Ahluofoobia.

*haiguslik pimedusepel-gus,öökartus.*üks sagedase-maid foobiaid

• Pimedusekartus võib alguse saada väga varajases lapseeas, kus näiteks kujutatakse tonte voodi alt või kapist välja hüppamas.

• Pimedusekartus on enimlevinutest foobiatest kuuendal kohal.

Sümptomid

• hingetus, ülemäärane higistamine, iiveldus, kuiv suu, südamepekslemine, sageli näib olevat tugevalt häiritud ka rääkimine ning mõtlemine.

• Selle foobia all kannatajatel on ebanormaalne ja alaline kartus pimeduse ees, ehkki nad teavad ja võivad aru saada pimeduse kahjutusest, ei suuda nad pimeduse korral olla normaalsed.

• Muud nimetused: Nüktofoobia, skotofoobia, lügofoobia ja müktofoobia• Nimi Nüktofoobia tuleneb

kreekakeelsetes sõnadest nyx (öö) ja phobos (kartus)

Ahluofoobia tekkepõhjused

• Üks põhjusi, miks see haigus tekib, on trauma, mis põhjustati pimedas. See võib tekkida, vaadates saateid ja filme, kus näidati hirmutamiseks stseene pimedas. Vaadates selliseid saateid, mõtleb inimene , et selline intsident juhtub temaga ka tegelikkuses. See on ahluofoobia algus.

• See foobia teeb inimese rahutuks. Veel üks põhjuseid, miks see hirm tekib on see, et inimene on oma lapsepõlves näinud pimedas midagi ohtlikku.• Peamine põhjus, miks see hirm tekib

on see, et arvatakse et pimedas on alati ohtlikke olukordi.

Ahluofoobia ravi• On juhtumeid, kus

patsient on pandud pimedasse ruumi istuma, et tema foobia väljenduks. See aitab tal foobiaga võidelda.

• Kõik see on vajalik, et patsient saaks aru, et pimedus ei ole ohtlik. Tal tuleks võtta konsultant ja tema hirmu allikas tuleb identifitseerida.

Koostasid: Annegrethe Kiiver , Stern Ilves.