina – seda nii Vene relvajõudude endi kui ka nende võimalike vastaste poolt, k.a

konventsionaalse konflikti eskaleerumise tingimustes.

42 Виктор Михайлов, „Многозначительный сценарий ‛Запад-2009’“, Независимая военное обозрение,

04.09.2009 ; „NATO and Russia: War Games“, The Economist, 29.10.2009; „В Армии: Маневры размахом

1,5 тысячи километра на 300 километров“, Независимая военное обозрение, 31.08.2009. 43 „Why the States of the Baltic Are Wrong to Feel Blue“, EuropeanVoice.com, 16.09.2010. 44 Kaarel Kaas, „Sõnad ja teras“, Postimees, 19.09.2009. 45 Александр Храмчихинн, „Неадекватный ‛Восток’“, Независимая военное обозрение, 23.07.2009. 46 James Bosbotinis, „The Russian Federation Navy: An Assessment of Its Strategic Setting, Doctrine and

Prospects“, Research and Assessment Branch, Defence Academy of the United Kingdom, september 2010,

lk 15–16.


24

6.0 2008. aasta armeereform

Ametlikult 2008. aasta sügisel alanud Vene armeereform kujutab enesest mastaapset ja

kõikehõlmavat Vene Föderatsiooni relvajõudude ümberkorraldamist – suurimat omataolist

pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Reformikava keskmes on juhtimis- ja käsuahela

restruktureerimine, relvajõudude personali kärpimine ja personalistruktuuri ümberkujundamine,

maaväe struktuuri muutmine ning väeosade ja sõjaväebaaside arvukuse vähendamine, samuti

militaarharidussüsteemi ümberkujundamine, tagala ja teenindusfunktsiooni osaline üleandmine

erasektorile jms (algsetest reformieesmärkidest täieliku ülevaate saamiseks vt lisa nr1).

Reformi üldiseks eesmärgiks on tõsta Vene relvajõudude lahinguvõimet, mobiilsust ja

varustatust tagamaks nende suutlikkus pidada edukalt ja minimaalse eelhoiatusajaga lokaalseid

ning regionaalseid sõdu endise Nõukogude Liidu territooriumil Teisese eesmärgina võib

käsitleda püüdlust luua käesoleva kümnendi lõpuks piiratud suutlikkus sõjalise jõu siirdamiseks

globaalsel tasandil (peaasjalikult mere- ja õhuväeüksuste kujul).

Kõige olulisem ja fundamentaalsem muudatus on aga selja keeramine suurearvulisele

reservväelaste mobilisatsioonile tugineva sõja-aja massiarmee kontseptsioonile. See

kontseptsioon on olnud Vene ja hiljem Nõukogude Liidu relvajõudude vundament alates Dmitri

Miljutini reformidest 19. sajandi viimasel veerandil, püsides oma alusprintsiipides suuresti

muutumatuna läbi kahe maailmasõja ning Külma sõja. Kui 2008. aastal ametlikult algatatud

reform suudetakse edukalt lõpule viia ning kujundada Vene relvajõud ümber alalisväe

põhimõtetest lähtudes, tähendaks see suurimat murrangut Vene riigikaitses viimase 150 aasta

vältel.47

6.1 Serdjukov, Augustisõda ja reform

2008. aasta 14. oktoobril avalikustas Vene kaitseminister Anatoli Serdjukov Vene relvajõudude

kõikehõlmava reformiplaani. Serdjukovi isikust tulenevalt on seda kaitseministeeriumi

kolleegiumi istungil esitletud ümberkorralduste kava Vene ja Lääne meedias tihtilugu nimetatud

„Serdjukovi armeereformiks“. Kuigi oma lihtsuses ja löövuses küll imposantne, ei ole hüüdnimi

tõega siiski üks-üheses vastavuses.

2007. aasta veebruaris finantsinspektsiooni juhist kaitseministriks edutatud Serdjukov on küll

relvajõudude reformi elluviija, kuid mitte nende reformide initsiaator või vaimne autor. Tsivilistist

Serdjukov, kellel puudusid varasemad kokkupuuted ja sidemed kaitseringkondadega, määrati

Vene kõrgeima poliitilise juhtkonna poolt kaitseministriks selge ja konkreetse ülesandega

suruda läbi radikaalne reformiplaan.48

47 Алексей Арбатов & Владимир Дворкин, „Новая военная реформа России“, Working papers, Carnegie

Moscow Center, Moskva, juuni 2011, lk 7, kättesaadav veebilehel:

http://www.carnegie.ru/publications/?fa=44372, vaadatud 30.06.2011; Руслан Пухов, „Предисловие“,

kogumikus Новая армия России, Михаил Барабанов (toim), Centre for Analysis of Strategies and

Technologies, Moskva, jaanuar 2011, lk 5–10. 48 Пухов, 2011.


25

Reformikava ametlikule avalikustamisele eelnesid ka ulatuslikud „puhastused“

kaitseministeeriumi ja Vene kindralstaabi tippjuhtkonnas, mille üheks märkimisväärsemaks

hetkeks oli kindralstaabi ülema armeekindral Juri Balujevski (kindralstaabi ülem 2004–2008)

ametist vabastamine juunis 2008.

Balujevski asemel kindralstaabi ülemaks määratud armeekindral Nikolai Makarov asus Moskva

„keskaparaati“ tööle 2007. aasta aprillis, kui senine Siberi sõjaväeringkonna ülem edutati

relvajõudude relvastusülemaks ning asekaitseministriks.49 2002. aasta detsembrist 2007. aasta

aprillini Siberi sõjaväeringkonda juhtinud Makarovi varasem karjäär oli valdavalt kulgenud

väljaspool Moskvat perifeersetes piirkondades (erandiks teenistus Moskva sõjaväeringkonna

staabiülemana vahemikus september 1999 kuni detsember 2002), samuti polnud ta enne Siberi

sõjaväeringkonna juhi kohalt lahkumist päevagi töötanud ei kindralstaabis ega mõne väeliigi

staabis.50

Pärast reformiplaanide avalikustamist põhjendas Vene kõrgem sõjalis-poliitiline juhtkond

muudatuste vajadust 2008. aasta augustis Vene-Gruusia viiepäevase sõja käigus ilmsiks tulnud

Vene relvajõudude mahajäämusega. Tegelikkuses valmisid esialgsed reformiplaanid

kindralstaabi ja kaitseministeeriumi koostöös väidetavalt juba 2007. aasta detsembris, kuid neid

ei esitatud valitsusele ja presidendile kinnitamiseks ega tutvustatud ka laiemale avalikkusele.51

Nende kavade kohaselt tuli relvajõududes likvideerida diviisipõhine struktuur ning suuremad

väekoondised (armeed), minna üle ühtlustatud koosseisuga brigaadidel põhinevale

väestruktuurile ning muuta suurem osa relvajõududest alalises lahingvalmiduses olevaks

väeks.52

Sõjaväereformi aluspõhimõtete väljatöötamise täpne kulg, konkreetsed lähtealused ja eeldused,

autorid ning reformi selgepiirilised sõjalised eesmärgid on dokumentide tasandil aga praeguseni

varjatuks jäänud – seda nii Vene kui ka Lääne avalikkuse eest.53

Reformi kui sellise lahtisidumine kaitseminister Serdjukovi isikust ning 2008. aasta

Augustisõjast on aga oluline mõistmaks käimasolevate ümberkorralduste konteksti: tegemist on

Venemaa kõrgeima poliitilise juhtkonna algatatud ning toetatud strateegilise projektiga, mille

vundamendiks on valitseva eliidi pikema perioodi vältel väljakujunenud arusaamad ajaloost ning

rahvusvahelisest julgeolekukeskkonnast, Venemaa praegusest ja soovitavast tulevasest

positsioonist rahvusvahelises poliitikas ning selle positsiooni saavutamiseks ja hoidmiseks

vajalikest vahenditest. Kõike eelpoolmainitut silmas pidades on Vene armeereformist rääkides

kaitseminister Serdjukovil eelkõige instrumentaalne ning Augustisõjal legitimeeriv roll.

Tsiteerides Vene militaaranalüütikuid, on tegemist „Putini reformiga“.54

49 Nikolai Makarovi ametlik biograafia, kättesaadav Vene kaitseministeeriumi veebilehel:

http://structure.mil.ru/management/info.htm?id=10330298@SD_Employee, vaadatud 23.06.2011. 50 Ibid. 51 Алексей Гайдай, „Реформирование Сухопутных войск Российской Федерации“, kogumikus Новая

армия России, Михаил Барабанов (toim), Centre for Analysis of Strategies and Technologies, Moskva,

jaanuar 2011, lk 22–23. 52 Ibid. 53 Арбатов & Дворкин, 2011, lk 7. 54 Autori intervjuu Pavel Felgenhaueriga Moskvas, september 2009.


26

Serdjukovi juhtimisel teostatud reformikavade kõikehõlmavus on Vene uuemas ajaloos

pretsedenditu – nagu ka asjaolu, et oluline osa nendest kavadest on 2012. aasta alguseks

õnnestunud ühes või teises vormis ka ellu viia. Kuid reformipüüdluses kui sellises pole

iseenesest midagi uut, pea iga Vene kaitseminister alates 1992. aasta mais esimesena sellesse

ametisse asunud kindral Pavel Gratšovist on üritanud ulatuslikumaid või pisemaid reforme läbi

suruda. Ka reformipüüdluste sihid on 20 aasta jooksul suuremal või väiksemal määral samaks

jäänud.

Nii käis juba Gratšov välja idee moodustada Vene maaväes nn mobiilsed väeüksused –

motolaskurbrigaadid, mis oleksid ka rahuajal mehitatud varustatud isikkoosseisu, relvastuse ja

tehnikaga 95–100 protsendi ulatuses vastavalt sõjaaja struktuuridele (toonases kontekstis

erandlik nähtus, kuna 70–80 protsenti üksustest olid vähendatud koosseisudega) ning valmis

lahingülesandeid täitma väga lühikese eelhoiatusajaga.55 1993. aasta lõpuks olid esimesed

sellised brigaadid moodustatud. Toona plaaniti kaugemas perspektiivis kõik Vene relvajõudude

üksused üle viia nn mobiilsete jõudude brigaadidega sarnasele komplekteerimispõhimõttele,

loobuda vähendatud koosseisudega üksustest ning asendada ajateenijad lepinguliste

sõduritega (nn kontraktniki) suuremas osas võitlusüksustes.

Vähendatud koosseisudega „fantoomüksuste“ osakaalu relvajõududes püüdis kahandada ka

1997. aastal kaitseministriks määratud Igor Sergejev, kuigi vaid piiratud eduga; katseid tõsta

võitlusvõimet olusisemaid üksuseid (näiteks õhudessantväed) lepinguliste sõduritega

komplekteerides tehti ka kaitseminister Sergei Ivanovi ametiajal (vastav föderaalne

sihtprogramm käivitati 2003. aastal, sihtprogrammi nn pilootprojekt viidi läbi õhudessantväe 76.

ründedessantdiviisis Pihkvas) ning ka ühendatud strateegiliste väejuhatuste loomise mõte

pärineb Ivanovi ametiajast (selle autoriks oli küll kindralstaabi toonane ülem kindral

Balujevski).56

Kõik need reformikatsed ühes teiste püüdlustega muutuste poole sumbusid, olid marginaalse

tähendusega ning lõpuks ei saavutanud oma eesmärke kahel peamisel põhjusel. Esiteks

nõudsid need reformid suuri investeeringuid, raha Vene riigieelarves oli aga suhteliselt kasinalt

kuni 2000ndate keskpaigani. Teiseks nõudis reformide läbisurumine tugeva keskvõimu jõulist

poliitilist toetust. Tugev, tsentraliseeritud ja autoritaarne keskvõim, mis oli suuteline maha

suruma relvajõududes eksisteeriva kaaluka reformivastase leeri vastupanu, saavutas kriitilise

massi muutuste jõuga ülalt alla teostamiseks samuti alles eelmise kümnendi keskpaigas või

teises pooles.

Seega ei sõltu Vene armeereformi edasine käekäik ning arengusuund mitte sedavõrd järgmiste

võimalike kaitseministrite ja kindralstaabi ülemate isikuist, vaid kahest asjaolust: kaitsekulutuste

jätkuvalt kõrge taseme hoidmisest ning valitseva režiimi valmisolekust relvajõudude reformi

läbiviimiseks neid summasid eraldada ja investeerida reformi oma poliitilist kapitali.

Need seigad muudavad armeereformi järgmiste etappide (perioodi 2008–2012 on otstarbekas

käsitleda vaid reformi esimese faasina) edukuse ning rõhuasetused aga otseselt sõltuvaks

Vene sisepoliitilisest arengust ja sellest, kuivõrd kindlana või ohustatuna praegune valitsev

režiim oma positsiooni käsitleb.

55 Гайдай, 2011, lk 12–15. 56 Ibid.


27

Kuigi 2008. aasta armeereformi eesmärkide ja reformi käigus plaanitud muudatuste nimekiri on

pikk (loetelu algsetest reformieesmärkidest vt lisast nr 1), võib kõige olulisemad tegevused

koondada kolme üldise tegevussuuna alla. Need on relvajõudude struktuuri, personali ja

juhtimise ümberkorraldamisega seotud muutused.

6.2 Struktuur

Peamised relvajõudude struktuuriga seotud muutused on vähendatud koosseisudega üksuste

likvideerimine, üleminek brigaadipõhisele operatiivstruktuurile maavägedes ning optimeerimine

ja kärpimine, s.t üksuste, sõjaväebaaside, garnisonide, polügoonide, sõjaväebaaside jms arvu

radikaalne kärpimine kogu relvajõududes.

Vähendatud koosseisudega üksuste likvideerimine kätkeb eneses armeereformi ühte kõige

põhimõttelisema tähendusega osa – loobumist reservväelaste ulatuslikul mobilisatsioonil

põhinevast massiarmeest, mis on mõeldud mitmemiljoniliste armeede osavõtul toimuvas

laiaulatuslikus konventsionaalses sõjas võitlemiseks.

Nõukogude Liidu lõpuperioodil kujutas enamik maaväeüksusi (suuremal või väiksemal määral

kehtis see ka teiste väeliikide kohta) enesest kas vähendatud koosseisudega üksusi (rahuajal

mehitatud ligi 50 protsendi ulatuses ettenähtud sõjaaja koosseisudest) või kadreeritud57 üksusi

(mehitatud 10–20 protsendi ulatuses ettenähtud koosseisudest, valdavalt elukutselistest

sõjaväelastest ohvitseride ja allohvitseridega). Sellised üksused pidi ettenähtud suuruse ja

lahinguvalmiduse saavutama alles pärast täiendamist mobiliseeritud (või õppekogunemistele

kutsutud) reservväelastega. Nii oli 1991. aastal Nõukogude Liidu maavägede koosseisus

ametlikult 32 tankidiviisi ning 100 motolaskurdiviisi, neist kokku 132 diviisist olid aga vaid 20

diviisis olemas kuni 70 protsenti ettenähtud isikkooseisust ja lahingutehnikast.58

1998. aasta struktuurireformiga said siis juba Vene Föderatsiooni maaväes olema nelja tüüpi

üksused: alalises lahinguvalmiduses üksused (mehitatud ja varustatud 95–100 protsendi

ulatuses ettenähtud sõjaaja koosseisudest), vähendatud koosseisudega üksused (mehitatud ja

varustatud 50–70 protsendi ulatuses), relvastuse ja sõjatehnika hoiubaasid (mehitatud 5–10

protsendi ulatuses) ning kadreeritud üksused (mehitatud ja varustatud 5–10 protsendi ulatuses).

Vene ametlike allikate teatel olid 2009. aasta lõpuks vähendatud koosseisudega üksused

likvideeritud ning kõik Vene relvajõudude üksused kujutasid enesest alalises lahinguvalmiduses

üksusi.59

„Alalises lahinguvalmiduses olev üksus“ ei viita Vene militaarleksikas mitte ajale, mille jooksul

üks või teine üksus suudab asuda täitma lahinguülesandeid ega ka lahinguülesannete täitmise

võimekusele (see sõltub nt väljaõppest jm faktoritest), vaid seigale, et üksus on 95–100

57 Nimetus tuleneb nõukogude ja hiljem vene kantseliidis levinud väljendist „kaader“ (mitmuses „kaadrid“),

mis antud kontekstis tähendab üksuse mehitatust rahuajal valdavalt elukutselistest sõjaväelastest

ohvitseride ja allohvitseridega. 58 Гайдай, 2011, lk 13. 59 „Serdjukov teatas edust armee reformimisel“, Interfax-BNS, 17.11.2009 ; Roger McDermott, „‛New Look’

Russian Army Officially Formed“, Eurasia Daily Monitor, Jamestown Foundation, 24.11.2009.


28

protsendi ulatuses mehitatud, varustatud ja relvastatud vastavalt ettenähtud sõjaaja

koosseisudele.

Koos vähendatud koosseisudega üksuste tegevuse lõpetamisega likvideeris Vene kõrgem

sõjalis-poliitiline juhtkond ühtlasi ka massimobilisatsioonil põhineva suurearvulise armee

moodustamiseks vajalikud eeldused ja tugimehhanismid.

Samas säilitati reformi käigus teatav arv relvastuse ja sõjatehnika hoiubaase, muutes

mõnevõrra nende ülesandeid ja nimetust (uus ametlik nimetus: relvastuse ja tehnika hoiu- ja

remondibaas – RTHRB).

RTHRBd hooldavad maaväeüksuste lahingutehnikat ja muud varustust, kuid nende peamine

ülesanne on toimida eelpaigutusbaasidena olukorras, kus Vene relvajõudude väegrupeeringuid

on mingil strateegilisel suunal vaja kiiresti tugevdada.

Vene sõjalis-poliitilise juhtkonna üks strateegiline dilemma on olnud nimelt küsimus, kuidas

tagada piisav sõjaline kohalolek riigi kõikides piirkondades, kui relvajõudude ning üksuste arv

on võrreldes Nõukogude Liidu lõpuperioodiga kordades vähenenud, riigi geograafilised

mastaabid (eelkõige Lääne-Ida suunal) küündivad aga endiselt tuhandetesse kilomeetritesse.

Seejuures pole julgeolekuolukord Vene piiride vahetus läheduses Moskva perspektiivist

nähtuna mitte paranenud, vaid teatud lõikudes isegi halvenenud (nt Kesk-Aasia suunal).

Transpordiühendused Venemaa Euroopa-osa, Siberi ja eelkõige Kaug-Ida piirkondade vahel on

aga endiselt nõrgad ja piiratud läbilaskevõimega (peaaegu ainuke ühenduskanal on Transsiberi

raudteeliin) ega võimalda seetõttu suurte üksuste kiiret paiskamist riigi ühest piirkonnast teise.

Vene transpordilennuväel aga puudub hetkel ja ka lähiaastatel võimekus suuremate üksuste

paiskamiseks riigi ühest otsast teise koos relvastuse ja lahingutehnikaga. Kokkuvõtvalt võib

seda nimetada strateegilise väesiirde (strategic force projection) probleemiks Venemaa piirides.

Lahendusena on praeguseks reformi käigus välja töötatud skeem, mille puhul kriisi puhkedes

paisatakse õhutranspordi abil tugevdamist vajavasse piirkonda ainult üksuste isikkoosseis, kes

seejärel saab juba kohapealsetest RTHRBdest neile ette nähtud relvastuse ja lahingutehnika

ning siirdub operatsioonialale.

Skeemi testiti strateegilise õppuse Vostok-2010 raames. Jekaterinburgist (toona Volga-Uurali

sõjaväeringkond) paisati transpordilennukeil Il-76 Primorje krai territooriumile ühe pataljoni

taktikalise lahingugrupi (28. motolaskurbrigaad) isikkoosseis, kes pärast maandumist sai Kaug-

Ida sõjaväeringkonna RTHRBst vajaliku relvastuse ja tehnika ning siirdus seejärel juba õppuste

toimumispiirkonda Vladivostoki lähistel.60

Ülekaalukas osa kõikidest praegu eksisteerivatest RTHRBdest paikneb seejuures ühendatud

strateegiliste väejuhatuste (ÜSVJte) „Kesk“ ja „Ida“ territooriumitel (täpsemalt vt lisa nr 3).

Samas ligi pool täielikult komplekteeritud ja relvastatud maaväe brigaadidest paikneb ÜSVJte

„Lääs“ ja „Lõuna“ territooriumitel (umbes 30 brigaadi), ligikaudu 30 protsenti ÜSVJ „Kesk“

territooriumil (umbes 20 brigaadi) ning ligi viiendik ÜSVJ „Ida“ vastutusalal (14 brigaadi).61

Diviisidel ja polkudel põhineva struktuuri asendamine maaväes brigaadipõhise struktuuriga on

üks olulisematest reformiga kaasnenud muutustest Vene relvajõududes.

60 Храмчихинн, 23.07.2009. 61 Арбатов & Дворкин, 2011, lk 19.


29

Diviisidel põhinev operatiivstruktuur hinnati iganenuks ja kohmakaks, mis oli sobilik küll

massiarmeede osavõtul toimuvas laiaulatuslikus sõjas osalemiseks, kuid ei võimaldanud

vägede paindlikku ja kiiret kasutamist tänapäevastes konfliktides.62

Lisaks ei võimaldanud diviisidel ja polkudel põhinev struktuur Vene sõjalise juhtkonna hinnangul

piisavalt genereerida manööverüksuseid. Alates 1990ndate keskpaigast Tšetšeenias (aga ka

teistes Põhja-Kaukaasia piirkondades) toimunud sõjaliste operatsioonide käigus juurdus Vene

maaväes peamise taktikalise manööverüksusena pataljoni lahingugrupp – seda paljuski

sarnaselt lääneriikide kaitsevägedele.

Vene maaväe motolaskur- ja tankidiviisid koosnesid kolmest (praktikas enamike diviiside puhul

kahest) polgust, iga polk omakorda koosnes keskmiselt kolmest (mõningatel juhtudel ka kahest)

manööverpataljonist. Lahingoperatsioonide iseseisvaks läbiviimiseks polnud aga polgud

suutelised, sest enamik selleks vajalikke tagalatoetus-, tuletoetus- jm üksusi oli allutatud otse

diviisile. Pataljoni taktikaliste lahingugruppide moodustamiseks – ehk reaalsete operatsioonide

läbiviimiseks – vajalikud toetusüksused tuli seega juurde anda juba diviisi otsealluvusest. Lisaks

kogu sellise süsteemi kohmakusele oli tulemuseks olukord, kus terve diviis suutis reaalseteks

operatsioonideks välja panna kaks, parimal juhul kolm pataljoni lahingugruppi. Kokkuvõtlikult:

süsteem tingis vägede madala kasutatavuse.

Selle probleemi pidi lahendama oma orgaaniliste tagalatoetus-, luure-, tuletoetus- jm üksustega

brigaadide moodustamine.

Uute brigaadide formeerimise peamiseks „ehitusplokiks“ oli varasem diviisi polk (kolm kuni neli

manööverpataljoni), millele lisati varem diviisile allunud toetusüksused (suurtükiväepataljon,

pioneeripataljon jne – täpsemalt vt lisa nr 5). Enne reformi eksisteerinud 23 üldvägede diviisist

ja 12 motolaskurbrigaadist oli algsete kavatsuste kohaselt plaanis formeerida 39 üldvägede

brigaadi (4 tankibrigaadi, 35 motolaskurbrigaadi ning üks kattebrigaad), 21 suurtüki- ja

raketivägedebrigaadi, 7 maaväe õhutõrjebrigaadi, 12 sidebrigaadi ning 2 elektroonilise võitluse

brigaadi.63 Lisaks säilisid maaväe struktuuris mõned üksikud diviisid ning polgud.

Algse reformikava kohaselt pidi diviisipõhine struktuur asenduma brigaadidega ka Vene

õhudessantvägedes (Воздушно-десантные войска – VDV), lisaks sisaldus esialgses plaanis

ka 4 VDV diviisist ühe (106. õhudessantdiviis, alaline dislotseerumiskoht Tuula, Moskva oblast)

likvideerimine. Esialgne kava vaadati aga suhteliselt kiiresti ümber VDV taustaga mõjukate

kõrgemate ohvitseride, eelkõige kindralleitnant Vladimir Šamanovi (VDV ülem alates maist

2009), eduka mõjutustegevuse tulemusel.64 VDV säilitas erandina oma diviisipõhise struktuuri ja

staatuse eraldiseisva relvaliigina (vene k рода войск (сил), inglise k branch65 – täpsemalt vt

lisasid nr 10–13). Õhudessantvägede käsitlemist koos maavägedega selgitab asjaolu, et kuigi

formaalselt on endiselt tegemist eraldiseisva relvaliigiga, millel on olemas oma peastaap, siis

62 Rod Thornton, „Military Modernization and the Russian Ground Force“, SSI Monograph, Strategic Studies

Institute, U.S. Army War College, juuni 2011, lk 21–24. 63 Вадим Соловьев, „Военная реформа 2009-2012 годов“, Независимая военное обозрение,

23.07.2009; Гайдай, 2011, lk 32–33. 64 Rod Thornton, „Organizational Change in the Russian Airborne Forces: The Lessons of the Georgian

Conflict“, Strategic Studies Institute, U.S. Army War College, detsember 2011, lk 15–35. 65 http://mt.legaltext.ee/militerm/.


30

sisuliselt ja operatiivselt alluvad VDV üksused paralleelselt – ja sarnaselt maaväe üksustele –

ka piirkondlikele strateegilistele väejuhatustele.

2009. aasta lõpuks oli brigaadipõhisele struktuurile üleminek Vene kaitsejuhtkonna ametlike

teadete kohaselt ka täidetud. Keeruline on öelda, milline on praegu täpne brigaadide arv Vene

relvajõududes (ning kas selles alalõigus algselt seatud eesmärgid on saavutatud). 2011. aasta

kevadel kuulus maavägede koosseisu avalike allikate andmeil kokku 70 üldvägede brigaadi.66

2012. aasta alguses teatas Vene kaitseministeerium, et maavägede koosseisu kuulub 46

üldvägede koondist (ehk brigaaditaseme üksust või muud liiki eraldiseisvat üksust) ning enam

kui 70 relvaliikide või erivägede koondist.67

Brigaadide lõplik struktuur on hetkel veel lahtine, küll aga kehtestati 2009. aastal „ajutine“,

üleminekuperioodiks mõeldud maaväe üldvägede brigaadide struktuur (lisad nr 5–9) . Selle

kohaselt on motolaskurbrigaadide isikkoosseis 4200–4300 meest, tankibrigaadides 2200–2300

meest. Taktikalisel tasandil on peamine manööverüksus pataljoni lahingugrupp.

Tulevikus peaks Vene maavägedes moodustatama aga kolme liiki üldvägede brigaadid: nn

rasked brigaadid (relvastatud jalaväe lahingumasinate ja tankidega), keskmised brigaadid

(relvastuses ratassoomukid ja tankid) ning kerged brigaadid (kergelt soomustatud maasturid ja

veokid). Suurema osa maavägede koosseisust moodustaksid Vene ametlike allikate väitel

seejuures rasked brigaadid, uued brigaadid plaanitakse moodustada 2015. aasta lõpuks.

Kärpimise ja optimeerimise raames pidi algse reformikava kohaselt 2012. aastaks Vene

maavägi varasema 1980 üksuse ja formeeringu asemel koosnema 172 üksusest ja

formeeringust.

Õhuvägi organiseeritakse varasema 340 üksuse asemel ümber 180 üksuseks ning endine

struktuur (armee – diviis – polk) asendatakse ühendatud õhuväebaasidega. Vahepeal õhuväe

alluvusse antud armeelennuvägi (transpordi- ja ründekopterid) on praeguseks uuesti viidud

maaväe koosseisu. Mereväeüksuste arvu (osalt ujuvkoosseis ehk laevad, osalt kaldabaasid jm)

vähendatakse 240lt 123le.

Kas need eesmärgid on praeguseks saavutatud või mitte, on avalike allikate põhjal keeruline

hinnata. Küll võib aga väita, et erinevate sõjaväeobjektide, linnakute, garnisonide, ladude jm

arvu on praeguseks drastiliselt kärbitud. Lisaks on käivitatud programm mitmete igapäevaste

tagavate ja tugifunktsioonide (nt toitlustamine väeosades, koristusteenused, osaliselt ka remont)

üleandmiseks erasektorile.

66 Виктор Мясников, „Сухопутные войска разной степени тяжести“, Независимая военное

обозрение, 16.03.2011. 67 В 2012 году продолжится строительство Сухопутных войск, Vene kaitseministeeriumi

pressiteade, 06.01.2012.


31

6.3 Personal

Personali osas oli algne reformieesmärk kärpida Vene relvajõudude isikkoosseisu üldarvu 2012.

aastaks ühe miljoni inimeseni (2008. aastal oli relvajõudude ametlik suurus 1,13 miljonit

inimest). Personalikärped pidid algselt tabama peamiselt ohvitserkoosseisu ning praporštšikke

ja mitšmaneid (vanemallohvitseride institutsiooni analoog): ohvitseride hulka oli plaanis

vähendada 350 000 inimeselt (2008. aastal) ligikaudu 150 000 ohvitserini (2012. aastal).

Ohvitserkoosseisu vähendamine kavatseti saavutada eelkõige läbi osaliselt mehitatud

väeosade likvideerimise, lisaks oli plaanis oluliselt kärpida kindralstaabi, kaitseministeeriumi

keskaparaadi, väe- ja relvaliikide staapide ning teiste keskjuhtimisorganite koosseise. Oluline

osa varem nende poolt täidetud funktsioonidest oli kavas üle anda uutele ühendatud

strateegilistele väejuhatustele.

Proportsionaalselt enim oli plaanis vähendada polkovnikute ja alampolkovnikute auastmes

ohvitseride arvu, suuremad kärped pidi tabama ka kindralkoosseisu. Nende vallandamiste

eesmärgiks oli ümber kujundada varasem Vene relvajõudude tippjuhtkonna keskne (top-heavy)

personalistruktuur. Valdav osa personalikärbetest on ametlike allikate väitel praeguseks

täidetud.

Tasub aga märkida, et mitmete Vene militaaranalüütikute hinnangul oli relvajõudude

isikkoosseis aastatel 2010–2011 juba mitte reformikavades ette nähtud miljon inimest, vaid

märkimisväärselt alla miljoni: 720 000–750 000 inimest.

Teise olulise seigana teatas kaitseminister Serdjukov ootamatult 2011. aasta märtsis

varasemate reformiplaanide revideerimisest – ohvitseride uueks ülempiiriks ja koguarvuks Vene

relvajõududes pidi tema sõnutsi saama 220 000.

Serdjukovi väitel tuleneb vajalike ohvitseride piirarvu tõstmine 70 000 võrra otsusest formeerida

uue väeliigina ühendatud õhu- ja kosmosekaitseväed, mille mehitamisest tulenevat ka vajadus

korrigeerida ohvitseride piirarvu ülespoole.

Tegeliku põhjusena ohvitseride piirarvu ülespoole korrigeerimisel on Vene avalikes allikates aga

mainitud asjaolu, et algse soovitava ohvitseride piirarvu määratlemisel ei võtnud reformikavade

koostajad arvesse seda, et igal ajahetkel viibib teatud hulk ohvitsere kas puhkusel,

täienduskoolitusel või haiguspuhkusel.

Põhimõtteliselt otsustavat tähtsust omava küsimusena on reformi käigus esile kerkinud valik

Vene relvajõudude erinevate komplekteerimisprintsiipide vahel. Lihtsustatult seisneb see

valikus ajateenistusel põhineva komplekteerimismudeliga relvajõudude ning lepingulistest

kaadrisõduritest koosneva nn profiarmee vahel.

See dilemma pole uus. 2002. aastal käivitatud relvajõudude professionaliseerimise föderaalse

sihtprogrammi raames võeti eesmärgiks värvata ligi 150 000 lepingulist kaadrisõdurit (nn

kontraktniki) ning nendega peaaegu täielikult komplekteerida teatud hulk kõrgendatud

valmiduses üksuseid ja koondisi (programmi nn pilootprojekt oli Pihkvas paikneva VDV 76.

ründedessantdiviisi mehitamine elukutseliste sõduritega).

Erinevatel põhjustel – mitmed allikad on osutanud Vene kindralstaabi konservatiivset tiiba

esindavate kõrgemate ohvitseride tahtlikule sabotaažile – ei jõutud selle programmi täieliku

realiseerimiseni.


32

Praeguste kavade kohaselt jääb lepinguliste kaadrisõdurite ja seersantide koguarv

relvajõududes vahemikku 90 000–105 000 inimest. Kõik nn alalises valmiduses olevad

brigaadid – ning ka elitaarseks peetavad õhudessantvägede diviisid – on praegu 60–70

protsendi ulatuses mehitatud ajateenijatega, kelle teenistusaja pikkus on 2008. aasta algusest

saadik 12 kuud.

Alates armeereformi väljakuulutamisest 2008. aasta sügisel, oli Vene relvajõudude

komplekteerimispõhimõttena rõhutatud ajateenistust: 1 miljoni meheni küündivast isikkooseisust

pidid 12-kuulise teenistusajaga ajateenijad moodustama 65–70 protsenti, lepinguliste sõdurite ja

seersantide arvu pidi kärbitama miinimumini ehk ligi 100 000 meheni.

Selline kava näis algusest peale ebarealistlik – ajateenistusikka jõudvate aastakäikude arvukus

on langenud ja langeb ka lähiaastatel tasemeni, mille puhul 650 000 ajateenija taseme

hoidmiseks tuleks väeteenistusse võtta pea terve aastakäik. Olukorras, kus märkimisväärne

hulk ajateenistusealisi noori ei vasta tervisenõutele, ülikooliõpingud annavad endiselt vabastuse

ajateenistuskohustuse täitmisest ning kõrvalehoidmine värbamisest on massiline, oli kogu kava

teostamatu.

Oma mõju avaldas ka otsus lühendada 2008. aasta algusest ajateenistuse pikkust varasemalt

24 kuult 12 kuuni. See otsus tingis automaatselt vajaduse võtta aastas ajateenistusse

varasemast kaks korda rohkem mehi juhul, kui soovitakse säilitada relvajõudude suurust ühe

miljoni inimese tasemel.

Katsed komplekteerida suurem osa operatiivstruktuuri kuulunud üksustest viisid kiiresti ka

maaväe ja õhudessantväe koondiste reaalse lahinguvalmiduse languseni. Esiteks vahetus kõigi

nn valmidusbrigaadide isikkoosseis kaks korda aastas ligikaudu 50 protsendi ulatuses (Vene

Föderatsioonis toimub traditsiooniliselt aastas kaks suurt ajateenistusse võtmise kampaaniat –

kevadel ja sügisel) ning igal ajahetkel oli ligi pool üksuste isikkoosseisust olnud teenistuses kas

pool aastat või vähem.

Teiseks likvideeriti reformi käigus allüksuste komplekteerimine ühtse süsteemi alusel ning mindi

üle nn segakomplekteerimise printsiibile. Praktikas tähendas see olukorda, kus allüksused ei

olnud enam mehitatud kas valdavalt ajateenijatega või valdavalt lepinguliste sõduritega (olukord

enne reformi), vaid kõikides allüksustes teenisid nii ajateenijad kui ka lepingulised.

Ehk siis niigi kärbitud arvul lepingulised kaadrisõdurid hajutati laiali üle terve väestruktuuri. Kui

varasema praktika kohaselt mehitati brigaadides või diviisides teatav hulk pataljone ja/või polke

valdavalt lepinguliste sõduritega ning saavutati seeläbi nende pataljonide/polkude kõrgem

lahinguvalmidus ja väljaõppetase, siis reformijärgse hajutamise tulemusena oli väljaõppetase ja

lahinguvalmidus kõikides tingliku brigaadi pataljonides võrdselt madal.

Segakomplekteerimise süsteemi juurutamist eirati küll õhudessantvägedes, mille kõikides

koondistes (neli diviisi ja üks brigaad) peab normidele vastavalt olema üks kõrges, 12-tunnilises

reageerimisvalmiduses pataljon.

Tekkis olukord, kus veel alles jäänud lepingulised sõdurid koondati reageerimispataljonidesse

ning ülejäänud üksustes täitsid 12 kuud teenivad ajateenijad ka keerukamaid ja põhjalikumat

väljaõpet nõudvaid ametikohti, milliste mehitamiseks oleks põhimõtteliselt tulnud kasutada

lepingulisi kaadrisõdureid.


33

2011. aasta märtsis toimunud Vene sõjaväekolleegiumi (kõrgetasemeline ametlik

aruteluformaat, mis koondab nii kindralstaabi, presidendi, kaitseministeeriumi kui ka Riigiduuma

esindajaid) istungil räägiti aga võimalusest teha relvajõudude komplekteerimispõhimõtetes 180-

kraadiline pööre ning järsult suurendada lepinguliste sõdurite arvu relvajõududes.

2011. aasta sügiseks oli jõutud otsusele vähendada ajateenijate üldarvu relvajõududes järk-

järgult miinimumini ehk 10–20 protsendini relvajõudude koosseisust ning edaspidi on

prioriteediks lepinguliste sõdurite ja seersantide arvu suurendamine 2017. aastaks kokku ligi

425 000 meheni. 2012. aastaks seatud eesmärk on jõuda tasemeni, mille puhul relvajõududes

teenib kokku 180 000 lepingulist sõdurit ja seersanti.

Enne Vene presidendivalimis 2012. aasta märtsis avaldatud programmilises artiklis teatas

Vladimir Putin, et Vene relvajõudude lõplikuks eesmärgiks on minna täielikult üle kutselisele

armeele.68 Selle otsuse jõustumine tähistaks relvajõudude põhimõttelise mudeli üle senini

kestnud debati lõppu.

Tegevteenistusse värvatavate lepinguliste osakaalu drastilise suurendamise taustaks on kava

Vene relvajõudude mobilisatsioonireservi süsteemsest ümberkorraldamisest. Tänaste kavade

kohaselt kärbitakse relvajõudude reservkomponenti 700 000 meheni, kellele makstakse alalises

valmiduses oleku ja kordus- ning täiendõppe regulaarse läbimise eest rahalist kompensatsiooni.

Sisuliselt on seega tegemist elukutselise armee n-ö täiendusreservi mudeli juurutamisega, mis

põhimõtteliselt matkib praegu Läänes üldlevinud süsteemi.

Ohvitserkoosseisu motiveerimine ning lepinguliste sõdurite-seersantide värbamist peaks

tõhustama 2012. aasta alguses jõustunud massiivne palgatõus Vene relvajõududes. Palgad

kasvavad ametlike kavade kohaselt keskmiselt 2,5–3 korda. Nii peaks kaadrisõdur nüüdsest

hakkama kuus teenima ligi 30 000 rubla (750 eurot) varasema 8000–11 000 rubla (200–275

euro) asemel.

Nooremleitnandi keskmine tasu peaks nüüdsest olema ligi 50 000 rubla kuus (1250 eurot)

varasema 20 000 rubla asemel (500 eurot) ja alampolkovniku auastmes pataljoniülema kuutasu

ligi 75 000 rubla (1875 eurot, varem 26 000 rubla ehk 650 eurot – vt täpsemalt alapeatükki

lisatud tabelist).

Vene ametlike allikate poolt osutatud töötasude koondsummad moodustuvad aga mitmete

lisatasude tulemusena, lisatasude maksmine suurimas võimalikus ulatuses pole aga

garanteeritud. Teise asjaoluna kaotati samaaegselt palgatõusuga terve rida varem

sõjaväelastele kehtinud soodustusi ja toetusi ning alates 2012. aastast tuleb ohvitseridel ise

soetada ka näiteks kogu vajaminev vormirõivastus.

Sellise palgatõusu kestlikkus sõltub aga otseselt Vene kaitsekulutuste praeguse taseme

säilimisest ning tulevasest kaitsekulutuste kasvust. Palgatõusuga seonduvad summad

moodustavad hetkel juba märkimisväärse osa Vene iga-aastasest kaitse-eelarvest: praeguse

Vene peaministri Vladimir Putini sõnutsi peaks sõjaväelaste palgatõusule ning

sõjaväepensionäride pensionide suurendamisele 2012. aastal kokku kuluma ligi 1,5 triljonit

rubla (37,5 miljardit eurot).

68 Владимир Путин, „Владимир Путин: "Быть сильными: гарантии национальной безопасности для

России" " Российская Газета, 20.02.2012


34

Vene relvajõudude kaadrisõjaväelaste töötasud:

ÜSVJ „Lääs“ näitel (rublades)

Sõjaväelise ametikoha

nimetus, auaste, lisatasu

teenistusstaaži eest,

kvalifikatsiooniklass- ja tasu,

lisatasu riigisaladusega

töötamise eest

2011 2012

(ametikohatasu

ja auastmetasu

kokku)

2012

(kokku ühes

kõigi

lisatasudega)*

Armeekomandör,

kindralleitnant , staaž 30

aastat – 40%, esimene klass

– 30%, töö riigisaladusega –

25%

49 864

57 000

133 717

Brigaadiülem, polkovnik ,

staaž 23 aastat – 30%,

meister – 30%,

töö riigisaladusega – 20%

31 796

42 000

91 800

Pataljoniülem,

alampolkovnik , staaž 18



20%

25 955

36 000

76 200

Rooduülem, kapten , staaž 10



10%

22 769

33 000

66 000

Rühmaülem, leitnant , staaž 5

aastat – 15%, kolmas klass –

5%, töö riigisaladusega –

10%

19 944

30 000

50 000

Allikas: Юрий Гаврилов, „Как вырастет жалованье военных?“, Российская Газета, 29.12.2011

*Alates 2012. aastast koosneb Vene relvajõudude ohvitseride summaarne töötasu ametikohatasust,

auastmetasust ning lisaks neile veel kuuest erinevast lisatasu liigist. Juhul, kui mainitud lisatasusid mingil

põhjusel ei maksta, langeb oluliselt ka ohvitseride sissetulek.


35

6.4 Juhtimine

Juhtimisreformi käigus asendati senine neljatasandiline juhtimisahel (sõjaväeringkond – armee

– diviis – polk) uue, kolmetasandilise juhtimisahelaga (strateegiline väejuhatus –

operatiivtasandi staap/armee – brigaad). See peaks reformikavade kohaselt muutma vägede

kasutamise kiiremaks, paindlikumaks ja efektiivsemaks, kaotades reaalselt maastikul

tegutsevate üksuste ja lahingutegevuse üldjuhtimisega tegeleva staabi vahelisest käsuahelast

mitu ebavajalikku tasandit.

Juhtimisreformi teine tahk puudutab seniste sõjaväeringkondade asendamist strateegiliste

ühendväejuhatustega (joint strategic commands). Alates 1998. aastast on Venemaal

eksisteerinud kuus sõjaväeringkonda ning Kaliningradi erikaitsepiirkond. Nende asemel

moodustati alates 2010. aasta detsembrist neli strateegilist ühendväejuhatust: „Lääs“ (staabiga

Peterburis), „Lõuna“ (staabiga Doni-äärses Rostovis), „Kesk“ (staabiga Jekaterinburgis) ja „Ida“

(staabiga Habarovskis). Neist suurima sõjalise potentsiaaliga on väejuhatus „Lääs“, mis

moodustati Leningradi ja Moskva sõjaväeringkondade ning Kaliningradi erikaitsepiirkonna baasil

ning millele alluvad nii Balti mere laevastik kui ka Põhjalaevastik.

Vene ühendatud strateegiliste väejuhatuste vastutusala. Allikas: The Military Balance, IISS.

Erinevalt ajalukku kadunud sõjaväeringkondadest alluvad uutele strateegilistele väejuhatustele

kõik nende territooriumil paiknevad konventsionaalsed jõud – nii maaväe, mereväe, õhuväe kui

ka õhudessantvägede üksused ning erivägede (spetsnaz) brigaadid.


36

Erivägede brigaadide arvu on reformieelselt üheksalt brigaadilt praeguseks kärbitud viieni,

kusjuures spetsnaz’i üksuste allutamine ühendväejuhatustele varasema alluvussuhte asemel –

alluvus otse Vene kindralstaabi luure peavalitsuse (Главное Разведывательное Управление,

GRU) – on olnud märkimisväärsete pingete allikas Vene militaarringkondades.

Väeliikide staapide pädevusse Moskvas jäävad ainult väljaõppe, varustamise ja

tehnikaarenduse jms seotud küsimused. Kriisi- või sõjaolukorras allutatakse strateegilisele

ühendväejuhatusele ka tema vastutusalal paiknevad piirivalveüksused, FSB ja

siseministeeriumi üksused, erakorraliste olukordade ministeeriumi jõud jne.


37

7.0 Eelarve ja moderniseerimine

Vene sõjalised üldkulutused jagunevad kaheks. Esiteks Vene föderaalses riigieelarves

kaitsekulutusteks ette nähtud summad (eelarvepeatükk „Riigikaitse“) – need kujutavad enesest

jooksvat kaitse-eelarvet selle tavatähenduses.

Teiseks summad, mis eraldatakse kaitseotstarbeks riikliku relvastusprogrammi raames.

Riiklikku relvastusprogrammi võib tinglikult käsitleda investeeringute ja hanke-eelarvena, mille

vahenditest soetatakse relvajõududele uut ning moderniseeritud relvastust, lahingutehnikat,

transpordivahendeid jms.

Vene föderaalne riigieelarve kinnitatakse tavakohaselt kolme-aastase eelarveperspektiivina.

Näiteks hõlmab 2011. aasta lõpus vastu võetud föderaalne riigieelarve aastateks 2012–2014 nii

seaduse jõu saanud eelarvesummasid aastaks 2012 kui ka planeeritud kulutusi (ehk

eelarveperspektiivi) aastateks 2013–2014.

Riigieelarves sisalduv kaitsekulutuste tase on viimastel aastatel Venemaal pidevalt ning jõuliselt

kasvanud. Nii oli kogumiku The Military Balance 2009 andmeil Venemaa kaitse-eelarve suurus

2008. aastal 956 miljardit rubla (23–24 miljardit eurot).69

2010. aasta oktoobris kinnitatud eelarves aastateks 2011–2013 oli ette nähtud kaitsekulutuste

tõus 2010. aasta tasemelt, milleks oli 1276,8 miljardit rubla (30,2 miljardit eurot, 2,84% SKPst),

1517,1 miljardile rublale 2011. aastal (35,8 miljardit eurot, 3,07% SKPst).

Aastatel 2012–2014 peaks Vene kaitse-eelarve välja nägema järgmine: 2012. aastal 1,853

triljonit rubla (46,3 miljardit eurot, kasv 2011. aastaga võrreldes 20,5 protsenti), 2013. aastal

2,329 triljonit rubla (58,2 miljardit eurot) ning 2014. aastal 2,737 triljonit rubla (68,4 miljardit

eurot).

Viimases eelarveperspektiivis on kaitse-eelarvet varasemate variantidega võrreldes mõnevõrra

ülespoole korrigeeritud. Kulutuste kasv on märkimisväärne ka silmas pidades nende osakaalu

Vene föderaaleelarves tervikuna – 2011. aastal moodustasid kaitsekulutused Vene

föderaaleelarvest 13,9 protsenti, 2014. aastaks kasvab see näitaja 18,8 protsendini.

Selline kaitsekulutuste tase paneb Vene riigieelarve juba iseenesest märgatava surve alla.

Lisaks on samal ajal plaanis tõsta ka siseriiklikule julgeolekule mõeldud eelarvesummasid ning

vähendada oluliselt haridusele, kultuurile ja tervishoiule kuluvaid summasid ja

föderatsioonisubjektidele (Vene Föderatsiooni koosseisu kuuluvad autonoomsed vabariigid)

keskeelarvest laekuvaid toetusi. Need toetused on seni olnud eluliselt tähtsad näiteks Põhja-

Kaukaasia vabariikidele (Dagestan, Tšetšeenia, Ingušeetia jne). Kaitsekulutuste tõus (2014.

aastal on praeguse eelarveperspektiivi kohaselt tegemist juba suurima Vene föderaaleelarve

kulureaga – vt alapeatükile lisatud tabelit) ja teiste eelarveliste kulutuste samaaegne

külmutamine või kärpimine tekitab volatiilseks muutunud sisepoliitilise õhustiku taustal küsimuse

selliste militaarassigneeringute kestlikkusest.

69 The Military Balance 2009, The International Institute for Strategic Studies, 2009, lk 207–228.


38

Vene föderaaleelarve kulud tegevusalade/valdkondade lõikes – osakaal kogu

föderaaleelarvest (vastavalt eelarveplaanile 2012-2 014)

(näidatud valdkonnale eraldatud % föderaaleelarve kogumahust)

Valdkond/tegevusala 2009 2011 2014

Riigikaitse 12,3 13,9 18,8

Riiklik julgeolek ja korrakaitse 10,4 11,3 14,2

Majandus 17,1 16,2 11,3

Elamu- ja kommunaalmajandus 1,6 2,1 0,5

Haridus 4,3 5,1 3,4

Kultuur, filmikunst* 1,2 0,8 0,6

Tervishoid** 3,6 4,6 3,2

Eelarvetevahelised ülekanded VF subjektidele

ja kohalikele omavalitsustele***

37,2 5,7 3,4

Allikas: Сергей Куликов, „После выборов жизни нет“, Независимая Газета, 16.11.2011

* Aastatel 2009-2010 kandis see valdkond föderaaleelarves nimetust „Kultuur, filmikunst,

massiteabevahendid“.

** Aastatel 2009-2010 kandis see valdkond föderaaleelarves nimetust „Tervishoid, kehakultuur

ja sport“.

*** Aastatel 2009-2010 kandis see valdkond föderaaleelarves nimetust „Eelarvetevahelised

ülekanded/eraldised“. Sisuliselt oli ja on tegemist keskvõimu dotatsioonidega Vene

Föderatsiooni erinevatele piirkondadele (autonoomsed vabariigid, oblastid, kraid jne.)

Samuti on 2010. aastal kinnitatud riiklikus relvastusprogrammis aastateks 2011–2020 (RRP-

2020, vene k Государственная программа вооружений на 2011–2020, ГПВ-2020) ette

nähtud kaitsekulutustega võrdväärselt massiivsed summad uue relvastuse ja tehnika

hangeteks.

RRP-2020 üldmahuks on planeeritud 22–22,5 triljonit rubla (550–562,5 miljardit eurot), millest

ligikaudu 19 triljonit rubla (475 miljardit eurot) on eraldatud relvajõudude hangeteks (täpsemalt

vt lisa nr 15). Ülejäänud summad on määratud siseministeeriumi ning teiste jõuametite hangete

rahastamiseks.

Suurem osa relvajõudude hangeteks planeeritud summadest (16,5 triljonit rubla) peaks

eraldatama ajavahemikus 2014–2020, kuigi hankesummad hakkavad kasvama juba 2012.

aastal, mil relvastuse ja varustuse soetamiseks on ette nähtud 1,109 triljonit rubla (27,73

miljardit eurot).

RRP-2020 üldmahtudest on suurim osa kavas suunata mereväele uute aluste ning relvastuse

hankimiseks – kokku ligi 4,7 triljonit rubla (117,5 miljardit eurot). See summa sisaldab ka uute

strateegiliste tuumaallveelaevade ning tuumakütusel ründeallveelaevade soetamist.


39

Teised olulisemad hankeprioriteedid on õhuväe moderniseerimine uute taktikaliste

lahingulennukitega, kaugpommitajate moderniseerimine, transpordilennuväe arendamine ning

strateegilise õhupaiskevõime suurendamine, samuti täppisrelvastuse osakaalu oluline

suurendamine.

1 triljon rubla (25 miljardit eurot) on planeeritud kosmosevägedele.

Maavägede osas on peamised hankeprioriteedid uued digitaalsed sidesüsteemid, võrgupõhised

digitaalsed lahinginfo- ja juhtimissüsteemid, maaväe transpordivahendite moderniseerimine ja

väljavahetamine, olemasolevate soomukite ja tankide moderniseerimine uute side- ja

juhtimissüsteemide ning öövaatlusseadmetega, samuti uue ühtse soomusmasina platvormi

väljatöötamine kümnendi teisel poolel.


40

8.0 Arengud Läänemere piirkonnas

Vene relvajõudude reform ja sellega samaaegselt toimuv ümberrelvastumine (või kui kasutada

Vene ametliku militaarleksikat – moderniseerimine) pole Läänemere piirkonnas seni enesega

kaasa toonud dramaatilisi muutusi. Kuid mitmed märkimisväärsed muutused Vene relvajõudude

sõjalistes võimetes on mainitud regioonis siiski toimunud ning kui praegu domineerivat

arengsunnda ei väära mingid ettenägematud ja/või välise iseloomuga tegurid (tulenevalt näiteks

Vene sisepoliitilise olukorra kardinaalsest teisenemisest), võib prognoosida Vene sõjalise

võimekuse olulist tõusu Läänemere ruumi alates selle kümnendi keskpaigast.

Alates 2008. aasta sügisest toimunud arengud võib koondada kolme üldnimetaja alla:

1) Läänemere piirkonnas paiknevate üksuste tugevdamine ja uute üksuste formeerimine

2) uute, olulist tähendust omavate relvasüsteemide paigutamine Läänemere piirkonda

3) Balti laevastiku tugevdamine ja lahingulise võimekuse tõstmine

4) Vene relvajõudude üldises kontekstis oluliste strateegiliste objektide teke Läänemere

piirkonda

Armeereform käigus likvideeriti rida väiksemaid, varem Leningradi sõjaväeringkonna koosseisu

kuulunud üksusi. Nii likvideeriti näiteks Pihkva järve lähistel Smuravjevo lennuväljal baseerunud

722. pommituslennuväe polk (relvastuses Su-24 tüüpi pommitajad). Sankt-Peterburgist lõunas

Puškini asulas paiknenud 268. suurtükiväebrigaad ning veel mitmeid väiksemaid väeosasid.

Kuid üldine suundumus piirkonnas on olnud väeosade tugevdamine ning mõningate uute

väeosade loomine. Nii viidi täiskoosseisudeni pea kõik varem 50-protsendiliselt komplekteeritud

väeosad Kaliningradi oblastis; viidi täiskooosseisudeni varem 50-protsendiliselt komplekteeritud

suurtükiväebrigaad Eesti piiride vahetus läheduses Luugas ning formeeriti uue väeosana

motolaskurbrigaad Vladimirski Lageri asulas (asukohaga Pihkva ja Luuga vahel); Sankt-

Peterburgi piirkonna õhutõrjevõimekust tugevdati terve õhutõrjebrigaadiga, mis toodi piirkonda

oma varasemast dislotseerumiskohast endises Moskva sõjaväeringkonnas. (Põhjalikumat

ülevaadet piirkonnas paiknevatest üksustest vt antud alapeatükile lisatud tabelist.)

Mõningal määral kõnekas on ka asjaolu, et kui enne reformi Vene relvajõudude koosseisu

kuulunud 9 erivägede (spetsnaz`i) brigaadist likvideeriti 4, siis üks 5st reformi käigus säilitatud

erivägede brigaadist on Pihkvas paiknev 2. erivägede brigaad. Seda väeosa pole mitte ainult

säilitatud, vaid väidetavalt on brigaadi ka märkimisväärselt investeeritud uute kasarmute

rajamise näol.

Seni pole väeosade isikkooseisude suurendamine ja uute üksuste formeerimine enesega kaasa

toonud olulist Vene relvajõudude võimekuse kasvu piirkonnas. Seda tulenevalt reformiga

kaasnenud segadusest ja moraalilangusest üksuste kaaderkoosseisu seas ning asjaolust, et ligi

kaks kolmandikku kõigi üksuste isikkoosseisust moodustavad kaks korda aastas roteeruvad

ajateenijad. Kuid olukorra stabiliseerudes, kaaderkoosseisule lubatud palgatõusu

realiseerumisel ning lepinguliste sõdurite ja seersantide (nn kontraktniki) osakaalu olulisel

suurenemisel tõuseb ka piirkonnas paiknevate Vene relvajõudude lahinguline suutlikkus.

Operatiivvõimekuse kasvule aitab omakorda kaasa ka moderniseeritud relvastuse ja uue

varustuse järk-järguline kasutuselevõtmine.


41

See kätkeb eneses digitaalsete sidesüsteemide kasutuselevõtmist; võrgupõhiste juhtimis- ja

sidesüsteemide juurutamist; suurtükiväe ja teiste kaudtulesüsteemide tulejuhtimis- ja

luuresüsteemide moderniseerimist; öönägemisseadmete vägedesse jõudmist ning

ööoperatsioonide võime paranemist. Eelkõige puudutab eelpool mainitu meie piirkonnas hetkel

76. õhuründedivisii, kuid alates kümnendi teisest pooles tõenäoliselt kõiki piirkonnas paiknevaid

üksusi. Koondtulemina tähendab see üksuste paremat olukorrateadlikust; nende paremat

juhtimist, üksuste kiiremat operatsioonitempot ning agressiivsemaid taktikalist manööverdamist;

kaudtulesüsteemide paremat võimet sihtmärke tuvastada ning neid senisest oluliselt lühema aja

vältel rünnata; vägede üldist suutlikkust tegutseda ka öistes tingimustes (ööoperatsioonide

vüimekus on senini olnud Vene relvajõudude üks olulistes puudujääkidest).

Regiooni paigutatud uutest, olulist kaalu omavatest relvasüsteemidest on kaalukaimad

operatiiv-taktikalised raketikompleksid Iskander-M. 2010-2011. aasta jooksul relvastati Luugas

asuv raketibrigaad täielikult ümber Iskanderitega, 2011. aasta sügisel osales brigaad juba

lahinglaskmistel Kapustin-Jari polügoonil.70

Nende raketikomplekside paigutamine Läänemere piirkonda omab potentsiaali oluliselt

mõjutada sõjalist tasakaalu piirkonnas. Iskander-M ballistiliste rakettide laskeulatus on 450-500

kilomeetrit ning nendega relvastatud raketibrigaad (suuteline korraga välja tulistama 24 raketti –

2 igalt laskealuselt) on võimeline sõjalise konflikti tekkides lööma rivist välja kõik olulisemad

Eesti ja Läti sadamad, lennuväljad, maismaatranspordi sõlmed ning juhtimiskeskused.71 Selline

potentsiaal võimaldaks sõjalise konflikti tekkides märgatavalt ohustada NATO liitlaste võimet

siirata Eesti-Läti operatsiooniruumi toetusüksuseid.

2012. aasta alguses väitsid Vene kaitsestruktuuride allikad ajakirjandusele, et 2012. Aasta

teises pooles paigutatakse raketikompleksid Iskander-M ka Kaliningradi oblastisse.72

Vene kaitseministeerium lükkas nimetatud teate küll kiiresti ümber kinnitades ametlikult, et

„hetkel pole Vene kindralstaap võtnud vastu mingeid otsuseid“ millega oleks kinnitatud

Iskanderite relvastusse võtmine Kaliningradi oblasti „uute üksuste struktuuris“.73

Nagu Vene bürokraatia puhul tavaline, peitub oluline informatsioon detailides.

Kaitseministeeriumi avalduse kohaselt ei ole vastu võetud otsus luua Kaliningradi oblastisse

uusi, Iskanderitega relvastatud üksuseid. Samas ei ole „ümberlükkavas“ avalduses sõnagi

öeldud juba eksisteerivate üksuste ümberrelvastamisest – ka 26. raketibrigaadi puhul ei loodud

mitte uut üksust, vaid anti uus relvastus juba olemasolevale brigaadile. Kaliningradi oblastis

paikneb 152. raketibrigaad.

Selle üksuse relvastamise korral Iskander-M tüüpi kompleksidega tekiks Vene relvajõududel

juba suutlikkus vajaduse korral ohustada kõiki Poola-Balti operatiivruumis paiknevaid

strateegilisi transpordisõlmi, juhtimiskeskuseid, vägede koondumispiirkondi jmt. Kaliningradis

paikneva raketibrigaadi ümberrelvastamine jõuab vastava otsuse langetamise korral lõpule

kõige varem 2014. aastaks.

70 „На полигоне Капустин Яр состоялся запуск обновленного комплекса «Искандер-М» „ , telekanal

„Звезда“, 11.11.2011. 71 Mikhail Barabanov, „Iskander the Great“, Moscow Defense Brief, 4/2008, lk 2-5. 72 „Russia to deploy Iskander missiles in Kaliningrad region in 2nd half of 2012 – source (Part 2)“, Interfax,

25.01.2012 73 „На Балтфлоте пока нет части, оснащенной "Искандерами" – Минобороны“, РИА Новости,

25.01.2012


42

Kolmanda olulise seigana tasub tähelepanu juhtida Balti mere laevastiku ümberrelvastamisele

ja olulisele tugevdamisele. Kui veel kaks aastat tagasi ei olnud reform ja moderniseerimine

enesega ühes toonud Balti laevastiku lahinguvõimekuse olulist kasvu, siis praeguste

hankekavade realiseerudes tõuseb laevastiku suutlikkus tänu uutele, moodsatele alustele

järgmise kahe-kolme aasta jooksul märkimisväärselt (täpsemat ülevaadet vt alapeatükile lisatud

tabelist). Saavutamata siiski võimet Läänemerel domineerida, on Balti mere laevastik sellise

stsenaariumi realiseerumise korral alates selle kümnendi keskpaigast suuteline kujutama

enesest olulist sõjalist ähvardust võimalikule NATO mereoperatsioonile, mille eesmärgiks on

paisata Balti riikidesse kriisi tekkides meritsi lisavägesid.

Samas suureneb ka laevastiku enese suutlikkus meredessantide korraldamiseks juhul, kui

rivisse astub suur dessantalus „Ivan Gren“.

Balti mere laevastiku tugevdamine ühes maavägede suutlikkuse tõstmisega,

operatiivtaktikaliste raketikomplekside piirkonda paigutamisega ning õhutõrjevõime tõstmisega

loovad koosmõjus eeldused selleks, et a) üritada võimaliku sõjalise kriisi puhkedes Balti

operatiivruumi edukat sulgemist liitlasvägedele ning seega Balti riikide isoleerimist NATO

abivägedest või vähemalt b) tõsta oluliselt liitlasvägede piirkonda paiskamisega seotud sõjalisi

riske ning seeläbi viivitada abioperatsiooni reaalset käivitumist.

Piirkonda on kas paigutatud või operatiivvalmidusse astunud mitmed Vene relvajõududele

strateegilist tähendust omavad objektid.

Nendeks on Sankt-Peterburgi paigutatud ÜSVJ „Lääs“ staap, mis vastutab suurema osa

Venemaa Euroopa-osas paiknevate üksuste juhtimise eest ning kaks strateegilisse

eelhoiatussüsteemi kuuluvat radarijaama paiknemise Sankt-Peterburgi lähistel Lehtussis

(Voronež-M tüüpi radarijaam, töötab meetersagedusalas) ning Kaliningradi oblastis esmase

operatiivvõimekuse saavutanud analoogne radarijaam (Voronež-DM tüüpi – töötab

detsimeetersagedusalas). Nende objektide paiknemine piirkonnas tõstab regiooni üldist

strateegilist kaalu Venemaa sõjalis-poliitilise juhtkonna silmis.


43

Vene relvajõudude olulisemad üksused ja formeeringud Läänemere piirkonnas,

2011-2012

Nimetus Paiknemine Staatus Kommentaar

Eesti naabrus

138.motolaskurbrigaad

Leningradi oblast,

Kamenka (Karjala

kannas)

Muutusteta

Relvastuses MTLBd,

1 tankipataljon

25. motolaskurbrigaad

Pihkva oblast,

Vladimirski Lager

Uus üksus,

formeeritud 2009

Mehitatud osaliselt,

raskerelvastus ja

tankid puuduvad

76. ründedessantdiviis

Pihkva oblast,

Pihkva linn

Muutusteta

Mõningal määral

uut relvastust ja

varustust

2. erivägede (spetsnaz`i)

brigaad

Pihkva oblast,

Pihkva linn ja

Promežitsõ

Muutusteta

Valdav osa

isikkoosseisust

ajateenijad

9. suurtükiväebrigaad

Leningradi oblast,

Luuga

Viidud

täiskoosseisudeni

(varem 50%)

Koosseis

kahekordistunud, ca

36 raskerelva

26. raketibrigaad

Leningradi oblast,

Luuga

Uus relvastus 2010-2011 uued

raketikompleksid

Iskander-M (12 tk)

549. armeelennuväe

baas

Leningradi oblast,

Levašovo (Sankt-

Peterburgi

lähinaabrus)

Reformi käigus

ümberformeeritud

Kopteribaas, polgu

ekvivalendis (20-30

tk) ründekoptereid

Mi-24

Bessovetsi õhuväebaas

(7000. õhuväebaasi

lennugrupp)

Karjala vabariik,

Petrozavodski

linna lähinaabrus

Ümberformeeritud;

lennuväli tsiviil-

militaar

ühiskasutuses

Ligi 3 polgu

ekvivalendis

püüdurhävitajaid (ca

60-70 tk Su-27)

2. õhukaitsebrigaad

Leningradi oblast,

Zelenogorsk (SP

lähinaabrus)

Uus relvastus 8-12 tk kaugmaa

õhutõrjesüsteem

S-300 PMU2

5. õhutõrjebrigaad

Leningradi oblast,

Vsevoložje

rajoon,Nenimäki

Uus üksus, üle

toodud varasemast

Moskva SRst

12 tk keskmaa

õhutõrjesüsteem

Buk-1M1

Kaliningradi oblast

336. merejalaväebrigaad

Kaliningradi oblast,

Baltiisk

Viidud

täiskoosseisudeni

(varem 50%)

Koosseis

kahekordistunud



Gussev

Viidud

täiskoosseisudeni

(varem 50%)

Koosseis

kahekordistunud


44

Nimetus Paiknemine Staatus Kommentaar

7. motolaskurpolk Kaliningradi oblast,

Kaliningrad

Viidud

täiskoosseisudeni

Koosseis oluliselt

suurenenud

244. suurtükiväebrigaad Kaliningradi oblast,

Kaliningrad

Viidud

täiskoosseisudeni

(varem 50%)

Koosseis

kahekordistunud,

36-54 raskerelva

152. raketibrigaad Kaliningradi oblast,

Tšernjahhovsk

Muutusteta Võimalik

ümberrelvastamine

raketikompleksidega

Iskander-M

(kinnitamata)

Tškalovski õhuväebaas

(7054. õhuväebaas)


Tškalovsk

Reformi käigus

ümberformeeritud

Kombineeritud

kopteri- ja

lennuväebaas (Su-

27, Su-24, Mi-24, Mi-

8)

Põhjapiirkond


Murmanski oblast,

Petšenga

Võimalik

ümberprofileerimine

„arktiliseks“ üksuseks

Relvastuses MTLBd,

1 tankipataljon

61. merejalaväepolk

Murmanski oblast,

Petšenga, Sputnik

Muutusteta Põhjalaevastiku

merejalaväeüksus

Montšegorski

õhuväebaas (7000.

õhuväebaasi lennugrupp)

Murmanski oblast,

Montšegorsk

Reformi käigus

ümberformeeritud

Ca 2 polgu

ekvivalendis

hävitajaid (MiG-31),

1 polgu ekvivalendis

pommitajaid (Su-24)

Allikad: Независимое военное обозрение; Moscow Defense Brief; Interfax-AVN; www.mil.ru;

www.warfare.ru; www.ryadovoy.ru; CAST; RKK.

Lühendid:

SP – Sankt-Peterburg

MTLB –MTLB-tüüpi roomikutega soomustransportöör

SR – sõjaväeringkond


45

Balti laevastiku olulisemad alused

Tüüp Nimetus Veeskamine Relvastusse võetud

Hävitaja „Nastoitšivõi“

(Projekt 956,

Sovremennõi klass)

1991 1992

Hävitaja „Bespokoinõi“

(Projekt 956,

Sovremennõi klass)*

1990 1991

Fregatt „Neustrašimõi“

(Projekt 11540,

Neustrašimõi-klass)

1988 1991

Fregatt „Jaroslav Mudrõi“

(Projekt 11540,

Neustrašimõi-klass)

1990 2009

Fregatt „Admiral Gorškov“

(Projekt 22350,

Gorškov klass)

2010 2012**

Korvett „Stereguštši“

(Projekt 20380,

Stereguštši-klass)

2006 2007

Korvett „Soobrazitelnõi“

(Projekt 20381,


2010 2011

Korvett „Boikii“

(Projekt 20381,


2011 2012

Dessantlaev „Ivan Gren“

(Projekt 11711,

Ivan Gren klass)

2012 2012-2013

Diiselallveelaev „Võborg“

(Projekt 877,

Kilo-klass)

1982 1982***

Diiselallveelaev „Dmitrov“

(Projekt 877 EKM,

Kilo-klass)

1986 1986

Diiselallveelaev „Sankt-Peterburg“

(Projekt 677,

Lada-klass)

2004 2010****

Allikad: Military Balance 2009-2012, Interfax-AVN, Vene kaitseministeeriumi pressiteenistus, NVO, Izvestija,

Kommersant, www.warfare.ru, www.deepstorm.ru, Lenta.ru, RKK


46

* Hetkel arvatud reservi

** Kursiivis toodud aastaarvud viitavad planeeritud ja/või hinnangulistele tähtaegadele mis võivad muutuda.

Ametlikult veel relvastusse võtmata aluste arvamine Balti laevastiku koosseisu pole lõplik nign võib

muutuda.

*** Üks kahest Kilo-klassi alusest on rikete tõttu reeglipäraselt rivist väljas

**** Alus on küll ametlikult üle antud, kuid ebaõnnestunud konstruktsiooni tõttu kestab testimise ja

katsetuste faas de facto praeguseni – sestap on aluse tegelik operatiivvõimekus küsitav.


47

LISA 1

Vene armeereformi eesmärgid 2008. aasta sügisel

• Osaliselt mehitatud ja komplekteeritud (nn kadreeritud) üksuste likvideerimine; kõigi

üksuste ja väeosade mehitamine, varustamine ja relvastamine vastavalt sõjaaja

koosseisudele.

• Reservväelaste ja materiaalsete ressursside massiivsel mobiliseerimisel põhinevate

sõjaaja relvajõudude kontseptsioonist loobumine. Reservväelaste ettevalmistus- ja

arvestussüsteemi ümberkorraldamine; sõjaaja lahinguvarude ja tehnika ladustamise

ümberkorraldamine.

• Relvastuse ja lahingutehnika hoiu- ja remondibaaside loomine – eeskätt Siberi ja

Kaug-Ida sõjaväeringkondade territooriumitel (2011. aasta alguseks on loodud 14

vastavat baasi). Kriisiolukorras paisatakse ilma relvastuse ja varustuseta üksuste

isikkoosseisud baaside juurde, kus nad saavad neile ette nähtud relvastuse ja

varustuse täiskomplektid.

• Relvajõudude isikkoosseisu üldarvu vähendamine 1 miljoni inimeseni aastaks 2012.

• Relvajõudude personalistruktuuri ümberkujundamine: ohvitseride arvu kärpimine 150

000 inimeseni (enne reformi eksisteeris 350 000 ohvitseri ametikohta, reaalselt

vallandatavate arvuks 185 000 ohvitseri); praporštšiku auastme/institutsiooni

kaotamine ning elukutseliste seersantide institutsiooni loomine. Kokku umbes 120 000

lepingulise kaadrisõduri ja seersandi (nn kontraktniki) taseme säilitamine

relvajõududes. Kokku ligi 730 000 ajateenija (teenistusajaga 12 kuud)

teenistussekutsumine aastas.

• Üleminek segakomplekteerimise põhimõttele – samades üksustes teenivad ajateenijad

(ühe-aastane teenistusaeg) ja lepingulised kaadrisõdurid/seersandid (varasema

süsteemi kohaselt eksisteerisid paralleelselt nii peamiselt ajateenijatest kui ka

peamiselt lepingulistest sõduritest komplekteeritud üksused).

• Relvajõudude üksuste ja väeosade üldarvu järsk kärpimine; samuti erinevate

relvajõududele kuuluvate sõjaväelinnakute, garnisonide, sõjaväebaaside, ladude,

õppeväljakute ja polügoonide ning kõikvõimaliku muu kinnisvara hulga oluline

kärpimine. Mittevajalikuks hinnatud varade erastamine; väiksemate sõjaväebaaside,

üksuste, linnakute jms liitmine ja ühendamine.

• Varasema kuue nn traditsioonilise sõjaväeringkonna asemele nelja ühendatud

strateegilise väejuhatuse (ÜSVJ) loomine; kõigi tavavägede (maaväe, mereväe,

õhuväe) peamiste üksuste ja väekoondiste operatiivjuhtimise üleandmine ÜSVJdele.

Eraldiseisvad väeliigid – kosmoseväed, strateegilised raketiväed, õhudessantväed –

säilitavad keskalluvuse.


48

• Keskorganite, sealhulgas kaitseministeeriumi ja kindralstaabi isikkoosseisude

kärpimine (kuni 60 protsendi võrra) ja strukturaalne reorganiseerimine; väe- ja

relvaliikide staapide rolli, vastutuse ja volituste oluline kärpimine.

• Maaväe üleviimine kolmetasandilisele juhtimissüsteemile: operatiivtasandi staap –

brigaad – pataljon (varasemalt: sõjaväeringkond – armee – korpus – diviis – polk).

• Maaväe üleviimine brigaadipõhisele väestruktuurile. Algne eesmärk: 85 üldvägede

brigaadi moodustamine – muuhulgas 4 tankibrigaadi, 36 motolaskurbrigaadi, 9

raketibrigaadi, 12 suurtükiväebrigaadi.

• Õhuväe üleviimine uuele struktuurile: operatiivtasandi väejuhatus – õhuväebaas –

eskadrill; lisaks õhu- ja kosmosekaitsebrigaadide moodustamine. Algne eesmärk: 7

operatiivtasandi väejuhatuse, 55 õhuväebaasi ja 165 eskadrilli moodustamine (üks

operatiivtasandi väejuhatus igas ÜSVJs; lisaks kauglennuväe, transpordilennuväe ning

õhu-ja kosmosekaitseväe juhatused).

• Mereväe varasema nelja laevastiku ja ühe flotilli (Balti mere laevastik; Põhjalaevastik;

Musta mere laevastik; Vaikse ookeani laevastik; Kaspia flotill) jõud allutatakse kolmele

ÜSVJle (vastavalt ÜSVJd „Lääs“, „Lõuna“ ja „Ida“). Põhjalaevastikus ja Vaikse ookeani

laevastikus luuakse eraldiseisvad allveelaevade väejuhatused. Varasema 240 üksuse

asemel jääb alles 123 mereväeüksust, osaliselt mehitatud (kadreeritud) üksused

likvideeritakse.

• Sõjalise hariduse süsteemi tsentraliseerimine ja ümberkujundamine – 10 valdkondliku

sõjalise kõrgkooli loomine varasema 65 erineva sõjalise õppeasutuse baasil/asemel.

• Relvajõudude tugi- ja teenindusfunktsioonide üleandmine erasektorile, teenuste ja

mittesõjalise toetuse sisseostmine erasektorilt.

• Sõjaväelaste palkade ja sõjaväepensionide oluline tõstmine. Eesmärk: saavutada aastaks 2020 relvajõududes keskmine palgatase, mis ületaks 25 protsendi võrra keskmist palgataset erasektoris.

• Reformi teisel etapil (ilmselt aastaks 2015) kõigi ohvitseride, kaadrisõjaväelaste ning reservi/erru arvatud kaadrisõjaväelaste kindlustamine riikliku elamispinnaga.

• Massiivse moderniseerimis- ja ümberrelvastumisprogrammi käivitamine mahus 19 triljonit rubla (umbes 450 miljardit eurot) aastani 2020. Eesmärk: uue relvastuse ja tehnika osakaalu tõstmine relvajõududes 30 protsendini aastaks 2015 ning 70 protsendini aastaks 2020. Allikad: Михаил Барабанов (toim), Новая армия России, Центр АСТ, 2010; Арбатов &

Дворкин, 2011.


49

LISA 2

Vene maaväe, õhudessantväe ja merejalaväe koondised 2010. aasta alguses

Väekoondise tü üp

LSR MSR PKSR VUSR SSR KISR Vp Kokku

Tankibrigaadid

- 2 - 1 1 - - 4

Motolaskurbrigaadid –

relvastuses BMPd

- 1 3 2 4 5 2 17


relvastuses BTRd

- 2 2 2 1 - 2 9


relvastuses MT-LBVd

3 - 4 - - 2 - 9

Kattebrigaadid

- - - - - 1 - 1

Luurebrigaadid

- - 1 - - - - 1

Õhudessantväe

diviisid

1 2 1 - - - - 4

Õhudessantväe

brigaadid

- - - 1 - - - 1

Maaväe

ründedessantbrigaadid

- - 1 1 1 - 3

Spetsnaz’i brigaadid74

1 1 2 1 1 1 - 7

Merejalaväe

brigaadid75

276 1 1 - 4

Mereväe erivägede

grupid77

2 1 1 - 4

74 2011. aasta sügiseks oli spetsnaz’i brigaadide arvu kärbitud viiele: 2 ÜSVJs „Lääs“ (1 endise Leningradi

SRi territooriumil, 1 endise Moskva SRi territooriumil), 2 ÜSVJs „Lõuna“ (endise Põhja-Kaukaasia SRi

territooriumil) ja 1 ÜSVJs „Ida“ (endise Kaug-Ida SRi territooriumil). 75 Enne ÜSVJde loomist 2010. aasta lõpus allusid merejalaväe üksused Balti mere laevastiku,

Põhjalaevastiku, Musta mere laevastiku ja Vaikse ookeani laevastiku staapidele. Pärast ÜSVJde

formeerimist alluvad 2 merejalaväe brigaadi ÜSVJle „Lääs“ (varasemad Balti mere ja Põhjalaevastiku

brigaadid), 1 ÜSVJle „Lõuna“ (varasem Musta mere laevastiku merejalaväe üksus) ja 1 ÜSVJle „Ida“

(varasem Vaikse ookeani laevastiku merejalaväe brigaad). Antud tabelis on näidatud merejalaväe üksuste

geograafiline paiknemine enne staabireformi eksisteerinud sõjaväeringkondade vastutusalal, operatiivselt

merejalaväe üksused toona sõjaväeringkondadele aga ei allunud. 76 Tegelikult 1 brigaad ja 1 polk – Põhjalaevastiku merejalaväeüksuseks on 61. Üksikm merejalaväepolk. 77 Vene k – pазведывательный пункт специального назначения. Vene mereväe erioperatsioonide

üksused, võrreldavad maaväe spetsnaz’i üksustega. Enne ÜSVJde moodustamist allus igale neljast

laevastikust üks erivägede grupp, pärast juhtimisreformi on viidud ÜSVJde üldisesse alluvusse.


50

Väekoondise tüüp

LSR MSR PKSR VUSR SSR KISR Vp Kokku

RTHRB

(tankibrigaadid

reservis)

- 1 - - - - - 1

RTHRB

(motolaskurbrigaadid

reservis)

1 1 - - 5 7 - 14

Raketibrigaadid

1 2 1 2 1 2 - 9

Suurtükiväe brigaadid

1 2 1 1 2 2 - 9

Reaktiivsuurtükiväe

brigaadid

- 1 1 - 1 1 - 4

18. kuulipilduja-

suurtükiväe diviis

- - - - - 1 - 1

Motolaskurdiviisid

(201. sõjaväebaas,

Tadžikistan)

- - - - - - 1 1

Lühendid:

ABK-kaitse – aatomi-, bioloogilise- ja tuumarelvavastase kaitse üksus või meede

BMP – BMP-seeria jalaväe lahingumasinad

BTR – BTR-seeria soomustransportöörid

KISR – Kaug-Ida sõjaväeringkond

LSR – Leningradi sõjaväeringkond

MSR – Moskva sõjaväeringkond

MT-LBV – MT-LBV-tüüpi roomikveermikuga soomustransportöörid

PKSR – Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkond

RTHRB – relvastuse ja tehnika hoiu- ja remondibaasid (база хранения и ремонта

вооружения и техники, БХиРВТ). Hoiubaasid ja laod, milles ladustatav relvastus ja tehnika on

peamiselt ette nähtud mobilisatsiooni käigus formeeritavate/reservväelastega

komplekteeritavate üksuste tarbeks.

VDV – Vene õhudessantväed (Воздушно-десантные войска), eraldi relvaliik

Spetsnaz – Vene erivägede üksused

SSR – Siberi sõjaväeringkond

Vp – välismaal paiknevad koondised

VUSR – Volga-Uurali sõjaväeringkond

ÜSVJ – ühendatud strateegiline väejuhatus

Allikad: Барабанов, 2010; RKK.


51

LISA 3

Vene ühendatud strateegilised väejuhatused 2011. aas ta algul

ÜSVJ „Lääs“

17 brigaadi*

3 õhudessantväe diviisi

2 RTHRBd

750 tanki

440 lahingulennukit

61 pealvee- ja allveelaeva

* Sealhulgas 2 spetsnaz’i brigaadi, 2 merejalaväe brigaadi, lisaks 1 õhudessantväe erivägede

polk.

ÜSVJ „Lõuna“

13 brigaadi*

1 õhudessantväe diviis

1 RTHRB

400 tanki

40 lahingulennukit

17 pealveealust

* Sealhulgas 2 spetsnaz’i brigaadi, 1 üksik luurebrigaad, 1 ründedessantbrigaad (maaväe

koosseisus, otsealluvusega ÜSVJ staabile), 1 merejalaväe brigaad, lisaks 3 välismaise

paiknemisega sõjaväebaasi (Abhaasias, Lõuna-Osseetias ning Armeenias).

ÜSVJ „Kesk“

20 brigaadi*

5 RTHRBd

400 tanki

110 lahingulennukit

* Sealhulgas 1 õhudessantväe ründedessantbrigaad, lisaks 1 välismaise paiknemisega

sõjaväebaas (Tadžikistanis).


52

ÜSVJ „Ida“

14 brigaadi*

7 RTHRBd

600 tanki

330 lahingulennukit

31 pealvee- ja allveelaeva

* Sealhulgas 1 spetsnaz’i brigaad, 2 ründedessantbrigaadi (maaväe koosseisus, otsealluvusega

ÜSVJ staabile), 1 merejalaväe brigaad.

Kommentaar: 2011. aasta jooksul kärbiti spetsnaz’i brigaadide arvu seitsmelt brigaadilt viie

brigaadini (enne armeereformi algust 2008. aastal oli Vene relvajõudude koosseisus üheksa

spetsnaz’i brigaadi). Kolm varem maavägedele ning praegu otse ÜSVJle alluvat üksikut

ründedessantbrigaadi on 2011. aasta sügiseks mehitatud ja varustatud vastavalt

täiskoosseisudele. Neist üks ründedessantbrigaad (56. RDB, Kamõšini linn, Volgogradi oblast)

allub ÜSVJle „Lõuna“ ja kaks ÜSVJle „Ida“ (11. RDB, Ulan-Ude, Burjaatia vabariik; 83. RDB,

Ussuriisk, umbes 100 km Vladivostokist).

Allikad: Арбатов & Дворкин, 2011; RKK.


53

LISA 4

Vene relvajõudude peamised välismaised baasid (2011. aasta sügis)

Asukohariik Sõjaväebaasid Isikkooseisu

umbkaudne arv

Armeenia

Õhuväebaas Jerevanis, maaväebaas Gjumris

(paiknemisõigus algselt kuni aastani 2020,

paiknemisõigust pikendati aastal 2010 sõlmitud

kokkuleppega kuni aastani 2044)

4000

Aserbaidžaan

Eelhoiatusradari positsioon Gabalas

(praegune rendileping lõpeb aastal 2012,

läbirääkimised pooleli lepingu pikendamiseks)

900

Valgevene

Eelhoiatusradari positsioon Baranovitšis, mereväe

sidekeskus Vilejka asulas

2000

Gruusia

(seadusliku valitsuse

tahte vastaselt)

Sõjaväebaasid Abhaasias ja Lõuna-Osseetias 7000–9000

Kasahstan

Eelhoiatusradari positsioon Balhaši asulas,

Baikonuri kosmodroom

teadmata

Moldova (seadusliku

valitsuse tahte

vastaselt)

Transnistria „operatiivgrupp“ 1500

Tadžikistan

Sõjaväebaas (motolaskurpolgud Dušanbes,

Kuljabis ja Kurgan-Tjubes, helikopteriüksus Aini

asulas)

5500

Ukraina Musta mere laevastiku peabaas Sevastoopolis

(paiknemisõigust pikendati aastal 2010 kuni

aastani 2042)

13 000

Kõrgõzstan Õhuväebaas Kantis, mereväe väljaõppe- ja

uurimiskeskus Issõk-Kuli asulas

500–700

Allikad: European Council on Foreign Relations; Military Balance 2010.


54

LISA 5

Vene maaväe motolaskurbrigaadi struktuur (kinnitatud 2009. aasta detsembris)

• Brigaadi juhtkond ja staap

• 3 motolaskurpataljoni

• Tankipataljon

• 2 suurtükiväepataljoni

• Tankitõrjepataljon

• Õhutõrjeraketipataljon

• Õhutõrjesuurtükipataljon

• Reaktiivsuurtükiväe pataljon

• Inseneri-pioneeripataljon

• Remondipataljon

• Sidepataljon

• Tagalapataljon

• Luurerood

• Suurtükiväeluure- ja tulejuhtimispatarei

• ABK-kaitse rood

• Elektroonilise võitluse rood

• Täpsuslaskurite rood78

Brigaadi isikkooseis: 4200–4300 inimest


78 Koosneb kolmest rühmast, millest üks tegutseb lahinguväljal iseseisvalt, ülejäänud kaks rühma toetavad

vastavalt vajadusele manööverpataljone. Vene kindralstaabi juhtkonna sõnutsi tuleneb täpsuslaskurite

roodude loomine tänapäeva lokaalsetes konfliktides osalemisega kaasnevatest iseärasustest.


55

LISA 6

Vene maaväe tankibrigaadi struktuur (kinnitatud 2009 . aasta detsembris)

• Brigaadi juhtkond ja staap

• 3 tankipataljoni

• Motolaskurpataljon

• Suurtükiväepataljon

• Tankitõrjepataljon

• Õhutõrjeraketipataljon

• Õhutõrjesuurtükipataljon

• Reaktiivsuurtükiväe pataljon


• Remondipataljon

• Sidepataljon

• Tagalapataljon

• Luurerood

• Suurtükiväeluure- ja tulejuhtimispatarei

• ABK-kaitse rood

• Elektroonilise võitluse rood

• Täpsuslaskurite rood

Brigaadi isikkooseis: 2200–2300 inimest



56

LISA 7

Motolaskurbrigaadi relvastus ja varustus – 9. motol askurbrigaadi näitel (Nižni-Novgorod,

ÜSVJ „Lääs“)

• 40 lahingutanki T-80

• 1 komandöri/juhtimistank T-80K

• 120 jalaväe lahingumasinat BMP-3

• 33 soomustransportööri MT-LB

• 18 kogupauk raketikompleksi BM-21 Grad (kaliibriga 122mm)

• 36 liikurhaubitsat 2S3 Akatsija (kaliibriga 152mm)

• 18 miinipildujat 2S12 Sani (kaliibriga 120mm)

• 12 siledaraudset tankitõrjekahurit MT-12 Rapira (kaliibriga 100mm)

• 12 tankitõrje raketikompleksi 9P149 Šturm-S (soomukitel MT-LB)

• 5 soomustransportööri BTR-70/80

• 4 luuresoomukit BRDM-2

• 12 õhutõrje raketikompleksi BM 9A33BM2(3) Osa

• 6 lühimaa õhutõrje raketikompleksi BM 9A34(35) Strela-10

• 6 iseliikuvat õhutõrje raketi-kahurikompleksi 2S6M Tunguska


57

Motolaskurbrigaadi relvastus ja varustus – 138. mot olaskurbrigaadi näitel (Kamenka,

ÜSVJ „Lääs“)


• 1 komandöri/juhtimistank T-80K

• 237 roomiksoomustransportööri MT-LB


• 36 liikurhaubitsat 2S3 Akatsija (kaliibriga 152mm)

• 18 liikurmiinipildujat 2B16 Nona-K (kaliibriga 120mm)

• 12 siledaraudset tankitõrjekahurit MT-12 Rapira (kaliibriga 100mm)


• 5 soomustransportööri BTR-70/80

• 4 luuresoomukit BDRM-2

• 12 õhutõrje raketikompleksi BM 9A33BM2(3) Osa






58

LISA 8

Tankibrigaadi relvastus ja varustus – 4. tankibriga adi näitel (Naro-Fominsk,

ÜSVJ „Lääs“)


• 4 komandöri/juhtimistanki T-90K



• 18 liikurhaubitsat 2S19 Msta-S (kaliibriga 152mm)

• 8 miinipildujat 2S12 Sani (kaliibriga 120mm)

• 6 soomustransportööri BTR-80

• 3 luuresoomukit BRM-3K Rõs

• 12 iseliikuvat õhutõrje raketikompleksi BM 9A331 Tor-M1






59

LISA 9

Suurtükiväebrigaadi relvastus ja varustus – 9. suurt ükiväebrigaadi näitel (Luuga, ÜSVJ

„Lääs“)

• 8 kogupauk raketikompleksi 9P140 Uragan (kaliibriga 220mm)

• 18 liikurhaubitsat 2S19 Msta-S (kaliibriga 152mm)79

• 6 siledaraudset tankitõrjekahurit MT-12 (kaliibriga 100mm)


Suurtükiväe RTHRB relvastus ja varustus – 7014. RTHR B näitel (Luuga, ÜSVJ „Lääs“) 80

• 16 kogupauk raketikompleksi 9P140 Uragan (kaliibriga 220mm)

• 18 liikurhaubitsat 2S19 Msta-S (kaliibriga 152mm)

• 36 liikurhaubitsat 2S5 Giatsint-S (kaliibriga 152mm)

• 6 siledaraudset tankitõrjekahurit MT-12 (kaliibriga 100mm)




79 Tegelik liikurhaubitsate hulk võib olla võrdne kahe suurtükiväepataljoni/divisjoni ekvivalendiga, milleks on

36 relvasüsteemi. 80 RTHRB – relvastuse ja tehnika hoiu- ja remondibaasid (база хранения и ремонта вооружения и

техники, БХиРВТ).


60

LISA 10

Vene õhudessantvägede struktuur 2010. aastal

7. ründedessantdiviis (Novorossiisk)

• 108. ründedessantpolk


• 1141. suurtükiväepolk

• 3. õhutõrjeraketipolk

76. ründedessantdiviis (Pihkva)





98. õhudessantdiviis (Ivanovo)

• 217. õhudessantpolk




106. õhudessantdiviis (Tuula)





31. ründedessantbrigaad (Uljanovsk)

• 54. üksik ründedessantpataljon




61

45. üksik erivägede polk (Kubinka)

• 2 erivägede pataljoni



62

LISA 11

Vene õhudessantvägede diviisi struktuur

• Diviisi juhtkond ja staap

• 2 polku, igas polgus kolm pataljoni81

• Suurtükiväepolk

• Õhutõrjeraketipolk82


• Sidepataljon

• Remondipataljon

• Tagalapataljon

• Luurerood83

• Meditsiinirühm

Diviisi isikkoosseis: umbes 6000 inimest


81 Sõltuvalt diviisi tüübist kas õhudessantpolgud või ründedessantpolgud. Reformi käigus on kõigi

manööverpataljonide koosseisu lisatud miinipildujapatarei – varasemalt pataljonidel oma kaudtulevõime

puudus. 82 Varasemalt õhutõrjesuurtükipolk – reformi käigus lisati polgu koosseisu kantavad lühimaa õhutõrje

raketikompleksid. 83 Lisandus diviisi struktuuri armeereformi käigus, varasemalt puudus.


63

LISA 12

Õhudessantdiviisi relvastus ja varustus – 7. ründed essantdiviisi näitel (Novorossiisk,

ÜSVJ „Lõuna“)

Diviisi staap

• 2 staabisoomukit BMD-1Kš

• 1 tulejuhtimissoomuk 1V119 Reostat84

• 1 õhutõrjesoomuk BTR-ZD Skrežet85

• 9 dessandi lahingumasinat BMD-2

• 1 dessandi soomustransportöör BTR-D

108. langevarju-dessantpolk (Novorossiisk)



• 35 dessandi soomustransportööri BTR-D

• 19 liikurmiinipildujat 2S9 Nona (kaliibriga 120mm)

• 13 õhutõrjesoomukit BTR-ZD Skrežet

• 9 dessandi tankitõrjesoomukit BTR-RD Robot86


• 1 sidesoomuk BMD-1R

• 8 tulejuhtimissoomukit 1V119 Reostat

84 Kasutatakse peamiselt iseliikuvate miinipildujate Nona kaudtule juhtimiseks. 85 Õhutõrjeks mõeldud dessandi soomustransportöör – relvastuses 23mm õhutõrjekahur ZU-23-2, lisaks

piisavalt ruumi kantavate õhutõrjeraketikomplekside transpordiks. 86 Dessandi soomustransportöör, millele on paigaldatud tankitõrje raketikompleksid 9M111 Fagot või 9M113

Konkurs.


64

247. ründedessantpolk (Stavropol)


• 36 soomustransportööri BTR-80




• 9 dessandi tankitõrjesoomukit BTR-RD Robot


1141. suurtükiväepolk (Anapa)


• 12 haubitsat D-30 (kaliibriga 122mm)



• 1 staabisoomuk BMD-1Kš


30. õhutõrjeraketipataljon (Novorossiisk)




629. inseneri-pioneeripataljon (Starotitarovskaja)




65

743. sidepataljon (Novorossiisk)



• 6 sidesoomukit BMD-1R

• 3 satelliitsidesoomukit R-440 ODB Fobos

6. remondipataljon


• 1 soomustatud remondimasin BREM-D




66

LISA 13

Vene erivägede ( spetsnaz ’i) brigaadi struktuur – 2. spetsnaz ’i brigaadi näitel 87

• Brigaadi staap

• 70. üksik erivägedepataljon 88

• 177. üksik erivägede pataljon



• Nooremspetsialistide kool89

• Eriside grupp90

• Tagala- ja remondirood

Brigaadi koosseis: umbes 1000 inimest



87 Dislotseerumisega Pihkva rajoonis, Promežitsõ (Промежицы) asulas. 88 Erivägede grupi (pataljoni) koosseisu kuulub tavaliselt grupi staap, 2–4 roodu, sideallüksus (rood),

transpordirühm. 89 Koosseisus 2 õpperoodu, väljaõpe toimub ainult oma brigaadi tarbeks. 90 Koosseisus 2 roodu.


67

LISA 14

Vene õhuväe ligikaudne reformijärgne struktuur 2010. aasta sügisel

Õhu- ja kosmosekaitse operatiiv-strateegiline väeju hatus (Moskva) 91

Vastutab Moskva linna ja peaaegu kogu Moskva oblasti õhukaitse eest

• 4. õhu- ja kosmosekaitse brigaad (Dolgoprudnõi)

• 5. õhu- ja kosmosekaitse brigaad (Petrovskoje)

• 6. õhu- ja kosmosekaitse brigaad (Ržev)

• 6963. õhuväebaas – relvastuses püüdurhävitajad MiG-29SMT (Kursk)92

• 6968. hävituslennuväe baas – Su-27, MiG-31 (Hotilovo)

1. õhuväe ja õhukaitse väejuhatus (Voronež)

Kuulub ÜSVJ „Lääs“ koosseisu

• 1. õhu- ja kosmosekaitse brigaad (Severomorsk)

• 2. õhu- ja kosmosekaitse brigaad (Hvoinõi)

• 6961. õhuväebaas – Su-27 (Besovets)

• 6964. õhuväebaas – Su-24M, Su-24MR (Montšegorsk)

• 6965. õhuväebaas – Mi-8, Mi-24 (Vjazma)

• 7000. õhuväebaas – Su-24M, Su-24MR, Su-34 (Voronež)

2. õhuväe ja õhukaitse väejuhatus (Jekaterinburg)

Kuulub ÜSVJ „Kesk“ koosseisu

• 9. õhu- ja kosmosekaitse brigaad (Novosibirsk)

• 10. õhu- ja kosmosekaitse brigaad (Tšitaa)

• 6979. õhuväebaas – MiG-31 (Kansk)

91 Sulgudes on toodud konkreetse väekoondise staabi asukoht. 92 Konkreetse õhuväebaasi relvastuses olevad lennukitüübid on tabelis edaspidi tähistatud lihtsalt

tüübinimetusega.


68

• 6980. õhuväebaas – Su-24M (Tšeljabinsk)

• 6982. õhuväebaas – MiG-29 (Domna)

3. õhuväe ja õhukaitse väejuhatus (Habarovsk)

Kuulub ÜSVJ „Ida“ koosseisu

• 11. õhu- ja kosmosekaitse brigaad (Komsomolsk Amuuri ääres)

• 12. õhu- ja kosmosekaitse brigaad (Vladivostok)

• 6983. õhuväebaas – Su-25, Mi-8, Mi-24 (Vozdviženka)

• 6987. õhuväebaas – Su-27SM (Džemgi)

• 6988. õhuväebaas – Su-24M, Su-24M2, Su-24MR (Hurba)

• 6989. õhuväebaas – Su-27SM (Tsentralnaja Uglovaja)

• 265. transpordilennuväe baas (Habarovsk)

4. õhuväe ja õhukaitse väejuhatus (Doni-äärne Rosto v)

Kuulub ÜSVJ „Lõuna“ koosseisu

• 7. õhu- ja kosmosekaitse brigaad (Doni-äärne Rostov)

• 8. õhu- ja kosmosekaitse brigaad (Jekaterinburg)

• 6970. õhuväebaas – Su-24M (Morozovsk)

• 6971. õhuväebaas – Su-25SM, Mi-8, Mi-24, Mi-28 (Budjonnovsk)

• 6972. õhuväebaas (Krõmsk)

• 6974. õhuväebaas – Mi-8, Mi-24, Mi-28 (Korenovsk)

• 6977. õhuväebaas – MiG-31 (Perm)

• 999. õhuväebaas – Su-25, Su-27, Mi-8 (Kant)

• 229. transpordilennuväe baas (Doni-äärne Rostov)


69

Transpordilennuväe väejuhatus (Moskva)

• 6955. õhuväebaas – Il-76 (Tver)

• 6956. õhuväebaas – Il-76 (Orenburg)

• 6958. õhuväebaas – Il-76 (Taganrog)

• 6985. õhuväebaas – Il-76 (Pihkva)

Kauglennuväe väejuhatus (Moskva)

• 6950. õhuväebaas – Tu-22M3, Tu-95MS, Tu-160 (Engels)

• 6952. õhuväebaas – Tu-95MS (Ukrainka)

• 6953. õhuväebaas – Tu-22M3 (Srednii)

Allikas: Барабанов, 2010.


70

LISA 15

RRP-2020 raames teadaolevalt sõlmitud hankelepingud ja töös olevad arendusprojektid

Väeliik/

relvaliik

Uus tehnika ja

relvasüsteemid

Remont ja

moderniseerimine

Uurimis - ja

arendustegevus

Strateegilise

d raketiväed

• Kokku kuni 150

ballistilist

tuumaraketti Topol-

M ja

RS-24 Jars

• Uus

vedelkütusel

töötav

kontinentide-

vaheline

ballistiline rakett

Kosmosevä

ed

• 2 Voronež-DM

eelhoiatusradarit

• Positsioneerimissat

elliidid Glonass-M ja

Glonass-K

• 1 eelhoiatussatelliit

• 5 Gonets-M

sidesatelliiti

• Raketitõrjesüste

em

• Kanderakett

Soyuz-2-1V

• Kanderakett

Angara

• Kanderakett Rus

Õhuvägi Kokku kuni 600 lennukit:

• 70 T-50

• 96 Su-35S

• 48 MiG-35S

• 12 Su-27SM3

• Kuni 100 Su-34

• 16 Su-25UBM

• 20 An-124

• 60 An-70

• 50 Il-76

• Umbes 10 Tu-214

• 9 An-140

• 4 L-410

• Umbes 120 Jak-130

Kokku kuni 900 helikopterit:

• 250 Mi-28N

• 120 Ka-52

• 22 Mi-35M

• 22 Mi-26

• 20 An-124

• MiG-31

• Tu-95MS

• Tu-160

• AWACS-lennuki

A-50 moderniseeri-

mine

• Umbes 200

ründelennuki Su-25

moderniseerimine

• PAK DA

• T-50 (kuni

seeriatootmise

planeeritava

alguseni aastal

2016)

• Uus AWACS-

lennuk A-100


71

Väeliik/

relvaliik

Uus tehnika ja

relvasüsteemid

Remont ja

moderniseerimine

Uurimis - ja

arendustegevus

Õhukaitse • S-400 – 52 pataljoni

• S-500 – 10 pataljoni

• Lähimaa

õhutõrjesüsteem

Pantsir

• Lähimaa

õhutõrjesüsteem

Tor-M2

• Õhutõrjesüsteemid

S-300V4

• Õhutõrjesüsteemid

Buk-M2

• S-500

arendamine

Merevägi • 6 Borei-klassi

(projekt 955)

strateegilist

tuumaallveelaeva

• 150 strateegilist

tuumaraketti R-30

Bulava

• Umbes 40

strateegilist

tuumaraketti

R-29RMU-2 Sineva

12 teiste klasside

allveelaeva:

• 6 Jasen-klassi

(projekt 885/885M)

tuumakütusel

töötavat

ründeallveelaeva

• 3 moderniseeritud

Kilo-klassi (projekt

06363) diisel-elekter

allveelaeva

• 2 Lada-klassi

(projekt 677) diisel-

elekter allveelaeva

• 4 Delta IV klassi

(projekt 667BDRM)

strateegilist

allveelaeva

• 2 Oscar-klassi

(projekt 949A)

tiibrakettidega

tuumakütusel

töötavat

ründeallveelaeva

• 1 Kuznetsov-klassi

(projekt 11435)

lennukikandja

• 1–2 Kirov-klassi

(projekt 11442)

tuumakütusel

töötavat rasket

raketiristlejat

• Umbes 10 Su-33

lahingulennukit

• Uus

tuumakütusel

töötav

lennukikandja

• Uus otsingu- ja

päästelennuk

A-42

• Uus

laevatõrjeraketi

klass


72

Pealveealused:

• 1 Slava-klassi

(projekt 1164)

raketiristleja

• 2 Mistral-klassi suurt

dessantründelaeva

15 fregatti:

• 6 Sergei Gorškov

klassi (projekt

22350) alust

• 6

Burevestnik/Talwar

III klassi (projekt

11356M) alust

• 1 Gepard-klassi

(projekt 11661K)

alus

• 2 uue klassi alust

(määramata)

35 korvetti:

• 12 Stereguštši-

klassi (projekt

20380) alust

• 23 uue klassi alust

(määramata)

• 26 MiG-29K

hävitajat

100 helikopterit:

• 70 Ka-27M

• 30 Ka-52 ja Ka-226


73

Väeliik/

relvaliik

Uus tehnika ja

relvasüsteemid

Remont ja

moderniseerimine

Uurimis - ja

arendustegevus

Maavägi

• 10 operatiiv-

taktikaliste

raketikompleksideg

a Iskander

relvastatud

raketibrigaadi (120

raketikompleksi)

• Uued

soomustransportöör

id

(BTR-82A jt)

• 3000 Iveco LMV

M65 kerget

soomukit

• Umbes 50 000

veokit

• Digitaalsed side-,

juhtimis- ja

luuresüsteemid

• Tankide T-72 ja T-

80

moderniseerimine

(uued side- ja

juhtimissüsteemid,

öise võitluse võime,

positsioneerimis-

süsteemid jne)

• Ühtse

soomustatud

lahingumasina

kontseptsiooni

väljatöötamine

(tankid, jalaväe

lahingumasinad

jne) aastaks 2015

• Digitaalsete side-,

juhtimis- ja

luuresüsteemide

arendamine

Allikad: Andrey Frolov, „Russian Military Spending in 2011–2020“, Moscow Defense Brief, 2011, nr 1, lk.

12–16; Барабанов, 2010; Interfax-AVN; Независимое военное обозрение; RKK.


74

LISA 16

Ajateenijad Vene relvajõududes aastatel 1994–2009

Aasta

Ajateenistusse

kutsumine

Plaan Aastaplaan Kutsealuseid

kokku

Teenistusse -

võetute %

aastakäigust

1994

kevadine

sügisene

216 000

251 600

467 600

1 092 321

42,81

1995

kevadine

sügisene

209 800

224 400

434 200

1 088 833

39,88

1996

kevadine

sügisene

200 200

215 000

415 200

1 100 598

37,72

1997

kevadine

sügisene

214 160

188 402

402 562

1 115 312

36,09

1998

kevadine

sügisene

189 790

158 512

348 302

1 170 248

29,76

1999

kevadine

sügisene

168 776

204 914

373 690

1 162 951

32,13

2000

kevadine

sügisene

191 612

191 651

383 263

1 234 028

31,06

2001

kevadine

sügisene

187 995

194 824

382 819

1 325 599

28,88

2002

kevadine

sügisene

161 732

174 215

335 947

1 306 873

25,71


75

Aasta

Ajateenistusse

kutsumine

Plaan Aastaplaan Kutsealuseid

kokku

Teenistusse -

võetute %

aastakäigust

2003

kevadine

sügisene

175 050

175 806

350 856

1 266 227

27,71

2004

kevadine

sügisene

166 050

176 393

342 443

1 291 147

26,52

2005

kevadine

sügisene

157 700

140 900

298 600

1 314 341

22,72

2006

kevadine

sügisene

124 550

123 310

247 860

1 247 787

19,86

2007

kevadine

sügisene

133 500

132 350

265 850

1 145 059

23,22

2008

kevadine

sügisene

133 200

219 000

352 200

1 081 671

32,56

2009

kevadine

sügisene

305 506

271 020

576 526

963 123

59,86

Allikas: Mikhail Lukanin, „Demographics vs the Russian Army“, Moscow Defense Brief, 2011, nr 1, lk. 25–

27.

ruaf reform 2008 vol 1.pdf

Documents