Jüri Pihl: inimesed on tüdinenud valimast Reformierakonna ja Keskerakonna vahel

12. aprill oli kaunis ja päikest täis kevadpäev. Just sel päeval kirjutasid Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Jüri Pihl ja Eestimaa Rahvaliidu esimees Karel Rüütli alla ühiste kavatsuste deklaratsioonile, mis juhatas sisse kahe erakonna liitumiskõnelused. Sotsiaaldemokraadile tutvustas käimasolevat protsessi meie erakonna esimees Jüri Pihl. (Intervjuu Jüri Pihliga on tehtud 23. aprillil - toim).

Erakondade ühinemine on reeglina vaevaline ja keerukas protsess ega pruugi ka alati loodetud tulemust anda. Miks ikkagi peaksid sotsiaal-demokraadid seda tahtma?

Meie deklaratsioonis on kirjas, et „Eesti vajab tugevat poliitilist jõudu, kes suu-dab ületada lõhe riigi ja inimeste vahel ning pakkuda alternatiivi nii primitiiv-sele parempoolsusele kui ka rahva pet-tumusele ja kibestumisele apelleerivatele populistidele.“ See pole pelgalt sõnakõlks – suur osa valijatest ootab, et võimuloli-jad hakkaksid lõpuks tõsiselt võitlema tööpuudusega ja astuksid samme vaesuse ja Eesti ääremaastumise vastu. Nad on tüdinenud valimast Reformierakonna ja Keskerakonna vahel. Kui alanud protsess peaks edukalt lõppema, siis tekib enne järgmisi parlamendivalimisi tugev polii-tiline jõud, kes suudab pakkuda valija-tele arvestatavat alternatiivi ja ühiskonna valupunkte lahendada. Rahvas ootab meilt tegusid.

Mida öelda sotsiaaldemokraatidele, kes on ühinemise vastu või kahtle-vad selles?Rahvaliidus on väga tugev regionaal-poliitiline kompetents ning palju tubli-sid ning töökaid inimesi, kümneid voli-kogu esimehi, vallavanemaid, põllumehi ja ettevõtjaid, kes on pälvinud kohaliku rahva usalduse. Nende inimeste ühi-nemine sotsidega tugevdab meie posit-sioone ja peaks olema juba seetõttu meile meeltmööda. On oluline, et need inime-sed saaksid jätkuvalt poliitikas ja ühis-kondlikus tegevuses osaleda. Kui Rahva-liit läheks valimistele üksinda, siis jääb neil ilmselt valimiskünnis ületamata, mis omakorda tugevdab paremerakon-dade seisu. Aga olgu veelkord rõhutatud, et ühine-mine saab teoks ikkagi vaid siis, kui sel-lele annab oma heakskiidu ka meie era-konna üldkogu.

Kuidas mõjub toimuv sotsiaaldemo-kraatide mainele?Ei ühinemiskõnelused ega ka koos-töö pole kuidagi meie mainet rikkunud. Hoopis vastupidi. Juba on näha, et kon-kurentidele meie tugevnemine ei meeldi. Meenutan, et Keskerakond on kutsu-nud rahvaliitlasi ühinema, samuti on ka Reformierakonna juhid meelitanud rah-valiitlasi oma ridadesse. Rõhutan siin-kohal, et ühinemise lähtekohaks on sot-

siaaldemokraatlikud väärtused, mis on saamas suuremat kandepinda.

Rahvaliidus on ühinemisplaan teki-tanud tõsiseid pingeid. Kes on ooda-tud meie ridadesse? Kas automaat-selt on ühinemas kõik rahvaliitlased?On mõned rahvaliitlased, kes on kaota-nud usalduse üldsuse ning ka meie sil-mis. Neid me oma ridadesse ei taha. Ka on selge, et mitte kõik Rahvaliidu liik-med ei soovi ühineda. Seetõttu on mõist-lik saada selgust, kes tuhandetest rahva-liitlastest soovivad ka edaspidi erakonna tegevuses osaleda. Inimestel tuleb ise otsus langetada. Ootame, et ühinemist toetaks võimalikult paljud. Kes leiab,

et tema maailmavaade ei lähe sotsiaal-demokraatia põhimõtetega kokku, saab teha teistsuguse valiku. Me ei soovi mitte kuidagi, et meiega liituksid need, kes seda ise ei taha.

Kas pole ohtu, et Rahvaliit neelab sotsiaaldemokraadid alla?Kindlasti ei neela. õik, kes kuuluvad liitu-misprotsessi järel erakonda, on võrdväär-sed liikmed. Ärgem otsigem paralleele Isamaa ja Res Publica Liidu ühinemise valudest, me ei kavatse korrata ühtegi nende viga. Sotsiaaldemokraatlik Era-kond jääb Sotsiaaldemokraatlikuks Era-konnaks, ja me jääme edasi Euroopa Sot-siaaldemokraatliku Partei ehk siis PESi

liikmeks.Eesmärk on ühendada jõud, kes seisavad kindlameelselt sotsiaalselt ja regionaalselt tasakaalustatud arengu eest. Eesti vajab sellist tugevat sotsiaal-demokraatlikku jõudu.

Mis saab erakondade sõsarorgani-satsioonidest?Minu arvates on kõige parem, kui sõsar-organisatsioonid teevad oma otsused ise-seisvalt.

Millise sihid on valimisteks seatud ja kuidas seda saavutada?Tahame saada järgmise Riigikogu koosseisus vähemalt 20 kohta. Kui tule-mus jääb alla selle, on vähe lootust, et me pääseme võimule ja saame ellu viia oma poliitikat, mis väärtustab eelkõige inimest. Ka meie ühinemisprotsess on suunatud võimalikult hea valimistule-muse saavutamisele. Oleme loomuli-kult huvitatud võimalikult tugevatest kandidaatidest ja võimalikult tugeva-test nimekirjadest kõigis valimisring-kondades. Kuna olukord pole päris tavapärane, siis tundub mulle mõist-lik teha meie valimisnimekirja koosta-mise korras teatud muudatusi. Viimane on aktuaalne muidugi vaid siis, kui mõlema erakonna juhtorganid hääleta-vad ühinemise pool.

Kas sotsiaaldemokraadid ja Rahvaliit peaksid oma jõud ühendama?

SDE juhatuse liige Kaido Tamberg:

Mõnele tundub ainuüksi taoline teematõs-tatus verise ohvrikivi toomisena kiriku juurde. Istume siiani oma 6-12 protsendi-lise toetuse turvatoolis. Kardame otsusta-da ja tegutseda. Kui tahame tugevdada oma poliitilist jalajälge ja tulevikku mõju-tada, siis peame paratamatult võtma riske.

Mida arvata Rahvaliidu mainest? Ei pa-ne ju mõistlik talumees metsa põlema, kui mõnel puul on mädanik, vaid lõigub need välja ja mets hingab osooni edasi. Kas me ikka peame nii erutatult ja tundlikult rea-geerima igale valu- ja vihakarjele, mis tu-leb vastasleerist? Kindlasti on olemas omad ohud ja ka ebameeldivad momendid, kuid selleks ongi ju meil kutsutud ja sea-tud targad inimesed, et neid ohte ette näha ja vältida.

Uus väljakutse aitab staatilisest intriigi-kestega salongipoliitikast väljuda kõrgema kvaliteediga poliitikasse. Ühendamise suu-nas tuleb liikuda nii, et hülgame libedikud ja kaasame väärikalt need, kes oma soovis kindlad ja aktsepteerivad meie arusaamu.

Kõike kartes sureme neitsina, aga pisut liiga vara. Võidud on võtmiseks ja ohud vältimiseks.

Rahvaliidu aseesimees Anto Liivat:

Küsimus ei ole vaid ühinemises, kui kaks Eesti arengu võtmeprobleeme sar-nases valguses nägevat erakonda ühine-vad, tekib poliitikamaastikule üle-eesti-lise kandepinnaga tugev jõud, kes suudab oma seisukohti mõjukalt esindada.

Samamoodi jätkates toetaksime mär-kamatult tänase valitsuskoalitsiooni enne-rikkaks-siis-targaks-ja-terveks poliitilist kurssi. Siiski ei ole küsimus vaid ühinemises. Olukorras, kus majan-duskriis on pannud proovile kümnete tuhandete perede toimetulekuvõime, kus kaht kolmandikku Eesti pindalast kim-butab ääremaastumise oht, ning meie ter-visenäitajad on ühed kehvemad Euroopa Liidus, väärivad Eesti inimesed võima-lust teha 2011. aasta Riigikogu valimistel eestimeelne, arukas ja hooliv valik.

Loodan, et meil jätkub selleks vaja-likku tulevikkuvaatavat kompromissi-valmidust ning riigimehelikku suutlik-kust olla üle ajaloolistest dogmadest ning isikutevahelistest vastuoludest.

Karel Rüütli Rahvaliidu esimees ja Sotsiaaldemokraatide Jüri Pihl, andmas allkirja ühiste kavatsuste deklaratsioonile.

LK 3Noorsotsidele teebmuret tööpuudus

Ida-Virumaa piirkon-da juhib Aili Ilves

LK8Justin Petroneräägib, kuidas eest-lased paistavad

LK 5Barbi Pilvre: Uusvasakpoolsusest

Alari Rammo:Inimesed ja mõtteviis

Kodanikuühiskonna mõttest Barbi PilvreKümmekond aastat tagasi kirjutasin essee „Kodanik, tee ise aken lahti”. Selles kirjeldasin Eesti inimeste elu kui sõitu umbses bus-sis, kus kõik saavad aru, et õhku pole, aga keegi akent lahti ei tee.

Näis, et 1990-ndatel olid Eesti inimesed pigem nõus kannatama ebameeldivusi kui tegema midagi muutmaks olukorda, mis neid väga konkreetselt häirib. Inime-sed üldjuhul pabistavad: mis tei-sed arvavad, kui nad on väljapaist-valt aktiivsed?

Selliseid olukordi ennetada püüdes pigem kannatatakse kui võetakse ette samme oma olu-korra muutmiseks. Bussis akent avama küünitades ollakse tea-dagi kõigi tähelepanu keskmes, eriti täbaraks muutub olukord siis, kui aken näiteks ei käigi lahti! Samal ajal enamasti oodatakse, et ebameeldivas olukorras „keegi midagi teeks”.

Ma pole kindel, kas olukord on nüüdseks muutunud või eelis-tame me siiani sumbunud bussi akende avamise pingutusele. Ees-tis on levinud arvamus, et koda-nikuühiskond on nõrk, suur osa ligi 40 000 ühendusest on meil kohustuslikus korras loodud kor-teriühistud (sisuline pilt koda-nikuühiskonnast peaks selguma lähiajal, kui valmib Eesti mitte-tulundus- ja sihtasutuste liidu tel-litud uuring).

Kampaania sobib paljudele

Mõned kodanikuühendused on aga saavutanud pea kultusliku staatuse, ennekõike Uue Maa-ilma selts. Ka „Teeme ära!” tal-gud kammivad üle maa juba kol-mandat korda. Kampaania korras sobib kodanikualgatus huvita-val kombel paljudele, vist on nii, et kui kõik kuskil koristavad või mõtlevad – nagu eelmisel aas-tal –, siis on võimalik mitte eris-tuda ja jääb ära risk, et keegi peab sind aktivistiks, mingiks „õiguste

eest võitlejaks”. Aktivisti maine on meie kultuuris pigem nega-tiivne, selline veidriku taak! On meil vanasõnagi, mis kuvab hästi valitsevat mentaliteeti: esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad. Niisiis võib öelda, et meie kultuuris on alati hinnatud silmapaistmatust ja passiivsust, mis vaimulaadina ei soosi just kodanikuühiskonna arengut. Juhile järgneda on see-vastu igati sobilik.

Kodanikuühiskond on see, kui eri huvigrupid osalevad pidevalt iga tasandi otsustusprotsessides: kuivõrd need otsused puudutavad inimeste oma konkreetset eluala või keskkonda. See tähendab näi-teks ametiühinguliikumist, igasu-guseid kutseliite, organisatsioone huvide, elualade, elukoha kaupa. Ka poliitilised parteid on olemu-selt kodanikuorganisatsioonid, kuigi erandlikud, sest pürgivad poliitilisele võimule. Kodaniku-organisatsioonid üldjuhul polii-tilist võimu ei taotle, vaid seavad eesmärgiks lihtsalt millegi ärate-gemise või poliitilisele võimule surve avaldamise.

Poliitikast võõrandumisest on palju räägitud. Esindusdemokraa-tia – kui inimene valib oma saa-diku, kes kaitseb tema huve nii kohalikul tasandil kui ka riigis – on väga otstarbekas, ehkki mitte täiuslik demokraatiavorm. See on ratsionaalne, rajanedes ühiskonna tööjaotusel: inimene delegeerib oma elukeskkonna ja ühiskonna asjade korraldamise kellelegi tei-sele, keda usaldab, ning saab ise tegeleda oma kutsetöö ja isiklike asjadega.

Praegune poliitiline korraldus

ja valimissüsteem oma puudus-tega jätab kodanikuühiskonnale tegelikult palju tegutsemisruumi. See võib mõnele ametivõimudega maadlevale MTÜ-le näida para-doksaalsena, kuid püüan seletada. Meie valimis-süsteem on selline, et võimule saavad inimesed mingi parteilise matemaatika tulemusel, mis õõnestab esindusdemokraa-tia legitiimsust. Ka kaotab võim, kui ta ei vahetu ja on kaua sama-des kätes, kontakti tegelikkusega, võimu säilitamine muutub oma-ette eesmärgiks ja mitte enne-kõike elu korraldamise vahendiks. Kui inimesed ei taju, et aetakse nende asja, kasvab vajadus seda ise ajada, ka „Teeme ära!” edu kinnitab seda.

Kaigas kodarates

Urve Palo, kas kodakondsuseta vanemate perre sündinud lapsed peaksid saama automaatselt Eesti kodakondsuse?

Kodakondsus on oluline osa riigiidentitee-dist ehk meie-tunnetusest. Statistika näitab, et muukeelsed Eesti kodanikud on rohkem oma eluga rahul, tunnevad ennast kindlamalt ja saavad tööturul paremini hakkama kui Vene-maa kodanikud või määratlemata kodakond-susega Eesti elanikud.

Mitmed uuringud kinnitavad, et Eesti põhiprobleemiks on inimressursi nappus ja kvaliteet. Seega on riigi huvides siinsed ini-mesed Eestiga siduda, luua neile soodsad tin-gimused oma võimete rakendamiseks ja plaa-nide elluviimiseks. Kodakondsust on oluline vahend nende eesmärkide saavutamisele kaa-saitamisel.

Üks küsimus

24. aprillil toimunud Lääne-Virumaa üldkogul valiti piir-konna esimeheks Indrek Saar. Aseesimeesteks Tiina Muru-mägi, Kuno Rooba ja Karl Mäe-sepp.Erakonna volikogu liikmeteks osutusid valituks Rannar Vassil-jev ja Jane Rätsep. Asendusliik-meteks valiti Indrek Saar, Tiit Vilk ja Andres Mandre. Kuna Rannar Vassiljev ja Indrek Saar on juba juhatuse poolt automaat-selt volikogus, siis neile lisaks läheb asendusliikmena voli-kokku Lääne- Virumaa Vane-mate Sotsiaaldemokraatide juht Tiit Vilk.

Möödunud aastast kokkuvõtet tehes rõõmustati kohalikel vali-miste saadud heade tulemuste üle enamikes Lääne-Virumaa omavalitsustes. Näiteks on Rak-vere saanud oma esimese sot-siaaldemokraadist linnapea ja esimese naisabilinnapea. Valit-suskoalitsioonidesse kuulume Haljalas, Kundas, Kadrinas, Rägaveres, Sõmerul, Tamsalus, Vihulas ja Viru-Nigulas. Esinda-tud oleme Rakkes, Rakvere val-las, Tapal ja Vinnis.

„Kaasamine” on muutunud sõna-kõlksuks, millega iga progressiiv-selt mõtlev poliitiline jõud end Eestis viimasel ajal ehib. Olen kindel, et paljud poliitikud ei saa siiski lõpuni aru, mida kodanike kaasamine otsustusprotsessi õieti tähendab.

Kodanikuliikumine ei saagi avaliku võimu ega ka ärimaa-ilma poolt vaadates olla üksmeel-selt teretulnud. Demokraatia suu-renedes muutub otsustus-protsess keerulisemaks ja kohmakamaks. Ametnikel ja ekspertidel on palju lihtsam teha otsuseid nii, et ei kaa-sata neid, keda otsus konkreetselt puudutab, vaid tuginetakse oma eksperditeadmistele ja protseduu-rireeglite tundmisele.

Meil on väga tavaline, et mingit eluala või inimrühma puudutavat

seadust esitletakse huvi-grupile alles siis, kui eelnõu on valmis. Viimati tekitas palju avalikku dis-kussiooni nn allikakaitse seadus-eelnõu, mis valmis ajakirjandus-ringkondi kaasamata.

Ärimaailmale on kodanikuühis-kond lausa taak. Siin võiks näiteks tuua ametiühingud, kes seisavad töötingimuste ja palga eest. Palju mugavam on äri edendada, kui neid pole ja tööjõuga saab operee-rida kui malenuppudega. Igasugu-sed tarbijakaitseliikumised, mis olid meil viimati aktuaalsed seo-ses Rimi lihajuhtumiga, võivad äritegelasi pitsitada konkreetse tulu saamata jäämise näol. Kõige nähtavam ongi Eestis ehk kinnis-varaarendajate ja kodanikuliiku-miste konflikt. Alatasa kogutakse mingeid allkirju planeeringute vastu ja tehakse pöördumisi, kui kellegi eraärihuvidele hakatakse ohverdama avalikke huvisid ehk kellegi konkreetse elukeskkonna kvaliteeti. Teadagi ähvardab taus-tal raha saamata jäämine, mis teeb kodanikuorganisatsioonidest ja -liikumistest ärimaailmale tõelise peavalu.

Kodanikuühiskonna poolt ehk rohujuuretasandilt tulev sisend peaks hoidma avalikku võimu „maa peal” ja ka ärimaa-ilma ohjes. Valitsemisega, tea-tud ametikohtadega või rohke rahaga kaasnev võim võib teki-tada ohtliku illusiooni eksimatu-sest. Kuigi ebamugav või vahel valus kuulata, peaks kodaniku-ühiskonna poolt tulev signaal olema avalikule võimule või äri-maailmale hoiatuseks, et mõni otsus võib olla ekslik ja hiljem ka kalliks maksma minna. Ses mõttes oleks tark huvitatud poo-led otsuse tegemise varases faasis ära kuulata, olgu nad siis asumi-seltsid linnaplaneerimise, tööta-jad äriplaanide või tarbijad kau-banduse puhul.

Barbi Pilvre artikkel ilmus 28.aprillil Eesti Päevalehes

Mitte-kodanike arvu vähendamisega tuleb tegeleda järjepidevalt. Peame välja töö-tama naturalisatsiooni edendavaid meet-meid ja mehhanisme. Alustada võiks sellest, et anname automaatselt kodakondsuse nen-dele lastele, kelle vanematel puudub ühegi riigi kodakondsus, kuid kes elavad Eestis ala-lise elamisloaga. Kui lapsevanem ei soovi lap-sele Eesti Vabariigi kodakondsust, peab ta sel-lest loobumiseks kirjutama avalduse hiljemalt lapse 15. aastaseks saamiseni.

Lisaks tuleb nii eesti- kui ka venekeelne õppeprogramm korraldada nii, et põhikooli diplom annaks õiguse taotleda eesti kodakond-sust ja lisaeksameid tarvis ei ole. Selleks tuleb tagada, et nii eesti kui ka vene õppekeelega koolides läbitakse põhikooli ühiskonnaõpe-tuse tunnis kodakondsus-ja põhiseadus.

Riigi huvides on siinsed inimesed Eestiga siduda.

Kodanikuühiskond heas mõttes ei tähen-da mitte kampaania korras tegutsemist, vaid ühiskonna koda-nikuliikumisega läbi kasvamist.

Indrek Saar jätkabLääne-Virumaa esimehena

Moodustati Võru valla ja Ülenurme osakonnad

Võru valla osakonna esimeheks valiti Meelis Koppel ning revi-dendiks eurosaadik Ivari Padar. Juhatuse liikmeks valiti Tarmo Timm.

Ülenurme osakonda juhib esi-mees Aigar Reinhold ning juha-tuse liikmeteks valiti Ruth Soo-saar ja Uno Kiisholts. Revidendi tööd teeb Anti Kalvet.

Noorsotsidele teeb muret tööpuudus

Aasta põllumeesannab lootust ilusale suvele

Aprillis külastasid noorsotsid Sotsiaalministeeriumit. Tahtsime teada, kuidas tegeleb ministeerium tööpuuduse leeven-damisega ning mida tehakse töötute eluolu paremaks muutmiseks.

Eesti aasta põllumees, Võru lähistel asuva Jaagumäe talu peremees Mart Timmi ja tema poja Tarmo eestvedamisel rajati Navile Võrumaa esimene seltsimaja ja asutati külaselts. Mart on Kagu-Eesti suurim sea-ja köögiviljakasvataja, kes annab masu ajal tööd 40 inimesele.

Sotside suvepäevad 16.-18. juulil Remnikul

Selle aasta suvepäevad toimuvad 16. - 18. juulil Remniku õppe- ja puhkekeskuses Ida-Virumaal. Täpsem info päeva-kava ja hindadega ilmub järgmises Sotsiaaldemokraadis. Kuupäevad lööge aga lukku ja kohtume Remnikul!

Sotsid lõid kaasa Pirita visioonikonverentsi korral-damisel

Pirita halduskogu esimees Barbi Pilvre ja linnaelu komis-joni esimees Arvo Uukkivi viisid koostöös Pirita Seltsiga 17. aprillil Pirital läbi visioonikonverentsi.

Publiku hulgas olid teiste seas Viimsi asevallavanem Urve Palo, Riigikogu liige Hannes Rumm ja Tallinna sotsiaal-demokraatide Pirita osakonna liikmeid. Üritus oli ilmekas näide sotsiaaldemokraatide sisulisest koostööst kodaniku-ühiskonnaga.

Pirita visioonikonverents tõi ühisesse ruumi kolm osa-poolt, kes enamasti teineteisega ei kohtu: aktiivsed kodani-kud, linnaametnikud ja arendajad, et koos sõnastada see, mis Pirital on olemuslikku ja mille säilitamine on vajalik, et säi-liks Pirita elu ainulaadne kvaliteet – millest kõik osapooled on ilmselt huvitatud.

Visioonikonverentsi eesmärgiks oli püüda leida üksmeel Pirita olemuse, tänase päeva ja tuleviku osas, sõnastada Pirita arengu visioon, mis oleks vastuvõetav kõikidele osa-pooltele ning mida peaks ideaalina silmas pidama iga koda-nik, ametnik ja arendaja.

Ida-Virumaa piirkonda juhib Aili Ilves

20.aprillil toimunud Ida-Virumaa piirkonna üldkogul valiti esimeheks Aili Ilves ning aseesimeesteks Aarne Meier ja Eduard Koppe. Erakonna volikogusse osutusid valituks Aili Ilves ja Aarne Meier. Asendusliikmeteks Aivo Peterson ja Eduard Koppe.

Piirkonna üldkogul osales ka SDE aseesimees Indrek Saar, kes tutvustas hetkeolukorda poliitmaastikul. Pikemalt arutati võimalikku ühinemist Rahvaliiduga, mis pälvis kohaolnute poolt vaid kiidusõnu.

Minister Hanno Pevkuriga kah-juks kohtuda ei õnnestunud, ent vastu võtsid meid ministri nõu-nik Timo Vaarmann ja kantsler Marelle Erlenheim.

Kuidas tekivad uued tööko-had?Tahtsime teada, mida on tehtud tööpuuduse leevendamiseks ning töötute olukorra parandamiseks, kuid kahjuks konkreetseid näiteid ei antud.

Kantsler Marelle Erlenheimi hinnangul saavad lahendused tulla tervikust – riik annab nii-palju kui saab, kuid inimene peab ise kaasa aitama. Soodustada tuleks tema arvates näiteks laena-mist ettevõtluse arendamiseks.

Ministri nõunik Timo Vaar-mann rõhutas aga, et riik ei loo töö-kohti, vaid eeldusi nende tekkeks. Tema hinnangul tuleks selleks soo-dustada täiend-ja ümberõpet. Vaa-rmanni jutust koorus välja tõde-mus, et majandustõusu ja töötuse vähenemise vahel on umbes kahe-aastane viive (Soome lama näitel).

Sotsiaalministeerium täidab rahvastikuministri ülesandeidRahvastikuministri tööülesanne-test on üle võetud kõik perede ja lastega seonduv ning selleks on loodud ka vastav osakond. Pea-eesmärk on parandada perede elu-kvaliteeti. Urve Palo büroo teh-tud hea töö jätkusuutlikkust aitab tagada samade inimeste ületoo-mine sotsiaalministeeriumisse.

Nii on näiteks laste ja perede osa-konna nõunikuks varem rahvasti-kuministri büroos töötanud Liina Kanter.

Mis puutub töötute perede las-tesse, siis mainiti ära et kõige raskemas seisus on tegelikult üksikvanemate järeltulijad ning võimalik on taotleda 200-kroo-nist toetust. Oluline on tagada teenuste ja võimaluste säilimine kohaliku omavalitsuse tasandil (näiteks tasuta huviringid).

Mida teha vanemahüvitisega?Kantsleri sõnul hüvitise piir-

määra langetamine eriliselt lisa-ressurssi ei toodaks. Samal ajal on Urve Palo välja pakkunud oluliselt paindlikumaid lahendusi vanema-hüvitise reformimiseks ning aval-danud arvamust, et riigi toetused on liigselt suunatud laste sündi-misele, kuid reaalne elu näitab, et toetust vajatakse kogu lapse kas-vamise ajal. Loe samal teemal lk 7 (meie inimesed meedias)

Maris SildNoorte Sotsiaaldemokraa-tide peasekretär

Milliste ootustega lähete vastu kevadkülvile? Nagu iga majandusharu inimesed, nii loodavad ka põllumehed alati parimat. Põllumehe rõõm ja lõbu ongi selles, et kevad tuleb igal aastal ise-moodi. Lõuna-Ees-tis on kevad sam-mukese ees, see on lubanud juba põl-lule minna. Üldiselt tahe-nesid meil põllud päris kiiresti. Kolmandik teraviljast ehk 150 hektarit on juba kül-vatud. Aga suurt tem-pot peal ei ole, kuna siin-seal on veel liigniiskeid kohti. Kas majanduslangus on jätnud jälje ka teie majapidamisele?

Ikka. Tagasilööke on saanud pal-jud majandusharud, neist pole pääsu ka põllumajanduses. Aga olukord ei ole kõige nukram, me siin kartsime vahepeal palju hul-

lemat. Jaagumäe talu plussiks on see, et tegeleme erine-

vate tootmisharudega. Kui seis jääb vähemalt samaks, siis meie jääme

vee peale.Millist suve ja ka saagia-astat on põhjust oodata ja

loota?Üldiselt on karmi-dele talvedele järgne-nud suhteliselt soo-jad suved. Tänavu tuli kevad kiiresti, mil-

lele aitasid kaasa lõunakaa-rte tuuled. Ma usun küll, et võib loota head ilma ja sooja suve ning ka head saaki. Eks pilt saab selge-maks jaanipäeva ajaks.

Kõige raskemas seisus on üksikvane-mate lapsed.

Viljandimaa üldkogul valiti uus juhatus ja volikogu liikmed

27. aprillil valiti piirkonna esimeheks endine SDE peasekre-tär Randel Länts. Juhatuse liikmed on Andres Nuut, Heiki Järveveer ja Tormis Otsmaa. Volikogu liikmeteks on Heiki Järveveer ja Randel Länts.

Aasta põllumees Mart Timmi porgandipõllul.

Noorsotsid sotsiaalministeeriumis arutlemas tööpuuduse üle.

Aili Ilves ja SDE aseesimees Indrek Saar Ida-Virumaapiirkonna üldkogul.

Uusvasakapoolsuse identiteedikriisist Euroopas

Alari Rammo: muutuma peab inimeste mõtteviis

FEPS on Brüsselis paiknev progressiivseid ühiskonnauuringuid toetav fond. 16. märtsil oli mul võimalus külastada selle fondi organiseeritud seminari „Uus vasakpoolsus – vastates kaasaaegsele ühiskonnale”. Eestist osales veel Marianne Mikko.

Eesti Mittetulundusühenduste ja Sihtasutuste Liidu juhataja Alari Rammo selgitas Sotsiaaldemokraadile, mida tähendab kodanikuühiskond.

Sotsiaaldemokraatia kaasajas-tamise ja vastava debati käigus-hoidmisega tegelev fond arutas seekord sotsiaaldemokraatia iden-titeedikriisi Euroopas, sotsiaalde-mokraatia ja populismi suhteid, oletatava tuumvalijaskonna käitu-mist, sotsiaaldemokraatia võima-lusi e-demokraatia ajastul.

Seminari juhatas sisse Next Left fookusgrupi esimees, endine Austria kantsler Dr. Alfred Gusen-bauer. Nizza ja Pariisi Science Po Ülikooli Professor Laurent Bouvet kõneles usaldusest sotsiaaldemo-kraatliku poliitika vastu Euroopas

ja tõdes, et sotsiaaldemokraadid on kaotanud oma ainupädevuse sotsiaalsete teemade valdami-ses. Teemadega, mis enne kuulu-sid justkui sotsiaaldemokraatidele nagu heaolu ja ühiskondlik õig-lus, tegelevad nüüd ka paremjõud, ehkki konservatiivse või liberaal-sema nurga alt.

Populistlikud paremjõud meeli-tavad sotsiaalse õigluse teemasid käsitledes omapoolseid lahendusi pakkudes ennekõike töölisklassi, mis kunagi oli sotsiaaldemokraa-tide loomulik valijaskond. Bouvet rõhutas, et inimesed üldiselt pea-vad tähtsaks kollektiivseid väär-tusi, perekonnaväärtusi ja rahvus-likke väärtusi ja sotsid on sellest mööda vaadates kaotanud hää-led populistidele ja parempool-setele, minetades oma kunagise proletaarse valija. Taastada tuleb kontakt rahvaga, kellest sotsiaa-ldemokraadid on üldise heaolu aastatel lahku kasvanud, kart-mata teatud populistlikke võtteid.

Bouvet tõi siin eeskujuks Obama kampaania, mis koondas USAs laiad rahvahulgad ühiseid, kesk-seid moraalseid väärtusi rõhuta-des. Otsustavaks muutub, kuidas sotsiaaldemokraadid lahendavad migratsiooniprobleemid ja integ-ratsiooniküsimused ning milline on selleteemaline kommunikat-sioon. Keskseks teemaks tuleks Bouvet meelest tõsta ligipääs kõrgharidusele, mis on tänase sot-siaalse õigluse võtmeküsimus.

Amsterdami Ülikooli profes-sor Dr Catherine de Vries kum-mutas müüte sotsiaaldemokraa-tide tuumvalijaskonnast Hollandi näitel. Üldise heaolu aastatel on sotsiaaldemokraatide traditsioo-niline valijaskond majanduslikus mõttes muutunud pigem parem-poolsete loomulikuks valijaskon-naks, kultuuriliselt on aga endiselt vasakpoolselt mõtlev. Majandus-likus mõttes vasakpoolsete loo-mulik valijaskond - keskmiselt või alla selle toimetulevad palga-saajad, keda on palju - aga mõtle-vad pigem parempoolsetes termi-nites ning valivad parempoolseid populiste, kes on rahvuslikud ja selgelt negatiivsed võõrtööjõu, jms. vastu. Selgituseks, et Hol-landi sotsiaaldemokraadid on keskmiselt positiivsemad töö-jõu vaba liikumise, välismaalas-tele antavate elamislubade, gei-õiguste suurendamise, arenguabi jms. suhtes, negatiivsemad aga rahvusvaheliste militaaroperat-sioonide pikendamise suhtes. Sotsiaaldemokraatliku partei eliit ja laiad rahvahulgad on neil tee-madel sageli erinevatel seisukoh-tadel.

Küsisin Catherine de Vriesilt, millele sotsiaaldemokraadid Hol-landis ja ka mujal siis võiksid rõhuda, kaotamata oma nägu ja ta nimetas hariduse teematikat ja soolist võrdõiguslikkust.

Sotsiaaldemokraa-did on kaotanud oma ainupädevuse sotsiaalsete teema-de valdamises.

Conny Reuter fondist SOLI-DAR aga rõhutas koostööd koda-nikuühiskonnaga kui sotsiaalde-mokraatide konkreetset võimalust taastada kokkupuude tavaliste inimeste probleemidega. Võrgu-keskkonna blogging.eu looja Dr Jon Worth aga tutvustas erinevaid võimalusi sotsiaaldemokraatlike ideede levitamiseks võrgukesk-konnas.

Mida eestlane kõigest eelne-vast kõrva taha panna võiks? Esi-teks, kuigi sotsiaaldemokraatia on

Kuidas sina seletaks kodaniku-ühiskonna mõtet?Mina lähtun sellest kui kodaniku-keskse ühiskonna mõistest – kus osalised vastutavad ühiskonna ja keskkonna eest ning eelkõige on inimesed kodanikuna targad ja aktiivsed ja neil on võimalus oma elu puudutavates otsustes kaasa rääkida (ja mitte vaid valimas käies).

Eestis on üldine teadlikkus ja kogemus isetegemisest veel üsna madal ja kodanikuühendustes osalevaid inimesi on kordades vähem kui näiteks põhjamaades. Viimastel aastatel on siiski ilusaid märke ideede taha kogunemisest, oma aja, asjade ja raha annetamise

tõusust ja uute kogukondade kuju-nemisest nii maal kui ka linnas.

Meil pole ette näidata koda-nikualgatuste, meeleaval-duste, ühiskondlike liiku-miste traditsiooni ning valitseb pigem suhtumine “peaasi, et pahandust ei tule”. Nõustud?Traditsioonid ju on, aga pigem rahvusromantilise maiguga – taidlus, käsitöö, pritsumehed. Need on ka väga vajalikud, et ini-mesed omavahel suhtleks ja üks-teist rohkem usaldaks, aga koda-nikualgatuse korras tegeletakse ka palju tugevamate teemadega kui oma lõbuks kooskäimine.

Kodani-kud peavad oskama end selgeks teha ametnikele või arendajatele,

MTÜd tõestama end usaldusväärsete ava-

like teenuste pak-kujatena jne. Eks “sõja lõpust” on meil ju vaid 20 aastat möödas ja suurem osa inimesi leiab ilmselt veel teise

20 aastat, et riik peab kõik ette-

taha ära tegema ja ülemuse sõna jääb

peale. Poliitiline kultuuritus

tambib veel omakorda, et kui tahad kaasa rääkida, astu par-teisse või tule valima, muidu ole

pigem vait. Sulev Valner märkis hiljuti, et neil Võrumaal riik oma kohalolekuga kodanikuühiskonda ei sega. Armas mõte, aga riigi vaenlasena kujutamine on sama-sugune oht demokraatiale kui par-teide võimuhullus.

Mida peaks tegema, et kodani-kuühiskonda tugevdada?Asi on inimeste mõtteviisis, seda pauguga ei muuda – tasapisi tuhandest killust tuleb see kokku. Aga kui vaadata, mis on tuge-vama kodanikuühiskonna eeldus-teks, siis minu jaoks on kolm väl-jakutset.

1. Kodanikuharidus – et juba kool toetaks heaks kodanikuks

kasvamist, näitaks, millega Ees-tis sajad erisugused kogukonnad ise tegelevad ja ärgitades noori ise oma esimest “projekti tegema” ehk üht teiste heaks mõeldud ideed ellu viima.

2. Keskealiste, vabal ajal üksi kodus istuvate eestlaste ja omaet-tehoidvate venekeelsete inimeste aktiveerimine.

3. Poliitikute vastutavaks tege-mine – et rahvas ei kibestuks, kuna neist ei sõltu midagi, sest riiki juhitakse nagunii omasoodu. Poliitilist kultuuri saab parandada ikka ainult valija, aga valija on Eestis veel kriitikameeleta tele-vaataja.

Euroopas tradistiooniliselt jõu-line võimupartei, elatakse läbi identiteedikriisi seoses heaolu-ühiskonna muutumisega domi-neerivaks süsteemiks. Tradit-sioonilised teemad on kaotatud parempoolsetele ja eriti populis-tidele.

Sotsiaaldemokraatia võimalu-seks peavad eksperdid taastada side tavaliste palgasaajatega, üle vaadates oma agenda ja loobudes mõnedest ortodokssetest seisu-kohtadest.

Saimegi venelastest lahti

Tudengitoetuste süsteem on ajast ja arustEesti kõrghariduspoliitika kannab edukultuse pitserit. Enim toetatakse õppeedu-kust, raha peaks väetama õpimotivatsiooni. Solidaar-susfunktsioon on kolman-dajärguline – riiki tudengi sotsiaalmajanduslik toime-tulek eriti ei huvita.

Rõhuasetuse muutust on soovita-nud Eesti Üliõpilaskondade Liit ning OECD. Ettepanekuga minna üle vajadusepõhisele tudengitoe-tuste süsteemile toetavad ka Noo-red Sotsiaaldemokraadid.

Kui majanduse kasvufaasis ei olnud tudengite majanduslik toi-metulek ja ebavõrdsus märgata-vaks probleemiks, siis viimasel paaril aastal on trend vastupidine. Eesti Üliõpilaskondade Liidu (EÜL) küsitluste tulemusena on

kasvanud tudengite arv, kes hin-davad oma majanduslikku toime-tulekut pigem nigelaks ning nen-divad, et äraelamiseks on oluline leida töö. Aga tööturul on kitsas! Ja täiskohaga töötamine ei või-malda väga tulemuslikult tege-leda õppetööga. Viimasele osutab tõsiasi, et meie stipendiumipõhist tudengitoetust saab suhteliselt

väike osa töötavaid üliõpilasi.

Tudengite sotsiaalmajan-duslikust olukorrastTudengid ise tõdevad, et olukor-rast päästaks neid lisatöökoht. Kuid palju on ka neid, kes kaalu-vad akadeemilise puhkuse võt-mist või lausa õpingute katkesta-mist. Selline strateegiavalik viitab sellele, et riiklik toetusmudel ei täida eesmärki.

Selle kõigega haakub kõrghari-duse kalliduse teema. Aasta algu-ses otsustas valitsus vähendada kõrghariduses baasraha maksu-must 9,1% võrra. Kõrgkoolidel tuleb seda kuidagi kompensee-rida. Võimalik, et osa koormu-sest langeb tasulisel õppekoh-tadel õppijatele. Siin on üks huvitav moment, õigemini näide, et ebavõrdsus eksisteerib. EÜL küsitluses joonistus välja järg-nev muster. Täiskohaga töötavad tudengid maksavad keskmisest rohkem madalamaid õppemakse (kuni 25 000 aastas) ning mitte-töötavad tudengid maksavad keskmisega võrreldes kõrgemaid õppemakse (30 000 ja rohkem aastas). Siinkohal meenutagem, et tudengi peamine toetaja on lapsevanem.

Kuidas edasi? On selge, et olukord on muutu-nud ning seda tuleb arvestada. Tudengite majanduslik toimetu-lek on halvenenud ning keeruli-

Ühel hommikul tuli hea mõte: võtsin Eesti Vabariigi ministeeriumide töötajate nimekirjad ja vaatasin,kui palju on seal venepä-raste perekonnanimedega nimesi.

Nagu selgub, on Eestis riigi-võimu teostavate inimeste hulgas vene päritolu töötajaid keskmi-selt kolm protsenti. Loomulikult ei ole perekonnanimi absoluutne näitaja, ikka on olemas mõni eesti nimega venelane ja vastu-pidi. Ent nimepõhisest määrat-lusest tulenev viga ei tohiks üle-tada paari protsenti, nii et suures plaanis on pilt just selline, nagu tabel näitab. Võrreldes praegu-seid andmeid kümne aasta tagus-tega on pilt sama. Ministeeriumid olid venevabad juba 1990-ndate lõpus, mingit muutustetrendi vii-mase kümnendi jooksul toimunud ei ole. Ma arvan, et need andmed tekitavad eri inimestes väga vas-takaid tundeid.

Tõsised Eesti rahvuslased hinga-vad kergendatult: vene küsimus on lõpuks lahendatud. Kui Nõukogude ajal oli vene elementi võimu juures mõttetult palju, siis nüüdseks on nad rõõmsalt eemale lükatud.

Radikaalide unistused on täitu-nud: vähemalt võimu tasemel on Eesti puhas rahvusriik. Okupan-tidele on ühiskonna madalamatel redelipulkadel koht kätte näida-tud, plats on puhas. Ka põhjendus on olemas: piiratud keeleoskus ja kesised vaimsed võimed lihtsat ei lubavat venelastel riigiteenistuses karjääri teha.

Seadused ja reaalsus

Kui seda küsimust hakkab uurima mõni Brüsseli inimõiguslane, siis läheb tema nägu murelikuks. Kuna ta teab, et Eesti elanike hul-gas on venelasi ligi kolmandik, siis lihtne arvutus räägib umbes küm-nekordsest ala-esindatusest või-muorganites. Inimõiguslane otsib välja Eesti poolt allakirjutatud konventsiooni rassilise diskrimi-neerimise kõigi vormide kõrval-damise kohta. Selle järgi peavad riigid tagama kõigi inimeste võrd-õiguslikkuse seaduse ees, tege-mata vahet rassi, nahavärvuse, rahvusliku kuuluvuse või pärit-olu järgi – ja eriti oluline on see-juures tagada õigus osa võtta riigi valitsemisest, samuti riigiasjade juhtimisest igal tasemel, ja õigus võrdseks pääsuks riigiteenistusse.

Seesama inimõiguslane võib välja otsida ka Eesti võrdse kohtlemise seaduse, lugeda ette nõude tagada isikute kaitse diskrimineerimise eest rahvuse (etnilise kuuluvuse) alusel, sealhulgas töö saamisel ja ametisse nimetamisel. Sama sea-duse 14. paragrahv paneb just ministeeriumidele võrdse koht-lemise rakendamise ja edenda-mise kohustuse. Paraku ei viitsiks selle inimõiguslase paragrahvide ettelugemist keegi kuulata: selli-seid sätteid ei võta siin maal enam ammu keegi tõsiselt.

Kindlasti vaatab seda arvu ka 17-aastane Petja, kes parajasti kaa-lub edasiõppimise võimalusi. See annab talle ühemõttelise sõnumi: tema jaoks Eesti avalikus sekto-ris karjäärivõimalused puuduvad. Seetõttu läheb Petja edasi õppima läände või Venemaale. Siin tema-sugustele perspektiivi ei ole.

Ohtlik Eestile

Minu jaoks peegeldub selles näita-jas vaikne, aga Eestis väga levinud mõtteviis, mille järgi isegi puhast eesti keelt rääkiv venelane on kaht-lane ja ohtlik elukas. See on mõt-teviis, mis ilma sisulise aruteluta võtab eitava hoiaku kõige suhtes,

millel on küljes silt „vene”, olgu siis tegu gaasitorude, mistraalide või venekeelse kooliõppega.

Üks siiras rahvuslane kirjutas paari aasta eest Eesti Päevalehes: „Küllap kõlab veidralt, aga tegeli-kult ei pea me lõimumiseks midagi tegema. Kui, siis üksnes pisut teat-rit Euroopale (ja USA-le).” (Indrek Schwede „Eesti aega peab mõõtma igavikuga”, EPL 21.11.08). See ongi toimunud. Venelased on tasa-pisi nügitud ühiskonna alamatele positsioonidele, samal ajal on väl-japoole hästi teatrit tehtud – Eesti elu paistab igati sile ja euroopalik.

Kuid paraku võib selline mõtte-viis ja käitumisstiil olla pikemas perspektiivis ohtlik just Eestile endale. See toodab selge rahvus-liku värvinguga alamklassi, takis-tab küsimuste sisulist arutamist ja hoiab suure osa väärtuslikke aju-sid eemal meie ühiste probleemide lahendamisest. Eesti võiks oma taastatud iseseisvuse kolmanda aasta-kümne kuulutada vene hir-must ülesaamise dekaadiks, see aitaks meil nii kodurahu kindlus-tada kui ka päriselt Euroopasse jõuda.

Sergei IvanovRiigikogu liige 1995-2007

Riigiasutus Töötaja-id kokku

(2010)

Sealhulgas eeldata-valt vene päritolu töötajaid

Vene päritolu

töötajate osakaal

(%)

Peaministribüroo ja Riigikantselei

116 1 0,9

Haridus- ja teadusministeerium

223 3 1,4

Justiitsministeerium 197 6 3,0

Kaitseministeerium 85 0 0

Keskkonnaministeerium 223 7 3,1

Kultuuriministeerium 68 3 4,4

Majandus- ja kommunika- tsiooniministeerium

213 5 2,3

Põllumajandusministeerium 246 7 2,8

Rahandusministeerium 290 10 3,5

Siseministeerium 180 10 5,6

Sotsiaalministeerium 219 8 3,7

Välisministeerium 287 8 2,8

sem majandusolukord toob tõenäoliselt kaasa ebavõrdsuse kasvu. OECD on soovitanud mitmed toetused viia vajadusepõhiseks. Nii lapsetoetuse, vanema-palga kui ka tudengi-toetuse. Üliõpilastele suunatud toetuste osas on OECD soovitanud tõsta toetuse suurust, nii et summa kataks reaalselt tegelikud elamiskulud. Ühe ettepanekuna on nad lisanud, et õppelaenude tagasimaksmise süsteem võiks sõltuda kõrghariduse oman-damise järgsest sissetulekust.

Lihtsustatult tähendab see seda, et raamatukogutöötaja ei pea oma palgast maksma igakuiselt üht viiendiku õppelaenu tagasimak-seks, vaid väiksema summa. Sot-siaaldemokraatidel tasuks tõsiselt mõelda, ehk sobib selline süsteem meie poliitikasse ja programmi. Loomulikult ka tudengitoetuste vajaduspõhiseks muutmine.

Heiki JärveveerNoorte Sotside president

Täiskohaga töötami-ne ei võimalda väga tulemuslikult tegeleda õppetööga.

OECD on soovi-tanud mitmedtoetused viia vajadu-sepõhiseks

Akadeemiline puhkus või õpingute katkestamine toob kaasa tühjad auditooriumid.

62% ei tuleks töötamata

rahaliselt toime.

40% tõdevad raskusi

õppemaksude tasumisel.

31% tudengitest on raskusi

eluaseme eest tasumisel.

41% küsitletutest vastas, et mõni

nende pereliige on kaotanud töö.

Üliõpilaste peamine sissetulekualli-

kas on vanemate või partneri

rahaline toetus ning töötasu.

Rene Tammist: Politikaanide võimust

SDE hariduseksperdid esinesid Pirital mõttetalgutel

Ilmunud 3.mail Delfis

Rein Taagepera on omaRes Publica esimehena vee-detud aja kohta öelnud, et võim on nagu vesi, mis maha valades esiti laiali valgub, ent ühel hetkel madalamasse kohta kokku koondub.

Selle metafoori all pidas ta sil-mas seda, et valitsemine usalda-take selle kätte, kelle käes võim juba on. Nii on mugavam. Ei pea ise oma pead valitsemise pärast vaevama, ega ka vastutust võtma. Samuti on nii sageli odavam. Selle protsessi tasakaalustamiseks peab võimu teadlikult jagama.

See, ühe maailma juhtiva poli-toloogi poolt välja öeldud mõte aitab mõista, kuidas on juhtunud, et Eesti riiki juhivad erakondade „tagatubade” üksikud väljavali-tud. Tees selgitab ka teisi prot-sesse, mis Eestis aset on leidnud. Võimu koondumist täitevvõimu kätte, parlamendi marginalisee-rumist, omavalitsuste isevalit-semise rolli vähendamist, ise-teadliku, julge ning ettevõtliku ametkonna tasalülitamist, tagatu-badele kuulekate poliitbroilerite esilekerkimist, julgete ning ühis-konda edasiviivate ideede puudu-mist poliitilises debatis, ühes sel-lega ka keskpärasuse võidukäiku.

.Ometigi pole meil asjad ju alati

sedasi olnud. Veel kümme aastat tagasi nägi meie riik välja hoo-pis teistsugune. Ministeeriume juhtisid julged ja algatusvõime-

lised ametnikud, kes ei häbene-nud öelda „härra/proua minis-ter, te eksite!”. Edutamise aluseks oli kompetentsus ja julgus oma ideede eest seista, mitte aga lojaa-lsus mingile poliitilisele klikile. Poliitiline debatis domineeri-sid julged ja innovatiivsed ideed, mitte labased katsed valijaid peenraha eest ära osta.

Väga mitmeid riigi haldus-funktsioone teostati omavalitsuste või siis maakondade tasandil ja toonastel maavanematel oli täita oluline ja vastutusrikas roll. Par-lamendiliige olla tähendas võima-lust asju muuta ning parlamendi-liikme roll ei piirdunud vaid pelga käe tõstmisega ja erakonna ladvi-kule järele koogutamisega.

Kuidas jõudsime sinna, kus täna oleme?

Mitmetele protsessidele andis tõuke või siis hoo sisse 1999.a. märtsis võimule tulnud kolmikliit. Ametnike sundparteistamine sai õige hoo sisse Keskkonnaminis-ter Heiki Kranichi eestvedamisel, kes üleliigse innuga hakkas tagasi pöörama endise ministri Villu Reiljani ajal alustatut.

„Hiiliv” halduseform, kus võim omavalitsuste ja maakon-dade tasandilt nn nelja regiooni või siis hoopis Tallinnasse hak-kas koonduma sai alguse ka just siis. Erakondade „tagatubade” ning koalitsiooninõukogu muutu-mine poliitiliste debati kohtadeks sai valdavaks just kolmikliidu ajal, ehkki seda praktiseeriti ka varem. Valijate äraostmine ning ühele-kahele lubadusele kesken-dumine tuli veidi hiljem kui Vene kriisi mõjud üle olid elatud ning majanduskasv lubas igal järgneval valimisel järjest suuremaid pud-rumägesid ja piimajõgesid kokku lubada.

Mõnda aega tundus, et kõik ongi nii nagu peab. Riigil läks hästi, inimestel läks hästi ja kuigi poliitikud ajasid ühiskonnast üha irduvamat juttu, siis sellest eriti ei hoolitud, peaasi et kõigil hästi läks. Kuivõrd kõigil üha pare-mini läks siis tundus, et küllap need, kes võimul on, teavad mida nad teevad ning seega võis neile võimu veelgi juurde anda. Kõi-gile tundus, et röögatu rõõmupidu jääbki kestma ning sellest johtu-valt kadus ka vajadus radikaalsete muudatuste, uute ideede ja jul-gete inimeste järele. Võimulolija-tel puudus ka vajadus oma tegusid selgitada, sest nende ilmeksima-tuse garant oli kiire majandus-kasv.

Kuni ühel hetkel saabus tõe-hetk ja selgus, et Eesti polegi maapealne paradiis. Illusioon purunes. Masu tulek tekitas taas-kord vajaduse võimulolijatel oma tegusid selgitada. Selle tõdemu-seni jõudmine on läinud väga vaevaliselt. Samuti tekkis loomu-lik vajadus uute ja julgete ideede ning nende väljapakkujate järele. Ent vahepealsed aastad olid tei-nud oma töö. Ametkond oli ära hirmutatud ning erakondades olid kohad sisse võtnud poliitb-roilerid. Poliitilise debati välja-toomine tagatubadest aga osutus võimatuks.

Kuidas riik normaalselt toi-mida saaks?

Tõenäoliselt tuleb alustada just sellest tarkuseterast, mille nime-

kas ühiskonnateadlane isiklikust valusast kogemusest poliitikas omandas – võimu tuleb teadli-kult laiali jagada. Tsentraliseeri-mise asemel tuleb detsentralisee-rida, tugevdades omavalitsuste rolli, tulubaasi, haldussuutlik-kust ja luues maavalitsuste ase-mele otsevalitavad maakondli-kud omavalitsused. Huvigruppide kaasamine peab muutuma sisuli-seks mitte formaalseks ning või-maldama neil ka reaalselt otsustes kaasa rääkida. ID kaart kombi-neerituna digitaalallkirjaga või-maldab meil aga luua otsedemo-kraatia eksperimente. Parlamendi rolli tugevdamise eest saavad seista ainult parlamendiliikmed ise, sest mitte ükski teine mõtte-

SDE Tallinna piirkonna Pirita osakond korraldas 29.04 Pirita Majandusgümnaasiumis mõttetal-gud Pirita hariduselust. Üritus toi-mus kodanikuühiskonna kampaa-nia „Teeme Ära” raames.

Mõttetalgute fookus oli võrdse-tel võimalustel hariduselus, aru-telu keskendus egalitaarse ja eli-taarse hariduse põhimõtetele. SDE poliitiline joon on järjekindlalt olnud toetada hariduse egalitaar-sust ja tagada võrdsed võimalused hariduses ning need seisukohad jäid kõlama ka talgutel.

Kohal oli SDE esimees Jüri Pihl, esinesid SDE liikmed hari-duseksperdid emeriitprofessor Viive Ruus ja Riigikogu liige Peeter Kreitzberg, Pirita lapseva-nemad ja haridusjuhid. Talguid juhtis SDE Pirita osakonna ja hal-

duskogu esimees Barbi Pilvre.Piritalased üldjuhul eelistavad

elitaarset haridust, kesklinna hea mainega koole, kohalikud koo-lid on teine valik. Pirita suurim kool, majandusgümnaasium on vaatamata sellele üle rahvasta-tud, samas pole kooli maine kõige parem. Merivälja põhikool peab aga meelitama õpilasi Viimsist.

Hommikused ummikud Pirita teel on osaliselt põhjustatud sel-lest, et Pirita lapsi viiakse kesk-

linna kooli, tulemuseks on stres-sis lapsed ja vanemad. Egalitaarse hariduse eeliste mõistmine vajaks aga pööret ennekõike lapsevane-mate teadvuses.

Pirita on kiiresti kasvav Tal-linna osa, hetkel on elanikke 15100, üldplaneeringu järgi on lähiaastatel oodata elanikkonna kasvu 18000ni. Seega pole karta, et Pirital koolid tühjaks jääk-sid, pigem vastupidi, vajadus on ka uue kooli järgi, mis on tule-vikus ka Padriku kanti plaanis rajada. Kogukonna huvides oleks Pirita koolide maine kasv. Elu-terve keskkonna huvides oleks normaalne, kui kohalik kogu-kond eelistaks kohalikke koole ja annaks vastavaid signaale ka hariduselu korraldajatele Tal-linna linnas.

Pirita suurim kool, majandusgümnaa-sium on üle rahvas-tatud, samas pole kooli maine kõige parem.

Poliitilises deba-tis domineerisid jul-ged ja innovatiivsed ideed, mitte labased katsed valijaid peen-raha eest ära osta.

Ametkond oli ära hirmutatud ningerakondades olidkohad sisse võtnud poliitbroilerid.

koda ei suuda seadusandjat asen-dada. Kaaluda võib parlamendi-reformi, eesmärgiga poliitikasse tuua uusi inimesi, näiteks muu-tes parlamendi kahekojaliseks ja kehtestades eri kodades erinevad mandaatide pikkused ja valimis-korra selliselt, et ka erakondadest sõltumatutel oleks võimalik man-daat saada. Ent viimasesse mul erilist usku pole. Kindlasti on ka teisi huvitavaid võimalusi, kuidas poliitikat avatumaks ja läbipaist-vamaks muuta.

Ma pole ka nii naiivne arva-maks, et tänased parlamendi-erakonnad neid protsesse ümber hakkavad pöörama. Osades era-kondades nagu IRL, SDE ja Rohe-lised on demokraatia-alge pisut

tugevam, ent see ei pääse domi-neerima ning valitsevaks on print-siip, kes võimust vabatahtlikult loobub on loll ja ei vääri vastutust. Leian, et neid protsesse saavad muuta ainult julged, uuendusmeel-sed ja algatusvõimelised inime-sed sirgeselgselt oma arvamust nii ametkondades kui erakonda-des välja öeldes, olemasolevates erakondades muutusi nõudes või siis uusi erakondi asutades, koda-nikeliikumisi algatades ja oma tõekspidamiste kaitseks ka täna-vale tulles. Poleks üldse paha kui Ühtse Eesti sotsiaalteater järgmi-sel nädalal annaks tõuke rahvalii-kumise tekkimisele, mis erakon-dadele meelde tuletaks, kes selles riigis kõrgema võimu kandjaks on.

Rene Tammist on Europarlamendi sotsiaaldemokraatide energiapoliitika nõunik.

Riigikogu liige Peeter Kreitzberg.Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Viive Ruus.

Meie inimesed meediasSven Mikser: Jõudu vasakule tiivale23.aprill, Postimees Sotsiaaldemokraatide ja rahvaliitlaste plaan jõud ühendada ja sel viisil Eesti poliitika vasaktiiba tugevamaks muuta on parempar-teid mõistetavalt ärevile ajanud. On ju Eesti poliitika aastaid on olnud paremale poole vildakil.

Selle põhjuseks on paremerakondade „jaga ja valitse“ taktika, mis on tihti suutnud vasak- ja tsentrijõude üksteise vastu välja mängida. Meenutagem, et sotsiaaldemokraadid, Rahvaliit ja ka Keskerakond on ühekaupa olnud reformierakondlastele vägagi sobivad võimupartnerid. Kui aga vasaktsentristlikud erakonnad kasvõi kaaluvad omavahelist tihedamat läbikäimist, siis püütakse seda paremparteide poolt näidata millegi räpasena.

Sotside ja Rahvaliidu programmilised seisukohad on läheda-sed. Seetõttu ei pea kummagi erakonna juhtide uus põlvkond mõistlikuks, et möödunud sajandi lõpust pärinevad isikutevaheli-sed vastuolud peaksid maailmavaateliselt sarnaseid erakondi iga-vesti lahus hoidma. Seda enam, et erakondade tugevused – Rah-valiidu asjatundlikkus regionaal- ja põllumajandusküsimustes, sotside kompetents sotsiaal-, haridus- ja välisasjades – täienda-vad teineteist suurepäraselt. Lisaks on sotsiaaldemokraa-did valimistel edukamalt esinenud linnades, Rahvaliit aga maapiirkondades, nii et ka regionaalses mõttes on liitumisplaanil eeldusi tekitada uut sünergiat.

Paremparteid usuvad, et esmalt peame saama rikkaks, siis jõuame ka vaesuse ja viletusega või-delda. Meie usume, et kui me juba täna ei astu vajalikke samme vaesuse, tõrjutuse ja ääremaastu-mise vastu, siis ei olegi meil lootust kunagi rikkaks saada. Et pakkuda võimalust valida ka sellise lähene-mise poolt, selleks tahamegi konsolideerida Eesti poliitika seda tiiba, mis väärtustab sotsiaalset ja regionaalset tasakaalu ja ühtekuuluvust.

Marju Lauristin: Eesti haridussüsteem jääb tööturul toi-muvale jalgu23.aprill, Delfi Majanduskriis tõi esile selle, kui nõrk on Eesti jäik haridussüs-teem, ütles Tartu Ülikooli professor Marju Lauristin Inimarengu aruande esitlusel.

Lauristin selgitas, et haridussüsteemi nõrkust näitab see, mis-moodi ümberõpe ei ole nii efektiivne, kui isegi see raha olemasolu võimaldaks. “Kuidasmoodi õppetöö korraldus ei vasta sellele va-jadusele, kuidasmoodi kiire uute elukutsete omandamise võima-lus ei vasta vajadusele,” tõi ta näiteid.

“Ühesõnaga, me räägime väga palju paindlikust tööturust, aga kui on paindlik tööturg sisulises mõttes, mitte ainult selles mõt-tes, kui kerge on inimesi lahti lasta, siis selle üks olulisim kom-ponent on väga kiire ümberõpe, n-ö täiendõppe ja ümberõppe võimalus. Aga me näeme, et meie haridussüsteem ei tule sellega kaasa.”

Urve Palo: Vanemahüvitis vajab reformimist28.aprill, Postimees Töökoha kindluse ja palga järel peetakse Eestis tähtsaimaks või-malust ühildada töö- ja pereelu. Kui vaadata inimeste isiklikke pereplaane, siis pisut üle poole 20-40 aastastest ei plaani lähima kolme aasta jooksul lapsi saada.

97% lapsevanematest, kes jäävad lastega koju ja saavad vane-mahüvitist, on Eestis naised. Uut töötajat valides on tööandjal tä-nase vanemahüvitise süsteemi juures „mõistlikum“ tööle valida meesterahvast, sest naissoost esindaja puhul on „oht“, et ta võib jääda tervelt poolteiseks aastaks töölt eemale.

Vanemahüvitis on tore, aga täna kehtiv süsteem üle mõistuse jäik ja peaks oluliselt enam toetama töö-ja pereelu ühitamist. Perepolii-tika peaks end kohandama inimeste vajaduste järgi, mitte vastupidi.

Nii tööandja kui ka lapsevanema jaoks oleks oluliselt mõistli-kum süsteem, mille järgi on vanematel võimalik ise otsustada, kas soovitakse olla kodus kogu vanemahüvitise aja järjest või võtta näiteks mingi osa sellest välja mistahes hetkel kuni lapse 8-aastaseks saamiseni.

Lisaks võiks vanemahüvitiste süsteem ergutada lapsevanemaid võrdselt vanemapuhkust võtma. Va-nemahüvitise süsteem võiks võimaldada jagada perekonnal ära näiteks nädalapäevad või nädalad, mil üks või teine kodus-tööl.

Nendele peredele, kes lapse hoidmist jagavad, võiks maksta teatud lisaraha. Samamoodi oleks ära jagatud vanemahüvitise saamine. Sellel ajal, kui ollakse tööl, maksab sissetulekut tööandja ning nende päevade eest, mil ollakse lapsega kodus, kompenseeriks saamata jäänud tule vanemahüvitise näol, riik. Selline süsteem on kasutusel näiteks Rootsis ja ma ei näe ühtegi põhjust, miks meie sellega hakkama ei saaks.

Barbi Pilvre: Vajadusest hoolitseda, tingimusteta.15.aprill, Eesti Päevaleht Meie ühiskonnas on välja kujunenud konsensus, et inimeste eest hoolitsemine võib toimuda peaaegu tasuta, samal ajal kui tehnika hooldamine on kallis töö. Öeldakse, turg reguleerib hindu vasta-valt nõudmisele ja pakkumisele. Aga see on ainult pool tõde: turg põhineb meie väärtustel ja need reguleerivad omakorda hin-nataset. Mida väärtustame, selle eest oleme nõus maksma roh-kem.

Mõttekäik, mis põhjendab hoolitsemisega seotud tööde alahin-natud väärtust, võiks olla selline: inimeste eest hoolitsevad nai-sed, naistel on sünnipärane vajadus hoolitseda nõrgemate (laste, vanurite, haigete, loomade) eest. Seda on ju alati teinud emad! Ühiskond eeldab, et naised tegutsevad hoolitsust nõudvatel ala-del altruismist.

Kas hoolitsemine on naistel kaasasündinud, aju ehitusest sõl-tuv omadus või kasvatuse tulemus, on diskuteeritav, maailma-vaateline küsimus. Bioloogiline või sotsiaalne algupära, igatahes on naiste hoolitsemine teiste inimeste eest odav teenus. Selline näide: tehnikule, kes tuleb teie koju kontrollima juhtmete või to-rude ühendust, tuleb maksta mitte ainult töö, vaid ka väljakutse eest. Ma ei ole kuulnud, et lapsehoidja või põetaja võtaks välja-kutse eest ekstra raha, ehkki vaevalt et tehniku väljasõit katkise masina juurde on kuidagi kulukam kui põetaja väljasõit haige juurde.

Hoolitsemise odava hinna taga on ka arusaam, et see töö ei va-ja mingit kvalifikatsiooni, või kui vajab, siis on naistel sünnipä-rane kvalifikatsioon: aidata, põetada ja kasida. See nagu ei va-jaks eriväljaõpet erinevalt näiteks autopesija kvalifikatsioonist, mis on omandatav ja nõuab pingutust. Mis nõuab töötajalt välja-õpet ja pingutust, tuleb kompenseerida, mis tuleb loomu poolest, olgu tasuta. Niisugune on mulje, mis jääb, kui võrrelda tehnika ja inimeste elementaarse „kordategemise” tunnihinda.

Tegelikult sobib siia ritta ka loomade eest hoolitsemine, odav töö, mida teevad nii põllumajanduses kui ka loomaaias enamasti naised. Mõtlemapanev, et väljasuremisohus loomade talitaja tööd loomaaias loetakse vähekvalifitseerituks; lumeleopardide, jääka-rude ja tiigrite toitmine ja nende puuride koristamine on hinna järgi pigem sümboolse tasu eest peetav kutsumusamet kui palga-töö. Armastuse eest – kui see on inimese- või loomaarmastus, teadagi raha küsida ei sobi, see on amoraalne. Tehnikaarmastuse eest aga oleme nõus välja käima sadu ja tuhandeid.

Ühes hiljutises telesaates „Vabariigi kodanikud” oli juttu ametnike palkadest ja palgataseme seostest vastutusega. Kõrgeid palku ministeeriumides ja valitsustes põhjendasid saatekülalised sellega, et dokumentide koostamisega kaasneb väga suur vastu-tus. Valesti koostatud dokument võib kaasa tuua palju segadust. Raske vastu vaielda, aga kui vastutus on see, mille eest peaks töötegijale maksma, siis peaksid lasteaiakasvatajate, meditsiini-personali ja näiteks ka haruldase lumeleopardi vastse pesakonna talitajad olema tasustatud kõige kõrgema tariifi järgi, sest tege-mist on elu eest vastutamisega. Sellest suuremat vastutust aga ei olegi.

Erakondade tugevused täienda-vad teineteist suurepäraselt.

Elu eest vastutamisest suure-mat vastutust polegi.

Valikuvabadus annab vabadu-se planeerida oma aega vastavalt tegelikele vajadustele.

Justin Petrone: Eestlased on väga huvitatud sellest, kuidas nad teistele paistavad

Itaalia päritolu ameeriklasest (aja)kirjanik Justin Petrone on Eestis elanud juba mitu head aastat. Eestisse tõi Justini armastus – armastus Epu vastu. Nende kahe armsast kokkusaamisest saab lugeda nii Justini raamatust Minu Eesti kui ka Epu sulest ilmunud Minu Ameerikast.

Sotsiaaldemokraat uuris, kui-das Justinile Eesti elu tund-ub ning mida ta arvab meie poliitkultuurist, ühiskonnast ja elust üleüldse.

Justin, kas peale Minu Eestit mõtled mõnikord sellele, et pea iga vastutulija tunneb su ära ja teab sinu elust päris palju? Pisut imelik on see olnud küll. Kord läksin panka äriasju ajama ja see, kuidas asi toimus, oli pentsik. Tel-ler, noor naisterahvas, vaatas mind naerunäoga ja oli väga sõbralik – see pole eestlasele omane. Tavali-selt ei loo need tellerid sinuga isegi silmsidet. Ning siis mulle meenus, et sarnase kokkupuute kohta olin kirjutanud ka Minu Eestis. Ja ma tahtsin sellele tellerile öelda: “Pa-lun, ma tahan lihtsalt ajada omi as-ju nagu kõik teised. Ma pole nagu see tüüp raamatust, vähemalt mitte koguaeg!”. Mõtteid lugeda ma ei suuda, seega ei oska ma arvata, mi-da inimsesed minust mõtlevad. Nii et mu elu ei ole raamatu avaldami-sega väga palju muutunud. Miks sa tahtsid Eestist kirjuta-da? Kas oli midagi, mida tingi-mata tahtsid öelda või pigem ütlemata jätta?Eesti on tegelikult heaks fooniks igasugusele kirjandusele, teil on see hirmuäratav põhjamaade paganate mütoloogia, marodööritsevad risti-rüütlid, Punaarmee sõdurid, veidrad maainimesed, paranoilised linnaini-mesed, iidsed lossivaremed, depres-siivsed Sovjetiaegsed korterela-mud, plastiline Skandinaavia tarbimiskultuur ning väga 21. sa-jandilik uue tehnoloogia kinnisidee.

Ja see tujukas ilm! Need hirmsad talved ja suved, mil päike vaevu loojub. Näiteks ühel päeval aprillis sadas öösel lund, hommikul rahet. Päike tuli välja varajasel pärastlõu-nal ning sulatas kõik nagu ei oleks midagi juhtunud. Siis hakkas vih-ma sadama. Nii et miks mitte Ees-tist kirjutada!

Praegu kirjutan Minu Eesti järg-mist osa. Arvan, et hoidsin end mõ-nes kohas liialt tagasi. Tahtnuks rääkida rohkem Lääne negatiivsest suhtumisest Eestisse, kuidas sõbrad ja sugulased sosistasid mulle, et võib-olla mu naine lihtsalt tahab Ameerika passi, või naljatasid, et ta oli „postkasti tellitud pruut“ . Selli-sed asjad tekitasid minus tõsiselt tülgastust, tegid haiget. Aga ma ei kirjutanud sellest.

Su lugu on ilus ja kirjutamisstiil siiras. Mis sa arvad, kas müügi-edu võib osaliselt panna ka selle arvele, et eestlasele on jube oluline, kuidas ta paistab? See raamat natukene nagu näi-tab, kuidas me siis paistame.

Eestlased on väga huvitatud sel-lest, kuidas nad teistele paistavad, Nii et kindlasti oli see midagi, mi-da üks osa raamatut lugedes otsis. Kuid teised ostsid selle raamatu ro-mantilise elemendi pärast. Paljud lugejad on minuga ühendust võtnud ja öelnud: „Meil on täpselt samasu-gune lugu!“. Seega on seal mingi universaalne element ka.

Kaua Sa Eesti poliitikat jälgi-nud oled? Sinu blogi igatahes teatakse ja loetakse.Eestlased hääletavad kogu aeg, see-ga on raske poliitikat ignoreerida. Kui elasin siin esimest korda, toi-musid 2003. aasta parlamendi vali-mised, millele järgnes Euroopa Lii-duga ühinemise hääletus. Ameerikasse kolides paranesid mu eesti keele oskused, sest meie tütar õppis keelt ning mina koos temaga. Lugesin Postimeest või EPLi, et suurendada sõnavara ning alustasin poliitika jälgimist.

Juhtusid erinevad sündmused: Juhan Parts astus tagasi, Andrus Ansip nimetati peaministriks, siis oli presidendikampaania, ning mui-dugi pronkssõduri seebiooper. Nii alustasingi blogimise ning Eesti po-liitika jälgimisega. Noorpoliitikute seas on kind-lasti mõni särav ja hea tegija, aga domineerivad ikka broile-reid. Teiselt poolt hulk nägusid, kes viimased paar kümnendit iga nelja-viie aasta tagant ikka jälle samade lubadustega ülee-lusuuruses plakatitelt hääli nuiavad. Muutuseid aga pole. On see iga noore demokraatia mure? Või pigem Ida-Euroopa-le omane poliitpuberteet?See on tõenäoliselt samamoodi kõi-kides parlamentaarsetes demokraa-tiates, ehk lausa kõikides demo-kraatiates. Ma ei usu, et Eesti on selles vallas eriline. Inimesed astu-vad areenile ning püsivad seal pik-ka aega. Näiteks, kes on Rootsi vä-lisminister? Carl Bildt. Ja ta oli peaminister aastal 1991 ning väga võimalik, et on seda tulevikus taas. Ta on kõigest 60 ning nagu ta oma blogis ütles, elus juhtub igasugu-seid asju.

Muidugi, nooremad poliitikud tahavad rohkem tähelepanu, ning selles mõttes ei erine Eesti teistest riikidest. Piir poliitiku ja meelela-hutaja olemise vahel on õhuke ning muutub igas riigis hägusemaks.

Näiteks, Sarah Palin oli kuberner, aga kes ta praegu on? Saatejuht televisioonis. Jääb alati küsimus, kui tõsiselt sind võetakse, kui võtad ette midagi sellist nagu „Tantsud tähtedega“. Suudate ette kujutada Laari saates „Tantsud tähtedega”?

Räägiks nüüd Eesti erakonda-dest. Sotsiaaldemokraadi luge-jaid ju mõistagi huvitab, kuidas meie paistame. Mis märksõnad sulle Eesti erakondadega seos-tuvad? Reformierakond? Ojuland. Kesk-erakond? Kohuke. IRL? Ajaloola-sed. Sotsid? Hannes Rumm. Rohe-lised? Nende erakonna sümbol.

Reformis on nähtavasti palju tugevaid isiksusi, Ojuland on esi-mene, kes meelde tuleb, aga sama-hästi oleks võinud meenuda ka Ansip või Pentus või Paet. Keskera-konnas on ka tugevaid isiksusi, või vähemalt üks suur isiksus, aga nende turunduskampaaniad on vahetumad. Mil iganes Tallinnas, saan pommita-tud Keskerakonna reklaamidega. Neid ei saa ignoreerida.

IRL? Minu jaoks on teinekord keeruline eristada IRLi tegevusi poliitikutena ja parlamendi väliseid tegevusi. Kui sa liitud IRLiga, siis kas sa saad tasuta koopia Eesti Lee-gionist Mart Laari autogrammiga?

Sotsid? Hannes oli esimene Eesti poliitik, kellega ma kohtusin ning ta avaldas mulle tugevalt muljet. Seega ma seostan erakonda temaga. Marju Lauristin tuleb meelde. Ma arvan, et ka teie erakonnas on palju tugevaid isiksusi.

Kas NO teatri soovitus, et sotsi-del oleks hambaid vaja, peab paika?

Läksin Taani õppima selleks, et näha, milline on elu sotsiaaldemo-kraatlikus riigis. Nii et ma olen natuke erapoolik kui tegemist on sotsidega. Ma tahan, et nad mulle meeldiks, isegi, kui nad ei ole väga meeldivad.

See on vaevaline lahing. Üks helge koht, kui nii võib seda nime-tada, on Island, kus võis näha pare-male kalduvat poliitilist eliiti, kes olid võimul pikka aega, ning kes nüüd asendati roheliste ja sotsiaa-ldemokraatide koalitsiooniga. Ja Jóhanna Sigurðardóttir’i valitsusel kindlasti on hambad. Ma pean sil-mas seda, et tugev juhtimine on üks põhjustest, miks Ansipi valit-sus nii kaua vastu on pidanud. Valijad hindavad seda, nad hinda-vad hambaid, isegi, kui nad selle üle kurdavad.

Seega, kui Eesti sotsiaaldemo-kraadid tahavad inspiratsiooni, siis tõenäoliselt on parem vältida Stoc-holmi või Londonit või Pariisi ning selle asemel suunduda Reykjaviki. Kui lennukid sinna veel lendavad.

Eesti poliitikamaastik – kas on võimalik joonistada parem-vasak skaalat ja kuhu meie era-konnad paigutuks? Võrreldes teiste riikidega on Eesti poliitiline maastik paremale kaldu. See on jällegi seotud ajalooga. Eesti vasakpoolsus suri mitmeid kordi, aastatel 1934, 1940, 1950. Ütlema-tagi selge, sa ei saa enam kandidee-

rida parlamenti kommunistina. Minu jaoks on sotsiaaldemokraati-del rohkem ühist Briti Leiboristi-dega kui tema sõsarorganisatsioo-nidega Euroopas. Seda ilmestab asjaolu, et SDE oli hiljuti valitsuses konservatiivide ning liberaalidega. Kui paljud teised sotsiaaldemo-kraatlikud erakonnad saaksid olla sellise koalitsiooniga valitsuses?

No näiteks rohelised on üle maailma traditsiooniliselt vasakpoolsemad, ent Eestis ja Lätis on sisuliselt tegemist täiesti parempoolse erakon-naga. Millest see tuleb?Vasakpoolne on Eestis räpane sõna. Ükski erakond ei tunnista end ava-likult vasakpoolseks. Isegi Kesk-erakond, mida võiks pidada teistest erakondadest vasakpoolsemaks, ei tule välja loosungiga, et „valige vasakpoolset tiiba“. Nad kritiseeri-vad „parempoolset“ poliitikat, ent kutsuvad end tsentristideks.

Kui Rohelised otsustasid poliit-maastikule tulla, küsisid nad tõe-näoliselt, milliste valijate häälte järgi me läheme? Võib-olla otsus-tati, et oleks rumal esitada välja-kutse Savisaarele, sest roheline poliitika on uus, postmoderne. Seda on raske seletada inimestele, kes harjunud hääletama majanduslike teemade põhjal. Muidugi on see vaid üks tõlgendus. Ma võin ka eksida.

Kas eestlased ja soomlased on sarnased?Soomlastel ja eestlastel on kaks eri-nevat arusaama Teise maailmasõja lõpust, ning see on paljude Euroopa riikide vahele tõmmanud joone, mis ikka veel lahutab soomlasi ja eest-

lasi. Soomlased mõistsid, et nad jäävad ellu olles Moskvale vastutu-lelikud. Eestlased õppisid vastupi-dist.

Hillary Clinton tühistas oma visiidi Helsingisse, aga jõudis NATO välisministrite kohtumisele Tallinna. Põhjuseks see, et Soome ei ole endiselt NATO liige. See on otsene tulemus sellisele erinevu-sele. Kas need välised faktorid mõjutavad märkimisvärselt vastas-tikuseid suhteid? Ma ei tea, aga olen kindel, et neil on mingisugune mõju.

Küsimusele, kus Eesti asub, vastan vähemasti mina, et “kohe Soome all”. Alateadlik tahe on saada paigutatud ühte ritta ikka soomlastega. Miks?Soomel on hea maine. Eestlased tahavad, et kõik teaksid, et nad ela-vad rikka mehe kõrval. Kuid kas teil tegelikult ongi teisi variante vastamiseks? Kui vastaksime, et elame Venemaa kõrval, siis kus täp-selt? Kasahstani kõrval? Põhja-Korea? Norra? Või kuidas kõlaks, et elame Läti lähedal? Seegi ei aita. Seega Soome on ainus hea teeviit.

Ma küll kahtlustan, et inimesed ei pruugi seda ka teada, kus Soome asub. Nad lihtsalt mõtlevad, et peaksid selle asukohta teadma ja seega noogutavad ja ütlevad: “Mmmhmm.”

Kas sinu meelest on Eestis võõ-ral ja võõral vahe?

Et kas eestlased teevad erinevatel välismaalastel vahet? Muidugi. Mina teen ka, aga nagu inimene, kes on siin mõnda aega elanud. New Yorkis tavatsesin sõita met-rooliiniga, kus olin ainus valge ini-mene. Lõpuks kadus mul igasugune teadlikkus nahavärvist. Ma ei näi-nud enam mustanahalisi kui endast erinevaid, see tähendab, et ma ei märganud enam erinevust. Aga kui ma käin Tartus poes ja näen aafrik-last või asiaati või lihtsalt kedagi, kes näeb natuke teistsugune välja, siis olen üllatunud ja mõtlen, kes ta on ja mida ta siin teeb. Õieti pidasin silmas seda, et sisserännanud ameeriklane, kes on ära õppinud eesti keele ja võtnud eesti naise on okei, sest ta on ennast eestlasele nagu kuidagi hea poisina “tõestanud”.Mu abikaasa perekond ei ole mind kunagi teistsugusena võtnud. Ai-nult Epu tädile meeldib minuga inglise keeles suhelda, sest ta on inglise keele õpetaja. Kuna ma olen ise ka ikka püüdnud, siis nad koht-levad mind nagu iga teist inimest.

Ka kõik teised, kes on minule sarnases olukorras, võiksid sama teha.

Toimetus: Lisette Kampus Vastutav väljaandja: Kalvi Kõva Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Ahtri 10A, Tallinn e-post: ajaleht@sotsdem.ee

Ma ei tea, miks eestlased on niiinnukad end läbi teiste silmade nägema. Eesti iden-titeet tundub mulle üsna tugev.

Justin Petrone pisitütrega.