vikerkaar_2006_10

Vik

erkaa

r10-1

1/2

006 ISSN 0234-8160

10-11/200610-11/2006arvuti bitid-baidid e-raamat

hüperromaan keeleinsenerid kombina-

toorika koopalood lapitüdruk

luulemasin narratiiv oulipo pa-

lindroomid rollimängud simulatsioon

subjektsus tartu paabeli-

eelne keel veeb

avangardi uued rõivad digitaalsus fortuna

ratas internet kirjanduslabor

konkreetne luule küberkirjandus linn

millenniumisonetid netikunst oberiu

permutatsioonid silikoonromaan

stiiliharjutused sünesteesia turingi universum

pagolak viini rühm

Eesti Kirjanike Liidu ajakiri. Ilmub alates 1986. a. juulist. 21. aastakäik.Oktoober-november, 2006. Nr 10-11

SISUKORD

Kujundus: Jüri Kaarma.

Esikaanel: TIIA JOHANNSON.“SelfMuseum”.http://artun.ee/~tiia/netproject/

Tagakaanel üleval:

Tagakaanel all:

TIIAJOHANNSON. “get real”. 2000.Http://old.artun.ee/homepages/xtiiax/mikki/alien/index.html

TIIA JOHANNSON.“ ”.Black Sun2000.http://old.artun.ee/homepages/tiia/zsz/graaf.htm

Märt Väljataga 1

Toomas Raudam2

(Jaan Kaplinski, TõnuKukk, Hannu Oittinen ja Mari-LiisRoos) 25Märt Väljataga

29Kivisildnik 32Jan Kaus

40Daniil Harms 43Harry Mathews 59Ernst Jandl 66Hans Carl Artmann 72Gerhard Rühm 76

Raivo Kelomees

Heli Meisterson

Maarja Kangro104

Hommik

Mees, kes kirjutasmerdPalindroome

Veel kolmmillenniumisonetti

LuuletLuuletused paberist

kaugelLuulet

Hõimu keelLuulet

LuuletLuulet

Eesti netikunstist 80

Keeleinseneridkirjanduslaboris 92

Enzensbergeriluulemasin

Märt Väljataga111

Tim Parks123

Espen Aarseth131

Aare Pilv155

Jaak Tomberg162

Toomas Haug Ars longa, vita brevis170

Veiko Märka174

Matis Song 178Kalju Kruusa “

179Urmas Tõnisson

183Alari Allik 186Kristel Sibul

190

Klotsid, reeglid,plastiliin

Lood, mida jutustabarvuti

Jutukirjandus Turingiuniversumis

Sünesteesia ehk Paabeli-eelne keel

Linna jalutuskäikinimeses

eesti moodiSügavalt miibi sisse

astunud tartlasedAnalüüs toimib

Sa märkad minusinusoide”

Fortuna ratas jaRubiku kuubik

Puude taga on metsMomentülesvõtted

bittidest ja baitidest

VAATENURK

MÄRT VÄLJATAGA Hommik

M’illumino d’immenso

Giuseppe Ungaretti

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:331

2 RAUDAM

TOOMASRAUDAMMEES, KES KIRJUTAS MERD99 stiiliharjutust

Raymond TuglaseleFriedebert Queneau’le

0. Rasked, ahistavad ööd vanglas. … Paaril säärasel ööl 1906. aasta al-gul skitseerisin ma oma poeemi “Meri”. Tõin selle pakkimispaberile teh-tud visandi vanglast lahkudes salaja kaasa. Neis ridades kõneleb noorusevaimustus ja trots. Aga seda jätkus ainult valveloleku ajaks. Kuid lama-des pooluinakus, nagu need teisedki seal reas, üllatas puhtfüüsiline kan-natus ja argus. … Tunda magadeski oma olemasolu ja rippuda selleskramplikult kinni. Tunda kadumisohtu kogu kehas, vahel iga meelega,vahel ainult nagu vastiku maitsena suus. Salata seda täiele teadvuseleärgates enese ees, teistest kõnelematagi – teha oma seisundi puhul üle-meelikut naljagi, – ja siis tunda ometi jälle sedasama. Ning ühtlasi aima-ta, et nii mõnigi su kõrval just niisama tunneb ja just niisama maha sal-gab…

1. Mees, kes kirjutas merd

Mees, kes kirjutas merd, ei teadnud, et ta kirjutab merd. Tegelikult –tegu-tegelikult – kirjutas meri teda. Ta ootas teda kohta, kus mees kirju-tas merd. Arvas, et kirjutas. Mehel oli seljas triibuline vangirüü, kuidkirjutamist see ei takistanud, pigem vastupidi. Mees oli merest kaugel,oma lühinägelike silmadega ta peaaegu ei näinudki teda. Kuid seegi tuliasjale pigem kasuks kui kahjuks. Mehe ja mere vahel oli vahemaa, missoodustas vastastikku vaatamist. Mees nägi nägemata, mere jaoks agaoli vahemaa täpselt paras. Kongist paistis kontuur, sellest piisas, et kirju-tamisega algust teha. Meri pidi mehe tabama, seejärel aga tapma.

Kui mees merega maha sai, oli ta juba surnud. Ta koputas kongi ukse-le – saaks suure mere randa, saaks randa ma! Kuid keegi ei vastanud.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:332

RAUDAM 3


Mees lükkas ust. Uks läks lahti. Neile, kes kirjutavad merd, on uks alatilahke ja lahti. Mees jalutas mere äärde. Meri ootas teda. Mees jalutasmerre. Ta ei saanud aru, et on meres. Ka siis, kui vesi juba üle pea ulatas,ei teinud mees vahet maa ja vee vahel, kuna selleks puudus vajadus. Taoli meres, kuid meri oli ka temas. Ta oli mere endasse kirjutanud, tead-mata, et meri vastab samaga. Ta jalutas kivide vahel. Kivid juhatasid talleteed. Ta läks, kuhu kivid viisid. Kivid viisid mehe ikka sügavamale ningkuigi liikumine muutus üha raskemaks, samm vaevalisemaks, oli hinga-ta kerge. Kosutuseks mugis mees merekapsast. Merekapsas maitses nagutavaline kapsas. Ning tee oli tee, ehkki kurnav. Kui mees ukseni jõudis,oli ta puruväsinud. Kuid väsinud polnud ta mitte teest, vaid ustest, midata oma teel oli kohanud ning mis olid kõik irvakil, nagu oleksid nadmehe üle mingil talle teadmatul põhjusel irvitanud. Uksi oli palju. Uksioli igal sammul. Mees peatus ainsa kinnise ukse taga. Ta tõstis oma käe.Käsi liikus aeglaselt. Siis kõlas koputus – hääletult hääletu. Kuid keegi eivastanud.


Mees lükkas ust. Uks läks lahti. Ukse taga seisis naine. Naine oli mehepoole seljaga – nii nägi ta meest paremini. Ning tundis. “Kus sa olid?” –“Kirjutasin merd.” – “See on võimatu.” – “Miks?” – “Meri kirjutas sind.Nagu ka mind.”


Mees tahtis näha naise nägu. Kuid naine liikus eest ära. Kui mees lähenestalle vasakult, astus naine järsult paremale ning võttis lauanurgalt tasku-räti, millega pühkis otsaeest, põskedelt ja kaelalt higi, nagu oleks ta seis-nud tulise pliidi ees ja keetnud suppi. Mees proovis vasakult, aga nainelibises paremale. Hetke pärast oli tal käes nõel, mille otstarve oli selge –sokikannad tahtsid nõelumist. Mis kandist mees ka naisele ei lähenenud,ikka oli tulemus sama – just seal oli naisel mingi tegevus pooleli jäänud,võimatu oli teda paluda näidata oma nägu, nii et see ei tunduks tarbetu

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:333

4 RAUDAM

või isegi sündsusetu. Tõsi, iga luhtunud katse juurde kuulus ka kübekeõnne ja õnnestumist. Iga kord, kui mees oli juba loobumas (avamas lah-tist ust), langes naise näole valgus, mis lasi paista mingit osa sellest. Seeosa oli nagu juhuslikult leitud teemant või briljant, mis viitas sellele, etlähedal peab olema varandus. Kui mehel õnnestub koguda kokku kõikneed tükid, on ta õnnelik. Ta võib neist tükkidest kokku panna tervik-mustri, mis pole küll – ei saa olla – naise nägu, kuid annab lootust, etükskord saabub aeg, kui ta seda näeb. Vähe sellest – näeb nägu rääki-mas, ütlemas sõnu! See oli ülim, mida ta oskas ja võis soovida.


Mina. Mina olen selle loo peategelane. Mul on palju mõtteid. Mindpandi mu mõtete eest vangi. Ühiskond, mis nii teeb, on rumal. Ma eimäleta, mida ma mõtlesin, kui mind kinni võeti. Kindlasti mitte seda,mida nemad, mu kinnivõtjad, arvasid. Neid oli kaks, aga ma ei tahaksneist rohkem rääkida, see varjutaks mind kui mind. Tegelast, kellel onpeas kõige rohkem mõtteid – peategelast. Ma ei tahaks ennast ülearukiita. Loomult olen pigem tagasihoidlik. Ja mul on prillid. Ma ei saa aru,miks minu mõtete kohal hõljub alati naine. Kui mind areteerima tuldi(tühjus tühjust), oli täpselt sama lugu. Nii jääbki mulje, nagu karistataksmind tema pärast. Jääks, kui keegi teaks. Kuid peale mu enda ei tea sel-lest mitte keegi. Isegi siis, kui asusin kirjutama merd, oli ta seal. Aga takadus kohe, kui olin kirja pannud esimesed sõnad. Ju lapsena igatsesinmerd ääretut mina. Ma kirjutasin merd ning kuigi ma kirjutasin kamuust, kandis kõik mere nime. Ma ei usu, et see, mida ma kirjutasin, olihea. Parem kui ma ise. Meri pidi mu mõtteid varjama. Siis nägin ma läbisooja ja soolase vee kellegi varbaid. Suurel varbal oli suur sarnasus muninaga, seal oli isegi see jälg, mida pidev prillitatus prillikandjate ninalejätab. Kuidas olin ma siia saanud? Mere äärde? Merre? Ma pidin olemalahti teinud ukse. Ma ei mäletanud seda.

Seisin vees nagu soolasammas. Tõstsin käe ja koputasin õhku. Muloli tunne, et see on hea uksele. Kõlas kopp. Kopp oli kõva, kuid ei lu-kustanud kõrvu.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:334

RAUDAM 5

6. Mees, kes kirjutas merd (kuid unustas iseenda)

Minu ees seisis naine. “Miks sa ukse lahti tegid?” küsis ta. “Ta oli ju lah-ti.” Kuna mulle tundus, et see on käsk – pane uks kinni, vesi voolab! – ,siis panin ukse kinni. Selja taha ma ei vaadanud, kobasin käega. Mõtle-sin, et ei tohi vaadata. Vaadata tohtisin vaid naist. Naine hakkas nutma.“Nüüd oleme vangis,” ütles ta. “Uks, mille sa sulgesid, on alati olnudavatud neile, kes on ise avatud, ja kinni neile, kes on ise suletud. Teisisõ-nu, uks on olnud ilmast ilma irvakil. Nüüd on ta kinni.” Lohutasinnaist: “Ma võin ukse jälle lahti teha.” Ma ei tea, miks ma lubasin ukselahti teha. Mul polnud ju võtit. Kuid naise nuuksed valjenesid. Ning mamõistsin, et nii nagu ma ei suutnud avada ust, mis oli olnud lahti, nii eisuuda ma teda ka sulgeda. Mina pilk (see on minu Pilk) oli ainiti naiselesuunatud. Ta ootas. Ta teadis. Kuid ikkagi oli üllatus suur, kui kuulsinnaist ütlemas: “Tule, ma õmblen sulle nööbi ette, sul on üks nööp puu-du!”


Sul ei ole valida. Sa oled sina. Teist sellist pole. Sa oled vangla. Väliseltoled sa kole. Kui sa oleksid inimene (tänan, ei!), siis oleks sul seljas küür.Kui loom, siis selline, keda ka teised loomad peaksid jõledaks. Viimastvõrdlust pead kõige õigemaks. Paraku pole sa loom, isegi putukas mitte.Sa oled vangla. Sa oled vajalik. Ilma sinuta ei teataks, et vabadus on ve-del. Ta on meri. Ühel teatud päeval, tegelikult ööl lubad sa mehel, keson ennast sinu sisemuses sisse seadnud, kirjutada. Lubad kirjutada vaba-dust. Lubad kirjutada merd. Sa lood selleks tingimused – ahastuse ruu-mi, masenduse meetrid. Ning aknad. Ühe seinas, kuhu peab ronima. Etnäha merd, tunda teda. Ja tunnetada. Kas on mingit vahet? Nii mõtlebsee, kes on minus. Ning olla minus, tähendab olla mina. See on etteütlus.Korda minu järel. Ma ei luba sul olla sa ise. Sa ei tohi öelda mina. Saadöelda vaid sa. Sa oled sina. Teist sellist ei ole. Teine aken on ukses. Sealttuleb söök. Võiks öelda, et see on auk, kuid see käiks sinu au pihta.Aken, ainult aken. Sinus on, millest mõelda. Merest, muust. Kui muust,siis merest. Vangil pole teist võimalust. Tal on, kuhu. Paber. Meri immit-seb kongi. Kõrva. Mees raputab pead – kas tõesti? Kas tõesti on mulle

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:335

6 RAUDAM

osaks langenud õnn. Kirjutada merd. Olla mees, kes kirjutab merd.Keda ma selle eest pean tänama? Mind, sinu sind. Mees kõigutab ennastedasi-tagasi. Võtab hoogu. Võtab prillid peast, pistab varre suhu. Närib.Vars on täis väikesi täkkeid. Kuid kõik need on tehtud – hammustatud –varem. Maal. Kui isa ta esimest korda mere äärde viis, laskis ta kohe liivapeale kõhuli ning hakkas tegema ujumisliigutusi. Ju lapsena. Neid liigu-tusi kordab ta praegu, ta pole kunagi aru saanud, kust lõpeb maa ja al-gab meri. Ta ujub konna. Konn kannab. Nii maal kui merel.

Siis tabab sind üllatus. Keset kirjutamist – väliste märkide järgi peakslõpp varsti käes olema – tõstab mees äkitselt käe õhku. Mida see liigutusvõiks tähendada, selgub liiga hilja.

Uks, uks, uks, uks.Uksed (neid on rohkem) lähevad mehe ees lahti. Mees hoiab kätt pea

kohal. See liigutus on vaba tema kehast. Vaba vanglast, sinust.


Sul on õigus näha seda, mida teised – vabana – ei näe. Sa näed meestmere poole minemas. Ta on sinust väljas. Sul on kurb, et nii juhtus. Sapolnud seda ette näinud. Mehest, kes kirjutas merd, on saanud mees,kes kirjutab merd. Lakkamatult. Ehk vaatab ta tagasi, heidab pilgu seljataha. Siis saad sa tumedast tühjusest, pilkasest pimedusest nõristadatema kuulmeisse piimvalge palve: “Ma olen külm koletis. Sinu pilk võibmind nõidusest päästa.”

Kuid mees ei kuule, tema kuulmed on täis merd. Meri on ta enda allamatnud. Kuid enne seda ning küllalt kaua on ta hoidnud merd omasõrmede vahel. Paraku ei julgenud sa siis hüüda. Julgesid siis, kui enamlootust polnud.

Veel veeski, vee allgi, hoiab mees kätt ülal.Sa oled nagu isa, kes oma poega tagasi tahab. Kuid kes ei tule enne,

kui on liiga hilja.


Mere põhjas on kaev. Naine võtab pangega kaevust vett. Naine väntabvänta. Vesi on sügaval. “Sa ise tegid selle kaevu, kas sa siis ei mäleta?”

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:336

RAUDAM 7

Naine ei räägi algust. Ei räägi ka lõppu. Ta räägib keskelt. Tema hääl onkurb. Naisel on ovaalne nägu. See on ilus nägu. See nägu on ilus. “Miksma ei mäleta, loomulikult mäletan. Ma tegin ka teisi asju. Kus needon?” – “Kui sa ära läksid, hakkasid nad lagunema. Asjadega peab tegele-ma, ma ei suutnud seda. Ja asju oli liiga palju. Sa tegid liiga palju asju.”– “Asjad sündisid armastusest sinu vastu.” – “Ma ei suutnud korragaõmblusmasinaga õmmelda ja pajas suppi keeta. Pada läks rooste, õmb-lusmasin lukku. Kaev on jäänud.” – “Kas teisi asju pole?” – “Üks on.” –“Näita.” – “Enne kustuta oma janu.” Naine võtab pangest plekkkopsi-kuga (mehe kopsitud) vett ja annab mehele. Mees joob. Naine ohkabsügavalt. “Sa olid kaua ära.” – “Kirjutasin merd. Mere kirjutamine võtabkaua aega,” vastab mees joomist katkestamata. – “Kaua, kaua, kaua.”Naine kordab seda üht sõna. Kaua. Kauem kui kaua.


Mere kirjutamine on meil kõikidel veres, kuid vähe on neid, kes sellegaka tegelikult – tikk-takk-tegelikult – hakkama saaksid. Nii on paljudeasjadega. Ka eluga. Elavad kõik (räägitakse, et isegi surm), kuid neid,kellel elu mööda külgi maha ei jookseks, on kahetsusväärselt vähe. Eluon veres, kuid veretu. Meretu.

Mees, kes kirjutas merd, ei teadnud, et temast saab mees, kes kirjutabmerd. Ma ei tea, kuidas kirjutada mehest, kes kirjutas merd. Kui sedateada, et ükskord saab ta mere valmis (ja sureb), kui seda algusest pealesilmas pidada (ja mitte särgikrae vahele lipsata lasta), siis peaks kirjutamasuurelt, suurejooneliselt, paisuva rinna ja õhku täis tõmmatud kopsude-ga. See ei mahu (tänan, ei!) ühelegi paberilehele. Mida siis teha. Isegimitteteadmine ei päästa, ebateadmine ei avita.

Kirjutamine on meri. Varem või hiljem tõmbab ta su endasse. Ta onkõikjal, kus oled sina. Ka seal, kus sind ei ole. Seal eriti.

Sa mõtled, et kui sa kunagi abiellud (sa näed teda lugedes), siis teenidsa oma naist tões ja meeles. Sa oled siis veel väike poiss. Kuid kui sa saadsuureks, ütled sa oma naisele: “Ma palun sinu käest väga vabandust, maei suutnud oma tõotust pidada.” Ning sa ei vasta, kui naine sinu käestteada tahab, mis sinuga on lahti. Ümised midagi ebamäärast.Mmmmmmmmmmmmmmm.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:337

8 RAUDAM

11. Mees, kes kirjutas merd(alfabeetiline)

Meid on kaks. Mina ja tema. Keerutame taldrikut. Me teame, mida meteeme, mingit müstikat selles pole. Kõige tüütavam on tähtede paberistvälja lõikamine, olen selle targu temale ülesandeks teinud. Iga kord, kuime keerutame, teeb tema uued tähed. Kõiki tähti pole: me räägime ainultkodumaiste vaimudega. Nendega, kes oskavad eesti keelt. Mõistagi eipeleta me neid, kes meiega mitte eesti keeles, kuid ladina alfabeedi va-hendusel suhelda tahavad. Seni pole neid olnud. Võimalik, et mõni sel-line siiski leidub. Kui ma ise oleksin vaim, siis ma kindlasti tuleks ja rää-giks. Ütleks oma nime. Ma ei hooliks sellest, et osa tähti on mulle tund-matud. Mul on põhjust arvata, et minu vaim on nagu minagi. Tundetu.Nii ütleb mulle tema. Me oleme omavahel seotud. Minus on natuketeda ja temas mind. Selle üle me ei vaidle. Natuke seob meid ühte. Meievahele võiks panna &.

A B D E G H I J K L M N O P Q R S T U V Õ Ä Ü.Sellest piisab. Sellega saab kõik ära öelda. Jääb ülegi. Neid sõnu, kus

topeltvee ja tsee sees oleks, on vähe. WC. Ma ei usu, et vaimudel sedavaja on. Neil pole millega, pole mida. Nii võib rääkida vaid see, kel poletundeid. Q on. Q on kvintessents. Ta on laua keskel. Kui taldrik sealpeatub. Ma ei tea, mis siis juhtub. U? Taldrik ei hakka kohe liikuma.Peab ootama. Ma üritan tabada seda punkti tema kehal, kust liikuminesaab alguse. Mulle meeldib mõelda, et see pole seal, kus ta loogiliselt jalihtmõistuslikult (olen tundetu) peaks olema. Kui see punkt saab laetud,kõlab krõps. Taldrik liigahtab. Laud, kus ta päripäeva liikuma hakkab,on libe. See tekitab probleeme, tähed kukuvad maha. Ka neist, maha-kukkunud tähtedest saaks midagi. Saaks sõnu, mis midagi ütleks. Üks-kord ikka. Laua all näen ma jalgu. Need on tema jalad. Tunne tuleb pea-le. Tõusen üles. Tunnen tunnet edasi, vahel kestab see seansi lõpuni. Maei suuna taldrikut meelega. Ta liigub meie ühiste energiapunktide koos-mõjust ja -mängust. Tal on, mida öelda. Meile. Nii õpime üksteist pare-mini tundma. Kes sa oled? See küsimus on esimene, mida me küsime.Kord mina, kord tema.

Tol õhtul peatus taldrik M juures. See õhtu jääb mulle kauaks meelde.Kell tiksus. Kell ripub seinal. Ta ei käi.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:338

RAUDAM 9

Teine täht oli E.Tapeet. Minu isa ütles tapet. Ta oli lihtne teetööline. Ta ei teinud nal-

ja, ta mõistis nalja. See on kinnituseks, et viiner oli tema jaoks vineer. Tasõi vineere. Ta oli lihtne, temast ei jäänud midagi. Need kaks sõna. Tapolnud tundetu nagu mina.

Kolmas täht oli E.Taldrik tuli ringiga tagasi. Tapeet. Minu isa ütles tapet. Ta oli lihtne

teetööline. Ta ei teinud nalja, ta mõistis nalja. See on kinnituseks, et vii-ner oli tema jaoks vineer. Ta sõi vineere. Ta oli lihtne, temast ei jäänudmidagi. Need kaks sõna. Ta polnud tundetu nagu mina.

Neljas täht oli S.Kell tiksus. Kuid ei rippunud. Ta hoidis kümne küünega tapetist kin-

ni.MEESVaim, kes meiega rääkida tahtis, väitis, et ta on mees. Mehe sõna on

mehe sõna.Lootsin, et ta ütleb oma nime. Ka tema lootis. Me mõlemad lootsime.Viies täht oli K.Tund, tunne. Nii mõistan mina kella. Ja aega. Aega vast rohkemgi.

Aeg ei vaja seiereid. Seierid on kella käed. Tund, minut, sekund. Kellalon kolm kätt. Mehel on kolm jalga. Alati. Muidu pole ta mees, isegimitte muidumees.

Kuues täht oli E.Tapeet. Minu isa ütles tapet. Ta oli lihtne teetööline. Ta ei teinud nal-

ja, ta mõistis nalja. See on kinnituseks, et viiner oli tema jaoks vineer. Tasõi vineere. Ta oli lihtne, temast ei jäänud midagi. Need kaks sõna. Tapolnud tundetu nagu mina.

Seitsmes täht oli S.Kell tiksus. Kuid ei rippunud. Ta hoidis kümne küünega tapetist kin-

ni.KESVaim, kes meiega rääkis, oli minus. Ja oli temas. Teistega me tavaliselt

ei räägi. Isegi mitte siis, kui nad seda silmakirjalikult soovivad. Me tun-neme nad kohe ära. Neil on aktsent juures. Nad jätavad tähti vahele. Võipanevad juurde. Vaim, kes meiega rääkis, oli mees (sina siis), kes.

Pinge kasvas. Pooleli jätta ei tohtinud. Seansi poolitamine on seaduse-

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:339

10 RAUDAM

vastane, seda ei saa teha.Kaheksas täht oli K.Tund, tunne. Nii mõistan mina kella. Ja aega. Aega vast rohkemgi.

Sest aeg ei vaja seiereid. Seierid on kella käed. Tund, minut, sekund.Kellal on kolm kätt. Mehel on kolm jalga. Alati. Muidu pole ta mees,isegi mitte muidumees.

Üheksas täht oli. Ta kukkus alla. Ma võtsin ta alt üles. Panin olema.Oli I.

Ta ükskord ütles mulle, et tal on üks sõber. Kuigi ma teda ei tunne,tunnen teda natuke. Minus on natuke teda ja temas mind. Selle üle meei vaidle. Natuke seob meid ühte. Natuke teeb meid tundma tundeid,millest me muidu ei teaks. Ma tean, et meil on laps. &

Kümnes täht oli R.Ma ei oska selle kohta midagi öelda. Vaikus on sõna, vaikusel on

sõna.Üheteistkümnes oli täht J.Isa pani kella seisma. Kell seisis.Kaheteistkümnes täht oli U.Talle ei meeldinud minu isa. Ta pani kella käima. Kell käib.Kolmeteistkümnes täht oli T.Tema sõbral olid tema vastu tunded. Neid tundeid mul pole. Minu

tunne on &.Neljateistkümnes täht oli A.Kui teda kodus pole (tal on sõber), panen ma kella seisma. Kellal on

pendel. Võtan pendlist kinni. Kui ta tagasi tuleb (tal on sõber), teen näo,nagu oleks kell kogu aja käinud.

Viieteistkümnes täht oli S.Kell tiksus ja käis. Kuid ei rippunud. Ta hoidis kümne küünega minust

kinni.MEES KES KIRJUTASMida? Mind? Keda? Teda?QU

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3310

RAUDAM 11


Meri kirjutab meest, kes kirjutas teda.Meri kirjutab mehest, kes kirjutas temast.Kes kirjutab merd, kirjutab meest.Kes kirjutab merest, kirjutab mehest.Kes kirjutab meest, kirjutab merd.Kes kirjutab mehest, kirjutab merest.Ma kirjutan meest, kes kirjutas merd.Ma kirjutan mehest, kes kirjutas merd.

13. Mees, kes kirjutas merd(demokraatlik)

Mitte keegi ei saa mind keelata kirjutamast meest, kes kirjutas merd.Mitte keegi ei saa mind keelata kirjutamast mehest, kes kirjutas merest.

14. Mees, kes kirjutas merd(türanlik)

Mitte keegi ei saa mind keelata tarvitamast nähtamatuid jutumärke kir-jutamaks meest, kes kirjutas merd.

Mitte keegi ei saa mind keelata tarvitamast nähtamatuid jutumärkekirjutamaks mehest, kes kirjutas merd.

15. Mees, kes kirjutas merd(kuningriiklik)

Mitte keegi ei saa mind keelata lakkumast avalikult alasti kuninga jalatal-du, kirjutamaks meest, kes kirjutas merd.

Mitte keegi ei saa mind keelata lakkumast avalikult alasti kuninga jala-taldu, kirjutamaks mehest, kes kirjutas merd.


Maailmas on tohutu hulk keeli. Keelte hulk sõltub sellest, mida keeleks

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3311

12 RAUDAM

pidada. Minu jaoks on keel märg. Märg mäng. Ma ei usu, et keegi ar-vab teisiti. Kui midagi on märg, siis on ta keel. Seda ei usu keegi. Malootsin, et leian keele, kus on sõna. Merd. Ma lootsin, et neid keeli onpalju. Lootsin nii kerge vaevaga täide viia oma kavatsuse kirjutada ühek-sakümmend üheksa meest, kes kirjutas merd. Oleksin kaheksakümneneljal korral kirjutanud meest, kes kirjutas merd. Ja lisanud siis, midaviimane sõna – merd – selles või tolles keeles tähendab. Loomulikultpidanuks tähendus iga kord olema erinev. Ja ühelgi juhul poleks ta toh-tinud tähendada seda, mida ta romaani keeltes tähendab – roe. Nii olek-sin saanud kõikidel ülejäänud kordadel (84) anda lausele uue tähenduse.Kuid võta näpust. Ma ei leidnud ühtegi sellist keelt. Ma pean silmaspuhast sõna. Mitte hääldust. Isegi mitte la(d)linat. Minu kavatsus luh-tus. Tahes-tahtmata pean jätkama.


Maailmas on tohutu hulk keeli. Neid tekib juurde, mõned lakkavadolemast. Kadumine on kurb, kuid kui kurbus ei jää kirjalikult kestma,siis pole teda olemas. Kõik sõltub kirjapanijatest (neil on vihmavarjud) –meestest, kes kirjutavad merd.

18. (M)ees, kes kirjutas (m)erd

Rasked, ahistavad ööd vanglas. … Paaril säärasel ööl 1906. aasta al-gul skitseerisin teose “Vesi”. Tõin selle joonpaberile tehtud visandivanglast lahkudes salaja kaasa. Neis ridades kõneleb nooruse õhetus jatrots. Aga seda jätkus ainult valveloleku ajaks. Kuid lebades pooluina-kus, nagu need teisedki seal reas, üllatas puhtfüüsiline kannatus ja argus.… Tunda uinudeski enda eksistentsi ja rippuda selles totralt kinni. Tun-da kao-ohtu kogu kehas, vahel iga rakuga, vahel ainult nagu vastiku vii-rastusena suus. Salata seda täiele teadvusele ärgates enese ees, teisigi sa-ladusse sundides – teha tolle seisundi puhul lustakat naljagi, – ja siistunda ikka ja jälle toda tunnet. Ning ühtlasi teada, et veel keegi su kõr-val tunneb toda tunnet ja selle vist sarnaselt saladusse suleb…

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3312

RAUDAM 13


“Tule, ma õmblen sulle nööbi ette!”Mees on pööraselt õnnelik, kui seda kuuleb. Ometi ükskord saab ta

endale nööbi! Kuidas ta on küll suutnud ilma nööbita elada – kõik needkakskümmend kolm aastat! Käed õieli, liigub ta sinna, kus on naine. Taliigub nööbile vastu. Nagu köietantsija nihkub ta jalga jala ette tõstessentimeeter sentimeetri haaval sinna, kus naine ja nööp teda ootavad.Naine nõela ja niidiga, nööp nelja auguga. Mees näeb üht väikest poissi,kes tõuseb pingist üles. See poiss on mees. Mees väiksena. Ja paksuna.Nii teda hüütaksegi – Paks. Ta läheb õpetaja juurde, ta tahab tema käestküsida, kuidas teha üht pistet. Ta liigub piste – valusa torke – poole.“Õpetaja, palun, näidake mulle, kuidas seda teha, mul läks meelest!” –“Anna mulle oma taskurätt!” – “Ma kohe toon!” Ta läheb oma kohaletagasi, võtmaks taskurätti, mille ta sinna on jätnud. Kuid taskurätti eiole. Klass on hinge kinni pidanud. Nüüd purskavad kõik täiest kõristnaerma. Poiss on endale suures õhinas taskuräti pöidla külge õmmel-nud. Taskurätt ripub niidi otsas käe küljes. Ta ei tundnudki, kuidas nõelnahast läbi läks. Ka õpetaja naerab. “Kas keegi teab meie Paksule öelda,kuidas on õige? Kes teab, tõstku käsi!”

Tõuseb kätemeri. Teadmiste – tarkuse – ookean. Mõni agaram rapu-tab sõrmi. Kõik teavad, kuidas on õige. Kuid ühegi käe küljes pole tasku-rätti. Ja keegi ei tea, kuidas on võimalik nii õmmelda, et taskurätt jääb käekülge. Ainult poiss teab – ta armastab oma õpetajat, ta on tahtnud tallenäidata, kui hästi ta oskab taskurätti õmmelda. Ta on tahtnud võita õpe-taja Õie Õunapuu tähelepanu, südant ja kätt. Just selles järjekorras. Kuidtaskurätt, mis ripub käe küljes ja lohiseb talle mööda põrandat järele, kuita klassi ette õpetaja käest nõu küsima läheb, ei ole see, millega midagivõita. See on selge kaotus.


Mees saab endale nööbi ette. Ta läheb tööle. Kõik märkavad. Mehel onsee, mida tal varem ei olnud – nööp. Kuna mees on paks, siis nööp kinniei lähe. Nööp on õmmeldud sinna, kuhu ükski auk ei ulata. Aeg-ajaltlibistab mees vasaku käega üle nööbirivi. Värske nööp on hästi tunda. Ta

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3313

14 RAUDAM

on teistest nööpidest veidi külmem, tundub, nagu oleks ta niiske. Taseisab tihedalt riide küljes. Tihedamalt kui ülejäänud nööbid. Kui saakskõik nööbid nii ette nagu see, mida ta nii hästi tunneb. Nööbil on neliauku, igas augus on niit. Niit käib aukudest läbi. Niidil on käimiseks vajanõela, mehel naist. Ilma temata ei püsi ta püsti. Mees on nähtamatuteniitidega naise külge õmmeldud. Naine on mehe vangla. Vabatahtlikult,sunni (ja sünni-)viisiliselt. Pikkamööda – paraku, paraku – niidid lõtvu-vad. Kuid siis asendatakse need uutega. Ja mees tormab taaskord laine-tades naise, nõela ja niidi poole.


Kosmosesüstikust leitakse homoseksuaal. Ta oli seal kapis peidus ol-nud. Kappe on süstikus palju. Väikeseid ja suuri, suuri ja väikeseid. Pä-rast seda, kui homo üle parda oli visatud, otsiti kõik kapid läbi. Sellepeale kulus palju aega, osa ettenähtud programmist jäi täitmata.

“Te ei tohi seda teha, ma olen mees, kes kirjutas merd.”Need olid samasoolise kosmonaudi viimased sõnad.


Kosmosesüstikust Shuttle leitakse homoseksuaal. Ta oli seal kapispeidus olnud. Kappe on süstikus palju. Väikeseid ja suuri, suuri ja väike-seid. Homo nimi oli Armstrong, ta oli selle kosmonaudi kaugelt sugula-ne (onupoja pojaonu), kes Kuu peal käis ja ühe sammu kohta ütles, etsee on pikem kui teised. Armstrongil oli palju jõudu, ta tõstis ühe käegaüles raskusi, millest teised kahega undki ei võinud näha. Kui Armstrongoli teised meeskonnaliikmed (nende seas ka üks naine) üle parda oli vi-sanud, otsis ta läbi kõik kapid. Selle peale kulus palju aega, osa ettenäh-tud programmist jäi täitmata.

“Ma võisin seda teha, ma olen mees, kes kirjutas merd.”Need olid samasoolise kosmonaudi viimased sõnad. Ta tõi need kuul-

davale, kui temalt ta käitumise kohta keskusest aru päriti.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3314

RAUDAM 15


Mind visati koos kapiga kosmosesütikust välja. Suur oli mu üllatus, kuimärkasin, et ma pole üksi. Taevas oli täis väikeseid ja suuri, suuri ja väi-keseid kappe ja kapikesi. All oli meri. Meri läikis nagu siidpaber. Seal olikirjas meie saatus. Kukkusime aeglaselt allapoole.


Ma ei ole mees, kes kirjutas merd. Seetõttu ei saa meri ka mind kirjutada.Kumb on kurvem?


Mere ääres on linn. Kõik linna elanikud armastavad merd, kuid kades-tavad üht meest. Nad ütlevad tema kohta – mees, kes kirjutas merd.Nad ei julge tõtt öelda.


Mere ääres on linn. Kõik linna elanikud armastavad merd, kuid kades-tavad üht meest. Nad levitavad tema kohta kuulujutte. Kõik, mis nadräägivad, on tõsi. Ka see.


Mere ääres on linn. Kõik linna elanikud armastavad merd. Kuid ka mereson linn. Mees, kes kirjutas merd, on seal käinud. Nii ta nutab. Kõva häälega,et kõik kuuleksid. Teades, et teda ei usuta, on ta proovinud ka karjumist.Paaril korral isegi suremist. Kuid miski ei aita, tulemus on ikka sama: usutus.Kirjutamine ja käimine on kaks eri asja, ütlevad elanikud. Kirjutamine eeldabpaigalseisu, käimine aga muutub varem või hiljem jooksuks, jooks hüpe-teks, hüpped kargamiseks. Meest püütakse veenda, et ta paigalkäimise usustlahti ütleks. Ometi ei võta mees oma sõnu (pisaraid, verd, sülge) tagasi. Tahoiab neid külmikus. Sügavkülm sobib selleks kõige paremini. Kui tedakontrollima tullakse, ütleb ta, et säilitab sõnu söömiseks.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3315

16 RAUDAM


Ma ei usu, et merevesi on soolane. Alati, kui ma mere ääres olen, proo-vin. Pean seda tegema salaja. Siiani on mul läinud korda seda varjata.“Minge ees, ma tulen järel!” Nii ütlen ma oma perele, naisele ja lastele.Ma ei tea, kas nad mind usuvad, igal juhul teevad nad nii, nagu olenneile öelnud. Lehvitan neile käega. Selja taha keegi ei vaata, kõige väik-sema, aastase Arvi, on naine sülle võtnud. Ta surub teda vastu rinda. Etta ei näeks isa. Tal võib hirm peale tulla, kui isa ikka sügavamale merreläheb. Kalda lähedal on vesi soolane, aga see ei ole mere enda maitse.Ma ju tean, mida teevad need, kes pühalikul ilmel, vööni vees, päikestimetlevad. Või taevast. Ühe käest sain ülbe vastuse: “Kirjutan merd,mees! Mis see sinusse puutub!”


Kui olin väike, kuid mitte nii väike, et mitte mäletada seda, mis minuümber toimus, sain tuttavaks madrusega. Madrus oli väga lahke. Ta aitasvanaemal kaevust vett pumbata ja tõi täis pange alati tuppa. Ka teisedmadrused olid lahked, kuid mitte nii lahked. Pumbati meelsasti, madrus-tel olid tugevad musklid, ka pang võeti konksu otsast. Pangega trepistüles tuppa ei tulnud keegi. Trepp oli järsk. Ma kartsin, et vanaema ko-mistab ja kukub trepist alla. Elasime Pirital, olime suveks tädi juurde läi-nud. Tädil oli ülakorrusel korter, rõduga tuba. Meri oli lähedal. Mikson madrus nii hea? See küsimus ei andnud mulle rahu. Öösel tõusinüles ja hiilisin mere äärde. Meri vastas mulle. Vastus süütas mu õrnalapsesüdame. Tahtsin saada sama heaks kui madrus. Nägin öösel unes,et istun aknalaual, mul on seljas madrusepluus sinivalge lapatsiga seljal,jalas laiad madrusepüksid ja peas paeltega madrusemüts. Minu süles onbajaan, kust kõlavad viisid, mis teevad mu imelikult rahulikuks ningkõikemõistvaks. Isegi uksekolks ei häiri mind. Altuks käib vedruga. Tre-piastmed kägisevad.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3316

RAUDAM 17


Ma lähen sügavamale. Üks mu sõber ütles mulle, et ma võin täitsa va-balt merest leida paiku, kus vesi on mage. Kõik sõltub hoovustest, hoo-vused jälle Maa asendist kosmoses. Minu sõber on hüdrobioloog. Malähen sügavamale.


Mehelt, kes kirjutas merd, küsiti postuumsel pressikonverentsil paljuküsimusi. Enamik küsimusi olid standardsed. Mees püüdis neile leidavaimukaid vastuseid, kuid ei suutnud.


Mehelt, kes kirjutas merd, küsiti postuumsel pressikonverentsil paljuküsimusi. Ta suutis neile kõigile vastata, kuid oli kaks küsimust, mis lõidta vaost välja.

1) “Miks on teie raamatu pealkiri nimetavas, kui ise olete ju ometiosastavas?”

2) “Mis on teie lemmiktaimed?”Küsijaks oli naine. Mehele tundus, et ta näeb teda. Näeb rääkimas,

ütlemas sõnu.Õnneks oli teine küsimus kergem (naine tundis meest läbi ja lõhki).

Mees teadis vastust.“Sõnajalad. Need ja ainult need. Olen loomult monomaan.”Vastus viis mehe tagasi vakku. Ta on seal tänini – vaos, vaikimisi.


Mees, kes kirjutas merd, hoidis nuga naise kõril. Ta ei tahtnud enamelada.


Läksin jälle hoogu. Minuga juhtub alati nii, kui räägin kirjandusest. See-

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3317

18 RAUDAM

kord oli minu vestluskaaslaseks ühe kirjandusajakirja toimetaja.Temakohta liigub jutte. Ta on tark, temaga rääkides on alati tunne. Ilma tun-deta temaga ei räägi. Ka mulle tuli tunne kohe peale. Nagu ikka, oli tun-ne kõige tugevam täistunnil, kahanedes pooltunnil märkamatult pool-tundeks ning saavutades seejärel sujuvalt kasvades täistunnil täistunde.Ta lasi mul rääkida. Jne.

“Ma tahaksin haarata kaasa võimalikult palju asju. Jne. Ning just neidasju – nimelt neid – , millel pole mingit pistmist konkreetse teosega, eel-datavalt siiski romaaniga, sest romaan mahutab rohkem, on vabam. Jne.Haarata kaasa võõrast, olemuslikult teist. Isejooksu saavutanud teos –tavaliselt juhtub see kuskil kolmanda veerandi lõpul – on nagu joone-alune embus, mis haarab endasse kõik, kogu. Jne. Sinna mahub kõikkõrvaline, asjasse mittepuutuv mitte-asi. Jne. Olgu või kapp…”

Sirutasin käe välja, koksasin sõrmenukkidega vastu riidekapi külge.Kostis kopp. Kapp seisis kohe laua kõrval. Laua taga istus toimetaja, tei-sel pool istusin mina.

“Kuid siis pead sa ise kapis olema.”Toimetaja vastus kainestas mind korrapealt. Tal oli jälle õigus.


“Ma kirjutasin.” Kui võlts ja väheütlev see on. Nii võib öelda igaüks. Kasee, kes kunagi midagi kirjutanud pole. Minu isa ei kirjutanud. Ta laskisminul kirjutada. Kirjutasin isa sõbrale, kes oli 1944. aastal põgenenudmere taha. Kaugele, Kanadasse. Kirjutasin, et ta saadaks mulle raama-tuid. Sõber oli Eestis vaene olnud, isa oli talle andnud oma mantli. Raa-matud jõudsid kahe nädalaga kohale. Mul oli raamatute üle väga heameel. Mida olen ma kirjutanud? Raamatut! Ma olen selle üle uhke. Raa-mat on olnud minu naine, minu laps, minu mina, minu elu, minu meri.


Üks vähestest kirjanikest, kelle kohta võib nii öelda, on Marcel Proust.Kuulake!

“Nägin unes, et merest, mille lained tardusid nagu vitraažiklaasis, tõu-seb gooti linn. Maanina jagas mere kaheks; minu jalgu uhtus roheline

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3318

RAUDAM 19

vesi; vastaskaldal ulatus vesi idamaise kiriku jalamini, mille taga seisidmajad, mis olid seal seisnud juba neljateistkümnendal sajandil ning mil-leni jõudmiseks pidanuks ületama ajavoo. Tundsin, et olen seda undnäinud mitmel korral varemgi – und, kus loodus oli kunsti õpipoiss,und, kus uskusin ja igatsesin, et täitub mu soov saavutada saavutamatu.”


Üks vähestest kirjanikest, kelle kohta võib nii öelda, on Italo Calvino.Ta jätkab sealt, kust Proustil pooleli jäi.Kuulake!“Linn näib jätkuvat perspektiivis, ühelt poolt teisele, paljundades oma

kujutiste tagavarasid, kuid tegelikult puudub tal sügavus, ta koosnebvaid kahest poolest nagu paberileht, millel mõlemal küljel kujutis – tei-neteisest lahutamatud ja teineteisele nähtamatud.”

Kas nägite?


Kas mees, kes kirjutas merd, on John Banville?1 John Banville on inglisekirjanik. Ta kirjutab inglise keeles. Inglise keeles ei saa eesti keeles lugedaega kirjutada. Ning kuigi mõtlemine on mõeldav, on mõeldamatu, ettema. On mees. On kes. On kirjutas. On merd.


Nööbiga mehe naine suri. Pärast seda tuli tal endale ise nööp ette õm-melda. Ta ei osanud seda teha. Polnuks nööpi, polnuks keegi arugi saa-nud, et mehel polnud naist. Nööp oli suurem, kuigi ta ise oli sama, sa-ma väike või suur, sama kiilas või juustega. Isegi merd, mida ta armastas,ei saanud ta enam kirjutada. Nööp reetis ta. Meri mõistis, et mees onpõrm, mis on jäänud liiga kauaks maa peale. Meri ootas teda. Meri tah-tis teda aidata. Meres merd kirjutada.

1 John Banville´i romaan “The Sea” sai 2005. aastal Man Booker Prize’i.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3319

20 RAUDAM


Nööbiga mees valis nööbikarbist nööpi. Nööbikarp oli olnud kommi-karp. Mehe naine oli sellest teinud nööbikarbi. “Paneme siia sisse nöö-bid,” oli ta öelnud. “Kui mind enam ei ole, siis raputa karpi.” Mees eitaha seda teha. Nende kooselu vältel oli vähe neid asju, mida ta nii tegi,nagu naine tahtis. Ikka tegi ta teisiti. Ta ei tahtnud olla sõdur, kes täidabkäske. Errare humanum est. Naine ei lubanud tal eksida. Pikkamöödamuutus mees täiesti abituks. Ta kaotas tee isegi oma kodulinnas. Omaasju ei leidnud ta enam üles. Ta katsus oma nina, kus kõigi eelduste ko-haselt pidanuksid olema prillid. “Kus mu prillid on?” küsis ta naiselt.Naine vaatas mehele otsa ja hakkas naerma. Kui ta nüüd jälle näppude-ga nina puudutas, olid prillid seal olemas. Ta ei tea, kuidas nii sai olla.Aga oli. Isegi asjad olid naise poolel. Naise poolt, mehe vastu. Vaid merioli mehele jäänud. Mere peale naise hammas ei hakanud. Nüüd, kusmehel prillid jälle peas olid, võis ta asuda kirjutama merd. See oli ainukeasi, kuhu naine vahele ei seganud.

Nüüd oli see kõik minevik. Mehe meel läks härdaks. Nööpi võttevkäsi värahtas. Karbist kostis krabin. Mehe silmist purskusid pisarad.Karp kukkus põrandale, nööbid veeresid laiali. Mees korjas nööbid üks-haaval üles ja pani karpi tagasi. Üks nööp jäi. Kätte, kahe sõrme vahele.Nööp ei sobinud teiste nööpidega, kuid mees sellest aru ei saanud. Taõmbles selle endale ette nii, et kõik, kes temast tänaval mööda läksid,mõtlesid – “Mehel (kes kirjutas merd) pole naist!”


Nööbiga mehe poeg üritas meest aidata. Ta ostis talle uue ülikonna jatosin särki. Ta ei võinud seda taluda, et mees, kes oli ta isa (ja kirjutasmerd), ei suuda valida sobivat nööpi ja seda nii ette õmmelda, et see teis-te tähelepanu ei ärataks. Kuid isa ei kuulanud teda. Ta tegi nii, nagu tallemeeldis. Ikka kandis ta vanu ülikondi ja särke ning õmbles ise nööpe,kuigi ei osanud. Ta pole üldse muutunud, mõtles poeg.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3320

RAUDAM 21


Nööbiga mehe poeg üritas meest aidata. Ta ostis talle uue ülikonna jatosin särki. Ta ei võinud seda taluda, et mees, kes oli ta isa (ja kirjutasmerd), ei suuda valida sobivat nööpi ja seda nii ette õmmelda, et see teis-te tähelepanu ei ärataks. Kuid isa ei kuulanud teda. Ta tegi nii, nagu tallemeeldis. Ikka kandis ta vanu ülikondi ja särke ning õmbles ise nööpe,kuigi ei osanud. Ta on tohutult muutunud, mõtles poeg.


Nööbiga mehe poeg üritas meest aidata. Mehe pea ajas kõõma. Nii haleoli näha, kuidas ta oma pead mõlema käega kratsis. Süda läks raskeks,sama raskeks kui siis, kui talle öeldi: “Ma nägin eile su isa tänaval kõn-dimas.” Tegelikult taheti selle lausega talle öelda, et ta ei suuda pärastema surma oma isa eest hoolt kanda. Keegi ei teadnud, et riidekapp olipungil täis tuliuusi, läikivate nööpidega ülikondi ja särke, mille nööbidsärasid nagu kalliskivid ja olid riide küljes kinni sama kindlalt nagumolluskid merekivil. Õhtul magama minnes kuulis ta seina taga sahinat.Seina taga oli mees, kes oli ta isa (ja kirjutas merd) – ta kratsis ennastmagama. Nööbiga mehe poeg ostis mehele arsti käest kratsimisvastastrohtu. See aitas. Pea ei sügelenud enam, kõõmalaigud kadusid. Kuidsüda sellest kergemaks ei läinud. Nööpide vastu rohtu polnud.


Nööbiga mehe poeg üritas meest aidata. Mehe pea ajas kõõma. Nii haleoli näha, kuidas ta oma pead mõlema käega kratsis. Süda läks raskeks,sama raskeks kui siis, kui talle öeldi: “Ma nägin eile su isa tänaval kõn-dimas.” Tegelikult taheti selle lausega talle öelda, et ta ei suuda pärastema surma oma isa eest hoolt kanda. Keegi ei teadnud, et riidekapp olipungil täis tuliuusi, läikivate nööpidega ülikondi ja särke, mille nööbidsärasid nagu kalliskivid ja olid riide küljes kinni sama kindlalt nagumolluskid merekivil. Õhtul magama minnes kuulis ta seina taga sahinat.Seina taga oli mees, kes oli ta isa (ja kirjutas merd) – ta kratsis ennastmagama. Nööbiga mehe poeg muretses mehele arsti käest kratsimisvas-

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3321

22 RAUDAM

tast rohtu. See ei aidanud. Ei aidanud nii palju, et oleks aidanud. Õhtulmees oma pead enam ei kratsinud, vaid uinus vaikselt. Südaööl ärkasnööbiga mehe poeg kolksatuse peale. Ta jooksis teise tuppa. Isa oli põ-randal pikali. Puutuda ta ennast ei lubanud, lükkas abistava käe tõrju-valt, jah, isegi tõredalt kõrvale. Poeg ei julgenud küsida, mida isa unesnägi.


Pealkirjad on olematuse paroodiad. Ükskord saabub aeg, kui neid enamvaja pole.


Pealkirjad on olematuse paroolid. Ükskord saabub aeg, kus peale pealkir-jade pole midagi. Pealkirja all on pealkiri. Samuti ka peal. Maailm saabläbi ühe pealkirjaga, millel on sama palju lugemis- ja rakendusviise, kuion inimesi.


Kirjutamisel (m k k m ) kujuta endale alati ette neid, kes olid sulle kallidning kelle lugemisharjumused sulle kohe silme ette kerkivad.

Kõige paremini mäletad lugemas oma vanaema. Kuigi tal olid prillid,hoidis ta raamatut silmade lähedal. Nõnda tundus ta mitte lugevat, vaiduurivat. Ning raamat oli savitahvel, kuhu jäetud salapäraseid märke taoma laiade ninasõõrmetega pigem nuusutas, kui sealt mingil muul moelteavet ammutas. Raamatu pani ta käest siis, kui käed ära väsisid. Seejärel– raamat lahtiselt rohelise kartongpaberiga kaetud laual, selg vastu soojaahjuseina – uinus ta peatselt.

Ema ei lugenud lauseid, vaid lehekülgi. Ta armastas lugeda tuulega.Raamat oli lahtiselt aknal. Kui tuul lehekülge pööras, jooksis ema kasköögist pliidi äärest või aiast peenravahelt kohale, viskas pilgu raamatus-se (ta justkui pildistas lehekülje) ja jooksis poolelijäänud tegevuse juurdetagasi. Seetõttu ei saanud sa märgata, milline oli ema nägu lugedes. Emalugemine oli loodusnähtus.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3322

RAUDAM 23

Isa ise ei lugenud. Ta lasi emal lugeda. Talle meeldis, et ema luges. Taütles: “Kui sina loed, siis pole mul tarvis lugeda. Ega ma ei saaks naguniimillestki aru. Olen lihtne inimene.” Nii oli ema lugemine ka isa lugemi-ne.

Sa mäletad, kuidas ema ükskord päikese käes magama jäi. Kui ta ülesärkas, oli tema selg tihedalt täis pikitud vesiville. Olime mere ääres. Sulleon meelde jäänud raamat, mis lebas rannaliival –


Keele tekkimise kohta on viis teooriat:1) Keel tekkis imiteerimisest. Kõik koerad olid esmalt auh-auhid, leh-

mad ammuud jne.2) Keel tekkis emotsionaalsetest häälitsustest. Keel sündis valust, hir-

must ja ihast.3) Keel tekkis kollektiivsetest jõupingutustest. Keele areng sai alguse

rütmilistest häälitsustest, mida läks vaja mingi ühisteo täideviimiseks.4) Keel tekkis keel laulu ja tantsu vahendusel.5) Keel tekkis tänu kõlale. Kui lüüa kaikaga vastu tünni (ja tünn on

tühi), siis kõlab see vastu teisiti kui siis, kui tünn on täis.Mehele, kes kirjutas merd, on kõik need teooriad usutavad ning sü-

damelähedased.


Mees, kes kirjutas merd, leiab merest oma isa. Mere põhjas on haud.Mees jõuab kohale just siis, kui kirstu hauda laskma hakatakse. “Maolen selle mehe poeg, lubage, ma võtan ta kirstust välja ja matan ise.” –“Kas meie ei kõlba?” küsivad matjad. “Kõlbate küll, te olete head mat-jad, ma tunnen teid. Paraku pole koht õige.” – “Meie selles süüdi pole,meile anti koht kätte. Kus see õige koht on?” – “Siinsamal lähedal.”Matjad arutavad asja omavahel. Kuid meest ei lubata. See olevat seadusevastu. “Millise seaduse?” küsib mees, kuid ei saa vastust. Mees ei tea,mida teha. “Ma olen mees, kes kirjutas merd,” ütleb ta viimaks. Ta eiusu, et see aitaks. See oli lihtsalt viimane, mis tal öelda oli, kõik muu olijuba öeldud. Ometi on just sellest – viimasest, viletsast – abi. Mehel lu-

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3323

24 RAUDAM

batakse surnukeha kirstust välja võtta. Mees (kes kirjutas merd) vinnabkeha õlgadele ja hakkab minema. Minna on raske, ka tulemine polekskergem. Mees tunneb kaelaga, et isa liigutab ennast. Tundub, nagu män-giks ta viiulit. “Mida sa seal teed?” küsib poeg isalt. – “Nüsin sooni. Maei taha enam elada.” – “Sul ei pruugi seda teha,” rahustab poeg isa.“Kõik on juba olnud.” – “Kas ka elu?” – “Elu eriti.”

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3324

PALINDROOME 25

PALINDROOMEJAAN KAPLINSKI

*Elav moora aroom? Vale!Leo Koel

*Ole nisuaganaga usin, Elo.Sanni Kinnas

*Sakala mehe ehe malakas.Anu Muna

*Olin itse Eestin ilo.Kimmo Hommik

*USA, anna asu!Lia Kail

*Irus ajatihe oalao ehitaja suri.Eramaja-Mare

*Anna alla, Anna!Ivi Kivi

*Elasid ajuga tagujad isale.Lore Werol

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3325

26 PALINDROOME

*Sulasale lemmik-kimmel, ela salus.Kalle Vellak

*Agi, salga naglasiga!Agnes Enga

*Daam – asi enne isamaad.Ivan Navi

*Soo roos lebasid, Isabel Sooroos.Leena Kaneel

*Sunnid isa, sasid innus.Anni Pinna

*Aher Anne venna reha.Lemmit Timmel

*Anum seesama, kama sees muna.Ira Tari

*Soe valesuus elav eos.Leni Sinel

*Kris, sa loo helaja kajale hoolas sirk.Andres Erdna

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3326

PALINDROOME 27

TÕNU KUKK

Rahu ja stabiilsuse kantsAmeerika – kire ema

PostimeesIsade Edasi

IdeaalabikaasaKöök – kirik – köök

Kitsad oludKitsad oludKitsad oludKitsad oludKitsad oludKirbu-ubrik

Kauajahitud kinnisvaraRetrokorter

Prügimäe linnuriikLatrav kvartal

Jumalik sähvatusEedi suuleha vahel uus idee

LõpetuseksIgal lool lagi!

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3327

28 PALINDROOME

HANNU OITTINEN & MARI-LIIS ROOS

*Su tule elutus

*aher kile elik reha

*ajaloo padi ida pool aja

*soel sool, ehe ehe, loos leos

*Isa iseasi on no isa esiasi.

*Elukas sammus, seep pees, summas Sakule.

*Aga kus sa, kajakas, sukaga?Aga kokutaja, ajatu kokaga?Aga siis tool lootsi isaga?

*– Aga siil oli Ilo-Liisaga!– Mõõk suli on, no ilus kõõm!

*Ugri – sigi, sirgu!

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3328

VÄLJATAGA 29

MÄRTVÄLJATAGAVEEL KOLM MILLENNIUMISONETTI

XIKuis käis me käsi enne sündimist?Läind meelest kõik, sest meel on nõnda haja,kuid geenides on kirjas action list:sul tuleb sündida ja sigida ja ...

“Jää sündimata,” soovitab sileen,“sünd külvab surma, muresid ja hooli.On viril inimese oikumeen:piin kaalub puuda – rõõm vaid mõne dooli.”

Küll närvidele käib sileeni praal,Marsyaselt nahk seljast nülitagu!Et jätkuks elu genitaal-transvaal,taas ratast leiutab kamp poisinagu.

Instinktihoost jääb maha mõtteroom –ehk surma viima korvab sünni toom?

XIIKord Kalevipoeg naaseb helvetist,mürkväävel imbub läbi põrguvaja.Revolutsioon ei tule velvetist,raudmune haudub pesas pommitaja.

Vaob uppi rahulolutooli leen,silm suitsemas näeb sõja fumarooli,viib vooruslikud kaasa surmadreen,hea tahe püüab matta tuld petrooli.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3329

30 VÄLJATAGA

Flööt kahuritele on kehv rivaal,siin muusad ärgu enam lõõritagu!On järglasi gestapol ja tšekaal –kirg lõõmab peas, sees süda kalk kui pagu,lööb takti marsisaapa metronoom.Kõik kordub – kehtib ainult see aksioom.

XIIINäen surematusega kohtumist:lööb kirkaid sädemeid mu nime kaja.Mu juurde tee ei leia rohtumist,suur seisab tormis, vajamata naja.Missugune ma homse silmis leen?Eks rahvas näe mus viljakussümbooli,loeb minu värsse juut ja saratseen.Mu sambaks ärge pange marmorvooli,jääb väikseks käega tehtud pjedestaal,vaid kõlbeline monument ei lagu –on kõrgeim luulepostament skandaal,poeete toidab see, mis solvab vagu.Poeesiast saab rüvetatud doom,kus kultus lõhnab nagu kõduv ploom.

2000. aasta jaanuaris avaldasin raamatu “Sada tuhat miljardit millenniumisonetti” (Va-gabund), mis surus aastatuhandevahetusest inspireeritud sisu Raymond Queneau leiutatudvormi. Raamatut esitleti Tallinna linnagaleriis koos Lennart Männi valguskastidega ningkombinatoorikamasinaga, mis mängis Rauno Remme viisistusi. Luuleridade kombinaa-tor rippus mõnda aega ka võrgus. Üks arvustaja leidis, et sonetimasina koostamise ase-mel võinuksin pigem komponeerida sonetipärja. See väljakutse sundis mind masinattäiendama ja samal aastal valmis veel kolm lisasonetti, et saada kokku sonetipärjaksvajalik erinevate värsiridade arv – 182. Kümmet algset millenniumisonetti kolme lisaso-netiga kombineerides on nüüd võimalik luua triljoneid erinevaid sonetipärgi, rääkimataluulevormidest, nagu ballaad, dessima, espineela, gaseel, gošmaa, kantsoon, kassiida,kopla, tertsiin, triolett, villanell, ritornell, rondell, pantun jne. Need võimalused jäidsiiski arvutirakenduseta, sest koera saba ületamine kaotas ajapikku huvitavuse ning pro-jekti vastuvõtt kirjanduselus ei olnud ka just julgustav. Olgu siin võimalike rakendustenäitena toodud kõigest üks villanell ja triolett.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3330

VÄLJATAGA 31

Villanell

“Jää sündimata,” soovitab sileen:“Saand igast pätist ilmaparandaja.”Kaob daami laubalt imeväel migreen.

Usk rahva jaoks on hallutsinogeen,maad liidab lahke lustilaululaja.“Jää sündimata,” soovitab sileen.

Kord veretöödest küllastub tšetšeen,mäss naiste seas ei leia vastukaja.Kaob daami laubalt imeväel migreen.

Jääb geenipangas peale koonrigeen,suur seisab tormis, vajamata naja.“Jää sündimata,” soovitab sileen.

Mis nüüd ma, vaene luuletaja, teen?Keel on ju olemise söögimaja.Kaob daami laubalt imeväel migreen.

Vaob uppi rahulolutooli leen,eks lõpmatus ju kõiki hulluks aja.“Jää sündimata,” soovitab sileen.Kaob daami laubalt imeväel migreen.

Triolett

Saab inglitiivad riukaline gnoom,kõnts ennast lahkelt auku kukutagu!

Ideest on võimsam emase aroom,saab inglitiivad riukaline gnoom,

ei ole välja ravitav see voom.Kuis on me vaimu seis? Ei seisa nagu.

Saab ingitiivad riukaline gnoom,kõnts ennast lahkelt auku kukutagu!

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3331

32 KIVISILDNIK

KIVISILDNIK

*let it be

kahjukahju biitlitest

pole enambiitleid

maailm jääbmuutmata

kõik jääbrolling stõunsipoole kiiva

nagu ta onsellest pealekui põrguingelvuudstokisrollingute laulusümpati forte devil saatelneegri ära veristas

üllatusmunadon sellest alatesrollingute poole kaldu

meremuuseumon rollingute suunasviisakas nagu ka

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3332

KIVISILDNIK 33

tõnismäe pronksmeesja üldse kõik asjad

pole enam biitleidmaailm jääb muutmata

maailm jääb vildakaksei aita siin küroteramis karastatud kolmesajakraadises külmas

veel vähemakadeemilinemeeskoor

kõiksusjääb kiivarollingute pooleteine neeger jääbbiitlite imädsinisaatel pussitamata

linnugripp

gripitõbiseingli tiivaga viksimu surikingi

*sinu nimisaab kirja kuikastreerinlõikan ümbervõi pügan hekki

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3333

34 KIVISILDNIK

sinu nimi onraiutud sitta jasaetud pekkisinu nimisuur tasuja (:)

*maal kusvalguskion liising

pole varjukellelgi kõik

raisk onvampiirid

*päevasüdavisatakse kuuriseina äärde

seal ta mädanebning päevaseemnedlangevad mulda

kuid kuuri juurdeei kasva ühtkipäevapuud hiljem

pannakse kuuriseina äärde üksmüüdav seinakell

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3334

KIVISILDNIK 35

(:)

pornograafialon illustreerivtähendus

metsalise märk

metsalise märkpole mittekolm kuutvaid viis nulli

see märk vastandabennast kõigele vaimselenull mõistustnull südametunnistustnull loovustnull põhimõtteidnull naljametsalise märkon materialismimassimeelelahutuseja hilbutöösturitevõit minumeie armsa lutteri kirikuhamasi likudija jaan oksa üle

metsaline peab võitmasest ta ei oskakaotada

metsaline ei oskagiolla midagi muudkui taliolümpia

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3335

36 KIVISILDNIK

haiku väljasurevale rassile

väikesed vaesedkollased pärdikud teilon see kõik veel ees

kirjavahetus silmaga

*tere silmkirjutan sullesellepärast et teiesilmad oletekui kuivkäimlad

üks kusemiseksteine sittumiseksnii on öko ja nii jääb

teie silmad olete kuikõdurajooni peldikalati veekalkvel

tihendid läbitorud ka läbielu alles ees

teie silmad olete nagukaks jalamatti üks tekiksteine madratsiks

ps

silmi nagu mudaaga ükski piiri tagasituatsiooni ei näe

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3336

KIVISILDNIK 37

*vastus

minu teraon damaskus

pehmelt öeldeson mu tera tanto

ja minu koobason pilu rahasea seljas

kellega ma muideolen sugulane

*teine kiri silmale

teie teraon hiinas tehtudja teie koopastavaneb vaadeperele

mõistate

teid päribmärg laug

kolm peotäitmärgi soolakaid

ripsmeid onvastikult lähedal

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3337

38 KIVISILDNIK

*silma vastus selle peale

sahakurgkirjutab su lapsekorstnasse

lamp on see jalgmis adra järgi hull

*ma ei osanudsilmale enammidagi vastata

hõbekuul keerleskuuma kartulinamu huullaagris

ent vähikäigu lõpuskumas algus

*kui silmal oleksolnud millelegi vastataoleks see kõlanud nii

võta sõel ja viimu pisaradmu elupisaradalgusse tagasi

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3338

KIVISILDNIK 39

kolm pisaratvii tagasikolme lõviriistade otsa

elupisarad ei tohipuutuda maad

muidu kasvabjalgpalluri kabihauast välja ja

koltub pihkuripöidla varjus

tõesti pihkuri pöialon väga halb karjus

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3339

40 KAUS

JANKAUSLUULETUSED PABERIST KAUGEL

Je t’aime

(Meessoost luuletaja astub publiku ette. Lausub luuletuse pealkirja. Sul-geb silmad. Ta ilme väljendab vaikselt süvenevat meeleliigutust. Sellesmeeleliigutuses väljendub ürgne vastuolu sümboolsete koodide ja tume-date instinktide vahel: mõned vaevumärgatavad grimassid, tõmblused.Luuletaja on tulvil armastust. Täpsemalt: ta esitab luuletajat, kes on tul-vil armastust. Ta seisab umbes pool minutit, ta ninasõõrmed paisuvadaeglaselt. Ta liigub paigast, silmad avanevad. Aeglaselt ligineb ta publikuesimestele ridadele. Ta silmab naist, pole vahet, kas vana või noort. Taligineb naisele ja kummardub tema ees, et suudelda naise kätt. Aeglaselt,piinava aeglusega võtab ta naise käe enda kämblasse. Ideaalis hoiab tanaise sõrmi oma sõrmede vahel. Mehe huuled lähenevad naise käeselja-le. Näha on, kuidas luuletaja huuled hakkavad värisema, võib-olla tuks-lemagi. Peab olema vaikne! Luuletaja huuled liginevad naise käeseljale,justkui läheneks üks kosmoselaev teisele – selleks et põkkuda. Kuidpaar millimeetrit enne huulte ja naha kokkupuudet tabab luuletajatmingi teadmine. See halvab teda hetkeks, kuid siis selgineb ta hägunepilk. Vaikselt, aupaklikult, leppinult, peaaegu pidulikult laseb luuletajanaise käe lahti. Kummardus.)

Koju

(Meessoost luuletaja astub publiku ette. Lausub luuletuse pealkirja. Pöö-rab end küljega publiku poole. Hakkab vaikselt astuma, näol otsustavilme. Ta kingatallad tabavad põrandat peaaegu hääletult. Luuletaja astub,

(luuleõhtu nelja põimuva arhetüübiga)

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3340

KAUS 41

kuid ei liigu. Ideaalis kõnniks ta ligilähedaselt Michael Jacksonimoonwalk’iga, kuid publiku naerutuksatustele peaks ta reageerima kul-mukortsutustega. Sujuvalt peaks hakkama kõlama pidulik, vaikselt kas-vav muusika, eelistatult orkestreerituna. Laulja keel peaks olema publi-kule arusaamatu. Siis ilmuvad lavale luuletaja sõbrad, kes kannavad vii-mase elus olulisi esemeid või nende kujutusi. Nad jooksevad kõnekaidobjekte kandes üle lava – luuletaja liikumisele vastassuunas. Luuletajavõiks lõpuks hakata markeerima aegluubis jooksmist. Ta käsi tõusebdemonstratiivselt laubale, isegi siis, kui laupa katab higi. Korraga selgubluuletaja pilk ning ta jääb seisma. Ta näeb kedagi. Keegi tõstab luuletajasüdamelt kivi, kuid publik tõstjat ei näe, publik näeb vaid luuletaja näge-mist. Kummardus. Samaaegselt hetkega, mil luuletaja kummardusegavalmis on saanud ning saalis hämarduma hakkab, pöörab luuletaja pilgusinna, kuhu ainult tema näeb. Publik näeb vilksamisi luuletaja näol kasmeeleheidet, pettumust või ehmatust. Luuletaja võib valida ka väsimuse,nii et mõnigi publiku hulgast võiks kahtlustada, et ta on kokkuvarisemi-se äärel.)

Vesi

(Naissoost luuletaja astub publiku ette. Lausub luuletuse pealkirja. Kenaoleks, kui luuletaja näeks kena välja. Kuid kammitsetud; kui luuletajakannab pikki juukseid, siis need peavad olema seatud soengusse, kän-gitsetud. Saali sisenevad luuletaja sõbrad, kes jagavad publikule väljapisikesed peeglid. Keegi ei anna märku, mida publik peeglitega ettepeaks võtma; kui keegi tahab peegli jalaga tooli alla lükata, ei tohi tedatakistada. Oluline on peeglite kohalolek. Kui peeglid on jagatud, avabluuletaja suu, et hakata luuletust lugema. Ootamatult aga lükkavad luu-letaja sõbrad lavale peegli, suurema; sellise, mille kandmiseks vajataksemitut inimest. Sõnad peatuvad luuletaja keelel, kuhjuvad suulaes. Luu-letaja püüab peegli poole mitte vaadata, otsides kadunud algasendit. Takogub ennast, on jälle valmis. Ta avab suu. Lavale kantakse teine, luule-taja kujutist moonutav peegel. Kokku tuuakse lavale viis peeglit – neistkolm või neli moonutava pinnaga –, poolringis ümber luuletaja, nii etpublik näeb ka luuletaja selga. Luuletaja on tardunud, pisut kühmus.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3341

42 KAUS

Peeglid hakkavad talle vaikselt lähenema. On selge, et peegleid nihuta-vad luuletaja sõbrad, kuid siiski peaks see mõjuma pisut ähvardavalt,ohtlikult. Mingil hetkel peab publik mõistma, et luuletaja lepib peeglitelähenemisega, midagi pole teha. Luuletaja ajab end luigena sirgu ja peeg-lid peatuvad. Aeglaselt astub luuletaja iga peegli ette ning annab rahuli-kult, võib-olla ka irooniliselt oma peegelpildile suud. Peeglitele võiksjääda tema huulte jälg, hingeõhku paraku pole võimalik nähtavana hoi-da. Kui luuletaja keeldub huulepulgast, lasku vabaks oma juuksed. Kum-mardus.)

Sina minus ja mina sinus

(Lavale astub maani ulatuvas hõlstis ning maskis luuletaja, publikulepeaks jääma hämaraks, kas luuletaja on mees- või naissoost – või kas onüleüldse tegemist luuletajaga. Luuletaja haarab oma hõlsti vahelt pärga-mendirulli ning kerib selle lahti. Rullile on kirjutatud selgelt ja arusaada-valt luuletuse pealkiri. Pärgamendirull saadetakse publiku seas ringi käi-ma. Põhimõtteliselt on luuletaja valida, kas ta alustab nutva või naervamaskiga ja kuidas peaks maskidel olema naer ja kurbus kujutatud. Pisarvõib olla värvitud punaseks, võib ka mitte. Luuletaja hakkab hõlsti alttõmbama maske, kurva maski peale asetatakse lõbus mask ja selle pealeomakorda kurb. Alguses tegutseb luuletaja kindlalt, kuid siis hakkabtema liigutustesse siginema kahtlust ja ebalust, justkui süstiks keegi näh-tamatu ta veenidesse ärevust, mis kasvab ja kasvab, luuletaja liigutusedaeglustuvad, maske on alles veel paar tükki. Luuletaja mõistab – ja pub-lik mõistku temaga koos! – et luuletus hakkab lõppema ja on aeg tehaoma valik. Milline noot jääb kõlama, milline akord? Sellel luuletusel polemodulatsioone ega pagemisjooni. Viimane mask kerkib luuletaja maski-dest kaetud näole otsustavalt, uuenenud meelekindlusega. Kui luuletajaon teinud valiku, peab ta kummardama, ning tema kummarduses eitohi peegelduda ei võidurõõm ega pettumus.)

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3342

HARMS 43

DANIILHARMSVene keelest tõlkinud Aare Pilv

*Inimene tehtud kolmest osast,kolmest osast,kolmest osast.Heu laa laa,drum drum tu-tu!Kolmest osast inimene!

Habe tal ja silm ja viisteist kätt,ja viisteist kätt,ja viisteist kätt.Heu laa laa,drum drum tu-tu!Viisteist kätt ja ribi.

Aga muide, pole mitte viisteist kätt,viisteist kätt,viisteist kätt.Heu laa laa,drum drum tu-tu!Viisteist küll, kuid mitte kätt.

(1931)

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3343

44 HARMS

Veeringidest

Null ujus mööda vett:me laususime: see on ring,vist keegiviskas vette kivi.

Siit Petka Prohhorov käis mööda,näe siin on jälg ta saapakontsast.On tema selle ringi looja.Te andke meile ruttu paberit ja värve,me joonistame üles Petka loomingu.Ja kõlab Prohhorovi niminagu Puškin.

Ja aastad mööduvadja mõtlevad me järglased:“Kord elas Prohhorov,ta ilmselt oli võimas kunstnik.”Ja õpetavad oma lapsi nii:“Te lapsed vette kive visake.Sest kivist sünnib ring,ja ringist sünnib mõte.Ja mõte, ringist sündinu,toob pimedusest päeva kätte nulli.”

(1933)

*Kus sa oled?Ma olen siin.Aga kus su sõbranna on?Sõbranna ei tulnud külla.Aga kus on sinu suur raamat?Raamat on peidetud kappi.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3344

HARMS 45

Miks peitsid sa raamatu kappi?Ah, lihtsalt eksikombel.Pühkisin toolilt tolmufroteelapiga.Vaatan, kärbsed lendavadsöögi ümber,ja jätavad erinevaid, räpaseid jälgierinevatele, kallitele esemetele.

(1933)

*On mulle vastik vanameeste veniv jutt.Kui raskelt krigiseb veel nende heietus,siis juba algus mälus kahvatunud on,ja juba tead sa ette kuhu jõuab lõpp.On vanamehel alati suu eriliselt ammuli,kui katsub meenutada mõnda tühist nime,kord takerdub ta tähte õ,kord silmi pungitab ja vaikib,ja näib, et juba võib ta kõngedagi.Kuid järsku haaratuna raugaliku vaimustuse hoostta sööstab edasi ja puistab asesõnu oma kõnesse.Et juba ammu “nemad” kedagi on põlanud,et kellelegi saadetakse kirju, lõhnaõlisid ja raha.Kulm kurjalt kortsus, muudkui jookseb jutt,kuid kuulaja ei mõista, kes on “nemad”.

(1930. aastate keskpaik)

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3345

46 HARMS

Saun

Saun on vastik koht.Saunas käib inimene alasti.Aga alasti olla inimene ei oska.Saunas pole tal aega sellest mõelda,tal on vaja nuustikuga oma kõhtu nühkidaja seebitada kaenlaaluseid.Kõikjal on paljad kannadja märjad juuksed.Saunas lõhnab kuse järele.Vihad peksavad poorilist nahka.Kibu seebiveega, mille pärastkõik on üksteisele kadedad.Alasti inimesed klohmivad jalgadega,püüdes naabrile kannaga vastu lõugu lüüa.Saunas on inimesed häbitudja mitte keegi ei püüa olla ilus.Siin on kõik silmale näha,nii rippuv kõhtkui kõverad jalad,ja inimesed jooksevad kummargil ringi,mõeldes, et sedasi on viisakam.Ega asjata ei arvatud kord, et saunon kurjade jõudude tempel.Ei meeldi mulle avalikud paigad,kus mehed ja naised üksteisest lahus on.Isegi tramm on meeldivam kui saun.

13. märts 1934

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3346

HARMS 47

Hirmus surm

Kord tundis üks mees sellist nälga, et istus maha ja hakkas sööma kotlette,Aga sealsamas kõrval seisis ta naine ja rääkis: vähe on kotlettides liha.Siiski ta sõi ja sõi ja sõi ja sõi ja sõi, esiotsa ei tundnud veel surmavat raskustkusagil kõhus.Siis, lükanud eemale salakavala söögi, tal algasid värinad ja ta puhkes nutma.Ja kuldkella seierid karmanis lakkasid tiksumast.Juuksed peas äkitselt muutusid heledaks, pilk läks selgeks.Ta kõrvad kukkusid põrandale nagu sügisel paplitelt langevad kollased lehed,ja ta suri ootamatult.

aprill 1935

Helesinine vihik / AlbumisseHelesinine vihik / AlbumisseHelesinine vihik / AlbumisseHelesinine vihik / AlbumisseHelesinine vihik / Albumisse

Ma nägin ükskord, kuidas kärbes ja täi läksid kaklema. See oli nii hir-mus, et ma põgenesin tänavale ja jooksin kurat teab kuhu.Nii ka albumis: sodid ta täis, aga pärast on juba hilja.

(1) Minu arvamus reisimisest lühidalt: Reisides ära sõida liiga kaugele,muidu näed selliseid asju, et pärast on unustadagi võimatu. Aga kuimiski liiga visalt mälus istub, on inimesel alguses imelik olla, pärast agaon üldse raske oma vaimuerksust säilitada.

(2) Näiteks juhtus nii, et üks kellasseppmeister, sm Badajev, ei suutnudunustada kunagi kuuldud ütlust: “Kui taevas oleks kõver, ei muutuks tasellest madalamaks”. Sellest lausest ei saanud sm Badajev mõhkugi aru,see ärritas teda, ta leidis selle olevat ebamõistliku, isegi täiesti mõttetu,isegi kahjuliku, sest sisaldas väidet, mis oli selgelt väär (sm Badajev tun-dis, et füüsika asjatundjal oleks üht-teist öelda “taeva kõrguse” kohta ja

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3347

48 HARMS

norida väljenduse “taevas on kõver” kallal. Sattugu see lause vaidPerlmani kätte, ja sm Badajev ei kahelnud, et Perlman rebiks selle lausemõtte tükkideks, nagu kutsikas rebib tükkideks toatuhvlid), selgelt vae-nulik normaalsele euroopalikule mõtlemisele. Kui aga selles lauses väi-detu oleks tõene, siis oleks see liiga tähtsusetu ja tühine, nii et polekskõneväärtki. Ja igal juhul oleks pidanud selle lause kunagi pärast kuul-mist otsekohe unustama. Kuid just see ei õnnestunud: sm Badajevilemeenus see lause pidevalt ja ta kannatused olid rängad.

(3) Inimesel on kasulik teada ainult seda, mis on talle ette nähtud. Võinnäiteks tuua järgmise juhtumi: üks inimene teadis pisut rohkem, agateine pisut vähem sellest, mis neile oli ette nähtud teada. Ja siis? See, kesteadis pisut vähem, sai päris rikkaks, aga see, kes teadis pisut rohkem,elas kogu oma elu pelgalt külluses.

(4) Iidsetest aegadest peale mõtlevad inimesed selle üle, mis on tarkus jarumalus. Sel puhul meenutan ma üht juhtumit: Kui mu tädi kinkis mullekirjutuslaua, ütlesin endale: “Vaat nüüd, istun laua taha ja esimese mõtteselle laua taga mõtlen välja eriti targa.” Kuid eriti tarka mõtet ma väljamõelda ei suutnud. Siis ma ütlesin endale: “Hästi. Ei õnnestunud väljamõelda eriti tarka mõtet, siis mõtlen välja eriti rumala.” Kuid ka eritirumalat mõtet ei suutnud ma välja mõelda.

(5) Kõike äärmist on väga raske teha. Keskmisi osi on kergem teha. Keseise ei nõua mingeid pingutusi. Kese on tasakaal. Seal pole mingisugustvõitlust.

(6) Kas on tarvis tasakaalust välja minna?

(7) Reisides ära andu unistustele, vaid fantaseeri ja pööra tähelepanuigale väiksemalegi pisiasjale.

(8) Koha peal istudes ära kõlguta jalgu.

(9) Igasugune tarkusesõna on hea, kui sellest on keegi aru saanud. Aru-saamatuks jäänud tarkusesõna võib ära tolmuda.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3348

HARMS 49

(10) Oli üks punapäine inimene, kellel polnud silmi ega kõrvu. Tal eiolnud ka juukseid, nii et punapeaks hüüti teda tinglikult. Rääkida ta eisaanud, sest tal ei olnud suud. Nina tal samuti ei olnud. Tal ei olnud ise-gi käsi ega jalgu. Ja kõhtu tal polnud ega jalgu tal polnud ega selgroogutal polnud ega mingeid siseelundeid tal polnud. Midagi tal polnud. Niiet on arusaamatu, kellest käib jutt. Parem siis ärme temast enam räägi-me.1

(11) Ühel eidekesel oli suus ainult neli hammast. Kolm hammast ülevalja üks all. Närida eideke nende hammastega ei saanud. Ausalt öeldes eiolnud tal neist mingit tolku. Ja eideke otsustas endal eemaldada kõikhambad ning panna alumise igeme külge korgitseri ja ülemise külge väi-kesed näpitsad. Eideke jõi tinti, pistis peete ning kõrvu puhastas tikku-dega. Eidekesel oli neli jänest. Kolm jänest üleval ja üks jänes all. Eidekepüüdis jäneseid kätega ja pani nad väikestesse puuridesse. Jänesed nut-sid ja kratsisid tagajalgadega oma kõrvu. Jänesed jõid tinti ja pistsid pee-te. Se-se-se! Jänesed jõid tinti ja pistsid peete.

(12)

Keegi Pantelei lõi kannaga Ivani.Keegi Ivan lõi põlvega Nataljat.Keegi Natalja lõi suukorviga Semjoni.Keegi Semjon lõi künaga Selifani.Keegi Selifan lõi talumehekuuega Nikitat.Keegi Nikita lõi lauajupiga Romani.Keegi Roman lõi labidaga Tatjanat.Keegi Tatjana lõi kannuga Jelenat.Ja algas kaklus.Jelena peksis Tatjanat aialipiga.Tatjana peksis Romani madratsiga.Roman peksis Nikitat kohvriga.Nikita peksis Selifani kandikuga.Selifan peksis Semjoni kätega.Semjon sülitas Nataljale kõrvadesse.Natalja hammustas Ivani sõrmest.

1Käsikirjas on teksti juures märge: “Kanti vastu”.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3349

50 HARMS

Ivan togis Panteleid kannaga.Eh, mõtlesime meie, head inimesed läksid kaklema.(13)

Üks tütarlaps ütles: “gvjaa”.Teine tütarlaps ütles: “hfõõ”.Kolmas tütarlaps ütles: “mbrjuu”.Aga Jermakov rimus, rimus ja rimus tara alt kapsaid.Näha, et õhtu on kätte jõudnud.Pissil sai kakajunniga mängimisest isu täis ja ta läks magama.Tibutas vihma.Sead sõid hernest.Ragozin piilus naistesauna.Senka istus ratsa Manka otsas.Manka aga jäi tukkuma.Taevas tumenes. Tähed lõid särama.Põranda all puresid rotid hiirt.Maga, mu poiss, ja ära karda halbu unenägusid.Halvad unenäod tulevad seedimisest.

(14)

Ajage maha habe ja vurrud!Te pole sokud, et habet kanda.Te pole kõutsid, et vurre liigutada.Te pole seened, et seista, kübarad peas.Ehh, preilnad!Võtke jalast oma saapad!Ehh, kaunitarid!Võtke seljast oma seelikud!Noh, sina, Manka Marussina,Istu Petka Jelabonini otsa.Lõigake maha, neiud, oma patsid.Te pole sebrad, et sabadega ringi joosta.Paksukesed neiukesed,Kutsuge meid pidu pidama.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3350

HARMS 51

(15)

Viige mind kinniseotud silmadega.Ei lähe ma kinniseotud silmadega.Siduge mu silmad lahti ja ma lähen ise.Ärge hoidke mul kätest kinni,Tahan kätele anda voli.Astuge tagasi, rumalad pealtvaatajad,Kohe hakkan jalgadega tsurkima.Kõnnin mööda üht põrandalauda ega väärata,Jooksen mööda karniisi ega kuku.Ärge minuga vaielge. Kahetsete.Teie arad silmad ei meeldi jumalatele.Teie suud avanevad ilmaaegu.Teie ninad ei tunne vibreerivaid lõhnu.Sööge suppi – see on teie amet.Pühkige oma toad üle – see on teile ette nähtud iidsetest aegadest.Kuid võtke mu ümbert bandaažid ja kõhuvööd,Mina toitun soolast, teie aga suhkrust.Mul on oma aiad ja peenrad.Mul sööb aias rohtu oma kits.Mul on kohvris karusnahkne müts.Ärge vaielge minuga, ma olen omaette, aga teie olete minu jaoks ainultveerandik suitsu.

(16) Täna ei kirjutanud ma midagi. See on kehvasti.

(17)

Dimitri laskis kuuldavale kaeblikke hääli.Anna lahistas nutta, nägu patja peidetud.Nuttis Manja.

(18)

– Fedja, kuule Fedja!– Jah, armuline?– Ma sulle näitan armulist!(Vaikus).– Fedja, kuule Fedja!

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3351

52 HARMS

– Milles asi?– Ah sa hoorapoeg! Milles asi, küsid sa veel.– No mis teil minust vaja on?– Vaata aga! Mis mul temast vaja on! Ma sulle, lurjusele, selliste sõnadeeest… Ma virutan sulle nii, et lendad tead ise küll kuhu!– Kuhu?– Ööpotti.(Vaikus).

(19)

– Fedja, kuule Fedja?– No mis teil on, tädike, hulluks olete läinud?– Ahh! Ahh! Korda, mis sa ütlesid!– Ei, ei korda.– Näed sa! Tea oma kohta! Muidugi! Kah mul!

(20)

Mulle läks jäärakont kurku.Mul võeti kaenla alt kinni ja viidi laua tagant ära.Jäin mõttesse.Hiir jooksis mööda.Hiire järel jooksis Ivan pika kepiga.Aknast vaatas uudishimulik vanaeit.Ivan äigas vanaeidest mööda joostes talle kepiga vastu larhvi.

(21)

Tulin koju jalutamast,Süda hakkas valutama.Jalutasin neli päeva!Kui nüüd kodused mind näevad!

(22)

Hukkusime eluväljal.Jäänud on vaid päevad näljas.Matta tuleb õnneootus.Pole enam mingit lootust.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3352

HARMS 53

(23) Ainult mõistusest ja andest on vähe. On vaja veel ka energiat, reaalsethuvi, mõttepuhtust ja kohusetunnet.

(24) Panen siia kirja tänase päeva sündmused, sest need olid vapustavad.Õigemini: eriti vapustav oli üks sündmus, ma joonin selle alla.1) Me ei söönud eile midagi. 2) Hommikul võtsin ma hoiukassast 10 rbl,jättes raamatu peale 5, et mitte arvet sulgeda. 3) Läksin Žitkovi poole ja lae-nasin temalt 60 rbl. 4) Tulin koju, ostes tee pealt toiduaineid. 5) Ilm oli kau-nis, kevadine. 6) Sõitsime Marinaga Buddha pagoodi juurde, võttes kaasakoti võileibadega ja plasku punase veiniga, mida oli veega lahjendatud. 7)Tagasiteel läksime komisjonipoodi ja nägime seal Žadmeieri kahemanuaalsetfüsharmooniumi, koopiat filharmoonia omast. Hind 900 rbl ainult! Kuidpool tundi tagasi oli ta ära ostetud! 7a) Alexandri poes nägin imeilusat pii-pu. 85 rubla. 8) Žitkovide juures saime teada, kes oli füsharmooniumi äraostnud, ja sõitsime aadressil: Pessotšnaja 31 krt 46 Levinski. 10) Üle makstaei õnnestunud. 11) Õhtu veetsime Žitkovi pool.

(25) Küllalt jõudeelust ja looderdamisest! Iga päev ava see vihik ja pane siiakirja vähemalt pool lehekülge. Kui midagi kirjutada pole, siis kirjuta kas võiGogoli soovituse järgi, et täna kirjutamine ei lähe. Kirjuta alati huviga ja võtakirjutamist kui pidu.

(26) Fonarev sai järsku rikkaks. Tal tekkis järsku võimalus hästi riietuda,remontida ära oma tuba, sisustada see kallite asjadega, mis ta ostis komisjo-nipoest, ja vaatamata sellele jäi talle veel küllalt raha, et iga päev lõunatadaheas taimetoitlaste sööklas ning õhtul minna kaukaasia puhvetisse ja istudaseal sulgemiseni. Kui Fonarev oli veel vaene, oli tal palju sõpru. Oli päevi,kus Fonarevil polnud midagi süüa. Siis läks ta oma sõbra Rubanovi juurde,ja Rubanov andis peaaegu alati Fonarevile süüa. Juhtus ka, et Rubanov tulinäljasena Fonarevi juurde. Ja kui Fonarevil ka midagi polnud, siis läksid nadkoos Weiteli juurde ja Weitel andis neile süüa. Aga kui Weitelil midagi pol-nud, siis suundusid nad kõik kolmekesi Minajevi (tuntud poeedi Minajevisugulase) juurde. Aga Minajevil polnud peaaegu mitte kunagi raha. See-eestoli Minajevil raamatukogu, mis oli talle jäänud kuulsast sugulasest.2

2 See fragment on Harmsi käsikirjas maha tõmmatud.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3353

54 HARMS

(27)

Nii algab nälg:Hommikul ärkad virgena,Siis tuleb nõrkus,Siis tuleb igavus;Siis kaobKiiresti mõtlemise võime, –Siis saabub rahunemine,Aga siis tuleb õudus.

(28)

Sind unistused hukutavad.Su huvi karmi elu vastuKaob nagu suits. Samal ajalJääb tulemata taeva saadik.Nii närbuvad kõik soovid, kiredJa hoogne noorus mööda läeb…On kuivaks jäänud ulmaniredSeo mõtteilt lahti surma käed.

(29) Päev(Amfibrahh)

Ja kalake välgatab jahedas jões,Ja majake seisab seal kauguste tões,Ja karjakoer haugutab lehmade karja,Ja mäest alla kihutab vankris Petrov,Ja plagiseb maja peal väikene lipp,Ja küpseks saab põllu peal viljapea tipp,Ja tolm helgib hõbejalt lehtede peal,Ja kärbeste põrin, kord siin ja kord seal,Ja tüdrukud päikse käes peesitavad,Ja meelinnud lilledel sumisevad,Ja varjuka tiigi peal hanesid ujub,Ja argistes töödes päev õhtusse sujub.

(1937)

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3354

HARMS 55

I väide.Esemed on kadunud.

II väide.Oli: Arvurida algab 2-ga. Üks pole arv. Üks on esimene ja ainus täius.Esimene mitmesus, esimene arv ja esimene täiusest on 2. (PythagoraseÜks).

III väide.Kujutleme, et üks on esimene arv.

IV väide.Uus üks allub üldarvude seadusele.Arvude seadus on Masside Seadus. (Harmsi Üks).

V väide.Ühe Seadus on väär – sellist Seadust pole. On ainult Masside Seadus.

VI väide.Ese on relvitu. Ta on kõlgas. Relvastatud on ainult hulk.

VII väide.Suurte ja väikeste arvude seadus on üks ja sama. Erinevus on ainulthulgas.

VIII väide.Nii inimene kui sõna kui arv alluvad samale seadusele.

IX väide.Uus inimmõte läks liikvele ja hakkas voolama. Ta muutus voolavaks.Vana inimmõte räägib uuest, kuid ta on “halvaks läinud”. Just sellepä-rast on mõne jaoks bolševikud hullumeelsed.

Daniil Ivanovits Harmsi üksteist väidet

^

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3355

56 HARMS

X väide.Üks inimene mõtleb loogiliselt; palju inimesi mõtleb VOOLAVALT.

XI väide.Kuigi ma olen üksi, mõtlen ma VOOLAVALT.

1. Igasuguse eseme tähendus on mitmekülgne. Hävitades kõik tähendusedpeale ühe, teeme sellega antud eseme võimatuks.Hävitades ka selle viimase tähenduse, hävitame ka selle eseme eksisteerimi-se.2. Igasugusel esemel (hingetul ja inimese poolt loodul) on neli töötähendustja viies olemuslik tähendus. Esimesed neli on: 1) visandlik tähendus (geo-meetriline), 2) eesmärgiline tähendus (utilitaarne), 3) inimesele emotsionaal-se mõjuvuse tähendus, 4) inimesele esteetilise mõjuvuse tähendus. Viiendatähenduse määrab eseme eksisteerimise fakt ise. See on väljaspool esemeseost inimesega ja teenib eset ennast. Viies tähendus on eseme vaba tahe.3. Inimene uurib esemega suhtlusse asudes tema nelja töötähendust. Nen-de kaudu mahutub ese inimese teadvusse, kus ta ka elab. Kui inimene puu-tuks esemete hulgaga kokku vaid kolme tähenduse kaudu neljast, lakkaks taolemast inimene. Inimene, kes vaatleb kõigist neljast töötähendusest ilmajäetud esemete kogumit, lakkab olemast vaatleja, muutudes esemeks, milleon ta ise loonud. Endale omistab ta oma eksisteerimise viienda tähenduse.4. Viies, olemuslik tähendus on esemel ainult väljaspool inimest, st kaotadesisa, kodu ja pinnase. Selline ese “LIUGLEB”.5. Otsustavad võivad olla mitte ainult esemed, vaid ka: žestid ja tegevused.6. Kapi viies tähendus on kapp.Jooksu viies tähendus on jooks.7. Kapi omadussõnaliste ja palju keerulisemate sõnaliste määratluste lõputupaljusus ühendub sõnasse “kapp”.8. Lüües kapi nelja distsipliini, mis vastavad kapi neljale töötähendusele,saaksime neli eset, mis esindaksid kogumina kappi. Kuid kappi kui sellist eioleks ja sellisele sünteetilisele kapile ei saaks omistada üheainsa kapi viiendat

^

Daniil Ivanovits Harmsi avastatud esemed ja figuurid

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3356

HARMS 57

tähendust. Olles üheks seotud vaid meie teadvuses, oleks tal neli olemuslik-ku tähendust ja neli töötähendust. Seondumise hetkel elaksid väljaspoolmeid: neli eset, milledel on üks olemuslik ja üks töötav tähendus.Puutuks vaatleja nendega kokku, ei oleks ta inimene.9. Esemel on inimese teadvuses neli töötähendust ja tähendus sõnana(kapp). Sõna kapp ja kapp kui konkreetne ese eksisteerivad konkreetsemaailma süsteemis võrdselt teiste esemetega, kivide ja taevakehadega. Sõnakapp eksisteerib mõistete süsteemis võrdselt sõnadega inimene, viljatus, ti-hedus, ülepääs jne.10. Eseme viies olemuslik tähendus konkreetses süsteemis ja mõistete süs-teemis on erinev. Esimesel juhul on see eseme vaba tahe, teisel juhul sõnavaba tahe (või sõnaga väljendamata mõtte vaba tahe, kuid me räägime ainultsõnaga väljendatud mõistetest).11. Igasugune esemete rida, mis rikub nende töötähenduste seost, säilitabolemuslike ja arvult viiendate tähenduste seose. Sellist liiki rida on mitte-inimlik rida ja on esemelise maailma mõte. Vaadates sellist rida kui tervik-likku suurust ja kui uuesti moodustunud sünteetilist eset, võime talle omis-tada uued tähendused, mida on arvult kolm: 1) visandlik, 2) esteetiline ja 3)olemuslik.12. Viies selle rea üle teise süsteemi, saame sõnalise rea, mis on inimlikultMÕTTETU.

DANIIL HARMSI (1905–1942) “Helesinine vihik / Albumisse” on 29 fragmendist koos-nev tekstikogum, mis on kirjutatud ühte helesinise muareega kaetud kõvakaanelisse vi-hikusse. 10. teksti siit võttis Harms oma kogumikku “Juhtumid” ning pani sellele peal-kirjaks “Helesinine vihik nr 10” (leidub eesti keeles ka juba nii Rein Saluri kui IlonaMartsoni tõlkes, vastavalt raamatuis “Maaõlm”, 1996, ja “Ootamatu jooming”, 2002).Selle järgi on hakatud nimetama siinset kogumikku “Helesiniseks vihikuks”, kuigi ilm-selt viitab vihiku tiitel “Albumisse”, et Harms ise kavatses pealkirjaks panna “Album”.Säärastest Harmsi enda poolt koostatud “kogumikest” saigi ainsana lõpliku kuju “Juhtu-mid”, mis on eesti keeles peaaegu tervikuna ilmunud raamatus “Ootamatu jooming”(Tallinn, 2002; vahendamata on jäänud vaid mõned tõlkimatud luulelõigud).

Tekstis mainitud reaalseid isikuid: Perlman – tuntud reaalteaduste popularisaatorJakov Perelman (1882–1942), kelle teostest on eesti keelde tõlgitud “Elav matemaatika”,“Huvitav algebra”, “Huvitav astronoomia”, “Huvitav füüsika”, “Huvitav geomeetria”ja “Huvitav mehhaanika”; Boriss Žitkov (1882–1938), kirjanik, Harmsi sõber (eestikeelde on tõlgitud tema lastejutte); Marina – Marina Malitš (hiljem Durnovo; 1913–

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3357

58 HARMS

2003), Harmsi teine naine alates 1935. aastast, sattus sõjakeeristes lõpuks Venezue-lasse ja avaldas 1990. aastail mälestusteraamatu Harmsist, suri USAs; Dmitri Minajev(1835–1889), satiiriliste luuletuste ja paroodiate autor. 24. fragmendis mainitudBuddha pagood on reaalne koht Moskvas (tänapäeva Primorski prospektil), kusHarms armastas käia; pagood suleti 1938. aastal.

“Daniil Ivanovitš Harmsi üksteist väidet” ja “Daniil Ivanovitš Harmsi avastatudesemed ja figuurid” on vastavalt kolmas ja neljas fragment kaheksaosalisest pealkirjas-tamata tekstitsüklist – kvaasitraktaatide kimbust. Harms tegeleb seal aja, ruumi jamaailma omadustega ning nende inimlike mõõtude mõõdetavuse teemaga, loomuli-kult mõisteid omal viisil travesteerides. Selle kogumiku viies fragment ongi“Maaõlm”, mille on eestindanud Rein Saluri samanimelises raamatus.

Neljanda fragmendi puhul on kommentaatorid märkinud selle mõjutatust india fi-losoofiast ja Henri Bergsoni “arvude ja figuuride loogikast”, samuti on see tekst seotudsuprematismi filosoofia vaimuga ja Kazimir Malevitši loominguliste otsingutega.

Nii nende kvaasitraktaatide kui ka näiteks luuletuse “Veeringidest” tausta puhultuleb veel märkida, et Harms suhtles tihedalt seltskonnaga, keda ühendas teatavateistsuguse aja- ja ruumitaju otsingutega seotud filosoofia, mille väljenduseks luulesoleks nn zaum ehk “mõistusetagune keel”; sellise luulekäsituse esiisaks peeti VelimirHlebnikovi. Osa seda mõtteviisi järginud filosoofe ja luuletajaid nimetas end “tši-narideks” (raskesti seletetava tähendusega sõna, eelkõige osutab teatavasse vaimsesseseisusesse kuulujaile). “Tšinarid” asutasid loomingulise ühenduse Levõi flang (Vasak-tiib), mis koondas peale kirjanike ka kunstnikke, muusikuid, näitlejaid ja tantsijaid.Hiljem nimetati see ümber Vasakpoolsete Klassikute Akadeemiaks. Rühmitusel oli kateater Radiks, mille raames esitati performansilaadseid etendusi. Samast seltskonnastkasvas aastail 1927/1928 välja kuulus kirjandusrühmitus OBERIU (ObjedinenijeRealnogo Isskustva – Reaalse Kunsti Ühendus), kuhu lisaks Harmsile kuulusid Alek-sandr Vvedenski, Nikolai Zabolotski, Konstantin Vaginov, Igor Bahterev jt. Nendekoosluste kohta aga vt juba lähemalt Ilona Martsoni järelsõna raamatule “Ootamatujooming”.

Muide, “Daniil Ivanovitš Harmsi avastatud esemetes ja figuurides” kõneks olev

“kapp” oli “tšinaridel” sage märksõna. Kusjuures sageli esineb Harmsi ja ta sõpradekeelekäibes шкаф’i asemel шкап (k.a siin tõlgitud luuletuses “*Kus sa oled”). ÜksLevõi flangi loosungeid oli “Kunst kui kapp” (Искусство как шкап) ning ese ise olimitmel korral esinemistel laval olevaks tegelaseks.

Siinse tõlke aluseks on olnud väljaanne: Даниил Хармс, Собрание сочинений в 3-х томах. Т. 1: Авиация превращений; Т. 2: Новая анатомия. Sankt Peterburg, Azbuka,2000. Kasutatud on ka sama väljaande kommentaare Valeri Sažinilt. A. P.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3358

MATHEWS 59

HARRYMATHEWSHÕIMU KEELInglise keelest tõlkinud Mart Kuldkepp

George Perecile

Suur tänu kirja eest, milles Sa tegid mulle ettepaneku teha kaastööd Sinuauks ilmuvale pühendusteosele. Ma pole kunagi kahelnud, et Su teoseidtõlkides olen ma teinud teene meie kahe kultuuridele, kuid mu jaoks onmeelitav mõelda, et ka minu üldised vaated tõlkimise kohta võiksid vää-rida tähelepanu. Ma annan suurima heameelega oma panuse lugupida-misavaldusse, mille osaliseks Sa nii teenitult saad, seda mitte ainult aupärast, milleks mulle on niivõrd silmapaistvas ettevõtmises osalemine,vaid kuna ma tõepoolest tunnen, et teema, mille Sa mulle määrasid, onülimalt tähtis. Mida kauem ma elan – mida kauem ma kirjutan –, sedatugevamaks muutub mu veendumus, et tõlkimine ongi paradigma, ees-kuju igasugusele kirjutamisele. Teisisõnu: tõlkimine demonstreerib kõi-ge ilmekamalt seda igatsust transformatsiooni järele, mis läbib kõiki te-gusid, mis on seotud kõne, selle ülima inimliku andega. Muidugi ei tahama väita, et tõlkimine – vähemalt mitte sel kujul, nagu mina seda harras-tan – võtab juhtpositsiooni teiste kirjutamisviiside ees. Vastupidi: justtõlkimise tagasihoidlikkus teeb selle nii kasulikuks. Ent kuigi see omaolemuselt tohutult erineb tõelisest kirjutamisest (nagu Sinu oma), ontegemist kõigest erinevusega intensiivsusastmes. Võiks öelda, et seda-võrd, kuivõrd tõeline kirjutamine on mingis mõttes tõlkimine, on sellelähtetekst lõpmatult keeruline: ei midagi vähemat kui universum ise.

Kokkusattumuslikult – ainult kehvemad pead kui meie omad nime-taksid seda juhuseks – tegelesin ma, samal ajal kui Sa oma kirja kirjuta-sid, oma tõlkimisalaste teadmiste radikaalse laiendamisega viisil, mis oliühtaegu nii asjakohane kui ettearvamatu.

Harry Mathews, The Dialect of the Tribe. Rmt-s: The Human Country: New and CollectedStories. Dalkey Archive Press: 2002.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3359

60 MATHEWS

Ma olin naasnud kümneks päevaks Fitchwinderi ülikooli, et jätkatauurimistööd baktria keele alal. Meie vana sõber Ms. Maxine Moon onseal ikka veel raamatukoguhoidja; ja just tema juhtis mu tähelepanu sel-lele üllatavale tekstile, mis haaras mind jäägitult kogu mu ülejäänud seal-viibimise aja. See tekst ei olnud baktria keeles, see ei rääkinud Baktriast –tegelikult pühkis see mul baktrialased täiesti peast. Kõigist võimalikestkeeltest maamuna peal oli see pagolaki keeles, mida räägib väike Uus-Guinea põhjaosa mägihõim; ja selle oli ühes Austraalia antropoloogia-ajakirjas ilmunud artikli jaoks transkribeerinud keegi Ernest Botherby(Jumal õnnistagu teda!). See oli pealkirjastatud – võib-olla dr Botherbypoolt – “Kalo gap pagolak”, mis tähendab “pagolaki maagiline transfor-matsioon”. Miss Moon arvas (õigesti), “et see võiks mind huvitada”.Tekst, ütles ta, on kirjeldus meetodist, mida kasutab pagolakki rääkivhõim, et tõlkida oma keelt naabersuguharude dialektidesse. Kuid tähele-panuväärne selle meetodi juures on asjaolu, et kuigi see annab tulemu-seks tõlked, millest võõrad kuulajad võivad raskusteta aru saada, varjabsee samas nende eest iga lausutud väite algse tähenduse.

Sa mõistad, et olles juba nii palju kuulnud, tundsin ma vastupanda-matut soovi rohkem teada saada. Tõlkida edukalt, kuid öeldu mõtet mit-te paljastada – mis võiks olla veel paradoksaalsem? Mis võiks olla veelasjakohasem? (Kas midagi veel paradoksaalsemat kui tõlkimisakt?) Ka-val Ms. Moon oli mu õnge otsa saanud. Ta innustas mind oma märku-sega, et pagolak on väidetavalt lihtne, kergesti äraõpitavate struktuuride-ga keel, ning õhutas mu uudishimu veelgi, varustades mind kahepagolaki sõnaraamatuga, üks neist Inglise ja teine Hollandi päritolu.

Ms. Moon oli rääkinud tõtt: keel, nagu kohe näed, on küllalt kergestiomandatav ja ma töötasin selle kallal pikki tunde. Ma jõudsin nii kiires-ti edasi, et lootsin olla nädala lõpuks võimeline tegema “Kalo gap pa-golakist” tõlke inglise keelde. (On ütlematagi selge, et sina olnuksid sel-lest ettevõtmisest esimene tulusaaja.) Kuid igas keeles on enamat kui ai-nult mehhanismid ning pagolaki lausumises endas oli midagi olemuslik-ku, mis muutis ka kõige umbkaudsema tõlke minu võimetele kättesaa-matuks.

(Sõnaraamatud osutusid kasutuks. Need olid koostatud kaupmeestetarbeks ning nende kasutuskõlblikkus oli ainult suvalist ja merkantiilsetlaadi. Küsimus polnud igal juhul mitte konkreetsetes sõnades.)

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3360

MATHEWS 61

Kui ma tutvusin järk-järgult tekstiga, milleks oli abanika ehk hõimu“ülemsõnapealiku” suuline mõtteavaldus, hakkasin ma mõtlema selleüle, miks dr Botherby polnud ise oma artiklile lisanud tõlget. Kogu üle-jäänud töö oli ta teinud äärmiselt üksikasjalikult: kommentaarid olidtulvil kasulikku informatsiooni; kõneleja sõnu transkribeerides oli tailmselgelt olnud väga hoolikas. Kas ka tema oli põrganud mingile takis-tusele teksti tõlkimisel? Mida paremini ma “Kalo gap pagolakist” arusain, seda enam veendusin, et dr Botherbyl, nagu minulgi, polnudmuud valikut, kui jätta abanika mõtteavaldus selle algsesse kujju. Peale-gi, oli see siis nii üllatav, et keel osutab vastupanu tavalistele tõlkeprotse-duuridele, kui ta on ise võimeline ebatavalisteks? Mis võiks olla veel eba-tavalisem kui meetod, mis laseks võõrastel sõnadest “aru saada” ilmasõnade olemust loovutamata? On tõsi, et abanika sõnul kuulus vägi se-da meetodit kontrollida ainult temale, kuid ma hakkasin taipama, kuiabsurdne see väide võib olla. Sest mitte ainult abanika-taolistel ei olnudseda väge, vaid viimasel kui ühel hõimu liikmel. Meetod ei sõltunudindividuaalsest valikust; see oli keele enda lahutamatu osa. Mitte kellelgi,kes pagolakki kõneles, polnud sellest pääsu. Mitte keegi, kes püüdispagolakki mõista, ei saanud selle eest kõrvale hoida.

Mõne päeva järel leidsin ma end olevat täiesti võimeline aru saama,mida abanika rääkis, ja täiesti võimetu kordama seda teiste sõnadega –olgu siis inglise või prantsuse või keskbaktria keeles. Abanika kõne, na-gu Sa näed, oli ise see keelelise transformatsiooni protsess, mille kohta

käivaks ma seda pidasin. See polnud mitte protsessi kirjeldus, vaid prot-sess ise. Ja kuidas tõlkida protsessi? Tuleb üle kanda mitte ainult sõnad,vaid ka nendevaheline ruum – see on nagu pildistada nähtamatut õhkupekslevate tiivalöökide all. See on midagi võimatut. Ainus, mida on või-malik teha, on kirjeldada, vihjata, üles tähendada muljeid ja tagajärgi.Seda tegi dr Botherby oma antropoloogidest kolleegidele. See on parim,mida saan teha Sinu jaoks mina.

Algusest peale kuni lõpuni käsitlevad abanika sõnad seda, kuidas kut-suda esile kalo gap, “maagiline muutus”, keele ümbersuunamine võõ-raste kõrvade jaoks viisil, mis üheaegselt tagab selguse ja surub mahatõlkimise tavapärase raison d’être’i – tegeliku sisu edastamise. Sina jamina võime teada, et selline kommunikatsioon on parimal juhul hüpo-teetiline, võib-olla võimatu; et tõlkimine võib otsemaid purustada illu-

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3361

62 MATHEWS

siooni, et mingi olemuslik sisu on üldse olemas – kuid mis viis kaugeUus-Guinea hõimu sellise avastuseni? Miks peaksid nad sellest hoolima?

Minu küsimused on retoorilised; abanika räägib ainult kuidas, mittemiks. Las ma tutvustan Sulle mõnda tema mõistet. Hermeetilist transfor-matsiooni, mille ta sõnastab, seostatakse sõnaga nalaman. Täpsemalt:nalaman on transformatsiooni lõpptulemus, samas kui vahendid selletulemuse saavutamiseks on namele. Nagu Sa näed, või pigem kuuled,peab “namele’st” “nalaman’i” saamiseks toimuma foneemide redist-ributsioon. Siin ongi “muutumise maagia” esimene demonstratsioonühel oma kõige lihtsamal kujul. Sõnad, mis tähistavad neid muutusi (ka-

lo gap), on mõnikord seotud namele ja mõnikord nalaman’iga vasta-valt sellele, kas nad kirjeldavad vahendeid või tulemust.

Kui kalo gap juba vaikimisi sisaldub pagolaki kõneaktis, siis teadlikkustsellest tuleb alles õppida. Noorukeile õpetatakse seda teadlikkust nendemeheikka pühitsemise ehk nuselek’i ajal. Dr Botherby, kes läbis siirderii-tuse (nanmana) eesmärgiga olla rituaali tunnistajaks ja teha ülestähen-dusi, ütleb, et valu ja puuduse kannatamine muudab noorukid ülimaltvastuvõtlikuks, nii et nad omandavad namele väga kiiresti. Selle õpetu-se (afanu) tuum on sitokap utu sisi. See fraas jätab ligikaudu mulje “sõ-nade taaspaigutamisest [oma] munadesse”: nii ongi, et kui noorukid tu-levad afanu’st välja sitokap utu sisi kaudu nuselek’i ja omandavad sel-lega kaasnevad ton wusi ja aban metse lisaprivileegid, siis nad väidavad,et väljuvad poisipõlvest (tegelikult: “poiss-olemisest”) nagu merelinnudkanamunadest (utopani inul ekasese nuselek ne sami sisinam) – armasJumal, see ei tähenda seda – aga sa saad ehk vaistlikult aru, kuidas tok-

kele (mitte “sõnad”, need sõnad) lähevad tagasi oma sisi juurde, etuuesti välja ilmuda ettearvamatutes, äratundmatutes vormides?

Sitokap utu sisi – see ei üllata kedagi, kes on tuttav iidsete müsteeriu-mide, kabala või tänapäevase lingvistikaga – sitokap utu sisi vajabsutu’t (seda ei saa nimetada surmaks – võib-olla suremine, see suremi-ne…), narakaviri’t (mis on nagu tuli, nagu põlemine – tuli-kui-põlemi-ne) ja kot’i (mis pole mitte lihtsalt s..t, vaid elu, mis jõuliselt parvleb väljatroopilisest sõnnikust, või midagi sellesarnast). Asja tuum on naraka-

viri. Abanika teeb selle kurdistavalt selgeks, kui ta karjub uuesti ja uuestinuselek ka namele nanmana nalaman nanasiluvo narakaviri – luuesmuidugi ühtlasi maagilise sõnamängu; maagia seisneb algussilbi na loit-

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3362

MATHEWS 63

sivas kordamises, sõnamäng selles, et samastab noormeeste pühitsemise(nanmana) selle keeletransformatsiooniga, millele nad alistuvad (name-

le). Narakaviri ne se eleman viitab uuesti sellele, et primordiaalne rollkuulub tuli-olemine-põletamisele, kuigi sutu ja kot ei jää kunagi kõrvale.(Näited: umanisi suta kalasaviri nekkolim ja tuku kot, kot tokavan.)Aga narakaviri aspekt on ülim – eriti veel meie, Sinu ja minu, kirjanikuja tõlkija jaoks. Nusu tese alakan, võiksid Sa selle peale öelda (aga ne-mad nii ei ütleks, sest alakan on võõrsõna, tähendusega “kuld”).

Nüüd, mu armas kolleeg ja kaaslane, palun vaata tähelepanelikultneid kaht lühikest lõiku pagolaki keeles. Mõlemad viitavad narakaviri’le,sellele kriitilisele namele aspektile. Esimene taasloob tee selle juurde üles(pakanu) ja teine tee selle juurest alla (plot). Sa saad nendesse lõikudessesiseneda. See, mida ma välja pakun, pole ei mõistlik ega mõttetu. Sisenenendesse lõikudesse. Sul pole vaja rohkem teadmisi. Sinu teadlikkus onvõrdväärne ülesandega. See on ülesanne: nagu kõik õigesti lahendatudülesanded toob ilmsiks lahenduse. Liigu (nagu mina tegin) läbi esimeselõigu viimase juurde, saa kehaliseks metamorfoosiks, mida see liikumineinnustab, ja sa oled teinud suure hüppe edasi oma afanu’sse. Siis jaluta-me koos nuselek’i valguses.

Üks asi, mille eest Sa pead hoolitsema, on tähelepanu. Sinu tähelepa-nu peab olema täiesti valmis. Veel enam: sa pead seda avardama täielikkuligipääsetavust lubavas väärikuses, otsekui suremisvalmis küpsuses, tun-dega, et eesmärk on suur, kuid veel tundmatu. Ära mõtle, ära hooli:Ole!

Esimene, pakanu:“Amak esodupelu mukesa dap alemok use dup ulemaka.” (Korda kolmkorda.)

Viimane, plot:“Amak esodupelo moke sadapalemuk use dup olemaka.” (Sama.)

Kasulikud vihjed: ära näe vaeva amak’iga, mis on konventsionaalneava-lan; või dup’iga, mis annab märku, et lausung on juba peaaegu na-

laman. Mukesa dap alemok sisaldab polüseemilises kontekstis vanasõna“Nagu kannu, korgid naise [suu],” samas kui moki sadapalemuk viitab

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3363

64 MATHEWS

muude asjade seas rahvalaulule, milles “tormakas [abikaasa] tõmbub-tagasi-vagiinast”. (Naiste kohta arvatakse, et nad loovad namele’t loo-mulikult, koos keelega; kuid, nagu ma Sulle vaevalt seda ütlema pean, eivalda nad seda meisterlikult – ei mingit nalaman’i võimu.) Samamoodi,seal, kus use ulemaka sisaldab endas “vana põllu põletamist”, viib use

olemaka “uue kala põletamiseni (st küpsetamiseni)”.Alistu veel kord tekstilõikudele. Kas Sa näed, kui ilus see on? Kui kir-

kaks narakaviri värvib koidutaeva? Kirkamaks kui ükskõik mis ulema-

ka! Ja nüüd, kui kirgas ja selge peab see olema, et namele kunagi ei sele-tu ega nalaman muutu arusaadavaks! Kuula: awa nuselek kot tak nala-

man namele Pagolak! Ma luban, ma varastan selle raamatu sinu jaoks,sellestsamast raamatukogust – persse Ms. Moon, sest ta ei lase mul sel-lest koopiat teha. Ma teen seda sinu heaks – mida ma sinu heaks eiteeks? Ja isegi enne, kui sa jagad minuga sõnade totaalsust, saad sina –abanika ise, abanika esolunava – osa võtta minu tunaga’st (rõõm-kui-see-saab-rõõmuks), mu ülimast nasavuloniputitupinoluvasan’ist, nagusünni-sõnastus käib, kui alemok toob ilmale tupinoh’i, kes ühel päevaljõuab nuselek’ini. Selline kahekümne ühe karaadine alukan meie omanamele ja nalaman’i jaoks – sõnad sõnadesse, vähesed riismed taaselus-tatud jälleloomise piiramatus paljususes! Ja ma luban asuda Sinu pühen-dusteose jaoks mõeldud artikli juurde kohe, kui see kiri on posti pan-dud. Senikaua, nasavuloniputitupinoluvasan! Ja luba mul sellel isikli-kul puhul lisada mõned viimased sõnad, lausutud mu vaimu ja südametäiest küllusest, austuse, pühendumuse, armastusega: Amak kalo gap

eleman nama la n’kat tokkele sunawa setan amnan umanisi sutu pa-

kotisovulisanan unafat up lenumo kona kafe avanu lo se akina ba na-

savuloniputitupinoluvasan (!!) abanika esolunava efaka nok omunel

put afanu nanasiluvo sitokap utu sisi namu nanmana tes awa nuselek

kot tak nalaman namele Pagolak kama –

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3364

MATHEWS 65

Ameerika kirjanik Harry Mathews (sündinud 1930 New Yorgis) on 1960. aastatestelanud põhiliselt Euroopas, peamiselt Pariisis. 1950ndatel debüteeris ta luuletajana jakäis tihedalt läbi teiste nn New Yorgi koolkonna poeetidega, nagu John Ashbery jaKenneth Koch. Koos nendega andis ta välja ajakirja Locus Solus. 1962. aastal ilmusMathewsi esimene romaan “Pöördumised“ (The Conversions). 1970. aastal Pariisiskohtus ja sõbrunes ta Georges Pereciga (1936–1982), kes viis ta kokku eksperimentaal-kirjanduse rühmitusega OuLiPo, mille ainsaks ameeriklasest liikmeks sai ta 1972.aastal. Koos Alastair Brotchiega on Harry Mathews toimetanud ja tõlkinud antoloo-gia OuLiPo tekstidest Oulipo Compendium (1998). Mathewsi romaanide seast ontähtsamad “Sigaretid“ (Cigarettes, 1987), “Ajakirjanik“ (The Journalist, 1994) ja“Minu elu CIA-s“ (My Life in CIA, 2005). Mathews on kirjutanud ka palju esseesidja tõlkinud. Tema loomingust on eestikeelses tõlkes seni ilmunud luuletus “Sekstett“Oulipo-teemalises Vikerkaares 1999, nr 5–6.

MV

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3365

66 JANDL

ERNSTJANDLSaksa keelest Maarja Kangro

Su(u)ndSu(u)ndSu(u)ndSu(u)ndSu(u)nd

mõni mõtlebpasak ja varemei saamahetusse vinnavilline miga!

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3366

JANDL 67

pistrikud: (kh)ääääääääääää(kh)htuvid: kuidas, palun?

1944 19451944 19451944 19451944 19451944 1945

sõda sõdasõda sõdasõda sõdasõda sõdasõda maisõdasõdasõdasõdasõdasõdasõda

mis nad võivad sulle teha?sul keele suust rebidaeriline jutumees pole sa kunagi olnudsul silma välja torgatakas sa pole küllalt näinud?sinult su mehelikkuse võttamehena pole sa suuremat väärt olnudsul sõrmed otsast lõigataniikuinii ei tohiks sa nina urgitsedasul jalad otsast raiudasinu vanuses jääb inimene paiksekssind hullumiseni piinatahulluks peeti sind juba ammu

Mis nad sulle teha võivad

Pistrik ja tuvid

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3367

68 JANDL

muutusja jällemuutusja jällemuutusja jällemuutusja jällemuutusja jällemuutusja juba jällemuutusja juba jällemuutusja juba jällemuutusja juba jälleja veel üksja veel üksja veel üksja veel üksja veel üksja veel paljuja veel palju palju palju palju paljusünnipäevi perekonnaringis

Arvutute muutuste ajajärk

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3368

JANDL 69

jah nad olla teda ajusse tulistanudta mäletavat seda veel päris täpseltneed olla olnud mees ja naineja siis olla nad läinud lääne poole edasiläbi laineliselt voogava kõrbeteineteise kõrval ent siiski paraja vahega ja mitte liiga kiirestijustkui oleks neil veel pikk raske tee ees

püüdsin kinni armsa rästavõtsin käärid, jalgadest tavabastasin: nii sain rästaigaveseks lendu lasta.uhke lend on päästetulpeagi kaob ta silmist mulja mu hing on rõõmust hullõige lind ei maandu, sest talend võib igavesti kesta

ÕnnesoovÕnnesoovÕnnesoovÕnnesoovÕnnesoov

me kõik soovime teisele kõike head:et kindel hoop temast napilt mööda läheks;et ta, kui ka sai pihta, silmnähtavalt verd ei jookseks;et ta, kui jooksebki verd, mingil juhul verest tühjaks ei jookseks;et ta, kui jooksebki verest tühjaks, valu ei tunneks;et ta valust rebestatult leiaks tagasitee sinna,kus ta esimest vale sammu veel pole teinud –me kõik soovime kõigile kõike head

Läbi kõrbe

Tõeline lind

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3369

70 JANDL

eksistentsi juurdekoeksistentsja miks mitte koeksistentsi juurdekokoeksistentsja sinna juurde siiskokokoeksistents,mille loogiline jätkon kokokokoeksistentsnii pole ko-le seatud mingeid piiresamuti mitte relvasüsteemidelemis teevad säärase ko üldse võimalikuksvaid üksnes eksistentsilemis tuleb alati ette vaid korraja on sestap ka nii tähtsusetu

SuvelaulSuvelaulSuvelaulSuvelaulSuvelaul

oleme inimesed aasadelpea oleme inimesed aasade allja meist saavad aasad, ja saavad metsadküll sest tuleb lõbus puhkus maal

Eksistentsi juurde

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3370

JANDL 71

ERNST JANDL (1925–2000) on ilmselt üks parema huumorimeelega poeete 20.sajandi saksakeelses luules ja ilma igasuguse kahtluseta üks eredamaid tähti kogumaailma eksperimentaalluuletajate seas.

Jandl sündis Viinis, kus ta arvukate poeesia-reiside kõrval ka suure osa ajast tegut-ses (töötades näiteks gümnaasiumiõpetajana). Eksperimentaalseid luuletusi hakkas takirjutama 1956. aasta paiku; umbes samal ajal tutvus ta ka nn Viini Grupiga. ViiniGrupp oli “konkreetse luule” eksperimentidega – foneetiliste ja visuaalsete luuletus-tega, häälutuste ja ideogrammidega – algust teinud juba mitu aastat varem, ent Jandlisärav ja vaimukas kuju tõusis kiiresti teiste hulgast esile.

Jandl on öelnud, et kõige edukamad eksperimentaalse luule meetodid on need,mida kasutatakse ainult ühe korra: sel juhul samastub luuletus oma loomemeetodiga.Jandl on muuhulgas loonud Schwittersist ja dadaistidest mõjutatud häälutusi, kasuta-des töödeldava materjalina siiski pigem sõnu kui häälikuid. Ise andis ta neile luuletus-tele nimeks “Sprachgedichte” (kõneluuletused). Õigupoolest on tekstimaterjali kõrvalJandli loomingu oluliseks osaks ka luuletaja enese elav esitus, millest on palju salves-tusi.

Jandl on saanud palju kuulsate sakslaste ja austerlaste nimelisi preemiaid, teiste hul-gas Georg Trakli, Georg Büchneri, Heinrich von Kleisti ja Friedrich Hölderlini pree-mia.

Ernst Jandli luuletekste – mida nii mõnedki peavad tõlkimatuks – on seni eestin-danud Jaanus Vaiksoo (Vikerkaar 1999, nr 5/6; Looming 2002, nr 11). Viidatud Vi-kerkaare numbris leidub temalt ka pikem tutvustav essee “Suu avamine ja sulgemine– Ernst Jandl”. M.K.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3371

72 ARTMANN

HANS CARLARTMANNSaksa keelest tõlkinud Maarja Kangro

Preili Dracula

sire nahkhiir osavaltsööstab läbi pilve alt,tiivad kullatud on kuust,verenire nõrgub suust.kui ta juustest kahmab teid,loete viimseid minuteid,ees on võigas kiire lendlossi, kuhu päeval endpeidab maias öine lind.lossikeldris sügavalsöögikamber asub tal,soontest verd joob lurinal,juba pikki sajandeidhiilib lapsi, näppab neid.terve transilvaaniakutsub teda nimegahirmus preili dracula.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3372

ARTMANN 73

Koll

eks me koll seal trepil silka,järel sada veretilka:nuga taskus tilgub vist,käeke tahab pesemist?siin on avalik tualett!koskedena tulvab vett,vesi uhab ära vere,puhtaks saad nii käed kui kere!

Roheliste juustega mees

tehke lahti vä(r)rrrrrrav,tehke lahti vä(r)rrrrrrav,üks roosa auto tuleb!kes istub seal? kes istub seal?mees rohelise peaga.mis tahab siit? mis tahab siit?mariet kaasa viia.mispärast siis? mispärast siis?on neiul magus veri!mis nimeks tal? mis nimeks tal?mees vaikib, nägu kaame.mis meelehead võiks teha tal?ta meelsasti sööb daame.no tooge siis see väike neid,me tõrkuda ei tihka,ta pilgust näen, et muidu meidveel kõiki pistab nahka.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3373

74 ARTMANN

Pargis, kus on koletisi

pargis, kus on koletisi,kõndige vaid salamisi,koolikottidega sinnamängima ei tohi minna.kartke koletise mõtteid,tema riukalikke võtteid:hoides pihus suurt banaani,ootab jaanikat või jaani,vahel lausa mõlemat,vahet ei näi tegevat.nülib neilt siis noore naha,et saaks mängukanne teha.lapsed, hoidke silmad lahti,koletis peab hoolsalt vahti,iga aiaposti tagajärab ploome, kivid agaläbi õhtutaeva heidabsinna, kus end ööbik peidab.

Kaheksapunktiline proklamatsioon poeetilise aktikohta

On üks lause, millele pole võimalik vastu vaielda: nimelt, et inimenevõib olla luuletaja, ilma et ta oleks eales kirja pannud või välja öelnudainsatki sõna.Eeltingimuseks on see-eest enam või vähem äratuntud soov poeetiliselttoimida. Ebaloogiline žest ise võib nõnda toime pandult ülenduda era-kordse ilu aktiks, õigupoolest luuletusekski. Ilu on muidugi mõiste, missaab siinkohal liikuda väga avaras mänguruumis.1. Poeetiline akt on luule, mis ei allu ühelegi teisesele taasesitusele, seetähendab, mitte ainsalegi vahendusele keele, muusika või kirja kaudu.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3374

ARTMANN 75

2. Poeetiline akt on luule puhta luule pärast. Ta on puhas luule ningvaba igasugusest ambitsioonist tunnustusele, kiitusele või kriitikale.3. Poeetiline akt jõuab avalikkuse ette vahest ainult juhuse läbi. Seda agajuhtub vaid ühel korral sajast. Ilu ja õilsust silmas pidades ei tohi ta sün-dida kavatsusest avalikuks saada, sest ta on südame ja paganliku tagasi-hoidlikkuse akt.4. Poeetiline akt on ülima teadlikkusega improviseeritud ja seega kõikemuud kui paljas poeetiline situatsioon, mis sugugi luuletajat ei vaja. Sää-rasesse situatsiooni võiks sattuda iga tobu, ilma et ta seda endale kunagiteadvustaks.5. Poeetiline akt on poos selle kõige üllamal kujul, vaba igasugusest ede-vusest ja tulvil rõõmsat alandlikkust.6. Poeetilise akti auväärseimate meistrite hulka arvame me esmajoonessatanistlik-eleegilise C. D. Nero ja eelkõige meie isanda, filosoofilis-inim-liku Don Quijote.7. Poeetiline akt on materiaalselt täiesti väärtusetu ega peida endas seegaalgusest peale ainsatki prostitutsioonipisikut. Selle pelk toimepanekki onläbinisti üllas.8. Toimepandud poeetiline akt on meie mällu jäädvustunult üks vähe-seid rikkusi, mida me võime endaga kaasas kanda, ilma et keegi saaksseda meilt ära võtta.

(1953)

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3375

76 RÜHM

GERHARDRÜHMSaksa keelest tõlkinud Maarja Kangro

usutunnistus

tekst kantakse ette ühel toonil vuriseva sprechgesang’ina; ainult “jah”kahekümnendas lauses intoneeritakse täistooni võrra kõrgemalt ja “kee-”eelviimases sõnas täistooni võrra madalamalt.

ma usun vasikasse.ma usun ka kahte vasikasse.ma usun, et igal vasikal on aju.ma olen veendunud, et vasikaid saab tappa.ma usun kanasse.ma usun ka kahte kanasse.ma usun, et iga kana on koorunud munast.ma usun kindlalt, et kanad munevad.ma usun ka, et üks kana võib muneda kaks muna.ma olen veendunud, et sibul on olemas.ma usun, et sibulat saab tükeldada.ma pean võimalikuks, et see ajab nutma.ma usun lehma.ma usun, et lehmad annavad piima.ma usun kindlalt, et neid saab lüpsta.ma olen veendunud, et piima vahustades saab võid.ma usun aega, mis selleks kulub.ma usun 3-kilosesse võikogusesse.ma usun, et saab puruks lüüa kaks pealuud ja neist ajud välja võtta.ma usun, et ajusid pestakse, nad võetakse välja ja hakitakse, jah, hakitakse.ma usun tule sündi ja vilkasse leeki, mis soojendab.ma usun koldesse kui tule sünnikohta, ja panni, mida leek soojendab ja kuumutab.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3376

RÜHM 77

ma olen veendunud, et või pannil sulab ja sibul sulavõis pruunistub.ma usun kindlalt, et pooliku sibula saab enne veel pisemateks tükkideks hakkida.mind paneks imestama, kui sinna ei lisataks ajusid, jamind paneks imestama, kui see kõik korralikult ära ei praeks.ma usun, et roale võib peale valada kaks klopitud muna.ma usun ka, et panni võib tulelt ära võtta, kui munad on poolvalmis.ma usun lisaks, et kõige peale võib puistata murulauku, sestma usun kindlalt, et murulauk on olemas.ma olen veendunud, et toit viib teil keele alla.

öine hümn

oo võta mind omamadratsilelinadele patjadeleteki allamu sängoo võta mind ometivõta mind vastuolen väsinudja hakkan unetult sinulsinus vähkremasäng oo sängkes sa mind sängitadet mul vähemalt puhata lastapoen sinusse peitujustkui emaihhunagu siis kui ta veel elasja mina veel peaaegu tema sees olinmaa ei suuda sind asendadaoo emaei asenda sindoo voodi

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3377

78 RÜHM

jah ma pöördun su poolenagu oleksid sa sinasee sina kes mind sängitabkatab kinni katabvastu võtabkuskil pean ma ju olemasinu manu on soevähemaltja mind endasse mässidesoled mulle küllalt lähedalnagu ka teisedteen ma sinustoma kaaslaseoma kaaslannaah ära ole nii kesksoolinesinusse uppudestõstan ma sindarmsaima naiselikkuse seisusseoo sängoo sängitartasu mulle selle eestuneteadvusetuseunustusega

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3378

RÜHM 79

looduskirjelduslooduskirjelduslooduskirjelduslooduskirjelduslooduskirjeldus

pilved tõmbuvad kipralilled kahvatuvadaasad pööravad seljateed poevad peitukivid põrnitsevad omaettemäed vajuvad vaikusseorud võdisevadtuulehoog vallandub õhustjõed astuvad kallastest ülepõõsad rebivad oma lehtipuud löövad oksi ladva kohal kokku

maa tuigub öhe

kümnest langes üks väljaüheksast jäi veel vaid kaheksakaheksast veel vaid seitseseitsmest veel vaid kuuskuuest veel vaid viisviiest veel vaid nelineljast, nojah, nagu arvadki, veel vaid kolmja ka need kahanesid edasinii said ülejäänud kaks äkkimõlemaksja kumbki mõlemast kartislõpuks üksi jäädasest see näis vältimatuent ka nõnda poleks see kindlasti kaua kestnud

variatsioon tuntud teemal

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3379

80 KELOMEES

Internetikunsti (netikunsti, võrgukunsti,ingl k net.art, webart) teke on mõistetavaltseotud interneti endaga, kuid olulisel mää-ral ka internetieelse (WWW-eelse) ajaga,kui selle all silmas pidada enne 1990.aastaid tehtud kommunikatiivseid projekte.Eesti jaoks seisneb netikunsti huvitavusselles, et seda on siin püütud teha sama-aegselt arengutega Läänes, arusaadavaltrahvusvahelistel meediakunsti sündmus-tel esitamiseks.1

Hetkel on netikunsti teema ülesvõtmi-ne mõnevõrra keskmisest aktuaalsemgi:äsja ilmus tõlge Tilman Baumgärteli raa-matust “Net.art. Võrgukunsti materjalid”(2006). Netikunsti olulisim parameeter onseotud arvutivõrkudega, mille sisuks oninfo saatmine. Netiprojektid on telekom-munikatiivsed, see on infosaatmis- ja osa-luskunst. Baumgärteli netikunsti-iseloo-

mustus lähtub selle atribuutidest: konnek-tiivsusest, globaalsusest, multimediaalsu-sest, immateriaalsusest, interaktiivsusest,võrdsusest.

Netikunsti “sünnilugu”

Netikunsti tekkest kirjutab netikunsti“klassik” Alexei Shulgin:2 “1995. aastalsai Vuk Ćosić teate, mille oli saatnud ano-nüümne meiler. Tarkvara kokkusobima-tuse tõttu ilmus tekst nähtavale loetamatuascii abrakadabrana. Ainus arusaaadavfragment nägi välja selline:… J8~g#|\;Net. Art{-^s1 …

Vuk innustus sellest väga, et net iseandis nime tegevusele, millest ta haaratudolid. Ta asus otsekohe seda terminit kasu-tama.”

RAIVOKELOMEESEESTI NETIKUNSTIST

1 Vt sel teemal: R. K e l o m e e s, Materiaalne ja tehnoloogiline 1990. aastate kunstis. Rmt-s:Ülbed üheksakümnendad. Probleemid, teemad ja tähendused 1990. aastate Eesti kunstis.Tallinn, 2001, lk 131–149; K. K i v i m a a, One Identity or Non-Identity: New Media andEstonian Contemporary Art. Kataloogis: offline@online media art festival 2nd edition.Media Non Grata. E-Media Center, 1999. http://old.artun.ee/mediafest99/catalogue.doc(ettekanne uue meedia ja kunsti konverentsilt “translocations” Viinis, jaanuaris 1999); K.K i v i m a a, Eine Identität or Keine Identität: Zeitgenössische Kunst und Neue Medien inEstland. springerin: Hefte für Gegenwartskunst, märts–juuni 1999 (eelmise lühiversioon); K.K i v i m a a, Changing Spaces: New Media Art in Estonian Culture. Mare Articum 2000, nr2 (7) 2000, lk 14–20; P. P i i r m a, Mis on netikunst? Eesti Ekspress, 12.10.2006.2 A. S h u l g i n, Nettime, 18. Märts 1997 http://www.nettime.org/Lists-Archives/nettime-l-9703/msg00094.html

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3380

KELOMEES 81

Lõik on muutunud müüdiloome näi-teks.

Arusaadavalt ei tähenda see netikeskseloometegevuse algust. See oli olemas juba1990. aastate alguses. 1999. aastal koos-tasid Alexei Shulgin ja Natalie Bookchinesimese ülevaatliku netikunsti online-aja-loo, mis sisaldab küll projekte alles alates1994. aastast.3

Kui pidada internetikunsti puhul tun-nuslikuks, et tegemist on kaugemate vahe-maade tagant tehtava suhtluskunstiga, siisei ole küsimus enam internetis ega isegimitte arvutivõrkudes. Distantskunstistvõime kõnelda laiemas tähenduses ningseoses tehnoloogilise ja kultuurilise eks-perimentaatorlusega eri sajanditel ja 20.sajandi eri kümnenditel. Samahästi kuikõigi “uute tehnoloogiatega”, olgu kas võijuba foto ja telegraaf, kaasnesid nendemängulised, mittepraktilised kasutusviisid.Lühidalt võikski internetikunsti eelkäijaidpuudutava probleemistiku kokku võttajärgmiselt:4

1) meediaarheoloogia valdkonda kuu-luvad näited keskajast kuni 19. sajandini;

2) 19. sajandi tehnoloogialeiutised,nagu telegraaf, faks, stereofotograafia jms;pilt kui kaugtegutsemise instrument;

3) 20. sajandi alguse tehnoloogilineeufooria, millega haakusid futuristid; sa-muti ootused seoses raadio kui suhtlus-meediumiga;

4) 1960. aastate mail-art, kontseptuaal-

se kunsti dematerialiseerimise taotlused;kontseptualismi ja varase arvutikunstinäitused; TV-keskkonnas toimunud suht-lusaktsioonid, mis on nüüdseks leidnudkoha videokunsti ja kommunikatiivsekunsti ajaloos;

5) 1970. aastatel alanud teadlik pöör-dumine telekommunikatiivse kunsti poole(sh satelliitsüsteemi esmakordne kasuta-mine 1976. aastal) ning kommunikatsioo-nikunsti esteetika eesmärkide ja võimalus-te sõnastamine 1980. aastatel; “telekom-munikatiivse kunsti territooriumi” hõiva-mine toimus ideelises mõttes just 1980.aastatel, arvutivõrgud olid samuti olemas;

6) 1990. aastate alguse esimesed inter-neti-projektid, mis jäid peamiselt WWW-keskkonda;

7) desktop-internetikunsti-järgsed pro-jektid, millele on tunnuslik, et tegu polepelgalt monitoriekraanil eksponeeruva javõrgus oleva andmeobjektiga, vaid kaasaon haaratud füüsilist reaalsust, raudvara,arhitektuurset ruumi, inimese keha, miskõik moodustab teose imaginaarse inter-netiosaga ühte tervikut.

Lihtsaim juhtum viimastest oleksMasaki Fujihata “Light on the Net”.5 Sel-les saab kasutaja interneti kaudu reaalajaslampe sisse ja välja lülitada ning tulemustekraanil näha. Suurejoonelisemaks näitekssobivad Rafael Lozano-Hemmeri “su-hestunud arhitektuuri” (relational archi-tecture) projektid, kus läbi interneti on

3 Natalie Bookchini koostatud netikunsti ajalugu vt: http://www.calarts.edu/~line/history.html4 Vt samal teemal pikemalt: R. K e l o m e e s, Kunstiteose multilokaalne ja immateriaalnekeha. Rmt-s: Kunstiteaduslikke uurimusi. Kd 15 (1/2). Tallinn, 2006, lk 63–105.5 http://light-we.miraikan.jst.go.jp

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3381

Tiia Johannson. �Self.Museum�. http://artun.ee/~tiia/netproject/

Tiia Johannson.�Live Your CV, life comes after that...�. 2000. http://old.artun.ee/homepages/xtiiax/cv/

neti0610.p65 24.10.06, 4:232

Nelli Rohtvee. �net.trilogy�. 1997. http://old.artun.ee/homepages/nelli/net.trilogy.html

Nelli Rohtvee. �net.trilogy�. 1997. http://old.artun.ee/homepages/nelli/net.trilogy.html

neti0610.p65 24.10.06, 4:233

84 KELOMEES

võimalik tekitada prožektorite konfigurat-sioone linnaruumis.6

Netispetsiifilisus

Mis teeb sellisest kunstist ja neist projek-tidest netispetsiifilise objekti?

Filmil kui meediumil on omad piiran-gud, mille raames ta toimib – montaaž,kaamera vaatepunktid. Midagi kindlat onka publiku suhe: nad ei saa sekkuda lookulgu, seada stoorit ega valida vaatepunk-te. Samuti on filmis olemas teatud estee-tilised konventsioonid: näiteks teravusta-mine tähendab tähelepanu fokuseerimistmillelegi; mustvalge pilt esindab ajaloolistmaterjali; unenäolist või unistuslikku te-gelikkust esitatakse kujutisena, mis tehtudläbi deformeerivate filtrite. Meediumsekkub ja annab kunstivaldkonnale kuju,meediumi spetsiifikat kasutatakse sõnumi-le tähendusvarjundite andmisel. Samalugu on kirjanduse, foto ja maalikunstiga.Meedium mõjutab sõnumit. See on seesa-ma mcluhanlik “medium is the message”.Kui püüaksime koostada sõnumi “täna onilus sügisilm”, kasutades erinevaid mee-diume, näiteks sõnu, staatilist pilti (fotovõi joonistus), liikuvat pilti (film või vi-deo), muusikat või internetilehekülge, siisvõime kindlad olla, et mulje ja terviklikinformatsioon, mille saab vastuvõtja, ku-juneb eri meediumide puhul erinevaks.

Neti puhul on oluline see, et ta ühen-dab, seob, lingib. Konnektiivsus kuulubselle struktuuri. Net ühendab arvuteid,

inimesi, sensoreid, seadmeid. Ühendatuson kontekst. Selles ruumis toimib inter-netikunst normaalolekus. Konnektiivsuson kommunikatiivsuse eeltingimus. Kom-munikatsioon leiab aset, kui saatja ja vas-tuvõtja vahel on side, mis annab võimaluseinfo ülekandeks.

Tavalise kunsti puhul on ühendatus(mis on samaväärne eksponeeritusega,nähtavale toodusega) vahel justkui kõrva-line omadus – netikunsti projekt toimibaga ainult selles. See ei tähenda, et neti-kunstil puuduks “ootefaas” nagu tavaliselkunstil, kui see asub hoidlates või ontranspordiks pakitud kinnistesse kastidesse.Ootefaas eksisteerib, kuid selles kaotabnetikunst oma iseloomu. Netikunsti ole-masolu on seotud selle vaatamisega, sel-lega suhestumine tähendab selle kasuta-mist ehk mis tahes arvutipõhise input’itekitamist, impulsi saatmist digitaalsedatakogumini ja sealt tagasiside saamist.

See arvutipõhine sisendsignaal ei pruu-gi lähtuda hiireklikist. See võib olla kõne,füüsiline liigutus, kui tegu on inimese jamasina vahelise suhtlusolukorraga. Kuidsisendsignaali võib tekitada ka mõni loo-duslik või ka muu inimese poolt juhitama-tu protsess, kui see vaid on transformee-ritud elektriliseks signaaliks, näiteks õhu-temperatuur või börsiteated. See iseloo-mustab netikunsti avatust, mis on olulinetunnus interaktiivse kunsti puhul terviku-na.

6 http://www.alzado.net/

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3384

KELOMEES 85

Eesti netikunstist

Mis puutub Eesti kunstnike huvisse inter-netis tehtava vastu, siis on siin tähendus-rikkaks aastaks 1995. Sel aastal toimusTallinnas Eric Kluitenbergi, Sirje Helmeja Ando Keskküla korraldatud uue meediakonverents “Interstanding-UnderstandingInteractivity”,7 kus esinesid praegusesmõttes netiaktivismi ja -kunsti korüfeedGeert Lovink, Alexei Shulgin, HeathBunting, Richard Barbrook jt. Tegu oli uuemeedia suuremat sorti “maaletoomisega”,mis kindlasti ei tähenda, et hilisematarengut saaks otseselt tuletada just sellest.Selleks ajaks oli Eesti hakanud aktiivseltinternetiseeruma, kunstnikud oleksid omainfoallikad ja kontaktid ise üles leidnud.Kindlasti mängis olulist rolli Kunstiaka-deemia E-meedia keskus, mis võimaldasjuurdepääsu resurssidele ajal, mil arvutidja internetiühendused olid suhteliselt kal-lid (1990ndate keskpaiku ja lõpus).

Piibe Piirma kirjutab, et Mare Trallaesimene võrguaktsioon olevat toimunudjuba aastal 1994, kui ta hakkas kasutamaelektronposti. Meili kaudu küsis kunstnikoma tutvusringkonnalt, millised on nendesuhted arvutimaailmaga ja mis soost onarvuti.8 1996. aastast on pärit Tralla “myvery first web-page it does not have a

name”,9 mis talle omaselt tegeleb soo-te-maatikaga. Tralla viimaseid projekte “TheFriendship of All Nations” (2006)10 põhi-neb mälestustel nõukogude propagandastja seisneb mobiilsete objektide kaudu esi-tatud eri rahvaste lauludes. Viimati esitatiseda festivalil ISEA 2006 USAs San Joses.11

Tiia Johannsoni tegevus internetis algas1996. aastal tema alter ego Nelli Rohtveevõrguluule kogumikega.12 Tegu oli hüper-tekstidega, mis olid koostatud kompilee-rimise, skrätšimise ja isekirjutamise põhi-mõttel. Erinevad märksõnad olid lingi-tatud teistele internetilehekülgedele, mislaiendasid põhiteksti või lisasid sellele“ridadevahelist” täiendinfot. Nende NelliRohtvee projektidega esines Johannson1997. aastal meediafestivalil “Ostranenie”Dessaus Saksamaal. Enamik Johannsoniprojekte on koondatud leheküljele“Self.Museum”.13 Teatava eneseidentsuseküberkunstnikuna saavutas Johannsonisiklikku elu ja perekonda puudutavateprojektidega, nagu “Very intimatescreenshot” (1998); “get real” (2000),“Live Your CV, life comes after that…”(2000).14

Laur Tiidemann lõpetas Eesti Kunsti-akadeemia skulptuuriosakonna interneti-projektiga “Perfect Forms in Motion”1999. aastal (netis ei ole säilinud). See

7 Vt http://www.interstanding.ee/i1/i1.html8 P. P i i r m a, Mis on netikunst?9 http://old.artun.ee/homepages/mare/kmm.html10 http://www.tralladigital.co.uk/friendship/11 Teisi Tralla projekte leiab aadressilt: http://www.tralladigital.co.uk/12 http://old.artun.ee/homepages/nelli/poeemid.html13 http://artun.ee/~tiia/netproject/14 Vt vastavalt: http://artun.ee/~tiia/netproject/jap.htm; http://old.artun.ee/homepages/xtiiax/mikki/ ja http://old.artun.ee/homepages/xtiiax/cv/

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3385

Kristjan Mändmaa. �ROSSUM�S ONIVERSAL ZOBOTS�. 1990. aastate lõpp.http://old.artun.ee/homepages/kristjan/LK4/LK4-Tehased.html

Tõnis Kimmel. �Interaktiivne kojapüstitus�. 1998. http://old.artun.ee/homepages/kristjan/LK4/LK4-Tehased.html

neti0610.p65 24.10.06, 4:234

Laur Tiidemann. �Piano�. 2000.http://www.netarts.org/mcmogatk/2001/tiidemann/piano/start.htm

Mare Tralla. �my very first web-page it does not have a name�. 1996. http://old.artun.ee/homepages/mare/kmm.html

neti0610.p65 24.10.06, 4:235

88 KELOMEES

tegeles vormi ja ruumi ideedega, nii et sesmõttes oli tal skulptuuriga pistmist. Tiide-manni töö ei olnud just puhtakujulinevõrguprojekt, füüsilise ja mõneti ka üle-füüsilise maailma juuresolek oli tuntav.Kuid võibolla see külma meediumi jasooja ihu koostoime või konflikt lõigivajaliku efekti ning aitas kumbagi osapooltrõhutada. Tiidemanni eredamad projektidon aastast 2000, mil ta festivalile “offline-@online” Pärnus tegi puuteekraaniga ter-minaalile projekti “Piano”. Selle saatis taka Jaapanis toimunud festivalile “Art on theNet 2001: Post-Cagian InteractiveSounds”, kus võitis grand prix.15

Kontseptuaalkunstnikult ja semiooti-kult Virve Sarapikult pärineb teos

“LUUSIMISI – SOFT MEMORIES”.16

Selgituseks kirjutab Sarapik: “LUUSIMISI– SOFT MEMORIES on ca kolme aastavõrgus luusimise mälestuste kogum. Min-gil hetkel, kui meelte teravus on hajunud,kaob võrgus oleval igasugune tähendus.Jääb liikumine edasi ja tagasi, enamiktekste, pilte ja muud liigub arusaamatutajumatu mürana silme eest läbi. Lisaksleidudele jääb pikemaid luusimisi saatmaväsimus, tupikud, veateated, võtmesõ-nad, registreerimismaksud, kinnijooksmi-sed jm. (…) Uus-Meremaa võib mingilkellaajal olla naabertänavas ja Minsk unis-tamatus kauguses. LUUSIMISI – SOFTMEMORIES viitab nii koha- kui tajumä-

lule. See elab igapäevases arenemises jamuutumises – ühendusi kaob ja tekib juur-de ning ühelgi päeval ei kordu eelmisepäeva teekonnad.”17

Praegugi toimiv projekt on “Küber-torn” (1997, autorid Raivo Kelomees, TiiaJohannson, Virve Sarapik ja Nelli Roht-vee).18 Algselt oli see tehtud festivalile“Interstanding 2”.19 Lähtuti Paabeli tornimetafoorist. Selgituses kirjutatakse: “…kuikeelte paljus iseloomustab inimkondaning lõhenevat ja kasvavat ühiskonda, siisvõrguruumi, küberruumi, iseloomustabpigem keelte erinevuse kadumine ja taga-sipöördumine lingua franca ehk nüüdinglise keele poole. (…) Kasutajal peaksolema võimalik saata link, nõnda et seejääb kinni tema pesa külge ja et tema ka-sutajanimi kleepub vaba rippmenüü reale.Selle tulemusena muutub pesa või moo-dul hõivatuks. (…) Elanikel peaks olemavõimalik vahetada pesi. Ütleme, et tornistavaneb vaade erinevatele piirkondadele,mis ei pruugi olla geograafilised. Vaheta-takse kortereid, kolitakse. Mõistagi, kui-das see avaldub, et keegi kolib, kes kellegamilles kokku lepib, kuidas suhtlusprotsesselanike endi vahel teostub? (…) Torn oneelkõige imaginaarne ruum, see ei olemingi pildilis-tornilik objekt, mis peabvastama meie arusaamadele mõistetest allja ülal, taevas ja maapind. Torn võiks le-heküljel isegi tagurpidi olla, kelder üles-

15 Sealses serveris leidub see praegugi: http://www.netarts.org/mcmogatk/2001/tiidemann/piano/start.htm16 http://www.cs.ioc.ee/~kalda/luus/17 http://www.cs.ioc.ee/~kalda/luus/4/007.htm18 http://old.artun.ee/cybertower/19 http://www.interstanding.ee/i2/index.html

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3388

KELOMEES 89

poole. Selles mõttes ei ole see torn maa jataeva ühendaja, see ei ole transformatsioo-ni ja evolutsiooni metafoor, ülenemisevahend, vaid see ongi taevas, vaimne ke-hatu keskkond, kus toimivad teised reeglid.Sellesse torni tulekul võib jätta oma kehadukse taha nagu Paradiisi või Põrgusse.”

Huvipakkuv on selle torni toimimineka praegu. See kasvab. Iga kord, kui sedakülastan, on mõni kasutaja lisandunud.Selle kavandamisest ja veebipanekust onmöödas üheksa aastat. Ja WWW ajaluguon veidi vähem kui kaks korda pikem(aastast 1989).

Kristjan Mändmaa projekt “ROS-SUM’S ONIVERSAL ZOBOTS”20 onirooniline veebidisain, loodud meediaüles-andena Kunstiakadeemia õpingute ajal1990. aastate lõpus. Tuntav on narratiiv,millest antakse interaktiivsete vahenditegaainult eelmaitse. Viide Karel Čapeki“RURile” peaks olema samuti mõistetav.

Tõnis Kimmeli “Interaktiivne kojapüs-titus”21 rõhutab internetispetsiifikat: klik-kimise tulemusena tekkiv pildipaljusus

20 http://old.artun.ee/homepages/kristjan/LK1/Roz1.html21 http://lizard.artun.ee/~t6nis/INTERAKTIIVNE/22 http://kliinfann.artun.ee/netiasjad/netiasjad.html

ahvatleb kasutaja sihitusse interaktsiooni.Naiskunstnike Laulu- ja Mänguselts

Puhas Rõõm on 2000. aastate algusesaktiivselt esinenud näitustel ja festivalidelning omab külluslikku võrgulehekülge, kusvõib leida ka netiprojekte.22

Võimalik oleks leida muidugi veel pro-jekte, mida on teinud näiteks üliõpilasedKunstiakadeemia meediakursustel 1990.aastate lõpus või Tartu Kõrgemas Kunsti-koolis. Viimastest meenub näiteks IngridVäärsi interaktiivse narratiivi vormis ne-tiprojekt “Suitsetamisest”. Seda, et erilistbuumi netikunsti valdkonnas Eestis pole,võiks põhjendada kohapealse foorumipuudumisega, sündmuste vähesusega, kussellelaadseid projekte saaks esitada ja hin-nata. Samuti ei tunne kunstnikud end ilm-selt piisavalt motiveerituna, saatmaks omaprojekte rahvusvahelistele festivalidele,nagu seda on näha videokunsti puhul. Seekõik ei tähenda siiski, et puuduks tehnilinevõi kontseptuaalne kompetents, pigem onsee suunatud rakendusvaldkonda – veebi-või interaktiivse meedia disaini.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3389

Mare Tralla. �Loveline�. http://artun.ee/~trimadu/love.html

Mare Tralla. �The Friendship of All Nations�. 2006.http://www.tralladigital.co.uk/friendship/

neti0610.p65 24.10.06, 4:236

Raivo Kelomees, Tiia Johannson, Virve Sarapik ja Nelli Rohtvee. �Kübertorn�. 1997.http://old.artun.ee/cybertower/

neti0610.p65 24.10.06, 4:237

92 MEISTERSON

HELIMEISTERSONKEELEINSENERID KIRJANDUSLABORISViini grupi tegevusest

Ligikaudu aastail 1952–1964 tegutsenudViini gruppi (die Wiener Gruppe) on peetudsõjajärgse saksakeelse kirjanduse radikaal-seimaks avangardiks. Grupi tegevust sõja-järgses restauratiivselt ja konservatiivseltmeelestatud Austrias võib käsitada kuikirjandulikku revolutsiooni kaasaegsetearusaamade vastu kunstist, kirjandusest,elust. Ühtlasi on tegemist kultuuripärandiga,mida kodumaal aastakümneid ignoreeritining alles võrdlemisi hiljuti on laiemalttaasavastama ja seejärel kohati jõudsalt “tu-rustama” hakatud. Näiteks esindas VG1997. aastal Austriat Veneetsia kunstibien-naalil. Esimesed kirjandusteaduslikud kä-sitlused VG autorite loomingu kohta ilmu-sid 1970. aastatel, kuid eriti agaralt hakkasidgermanistid rühmitust uurima 90ndatel,mil toimus ridamisi sümpoosiume ja kon-verentse. Ometi mainitakse nüüdki sageli,et seni puudub VG loomingu kõiki tahkehõlmav analüüs, mis poleks pelgalt doku-menteeriv või mis suudaks end täielikultlahti rebida rühmituse (auto)biograafilistest“müütidest”.1

Harilikult nähakse Viini gruppi koosne-vana viiest autorist: Hans Carl Artmann(1921–2000), Friedrich Achleitner (1930),Konrad Bayer (1932–1964), Gerhard Rühm(1930) ja Oswald Wiener (1935). Grupitegevuse teoreetiliste, metoodiliste ja idee-liste aluste kujunemises mängisid suurt rollinii rühmituse isikkoosseis kui Austria kul-tuuripoliitilisest olukorrast tulenenud eel-dused.

VG ei olnud sugugi homogeenne koos-lus. Selle liikmetel olid küll sarnased ees-märgid ja hoiakud, kuid erinevused teemadeja nähtuste käsitlemisel olid rühmituse iden-titeedi oluliseks osaks ning neid erinevusirakendati produktiivselt ühise tegevuse jaloomingu huvides. Autorite erinev intellek-tuaalne taust lõi aluse interdistsiplinaarseleja intermediaalsele lähenemisviisile. Igaüksoli mingil oma alal spetsialist. Achleitneroli hariduselt arhitekt, Artmann aga grupikeelegeenius, n-ö “keelealkeemik”, kestõlkis tekste mitmest, sealhulgas paaristküllaltki eksootilisest keelest,2 Bayer oliõppinud psühholoogiat ja maalikunsti,

1 90ndate lõpul on vastavasse repertuaari lisandunud väide, et VG ei ole kunagi eksisteeri-nudki ning see kujutavat endast vaid germanistide väljamõeldist ja mõne grupiliikme imago-loogilist vallutusretke.2 Artmann on kinnitanud, et tema lemmiklektüüriks olid sõnaraamatud, grammatikad jamitmesugused käsiraamatud, mida ta luges kui põnevikke. Tema eristaatusest unenäoliste jafantastiliste keelemaailmade loojana sai aga omamoodi ohutustav klišee, mis tihti takistas ta

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3392

MEISTERSON 93

Rühm oli muusik ja helilooja, radikaalse“ühe-tooni-muusika” rajaja. Ka Wiener oliõppinud muusikateadust ja peale sellematemaatikat. Neid isiklikke teadmisi jakogemusi jagati üksteisega ning nii sai algu-se mõnigi tekstimetoodiline ja vormilineeksperiment.

Sisemist potentsiaali rikastasid välis-impulsid. Nii Gerhard Rühm kui OswaldWiener on korduvalt toonitanud, kui suurtähtsus oli nende jaoks teiste kunstivaldkon-dade ja -suundade esindajatega suhtlemisel.Kuid VG autorite arvates ei olnud Viinisõjajärgse boheemlaskonna muud esindajadpiisavalt radikaalsed,3 ennast nägid nad jär-jekindlalt kompromissitu “eelsalgana”,rõhutasid kindlalt oma autonoomsust jaisoleerisid end sedasi niigi toonase ühiskon-na äärealale jäävast progressiivsest loojate-kogukonnast.4 Kuna peaaegu kõik tavapä-rased teed laiema avalikkuseni olid suletud,taanduti reaktsioonina veelgi enam grupi-sisesesse elitaarsusse, mis välistas järeleand-mised kunstituru ja avaliku maitse nõuetelening vähendas veelgi retseptsiooniväljavaa-teid. Eri huvidega individualistide koondu-

mine rühmituseks oli sõjajärgses Viinis seegaellujäämisabinõu, grupp pakkus liikmeileomamoodi esinemislava, sageli ainsat või-malust tagasisideks. Sealjuures sugenev teo-reetiline väitlus kujunes loomingu osaks,omandas mõneti kunstiteose staatuse. Ideeoli väärtus omaette, selle realiseerimine agaautoreile (ka võimaluste puudumisel) sageliebahuvitav.

Olukorda aitab seletada sõjajärgse kon-servatiivselt meelestatud Austria kultuuri-poliitiline taust. Pärast häbistavat osalemistHitleri Saksamaa korda saadetud sõjakole-dustes võttis Austria sel ajastul endale ohv-rirolli ning ametliku poliitika peaeesmär-giks sai taasloodud riigi legitimeerimine jaidentideedi ülesehitamine, seda just kultuu-ri kaudu. Nõuti Habsburgide dünastia aegsesuurriigi väärika traditsiooni taaselustamist,et kompenseerida riigi maailmapoliitilistmarginaalsust vaimusuuruse ja minevikuhiil-gusega. VG tegevuse metoodilised ja teoree-tilised alused lähtusid aga suuresti kirjandus-liku modernismi traditsioonist. Futurism,ekspressionism, dadaism, sürrealism, konst-ruktivism5 – kõik need avangardliikumised

tekstide tõsimeelset retseptsiooni ja analüüsi. Vt A. B u c h e r, Die szenischen Texte derWiener Gruppe. Bern jm, 1992, lk 104.3 Teiste hulgas ei peetud piisavalt uuendusmeelseks ka näiteks Ernst Jandlit, keda koosFriedericke Mayröckeriga on vahel ekslikult arvatud grupi liikmete hulka. Jandl selgitaboma luuletuses “suguvõsa” neid suhteid ning määratleb end VG “onuna”.4 Välja arvatud sidemed Jandli, Mayröckeri ja kujutavaid kunstnikke koondava Art-Clubiseltskonnaga ning põgusad kontaktid välismaal tegutsevate konkreetse luule esindajatega,toimus avanemine laiemale maailmale hiljem ja ettevaatlikult: grupp sai tuntuks alles pärasttekstide ilmumist välismaal ja Viini aktsionistide (Wiener Aktionismus) mõjuväljas. Vt M.B a c k e s, Experimentelle Semiotik in Literaturavantgarden. Über die Wiener Gruppe mitBezug auf die Konkrete Poesie. München, 2001, lk 103–132.5 Nimeliselt on VG eeskujudena esile toodud palju modernismiklassikuid: Arno Holz, PaulScheebart, Carl Einstein, August Stramm, Kurt Schwitters, Otto Nebel, Franz RichardBehrens, Roul Hausmann, Hans Arp, Gertrude Stein, Baudelaire, Poe, Gérard du Nerval,Georg Trakl, Ramón Gómez de la Serna, Benjamin Péret, Max Ernst, Genet, Beckett,

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3393

Virve Sarapik. �LUUSIMISI � SOFT MEMORIES�. 1997.http://www.cs.ioc.ee/~kalda/luus/

neti0610.p65 24.10.06, 4:238

Naiskunstnike Laulu- ja Mänguseltsi PUHAS RÕÕM �Võrguprojektid�.http://kliinfann.artun.ee/mimics/index.html

neti0610.p65 24.10.06, 4:239

96 MEISTERSON

olid rohkem või vähem revolutsioonilisedning seadsid “inimkonna vabastamisevõitluses”6 ründavalt küsimuse alla senikehtinud kirjanduslikud, kunstilised ja/võisotsiaalsed väärtused. Kuid riigi ülesehi-tamisega tegelev Austria kodanlik publikei soovinud tegelda arusaamatuks jääva,ärritavalt väljakutsuva, destruktiivse (niigihabrast turvatunnet lammutava) keele- jaühiskonnakriitikaga. Nii sõltutigi olgu võiligikaudu endasarnaselt meelestatud kaas-laste poolehoiust ja toest. Kultuuri- jasotsiaalpoliitilise surutise leevenemine1960. aastate alguses oli ilmselt ka üksrühmituse lagunemise põhjusi.

VG kesksed teemad on üksteisega tihe-dalt põimunud. Grupi kirjandusliku tege-vuse keskmes oli filosoofilisest keelekrii-tikast7 lähtuv võitlus ühtaegu nii autoriteeneste kui ka publiku mõtlemis- ja käitu-misharjumuste vastu. Sealjuures oli nendeeksperimentide ja aktsioonide taustaksseisukoht, et kunsti ja inimese eksistentsivahel ei ole piire: kunst kui eluhoiak, elu/inimene/kunstnik kui kunstiteos; lisaksjuba sürrealistidele tuntud postulaat, etkunstnik võib olla igaüks.

Piiride ületamine eri valdkondade,kirjandusžanride ning filosoofiliste ja tea-duslike teooriate vahel, lõpuks ka kunsti

ja elu vahel andis VG liikmeile suverään-suse, mis lubas neil hüljata konventsionaal-sustest ja traditsioonilistest mõtlemis- javaatlusviisidest ohjatud lähenemise ningtavapärase arusaama kunstist.

Keelekriitika, keeleliste jaKeelekriitika, keeleliste jaKeelekriitika, keeleliste jaKeelekriitika, keeleliste jaKeelekriitika, keeleliste jaesteetiliste konventsioonideesteetiliste konventsioonideesteetiliste konventsioonideesteetiliste konventsioonideesteetiliste konventsioonidelõhkuminelõhkuminelõhkuminelõhkuminelõhkumine

VG keele-, kirjandus-, teadus- ja ühiskon-nakriitilise tegevuse aluseks on tõdemus,et inimese keel, loogika, mõtlemisvõimeja meeleorganid kujutavad endast küllaltkikesist varustust.8 Oma eksperimentidegatahtsid autorid muuta avalikku tegelikku-sekäsitust, kuna nende arvates takistas justsee nimetatud kesisest varustusest tingitudpuudujääke ära tunda, hinnata ja kõrval-dada. VG “pedagoogilise valgustustöö”idealistlikuks eesmärgiks oli maailmamuutmine ning inimtaju ja -teadvuse avar-damine. Selle saavutamist peeti võimali-kuks vaid keele kaudu. Seetõttu ongi keeleretseptsioon üks rühmituse kesksetest tee-madest. Et keele eri aspektide vahelisiseoseid paremini hinnata ja käsitleda, te-geldi kirjandusliku lähenemisviisi kõrvalintensiivselt ka teaduses – lingvistikas,

Ionesco, Michel de Ghelderode, Lorca jt. Lisaks Max Stirner, Walter Serner, BenjaminWhorf, Fritz Mauthner, Ludwig Wittgenstein jm keelefilosoofid. Samuti QuirinusKuhlmann ja barokk-kirjandus, zen-tekstid, patafüüsikud ja neoküberneetika.6 W. B e n j a m i n, Der Surrealismus. Die letzte Momentaufnahme der europäischenIntelligenz. Rmt-s: W. Benjamin, Angelus Novus. Frankfurt, 1966, lk 212.7 VG loomingu tutvustamise ja käsitlemise väljaspool saksa keeleruumi muudab keerulisekssuurema osa tekstide tõlkimatus. Küll saab aga kirjeldada teksti koostamise meetodeid jateoreetilisi aluseid, samuti läbiviidud või kavandatud aktsioone.8 Vt nt: O. W i e n e r, die verbesserung von mitteleuropa, roman. (1969). 1. Aufl. derNeuausg. Reinbeck bei Hamburg, 1985, lk CLXXV.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3396

MEISTERSON 97

Oma katsetustega näitasid rühmituseliikmed, kuidas keele abil on võimaliktegelikkust edasi anda vaid ligikaudselt.Nende järelduseks oli maailma kirjandus-liku, dramaturgilise või pildilise kirjel-damise kategooriline eitus. Tihti tooditekstides esile metafoori ja võrdluse sisu-tühjust, sagedaseks teemaks oli ka vajadusmitte uskuda n-ö “piltide muinasjuttu”.

Fritz Mauthneri ja Benjamin Whorfikeelefilosoofilistest käsitlustest tuleneb, etkeelega käib kaasas maailma tunnetamisevõimaluste piiratus ja kognitiivne vägivald.See teema oli oluline ka VG autoreile, kespüüdsid paljastada keelega seotud ohte,puudujääke ja kaasnevaid tunnetusprotses-se. Ühe huvitava osutuse keele vägivald-suse motiivile leiame Konrad Bayeri lava-tekstist “kloun elektritoolil” (kasperl amelektrischen stuhl):

lõvi (apollole): ma ütlen vaid: alus (annabtalle kõrvakiilu)

jaöeldis (annab talle kõrvakiilu)pealause (lööb talle nina pihta)jakõrvallause (lööb talle nina pihta)

ma loodan et sellest aitab.10

VG autorid seadsid küsimuse alla niiüldkehtivad keelelised kui esteetilisedkonventsioonid, mõlema puhul pidasidnad vajalikuks olemasolevate hierarhiate

keelefilosoofias, psühholoogias, kübernee-tikas – aktuaalsete teoreetiliste seisukoh-tadega. Grupi liikmed nimetasid end kee-leinsenerideks, keelepragmaatikuteks, kedahuvitavad eelkõige luuletuse teoreetilisedaspektid. Luuletus kui lõpp-produkt eiolnud seega hoopiski nii oluline kui sellevalmistamise protsess: tähtis ei olnud,kuidas mingi luuletus kõlas, vaid kuidassee tehtud oli.9 Kirjanduslik eksperimentei olnud autorite jaoks mitte niivõrd prot-sessi tulemus kuivõrd loomingulise uuri-mistöö lähtealus ja vahend. Grupp ise oliaga “labor ja eksperimendi mänguväli”(Konrad Bayer), kus uued avastused ja ideedkohemaid läbi prooviti.

Keel oli VG liikmete käsituses inimli-ku eksistentsi aluskategooria, mida eisaanud ühegi eluvaldkonna puhul ignoree-rida. Sellest tulenevalt on rühmituse kee-lekriitilised lähtekohad väga laiapõhjali-sed ning hõlmavad mitmeid alateemasid,nagu mõistmise ja kommunikatsiooniproblemaatika või tegelikkuse kujutamiseprobleemid. Mõistmise kui keelelise japsühholoogilise kategooria puhul oli VGliikmetele oluline paljastada mõistmiseautomaatsus ning seada sellele automa-tismile tõkkeid. Mitmesuguste eksperi-mentide, sealhulgas psühhotehniliste“inimkatsete” tulemusena tuli neil siiskitunnistada, et arusaamist on võimalik küllraskendada, kuid seda protsessi ei saa lõp-likult välja lülitada.

9 Vt: die wiener gruppe. the vienna group. a moment of modernity 1954–1960 / the visualworks and the actions. Ed. P. Weibel. Wien; New York, lk 779.10 K. B a y e r, Das Gesamtwerk. (1966). Hrsg. v. G. Rühm. Revidierte Neuausg. mit bisherunveröffentlichten Texten. 1977, lk 180.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3397

98 MEISTERSON

lammutamist. Sel eesmärgil käsitleti kee-lereegleid oma aja kohta küllalt anarhist-likult: esines ortograafiareeglite hulgalistignoreerimist (näiteks suurtähtede läbivpuudumine,11 interpunktsiooni puuduminevõi äärmiselt vaba kasutus, süntaksireeg-lite eiramine). Väljendusvõimaluste avar-damiseks püüti leida uusi tekstikoostamisemeetodeid, näiteks kirjanduslik montaaž,kollaaž ja sõna, fraasi või lause semanti-ka võõritamine. Mitmed neist meetodeiston tuntud juba klassikaliste avangardliiku-miste tegevuse kaudu ning kaasaegsed süü-distasidki VG autoreid muuhulgas ka saa-matus kopeerimises. Viimased on aga kin-nitanud, et näiteks montaaži- ja kollaaži-tehnika olemasolust ei olnud neil aimugining et nad pidasid neid tõeliseks avastu-seks. Siin tuleb arvesse võtta, et Teisemaailmasõja järel tuli autoritel oma kir-janduslik traditsioon kildhaaval kokkukoguda, sest natsionaalsotsialistid olidraamatukogud neile ebasobivast loomin-gust puhastanud ning uued antoloogiadhakkasid ilmuma alles mõnda aega pärastsõda. Modernismipärandist ammutatudideid ei võetud üle üks-ühele, neist leitiinspiratsiooni ja neid arendati eksperimen-tide käigus edasi.

Oma tekstide koostamisel järgiti tihti“täpset arhitektuuri”,12 uuriti keelematerjalirangelt etteantud reeglite alusel, võeti

arvesse keele kui materjali eri tasandeid,mikro- ja makrostruktuure. Lausete, sün-taktiliste ja semantiliste lauseseoste kõr-val püüti eksperimenteerida ka sõnade,silpide ja häälikutega. Prooviti sõnu muutamillegi lisamise, ärajätmise, nihutamise võihäälikute ümbervahetamise teel, et tähen-dus kaoks, muutuks, laieneks või kitse-neks. Seeläbi taheti takistada lugejal tekstipassiivselt “tarbida”. Jälgimaks tekstidünaamikat, peab lugeja sageli kombinee-rima, sõnu ümber seadma, ette mõtlemaja meenutama, perspektiivi vahetama jne.

Keele ja kirjanduse konventsioonidevastu olid suunatud ka katsetused “konk-reetse poeesia” vallas ja “uus murdelüüri-ka”. Mõlema meetodi puhul oli uudnekeele käsitamine materjalina ja vormikü-simuste tõstmine kõrgemale keele kom-munikatsioonifunktsioonist.13

VG murdelüürikal ei olnud midagipistmist n-ö karjaselauludega, kuid ometitõid just sellealased katsetused kaasa suurepublikumenu. Paradoksaalsel kombelvõttis publik heatahtlikult vastu küllaltkiketserliku mängu millegi nii argipäevaseja intiimsega nagu lokaalne, identiteetimäärav suhtluskeel. Üheks põhjuseks onehk see, et need tekstid ei olnud agressiiv-sed, neis esines rahvalikku huumorit ningnad olid sageli vähem elitaarsed kui VGülejäänud looming.14 Autorite endi hinnan-

11 Saksa keeles kirjutatakse substantiivid suure tähega – selle reegli eiramine muudab kõiksõnaliigid vähemalt visuaalselt võrdväärseks. Lugemisel suurendas toona võõristust kindlastika lause algust tähistava suurtähe puudumine.12 Tagantjärele on autorid avaldanud koos tekstidega ka nende konstruktsiooniplaane.13 Ka siin saab viidata sarnasustele futuristide ja dadaistidega.14 Tõsi küll, siingi praagiti radikaalsemad tekstid kirjastustes välja, nt Artmanni kogust “medana schwoazzn dintn” ning Achleitneri, Artmanni ja Rühmi ühisraamatust “hosn, rosn,baa”.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3398

MEISTERSON 99

gul oli edu valem siin küllalt lihtne: dia-lekt on inimeste jaoks eelkõige auditiivne(ja sellisena automatiseerunud) kogemus,selle kirjalik vahendamine muudab tuntuühtäkki tundmatuks ning luuletusest saabpuänteeritud mõistatus, kus iga sõna tulebkorraga tähelepanelikult vaagida ja kusmillestki üdini tuttavast saab järsku midagitäiesti uudset. Iga autor juurutas dialektikirjalikuks vahendamiseks omaenese trans-kriptsioonisüsteemi, mis tähendas, et üksja sama foneetiline üksus võis esinedaluuletustes erinevas “optilises” vormis.(Foneetika üle peeti omavahel muide katuliseid vaidlusi.) Kõige enam heameelttegi autoreile see, kui põlised viinlasedtänavakatsetuste käigus luuletustest luge-des aru ei saanud. Katsetest selgus ka, etsakslased dešifreerisid luuletusi pareminikui dialekti valdavad kohalikud. VG pe-dagoogilised taotlused seisnesid siin taasautomaatse lugemise ja taju takistamises– tekstist arusaamiseks vajasid ka dialektitundvad inimesed n-ö tõlkimise-vaheastet,enne kui said järgmise sõna juurde liikuda.

Konkretistlikud püüdlused moodusta-sid VG ühisosa teiste kaasaegsete avan-gardrühmitustega ning sageli esitletaksegirühmituse autoreid kui “konkreetseidluuletajaid”, kuid see suund moodustassiiski vaid osa grupi loomingust.15 Konk-reetse luule puhul hägustuvad piirid kir-

janduse, kujutava kunsti, arhitektuuri,muusika vahel. Siin esineb mitmeid eri-nevaid tekstiliike, mida iseloomustabeelkõige keelelise materjali kasutamineredutseerituna ning mäng tähendustasan-ditega, samuti vormi ja pinnaga, mis muu-tis kirjandusliku teksti esemlikuks. Tava-pärase lauseehituse asemele astub visuaal-setes tekstides “tüpograafiline süntaks”.Keel on vabastatud praktilisest sõnumi-edastamise funktsioonist, seda kasutataksekui materjali. “Konkreetse luule” süno-nüümina on mõnede väikeste variatsioo-nidega kasutatud ka mõisteid “eksperi-mentaalne”, “elementaarne”, “materiaal-ne”, “ruumiline”, “abstraktne”, “absoluut-ne”, “tehis-”, “evidentne”, “lingvistilinekirjandus”.16 Eriti sagedasti kasutatakseühetähenduslikuna “konkreetset” ja “vi-suaalset” luulet. Rangemat vahet tehakseaga akustilistel ja visuaalsetel tekstidel –muusikalise haridusega Gerhard Rühmrõhutas mitmes teoreetilises tekstis, ettuleb arvesse võtta nii sõnade ja häälikute“akustilist” kui “optilist” esinemisvormi(vrd murdelüürika). Mitmeid tekste võiksnimetada “asemantilisteks” või “mõtte-vabadeks”, kusjuures kaasaegsed kippusidneid õela pealiskaudsusega ühtlasi kamõttetuteks tembeldama.17

Paljud VGi tekstid on tunnistatudkonkreetse luule klassikaks. Näiteks Rüh-

15 Konkreetse luulega tegelesid VGs eelkõige Achleitner, Rühm ja Wiener.16 R. D ö h l, Möglichkeiten, Umfang und Wurzeln experimenteller Literatur, Kunst undMusik im 20. Jahrhundert. Konkrete Poesie. Rmt-s: Die deutsche Literatur der Gegenwart.Hrsg. v. M. Durzak. 3. tr. Stuttgart, 1976, lk 257–284.17 Need vähesed korrad, mil VG autorite töid üldse kirjandusajakirjades ja antoloogiatesavaldati, tõid enamasti kaasa skandaali ning paaril juhul tuli toimetajatel oma tööga hüvastijätta.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:3399

100 MEISTERSON

mi aja relatiivsust kujutav tüpograafilinetekst “jetzt” (praegu): iga hetk on “praegu”,kuid ükski “praegu” ei sarnane teisega –ei visuaalselt ega seega ka sisuliselt ningtunnetuslikult. Või Achleitneri rahutustdemonstreeriv: “rahu / ja / rahu / ja /rahu…”. Achleitneri teksti “ruudu-uuring”(quadrat-studie) puhul tekib huvitav võrd-lus Raul Meele teosega “Ülesalla”, kussõna asend pinnal läheb kohati vastuollusõna tähendusega.18 Achleitner paigutabtühja ruutu erinevaid ruumilisi seoseidtähistavaid sõnu (nt kese, serv, ülal, all,keskel). Esmalt paiknevad kõik sõnadruudu keskel, hakates seejärel ringlema.Nii satub näiteks sõna “ülal” ühel juhulruudu alumisse serva.

Achleitner mängib siin seega sõna asen-di ja semantikaga, alustades tautoloogiastning jõudes suurema või väiksema vastu-oluni sõna tähenduse ja ruumilise asendivahel. Autor ise nimetab seda 1970. aas-tatel loodud teost konkreetse luule hiliseks“õppetekstiks”. Originaalis paiknes igaruut omaette lehel, nii et ilmnes pareminisõnade päripäeva ringlemine ruutudes.

Konkreetse luule eksperimendid püsti-tavad küsimuse teadvuse, mõtlemise jakeele suhetest. Taustaks on siin keelefilo-soofilised ja -teoreetilised teooriad, eelkõi-ge sellised, mis rõhutavad keele maailma-pildi-iseloomu (muuhulgas Wittgenstein jaWhorf). Nende põhiteesi kohaselt on keelinimese teadvuse primaarne reaalsus. Kõ-

nelemine ja teadvus on seotud keelesüstee-mi semantiliste ja grammatiliste struktuu-ridega, mis kujundavad nii kõnelemist jateadvust kui ka tegelikkust, mida keeleabil vahendatakse. Konventsionaalsetekeelestruktuuride lammutamine tähendabseega ühtlasi uute teadvusruumide loomistning tavapäratute tajuvormide rakenda-mist.19 Tagasivaatavalt nägi OswaldWiener konkreetse poeesia ainsa oluliserollina just seda, et see eksperiment aitasluua esimesi hüpoteese mõistmise meh-hanismidest ja keele toimimisest ningseeläbi sai kirjutamisest mõtteprotsessideuurimise vahend.20

VG autorid astusid keelereeglitest de-monstratiivselt ja provokatiivselt üle, õp-pides neid samas seeläbi paremini tund-ma, mis võimaldas nendega omakorda veeltulemuslikumalt manipuleerida. Vormima-nipulatsioonid osutusid eriti tõhusaksseetõttu, et nende abil suurendati retsipien-tide tundlikkust sisuliste probleemide jakriitiliste küsimuste suhtes. See protsesstõi kaasa muutuse esteetilistes tavades jatraditsioonides.

Näitena võiks siin tuua Konrad Bayerimõlemad romaanid –“vitus beringi pea”(der kopf des vitus bering) ja “kuues meel”(der sechste sinn), mille kirjutamisel on ka-sutatud muuhulgas montaažitehnikat. Siinsaab vaevu rääkida tegevusest või tavapä-rasest narratiivist; “kuuendas meeles” eiole võimalik piiritleda ühtegi tegelast, mi-

18 Vt Vikerkaar 2001, nr 5–6, lk 71.19 H. P. F r a n k e jt, Geschichte der deutschen Literatur. Bd. 6. Von 1945 bis zurGegenwart. Stuttgart, 1983, lk 103 jj.20 O. W i e n e r, einiges über konrad bayer (1978). Rmt-s: die wiener gruppe. the viennagroup. a moment of modernity 1954–1960 / the visual works and the actions, lk 43.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:33100

MEISTERSON 101

nategelane hüppab pidevalt ühest keha- jaesinemisvormist teise ning lugejat häm-meldab, et mitmele tegelasele on omista-tud ühtesid ja samu omadusi. Lisaks n-ödialoogid, kus tegelased räägivad pidevaltüksteisest mööda. Kõik tavapärase romaa-niga seonduvad kategooriad – aeg, koht,ruum, mõte, tähendus, kausaalsus, isiklikidentiteet, erilisus, eesmärgipärane areng,keele kommunikatiivsus, ratsionaalsedseosed, loogiline argumenteerimine jne –esinevad siin vaid oma eituse vormis.21

Gerhard Rühmi arvamus rangest klas-sikalisest kirjandusvormist väljendub temairoonilises konkreetses luuletuses “sonett”:

erste strophe erste zeileerste strophe zweite zeileerste strophe dritte zeileerste strophe vierte zeile

zweite strophe erste zeilezweite strophe zweite zeilezweite strophe dritte zeilezweite strophe vierte zeile

dritte strophe erste zeiledritte strophe zweite zeiledritte strophe dritte zeile

vierte strophe erste zeilevierte strophe zweite zeilevierte strophe dritte zeile

Kui luulevormi puhul jõudis Rühm

oma redutseerimispüüdlustes “ühe-sõna-tahvliteni”, siis draamavormis on üks talühemaid tekste “sõrmus”: “eesriie avaneb.laval lebab abielusõrmus. eesriie sulgub.”Oma pikimaks teatritekstiks on Rühmnaljatledes nimetanud aga teost pealkirjaga“hingamine”, kus autor annab kogu maa-ilma elanikonnale režiijuhise: kõik peavadhingama. Nii nihutatakse edasielamiseenesestmõistetavus kunsti konteksti ningkunst ja elu saavad üheks.22

Mõtlemis- jaMõtlemis- jaMõtlemis- jaMõtlemis- jaMõtlemis- jakäitumisharjumuste kriitikakäitumisharjumuste kriitikakäitumisharjumuste kriitikakäitumisharjumuste kriitikakäitumisharjumuste kriitika

Mõtlemine ei ole VG liikmete arvatesvaba ega allu inimese tahtele, vaid on bio-loogiliselt determineeritud ja keele pooltdikteeritud. Inimese hoiakud ja tegelikkuson keele poolt fabritseeritud ning seetõttutuleb keelereeglitest juhinduvale mõtlemi-sele vastu tegutseda. Et mõtlemise muga-valt harjumuspärast voolu vältida, seatakselugejale ja vaatajale (kuid ka autoreileendile) mitmeid “eksperimentaalseid püü-niseid”. Sealjuures kasutatakse järgmisimeetodeid: “metoodiline inventsionism”,narkootiliste ainete ja alkoholi mõju, ju-huse kaasamine, “luuletamismasin”, ma-temaatilised tekstikoostamise valemid,jagatud autorlus, sujuva lugemise ja taju-mise takistamine (nt ühe-sõna-tahvlid,murdelüürika).

“Metoodiline inventsionism” eeldab

21 Vt A. H a s l i n g er, Die literarische Montage als Erzähltechnik im modernenösterreichischen Roman. Rmt-s: Erzähltechniken in der modernen österreichischenLiteratur. Hrsg. v. A. Doppler, F. Aspetsberger. Wien, 1976, lk 89.22 Vt ka teksti “sisse ja välja hingamine”.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:33101

102 MEISTERSON

teksti sündi mitte autori inspiratsioonitulemusena, vaid kalkuleeritava leiutamiseteel (ühes sellega kaob tavapärane arusaamautorlusest). See tähendas “tehisluulet”,mille tulemused pidid olema üllatavad,isegi loojale ettearvamatud. Teksti koos-tamise aluseks võeti matemaatiline süs-teem, mille rakendamisel ei jäetud autorilekaasamõjutamise võimalust. Lähtekohaksoli teatud kogus juhuslikult või süstemaa-tiliselt välja valitud sõnu, millest matemaa-tilise valemi abil (jada, võrrand jm) moo-dustati tekst. Range süsteem ja piiratudmaterjal, mis kombineerimiseks ette oliantud, võimaldasid paradoksaalsel kom-bel suuremat mõtlemisvabadust ja tulemu-se ettearvamatust kui näiteks sürrealisti-de automaatkirjutuse teel saadud tekstid,mille puhul ilmnes, et vaid harva (kuiüldse) oli autoril õnnestunud mõeldust jakirjutatust täielikult distantseeruda. Kunainventsionismi puhul sünnivad ebaloogi-lised mõistete kooslused, siis ei anta tekstiretsipiendile võimalust luua assotsiatsioo-ne ning seeläbi raskendatakse teksti mõist-mise protsessi, mis põhinebki enamasti as-sotsieerumismehhanismil. Kirjeldatudkonstruktsioonidega sooviti avardada endaja publiku tekstiteadvust ning kujutlusvõi-met.

VG tegi mitmeid katseid ka juhuse kaa-samiseks loomeprotsessi. On kirjeldatudüht happening’i-laadset aktsiooni, millepuhul autorite osalus taandus mehaaniliseprotsessi käivitamisele. Mööda tänavat

veeti väikesel kärul vana kirjutusmasinat,kaasas üheksaharuline piits, mille iga haruotsas oli tinakuul. Piitsaga lõi keegi üks võikaks korda klahvidele. Seejärel keriti luu-letus masinast välja, pandi tempel peale jamüüdi ümberseisjatele. Lõpptulemus jatekkivad variatsioonid sõltuvad siin vägavähe autorist – inimene on lihtsalt vallan-davaks jõuks, määrates, mitu korda ja kuitugevasti klahvidele lüüakse. Kõik muu“otsustavad” üheksaharuline piits ja kirju-tusmasin või füüsikaseadused.

Taju ja retseptsiooni automatismi, samu-ti teatrikonventsioonide ja kinnistunudrollikäitumiste vastu protesteerisid Viiniavangardistid provokatiivselt ja mitmel erimoel oma katsetustega “kirjanduslike ka-bareede” kui “uue teatri” vallas. Muuhul-gas rakendati siin teadlikult võtetena näh-tusi, milles tavapäraselt oli nähtud puudu-jääke: diletantlikkus, igavustunne, tehni-lised apsakad, lõputud kordused.23 Pealt-vaatajaist said katsejänesed, eksperimentideinstrumendid. Kohati päädis asi sellega, etautorid käsitasid publikut näitetrupina ningennast publikuna. Publikule, seega endale,sooviti aga pakkuda midagi tõeliselt vaa-tamisväärset ning nii mängiti katsealusteettearvatavaile, etteprogrammeeritud, kul-tuurist ja traditsioonist lähtuvaile reaktsioo-nidele.

Juba üsna varajases koostööfaasis unis-tasid VG liikmed masinlikust teatrist, läbija lõhki tehnilisest keskkonnast – kunivaataja kolbale kinnitatud elektroodideni,

23 Paar aastat hiljem oleks neid etteasteid juba happening’ideks nimetatud ning 1960. aastatelõpus arendasidki Viini aktsionistid neist impulssidest välja oma ühiskonna, kodanike ningosalevate kunstnike eneste vastu suunatud ekstsessid.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:33102

MEISTERSON 103

et võimaldada talle ometi kord intensiiv-suse tunnet. Selle paralleeliks oli OswaldWieneri utoopiline kontseptsioon “bio-adapterist” ehk “õnneülikonnast”, mis pidiaitama saavutada totaalset teadvuse avar-dumist ja absoluutset vabadust. Kõik inim-likud funktsioonid – bioloogilised, kogni-tiivsed, psühholoogilised – lülitatakseümber dialoogile masinaga, bioadapteriga,kuni masin pärast kaht (tihtipeale mani-puleeritud) adapteerimisfaasi nende funkt-sioonide täitmise täielikult üle võtab.Bioadapteri-utoopia lahendaks Wieneriarvates keelest tuleneva mõtlemisauto-matismi probleemi ning laiendaks samasinimlikku teadvust. Ainult et inimeseltuleks selleks oma eksistentsist põhimõt-teliselt loobuda.

VG kirjanduslikud katsetused lähtusidküll 1920. ja 30. aastate modernistlikestliikumistest, kuid saades innustust uutesteksperimentidest ja keelefilosoofilistestleidudest, tegid läbi teatava transformat-siooni ning suuresti ennetasid 1960. ja 70.aastate popkunsti, kontseptualismi ja post-modernismi võtteid. Rühmitus andis ideidja julgust järgmistele kirjandus- ja kunsti-põlvkondadele; tagas neile konventsiooneeirates ja pikkamööda konservatiivset sal-limatust pehmendades soodsamad loome-tingimused. Teise maailmasõja järel Vii-nis käsitletud teemad ja meetodid on ak-tuaalsed ka tänapäeval, kuid paljugi neison muutunud aastakümnete jooksul ene-sestmõistetavamaks.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:33103

104 KANGRO

Kes mõtles välja maailma esimese luule-masina? Ilmselt polegi sellele nii kergevastata. Selleks ajaks, kui Tristan Tzaraõpetas kotis segiraputatud ajaleheväljalõi-getest dadaistlikke luuletusi tegema, olikunstivallas automaatide ja kombinatoo-rikaga ammu algust tehtud. Pöörlevatestketastest, silindritest ja kolmnurkadestkombinatoorse loogika automaadi olileiutanud juba 13–14. sajandi katalaanifilosoof Ramón Llull. Skolastikale iseloo-mulikult taandas Llull traktaadis Ars mag-na et ultima kogu universumi väikesekshulgaks kombineeruvateks põhielementi-deks (9 principia absoluta ja 9 principiarelativa) ning veel 17. sajandi llullistidekombinatoorika jäi suuresti universumikeele alaste teoloogiliste spekulatsiooniderakendusse. Ent samast 17. sajandist, milteaduslik kombinatoorika tegi tänuLeibnizile olulise hüppe, on pärit ka puht-esteetilisi kombinatoorikaideid. Nii pak-kus saksa barokkluuletaja Georg PhilippHarsdörffer välja võimaluse vahetada järg-mises distihhonis omavahel ühesilbilisisõnu:

Ehr, Kunst, Geld, Guth, Lob, Weib und Kind,Man hat, sucht, fehlt, hofft und verschwindt.1

(Au, kunsti, raha, hüve, kiitust, naist ja lastinimene omab, otsib, igatseb, loodab jakaob.)

Seda kaksikvärssi võib pidada omamoo-di faktoriaalluuletuseks: 10 ühesilbilistsõna annavad kokku 10! ehk 10 x 9 x 8 x7 x 6 x 5 x 4 x 3 x 2 x 1= 3 628 800permutatsiooni.

20. sajandil on “masinlikke” luuletusija luulemasinaid loodud üsna arvukalt.Mõned neist on olnud efektsemad kuiteised ja saanud kuulsamaks – näiteks ees-pool mainitud Tzara dadaistlik meetod(1920). Prantslaste kuulsaim luulemasinon küllap kirjandusrühmituse Oulipo asu-taja ja omaaegse hinge Raymond Queneau’sonetimasin, mille ta avaldas raamatusCent mille de milliards de poèmes (1961).Mäletatavasti esitles Märt Väljataga aas-tal 2000 Queneau leiutise eeskujul kaeestikeelset sonetimasinat (Sada tuhatmiljardit millenniumisonetti).

Queneau sonetimasina sünniaastal kon-strueeris itaalia neoavangardist NanniBalestrini IBM 7070 abiga Daodejingist jakahest tänapäevasest tekstist poeemi TapeMark 1: tekstid lahutati tähenduslikeksüksusteks ja seati seejärel meetrikareegli-

MAARJAKANGROENZENSBERGERI LUULEMASIN

1 Kombinatoorse, permutatiivse, kineetilise jne luule näiteid antiigist kaasajani vt ka:S. H o h m a n n, Bewegte Texte – Geschichte und Theorie kinetischer Literatur. http://www2.uni-wuppertal.de/FB4/al/Hohmann/Texte/BAROCK2_6.htm)

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:33104

KANGRO 105

tele vastavateks kombinatsioonideks.Saksamaal tegi alates 1940ndate lõpust

tõsiseid keele- ja informaatikaeksperimen-te matemaatik Max Bense, kellest sai kaüks esimesi vahetust keelematerjalist ehi-tatava konkreetse luule teoreetikuid.

Ent saksa kõige tuntum luulemasina-meister on siiski poeet ja muidu laiahaar-deline literaat Hans Magnus Enzensberger.Tema masina või õigupoolest selle järglasetoodang on tõenäoliselt jõudnud maailmaska kõige laiema publiku ette: nimelt oliEnzensbergeri 1974. aastal kavandatud ja2000. aastal Landsberg-am-Lechi kirjan-dusfestivalil esitletud luulemasin aluseksarvutiprogrammile, mis kommenteerisluulevormis sel suvel Saksamaal toimu-nud jalgpalli MM-i. Jalgpalliluule masinon siiamaani käigus leheküljel http://www.zeit.de/fussball/poesieautomat, kussoovija saab hiireklõpsuga tellida 8 eriluulevormis (haiku, riimiline 5-jalalinejamb, vabavärss, koan jne) tekste kõigiMM-i 64 matši kohta.

1974. aastal, kui Enzensberger oma luu-leautomaadi välja mõtles, oli suurem teks-timasinabuum tegelikult vaibumas. NiiOulipo kui konkreetse luule poeedid olidarvutieksperimentidest loobunud või needekspertide hooleks jätnud. Georges Perecoli 1968. aastal kirjutanud raadionäidendiDie Maschine, kus imaginaarne arvutiGoethe kuulsa “Rändaja öölaulu” absur-dini viib ning viimaks töödeldavat materjali– värsiridu “Oota vaid, / varsti puhkad ka

sina” – tänapäevase viiruse kombel käsunavõtab ja kinni jookseb. Selline kompuut-riesteetika piiride üle irvitamine olevatmõjunud Max Bense Stuttgardi-grupi tõ-simeelsetele eksperimentaatoritele niisuure šokina, et arvutiluule jäetigi sinna-paika.2

Enzensberger polnud luulemasinat vi-sandades ülemäära tõsimeelne: enese väitelhakkas ta masina mõttega mängima lihtsaltigavusest. “Poliitiline liikumine oli äravajunud pohmelusse, sektantlusse ja vägi-vallafantaasiatesse, ja minu pikaajalisemadkirjanduslikud projektid ei tahtnud laabu-da,” kirjutab ta eessõnas raamatule “Kutseluuleautomaati looma” / Einladung zueinem Poesie-Automaten (Suhrkamp2000). See õhuke väljaanne toob peaaegumuutmata kujul ära 1974. aastal kirjapandud automaadi põhimõtted, midaEnzensberger poleks ehk festivali Lyrik amLech ettepanekuta kunagi avaldanud.Omal ajal haaras poliitilisest tüdimusestsündinud mõttemäng poeeti niivõrd, et taolevat kuude kaupa vaat et ööl ja päevalprogrammi kallal pusinud – nagu häkker,mängur või arvutisõltlasest laps. Püüanjärgnevalt ajutise luulemänguri nägemusekokku võtta.

Ehkki inimeselähedase keelekompetent-siga automaati on võimatu luua (jubaüksnes loomuliku keele täieliku formali-seerimatuse tõttu) ja luule eeldab lisakskeelestruktuuride “sekundaarset läbiorga-niseerimist” (lk 18), ei peaks Enzensber-

2 Reinhard Döhli mälestusi vt: F. C r a m e r, Words Made Flesh (“Lihaks saanud sõnad”)h t t p : / / p z w a r t . w d k a . h r o . n l / m d r / r e s e a r c h / f c r a m e r / w o r d s m a d e f l e s h /#words_made_fleshch4.html)

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:33105

106 KANGRO

geri meelest luuleautomaadi mõtet koheülbelt kõrvale heitma. On ju enamik au-tomaate tegelikult kõrgeltaretatud kretii-nid, ja sealjuures oleks Enzensbergeri“monstrum” veel igast maa peal elanudpoeedist viljakam kretiin. Nimelt generee-rib kavandatud luuleautomaat 1036 erine-vat luuletust.

Enzensberger alustab oma masina kir-jeldamist lihtsast kombinatoorikast:

Der Saufbruder schläft.Homer geht baden.Die Regierung schwankt.

Ehk eesti keelde tõlgitult:

Joomavend magab.Homeros läheb suplema.Valitsus vangub.

Kui tulemlause on 2-liikmeline ja sedaloetakse ainult ühes suunas (antud juhulvasakult paremale), saab 2x3 lauseliikmestehitada 9 erinevat lauset:

Joomavend magab.Joomavend läheb suplema.Joomavend vangub.Homeros magab.Homeros läheb suplema.Homeros vangub.Valitsus magab.Valitsus läheb suplema.Valitsus vangub.

Tähistades muutuvate elementide arvutähega n ja kategooriate / klasside arvutähega r, võib võimalike kombinatsioonide

permutatsioonide arvu (V) kujutada järg-mise valemiga:

V´r(n)= nr

ehk V´2(3)=3²

Kui võtta nüüd elementide arvuks 10 jalaiendada lauset kahelt liikmelt kuuele,saab kombinatsioonide arvuks 106, st mil-jon erinevat kombinatsiooni.

Ja kui seada need kombinatsioonid või-malikeks värsiridadeks 6-realises luuletuses,st lasta programmil kombineerida 1 000 000erinevast reast 6-realisi tekste, saame või-malike luuletuste arvuks miljon astmelkuus, st (106)6 ehk 1036. Ehkki sellisel ju-hul pole välistatud ridade kordused luu-letuse sees, on ühe ja sama luuletuse kor-dumise tõenäosus üliväike: Enzensbergeriarvutuse kohaselt võiks masina pideva tar-vitamise korral sama tekst välja tulla ehkkorra 5x1029 aasta jooksul. Antud astro-füüsikalistes tingimustes tähendab see, etnii ei juhtuks mitte kunagi.

Enzensberger nimetab oma masinatkolmemõõtmeliseks. Kahemõõtmelise prog-rammiga läks Queneau nii kaugele, kuiraamatuformaadis minna sai. Tema 10 so-neti 14 rida annavad omavahel kombinee-rudes 1014 erinevat sonetti (kui iga soneti 1.värsirida saab välja vahetada ainult teiste 1.ridadega jne). Queneau sonetimasinas onaga vahetatavad vaid terviklikud värsiread,mis teeb “programmeerimise” mõnes mõt-tes lihtsamaks. Kuna värsirida on suur ük-sus, säilib muidugi kõigi 1014 kombinatsioo-ni juures selgelt ka autori käekiri, olguvärsiridadevahelised tähenduslikud nihkedkui tahes suured.

Kolmemõõtmelise masina program-

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:33106

KANGRO 107

meerimise muudab keerukaks tingimus,et lauseelemendid peavad omavahel sün-taktiliselt ja grammatiliselt ühilduma.Programmil tuleb tagada iga võimalikuvärsirea korrektne grammatika ja sün-taktika, muidu muutub luulemasin non-sensimasinaks. Enzensberger, kelle luule-tekstide ehitus on selge ja ratsionaalne ningkes ei pea keeleloogika lõhkumist erili-seks uuenduslikkuseks, tahab luulemasinasvältida asüntaktilisi ja ebagrammatilisikonstruktsioone, nagu näiteks:

Joomavend valitsus.Valitsused magab.Vältimaks niisuguseid olukordi, saksa

keeles lubamatut sõnajärjestust ja samaelemendi kavatsematut kordumist värsi-reas, nõuab antud luuleprogrammi kom-binatoorne sõrestik, et igale tühikule vär-sireas vastaks just nimelt 10 elementi (vas-tava rühma või kategooria elemendid olek-sid vahetatavad ainult kategooriasiseselt).Kui aga ei taheta varieerida üksnes sarna-ses funktsioonis lauseliikmetest koosne-vaid värsiridu, rangelt paralleelseid lau-seid, mis muudaksid luuletused üprisühetaoliseks ja igavaks, tähendab see, etprogramm peab ära tundma formaliseeri-tavaid süntaktika- ja grammatikareegleid.Samuti on võimalik lauseelementidenakasutada omavahel kombineeruvaid tervik-likke fraase.

Süntaktilistest ja grammatilistest eeldus-test märksa raskem on määratleda “mõt-teka” luule semantilisi tingimusi. Küsimu-sele, milline lause on mõttekas või millineluuletus “laitmatu” (einwandfrei), saabvastata ainult ligikaudselt. Enzensbergertoob näiteks kaks lauset:

Maja magab. (Das Haus schläft.)Maja helbib. (Das Haus löffelt.)Kui esimene on üldtuntud metafoor, siis

teist tajutaks ilmselt anomaalselt. Usuta-vasti tuleks ka anomaalsete kujundite puhulmasinale appi inimese tõlgendusvõime,ent on kombinatsioone, milles sõnadetähendused üksteist välistavad ja mis lii-guvad nõnda hallist tsoonist ebaloogilisusealale. Näiteks: “Vahepeal suren ma alati”või “Äkitselt ootan ma nimelt.” Niisugustekombinatsioonide võimalust peaks luule-programmeerija püüdma oma üldse mittelihtsas töös vältida.

Poeedina, kes ei armasta nonsenssi egaliigset minimalismi, tahab Enzensbergerpanna luulemasinat toimima sürrealistideécriture automatique’i ja konkreetse luulevahepealsel alal. Esimeste puhul on ent-roopia viidud miinimumini, tulemus onennustamatu ja tekstid väga mitmekesised.Siiski hakkab sel moel loodud luule omairrelevantsuses peagi tüütama. Teise äär-musena toob Enzensberger näiteks konk-reetse luule, mille puhul programm loobvõimalikult täpselt ennustatavaid ja estee-tiliselt lakoonilisi, rohkete kordustegatekste: entroopia ja liiasus on siin viidudmaksimumini.

Enzensbergerile pole meeltmööda eiüks ega teine variant. Tema luulemasinasihiks on arendada dialektikat eesmärgi-pärasuse ja juhuse, reeglite ja aleatoorika,monotoonsuse ja mitmekesisuse vahel.Programmi algmaterjal peaks “ilmutamaminimaalset koherentsust, ent olema sa-mal ajal semantiliselt ja pragmaatiliselt niihajus, et sünnib ka ettenägematuid väljen-dusi. Mida enam latentset polüseemiat seesisaldab, seda parem” (lk 49). Stilistilise

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:33107

108 KANGRO

mitmekesisuse huvides kasutab programmnäiteks ka hüüdsõnu.

“Kodanlikul ajastul peeti luulelugemistrangelt individuaalseks, privaatseks, intiim-seks tegevuseks. See pole alati nii olnudega pea igaveseks nii jääma,” kirjutabEnzensberger (lk 33). Sõiduplaani võiteadetetabloo kujul luuletusi esitava masinaideaalseks tarvituspaigaks peab Enzens-berger lennujaama, samuti kino- ja teatri-fuajeesid, kaubanduskeskusi ja muid ava-likke ruume. Pardaleminekut või seansialgust ootava inimese käsutuses on teatudhulk sisustamata aega ja tema ühtaegu niivalvel kui hajevil meel otsib endale kergettegevust. “Tühja” aega sobiks edukalt si-sustama just ajutist tähelepanu nõudev jakõigile ühtviisi kättesaadav masinaluule:niisuguses keskkonnas saaks iseenesest-mõistetavalt teoks Benjamini kirjeldatud“retseptsioon hajameelsuses, mis endastkõigis kunstivaldkondades üha tungivamaltmärku annab”3.

Pretensioonitult igavikku kaduv masi-naluule töötab vastu raamatule, milleeesmärgiks on teksti talletada. Isegi kuiniisugune masin ühendataks ülivõimsaprinteriga, et luuletusi trükitult säilitada,kaoks üksik luuletus peagi tohutu paberi-kuhja alla ja tema ülesleidmine oleks prak-tiliselt võimatu. Tänapäeval oleks muidugimõeldav realiseerunud luuletuste elektroo-niline salvestamine, ent tõenäoliselt võr-duks inimese jaoks selline salvestatuddokumentide hulk oma tarvituskõlblikku-selt luuletusi igavikku pillava programmi-ga.

Omal ajal jäi Enzensbergeril luulemasinehitamata, kuna piisavalt rahakaid huvi-lisi ei leidunud ja projekti vastu kaotashuvi ka poeet ise. Aastal 2000 ehitati ma-sin valmis ja sellest sai Landsberg-am-Lechi festivalil publiku tõmbenumber. Kuihilisem meediakaja polnud masina loodudtekstidest tingimata vaimustuses, siis sää-rase tulemusega oli Enzensberger ettearvestanud: mida rohkem vabadust masi-nale anda, seda suurem on nii tõeliselt healuuletuse võimalus kui ka tõenäosus, etenamik luuletustest kukub välja kehva-poolse või keskpärasena.

Siin on näide masina genereeritud luu-letusest, mis on ära trükitud “Kutses...” jamille juhusegeneraatorina kasutati Lääne-Berliini telefoniraamatu 802. leheküljeesimese 36 telefoninumbri lõpunumbreid(lugeja võib püüda ridu kuueks omavahelkombineeritavaks üksuseks jagada):

Vorbildliche Halbheiten in den Gremien.Dieser beklommene Partnertausch vordem Erbrechen,

und diese zweideutigen Beschwörungen:Zugegeben! Ohnehin bedauern wirimmer irgendetwas.

Im Kopfhörer zur Belohnung genießerischeLernprozesse. Ungerührt sublimieren!

Krücken. (“Das Publikum war immer sobrutal.”) Im Klinikum Totenstille.

Die teigige Tagesschau lauert uns auf, oderdie Grübelei. Hierzulande essen wirlieber.

Ausbrüche, Restrisiken, abblätterndeParadiese. Letzten Endes sind wir dran.

3 W. B e n j a m i n, Das Kunstwerk im Zeitalter seiner technischer Reproduzierbarkeit;rmt-s: W. B e n j a m i n, Gesammelte Werke. Frankfurt am Main, 1974, kd 1, lk 505.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:33108

KANGRO 109

Ja selline on luuletuse üks võimalikeestikeelne tõlge (mida pole teinud ma-sin):

Eeskujulikud hädapärasused komiteedes.See rusutud partnerivahetus enneoksendamist,

ja need kahetähenduslikud võlusõnad:omaksvõetud! Igatahes kahetseme mealati midagi.

Kõrvaklappides hüvitiseks nautlevad õpi-protsessid. Puutumatult sublimeerida!

Kargud. (“Publik oli alati nii brutaalne.”)Kliinikus surmavaikus.

Nätske päevanäitus varitseb meid, võimõtiskelu. Siinmail sööme me meelsa-mini.

Vallapuhkemised, jääkriskid, ketendavad paradiisid. Viimaks ometi on meiekord.

Kes on selle luuletuse autor? Kas konk-reetse teksti eest vastutab nupule vajutaja,juhus või programmeerija? See küsimusvõetakse luulemasinatest rääkides ikkaüles ja sellest ei jäta kirjutamata kaEnzensberger. “Saksa filosoofias väga ar-mastatud” väidet, justkui kõneleks keel ise,peab ta müstifikatsiooniks, mis ei seletamidagi. Programmeerija, kes on küllmasina geneetiline autor, ei kontrolli pä-rast programmi valmimist enam konkreet-seid tulemusi. Nupule vajutaja, kes tingibuue luuletuse moodustumise, võib endloojana tõlgendada ainult atavistlikult naguinimene, kes ütleb, et “minul oli õnne” või“see on minu täringuvise”. Nii käitub ta

sarnaselt astroloogile, kes teatud tähtedeseisu tõlgendab enda või kellegi teise saa-tuse määrajana. Ja tegelikult ongi niisuguse“juhuseluule” puhul oluline just tõlgenda-mine, tõlgendaja olemasolu: keegi, kesluulest midagi välja loeb, saab siin ühtlasiselle autoriks või autori peegelpildiks.Enzensberger iseloomustab oma masinattaas Benjamini sõnadega: “Sellega hakkabvahe autori ja publiku vahel oma põhimõt-telist iseloomu kaotama.”4

Teatud määral kuulub niisugune tõl-gendussuhe ka masinata loodud luule juur-de - ja inimese võime teksti luulena tõlgen-dada näib olevat tõepoolest avar. Ent polesugugi nii kindel, kui kaua järjest viitsiksüks ja sama lugeja suletud programmigajännata. Sedalaadi luulemasin, millesseenam uut infot ei sisestata, on vaatamataülimale produktiivsusele entroopiline jaumbne süsteem. Juba matemaatiliseltammendab sama kategooria elementidehulk end suhteliselt ruttu. Piiratud hulkaverbaalseid üksusi kombineeriv prog-ramm võib pikemal kasutamisel hakatatunduma purjutajana, kelle käitumine onühtlasi nii etteaimamatu – arvestades prog-rammi kombinatsioonide astronoomilisthulka ja tõika, et purjutamissituatsioon onparatamatult iga kord uus –, kui ka ette-aimatav – elemente on ju ikkagi piiratudarv, ja purjutajal enam-vähem samad tee-mad hingel.

Enzensberger leiab, et luuleautomaativõiks kasutada mõõdupuuna: kes masinastparemini luuletada ei oska, jätku asi pa-rem sinnapaika. Aga kellega mõõduvõtja

4 W. B e n j a m i n, Gesammelte Werke, lk 493.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:33109

110 KANGRO

end siin õieti kõrvutab? Enzensbergerikirjeldatud luule dialektiline liikumine ontunnuslik ka tema “loomulikul teel” sün-dinud tekstidele. Samuti ei näi liiga spe-kulatiivne otsida teatud sarnasusi ülaltoo-dud masinaluuletuse ja loomuliku Enzens-bergeri kujundite vahel (“Gremien”,“teigig”, “abblätternde” Paradiese jne).Programmi geneetiline autor, kui ta eitarvita just abivahendit (näiteks sõnastikku),programmeerib ikkagi iseenese keelt jakeelekonstruktsioone. Enzensbergeri luu-lemasina valikud on Enzensbergeri omad,ja nõnda meenutavad ka tekkivad kujundidja teemaahelad poeedi enese loomingut.Ennast Enzensbergeri loodud luuleauto-maadiga võrdlev suvaline luuletaja X võiksmasinale mõnda aega haledalt kaotada.Ent kes teab, mitmenda kombinatsiooniniautomaat jõuaks, enne kui publik hakkakseelistama avatud süsteemi, uue info tööt-lemiseks suutelist lihast ja verest autorit,

kes on osa sootsiumist ja kel on oma in-tentsioon? Vajadus otsida nimelise võinimeta autori intentsiooni ja hoiakut onküllap ka oluline emotsionaalne vastuar-gument luuleprogrammidele, mis toimi-vad avatud süsteemina, nagu näiteks DavidLinki võrguühendusega Poetry Machine.Anonüümne graffiti püüab midagi öelda,arvutiluulele peame liiga palju ise ütlema.

Enzensberger esitab raamatu lõpushoogsa üleskutse: “Kõigi maade luuleprog-rammeerijad, ühinege!” Rohkem kui 30aastat hiljem pole nad ikka veel ühinenudja elusluuletajatel ei pruugi karta, et ma-sinad neilt niipea au ja leiva võtaksid.Inimene tahab luuletada ja teda ei peatailmselt miski. Küll aga võiksid katsetusedtehisintellekti vallas teha hüppe edasi (võikõrvale) ja luua näiteks ilusate epiteetideja mõtteskeemide valikuid pakkuvaid ar-vustuseprogramme.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:33110

VÄLJATAGA 111

MÄRTVÄLJATAGAKLOTSID, REEGLID, PLASTILIIN

Bertrand Russell on jaganud mõtlejad ka-heks: ühed usuvad, et maailm on kausitäistarretist, teised aga, et maailm on ämbritäishaavleid. Esimeste arusaamise järgi moo-dustab kõiksus ühe suure terviku ja ülemi-nekud kõiksuse osade vahel on sujuvad;teiste järgi koosneb ta diskreetsetest, ühe-taolistest ja omavahel kombineeritavatesttükkidest. Ühtede maailm on plastiliinistja teistel legoklotsidest. Ühel aeg muudkuivoolab ning teisel käib tikk-takk.

Pidevust ja diskreetsust, geomeetriat jaaritmeetikat, laineid ja osakesi, analoog-sust ja digitaalsust, siledust ja teralisust,järjepidevuse kultuuri ja katkestuse kultuu-ri, paremat ja vasakut ajupoolkera, herme-neutikat ja semiootikat on raske ühes süs-teemis kirjeldada ja lepitada. Lõpuks peabikkagi otsustama, kas maailm tervikunavõi mõni selle üksiksüsteem taandub osa-kestele, arvudele, infobittidele; või saa-dakse viimased kõigest üldise voogamisekunstliku ja moonutava seiskamise abil.

See dihhotoomia toob kaasa ka kõrge-ma astme küsimuse: kas pideva ja diskreet-se vahe on ise pidev või diskreetne, kastegu on määra või liigi erinevusega? Kas

pidevus läheb diskreetsuseks üle sujuvaltvõi hüppeliselt? Esimene võimalus tundubnagu usutavam: digitaalse ja analoogseerinevus on määra erinevus. Kuid siispeaks esinema ka vaheastmeid, digiana-loogsust, poolpidevust-pooldiskreetsust,mille kohta pole aga lihtne näiteid leida.Matemaatika populariseerija Rudy Ruckersoovitab Bohri komplementaarsusprintsii-pi rakendada ka väljaspool kvantfüüsikat:“Kaht vastanduvat vaatepunkti võiks siinnimetada atomismiks ja fenomenalismiks.Digitaalne, atomistlik lähenemisviis lõhubmaailma bittideks. Analoogne, fenomeno-loogiline lähenemisviis peab meie maail-matunnetust koosnevaks pidevalt variee-ruvatest tajudest. Mõlemad maailmavaa-ted on komplementaarsed; mõlemad onõiged. Kuid informatsiooni loomuse pa-remaks mõistmiseks peaksime mõtlemanagu digitaalsed atomistid.”1

Nii teadvuse kui kõiksuse käsitlemiselnäibki olevat tõusuteel suund, mis püüabmõista nii aju kui universumit digitaalsearvutina (või kärgautomaadina) – maail-ma pidevuse mulje olevat lihtsalt meietunnetusaparaadi puudulikkusest tulenev

Essee algiduks on Tallinnas 2. mail 2003 peetud ettekanne Italo Calvino loomingule pühen-datud konverentsil, mille korraldasid Eesti Humanitaarinstituut, Università degli StudiRoma La Sapienza jt.1 R. R u c k e r, Mind Tools. The Five Levels of Mathematical Reality. Boston, 1987, lk 185.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:33111

112 VÄLJATAGA

illusioon ja analoogsus kõigest tehnilinehädalahendus.

Ühena esimestest kirjeldas pidevuse jadiskreetsuse kontrasti arvutiasjandusesanaloogse ja digitaalse vastandusena 20.sajandi keskpaiku ungari-ameerika mate-maatik John von Neumann. “Traditsioonitarkusest” jutustav itaalia esseist RobertoCalasso on nende terminite abil aga ise-loomustanud juba kogu moodsat ajaloo-kulgu. Digitaalne poolus näib küll bioloo-giliselt teisejärguline, tuletislik ja sõlteline,sest on ju ka vahetamine justkui teisejär-guline, võrreldes vahetatavate objektideenestega. Sellegipoolest võtab see võimustja näitab, et suudab teise pooluse endas-se mähkida ja seda ekspluateerida. Ome-tigi ei taba digitaalne masin temas arvuta-tavate muutujate füüsilist reaalsust. Digi-taalsus on puhas märkide jada ja kui sellevald laieneb kõikjale, siis libiseb meil jalgealt too läbitungimatu ollus, midaHeidegger nimetaks maaks. Calasso kõne-leb sellest salapäraste metafooride ehkanaloogiate abil: “Muidugi jääb analoog-poolus kogetavaks ka veel siis, aga me eitea enam, kuidas seda nimetada: see ontumm emotsioon, mis ujutab üle ega voolaenam vanas sängis. Digitaalsus on andnudsellele uue sängi, mis on tehtud hävimatustränist. Üle selle voolab tasane voog, misootab purjus laeva.”2 Kui digitaalsusevõidukäigu kohta veel analoogiaid otsida,siis kõik see näikse sarnanevat “tarbimis-

väärtuse neeldumisega vahetusväärtuses-se” ehk nihilismusega. Või Madis Kõivukirjeldusega postmodernse infoühiskonnadžunglitest, mille ladvakihtide elus asen-dub ainevahetus märgivahetusega: “teata-vad operatsioonid, mis enne džunglit olidsõnalis-füüsilis-tehnilised, on nüüdsestpeale puhtsõnalised või sõnalisekviva-lentsed.”3

Ja see digitaal-atomistlik mädanik algasCalasso meelest pihta juba Buddhast:“See, mida kunagi hakatakse nimetama“moodsaks”, oli oma teravaima ja varja-tuima punkti poolest Buddha pärand.Asjade nägemine agregaatide paljusena janende lammutamine. Seejärel agregaatideküljest kistud elementide lammutamine,kuivõrd ka need on agregaadid. Ja niiedasi peadpööritavas hoos. Aher ja vihaneskolastika. Kordamiskalduvus, tühjuseprovokaator. Üksluisuse kutsumus. Aukar-tuse puudumine mis tahes keelu, mis tahesautoriteedi ees. Iga substantsi tühjendami-ne seestpoolt. Ainult kestad jäävad puutu-mata. Vaikiv veendumus, et kogu mängkäib seal, kus viirastused lakkamatult tei-neteist asendavad. Mõistuse loomulikualgebra vallapäästmine. Maailma nägemi-ne hammasrataste maastikuna.”4

Võeh! Kuid ega mõistus võta maailmaainult koost lahti, vaid ta paneb ka osake-sed uuesti kokku, neid omavahel reeglipä-raselt kombineerides. Käepäraseim näidediskreetsest kombinatoorsest süsteemist on

2 R. C a l a s s o, The Ruin of Kasch. Tlk W. Weawer ja S. Sartarelli. London, 1995, lk 16 –17.3 M. K õ i v, Schopenhauerlikud anamneesid. Vikerkaar 1993, nr 8, lk 49, vt ka rmt-s: M.Kõiv, Luhta-minek. Tartu, 2005, lk 150.4 R. C a l a s s o, Ka. Tlk T. Parks. London, 1999, lk 368.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:33112

VÄLJATAGA 113

muidugi inimkeel. Lõplik arv diskreetseidelemente (foneeme, sõnu) seatakse ritta,kombineeritakse ja permuteeritakse, etluua suuremaid üksusi, lauseid ja tekste,mille omadused on juba hoopis teistsugu-sed kui nende elementidel. Diskreetsedkombinatoorikasüsteemid võivad andapiiramatul hulgal selgelt eristuvaid kom-binatsioone, millel on lõpmatu hulk oma-dusi. Teine tähelepanuväärne diskreetne jasamas looduslik kombinatoorikasüsteemon DNA geneetiline kood, milles neljaliiki nukleotiidid kombineeruvad kuue-kümne neljaks koodoniks ja need võivadomakorda reastuda juba lõpmatuks hulgaksgeenideks. Geneetika sõnavara kasutabteadlikult ära keele ja geenide sarnasustning pruugib väljendeid, nagu “tähestik”,“kirjavahemärgid”, “palindroomid”, “tä-hendused”, “sünonüümia”, “tõlge”, “kir-jutamine” ja “raamatukogu”.

Keeleteadlane Steven Pinker märgib, etenamik keerulisi süsteeme maailmas onsiiski pigem “segusüsteemid”, näiteksgeoloogia, värvide segamine, kokandus,muusika, värvid ja ilmastik. “Segusüstee-mis paiknevad kombineeritavad omadu-sed elementide omaduste vahel ja elemen-tide eneste omadused kaovad segudes võikeskmistes ära. Valge ja punase värvi kok-kusegamine annab roosa. Seetõttu on se-gusüsteemis leiduvate omaduste skaalaväga piiratud ja suure kombinatsioonidehulga eristamiseks tuleb teha vahet järjestväiksemate erinevuste vahel. Pole ehk ju-hus, et kaks süsteemi universumis, mis

avaldavad muljet oma avatud ja kompleks-se kavandiga – elu ja mõistus –, põhine-vad diskreetsel kombinatoorikasüsteemil.Paljud bioloogid usuvad, et kui pärilikkusei oleks diskreetne, siis ei oleks evolut-sioon sel kombel toimuda saanud.”5

Tõenäoliselt on just keele, või pigemkirja ja tähestiku näide pannud inimesiotsima diskreetseid kombinatoorseid süs-teeme kõikjalt loodusest. Seda tegid jubaatomistid, pütagoorlased ja kabalistid.Moodsa loodusteaduse rajaja GalileoGalilei kirjutas: “Filosoofia on kirjas suuresraamatus, universumis, mis on meie pilguees alati lahti. Kuid sellest arusaamisekstuleb õppida mõistma keelt ja lugematähti, milles see on kirja pandud. See onkirjutatud matemaatika keeles ja raamatutähtedeks on kolmnurgad, ringid ja teisedgeomeetrilised kujundid.”

Kui DNA kujul lõpuks avastatigi loo-dusest üks diskreetne kombinatoorikasüs-teem, siis inspireeris see vana analoogiatellu äratama. Tekkis moeteadus memee-tika – teadus meemidest ehk kultuuri eda-sikandumise ühikutest. Paraku ei ole õn-nestunud leida kriteeriumi meemideindividueerimiseks – näitamaks, kus üksmeem lõpeb ja teine algab ja kas mingikultuurinähtuse puhul on tegu ühe võimitme meemiga. Seetõttu pole erinevaltgeneetikast suudetud tuvastada ka mingeidmeemide kombineerumise ja edasikandu-mise seaduspärasusi. Meem näib olevatlihtsalt uuem nimi idee, kujundi, mõiste,märgi või moe jaoks ja memeetika pole

5 S. P i n k e r, The Language Instinct. How the Mind Creates Language. New York, 1994,lk 84.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:33113

114 VÄLJATAGA

osutunud kultuuri käsitlemisel viljakamakskui traditsioonilised võrdlev-ajaloolisedmeetodid ideede, motiivide, süžeede, stii-lide jne rände uurimisel. Kombinatoori-kareegleid selles vallas leitud pole.

Arvutite eeskujul saab analoogseteks jadigitaalseteks jagada inimvaimu toimin-guidki. Aritmeetika on mõistagi digitaalnetegevus, aga põhimõtteliselt on seda kakirjutamine ja lugemine. Mõlemad onsamm-sammult kulgevad protsessid, kusesiteks loetakse sümbolit, leitakse selleletähendus ja ühendatakse kaks sümbolitomavahel. Seevastu laulmine oleks ana-loogtegevus, milles hääleorganeid kohen-datakse vähehaaval ja sujuvalt kooskõlassujuvalt muutuva meloodiaga.

Kõnelemise suhe kirjutamisega on naguanaloogse suhe digitaalsega. Suulises kõnesme võime sõnadele anda kehakeelega,näoilmetega ning eriti intonatsiooni jahääletooniga tohutult tähendusvarjundeid,mida kõiki oleks diskreetsel skaalal suh-teliselt tülikas kui mitte võimatu kujutada.

Sellegipoolest on ka kirjaliku jutu lugemi-ne (nagu ka digitaalsalvestuse kuulaminevõi filmi vaatamine) enamasti nii kaasakis-kuv, et me teksti diskreetset või digitaalsetliigendust ei taju. Kuid formalistlik kirjan-dusteadus, nagu teadus ikka, on juhindu-nud Descartes’i kuulsast printsiibist: jao-tada uuritavad probleemid nii mitmesseossa, nagu vähegi võib ja nagu see oleksvajalik nende paremaks lahendamiseks.

Nii on siis tehtud ka jutustuste ehknarratiivide uurimisel: folklorist VladimirPropp märkas, et imemuinasjutud koosne-

vad kümmekonnast omavahel kombinee-ritavast funktsioonist, Stith Thompsonpüüdis katalogiseerida muinasjuttudemotiive, 19. sajandi prantsuse õpetlaneGeorges Polti väitis, et draama situatsiooneon kokku täpselt kolmkümmend kuus, eivähem ega rohkem. Strukturalistlik nar-ratoloogia püüdis lugude aatomitena tuvas-tada nii tuumsündmusi kui aktante (tege-lasfunktsioone), mida kombineeridesoleks võimalik sünnitada kõiki olemasole-vaid ja veel loomata lugusid või vähemaltnende põhiplaane.

Kuid peamiselt Hollandis, Skandinaa-vias ja saksakeelsetes maades viljeldav nnpostklassikaline narratoloogia on sünd-mustiku ja tegelasfunktsioonid lugu mää-ratlevate komponentide seast nüüdsekstagaplaanile jätnud ning hakanud narratiividefineerima hoopis “elamuslikkuse” või“kogemuslikkuse” kaudu. Selle nihke taus-taks näib olevat saksakeelse kirjandustea-duse traditsioon, mis mõistab jutu häda-tarviliku tingimusena jutustajat ja jutusta-mist ning seega näiteks näidendeid ena-masti narratiivide ehk juttudena ei käsit-leta. Austerlase Monika Fluderniki järgitähendab kogemuslikkus seda, et päriselukogemust püütakse jutustuses justkui mi-meetiliselt (s.o analoogselt) esile manada.Selles lähenemisviisis tõuseb sündmustikuja tüüptegelaste asemel esiplaanile jutus-tamisakt, vaatepunkt ja teadvuse kujutami-ne. Niisiis võib esineda ka sündmustikutanarratiive, kuid narratiivi ilma inimliku(vähemalt antropomorfse) kogejata olla eisaa.6 Niisugune käsitlus lähtub suulisteigapäevalugude, aga ka romaanide uurimi-

6 M. F l u d e r n i k, Towards a “Natural” Narratology. London, 1996, lk 12–13.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:33114

VÄLJATAGA 115

sest – seevastu sündmustikule ja aktantidele(tegelasfunktsioonidele) keskendunudnarratoloogia lähtus peamiselt muinasjut-tudest ja James Bondi lugudest. Müüte,folkloori ja populaarkirjandust on argilu-gudest ja uusaegsest kõrgkirjanduslikustromaanist kergem tükkideks lahti võtta –koosnevad nad ju vormelitest, tegelastüü-pidest, topos’test, kinnismotiividest ja-süžeedest – ning seejärel uutmoodi kokkumonteerida. Suulised igapäevajutustusedjärgivad aga veel liiga vahetult reaalsusereljeefi ega töötle läbielatud sündmusi vägakinnistunud matriitside abil. Ja realistlikromaan oma vastandlike psühholoogilisteja olustikuliste detailide külluses püüabsaavutada samasugust vahendamatuse efek-ti, isegi kui tema tugisõrestiku moodusta-vad sageli arhetüüpsed kinnisvormelid.

Küberkirjanduse uurija Espen Aarsethnäib siinsamas Vikerkaares ilmuvas esseesmõista andvat, et just narratiivide “koge-muslikkus” ehk jutustaja ja tegelaste sub-jektiivne mõõde jääb eesmärgiks, millesimuleerimiseni arvuti vähemalt lähitule-vikus ei küüni.

Minimaalse inimliku sisendiga luule-masina toodang võib aga lugeja suhteliselthõlpsasti ära petta. Tänapäeva luule vor-miparameetrid – tekstide lühidus, rütmi-line korrastatus, süntaktiliste ja fonoloo-giliste piiride kokkulangematus (Jean-Claude Milner: “värss pole muud kui siir-de võimalikkus”), elliptilisus ja assotsia-tiivsus – on valmistanud lugejad ette vär-sivormilisi tekste leidlikult pidevustama.Kui veel võtta arvesse meie luules vohavatteatava “poeetilise” reputatsiooniga kujun-

dite klišeelikku kasutamist (“hetk on iga-vik”, “tuledesäras linn”, “päevade kee”,või teemasid, nagu “maa on parem kuilinn”, “loomulik on parem kui kunstlik”,“siirus on parem kui teesklus”), siis tundubluule simuleerimine tõesti märksa lihtsamjutustamise simuleerimisest. Ka on subjek-tiivsuse lagundamisel luules pikemad jaradikaalsemad traditsioonid Mallarméstja Lautréaumont’ist alates.

Luule kõrval oskab arvuti päris edukaltsimuleerida argivestlust ja moodsat teoo-riat. Viimase ülesande tarvis on näiteksloodud “postmodernistliku jama” generaa-tor.7 Väike näide selle toodangust eestikeel-ses tõlkes:

“Burroughsi teostele iseloomulikuksteemaks on lugeja roll kirjutajana. Subjektkontekstualiseeritakse sartre’ilikuks eksis-tentsialismiks, mis sisaldab keelt kui reaal-sust. “Sooidentiteet on juriidiline fikt-sioon,” ütleb Foucault. Seevastu Baud-rillard propageerib kultuurilise subteks-tuaalse teooria kasutamist ühiskonna rün-damiseks ja teisendamiseks. Subjekt inter-poleeritakse uustekstuaalsesse diskursus-paradigmasse, mis sisaldab kultuuri tervi-kuna. Gibsoni teostes on valitsevaks kont-septsiooniks välise ja sisemise eristus. Võiböelda, et von Ludwigi käsitlused postka-pitalistliku diskursuse kohta ei käsitleniivõrd sublimatsiooni kui subsublimat-siooni. Lyotard kasutab terminit “diskur-suse neotekstuaalne paradigma”, tähista-maks “mütopoeetilist tervikut” jne jne.

Mõningaid viimase aja magistritöidlugenuna tekib kahtlus, et see tekstigene-raator on meie akadeemilises maailmas

7 http://www.elsewhere.org/pomo

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:33115

116 VÄLJATAGA

avastatud. Avaldamiskõlbulikku artiklit seeküll ei sünnita, kuid konverentsiteesideette käiks selle toodang küll.

Üks 20. sajandi meisterlikumaid kirjanik-ke, kes end kombinatoorika fantaasiatestkaasa kiskuda lasi, oli Italo Calvino (1923–1985). Calvino alustas küll neorealistlikuslaadis jutustajana, kuid pärast Itaalia Kom-munistlikust Parteist väljaastumist 1956.aastal ja poliitilisi pettumusi andus ta folk-loori kogumisele ja töötlemisele ning hil-jem kombinatoorse kirjanduse loomisele.1973. aastal Pariisis elades ühines taprantsuse rühmitusega OuLiPo, mille liik-meks ta jäi kuni surmani. (Õigupoolest onviimane kõrvallause küll ülearune, sestOuLiPo põhikiri näeb rühmitusest välja-astumise ainsa võimalusena ette surma.Ainus viis vabatahtlikuks lahkumiseks onenesetapp OuLiPo esindaja juuresolekul.)8

Kuid juba 1960. aastatel hakkas Calvinoarutlema kombinatoorse ja küberneetilisekirjanduse võimaluste üle ning neid või-malusi ka ellu rakendama. 1967. aastalpeetud loeng “Küberneetika ja kummitu-sed” ennetab Roland Barthes’i mõttekäike“autori surmast” (kuid sõnastab needmärksa elegantsemalt, kaunisõnalise-malt).9 Strukturaalantropoloogiast inspi-reerituna spekuleerib Calvino, et kunaürginimesel oli käsutada üksnes piiratudhääliku- ja sõnarepertuaar, siis pidi ta leiu-tama kombinatoorika, mis avardaks napisõnavara rikkalikuks ja paindlikuks suht-lusvahendiks. Ka müüdid, lood ja kirjan-

dus on kombinatoorne mäng. “Primitiiv-sed suulised lood, nagu tänini tuntud mui-nasjutud, on modelleeritud kinnistunudstruktuuride, võiks isegi öelda prefabrit-seeritud elementide põhjal, mis aga või-maldavad tohutut kombinatsioonide hul-ka.” Kombineerimine peab aga varem võihiljem jõudma grammatikast ja süntaksistkaugemale, jutustaja ja lugeja suhete tasan-dile. Moodne kirjanik enam ei jutusta,vaid ütleb, et ta jutustab, ja ütlemine isemuutub tal ütluse aineks. Psühholoogilineisik asendub keelelise või grammatiliseisikuga, kes on määratletud ainult kohagakõnes.

Võrreldes Calassoga 1980. aastatel tajubCalvino 1967. aastal maailma digitali-seerumist reipamas vaimus: “Maailmaselle mitmetes aspektides nähakse nüüdüha enam pigem diskreetsena kui pideva-na. (…) Mõtlemist, mis alles hiljuti paistisvoogavana ja mida kujutati lineaarsetekujundite abil, nagu voolav jõgi või lahti-hargnev lõng, või gaasiliste kujunditega,nagu aurupilv – kuni seda nimetati lausa“hingeks” (“hinguse” mõttes) –, kaldutaksenüüd käsitama katkeliste seisundite jadanavõi lõplikule (ehkki tohutult suurele) hul-gale sensoorsetele ja motoorsetele organi-tele toimivate impulsside kombinatsioo-nidena. (…) Nende üha muutuvate pilvedeasemel, mida me alles hiljuti peas kand-sime ning mille kondenseerumist ja haju-mist mõista püüdsime, kirjeldades hingekombatamatuid psühholoogilisi seisundeidja varjulisi maastikke – selle kõige asemel

8 Oulipo kohta lähemalt vt Vikerkaar 1999, nr 5–6.9 I. C a l v i n o, Cybernetics and Ghosts. Rmt-s: I. Calvino, The Literature Machine. TlkPatrick Creagh. London, 1987, lk 3–27.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:33116

VÄLJATAGA 117

tunneme nüüd signaalide ringlemist peen-tes vooluahelates, mis ühendavad releesid,dioode ja transistoreid meie kolba all. (…)Tänapäeval kulgev protsess seisneb diskon-tinuiteedi, jagatavuse ja kombineerimisetriumfis kõige selle üle, mis voolab.”

Ja oma joovastavalt voogavasse diskreet-suse ülistusse põimib Calvino näiteidküberneetikast, generatiivgrammatikast,strukturalismist, OuLiPost, RaimundusLulluse kombinatoorikakunstist, kunivõtab vaatluse alla autori ja loomeprotsessi.Autor – “see anakronistlik tegelane, sõnu-mite kandja, südametunnistuste suunaja,loengute pidaja kultuurikogudele” – mui-dugi sureb ja laguneb, “et anda teed mõt-levamale isikule, isikule, kes teab, et autoron masin, ja kes teab, kuidas see masintöötab”.

Deklareerinud oma masinastumise soo-vi, jätkab Calvino: “Vaadakem, missuguneon minu psühholoogiline reaktsioon, kuisaan teada, et kirjutamine on lihtsalt jaainult antud elementide kombineerimis-protsess. Hüva, see mida ma vaistlikulttunnen, on kergenduse ja julgeoleku tunne.Seistes vastamisi loendamatu, klassifitsee-rimatu, voolavas olekus peapööritusega,annab mulle kindlust see, mis on lõplik,“diskreetne” ja süsteemile taandatud.”Kuid samas möönab Calvino, et kirjanduseelemendiks on just midagi kummituslik-ku, keeletagust ja alateadvuslikku, ningjõuab lepitava järelduseni: “Kirjandus onkombinatoorne mäng, mis järgib omaendamaterjalis peituvaid võimalusi sõltumatult

poeedi isiksusest, kuid see on mäng, misteatud punktis omandab ootamatu tähen-duse, tähenduse, mis pole ilmne sel kee-letasandil, millel me töötasime, vaid onsisse lipsanud teiselt tasandilt, aktiveeridesmidagi sellist tol teisel tasandil, mis onväga tähtis autorile ja tema ühiskonnale.Kirjandusmasin võib sooritada antud ma-terjalil kõik võimalikud permutatsioonid,kuid poeetiline tulemus seisneb ühe per-mutatsiooni erilises mõjus teadvuse jaalateadvusega varustatud inimesele, s. oempiirilisele ja ajaloolisele inimesele. Seešokk saab toimuda ainult siis, kui kirjan-dusmasinat ümbritsevad indiviidi ja ühis-konna varjatud kummitused.”

Autor kui juht ja õpetaja on kõrval-datud, aga kummitused jäävad masinatümbritsema. Kuidas aga õnnestus ItaloCalvinol kombinatoorse kirjanduse vilje-lemine praktikas? 1990. aasta juunis võetiitaalia kirjandusajakirjas Wimbledon vaat-luse alla kogu Calvino looming ja leitiüldiselt, et nn hiline Calvino (alates raa-matust “Cosmicomiche”, 1965) jääb allavarase ja keskmise perioodi Calvinole.10

Tuntud kriitik ja luuletaja Franco Fortiniütleb: “Mulle näib, et kõik need teosed,mida Calvino kirjutas Queneau ja Perecimõjul, on elutud, destruktiivsed. Prants-laste toodang mürgitas teda tol Pariisi pe-rioodil.” Carlo Laurenzi lisab: “Ma imet-lesin Calvinot, kui ta jäi traditsioonilisekskirjanikuks. Kui ta aga läks Prantsusmaaleja sõbrunes igasuguste Queneau’de jaPerecidega (viimane oli Calvinost ande-

10 Refereerin artikli järgi: A. B o t t a, Calvino and the Oulipo: An Italian Ghost in theCombinatory Machine? MLN 112.1, 1997, lk 81–89.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:33117

118 VÄLJATAGA

kam), muutus ta lihtsalt üheks eksperimen-taalkirjanikuks.” Isegi sõbralikumad krii-tikud ei hinda Calvino prantsuse perioodikõrgelt. Gian Carlo Roscioni näiteks üt-leb, et “Calvino, kes liitub Oulipoga, eiole enam tõeline Calvino: tõeline Calvinoon suur jutustaja”, pidades viimase allsilmas “Meie esivanemate” autorit. Ees-ti keelde tõlgitust kuuluksid siis tollessekõrgemalt hinnatud varasemasse perioodi“Parun puu otsas (Meie esivanemad)” (“Inostri antenati”, 1960; e. k 1971), mui-nasjutuvalimikud “Aus talupoeg MassaroVeritá” (e. k 1978) ja “Itaalia muinasjut-te” (“Fiabe italiane”, 1956; e. k 1988)ning novellid “Seened linnas” ja “Ühe abi-elupaari lugu”, mis on lisatud “Nähtama-tute linnade” väljaandele (1994). Teiselepoole vahejoont jääksid “Nähtamatud lin-nad” ise, “Palomar” (e. k 2000) ja “Amee-rika loengud” (e. k 1996).

Niisiis panid itaalia kriitikud ItaloCalvino hilisemale loomingule postuum-selt süüks peamiselt kahte pattu: kirjandu-se taandamist masinlikkusele ja itaalia-pärasuse minetamist. Tundmata piisavalthästi Calvino loomingut, et selle hindami-sel vahekohtunikku mängida, söandaksinometigi kahelda, kas erinevus kahe Calvinovahel oli ka päriselt nii suur ja kas temakombinatoorikakirg ikka on nii ebaitaa-lialik, kui Itaaliast enesest paista võib.

Isegi varasel Calvinol, näiteks “Meieesivanemates”, võib märgata enda etteseatud kitsenduste kinnismõttelist järgi-mist. Kui autor on pähe võtnud kirjutadaromaan parunist puu otsas, siis peab pa-run elu lõpuni ka puu otsa jääma. (ParunCosimo Piovasco di Rondò otsustab 1767.aastal pärast üht söögilauas toimunud tüli

kolida puu otsa elama. Sõbrad ja pere-liikmed suhtuvad asjasse mitmeti, kuidCosimo ise on rahul, osaleb poliitikas,teeb teadust, peab Napoleoni endaga lä-birääkimisi ja muutub lõpuks legendiks.)“Olematus rüütlis” aga kujuneb välja tõe-liselt oulipolik kombinatsioon: noormeesRambaldo armub rüütlisse, kes osutubneiuks nimega Bradamante. Kahjuks ar-mub Bradamante aga Agilulfosse, rüütlis-se, keda tegelikult olemas pole. Loo jutus-taja õde Teodora jääb seepeale jänni egatea, kuidas jätkata. Lõpuks langeb aga kõikomale kohale: Agilulfo loovutab tühjaraudrüü ja lakkab olemast, Rambaldokolib ise selle sisse. Bradamante on küllkusagile kadunud, kuid viimaks selgub, etjutustaja Teodora ongi ise seesamaBradamante, ning lõhe jutustaja ja tegelas-te vahel sillutatakse.

Kuid Calvino hilisemates raamatuteslähevad mängureeglid veel keerulisemaks,nii et mängimisspontaansusel on reeglite-ga raske sammu pidada. “Ristuvate saatus-te lossis” (“Il castello de destini incrociati”,1969) juhivad jutustuse kulgu tarokikaar-tide kombinatsioonid. Kaardipakk poleselles üksnes lugude konstrueerimise ma-sinaks, vaid Calvino sõnul ka lausa labü-rint, mille seest võib leida kõik maailmalood. “Kui talveõhtul üks rändaja” (“Seuna notte d’inverno un viaggiatore”, 1979)on vahest kõige peadpööritavam mängjutustamiskonventsioonidega ning väärikseesti keelde tõlkimist kas või juba sellepärast, et üks kümnest fiktiivsest kirjani-kust, kellest romaanis juttu, kannab nimeVorts Viljandi. Romaan ise kirjeldab agasekeldusi, mis tabavad Lugejat, kui tooasub lugema Italo Calvino uut romaani.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:33118

VÄLJATAGA 119

Paraku selgub lugemise käigus, et temakäes on praakeksemplar, ja minnes sedapoodi ümber vahetama, kuuleb ta, etCalvino raamatusse olid eksikombel köi-detud leheküljed poola romaanist“Malborki linna taga”, kuid nüüd eelistablugeja juba alustatud poola romaani edasilugeda. Seda tehes selgub aga, et“Malborki linna taga” on hoopis 20. sa-jandi alguse kimmeri kirjaniku Ukko Ahtimeistriteos “Küünitades järsult nõlvalt”,kuid seejärel tuleb ilmsiks, et tegu onhoopis kimberikeelse teosega, mille tõe-liseks autoriks on Vorts Viljandi. ProfessorGaligani, kellega Lugeja teed on ristunud,selgitab: “Ma piirdun meenutusega, kuidasKimmeeria riigi moodustanud provintsidläksid pärast Teist maailmasõda KimbriaRahvavabariigi koosseisu. Korrastadeskimmerlaste arhiive, mis olid võitlusekäigus laiali pillatud, hakkasid kimbridväärtustama Vorts Viljandi taolise kirjanikukeerulist isiksust, kes kirjutas niihästikimmeri kui kimbri keeles, kuid kelleteostest kimmerid avaldasid ainult kim-merikeelseid, mida oli vähe.”11 Lugejaseikluste kirjeldustesse lõikuvad kogu ro-maani vältel oma poolikuses frustreerivadkatked loetavatest romaanidest.

Oma elu viimases raamatu, poolelijäänud“Ameerika loengute” lõpul tsiteeribCalvino heakskiitvalt Raymond Queneausõnu: “… inspiratsioon, mis seisneb pime-das kuuletumises igale impulsile, on tege-

likult orjalikkus. Klassitsist, kes kirjutabtragöödia mõningaid temale teada olevaidreegleid silmas pidades, on palju vabamkui säärane poeet, kes kirjutab seda, mistalle pähe tuleb, ent orjab hoopis teisireegleid, millest ta midagi ei tea.”12 Loo-ming jääb igal juhul reeglitega kammitse-tuks, parem on need reeglid sel juhul iseendale anda – vabadus on tunnetatud pa-ratamatus. Samamoodi kõlavad ka PaulValéry tõekspidamised Gèrard Genette’isõnastuses: “Kuna ebateadlik konventsioonon talle kõige solvavam, ei või miski tedarahuldada enam kui eksplitsiitne dek-reet.”13 Valéry taunis jutustusi just sellepärast, et nad järgivad oma konventsiooneebateadlikult. OuLiPo arendas edasi käsi-tust loominguvabadusest kui enese kehtes-tatud reeglite järgimisest. Need reeglidvõivad olla peidetud teose süvastruktuu-ridesse või olla teose pealispinnal nähtaval.Suur osa modernistlikust kunstist ongi jureaktsioon varasemate konventsioonidekadumisele ning selle korvamiseks onmoodsa elutunde kaootilisust ja anarhiatüritatud toestada vaevu tajutavate müüti-liste süvastruktuuridega (Joyce, Mann,Eliot) või kuuldamatu numeroloogiaga(uue Viini koolkonna muusika).

Kuid reegli järgimine puhtalt reeglienda pärast võib, nagu kohuse täitminekohuse enda pärast, jääda suhteliselt rõõ-muvaeseks puritaanluseks. (Muide, GoreVidal on meenutanud ühes essees, kuidasta esmakordselt Calvino nime kohates

11 I. C a l v i n o, If on a Winter Night a Traveller. Tlk W. Weaver. London, 1998, lk 75.12 I. C a l v i n o, Ameerika loengud. Tlk Ü. Ploom. Tallinn, 1996, lk 130.13 G. G e n e t t e, Kirjandus kui selline. Rmt-s: P. Valéry, Härra Teste. Tlk H. Krull. Tallinn,1995, lk 125.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:33119

120 VÄLJATAGA

esinegu see siis narratiivi, luule või esseekujul – ühte heliga, liikumatute piltidegavõi isegi kinemaatiliste efektidega, ninganda teksti kätte mis tahes kiirusega ja mistahes kujul, mille autor on valinud. Seekujutab endast illustreerimise ja illuminee-rimise raamatulike traditsioonide nii dra-maatilist laiendust, et paljudel juhtudelvõib tekst oma esitust raamivast dünaami-kast lahutatuna kaotada suure osa oma tä-hendusest.

Ometi on hüperteksti kõige revolut-sioonilisem uuendus ja kõige selgepiirili-sem erisus trükitud raamatust seotud jär-jekorraga, milles kirjutatud teksti lõikeloetakse. Hüpertekst ajab läbi ilma lineaar-suseta, mis raamatu puhul õhutab meidlugema seda esimesest leheküljest kunilõpuni, esikaanest tagakaaneni. Leheküljedei ole nummerdatud ja me ei saa neid“keerata”. Selle asemel ärgitatakse meidkasutama arvutihiirt, et klõpsata milliseletahes tervest hulgast linkidest – “kuuma-dest” sõnadest või piltidest arvutiekraanilteksti sees või selle äärel –, et liikuda eda-si mõnele (mitte ühele kindlale) järgmiseleekraanile. Iga link, mida me klõpsame,annab erineva tulemuse.

Selge on see, et niisuguse uuendusekorral on iga lugeja tekstikogemus erinev,vähemalt selles osas, mis puudutab tege-vuse kulgu või seda, kuidas kogunevadteose tekitatavad mõtted. Lugeja on sun-nitud rajama endale oma personaalse teeläbi teksti, ja seda suuresti ehku peale jatihti teadmata, kui palju lehekülgi teosesüldse on või kas enam ongi midagi lugedajäänud. “Narratiivi traditsiooniline aja-joon,” kirjutab Coover, andes selgelt mõis-ta, et on ka isiklikult panustanud “ilukir-

jandusse, mis heidab väljakutse lineaarsu-sele”, “hajub geograafiliseks maastikuksvõi väljapääsuta labürindiks, kus algused,keskpaigad ja lõpud ei kuulu enam vahe-tult esitamisele.”

Shelley Jacksoni “Lapitüdruk ehk kaas-aegne koletis” (Patchwork Girl, or A Mo-dern Monster, 1995) on näide kaunikestivarasest hüpertekstist, mis igas suhtes pealelineaarsuse jääb veel üpris lähedale trüki-kirjapõhisele romaanile; illustratsiooneleidub seal väga vähe ja kinemaatilised võiheliefektid puuduvad täiesti. Raamatukaa-nega võrreldav avapilt näitab vanamoelist,da Vinci laadis joonistust inimese (naise)kehast, selle all kiri: “Patchwork Girl byMary/Shelley & Herself ”. Lugejal palu-takse klõpsata erinevatele kehaosadele võianatoomilise ajujoonise eri piirkondadele.Iga valiku korral näeb ta erinevaid teksti-lõike, alates lühikesest lausest ja lõpetadesterve traditsioonilise leheküljetäiega, kus-juures paljud neist pakuvad uusi linke. Misviimaks sellest kõigest kokku tuleb, see onjärg või lisa Mary Shelley “Frankensteini-le”. Leidnud vihje õnnetu tudengi dilem-male, kas teha oma koletisele kaaslane võimitte, traageldab Jackson Mary Shelleyteose katkeid kokku veenvat pastišši pak-kuvate lehekülgedega, kus jutustab näiteksnende inimeste lood, kelle laibad annavadõõvastava eksperimendi tarbeks materjali,ja selle tulemusena saadud tüdruku endaloo: tema anonüümsest põgenikuelustväljaheidetu ja veidrikuna ning ta erooti-listest avantüüridest. Kõike seda väljapee-tult 19. sajandi stiilis:

“Minu vasak jalg kuulus Jane’ile, lap-sehoidjale, kes varjas oma vastupidavatehallide kleitide ja mõistlike alusrõivaste all

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:33120

VÄLJATAGA 121

mälestust ühest vähem mõistlikust ajast:tätoveeritud laeva kirjaga “Tule tagasi mujuurde”. Hoidja teadis jutustada lugusid,mis tema hoolealuseid vapustasid; ja ehk-ki laev tema reiel ähmastus ning kauguseskahvatusinakaks hääbus, kuni näis kindel,et hoovused on ammu oma töö teinud jakatkematu kannatusega kõik tema kaaredkoost lahutanud, viis ta ikka lapsed kaipeale, kui tuli sõna mõne laeva sadamas-sejõudmisest, ja nii mõnigi meremees ter-vitas teda nimepidi.

Mu jalg üha tõmbleb, hüpleb, jõnksleb.Ta tahab laia ilma minna. Ta on juba kül-lalt kaua oodanud.”

Ikka ja jälle rõhutab tekst visalt analoo-giat tüdruku keha kokkulapituse ja kat-kendliku ning mittelineaarse hüpertekstivahel, raskuste vahel, mida peab ületamatüdruk, püüdes luua endale identiteetinendest paljudest eludest, millest ta onkokku pandud, ning mida ületame meie,kui me jutulõnga otsides edasi-tagasi klõp-sime ja oma nördimuseks leiame end tihtivahtimas ekraani, mida oleme juba luge-nud, või kõhkleme, kuidas edasi minnavõi millal lõpetada. Selles suhtes näib“Lapitüdruk” nagu peaaegu kõik teisedkihüpertekstid olevat lausa painavalt tead-lik oma eksperimentaalsest meediumist,püüdes innukalt näidata seda positiivsesvalguses kui realismi kõrgemat vormi, mo-dernse teadvuse metafoori, ja antud juhulka kui midagi eriomaselt feminiinset, etmitte öelda feministlikku. Näiteks jook-sevad kõrvuti põhjalike kõrvalepõigeteganaiseliku lapitekitegemistöö valdkondalõigud nagu järgmine:

“Neid lapitud sõnu elektroonilises ruu-mis kokku pannes tunnen ma end poolpi-

medana, otsekui oleks küll kogu tekst muhaardeulatuses, kuid mingi lühinägelikku-seilmingu tõttu, mida ma tunnen üksnesoma unenägudest, näen ma ainult endalekõige lähemat osa ega oska aimata, kuidassee osa suhestub ülejäänuga. Kui ma raa-matu lahti löön, siis tean, kus ma asun, jasee mõjub rahustavalt. Minu lugemine onruumiline, isegi volumeetriline. Ma võinendale öelda: olen nüüd kolmandiku jagusellesse risttahukasse süüvinud, olen nüüdlugenud veerandi leheküljest, sellel lehe-küljel asun nüüd siin… Aga kus olen mapraegu? Olen siin ja ühes olevikuhetkes,kus puuduvad nii ajalugu kui tulevikuväl-javaated.”

Romantilisemas võtmes annab jutustajateada:

“Ma hüppan kivilt kivile, ja vahepealuhab elektrooniline jõgi mu lõhna minema.Olen katkendlik jäljerada, punktiirjoon.”

Või siis:“Minevikud, mida ma kogun, on kui

hetkeülesvõtted plisseeritud plastikvarru-katel. Võib-olla meeldiks mulle enam sõi-ta tugeva ühtlase voolu turjal, mis tagaks,et kui olen astunud Mississippi aurulae-vale punktis x, siis möödun kindla pealey-st, enne kui z-s maha lähen.”

Siinkohal tuleb öelda, et – nagu MarkTwain on rikkalikult tõestanud – kui tõe-poolest minna Mississippile, ütleme, St.Louis’s, siis tuleb enne Memphisesse jõud-mist paratamatult sõita läbi Cairost. Ohtkohast, kus tahtsite maha minna, möödasõita võib teid tabada ainult juhul, kui teHucki ja Tomi kombel magama jääte.Mitte ilmaasjata ei räägi Jackson “mingistlühinägelikkuseilmingust, mida ma tunnenüksnes oma unenägudest”. Vahest kaldub-

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:33121

122 VÄLJATAGA

teisendas selle meeldejätmise huvides Itaa-lia Calviniks.14) Calvinol aga kaasneb reeg-lite loomise ja järgimisega ka sügavam jaläbimõeldum metafüüsiline maailmavaade– see juba kirjeldatud digitaalne atomism.

Ja sellel on ju sügavad juured Itaaliapinnases. “Ameerika loengutest” torkabsilma, et Calvino peamisteks eeskujudeksja kangelasteks on itaallased Ovidius, kesoli ka pütagoorlane (ja Pythagoras oli jusamuti itaallane), atomist Lucretius ningloodusteadlane Galileo Galilei. Maailma

14 G. V i d a l, Fabulous Calvino. The New York Review of Books 30.05.1974.15 I. C a l v i n o, Ameerika loengud, lk 131.

mõistmine diskreetsete aatomite kombi-natsioonina on läbi aegade leidnud ikkauusi väljendusi ja Calvino viimase raamatuviimasel leheküljel seisab kirjas: “… kesme siis oleme, kes meist igaüks on, kuimitte kogemuste, informatsiooni, lugemu-se, ettekujutuste kombinatsioon? Iga eluon entsüklopeedia, raamatukogu, asjadeinventar, stiilide näitestik, kus kõik võibolla pidevalt kõikvõimalikul viisil kokkusegatud ja ümber korraldatud.”15

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:33122

PARKS 123

TIMPARKSLOOD, MIDA JUTUSTAB ARVUTI

Üks kõige sügavamaid paljudest muutus-test, mida arvutit arvatakse meie elus põh-justavat – kui see muutus ikka tõesti toi-mub –, oleks nihe meie narratiivikogemu-ses. Sest viis, kuidas me iseendale lugusidjutustame – meie arusaam tegevustikusissejuhatusest, arendusest ja lõpetusest –, määrab ikka veel suuresti, kuidas memõtleme iseendast ja oma elukäigust ehkteisisõnu, oma elust hällist kuni hauani.

Jutt ei ole mitte e-raamatust, sellestkaasaskantavast ekraanist, millelt võiblehekülg lehekülje järel lugeda mis tahestraditsioonilist narratiivi. See pakub lõp-peks üksnes säästlikumal, olgugi ehk vä-hem atraktiivsel kujul sedasama, mis meiljuba olemas on. Vahest ainsad põhjused e-raamatu tulekut tervitada on selle pakutavvõimalus hoida kokku kooliraamatutepealt, reisida kerge pagasiga, kaasas hulkelektroonilisi köiteid, ning üle kõige –minusuguste tarbeks, kelle silmanägemineei ole enam see mis vanasti, – võimalusvalida suurem trükikiri, kui seda lubaksükski paberile trükitud raamat.

Ei, leiutis, mis püüab toime panna re-volutsiooni lugude jutustamise vallas, onniinimetatud hüpertekstiline narratiiv,

toode, mis olgu CD-plaadile salvestatunavõi võrgust allalaadituna on kogetav üks-nes arvuti vahendusel, sest paljudele sellepakutavatele valikutele ja variatsioonidelepääseb ligi üksnes klaviatuuri ja hiire abi-ga. Trükitud paberilehel ei ole sellel õigetelu. Seda nähtust kuulutavad ja propagee-rivad võrgukohad ja ülikoolikursused kõik-jal maailmas. John Barthi ja RobertCooveri mõõtu romaanikirjanikud on kir-jutanud selle kiituseks vaimustunud esseidja õpetanud tudengitele, kuidas seda kasu-tada. “Väljajuhatuses” (Endtroduction)Katherine Haylesi uuele raamatule “Kir-jutavad masinad” (Writing Machines)1

märgib toimetaja: “… Selles multi-, trans-, inter- ja re-mediatsiooni maailmas bib-liomaanilised impulsid muteeruvad jameil tuleb leida uued kategooriad, kirjel-damaks neid emotsionaalseid ja kehalisisuhteid, mis lugejatel kujunevad sellega,mida (ja kuidas) nad loevad.”

Hüpertekstiline narratiiv võib esinedanii arvukates vormides, et paljalt mõnenäite varal on raske selle potentsiaali vaa-gida. Sellegipoolest tõusevad otsekoheesile kaks fundamentaalset uuendust: hü-pertekst võib vabalt siduda kirjasõna –

Tim Parks, Tales Told by the Computer. The New York Review of Books, kd 49, nr 16,24.10.2002.1 K. H a y l e s, Writing Machines. Cambridge (Mass.), 2002.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:33123

124 PARKS

ki hüpertekst eeskätt millegi unenäolisepoole. Kui tahes vaimustunud me kaoleks postmodernsest maailmast, on ajalineaarne kulg, tuttava maastiku muutuma-tu kontuur, ikka veel meie ärkveloleku-kogemuse tavaline vorm.

Kui pöörduda põgusalt tagasi tradit-sioonilise raamatu juurde, tuleb meenuta-da, et miski ei kohusta meid lugema sedaalgusest lõpuni. Võttes kätte antoloogiavõi esseekogu, eirame sageli palade esita-mise järjekorda. Paljudele meeldib luge-da kõigepealt läbi romaani viimased lehe-küljed. Mina isiklikult olen harjunud lu-gema New York Review’ artikleid täiestisuvalisel moel: pistan nina keskele, pöör-dun tagasi algusesse, hüppan korraks lõp-pu. Kuid teatud hetkel, otsustanud, etmiski mulle tõesti huvi pakub, jään mapaigale ja loen asja tähelepanelikult otsastlõpuni läbi.

Niisiis on raamatu, lehekülje või isegilause lineaarsus midagi kokkuleppelist,mis ei ole selle vormiga mitte olemusli-kult antud, vaid millele me eelistame endallutada – või ka mitte – iga kord, kuiotsustame midagi lugeda. 1960. ja 1970.aastatel tehti mitmesuguseid eksperimente

lahtiste lehtedega romaanide vallas, millepeatükke võis lugeda ükskõik millisesjärjekorras. Neist loobuti üsna peatselt.Oma romaanis “Watt” hakkab SamuelBeckett, asunud kirjeldama oma peatege-lase jõudmist sügavaima hulluseni, pööra-ma ringi sõnade järjekorda lauses (“Päevastenamjagu, ööst jagu”) ja seejärel juba katähtede järjekorda sõnades (“Nulap tsud-nabav,” ütles ta, “nulap tsudnabav”).2

Niipea aga kui ta on meile meelde tuleta-nud, et sellised asjad on võimalikud, etpole midagi, mis kohustaks teda kirjutamavasakult paremale, lehe ülaservast alaservapoole, naaseb ta standardse proosa juur-de. Miks?

Ükskõik kui tugevasti inimmõistus aeg-ajalt, ja üldiselt ilma ette hoiatamata, katajuks kaugete aegade ja paikade ligiolekut,seades nõnda küsimärgi alla meie normaal-se aja- ja ruumikogemuse, on siiski ilmne,et suur osa meie elupaatosest on seotudkronoloogia jäiga lihtsusega: sünd, noorus,küps iga, surm. Romaanikirjanik võibalustada in medias res või lausa viimsesteluhetkest, võib osutada mis tahes liikivaimset vastupanu halastamatule tõigale,et aeg möödub; kuid sellegipoolest eeldab

2 Kummalisel kombel tundub Katherine Haylesile, kelle “Writing Machines” käsitleb peaas-jalikult kirjaliku teksti “materiaalsust”, nagu autor ise ütleb, olevat teadmata see, kui palju onkirjanikud sajandite vältel pakkunud sügavaid mõtisklusi teksti ja keele füüsilistest aspekti-dest: Shakespeare, Swift (ülipõhjalikult), Browning, Joyce ja Beckett, kui piirduda vaid vä-heste anglo-iiri näidetega. Nendest mõttearendustest möödavaatamine on tunnuslik näidesellest, mida võiks nimetada “nüüdisaja-provintsialismiks” ja mis on suure osa sellealase krii-tika nuhtluseks. Ehkki geograafiliselt võib allikate valik olla laiahaardeline, jääb see ajaliseltpiiratuks. “Minu pealkiri “Kirjutavad masinad”,” teatab meile Hayles, “vihjab neile rohke-tele võimalustele, kuidas kirjutamine ja materiaalsus omavahel kokku saavad.” Edasi väljen-dab ta imetlust Milorad Paviči, Ursula LeGuini, Paul Zimmermanni ja Robert Cooveri vas-tu, kuid ei paista midagi teadvat Gulliveri peaaegu kolmsada aastat varasemast kohtumisestprofessoriga, kes oli leiutanud sõnamasina ulmelisel Lagado saarel.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:33124

PARKS 125

lugeja, et teose kui terviku jooksul rekonst-rueeritaks mingisugunegi kronoloogia. Õi-gupoolest võib niisugust rekonstrueerimis-tööd mälu ja kujutlusvõime segadikustpidada vallutusretkeks, mis on võrreldavteatavat laadi teadmiste kättevõitmisega jamillel on keskne roll selle „äratundmis-momendi” juures, et autoril on öelda mi-dagi väärtuslikku ja tarka meie ühise maa-ilma kohta. Seda on saavutatud nii “DonQuijotes” kui ka “Ulysseses” või – prob-lemaatilisemal moel – isegi Becketti tri-loogias. Borges, üks autoreid, keda hüper-teksti harrastajad enim imetlevad, kirjutaskunagi essee “Uus aja kummutamine”, kusta alustab kaksikvaenlaste aine ja aja reaal-suse ülienergilise eitamisega ning lõpetabjärsu kannapöördega: “Maailm on kahjuksreaalne; mina olen kahjuks Borges.”

Seega moodustab meie varmas allumi-ne kokkuleppele, et raamatut loetakseesilehest lõpuni ja aktsepteeritakse ükskõikmillist autori valitud sündmuste järjekorda,osa meile tavaelust tuntud kogemusest:meie paratamatust allumisest kronoloogi-liste sündmuste muutmatule järgnevusele.Inimvaimu sagedane igatsus vabaneda li-neaarsusest (“joone türanniast,” naguCoover seda nimetab), mis tihti leiab väl-jenduse sündmuste mittekronoloogilisestjärjestuses tekstis, seisab niisiis viljakaspingesuhtes nummerdatud lehekülgedehalastamatu edasiliikumisega (õigupoolestleiab selles endale väljenduse). Iha pääsedaväljapoole aega, vabaneda lineaarsusestsaab väljendada üksnes aja sees ja joonepiires.

Hüperteksti käsitlev kriitika, mis onikka alles oma objekti üleskiitmise faasis,seisab niisugusele kogemuste paikapandudjärjekorra ja kindlalt määratletud nar-ratiivse joone aktsepteerimisele vastu: selleasemel tõstab ta esile valiku ideed, arusaa-ma, et tekstilinkide kasutamise kaudutõmmatakse lugeja kaasa jutustuse loomis-se, selmet ta jutulõngale allutada. Ükstüüpiline essee (Mark Taylori ja EsaSaarineni “Telewriting”) võtab asja kokkujärgnevalt:

“Ehkki võrk on ühine, on iga indiviidivalitud tee erinev. Seega ei ole ükski hü-pertekst üheainsa autori loome, kes oleksteksti loominguline läte või heroiline ar-hitekt. Otse vastupidi, hüpertekstilisesvõrgustikus on igasugune autorlus ühineautorlus, kogu looming ühislooming. Igakirjanik on lugeja ja igasugune lugemineon kirjutamine.”3

Siinkohal tuleb esitada kaks küsimust.Kas öeldu vastab hüperteksti puhul tõestitõele? Ja kui see on tõsi, on see siis kasoovitav?

Esimesele küsimusele tuleb anda eitavvastus. Teatud määral on traditsioonilinetekst alati olnud interaktiivne, nagu anna-vad mõista juba antiikaja käsikirjade ser-vale tehtud seletused ja märkused. Ma võinkirjutada lehekülje servale, võin väljendadaoma vastuväiteid või imetlust. Aastaidhiljem võin ma sama teksti juurde tagasitulla ja hämmeldunult imeks panna, etolen kunagi niimoodi mõtelnud. Või siisvõin lugeda kellegi teise mõtteavaldusi jaleida, et tema madame Bovary või David

3 M. C. T a y l o r, E. S a a r i n e n, Telewriting. Rmt-s: M. C. Taylor, E. Saarinen,Imagologies: Media Philosophy. London; New York, 1994, lk 6.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:33125

126 PARKS

Copperfield on minu omadest täiesti eri-nevad, ja seda hoolimata traditsioonilisestvormist ning “ühestainsast autorist”. Sel-lepärast ei pea ma niisugust isiklikku aru-saama jutustatud loost veel kunagi ühisau-torluseks.

Hüpertekstis mulle niisugust lihtsatosalusevormi ei võimaldata. Ma ei saaleheservale kritseldada. See-eest võin – võipean – pärast ühe lehekülje lõpetamistvalima piiratud arvu alternatiivide vahel,et liikuda edasi mõnele järgmisele lehele.Kahtlemata on ebatõenäoline, et ma loek-sin teksti täpselt samas järjekorras nagumõni teine lugeja. Kuid jabur oleks väita,et ma sellepärast kohe saangi kaasautoriks,samaväärseks kirjanikuga, kes need tekstidlõi ning otsustas, missugused lingid mullekus ja millal kättesaadavad on. Mina eiole sõnagi kirjutanud. Kui ma valin linki,kuhu klõpsata, ei ole mul rohkem võimuega arvatavasti niigi palju intuitsiooni kuiHampton Courti labürinti eksinud õnnetulturistil.

Ent isegi kui me leiutaksime tõeliselt“interaktiivse” meediumi – ja on olemashüpertekste, kuhu lugejad või kaasautoridsaavad tõesti lisada oma panuse, – meediu-mi, milles ma tõepoolest saaksin luguomalt poolt täiendada ning kus autori jalugeja vahel valitseks tõesti “demokraat-lik” võrdsus (toodud tsitaadi taga peituvpoliitiline retoorika on piisavalt selge), kassee oleks siis ka soovitav? Nüüdseks olenma kirjutanud kümme romaani. Olenkõvasti vaeva näinud, et neid üksteisestselgesti lahus hoida. Ometi olen ma sun-nitud tunnistama, et nii- või teistsuguselviisil väljendavad need ühtesid ja samukinnismõtteid ning järgivad sarnaseid tra-

jektoore. Lugedes kellegi teise teost, tahanma sealt leida enda omast erinevat näge-must, mitte tüürida seda juba tuttavatesihtpunktide poole. Kui iga loetud teosoleks mu oma kirjutatud, muutuks minumaailm ohtlikult solipsistlikuks.

Ei ole raske kujutleda Shelley Jacksoni“Lapitüdrukut” paberile trükitud romaa-nina. Kindlasti läheks üht-teist kaduma,kuid paljugi oleks ka võita. Kummatigi onteised hüpertekstilised narratiivid omameediumile sügavamalt pühendunud, taot-ledes suuremat distantseeritust trükitudraamatust. Stuart Moulthropi “Hidžras-koop, ehk Mis siis, kui sõna ikka vait eijää” (Hegirascope, or What If the WordStill Won’t Be Still), mis ilmus esimestkorda 1995. aastal ning on hiljem ümbertöötatud, esitab rea lehekülgi, millestenamik sisaldab sada kuni kakssada sõnateksti ja igaüks moodustab tavaliselt koo-milises või groteskitoonis narratiivikatkevõi mingi satiirilise tähelepaneku maail-mast. Enamikul lehtedest on neli linki,kaks vasakul ja kaks paremal leheäärel,sageli varustatud irooniliste peibutustega:vastukaaluks ühel leheserval leiduvale lin-gile “tired” (tüdinud) leidub teisel leheser-val näiteks link “wired”. Kui lugeja kolme-kümne sekundi jooksul ühtegi linki ei klõp-sa, siis kaotab ta võimaluse ise uut lehekül-ge valida ja ekraani “värskendatakse” uuetekstiga, millel tihti puudub igasugune ilmneseos eelnenuga. Kuivõrd mina olen aegla-ne lugeja, juhtub see tihtipeale veel enne, kuiolen jõudnud enda ees oleva lehekülje lõ-puni lugeda. Erinevad teksti- ja taustavärvidseovad omavahel ühte eri teemasid ja jutu-lõimi. Järgnevalt üks näide, mis eeldab, etlugeja teab üht-teist arvutiajakirjast Wired:

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:33126

PARKS 127

“TEISTEL LEHEKÜLGEDEL

Need meisterlikud nupumehed sealWired’is on jälle millegagi maha saanud.Seesama seltskond, kes tõi teieni 500Channel Future’, Great Web Wipeout’ining Big Switch to Pushi, annab sel kuulteada oma viimatisest paradigmanihkest.Viimase numbri tagakaanel algavas juht-kirjas kuulutavad vanemtoimetajad GaryWolf, Kevin Kelly ja Greg Norman väljasöaka kursimuutuse. Et kõrgtasemelinehuvi infotehnoloogia vastu on kiirelt hää-bumas, kujundab Wired end ümber golfi-ajakirjaks.

“See on tõeliselt orgaaniline areng,”kirjutavad toimetajad, “sest golf on vir-tuaalse reaalsuse esimene ja kõrgeimvorm. Veel enamgi, me usume, et seemäng on võimas metafoor kõigi tehnoloo-giate ja enamiku eluelamuste kohta. Kasolete juba murul?”

Pärast läinud nädalal toimunud esmastavalikku pakkumist tõusid WiredVentures, Inc. aktsiahinnad järsult 1,15punkti võrra, jõudes sulgemiseks 39, 52peale. “Ma heitsin pilgu tulevikku,” lau-sus firma asutaja Louis Rosetto Augustaklubi tagumise üheksa augu juures,“nüüdpean ma oma händikäpi kallal vaeva nä-gema.””

Oma kaunikesti pynchonlik põnevus on“Hidžraskoobil” täiesti olemas. See looblabürindi, milles lugeja püüab orienteeru-da. Saab selgeks, et kui üks narratiivi taot-lusi on mitte paista läbimõelduna, vaidpeegeldada oma meediumi raames värskettõdemust välismaailmast, milles ei tajutaei tähendust ega suunda, siis pakub hüper-

tekstiline narratiiv selle eesmärgi saavuta-miseks imeväärseid vahendeid. Saavutu-se varjuküljeks on tõik, et see vorm eisuuda pakkuda mingit rahuldavat lõpeta-tusetunnet. Õigupoolest satub küsimärgialla koguni lõppude soovitavus. Ei ole kui-gi lihtne kindlaks teha, kas “Hidžraskoop”on lõpuni loetud või mitte, mistõttu täht-saim otsus, mis lugejal viimaks tuleb vastuvõtta, ei ole mitte klõpsatava lingi valik,vaid küsimus, millal lugemine ja linkideklõpsamine sootuks järele jätta. See tähen-dab, et teatud hetkel hakkab lugeja kaht-lema, kas viimaste võib-olla veel lugematakatkendite tagaajamine annab enam üldi-sele elamusele midagi juurde või mitte. Selhetkel jõuab selgesti pärale, et üks kõigetähtsamaid asju, mida standardne raamatenda kohta paljastab alates hetkest, mil meselle kätte võtame, läbi kogu meie suhtlusetemaga, on pikkus. Lugeja saab oma tem-pot seada. “Hidžraskoobi” sissejuhatus an-nab teada, et teosel on “175 lehekülge,mida ühendab 700 linki”, mina aga eisuutnud kuigi kaua juba loetud lehekülge-de üle arvet pidada. Juba praegu onMoulthrop oma teost korra uuendanud jauusi lehekülgi lisanud, ja seda võib tavabalt veelgi teha.

Varasemad hüpertekstid sisaldasid veelsuurel hulgal sõnu ja palju võimalikkelugusid, hiljutisemad seevastu kipuvadolema lühemad ning heli, pilte ja tekstiambitsioonikamalt kokku miksima. Niitutvustab Talan Memmott oma 1999. aas-tal loodud teost “Lolli korter” (Lolli’sApartment):

““Lolli korter” on eksperiment kon-tekstide rusustamise ja selle rusu rekonst-rueerimise või siis kildude kokkukorjamise

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:33127

128 PARKS

alal. Palas on kokku viidud selektiivne, kuidsiiski mitmekülgne ressurssidekogum. Esi-mese asjana tuleb niisuguse projekti puhulkonstrueerida midagi, mida saaks rusuksmuuta. Antud juhul on algkonstruktsioonikstekstide ja kontekstide analekt.

Minoiline arhitektuur ja kultustoimin-gud, Paul Klee “Vadistav masin”, FriedrichNietzsche naistekriitika ja dionüüsilised ningorfilised hümnid… käesolev teos puudutabneid kõiki.

Mõned vihjed on ilmsed – nagu näiteksKnossose labürindi põrandaplaani ühe osakasutamine arhitektuurilise mudelina Lollikorteris liikumiseks või tõik, et peategelase(petturprofessori) nimi on FriedrichNietzsche.”

Jäägu selle hüperteksti lugejate (või tar-bijate) endi otsustada, kui nad Memmottiloodud üpriski primitiivses labürindis ringiklõpsides dešifreerivad tekste, milles palju-tähenduslik seguneb tühja tuulega, kas koguselle kultuuriviitestiku poolt tõotatu ja saa-vutatud tulemuse vahel äkki sügav lõhe eihaiguta. Tüüpiline katkend kõlab järgmi-selt:

“Tühiunelm silmad surmas suleb… Sellevingu ja kiirgust, osi ja tükke ei saa enamvõtta tõsiselt… Ma ei või lootusele allavanduda. Meie, lootusetud, hülgame tule-vikuprogressi mullale ligemate tehnoloogia-te nimel… Tektoonilise mudeli nimel, misviib Institutsioonid tagasi elementidele jasulatab nad ümbritseva ainega. Võltsid, ei,pigem teisekursuslase teeseldud tulevikudtulvavad esile ja kärbuvad. Usk lõppudesse,lõpetamine, diplomeeritud tulevikerodeeruvad korratusse, lahkuvad ja avane-vad, moodustades ksenoloogiliselt korras-tatud süsteemide leegione. Siit saabki algu-

se meie liit ühendus.”Lõpuks (mingil moel näib sellel väljendil

siiski veel olevat kasutusvõimalusi), kuitahes napid ka kirjutatud tekstid kogu teosesoleksid ja kui tahes leidlikult oleksid nadühendatud muude elementidega, jääb kir-jutamise kvaliteet ja see, mis iganes autorilsellega öelda on, elutähtsaks, et suudaksi-me tervikut nautida. Vaatamata kogu omamängulisusele, ei skoori Memmott sellesosas kuigi palju punkte.

Lüürilisemas võtmes on Zahra Safavianiillustreeritud tekst “Hällilaul” (Berceuse),mis pakub maalilisi pilte, new age’i muu-sikat ja lüürilisi tekstijuppe, kus eri värvisõnad näitavad kätte linkide asukohad.Viige kursor lingi kohale ja juba enne klõp-samist ilmub nähtavale maastik maastikusning samal ajal vahetuvad muusika ja tekst.“Sirelikarva hämarus laotus üle suvetaeva,”teatab üks tekst. “Me sõime kuldseid ploo-me, nende kivid kogunesid meie alasti jalgealla rohu sisse.” Oranži mäenõlva kohal, kusdomineerib hiiglaslik Dalí stiilis ploom, lii-gub paremalt vasakule bänner või ehk siispealkiri, mis kuulutab: “Köögis läks mulOliiv kurku geomeetrilise mustriga purgisoli Mesi.” Samal ajal ekraan muudkuihõõgab, muusika kaebleb.

Niisuguste ja samalaadsete katsetustekohta märgib hüpertekstikirjanik StephanieStrickland, et need nügivat laiemale “tead-vuse piire, kaasates tähelepanu äärealasidotseselt lugemisakti”. See mõte nõuab tä-helepanu. On kätte jõudnud aeg küsida,miks valmistavad kõik need hüpertekstid,isegi kui nad on põnevad ja lõbustavad,lõpuks ikkagi pettumuse. Võib-olla osutublõpuks nende kõige väärtuslikumaks üles-andeks kutsuda meid mõtisklema selle üle,

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:33128

PARKS 129

miks on lineaarselt esitatud traditsioonilisenarratiivi konventsioon siiski nii kaua vastupidanud ja peab väga tõenäoliselt vastuedaspidigi.

“Odüsseia” lõpu poole,4 kui Helena jaMenelaos on turvaliselt, skandaalselt tagasikoju jõudnud, üllatab neid ühel ilusal õh-tul Telemachose saabumine. Kõik kolmtahavad innukalt Troojast rääkida. See onüks nende elu suurimaid elamusi. Kuidrääkida on liiga valus. Noormehe isaOdysseus on endiselt kadunud, arvatavas-ti surnud. Helena ja Menelaos peaksid mõt-lema ka naise reetlikkusele, mehe nõrkuse-le. Nii lahkub Helena saalist ja toob tagasitulles kaasa võlurohtudega tembitud veini.Säärane on selle rohu vägi, ütleb Homeros,et selle mõjul võis vennagi armsa surmastnaerunäol rääkida. Kõik kolm joovad javestlevad õhtu otsa rõõmsalt kõigist oma elukõige õudsematest ja ärevamatest sündmus-test, et järgmisel hommikul värskelt ja rei-palt ärgata.

Mis võlurohtu pakub siis narratiiv, etvõimaldab meil käia läbi põleva Trooja japääseda ainsagi kriimuta? Sest niisugune justongi suure ja olulise narratiivi vägi: see lasebmeil tunda naudingut kõige sellega silmitsiseismisest, mis tavaelus tekitaks suurimatängistust. Veedade ajastu indialased arvasid,et vajalikku kaitset võib pakkuda meetrum:“Et mitte viga saada,” ütleb taittiriya samhitapreestri kohta, “mähib ta end enne tulelelähenemist meetrumitesse.” Selle soovitusepraktiline väärtus on suurem, kui võiks es-mapilgul arvata. Kuidas muidu suutis

Dantegi läbi põrgu minna, kui mitte muistseRooma suurima poeedi juhatusel, terzarima raevukas korrapära otse kellalöökidenatempot andmas. “See rahvahulk ja nendehirmsad haavad nii mürgitasid minu silmi,et liigutatult jäänuks sinna nutma,” ütlebluuletaja “Põrgus”. Rütmilise sõna meisterVergilius näitab talle kätte kõik olulisedpaigad ja kiirustab siis rändurit edasi: “Misvaatad veel… meil antud aeg saab varsti täisja näha on veel palju.”

Kas hüpertekst, mis seob rütmilise sõnaühte igat liiki muude efektidega, intensiivis-tab või lahjendab kunstniku võimet meidlummata, teha meile sedamööda, kuidasnarratiiv oma tõukejõudude toimel edasiliigub, kättesaadavaks kõige tugevamadelamused, jäädes samal ajal turvaliselt temameetrumite rüppe? Vaevalt küll saab meiesüvenemine kirjasõnasse, mille käigus silmmuutub ühenduskanaliks ka helile ja rütmilening aktiveerib teisigi meeli peale nägemise,tuimestades meid väliste tajukogemustesuhtes ja kutsudes ennastunustavalt süüvi-ma – vaevalt saab “tähelepanu äärealadeotseselt lugemisakti kaasamine” seda või-mendada. Asendades meid ümbritseva kesk-konna täielikult kujuteldava maailmaga,tõrjub kirjutatud tekst sekkumist. “Kirjan-duse virtuaalsed maailmad on tõelisusepainest priid,” nagu Barth on öelnud. Kõigekeskendunumalt lugedes ei pane me lehe-pööramist ega kaugematest tubadest kost-vaid helisid õieti tähelegi. Kui mõte neljalingi vahel murelikult valikut tehes toppa-ma jääb, on sellist olukorda raske taasteki-

4 Tegelikult neljas eepose kahekümne neljast laulust; ka ei lahku Helena saalist, vaid viskabvõlurohtu juba laual oleva veini sisse. Tlk.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34129

130 PARKS

tada. Vahest pole juhus, et enamik hüper-tekste on kas hajusalt unenäolised või lõi-kavalt satiirilised.

Paari oma leiutamisele järgnenud aasta-kümne jooksul jõudsid liikuvad pildid kõr-gusele, mida nad iialgi ei ületa. Kontsep-tuaalselt vähem märkimisväärne kui sõna,asus tummade piltide jada pimedas ruumisometi väga kiiresti reprodutseerimanarratiivse sisu ja rütmilise raamistuse iidsetkombinatsiooni. Need, kes on näinudMurnau “Päikesetõusu” või Dreyeri“Jeanne d’Arci” – nagu needki, kes on lu-genud “Iliast” – on juba mõistnud, et kunstisei ole mingisugust progressi. Seevastu hü-pertekst, mis on küll praeguseks ehk kaks-kümmend aastat olemas olnud ning võinudkasu lõigata tehnika väga kiirest arengust jaavangardsemate ülikoolide elavast tähelepa-nust, ei ole saanud nautida samasugust õit-seaega ega tõmmanud ligi parimaid kirjanik-ke.

Intrigeerival kombel on aga mõned hü-perteksti harrastajad praeguseks loobunudhüperlingi kasutamise ümber paisunudvalikuretoorikast ja järgivad hoopis teistjoont. Isevärki näiteks sellest vallast on FelixJungi hüpertekstilised luuletused. Sonettilmub ekraanile autori määratud aeglases,mõõdukas tempos, kuhu järsult, isegi agres-siivselt lõikuvad pildid. Teksti ümbritsevraam on pealistatud tavapärase horisontaalseribamenüüga, mis pakub mitmesuguseidvalikuid (“File”, “Edit”, “View”,“Favorites”, “Tools”, “Help”), nii et ruumsarnaneb täpp-täpilt ekraaniga, millel meikka oleme harjunud töötama. Ent kuidasme ka pingutaks, kursorit ei õnnestu kuida-gi tekstiruumi viia ega seda üldse mingilmoel omalt poolt mõjutada. Selle asemel

väljub kursor meie kontrolli alt, otsekuioleks keegi meil sulepea käest tõmmanud,ning hakkab liikuma omatahtsi, klõpsatesja muutes ja luues teksti ning selle juurdekuuluvaid pilte otse meie silma all.

Siin oleme veelgi passiivsemad kui trü-kitud leheküljega silmitsi seistes. Lõpukstsiteeringi Jungi luuletust, mis kannab peal-kirja “Julmus”. Usun, et lugeja suudab ilmaerilise vaevata ette kujutada graafikat, midaJung kasutab oma iva esiletõstmiseks, mis– olgu öeldud – on küll piisavalt selge kasiis, kui luuletus esituse lõpul üksinda, il-lustratsioonidest lahku kistult ekraanileilmub. Tegelikult saab seda seal uuesti ülelugeda nagu ükskõik millist sonetti, misneli- või viissada aastat tagasi suvaliselepaberilehele kirja pandi. Tänase seisuga onsee parim kriitika, mida mina hüpertekstilisenarratiivi esteetika kohta näinud olen.

JULMUS

Pean meile piiri panema. Ei ole luulesdemokraatiat. Sa oled vaid mu käed,sa teenid, ootad. Nöörist tõmmatasa oled mulle. Olgu selge see.Ma maalin puu ja maha valge munamis pesast kukkunud (sa nutad nüüd).Ma maalin mao (sa taganed). Kuid nüüdkus maalin sind, sa võpatad, sest tunnedju seda tuba. Sinu isa (kedasa eal ei tundnud) on ka siin, ei hooliei hauakivist, aastatest. Sa püüad andata käele suud, kuid kustutan su huuled,ta silmad – jäägu muu. Eks vihasta ja mine.Kõik luule loomu poolest on türannia.

Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk-Almann

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34130

AARSETH 131

“See on tekst. Sa LOED seda.Pole siin nuppe, linke ega muud hüpersaas-ta. Me saime küll grandi elektroonilisesformaadis publitseerimiseks, kuid ärgesellest veel järeldage, nagu paneks kogusee digitaalne pealetung meid vaimustusestlakke kargama”(John McDaid, “Uncle Buddy’s PhantomFunhouse”).

Silikoonromaanid

Jorge Luis Borgese novell “Liivaraamat”jutustab salapärasest raamatust, loendama-tute lehekülgedega hiigelköitest, millelpole algust ega otsa. Leheküljenumbritelpuudub mõte, sest leheküljele 999 eelneb40 514. Raamat on kirjutatud mitmesvõõras keeles ja sama lehekülge ei saakunagi avada kaks korda. Peategelane, keson üksipäini kuude kaupa seda võimatutobjekti uurinud, annab lõpuks alla ja ot-sustab selle hävitada. Aga kuidas? Ta võiksselle ära põletada, aga lõpmatu hulga le-hekülgedega raamat põleks igavesti ja läm-mataks kogu maa suitsu sisse. Viimakspeidab ta selle Buenos Airese rahvusraa-

matukogu juhuslikule riiulile – see onraamatu kõrvaldamiseks kõige kindlamviis.

Mõned aastad tagasi hakati internetislevitama järgmist nalja. Üks võrgulehekülgteatas:

Olete jõudnud interneti viimasele leheküljele. Loodame, et nautisite lehitsemist. Veetke oma ülejäänud elupäevad hästi.

Võrgunalja puänt on vastupidineBorgese novellis kujutatule: nii naguBorgese raamatut ei saa tõelises maailmaskunagi köite kujul esineda, ei saa tõeliselülemaailmsel võrgul olla lõplik arv lehe-külgi. Ainuüksi ühel hetkel dünaamiliseltloodavad leheküljed teevad nende hulgapotentsiaalselt lõpmatuks. Matemaatiliseltvõttes on “Liivaraamat” ja internet üks jaseesama, vähemasti nad on võrdselt lõp-

ESPENAARSETHJUTUKIRJANDUS TURINGI UNIVERSUMIS

Espen Aarseth, Narrative Literature in the Turing Universe. Rmt-s: The Novel. Ed. by F.Moretti 2. kd. Forms and Themes. Princeton (N. J.), Princeton University Press, 2006, lk839–867.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34131

132 AARSETH

matud. Kuid internet, erinevalt oma vii-masest leheküljest või Borgese hiigelraa-matust, on ka päriselt olemas. OtsekuiBorgese mõtte tõestuseks leidub nüüdseksjuba mitu tosinat nn viimast internetile-hekülge, millest igaüks võib olla too algu-pärane või ka mitte.

Mõistagi ei jutusta Borgese lugu inter-netist ega võrgust. Interneti-allegooria onsiin juhuslik – tegu on avatud tekstiga,milles on tabatud kirjutamise kohta midagipõhimõttelist, mida meie uued kommu-nikatsioonitehnoloogiad peavad alles hak-kama välja selgitama. Aga see esitab mõ-ned fundamentaalsed ja kummaliselt prak-tilised küsimused. Millised tagajärjed onlõpmatul tekstil? Kuidas lugeda raamatut,milles ei saa kunagi ühte ja sama lehekül-ge kaks korda lahti teha? Ja võiks lisada:mis on selle kõige järeldused kirjandus-teooria ja -praktika jaoks, kui neid üldseleidub?

Digitaalne kirjutamine on olnud meiekäsutuses juba mitu aastakümmet. Sellemõju kirjastamistööstusele on olnud tohu-tu, ja nii nagu sajand tagasi võtsid kirjani-kud Mark Twaini eestvedamisel kasutuse-le kirjutusmasina, on nad ka selle tehni-lise uuenduse kärmelt omaks võtnud. Agakas nad on uue tööriista tõttu muutnud kaoma stiili ja harjumusi? Kas kirjutamineja kirjandus on muutunud? Arvatavasti onpraegu veel kaugelt liiga vara usaldusväär-set vastust anda. Pärast Gutenbergi leiutistkulus vähemalt viiskümmend aastat, ennekui ilmusid raamatud, mis olid midagienamat kui käsikirjade simulatsioonid.Kultuur muutub aeglaselt ja ka praegu võibette näha samasugust inertsi. Aga selleasemel et oodata veel kaks- või kolmküm-

mend aastat, võiks haarata teatavatest juht-lõngadest, mis suunaksid meie spekulatiiv-set ja üpris etteruttavat analüüsi.

Käesolev essee uurib mõningaid digi-taalse kirjanduse loomiseks tehtud jõupin-gutusi. Keskendun jutukirjandusele ja sellepiiridele, pöörates erilist tähelepanu ro-maani mõistele. Kas romaani parameetridja perimeetrid sõltuvad meediumist või kasromaanid saavad õnnelikult hakkama mistahes meediumis? Selge on see, et romaa-nid ei tarvitse esineda üksnes paberil, vaidvõivad samahästi õilmitseda helisalvestis-tena, mida taasesitatakse kassettidelt, CD-delt või MP3-delt. Ray Bradbury romaanis“451° Fahrenheiti” õppisid inimesed ro-maane pähe ja kandsid ette. Ja e-raamatudning digitaalsed lugemisseadmed on sel-ge tõend sellest, et arvutid võivad põhimõt-teliselt saada alternatiivseks meediumikspaberile, kuigi pole veel kindel, kas ro-maanid osutuvad seal sama edukaks kuipaberversioonis või isegi audioraamatuna.Seni pole veel lugejaskonda selles veendasuudetud. Ja kuidas võiksid potentsiaalseltpaindlikumad arvutiliidesed ja arvuti rik-kalikum funktsionaalsus mõjutada romaa-ni? Kas romaan jääb samaks, sünnib temastuus kirjandustõug või ehk koguni mituuut? Ent asudes arutlema selle üle, mis ondigitaalsed romaanid ja milliseks nad saa-da võivad, tõuseb esile hulk probleeme.

Esiteks arvuti ise.

Raamatust e-raamatuni

Trükipressi leiutamine 15. sajandil eimuutnud kirjanike meetodeid, harjumu-si ega nende tehnilist infrastruktuuri, mis

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34132

AARSETH 133

koosnes sulest, tindist ja paberist. Trüki-kunst andis autoritele levivõrgustiku jaturu, kuid loomeprotsess, vähemalt sellemateriaalne külg, jäi endiseks. Trükitöös-tuse sünniga kaasnenud institutsionaalsedja majanduslikud muutused 15. ja 16.sajandil olid sügavad ning kahtlematapõhjustas see kirjutamistegevuses niihästi“loomingulise” pöörde kui ka professio-naliseerumise ja industrialiseerumise.

Gutenbergi uus meediatehnoloogia eimõjutanud siiski sule paberile panekuindividuaalset akti. Paber leiutati Hiinasaastatel 100–200 m. a. j. Mööda Siiditeedaegamisi läände rännanud, jõudis paberivalmistamise kunst alles aastatuhat hiljemEuroopasse. Paber ja tint jäid kirjanikepõhitehnoloogiaks kuni 1870. aastateni.Kirjutusmasina, kopeerpaberi ja fotokoo-piamasina leiutamisega paranes üksikkir-janiku olukord küll dramaatiliselt, kuidtrükitööstus jäi ikka veel vanade meetoditeaeglase evolutsiooni juurde. Personaal- jalauaarvuti tulekuga kaasnenud revolutsioon1980. aastatel muutis selles tööstuses niikirjutamise, toimetamise kui reprodutsee-rimise poolt, sellal kui levitamine, turg jamateriaalsed formaadid jäid endiseks.Kuvaritekst ja digitaalne levivõrk kujunesidajapikku paberile trükkimise ja paberillevitamise alternatiiviks ning aastakümneeest sai ülemaailmsest arvutivõrgust trü-kipressi ja kirjastamistööstuse pärija. Ro-maan on aga jäänud Cervantesest kuniTom Clancyni ikka romaaniks, vähemaltmateriaalses mõttes. Trükitud, koodeksi-formaadis romaan on osutunud silmapaist-valt stabiilseks ja nautinud stabiilset eduviie aastasaja jooksul.

Viimasel ajal on aga uus esitustehno-

loogia, digitaalne tekst, hakanud kõrvaletõrjuma romaani materiaalset alust, trüki-tud paberit. Peale selle on kirjanduskau-ba ostmise ja müümise traditsioonilistekanalitega hakanud konkureerima uuslevimehhanism. Kuid majanduslikud,ergonoomilised ja kultuurilised tingimusedpole siiski veel piisavalt arenenud, et di-gitaalsetest meediakanalitest oleks saanudparem alternatiiv vanale heale trükitudraamatule. Arvatavasti kõige tähtsam puu-duv aspekt on kaubanduslik infrastruk-tuur, mis paneks professionaalsed kirjani-kud uut levisüsteemi sama entusiastlikultomaks võtma, nagu nad võtsid omaks teks-tiprotsessorid. Just digitaalse levi tõhususja madal hind on iroonilisel kombel osu-tunud peamiseks teguriks, mis segab väl-timatut üleminekut paberkirjanduselt di-gitaalsele kirjandusele. Tänapäeva tehnikapuhul on raske takistada autoriõigusegakaitstud materjali illegaalset kopeerimistja levitamist, ning kuni see probleem onlahendamata, jätkab kirjastustööstus kal-lima, ent kindlama pabermeediumi kasu-tamist ka pärast selle tehnilist realiseeri-mistähtaega. Aga ka paberraamatud polekunagi olnud kopeerimise vastu kaitstud.Digitaalse skaneerimise ja kopeerimisening optilise tähetuvastuse tingimustes onmis tahes meediumi kaitsmine piraatlusevastu muutunud veelgi illusoorsemaks.

Eeldades, et trükitud paber asendubvarem või hiljem digitaalsete alternatiivi-dega, oleks mõistlik oodata romaanidekolimist mingisse tulevikuvormi arvutiek-raanil. Kuigi trükikiri ei pruugi kunagipäriselt kaduda, ennustan ma, et massitu-rul kukutatakse ta troonilt umbes nagusavitahvlid ja raidkirjad ning ta jääb kasu-

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34133

134 AARSETH

tusse mõnel eriotstarbel.Nagu on näidanud helilintidel või CD-

del audioraamatute edu, ei ole kirjandus-tekstides midagi loomuomaselt paberlikkuega isegi visuaalset. Võib-olla eelistataksetulevikus multimediaalset formaati: digi-taalselt kodeeritud tekst, mida saab samalugemisseadme abil taasesitada nii visuaal-selt (vaegnägijatele suuremas kirjas) kui kakuuldeliselt. E-raamatute esimene põlv-kond 1990ndatel ei osutunud kuigi menu-kaks, sest vähesed tundsid vajadust ostaendale kallis üheotstarbeline lugemisseade(ehk lihtsalt nigelamat sorti arvuti), milleloli üsna piiratud raamatukogu ja ebasel-ge tulevik. Praegu me võime pidada neidteedrajavaid, kuid hääbunud vidinaid kõi-gest idee läbiproovimiseks. Kuid ma ei näepõhjust, miks ei võiks arvuti aja jooksulasendada trükiköidet kui kirjanduse pea-mist meediumi.

Isegi väga algeline lugemispind naguPalmPilot, resolutsiooniga 160×160 piks-lit ehk umbes 32×14 tähemärki, võimal-dab nauditavat lugemiselamust. PalmPilotiabil voodis lugemine on igatahes märksamugavam kui lugeda tuhandeleheküljelisttelliskivisuurust ja kilo kaaluvat raamatut.Kuid pole vist üllatav, et põhiteguriks jääbikkagi loetava kirjandusteksti kvaliteet. Niinagu vanasti tuhm trükk ja odav paber eitakistanud lugejaid oma lemmikkirjanikkenautimast, on ka arvutiekraani liides kind-lasti lugemiseks piisavalt hea, kui pare-mat, kergemat ja odavamat alternatiivikäepärast pole. Filmide esitamise meediu-mina võistlevad arvutid juba telekaga,seega leiab märksa vähenõudlikuma vor-miga mustvalge tekst (või autori häälekõla)endale samuti digitaalse kodu, eriti kui

ilmuvad välja üha paremad ekraanid jauued leiutised, nagu õhukesed plastikle-hed, mida kutsutakse digitaalseks tindiks.

Kui eeldada, et pabermeedium evolut-sioneerub digitaalseks, siis on põhiküsi-mus selles, kas romaan jääb iseendaks võimuutub, et mugandada ja kasutada endatarbeks ära arvuti pakutavaid võimalusi.Ja mida võib arvuti kirjandusvõrrandisseuut tuua? Juba praegu leidub küllaldaselttõendeid, et romaan võib digitaalses kehas-tuses ka iseendaks jääda. Kuid arvuti pa-kub ka rohkesti esitustehnikaid, mis või-vad kirjanduslikku kommunikatsiooni re-volutsioneerida. Allpool vaatlemegi neistvõimalustest mõnda. Esmalt aga uurigem,mis on digitaalse arvuti puhul tõeliselt uut-moodi.

Mis uut, UNIVAC?

“Kui puuduks tarkvara, jääks üksnes küt-teseade”(Niels Ole Finnemann).

Juba eelmise sajandi keskpaigast peale, kuimitte kauem, on ringelnud arvutiga seo-tud müüte ja liialdatud pretensioone.“Elektroonilise aju” ideoloogia on tungi-nud kõikjale – see on kollektiivne unistus,millele on raske vastu seista, sest isegikõige karmimad kriitikud sõltuvad selletehnoloogia poolt pakutavast infrastruk-tuurist. Tehnoloogiline determinism ja“uue” lubadus teevad raskeks tegelikuuudsuse märkamise valepretensioonide jafuturistliku mõttetuse kihtide alt.

Liiga lihtne oleks kuulutada arvuti mil-lekski revolutsiooniliseks ja sellega piir-

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34134

AARSETH 135

dudagi. “Arvutirevolutsioon” on pikaaegsekommunikatsiooni-alase evolutsioonipraegune haripunkt. Palju kui mitte ena-mik sellest, mis iseloomustab moodsatandmetöötlust, on lihtsalt ammu leiutatudtehnikad ja meetodid efektiivsemal kujul.“Arvuti” on koondnimi mitmesuguste teh-noloogiate jaoks, mis võimendavad inim-kultuuri kommunikatiivseid traditsiooneja praktikaid, alates raamatupidamisest jaarhiveerimisest kuni isikliku kirjavahetu-seni, valitsusaktideni, avaliku keelekasu-tuseni ja esteetiliste väljendusvormideni.Tsivilisatsioon ja eriti linnaühiskonnad onarenenud sümbiootiliselt rööbiti kirjaga jauute kommunikatsioonitehnoloogiate leiu-tamisega. Arvuti esindab ühiskondlikuarengu pika protsessi kõige uuemat staa-diumi ja ta ei tähenda, nagu mõned näiksearvavat, täielikku ja radikaalset lahkulöö-mist eelnenust. Juba ammu enne “Univer-saalset Automaatarvutit” (Universal Au-tomatic Computer ehk UNIVAC) leidusrehkendusmasinaid, infootsisüsteeme jaülikiiret ülemaailmset kommunikatsioonining tõsiasi, et uus tehnoloogia neid täht-said meetodeid ja operatsioone viimakstäiustab, ei peaks meid eriti üllatama.1

“Arvutirevolutsiooni” ühes terve rea muu-de uuendustega tõid kaasa inimühiskon-na tungivad spetsiifilised vajadused. See-tõttu on raske uskuda väidet, nagu “revo-

lutsioneeriks” arvuti omakorda seda ühis-konda, mis ta lõi. Seni on arvuti sedaühiskonda tugevdanud, muutes ta ühtlasikeerukamaks, nii nagu tegid ka varasemadkommunikatsioonitehnoloogiad. Ja samakehtib ka kirjutamise ja kirjanduse vald-konna ning kunsti kohta üldisemalt.

Ometigi peaks arvuti pakutavas digi-taalses meediumis olema ka midagi uut.Niivõrd suurelt materiaalselt muutuseltvõiks oodata mõningaid kavatsematuidesteetilisi tagajärgi. Tõenäoliselt leidubmõni ennenägematu element, mõni print-siip, mis on piisavalt teistmoodi selleks,et tuua kaasa midagi uut, mis poleks liht-salt vana täiustus. Jäägu see meie tööhü-poteesiks. Kui meil õnnestub seda uudsusttabada, siis me saame paremini vastataküsimusele, mida tähendab arvuti kirjan-duse ja kunsti jaoks.

Humanitaaraladel on tehtud mitmeidkatseid fikseerida digitaalsete meediumideprintsiipe. Semiootikateooria ja semioo-tilise analüüsi uus haru, arvutisemiootika,väitis kohe, et arvuti on “semiootilinemasin”, kuid ei esitanud selle väite kinni-tuseks kaalukaid argumente.2 Parim sellestraditsioonis kirjutatud raamat, Peter BøghAnderseni “A Theory of ComputerSemiotics” (1990) üritab analüüsida kaas-aegset akendel/hiirel/ikoonidel põhinevatliidest uut tüüpi semiootilise süsteemina.

1 John Presper Eckerti ja John Mauchly poolt 1951. aastal ehitatud UNIVAC oli “uni-versaalne” masin, mis oli mõeldud “tegelemiseks äri- ja teadusprobleemidega” – vt P. E.C e r u z z i, A History of Modern Computing. Cambridge (Mass.), 1998, lk 18. Erinevaltvarasematest arvutitest ei kasutanud see andmesisestuseks protsessorisse perfokaarte, vaidelektromagnetilist salvestust.2 E. A a r s e t h, Cybertext: Perspectives on Ergodic Literature. Baltimore, 1997, lk 24–41,kus leidub pikem arutlus arvutisemiootika probleemidest.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34135

136 AARSETH

Arusaam arvutimärgist kui uuest erilisestmärgitüübist jätab paraku tähele panematatõsiasja, et arvutit saab panna kasutamaigasuguseid märgisüsteeme ja seega ei saaöelda, et tal leiduks omaenda märgisüs-teem. “Märk” näib olevat arvutimeediumiteooria jaoks vale uurimistasand.

Hiljuti on Lev Manovich3 visandanuduue meedia viis printsiipi: arvuline repre-sentatsioon, modulaarsus, automaatika,varieeruvus ja transkodeerimine.Manovichi järgi sõltuvad viimased kolmkahest esimesest. Teisisõnu, arvuline rep-resentatsioon ja modulaarsus moodusta-vad “uue” ehk “arvutimeedia” tuuma, mismääratleb omakorda juba nn “uue meediaobjekte”. Representatsioon tundub hästikirjeldavat arvuti tegevust, kuid kas rep-resentatsiooni meetod peab olema loomultarvuline? Binaarsed numbrid (bitid) võivadrepresenteerida arve, kuid nad ei ole isearvud. Nagu Niels Ole Finnemann onnäidanud,4 moodustavad nad pigem bi-naarse tähestiku, mille kahel “tähel”, eri-nevalt arvudest 1 ja 0, puudub fikseeritudsemantiline väärtus. Digitaalses andme-töötluses kasutatav binaarne märkimissüs-teem ja binaarne arvusüsteem ei ole üks jaseesama. Arvuti binaarses märkimissüstee-mis võivad numbrid tähistada mida tahes,sealhulgas tehteid, aga, nagu Finnemannmärgib, pole see nõnda binaarses matemaa-tikas. See tundub ka Manovichi argumen-di puhul oluline. Arvuline representat-

sioon on märksa vanem kui arvutiesitus(see on sama vana kui kiri), seega pole seeeksklusiivselt arvutiomane printsiip, sellalkui arvutiesitus ei pruugi jälle olla seotudarvväärtustega. Digitaalne kood, näiteks“101”, võib tähistada värvi, tähte, “univer-saalse” (Turingi) masina käsku või mistahes hulga elementi. Nagu Finnemannväidab, on binaarsel märkimisviisil roh-kem ühist lõplike tähestikega kui arvusüs-teemidega. Ja arvutites kasutatavatel bi-naarsetel koodidel on tähendus ainultosana niisuguste koodide hulgast ning seeeristab neid jällegi binaarsetest arvudest,millel on igas süsteemis sama väärtus.Arvulise representatsiooni alamprintsiibi-na mainib Manovich algoritmilist töötlust:“Ühesõnaga, meedia muutub program-meeritavaks” (2001, 27).5 Programmeeri-tavus, mida mainitakse ka viienda print-siibi all (transkodeerimine), kuid imelikulkombel mitte kolmanda (automaatika)puhul, vääriks eraldi kohta põhiprintsii-pide seas, kuid paraku seda mõistet lähe-malt ei uurita ja teistega ei seostata.

Manovichi teine põhiprintsiip, mo-dulaarsus, püüab tabada seda, kuidas “uuemeedia objektide” elemendid on korras-tatud: need on salvestatud eraldi, iseseis-vate koostisosadena, mida neid kuvavprogramm käitusajal kokku monteerib.Aga modulaarsuski näib olevat printsiip,mis katab ka liiga palju mittedigitaalseidnähtusi (meelde tuleb autotööstusest ins-

3 L. M a n o v i c h, The Language of New Media. Cambridge (Mass.), 2001, lk 29–48.4 N. O. F i n n e m a n n, Hypertext and the Representational Capacities of the Binary Al-phabet. ISBN: 87-7725-260-8. 1999, lk 9. http:/www.hum.au.dk/ckulturf/pages/publications/nof/hrc.pdf5 L. M a n o v i c h, The Language of New Media, lk 27.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34136

AARSETH 137

pireeritud Peter Cooki plug-in city), kat-mata samas kõiki digitaalseid – nt HTML-lehekülg oma linkide ja vormindusega võiisegi SMS-sõnum –, seega pole selle print-siibi esmatähtsus kaugeltki ilmne. Kasmodulaarsusprintsiip ei toimi mis tahestööstusprotsessis, alates kirjatüüpidest,ridadest, lehekülgedest ja kokkumurtudpoognatest polügraafias? Kahtlemata onManovich tabanud midagi tähtsat, kuidnähtuse täpne olemus jääb ähmaseks.

Ka Finnemann püüab viidatud teosestuua välja digitaalse meedia printsiipe jaesitab neid kolm: representatsioon mehaa-nilises (binaarses) tähestikus, algoritmilinesüntaks/formaliseeringud ja liides. Esime-sed kaks vastavad selgelt Manovichi esi-mesele printsiibile (ja selle alamprintsii-bile) ning neid võib võtta kui sobivaidiseloomustusi selle kohta, mis arvuti, vä-hemalt oma madalal, tehnilisel tasandilon. Finnemanni kolmas termin, liides,nagu ka sama sõna kasutus Manovichil,tundub aga liiga kohmakas. Mõlemal ju-hul näib see mõiste olevat samatähendus-lik arvutiprogrammi ja selle funktsiooni-dega. Võib-olla on mõlemal juhul prob-leem selles, et madala ja kõrgema tasandiprintsiibid on antud läbisegi: mehaanilinerepresentatsioon ja programmeeritud al-goritmid ei asu samal tasandil mis liides(kui me selle mõiste mõttekust hetkekseeldame) või automaatika.

Kas oleks võimalik võtta üle üksnes

Finnemanni ja Manovichi kaks esimestprintsiipi ja asi sinnapaika jätta? Võib-ollapeaksime pöörduma Alan Turingi poole,kelle 1936. aasta artikkel “On Compu-table Numbers” (Arvutatavatest arvudest)6

pakkus esmakordselt välja radikaalse ideeuniversaalsest masinast, milles program-mid ja andmed on samaväärsed ja töödel-davad. Masin võib olla kodeeritud tarkva-ras ja kood võib toimida iseendale ja en-nast muuta. Programmeerimiskoodi jaandmete vahel pole olemuslikku vahet.Sellest lihtsast, kuid äärmiselt võimsastprintsiibist tuleneb kõik muu, näitekstagasisidestusmeetodid, millega programmkompileerib teise programmi, mis võibkompileerida masinal loetava versiooni,mis võib töötada arvuti riistvaral.

Aga isegi kui me suudame seletadadigitaalarvuti “kuidas’it”, jääb veel arusaada “mis’ist”. Mis on see, mida digi-taalarvuti teeb ja mida ei ole varem teh-tud? Või õigemini, millisel universaalselotstarbel universaalset masinat kasutatak-se? Lühikeseks vastuseks ja kõrgema tasan-di printsiibiks oleks simulatsioon. Simu-latsiooni tuleks siin mõista üldiselt, dü-naamilise modelleerimisena, mitte üksnes“reaalsete” nähtuste tõetruu kujutamisena:me võime arvutimängus simuleerida draa-konit, ja isegi kui sellel puudub vastereaalses maailmas, on see ikkagi simulee-ritud draakon, mitte fiktsionaalne draakon.

Simulatsiooni on kerge pidada mingiks

6 A. T u r i n g, On Computable Numbers, with an Application to the Entscheidungsprob-lem. Proceedings of the London Mathematical Society, seeria 2, 1936–37, nr 42, lk 230–265;Correction, sealsamas, 1937, nr 43, lk 544–546. On kättesaadav ka: http://www.abelard.org/turpap2/tp2-ie.asp.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34137

138 AARSETH

hämaraks teaduslikuks tegevuseks või ar-vutiteaduse kaugeks ja veidraks nurgake-seks. Sageli samastatakse simulatsioonebaõigesti 3D-keskkondadega ja nn vir-tuaalse reaalsusega, kuid seda ei maksasiduda spetsiifiliste visuaalsete või meele-liste musternäidetega. See on midagimärksa enamat kui teatud arvutirakendus-te epistemoloogia, pigem on simulatsioonigasuguse arvutinduse tuum alates tehis-reaalsuse uurimisest kuni hajustöötluseni.Esimesel juhul simuleeritakse inimesemõtteprotsesse; viimasel juhul modelleeribtarkvara hajusriistvara suhteid reaalmaa-ilmas. Keerukate süsteemide, näiteks te-hase juhtsüsteemi programmeerimisel si-muleeritakse esiteks tarkvaras reaalmaa-ilma koostisosad ja seejärel asendatakseneed järk-järgult reaalsete, mehaanilistedetailidega. Keskset juhtkomponenti ka-sutatakse esmalt simuleeritud operatsioonikehtivuse testimiseks ning seejärel saabsellest reaalse süsteemi reaalne kese: simu-latsioon võtab reaalse maailma juhtimiseüle.

Ühesõnaga, digitaalarvuti simuleerib: tasimuleerib loodusnähtusi, inimkäitumist,mehaanilisi protsesse, äritehinguid, kee-rulisi organisatsioone ja mitte sugugi vii-mases järjekorras simuleerib ta ka teisiarvuteid. Iga programm (isegi sissejuhata-vatest programmeerimiskursustest tuntud“Hello, World!”) sisaldab mingisugustmudelit mingisuguse reaalsuse aspektikohta ja see mudel on simulatsioon, miskujutab reaalmaailma nähtusi ja nendeva-helisi olulisi suhteid. Minu pank simulee-rib mind minu isikliku makseregistri abil:kui ma kulutan sageli rohkem, kui muarvel raha on, siis muudab ta minu mude-

lit. Kirurgid kasutavad CAT-skaneerimistja 3D-tehnikaid, et rasketeks operatsioo-nideks valmistumisel simuleerida kehasid.Minu sülearvuti kasutab valget ekraani jamusti punkte, et simuleerida kirjutamist.Mu Nintendo® Game Boy simuleeribautovõidusõitu ja võikaid koletisi. Andme-baasi sissekanne või meteoroloogilinearvutimudel on esitatava objekti simulat-sioonid. Autopiloot on reaalse piloodisimulatsioon, mis võib lennukit õhku tõstaja maandada. Kui ma trükin dokumenti,siis loob tekstiprotsessor lõpetatud pro-dukti mudeli ja saadab selle realiseerimi-seks printerisse. Digitaalarvutit kasutatialgusest peale inimarvutajate simuleerimi-seks, et ta võtaks neilt üle tüütud ülesan-ded ja asendaks huvitavamatega.

Modelleerimis-, automatiseerimis- jasimuleerimistung on midagi igipõlist, kuidTuringi universaalne masin on esimenetehnoloogia, mis laseb meil simuleeridaniihästi füüsilisi mudeleid ja instrumentekui ka nende abil esitatud protsesse janähtusi. Selle järeldused humanitaaria jaesteetika, sealhulgas kirjanduse ja kirjan-dusteaduse jaoks on tähtsad. Aga kas di-gitaalne simulatsioon hakkab mõjutamaromaani või üksnes selle füüsilist alust?

Simulatsioon kui metafoor:virtuaalne kujutlus

Kuna simulatsioon on üks esitamisvorme,siis tuleks hoolikalt vältida selle ärasega-mist teiste esitamisvormidega. Pilt ei olesimulatsioon, aga see võib olla simulat-siooni tulemus, näiteks arvuti tekitatudprojektsioon sellest, milline võiks inimene

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34138

AARSETH 139

nooremana või vanemana välja näha. Kuikõik esitamisvormid lihtsalt samastadasimulatsiooniga, siis muutub see mõistekasutuks. Simulatsiooni puhul on tegudünaamilises süsteemis mehaanilise üle-minekuga seisundist seisundisse, S’-lt S’’-le, ja see sisaldab reegleid või tehteid,kuidas jõuda seisundisse S’’, kui on antudseisund S’. Simulatsioonid ei esita niivõrdobjekte kuivõrd protsesse ja dünaamilisisuhteid (juhtsüsteeme).

Simulatsiooni lähisugulane (eriti huma-nitaaride jaoks) on tõlge ja esmapilgul onneed kaks võib-olla raskesti eristatavad.Näiteks Rilke luuletuse rootsikeelset tõlgetoleks hõlbus kirjeldada algupärandi simu-latsioonina. Ometigi seisneb simulatsioonija tõlke põhimõtteline erinevus selles, etsimulatsioon on esmajoones protsess, mil-les toimuvad üleminekud paljude seisun-dite vahel ja mille saaduseks on palju teks-te, seevastu tõlge annab tavaliselt tulemu-seks ühe teksti ja tõlkimise protsess ise onseejuures suhteliselt ebaoluline.

Tekste esile kutsuvad simulatsiooniderinevad esitavast tekstist (fiktsioonist),mis kutsub esile lugemisi, ning lisaks nei-le kahele on võimalik veel kolmandat liikisuhe tekstide ja simulatsioonide vahel –tekstid, mis kirjeldavad simulatsioone jakasutavad neid fiktsiooni elementidena.Kirjandus, eriti tänapäeva ulme, on simu-latsioonide vastu sügavat huvi tundnudning alates L. Frank Baumist on kirjanikudkujutlenud tehnikaseadmeid, mis loovadvirtuaalseid kohti, objekte või olendeid.Võib-olla esimene küpsem näide niisuguse

virtuaalse kujutluse kohta on RayBradbury novell “Rohtla” (The Veldt;1951).7 Selles on juttu “lastetoast”, missimuleerib laste kujutletud fantaasiamaas-tikke:

“Ta sisenes Aafrikasse. Kui palju kordi vii-mase aasta jooksul oli ta selle ukse avanudja leidnud eest Imedemaa, Alice’i, Vale-kilpkonna või Aladini oma võlulambigavõi Jack Kõrvitsapea Ozist või doktorDoolittle’i või lehma, kes hüppas üle vägaehtsa väljanägemisega kuu – kõik needkunstmaailma imelised kaadervärgid. Kuitihti oli ta näinud taevas lendavat Pegasustvõi punaste ilutulestike fontääne või kuul-nud inglihäälte laulu. Kuid nüüd – see kol-lane kuum Aafrika, see praeahi, mille kuu-muses käis tapmine.”

Bradbury jutus tekib lastel mure, et isaja ema tahavad nende fantaasiasimulaatorivälja lülitada, ning nad püüavad vanemadrohtlasse/lastetuppa lõksu, kus ühtäkkireaalsed lõvid nad maha murravad. Sedajuttu võib lugeda veel ühe näitena meedia-paanikast – konfliktina reaalsuse parata-matuse ja kujutluse võrgutava laostavusevahel, missugust teemat kohtab loenda-matutes lugudes “Don Quijotest” alates.Kuid seda võib tõlgendada ka konfliktinasimulaatori immoraalse avatuse (eriti kuiseda juhivad lapsed) ning lugude suletudja ohjatud fiktsionaalsuse vahel, mida siinesindab viide ühele “Tuhande ja ühe öö”loole:

7 R. B r a d b u r y, The Veldt. http://www.veddma.com/veddma/Veldt.htm. E. k-s rmt-s: R.B r a d b u r y, Kaleidoskoop. Tlk M. Kivistik. Tallinn, 2000, lk 110–111.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34139

140 AARSETH

“George Hadley seisis üksinda Aafrikarohumaal. Lõvid tõstsid pilgu oma sööma-ajalt ja jäid teda silmitsema. Illusioonirikkus ainult lahtine uks, millest paistisraamitud pildina tema naine, kes kaugelpimeda vahekäigu teises otsas hajameelselilmel õhtust sõi.

“Minge ära,” ütles ta lõvidele.Nad ei läinud.Ta teadis täpselt toa tööpõhimõtet. Sa

saatsid oma mõtted välja. Kõik, millest samõtlesid, ilmus.

“Saagu siia Aladin ja tema lamp,” säh-vas ta.

Rohtla jäi alles, lõvid jäid alles.“Lase käia, tuba! Ma tahan Aladini!”

ütles mees.Kõik jäi endiseks. Pulstunud karvadega

lõvid mörisesid.”

Pärast Bradbury jutu ilmumist on ulmesseda teemat käsitletud lugematuid kordi,millest võib-olla kõige tuntum on “StarTreki” telesari, kus tähelaeva Enterprisemeeskond satub sageli võõraste rassidepoolt simuleeritud ümbrusse. Tihti onneed lõksud eluohtlikud ja kangelasedpääsevad sealt alles siis, kui avastavadnende tehislikkuse ja osutavad võrgutavate-le troopidele vastupanu. Vernon Vinge’inovell “True Names” (Õiged nimed;1981) kirjeldab simuleeritud maastikku,kus pahatahtlikud üliinimlikud arvutika-sutajad (“nõiad”) varjavad oma tõelist iden-titeeti ja võitlevad valitsusega, et allutadaendale “teine tasand” ehk globaalne kom-munikatsioonivõrk. Vinge’i “moodneühiskond” on selgelt inspireeritud arvuti-mängudest ja 1970ndate lõpu e-posti ko-gukondadest ning ta aimas õigesti ette

identiteedimänge, mida hakati mängimamitmesugustes internetimeediumides.Filmis “Tron” (David Lisberger, 1982)kantakse kaks häkkerit füüsilisest maail-mast virtuaalsesse arvutiruumi, kus nadpeavad arvutimängu gladiaatorite kombeloma elu eest võitlema “superprogrammi”kurjade sepitsuste vastu.

Teises “Star Treki” telesarjas 1980.aastate lõpust varustatakse ka Enterpriseoma “lastetoaga”, mida nimetatakse “ho-lotekiks”. Meeskonnaliikmed (ja “StarTreki” vaatajad) pääsevad seal kosmoselae-va steriilsest futuristlikust ümbrusest, kuisisenevad simulaatorit programmeeridesükskõik millisesse narratiivsesse keskkon-da. Holoteki virtuaalsed tegelased on vaim-selt ja füüsiliselt eristamatud tõelistestinimestest, kuid nad saavad eksisteeridaüksnes holoteki toas. Tuba võib sünnitadanäiliselt piirituid illusioone avatud maas-tikest ja virtuaalsete tegelaste tehisintellektmuudab illusiooni täiuslikuks. Parakutekitavad inimkasutajate vajadused ja soovidprobleeme, mida saab lahendada ainultväljaspoolne sekkumine: holotekk on oht-lik, viljatu, ühesõnaga – valeparadiis.

Kõiki neid lugusid virtuaalsusest läbibsimulaatori kui laostava ja destabiliseerivatehnoloogia teema. Iseäranis tavainimesteja laste käes muutub see keelatud viljaks,mis annab neile narratiivse positsiooni,mida neile lubada ei tohiks. Lõputa või-maluste maailm on ilma narratiivi ja autorikontrollita maailm, mille püsimajäämistei saa narratiivimaailmas lubada. IsegiPhilip K. Dicki düstoopilistes universumi-tes, kus mitmesugused alternatiivsed reaal-sused võistlevad pidevalt peategelase reaal-sustaju pärast, on tavaliselt tagajärjeks

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34140

AARSETH 141

entroopia. Dicki romaanis “Time Out ofJoint” (Aeg liigestest on lahti; 1959) ütlebsimuleeritud reaalsus üles ja paljastab omaehituse: võltsi, kuid realistliku keskkonnaobjektid asenduvad pikkamisi paberitük-kidele kirjutatud nimedega.

Kõige mõjukam virtuaalsust käsitlenudromaanikirjanik on kahtlemata WilliamGibson, kelle “küberruumi” romaanid“Neuromancer” (Neuromant; 1984, e.k1997), “Count Zero” (Number null; 1986)ja “Mona Lisa Overdrive” (Mona Lisakiirkäik; 1988) on äratanud tehnoloogiliseigatsuse neis kirjeldatud tehnoloogiassesukeldumise järele. Gibsoni futuristlikunägemuse irooniast hoolimata unistavadhäkkerid, programmeerijad ja arvutitead-lased tema väljamõeldud tehnoloogiaterealiseerimisest ning pärast Gibsonit onloendamatud kirjanikud ja filmiloojadandnud oma panuse sellesse kollektiivses-se unistusse. Gibsoni düstoopilises tulevi-kus valitsevad maailma globaalsed rahvus-ülesed korporatsioonid. Need kompaniidlevivad immateriaalsete küberneetilistevõrkude kaudu, samal ajal kui ühiskonnasotsiaalsed struktuurid käivad alla. Gibsonesitab kaks omavahel seostamata versioonivirtuaalsusest: maatriks, milles kehatudtöölised töötlevad andmeid lõputus kol-memõõtmelises “konsensuslikus hallutsi-natsioonis”; ja Simstim, lõõgastustehnoloo-gia, mis laseb selle kasutajatel neuraalseotsestimulatsiooni abil kogeda fantastiliseehedusega mis tahes olukorda ja emotsioo-ni. Selle tehnoloogia abil võib igaüks “saa-da” kellekski teiseks, kogedes samu mee-lelisi ja vaimseid seisundeid kui teine isik.

Kuigi Gibsoni maailmas leidub vähelootust, ei kujutata virtuaalse maailma

võrgutusi kunagi kui aktsepteeritavat alter-natiivi reaalsele maailmale. Virtuaalsusesfäär kuulub tehissubjektidele, “tehisintel-lektidele”, kes on fundamentaalselt võõ-rad. Hilisemad ulmeautorid nagu NealStephenson (“Snow Crash”, 1992; e.k“Lumevaring”, 2003) kirjeldavad utoopi-lisemat ja optimistlikumat versiooniGibsoni süngest tulevikust. Stephensonivirtuaalne maailm “metaversum” on pa-rem alternatiiv lihalikule maailmale, ar-vutikirjaoskusega rikka globaalse eliidielupaik.

Võib-olla siiani kõige ambitsioonika-maks virtuaalse kujutluse kirjanduslikuksrakenduseks on Tad Williamsi Teismaa(Otherland) tsükkel (1996–2001), miskoosneb neljast romaanist – “City ofGolden Shadow” (Kuldvarju linn), “Riverof Blue Fire” (Sinitule jõgi), “Mountain ofBlack Glass” (Must klaasmägi), “Sea ofSilver Light” (Hõbevalguse meri) – ja kä-sitleb hiiglaslikku salajast simulatsiooni-süsteemi. Mandunud miljardäride vennas-kond püüab saavutada surematust, kolidesüle süsteemi, mille loomist nad on rahas-tanud. Ühe simuleeritud maastiku asemelkoosneb Teismaa süsteem mitmest vägaerinevast maailmast; iga projektis osalejajaoks leidub vähemalt üks maailm. Simu-latsioonitehnoloogia on nõnda hea, etkasutajad ei tunne enam oma reaalset kehaega sidemeid ning virtuaalne surm simu-latsioonis tähendab ka kehalist surmareaalsuses. Hulk lapsi langeb salapärasessekoomasse ja see tundub olevat kuidagiseotud Teismaa simulatsioonitehnoloogiaga.

Romaanid jälgivad mitut tegelast, kespüüavad välja selgitada tõde süsteemi koh-ta – selle reegleid ja eesmärke. Nad on

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34141

142 AARSETH

koomas laste sugulased või sõbrad ja tun-gides üha sügavamale süsteemi, ühestmaailmast teise, ei suuda nad sealt enamvälja logida. Maailmade ulatus on vägamuljetavaldav (ja sageli tahtlikult segadusseajav), alates Homerose-aegsest Kreekastvõi mütoloogilisest Egiptusest läbi OziEsimese maailmasõjani ja varajase ulme-kirjanduse Marsini. Üks peategelasi kan-natab mälukaotuse all ja avastab hiljem, eton reaalses maailmas oma surnud kehastjuba lahutatud. Teine tegelane, poiss, keskannatab ravimatu haiguse käes, saab ühesvirtuaalses maailmas lahingus surma, kuidsimulatsioon äratab ta hiljem ellu, et taelaks edasi üksnes virtuaalses maailmas,kus ta võib endiselt kohata vanemaid jasõpru ning elada seltsielu.

Kuigi simulatsioonitehnoloogia loomisevandenõud kujutab Williams traditsiooni-lises vaimus selgelt kurjaloomulisena, einäidata tehnoloogiat selle omanike väär-tushinnangute kaassüüdlasena. Psühho-paatne sarimõrvar, kes töötab ühe omani-ku heaks, põhjustab simuleeritud maail-mas rikke, kuid sellele astuvad vastu edu-kad kangelased, kes võidavad nurjatu ven-naskonna ja nende psühhopaatse käsilase.Lõpuks see peen simulatsioonisüsteem,mille on ehitanud palgatud häkkerid jadisainerid, kes oma palkajate kurjast plaa-nist midagi ei tea, vabastatakse kurja käestning nüüd võidakse seda kasutada headeleesmärkidel. Teismaa tsüklit läbivaks tee-maks on keerukate simulatsioonide abilloodud tehiselu väärtuslikkus – selle hä-vitamine on samasugune kuritöö nagumõrv reaalses maailmas. Kuigi sääraneaustus virtuaalse elu vastu, olgu see ise-tekkeline või reaalsest elust tuletatud, ei

ole uus, esindab see ideoloogilist lahku-löömist traditsioonilisest virtuaalsusekujutamisest, kus virtuaalne ja tehislik olidalati kuidagi seotud võõraste ja valedesubjektipositsioonidega. Teismaa virtuaal-sete maailmade tegevusliinid ja narra-tiivsed struktuurid on kujutatud klišeedena,aga neis tegutsevad karakterid ei ole sedamitte. “Tehislikud” karakterid onWilliamsi romaanide kõige originaalse-maks ja liigutavamaks aspektiks, kuid iroo-niline on see, et nad on samas kõige vä-hem simulatsiooni-sarnased. Reaalsetessimulatsioonides/arvutimängudes on ka-rakter sageli kõige nõrgemaks punktiks –simulatsioonide huvitavus tuleneb enamas-ti ootamatutest sündmusjadadest ja neistvõrsuvast käitumisest.

Virtuaalsuse kujutamine, olgu düs-toopiline (Bradbury, Gibson) või utoopi-line (Vinge, Williams), peab andma eelis-õiguse narratiivi nõuetele ning see muu-dab simulatsioonide fiktsionaalsed esitusedlõpuks hoopis erinevaks reaalsetest simu-latsioonidest. Nii nagu 1980ndate “MaxHeadroomi” telesarjas simuleeris reaalnegrimeeritud näitleja (mittevirtuaalse) tege-lase arvutisimulatsiooni, nii on ka Teismaavirtuaalsed karakterid sama reaalsed kuireaalsed karakterid. Me võime järeldada,et virtuaalne subjektipositsioon on saavu-tamatu või olematu – vähemalt fiktsioo-nis, sest virtuaalsed subjektid, nagu Hal,tegelane Stanley Kubricku “2001-s”, võineuraalne võrk Helen Richard Powersi“Galatea 2.2-s”, näivad täpselt sama re-aalsed või kujutluslikud nagu muud fikt-sionaalsed subjektid. Nagu Mary AnnBuckles on oma teedrajavas uurimusesesimese seiklusmängu kohta näidanud,8

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34142

AARSETH 143

näib karakteriseerimine olevat see võtme-valdkond, milles simulatsioonidel ei õn-nestu siiani võistelda narratiivse fiktsioo-niga. Tema tähelepanek kehtib kaks aas-takümmet hiljemgi. Ja kuigi fiktsioonidkasutavad simulatsiooni-teemat edukaltomaenda eesmärkidel, nagu konfliktsetemaailmade või eksistentsiaalsete küsimustekujutamine, tundub, et nad peavad sellekssimulatsiooni meetodid täielikult hülgama.

Koopalood

1974. aastal leiutasid mänguloojad ja-entusiastid Gary Gygax ja Dave Arnesonuue kollektiivse mängimisviisi, mida ha-kati nimetama rollimänguks. Nende süs-teem oli saanud inspiratsiooni sõjalisteststrateegiamängudest ja fantaasiakirjandusestnagu J. R. R. Tolkieni “Sõrmuste isand”ning seda hakati kutsuma “Koopad ja lo-hed” (Dungeons and Dragons ehk D&D).See tegeles fantaasiamaastiku uurimisega,iga mängija valitses üht tegelast ja temaeesmärk oli parandada oma mängija osku-si. Mäng ise ei kujutanud endast enamatkui reegliraamatut ja seda mängiti kauniskeeruka süsteemi järgi täringut visates.“Mängujuht” (Dungeon Master ehk DM)toimis ühtaegu nii kohtuniku kui jutusta-jana, kes pidi koostama maastiku ja sünd-mused ning hoolitsema reeglitest kinnipi-damise eest. DM esitab mängijatele vali-kud ning jutustab lahingute ja avastusret-kede tulemustest. Tegelastel on oma ni-

med ja arvväärtused (“tasemed”), mis vas-tavad nende oskuste tasemele. Võitlusegaomandatavad “kogemuspunktid” viivadmängu edenedes kõrgematele tasemetele.Mängud võivad võtta terve päeva või jät-kuda nädalaid ja kuid või isegi aastaid.Kuna mängijad investeerivad oma tegelasteülesehitamisse aega ja energiat, siis hoiavadnad neid läbi mängusessioonide ja kiindu-vad nendesse.

Mängud eeldavad mängijate ja DM-ivahelist koostööd ning osav DM on män-gijate hulgas kõrgelt hinnatud. DM peabmängu hoolikalt kavandama ja olema sa-mas piisavalt paindlik, et arvestada män-gijate loovaid lahendusi mängu väljakut-setele. Algsed D&D reeglid olid piisavaltavatud, võimaldamaks mitmesuguseidmängustiile, alates võitlusele orienteeritudmängudest ja lõpetades rahumeelsemateseiklustega. Rollimäng kätkeb nii simulat-siooni kui narratiivi oma hübriidses vor-mis, mis sõltub samavõrd reeglitest kuiosaliste loovusest. Kaks D&D mängu eiole kunagi täpselt sarnased ja kuigi mängujooksul loodud lood võivad kõrvalseisjaletunduda magedad ja ebaoriginaalsed, onmängijate poolt mänguolukorras kogetavnauding võrreldav kui tahes kõrgelt vilu-nud asjatundja naudinguga oma esteetilisestlemmiktegevusest.

See impoviseeritud kollektiivne narra-tiiv, mida tuleb nautida pigem loomisehetkel kui hiljem, on vormilt üpris erinevteistest narratiiviliikidest. Sel on kõigerohkem ühist traditsioonilise suulise jutus-

8 M. A. B u c k l e s, Interactive Fiction: The Storygame “Adventure”. Ph. D. dissertation,University of California. San Diego, 1985.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34143

144 AARSETH

tamisega, kuid simulatsioon ja mängijaotsene sekkumine eristab seda ka viima-sest. Mänguaspekt ja jutustusaspekt ontasakaalus ning, nagu me näeme, poleseda vormi teistesse meediumidesse kergetõlkida. D&D-st inspireerituna on arvu-timängude koostajad loonud mitmeidGygaxi ja Arnesoni kavandil põhinevaidmänge. Arvuti sobib suurepäraselt D&Dühe komponenti jaoks, reeglitel põhineva-teks simulatsioonideks, kuid paraku onsee üsna sobimatu teiseks komponendiks,improviseeritud jutustamiseks.

Ülim eesmärk, arvutimäng, mis olekssamas ka kaasakiskuv lugu, on üle viie-teistkümne aasta olnud ja tänaseni jäänudarvutimängutööstuse pühaks graaliks.Kuid nagu on näidanud Selmer Bringsjord9

ja teised, ei saa selle eesmärgini jõuda,jõudmata tehisintellektiga masinani, missuudaks edukalt simuleerida mängujuhti.Arvestades täielikku ebaedu inimintellektisimuleerimisel, ei tuleks lähitulevikumängudelt oodata kõrgekvaliteedilisi im-proviseeritud lugusid. Nende asemel onmeil praegu olemas väga sihipärased tege-vusliinid, mida mängijad järgivad – neidstruktuure tuntakse ka “otsingumissiooni-dena” [quests]. Otsingumissioon ei olelugu, aga see suunab mängijate käitumisevõimalike sündmuste ja tegude koridori,kui nad liiguvad edasi enamasti mingikangelasliku eesmärgi täitmise poole.Need mänguretked on muidugi temaati-

liselt ja ajalooliselt seotud otsinguretkedegakeskaegsetes romaanides, aga neis puudubviimaste narratiivne lõpetatus ja traagilinemõõde. Ontoloogiliselt on need kaks vor-mi väga erinevad: üht juhib minevikusünd-muste ajaline jutustamine, kuna teist juhi-vad strateegilised otsused ruumilises labü-rindis. Mängudes valitseb aega seltskond-lik mängimistegevus, seevastu narratiivisjuhib aega jutustaja. Kui narratiivid struk-tureerivad aega, siis mängud struktureeri-vad ruumi.

Otsingumissioon ei ole ise narratiivnestruktuur.10 Narratiivsuse määrab ära ot-singukoridori kitsus. Males on missioonisiht lihtsalt vastase kuninga kõrvaldami-ne, mida võib saavutada peaaegu lõpma-tult erinevatel viisidel. Teatud mängudeson aga otsingukoridor nii kitsas, et ainultüks tegevuste jada annab lahenduse. Needmängud, mida nimetatakse sageli interak-tiivseteks fiktsioonideks, on tegelikultmängudeks maskeerunud jutud, sest nenderuumilised struktuurid tekitavad tavaliseltväga lineaarseid ajalisi sündmusjadasid.Igatahes ei avaldu nende “interaktiivsus”kuidagi narratiivses struktuuris.

Esimeseks sääraseks loomänguks pee-takse üldiselt William Crowtheri ja DonaldWoodsi loodud “Adventure’t”. Crowtherprogrammeeris D&D mängust ja üheKentuckis asuva koopa uurimisest inspi-reerituna fantaasiakoopa simulatsiooni.Mängu esimese versiooni valmistas ta

9 S. B r i n g s j o r d, Is It Possible to Build Dramatically Compelling Interactive DigitalEntertainment? Game Studies 1, 2001, nr 1. http://gamestudies.org/0101/bringsjord/10 Otsinguretkede suurepärane käsitlus on: R. T r o n s t a d, Semiotic and Non-semioticMUD Performance. Paper presented at the COSIGN conference, Amsterdam, September,11. http://www.kinonet.com/conferences/cosign2001/pdfs/Tronstad.pdf

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34144

AARSETH 145

1974. aastal kingituseks oma tütardelening 1976. aastal täiustas seda ja tõi uuestiringlusse Woods. Mäng kasutas nii sisendikui väljundina teksti ja sisaldas lühikesiproosakirjeldusi nagu: “Te viibite kolme-kümne jala kõrguses võrratus kambris.Seinad on oranži kivi tardunud jõed.Kambri ida- ja lääneservas on ohtlik kan-jon ja väljapääs.” Mängus andsid toonimõistatused, labürindid ja vahetevahel kakoletised ning mängijad pidid oma teedhoolikalt kaardistama, et mitte labürindisära eksida. Mängu lõpunimängimine võisvõtta nädalaid, aga kui mäng sai lõpukslahenduse, siis kaotas selle uus läbimän-gimine mõtte, erinevalt enamikust teistestmängutüüpidest. Loosarnane otsingustruk-tuur on küll põnev, kuid võtab uudishimuselle vastu, mida võiks mäng kordamiselpakkuda. Selle asemel näib, et nii nagukirjandus, film ja kunstid, võib sellinemäng äratada soovi teiste samalaadsetekogemuste järele. Nõnda sündiski uusmeelelahutusžanr. Esimene seiklusmängsünnitas suure hulga tekstilisi seiklusi,kuid 1980. aastate teisel poolel tõrjusidgraafilised mängud tekstiformaadi kõrvaleja žanr suri kommertsiaalses mõttes välja– umbes nii, nagu oleks film ja televi-sioon 1920ndateks täielikult asendanudüheksateistkümnenda sajandi romaani ningainult üksikud eksperimenteerivad asjaar-mastajad jätkanuksid raamatute kirjuta-mist. Need, kes jätkavad tekstiliste seik-lusmängude loomist, teevad seda üprissuurte kirjanduslike ambitsioonidega, kuidnäib, et mängu ja jutustamise hübriidkom-binatsioonid tõmbavad endale vähe laie-mat tähelepanu.

1970. aastate lõpul ilmus veel üks kir-

janduslik mängužanr, kuid sedapuhkupaberil: vali-endale-ise-seikluslugu [Choo-se-Your-Own-Adventure]. Žanr oli saanudinspiratsiooni seiklusmängudest ja sarnanesnendega, mis on selge tõend vana trükiköi-teformaadi paindlikkusest ja leidlikkusest– antud juhul simuleeris raamat arvuti-programmi. Neis kirjandusseiklustes, misolid sageli valatud detektiivlugude vormi,pidid mängijad valima nummerdatud frag-mentide vahel ja liikuma saladust lahen-dades läbi jutulabürintide. Mõned neistraamatutest kasutasid juhuslikkuse ele-mendi sissetoomiseks täringut, kuna tei-sed tuginesed üksnes mängijate valikule.

Seiklusmängu struktuur elab tänini edasikolmemõõtmelistes labürindi action-män-gudes, nagu “Doom”, “Half-Life” ja “MaxPayne”, kus simulatsiooni kirjanduslikliides on asendunud visuaalse või lausakinolikuga. Uusi mängijaid meelitatakseligi üha keerukama graafika ja üksikasja-likuma stsenograafiaga, kuid mängustruk-tuurid on jäänud esimestest seiklustestalates suurel määral muutumatuks. Sisupoolest on mängud enam-vähem samad,neile seab ikka veel piirangud mõistusliketegelaste ja uuestimängitavuse puudumine.

Narratiivi ja simulatsiooni konfliktiillustreerib vahest kõige paremini mängu-disainer Robyn Milleri üllatav ärakarga-mine mängutööstusest 1998. aastal. Koosoma venna Randiga on Miller väidetavastiüks kõigi aegade edukamaid mänguloo-jaid. Nende visuaalselt rabavat ja suuremüügieduga mängu “Myst” (1993) pee-takse selle žanri tähtsaks verstapostiks.“Mysti” tegevus hargneb kaunite saartemaailmas, kus mängija peab avastama,mis on juhtunud seal elanud perekonna-

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34145

146 AARSETH

ga. Karakterid esinevad mängus kõigestlühikestes videoklippides, milles nad pöör-duvad mängija poole. Hoolimata omamausoleumlikust ilmest, sai “Myst” tohu-tult populaarseks. Seda müüdi rohkem kuikuus miljonit eksemplari ja mäng püsismüügiedetabelites viis aastat. Kui aga oliilmunud selle järg “Riven”, mille loomiselekulus neli aastat, teatas Robyn Miller, ettahab hakata jutustama lineaarseid lugu-sid teises meediumis: filmis. Teda olid üharohkem hakanud ahistama piirangud, mi-da mängukeskkonnad jutustamisele ja ka-rakteriseerimisele seadsid, ning erilisttuska valmistas talle vajadus arvestadamängijatega, kes tahavad vabadust valida,mida järgmiseks ette võtta. Igal juhul eisuuda mängukeskkonna reeglid ja ruumi-lised struktuurid korvata mõistusega inim-jutustaja puudumist või mängijate autonoo-miavajadust. Ja kuigi “Mysti”-taolistemängude suur eelis romaanide ja filmideees seisneb vaatajale usutava maailma esi-tamises, ilmnevad mängude puudused siis,kui on tarvis seda maailma narratiivseteleesmärkidel ära kasutada.

Kuid üsna varakult seiklusmängudeajaloos ilmus välja uus mängužanr, mismuutis dramaatiliselt viisi, kuidas mängi-jad käituvad ja oma rolle mängus mõista-vad. 1978 hakkasid Inglismaal kaks Essexiülikooli tudengit Roy Trubshaw ja RichardBartle välja töötama nn ühiskasutatavatkoopamängu (Multi-User Dungeon ehkMUD), seiklusmängu, milles mitu män-gijat võivad samal simuleeritud maastikulkoos tegutseda. Nagu ka algsetes D&D-

des, olid selle mängu põhieesmärkideks ot-singumissioon ning tegelaste oskuste javõimete täiustamine. Eriliste eesõigustegakasutajad, keda nimetatakse võluriteks,valvasid mängimise järele ja tagasid kor-raliku käitumise. Kuid erinevalt D&D-stpuudusid seal mängujuhid, kes jutustamis-mängu juhtinuks, ja nõnda kujunesid ot-singumissioonid lõputuks ja mehaaniliseks.

Kuna MUD-ide mängimiseks on tarvismoodsaid sidevõrke, ei saanud need pikkiaastaid populaarseks mängužanriks, vaidarenesid 1980ndatel aeglaselt peamiseltülikoolide internetis. 1990ndate algultekkisid puhtalt seltskondlikud versioo-nid, milles rollimänguga ei kaasnenudpunkte ega otsinguid. Neid kasutati lobi-semiseks, flirtimiseks või tõsisematekstegevusteks, nagu õpetamine. Samal ajaltekkis MUD-mänge juurde ja praegu oninternetis saadaval rohkem kui 1700MUD-i.11

1990. aastate lõpul ilmusid graafilisedMUD-id, millest kõige populaarsemat,Korea toodet “Lineage: The Blood Pledge”mängivad kaks kuni neli miljonit korea-last, nii et korraga on liinil kolm- kuninelisada tuhat mängijat samas simuleeritudmaailmas. Vinge’i ja Gibsoni fantaasiadnäivad olevat jõudnud päris realiseerumiseäärele. Arvestades keskkondi, milles tegut-sevad koos tuhanded mängijad, tunduvadtraditsioonilised narratiivistruktuurid, misisegi ühe mängijaga mängude puhul eitoiminud kuigi hästi, iseäranis ebaadek-vaatsed. Mängijatele valmistavad ilmselgeltlõbu nende mängude otsingumissioonid,

11 http://www.mudconnector.com/

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34146

AARSETH 147

tasemetel ronimine ja rollimäng, kuidnende maailmanägemine keskendub omategelase seltskondlikule või strateegiliselestaatusele, mitte viisile, kuidas nende teodvõiksid sobituda mingisse kindlakujulis-se dramaatilisse struktuuri. Säärased män-gud on suured kollektiivsed eksperimen-did, tehnoloogiline avangard, mis ühendabennenägematul moel seltskondliku ja es-teetilise. Nendes maailmades elamisel jamängimisel on oma kunstiline ja isegikirjanduslik kvaliteet, sest suhtlemineteistega leiab aset verbaalsete sõnumiteabil, kuid sellegipoolest ei tähenda needdialoogilised vormid vanemate kirjan-dusžanride taasavastamist. Neid tulekspigem vaadelda uue kommunikatsiooni-viisina, seltskondlikkuse, mängulisuse,esteetilisuse ja simulatsiooni uue ristandi-na. Emotsioonid ja žestid on neis otsesedja vahetud, loodud käesoleva hetke jaoks(mitte aga lehekülje või lava tarvis). Sel-legipoolest arendatakse troope ja stratee-giaid hoolikalt nädalate, kuude ja aastatepikkuse kollektiivse mängimise käigus.Neis praktikates oleks õige näha uue kir-jandusvormi teket, kuid samas oleks eks-lik paigutada see olemasolevate kirjan-dusžanride alla, nagu romaan või näidend.Praegune akadeemiline kihk upitada simu-latsioone ja mänge “tekkejärgus” olevaksuut tüüpi narratiiviks näib lihtsalt ideoloo-gilise katsena traditsioonilist humanistlik-ku meediateooriat (või selle narratiivset pa-radigmat) asjakohaseks teha. See aga lä-heks kulukaks (narratoloogia tuleks täie-likult ümber kirjutada) ning paistab, et eitasu end kasulike tähelepanekute näol ära.Mänge lihtsalt ei ole võimalik teooriastaandada tavapäraseks kirjanduseks või

kinoks, ükskõik millist lühiajalist ideoloo-gilist kasu see ka annaks.

Arvutimängude otsingumissioonid naguka nende vasted reaalmaailmas – täiskas-vanuks saamine, armastuse leidmine, ra-huldust pakkuva töö hankimine, kätte-maks, sõttaminek – on peenelt liigenda-tud protsessid, mis erinevalt narratiividestei esine koos ettemääratud järjekorra jalõpuga. Nende esteetiliseks võluks ja pea-miseks kvaliteediks on mõjutatava eba-määrasuse in media res, osalise kont-rolli tunne, mis võib viia osaleja jaoksunikaalsete olukordade ja sündmusteni.Loovuse seisukohalt sarnaneb see rohkemkirjutamise kui lugemisega. Seetõttu pa-kub mängukulg üksnes harva huvitavatlugu. Nagu öeldakse: “Sa pead selles iseosalema!” Indiviidi vahetud, töötlematatunded, strateegiad ja ambitsioonid on vaidharva huvitavad lugeda, nad vajavad lisa-struktuuri viimistletud narratiivi kujul, ettekitada empaatiat ja muutuda teistelehuvitavaks. Narratiivse fiktsiooni või eks-perimentaalsete antinarratiivide lugejapüüab aru saada, kirjanik või mängijapüüab juhtida. Miks peaksid need kaks viisiüldse kunagi kohtuma?

Hüperromaan: kas paremuseltjärgmine?

“Simulatsioonromaan” ehk tehniline simu-latsioon, mis oleks ühtlasi mingil kombelromaan, erineks arvatavasti meie romaani-mõistest liiga palju, et kategooriana toimi-da. Võtkem näiteks filmid: kuigi paljudelfilmidel on kirjanduslikke ja isegi romaa-nilikke omadusi, on nad iseseisev meedia-

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34147

148 AARSETH

žanr selles mõttes, nagu audioromaan se-da ei ole. Sama kehtib ka keerukamatekoomiksite kohta, mida nimetatakse “graa-filisteks romaanideks”. Kuigi nendel on ro-maaniga rohkem sugulust kui filmidel, sestneiski on tähtis koht verbaalsusel ja ajalis-materiaalsel formaadil, peetakse neid ik-kagi omaette žanriks. Erinevalt audioro-maanidest kasutavad nad visuaalseid kon-ventsioone ja elemente, luues niiviisi au-tonoomse kunstilise vormi, mis ei olelihtsalt visuaalselt “võimendatud” romaan,nagu Victoria-aegse kirjanduse illustreeri-tud köited. Sama kehtib arvatavasti ka“romaanide” kohta, mis püüavad omakeskse komponendina rakendada simulat-siooni ja teisi digitaalseid meetodeid. “Ro-maanilikkuse” või üldiselt kirjanduslik-kuse kirjutamata nõudeks näib olevat see,et neis peab domineerima verbaalsus.

Kuigi simulatsioon ja narratsioon eipruugi kunagi millekski romaanisarnasekskokku sulada, pakub digitaalmeedia ühtlihtsamat laadi struktuuri, mis võib kirjan-duslikke jutužanre paremini teenida jauuendada. 1945. aastal ilmus AtlanticMonthly’s artikkel “As We May Think”.Selle autor oli juhtiv ameerika teadlaneVannevar Bush, kes esitas oma kujutlusesellest, kuidas struktureerida informatsioo-ni “jäljeradade” abil, mis korrastaksid do-kumentide ja publikatsioonide vahelisiteadmusmustreid. Ta kirjeldas seda mehaa-nilise mikrofilmimasinana nimega “Me-mex” ja lootis, et see aitab leida väljapääsujuba tollal teadustes kardetud infouputu-sest. Kakskümmend aastat hiljem, kui do-kumentide koostamiseks ja säilitamisekssai juba kasutada arvutit, hakkasid teera-jajad nagu Ted Nelson, Douglas Engelbart

ja teised Bushi unistust arendama ja raken-dama. Engelbart arendas välja tegelikkesüsteeme ja pani aluse tänapäevasele liide-sele, Nelson aga mõtles välja süsteemi ni-mega “hüpertekst”, mis ideaaljuhul või-maldaks paremat ja paindlikumat lugemis-ja kirjutamisviisi.

Hüpertekst on petlikult lihtne mõiste.Põhiolemuselt on see informatsiooni (ena-masti teksti ja illustratsioonide) liigenda-mine fragmentideks, nii et ühendusedjuhivad lugeja ühe fragmendi juurest teistejuurde. Fragmentidel (sõlmedel) ja ühen-dustel (linkidel) on semantiline väärtusning lugeja “tee” läbi fragmentide loobisikliku lugemiselamuse, mis sõltub frag-mentide lugemise järjekorrast. Hüpertekstvõib olla labürindikujuline, kuid samavõrdvõimalikud on ka hierarhilisemad struk-tuurid. Mõistagi pole hüpertekst oma al-gupäralt arvutižanr, vaid seda võib leidakogu kirja ajaloo jooksul, alates hiinaoraakeltekstist “I Ching” (1000 e.m.a)kuni valgustusaja entsüklopeediateni. Teks-tidel on alati olnud tarvis juhtida lugejaidomaenda teiste lõikude või teiste tekstidejuurde ning digitaalne hüpertekst muudabsellise struktuuri korrastamise ja kasuta-mise lihtsalt märksa mugavamaks. Eespoolmainitud vali-endale-ise-seikluslood onhea näide trükiköitevormis hüpertekstist.

Kuid arusaam, et hüpertekst on lihtsaltpika digitaalsuse-eelse traditsiooni jätk,sobib halvasti vajadusega kuulutada seerevolutsiooniks kirjutamises. Seetõttu onhüperteksti müstifitseeritud kui tehnoloo-giat, mis tekitab uusi ja paremaid mõtle-misviise. Bushi 1945. aasta artiklis esitatudromantilise ideaali kirjutamisest, mis jär-gib mõistuse enda töötamist, on psühho-

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34148

AARSETH 149

loogid vahepeal kõrvale heitnud.12 Bushtahtis, et lugejad seostaksid dokumente jamoodustaksid “radasid” justkui superdo-kumente, Nelson aga soovis vabastadadokumentidesse kirjutamist lineaarsusest.Idee, et labürindi mitte sugugi vabastavamstruktuur kukutab lineaarse teksti “türan-nia”, on kahtlemata soovmõtlemine. Sel-legipoolest võib hüperteksti struktuuriväga tõhusalt kasutada teatud liiki infokor-rastuseks, näiteks keerukates kasutusõpe-tustes, kus lugejal on tarvis jõuda kohespetsiifilise infoni, tarvitsemata järgidapikki lineaarsed arutlusi. Samuti sobivadhüpertekstiliselt seotud võrgustikud suu-repäraselt niisuguste nähtuste kujutamiseksnagu ühiskondlikud suhted. Aga kuidas onväljamõeldud lugudega?

Et demonstreerida IBM-i toetatud hü-pertekstilise seadme varajast prototüüpi,soovis Nelson 1969. aastal esitada hüper-tekstina Vladimir Nabokovi romaani “PaleFire” (Kalbe tuli), mis koosneb 999-rea-lisest poeemist, millele on märkustenalisatud ülejäänud tekst. Nelsoni silmis olisee romaan oma kahe tasandi vahelistemitmekesiste seostega loomupärane hü-pertekst, mis näitlikustanuks tema ideidsuurepäraselt. IBM aga arvas, et see oleksliiga pöörane. Hüperteksti paindlikkus,s.o võime esitada niihästi rangeid suletudhierarhiaid, läbitungimatuid labürinte kuika avatud, hajutatud võrgustikke peakstegema temast täiusliku vahendi kirjandus-

liku vormiga eksperimenteerimiseks. Kol-me erineva figuuri – hierarhia, labürindija võrgustiku – kombinatsioon, näib siiskiolevat liiga suur väljakutse ning siiani eiole eksperimendid hüpertekstiga loonudedukat tekkejärgus kirjandusžanri. Seevõib küll veel juhtuda, kuid näib, et suurelmääral seisab asi üheselt mõistetava ma-teriaalse standardi (nagu seda pakub trü-kipilt) väljaarendamise taga.13

Nelsoni teedrajavaid ideaale oli raskeellu viia ja tema lahendused, sh globaal-ne võrgukasutussüsteem Xanadu, ei oleveel siiani valmis saanud. Vahepeal on agateised tema ideesid rakendades ehitanudlihtsamaid ja pragmaatilisemaid süsteeme,millest kõige kuulsam, Tim Berners-LeeWorld Wide Web loodi 1980. aastate lõ-pul. Näib, et tehnoloogiast, mis sai algusekatsest revolutsioneerida kirjutamist ningvõimendada inimintellekti (Engelbart),pole saanud mitte niivõrd uut tunnetusinst-rumenti kuivõrd ülitõhus ja paindlik mul-timeedia levisüsteem. Nelsoni algne näge-mus “mittelineaarsest” kirjutamisest onjäänud niisuguste ilmsemate vooruste varjunagu kohene ligipääs miljarditele tekstide-le. Google’i-taoliste otsingumootorite bru-taalne alfabeetiline potents näib just naguhüperteksti kui senisest “ruumilisema”tekstivormi eitusena. Traditsiooniline raa-matukogu oma raamatute, riiulite jaDewey detsimaalsüsteemiga on igatahesmärksa ruumilisem kui World Wide Web

12 Vt J. M c K e n d r e e, W. R e a d e r, N. H a m m o n, The “Homeopathic Fallacy” inLearning from Hypertext. interactions, kd 2, nr 3, juuli 1995, lk 74–82.13 Seni on internetis saadaval suur hulk kirjanduseksperimente. Väga kasulik ülevaade leidubhttp://directory.eliterature.org/

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34149

150 AARSETH

ning kuigi veebile on loodud ka kolme-mõõtmelisi liideseid, ei ole need omaotstarbekust veel tõestanud.

Kuid veebi ei olekski õige hüperteksti-ga samastada. Juba enne veebi oli kasutu-sel rida hüperteksti süsteeme ja mõningaidneist kasutati ka kirjanduse loomiseks.Antiigiuurija ja programmeerija Jay DavidBolter ning romaanikirjanik MichaelJoyce programmeerisid 1980. aastate algultehisintellekti uuringuist ja esimestestseiklusmängudest inspireerituna süsteemi“tõsise … interaktiivse ilukirjanduse” tar-vis. Koostöös arvutiteadlase John B.Smithiga lõid nad hüperteksti redaktori jariideri Storyspace. Sellest kujunes fikt-sionaalse hüperteksti kõige mõjukam süs-teem, mille võttis hiljem üle MarkBernstein, hüperkirjanduse kirjastuse East-gate Press peatoimetaja ja arendaja.

Huvitav on märkida, et Storyspace (Ju-turuum) loodi, nagu nimigi ütleb, nii seik-lusmängude kui ka sõlm-link-struktuuridetarvis. 1987. aastal ilmunud kirjutises, miskõlab nagu hüperteksti kirjandusliku poee-tika manifest, seletavad Bolter ja JoyceStoryspace’i alusmehaanikat: “Iga linkkannab autori määratletud tingimuse kir-jeldust ja lingi järgimiseks tuleb tingimusrahuldada. Link võib nõuda, et lugejavastaks enne edasiliikumist küsimusele.Link võib nõuda, et lugeja oleks enneedasiliikumist külastanud mõnda episoodi.Autor võib määratleda nende tingimusteBoole’i kombinatsioonid.”14 Selle asemelet tugineda lihtsale sõlm-link-struktuurile,

pakkus Storyspace lihtsat viisi tingimus-likuks, seiklusmängulikuks programmee-rimiseks. Kuid kirjanikud kasutasid sedavõimalust harva. Võib-olla osutus linkiseenesest juba niigi võimsaks struktuuriksning konditsionaalse linkimise ja päringulisavõimalus oli juba liiast. Või siis kasu-tasid lisavõimsust soovivad kirjanikudtäielikumaid programmeerimiskeskkon-di, nagu HyperCard või Macromedia Di-rector. Igal juhul sai Storyspace’i kondit-sionaalsusest instrument, millega kontrol-lida lugeja ligipääsu “episoodidele”, ningsimulatsiooniks seda ei kasutatud.15

Joyce lõi Storyspace’i abil hargnevafiktsiooni nimega “afternoon, a story”(pärastlõuna; 1987–1993). Sellest sai hü-pertekstilise kirjanduse teedrajav klassika-teos, mis hakkas kiiresti kujundama oma-ette žanri. Peategelane Peter on näinudpealt autoõnnetust, milles tema kaugeksjäänud naine ja poeg võisid surra või mitte.Episoodid põimuvad Peteri päevasündmus-tega ning moodustavad escherliku struk-tuuri, milles ta püüab avastada, mis onjuhtunud. Jutustamisviis on igas episoodisrahulik ja konventsionaalne, aga linkidemeelevaldsed jadad loovad keerulise labü-rindi, milles uued rajad avanevad mõni-kord alles siis, kui mööduda sõlmest teistvõi kolmandat korda. Lugeja kaotab tee jatal tekib kõhe veendumus, et “jutu” reaal-ne jätk jääb kusagile tema haardeulatusestvälja. “Pärastlõuna” kiire lugemine muu-tub logistikaküsimuseks: kuidas liikudaedasi nii, et välja ilmuks kogu tekst? See

14 J. D. B o l t e r, M. J o y c e, Hypertext and Creative Writing. Rmt-s: Proceedings fromHypertext ’87. New York, 1987, lk 44.15 Vt sealsamas, lk 41–50.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34150

AARSETH 151

on küsimus, mida ükskõik kui eksperi-mentaalse trükiköitepõhise kirjanduselugeja kunagi esitama ei pea. Nii naguseiklusmängude puhul, on ka siin ühekstõhusaks strateegiaks võimalike suundadekaardi joonistamine. See võib küll luuamängulise atmosfääri, kuid antud juhulpole vähimatki tegu punktide kogumisega,võitmisega või vilumuse arendamisega,vaid tulipunktis püsib kirjutamine ningtähenduse avastamise kognitiivne protsess.

Bolter ja Joyce osutavad oma varajaseskirjutises, et Storyspace’i teosed, nagu“pärastlõuna”, jätkavad “eksperimentaal-kirjanduse traditsiooni” James Joyce’istPhilip Sollers’ini. Ja “pärastlõunal”, mishiljuti võeti Nortoni postmodernse kirjan-duse antoloogiasse, on seda eesmärkiõnnestunud väga edukalt täita. Seda loe-takse, õpetatakse ülikoolides ja arutataksekirjanduskriitikute seas. Tekib küsimus,kas sellest saab žanri lõhkuv või žanri ra-jav romaan. Praegu on liiga vara öelda.“pärastlõuna” ilmumisele 1990. aastal16 onjärgnenud mitmeid Storyspace’i hüperfikt-sioone, kuid ükski pole saavutanud sama-sugust tähtsust või mõju, kui ehk väljaarvata Shelley Jacksoni “Patchwork Girl”(Lapitüdruk; 1995).17

“Lapitüdrukus” kirjutab Jackson ümberFrankensteini müüdi, kasutades mitmeidkirjandusallikaid ja traageldades kokkuomaette keeruka tekstikeha. Ta lõigubMary Shelley algteksti ja kleebib sedakokku mitmete teistega, sealhulgas L.Frank Baumi jutustusega “The Patchwork

Girl of Oz” (Ozi lapitüdruk; 1913). Selletulemusel tekkiv hüperkorpus, millesvanade tekstide killud (de)formeerivad uueja groteskse teksti, on kõhe ja desorientee-riv, aga ka elegantne ja kaasakiskuv. Teoseavarida on irooniline kommentaar iseen-dale kui hüpertekstiprojektile: “Ma olenMaetud siia. Sa võid mind ellu äratada,aga ainult tükkhaaval. Kui tahad tervikutnäha, pead mind ise kokku õmblema”(“Surnuaed”). Jacksoni kummastav süs-teem kujutab endast tõelist hüperkirjandus-like strateegiate pidu, kuid samas ei saajätta küsimata, kas see tour de force teebrohkem hüperteksti heaks kui hüpertekstselle heaks. Kerkib ketserlik ja vastusetajääv küsimus, kuidas võiks see romaanvälja näha trükiköitevormis või mõnesmuus topoloogilises struktuuris? Mis lä-heks kaotsi?

Hüpertekstilised kirjandusteosed onalati fragmenteeritud ja näivad oma kasu-tajavaenulikkusega mõnikord iseenda jal-gealust õõnestavat. “Lapitüdrukus” agakaalub kokkulappimise tugev metafikt-sionaalne metafoor säärase ludiitliku ene-seõõnestuse üles: pöörates tehnopoeetilisenaturaliseerimisega ringi fragmenteerunudkeha kõheda subjektipositsiooni (või -tra-jektoori), sulatab postmodernistlik poee-tika siin hüpertekstilise labürindi endasseselle allegoriseerimise teel.

Üheks varjujäänud eksperimendiks di-gitaalkirjanduse algaegadest on JohnMcDaidi “Uncle Buddy PhantomFunhouse” (Onu Buddy viirastuslik lusti-

16 M. J o y c e, afternoon, a story. Cambridge (Mass.), 1990.17 S. J a c k s o n, Patchwork Girl. Cambridge (Mass.), 1995.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34151

152 AARSETH

maja; 1992),18 mis on keerukas multimee-diateos (“hüpermediaalne romaan”, midaAmazon.com nimetab elliptiliselt “audio-kassetiks”). See koosneb HyperCardi pak-kidest (digitaalfailidest), mõningatest kom-menteeritud poognatest ja lindistatud muu-sikast (siit ka Amazoni eksitus). McDaiditeose repertuaar ületab fiktsiooni või isegihüperfiktsiooni piirid: teose pakid sisal-davad isegi programmeerimiskoodi (Hy-perCardi skriptikeeles), mis funktsioneeribsamas kirjandusena. Teoses on keskne,kuid puuduv koht Arthur “Buddy”Newkirkil endal, McDaidi alter ego’l.Kõik romaanikarbi materjalid kuuluvadtemale ja nagu John Barthi jutus, millelepealkiri vihjab, leiab lugeja, et on “onuBuddy” materjalide ja digitaalsete reliik-viate “lustimajja” ära eksinud. Siit tekibmuidugi küsimus, kellele see lustimajalusti pakub?

“Lustimaja” läbiuurimist võib alustadaükskõik kust. Kas kuulata linte, lugedapoognaid või avada üks seitsmeteistküm-nest digitaalsest HyperCardi pakist? Ükspakkidest, pealkirjaga “LOE MIND ESI-MESENA”, sisaldab kirja advokaadibü-roolt, mis annab teie valdusse dokumen-did. Sellega nõustumise märgiks klikatesliigute paki juurde “Maja”, mis kujutabendast menüüd linkidega enamikule teis-test pakkidest. “Maja” näib olevat sisukord,kuid see ei näita, millest alustada. Näiteks“Lähtetekst” osutub “Häkkerpoeetidehüperžurnaaliks”.“Varem või hiljem” onfilmistsenaarium, mille Newkirk on 1982.aastal kirjutanud. Kõik pakid esitavad

meile erineva liidese, erinevat tüüpi ma-terjali ja erinevaid vaatenurki ArthurNewkirki elule. Siin on tema märkmed,tema sõprade märkmed ja üks pakk “Egip-tus” on kaitstud parooliga. Parooli kätte-saamine avab sissepääsu “Tädi Emi kum-mitusmajja”, mis sisaldab kõikide “Lusti-maja” pakkide lühiversioone pealkirjadega,nagu “Vingerdaja valu”. Selle paki autoron Emily Keane, Newkirki sõber.Newkirki albumi “Emily ja ajamasin”pealkirja järgi otsustades võib Emily ollaka midagi enamat kui lihtsalt sõber. Siitme leiame ajalehe esilehekülje looga au-toõnnetusest, milles hukkus kahekümnekahe aastane Arthur Newkirk. Te mõtlete,et nõnda ta siis surigi, kuni taipate, etajalehe kuupäeva järgi otsustades toimusõnnetus 1979. aastal, aga enamikNewkirki materjalidest pärineb 1980nda-test. Kas on ajaleht vale või on kogu üle-jäänud materjal võltsitud. Nõnda osutubki“Lustimaja” “kummaliseks silmuseks”,kui kasutada Douglas Hofstadteri väljen-dit,19 sest Newkirki/McDaidi häälega sis-seloetud helilindid kinnitavad selgelt, etEmily Keane’i fiktsionaalne mina ei saa-nud olla kogu Newkirki korpuse võltsi-jaks.

Pikas e-posti sõnumis teeb Emily tea-tavaks, et see, kes 1979. aastal suri, olitema isa, mõnevõrra kuulus kirjanik.Emily väidab, et võttis sisse isa koha jahoidis tema surma lugejate eest saladuses.Kummatigi on Emily hääl selles lõigusühtlasi romaani hääl, mis kommenteeribiseennast:

18 J. M c D a i d, Uncle Buddy’s Phantom Funhouse. Cambridge (Mass.), 1992.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34152

AARSETH 153

“Autor, kes oli mu isa, isa, kes oli mu autor.Ma murdsin endal jalad, et tema kingadeskäia, ja need on nüüd kokku kasvanud tu-gevamaks kui loomulik luu. Ma pole kin-del, kas leian tagasitee, ega tea isegi seda,kes on too mina, kes vaatab.

Romaan elab omaenda elu. See räägibmulle, mida teha, mida talletada, mis olla,kuidas teda toita. Ta ei saa mitte kunagiküllalt. Miski ei tee talle lõppu.” (Minukursiiv – E. A.)

Kas Emily võltsis ajaleheartikli ja leiutasArthur Newkirki? Või leiutas NewkirkEmily Keane’i ja selle, kuidas too tedaümber kirjutas? Kas see on meie otsustada?

Nii nagu “Lapitüdrukus” (kuigi needkaks teost on väga erinevad), avastame meka “Lustimajast” postmodernistliku, onto-loogilise rikke, niihästi fiktsioonis kui teh-nilises disainis.20 Mäng liidesega, naljad,keskse vaatepunkti või selle õõnestamisepuudumine viivad siin õõnestava meditat-siooni omaenese meediumi üle isegi kauge-male kui “Lapitüdrukus”. Erinevalt “Lapi-tüdrukust” ja “pärastlõunast” ei ole “Lusti-maja” tegelikult õõnestav narratiiv, vaidpigem teos, mis on fiktsioon, kuid ei kasutaoma keskse strateegiana narratiivi. Me avas-tame onu Buddy elu ja aega tema muusika,ülikoolipaberite, märkmete, e-posti jnekaudu, ühesõnaga uurides suurt korrastama-ta mitmes žanris dokumentide kuhja. Mui-dugi hõlbustab HyperCard žanride ja stiilide

segipaiskamist ning lisab mõningaid erioma-seid trikke, kuid lõppude lõpuks eksisteeribonu Buddy fiktsiooni sõnades. “Lustimaja”on “sõna-vara” [word-ware], kirjandusteos,mis kasutab sõnu pigem poeetilisel kui na-vigatsioonilisel eesmärgil.

Kuid jällegi tuleks esitada ketserlik kü-simus: kas efekt saavutatakse hüpertekstipoeetika abil või valgustatakse hüperteks-ti (antud juhul HyperCardi) meta-fiktsionaalse poeetika abil? (Ja kas üldsesaabki eksisteerida hüperteksti poeetikat võioleks see sama mõttekas nagu “trükiköitepoeetika”?) See küsimus võib olla vastama-tu, kuid võttes arvesse hüpertekstilise kir-janduse enamasti tugevat, eneseteadlikultavangardset hõngu, ei ole see ehk ka eba-mõistlikult kahtlustav ja noriv. Kui kirjan-dusteooria standardsed vaatenurgad ja sõ-navarad on osutunud nende romaanidekäsitlemisel ebapiisavaks, siis võib-olla onsee näidanud revolutsioonilist kvaliteeti, misseostub hüperteksti poeetikaga või isegi di-gitaalse poeetikaga. Kuid olgu need tekstidkui tahes mängulised ja leidlikud, kuuluvadnad ikka veel väga tugevasti traditsiooni,mida – erinevalt arvutimängudest – kirjan-dusteooria suudab ilma end oluliselt ümberseadistamata haarata.

19 D. H o f s t a d t e r, Gödel, Escher and Bach. New York, 1979.20 “Uncle Buddy Phantom Funhouse’i” pikemat analüüsi vt: S. M o u l t h r o p, Towarda Paradigm for Reading Hypertexts: Making Nothing Happen in Hypermedia Fiction.Rmt-s: The Hypertext/ Hypermedia Handbook. Ed. by E. Berk, J. Devlin. New York, 1991,lk 65–78; A. R a u, Wreader’s Digest – How to Appreciate Hyperfiction. Journal of DigitalInformation kd 1, nr 7, 2000. http://jodi.ecs.soton.ac.uk/Articles/v01/i07/Rau/

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34153

154 AARSETH

Kokkuvõtteks: mida rohkem asimuutub

Pärast aastakümnete pikkust praktikat jateooriat on digitaalsel jutustamisel nüüd-seks oma ajalugu. Me võime esitada kriitilisiküsimusi ja hakata ootama tulusaid vastu-seid. Käesolev essee ei üritanud seda ajaluguüksikasjalikult kirjeldada. Mitmed tähtsadpeatükid ja autorid jäid mainimata, sealhul-gas arvuti poolt genereeritud jutud. Ma eikäsitlenud neid üpris huvitavaid eksperi-mente, sest minu meelest ei seostu needdigitaalse romaani teemaga.21 Erinevaltarvuti loodud luulest, millest on praegusekssaanud vohav kirjandusžanr, pole “automaat-sed romaanikirjutajad” (lugusid koostavadarvutiprogrammid), mis olid 1975.–1985.aasta paiku mõnda aega populaarsed, senimidagi vähegi lugemisväärset andnud. Nadvõivad seda veel teha, kuid šansid on tuh-mid.

Muid digitaalse narratiivi žanre – näiteksväga populaarseid võimalusi, mida pakuvadmängud nagu Will Wrighti loodud “TheSims” (2000)22, kus kasutajad võivad tehategevusest ülesvõtteid ja lisada neile tekste,et luua veebis pikki lugusid – võiks nime-tada digitaalseteks rahvakunstiromaanideks.Mängijad kasutavad mängusimulatsiooniprodutseerimaks pilte, mille ümber arenda-da keerukaid lugusid.23 Kuid mõistagi ei oleillustreeritud romaanid midagi uut, ningkuigi veeb ja digitaalselt loodud pildid tee-

vad nende koostamise kergemaks, ei järeldusellest, nagu nad muudaksid kuidagi oluli-selt romaani. Sarnaselt kirjutus- ja teksti-töötlusmasinaga ei hakka ka veebi multime-diaalse kirjutamise potentsiaal teisendamaromaani.Selle asemel et küsida, kuidas romaan muu-tub, tuleks ehk hoopis küsida, miks tapeakski muutuma. Romaan on verbaalnesüsteem, mis kanaliseerib sõnad loojaltlugejale, ning sellisena võib ta lahedalteksisteerida enamikul loetavatest pindadestja audioformaatidest. Võib-olla olekskikõige parem määratleda romaane nendetootmisprotsessi kaudu, milles loov mõistuspaneb kokku ja vaeb sõnu, enne kui needsisse pakitakse ja maailma saadetakse. Võiboodata, et muutused leiavad aset neis piiri-des, nii nagu esimeseisikulist tulistamismän-gu piiritlevad silma ja käe suutlikkuse piirid(sellele osutas 2002. aastal Ernest Adamsmänguarendajate konverentsi ettekandes SanJoses Californias). Kas simulatsiooni jaautomaatika mehhanismil on oma kasulikroll ka romaani piirides? Seni tundub, etvastus on “ei”. Meil jääb üle oodata uusi japõnevaid viise, millega romaanid saaksidarvutite ja arvutivõrkude võimalusi ära ka-sutada, aga me ei peaks ootama, et needvõtaksid selles uues uljas maailmas võimuüle.

Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

21 Selle asemel vt: E. A a r s e t h, Cybertext: Perspectives on Ergodic Literature.22 W. W r i g h t, The Sims. Maxis Software, 2000.23 http://thesims.ea.com/us/exchange/index.html

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34154

PILV 155

Ma püüan visandada üht keelelist kujutel-ma, mille minus tekitas Valdur Mikitaraamat “Äparduse rõõm” (2000) ja midakinnitas “Rännak impampluule riiki”(2001). Ma pole kindel, kuivõrd see ku-jutelm on relevantne Mikita loomingu kuiterviku suhtes ja millisel määral võiks takatta Mikita olulisust ja eripära, kuid justselle kujutelma pärast on Mikita raama-tud minu jaoks olulised.

Lugedes Mikita raamatuid, mis on tulviligasuguseid kujuteldavaid keeli ja kõikvõi-malikke tõlkevõtmeid, tuleb hõlpsasti pähemärksõna “Paabel” – keelterohkuse süm-bol. Paabeli kirjeldustest aga meenub –eriti just mikitalikus kontekstis – esmaltJorge Luis Borgese “Paabeli raamatuko-gu”.1 See on raamatukogu, kus on olemasn-ö kõik: “tuleviku ajalugu viimsete pisi-asjadeni, peainglite autobiograafiad, Raa-matukogu tõeline kataloog, tuhanded ja

tuhanded valekataloogid, tõestused, etneed kataloogid on valed, samuti ka tões-tus, et tõeline kataloog on vale, Basileidesegnostiline evangeelium, selle evangeeliumikommentaar, selle evangeeliumi kommen-taari kommentaar, tõestisündinud lugu sinusurmast, kõikide raamatute tõlked kõiki-desse keeltesse, interpolatsioonid igastraamatust igasse raamatusse”. Ehk lühi-dalt: “Raamatukogu on täielik … selleriiuleil on talletatud kõik kahekümne viiekirjamärgi võimalikud kombinatsioonid …ehk üldse kõik, mida on võimalik väljen-dada – kõigis keeltes.”

Mida on võimalik öelda Borgese kuju-telma ja Mikita tekstide seose kohta?Mikita “maailmale” on omased kaks asja,mis Paabeli raamatukogulegi. Esiteks, siinon põhimõtteliselt olemas kõik, mida onvõimalik väljendada; põhiprintsiibiks ongisee, et kui millelgi on potentsiaalselt ole-

AAREPILVSÜNESTEESIA EHK PAABELI-EELNE KEEL

Siinse teksti aluseks on üks ammune ettekanne, mille pidasin EKSi ja EKLi kriitikaseminaril18.12.2001; ettekande aluseks omakorda oli 2000. aasta lõpus koos Kalju Kruusaga kir-jutatud vestlus-arvustus Mikita “Äparduse rõõmule”, mis jäigi trükis ilmumata, ja vähemalmääral ka koos Berk Vaheriga kirjutatud arvustus Mikita raamatule “Rännak impampluuleriiki” (ilmus pealkirjaga “Oh ja Ah matkal” Sirbis 2002. aasta alguses). Nüüd teksti üle vaa-dates otsustasin loobuda tagantjäreletarkadest sisulistest täiendustest, kuivõrd mingil mää-ral on siinne tekst ka ise algusaegne osa tollest diskursusest, mille hilisemateks viljadeks onnäiteks teatav osa ajakirjas Vihik ilmunud tekstidest ja tõlgendustest ning 2006. aastal ilmu-nud antoloogia “Tekstilääts”; olen piirdunud ainult vormiliste ja kompositsiooniliste üm-berkirjutustega.1 J. L. B o r g e s, Fiktsioonid. Aleph. Tlk O. Ojamaa. Tallinn, 2000.

Pseudoteoloogiline Mikita-tõlgendus

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34155

156 PILV

mas omadus, et ta võib saada millegi väl-jendajaks, siis ta ka realiseerib oma väljen-duslikkusevõime. Teiseks, nii Mikita maa-ilm kui Paabeli raamatukogu rajanevadabsoluutsel tõlgitavusel, totaalsel tõlkelselle mõiste sõnasõnalises tähenduses, kuisoovite. See tuleneb otseselt tollest totaal-sest väljenduslikkusest. Väljendamine ise-enesest on tõlge – ühe asja “ütlemine” teiseasja vahendusel; kui lisada siia Paabeliraamatukogu võimas enesekirjelduslikkus,siis on võimalik väljendada üht asja teiseasja kaudu, aga ka üht keelt teise keelekaudu, on võimalik väljendada keelt sellekaudu, millest keel räägib, keelt asja kau-du.

“Paabeli raamatukogus” jäädakse teata-va realistlikkuse juurde. Borgese minaju-tustaja ütleb, et mida kaugemal tema asu-kohast on raamatud, seda vähem on nadarusaadavad, seda kaugemal minajutustajakeelest. Seepärast on ta pühendunud sel-lise raamatu otsinguile, milles oleks kõigiPaabeli raamatukogu raamatute lugemisekood, st milles peitub kogu raamatukogutõlkemaatriks. Liikudes Paabeli algkon-teksti poole, võiks seda algmaatriksit ni-metada ka Jumalaks.

Mikita tekste võib vabalt käsitleda pä-rinevatena tollest raamatukogust. KuiBorges kirjeldab toda raamatukogu, siisMikita toob meile sealt tekste ning õpe-tab neid lugema. Kui ma nüüd püüanmõelda tolle borgesliku Paabeli raamatu-kogu üle, olles sellest saanud maiku Mi-kita kaudu, siis tundub mulle, et sellistüht tõlkemaatriksit, mida Borgese mina-

tegelane otsis, ei saa põhimõtteliselt ole-mas olla. Selline tõlkemaatriks ise vajaksomakorda tõlkemaatriksit, mille aluselteda saaks tõlkida. Ühesõnaga – tõlkimis-maatriksite hulk tolles maailmas olekssamane kõigi võimalike tekstide ja keel-te hulgaga, sest pole olemas absoluutsettõlget kui sellist – sel juhul oleks olemaska absoluutne keel kui selline; tõlge onvaid kahe keele vaheline suhe.

Niipalju praegu Borgesest.Mida tähendab Paabeli raamatukogu

Paabeli algse, st piibelliku konteksti val-guses?2 Paabeli raamatukogu on Paabeli-järgne olukord, kus eksisteerib palju eri-nevaid keeli ja maailm kui tervik on see-pärast lugematute tõlkemaatriksite rägas-tik.

1Mo 11:1–9: “Kogu maailmas aga oliüks keel ja ühesugused sõnad. Ja sündis,kui nad hommiku poolt teele läksid, etnad Sinearimaal leidsid oru ja jäid sinnaelama. Nad ütlesid üksteisele: “Tehkemnüüd telliskive ja põletagem neid hästi.”Siis olid telliskivid neile ehituskivideks jamaapigi oli saviks. Ja nad ütlesid: “Tulge,ehitagem enestele linn ja torn, mille tippoleks taevas, ja tehkem enestele nimi, etme ei hajuks üle kogu maailma!” Aga Is-sand tuli alla vaatama linna ja torni, midainimlapsed ehitasid. Ja Issand ütles: “Vaa-ta, rahvas on üks ja neil kõigil on üks keel,ja see on alles nende tegude algus. Nüüdei ole neil võimatu ükski asi, mida nadkavatsevad teha! Mingem nüüd alla ja se-gagem seal nende keel, et nad üksteisekeelt ei mõistaks!” Ja Issand pillutas nad

2 Olen siinsele “pseudoteoloogiale” algse tõuke leidnud Walter Benjamini mõttestikust “puh-ta keele” kohta, vt nt W. B e n j a m i n, Tõlkija ülesanne. Vikerkaar 2000, nr 2/3, lk 97–107.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34156

PILV 157

enne Paabelit elanud Kaini ja Noa puhul.See oli niisiis keel, milles oli võimalikotse Jumalaga kõnelda. Semiootilises mõt-tes oli see keel, mis tähistas asju nii, naguneed olid, st ta oli olemasolu, kohalolukeel, kus erinevus keele ja tähistatavamaailma vahel pidi olema teistsugune,võrreldes selle praeguse keelega, mis eikattu olemisega mitte kunagi (pärastDerridad on see juba aabitsatõde). “Ole-masolu keel” on krüptiline väljend; selleüheks ilmekaks näiteks on Jumala vastusküsimusele, mis on tema nimi: “Ma olensee, kes ma olen” (2Mo 3:14); ehk teisitiöelduna – “mind saab nimetada ainultminu olemasolu kaudu”. Ühesõnaga, seeoli keel, mille n-ö sõnad polnud suvalisedtähistajad eraldi oma tähistatavaist, vaidneil oli mingi müstiline ühtsus oma tähis-tatava maailmaga. See oleks õigupoolestmeie tavaarusaamade kohaselt mitte-keel,sest mis tahes keeleline süsteem on ta isetänu oma eristatusele teistest keeltest jakeelevälisest. Tuletame meelde JaanUnduski eristuse maagilise ja müstilisekeelekasutuse vahel, ning võib öelda, etmüstiline keelekasutus – väljendamatutähenduse piiramine olemasoleva piiratudkeelega – ongi võimalik alles pärast Paa-belit. Paabeli-eelne keel oli maagiline keel,millega võis luua maailma (sest ilmselt olisee ka keel, milles Jumal lausus oma “saa-gu”-laused). See oleks keel, milles oleksvõimalik lugeda läbi Borgese Paabeli raa-matukogu, sellest keelest saaks lähtuda tooühtne tõlkemaatriks.

Mikita pakutav keeleline hoiak, kusomavahel ühitatakse erinevaid tähistussüs-teeme ning käsitatakse keeltena nähtusi,mis seda meie jaoks tavaliselt pole, panigi

sealt üle kogu maailma ja nad jätsid linnaehitamata. Seepärast pandi sellele nimeksPaabel, sest seal Issand segas ära kogumaailma keele ja sealt pillutas Issand nadüle kogu maailma.”

Põhimõtteliselt sarnaneb see sündmusAadama ja Eeva väljaajamisega Eedenist,mille põhjenduseks ütleb Jumal: “Vaata,inimene on saanud nagu üheks meie hul-gast, tundes head ja kurja! Aga nüüd, et taoma kätt ei sirutaks ega võtaks ka elu-puust ja ei sööks ega elaks igavesti!” (1Mo3:22). Jumal näeb, et inimene on saanudvõimsaks nagu Jumal (või inglid, kellepoole ta ehk meie-vormis pöördub?) ningn-ö piirab inimese võimalused – algusesvõtab temalt võimaluse elada igavesti (pan-gem tähele, väljaajamise põhjenduseks onjust takistada inimesel süüa igavese elupuust), seejärel võimaluse rääkida ühtkeelt, ehk siis – võimaluse kõneks, misoleks lõpmatult arusaadav. Kui järgimeseda piibelilkku pilti, siis loogiliselt tähen-dab see Paabeli-eelne “üks keel” sedasa-ma keelt, mida Aadam rääkis juba Eedenis,seega ilmselt keelt, millega ta andis nimedkõigile teistele olenditele; sedasama keelträäkisid Aadama järglased ja see keel elasüle veeuputuse Noa ja tema pere kaudu.Noa järglased asusid ehitama Paabeli tor-ni.

Olulisim on aga ehk, et see oli keel,milles Aadam rääkis Jumalaga silmastsilma. Piiblikohad, kus öeldakse, et Juma-laga räägitakse kuidagi kaude ja nägemustekaudu ning Jumalaga otse rääkimine onerandlik sündmus (Jaakob, Mooses), alga-vad Aabrahamist, kes aga elas pärast Paa-beli torni juhtumit. Lihtsat, mitte-erand-likku kõnelust Jumalaga on aga mainitud

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34157

158 PILV

mind kujutlema seesugust asja, mida võiksnimetada Paabeli-eelseks keeleks. Seeoleks keel, mis oleks veel n-ö segamata jamilles kõik inimesed (ja mitte ainult ini-mesed, sest see keel haaraks endasse kabiosemiootilised süsteemid) omavaheltõketeta suhelda võiksid.

Nagu öeldud, oleks see mitte-keel, kuimõista keelena loomulikku keelt, lingua’t.Sest tegelikult pole ju sügavamas põhjassuhtlemistakistuseks mitte keelte omava-helised erinevused, vaid loomulik keel kuiselline – me sooviksime midagi ütelda, agakeel justkui ei võimaldaks meil seda teha.Kas piisaks, kui kujutleksime Paabeli-eel-set keelt millegi sellisena, kus oleksidolemas kõik maailma keelte tähistusvõi-malused (primitiivse näitena – kus oleksvõimalik väljendada kõiki võimalikkegrammatilisi aegu ja samas ka võimalusneid väljendamata jätta)? Või peaks seeolema midagi sootuks muud, midagi loo-muliku keelega piirdumatut, kõigi maail-ma asjade potentsiaalne keelelisus? Haa-rates kinni üle-eelmise lause sulgudelõpust– äkki on nii, et absoluutselt kommunika-tiivse keele määratlemisel polegi põhi-probleemiks mitte see, kuidas saavutadakõige väljendatavus, vaid hoopis see, kui-das oleks võimalik keel, milles on midatahes võimalik väljendamata jätta? Seeoleks ehk võimalik keele puhul, millessaaks loomulikul ja endastmõistetaval viisilüle minna ühelt tähistajatüübilt teisele;näiteks verbaalsusest puulehtede liikumissekui keelde, nagu seda esitatakse Mikitatekstis “Loodusluule (teistmoodi mõiste-tud)” (“Äpardumise rõõm”, lk 105–106).Teiste sõnadega – kas ei viita Mikita pa-kutav keelemäng keele loomingulise ka-

sutusviisi ühele varjatud olemusjoonele,nimelt et keeleline kreatiivsus ei seisnemitte niivõrd selle esiletoomises, mida üksvõi teine keeleline nähtus võiks veel pealetavapärase tähendada (st mitte selles, kui-das literaalsusest murda välja metafoorsus-se või kuidas keele loomupärast metafoor-sust alal hoida), vaid selle avalikustamises,kuidas võib jätta väljendamata midagisellist, mida ühe või teise keelelise nähtu-sega tavapäraselt väljendamata ei saa jätta(sest kindlasti oleks puulehtede keelesvõimalik jätta väljendamata mingid asjad,mida loomulikus keeles pole võimalikväljendamata jätta, kas või näiteks indika-tiivse ja konjunktiivse modaalsuse parata-matu eristus). See oleks ehk tõeliselt vabakeeleline maagia.

Kui eeldada, et Mikita teeb viipeidmillegi sellise poole, siis neid järgides võibjõuda millenigi, mis on vastupidine seesu-gusele hoiakule, mis näeb “jumaliku kee-le” ja inimkeelte suhet vaikimisena ja mil-le kohaselt Paabeli-järgne keelte paljususja mitmekesisus varjab “surematut sõna”,“tõe enese keelt”, mis saab meile tunne-tatav olla ainult keele keskmes olevasmüstilises vaikuses, vakatuses (nii naguseda võib näha näiteks eespool viidatudBenjamini hoiakus). Mikitalik hoiak onmidagi teistsugust. Sellise hoiaku jaoks eiole inimesele kättesaadav keelelisus kui-dagi puudulik, vaid vastupidi, keel on igalpool ja vägagi kättesaadav, ainult me olememiskipärast käeulatuses olevaist keele-lisusevõimalustest loobunud, ise ennastpiiratusse mõistnud. Ehk siis – mikita-likust vaatepunktist ei toimunud Paabelismitte keelte multiplitseerumine, vaid pi-gem keele kui sellise fragmenteerumine,

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34158

PILV 159

kusjuures vaid mõned fragmendid sellestesialgsest keelest jäid kommunikatiivsekeelena kasutusse.

Mikita pakutavat “luulet” võiks vaadel-da kõige laiema ringina pildis, mis koos-neb mitmest ringist, mis iseloomustavadinimese n-ö keelelisi enesestmõistetavusivõi vastuvõetavusi. Kõige kitsam ring oleksselline, kus enesestmõistetav tundub see,et keeles on olemas “sõnasõnalisus”. Sellestlaiemas ringis on vastuvõetavaks saanudjuba see, et keeleline väljendus võib ollamitmemõtteline ja üks mõte mitmeti väl-jendatud – siia kuuluvad retoorika ja me-tafoorid. Veel laiemas ringis on enesest-mõistetavaks saanud, et verbaalseid loo-mulikke keeli on palju ja nende väljendus-võimalused ei kattu – siia kuulub luule,mis saavutab oma mõtte tõlkimatuna (seeoleks siis nn müstiline keelekasutus).Veelgi laiemas ringis on aga endastmõis-tetav, et mingi tähenduslik kompleks (tekstlaias mõttes) ei pea moodustuma vaid ühtlaadi märgisüsteemi elementidest – siinliigutakse juba maailmas, kus keelelisusemõiste on end lahti rebinud loomulikukeelega seotud kujutelmadest. Ja selleskõige laiemas ringis pole põhiliseks tähen-dusloomemehhanismiks enam metafoor –nii nagu meie tavaarusaama järgi on keelüldistatuna metafoorne nähtus, ka müsti-line keelekasutus on negatsiooniliselemetafoorsusele üles ehitatud keelekasutus;põhiliseks tähendusloomemehhanismikson siin hoopis teatav laiemalt mõistetudsünesteesia, igasugune tõlge ja mis tahesmetafoorsus ilmnevad tolle supersünes-teesia spetsiifilisemate vormidena.

Mida sünesteesia tähendab? “Võõrsõ-nade leksikon” (lk 953): “psühh erutuse

levimine mingi teise närvikeskuse alale, ntnägemisaistingu tekkimine kuulmismeeleärritamisel, s.t värvi tajumine helide pu-hul; kirj eri meelte aistinguid märkivatesõnade tavavastane ühendamine, nt helisevvaikus.” (Mikita ise on “Äparduse rõõmus”kasutanud ka mõistet “paresteesia”, mida“Võõrsõnade leksikon” (lk 735) määrat-leb: “välisärritustest põhjustamata väärais-ting, haiguslik tundeaisting, nt ebameel-div kirvendus, sipelgajooksutunne nahaljne”.) Siinsel puhul laieneb sünesteesiamõiste tervetele keeltele ja inimese väl-jendumis- ja tajuvõimetele.

Üks n-ö meetod, mille kaudu tollessemikitalikku supersünesteetilisse tunnetussesiseneda, oleks valestilugemine, või kuiütelda pisut laiemalt – fokuseerimata pilk.Selles mõttes hakkasid mulle ühes ja sa-mas võtmes paistma näiteks sellised oma-vahel üsna erinevad lõigud “Äparduserõõmust” nagu “Valesti-lugemine” (lk 34),kus soovitatakse suvaliselt lugeda kokkuühel ajalehe küljel olevate erinevate tekstidelauseosi (põhimõte on sarnane Paul-EerikRummo tekstiga “Duett raadiole ja televii-sorile”, kuigi Rummo “partituur” tundubveidi rohkem toda fokuseerimist rõhuta-vat), ja eespool juba mainitud “Loodus-luule”, kus tutvustatakse viisi, kuidas lu-geda puuvõras toimuvat liikumist luuletu-sena (minu jaoks üks selle raamatu huvi-tavamaid lõike). Need kaks on teineteisestüsna erinevad kreatiivsusülesanded, kuidsisult on nad samasuunalised; too maini-tud fokuseerimata pilk tagab mingi voo-lavuse, tähenduste ja tähistuste vabaduse,mis vastandub fikseeritud tähendustele jailma milleta on huvitav luuletus võimatu.Fokuseeritud vaatamine muutub sel puhul

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34159

160 PILV

mingiks kõrgemal astmel nägemiseks (mispole müstiline ilmutuslikkus, vaid lihtsaltavatus sellele, “mida kõike põhimõtteli-selt on võimalik näha; mida kõike võibiseloomustada nähtavus”); nägemine ontavalisemas mõttes (eelmainitud metafoor-suse-ringis) valesti vaatamine, aga teisesmõttes (supersünesteetilises kontekstis) onvaatamine hoopis nägemise taandatud,piiratud viis.

Viitan pisut ebadelikaatselt iseendakirjutamiskogemusele. On vaja olla kuskilhämaras kohas ja lugeda mingit teksti, niiet silm päris selgesti ei seleta, loeb valesidsõnu, ja nii tekivad spontaanselt uued tä-hendusseosed, mille lahtikirjutamisesttekib uus luuletus. Spontaansus on siinoluline, sest tegu pole mitte uute seosten-ö väljavaatamise või otsimisega, vaidnende juhusliku (valesti)nägemisega. Sü-gavamal tasandil see isegi ehk pole “vales-ti” nägemine, sest ka siis, kui kirjutadaluuletust, mis tuleb puhtalt “kuskilt seest”ja mitte mingist teise teksti lugemisest,pole ju garanteeritud, et sõnastatud tekstison kõik sõnad “täpsed”, ometi on nadantud juhul mingis suhtes siiski “pari-mad”. Teine fokuseerimata pilgu näide onaga seoses just tolle puuvõra-tekstiga. Mõ-nikord, kui vaatad puuokste liikumist võilumesadu, hakkad sa seda nägema allessiis, kui su pilk muutub juba hajameelseks,kui sa hakkad seda kuidagi muuseas vaa-tama, sellest läbi või mööda vaatama.Alles siis tuleb esile mingi puuvõrale võilumesajule omane rütm ja olek, mingiselline muster, mis võib hakata generee-rima mingit selle rütmi ja oleku “tõlki-mist” luuletuseks. Ja see on ju ka vaatami-sest loobumine, voolavale nägemisele

andumine, mis juhib mingi sünesteetiliseanaloogia kaudu sellisesse tunnetusviisi,kus luuletust kirjutades tajud keeltki tematähendavuses samamoodi, keeleline pilkei vaata, vaid näeb mingit keele terviklikku“puuvõralisust” või “lumesajulisust”, jasaab võralt või sajult oma rütmi. Sisuliselttekib siin mitme erineva võimaliku kee-lelise süsteemi üksteisemõjutamine. Puu-võra või lumesadu on kui omaette keeled,mis lähevad sujuvalt üle verbaalseks kee-leks.

Veel pisut laiemale pinnale tulles – tollefokuseerimata pilgu toimimisele ei viitaMikita mitte ainult ühe keele tähendustepuhul, vaid üldse eri keelte vahelistesseostes; ta viitab, et on võimalik, et “pilk”võib loobuda fikseeritusest tervele ühelekeelele ja näha selle taga hoopis teist keelt,hoopis teist tähenduslikku liigendust ja/võitähistajate liiki. Tõlge eri keelte vahel eipruugigi olla mingi kahe etteantud kodee-ritud kogumi vaheline suhe, vaid ühe see-suguse kogumi fokuseeritusest loobunudnägemise kaudu toimuv uue kogumi gene-reerimine, avastamine. Nii et pole teguenam isegi uute väljendusvahendite kuskiltväljaotsimisega, vaid nende loomisega;mis tahes nähtuse mis tahes tasand võibjärsku osutuda keeleks, kui seda vaadatateise keele fokuseerimata pilguga. Pisutkergemeelselt võib ju ütelda, et Mikitakeelekäsituse pärases maailmas ei saa ollanäiteks luuletajal probleemi, et mingi asjaväljendamiseks pole keelelisi vahendeid;pigem võiks saada probleemiks, kus näh-tuste keelestumisele piir panna, et jääksikkagi midagi ka tähistatava poolele. Agasee viimane on juba küsitav, sest pole või-matu, et kui selline mikitalik keelemaa-

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34160

PILV 161

ilm oleks tõepoolest lõplikult realiseeritav,oleks see maailm, kus keel pole enamkogum mittepresentsete tähenduste jälgi,vaid ta sisaldaks tähistamise motiveeritustmingil uuel tasandil. Ma fantaseerin siinpisut, viies loogilise liialduseni selle, midaMikita oma doktoritöös sõnastab: “Loovinimene näeb kreatiivset lahendust igasobjektis, tema jaoks ei ole need mitteüksikobjektid, vaid signifikaadid. Iga objektvõib saada mudeliks, iga tegevus meeto-diks, iga fakt võib aluse panna hüpoteesile.”3

Põhjalikumalt on Mikita oma “super-sünesteetilisi” keelekujutelmi kirjeldanudnäiteks “Äparduse rõõmu” tekstides “Mõt-teid keelest” või “Kuidas mängida võõraidkultuure” ja “Rännaku impampluule riiki”tekstis “Meditatiivsed raamatud”.

Mikita maailm on niisiis püüe tungidatolle Paabeli-eelse kõikvõimaliku keelepoole, tuua näiteid tekstidest, mis selliseskeeles oleksid üliloomulikud. See olekssünesteetiline keeleline hoiak laiemastähenduses, mis algab kas või “Äparduserõõmu” ja doktoritöö keelekasutuste oma-vahelises segunemises (akadeemiline vs

3 V. M i k i t a, Kreatiivsuskäsitluste võrdlus semiootikas ja psühholoogias. (Dissertationessemioticae universitatis Tartuensis, 3). Tartu, 2000, lk 79.

mis tahes tähenduses poeetiline), “Äpar-duse rõõmus” liigutakse tsüklite kaupasõnaliselt visuaalsele, seejärel semiootili-sele kui millelegi verbaalse ja visuaalsesünteesile, ja lõpuks jõutakse tekstideni,mis on tegelike mitteverbaalsete või mit-tevisuaalsete luuletuste kirjeldused ja üm-berjutustused või sellised konstruktsioo-nid, milles luuletusena kujuteldav ilmutaboma võimatust.

Pöördudes veel kord tagasi Borgese“Paabeli raamatukogu” juurde, võiks tuuasellise kujundliku võrdluse – Mikita liigubküll sellessamas raamatukogus, kuid onoma hüpoteesiks võtnud, et kõiki raama-tukogu raamatuid ei dekodeeri võib-ollamitte üks keskne raamat, vaid et võib-ollaon raamatukogu ise samuti mingi n-ö raa-mat, mille lugemise viisiks võib olla karuumist ruumi tantsimine, ruumide valgu-se tajumine, raamatute nuusutamine, raa-matukogu uste kõla kuulamine. Niimoodion raamatukogu tervikuna ise see kõikedekodeeriv raamat, mis on ühtaegu lõpli-kult valmis, kuid mida kirjutatakse samasüha uuesti tema läbilugemise kaudu.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34161

162 TOMBERG

JAAKTOMBERGLINNA JALUTUSKÄIK INIMESES

Thomas Pynchoni romaan “The Crying ofLot 49” algab seigaga, kus peategelannaOedipa Maas naaseb koduperenaiste pä-rastlõunapeolt ning avastab, et teda onmääratud ühe tuntud suurärimehe (Amee-rika enese metafoorse kehastuse) testamen-ditäitjaks – asjaolu, mis paiskab Oedipakogu ülejäänud romaani vältel lugematu-tesse segadusttekitavatesse, müstilistesseja paranoilistesse seiklustesse võimalikuülemaailmse väljaheidetute vandenõuvõr-gu Tristero avastamise ümber:

“Oedipa seisis telepurgi rohekast surnudsilmast jõllitatuna elutoas, lausus Jumalanime ning üritas end võimalikult purjusundida. Kuid sellest polnud mingit tol-ku. Ta mõtles ühest Mazatláni hotellitoast,mille uks oli otsekui igaviku jooksul pau-guga kinni langenud, äratades vestibüüliskakssada lindu; üle Cornelli Ülikooli raa-matukogupoolse nõlva tõusvast päikesest,mida keegi seal polnud näinud, sest nõlvavanes lääne poole; ühele kuivale nukraleviisile Bartóki orkestrikontserdi neljandastosast; ühele Jay Gouldi lubjatud büstile,mida Pierce hoidis oma voodi kohal seda-võrd kitsa riiuli peal, et ta oli alati tundnudluuravat hirmu, et see kukub neile ühelpäeval kaela. Kas niimoodi ta surigi, mõt-

les Oedipa – keset unenägudevoogu, milmaja ainus ikoon ta lömastas. Kuid see ajasteda ainult valjult ja abitult naerma: saoled nii haige, Oedipa, ütles ta enesele, jaruumile, mis teadis.”1

Oedipa Maasi hüsteeriline enesetunnis-tus märgib modernistliku subjekti viimastja kõige kaugemale ulatuvat pingutustmääratleda end suhte kaudu teda ümbrit-seva keskkonnaga. Teda ei aita enam eiallutatus transtsendentaalsele tähistajale(Jumal) ega sisemine tahe olla “tegelikku-sest eemal” (alkohol). Tema ainsaks veen-vaks enesekinnituseks ja iseenese ühtseolemasolu postulaadiks on tunnistus, et taon haige, “endast ära” – kuid pigem ruumon see, mis sellest aru saab.

Inimese ja tema keskkonna vahelinesuhe on üks selliseid duaalsusi, millekaudu saab kirjandustekste (ent ka inimeseja kultuuri ning lugeja ja teksti vahelisisuhteid) peaaegu alati viljakalt analüüsida:kirjandus on läbi aegade olnud selle suhteolemuse ning selle olemuse muutumiseilmekas metafoorne iseloomustaja. Viima-sel kolmel sajandil tähendab see lähematähelepanu pööramist indiviidi ja ühtaegunii intensiivistuva kui ka laieneva linna-keskkonna vahelistele suhetele. Võimalik,

1 T. P y n c h o n, The Crying of Lot 49. London, 1999, lk 1.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34162

TOMBERG 163

et linna kirjanduslike analüüside tähendus-lik viljakus tuleneb paralleelidest, midalinnakogemuse ja tekstikogemuse vahelesaab tõmmata. Inimene jalutab linnas nii,nagu lugeja loeb teksti – mõlemal juhulläheb hoomamispüüuks tarvis teatud laadiliikuvust ja kaardistamist. Linna võibpaljuski vaadelda samamoodi nagu teks-ti: intensiivsust, mille olemasollu on põi-munud nii kadu kui ka lubadus ning millemitmeplaanilisus vajab pidevat (taas)tõl-gitsemist. Ka paljud viimaste aastakümnetelinnateemalised kirjandusuurimused2 onlinna- ja tekstikogemuse veenvalt kohakutiasetanud – tekst võtaks alati otsekui sel-lise linna “kuju”, millest ta inspiratsioonisaab, ning seda mitte tingimata ainult si-sumotiivide või tegelastüüpide, vaid kakirjandusliku keele enese tasandil.

Niimoodi viib näiteks Richard Lehanipõhjalik uurimus3 meid jalutuskäigule lin-na viimase kolme sajandi kirjandusloos –alates valgustusaja rangest usust indiviidija omandisse ning mõistusesse ja tehnoloo-giasse (Locke), mille valguses loodus pais-tis kaubanduslik-tööstuslikku protsessikaasatava materjalina; läbi William Blake’iloomingu (“Songs of Experience”), kusmanatakse valgustuslikule entusiasmilevastukaaluks esile linn, mille liigne luk-suselubadus kaugendab inimest tema “loo-mulikust seisundist”; läbi naturalistlikulinna, mille elanik oli mehaaniliste jõudu-

de ja materiaalse tegevuse ranges ja rõhu-vas kammitsas; läbi Dostojevski linna, mispaneb selles elava inimese kompima ningületama oma psühholoogilisi ja eksistent-siaalseid piire; läbi imperialistliku Londo-ni, mida suudab impeeriumi äärealadeltsaabuvate õõnestavate jõudude eest päästaainult Sherlock Holmesi kaine induktiivnemõistus (nt “Nelja märk”); läbi masside,mille keskel flanöör ümbritseva suhtesdistantsi saavutab, tundes pidevat rahutustja sihitut iha linnast tulvava kogemustevooülekülluse ees; läbi Elioti “Ahermaa”, mispeegeldab inimese sisemisi pingeid, puu-dujääke ja allakäiku – hinge enese prügi-seid tühermaid ja selles kadumaläinudloodust; läbi Manni linna, mis on muu-hulgas ka perekondlik-materiaalsete väär-tuste (ja rahvusriigi) allakäigu põhjustajaksning absoluutselt võimutu kunstnikutüübisünnitajaks (“Buddenbrookid”); läbiJoyce’i Dublini, mis kord osutub müütilisemõõtme metafoorseks kandjaks (“Ulys-ses”) ning kord müütiliseks mõõtmekseneseks (“Finnegans Wake”); edasi Orwellilinna, mille absoluutselt korrastatud või-mustruktuuride liigne intensiivistaminenäitab teed “kohustusliku õnne” totali-tarismi poole, ja lõpuks Pynchoni linna,kuhu indiviid on juba täienisti laiali pi-hustatud, sest seda ei suuda enam veen-valt kokku võtta ükski struktureeriv print-siip.

2 Nt Raymond Williamsi “The Country and the City” (1973), Burton Pike’i “The Image ofthe City in Modern Literature” (1981), William Chapman Sharpe’i “Unreal Cities” (1990),Hana Wirth-Nesheri “City Codes” (1996) ja Richard Lehani “The City in Literature. AnIntellectual and Cultural History” (1998), millest tuleb kohe ka kokkuvõtvalt juttu.3 R. L e h a n, The City in Literature. An Intellectual and Cultural History. Berkeley; LosAngeles; London, 1998.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34163

164 TOMBERG

Lehani uurimuse näol on loomulikulttegu klassikalise jalutuskäiguga valgustusest(kus inimene on “linna orgaaniline kom-ponent”) läbi romantismi ja naturalismi(kus inimene ühel või teisel moel linnastselgelt eristub või sellele vastandub) edasimodernismi (kusjuures dekadentsi võiestetismi võib pidada viimaseks meeleheit-likuks püüuks inimest linna “juurutada”)ja sealt juba postmodernismi, mis tähistabindiviidi hajumist linnakeskkonna liigseltpealetükkivasse ja segadusttekitavasse mit-muslikkusesse. Liikumine on selge suunit-lusega – niisugusest linnast, mis pidi ole-ma inimvõimete “ülim manifestatsioon”,sellisesse linna, mis ise nende võimetetähtsuse tühistab; see on liikumine linnast,mis kehastab indiviidi pühitsust, linna, kusindiviid end kaotab. Linna kulgemist läbiaja märgib inimeses kasvav võõrandumis-tunne, mis kulmineerub “subjektikaoga”– tundmusega, et linn ei jutusta enam mil-lestki peale iseenda, sest millestki muust(tõest, jumalast, müüdist, inimesest) taenam jutustada ei suuda (ning ka see miskimuu pole enam suuteline linnast kõike-hõlmavalt rääkima). Kogu selle teekonnateeb läbi aja vastavalt kaasa ka kirjandus-teose tekstimõõde – alates kas või natura-lismi külmast ja kajastavast mimeetili-susest, läbi (nt Prousti) modernistlikuproosateksti lopsakalt kompleksse lauses-tuse (milles võiks näha otsekui püüduidentiteedi käestlibisevat koherentsust veelvõimalikult täielikult kajastada) või (ntkafkaliku) minimalismi, millega indiviiditäielikku võõrandumist mõjusalt metafo-

riseerida, ja edasi postmodernistliku ro-maani narratiivse struktuuri korrastama-tusse ning paduskisofreenilisse tekstiorgias-se (Pynchoni “Gravity’s Rainbow”) võiavangardi ja eksperimentalistika lugema-tutesse nihkelistesse katsetustesse ainitikeele enese tegelikkusega. Ja viimaks väl-jendab indiviidi võõrandumist oma kul-tuurikeskkonnast (ning seeläbi ka indiviidi“kaugenemist iseendast” või sootuks haih-tumist) sageli ja iseäranis apokalüptilistesterminites postmodernistlik kultuuriteoo-ria (kui mõelda näiteks Baudrillard’i üs-nagi tehnoloogilise iseloomuga teooriakee-le peale), mis kujutab endast üldist püü-du rakendada poststrukturalistliku filosoo-fia raamistikku hiliskapitalistliku kultuu-riruumi veenvaks kirjeldamiseks.

Kui flanööri4 võib pidada intensiivistuvalinnamiljöö otsustava pealetungi esimesekstähenduslikuks lapseks – linnakeskkonnasüveneva enesestmõistetavuse esimesekskunstiliseks tähiseks –, siis kahekümnessajand on sünnitanud mitmeid niisuguseidkirjandusi, mille kudet ja tekstuuri suur-linna põhjustatud hingevõõrandumine,segadusttekitavalt samaaegne afekti- jakaotunne ning hiljem ka identiteedi frag-menteerumine juba aluseeldusena toida-vad. Üheks ilmsemaks niisuguseks onlugematuid “loomulikult väljakujunenudtehiskeskkondi” kujutav teaduslik fantas-tika, mida Roger Luckhurst oma briti jaameerika traditsioone käsitlevas ajalooliselähenemisega monograafias “Science Fic-tion” nimetab tehnoloogiliselt küllastunud

4 Võrdlemisi põhjalik eestikeelne sissevaade flanööri jalutuskäikudesse on Andres Kure artik-kel “Flanööri mitu elu” (Vikerkaar 2004, nr 4/5, lk 105–114).

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34164

TOMBERG 165

ühiskondade kirjanduseks.5 (St sissetööta-tud teaduslik-fantastilise traditsiooni ole-masolu on märk “tehnoloogilise osakaalu”piisavast astmest või modernistliku linna-miljöö kohalolust.6) Paljud klassikalisedteaduslik-fantastilised süžeed7 metafori-seerivad ja võimendavad inimese ja temakeskkonna vahelist lahknevust: tuttavlikuinimese asetamist senitundmatusse ümb-rustikku (kuid pangem tähele – tehnoloo-giast parandamatult nakatunud ümbrustik-ku!) võib pidada eeskätt just linliku võõ-randumuse võrdkujuks.

Indiviidi ja tema keskkonna ebaproport-sionaalne “jõudude vahekord” avaldubteaduslikus fantastikas muuhulgas ka teks-timõõtme tasandil – klassikalise teaduslikufantastika “tavaliste kiretute tehnikute jakiviribiliste Kompetentsete Meeste” ühe-plaanilisus (nagu Bruce Sterling ulmeslevinud tüüptegelast nimetada armastab)8

loob siin tugeva kontrasti fiktsionaalsemaailma mõõtme rikkalike, esiletükkivateja lugeja kujutlusvõimet haaravate kirjel-dustega. Arvatavasti on nimelt see ka tea-duslikule fantastikale osaks langeva tüüp-kriitika põhjuseks: tegelaskujud, kelle si-seilmale pööratakse “tähendust otsides”sageli kõige rohkem tähelepanu, tunduvadpsüühilises plaanis justkui puudulikud, nadon tekstis üsna sageli taandatud vaid tüh-jadeks pärisnimelisteks tähistajateks, mis

täidavad loo edasikandmise iseloomututagaja rolli. Nende funktsionaalsus võitähenduslikkus ilmneb tihti vaid siis, kuinäha neis usteavajaid järgmistesse maail-madesse, ligipääsu tagajaid üha uutesseüksikasjadest laetud keskkondadesse,mille kirjeldamine on teaduslik-fantasti-lise teksti peamine metafooriloomelineläte. Nii tõdeb Brian McHale kokkuvõt-valt, et subjekt, mis “tõsises kirjanduses”kaotsi hakkab minema, on teaduslikusfantastikas alati puudunud.9

Ent kas pole niisugune väide liialt ra-dikaalne – vahest on siin “subjektsust” liigakitsalt tõlgendatud ja selle “lätet” valestkohast otsitud? Kui teaduslikus fantastikassiiski eksisteerib “subjektsuse väli”, siiskust seda otsida? See “varjatud teadmine”paistab esile tõusvat siis, kui käsitledateadusliku fantastika tehnoloogiliselt üle-koormatud (tehis)keskkondi ja tulevikukul-tuure nüüdisaegse linnaruumi metafoor-se võrdkujuna – ning kui käsitleda teadus-liku fantastika teosemaailma mõõtme jategelastasandi vahelist suhet nüüdisaegselinnaruumi ja selles viibiva subjekti vahe-lise suhte analoogiana.

William Gibsoni ulmeuuenduslikusteoses “Neuromant” (mille ilmuminevõiks tähistada läbinisti postmodernistlikuulme esimest suuremat tulekut) on ükspöördeline episood, kus häkkerist peate-

5 Vt R. L u c k h u r s t, Science Fiction. Cambridge, 2005, lk 3.6 Üks paremaid modernismi- ja linnateemalisi esseid on Tiit Hennoste “Liha linna lihast”, misosutab modernismile kui suurlinna sünnitisele ja nimetab modernismi linnade murdumiseaja kirjanduseks (Vikerkaar 2004, nr 4/5, lk 76–83).7 Ning eriti ulmekirjanduse kuldajastusse kuuluv – kui mõelda näiteks Heinleini, Clarke’i,Sturgeoni või Asimovi teoste peale.8 Vt B. S t e rl i n g, Eessõna. Rmt-s: W. Gibson, Põlev Kroom. Tallinn, 2002, lk 10.9 B. M c H a l e, Constructing Postmodernism. London; New York, 1992, lk 255.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34165

166 TOMBERG

gelane Case siseneb erilaadset simstim-tehnoloogiat kasutades nupulevajutuseganaispeategelase Molly sensooriumissening leiab, et vaatab läbi naise terve silmaallapoole, kahvatu näoga, surmväsinud jalooteasendisse küürutanud higist ligedakuju poole, kellel on küberruumi-dekkreite vahel ja hulk hõbedasi troode ülesilmade – ta vaatab iseennast, ning seetekitab temas traumaatilise võõritustun-de.10

Just niimoodi tuleks läheneda teadus-liku fantastika “puuduliku subjektiivsuse”mõõtmele. Siin pole tegu rikkaliku siseelumitmuslikus segaduses vaevleva inimvaa-tepunktiga, mis heidaks pilgu võrdlemisiselgesti määratletavale ja suuremate takis-tusteta hoomatavale välismaailmale, vaidvastupidi: rõhuasetus on lõputult mitmus-likul ning samamoodi “rikkaliku ja sega-duses siseeluga” maailmal – kollektiivsevõõrandumuse mõõtmel, millelt on teh-tud vaade üheplaanilisele, minimeeritud,“looteasendisse küürutanud” indiviidile.Kui Case näeb ennast läbi Molly silmade,tunnetab ta end teaduslik-fantastilise sub-jektina – ta on küll olemas, ent mitte enamtemas endas; tema psüühiline mõõde ontemast võõrandatud ning “välispidisemaailma” tasandisse integreeritud. Ta näebennast (ent see pole enam tema ise!) pea-aegu tühja pärisnimelise tähistajana –mõnevõrra sellisena, nagu lugeja, kes eisamastu oma võõrituslikult positsiooniltsageli iseloomutu ja ainiti pealispindse,ulmemaailma ülekoormuse all kokkuva-

juva teaduslik-fantastilise peategelasega.Case’i vaatepunkti ümberasetumises

(tuleb tähele panna, et see ümberasetumi-ne on võimalik spetsiifiliselt selle jaoksmõeldud tehnoloogia kaudu) võib näha kametafoori paljudele nüüdisaegses linnaruu-mis toimuvatele materiaalsetele protses-sidele – iseäranis inimkeha füüsilistefunktsioonide kasvavale projitseerimiseleteda ümbritsevatesse materiaalsetesseobjektidesse, mis on omandanud peaaeguproteesilise staatuse (mobiiltelefonid,sülearvutid jne). Ent miks mitte tabadaCase’i “uues vaatepunktis” võrdkuju kainimese psüühilise mõõtme siirdamiselelinnakeskkonna pindmisse struktuuri – kuipidada nt reklaamitööstust inimese indi-viduaalsete kogemuste tõlkijaks kollektiiv-sete representatsioonide keelde.11 Subjek-tiivsed ihad, emotsioonid ja fantaasiad onindiviidist võõrandatud; logode ja valgus-reklaamide kiiskav neoontulv on pimedaslinnaöös jalutajale mõnikord ainsaks teedjuhatavaks valgusallikaks.

Teaduslik fantastika esindab Case’inäitel seega pigem ümberpaiknemist lõpu-tult paljususliku ja kaleidoskoopilise maa-ilma vaatepunkti: üleminekut ümbritsevakeskkonna tasandile, millelt oleks võima-lik otsekui lugejale silma vaadata. Sundi-des lugejat omaks võtma iseenese võõran-dumust, välise impersonaalse (või multi-personaalse) maailma positsiooni, millegata on varem harjunud vähem või rohkemdistantseeritud suhtes olema, tühistab tea-duslik fantastika lõpuks indiviidi ja tema

10 W. G i b s o n, Neuromancer. New York, 1984, lk 256.11 Vt ka D. C a v a l l a r o, Cyberpunk and Cyberculture: Science Fiction and the Work ofWilliam Gibson. London, 2000, lk x.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34166

TOMBERG 167

keskkonna vahelise (modernistliku) polaar-suse: ta siirdab teadvuse otse teda ümbrit-seva keskkonna tekstuuri, jättes mahasubjekti kui tühimiku, mida määratlevad(kuid määratlevad sellegipoolest!) ainitikeskkonnast kiirguvad impersonaalsedimpulsid. Või kui veel täpsemalt väljendu-da: “subjektsuse väli” ongi postmodernsesteaduslikus fantastikas see keskkonna võilinna “pinnale” siirdatud impersonaalseteimpulsside kogum ning subjekt (indiviidimõistes) on juba nende impersonaalseteimpulsside sattumuslik tagasipeegeldus.

Niisugust subjekti ilmestab üks võrdle-misi otsesõnaline tegelasekirjeldus ühestteisest Gibsoni romaanist „Kõik homsepeod“ (1999):

“Vood.Laney on voogudes.Niimoodi ta seda teeb. Ta teab, et see

on minnalaskmise küsimus. Ta võtab ju-husliku endasse sisse.

Juhusliku sissevõtmise oht seisneb sel-les, et juhuslik võib sisse võtta Tühimiku.

Tühimik on see, mille ümber Laneyolemus on ehitatud. Tühimik on puudu-olek kõige põhimises tuumas. Tühimik onmiski, millesse ta on alati kõik asjad top-pinud: narkootikumid, karjääri, naised,informatsiooni.”12

“Teadvuse siirdamisega” struktuuri tegelebüldjoontes ka poststrukturalistlik filosoo-fia. Richard Lehan kirjutab, et kohe kuilinn muutub märgisüsteemiks (nagu näi-

teks modernistlik linn seda kindlasti on)läheb tarvis transtsendentaalset tähistajat(nt Jumal, loodus, ajalugu, ratsionaalnemõistus), mis tagaks sellele süsteemilesisemise ühtsuse ning kõikidele teisteletähistajatele oma kindla koha. Kuid niisu-guse endastmõistetavuse vaidlustab post-strukturalism, väites, et sedasorti abstrakt-sioonid on aluseks õigustamatutele mõt-tekonstruktsioonidele, sest eelistavad tä-hendust kui juba midagi esmaselt eksistee-rivat:

“[Derrida] seadis kahtluse alla sellisedmõisted nagu “päritolu” või “saatus”,väites, et need on määratlematud ja tun-netamatud, et tähendus sisaldab iseeneseeitust, ning et keel eksisteerib pidevasmuundumisvoos. (…) Esitades väljakutsenii tegelikkuse müütilistele kui ka teadus-likele määratlustele, muudab Derridaselle surnud märkide süsteemiks, midatuleb dešifreerida parema äranägemisejärgi. (…) Ilma transtsendentaalse tähista-jata hakkavad linna märgid triivima ningtähendus annab teed salapärale. Märgid –suutmata enam osutada lunastavale Juma-lale (nagu Robinson Crusoe jaoks) võilunastavale ajaloole (nagu Hegeli jaoks)või lunastavale loodusele (naguWordsworthi jaoks) või lunastavale kuns-tile (nagu Henry Jamesi jaoks) – hakkavadosutama iseendale.“13

Teisisõnu, niisuguse süsteemi raamis-tikust vaadatuna muutub linn üheselt

12 W. G i b s o n, All Tomorrow’s Parties. London, 1999, lk 40.13 R. L e h a n, The City in Literature, lk 265–266.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34167

168 TOMBERG

määratlematuks ning kaotab teadvusegakokku sulandudes oma selge materiaalsekeha. Ta muutub pooleldi virtuaalseks,viirastuslikuks, viskoosseks, ja seda onhästi kirjeldanud Mehis Heinsaar:

“Linna nii kergelt ei näe ega puuduta.Võid elada temast mööda, võõrana, tedakordagi kohtamata. Kordagi nägematakatuseharju, linde puudelatvades, tuhan-deid eri varjundiga valgusi ja varje, pilvilinna kohal. Linn on pidev unenäolinedialoog, poeetiline geomeetria. Linn onpäev keset ööd ja hommik keset õhtut. Linnon materialiseerunud viirastus.”14

Kuna linn muutub transtsendentaalsetähistaja kadumisel eneseosutuslikuks, saabtemast välja lugeda vaid seda, mida sinnaise endaga kaasa võetakse. Just seda (jasellepärast) ruum teabki, kui Oedipa tun-nistab enesele Pynchoni romaani alguses,mõeldes korraga nelja eriplaanilise asjapeale, et ta on haige: Oedipast saab post-modernne detektiiv, kellele pole määratudSherlock Holmesi kombel mööda induk-tiivset lahendusliini võiduka lõpuni liiku-da. Püüdes Tristero salavõrgustiku olemu-ses selgusele jõuda, kohtab ta igal poolainult omaenese kõhklusi, paranoilistemeeleseisundite vaheldumist ning situat-sioone, mis sisaldavad alati iseenese eitust.Ainus, mida ta lõpuks jõuetult tõdedasaab, on linnaruumi lõputu mitmuslikkusja muutuvus ning tema mõistuse võimetusseda adekvaatselt kokku võtta või de-

šifreerida. Linn räägiks otsekui oma kee-les, iseendast iseendale, ja Oedipa oleksseda justkui paratamatult sunnitud pealtkuulama. Või kui veel radikaalsemalt öel-da, siis on Oedipa ise ainult linna enese-osutusliku loomuse variefekt ja linn onvälispidise impersonaalse subjektiivsuseruum, mis saab oma pooltontliku kehasiis, kui (modernistlik, distantsi hoidev)subjekt ohverdatakse ning see siirdub tagasilinna pinnale. Linn ei peegelda siin enamvaatleja meeleseisundeid, vaid on ise mee-leseisund: “see mõtleb meid ja mitte vas-tupidi.”15 Võib-olla nimelt niisuguses üm-berpööratuses avaldub ka teadusliku fan-tastika erilaadne vaade indiviidi ja linna-ruumi vahelistele suhetele: “subjektsusevälja” või psühholoogilise mõõtme kesk-messe ei asetata siin mitte indiviidi vaidlinnaruum (või ümbritsev tehiskeskkond).Oedipa tunnistab endale, et ta on haige (etta pole tema ise; et ta on “endast ära”),ning see on subjektsuse lätte loomuse ära-tundmine – sest ruum teab enne Oedipat,ruum on see, mis Oedipa välja mõtles.

Kui nt ulmekirjanduse kuldajastu pal-jud tekstid viivad tähelepanu keskme äär-muslikult indiviid-keskkond polaarsuseltkeskkonna-poolsesse otsa, siis hilisemad– ning eelkõige just küberpungi tekstid –heidavad selle polaarsuse juba sootukskõrvale; indiviid ja (linna)keskkond moo-dustavad komposiidi, mille kahte pooltpole enam võimalik selgepiiriliselt erista-da, Gibsoni “Neuromandis” või NealStephensoni “Lumevaringus” on inimese

14 M. H e i n s a a r, Tartu on unenägu. Rmt-s: Tartu on unenägu. Tartu, 2006, lk 11.15 R. L e h a n, The City in Literature, lk 267.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34168

TOMBERG 169

keskkond tema ise. Ent kas käsitleda sellepolaarsuse hülgamist tõesti traumaatilise“subjektikaona”, mille poole Lehani jalu-tuskäik kirjandusajaloos paistis järk-järgultviivat, või pigem “subjektsuse” loomuse jalätte ühe järjekordse äratundmisena – jäägusee küsimus käesolevas arutluses lahtiseks.Psüühiline mõõde võib postmodernseslinnas või teaduslik-fantastilises tekstis ollaindiviidist välja projitseeritud (ülaltoodudMcHale’i märkus saab tähendada maksi-maalselt just sellist ümberpaiknemist), ent“subjektsus” elab nüüdisaegse linnaruumivõi teaduslik-fantastilise teksti tehiskesk-konna tasandil oma impersonaalset ja sõl-tumatut elu sellegipoolest edasi.

Oma hilisemates arendustes on küber-pungilik teaduslik fantastika end samuti“siirdanud” nüüdisaegse linnaruumi pin-nale ning hakanud teaduslik-fantastilisttekstipoeetikat rakendama olevike võialternatiivolevike kirjeldamiseks (ntGibsoni “Mustrituvastus” või Stephensoni

16 W. B e n j a m i n, Berlin Childhood Around 1900. Cambridge (Mass.); London, 2006, lk 53.

“Cryptonomicon”). Sarnaselt linnale, misavaneb Bret-Easton Ellise “Ameerika psüh-hopaadis”, on linn siin suuresti indiviidi-dest sõltumatu pindmine orgaaniline elus-organism – otsekui mingi õnnetuse läbimaterialiseerituna püsima jäänud imper-sonaalsete ihade lõputu ruum, mille tagantnähtub suutmatus toime tulla modernsesubjekti tõelise traumaatilise tuumaga javajadus sellest tulenevat raputust lakkama-tult fiktsionaliseerida ja fantaasiatega kinnikatta. Otsekui oleks “tegelikkus” nüüdjuba ise haige.

Walter Benjamin kirjutab oma autobio-graafilises mälestusteraamatus “Berliinilapsepõlv 1900. aasta ringis”, et “linnaümbruses oma teelt eksida pole kuigi pal-jutähenduslik. Kuid eksida linnas, nii nagueksitakse metsa, vajab korralikku välja-õpet.”16 Postmodernne subjekt pole sedaväljaõpet saanud, sest ta ise on lõputultmitmuslik linn, mis teeb lakkamatut jalu-tuskäiku inimeses.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34169

170 VAATENURK

VAATENURKTOOMAS HAUGArs longa, vita brevis

eesti moodi

ANDRUS KIVIRÄHK. ADOLF RÜHKALÜHIKENE ELU. Kurbmäng kahes jaos.Eesti Draamateater, Tallinn, 2005. (Näiden-diraamat; 2). 80 lk. Hind 50 kr.

1.Vana inimene muutub edevaks, ja näen, etminagi hakkan ennast tsiteerima. Õigeminiöeldes vihjama. Just praegu ma vihjan omaKivirähki “Liblika”-arvustusele siinse eestivanima kirjandusajakirja veergudel (1999,nr 8/9). See kandis pealkirja “Paradise Losteesti moodi”. (Seoses sellega vihjan ka Ki-virähki vastsele näitetükile “Teatriparadiis”).Aga Kivirähki näidend “Adolf Rühka lühikeelu” vihjab väga põhimõttelisele küsimusele:inimese elule kui kardinaalsele draamale.Kusjuures selle draama peamine tundemärkon elu lühidus. Mõistagi muudab niisuguseelu lühikeseks ja draamaks universaalnekunstiline võte – surm. Loov lõpp, mis sün-nitab kõik muu – alguse, kestuse, mis su-leb raami, piiritleb terviku ja kujundi. Allessurm oma kategoorilises lõpetatuses loobelu kui millegi lühikese arhetüübi. Aga ar-hetüüp ei ole oma loomult midagi muud kuiväljapääsmatu kordumise kataloog. Ja sel-lisena on ta igasuguse katartilist äratundmistsünnitava kunsti aluseks. Tõepoolest –

katarsis on arhetüübi, st absoluutse välja-pääsmatuse kirgastav ja rahustav äratundmi-ne. Andrus Kivirähk on oma külluse sarvesteraldanud meile nüüd niisuguse klassikalisekatarsise-näidendi, mis põhineb ajalooliseisiku, noorelt surnud näitekunstijüngri AdolfRühka (1878–1901) elul ja loomingul.

2.Näidendi tegevusjoonis on järgmine: koh-tukirjutaja Adolf Rühka on vaimustusesWiera-aegsest Vanemuise teatrist ja selleimelistest näitlejatest. Muuhulgas vaimustabRühkat elevandi lavaletoomine (“Bengalimetsades”): “Ei, seal olid näitlejad sees!Üks liigutas lonti ja teine saba! Haruldaselthästi tehtud, just nagu päris. Kui huvitav oliseda vaadata! See on suur kunst! Mina võtanigatahes August Wiera ees mütsi maha jakummardan maani.” (Mäletatavasti lõppesomalaadse kummardusega Wiera teatrile kaKivirähki Estonia-romaan “Liblikas”.) Wieravõtabki imetlusest joobunud nooruki omatruppi – kolmandat kuradit mängima. Kuidandevaesus (?) ja eriti pealetungiv elu (nai-sevõtt ) sunnivad Rühkat armastatud teatristja jumaldatud näitlejate hulgast lahkuma.

Adolf liigub ka väikekodanlises seltskon-nas, kus kolme kivimaja omanik proua Savipakub talle oma paksu tütart Olgat ja veiderhärra Seebalt kiusab teda mängima labastnäitetükki. Adolf armub aga Seebalti tütres-se Elsasse, keda Kivirähk kujutab huvitavaeksistentsiaalse kestana, mis kehastab vai-must viljastamata inimese traagikat. Oluline

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34170

VAATENURK 171

on tema ülestunnistus kunstiõhinas viibivaleRühkale. Elsa on üritanud raamatut lugeda,aga siis: “Pilk libises kõrvale, jäin hoopistapeedi peal ukerdavat putukat silmitsema.Oli teine kuidagi tuppa pääsenud, nüüdronis aeglaselt mööda seina ülespoole, agakaua ta ronida ei jõudnud, jäi niisama ühekoha peale konutama ega liikunud hulk aegapaigast. Nagu koguks jõudu või mõtleksmidagi, peaks mingeid plaane, aga siis järs-ku kukkus hoopis seina pealt alla, sängitaha… (…) Vaevalt et ta enam üldse kunagivärske õhu kätte pääseb, paar sammukestehk liigub veel, siis tardub taas…” Siinsestsitaadis on kõige olulisem sõna mõistagi“putukas” (teisal esineb sama metafoorseskontekstis ka “mardikas”). Pärast abiellu-mist selgub, et Elsa sureb peatselt tiisikusse,Seebalt on aga rahatu. Adolf, kellele jäävadmaksta suured arved, kirjutab näidendi,lavastab selle edutult ja kooleb oma naiseltsaadud tõppe. Kolleeg aga on vahepealOlga ära kosinud ja saanud majaomanikuks.

Olgu öeldud, et Kivirähki näidend onteatud mõttes sekundaarkirjandus, see kas-vab välja tõelise Adolf Rühka tekstidest.Mitte et näidendi nautimine seda teadmistvajaks, või kui, siis ehk ainult seetõttu, etteda veelgi enam nautida. Eks ole, on juerutav lugeda/vaadata üheaegselt nii lõpp-produkti kui ka selle salapärast kokkusega-mist kirjaniku köögis.

Olulisel kohal on Adolf Rühka autobio-graafiline romaan “Vanaisa vaim. Tõelikjutustus” (1901), kust pärineb näidendipõhisituatsioon. Rühka romaan kujutab alevikohtukirjutaja August Kurni traagilist armas-tust vana Seebaldti tütre Elsa vastu.

Näidendi-Rühkast on romaanis ainultpool – töökas, karske, tundeline noormees.

Teatrikiindumus tuleb esile näidendi teisesallikas, Rühka postuumselt ilmunud bro-šüüris “Lühike näitemängu õpetus” (1904).Seevastu romaanis on tema kiindumus El-sasse seda suurem, täis armukadeduspiinujms. Romaani-Elsa ei ole kaugeltki näidendiväikene eksistentsiaalfilosoof, vaid tavalinesurelik, keda huvitab vaid Kurn-Rühkaraha. Aga sarnaselt näidenditegelasega põebta tiisikust (mis pärast pulmi ilmsiks tuleb),sureb ja pärandab haiguse oma mehele. Võl-gades ja rahahädas vaevlevat Seebaldtit onnäidendis täiendatud veidra teatriharrastu-sega. Romaani-Seebaldti joodikust naise onKivirähk kõrvale heitnud, aga ehk on temaintensiivset volüümi lisatud võimukaleproua Savile. Romaanis esineb ju üksnes “vaSavi vanamutt”, kes üritab oma Olgat Kurn-Rühkale sokutada, aga Kolm Kivimaja kuimaise õnne sümbol tekivad talle alles Ki-virähki näidendis.

Romaani lõpus ilmub Kurn-Rühka surivoo-di äärde kunagine pruut Klaara, kes vahe-peal on linnas laiale teele läinud ja kedanäidendis asendab kollase passiga preiliKarlsson. Kurn-Rühka surivoodimõtisklusedsarnanevad näidendi-Elsa eksistentsialismiga:““Mis see kõik oli, mida ma läbi elasin?”küsis ta iseeneselt, mineviku üle järelemõteldes. “Oli see loomulik elu, nagu sedailm elab või oli see üks neist saatuse jonni-dest, mida ta tihti elu kallal ette võtab? Oh,kui palju on ilmas tühjust!” – “Oled korrakõrvale jäänud –siis hallita.””

Paneme tähele, et siin noor autor, AdolfRühka, kirjutab tegelikult iseenda peatseltsaabuvast surmast. Kirjutab vapralt ja üsnagiteatraalselt. Just surma kaudu tuleb kaRühka romaani teatraalne element. Nimelt

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34171

172 VAATENURK

külastab noormeest kaks korda pealkirjasmainitud vanaisa vaim: esimesel korraltakistab armupiinleja enesetappu, teiselpuhul ilmub aga maisest hädaorust äravii-jana. Jah, midagi Adolf Rühka eluromaaniõhustikust on okultsel viisil Kivirähki näi-temängu üle kandunud. Tahaks isegi öelda– Kivirühka näitemängu. On ju Adolf Rüh-ka romaaniski juba sees Kivirähki draamatteljestavad põhitüübid: suur kirg, elu arme-tus/lühidus ja seda saatev (teatraalne, saatus-lik) vaim.

3.Adolf Rühka “Lühike näitemängu õpetus”selgitab talupoegadele, et teater on kunst,mitte “raha petus”. Sellegi teose ajastuko-haselt naiividealistlik vaim on hõljunudKivirähki näidendisse, eeskätt episoodikaudu, kus Seebalt õpetab Rühkat rahvaletola tegema. Rühka peab mängima vanaisa,Seebalt aga karglevat karjapoissi, kes vana-isale panniga pähe lööb ja ta lõpuks kaevuviskab. Kui Rühka protesteerib, et Seebalton karjapoisiks liiga vana ja tema ise 40aastat nooremana vanaisaks liiga noor, vas-tab Seebalt: “…paneme teile habeme etteja asi korras! Ega teksti pole tarvis päheõppida, meil on etteütleja olemas!”

Tõepoolest. Oma brošüüris peab AdolfRühka eriti oluliseks, et näitlejate vanusvastaks rollile või oleks see siis vähemalthabeme või parukaga paika nihutatud.Rühka kirjutab: “Habeme karvu saab lin-nast iga habemeajaja juurest odava hinnaeest. Nende külgepanemiseks võib 5–10kop. eest aptegist kaunis suur purgikenepaksu liimi saada.” Ja teisal: “Näitusekstädi, kes vana inimest kujutab (…) – see olipalju noorem ja priskem, kui seitsmeteist-

kümne aastane peretütar. Madist – vanataluperemeest… – kujutas kahekümne aas-tane noormees. (…) On see siis näitemän-gimine? Tembutamine on see ja muudmidagi. (…) Ta [näitemäng] on kunst, mispaljude haritud rahvaste juures juba vanalmuistsel ajal leida oli.”

Näidendis räägib Seebalti juurest naas-nud Adolf oma kolleegile üsna sellesamabrošüüri sõnadega: “Juba ainuüksi see, etvana mees karjapoissi mängib, samal ajal kuimina tema taat pean olema, on häbiväärne,aga see tükk ise… See oli veel kõige hullem.Ainult labane nali ja tembutamine, samalajal kui näitekunst meis õilsaid ja häidmõtteid peaks tekitama! Teater on ju kuns-titempel ja näitemängud peavad meile ees-kuju andma!”

Me ei peatu Rühka ja Kivirähki võrdluselnii pikalt mitte seepärast, et kirjaniku köö-gis ikka detailsemalt oma pahelist uudishi-mu rahuldada, vaid seetõttu, et vaadeldudepisoodis kehastub kõige paremini Kivirüh-ka esteetiline programm. Siin vastandatakseselgelt kaks esteetilist ideaali: tembutamineja kunst. Tembutamine tähendab “vanuse-nihet”, ilmset ebakõla tegelases endas jatema suhetes ümbrusega. Selline võte onmõistagi üks põhilisi koomilise efekti alli-kaid. Tüüpiline tembutamine on näiteksKivirähki “Vargamäe vanad ja noored”, kusavaliku elu tegelased on paigutatud mingivõõra teksti taustsüsteemi ja vanusenihe onohtralt kasutusel (“Taavi Veskimägi tulebesimest päeva valitsusse. Ene Ergma on tallevalged põlvikud jalga tõmmanud, seljaskannab poisike imearmsaid tirooli rahvarõi-vaid”, jne). Rühka ei ole aga koomik, temaei talu mingisugust nihet. “Vargamäe vanad

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34172

VAATENURK 173

ja noored” ja üldse see osa Kivirähki toodan-gust, mis taandub tembutamisele, Rühkaleei meeldiks. Sest eelmodernse ettekujutu-se järgi see ei ole kunst. Kunst on mõradetaillusioon, n-ö täiuslik vanuseühtsus (kuisõnastada Rühka abil veel üks nõue Aristo-telese kolme klassikalise nõude kõrvale).Selle illusiooni üheks näiteks on ka lavalkõndiv täiuslik, “nagu päris” elevant, millestRühka nii vaimustatud oli.

Me ei tarvitse pikemalt seletada, miks“Adolf Rühka lühike elu” on suurepäraneillustratsioon tuntud maksiimile ars longa,vita brevis – kunst on pikk (kestev, igavene),elu on lühike. (Selle ütluse hippokrateslikalgmõte – elu on liiga lühike, et õppida sel-geks arstimiskunst – sobib meie haige näit-leja puhul ka.) Inimene ja kunst suhestuvadumbes nii nagu putukas ja elevant. (Sellinemetafoorika saab lisarõhu Ingomar Vihmarilavastuse lõpustseenis, kus Adolfi kaduvasurnukeha taustal liigub üle lava igavenekunst, “päris” elevant.)

4.Lõpuks küsigem: miks Kivirähk nendevaralahkunud noortega tegeleb? Ja kas Ki-virähk ise on noor või vana? See on asi, misgeeniuste puhul on alati ebaselge – nii lä-binägelikud on nad juba oma nooruses ja niinõtkelt tundlikud vanemas eas. Geeniustelnagu Kivirähk ei ole vanust, aga nõrkusedon neil ometi. Sest mis oleks geenius ilmanõrkusteta? Paljas mulaaž! Ja Kivirähkinõrkuseks on silmitu usk noorusesse. Ütlek-sin isegi, et Kivirähk on salajane noorusearmastaja, juvenist (lõin selle termini temajaoks). Võib-olla seepärast peavadki temaõilsamad tegelaskujud olema noorelt sur-nud, et nad ei jõuaks elada selle eani, kus

Kivirähki armastus nende vastu jahtumahakkaks. Sest igasuguste “vanameeste” suh-tes on ta ju võrdlemisi armutu. Aga viidatudnõrkushetkedel on ka Kivirähk ise ikkagiväga noor. Näiteks siis, kui ta kirglikult võit-leb jumalaga – siis tunnen mina ennast temakõrval nõnda vanana, et suuri vaevu jaksaksveel poisile viis Vene rubla taskusse torgata.Või näiteks teatritükk “Eesti matus”, kuskaks rumalates gerontides pettunud, üsna au-torihäälset noort lahkuvad ja sammuvaddemonstratiivselt päikesesse nagu mõnesTuglase revolutsioonilises fantaasias.

Ei, see on peaaegu et piinlik – kuidasvõib üks järelemõtlik inimene vahel niiennastunustavalt nooruslik olla? Aga ge-niaalsuse hetkedel (ja geniaalsus pole jumidagi muud kui kõikide elujärkude tead-vuse tajumine ühtaegu, maksimaalselt avarteadvus) põimuvad algus ja ots, noorus jasurm, ajalik ja igavik. Tembutamise asemeltekib mingi rühkalik (oleksin peaaegu kir-jutanud pühalik) vanuseühtsuse-elamus.Seda geniaalset põimumist esindavadki kaksnoorusliku surmaromantika ehet: “Liblika”eeterlik kangelanna Erika Tetzky ja hoopismaalähedasem Adolf Rühka.

Kusjuures need ei ole Tuglase nooreltsurnud kunstijüngrid. Tuglase omad onmodernsed, Kivirähki omad aga, nagu öel-dud, eelmodernsed, naiividealistlikud.Rühka ei ole tuglaslik tüüp, veel vähem onseda Wiera näiteseltskond. Selleks pidanuksRühka olema andekam, pidanuks endastmaha jätma vähemalt paar surematut vinjettivõi mõne kirka kavatsuse. Tuglast paelusikkagi individualiteet, isikupärane sähvatus.Kivirähki huvitab pigem (arhe)tüüp, temanäidend on eestipärane commedia dell’ artekindlalt etteantud rollidega (primadonnad,

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34173

174 VAATENURK

klounid, tõusikud, nukker armastaja jt, plussjuba “Liblikas” hiilgavalt läbiviidud argiseja üleva, illusoorse ja tõeliku, ajaliku ja ajatudualism). Ühtlasi on see meie järelärkamis-aegse vaimuilma veenev taaselustamine kesetkarmi tänapäeva.

Niisiis, veel kord: “Adolf Rühka lühikeelu” on Kivirähki minu jaoks seni parimateose, romaani “Liblikas” mõneti pre-tensioonitum sugulastoode. Näidendi peal-kirigi oleks võinud sümmeetria mõttes ollanäiteks “Mardikas”. Sest selles rollis peabRühkagi ennast lõpuks tundma. Olulisem,mis neid seob, on katartiline mäng arhetüü-pidega (saatusega, väljapääsmatusega). Üt-leme ilma keerutamata: “Liblikas” ja “Mar-dikas” on head teosed, see on kustumatupõliskirjandus, see on täiuslikult stiliseeritudbrevis ja longa, absoluutne substants. Nendepärast võib Kivirähkile andestada kõik – niitema nooruse kui ka vanaduse.

VEIKO MÄRKASügavalt miibi sisse astunudSügavalt miibi sisse astunudSügavalt miibi sisse astunudSügavalt miibi sisse astunudSügavalt miibi sisse astunudtartlasedtartlasedtartlasedtartlasedtartlased

TEKSTILÄÄTS. Kangelasema toitepiim:miip-, mikro-, eksp-kirjanduse antoloogia.Koostanud Kiwa. ID Salong, Tartu, 2006.116 lk. Hind 157 krooni; TARTU ONUNENÄGU. Toimetanud Krista Ojasaar,Berk Vaher. EKS, Tartu, 2006. 184 lk. Hind145 kr.

“võigemast on pede” (Pilv, Luuk, Vaher, Keil ja Kiwa)

1.“Tekstiläätse” presenteeriti kui eksperimen-taalkirjanduse antoloogiat. Õigupoolest onraamatu kaanel koguni kolm iseloomustust:“MIIP MIKRO EKSP kirjanduse antoloo-gia”. Aga “miip” ei tähenda midagi isegiselle raamatu kontekstis ja “mikro” tähen-dab selle raamatu kontekstis ükskõik mida.Nii et mina lähtun “ekspist”.

Kirjanduses on eksperimentaalsus vägaavar mõiste. Kõike, mis selles olulist jamärkimisväärset sünnib, võib ju eksperi-mendiks nimetada, iseäranis tagantjärele,sest ilma katsetamata uut ei sünni. Ja vas-tupidi: kirjanik, kes midagi uut luua ei püüa(ei eksperimenteeri), pälvib kriitikute jakolleegide halvakspanu (publiku käituminevõib risti vastupidine olla).

Nõnda meenutab eksperimendi sildiraamatule külgeriputamine nõukogude aega,kui muude absurdsete majandusreformidekõrval hakati ettevõtetele andma austavattiitlit “eksperimentaal”. Näiteks Tartu eks-

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34174

VAATENURK 175

perimentaalõlletehas ja Saku eksperimen-taalõlletehas olid kindlasti olemas, ehkkitegid ikka samasugust õlut nagu varemgi.Sel ideel võis väljatöötamisjärgus ka mingimõte olla, paraku hakkasid kõik tehasedüsna ruttu eksperimentaliseeruma ja tore-da sõna sisu muutus sama hoomamatuksnagu “arenenud sotsialismi täiustamine”.

“Tekstiläätsega” on sama lugu. Siin onpalju eksperimendi pähe pakutut, mis ontegelikult mõttetu jama, ning üht-teist hu-vitavat ja õnnestunut, mille puhul “ekspe-rimentaalsus” on täiesti eksitav silt. Mis agapeaasi: “Tekstiläätse” autorid, kes on oma-pärased ja meeldejäävad, oleksid seda kailma mõttetute siltideta, need, kellel origi-naalsus ja tase puuduvad, ei suuda sedavarjata ka eksperimendi viigilehega.

Parim osa raamatust on kohe alguses:Kivisildniku eepiline suurvorm “autorieessõna eesti kaitsejõudude raskerelvadesihturite tarbeks tellitud kangelase käsiraa-matule”. See mahult küll tagasihoidlik,vaimujõult ja paatoselt aga esmalugemisellausa hoomamatu poeem süvendab lugejaspatriotismi ning tiivustab uhkust. Autoranalüüsib kangelaslikkust kui asendamatutomadust mitte üksnes sihturitele ning näitabka ohte, mida mittekangelased Eesti kaitse-väe ja kogu riigi mainele on tekitanud ningveelgi tekitada võivad. Lugeja silme eesheiastub võimas sild meie kangelastepereajaloost alates Lehola Lembitust kuni TarmoKõutsini. Autorist kiirgab innustust: “erine-valt muudel aladel / tippujõudmisest onküllalt / lihtne saada kangelaseks…” See ontäiesti vastupidine lähenemisviis kui näiteksPaul Kuusbergil, kelle romaanides saadaksekangelaseks jõleda vaeva läbi.

Marianne Ravi “Kangelaskoera statuut”

mõjub täiendusena Kivisildnikule. Näiliseltküll kirjutatud koertest, leidub siin väärtus-likke näpunäiteid ka inimkangelaste kasva-tajatele: “…on tarvis imetamisel pannanõrgemad tagumiste nisade juurde” – ime-tamisperioodil küll teostamatu, aga lasteaiasvõiks juba vaadata, keda pudrupoti juurestkaugemale suruda. “Iga osasooritus algab jalõpeb algasendiga” – see peaks kehtima niidressuuri kui kangelasteo kohta.

Berk Vaheri “Kui Olaf on nukk” on tu-geva faabula ja puändiga filosoofiline õudus-jutt. Mõnevõrra häirivad vormialased puu-dused. Eelkõige visuaalne kokkusurutus,teiseks muidugi kogu raamatule külgeseotudnarrikuljused “miip”, “mikro” ja “eksp”.Leidub ka Vaherile omast maitsetut võisegast sõnakasutust, mis konkreetselt aval-dub verbide ala- ja adjektiivide üleesinda-tuses (juba loo esimesest kuuest sõnast onviis omadussõnad). Aga kui teos säärastestvälistest puudustest vabaks mõtelda, saabkvaliteetnovelli küll.

Kaur Garšneki “Dualistliku väärtuskoodidünaamiline rakendus” on samuti vägamõjuv – kuigi mitte ilukirjandusteose, vaidesseena. Selle asemel et eksponeerida ab-soluutselt ebaoriginaalset oskust segaseltkirjutada nagu enamik “Tekstiläätse” auto-reid, võtab Garšnek hoopis dekodeerija rollining seletab raudse järjekindluse ja säästlikusõnakasutusega lahti muinasjutus “Hunt jaseitse kitsetalle” peituva tsivilisatsiooni(kultuuri) ja barbaarsuse vastasseisu, midakroonib intellekti täielik triumf (Hundiuppumine ja kõhu lõhkilõikamine). Eritipõnev on, et seda ideed saab rakendada vägauniversaalselt – näiteks viimaste Eesti pre-sidendivalimiste puhul, kui meedia kujutasRüütlit kultuurikauge Hundina ja Ilvest

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34175

176 VAATENURK

tsiviliseeritud kitseperena (meenutatagu 80kultuuritegelase kirja või Rüütli võõrkeele-oskamatuse esiletõstmist). Ning võitja oligiloogiline.

Mehis Heinsaare „Mikrorevolutsionääripsüühilise anatoomia pidepunkte ja iseära-susi” kuulub autori üldises loomingus pi-gem juhukirjanduse hulka, kuid antud va-likus mõjub selge, aruka ja värske tekstina.Arusaadav mõttearendus on autorile olnudjõukohane.

Positiivselt mõjunud terviktekstide loeteluon sellega ammendatud. Mõne ereda javaimuka ütlemise leiab siit-sealt mujaltki.Kõige rohkem viie autori (Luuk-Pilv-Vaher-Keil-Kiwa) ühiskirjutusest: kõigepealt mulleküll arusaamatu, kuid siiski ilus sentents“els himma, vita brevis est” – poplauludelõbusat tsiteerimist on veelgi. Siis HeddaMaureri tekstijärgne viidete lahtiseletus, mison tunduvalt konstruktiivsem ja löövam kuitekst ise. Viimases on küll üks kummalinerida: “Ma olen. Ma olen lahkemast lahke.Ma olin rõõmus ja hea. Ma naeratasin.Mulle oli hakanud see raamat meeldima.”Mitte et siit midagi eksperimentaalset õh-kuks, aga üldisel hallil taustal mõjub naguhetk päikesepaistet.

Lõpuks veel tabav üldistusjõuline tähe-lepanek Kasparilt (lk 103): “muide eluoluvõib muuta paremaks, aga selle muutmisegakaasnev mulje, et olukord muutub paremaks,on ennatlik.”

Ülejäänud tekstimass on peamiselt poospoosi pärast, sedavõrd omapäratu ja küün-dimatu, et võib vabalt ühe autori teksteteiste omadega segada, ilma et tulemusmuutuks. Sel põhjusel ei too ma kedagirohkem ka nimepidi esile. On veel mõnedtekstid, mis ilmselt juhuslikult raamatusse

sattunud, ilma miibi või mõne muu vaimu-puudeta.

Näiteks lk 7 on ühes lõigus vähemaltkolm trükiviga: “!!!tundsin ära üheks meieaja legendaarseima tekstimesitri, äsjasesaturni ja veenuse metsade ornitolüüdi hrluuk’i. jälgisin nagu psühhoalüütilisele dis-kursusele päheistumatus unes, kuidas tanäpud hüplesid masina plinkivatel noonius-tel.” Oleks neid vigu ka 0 või 33, mõte eimuutuks.

(Veidral kombel on mõne autori teksti-des väga palju hooletusvigu, mõnel peaaeguüldse mitte. Lk 42 on üks päris kelmikas:“Eesti Kunstiakadeemia õppeõudude Ko-misjoni Arutelu Kokkuvõte…” Jääb mulje,et keeletoimetaja pole oma tööd tõsiseltvõtnud ja tulemus sõltus iga autori endahoolsusest.)

Eneseväljendusoskuse puudumine asen-datakse seosetu sõnalalinaga.

Lk 45: “Mõelgem vaid, masin on inime-ne ja inimene on masin, aga mitte veel.Güborg on probleem, saabuva ajastu ilusaimehe, kellelega tuleb õppida koos elama, sestta on liha ja metall. Guborg on kübernee-tiline organism.”

Lk 93: “Õhku’lennanud Kyyliku ja kyb-orgi ristand taastekitas ennast, et Ketlinmingisse urgu ära lohistada ja teda sealta:selustada või ta:surmata ja hur1ta.

Ky-bo ühendus Ketlini neljakohalistekoordinaatoritega.

Keytlini süvateadvus kammis samal ajalko-gu: olemust, et avastada taanditelt Ky-bod.”

Miks ei võiks hoopis masin olla Kyylikuja kyborgi ristand ning Keytlini süvateadvuskammida mitte ko-gu, vaid küberneetilistorganismi?

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34176

VAATENURK 177

Lk 106: “Ma:ilm jäi vait, sest ta oli juainult helis dilei, mis minu teadvuses kajasmingist alternatiivist. Kõik qqs kildudex jasiis.”

Lk 81: “Subliminaal. Masin on närvisüs-teemi metastaatiline plahvatus. Masin kir-jeldab maailma absoluutse ümberpööratuseterminites. Kui ta armatseb, on tema suheMachinasse võrdeline tema suhtega aegruu-mi, mida nad sel hetkel asustavad.”

Sama hästi võiks hoopis ma:ilm meta-staatiliselt plahvatada ja masin kildudekskukkuda ning ükski lugeja ei saaks vahetu-sest aru.

Kogu see tekstilaam esindab ühte ja samanähtust: mõttetühjuse peitmist sõnapidama-tuse taha. Lugejat sellega muidugi ei peta,iseennast võib-olla küll.

Johannes Aavik kirjutas 1921, tõelisesisulise ning vormilise eksperimenteerimisekuldajajärgul: “Selgus on raske ja tumeduson kerge.”

Tänapäevalgi on pimeduse varjus lihtsamoma puudujääke varjata ja sellel “Tekstilääts”baseerubki. Aga inimhingele on päikese-paiste omasem. Nõnda tuleb nõus olla lk58 kirjapanduga: “Ülejäänud osa sellestjutust oli veel segasem, sellepärast ma eisaanud enam üldse aru ja ei pingutanud kaja soovitan teilgi mitte pingutada, sest…”See tarkus võinuks küll poolsada lehekülgevarem kirjas olla.

Ilmselt ei ole „Tekstiläätse” autorid siiskiloomult kurjad inimesed. Pigem järelemõt-lematud nagu lapsed, kes nukul pea otsastära kangutavad, et vaadata, mis seal seeson.

Midagi ei ole – peale “hüpnootilis-sisse-sulguvate sämplingute ja violetselt ebardlevatühjuse” muidugi.

2.“Tekstiläätse” väljaandja ID Salong asubTartus nagu enamik autoritestki. Osaliseltsamade autoritega anti veidi enne seda väljaveel üks antoloogia, otseselt Tartu-keskne“Tartu on unenägu”.

“Eksperimentaalsus” on nii abstraktne jalai mõiste, et ühe antoloogia puudused eiavalda sellele mingit mõju. “Tartuga” onteine asi. Kogus prevaleeriv täielik ükskõik-sus oma kodulinna rõõmude ja muredevastu ning enesesse kapseldumine solvavadväikest, aga tublit Tartut hingepõhjani. Lk43: “Kui kevadel puhub see vinge tuul / jasilmisse lennutab liiva / ja autodest lehkavaluulitsal / ei tunne sa muud kui piina.”Andke andeks, aga Käsu Hansu nutulaul onmeil juba olemas.

Küllap ongi tänane Tartu kirjanduspiltsama masendav ja üksluine, nagu raamatustilmneb. Aga milleks seda koguteose kirjas-tamisega veelgi osatada? See jätab muljenagu raskelt haige avalik eksponeerimine.

Juba pealkiri ise on ühevõrra andetu jatriviaalne. Tegin halvast eeskujust nakatu-nuna ise väikese eksperimendi ning asenda-sin nii esimese kui kolmanda sõna suvaliseltÕSist valitud kolme nimisõnaga. Tulemu-sed: “Diakoniss kui unenägu”, “Naturalismkui unenägu”, “Untsakas kui unenägu”,“Tartu kui hügieen”, “Tartu kui rutuline” ja“Tartu kui üksikasi”. Igaüks oleks mõõtma-tult assotsiatsioonirikkam olemasolevast.

Üldse võinuks kaks antoloogiat väljaanda ühise pealkirja all: “Tekstilääts onunenägu”. Sama rusuvus, sama tühi sõna-mulin.

Kaks “Tartu”-antoloogiat moodustavadjuba trendi, mis muudab valvsaks. Midakõike veel juurde tulla võib? Küborg-

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34177

178 VAATENURK

kirjanduse, güborgkirjanduse, guborgkir-janduse, antikirjanduse, metakirjanduse,paranoidkirjanduse, androidkirjanduse jneantoloogiad… Sõnu on ju kohutavalt paljuja neid võib lõpmatuseni juurde luua.

MATIS SONGAnalüüs toimib

TEKSTILÄÄTS. Kangelasema toitepiim:miip-, mikro-, eksp-kirjanduse antoloogia.Koostanud Kiwa. ID Salong, Tartu, 2006.116 lk. Hind 157 krooni.

Seda üllitist on võimatu distantsilt analüü-sida, kuna analüüs sai alguse siis, kui esi-mene autor alustas esimese teksti esimesttähemärki. Ilma analüüsita ei toimu teadus-likus kirjanduseksperimendis mitte miskit.Mõõteklaas on lopergune, alateadvus töötabvabakäigul.

Siin raamatus puudub kaanon, sulaselgereeglistik. On küll olemas kontseptsioon,psühhiaatrilisel mõtteväljal. Paranoilinepeatükk. Obsessiivne peatükk. Hüsteerilinepeatükk. Fetišistlik peatükk. See on miip.Peegelpildis. Kõik on toidetud kangelased.

Eksperiment sünnib konservatiivsestkeelest. Ilma tavagrammatilise keeleta eikasva midagi. Keegi ei hakka ka siin tõm-bama piire. Kus on avangard? Kus on ema-keeleõpik? Jäikadest piiridest minnakse ära.

Avangardis puudub kõrge ja madal. Siinon vaikuse detsibellid. Siin on suruõhuhaa-mer, mis on ühe võrra suurem MariaŠarapova häälest. Siin võiks rääkida ülimastpostmodernismist, et laen siit, laen sealt,keskpõrandale kokku. Rohkem dimensioo-

ne, rohkelt kataklüsme.Avangard eeldab nihet. Siinsetesse teks-

tiväljadesse tuleb suhtuda üksüheselt realist-likult, siis saabub teksti mõistmine. Chegraps on che graps, mitte midagi enamat (lk9). Avangard ei soovi liigset lihtsust egakanoniseeritud keerulisust, ta toimib ainultoma süsteemis.

Raamat on tegelikkusega mängitsemine.Erkki Luuk lähtub tõeotsingutest. Teadus jameedia otsivad tõestusi meie olemasolule.Kas meile tundmata asi on vale? Mis võikes sünnitab tõe? Tekst on väline, valjustilugemine sisemine. Kõik peab alluma sõ-namatemaatikale. Luuk esitab“Pedestriaanide õpetust” (lk 16). Seal onvalem.

See raamat ei vaja keeletoimetajat. Igaautor on keeletoimetaja. Ise kogub kokkuviitestiku, ise kirjutab, ise loob. Diskursusedja müüdiloome on vältimatud. IlmaKivisildnikuta ei sünni ükski kangelane (lk5). Ilma Pipi spungita ei eksi ka JacquesDerrida, nagu Katre Väli välja arvutab (lk54–56).

Samas on “Tekstiläätses” miskit tuttavat.Jaak Tomberg veikleb kübermaailmas. BerkVaher tunneb endas ära tänapäevatulnuka,popkultuuriprohveti. Varaküps laps BartholLo Mejor lendleb koos Ketlinigaglitchkooderi abil tajuilmades. Avangard onturvaline, sama kindel kui Marco LaimreMädand Harry (“Mädand Harry tegi kivi /Graniiti, betooni, paasi / Pealisehitust jabaasi / Tudeeris Marxi ninna” – lk 110).

“Tekstilääts/Kangelasema toitepiim” onarvutiklaviatuuri laps. Ilma klaviatuuritapoleks keelevaba “6” ei iial “õ”. Suurtähttunneb end täitsa vabana ka väiketähtedekeskel.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34178

VAATENURK 179

Raamatus puudub reaalne fiktsioon, roh-kem on küsimusi. Kes on sulnis kaunitarMarianne Ravi? Meil on lühi CV, meil onkaks pilti ja 14NÜ. On tekstiruum, agakahtlused jäävad. Alateadvus sünnitab ilu-dusi. Dokumentaalkirjanduslikke kangelan-nasid.

Miip. Peegelpind. Kõnnid ja kukud paarkorda libedal kuldsel pruuntähestikul. Pil-dilisus tagab mõistete ambivalentsuse. Keegiei saa osutada, et mul on õigus või mul onolemas vale. Kõik küpseb nii või teisiti Kiwakärssavas mikrolaineahjus.

Raamat põleb enamasti tuhaks, kust võibaimata tähejäänuseid. Alateadvus, mis onsünnitatud teadvusse, siiski ei põle. Tamoondub. Moondub ka tulevikus. Kirjani-ku häälutus tuleb seest, kõhukorinal. Hää-lemoone, aeglustuv-kiirenev. Te olete sise-nenud avantfloppi. Toimub avangardi taas-tootmine.

KALJU KRUUSA“Sa märkad minu“Sa märkad minu“Sa märkad minu“Sa märkad minu“Sa märkad minusinusoide”sinusoide”sinusoide”sinusoide”sinusoide”

ELIINA KORTS. LÖÖKLAUSED MURRA-VAD METSI. EKS, Tartu, 2006. (Värskeraamat; 2006/1). 58 lk. Hind 45 kr.

Eliina Kortsu luulekogu “Lööklaused mur-ravad metsi” pealkiri kõlab mõneti loosung-likult. Meenub eesti luule viimase aja käia-tavam, kui mitte ainus loosung –“sotsiaal-sus”. Kas see aga ka “Lööklauseid” katmaulatub, ei mina tea. Teoses on parajasti niipalju lööklauseid, et kokku ei kõla see luu-lekogu sugugi lööklausena. Ta on hajutatud,

mitte ühtseks koondatud. Otsiti loosunglikupealkirja kiuste ei ole see luulekogu prog-rammiline.

“Lööklaused” on täiesti isiklik, isikupä-rane. Ja kaasaegne, nii nagu olema pidavat-ki. Lähtub autori teadvusest, tunnetest jaelutegevusest, sealt eriti edasi pürgimata. Eiole ta ka arutlev ega eritlev; ei taotle ka luuaüldistusi, sõnastada mingit seaduspära; eikuuluta oma vaateid. Ometi kumab kassõnade vahelt või päris otse autori hoiakuid:“Elus polegi ehk vaja olla / keegi teine /mõttetult tubli/mõttetult beibe” (lk 5); “igalpool sama igav väikekodanlikkus” (lk 13);“praegu on kõige ilusam aeg / tänavad lõh-navad / jah, mu elu ilusam aeg / ja mida mateen / istun Tartus kiviseinte vahel / ningkuulan võõramaist massidele mõeldud muu-sikat / mis on nii võlts ja kauge / nagu liialtmeigitud sõbranna”, lk 45). Enamasti onsellised steitmendid pillutud teadvusvoolu-liku teksti vahele, nagu äkiliste tajuhetke-de või tundepursetena. Paljud neist riskiksidjääda liiga lamedaks, ja iseenesest nad sedaongi, täiesti triviaalsed, kontekstis samas sa-geli ikkagi veenvad ka luulena. Tundub, etnad ei ole seal mitte ainult või niivõrd steit-mendi tegemise pärast, vaid iseloomusta-maks inimest, kaasaegset läänelikku linna-inimest. Nood otsustused kuuluvad loomu-likuna inimese teadvuse juurde, esinevadkatkendlikult ja segamini (näiteks viimatitsiteerituga käivad koos ka väited: “Kui vaidAlliksaar ei kasutaks võõrsõnu” ja “mapüüan oma hingamist korda saada / joogaaitab? Suitsetamine on kahjulik”, lk 45).Teisalt on lamedapoolne sõnastus omaneviimase aja eesti luulele ka laiemalt, nii etoleks ülekohtune seda autorile eraldi pa-haks panna.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34179

180 VAATENURK

Puudustest niipalju, et sagedamini onsedasi, et midagi ei ole puudu, vaid pigemon tekstid liiased, haralikiskuvad, hüplevad.Ilmekaks näiteks on iseendast lüheldaneluuletus “Teha teoks meie emade unistused”(lk 7), kus esimesed kuus rida kannavadpiisavalt, neil on olemas nii kogemuslik-tunnetuslik kui keeleline kate, neli nendesabas tilkuvat rida aga ei lisa enam eritimidagi, võtavad oma lohinaga pigem mõjumaha.

“Lööklausete” luule on aja- ja kohasidus,sündinud sest, kuidas noor inimene omaelu elab, suhetest vastassugupoolega (“vas-tamisi vastassugupooled”, lk 21), vanema-tega, lepitamatusest näivusliku ja mitte-näha-tahtva linnaga (see on sage kujund, mis kipubka metafooriks küündima, nt lk 37). Eluli-sust otsitakse ja loodetakse leida ka kirjan-dusest (selline kirjutajapoolne usaldus kir-janduse suhtes on meeldiv). Samas esitatakseraamatutele ka karmimaid nõudmisi kuinäiteks massidele mõeldud võltsile muusi-kale. Usaldust ei näikse rikkuvat ka asjaolu,et “mingi raamat keeras mu elu persse / janüüd ma maksan kätte” (lk 9). Loeme: “meoleme kõik olemas olnud raamatutes” (lk38); “Loen mõne teksti, valin kohutavalt, /sest vahel puine on silmapilk / ja tekst jääbtekstiks, ütleb õppejõud, / aga ma ei suuda./ Tahan, et sõnad mu sees elaksid, / ja kir-jutaja elamused sama ehedad oleksid kuimul. / Et kujundid veidikegi seda ümbrit-sevat halli igavikku / muudaksid ning uudak-sid / värskendaksid minu maailma kui linnu/ pesaehitamise kahin” (lk 44); “Ja kui masaan luulevormist üle, / siis ma näitan sulle,kui palju / ma sind tegelikult armastan” (lk37). Kord omistatakse kirjandusele olulist-elulist toimet ja tähendust, kord ses kahel-

dakse. Küsimus kirjandusest ise on aga igatiesil.

See küsimus ei piirdu kirjanduse endasisemise kulgemise ja olemisega, netiajakir-jas Kriteerium (www.kriteerium.ee) ilmu-nud usutluses “Värske Rõhk liigub, voolabja kirjutab” on Eliina Korts viidanud kirjan-duse osakaalu vähenemisele tänapäeva elusja leidnud, et kirjandus saavutab omaettetähenduslikkuse elutunnetusena ja -viisina,mis aitab (muuhulgas meedia ja reklaamipoolt õhutatud) võlts- ja võõrasolemisestvabaneda. “Elulaadina on kirjandus kindlastiväga piinarikas, vastuoluline ja ambivalent-ne. Korraga hingesööv ja toitev. Elu ilu võibvahel kuulduda tiluliluna. Minu jaoks onkirjandus elu aluspõhi, kui mõelda või Jo-hannese evangeeliumi algusele… Kirjanduson elu väljendus, keel ja mõtlemine on oma-vahelises seoses. Olla kirjanik oleks täna-päeva materialistlikus numbrite (enamastinulli ja ühe) ühiskonnale vastandudes võiseda sünteesides hurmavalt ebareaalne, niiebapraktiline ja üllas, see oleks massis kaot-siminek, enese kohalejõudmine. (…) Samason kirjandus tõesti praeguse aja inimeseleväga loomulik, sest ollakse kadunud – kesaja vaheldusrikkusesse, kes argielu rutiini,suhete pinnapealsusesse, oma hinge arusaa-matuse sisse, ainult tekstid on need, mis eimuutu. Oma arusaamatusest kirjutatakseraamat.”

Kirjandus on kahepoolne asi, kirjutaja jalugeja koostegu, “Lööklausetegi” autor onühtaegu nii kirjutaja kui ka teiste teostelugeja (nimepidi mainituna leiame KahlilGibrani, Andres Ehini, Emily Dickinsonijt), ühtlasi näib ka arvestavat, et ta endaraamatulgi on lugeja, ja jõuab viimases luu-letuses Barthes’i vaimus veendumuseni, et

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34180

VAATENURK 181

“tõesti, lugeja ei tohi kunagi surra” (lk 58).Sõnad ei suuda iseenesest midagi tähendada,nad tähendavad juba teatut, seda aktualisee-rides, aktiviseerides. Luuletuses on olemasmingi tähenduse võimalus, aga kui lugejaoma kogemuse najal seda tähendust ei tun-ne, siis ei olegi võimalik paljaste sõnadegaseda kogemust talle edastada; vahest vaidanda aimu, viidata, et elus on veel paljumidagi muudki. Kogemus on hädatarvilik,aga niisama on sõnad. Kui ei ole sõnu, jajust teatud viisi sõnaseadmist, siis ei ole kaluulet. Mallarmé sõnutsi: “Luuletust ei kir-jutata mitte ideedega, vaid sõnadega.” Mee-leliigutusest või tundeelamusest ei piisa. Kuivastav sõnakasutus puudub, on tulemusekspihtimus, armastuskiri, päevikusissekanne,ajakirjanduslik arvamuslugu, usutlus vms.Muide, mul on tunne, et “Lööklaused” si-saldavad ka ühe mitteluuletuse (mida kõikesiis luule ka ei ole), nimelt “Kuidas surra?”(lk 23). Teatud keelekasutus eristab luuletmuudest valdkondadest, mil on pistmist tun-netega, tajudega, kogemusega. Nii et luulethinnates tulekski küsida, kas on olemasmõlemad. Kui luule ei toimi, siis kus onviga? Autori püüe leida kirjanduses elulistnii kirjutajana kui lugejana tekitab poolehoi-du.

Kirjandusteost hinnatakse selle järgi, kuikõnekas ta lugejale on. “Lööklausete” luuleühisosaks lugejaga on tuttav kogemus pal-judele inimestele sarnasest argielust, midaesitatakse kõige esmasemal, vahetumal ta-sandil, võrdlemisi vähe esteetilisi, tsensee-rivaid jm filtreid kasutades. Mis sest eterilist üldistustaotlust ei näikse “Lööklau-setel” olevat, vähemalt mitte eesmärginaomaette – seda korvavad parimatel hetkedel(mis pole sugugi harvad) selge tuntavusega

sõnastatud üksikud kogemusetükikesed:“helistan, aga sa ei vasta / mina olengi vai-kus. / Vihma sajab, pehmet puhastavat su-vevihma / ja ma tunnen, kuidas mind, mukäsi ja peahoiakut / kontrollib su teadvus /sa mu alateadvus” (lk 51); “Selleks on vajapäikest, kasvamist / ja aastaaegade nõtketvaheldumist. / Ja selleks on vaja panna tur-vavöö peale / ja olla nii argine, ah nii argi-ne / et päevad viiksid meid kokku, et / öödviiksid meid hukku” (lk 55).

“Lööklausete” teemadest, kõneainest,väidetest pikemalt juttu teha mul kavas pole.Luuletaja on juba niikuinii piisavalt arusaa-davalt öelnud seda, mida on öelnud – jaluules mitte nii kõverdi kui otsene suhtluslivena seda nõuaks (vrd lk 47). Eelkõigearmastusest, sõlmituna enese- ja teiste ini-meste avastamisega (lk 19, 47, 57), kirjan-dusfoonil (lk 17, 34, 35, 38). Tunnistanluulekeele edemust-ülemust kriitikakeeleees. Sestap tahaksingi veel peatuda vaidühel luulekeele küsimusel.

“Lööklausete” keele tavalisuse taustal jaka eesti muu luule taustal on iseloomulikudEliina Kortsu luuletustes esinevad riimid.Iseasi, kas “riim” on sobiv sõna neid nime-tama: nad ei pruugi asuda värsirea lõpus japealegi ei ole neid kokkuviiv tegur niivõrdkõlaline kuivõrd semantiline. Häälikudvõivad kokku kõlada vähe, samas kui alation ühised grammatilised kategooriad, min-git tugevust lisava tähendusliku konvergent-siga (seega pigem “parallelismiks” kutsutu,kui see sõna liiga laia tähendusväljaga eioleks). Päris riimidena ei oleks nad “puh-tad” (kui puhtuse all silmas pidada ainultkõlalist külge). Näiteid “Lööklausete” paa-risrakendlikest-sisutäielistest riimidest:“Kõndida või känduda” (lk 8), “kõige täht-

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34181

182 VAATENURK

sam on silmale nähtsam” (lk 18), “ta tänavaliiklusmärgist / kollasest särgist / mõtlen”(lk 21), “hullud prohvetid ja professorid” (lk27), “ta vajab omasugust, -segast” (lk 32),“sinu päevatujudega, -kujudega” (lk 34),“valge on su nägu / ja täpne on su kogu” (lk35), “Päikese kuldne käharus. / Habras iha-rus” (lk 35), “muudaksid ning uudaksid” (lk44), “Ei taha krabada / tahan vabada” (lk52). Niisiis valdavalt “grammatilised rii-mid”, Roman Jakobsoni terminit tarvitades.Viimaste sajandite luulemõttes on viimaseidenamasti tajutud kehvadena, vaestena, man-netutena; märksa efektsema mõjuga oleksideri sõnaliikidesse kuuluvad riimsõnad, riimipuhul olevat oluline ikka leidlikkus ja oota-matus. Prantsuse luuleteoorias on selliseidriime nimetatud “lihtsateks” kui mitte “liht-labasteks riimideks” (rimes faciles), kusjuu-res lihtsust tuleb siin muidugi jällegi mõistapuudulikkusena. Ka eesti “tunnustatud”, “ar-vestatavas” (ja arvustatavas) luules ei kipuneid kohtama, küll aga päris sageli asjaar-mastajate tekstides. Kuid ma ei näe seskehva jäljendust, püüdmist “kaa” luuletada,vaid pigem teatavat esmasemat, algsemat,rafineerimata luuleviisi.

Muidugi kummitab sellist loomuomasttehnikat kõlksustumise kalduvus. Ja kohatihakkabki õõnes kõlalisus ka “Lööklausete”paarisrakendeid tühikäigul kraavi poolekiskuma (nt luuletuste lõpuridades lk 7 ja57). Seda vältimaks peaks olema sõnastu-sel sisulist katet, põhjendatus ei peaks olemamitte ainult häälikuline. Siis tekkib kujund,näiteks: “jumal hoiab teid (…) ta teab / etteil on värk / taevas on tema särk” (lk 10;päris kummaline kiiks, kui meenutada ku-lumiseni tavalist sõnapaari särgid-värgid).Tartu Postimehes (28.02.2006) kirjutatak-

se: “Esikkogus leidub vabavärsside kõrvalka riime, mis kuuluvad vemmalvärsilikessekirjapanekutesse. Vabavärssi peab EliinaKorts oma mõtete, tunnete ja kirjeldusteavaldamisel siiski kindlamaks teeks.” Täp-selt teadmata, mida autor mõtles – midariimiks pidas, mida mitte; nagu näha, ei olevahetegemine siin sugugi nii kindel –, võibarvata, et ta katsub loobuda kõla najal liu-laskmisest, piirduda kokkukõladega sisuli-selt põhjendatud puhkudel. Vabavärss tea-tavasti ei sunni riimi kasutama, aga ka eikeela seda tegemast.

Vahetu lugemiselamusena, muid tingimu-si seadmata, meeldisid mulle tekstid: “Mulletundub, et jumal on kaos”, “Ilusad talvelap-sed kord”, “Õpin ladina keelt: Tacent. Nolitacere”, “Sinu paigutatud toas ma juhtun”,“Su sõbrad leinavad”, “Päikesest kirendavkael”, “Suitsetamise tuline vaev”, “Ta onütelnud sulle”, “Sama lahtine kui aed”, “Siiskui täidab mind igatsus”, “Lumetolm len-nutab ülespoole end”, “Mistabane, kez-tabane”, “Sul on närvivapustus mu lausetevahelistest”, “Kummalises arvutis on mumälestused”. Need on mu meelest kõigeterviklikumad, vajaliku sädemega, omahingamisega, piisava massiga, tarbetu vahutaluuletused.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34182

VAATENURK 183

URMAS TÕNISSONFortuna ratas ja RubikuFortuna ratas ja RubikuFortuna ratas ja RubikuFortuna ratas ja RubikuFortuna ratas ja Rubikukuubikkuubikkuubikkuubikkuubik

CARMINA BURANA. Tlk Mati Soomre.Loomingu Raamatukogu, 2006, nr 25. 80lk. Hind 19 kr.

Medievistikahuvi vilju Eestis viimasel aas-tatosinal võib juba mõõta täiesti reaalseteriiulimeetritega, paraku aga puudutab seepeamiselt sekundaarkirjandust. Keskaegseteoriginaaltekstide raamatutõlked võib kahekäe sõrmedel kokku lugeda, ning põhjustpole vaja otsida seitsme maa ja mere tagant,vaid omaenda ukselävelt: napib vanadekeelte oskajaid. Lugejahuvi ning kirjastus-te taha asi ilmselt seisma ei jääks. LoominguRaamatukogu on pakkunud ometi reegliteiravaid erandeid (Saxo Grammaticus, vii-kingisaagad), juhindudes nii mõnigi kordõpetaja Lauri elutargast näpunäitest: kuitervet rehkendust ei jõuta, tehtagu pool.

Mati Soomre “Carmina Burana“-valimikon pälvinud juba Kristi Viidingu vastukaja(Sirp, 08.09.2006), mille karm sõnum onnõtkelt kängitsetud pealkirja “Ületõlgitud“Carmina Burana”: Vägisi leitud riimid jatraditsiooni eiramine ei päästa luuleteksti”.Kui kõrvutasin eelöeldut omaenda lugemis-muljetega, hakkas kummitama tuttavliktunne ning otsisin üles Anne Lille ja JaanUndi kümne aasta taguse väitluse IlmarVene tõlgitud Seneca “Moraalikirjade…”ümber (vt Postimees 19.02.1996;22.02.1996; 04.03.1996).

Tõepoolest, ei midagi uut päikese all.Anne Lill (1996): “Kui piirduda eestikeelsesoravalt kulgeva tekstiga, on mulje kena ja

probleeme tekib vaid ajuti. Aga kuna tegupole esseega Seneca teemadel, vaid tõlke-ga, siis on oluline ka võrdlus sellega, misSeneca tegelikult kirjutas. Siit tekivadki niiprobleemid kui ka imestus: see puudutabkõigepealt vabadust, millega tõlkija käibümber originaali sõnavormide, lause ja stii-liga. Selle järgi võib öelda, et ladina keeletundmine ei kuulu Ilmar Vene tugevamatekülgede hulka.” Kristi Viiding (2006):“Keskne küsimus … on vähemalt minu jaokssee, kui kaugele võib tõlkija oma interpre-tatsiooniga minna… (…) “Carmina Burana”ülevoolav tujuküllasus näib olevat ka tõlkijatmitut tüüpi üleinterpreteerimistele ningliialdatud tõlkevabadustele ahvatlenud. (…)Liialdatud tõlkevabadust on tõlkija endalelubanud lisaks teksti väänamisele riimideleidmise nimel ja vähesele traditsioonitund-likkusele ka ladina keele grammatikat ei-rates.”

Ju siis pole midagi üllatavat selleski, kuinüüd ütlen, et ehkki võin mööndusteganõustuda “Carmina Burana” üksikuteletekstikohtadele osaks langenud kriitikaga,pole ma päri Kristi Viidingu järeldustega,niipalju kui asi tõlkesse puutub.

Luuletõlge on alati suuremal või väikse-mal määral interpretatsioon, kõiki originaalivormilisi ja sisulisi nüansse ei õnnestu edas-tada parimalgi tõlkijal ning tõlget võib see-tõttu suuresti käsitada (või võrdsustada)omaloominguga. Näpuga algupärandi de-taile järgides võib langeda bukvalismi javorminõtrusse – ning vastupidi. Kui Kris-ti Viiding väidab: “Esimene silmatorkavprobleemide ring paistab olevat tekkinudsoovist iga hinna eest eesti keeles kauneidriime leida”, siis esineb ta samuti interpree-di rollis. Sest määratlused nagu “kaunis” ja

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34183

184 VAATENURK

“inetu”, “puhas” ja “ebapuhas” riim onloomuldasa meeleolutsevad. Neutraalsemoleks ehk kõnelda täis-, ird-, assonantsrii-midest jne. “Carmina Burana” vagandidkasutavad järjekindlalt täis- või assonants-riime ning Mati Soomre on rõhunud vor-milisele vastavusele, mis värsside lauldavustarvestades pole kaugeltki tähtsusetu. Riimi-sundi või kergema vastupanu jäljeradu võibsiin-seal aimata: lisaks Sirbi-arvustuses mai-nitud juhusejumalanna “vagale” näole took-sin tragikoomilise näitena rea “sest nii tihtipakud mõnuohke” luuletuse “Kaupmees,värvi mulle too” eelviimases stroofis (lk21): no kohe päris kindlasti pole originaali“durch dein liebe immer sicherliche” allsilmas peetud orgasmi. Kuid see tendentspole domineeriv. Vastukaaluks võib tuua ar-vukalt õnnestunud kohti, kas või katkendiArchipoeta “Vagandi patutunnistusest”, misjääb küll Ülo Torpatsi tõlkele alla elegantselihtsuse ja selguse poolest, aga järgib algsetriimiskeemi seal, kus Torpats asjale käegalõi. Ülo Torpatsi näol leidis Archipoetaüleüldse endale siinmail igas suhtes konge-niaalselt pädeva vahendaja, kellega on kee-ruline võistelda; ei ole see eriti õnnestunudka Anne Lillel saatesõnasse pikitud stroofis.Vagantide neljakordseid riime pole Loomin-gu Raamatukogu valimikus reprodutseeritudkaugeltki iga kord, aga seda oleks tõlkija-le raske ette heita.

Õnnestunud tõlgete hulka arvaksin kaKristi Viidingu kriitikanooltest sõelapõhjakslastud “Kui me külakõrtsis käime”. Esmaltsellepärast, et tulemuseks on tõesti väga heaeestikeelne joomalaul. Teiseks, kuna origi-naali toostide numbrilist gradatsiooni onneljajalgses silbilis-rõhulises trohheusesvõimatu eesti keelt väänamata täht-tähelt

reprodutseerida. Kolmas: rändavad skolaa-rid olid inimesed nagu tõlkijadki ja juhin-dusid luuletuse vastandpaare rühmitadeskõige muu kõrval vististi samuti sobivatestriimidest. Neljas: kõige pahasema ettehei-tega, et Mati Soomre on tõlkesse sisse too-nud originaalis puuduva ja täiesti ebaõnnes-tunud joomapaari “kaine/karske” ning “pur-jus/joodik”, udjab arvustaja enese teadmataühtlasi suurmeister Mihhail Gasparovit, kellevenekeelses tõlkes need kujud samuti figu-reerivad. Muide, Gasparovi tõlkelahendu-sele läheneb veel Mati Soomre algupärandistüsna erinev sõnastus avaluuletuse “Oo,Fortuna” tähendusrikkast lõpureast. Sellegaei taha ma viidata luuletuste tõlkimiselevene keele vahendusel – tekstide kõr-vutamine välistab selle täielikult –, küll agamõõduvõtmise võimalikkusele sõna heastähenduses. Juba August Sang leidis, et igakorralik tõlkija peab tutvuma tõlgitava luu-letuse kõigi kättesaadavate vahendustegatalle arusaadavates keeltes. Anne Lille saa-tesõna bibliograafia läheb vene allikatestpoliitkorrektselt mööda, kuid ilmaasjata.Olukorras, kus üheski Eesti suuremas raa-matukogus pole tänini “Carmina Burana”Schmelleri-järgset originaalväljaannet, onGasparovi 1975. aastal ilmunud “Поэзия

вагантов” kõigiti soovitatav kui suhteliseltkättesaadav ja laitmatult editeeritud esindus-lik tõlkevalimik. Idanaabrite juures samutikõrges aus seisva Lev Ginzburgi vagandiluu-le tõlked, mille äsjane uustrükk on siinkir-jutaja laual, annaksid omakorda igale soo-vijale ilmeka õppetunni, mida kujutab en-dast algteksti tõeline moonutamine ja üle-interpreteerimine.

Et apoloogiaga mitte liialt hoogu sattuda,siis kriitiliste neumade juurde. Häirivad

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34184

VAATENURK 185

tõlkeanakronismid, näiteks “taaler” (lk 37),mis tuli rahaühikuna kasutusele 15. sajandilõpus – aga ka mütoloogiliste nimede kree-ka vasted. 13. sajandi Lääne-Euroopa õppu-rid tutvusid kreeka kirjanduse ja mütoloo-giaga vaid ladina tekstide vahendusel, kree-ka nimekujud olid neile tundmatud.

“Carmina Burana” õhuke vihik on lähe-mal vaatlusel õigupoolest väga komplitsee-ritud ning editsiooniliselt lonkav masina-värk. Siinjuures ei saa tõenäoliselt süüdis-tada ei tõlkijat, saatesõna autorit ega kirjas-tustoimetajat eraldi, pigem koordineerima-tust. Anne Lille järelsõna on tavatult ulatus-lik ja põhjalik, luues värsitõlgete kõrvalelausa omaette mõõtme. Möödaminnes olgumainitud vaid sõnastuslikku pisiviperust,mis nimetab “Carmina Burana” esimestpublitseerijat (1847) Johann AugustSchmellerit käsikirja leidjaks; Schmellerikahjuks vigadest kubisevast raamatust pä-rinevad muide ka “Vagandi patutunnistuse”“kanoonilistest” erinevad kirjakohad. Samassaatesõna ja tõlkeline osa ei haaku teinetei-sega. Anne Lill kõneleb küll heatahtliku võikurja palgega Fortunast, ent tõepoolest va-jalikku märget laubal juukseid “sugeva”,kuid kuklast kiila juhusejumalanna kohta seeei asenda. Miks ometi, kui tõlkija ja kirjas-tuse käsutuses oli latinistide hard-boiledkoolkonna esiema? Ning teisalt: kas tõestija miks jättis Anne Lille külmaks, mis toi-mub teisel pool vaheseina?

Eelnimetatud kahele tahule lisandub veelkolmas, vaikimisi kaasas käiv Orffi kantaat,mis muudab kujutise kolmemõõtmeliseks.Jällegi: miks vaikimisi? Orffi heliteos onisegi klassikavõhikutele vähemalt nimepoolest tuttav ning selle ava- ja lõpukoori onteadvustatult või teadvustamata kuskil kuul-

nud peaaegu igaüks, aga kõnealuse trükisekõrvale oleks Orffi kuulata lausa hädavaja-lik. Loomingu Raamatukogu vanaisa“Reclams Universal-Bibliothek” on jubapoolteist sajandit avaldanud tummi ooperi-libretosid, kuid praegusel interaktiivsemeedia ajastul on isegi Teater. Muusika.Kino endale DVDd sappa haakinud. Olnuksikkagi vist sinisilmselt naiivne nõuda kaas-andena CDd, kuid siis tulnuks hoopis teis-tel printsiipidel läheneda raamatulegi, mispraegu on täielikult rajatud puuduvalemuusikale. “Carmina Burana” on eraldisei-sev autoriteetne kirjandusmälestis, Orffiheliteos on vaid selle üks interpretatsioone.Aga tiitellehel ei leidu mingit märget, etvalik on tehtud kantaadi saatetekstidest, otseei ole seda öeldud ka järelsõnas. Luuletustejuures oleks tulnud viidata nende käsikirja-numbritele. Kindlasti oleks pidanud äramärkima, et mitte üksnes “Vagandi patutun-nistus” ei esine Orffi variandis katkendina,vaid et lühendatud on teisigi luuletusi (“Ilmapoole kevad nüüd”, “Praetud luige laul”) jaet “Kaupmees, värvi mulle too” on tegelikultMaarja Magdaleena monoloog pikemastlaulumängust.

Nii et Fortuna ratta saatuslike pööretetagajärjel seisab meie ees mõneti kuulsatUngari mänguasja meenutav moodustis,mille osa värve on jäänud mingi lugejaletabamatu telgede tõrke tõttu paika panema-ta. Aga seada patuoina sarvi üksnes tõlkijapähe oleks ülekohtune.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34185

186 VAATENURK

ALARI ALLIKPuude taga on mets

HARUKI MURAKAMI. NORRA METS. Jaa-pani k-st tlk Kati Lindström. Varrak, Tallinn,2006. (Moodne aeg). 372 lk. Hind 249 kr.

Haruki Murakami “Norra metsast” rääki-des ei saa hakatuseks kuidagi üle ega üm-ber pealkirjast “Noruwei no mori”, see onbiitlite tuntud laulu “Norwegian Wood”jaapanikeelne tõlkevaste. Laulu saamisloosträäkides on Paul McCartney meenutanud,et paljude tüdrukute kodud, kus bändiliik-med algusaastatel tihti oma öid veetsid, olidsisustatud odava, enamasti Norra päritolumännipuiduga. Aga ühele vingele loole eisaanud kuidagi panna nii ebapoeetilist peal-kirja nagu “Cheap Pine” ja nii mõelnud nadvälja midagi ilusamat. See on pealkirja tä-henduse ametlik seletus. Mitteametlikult onsõnade “She showed me her room, isn’t itgood, Norwegian wood” tähenduse kohtaliikvel aga hoopis teised jutud. Kunanorwegian wood kõlavat biitlite esitusespigem nagu knowing she would, olevatlaulus mehe külaskäigu tegelik eesmärkotse välja öeldud. Haruki Murakami kirjas-tusagent Ameerikas kuulnud GeorgeHarrisonilt endalt, et just see ongi pealkirja“tegelik” tähendus. Mine sa tea.

Jaapanis, kus laulude pealkirjad sagelijaapani keelde tõlgitakse, pole pealkirja“Norwegian wood” tähenduseks saanud ei“Norra puit” ega ka “ta on valmis kõigeks”,vaid hoopis “Norra mets”. Panna woodümber “metsaks” tundus jaapanlastele ilm-selt kõige kenam. Nii leidis aset romaani“Norra mets” seisukohalt oluline muudatus

– uute tõlgendusvõimaluste tekkimisse sek-kus otsustavalt tõlkevasteks valitud märgiiseloom. Nimelt koosneb ideogramm“mets” (mori, ) kolmest piktogrammist“puu” (ki, ), mis paiknevad kolmnurkselt– kaks puud all ja üks nende kohal.

Need kolmnurkselt paigutatud puudkujutavad justkui graafiliselt romaani-siseseid armastuskolmnurki. Selliseid kolm-nurki on “Norra metsas” tõesti palju: koo-lipõlves tekkinud kahe mehe ja ühe naisekolmnurk (Watanabe–Kizuki–Naoko), üli-kooli ajal tekkinud mehe ja kahe naisekolmnurk (Watanabe–Naoko–Midori) javeel mitmed kõrvalise tähtsusega kolmnur-gad. Tegelased nendes kolmnurkades onnagu metsas kõrguvad puud, mis tuultekiuste proovivad sirguda päikese poole jakasvavad oludega kohanedes teinekord siit-sealt kõveraks. Mõned aga ei pea vastu jamurduvad sootuks. Kuid “Norra metsa” eimoodusta ükski eraldiseisev kasvamise lugu,vaid nende lugude üleminekud teineteiseks.Jaapani kirjanduskriitik Minato Kawamuratsiteerib selle romaani metsalikust inim-kooslusest rääkides lõiku korea luuletajaKang Ungyo luuletusest “Mets” (tõlgin siin-kohal jaapani keele kaudu): üks puu õõtsub/ üks puu õõtsub ja / teine puu õõtsub /teine puu õõtsub ja / kolmas puu õõtsub // niiviisi, niiviisi // ühe puu uni on / kahepuu uni / kahe puu uni on / kolme puu uni.Nii nagu siin luuletuses ei eristu ühe puuõõtsumine teise puu õõtsumisest, ühe puuuni teise puu unest, pole ka “Norra metsas”ükski tegelane omaette saar, ükski kolmnurkomaette suletud süsteem. Kõik inimesed onolemas teineteise kaudu.

Ühes vanas Jaapani loos räägitakse, kui-das ükskord läksid templi taga põllul kas-

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34186

VAATENURK 187

vanud ühe taime kõrvitsad omavahel hirm-sasti tülli. Nad jagunesid kahte leeri, sõima-sid teineteist ja tegid palju kära. Preester läkskisa kuuldes vaatama, mis lahti on. Kui takõrvitsate tüli nägi, käratas ta kõva häälega:“Mis see siis olgu! Ise kõrvits ja tülitseb!Hakake kohe mediteerima (zazen)!” Kõr-vitsad tegidki, nagu preester käskis, ja rahu-nesid mõne aja möödudes maha. “Nii!Pange nüüd käsi pea peale,” ütles preester.Kõrvitsad panid käe pea peale ja avastasidoma suureks imestuseks, et igaühel neist onpea peal mingi veider asi. Mõnda aega asjauurinud, taipasid nad, et nad kõik kasvavadühe ja sama pika väädi küljes. Ja korragasaid nad aru, mida preester oli mõelnud.Nad oli tõepoolest üks ja seesama kõrvits,üks elusolend. Pärast seda ei tülitsenud nadenam kunagi.

Zen-õpetaja Kōshō Uchiyama on sedalugu kommenteerides öelnud, et oma elu jaelu enda elamise vahel on väga suur vahe.Üks eraldiseisev kõrvits võib pidada omamõtteid ainult iseenda mõteteks, oma tun-deid ainult iseenda tunneteks ja vastandadaend teistele. Kui ta sureb, hukkub temamaailm koos temaga. Kui aga elatakse eluennast, elatakse ühendatud kõrvitsate tege-likkust – ühe mõtted on teise mõtted, ühetunded on teise tunded. Ja kui üks kõrvitspeaks selle kõige keskel ka surema, on seeosa suurema organismi elust.

“Norra metsa” peategelane Watanabejõuab samasuguse enda ja teiste piiri ületavaarusaamani oma sõbra Kizuki enesetapujärel: surm ei ole mitte elu vastaspoolus,vaid selle üks osa. See on ainuke rasvaselttrükitud lause terves romaanis. Kizuki surmkisub endaga kaasa tema tüdruksõbraNaoko ja romaani lõpus tõmbab Naoko

kaasa ka Watanabe, kes leiab end “kohast,mis ei asu kusagil”. Samal hetkel onWatanabe telefoniliini pidi seotud kaMidoriga. Ühesõnaga on romaani tegelasedhaaratud tihedasse võrgustikku. Kui ühteniiti sikutada, õõtsub terve võrk, kui üksvajub põhja, tõmbab ta sinna kaasa ka teised.Ja nii mõnigi on teinekord väga lähedalsellele, et tõsta käsi pealaele ja tunda vää-ti oma pealael, mõista, et oma elu polevõimalik elada elust endast lahus.

Niisiis ei moodusta romaani tegelasedmitte suletud kolmnurkasid, vaid pigemavatud seeriaid: üks ja teine ja kolmas… japärast kolme, kui uskuda Laozid, tuleblõpmatus. Kõiki neid seeriaid vahendavakstegelaseks (“ja-ks” erinevate tegelaste vahel)on Watanabe, romaani minategelane. Põ-hiliselt tähistab teda romaanis sõna boku,mõõdukalt mehelik esimese isiku asesõna,mis jaapani keeles kõlab suhteliselt neut-raalselt ja asetseb oma tugevuselt teiste ase-sõnade, ürgmeheliku ore ja formaalsewatashi vahel. Jaapani keele seletava sõna-raamatu “Kōjien” järgi oli boku esialgsekstähenduseks “mees, keda inimesed kasuta-vad” ehk “teenija”, Meiji perioodil (1868–1912) muutus ta aga üliõpilaste hulgas po-pulaarseks esimese isiku asesõnaks. “Norrametsas” kõneleva boku omaduseks on teatavmääratlematus, vahepealsus. Ta on enamastiäraootaval seisukohal, laseb olukorral endise lahti mängida. Ta on kahevahel. Samasei ole ta passiivne, vaid alati toimuvas kohalväga hea kuulajana. Ja inimesed kasutavadkiteda sellisena ära, sest just boku on see,kellele kõik tegelased romaanis räägivadoma loo – ta on väsimatult valmis kuulamaka kõige pikemaid heietusi. Boku justkuitoituks lugudest nagu tiiger Donald Bisseti

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34187

188 VAATENURK

lastejutus, nii nendest, mida ta loeb raama-tutest (ja neid loeb ta palju), kui ka nendest,mida ta kuuleb. Ta ongi olemas ainult nendelugude suhtes. Sellisena kehastab ta jaa-panlikku minasust, mida on hästi definee-rinud Takao Suzuki, öeldes: “Jaapani “mi-na” on määratlemata olekus ning selle sei-sund on lahtine seni, kui ilmneb ja piiritle-takse kindel adressaat” (Maret Nukke tõl-ge). “Mina” on see, mida kasutatakse vas-tavalt vajadusele, vastavalt kontekstile. Allessiis, kui keegi mind kõnetab, saan ma aru,kes ma olen, ja see, kes ma olen, on alatiuus iga kõnetaja suhtes. Mina, boku, onteatav punkt, mille suhtes toimub iseendakssaamine. Tegelased saavad iseendaks, rää-kides boku’le oma lugusid, boku saab ise-endaks tänu nende lugude kuulamisele.Lugude rääkimise-kuulamise hetkel aga eiole ükski mina veel välja kujunenud, vaideksisteerib ainult teatud avatud ruum –erinevate minade võimalikkuse ruum.

See avatud ruum meenutab hiina ja jaa-pani tušimaalide tausta, mis tekib alles siis,kui pintsel puudutab paberit. Kui tühjalepaberile tõmmata hoogne ring, tekivad sa-mal ajal nii kujutis kui selle taust. Taustsisaldab kõiki võimalikke jooni, mida temasuhtes saab tõmmata. Joon on tausta eneseväljendus. Tõeliselt heas tušimaalis avaldubkunstniku “mina” teatava joone ja taustavahepealsusena, nende kokkupuutepunkti-na. Ilma selle “vahepealsuse” tunnetamiseta,kus joont tõmmatakse tausta kaudu ja ku-jutis moodustub taustast välja sirutuva jooneenese tuksumisena, pole hea kalligraafiliseteoseni võimalik jõuda. Kujutise saamisesündmuses on “mina” olemas niivõrd,kuivõrd ta on “mitte-mina”, ehk joon onniivõrd, kuivõrd ta on taust. See aga pole

^

enam seotud lihtsalt ühe inimese enesetead-vuse ja eneseväljendusega, vaid taustast läh-tuva laiema teadlikkusega, mis end ühe par-tikulaarse “mina” kaudu väljendab. Justselline teadlikkus, mis seisneb tausta ene-se esiletulekus ja mõjule pääsemises, tundubolevat “Norra metsa” realistlikkuse aluseks.

Haruki Murakami on öelnud, et “Norrametsa” näol proovis ta kirjutada “absoluut-selt realistlikku romaani”. Tekstil ongimitmeid ühisjooni autobiograafilisi elementesisaldavate jaapani mina-romaanidega(shishōsetsu), mis sageli paljastasid üht-teistautori seksuaalsete eelistuste ja muu varjatukohta. Kuigi mina-romaanid olid kirjutatudLääne naturalismi ja realismi eeskujudel, eimäära tegelaste käekäiku nendes mitte nii-võrd sotsiaalsed olud, geenid vms, vaid as-jade olemuslik püsitus (mujō). Püsitus onküll algselt budistlik mõiste, kuid moodsadtekstid ei mõtesta seda enam traditsiooniliseõpetuse osana. Pigem tunnetatakse siin, etpüsitus ongi tegelikkus ise. Ka Murakamitekstis leidub suur hulk püsituse-esteetikagakokkukõlavaid kujundeid – lagunenud hoo-ned, tõusev suits, pimeduses ähmast helkiheitev jaanimardikas jne. Sellised kujundidja inimese kannatust ja surma puudutavadteemad ühendavad “Norra metsa” nii mina-romaani kui ka teiste veelgi vanemate jaa-pani proosažanritega. Kuid siin ei piirdutainimellu kaevudes püsituse ja sellest tulene-va meelenukruse (mono no aware) kirjelda-misega, vaid lastakse justkui esile tulla selleltaustal enesel, mille pinnalt jaotused nagupüsiv/püsitu, mina/teised, elus/surnud, kurb/rõõmus jt üldse võimalikuks saavad.

Erinevate tegelaste lood “Norra metsas”meenutavad kuulsa jaapani meistri Haku’inijoonistusi. Mõni pilt paistab lõbus, mõni

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34188

VAATENURK 189

kurb. Kuid niipea, kui pöörata tähelepanutaustale, näeme vaid lõputut looklevat joont,mis erinevatele asjadele ja olenditele kujuandes endale teed rajab. Ühest küljest onHaruki Murakami romaani võimalik luge-da ladusa meelelahutusena, samamoodinagu mõnesid Haku’ini pilte on võimalikvaadata karikatuuridena, teisest küljest ava-neb aga tekstis tegelikkuse enda eneseväl-jendus.

Murakami tegelikkus sisaldab endasfragmente ja kilde, mis igal romaan-kalei-doskoobi pöördel moodustavad uusi must-reid, kuid ükski nendest mustritest polepäriselt “see”, mille juurde paigale jäädaks.Nii eksisteerib “tõde” (kui seda üldse nii-moodi nimetada saab) vahepeal – loo pra-gudes, kildude liitekohtades, mitte üheskieraldiseisvas subjektiivses maailmas, midaüks või teine tegelane võiks esindada. Nen-dest pragudest hakkabki vähehaaval paistmataust ise – elu iseeneslik jõud, mis end vaik-selt sirutab. See jõud eksisteerib kõikideerinevate minade (nii romaanisiseste kui ro-maaniväliste) vahel ja haarab nad kõik en-dasse ühegi eripära välistamata. Nii saavadkõik olla erinevad, kuid ometi teatud tasan-dil needsamad.

Gilles Deleuze’i ja Claire Parnet’ raama-tus “Dialoogid” öeldakse, et kirjaniku ees-märk on “muutuda märkamatuks” ja tsitee-ritakse muuhulgas Henry Milleri lausetromaanist “Sexus”: “Ainuke hüve, mõtlesin,mida kirjutamise toiming võiks mulle pak-kuda, seisneks nende erinevuste eemalda-mises, mis lahutavad mind kaasinimes-test.” Mida märkamatumaks muutub kir-janik, mida rohkem ta jääb taustale, sedaenam pääsevad mõjule romaani tegelased.Murakami loob erinevaid “minasid” (nen-

de hulgas ka enda romaanisisese peegelduse),kuid liigub samas tasandile, mis hõlmaberinevust minu ja teise vahel. “Norra metsa”näol pole meil niisiis tegu mitte niivõrdmina-romaaniga, vaid pigem millegagi,mida võiks nimetada teise-romaaniks. Üksmina (autor) peab jääma varju, et teisedminad saaksid tulla esile. Murakami eikirjuta ennast romaani sisse mitte selleks,et endasse puutuvaid küsimusi esile tuua(nagu näiteks Tayama Katai jt naturalistid),vaid pigem selleks, et jääda ise varju ja lastaoma romaanisisesel minal ilmuda teisena“kaasinimeste” hulgas.

Nii jõutakse “Norra metsas” lähedaleelule endale, millest Uchiyama rääkis seosesühendatud kõrvitsatega. Traditsioonilisesjaapani mina-romaanis räägitakse meile ühekõrvitsa lugu, autor kirjeldab ühe unikaalseinimesena oma elu ja jääb nii paratamatultoma suletud maailma. Murakami “Norrametsas” ollakse aga mina niivõrd, kuivõrdollakse teised. Jäik jaotus endaks ja teisekslaguneb koost ning nähtavale tulevad juuredja väädid, mis ühendavad inimesi suurema-teks kooslusteks.

Lõpetada tahaksin aga ühe minu jaokshuvitava seosega. Nimelt kirjutatakse Jaa-panis raamat ideogrammiga “algupära”(hon, ), mida ühtlasi kasutatakse silind-rikujuliste asjade (sh puude) loendurina. Seemärk on moodustatud märgist “puu” (ki,

), millele maa-aluse osa tähistamiseks onalaosasse lisatud väike joon. Raamat ei oleselle märgi etümoloogiast lähtudes niisiisainult puu maapealne osa, tema tüvi, oksadja lehed (tegelased, sündmused, struktuur),vaid ka esmapilgul nähtamatu maa-aluneosa, mille kaudu ta on seotud teiste puude,taimede ja kasvudega. See kõlab väga hästi

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34189

190 VAATENURK

kokku levinud arusaamaga HarukiMurakami loomingu tervikust kui omaettemaailmast, mille moodustavad kõik temaerinevad romaanid kokku. Ükski raamatpole eraldi isoleeritud maailm, vaid tegela-sed ja sündmused kipuvad kanduma ühestraamatust teise. Mina, boku, on üks selliseidjuuri, mis erinevaid teoseid ühendab. Ta onigas raamatus ühest küljest seesama ja tei-sest küljest täiesti uus. Nii ilmneb ta koguMurakami loomingu suhtes teatava vahe-pealsusena, väädina erinevate tekstide vahel.“Norra metsa” lõpus, kus boku hüüabMidorit “kohast, mis ei asu mitte kusagil”(doko de mo nai bashō“), näib ta liikuvat ro-maani taustale, vahepealsusesse, sinna, kustkohe-kohe hakkab võrsuma uus, kuid mingismõttes ikka seesama vana lugu.

KRISTEL SIBULMomentülesvõtted bittidestMomentülesvõtted bittidestMomentülesvõtted bittidestMomentülesvõtted bittidestMomentülesvõtted bittidestja baitidestja baitidestja baitidestja baitidestja baitidest

TILMAN BAUMGÄRTEL. NET.ART: võr-gukunsti materjalid. NET.ART.2.0 : Uusivõrgukunsti materjale. Saksa k-st tlk MedeaJerser, ingl k-st tlk Katrin Kivimaa. EestiKunstiakadeemia, Tallinn, 2006. 368 lk.Hind 265 kr.

Sakslase Tilman Baumgärteli võrgukunsti-alase raamatu vahendamine eesti keelde onigati positiivne tegu. Kindlasti peaks ta leid-ma oma koha teiste kaasaegset kunsti käsit-levate raamatute seas, mida iseenesest poleeesti kultuuriruumis ilmunud just palju.Võrgukunst pole küll ehk veel väga sagelileidnud teed kaasaegse kunsti näitustele,piirdudes vaid elektroonilisele ja võrgukuns-tile spetsialiseerunud festivalide ning välja-panekutega või jäädes ka tahtlikult väljapoo-le institutsionaalset muuseumide-galeriide-kuraatorite süsteemi. Kuid võtmata arvesseneid võrgu keskkonnas loodud, taas kordkunsti piire kompavaid teoseid ja üldisemaltinterneti tulekuga toimunud sotsiaalseidmuutusi ühiskonnas, jääks pilt kunsti val-las toimuvast poolikuks.

Esimene küsimus, mis Baumgärteli ko-gumiku kättevõtmisel võib tekkida, seostubraamatu kui sellise formaadi sobivuseganiisuguse kunsti vahendamiseks. Kas jakuidas suudab n-ö vana meedia edasi andauue digitaalse meedia poolt ja jaoks loodut?Kas piksleid, hüperlinke, helisid ja interakt-siooni on üldse võimalik “tõlkida”Gutenbergi tehnoloogiasse? Niisuguseidküsimusi ei esitata muidugi mitte esimest

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34190

VAATENURK 191

korda, sest sama probleem on ilmnenud kamitmete varasemate kaasaegse kunsti vor-mide puhul. Kuid ometi on võrgukunstilsiinkohal teiste ees väike eelis, sest kuinäiteks video- ja performance’ikunsti puhulpeab raamatus piirduma mõne pildi ja kir-jeldava tekstilõiguga, siis internetis asuvatteost illustreerivale ekraanipildile saab li-sada ka tema võrguaadressi. Ja iga huvilinesaabki arvuti ja internetiühenduse olemasolukorral ise oma silmaga teose üle vaadata. Jakontrollida, kas ikka on tegemist kunstiga.

Sest tõsi ta on, et vägagi paljudel juhtudelon hea võrgukunsti autorid just inimesed,kes pole kunstnikud või ei pea enda pooltloodut kunstiks. Ka nende võrgukeskkonnasloominguliselt aktiivsete inimeste seas, kedatõstetakse esile Baumgärteli raamatus, lei-dub kunstnikuks-kunstiks olemise-mitteole-mise küsimuses erinevaid arvamusi. Ühedei pea sellist sildistamist oma tegevuse mää-ratlemisel oluliseks: “Mulle on see tähtsu-setu, see jäägu ajaloolaste otsustada. Minaei oska vastata” (Wolfgang Staehle, lk 56),või: “Kui pidada kunsti loomisaktiks, misloob midagi mitte millestki ja teeb ideedtegelikkuseks, siis on infrastruktuuri loomi-ne, kollektiivsete pingutuste koordineerimi-ne ja kommuuni ülalhoidmine kunstilinetegevus” (James Stevens, lk 294). Teised justomakorda rõhutavad kunsti konteksti ase-tumise vajalikkust: “… ma pole oma veebi-lehega mitte kusagil, kus mind keegi üles eileia, vaid paigutun nt mõne kunstiserverikonteksti” (Cornelia Sollfrank, lk 151).Oma tegevuse paigutamist kunsti nimetusealla peab ikkagi oluliseks ka kunstnikegrupp0100101110101101.org, kelle tegemisivõidaks väljaspool seda konteksti käsitledaehk lihtsalt pettuse, varguse ja vandalismina.

Ja kui silmas pidada tohutut võrgulehe-külgede hulka, mis juba praeguseks on leid-nud endale koha World Wide Web’i avarus-tes, siis selleks, et mingi lehekülg võikssaada nimetatud kunstiks, tuleks seda suuretõenäosusega kohe sellisena esitledagi.Muidu jäävad need teosed virtuaalsetekommentaariumide, reklaamide, mängudeja kõige muu rägastikes märkamatuks ningkaovad infoprahi sekka.

Seetõttu ongi kunsti kogumiseks, säili-tamiseks ja esitlemiseks tekkinudki võrgu-kunsti institutsioonid – kunstiserverid, miskoguvad linke nii võrguteostele kui vasta-vatele teoreetilistele kirjutistele. Sellisedserverid on loodud kas mõne reaalse insti-tutsiooni juurde (www.lovebytes.org.uk) võisaavad alguse sõltumatust initsiatiivist(www.irational.org, www.lowtech.org).Sageli koondavad nad enda ümber virtuaal-seid kogukondi võrgus tegutsejatest ja lihtsalthuvilistest (www.rhizome.org). Seega toi-mib reaalse kunstimaailma kõrval veelvõrgukunstimaailm oma tegijate ja publiku-ga. Kuid saamaks rohkem nähtavaks javõitmaks juurde publikut väljaspool kogu-konda, vajavad digitaalsed materjalid võima-lust saada trükitud ka paberile. Nii näitekson saanud teoks käesolevgi raamat, ehkkivõib eeldada, et pigem jääb see siiski väik-sema seltskonna internetist ja kaasaegsekunsti ajaloost huvitujate lugemisvaraks.

Võrgukunsti ajalugu on imelühike, võiksöelda, et see alles algab. Piisava ajalise dis-tantsi puudumise tõttu tundub võrgukunstiajalugu raske kirja panna traditsioonilisekunstiajaloost kirjutamise kaanonite järgi.Pole “isme”, pole suuri nimesid kunstiajaloo“suure jutustuse” perspektiivist. Ka poleenamiku selles raamatus sõna saavate kunst-

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34191

192 VAATENURK

nike looming veel sugugi mitte lõpetatudprojekt, vaid ajas kestev protsess, millegatahetakse jätkuvalt sõna sekka öelda selleskunsti ja tehnoloogia sümbioosis. Ilmselton see üks põhjusi, miks Baumgärtel on ot-sustanud valida raamatu läbivaks vormiksintervjuud kunstnikega, kaardistamaks nen-de vestluste abil seda, mis oli antud ajahetkelvõrgukunstis aktuaalne. Teine põhjus selli-seks ajakirjanduslikku laadi publikatsiooniksvõib olla autori enda taust ajakirjaniku jakriitikuna. Ka ta ise on ühes varasemasvõrguartiklis pööranud tähelepanu omapä-rasele olukorrale, et digitaalses kultuuriskipub praegu veel viimane sõna jääma aja-kirjanikele, mitte teadlastele ja ajaloolastele(http://www.thing.de/tilman/rebelco-de.html).

Eesti keelde tõlgituna on ühtede kaantevahele saanud tegelikult kaks raamatut:“net.art – võrgukunsti materjalid” (1999) jaselle järg “net.art 2.0 – uusi võrgukunstimaterjale” (2001). Kahtlemata on see olnudõige valik, sest ka autori enese sõnul tingisidteise raamatu ilmumise vahepealse kaheaastaga toimunud sügavad ja kaugeleulatu-vate tagajärgedega muutused internetis (lk169) ning esile kerkinud paljud uued teosedja projektid (lk 170). Seega oleks ainult üheraamatu tõlkimine jätnud pildi nii või teisitipoolikuks.

Kui esimese raamatu ilmumisajal olitunda veel esmase plahvatusliku interneti-eufooria viimaseid järelvõnkeid ning selleperioodi võrgutööd tegelevad peamiseltvõrguomaste karakteristikate uurimise ja

rakendamisega (sidusus, globaalsus, multi-mediaalsus, immateriaalsus, interaktiivsus,võrdsus), siis 2001. aastaks on areenileastunud düstoopilised nägemused interne-tist. Eelkõige satub kriitika alla senisesvõrgukunstis valdav formalism ja enesekül-lasus. Seda teemat puudutab Baumgärtellähemalt sissejuhatavas essees, kus tõmbabparalleele võrgukunsti ja 20. sajandi moder-nismi vahel. Virtuaalse ruumi kunst hakkabsagedamini teed otsima galeriide füüsilisseruumi ning seetõttu omandama ka neileinstitutsioonidele apetiitsed objektilisi vor-me. Kuid kas samal ajal kui institutsioonidehuvi on hakanud tasapisi kasvama, poleühtlasi kaduma läinud võrgukunsti kui uuetulija värskus ja omapära? Räägitud on ko-guni võrgukunsti surmast. Tegelikult mui-dugi võib olukorda iseloomustada pigem kuiplahvatusliku esilekerkimise järel saabunudveidi rahulikumat arengujärku, mil otsitakseuusi väljakutseid. Üheltpoolt on huvi pöör-dunud tarkvarakunsti poole, teisalt jällepööratakse palju tähelepanu virtuaalse võrgufüüsilistele komponentidele, sotsiaalsetelevõrgustikele, kus toimub virtuaalsete jafüüsiliste võrgustike põimumine. Kuid ka-dunud pole näiteks ka häkkerikultuuristlähtuv aktivism või intellektuaalset omanditümber mõtestav copyleft-liikumine.

Raamatut “Net.art 3.0 – veel uusi võr-gukunsti materjale” pole kirjutatud. Kuidtõenäoliselt oleks aeg lisada juba olemasole-vatele ülestähendustele värskeid moment-ülesvõtteid bittidest ja baitidest uue sajan-di avakümnendi keskel.

viker10-11 2006.pmd 23.10.06, 13:34192

TOIMETUS:

683 3140

KeeletoimetajaKunstiline toimetaja

Toimetus käsikirju ei retsenseeriega tagasta

Voorimehe 9, 10146, Tallinn6833101

[email protected]

SA Kultuurileht,Voorimehe 9, 10146, Tallinn

Tallinna Raamatutrükikoja OÜ, Laki 26,tel. 650 9951

Vikerkaar nr 10-11/2006

Märt VäljatagaMarika Mikli

Kajar PruulMarek Tamm

Tiina LiasJüri Kaarma

Toimetuse aadress:

Faks:E-post:

Väljaandja:

Trükk:

683 3141

683 3141683 3142

683 3143

Vikerkaar kuulub Euroopakultuuriajakirjade võrgustikku

www.eurozine.com

Ajakiri ilmubEesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi ja

Eesti Kultuurkapitali toel

Vikerkaart saab tellida ka otsekorraldusega.Tellimiskeskus http://www.tellimine.ee

tel 666 2535

78245

Hind 40 krooni

10-11/2006

Vik

erk

aar

10-1

1/2

006

vikerkaar_2006_10

Documents