KÜLALEHT NR.30

Juuni 2012

5. mai talgupäevale kogunes 25 inimest, kes korrastasid

Leede metsa loodusrada ja Metsaaluse külavahetee ääri.

Aitäh tublidele talgulistele: Kristina Traumann, Indrek

Kepp, Anja Aruvee, Krista Aruvee, Sven Aruvee, Gerret

Matov, Grete Matov, Raivo Reinart, Kairi Reinart, Kai Reinart,

Kärt Reinart, Anton Reinart, Vello Rand, Arno Vana, Toivo

Saarkoppel, Anu Riis, Maire Lodi, Priit Lodi, Tiit Lodi, Eha

Ennemuist, Vilve Ennemuist, Lea Saar, Kadri Saar, Lehar Saar,

Kristiina Kiil.

Foto: Eha Ennemuist

Pühapäeval, 1. juulil kell 12 on kõik loodussõbrad oodatud

Antsu talu kõrvale parklasse loodusraja avamisele ja sellele

järgnevale matkale Leede metsa loodusrajal.

Kinnisvara-äri Kupja talu moodi, eriti oodatud

on kosklapaar

Foto: Eha Ennemuist

Külavanem ja õllemeistrid jaaniõllekest mekkimas

Foto: Tiiu Riis

Suured ja väikesed juubilarid

20. aprill Petri Uggeldahl 45

23. aprill Kristi Ennemuist 20

12. mai Erni Saarkoppel 35

21. mai Vjatšeslav Leedo 60

27. mai Anete Heinlaid 85

27. mai Aliide Saar 90

03. juuni Anja Aruvee 60

13. juuni Anton Reinart 80

Maa tuleb täita lastega

ja täita lastelastega… (H. Runnel)

Meiu Linn 14. aprill

ema: Kristi Kukk

isa: Einar Linn

vanaema: Aime Kukk

vanaisa: Vahur Kukk

Kristofer Riis 20. mai

ema: Keiu Lehtjõe

isa: Oliver Riis

vanaema: Tiiu Riis

vanavanaisa: Arnold Riis

Õnnitleme koolilõpetajaid!

* Artur Saar

* Priit Riis -

Orissaare Gümnaasium

* Sven Aruvee

* Marko Rei –

Tornimäe Põhikool

* Jako Jõgi –

Kuressaare Gümnaasium 9.kl

* Karoliina Kinna –

Kaagvere Erikool

* Joann Vana –

Tallinna Reaalkool 9. kl

* Kertu Kula – Tartu Ülikool,

ajakirjanduse bakalaureus

KÜLA KÕLA

Bounty Hunter Vana (siledakarvaline foksterjer Värava talust) lõpetab 28. juunil.

Kutsikakooli. Kui lõpetab. Igatahes praegu, 5-kuusena ei näidanud ta külavanema

vastu üles piisavalt lugupidamist. Sõbralikkust küll, aga kooli lõpetamiseks jääb

sellest väheks. Loodame, et kolme nädalaga saab vallatust kutsikast korralik

koolilõpetaja.

Londoni OM-l astub võistlustulle sulgpallur Raul Must, kellele meil on põhjust pöialt

hoida. Mitte ainult sellepärast, et ta on eestlane ja Värava (e Kanna) Toomase tütre

elukaaslane. Mõned aastad tagasi jaaniõhtul vigastas Raul Saarekülas Värava talus palli mängides kätt. Tänu

külavanema ööpäevaringsele taksoteenusele, mis erandkorras sisaldas ka liikluseeskirjade rikkumist kiiruse

ületamise näol, saadi Kuressaare haiglas õigeaegselt abi ja noormehe käsi paranes. Nüüd on meie ootused ja

lootused panustatud sellelesamale käele. Pöidlad pihku!

Väljaandja: MTÜ Saarekülade Selts Saaremetsa küla 4-8

KÜLALEHT Arveldusarve 102 200 695 120 11 SEB Laimjala vald Saaremaa

Trükiarv: 70 e-post: koplike@hot.ee

Toimetasid Eha Ennemuist ja Tiiu Riis http://kuutoukajad.blogspot.com

Foto: Kristi Ennemuist

EEHHAA VVAALLGGUUSS

Nüüd oleme omadega jõudnud sinnamaale, et külaleht jäi maikuus ilmumata kapitaalse ajapuuduse

tõttu. No mida teha, kui Tiiu põrutas 5. mai hommikul mootorratta tagaistmel Horvaatia poole ja tagasi

saabus alles kahe nädala pärast? Me ei jõudnud veel korralikult ahhetada ega ohhetada, kui ta rabas meid

juba uue uudisega: mootorratturist sai üleöö vanaema! Vaatame, millega see vanaema meid järgmiseks

üllatab – ega kaks kolmandata jää!

Tegelikult oli mul jube hea meel, et Tiiul aega polnud, sest minul polnud ka. Ainult et minu põhjused

olid palju lihtlabasemad ja maalähedasemad: kartul tuli maha panna, muru niita ja õppeaasta lõpp pani ka

töö juures tambi peale. Lisaks proovid ja esinemised memmede ja ansambliga. Loomulikult ei laabunud

ükski töö libedalt. Kartulipanek lükkus edasi külma kevade tõttu, muruniitmist takistasid vihm ja

muruniiduki purunemine. Lasteaias jätkus mäsu nii tööajaks kui õhtutundideks, sest minu puhul kehtib

reegel: aega on seni küll, kuni ta äkki otsa saab. Ime, et tervis sellisele tambile vastu pidas. Üks koht siiski

andis järele ka, lauluproovis polnud minust kolm nädalat asja. Nii ära pole minu hääl varem olnud.

Otsustasin, et mai on liiga kiire kuu lehe tegemiseks. Ometi on ka varem külaleht maikuus ilmunud.

Ka siis tuli kartul maha panna, muru niita, õppeaasta lõpetada, laulda ja tantsida. Äkki on põhjus milleski

muus? Kui juba teismeline neiu laulab: „Me kõik jääme vanaks…“, siis peaksin ehk minagi korra passi

vaatama.

Mis sest passist vahtida, tean niigi, et varsti on pool sajandit kukil. Möödas on ajad, kus lõpetasin

hommikul kell kuus lugemise, sest raamat sai läbi. Möödas on ka aeg, kui lugesin kolm lehekülge ja uni

tuli peale. Nüüd piisab mulle uinumiseks ainuüksi raamatu vaatamisest ja mõtlemisest: „Kui loeks õige

pisut…“

Kindlasti on elu muutunud aina kiiremaks, sest maailm areneb ja uusi tegemisi tuleb pidevalt juurde.

Tunnistavad minust palju targemad ja edukamad ninadki, et ei suuda enam noorusega sammu pidada. Ehk

on ka meil aeg osa kohustusi usaldada nooremate hoolde? Mis sest, et nad mööda ilma ringi kappavad. Kui

koju tulevad, siis teevad. Meie lehtki ilmub edasi, vaatamata sellele, et Tiiu Pärnus töötab. Ilmub ka juhul,

kui Tiiu ühel heal päeval Ameerikasse põrutab.

Esimene võimalus initsiatiivi näidata avaneb jaanipäeval. Seekord teeme tuld Laimjala jaanitulega ühel

õhtul. Kes tahab rohkem põnevust, läheb Laimjalga. Kes tahab kohapeal midagi huvitavat korraldada –

olge lahked! Minule piisab mõnusaks lõõgastuseks koduõllest, tuttavatega lobisemisest ja lõkkesoojusest.

Kui põõsast leitakse mõni pill - klaver või akordion, on see juba boonus.

Mitmed inimesed on küsinud Saarekülade seltsi arveldusarve numbrit, põhiliselt Külalehe toetamiseks.

Saarekülade Selts MTÜ a/a nr on 10220069512011. Edaspidi leiate selle ka Külalehe allservast.

Kohe kaasneb abipalve.

Oleme püüdnud elada ja toimetada võimalikult vähese rahaga. Suuremate väljaminekute jaoks oleme

kirjutanud projekte, saanud abi Laimjala vallast ja peamiselt kokkutulekuteks küsinud toetust sponsoritelt.

Nüüd tuleb meil kokku saada ligi 400 €, et külaplatsile elektrikaabel muretseda.

Arvo Riim 04.08.1929 – 29.05.2012

29. mail lahkus siit ilmast kunagine Saare Lastekodu

direktor ARVO RIIM.

Arvo sündis 4. augustil 1929.a Kõljalas.

Heikki Kalle mäletab klassivenda V. Kingissepa nim

Keskkooli päevilt tagasihoidliku noormehena, kuid tubli

õppijana.

Saare Lastekodu direktoriks saadeti Arvo Riim 1951. a.

Noor mees oli täis tegutsemisindu ja elu lastekodus liikus

paremuse suunas.

Saare Arno mäletab tollase direktoriga seoses ühte lõbusat

lugu. Arvo Riim ostis lastekodule mootorratta. Sel ajal elas

Saarekülas juba ka Voldemar Vahter. Volde ütles: “Noh,

Riim, istu ratta peale, ma teen sulle sõitu!“ ja istus ise

nobedasti ratta tagaistmele.

Varsti saabus lastekodusse tööle Therese Odrats, kes

meelitas Arvo mõtted muudelt tegemistelt eemale. Ei

kulunudki palju aega, kui noored abiellusid. Perre sündisid

poeg Raivo ja tütar Eve.

Eriti ei mäletata, miks Arvo Riim juba 1953. a Saare

Lastekodust lahkus. Oli selline aeg, kus käsud tulid

ülevaltpoolt. Ehk tuli ka see korraldus kusagilt valitsusest?

Igatahes oli Arvo Riim hiljem Aaspere lastekodu direktor.

Veel mäletab kohalik rahvas, et Arvo Riim külastas

Saareküla ka peale siit töölt lahkumist. Kaasas olid tal jämedad

rabarberid. Kuna Saaremaa rabarberid nägid välja nirud, tõi ta

mandrilt kaasa tugevad taimed, mis kasvavad praegugi

Saareküla aedades. Arvo ja Therese Riim Saare Lastekodus

Saare Lastekodu direktoriks saades oli Arvo Riim ainult 22 aastane – tegelikult väga noor nii vastutusrikka

ameti jaoks. Veel elab meie külades inimesi, kes teda isiklikult mäletavad – noort meest, keda ootas ees pikk

elu.

Külalehe valmimise ajal lehvis Saare talu lipumastis Saarekülade lipuviirg, mille kinkis külale Tamme Tõnu. Poe Tiidul ja Tamme Tõnul on Saarekülale tellitud

ka kaks lipumasti, kus tulevikus viirg ja lipud lehvima peaksid. Ootame teie ettepanekuid mastidele sobiva koha leidmiseks.

Kirjad Autor Aleksei Rand

Algus Külalehes nr 27

Minu esimene õpetaja Aleksander Ennemuist

Näitena õpetaja autoriteedist, prestiižist meie

silmis, tahan tuua ühe näite. Kui piiblilugude õppi-

mises jõudis järg kohani, kus räägitakse sellest,

kuidas iisraeli lapsed kõrberännakutel oma

seaduselaegast nelikümmend aastat suuri vaevu

tulikuumas liivas inimeste õlgadel kaasas kandsid,

kuidas kandmisest nõrkenuid ikka ja jälle uute,

tugevamatega asendati, siis selle päeva lõuna-

vaheajal arutasime meie, koolipoisid seda asja

vähimagi naljata ja kujutlesime püha laegast täpselt

sarnasena meie koolmeistri uhke tööriistade

laekaga. Me arvasime, et küllap nende juht Mooses

oli just samasugune tark meistrimees, nagu meie

koolmeister, sest oli ju nendegi kast karraga löödud

ja kaas keerubikujudega. Otsustasime, et meiegi

ei jäta seesugust aaret maha, olgu kõrbeliivad

kuitahes kõrvetavkuumad või amalekide sõjasalgad

ülimalt ohtlikud …

Võib tekkida oletus, et õpetaja laskis end õpi-

lastest lihtsalt „vedada“ ja rääkis siis igasuguseid

meremeeste lobajutte. Kuigi see vana madrus oli

tõesti ületamatu jutu- ja naljamees, pidas ta rangelt

kindlat piiri, kus või kunas sobis üks või teine. Ta

võis teatud meeleolus pulmanaljana põrandale

pandud uksel (sest sadamakõrtsis tehti seda ju

laual) esitada suurlinna „moodsaid“ tantse, kuid ei

mäleta ühtki juhtumit, kus ta õpilastega vesteldes

oleks laskunud liigsesse realismi. Klassis tööpingi

juures ajas ta just sinna sobivat õppejuttu, mis oli

rikastatud valimik rohketest isiklikest reisi-

muljetest ja tähelepanekutest kohandatuna meie

arusaamisele.

Meie koolmeistril oli sünnipärane lahtine

arenemisvõimeline ilumeel ja esteetiline taju. Ta

püüdis iga tööd, iga eset mitte ainult hästi ja

nägusalt valmis teha, vaid püüdis tühjad laigud

katta silmale elamusi pakkuvaga.

Toon ühe meelespüsinud näite sellestki. Minu

emale valmistatud suure kanepiketramisvoki

koonlalaba oli leidlikult kujundatud kahest saagi-

püüdmisel kokkupõrganud, seljauimedega vasta-

kuti poolkaares ülessööstvast noorest forellist, kes

püüdsid võidu haarata koonlalaba tippu moodus-

tavat suurt liblikat. See oli tõeline sümboolne

meistriteos: selle vokiga, sellelt koonlalaualt

kedrati lõnga kalapüüniste kudumiseks.

Vastavate tööriistade abil sündisid lagedale

tühjale lauale näilise pingutuseta toekad, tugevad

tammelehed isekalt püstakate lüdides seisvate

tõrudega. Teisel jälle pehmet leebet nõtkust

meenutavad vahtra viiesiilulised lehed rippuvate

kaunade tupsuga. Ja need polnud abitud, tardunud,

puusse tõmmatud kriimud, vaid just nagu elavad,

vabisevad, tuules lehvivad, keerdus servade,

kumeruste ja laikudega…

Senises arutluses on juttu olnud peamiselt

poistest ja nende suhetest õpetajaga. Seda see-

pärast, et kuigi koolmeistri naine aeg-ajalt kasutas

kooliskäivaid tütarlapsi ka abilistena majapidamis-

toimingutel, jäid nad siiski põhiliselt raamatu-

tarkusi ja kirjutamisoskusi õppima, kuna õpetaja

naine polnud võimeline neid naiskäsitööde alal

juhendama. Seetõttu olid tüdrukud kirjatarkustes

enamasti meessoost ka edukamad…

Meid, selle tööka merimehest koolmeistri

juures tarkuse taganõudmist alustanuid, on tänaseni

jäänud umbes selline arv nagu on ühel käel sõrmi.

Ka seda koolimaja pole ammugi enam, külagi on

ühe kolmandikuni kokku kuivanud. Kuid kadunud

pole siiski midagi, on toimunud ainult arengu

käigust tingitud nihkumine: nägusa ja ajakohase

asustuse ning vilka, loova elu on tagasi saanud

kunagised meie noorpõlveaegsed tardunud, uniselt

venivad mõisaalad – keskus on sinna kandunud …

Tahaks veel märkida, et Tornimäe vanal

kalmistul kõrgete kohisevate põlispuude varjus

puhkab terve rühm kunagisi ausaid koolmeistreid,

teiste reas ka see mu esimene õpetaja…

Aastakümnete muru on kasvand ta mulla peale,

sinililled silmadelle, aga siit möödudes ruttav

samm siiski seiskub nagu kauget parimat sõpra

kohates, et öelda sooja sõna, et paljastada pea…

Maga mureta, Sa elasid ja töötasid väärikalt!

Saarekülade jaanituli toimub

laupäeval, 23. juunil

Luhinaranna külaplatsil.

Tule süütame orienteeruvalt

õhtul kell 9.

Kohale võib tulla tunduvalt varem,

et tuttavatega mõnusat juttu puhuda,

kiikuda, palli mängida.

Koduõlu on juba valmis ja külavanema

ning õllemeistrite poolt mekitud.