Eesti Pimedate Liidu infoleht

VALGUSE KAJASÜGIS-TALV 2013

Kallid sõbrad!Ago Kivilo, EPLi juhatuse esimees

Oleme samm-sammult astunud läbi soojade päikesepaisteliste suvekuude, kõndinud mahalangenud sügislehtede sahinas läbi maheda sügise ja jõudnud talvehakule.Kas peaksime nüüd kurvastama, ehk ninagi norgu laskma ning lubama talvekaamosel hinge pugeda?

Arvan, et mitte ...Võib-olla on meid ootamas veel mõnigi varatalvine maru. Uskuge mind, selles on oma võlu, kui nägu tuuleiilides ja põsk soolastest piiskadest märg end mererannas vastu tuult pressida. Või siis jah - istuda toas tugitoolis, akna taga ulguv ja vihisev torm.

Ja siis mõistad, kui mõnus on soojas kodus, lähedastega koos, ehk isegi juhtkoera soe koon põlvel, ehk isegi ilus ja kõrvupaitav muusika raadiost kostmas.

See kõik kõlab juba üsna jõululikult, nii et nautigem siis seda, mis talvekuudel meile pakkuda on - jõuluküünalde soojust ja helki, lapsepõlvest tuttavat verivorsti särinat ja piparkoogilõhna. Ikka korduv ja seetõttu turvaline ja armas.

Jah, tulevad ka lumi ja tuisud, pakane ja sula ... looduse ja meie elu lõputu ringkäik.

Aga meie haukame magusalt lõhnavat sibulõuna, kuulatame inimeste lähedusse tulnud punakõhuliste leevikeste imetabaseid hääli, teeme koerale pai ja mõtleme mõnusaid mõtteid ... lumevalguse kaja saatmas meid.

Kaunist jõuluaega, armsad sõbrad, teile ja teie lähedastele! Ilusate kohtumisteni uuel aastal!

TänuseminarMari Sepp

Eesti Pimedate Liit korraldas 16. oktoobril 2013 rahvusvahelise valge kepi päeva raames tänuseminari Tallinna Õpetajate Majas.

Tänuseminari teemaks oli elukestev õpe.

Seminari avaloengu "Pime valimistest" pidas Jaan Riis, kes on Looduse Omnibussi ja Looduse Aasta Foto konkursi eestvedaja.

Eesti Pimedate Liidu juhatuse liikme ja infokomisjoni esimehe Priit Kasepalu loeng "Koduleht kutsub kaasa mõtlema" tutvustas Eesti Pimedate Liidu kodulehte ning seda, kuidas sealt kergelt ja kiiresti vajalikku infot leida.

Hiiumaa giid ja "Aasta õppija 2007" tiitli saanud Helle Tikka loeng "Minu õpitee" rääkis tema pidevast enesetäiendamisest ja arenemisest.

Seminari lõpetas Marge Kõrvitsa loeng "Õppida pole kunagi hilja", mis tutvustas õppimisvõimalusi Avatud Ülikoolis.

Peale tänuseminari lõppu vaatasid osalejad Õpetajate Maja Kroonisaalis Mart Kivastiku kirjutatud ja lavastatud etendust "No näed ise!". Lavastuse esietendus toimus juunikuus festivalil "Puude taga on inimene". Etenduses mängivad Garmen Tabor ja Pääru Oja, lavastuse kunstnik on Silver Vahtre.

Enne piduliku õhtusöögi algust andis Eesti Pimedate Liit üle tunnustuse "Aasta tegu 2013" neile, kes on andnud olulise panuse nägemispuudega inimeste elukvaliteedi tõstmisele ja ühiskonnas tuntuse suurendamisele.

Tunnustuse "Aasta tegu 2013" laureaadid on:

Eesti Rahvusringhääling ja Eesti Keele Instituut - Eesti Televisiooni programmides heliliste subtiitrite süsteemi loomise ja kasutuselevõtmise eest;

Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia - kirjeldustõlkide ja kirjeldustõlke konsultantide koolituse korraldamise eest;

Mart Kivastik - lühinäidendi "No näed ise!" kirjutamise ja lavastamise eest; SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond - joonisfilmile "Lotte ja kuukivi saladus"

kirjeldustõlke valmistamise algatamise ja rahastamise eest; SA Teater Vanemuine - Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu liikmetele teatrietenduste

soodushinnaga külastamise võimaldamise eest.

EPL-i suvepäev PärnumaalMirja Räpp

Lõppenud suve 20. augustikuu päeval kogunes Pärnumaal Lepanina hotelli õuele üle kahesaja viiekümne nägemispuudega inimese ning nende abilise üle kogu Eesti. Kokkusaamise põhjuseks oli Eesti Pimedate Liidu (EPL) poolt oma liikmesühingutele korraldatud ühine suvepäev. Niisugune Eestimaa erinevais paigus elavaid nägemispuudega inimesi ühendav suvine päev meie ilusa looduse keskel sai teoks esmakordselt. Pimedatel ja halva nägemisega inimestel on iseseisev ringiliikumine küllaltki keeruline, mistõttu pole ka eriti kerge kohtuda vanade sõpradega, leida uusi tuttavaid ning olla kursis nägemispuudega inimesi puudutava uuema informatsiooniga. Oma kodust väljumata saab tänapäeval muidugi suhelda küll ja küll, kuid see ei asenda täielikult vahetut kontakti teise inimesega. Seepärast on ühised üritused, nagu seekordne suvepäevgi, väga teretulnud kohtumisvõimalused. Seda viimast tõsiasja tõestas elavalt kogu suur inimsumm, kes Lepaninal koos oli.

Kohe, kui elevil suvepäevalised olid bussidest välja saanud ning hotellialale laiali laotuma asusid, keeras aga Ilmataat veekraanid vaikselt lahti. Suures kohtumisõhinas loodeti, et küll jääb järele, kuid selle unistuse võis peagi unustada. Õnneks kuulusid hotelli väliala juurde ka katusealused, kuhu üha tugevneva vihma eest varjule sai minna. Kui kõik olid endale koha leidnud ning kandiku söögipoolisega nina ette saanud, võiski suvepäeva ametliku avalöögi anda. Seda tegi EPL juhatuse esimehe asetäitja Ago Kivilo.

Eesti Pimedate Liitu kuuluvast 16 organisatsioonist olid esindatud 13, kes seejärel samuti oma tegemiste lühitutvustuseks sõna said. Teiste, sarnase saatusega või nendega erineval moel seotud inimesi koondavate ühingute tegemistest oleks olnud huvitav pikemaltki kuulda. Tagasihoidlikuks, vastupidiselt eelnenule, ei jäänud aga järgnev kultuuriprogramm - peaaegu viis tundi väldanud pillilood ja laulunumbrid, millele vürtsiks lisatud näpuotsaga näitekunsti ning seda kõike meie enda nägemispuudega inimeste ettekandes. Vihmasadugi sattus ilmselt esinejate etteastetest nii suurde vaimustusse, et üha rohkem vihmapiisku soovis peoga ühineda. Veepiiskade tihe saabumine kontserdist osa saama muutus vahepeal sedavõrd

tihedaks ja valjuhäälseks, et esinejate kuulamine oli päris keeruline. Kuid taidlejad olid tublid ja andsid endast paduvihmale vaatamata parima.

Vaatamata ettearvamatule ilmale olid inimesed rõõmsad ning nautisid kontserti ja omavahelist suhtlemist täiel rinnal. Meeldiv seltskond ning maitsev söök trumpasid suuresti üle ka viletsa ilma. Lepanina hotelli imeilusa ümbrusega kahjuks eriti tutvust teha ei saanud ja viimased suvised suplusedki jäid järgmist korda ootama. Lahkudes jäädi lootma, et niisugune esmakordne ettevõtmine ei jää viimaseks, vaid kujuneb iga-aastaseks vahvaks traditsiooniks. Ürituseks, mida oodatakse ja mis tugevdab sidet Eestimaa erinevais paigus elavate nägemispuudega inimeste vahel.

Muuseumide ligipääsetavuse analüüsMari Sepp

Eesti Kunstimuuseum algatas 2013. aasta kevadel projekti, mille käigus puuetega inimeste organisatsioonide esindajad analüüsisid viie muuseumi ligipääsetavust. Projekti eesmärgiks oli saada puude spetsiifikat tundvate ekspertide hinnang muuseumide ligipääsetavuse kohta.

Testitavateks muuseumideks olid KUMU, Kadrioru Kunstimuuseum, Niguliste, Mikkeli ja Adamson-Ericu muuseumid. Puuetega inimeste organisatsioonidest olid kaasatud Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liit, Eesti Vaegkuuljate Liit, Eesti Vaimupuudega Inimeste Tugiliit ja Eesti Pimedate Liit. Puuetega inimeste organisatsioonide poolseks projekti koordinaatoriks ja eestvedajaks oli Helen Kask Eesti Puuetega Inimeste Kojast.

Eesti Pimedate Liidu poolt osalesid Ago Kivilo, Priit Kasepalu ja Mari Sepp.

Iga muuseumi kohta valmis mahukas analüüs, milles olid välja toodud nii muuseumide ligipääsetavuse head küljed kui ka ettepanekud, mida muuseumid võiksid ligipääsetavuse parandamiseks teha.

Novembris toimus puuetega inimeste organisatsioonide ja Eesti Kunstimuuseumi filiaalide juhatajate ümarlaud, kus arutati projekti tulemusi. Kadrioru Kunstimuuseumi direktor oli oma meeskonnaga muuseumi puudused analüüsi põhjal kolme gruppi jaganud: 1. puudused, mida on võimalik kohe parandada ning mis ei vaja suuri ressursse; 2. puudused, mille kõrvaldamine vajab planeerimist ja väljaminekuid, kuid mis on teostatav; 3. puudused, mille kõrvaldamine on keeruline ning mis jäävad ootejärjekorda.

Projekti lõpetuseks soovib Eesti Kunstimuuseum 2014. aasta alguses korraldada Kumu auditooriumis seda projekti tutvustava seminari.

Eesti Pimedate Liit tänab Eesti Kunstimuuseumi selle projekti algatamise ja läbiviimise eest!

Muuseumid pimedatele tunnetatavateks!Priit Kasepalu, Eesti Pimedate Liidu juhatuse liige

Mullu jõustunud puuetega inimeste õiguste konventsiooni kohaselt tunnistavad osalisriigid nende inimeste õigust osaleda teistega võrdsetel alustel kultuurielus ning rakendavad kõiki asjakohaseid meetmeid, et tagada puuetega inimestele juurdepääs muuseumidele.

Muuseumiseaduses on sätestatud, et muuseumid peavad oma ülesannete täitmisel arvestama puuetega inimeste vajadustega. Testisin Eesti Kunstimuuseumi filiaalides ja Eesti Vabaõhumuuseumis, kas ning kuidas saaks üksi valge kepiga liikuv pime külastaja seal hakkama.

Üksinda jõuaksid nende muuseumideni vaid väga hea orienteerumisoskusega pimedad või nägemispuudega huvilised, kes on seal varem käinud. Vähe on orienteerumist hõlbustavaid maamärke. Pimedad inimesed peaksid muuseumide külastamiseks siiski saatjate abi kasutama. Juhust, et pime tuleks koos juhtkoeraga, ei olevat väiksemates muuseumides ette tulnud. Selle kohta, mida teha, kui keegi siiski tuleb juhtkoeraga, oli kaks arvamust - saame hakkama või küsime direktorilt.

Ligipääsu Kadrioru lossi ja Mikkeli muuseumisse muudab raskeks kõnniteematerjalina kasutatav killustik. Kumule on võimalik ligi pääseda Kadrioru pool asuvast parklast. Hoonesse pääsemiseks on hea orientiir kõnnitee ja muru piir.

Muuseumides, kus on riietehoiud ja hoiukapid, on nende numbrid numbriplaati sisse pressitud ja seetõttu halvasti kombatavad. Need peaksid olema reljeefsed.

Kumus, Niguliste kirikus ja Kadrioru lossis puuduvad maketid, mis nendest hoonetest ettekujutuse looksid. Kumus on kolmanda korruse reljeefne plaan, millega külastajad saavad kassa juures tutvuda.

Pimedatel külastajatel on kassast võimalik laenata skulptuuride katsumiseks õhukesi valgeid kindaid. Samasugune võimalus on ka Adamson-Ericu muuseumis.

Vanades hoonetes asuvates muuseumides liikumisel tuleb jälgida, et trepid võivad olla järsud, lävepakud kõrged ja ukseavad madalad. Mõnes vajalikus kohas ei ole käsipuid või lõpevad need mõnikümmend sentimeetrit enne trepi või kaldtee lõppu. Viimast kohtab ka mõne aasta eest valminud Kumus.

Pimedatele külastajatele annavad muuseumist ettekujutuse eksponaatide katsumine ja nende kirjeldamine.

Kumu kunstimuuseumis on välja pandud mitmeid skulptuure. Mõned neist on aga õrnad ja väikese läbimõõduga alustel ning neile kogemata vastu minnes võivad kujud kukkuda. Niguliste kiriku seintel on hästi kombatavad hauaplaadid. Adamson-Ericu muuseumi püsiekspositsiooni kummutil on omapärane kaunistus, sisehoovi on paigutatud skulptuur ja sel ajal avatud olnud estoonlaste näitusel olid kuulsate teatriinimeste kujud, mida pimedatel külastajatel oli põnev uudistada.

Mikkeli muuseumis oli välja pandud hariv näitus "Lõvist leevikeseni". Seal oli palju kujusid, mida võinuks katsuda. Need andnuksid pimedatele lastele ja ka täiskasvanutele ettekujutuse erinevatest loomadest - näiteks, kuivõrd sale on gepardi keha. Turvamehe sõnul ei tohtinud kujusid aga katsuda, kuna see pidi käivitama häire.

Osa muuseumide eksponaate asub klaasvitriinides. Neist mõnest võiks valmistada koopiad, mida pimedad külastajad katsuda saaksid.

Tallinna Ülikooli tööõpetuse eriala tudengid olid tunamullu projekti raames valmistanud Vabaõhumuuseumile eksponaate, mis mõeldud eelkõige pimedatele ja vaegnägemisega külastajatele - punktkirjas tekstiga puuteraamatu taluarhitektuurist, tarbevarast, põlluharimisest ja loomakasvatusest ning rehemaja maketi. Kus nendega tutvuda saab, giid öelda ei osanud.

Muuseumitöötajates tekitas segadust, kas ja mida võib pimedatel külastajatel katsuda lasta. Tänu ja kiitus Adamson- Ericu muuseumi direktorile, kes testijatele ekskursiooni tegi ning Vabaõhumuuseumi Kutsari-Härjapea talu ja Kuie kooli perenaistele, kes tavaliselt suletud

ruumide eest köied võtsid ning eksponaate katsuda lubasid. See, milliseid eksponaate pimedad külastajad võivad katsuda, ei peaks aga sõltuma töötajate lahkusest, vaid olema kindlalt sätestatud.

Kui muuseumides asuvaid maale ei kirjeldata, jäävad need pimedatele külastajatele tundmatuteks. Praegu on maalide juures tavakirjas selgitused nende saamisloost. Ka Kumu audiogiid tutvustab maalide ajalugu, kuid ei kirjelda neid.

On väga oluline, et giidid valdaksid kirjeldustõlke põhimõtteid ja oskaksid viia läbi kirjeldustõlkega ekskursioone. Pimedatele ja vaegnägemisega inimestele mõeldud kirjeldustõlke eesmärk on teha teosed neile kirjeldamise abil arusaadavateks. Nägija paneb nähtava sõnadesse ja nägemispuudega inimene loob oma meeltes kirjelduse järgi pildid.

Muidugi ei ole nägemiseta külastajad suutelised korraga vastu võtma kõigi maalide kirjeldusi. Seepärast tuleb teha valik.

Muuseumipoodides võiks olla müügil ka muuseumiga seonduvaid reljeefseid meeneid - hoone makett või mõne eksponaadi koopia. Paraku on valik kasin või puudub üldse. Kumu poes olevat varem müüdud Amandus Adamsoni skulptuuri "Laeva viimne ohe" koopiaid. Adamson-Ericu muuseumi poes on müügil kunstnikumärki kujutavad hõbedast rinnanõelad.

Koolitus "Aita ennast ise"Mari Sepp

Novembri lõpus toimus Jänedal Eesti Pimedate Liidu koolitus "Aita ennast ise", mis on mõeldud hiljuti nägemise kaotanud inimestele.

Koolitusel osales üle kolmekümne inimese üheksast EPL-i liikmesühingust.

Esimesel päeval õpetas Tartu Emajõe Kooli eripedagoog ja tegevusterapeut Anne Kõiv osalejatele toimetulekut igapäevaelus ja andis liikumisõpetust. Pärast loenguid said osalejad õpitud liikumisvõtteid praktiseerida, jalutades õhtusöögikohta Musta Täku Talli, mis asub hotellist mõneminutilise teekonna kaugusel. Peale õhtusööki kogunesid osalejad hotelli kaminaruumi, kus oli võimalus viltida jõuluehteid Eda Sarve juhendamisel. Ühise meisterdamise käigus oli osalejatel hea võimalus omavahel paremini tuttavaks saada ning üksteisega oma rõõme ja muresid jagada. Teine päev algas juba varahommikul Arvu Sarve loengutega, kes õpetas, kuidas stressiga toime tulla, tervislikult toituda ja väsimusest jagu saada. Koolituse lõpetasid SA Juht- ja Abikoerte Kooli esindajad. Juht- ja abikoeraga liikumist tutvustasid treenerid Veroonika Malm ja Maria Soonberg. Juhtkoerad Alissa, Juht Matthias ja Juht Petra soojendasid kõigi saalis viibijate südameid, huvi juhtkoerte vastu oli suur.

Koolitust "Aita ennast ise" toetab EPI Fondi kaudu Hasartmängumaksu Nõukogu.

Läänemaa sõbradHeidi Nugis, Läänemaa Nägemisvaegurite Ühingu liige

See oli 2010. aasta 1. jaanuaril, kui lõppes minu töö Tondi 8A majas, mis 47 aasta jooksul oli saanud mulle teiseks koduks.

Seisin teelahkmel ja küsisin endalt, mida teha. Seisma jääda ei tahtnud ja tee viis mind Haapsallu, kus mind võeti Läänemaa Nägemisvaegurite Ühingu liikmeks. Minu käest on küsitud, mis mulle meeldib - kas ühingu inimesed või Haapsalu linn. Muidugi ühingu inimesed eesotsas rahuliku, sõbraliku esimehe Tiit Mattiga ja suure organiseerimisvõimega, heatahtliku ja abivalmis Tiiu Leidsaluga. Tema organiseerib põnevaid ja meeldejäävaid sõite teistesse pimedate ühingutesse üle Eesti.

Meeldejääv sõit oli 2011. aastal Jõgevamaa Vaegnägijate Ühingusse, kus kuulsime nende töödest ning tegemistest. Peale kohtumist läks sõit Palamuse koolimaja juurde ja tagasiteel sõitsime läbi Põltsamaa Roosiaiast ja Veinikeldrist.

2012. aastal käisime praamiga Hiiumaal. Käinas Hiiumaa Puuetega Inimeste Kojas kohtusime Hiiumaa Nägemispuudega Inimeste Ühingu juhatuse esimehe Leo Kobiniga. Kohvilauas vahetasime muljeid ning arutasime ühingu ja koja vahelist koostööd. Edasi kulges sõit Kassari ekspositsioonimaja juurde. Käisime veel Kõpu tuletornis, Suuremõisa mõisas ja Pühalepa kirikus.

Sel suvel külastasime Paidet, kus kohtusime Järvamaa Pimedate Ühingu rahvaga. Ei jäänud nägemata ka Paide Vallimäel olev Ajakeskus ning veelgi toredam sõit oli Vargamäele Anton Hansen Tammsaare kodumuuseumi.

Kuhu plaanitakse sõita suvel 2014. aastal, veel ei tea. Aga ühe kindla üritusena jäävad kestma toredad suvepäevad, kus alati ootamas ees sõbrad kolmest Lääne-Eesti pimedate ühingust, mis kunagi olid kõik Pärnu Pimedate Ühingu all.

Loodan, et 2014. aastal saavad Saaremaal kokku Pärnu, Läänemaa ja Saaremaa ühingute inimesed. Olen nendega koos olnud Muhus, Haapsalu lähedal Käbi külalistemajas ja Jõulumäel.

Kõige rohkem seob Läänemaa Nägemisvaegurite Ühingu peret meie Pääsusilma klubi. Tegemist on laheda üritusega, kuhu vahel kutsutakse külalisi, jagatakse infot, ei unustata sünnipäevalapsi ja omavahel saab vestelda maast ja ilmast. Igal suvel olen käinud Pääsusilma rahvaga grillimas.

See kõik on minusse sisendanud suure ühtekuuluvus- ja peretunde - see on koht, kuhu minna ja kus mind alati oodatakse. Olgugi et tee Tallinnast Haapsallu on minuealisele küllalt kauge, ootan ikka, et saaksin sõita jälle Haapsallu oma sõprade juurde.

Kuna lähenemas on jõulud ja uus aasta 2014, siis soovin kõikidele Läänemaa, Tartu, Pärnu, Narva ja Tallinna ühingu liikmetele kaunist jõuluaega ja rahulikku uut aastat!

Juhtkoerte maavõistlus 2013Kai Kuusk

SA Juht- ja Abikoerte Kool korraldas järjekordse Eesti juhtkoerte maavõistluse, et välja selgitada selle aasta parimad tandemid, kes esindaksid Eestit selleaastasel Soome-Eesti-Läti juhtkoerte maavõistlusel.

Eestis said juhtkoerte maavõistlused alguse koostöös soomlastega, kes jagasid oma kogemusi ja õpetusi Eesti treeneritele ja kasutajatele (esimene maavõistlus toimus augustis 1995 Rakke alevis Lääne-Virumaal). Tollal alguse saanud ühine üritus kestab tänaseni, kuid eelmisel aastal lisandus üks pisike muudatus - meiega liitus ka naaberriik Läti.

Selleks, et pidada maha Soome-Eesti-Läti juhtkoerte maavõistlus, tuleb enne välja selgitada Eesti-poolsed kaks parimat, kes esindavad Eestit Lätis.

Eesti juhtkoerte võistlused toimusid tänavu 6. septembril Tartus, kuhu oli kokku tulnud ainult neli tandemit.

Tänavune Eesti võistlusrada koosnes ühest osast, mis oli ligikaudu 1 km pikk ja sisaldas palju erinevaid olukordi, milles juhtkoer peab liigelda oskama ja koostöös kasutajaga õigeid otsuseid tegema. Rajal olid ristmikud, trepid, mitmetest takistustest möödumine ning tuli anda tavapäraseid käsklusi nagu "Vasak tee", "Otsi uks!" jm. Esikolmikusse tulid järgmised paarid:

I Kai Kuusk ja Juht JanetII Kangur ja Juht MathiasIII Leesmaa ja Juht Milagros

4. oktoobril sõitsid Lätti Eestit esindama Kai Kuusk ja Juht Janet ning Gerli Kangur ja Juht Mathias.

Soome-Eesti-Läti maavõistlus toimus 5. oktoobril Riias ning see oli esimene kord Lätil olla juhtkoerte maavõistluse organiseerijaks. Pean ütlema, et Läti jättis väga hea mulje ja kõik oli väga korralikult läbi mõeldud. Nii et Eesti poolt tulevad ainult kiidusõnad!

Kui rääkida võistlusrajast, siis marsruut oli väga mitmekülgne. See sisaldas üle laia väljaku minemist ja otsesuuna hoidmist, sebrade ja erinevate teede otsimist, trammiteede ületusi ja trammile minemist, ilma randita tänavate näitamist, vasaku ja parema ääre hoidmist, takistustest ohutult möödumist (nt. oksad, ehitusala, elektrijuhtmed), mahakukkunud eseme üles tõstmist, koha hoidmist, allaviiva trepi otsimist jne. Väga hea ja tugeva soorituse tegid Gerli ja juhtkoer Mathias, kes saavutasid auväärt II koha ning Kai koos juhtkoer Janetiga jäid VI kohale.

Riikide üldarvestus:

I koht ja kuldmedalid SoomeII koht ja hõbemedalid EestiIII koht ja pronksmedalid Läti

Kõik maavõistlusel osalenud juhtkoerad said kingituseks väga praktilised helkurkaelarätid, diplomid ja muud nänni.

Lisaks väljastati mõned eridiplomid. Üks taoline diplom läks ka Eesti tandemile (Kaile ja juhtkoer Janetile, kes moodustasid kõige positiivsema ja tugevaima emotsionaalse sidemega tandemi).

Läti juhtkoerte maavõistlustel pandi alus maavõistluste mälestusteraamatule, kuhu igal aastal hakatakse võistlevate tandemite käe- ja käpajälgi sisse kandma.

Kuidas mõõta Eesti küpsust?Mati Malm, SA Juht- ja Abikoerte Kooli juhatuse esimees

Kui meie riik möödunud sajandi 90-ndate aastate alguses taasiseseisvus, soovisid paljud määratleda, millises majandusformatsiooni faasis viibime. Kahjuks tuli tõdeda, et sotsialistliku majandusmudeli kokkuvarisemine oli meid tõuganud tagasi hoopis varasemasse aega kui 1940, mil arengutee katkes. Olime taaskord varakapitalismi alguses koos kõikide sellest

tulenevate eripäradega: lubamatud võtted konkurentidega, nihilism töösuhetes, materiaalse osapoole tähtsuse rõhutamine ühiskonnas vaimse ja sotsiaalse tasandiga võrreldes.

Möödunud paarikümne aasta jooksul oleme võrreldes paljude samast situatsioonist alustanutega teinud märkimisväärse arenguhüppe oma riigi jõukuse kasvatamisel. Seega võiksime ennast lugeda juba nn. edasijõudnute gruppi, kus meie poolt valitud majandusmudel töötab enamvähem laitmatult ning džungliseadused on jäänud minevikku. Kahtlemata on üheks indikaatoriks sellel arenguteel ühiskonna empaatiavõime ning soov toetada neid, kes parema elukvaliteedi tagamiseks objektiivsetel põhjustel abi vajavad. Selliseks valdkonnaks on ka sotsiaalhoolekannet puudutavad projektid. Iga suuremahuline projekt, mida läbi Hasartmängumaksu Nõukogu toetatakse, vajab 20% oma- või kaasfinantseeringut. Selline lisaklausel eeldab projekti elluviijalt parajat riskijulgust.

Veel eelmisel kümnendil saime juhtkoerte koolitamisel loota enamjaolt mittetulunduslikel eesmärkidel tegutsevate organisatsioonide toele. Meie puhul on selleks olnud juba 11 aastat Eesti Lions-klubi organisatsioonid. Ärisektori poolelt tuli toetust tavaliselt välis- või segakapitaliga firmadest (Forum Cinemas Eesti AS jt.). Samas kippusid Eesti omakapitalil tegutsevad firmad vaatama toetamisel rohkem selliste alade poole, kus saadi suurema meediakajastuse ja tähelepanu osaliseks. Otsa omamaiste toetajate rivis tegi 2009. aastal lahti Nõo Lihavürst, kes aitas koguda juhtkoera kasutaja Sofia Dello koera Merrilow Daphnee osturaha. Peale seda valitses jälle vaikus ning meiepoolsed pöördumised said viisaka äraütlemise osaliseks. Seda hetkeni, kui ühel 2011. aasta novembripäeval sain telefonikõne prille ja kontaktläätsi müüva poeketi Pro Optika juhatuse liikmelt Bruno Laurilt, kes telefonis napisõnaliselt teatas, et seoses firma Optipro OÜ kahekümnenda juubeliga on nad otsustanud teha kingituse inimesele, kelle nägemist prillid või läätsed enam aidata ei saa, kinkides talle abiliseks juhtkoera. Arvasin algul, et selgi korral piirdutakse kutsikaostu toetamisega. Kuuldes aga Bruno käest, et nad toetavad koera koolitamist 6400 euroga ehk siis täies mahus, jäin heas mõttes sõnatuks. Toona mõtlesin vist esimest korda tõsisemalt, et hakkame Eestis oma varakapitalistlikust arengufaasist väljuma ning jõuame tasapisi lähemale "vanadele" Euroopa riikidele, kus selline heategevus on normiks.

Nüüdseks on Soomest 2011. aasta jõulude ajal ostetud mustast juhtkoerakutsikast Mouldhills Lonely Rose-st koolitatud hakkaja juhtkoer, kes oma kasutaja Margo Joostiga juba iseseisvalt toimetab. Oleme Pro Optikaga arutanud ka tulevikuplaane ning tundub, et meie koostöö jätkub. Positiivne pretsedent on loodud.

KataraktDr Harras Mölder, Silmalaser

Katarakt ehk hallkae tähendab silmaläätse hägustumist. See võib olla kaasasündinud või esineda erinevatel põhjustel noores eas, kuid üle 65-aastaste inimeste hulgas on see vähemal või suuremal määral juba laialt levinud. Katarakti peetakse üldiselt ainevahetuse häireks ja sellel on mitmed teadaolevad põhjused nagu diabeet, kilpnäärme haigused, hormoonravi (erinevate põletikuliste haiguste raviks ja ka peale elundisiirdamist). Enamikul juhtudel aga pole põhjus loogiliselt tuletatav.

Väga tavaline on, et algav katarakt põhjustab nn. "miinusnihet" - inimene, kes on aastaid vajanud lugemisprille, rõõmustab, et näeb jälle ilma prillideta lugeda. Paraku jääb rõõm enamiku jaoks üürikeseks, sest katarakti arenedes ja ravimata jätmisel nägemisteravus langeb kõigil distantsidel ja nn. "küps katarakt" tähendab silma täielikku pimedust.

Läätse hägustumist on üritatud peatada ja tagasi pöörata läbi aegade medikamentoossel teel ehk teatud silmatilku tarvitades, kuid selliste "ravimite" efektiivsuse kohta senini tõendid puuduvad.

Seega on katarakti tunnustatud ravi tänase päevani ainult kirurgiline.

Esimesed teated katarakti operatsioonist ulatuvad muistsesse Egiptusse. Tol ajal lükati hägustunud silmalääts pupilli eest ära silmapõhja. Selline meetod on mõnedes arengumaades paraku kasutusel siiani. Järgnevalt hakati läätse erinevate kirurgiliste meetoditega silmast eemaldama. Selline ravi tegi küll pimedast uuesti nägija, kuid nägemise kvaliteet oli ilma korrektsioonita halb. Inimene vajas teravaks nägemiseks tüüpiliselt +10 kuni +13D prille. Need olid ebamugavad kanda ja tekitasid palju moonutusi kujutises.

Tänapäeva moodne kataraktikirugia tähendab silma läätse sisu eemaldamist ja läätse karkassi ehk "kapslikotti" kunstläätse-IOL'i implanteerimist (inglise keeles - intraocular lens).

Väikeses Eestis teostatakse viimasel ajal umbes 12 000 katarakti operatsiooni aastas.

Alates 1960. aastatest hakati laialdasemalt implanteerima silma erinevat tüüpi nn. monofokaalseid IOL-e. Peale sellist operatsiooni võib silm näha ilma prillideta kas kaugele või lähedale, aga mitte kõikidele distantsidele samaaegselt. Lõviosa maailmas paigaldatavatest kunstläätsedest on senini seda tüüpi.

Refraktiivkirurgia mõiste tähendab klassikaliselt refraktsioonihäirete kirurgilist ravi. Lihtsamalt öeldes tähendab see inimese vabastamist prillisõltuvusest kirurgilise sekkumise teel.

80. aastatel kasutati mõnedes riikides (Nõukogude liit, USA, Suurbritannia) massiliselt lühinägelikkuse raviks sarvkesta radiaarseid teemantnoa lõikeid - RK meetodit.

80. aastate lõpust - 90. aastate algusest on tormilise arengu läbi teinud eksimeerlaserkirurgia, PRK ja LASIK.

Seoses katarakti ehk läätsekirurgia võimsa arenguga viimastel aastakümnetel peetakse nüüdseks ka kataraktikirurgiat refraktiivkirurgia lahutamatuks osaks. Miks?

Sest tänapäevase läätsevahetusoperatsiooniga on võimalik ravida samaaegselt kõiki refraktsioonihälbeid. Samas on operatsioonide tüsistuste sagedus drastiliselt vähenenud ja operatsioonist taastumise aeg oluliselt lühenenud.

Võimaluste avardumine on tingitud põhiliselt kunstläätsede tehnoloogia hüppelisest arengust.

Toorilised kunstläätsed võimaldavad korrigeerida astigmatismi, täpse nurga all läätse kapslisse asetatud implantaat on nagu "silinderprill silma sees".

Kõik, kes kasutavad lugemisprille, teavad, et see sõltuvus võib vahel olla väga tüütu.

Usun, et paljud inimesed leiavad, et kui kord juba võtta läätsevahetuse operatsiooni riskid, oleks hea prillisõltuvusest üldse vabaneda.

Eesmärgiga panna kunstläätsega silm nägema ilma prillita kõikidele distantsidele on praegu kasutusel põhiliselt nn. multifokaalsed kunstläätsed. Need läätsed ei muuda oma kuju ega asendit silmas, nagu teeb seda noore inimese oma lääts. Läätse pinnal on erinevad optilised tsoonid (viimastel mudelitel 2-3 erinevat fookust), mis annavad võrkkestale samaaegselt kujutise nii lähedastest kui kaugetest objektidest. Inimese aju peab harjuma neid eristama.

Tuleb siiski meeles pidada, et pole olemas ühtegi 100% riskivaba kirurgilist operatsiooni. Üks tõsisemaid riske kataraktikirurgias on silmasisene infektsioosne põletik - selle esinemissagedus on alates 2000. aastast silmasisese antibiootilise profülaktika kasutuselevõtuga langenud 0,016% kanti. Siiani seostatakse läätsevahetuskirurgiat, seda eriti lühinägelikel, tõsise seisundi - võrkkestairdumise - riski tõusuga.

Tänapäevaks on kataraktikirurgia kujunenud suhteliselt ohutuks ja väga efektiivseks.

Praeguse standardi järgi kasutatakse läätse sisu eemaldamiseks laialdaselt erilist ultraheliaparatuuri - fakoemulsifikaatorit. Viimase aja uuendus on olnud nn. femtolaseri kasutuselevõtt kataraktikirurgias. Selle meetodi puhul teostab osa kirurgi tööst spetsiifiline programmeeritav laseraparaat. Senini pole aga tõestust, et patsiendi jaoks tähendaks uue tehnoloogia kasutamine tulemuslikku muutust võrreldes kogenud, ultraheli kasutava silmakirurgi tööga. Küll aga tähendab see ca 400€ suurust lisakulutust.

Tartu Emajõe Kool 130Monica Lõvi

Tartu Emajõe Kool on ainus riigikool pimedatele ja vaegnägevatele õpilastele Eestis. Kooli 130 aasta pikkune ajalugu algab aastast 1883, kui esmakordselt avati pimedate laste kool Tallinnas; 1925. aastast asub kool Tartus. Enam kui 50 aastat on nägemispuudega lastel võimalik selles koolis omandada ka keskharidust. Praegu on koolis kolm erinevat õppekava: riiklik põhikooli ja gümnaasiumi õppekava ning lihtsustatud ja toimetuleku õppekava. Lisaks õppetööle tegeldakse Tartu Emajõe Koolis ka õppenõustamise, rehabiliteerimise ja õppematerjalide kohandamisega. Kõigis toimingutes järgitakse kooli motoks valitud Antoine de Saint-Exupéry mõtet "ainult südamega näeb hästi". Selline võiks olla lühike kokkuvõte Tartu Emajõe Koolist.

21.-22. novembril tähistas Tartu Emajõe Kool oma 130. aastapäeva. Pidulikud üritused algasid 21. novembril keskpäevase aktusega kooliperele, millele järgnes traditsiooniline lõunasöök restoranis. Sama päeva õhtul said koolipere, külalised ja linnarahvas nautida kontserti Jaani kirikus. Kontserdil esinesid laulude ja klaveripaladega Emajõe kooli õpilased. Kuulajatele läksid hinge meie õpilaste esinemised, eriti Sten-Erichi laulud ja Kirilli interpretatsioon Sebastian Bachi muusikapalast. Kaunilt kõlasid Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu lauluansambli lood ning külalisesineja Margus Vaheri laulud.

22. novembril alustati aastapäevaüritustega juba hommikul ja need kestsid hilisõhtuni. Ennelõunal tutvustas õpilaskodu saalis oma kooliteemalist mälestusteraamatut Aldo Kals. Aldo Kals on kooli vilistlane, ajaloodoktor ning äsja pärjatud aasta isa tiitliga. Koolimajas sai samal ajal osa võtta arutelust nägemispuudega laste õpetamise teemal. Oma kogemustest sotsiaalsete oskuste õpetamisel rääkisid külalised Soome Nägemispuudeliste Keskliidust ja Onerva Õppe- ja Nõustamiskeskuse Onerva Mäki koolist (endisest Jyväskylä nägemispuudega laste koolist). Oma mõtted lapsevanemate rollist koolivaliku küsimustes oli saatnud Robert Jones Inglismaa Henshaws kolledžist, kes tööülesannete tõttu ise osaleda ei saanud. R. Jones võrdles nägemispuudega laste erikoole Iirimaal, Inglismaal ja Šotimaal ning tõi välja fakti, et erikoolide arengus on ühelt poolt määrav tähtsus rahastamise süsteemil ja teiselt poolt lapsevanematele antaval õigusel koolivaliku küsimuses. Iirimaal, kus lapsevanemal on õigus panna oma laps ka suhteliselt kallisse nägemispuudega laste õpetamisele spetsialiseerunud kooli, on koolid heas seisus. Ühendkuningriigis teevad otsuse kohalikud omavalitsused ning sageli arvestatakse sel juhul rohkem raha kokkuhoiu kui lapse huvidega. Samas rõhutas Robert Jones, et esmapilgul kallim kool võib pikas perspektiivis osutuda efektiivsemaks, kui arvesse on võetud õpetamise kvaliteet, õpilaste parem ettevalmistatus tulevikuks, nende suurem iseseisvus ja väiksem abivajadus.

130. aastapäeva põhisündmuseks oli pidulik aktus ettekannete ja muusikaliste vahepaladega reedel, 22. novembril. Esmakordselt esitleti ka Emajõe koolist valminud 20-minutilist videofilmi, mille juhatas sisse kooli direktor Arvo Pattaku sõnavõtt tänasest koolist.

Järgnenud ettekannete üldteemaks olid nägemispuudega seonduvad sotsiaalsed aspektid. Põhiettekande tegijaks puuetega inimeste ja ühiskonna suhete teemal oli palutud ajakirjanik

Tiina Kangro. Tema ettekandest jäi õhku küsimus, et ehk on hoopis meie ühiskond puudega. Kangro leidis, et meie praegusel sotsiaalsüsteemil on palju puudusi. Ta kahtles, kuivõrd sobivad meile eeskujuks heaoluriikide esirinnas olevad Põhjamaad ja solidaarsusprintsiibil põhinev sotsiaalkaitse süsteem ning soovitas vaadata pigem Ameerika Ühendriikides kasutatavate mudelite suunas. Tiina Kangro ettekande mõnigi seisukoht ärgitas kuulajaid edasisele arutelule, kuid tihe päevakava seda kahjuks ei võimaldanud.

Tartu Emajõe Koolile öeldi rohkesti tänu- ja kiidusõnu ning kooli poolt tänati kõiki nägemispuudega õpilaste õpetamisega seotud inimesi. Aastapäevaüritused lõpetas meeleolukas vilistlaspidu.

Vaegnägijatele avanesid heliliste subtiitritega telekanalid ETV ja ETV2Anneli Tõevere-Kaur, ERR, meediasuhete juht

Eesti Rahvusringhääling alustas 1. juunist ETV ja ETV2 kanalil heliliste subtiitrite edastamist, mis on teleprogrammi jälgimisel abiks eelkõige vaegnägijatele. Subtiitreid loetakse ette Eesti Keele Instituudi poolt väljatöötatud kõnesüntesaatoriga täiendavas stereo helikanalis.

Ehkki uus avalik teenus on suunatud nägemispuude või tavakirjas teksti lugemist takistava puudega inimestele, on lisaks neile võimalikud kasutajad ka eakad ja lapsed, samuti eesti keele õppijad.

Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juhatuse liikme Artur Räpi sõnul muudab uute kanalite tulek nägemispuudega inimeste elu senisest palju sisukamaks.

"Kui nägemisest subtiitrite lugemiseks ei jätku, pidi seni näiteks filmist osasaamiseks oskama filmi keelt - inglise, saksa, prantsuse vm. Või piirduma vaid pildiga, nii palju kui nägemine vaadata lubas. Neid filme ja saateid, mis subtiitriteta kaotavad olulise osa oma sisust, on tegelikult palju rohkem, kui esimese hooga arvata võib. Paljud pimedad võõrdusid üldse telerist. Nüüd saavad aga nägemispuudega inimesed jälgida kõiki Rahvusringhäälingu saateid ka kõnes," rääkis Artur Räpp.

"Tehniliselt tähendab uus arendus nii ETV kui ETV2 programmile digitelevisioonis täiendava stereo helikanali lisandumist. Helikanali sisuks on kõnesüntesaatori poolt ette loetav subtiitertõlge miksituna madalama helinivooga programmi originaalheliga," selgitas ERRi tehnikadirektor Risto Sirts.

Selleks, et digitelevisioonis ETV ja ETV2 helikanalit kuulata, tuleb vastuvõtuseadmel (set-top box, televiisor) valida vastava programmiga kaasnev helikanal. Täpsed seadistusjuhised leiab vastuvõtuseadme juhendist "helikanali valiku" sätete alt. Reeglina on helikanali valik võimalik kaugjuhtimispuldilt paari nupuvajutusega.

Starmani kliendid leiavad ETV ja ETV2 helikanali valikunime "Eesti (vaegnägijate)" alt.

Elioni kliendil tuleb heli vahetamiseks kanalil olles vajutada puldi rohelist nuppu ja valida sobiv heli: "vaegnägijatele".

Täiendav helikanal on alates 1. juunist leitav Levira digitaaltelevisiooni võrgus (õhulevi) "hollandi" keele nimetuse alt.

Hollandi keel valiti selleks, et tagada võimalikult paljude erinevate tootjate vastuvõtuseadmete (set-top box, televiisor) tugi, ning samal ajal on väga ebatõenäoline, et Eestis jõuaks eetrisse

hollandikeelne telesaade. Samalaadselt on "hollandi" keele valik kasutusel ka Soomes YLE teleprogrammides heliliste subtiitrite esitamisel.

Subtiitrite helindamise ja tele-eetrisse edastamise süsteem on valminud Eesti Keele Instituudi, Eesti Rahvusringhäälingu ja Eesti Pimedate Liidu ühisprojektina ning Eesti keeletehnoloogia riikliku programmi toel.

Teater Vanemuine võimaldab Lõuna-Eesti pimedatel soodushinnaga teatris käiaAnneli Timpmann

Seekord meil vedas ja saime auto ilusasti teatri ette pargitud. Ustest sisse saanud, astume treppidest üles ja anname oma üleriided garderoobi. No nii, nüüd olemegi valmis teatrisaali minekuks. Enne seda põikame veel teatrikohvikusse, et veidi meie teatrikülastustest rääkida.

Me oleme väga tänulikud, et Vanemuise teater tuleb Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu nägemispuudega inimestele vastu ja juba neljandat hooaega järjest tehakse piletitele soodustust.

Lõpuks oleme jõudnud teatrisaali ja - oi, kui tore! - tuttavad inimesed ootavad juba ees. Istume teises reas, kust ka vaegnägijatel on hea ülevaade laval toimuvast ning minul ja mu kaaslasel on mõnus etendust jälgida. Näitlejate tegemistest saab hea ülevaate, kui olen mõnd asja nägijast kaaslaselt üle küsinud ning kuulan ka ise tähelepanelikult laval toimuvat liikumist ning suhtlemist. Vaheajale minnes on naerust pisargi silmanurgas. Äkki koputab keegi mulle õlale ning tunnen hääle järgi ära oma hea tuttava. Vaevalt veidi vestelda jõudnud, kuulemegi juba rahva tagasitulemist saali ning kõrv tabab paari tuttava inimese häält ja taas saavad tervitused vahetatud.

Kaks ja pool tundi teatris on möödunud kiiresti. Ei jäägi enam muud üle, kui leppida kokku uus kohtumine nädala pärast uuel etendusel teatris Vanemuine.

Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu inimestel on sel hooajal võimalus külastada Vanemuise teatri suures ja väikeses majas ning Sadamateatris kuutteist etendust. Tehkem kõik selleks, et koostöö Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu ja Vanemuise teatri vahel kestaks ikka edasi.

Kohtumiseni teatris!

Kodanikupäeva aumärgidMari Sepp

27. novembril andsid peaminister Andrus Ansip ja regionaalminister Siim Kiisler Stenbocki majas toimunud pidulikul vastuvõtul üle kodanikupäeva aumärgid, millega tunnustatakse vastutustundlikke ja hoolivaid inimesi.

2013. aastal tunnustati kodanikupäeva aumärgiga järgmisi inimesi: Auli Lõoke, Christel Sogenbits, Elar Sarik, Harro Aitai, Ivi Sepp, Kaimo Vahtra, Leida Leiur, Leo Kütt, Priit Kasepalu, Rasmus Lahtvee, Silva Kärner, Sven Kõllamets, Tauno Toompuu, Vladimir Kolotõgin.

Üliõpilane Christel Sogenbits, kes on vabatahtlik ja vabatahtlike koordineerija, pälvis tunnustuse selle eest, et ta on viimase kolme aasta jooksul korraldanud mitukümmend ettevõtmist, mille käigus noored inimesed tutvuvad erivajadusega noorte maailmaga.

Priit Kasepalu pälvis tunnustuse selle eest, et ta on andnud suure panuse nägemispuudega inimeste elukvaliteedi parandamisse.

Regionaalminister Siim Kiisleri sõnul anti kodanikupäeva aumärk neile aktiivsetele inimestele, kes on teinud rohkem, kui neilt oodatakse. "Me tunnustame teie tööd, sest teie kannate suhtumist: kus viga näed laita, seal tule ja aita," lisas Kiisler.

Tartu Emajõe Kooli noored said fotokonkursil teise kohaMari Sepp

Eesti Puuetega Inimeste Koda kuulutas septembris välja põhikooli õpilastele suunatud foto- ja videokonkursi teemal "Kõik inimesed on erinevad, aga võrdsed". Konkursi eesmärgiks oli noori suunata märkama ja väärtustama erilisi inimesi enda ümber. Võistlus toimus kahes kategoorias - foto ja video. Fotode kategooria:

I koht: "Kõik inimesed on väliselt erinevad, kuid sisemus on meil kõigil sama" - Astrid Aunap, 15-aastane.II koht: "Tasakaal" - Tartu Emajõe Kooli noored - Sigrid Pärm, 13-aastane; Johanna Hollo, 12-aastane; Margus Ojaots, 14-aastane; Julia Šakalaite, 12-aastane.III koht: "Tähelepanu, valmis olla, start!" - Konguta Kool - Raikko Kotkas, 8-aastane.

Loodust tajudes - Jaan RiisMari Sepp

Esinesite väga huvitava loenguga Eesti Pimedate Liidu seminaril Tallinna Õpetajate Majas. Paljudel kuulajatel tekkis suur huvi Looduse Omnibussi loodusreiside vastu, mida juba 12 aastat korraldanud olete. Kas selle pika aja jooksul saadud kogemuste põhjal oskaksite anda soovitusi, millised vaatamisväärsused, sündmused ja kohad võiksid kõige paremini sobida just nägemispuudega inimestele?

Mäletan korda, kui minu käest loodusretkel küsiti, mis lind seal oksal on. Minu vastuseks oli: "Mis oksa peal?"

Looduses viibides saab kasutada kõiki oma meeli. Kes näeb halvemini, see kuuleb, tajub ja haistab paremini. Mina julgustaksin inimesi loodusretkedel osalema. Eesti on nii huvitav, iga hetk ja koht on ainulaadsed. Võib käia mitu korda samas kohas, ikkagi on iga kord erinev. Iga inimene peaks leidma ise oma koha. Arvan, et tuttavas kohas koged rohkem uut kui uues kohas.

Teid teatakse kui Looduse Omnibussi, Rahvusraamatukogu loodusõhtute ja Looduse Aasta Foto konkursi eestvedajat. Vähem on teada, et vajaksite liikumiseks valge kepi abi. Kuidas Te nägemise kaotasite?

Juba väiksena, kui emaga trammipeatuses trammi ootasime, ütles ema: "Näe, nr. 2 tramm tuleb!" Mina ei näinud sedagi, et tramm lähenemas on, rääkimata trammi numbri nägemisest. Mõistsin siis, et osadel inimestel on kotkasilmad, teistel mitte. Enne kooli minemist viidi mind arsti juurde, kus selgus, et minu nägemine on viletsam kui teistel lastel. Ise ma ju seda ei teadnud, ei osanud ette kujutada, mis on terav nägemine. Ajapikku on minu nägemine veelgi rohkem nõrgenenud. Minu jaoks aitavad terviklikku pilti moodustada varem nähtud pildid. Unenäos on kujutluspildid selgemad ja teravamad.

Te olete käivitanud mitmeid edukaks osutunud ettevõtmisi. Kindlasti nõuavad need tegevused väga palju energiat ja pühendumist. Kust Teie endale jõudu ammutate?

Iga väikse ettevõtmise õnnestumine annab jõudu, sellest tuleb omakorda soov ja tahtmine uusi tegevusi ette võtta, nende õnnestumine annab jälle uut jõudu. Inerts hakkab kandma ja aitama. Mind ümbritsevad väga toredad inimesed, kellega koos olemine palju jõudu annab.

Kas võite öelda, et kuulute nende õnnelike inimeste hulka, kelle jaoks töö ja hobi on ühendatud?

Absoluutselt. Teen asju, mis mulle meeldivad inimestega, kellega on koos tore olla. Näen oma tegevusel mõtet.

Olete oma aktiivse eluviisiga väga paljudele inimestele eeskujuks. Millist nõu annaksite Te inimestele, kes on kaotanud nägemise? Kuidas jätkata sama aktiivset ja huvitavat elu vaatamata nägemispuudele?

Nägemispuudega inimestel on tugevdatud empaatia- ja huumorimeel, kindlasti ka suurem keskendumisvõime - seega selles osas oleme andekamad. Üksinda oleme mõnes suhtes kindlasti saamatumad. Mingis osas vajame abi, mingis osas saame teistele abi pakkuda. Tähtis on osaleda elus ja olla koos inimestega, kes paremini näevad. Elu mõte on sünergias ja koostöös. Ei ole mõtet otsida, peame pakkuma seda, mis meil on. Lõpuks oleme kõik tavalised inimesed.

Aga mida tead Sina ...?Kai Kuusk

Selle aasta Valguse Kaja sügisnumbris uurisime inimestelt, kas nad teavad, kuidas nägemispuudega ja pimedad inimesed tänapäeval raamatuid loevad. Kuna ma ei soovinud inimeste mõttelendu kuidagi segada või raamidesse suruda, siis jätsin sõna 'tänapäev' küsimusest välja.

Ühel ilusal päikesepaistelisel sügispäeval läksin linnatänavatele oma küsimusele vastuseid otsima. Kokkuvõttes võib öelda, et seekordne küsimus vastajatele raskusi ei tekitanud ning tulemus oli vägagi positiivne.

Täpsema ülevaate saamiseks on allpool toodud mõningad vastused (muutmata kujul) ja loomulikult ei puudu ka seekord küsitluse tulemusi kajastav sektordiagramm. Head uudistamist!

Silja (42)"Hmm, ma pakun, et väga levinud on audioraamatud. Vähemasti mõned mu tuttavad kuulavad audioraamatuid ja usun, et need sobivad ka pimedatele inimestele ..."

Silver (24)"Kuidas pimedad inimesed raamatuid loevad? Hmm, see on hea küsimus ... Kui mõtlema hakata, siis olen kuulnud sellisest asjast nagu punktkiri, et ju ikka siis loetakse raamatuid punktkirjas ja ega tänapäeval on tehnika ka küllaltki arenenud ja igasugused audiovärke on võimalik kuulata."

Eva-Linda (19)"Hmm ... hmm ... Nii ootamatu küsimus, aga kindlasti peaksid nägemispuudega ja pimedad inimesed saama kuulata audioraamatuid... Aa, te tahtsite teada, et kuidas loevad ... Hmm, ahjaa ... mingis selles pimedatele mõeldud kirjas, kus on need täpid. Tean, et Pärnus on see manifest pimedate kirjas."

Siiri (29)"Mul ei ole väga aega rääkida, aga olen kuulnud, et arvuti räägib pimedatel ... Ahjaa, ja audioraamatud muidugist."

Oskar (72)"Oi, tänapäeval on võimalusi ikka palju rohkem kui aastakümneid tagasi. Kui ma õigesti mäletan, siis on Eestis isegi olemas Eesti Pimedate Raamatukogu ja olen samuti kursis Braille'i pimedate kirjaga või no mis kursis, aga kuulnud olen ja eks nagu nägijate maailmas, siis usun, et ka pimedate maailma on vallutamas tehnika ehk et paberkandjaid jääb vähemaks ja rohkem digitaalseid asju tuleb peale. Sellest on kahju, aga eks see ole ka vajalik."

Vastajaid oli 26Kõik 26 vastajat pakkusid audioraamatut.Vastajad, kes teadsid audioraamatut ja lisaks punktkirja (19) 73%Vastajad, kes teadsid audioraamatut, punktkirja, puuteraamatut, ekraanilugemisprogrammi jmt (7) 27%

Ka pimedana saab edasi eladaMirja Räpp

Tänaseks on sellest möödas peaaegu 17 aastat, kui mu silmanägemine otsustas minuga lõpparve teha, kustutas lõplikult tuled ning kadus igaviku suunas. Ja sellest ajast peale pole ma teda enam kohanud.

Aga eks ole aastatepikkune suhkruhaigus üks sagedasemaid nägemisvõime kaotamise põhjuseid. Ja nii lihtsalt ongi.

Peale nii-öelda üleminekuperioodi, kui igal hommikul ärgates võis kogu situatsioon muutunud olla ning veel eelmisel õhtul aknast paistnud maja oli öö jooksul vaikselt üha tihedamasse uduloori kadunud, saabus olukord, kust halvemuse suunas polnud enam kusagile edasi minna. Päeval oli sama pime kui ööselgi. Mis nüüd edasi saab?

Inimene on aga teadupoolest üks igavesti visa olevus, keda polegi nii kerge lõplikult pikali lüüa. Loomulikult oli see hoop olnud jalustrabav ning mitmeid kuid olid ainsateks kaaslasteks enesehaletsus ja viha maailma ebaõigluse vastu. Miks just mina? Mida halba ma olen teinud, et mind niiviisi karistatakse? Kas ma pean nüüd maksma mingisugust eelmise elu võlga? Neid küsimusi, mis tol hetkel peas keerlesid ja kas või kõige absurdsematki vastust ootasid, oli palju. Kuid aeg parandab kõik haavad ja aja möödudes, sõprade ja lähedaste toel, paraneski haav sedavõrd, et võisin hakata end tasapisi jalule upitama. Kui veel sarnase saatusega inimesed appi tulid, seisingi jälle omal jõul püsti, valmis tumeda tulevikuloori tagant

uut vikerkaart otsima. Ja ennäe - tuli välja, et ka ilma silmanägemiseta saab tõepoolest edasi elada.

Aga nii võin ma täna öelda. 17 aastat tagasi oli ikka pagana raske leppida tõsiasjaga, et ma ümbritsevat maailma enam kunagi ei näe. Ja ei hakka kunagi nägema. Pagana viletsad väljavaated ülejäänud eluks. Paljud inimesed on öelnud, et nad ei kujuta oma õudseimateski unenägudes ette, kuidas taolisest situatsioonist välja rabelda ning seejuures veel elurõõm säilitada. Ega ei oskagi konkreetset vastust anda. Aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, nagu armastas öelda mu kadunud ema. Kindlasti on vaja toetavaid sõpru ja kaaslasi ning ka professionaalsel tasemel abisüsteemi, kuid suurim jõud peab tulema su enda seest. Alternatiivi ju tegelikult ei ole. Elurong sõidab aina edasi ja kuigi sult on korraga istekoht alt tõmmatud, tuleb õppida pimesi endale uut kohta leidma. Rongilt maha küll ei tasu hüpata, sest ei tohi unustada, et uut rongi enam ei tule.

Naljad elust enesestKuidas Kolumbus Poseidonit lepitas

Mirjam Liivak

Kui kuulus maadeavastaja Christoph Kolumbus oma suuri merereise sooritas, juhtunud ükskord tema tee Kreekast läbi viima. Sealsetes vetes veetnud ta koos oma meeskonnaga pikki kuid, kuna esiteks oli seal mõnus ja soe ning teiseks vajasid nii tema kui ta kaaslased puhkust ning paljusid vaevas motivatsioonikriis. Meremeeste tegevus ei meeldinud aga merejumal Poseidonile, kuna Kolumbuse laevad reostasid merd. Mitte küll eriti palju, kuid puhtusearmastajast Poseidonile valmistas see siiski meelehärmi. Samuti häiris teda meeste käratsemine laevadel, sest ta oli harjunud, et merel peab olema vaikne. Üksnes näkineidude laul võis seda õndsat vaikust veidi rikkuda.

Kui Kolumbus ja ta meeskond olid Kreeka merevetes juba kaks kuud olnud, otsustas Poseidon neid noomida.

Mehed, kes olid pikast paigalseismisest ja ka veinist segased, arvasid Poseidonit nähes, et tegu on viirastusega, kuid äkki haaras see n.-ö. viirastus Kolumbusel natist ja alustas:

"Teie häbematud mereelajad! Miks molutate te siin, kallites Kreeka vetes, kus pole sugugi teie koht? See valmistab mulle väga suurt tuska ja ma nõuan, et te siit kohemaid lahkuksite!"

Kõige esimesena kogus end Kolumbus ise: "Aga austatud merejumal, me oleme väga väsinud ning ei tea, kuhu edasi liikuda. Me otsime senitundmatuid maid, kuhu veel keegi sattunud pole ja vabandame, kui me teie rahu rikkusime, kallis Poseidon."

Ent merejumal selle peale ei leebunud. Ta silmitses mehi, siis nende laevu ja seejärel seda, mis nendes laevades peitus.

"Oh, mis kummalised metallist ümarad asjad need teil seal on?" päris ta, kui oli heitnud pilgu raha täis kotile, mis ühe laeva nurgas seisis.

"See on raha, oo Poseidon," laususid meremehed nagu ühest suust.

"Kuulge, poisid," alustas Poseidon nüüd veidi leplikumalt. "Mul oleks vaja Türki sõita, kuna seal olla kauneid vaipu saadaval. Kui te mind sinna sõidutate ja mulle oma rahad ka veel kaasa annate, andestan ma teile selle häbitu ja merevaenuliku ürituse, mida te siin korraldasite. Kas olete nõus?"

Kolumbus pidas meeskonnaga mõnda aega aru ning otsustasid siis: "Oleme nõus. Istuge peale, oo Poseidon!"

Jõudnud Türki, oli Poseidon läbielatust meeldivalt jahmunud. Saanud Kolumbuselt ja ta meestelt raha, ütles ta tänulikult: "Tänan teid, poisid, selle suurepärase ja vahva sõidu eest. Muide, te rääkisite, et otsite maid, kuhu poleks astunud veel ühegi sureliku jalg? Päris sellist maad vähemalt mina ei tea, kuid siit mitte eriti kaugel asub indiaanlaste maa." Ja Poseidon selgitas neile, kuidas sinna jõuda.

Kolumbus ja tema meeskond olid Poseidonile väga tänulikud. Nad olid suutnud merejumalat lepitada ning saanud pealekauba veel ka kasulikku nõu. Lahku mindi sõpradena.

Jäätis sidrunilikööriga

Mirja Räpp

Olid käes aasta viimased tunnid ning olime oma pidusöögiga magustoiduni jõudnud. Tundus, et eelnevalt söödud kanale ja salatile juba mahub veidi jäätist juurde. Võtsin külmikust jäätisepaki välja ja tõin piduliku sündmuse puhuks ilusamad magustoidupokaalidki lagedale. Kaklesin just kõvaks külmunud jäätisega, mis ei tahtnud kuidagi pakist pokaalidesse ümber asustatud saada, kui abikaasa soovitas jäätisele prooviks ka veidi sidrunilikööri lisada. Mõeldud, tehtud. Limoncello pudel kapist välja ja kork maha ning muudkui kallama. Kallutasin siis aga pudelit ja üritasin samal ajal teise käe näpuga katsuda, et kas parajalt paksu vedelikku ikka pudelikaelast välja tuleb, ja kui palju tuleb. Kui silmaga ei näe, on sellest pagana raske aru saada. Ega ma sel hetkel eriti ettevaatlik ei olnud ja kergitasin pudelipõhja ülespoole üsna lõdva randmeliigutusega. Mulks-mulks-mulks kostus voolamise heli ning mulle oli selge, et natuke palju sai vist ...

Uurisin lusikaga oma käteosavuse tulemust. Nojah - seda ma kartsingi, käteosavusega oli sedapuhku viletsavõitu. Jäätisekuhjake mu pokaalis ujus kenasti kui väike jäämägi kesk Limoncello ookeani. Ja jäätunud magus mägi sulas kiiresti, ihates ilmselt võimalikult kähku likööriga üheks saada. Maitsesin ettevaatlikult, et ehk jõuab ruttu ära süüa, kuid ei maitsenud see asi mulle mitte. Et päästa, mis päästa annab, tõin kapist suure kohvikruusi ning katsusin likööri sinna ümber transportida. Viimane tegevus õnnestuski üllatavalt edukalt. Hiljem, kui olin esmalt jäätise ära söönud, limpsisin vaikselt kohvikruusi sisu ja kokutasin naerda. Igatahes oli meil väga lõbus. No kes see siis ikka nalja teeb kui mitte ise. Või peaks ehk ütlema, et kes see ikka lolli mängib kui mitte ise. No kuidas iganes. Ja ärge nüüd arvake selle kõige peale, et küll pimedal on ikka keeruline elu. Ei ole siin midagi keerulist ja rasket. Ise oleksin pidanud ettevaatlikum olema ja magusa vedeliku kõigepealt mõnda väikesesse anumasse valama. Aga ei püsi ju kogu aeg meeles, et ei näe.