Sotsiaalpedagoogika NORM JA HÄLBIV KÄITUMINE3. loeng

Kristel Tamm

2012

Mis on norm?

Norm - sotsiaalse käitumise reegel, mida järgides kuulutakse ühiskonda kui tervikusse.

Sotsiaalne norm – eeldatav käitumismuster, mida uuritakse sotsioloogias.

Arusaamine normidest ja hälbivusest on inimeste kollektiivse tegevuse tulemus (Strömpl 2003).

David Hume (1739) oli esimene, kes pööras tähelepanu sotsiaalsete normide tähtsusele ühiskondliku korra tagamisel.

Norm on see, mis aitab meil elada “nii nagu kõik teised”.

Norme jaotatakse:

Nähtavad normid – te teate, et need on olemas ja et normide rikkumisega kaasnevad tagajärjed. Need on kirja pandud või räägitakse neist avalikult.

Mitte nähtavad – saate aru, et selline norm on olemas alles siis, kui olete seda rikkunud...

Erinevad normid

Subjektiivsed normid – need normid, mis teised inimesed on seadnud meie käitumisele (ehk siis see, millist käitumist teised meilt ootavad). Subjektiivne viitab sellele, et need sõltuvad indiviidist, tema vanusest, soost, hoiakutest, kultuuritaustast jne...

Personaalsed normid – normid, mis igaüks meist on seadnud iseendale. Mida meie ise peame normaalseks

NORMID

SEADUSED :

- REGULATSIOONINORMID

- SANKTSIOONINORMID

TAVAD, KOMBED

Mis siis on normaalne?

Kui miski on kestnud piisavalt kaua, siis hakkame seda automaatselt normaalseks pidama.

Normi definitsioone:

Norm on sotsiaalse käitumise reegel, mida järgides kuulutakse ühiskonda kui tervikusse

Erinevatel sotsiaalsetel gruppidel on erinevad reeglid – nendesse gruppidesse kuulumise eelduseks on nende sisenormide omaks võtmine ning järgimine.

Igas ühiskonnas tervikuna on teatud üldised arusaamad sellest, mis on kord, mis on hea, mis on halb, mis on kasulik või kahjulik ühiskonnale.

Kui rikume norme?

Tavade, kommete ja harjumuslike käitumismustrite rikkumisele ei järgne tavaliselt kohest sanktsiooni.

Normide järgimist reguleeritakse ka MITTE VERBAALSELT:

“Kriitilised pilgud” Kulmu kortsutamine Pea vangutamine Jne... Nii laste kui täiskasvanute puhul on see suhteliselt

tõhus võte.

Normide rikkumisel....

Õigus on riigi tahteaktina kehtestatav üldkohustuslik käitumisnormistik, mida loovad kindlal viisil pädevad institutsioonid ning mis mittejärgimise korral tagatakse riigi sunniga. (Liventaal, 1999: 71)

Normi võib mõista ettekirjutusena, käitumisjuhisena. Normidel võib olla teatud ideoloogiline suunitletus või

mitte olla – mõlemad variandid on sellisel üldistusastmel rääkides võimalikud. Süsteem (normistik) tähendab normide teatud suhteid, üldjuhul ka hierarhiat. Mandrieuroopa õigussüsteemides on hierarhia tipus tavaliselt põhiseaduse normid, järgnevad seaduste ning neile omakorda teised õigusaktide omad.

Kuritegevus ning hälbiv käitumine on ühiskonnas kehtivate normide teadlik /või ka mitte teadlik rikkumine.

Oluline on, et seaduse mitte tundmine ei vabasta vastutusest.

Kas sotsiaalprobleemid on siis ühiskonnanormide rikkumine?

NORMIDEST KÕRVALE KALDUMINE = SOTSIAALNE HÄLBIVUS

NORMIDEST KÕRVALE KALDUMINE FORMAALNE : (KRIMINAALSUS)

*kehtestatud juriidiliste seaduste suhtes MITTEFORMAALNE: (DEVIANTSUS e.

HÄLBIV KÄITUMINE) * N: kõrvalekalle kultuurinormidest

SOTSIAALSEID NORME jaotatakse:

ÕIGUSNORMID MORAALINORMID TAVAD JA KOMBED KORPORATSIOONINORMID

Normid on alati hinnangulised.Võivad olla kirjalikud või siis mitte.Kuna normid on hinnangulised on ka nende

rikkumised hinnangulised.

Hälbeline käitumine:

Hälbeline käitumine on IGA normist kõrvale kalduv käitumine (Laane 1999).

Hälbelist käitumist esineb alati – kui seda poleks, ei oleks ka normi.

See, mida konkreetselt hälbeks peetakse muutub ajas ja sõltub ühiskonna arvamusest.

Eksimine....

Eksimus on normi rikkuv, kuid heastatav käitumine.

Sõltuvalt normist võib eristada kaht eksimuse liiki: üks on viga ja teine on süü (patt).

Eksimusele võib järgneda andestus.

Probleemne laps?

See on laps, kes oma käitumise ning eneseväljendusviisidega erineb suuremal või vähemal määral ühiskonna poolt heaks kiidetud nö. “normkäitumisega” lastest!

Probleemse käitumisega lapsed

Igas lastegrupis esineb teatud piirini korrarikkumisi, mille puhul õpetajad vajavad teadmisi ja oskusi normist hälbiva käitumise ohjeldamiseks ning laste sotsiaalse arendamise ja eneseregulatsiooni kujundamiseks.

Sageli on tegemist selliste käitumisprobleemidega, mis ohustavad tõsiselt nii lapse enda kui ka kogu kollektiivi tööd.

C. Charles (1992)

eristab nelja laste väärkäitumise tüüpi: 1. agressiivsus- nii füüsiline kui ka sõnaline, ründamine; 2. allumatus- petmine, varastamine, koolis spikerdamine; 3. õppetöö häirimine- õpetajate kui ka teiste täiskasvanute

nõudmiste ning käskude eiramine; 4. olesklemine- eesmärgitu vegeteerimine, õppetööignoreerimine jne.

On pakutud välja ka teistmoodi klassifikatsiooni korrarikkumise ulatuse ja püsivuse järgi:

tähelepanu mitteväärivaks, vähehäirivaks, tõsiseks ja süvenevaks .

Tähelepanu mittevääriv ehk olematudkäitumisprobleemid

Väiksemad sosinad, liikumised organiseeritud tegevuse või tunni ajal ei häiri tegelikult õiget töörütmi.

Kui sellele aga tähelepanu pöörata, siis võtab see kõigil töörütmi maha.

Tundi mittehäirivad käitumisprobleemid.

See on vastuoluline käitumine tavapärasele. Esimesed korrad võib see jääda tähelepanuta (paber loopimine teistele, vahendite ära kiskumine, lükkamine), kuid kordumisel peab sellele juba tähelepanu pöörama, kas siis peale tegevuse lõppu, või lihtsalt suunata laps teisele tegevusele või mängule.

Tõsine, kuid piiratud ulatusega väärkäitumine

Korrarikkumine, mis häirib tõsiselt tööd, harva esineb või haarab üksikut last kaasaõpetaja korralduste mittetäitmine, omapoolse kommentaari lisamine, esemete lõhkumine jt.

Püsiv ja süvenev väärkäitumine

Väärkäitumise juhtude sagenev, korduv toimimine, mistõttu kogu rühma töö on häiritud.

Kolme esimest eelpool nimetatud väärkäitumise liiki võib seletada kasvatamatusega, kuid viimasel juhul (püsiv ja süvenev väärkäitumine) peaks õpetaja/ noorsootöötaja hästi järele mõtlema, mis on selle olulisemaks põhjuseks.

Kui laps oleks võimeline tähelepanelikult töötama, oleks tema saavutused paremad. Mõnel päeval on ta suuteline kontsentreerima oma tähelepanu, kuid teisel päeval mitte. Sageli on laps trotslik, ei ürita isegi proovida. Õpiraskused koolieas annavad tunda täiskasvanuna.

Püsimatu laps

on elav ja liikuv laps, keda kodus on hellitatud, kuid keda pole õpetatud keskendunult kuulama, vaatlema ega korraldustele alluma .

Last, kellel koolieelses eas puudub keskendumisvõime, on raske õpetada. Kui anda talle piiramatu vabadus, ei õpi ta kunagi korraldustele alluma.

Käitumiselt ohjeldamatu laps

kuulub tasakaalutusse Närvitüüp: impulsiivsed, isemeelsed, kiire

intonatsioonirikka kõnega, üldiselt andekad lapsed.

Nende eesmärgid on selged, kuid järgmise impulsiga võivad kõik seni õpitu ümber lükata.

Probleemsus ja selle põhjused Probleemse käitumise puhul on tihti tegemist lapse õppimist ja

sotsiaalset arengut tõsiselt häiriva kroonilise käitumissuundumisega.

Probleemset käitumist esineb kõige sagedamini riskiperekondadest pärit lastel, kelle kasvatusolud on äärmiselt ebasoodsad .

Need on sellised pered, kus last kasvatab üks vanem, enamasti autoritaarne ema, ema- isa on töötud, alkoholilembesed või

narkootikume tarbivad vanemad, perekonnad, kus ema- isa läbisaamine ei ole hea (laps on sagedaste kakluste pealtnägija ),

kodune kasvatus on karm või lapsi koheldakse halvasti. Lapsel võib kodust kaasneda alaväärsuskompleks, mis võib süveneda lastekollektiivis, koolis edasi.

Probleemsus ja selle põhjused

õpetajalt nõuab see suurt ja järjepidevat tööd lapse varasema elukäiguga tutvumisest kuni meetmete rakendamiseni - väärkäitumise kõrvaldamiseks.

Nendel lastel on ka palju positiivseid jooni nagu hoolivus ja abivalmidus, alati püüavad õiglust jalule seada – nad on intelligentselt arenenud lapsed, nad on loomaarmastajad, neil on hea orienteerimisvõime.

Väärkäitumise korrigeerimine Laste korrarikkumised ja muu väärkäitumine on enamasti seotud

oludega, milles need aset leiavad. Oluline on tähelepanu saavutamine organiseeritud tegevuses. Koolis

saab tähelepanu tunni alustamisel püsti tõusmisega näiteks, lasteasutuses mingi mängulise ülesande täitmisega, hommikuringi kogunemisega (liisusalmid, lühilaulud koos liigutustega).

Õpetaja ei tohiks tundi, tegelust enne alustada, kui ta on veendunud, et kõigi tähelepanu on suunatud ainult temale.

Lisaks tähelepanu saavutamisele peab õpetaja kujundama ka laste valmisoleku tööks.

Rahulik meeleolu töö alguseks kogunemisel häälestab lapsi positiivselt suhtuma õppeprotsessi.

Õpetaja võib kasutada kõnepause teema esitamise ajal – kasvõi poolelt sõnalt jääb ootama kuni mõni tundi segav laps märkab ise, et tema järel oodatakse. Seejärel jätkab õpetaja sõnagi lausumata tundi.

Õpilase käitumise korrigeerimiseks, tuleb läbida vähemasti viis etappi:

1. määratleda väärkäitumine, millest tuleb vabaneda ja välja selgitada ohud, mis on sellele kinnituseks

2. saada ettekujutus väärkäitumise ulatusest/ tasemest

3. leida tasustusviis positiivsele käitumisele ning fikseerida kriteeriumid tasustamiseks

4. määrata vajadusel karistus väärkäitumise eest ja kriteeriumid selle rakendamiseks

5. vähendada järk- järgult tasustamist püsivate positiivsete muutuste tekkimisel käitumises.

Hüperaktiivsus

Mõiste on pärit ladina keelest . “hyper” – teisel pool “activus” – tegutsemine Ehk siis tegutsemine teisel pool kehtivaid norme. Psühholoogias kirjeldatakse seda kui tähelepanematust,

impulsiivsust, kõrgendatud liikumisaktiivsust.

Mehilane: “Hüperaktiivsus on lapse psüühika pärilik omapära, mis võib tekitada lapsele eluaegseid komplikatsioone , sest oma tormaka käitumisega kutsub laps esile täiskasvanu negatiivse suhtlemisstiili: keelamine, pahandamine, karistamine jne, mis omakorda suurendab probleemi”.

Ajaloost

1808 a kirjutas keiser Napoleon I ihuarst moraalselt haigest lapsest: “ta on oma kirgede ori, kooli hirm, perekonna kirstunael ja ümbruskonna nuhtlus”

1881 kirjeldas Scherpf “impulsiivne hullus kui tänapäeva laste meeleprobleem”

1934 mainisid Kahn ja Gohen “orgaanilist rahutust” (puudulik impulsikontroll, liialdatud aktiivsus, vähenenud tähelepanuvõime)

1960 mainiti Ameerikas hüperaktiivsust Saksamaal püüti seda ravida kasvatuslike abinõude ning ühiskonna kehtestatud piirangutega

Ajaloost

1980 eristati-hüperaktiivsus-tähelepanuprobleem 1980ndate lõpul eristati juba 3. tüüpi ATH-d

(aktiivsus ja tähelepanu häire) 1984 avastati, et hüperaktiivsetel on

puudujääke eneseregulatsioonis ja nad ei oska oma impulsse kontrollida

2000. aastal seostati ATH-d esmakordselt pärilikkusega

Kuidas hüperaktiivsus väljendub?

Tähelepanematus ja vähene kontsentratsioonivõime- see tähendab, et lapsel puudub või on tugevalt häiritud võime suunata tähelepanu mingile kindlale tegevusele või objektile.

Ei suuda oma tähelepanu köita vajalikule objektile, nad ei suuda tunda tegevusest rõõmu ja ei suuda tegevusi lõpetada.

Hüperaktiivsed lapsed on impulsiivsed- nad ei oska olukorda ette hinnata ja võivad seetõttu ise aru saamata ohtu sattuda.

Hüperaktiivsus vs kasvatamatus

Hüperaktiivsus on psüühikahäire. Ühtegi last ei tohi nimetada hüperaktiivseks kui ta on

elav, ei allu korraldustele või tema õpingud ei edene nii hästi kui peaks

Hüperaktiivsust diagnoosib psühhiaater Kasvatamatu laps käitub sageli samamoodi kui

hüperaktiivne laps – erinevus on selles, et kasvatamatu laps ON VÕIMELINE käituma ka normidele vastavalt

Hüperaktiivne laps ei ole oma halvas käitumises “süüdi”

Hüperaktiivsus vs kasvatamatus

Käitumis- ja tähelepanuhäirega lapsed Aktiivsus ja tähelepanuhäire (ADHD) on kõige

sagedasem esinev häire, milles suurema riskirühma moodustavad enamusjaolt 6-9 aastased poisslapsed.

Poiste ja tüdrukute suhe on kolm ühele, mistõttu suurem osa uuringuid on läbi viidud poistega.

Häire avaldub välispidiselt, see tähendab käitumuslikult.

Tüdrukutel avalduv tähelepanuhäire on sisemine, mis ei paista alati silma, kuid kes vastavad diagnoositud kriteeriumidele oma sisemiste pingetega, sotsiaalsete probleemidega.

Tüdrukutel avalduvad sotsiaalsed probleemid koos käitumisprobleemidega, mis võivad olla põhjuseks halba keskkonda sattumisel, narkootikumide kasutamisel.

See häire on erinevates rühmades, kultuurides erinev.

Eriti annab see tunda erinevates kultuurides, maades läbiviidavates uuringutes- näiteks Hiinas on hüperaktiivsuse ilmsed sümptomid, Inglismaa kriteeriumide järgi ei ole aga veel tegemist hüperaktiivse ilminguga.

Sageli ei ole ka arstid üksmeelel, esineb erinevaid psühholoogilisi seletusi haiguspildi kohta.

Järgides tähelepanu- ja hüperaktiivsushäire diagnostilisikriteeriume (DSM- IV), saab õpetaja/ noorsootöötaja jälgimise teel tehaesimesed järeldused lapse arengu ja käitumise kohta. Tähelepanematus. Vähemalt kuus järgmistest tähelepanematuse

sümptomitest on kestnud vähemalt kuue kuu jooksul, mitte sobides arengutasemega:

1. Jätab sageli detailid tähele panemata või teeb tegevustes hooletusvigu2. Sageli korduvad raskused ülesannetele või mängudele keskendumisel3. Otsesel kõnetamisel ei näi sageli kuulvat4. Sageli ei pane tähele korraldusi ega saa ülesandeid tehtud5. Sageli korduvad raskused ülesannete või toimingute organiseerimisel6. Sageli väldib või põlgab ülesandeid, mis nõuavad pikemaajalist

pingutust või ei taha neid sooritada7. Kaotab tihti ülesannetes või toimingutes vajaminevaid esemeid

(mänguasju, pliiatseid, raamatuid, tööriistu)8. Laseb end kergesti häirida kõrvalistel stiimulitel9. Unustab sageli igapäevaseid toiminguid tehes asju ära.

Hüperaktiivsus. Vähemalt kuus järgmistesthüperaktiivsuse/ impulsiivsuse sümptomitest on kestnudvähemalt kuue kuu jooksul, mitte sobidesarengutasemega.

10. Liigutab sageli närviliselt käsi või jalgu või niheleb istudes

11. Olukordades, kus eeldatakse ühel kohal püsimist, lahkub sageli oma kohalt

12. Sageli ronib kuhugi või jookseb sobimatutes olukordades liigselt ringi (teatris, kirikus)

13. Sageli korduvad raskused rahulikult mängimisel või millegagi tegelemisel

14. On sageli “ pidevalt kuskile minemas”15. Räägib sageli üleliia.

Fakte

Hüperkineetilised häired algavad enne kooliiga- enne seitsmendat eluaastat. Nende puhul on peamiseks tunnuseks raske keskenduda ja tähelepanelik olla.

Motoorikahäired, nagu hüperaktiivsus ning käitumis- ja impulsikontrollihäired, on tavalised.

Siiani on kasutatud nimetust MBD (minimal brain dysfunktion). Praegu kasutusel olevad terminid on ADD (attention deficit

disorder) ja ADHD (attention deficit hyperactivity disorder), need viitavad nii tähelepanu kui ka motoorikaga seotud häiretele .

Minimaalne aju düsfunktsiooni häired on põhjustatud ajutegevusest. Otstarbetu psüühiline aktiivsus ja oluline kõrgendatud tähelepanu ulatus võib tekitada teisi probleeme nagu häiritud taju ja käitumine.

Hüperaktiivsel lapsel on raske: alustada oma tegevust, peab koguma palju motivatsiooni; raske oma tegevust

organiseerida, seostada peamise töö ülesandega; ei orienteeru lisainfos. keskenduda – ümberlülitamine, alalhoidmine, kaotab kuulates

keskendumisvõime; mingid teised nüansid viivad tähelepanu ülesandest eemale.

pingutada – virge tähelepanu alalhoidmine; pingutus; kaotab kiiresti huvi ülesande vastu, ei suuda seda pingutust alal hoida; lapsel on raske antud ajaga toime tulla; tulemus, mis ta saavutab, on väga ebaühtlane.

emotsioone kontrollida – lapsel on häiritud võime toime tulla pettumustega (frustatsioon), erinevad aspektid on erineval astmel häiritud – väike pettumus tekitab tugeva ärrituse – põhjus ja reaktsioon ei ole vastavuses; mõjutab enesehinnangut negatiivselt.

asju meeles pidada – mälu kasutamise võime, meenutamise võime – ei suuda õpitut meenutada, vajab abistamist; kaotab oma asju, paneb valele kohale, tundub et teeb meelega, kuid tema mälu on häiritud.

tegutseda – oma käitumise jälgimine ja reguleerimine – raske vaikselt õppida, ülesanded teeb kiiresti ja hoolimatult, katkestab teisi.

Hüperaktiivse lapsega suhtlemine:

Suhtlemisel hüperaktiivse lapsega ei tohi teda sügavalt haavata- nad lõpetavad sinuga suhtlemise

vajavad uusi ideid, sest reeglipärasus on neile igav.

Hüperaktiivsete laste probleemid jaotatakse kolme rühma:1. Käitumisprobleemid- agressiivsus, vähene

enesekindlus, endale tähelepanu tõmbamiseks eriliste nõudmiste esitamine, vilets või/ja madal enesekontroll, destruktiivsus

2. Hüperaktiivsuse sümptomid- püsimatus, tähelepanematus, kohmakus, väsimatus, impulsiivsus

3. Sotsiaalsed probleemid- raskused koosmängus ja ühistegevusel teiste lastega, sõprade leidmisel.

RÜHMATÖÖ

Kirjutage noortega seonduvalt sotsiaalpedagoogilisi probleeme (nii palju kui aga meelde tuleb)

10 min

Nõuanne eesmärgi sõnastamiseks-MARKK M mõõdetav A ajastatud R realistlik K konkreetne K kokkulepitud

Ülo Vihma koolitusel Sagadis aprill 2012

Rühmatöö

Valida üks sotsiaalpedagoogiline probleem ja kirjutada projekti

1. eesmärk 2. tegevuskava selle probleemi

lahendamiseks / leevendamiseks

Kasutatud allikad

Leena Arras-e loengumaterjalid Helen Tomp-i loengumaterjalid Hämäläinen, J. Sissejuhatus

sotsiaalpedagoogikasse Sotsiaalpedagoogika:

http://www.infed.org/biblio/b-socped.htm