TeoloogiaTudengiTe mediTsiiniTeemalised

oraTsioonid TarTu academia gusTavianas1

K a a r i n a R ei n

SiSSejuhatuS

XVII sajandil olid krgkoolid nii Rootsis kui mujal haridusideaalilt huma-nistlik-teoloogilised ning koolitasid eelkige vaimulikke. Ka Tartu li-kool ei olnud selles mttes erand, 16321656 immatrikuleeritud tudengi-test valis vhemalt veerand vaimulikukarjri.2

Seega valmistati Tartu likoolis Eesti ja Lti jaoks ette sna palju pas-toreid (umbes 250).3

Teoloogidel oli teiste teaduskondade ppejududega vrreldes juhtiv seisund. Usuteaduskond oli tollal ppejudude arvult suurim phiteadus-kond (kahe korralise ja kahe erakorralise professoriga) ning esimene teo-loog sai professoritest krgeimat palka.4

Arstiteaduse kohta vib tollase Tartu likooli kontekstis paljuski vita vastupidist. Academia Gustaviana asutamisrikule lisatud professo-rite nimekirjast vib lugeda, et rajatavas likoolis kavatseti arstiteaduse alal sisse seada kaks professuuri.5 Ka Academia Gustaviana phikirjas on

1 Artikkel on valminud Eesti Teadusfondi grandi 8341 toel.2 Arvo Tering, Album Academicum der Universitt Dorpat (Tartu) 16321710. Publica-

tiones Bibliothecae Universitatis Litterarum Tartuensis V (Tallinn: Valgus, 1984), 95.3 Ilmar Talve, Eesti kultuurilugu. Keskaja algusest Eesti iseseisvuseni (Tartu: Ilmamaa,

2004), 146.4 Vt Tartu likooli ajalugu I 16321798. Koostanud Helmut Piirime (Tallinn: Valgus,

1982), 205 ja Helmut Piirime, Rootsi riigimajandus Eesti- ja Liivimaal XVII sajandil (Tartu: ES kirjastus, 2009), 164.

5 Friedrich Menius, Jutustus Tartu likooli inauguratsioonist, mis toimus 15. oktoobril 1632. aastal. Tlkinud ja kommenteerinud Kristi Sak (Tartu: Tartu likool Kirjastus, 1997), 54 jj.

Rein54

eldud, et ametis oleks pidanud olema korraga kaks meditsiiniprofesso-rit.6 Tegelikkuses ttas arstiteaduskonnas algusest peale vaid ks profes-sor, mlemad professuurid ei olnud tidetud kordagi ning vahel puudus meditsiiniprofessor hoopis. lipilasi meditsiinivaldkond tollal eriti ei ahvatlenud. On teada vaid kaks tudengit, kes alustasid oma meditsiini-stuudiumi Academia Gustavianas. Mned Academia Gustaviana kasvan-dikud, kes ppisid Tartus teistes teaduskondades, jtkasid oma meditsiini-pinguid mujal Euroopas. Ent arstina ei lpetanud XVII sajandil Tartu likoolis stuudiumi keegi.

Peamiselt phjustasid huvipuudust arstiteaduse ppimise vastu rasku sed t leidmisel ning ka meditsiinippe lnklikkus Academia Gustavia nas. Lisaks sellele, et meditsiiniprofessori koht oli aeg-ajalt tit-mata, puudusid Tartus ka anatoomikum, botaanikaaed ja kliinik. XVII sajandil seisid akadeemiline meditsiin ja kirurgia veel teineteisest lahus. Kui haavaarste-kirurge leidus tollal ilmselt igas viksemaski linnas, siis akadeemilise haridusega arste oli ka mitmekmne tuhande elanikuga linnades ks vi kaks ning rohkemat ei peetud vajalikukski. Seetttu oli meedikul raske kohta leida.7

Kigest sellest tulenevalt prinevad Academia Gustavianast vaid ksikud arstiteadust ksitlevad td. Ainult hel juhul oli meditsiini-tudeng sellise t le vitlejaks.8

Arstiteaduse teemal vtsid Academia Gustavianas sna pigem lipi-lased, kes ppisid teoloogia- vi filosoofiateaduskonnas. Juba rootsiaegse Tartu gmnaasiumi pevil vitles meditsiinilis-loodusteadusliku dispu-tatsiooni le tulevane Eestimaa konsistooriumi assessor ning Ida-Harju-maa praost Petrus Turdinus.9 Academia Gustaviana pevil lisandusid teo-

6 Constitutiones Academiae Dorpatensis (Academia Gustaviana). Tartu Akadeemia (Academia Gustaviana) Phikiri (Tartu: Tartu likooli Kirjastus, 1997), 56 jj.

7 Tering, Album Academicum der Universitt Dorpat (Tartu) 16321710, 113.8 See tudeng oli Olaus N. Oestenius (16251682), kes disputeeris Tartus vitekirja De

dysenteria (Dsenteeriast) le 1651. aastal (vt Sebastian Wirdig; Olaus Oestenius (string). Disputatio medica de dysenteria. Dorpati Livonorum: J. Vogelius, 1651). Hiljem, aastal 1657, promoveerus Olaus Oestenius Helmstedti likoolis meditsiini-litsentsiaadiks. Tartus kaitstud t on phendatud mitmele teoloogile, kes lipilase pinguid toetasid.

9 T, mida Petrus Turdinus esitas, prines Tartu gmnaasiumi rektori ja meditsiiniprofes-sori Johannes Raicuse sulest ja kandis pealkirja Disputatio physico-medica votiva surgenti jam Dorpati novo Collegio Regio (Loodusteaduslik-meditsiiniline votiiv-

Rein 55

loogiatudengite Friedrich Heini ja Sequardus Wallanderi meditsiiniala sed oratsioonid. Rootsi luuleteoreetik Andreas Arvidi, kes oli ka sterha-ninge kirikupetaja ning vaimulikuseisuse esindaja Rootsi riigipevas, disputeeris Tartus ppimise perioodil muuhulgas meditsiiniteema le. Ehkki XVII sajandi Tartu likoolis oli meditsiinipe sna nrgalt esinda-tud, peetakse paradoksaalsel kombel rootsiaegse Tartu likooli kasvandi-kest kuulsaimaks arstiteadlast Urban Hjrnet (16411724),10 kelle piaeg Tartus piirdus vaid poole aastaga ning kes siinmail meditsiinipinguteni ei judnud. Urban Hjrne puhul vib aga vlja tuua asjaolu, et muu hulgas on uuritud ka tema teadustegevuse seotust teoloogiaga.11

Artikli eesmrk on vaadelda eelkige kaht Academia Gustaviana meditsiinialast oratsiooni De medicina (Meditsiinist) ja De homine (Inimesest). Eeldatavalt ilmneb, milline vis olla meditsiini le vitlejate motivatsioon selle teema liste tde koostamiseks, kuivrd nad ise arstiks saada ei kavatsenud. Seega on vaja vaadelda ka arstiteaduse teemadel sna vtnud teoloogialipilaste muid tid. Kuna aga miski ei vrsu thjalt kohalt, siis on vajalik ka levaade lhenemisest teadusele ja retoorikale Academia Gustavianas. Samuti pab ksitlus vastata ksi-musele, kas neid akadeemilisi knesid on mjutanud tollase meditsii-niprofessori Johann Belowi tegevus.

Eesti keeles on neid tid varem vaid mainitud,12 kuid hte neist on kir-jeldanud Rootsi teadlane H. Sandblad Academia Gustaviana retoorika-pinguid kajastades.13

disputatsioon phenduseks Tartus juba kerkivale uuele kuninglikule kolleegiu-mile) (Rigae Livonum: Gerhardus Schrder, 1631).

10 Talve, Eesti kultuurilugu, 148. 11 Vt Kristina Savin, Gud i Naturens laboratorium: varsel och jrtecken hos Urban

Hirne Den otidsenlige Urban Hirne. Fredrag frn det internationella Hirne-sym-posiet i Saadjrve, 31 augusti 4 september 2005. Nordistica Tartuensia 17. Redakt-rer Stig rjan Ohlsson, Siiri Tomingas-Joandi (Tartu: Nordistica Tartuensia, 2008), 115132.

12 Vt Tartu likooli ajalugu I 16321798, 230. 13 Henrik Sandblad, Om Dorpats universitet under dess ldsta skede 16321656. Srtryck

ur Lychnos 19751976 (Stockholm: Almquist & Wicksell), 219.

Rein56

PiibelliK-aRiStootelliK lhenemine academia GuStaviana teaduStdeS

Luterliku teoloogia mjust rootsiaegsele Tartu likoolile ja usuteadus-konna kohast selles ppeasutuses on ilmunud mned ksitlused seoses Tartu likooli 300. aastapevaga.14 Sealt vib lugeda, et Tartu likool oli teadlikult rajatud protestantliku likoolina ning usuteaduskonna ja tea-tavas mttes terve likooli usulise ja usuteadusliku suuna mras luterlik ortodoksia.15

Academia Gustaviana kaks kige olulisemat teoloogiaprofessorit olid Andreas Virginius (15961664) ja Georgius Mancelius (15931654), kes olid eelkige Aristotelese kooli jngrid, ning teoloogilised disputatsioo-nid, mis trkiti nende egiidi all, olid nii struktuurilt kui mttemustrilt aristootellikud.16 Samas oli teoloogiaprofessoritel Academia Gustaviana phikirja jrgi karmilt keelatud moonutada oma petust, phakirja ja teoloogiat metafsiliste ja skolastiliste arutlustega.17 Liigse Aristotelese-kummardamise tttu sdistas Academia Gustaviana esimene loogika- ja eetikaprofessor Michael Savonius Tartu teolooge likooli phikirja eiramises,18 kuna see ngi ette ainete ksitlemist sokraatilise ehk Ramuse korra ja meetodi jrgi.19

Ehkki Tartu likooli loodusteaduslike tde kohta ei ole phjaliku-maid uurimusi, vib oletada, et sarnaselt Turu likooliga20 vib ka Tartu likooli selleski vallas pidada aristootellikuks. Varasem uurimine on eriti

14 Hugo Bernhard Rahamgi, Usulisi jooni ja momente Tartu Rootsi likooli ldises struktuuris ja ilmes Usuteadusline Ajakiri, lisavihik nr 3 (1932), 1019; Olaf Sild,

Tartu Rootsi likooli korraldus ja t ibid. 1937.15 Ibid., 35 jj. 16 Jnis Krsli, Dominus narrabit in scriptura populorum. A Study of Early Seventeenth-

Century Lutheran Teaching on Preaching and the Lettische lang-gewnschte Postill of Geor-gius Mancelius (Wiesbaden: Harrassowitz, 1992), 165.

17 Constitutiones Academiae Dorpatensis (Academia Gustaviana), 56 jj.18 Krsli, Dominus narrabit in scriptura populorum, 165; Tartu likooli ajalugu I 1632

1798, 184.19 Constitutiones Academiae Dorpatensis (Academia Gustaviana), 54 jj. Petrus Ramus

(15151572) oli ks esimesi, kes vitles selle eest, et teadus vabaneks skolastika ja Aris-totelese mjuvimu alt.

20 Vt Maija Kallinen, Change and Stability. Natural Philosophy at the Academy of Turku 16401713. (Helsinki: Finnish Historical Society, 1995).

Rein 57

esile tstnud Academia Gustaviana astronoomia- ja fsikaprofessori Johannes Erici Stregnensise viljakat ppe- ja teaduslikku tegevust, kelle tid on nimetatud lbinisti peripateetilisteks.21 Aristootellikku loodus-filosoofiat peeti veel XVII sajandi esimestel kmnenditel kogu Euroopa likoolides teaduse viimaseks snaks.22

Loodusteadusi XVII sajandil vib iseloomustada ka kui teadusi Jumala loomingust. Aadam oli esimene loodusteadlane, kes pani nimed Maal elavatele liikidele. Seega sai teoloogilisi argumente tuua ka loodus-teaduslikesse aruteludesse.23

Academia Gustaviana disputatsioonidest leiab niteid ka loodustea-duste ja teoloogia seotusest. Niteks disputatsioonis Fsika loomu-sest on ra toodud selle distsipliini definitsioonid Aquino Thomaselt ja Albert Suurelt.24 1635. aastal kaitstud loodusteaduslik disputatsioon

Maailmast25 rgib muuhulgas maailma loomisest ja selle phjustest, toetudes vastavatele Vana Testamendi kirjakohtadele. Ksimuses, kas maailm on igavene, vrreldakse Piibli ja Aristotelese seisukohti. Samas toetub disputatsioon Maailmast,26 mis on koostatud 1642. aastal, pea-miselt antiikautoritele. Seega vis hele ja samale teemale lheneda erine-valt, tenoliselt oli siin mravaks ka juhendaja isik. 1642. aastast prinev disputatsioon Taevast27 defineerib sna taevas ladina, kreeka, heebrea ning saksa ja rootsi keele kaudu. Autor toob vlja, et filosoofid ja teoloogid defineerivad taevast erinevalt. Teoloogidele vastuvetavad mratlused jtab autor teoloogidele ning jtkab ise loodusfilosoofiaga.

Piiblile toetumist vib theldada ka loodusteaduslikes tdes, mis rgivad neljast elemendist: hust, veest, tulest ja maast. Siinkohal peab kll mainima, et sellistel teemadel kirjutatud td toetuvad phakirjale erineval mral.

21 Tartu likooli ajalugu I 16321798., 217.22 Georg Stiernhielm, Filosofiska fragment med inledning och kommentar av Johan Nord-

strm. Vol. 1. (Stockholm: Alb. Bonniers Boktryckeri, 1924), CXLV.23 Kallinen, Change and Stability, 108.24 Johannes Erici Stregnensis; Magnus Asp. Disputatio physica de natura physicae (Dor-

pati Livonorum: Typ. acad., 1649).25 Petrus Goetschenius; Nicolaus Olai Calmariensis. Dissertatio philosophica et solennis

de mundo in genere (Dorpati Livonorum: Typis exscripsit Jacobus Pistorius, 1635). 26 Johannes Erici Stregnensis; Andreas Megalinus. Disputatio physica de mundo (Dorpati

Livonorum: Lit. Acad., 1642).27 Johannes Erici Stregnensis; Haquinus Platinus. Disputatio physica de coelo (Dorpati

Livonorum: Lit. Acad., 1642).

Rein58

1633. aastal kaitstud disputatsioon Tulest28 rgib tule pritolust, loomusest, erinevatest liikidest, ainesest ning lisaks selle nhtuse tlgen-damise vimalustest, toetudes siinjuures nii Vanale kui Uuele Testamen-dile. Elemendist maa on Academia Gustaviana pevil kirjutatud mitu td, kus esineb ka piiblitsitaate, eelkige Vanast Testamendist. 1654. aas-tal koostati disputatsioon Maast, kus on ka rohkelt defineerimist heeb-rea keele kaudu ja toetutud on 1. Moosese raamatule ja Iiobi, Koguja ning Joosua raamatutele.29 Sellest, kuidas ts on phjendatud geotsentrilist maailmapilti, vib lugeda ka sekundaarkirjandusest.30 Aastal 1633 pee-tud knes Vetest, kus on juttu ja niteid vee esinemise mitmesugustest vormidest ja rollist, on rohkelt niteid Piiblist, autor toob vlja ka Jumala rolli selle elemendi esinemisel.31 1647 kaitstud disputatsioonis hust32 toetub ksitlus ldiselt Aristotelesele, kll on aga 13. teesis eldud, et hu ainese on jumal loonud mittemillestki, mida nimetatakse kaoseks. Ent see ja teised Academia Gustavianast prinevad hku ksitlevad disputat-sioonid Piiblile ei toetu.

Meditsiinidisputatsioone on Academia Gustaviana ajast on teada vaid kaks.33 Siinkohal viks esile tuua Andreas Arvidi disputatsiooni Medit-siini olemusest ja lesehitusest, mis on kaitstud 1648. aastal. Meditsiini vimalike leiutajatena on selles ts mainitud egiptuse ja kreeka juma-laid.34 Siingi vib theldada Aristotelese mju. Autor toob meditsiini ole-masolu selgitamiseks vlja neli phjust, nagu neid eristatakse Aristotelese

Metafsikas.35 Tegeva phjuse (causa efficiens) puhul eristab autor esi-

28 Henricus Oldenburg; Jonas Lannerus. Disputatio physica anniversaria de natura ignis (Dorpati Livonorum: J. Pistorius, 1633).

29 Petrus Lidenius; Petrus Laurentii Arbogensis. Disputatio philosophica de terra (Dorpa-ti Livonorum: J. Vogelius, 1654).

30 Lea Leppik, Mida me teame Rootsi-aegse Tartu likooli teadusest praegu rohkem kui 25 aastat tagasi? Tartu likooli ajaloo ksimusi, XXXVII (2009), 32.

31 Petrus Langius, Oratio de aquis (Dorpati Livonorum: Lit. acad., 1637).32 Johannes Erici Stregnensis; Olaus Bergius. Disputatio philosophica de elemento aeris

specialiter considerato (Dorpati Livonorum: J. Vogelius, Acad. Typogr., 1647).33 Sebastian Wirdig; Andreas Arvidi Stregnensis. De natura et constitutione medicinae

(Dorpati Livonorum: J. Vogelius, 1648) ja Sebastian Wirdig; Olaus Oestenius (st-ring). Disputatio medica de dysenteria (Dorpati Livonorum: J. Vogelius, 1651).

34 Wirdig; Stregnensis. De natura et constitutione medicinae. 35 Aristotle, The Metaphysics. Books IIX with an English Translation by Hugh Tredennick

(Cambridge, Massachusetts, London, England: Harvard University Press, 1989), 16 jj.

Rein 59

mest ja teist phjust. Meditsiini esimene phjus on autori arvates Kolme-kordselt Parim Suurim Jumal (Deus Ter Optimus Maximus), kes on kige hea autor, allikas ja algus. Teiseks phjuseks peab autor leidlike inimeste olemasolu.36 Samas Piibli tsitaate sellest tst ei leia.

XVII sajandi keskel toimunud leeuroopaline pre Aristotelese ja antiigi filosoofialt R. Descartesi petusele Academia Gustavianat veel ei mjutanud. Iseloomulikuks nhtuseks Academia Gustaviana tdes vib pidada ranget toetumist autoriteetidele, olgu selleks phakiri, antiikauto-rid vi mni omaaegne populaarne autor.37 Niteks on elemente ksitle-vates tdes mitu korda toetutud Wittenbergi likooli meditsiiniprofes-sorile Daniel Sennertile (15721637).38

antiaRiStootelliK lhenemine academia GuStaviana teaduStdeS

Aristootellik skolastika hakkas XVII sajandi esimesel poolel siiski taga-nema loodusteaduste uurimisel phineva ngemuse ees, mille mju ulatus ka Tartusse. Kahtlemata visid Academia Gustaviana loodusteaduslike ja meditsiiniliste tde kujunemist mjutada ka sel ajal levinud mstilised kontseptsioonid. Tartu likooli ajaloo uurimise kontekstis leiab neile vaid viiteid,39 kuid Rootsis on seda teemat phjalikumalt uuritud.40 Kindlasti vriks see teema ka Liivimaa kontekstis phjalikumat svimist.

Antiaristootelliku maailmatunnetuse parimaks niteks vib siin-kohal tuua kantsler J. Skytte, kes lisaks Petrus Ramuse filosoofia toeta-misele huvitus sgavalt loodusmstilistest kontseptsioonidest, sealhulgas

Neli phjust on materiaalne, formaalne, tegev ja eesmrgiline phjus. 36 Wirdig; Stregnensis. De natura et constitutione medicinae, [B2v]. 37 Leppik, Mida me teame Rootsi-aegse Tartu likooli teadusest, 32.38 Vt nt Johannes Erici Stregnensis; Olaus Bergius. Disputatio philosophica de elemento

aeris specialiter considerato (Dorpati Livonorum: J. Vogelius, Acad. Typogr., 1647), 44. tees; Johannes Erici Stregnensis; Andreas Udbingius, Disputatio physica de natura elementorum (Dorpati Livonorum: J. Vogelius, 1645), 36. tees; Johannes Erici Stregnensis; Johannes Luth, Disputationum physicarum decima tertia de elemento aeris (Dorpati Livonorum: J. Vogelius, 1652), 28. tees.

39 Tartu likooli ajalugu I 16321798, 183.40 Sten Lindroth, Svensk lrdomshistoria. Stormaktstiden (Stockholm: Typografi Karl-

Erik Forsberg, 1989), 128178.

Rein60

Hermes Trismegistose filosoofiast.41 J. Skytte huvi Paracelsuse mttemaa-ilma vastu ajendas teda kutsuma Tartusse meditsiiniprofessoriks Uppsala likooli meditsiiniprofessorit Johannes Raicust (u 15801632), kes oma tdes oli liminud Paracelsuse ja antiikautorite ideid meditsiinis.42 Paraku suri nimetatud arstiteadlane arvatavalt enne Academia Gusta-viana inauguratsiooni.

Hermeetiline natuurfilosoofia oli juba kaua aega olnud alternatiiviks aristootellikule fsikale. See ktkes endas vastuseisu Aristotelesele ja skolastikale loogika, abstraktne mistuseteadus, ei tunginud looduse tuumani, seda suutis vaid intuitiivne vaatlus. Niisugused mtted said alguse uusplatonistlikust maailmapildist, milles universumit tunnetati tervikuna, kus valitseb ilu ja kooskla. Hermeetilise natuurfilosoofia ees-mrk oli valitseda looduse nhtamatuid jude.43

Hermeetiline kirjandus puudutas erinevaid loodusteaduste vald-kondi maagiat, astroloogiat, alkeemiat ja meditsiini. Kik need distsip-liinid ja nende esindajad vrtustasid inimest. Loodusesse sukeldumine ei olnud vajalik enam ksnes mstiliseks kohtumiseks jumalaga, vaid ka ratsionaalne vahend looduse tundmiseks eesmrgiga seda valitseda.44

Hermeetiline kirjandus vitis Euroopa vaimuinimeste seas XVXVII sajandil tohutu populaarsuse. Hermeetikast olid mjutatud mitu kuulsat petlast, nende hulgas ka Paracelsus. XVII sajandil sndinud roosirist-laste salahingu esimest manifesti (Fama fraternitatis, 1614) on mju-tanud hermeetiku, arsti ja alkeemiku Heinrich Khunrathi (u 15601605) ideed.45

Roosiristlaste snumiks oli inimkonna muutmine. Paracelsust jrgi-des ennustasid nad sellist tulevikku, kus kik looduse saladused on ilm-siks saanud ja valitseb teline jumalatundmine. Mingis mttes vib elda, et Johan Amos Comeniuse (Jan Amos Komensky (15921670)) panfilo-soofias judis roosiristlaste programm tiuseni. Utopist ja unistaja J. A. Comenius pdis kogu oma elu luua kikehaaravat ldteadust, panfilo-

41 Tartu likooli ajalugu I 16321798, 182 jj.42 Stiernhielm, Filosofiska fragment med inledning och kommentar, Vol. I., CLXXXII. 43 Lindroth, Svensk lrdomshistoria, 146. 44 Aira Vsa, Johann Georg Gichtel teosoofilise idee kandja varauusaegses Euroopas (Tartu:

Tartu likooli Kirjastus, 2006), 169. 45 Neeme Nripa Hermes Trismegistos ja Corpus Hermeticum Vikerkaar, nr 12

(2010), 65.

Rein 61

soofiat, mis pidi petama inimsoole uusi ja lihtsamaid teid pidi asjade te-lise olemuseni tungimist.46

Suurvimu aegses Rootsis oli mitu vljapaistvat mstilise natuur-filosoofia jrgijat. Tolle ajastu suur rootsi mstik oli Johannes Bureus (15681652), keda lummas eelkige hermeetiline ja uusplatooniline loo-dusfilosoofiline traditsioon ning kel tenoliselt olid sidemed ka roosi-ristlastega.47 Tema kummalise ja keeruka mttemaailma keskmes oli teo-soofiline jumalatundmine ning Johan Skytte oli alati Johannes Bureuse patrooniks ja soosijaks.48 Johannes Bureuse jrgijaks oli tema vimees Georg Stiernhielm (15981672),49 kes tuli koos Johan Skyttega Liivi-maale, kus temast sai Tartu uekohtu assessor. G. Stiernhielm paistab siinmail silma kui haritud mitteaadlik, kes vtab osa valitsemisest, teeb karjri ja saavutab oma teenete eest aadliseisuse.50 Traktaadis Looduse printsiipidest (Om naturens Principe) tleb G. Stiernhielm, et Aristo-teles filosofeerib ilma valguse ja vaimuta (sine Luce & Mente), rahuldudes vaid mateeria ja vormiga (contentus materia & forma). Ent G. Stiernhielmi snul on vaim asjade ainus ja esimene printsiip (Mens unicum & primum est rerum Principium.) 51

Kige silmapaistvamaks loodusmstika esindajaks Tartus on peetud ajaloo- ja muinsuste professorit Friedrich Meniust (15931659).52 Phju-seks on tema 1644. aastal Salomon Maiuse nime all vlja antud traktaat

Consensus Hermetico-Mosaicus, mis rkis kigi nhtavate ja nhtama-tute asjade pritolust. Fr. Meniuse teos oli S. Lindrothi hinnangul tpi-line ajastu hermeetilise mstika esindaja. Hermes Trismegistos ja Moo-ses kerkivad esile tarkuse sammastena, vormiliselt on kirjutis Genesise tlgendus. Oma phiseisukohtades on Fr. Menius vga lhedal G. Stiern-hielmi vaadetele, mis tuleneb samale allikale toetumisest selleks on

46 Lindroth, Svensk lrdomshistoria, 147.47 Erland Sellberg, Stiernhielms vrldsbild Stiernhielm 400 r. Fredrag vid inter-

nationellt symposium i Tartu 1998. Redaktrer Stig rjan Ohlsson och Bernt Olsson. Nordistica Tartuensia No. 4 (Stockholm: Elanders Gotab, 2000), 148 jj.

48 Lindroth, Svensk lrdomshistoria., 152 jj.49 Ibid., 161. 50 Nils Runeby, Monarchia mixta. Maktfrdelningsdebatt i Sverige under den tidigare stor-

maktstiden (Uppsala: Appelbergs Boktryckeri, 1962), 122. 51 Stiernhielm, Filosofiska fragment med inledning och kommentar, Vol. II., 106. 52 Tartu likooli ajalugu I 16321798, 183.

Rein62

J. A. Comeniuse Moosesest lhtuv (judaistlik) loodusteadus. Fr. Menius on toetunud teiste hulgas veel Paracelsusele. Ka Fr. Meniusest sai Tartus professor tnu J. Skytte toetusele.53

Roosiristlaste mttemaailma ja J. A. Comeniuse panfilosoofiliste ideede vahendamisel on suuri teeneid Academia Gustaviana juuraprofes-soril Heinrich Heinil (u 1590 u 1666). H. Heinil olid sgavad religiooni- ja filosoofiahuvid. Aastatel 16141620 oli ta kirjavahetuses Paracelsuse mstikale orienteeritud Johan Valentin Andreaega (15861654), keda peetakse harilikult roosiristlaste vennaskonna tegelikuks algatajaks. Vii-mane tleb H. Heini kohta rarae devotionis exemplum (nide harul-dasest phendumisest). H. Hein oli ka Joachim Jungiuse (15871657) Collegium philosophicumi liige, kus arutleti uute loodusteaduslike avas-tuste ja ajastu eri valdkondade reformimise pdluste le. Seda petatud seltskonda iseloomustas ilmselt tugev Paracelsuse mju. Nii J. V. Andreae kui ka J. Jungius olid tihedais sidemeis J. A. Comeniusega. Neist esimene pidas seda bmimaalasest filosoofi oma kige olulisemaks inspiratsiooni-allikaks.54

Tartu likoolis olevat H. Hein demonstreerinud oma sbra Johann Valentin Andreae raamatut Dextra amoris porrecta (Armastuse vlja-sirutatud parem ksi) kui ainsat iget alust rajada panfilosoofiline hing kigi teaduste hendamiseks ja uuendamiseks. J. V. Andreae Dextra amoris porrecta mjul olevat ta soovinud viia luterlikku kristlust Vene-maale ja sealt Indiasse. Selle mtte teostamiseks olevat H. Hein otsinud abi nii Rootsist kui Holsteini hertsogilt. Lisaks olevat H. Hein soovinud asutada Ruhnu saarele kolleegiumi, et seal elada nende vhestega, kes hoolisid igest kristlusest.55

On arvatud, et ka Academia Gustaviana esimene meditsiiniprofessor Johann(es) Below (Belovius) huvitus Paracelsusest.56

53 Lindroth, Svensk lrdomshistoria, 166.54 Stiernhielm, Filosofiska fragment med inledning och kommentar. Vol. 1., CXCIII. 55 Ibid., CXCII-CXCV; Uku Masing, Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohast (Tartu:

Ilmamaa, 1993), 427 jj.56 Stiernhielm, Filosofiska fragment med inledning och kommentar. Vol. 1., CXCIX.

Rein 63

taRtu liKooli eSimeSe meditSiiniPRofeSSoRi

johann(eS) belowi (beloviuSe) ametiaeG academia GuStavianaS

Nii jigalt autoriteetidele toetuv kui ka looduse uurimisest ja mstikast huvituv maailm olid taustaks Tartu likooli esimese meditsiiniprofessori Johann Belowi (16011668) professuurile, kes ttas Academia Gustavia-nas aastatel 16321642. Nimetatud arstiteadlane prines sugu vsast, kust vrsus mitu tuntud arsti.57 Belowite perekond on Tartu likooliga olnud seotud hiljemgi nimelt oli Johann Belowi vennapoeg Jakob Friedrich Below Tartus meditsiiniprofessor Academia Gustavo-Carolina perioodil. Teadaolevalt oli ta esimene, kes Tartus inimlaipade lahanguid korraldas. ppet kohta vib mainida, et J. Fr. Below kuulutas 1696. aastaks teo-loogidele vlja loengud Piiblis ettetulevate haiguste kohta. Kuna ka sel ajal oli meditsiinitudengeid vhe, pdis J. Fr. Below arstiteaduse vastu huvi ratada teistegi erialade esindajates.58

Siirdudes tagasi Tartu likooli esimese meditsiiniprofessori Johann Belowi elukigu juurde, vib mainida, et lisaks snnilinna Rostocki li-koolile oli ta ppinud veel Wittenbergi, Greifswaldi, Erfurti ja Leipzigi likoolis.59 Seega vis ta juba pingupevil kokku puutuda mitme hili-sema Tartu-kolleegiga, kelle pingupaigaks oli mni neist likoolidest.

Johann Belowi ametiajast Tartus on teada vaid ks meditsiinitudeng David Cunitius (Cunitz), kes immatrikuleerus Academia Gustavianasse 10. oktoobril 1637. aastal. Seega on Johann Belowi professuuri Tartus ise-loomustatud kui tema enda jaoks vga igavat aega.60 Kll luges Johann Below siiski loenguid anatoomiast ja botaanikast teiste teaduskondade lipilastele.61 Mnest allikast vib lugeda, et Academia Gustavianas

57 Vt Svenskt biografiskt lexikon. Tredje Bandet: Beck-Friis-Berndes. Redaktr Beril Boe-thius (Stockholm: Albert Bonniers Frlag, 1922), 130.

58 Tartu likooli ajalugu I 16321798, 235.59 Album rectorum Universitatis Tartuensis 16321997, koostanud Sirje Tamul (Tartu:

Tartu likooli Kirjastus, 1997), 20.60 Sandblad, Om Dorpats universitet under dess ldsta skede 16321656, 228. 61 Johann Friedrich von Recke; Karl Eduard Napiersky, Allgemeines Schriftsteller- und

Gelehrten-Lexikon der Provinzen Livland, Esthland und Kurland. Bd. 1 (Mitau: J. F. Steffen hagen u. Sohn, 1831), 101 jj.

Rein64

lahati kasse ja koeri eesmrgiga pakkuda linnaelanikele huvitavat vaate-mngu.62 Neid lahanguid on seostatud Johann Belowiga.63 Inimlaiba ana-tomeerimine oleks aga tollal olnud suur sensatsioon ning tenoliselt oleks see jdvustatud ka kirjalikes allikates.

Johann Belowit on mainitud Friedrich Meniuse mttekaaslasena pan-filosoofia vallas.64 Soojad sprussuhted kujunesid Johann Belowil Georg Stiernhielmiga, kellega nad mnda aega olid koos ppinud Greifswaldis65, ja ilmselt suhtles ta aktiivselt ka juuraprofessor Heinrich Heiniga, kellega ta oli hest ja samast linnast prit. H. Heiniga vis ta kokku puutuda juba pingute pevil Rostockis.

Johann Belowi tdest on silinud vaid tema Rostockis kaitstud dok-torit De variolis et morbillis (Rugetest ja leetritest), kus kige enam on toetutud araabia arstidele.66 Kaasaegsematest arstidest on seal tsiteeritud niteks G. Fracastorot ja A. Pard.67 Paraku on raske elda midagi konkreetsemat Johann Belowi vimaliku Paracelsuse-huvi kohta, kuna tema doktoritst sellele viiteid ei leia. Kll aga oli tema sprus- ja tutvusringkonnas mstikast huvituvaid inimesi.

Johann Belowi professuuri ajal ei kaitstud Tartus ainsatki meditsii-nilist disputatsiooni, esimene Academia Gustavianas kaitstud meditsiini-disputatsioon on enne mainitud Andreas Arvidi t Meditsiini ole-musest ja lesehitusest.68 Samas prinevad Johann Belowi ametiajast Academia Gustavianas Fridericus Heiniuse kne Oratio de medicina (1637) ja Sequardus Wallanderi kne Oratio de homine (1640), mida

62 ; , cademia Gustaviana (16321656) II. : (1957), 172; Eesti Rahva Ajalugu II. Toimetanud Juhan Libe, August Oinas, Hendrik Sepp, Juhan Vasar (Tartu: K./ .

Loodus 1934), 1137 jj. 63 Tartu likooli ajalugu I 16321798, 230.64 Friedrich Menius ja tema relatio. Jrelsna Friedrich Meniuse teosele Jutustus Tartu

likooli inauguratsioonist, mis toimus 15. oktoobril 1632. aastal. Tlkinud ja kommen-teerinud Kristi Sak (Tartu: Tartu likool Kirjastus, 1997), 74.

65 Stiernhielm, Filosofiska fragment med inledning och kommentar. Vol. 1., CXCIX.66 Vt Jacobus Fabricius; Johann Below, De variolis et morbillis theses inaugurales

(Rostochi: Literis Joachimi Pedani, Acad. Typogr., 1628), teesid 17, 24, 47, 65, 73, 90. 67 Ibid., teesid 71, 84. Itaalia arst G. Fracastoro (14831553) andis esimese metoodilise

ldksitluse nakkushaigustest, arendades ideed spetsiifilisest ja paljunemisvimeli-sest nakkuslikust algest kontaagiumist. Prantsuse kirurg A. Par (15101590) refor-mis haavaravi.

68 Wirdig; Stregnensis. De natura et constitutione medicinae.

Rein 65

sisust lhtuvalt viks pidada meditsiiniteemalisteks. Seni on neid knesid seostatud pigem tollase knekunsti professori Laurentius Ludeniusega.69

oR atSioonid academia GuStavianaS

Academia Gustavianas peetud oratsioonid kuulusid retoorikapingute hulka ja neid peeti retoorikaprofessori Laurentius Ludeniuse (15921654) korraldusel, kelle lesandeks oli lipilasi selles vallas juhendada. L. Ludenius kirjutas ise ka eessnad peaaegu kigile Academia Gusta-viana oratsioonidele70 ning nii on see ka eelmainitud meditsiiniteemaliste knede puhul. L. Ludenius oli ise vga produktiivne autor, lisaks muudele tdele prineb tema sulest ka ks Greifswaldis avaldatud meditsiiniline disputatsioon.71

Retoorikapingute phimtted on kirjas Academia Gustaviana phi-kirjas, samuti on seal ra toodud kohustuslikud autorid, kelle hulgas olid Cicero, Demosthenes, Thukydides, Herodotos, Plutarchos ja Livius. Retoo-rikaprofessor pidi vlja pakkuma knede teemad nii kirikuisadelt kui ilma-likelt autoritelt, samuti Rootsi kuninga annaalidest ning ajalugudest.72

Ehk saab Tartus koostatud akadeemiliste knede puhul tmmata paralleele XVII sajandil Uppsala likoolis koostatud knedega, mille kohta on eldud, et need vljendasid elavalt vrikat eluhoiakut, millega tudengid antiiksete ideaalide puhul kikjal kokku puutusid. Oratsioonid olid vormitud Rooma knekunsti mustrite jrgi ning lbipimitud mtte-terade, metafooride, hatuste ja teravmeelsustega. Roomlased rki-sid alati voorusest ja aust, mis ilistab inimsugu ja kindlustab selle sure-matuse. Klassikaline mte andis edasi ka stoikute filosoofiat, mis petas inimkonnale rasketes tingimustes toimetulekut ja pakkus lohutust, kui inimese saatuse muutus halvemuse poole.73

69 Tartu likooli ajalugu I 16321798, 230.70 Katre Kaju, Laurentius Ludenius (15921654), Greifswaldi ja Tartu likooli professor

Tartu likooli ajaloo ksimusi, XXXVII (Tartu: Tartu likooli Kirjastus, 2009), 62.71 Laurentius Ludenius; Johannes Heun, Disputatio LXXI. De Bono animi acquisito;

Quod est in arte Media Liber De Quatuor Foelicitatis Humanae Gradibus: Exercitiis LXXXIX. (Gryphiswaldii: Albinus, 1625), Kkkkk-Lllll verso (809824).

72 Constitutiones Academiae Dorpatensis (Academia Gustaviana)., 60 jj.73 Sten Lindroth, A History of Uppsala University (Uppsala: Almqvist & Wiksell, 1976),

6870.

Rein66

Voorused ja pahed, nii nagu Aristoteles on neid kirjeldanud oma Nikomachose eetikas vi nagu stoikud olid seda teemat esitanud, oli populaarne teema. Ka religioosseid teemasid oli palju, kuid neis puudus teoloogiline sgavus. Mttemuster oli nii konventsionaalne kui vima-lik.74 Academia Gustaviana ppets ratab thelepanu suur hulk trkis ilmunud oratsioone.75

Akadeemilised kned jagunesid suunitluselt kahte gruppi. Esimeste hulgas vib mainida temaatilisi eksamilaadseid knesid, kus kohtab abst-raktseid arutlusi, nagu niteks oratio de pace, de musica, de ira, de angelis, de pietate, de paupertate, de anima (kne rahust, muusikast, vihast, inglitest, vagadusest, vaesusest, hingest) vi ajaloolis-geograafilisi ksitlusi nagu niteks historia Germaniae, Finnoniae elogia (Saksamaa ajalugu, Soome kiitus) jt teemasid. Teiseks prineb Academia Gustavianast thtpeva-knesid mitmesuguste sndmuste, pidustuste, kirikuphade jm thista-miseks.76

Meditsiiniteemal videlnud Andreas Arvidi Academia Gustavia-nas peetud oratsioonidest rgib ks libahuntidest,77 kuuludes seega esi-messe kategooriasse. Teine kne on peetud Martin Lutheri auks,78 olles seega teise kategooria kne. Valdkonnalt on ilmselt mlemad kned teo-loogilised.

Academia Gustavianas peetud temaatiliste knede niteks on ka 1637. aasta 12. jaanuaril peetud Kne Tartu linnast,79 mille phjal vib saada levaate ka akadeemiliste knede lesehitusest. Tartu oratsioonide sisu

74 Sandblad, Om Dorpats universitet under dess ldsta skede 16321656, 219. 75 Ene-Lille Jaanson, Tartu likooli trkikoda 16321710. Ajalugu ja trkiste bibliograafia.

Druckerei der Universitt Dorpat 16321710. Geschichte und Bibliographie der Drucksch-riften (Tartu: Tartu likooli Raamatukogu, 2000), 47.

76 Jaanson, Tartu likooli trkikoda 16321710, 47.77 Andreas Arvidi Stregnensis, De lykanthropis oratio (Dorpati Livonorum: J. Vogelius,

1645). 78 Andreas Arvidi Stregnensis, Martini Lutheri, theologiae doctoris et professoris in Acade-

mia Witebergensi elogia (Dorpati Livonorum: J. Vogelius, 1647).79 Vt Johannes Claudii Risingh, Kne Tartu linnast. Oratio de civitate Dorpatensi 1637.

Tlkinud Marju Lepaje; kommenteerinud ja jrelsna Jri Kivime (Tartu: Tartu likooli Kirjastus, 1996) ja Johannes Claudii Risingh, Kne Tartu linnast. Oratio de civitate Dorpatensi 1637. Tlkinud Marju Lepaje; kommenteerinud ja jrelsna Jri Kivime; ingliskeelne tlge Anne Lill; jrelsna tlge Mart Jagomgi (Tartu: Ilmamaa, 2009).

Rein 67

on H. Sandblad kll hinnanud banaalseks,80 kuid ilmselt vib elda, et need pakuvad siiski informatsiooni tollaste olude kohta nii Tartus kui mujal.

Oratsioone peeti enamasti suurema publiku ees: kantsler, professorid, lipilased, magistraat, krged aukandjad, klalised. Knedega harjutati teemaksitluse loogilise lesehituse vormimist ning esinemisoskust.81

oR atio de medicina ja Selle autoR

Samal aastal knega Tartu linnast peeti Academia Gustavianas oratsioon meditsiinist.82 Selle oratsiooniga astus les Fridericus Heinius (saksa-praselt Friedrich Hein), kes oli prit Rostockist nagu ka meditsiini-professor Johann Below ning kes oli Academia Gustaviana juuraprofes-sori Henricus Heiniuse (saksapraselt Heinrich Hein) poeg. Selle asjaolu toob Academia Gustaviana tollane rektor Laurentius Ludenius ra ka oma eessnas knele.83 Friedrich Hein ppis Tartus teoloogiat ja nii on ta hiljem, 31. juulil 1641. aastal, teoloogiaprofessor Andreas Virginiuse ees-istumisel videlnud teoloogilise disputatsiooni le, mis ksitleb Johan-nese evangeeliumi 3. peatkki, kus Jeesus kneleb Nikodeemusega (Jh 3:116). Samuti prineb tema pingu teajast Tartus tema sulest mnin-gaid luuletusi (16331639), millest kaks on phendatud tema isale profes-sor Heinrich Heinile seoses viimase rektoriametisse astumisega.84

Fridericus Heiniuse pingute kohta vib veel lisada, et need algasid Rostockis, sealsesse likooli immatrikuleeriti ta 1633. aasta juunikuus. Academia Gustavianasse immatrikuleerus ta ametlikult 19. mrtsil 1634. aastal. Vib arvata, et tegelikult oli ta Tartus juba 1633. aastal, sest ks tema isale Heinrich Heinile phendatud luuletus prineb sellest aastast.85

80 Sandblad, Om Dorpats universitet under dess ldsta skede 16321656, 218.81 Jaanson, Tartu likooli trkikoda 16321710, 47.82 Oratio de medicina, quam in Regia Academia Gustaviana, quae in Dorpati est 31. die

Octobris anno 1637 publice enarrabat, Fridericus Heinius (Dorpati Livonorum: Lit. acad. 1637).

83 Ibid., [A2 verso]84 Vt http://www.ut.ee/klassik/neolatina/ 85 Vt Magnificis honoribus ... Heinrici Hein, J. U. doctoris, et in Regia Dorpatensi Acade-

mia professoris P. summique dicasterii, quod ibidem est, adsessoris, cum ipsi Kalendis

Rein68

Prast pinguid Tartus jtkas Friedrich Hein oma stuudiumi Uppsalas, sealsesse likooli immatrikuleeriti ta 26. oktoobril 1641. aastal. 1642. aas-tal on ta seal ka disputeerinud. Tema elu lpupevil on teda 1665. aasta 17. mrtsil mainitud Rostocki likooli raamatukogu kasutajana.86

Siinses artiklis phithelepanu all oleva akadeemilise kne Oratio de medicina originaaleksemplar asub Stockholmi Kuninglikus Raamatu-kogus, trkitud on see Tartu akadeemilises trkikojas, kne pikkus on 24 leheklge.

Oma oratsiooni De medicina alustab Fr. Heinius prast prdumist kantsler Bengt Oxenstierna, rektori ja ppejudude poole vitega, et me neme iga pev, kuivrd habras on inimkeha, ning seetttu on ilmne, et see allub hlpsasti kikvimalikele muutustele, sealhulgas haigustele. Fr. Heinius jtkab kurtmisega inimelu viletsuse le ning selle le, et tved inimesi vaevavad.87

Seejrel arendab autor teemat, kuidas hinge heaolu sltub kehalisest tervisest ning kuidas sel sajandil nakkused on rnnanud mda asulaid ning paikkondi, phjustades nende thjenemist inimestest. Surmavate haiguste hulgas toob ta vlja palaviku, leepra, katku ja teised haigused. Rnkade tbede hulgas mainib ta veel ka vesitbe ja tiisikust. Fr. Heinius rhutab, et meie, s.o eurooplaste juures on kiiduvrt, et paljud on phen-dunud meditsiinipingutele.88

Autor rgib edasi vaimumeditsiinist. Nimi Jeesus ei thenda tema snul muud kui tervist, sest see vabastab inimesed pattudest. Autor toob vlja, et juristid on samuti omamoodi arstid, sest nad hoiavad seaduste abil riigi tervena. Filosoofia aga on hinge ravim.89

Autor jtkab loomade haiguste teemaga, tsiteerides siinkohal mitut antiikautorit. Rumalad loomad on kneleja snul loodud inimese jaoks ning vajavad haigestumise puhul hoolitsust.90

Edasi rgib autor juba inimestega seonduvast arstiteadusest. Kut-

Novembris, ... sceptra Lycei offerentur, Phoebus triumphans gratulatur. (Athenis Livo-norum: J. Pistorius, 1633). Luuletusi on selles kogumikus lisaks Friedrich Heinile veel Friedrich Meniuselt, Bernhard Belowilt ja Christophus Furecceruselt.

86 Tering, Album Academicum der Universitt Dorpat (Tartu) 16321710, 154.87 Friedrich Hein, Oratio de medicina (Dorpati Livonorum: Lit. Acad., 1637), [A3-A3 verso].88 Ibid., [A3 verso].89 Ibid., [A4 A4 verso].90 Ibid., [A4 verso].

Rein 69

sudes auditooriumi tunnistajaks, kiidab ta Tartu meditsiiniolusid ja siin lbiviidud lahkamisi. Fr. Heinius listab ka Tartu mahedat kliimat, mil-lest tulenevalt ravimtaimed selles kandis judsalt kasvavad. Autor tleb ka, et kigil rahvastel ei ole kigil aegadel olnud kutselisi arste, ja toob siinkohal niteks babloonlased. Esimese arsti ja arstide jumalana nime-tab Fr. Heinius Apollonit.91

Jrgneb loetelu vljapaistvatest kreeka ja ladina keeles kirjutanud arstidest. Esimeste hulgas toob kneleja ra niteks Hippokratese, Gale-nose, Aretaiose, Aetiose, Oreibasiose ja Dioskoridese nimed. Ladina kee-les meditsiiniteemadel kirjutanud autoritest peab ta mainimisvrseteks Cornelius Celsust, Scribonius Largust, Quintus Serenust, Caelius Aure-lianust, Marcellus Empiricust, Theodorus Priscianust, Johannes Ferne-liust (Jean Ferneli), Johannes Fuchsiust, Petrus Forestust (Pieter van Foreesti), Johannes Heurniust (Jan van Heurnet). Loetelus on seega nii antiikaja kui ka autori kaasaja tuntud meditsiiniautorid.

Sisulisest kljest defineerib Fr. Heinius meditsiini kui kunsti, mis silitab inimkehas tervise ja eemaldab haiguse, mida ravitakse. Sna

meditsiin defineerib ta ladinakeelse sna medium (keskpaik) vahendu-sel. See on keskpaik liigse ja puuduva vahel. Ka Hippokrates pidas tema snul meditsiini selleks, mis lisab midagi puuduvale ja vtab ra sealt, kus midagi on leliia.92

Kige vljapaistvam arst on Fr. Heiniuse snul Jumal. Tema on see, kes laseb arstimitel ravimtaimede kujul maa seest vlja kasvada. Kne autor esitab nitena Vana Testamendi tegelasi, kes on Jumala abiga terve-nenud nt Moosese de Mirjam, Tobias, Iiob ja Hesekiel. Autor rhutab, et Jeesus ravis tihtilugu inimesi ainsa snaga. Hiljem edastas ta need vi-med oma pilastele. Ka phad inglid taastavad koosklas Jumala tahtega haigete tervist, mille kohta vib samuti leida niteid Piiblist.93

Ajalookirjanikud jutustavad, et kreeklased on meditsiini alged saa-nud egiptlastelt, kes omakorda on need omandanud heebrealastelt. Hero-dotos rgib oma Historiai 2. raamatus sellest, et egiptlaste arstkonna seas oli juba ka spetsialiseerumine. Egiptlased on aga kogu oma tarkuse saanud Hermes Trismegistoselt, kes oli autori snul Noa pilane, ja tema

91 Ibid., [B1].92 Ibid., [B1 verso].93 Ibid., [B3 verso].

Rein70

lastelt Isiselt ja Osiriselt ning samuti Hermese pilaselt Asklepioselt. Oma osa selle kunsti juurutamisel Egiptuses oli ka Aabrahamil ja Jaakobil.94

Fr. Heinius nimetab oma knes ka meditsiinikoolkondi vanadel kreeklastel olid empiiriline, dogmaatiline ja metoodiline koolkond, hil-jem lisandus neile Paracelsuse koolkond. Seejrel toob autor niteid selle kohta, kuidas arstidel on vimalik ppida loomadelt.95

Siis mainib autor, et arst vib ravimisel kasutada nii sarnaseid kui vas-tandlikke vahendeid. Ravi rakendatakse ravimite, kirurgia ja dieedi vahen-dusel. Seejrel rgib autor ravimite liikidest, kogustest ning manustami-sest. Jrgnevad tpsustused kirurgia ja toitumise kohta.96

Fr. Heiniuse arvates peaks kehaliselt terve inimene elama nii tisvr-tuslikku elu kui vimalik ning mitte piinama end range dieedi reeglitega. Autor toob vlja ka kehalise tegevuse ja veeprotseduuride mju.97

Kneleja rhutab veel kord, et meie vljapaistvaim arst on kolmekord-selt suurim ja parim Jumal. Lisaks Kristuse ja peaingel Raafaeli medit-siinialasele tegevusele annab sellest, et meditsiin on ilis kunst, tunnis-tust ka asjaolu, et mitu valitsejat on seda praktiseerinud niteks Pontose kuningas Mithridates. Ka vljapaistvad filosoofid, niteks Demokritos, Platon ja Aristoteles on meditsiiniteemadel kirjutanud. Autori snul ei saa miski olla nauditavam kui selle tervistava kunsti tundmine.98 Jrg-nevatel leheklgedel toob autor argumente meditsiini kasulikkuse kohta ning kne lpeb prdumisega Jumala poole, kus autor palub, et viksime haigevoodis lamades alati sobiva vastumrgi saada.99

Fr. Heiniuse disputatsiooni lpus on phendusluuletus meditsiini-tudeng David Cunitiuselt, keda on peetud Tartu likooli esimeseks meditsiinilipilaseks.

94 Ibid., [B4].95 Ibid., [B4 verso].96 Ibid., [C1- C1 verso].97 Ibid., [C2].98 Ibid., [C2 verso C3].99 Ibid., [C3 verso C4 verso].

Rein 71

oR atio de homine ja Selle autoR

Teine meditsiinialane oratsioon, mis peeti Tartus Johann Belowi profes-suuri ajal, oli Sequardus (Segvardus) Olai Wallanderi De homine (Ini-mesest) aastal 1640. Autor oli prit Mariestadist Rootsis ja alustas pinguid Tartu likoolis aastal 1637, saades Academia Gustavianas sti-pendiumi aastatel 16381643. Aastatel 16441646 oli ta likoolis pedell. Mais 1646 on S. Wallanderi kohta mainitud, et ta oli valmis kodumaale (Rootsi) naasma.100

Tartu akadeemilises trkikojas trkitud kne Oratio de homine ori-ginaaleksemplare on teada tervelt neli. Lhim asub Riias Lti Akadeemi-lises Raamatukogus, lejnud kolm asuvad Stockholmi Kuninglik Raa-matukogus, Uppsala likooli Raamatukogus ja Vxj Landsbibliotekis. Kne pikkus on 20 leheklge.

Lisaks selles peatkis vaatluse all olevale knele on Sigvardius Olai Wallander Tartus 1639. aasta 27. aprillil pidanud kne De felicitate (nnelikkusest), kus on sarnaseid jooni tema knega De homine. Nende hulgas vib vlja tuua sagedase Ldia kuninga Midase ja teiste valitsejate nimetamise. he nnelikkuse kontseptsioonina toob autor vlja asjaolu, et haigestunu soovib omale tervist kui limat hvet.101 Veel prineb Sequardus Wallanderi Tartus veedetud ajast hulk phendus-luuletusi oma kaaslipilastele.102 Aastal 1644 on ta kirjutanud Emaje muusade kogumikku jrelehde Lne-Gtalandist prit pastori Petrus Guthemiuse surma puhul, milles autor rgib kiirelt voolavast elust, oota-matu haiguse vgivaldsusest ning sellest, et ei ravimid ega kogenud arst ei suuda aidata ning haige prdub asjatult arstikunsti poole.103

Sequardus Wallanderi oratsioon De homine on peetud 28. mrtsil aastal 1640. Algab see jllegi retoorikaprofessori Laurentius Ludeniuse eessnaga, kes iseloomustab inimeste elu kui vahevormi inglite ja kariloo-

100 Tering, Album Academicum der Universitt Dorpat (Tartu) 16321710, 173.101 Sequardus Olai Wallander, Oratio de felicitate (Dorpati Livonorum: Lit. Acad., 1639),

[A3 verso]. 102 Vt http://www.ut.ee/klassik/neolatina/103 In obitum ac abitum Petri Arvidi Guthemii, Westro-Gothi, ecclesiae Svecanae, quae

Rigae ad D. Jacobi colligitur, pastoris districus Rigensis praepositi nec non proto-synedrij Dorpatensis adsessoris die 21. Decemb. Anno 1644. Rigae denati; ibique 29. die mensis ejusdem, sepulchro, quod est in aede D. Jacobi, illati; decantabat Musae Embecciades (Dorpati Livonorum: J. Vogelius, 1644).

Rein72

made elu vahel. Tema snul on Jumal loonud inimese kehast ja ratsionaal-sest hingest koosnevana.104

Prast kombekohast prdumist tleb kneleja Sequardus Wallan-der, et inimene peab pidevalt meeles pidama, kes ta on, et mitte muutuda lbeks.105 Autor jtkab oma knet retoorikaga inimelu viletsuse le, vii-dates siinkohal Kroisose ja Soloni loole, mille Herodotos on jutustanud oma Historiai I raamatus (2932, 8687). Seejrel rgib S. Wallander ka Taanieli raamatus esineva loo krgist kuningast Nebukadnetsarist, kes si heina nagu hrg, kelle ihu kasteti taeva kastega, kel juuksed kasvasid kotka sulgede sarnasteks ja kned linnuknisteks (Tn 4:30). Sarna-sed nited peaksid S. Wallanderi snul vagadel inimestel iga pev silme ees olema, et iseennast tundma ppida. Ka sel sajandil peaksid inimesed autori snul neis jlgedes kima ja seetttu tahab ta esitada ht-teist, mis on inimese tundmappimiseks vajalik.106

Autor tpsustab, et ta ei rgi inimestest, kelle kohta Paracelsus vi-tis, et need ei plvne Aadamast. Osad neist elavat vees, teised mgedes ja kolmandad tules. S. Wallander kavatseb rkida inimesest, kes on Jumala loodud mistuslik olend.107

Niisiis on kolmekordselt suurim ja parim Jumal loonud heainsa ini-mese ja seejrel toodi kljest vlja naine. Inimene on Jumala loodud subs-tants, kel on keha ja aistiv hing, loodud Jumala kuju jrgi, et ta Jumalat tundma piks ja listaks. S. Wallander vidab, et ladinakeelne sna homo on tuletatud snast humus, mis omakorda selgitab inimese kahetist loo-must, kuna ta koosneb kehast ja hingest.108 Inimese pritolu erinevaid ver-sioone ra tuues toetub autor ka Platonile, Ovidiusele ja Catole.109

Inimese loomise Piibli versiooni juurde tagasi tulles tleb S. Wallan-der, et Jumal li Eeva, kes on Aadama kljest vetud roie, mehe abiliseks. Prast loomist snnivad inimesed jumaliku nnistuse vel vanematest. Samasuguse nnistuse osaliseks sai Noa prast veeuputust.110

Edasi tleb autor, et hinge pritolu kohta on erinevaid arvamusi.

104 Sequardus Olai Wallander, Oratio de homine (Dorpati Livonorum: Lit. Acad., 1640), [A2].

105 Ibid., [A3].106 Ibid., [A3 verso].107 Ibid., [A3 verso-A4].108 Ibid., [A4].109 Ibid., [A4 -A4 verso].110 Ibid., [B].

Rein 73

Samuti on erinevad phjused, mis inimest alal hoiavad. Ilma kolmekord-selt parima ja suurima Jumala tahteta ei lange inimese peast juuksekarvagi. Ka inglid saadavad ja valvavad inimest. Samuti pole autori snul vheth-tis meditsiin, mis Jumala heakskiidul kaitseb inimese elu ja tervist. 111

Kneleja jtkab teooriaga mikro- ja makrokosmosest ning nelja ele-mendi osathtsusest inimese puhul. Nii vidab ta, et tuli on nhtav ini-mese silmis, hk on kogu kehas, vesi on soontes kui veejuhtmetes, maa on liha koos luudega. Samamoodi vastavad neli kehavedelikku neljale ele-mendile kollane sapp tulele, veri hule, lima veele ja must sapp maale.

S. Wallanderi oratsiooni keskosa on iseloomustatud kui anatoomilis-fsioloogilist kompendiumi, kus traditsiooniline retoorika on unustatud. Usutavasti kuulus S. Wallander nende vheste tudengite hulka, kes osale-sid arstiteaduskonna loengutel, ja ta kasutab seega juhust demonstreerida oma teadmisi selles vallas.112

Anatoomiline kirjeldus on tepoolest phjalik ja vtab enda alla le kolme leheklje. Arvestades, et tegemist on knega, ei sobi see testi eriti konteksti. S. Wallander kirjeldab kigepealt luid, khresid, kluseid, veresooni, nrve ja nahka. Eraldi thelepanu on pratud pea ehitusele ja sisemusele, sealjuures aju ehitusele. Autor jtkab kaela osathtsusega ning seejrel rgib ta phjalikult rindkeres paiknevatest siseelunditest. Siis kirjeldab autor selja ehitust ja loetleb khunes paiknevaid siseelun-deid. Lhidalt mainib autor mees- ja naissuguelundite erinevust. Edasi rgib autor jsemetest.113 Inimesega seoses toob autor esile ka kehavede-likud ja -vaimud. Veel rgib autor ratsionaalsest hingest, mis tema snul tiendab elustavat ja aistivat hinge, ning inimese vimetest.114

Oratsiooni De homine viimastel leheklgedel tsiteerib autor ini-mese ja Jumala sarnasuse ksimuses Wittenbergi teoloogi Balthasar Meisnerit (15811626). Vaimsetes asjades ei suuda inimene autori snul midagi saavutada ilma Jumala vaimuta.115

Autor manitseb nii liigse lbujanu, rikkuse kui ka kuulsuse tagaaja-mise eest. Hoiatavad eeskujud oleksid siinkohal vastavalt Soodoma ja Gomorra linna, kuningas Midase ning Heliose poja Phaethoni saatus.

111 Ibid., [B-B verso].112 Sandblad, Om Dorpats universitet under dess ldsta skede 16321656, 219.113 Ibid., [B2-B3 verso].114 Ibid., [B3 verso-B4].115 Ibid., [B4 verso].

Rein74

Teoloogid tlevad, et phakirja kohaselt on inimese olemasolu ees-mrk tielik kuuletumine Jumalale. Ka paganlikud filosoofid on vitnud, et inimese lim eesmrk on vaid Jumal.116 S. Wallander toob lisaks vlja ka Aristotelese kuulsa tluse Naine on ebatiuslik mees.

Oma kne lpus esitab S. Wallander kontseptsiooni inimesest kui mikrokosmosest. Samuti loetleb ta nhtusi, mis inimest hukutavad. Autori snul on inimene inimesele sagedamini hunt. Samuti kurnavad inimesi haigused. Lpuks hvitab inimese surm.117

Kne lpeb leskutsega listada oma krgeimat arhitekti ja armas-tada teda kogu sdamest, kogu vest ja kogu hingest. Selleks palub autor Jumalalt heldet abi.118

analS

Academia Gustavianast meditsiiniprofessor J. Belowi ametiajast (16321642) prinevas kahes meditsiiniteemalises oratsioonis De medicina ja De homine vib arstiteaduslikke ja teoloogilisi teemasid leida tiesti vrdsel mral. Fr. Heiniuse ts De medicina ksitleb autor haigusi ja meditsiini pigem kui sotsiaalset nhtust, S. Wallanderi td De homine vib pidada arstiteadusliku ja filosoofilis-teoloogilise lhenemise sm-bioosiks.

Fr. Heinius vljendab keskaegset Christus Medicuse traditsiooni ideed, Jumal on tema snul parim arst.

Academia Gustaviana ajast ei ole Tartus inimlaipade lahkamise kohta otseseid andmeid. Fr. Heinius kutsub aga oma kuulajaid tunnistajaiks li-koolis toimuvatele lahkamistele. Kuna autor vidab, et need lahkamised toimuvad sageli, siis ilmselgelt ei ole tegemist inimlaipade anatomeerimi-sega, vaid pigem toetab see seniseid andmeid Academia Gustavianas kas-side ja koerte lahkamise kohta.

Meditsiinipe Academia Gustavianas kiratses, seda eelkige vastava eriala tudengite puudumise tttu. Seega rgib Fr. Heiniuse oratsioon tegelikkusele paljuski vastu ja seda viks tlgendada kui katset Tartu

116 Ibid., [C].117 Ibid., [C verso-C2].118 Ibid., [C2].

Rein 75

meditsiiniolusid ilustada ja les kiita. Seda oletust nivad kinnitavat fak-tid, et Fr. Heinius oli prit Rostockist nagu ka meditsiiniprofessor Johann Below ning et ta oli Academia Gustaviana juuraprofessori, samuti Rostoc-kist prit Heinrich Heini poeg. Oma knes kiidab Fr. Heinius ka juriste, nimetades neid hiskonna arstideks. Samas on siiski groteskne, et arsti-teadust Tartus listatakse sellal, kui meditsiiniprofessor on viis aastat olnud ilma ainsagi lipilaseta ning esimene meditsiinitudeng on alles paar ndalat tagasi Tartusse ilmunud. Siin vib nha ajendit Fr. Heiniuse oratsiooni pidamiseks, arvestades sellesama meditsiinilipilase phen-dusluuletust kne lpus.

S. Wallanderit vib ilmselt pidada tudengiks, kes testi tundis huvi meditsiiniteemade vastu ja kis J. Belowi loengutel, viiteid selliste huvide kohta vib leida ka hest tema luuletusest. Teadmised meditsiini vallas olid tal kahtlemata mrksa phjalikumad kui Fr. Heiniusel.

Knekunstiprofessor L. Ludenius, kelle valdkonda need oratsioonid igupoolest kuulusid, oli ise varem samadel teemadel (s.o meditsiinist ja inimesest) sna vtnud. Samas mrkimisvrseid sarnasusi vaatluse all olevate oratsioonidega tema tdest ei leia. Seega ei saa L. Ludeniuse mju siin mravaks pidada, autorid on mlema kne puhul tenoliselt siiski lipilased ise, ehkki kahtlemata osalesid nad ka retoorikakursustel

see nhtub tsiteeritud autoritest. J. Belowi mju on mlemal puhul ole-mas, ehkki erinevas vormis. Fr. Heiniuse meditsiinilistus on ilmselgelt mjutatud soovist kaasmaalase ja oma isa kolleegi valdkonda esile tsta Academia Gustavianas ju varem meditsiinilisi tid ei olnud. S. Wallander aga sai oma anatoomiateadmised tenoliselt J. Belowi loengutel.

Ksimuses, kas neid Academia Gustaviana oratsioone on mjuta-nud skolastiline lhenemine vi uuemad teadustd, tuleb kindlasti suurem osakaal anda esimesele. Uuema aja teadlasi, sealhulgas Paracel-sust, kll mainitakse, kuid pikemalt neid ei ksitleta. Fr. Heiniuse puhul oleks eriti vinud eeldada J. A. Comeniuse mju, kuid viimase loomingus vib kohata sna negatiivset suhtumist akadeemilisse meditsiini,119 Fr. Heinius vastupidi, kiidab seda rohkelt. Antiikautorid ja Piibel on mlema kne puhul olnud olulised allikad.

119 John Comenius, The Labyrinth of the World and the Paradise of the Heart. Translated and introduced by Howard Louthan and Andrea Sterk. Preface by Jan Mili Lochman (New York, Mahwah: Paulist Press, 1998), 118 jj.

Rein76

KoKKuvte

Artiklis oli phithelepanu all Tartu likooli esimese meditsiiniprofes-sori Johann Belowi professuur (16321642) Academia Gustavianas, mil Tartus ei kaitstud htegi arstiteaduslikku disputatsiooni, kll aga pida-sid teoloogiatudengid kaks oratsiooni De medicina ja De homine, mida teemavalikust lhtuvalt viks pidada vhemalt osaliselt meditsiini valdkonda kuuluvaiks. Kige igem oleks neid ehk mratleda kui inter-distsiplinaarseid oratsioone teoloogia ja meditsiini vallast. Siiani on Aca-demia Gustavianat ksitlevates teadustdes neist knedest mda vaa-datud, kuid tasuks meenutada, et tegemist on siiski Academia Gustaviana esimeste meditsiinialaste tdega. Kui nad ka arstiteaduse vallas midagi uut ei paku, annavad nad siiski pildi akadeemias meditsiini vallas toimu-vast ja sealsest suhtumisest arstiteadusse. Teema kohta on materjali vga vhe ning seega tuleks olemasolevat igal juhul hinnata kui vrtuslikke allikaid.