Lehe kujundas ja toimetas Eesti Päevalehe AS teema- ja erilehtede osakond. Projektijuht: Reemet Kaldoja, tel 680 4628, reemet.kaldoja@epl.ee, Toimetaja: Kristiina Viiron, 680 4567, kristiina.viiron@epl.ee Talv 2010

Turbaleht

Eestis on turvast kaevandatud mõi-saajast peale. Omaaegse käsitsitöö teevad tänapäeval ära masinad, kuid turbatootmise põhiolemus on ikka sama: turvas tuleb maast kätte saada, ära kuivatada ja kokku koguda. 1960. aastatel hakati tükkt-urba kõrval üha enam tootma pind-kihilist freesturvast, mida nõukogu-deaegsed suurfarmid vajasid suures koguses loomadele allapanuks. See turba otstarve on nüüdseks taa-ndunud ning praegu kasutatakse freesturvast eeskätt kütteks ning vii-mastel kümnenditel järjest rohkem ka aiandites kasvuturbana. Aiandus-turba tootmisele on keskendunud ka Rae rabas 1994. aastast turvast kaevandav AS Ahtol. Ettevõtte tegevjuht ja üks omanikke Enn Kivi võrdleb turbatootmist heinateoga – mõlemad sõltuvad täielikult ilmast. „Ilmajaama prognoosid on mul suvel alati peas, kuidas pilved liiguvad ja mis kell sadama hakkab,” nendib ta. Turvast saab koguda ainult kuiva ilmaga, vähegi tugevam vihmahoog paneb töö mitmeks päevaks seisma. See tähendab aga ettevõtjale kaota-tud aega ja raha. Seepärast ilusate ilmadega rabas kella ei vaadata, töö-päevad võivad venida pikaks ning kui vaja, tuleb töötada ka laupäeval-pühapäeval.

Turbavälja eTTe-VALmiSTAminE VõTAb AASTAidTurbatootmise etappidest nõuab enim aega ja ressurssi uue välja ettevalmistamine. Selleks tuleb kõi-gepealt võsa ja mets maha võtta, kännud välja juurida ning pealmine kiht pinnast koorida, seejärel rajada kuivenduskraavid ning turbavälja mitu aastat järjest kokku pressida, et vesi välja saada, sest uus turbaväli on vett täis nagu käsn. „Seda ei saa teha ühe aastaga, vaid pikkamööda, kindlate reeglite järgi, siin loodus-seaduste vastu ei saa,” selgitab Kivi. „Kraave tuleb mitu korda uuesti kae-vata. Kokku võtab raba ettevalmis-tamine aega 3–5 aastat ja on väga kulukas.”

Kivi sõnul kraavitatakse turba-välja nagu riisipõldu, ainult et vee suund on vastupidine – riisipõllule on vett juurde vaja, turbaväljalt aga tuleb see ära juhtida. Kraave tuleb kraavimasinaga regulaarselt puhas-tada ja süvendada, et viia vee piiri allapoole. Kraavidevahelised välja-kud on Kivi sõnul hektarisuurused ning peavad olema veidi kumerad,

Turbatootmine sarnaneb suuresti taluperemehe heinateogaNii nagu talumees heina-ajal, peab ka turbatootja suvel ilma jälgima ja iga päikeselist päeva ära kasutama.

et vesi paremini kraavidesse valguks ja sealt edasi mere poole liiguks. „Seda, kas vesi rabast ikka välja jõuab, peab kindlasti aeg-ajalt kont-rollima,” rõhutab ta.

TooTmiSTSüKLiSSE mAhub ViiS oPERATSiooni Üks freesturba tootmise tsükkel koosneb klassikaliselt viiest operat-sioonist: freesimine, pööramine, val-litamine, kogumine ja aunatamine. Kivi sõnul on sel kõigel väga palju ühist heina kuivatamisega. Peamine erinevus on see, et hein niidetakse maha, turvas aga freesitakse õhu-keste kihtidena lahti. Kuna algul on turvas üsna märg, tuleb seda kui-vatada ja kuivamise kiirendamiseks segada. Selleks on spetsiaalsed traktori järele haagitavad pöörajad, mille labad meenutavad natuke adrahõlma. Nendega pööratakse pealmine kiht ringi, et ka märg pool saaks kuivada. Pööramist korratakse vastavalt vajadusele 1–3 korda, kuni turvas on saavutanud nõutava kui-

vuse ehk tema niiskussisaldus on langenud 40 protsendini. Kahe pöö-ramise vaheline aeg oleneb ilmast, suve hakul on see keskmiselt 4–5 tundi, sügise poole pikem, ulatudes mõnikord terve päevani. Turba kui-vamisaeg sõltub paljudest asjaolu-dest: õhuniiskusest, temperatuurist, tuulest jm. „Õige kuivuse saavuta-mine on natuke nagu apteekri töö. Selle turba puhul, mis omal ajal kar-jalautadesse läks, sellist timmimist vaja polnud,” tõdeb Kivi.

Kuivatatud turba kogumiseks on kaks erinevat tehnoloogiat: vaakumkogumine ja mehaaniline kogumine. Esimesel juhul haagi-takse traktoritele järele suured pneumaatilised turbakogumisma-sinad ehk imurid, mis töötavad vaakumpõhimõttel nagu hiiglas-likud tolmuimejad, kogudes imi-torude abil kuiva turbakihi oma suurde pütti, millega see toimeta-takse aunadesse.

Mehaanilise kogumise puhul tõmmatakse kuivatatud turvas

5000–10 000 kuupmeetrit turvast. Kivi sõnul on vaakumkogumise

ja mehaanilise kogumise oluline erinevus see, et vaakumkogumisel põrkab turvas paratamatult vastu imitorusid, mistõttu tema struktuur muutub veidi tolmjamaks. Mehaa-nilisel kogumisel säilitab turvas jämedama struktuuri, mistõttu on tema veeimavus suurem, ja seda peetakse aiandusturba puhul täht-saks. Kumba tehnoloogiat kasutada, oleneb turba lagunemisastmest. „Kui turvas on juba rohkem lagu-nenud, muutub ta peenemaks ning sellisel juhul kasutame mehaanilist kogujat,” selgitab Kivi. „Need on turu nõudmised ja tellija soovidega tuleb arvestada.”

Kivi sõnul käiakse kõik turba-väljakud hooaja jooksul mitu korda üle: heal aastal 10, kehvemal 5–6 korda. „Lasundi paksus on siin 1,5–2 meetrit, aastas toodame sellest 5–7 sentimeetrit,” lisab ta. „Meil oleks vaja 30–40 tootmispäeva aastas, siis saaksime oma kogused kätte,

kõigepealt vallidesse, selle jaoks on spetsiaalne V-kujulise esiosaga masin ehk vallitaja. Kivi sõnul tee-vad nemad iga väljaku peale ehk kahe kraavi vahele 6–8 valli. Valli-dest kogutakse turvas mehaanilise koguja punkrisse ning toimetatakse sellega tee äärde, kus see laaditakse transportööriga maha. Seejärel teeb aunataja kokkuveetud tur-bast korraliku viilkatust meenutava auna, et vihmavesi sellelt paremini maha valguks.

Edasi liigub turvas kas Eesti või välismaa substraaditootjatele, kes sellest kasvumulda või erinevaid turbasegusid valmistavad. Kui tur-vas eksporditakse meritsi, võtab üks laev korraga peale tavaliselt

aga see aeg on hajutatud mitme kuu peale.”

umbRohi TuLEb KäSiTSi VäLjA KoRjATAEuroopas on aiandusturbale ranged nõudmised umbrohupuhtuse osas. Umbrohi kipub tekkima just väljaku otstesse, sealt korjatakse see käsitsi kottidesse ja viiakse minema. „See on lõputu töö,” tõdeb Kivi. „Kui umbrohi hakkab levima, on see katastroof.”

AS Ahtol toodab praegu ainult aiandusturvast, mida viiakse Hol-landisse, Saksamaale ja mujale, kuid viimasel ajal on oluliselt suurenenud ka Eesti turu osa. Aiandusturbaks kasutatakse valdavalt turba üle-mist, vähelagunenud kihti, mis on heledam. Allpool asub tumedam, hästilagunenud turvas, mis sobib rohkem kütteturbaks. Kivi sõnul hakkab ka nende rabas juba tume-damat turvast tulema ning üsna pea loodetakse mingi osa sellest kohali-kule turule kütteks müüa.

Foto: Mare Mere

Kokku võtab raba ettevalmistamine aega 3–5 aastat ja on väga kulukas.

Õige kuivuse saavutamine on natuke nagu apteekri töö.

Vaakumkoguja

Gerald Schmilewski materjalide põhjal refereerinud ja eestindanud Eesti Turbaliidu tegevjuht Erki Niitlaan

Küllap on nii mõnigi meist, kuuldes teles või raadios mõnd veiniasja-tundjat rääkimas viinamarjaistan-duse mullast, tema happesusest või lähtekivimitest, sademest ja päike-sepaistest, tundnud kerget umb-usku, et kas kõik ikka on nii peensus-teni tähtis? Aga kui nad nii räägivad, küllap siis on.

Eestis räägitakse palju ka tead-mistemahukast tootmisest. Võiks ju arvata, et esmapilgul lihtsal valdkon-nal nagu aiandus ja taimekasvatus ei ole sellega suurt pistmist. Nii nagu veini tootmine on ka aiandus tegeli-kult karm äri, kus tihedas konkurent-sis löövad läbi ainult parimad. Tuleb tunnistada, et tegu on tööstusliku taimede tootmisega, nagu on tege-likult igasuguse toiduainetööstu-sega, kus mullaste näppude roman-tika on ammu kadunud. Kuid mis parata – tänapäeva taimekasvatus tähendab programmeeritud niisu-tust ja täpselt doseeritud väetamist, tööstusroboteid, kliimajuhtimisega kasvuhooneid ja palju muud. Kõige tähtsam sealjuures on aga õige kas-vupinnas (substraat, muld; materjal milles taim kasvab, v.a in situ). Eri taimedel on kasvupinnasele eri nõu-ded ning õige leidmine tähendab mitme omaduse oskuslikku kombi-neerimist. Substraatide tootja nagu iga teinegi tootja rõhub kvaliteedile, kuid mida see tähendab?

Kasvupinnase kvaliteeti iseloo-mustavad tema omadused ja sobi-vus kasutuseesmärgist lähtuvalt. Sageli kasutatakse subjektiivseid kriteeriume: kasin, rahuldav, hea, väga hea ja suurepärane just nagu tudengite hindamisel ülikoolides. Ometi on sellel vähe tähendust, kui kvaliteet ei ole kindlate kriteeriu-mite suhtes mõõdetav. Samuti ei tähenda praegune kasvusubstraat pelgalt turvast, vaid arvesse tuleb võtta ka paljude teiste võimalike läh-tematerjalide ja lisandite omadusi. Kasvupinnase olulisematest oma-dustest annab ülevaate alljärgnev tabel. Kuigi tavatarbijana me sellele nii ei mõtle, aga jaemüügist valmis tomati- või potimulda ostes on tootja seda teinud juba meie eest.

TuRVAS Kui PALjudE omAduSTEgA KASVuSubSTRAATAegade jooksul on välja pakutud

Milles on taimel hea kasvada?

ja läbi uuritud väga palju erinevaid materjale, mida kasvumuldade koostises võiks kasutada. Üldine järeldus on, et nii tootjad kui ka kasutajad riskivad palju, kui kõik segu komponendid ei vasta seatud kriteeriumitele. Tulem on lihtne, taimed lihtsalt ei kasva, kas ei kasva üldse, ei kasva piisavalt kiiresti, hai-gestuvad vms. Võttes nüüd arvesse tööstuse jaoks olulise majandusliku aspekti, on jõutud järeldusele, et hea kasvusubstraat peab lähtuvalt oma kasutuseesmärgilt ühtlaselt hästi vastama võimalikult paljudele eelnimetatud omadustele.

Juhtivate taimekasvatusriikide pikaajaline kogemus on näidanud, et sphagnum-turvas vastab nendele tingimustele kõige paremini. Turba ladestumistingimuste tõttu on ta vaba taimekahjuritest ja haiguste-kitajatest ning korralikul tootmisel ei sisalda ka umbrohuseemneid ehk teisisõnu on ökoloogiliselt väga puhas. Üsna sageli koosnebki kasvu-pinnas ainult väetistega rikastatud ja lubjaga tasakaalustatud turbast. Oma hästi säilinud rakulise struk-tuuri tõttu kasutatakse sellistes substraatides enam vähelagunenud

turvast (von Posti skaala järgi lagu-nemisastmega H1–H5). Vähelagune-nud turba peamisteks eelisteks on ühel ajal hea veemahutavus ja suur õhuruum ning madal pH ja vähene toitainete sisaldus võimaldab väe-tiste ja lubjaga selle enamikule tai-medele vajalikule tasemele tõsta. Vähemal määral kasutatakse subst-raatides ka hästilagunenud turvast (H6–H10), kuid selle osakeste suurus on suurema lagunemisastme tõttu väiksem, ning seetõttu on väiksem ka tema õhuruum. Hästilagunenud turbal baseeruvaid segusid kasuta-takse enam Prantsusmaal, Poolas ja Inglismaal, vähelagunenud turbal baseeruvad segusid Belgias, Hollan-dis, Saksamaal ja Itaalias. Paljuski on see tingitud taimekasvatuse spet-sialiseerumisest teatud toodetele, mis nõuavad just neile sobivaid kas-vupinnaseid. Määravaks saavad nii konkreetse liigi kasvutingimused, kasvamise kestus (mõnest kuust kuni mitme aastani, poti suurusest (vaevalt paarist kuupsentimeet-rist paari kuupmeetrini), juurevõra kujust, tugevusest ja paljust muust. Turba käitlemine, fraktsioneerimine ja segamine on sealjuures lihtne ega

FüüSiKALiSEd KEEmiLiSEd bioLoogiLiSEd mAjAnduSTingimuSEd /omAduSEd omAduSEd omAduSEd TAimEKASVu TingimuSEd

Struktuur ja pH Umbrohu seemnete jastruktuuri stabiilsus eoste puudumine Omaduste püsivus Poori ruum Mineraal- ja toitainete Haigusetekitajate Kättesaadavus sisaldus puudumine

Veemahutavus Orgaanika sisaldus Taimekahjurite puudumine Taimekasvatuse tehnoloogia

Veeimavus Absorbeerimisvõime Mikrobioloogiline aktiivsus Taimedele esitatavad nõuded

Õhu ruum Lämmastikuühendite Hind sisaldus

Mahu mass

too endaga kaasa terviseriske, mis nii toiduks tarvitavate kui ka deko-ratiivtaimede juures on äärmiselt oluline.

Hoolimata sellest, et turvas on kaugelt enim kasutatud kasvusubst-raatide koostisosa, on väga innukalt, kohati ka pealesunnitult uuritud ja katsetatud ka mitmeid teisi võima-likke koostisosi. Võiks isegi öelda, et palju aastaid on alternatiivsete materjalide kasutamise uuringuid rahastatud ulatuslikumalt kui turba omaduste uuringuid. Neljast kõige olulisemast ka pisut lähemalt.

KomPoST Erinevate materjalide taaskasutus on üha hoogustumas, nii pööratakse enam tähelepanu ka biolagunevate jäätmete taaskasutusele. Saksa-maal läbiviidud uuringute põhjal võib kahjuks aga öelda, et seni on ainult ligi 6% kompostist kasutatav kasvusubstraatides. Peamiseks põh-juseks on tahke aine suur mineraal-komponentide sisaldus, mis võib ulatuda isegi kuni 70%-ni massist, sest jäätmeid ei sorteerita piisava hoolikusega. Aga ka näiteks värske aiajäätmete kompost ei ole üksinda

LähTEmATERjAL ühiK SEgu 1 SEgu 2

Vähelagunenud turvas Mahu % 100 0Kompost 0 40Kooremultš 0 30Puidu kiud 0 30

omadus

Mahumass g/l 90 280Veemahutavus % 70 57Õhuruum % 25 25pH 4,0 6,9N : P2O5 : K2O mg/l 30 : 20 : 40 100 : 470 : 1400

kasutatav oma kõrge pH (üle 8) ja suure K2O sisalduse tõttu (üle 1,65 mg/l). Suure mineraalainete sisalduse tõttu on komposti erikaal suur, mis muudab tema tööstusliku kasutamise keeruliseks ja kulukaks. Kuna komposti pH, soolade ja K2O sisaldus ei ole taimedele vastu-võetav, on seda vaja peaaegu alati segada madalama pH ja vastavate ainete sisaldusega materjalidega. Oma omaduste tõttu on turvas just selleks hästi sobilik, mistõttu võib öelda, et tänu turbale on võimalik komposti kasvupinnaste tootmisel kasutada.

PuiduKiudPuidukiu all mõtleme materjali, mis on puidust või puidu jäätmetest mehaanilise või termilise töötlemise teel saadud. Kasvusubstraatides on lubatud kasutada ainult mehaani-liselt töödeldud puidust toodetud kiudu. Igasugune liimitud, immu-tatud, lamineeritud, värvitud või kuidagi teisiti töödeldud puit ei ole selleks sobilik. Kuna puidu kiu kasu-tamisel on oht lämmastikuühendite kinnistumiseks, immutatakse sageli hakkepuitu enne lõplikku töötlemist

lämmastikväetistega, mis lõpptoo-tes aeglaselt eraldudes on mikroor-ganismide eluks vajalik. Puidu kiud on kiuline, poorne, kerge ja elastne. Tema erikaal on väga madal ja õhu-ruum suur. Potis ei vaju puidukiud nii palju kokku kui teised materjalid ja seetõttu kasutatakse seda näiteks segus turbaga mahu pikemaajaliseks hoidmiseks. Samuti on ka puidukiud bioloogiliselt puhas ning hea vee-imavusega, pH jääb 4,5–6,0 vahe-mikku. Segus turbaga kasutatakse puidu kiudu üsna sageli suhtega 30/70, mil lõpptoote omadused on optimaalsed.

KooREmuLTš Kooremultši valmistamiseks kasuta-takse nii männi, kuuse kui ka teiste pehmemate puude koort. Purusta-tud ja sõelutud koor jäetakse kõige-pealt välja hunnikutesse kõdunema. Kõdunemisega väheneb lämmasti-kuühendite kinnistumine, mis vas-tasel korral võiks viia taimekasvu pidurdumiseni (sama, mis puidu-kiul). Kõdunemise alguses lisatakse koorele sageli karbamiidi, et kiiren-dada mikroorganismide tegevust, mille tagajärjel väheneb süsiniku

Tabel 2 • KaSvuPINNaSTe vÕrDluS

Turbasammal (foto: heiki bauert)

Turbasambla rakuline struktuur (foto: internet)

Turbaleht

TuRbA omAduSEd

ja lämmastiku suhe. Kooremultši lisamisega on võimalik kasvupin-nase õhuruumi ja vee läbilaskvust suurendada, paraneb pH püsivus ja katioonide liikumine. Samal ajal võib kooremultši pH ja soolade sisal-dus olla liiga kõrge, seetõttu ei ületa kooremultš tavaliselt substraatide koostises 50% mahust. Kuna koor on ka biokütusena kasutatav, ei ole tema kättesaadavus alati piisav.

KooKoSmASS Kookosmass on kookoskiu tootmise kõrvalprodukt. Kiudu toodetakse erinevate köite, mattide ja muu sel-lise tootmiseks. Selleks pannakse kookospuu viljad mitmeks nädalaks likku, et kiud oleks kergemini kätte-saadav. Köite ja mattide tootmiseks sobib ainult tugevam ja pikemate kiududega ümbrise osa, mille tõttu pehmem ja lühemate kiududega kookosmass jääb üle. Sageli püü-takse kookosmassi reklaamida, ka kui kookosturvast (cocopeat), mis loomulikult ei ole õige. Enamik Euroopas kasutatavast kookosmas-sist pärineb Indiast ja Sri Lankast, mistõttu on selle kasutamine sageli keskkonnakaitsjate terava kriitika objektis, sest paraku ei järgita koo-kospalmi istandustes keskkonna-nõudeid kuigi rangelt ning selle transportimine kauge maa tagant suurendab kasutamisega kaasnevat keskkonnamõju. Loomulikult aval-dab viimane asjaolu mõju ka hin-nale, mis ei ole sugugi vähetähtis. Kookosmassil on eriti suur õhuruum, väga hea veeläbilaskvus, kuid väike veemahutavus. Kookosmassi vee ja õhuruumi bilanss on sedavõrd hea, et seda saab kasutada enamikus kasvupinnase koostises, ühtlasi on ta turbale kõige sarnasem, mistõttu võib kõrgemast hinnast hoolimata eeldada selle kasutamise suurene-mist.

Iseloomustamaks eri lähtemater-jalide kasutamisega kaasnevat kas-vupinnaste omaduste muutust olgu

lisatud tabel (VT. TAbEL 2) , kus on võrreldud ainult turbast valmistatud kasvupinnast eelnimetatud alterna-tiivsete materjalide seguga. Aluseks on võetud, et valmis segu on taime-kasvatuse jaoks väga oluline näitaja – õhuruum oleks samasugune.

Nagu näha, on kahe segu omadu-sed üsna erinevad ning selle põhjal ei ole ehk ka veiniasjatundjate jutt ainult tavatarbijale hambasse puhu-mine. Turba suurepäraste spetsiifi-liste omaduste tõttu on see kaugelt kõige enam kasutatav materjal kas-vusubstraatide tootmisel.

TähEndAb EESTiLE oLuLiST EKSPoRdiVõimALuSTMida tähendab see Eestile või Bal-tikumile laiemalt? Ei saa öelda, et Eesti oleks suur taime- või köögivil-jakasvatuse maa. Igaüks võib selles ise lähimas toidupoes veenduda, tutvudes müügil olevate köögivil-jade päritoluga. Samal ajal on ena-mikul suurtel substraaditootjatel maadel nagu näiteks Belgial, Hol-landil, Itaalial, Prantsusmaal ja ka Saksamaal turbaressurss piiratud või puudub üldse. Levib ütlus, et Kesk-Euroopas on turvas otsas. See ei tähenda tegelikult, et turvas ise on otsas, näiteks täiesti „turbava-bal” maal Hollandis on Amsterdami linna all kohati enam kui paariküm-nemeetrine turbalasund. Küsimus on pigem selles, et seda ei saa kätte. Enamik maid on kas kinni ehitatud või võetud kasutusele põllumaana. See vähene, mis on jäänud puutu-mata, väärib aga kaitset. Selletõttu on turbal ja kasvupinnastel välja kujunenud rahvusvaheline turg, mis tähendab Eestile olulist ekspordivõi-malust. Isegi Kanada järel maailma suuruselt teine substraadi tootja Saksamaa impordib osa turvast ja samal ajal ekspordib 2/3 valmisse-gudest. Peamised turba eksportijad on Euroopas Iirimaa, Soome, Rootsi ja Balti riigid ehk siis põhjapoolse-mad riigid, kus klimaatilised tingi-

mused aiandusega tegelemiseks ei ole nii soodsad, kuid kus turba teke on olnud seda intensiivsem.

Praegu on rahvusvaheline turba turg hästi välja kujunenud ning pai-gas. Kuid mis juhtuks, kui see ahel mingil põhjusel katkeks? Vastus oleks lihtne, juhtuks sama, mis iga toormaterjali varustuse katkemi-sel. Alati on mõni tööstusharu, mis mõnest kindlast toormaterjalist olu-liselt sõltub, olgu selleks siis nafta, puit või midagi muud. Turba tarnete lõppemisel kukuks köögivilja- ja tai-mekasvatus suuremas osas Euroo-pas kiirelt kokku, sest lähitulevikus ei ole teada, et mõni teine materjal suudaks turvast täielikult asendada. Me ei ole siin teadlikult rääkinud näi-teks kivivillast, mis ei ole turba alter-natiivina käsitletav, sest on täiesti eraldiseisev kasvusubstraat. Kuid, mis seal salata, kui meil oleks valida sama hinna juures kivivill või turbas kasvatatud köögivili, siis kumba me valiks? Samale arusaamisel on näi-teks turba puhul jõutud ka piima-tööstuses, kus samuti Kesk-Euroo-pas kasutatakse heina defitsiidi tõttu loomadele allapanuks purustatud autokumme! Ökotaludes on aga üle mindud turbale, mis ka Eestis oli eel-mise riigikorra ajal laialt kasutusel.

PiiSAVALT SuuR VARuMis saab edasi? Loomulikult ei tohi turbatööstus unustada, et turul on tooteid, mida saab ja kasutatakse turbaga koos. Ka suur osa teadus-arendusest selles valdkonnas on suunatud just alternatiivsetele too-detele. Turba kaevandamise kesk-konnaküsimused on viimased 20 aastat Euroopas teravalt päevakor-ras. Suuremate substraaditootjate maade varem ulatuslikud ressursid on ammendumas ning üha enam sõltutakse imporditavast toormest. Eestile tähendab see võimalust aga ka vastutust. Meil ei ole inimtegevus olnud nii intensiivne kui mujal, asus-tustihedus on madal, mistõttu on meil säilinud palju loodusväärtusi, mida mujal enam ei leia. Õnneks on meil turbavaru piisavalt suur, et kui sellest kaitstavad alad välja arvata ja juurdekasvu mitte arvestada, jät-kub uuritud varu senise tootmise juures enam kui tuhandeks aastaks. Ometi võib meil turba valdkonnas kohata hundi sündroomi, pean sil-mas paari aasta tagust vaidlust, kui Euroopas keelati hundijaht ja nii taheti teha ka Eestis, kuigi meil on huntide populatsioon igati elujõu-line ja vajab reguleerimist. Nii on ka Euroopa looduskaitsjad väga agarad ründama turba tootmist, sest nende kodumaal on see ehk õigustatud. Paraku ei saa seda laiendada kõigile ning meil oleks vale sellega kaasa minna. Eestis on piisavalt turbamaid, et tagada nende esinduslik kaitse ning ka kasutamine. Turbatööstus kasutab ligi 20 000 hektarit, soid on Eestis kokku u 1 miljon hektarit. Põllumajanduse ja metsakasvatuse tarbeks kuivendatud maid on aga kordades rohkem, mis tähendab, et ainuüksi sellest ressursist jätkuks sadadeks aastateks.

Praeguseks on muutunud ka tööstus ise. Turba kui toorme eks-port on vähenenud ning kvaliteet-sete valmissegude tootmine kasva-nud. Paljud, ka väliskapitalil tööta-vad ettevõtted on Eestisse rajanud substraadi- ja pakketsehhid. Arene-vad ka tooted ise. Turule on tulnud nn kolmanda põlvkonna „intelligent-sed” kasvusubstraadid. Jätkuvad kasvupinnaste ulatuslikud (mikro)bioloogilised, füüsikalised ja keemi-lised uuringud. Töötatakse välja uusi väetisi ja väetamistehnoloogiaid, laialt on kasutusel biostimulatsioon, kõik selleks, et suurendada efek-tiivsust ja tootlikust. Kuna see kõik baseerub valdavalt turbal, on Eestil ja teistel regioonimaadel tuleviku seisukohast oluline roll selles kaasa lüüa ja tagada varustuskindlus.

Ehkki tänapäeval kasutatakse kas-vupinnasena alternatiivina näiteks ka kookosmassi või kivivilla, ei ole aiandustootjate sõnul turbale võrd-väärset asendust. Turbal on isegi tavalise mullaga võrreldes mitmeid eeliseid, mis panevad taimekas-vatajaid just nimelt turba kasuks otsustama.

PüSib ümbER juuRTENäiteks Eesti suurim suletud juu-rekavaga metsataimede kasvataja AS Eesti Metsataim kasutab „kas-settides” just nimelt turvast mitte mulda, sest muld vajuks istutamise ajal puukese juurte ümbert lihtsalt laiali. „Turvas aga püsib kompleks-selt koos,” tõdeb ettevõtte taime-kasvatuse juht Pille Talts.

Kuna suletud juurekavaga taimi ehk metsameeste keeli suljutaimi isutatakse spetsiaalse istutustoruga ning taimi kannab istutaja endaga kaasas, mängib rolli seegi, et turvas on mullast märksa kergem.

Lisaks nimetab Talts turba eeli-sena asjaolu, et see on umbrohu-vaba.

AS Metsataim kasutab AS-i Eesti Turbatooted valmissegusid iga puu nõudmise järgi. Näiteks tahab kuusk kõige happelisemat mulda, mänd mõnevõrra vähem.

hoiAb niiSKuST„Turvas on ühest küljest kapriissem, ei anna kõike väetist taimele kätte, aga teisest küljest, kui pump peaks katki minema ning kasta ei saa, akumuleerib turvas vett ning taim ei jää janusse. Kivivillaga oleks aga

Turvas on ka Eesti taimekasvatuses laialt kasutuses

Turvas on ajast aega olnud vajalik materjal hobi- ja profiaednike jaoks.

kohe kuri karjas,” märgib köögivilja ning lilli kasvatava AS-i Sagro toot-misjuht Madis Kahu, lisades, et ka mullaga võrreldes säilitab turvas vett paremini.

Kui peaks juhtuma, et turbasse on lisatud liigselt väetist, pole ohtu, et taime juured seetõttu viga saa-vad, sest väetis jaguneb turbas ühtlaselt. Kui selline asi peaks aga ette tulema kivivillas kasvatatava taimega, võib taim isegi hukkuda.

Turvast kasutab Sagro näiteks tomatite, kurkide ja lillede kasvu-pinnasena.

„Turvas on lihtne lahendus, pole vaja jäätmemajandusele mõelda,” nimetab Kahu veel turba plusse. Kasutatud turvas viiakse tavaliselt põllule, sest ta parandab tavalise mulla omadusi. Kivivilla puhul tekiks aga kohe küsimus, mida sellega pärast kasutamist peale hakata.

Sagro kasutab nii valmissegusid, kuhu vajalikud toitained on juba lisatud, kui ka puhast turvast, kuhu

paneb vajalikud komponendid ise juurde. „Ise teha on küll odavam, aga turbatootjate segudes jaotu-vad toitained ühtlasemalt kui käsitsi segades,” nendib Kahu.

Sagros on kasutusel Biolani ja Kekkilä kasvuturbad.

AiTAb VäRSKEnA PüSidAAS-il Grüne Fee sirguvad turba-pottides rohelised salatid ja mait-setaimed, turbapotis jõuavad nad ka tarbijani, nii püsivad nad pikalt värskena. Ka salatikasvatuses saaks alternatiivina kasutada näiteks kivi-villa, aga vaevalt et salat või maitse-taim ostjale kuigi isuäratav tunduks, kui potist kivivill paistab.

Turba eelis on sel puhul lisaks muudele omadustele ka looduslä-hedus.

LAiALT KASuTuSES„Kui võrrelda mulda turbaga, siis erinevused turba kasuks on eel-kõige veeimavuses, pinnases õhu liikumise ja samuti umbrohu seem-nete osas,” võrdleb turbatoomiset-tevõtte AS-i Ramsi Turvas nõukogu esimees Tarmo Rattasepp. „Veei-mavus ja vee liikumine kasvupin-nase poorides on väga tähtis, sest selle kaudu saab taim ka kõik kasvu-pinnases sisalduvad toitained.”

AS-i Ramsi Turvas sidusettevõte AS Eesti Turbatooted tegelebki mit-mesuguste taimekasvatuseks mõel-dud turbatoodete ja kasvusubstraa-tide valmistamise ja turustamisega. Kasutust leiavad need nii iluaiandu-ses kui ka maasikate, köögivilja ja potitaimede kasvatuses jms. „On ka turbatooteid, mida kasutatakse näiteks muruplatside rajamisel või siis lihtsalt pinnase õhustamiseks ja selle füüsikalise struktuuri paranda-miseks,” täheldab Rattasepp.

omAduSEd, miS TEEVAd TuRbAST hEA KASVuKESKKonnA:

•• väga hea veeimavus;•• väga head õhustatuse näita-jad;•• kindel pH-tase, mida saab suh-teliselt täpselt mõõta ja regulee-rida tehases vajaduse järgi;•• ei sisalda taimedele kahjulikke aineid;•• kvaliteetne turvas ei sisalda taimede kasvu pidurdavat umb-rohuseemet;•• tehases on võimalik turbale lisada väetisi ja muid vajalikke lisandeid, lähtudes konkreetse taime vajadustest.

TurbalehtFotod: EPL-I ARHIIV

Selle aasta lõpus valmiv Pärnu koos-tootmisjaam on Tallinna Väo ja Tartu järel kolmas suurem biokütuseid kasutav elektri- ja küttejaam Ees-tis. Elektrijaamas põletatakse lisaks hakkepuidule ja puidujäätmetele ka freesturvast.

Väljanägemiselt koosneb Niidu tänavale kerkinud koostootmisjaam mitmest ehitusest, millest kõrgeim on 70-meetrine korsten ja massiiv-seim 40 meetri kõrgune katlamaja. Korstnal on filtrid, mis püüavad tuhka ja filtreerivad põletamisel tek-kivaid keemilisi ühendeid.

uuS KombijAAm hoiAb KüTTEhinnA ühTLASEJaama ehitanud Fortum Termesti ja Fortum Tartu juhatuse esimees Margo Külaots ütles, et Pärnusse rajatud koostootmisjaam on ana-loogne Tartu omaga, kuna mõlemad jaamad on ühesuurused ja sama teh-noloogiaga. Jaama asukoha valikul sai määravaks Pärnu suurus ja asu-koht. „Pärnu soojatarbimise maht võimaldab jaamas tekkiva soojuse otstarbekalt linna kütteks ära kasu-tada. Samuti on Pärnu ümbruses suured turba- ja puiduvarud ning arenenud mööbli- ja puidutööstus, kus tekib puidujäätmeid. Kuna puidu ja turba hind on võrreldes nafta ja gaasi hinnaga olnud stabiilsed, tagab koostootmisjaam küttehindade stabiilsuse 20–30 aastaks,” selgitas Külaots.

1,35 miljardit krooni ehk 80 mil-jonit eurot maksva Pärnu koostoot-misjaama ehitus algas eelmise aasta märtsi alguses. Tegemist on Pärnu-maa lähiaastate suurima investee-ringuga, mida finantseerib sada protsenti Fortum. Elektrijaama ehi-tusel on kaasa löönud lisaks Eestile töölisi nii Soomest, Poolast, Tšehhist kui ka Lätist.

Tänavu mais hakkasid toimuma koostootmisjaama üksikute sead-mete katsetused, septembri kesk-paigas algas esimene sissekütmine. Katsetused päädivad jõuludel, mil koostootmisjaam peab andma ise-seisvalt voolu ja sooja.

Külaotsa sõnutsi on elektrit kõige kasulikum toota puidust ja sooja tur-

Fortumi uus kombijaam võtab Pärnu küttemured enda kandaPärnusse Ülejõele ehi-tatud soojuse ja elektri koostootmisjaam hakkab tagama kogu linna elektri-vajadust ja kolmveerandi soojanõudlusest.

bast. „See on taganud näiteks Tartus ja peaks tagama ka Pärnus ühed Eesti madalamad soojahinnad. Kui vaadata kaugküttehindu Eesti lõikes, on näha, et eelkõige sõltuvad hinnad sooja tootmiseks kasutatavatest kütustest. Kui Pärnus täna makstav soojahind arvestada ümber hinnaks, mida maksavad elanikud Tallinnas Venemaalt ostetud gaasi eest, siis hoiavad pärnakad kokku arvestusli-kult 50 miljonit krooni aastas,” sõnas Külaots. „Tänane hinnavõit tuleneb aastatetagusest otsusest hakata kasutama turvast ja puitu.”

See, milliseid kütuseid Fortumi jaamad kasutavad, sõltub kütuse enda, süsihappegaasi ja elektriener-gia hinnast. Turbaga küttes tuleb kindlasti arvestada süsihappegaasi kvootidega, mida ettevõttel tuleb fossiilse kütuse põletamiseks osta.

Külaotsa sõnul on kütuste vali-kul saanud otsustavaks asjaolu, et kohalikku päritolu kütuste hinnad on olnud oluliselt stabiilsemad kui importkütuste omad. „Nii nagu kunagine otsus kasutada puitu ja turvast on toonud tänase soodsa soojahinna, pakub uus pikaajaline investeering tänapäevasel tehno-loogial põhinevaisse seadmetesse koos kohalike kütuste kasutamisega Pärnu elanikele tulevikus konkurent-sivõimelist ja stabiilset soojahinda. Eesti sooja- ja elektritootmisvõim-sused on paljuski vananenud ning mingil ajal peavad ka teised tootjad hakkama neid uuendama, kas või ainuüksi süsinikdioksiidi kvootide ja karmistuvate keskkonnanõuete tõttu,” selgitas Külaots.

Võrreldes soojuse või elektri eraldi tootmisega kasutatakse soo-juse ja elektri koostootmisel kütus-tes sisalduv energia veelgi otstar-bekamalt ära ning puidu ja turba kasutamine vähendab Eesti sõltu-vust importkütustest ja pakub tööd kohalike kütuste tootjatele Eestis. Pealegi vähendab elektritootmise hajutamine ka julgeolekuriske ning taastuvkütuse kasutamine võimal-dab energiat toota keskkonnasõb-ralikumalt. Eesti elektrimajanduse pikaajalises arengukavas loodetakse saavutada aastaks 2020 elektri- ja soojuse koostootmisjaamades too-detud elektri osakaaluks 20% bru-totarbimisest, selle eesmärgi täit-miseks on väga oluline soodustada selliste koostootmisjaamade teket.

ÖÖPäEVAS VAjAb KombijAAm 40 REKKATäiT KüTETTurba ja hakkpuidu põletamiseks on püstitatud keevkihttehnoloo-

giale tuginev katel, mis annab 50 megavatti soojus- ja 24 megavatti elektrienergiat. 24 megavatti kataks Pärnu elektrivajaduse, 45 megavatti soojusenergiat 75–80 protsenti Pärnu soojavajadusest. Tipu- ja reservkoormuse katmi-seks on uues jaamas 5-megavatine maagaasikatel. Kui Tartu jaam saab ühes tunnis vastu võtta 720 kuup-meetrit kütust ehk kuni 40 autot ööpäevas, siis Pärnu kombijaama jaoks hakkavad kütet tooma 180 autot töönädalas ehk 36 autot töö-päeva jooksul.

Pärnusse toob turba Tootsi Turvas, tõenäoliselt hakkab Lavas-saare ja jaama vahet sõitma neli kuni kuus autot. Hakkepuitu tasub tuua isegi 70–80 kilomeetri kaugu-selt, praegu tuuakse Viisnurga kat-lamajja puidujäätmeid isegi Lätist. Puidu tuhasuse näitaja ei mõjuta kütte hinda, sest tuhka tekib mak-simaalselt 1–2 protsenti. Lahen-damata on veel probleem, kuhu tuhk panna. Kui näiteks Soomes on lubatud seda kasutada metsa väetisena, siis Eestis tuleb tuhk käidelda selleks volitatud ettevõ-tete kaudu. Üks võimalus oleks viia tuhk prügilasse või kasutada põllu-majanduses.

Praegune amor tiseerunud Pärnu keskkatlamaja Alevi kal-mistu taga jääb uue kombijaama valmimise järel reservi. Põlevkivi-õli kasutamist võimaldavad vanad katlamajad jäävad samuti varusse. Pärnu jaama võimsusest jätkub Pärnu linna kütmiseks kuni kahe miinuskraadini, külmema ilma puhul käivituvad juba ka teised katlamajad.

Külaotsa sõnul annab senine hea koostöö tellija ja AF-Estivo AS-i (projekteerimise, hangete ja ehi-tusjuhtimise eest vastutaja) ning teiste peamiste lepingupartneri-tega (katla tootja Andritz OY, tur-biini ja generaatori tarnija Siemens OY ning juhtimis- ja kontrollsüstee-mide tarnija Metso Automation OY) alust loota, et elektrijaama üleandmine-vastuvõtmine toimub tähtajaks seatud 23. detsembrist varem.

Pärnu jaama valmimisega ei peatu Fortumi kombijaamade ehi-tus. Ettevõtte strateegia kohaselt ehitatakse kombijaamad kõigisse suurematesse Baltimaade linna-desse, kus ettevõte tegutseb. Kuna praegu on Eestis energiasektori investeerimiskeskkond ebakindel, on uued investeeringud suunatud pigem Lätti ja Leetu.

PäRnu uuS ELEKTRijAAm

•• 1906. aastal alustas katseli-selt elektri tootmist Pärnu elekt-rijaam, mis oli esimene avalik elektrijaam Eestis ja baltikumis. gaasilaternad Pärnus asendati elektrilaternatega.•• aastal 2009 ehk 103 aastat hiljem sai nurgakivi Soome riigi osalusega aS-i Fortum Termest rajatav Pärnu uus elektrijaam. •• 2010. aasta lõpus tööle hakkav Pärnu koostootmisjaam on Eestis Tallinna Väo ja Tartu Luunja järel kolmas elektri- ja küttejaam Eestis. •• Pärnusse Niidu tänavale ehi-tatud soojust ja elektrit tootev koostootmisjaama maksumus on

1,35 miljardit krooni ehk 80 miljo-nit eurot. •• jaama maksumusest ligi 75% maksavad põhiseadmed (katel, turbiin, kütusevastuvõtt ja vee-ettevalmistus).•• Turba ja hakkpuidu põletami-seks on püstitatud 76-megavatine keevkihttehnoloogial tuginev katel, mis annab 50 megavatti soojus- ja 24 megavatti elektrienergiat. •• Peale selle on ehitatud suitsu-gaaside kondensaator, mis või-maldab saada kuni 18 megavatti jääksoojust.•• aastane elektrienergia müügi-maht on 110 gWh ja soojuse müü-

gimaht 220 GWh.•• Pärnu kombijaam võtab vastu 182 autokoormat keskmise kvali-teediga freesturvast ja 196 auto-koormat keskmise kvaliteediga hakkpuitu nädalas.•• Koostootmisjaamas hakkab tööle 25 inimest, neist üheksa on toodud üle senisest tootmisosa-konnast ja 16 on uued. •• aastas tekib ligi 8000 tonni tuhka, kui kütuseks on 100% tur-vas. Puidu ja turba kasutamisel 50:50 jääb lend- ja koldetuha ning keevkihtliiva utiliseerimise kogus 5000 tonni piiresse. Allikas: AS Fortum Termest

Turbaleht

KIVISÜSI

HALUPUUD

GAAS

SAEPURUBRIKETT

TURBABRIKETT

1100 kr/t

280 kr/rm

2,7 kr/nm3

1300 kr/t

1400 kr/t

2004

4840 (205)

5800 (235)

7420 (310)

8060 (335)

8680 (360)

2004

9800 (50)

11 500 (410)

14 200 (505)

17 300 (615)

10 800 (385)

2006

14 310 (595)

14 000 (585)

19 670 (820)

13 950 (580)

11 780 (490)

2008

10 400 (435)

18 000 (750)

20 840 (870)

12 680 (530)

13 240 (550)

2010

KÜTUS HIND MAKSUMUS krooni aastas (krooni MW/h)

1600 kr/t

500 kr/rm

4,45 kr/nm3

2400 kr/t

1500 kr/t

2006

2700 kr/t

700 kr/rm

7,026 kr/nm3

2250 kr/t

1900 kr/t

2008

2400 kr/t

900 kr/rm

7,59 kr/nm3

2200 kr/t

2200 k/t

2010

4,4 t/a

20 rm/a

2750 nm3/a

6,2 t/a

6,2 t/a

PUIDUGRAANULID

KÜTTEPETROOL

1850 kr/t

4600 kr/m3

10 180 (425)

13 340 (555)

12 100 (430)

26 800 (960)

16 500 (685)

37 500 (1560)

18 150 (760)

33 300 (1380)

1890 kr/t

7900 kr/m3

3000 kr/t

12 500 kr/m3

+ 5% KM erakliendi korral (sõltumatu ühend.)

+ 5% KMerakliendi korral

+ 18% KM

3200 kr/t

11 900 kr/m3

5,5 t/a

2,4 t/a = 2,9 m3/a

KAUGKÜTE 379 kr/M Wh 9600 (400) 12 600 (450) 24 560 (1025) 25 640 (1086)451 kr/MWh 1023 kr/MWh 1068,4 kr/MWh 24 MWh

KÜTTEVAJADUS

AASTANE

Kütuse hinnd ja kulu•• Kütuste hinna ja kulu võrdlus 24 MWh aastase soojusvajaduse korral umbes 160-ruutmeetrises elamus.

Fortumi uus kombijaam võtab Pärnu küttemured enda kanda

Näiteks samal ajal kui Raplas, kus katlamaja töötab gaasil ja sooja piir-hind koos käibemaksuga megavatt-tunni eest on tänavu 1216 krooni, maksab toasooja megavatt-tund Läänemaal Uuemõisas, kus köe-takse tükk-turbaga, 823 krooni.

Niisamuti on eramajapidamis-tes jäänud turbabrikett üheks oda-vamaks ahjukütuseks halupuude, puidugraanulite, küttepetrooli jms kõrval.

AS Tootsi Turvas toodab kolme tüüpi kütteturvast: freestur-vast, tükkturvast ja turbabriketti. „Omame ressurssi ja seda jätkub mõistlikul kasutamisel sadadeks aastateks,” kinnitab ettevõtte töö-deldud kütuste ja energeetika juht Ülo Stokkeby, et varude lõppemise pärast pole tarvis muret tunda.

Tema sõnul tasub turbaga ja teiste kohalike biokütustega küt-mine ära eelkõige neis asulates, kus aastane tarbimine on rohkem kui 3000 MW/h aastas ehk siis keskmise suurusega asulates nagu näiteks Taeblas, Tootsis, Lavassaares vms. Tootsi Turvas on ise kohalikule küt-tele ehitanud ringi seitse katlamaja: Tootsis, Lavassaares, kaks katlamaja Taeblas, Paliveres, Säreveres ja Tor-mas. Tormas kooli ja raamatukogu ning Taeblas gümnaasiumi kütvad katlamajad töötavad puidugraanu-litega, Stokkeby sõnul oli see nende hoonete kütmiseks optimaalseim lahendus. „Kallid ja mugavad kütted nagu maagaas, puidugraanul ja elek-ter sobivad kütteks hästi soojustatud majale,” selgitab Ülo Stokkeby. „Kui gaasitoru on kohe maja juures, tasub gaasiga kütta. Kui aga maja köetakse katlamajast, millest soojus trasse mööda majani jõuab, tekivad kaod ja gaasiga kütmine läheb kalliks. Iga kütus peab olema oma koha peal.”

Keskeltläbi jääb sooja hind eel-loetletud turbaga köetavate katla-majade puhul lõpptarbija jaoks 720 kuni 900 krooni vahemikku.

KohALiK jA SoodnETurbal töötab ligikaudu 4% Eesti kaugkütte katlamaju; hakkepuidu osatähtsus on 16%, gaasil aga lausa ligi 50%. Põlevkiviõli põletab 8 ja põlevkivi 13% soojatootjaist.

Stokkeby sõnul on turba ja hak-kepuidu eeliseks asjaolu, et nad on kohalikud ja siit hõlpsasti hangita-vad ning nende hind ei sõltu maa-ilmaturust niipalju kui gaasi hind. Turba hind on tõusnud aja jooksul küll, kuid eelkõige üldise inflatsiooni tõttu. Teiste kütustega võrreldes on hind ikkagi odavam. Näiteks tükk-turba primaarenergia hind katlama-jas on Stokkeby andmeil umbes 170 krooni MWh, hakkpuidul 220 krooni ja põlevkiviõlil 390 krooni MWh. Stokkeby möönab, et soojatoot-jad paraku katlamaju turbaküttele kohaldama väga suure hurraaga ei kipu. Üks põhjus on asjaolu, et turvast ei loeta taastuvaks loodus-varaks ning katlamajade ümberehi-tamiseks toetust ei maksta. „Samas tasub katlamaja tükkturbale ringi-ehitamine ära ka ilma toetuseta,” tõdeb Stokkeby. Seda siis eelkõige suurema tarbimisega asulate puhul, väikese katlamaja puhul ei pruugi kulukas investeering kokkuvõttes soodsat soojahinda tagada.

Ei maksa ka peljata, et turbal töötav katel nõuaks palju tööjõudu – tänapäevased biokütuse katla-majad töötavad suurema osa ajast automaatrežiimil.

Tõsi, võrreldes näiteks hakkpui-duga, annab turvas põlemisel roh-kem tuhka kokku 6–7%, puidu tuha-sus on aga 1%. Tegemist pole ohtliku jäätmega, kuna tuhk sobib happe-liste põldude neutraliseerimiseks.

Uuemõisa Teenuste juhataja Olev Horm kinnitab, et 1996. aas-tal tehtud otsus ehitada põhikatel ümber tükk-turbale oli igati õige. Toasooja hind uuemõisalaste jaoks on püsinud odavam kui näiteks naaberlinnas Haapsalus, kus sooja saadakse hakkpuidu põletamisest. Naaberlinna soojuse piirhind tänavu on 889 krooni, Uuemõisas aga 823 krooni.

„Turbatarne on väga hästi organiseeritud: nii kui helistad, nii tuleb,” on Horm Tootsi Turba kui koostööpartneriga rahul.

Tuhaga probleeme ei teki, selle veab ära üks Noarootsi talunik, kel-lele ettevõte transpordikulud kinni maksab.

VAnA hEA TuRbAbRiKETTEnt turbaga kütmine ei puuduta üksnes suuri katlamaju. Turbabri-kett on ajast aega eestimaalaste ahjusid täitnud ning jäänud prae-gugi, mil turule on tulnud palju n-ö mugavuskütteid, arvestatavaks kütteliigiks.

Briketiga kütmine nõuab küll inimeselt märksa rohkem toimeta-mist kui näiteks puidugraanul, ent võimaldab läbi ajada oluliselt väik-semate kuludega (vt tabelit!).

Ka möödunud pakaselisel talvel, mil küttekontorid nõudluse kasva-des halupuude hinda tõstsid, jättis Tootsi Turvas briketi hinna endi-seks. Ent nii nagu küttepuu tootjad ei osanud ette näha nõnda karmi talve, milline meid mullu tabas, ei osatud seda teha ka Tootsis ning briketist tuli puudus kätte. „Tänavu on meil piisav laovaru,” kinnitab Ülo Stokkeby, et kui samasugune karm talv peaks korduma, ei jää briketiostjad tühjade kätega.

Turbabriketi eelis võrreldes küt-tepuudega on selle kättesaadavus, stabiilne hind ja -kvaliteet. Tur-babriketti ei pea aasta jagu varuks ostma ja kuivama panema nagu küttepuid. Seda võib osta korraga just sellise koguse, nagu hoiutingi-mused ja eelarve lubavad.

Nüüd on Tootsi Turba brikett termokilesse pakituna müügil ka Rautakesko kauplustes, samuti Pärnu REV-i ehitustarvete poo-dides, mis võimaldab seda omale muretseda korraga väiksemas koguses.

Turbaküte – kohalik ja soodsa hinnaga

Turbaleht

PõhjAAAbRiTE SEAS mEnuKAm

•• vapo OY juhataja Matti Puuro-neni andmeil kasutatakse Soomes turvast umbes 16% katlamaja-des ehk palju rohkem kui Eestis. Soome toodetavast elektrist 5% baseerub turbal. „Soomes on hästi pikk traditsioon kasutada turvast,” märgib Puuro-nen. „Turvas on kodumaine küte ja kättesaadav, võrreldes näiteks gaasiga.” •• Seevastu võrreldes läti ja lee-duga köetakse eestis turbaga roh-kem. „Ainuüksi AS Tootsi Turvas müüb aastas 150 000 mWh tükktur-vast ja 380 000 MWh küttefreestur-vast,” tõdeb Tootsi Turba kohalike kütuste juht udo Talur. „Lisaks eel-nevale on AS-i Tootsi Turvas kütte-turvaste omatarve briketitootmisel ja oma katlamajades ligikaudu 250 000 mWh.” •• eestis on kolm suurt koostoot-misjaama Tallinnas, Tartus ja Pär-nus ning hulk väikekatlamaju, ligi kolmkümmend, kus kasutatakse kütusena turvast.•• Toetudes Tootsi Turba tellitud turu-uuringule ja otsestele kon-taktidele on Lätis teadaolevalt kolm üle 2 MW võimsusega kat-lamaja, kus osaliselt kasutatakse valgevenes toodetud tükkturvast. Katlamajad asuvad läti lõuna- ja idapiirkondades.•• leedus varustab ettevõte tütarfirma uab bioenergia kaudu kokku nelja katlamaja, koguse-liselt on müük väike – umbes 40 000 mWh.•• Samal ajal on mõlemas riigis käimas tõsised uuringud võima-lustest ehitada mitmeid suuri (80 mW) koostootmisjaamu, kus tavaliselt kuni 40% ulatuses on kütuseks freesturvas.

näiTEid TänAVuSTEST KAugKüTTE PiiRhindAdEST (käibemaksuga)- jõgeva (gaas) 1107 krooni MWh- rapla (gaas) 1216 krooni MWh- Tartu (turvas + hakkepuit) 894 krooni MWh- Haapsalu (hakkepuit) 889 krooni MWh- Pärnu (turvas + hakkepuit) 779 krooni MWh- Tootsi (turvas) 718 krooni mWh

Allikas: konkurentsiamet, Tootsi Turvas

Kaugkütte-katlamajad, mis on valinud ahjutäi-teks kohalikud kütused – frees-, tükkturba või hak-kepuidu –, ei ole pidanud seda kahetsema. Hind on püsinud läbi aastate ikkagi odavam kui konku-reerivatel kütustel maa-gaasil ja põlevkiviõlil.

KommEnTAAR

Geoloogia-mineraloogiadoktor AnTo RAuKAS:

Turvast kasutatakse koostootmis-jaamades ja kohalikes küttekol-letes eeskätt soojuse saamiseks. Tema osa elektritootmises on väike. Turba tuhasus on kõrge,

niiskus suur ja kütteväärtus väike. Eestil varsti pole enam oma elekt-riturgu, me muutume imeväikseks osaks Põhjamaade turust, kus on ühtne baaselektri hind. Soomes on see praegu eurodes megavatt-tunni kohta orienteeruvalt järg-mine: tuumaenergia 25,9 (sellest

kütus 3), gaas 45,0 (sellest kütus 35,9), kivisüsi 34,4 (kütus 17,6), turvas 35,9 (kütus 18,8), puit 51,2 (kütus 30,8), tuul 45,5. Need arvud muutuvad pidevalt, kuid on selge, et gaas ja puit on turbast kallimad. On ju kuivade kasehalgude hind praegu juba kuni 800 krooni tihu-

meeter. See teeb turba kohaliku kütusena konkurentsivõimeliseks. Soojuse ja elektri hind kasvab lähiaastatel katastroofiliselt ja inf-latsiooni me pidurdada ei suuda. Tavainimesele on seetõttu elutäh-tis saada sooja võimalikult odavalt ja turvas on siin oluline abimees.

Tabeli koostas Ants Vikerpuu, kütte- ja ventilatsiooniinsener

Fotod: ERAKOGU

Kui küsida Aadu Püvilt näha tema elulookirjeldust, tunnistab ta, et seda lihtsalt pole. Küsijal aga hakkab piinlik, sest miks peab olema ühel auväärsesse ikka jõudnud mehel CV, kui ta on aastakümneid töötanud maaparandussüsteemis juhtival kohal, kureerinud EPT süsteemis turbatootmist ja Eesti taasiseseis-vumisajal olnud turbatootmise ja metallitööga tegeleva AS-i Elva E.P.T juhatuse esimees.

Inimese elulugu mahub heal juhul ära ühte raamatusse, ajalehe kirjatükki mahub sellest vaid osake. Ükskõik millise kandi pealt Aadu Püvile tema enda kohta küsimusi esitada, vastused on ikka ja alati seotud ta tööga.

See on ka mõistetav, sest maa-parandusega on Aadu Püvi nina-pidi koos olnud juba lapsepõlvest. Vanemad pagesid kolhoosikorra eest Tartumaale Puhjast Elvasse. Aadu isa oli maaparandusega tege-leva traktoribrigaadi brigadir, bri-gaadi arvestajana töötanud ema õlul oli ka Tänassilma külas asuv Tinni talu.

PoLiiTiLiSELT EbAKüPSElva keskkooli lõpetades ei mõelnud noormees aga maaparandaja ameti

Aadu Püvi – mees, kes hoolib loodusest ja inimestestNovembris oma 71. sün-nipäeva tähistanud Aadu Püvi on kui elav maapa-randuse ja turbatootmise ajalooteatmik – 47 aastat tööd sel alal on toonud kogemusi ja mälestusi, mis vääriksid talletamist pikemaski kirjasõnas.

õppimisest, vaid tema huviks oli õigusteadus. Ülikooli jaoks oli aga vaja koolist iseloomustust.

„Elva keskkooli õpetajad olid kõik valitseva riigikorra silmis kaht-lase mainega, osa olid ju isegi Sibe-ris ära käinud. Terve kooli peale oli vaid kaheksa kommunistlikku noort. Võite siis juba aimata, milline meel-sus koolis valitses. Ega ma õppi-misele suurt mõelnud, rohkem sai aega pühendatud sporditegemisele. Sõitsin jalgrattaga, tegelesin laske-spordiga. Laskmises olin isegi Eesti koolinoorte meister, omandatud oskused toidavad tänini – kuulun Konguta jahiseltsi ja kui mahti, käin jahil,” pajatab Aadu Püvi.

Põhjus, miks juuraõpingutest tuli loobuda, peitus aga ühes iseloomus-tusse kirjutatud lauses, täpsemalt kahes sõnas. Kuna ajalooõpetaja läks dekreeti, asendas teda Elva rajooni haridusosakonna juhataja. Tema kirjutas iseloomustusse Aadu Püvi kohta: „Poliitiliselt ebaküps”. Kuigi Aadu sooritas ka Eesti Põllu-majandusakadeemiasse veterinaa-ria erialale järeleksamid, ei läinud ta õppima loomaarstiks, vaid otsustas minna tööle.

EESTi PõLLumAjAnduSTEhniKA„Kaks aastat töötasin Elva EPT-s auto- ja bussijuhina, asendasin tur-bajaoskonna mehaanikut ja meistrit, olin kraavide mahamärkija. Siis aga läksin õppima EPA-sse kaugõppesse insener-hüdrotehnikuks,” meenutab Püvi.

24-aastaselt alustas Aadu Püvi oma maaparandaja karjääri turba-jaoskonna juhatajana Elva EPT-s. Selleks ajaks oli Eesti Põllumajan-dustehnikast kujunenud välja suur ja mõjuvõimas organisatsioon, mis koosnes 15 rajoonikoondisest ja

seitsmest osakonnast. Parematel aegadel töötas selles süsteemis kuni 20 000 inimest, neist maapa-randuses 7000. Üks EPT töösuundi oli turbatootmine põllumajanduse tarbeks. Püvi sõnul oli Eestis 83 raba, kokku 11 000 ha tootmisvälja-sid. Aastas toodeti põllumajanduse tarbeks kuus miljonit kuupmeetrit turvast.

Mehhaniseeritud turbatootmi-sega alustati EPT-s just siis, kui Aadu Püvist sai turbajaoskonna juhataja. Ta tunnistas, et tõenäoliselt jääbki kõige põnevam periood Eesti tur-batootmise arengus 1960. aastate algusesse, kui algas kiire üleminek pätsturba tootmiselt freesturba tootmisele. Põhjuseks see, et palju käsitsitööd nõudva pätsturba toot-mismeetod ei suutnud rahuldada kerkivate suurfarmide vajadusi ja ka töökätest tuli nappus. Vene-maalt tulnud inimesed olid lahku-nud mööda Eestit laiali parematele kohtadele. Rabade kuivendus ja turbatootmine sai just EPT üles-andeks. „Alustasin turbamehena Sangla turbarabas. Otsene tegevus maaparandajana algas aga 1969. aastal, kui pärast Elva EPT jätkasin tööd Nuia EPT-s juhataja asetäitjana maaparanduse alal, kus töötasin seitse aastat.

1976. aastal kutsuti Aadu Püvi tööle Tallinnasse, EPT maaparan-duse ehitusvalitsuse juhatajaks. Sel ajal tehti 30 000–40 000 hektarit kuivendust aastas. 1990. aastaks oli Eestis kuivendatud 700 000 ha maid, sellest 650 000 ha oli dre-naaž- ja 50 000 ha lahtine kuiven-dus. See oli väga suur ja tunnustust vääriv töö. „Olime 35 aastat tagasi kahel järjestikusel aastal maailmas maaparandustööde tegemises esi-kohal, kui võrrelda maaparanduse

mahtu ja olemasolevat põllupinda,” räägib Püvi.

PõnEVAd TuTVuSEdOmaette raamatut vääriks Eesti maaparandajate tegevus Karjalas, kus aastatel 1978–1990 töötas kuni 100 Eestist pärit maaparandajat, kes kuivendasid üle 3500 ha põllumaad. Karjalas töötav maaparandajate jaoskond oli Tamsalu EPT kureerida, töötandrit käis vaatamas ka Aadu Püvi. Kuna maaparandajad pääse-sid naise ja laste juurde üle mitme nädala, siis meenutab nii mõnigi noor Karjala neiu või noormees väl-janägemiselt tollast Eesti maaparan-dajat või kolhoosiehitajat.

Kui küsida, mis ühist on Aadu Püvil ja Nõukogude Liidu kosmonau-dil ja raketiinseneril Georgi Gretškol, siis auhinda vääriks vastus: auto-sport, täpsemalt bagid. Nii mõnelgi rallil osalemist ei pea aga Püvi mär-kimisväärseks. 12 aastat Eesti auto-spordiföderatsiooni asepresidendi kohal olnud Püvi sõnul tuli kohtumis-tel kosmonaudiga lisaks autosõidule jutuks ka ufod, kes olevat kosmose-laevu jälginud ja jälitanud. Gretško oli vastates diplomaat – ei lükanud kuuldust ümber ega neid ka kinnita-nud. „Ta vastas, et võib-olla on midagi nähtud, aga ei mäleta,” sõnab Püvi.

Kuulsusi on Aadu Püvi tutvus-ringkonnas teisigi. Näiteks 1990. aastateni Tartus elanud tšetšeenide legendaarse juhi Džohhar Dudaje-viga kohtus ta seoses Tartu lennu-välja laiendamistöödega. Suhtlemine kujunes nii südamlikuks, et Dudajev kutsus Aadu Püvi Orioli sõjaväebaasi endale külla. „Kahjuks ei leidnud ma tollal selleks aega, mida ma mõistagi kahetsen tänaseni,” tunnistab ta.

Üks tegemata töö kripeldab aga tänini Aadu Püvi hinges. See on

Võrtsjärve veetaseme tõstmine 70 sentimeetri võrra. Idee sündis juba Eesti Vabariigi ajal, siis jäi see reali-seerimata II maailmasõja tõttu. Asi soojendati üles kuskil 1960-ndatel, kuid raha vähesuse ja riigi vaesuse tõttu asja teostuseni ei jõutud. Kol-mas katse tehti ENSV Maaparanduse egiidi all 1980-ndate lõpul. Tehtud olid eeluuringud, tegevus kooskõ-lastati Looduskaitse Valitsusega ja jõuti isegi tehniliste lahendusteni. Elva EPT oli valmis tegutsema. Siis aga lõid mõned tippjuhid põnnama ja tegevus lükkus edasi. Nüüd pole selleks jällegi raha.

mAAPARAndAjATE RAjATud VEEhoidLAdKuid mälestusmärgid oma tööst on maaparandajad, nende seas ka Aadu Püvi Eestimaale jätnud, mis kestavad mitu inimpõlve. Need on veehoid-lad. Püvi teada rajasid maaparan-

dajad Eestimaale üle 500 erineva suurusega veehoidla. „Paistiigid olid mu eriline hobi, veel praegugi on kena neid veesilmadega kohti Ees-timaal ringi sõites vaadata. Kui olin EPT maaparanduse ehitusvalitsuse juhataja ja hiljem Agropromi maa-paranduse peavalitsuse juhataja, sai selle 16 aasta jooksul tehtud 76 vee-hoidlat. Kuigi ametlikult rajati vee-hoidlad vihmutamiseks vajaliku vee varumiseks, pidasime silmas ikkagi seda, et inimestel oleks võimalik oma kodu rajada veekogu juurde,” selgitas Püvi. Nii on näiteks ümber Karksi kaheksa inimkätega loodud väikest järvekest, maaparandajad on neid rajanud nii Põlvasse kui ka Võrumaale. Härjanurme, Vagula ja Sindi kalatiigidki on maaparandajate kätetöö.

Inimene, kes suudab loodusele anda, seda paremaks muuta, võib end õnnistatuks pidada.

KommEnTAAR

üLLAR PüVi, aadu Püvi poeg, Nurme Turba juhatuse liige

Puutusin isa tööga kokku üsna varakult. Turbatootmine ja eriti maaparandus on tema elutöö ja kutsumus. olin 6–7-aastane, kui käisin koos isaga turbarabas. Mui-dugi tõi tuul turvast silma ja kui ma selle peale nutta tihkuma hakkasin, ütles ta mulle, et kui ma pillimist ei jätta, ei saa minust kunagi turba-meest. Lubasin siis tookord kind-lalt, et minust ei saa turbameest. Hiljem, nii 9–10-aastaselt käisin isaga kaasas Nuia ePT objektidel, koosolekutel pidin aga vaikselt nur-gas istuma.vähe on inimesi, kellega ta ei lepi

ega tee koostööd. Ta usub inimes-tesse, vahel võib-olla isegi liiga palju. aga arvan, et selle usaldu-sega ta sageli motiveeribki neid. üldjuhul on ta juht, kes üritab ini-mesi veenda ja tagant õhutada, samal ajal ega ta oma tahtmisest naljalt tagane. Hindan isa juures seda, et ta on alati oma inimeste eest hoolitsenud, nende eest seis-nud. Tal on olnud tahtmist märgata töötajate muresid ja püüdnud neid lahendada. Kindlasti on kümneid inimesi, kes on jõudnud meedi-kute juurde tänu talle. Tean, et isa huvitub lisaks jahipidamisele ka ajaloost ja poliitikast. Samal ajal ise ta poliitikasse ei pürgi, poliitikahuvi on üldisem.

Turbaleht

Fotod: ERAKOGU

Sõelumine

Segamine

Pakkimine

Slootweg Machinefabriek BVJ.C. Beetslaan 1672131 AL HOOFDDORPTel 023 5689070Faks 023 5614196Info@slootweg.comwww.slootweg.com

Hea katlamaja juhataja, omanik

Meil on kogemus, kuidas Sinu katlamaja kohandada turbaküttele, kas ümber ehitades või kütust vahetades.

Helista meile, arutame koos Sinu juures, kuidas häid mõtteid ellu viia.

Ülo Stokkebytel 447 1532mob 514 5597AS Tootsi TurvasTööstuse 1, TootsiPärnu mk 87501

Sinu juures,

Tallinnast Tartu poole mööda Piibe maanteed pidi liikudes näitab suu-naviit 1985. aastal loodud Endla looduskaitsealale. Looduskaitse-ala keskus on Jõgeva maakonnas Tooma külas, sookooli hoones, kus aastatel 1928–1944 õpetati maa-parandust ja sookultuuride vilje-lemist.

Hoopis kauem, 79 aastat, tegut-ses aga Toomal põllumajanduslik sookatsejaam, kus teadlased uuri-sid soid kui niisuguseid ning kui-vendatud soode põllu- ja karjamaa-dena kasutamise võimalusi. Seda aega meenutab Endla looduskait-seala keskuses asuv väike muuseu-mituba, mis tutvustab paikkonna ajalugu ja loodust.

TEAduSEST Sündinud KüLAKui Balti Sooparanduse Selts poleks sada aastat tagasi sookatsejaama rajamiseks ostnud Selli mõisale kuulunud Tooma talu maid, poleks Tooma küla olemaski. Tooma kannab õigustatult Eesti soode-uurimise hälli nime. 1950. aastal alustas siin tööd Eesti ainuke soo-hüdroloogiajaam. Toomal on öko-loogilisi uuringuid teinud näiteks ka sooteadlane Viktor Masing.

Suviti töötas botaanikuna Tooma sookatsejaamas mitme-külgne ja rahvusvaheliselt tunnus-tatud teadlane Paul William Thom-son. Tooma ümbruses kogutud materjalid aitasid tal koostada Eesti sooteadusele väga olulisi artikleid Ida- ja Lääne-Eesti rabade taimes-tiku erinevuste, laugaste tekke ja soode arengu kohta alates järve kinnikasvamisest rabani.

Tooma – Eesti soouurimise keskus100 aastat tagasi alustas Jõgevamaal Toomal tege-vust sookatsejaam, kus teadlased uurisid, kas ja kuidas saaks soid kasu-tada põllumajanduslikuks tootmiseks.

Tooma Sookatsejaam elas läbi tõuse ja langusi. Enne Esimest maa-ilmasõda jõuti palju: looditi ja kaa-rdistati territoorium, kraavitati ja dreeniti paar hektarit madalsood. Siit sai alguse Eesti soode uurimine teaduslikul alusel – enne praktiliste tööde algust võeti ette põhjalikud geoloogilised, botaanilised ja agro-keemilised uurimised, alustati ilma-vaatlusi.

Eesti Vabariigis jätkas katkenud töid Eestimaa Sooparanduse Seltsi Tooma sookatsejaam Leo Rinne juhtimisel. Laienes erinevate kat-sete pindala ja nõuandetegevus. Tööle võeti sookultuuriinstrukto-rid, kelle ülesandeks oli tegelike sooharijate nõustamine taludes. Tooma kujunes agronoomiaüliõpi-laste ja põllutöökoolide lõpetajate praktikakohaks.

Sõjapäevil uurimistöö ja trükiste avaldamine katkes, teadustöötajad lahkusid, kraavid ja dreenid ummis-tusid, soo-kultuurrohumaad hävi-sid.

Pärast sõda tehti Toomal jät-kuvalt tõsist tööd eri sootüüpide kasutamise uurimisel heinamaa-dena, mille põhjal kaitsti rohkelt teaduskraade. Katsebaas liideti 1974. aastal Jõgeva näidissovhoo-siga, Eesti Maaviljeluse ja Maa-paranduse Teadusliku Uurimise Instituudi kultuurrohumaade osa-konna uurimisgrupp lõpetas tege-vuse lõplikult 1989. aastal. Põhiline maafond ja Kärde tootmiskeskus anti üle Endla kolhoosile, mille baa-sil moodustus hiljem osaühing Vai-mastvere Põllumehed.

SooKooL õPETAS TuLEVASi mAAPARAndAjAidOmanäoline õppeasutus Tooma sookool andis tugeva teoreetilise ja praktilise hariduse maaparanduse alal. Kooli asutamise idee pärines Leo Rinnelt. Kooli võeti vastu vähe-malt 17-aastaseid meesõpilasi, kes pidid olema 6-klassilise haridusega. Õppetöö kestis ilma suvevaheajata

41 inimest. Meistriks saamiseks tuli neil kahe aasta jooksul tegutseda maaparanduse alal. Viiekuulise kur-suse lõpetajad olid võimelised ise tegema maaparanduse eelplaani, geodeetilisi ja märkimistöid ning juhendama sookultuuride rajamist.

Nüüd on Tooma, kunagine tea-dusküla muutunud vaikseks ääre-maaks. Raske tööga haritud maa soostub uuesti. Kraavid on kinni kasvanud ja drenaaži ei hooldata. Teadusliku uurimise traditsioone jätkab Tooma külas Endla loodus-kaitseala ja Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi Tooma soojaam.

kaks talve ja ühe suve. Selle aja jooksul olid õpilased rakendatud praktilistel töödel sookatsejaama majapidamises ning uurimistöödel. Kõiki aineid õpetati samas ulatuses nagu teisteski põllutöökoolides. Lisaks õpetati rohumaade ja sookul-tuuri rajamist ning maaparandust.

Toomal õpetati põldu pidama ja sood üles harima ühtekokku 181 meest, kellest lõputunnistuse said 116. Õppurid olid valdavalt lähematest maakondadest: Tartu-, Järva- ja Virumaalt.

Kooli juures oli maaparandus-meistrite klass, mille kolme lennu lõpetajatena said kutsetunnistuse

Turbaleht

eesti Sooparanduse Seltsi töötajad 1930. aastal.

Fotod: ARHIIV

Kraavi kaevamine Kubja soos 1930. aastal.

Turbaleht

Sood ja rabad on maailma kõige väärtuslikumad ökosüsteemid. Nad mõjutavad kohalikke klimaatilisi tin-gimusi, pinna- ja põhjaveerežiimi, seovad kasvuhoonegaase ja on elu-rikkuse kandjad. Turbaalad aitavad säilitada ökoloogilist tasakaalu ning neil on suur majanduslik ja sotsiaa-lne tähtsus. Eesti turbaalad hõlma-vad üle viiendiku maismaast ehk 1,2 miljonit hektarit. Vältimaks Lääne-Euroopas tehtud vigu, kus suur osa soid on inimtegevuse tagajärjel hävinud, vajab Eesti turbaalade kaitse ja säästliku kasutamise aren-gukava.

Ülevaate saamiseks praegusest olukorrast ja edasise tegevusstra-teegia väljatöötamiseks moodustati keskkonnaministeeriumis neli aas-tat tagasi algatusrühm, kuhu kaasati teadlasi, eri valdkondade spetsia-liste ning vabaühenduste esindajaid. Töögrupi liikme, keskkonnaministee-riumi nõuniku Rein Raudsepa sõnul on nüüdseks valminud hulk uurimis-töid ning Eesti turbaalade kaitse ja säästliku kasutamise aluste eelnõu esmane versioon. Kevadel jõuab lõpule Eesti märgalade inventeeri-mine, seejärel teeb ministeerium valitsusele ettepaneku arengukava koostamiseks.

VAjAduS KAiTSTAEelnõus on kirjas, et turbaalade kaitse vajadus tuleneb areneva ühiskonna sotsiaalsetest ja majan-duslikest eesmärkidest ning tahtest nende alade väärtusi säilitada ning säästlikult kasutada. Kaitset vajavad eeskätt looduslikud sood ning inim-tegevusest mõjutatud, kuid taastu-misvõimelised turbaalad.

Põllumajanduslikel eesmärkidel oli Eestis 1980. a alguseks kuivenda-tud üle 580 000 ha turbaalasid. Suur osa kunagistest soo-uudismaadest

Eesti vajab turbaalade kaitse ja säästliku kasutuse arengukava Keskkonnaministeerium töötab selle nimel, et jõuda turbaalade aren-gukava eeltöödega lõpule 2011. aastal.

ERKi niiTLAAn, eesti Turbaliidu tegevjuht Vastata küsimusele, milline on Eesti turbatööstuse olukord, paari lausega ei olegi nii lihtne.

Nagu ikka turba puhul, saab vaadata üldist olukorda, aga tuleks tuua välja ka mõned aiandus- ja

kütteturba spetsiifilised problee-mid. Kogu turbatööstuses teevad jätkuvalt muret kõrged maksud, mis oma valdkonnas on ühed Euroopa kõrgemad. Paljutki muu-dab keeruliseks kõrge bürokraatia-tase, meie valdkonna küsimused on sageli reguleeritud teiste analoog-sete valdkondade õigusaktides ühi-selt, kuid oma eripära tõttu nõuab turvas paljuski erilähenemist. Kõige eelnevaga oleks lihtsam tegeleda, kui võiks rahul olla riigi haldustee-nuse kvaliteediga, paraku see nii ei ole. Näiteks kõikvõimalike menet-lustähtaegade ületamine ei ole enam ammu teema, mida tasuks kuskil üldse mainida. Samal ajal tuleb tunnistada, et riigil on üha enam jagunud tähelepanu turbakü-simustega tegelemiseks ja tootjate seisukohtade ärakuulamiseks, näi-

teks mis puudutab keskkonnami-nisteeriumi ja Tehnilise Järelevalve Ametiga seotud valdkondi. Loode-tavasti järgneb ärakuulamisele ka arvesse võtmine.

oLuLinE mAKSuKüSimuSMitmed meie liikmed on leidnud, et turbale kui kodumaisele energeeti-lisele kütusele tuleks rohkem tähe-lepanu pöörata, sest varustatus on meil hea, hind on soodne, kuid maksusüsteem meid ei toeta. Näi-teks võiksid kohalikule kütusele üle minevad katlamajad saada vastavat toetust. Turvast kütusena vaadel-des tasub soodsa hinna kõrval mär-kida kohaliku tööhõive paranemist, seda eriti maapiirkondades, samuti energiajulgeoleku eesmärke. Vähe-tähtsad ei ole ka hajusenergeetika küsimused ja seeläbi saavutatav üldine energia kokkuhoid.

Aiandusturba poole pealt on samuti maksustamise küsimus oluline. Turvas konkureerib pal-juski maailmaturul ning kui Eestis on turba tootmisele kehtestatud maksud peamiste konkurentmaa-

dega nagu näiteks Läti ja Leeduga võrreldes oluliselt kõrgemad, ning arvestades ka suuremat transpor-dikaugust avaldab see otsest mõju meie konkurentsivõimele. Nii ongi näiteks suhtes Eestiga teiste Balti riikide ekspordimahud suurene-nud. Majanduslik järelejõudmine meie põhjanaabritele annab ka neile võimaluse taas turule tulla, sest tootmine Baltikumis ei ole enam nii palju odavam kui Soo-mes või Rootsis ja nii peavad Eesti ettevõtted suhteliselt keerulises positsioonis konkureerima kõigi regiooni maadega. Ometi on eks-pordi edendamine seatud meil ava-likult eesmärgiks omaette.

RohKEm EESTi ERiPäRAgA ARVESTAmiSTSiiski ei tähenda eelnev, et turba-tööstus kuhugi kaoks, kuid paraku ei saa öelda ka, et perspektiivid oleksid selged. Mitmed küsimu-sed on õiguslikult ajakohastamata, mis kogu sektori arengut oluliselt pidurdavad. Näiteks on turba-tööstus oluline tööandja maapiir-

kondades, kuid EAS-i meetmed on meie sektori jaoks valdavalt kasutud. Sihtturud on turbatöös-tusele teada ja muud mõnekümne-tuhandesed projektid ei loo olulist lisaväärtust. Tihedas konkurentsis saab Eesti turbatööstuse eesmärk olla parema, uuema, lõpptarbijale lähedasema ja suurema hinnalisaga toodete turuletoomine. Samal ajal ei ole see ettevõtetele üksikuna sugugi kerge, sest peamised aren-gumootorid on Euroopa suurkor-poratsioonid, kellel on teadusaren-dusse panustamiseks võimalused märksa suuremad.

Üha suuremat tähelepanu pöö-ratakse keskkonnahoiule, mis loo-mulikult on hea, kuid ei ole teistes Balti riikides nii ületähtsustatud. Seetõttu mitmed välisinvestee-ringud, mis muidu tuleksid meile, lähevad hoopis Lätti või Leetu, sest ressursi varustuskindlust suude-takse seal paremini tagada.

Ka tööstus ise mõtleb keskkon-nahoius aktiivselt kaasa nii kodusel kui ka rahvusvahelisel tasandil, näiteks koostöös Rahvusvahelise

Turbaühinguga (International Peat Association, IPS). Eesti Turbaliit on sel aastal ratifitseerinud IPS-is väl-jatöötatud vabatahte juhise „Tur-bamaade vastustundliku kasuta-mise strateegia” (Strategy for Res-ponsible Peatland Management). See ei käsitle ainult turba kaevan-damist, vaid igasugust turbamaade kasutamist. Millest tulenevalt ongi liidu lähemate aastate üks üles-anne viia selle sõnum ka teistele turbaga tegelejatele ning oma liik-mete hulgas jälgida, et me nendest põhimõtetest kinni peame.

Peamine, mida tahan rõhutada ja kõigile meie valdkonnaga tege-lejatele südamele panna – turba-küsimustega tegelemisel tuleb arvestada rohkem valdkonna ja Eesti eripäradega ning süüvida faktidesse ning selle põhjal teha vajalikke otsuseid. Õnneks on mit-med protsessid, millest loodame positiivset tulemust käivitunud või käivitumas, ja tahaks loota, et paari aasta pärast on põhjust olla turba-tööstuse tuleviku suhtes optimist-likum.

1 KüSimuS

Milline on turba-tööstuse olukord?

on tänapäevaks kasutusest välja langenud ning muutunud pajuvõsa ja nõgestega kaetud jäätmaadeks.

Metsamajandusega seoses on Eestis kuivendatud ca 560 000 ha turbaalasid, millest 60 000 ha moodustab endiste põllumajandite metsakuivendus. Juba 1960. a lõpus jõuti Eestis tõdemuseni, et rabade kuivendamine ja metsastamine on selgelt ebamajanduslik ning selliste alade kuivendamist riik enam ei rahastanud.

Turbakaevandamise mahud on reguleeritud valitsuse 2005. aasta 12. detsembri määrusega, mis sätestab turba kriitilise varu ja kasu-tatava varu suuruse ning kasutus-määrad maakondade kaupa. Selle järgi on lubatud aastane kaevanda-mismaht Eestis kokku 2,653 miljonit tonni, viimastel aastatel on turvast kaevandatud alla miljoni tonni, 2009. aastal nt 842 000 tonni, mis on kolm korda vähem, kui lubatud. Nõukogude ajal kaevandati turvast rohkem, sest kõik kolhooside-sov-hooside karjalaudad tarvitasid allapanuks turvast, nüüd on see osa väga väike. Kui veel mõned aastad tagasi veeti valdav osa turbast välja, põhiliselt Hollandisse ja teistesse Lääne-Euroopa riikidesse aiandus- turbaks, siis viimasel ajal on ka Ees-tis on turba kasutamine suurene-nud ning ekspordi ja sisetarbimise osa võrdsustumas.

PuhVERTSoonidE KüSimuS LAhTinETurba kaevandamisega seotud prob-leemidest on Raudsepa sõnul üks keerulisemaid puhveralade küsimus. „Näiteks kui turbamaardla kõrval asub Natura ala, siis kui kaugele võib kaevandamisega minna ehk kui suur puhvertsoon tuleks jätta, et kesk-konnahoid oleks tagatud,” selgitas ta. „Kui vesi juhitakse kõrval asuvalt turbaalalt ära, tekib vee vajakus ehk veetaseme nn alanduslehter, ning kaitseala looduslik kooslus on rikutud, sest paljud taimed seal liht-salt enam ei kasva. Uurimistööde I aruanne „Soode hüdrokeemilised ja hüdrogeoloogilised uuringud puhvertsoonide piiritlemiseks ja

kaitsemeetmete väljatöötamiseks” valmis 2008. aastal. Uurimus tehti keskkonnaministeeriumi tellimusel ja SA Keskkonnainvesteeringute Kes-kus rahastamisel Tallinna tehnikaüli-kooli, OÜ Eesti Geoloogiakeskus ning Tallinna ülikooli ökoloogia instituudi spetsialistide koostööna.”

Praegu veel kindlat seisukohta puhverala suuruse kohta ei ole. Ideaalne oleks sellisel juhul majan-dada juhtumipõhiselt, sest igal pool on natuke erinev olukord. „Sellega me ei tule kindlasti toime, sest Ees-tis on üle 300 turbamaardla ning soid ja rabasid, mis turbamaardlana kirjas ei ole, on tunduvalt rohkem,” tõdes Raudsep. „Oleme praegu sel-lel teel, et üritada probleemi lahen-dada vesikondade kaupa, maastiku-tüüpide kaudu, sest sood ja rabad ning turbamaardlad on Lõuna-Eesti kuppelmaastikul hoopis teist laadi kui Põhja-Eestis või Pärnumaal. Sel viisil jõuame enam-vähem piirkonna üldise tendentsini. Maastikutüüpe, mille järgi võib ka sood liigitada, on Eestis üle 20.” Tema sõnul on just puhvertsoonide probleem takis-tanud töörühmal sihteesmärgini jõudmast, milleks on ette valmis-

tada andmestik turbaalade kaitse ja säästliku kasutamise arengukava koostamiseks. „Üks võimalusi on arengukavas konstateerida, et seda küsimust tuleb jätkuvalt uurida,” lisas ta.

MärGalaDe lOODuS-KAiTSELiSEd VääRTuSEdSuur töö on tehtud turbaalade looduskaitseliste väärtuste inven-teerimisel, mis annab baasi nende loodussäästlikuks ja jätkusuutli-kuks majandamiseks. Üks ülevaade märgalade kohta ilmus juba 1997. aastal, kuid see hõlmas kogu tööst alla poole. „Põhimõtteliselt läks 10 aastat aega ja nüüd 2011. aasta kevadel peaks Eestimaa Looduse Fondi eestvedamisel valmima Norra abirahade ja KIK-i toetusel täiendav uurimistöö,” lausus Raudsep. „Töö-rühma juhib looduskaitsespetsialist Eerik Leibak. Oktoobris kuulasime ära tema ettekande sel teemal ja ta lubas, et märgalade inventeerimine peaks lõppema märtsis-aprillis. See-järel tuleb seminar, kus lahatakse inventuuri tulemusi.”

Raudsep lisas, et turbaalade inventeerimine ei loo selgust puh-

vertsoonide asjus, kuid annab täpse ülevaate, kus on Eestis looduskaitse-lised väärtused. See võimaldab osa turbamaardlaid vajadusel kaitse alla võtta. Sellisel juhul ei tohi seal üldse turvast kaevandada ning langeb ära ka puhverala küsimus.

jääKSoodE KoRRASTAmiSE PRobLEEmid Mahukas on olnud jääksoode temaatika, millega OÜ Eesti Geo-loogiakeskus on ministeeriumi telli-musel tegelenud neli aastat (2005–2008). Eestis on jääksoid 8880 ha, mida on vähem kui varem arvati. Need on vanad Nõukogude-aegsed turbaväljad, kus praegu keegi enam ei kaevanda. Osa alasid on mingil määral taimestunud, aga mitte nii hästi, kui vaja oleks, sest kraavid on endiselt sees ja vesi voolab sealt ära. Osal aladel on turvast kattev kasvu-kiht täiesti kooritud ning need on Raudsepa sõnul keskkonna seisuko-halt eriti kahjulikud, sest toodavad kasvuhoonegaase. „Üle poole alasid ehk u 6800 ha on sellises olukorras, et need tuleks kohe korrastada, ning see on riigi ülesanne,” märkis ta. „Oleme sellega alustanud ja esi-

mesed jääksood saavad korrasta-tud. Seda tööd jagub kümneks või enamaks aastaks. Osal jääksoodest tuleks viimane osa turbast veel ära kaevandada ja siis ala korrastada. Kohe-kohe on tulemas määrus, mis võimaldab kvootide väliselt taotleda turba kaevandamise luba neil aladel olevate jääkvarude kasutamiseks.”

Jääksoode korrastamiseks on kaks põhilist varianti: metsastamine või veekogu rajamine, kui hüdroloo-gilised tingimused selleks sobivad, et tulevikus algaks seal turba looduslik taastootmine. Kolm aastat tagasi valmis jääksoode korrastamise käsi-raamat, mille koostaja ja toimetaja on Tartu ülikooli professor Jaanus Paal. Käsiraamatu veebiversiooniga saab tutvuda ministeeriumi kodu-lehel (http://www.envir.ee/79947), kuid see on kavas pärast täienduste tegemist välja anda ka raamatuna.

Terav õiguslik probleem on Raudsepa sõnul ilmnenud jääk-soode servaaladel asuvate era-maade puhul. Keskkonna aspektist on oluline terve ala ära korrastada, kuid eramaal ei saa selleks prae-guste õigusaktide järgi riigi raha kasutada ning kõik oleneb kokku-leppest omanikuga. „Igal pool seda probleemi pole, aga mõnel pool on jääksoode servaaladel palju oma-nikke,” nentis Raudsep.

Neil turbaaladel, millele on välja antud kaevandamisluba, on kasuta-tud alade korrastamine kaevandaja kohustus. „Kuna kaevandamisload on turbatootjatele antud üsna pika aja peale (enamasti 25 aas-taks), jõuab kasutatud turbaväljade korrastamise tippaeg Eestis kätte ilmselt mõne aasta pärast,” lausus Raudsep „Mingil määral käib see töö kogu aeg, aga praegu on lõpuni kae-vandatud alasid veel vähe, kümme-kond. Turba kaevandamislubasid on aga Eestis välja antud saja ringis.”

Raudsepa sõnul on keskkonnami-nisteeriumis koostatud ka maapõue kasutamise ja kaitse alused, kus samuti rõhutatakse looduslike soode ja taastumisvõimeliste turbaalade säilimise tähtsust. Selle dokumendi põhjal on alustatud uue maapõue-seaduse eelnõu koostamist.

Foto: Ville Viiron

Kaitset vajavad eeskätt looduslikud sood ning inimtegevusest mõjutatud, kuid taastumisvõimelised turbaalad.