KÜLALEHT NR.35

Juuli 2013

Laupäeval, 10. augustil kell 12 – 14

Blesta kivi juures

SULLE-MULLE LAAT

Osta, müü, vaheta või anna niisama ära!

Tule oma aiasaaduste või muude toiduainetega,

nõude, raamatute, käsitöö, mänguasjade või kasvõi mööbliga –

kõigega, mis kodus ülearu.

Kui Sul on kodus patju või tekke, mida oled kavatsenud ära visata,

siis too need parem laadale –

kogume kokku ja viime loomade varjupaika.

Laada peaeesmärk on veeta üks tore päev

uute ja vanade tuttavatega.

TULE KOHALE JA SA EI KAHETSE!

Suured ja väikesed

juubilarid

10. mai Arnold Rüütel 85

14. mai Ivo Saar 45

19. mai Ilmar Põldemaa 85

19. mai Uudo Vana 50

25. mai Kadri Forsström 45

07. juuni Tõnis Heinlaid 65

13. juuni Indrek Mägi 45

18. juuni Mario Talvist 30

06. juuli Maret Mägi 50

14. juuli Sander Väli 20

Hõissa pulmad! 15. juuni –

Margit Vana ja

Margo Sammul

Maa tuleb täita lastega

ja täita lastelastega… (H. Runnel)

02. detsember 2012 Tejiri Okugbeni

ema: Reet Reinart-Okugbeni

isa: John Okugbeni

vanaema: Ebe Sepp

vanaisad Raivo Reinart

vanavanaisa: Anton Reinart

15. aprill Rasmus Reinart

ema: Reele Reinart

isa: Rait Reinart

vanaemad: Sirje Kull ja Ebe Sepp

vanaisad: Kalju Kull ja Raivo Reinart

vanavanaisa: Anton Reinart

20. juuni Agnes Matiisen

ema: Moonika Matiisen

isa: Priit Matiisen

vanaema: Kaire Reinart

vanaisa: Toivo Reinart

vanavanaisa: Anton Reinart

Õnnitleme koolilõpetajaid!

* Tiiu Talvist –

Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia

kultuurikorralduse eriala bakalaureus

* Maari Talvist –

Tallinna Ülikooli Terviseteaduste ja

Spordi Instituut

rekreatsioonikorralduse eriala bakalaureus

* Angelica Õunapuu –

Tallina Ülikooli Infoteaduste Instituut

infoteaduse eriala bakalaureus

* Laura Vana –

Tallinna Tehnikaülikool

toiduainete tehnoologia eriala bakalaureus

* Pille-Riin Riis –

Tartu Ülikool kirjandus ja

kultuuriteaduste eriala bakalaureus

* Liseth Koppel –

Tallinna Ühisgümnaasiumi IX kl

* Maarja-Liis Milter – Valjala Põhikool

* Marju Pilv – Orissaare gümnaasiumi IX kl

* Hanno Andreas Küng –

Tartu Katoliku Kooli IX kl

Väljaandja: MTÜ Saarekülade Selts Saaremetsa küla 4-8

KÜLALEHT Arveldusarve 102 200 695 120 11 SEB Laimjala vald Saaremaa

Trükiarv: 70 e-post: koplike@hot.ee

Toimetasid Eha Ennemuist ja Tiiu Riis http://kuutoukajad.blogspot.com

EEHHAA VVAALLGGUUSS

Pikutan mõisas. Lõpuks ometi on haigus ka minu maha murdnud. Seekord ei ole mul pakkuda midagi põnevat, ei mononukleoosi ega puukentsefaliiti - kõige lihtlabasem palavik ja seegi hakkab juba järele andma.

Eelmises Külalehes jõudsin järjega just mõisa. Sellel kohal, kus mina oma korteris lesin, oli minu lapsepõlves aed: laste peenrad, tohutul hulgal marja-põõsaid ja töötajate lillepeenraid. Iga lastekodu töötaja pidi hooldama kahte lillepeenart. Kasvatajatel oli ainult üks lillepeenar, sest nemad aitasid korras hoida ka laste peenraid. Veel praegugi õitsevad kevadeti mäenuka all vanad valged nartsissid ja aia ääres püüavad pilku iirised.

Lastekodu aias korjavad marju Helju Lember, Veera Lodi, Marta Põldur, Vilve Ennemuist, Olev Ennemuist ja …

Teisel pool kiviaeda seisis mälestusmärk sõjas

langenutele. Mälestusmärgi ees oli suur liivast ring (või tundus see ainult suur nagu paljud asjad lapsepõlves) ja väike lillepeenar. Mälestusmärgi ümbrus oli alati hooldatud, kuni… Seitsmekümnendate aastate keskel rajati Kahtla surnuaeda vennashaud, kuhu mingid „tarkpead“ otsustasid matta ümbruskonnas langenud sõdurite säilmed. Mälestusmärk Saarekülas lükati ümber, muist konte korjati kokku ja maeti ümber Kahtla, muist jäi lastekodu õuna-aia äärde vedelema. Kiviaias on praegugi alles kivi tekstiga: „Igavene au kangelastele, kes on langenud lahinguis meie kodumaa vabaduse ja sõltumatuse eest.“ Üks minu unistustest on panna kunagi see kivi tagasi oma kohale. Pole oluline, kelle poolt ja kellele mälestusmärk kunagi püstitati. Oluline on mäletada meie oma inimesi. Neist laseme täna jutustada Vanal Jalakal Aleksei Ranna sõnade läbi. Oli aeg, kus tuli olla „õigel poolel“, kuid ridade vahelt saab lugeda nii mõndagi…

Külarahvale lisandub veel trobikond II maailmasõjas surma saanud lastekodu-poisse.

Minu aknast avaneb vaade majale, kus viimati oli lastekodu katlamaja ja pesuköök. Esimese vabariigi ajal seisis sealkandis mõisa moonakamaja, kus elas ka minu vanavanaema Juula oma lastega, kui poeg Juhan Koplile maja ehitas. Moonakamaja olevat sõja ajal maha põlenud.

Viiekümnendatel aastatel ehitati lastekodu töötajatele mõisa õuele nelja korteriga kahekorruseline puumaja, mida algusest peale hakati kutsuma „kollaseks majaks“. Ka see maja põles ühel 1987. aasta talveööl maani maha. Olematuks muutus Salu Vassa tubli meistritöö, mis oli umbes 30 aasta jooksul olnud koduks paljudele inimestele.

Seitsmekümnendatel aastatel ehitatud nelja korteriga kivist maja seisab oma mälestustega tänaseni Kloostrimäe nõlval, kuigi pooled korterid on tühjad. See on siiski köömes kõige uuema, kaheksa-kümnendatel ehitatud kaheksa korteriga maja kõrval, kus aastaringselt elab ainult üks(!) pere. Mina kolin oma korterisse soojadeks aastaaegadeks, ülejäänud kortereid külastatakse mõned korrad aastas – kui sedagi.

Luhina tee ääres seisab tühjana muinsuskaitse all olev vana mõisa ait. Lastekodu ajal kees selleski majas vilgas elu. Puust trepil istusid õhtupäikese käes emad, lapsed mängisid sealsamas õuemurul. Kui maja juba tühjana seisis, käisid poisisurad Keks ja Mario ühes

toas salaja mängimas. Nii palju taipu poistel juba oli, et nad ahju tuld ei teinud – korstnast väljuv suits oleks nende asukoha reetnud. Seepärast süütasid nad tule otse vaibale, „keetsid“ ja „küpsetasid“, vahepeal käisid teises toas värsket õhku hingamas. Mingi ime läbi jäi suurem õnnetus siiski olemata, poiste mängupaik avastati tänu põlenud vaibale ja kõrbenud potile.

Teisel pool Luhina teed on mõisa hobusetall, mida minust vanemad inimesed kutsusid Rahvaste Sõpruse Klubiks. Meie mäletamist mööda oli tegu kalurite kuuriga. Peale mõisa-aja lõppu kasutati hoonet lastekodu abimajandina. Kui suurem loomapidamine lõpetati, ehitati maja ümber ja sellest sai rahva kooskäimiskoht. Kui palju pulmi ja muid pidusid on seal peetud! Nüüd aga…

Mõtlesin, et lastekodu piirkond saab ühes lehes kirja pandud, aga tundub, et jääb pooleli. Lisan vaid, et mul on arvutis üle tuhande foto lastekodust ja Saareküla algkoolist. Tänu Kultuurkapitali projektile sai see suur töö ära tehtud.

Piret Reinberg 01.06.1963 – 04.05.2013

Sellel fotol on 15-a Kanna Piret. Foto tagaküljele oli ta 1978. aastal kirjutanud:

Me kõik januneme midagi lõpmatut, kuid lühike elu pakub vaid kõike lõppevat.

Loodan, et jään üheks väikeseks täheks teie mälestuste taevas.

Juba sel ajal teadis ta, et miski ega keegi pole jääv. Kogemus oli olemas: kuueaastaselt kaotas Piret õnnetuse läbi oma isa.

Vaevalt oskas teismeline tüdruk ette näha enda saatust, kuid nüüd neid ridu lugedes on tunne, nagu oleks need just praegu mahajäänuile saadetud.

Raske haigus kustutas Pireti eluküünla kodust kaugel reisil olles, selle reisiga täitus tema viimane elu-unistus.

Pireti urn sängitati kodumaa mulda tema 50. sünniaastapäeval. Nüüd on ta jäänud üheks väikeseks täheks meie mälestuste taevas.

Sügav kaastunne Kanna Ruthile kalli tütre kaotuse puhul!

Lidia Adramees 12.07.1923 – 04.06.2013

Mälestame Keskmetsa pere vanimat tütart. Avaldame kaastunnet õde Veera Riisile,

poeg Arnold Ennemuistile ja teistele lähedastele.

Heino Vaga 16.08.1930 – 19.04.2013

Mälestame endist Saare Lastekodu majandusjuhatajat ja avaldame kaastunnet lähedastele.

Kirjad Autor Aleksei Rand

… 1919. aasta 17. veebruari õhtul toimus ka Saarekülas Kauniste vabatiku majas ülestõusnute koosolek

paarikümne osavõtjaga. Sellel koosolekul koostati nimestik Saareküla ringkonnas elavate 18 – 45 aastaste

töövõimeliste meesisikute kohta, sest selleealised olid kohustatud juba järgmisel varahommikul teiste

ülestõusnutega koos Kuressaare suunas teele asuma, et vallutada see Saaremaa peamine sakslaste ja

mõisnike kants.

Sellele retkele läks siit umbes 30 meest, nende seas ka mitmed päris lapseohtu poisikesed, keda keegi

selleks ei kohustanud - Aleksei Teis, Mihail Ennemuist ja Aleksei Grüntal. Kahel esimesel oli relvaks

kusagilt leitud roostes Jaapani püssi tääk, viimasel polnud sedagi. Samamoodi relvita oli enamus neistki

meestest, kes kuulusid kohustuslike kirja, mistõttu ülestõusust kõrvalehoidjad minejaid tögavalt „leivakoti-

sõduriteks“ ja kogu ülestõusu „leivakotisõjaks“ ristisid, sest antud käsu põhjal pidi esialgne toidumoon igal

minejal enda poolt kaasas olema.

Iseloomustava seigana sobib siia vist see, et kui Esimese

maailmasõja lahingutest läbi käinud sõdur Aleksei Küng

lapseohtu Aleksei Teis’ile eelseisvaid tõsiseid ohte meenutades

soovitas koju jääda, siis see vastas, et ta läheb kaasa selleks, et

saada oma elus esimesed – saapad …

Olgu märgitud, et paljud ülestõusust osavõtjad võitlejadki

olid saabasteta – lihtsalt riidest õmmeldud pättides.

Sõjalist ettevalmistust olid siit kaasaläinutest ainult üksikud

saanud. Just see oligi kõigi vigade, ebaõnnestumiste ja lõpuks nii

rohkete inimohvritega lõppenud kaotuse peamine põhjus.

Upa lahingust osavõtnud räägivad kiitvalt meie külast pärit

võitleja Nikolai Teis’i mehisest vaprusest. See tsaariarmees rea-

mehena teeninud noormees oli valgete karistussalga ootamatu

kallaletungi tõttu segi paisatud ülestõusnute ridades viimase

hetkeni väga vapralt püüdnud lahingulist korda ja

võitlusmeeleolu luua ning paanikasse sattunuid julgustada. N.

Teis olnud üks viimastest, kes laskemoona lõppedes relva

loovutamata Upa väljal valgete poolt elajalikult tapetud.

Upa küla lähistel tapeti valgete karistussalga poolt järgmised

Saareküla ringkonnast päritolevad võitlejad:

1. Grüntal, Aleksei Vassili p

2. Ennemuist, Mihail Mihaili p

3. Teis, Nikolai Maria p

4. Teis, Aleksei Feodori p

5. Tammik, Aleksander Aleksei p Sõdur Aleksei Küng 1915. a

6. Rehi, Mihail Aleksei p

Kõige traagilisem oli olukord langenud maatamehe Aleksander Tammiku perekonnas. Temast jäid

abitute orbudena järele neli kooliealist poega, sest nende ema oli juba varem surnud. Pojad läksid nüüd

tiivutute lindudena sugulaste ja võõraste perekondadesse kasulasteks, sest lastekodusid siis meil veel polnud,

olid vaid väga halva kuulsusega valla vaestemajad puruvaestele töövõimetutele vanadele varjupaigaks …

Öeldakse, et kõik möödub, kaob ja ununeb, et …muru kasvab mulla peale, kanarpikku kalmudele…

kuid see võib ja saab maksev olla ainult tühise, madala ja vähetähtsa, igapäevase suhtes. Need, kes üldsuse

huvide eest võideldes kannatasid ja elu andsid, rahva meelest nii kergesti ei unune, need jäävad järelpõlvede

südameis elama – peavad alatiseks ja igavesti sinna jääma… See on ju meie vanavanemate püha pärand

“Kalevipoja” läbi edasi antud testament, et “… kostku meile kustumata! …” See on nende surematus, mis

saab osaks üsna vähestele. Meie pisike ringkond pole unustanud oma õiglases võitluses langenud poegi,

kuigi kõigi nende kalmegi me ei tea… ja et see nii kalli elude hinnaga ostetud ja maksetud ülim panus õiget

hindamist leiaks laiemaltki, peamine – et ta säiliks, selleks need kobamisi sõnastatud read on pandud siia

selle tagasihoidliku vihiku kaante vahele…

Oleks andestamatu märkimata jätta neid ränki ohvreid, mida sama ringkond veel Teise maailmasõja

käigus kandis: tervenisti 17 parimais aastais saarepoega jätsid selles verises ja ohvriterikkas möllus oma elu!

Mõnel neist võis ju samm enne kalmuranda jõudmist küll õigelt rajalt ka vääratada, kuid surmasüü

nende elu eest langeb ikkagi neile, kes selle möllu süütasid, kes Inimese Inimest tapma sundisid: kumb

kumma – valikut polnud!

Saareküla ringkonnast said Teises maailmasõjas

surma järgmised mehed:

1. Ennemuist, Mihail Juljania p

2. Ennemuist, Aleksei Juljania p

3. Ennemuist, Herman Vassili p

4. Ennemuist, Antoni Aleksei p

5. Jõeäär, Augustin Nikolai p

6. Jõeäär, Aleksander Aleksandri p

7. Küng, Andrei Aleksei p

8. Koder, Aleksander Aleksei p

9. Kõve, Aleksander Ivani p

10. Metsma, Aleksander Andrei p

11. Palts, Artemi Mihaili p

12. Saar, Jakov Aleksandri p

13. Tammik, Aleksander Aleksandri p

14. Tammik, Vassili Aleksandri p

15. Toompu, Herman

16. Truuvert, Vassili Vassili p

17. Truuvert, Aleksander Mihaili p

Nr 13 ja 14 on Upal langenud

Aleksander Tammiku pojad,

nr 1 ja 2 on ka vennad.

Pildil 1935. a Saareküla algkooli õpilased ja

õpetajad Marta Daal ning Herman Adelberg

Paljud tolleaegsed poisid jäid II maailmasõtta

Et kõrvalseisja – lugeja mõistaks nende masendavate-kurbade nimekirjade koostaja raskeid tundeid,

lisan – et umbes seitsmekümne viiele protsendile neist olin kunagi kellele kolme, kellele kuue talve jooksul

vaimsel alal sümboolses mõistes ainsaks peapaitajaks, üle läve aitajaks…

Õpetaja Laurina Lutsu „Kevades“ olin rõõmustanud nendega, nukrutsenud nendeta; koos olime

püüdnud lahendada ja lahendanudki küll kergeid, küll vägagi keerukaid „eluprobleeme“…

See kõik ühendas, sidus ja köitis, tegi nad lastena lähedaseks – meestena mõistsin neid… Ja tahes-

tahtmata näen vaimus Toonela teedel nendega reastikku minemas mitmekümne võrra pikemat varjude rida

veel Audla, Kaali ja Uuemõisa kunagistest oma poistest …

25. november 1961. a

Toimetuse andmetel jäi Saarekülast I maailmasõtta Vassili Teis, Suureaia Miina poeg.

Luhinaranna jaanituli 2013